Austatud Riigikogu! Aasta tagasi tegin teile viimase ettekande 2010. aastani kehtinud kriminaalpoliitika arengusuundade kohta. Aga mullu juunis kiitsite te üksmeelselt heaks uued arengusuunad, mis määravad riigi eesmärgid ja tegevused ühiskonna turvalisuse tagamisel järgmiseks kaheksaks aastaks. Aitäh selle otsuse eest! Loodan siiralt, et Eesti poliitikas jätkub (vähemalt kriminaalpoliitika puhul viljeldud) erakondadeülese ja ratsionaalse poliitika traditsioon.
Ühtlasi kasutan võimalust avaldada teile tänu eelnõu 599 seadusena vastuvõtmise eest. See väga oodatud seadus kätkeb ulatuslikke ja vajalikke muudatusi kriminaalmenetluse seadustikus. Neist kõige tähtsam aitab tagada mõistlikku kohtumenetluse aega. Loodetavasti ei pea me varsti enam silmi maha lööma Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite ees, mis räägivad meie kohtuasjade venimisest.
Samas ei saa ma üle ega ümber korruptsioonivastasest seadusest, mis juba poolteist aastat tagasi jäi toppama Riigikogu põhiseaduskomisjoni. Siit ja sealt on aeg-ajalt kuulda, kuidas on edenenud korruptsioonikuritegude menetlemine. Aga korralik korruptsioonivastane seadus aitaks huvide konflikti vältimise reeglite ja majanduslike huvide deklareerimise süsteemi kaudu meie avalikku sektorit kindlasti läbipaistvamaks muuta. Julgen öelda, et kuni sellist seadust pole, niikaua pole ka mõtet edusammudest üleliia joovastuda. Selles osas tuleb soovida jõudu uuele Riigikogu koosseisule.
Tulles tagasi eelmise aasta ettekande ja järgnenud arutelu juurde, siis ehk mäletate, et rääkisime majandussurutise ja 2009. aastaks ennustatud kuritegevuse kasvu seostest. Kui registreeritud kuritegude arv aastaga hoopis 5% vähenes, siis vaikisid ka nende hääled, kes olid ennustanud vägivalla ja rahutuste levikut üle Eesti.
2010. aasta kuritegevusnäitajad ei toonud esile mitte midagi põrutavat. Registreeritud kuritegude arv püsis 2009. aasta tasemel. Kui aga vaadata kuritegevuse struktuuri, siis tasub tähelepanu pöörata vargustele ja vägivallakuritegudele.
Varguste arv kasvas 2009. aastaga võrreldes 6%. Eelkõige kannatasid kaupmehed, kelle poekassade juures on vahele jäänud varasemast rohkem pikanäpumehi. Ühe rahvusvahelise uuringu järgi kaotavad kauplused varguste tõttu üle 1% oma käibest. Sama uuring näitas, et Balti riikides varastavad poetöötajad tööandja tagant Euroopa keskmisest palju rohkem. Laias laastus on iga kolmas euro või vorstijupp, mille kaupmees varguse tõttu kaotab, läinud töötaja taskusse või köögilauale.
Mis aga puudutab majandusseisu ja selle mõju varguste arvule, siis meenutan, et survet võib täheldada nii majanduslanguse kui ka -kasvu tsüklis. Uuringud on kinnitanud, et kui suure tööpuuduse tingimustes varastatakse tõenäolisemalt esmatarbekaupu, siis heaolu kasvades laienevad nii varastamise kui ka kauba realiseerimise võimalused. Meenutagem kas või paari aasta tagust ehitusbuumi koos ebatavaliselt vilka tööjõu liikumisega. Tollal oli rohkesti nii tööriistade kui ka ehitusmaterjali vargusi, aga ka neid, kes varastatud kaupa osta tahtsid.
Erinevalt varguste arvust vägivallakuritegude arv 2010. aastal vähenes ning seda nii röövimiste ja tapmiste kui ka kergemate vägivallakuritegude puhul. Kui info raskete isikuvastaste kuritegude kohta jõuab peaaegu alati politseisse ning politsei suudab need kuriteod enamasti ka ruttu lahendada, siis info kergemate vigastustega vägivallajuhtumite kohta politseisse kahjuks sageli ei jõua. Ma rõhutan: see ei tähenda, et politsei tõrguks sellise kuriteo avaldust menetlusse võtmast või ei raatsiks kulutada kütust, et näiteks peretüli lahendama sõita. Sellised jutud pole muud kui eksitavad müüdid. Viimane ohvriuuring näitas, et otsuse politseid mitte kaasata teevad inimesed ise. Kahjuks on siin tendents negatiivne: kui 2004. aastal jättis politseile vägivallajuhtumist teatamata 72% ohvritest, siis viimastel andmetel oli selliseid inimesi juba 77%.
