Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu neljanda töönädala teisipäevast istungit. Kas on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi? Seda soovi ei ole.
Edastan teile ühe teate. Teade puudutab homset, 9. veebruari infotundi. Nimelt osalevad homses infotunnis valitsusliikmetest peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget, ei registreerunud 32 Riigikogu liiget.

Võime alustada tänase päevakorra punktide menetlemist. Tänase päevakorra esimene punkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Arutelu all on välispoliitika. Tutvustan põgusalt selle arutelu korda. Nimelt saab kõigepealt ettekandeks sõna välisminister Urmas Paet, kellel on ettekandeks aega kuni 30 minutit. Seejärel on kuni 60 minutit aega küsimusteks ja vastusteks. Pärast seda on ettekandeks sõna väliskomisjoni esimehel Sven Mikseril. Tema ettekandeks on aega kuni 20 minutit ning küsimusteks ja vastusteks on aega kuni 40 minutit. Juhin tähelepanu, et Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Pärast küsimusi-vastuseid avame läbirääkimised. Kõigil on võimalik siis Riigikogu kõnepuldis kõnelda kuni kaheksa minutit. Nagu tavaks on, palun, et esmalt esineksid fraktsioonide esindajad!
Head kolleegid! Alustame olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli välisminister Urmas Paeti!

Tere hommikust, lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud külalised! Möödunud aasta oli Eesti välispoliitikale väga eriline ja saavutusterohke. Tänu sellele saame praeguse valitsuse neljandas ja ühtlasi viimases välispoliitika ettekandes rääkida mitte ainult Eesti tegevusest Euroopa Liidus ja NATO-s, vaid esimest korda ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioonis (OECD) ning eurotsoonis.

Austatud minister! Ma palun vabandust! Head kolleegid! Teema, mida me riiklikult olulise küsimusena siin saalis arutame, on piisavalt tähtis, et samal ajal kõrvalisi jutte kõva häälega mitte rääkida. Ma palun, et te ajaksite need jutud väljaspool Riigikogu istungisaali! Vabandust, hea minister, ja palun jätkake!

21. sajandi teise kümnendi hakul on Eestist saanud üks paremini integreerunud riike Euroopas.
Kuid see ei tähenda, et nüüd on justkui kõik saavutatud. Meil on lihtsalt rohkem vahendeid ja võimalusi, mida Eesti heaolu ja julgeoleku pideva suurendamise nimel rakendada. Tänapäeva maailm on kiires muutumises ja meil on head instrumendid, mille abil reageerida ja suurendada oma valmisolekut tulla toime näiteks julgeolekukeskkonna muutustega, sealhulgas terrorismiohuga. Kõikide võimaluste tõhus rakendamine on meie välispoliitika edasine peaülesanne.
Mitte igal aastal ei lange Eestile osaks nii suurt tunnustust, nagu olla valitud maailma juhtiva majandusajakirja The Economist poolt aasta riigiks. Maailm on hinnanud ja tähele pannud meie pingutusi: eurotsooniga ühinedes olime üks kahest riigist, kes täitis Maastrichti eelarve defitsiidi ja riigivõla kriteeriume. Euro annab Eestile juurde stabiilsust ja usaldust, olles ka oluline julgeolekutagatis. Sellele sekundeerib meie eesmärk jõuda NATO kaitsekulutuste eesmärgi täitmiseni, mis on 2% SKT-st.
Möödunud aastal saime esimest korda kaasa rääkida NATO tuleviku kujundamisel, s.o strateegilise kontseptsiooni uuendamise protsessis. Ka edukalt läbi viidud NATO välisministrite kohtumine – esimene sellelaadne suurüritus Tallinnas – tõi kaasa alliansi tulevikusuundi määravaid otsuseid.
Austatud Riigikogu! Eesti Euroopa Liidu poliitika on olnud sihikindel ja tulemuslik. 2012. aastal Tallinnas tööd alustav Euroopa Liidu IT-agentuuri peakorter on hea näide nii selle kui ka kompromisside leidmise kohta. Samas on meil nüüd võimalus senisest enam kaasa aidata teiste demokraatliku arengutee valinud riikide käekäigule, andes edasi oma reformikogemust. Seda mõtet kannab endas jaanuari lõpus Tallinnas avatud Eesti Idapartnerluse Keskus.
Meie eesmärk on vältida eraldusjoonte tekkimist Euroopas, aidates kaasa Euroopa Liidu idapartnerite, s.o Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene poliitilisele ja majanduslikule lõimumisele Euroopa Liiduga. See hõlmab nii toetust Euroopa Liidu ja idapartnerite vaheliste assotsiatsioonilepingute sõlmimisele kui ka kõikehõlmava vabakaubandusala loomisele ja viisavabaduse sisseseadmisele. Eesti uues arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavas käsitletakse kõiki Euroopa Liidu idapartnereid prioriteetsete sihtriikidena. Hoolimata sellest, et need riigid on praegu Euroopa Liidule lähemal kui eales varem, vajame reaalset ja käegakatsutavat edasiminekut samuti rohkem kui kunagi varem.
Üks idapartner on aga suur murelaps. Kuniks Valgevene areng ei liigu lähemale Euroopa Liidu väärtustele, keskendub Eesti arengukoostöö selle riigiga kodanikuühiskonna ja haridusvõimaluste toetamisele, seejuures ka idapartnerluse keskuse kaasabil. Inimestevaheliste kontaktide hoogustamisele aitab kaasa Eesti otsus vabastada Valgevene kodanikud Eesti viisade tasust, samuti Valgevene tudengitele Eestis õppimisvõimaluste loomine.
Euroopa Liit kehtestas jaanuari lõpus sanktsioonid neile Valgevene ametiisikutele, kes olid seotud presidendivalimiste järel aset leidnud vägivallaaktide ja vahistamistega. Sanktsioonid peavad olema võimalikult täpselt suunatud repressioonide eest vastutavate isikute vastu. Valgevene tsiviilühiskonna arengu toetamist tuleb jätkata ning edasi liikuda Euroopa Liidu ja Valgevene viisalihtsustuslepingu ettevalmistamisega.
Eesti julgeolek, majanduse ja keskkonna olukord ei sõltu aga mitte üksnes Euroopas, vaid kogu maailmas toimuvast. Äärmuslik vaesus, haiguste levik, üleilmsed majandusraskused, konfliktid, terrorismi levik ja kliima soojenemine on globaalsed probleemid, mis vahetult mõjutavad ka meie käekäiku ja tulevikku.
See on üks põhjuseid, miks Eesti on asunud järjest aktiivsemalt ise globaalsete, ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse panustama. Sedagi peab silmas uus arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava, milles pööratakse senisest enam tähelepanu tervishoiu ja hariduse edendamisele ning Eesti kogemuste jagamisele e-lahenduste vallas.
Eesti kogemus e-riigi ülesehitamisel on ühene: efektiivse rahanduspoliitika kõrval on see meie majandusliku edu võti. Maailma silmis on tegemist unikaalse ja järgimist vääriva saavutusega, millest on kujunenud Eesti visiitkaart maailma eri nurkades. Koostöö e-riigi ülesehitamise vallas haarab kõiki kontinente, sealhulgas Aafrikat, kus teeme koostööd näiteks Botswana ja Cabo Verdega, ning huviliste ring aina laieneb. Sel eesmärgil oleme lähetanud Sahara-tagusesse Aafrikasse esimest korda Eesti diplomaadi, kes töötab Soome saatkonnas Lusakas. Innovatsioonile oli üles ehitatud ka Eesti väljapanek Shanghai EXPO-l. Eesti interaktiivses paviljonis käis kokku enam kui kaks miljonit inimest ja hiiglaslike hoiupõrsaste kujulisse ideepanka laekus kokku enam kui sada tuhat ettepanekut linnakeskkonna paremaks muutmiseks.
Käsikäes maailmamajanduse muutumisega on laienenud meie välismajanduse geograafia ja ühes sellega Eesti välisesinduste võrk. Mullu avasime Eesti saatkonna Kairos ja peakonsulaadi Shanghais, tegevust alustas aukonsul Hongkongis ja suurenes Tokyo saatkonna mehitatus. Lähiaja kavades on saatkonna asutamine Kasahstanis, et hõlbustada Eesti ettevõtjate sisenemist Kesk-Aasia turule, ja aukonsulaadi avamine Osakas. Samuti oleme otsustanud nimetada mitteresideerivad suursaadikud kõikidesse Pärsia lahe koostöönõukogu riikidesse, aga ka Jordaaniasse, Liibanoni, Süüriasse ja Singapuri.
Oleme järjepidevalt tõhustanud ettevõtjate teavitamist riigi võimalustest neid uutele turgudele sisenemisel nõustada. Sihiteadlik koostöö peegeldub ka ekspordinumbrites, mille kohaselt kasvas kaupade väljavedu Eestist möödunud aasta oktoobris-novembris 48% eelnenud aasta sama perioodiga võrreldes.
Ent meie äridiplomaatiaalane tegevus poleks edukas ilma Ettevõtluse Arendamise SA ja ettevõtlusliitudega tehtava koostööta. Koos kaubandus-tööstuskojaga korraldame ettevõtjatele ärimissioone sihtturgudele, samuti sihtturuseminare ja kohtumisi suursaadikutega. Ettevõtjate abistamine on Eesti välisesinduste oluline ülesanne. Ettevõtjate huvide kaitsmiseks ja edendamiseks välisturgudel oleme selliste riikidega nagu Kasahstan, Ukraina ja Hiina loonud valitsustevahelised majanduskomisjonid. Möödunud aastal allkirjastasime kahepoolsed investeeringute kaitse lepingud muu hulgas Aserbaidžaani, Jordaania ja Moldovaga.
Eesti kohalolek Aasia kasvavatel turgudel on olulise tähtsusega, kuid meie suurimad väliskaubanduspartnerid on endiselt meie lähinaabrid Euroopa Liidus, kellega koostöö aasta-aastalt tiheneb. Koostöö Põhjamaade ja Läänemere regiooni riikidega laiemalt on Eesti jaoks väärtuslik ja me soovime seda veelgi tihendada. Elluviimist väärivaid koostööinitsiatiive tulevikuks pakuvad möödunud aastal valminud Balti- ja Põhjamaade koostöö audit ning Eesti-Läti koostöö tulevikuraport. Tänavu on Eesti Balti koostöö juhtriik, kusjuures meie prioriteedid on energia, transport ja teadmistepõhine majandus. Viimase raames on eesmärk digituru arengu kiirendamine.
Nii Eesti, Läti kui ka Leedu jaoks on jätkuvalt üks sõlmküsimusi energiajulgeolek. Tänu Läänemere energiaturgude ühenduse kavale õnnestus mullu edasi liikuda uute energiaühenduste rajamisega Läänemere regioonis. Investeerimisotsused tehti Estlink 2 elektrikaabli rajamiseks Eesti ja Soome vahel ning NordBalti elektrikaabli rajamiseks Leedu ja Rootsi vahel. Eestis alustas kauplemist Põhjamaade elektribörs Nord Pool Spot. Küsimused, millele lahenduse leidmine seisab ees alanud aastal, on Nord Pool Spoti laienemine Lätti ja Leetu ning Leedu tuumaprojekti elluviimine koos Poolaga, samuti toimiva Balti gaasituru loomine ja veeldatud maagaasi (LNG) regionaalse terminali asukohas kokkuleppimine.
Eesti jagab Põhjamaadega sarnast seisukohta, et majanduskasvu ja uusi töökohti on võimalik saavutada ka rohelisel teel. Oleme keskkonnahoiu ja jätkusuutliku arengu tagamiseks seadnud mitu ambitsioonikat sihti: ÜRO Kyoto protokolli raames oleme juba vähendanud kasvuhoonegaaside väljalaset 50% ning eesmärk on jõuda 60%-ni 2020. aastaks. Samal ajal oleme suurendanud taastuvenergiaallikate kasutamist, kusjuures Eesti on võtnud Euroopa Liidu keskmisest kõrgema sihi: saavutada aastaks 2020 taastuvenergia osakaaluks 25%.
Head Riigikogu liikmed! 9. detsember 2010 jääb Eesti välispoliitika ajalukku kõrvuti selliste sümboolsete kuupäevadega nagu 29. märts ja 1. mai 2004, sest just sel päeval sai Eestist Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni 34. liige. See ei ole kvaliteedimärk mitte ainult meie majandusele, vaid ühiskonnale tervikuna, pakkudes Eestile uusi võimalusi edasiseks arenguks.
Eestile teeb muret, et paljud riigid on majanduskriisi ettekäändel võtnud oma turgude kaitseks vaba kaubandust takistavaid meetmeid. Seetõttu on Eesti peamine siht Euroopa Liidu väliskaubanduse strateegia uuendamisel kaubanduse edasine liberaliseerimine ja Euroopa Liidu ettevõtete huvide kindlustamine. Euroopa Liit jätkab läbirääkimisi nii mitmepoolse kaubandusrežiimi parandamiseks Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames kui ka kahepoolseid läbirääkimisi kaubanduslepingute sõlmimiseks oluliste partneritega. 2010. aastal sõlmis Euroopa Liit vabakaubanduslepingu Lõuna-Koreaga, aktiivsed kõnelused on käimas Kanada, India, Singapuri, Malaisia ja veel mõne riigiga. Euroopa Liidu idapartneritest on läbirääkimised avatud Ukrainaga.
Kaubanduslepingust Euroopa Liidu ja Venemaa vahel saaks rääkida alles pärast Venemaa liitumist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Eeldusel, et mitmepoolsed läbirääkimised suudetakse lõpetada enne suve, võib Venemaa ühinemine teoks saada juba selle aasta lõpus. Eesti jaoks on Venemaa kui meie ühe suurema kaubanduspartneri liitumine WTO-ga väga oluline, sest see suurendaks ka kahepoolsete majandussuhete läbipaistvust ja etteaimatavust.
Digitaalsel ajastul vajab kogu Euroopa lennukat, ent ühtlasi realistlikku tulevikuvisiooni. Seda kätkeb "Euroopa 2020" strateegia, mis keskendub innovatsioonil põhinevale kasvule, täistööhõivele, konkurentsivõime suurendamisele ja kestvale arengule. Tegutseme ka siseturu tõhustamise nimel. Seejuures on oluline kujundada uuenduslik ja hästi töötav digitaalne siseturg, kus oleks võimalikult vähe erandeid.
Mul on hea meel, et Eesti välisministrina esindan üht Euroopa Liidu laienemismeelsemat liikmesriiki. Eestis mõistetakse sellise perspektiivi vajalikkust ja asendamatust, mis kokkuvõttes on innustuseks eelkõige Euroopa Liitu pürgivatele riikidele endile.
Eesti on valmis oma liitumiskogemusi jagama kõikidele kandidaatriikidele, ent eriline heameel on toetada riiki, kes augustis 20 aastat tagasi tunnustas esimesena Eesti taastatud iseseisvust, s.o Islandit. Ootame sisuliste ühinemisläbirääkimiste sujuvat käivitumist Islandiga pärast sõelumisprotsessi lõpetamist sel aastal.
Loodetavasti määratakse peatselt kindlaks ka Horvaatia liitumiskuupäev ja kaovad takistused läbirääkimiste alustamisel Makedooniaga. Usume, et edasiminek Lääne-Balkani riikide lõimumisel, sealhulgas Montenegrole kandidaatriigi staatuse andmine ja Serbia liitumistaotluse menetlemine, innustab ka teisi Lääne-Balkani riike reformikursil püsima ja lõimumist kiirendama. Edendada tuleb ühinemisläbirääkimisi ka Türgi kui Euroopa Liidu olulise partneriga.
Austatud parlament! Eesti julgeolek on 21. sajandi hakul kindlamini tagatud kui kunagi varem. Alust selliseks väiteks ei anna mitte ainult NATO liikmeks olemine, vaid eelkõige sarnaseid väärtusi ja põhimõtteid jagavate riikide koostöö, kus Eesti hääl pole mitte üks paljudest, vaid liitlaste häälte summa.
Meie peamine siht lähiaastatel on NATO uue strateegilise kontseptsiooni elluviimine, NATO kaitsepoliitika tugevdamine õppuste ja nähtava heidutuse kaudu ning julgeolekuvastutuse üleandmise kindlustamine Afganistanis. Viimane teema oli arutlusel ka ISAF-i panustajariikide välisministrite kohtumisel kevadel Tallinnas.
Eesti osales möödunud aastal esimest korda NATO tulevikku kujundava strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisel, milles sätestatakse alliansi strateegilised eesmärgid kümne aasta perspektiivis. Kõik Eesti jaoks olulised seisukohad on Lissaboni tippkohtumisel vastuvõetud dokumendis selgelt esil, eelkõige see, mis puudutab uute ja konventsionaalsete ohtude tasakaalu, tugevat Atlandi-ülest sidet ja kollektiivkaitset.
Pidevalt muutuv julgeolekukeskkond esitab meile aga uusi ja globaalseid väljakutseid, millega toimetulemiseks peame valmis olema. Afganistanis tegutsedes panustame võitlusesse terrorismi vastu ja parandame ka oma tsiviil- ja arengukoostöövõimet. Energiajulgeoleku kindlustamist edendame Euroopa Liidu ja NATO raames ning regionaalses koostöös. Rahvusvaheliselt oleme tõestanud oma pädevust küberjulgeolekuvallas ning teadvustanud küberrünnakute ohtu maailmas eri organisatsioonides ja tasanditel.
NATO uuest strateegilisest kontseptsioonist lähtuvalt on langetatud otsus eelolevaks suveks välja töötada alliansi küberkaitsepoliitika, milles Eesti aktiivselt osaleb. Tallinnas töötab juba enam kui kaks aastat NATO küberkaitse oivakeskus, mis igal tegevusaastal saab juurde uusi osalisi. Mullu sai keskuse täisliikmeks Ungari. Türgi, Poola ja USA on teatanud oma peatsest liitumisest.
Küberjulgeoleku suurendamisel on tähtis roll NATO ja Euroopa Liidu koostöö tõhustamisel, ja nii on see paljudes teisteski välispoliitilistes küsimustes. Eesti peab eriti oluliseks kahe organisatsiooni teineteist täiendavat – mitte dubleerivat – rolli kriisiohje osas.
Eesti on kindel NATO laienemise toetaja. Abistame alliansi liikmeks pürgivaid riike standardite ja nõuete ülevõtmisel. Tundsime heameelt Bosniale ja Hertsegoviinale Tallinnas antud liikmesuse tegevuskava üle ja loodame, et riik on peatselt võimeline tegevuskava käivitamise tingimusi ka reaalselt täitma. Toetame Makedoonia liitumist (eeldusel, et laheneb vaidlus riigi nime küsimuses) ja Gruusiale liikmesuse tegevuskava andmist. Allianss võidaks kindlasti ka laienemisest Põhja-Euroopas.
Euroopa julgeolekuruumis on endiselt kõige suurem oht juba paar aastakümmet lahendamata püsinud konfliktid. Mägi-Karabahhias toetame OSCE vahendustegevust ja Transnistria konflikti lahtisõlmimiseks 5 + 2 läbirääkimisi, mille õnnestumisel on suur roll Venemaal, kelle jaoks see on üks võimalus oma retoorilist suhtumise muutust Euroopasse ka tegudes kinnitada.
Gruusia konflikti lahendamise alus on ühene – see on lähtumine rahvusvahelise õiguse normidest, mis käsitlevad riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Rahumeelse lahenduse eeldus on relvarahulepingute täitmine ja Genfi kõneluste jätkamine. Humanitaarolukorra parandamiseks on vaja taastada ÜRO ja OSCE missioonide tegevus okupeeritud aladel ning laiendada juurdepääsu, sealhulgas Euroopa Liidu missiooni humanitaartöötajate juurdepääsu.
Aasta algul mitmes Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigis puhkenud rahutuste ja protestide laine on märk tugevast sotsiaalsest käärimisest, mida ei saa väega maha suruda. Rahumeelne lahendus on võimalik vaid avatud dialoogi ja inimeste põhiõiguste, sealhulgas sõnavabaduse austamise ja kaitsmise teel. Euroopa Liidu liikmena innustab Eesti Egiptust demokraatlikele reformidele, mis toimuksid õigusriigi põhimõtteid järgides ning sillutaksid teed vabadele ja õiglastele presidendivalimistele.
Eesti jätkab Afganistani-missiooni panustamist põhimõttel, et koos liitlastega otsustasime missiooni alustada ja koos tuleb otsustada ka selle lõpetamine. Seetõttu hoiame oma osalust ilma piiranguteta neis raamides, mida Riigikogu mandaat ette näeb, s.o kuni 170 kaitseväelast – kuniks see on afgaanide jaoks vajalik ja oodatud. Eesti kontingent teenib Lõuna-Afganistanis asuvas Helmandi provintsis, kus on pikka aega toiminud hea koostöö Briti sõjaväelastega. Julgeolekuolukord Helmandis on keeruline ja vastutust julgeoleku tagamise eest pole seal lähiajal võimalik afgaanidele üle anda.
Eesti on kandnud Afganistanis väga valusaid inimkaotusi. Kurbuse ja austusega mälestame Afganistanis hukkunud Eesti kaitseväelasi. Kogu ühiskond peab olema toeks missioonil vigastatud kaitseväelastele, aga peame ka meeles pidama, et nende kaotuste hinnaga on suurenenud meie inimeste julgeolek, sest säästetud on inimelusid mujal. Alates rahvusvahelise missiooni tegevuse algusest Afganistanis on terrorirünnakute arv maailmas vähenenud. Meie kaitseväelased on Afganistanis selleks, et kogu maailm oleks turvalisem ja terrorirünnakuid, mis potentsiaalselt ohustavad ka Eesti inimesi, oleks vähem.
Afganistan on riik, kuhu Eesti on suunanud enim tsiviil- ja arengukoostööalast võimekust. Meie senine kogemus on julgustanud panust suurendama. Mullu kahekordistasime oma politseinike arvu Euroopa Liidu politseimissioonis ja lähetasime neli tsiviilpolitseinikku NATO väljaõppemissiooni koosseisu. Selle missiooni ülesanne on politsei algõppe läbiviimine. Lisaks praegu Afganistanis töötavatele sõjaväearstidele on kavas viieliikmelise kirurgide meeskonna lähetamine Helmandi provintsi alates aprillist.
Just Afganistanis tegutsedes oleme kõige enam kokku puutunud sõjalise ja tsiviilpanuse sidustamise praktilise poolega. Tänu sellele väärtuslikule kogemusele on Eestist saanud ka rahvusvahelises arengukoostöös hinnatud partner. Meie rohked arengukoostööprojektid Afganistanis on peamiselt suunatud tervishoiu, hariduse, hea valitsemistava ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisele. Jätkame esmaabikoolituse andmist, mille käigus oleme kahe aasta jooksul välja õpetanud enam kui tuhat Helmandi provintsi naist ja varustanud peresid esmaabipakkidega. Sealsamas jätkub ka tervishoiutöötajate täienduskoolituse projekt ning Eesti tervishoiueksperdi tegevus.
Jaanuaris Afganistanis visiidil olles käisin Tallinna Pae Gümnaasiumi sõpruskoolis Kabulis ja veendusin, kui suur on afgaani noorte õpitahe ja lootus tuleviku suhtes. Lapsed ei lasknud ennast segada ka külaliste klassiruumis viibimisest. Meie saame nende unistuste täitumisele kaasa aidata. Kabulis keskendubki meie arengukoostöö peamiselt haridusvaldkonnale. Tänavu oleme võtnud sihiks Kabuli ülikooli Afganistani keskuse infosüsteemiga varustamise, toetame ka keskuse ehitust, samuti rahvusarhiivi infomaterjalide säilitamist ja uute raamatute väljaandmist.
Ronald Reagan, kelle sünnist möödus 6. veebruaril sada aastat, on öelnud: "Sõjaline tugevus on küll rahu eeldus, kuid peab olema selge, et see jõud säilitatakse lootuses, et seda pole kunagi vaja kasutada. Sest otsustavaks ja määravaks ei ole mitte pommid ega raketid, vaid tahte ja ideede proovilepanek, vaimne otsusekindlus ning ühised väärtused, tõekspidamised ja ideaalid, millele oleme pühendunud."
See on side, mis liidab maid ja rahvaid. Ka Eestit ja Ameerika Ühendriike. Eesti hindab kõrgelt kahepoolset julgeolekukoostööd USA-ga, sealhulgas ühiseid sõjaväeõppusi ning koos tegutsemist NATO-liitlastena Afganistanis ja küberjulgeoleku suurendamisel. Samas on rõõmustav uute koostöövaldkondade lisandumine, nagu Euroopa Liidu idapartnerite toetamine, energiajulgeolek ja arengukoostöö.
USA ja Eesti lähedane liitlassuhe sai veel kord kinnitust minu jaanuaris toimunud Washingtoni-visiidil, mille käigus riigisekretär Hillary Clinton väljendas heameelt, et Ameerika Ühendriikidel on Eesti näol usaldusväärne, loominguline ja lähedane liitlane. Clintoni sõnul on Eestist vaid 20 aasta jooksul saanud üks maailma suurimaid edumudeleid – e-valimiste, küberuuenduste, heade valitsemistavade, õigusriigi põhimõtete austamise ja vastutustundliku rahanduspoliitikaga.
Head kuulajad! Eesti on arengukoostööga tegelnud juba 12 aastat ja nüüdseks on meist kujunenud arvestatav ja usaldusväärne doonorriik. 2015. aastaks kavatseme suurendada arenguabi vähemalt 0,17%-ni RKP-st.
Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava järgmiseks viieks aastaks seab senisest ambitsioonikamad eesmärgid nii sihtriikide kui ka tegevusvaldkondade suhtes. Kuid ka sel perioodil jääb Eesti arengukoostöö peamiseks sisuks Afganistani jaluleaitamine ja meie reformikogemuse edasiandmine, mille vastu on suurim huvi ja mille järele on suurim vajadus just idapartnerlusriikides.
Ka humanitaarabi vallas on Eesti järk-järgult suurendanud oma abi suurust ja laiendanud geograafiat ning hädaolukordadele reageerimise ja abistamise võimet. Eesti päästemeeskonna liikmed viibisid mullu esimest korda kogu aasta vältel missioonidel: jaanuarist septembrini Haitil ja oktoobrist detsembrini Pakistanis. Eesti päästjate missioon üleujutuste tagajärgede käes vaevlevas Pakistanis kestab veel praegugi.
Alates 2004. aastast oleme toetanud humanitaarolukorra parandamist Sudaanis. Seoses Lõuna-Sudaani iseseisvusreferendumiga, mida Euroopa Liidu vaatlusmissiooni raames jälgisid ka Eesti vaatlejad, peame olema valmis nii uue riigi tunnustamiseks kui ka abi suurendamiseks. Oluline on vältida nurjunud riigi teket, mistõttu on vajalik Euroopa Liidu toetus ning koostöö teiste rahvusvaheliste ja regionaalsete organisatsioonidega, eelkõige ÜRO ja Aafrika Liiduga.
Peame enesestmõistetavaks abistada ka meie lähiriike. Eelmisel aastal abistasime Poolat ja Moldovat üleujutuste tagajärgede likvideerimisel ning Venemaad metsatulekahjude kustutamisel.
Arengu- ja humanitaarabi kõrval hõlmavad Eesti pikaajalised prioriteedid ÜRO-s ka naiste õiguste ja olukorra edendamist. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon tänas paar nädalat tagasi kohtumisel Eestit aktiivse tegevuse eest ÜRO-s, sealhulgas määrava tähtsusega panuse eest organisatsiooni ühe viimaste aastate olulisema reformi, arenguabisüsteemi tõhustamise läbiviimisel. Olles läbirääkimiste kaashõlbustajaks, aitasime teostada aastaid vaid paberil olnud ideed ning koondada naiste ja tüdrukute olukorra parandamisele keskendunud ÜRO allüksused üheks tugevaks agentuuriks, mille nimi on UN Women. Eesti jaoks on oluline jätkata tööd, et agentuur suudaks täita talle pandud lootused.
Seoses liikmeksolekuga ÜRO ühes põhiorganis majandus- ja sotsiaalnõukogus kuulub Eesti sel aastal ka ÜRO naiste staatuse komisjoni. Tänavu oleme ka UNICEF-i ja ÜRO Arenguprogrammi nõukogu liikmed ja jätkame kampaaniat, et saavutada ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikme koht 2012. aastal. Liikmesus selles ÜRO inimõiguste organis annab võimaluse veelgi vahetumalt toetada eesmärke, mille nimel oleme seni töötanud. Eeskätt pean silmas võrdõiguslikkuse ning naiste õiguste, väljendusvabaduse ja demokraatia edendamist.
Mullu valmis ka Eesti tegevuskava ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 "Naised, rahu ja julgeolek" rakendamiseks. Tegevuskava aluseks on mõistmine, et naisi kaasamata saab konfliktide puhul kõne alla tulla vaid poolik lahendus.
See lähtepunkt sai kinnitust ka mullu Tallinnas aset leidnud rahvusvahelisel konverentsil, kus olid arutluse all resolutsiooni 1325 rakendamise probleemid ja võimalused Afganistani näitel.
Hea Riigikogu! Eesti kodanike kaitse välismaal ja konsulaarabi andmine on jätkuvalt üks Välisministeeriumi tähtsamaid töövaldkondi.
Vajadus Euroopa Liidu riikide sidusa konsulaarkoostöö järele ilmnes väga selgelt seoses mullukevadise Islandi vulkaanipurskest tingitud lennukaosega, aga ka jaanuari lõpus Egiptuses puhkenud rahutustega, kui tegime Eesti kodanike kojutoimetamiseks koostööd näiteks Soome konsulaarteenistusega. Tuhakriisi ajal pakkusid meie välisesindused kodanikele erinevaid transpordivõimalusi ning Välisministeerium koordineeris Facebooki ja Twitteri kaasabil kodanike ja liiklemisvahendite liikumist. Ligi 1700 tuhalõksu jäänud inimese tagasipöördumise korraldamiseks ja rahaliste probleemide lahendamiseks saatsime Türgi ja Egiptuse kuurortidesse appi konsulid. Eesti turistide turvalise kojujõudmise huvides saatsime Sharm el-Sheikhi ja Hurghadasse konsulaardiplomaadid ka möödunud nädalal.
Konsulaarjuhtumite lahendamisel neis paigus, kus Eestil välisesindused puuduvad, ja Eesti huvide edendamisel laiemalt on oluliseks toeks meie aukonsulid. Aasta alguse seisuga oli Eestil 139 aukonsulit 62 riigis.
Kasvavatele eesti kogukondadele lähemale mineku huvides avame kevadel konsulaadi Sydneys, mis teenindab nii Austraalias kui ka Uus-Meremaal asuvaid Eesti kodanikke.
2010. aastal väljastasid kõige enam Eesti viisasid (kokku üle 70 000) meie kolm Venemaal asuvat esindust. See kinnitab tõsiasja, et Eesti on Vene turistide hulgas aasta-aastalt üha populaarsem sihtkoht. 2010. aastal kasvas Vene turistide arv tunamullusega võrreldes koguni enam kui 50%.
Aeg-ajalt tuleb ka teateid, et ühe või teise riigi valitsuse liige on avaldanud toetust viisavabaduse kehtestamisele Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Kaugemas perspektiivis on viisavabaduse sõlmimine õigusriigi põhimõtteid austava Venemaaga loomulik areng, kuid nii nagu kõikide teiste riikide, nii ka Venemaa puhul on eeltingimusteks demokraatlike põhimõtete ja mõistagi ka tehniliste tingimuste täitmine. See on nii Eesti kui ka Euroopa Komisjoni seisukoht, mida on väljendanud Euroopa Komisjoni president Barroso. Lisaks on vaja lahendada piiriületusprobleemid Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Välisministrina olen seda teemat Euroopa Liidu kohtumistel pidevalt üleval hoidnud.
Hea Riigikogu! Elame sündmusterohkel aastal. Augustis tähistame omariikluse taastamise aastapäeva muu hulgas Islandi päevaga ja vähem kui kahe nädala pärast leiab Peterburis aset eesti kultuuriloos väljapaistvat rolli täitnud Jaani kiriku pidulik taasavamine.
Mullu tähistati üle maailma helilooja Arvo Pärdi 75. sünnipäeva. Tema muusikaline suurteos "Aadama itk", mis läinud suvel Euroopa kultuuripealinnaks olnud Istanbulis esiettekandele tuli, lõi selles iidses linnas võimsa atmosfääri. Tänavu kannab meie pealinn kogu Euroopa kultuuripealinna tiitlit.
Meie mitmetahulise rahvusvahelise edu taustal tuleb aga tunnustada neid, kes 20 aastat tagasi võitlesid Eesti Vabariigi taastamise eest meie riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Restitutsiooniline tee oli võimalik seetõttu, et enamik maailma riikidest ei tunnustanud Eesti okupeerimist ega ebaseaduslikku anneksiooni. Tänu sellele ei tähista me alanud aastal 20 aasta möödumist mitte paljude maailma riikidega diplomaatiliste suhete sisseseadmisest, vaid nende taastamisest. See avas meile ka tee, saamaks vaid 20 aastaga kõige integreerunumaks riigiks Põhja-Euroopas.
Eesti Vabariigil oli säilinud üks väga suur väärtus – töötav diplomaatiline esindus New Yorgi peakonsulaadi näol, mida juhtis meie diplomaatia suurmees Ernst Jaakson, Eesti Vabariigi seadusliku järjepidevuse sümbol. President Ilves on öelnud: "Kui Ernst Jaakson valinuks kergema tee, oleks Eesti taastamine olnud märksa raskem. Kui igaüks meist oleks natuke rohkem nagu Ernst Jaakson, on Eesti iseseisvus igavene."
Selle ajatu üleskutsega panen tänasele ettekandele punkti. Tänan tegevust lõpetavat Riigikogu koosseisu väga hea koostöö eest!

