Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Energia säästmine on päevakorral mitmel tõsisel põhjusel. Maailmas kasutatakse energia tootmiseks valdavalt fossiilseid kütuseid. Võib küll vaielda, kui suured on nende varud, ent ühel hetkel need ammendatakse. Kuni inimkonnal pole lahendust, kuidas oma energiavajadust pikaajaliselt katta, on tark raiskamist vältida. Energia säästmise otstarbekus on ilmne ka finantskriisijärgsest madalseisust taas kõrgele tõusnud kütusehindade tõttu. Euroopa energia- ja kliimapoliitikas on energiatõhusus samuti üks peamisi teemasid.
Energiatõhusus tähendab vähema sisendenergia kasutamist samaväärset majandustegevuse või teenuse taset säilitades. Energiasääst (see on sõna, mida me tihtipeale oma tavakõnes kasutame) on laiem mõiste. See hõlmab näiteks ka tarbimise vähendamist muutuste kaudu käitumises. Lihtsalt öeldes ei tähenda energiasääst seda, et tuleks istuda külmas või pimedas toas, küll aga tuleb tegelda sellega, et energiakasutus oleks võimalikult tõhus. Energiatõhususe parandamiseks tuleb üldiselt esmalt teha teatud väljaminekuid ehk investeerida energia säästmisse.
Millised on olnud eesmärgipüstitused Euroopas ja Eestis? Energiatõhusus on juba mõnda aega olnud nii Euroopa Liidu kui ka Eesti poliitilises päevakorras ja paika on pandud mitmed sihid. Euroopa Ülemkogu seadis 2007. aastal üldise energiasäästu eesmärgi: vähendada aastaks 2020 primaarenergia prognoositud tarbimist 20%. Kuna senised suundumused ei taga selle sihi saavutamist, töötas Euroopa Komisjon koos liikmesriikidega välja uue energiatõhususe tegevuskava. See avaldati selle aasta märtsis. Euroopa Komisjon tähtsustab selles tegevuskavas avaliku sektori eeskuju andvat rolli. Kavas on kehtestada avalike hoonete väga heale energiatõhususe tasemele rekonstrueerimise kohustuslik aastane määr, mis on 3% avalike hoonete kogupindalast.
Euroopa Komisjon peab tarvilikuks kehtestada energiasäästukohustused energiaettevõtetele ja pöörata tähelepanu energiasäästuteemale Euroopa Liidu rahastatavates meetmetes. Euroopa Liit on kehtestanud nõuded ja kavatseb ka jätkata nõuete kehtestamist toodetele, mis otseselt või kaudselt mõjutavad energia lõpptarbimist. See puudutab väga paljusid kodumajapidamisseadmeid, samuti ehitustooteid.
Nüüd Eesti eesmärkidest. Tegevuskavas "Eesti 2020", mille valitsus mõni nädal tagasi kinnitas, on fikseeritud eesmärk hoida energia lõpptarbimine samal tasemel, mis oli aastal 2010 (ligikaudu 120 petadžauli). Sellest eesmärgist on kantud ka Vabariigi Valitsuse 2011.–2015. aasta tegevusprogrammis energiasäästuks ettenähtud tegevused.
Millistel elualadel on energiatõhususe parandamise võimalus kõige suurem? Kui me vaatame Eesti energia tarbimise bilanssi, siis sektorite kaupa on energia tarbimise pingerida järgmine. Ülekaalukas osa kogu tarbimises on kodumajapidamistel, kelle aastane energiatarve oli 2008. aastal 51 petadžauli ehk 42% Eestis lõpptarbitavast energiast. Energiamahukuselt järgmised sektorid on tööstus ja transport, mis tarbivad energiat kokku niisama palju kui kodumajapidamised. Äri- ja avaliku teeninduse sektoris tarbitakse aastas 14% Eestis lõpptarbitavast energiast. Põllumajanduse energiatarve on juba suurusjärgu võrra väiksem ehk umbes 3% lõpptarbitavast energiast.
Kui me vaatame energiaallikate kaupa, siis jaguneb energia kasutamine järgmiselt: mootorikütuste tarbimine moodustab 34 petadžauli ehk 27% kogu energia tarbimisest, kaugküttesoojus 23%, elekter 20% ja muude kütuste, eelkõige erinevate katlakütuste tarbimine 30%.
Oleme teinud Eestis uuringuid energiasäästuvõimaluste analüüsimiseks. Hoonete puhul on energiasäästu tehniliseks potentsiaaliks hinnatud 25% neis tarbitavast energiast. Mõningate hoonegruppide puhul on võimalik saavutada kokkuhoidu ligemale 50%, võib-olla ka rohkem. Tööstusettevõtete küsitlusest nähtuvalt on elektrienergiasäästu potentsiaal tööstuses 10%, soojuse säästmisel 30%. Kui võrrelda Eesti sõiduautoparki Euroopa Liidu keskmise tasemega, siis näeme, et meie sõidukite kütuse eritarbimine sarnaneb Skandinaaviamaade keskmisega. Samas on see 20% suurem Euroopa keskmisest.
