Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu viienda töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Margus Tsahkna!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Annan Riigikogule üle sotsiaalkomisjoni algatatud Riigikogu otsuse "Eesti Haigekassa nõukogu liikme nimetamine" eelnõu.

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks eelnõu. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvusooperi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 9. mail algatatud noorsootöö seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 10. mail algatatud vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 10. mail algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 10. mail algatatud lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 10. mail algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 10. mail algatatud välismaalaste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 10. mail esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Määran Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 24. mai kell 18.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile.
Austatud Riigikogu liikmed! Täna pärast istungi lõppu toimub istungisaalis Parlamentidevahelise Liidu (IPU) Eesti rühma täiskogu istung, mille raames valitakse IPU juhatus.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Head kolleegid, palun tähelepanu! Täpsustame päevakorda. Eile jäi seoses täiskogu istungi aja lõppemisega pooleli olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Energiasääst" arutelu. Esitamata jäi majanduskomisjoni ettekanne, samuti ei olnud fraktsioonidel ega Riigikogu liikmetel võimalust osaleda läbirääkimistel. Riigikogu juhatus otsustas majanduskomisjoni taotlusel jätkata seda arutelu tänasel istungil esimese päevakorrapunktina.

Kõigepealt ma palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni esimehe kolleeg Kaja Kallase! Ettekande pikkus on kuni 20 minutit ning ka küsimusi ja vastuseid saab esitada 20 minuti jooksul. Riigikogu liige saab selle päevakorrapunkti raames esitada kuni kaks suulist küsimust. Ja palun tähelepanu: arvesse lähevad ka eile, 10. mail esitatud küsimused. Vastavalt meie tavale teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt võtavad sõna fraktsioonide esindajad ning peale seda Riigikogu liikmed ja komisjonide esindajad. Arutelu lõpuks Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Mul on protseduuriline küsimus. Oleks ma teadnud, et täna ma saan ka küsida, võib-olla ma oleksin oma eilseid küsimusi alles hoidnud. Ma arvan, et õiglasem oleks taastada kahe küsimuse esitamise kord.

