Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu seitsmenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Meil on hulga Keskerakonna fraktsiooni liikmetega arupärimine härra siseministrile. Siseministeeriumi valitsemisalas olevas Politsei- ja Piirivalveametis viidi eelmisel aastal läbi sisemine rahulolu-uuring. Selle esimese etapi käigus 17. novembrist kuni 16. detsembrini 2010 uuriti sisekommunikatsiooni toimimist ja teise etapi käigus 7.–21. detsembrini 2010 organisatsiooni sisekliimat. Uuringu andmetel  ei usu 86% Politsei- ja Piirivalveameti töötajatest, et ameti struktuur soodustab efektiivset juhtimist ja otsustamist. 46% juhtidest pole rahul töökorralduse ja igapäevase asjaajamisega. 73% töötajatest ei saa töökorraldusest aru ja 81% töötajatest on hädas igapäevase asjaajamisega. Murettekitavalt suur on rahulolematus sisekliimaga just piirivalveosakonna ja kriminaalpolitseiosakonna töötajate hulgas. Lisaks on tähelepanuväärne paljude töötajate esile tõstetud vajadus ausa kommunikatsiooni järele. Üllatav on see, et kehvad uuringutulemused olid Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile ootuspärased, ja seda põhjusel, et suur organisatsioon ei ole valmis. Sellest lähtuvalt on meil siseministrile üheksa küsimust. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon algatab kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu algatamise eesmärk on suurendada kontrolli jälitustegevuse üle ning tagada inimeste privaatsuse kaitse. Eelnõu väljatöötamise tingis vajadus viia järgmisel aastal kehtima hakkavad jälitustoimingute normid kooskõlla Eesti poolt ratifitseeritud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega. Lisaks on õiguskantsler teinud Riigikogule ettepaneku viia seaduses jälitustoimingust teavitamise ja selle edasilükkamise kontrolli regulatsioon põhiseadusega kooskõlla.
Keskerakonna algatatud eelnõu käsitleb jälituslubade andmist, jälitustoimingutest teavitamist ja mitteteavitamist ning järelevalvet lubade andmise põhjendatuse üle veelgi laialdasemalt. Eelnõuga antakse jälitustoimingute loa väljastamise õigus ainuisikuliselt eeluurimiskohtunikule ning likvideeritakse prokuratuuri kui asjast huvitatud poole võimalus seda teha. Teiseks, kohtu juurde moodustatakse asjatundjate komisjon, kes töötab põhjalikult läbi jälitustoimingute taotlused ning vähendab kohtunike senist suurt töökoormust. Ja kolmandaks, vahi all hoidmise perioodi lühendatakse kümne päevani, aga eeluurimiskohtuniku taotlusel on seda võimalik kuni pooleks aastaks kuu kaupa pikendada.
Seadusmuudatus viib kriminaalmenetluse seadustiku kooskõlla põhiseadusega ning teeb lõpu olukorrale, kus on võimalus jätta inimene teavitamata tema suhtes läbi viidud jälitustoimingutest. Sellise muudatuse vajalikkust on rõhutanud ka õiguskantsler. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei näi olevat.
Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning ühe arupärimise, nende edasise menetlemise otsustab Riigikogu juhatus vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Annan ka teada, et Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head ametikaaslased! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.
Tänases päevakorras on ka üks täpsustus. Päevakorra esimene punkt on õiguskantsleri ettepaneku nr 12 arutelu, mille juures teeb põhiseaduskomisjoni nimel ettekande komisjoni aseesimees Deniss Boroditš,  juhtivkomisjoni nimel ettekande aga õiguskomisjoni liige Andres Anvelt.

Alustame nüüd esimese päevakorrapunkti menetlemist. Lubage mul lühidalt tutvustada õiguskantsleri ettepaneku number 12 menetlemise korda. Kõigepealt on õiguskantsler Indrek Tederi ettekanne kuni 20 minutit, siis põhiseaduskomisjoni esimehe ettekanne kuni 20 minutit ja samuti õiguskomisjoni liikme ettekanne kuni 20 minutit. Igal Riigikogu liikmel on õigus ettekandjale esitada üks suuline küsimus. Peale küsimuste vooru on läbirääkimiste voor ja mul on ettepanek, et selles voorus esineksid kõigepealt fraktsioonide esindajad ja seejärel teised, kes soovivad sõna võtta. Läbirääkimised lõpetatakse siis, kui istungi juhataja paneb hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus.
Head ametikaaslased! Alustame nüüd selle päevakorrapunkti menetlemist. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskantsler Indrek Tederi! Päevakorrapunkti pealkiri on "Õiguskantsleri ettepanek nr 12 jälitustoimingust teavitamise ja selle kontrolli kohta".
Head ametikaaslased! Saalis on liiga kõva lärm. Palun vaikust! Austame ettekandjat ja austame oma ametikaaslasi! Ma tänan teid! Palun, härra õiguskantsler!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhiseaduse § 142 lõike 1 ja õiguskantsleri seaduse § 17 alusel teen Riigikogule ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla kriminaalmenetluse seadustiku § 121 lõike 1 teise lause punkt 4, jälitustegevuse seaduse § 17 lõike 1 teise lause punkt 4 ning 1. jaanuaril 2012. aastal jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku § 126¹⁵ lõike 2 punktid 2 ja 3. Järgnevalt selgitan lühidalt oma ettepaneku sisu, pikemad põhjendused leiate Riigikogule saadetud kirjalikust ettepanekust. Olgu siinkohal märgitud, et nimetatud normide põhiseaduspärasuse hindamisel lähtusin oma analüüsis järgmistest aspektidest. Esiteks, jälitustoimingu edasilükkamist võimaldava õigusliku aluse sõnastus; teiseks, teavitamise edasilükkamise rakendamise praktika; kolmandaks, järelevalve korraldus; neljandaks, muud menetlusgarantiid (õiguskaitsevahendid, kogutud teabe säilitamise ja kasutamise regulatsioon).
Läbiviidud analüüsi tulemusel jõudsin seisukohale, et viidatud õigusnormid on koosmõjus kriminaalmenetluse seadustiku, jälitustegevuse seaduse ja julgeolekuasutuste seaduse §-ga 36 vastuolus põhiseadusest tulenevate järgmiste põhimõtetega: riigi omavoli keeld (tuleneb põhiseaduse § 13 lõikest 2); õigus menetlusele ja korraldusele (tuleneb põhiseaduse §-st 14); õigus tõhusale õiguskaitsele rikkumise korral (põhiseaduse § 15 lõige 1) ning õigus tutvuda riigiasutustes enda kohta hoitavate andmetega (põhiseaduse § 44 lõige 3). Vastuolu põhiseaduse loetletud põhimõtetega nende koosmõjus seisneb selles, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus võimaldavad jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata ning seadus ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalvet jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise ning teavitamata jätmise üle.
Põhiseaduslik taust on järgmine. Sissejuhatuseks võib tõdeda, et me kõik ju soovime ausat ja läbipaistvat riiki. Ausa riigi saavutamisel ja kuritegude avastamisel on ikka olnud oma koht ka tõendite kogumisel jälitustegevuse käigus. Piltlikult öeldes võiks aus asjaajamine riigis olla Eesti kaubamärk. Samas on oluline, et ausa riigi, nagu ka mis tahes muu legitiimse eesmärgi saavutamisel ei kaasneks jälitustegevuse kui teatud asjaoludel hädavajaliku abinõuga isikute põhiõiguste liiga tugev riive, mille tagajärjel võiks devalveeruda demokraatliku riigi põhilised väärtused.
Palju on korratud väga õiget põhimõtet, et demokraatlik riik peab olema läbipaistev. Riigi institutsioonid ei tohi olla kaetud läbipaistmatu kestaga, mille taga toimetamisi inimesed ei näe – see on üldpõhimõte. Keeleliselt tõlgendades ja mõistet loodusteaduslikult sisustades võiks jõuda tulemuseni, et kui mingi asi on täiesti läbipaistev, siis seda ei näe üldse ning seda polegi olemas. Seega, kui riigi tegevus mingis valdkonnas on täiesti läbipaistev, siis puudub läbipaistvus õiguslikus mõttes. Paradoks! Paralleeli sellise mittenähtava tegevuse ja jälitustegevuse vahel ei ole raske tõmmata. Ühesõnaga, demokraatlikus õigusriigis peab avalik võim olema õiguslikus mõttes läbipaistev ja avalikkuse poolt kontrollitav.
Seega, kuigi me ei sea kahtluse alla põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil teabe salajase kogumise vajalikkust, tuleb nentida, et jälitustoimingud kujutavad endast õigusriigis ebatraditsioonilist, teiste sõnadega erandlikku tegevust. Isikuandmete salajase kogumisega sekkub riik inimese privaatsfääri. Sellega riivatakse inimese mitmeid põhiseadusega tagatud põhiõigusi ja vabadusi. Seejuures võivad õigused ja vabadused saada rikutud kas jälitustoimingu tegemisel või jälitustoiminguga saadud teabe säilitamisel, kasutamisel või muul töötlemisel. Ka olukorras, kus puudub alus rääkida riigi totaalsest jälgimisest, tuleb maandada valikulise, s.o siis üksikjuhul väärkasutamise ohtu.
Isiku teavitamine tema õigusi riivavast ja salaja, st tema eest varjatuna läbiviidud riigi toimingust on oluline tulenevalt inimväärikuse põhimõttest (s.o põhiseaduse § 10) ning seetõttu, et teavitamisega luuakse isikule võimalus õiguskaitsevahendeid kasutada. Põhiseaduse § 44 lõike 3 järgi on isikul õigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohaliku omavalitsuse asutustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Seda õigust võib seaduse alusel piirata samas sättes loetletud juhtudel, näiteks teise inimese õiguste ja vabaduste kaitseks, kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Olen seisukohal, et põhiseaduse § 44 lõike 3 kaitseala tuleb jälitustoimingut puudutavas osas tõlgendada laiendavalt, st viisil, mis nõuab isiku n-ö aktiivset teavitamist salajasest info kogumisest pärast jälitustoimingu eesmärgi saavutamist.
Järgnevalt lahkan veidi kehtiva regulatsiooni puudusi. 
Esiteks jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise alustest. Kriminaalmenetluse ja jälitustegevuse kahjustamise oht kui jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise seaduslik alus iseenesest mahub nende põhiseadusega lubatud piiranguklauslite alla, mil võib isiku juurdepääsu tema kohta kogutud andmetele piirata (s.o põhiseaduse § 44 lõige 3 lause 2). On mõistetav, et kuni kestab kriminaalasja kohtueelne menetlus või toimub näiteks kuriteo tõkestamise eesmärgil alustatud jälitusmenetlus, tooks isiku viivitamatu teavitamine kaasa ülesande täitmise nurjumise. Kuritegevuse soodustamise ärahoidmine teavitamise edasilükkamise alusena on seevastu äärmiselt lai ja kohaldatav ka pärast eelnimetatud menetluse lõppu. Kuritegevuse soodustamise oht teavitamise edasilükkamise alusena võib olla kooskõlas põhiseadusliku kuriteo tõkestamise eesmärgiga vaid piiratud juhtudel.
Analüüsi tulemusel ei tuvastanud ma tõhusat kontrolli jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle, mistõttu ei ole üksikjuhul välistatud isiku põhiõiguste kaitsega vastuolus olevad väärtõlgendused. See oht kaasneb eelkõige kuritegevuse soodustamise ohu alusega. Teiseks, regulatsiooni oluline puudus seisneb ka asjaolus, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus võimaldavad tõlgendust, mille kohaselt lükatakse jälitustoimingust teavitamine edasi kuni kogutud andmete hävitamise tähtaja möödumiseni. Selle tagajärjel isikut lõppastmes jälitustoimingust ei teavitatagi. Samal ajal võib jälitustoiminguga kogutud teabe säilitamise ja seeläbi ka kasutamise aeg olla väga pikk. Näiteks riigisaladusega kaitstud tähtajad ulatuvad sõltuvalt teabe liigist maksimaalselt 25, 50 või 75 aastani. Kuigi põhiseaduse § 44 lõikest 3 ei tulene minu hinnangul keeldu isikule tema kohta riigiasutustes hoitavatele andmetele juurdepääsu välistamiseks, saab see olla lubatav üksnes seadusandja ettenähtud erandlikel asjaoludel. Rõhutan, et seadused praegu teavitamata jätmist selge sõnaga ette ei näe. Tulenevalt põhiseaduse §-s 3 sisalduvast olulisuse (parlamendireservatsiooni) põhimõttest peab seadusandja otsustama kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused ise.
Kolmandaks keskendusin analüüsis järelevalve korraldusele ja tegelikule praktikale jälitustoimingust teavitamise ja teavitamata jätmise vallas. Kuna seadus annab prokuratuurile ja jälitusasutusele kaalutlusõiguse ehk erinevad seaduslikud võimalused jälitustoimingust teavitamise viivitamatuse osas, siis peab selline kaalutlusõiguse kasutamine põhimõtteliselt olema vaide-, kaebe- või kohtumenetluses kontrollitav. Olukorras, kus isik ei ole tema suhtes teostatud salajasest toimingust teadlik, tuleb jälitustoimingute olemusest ning intensiivsusest tulenevalt tagada riigi tegevuse seaduslikkuse kontroll n-ö isiku eest. Jälitustoimingutega saab isiku kohta koguda ulatuslikku ja tundlikku infot, mistõttu kontrollisüsteemi täielikkus on jälitustoimingute puhul vaieldamatult tähtsam kui mõnes muus riigi tegevuse valdkonnas.
Menetluse käigus ilmnes, et alates 2004. aasta juulist, mil seadusega kehtestati isiku jälitustoimingust teavitamise kohustus, puudub usaldusväärne statistika teavitamise edasilükkamise ja lõplikult teavitamata jätmise praktika kohta. Kontrolli teavitamata jätmise üle teostavad jälitusasutuse juht ja prokuratuur, seejuures on prokuratuuri kontroll pärast kriminaalmenetluse lõppu pisteline. Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon kinnitas mulle eelmise aasta lõpus saadetud kirjas, et komisjon ei ole jälitustoimingust teavitamise ja teavitamise edasilükkamise järelevalvega seni tegelenud.
Asjakohane kohtupraktika on ülimalt napp. Prokuratuurile seadusega pandud kontrollikohustus (alates 1. jaanuarist 2012 laieneb see ka kriminaalmenetluse-eelsele kuriteo tõkestamise eesmärgil toimuvale jälitusmenetlusele) on oluline menetluslik tagatis, siiski ei saa riikliku süüdistuse funktsiooni kandva institutsiooni kontrolli pidada sõltumatuks võimuharude eraldatuse mõttes. Jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise ja teavitamata jätmise üksikjuhtumite üle puudub isiku põhiõiguste kaitseks vajalik sõltumatu kontroll, välja arvatud siis, kui isikut hiljem teavitatakse või ta saab jälitustoimingust muul viisil või juhuslikult teada.
Lõpetuseks märgin, et minu ettepanek puudutab jälitustoimingust teavitamise edasilükkamist ja teavitamata jätmist kriminaalmenetluse või jälitustegevuse kahjustamise või kuritegevuse soodustamise ärahoidmiseks. Samas sisaldavad kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus ka teisi jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise aluseid, näiteks salajase kaastöölise kaitse. Ettepanekuga nõustumise korral on seetõttu otstarbekas vaadata üle jälitustoimingust teavitamise süsteem tervikuna, sest minu seisukoha kujundamisel arvestatud põhimõtted laienevad suures osas ka teistele teavitamise edasilükkamise alustele. Tänan!