Suur aitäh, austatud minister! Küsimusi on üksjagu. Alustame nüüd küsimise ja küsimustele vastamisega. Esimesena saab küsimuseks sõna Marika Tuus. Palun!

Aitäh! Austatud härra välisminister! Tänan teid väga põhjaliku ettekande eest! Nagu näha, on Välisministeerium viimasel ajal rohkem keskendunud riigi majandushuvidele. Te ütlesite, et kaubavahetuse arendamiseks Venemaaga on vaja teha Euroopa Liiduga kaubandusleping. Kuid mida meie ise saaksime teha selleks, et arendada piiriülest kaubandust? Kui päris konkreetseks minna, siis näiteks Peipsi piirkonna traditsiooniline köögivilja- ja just sibulakasvatus on turustamisvõimaluste puudumise tõttu välja suremas. Samas me teame, et umbes 350 kilomeetri kaugusel on Peterburi, kus koos selle lähiümbrusega elab 7,5 miljonit inimest, kes tarbivad ühes päevas selle, mida meie mõne saaduse puhul võib-olla aastas toodame.

Aitäh! On üldisemaid ja konkreetsemaid vastusevõimalusi. Alustan üldisematest. Nagu ma ka kõnes nimetasin, Venemaaga kauplemise ettearvatavust suurendab kindlasti see, kui Venemaa liitub Maailma Kaubandusorganisatsiooni ehk WTO-ga. Selle tulemusel ka Euroopa Liidu ja Venemaa vahelised kaubanduslepped üldist keskkonda kindlasti parandavad. Samas, kui vaadata praeguseid Eesti ja Venemaa majandussuhteid, siis ega suurt kurta pole põhjust. Venemaale läheb 11–12% Eesti ekspordist, Venemaa on olulisuselt kolmas riik kaubanduspartnerite seas. Need näitajad on juba väga head. Lõppude lõpuks taandub konkreetsete tehingute osas kõik ju sellele, milliseid kokkuleppeid ettevõtted on võimelised sõlmima. Loomulikult, ka kohapeal on võimalik soodsamat keskkonda luua. Mitu Lõuna-Eesti omavalitsust on sõlminud näiteks koostöökokkuleppeid omavalitsustega teisel pool piiri, selleks et edendada piiriülest koostööd, sealhulgas majandussuhteid. Kõike seda tuleb jätkuvalt kasutada. Veel kord: ma usun, et olemuslik muudatus Euroopa Liidu ja Venemaa majandussuhetes, mis tegelikult puudutab ju konkreetseid ettevõtjaid Eestis, ka Eesti piirialadel, on seotud Venemaa liitumisega WTO-ga, Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Jätkan samal teemal. Edastan teile Kagu-Eesti põllumeeste ja ettevõtjate küsimuse. See kõlab nii: millal muutub kauplemine Venemaaga lihtsamaks? Miks see küsimus on esitatud? Kaitseminister Aaviksoo näeb takistusena Eesti enda eelarvamusi, seda ta korrutab praegu igal kohtumisel valijatega Lõuna-Eestis. Ma tsiteerin kaitseministri eilset ütlemist: "Eestlased on nii hõivatud Venemaa kui ohu nägemisega, et Venemaa kui võimalus jääbki käsitlemata." Kas teie, lugupeetud välisminister, mõtlete samamoodi kui kaitseminister? Ootan ka vastust küsimusele, millal läheb kauplemine kergemaks.

Kui kellelgi on eelarvamused, siis on kõrvalt väga raske aidata. See inimene peab ise oma eelarvamustega tegelema ja neist ehk ka üle saama. Aga kui vaadata loogiliselt Eesti majandussuhteid, sealhulgas Lõuna-Eesti ettevõtjate tegevust, siis kauplemine Venemaaga Euroopa Liidu riikidega võrreldes nähtavas tulevikus lihtsamaks kindlasti ei lähe, arvestades seda, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. See tähendab, et me kuulume ühtsesse majandusruumi, meil on täpselt samasugune majanduslik õigusruum kui teistel Euroopa Liidu riikidel, puuduvad tollipiirangud jne. Ehk kauplemine teiste Euroopa Liidu riikidega jääb igal juhul lihtsamaks kui Venemaa või ükskõik millise teise riigiga, kes samasse majandusruumi, samasse õigusruumi ega tolliruumi ei kuulu. Iseenesest see näitaja, kui palju juba praegu Eesti kaubavahetusest ja ekspordist on Venemaaga seotud, tegelikult ei räägi seda keelt, et need raskused oleksid teab mis suured ja need, mis veel alles on, oleksid ületamatud. Peamiselt sõltub ikkagi kõik konkreetsetest ettevõtjatest. Eesti on kogu aeg, kogu viimase 20 aasta jooksul olnud sellisel seisukohal, et meie lipukiri on võimalikult vaba kauplemine ja vaba kaubandus. Veel kord: ma loodan, et kõikvõimalikud bürokraatlikud regulatsioonid Venemaal nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu ettevõtjate kohta muutuvad selgemaks ja lihtsamaks pärast seda, kui Venemaa peab Maailma Kaubandusorganisatsiooniga liitumise korral hakkama täitma selle organisatsiooni põhimõtteid ja reegleid ning tal ei ole enam võimalik näiteks kehtestada üleöö mingisuguseid piiranguid, mida paraku me oleme senises elus ju näinud.

Küsimuseks saab sõna Kadri Simson. Palun!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Ma panin tähele, et te oma kõne üheksandal leheküljel peatusite Afganistani missioonil ja väitsite, et koos me sinna missioonile läksime, koos tuleme sealt ka ära. Ometi andis teie kolleeg kaitseminister Jaak Aaviksoo möödunud aasta septembris sellise lubaduse, et juba aastal 2011 on võimalik Eesti väekontingenti märgatavalt vähendada. Siin on teatav vastuolu. Ma saan aru, et ka teil on siin oma roll, sest kui Eesti hakkaks oma vägesid vähendama, siis tuleks ju sellest aegsasti teada anda meie liitlastele. Milline on Välisministeeriumi positsioon ja kas te olete koostööd oma kolleegiga Kaitseministeeriumist arutanud?

Me kindlasti oleme arutanud seda nii Kaitseministeeriumiga kui ka teiste Eesti ametiasutustega. Põhimõte on siiski see, et rahvusvahelise NATO missiooni saab Afganistanis lõpetatuks lugeda siis, kui sealne julgeolekuolukord seda võimaldab. Ehk siis, kui sellest riigist ei lähtu enam ohtu muule maailmale. See, kuidas selle missiooni sees toimub vähendamisi, ümberpaiknemisi, vastutuse üleandmist afgaanidele endile, sõltub samamoodi julgeolekuolukorrast, aga seda juba konkreetses piirkonnas. Mis puudutab Eesti kaitseväelaste paiknemist Afganistanis, siis teatavasti on nad Helmandi provintsis, mis on julgeoleku seisukohast jätkuvalt üks keerulisemaid paiku. Aga samas, kui julgeolekuolukord Helmandis peaks paranema, nii et on võimalik alustada julgeolekuvastutuse üleandmist, siis kindlasti saab juba konkreetsemalt käsitleda seda, kas Eesti kontingenti Afganistanis on võimalik vähendada. Mina oleksin väga ettevaatlik kõikvõimalike tähtaegade ütlemisel. Me teame, et rahvusvaheliselt on fikseeritud selline perspektiiv, et aastaks 2014 võiks olla võimalik julgeolekuvastutuse üleandmine kogu Afganistanis. Mis tempos ja kuidas selles ajaraamis on võimalik liikuda Afganistani eri provintsides julgeolekuvastutuse üleandmisel, see sõltub väga selgelt nendes piirkondades valitsevast olukorrast. Kindlasti ei ole mitte mingisugust mõtet pärast missiooni tekitada olukorda, kus Afganistanis jääb alles oht rahvusvahelisele üldsusele ennekõike terrorismi näol. Nii sõjalise kui ka tsiviilse panustamise peamine mõte on see, et Afganistan saaks iseendaga hakkama ega kujutaks teistele riikidele ohtu.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud välisminister Urmas Paet! Ma tänan teid selle eest, et te oma kõnega panite juurde veel ühe kivikese sellesse monumenti, mille oma elutööga püstitas Ernst Jaakson, mees, kes oli 75 aastat diplomaatilises teenistuses. See on ikka harukordne rekord. Teatavasti oli Ernst Jaakson 15-aastane noormees, kui ta koolipoisina Eesti saatkonda Riias sisse astus ja tööd küsis. Tema käest päriti, milliseid keeli poiss oskab, ja poiss ütles, et saksa, vene, läti ja eesti keelt. Sellest saadik Tallmeistrile piisas. Ta ütles, et tulgu Jaakson homme tööle, hakkab ajaleheväljalõikeid koguma. Nii see fenomenaalne karjäär algas. Kui täna mõnesse Eesti saatkonda või konsulaati astuks sisse 15-aastane noormees või neiu, kas ta saaks tööd ja võiks alustada oma diplomaatilist karjääri?

Mulle meeldiks väga, et oleks nii, et saadik, kes töötab selles saatkonnas, on nii avarapilguline ja perspektiivitundega, et tunneb ära andeka noormehe või neiu ja pakub talle näiteks jõukohast praktikat. Ma pean seda väga oluliseks, et noorte inimeste annet, mis on ilmnenud suhteliselt vara, ka ära kasutataks, mitte ei suhtutaks sellistesse ettepanekutesse formaalselt.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea välisminister! Lähen, kui võib, inimõiguste teema juurde. Inimõiguste valdkonnas on praegu päris põnevad ajad. See puudutab ka iga inimest Eestis. Nimelt toimub arutelu selle ümber, kuidas Strasbourgis paiknev Euroopa Inimõiguste Kohus ja Luxembourgis asuv Euroopa Ühenduste Kohus hakkavad koostööd tegema. Mind huvitab nii välisministri kui ka Välisministeeriumi seisukoht, kuna liikmesriigid seda teemat praegu tõsiselt analüüsivad. Mida te arvate, kas Strasbourgi kohus jääb tulevikus peamiseks kohaks, kus inimõiguste küsimusi arutatakse, mis tähendab, et tal hakkab inimõiguste valdkonnas olema otsustusõigus Euroopa Liidu otsuste üle?

Lühidalt öeldes: jah, see suund võiks selline olla. Euroopa Inimõiguste Kohtu jõudlust tuleb suurendada. Seetõttu on mul hea meel, et eelmisel aastal jõustus lõppude lõpuks 14. protokoll selle kohtu töö reguleerimisel. See võiks kiirendada lahenduste saamist ja inimõiguste kohtu tööd. See kohus on aasta-aastalt muutunud järjest populaarsemaks. Kui võrrelda selle aasta algust eelmise aasta algusega, siis selle kohtu menetluses oli peaaegu kolmandiku võrra rohkem kaasusi või avaldusi kui aasta tagasi. Nii et paratamatult tekib probleem, et kui kohtuasjade menetlus ja lahenduste saamine Euroopa Inimõiguste Kohtus venivad väga pikale, siis see hakkab töötama vastu mõttele, miks see kohus omal ajal loodi. On olemas kõikvõimalikud olulised tegevused, mis on mõeldud selleks, et inimesed saaksid oma küsimustele võimalikult kiiresti selged lahendused. Sellel positsioonil me oleme. Kindlasti oleks ka Euroopa õigusruumi selguse huvides see, nagu te kirjeldasite, et selle kohtu otsused läheksid väga selgelt Euroopa õigusloome ja õigusruumi praktikasse.

Küsimuseks on sõna Rein Ratasel. Palun!

Tänan, proua juhataja! Auväärt härra välisminister! Teie ettekandest nähtus, et meie välispoliitikas on küllaltki arvestataval kohal majanduslike sidemete sektor. Te andsite mitu üldistatud hinnangut meie väliskaubanduslikele võimalustele ja ka olemasolevatele väljunditele. Palun öelge, kui palju on teie juhitav Välisministeerium algatanud või ka ise korraldanud Eestile vajalikke turu-uuringuid just arenevate turgude kohta (nt Hiina, Venemaa, India, Brasiilia ja teisedki). Olen rääkinud.

Aitäh küsimuse eest! Eestis nagu igas hästi korraldatud riigis on sisemine tööjaotus eri organisatsioonide ja ametiasutuste vahel. Mis puudutab konkreetseid, puhtalt majanduslikke ja turuga seotud uuringuid sihtmaades, siis sellega tegelevad Eestis ennekõike Ettevõtluse Arendamise SA ja kaubandus-tööstuskoda. Sellisel puhul on meie roll aidata ettevõtjatel saada vastust väga konkreetsetele küsimustele ja päringutele, mis puudutavad ühte või teist riiki, nende väga konkreetsetele küsimustele selles riigis valitsevate olude kohta. Üldised sihtturu-uuringud on nende organisatsioonide pädevuses, mida ma nimetasin.

Andres Herkel, palun!

Aitäh! Austatud välisminister! Kas Välisministeerium on valmis järgima väärtuspõhist välispoliitikat ka dalai-laama võimaliku visiidi puhul Eestisse? Varem ei ole seda kahjuks tehtud. Ja veel väärtuste ja demokraatia kohta. Te nimetasite, et üks idapartner on selge murelaps, see on Valgevene. Ma olen sellega nõus. Kuid nimetatud riikide hulgas on kas või The Economisti demokraatia indeksi järgi riike, mille reiting on veelgi madalam, näiteks Aserbaidžaan. Valgevenest ei ole päris aus ka rääkida, kui me ei räägi selle kõrval Venemaast. Minu küsimus on: mida Eesti üldse peale hakkab, kuidas me reageerime sellele globaalsele demokraatlike väärtuste tagasilangusele? Ega me ometi ei tee mingeid niisuguseid väljavõtteid, et räägime Valgevenest, kuna see on kuidagi ohutu, aga mingitest välispoliitiliselt olulisematest riikidest eelistame vaikida?

Nii see ei ole. Ka selles kõnes oli näiteks sellesama viisadialoogi kontekstis väga selgelt öeldud, millise Venemaaga meie arvates saaks Euroopa Liidul viisavabadus tulla. See on Venemaa, kes järgib demokraatlikke põhimõtteid, õigusriikluse põhimõtteid ja inimõigusi. Nii et minu vastus teile on: jah, loomulikult peab Eesti väärtusi, inimõigusi ja õigusriiklust rahvusvahelistes suhetes väga oluliseks elemendiks. Kui idapartneritest rääkida, siis, loomulikult, muresid nende arengutega on ju igas idapartnerluse sihtriigis. Lihtsalt kui vaadata detsembri lõpu sündmusi, siis, jah, Valgevenes on need probleemid eriti teravad ja aktuaalsed, aga ka teie nimetatud riik ja teised idapartnerluse sihtriigid ei ole kindlasti veel sellises seisus, et Euroopa Liit võiks nõustamistöö ning koostöö inimõiguste ja õigusriigi alal lõppenuks lugeda.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Austatud välisminister! Mina puudutan viisavabaduse läbirääkimisi Venemaaga. On teada, et Eesti oli esirinnas koos nende riikidega, kes otsemaid reageerisid, kui toimus invasioon Gruusiasse. Teame ka seda, et tegelikult pretsedenditult viibivad Vene väed siiamaani Gruusia territooriumil, ja asi oleks ilmselt veelgi hullem, kui seal poleks Euroopa Liidu vaatlusmissioone. Minu küsimus on: kui hästi Euroopa Liit teadvustab seda Gruusia aspekti läbirääkimistel, mis käsitlevad Venemaa taotletavat viisavabadust, millised võivad olla need hoovad ja millised on siin Eesti antavad nõuanded?