Tuleb arvestada, et selle päevakorrapunkti raames saab esitada kaks küsimust. Palun kõnepulti kolleeg Kaja Kallase!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Elu on arenenud nii, et elektril, soojusenergial ja kütustel on meie elus järjest suurem roll. Kui võtta Maslow' püramiidi järgi inimeste põhivajadused, siis energia on vajalik meie baasvajaduste rahuldamiseks. Elamiseks meie kliimas vajame sooja, söögi valmistamine ja säilitamine on seotud elektrienergia tarbimisega ja isegi joogivee kättesaamiseks vajame elektriga toimivaid pumpasid. Ka suhtlusvajadust ei saa me rahuldada ilma energiata. Elekter võimaldab meil suhelda telefoni või interneti teel, silmast silma suhtlemiseks kaugemal asuvate tuttavatega aga vajame reeglina energiat vedelkütuste näol. Sellest kõigest ilmneb, et on ebareaalne, et meie energiavajadus lähiajal, aga ka kaugemas perspektiivis väheneb.
Mis puutub energiakandjate hindade arengusse maailmas, siis häid uudiseid, et oleks märke energia odavnemisest, ei ole. Samas on ajalugu näidanud, et energiakriisidel, olgu siis tootmisvõimsuste või hinnakriisidel, on ka positiivne pool. Kui midagi kallineb, siis tekib uusi pakkujaid. Ja igasugune kriis soodustab innovatsiooni. Samuti hakatakse mingi vara defitsiidi korral mõtlema selle vara säästmisele. Seetõttu ongi majanduskomisjon olulise tähtsusega riikliku küsimusena tõstatanud energiasäästu teema.
Energiasääst on oluline ka seetõttu, et sellest sõltub otseselt majanduse ja eraldi ettevõtete konkurentsivõime. Mida vähesema energiakuluga suudetakse tooteid toota ja teenuseid osutada, seda suuremad on selliste ettevõtete võimalused konkureerida maailmas teiste samalaadsete toodete ja teenustega.
Kuna energia tootmine ja kasutamine on reeglina suhteliselt keskkonnavaenulik tegevus, siis kaasneb energiasäästuga üldjuhul ka keskkonnahoid. Me kõik soovime elada puhtas keskkonnas, ilma et me peaks meile omaseks saanud mugavustest loobuma. Keskkonnasäästu saavutamine muu hulgas energiasäästu vahenditega on seega ainult tervitatav.
Alustuseks kordan igaks juhuks veel üle, mida energia all selle ettekande raames silmas on peetud. Selle alla lähevad nii elektrienergia, soojusenergia kui ka transpordiks vajalikud kütused. Oluline on neid energiasäästu kontekstis vaadata kogumis.
Majanduskomisjon kuulas olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ettevalmistamisel ära terve rea eksperte. Meile esinesid ettekandega eksperdid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Tallinna Tehnikaülikoolist, Eesti Energiast, Eleringist, KredExist ja Energiasalvest. Kuulasime ettekandeid energia säästmise võimaluste kohta nii soojus- ja elektroenergeetikas, transpordis kui ka võrkudes ning võimalustest energia salvestamiseks.
Mis nendest ettekannetest välja koorus?
1. Säästa ei ole võimalik, kui sa ei tea, kui palju sa tegelikult kulutad. Tuleb välja, et inimeste teadlikkus oma energiatarbimisest on väga puudulik. On suured lahknevused selle vahel, kui palju inimesed arvavad ennast kulutavat ja kui palju nad tegelikult kulutavad. Seega alustada tuleks teadlikkuse tõstmisest.
2. Energiasääst ühes valdkonnas toob reeglina kaasa energiavajaduse suurenemise teises energiavaldkonnas. Näiteks majade soojustamine ja seeläbi soojusenergia tarbimise vähendamine toob kaasa elektrienergia tarbimise kasvu, kuna soojustatud majadesse on vaja paigaldada ventilatsioonisüsteem, mis üldjuhul töötab elektriga. Või siis elektriautode kasutuselevõtt, mis oluliselt vähendab kütuse kasutamist transpordis, suurendab aga elektrienergia tarbimist. Kokkuvõttes on sellistel tegevustel aga siiski mõtet, sest kogumis saab energiat ikkagi säästa ja see toob kaasa säästu rahaliseski mõttes.
Palju on räägitud Euroopa Liidu taastuvenergia eesmärkide saavutamisest. Märksa vähem on räägitud sellest, et Euroopa Liidul on ka energiasäästu eesmärk, milleks on saavutada 20%-line energiasääst 2020. aastaks. Euroopa Liit on nentinud, et selles vallas ei ole ühelgi liikmesriigil praeguse seisuga midagi erilist ette näidata. Vabariigi Valitsus on 28. aprillil 2011 kinnitatud konkurentsivõime kavaga võtnud ambitsioonika eesmärgi säilitada energia lõpptarbimine 2010. aasta tasemel kuni aastani 2020. Tahaksin näidata teile sellekohast tabelit, aga millegipärast ma ei suuda sellega hakkama saada, tehnika tõrgub. Räägin siis niisama edasi.
Energia lõpptarbimise hoidmine samal tasemel eeldab energiatarbe piiramist, energiaefektiivsuse suurendamist ning taastuvenergia lahenduste väljatöötamist kõikides sektorites. Riigi konkurentsivõimet mõjutabki üha enam majanduse energiamahukus ning eri sektorite võime energiat säästes uusi tehnoloogialahendusi kasutusele võtta. Energiasäästu on Eestis edendatud pea kõikides valdkondades, kuid rõhuasetused ja meetmete iseloom on olnud väga erinevad. Energiasäästu toetused on olnud põhiliselt suunatud kodumajapidamistele, kellele on välja töötatud erinevaid hoonete energiatõhusust suurendavaid meetmeid.
Minu piltide tegemisel ei olnud vist väga mõtet, aga mis teha. Mõtlesin, et teen asja huvitavamaks.
Transpordi energiakasutuse suunamise peamine hoob on olnud aktsiisimaksud. Viimase 15 aasta jooksul on kütuseaktsiisi tõstetud mitmel korral. Energia lõpptarbimise praegune tase sektorites ja prognoos järgmiseks kümneks aastaks näitab, et suurim kasv ja sektoraalsete meetmete vajadus saab olema tööstuses, kodumajapidamistes ning transpordis.
Nüüd tahaksin näidata teile teist pilti, mida paraku ka ei saa. Kui vaadata viimaste aastate energiakasutust energialiikide kaupa, siis on näha, et vedelkütuse ja elektrienergia kasutamine on tõusuteel, samas kui teised liigid on mõnevõrra languses. Kui võtta energia kasutuse jaotus Eesti Statistikaameti andmete kohaselt, siis kõige suurem energiakasutus  – 2009. aastal tervelt 37%! – oli kodumajapidamistes.
Nüüd kolmas pilt, mida isegi saab näidata. Kodumajapidamiste suur osakaal kogu energiatarbes võib ekspertide arvamuse kohaselt olla vaieldav, kuid lähtume praegu saadaolevatest arvudest.  Kodumajapidamiste energiakasutus omakorda jaotus energialiigiti nii, et kõige suurema osa võtsid sellest biokütused – 34%.
Nüüd tuleb esimene pilt selle kohta, et on seatud eesmärk hoida energia tarbimise lõpptaset 2010. aasta tasemel kuni 2020. aastani. Siin see slaid näitab seda, kuidas elektri ja vedelkütuse tarbimise osakaal on tõusutrendis ja teiste energialiikide oma siis mõnevõrra languses.
Järgmine slaid näitab seda, milline on Eestis energiakasutuse jaotus. Üks graafik näitab energia kasutusala 2009. aastal tervikuna ja teine eri energiakandjate osakaalu kodumajapidamiste lõpptarbimises. Kõige suurema osa moodustab biokütus, teisel kohal on soojusenergia – 27% ning kolmandal kohal autobensiin – 17%.
Mida siis konkreetsemalt saaks energiasäästu valdkonnas ära teha?
Esiteks, inimeste teadlikkuse tõstmine. Nagu ennist mainitud, ei ole inimesed sageli teadlikud, kuhu ja kui palju neil energiat kulub, ning seetõttu ei tea nad ka, kust ja kui palju üldse on võimalik säästa. Seetõttu tuleb inimeste teadlikkust tõsta. On terve rida ettevõtteid, kes pakuvad energiaauditi teenust, riik aga on KredExi juures käivitanud toetusprogrammi, millega aidatakse energiaauditi kulusid katta. Energiaaudit võimaldab tuvastada oma energiatarbimist ning leida ühtlasi energiasäästu võimalusi eri energialiikide vallas, tõhustades olemasolevate süsteemide kasutamist või vähendades energiakadusid.
Teine probleem teadlikkuse tõstmisel on see, et energiasäästuga on seotud palju müüte. Inimesed lihtsalt ei tea elementaarseid säästuvõimalusi või on mingil seletamatul põhjusel levima hakanud üldine arvamus mingi säästumeetme ebasobivuse kohta. Näiteks sageli arvatakse, et kui seade on standby olekus, siis see elektrit ei tarbi, kuid ometi tarbivad sellised seadmed arvestataval määral elektrit. Ka arvatakse, et hõõglambid on säästulampidest paremad põhjusel, et need annavad lisaks valgusele ka sooja. Selliste müütide kummutamisega peavad asjaomased ettevõtted ja organisatsioonid aktiivselt tegelema.
Nüüd energiasäästust soojusenergeetikas. Kulutused soojusenergiale on kodumajapidamistes kõige suuremad, seega rahaliselt on võimalik kõige rohkem võita just selle energialiigi säästmisest. KredExil on ette nähtud saastekvootide müügist saadud tulude arvel kortermajade energiatõhusamaks muutmise toetused ja soodsatel tingimustel laenud. Sellest räägiti siin eile väga pikalt. Samas takerdub see energiasäästu programm eelkõige kortermajadepoolse asjaajamise taha, sageli kardetakse ka sellega kaasnevat kulu. Meile KredExi poolt esitatud materjalidest nähtub, et keskmine energiasääst majadel pärast sellise soojustuse tegemist on 33,4% ja kogumis toob renoveerimine kaasa nii energia kui ka raha säästmise, kuigi elektrienergia tarbimist võib majade soojustamine suurendada.
Siin on slaid selle kohta, kuidas laenukulu võib asjaomast koguarvestust maja kohta mõjutada. Siit tuleb väga ilusti välja, et tegelikult igal juhul tasub see renoveerimine ette võtta. Kuna seda KredExi toetust saab kasutada ainult 2012. aasta 30. novembrini, siis on korteriühistutel, kes ei ole sellega veel tegelenud, viimane aeg ettevõtmine käivitada. Oleks rumal, kui selleks ettenähtud raha lihtsalt kasutamata jääb.
Elektroenergeetika peamised säästuvõimalused tulenevad võrkudest, millest ma räägin eraldi, aga ka energiaseadmete kasutamise tõhustamises on peidus sääst. Seegi on paljuski seotud inimeste teadlikkuse tõstmisega, et nad teaksid, millised seadmed tarbivad vähem elektrit, millal on kasulikum elektriseadmeid kasutada ja kuidas neid omavahel kombineerida. Lisaks on suur potentsiaal teadus- ja arendustegevuses, et leiutada piisavalt innovaatilisi ja kasutatavaid energiasalvestusviise, mis võimaldaksid elektrit osta siis, kui see on odav – kui puhub tugev tuul või töötavad Norra hüdroelektrijaamad –, ning kasutada siis, kui elekter turul on kallis. Peale selle on Tallinna Tehnikaülikooli poolt meile esitatud ettekande põhjal võimalik seadmete kasutuse optimeerimise korral saavutada energiasääst kuni 40%. Jällegi: see eeldab inimeste teadlikkuse tõstmist.
Paar sõna võrkudest. Suur energiasääst nii soojusenergeetikas kui ka elektroenergeetikas on peidus võrgukadude minimeerimises, mida saab saavutada eelkõige võrkude renoveerimise teel. Probleem on siin võrkude renoveerimise kulude kandmine, mis lühiajaliselt võib olla koormav, kuid ka selles vallas on võimalik kasutada Euroopa Liidu toetusi. Võrkude poole pealt tuleb mainida ka innovaatilisemaid lahendusi, mille suunas kogu maailm liigub. Need on nn nuti- ehk intelligentsed võrgud. Nutivõrk on elektrivõrk, mis suudab kohaneda kõigi kasutajate, seega tootjate ja tarbijate käitumise ning toimega, et efektiivselt tagada majanduslikult kasulik ja jätkusuutlik elektrivarustus. Sisuliselt tähendab see info mõlemasuunalist liikumist. Ideaalis peaks nutivõrkude toimimine tooma kaasa energiatarbe tippude mahendamise. Tarbija seadmed on nii targad, et oskavad elektrit tarbida just siis, kui selle hind on kõige odavam ehk sisuliselt siis, kui teised elektrit parasjagu ei kasuta ja elektrienergia nõudlus on seega väiksem kui pakkumine.
Bio Intelligence'i 2008. aasta uuringu kohaselt vähendavad targad võrgud Euroopa Liidu energiasektoris aastas tarbitava primaarenergia mahtu 2020. aastaks peaaegu 9%, mis on ekvivalentne 148 teravatt-tunni elektrienergiaga ehk siis rahalise säästuga ligi 7,5 miljardit eurot aastas (see on 2010. aasta hindades arvutatuna). Prognoosid majapidamiste tarbimise kohta ütlevad, et keskmine majapidamine võib säästa elektri tarbimises 9% ja gaasi tarbimises 14%.
Väga olulist rolli energia tarbimises mängivad kütused, mida transpordis kasutatakse. Transpordis saab energiat säästa järgmiste meetmetega ja seda on muidugi kõige keerulisem teha kõikides nendes valdkondades.
Esiteks, transpordivajaduse vähendamine, seda eelkõige arukate linnaplaneeringute teostamise teel, et olulisimad käigud saaks ära teha ilma transpordivahendit kasutamata, et koolid, lasteaiad ja teenindusasutused asuksid elupaikadele võimalikult lähedal.
Teiseks, ühistranspordi kasutamise suurendamine. Inimesed hakkavad ühissõidukit kasutama eelkõige siis, kui see on mugav, käib piisava sagedusega, on korralik ja arvestatav alternatiiv autoga liikumisele. Ühistranspordi puhul tuleb ära märkida ka elektriga töötavate transpordivahendite kasutamise tõhustamist. Tallinna Tehnikaülikool on selles vallas mitu kasulikku projekti välja töötanud ja sellist innovatsiooni tuleks kindlasti jätkata. Siin on sobiv ära märkida, et riik annab saastekvootide müügist saadud rahast Tallinna linnale 45 miljonit eurot uute keskkonna- ja energiasäästlike trammide soetamiseks.
Kolmandaks, sõidukite ökonoomsuse suurendamine. Elektriautode kasutuselevõtt küll suurendab elektrienergia tarbimist, kuid see kasv on rahalises mõttes väga väike võrreldes sellest saadava energiasäästuga, pluss keskkonnasääst. Kvootide müügist saadud raha eest on ette nähtud KredExi toetus eraisikutele elektriautode soetamiseks ning ühtlasi hangib KredEx ka elektriautode laadimise taristu. Aga autode ökonoomsuse suurendamine eeldab ka autode energiamärgistuse arvessevõtmist ning energiasäästvamate sõidukite eelistamist kasutamisel.
Eksperdid ütlevad, et inimesed hakkavad säästma alles siis, kui kulutused energiale kasvavad üle taluvuse piiri. Kuid siis võib olla juba hilja. Mõistlik oleks energiasäästu meetmete otsimist ja rakendamist alustada juba praegu, sest riigi konkurentsivõime sõltub üha enam majanduse energiamahukusest ning eri sektorite võimest saavutada energiasäästu. Miks mitte olla siin teistele riikidele teerajajaks. Nagu ma ennist ütlesin, energiasäästu vallas pole veel ühelgi liikmesriigil erilisi edusamme ette näidata.
Kordan lõpetuseks veel üle peamised ettekannetest väljakoorunud soovitused energiasäästu suurendamiseks.
Esiteks, tõsta inimeste teadlikkust sellest, mis on energiasääst ning kus ja kuidas on võimalik säästa. Teiseks, jätkata soojusenergia kokkuhoiule suunatud programmide elluviimist ning ärgitada inimesi rohkem sellesuunalisi toetusi ära kasutama. Kolmandaks, näidata riigipoolset head eeskuju energia säästmisel. Neljandaks, jätkata võrkude energiakadude vähendamist, seda nii võrkude renoveerimise kui ka nutivõrkude edasiarendamise teel. Viiendaks, soodustada innovatsiooni energia salvestamise võimaluste leidmise valdkonnas. Kuuendaks, ohjata energiakasutust transpordis transpordivajaduse vähendamise, ühistranspordi kasutamise ja sõidukite ökonoomsuse suurendamise abil. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kaja Kallas, ettekande eest! Nüüd algavad küsimused. Palun, kolleeg Lauri Luik!

