Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 57 rahvasaadikut, puudub 44. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Jürgen Ligi ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

Esimene on Lembit Kaljuvee küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Teil ja kõigil nendel inimestel on õigus, kes ütlevad, et valitsusjuht ei pea sekkuma elektri hinna eri komponentide määramise ja kinnitamise protseduuridesse. Üldjuhul see nii on jah. Kindlasti aga peaks peaminister sekkuma, kui monopoolne energiafirma ajab majandusministeeriumi toel järjekindlalt kodu- ja suurtarbijavaenulikku elektrihinnapoliitikat, mille tõestuseks on Eesti Energia järjekordne võrgutasude 13% tõstmise taotlus. Minu küsimus on: miks peab juba praegu Eesti kodutarbija maksma ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest 10,4 senti, kui Põhjamaades on see summa 10 senti?

Ma olen teiega täiesti nõus: ei Riigikogu ega ka valitsus pea tegelema hindade kehtestamisega – ei leiva, saia ega ka elektri hinna kehtestamisega. Valdkonnas, kus turg on monopoolse ettevõtte käes, peaks hinna kehtestama Konkurentsiamet. Ma olen veendunud, et ka kõnealust Eesti Energia taotlust menetleb Konkurentsiamet väga põhjalikult ja langetab sellise otsuse, mis on tarbijatele vastuvõetav ja üksiti tagab ka energia tootmise tulevikus.
Võrdlus teiste riikidega elektrienergia hindade osas on igati kohane ja minu meelest ka kainestav. Ma just enne siiatulekut trükkisin välja Eurostati elektrienergia hinnad eratarbijatele ja tööstustarbijatele ning pean ütlema, et ega väga suuri üllatusi selles pingereas ei olnud. Üllatus on teile kindlasti see, et Eestis on Bulgaaria järel kõige odavam elektrienergia Euroopa Liidus. Muidugi ei taha ma nüüd öelda, et me peaksime selle eelviimase koha tolles pingereas minetama ja rühkima ettepoole. Mulle see eelviimane koht meeldib ja las jääbki nii!

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Me teame, et elektri hind koosneb põhimõtteliselt kolmest komponendist. Ma mõtlen seda hinda, mida maksab inimene või ettevõte. Üks komponent on elektri tootmise hind, teine on võrgutasud ja kolmas on maksud. Ma ei tea, millisest hinnast te rääkisite, aga kui me räägime tarbijahinnast, siis Eesti puhul need andmed, mis te välja tõite, ei ole tõesed. Mina ei ole selliseid arve kuskil näinud. Ma olen ettevõtete aruandeid vaadanud ja rääkinud inimestega Põhjamaades, mida nad maksavad. Eesti olukord ei ole roosiline. Kui me oleks seal tagatipus, siis tõesti ...

Küsimus, palun!

Küsimus on: mis saab, kui me läheme vabale turule ja hind tõuseb 30–40%? Milline saab siis Eestis hind olema?

Kui me läheme vabale turule, siis on Eestis ka vabaturuhind. Milliseks vabaturuhind kujuneb, seda on minul raske prognoosida. Küllap ta Nord Pooli hind saab olema, aga kas Nord Pooli hind selle järel, kui Eesti, Läti ja Leedu selle turuga liituvad, tõuseb või langeb, on väga raske ennustada. Elektriarve komponente võib tõepoolest jagada nii, nagu teie jagasite. Ma tavaliselt olen kuulnud, et sellisele liigendamisele järgneb ka süüdistus, et makse on kõvasti tõstetud ja seetõttu elektri hind on tõusnud. Tahan kohe ennetavalt ära öelda, et see väide ei vasta tõele. Makse pole tõstetud ja seetõttu elektri hind ei tõuse. Maksutõusudest viimane oli käibemaksumäära tõus, aga see oli juba üksjagu ammu.
Ma siiski jääks oma väite juurde, et Eesti on Euroopa Liidus elektri hinna poolest tagantpoolt teisel kohal. Kõige odavam elekter nii kodutarbijale kui ka tööstustarbijale on Bulgaarias, teisel kohal on Eesti. Ja see väide vastab tõele – seda nii siis, kui me räägime elektrienergia hinnast ilma maksudeta, kui ka siis, kui me räägime elektrienergia hinnast koos maksudega. Igaüks saab minna Eurostati koduleheküljele ja vaadata neid tabeleid. Mu väide vastab tõele.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma tuleks ikkagi tagasi nende hinnakomponentide juurde. Minu arvates on võrgutasud praegu ebamõistlikult suured. Kui me vaatame teisi riike, siis hinnas on kõige suurem komponent ikkagi elektri tootmise hind või turuhind, selle järel tulevad kas ülekandetasud või maksud. Aga meil Eestis moodustavad juba praegu 40% elektri hinnast võrgutasud ja nüüd, kui põhivõrk tahab hinda tõsta ja jaotusvõrk samuti, siis me läheme üldse proportsioonidest välja. Mis te sellest arvate?

Minu hinnangul on proportsioonid elektrienergia tootmise hinna ja võrgutasude vahel olnud tavaliselt umbes 50 : 50 ja Eesti puhul on see enam-vähem võrdne jaotus olnud juba pikka aega. Kui ma jälle vaatan enda käes olevat tulpdiagrammi, siis ma näen, et näiteks 2005. aastal oli meil võrguteenuse komponent 2,79 eurot ja elektrienergia tootmise hind oli 2,67 eurot ehk seega enam-vähem sama. Kui me võtame 1. juuli 2011 – siin on juba see tõus sisse kavandatud –, siis need näitajad on 3,30 ja 3,07. Laias laastus võib öelda, et enam-vähem võrdsed on need komponendid. Ma jääksin endale kindlaks ega hakkaks seda hinnatõusu taotlust kommenteerima. Ma usaldan Konkurentsiametit täielikult ega taha nende tegevusse sekkuda. Vahel ma olen oma emotsioone välja pursanud ja mul on kahju, et neid emotsionaalseid avaldusi on tõlgendatud kui Konkurentsiametile mõju avaldamist. Ma ei taha olla peaminister, kes lööb rusika lauale, ja Konkurentsiamet kohe teeb sellise rehkenduse, nagu peaminister soovib. Olgu nad ikka objektiivsed ja rõõmsad!

