Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 50 Riigikogu liiget, puudub 51.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, sotsiaalminister Hanno Pevkur ja välisminister Urmas Paet.

Alustame küsimustele vastamist. Esimene küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus käsitleb värskelt kokku tulnud uut valitsust ja valitsusliidu programmi. Foon on ju see, et viimastest Eurostati andmetest on näha, et Eestis on eurotsooni kõige suurem hinnatõus – üle 5%. Pole vist ühtegi analüütikut, kes julgeks kinnitada, et hinnatõusud kas Euroopas või Eestis lõpevad. Samas kuulsime eile siin Riigikogus Eesti Panga hinnangut, et hea oleks, kui Eesti suudaks hinnatõusu ohjeldada, nii et see ei ületaks 2% aastas, siis väheneks inimeste ostujõud kümne aastaga viiendiku võrra. Praegu, 5%-lise hinnatõusu puhul muutub ostujõud väiksemaks väga palju kiiremini. Samas ei ole koalitsioonileppes väga palju või tegelikult ei ole üldse näha poliitilisi meetmeid, millega riik suudaks hinnatõusu ohjeldada. Kas teil on olnud arutelusid, milliseid maksupoliitilisi vahendeid saaks riik kasutada hinnatõusu ohjeldamiseks, ja kas teil on eesmärk, mis protsendiga võiks hinnatõus Eestis piirduda?

Aitäh! Andes endale aru, et hinnatõusu ohjeldamine ühes liikmesriigis ei ole võimalik, kui liikmesriik kasutab kas valuutakomitee süsteemi ühes fikseeritud vahetuskursiga või eurot, ei saa me endale seada väga konkreetseid arvulisi eesmärke. Alusinflatsioon ei ole Eestis kõrge, kuid tulenevalt toiduainete ja kütuse hindade tõusust on inflatsioon praegu Eestis kindlasti ülemäära kõrge. Ma ei oleks tulevase hinnatõusu prognoosi osas nii pessimistlik nagu inimesed, kellele te viitasite (ma neid nimepidi küll ei tea). Teatavasti oli Eestis deflatsiooniline periood, mis vältas 13 kuud. Praeguseks on see deflatsiooniline periood võrdlusperioodina ära langemas. Kuna nüüd on võrreldavad aastatagused hinnatasemed kõrgemad, siis seetõttu peaks selle aasta lõpu poole ka inflatsioon Eestis oluliselt alanema, seda juba puhtaritmeetilistel põhjustel. Kuid meil tuleb endale tunnistada, et me ei ole võimelised kontrollima ei kütuse ega toiduainete hindu maailmaturul. Me saame konkurentsi soodustada ja võtta eelarvelisi meetmeid. Siin me oleme olnud kõige eeskujulikumad ja eesrindlikumad terves Euroopa Liidus. Kui teistel on arvestatav defitsiit, mis soodustab inflatsiooni, siis Eesti lõpetas ainsa Euroopa Liidu liikmesriigina möödunud aasta ülejäägiga, mis oli 0,1% SKT-st. Ehk väidan, et neid tõelisi hoobasid, mis meie käes on, on praegustes oludes kasutatud maksimaalses ulatuses.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tõenäoliselt saab statistikat väänata üht- ja teistpidi, aga tegelikult inimesed näevad, et hinnad Eestis on tõusnud ja jätkavad tõusmist. Sellest tulenevalt palun teid sisustada mõttega üks koalitsioonileppe punkt, mis ütleb, et õpetajate, päästjate, piirivalvurite, politseinike ja teiste riigipalgaliste inimeste palgad järgmiseks neljaks aastaks külmutatakse. Statistikaamet ütleb, et reaalpalk on langenud juba üheksa kvartalit järjest. Kui palgad on külmutatud, aga hinnad tõusevad, siis see tähendab ju õpetajatele, päästjatele ja politseinikele edasist reaalpalga vähenemist. Mis on teie juhitud valitsuse sõnum neile inimestele? Kuidas te kavatsete kasutada neid hoobasid, mis teie käes on, et neid ameteid endiselt au sees hoida?

Ma ei saa kuidagi nõus olla sellega, et statistikat võib väänata kuidas iganes. Ei saa. Statistilised näitajad on väga selged ja neid väänata pole võimalik, küll aga on teil võimalik väänata koalitsioonilepingu sisu. Meie, valitsuserakonnad, ei ole väitnud, et konkreetsete õpetajate või päästeametnike palgad külmutatakse. Külmutatakse palgafond. See tähendab, et avaliku sektori kulutused ei suurene, aga see ei tähenda kindlasti seda, et efektiivsuse suurendamise abil ei ole võimalik konkreetsete töötajate palka tõsta. Vastupidi, ma olen veendunud, et ka riigiametnike palgad järgmise nelja aasta jooksul tõusevad ja mõnel puhul võib see tõus olla päris märkimisväärne. Nüüd te küsite edasi, kuidas seda efektiivsust suurendada. Toon näite siitsamast. Peaministrile on ette nähtud 35 päeva puhkust ja staaži eest, väljateenitud aastate eest veel kümme päeva lisapuhkust. Mina ei kujuta ette peaministrit (mitte ainult Eestis, vaid ükspuha missuguses teises riigis), kes võiks puhata 45 päeva aastas. Milleks selline lisapuhkus üleüldse peaks olema ühele kõrgele riigiametnikule ette nähtud? Sellest tuleks loobuda. Kui sama raha eest inimene töötab kümme päeva kauem, siis on see selge võit. Selle arvel saab tööjõukulusid kokku hoida, kellelgi palka suurendada. Arvan, et me ei saa praegu väita, et Eesti riigiaparaat töötab juba maksimaalse efektiivsusega ja kulusid kokku hoida enam võimalik ei ole. On küll.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie vastuses oli väike loogikaviga. Kui te tasustatud puhkuse asemel teete tasustatud tööd, siis selle pealt ei hoita ühtegi senti kokku. Mind aga huvitab näiteks politseinike juhtum. Politseinikud on pidanud üle elama mitmeid palgakärpeid, nad on olnud sunnitud võtma tasustamata puhkusepäevi. Nüüd jääb nende palgafond samaks ja te ütlete, et nad võivad teha tööd efektiivsemalt. Kas see eesti keeli tähendab, et kui on vähem politseinikke, siis nad võivad hakata saama kärpimiseelset palka, aga kui politseinike hulk jääb samaks või õpetajaid ei koondata, siis pole oodata ka mitte mingit tasu tõusu?