Suur tänu asjaliku ja põhjaliku ettekande eest, hea ettekandja! Mul on küsimus seadusandluse poole pealt. Ma olen täheldanud, et meie seadusandlikes aktides on teatavad regulatsioonid, mis aitavad energiat rohkem säästa. Kuid tihtilugu on eelistatud ühte spetsiifilist tehnoloogiat teistele, mis kindlasti ei peaks nii olema. Mis sa arvad, kas Eesti seadusaktides on juba praegu võimalusi energiasäästu aspekti paremini ja põhjalikumalt käsitleda?

Seadusandluses kajastub see teema võib-olla väga üldiselt, pigem energiasäästu väga palju arvesse ei võeta. Kas või hea näide: riigihangete korraldamisel ei saa tegelikult arvesse võtta, kas tegemist on energiasäästliku rakendusega või mitte. Selles mõttes on siin kindlasti parendamise ruumi, et seda pole arvesse võetud.

Palun, kolleeg Arto Aas, teine küsimus!

Aitäh! Me kõik teame maailma pikaajalise kogemuse põhjal, et jõukuse kasvades kasvab ka energia tarbimine. Selles mõttes peame ujuma nagu loodusseadustega vastuvoolu, kui me tahame saada rikkamaks ja samal ajal energiat kokku hoida. Mis on need põhilised tegurid, mis takistavad inimestel praegu energiat säästmast?

Kindlasti on üks tegur inimeste kasvavad vajadused. Järjest rohkem tekib seadmeid, mis tarbivad energiat, järjest rohkem on igal pool kõikvõimalikke mugavusi, mis kõik eeldavad energia kasutamist. Ja inimesed ilmselt ei mõtle veel säästuvõtmes. Teine tegur, mis Eestis ja ka mujal maailmas üldiselt energiasäästu ei soosi, on suhteliselt odav kütus ja suhteliselt odav energia. See kindlasti ei soodusta säästu, kui seda survet väga ei tunnetata. Ning veel koorus vähemalt nendest ettekannetest selgelt välja tõsiasi, et Eestis on selle ala asjatundjaid vähe. Ühelt poolt me räägime, et inimeste teadlikkust on vaja tõsta, aga teiselt poolt inimesi, kes seda teadlikkust tõsta saavad, on suhteliselt vähe. Seda ei õpetata ülikoolis, neid eksperte tegelikult ei teki. Need on võib-olla põhilised tegurid.

Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine küsimus!

Hea ettekandja! Üldiselt me kahjuks oleme tarbijatena, inimestena suhteliselt irratsionaalsed. Me oleme kapriissed, me ei mõtle, me ei oska, ja seda manageerida on tegelikult kohutavalt raske. Aga umbes 40% meie energiakasutusest läheb ju tootmisesse – see on tööstus jne –,  kus ratsionaalsust peaks rohkem olema. On olemas üks ratsionaalne argument: hind. Kui elekter on väga kallis, siis on toote omahind kõrge ja toode ei ole konkurentsivõimeline. Aga kas peale hinna on veel mingisuguseid võimalusi kuidagi saavutada seda, et ka meie tööstused, tootmine, teenindus jne tegeleks rohkem säästuga? Kuidas saavutada, et me ei saaks loota ainult inimeste peale, vaid ka mõistlike, arukate firmade peale?

Kindlasti neid võimalusi on. Üks tegur on muidugi hind, aga kui me vaatame neid tabeleid, kus Eesti figureerib, siis me ei ole kuigi energiatõhusad. See energia, mida me kasutame – me raiskame seda. Meie tootmised ei ole energiatõhusad. Kui vaadata kogu seda energiatarbe pilti, siis tegelikult suurema osa moodustab kodumajapidamiste energiatarve. See oli minu jaoks ka üllatus, kui me eksperte kuulasime, et tööstuse osa on võrreldes kodumajapidamistega suhteliselt väike. Seepärast ma nii palju keskendusingi kodumajapidamistele – just see tundub olevat koht, kus säästupotentsiaal on olemas. Tootmiste puhul aga on eesmärk jah just see tõhusamaks muutmine.

Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Te rääkisite palju Euroopa Liidu energiasäästuprogrammidest ja nende eesmärkidest. Kas on olemas midagi analoogilist ka teistes maailma regioonides, geograafilistes või poliitilistes regioonides? Kas on selliseid kaugele sihitud energiasäästuprogramme?

Kaugele sihitud programme ma ei oska praegu nimetada. Aga energiasäästuga tegelevad kõik need riigid, kus energia hind tõuseb ja on näha, et tekib energiakriis. Ning tegelikult see puudutab kõiki maailma riike. Aga programme ma täpselt nimetada ei oska.

Palun, kolleeg Erki Nool, teine küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud eeskõneleja! Te rõhutasite kodutarbijate suurt energiatarvet ja ventilatsiooniga seotud täiendavat elektritarvet. Mõni aasta tagasi ma rääkisin ühe Soome teadlasega, kes on üle 15 aasta ventilatsioonisüsteemide kohta uuringuid teinud. Tema ütles, et kõige efektiivsem ventileerimine on akna lahti tegemine. Aga tahan küsida: kas teil tuli nende töögruppide aruteludel kõneks ka mõningate seaduste muutmine? Näiteks me räägime elektrienergiast, aga väga sage probleem linnas on, et puud on üle kasvanud, aga puid piirata ei tohi. Päike tuppa sisse ei paista ning kaks kuud pead elektrit rohkem tarbima. Kas selline seadusaktide muutmine oli teil kõne all?

Esiteks ma kommenteerin seda ventilatsiooni teemat. Ma tõesti tõin selle ainult näitena, see oli väga väike osa käsitletust. Tallinna Tehnikaülikooli ekspert näiteks ütles, et see on soojuse aknast väljalaskmine, kui teed akna lahti. See pole päris õige lahendus, energiasäästu see kindlasti kaasa ei too, pigem suurendab energiakulu. Aga mis puutub seaduste muutmisse, siis kõikide ekspertidega me rääkisime ikkagi üldistest tendentsidest. Me ei läinud nii detailidesse, et oleksime rääkinud konkreetsete seaduste muutmisest. Me rääkisime nendest probleemidest, mis seisavad ees ja millest muidugi võib tuleneda vajadus teatud seadusi muuta, aga konkreetselt sellest juttu ei olnud.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh! Hea ettekandja! Nagu te oma ettekandes mainisite, on kõige suurem potentsiaal elamumajanduses. Tõesti nii on, aga mõnikord meil lihtsalt prevaleerib mõtlemine, et on olemas korteriühistud, anname neile raha, ja probleem ongi lahendatud. Aga minu arust te ise tõstsite ka esile, et probleem on infopuudus. Probleem on see, et on olemas miljon tehnoloogiat, aga keegi ei tea, kas üks või teine toimib või mitte. Samas on tegu inimeste reaalse rahaga. Inimesed ei riski panna miljoneid kroone või sadu tuhandeid eurosid mingitesse projektidesse, milles nad ei ole kindlad. Mis te arvate, kuidas ikkagi annaks energiasäästu rakendamist elamumajanduses kiirendada? Kas püüda muuta korteriühistute regulatsiooni või kuidagi teistmoodi?

Kindlasti aitab palju korteriühistute teadlikkuse tõstmine. On kõikvõimalikke konsultante ja muid abilisi, kes aitavad õigeid projekte leida. Ma olen nõus, et kindlasti on probleemiks see, et ka korteriühistu peab tegema mingi investeeringu, isegi kui ta saab toetuse. Võib-olla see ongi üks müüt, mis tuleks kummutada, et see rahakulutus ei tasu ära. Tegelikult see investeering tasub end suhteliselt lühikese ajaga ära. Ei tohiks karta seda investeeringut teha, et siis tänu energiasäästule kokkuvõttes võita. Teadlikkuse tõstmine on seega tähtis ja minu arvates KredEx teeb selles vallas tänuväärset tööd. Aga kindlasti seda sõnumit tuleks laialt levitada, et korteriühistud oleksid varmad seda raha siiski ära kasutama.

Palun, kolleeg Toomas Tõniste, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Kuna küsimuste voorus läks jutt natuke juba ka tööstuse ja tootmise peale, siis tahan küsida: mis te arvate, miks meil tööstust ikkagi nii vähe on, ehkki Eestis on elektri hind Euroopa odavaimaid?

Probleem on väike elanike arv, ma arvan. Lisaks odavale elektrile on vaja ka inimesi tootmisse tööle. Ja turg on ju ka väike. Nii et see võib-olla ei olegi nii väga energiasäästu teema. Kuigi kindlasti elektri hind on üks tegur kõikide otsuste puhul, mida ettevõtted langetavad.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Ma ikkagi arvan, et tavainimese elus mängib iga päev suurt rolli regulatsioon nimega "rahakott". Tänapäeval see ei ole nii paks, et inimene ei peaks arvestama, kui palju ta kulutab energiale, kui palju maksab ühe või teise asja eest. See on üks pool. Aga teine pool on see, et kas see teie esitatud strateegia ei lähe vastuollu energiaressursside tootjate ja energia müüjate soovidega. Nemad ju on huvitatud rohkem müümisest. Kas see ei tekita ühelt poolt huvide konflikti ja teiselt poolt ka hinnatõusu?