Tänan, austatud õiguskantsler! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsin sealt, kus te lõpetasite. Kui mahukaks võiks teie visiooni kohaselt nende konkreetsete seaduste muutmine kujuneda – eeldusel muidugi, et Riigikogu on täna teie ettepanekuga nõus?

See ei kujuneks eriti mahukaks. Põhimõtteliselt tuleks ju muuta neid osutatud sätteid. Minu hinnangul see väga töömahukas ei ole. Kõigepealt tuleks sõnastust täpsustada ja näha ette vastav kontrollorgan. Nagu ma olen oma ettepanekus mõista andnud, see kontrollorgan võiks olla kohus. Õiguskantsler küll ei tee selliseid siduvaid ettepanekuid, aga tõenäoliselt see mõistlik oleks.

Peep Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Praeguse praktika kohaselt on isikute põhiõiguste piiramisest mitteteatamine pigem reegel, kuigi seaduse kohaselt võiks see olla erand. Kui me viimasel ühisistumisel asja vastu huvi tundsime, siis selgus, et puudub selge statistika teavitamise ja mitteteavitamise kohta. Kas te peate vajalikuks sellise kindla aruandluse kehtestamist, et meil oleks korralik numbriline ülevaade olemas? Siis saab ju ka sisu juurde minna.

Jah, põhimõtteliselt küll. Tõepoolest ju üldine usaldusväärne statistika puudub. See võiks olla kontrollsüsteemi üks osa ja annaks üldiselt teada, mis toimub. Vastus on jah.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea õiguskantsler! Kuidas teile tundub: kas kogu jälitustegevuse seadus ja julgeolekuasutuste seadus on piisavalt selged, nii et inimesed saavad aru, millistel ajenditel ning kelle loal on võimalik isikute põhiõigusi ja vabadusi piirata?

Tänan küsimuse eest! See on laiem teema. Ma otsustasin peale seda, kui ma oma nõuniku kaudu olin üle kahe aasta osalenud nn jälituspaki arutlusel õiguskomisjonis, et kõige mõistlikum on võtta see teema ette konkreetsete ettepanekute kaudu, analüüsides konkreetsed sätted läbi, ja juhul, kui ma tuvastan vastuolu, siis teen ka austatud parlamendile vastava ettepaneku minna konkreetsete sammudega edasi. Kui kogu see pilt ette võtta, siis võib asi lihtsalt venima jääda.
Selgitan natukene jälitust kui julgeoleku tagamise eesmärgil tehtud menetlust. Kõigepealt, see jaguneb kaheks. Minu ettepanek puudutab kriminaalmenetlust. Kuni selle aasta lõpuni jaguneb jälitus kriminaalmenetluse seadustiku, jälitustegevuse seaduse ja julgeolekuasutuste seaduse alusel kaheks. Nagu öeldud, minu ettepanek puudutab kriminaalmenetluse seadustikku. Peale aastavahetust jaguneb see endiselt kaheks, kuid jälitustegevuse seadus läheb kriminaalmenetluse seadustiku hulka. Kokkuvõtvalt saan öelda, et ma olen otsustanud konkreetsete sammudega välja tulla, et üldist olukorda edasi arendada.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Mind huvitavad jälitustoimingute valdkonnas need nn kolmandad isikud. Kui mõnda isikut jälgitakse ja selleks on isegi luba saadud, siis see inimene puutub ju kokku väga paljude teistega. Kas neid teisi, kolmandaid, neljandaid, viiendaid isikuid informeeritakse sellest? Kas neil on õigus sellest teada ja millises ulatuses nende antud informatsiooni võib kasutada?

Jah, põhimõtteliselt laieneb ka nendele isikutele põhiseaduse § 44 lõikes 3 nimetatud  kaitseala. Ka see on minu ettepaneku üks osa, et neid tuleks põhimõtteliselt teavitada. Ja kui ei teavitata, siis peaks seaduses olema selge sõnaga fikseeritud, millistel alustel ei teavitata, et nad on seal kaitsealas.

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid väga teie ettepaneku ja ettekande eest, samuti vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Hea õiguskantsler! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut nr 12 oma 30. mai istungil koos õiguskomisjoniga. Istungile oli kutsutud ka õiguskantsler, kes tutvustas õigus- ja põhiseaduskomisjoni liikmetele oma ettepanekut. Samuti olid istungile kutsutud riigi peaprokurör Norman Aas ja Justiitsministeeriumi esindaja. Istungil rõhutas õiguskantsler, et tema ettepanek lähtub konstruktiivsest soovist olemasolevat olukorda paremaks muuta ning et konkreetne ettepanek puudutab just jälitustoimingust teavitamist ja sellega seonduvaid probleeme. Peamiste probleemidena tõi õiguskantsler välja kolm punkti. Punkt 1: jälitustegevusest teavitamise edasilükkamise või teavitamata jätmise alused on liialt ebamäärased. Punkt 2: otsustav institutsioon peaks olema sõltumatu menetluse osalistest. Punkt 3: samuti peaks olema sätestatud selge korraldus ja menetlus, kuidas jälitustoimingust teavitamise edasilükkamine toimub. Sellest tulenevalt tegi õiguskantsler ettepaneku viia asjaomased seadused põhiseadusega kooskõlla.
Istungile külalisena kutsutud riigi peaprokurör Norman Aas nägi eelkõige probleeme prokuratuuri erapoolikuses jälitustoimingust teavitamata jätmise kontrolli läbiviimisel, kuna jälitustoimingust mitteteavitamise loa annavad needsamad prokurörid, kes on andnud loa jälitustoimingu tegemiseks. Ta nägi selles konflikti tekkimise ohtu ja leidis, et paljudes teistes riikides viljeldav süsteem, kus jälitustoimingust teavitamata jätmine vajab kohtu luba, oleks täitsa mõeldav.
Justiitsministeeriumi esindaja leidis, et jälitustoimingust mitteteavitamise alused on natuke liiga laiad ja ebamäärased, aga otsest vastuolu põhiseadusega ta ei näinud. Ta leidis, et pigem on jälitustoimingust mitteteavitamisel probleem vastavate lubade väljaandmise üle teostatavas järelevalves.
Peale sõnavõttude ärakuulamist toimus komisjoni istungil ettepaneku arutelu. Paljud komisjonid liikmed uurisid, kas on olemas ka statistiline ülevaade, kui palju on jälitustoimingust teavitamata jätmisi. Justiitsministeeriumi esindaja vastas, et ei ole ja see on üks peamisi probleeme. Andmebaasid ei sisalda praegu eraldi infot jälitustoimingust mitteteavitamise kohta. Arutati ka jälitustoimingust mitteteavitamise järelevalvega seonduvat. Komisjoni liikmed olid seisukohal, et jälitustoimingust mitteteavitamise üle peaks olema kohtulik järelevalve, kuna kohus on sõltumatu organ.
Kokkuvõttes leidis komisjon, et õigusriigis peavad isikute õigused olema kindlalt kaitstud ja inimesed peaksid end turvaliselt tundma. Põhiõiguste riived peaksid olema võimalikult täpselt ja hästi reguleeritud. Komisjon leidis, et kindlasti tuleb seaduses täpsustada need mõisted, mis õiguskantsler oma ettepanekus välja tõi: "kuritegevuse soodustamine" ja "oht jälitustoimingu eesmärgile" on ilmselgelt liiga laiad mõisted. Komisjon leidis ka, et järelevalve jälitustegevusest mitteteatamise üle tuleb kindlasti paremini reguleerida, et tagada isikute põhiseaduslike õiguste tõhus kaitse. Sellest tulenevalt otsustas põhiseaduskomisjon oma 30. mai istungil häältega 8 poolt ja 2 erapooletut toetada õiguskantsleri ettepanekut nr 12. Aitäh!