Aitäh! Ja nüüd, head kolleegid, ma luban kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud peaminister! Ka minul oli au televiisorist näha, kuidas te valitsuse pressikonverentsil ütlesite: "Elektri hinna tõstmise plaan on lauslollus." Ja oh imet, elektri hind ei tõusnudki. Nüüd, peale valimisi, mis on teiega juhtunud? Teid oleks nagu ringi vahetatud, te olete elektri hinna teemal sõna võttes väga ettevaatlik. Kas te ei tahaks seda oma lauset korrata ja veel kord öelda, et elektri hinna tõstmise plaan on lauslollus? Ehk see lükkab elektri hinna tõstmise veel kord edasi.

Inimesel on kalduvus kõike seda, mis ta on teinud ja mis ta on välja öelnud, õigustada. Ma jääksin selle juurde, mis ma seal pressikonverentsil ütlesin. See taotlus oli lauslollus ja mul on niisugune tunne, et need, kes seda taotlesid, said ka sellest aru ja võtsid tookordse taotluse tagasi. Praegune taotlus ka välisel vaatlemisel ehk kui vaadata seda hinda, mida taotletakse, erineb eelmisest taotlusest märgatavalt. Kui siis oli juttu 19%-lisest hinnatõusust, siis nüüd on jutt 13%-lisest. Ma siiski jätaksin oma emotsioonid praeguse taotluse suhtes sissepoole ega hakkaks andma hinnanguid enne, kui seda on teinud Konkurentsiamet.

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu, hea juhataja! Härra peaminister! Mäletan, et kaheksa aastat tagasi kohtus meie fraktsioon tolleaegse Eesti Energia juhiga ja ilmselt oleks õigem see küsimus adresseerida just sellele instantsile, aga küsin siiski. Ta ütles, et kui me ei võta ette midagi meie Nõukogude-aegsete võrkude uuendamisel, siis kukuvad need varem või hiljem ühel päeval kõik kokku. Seetõttu sellest hinnatõusust me ei pääse. Minu küsimus on küllaltki üldine: kui neid hinnatõuse ja neid vajalikke investeeringuid ei tehta, siis millal võib juhtuda, et tõepoolest need asjad kokku kukuvad? On teada, et elektrikatkestused pole meie inimestele mitte võõras teema.

Mulle ei meeldi üleüldse säärane must-valge lähenemine, et kui neid investeeringuid ja hinnatõuse ei tehta, siis millal kõik kokku kukub. Me ju maksame võrgutasusid kogu aeg. Oleme maksnud aastaid tagasi, maksame praegu, maksame ka tulevikus ja tulevikus ilmselt rohkem kui praegu. Ja selle võrgutasu eest tuleb ka võrku uuendada. Kõik säärased must-valged väited, et kui me hinda ei tõsta, siis võrgud kukuvad kokku, on rumalad ehk siis, kui jääda vana sõnapruugi juurde, lauslollus.

Aitäh, lugupeetud peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kajar Lemberilt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! Palju räägitakse kaasamisest ja huvigruppidega arvestamisest. Kui te eelmises valitsuses regionaalministrina alustasite, oli teile toeks koalitsioonileppe punkt, et te toetate riigi ja kohalike omavalitsuste liitude partnerlust ning omavalitsusliitude tugevnemist. See, et see punkt täitmata jäi, on nüüd juba ajalugu. Aga tänavu 9. märtsil tegid Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit ühispöördumise koalitsiooniläbirääkimisi pidavate erakondade poole ja käisid selles välja oma ettepanekud regionaalpoliitika arendamise kohta. Kas te oskate vastata, miks ei ole kahe selle valdkonna vaieldamatult kõige laiema põhjaga esindusorganisatsiooni ettepanekutest sisuliselt mitte ükski jõudnud valitsuse tegevusprogrammi? Kas see tuleneb sellest, et nende organisatsioonide seisukohad ei ole teile olulised või pole läbirääkijad ja leppe allkirjastajad teid lihtsalt kuulanud?

Aitäh, härra Lember! Kui me loeme koalitsioonileppe kohaliku halduse peatükki, siis minu arvates põhimõtted, mis seal kirjas on, kajastavad päris hästi seisukohti, mida Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit on juba aastaid väljendanud. Koalitsioonileppes rõhutatakse korduvalt kohalike omavalitsuste rolli ja koostööd, iseseisva tulubaasi suurendamist, regionaalset tasakaalustatust ja kohaliku demokraatia suurendamist. Ma arvan, et need on väga hästi kooskõlas üleriigiliste omavalitsusliitude seisukohtadega.

Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Esimese küsimusena ma küsiksin natuke laiemalt selle kohta, et IRL on lubanud jõulist haldusreformi ja see oli ka üks teie selge sõnum koalitsiooniläbirääkimistele minnes. Aga tulemust me teame. Millega teie kui Eesti halduskorralduse ja regionaalpoliitika poliitiline juht kavatsete lähiaastatel tegeleda? Koalitsioonipartner teie ideid ei ole toetanud.

Kindlasti lähtub valitsusliige oma tegevuses sellestsamast koalitsioonileppest, millele te viitasite. Vastavalt sellele püüan ma kohalike omavalitsuste koostööd soodustada. Nagu me teame, kui siin radikaalseid muudatusi ei tule, siis me peame abistama omavalitsusi sellistena, nagu nad meil Eestis on, näiteks tihendama koostööd kohalike omavalitsustega e-teenuste arendamisel. Toon näiteks, et me oleme välja töötanud kohaliku omavalitsuse teenuste portaali paljude funktsioonidega kodulehekülje. Praeguseks on avaldanud soovi see kasutusele võtta juba 60 omavalitsust ja ma arvan, et see arv kasvab kiiresti. Tähtis on see, et me aitame omavalitsustel toime tulla olukorras, kus nad ilmselgelt ise kõiki teenuseid alati sel tasemel, nagu me soovime, ei suuda pakkuda.

Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Võib-olla ka üks konkreetsem teema. Teatavasti on enamikul kohalikel omavalitsustel teede hooldamiseks ja korrashoiuks ettenähtud raha otsas. Millal on plaanis viia teehoiuks mõeldud summad tagasi eelarvekärbete-eelsele tasemele?