Vastupidi! Ma pigem arvan, et kui energiat hakatakse säästma, siis energiat tootvad ettevõtted peavad ennast rohkem kokku võtma, et seda paremini ja tõhusamalt pakkuda, et oma kulusid tasa teenida. Ma ei usu, et see selles astmes hinda tõstab. Kui vaadata mujal maailmas toimuvat, siis näiteks võrgukadude vähenemine toob kaasa pigem hinna alanemise, sest soojust ei lenda nii palju õhku ja ka elektrit ei kao, vaid see kasutatakse kõik ära. Selles mõttes tundub tendents pigem vastupidine.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et riigihangete seadus ei võimalda praegu arvestada keskkonna ja energia säästmise põhimõtteid. Kas majanduskomisjon ei tahaks siis sellealast seaduseelnõu meile esitada? Minu arvates oleks avaliku sektori eeskuju suhteliselt hea algus, riik on ju kõige suurem organisatsioon. Näiteks see, et meil Riigikogus sellised aknad on, kindlasti ei ole hea eeskuju meie avalikkusele.

Ma olen absoluutselt nõus, et riik peab head eeskuju näitama. Mis puutub nendesse akendesse, siis tõenäoliselt kehtivad siin muinsuskaitsealased piirangud, mida tuleb järgida. Aga riigihangete vallas me juba tegeleme riigihangete seaduse kommentaaride kogumisega. Minu arvates ei ole õige hakata seadust ühe konkreetse probleemi tõttu muutma. Pigem on  õige koguda kokku kõik probleemid, mis selle seadusega seonduvad, ja teha see korraga ümber. Pidev muutmine pole õige. Aga selle teemaga me tegeleme.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Kaja Kallas, ettekande eest ja küsimustele vastamise eest!
Alustame läbirääkimisi. Palun kõnepulti kolleeg Rainer Vakra Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma soovin tänada majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi eilse ettekande eest. Olen täiesti nõus, et Eesti suurim võimalik energiakokkuhoid tuleb hoonetelt ja elamutelt, eriti muidugi kortermajadelt, kus elab ligi 70% elanikest. Nõmmelasena aga soovin esile tõsta omakandimehe härra Partsi öeldut, et kuigi eramajade puhul on saavutatav energiasääst väiksem, siis mingi präänik neile aastaks 2014 ikka leitakse. Jään huvi ja rõõmuga ootama!
Tuleb tunnistada, et energia säästmise tähtsaim võti on süsteemsus. Praegu riigil sellekohast terviklikku poliitikat ja rakendusmeetmeid pole. Riigipoolsed energiasäästu toetavad regulatsioonid ning stimuleerivad meetmed on piiratud ja ebasüsteemsed, teadlikkus on väike ja valitseb infopuudus. Tarbijatel on asjast tihti piiratud arusaam, ei teata, kuidas oma energiakulusid jaotada ja kuidas on võimalik säästa. Palju liigub ringi müüte ja ebaadekvaatset infot. Teavituskampaaniad on küll kõlavad ja kõrvale head kuulata, kuid reaalse tulemuse saamiseks peab teavitus olema süstemaatilisem ja selgelt läbimõtestatud.
Teiseks selline teema. Ma saan aru, et eile tuli siin saalis välja, et kahel kolleegil, Indrek Raudsel ja Liisa-Ly Pakostal on Eesti metsaga oma suhe. Keskkonnakomisjoni liikmena ma tervitan seda ja arvan, et me peaksime kõikide teemade lahkamisel rohkem tooma näiteid loodusest ja sealt õppima, et igaühel tekiks loodusega oma ilus suhe. Toon siinkohal keskkonnakomisjoni liikmena ühe näite loodusest, mis peaks energia säästmist Eestis hästi illustreerima. Nimelt, sipelgat peetakse üheks tugevaimaks loomaks, arvestades tema kehakaalu ja koormaid, mida ta kannab. Sipelgate vaatlemisel aga näeme koomilisi hälbeid või kurioosseid olukordi. Enda meelest teevad nad alati väga kasulikku tööd. Samas on tüüpiline, et suurt röövikut veetakse küll koos, kuid seda tiritakse igasse suunda. Röövik nihkub lõpuks sinnapoole, kus vedajaid rohkem. Mõni sipelgas võib istuda koguni rööviku seljas, tirib seal lõugadega kõigest jõust ja on veendunud, et teeb midagi väga kasulikku, ega märka üldse, et teda ennast tassitakse koos röövikuga. Sipelgatel puudub teatud juhtudel terviklik ja ühtne tegevusplaan, igaüks tahab minna otseteed saagiga pessa. Sama lugu on kahjuks säästva energia poliitikaga Eesti Vabariigis.
Mida oleks vaja teha, et olukorda parandada? 1990. aastate esimesel poolel oli Eestis olemas energeetikaministeerium, valdkonda peeti nii oluliseks. 2009. aasta teises lisaeelarves eraldati Kliima- ja Energiaagentuurile 86 miljonit krooni. KredExi kõrvale loodi kiirustades Kliima- ja Energiaagentuur, mis abi asemel hakkas hoopis KredExit segama. Juhan Parts väitis eile, et seda agentuuri on siin saalis asjata kotitud. Mina see kottija küll olnud pole, aga usun, et ega see ilmaasjata ei ole toimunud. Agentuurile anti raha ilma, et olnuks selge, milliseid ülesandeid ja kuidas agentuur neid täitma hakkab. Lühikest aega tegutsenud agentuur on seni silma paistnud vaid skandaalidega. Eesti vajab selles valdkonnas konkreetset juhtimiskeskust. Kliima- ja Energiaagentuur on vajalik, kuid tookord taheti parimat ja välja tuli nagu alati. Agentuur peab olema tõsiseltvõetav, vastutama terve energeetikamajanduse eest, tehes koostööd ministeeriumide, KredExi ja omavalitsustega. Mul on hea meel näha, et lõpuks on ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aru saanud vajadusest koostada detailne ülevaade agentuuri toetatud projektidest ja sõlmitud lepingutest, mille põhjal saaks uus Riigikogu ja valitsus teha kaalutletud otsuse agentuuri edasise saatuse kohta.
Lisaks tuleb tagada süsteemsus ja sidusus teiste valdkondade poliitikatega, et tervikpilti hoida. Eelmisel nädalal otsustas valitsus tõsta raudteedel ja laevadel kasutatava kütuse aktsiisi. See on selge märk, et me ei soovi tugevdada transpordisektorit, kus kaubaveo hind ühe tonni kohta on kõige odavam. See pole abikäsi säästmisele, vaid vastupidi.
Kodanike teavitamise ja harimise süsteemsust tuleb märksa parandada. Kahjuks põhineb tegelikkuses paljugi inimeste tunnetusel. Näiteks me võime KredExi abiga suuri kortermaju soojustada, aga kuna Eestis puuduvad nii uutel kui ka vanadel majadel korterites soojusarvestid, mis mujal Euroopas on laialt levinud, siis leidub ikka neid, kes, nagu soovitas Erki Nool, talviti rahulikult aknaid lahti hoiavad ja radiaatorite temperatuuri maha ei keera. Teavitus tuleb viia indiviidi tasemele.
Teisalt on praegu väga populaarne rääkida nutivõrkudest. Esiteks, see peaks oleks rikaste inimeste eralõbu ehk nagu ütleb hea kolleeg Lembit Kaljuvee: paneme ikka auto enne sõitma, kui hakkame igasugu imevidinaid sellele juurde looma. Palun lisaaega kaks minutit!

Palun, kaks minutit juurde!

Võimaliku investeeringu tasuvus on mõõdetav valgusaastatega. Tuleb põhjalikumalt analüüsida kohustuslike kaugküttepiirkondade majanduslikku efektiivsust ja alternatiivsete, energiatõhusamate kütusesüsteemide kasutamist. Eile ütles minister Parts, et valdav osa võrkudest kuulub omavalitsustele või nende ettevõtetele ja see oleneb ainult nende otsustest. Kahjuks isegi väga suure tahtmise korral käivad vajalikud hiigelinvesteeringud paljudele omavalitsustele selgelt üle jõu, samal ajal kui võrkude kaod on kohati 20% ja tarbijal alternatiiv puudub.
Tõepoolest, kõige suuremat kokkuhoidu on võimalik saada hoonete soojamajanduses, seda nii nõukogude ehituskvaliteedi kui ka põhjamaise kliima tõttu. 70% inimestest elab korterelamutes, eramajade potentsiaalne sääst on väiksem, kuid ka neid ei tohi unustada. Selgelt rohkem tuleb panustada koostööle riigi, KredExi ja omavalitsuste vahel. Süsteemsus tuleb tagada alates projekti koostamisest kuni ehituse viimase faasini. Ühesõnaga, energiasäästu, majandus-, keskkonna- ja rahanduspoliitikat tuleb vaadelda veelgi enam süsteemse tervikuna. Õppigem teiste vigadest, ärgem tehkem sipelgaid järele! Aitäh!