Tänan, austatud ettekandja! Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan teid ettekande eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Andres Anvelti!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kolleeg Deniss Boroditš tegelikult rääkis juba üksikasjalikult, mis toimus põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistungil. Õiguskomisjon arutas seda küsimust lausa kahel istungil. Esimene kord oli siis esmaspäeval, 30. mail koos põhiseaduskomisjoniga, teine kord teisipäeval, 31. mail. 31. mail toimus komisjonis ka arutelu, mis kujunes natuke laiemaks kui see tänane õiguskantsleri ettepanek. Käsitlesime järelevalveküsimusi jälitustegevuses ja kriminaalmenetluses laiemalt. Aga kuna see ei puuduta otseselt tänast õiguskantsleri ettepanekut, siis ma ei hakka seda teie lahkel loal ette kandma. Konstateerin seda, et õiguskomisjon – kohal oli viis rahvasaadikut – toetas konsensusega õiguskantsleri ettepanekut ja sellise sõnumiga olen ka mina siin, et lugupeetud Riigikogu võiks seda ettepanekut toetada. Aitäh teile!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra Anvelt! Ma pöördun teie poole kui õiguskomisjoni esindaja poole, aga ka kui inimese poole, kes on Eesti õiguskaitseorganites eri kohtadel pika aja jooksul töötanud. See õiguskantsleri õiendis suurepäraselt esitatud maailm tuletab mulle kohati meelde väga niisugust kafkalikku maailma, kuhu me oleme 20 aastaga sattunud. Kas te oskate hinnata, kuidas on olnud võimalik, et me 20 aastat peale iseseisvuse taaskehtestamist peame seda konstateerima ja hakkama tegelema selliste elementaarsete asjadega, kuna korralagedus on tõesti kafkalik? Kas see on juhtunud teadmatuse tõttu või kellegi tahtel?

Hea küsimus selles mõttes, et tõesti kõrvaltvaatajale, tavainimesele tänavalt võib see säärase hilinenud remondina tunduda. Aga süsteemist seest tulijana ma tean, et tegelikult selle 20 aasta jooksul on süsteem aidanud jälitustegevusalast õigust luua. Me saime asjaomase seaduse alles 1994. aastal. See on arenenud. Me oleme arenenud totalitaarrežiimi põhimõtete järgimise asemel õigusriigi poole.
Üks tegur on vahest see, et meie lugupeetud kodanikud ei ole siiani probleemile kuigi palju tähelepanu pööranud ja on arvanud, et jälitustegevuse põhieesmärk on ju kurjategijate püüdmine. Ei ole sügavuti mõeldud põhiseaduslikule riivele, mida jälitustegevus tegelikult endas kannab. Nii et ma arvan, et me oleme liikunud suhteliselt normaalses tempos jälitustegevuse kõigi legaalsete põhimõtete kinnistumise poole. Usun, et nüüd see intensiivistub kindlasti, kuna lähiajal leiab jälitustegevus oma õige koha kriminaalmenetluse seadustikus. Jälitustegevuse seadus kaob ära. Nii et me saame jälitustegevust hinnata kui ühte tõendite kogumise meetodit, mis kannab endas põhiseaduse riivet, aga mida siiski võib kasutada. Seda aga tasakaalustatult, arvestades nii kodanike põhiõiguste kaitset kui ka vajadust võidelda kuritegevusega.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuse eest! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ja nüüd, head ametikaaslased, avan läbirääkimised ja nagu ma ütlesin, palun kõigepealt kõnetooli fraktsioonide esindajad. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Pomerants, palun!

Lugupeetud juhataja! Õiguskantsler! Head kolleegid! Palun kaheksa minutit!

Palun!

Ma tean kümneid inimesi, kes arvavad, et nende telefone pealt kuulatakse. Olen neile ikka öelnud, et ilmselt see nii ei ole, ja selleks on kolm põhjust. Esiteks, selleks pole vajadust. Teiseks, ilmselt poleks see legaalne. Kolmandaks, riigil ei ole jälitusasutustele nii palju raha eraldatud, et kõiki inimesi saaks pealt kuulata. Ja kui vaadata nendele inimestele otsa, kes seda kahtlust endas kannavad, siis mulle tundub ka, et nende puhul puuduks alus jälitustoimingust teavitamist edasi lükata. Seega nad teaksid läbiviidud toimingust. Aga mine sa tea.
Kuritegude avastamine ja ennetamine nõuab meetmeid, millega võib kaasneda tugev  põhiõiguste riive. See on legaalne, aga eeldab asjaomaseid menetlusgarantiisid.
Õiguskantsler analüüsis kriminaalmenetluse seadustiku ja jälitustegevuse seaduse regulatsiooni osas, mis võimaldab edasi lükata isiku teavitamise tema õigusi riivanud jälitustoimingu tegemisest kriminaalmenetluse kahjustamise ning kuritegevuse soodustamise ja jälitustegevuse kahjustamise ärahoidmiseks. Peale analüüsi jõudis ta seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustiku § 121 lõike 1 lause 2 punkt 4 ja jälitustegevuse seaduse § 17 lõike 1 lause 2 punkt 4 koosmõjus tõendite jälitustoimingutega kogumist reguleeriva kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jao teiste sätete, jälitustegevuse seaduse ning julgeolekuasutuste seaduse §-ga 36 on vastuolus põhiseaduse § 13 lõikega 2, §-ga 14, § 15 lõikega 1 ja § 44 lõikega 3 nende koostoimes osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust. Samadel põhjustel on põhiseadusest tuleneva riigi omavoli keelu temaatika üle kandunud 1. jaanuaril jõustuvasse kriminaalmenetluse seadustikku. Ja selle § 126¹⁵ lõike 2 punktidest 2 ja 3 me räägimegi.
Kui me nüüd puhtpragmaatiliselt, lähtudes meie kasutuses olevast ajast ja sellisest õigusterminist nagu "mõistliku aja jooksul käsitlemise" praktikast, sellele teemale otsa vaatame, siis saame keskenduda ennekõike 1. jaanuaril jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku § 126¹⁵ lõike 2 punktidele 2 ja 3 ning nende võimalikule muutmisele. Sel lihtsal põhjusel, et need kaks seadussätet kaotaksid oma jõu niikuinii. Nii hoiame kokku tähemärke ja saame ka asjast parema ülevaate.
Nii Riigikogu põhiseadus- kui ka õiguskomisjon jõudsid järeldusele, et tõstatatud küsimuses tuleb asuda õiguskantsleriga koostööle. Meile antud võimalused näevad ette variante olla õiguskantsleri ettepaneku poolt või vastu. Kommenteerimise võimalust hääletusel pole, küll aga saab seda teha läbirääkimistel. IRL-i fraktsioonis toimunud arutelu tulemusena jõudsime järeldusele, et õiguskantsleri nähtud vastuolu olemasolu saab kinnitada või ümber lükata vaid Riigikohus oma lahendiga. Meie arvates seda vastuolu ei ole. Samas on debatt arutluse all olevate sätete üle käinud juba Riigikogu XI koosseisus. Katsume siis ikka seda konsensusmäära tõsta. Kriminaalmenetluse seadustik, mida seni on tuntud seaduseelnõuna 286, jõustub 1. jaanuaril niikuinii. Justiitsministeeriumis on alustatud reaalset tööd. Nagu toonane justiitsminister Lang presidendile lubas, tuleb jälitustegevuse regulatsiooni analüüsida. Arutelu töörühmas käib ja järgmine koosolek leiab aset veel enne jaanipäeva.
Seadust saab teha paremaks. Eks päriselu näita, kas me suudame kõigepealt lahendada õiguskantsleri tõstatatud teavitamiskohustuse täitmise kontrolli probleemi – see tundub esmapilgul lihtne – ja sisustada paremini tõstatatud määratlemata õigusmõisted. Oma analüüsis pööras õiguskantsler tähelepanu mõistetele "jälitustoiming" ja "kriminaalmenetluse kahjustamise oht", aga ennekõike mõistele "kuritegevuse soodustamise oht". Minu hinnangul on põhjust küll keskenduda vaid viimasele, kuritegevuse soodustamise ohule. Ehk suudame aga pakkuda lahendusi ka teistele aja jooksul üles kerkinud küsimustele – ikka nii, et leiame parema tasakaalu põhiõiguste riive ärahoidmiseks ning kuritegude lahendamiseks ja ennetamiseks vajalike tingimuste vahel. Aitäh!

Suur tänu, hea ametikaaslane! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Andres Anvelti!

