Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 Riigikogu liiget, puudub 61.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Alustame küsimustele vastamist. Head kolleegid, kuna täna on meil kaheksa küsijat, siis annan loa ainult kahe kohapeal registreeritud küsimuse esitamiseks. Kõigepealt kolleeg Marika Tuusi küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Austatud minister! Ma mäletan, et kui talvel oli siin saalis tervishoiupoliitika arutelu, siis tõstatas Praxis väga teravalt eriarstide juurde pääsemise ülipikkade ooteaegade küsimuse. Need pikenesid isegi majanduslikult headel aastatel. Piltlikult on olukord niisugune, et inimesed peavad ootama kuid. Tavaliselt öeldakse end järjekorda panna soovijale, et näiteks suve lõpuni numbreid ei ole ja helistage sügisel uuesti. Mu küsimus on: miks ei võiks inimesi ükskõik kui pikalt ette registreerida, olgu see ooteaeg kas või viis või kuus kuud? Miks nagu kunstlikult püütakse keskmist ooteaega lühendada, üldpilti moonutada ja olukorda paremana näidata?
Aitäh! Võib nii, võib naa. See on haiglate töökorralduse küsimus ja puhtalt haiglate otsustada. Vabariigi Valitsus haiglates järjekordade moodustamise küsimusega ei tegele.
Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Selge! Ega ma siit vastust praegu küll ei saanud. Aga mu täpsustav küsimus puudutab tervishoiu rahastamist. Me teame, et WHO, Maailma Terviseorganisatsioon, tõi väga teravalt välja, et meie tervishoid ei ole jätkusuutlik ja mõne aasta pärast on kriis väga terav. Ma küsingi: mida valitsus on tegelikult teinud, et tervishoiu rahastamise süsteemi muuta? Mida konkreetselt on tehtud selleks, et inimeste omaosalus retseptiravimite ostmisel ei oleks 43% – see on kõrgeim näitaja Euroopa Liidus! –, ja mida on tehtud selleks, et täiskasvanud ei peaks hambaravi 100% ise kinni maksma? Kas me ei võiks midagi vähemalt riskigruppidele kompenseerida?
Majanduskriisi ajal kärbiti väga paljudes eluvaldkondades eelarvet 9 või 10%, ministrite palka vähendati koguni 20% võrreldes buumiaegse kõrgtasemega. Ravikulude kärbe aga teatavasti oli vaid 2,6%. Mille arvel see võimalik oli, on küsimus. Austatud Riigikogu on ise otsustanud, et osa haigushüvitistest kompenseerivad nüüd ettevõtjad, tööandjad – see ei ole enam pelgalt haigekassa rahastamise objekt. Tänu sellele on saadud märksa rohkem summasid kasutada just nimelt ravi otstarbel. Kui see raha, mida nüüd kasutati ravi otstarbel, oleks tulnud endiselt välja maksta haigushüvitisteks, siis oleks ravikulusid majanduslanguse tõttu tulnud märgatavalt rohkem kärpida. Iga riik saab lubada endale sellist meditsiinisüsteemi, mille maksumaksjad jaksavad kinni maksta. Tsiteerin siinjuures auväärt ülikooliprofessorit Tiina Talvikut, kes on öelnud, et igas riigis on arstkond valmis osutama meditsiiniteenust vähemalt neli korda rohkem, kui selle riigi maksumaksjad on võimelised seda teenust kinni maksma. Aga mul on hea meel, et me iga aastaga suudame järjest rohkem seda vajalikku teenust kinni maksta. Areneb ühiskonna jõukus, areneb ka meditsiin.
Palun, kolleeg Marika Tuus, teine täpsustav küsimus!
Hea peaminister! Öelda jälle, et Riigikogu otsustas, on ikkagi demagoogia, sest me teame, et neid kärpeid pooldas vaid koalitsioon, opositsioon mitte. Ka tuletan meelde, et me kärpisime haigekassa eelarvet ikkagi tunduvalt rohkem kui kõigi teiste alade omi. Ja teiseks: ma ei küsinud siin haigushüvitiste kohta. Minu küsimus puudutas seda – ma kordan veel kord –, millal me nüüd, kui me juba räägime suurest majanduskasvust ja ennekuulmatust arengust, hakkame inimestele ravimiraha rohkem kompenseerima, et me ei oleks Euroopas kõige halvemal kohal retseptiravimite hinna hüvitamises. Ja miks me ei võiks hakata täiskasvanutele natukenegi hambaravist kinni maksma? Kõik riigid seda mingil määral kompenseerivad.
See on meditsiinipoliitiliste valikute küsimus. Aga ilmselt olete kursis, et ka Eesti riigis kompenseeritakse osa ravimite maksumusest ja see kompenseeritav osa on aasta-aastalt kasvanud. Ma ei valda seda statistikat väga korrektselt, aga väidan, et viimase viie aasta jooksul on see kasv olnud vähemalt 30–40%. Ja siin ma kindlasti ei eksi selles mõttes, et väidan selle kasvu suurema olevat, kui see tegelikult olnud on. Minu meelest ei ole põhjust Eesti meditsiinisüsteemi maapõhja kiruda ning püüda seda pihuks ja põrmuks teha. Meie patsientide rahulolu meditsiinisüsteemiga on praegu Euroopa Liidu kõrgeimaid. Ja seda süsteemi tuleb hinnata ka sellest aspektist, et meie arstkond ja tervishoiu administratsioon on osanud suhteliselt tagasihoidlike vahenditega saada küllalt eeskujuliku tulemuse.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Jevgeni Ossinovskilt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!
Aitäh! Lugupeetud härra Aaviksoo! 20. aprillil vastasite te siinsamas Jaak Alliku küsimusele selle kohta, kuidas kavatsetakse reageerida osa Narva ja Tallinna koolide taotlusele rakendada nende suhtes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõiget 3 ehk siis võimaldada neil jätkata õpetamist vähem kui 60% ulatuses eesti keeles. On tunnustust väärt, et olete otsustanud läheneda asjale pedagoogiliselt ja mitte poliitiliselt. Te ütlesite, et igat taotlust tuleb individuaalselt analüüsida ja alles seejärel otsus teha. Ka toonitasite, et kindlasti tuleb vältida olukorda, kus üleminekuga eestikeelsele õppele kannatab aineteadmiste kvaliteet. Nüüd on teie ametnikud kõiki taotlusi kuuldavasti põhjalikult analüüsinud. Kas te saate mulle vastata, millistele tulemustele on ministeerium jõudnud ja milliseks teie otsus kujuneb?