Suur tänu! Palun järgmisena kõnepulti Toomas Tõniste Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Mul on hea meel, et meie arutelu teema on energia säästmine, mitte mõne energiaallika, näiteks elektri või mootorikütuse hind. See näitab arusaamist energia taskukohasusega seotud probleemide sügavamast olemusest. Energiast on tänapäeva maailmas üha enam saanud kaup, mille hinnad kipuvad ühtlustuma ja ülemaailmselt ühes taktis liikuma. Kui mõni energiaallikas teistega võrreldes soodsam on, laieneb selle kasutamine ja kasvav nõudlus hakkab hinnaerinevust tasandama. On tendents, et eri riikide energiaturgude integreeritus üha suureneb. Vedelkütused on juba ammu maailmaturu hindadega kaup, ka gaasi osas on vedelgaasiterminalide ehitus tekitanud mitme riigi turul konkurentsi, mida varem ei olnud. Loodetavasti saab mõne aja pärast see teoks ka Eestis.
Põhjus, miks Eestis reguleeritud elektri hind on Eurostati andmetel Euroopas odavuselt teine, ei ole selles, et me teame mingit imenippi. Põhjus ei ole ka selles, et reguleeritud turg oleks pikka aega vabaturust efektiivsem lahendus. Elektri hinda on aidanud ohjata veel töös olevad vanad põlevkivielektrijaamad, mille investeeringukulud on ammu tasa teenitud. Kuna on teada, et keskkonnanõuete ja jaamade vanuse tõttu on uute investeeringute tegemine elektritootmisesse möödapääsmatu, jõuavad investeeringukulud lõpuks ka elektri hinda.
Vabal turul on tarbijal võimalik otsustada, millise tootjaga ta lepingu sõlmib, ning valida rohkemate hinnakujundusviiside ja pakettide vahel. Seetõttu tagab vaba turg kaugemas vaates tarbijale ka parema teenuse. Euroopa Liidus on riikide elektriturud avatud, kuna pikaajaliselt tagab just erinevate tootjate ja müüjate konkurents tarbijale parema hinna.
Ka Eestil kui Euroopa Liidu liikmel tuleb elektriturg 2013. aastal täies mahus avada, mis arusaadavalt teeb tarbijatele muret. Nafta ja sellega seoses mootorikütuste kallinemine mõjub samuti halvasti nii ettevõtete kui perede rahakotile. Sellele murele peavad poliitikud tõsisemat tähelepanu pöörama ja küsimus on, kuidas seda teha sisuliselt, mitte üksnes vormiliselt. IRL-i fraktsiooni meelest on just töö energiasäästu teemade vallas sisuline võimalus hinnatõusu leevendada ja kodude kulusid vähendada. Reguleeritud hinnaga teenuste puhul peab Konkurentsiamet hindu ja nende muutmise põhjendatust sisuliselt ja põhjalikult analüüsima. Nende teenuste puhul, mille hind kujuneb vabal turul, nagu see on mootorikütuse ja mõne aja pärast täies mahus ka elektri puhul, pole üldiselt alust väita, et turul kujunenud hind ei ole õige, et tegelikult peaks see olema madalam. Turumajandus on toimivatest majandussüsteemidest siiani parim teadaolev lahendus. Kuigi ka selles esineb tõrkeid, valitseb üldiselt seaduspärasus, et kui mingil tegevusalal tegutsemine on teistega võrreldes märksa kasulikum, tuleb sinna tegijaid juurde, hinnad tarbija jaoks langevad ja kasumlikkus väheneb.
Mida saavad tarbijad ja riik ette võtta energiakulude piiramiseks? Tuleb investeerida energiasäästu. Ei ole aus eksitada tarbijaid väidetega, et kõrgema hinna tingib vaba turg. Üksteisega tihedalt seotud energiaturgudel ei suuda mis tahes poliitika pikaajaliselt energiakandjate hindu palju muuta, vähemasti mitte odavuse suunas.
Kuidas siis tagada energia taskukohasus ka olukorras, kus energia kipub nõudluse kasvades üle maailma kallinema? Eks ikka energiat senisest säästlikumalt kasutades. Ei tohi unustada, et hind on vaid üks kulu suuruse mõjutaja. Teine sama oluline tegur on tarbimise maht. Eesti kliimas sõltub küttekulude suurus väga palju sellest, kui energiasäästlikult on ehitatud hooned, milles me elame, töötame, õpime ja äri ajame. Seetõttu leiab IRL, et nii elanikud kui ka riik peavad panustama energia säästmisse, sest kasu on ilmne. Täna jutuks olnud energiasäästuprogrammide rahastamist peab riik jätkama. Energia kasutamise efektiivsus Eestis on veel kaugel tasemest, mille korral peaksime mõtlema, ega me energia säästmisse üleliia ei investeeri. Nii ühiskondlikus kasutuses olevad hooned, kortermajad, tootmishooned kui ka väikeelamud on suures osas sellised, et nende rajamise ajal pole energia säästmisele piisavalt mõeldud. Pole olnud sellekohast teavet ning Nõukogude ajal ka tarvilikke ehitusmaterjale ja tehnosüsteeme. Nüüd tuleb need vead parandada.
Suur osa energia tarbimisest on seotud transpordiga. Riik on teinud nii saastekvootide müügi tehingute abil kui ka Euroopa Liidu struktuurivahendeid kasutades suuri investeeringuid ühistranspordi arendamisse. Eesti saab uued rongid, uusi liinibusse ja tramme, mis aitavad ühistransporti paremale tasemele viia. Minu meelest on tervitatav ja vajalik ka elektriautode projekt. Kahtlemata on elektriautod veel üsna kiire arengu faasis, kuid Eesti hajaasustust silmas pidades on autode kasutamine sageli möödapääsmatu. Elektriautode hange inimestele, nende ostmise toetamine ja laadimisvõrgustiku rajamine annab konkreetse kogemuse selle tehnoloogia sobivusest meie oludes.
Nende mõtetega lõpetan sõnavõtu IRL-i fraktsiooni nimel ja soovin Eesti inimestele, firmadele, valitsusele ja ka meile siin jõudu arukate energiasäästu investeeringute tegemisel! Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Urve Palo Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Tere päevast! Lugupeetud juhataja, palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! Energia tarbimine on aasta-aastalt kallinenud, seda me näeme kõik. Ja 2013. aastal avanev energiaturg ning samal ajal jätkuv vajadus investeerida uutesse energiatootmisvõimsustesse, energia ülekandesse ja jaotamisse Eestis annab alust arvata, et ees ootab energia kallinemine ka järgnevatel aastatel. Samal ajal me vajame igapäevaseks toimetulekuks energiat. Seetõttu on mul väga hea meel, et majanduskomisjon on riiklikult tähtsa küsimusena tõstatanud just energiasäästu. Mida saab Eesti riik täna teha, et elanikele oleks tagatud energiaga varustatus ka homme ja me jaksaksime selle eest ka maksta?
Esiteks, energia tarbimise vähendamine ning selle säästlik kasutamine tuleb tõsta riigi energiapoliitika fookusesse. Sealjuures tuleb parandada elanike teadlikkust energiasäästlikust tarbimisest. Hinnanguliselt moodustab majanduslik energiasääst kuni kolmandiku kogu Eesti praegusest energiatarbimisest. Majanduslik kokkuhoid tähendab seda, et energia säästmine on odavam lahendus kui uue energiatootmisvõimsuse ehitamine. Sotsiaaldemokraadid on veendumusel, et kui on odavam hoida energia kokku, siis tuleb seda ka teha, mitte aga ehitada juurde uusi tootmisvõimsusi, mis hindu kergitavad, rääkimata igapäevase tarbimise eest maksmisest.
Teiseks, energia kokkuhoidmiseks olemasolevates hoonetes tuleb mõelda läbi pikaajalised mõõdetavad eesmärgid, poliitikameetmed ja rahastamine. Ligi 40% kogu energiast tarbitakse hoonetes. Meie energia tarbimine hoonetes on kahekordne võrreldes Soome ja Rootsiga, seega peaksime püüdma seda tarbimist poole võrra vähendada. Uutele hoonetele seatavatest energiasäästunõuetest üksi ei piisa. Aastaks 2020 on küll seatud eesmärgiks ligi nullenergiaga majad Eestis, aga uusi hooneid ehitatakse aastaga nii vähe, et see teeb alla 1% hoonefondist. Kuluks enam kui 100 aastat, enne kui uued hooned jõuaksid vanad asendada. Seega on tähtis suunata tähelepanu lisaks uutele majadele ka olemasolevate hoonete energiasäästlikumaks muutmisele. Eestis on kahjuks juba pikemat aega olukord, kus selget ehitustegevuse juhtimist ei ole. Protsess on pigem juhuslik, kui mitte öelda kaootiline. Vaja oleks luua näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juurde ehitusamet, mille kaudu opereeritakse kogu ehitustegevust Eestis.
Seni kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuete järgi projekteerimine on keeruline ja nii ei vasta meil juba praegu paljud ehitusprojektid kaasaegsetele energiasäästu lahendustele, rääkimata ehitistest. Seetõttu peaks ehitusamet vastutama selle eest, et töötatakse välja energiatõhusate hoonete konkreetsed soovituslikud tüüplahendused ja kasutuseeskirjad. Meie põhjanaabrid on seda teinud. Nendes maades on riik arusaamise energiat säästva maja ehitamisest ja renoveerimisest kasutajate jaoks väga lihtsaks teinud, seda just mahukate ja detailsete näidislahenduste ning juhiste abil. Ehitusamet peaks vastutama ka selle eest, et ehitusjärelevalve süsteem Eestis toimiks. Riik peab nägema siin oma rolli ja vastutust! Praegune olukord, kus ehitaja tellib ise ka muusika, st tellib järelevalve oma töö üle, on viinud selleni, et tarbija ei saa hoonet ostes olla kindel, et teostus vastab projektile või et hoone ehitustööd on teostatud kvaliteetselt. Tuleks kehtestada kohustus, et kõik olulised tööetapid on dokumenteeritud ja fotografeeritud – sel juhul saaks töö kvaliteeti kindlalt tõestada.
Samuti oleks vaja korraldada arhitektidele ja inseneridele täienduskoolitusi, kus tutvustatakse energiatõhusa hoone toimimise põhimõtteid ja tüüplahendusi. Enamik arhitekte sai oma hariduse ju aastaid tagasi. Samuti on vaja koolitada töölisi, sest energiatõhusate hoonete puhul on kvaliteetne teostus ülioluline.
Nii et riik peaks seadma iga-aastased eesmärgid, kui palju hooneid tuleb energiasäästlikumaks muuta ja kuidas see saavutatakse. Lisaks kortermajadele peaksid riiklikud energiasäästuprogrammid laienema ka individuaalelamutele.
Kolmandaks, avaliku sektori raha eest ehitatavatele objektidele peaks kehtestama energiatõhususe miinimumnõuded ja energiatõhususe kriteeriumid riigihangete pakkumismenetlustes. Olen absoluutselt nõus oma eelkõnelejatega, kes rääkisid, et see on oluline. Kolleeg Jevgeni Ossinovski küsis kolleeg Kaja Kallase käest, kas majanduskomisjonil on plaan see teema riigihangete seadusesse lülitada, ja hea kolleeg Kaja Kallas vastas, et majanduskomisjon selle teema tõstatab. Naist sõnast, härga sarvist! Loodan, et riigihangete seadust tõesti vastavalt muudetakse. Igal juhul minu toetus sellele on olemas.