Aitäh, juhataja! Kolleegid, seisan jälle siin teie ees. Ma ei saa mitte rääkimata jätta sellisel teemal nagu jälitustegevus, kuna olen selle põhiseadusliku riivega ise aastaid tegelenud. Seetõttu on mul mõningad mõtted, mis ma teile tahan edasi öelda. Et teid mitte väga palju koormata, ei tee ma seda mitte arvude, vaid rohkem rahvakeeles.
Esiteks, mul on hea meel, et see küsimus – sisejulgeolek ja põhiseaduse riive – on vähemalt komisjonides olnud selline erakondadeülene ja erakonnad pole otsustanud seda teemat kasutada poliitiliseks ärategemiseks. See annab kindlust, et me oleme demokraatia arendamisel Eesti riigis õigel teel ja mõistame demokraatiat õigesti.
Aga asja juurde. Enne ma kolleeg Jaak Allikule vastasin segaselt, kuna tahtsin sellessamas lühikeses sõnavõtus selgitada, et see, mida me tegelikult praegu parandame, on jälitustegevuse põhi, mis pärineb, uskuge või ärge uskuge, kunagisest NSV Liidu Siseministeeriumi ja KGB ühisest salajasest käskkirjast 009, mis rääkis jälitustegevusest õiguskaitse – kui neid võib niimoodi nimetada – organites. Selle käskkirja baasil ehitati 1994. aastal üles jälitustegevuse seadus. Kuna ma puutusin tol ajal jälitustegevuse seaduse esimese variandi loomisega päris tihedalt kokku, siis julgen väita, et mõningad laused – ma ei oska öelda, kas ka viimases redaktsioonis – ja sõnaühendid on samad, mis olid selles käskkirjas.
Nüüd, aastal 2011 me oleme jõudnud selleni, et viime jälitustegevuse kriminaalmenetluse seadustiku koosseisu, kus see peabki olema. Seda ühelt poolt. Ja teisalt me vaatame jälitustegevust kui mitte lihtsalt politsei töömeetodit, aga kui riigi õigust piirata inimeste põhiõigusi. Sealjuures tuleb arvestada sellega, et jälitustegevus pole mitte politsei või jälitusasutuste privileeg, vaid rahva poolt neile põhiseaduse kaudu erandina antud võimalus üldist turvalisust kaitsta. Nende erandite puhul peab olema väga selge ja arusaadav järelevalve, et needsamad õiguskaitseorganid tihtipeale võib-olla ka lihtsalt inimlikust mugavusest ei hakkaks erandit võtma kui põhilist töövahendit.
Kokkuvõttes mul on hea meel, et kui me räägime jälitustegevuse arendamisest, siis me ei ehita enam moodsat kahekorruselist villat Suur-Sõjamäe barakksuvila vundamendile, nii nagu see enne jälitustegevuses oli.
Siia juurde tahaksin öelda seda, et prokuratuur, kes praeguse seaduse järgi otsustab jälitustoimingutest kodaniku teavitamise edasilükkamise üle, ei ole selleks kindlasti õige asutus, sest ta on riiklik süüdistaja ja tema institutsioon ei kanna seetõttu erapooletust. Ta on ikkagi kaldu riikliku süüdistuse poole. Nii saab ainult toetada õiguskantsleri arvamust, et selleks institutsiooniks peab olema kohus. Kui kohus annab loa jälitustegevuse teostamiseks, siis nende inimeste arv, kelle põhiõigusi selle loa andmisega tegelikult riivatakse, on tutvusringkonna sidemete tõttu tunduvalt suurem. Ka nende suhtes peab otsuse, kas teavitada või mitte, tegema kohus. Kui see on prokuratuur, siis tekib samasugune situatsioon nagu "Viimse reliikvia" ühes stseenis, kus nunnakloostri ülem annab Agnesele piitsa ja käsib tal ise end edasi piitsutada. Selle muudatusega me ka lihtsustaksime prokuratuuri ja uurimisorganite tööd, võttes neilt vastutuse sellesama kaalutlusõiguse kasutamisel. Selle koht on ikkagi kohtus.
Ja viimane asi, mis ma tahan öelda. Me arutasime Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonis jälitustegevusega seonduvat ka natuke laiemalt. Esiteks, meil on hea meel, et Justiitsministeerium on hakanud selle teemaga taas tegelema. Palun kolm minutit aega juurde!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Uue seadustiku redaktsiooni me saame nüüd 1. jaanuaril jõustatud. Jälitustegevuse seadus kaob ära, kriminaalmenetluse seadustik asub ka selle rolli täitma. Juba selle versiooni loomise ajal aga olid õiguskantsleri ettepanekud tehtud. Neid ei arvestatud, ka president juhtis sellele tähelepanu. Nüüd on Justiitsministeeriumis asunud tööle vastav töögrupp ja me näeme, et tegelikult vajab jälitustegevuse meetod veel lisakorrektuuri.
Näiteks juhin ma tähelepanu ühele momendile, mis jäi kõlama kohtunike päevadel, kus mul oli au viibida. Seal jäi kõlama üks Rait Maruste mõte, millega ma kindlasti ühinen. Ja nimelt: see võimalus, et õiguskaitseorganid võivad hakata enne jälitama, kui kohus neile loa annab, ei ole õige. See on küll ehk suunatud uurimisasutuste operatiivsuse suurendamisele, aga julgen väita, et selle probleemi saaks töö käigus korralikult ära lahendada. Valvekohtunik saab selle loa anda kiiresti ja kõik oleks põhiseadusega kooskõlas. Põhiseadus ei anna ju mingit reservatsiooni, vaid ütleb väga kindlalt, et seda põhiseaduslikku õigust võib riivata ainult kohus. Mingisugusest 24 tunnist või mingitest eranditest juttu ei ole. Nii et selles osas ja veel mitmes võib-olla väiksemas nüansis tuleb jälitustegevust ka kriminaalmenetluses parandada. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon seisab kindlasti selle eest ja püüab oma panuse anda.
Aga viimasena tahan ma siit puldist saata sõnumi oma endistele kolleegidele ja ka kodanikkonnale laiemalt. Viimastel päevadel on mulle esitatud küsimus, miks me tahame teha politsei või prokuratuuri tööd raskemaks. Sellega me ju segame kuritegevuse vastu võitlemist. See ei ole niimoodi! Me tahame, et kuritegevuse vastu võitlemise kõrval oleks tagatud ka meie kõigi kodanike põhiõigused. Ja selle toetamise kõrval ei tohi kindlasti jääda kõlama seisukoht, et sellega raskendatakse võitlust kuritegevuse vastu. Ei, see jääb täpselt samasuguseks. Aga tagatakse ka meie kodanike põhiõigused. Aitäh teile!

Tänan, hea ametikaaslane! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti!

Aitäh, austatud juhataja! Palun kaheksa minutit!

Kolm minutit lisaaega.

Head kolleegid! Täna on siin saalis teema, mis paistab väga paljudele huvi pakkuvat, sest saal ei ole tavapäraselt tühi, vaid üsna palju Riigikogu liikmeid on kuulamas ja kaasa rääkimas. Kui kolleeg Marko rääkis, et kümned inimesed on pöördunud tema poole kahtlusega, et neid kuulatakse pealt, siis ma julgen seda arvu isegi suurendada. Väga paljud arvavad, et neid kas kuulatakse pealt, jälitatakse või tehakse muid imetrikke, mis on seotud inimeste põhiõiguste ja vabaduste piiramisega. Ma arvan, et siin me peaksime seadusandjatena väga tähelepanelikult peeglisse vaatama. Järelikult me ei ole suutnud luua selliseid seadusandlikke mehhanisme, mis oleksid meie riigi kodanikele selged, nii et nad saaksid aru, kuidas ja millistel ajenditel on võimalik inimeste põhiõigusi ja vabadusi piirata, et see ei käi päris nii lihtsalt. Ka tuleb teada, millised ressursid selle meetodi kasutamiseks riigil on.
Õiguskantsler on viidanud ka täna siin saalis väljatoodud probleemidele. Miks ma tõstatasin küsimuse veidi laiemalt? Eelmises Riigikogu koosseisus me üritasime õiguskomisjonis leida kompromisse kriminaalmenetluse seadustiku muutmisel just jälitustegevuse osas väga konkreetselt ja lihtsalt, aga tegelikult see väga lihtne ei olnud. Kompromisside leidmine ei olnud kerge. Jõuti kokkuleppele, et see seadus peaks rakenduma 1. jaanuarist 2012, aga see ei tähenda seda, et me täna ei peaks väga jõuliselt vaatama asja tunduvalt laiemalt.
Keskerakonna fraktsioon on nende teemadega tegelnud ja eelnõu, mille täna Deniss Boroditš üle andis, ei puudutagi ainult jälitustoimingust mitteteatamise või teatamise teemat, vaid me vaatame asju tunduvalt laiemalt: vaatasime ka sellest aspektist, kuidas, kes ja millistel ajenditel annab jälitustoimingu läbiviimiseks loa. Meie seisukoht on, et see regulatsioon peab olema väga lihtne, selge ja konkreetne, et lubade andmine peaks toimuma kohtu kaudu. Kui Andres Anvelt väitis siin eelnevalt, et see peaks ainult kohtu kaudu käima, siis meie leidsime teatud reservatsiooniga, et väga raskete kuritegude puhul, kui jutt on näiteks tapmisest või raskest riigivastasest kuriteost, võiks kehtida jälitustoimingu läbiviimise õigus eelneva 24 tunni jooksul. Aga see on muidugi arutelu küsimus. Kõik muu, mis on jälitustoiminguga seotud – load, järelevalve –, peaks olema kohtu pädevuses. Me arvame, et see kindlasti parandaks tsiviilkontrolli ja annaks rahvale selgema ülevaate, millistel ajenditel, millal, kus kohas ja kuidas võib jälitustoimingut läbi viia ning kuidas sellest peaks teavitama. Kui me saaksime kõik asjadest ühtemoodi aru, teeks see ju pildi tunduvalt selgemaks. See vähendaks igasuguseid foobiaid ühiskonnas. Praegu ju osa inimesi arvab, et me kõik oleme teatud ajal mingi jälgimise all. Mina olen muidugi alati öelnud, et käituge seaduslikult, siis ei ole ka põhjust karta. Aga jah, teatud ohud ühiskonnas on ja selgust on vaja.
Kui õiguskantsler ütles, et ta võtab jupphaaval selle temaatika ette, siis meie võtsime tervikuna. Ma loodan väga, et see meie üleantud eelnõu ei lähe tavapärast teed, nagu on siin saalis opositsiooni eelnõud üldiselt läinud – nii et menetlus esimesel lugemisel lõpetatakse. Loodan, et seda eelnõu arutatakse ka sisuliselt. Minu arvates Andres Anvelti väide, et õiguskomisjonis arutatakse neid teemasid suuresti erakondadeüleselt, on õige. Ma tean, et see oli eelmise koosseisu praktika, ja ma väga loodan, et see saab olema ka selle koosseisu praktika.
Põhiõiguste ja vabaduste riive peaks olema kindlasti poliitikaülene, poliitiliste erakondade ülene teema. Sama käib kogu siseturvalisuse, sisejulgeoleku valdkonna kohta, kui silmas pidada riigikaitset. Kindlasti on vaja siin saalis nende valdkondade aruteludel rohkem riigimehelikkust, seda, et me lahkaksime asju sisuliselt, mitte üksnes poliitprogrammist lähtuvalt. Ma väga loodan, et see eelnõu, mille me täna üle andsime, saab sisulise debati aluseks, mitte ei läbi lihtsalt formaalselt ettenähtud menetlusetapid ja siis langeb parlamendi menetlusest välja. Aitäh!

Tänan, hea ametikaaslane! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Peep Aru!

Lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Head kolleegid! Täna on käsitlemisel keeruline, aga väga vajalik küsimus. Väljakujunenud praktika kohaselt on isikute põhiõiguste piiramisest mitteteavitamine muutunud kahjuks reegliks. Nii et pigem on see reegel, kuigi peaks olema erand, ja loomulikult seaduses fikseeritud sätetele tuginev erand. Sellekohane statistika puudub, aga mitteteatamiste osakaal kogu juhtumite arvus on hinnangute alusel kahjuks kaunis suur.
Reformierakonna fraktsioon arutas õiguskantsleri tõstatatud probleeme päris põhjalikult. Otsustasime, et me seda ettepanekut kindlasti toetame. Olles osalenud õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni istungitel ning tänagi lahtiste kõrvadega arutelu kuulanud, on mul tõesti  hea meel, et eri erakondade esindajad saavad vajadusest see probleem lahendada enam-vähem ühtemoodi aru. See annab kindlasti lootust, et üsna pea võtame asjal tõsiselt sarvist kinni. Komisjonide ühisistungil oli positiivne ka tõsiasi, et nii prokuratuur kui ka Justiitsministeerium põhimõtteliselt toetasid õiguskantsleri lähenemisviisi ja olid väga positiivselt meelestatud, et asjaga edasi minna. Tekkis küll väikene vaidlus, kas minna edasi õiguskantsleri väljapakutud teed pidi ehk juhtumipõhiselt või võtta seadus tervikuna ette. Kuid see on tegelikult vaid nüanss.
Samas pole täna õiguskantsleri tõstatatud küsimus isikute põhiõiguste piiramisest ainukene probleem, on ka teisi nüansse, mis ilmselt vajaksid seadusandjapoolset lihvimist. Juba üsna pea seisab komisjonidel jälle ees kohtumine õiguskantsleriga, et lahata seda probleemi laiemalt ja analüüsida ka teisi tahke, mida oleks vaja lihvida. Igal juhul Reformierakonna fraktsioon on selleks tööks valmis ja ma usun, et me selles koosseisus saavutame ka edu, et tõepoolest inimeste põhiõiguste riive oleks võimalik ainult sellises ulatuses, mis on hädapärast vajalik, et riigis oleks julgeolek tagatud. Aitäh!

Suur tänu, hea ametikaaslane! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ja nagu selle päevakorrapunkti menetlemise kord ette näeb, peame viima läbi ka õiguskantsleri ettepaneku hääletamise.  Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde?
Head ametikaaslased, panen hääletusele, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Teen vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 152 õiguskomisjonile ettepaneku algatada eelnõu kriminaalmenetluse seadustiku ning jälitustegevuse seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ma tänan! Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 3 esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on ühtlustada selliste äriühingute, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ning riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmete tasustamine kõrgemate riigiteenijate palgasüsteemiga. Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu seadusena jõustumisel tagatakse, et Eesti Vabariigi presidendi ametipalk koos esindustasuga oleks piir, millest enam riigiettevõtete ja riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmed ei teeniks.
Põhiseaduse järgi on kõige kõrgem vastutus Eestis Vabariigi Presidendil, aga praegu on meil olukord, kus riigipea ametipalk ja ka ministrite ametipalgad on väiksemad kui mõne riigi otsustusõigusega äriühingu juhatuse liikmel. Seejuures tõusid riigiettevõtete juhtide palgad ka majanduskriisi aastatel, mil enamik nende riigiettevõtete töötajate palkadest vähenes või siis külmutati. Me leiame, et juhi palk peab olema vastavuses vastutusega, aga me ei saa võtta ühte ettevõtet ülejäänud riigist erinevalt. Me teame, et masuaastatel kärpis ka erasektor märkimisväärselt nii töötajate kui ka juhatuse liikmete palkasid. On huvitav, miks valitsus kuulab tööandjaid, kui nad ei soovi tänavu jätkuvale kriisile viidates alampalka tõsta, aga kui tööandjate keskliidu juht juhib tähelepanu, et riigifirmade juhid on üle makstud ja rohkem kui miljonikroonised aastapalgad tekitavad ettevõtjate seas suurt pahameelt, siis ei panda seda millekski.
Selle asemel on meie algatatud eelnõule tellitud Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt ekspertiis, ega juhatuse liikmetele palgapiiri kehtestamine ometi põhiseadusvastane ole. Ei, seda see pole. Tolles analüüsis tuuakse välja ka kaks seika, mida peaks tavatöötajatega masuaastatel toimunu kontekstis tõsisemalt käsitlema. Ilmselt ei ole see konkreetselt selle eelnõu teema, aga palkade teema on see küll. Analüüsiosakond on öelnud, et kui me palkadest räägime, siis tuleks pöörata tähelepanu ÜRO Peaassamblee 1948. aasta 10. detsembri resolutsioonile, mis ütleb, et igal töötajal on õigus õiglasele ja rahuldavale tasule, mis tagab inimväärse elatuse temale endale ja ta perekonnale ning mida vajaduse korral täiendatakse sotsiaalkindlustuse teiste vahenditega. Ma juhin tähelepanu, et riigiettevõtete juhtide palga ülempiir oleks 6000 eurot kuus – see peaks selle toimetuleku tagama.
Teine dokument, millele peaks tähelepanu pöörama, on 1966. aastal New Yorgis allakirjutamiseks avatud rahvusvaheline majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakt, mille artikkel 7 kohustab paktile allkirjutanud riike tunnustama igaühe õigust õiglastele ja soodsatele töötingimustele, iseäranis hüvitisele, mis kindlustab kõigile töötajatele miinimumina õiglase töötasu ja võrdse tasu võrdse töö eest ning rahuldavad elutingimused neile endile ja nende perekondadele. Kui rääkida riigiettevõtetest, siis näiteks Eesti Postis on möödunud aastal kirjakandjate palka 17% vähendatud, aga juhatuse liikmete palka 17% suurendatud. Nii et ka sellised rahvusvahelised, meile igati eeskujuks olevad resolutsioonid viitavad sellele, et riigiettevõtete juhtide palkadega võiks tegeleda küll.
Kui seda eelnõu komisjonis arutati, siis tõusis üles küsimus, et tegelikult määrab juhatuse liikmete tasu nõukogu ja miks on siis vaja seadust muuta. Ministrid või ministeeriumid on saatnud nõukogudesse pädevad inimesed ja ka siin Riigikogu saalis on Riigikogu liikmeid, kes kuuluvad nende riigiettevõtete nõukogudesse, kus on viimasel ajal palku tõstetud ja kus palgad ületavad märkimisväärselt presidendi töötasu. Kui ma kaks aastat tagasi samasisulise eelnõuga siin Riigikogu saali ees olin, siis pidin ütlema, et need Riigikogu liikmed, kes peaksid asja eest vastutama, kuuluvad ainult Reformierakonna fraktsiooni. Ajad on muutunud – IRL on lahti öelnud oma põhimõttest, et Riigikogu liikmed ei tohiks kuuluda riigiettevõtete nõukogudesse, ja nüüd kuulub neisse ka IRL-i rahvasaadikuid. Kui pärida konkreetsete inimeste käest, siis Riigikogu liige Kalle Palling võiks öelda, miks Sandor Liive palk möödunud aastal tõusis 8,2% ja ületas sellega rohkem kui kaks korda presidendi töötasu. Ta võiks seletada ka seda, miks mitte ainult Eesti Energia juhatuse esimehel, vaid ka neljal juhatuse liikmel on põhitasu suurem kui presidendil. Ja peale selle makstakse neile üle nelja kuu lisatasu. Samamoodi võiks Peep Aru seletada, miks Eesti Raudtee juhatuse esimees vääris sissetuleku kasvu võrreldes möödunud aastaga 14,3%. Ja Kalev Lillo võiks rääkida, miks Eesti Lootsi juhatuse esimehe ülesanded ja vastutus on sama suured kui Eesti Vabariigi presidendil.
Tegelikult on olukord selline, et on mitu nõukogu, kes on palku väga hästi ohjanud. Tean, et Taavi Rõivas juhib selle teema puhul alati tagasihoidlikult tähelepanu omaenda isiku tähtsusele – ta on hoidnud Riigi Kinnisvara AS-i juhatuse liikmete palku kontrolli all. Aga on ka nõukogusid, kes sellega hakkama ei saa. Selle konkreetse eelnõuga annaks Riigikogu nõukogudele seadustatud suunised teha palkade kohta konkreetseid otsuseid. Ka eelmine justiitsminister on öelnud, et Riigikogul kui seadusandjal on õigus teha otsus, mis ütleb, et täitevvõim ei või anda nõukogu liikmetele suuniseid tõsta eraõiguslike isikute juhtorganite palku üle teatava piiri. Ilma seadusandja sellise selge tahteta pole nõukogud palku kontrolli all hoidnud. Muuseas, selliseid suuniseid on juba tehtud, nii et pole õige öelda, et me piirame sellise eelnõuga ettevõtlusvabadust – riigiettevõtete palgad on ka varem mureks olnud.
Võib-olla te mäletate, et üks suur probleem oli see, et põhitasud olid normaalsed, aga boonused kippusid ületama mõnel ekstreemsel juhul lausa aastapalka. Siis võttiski Riigikogu vastu seadusmuudatuse – see on piirang riigivaraseaduse §-s 86, mis sätestab, et boonused ei või ületada juhatuse liikmele eelmisel majandusaastal makstud neljakordset keskmist tasu. Nii et olukorras, kus nõukogud ei ole suutnud riigiettevõtete juhtide palka kontrolli all hoida, on juba seadusmuudatusi tehtud.
Me leiame, et nõukogusid tuleb edasi suunata. Kui nõukogu ei saa hakkama, siis peab Riigikogu andma selgemad tegevusjuhised. Kui me seda palga vähendamist esimest korda 2009. aastal arutasime, siis ütles toonane riigikogulane Taavi Veskimägi majanduskomisjonis, et tegemist on ideoloogilise lähenemisega, kas hoida palgafondi kokku tavatöötajate koondamise ja palgakärbete abil või peaksid riigiettevõtete juhid kõigiga solidaarsed olema. Nüüd on ta ilma avaliku konkursita saanud ise ühe riigi otsustusõigusega ettevõtte juhiks, kelle palk ületab presidendi palka. Küllap on see ilmekas näide.
On hoiatatud, et kui me palku ohjeldaksime, siis ei leiaks riigiettevõtteid juhtima pädevaid inimesi. Siin Riigikogus on praegu 101 inimest, kes kõik ilmselt on vägagi pädevad suuri ettevõtteid juhtima – see oli öeldud huumoriga. Me leiame pädevaid inimesi. Ka tööandjad kinnitavad, et palk, mis võrdub presidendi või peaministri palgaga, on Eesti eraettevõtluses täiesti konkurentsivõimeline.
Tõsi, ma rääkisin ainult äriühingutest, aga see seadusmuudatus lisab praegusel juhul Eesti Energiale, Eesti Raudteele, Tallinna Sadamale, Eleringile ja Eesti Lootsile ka mõned sihtasutused. Valdavalt on need meditsiiniga seotud, näiteks Tartu Ülikooli Kliinikum ja  Põhja-Eesti Regionaalhaigla.
Komisjonis oli juttu ka sellest, et kui möödunud korral oli meie ettepanek kehtestada palgapiir 5200 eurot, mis oli presidendi ja peaministri ametipalk, siis nüüd on see 6000 eurot. Kas elu muutub nii kiiresti nii palju kallimaks? Ei, me oleme seaduseelnõusse piirina kirja pannud nii presidendi ametipalga kui ka esinduskulud. Siin tuleb silmas pidada, et kõigi nende juhtide palkade puhul läheb arvesse, et nende aastasissetulek ei tohiks ületada 72 724 eurot ja siin on mõeldud nii töötasu kui ka preemiaid ja muid lisatasusid.
Veel kord: see seaduseelnõu järgib sama põhimõtet, mida järgis eelmine Riigikogu koosseis, kui võttis ette kõrgemate riigiteenijate palgasüsteemi. Eelnõu aitab ühtlustada selliste äriühingute, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ning riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmete tasustamise sellesama kõrgemate riigiteenijate palgasüsteemiga. Mõlemas seaduseelnõus – nii selles, mis on juba heaks kiidetud, kui ka selles, mis täna meie ees on – on arvestatud võimaliku elukalliduse kasvuga. Riigivaraseadust täiendatakse §-ga 86¹, mis määrab piirmäära indekseerimise põhimõtted ning korra, et juhatuse liikmetele makstava tasude summa piirmäär indekseeritakse iga aasta indeksiga, mille suurus on 50% tarbijahinnaindeksi aastase kasvu ja sotsiaalmaksu laekumise aastase kasvu aritmeetilisest keskmisest. Indeks määratletakse täpsusega kolm kohta pärast koma. Nii et see ülemmäär ei jää aastakümneteks külmutatuks – kui Eestis hinnatõus ei pidurdu, siis aitab eelnõu riigiettevõtete juhtidel toime tulla.
Ma tänan teid ja loodan, et Riigikogu liikmed toetavad selle seaduseelnõu menetlusse jäämist! Ootan hea meelega ka küsimusi.