Aitäh küsimuse eest! Haridus- ja Teadusministeerium on tõepoolest väga põhjalikult neid taotlusi analüüsinud ja külastanud kõiki koole, kes Tallinna ja Narva volikogu esitatud taotluses olid ära märgitud. Materjalid ei ole Vabariigi Valitsuse istungiks küll veel lõplikult koos ja seetõttu ma ei saa ka Haridus- ja Teadusministeeriumi lõplikku seisukohta öelda, ent võtaksin selle siiski kokku järgmiste sõnadega. Esiteks, peamine motivatsioon niisuguste taotluste esitamiseks vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 oli mittevalmisolek üleminekuks 1. septembrist 2011. Tõepoolest, eri koolides annab see tunda erineval määral, aga laias laastus on üsna ühtemoodi probleeme seoses õpetajate puudusega. Seda ühelt poolt. Teisalt on puudu ka õppevahendeid, samuti viidati sellele, et mõningate õpilaste keeleoskusest ei piisa õpingute jätkamiseks ettenähtud mahus ehk 60% ulatuses eesti keeles. Praegu olen ma seda meelt, et esitada valitsusele kaalutlemiseks otsus teha erand täiskasvanute gümnaasiumide osas. Paljude täiskasvanud õppurite keeleoskus tõepoolest ei ole piisav ja seega nende ligipääs haridusele objektiivsetel põhjustel kahaneks. Samuti on plaanis võimaldada välislepingu alusel erand Tallinna Saksa Gümnaasiumile. Teiste koolide probleemid on usutavasti lahendatavad koostöös ministeeriumi ja kohalike omavalitsustega.
Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Ma olen nõus, et need probleemid on lahendatavad, aga ma kahtlen, kas need on lahendatavad 1. septembriks sel aastal. Eelkõige teeb mulle muret õpilaste puudulik keeleoskus. Minu arvates te veidi alahindate seda probleemi, kui ütlete, et mõningate õpilaste keeleoskus ei võimalda õppida eesti keeles. Usun, et see on pigem kas just enamiku, aga väga suure osa õpilaste probleem. Vene koolide 9. klassi lõpetavate õpilaste eesti keele tase on suhteliselt madal. Ka teie kolleegid härra Küttis ja Irene Käosaar nentisid hiljuti Riigikogus vähemusrahvuste saadikurühmaga kohtudes, et tõenäoliselt see probleem on olemas ja et selle reformi tulemus selgub alles aastal 2014. Kas te ei arva, et on natuke vastutustundetu kolm aastat õpilastega eksperimenteerida, kuidas see läheb?
Probleem on tõepoolest olemas. Haridusministeerium ja ma loodan, et ka koolid on sellest piisavalt teadlikud olnud juba alates 1993. aastast ehk 18 aasta jooksul. Märgin ka seda, et vähene riigikeele oskus on probleem ka siis, kui üle minna eestikeelsele õppele ainult 40 või 50% ulatuses, nii nagu paljud koolid on taotlenud. Ka sellisel juhul on nendes õppeainetes, kus õpetus toimub eesti keeles, arusaamisega probleeme. Samas pole ei Eesti Vabariigi ega ka nende konkreetsete koolide seisukohalt tegu mingi ainulaadse probleemiga. Meil on suurepärased kogemused enamikus seni vene keeles õppetööd läbi viinud koolides, rääkimata paljude riikide kogemustest selles vallas: hiljuti riiki elama asunud ja kohalikku keelt mitte oskavad õpilased on suutnud riigikeeles õpinguid jätkata aasta või kahe jooksul pärast sellesse riiki saabumist. Ma ei usu, et koostöös ning Haridus- ja Teadusministeeriumi toel pole Eestis võimalik seda probleemi lahendada. Ja lõpetuseks: üleminek 60%-le ei toimu mitte 1. septembril 2011, vaid kolme aasta jooksul alates 1. septembrist peaksime seatud eesmärgini jõudma. Ehk siis need, kes asuvad 1. septembril õppima, kui nad lõpetavad aastal 2014, siis selleks ajaks ehk kolme aasta pärast peaks neil olema 60% õppest läbitud eesti keeles.
Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt palun, kolleeg Mailis Reps!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Kõigepealt, te ei ole ju esimest korda haridusminister ja kindlasti olete asjadega väga hästi kursis – palju rohkem kursis, kui te täna püüate näidata. See 18 aastat ei vasta tegelikult tõele. Riik on saatnud korduvalt eri koalitsioonide ajal ühiskonnale sõnumi, et see kuupäev on edasi lükatud. Väga erinevad erakonnad on neid kuupäevi muutnud ja koolidele teada andnud, et sellega ei ole kiiret. Kui aga küsimuse juurde tulla, siis palun teilt üht täpsustust. Kohtumisel rahvusvähemuste volinikuga, OSCE esindajaga, tõite te ühe võimalusena lahendada Eesti Vabariigis venekeelse hariduse probleem välja selle, et Venemaa Föderatsioon hakkab neid koole rahastama. Kas see on üldine valitsuse seisukoht ja kuidas see läheb kokku meie senise hariduspoliitikaga?
Lühike kommentaar selle kohta, mis puudutab nn edasilükkamist. Tõepoolest, Riigikogu on tähtaega edasi lükanud, aga mitte kunagi ei ole seda eesmärki küsimärgi alla seatud. Edasi on lükatud selleks, et selge sihi poole liikumisel aega anda. Tõepoolest, Eesti riik pole ei valitsuse ega parlamendi tasemel sellega kiirustanud, vaid pigem vastupidi, tulnud nii palju kui võimalik vene koolidele vastu. Nüüdseks aga on Haridus- ja Teadusministeerium veendunud, et me hakkame oma eesmärgini jõudma. Nagu juba öeldud, lõplikult sünnib see aastal 2014.