Aitäh! Ma palun vabandust! Andres Herkelile jäi vastamata üks osa küsimusest, mis puudutas dalai-laama võimalikku Eestisse tulekut. Dalai-laama Eestisse tulekul ja tema vastuvõtmisel tuleb saavutada selline tulem, et see oleks maksimaalselt hea sellessamas inimõiguste ning väärtuste kontekstis nendele püüdlustele, mis Euroopa Liidul inimõiguste dialoogis on Hiinaga, sealhulgas see, et nendel kohtumistel oleks lisaväärtus inimõiguste ja väärtuspõhise lähenemise kontekstis. Milline täpselt hakkab olema kohtumiste kalender, kes ja kus peaks kohtuma dalai-laamaga, kui ta sellel aastal Eestit peaks külastama, sellele on natuke vara vastata, kuna meil on vahepeal teatavasti Riigikogu valimised, mis ka teatud tulemusi kujundavad. Aga igal juhul peaks selle võimaliku visiidi tulemus olema niisugune, et selle visiidi käigus tekib selles valdkonnas, mis puudutab inimõigusi ja õigusriiki, lisaväärtus ega teki tagasilööke Eestile, et me saaksime selles valdkonnas häälekad olla ka tulevikus (pidades silmas näiteks meie kandideerimist ÜRO Inimõiguste Nõukokku alates 2012), et valdkond tervikuna, mis on seotud inimõiguste ja õigusriigiga, saaks meie jaoks olla rahvusvahelises plaanis samal või veel paremal tasemel.
Mis puudutab Gruusia teemat, siis, jah, selgelt on ka olukorda Gruusias käsitletud ja käsitletakse edasi viisadialoogi kontekstis, ennekõike arvestades seda, et oleks poliitiliselt ebaloogiline, kui näiteks viisavabadus Venemaaga peaks tekkima enne, kui see on tekkinud Euroopa Liidule ka struktuuriliselt lähemate riikidega, kes osalevad idapartnerluse programmis.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tahan tänada väga hea ja ülevaatliku kõne eest! Tõepoolest, eelmisel aastal oli meie välissuhtlus väga aktiivne ja see on kindlasti väga vajalik sellise väikeriigi jaoks nagu Eesti. Aga ma oleksin oodanud sellest kõnest võib-olla pisut ettevaatavat käsitlust. Käsitlust ka nendest päris tõsistest ohtudest, mis mitte ainult Eesti kontekstis, aga maailmas ka meie partnerite kontekstis praegu olemas on, olgu selleks siis surve vabale maailmale, demokraatlikele riikidele või maailma majanduses toimuv. Aga täna on sul üks küllaltki huvitav kohtumine Venemaa endise peaministri Mihhail Kasjanoviga. Võib-olla sa natuke räägid meile, millised on need lähtekohad, millest sa sellel kohtumisel lähtud, ja mida sina kui Euroopa Liidu üks välisminister koostöös oma partneritega teed selleks, et saavutada eesmärke, millest sa enne viisavabaduse kontekstis rääkisid.

Aitäh! Kõne siiski peegeldas ka võimalikke arenguid nii sel aastal kui ka järgmistel aastatel julgeolekuvaldkonnas, ka majandusvaldkonnas. Mis puudutab Venemaa ekspeaministri Kasjanovi visiiti, siis, muidugi, minu huvi on sellel kohtumisel ka kuulata tema nägemust, tema visiooni sellest, millised on praegu arengud Venemaal ja milliseks need võiksid kujuneda. Nii et ka kuulamisoskus on, ma arvan, üpris oluline. Meie positsioonides selles mõttes ei ole midagi uut. Arengud õigusriikluses, sõnavabaduses – see on see, mida me oluliseks peame. Selle sõnumi ma kavatsen härra Kasjanovile veel kord edastada. Viimati olid Euroopa Liidu ja Venemaa suhted jutuks peaaegu poolteist nädalat tagasi, eelmisel esmaspäeval, Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel, kus käsitleti ka Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid. Sellel kohtumisel ma tõstatasin needsamad teemad, mis puudutavad sellesama viisadialoogi kontekstis õigusriikluse ja inimõiguste arengut. Meie roll saabki olla ka see, et teinekord selliseid ebamugavaid küsimusi, millest võib-olla alati kõik ei taha rääkida, siiski tõstatada, mõttekaaslasi leida ja otsida, et põhimõttelised arusaamad, väärtused ja printsiibid ei jääks väga pragmaatilise lähenemise varju.

Küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kas suhete arendamisel Gruusia ja Venemaa vahel kehtib praegu mingisugune pikaaegsem tegevuskava koos ajakavaga ja kuidas kulgeb selle täitmine? Kas Eesti saaks olla rohkem kasuks nende suhete parandamise kiirendamisel?

Kui te peate silmas Venemaa ja Gruusia suhteid, siis eks rahvusvaheline kogukond, sealhulgas Euroopa Liit, kelle liige me oleme, sooviks näha, et need suhted normaliseeruksid ja taastuksid. Samas on selle kõrval, kohal, all ja ümber ikkagi väga selge Gruusia territoriaalse terviklikkuse järgimise printsiip. Territoriaalse terviklikkuse taastamise suunas tuleb lõppude lõpuks uuesti liikuma hakata. Meie igapäevane tegevus koostöös Gruusiaga, kõikvõimalikud arengukoostööprojektid ja muu koostöö, on suunatud sellele, et ka kõik Gruusias endas tehtud reformid kinnistuksid, mis lubaks öelda, et Gruusia on õigusriik, demokraatlik riik, kus kõik need printsiibid on selgelt kinnistunud. Kindlasti ka selline ühiskond aitab kaasa naabritega tekkinud küsimuste lahendamisele, sest mida vähem võimalikke nõrkusi on näiteks Gruusia enda ühiskonnas, seda tugevamad on tema positsioonid rahvusvahelises keskkonnas, rahvusvahelises kontekstis nende suurte probleemide lahendamisel, mis on Venemaaga.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud välisminister! 2. veebruaril tähistasime Tartu rahu aastapäeva. Tartu rahu lepinguga pandi paika Eesti riigipiir. Aga praegu on nii, et üks kolmandik Setumaast ehk Saaremaa-suurune tükk on Setumaast amputeeritud ja asub teisel pool kontrolljoont ehk majanduspiiri. Kas setudel on veel kunagi lootust, et amputeeritud iidsed Setumaa alad saaksid tagasi siiratud ja Eesti riik peaks pühaks Tartu rahulepingut? Kas euromündil on riigipiir või kontrolljoon?

Seesama saal siin, küll eelmise koosseisu ajal, ratifitseeris Eesti ja Venemaa vahel 2005. aastal sõlmitud piirilepingud, merepiiri- ja maismaapiirilepingu, kus on sätestatud ka Eesti riigipiir. Ehk Eesti parlament on sellisele piirjoone kulgemisele oma toetuse andnud. Ka president kuulutas parlamendi ratifitseeritud piirilepped välja. See ongi vastus teie küsimusele: seesama kogu siin on kinnitanud Eesti ja Venemaa vahel kümme aastat peetud piirikõnelused ja ratifitseerinud sõlmitud piirilepped.

Küsimuseks saab sõna Imre Sooäär. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Üsna mitmel valimiseelsel debatil ja kohtumisel olen kogenud, et üks erakond levitab väga jõhkralt moonutatud arvamust meie arengukoostöö ja välisabi kohta. Oma ettekandes ütlesite, et aastaks 2015 püüame jõuda vähemalt 0,17%-ni SKT-st. Kas te saate väga lühidalt selgitada, milline see olukord tegelikult on ja kus me Euroopa kolleegidega võrreldes umbes asume?

Sellel aastal on suhe rahvuslikku koguprodukti ilmselt 0,11%. See puudutab meie eraldisi arengukoostöösse ja humanitaarabisse. Selle näitajaga me oleme Euroopa Liidu uute liikmesriikide seas alla keskmise ehk seal lõpupoole. Samas, majanduskriis lõi need näitajad alla peaaegu kõigil maailma riikidel, sealhulgas uutel Euroopa Liidu liikmetel, aga see ei ole mingi vabandus. On olemas rahvusvahelised kokkulepped ja kohustused. Eesti väärika ja lugupeetud riigina loomulikult soovib neid kokkuleppeid täita. Kuigi, kui vaadata meie n-ö raha kulutamist arengukoostöös seni ja viimastel aastatel, siis julgen väita, et hoolimata suhteliselt vähesest rahast oleme suutnud seda päris hästi sihtida, nii et tulemus ja mõju on vist suuremgi, kui võiks eeldada ainult rahanumbrit vaadates.

Küsimuseks annan sõna Ene Ergmale. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud välisminister! Suur tänu selle ettekande eest! Sa rääkisid väga huvitavalt, kui paljude asjadega tegeleb Välisministeerium, kuid alati on vaja teada ka seda, millised on prioriteedid. Sa oled olnud pikka aega välisminister. Varsti tulevad valimised. Milliseid, ütleme, kolme prioriteeti sa näed, millele peaks Eesti välispoliitika järgmise nelja aasta jooksul palju tõsisemalt fookustama?

Aitäh! Ma ei saa öelda, et palju tõsisemalt, aga kui sa soovid märksõnu, siis ennekõike just lähiaastatel, kui me soovime lõplikult tulla välja majanduskriisist ning maksimaalselt võimendada eurotsooniga ja OECD-ga liitumise positiivset mõju ja kuvandit, võiksid need prioriteedid olla järgmised. Esiteks, väliskaubandus, sellele kaasaaitamine. Julgeolekuteema oli prioriteet ning see jääb prioriteediks. Me võime ju nüüd öelda, et Eesti julgeolekukeskkond ei ole kunagi olnud nii kindel, kui see praegu on, meie valmisolek, võimekus ja vahendid ei ole varem sellised olnud. Aga samas, paraku teame ka, et maailma julgeolekukeskkond võib muutuda väga kiiresti ja alati mitte soodsas suunas. Nii et valmisolek pidevalt ennetada julgeolekukeskkonna muutusi maailmas ja neile reageerida võiks olla teema nr 2. Kolmandana on väga raske midagi eraldi välja tuua, võib-olla see, mis puudutab inimõiguste temaatikat, sealhulgas naiste õiguste temaatikat. Meie positsioon siin, et liikuda edasi juba saavutatu najal, on viimasel paaril aastal väga selgelt muutunud olulisemaks ka rahvusvahelises plaanis. Siit saab leida seoseid arengukoostööga. Sama teema on seotud meie kandideerimisega näiteks ÜRO Inimõiguste Nõukokku.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud välisminister! Jätkan kolleeg Nikolai Põdramäe algatatud teemal. Me kõik teame, et eelmine Riigikogu koosseis ratifitseeris piirilepingu Eesti ja Venemaa vahel. See leping teatavasti sõlmiti peaaegu tingimusteta praeguse kontrolljoone põhjal. Vene pool, nagu me teame, lepingut ei ratifitseerinud. Enamgi veel, ta võttis sellelt tagasi ka oma allkirja. Mida te arvate, kas Eesti väärika riigina, nagu te väljendasite, ei peaks tegema sama ehk, teisiti öeldes, andma selgelt märku, et kui piirilepingust rääkida, siis peaksime alustama Venemaaga uusi läbirääkimisi?

Ma arvan, et rahvusvahelise õiguse kontekstis ei ole allkirja lepingult tagasivõtmine (ei toiming ega termin) midagi sellist, mida nüüdisaegne tsiviliseeritud maailm tunneks. Minu soovitus Eesti parlamendi järgmisele koosseisule ei ole kindlasti toimetada samade vahenditega, nagu Venemaa seda tegi. Iseenesest ei ole allkirja tagasivõtmine juba sõlmitud lepingult tsiviliseeritud rahvusvahelises õiguses praktika või nähtus, mida peaks kuidagi heaks kiitma. Mis puudutab seda, kuidas edasi minna, siis ma arvan, et kuna Eesti pool ei olnud see, kes juba sõlmitud lepingutega hakkas mängima ja trikke tegema, siis ma arvan, et meil ei ole põhjust kuhugi väga rutata. Oluline on, et praktilises elus piir töötab, siin probleeme ei ole. Me teame, et Euroopa riikide vahel on umbes 30 piirilõiku, mille kohta ei ole mitte mingisuguseid kirjalikke leppeid. Hoolimata sellest need piirid töötavad. Enamgi veel, need riigid on rõõmsalt koos Schengeni ruumis. Lepingute puudumine ei ole takistanud väga tihedat ja usalduslikku julgeolekualast koostööd näiteks Schengeni ruumis, seal, kus piirilepped puuduvad. Eesti peaks olema kindlasti alati avatud arutama kõikvõimalikke küsimusi ja ettepanekuid. Aga arvestades seda, milliseid samme on Eesti astunud, ma ei arva praegu, et meie peaksime siin suurt initsiatiivi ilmutama.

Marek Strandberg, palun!

Hea juhataja! Hea välisminister! Teil on olnud briljantne võimalus, Eesti välisministrite pikas ajaloos vist unikaalne võimalus, olla kogu valimisperioodi jooksul Eesti välispoliitika üks olulisemaid kujundajaid. Minu tagasihoidlik küsimus on seotud sellega, milline on selle briljantse võimaluse kroonijuveel ehk mis on see välispoliitiline saavutus, mida sellise unikaalse mandaadiga on Eesti saavutanud. Kriitiline pool sellest küsimusest on seotud asjaoluga, et praegu on Eesti kui välispoliitiliselt küllaltki pingeliselt elava riigi positsioon Euroopa Liidu moodustatava välisteenistuse kontekstis küllalt kesine.

Aitäh! Ma arvan, et viimase nelja aasta üks kõige olulisem tulem ongi tegelikult see, et Eesti välispoliitikal on nüüd kasutada, ma arvan, sisuliselt kõik instrumendid, mida me oleksime võinud aastaid tagasi välja mõelda. Viimasest nelja-aastasest perioodist võib välja tuua näiteks sellesama liikmesuse saavutamise OECD-s. See on vaieldamatult organisatsioon, kuhu ei ole võimalik lihtsalt astuda, vaid kuhu ikkagi kutsutakse neid riike ja ühiskondi, kes saavad endaga hästi hakkama ja kellel on midagi jagada ka muule maailmale. Samuti on olulised eurotsooni astumise ja IT-agentuuri saavutamise kampaaniad ja selgitamised. Ma arvan, et märgiliselt väga tähtis sündmus on see, et eelmisel aastal õnnestus meil Tallinnas korraldada NATO välisministrite kohtumine (tööd selleks tehti juba mõni aasta varem), kusjuures mitte lihtsalt kohtumine kui selline, vaid väga tõsise päevakorraga ehk suur ja sisuline arutelu sellesama NATO järgmise kümne aasta tuleviku ehk strateegilise kontseptsiooni üle. Oluline on ka meie panustamine NATO strateegilisse kontseptsiooni, kusjuures Eestil oli väga avatud ja aktiivselt tugev positsioon ning meie ettepanekud said kõik kontseptsiooni kirja. Need olid mõned näited. Ma arvan, et ka rahvusvaheliselt on Eesti positsioon praegu päris tugev, aga nagu ma ütlesin, see ei tähenda seda, et n-ö ajalugu on lõppenud, sest rahvusvaheline keskkond, sealhulgas julgeolekukeskkond, on praeguses maailmas väga kiires muutumises ja sellega tuleb edasi tegelda. Mis puudutab Euroopa Liidu välisteenistust, siis selle formeerimine ei ole kaugeltki veel lõppenud. Võtab päris palju aega, enne kui võiks öelda, et esimene rotatsiooniperiood on lõpetatud ja esimese ringi kohad täidetud. Meie nii avalikum kui ka varjatum tegevus selleks, et Eesti või eesti soost diplomaadid saaksid selles organisatsioonis jõukohaseid kohti, kindlasti jätkub. Nii et me tegeleme sellega edasi, kuigi väga raske on vaielda selle põhimõtte vastu, et kõik ametikohad Euroopa Liidu välisteenistuses tuleb täita puhtalt isiklike professionaalsete oskuste alusel ehk kõikidele kohtadele on konkursid ja väga paljudele kohtadele on need konkursid väga tihedad. Õnneks on Euroopas väga palju häid professionaalseid diplomaate.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Mõni aeg tagasi andis Venemaa president määruse, mis kehtestas välismaalastele maa müügi keelu piirilähedastel aladel. Teil on ilmselt olnud üsna palju aega, et sellega põhjalikumalt tutvuda. See huvitab väga paljusid Eesti inimesi. Kas te seletaksite, mida see tähendab nendele Eesti kodanikele, kellel juba on maatükk sellistes piirkondades, ja mida see tähendab, kui vaadata tulevasi võimalikke tehinguid?

Me oleme palunud Vene poolelt selle korralduse tõlgendust ja seletust. Vene poole selgitus on olnud see, et mitte midagi ei muutu võrreldes 2001. aastaga, kui Venemaal võeti vastu vastav seadus. Presidendi korraldus seletab seda lihtsalt lahti. See tähendab Vene poole tõlgenduse ja seletuste kohaselt, et see ei puuduta neid Eesti kodanikke, kellel on vara nendel aladel, mis selle korralduse alla käivad. Jah, uusi soetusi ei ole seal võimalik teha, aga olemasolevat olukorda ei muudeta. See on olnud Vene poole selgitus.

Küsimuseks annan sõna Sven Mikserile. Palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Vastates proua Ergma küsimusele te ütlesite, et rahvusvaheline julgeolekukeskkond võib muutuda väga kiiresti. See on kindlasti nii. Samal ajal on ka pikaajalisemad protsessid, mis on jälgitavad. Piltlikult öeldes: kui vulkaanipurse ja tuhapilv võivad kliimat muuta väga kiiresti, siis on olemas pikaajalisemad protsessid, näiteks kliima soojenemine inimtegevuse tulemusena, mille üle võib muidugi vaielda. Te ütlesite õigesti, et seistes uue parlamenditsükli lävel on Eesti n-ö tööriistakast julgeolekukeskkonna muutustega toimetulemiseks kõigi aegade parim. Aga kui te peaksite kirjeldama pikaajalisi julgeolekukeskkonna muutusi, trende, mis meid ümbritsevas maailmas on, siis kuidas te neid iseloomustaksite ja milliseid suurimaid raskusi te eeloleva nelja aasta jooksul näete?