Neljandaks, energiatootjad tuleb kaasata energia kokkuhoidmisse, kehtestades suurimatele energiatootjatele iga-aastase kohustuse säästa riigi sätestatud ulatuses energiat. Mitmes Euroopa Liidu riigis, nagu näiteks Suurbritannias ja Taanis, lepib riik suuremate energiatootjate või -müüjatega kokku fikseeritud ulatuses energia säästmise. Kokkuhoid võib aset leida energia muundamisel – näiteks soojuse ja elektri koostootmisel –, energia edastamisel, kasutades näiteks uudseid tarku võrke, või ka tarbimisel. Peaasjalikult on aga põhirõhk just lõpptarbija juures saavutatud kokkuhoiul.
Viiendaks, tuleb luua õiguslik raamistik energiateenuse ettevõtete turu tekkeks, kus ettevõtted võtavad enda kanda energiasäästuprojektide rahastamise ning kokkuhoiumeetmete elluviimise, saades tulu tarbija jaoks tekkinud energiasäästust. Sellega saame panna aluse suure mahuga energiakokkuhoiu projektide kasutamisele nii ühiskondlike hoonete kui ka eramute puhul. Niisuguste energiateenuse ettevõtete turg on juba olemas paljudes riikides, näiteks Saksamaal, Suurbritannias, Taanis ja USA-s on see järjest kasvav sektor. Eestis oleks vaja sääraste ettevõtete ellukutsumiseks paika panna regulatiivne raamistik ning ka neile võiks lubada kohaldada KredExi instrumente. Igal juhul peab siin riik appi tulema, kuna pangad ei pruugi oma abikätt ulatada.
Ning kuuendaks ja lõpetuseks, riik peab puudust kannatava elanikkonna olukorra leevendamiseks suunama energiasäästuprogramme ja -meetmeid esmajärjekorras vähekindlustatud elanikkonnagruppidele. Vastasel juhul tõukavad tõusvad energiahinnad veel suurema osa elanikkonnast vaesusesse ja riik maksab energia kallinemise kinni sotsiaalabi kaudu. Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Margus Hansoni Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Olulise tähtsusega riikliku küsimusena energiasäästu teema käsitlemine on energiakandjate maailmaturuhindade järjekindlat tõusu arvestades igati põhjendatud ja asjakohane. Ja ka ajakohane, kuna möödunud pika kütteperioodi peale tagasi vaadates mõlgub paljudel mõttes küsimus, kuidas hoida kokku kütte-, elektri- ja bensiiniarvetelt – seega, kuidas säästa energiat.
Kas maailmaturgude dikteerituna tundub energiakandjate ja energia hinna tõus kaugemas perspektiivis paratamatuna? Mida saaksime teha, et kokku hoida energiat, eeskätt mittetaastuvaid energiakandjaid, säästa keskkonda, hoida kokku raha? Reformierakonna energiapoliitika eesmärk on Eesti energiajulgeoleku kindlustamine odavaima võimaliku hinnaga Eesti tarbijale ja keskkonnale. Kindel, taskukohane ja puhas energiavarustus tugevdab Eesti konkurentsivõimet ning loob eeldused suuremaks majanduskasvuks ja uute töökohtade loomiseks.
Energiat säästa ja kokku hoida saab ja tuleb nii selle lõpptarbijate juures kui ka kogu tootmisahelas. Energiasäästu on võimalik erinevate meetmetega saavutada kõigis valdkondades – nii elamumajanduses, tööstuses, energeetikas kui ka transpordis. On olnud juttu sellest, et umbes 40% energiast tarbitakse kodumajapidamistes, ja sellestki, et olulist energiasäästu on võimalik saada just kortermajade soojapidavamaks muutmisega, kulutades nendes vähem energiat. Minagi keskenduksin esmalt sellele valdkonnale. Riik on rakendanud toetusmeetmeid korterelamute soojapidavuse suurendamiseks ja energiakadude vähendamiseks. Loodetavasti ühistute huvi kortermajade renoveerimise toetuse vastu kasvab veelgi ja Eesti riigi kasutamata saastekvootide Luxembourgile müügist saadud rohkem kui 30 miljoni euro abil muutuvad renoveeritavad kortermajad analoogselt juba renoveeritud majadega vähemalt kolmandiku võrra energiasäästlikumaks. Sellisel juhul saab ligemale 10 000 ühistumajast üle Eesti umbes 1000 tervikuna ja tõhusa järelevalve all renoveeritud.
Aga kuidas renoveerida ülejäänuid? Elu on näidanud, et erinevatel põhjustel võtab ühistutel soojasäästuga renoveerimise otsuste tegemine siiski küllalt kaua aega. Põhjusena võiks nimetada soovitud tulemuste mittesaavutamist varasematel osalistel – rõhutaksin: osalistel soojustamistel –, ühistute soovimatust või võimetust laenu võtta või suurendada olemasolevat laenukoormust, aga ka asjaajamise keerukust ühistute meelest, mitteatraktiivseid toetusmäärasid ja -meetmeid, ehitustööde hindade kiiret tõusu, mis sööb riigipoolse toetuse, ja võib-olla ka parima praktika puudust. Nende tõkete ületamisega saaksime märgatavalt rohkem ühistuid toetusmeetmetest huvituma. Seega on ülioluline, et riik edaspidigi, ka pärast kvoodimüügiraha lõppemist, leiab kortermajade renoveerimise tähtsa olevat ja jätkab energiasäästule suunatud renoveerimise rahalist toetamist.
Järgmise Euroopa Liidu finantsperspektiivi meetmete planeerimisel tulekski kaaluda ühe energiasäästumeetmena erineva suurusega ja erinevast materjalist kortermajade – näiteks võiks tuua ligi sajandivanused puumajad –, aga ka eile jutuks olnud väikemajadest eramute renoveerimise toetuse kehtestamist. Viimaste puhul võiks kõne alla tulla peale hoone soojapidavuse suurendamise toetamise ka uudsete ja keskkonnasõbralike kütteviiside kasutuselevõtmisele hoo andmine. Näiteks võiks toetada taastuvenergiat kasutava keskkonnasõbraliku maaküttesüsteemi paigaldamist, aga miks mitte ka päikesepatareide kasutamist. Sama kehtib haldushoonete, lasteaedade, koolimajade ja teiste hoonete energiavajaduse vähendamise kohta. CO₂ kvoodi müügi summade ammendumine ei tohiks aga tulevikus pidurdada seda hoogu hoonete energiavajaduse vähendamisele suunatud töödes, mida Riigi Kinnisvara AS on viimastel kuudel üles näidanud.
Samas on ka teisi energia kokkuhoiu kohti. Mitmel pool Euroopas on soojavõrkude soojakadu umbes 10%, Eestis Riigikontrolli andmeil mõningatel juhtudel aga üle 20% – seda paljuski tulenevalt vanadest soojatorudest, aga ka talvise ja suvise välisõhu temperatuuri suurest erinevusest. Soojakadusid aitab vähendada olemasolevate võrkude korralik renoveerimine, investeerimine tänapäevastesse soojavõrkudesse. See aga nõuab suuri investeeringuid ja riigi tugi on hädavajalik.
Sooja ja elektri koostootmine kohalike ja taastuvate energiaallikate, puiduhakke, muu biomassi ning ka turba baasil annab samuti kokkuhoidu, eelkõige tänu energiakandjate säästmisele. Nendes linnades, kus selline koostootmine on käivitatud, on toasoe võrreldes näiteks gaasikatlamajade soojaga märksa taskukohasem. Paradoks energiasäästul seisneb aga selles, et mida odavam on keskkütte hind, seda väiksem on ühistute huvi energiasäästu investeeringute vastu, kuna energia kokkuhoiule suunatud investeeringu tasuvuse aeg on siis pikem.
Eelöeldu puudutab olemasolevat hoonestust, elamufondi. Järjest tuleb aga rõhku pöörata ka uusehitiste energiatõhususele, seda tuginedes nii ehitusbuumiaegsetele negatiivsetele kogemustele kui ka eurodirektiividest tulenevatele nõuetele. Uute ja põhjalikult renoveeritavate majade, nii haldushoonete kui ka elamute puhul tuleb kehtestada energiasäästule ja taastuvenergiale suunavad energiatõhususe miinimumnõuded. Juba praegu tuleb alustada ligi nullenergiaga hoonete normatiivse baasi ettevalmistamise kõrval ka sisulist tööd arhitektide ja inseneridega ehk nende inimestega, kes tegelikult uusi hooneid loovad. Nii saab tagada juba projekti staadiumis innovaatiliste ja keskkonnasäästlikkusele suunatud lahendustega büroo-, lasteaia-, kooli-, elu- ja muude hoonete ehitamise tulevikus.
Samuti tuleks üha rohkem lähtuda hoonete maksumuse arvestamisel nn elukaare printsiibist ja arvestada elukaare kulusid ehk kulusid ja kulude kokkuhoidu hoonete ekspluatatsioonis.
Jah, me kõik saame oma valikutega energiasäästule kaasa aidata, teinekord aga oleks vaja pisut erapooletut nõu. Ehk tasuks anda teiste Euroopa Liidu riikide eeskujul sellised funktsioonid sõltumatutele ja bürokraatiast vabadele ekspertidele kohapeal üle terve Eestimaa, sest energiasääst tagab ju rahalise kokkuhoiu ning ka konkurentsivõime. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun nüüd kõnepulti Kalle Pallingu! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt soovin minagi tänada majanduskomisjoni selle ääretult tähtsa teema ettevalmistamise ja käsitlemise eest siin Riigikogu saalis. Euroopa Liidul on paika pandud üldine energiasäästu eesmärk aastaks 2020. Me ei tohiks selle energiasäästu saavutamist võtta kui eesmärki omaette, mis lihtsalt tuleb täita. Me peame selle saavutama põhjusel, et see aitab säästa meie kõigi raha. Energiasääst ei sõltu ainult korterelamute renoveerimisest, millele arutelus väga palju keskenduti. Samuti ei tohiks me energiasäästu eesmärkide poole püüeldes tegeleda säärase tulekahju kustutamisega, nagu see meie energiapoliitikas siiamaani suures osas on välja kukkunud. Me peame tegelema valdkonna probleemide lahendamisega kompleksselt. Siinkohal tahan avaldada tunnustust kolleeg Kaja Kallasele, kes selle teema meile väga kompleksselt ilusasti lahti seletas.
Pidades silmas taastuvate energiaallikate kasutamise eesmärki aastaks 2020, oleme ajast tublisti ees ja selle peaaegu saavutanud. Energiasäästu vallas on meil aga asja lahtimõtestamise ruumi veel tublisti. Eilsest härra ministri ja professor Lehtla ettekandest kuulsime, et eri inimeste arust asuvad valupunktid eri kohtades. On asju, mida saab lahendada riik, ja on asju, mida saavad lahendada inimesed. Kõige eeldus on aga see, et riik astuks omapoolsed sammud, kujundamaks ühise arusaama ja seadustiku, mis kehtiks ka aastal 2020.
Mulle tundub, et üldisemalt puudub Eestis veel teadmine, et suurema energiatõhususega kaasneb reeglina ka suurem mugavus ja elukvaliteedi tõus. Raha jääb lihtsalt kõigeks muuks märkimisväärselt rohkem. Kuigi meie elektriturg on juba kolmandiku osas avatud ja aastal 2013 avaneb see täielikult, ei ole ma näinud otsustavaid samme elanike ja ka riigi enda teadlikkuse tõstmisel energiasäästu vallas ning eeltoodud loogika seletamisel, et energiasääst tähendab reaalselt kokku hoitud raha.