Nüüd OSCE rahvusvähemuste volinikust. Tallinna Saksa Gümnaasium tegutseb riikidevahelise kokkuleppe alusel, mille tulemusena selle gümnaasiumi lõpetajad saavad kõrvuti Eesti gümnaasiumi lõputunnistusega ka Saksa gümnaasiumi lõputunnistuse ehk siis paberi abituuriumi lõpetamise kohta. Ma arvan, et see on hea näide riikidevahelisest sisulisest koostööst. Seejuures pole silmas peetud eesmärki, et seda kooli peaks üleval Saksa riik. See on Eesti kool Eesti pinnal ja Eesti elanikele, aga selleks, et süvendada teineteisemõistmist kahe riigi vahel. Samasugusel määral ma pean võimalikuks kokkuleppeid ka teiste riikidega, et konkreetsete riikide kultuuri, ajalugu ja keelt süvendatult tundma õppida. Ja kindlasti ei oleks selline kool mõeldud ainult vene keelt emakeelena rääkivatele noortele, vaid kõikidele Eesti elanikele. Tänan!
Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Te ütlesite, et peaaegu 20 aastat on teatud, et see üleminek tuleb. Aga miks siis ei ole riik suutnud eesti keele õpetamist viia vajalikule tasemele? Me oleme endiselt olukorras, kus vene koolide põhikooli lõpetajad ei ole võimelised kvaliteetset haridust eesti keeles omandama. Ent kui me sellises olukorras juba oleme, kas siis ei oleks ikkagi mõistlik teha osale koolidele erandeid, kui neis keeleprobleem tõesti eksisteerib? Ehk tuleks võtta tarvitusele kiireloomulised meetmed, lahendada keeleoskuse probleem paari aastaga ja siis täita selle seaduse eesmärk?
Mul on väga raske mõista loogikat, mille kohaselt enamikus koolides toimub üleminek probleemideta – kõik õpilased oleksid justkui keeleoskuse omandanud –, aga üksikud koolid Narvas ja Tallinnas otsustavad kolme päeva jooksul oma volikogude toel, et nende lapsed ei suuda seda. Mulle tundub, et see ei ole sisuline lähenemine. Samas ma möönan, et kõikides koolides on kindlasti üksikuid õpilasi, kellele üleminek on raskem, ja nendele toe pakkumine on kohaliku omavalitsuse, aga teatud määral ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne. Muidugi me soovime kohalikel omavalitsustel aidata seda ülesannet lahendada.
Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Yana Toom!
Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra minister! Tegelikult ei ole asi nii must-valge, nagu te serveerite. Ma tean kindlalt, et ka osas nendes koolides, kes ei taotlenud seda luba, on suured probleemid nii õpetajate kui õpilaste keeleoskusega. Aga mu küsimus on tegelikult teine. See puudutab seda § 21 punkti 3. Üheski seaduses ei ole kirjas mehhanismi, mille alusel peaks valitsus asjaomase otsuse langetama. Kui ma saatsin sellesisulise küsimuse härra Lukasele, teie eelkäijale, siis ma sain sisutühja vastuse sellest, et üleminek on vajalik. Minu küsimus on: kas see seadussäte on puhtdekoratiivne või on ainuke võimalus teha poliitiline otsus, mis sisuliselt välistab valikuvõimaluse?
Tõepoolest, § 21 lõige 3 ei anna Vabariigi Valitsusele selgesõnalist kaalutlusalust. Sellele vaatamata ei tähenda see, et valitsusel kaalutlusalus puudub. See alus on üldine haridus- ja keelepoliitika ning vastavad seadused. Ma usun, et valitsus sellest ka lähtub. Oleks väga pealiskaudne, võib-olla isegi pahatahtlik mõista minu tänaseid selgitusi must-valge lähenemisena. Tuletan meelde, et ma kinnitasin: kolme kooli puhul me kaalume valitsuses objektiivsetest asjaoludest lähtudes erandi võimaldamist, mis minu meelest parimal moel vastab nii õppijate kui ka Eesti riigi huvidele.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Palun nüüd järgmine küsimus, kolleeg Deniss Boroditši küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!
Hea istungi juhataja! Hea minister! Lähisuhtevägivald on meie ühiskonnas üks enim muret tekitavaid teemasid viimasel ajal. Teadaolevalt koostas Sotsiaalministeerium tänavu arengukava lähisuhtevägivalla vastu võitlemiseks. Sellest küsimus: kas see teema on endiselt nii ministeeriumi kui ka teie isiklik prioriteet ja kui on, siis milliseid meetmeid kavatsete rakendada probleemi ohjeldamiseks?
Aitäh küsimuse eest! Kui te võtate selle vägivalla vähendamise arengukava lahti, siis näete, et valdavas enamikus on ohjad Justiitsministeeriumi käes. Tõsi, see osa, mis puudutab lapsi, on paljuski kirjutatud koos Sotsiaalministeeriumiga ning see leiab täpsemat kajastust meetmete ning lahenduste osas ka laste ja perede arengukavas, mis on praegu kooskõlastusringil ministeeriumide vahel ja avalikult kättesaadav ka osalusveebis osale.ee. Soovitan teil seda sealt võimaluse ja vajaduse korral lugeda ning kui soovite, selle kaudu ka oma ettepanekud esitada. Kindlasti näete, et lastega seotud tegevused – mitte ainult vägivallaga, vaid eelkõige ennetamisega seotud tegevused on ministeeriumil väga kindlalt fookuses. Oleme juba saanud osalt ministeeriumidelt ka tagasisidet. Mõni ministeerium on palunud pikendust, aga üldiselt ollakse väga positiivsed. Ma väga loodan, et laste ja perede arengukava võetakse vastu üsna pea.