Üks ja üldine ning päris muret tekitav trend on see, et hoolimata läänemaailma, võib isegi öelda, aastakümneid kestnud püüdlustest, on tegelikult meie mõttes demokraatlike õigusriikide vöönd maailmas laienenud väga visalt, kui mitte öelda, et see pole üldse laienenud. Me näeme, et paljuski teistsuguseid väärtusi hindavate riikide koostöö on sootuks tugevnenud. Me näeme seda näiteks ÜRO kontekstis, kus suur osa muust maailmast käitub väga ühtsena. Kindlasti on see sellise keskkonna kujundamisel üks protsesse, mis, ma arvan, jätkub ja millele peab tähelepanu pöörama. Me oleme näinud protsesse, mis toimuvad Põhja-Kaukaasias, Põhja-Aafrikas, laiemalt Lähis-Idas. Nende väljendust me oleme viimastel nädalatel näinud Egiptuses, aga ka teistes piirkonna riikides. Nende teatavas mõttes lõpetatust me oleme näinud viimasel paaril aastal demokraatlike või enam-vähem demokraatlike valimiste tulemusel Palestiinas Gaza sektoris seoses Hamasi võimuletulekuga, Liibanonis seoses Hezbollah' tugeva positsiooniga sealses valitsuses. Me oleme näinud, et ka Iraagis ei ole pärast n-ö demokraatlikke valimisi peaaegu aasta suudetud luua stabiilset valitsust. Ehk on toimunud kõikvõimaliku äärmusluse, nii religioossel põhjal äärmusluse kui ka sellega seotud poliitilise äärmusluse oluline esiletung. Igasugune äärmuslus ühes servas tekitab ju vastureaktsiooni, äärmuslust, teises servas. Me oleme näinud viimastel aegadel Euroopas, kuidas riikides, kus traditsiooniliselt poliitikas ei olnud äärmuslusele kohta või väljundit parlamendis, on viimastel valimistel need jõud oma koha leidnud ja mitte kehva koha. Üheks ohuks rahvusvahelisele julgeolekukeskkonnale ma pean tendentsi, et äärmuslused muutuvad jõulisemaks ja populaarsemaks. Lähinaabrite puhul on meile olulised Venemaa presidendi valimised aastal 2012, see, millised jõujooned sellega seoses liiguvad. Kui veel lähinaabreid vaadata, siis olulised on needsamad arengud Ukrainas ja Valgevenes. Tähtis on see, kas ja kuidas asutakse lahendama konflikte (neist osa on külmunud ja osa mitte nii väga külmunud) endise Nõukogude Liidu aladel. Silmas tuleb pidada tuumarelvaga seonduvaid küsimusi. Näiteks arengud Põhja-Koreas ja Iraanis, mis on seotud tuumarelvaga, tuumariik Pakistani olukord ja võimalik ebastabiilsuse jätkumine. Nii et probleeme, mis võivad üle kasvada ka suurteks, paraku jagub.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid ettekande ja arutelu eest! Palun Riigikogu kõnetooli ettekannet pidama väliskomisjoni esimehe Sven Mikseri!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Külalised! Tänane välispoliitika arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimusena on Riigikogu selle koosseisu viimane. Sel puhul on kindlasti paslik eelnenud aastale tagasivaatamise kõrval põgusalt analüüsida kogu lõppeva parlamenditsükli olulisemaid välispoliitilisi teemasid, samuti trende, ning üritada aimata seda, millised ülesanded võiksid meid ees oodata eelseisva nelja aasta jooksul.
On tõsi, et Eesti edusammud olulistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja koostöövormidesse lõimumisel on viimase aastakümne jooksul olnud sedavõrd edukad, et teinekord on olnud raske hoiduda langemast "ajaloo lõpu" eufooriasse. Nii enam kui kuue aasta eest, mil Eesti liitus Euroopa Liidu ja NATO-ga, kui ka nüüd, mil saavutasime liikmestaatuse eurotsoonis ja OECD-s, oleme kohati tabanud end tundelt, et Eesti on lõpuks ometi kohale jõudnud, et lõpuks ometi võime end tunda lõplikult kindla ning turvalisena.
Maailmapoliitika karm reaalsus on meid aga alati kiiresti unest üles raputanud ja aidanud mõista, et väikeriigi julgeolek on nagu jalgratas: kui pedaalimise lõpetad, siis vajub see veidi aja pärast külili. Nii ei saa me tänagi "põlve sirgeks lasta" ja oodata, et turvaline tulevik ise meie juurde tuleks.
Kuigi meie riigi strateegiline suund ega geopoliitiline asend ei ole nelja aastaga muutunud, on muutused väliskeskkonnas ja uute ohutegurite esilekerkimine märgatavalt kohendanud Eesti välis- ja julgeolekuliste prioriteetide nimistut ning järjestust.
Millised need uued teemad siis on?
Esiteks, energiajulgeolek ja varustuskindlus, mis ei ole muutunud mitte üksnes Eesti välispoliitika, vaid kogu maailma rahvusvaheliste suhete üheks võtmeküsimuseks. Eesti seisukohalt on siin oluline nii Euroopa riikide omavaheline poliitiline solidaarsus ja Euroopa Liidu siseste energiaühenduste arendamine kui ka see, milliseks kujuneb kogu Euroopa energeetiline sõltuvus muu maailma nafta- ja gaasitarnijatest.
Teine uus võtmeteema on küberjulgeolek, mis just Eestit 2007. aasta kevadel tabanud rünnete tõttu kerkis kiiresti globaalse julgeolekuagenda tippu ja on seal püsinud tänini. Eestis paikneva NATO küberkaitse oivakeskuse akrediteerimine ja Eesti valimine loodava Euroopa Liidu IT-agentuuri asukohamaaks aitavad meil kahtlemata tugevdada oma asjatundlikkust selles kasvava tähtsusega valdkonnas ja kinnistada kuvandit Eestist kui kõrgelt arenenud e-riigist. Siiski ei tohi me kauaks loorberitele puhkama jääda, sest lisaks avalike e-teenuste ja elutähtsa infrastruktuuri kaitse meetmetele tuleb jätkuvalt tähelepanu pöörata ka küberjulgeolekut käsitlevate rahvusvaheliste tavade ja lepete loomisele ning juurutamisele. Eesti on siingi olnud aktiivne, ent päriselt saame oma tublidust hinnata alles tagantjärele, tulemuste järgi.
Head kolleegid! Kui terroristide juhitud lennukid 2001. aasta septembrihommikul Maailma Kaubanduskeskuse tornidesse lendasid, siis arvasid paljud, et siitpeale on konventsionaalsed julgeolekuohud asendunud uute, globaalsetest terrorivõrgustikest lähtuvate ohtudega. Kui küberterroristid ründasid 2007. aasta kevadel Eesti ametiasutuste ja ettevõtete veebisaite, siis räägiti, et siitpeale peetakse sõdu üksnes internetis. Paraku on aga nii, et uued ohud ei asenda kunagi varasemaid täielikult, vaid üksnes täiendavad neid. See aga omakorda tähendab, et oma riikliku julgeoleku kindlustamiseks peame olema valmis uute ohtude tõrjumiseks, kuid ei tohi samas unustada traditsioonilisi ohte.
See äratundmine saabus meie jaoks karmi selgusega 2008. aasta hilissuvel, mil Venemaa väed ründasid Gruusiat, vallutades olulise osa selle suveräänse riigi rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumist. Tänu rahvusvahelise üldsuse reaktsioonile oli agressor oma püüdlustes vaid osaliselt edukas: Gruusia valitud võimu ei õnnestunud kukutada ning Vene vägede kontrolli alla langenud separatistlike regioonide iseseisvusdeklaratsioonidele ei järgnenud siis ega ole järgnenud tänini sisuliselt mingit rahvusvahelist tunnustust. Samas on Gruusia lootus liituda euroatlantilise julgeolekukogukonnaga nihkunud määramatusse tulevikku, Venemaa ei ole endale vaherahuleppega võetud kohustusi tänini täitnud ja augustisõjas vallutatud alad on endiselt okupeeriva riigi kontrolli all.
Eesti riik ja Riigikogu on olnud oma suhtumises konkreetsed ja resoluutsed. Meie seisukohad leidsid kajastust kahes Riigikogu avalduses, milles öeldakse muu hulgas ühemõtteliselt, et rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiiride muutmist sõjalise jõu abil ei ole võimalik aktsepteerida, okupeeritud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on jätkuvalt Gruusia riigi osad ja uusi "fakte maa peal" ning muutunud status quo’d ei tohi kunagi põlistada.
Head kolleegid! Seda, et uute ohtude tõrjumise kõrval ei tohi unustada traditsioonilisi, kinnitas oma 2010. aasta lõpul Lissaboni tippkohtumisel vastu võetud strateegilises kontseptsioonis ka NATO. NATO uus strateegiline alusdokument kinnitas Washingtoni leppe ühiskaitseartikli keskset tähendust alliansi toimimises ja andis suunise selle artikli sisustamiseks kõiki liikmesriike hõlmavate kaitseplaanide väljaarendamise näol.
Aga mõistagi ei saa Eesti huvid NATO-liitlasena piirduda vaid ühiskaitseartikli ning NATO ja Venemaa suhetega. On vältimatult vajalik, et me suudaksime sõnastada oma huvid ja ootused ka selliste Eesti jaoks seni kaugete, alliansi ees seisvate küsimuste kohta nagu raketikaitse ja Euroopas paiknevate taktikaliste tuumarelvade tulevik. Need on poliitilised küsimused, mida ei saa jätta üksnes ekspertide, ametnike ja diplomaatide töömaaks.
Eesti kui liitlasriigi üks raskeim ja olulisim ülesanne on paljude aastate jooksul olnud osalemine Afganistani stabiliseerimise operatsioonil. Saates oma kaitseväelased Lõuna-Afganistani Helmandi provintsi, mis on kahtlusteta üks keerukama julgeolekuolukorraga provintse riigis, oleme näidanud end kindlameelse ja usaldusväärse liitlasena, aga oleme pidanud kandma ka valusaid kaotusi.
Olgu siinkohal selgelt öeldud, et ehkki Eesti kaitseväelased on välismissioonile siirdudes langetanud teadliku valiku, on nad seda teinud vastusena Eesti riigi kutsele kaitsta, relv käes, Eesti julgeolekut ja riiklikke huve – just selliselt, nagu Eesti valitsus ja parlament on neid huve defineerinud. Meie kaitseväelased, kes iga päev oma elu ja tervise Eesti riiki teenides ohtu seavad, väärivad lisaks parimale varustusele ja väljaõppele ka meie tingimusteta toetust ning tunnustust.
Head kolleegid! Mitme liitlasriigi otsus oma väed Afganistanist välja tuua või nende seal viibimisele lõpptähtaeg seada on Eesti avalikkusegi pannud küsima, kui kauaks peaksid meie kaitseväelased Afganistani jääma. Olen veendunud, et välisvõitlejad ei peaks Afganistani jääma hetkegi kauemaks, kui on vältimatult vajalik. Ent olen samuti veendunud, et meie lahkumise tempot ei peaks määrama meie poliitiline kannatamatus, vaid see, kui kiiresti suudame luua eeldused, et Afganistan ise oma julgeolekujõudude ja tsiviilvõimudega suudaks võtta vastutuse riigi julgeoleku eest. Eesti otsus määratleda Afganistan ühena meie arengukoostöö olulistest sihtriikidest räägib sellest, et oleme mõistnud sõjalise ja tsiviiljulgeoleku jagamatust ka kodust kaugemates kriisipiirkondades.
On tõenäoline, et ka pärast meie kaitseväelaste põhikontingendi lahkumist peab Eesti veel pikka aega olema valmis panustama Afganistani julgeolekujõudude väljaõppesse ja osalema tsiviilülesehitustöös. Tsiviilmissioonide kasvava tähenduse kontekstis on oluline, et Riigikogu suudaks veel enne selle koosseisu töö lõppemist võtta seadusena vastu menetluses oleva rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osalemise seaduse eelnõu.
Head kolleegid! On positiivne, et Eesti on vaatamata oma väiksusele suutnud silma paista arengukoostööd väärtustava riigina. See on parandanud meie mainet ja lubanud meil valjemal häälel kaasa rääkida olulistes rahvusvahelistes koostöövormides.
Kindlasti peab Eesti järgmise parlamendikoosseisu tööaja jooksul suutma välja töötada meie arengukoostöö prioriteedid lisaks Afganistanile ka teiste enim abi vajavate riikide ja regioonide suhtes. Üks ülesanne siin on Eesti Aafrika-poliitika sõnastamine. See ei saa olla kuigi ambitsioonikas, ent asjatundlikkuse kasvatamine selle tohutu potentsiaali ja hiiglaslike probleemidega kontinendi suhtes on vältimatult vajalik, kas või selles kontekstis, et me peatselt pürgime ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks.
Eesti on kahtlemata teinud õigesti, panustades oma kasinaid arenguabivahendeid lisaks humanitaarabile ja ÜRO aastatuhande eesmärkide poole liikumisele ka sellesse, et aidata konsolideerida demokraatlikke reforme totalitarismi alt vabanenud riikides. Tee demokraatia ja õigusriikluse suunas ei ole alati sirge ega sile, aga see ei peaks meid heidutama demokraatlikke reformiprotsesse toetamast. Küll peaksime kindlasti loovalt mõtlema sellele, milline ikkagi peaks meie pakutav abi ja kogemus olema, selleks et saavutada võimalikult head tulemust.
Head kolleegid! Vaatamata sellele, et ülemaailmne majanduskriis tabas raskelt ka Eestit, peame suutma tõusta rohujuuretasandilt kõrgemale ja arutlema ka selle üle, milliseid muutusi on toonud ning toob edaspidi Teise maailmasõja järgse sügavaima majanduskriisi järellainetus, seda just rahvusvaheliste jõuvahekordade ja toimemehhanismide osas.
On positiivne, et koostöö G 20 formaadis ja ka eurotsooni riikide vahel on aidanud ennetada ohtu, et mõnd riiki tabanud finantsprobleemid kanduksid doominoefektina edasi teistesse riikidesse.
Võib kindlasti vaielda selle üle, kas euroalaga liitumine on Euroopa Liitu kuuluva Eesti jaoks välis-, sise- või rahanduspoliitiline samm. Küll on aga täiesti kindel, et tegu on sündmusega, mis suurendab meie majanduse stabiilsust ja jätkusuutlikkust ning kindlustab meie positsioone ja konkurentsivõimet rahvusvahelises kogukonnas.
Eesti on väike ja avatud majandusega riik, kelle edukus sõltub erakordselt suurel määral meie ettevõtete ekspordivõimest. Majanduskriis, mis viis langusesse meie eksporditurud, pani Riigikogu väliskomisjoni pikkade kuude vältel keskenduma just Eesti väliskaubanduspoliitikale. Ma usun, et meie töö on andnud ühe lisaimpulsi Eesti ettevõtete välisturgudele sisenemist toetavate organisatsioonide ja ametkondade koostöö parandamiseks. Majanduskriis, mis joonis alla uute kasvavate majanduste esiletõusu ja globaalsete jõujoonte muutumist, pani meid arutlema ka selle üle, milline peaks olema Eesti välismajanduspoliitika ambitsioon. Küsimuse kõrval, kas me peaksime oma lähiümbruse kõrval pilgud pöörama ka Hiinale või ehk hoopis Indiale, ei ole me päriselt selgeks vaielnud sedagi, kuidas peaksime neile olulistele turgudele sisenema: kas pürgima sinna, ettevõtjad esirinnas ja riik kannul, valmis vajaduse korral toetama, või ehk hoopis vastupidi.
Head kolleegid! Küsimus, kui ambitsioonikas ja laiahaardeline peaks olema Eesti välispoliitika, ei piirdu mõistagi üksnes välismajanduspoliitikaga. Majandusraskused on sundinud mitmeid meist suuremaid ja jõukamaid riike oma saatkondade võrku kärpima ja pannud ka meid küsima, kas uute, nn ühemehesaatkondade rajamine on ressursioptimaalne. Samas on näiteks käimasoleva Egiptuse kriisi valguses vahetu diplomaatilise kohaloleku tähtsust Kairos võimatu eitada.
Ühe lahendusena sellele dilemmale nähti nii Eestis kui ka mitmel pool mujal Euroopa Liidu ühtse välisteenistuse loomist. Paraku on selle algatuse sünnivalud ja institutsionaalne paikaloksutamine veninud oodatust pikemaks. Kas, millal ning mil määral võiks Euroopa Liidu välisteenistus korvata meie oma välisesinduste nappust, ei saa praegu veel kindlalt öelda.
Kahtlemata olid Eestil omad ootused ka Euroopa Liidu välisteenistuse mehitamise, eriti esindusjuhtide kohtade jaotuse osas. Muidugi on mõistetav, et hiljuti iseseisvunud riikide võime esitada rikkaliku välisteenistuse ja rahvusvahelise diplomaatia kogemusega kandidaate on ülimalt piiratud, ent Kesk- ja Ida-Euroopa alaesindatus ühise välisteenistuse tipus on siiski silmatorkav.
Tähtis ülesanne Eesti välispoliitika juhtidele on meie diplomaatide ja ametnike toetamine kandideerimisel Euroopa Liidu välisteenistusse ja teistesse olulistesse ametkondadesse. Vääriline esindatus euroliidu välispoliitika kujundamisel ja teostamisel kasvatab meie rahvusvahelist mõjukust ja annab meie diplomaatidele värsket motivatsiooni, mis oluliste riiklike vahe-eesmärkide saavutamise järel näib olevat mõnevõrra kõikuma löönud. Kui meie diplomaatias tekib staare ja talente, keda saame kord tulevikus kodumaale tagasi kutsuda, nagu teeme mõnel teisel elualal, siis annab see meie Välisministeeriumile kindlasti hindamatut lisandväärtust.
Head kolleegid! Üks välispoliitika aasta märksõna, mis balansseerib žanri mõttes tõsiste julgeolekuküsimuste ja meelelahutuse piiril, on Wikileaks. Maailma juhtiva suurriigi diplomaatilise kirjavahetuse massavalikustamine on tõstatanud mitu küsimust. Neist vahetuim on see, kas ja kuivõrd lekete fakt ja avalikustatud materjali sisu kahandavad Ameerika Ühendriikide rahvusvahelist usaldusväärsust ning kahjustavad Ühendriikide liitlaste positsioone strateegilistes regioonides.
Teine, mitte vähem tähtis küsimus on see, kuidas hakkavad riigid edaspidi hoidma, käitlema ja jagama tundlikku informatsiooni. Asjaolu, et üksikul lekitajal oli juurdepääs sedavõrd suurele hulgale salainfole, ei olnud õnnetu juhus. Salajase informatsiooni jagamise ja ristkasutamise plahvatuslik kasv tulenes ju otseselt äratundmisest, et 11. septembri sündmused 2001. aastal ja mitu terroritegu said võimalikuks asjaolu tõttu, et eri ametkonnad ei teinud oma käsutuses olevat teavet teistele julgeolekuasutustele teatavaks. Kui Wikileaksi skandaal sunnib valitsusi tundlikku teavet taas enam n-ö kappi lukustama, siis võivad sellel olla tõsised tagajärjed võitluses terrorismi ja rahvusvahelise kuritegevusega.
Head kolleegid! Rahvusvaheline poliitika suudab alati pakkuda ootamatusi ning olla tihti analüütikutest ja ennustajatest ees. Seda tõestavad ilmekalt sündmused Tuneesias, Egiptuses ja mujal Lähis-Idas, mis tänase arutelu ajal on endiselt n-ö breaking news.
Tulevaste arengute osas on mitu vastandlikku võimalust. Optimistliku stsenaariumi kohaselt võtavad aastakümneid despotismi all äganud rahvad kursi demokraatia suunas. Pessimistlikuma variandi puhul suudavad totalitaarsed valitsejad oma võimu hoida ja piirduda n-ö kosmeetiliste reformidega. Alarmistid pelgavad kogu Lähis-Ida libisemist islamiäärmuslastest radikaalide mõju alla. Ühegi eelmainitud stsenaariumi puhul ei saa aga midagi kindlat väita lääneriikide ja araabia maailma vaheliste poliitiliste suhete tuleviku kohta.
Eesti Välisministeeriumi vahetu ülesanne puhkenud kriisis on mõistagi tagada Hurghadas ja Sharm el-Sheikhis viibivate Eesti turistide turvaline naasmine, ent pikemas ajaperspektiivis võib neil sündmustel olla Eesti julgeolekule küll ehk kaudsem, ent sootuks suurem mõju. Näiteks võib lääneriikide ja araabia maade vaheliste suhete jahenemine oluliselt kasvatada teiste naftat ja gaasi eksportivate riikide ning regioonide mõjukust maailmapoliitikas.
Kui oleme lähiminevikust midagi õppinud, siis võime kindlalt ennustada, et ka eelolevad neli aastat toovad meie igapäevasesse kõnepruuki mõne olulise välis- ja julgeolekupoliitilise märksõna, millest meil täna aimugi ei ole.
Samas peame juba käivitunud pikaajaliste arengute põhjal olema valmis selleks, et meie olulised liitlased seisavad vastamisi oma globaalse mõjuvõimu vähenemise, kuhjuvate siseprobleemide ja kasvavate rahvusvaheliste kohustustega, mis võib mõjutada nende võimet reageerida meid ähvardavatele ohtudele.
Head kolleegid! Lõpetuseks lubage mul peatuda paaril olulisemal aspektil Riigikogu välissuhtlemises, mida järgmise koosseisu väliskomisjonil ja ka parlamendil tervikuna tasuks meeles pidada. Riigikogu välissuhtlus on nelja aasta jooksul olnud intensiivne ja ka efektiivne. Kuna Riigikogu välissuhtlemine on vägagi mitmetahuline, on väliskomisjoni koordineeriv roll ülimalt oluline. Senisest tõhusam koordineerimine on aidanud meil suuremate tagasilöökideta üle elada ka rahaliselt rasked ajad.
Ma pean positiivseks, et Riigikogu on võtnud konservatiivse ja vastutustundliku joone olemasolevate parlamentaarsete koostöövormide juurde alaliste sekretariaatide loomise või olemasolevate laiendamise suhtes, samuti parlamentaarsete koostöövõrgustike eelarvete suurendamise ettepanekute suhtes. Samas peame tõenäoliselt olema valmis järgmise koosseisu ajal langetama otsuse, millist koostöövarianti näiteks peame oluliseks, et tagada parlamentaarne kontroll Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle. Samuti peame ilmselt võtma positsiooni Euroopa Liidu ja Vahemeremaade Parlamentaarse Assamblee (EMPA) ühisrahastamiseks pakutud ettepanekute suhtes.
Üks mahukaim ja olulisim välissuhtlemise vorm on osalemine parlamentaarsete assambleede töös. On tähtis, et valitav Riigikogu suudaks langetada kaalutud otsuse, millised parlamentidevahelised organisatsioonid on meie välispoliitiliste huvide kaitsmise seisukohalt prioriteetsed ja millised vähem olulised. Väliskomisjon on pidanud olulisimaks Euroopa Nõukogu, NATO ja OSCE parlamentaarsete assambleede töös osalemist. On tore, et Riigikogu delegatsioonid on nimetatud assambleedes olnud ka nähtavalt tõhusad. Samas toob Riigikogu liikmete kandideerimine ja valituks osutumine näiteks assamblee raportööri või komisjoni juhi kohale kaasa täiendava eelarvekoormuse. On tähtis, et välissuhtlemise eelarve planeerimisel võtaksime tulevikus arvesse ka meie esindajate väljavõideldud positsiooni ühes või teises assamblees.
Eelnevaga vahetult seotud probleem on Eesti parlamentaarse välissuhtlemise järjepidevus. Eriti oluline on see küsimus koosseisuvahetuse ajal. On väga positiivne, et Riigikogu on otsustanud võimaldada oma mandaati uuendanud eelmise koosseisu delegatsiooniliikmetel kuni uue delegatsiooni moodustamiseni senist tööd jätkata. See puudutab iseäranis neid kolleege, kes tegutsevad assambleede raportööridena. Kindlasti peame jätkama ka neid pingutusi, mida oleme viimase kahe koosseisu jooksul teinud, suunamaks Balti parlamentaarset koostööd senisest enam alaliste komisjonide kolmepoolsete kohtumiste formaati. See võimaldaks nii rahaliste kui ka intellektuaalsete ressursside efektiivseimat kasutamist. On selge, et seda efektiivsust on võimalik saavutada vaid siis, kui uued formaadid ei lisandu olemasolevaile, vaid olulises osas asendavad neid.
Head kolleegid! Eesti Vabariigi Riigikogu on oma XI koosseisu tööperioodil olnud parlamentaarses välissuhtlemises nähtav ja respekteeritud partner. Tänan teid kõiki, kes te olete andnud oma panuse välisdelegatsioonide liikmetena, parlamendikomisjonide koostöös, parlamendirühmade tegevuses! Samuti tahan tänada Riigikogu juhatust, kellel on olnud kanda oluline roll Riigikogu esindamisel. Ka tahan tänada kõiki kolleege, kes on tutvustanud Eesti seisukohti isiklikel kohtumistel väliskolleegidega.
Ma tänan teid kuulamast ning soovin jätkuvat edu ja innukust Eesti välispoliitiliste huvide esindamisel!

Suur aitäh ettekande eest! Jätkame küsimustega. Esimesena saab küsimuseks sõna Mark Soosaar. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea kolleeg Sven Mikser! Täna on kokkuvõtete tegemise päev Eesti välispoliitika viimasest neljast aastast, sest teatavasti Riigikogu see koosseis varsti ju lõpetab. Kuidas sa hindad meie väikeriigi, siin Ida-Euroopa põhjaosas asuva riigikese välispoliitikat näiteks keskkonna suunal (ma pean silmas Läänemerd ja Nord Streami) või taastuvenergeetika arendamisel? Sihiks on seatud, et taastuvenergiat peaks aastaks 2020 meil olema 25%. Kuulsime seda välisministri sõnavõtust. Samal ajal on teada, et kümmekond Lääne-Euroopa riiki ja Maroko teevad ühisprojekti, et üsna varsti täielikult taastuvenergiale üle minna. Näiteks Maroko on otsustanud, et aastal 2020 on neil taastuvenergiat juba 70%. Millise hinde peale me nendel suundadel oma välispoliitikat teinud oleme, mis sa arvad?

Välispoliitika on kombinatsioon sellest, mida me sooviksime saavutada, ja sellest, mida on reaalselt võimalik saavutada. Loomulikult, kui ambitsioon seada väga madalale, siis tõenäoliselt ei saa ka tulemus olla palju parem. Mis puudutab näiteks Nord Streami, siis me oleme teinud märkimisväärseid jõupingutusi, sealhulgas parlamendis. Paljude kuude jooksul oli just nimelt Nord Streami gaasijuhtmega seonduv mulle teadaolevalt üks peamine arutlusteema lisaks väliskomisjonile ka keskkonnakomisjonis, Euroopa Liidu asjade komisjonis ja majanduskomisjonis, võimalik, et veel mõnes parlamendikomisjonis. On vähe teemasid, mis oleksid n-ö haaranud enda kütke nii suure osa parlamendikomisjonidest. Samas on selge, et selliste rahvusvaheliste projektide puhul üks ei ole lahinguväljal sõdur. Kui teiste projektiga hõivatud riikide poliitiline soov ja surve oli sedavõrd suur, siis Eesti võimalused seda projekti täielikult peatada, ka väga veenvate keskkonnaohtude esilekerkimise korral, olid piiratud. Omaette küsimus on muidugi see, milline on üleüldse ökonoomselt ekspluateeritavate gaasivarude prognoos tulevikuks ka Venemaal ehk milline hakkab olema selle projekti järgmine, ülejärgmine ja võib-olla viimane vaatus. Selle kohta on ilmselt vara midagi öelda. Mis puudutab muid keskkonnaküsimusi, siis, olemata suur keskkonnaspetsialist, ma ütleksin, et paljude arvuliselt väljendatud ambitsioonide puhul me oleme oma n-ö deklareeritud kohustustest mõnevõrra maha jäänud. Välisminister kirjeldas näiteks arengukoostööd, kus nii meie kui ka paljud teised riigid (meie võib-olla rohkem kui mõni teine riik) on oma deklareeritud arvulisest ambitsioonist maha jäänud. Sama kehtib ju ka selle kuulsa 2% SKT-st kulutamise kohta riigikaitseks. Aga ma arvan, et selle ülesande seadmine ja selle silmaspidamine oma edasiste tegevuste planeerimisel (isegi siis, kui see ajutiselt, olgu siis majanduskriisi tagajärjel või mingil muul põhjusel ei ole võimalik), pidev liikumine selle poole on siiski mõistlik. Mõõdetavate eesmärkide seadmine on minu arvates põhjendatud.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Auväärt väliskomisjoni esimees! Oma ettekandes te rõhutasite Euroopa riikide poliitilise solidaarsuse olulist rolli energiajulgeolekus ja varustuskindluses. See seisukoht on kahtlemata õige ja hea, kuid samas varitseb siin ka Suure ja Väikse Peetri sündroom. Eriti, kui meenutada Nord Streami, Saksamaa Liitvabariigi ja Venemaa Föderatsiooni teemakohast lugu. Hea ettekandja! Kas te peate võimalikuks ühtse Euroopa energeetikapoliitika kujunemist, mis oleks solidaarne, samas julgeolekut ja varustuskindlust tagav dokument ja tegelikkus? Olen rääkinud.

Aitäh! See on ääretult mitmetahuline küsimus ja kindlasti palju laiem küsimus kui üksainus gaasijuhe. Kui me mõtleme tagasi möödunud neljale aastale ning nendele aruteludele Riigikogus ja komisjonides, siis üks teine oluline energeetiline kriis, mis teadupärast Euroopat tabas, kui tekkisid pinged Venemaa ja Ukraina vahel ning gaasitarned Venemaalt läbi Ukraina Euroopasse tükiks ajaks katkesid, tõi esile ka asjaolu, et Euroopa Liidu riigid näevad probleeme mõnevõrra erinevalt. Kui meie peame ohuks esmajoones nafta- ja gaasitarnijate poliitilist survet või soovi kasutada oma energiaressursse poliitilise relvana, siis on küllalt neid riike, kes näevad probleemi just nimelt võimalikes pingetes tarnija- ja transiitriikide vahel ning proovivad sealt n-ö mööda pääseda, tuues otse tarnija juurest enda turule naftat või gaasi, transiitriike läbimata. See on ka Nord Streami projekti üks aluseid ja loogikaid. Mis puudutab Euroopa riikide solidaarsust, siis ma arvan, et poliitiline valmisolek suuremaks poliitiliseks solidaarsuseks on täiesti olemas. Selles kontekstis on ülimalt oluline Euroopa Liidu siseste energiaühenduste arendamise kava. Kui Euroopa Liidu sees on tõhusalt toimivad, efektiivsed jaotusvõrgud ning tarnekanalid nafta ja gaasi jaoks, näiteks torujuhtmete näol, siis see kindlasti vähendab väga oluliselt mis tahes riikide, olgu siis n-ö lähteriikide või ka transiitriikide võimalusi poliitiliselt survestada ühte riiki või gruppi Euroopa Liidu liikmesriike ja jätta ülejäänud puutumata või ükskõikseks. Samuti annab see Euroopa Liidule võimaluse juhul, kui mõni tarnija üritab seda teha, suunata Euroopa Liidu sees neid ressursse nii, et ükski Euroopa Liidu liikmesriik ei satu nafta- või gaasisulgu ega jää vaevlema energianappuse käes.

Küsimuseks sõna Valeri Korbile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Oma kõnes rääkisid sa palju Venemaa ja Gruusia suhetest. Tahan Riigikogu väliskomisjoni esimehelt kuulda, mis tasemel on Eesti ja Venemaa Föderatsiooni suhted ja kui kiiresti need viimase nelja aastaga sisuliselt arenesid.

Kindlasti oli Eesti ja Venemaa suhetes viimase nelja aasta jooksul nii tagasilööke kui ka rõõmustavat. Üldiselt võib need suhted jagada kaheks. Üks on n-ö praktilisem, pragmaatilisem osa, mis hõlmab näiteks turismi, majanduskoostööd, kultuurivahetust jne. Teine on poliitilis-julgeolekuline plaan. Kindlasti on keerulisem saavutada kiiret edasiminekut just nimelt selles poliitilis-julgeolekulises plaanis. Ma ei ole inimene, kes usuks väga kiirete läbimurrete võimalikkusesse küsimuses, kus riikide strateegilised ja geopoliitilised vaated maailmale on võrdlemisi erinevad. Küll aga on olulisi praktilisi kohti, kus on võimalusi edasiminekuks mitte üksnes kahepoolsete suhete, vaid ka mitmepoolsete suhete kontekstis. Näiteks võib tuua Venemaa võimaliku liitumise WTO-ga, positiivsed arengud viisadialoogis, mis, nagu välisminister ütles, nõuavad Venemaalt nii mitme olulise tehnilise tingimuse kui ka poliitilise kriteeriumi täitmist. Ma omalt poolt lisan, et eeldatavalt nõuavad need vähemalt samas tempos edasiliikumist ka olulise osaga Euroopa Liidu idapartneritest. Kui Venemaa liigub idapartneritega võrreldes siin ennaktempos, siis see toob kaasa jällegi uued poliitilised ohud, kui me mõtleme kas või Venemaa-poolsele n-ö pasportiseerimiskampaaniale nende idapartnerriikide mõnes separatistlikus regioonis.