Jah, koalitsioonileppes on samuti kirjas, et seame eesmärgiks suurendada kohalike teede korrashoiu rahastamise osakaalu üldises teehoiu rahastamises. Millal see sünnib, seda täpset kuupäeva mina täna öelda ei julge. Loomulikult sõltub see sellest, kui palju meie riigil raha on, ja eelarveläbirääkimiste käigust.

Palun nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Enne valimisi lubas Reformierakond maal elavate inimeste häälte püüdmiseks, et luuakse maaelu ministeerium. Kõik muud Reformierakonna lubadused on koalitsioonilepingusse sisse kirjutatud – õigemini enamik Reformierakonna lubadusi on sinna sisse kirjutatud –, aga mis juhtus selle lubadusega? Miks koalitsioonikõneluste käigus seda ministeeriumi ei otsustatud luua? Miks seda ministeeriumi ei looda?

Härra Toobal, ma ei ole ilmselt kõige õigem inimene sellele küsimusele vastama. Siin on teil võimalus küsida seda hea koalitsioonipartneri esindajatelt. Ma juhin teie tähelepanu tõsiasjale, et regionaalarengu küsimused pole ei Eestis ega mujal Euroopas ja ka laiemalt maailmas tänapäeval maaelu küsimused. Praegu on küsimus selles, kas meil üle kogu riigi on tõmbekeskused, mis tasakaalustavad ühe piirkonna tugevat tõmmet, või ei ole. Ja külaelu, maaelu on võimalik siis, kui läheduses on tugev tõmbekeskus, mis pakub inimesele nii vaba aja teenuseid kui ka avalikke teenuseid. Aga kindlasti kõige tähtsam on, et oleks piisavalt töökohtasid, ja selleks on vaja tugevaid keskusi.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Teie kohaliku halduse peatükis sisalduvad lubadused on suhteliselt üldsõnalised, eeskätt puudutab see omavalitsuste tulubaasi. Me teame, et seal on põhiliselt kolm komponenti, mis omavalitsusi huvitavad – need on tasandusfond, teederaha ja tulumaksulaekumise protsent. Äkki te regionaalministrina ütlete meile, mis on teie ettepanek, kui te lähete nüüd uuesti eelarveläbirääkimistele? Milliseks peaks kujunema omavalitsuste tasandusfondi lõplik summa? Ning milline on teie ettepanek teehooldusraha suurendamise ja tulumaksulaekumise protsendi suurendamise kohta?

Juba selle aasta eelarveläbirääkimistel tegin ma ettepaneku suurendada mingilgi määral omavalitsuste osakaalu laekunud tulumaksu jaotamisel. On arusaadav, et ühe ropsuga kriisieelsele tasemele jõuda on keeruline, aga ettepaneku järk-järgult sellele üle minna teen ma kindlasti ka seekord. Nagu ma juba ütlesin, toetan ma vastavalt ka koalitsioonileppes kirjas olevale loomulikult seda, et teehoiu rahastamine kasvaks. Oluline punkt on minu arvates samuti see, et omavalitsuste tulubaasi pikaajaliseks planeerimiseks lülitatakse see riigieelarve strateegiasse. Seegi on ammune üleriigiliste omavalitsusliitude soov ja nüüd ka valitsusliidu leppes kirjas. See annab omavalitsustele suurema kindlustunde nende eelarvetulude osas.
Üks asi veel. Kui rääkida tasandusfondist, siis on koalitsioonileppes minu arust väga huvitav ja tähelepanuväärne punkt selle kohta, et kodanikele luuakse võimalus nimetada teine omavalitsus, kuhu kanda üle osa nende pealt laekuvast tulumaksust. Ma arvan, et see hakkab olema selline kodanikualgatuslik tasandusfond, mille abil inimesed saavad tasakaalustada omavalitsuste tulusid ja aidata neid omavalitsusi, kelle tulubaas on väiksem.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Eelmise aasta sügisel kinnitas valitsus Ida-Virumaa arengukava. On kurb, et tänavuse aasta eelarves ei täpsustatud selle arengukava finantseerimist ja ka selle täitmise plaani. Kas on plaanis tuleva aasta eelarvet koostades ette näha selle arengukava finantseerimine ja koostada ka täpsustatud plaan arengukava täitmise kohta?

Jah, valitsuses toimunud arutelu käigus jõuti tulemuseni, et praegu, pingelises eelarveolukorras saame rääkida eelkõige sellest, et ministeeriumid planeerivad iseenda eelarve piires tegevusi, mis tugevdavad just Ida-Virumaad. See ümberjaotus peab käima just ministeeriumides. Küsimus oligi, kas me jagame ministeeriumideüleselt raha ringi või teeb seda iga ministeerium oma eelarve piires. Saavutati selline kokkulepe. Küll aga on tegevuskavas tähelepanuväärne punkt, et uuel Euroopa Liidu struktuurifondide summade jagamise perioodil tuleb koostada eraldi Ida-Viru programm. See tõotab juba reaalset rahastust, et paremini lahendada Ida-Virumaa spetsiifilised probleemid, mida teistes maakondades ei ole.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Inara Luigaselt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Kindlasti on viimase aja Eesti suurimaid kordaminekuid see, et me oleme kasutusele võtnud euro. Ja loomulikult on see saavutatud tänu sellele, et valitsus on teinud väga suuri jõupingutusi. Kuid me peame ka Eesti rahvale ütlema suure aitäh, et ta on oma püksirihma pingutanud. Eesti rahvas armastab teid ja andis teile valimistel palju hääli, nüüd te saate oma meeskonnaga edasi minna, tehes ainult väikesi vangerdusi. Ilmselt on rahvas andnud teile andeks ka selle, et te olete viimasel ajal aktsiise tõstnud, käibemaksu tõstnud, ära võtnud sellised väga vajalikud sotsiaaltoetused nagu ranitsatoetus ja matusetoetus. Aga kõige selle eest me oleme saanud euro ja koos euroga, mis meil hiljuti 100 päeva vanuseks sai, on Eestis käivitunud tõeline hinnaralli.