Palun, kolleeg Deniss Boroditš, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Ma ei tea, kas te teate, et sel kevadel algatas meie fraktsioon seaduseelnõu, et tõhustada võitlust lähisuhtevägivalla vastu. See eelnõu nägi ette konkreetsed meetmed probleemi ohjeldamiseks, näiteks elektroonilise valve kohtu määratud lähenemiskeelu täitmise jälgimiseks või kontrollimiseks. Kahjuks otsustas õiguskomisjon koalitsiooni häältega selle eelnõu tagasi lükata. Kui teema on prioriteet ka teie ministeeriumi jaoks, miks siis konkreetsed meetmed tagasi lükatakse? Ja mis on teie isiklik seisukoht selle eelnõu osas?
Seda peate küsima siis, kui justiitsminister siin teile vastab. Mis puutub konkreetselt lähenemiskeeldu ja muudesse meetmetesse seoses vägivalla vähendamise arengukavaga, siis need on Justiitsministeeriumi analüüsida ja kontrollida, kuna tegu on meetmega, millel on väga selgelt ikkagi karistav iseloom. Lähenemiskeeld ja sellega seonduv elektrooniline valve on väga otsene inimese põhiõiguse riive ja seda saab kohaldada ainult kohtu otsusel. Mul ei ole kahjuks kaasas Justiitsministeeriumi arvamust, mis selle kohta Vabariigi Valitsusele esitati. Aga ma soovitan teil suhelda Justiitsministeeriumiga. Elektrooniline valve, isikute põhiõiguste piiramine, vägivalla vähendamise arengukava – kõik see on nende pädevuses.
Palun, kolleeg Deniss Boroditš, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Palusin oma küsimuses ka teie isiklikku hinnangut, kas ettepanek, mille me oma eelnõus välja käisime, võiks olla põhjendatud ja kas selle heakskiitmine aitaks kaasa probleemi lahendamisele?
Ma ei ole teie eelnõu selle pilguga läbi lugenud, et anda sellele oma väga põhjalik hinnang. Nagu ma ütlesin, usutavasti Justiitsministeerium andis väga põhjaliku seletuse, miks nad eelnõu ei toetanud. Mis puutub lähenemiskeeldu, siis erineva karistava iseloomuga meetmeid on võimalik ka praeguses õigusruumis kehtestada. Ja kindlasti tuleb kohtul iga otsuse tegemisel lähtuda sellest, mis otsus on praktiline ja võimalik langetada, et inimeste põhiõiguste riive ei oleks ülemäära suur. Lähenemiskeeld on teatud juhtudel mõistlik, teatud juhtudel aga tuleb arvestada sellega, et mõlemal vanemal on õigus oma lapsega suhelda. Nii et sellist laiaulatuslikku keeldu ei ole väga praktiline kaaluda. Küll on mõistlik kaaluda seda, et kui selline meede on õigusruumis olemas, siis teatud puhkudel ei saa välistada selle kasutamist.
Nagu ma ütlesin, on meil täna palju küsimusi, seepärast nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt Kalle Laanet, palun!
Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mina olen seisukohal, et teie vastuses puudutatud meede ei ole karistav meede. See on ennetav meede, et vägivalda toime ei pandaks. Aga see selleks.
Teie koduleheküljel on väga põhjalik Kadri Soo tehtud analüüs 2010. aastast, seal avaldatud arvud on ikkagi väga muret tekitavad. Huvitav on selle asja juures see, et 6. juunil, kui härra justiitsminister vastas siin ühele arupärimisele, siis ütles ta, et 2003. aastal oli lähisuhtevägivallast mitteteatamise protsent 72, siis viimastel andmetel juba 77. Mis sa arvad, kui kõik peaks nagu ülesmäge minema, miks inimesed ei usalda meie riiki ja oma probleemidega välja ei tule?
Ma seda küll ei ole öelnud, et miskit on meil nagu ülesmäge või allamäge läinud. Kui aga veel kord võtta jutuks too karistav või ennetav meede, siis see on ennetava iseloomuga karistav meede. Eesmärk on, jah, ära hoida uue kuriteo toimepanemine, aga see, et selline meede määrati, on karistus. Ma usun, et juristina oled sa sama meelt.
Kui tulla selle juurde, mida vanemad teha saaksid või mis üldse teha tuleks, siis seesama laste ja perede arengukava koondab tähelepanu just vanemlike oskuste suurendamisele ja ka inimeste teadlikkuse tõstmisele. Üks vanemlust toetav programm nimega "Triple P" on kavas Eestiski juurutada. Usun, et eelkõige on küsimus selles, kas inimesed teavad oma õigusi ja kas nad julgevad probleemidest teada anda. Meil töötavad ka mitmesugused anonüümsed infoliinid, näiteks lasteabi telefon ja muud kriisinõustamistelefonid, et sellistest juhtumitest saaks teada anda. Kui ei julgeta oma nime öelda, siis on võimalik anonüümselt teada anda, et näiteks naabri juures on toimunud midagi säärast, et võib oletada perevägivalda. Seda saab lastekaitsetöötaja kontrollida ka anonüümse vihje alusel ja seejärel midagi ette võtta.
Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab samasooliste kooselu. Kui samast soost inimesed elavad koos ja nendel on ka laps, siis on see pere. Laps võib olla ise sünnitatud, võib olla lapsendatud – sõltub sellest, kummast soost need partnerid on. Laps kasvab ikkagi peres, näeb, kuidas seal käitutakse, ja omandab samasugused käitumismallid. Kui issi annab issile head-ööd-musi, siis laps omandab ka vastava käitumise. Ega see otseselt perevägivald ei ole, aga ikkagi mõjutab last. Minu küsimus puudutab seda, et selline kooselu võib olla negatiivne või positiivne nähtus, sõltuvalt sellest, kas meie eesmärk on suurendada elanikkonda või mitte. See laps võib olla neist ühe taastoodetud, aga võib olla ka näiteks mõnes asotsiaalses peres sündinud ja sellele kooslusele kasvatada antud. Kas perepoliitikas tuleks sellistesse kooslustesse positiivselt või negatiivselt suhtuda?