Aitäh! Oi, kui kergelt teil tulevad süüdistused loogikavigade tegemises! Ma väidan vastupidist: teie teete loogikavea. Kui te väidate, et kui inimene saab aastas x summa palka, mille sisse on arvestatud ka puhkusetasu, ja pole mitte mingisugust efektiivsuse vahet, kui ta töötab kas kümme päeva rohkem või kümme päeva vähem, siis selles on väga suur loogikaviga. Kui tasustatud lisapuhkust vähendada, siis kulutatakse riigi vahendeid kindlasti efektiivsemalt, neid kulutatakse vähem. Politseinike puhul me ei saa ka öelda, et me oleme juba praegu maksumaksja raha maksimaalse efektiivsusega kasutanud ja efektiivsemalt neid vahendeid kasutada pole võimalik. See oleks liiga lihtsustatud lähenemine. Ajakirjanduses on viimasel ajal viidatud mingisugusele Skandinaavia politseile, kes on teinud Eestile etteheiteid. Mina julgen Balti politsei nimel vastu vaielda. Kui vaadata jälle statistikat – ja ma väidan veel kord, et statistikat ei anna väänata, statistikast saab tõeseid näitajaid –, siis selgub, et Eesti kulutab oma sisemajanduse kogutoodangust siseturvalisusele 2,4%. Seda on keskmisena koguni kaks korda rohkem, kui kulutatakse siseturvalisusele Põhjamaades. Seega, meie kulutame oma rahvuslikust rikkusest siseturvalisuse tagamiseks märksa suurema osa kui meie partnerid Põhjamaades. Alati on võimalik ka Eestis efektiivsust suurendada igas valdkonnas, sealhulgas politseis, Päästeametis ja mujal.

Head kolleegid! Meil on eelnevalt esitatud seitse küsimust. Praegu luban esitada kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Teie jutust jääb mulje, nagu meil ei olekski tegemist suurte hinnatõusudega. Ma ikkagi meenutan, et juba mitu kuud järjest oleme olnud Euroopas kõige suurema hinnatõusuga maa. Iirimaa, Kreeka ja kõik teised jäävad meist maha. Aga kas riik saab midagi teha või mitte? Ma arvan, et saab küll. Näiteks toiduained on standardmääraga maksustatud vaid mõnes postsotsialistlikus riigis ja Taanis. Meil on see määr maksimumtasemel. Miks me ei võiks seda siiski alandada? See on riigi hoob ja me saaksime seda teha. Aga koalitsioonileppes me tegelikult ei näe mitte mingisuguseid meetmeid, kuidas olukorda parandada, ega näe ka tahet, et me tahaksime seda teha.

Aitäh! Viimane tähelepanek oli täpne. Me ei taha seda teha. Me ei taha kindlustada ülemäärast kasumit kaupmeestele. Me tahame, et maksumaksja raha oleks efektiivselt kasutatud. Seetõttu ei pea ma mitte mingil juhul mõistlikuks Eestis toiduainete käibemaksu määra alandada. Olen siit kõnepuldist juba korduvalt toonud Iirimaa näidet. Euroopa Liidu kõige kallimad toiduained on Iirimaal. Teie suureks rõõmuks võin öelda, et Iirimaal on toiduainete käibemaksu määr null. Seal ei ole võimalik teha ettepanekut alandada toiduainete käibemaksu määra, selleks et inimesed saaksid odavamaid toiduaineid. Ka Soome näitest oleme varem siin korduvalt rääkinud. Soomes otsustati kriisi ajal valimislubaduse kohaselt alandada toiduainete käibemaksu määra 17%-lt 12%-le. Ka siis olid ootused seotud odavama toiduga, mida inimesed oleksid pidanud saama seejärel poest osta. Paraku nii ei läinud. Toiduainete hinnad Soomes enne käibemaksumäära alandamist olid 120% Euroopa Liidu keskmisega võrreldes ja Eestis 80%. Pärast seda, kui Eestis üldine käibemaksumäär tõusis 18%-lt 20%-le ja Soomes toiduainete käibemaksu määr alanes 17%-lt 12%-le, millele pandi protsent otsa ehk praegu on toiduainete käibemaksu määr seal 13%, olid Soomes toiduainete hinnad Euroopa Liidu keskmisega võrreldes (ma räägin Eurostati andmetest, mida ei saa väänata) 120%, Eestis 80%. Lihtsale inimesele abi ei mingit, aga küllap on õnnelikud kaupmehed.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on hea meel, et teie jätkate valitsusjuhina ja minul on õnn olla Riigikogu liikmena siin parlamendisaalis ning me saame jätkata oma meeleolukaid vestlusi infotundides. Need on alati meeliülendavad, sest teie suust kuuleb alati nii palju head, et unustad ära, mis riigis väljaspool Toompea saali toimub. Aga mul on teile küsimus: kuidas on juhtunud, et te pole viimaste päevade ajalehti lugenud? Seal on meie juhtivad majandusteadlased öelnud selge sõnaga, et Eestis on hinnatõus palju kiirem kui mujal Euroopas, Eesti hinnad on kõrgemad kui teistes Euroopa pealinnades. On öeldud selge sõnaga, et euro tulek andis siiski võimaluse Eestis kiirendatult hindu tõsta. Võib-olla peaks tulema kahe jalaga maa peale ja analüüsima, kuidas need asjad juhtunud on.

Aitäh! Kõigepealt lubage algatuseks ka minul väljendada heameelt: mul on väga hea meel, et ma saan teiega edaspidigi siin meeleolukaid diskussioone pidada. Aga edasi lähevad meie arvamused jälle lahku. Teie meelest on inimesed, kellele te viitasite (küll anonüümselt, aga ma sain aru, kellest te räägite), juhtivad majandusteadlased, aga minu meelest ei ole. Mõnda nendest, vähemalt ühte kahest ei julge ma üldse teadlaseks pidada, ta on lihtsalt uduvend. See selleks. Võime hääletada, kes nad on. Aga ma ei ole väitnud, et Eestis ei ole kõrge inflatsioon. See on kõrge. 5% on selgelt liiga kõrge inflatsioon. Kui ideaalne tarbijahinnaindeksi tõus on Euroopa Keskpanga arvamuse järgi 2% aastas, siis konvergeeruvates riikides ehk nendes riikides, kes alles püüavad Euroopa Liidu keskmist taset, nii palgataset kui ka hinnataset, on inflatsioon paratamatult kõrgem. Aga see, milline võiks meiesuguste riikide puhul olla aktsepteeritav tase, on hinnanguline küsimus. Ilmselt 3%. Kuid 5% on liig, mis liig. Selle 5% kohta olen ma seletuse juba ka andnud. Mõningal määral on see seletatav just võrdlusbaasiga. 2008. aasta märtsis olid kõige kõrgemad hinnad, siis need langesid, 2009. aasta juunis olid kõige madalamad hinnad ja deflatsioon oli 2,8%. See kestis päris pikalt, 13 kuud. Võrdlusperiood on kehv ja seetõttu paistab ka meie näitaja suuremana. Inflatsioonis vahet ei ole.