Küsimus palun!

Hinnatõus tapab tõesti meid igal rindel, kuhu me ka ei vaata. Küsimus on selline: olge hea, selgitage palun, mil määral on eurole üleminek praeguse hinnaralli põhjustanud!

Ma kordan veel kord: ühe minuti sees peab olema ka küsimus esitatud.

Ega ma ei jaksanud täpselt jälgida, mis te seal ette lugesite. Minu maailma kõik need väited ei mahu ja võib-olla ma sain valesti aru. Kui teema on hinnatõus seoses euroga, siis meenutan, mida ma olen varem väsimatult rääkinud: et euro mõju hinnale, euro tehniline mõju on eri riikides hinnatud 0,1%-st kuni 0,3%-ni. Esialgsete hinnangute järgi otsustades jään ma täna nendesamade arvude juurde, kuigi ma olen sedagi öelnud, et ei ole välistatud, et Eestis on see mõju tugevam. Arvestades meie väiksust, arvestades eri valuutade nominaali väärtust, võivad meil olla sellest mõjust ka kõrvalekalded. Aga Statistikaameti esialgsetele andmetele tuginedes jään ma praegu nende arvude juurde. Euro mõju hinnatõusule on peaaegu olematu ka Eestis. Kuid täpsemad uuringud, mis erinevad tavapärastest statistilistest uuringutest, praegu käivad, nii et see hinnang on esialgu mitteametlik. Ranitsatoetused ja kõik sellised teemad paluks siiski hoida eurost lahus. Ja ka nüüd käimasolev hinnatõus palun hoida eurost lahus. Käimasolevast hinnatõusust võin ma pikalt rääkida – see on, nagu ma olen ka varem öelnud, rahvusvaheliste toidu- ja kütusehindade tõusu tagajärg.

Palun, kolleeg Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud rahandusminister, kindlasti me peame kõikidest hinnatõusudest siin edaspidigi palju rääkima. Kindel on see, et euro otseselt ei mõjutanud hinnatõusu, aga euro varjus tõsteti hindu küll. Euroopa Komisjoni soovitusel ja meie kaubandus-tööstuskoja eestvedamisel töötati välja nn ausa hinnakujunduse lepe. Leppega liitujad andsid nõusoleku, et eurole üleminekul järgitakse head tava ja põhjendamatult hindu ei tõsteta. Kõik, kes leppega liitusid, said ka vastava logoga kleebise, ja seda kõike jälgis Tarbijakaitseamet. Ka ettevõtjate erialaliitudel ja Rahandusministeeriumil oli järelevalves oma roll. Minu küsimus ongi: kuidas toimus ausa hinnataseme leppe järelevalve ja kus on see avalik teave, kust me saame näha sanktsioone ebaausate hinnatõusude eest?

Ma jällegi ei saa nõustuda nende väidetega, mis teil sissejuhatuses kõlasid – et euro varjus tõsteti hindu. Palun seda siiski tõestada! Miks te kogu aeg süüdistate ühte vaest rahaühikut? Miks te ei ütle, et krooni varjus tõsteti hindu või dollari varjus? Mis puutub ausa hinnastamise leppesse, siis ma neid detaile hakkan juba unustama, aga järelevalve oli Tarbijakaitseameti ülesanne. Lühike kokkuvõte on selline, et vabatahtliku leppega liitujad tõepoolest euro tõttu hinda ei tõstnud, nii nagu nad lubasid. Mis ei tähenda, et hinnatõusu üldse ei ole. Iseenesest jaanuaris oli detsembriga võrreldes statistiline hinnatõus null, aga see ei tähenda tõepoolest, et ei oleks ümardamisi olnud. Väikesi ülespoole ümardamisi oli, aga oli ka allapoole ümardamisi ja kokkuvõttes on mõju ikkagi nullilähedane. Meil on statistikute andmed selle kohta, et allapoole ümardamised olid ka täiesti reaalselt olemas. Nagu varemgi on palju räägitud, teatud kaupade puhul, ütleme kohvitass või juuksuriteenus, oli ülespoole ümardamist kas mugavuse või mingil muul põhjendusel kindlasti rohkem, aga meie tarbimine ei piirdu ju juuksuriteenuse ja kohvi joomisega.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Eile juhtus mulle kätte üks paber, kus oli asjaomane vahekokkuvõte. Neid rikkumisi oli seal ikka tunduvalt rohkem kui üks-kaks ja kirjas olid ka määratud sanktsioonid. Seda kokkuvõtet oleks täitsa huvitav lugeda ka laiemal avalikkusel, minu arvates paljud Eesti Vabariigi kodanikud tunnevad huvi, kuidas eurole üleminek siiski toimus. Hinnatõusuga seoses räägitakse iga päev üha rohkem, et Eesti keskmist sissetulekut teenivale elanikule läheb elu Eestis järjest kallimaks, rääkimata pensionäridest ja teistest väikese sissetulekuga inimestest ning töötutest. See kõik on tekitanud riigis ebamugava olukorra. Euro raames on meil tegelikult võimalik väga vähe midagi muuta, sest eurole üleminekuga oleme oma võimalused rohkem lukustanud. Minu küsimus on: kas Rahandusministeerium ja valitsus kavatsevad lihtsalt pealt vaadata, kuidas hinnad tõusevad, või on plaanis midagi teha olukorra leevendamiseks?