Kuna kõige suurem energiasäästu potentsiaal peitub elamumajanduses, siis ma peatungi rohkem sellel. Siin on meil hulk probleeme. Puudub arusaam, millisel tasemel energiatõhusus on hoonete puhul tänapäevase tehnoloogia puhul võimalik, milline on see elumaja või muu hoone aastal 2020, millest me tegelikult räägime. Puuduvad näidisobjektid ja -lahendused, mis uuel tasemel hoonete tõhusust, otstarbekust ja kasutusmugavust laiemale üldsusele demonstreeriksid. Puudub koostöövõime ja praktiline oskus uuel tasemel hooneid luua ja kvaliteet tagada. Puudub ka teadmine või õigemini arusaam, et kokkuhoid ei pruugi väljenduda ehitusmaksumuses, vaid tegelikult, kui vaadata hoone elukaarti tervikuna, jagades selle umbes 50 aasta peale, hoopis kokkuhoitud kilovatt-tundides. Puuduvad rahastamist puudutavad kokkulepped ja tavad. Ning mis kõige tähtsam: puudub riigi ja omavalitsuste eeskuju näitav tegutsemine, majanduslikult otstarbekaima tehnoloogia kasutamine.
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Ma ei soovi siin sugugi oma pessimismi väljendada, vaid hoopis kutsuda üles kaasa mõtlema. Praegu on aasta 2011. Meil on eesmärgi saavutamiseks veel natukene aega. Mõelgem eeltoodud probleemide peale! Me peame saavutama oma eesmärgi ja inimeste väljaminekutes reaalse kokkuhoiu ilma liigselt rabistamata. Meie ettevõtted ja inimesed arenevad õiges suunas vaid siis, kui me ütleme, mis on lävendid ning mis on miinimumnõuded praegu ja aastal 2020.
Ma olen küllaltki veendunud, et seniste teadmiste juures kiirkorras kasutatud raha, mis suunatakse energiasäästu, võib anda kokkuhoidu, aga tegelikult ei pruugi kõik see enam vastata miinimumnõuetele, mida Euroopa Liit meile aastal 2020 seada võib. Esimesed negatiivsed näited raha ebaefektiivsest kasutamisest on juba tegelikult olemas.
Siinkohal veel üks mõte: Eesti võiks saada energiasäästu eksportivaks maaks, müües asjaomaseid tehnoloogilisi lahendusi, teadmisi ja kogemusi. Me oleme piisavalt väike riik, et neid eesmärke valutult saavutada, kui sammud hoolikalt läbi mõelda, seda nii elamumajanduses kui ka võrkude ja transpordi vallas. Elamumajanduses parema energiasäästu saavutamiseks külastatakse linnasid Austrias ja Saksamaal. Rootsis külastatakse eestlase Ilmar Reepalu juhitavat Malmö linna, et näha oma silmaga lahendusi, mis töötavad. Austria ja Saksamaa lahendused ei pruugi meil sada protsenti töötada, küll aga võiksid meie lahendused energiasäästlikus elamuehituses töötada näiteks Põhjamaades. Mõelgem sellele ekspordipotentsiaalile!
Eesti ettevõtted on juba hakanud koonduma klastrisse, et seda teemat omal käel arendada ja üksteise toodete lisandväärtust suurendada. Kindlasti oleks asjal hoopis rohkem jumet, kui ka riik võtaks endale eesmärgiks luua energiasäästu vallas uut kvaliteeti, olla innovatiivne ja selle valdkonna liider Põhjamaades ning miks mitte kogu Euroopa Liidus. Ma väga loodan, et Eesti riik ja Eesti inimesed suudavad energiasäästu eesmärgid täita reaalselt uut kvaliteeti ja kokkuhoidu andvate lahendustega, hoides sealjuures kokku iseenda raha. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid, me oleme selle küsimuse lõplikult läbi arutanud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 9 esimene lugemine. Palun ettekandjaks justiitsminister Kristen Michali!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on suur au ja privileeg ministrina olla esimest korda Riigikogu kõnepuldis ja kanda ette selline väga hea eelnõu, nagu on äriseadustiku muutmine tulenevalt Euroopa direktiividest. Ma usun, et lugupeetud Riigikogu liikmetel on lihtsam jälgida minu ettekannet, kui ma alguses räägin lühidalt, mis on selle eelnõu eesmärk, ja seejärel peatun peamistel muudatustel, mis Eesti õiguskorras teha soovitakse. Olgu siinkohal öeldud, et tegemist on suhteliselt tehnilise eelnõuga, mis ei tähenda, et eelnõu väljatöötamisse ei kaasatud peale Justiitsministeeriumi ka teisi asjast huvitatud osapooli.
Esiteks eelnõu eesmärkidest. Kui proovida lühidalt öelda, siis teie ees oleva eelnõu eesmärk on vähendada Euroopa direktiividest tulenevalt halduskoormust äriühingute ühinemisel ja jagunemisel. Selleks võetakse Eesti õigusesse üle direktiiv, mis lihtsustab äriühingute aruandlus- ja dokumenteerimisnõudeid ühinemiste ja jagunemiste korral. Direktiiv ise on aastast 2009, kannab numbrit 2009/109/EÜ ja peaks olema Eesti õigusesse üle võetud 30. juuniks 2011. Arvan, et see on täiesti reaalne eesmärk.
Ülevõetava direktiivi eesmärk on aidata kaasa Euroopa Liidu konkurentsivõime suurendamisele sel moel, et vähendatakse ühingute aruandlus- ning teavitamisnõudeid. See omakorda tähendab äriühingutele väiksemat halduskoormust ja väiksemaid kulusid. Ma usun, et meil kellelgi ei saa midagi selle vastu olla, et äriühingute halduskoormus väheneb, kuna mida lihtsam on ettevõtlusega tegeleda, seda rohkem inimesed seda loodetavasti ka teevad. Muudatustega vähendatakse aruandluskohustust äriühingute ühinemiste-jagunemiste puhul ning samuti aktsiaseltsi asutamisel ja aktsiakapitali suurendamisel, kui need toimuvad ühinemise või jagunemise käigus. Lisaks on samasugused muudatused tehtud osaliselt ka piiriüleste ühinemiste direktiivis. Nii palju siis lühidalt eelnõu peamisest eesmärgist.
Alljärgnevalt peatun muudatustel, mis Eesti õiguskorras teha soovitakse. Kõiki muudatusi ma aja puudusel siit puldist ette lugema ei hakka, kuna eelnõu seletuskirja alguses on kõik peamised muudatused punkt punkti haaval üles loetud. Ette rutates olgu öeldud, et neid muudatusi on 19. Kellel täpsem huvi, võib neid vaadata või nende kohta juurde küsida. Ma tooksin välja alljärgneva.
Ühe muudatusena võimaldatakse aktsiaseltsidel teha ühinemise-jagunemise dokumendid edaspidi aktsionäridele kättesaadavaks nende avalikustamisega ühingu kodulehel. See puudutab näiteks ühinemis- ja jagunemislepingu ning vandeaudiitori aruannete avalikustamist, samuti kolme viimase majandusaasta aruande esitamist. Praegu kehtiva õiguse kohaselt saab dokumentidega tutvuda äriühingu asukohas või äriregistris. Eelnõuga nähakse ette, et ühineva või jagunemisel osaleva ühingu juhatus peab teavitama osanikke või aktsionäre ja teiste ühinevate või jagunemisel osalevate äriühingute juhatusi, võimaldamaks viimastel omakorda teavitada nende osanikke või aktsionäre igast olulisest äriühingu vara või kohustuste muutusest, mis on toimunud alates ühinemis- või jagunemislepingu sõlmimise kuupäevast kuni ühineva või jagunemisel osaleva äriühingu ühinemis- või jagunemislepingu heakskiitmist otsustavate koosolekuteni. Selline teavitamiskohustus kehtestatakse erinevalt kehtiva äriseadustiku regulatsioonist, mis näeb vastava kohustuse ette ainult aktsiaseltside jagunemisel, edaspidi kõikide ühinguliikide ühinemiste-jagunemiste korral. Teavitamiskohustust ei ole, kui osanikud või aktsionärid otsustavad sellest ise loobuda. Samuti võivad aktsiaseltsid edaspidi ühinemis- ja jagunemislepingu äriregistrile esitamise asemel selle oma kodulehel avalikustada.
Aktsiaseltsi või osaühingu jagunemisel uue aktsiaseltsi või osaühingu asutamisega ei nõuta enam jagunemisaruande ja vahebilansi koostamist ning audiitor ei pea kontrollima jagunemislepingut, kui igas jagunemisel osalevas osaühingus või aktsiaseltsis määratakse osad või aktsiad jaguneva osaühingu osanike või aktsiaseltsi aktsionäride vahel samasuguse suhtega kui jagunevas osaühingus või aktsiaseltsis. Osaühingule kehtestatakse oma osade omandamise keeld nii kauaks, kuni osade eest ei ole sissemaksed täielikult tasutud. See konkreetne säte on seotud nn sissemaksete osaühingu regulatsiooniga. Ühtlasi täpsustatakse, et ühendatava osaühingu või aktsiakapitali suurendamise korral ei või ühinemist kanda äriregistrisse enne kapitali suurendamise registrisse kandmist. Samuti nähakse ette, millal ei ole lubatud ühendatava või omandava osaühingu või aktsiaseltsi osa või aktsiakapitali suurendamine seoses ühinemise või jagunemise läbiviimisega.
Tulenevalt eelnõuga äriseadustikus tehtavatest muudatustest tehakse muudatused ka finantsvaldkonna seadustes ja väärtpaberituru seaduses, mis näevad selle valdkonna äriühingute ühinemiste või jagunemiste jaoks ette hulk erinorme. Muudatused tehakse Rahandusministeeriumi ettepanekul ja on välja töötatud koostöös Rahandusministeeriumi ametnikega.
Justiitsministeerium saatis selle eelnõu huvigruppidele tutvumiseks ja kooskõlastamiseks käesoleva aasta alguses. Täielikku nimekirja võib soovija seletuskirja 10. peatükist vaadata ja kui keegi ei viitsi näpuga järge ajada, siis annan teada, et neid organisatsioone, kellele see eelnõu saadeti, oli üle 20. Oma arvamuse esitas mitu organisatsiooni ning siinkohal ma soovin väljendada oma tänu neile selle panuse eest.
Lõppkokkuvõttes võiks resümeerida, et kõikide mured said lahendatud ning eriarvamusi üles ei jäänud. Sellega ma lõpetan ning annan teada, et Vabariigi Valitsuse esindajana toetan ma kindlasti selle suurepärase eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, härra minister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Et esimene kord teil väga kiirelt ei läheks, siis küsime ka ikka. Minu küsimus puudutab kindlasti seda eelnõu ja võib-olla teemat ka natuke laiemalt. See puudutab just nimelt äriühingute loomist. See direktiiv käsitleb nii ühinemist kui ka jagunemist, aga kas te olete analüüsinud, kust võiks joosta see piir, et nii äriühingute loomine kui ka äriühingute tegevuse kontrollimine on vajalik. Ühtpidi on tarvis, et asutamine oleks lihtne – halduskoormust tuleks vähendada –, aga kui kaugele sellega võib minna? Kui äritegevus või äriühingute asutamine on väga lihtne, siis mingil hetkel võib tekkida situatsioon, kus risk on väga suur. Väga kergelt lastakse ettevõtted pankrotti, maksud ja võlad teistele juriidilistele isikutele ja eraisikutele jäävad maksmata. Kas te olete turgu sellest aspektist ka analüüsinud?