Küsimuseks annan sõna Silver Meikarile. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Pärast Riigikogu esimehe delegatsiooni visiiti Hiina Rahvavabariiki tekkis üks mõte. Soovin küsida, kas teie toetaksite seda, et järgmise Riigikogu koosseisu ajal oleks selline süsteem, et enne Riigikogu esimehe ametlikke visiite toimuks väliskomisjonis arutelu visiidi programmi ja teemade üle ning kui visiit on toimunud, siis arutelu ka võimalike arengute ja selle üle, mis täpselt toimus.

Aitäh! Tavaliselt, kui väliskomisjoni liikmed on osalenud nendel visiitidel, siis sellised arutelud, vähemalt hiljem, on ka toimunud. Riigikogu esimeest me oleme käsitlenud mõnevõrra autonoomse välissuhtlemise subjektina, kes oma initsiatiivid võtab ise ja ka delegatsiooni komplekteerimisel on tal suur iseseisvus. Samas, väliskomisjoni üldise koordineeriva rolli kontekstis, ma arvan, oleks sellel mõttel kindlasti jumet. Kui eelteavet käsitluse alla tulevatest teemadest väliskomisjoniga ka ei kooskõlastataks, oleks siiski positiivne, kui seda teavet väliskomisjonis vähemalt tutvustataks. Ma arvan, et see oleks kindlasti mõistlik.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleeg! Sa oled ennast välispoliitikavaldkonnas väga tugevalt tõestanud ja ka sinu erakond omandab selle abil parema välispoliitilise dimensiooni. Aga kui pärast valimisi on sotsid valitsuses, siis mis on see kõige olulisem moment, mille sina tooksid sisse Eesti välispoliitikasse, mis sinu arvates praegu puudub? Sul oli küll väga põhjalik ettekanne, aga äkki sa tood välja ühe või kaks punkti, mida sa kõige olulisemaks pead. Mis oleks see, mis sa lisaksid?

Teeme nii, et ma vastan sellele küsimusele läbirääkimiste voorus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volitatud esindajana.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tulen tagasi Eesti-Vene teema juurde ja puudutan valdkonda, kus, ütleme, koostegevus on külmutatud. Näiteks, valitsustevahelise komisjoni tegevus on külmutatud, tegevust ei toimu, või koostegevusprotokoll, mis oli alla kirjutatud Venemaa ja Eesti poolt piiriäärsete alade arendamiseks. Vene duuma selle ratifitseeris, aga meil ei ole see siiamaani ratifitseeritud. Lisaks, ütleme, piirileping. Mul on selline küsimus: kas Eestil on oma huvid poliitikas seoses idanaabriga või ajab Eesti ikkagi rohkem klubiliste huvide poliitikat ja see on Eesti jaoks kõige tähtsam?

Aitäh! Eesti kindlasti ei aja klubilist välispoliitikat ei suhetes Venemaaga ega kellegi teisega. Samal ajal on selge, et meie oma riiklikes huvides on võimalikult tugev ja selge ühispositsioon, seda nii Euroopa Liidu kui ka näiteks NATO puhul. Eesti osaleb aktiivselt selle positsiooni loomisel ja kujundamisel. Mõistagi, meie eluline huvi on ka see, et see tugev ühispositsioon olulisel määral ei lahkneks meie oma riiklikust positsioonist, aga mul on hea meel kinnitada, et me ei ole siin kindlasti n-ö kellegi kannul jooksjad. Muidugi on oluline olla pidevas dialoogis. Eesti on ka parlamendi selle tööperioodi jooksul valitsuse tasemel pidanud Venemaaga küllalt kõrgetasemelisi kohtumisi ja läbirääkimisi enamiku meid kahepoolselt huvitavate teemade üle. Mulle meenub ühe diplomaadi tähelepanek Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise järel. Ta ütles, et paraku kipub olema niimoodi, et lahendust ootavate teemade nimekiri on iga kohtumise järel pikem kui kohtumise eel. Selles mõttes uskuda lihtsalt läbirääkimiste ja vestluste imet tegevasse jõusse, ma arvan, on pisut naiivne. Peab olema ikkagi mõlema poole konstruktiivne tahe saavutada olulistes küsimustes edasiminekut ja loomulikult peab ka edasimineku suuna osas olema ühine arusaamine. Siis, ma arvan, on mõtet sageli kokku saada ja teemade üle arutada. Konkreetselt piirilepinguga seoses ma ei saanud küsimusest päris täpselt aru. Aga välisminister vastas siin küsimusele võimaluse kohta, et Eesti võiks oma allkirja piirileppelt tagasi võtta. Selle küsimuse esitas teie erakonnakaaslane. Ma sain teie küsimuse kontekstist aru, et teie arusaam, kuidas piirileppega edasi liikuda, on pisut teistsugune. Aga ma arvan, et allkirja tagasivõtmine ei oleks kindlasti mõistlik. Me võime kaaluda, millised on meie võimalused parlamendi järgmise töötsükli jooksul, et n-ö sööta pall tagasi partneri väljakupoolele. Me peame seda kindlasti tegema konstruktiivses vormis, et saavutada lõpuks selline olukord, kus Eesti ja Venemaa vahel eksisteeriks mõlemapoolselt ratifitseeritud piirilepe.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Siirdun mängumaale, kus sa oled võimeline kindlasti vastama pika loenguga, kuid katsugem olla napisõnalisemad. Ma küsin kui Eesti-Iisraeli parlamendirühma liige. Me räägime palju väärtuspõhistest positsioonidest ja ka sellest, et me toetame tõelisi valimisi ja tõelise demokraatia jaluleseadmist, kas või praegu Egiptuses. Ometigi on teada, et kui tulevad vabad valimised, siis võivad märkimisväärse võimu saavutada äärmusislamistlikud ringkonnad, näiteks Moslemi Vennaskond, ja tagajärjeks on teadagi sõjakäik Iisraeli suunas ning kõik võib päädida olukorraga Megiddo väljal, mis on lapsemäng võrreldes Afganistani konfliktiga ja selle nimeks on Armageddon. Kui palju sa näed sellist ühest vabade valimiste toetamist?

Aitäh! Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, on olnud äärmiselt kriitiline mittevabade valimiste suhtes, sealhulgas hiljuti Egiptuses toimunud ilmselgelt mitte päris vabade ega demokraatlike valimiste suhtes. Ma arvan, et nii silmakirjalikku poliitikat me kindlasti endale lubada ei saa, et me kritiseerime mittevabu valimisi, aga samas püüame vältida vabade valimiste toimumist. Mis puudutab võimalust, et üks või teine meile mittesobiv või ka äärmuslikke vaateid esindav poliitiline jõud saavutab vabadel valimistel edu, siis tuleb möönda äärmusluse esilekerkimise ohtu, millest välisminister samuti rääkis. See kindlasti kätkeb endas tõsist ohtu, ja see kätkeb endas tõsist ohtu meile ka palju lähemal kui Lähis-Ida. Me oleme näinud teatud äärmuslike meeleolude jõulist esilekerkimist mõnes Euroopa riigis. Tõsi, nad on siiamaani õnneks suutnud ennast ise n-ö korrigeerida, nad ei ole tulnud päriselt poliitiliselt võimule, aga ohutegurit tuleb siin näha. Prognoosid, kui suur võiks olla näiteks Egiptuses selliste jõudude populaarsus, on erinevad. Üldise arvamuse kohaselt näiteks Egiptuses ei ole äärmusislamistide populaarsus iseäranis suur. Samal ajal ei olnud see küsitluste või vaatlejate hinnangutel iseäranis suur ka Gazas enne 2006. aasta valimisi, aga ometi tõi valimistulemus äärmusislamistid võimule. Kindlasti on nende oluline eelis see, et võrreldes mis tahes muude jõududega on nad hoopis paremini organiseeritud, kuna n-ö sekulaarne opositsioon on olnud tõrjutud ja marginaliseeritud ega ole saanud seetõttu märkimisväärselt organiseeruda isegi mitte põranda all. Nii et kindlasti ei või seda ohtu alahinnata, aga selles kontekstis öelda, et me toetame totalitarismi ja despotismi jätkumist, ma arvan, ei ole õige. Me peame kindlasti toetama jõupingutusi, et aidata Egiptuse ühiskonnal ette valmistada üleminekut normaalsele, demokraatlikule, olulisel määral sekulaarsele valitsemisvormile.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Täna on siin palju räägitud Eesti ja Venemaa suhetest. Kui käia Eesti eri piirkondades ja kohtuda inimestega, siis minu meelest on näha, et arusaamine ja meelsus on kõvasti muutunud. See on muutunud just selles kontekstis, mis puudutab soovi viisavabaduse järele Venemaa ja Euroopa Liidu vahel (loomulikult peetakse silmas Venemaad, kes on demokraatlik ja inimõigusi austav riik). Soovitakse positiivset jätku kaubavahetusele, mis on kunagi olnud. Välisminister ütles, et praegu on Venemaa osa meie ekspordist 11–12%. Mida te arvate, kas see on piir või vajaks meie omavaheline kaubavahetus suuremat panustamist mõlemalt poolt?

Siin oli kaks küsimust koos. Kindlasti võib öelda, et kui ei eksisteeri mingisuguseid diskrimineerivaid piiranguid või kaubandustõkkeid, siis paneb riikidevahelises kaubavahetuses turg enam-vähem kõik paika. Kaubavahetuse maht tekib nõudmise ja pakkumise vahekorras, sõltuvalt sellest, mida on meil pakkuda ja mida seal tahetakse osta ning vastupidi. Kas see on piir? Ei, see ilmtingimata piir ei ole. Ma arvan, et potentsiaali on. Ma peatusin põgusalt ka Venemaa WTO-liikmesuse küsimusel, mis Venemaa normaalset osalemist maailmakaubanduses soodustab.
Kui nüüd tulla viisavabaduse teema juurde tagasi, siis eksisteerib kaks võimalikku lähenemist. Üks on selline, et riikidel on piirid, mida valvatakse ja üle piiri tohib tulla ainult viisaga, kui riik loa annab. Teine vaade ja n-ö normaalne asjade käik on see, et eksisteerib inimeste vaba liikumine ja ainult äärmise vajaduse korral piiratakse seda viisanõudega või mingil muul viisil. Eesti nagu ka Euroopa Liit oma sisemises suhtlemises esindab seda viimast vaadet ehk me tahaksime näha võimalikult vaba inimeste liikumist. Me arvame, et see aitab kaasa demokraatia ja heade tavade levikule igal elualal, võimaldab inimestel saada osa nendest hüvedest, mida globaliseeruv maailm pakub. Me oleme kindlasti vaba liikumise pooldajad. Samal ajal peab see olema n-ö standardipõhine. Nii nagu me eeldame kõigilt teistelt riikidelt, kellel Euroopa Liiduga on viisavabadus, teatud tehniliste standardite täitmist, nii me eeldame seda ka Venemaalt. Me eeldame teistelt riikidelt teatud poliitiliste standardite täitmist ja samamoodi me eeldame seda Venemaalt, vaatamata sellele, et kindlasti on Euroopa Liidus tehtud arvestatavat lobitööd, et Venemaad käsitletaks n-ö eelistatuna. Nagu ma ütlesin, siin lisandub ka poliitiline kontekst. Me kindlasti ei taha näha sellist olukorda, kus Vene pass on teatud poliitilise surve tulemusena n-ö oluliselt atraktiivsem kui näiteks mõne idapartneri, Euroopa Liiduga idapartnerlussuhetes oleva riigi pass ja seetõttu tekib Venemaal teatud poliitiline mõjutushoob nende riikide suhtes või võimalus, kuidas seda viisakalt nimetada, viienda kolonni loomiseks, nii nagu me tegelikult seda ju nägime ka Vene-Gruusia sõja eel.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea väliskomisjoni esimees! Ma tahan ühe asja ära õiendada. Paar vastust tagasi sa hakkasid välispoliitikast rääkides kasutama sporditerminoloogiat ja rääkisid mingisuguse palli kuhugi löömisest. Ma tahan ikkagi täpselt kuulda väliskomisjoni esimehelt, milline on praegu sinu seisukoht Riigikogus 2005. aastal ratifitseeritud ja presidendi poolt allakirjutatud Eesti-Vene piirilepingu kohta.

Piirilepingu kohta on minu seisukoht ilmselt üsna sarnane sinu omaga, ma vähemalt väga loodan seda. Aga kindlasti võib küsimuse osas, kas omaaegne preambuli lisamine piirileppele tõi meile poliitilist kapitali ja avardas meie diplomaatilist mängumaad, olla erinevaid arusaamu ja seisukohti. Väliskomisjoni esimehena ma esindan seda realistlikku joont, et initsiatiive selliste dokumentide ülevaatamiseks on mõistlik teha siis, kui võib realistlikult hinnata, et see võiks saavutada parlamendi enamuse toetuse. Mulle tundub, et selle koosseisu ajal piirileppe ratifitseerimise seaduse muutmisel ja sealt lisatud preambuli eemaldamisel kindlasti ei olnud enamuse toetust. Tulla siia selle initsiatiiviga, ilma et see suhteliselt üksmeelset toetust omaks, ei ole kindlasti poliitiliselt mõistlik. Sellest kaalutlusest peaks lähtuma ka järgmine Riigikogu, kui ta hakkab kaaluma, kas ja mida edasi teha, selleks et jõuda Eesti ja Venemaa vahel mõlemapoolselt ratifitseeritud piirileppeni.

Hea komisjoni esimees! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest ja arutelu eest!
Head ametikaaslased! Enne kui läheme läbirääkimiste juurde, katkestan praeguse arutelu hetkeks, kuna väliskomisjon on teinud Riigikogule ettepaneku tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Selle ettepaneku me peame läbi hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni ja mõistagi mitte kauem kui kella 14-ni. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 40 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, 1 Riigikogu liige jäi erapooletuks. Seega leidis ettepanek toetust. Tänase istungi aeg on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni.
Jätkame nüüd hetkeks katkestatud riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Avan läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Silver Meikari!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Külalised! Valimiste-eelsel perioodil heidetakse pilk tagasi tehtule, kuid eelkõige esitatakse küsimus, kuidas edasi. Täna toimuv välispoliitika arutelu on sobiv võimalus mõelda, millised prioriteedid peame seadma järgmiseks neljaks aastaks, kuidas suudame edukalt toime tulla muutuvas maailmas ning vastata uutele väljakutsetele.
Hea on, et "murrame läbi" retoorika on diskussioonidest kadunud, korralikult tehtud kodutöö on kõik soovitud uksed meie ees niigi avanud. Tsiteerides välisminister Urmas Paeti: 21. sajandi teise kümnendi hakul on Eestist saanud üks kõige paremini integreerunud riike Euroopas. See, et me oleme täieõiguslik Euroopa Liidu, NATO, OECD ning Schengeni viisaruumi ja eurotsooni liige, ei tähenda aga, et töö on tehtud. Sama ennastsalgavalt, kui me töötasime nende organisatsioonide liikmeks saamise nimel, peame töötama nüüd nende sees, oma huvisid kujundades ja ellu viies.
Eesti Reformierakonna välispoliitika eesmärk on kindlustada Eesti julgeoleku ja heaolu kasvu. Selle saavutamiseks peame oluliseks, et Eesti algatab edaspidigi aktiivselt initsiatiive Euroopa Liidu, NATO, ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikate kujundamisel. Jätkame tõhusat tööd Eesti julgeoleku kindlustamiseks NATO strateegilise kontseptsiooni elluviimisel ning panustame olulistesse NATO missioonidesse. Missioonide kõrval on Eesti panus ka NATO küberkaitse arendamine, milles soovime olla üks juhtriike.
Turvalisuse suurendamiseks Euroopa Liidu piiridel peame tähtsaks Euroopa Liidu naabruspoliitikat ja idapartnerlust. Saame sellesse anda panuse, jagades oma reformikogemusi ning luues Lennart Meri nimelise idapartnerluse koolituskeskuse. Peale tihedate ja heade suhete Euroopa Liitu ja/või NATO-sse kuuluvate naabritega on Eesti huvides ka heanaaberlikud suhted Venemaaga.
Eesti Reformierakonna programmis on olulisel kohal inimõiguste ja demokraatia eest seismine. Peame tähtsaks demokraatlikke väärtushinnanguid järgivate riikide ja organisatsioonide senisest tihedamat koostööd, toetame Euroopa uusi demokraatiaid ning soovime Eesti pääsu ÜRO Inimõiguste Nõukokku perioodiks 2012–2015.
Head kolleegid! Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Esmalt tuleb tagada, et oma riigis oleks kõik korras, ning alles siis saame olla eeskujuks teistele. Keegi siinviibijatest ei võtaks ju tõsiselt Hiina Rahvavabariigi üleskutseid meediavabadust suurendada, Põhja-Koera seisukohti demokraatlikust valitsemisest või Kuuba arvamust vabast internetist. Pole ka imestada, sest need riigid asuvad oma vastavaid vabadusi mõõtvate indeksitega pingerea alumises otsas.
Freedom House'i, Reporters Without Bordersi ja teiste organisatsioonide koostatud riikide pingeridades on meil hea või väga hea koht. Siiski ei tähenda see, et võiksime loorberitele puhkama jääda. Eesti eesmärk peab olema jõuda maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka. See on võimalik vaid siis, kui igat otsust või seadust vastu võttes oleme kindlad, et see meid valitud teelt kõrvale ei vii. Muuseas, see kehtib ka valimiskampaania läbiviimise kohta. Riigiasutuse ja partei rahakoti segiajamine, valimisseaduse rikkumine ning kõlvatud kampaaniavõtted on taganemine demokraatiast ning hoop poliitilise kultuuri arenemisele. Valimiskampaania heade tavade rikkujatel on kohatu rääkida euroopalike väärtuste edendamisest.
Teiseks, kui kodus on kõik korras, tuleb kasutada kõiki võimalusi inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil suurtest märksa vähem ressursse ja mõju. Seetõttu ongi just need institutsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiline töötander.
Tooksin siinkohal Valgevene näite. 2010. aasta 19. detsembril toimunud presidendivalimised ja sellele järgnenud repressioonid olid suureks pettumuseks kõigile neile, kes uskusid Lukašenka režiimi reformimise võimalikkusesse.
Palun kaheksa minutit!

Kolm minutit lisaaega.

Eesti aitas kaasa Euroopa Liidu ühise otsuse tegemisele, millega kehtestati Valgevene režiimi võtmeisikutele viisakeeld. Üksi ei oleks me suutnud neile ebamugavust valmistada, kuid kõik koos vähendasime oluliselt valimisvõltsimiste ja repressioonidega seotud isikute vabadust. Sisuliselt pandi Lukašenka režiimi võtmeisikud poolsuletud vanglasse, kust välja saab vaid ida poole. Poliitvangide mittevabastamise ja repressioonide jätkumise korral peame kindlasti kaaluma Valgevenele ka selliste majandussanktsioonide kehtestamist, mis on suunatud režiimile tähtsate kasumiallikate kaotamisele, jälgides samas hoolikalt, et tavainimeste elu selle tõttu väga palju ei kannataks. Siiski saab pööre paremuse poole toimuda mitte karistamise, vaid toetamise abil. Eesti riigi arengukoostööraha on suunatud sealse kodanikuühiskonna ja hariduse toetamisele. Valgevene tavakodanikud vabastati viisalõivudest ning Eesti pakub edaspidigi õppimisvõimalusi sealt pärit tudengitele.
Autoritaarse riigi valitsejate vastu toimunud väljaastumised ja revolutsioonid tõestavad, et õigusriiki ja demokraatiat on võimalik kehtestada vaid seal, kus ühiskond on selleks valmis. Vastasel korral asendatakse üks võimuklikk teisega ning tagajärjeks võib olla veelgi enam inimõigusi jalge alla tallav režiim. Seda ohtu peame arvestama praegu ka araabia maailmas toimuvate pöördeliste sündmuste võimalikke arengusuundi analüüsides.
Head kolleegid! Pean ohtlikuks arutelu teemal, kas Eesti välispoliitika peaks lähtuma huvidest või väärtustest. Miks ei võiks nende vahele tõmmata võrdusmärki? Mina soovin elada sellises riigis, kus meie väärtusteks on õigusriik, inimõigused, demokraatia ja vabadus ning meie riiklik huvi on seista selliste väärtuste eest nii Eestis kui ka kõikjal maailmas. Demokraatia puudumise eest maksavad lõivu ju ka demokraatlike riikide, sealhulgas Eesti kodanikud. Vahel on selleks terroristirünnakus kaotatud elu, sageli aga kõrgemad nafta ja muude toodete hinnad. Inimõigusi ja vabadusi austav maailm loob aga turvalisema ja parema tuleviku meie lastele.
Just seetõttu ei tohi me ära unustada demokraatlikke väärtusi, kui kohtume teiste riikide esindajatega. Ei ole vahet, kui suurde ja olulisse riiki toimub Riigikogu visiit, inimõiguste kaitsmine peab olema alati üks nendest teemadest, mille me tõstatame ning sellest ka avalikult teada anname. Samuti peab Riigikogu olema valmis vastu võtma väärikalt iga maailma arvamusliidri, kes on pühendanud oma elu vägivallata võitlusele parema maailma nimel. Just need on soovid, mille annan edasi peagi valitavale uuele Riigikogu koosseisule.
Head sõbrad! Soovin teile edukat ja ausat valimisvõitlust!