Aitäh küsimuse eest! Ma eeldan, et te ei mõelnud oma küsimusega seda, et kui inimesed elavad koos ja on kas lapsendanud või kunstliku viljastamise teel endale lapse saanud, siis sellistest peredest peaks hakkama lapsi ära võtma. Kuidagi niimoodi see küsimusepüstitus kõlas, aga ma eeldan, et see nii mõeldud ei olnud. Loodan, et sain valesti aru.
Mis puutub peresuhetesse, siis Eesti riigis on olemas perekonnaseadus, mis ütleb §-s 1 väga selgelt, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Isikute õigus lapsendada aga ei ole mitte kuskile kadunud. Ja kui isikuga elab koos keegi teine, isik aga on varem kellegi lapsendanud, siis ei ole küll otsest vajadust, et riik sellesse peresuhtesse või koosellu sekkub, välja arvatud loomulikult juhul, kui me teame või saame vihje, et tegu on perevägivallaga. Kui mingit perevägivalda ei ole ja laste või lapse õigused on tagatud, siis ma küll ei pea vajalikuks, et riik sekkuks, kui inimesel on laps täiesti seaduslikult lapsendatud või kui ta on bioloogiline vanem.
Suur tänu, härra minister! Lõpetame selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Urve Palolt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Suur aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eestis on registreeritud 62 000 töötut ja nendest ligi 65% ei saa töötukassalt mingit rahalist tuge. Kui vaadata selle protsendi taha, siis see tähendab umbes 40 000 inimest. Neile lisanduvad veel need 15% töötutest ehk ligi 10 000 inimest, kes saavad üheksa kuu jooksul töötukassalt kuus 64 eurot töötutoetust. Minu küsimus teile on: kas neil kokku 50 000 inimesel, kellest 40 000 ei saa töötukassalt mingit rahalist tuge ja 10 000 saab ligi 64 eurot kuus, on võimalik keskenduda Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis kirjas olevatele koolitustele, ümberõppele ja üleüldse tegelda töö otsimisega? Ilma rahata teatavasti ei ole võimalik hinge sees hoida ja tühja kõhuga tööd otsida on ka mõeldamatu. Peaministrina te kindlasti muretsete selle üle ja olete mõelnud, milline võiks olla lahendus.
Kõigepealt, ma ei ole nõus teie väitega, et 50 000 inimest ei saa töötukassast mitte mingisugust toetust. Nad ju saavad! Ka siis, kui nad osalevad ümberõppes, täienduskoolituses, saavad nad ka töötukassast toetust. Kui töötu ei saa enam töötuskindlustushüvitist, kuna vastav tähtaeg on juba möödas, ei tähenda see seda, et ta ei saa töötukassast mitte mingisugust toetust. Ka sõidutoetus on toetus, mida saadakse töötukassast, rääkimata sellest, kui makstakse palgahüvitist või palgalisa töötukassast, kui makstakse praktikantidele koolitamistasusid – need kõik on ju töötukassast makstavad toetused. Ma usun, et mitte töötukassa ei ole see, kes peaks töökohti looma hakkama. Töökohti loovad investorid ja investeeringud tulevad vähemalt praegusel ajal nendesse riikidesse, kus riigi rahandus on heas korras. Ja vaatamata sellele, et meie tööpuuduse tase on endiselt kõrge, märkis ka Eurostat oma viimases statistilises analüüsis ära, et kõige rohkem on tööpuudus Euroopa Liidu 27 riigi hulgas viimase aasta jooksul vähenenud just nimelt Eestis. Olukord paraneb ja selles, et olukord kiiresti paraneb, on kindlasti oma tänuväärne roll olnud töötukassal ja tema toetustel. Lahendus ei saaks kindlasti olla selline, nagu praegu mõnes Euroopa Liidu riigis on, kus hüvitisi makstakse vähemalt kolme aasta jooksul, aga seal on elatud üle jõu ja nüüd kärbitakse hüvitiste maksmise perioodi vähemalt poole võrra.
Palun, kolleeg Urve Palo, esimene täpsustav küsimus!
Suur aitäh! Minu mure on, et paljudel pole rahalist toetust, mille eest saaks süüa osta, et siis tõesti ümberõppel osaleda. Inimesed on sunnitud selle asemel, et koolitusel ja ümberõppel osaleda ning tööd otsida, Eestist lahkuma. Nende tagasitulek on juba suure küsimärgi all. Minu küsimus on: kas valitsusliit on mõelnud täita oma 2009. aastal antud lubadused, et töötutoetus, mis praegu on 64 eurot kuus, võiks olla pool Eestis kehtestatud miinimumpalgast, nii nagu ka Euroopa sotsiaalkoodeks ette näeb? 2009. aastal oli juttu, et 2013. aastal see lubadus täidetakse, ja ma küsin, kas see on teil plaanis. Valitsusliidu kokkuleppest ma seda välja ei lugenud. Ja teine pool küsimusest: kas te olete mõelnud, et seda võiks teha varem, juba järgmise aasta algusest? Ja ehk saaks ka seda perioodi, üheksat kuud, pikendada, et anda inimestele aega tõesti tööd otsida?
Sõltub muidugi sellest, kuidas majandus areneb, kuidas riigil tekib vahendeid täiendavate hüvitiste väljamaksmiseks, kas on võimalik varem või hiljem töötu abiraha suurendada. Kõik töötud saavad ka toimetulekutoetust, kui neil on näidustused selle saamiseks. Ja kui töötukassa maksab kinni koolituse, siis on see väga märkimisväärne abi. Meenutuseks sellest ajast, kui sina, Urve, valitsusest lahkusid: viimane rahandusministri eelnõu, mille ta valitsusse tõi, oli riigieelarve strateegia, ning selle strateegia järgi oleks pidanud sotsiaalkindlustusfondid tänavu 13,6 miljardi krooniga defitsiidis olema. Seda strateegiat järgides oleksime nüüd poolel teel või veel kaugemal võrreldes nende riikidega, kus praegu on tõsine finantskriis. Me seda teed ei läinud ja seetõttu meid ei koorma tohutud laenud ja meil ei tule kulutada nende laenude teenindamiseks 6% SKT-st nagu mõnes riigis või 3% nagu Euroopa Liidus keskmiselt. Meie kulutame laenude teenindamiseks 0,2% SKT-st. See tähendab seda, et me saame kulutada märksa rohkem raha hariduse tarvis, kultuuri tarvis, oma riigi kaitsevõime suurendamiseks. Minu meelest raha laialijagamine, üle oma võimete elamine, laste arvel võlgu võtmine – see on tupiktee. Kui me midagi sellest finantskriisist peaksime õppima, siis just nimelt see on kõige olulisem õppetund.