Mida me võime sellest järeldada? Võib teha kolm järeldust. Esiteks, Eesti energiasäästupoliitika põhifookus, prioriteet või ka edu võti on energia tarbimise tõhustamine hoonetes. Seda nii meie kodudes kui ka avalikes hoonetes. Teiseks, suurt tähelepanu vajavad transport ja tööstus. Kolmandaks, Eesti energiasäästupotentsiaal on hajutatud, edu saavutamiseks tuleb tegelda paljude energiatarbijatega ning ellu viia hulgaliselt ka väikseid projekte. Sellest tulenevalt on Eesti energiasäästutegevuses head võimalused väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel.
Elatustaseme tõusuga kaasneb paratamatult energia tarbimise kasv, see on loogiline reegel. Prognoosi kohaselt võib midagi ette võtmata Eesti summaarne energia tarbimine aastaks 2020 kasvada 13–15%, see tähendaks 17 petadžauli lisanduvat tarbimist. Iga täiendav petadžaul elektri tarbimist tähendab Eesti elektritarbijale lisakulu ligikaudu 28 miljonit eurot aastas. Transpordikütuse poolelt tähendab iga täiendava petadžauli tarbimine 38 miljoni euro suurust kulu aastas. Kokku võttes tähendaks 13–15%-line energia tarbimise kasv tarbijatele ligi 400 miljonit eurot lisakulusid aastas. Arvestades energiasäästupotentsiaali eri sektorites, on energia tarbimise kasv Eestis aastani 2020 välditav. See aga ei juhtu iseenesest, on selge, et ka riigil on tarvis rakendada selleks abinõusid.
Mida riik seni on teinud? Te teate, et Eesti valitsus on kinnitanud energiasäästu sihtprogrammi aastateks 2007–2013. Arvestades, et me oleme oma tegevuskavas "Eesti 2020" seadnud uue eesmärgi, ja samuti seda, et Euroopa Komisjon on välja tulnud uue energiatõhususe tegevuskavaga, tuleb lähiaastatel seda sihtprogrammi kindlasti uuendada ning töötada välja detailsem rakendusplaan. Kõik ettepanekud ja ideed on iseenesestmõistetavalt teretulnud. Energiasäästumeetmed, mida riik on seni võtnud, on eelkõige olnud suunatud eluasemega seotud energiakulu vähendamisele. See on ka loogiline, arvestades, nagu varem öeldud, et kodumajapidamiskulud moodustavad kõige suurema osa kogu meie energia tarbimisest, ning seda, et me elame põhjamaal.
Eesti elamute olukord ei ole kiita. Kinnisvarabuum toimus peamiselt hindades, mitte niivõrd ruutmeetrites. Seega on suur osa kortermajadest sellises vanuses, et need vajavad renoveerimist. On polemiseeritud selle üle, kas nõukogudeaegseid elamuid saab üldse mõistlike kuludega tänapäevastele nõuetele vastavaks muuta. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ekspertidega tehtud uuringutest võime paneel- ja telliskivielamute seisukorra kohta järeldada, et majad püsivad veel mitmekümneid aastaid ning varisemisohtu ei ole karta. Sama uuring näitas, et mõnes renoveeritud korterelamus on väga suuri probleeme sisekliimaga, eelkõige õhuvahetusega. Seda on arvesse võetud ka riigi toetusmeetmete juures. Riik toetab elamute kompleksset renoveerimist, st ei tegelda üksnes soojakadude vähendamisega, vaid arvestatakse ka hea sisekliima tagamise vajadust.
Korterelamute renoveerimist on kasvavas mahus riiklikult toetatud alates 2003. aastast. Aastatel 2003–2009 toetas riik SA KredEx kaudu korterelamute renoveerimist 11,7 miljoni euroga ning rekonstrueerimistegevuste ettevalmistamist ligikaudu 2 miljoni euroga. Need on suhteliselt väikesed arvud. Praegu võtmisel olevatest meetmetest on mahult suurimad korterelamu renoveerimislaenu programm ja korterelamute renoveerimise toetamine.
Korterelamute renoveerimise rahastamiseks pakume KredExi kaudu soodusintressiga pikaajalist renoveerimislaenu. Laenu väljastavad pangad alates 2009. aastast. Laenuperiood selle meetme raames on kuni 20 aastat. Programmi maht on kokku 49 miljonit eurot. Pangad on tänaseks ligi pool laenuressursist (25 miljonit eurot) turule suunanud.