Hea peaminister, aeg! Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Esimesele küsimusele vastates ütlesite (ma loodan, et ma panin õigesti kirja): me ei ole võimelised ehk valitsus ei ole võimeline toidukaupade hindu kontrollima. Samas on mul hästi meeles, et poolteist aastat tagasi ehk 2009. aasta detsembris te tegite avalduse, kus ütlesite, et järgmisel aastal hinnad ei tõuse. Juhtuski niiviisi, et 2010. aastal me jäime 3% piiresse ehk täitsime Maastrichti kriteeriumi. Siit võib teha järelduse, et kui valitsus tahab hinnatõusu kontrollida, siis ta seda teeb ja teeb seda üsna efektiivselt, kui ta aga ei soovi seda teha, siis on meil üks kõrgemaid inflatsioone Euroopas. Kas on ikka nii, et valitsus ei saa hindu kontrollida, või ta ei soovi seda teha?

Aitäh! Vastab tõele, et mingil ajal olen ma öelnud, et järgmisel aastal hinnad ei tõuse. Aga sellest minu ütlemisest ei maksa teha järeldust, et tänu mulle või tänu valitsusele hinnad ei tõuse. Majanduse arengus valitsevad teatud seaduspärasused ja nende seaduspärasuste uurimisega tegeleb majandusteadus. Nende seaduspärasuste alusel on võimalik teha ka prognoose. Tol hetkel, kui ma ütlesin, et hinnad järgmisel aastal ei tõuse, tuginesin ma eelkõige majandusteadusele ja teadlaste prognoosidele. Ma ei ole kunagi väitnud, et mina hoidsin või valitsus hoidis aasta aega hinnad madalal. Deflatsioon tuli, ilma et valitsus oleks sellele kuidagimoodi teadlikult kaasa aidanud. Nii et kui keegi valuutakomitee süsteemi tingimustes, kui kasutatakse fikseeritud valuutakurssi, väidab, et ta on suuteline kontrollima täiel määral ka inflatsiooni (teatud hoovad valitsuse käes kindlasti on, eelarvepoliitilised hoovad jm, nendest ma juba rääkisin), siis seda juttu ei maksa väga tõsiselt võtta: kui kontrollitakse vahetuskurssi, siis samal ajal ei ole liberaalse majanduse tingimustes võimalik kontrollida intressimäärasid ja rahamassi turul, aga inflatsioon on nendega otseselt seotud.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Urve Palolt sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Uuringud näitavad, et ligi 30% peredest ja sealhulgas 40% naistest, kes lähima kolme aasta jooksul lapsi saada ei planeeri, toovad selle põhjusena välja lastehoiuvõimaluste ebapiisavuse. Teame, et Eestis ei suuda 40% omavalitsustest täita kõigile lastele päevahoiukoha kindlustamise nõuet, mis tähendab, et hinnanguliselt on Eestis vajadus umbes 4000 uue lasteaiakoha järele. Hea minister, kuna perepoliitika on teie haldusalas ja lasteaiakohad on väga oluline osa perepoliitikast, siis ma küsingi selle kohta teie käest. Vaadates Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi, ei ole kahjuks võimalik näha ühtegi konkreetset meedet, mis aitaks leevendada seda probleemi, mida ma just kirjeldasin. See, et te planeerite jätkata KOIT kavaga, paraku väga palju ei aita, sest lasteaiakohti napib eelkõige linnades ja nende lähiümbruses, aga KOIT kava, mis on regionaalne meede, sinna ei laiene. Mis on teil tegelikult plaanis selles vallas ette võtta?

Aitäh, hea küsija! Teie andmed on peaaegu et täpsed. Selle 40% üle võiks muidugi natuke vaielda, sest minu teada on omavalitsusi, kus on praegu see puudujääk, suurusjärgus 70. Kui meil on 226 omavalitsust, siis on see alla 40%. Aga mis puudutab alusharidust tervikuna, siis ma usun, et endise valitsusliikmena ja rahvastikupoliitikaga kokku puutunud inimesena te kindlasti teate, et alusharidus on omavalitsuste teema. Me ei ole selle valitsuse koalitsioonilepingu läbirääkimistel arutanud, kas me peaksime alushariduse võtma tsentraalselt Vabariigi Valitsuse vastutusele, et tagada tsentraalselt ka lasteaiakohtade olemasolu. Me teame ja ma usun, et ka küsija teab väga hästi, et lasteaiakohtade puudus, nagu te küsimuses mainisite, on eelkõige regionaalne küsimus ehk see probleem on just nimelt linnades ja linnade lähialadel. Aga see ei tähenda, et meil pole lasteaiakohti. Kui me vaatame seda probleemi tervikuna ja võtame näiteks Tallinna, siis koolikohti on seal puudu eelkõige Pirital ja Nõmmel, aga tervikuna on Tallinnas koolikohti piisavalt. Ka lasteaiakohtadega on suure tõenäosusega nii, et kui lapsed oleksid Eestis ühtlaselt jaotunud või elaksid seal, kuhu lasteaiakohad on aegade jooksul loodud, siis meil lasteaiakohtade puudust ei oleks. Kindlasti peavad omavalitsused arvestama, et kui inimesed tulevad sinna elama, kas linna või linna lähivalda, siis see noor pere, kes tuleb, on ju omavalitsuse maksumaksja, maksab talle makse, ning tuleb teha kõik selleks, et see noor pere seal võimalikult kaua elaks. Kindlasti on omavalitsustel siin hulk tööd ära teha, et tagada oma elanikele parim võimalik lastehoiuteenus.