Jälle hulk väiteid, mõned segased ja mõned valed! Milline on riigi roll hinnatõusu ohjeldamisel? Kõigepealt konkurentsi soodustamine ja teiseks muidugi administratiivsete hindade kontroll. See on meil antud põhiliselt Konkurentsiameti pädevusse ja peaminister äsja vastas selleteemalistele küsimustele. On selline kõige üldisem hinnatõusu kontroll: see on see, et riik hoiab oma rahanduse tasakaalus, riik ei ela võlgu ega tekita oma suurema nõudlusega hinnatõusu. Need on need kolm põhilist vastutust, mis riigil hinnatõusu suhtes turumajanduses on. Kõik muud sekkumised lõppeksid kohtus või siis majanduslikult väga halvasti. Ma praegu küll natuke utreerisin, aga põhimõtteliselt, tuletan meelde, meil on ikkagi tegemist turumajandusega. Nii et on tore küll siin omavahel mõtteid vahetada, aga tegu on majandusseadustega ja riik peab teatud asju õigesti tegema. Ning põhimõtteliselt ta ongi teinud õigesti. Ei ole kõik meie võimuses ja mõne asjaga tuleb leppida.
Mis puutub hinnatõusu tulevikus, siis see on aeglustumas. Sel aastal veel prognoosime 4,5%-list hinnatõusu, aga järgmine aasta juba 2,8%-list, mis on mõistlikkuse piires. Paraku sõltub väike riik ju nii palju muust maailmast. Me sõltume toidu ja kütuse hindadest, mis kujunevad rahvusvaheliselt, rohkem kui keskmine riik. Elatustaseme tõttu ja ka klimaatilistel põhjustel on nende kaupade osakaal meil suurem kui enamikus teistes Euroopa Liidu riikides.

Nüüd siis kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun kõigepealt, kolleeg Tõnis Kõiv!

Lugupeetud rahandusminister! Praegu on küsimuse all euro mõju. Kaheldamatult on eurol mõju vägagi paljudele asjadele nii meil Eestis kui ka laiemalt Euroopas, kogu maailmani välja. Minu küsimus läheb selles suunas, milline on teatud asjade mõju eurole. Kas euro on tugev valuuta või nõrk valuuta? Kuidas sa hindaksid, kuidas mõjub eurole loomisel olev Euroopa stabiliseerimismehhanism – kas sellel on positiivne või negatiivne mõju?

Eelkõige on sel mõju ikkagi üksikutele liikmesriikidele ja nende majandusele. Nendele, kellel on suuremad reformid ja rahanduse korrastamine tegemata, on stabiliseerimismehhanismi abi hädavajalik. Just nii, nagu meile oli hädavajalik omada reserve, et oma eelarvet kokku tõmmata. Jah, euro usaldusväärsus sõltub sellest ka, kuidas üksikutel riikidel läheb. Mul jäi Inara Luigase üks väide kommenteerimata. Teda kangesti häirib see, et me justkui oleks euroga liitudes hindade kontrollil suurest otsustamisõigusest loobunud. Palun ikkagi teil kui rahanduskomisjoni liikmel oma väiteid täpsustada! Millist võimalust te ette nägite? Millised olid plaanid väljaspool eurotsooni hindu kontrollida ja kas te pidasite silmas devalveerimist? Sellele oleks järgnenud palju kiirem hinnatõus kui devalveerimata jätmise korral. See oli see, millest me loobusime 1992. aastal, tehes oma mehhanismi keerulisemaks, aga lõplikult ütlesime selle välja eurotsooniga liitumisel. Ei maksa igasuguseid väiteid umbropsu ritta panna ja neid Riigikogu saalis esitada!

Palun, kolleeg Yana Toom!

Tänan, proua eesistuja! Härra minister, mul on selline küsimus. Enne eurole üleminekut käivitati meil mitte just odav teavituskampaania, mille slogan oli "Euro hinda ei tõsta". Kui te täna tagasi vaatate ja korraks ette kujutate, et me alles kavatseme euroga liituda, kas oleksite nõus puhta südamega samasisulise kampaania sama hinna eest käivitama?

Millisest kampaaniast te räägite? See ei olnud kellegi valimiskampaania, ei olnud see ka riiklik kohustuslik kampaania. See oli sellesama vabatahtliku leppe üks tunnuslause – "Euro hinda ei tõsta". Iga loosung nõuab kommentaari ja kõik, kes selle leppega ühinesid, teadsid seda ja tolle leppe tutvustamine avalikkusele sisaldas sõnumit, et me ei tõsta eurole üleminekul ümardamise kaudu salaja hindu. Ja selle sihiga oli kehtestatud ka riiklik kohustus – hindade paralleelkuvamine. See oli juba pool aastat enne eurot ja on ka pool aastat pärast euro tulekut. Selline on olnud riiklik regulatsioon. Aga selle leppega liitumine oli iseenesest vabatahtlik ja see ei olnud mingisugune rahandusministri poolt allkirjastatud lepe. Tuletan teile siiski meelde, et kui mõelda sellele protsessile tagasi, siis oli eurole üleminek tegelikult erakordselt edukas. Tehnilised probleemid olid meil aastavahetusel olematud ja selle eest me oleme saanud väga kiitvaid hinnanguid. Saavutasime kampaania käigus ka päris hea toetuse eurole üleminekule. Vahepeal oli toetus eurole alla 50%, lõpuks aga 60% kandis. Ja praegu on see näitaja veel parem. Inimesed harjuvad asjaga. Ja ma arvan, et kampaania edukus oli üks põhjus. Erinevad kampaaniad, erinevad võtted aitasid kaasa, et inimesed on euro omaks võtnud.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Seoses eurole üleminekuga on minul üks lihtne küsimus: kui suur on Eesti riigi võlg?

Kui suur on Eesti riigi võlg? No sellest on palju räägitud. Aastavahetusel oli see 6,6% SKT-st. Paneme numbritesse, et mituteist miljardit krooni? See on suurusjärgus alla miljardi euro ja koosneb keskvalitsuse, omavalitsuste, sihtasutuste ja kõigi selliste institutsioonide võlgadest. Ta on nii pisikene, et teda ei ole nähagi. Suheldes oma kolleegidega olen ma aru saanud, et me ei mahu pildilegi. Selles mõõtkavas, kuidas riikide võlgu esitatakse, Eesti kuidagi kaob ära. Hiljuti nägin pilti, kust Eesti oligi välja jäänud, sest meie võlga nagu pole olemas. Muidugi, võlgade puhul tuleb vaadata ikkagi netovõlgnevust. Meie reservid on tunduvalt suuremad kui laenud. Mida täpselt reservina defineerida, on metoodika küsimus. Seepärast ma ei nimeta seda arvu, aga reservid on suuremad ja netovõlg peaks meil tekkima, kui me jätkame samamoodi, 2013. aastal.