Enamik ohvreid ütleb põhjenduseks, et juhtum ei olnud küllalt tõsine. Kuigi soovi säästa politsei ressursse ei saa kodanikele just pahaks panna, kehtib nende juhtumite puhul reegel, et parem karta kui kahetseda. Ühelt poolt on politsei ja teised õiguskaitseasutused ellu kutsutud selleks, et kaitsta kodanikke nende eest, kes reegleid rikuvad. Teiselt poolt on kogu aeg kohtute menetluses mõni raske kehavigastuse või isegi surmaga lõppenud vägivallajuhtum, mille toimikumaterjalidest on näha, et kannatanu pöördus politseisse liiga hilja.
Peatun paari sõnaga ka mõnel karistusseadustikus toodud uuel kuriteoliigil. Uutest kuriteoliikidest on politseile kõige enam teateid laekunud identiteedivarguse kohta. 2010. aastal registreeriti 55 juhtumit, kus oli ebaseaduslikult kasutatud teise isiku identiteeti, kuid ilmselt annavad probleemi tõsidusest aimu alles lähiaastad. Mulluste andmete põhjal võib öelda, et kõige levinum viis teise inimese privaatsust rikkuda on valekonto loomine suhtlusportaalis. Oli ka juhtumeid, kus teise inimese nimel avaldati intiimteenuse pakkumise kuulutus või püüti võõra nime all esinedes pääseda süüteovastutusest või täitemenetluse kohustuse täitmisest.
Tähtis muudatus karistusseadustikus jõustus 2010. aasta veebruaris, kui korrastati alaealiste vastu toime pandud süütegude loendit. Kui varem oli kriminaalkorras karistatav alaealiste kasutamine pornograafilise teose valmistamiseks, siis juba aastapäevad on karistatav olnud ka nende kasutamine erootilise sisuga teose valmistamisel ning kuritegu on seegi, kui lapsega üritatakse kohtuda seksuaalsel eesmärgil. Aasta lõpu seisuga oli nendes asjades alustatud juba viis kriminaalmenetlust.
Siit sobib jätkata uute arengusuundade ühe keskse teemaga, milleks on alaealistega seotud kuritegude ärahoidmine. Oleme eesmärgiks seadnud eelkõige kuritegude kiire avastamise ja kriminaalmenetluse, seda nii ohvri kui ka toimepanija huvides. Aina enam vaatame laste probleeme tervikuna ning tegutseme avaliku võimu ja vabaühenduste koostöös selle nimel, et koolikeskkond oleks turvaline ja sotsiaalsüsteemis märgataks laste kasvukeskkonna probleeme võimalikult vara.
Nii kriminaaljustiitssüsteem kui ka alaealiste komisjonid peavad noortega võimalikult kiiresti töötama. Oleme prokuratuuri ja politseiga selles vallas mitu aastat vaeva näinud ning tulemused on ka näha: 2010. aastal oli alaealiste kriminaalasjade kohtueelne menetlus üle kahe korra lühem kui veel 2008. aastal, olles 172 päeva asemel 81 päeva. Samuti võib rõõmustada selle üle, et menetluskiiruse piirkondlikud erinevused on peaaegu kadunud.
2010. aastal analüüsis Haridus- ja Teadusministeerium esimest korda seda, kui kiiresti töötavad alaealiste komisjonid ehk kui kaua läheb aega hetkest, mil õigusrikkumise materjalid jõuavad komisjoni, kuni komisjoni koosolekuni sel teemal. Kui alaealise mõjutusvahendite seaduse järgi on komisjonil selleks aega 30 päeva, siis viimaste aastate keskmine näitaja on olnud 45 päeva, mis tähendab, et tihti ei suudeta seaduse nõudest kinni pidada. Kuna kriminaalpoliitika arengusuundades on seatud eesmärgiks jõuda üldjuhul asja arutamiseni 14 päevaga, siis jääb siinkohal vaid üle kolleegidele jõudu soovida.
Kui pidada silmas, et alaealine elanikkond väheneb, siis on praegu väga head eeldused tegelda laste ja noorte probleemidega sügavuti ning neile kiiresti reageerida. Mõneti avaldub see nii koolihülgajate kui ka alaealiste kurjategijate arvu vähenemises. Näiteks oli viimaseid mullu 2009. aastaga võrreldes kümnendiku võrra vähem.