Palun, kolleeg Urve Palo, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea minister! Enne valimisi rääkisid nii IRL kui ka Reformierakond, et lasteaiakohtade nappus on probleem ja te soovite seda leevendada, kui te oma tööd jätkate. Nüüd te siis tööd jätkate, aga seda probleemi leevendada siiski ei soovi. Kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, sai ellu kutsutud programm "Igale lapsele lasteaiakoht", mis hakkas väga hästi tööle. Me jõudsime ühe aastaga luua 500 uut lasteaiakohta. Nüüd leian ma aga koalitsioonilepingust ainult sellise punkti, et te peate õigeks, et ühe pere lastel oleks õigus käia samas lasteaias, ja selleks kavatsete seadust muuta. Ma väidan teile, olles ise omavalitsuses töötanud, et iga terve mõistusega omavalitsus soovib õed-vennad ühte lasteaeda panna, aga seadusega seda probleemi nii lihtsalt ei lahenda. Kui on lasteaiakohti, siis õed-vennad ühte lasteaeda ka pannakse. Nii et me jõuame ikkagi tagasi selleni, mida riik planeerib teha, et lasteaiakohti juurde tekiks.

Head kolleegid! Küsimuse esitamiseks on aega minut.

Aitäh täpsustava küsimuse eest! Kui te töötasite terve mõistusega omavalitsuses, kus niimoodi tehti, siis oli see väga hästi. Kindlasti on võimalik Eestist leida ka kohti, kus on suur lasteaiakohtade nappus ja ühe pere lastel on ühte lasteaeda saamisel probleeme. Rääkides programmist "Igale lapsele lasteaiakoht", tasub sotsiaaldemokraatidel meeles pidada, et see küll tollal teie valimislubadus ei olnud. Aga eks te seda ka ise teate. Olgu valimiste ja lubamistega nii, nagu on. Mis puudutab lasteaiakohtade loomist või lasteaedadesse investeerimist, siis te kindlasti teate ka seda, et Vabariigi Valitsus on väga aktiivselt müünud näiteks CO₂ kvoote, mille tõttu on lasteaiad saanud väga palju miljoneid kroone või eurosid (kui me räägime veel Eesti kroonides, siis sadu miljoneid kroone, ja kui me räägime eurodes, siis kindlasti kümneid-kümneid miljoneid eurosid) investeeringutoetusi lasteaedade olukorra parandamiseks. On ka omavalitsusi, kes siis, kui sündimus vähenes, andsid lasteaiaruumid näiteks eakate päevakeskustele, aga nüüd on võtnud need ruumid uuesti kasutusele lasteaedade jaoks. Ühe näitena võin tuua siitsamast Tallinnast Nõmmelt Raku lasteaia, kus võeti varem kasutuses olnud ruumid uuesti kasutusele. Nii et omavalitsustel on erinevaid võimalusi. Ma väga loodan, et kuna alusharidus on omavalitsuste korraldada, siis nad vaatavad selle pilguga, et iga laps, kes omavalitsusse elama tuleb, on tulevane potentsiaalne maksumaksja ja iga laps on väärtus. Loomulikult, iga omavalitsus peab seisma selle eest, et lasteaiakohad oleksid piisaval hulgal tagatud.

Palun, kolleeg Urve Palo, teine täpsustav küsimus!

Mis puudutab tervet mõistust, siis hoolimata sellest, et terve mõistus omavalitsustes võidutseb, ei ole siiski võimalik anda õele ja vennale kohta samasse lasteaeda, kui sinna on järjekord. See on põhjus, miks seda ei tehta. Ma veel kord väidan, et see seaduseelnõu tööle ei hakka, kui kohti juurde ei teki. Aga küsimus on ikka väga tõsine. Kui me räägime lasteaiakohtade nappusest, siis me räägime sellest, et me paneme automaatselt suurema koormuse alla ja raskesse olukorda naised, kes ei saa tööturule naasta. Eriti palju on meil puudu lastehoiukohti kuni kolmeaastastele lastele. Ma saan ikkagi aru, et valitsus midagi teha ei planeeri, mis sellest, et 4000 kohta on puudu, ning mis sellest, et teie tegevuskavas on öeldud, et perepoliitika ja perede heaolu on teie jaoks tähtis.

Aitäh teise täpsustava küsimuse eest! Nii lihtsustatud see maailmapilt kindlasti ei ole. Kui te seda niimoodi mustvalgena tahate võtta, siis te võite seda teha, aga ma usun, et kui te valitsuse tegevusprogrammi ja ka valitsuse kinnitatud tegevuskava olete lugenud, siis te olete näinud, et lasteaedadega ja alusharidusega tegeleb ka valitsus, hoolimata sellest, et see on (ma veel kord ütlen) seaduse järgi omavalitsuste kohustus. Valitsus tegeleb sellega päris tõsiselt. Ma usun, et küsija on väga hästi kursis, et Sotsiaalministeeriumis on valmimas laste ja perede arengukava, kus päris palju räägitakse lastehoiust ja eelkõige just küsimusest, mida te põgusalt puudutasite ehk naiste naasmisest tööturule. Kui me vaatame omavalitsuste võimalusi, ega siis ilmtingimata ei ole kohustust luua uusi lasteaiakohti, vaid tuleb anda võimalus lastehoiuks, nii nagu mõni omavalitsus on teinud, ja tasuda lastehoiu eest selle järgi, kui suur on lasteaiakoha maksumus. Selles mõttes on omavalitsustel erinevaid võimalusi, see on nende leidlikkuse küsimus. Kui tõesti ei ole investeeringuraha otseselt selleks, et majakarp valmis ehitada, siis võiks tegevuskulud ette näha vähemalt selle jaoks, et lastevanematel oleks võimalik palgata lapsehoidja, ja tuleks tasustada lastehoiuteenust samas ulatuses, nagu tasustatakse alushariduse teenuse osutamist lasteaedadele. Jällegi kutsun omavalitsusi üles selle probleemiga tõsiselt tegelema. Meie oleme valmis pakkuma tuge, nõu ja abi. Me kindlasti tegeleme ka sellega, et noored emad naaseksid nii kiiresti kui võimalik tööturule ja et noored isad oleksid kodus laste juures ning annaksid sellega naistele võimaluse tööturule naasta.

Head kolleegid! Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Aeg liigub kiiresti. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul on lühike küsimus. Kas eksisteerib mingi programm selles valdkonnas või mitte? Miks ma seda küsin? Sellepärast, et viimase kahe aasta jooksul, kui me oleme eelarvet vastu võtnud, ei ole see programm seal sees olnud. Kui programm on olemas, siis kuidas on see tuleva aasta eelarves märgitud ja rahaliselt täpsustatud? Või on see programm juba tõesti kuskil sahtlis ja rohkem ei olegi vaja loota?