Jah, oleme küll analüüsinud ja see analüüs muidugi jätkub. Valitsuse senine üldine seisukoht või hoiak on, et ettevõtlusega tegelemine ei ole kunagi lihtne. Alustamine on jah juba küllalt lihtne, aga tegelemine mitte. Aga ka ettevõtlusega tegelemine peab olema piisavalt lihtne, et oleks rohkem inimesi, kes sellega tegelevad ja võtavad seda kui eluviisi – olla iseendale tööandja või teistele tööandja. See tähendab ju suuremat jõukust kogu ühiskonnale.
Mis puutub võimalikku pankrotti, mida te mainisite, siis selles osas me oleme seadnud koalitsioonilepingus ja valitsuse tööplaanis üsna ambitsioonika eesmärgi pankrotimenetlust sisuliselt kolm korda lühendada. Miks me seda teeme? See põhineb täpselt samamoodi hulgal analüüsidel. "Doing Business" raport näiteks seab Eesti majanduskeskkonna, ettevõtluskeskkonna varjuküljele just selle, et meie pankrotimenetlus on tohutult veniv. See tekitab ka omaette küsimusi, mida teiegi mainisite, näiteks kas kõik nõuded saavad rahuldatud, kas menetlus on piisavalt hea ja piisavalt kiire. Nii et seda analüüsi me igal juhul jätkame, aga üldine hoiak on, et aruandlus võiks olla piisavalt lihtne. Riik ei tohiks küsida korduvalt mitmesuguseid andmeid ei kodanike ega ettevõtjate käest. Praegune eelnõu muidugi on, nagu siin juba öeldud, üsna tehniline, aga üldiselt ka edaspidi on hoiak selles suunas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Nüüd palun kõnepulti õiguskomisjoni liikme kolleeg Igor Gräzini!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Tegemist on tõepoolest väga hea seaduseelnõuga, aga omast kohast on see üsna õudne, sest muudatusi on palju ja ma ei tea, kui paljud teist on viitsinud selle detailselt läbi lugeda. Aga õiguskomisjon seda tegi. Me oleme arutanud eelnõu kahel korral, see oli 19. aprillil ja 2. mail. 19. aprillil langetati otsus saata eelnõu suurde saali esimesele lugemisele, milleni me siis olemegi jõudnud, ja tegime ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Juhin tähelepanu, et otsus võeti vastu ühel häälel ehk absoluutse konsensusega, st entusiastliku konsensusega. Vastuväiteid mitte mingisuguseid ei olnud. Veel kord vaatasime eelnõu üle 2. mail ja jäime eelmiste menetluslike otsuste juurde. Meie ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. mai kell 16. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Veel kord suur tänu! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 25. mai kell 16. Eelnõu nr 9 esimene lugemine on lõppenud. Head kolleegid, suur tänu! Meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.27.