Aitäh, hea ettekandja! Küsimusi teile on. Remo Holsmer, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Juhul kui me selle teie ettepaneku heaks kiidame, kas siis selle tulemusena vähenevad ka teiste ettevõtetes töötavate tippjuhtide, keskastme juhtide, inseneride palgad, kui suurimad töötasud on seal praegu üle 6000 euro? Kuidas mõjutab see võimalikku inimeste massilist väljarännet, millest Keskerakond on viimasel ajal päris palju rääkinud? Kui kõrgelt kvalifitseeritud inimesed peaksid Eestist lahkuma, siis oleks see riigile väga halb.

Massiline väljaränne on kindlasti Eestis suur probleem, aga need üksikud riigiettevõtete juhid, kes töötavad vastavalt juhatuse teenistuslepingule, ei kujuta endast massilise väljarände suurenemise seisukohalt erilist ohtu. Riigikogu ei hakka seadusega muutma nende inimeste töölepinguid, kes töötavad töölepingu alusel. Ning väide, et riigiettevõtete juhid lahkuksid, kui nende palk oleks võrdne presidendi või peaministri palgaga, on ainult hüpoteetiline. Küllap me leiame konkursiga pädevaid inimesi, kes sellise palga eest on nõus juhtima näiteks raudteed või sadamat või Eleringi.

Imre Sooäär, palun!

Ma tänan! Hea ettekandja! Kas te olete ka selle peale mõelnud, ega see ettepanek äkki ei või suurendada korruptsiooniohtu nendes firmades? Teatavasti, mida suuremad on palgasummad, seda suurem on ka vastutus. Kas ei või tekkida oht, et hakatakse leidma muid meetodeid, kuidas teiste või kolmandate firmade kaudu raha välja kantida, et kuskilt mingi muu kanali kaudu sissetulekuid suurendada?

Me eeldame, et riigiettevõtetes on piisavad järelevalvevõimalused. Seda rolli peaks ju tegelikult etendama ka nõukogu, kes võimaldab riigiettevõtete juhtidel saada palka, mis on selgelt seaduslik. Praegu, kui nõukogud on nõus maksma riigiettevõtete juhtidele palka, mis kordades ületab presidendi palga, ei olegi neile midagi muud ette heita, kui lihtsalt nentida, et ilmselt ei ole vastutus hüvedega tasakaalus. Aga kui te nüüd viitate ohule, et nõukogud hakkavad heaks kiitma mingeid boonuspakette, siis sellepärast me olemegi seaduseelnõus sätestanud, et tolle piirpalga sisse arvestatakse ka preemiad ja muud lisatasud. Et ei tuleks mingeid ootamatuid boonuseid, mis võiksid põhipalka isegi ületada.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Et oleks võimalik ikkagi päris üheselt selle eelnõu üle otsustada, küsin teilt: mida täpselt te mõtlete selle eelnõu kontekstis riigiettevõtete all ja mille poolest nende tegevus ärimaastikul erineb teiste äriühingute tegevusest?

Meie eelnõu puudutab neid juhte, kes töötavad ettevõtetes, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ja samuti puudutab see neid riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmeid, kelle palk praegu ületab 6000 eurot kuus. Küsimus oli, miks me ei käsitle selle seadusega eraettevõtteid. Sellepärast, et me anname siin seadusandja tahtega juhiseid täitevvõimule. Siin ei ole püüdlust palgasüsteemi laiemalt käsitleda, soovime vaid viia eelnõus nimetatud  äriühingute palgasüsteemi ühtlasesse süsteemi kõrgemate riigiteenijate palgasüsteemiga.

Remo Holsmer, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Komisjonis te rääkisite, et Rootsis on samasugust palga ülempiiri juba rakendatud. Me uurisime seda väidet ja selgus, et tegelikult see päris nii ei ole. Kas vahepeal, peale komisjoni istungi toimumist ja enne praegust arutelu on Rootsis midagi muutunud?

Ma rääkisin tookord Rootsi riigifirmadest, kus kehtestati ülempiir boonustasudele. Seal vähendati boonuspreemiaid.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin tekkinud debatist võib üsna huvitavaid järeldusi teha. Räägitakse sellest, et palk on kõrge, kuna vastutus on nii suur, millest järeldub, et Vabariigi Presidendi vastutus riigi ees on kaks korda väiksem kui Eesti Energia juhi vastutus. Äkki vaataks seda sellest küljest, et võiks reguleerida presidendi palka, nii et see oleks natukene kõrgem kui kõige suuremas riigiettevõttes saadavad tipp-palgad? Selles on ju mingi mõte. Võiksime esimese ja teise lugemise vahel ka sellist varianti arutada.

Tõepoolest, see tähendaks presidendile ligi kahekordset palgakasvu. Kui nüüd lähtuda loogikast, et vastutus ja tasu peavad olema tasakaalus, siis me võime võrrelda presidenti Eesti Energia juhiga, aga kindlasti saame võrrelda ka majandus- ja kommunikatsiooniministri vastutust Eesti Lootsi juhi vastutusega. Praegu nagu väidetakse, et minister, kes vastutab väga laia valdkonna eest, on väärt sama suurt tasu, nagu on Eesti Lootsi juhil. Minu arvates on siin ilmne tasakaalustamatus.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg Kadri! Ma palun sul anda eelkõige stenogrammi huvides hinnang olukorrale Eesti Energias, mis on selle palgaeelnõu põhilisi adressaate. Nimelt on Eesti Energias tehtud IT-hange, milleks on kulutatud 9 miljonit eurot ehk üle 130 miljoni krooni minu ja teiste Eestimaa inimeste raha. Ent juba teist kuud ei ole võimalik anda elektrinäite! Kas see siis ongi see vastutus, millest Eesti Energia juhtide puhul räägitakse? Kas selle eest peaks neile maksma nii suuri töötasusid?

Eesti Energia juhid paistavad oma eelmise aasta sissetulekute poolest silma ka teiste riigiettevõtete juhtide seas: nende tulemustasu on nimelt märkimisväärselt suurem. Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive põhipalk oli eelmisel aastal 1 695 464 krooni, lisatasu aga oli üle 762 000 krooni. Sarnane proportsioon kehtis ka kõigi ülejäänud nelja Eesti Energia juhatuse liikme puhul. Siin paistab olevat isegi tegemist selle sätte rikkumisega, et kehtiva riigivaraseaduse § 86 punkt 1 ütleb, et lisatasu ei või ületada juhatuse liikmele eelmisel majandusaastal makstud neljakordset keskmist tasu. Ma ei ole kuulnud väga konkreetseid selgitusi, mille eest need juhid sellist preemiat väärivad. Tõepoolest on hulk küsitavusi ning siin Riigikogu saalis on ka korduvalt esitatud järelepärimisi Eesti Energia juhtimise ja investeeringute otstarbekuse suhtes, ent nüüd on nad kindlasti palgaralli edetabeli eesotsas.

Imre Sooäär, palun!

Ma tänan! Austatud ettekandja! Selguse mõttes soovin üle küsida, kas sellest üle-eelmisest küsimusest tuleb järeldada, et Keskerakond ei ole selle eelnõu suhtes veel omakeskis kokkuleppele saanud ja te soovite seda muuta, hoopis presidendi palka tõsta.

Ma arvan, et see oli intellektuaalselt huvitav ettepanek. Usun siiski, et ka teie olete minuga nõus, et Eesti riigis ei ole presidendil väiksemat vastutust ja vähem kohustusi kui mis tahes  riigiettevõtte juhil.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Mõnele võib muidugi tunduda, et see on midagi imelikku, kui inimesed üht või teist otsust muudavad ja jätkavad selle üle mõtlemist isegi siis, kui otsustamiseks läheb. Praegu ma mõtlen, et jäi vist sulgudesse selline asi nagu isikliku talu kinnimaksmine ja mingite krediitide andestamine miljonite kroonide ulatuses. Selle kõik võiks ju süsteemi viia. Siin saalis mõnikord kõlab, et eelnõu pole kuigi hästi koostatud, esimese ja teise lugemise vahel ehk arutame asja. See ongi minu ettepanek. Kuidas sina sellesse suhtud, kas võiks seda kahe lugemise vahel arutada?

Samasuguse põhimõttega eelnõu on siin Riigikogu saalis olnud ka 2009. ja 2010. aastal. 2009. aastal, majandussurutise tippaastal löödi imestusest käsi kokku, kui avaldati riigiettevõtete juhtide palgad. Löödi kokku sellepärast, et samal ajal toimus sadade inimeste koondamine nendestsamadest ettevõtetest. Aga tookordne seaduseelnõu hääletati juba esimesel lugemisel välja, sest öeldi, et nõukogud saavad oma ülesannetega hakkama.
2010. aastal räägiti sedasama: et nõukogud on võimelised tegema õigeid järeldusi; tore on, et teema Riigikogu saalis tõstatati, aga see ei vaja seadustamist. Me oleme siin oma ettepanekuga kolmandat korda. Me näeme, et kõik need rasked majanduslanguse aastad on riigiettevõtete juhtide palgad ainult tõusnud, nii et edasine arutelu tuleks kindlasti kasuks. Ma tean, et kaks aastat tagasi andis praegune IRL-i fraktsiooni esimees Urmas Reinsalu välja pressiteate, et ta toetab seda eelnõu. Põhimõtted aja jooksul muutuvad. Ma arvan, et seda arutelu on vaja juba ainuüksi selleks, et rõhutada nende inimeste vastutust, kes esindavad Riigikogu nendes nõukogudes. Eelnõu menetlemine peaks kindlasti jätkuma ja selle kiire väljahääletamine tähendab lihtsalt probleemile läbi sõrmede vaatamist.