Aitäh küsimuse eest! Kui te pidasite silmas paberi peale pandud programmi, siis vastus on ei. Valitsus on vaadanud kõiki investeeringuid ikkagi eelarveaasta võimaluste ja konkreetse aasta tegevuste järgi. Kui me vaatame kõiki neid summasid, mida on Vabariigi Valitsus tsentraalselt alusharidusse pannud, siis, nagu ma ütlesin, kui me võtame ka ainult CO₂ kvootide müügist tulnud miljonid, me näeme, et alusharidusse on pandud väga-väga suur raha ning sellega on omavalitsuste olukorda ja rahalist seisu oluliselt kergendatud. Teisisõnu: olemasolevate lasteaedade kordategemine on vähendanud omavalitsuste kohustusi, mis tähendab, et omavalitsustel tekib võimalus leida oma eelarvest raha, et ehitada uusi lasteaedu, kui seda on vaja. Loomulikult paneb iga konkreetne eelarve paika, millised summad ühele või teisele lasteaiale või valdkonnale lähevad. Ma arvan, et kui me liidame kõik summad kokku, siis me saame tõesti märkimisväärse toe omavalitsustele.

Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Siin on analoogia sellega, kuidas Tallinna Linnavalitsus rakendab põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Nagu me sellel kevadel oleme näinud, rakendab ta seadust sellisel viisil, et seaduse mõte kohelda kõiki esimesse klassi minevaid lapsi võrdselt, nii et neil oleks võimalus saada endale koht esimeses klassis, on selgelt moonutatud ja seda seadust ei ole suudetud ellu viia. Sama asja oleme tegelikult näinud koolieelse lasteasutuse seaduse puhul juba aastate vältel. Kas siin ei oleks riigil võimalik ikkagi rakendada mingisuguseid selgeid sanktsioone nende omavalitsuste suhtes, kes ei suuda või võib-olla mõnel puhul tõesti ei taha seadust täita?

Aitäh! Keskvalitsus ei ole küll seni olnud väga tormakas seaduste mittetäitmise korral omavalitsuste suhtes sanktsioone rakendama. Ma usun, et esmase hinnangu omavalitsuste tegevusele peavad andma inimesed. Kui inimesed näevad, et omavalitsuse juhtkond seab prioriteete niimoodi, et üks oluline avalik teenus ehk laste alusharidus jääb omavalitsuses saamata, siis kindlasti arvestavad vanemad seda elukoha valikul. Ma usun, et sanktsioneerimine ei ole see, mis aitaks olukorda edasi. Isegi kui võtta puhtteoreetiliselt, siis sanktsioon võiks tekitada trotsi ja panna sinna valdkonda veel vähem raha eraldama, sest kui omavalitsuse tulubaas väheneb või tuleb mingi ühekordne trahvimeede, siis jääb raha ju veel vähemaks. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Inimeste liikuvus on väga erinev. Me näeme, et osas omavalitsustes elanike arv kasvab, osas kahaneb. Omavalitsused peavad olema paindlikud. Eelkõige seal, kus vahe pakutava ja nõutava vahel on suhteliselt väike, peaksid omavalitsused ikkagi otsima paindlikke lastehoiuvõimaluste vorme ja korraldama lastehoiuteenuse inimestele kättesaadavaks tegemist võimalikult paindlikult. Kui on näha, et see tendents on pikaajalisem ehk omavalitsusse tuleb lapsi püsivalt juurde, siis tuleb loomulikult ehitada juurde ka lasteaiahooneid, selleks et lastehoiuteenust saaks osutada.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kajar Lember, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Täpsustuseks ütlen, et CO₂ kvootide abil sai küll vanu lasteaedu n-ö rekkida, aga uusi juurde teha oli suhteliselt keeruline. See jagamismeetod tekitab omakorda küsimusi. Aga küsin veidi konkreetsemalt, eelnevat juttu kokku võttes: kas lasteaiakohtade tegemine on ainult kohalike omavalitsuste probleem ja teie arvates riiklikku eriprogrammi selleks vaja ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Ma tulen tagasi teie küsimuse alguse juurde. Nagu ma härra Efendijevile vastasin: see, et meil õnnestus CO₂ kvootide müügist saadud raha paigutada ka alusharidusse ehk olemasolevate lasteaedade olukorda parandada, vähendas märkimisväärselt omavalitsuste koormust ja omavalitsustel on seetõttu võimalus oma olemasoleva lasteaia kordategemiseks planeeritud investeeringusummad kasutada uue lasteaia ehitamiseks. See on kindlasti väga suur tugi. Nagu ma ütlesin, kui me liidame kõikide CO₂ kvootide müügist tuge saanud omavalitsuste summad, mis on läinud alusharidusse, siis seda on kokku väga palju miljoneid. Mis puudutab seda, kas see on riiklik kohustus või mitte, kas riik näeb seda kohustusena, siis kindlasti on alati võimalik alustada läbirääkimisi omavalitsusliitudega, nii linnade liidu kui ka maaomavalitsuste liiduga, ja arutada, kas on õige, et alusharidus on omavalitsuste korraldada. Kui omavalitsused taanduvad sellest küsimusest ja ütlevad, et nad ei taha alusharidust korraldada, siis kindlasti on võimalik arutada ka seda, et seda teenust hakatakse tsentraalselt pakkuma.

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Rainer Vakralt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh! Hea peaminister, ma palun vabandust, aga ma kõigepealt tänan sotsiaalminister Hanno Pevkurit selle eest, et ta tõi näiteks Nõmme ja Raku ning seda positiivses võtmes. Aitäh, Hanno!
Aga, hea peaminister, mul on mure. Mure seisneb jätkuvalt elektri hinnas ning selle üle käivates aruteludes ja vaidlustes. Olen kuulanud varasemaid infotunde. Mulle väga meeldis teie emotsionaalne seisukoht enne valimisi, mida te kordasite infotunnis, et võrgutasude tõstmine 19% oleks lauslollus. Te ütlesite, et te enne Konkurentsiametit oma hinnangut ei anna. Nüüd on Konkurentsiamet oma seisukoha öelnud ja nõustunud 13%-lise hinnatõusuga. Täna hommikul kohtusime Konkurentsiameti peadirektori Märt Otsaga. Tema pidas hoopis olulisemaks hinnatõusuks seda, et 2013. aastal, kui tema hinnangul elektriturg Põhjamaades ühtlustub, hakkab Eesti hinnatase olema võrdne Soome hinnatasemega. Kui täna seda hinda vaadata, siis see on 3,1 eurosenti kilovatt-tunni eest. Küsimus on see: mida on kavas ette võtta hinnatõusu suhtes, mis 1. augustil on võrgutasude suurenemise tõttu 13% ja mis on tulevikus ligemale kahekordne ehk 100% aastal 2013?