Palun, kolleeg Urve Palo, teine täpsustav küsimus!
Suur aitäh! Ma arvan, et pole kohane Kreeka või Hispaaniaga hirmutada. Miks te ei võrdle meid Soome või Rootsiga, kus inimestest palju lugu peetakse ja inimesed ei lahku oma riigist ka tööpuuduse ajal? Aga te ei vastanud ikkagi minu küsimusele. Kui valitsus võttis 2009. aastal ühepoolselt vastu töölepingu seaduse ja jättis sealt muu hulgas välja töövõtjate esindajatega varem kokku lepitud kohustuse maksta töötutoetust pool Eestis kehtivast miinimumpalgast, siis anti lubadus viia see ellu 2013. aastal ja see on ka seadusesse sisse kirjutatud. Minu küsimus on: kas te ikka plaanite seda lubadust ja ka seadust täita?
Nagu te väga hästi teate, seadust ei ole muudetud. Ning kui seadust ei ole muudetud ja seaduses seisab konkreetne tähtaeg, siis tuleb sellest järeldus teha, et jah, küllap me plaanime seadust täita. Kahtlustada valitsust vastupidises soovis ei ole kuigi ilus. Aga, kui – ma ei taha nüüd küll kurja välja kutsuda ja usun, et niisugune stsenaarium kindlasti ei realiseeru – majanduslikke võimalusi ei ole, siis ei saa ka üle võimete käivaid toetusi mitte kellelegi maksta. Mulle ei meeldi üldse, et te panete minu suhu mingi ähvardamise Kreeka või Hispaaniaga! Eriti Hispaaniaga võrdlus mulle absoluutselt ei meeldi, sest ma ei pea Hispaania rahandusprobleeme sedavõrd märkimisväärseks, et siin teid nendega hirmutama hakata. Küll aga tahaksin teile meelde tuletada, et ka Soomes arutatakse praegu väga elavalt just nimelt kärpepakettide üle. Tasuks vaadata ka üle lahe naabrite poole ja kui sinna pilk heita, siis selgub, et nad tegelevad sellesamaga, millega meie oleme tegelnud juba aastast 2009.
Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Heljo Pikhof!
Aitäh! Austatud peaminister! Need riigid, kellest te rääkisite, tegelikult hoolivad oma inimesest, nad ei kärbi niivõrd inimeste arvel. Ja siit edasi minnes: te armastate rõhutada Eesti kohta Euroopa Liidu edetabelites ja küllap teile on teada asjaolu, et me oleme edetabelis kõrgel kohal ka noorte töötusega. Väga kurb on vaadata meie noori, kes lõpetavad kõrgkooli, kutsekooli või kas või keskkooli, on täis indu tööle asuda, aga peavad võib-olla aastaid ilma tööta olema. Siit minu küsimus: mida te plaanite teha või mida valitsuskoalitsioon plaanib teha, et käivitada ekstra noortele suunatud meetmed nende suure tööpuuduse vähendamiseks?
Ma ei taha hakata jälle korrigeerima statistikat, mille te esitasite, aga ma olen sunnitud seda siiski tegema. Tõepoolest, 2010. aasta esimeses ja teises kvartalis oli Eestis noorte tööpuudus üks Euroopa Liidu kõige suuremaid: 40 ja 39%. Praeguseks on noorte tööpuudus Eestis enam-vähem Euroopa Liidu keskmisel tasemel ja see paarikümneprotsendine tööpuudus on arvestades üldist suurt tööpuudust täiesti korreleeruv noorte tööpuudusega teistes Euroopa Liidu riikides.
Noorte tööpuuduse hindamine on statistikutele üldse üks väga keerukas ülesanne. Kui üritada näiteks võrrelda Lõuna-Euroopa riike põhjala riikidega, siis jõuab üllatava järelduseni, et noorte tööpuudus on eelkõige põhjala riikide, mitte niipalju Lõuna-Euroopa riikide mure. Selle statistika vähene võrreldavus tuleneb eelkõige sellest, et põhjala kultuuris, sh Eesti kultuuris, näiteks üliõpilased identifitseerivad ennast tööturul aktiivsete inimestena ja kui neil tööd ei ole, siis nad ütlevad, et nad on tööta. Samal ajal mitmes teises Euroopa Liidu riigis, näiteks Austrias ja ka Lõuna-Euroopa maades ei ole üliõpilastel kombeks ennast töötuna identifitseerida.
Meil on rakendatud meetmeid, mis on spetsiaalselt suunatud noortele. Näiteks oleme tagasi ülikooli kutsunud noori – Jaak Aaviksoo võib sellest väga pikalt rääkida –, kes on omal ajal õpingud pooleli jätnud. Me oleme kutsunud 500 inimest tagasi kutsekoolidesse ja kavatseme neid meetmeid ka edaspidi rakendada.
Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mailis Reps!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea peaminister! Ma jätkaksin eelküsija tõstatatud teemal. Pikaajaliste töötute hulgas on tõepoolest eriti tundlikke gruppe, kellega on vaja eraldi tegelda. Lihtsalt täpsustuseks, et Eurostatis me siiski deklareerime noori, kes on alla 26-aastased ja ei tööta ega õpi. Nii et väide, et üliõpilased on meil töötuna kirjas, vähemalt Eurostati andmete puhul ei vasta tõele. Aga mind huvitavad puuetega inimesed. Üsna selge on, et mingi puudega täiskasvanud inimesel, kes ei ole invaliidsus- ega eripensionil, on äärmiselt keeruline eritoetuseta tööd leida, eriti kui ta mõnes keskuses ei ela. Kindlasti on valitsus seda väga valusat teemat arutanud ja teil on välja töötatud asjaomased erimeetmed. Üks lahendus, mis ka valimiste ajal välja pakuti, on sotsiaalmaksuvabastus. Kas teil on mingid erimeetmed nende inimeste jaoks?