Väino Linde, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Olen päri ja möönan, et tõesti, monopoolses seisundis olevate ettevõtetega on meil ikka olnud probleeme, olgu tegu Eesti Energia või Tallinna Veega või kellega iganes. Aga tahan küsida selle konkreetse eelnõu mõtte kontekstis. Oletame, et riik moodustab oma kapitali alusel äriühingu teatud teenuste osutamiseks ja erakapitaliga moodustatakse äriühingud samade teenuste osutamiseks. Kui me nüüd teie eelnõu kohaselt määrame kindlaks riigikapitalil tugineva ettevõtte juhtide palgad, kas see ei või tähendada põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist? Erakapitali puhul me ju palku määrata ei või, aga ettevõtted tegutsevad ärimaastikul sama äriseadustiku alusel.

Seda vastuolu põhiseadusega otsiti ja seda ei leitud. Ma veel kord ütlen, et me räägime nendest ettevõtetest, kus riigil on vähemalt otsustusõigus. Seetõttu ei ole kohane esitada Tallinna Vee näidet. Nagu te mäletate, aastal 2000, kui oli Jüri Mõisa seitsme päkapiku ehk siis Isamaaliidu, Reformierakonna, Mõõdukate ja paari vene partei koalitsioon, otsustati Tallinna Vee enamusaktsiad erastada ja seal anti enamusotsustuse õigus ära. Ma arvan, et see oli vale otsus, mis 2000. aastal tehti. Jüri Mõis kirjutas kergel käel alla sellistele lepingutele, millega anti erainvestorile õigus saada AS-ist Tallinna Vesi täiendavat tulu nõustamistasuna. Kui me räägime sellest, kuidas sealt raha välja viiakse, siis sellesama lepingu alusel kavandati esimesel viiel aastal 10 000 – 20 000 tundi ja järgmisel kümnel aastal 3000–6000 nõustamistundi, mille tasu oli 125 dollarit tunni eest. Nii et erastamisleping andis võimaluse ettevõttest raha välja viia. See jutt ei puuduta tänast eelnõu, aga minu arvates peab seda näidet iga kord meelde tuletama, kui kellelgi tuleb mingi kurikaval uus erastamisplaan pähe.

Aadu Must, palun!

Aitäh, juhataja! Hea Kadri, ma kuulasin siin hoolega mõtteavaldusi, millega tulid välja Mihhail Stalnuhhin ja hea kolleeg Imre Sooäär, ning mul tekkis küsimus, ega see eelnõu ei ole mõni nädal hiljaks jäänud. Oleks see tulnud veidi varem, äkki oleks meil presidendivalimistel rohkem kandidaate?

Ma arvan, et me peame presidendi institutsiooni kindlasti tähtsustama ja kandidaatide esitamise voor ei ole veel lõppenud. Me tuleme siia kokku, ma tuletan meelde, 29. augustil ja siis on igal 21 saadikul võimalik esitada oma kandidaat. Aga see eelnõu kindlasti on selles mõttes ajakohane, et tõstatab päevakorral oleva küsimuse, kes vastutab siin Eesti riigis kõige enam. Põhiseaduse järgi on selleks president.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Natuke aega tagasi avaldati siin kartust, et kui me tõmbame riigiettevõtete juhtide palka vähemaks, võib see soodustada nende massilist väljarännet. Kas praegune olukord, kus presidendi palk on väiksem kui riigiettevõtete juhtide palgad, ei soodusta mitte presidendi ja teiste kõrgete võimukandjate väljarännet?

Ma loodan, et kui me oleme kuus head poliitikut viieks aastaks Brüsselisse saatnud, siis on alati võimalus, et mõni neist tuleb presidendiks tagasi. Aga kui rääkida riigiettevõtete juhtide konkurentsivõimest, siis tõepoolest on tegu erinevate ettevõtetega. Riigi Kinnisvara AS näiteks on üks selline ettevõte, millele on ka erasektoris päris palju analooge.

Hea ettekandja, palun teie ees vabandust! Head ametikaaslased, saalis on liiga kõva lärm. Ja see lärm ei tule mitte siit Riigikogu kõnetoolist, vaid Riigikogu liikmete omavahelistest vestlustest. Ma palun teid: austame ettekandjat ja austame neid ametikaaslasi, kes soovivad sellel teemal arutelu kuulata! Aitäh teile!

Aitäh, hea juhataja! Tegelikult on hea siit kõnetoolist vaadata, kui palju elevust see eelnõu tekitab. Arutelud peaksid kindlasti jätkuma. Ma usun, et ka koalitsiooni saalipool leiab, et on vara see eelnõu menetlusest välja hääletada. Aga jah, on küllaga häid riigiettevõtete juhte, kes saavad palka vähem kui president ja teevad seda tööd siiski täie pühendumusega ja oleks kindlasti konkurentsivõimelised ka erasektoris, ent nad peavad seda riigiettevõtte palka piisavaks motivaatoriks ka praegu.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Naispäkapikk küsib. Kui presidente on ainult üks ja senikaua, kui Eesti presidendiks veel ei ole naine, teeks mind selline palgapiiri seadmine küll nõutuks, sest lõhet, mis Eestis on naiste ja meeste palga vahel, me selle eelnõuga küll kuidagi ei vähendaks. Vastupidi, me seaksime mõttetuid piire võimekatele naisjuhtidele. Kohti riigiettevõtetes on ju oluliselt rohkem kui see üks presidendi koht. Kuidas see soolise palgalõhe küsimus teie arust siin laheneks?

Ma arvan, et tegu ongi täiesti võrdsete võimaluste loomisega. See palgapiir kehtib nii mees- kui ka naisjuhtidele. Usun, et järgmistelgi konkurssidel saavad meie suurepärased naisjuhid ka osaleda, kui need jälle avalikud saavad olema.

Andrei Korobeinik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Teie toodud näited puudutasid firmasid, kes tegutsevad Eesti turul ja kelle turuosa on päris suur – näiteks Eesti Energia ja Elering. Kuid teadaolevalt on Eestis ka firmad, kes tegutsevad globaalsel turul, nagu näiteks Estonian Air. Nende elu on niigi üsna keeruline. Kas te ei arva, et sellised piirangud vähendavad nende konkurentsieelist? Kuidas nad saavad otsida personali globaalsel turul ja pakkuda tingimusi, mis on samaväärsed nende konkurentide omadega?

Olgem ausad, Estonian Air oma juhi palgaga siia nimekirja ei kuulugi. Tema palga ülempiiri praegu ei alandataks. Kui te soovite nimekirja, keda see puudutab, siis see puudutab – ma nimesid ei nimeta, nimetan ametikohti – Eesti Energia esimeest ja nelja juhatuse liiget, Eesti Raudtee esimeest ja juhatuse liiget, Tallinna Sadama esimeest ja juhatuse liiget, Eleringi esimeest ning Eesti Lootsi esimeest, lisaks sihtasutusi Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tänan hea sisuka ettekande eest! Ma loodan, et see eelnõu jääb menetlusse. Mul on konkreetne küsimus. Me räägime siin väga palju Eesti Energiast ja Tallinna Sadamast, aga võib-olla räägiks natuke ka sellest, kas erasektori juhid saavad praegu sellist palka pakkuda kui riigile kuuluvate ettevõtete juhid.

See on küsimus, mida on mitmel korral küsinud ka näiteks ajaleht Äripäev. Erafirmade juhid ei ole kohustatud oma sissetulekut avalikustama. Seda on kohustatud tegema ainult börsiettevõtted. Mul on kaasas Äripäev, kus on börsiettevõtete juhtide palgad kirjas. On ettevõtteid, kus juhid teenivad enam kui president, ning on ettevõtteid, kus juhid teenivad vähem kui president. Ma tuginen siin tööandjate keskliidu juhatuse esimehele Enn Veskimäele, kes ütles, et üle miljoni kroonised palgad tekitavad Eesti ettevõtjates põhjendatud pahameelt.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma õiendan ühe avalduse ära. Ma pole mingisuguseid pressiteateid välja saatnud ei selle eelnõu toetamise ega mittetoetamise kohta, nagu sa  väitsid. Teine repliik puudutab sinu üsna avameelset avaldust selle kohta, otsekui aktsepteeriksid suuraktsionärid Tallinna linn ja teised seda, et Tallinna Veest kanditakse juhtimislepingute abil mingit raha välja. Ja seda olukorras, kus aktsionärid, sealhulgas Tallinna linn, on heaks kiitnud vee hinna tõusu taotluse ja esitanud selle Konkurentsiametile, kes, tõsi küll, on väga mõistlikult selle taotluse sellisel kujul tagasi lükanud. Kehtiv seadus niisuguseid manöövreid kodutarbijate arvel ei võimalda. Millistel motiividel need probleemid on jäetud seaduseelnõus lahendamata ja kuidas hinnata sellist käitumist?

Hea kolleeg Urmas Reinsalu! Sul oli seal saali tagumises nurgas väga elav keskustelu ja seetõttu sa vist ei kuulnud täpselt minu väidet. Erinevalt sellest, kuidas eile internetiportaal Delfi pani sinu sõnad minu suhu, tuletasin mina meelde sinu kaks aastat tagasi antud intervjuud "Aktuaalsele kaamerale", kui sa ütlesid, et riigiettevõtete juhtide palga piir oleks mõistlik. Selle kohta on ka internetis jäljed olemas. Tuleb tuttav ette, eks ole?
Mis puutub Tallinna Veesse, siis ka sellel ettevõttel ma peatusin. Aga see seaduseelnõu ei saa puudutada Tallinna Vett, sest 2000. aastal otsustasid Isamaaliitu esindanud Tallinna linnapea Jüri Mõis ja tema juhitud koalitsioon maha müüa Tallinna Vee enamusaktsiad ning linnapea Jüri Mõis kirjutas kergel käel alla lepingutele, millega anti erainvestorile õigus saada AS-ist Tallinna Vesi täiendavat tulu nõustamistasuna. Nõustamise mahuks esimesel viiel aastal kavandati 10 000 kuni 20 000 tundi, järgmisel kümnel aastal – see tähendab, et see siiani kehtib – 3000 kuni 6000 tundi. Nõustamistasu keskmine hind nn sidusühingule oli 125 dollarit tunni eest. Nii et see küsimus, mille sa praegu mulle esitasid, ei puuduta esiteks seda seaduseelnõu. Ja teiseks, ilmselt oleks kohasem tuletada oma erakonna ajaloolisi seiku meelde sinu erakonna toonase ja praeguse esimehe Mart Laariga.