Nüüd vangide arvust. Aastaga vähenes kinnipeetavate arv meie vanglates 4%, aasta alguse seisuga oli süüdimõistetuid 2667 ja vahistatuid 750. Pannes selle vähenemise pikemale ajateljele, näeme, et viimasel neljal aastal ei ole suurt muutust toimunud. Murdepunkt oli aastal 2007, kui vangide arv vähenes viiendiku võrra.
Vangide arv ei vähene nii kiiresti, kui me soovime. Samas tuleb tõdeda, et kohus kaalub vanglakaristuse määramist hoolega ning ka prokurörid ei nõua reaalset vangistust sugugi kergesti. Vaid kolmandik meie vangidest kannab vanglakaristust esimest korda. See tähendab, et enamik vange on märkimisväärse retsidiivsusega kurjategijad.
Ometi ei arva ma, et võimalused vangide arvu vähendada on ammendatud. Kui seni oleme peatähelepanu pööranud neile, kes vabanevad vangistusest enne tähtaega, siis uus eesmärk on leida viise, kuidas aidata eluga vabaduses kohaneda neil, kes kannavad oma karistuse vanglas lõpuni. Muide, just nende puhul on retsidiivid sagedasemad. Igal juhul kavatseme korduvkuritegevuse vähendamise nimel koos Eesti Kirikute Nõukoguga luua vanglast vabanenutele tugiisikute süsteemi.
Selle aasta alguses liitsime kulude kokkuhoiu eesmärgil Harku ja Murru vangla. Viimati nimetatus töötab peale avavangla osakonna veel vaid üks eluosakond, mille sulgeme järgmise aasta lõpuks.
Justiitsministeeriumi eesmärk pole aga vähendada ainult süüdimõistetute arvu, vaid soovime alandada vangide üldarvu ka vahistatute väiksema arvu abil. Siin aitavad meid seadusmuudatused, mille te võtsite vastu mullu juunis ning mis jõustusid selle aasta algul. Jutt on võimalusest kasutada laiemalt elektroonilist valvet. Nimelt saab nüüd vahi all olla sõna otseses mõttes ka koduseinte vahel, kui tingimused on täidetud. Muide, võisime veenduda, et vahistatud tunnevad vähemalt mõnda seadust väga hästi: niipea kui seadus oli jõustunud, sai kohus ka esimese taotluse kohaldada vahistatule elektroonilist valvet. Tõsi, kriminaalhooldaja ettepanekul lükati see tagasi, sest vahistatu elukoha omanik ei andnud selleks luba.
Nagu hästi teada, on piiride avanemine Euroopas pannud liikvele ka kurjategijad. Meie õnneks on Eesti import selles valdkonnas olnud kardetust väiksem. Meenutan, et avaliku arvamuse uuringute järgi kartsid inimesed enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga kõige rohkem rahvusvahelist kuritegevust. Ent kuritegevuse ekspordiga on Eesti küll silma paistnud.
Euroliidu laienemine pani ka vanad liikmesmaad kuritegevuse kasvu kartma ning nagu andmed näitavad, oli nende hirmul märksa enam alust. Näiteks Soome on koos tublide Eesti ehitus- ja muude töömeestega saanud ka hulga selliseid tegelasi, kes on tegevusalaks valinud näiteks vargused autodest või ladude tühjendamise, et varastatud kaup Eestis või mujal edasi müüa. See on kahetsus- ja häbiväärne. Vargamaine ei märgista ainult kurjategijat, vaid määrib meid kõiki.
Sestap on rahvusvaheline koostöö nii kuritegude lahendamisel, ohvrite kaitsmisel kui ka karistuste täideviimisel väga tähtis. Kui kurjategijatele on piirid valla, siis nad peavad arvestama, et ka riigid võitlevad kuritegevusega aina enam ühistel alustel.
Toon paar näidet. Soomes on riigieelarve läbirääkimised niisama pingelised kui Eestis. Detsembris kirjutas põhjanaabrite meedia Soome rahandusministeeriumi etteheidetest sealsele justiitsministeeriumile, miks see pole kupatanud pooltsadat Eesti kodanikust vangi kodumaale karistust kandma. Tahan öelda, et kuigi riikide koostöö selles vallas pole veel nii kiire kui vaja, on see ometi järjest tihedam ja üha enam vange saadetakse kodumaa vanglatesse. Seega ootame oma kadunud "talente" Viru ja Tartu vangla müüride vahele.