Keskfraktsiooni esindajana tuleb Riigikogu kõnetooli kõnelema Enn Eesmaa. Palun! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Üheskoos pingutades ja planeerides, milles on oluline osa parlamentaarsel koostööl, on Eestist saanud Põhja-Balti regiooni integreerituim riik. Tõepoolest, oleme edukalt teostanud Eesti poliitilise ekspansiooni faasi, nüüd on ülim aeg keskenduda selle töö intensiivsusele. Üsna selgelt joonistub välja, millest alustada. Eesti-sugusel väikeriigil on ressursse alati vähevõitu, seda isegi siis, kui kuulume organisatsioonidesse, mis on kogu maailmas tähendusrikkad ja olulised. Siit järeldub üks peamisi välispoliitilisi ülesandeid ja töösuundi: toimekalt ja edukalt ära kasutada võimalused Eesti esindajate määramisel euroliidu esindusorganeisse, tänasest käsitlusteemast lähtuvalt ennekõike Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Euroopa Komisjoni asepresidendi paruness Catherine Ashtoni juhitavasse euroliidu välisteenistusse. Riigikogu välis- ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmena tean, et sellekohaseid ettepanekuid on tehtud, kandidaate on koguni nimekirja jagu, kuid senine ebaedu peab Välisministeeriumi innustama alustatud tööd jätkama intensiivistamise suunas. Leedu eksvälisminister Vygaudas Ušackas juba töötab Kabulis Euroopa Liidu saadikuna. Loomulikult tuleb rahul olla ka vähem säravate ametikohtadega ning mitte pelgalt euroliidu, vaid näiteks ÜRO struktuurides. Siinkohal tahan tervitada Eesti diplomaadi lähetamist Soome Sambia saatkonna juurde Lusakas. Nüüd on meile avanenud väikegi võimalus diplomaatiliseks kannakinnituseks nn Mustas Aafrikas.
Äsjaöeldust veelgi olulisem on aga Eesti välismajanduspoliitika aktiveerimine. Selleski vallas takistavad tulemuslikku tööd ressursiprobleemid, sest raha napib ja ega sobivaid inimesigi kuigi palju ole. Töö on aga iseäranis keeruline, sest meie liitlased välispoliitilistes küsimustes on tavaliselt Eesti karmid konkurendid välismajanduspoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Seda rohkem, et välismajanduses elutähtsaid ekspordivõimalusi tuleb ju otsida mitte pelgalt euroliidust, vaid tavaliselt paraku just mujalt, nii lähedalt kui ka kaugelt.
Siinkohal on mõistlik ära kasutada Euroopa Liidu vabakaubanduslepingute sõlmimise maakaarti. Mullu saavutati asjaomased kokkulepped Koreaga, tänavu keskendutakse Indiale. Küll oleks vaja majandusdiplomaate, esialgu kas või üht nendesse riikidesse! Paraku tuleb tõdeda, et Koreas pole meil saatkonda ning isegi ülitähtsa India puhul on Eesti praegune esindatustase vaid veidi parem. Oluline on Eesti soov asutada saatkond Kasahstanis, mis peaks hõlbustama meie ettevõtjate kontakte kogu Kesk-Aasias.
Iseenesestmõistetavalt peab jätkama tööd ja kontakte kahepoolsete investeeringute kaitse lepingute sõlmimisel. Oma roll on majanduskontaktide loomisel ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel ning sellealast koostööd Välisministeeriumiga oleme Riigikogu väliskomisjonis läbi aastate püüdnud arendada ja vahendada. Kõigile osapooltele peaks selge olema, et viimasel ajal on Euroopa eksport eriliselt keskendunud suurema lisandväärtusega kaupade sektorile, mis hõlmab ka Eestile traditsiooniliselt edukat puidu-, elektroonika- ja masinatööstust. Meid tuntakse toimeka IT-maana. Sellekohaseid teenuseid tasub tulevikus enam reklaamida ja müüa ning Eesti saatkonnad ja majandusdiplomaadid peavad senisest rohkem pingutama. Loomulikult olenevad majandusdiplomaatide töövõimalused ennekõike poliitikutest ja Välisministeeriumi suunistest saatkondadele. Siin on tegemata tööd Eestile märksa lähemalgi kui Indias, Hiinas või Jaapanis. Seda enam, et mõneski riigis laabub majandus- ja kaubanduskoostöö alles pärast poliitiliselt heanaaberlike suhete tekkimist ja arenemist.
Siinkohal on Eestil võimalik senisest rohkem kasu lõigata Euroopa Liidu ja Venemaa üha paranevatest suhetest. Meile sobib Brüsseli keskendumine kaubandussuhetele, koostööle kliimaküsimustes ja energiasektoris. Vastu ei saa olla ka viisadialoogi jätkumisele ega euroliidule ainuomase nelja nn ühise ruumi rakendamisele, mis kätkeb muu hulgas moderniseerimist, partnerlust ning kõiki neid aspekte koondavaid Euroopa Liidu ja Venemaa uue lepingu läbirääkimisi. Loomulikult rõhutatakse edaspidigi Venemaa kui õigusriigi põhimõtete kinnistumist, mille lahutamatu osa on inimõiguste järgimine kõikjal ning kõiges. Selles töös loodame paruness Catherine Ashtoni ametkonna senisest tihedamale koostööle Euroopa Komisjoni ja välisasjade nõukoguga.
Selle teemaga on otseselt seotud meie huvi laiemas tähenduses idapartnerluse arengu vastu. On hea meel tõdeda, et see kajastub ka praeguse Euroopa Liidu eesistujariigi Ungari tegevusprogrammis. Konkreetselt tahetakse veel sel poolaastal kulmineerida Euroopa naabruspoliitika tuleviku arutelu. Oivalise võimaluse selleks annab maikuus Budapestis toimuv teine idapartnerluse tippkohtumine. Ehk õnnestub seal rääkida ka esimestest tulemustest hiljuti Tallinnas avatud idapartnerluse keskuse töös.
Ära peab kasutama sellisegi initsiatiivi, mis pole küll päris meie, kuid tõotab Eestile kasu. Pean silmas Suurbritannia peaministri David Cameroni algatatud konverentsi Londonis, kus temaga kohtusid nii Põhjala kui ka Balti riikide liidrid. Loomulikult pole Euroopasse vaja veel üht poliitilis-majanduslikku allianssi, kuid sedaviisi tekkinud kontaktide võimalusi tuleks kindlasti hoida ja rohkendada. Kuuldavasti tahabki Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt peagi sama seltskonna Stockholmi kutsuda, mis loob aluse selliste kohtumiste järjepidevuseks, ehk isegi rotatsiooni võimaluseks.
Välispoliitika on tegevusvaldkond, kus teavet ja sündmusi on alati tunduvalt rohkem, kui väikeriigi ametkondadel on võimalusi ja ressurssi nende sündmuste tausta ja tähendusi analüüsida. See on võimalik vaid koostöös kõigi asjaomaste organisatsioonide ning institutsioonidega. Arvan, et XI Riigikogu koosseisu väliskomisjoni koostöö Välisministeeriumiga on olnud tihe ja põhiosas konstruktiivne. Loodetavasti see hea koostöö jätkub ka Riigikogu uue koosseisu ja Välisministeeriumi juhtkonna vahel. Pole ju võimatu, et seegi pärast valimisi muutub. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Mart Laari, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja. Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Külalised! Tänan ministrit esitatud ülevaate eest Eesti välispoliitikas toimunud arengutest ja selle hetkeseisust. Need arengud on ju üldiselt igati positiivsed, Eesti on välispoliitiliselt heas seisus. Samas ei tohi see tõdemus meile uinutavalt mõjuda. Kuigi ma saan aru, et välispoliitika ülevaates pole võimalik kõiki teemasid käsitleda, oleks siiski rohkem soovinud kuulda Eesti ees seisvatest väljakutsetest, probleemidest ning võimalustest ehk tulevikust – mida me tegema hakkame. Sellist tulevikuvisiooni on meil hädasti vaja, muidu on Eestil raske oma huvisid tõhusalt kaitsta. Selgete, pikemaks ajaks kokku lepitud sihtide puudumine viib passiivsusele, oma poliitika aktiivse kujundamise asemel võime langeda üksnes kaasarääkija, sündmustele reageerija rolli. See oleks väga vale valik. Pole kahjuks kahtlust, et Fukuyama tõesti eksis, kui 1989. aastal ajaloo lõppu kuulutas. Autoritaarsete režiimide tõus on reaalsus, maailm on muutunud. Maailm on olnud püsivalt ohtlik koht. Seda tuleb meil meeles pidada. Eestis toimuvat selleteemalist debatti jälgides tundub aeg-ajalt, et siin elavad endiselt äärmuslikud optimistid või Uskmatud Toomad. Muidu oleks ju raske seletada seda, miks me aastal 2011 kuuleme ettepanekuid loobuda ajateenistusest ja minna üle palgaarmeele.
Seda olulisem on küsida, mis ikkagi on Eesti välispoliitika ülesanne. Minu meelest on see Eesti julgeoleku kindlustamine ja Eesti elanike heaolu kasvatamine. Meie välispoliitika edukust tuleb hinnata just selle järgi, kas me iga oma sammu puhul oskame öelda, kuidas see aitab kaasa nende kahe peaülesande täitmisele. Sest just see, mitte efektne kohtumine mõne välismaise aukandjaga iseenesest või mõne uue saatkonna või aukonsulaadi avamine, näitab, kas meie välispoliitika on tõhus ja edukas.
Väikeriikide kohta on öeldud, et neis peavad välispoliitilised kaalutlused sisepoliitilistest tähtsamad olema. Olen sellega igati nõus. Selle saavutamiseks on aga vaja teatud eeldusi. Esimene eeldus on, et välis- ja julgeolekupoliitikas toimuks Eesti erakondade vahel tõesti tõsine debatt, et need küsimused on läbi arutatud ning kokku lepitud. Just see tagab Eesti välispoliitika järjepidevuse. Järjepidevus on aga eriti oluline ka selleks, et me ajaksime tõesti väärtuspõhist välispoliitikat, mida me oleme palju kuulutanud. Siin on ju kaks võimalust: kas me teeme seda järjekindlalt või jätame endast üsna kummalise mulje ajutiste hüppamistega sellesse teemasse, mida võib pidada ka silmakirjalikkuseks. Ilma selleta on meil raske kujundada ka ühtset ja selget Venemaa-poliitikat. See peab olema rahulik, kindel ja järjepidev. Tänasel kohtumisel palus ekspeaminister Kasjanov veel kord austatud Riigikogule rõhutada, et tõeline Venemaa sõber on see, kes aitab kaasa võitlusele demokraatia eest Venemaal, mitte see, kes toimuva ees lihtsalt silmad suleb.
Teine eeldus, et me suudaksime sisepoliitilistest küsimustest kõrgemale tõusta vähemalt välispoliitikas, on see, et välispoliitikast ei saa kellegi isiklike sisepoliitiliste ambitsioonide rahuldamise vahend. Just sellistest sihtidest tulenevad väga kummalised sammud, nii uute ametikohtade loomised kui ka nende täitmised, mis on tekitanud hämmastust nii Eestis endas kui ka Eestist väljaspool.
Kolmas eeldus selle eesmärgi saavutamiseks on kindlasti see, et kogu meie välispoliitiline potentsiaal on rakendatud välispoliitika teenistusse. See eeldab välispoliitilistes küsimustes laiemat debatti, kuhu ei oleks haaratud ainult meie välispoliitika spetsialistid ja erakondade esimehed, vaid tõesti laiem avalikkus kuni ajakirjanike ja mõttekodadeni välja. Just seda oleks meil vaja, sest välispoliitilise teadmise levitamine on Eestis tõsine väljakutse, et me teaksime rohkem nii maailmast kui ka sellest, mida meie seal teeme.
Seda kõike tehes ei saa loomulikult mööda vajadusest ka meie välispoliitika sihiasetusi mõnevõrra täiendada. Välispoliitika ainus vorm pole ju riiklikud läbirääkimised. Selleks on ka praktiline majanduskoostöö. Me oleme sellest palju rääkinud, kuid edenemine seisab ikkagi kuidagi kännu taga kinni. Me vajame Eestis investeeringuid, me vajame välisinvesteeringuid. Just need loovad uusi töökohti ja ka uusi teadmisi. See on laiemas Eesti elus äärmiselt oluline. Arvestame ka sellega, et meie riigi väiksus ei pruugi olla probleem, teinekord tuleb see kasuks. Investeeringute paigutamine Eestisse ei vaja alati tohutut pingutust. Toon näiteks Ericssoni 4G telefonide arenduse toomise Eestisse, mis sai teoks tänu majandusminister Partsile ja Eesti saatkonnale Stockholmis. See sündis väga heas koostöös. Need on praktilised saavutused, mida tuleb meeles pidada ning mida tuleb tingimata arendada ja edasi viia.
Seetõttu peakski tõesti kuldsete tähtedega olema kirjutatud meie välispoliitikasse siht majandussuhteid arendada, ja seda mitte ainult uutel, vaid ka traditsioonilistel turgudel. Ning selleks ei piisa ainult ühest inimesest Eesti saatkondades, mõnel pool peaks neid rohkem olema. Samal ajal peame andma hea majandusalase ettevalmistuse kõigile meie diplomaatidele, mitte ainult majandusdiplomaatidele, kuna majanduspoliitika elluviimine eeldab tunduvalt laiemat kaasalöömist kui ainult ühe või teise ametisse määratud spetsialisti panust.
Eriti oluline on mõelda kogu see temaatika ka kõrgemalt tulnud instruktsioonide seisukohalt rahulikult ja selgelt läbi. Meie diplomaadid seisavad praegu üsna keerulise probleemi ees. Tuleb näiteks mõni ettevõtja ja palub, et teda toetataks uutele turgudele minekul või tema huvide kaitsel. Diplomaat selgitab, et ta pole mingi marketingijuht, ta võib sekkuda alles siis, kui mõnda firmat välisriigis diskrimineeritakse. Ma usun, et see on liiga formaalne lähenemine, sest välismaised diplomaadid Eestis kiidavad häbenemata oma firmasid, seda eriti meie riigihangete puhul. Ka meie peame erilist tähelepanu pöörama just teiste riikide riigihangetele ja oma ettevõtjaid aitama. Teatud pakkuja eelistamine teatud poliitilistel põhjustel on paljudes riikides üsna tavaline. Loomulikult pole diplomaadid tootetutvustajad, aga kui Eesti firma kuskil konkureerib, pole palju talle Eesti riigi jõud taha panna. Väga oluline on seejuures diplomaadi häälestatus ja tema väljaõpe majandusküsimustes – just see võimaldab tal oma jõupingutusi paremini suunata. Igal maal on ärimeeste ringkonnad, kes võiksid olla Eestist rohkem huvitatud, näiteks IT-inimesed. Meie diplomaadid peavad oskama investeeringute keskkonda Eestis nende sihtrühmade silmis paeluvaks teha ja ka vastupidi, abistama Eesti investoreid välismaal.
Loomulikult ei tohi see kõik tõugata meie välispoliitikast eemale julgeolekupoliitikaga tegelejaid või Euroopa Liidu asjatundjad. Kuid praktilise suunaga majandustöö peab tõusma võrdsena nende tegevussuundade kõrvale. Nii on see teistes Euroopa Liidu maades ja nii peaks see olema ka Eestis. See kõik eeldab loomulikult ühte: julgust tulevikku vaadata ning sealt vastu vaatavatele väljakutsetele vastata ja ühiselt Eesti asja ajada. Aitäh!

Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindab läbirääkimistel Aleksei Lotman. Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Head külalised! Hea minister! Mõni aasta tagasi siin saalis välispoliitikat arutades oli mul hea meel tõdeda, et põhilised märksõnad teemadel, mida rohelised oluliseks peavad, on meie välispoliitikas olemas. Nagu sedagi, et piiratud ressurssidega väikeriigi kohta on Eesti välispoliitika suhteliselt tegus. Siiski kinnitasin siis ja kinnitan ka praegu, et roheliste hinnangul kannatab meie välispoliitika mõningase visioonivaeguse all. Me teeme jõudumööda igasuguseid üldiselt õigeid asju, kuid maailma põhiprobleemide lahkamisel pole meie häält piisavalt jõuliselt kuulda. Loomulikult võib küsida, kas meietaoline väikeriik üldse saakski seda paremini teha. Vastus on: kindlasti saab. Aga see eeldab hoopis tihedamat koostööd jõududega, kes jagavad meie väärtushinnanguid. On aeg senisest aktiivsemalt otsida ühishuve ning võimalusi koostööks Põhjala riikidega, sealhulgas eriti energiajulgeoleku ja keskkonnakaitse valdkonnas ning nii Euroopa Liidu sees kui ka globaalselt. Samas peame otsima lisavõimalusi koostööks Põhjala riikidega ka n-ö klassikalise tugeva julgeoleku vallas.
Peame loomulikult olema aktiivsemad ka NATO-s. On aeg mängida senisest tegusamat rolli NATO avatud uste poliitikas eelkõige Lõuna-Kaukaasias. Ei tohi leppida olukorraga, kus Gruusia tükeldamisega on loodud uus "poliitiline reaalsus". Ja me ei lepigi selle olukorraga. Tuleb võtta ka senisest aktiivsem hoiak suhtlemises Türgiga. Ühest küljest peame senisest hoopis tegusamalt toetama Türgi eurointegratsioonipüüdlusi, kuid teisalt ei tohi teha mitte mingeid allahindlusi demokraatliku arengu ja inimõiguste, sealhulgas kurdide ja teiste vähemusrahvuste õiguste tagamise suhtes. Ei tohi ka unustada, et Türgi väed peaksid Küproselt lõpuks koju naasma. Türgi eurointegratsioon peaks jätma kemalistliku poliitika pöördumatult minevikku.
Ent juba enne Türgit siseneb eeldatavasti Euroopa Liitu üks hoopis hilisem soovija. Me peame kindlasti olema igati valmis tasuma oma auvõlga Islandi ees, kes meie iseseisvuse taastamist esimese riigina tunnustas, ja toetama tema eurointegratsioonipüüdlusi – loomulikult eeldusel, et sealne valitsus seda soovib. Ärgem unustagem, et päris suur osa Islandi rahvast on praegu väga euroskeptiline. Aga niivõrd, kuivõrd islandlased Euroopa Liitu astuda soovivad, on meie asi neid selles igal juhul toetada.
On aeg välismajanduse senisest tõhusamaks arendamiseks. Eesti välismajanduspoliitika peab ka praktiliselt toetama Eesti ettevõtete pääsemist välisturgudele, peame arendama tugevaid majandus- ja ka kultuurisuhteid väljaspool Euroopa Liitu ning toetama jätkusuutlikke ekspordivõimelisi projekte. Eestile on ääretult vajalikud lähedased ja konstruktiivsed suhted Ameerika Ühendriikidega kui Eesti olulise julgeoleku- ja majanduskoostöö partneriga. Samas ei tohi ka siin hälbida väärtuspõhisest poliitikast. Meie suur liitlane saab olla tõsiseltvõetav inimõiguste kaitsja maailmas vaid siis, kui ta ka ise neid reegleid tingimusteta täidab. Samuti peame oma suure liitlasega suheldes häbenemata tõstatama globaalseid keskkonnaküsimusi, nagu kliima ja elurikkus.
Kui rääkida suurest liitlasest, siis loomulikult tuleb rääkida ka suurest idanaabrist. Suhetes Venemaaga tuleb lähtuda heanaaberlikkusest, inimõiguste ja demokraatlike printsiipide austamisest ning vähemusrahvuste, sealhulgas eriti soome-ugri rahvaste õiguste kaitsest. Suhted Venemaaga ei tohi seisneda vaid sealsete võimumeestega suhtlemises. Eesti peaks märksa tõhusamalt toetama demokraatlikke jõude Venemaal ja sealset kodanikuühiskonda. Samasugusest demokraatlike jõudude ja kodanikuühiskonna toetamisest tuleb lähtuda ka suhetes Valgevenega ja loomulikult üldse suhetes kõigi ebademokraatlike riikidega. Vaid niimoodi talitades saaksime öelda, et väärtuspõhine välispoliitika pole meil pelgalt sõnakõlks.
Suurtest rääkides peame loomulikult suutma näha oma ninast kaugemale ega tohi lasta ennast pimestada maailma majanduslikuks suurvõimuks tõusnud Hiina hiilgusest. Majandus on oluline, majanduslikud suhted Hiinaga on väga tähtsad. Kuid loota, et vaikides maha inimõiguste rikkumised sellel maal, saavutame mingeid jätkusuutlikke tulemusi, pole mitte ainult amoraalne, vaid ka lühinägelik. Unustada Tiibeti küsimus, Uiguuria olukord ning inimõiguste temaatika laiemalt oleks täiesti lubamatu. Me peame meid külastava dalai-laama väärikalt vastu võtma, aga ka näiteks paindlikult ja operatiivselt reageerima Tiibeti pagulaste olukorrale, sealhulgas kas või praegu karmapa ümber toimuvale.
Me ei tohi loomulikult, nagu siin ka nimetati, vaadata mööda arengutest islamimaailmas. Peame tunnistama, et laia ulatusega ja olulisel määral demokraatlikel väärtustel põhinev rahvaliikumine Tuneesias, Egiptuses ja vähemal määral ka teistes araabia maades ei tabanud ootamatult mitte ainult meid, vaid väga suurt osa maailmast. Praegused rahvaliikumised kätkevad endas nii võimalusi kui ka ohte, kusjuures meil kiputakse roheliste hinnangul neid ohte mõneti ehk üle hindamagi. Laskumata aja puuduse tõttu võrdlusesse omaaegse Iraani islamirevolutsiooniga või katsetesse analüüsida Islami Vennaskonna asendit teiste islami liikumiste hulgas, tuleb kindlalt öelda: kui tahame tõsiselt kõnelda väärtuspõhisest välispoliitikast, ei tohi me toetada korrumpeerunud diktatuure põhjendusega, et need on justkui läänesõbralikud. Vastupidi: lootus, et demokraatlikud liikumised islamimaailmas ei too võimule islami äärmuslasi, saab tugineda vaid sellele, et me tingimusteta toetame demokraatiat. Hinnakem rahvarevolutsioonidega seotud ohte realistlikult, kuid nähkem neis siiski eelkõige lootust senisest vabama maailma suunas liikumisele.
On aeg jagada vastutust maailma keskkonnaprobleemide lahendamisel. Arenenud Euroopa riigina peab Eesti andma oma väärilise panuse vaesuse ja keskkonnaprobleemide vähendamisse maailma eri piirkondades. Välisminister rõhutas õigusega vajadust osaleda rahvusvahelises koostöös siduvate kliimalepete sõlmimiseks. Peame siiski olema selles valdkonnas senisest märksa aktiivsemad. Lisaks kliimamuutustele peame olema senisest sootuks tegusamad ka globaalse elurikkuse kaitse küsimustes. Peame olema tegusad ja koostööaltid, tegema koostööd nii Euroopa Liidu raames, ÜRO raames kui ka OECD raames ja ka kahepoolsetes suhetes oma arvukate liitlastega. Lisan siinkohal ühe mõttena vajaduse lisada keskkonnapõgeniku kategooria ÜRO põgenikekonventsiooni, sest see inimeste kategooria on muutunud järjest arvukamaks.
Jätkakem koostööd arengu nimel, sest see on meie kõigi huvides! On aeg selgeks ja eesmärgistatud välispoliitikaks. Väärtuspõhiselt, vabadust ja vabadusepüüdlust austavalt välispoliitiliselt kursilt kõrvalekaldumine on alati tähendanud ohtu rahva ja riigi tulevikule. Tänan tähelepanu eest!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olles äsja veetnud siin puldis meeldiva kolmveerandtunni, püüan teha võrdlemisi lühidalt. Kõigepealt mõningatest aspektidest, mis on senises debatis esile tõusnud.
Esiteks: mida tähendab parteipoliitikast või sisepoliitikast kõrgemale tõusmine välispoliitika puhul? See tähendab eelkõige seda, et n-ö tegelikku välispoliitikat tehakse kõige paremini selge peaga. On väga sagedane, et valimiste eel võrdlemisi radikaalseid positsioone esindanud jõud ja inimesed teostavad võimule jõudes võrdlemisi pragmaatilist, realistlikku ja edukat poliitikat. Samas on väga halb, eriti välispoliitika valdkonnas, kui näiteks koalitsioonipartnerid alustavad omavahelist võidujooksu tiitlile, kes on kõige rahvuslikum. See kindlasti ei pruugi tagada kõige läbikaalutumaid valikuid. Tegelikult kehtib see kindlasti ka teistes poliitikavaldkondades, näiteks kui alustatakse võidujooksu selle nimel, kes tahab ja suudab rohkem makse alandada, või mis iganes muul teemal.
Teine küsimus on: mis positsioonilt ja mis ajahetkest lähtudes tuleb meil oma reaalseid valikuid teha? Kui me räägime näiteks välismissioonidel osalemisest, siis on selge – see kindlasti kehtis rohkem omaaegse Iraagi missiooni puhul kui praegu käimasoleva Afganistani missiooni puhul –, et võib arutleda küsimuse üle ja mõnikord peab arutama küsimuse üle, kas me tegime õigesti, langetades suveräänse otsuse sinna siirduda. Minu isiklik arvamus mõlema missiooni puhul on, et jah, me tegime õigesti, aga see on küsimus, mille üle võib kindlasti vaielda. Samal ajal ei saa see vaidlus olla aluseks otsusele, kas missioonile jääda või sealt lahkuda.
Me ei saa ennast viia tagasi aega, kui me otsust minna ei olnud veel langetanud, ja hakata siis arutama, kuidas edasi minna. Sama kehtib näiteks ka piirileppe kohta. Ma olen nõus president Ilvesega ja Euroopa Komisjoni liikme Kallasega enamikus aspektides, mis puudutavad omaaegset piirileppe ratifitseerimise seadust. Ma isiklikult arvan, et meie diplomaatiline positsioon ja mängumaa olnuks ilmselt paremad, kui piirilepe oleks ratifitseeritud siin saalis ilma preambulit lisamata. Samal ajal ei tähenda see, et me peaksime praegu tõtakalt asuma seda preambulit kõrvaldama. Nüüd on meie olukord poliitilises mõttes hoopis teine kui viis aastat tagasi, kui seda seadust siin saalis üldse ratifitseerima hakati. Kõik valikud tuleb ikkagi teha lähtuvalt konkreetse aja situatsioonist ja võimalustest.
Väikeseks vastuseks kolleeg Sooääre küsimusele selle kohta, mida sotsid siis n-ö priotiseeriksid, kui me hakkaksime teostama reaalset välispoliitikat, nii palju. Kindlasti üks valdkond, millele Eesti peab väga tugevasti keskenduma, eriti arvestades meie eelseisvat Euroopa Liidu eesistumist ja pürgimist ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, on laiema strateegilise analüüsi võimekuse arendamine. See tähendab, et me peame suutma eristada neid asju rahvusvahelises poliitikas, mida me saame muuta ja mõjutada, nendest asjadest, mida me mõjutada ega muuta ei saa. Me peame püüdma neid esimesi asju mõjutada lähtuvalt oma riigi huvidest ja ühtlasi olema valmis kohanduma kõige paremal viisil oma riigi huve kaitstes nendes asjades, mida me mõjutada ei suuda.
Strateegilise analüüsi võimekuse arendamine võimaldab meil ka selgemalt püstitada oma eesmärke. See kehtib peaaegu kõigis teemavaldkondades, mis välispoliitikaga seotud on: nii näiteks kliima- ja keskkonnaküsimustes, väliskaubanduse küsimustes, mis kahtlemata on väga kõrge prioriteetsusastmega teemade valdkond, kui ka julgeolekuküsimustes. Riigil on kahtlemata suuremad võimalused adekvaatselt prognoosida, kus näiteks asuvad tärkavad turud ning millised on maailmakaubanduse uued nišid, millest meil praegu on ehk ainult ähmane arusaam ja kuhu meie ettevõtjad riskikartlikena teinekord ei oska õigel ajal siseneda.
Samamoodi on lood julgeoleku valdkonnas. Näiteks eelkõneleja tõstatatud küsimus, millistele liidritele panustada ja kas n-ö demokraatia toodab alati ja ilmtingimata läänemeelsust kõigis maailma paikades. Nendest asjadest arusaamine võimaldab meil ja Lääne üldsusel tervikuna langetada õigemaid ja kaalutletumaid otsuseid. Nii et väikeriigina sellise strateegilise võimekuse omamine ja selle puudumisel selle loomine on kindlasti äärmiselt oluline. Aitäh!