Teine meede on avatud alates möödunud sügisest. Rakendatakse nn rohelist investeerimisskeemi "Korterelamute rekonstrueerimise toetus". Toetust saab taotleda 15%, 25% ja 35% ulatuses korterelamu projekti kogumaksumusest, sõltuvalt korterelamu rekonstrueerimise komplekssuse tasemest. Seda toetust on võimalik kombineerida eelnevalt nimetatud korterelamu renoveerimislaenuga. Mõlema meetme koos kasutamine muudab kortermaja renoveerimise rahastamise inimestele kättesaadavamaks.
Praeguseks on rahuldatud 79 korterelamu rekonstrueerimise toetuse taotlus kogumahuga 1,64 miljonit eurot. Arvestades, et selle meetme eelarve on mitu korda suurem ehk 30 miljonit eurot ja rohkem, siis otsime võimalusi, kuidas muuta selle toetuse kasutamine korteriühistutele atraktiivsemaks. Korteriühistutelt tulnud tagasiside kohaselt takerdub rekonstrueerimisprojektide elluviimine ennekõike üksikute vastuolijate taha või on kortermajas kommunaalmaksevõlglasi, mistõttu ühistul on raske pangast laenu saada. Taotlemise hoogustamiseks kavatseme vähendada bürokraatiat nii toetuste taotlemisel kui ka ehituslubade saamisel.
Lisaks neile kahele, rahaliselt suurimale meetmeprogrammile rakendame ka muid, neid toetavaid programme. Esiteks, programm elanike teavitamiseks elamute energiasäästlikkusest. Selle raames tegid KredEx ning selle juures tegutsev Kliima- ja Energiaagentuur 2008. ja 2009. aastal teavituskampaaniaid, et informeerida inimesi energia säästmise võimalustest. Teine meede on energiaauditi ja ehitise ekspertiisi tegemise ning ehitusprojekti koostamise toetus. Senine praktika on näidanud, et kõige otstarbekam on ikkagi rekonstrueerida terve elamu korraga. Heade tulemuste saavutamise eeldus on aga esmalt energiaaudit, ehitise ekspertiis ning läbimõeldult koostatud projekt. Seetõttu on alates 2008. aasta juunist võimalik nendeks tegevusteks taotleda täiendavat rahalist toetust kuni 90% ulatuses auditi ja projekti maksumusest.
Kui vaadata tulevikku, siis toon välja seitse olulisemat energiasäästu suunda.
Esiteks tuleb jätkata toetusprogramme energiasäästutegevusteks korterelamutes. Seniste toetuste abil on ära tehtud majanduslikult soodsamad tööd. Meie hinnangul on nende kogumaht alla viiendiku vajaminevast. Kortermajade viimiseks vastavusse tänapäevaste energiatõhususe ja sisekliima nõuetega on aga vaja investeerida veel miljardeid eurosid. Ka riik peaks küsima, kust seda raha võtta, lisaks iseenesestmõistetavale korteriomanike panusele. Me arvame, et kui eelnimetatud programmid rahaliselt ära kasutatakse, oleme valmis kaaluma ka 2013. aastal riigile CO2 kvootide müügist laekuva tulu suunamist selle programmi jaoks ning samuti meetme väljatöötamist Euroopa Liidu järgmisel finantsperioodil eraldatavate struktuurivahendite abil. Selge on see, et riik peab toetusprogramme jätkama. Samas peame mõtlema, kuidas toetusprogramme üles ehitada nii, et need oleksid korteriühistutele atraktiivsemad.
Teiseks, valitsus kavandab arendada välja toetusmeetme energiasäästutegevusteks väikemajades. Eesti leibkondadest ligikaudu neljandik elab väikemajades. Ühelt poolt viitavad kodumajapidamissektori energia lõpptarbimise andmed ebatõhusale energiakasutusele, teisalt näitavad uuringud sisekliima kehva olukorda väikemajades. Kuna väikeelamul on elamispinna ruutmeetri kohta rohkem välispinda kui korterelamul, on üldine energiasäästupotentsiaal seal väiksem kui korterelamu puhul. Samas on aga eramaju hõlpsam rekonstrueerida, kuna neil on vaid üks omanik. Eluasemelaenu intressi tulumaksuvabastus üksi ei ole motiveerinud majaomanikke energia säästmisse piisavalt investeerima. See raha tuleb tagasi pika aja jooksul ning paberi peal arvestust pidamata ei pruugi inimene seda tunnetada. Tarvis on seega parandada inimeste informeeritust energia säästmise võimalustest. Kavatseme käivitada toetusprogrammi väikemajade rekonstrueerimiseks, niipea kui selleks tekib rahaline võimalus. Praegu on valitsuse tegevusprogrammis tähtajaks 2014. aasta, võimaluse korral alustame sellega varem.