Tuletan veel kord meelde: küsimuse esitamiseks on aega üks minut.

Konkurentsiamet on see institutsioon Eestis, kes hinnad kooskõlastab. Ma usaldan Konkurentsiametit selles täielikult. Kui aga Konkurentsiamet asub spekuleerima ja pakkuma kunagi tulevikus kehtestatavaid tariife, siis on Konkurentsiamet kindlasti väljunud oma volituste piirest. Konkurentsiamet kui sõltumatu institutsioon, sõltumatu inspektsioon niisuguste spekulatsioonidega tegelema ei peaks. Ma ei ole päris veendunud, et teie viide on korrektne ja seetõttu ma ei taha seda kuidagi kommenteerima hakata. Ma ei usu, et Konkurentsiameti peadirektor on tõepoolest valmis asuma spekuleerima, missugune võiks olla tema meelest hind kunagi tulevikus.

Palun, kolleeg Rainer Vakra, esimene täpsustav küsimus!

Austatud peaminister! See spekulatsioon on olemas ka minu arvutis Konkurentsiameti peadirektori saadetud slaidide näol. Täna hommikul näidati meile tõepoolest ka ekraanil, milline on Eestis praegu hind (silmas peeti keskmist kodutarbijat). See on 3,1 senti kilovatt-tunni eest. Soomes on see hind 5,7 senti kilovatt-tunni eest. Tema kindel sõnum oli, et see hind kahe aasta pärast ühtlustub. Küsimus on selles, kas teie hinnangul on tegemist peadirektori väljamõeldisega ja ta ei tohiks selliseid mõtteid väljendada ega hinnanguid anda.

Aitäh! Konkurentsiameti peadirektor ei pea tegelema majandusprognooside koostamisega ega tulevikustsenaariumide kavandamisega, vaid ta peab kooskõlastama talle esitatud hinnataotlusi. Ma usun, et selles on ta olnud üdini korrektne, seal ta pole eksinud. Aga igasuguste spekulatsioonidega kaasaminek ei peaks olema see valdkond, millega sõltumatu Konkurentsiamet tegeleb. See, missuguseks kujuneb üleüldse Nord Pooli hinnatase aastal 2013, on seotud väga paljude tundmatute mõjuritega, mida ei saa praegu teada ei Konkurentsiameti peadirektor, Soome Vabariigi peaminister ega Norra politseinikud. Ei tahaks hakata siin praegu tõsikindlalt neid prognoose esitama. Ma usun, et teadlasi, kes täpsemalt kui mina või teie viidatud isik oskaksid prognoosida mingite toodete hinda tulevikus, on päris palju. Ma jätaksin selle nende teha ja ise seal kaasa ei lööks, konkurentsi nendele ei pakuks.

Palun, kolleeg Rainer Vakra, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Kas valitsus põhimõtteliselt ikkagi näeb ette mingit meedet või meetmete kava sellise, ütleme, spekulatiivse 100% hinnatõusu vastu, on tal plaan B?

On küll väga suur vallatus nimetada Nord Pooli hinda spekulatiivseks. Sellise lähenemisega ei saa kuidagi nõus olla. Ma ei tahaks selle hinnataseme osas mingite spekulatsioonidega kaasa minna. Aga rääkides tegelikust tulevast hinnast ja riigi käitumisest, pean ütlema, et teie küsimuses eeldatavasti sisalduvad vihjed võimalikule doteerimisele on Euroopa Liidu avatud turu tingimustes kohatud.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Urve Palo!

Lugupeetud peaminister! Jätkan diskussiooni sealt, kus me nädal aega tagasi pooleli jäime. Me rääkisime Eesti Energia välisinvesteeringutest. Ma küsisin, kas te teate, kui suures mahus Eesti Energia investeerib väljapoole Eestit. Tol hetkel jäite vastuse võlgu. Minu küsimus on: kas te olete saanud vahepeal seda järele uurida? Teema on väga oluline. Me teame, et need investeeringud väljapoole Eestit on väga kõrge riskitasemega. See tähendab, et pangad laenu ei anna, Eesti Energia paneb omakapitali nende investeeringute alla kinni ja saab selle võrra vähem investeerida Eestisse, Eesti Energia peab võtma laenu või nõudma valitsuselt raha juurde. Me räägime maksumaksja rahast. Nii et investeeringute maht on oluline. Soovin teada, kas te täna oskate sellele küsimusele vastata.

Aitäh! Aga ma vastasin sellele küsimusele ka möödunud korral. Kõigepealt, mis puudutab projekti Jordaanias, siis seal on kõik Eesti Energia seni tehtud kulutused kaetud. Jordaanias loodud ühisettevõttes on osalust võõrandatud sel määral, et senised investeeringud on kõik kaetud ja Eesti Energial on endiselt selles ühisettevõttes 65%-line osalus. Projekti kohta Ameerika Ühendriikides olen ajakirjandusest lugenud, et Eesti Energia investeering sinna on 29 miljonit eurot. Sellest ei ole mitte keegi kunagi mitte mingisugust saladust teinud. Mis puudutab riskimäära, siis ka sellele küsimusele ma eelmisel korral juba vastasin. Ma eeldan, et nii ettevõtte juhtkond kui ka ettevõtte nõukogu on põhjalikult kõiki olulisi võimalikke äririske kaalunud ja sügava analüüsi tulemusena otsustanud sinna investeerida, pidades neid investeeringuid perspektiivikaks, ka selles mõttes, et nendest investeeringutest on Eesti riigile ja Eesti riigi maksumaksjale suurt tulu oodata. Te olete ka ise kunagi vähesel määral äriga kokku puutunud ja võib-olla mäletate veel, et äris on üldiselt selline reegel, et karta ei tohi mitte suuri väljaminekuid, vaid karta tuleb väikesi sissetulekuid. Need, kes kardavad üleüldse investeeringuid teha, kindlasti tulu ei saa.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Mind huvitab teie seisukoht. Kas teie kui valitsusjuhi arvates on elektri hind Eestis, arvestades inimeste keskmist sissetulekut – rõhuasetus on just keskmisel sissetulekul –, praegu tavatarbija jaoks normaalne?