Aitäh, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Palun nüüd küsimus kolleeg Jevgeni Ossinovskilt peaminister Andrus Ansipile!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud härra Ansip! 27. jaanuaril 2011 on Keskkonnaministeerium andnud välja järjekordse kaeveloa Kiviõli Keemiatööstusele uues karjääris kaevandamiseks. Nagu me teame, on selle loa õiguspärasus kohtus vaidlustatud, ja Kiviõli Keemiatööstus on teatanud, et kui kohus tühistab valitsuse antud kaeveloa, siis on nad sunnitud tehase sulgema. Sel juhul jääks Kiviõlis tööta 25% tööealisest elanikkonnast ja linnaeelarvesse tekiks umbes 15%-line auk. Mõistagi ei ole valitsusel ja Riigikogul sobilik võtta seisukohta kohtuvaidluses, mistõttu on minu küsimus järgmine. Mis on valitsuse tegevusplaan nii tööpuuduse leevendamise kui ka linnaeelarve osas sel juhul, kui kohus kõnealuse kaeveloa tühistab?

Eesti Vabariigi peaminister loomulikult ei lasku spekulatsioonidesse ja te ei leia Euroopast ka ühtegi teist peaministrit, kes hakkaks spekuleerima, mis juhtub siis, kui toimub sündmus A, või mis juhtub siis, kui toimub sündmus B. Jah, te märkisite õigesti, et Vabariigi Valitsus on kaeveloa väljastanud. Vabariigi Valitsus ja ka Riigikogu on saanud ohtralt süüdistusi selle eest, et valitsus selle kaeveloa väljastanud on. Me oleme siiski veendunud, et õiguslik alus kaeveloa väljastamiseks oli olemas. Paraku on kaeveloa väljaandmine vaidlustatud kohtus ja loomulikult mina peaministrina ei kavatse kohtule kuidagimoodi survet hakata avaldama. Ma ei saa Kiviõli Keemiatööstuse omanikest ja juhtidest päris hästi aru. Nad on praegu avaldanud soovi koondada kõik töötajad ja sulgeda tehas 1. maist käesoleval aastal. Samas on mulle teada, et Eesti Energiaga sõlmitud lepingu alusel on neil õigus seda tööstuslikku tükilist põlevkivi saada kuni 31. maini. Mille pagana pärast peaks siis juba 1. maist tehase kinni panema, kui ressurssi on piisavalt selleks, et töötada veel kuu aega? Miks peaks käivitama kõigi nende töötajate koondamise, kui kõik muud võimalused on minu arusaamise järgi ammendamata?

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, esimene täpsustav küsimus!

Ma ei palunud teil spekuleerida, vaid öelda, kas valitsusel on tegevusplaan. Ja kui on, siis missugune see on juhul, kui kohus kaeveloa tühistab. Kuna tegemist on suhteliselt tõsise olukorraga ja potentsiaalse sotsiaalse katastroofiga Kiviõlis, siis kindlasti valitsusel on olemas ka n-ö B-plaan, juhul kui kohus valitsuse A-plaani ei toeta.

Töötukassal on plaan selleks puhuks olemas, kui tõepoolest Kiviõli Keemiatööstus peaks oma tootmise seiskama ja kõik töötajad koondama. Kui töötukassa sai vastavasisulise märgukirja, siis asus ta loomulikult koostama kriisiplaani. Töötukassal on see plaan olemas. See sisaldab töötajate konsulteerimist, nende ümberõpet ja ka töötukassa töötajate püsivat töötamist mõne aja jooksul Kiviõli Keemiatööstuses. Nii et töötukassa ettevalmistusi teeb. Ent ma loodan väga, et need ettevalmistused on asjatud.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine täpsustav küsimus!

Ma tahan küsida veel järgmist. Nimelt on Kiviõli Keemiatööstus öelnud, et Eesti Energia kaevandused ei võimalda neil piisaval ja vajalikul määral põlevkivi saada. Kiviõli Keemiatööstus väidab, et neile on võimalik tarnida ainult 15 000 tonni põlevkivi, samas kui vajadus on 45 000 tonni. Kas te oma eelmise vastusega seate Kiviõli Keemiatööstuse väite küsimuse alla ja kui ei, siis kas valitsusel on võimalik kuidagi too probleem Kiviõli Keemiatööstuse jaoks lahendada?

Esmalt tuleks muidugi Kiviõli Keemiatööstusel asuda korralikult Eesti Energiaga läbirääkimistesse. Nagu ma juba viitasin, Kiviõli Keemiatööstusel on Eesti Energiaga sõlmitud lepingu alusel õigus saada täies ulatuses, nii nagu neil tootmise vajadus on, tükkides põlevkivi kuni 31. maini. Ometi on saadetud töötukassale teatis, et juba 1. maist tahetakse tehas kinni panna. Miks loobutakse sellisest lepinguga tagatud ressursist, mida oleks võimalik kuu aja jooksul kasutada, on mulle sügavalt arusaamatu. Kui spekuleerida, siis tundub, et tegemist on kohtule kohatu surve avaldamisega või siis avaliku arvamuse kujundamisega. Aga minu meelest pole see sugugi õigustatud samm. Kui Kiviõli Keemiatööstus asub läbirääkimistesse Eesti Energiaga, siis küllap on võimalik lahendus leida. Ma ei usu, et Eesti Energial pole võimalik põlevkivi rohkem kaevandada. Nagu me ajaloost teame, on kunagi mingitel aastatel Eestis kaevandatud 30 miljonit tonni põlevkivi. Praegu me oleme sellega võrreldes poole koguse juures. Põhimõttelisi vastunäidustusi ei ole. Ilmselt on küsimus detailides ja sealhulgas ka olulises detailis – hinnas.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimused! Kõigepealt kolleeg Rannar Vassiljev.

Aitäh! Hea peaminister! Kas uuel valitsusel on endiselt plaan Kirde-Eesti tööhõivet reguleerida uute kaevandusmahtude ja uute kaevelubadega või on selles osas tekkinud mingeid uusi ideid?