Võib-olla tekib teil küsimus, kas me ikka peaksime neid siia tagasi tahtma. Peame küll. Ühelt poolt on meie kurjategijad meie ühiskonna vastutada, hoolimata sellest, kus nad oma kuriteod on toime pannud. See on riikide kokkulepe ning me peame tegema kõik, et seda täita. Teiseks, kui mõelda, kuidas on parem mõjutada inimest kuritegudeta toime tulema ja millistest vahenditest siin abi on (näiteks pere tugi), siis edulootused on kindlasti paremad kodumaal. Meie vanglate euroopalik sotsiaaltöö ja kriminaalhooldus aitavad kurjategijaid üha paremini taasühiskonnastada.
Teine tähtis osa rahvusvahelises koostöös, millega tegelnud oleme, on ohvrite kaitsmine. Eesti on viimastel aastatel aktiivselt seisnud selle eest, et kasutusele võetaks Euroopa lähenemiskeeld. Asjakohane Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv on juba vastuvõtmisjärgus. See kokkulepe peab inimesele, kelle kaitseks on ühes liikmesriigis määratud lähenemiskeeld, tagama samasuguse kaitse terves Euroopa Liidus.
Füüsilise ja psüühilise vägivalla ja ahistamise eest kaitsvat lähenemiskeeldu on Eestis rakendatud nii tsiviilkohtu kaudu kui ka kriminaalmenetluse raames. Ma loodan, et lähiaastatel leiab see meede ühiskonna teadmises kindlama koha ning tänu sellele suudab riik perevägivalla ohvreid paremini kaitsta.
Riigikogu on vastu võtnud teisegi tähtsa ohvriteemalise seaduse, mis võib aidata ära hoida väga erinevaid kuritegusid, alates poevargustest, mida näiteks panevad toime oma töötajad, lõpetades lastevastaste seksuaalkuritegudega. Räägin seadusest, mis käsitleb karistusregistri ületoomist Justiitsministeeriumi haldusalasse. Mis muutus, kui seadus vastu võeti? Kuna kohtulahenditele pääseb internetis vabalt ligi, siis pole põhjust piirata karistusregistri kättesaadavust sel moel, nagu seda näeb ette kehtiv seadus. Teisisõnu: seaduse jõustudes saab iga inimene oma karistusandmetele tasuta ja igal hetkel ligi, samuti võib ta sellise ligipääsu autoriseerida näiteks tulevasele tööandjale. Mõne euro eest saab vaadata ka näiteks minu andmeid karistusregistris. On muidugi paslik öelda, et see oleks üsna mahavisatud raha. Päringu tegija peab ka teadma, et seaduse järgi näeb igaüks selle inimese andmeid, kes on tema kohta päringu teinud. Selline andmete avalikustamise korraldus ei too kaasa kellegi õiguste rikkumist, eriti kui arvestada, et näiteks aegunud ja alaealiste kohta tehtud karistusotsustele ligipääsule on ette nähtud ka teatud piirangud.
Sellelgi seadusmuudatusel on selgelt rahvusvaheline tahk: Euroopa riigid hakkavad karistusandmeid vahetama. Kui Eesti kodanik teeb kurja Portugalis, siis kajastuvad need andmed ka meie registris.
Riigikogu põhiseaduskomisjon on kirglikult vaielnud Justiitsministeeriumi algatatud prokuratuuriseaduse muudatuste üle, mis täpsustavad ja rõhutavad prokuratuuri institutsioonilist sõltumatust. Näen siin eeskätt kaht tähtsat tahku. Esiteks, peaprokuröri aruandluskohustus põhiseaduskomisjoni ees, nagu see on sätestatud näiteks Andmekaitse Inspektsiooni puhul. See on tähtis eelkõige kannatanute, süüdistatavate ning teiste menetlusosaliste põhivabaduste ja -õiguste aspektist.
Prokuratuuriseaduse muudatustes pean oluliseks ka prokuröri abi rolli laiendamist. Muudatuste tulemusel on tal õigus täita prokuröri ülesandeid võistleva menetluse kriminaalasjade kohtulikus menetluses sellises ulatuses, milleks on teda volitanud kõrgemalseisev prokurör. See aitab kindlasti kiirendada kriminaalmenetlust ning ka kasvatada prokuröri abide kogemustepagasit.
Paar sõna kohtuekspertiisi instituudist, mis asus hiljuti tööle uues hoones. 2010. aasta märtsis andis Riigikogu instituudile õiguse teha tasulisi uuringuid eraisikutele ja äriühingutele. Seega võib igaüks seaduses ettenähtud hinnakirja alusel instituudist ekspertiise tellida. Võite kindlad olla, et neid teevad maailmatasemel eksperdid tipptehnoloogia abil.