Aitäh! Jah, elektri hind on normaalne, arvestades inimeste keskmist sissetulekut ja elektri hinna taset teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Aga loomulikult, mina tarbijana sooviksin alati, et kõik hinnad, mitte ainult elektrienergia hinnad, vaid ka leiva, saia, jalgrataste, autode hinnad, oleksid märksa madalamad, kui need vabaturu tingimustes tegelikult on. Kui võrrelda elektrienergia hinda kas või Balti regioonis, siis me näeme, et Eestis on regiooni kõige madalam elektri hind. Me teame, et palgad on Eestis samal ajal märksa kõrgemad, kui need on Lätis ja Leedus. Kõige kõrgem elektrienergia hind kodutarbija jaoks on Lätis, seejärel tuleb Leedu ja alles siis tuleb Eesti. Veel kord meeldetuletuseks: Eesti elektrienergia hind on Euroopa Liidus odavuselt teisel kohal, kõige odavam elektrienergia Euroopa Liidu liikmesriikidest on Bulgaarias. See on objektiivne pilt. See on järjekordselt viide statistikale, mida ei anna väänata. Aga emotsionaalselt võttes sooviksin ma nagu teiegi osta odavamalt ja müüa ikka kallimalt.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Kolleeg Raivo Järvi esitab küsimuse välisminister Urmas Paetile.

Suur tänu juhatajale! Pöördun välisministri poole. Väliskomisjon on ikka ja jälle tegelnud Liibanonis toimunud seitsme eestlase röövimise juhtumiga. Mõne aja eest oli meie ees ka rahvusringhäälingu ajakirjanik Aarne Rannamäe, kes andis väga põhjaliku ülevaate seal toimuvast. Tuleb tunnistada, et tänu välisministri süstikdiplomaatiale teavad seal Eesti probleemi tõepoolest kõik. Küll on aga minu kui väliskomisjoni liikme poole pöördunud inimesed murega, et praegu justkui tundub, et meie kaasus on ainus nagu õhus rippuv juhtum, kõik teised on ühel või teisel viisil lahendatud. Sellepärast küsingi välisministrilt, mida on Välisministeeriumile teada teiste sääraste inimröövide statistika kohta.

Aitäh küsimuse eest! Kahjuks on maailm mõnevõrra kurjem ja koledam paik. Ei ole nii, et ainult Eesti kodanikud on need, kes on praegu röövitud ja kelle asukoht ning ka röövlite motiiv ei ole teada. Kui inimröövide tausta natukene laiemalt vaadata, siis näiteks Ameerika Ühendriikide terrorismivastase võitluse keskuse andmetel rööviti viimase kolme aasta jooksul ehk aastatel 2008–2010 maailmas kokku 1932 inimest. Seega, viimastel aastatel on röövitud tuhandeid inimesi. See on kõige üldisemalt võttes see taustsüsteem. Paraku on praegu ka mitme teise Euroopa Liidu riigi kodanikud röövitud ja nad on olnud röövitud juba päris pikka aega. Näiteks üks grupp Prantsusmaalt pärit inimesi rööviti 29. detsembril 2009 ja paraku on see lugu siiamaani positiivse lahenduseta. Teine grupp Prantsuse kodanikke rööviti eelmise aasta septembris. Ka sellel lool ei ole seni positiivset lahendust. Viimasest ajast on teada näiteks Taani kodanike röövimine jne. Kahjuks toimub selliseid inimrööve jätkuvalt väga palju. Paraku on tendents selline, et juhtumite lahendamine venib. Seda aega ei mõõdeta enam mitte päevade või isegi mitte nädalatega, vaid pigem kuude ja aastatega.

Palun, kolleeg Raivo Järvi, esimene täpsustav küsimus!

Suur tänu! Küsin pisut selle teemaga haakuvalt. Teada on, et Eesti riik on väike ja meie ressursid piiratud. Aga kas me võime öelda, et ka siis, kui välisminister seda piirkonda ei visiteeri, on Eesti riigi esindajad seal kohal ja tõepoolest üritavad anda oma parimat?

Jah, meie inimesed on jätkuvalt Liibanonis Beirutis ja ka teistes piirkonna riikides kohal vastavalt vajadusele või sellele, kus on praegu kõige rohkem võimalik koostööd teha ja abi saada. Selles osas me oleme tegutsenud paindlikult. Kuna selle asja uurimist juhivad Liibanoni julgeolekuteenistused, on meie inimesed seal alaliselt kohal, aga kontaktid toimivad jätkuvalt ka teistes piirkonna riikides. Meil on mitu partnerriiki, kellega koos uurimistöö käib, aga paraku ei ole see seni viinud faktideni ei röövijate motiivide ega meie kodanike asukoha kohta.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus haakub eelkõneleja küsimusega. Ma küsin emotsionaalse küsimuse: mida te võite välisministrina öelda röövitud jalgratturite omastele, et nad võiksid meelekindlust säilitada?

Ma ka ise eelmisel nädalal kohtusin röövitud inimeste lähedastega. Välisministeeriumi inimesed on nendega pidevalt kontaktis. Meie võtame nendega ühendust, kui on vaja midagi selgitada, ja nemad saavad alati meiega ühendust võtta. Meelekindlust peaks aitama säilitada peamiselt see, et kui paar nädalat tagasi tuli röövlitelt viimane kontaktivõtmine videoläkituse näol, siis kõigi ekspertide hinnangul oli selle läkituse peamine sõnum see, et röövijad soovivad ikkagi kontakti hoida. Ei ole mingisugust põhjust või alust praegu arvata, et see lugu mingi aja pärast lahendust ei saa. See aeg on meie jaoks olnud väga pikk, kuus nädalat, aga paraku, kui vaadata taustsüsteemi, millest ma alguses rääkisin, siis on näha, et need juhtumid kestavad sageli kuid ja halvematel juhtudel isegi üle aasta. Seetõttu ei ole kuus nädalat (nii ebameeldivalt, kui see ka ei kõla) erakorraline aeg, arvestades seda, et röövijad on selle aja jooksul kolmel korral kontakti võtnud, seda teatud ajalise vahega, mis näitab, et ega röövijatel ilmselt praegu ajapuudust ei ole.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tarmo Leinatamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Kas selle kahetsusväärse loo taustal on täheldatud ka inimeste suuremat huvi enda registreerimiseks, kui nad lähevad analoogilistesse riikidesse? Kas on täheldatud suuremat usaldust Välisministeeriumi vastu, selles mõttes, et kui Välisministeerium soovitab ühte või teise kohta mitte minna, siis on reisiplaane muudetud või sellised adrenaliinitõstmise reisid ära jäetud või kaugemasse tulevikku lükatud?