Valitsuse ideed on sõnastatud ka välja antud kaeveloas. Valitsus on seda meelt, et Kiviõli Keemiatööstusele tuleks tagada vajalik põlevkiviressurss, ja meie oleme kaeveloa välja andnud. Meil ei ole mitte mingisugust kava kaevandusi sulgema hakata. Lihtsalt mingitest ma ei tea mis eesmärkidest – olgu need rohe-rohelised – lähtudes me kavatseme põlevkivi töötlemist edasi arendada ning see põlevkivitööstuse ja põlevkivi töötlemise edasiarendamine leiab väljenduse ka Eesti Energias uue põlevkiviõli töötlemise tehase rajamise näol.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, hea juhataja! Härra peaminister! Kõnealuse probleemi põhjus on juba aastaid kestnud tüli kaevelubade õiguspärasuse üle. Samas on aastal 2009 valitsus alustanud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri alade maade sundvõõrandamise protsessi. Minu küsimus on: milline on praeguse valitsuse seisukoht kõnealuste maade sundvõõrandamise osas?

Me ei ole valitsuses seda sundvõõrandamise teemat rohkem arutanud, kuid kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peab vajalikuks seda valitsuskabineti nõupidamisel arutada, siis küllap me seda väga põhjalikult ka arutame. Aga ma võin öelda oma isikliku seisukoha: ma ei pea seda sundvõõrandamist või sundkasutusvalduse seadmist praeguses ajalises kontekstis mitte mingisuguseks lahenduseks. Ma usun, et sellel viisil põlevkiviressurss Kiviõli Keemiatööstuse kasutusse anda on nii palju nõrku külgi, et vähemalt viieks aastaks Eesti kohtutel tööd jätkuks. Praegu meil on vaidlustatud üksainus kaeveluba, aga vaidlustamiskohti on seal, ma ei ütle, et mustmiljon, aga viis või viisteist leiab neid kindlasti.

Nüüd siis viimane kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Kas teie ei leia, et kui kord, mis reguleerib kaevelubade väljaandmist, reaalselt ei toimi või toimib pahasti, siis tuleks need reeglid valitsusel uuesti läbi vaadata?

Ma ei heidaks korrale mitte midagi ette. Ei ole minu asi eraettevõtjale ette heita, et ta ei märganud seda, kuidas tema kompanjon asus kokku ostma maid, kus teine omanik soovis põlevkivi kaevandama hakata. Aga kõik see on juhtunud. Ma soovitan tülitsevatel osapooltel kokku leppida ja nii jääb enam kui 600 töötajat ka tööle.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Lugupeetud kolleegid, meil on kümmekond minutit aega, kui keegi soovib veel ministrite või peaministri käest midagi küsida. Alustan kolleeg Eiki Nestorist. Palun nimetage ka ministri nimi, kelle poole te pöördute!

Aitäh, juhataja! Mul on minister Jürgen Ligile kiire küsimus. Ministrit tundes ma usun, et tal sai ka täna hommikul hing täis, kui ta Eesti Päevalehte luges. 36 000 pensionäri on asja ees, teist taga maksnud riigile tulumaksu, mille nad võiksid nüüd tagasi saada. Maksukorralduse seadus ütleb meile, et kui asjaomaste avalduste korjaja ehk Sotsiaalkindlustusamet ärkab ja need avaldused kokku korjab, saavad inimesed tagasi ainult kolmel aastal enam makstud tulumaksu. Mis sa, ministrihärra, arvad sellest, kui lepiks nõnda kokku, et pikendaks seda tähtaega, nii et nendel inimestel ei tekiks probleeme üleliia makstud raha tagasisaamisega?

Te ikka ei tunne mind piisavalt! Hing mul hommikul täis ei saanud ja Päevalehte ma ka ei jõudnud lugeda. Teemaga aga olen ma üldjoontes kursis ja arvan, et tegu on pealiskaudse käsitlusega, sensatsiooni otsimisega kohast, kus seda tegelikult ei ole. Ma väidan – see on säärane üldisem väide –, et meil on siiski vabade kodanike riik, kus mitte kogu aeg ei saa süüdistada riiki selle eest, et mõni kodanik jätab oma õigused ja vabadused kasutamata, vaatamata sellele, et see oleks talle rahaliselt kasulik.
Mis puutub selle õiguse kasutamata jätmise suurusjärku, siis see 36 000 ei ole kindlasti sisuliselt õige arv. Kõigepealt, väga paljud pensionärid töötavad ja neid pensionäre, kes tulumaksu täies ulatuses tagasi küsivad, on kordades rohkem. Kui ma nüüd peast ütlen, siis kolm või neli korda rohkem. Ja ülima tõenäosusega on rõhuv enamik nendest 36 000 inimesest – kindlasti küll mitte viimse kui inimeseni – selle arvu sees. Kahtlemata on inimesi, kes on kõnealuse õiguse jätnud kasutamata, kuid võimalusi, et nad selle kasutamata jätaksid, on riik jätnud küll minimaalselt. Esiteks on olemas kampaaniad selleks, et nad seda õigust kasutaksid. Teiseks on pensioni saamise ühekordse avalduse blanketil – kord elus peab inimene selle kirjutama – eraldi märke koht: kas ta tahab, et talt arvestatakse tulumaks maha, või mitte. Kasulikum on töötaval pensionäril kahtlemata öelda "mitte" ja lasta see maha kanda ikkagi oma töötasult. Nii et meie süsteem on tulumaksu arvestusel ja tagasiküsimisel võib-olla üldse maailma kõige mugavam, seda arvestades ka interneti võimalusi.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Minul on küsimus härra peaministrile. Liikudes mööda Eestimaad ringi, me näeme, et siin ja seal on probleeme riigihangetega. Hiljuti meie president avaldas arvamust, et Riigikogu peaks hakkama riigihangete seadusega tõsiselt tegelema. Probleeme on koolidel, on valdadel, on riigil. Kas valitsuses on arutatud või mis te ise arvate, kas peaks riigihangete seaduse tõesti uuesti käsile võtma ja kui peaks, siis mida seal muutma peaks?