Kümne kuuga sõlmis instituut 174 tasulise uuringu lepingut, millest enamik (151) olid DNA-ekspertiisid, keemiaekspertiise oli 20 ning kohtuarstlikke ja dokumendiekspertiise kumbagi 1. Selline maht vastab igati ka meie ootustele.
Lähiaastatel püüavad Justiitsministeerium ja instituut koolituste ning muude tegevuste abil soodustada ekspertiiside laialdasemat rakendamist kriminaalmenetluses, et täiel määral kasutataks neid võimalusi, mida teadus kuritegude lahendamiseks pakub.
Austatud Riigikogu liikmed! Olen siiani rääkinud sellest, mis on juba tehtud, kuid kindlasti tuleb lühidalt ära märkida ka üks tähtis pooleliolev asi. Nimelt on Justiitsministeerium koos õigusteadlastega alustanud meie karistusõiguse ülevaatamist. Eesmärgiks on terviklik ja selge ning ultima ratio põhimõttele alluv süütegude süsteem. Oleme tööga alles alguses, kuid loodame, et Riigikogu järgmine koosseis saab siin juba oma panuse anda.
Lõpuks räägin eelmisel aastal valminud ohvriuuringust. Esmalt tasub peatuda elanike turvatundel ehk näitajal, mis peegeldab väga hästi kriminaalpoliitika tulemuslikkust, kuna selles peituvad nii inimeste reaalsed kokkupuuted kuritegevusega kui ka ebamäärased hirmud. Turvatunde hindamiseks küsitakse inimestelt, kui julgelt nad tunnevad end üksi pimedal kodutänaval. Näiteks 1993. aastal tundis end ebakindlalt iga teine inimene. Meenutage, milline olukord tollal Eestis valitses. Viimase uuringu järgi oli selliseid inimesi 28%, mis on üsna samasugune näitaja nagu Saksamaal või Austraalias. Niisiis võime järeldada, et meie inimesed tunnevad end oma riigis praegu turvaliselt.
Kui juba teistega võrdlemiseks läks, siis olgu öeldud, et Eestit eristab teistest riikidest see, et meeste ja naiste kindlustunne on peaaegu võrdne. Tavaliselt on naiste hirmud pimedal tänaval märksa suuremad. Igal juhul on mul hea meel, et saame siinkohal positiivselt eristuda.
Ärevaks teeb aga see, et turvatunnet ei jagu üle riigi ühtlaselt. Endiselt on Ida-Virumaa see Eesti osa, kus muutused on aeglasemad ning kuhu ka riik peab rohkem panustama. Näiteks üle poole Kohtla-Järve elanikest tundis end kodutänaval ebakindlalt ning sealsed elanikud hindasid teistega võrreldes märksa kehvemalt ka õiguskaitseasutuste võimet avalikku korda tagada. Kui politsei tööd avaliku korra tagamisel hindas heaks 54% kohtlajärvelastest, siis näiteks Pärnus oli see protsent 72. See aga on väikese riigi kohta üsna suur vahe.
Ohvriuuringu teine ilmekas tahk on inimeste suhtumine karistustesse. Pange nüüd hästi tähele! Ehkki avalikkuses üritatakse puhuti luua muljet, justkui eelistaksid meie inimesed karme karistusi ja usuksid, et kurjategijat parandab kõige paremini vangla, siis uuringu tulemused näitavad, et Eesti rahvas on ratsionaalne ja väärib ka ratsionaalset kriminaalpoliitikat, mis väldiks ülekriminaliseerimist.
Ohvriuuringus küsiti, millise karistuse määraks vastaja 21-aastasele mehele, kes on teist korda murdvarguses süüdi tunnistatud. Variandid olid: üldkasulik töö, vangistus, tingimisi vangistus, rahaline karistus, muu. Mõelge, palun, ka ise, milline on teie eelistus, ning saate kohe võrrelda, mil määral te rahvast oma vaadetega esindate. Nimelt, 57% Eesti elanikest on tööusku ning määraks noormehe üldkasulikule tööle, 23% eelistab vangistust, 10% tingimisi vangistust, 9% rahalist karistust. Vanglakaristust eelistavad pigem linnaelanikud ja mitte-eestlased. Kui olete pärit Lõuna-Eestist, peate tõenäoliselt mõttekamaks üldkasulikku tööd. Kui võrrelda end muu maailmaga, siis teadke, et vanglakaristust näevad parima lahendusena mehhiklased ning halvimana soomlased ja šveitslased.
Lugupeetud Riigikogu! Suur tänu koostöö eest euroopaliku kriminaalpoliitika arendamise nimel! See tasub end järjest paremini ära. Aitäh!