Me oleme täheldanud inimeste mõningast suuremat huvi Välisministeeriumis registreerimise vastu, kui minnakse näiteks Euroopast välja. Aga seda on väga keeruline kontrollida, kuna mingit sundust või kohustust ju ei ole. Ega meil ei ole enne seda, kui kuskil olukord kehvaks läheb, ülevaadet, kui palju ühes või teises riigis Eesti kodanikke reisimas on, kuna registreerimisnõuet ei ole, registreerimine on lihtsalt võimalus. Ma siin teie ees jätkuvalt soovitan seda kõigil teha. On väga hea, kui midagi ei juhtu. Aga registreerimise peamine mõte on see, et kui ikkagi riigis x midagi juhtub – maavärisemine, looduskatastroof, terrorirünnak või mis iganes –, siis meil on hea ülevaade nendest Eesti kodanikest, kes seal sel ajal võivad viibida, ja me saame siis püüda neid võimalikult täpselt aidata. Muidu kulub veel oma aeg selleks, et üldse selgeks teha, kes kus on. Rääkides inimeste aitamisest ja päästmisest, tuleb öelda, et sellistel puhkudel on kindlasti eelis nendel, kelle kohta me juba teame, et neid on vaja taga otsida või aidata. Minu jätkuv üleskutse on muidugi see, et pange ikkagi ennast kirja, kui lähete näiteks Euroopast välja.

Suur tänu, härra välisminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuusilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile.

Aitäh! Rõõm on kohtuda. Ma alustan sellest, et kui me vaatame koalitsioonilepingut, siis näeme, et tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamise kohta ei loe sealt eriti midagi välja. Siin on küll niisugune lause, et koolitoidu tegemisse kaasatakse tippkokki ja soovitatakse rohkem tarbida kodumaist mahetoitu. Seda hoolimata sellest, et paljud perekonnad toituvad ju toiduabist, vaesus on sedavõrd suur. Aga tervishoiu rahastamisse ma ei näe midagi olulist juurde tulemas. Me teame, et kärped olid tohutud. Mida tähendab tegelikult see, et peetakse vajalikuks rahaliste vahendite suuremat sidusust patsiendiga? Kas see tähendab omaosaluse kasvu?

Aitäh küsimuse eest! Omaosaluse kasvu küll kusagil otseselt planeeritud ei ole. Ma soovitan teil koalitsioonilepingut ikka sõna-sõnalt lugeda. Seal on tervishoiu rahastamise kohta väga palju ja põhimõttelist kirjas. Kõige olulisem tervishoiu puhul on rahastamise jätkusuutlikkus. Auväärt küsija, olles pikka aega olnud Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, on kindlasti nende küsimustega kokku puutunud. Rahastamise jätkusuutlikkuse koha pealt on viimased kuud teinud meele natuke rõõmsamaks. Viimane Rahandusministeeriumi kevadprognoos tõi jällegi sotsiaalmaksu laekumisse lisa, mis annab haigekassa nõukogule kindlasti võimalusi otsustada, mis on prioriteedid. Kas me seame prioriteediks eelkõige ravijuhtumite koguse ehk puhtalt kättesaadavuse ehk ostame rohkem ravijuhtumeid, nii ambulatoorseid kui ka statsionaarseid, või ostame juurde mingit kindlat raviliiki, näiteks hooldusravi? Sellessamas koalitsioonilepingus on öeldud, et me ennaktempos suurendame hooldusravi rahastamist, mis on selgelt põhjendatud, kuna eakamaid inimesi on meil üha rohkem. Või kas me teeme selle valiku, et me ei osta mitte nii palju ravijuhtumeid juurde, vaid taastame esmajärjekorras hinnakoefitsiendi 1,0? Neid valikuid eelarve tegemisel on haigekassa nõukogul kindlasti väga palju. Koalitsioonileping annab piisavat tuge selleks, et erinevaid otsuseid teha. Küsimus on paljuski selles, millised need lõplikud otsused on. Ma usun, et ükskõik, milline see otsus ka ei ole, on see ainult patsiendi kasuks.

Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Endiselt teeb muret eriarstiabi kättesaadavus. Me teame, et sinna tuli umbes protsendi võrra raha juurde, aga järjekorrad on veelgi pikenenud. Just eile sain teada, et näiteks ortopeedile ja silmaarstile on kõik ajad juba kinni pandud ning uusi nimekirju pole avatud. Samas oli tänaseks näiteks kell 14.40 vaba aeg olemas, kui selle eest ise raha maksta. Helistasin ka näiteks lülisambakirurgiasse ja sain sealtki teada, et juuli lõpuni vabu aegu ei ole ning uusi nimekirju pole üldse veel avatud. Nii et endiselt on meil nagu järjekorra kinnipanemise järjekord. Ometi on ju seadusega kehtestatud järjekordade maksimumpikkus, kuid kõik need järjekorrad ületavad selle aja. Mida te olete planeerinud teha, et järjekorrad lüheneksid? Ma tuletan meelde, et järjekorrad pikenesid ju ka majanduskasvu aastatel.

Aitäh! Te teate väga hästi, et kui te valite ühe konkreetse eriala ühes konkreetses haiglas, siis tõepoolest võite leida, et seal on väga pikk järjekord. Kui te helistate sama murega näiteks Läänemaa Haiglasse, siis ma arvan, et te kindlasti saate palju paremini ortopeedi vastuvõtule kui siis, kui te helistate näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Seda me oleme siin korduvalt arutanud. Te teate seda olukorda väga hästi. Mis puudutab kättesaadavuse parandamist, siis, nagu ma ütlesin, sõltub see nendest valikutest, kas me esmajärjekorras tuleme vastu arstidele ja haiglatele, kes soovivad koefitsiendiks saada uuesti 1,0, või tuleme vastu patsiendile ja ostame sama hinna eest juurde rohkem ravijuhtumeid. Juba ainult elanikkonna vananemisest tulenevalt on meil niikuinii see surve, et ravijuhtumite arv kogu aeg kasvab. Need on need valikud, mida me haigekassa nõukogus peame hakkama kõiki ühiskonnagruppe kaasates tegema. Eks me vaatame, kuhu me välja jõuame.

Head kolleegid! Infotunni aeg on läbi, sellepärast lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest! Suur tänu valitsusliikmetele ja peaministrile vastamise eest! Infotund on lõppenud.