Ma ei arva, et me peaksime igal aastal riigihangete seadust muutma. Meil on põhilised ühiskondlikku resonantsi tekitanud probleemid selles vallas olnud seotud Maanteeameti korraldatud riigihangetega. Kui seadust pidevalt muuta, siis saabuks õigusselgus küllalt pikaajalise nihkega. Ning kui õiguskindlust ei ole, siis kristalliseerumine, seaduse kohaldamise praktika ei saagi välja kujuneda.
Meil on riigihangetega lugu selline, et vaid 1% hangetest on vaidlustatud, aga paraku see 1% vaidlustatud hangetest kujundab riigihangete seadusest ja üleüldse olukorrast riigihangete vallas sellise pildi, et seal on üks suur korralagedus ja see seadus on äärmiselt ebaõnnestunud. Väidan vastupidist: seadus on üksjagu hästi õnnestunud ning tuleks hoiduda selle kergekäelisest muutmisest. Tuleks lasta välja kujuneda õiguspraktika ja küllap siis ka hanked saavad korraldatud kiiremini, kui praegu mõne hanke puhul kahjuks on juhtunud. Näiteks võib tuua sellesama Kose-Aruvalla teelõigu, mille üle on kaks aastat kohtus vaieldud.
Aga ma tahaks Eiki Nestorile pensioniteemal öelda paar sõna lisaks sellele, mis Jürgen rääkis. Maksu- ja Tolliameti andmetel on käesoleval aastal esitanud oma tuludeklaratsiooni 106 997 vanaduspensionäri, kes on seal deklareerinud ka oma pensioni, selle maksuvaba miinimumi ja palunud selle maha arvata. Möödunud aastal oli see arv õige pisut väiksem: 104 513. See 36 000 eraldi käsitletuna 107 000-st on minu meelest väga väär.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Minu küsimus on regionaalministrile. Ma mäletan, et mõni aeg tagasi Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas teile ühe arupärimise, mis puudutas IT-hankeid teie haldusalas. Oldi piisavalt rahulolematud, sest tol ajal olite kolm hanget ebaõnnestunuks kuulutanud. Samamoodi on kohalike omavalitsuste volikogude infosüsteem ehk VOLIS paljudes omavalitsustes väga palju küsimusi tekitanud. Kas te saate mulle kinnitada, et te ei jätka seda läbikukkumise traditsiooni? Kas olete oma hangetega positiivsemate tulemusteni jõudnud?

Te räägite nendest hangetest, mis me oleme korraldanud selleks, et toetada kohalikke omavalitsusi, et pakkuda neile vabavaralisi lahendusi, et nad saaksid väikeste kuludega endale lahenduse, mis on keskselt välja töötatud, ja kõik, millega seda täiendatakse, oleks kättesaadav kõigile linnadele ja valdadele. Nagu ma täna juba rääkisin, on huvi kohaliku omavalitsuse kodulehe vastu väga suur ja kasvab pidevalt. Juba 60 omavalitsust on avaldanud soovi sellega liituda. Volikogu infosüsteem on rakendunud Jõgeva maakonnas, seal on kõik hanked läbi viidud. Ma usun, et ka teistes maakondades võetakse see kasutusele.
Mis puutub meil kõige probleemsemasse dokumendihalduse süsteemi, siis me otsime siin täiendavaid vabavaralisi lahendusi. Ma rõhutan: me tahame just sellist lahendust, mille puhul kood ei oleks kaitstud, mida kõik saaksid vabalt kasutada. Lahendused peavad olema omavalitsustele võimalikult odavalt kättesaadavad ja võimalikult head. Nii et vastus küsimusele on: jah.

Nüüd viimane küsimus. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Ma palun rahandusministri ees vabandust! Ma ei teadnud, et ta tundis lehte lugedes rõõmu. Minu viga!

Küsimus on kellele?

Rahandusministrile! Olukord on ju lihtne tekkima: inimene käib tööl, tal on avaldus töö juures kirjutatud. Kui ta ühel päeval koju jääb, siis Sotsiaalkindlustusamet ei ole sellest otsemaid informeeritud. Keegi inimesele meelde ei tuleta, avaldus jääb kirjutamata ja tulumaksu üldine miinimum jääb arvesse võtmata. Järsku pikendaks seda aega, mille eest on inimestel õigus enam makstud tulumaks riigi käest tagasi saada? See on minu küsimus.

Ja minu vastus oli, et ma ei ole lehte lugenud. Ammugi ei ole ma seda rõõmuga lugenud. Aga probleem on mulle täiesti teada. Iseenesest ei ole võimalik süsteemi lihtsamaks teha ega ka öelda, et riik peab kätt hoidma mingitmoodi tagasiulatuvalt veel pikki aastaid – sellega ma ei ole samuti nõus. Kas see kolm aastat on õige, see ei ole tegelikult aga nagu üldse eriline küsimus. Ma võin selle üle muidugi mõtisklema jääda ja äkki mul tekib teistsugune arvamus, aga ma usun, et kodanikel siiski eksisteerib mingisugune vastutus iseenda ees. Nagu mulle teada, on kõnealune risk suurem just kõige nooremate pensionäride puhul. Aga iseenesest, kui ma olen suuteline kirjutama pensioni saamise avalduse, siis ma olen suuteline ju täitma seal ka selle lahtri, mis tagab maksuvabastuse. Ja kasulikum on, kui sa oled potentsiaalselt või tegelikult töötav pensionär, võtta see, nagu ma ütlesin, töökohast. Maksuamet ei saa teada, mis hetkel mingi inimene töö lõpetab. Praegu kehtiv kord on inimese seisukohast maksimaalselt lihtsustatud kord. Ta ei ole pideva ja pingsa riikliku järelevalve all, kas ta töötab ikka edasi – ta ise deklareerib seda. Ja kui ta deklareerib valesti, siis võib ta muidugi saada maksunõude. Aga põhimõtteliselt, ma ütlen veel kord, süsteem on erakordselt kasutajasõbralik ja ka vanematele inimestele jõukohane, nagu elu on näidanud. Inimesed küsivad raha tagasi ja deklareerivad seda igal aastal. Kas see kolm aastat on õige? Ka riigile on kokkuvõttes tülikas, kui tal mingid teadmatud kohustused kuskil igavesti üleval seisavad. Tuleb ka riigi vastu natuke lugupidamist üles näidata.

Head kolleegid! Meie infotunni aeg on läbi. Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest ja aitäh, valitsusliikmed, vastamise eest! Infotund on lõppenud.