Otsene küsimus. Nende inimeste töölevõtmisel maksab riik töökoha kohandamise puudega inimese vajadustele vastavaks 100% kinni. Kindlasti soodustab see puudega inimeste tööleasumist. Ja neid meetmeid on teisigi. Kuid teie käsitus noorte tööpuudusest ei ole pädev. Ehk tasuks statistiline analüüs korralikult ette võtta, siis jõuate täpselt sama järelduseni mis mina. Teie lähenemine on ilmselgelt lihtsustatud. Ma ei taha mingil juhul öelda, et noorte tööpuudus ei ole Eestis probleem. See on kindlasti väga sügav probleem ning Euroopa Komisjongi on juhtinud tähelepanu, et Eesti peaks rakendama väga sihitatud meetmeid, mis on suunatud pikaajalistele töötutele ja ka noorte tööpuuduse vähendamisele. Valitsus sellega tegelebki ja ma konstateerin fakti, et selle probleemi teravus on viimase aasta jooksul vähenenud kaks korda.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Mailis Repsilt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea haridus- ja teadusminister! Kõrghariduse reformist või uuenduspaketist olete juba rääkinud ja pakkunud ka Riigikogu kultuurikomisjonile oma sammud välja. Peamine kriitika, mis tuli mitmelt organisatsioonilt, sh üliõpilaskondade liidult, oli see, et te räägite küll tasuta kõrghariduse võimalikult kiiresti juurutamisest, aga õppetoetuste rakendamise olete lükanud 2015. aastale. Kas on võimalik rääkida tasuta kõrgharidusest olukorras, kus noor inimene nii või teisiti ei saa täisajaga õppida, sest ta on sunnitud õppimise kõrvalt tööle minema?
Aitäh küsimuse eest! Sõnapaari "tasuta kõrgharidus" võib muidugi interpreteerida väga laialt. Hiljuti lugesime üht arvamusavaldust, kus otse öeldes enam-vähem kinnitati: kui te tahate, et me õpiksime, siis peate meile selle eest ka palka maksma. Päris niimoodi haridust, sh kõrgharidust siiski käsitleda ei saa. Tasuta hariduse, sh tasuta kõrghariduse omandamise võimaluse all peetakse silmas seda, et õpetuse eest, mida üks või teine õppeasutus jagab, ei küsita õppemaksu. See on kõige traditsioonilisem arusaam ja tähendab seda, et õppurile ei kaasne sellega kohustusi, küll aga keegi peab selle tasuta õpetuse ikkagi kinni maksma. Üldiselt on see koolipidaja või riik või kuidas iganes see on korraldatud.
Nüüd elamiskuludest. Samamoodi nagu põhikoolis ja kutseõppeasutuses käijate puhul peaks need kulud katma eelkõige õppuri perekond. Lähtuda tuleks arusaamast, et kuni lapse 26. eluaastani lasub perel tema ülalpidamise kohustus, kui laps täisajaga õpib. Olen seda meelt, et vajaduspõhine toetus peaks võimalust pidi käivituma koos kõrgharidusreformiga. Loodan, et suudame esitada ettepanekuid, mida valitsus ja ka Riigikogu toetavad. Praegu niisugust kokkulepet veel ei ole.
Palun, kolleeg Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud minister! Üks osa teie väljapakutud paketist, mis vähemalt minus küsimusi tekitas, oli ettepanek hakata ülikoole rahastama üldise paketina. Mäletan, kui me varem koos neid teemasid arutasime, siis ajal, kui te olite rektor, oli teil samasugune seisukoht. Siis ei leidnud valitsus olevat õige koolitustellimust sellisel kujul kaotada. Arvati, et nii jääme ilma hoobadest, millega suunata noori õppima erialasid, mida riigil on eriti vaja. Kui tehakse otsus võtta riigilt ära otseseid hoobasid, suunamaks noori ühele või teisele, võib-olla vähem populaarsele erialale, kas olete kindel, et ülikoolid siiski jätavad riigiga läbirääkimistel kõigile maksumaksjale olulistele suundadele piisava arvu kohti?
Küsimus üliõpilaste huvidest ja riigi vajadustest on üks keskseid küsimusi kõrghariduse korralduses. Tänapäeva maailma arusaam on enam-vähem niisugune, et aluseks tuleb võtta õppijate soov omandada mingi eriala, mingi amet ja et see noore inimese soov võiks olla kõrgharidussüsteemi planeerimise aluseks. Sellele arusaamale on peaaegu kõik arenenud riigid varem või hiljem jõudnud ning seda lihtsal põhjusel, et kiiresti arenevas maailmas on väga raske usaldusväärselt ennustada, missuguseid erialaseid oskusi on tulevikus enim vaja. Jättes valiku tegemise õpilasele või üliõpilasele, me mitte ainult ei usalda teda, vaid jätame talle ka vastutuse valiku õigsuse eest, andmata teda selles küsimuses riikliku eestkoste alla. Ma jagan täiel määral muret, et need valikud ei pruugi alati olla kooskõlas parima teadmisega vajadustest, mida mingil määral siiski on võimalik prognoosida. Ja neid prognoose ka tehakse. Sellisel juhul on riigil tark kasutada positiivse diskrimineerimise instrumente ehk siis luua vajalike erialade omandamiseks lisamotivatsioone, näiteks pakkudes stipendiume või atraktiivseid praktika- või õppimisskeeme, garanteerides töökoha nendel erialadel õppijatele või muul moel motiveerides, takistamata samas noortel realiseerimast oma huve mõnel teisel erialal.