Kolmandaks, valitsus viib ellu avaliku sektori hoonete rekonstrueerimise programmi, mille tänavune kogumaht on 146,5 miljonit eurot. See võimaldab energiatõhusamaks rekonstrueerida ca 480 ühiskondlikku hoonet. Lisaks rahastame hoonete rekonstrueerimist Euroopa Liidu struktuurivahenditest ja Eesti-Šveitsi koostööprogrammist. Järgmise aasta juuliks ülevõetava Euroopa Liidu hoonete energiatõhususe direktiivi harmoneerimisel kavandame hoonete energiatõhususe rangemate miinimumnõuete rakendamist. Plaanis on nõudeid rangemaks muuta diferentseeritult, vastavalt hoone tüübile ja mitmes etapis, kuni liginullenergiahoone nõudeni välja. Etapiviisiline lähenemine annab aega inimeste koolitamiseks ning teadus- ja arendustegevuseks selles vallas. Liginullenergiahoone määratluse väljatöötamine käib ja valmis saab see töö sügiseks. Alates aastast 2019 tuleb aga kõik uued avaliku sektori hooned ehitada liginullenergiahoonetena ja aastast 2021 laieneb see nõue ka erasektori ehitatud hoonetele. Tegu on väga olulise ülesandega, kus Euroopa Liit on riikidele seadnud suunda näitava käitumiskohustuse.
Neljandaks, nagu ka eespool öeldud, peame pöörama tähelepanu tööstuse konkurentsivõime parandamisele energiatõhususe abil. Ettevõtluse Arendamise SA toel oleme pakkunud ettevõtetele arendusvõimalusi, näiteks tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu programm ning teadmiste ja oskuste arendamise toetus. Konkurentsivõime kava "Eesti 2020" elluviimise raames on kavas võtta ka tööstusettevõtete energiasäästu toetusmeede ja rakendada finantsinstrument, mis sisaldaks energiaauditi toetust ning auditist tulenevate tegevuste rahastamisvõimalusi.
Valitsuse energiasäästutegevuse viies valdkond on energiasääst transpordis. Transpordi energiakasutust on võimalik ohjeldada kolmel viisil: transpordivajaduse vähendamise, ühissõidukite kasutuse suurendamise ja sõidukite ökonoomsuse suurendamisega. Sõidukite kasutust ohjeldab mõjusalt ka mootorikütuse aktsiis. Transpordivajaduse vähendamise ja sõidukite ökonoomsuse suurendamise korral on võimalik muutus saavutada nii reisija- kui ka kaubaveos, ühissõidukite kasutuse suurendamine vähendab ainult erasõidukite energiakasutust. Selleks et saavutada arvestatavat mõju, on vaja tegelda kõigi kolme suunaga. Praegu on põhilised tegevused seotud sõidukite ökonoomsuse suurendamisega uute ühissõidukite soetamise abil – uued rongid, bussid, gaasibussid, trammid – ja samuti katsetega rakendada elektromobiilsuse programmi, mis tähendab nn elektriautode soetamist ja infrastruktuuri väljaarendamist üle Eesti.
Kuues valdkond on energiatõhusus teenuste sektoris. Energia tarbimine teenuste sektoris on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud: alates aastast 2000 on kasv olnud 60% ning 2009. aastal ei kahanenud see majandussurutisest hoolimata üldse. Energiasäästuvõimaluste selgitamine selles valdkonnas vajab lisauuringuid ning detailsemat energiastatistikat. Kavatseme energiasäästuprogrammi uuendamisel sellega tegelda.
Valitsuse seitsmes oluline ülesanne on kindlustada kvaliteetsete andmete saadavus energiamajandust ja energiatõhusust käsitlevate andmete analüüsiks. Energiasäästuvõimaluste hindamist takistab kohati puudulik andmestik. Energiastatistikast ei saa andmeid teenuste sektori alamsektorite energia tarbimise kohta. Andmete vähesus takistab ka tööstusobjektide, kaugküttevõrkude ja hoonete energia tarbimise analüüsi ning säästumeetmete kavandamist.
Energiasäästu valdkonnas on Euroopa Liidu tegevuste puhul lähiaastatel üks oluline küsimus see, kas Euroopa Liit rakendab liikmesriikide suhtes kohustuslikku energiasäästu eesmärki või mitte. Senimaani ei ole Eesti seda vajalikuks pidanud.
Kokku võttes usun, et valitsuse ja Riigikogu koostöö energiasäästuga seotud seaduste menetlemisel on edaspidi hea. Tervitan seda, et Riigikogus on moodustatud säästva energia toetusrühm. Ma loodan, et see tagab järgmistel aastatel energiasäästuteemadele Riigikogus ja kogu ühiskonnas piisava tähelepanu. Aitäh!