Andrei Korobeinik, palun!

Mul on üks täpsustav küsimus. Oletame, et mõni kahjumis olev riigifirma teeb oma juhiga pikaajalise lepingu ja pakub talle tulemustasu sõltuvalt firma tulemustest ning firma jõuab kasumisse ja selle juhi palk tänu sellele tõuseb. Kas see seadus reguleerib tagasiulatuvalt ka sellist olukorda või selline pikaajaline leping jääb kehtima?

Praegu ei ole võimalik sellist lepingut sõlmida, see on juba kehtiva seaduse alusel seadusvastane. Riigivaraseaduse § 86 punkt 2 ütleb, et riigiettevõtte juhi tasu ehk majandusaasta jooksul makstav täiendav tasu ei tohi kokku ületada juhatuse liikmele eelmisel majandusaastal makstud neljakordset keskmist kuutasu. Nii et selliseid suuri boonuseid ei olegi enam võimalik maksta. Sellele on piir peale pandud, sest kunagi katsetati seda näiteks Eesti Lotos. Eesti Loto juhatuse esinaise boonus osutus suuremaks kui tema ametlik aastapalk. Nii et see piir on juba ette tõmmatud, seda võimalust enam ei ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Austatud ettekandja! Nii varasem ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse redaktsioon kui ka uus, monopolide ohjeldamise seadusega muudetud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse regulatsioon näeb ette, et vee hinna tariifi kujundamisel saab arvestada üksnes põhjendatud kulusid. Ja seadus on üle lepingu, millised need lepingud ka pole. Seda teemat on pikalt arutatud ning selles küsimuses on jõutud ühisele arusaamale nii õiguskantsleri kui ka Konkurentsiametiga. Sa väidad, et tegemist on põhjendamatute kuludega ja nn juhtimislepingutega seotud aktsionärid aktsepteerivad, et need rahad kanditakse tarbijate arvel välja. Mul on küsimus: miks Tallinna linn seda aktsepteerib? Miks selles seaduseelnõus niisuguseid probleeme lahendatud pole? Miks seda tolereerida?

Lühike vastus on, et see seadus seda ei muuda. Pikem vastus on, et aastal 2000 tegi Isamaaliidu juhitud linnavalitsus ilmselt liiga kerge käega sellise otsuse ja võttis Tallinna linnale kohustusi, millest ka järgmised linnavalitsused, kes kaasvastutust ei kanna, lihtsal moel, ilma kohtus käimata loobuda ei saa. Me oleme kohtunud Konkurentsiameti juhiga, ta ennustab väga pikka ja kulukat kohtudraamat. Keegi peab selle apsu, mille Isamaaliidu toonane linnapea tegi, kinni maksma. Ja eks see kohtuskäigu tulemusena selgeks saa.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Arto Aasa!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Mul on suur au siin teie ees olla. Majanduskomisjon arutas Eesti Keskerakonna algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu põhjalikult oma 19. mai 2011 istungil. Eelnõu algataja poolse ettekande tegi austatud kolleeg Kadri Simson. Olgu öeldud, et samasisulist ettepanekut arutati Riigikogus ka 2009. ja 2010. aastal. Aasta tagasi oli ette pandud piirmäära summa veel 5200 eurot.
Kadri Simson esitas ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust. Lühidalt kokku võttes on eesmärk seada riigi osalusega äriühingute ja sihtasutuste juhtide tasule ülempiir 6000 eurot kuus. Valitsuse andmetel, mis ühtivad eelnõu esitaja andmetega  – vähemalt oli see nii komisjonis –, ületas 2010. aastal 34-st riigi otsustusõigusega äriühingust neljas ettevõttes juhatuse liikme põhitasu nimetatud piiri. Need olid Eesti Energia, Elering, Eesti Raudtee ja Tallinna Sadam. Kui võtta arvesse lisatasu, ületas nimetatud piiri samuti AS-i Eesti Loots juhatuse liikme tasu. Riigi asutatud sihtasutustest ei makstud mitte üheski juhatuse liikmetele eelmisel aastal tasu üle eelnõus pakutud piirmäära. Seega puudutaks käesolev eelnõu otseselt ainult viite äriühingut.
Juhtivkomisjoni ettekandjana tutvustasin komisjoni liikmetele Vabariigi Valitsuse ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna seisukohti eelnõu küsimuses. Seejärel esitasid küsimusi ja avaldasid arvamust komisjoni teised liikmed. Et algataja on eelnõu pooltargumente juba tutvustanud, siis toon siinkohal välja kolm peamist vastuargumenti, mis arutelu käigus kõlama jäid.
Esiteks, juhatuse liikmetele makstavale tasule seadusega maksimumpiiri seades võib riik enda osalusega äriühingute konkurentsivõimet ja arengut oluliselt pärssida. Tunnistagem, et loetletud äriühingute puhul on tegemist Eesti kõige suuremate ja strateegilisemate hulka kuuluvate ettevõtetega, kellel on suur mõju kogu Eesti majandusele. Samuti peavad need äriühingud toime tulema rahvusvahelise konkurentsiga oma tegevusvaldkonnas. Seega tuleb juhatuse liikmed leida parimate kandidaatide seast, millega kaasneb vajadus maksta neile konkurentsivõimelist tasu võrreldes erasektoriga ja ka rahvusvahelisi palgatingimusi arvestades. Äriseadustik sätestab, et nõukogud peavad juhatuse liikmete tasude määramisel arvestama sellega, et tasu vastaks juhatuse liikme ülesannetele ning äriühingu majanduslikule olukorrale. Olemasolevate regulatsioonide alusel on äriühingute ja sihtasutuste nõukogudel juba praegu piisavad võimalused määrata juhatuse liikmetele põhjendatud suurusega tasu. Sealhulgas on võimalik ka tasu vähendada, mida väga paljudel juhtudel on ka tehtud.
Teiseks, esitatud eelnõu ei ole kooskõlas riigivaraseaduse kontseptsiooniga. Riigivaraseaduses on lähtutud põhimõttest, et kõigile eraõiguslikele juriidilistele isikutele peaks üldjoontes kehtima üks regulatsioon ja seda olenemata asjaolust, kas äriühingu osanik on riik või mitte. Eesmärk on garanteerida ettevõtlusvabadus kui põhiseaduslik õigus, mille üks osa on ka vaba konkurentsi tagamine. Olgu täpsustuseks lisatud, et Eestis ei ole riigiettevõtteid, on riigile kuuluvad eraõiguslikud äriühingud. Nad ei kuulu avaliku sektori hulka, nende töötajad ei ole avalikus teenistuses.
Kolmandaks, eelnõu mõjusid, selle rakendamist ja rahvusvahelisi kogemusi pole piisava põhjalikkusega analüüsitud. Teadaoleva informatsiooni põhjal ei leidu Euroopa Liidu riikides ühtegi analoogset õiguslikku piirangut.
Lõpetuseks komisjoni otsusest. Kuigi eelnõu algataja ja komisjoniliikmete vahel valitses päris mitmes küsimuses ka üksmeel, otsustati 5 poolt- ja 4 vastuhäälega saata Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 3 Riigikogu täiskogu istungile esimesele lugemisele 2. juunil 2011 ning teha täiskogule ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Tänan! Hea ettekandja, teile on üks küsimus. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Väidetakse, et riigiettevõtete juhtide kõrged töötasud tulenevad nende vastutusest, konkurentsi vajaduste arvestamisest ja millest iganes. Me teame, et üsna mitmes riigiettevõttes on ilmnenud väga selgeid probleeme. Toon veel kord näiteks selle 9 miljoni euro suuruse IT-hanke Eesti Energias. Juhatuse liikmed justkui peaksid selle eest vastutama. Kas majanduskomisjon on arutanud, et võiks vähemalt välja kutsuda kellegi Eesti Energia juhtkonnast, et oleks võimalik selgeks teha, miks ei ole Eesti Vabariigi kodanikel võimalik normaalselt oma elektriarveid tasuda ja normaalselt elektrinäite esitada? Või ei ole komisjon seda küsimust arutanud?

Aitäh! Komisjon on selle lühikese tööaja jooksul Eesti Energia juhtkonnaga paar korda kohtunud. Järgmisel nädalal kohtume Eesti Energia juhtidega Ida-Virumaal. Kindlasti me tõstatame ka selle küsimuse, aga konkreetse eelnõuga seoses me seda komisjonis ei arutanud.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan Aivar Riisalu küsimuse teemal, vastutuse teemal. Palun vastake, kumb vastutab teie arvates rohkem Eesti riigi arengu eest, kas Eesti Energia juhatuse esimees või Eesti Vabariigi president.

Ma olen teiega nõus, et Eesti riigi kõige tähtsam persoon ja institutsioon on president. Aga minu arust on natuke väiklane tuua raha- ja palgateema arutellu presidendi institutsiooni –  see pisendab presidendi institutsiooni tähtsust. Ma ei ole küll kordagi kuulnud ühegi presidendikandidaadi, veel vähem presidendi suust, et ta teeks või teeb seda tööd raha pärast või et palk on tema jaoks väga oluline või et palk on põhjus, miks sellesse ametisse minnakse. Kui me räägime äriettevõttest, siis rahalises mõttes on loomulikult Eesti Energia juhtide vastutus väga suur. Tuletan meelde, et Eesti Energia maksis eelmine aasta riigieelarvesse 1,4 miljardit krooni dividende, millest on saanud palka nii õpetajad, arstid kui ka muud inimesed.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et teie kui Estonian Airi nõukogu liige olete üks pädevaimaid vastama sellele küsimusele. Teatavasti Estonian Air ei kuulu nende firmade hulka, keda see seaduseelnõu puudutab. Kuulub või? Juba kuulub, alates eilsest? Enne siin küll kõlas, et ei kuulu, aga eks te ütle mulle, kas kuulub või ei kuulu. Ent Estonian Airis toimus just juhi vahetus. Kas see inimene, kes ametisse valiti, ei oleks praegu teie arvates sellel kohal, kui kõnealune piirang juba kehtiks?

Ma ei ole Estonian Airi nõukogu liige ja seetõttu ma ei tea sealset palgapoliitikat, uue juhatuse esimehe palganumbrit ega läbiviidud konkursi tulemusi ja tingimusi.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Hea sõnavõtja, te ütlesite, et komisjoni ettepanek on see eelnõu menetlusest välja hääletada. Samas huvitab see teema Eestimaa kodanikke palju ja on vägagi aktuaalne. Kas on siis demokraatlik selle arutelu kohe lõpetada?

Ma esindan siin praegu komisjoni ja nagu ma ütlesin, häältega 5 : 4 komisjon sellise otsuse langetas.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu nr 3 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu nr 3 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 41 Riigikogu liiget, vastu 26 Riigikogu liiget ja erapooletuid ei ole. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 3 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb seega menetlusest välja. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud. Täna meil rohkem päevakorrapunkte ei ole. Ma tänan teid! Soovin teile jõudu teie töös! Istung on lõppenud. 

Istungi lõpp kell 11.51.