Palun, kolleeg Mailis Reps, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Läheme konkreetse valdkonna juurde. Mõni küsimus tagasi me käsitlesime venekeelsete koolide teemat, aga võtame laiemalt: meil on puudus aineõpetajatest. Kindlasti olete kursis väga kurva statistikaga, milline on ühes või teises ainevaldkonnas õpetajate keskmine vanus ja noorte, äsja lõpetanud õpetajate arv. Kindlasti te teadsite ülikooli rektorina, et päris mitu aastat järjest me saime emakeele eriala lõpetajaid üks või kaks aastas. Millised on 2012. aastast alates, kui te rakendate üldlepingud ülikoolidega üldise rahastamise osas, konkreetsed meetmed, mis suunaksid noori valima endale erialaks õpetaja?
Õpetajate teema on hariduses kindlasti keskne teema. Veel kord: õpetajate institutsiooniga seonduvad probleemid on hariduse kesksed probleemid olnud ka varem ning paraku tuleb tunnistada, et seni pole ei riik, ülikoolid ega ka laiem avalikkus suutnud tagada õpetaja institutsiooni väljaarendamist niisugusena, et see vastaks meie soovidele ja rahvuse kestmise vajadustele. Missugused need meetmed saavad konkreetselt olema, selle vastuse jään ma võlgu. Kindlasti hakkavad institutsionaalsetes lepingutes ülikoolidega kirjas olema konkreetsed eesmärgid õpetajakoolituse edendamiseks. Minu arvates on häbiväärne, et õpetajate koolituseks sündinud kõrgkool oma sünnilugu häbeneb. Nagu ma olen öelnud, Emajõe-äärne Ateena jäi alla väljakutsele luua tugev haridusteaduskond. Ta väsis ära enne, kui õpetajate koolituses jõuti saavutada tulemusi, mida haridusteaduskonna rajamisel loodeti. Usun, et sellele küsimusele konkreetseid vastuseid kuulete mõni aeg hiljem, mitte täna siit kõnepuldist.
Head kolleegid, nüüd annan võimaluse esitada üks kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Urve Palo!
Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Kõigepealt soovin teile teie tegemiste eest tunnustust avaldada. Te olete mõne kuu ametis olnud ning juba on väga palju ideid ja ettepanekuid, mida oma haldusalas muuta oleks vaja. Tean omast käest, et see nõuab suurt julgust ja tahtmist. Nii et siiras tunnustus! Nii mõnigi minister on ametis neli või enam aastat, aga temalt ei kuule ühtegi ettepanekut või ideed. Aga minu küsimus on kõrgharidusreformi kohta, mida te plaanite. Mind paneb ka muretsema, et paljud meie tudengid on sunnitud tööl käima, et endal lihtsalt elu sees hoida. Ka värske noorteseire aastaraamat näitab, et see on suur probleem. Sellest selgub, et õppimise ja töötamise ühildamise kurvad tagajärjed on üliõpilaste terviseprobleemid, stress, sageli loobutakse sotsiaalsest elust. Täiskoormusega töötavatel ja täiskohaga õppivatel üliõpilastel käib see kõik sageli uneaja arvel.
Küsimus, palun!
Minu küsimus on: kas te oleksite ikkagi valmis kaaluma teatud stipendiumi kehtestamist nominaalajaga õppivatele üliõpilastele, seejuures mitte ainult vajaduspõhist?
Stipendiumid võiksid olla kahte tüüpi ja toetused ühte tüüpi. Toetused võiksid olla vajaduspõhised, määratavad võimalikult tihedalt seotuna muude sotsiaalsüsteemi instrumentidega, et tõepoolest need, kes vajavad, saaksid parimat võimalikku tuge.
Teiseks, stipendiumid nendele üliõpilastele, kes õpivad nn prioriteetsetel erialadel. Hea näide on praegu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, kus kõikidele kadettidele on ette nähtud riiklik toetus lisaks riiklikule ülalpidamisele. Ja kolmas, õppeedukusest sõltuv stipendium. Kõik need kolm instrumenti on vaja terviklikult välja arendada.
Aga mis puutub üliõpilaste sotsiaalsesse toimetulekusse, siis ma kardan, et me ei jõua eriti edasi, kui üldistame üle mõistliku määra ehk ütleme, et üliõpilased peavad seda või teist, üliõpilased ei pea seda või teist, üliõpilased on näljas. Samahästi võiks öelda, et osal üliõpilastel kulub liiga palju õlut või muid mõnuaineid. Tuleks vaadata lähemalt, kellel on probleem, milles see probleem seisneb ja kuidas seda lahendada, ja kellel on tegu veidi vastutustundetu lapsepõlve pikendamisega, mille soosimisele maksumaksja raha kulutamine minu arvates küll põhjendatud ei ole.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd viimane, väga lühike küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!
Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Euroopa Liidus kehtib tööjõu vaba liikumine, pensionide vaba liikumine, patsientide vaba liikumine. Ja see pole tähtis mitte sellepärast, et kellelegi ei meeldi oma maa tohtrid, vaid ei ole lihtsalt otstarbekas teha näiteks Eestis operatsioone, millele puudub piisav turg. Vastavad spetsialistid lihtsalt ei säilita oma kvalifikatsiooni ja kui selliseid operatsioone tehakse mujal rohkelt, siis võib inimese mujale saata. Probleem on selles, et Eesti inimese kindlustuskate ei ole üldse võrreldav näiteks Saksa inimese kindlustuskattega ja kui komisjon saadab meie inimese Saksamaale operatsioonile, siis see patsient kulutab ära mitme teise patsiendi raha. Kuidas see probleem lahendatakse?
Hästi kiire ja lühike vastus. Tõesti, Euroopa Liidus võeti alles mõni kuu tagasi vastu patsientide vaba liikumist käsitlev direktiiv ja riikidel on kohustus kolme aasta jooksul riigisisene õigus sellega kooskõlla viia. Meie majas töö selle nimel käib ja loodame, et asjaomane eelnõu jõuab võimalikult kiiresti parlamendi saali. Siis saame debatti edasi pidada.
Suur tänu! Meie infotunni aeg on läbi. Aitäh, lugupeetud kolleegid, küsimuste esitamise eest! Aitäh, valitsusliikmed, vastamise eest! Järgmisel kolmapäeval me teid enam siin ei oota. Infotund on lõppenud.