Aitäh! Jätkame läbirääkimistega. Palun Riigikogu kõnetooli Trivimi Velliste! Kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Head Riigikogu külalised! Balti Assamblee esimehena tahaksin põgusalt peatuda kolme Balti riigi koostööl. Läti endine riigipea Guntis Ulmanis on eilse meedia vahendusel andnud Balti riikide koostööle üsna hävitava hinnangu, öeldes, et kunagisest heast koostööst on järel vaid hale mälestus. Küsigem, kas see ikka on nii. Kas on põhjust näha Balti riikide koostööd nii mustades värvides? Piisab sellest, kui vaatame ainult ühtainsat valdkonda, mis esimesena meelde tuleb, nimelt riigikaitset. Koostöö kolme riigi riigikaitse alal, olgu selleks maavägi, merevägi või õhuvägi, on olnud muljetavaldav. Piisab, kui meenutame varasemast ajast Balti ühist rahuvalvepataljoni või praegusest ajast meie ühist õhuruumi valvet koos NATO-partneritega või ka näiteks meie ühist kõrgkooli Tartus Riia mäel, mis on kolme riigi ohvitseride sepikoda. Aga loomulikult leiame kolme Balti riigi hea koostöö näiteid ka muudest valdkondadest, olgu selleks piirivalve, politsei, keskkonnakaitse, haridus, kultuur või mõni muu.
Me ei tohi mitte kunagi unustada, et ajalooliselt oleme väga pikka aega eriti Lätiga kuulunud ühisesse kultuuriruumi, Läti aga omakorda Leeduga tänu ühisele keeletaustale. Pangem tähele, et Balti Kaitsekolledž, mis on märgilise tähendusega asutus, asub Tartus nimelt Riia tänavas. Asjaolu, et just Riia tänav on Tartu peatänav, ei ole loomulikult mitte juhus. Vanad roomlased ütlesid, et kõik teed viivad Rooma, see tähendab pealinna. Pärnu peatänav kannab samuti Riia nime: Riia maantee. Ja isegi Viljandis, meie kolmandas olulises Lõuna-Eesti keskuses, on Riia nime kandev tänav väga tähtis. Seevastu Tartus oli kunagi teisejärguline tänav, mis kandis Tallinna nime, nüüd ei ole enam sedagi. Niisiis, pool Eestit on sajandeid kuulunud ühte poolega Lätist. Ajalooline Liivimaa on püsinud palju kauem kui Eesti või Eestimaa praegustes piirides ja praeguses tähenduses. Ärgem alahinnakem ajaloo mõju tänapäevale! Eesti tihe koostöö lõunanaabriga on oluline nii subjektiivselt kui ka objektiivselt ja doominopõhimõttel Läti kaudu Leeduga.
Sageli küsitakse, kas Eesti on Balti riik või Põhjala riik. Küsimuse asetuses on minu meelest loogikaviga. Selle valiku puhul ei ole tegu ühe või teise välistamisega, tegu on teineteise täiendamisega. Eesti võib suurepäraselt olla ühteaegu nii Balti riik kui ka Põhjala riik. Ajaloolised seosed on tugevad mõlemas suunas ja siin ei ole mitte mingisugust vastuolu. Seda enam, et viis ametlikku Põhjala riiki on korduvalt ja järjepidevalt väljendanud oma huvi lõimumise vastu Balti riikidega. Juba 2000. aastal kutsusid Rootsi ühe mõjukaima erakonna, moderaatide esindajad Reykjavikis Põhjamaade Nõukogu koosolekul Balti Assambleed üles lõimuma Põhjamaade Nõukoguga. Loomulikult ei saa selline lõimumisprotsess toimuda kiiresti, aga see on toimunud. See on toimunud samm-sammult, aeglaselt, aga see on toimunud. See kolme Balti riigi lõimumisprotsess, sealhulgas parlamentaarsel tasandil Balti Assamblee kaudu, saab jätkuda ja peab jätkuma. Olgu rõhutatud, et Balti Assamblee ja Põhjamaade Nõukogu on alalised koostööpartnerid ja nende koostöö ei toimu mitte ainult täiskogude tasandil, vaid ka alaliste komisjonide tasandil. Kolmel Balti riigil ja viiel Põhjala riigil on üheskoos võimalik tekitada Euroopas oluline sünergia ning üha lõimuval Põhjamaade Nõukogul ja Balti Assambleel on väga hea mõju ka teistele, näiteks GUAM-i Parlamentaarsele Assambleele.
Kuna tänane välispoliitika arutelu on selles Riigikogu koosseisus viimane, siis tahaksin ka mina kasutada juhust ja heita korraks pilgu üle õla viimasele 19 aastale, mil mul on olnud võimalus siit kõnetoolist sõna võtta. Tahan avaldada tänu kõigile nendele, kes on välissuhtlemises viimase 19 aasta jooksul osalenud. Ma tahan tänada Välisministeeriumi ja eriti väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ning nende komisjonide esimehi ja aseesimehi. Ma tahan tänada ka väliskomisjoni esimeest Sven Mikserit tema tänase ettekande eest, mis minu hinnangul oli väga täpne ja adekvaatne analüüs meie Riigikogu välissuhtlemise kohta. Olen tema seisukohtadega vägagi nõus: me oleme tõesti palju saavutanud, ent me ei tohi end rahuloluga petta lasta.
Mis puutub kolme Balti riigi koostöösse parlamentaarsel tasandil, see on siis Balti Assamblee formaadis, siis olen täiesti nõus väliskomisjoni esimehega, et seda saab ja seda tuleb tõhustada. Samas peame olema äärmiselt ettevaatlikud, et me ei viskaks vana mütsi enne ahju, kui uut peas ei ole, ega kukuks kahe tooli vahele. See tähendab seda, et me peame kolme parlamendi alalised komisjonid tegelikkuses üheskoos tööle saama. Ja see ei ole mitte niivõrd poliitilise valiku küsimus, mis on juba tehtud, kuivõrd meie haldussuutlikkuse küsimus. Selle nimel tuleb järgmisel Riigikogul pingutada.
Kõige lõpetuseks tahan meenutada, mida on öelnud meie tänapäeva Juhan Liiv ehk Hando Runnel. Hando Runnel on öelnud, et kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. Äraseletatult tähendab see seda: me oleme saanud selle, mis meil on, ainult ettenähtavaks tulevikuks. Aga kes meist oskab öelda, kui kaugele ulatub ettenähtav tulevik? Ja ärgem lõpuks unustagem, et Hando Runnelile kuuluvad ka lauluread "Ei saa me läbi Lätita!" Ma tänan!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Ma tahan tänada tänaseid ettekandjaid ja kõiki teisi, kes sellesse sisukasse diskussiooni on oma panuse andnud. Mina tahan puudutada üht probleemi, millele eespool juba viidati – see on langus demokraatia ja tegelikult ka inimõiguste valdkonnas, millel on, ma ütleksin, praegu globaalne iseloom. Õige kujukalt näitab seda Economistis viimati avaldatud eri maade demokraatiaindeks. Sellel on Eesti ja meie eesmärkidega väga palju pistmist, alates sellest, et see puudutab nii meie arenguabi sihtriike kui ka Euroopa Liidu idapartnereid väga otseselt. Economisti järgi avaldub demokraatia tagasilangus kõige selgemini SRÜ riikides ja Lähis-Idas, aga mitte ainult. See puudutab ka vana traditsioonilist Euroopat, alates Balkanist kuni Lääne-Euroopani välja. Õigusriikide vöönd praegu ei laiene, vaid kitseneb. See on küll väga võlts poliitkorrektsus, kui öeldakse, et selles vallas on viimasel ajal tegemist mingite edusammudega.
Jah, laienemise faas oli seotud demokraatia avanemise nn kolmanda faasiga. Sinna alla kuuluvaks saab peaaegu lugeda 1970.–1980. aastad, aga kindlasti eriti perioodi pärast Berliini müüri langemist. Kuid praegu ei ole see nii juba pikemat aega olnud. Mõneti pole ma Economisti analüüsi rõhuasetustega ka nõus. Need seovad analüüsi eeskätt majanduskriisi mõjuga, mis on kallutanud riike tegema otsuseid, mis ei ole ehk nii laial pinnal läbi arutatud, ja terrorismivastase võitlusega. Ent need asjad on alanud juba varem. Üks olulisi vahendeid on kindlasti energiaressursside kasutamine välispoliitilisel või poliitilise mõjutamise eesmärgil. Ka see tendents on tegelikult palju varasem.
Kui rääkida parlamentaarsest välissuhtlusest ja diplomaatiast, siis üks meie kõige olulisemaid väljundeid on tõepoolest osalemine parlamentaarsetes assambleedes. Olgu see OSCE, olgu NATO, olgu Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee – kõigis nendes me tegeleme demokraatia ergutamisega liikmes- ja partnerriikides. Kui vaadata kaugemale ette, siis tuleb öelda, et monitooringuprotseduur, mida Euroopa Nõukogu on rakendanud liikmesriikide suhtes, oli 1990. aastatel valdavalt väga edukas ja riigid, sealhulgas Eesti, läbisid selle üsna sujuvalt mõne aastaga. Praegu on aga osa riike olnud monitooringu all 10 aastat ja rohkem, varsti juba 15 aastat, ent me ei saa rääkida olulisest edust. Mõnigi kord niisugusel foorumil nn eduraporti kontekstis sõna võttes olen ma olnud sunnitud ironiseerima, et kus see edu siis ikkagi on. Suur oht, mis sellega kaasneb, ei puuduta mitte üksnes neid riike, vaid ka rahvusvahelisi organisatsioone, mis on ju üles ehitatud väärtuspõhisele poliitikale või teatud printsiipide ja väärtushinnangute kaitsele, mis puudutavad demokraatiat, inimõigusi, õigusriiki. On oht, et kui organisatsioon ei suuda kaitsta demokraatiat oma liikmesriikides, siis hakkavad erodeeruma ka need põhimõtted, mis on organisatsioonide aluseks.
Milliseid järeldusi me peame sellest kõigest tegema? Esimene järeldus minu jaoks on see, et Eesti ei tohi lubada endale tagasilangust väärtuspõhisest välispoliitikast. Meie iseseisvus tugineb rahvusvahelise õiguse printsiipidele. Seda enam peame neidsamu printsiipe kaitsma ka mujal maailmas. Me ei pea demokraatia ja inimõigustega seotud väärtusi kaitsma mitte ainult Venemaal ja Valgevenes, vaid kindlasti ka Tiibetis. Me peame meenutama väärtuspõhisust ka rahvusvahelistele organisatsioonidele, kuhu me kuulume. Eesti peab suutma olla eeskujuks sellega, et meie edukas majandus- ja rahanduspoliitika on unisoonis väärtuspõhise välispoliitikaga. Oleme seda enam-vähem suutnud, aga rõhuasetust välismajanduspoliitikale, millest siin on juba juttu olnud, tuleks veelgi meenutada.
Ma palun hästi natukene lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Eesti ei tohi ka endale lubada tagasilangust demokraatias. Osutan veel kord sellelesamale Economisti uuringule: Eesti on riikide edetabelis tõusnud, aga mitte tänu sellele, et meie demokraatiareiting on paranenud, vaid selle tõttu, et teised riigid on läbi teinud languse. Seega, lugupeetud kolleegid, pole siin kiita suurt midagi. Me peame analüüsima ka oma riigisiseseid protseduure, vaatama iseenda sisse, kaasa arvatud sellesse, mis toimub valimiskampaanias. Aga seda teemat ma praegu sügavuti käsitlema ei hakka. Erakondade rahastamise debatis olen seda juba teinud. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Nikolai Põdramäe!

Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad! Tänasest välisminister Urmas Paeti esinemisest siin Riigikogu saalis ja tema vastusest minu esitatud küsimusele Eesti riigi piiri kohta said setud ja kogu Eesti rahvas teada, et uusi piiriläbirääkimisi enam ei tule. Kümme aastat on selle küsimusega tegeldud ja eelmine Riigikogu koosseis on oma otsuse langetanud: piirileping on ratifitseeritud, kuigi Venemaa seda pole teinud. Allkirja tagasivõtmine ei olevat hea asi. Aga kas Tartu rahulepingu sisuliselt ülesütlemine on hea asi? Eesti riik ei kavatse selles küsimuses initsiatiivi üles näidata. Eesti riigil puudub huvi Tartu rahulepingust tulenevate aladega tegelda. Huvitav, kes sellega peaks siis tegelema? Kas Ameerika, Gruusia või Läti näiteks? Eesti riigi probleemid on eelkõige ikkagi Eesti asi! Venemaa õnneks ei kirjutanud veel nii tähtsale dokumendile alla ja andis sellega meile aega järele mõtelda, et ära hoida suurt rumalust. Vildaka dokumendi tagasivõtmine ei ole mingi eriline nähtus. Aga kas Setumaa lõhkumine on hea nähtus? Ära on võetud üks kolmandik Setumaast ehk Saaremaa-suurune osa. Mis on kõige selle hind? Kas heanaaberlikud suhted Venemaaga?
Tundub, et setudel pole teist võimalust kui oodata ära aeg, mil Venemaa kodanikud saavad lihtsustatud pääsu Euroopa Liidu maadesse, või koguni aeg, kui Venemaa astub Euroopa Liitu. Siis saavad ka setud jälle näha oma kodumetsi ja -põlde, käia vabalt oma esivanemate maal, omada seal kinnisvara, elada ja töötada seal, kui soovivad. Praegu on neil võimalus vaid usupühade aegu lihtsustatult oma esivanemate, onude, tädide, õdede-vendade haudadele sõita. Kas see ei ole suur ülekohus väikesele paljukannatanud setu rahvale? Setu hümnis on ajaloolised sõnad: "suurõp hulk jäi Säksa or´ast, meist sai vilets Vinne viir" ehk suurem pool sai sakste orjaks, meist sai vilets vene viir. Ärme ise vabatahtlikult loobume oma aladest! Iseasi, kui seda tehakse vägivaldselt. Usume ja loodame! Lootus sureb viimasena. Aitäh!

Lõpetan läbirääkimised. Ütlen omalt poolt ja Riigikogu poolt suur aitäh välisministrile arutelus osalemise eest ja ettekande eest! Tänan ka väliskomisjoni selle arutelu ettevalmistamise eest! Olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu on lõppenud, selle Riigikogu koosseisu jaoks oli see viimane kord. Küll aga ei ole lõppenud meie tänane istung. Jätkame päevakorrapunktide arutelu.

Eelnõu, mida me arutama asume, on sotsiaalkomisjoni algatatud kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Tegu on teise lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu oma 24. jaanuari istungil. Lisaks komisjoni liikmetele osales ka Sotsiaalministeeriumi esindaja Heli Paluste. Muudatusettepanekuid komisjonile ei esitatud ning eelnõu esitatakse teiseks lugemiseks algsel kujul. Küll aga vahepealsel ajal vastas komisjonile Eesti Bioeetika Nõukogu, kellele komisjon oli eelnõu saatnud arvamuse andmiseks. Komisjoni istungiks saabus Eesti Bioeetika Nõukogu vastus, et nad toetavad plaanitavat muudatust. Eesti Bioeetika Nõukogu ütleb oma vastuses end eeldavat, et erialaarstide selts fikseerib riskid, millele kunstliku viljastamise konkreetsetel juhtudel tuleb tähelepanu pöörata, pidevalt täpsustab seda loetelu ning teeb selle arstidele kättesaadavaks. Samuti oli Eesti Bioeetika Nõukogu arvamusel, et seaduse muutmisel naistearstide olukord ei muutu, sest ka praegu ei pruugi patsient anamneesi kogumise käigus olla avameelne. Ka võib oma terviseandmeid elektroonilises haigusloos sulgeda. Bioeetika nõukogu soovitab naistearstide seltsil koostada infomaterjal, kus on kirjas tüüpolukorrad ja riskid, millele kindlasti tuleks tähelepanu pöörata, ning juurutab hea kliinilise tava, mille kohaselt vastunäidustuste nimekirja tutvustamine ja selle kohta patsiendilt allkirja võtmine on kohustuslik. Sellisel juhul vastutab patsient ise võimalike halbade tagajärgede eest juhul, kui ta on tahtlikult varjanud tervisehäireid, mis on vastunäidustuseks kunstliku viljastamise puhul. Patsiendil ei ole praegu ega saa olema ka tulevikus piiramatut õigust lasta end kunstlikult viljastada. Kõnealuse meetodi puhul kehtivad ealine piirang ning meditsiinilised vastunäidustused. Eelnõu kohaselt hakkab arsti otsustamisruum olema laiem, sest võib ette tulla olukordi, kus praegu sotsiaalministri määrusega fikseeritud vastunäidustuste nimekirjas olev patoloogia on tänu uudsetele ravimeetoditele saadud sellisel tasemel kontrolli alla, et ohtu ei emale ega lootele pole.
Komisjon teeb Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. See otsus tehti täielikus üksmeeles. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 787 teine lugemine on lõppenud.

Järgmisena on tänases päevakorras kirjas sotsiaalkomisjoni algatatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegu on teise lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendi liikmed! Komisjon arutas seda eelnõu ja laekunud muudatusettepanekuid ning kujundas oma seisukohad. Komisjon otsustas teha täiskogule ettepaneku selle eelnõu teine lugemine täna lõpetada, viia kolmas lugemine läbi 10. veebruaril ning eelnõu lõpphääletusel seadusena vastu võtta.
Muudatusettepanekud laekusid nii Keskerakonna fraktsioonilt kui ka sotsiaaldemokraatidelt, samuti tegi komisjon ise muudatusi. Komisjon tegi tehnilisi muudatusi, täpsustas sõnastust ning ühtlustas terminoloogiat. Samuti otsustas sotsiaalkomisjon pikendada tähtaega, mille jooksul töötukassa teeb töötutoetuse määramise või määramata jätmise otsuse, viiest tööpäevast kuni kümne päevani. Nagu rõhutasid ka Sotsiaalministeeriumi esindajad, see ei halvenda ei ajalises ega varalises mõttes kuidagi töötute olukorda, see on vajalik töötukassa sisemise töökorralduse huvides. Samuti otsustasime töötukassa infosüsteemide muudatuste tõrgeteta ülemineku huvides teha ettepaneku lükata seaduse jõustumine esialgu pakutud 1. märtsilt edasi 1. maile, et seaduse saaks tõrgeteta rakendada.
Põhimõttelisi muudatusettepanekuid, mis puudutasid eelnõu sisu, oli sotsiaaldemokraatidelt ja Keskerakonnalt. Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni muudatuse jättis komisjon arvestamata. Muudatuse kohaselt makstaks töötuks jäänud isikule, kellel on õigus kindlustushüvitisele koondamise korral, töötukindlustushüvitist 7. päevast pärast töö- või teenistussuhte lõppemist. See aga muudaks töölepingu seaduse arutelude käigus sotsiaalpartnerite poolt kokkulepitud põhimõtet, et koondamishüvitist ja töötuskindlustushüvitist ühel ajal ei maksta. Muudatuse kohaselt maksaks töötukassa isikule ühe ja sama ajaperioodi eest nii kindlustushüvitist koondamise korral kui ka töötuskindlustushüvitist, mis tähendab, et inimene saaks hüvitisena 150% summast, mis ta enne kuutasuna teenis.
Teine muudatusettepanek oli Keskerakonna fraktsioonilt, komisjon otsustas sedagi mitte toetada. See puudutas sõidutoetuse maksmist töötukassasse vastuvõtule minekuks. Arvestamata jäeti see muudatus põhjusel, et eelnõuga 879 luuakse võimalus töötukassasse vastuvõtule mineku asemel lisaks helistamisele võtta ühendust ka isiku tuvastamist võimaldava infotehnoloogilise lahenduse kaudu. Töötukassasse vastuvõtule minekuga võivad sõidukulud kaasneda ka sel juhul, kui töötu elab töötukassa kohaliku osakonnaga samal omavalitsuse territooriumil, ning valitsuse esindaja arvates ei oleks niisuguse eraldi menetluse kehtestamine põhjendatud. Kuna seesama ettepanek on varem esitatud ka eraldi seaduseelnõuna, siis oleme seda sotsiaalkomisjonis eri arutelude käigus põhjalikult analüüsinud nii koos töötukassa kui ka ministeeriumi esindajatega. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur tänu, austatud ettekandja! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Viimase aasta jooksul on Keskerakonna fraktsioon Riigikogus kaks korda algatanud seaduseelnõu, mille eesmärk on olnud hüvitada töötu sõidukulutused, kui ta läheb vastuvõtule Eesti Töötukassasse. Nüüd põhjustest, miks me selle ettepaneku siin korduvalt oleme esitanud. 2009. aastal lõppes töötustaatus sanktsiooni tõttu ligi 30 000 inimesel. 2010. aastal oli see näitaja sama suur juba augustikuus. Tegu on juhtumitega, kus töötu ei ole määratud ajal töötukassasse läinud või on ta rikkunud töö otsimise nõuet või individuaalset tööotsimiskava. Tööturuteenuste ja -toetuste seadus kohustab töötut käima vähemalt kord 30 päeva jooksul Eesti Töötukassas vastuvõtul, vastasel juhul kustutab töötukassa isiku töötute nimekirjast. Vastuvõtul käimine toob aga töötule kaasa kulutusi, mida talle ei kompenseerita. Seega võib vastuvõtule minemine mõnel puhul osutuda võimatuks.
Kindlasti tahan rõhutada, et küsimus ei ole formaalses registreerimises. Kui inimene saab minna töötukassasse, kui ta on töötukassas arvel, on tal võimalus töötukassa spetsialistilt konsultatsiooni saada. Tal on võimalik minna koolitusele ja tööpraktikale ning osa saada teistest tööturumeetmetest. Jah, viimase kahe aasta jooksul, kui töötus on nii kiiresti ja kõvasti kasvanud, on töötukassa pidanud töötama lausa konveiermeetodil. Olen ise vestelnud paljude töötutega, kes ei ole olnud rahul sellega, et sealne suhtumine on tihtipeale formaalne. Inimene käib töötukassas ära, temaga vesteldakse 10–15 minutit, pannakse linnuke kirja, aga abi inimene ei saa. Ma väga loodan, et asi ei ole suhtumises. Pigem on probleem selles, et töötukassas ei jätku  töötajaid ja teiselt poolt ka raha. Me teame väga hästi, et tõesti aktiivseid tööturumeetmeid on töötukassa viimasel ajal just rahapuuduse tõttu saanud pakkuda väga vähe. See käib ka tööturukoolituse kohta. Seda on saanud kõigist registreeritud töötutest kümmekond protsenti.
Töötukassas käimise ning sealt konsultatsiooni ja abi saamisega on suured probleemid just pikaajalistel töötutel, kelle sissetulek piirdub enamikul juhtudel vaid toimetulekutoetusega. Maapiirkondades inimestega kohtumistel on see temaatika alati üks põhilisi olnud. Tuhanded inimesed on loobunud iga kuu töötukassas käimast, kuna lihtsalt pole raha sinna sõita.
Valikud on küllalt rasked. Toimetulekutoetus, nagu me teame, oli esimese pereliikme puhul kuni uue aastani 1000 krooni, ka töötutoetus vaid 1000 krooni. Kas sellest rahast saab ära elada, on eksperimente tehtud küll ja küll. Minu kolleeg Heimar Lenk võib kirjeldada, kui keeruline see on. Nii et leida raha sõiduks maakonnakeskusesse on küllaltki keeruline. Teiselt poolt on veel probleem ühistranspordiga: tihtipeale buss või rong vajalikul ajal vajalikku kohta ei lähe. See kõik tähendab, et paljud töötud pole töötukassas registreeritud ning neile ei saa töötukassa pakkuda koolitust, tööpraktikat ega teisi tööturumeetmeid, mis aitaksid neil tööd leida. Suur osa nendest inimestest langeb nn heitunu staatusesse, kes on täielikult loobunud töö otsimisest.
Siin puldis on pidevalt räägitud – seda on teinud nii need, kes kujundavad tööturupoliitikat, kui ka need, kes seda jälgivad ja kritiseerivad –, et töötusprobleemid ja tööhõive on Eesti prioriteet. Sellest sõltub vägagi palju, kuidas me praegusest majandustsükli august välja tuleme ja kuidas edasi areneme. Peaaegu kõigis arenenud riikides tegeldakse just sellisel perioodil töötutega väga palju. Kui inimesed on töötud, on neil aega osaleda koolitustel, on aega oma oskusi-teadmisi täiendada, mis võimaldaks majandustsükli tõusule pöörates just sellist ettevõtlust, kus on vaja parema kvaliteediga tööjõudu. Sel juhul oleks meil juba olemas  inimesed, kes niisugustel töökohtadel saaksid töötada.
Kahjuks oleme kaks aastat peaaegu et maha maganud. Kahjuks ei ole ka see meie eelnõu valitsuskoalitsiooni toetust leidnud – kaks korda on see siin esimesel lugemisel menetlusest välja hääletatud. Aga vähemalt algatas meie ettepanek töötute töötukassasse sõidu kulud kompenseerida sotsiaalkomisjonis päris pika arutelu. Peame seda suureks plussiks ja positiivseks küljeks. Tegelikult on selle arutelu tulemusena välja töötatud seesama eelnõu, mida me siin praegu arutame ja mis annab töötutele paindlikumad võimalused töötukassaga ühenduses olla. Inimesed ei pea iga kuu seal ise kohal käima, nad saavad ühendust võtta ka telefoni teel, elektroonilise sidevahendi teel ja neil ei teki probleemi, et nad võiksid sanktsiooni tõttu töötu ametliku staatuse kaotada. Kindlasti on see positiivne lahendus ja kindlasti me seda toetame.
Me esitasime siiski eelnõu muutmiseks ettepaneku, mis sarnaneb nende varem esitatud eelnõudega. Me arvame, et eriti pikaajalistel töötutel, inimestel, kelle sissetulek on väga väike, on keeruline leida sõiduraha kas või see üks kord kuus töötukassas käimiseks. Selle võiks neile kompenseerida nii, nagu seda tehakse tööturukoolituse puhul: kui inimene seal käib, siis sõit makstakse talle kinni. Samamoodi võiks töötule kompenseerida selle sõidukulu, kui ta käib töötukassas konsultatsioonil. Ma rõhutan: me soovime väga, et see ei oleks formaalne töötukassas käimine. Ongi oht, et kui end sidevahendi abil nn registreerida, siis see võib olla formaalne ja inimesele abi ei pakuta. Seepärast peame oluliseks, et inimene saaks käia töötukassas kohapeal nõu saamas, ja teeme ettepaneku need kulud hüvitada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Hakkame nüüd läbi vaatama laekunud muudatusettepanekuid. Neid on kokku kuus. Esimene ettepanek on juhtivkomisjoni esitatud, samuti teine. Kolmanda ettepaneku esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Teeme seda! Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 15, vastu 32, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Muudatusettepanek nr 5 on juhtivkomisjoni esitatud, samuti muudatusettepanek nr 6. Kõik muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Seaduseelnõu 879 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine eelnõu tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegu on taas teise lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu!

Sotsiaalkomisjon sisulisi muudatusi eelnõus esimese ja teise lugemise vahel ei teinud. Tehti keeletoimetuslikke parandusi. Ka muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjon langetas ühel häälel otsuse teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada.

Küsimusi ei ole. Suur aitäh ettekande eest! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Kuna muudatusettepanekuid seaduseelnõu kohta ei laekunud, siis ei saa me neid ka läbi vaadata. Seaduseelnõu 904 teine lugemine on lõppenud.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Jüri Ratase ja Evelyn Sepa algatatud ühistranspordiseaduse § 24 täiendamise seaduse eelnõu on järgmine, mida arutama asume. Tegu on esimese lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja meie kolleegide Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Jüri Ratase ja Evelyn Sepa menetlusse antud eelnõu 868 on meie laudadel. Selle eelnõuga püüame rakendada võrdse kohtlemise printsiipi, mis on teatavasti üks meie põhiseaduse alustugesid. Nimelt, kui te võtate kätte ja hakkate Tallinnast Pärnu maanteed mööda välja sõitma, siis Haruteel te näete, mitu kilomeetrit on Saaremaani.  Kui te sõidate sealt edasi Ristini ja veel võib-olla ka Haapsalu ja Rohuküla poole, siis näete, mitu kilomeetrit on jäänud Hiiumaani. Kui teil on viitsimist arvutada, siis te üsna pea saate aru, et nende vahemaade sisse on rehkendatud ka kilomeetrid Virtsust Kuivastusse ja Rohukülast Heltermaale. Eesti territoorium peaks olema üks lahutamatu tervik ja kõigil peaks olema vabadus siin liikuda. Paraku on veeteele üles seatud rahaline tõke: veetee kilomeetri läbimine on kordades kallim kui keskmiselt ühe maanteekilomeetri läbimine.
See on ka põhjus, mispärast me oleme andnud menetlusse eelnõu, et kehtestada laeva, väikelaeva või parvlaeva reisija sõidupileti hind ühe kilomeetri kohta selliselt, et see ei oleks kõrgem keskmisest maakonna bussiliini reisija sõidupileti ühe kilomeetri hinnast. Milline see kilomeetrihind on, eks selle ole maakonnad riigihangete abil välja selgitanud. Me teame, et see on ühe krooni ringis. Andke andeks vanainimesele, kes veel kroonides räägib ja mõtleb – traditsioonist on ju raske lahti saada. Samal ajal reisija ülesõit Virtsust Kuivastusse ei maksa sugugi mitte kaheksa krooni ehk 50 eurosenti, vaid 3–4 korda rohkem.
Kuidas tuleks bussiliini reisija sõidupileti keskmist kilomeetrihinda arvutada? Selleks näeb meie eelnõu ette metoodika, mille peaks kehtestama majandus- ja kommunikatsiooniminister. Seda muidugi juhul, kui tänane eelnõu siin saalis heakskiidu leiab ja järgmistele lugemistele pääseb. Lisan, et meie ettekujutuse järgi tuleks seda metoodikat kõigepealt rakendada kolmel laevaliinil: Rohuküla–Heltermaa, Virtsu–Kuivastu ja Sõru–Triigi liinil. Need on maakondadevahelised liinid, mille korraldusega tegeleb riik. Mis puutub ühendusse teiste saartega, siis seal on korraldajaks maavalitsus. Aga sellistes omavalitsustes nagu Tõstamaa vald ja Viimsi vald on see lausa omavalitsuse teema ja eks seal korraldavadki asja kohalikud omavalitsused. Väikeste saarte puhul on tegu väga delikaatse küsimusega, sest väikeste saarte koormustaluvusega tekib väga suurte külastajate hulkade puhul probleeme.
Me oleme ka selle välja arvutanud, et kui hakata lähtuma maanteekilomeetri hinnast, siis   oleks ülevedajatele vaja kompenseerida ca 25 miljonit krooni ehk umbes 1,6 miljonit eurot. See summa võiks olla järgmise aasta eelarves ette nähtud. See on ka põhjus, miks me arvame, et seadus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2012.
Olen eelnõu peamised põhimõtted ette kandnud ja valmis vastama küsimustele.

Suur aitäh! Küsimusi ei ole. Aitäh, austatud ettekandja!

Aitäh!

Majanduskomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu oma 24. jaanuari istungil. Eelnõu tutvustasid algatajate esindajad Aivar Riisalu ja Mark Soosaar. Vabariigi Valitsuse seisukoha kandis ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi merendustalituse peaspetsialist Merily Must. Juhtivkomisjoni ettekandjana täpsustan, et analoogne teema oli majanduskomisjonis arutusel ka natuke aega tagasi, nii et me oleme sellega päris hästi kursis. Merily Must märkis, et majandus- ja kommunikatsiooniminister muutis oma määrust, millega kehtestati Kuivastu–Virtsu, Rohuküla–Heltermaa ja Sõru–Triigi parvlaevaliinide hinnagraafik. Selle tulemusena kehtestati kõigile saarte elanikele, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on kas Saaremaal või Hiiumaal, 50% reisijapileti hinna soodustus. Ühe muudatusena muudeti ka saarele kaubavedu soodsamaks.
Merily Must märkis, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmine oleks riigieelarvele üsnagi kulukas. Komisjonis tõdeti ka, et seletuskirjas ei ole välja toodud eelnõu rakendamiseks vajalike kulutuste arvutamise põhjendatud metoodikat. Samuti jäi selgusetuks, milliste maakondade bussiliinide reisijapileti keskmine piletihind aluseks võetaks ja kuidas seda korrigeeritaks. Komisjoni liikmed tundsid huvi, miks eespool nimetatud ministri määrus ei paranda eelnõu algatajate arust olukorda. Mark Soosaar selgitas, et õiguslikust seisukohast pole olukord paremaks läinud. See määrus on vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga ning lisaks võimaldab see ka riiki petta.
Pärast mitut hääletust otsustati saata eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 8. veebruaril ja eelnõu 868 esimesel lugemisel tagasi lükata, kuna komisjoni ettepanek esimene lugemine lõpetada ei leidnud toetust. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Mark Soosaar. Palun!

Tahan küsida: kas komisjonis arutati seda, kuidas on võimalik praegu käivitatud süsteemi puhul riiki petta? Rahvastikuregistrisse sissekandmine on meil väga paljudes omavalitsustes käinud selliselt, et näiteks enne valimisi kirjutatakse lausa majavaremetesse inimesi sisse ja pärast valimisi kohe välja. On teada ka üsna palju juhtumeid, kus sõidusoodustuse saamiseks on end mõni päev enne sõitu turismitalusse sisse kirjutatud ja pärast sõitu jälle välja. Kas komisjon võttis oma istungil seisukoha ka niisuguste petuskeemide loomise võimaluse kohta, mida te siin möödaminnes praegu mainisite?

Jah, komisjonis te märkisite, et sissekirjutuse alusel sõidusoodustust anda on formaalne, sest praegune rahvastikuregistri seadus on teinud elukoha määramise väga lihtsaks. See moonutab pilti inimeste tegelikust elukohast ja sellest, kellel peaks olema õigus saada sõidusoodustust. Aga diskussiooni sellel teemal ei tekkinud.

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh, austatud ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kalev Kotkase!

Austet istungi juhataja! Head kolleegid! Juba mitmendat korda selle Riigikogu koosseisu ajal pean ma sotsiaaldemokraatide nimel avaldama nördimust koalitsiooni käitumise pärast saartega praamiühenduse teema käsitlemisel. Vahetult enne valimisi leiti 28 miljonit krooni dotatsiooniraha. Iseenesest on see muidugi hea, aga hiidlastel ja saarlastel ei ole haugi mälu. Me kõik mäletame, et seesama minister tõstis oma määrusega 2007. aasta sügisel praamihinnad pea kahekordseks ja nüüd, üks kuu enne valimisi, laseb need vana koha peale tagasi, lootes, et saarte elanikud on õnnelikud ja tänulikud. Selline käitumine on veelkordne tõestus, et parvlaevapiletite hindade kujundamise süsteem peab olema kirjas seaduses, seda ei tohi jätta täitevvõimu tujude meelevalda.
Nagu vanaduspensionide suurus, mis kujuneb seaduses kirjas oleva algoritmi järgi, peaks ka parvlaevapiletite hinnad kujunema seaduses sätestatud põhimõtetele tuginevalt. Kõige parem, läbipaistvam ja õiglasem põhimõte selleks on maanteepikenduse põhimõte. Ka mujal maailmas ei ole midagi targemat osatud seni välja mõelda ja me ei ole targemad kui ülejäänud maailm. Seaduses sätestatud maanteepikenduse põhimõte tooks parvlaevapiletite hinna teema ükskord välja poliitilise tõmbetuule käest ja näitaks, et Eesti riik tõesti hoolib oma saartest.
Meile kõigile meeldib targutada teemal, et ettevõtjad peaksid looma uusi töökohti väljaspool Tallinna, aga ükski normaalne ettevõtja ei loo saartel töökohti enne, kui ei ole selgust, kuidas praamipiletite hinnad toodangu omahinda mõjutavad. Need ettevõtjad, kes praegu siiski saartel majandavad, on midagi enamat kui lihtsalt ettevõtjad. Eesti riik peaks neist eeskuju võtma, mitte nende peal liugu laskma.
Meie parvlaevaliikluses on praegu kaks põhiprobleemi. Need on õiglane hind ja üleveo kvaliteet ehk siis graafiku tihedus, ülesõidu aeg ja ilmastikukindlus. Ministri määrusega 1. veebruarist kehtestatud uus hinnakiri lahendab suures osas ära esimese ehk hinnaprobleemi. Aga see sünnib kvaliteedi arvel, sest tolle lisadotatsiooni tõttu tellib riik tänavu ca 20% vähem reise kui 2009. aastal. Samuti on oht, et ID-kaardi põhine sõidusoodustuse õiguse tõestamine kassades pikendab pealelaadimise protseduuri ja vähendab seeläbi rõõmu uutest ja kiiretest laevadest.
Selline valimiseelne kiirustamisjälgedega süsteemitu tegutsemine näitab veel kord, et probleemi lahendus tuleb sätestada seaduses. Ja kui Riigikogu sellega endiselt hakkama ei saa, siis oleks kohane täiendada Eesti põhiseaduse § 34, mis räägib kodanike liikumisvabadusest, lausega, et see paraku ei kehti saarte elanikele. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Ja kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku see seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Jüri Ratase ja Evelyn Sepa algatatud ühistranspordiseaduse § 24 täiendamise seaduse eelnõu 868 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 31 Riigikogu liiget, vastu oli 16. Ettepanek leidis toetust. Seaduseelnõu 868 on menetlusest välja langenud.

Järgmisena asume arutama Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse, ehitusseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegu on taas esimese lugemisega. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Möödunud aasta augustis tähistasime Eesti looduskaitse 100. aastapäeva. Juubelipidustuste ajal arutasime koos saarlasest keskkonnaministri Jaanus Tamkiviga Kuressaares rahvusparkide saatust ja Eesti looduskaitse olukorda. Kerkis üles mitu ideed, kuidas ohjata ebaseaduslikku ehitustegevust looduskaitsealadel. Ministri arvates tuleks sellistel puhkudel määrata väga suuri trahve. Meie, sotsiaaldemokraatide arvates võiks peale lammutamismenetluse rakendada ka sundvõõrandamise menetlust, et neid hooneid ja rajatisi, mida on võimalik tulevikus kasutada kas teaduslikel eesmärkidel või avalikes huvides, ei lammutataks, vaid võetaks need riigi omandisse.
Oleme seda teemat juba korra siin saalis arutanud, sest meie eelnõu esimene variant oli suhteliselt tagasihoidlik ning puudutas ainult loodusreservaate ja sihtkaitsevööndeid. Esimestes on inimeste liikumine täielikult keelatud, sihtkaitsevööndites vaid teatud perioodidel, näiteks hülgelaidudel veebruarist kuni novembrini ja linnulaidudel aprillist augustini. Aga tookord selgus, et sihtkaitsevööndites on ainult kuus ebaseaduslikult ehitatud hoonet ja see tundus väga marginaalne arv olevat. Tõenäoliselt sellepärast ei leidnud eelnõu Riigikogus piisavat toetust. Nüüd otsustasime teemaga edasi liikuda, lähtudes rahva õiglustundest ja põhimõttest, et looduskaitsealad on meie ühine ressurss, üldrahvalik väärtus ja ka rahvusvaheline väärtus. Me võime küll ühe linnu või lille rahvustaimeks, -loomaks või -linnuks kuulutada, aga eks nad liiguvad ja levivad kogu Euroopas ja ehk kaugemalgi. Seetõttu oleme nüüd seisukohal, et seda põhimõtet on õige laiendada kõigile kaitsealadele ja hoiualadele. Nendel aladel on ebaseaduslike ehitiste arv juba palju suurem, 40 ja 50 vahel.
Vastavalt eelnõule toimuks ebaseadusliku ehitise sundvõõrandamine kahe, isegi kolme seaduse alusel: looduskaitseseadusesse, ehitusseadusesse ja kinnisasja sundvõõrandamise seadusesse tehtavate muudatuste alusel. Käesolev looduskaitseseadust muutev seadus annab Vabariigi Valitsusele õiguse nii kaitse- kui ka hoiualadel, kus on võimalik ja otstarbekas ehitist või rajatist edaspidi üldistes huvides kasutada, see riigistada kinnisasja sundvõõrandamise seadusega ettenähtud menetlusnormide alusel. Põhiseaduse § 32 näeb ette, et üldistest huvidest lähtuva sundvõõrandamise puhul tuleb vara omanikule tagada õiglane hüvitis. See on õiguspõhimõte, mis on kirjutatud juba ühte vanimasse Euroopa põhiseadusesse, Prantsuse põhiseadusesse aastast 1789. Seal on öeldud, et eraomand on püha. Muide, Karl Marx pani sõnale "püha" jutumärgid ümber. Aga juba Prantsuse põhiseadusesse pandi kirja, et omanikule on vajaduse korral tarvis kohe maksta õiglast hüvitist.
Meie põhiseaduses ei ole eraomandit pühaks nimetatud. Eesti rahva arusaamade järgi võib püha ja pühalik olla hoopis midagi muud kui üks materiaalne objekt. Aga ka meie põhiseadus näeb ette tagada omanikule õiglane hüvitis. Meie põhiseadus on rajatud põhimõttele, et iga isik on seaduskuulelik – see tuleneb §-st 54 – ning et ta on temale kuuluva vara seaduslik omanik. Seega, põhiseaduse § 32 ei laiene ebaseaduslikule varale. Seda kinnitavad ju ka teised seadused, näiteks kehtib kohustus lammutada ebaseaduslik ehitis ilma vara likvideerimise eest nn õiglast hüvitist maksmata. Seetõttu oleme pakkunud, et kõnealuse seadusmuudatusega kehtestataks sundvõõrandiandjale vaid sümboolne sundvõõranditasu – üks euro.
Põhiseaduse § 32 sisaldab veel ühe olulise sätte, mille järgi omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. See lisab õigluskindlust Vabariigi Valitsuse otsusele, kui see langetatakse käesoleva seadusmuudatuse objekti ehk ebaseadusliku ehitise sundvõõrandamiseks kaitse- või hoiualal. Nimelt näeme ette menetlusnormi, et ebaseadusliku ehitise sundvõõrandamise taotluse esitab Keskkonnaministeerium ning sundvõõrandamise lõpuleviimisel võtab Keskkonnaministeerium ehitise ministeeriumi bilanssi.
Nüüd võib-olla mõned näited. Eelmine kord, kui me rääkisime sihtkaitsevööndisse ehitatud hoonetest, siis oli juttu Pihelgalaiule kerkinud hoonetest – see on Varbla vallas. Kui me jõuame looduskaitsealade juurde, siis tooksin teoreetilise näite Pärnu Rannapargist, kuhu kavatseti ehitada ebaseaduslik hoone – viiekorruseline majutusasutus. Asjaomane ehitusluba oli ehitusregistris aasta või kaks üleval. Selles viiekorruselises hoones olid vastavalt ehitusloale ette nähtud järgmised ruumid: eluruumide arv 0, mitteeluruumide arv 0, tualettruumide arv 200 ringis – ma enam täpselt ei mäleta, võib-olla oli neid 190 –, liftide arv oli, kui mälu mind ei peta, 2 ja köökide arv oli 3. Mida riik võiks peale hakata sellise ebaseaduslikult püstitatud hoonega? Tõepoolest, ehitusluba oli ebaseaduslik, see selgus hiljem maavanema järelevalve käigus. Ma arvan, et sellises piirkonnas oleks riik seda hoonet saanud avalikes huvides kasutada küll. Kas oleks olnud õigem ja kasulikum lahendus säärane hoone hoopis ära lõhkuda ja ehitusprahina minema vedada? Ma ei usu seda. Pärnu rannapiirkonnas on tualette tõepoolest äärmiselt vähe ja kui selline hoone juba ehitatakse, siis miks mitte võtta see näiteks riigi omandisse.
Kinnisasja sundvõõrandamise seadus käsitleb detailselt kinnisasja sundvõõrandamist ning üksnes seaduse § 48 laiendab sama menetlusprotsessi muide ka vallasasjadele. Nii et komisjonis arutlusel olnud küsimus, kas tingimata peab koos hoonega sundvõõrandama ka asjaomase maa ja võtma sellegi riigi omandisse, langeb tegelikult ära. § 48 puhul tuleb meenutada, et suur osa ebaseaduslikest ehitistest kaitse- ja hoiualadel polegi kinnisasjad ja neid saab väga hästi §-st 48 lähtudes võõrandada.
Lõpetuseks lisan, et käesolev seadusmuudatus pole demokraatlikus Euroopas kuigi unikaalne. Näiteks Hispaania põhiseadus lubab võtta kriminaalvastutusele isikuid, kelle omand kahjustab üldrahvalikku loodus- ja kultuuripärandit. Šveitsi põhiseadus on veel karmim: see annab sellistel juhtudel, millest me täna räägime, selge seadusliku võimaluse niisugune omand eksproprieerida.
Eelnõu jõustuks seadusena üldises korras ehk kümnendal päeval pärast avaldamist Riigi Teatajas. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi on praeguse seisuga kaks. Esimesena saab küsimuseks sõna Erki Nool. Palun!

Aitäh! Austatud eeskõneleja! Te andsite meile väga ilusas taskuteatmiku vormis ülevaate põhiseadusest, aga arutatavast eelnõust te väga palju ei rääkinud. Küsin seepärast mõne täpsustava küsimuse. Kui riik võõrandab ebaseadusliku hoone ja jätab selle enda omandisse, kuidas siis too ebaseaduslik hoone muutub riigile sobilikuks, kui see temale kuulub? Teine küsimus on see, et kui maa jääb ikka eraomandiks, kas siis riik hakkab selle maa omanikule maamaksu või renti maksma. Sellised küsimused. Palun täpsustust!

See teine on väga hea küsimus. Vastus sellele on, et teatavasti eraomanikul pole õigust maamaksu koguda. Mis see esimene küsimus oli? Et mis saab sellest ebaseaduslikust hoonest, kui riik võtab ta enda omandisse? Riik seadustab ta sellisel puhul riigiomandina, ja ongi kõik.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu ees on meie Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna seisukoht, mille nad keskkonnakomisjonile saatsid. Nad osutavad väga selgelt ühele põhiseaduse punktile, mis puudutab õigusselgust ja valikute tegemist.
Ma tahaksin küsida järgmist. Kas see on selge, mis kriteeriumi alusel saab otsustada, kas ebaseaduslik ehitis mingis kohas kuulub pigem võõrandamisele või pigem lammutamisele? Küsimuse teine pool aga on, et kui me räägime siin hoone avalikust kasutamisest ja teaduslikul otstarbel kasutamisest, siis kuidas see otsustatakse: mis võiks olla valikukriteerium, kas hoone on vajalik või ei ole? Minu arust on see üks väga oluline aspekt, et üheselt aru saada, millistel juhtudel see seadus rakendub.

See on hea küsimus! Ja sellele on vastus olemas: otsustaja on Keskkonnaministeerium. Keskkonnaministeerium on piisavalt hästi mehitatud spetsialistidega, kes selle otsuse langetavad. Neil on ka väga palju nõuandjaid teadlaste hulgas, kes oskavad öelda, kas konkreetset hoonet saab kasutada näiteks jälgimisaparatuuri paigutamiseks või vaatlushoonena või nendel perioodidel, kui inimeste liikumise keeldu sihtkaitsevööndis ei ole, kas või koolitusasutusena. Kui lähtuda tervest talupojamõistusest, siis minu meelest küll ei peaks nõudma tingimata lammutamist. Ehitusseaduses on paragrahv, mis ütleb, et lammutada tuleb hooned, mis on ohtlikud kas inimeste elule või loodusele. Hoone, mis asub mõnel laiul, näiteks Pihelgalaiul, ei pruugi olla ohtlik ei inimestele ega loodusele. Ja seda tüüpi hoonet saab kindlasti kasutada teaduslikel eesmärkidel. Teadlased, vähemalt osa nendest, teavad, millal võib laiule minna, millal tuleb sealt lahkuda, kuidas seal käituma peab. Aga kui hoone on ehitatud selleks, et seal lõbutseda, ilutulestikke korraldada, panna nädalavahetustel pidusid, siis need inimesed ei pruugi teada, kuidas sihtkaitsevööndis tuleb käituda.

Teine küsimus Erki Noolelt. Palun!

Aitäh! Ma saan teie jutust aru, et te tahaksite seadustada teatud liiki mõnusa äritegevuse nendele inimestele, kellel on looduskaitsealadel suured maad. Inimene ehitab endale oma maale hoone, pärast aga läheb kohtusse, et selle eest õiglane hüvitis kätte saada. Õiglane hüvitis on üldjuhul turuhind. Ja isegi kui ta seda ei saa, siis maaomand jääb ikkagi talle alles. Järelikult, kui riik on hoone omanik, siis hoonealust pinda peab ta rentima ja selle eest võetakse turuhinda. Riik lihtsalt peab seda maksma. See ongi ideaalne tuluallikas nendes piirkondades, kus muidu oleks ehitustegevus ja igasugune äritegevus välistatud. Nüüd me anname neile seadusliku aluse raha teenida.

Aitäh, see on hea küsimus!  Soovitan aga kolleeg Erki Noolel põhjalikult uurida sundvõõrandamise seadust. Õigemini pole selle seaduse nimi mitte lihtsalt sundvõõrandamise seadus, vaid kinnisasja sundvõõrandamise seadus. Koos ehitisega nimelt saab sundvõõrandada ka maad. Muidu me ei saaks ju ehitada ka näiteks kogu Euroopale vajalikke magistraale.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi!

Lugupeetud kolleegid! Laias mõttes vastab teie ees olev eelnõu, võiks öelda, väga heale tarbimisprintsiibile – see on taas- või uuskasutusprintsiip. Eelnõu on meie laudadele toodud veidi uuendatud kujul, aga oma põhiosas on see kord juba läbi arutatud. Muudatusi, mis on võrreldes algvariandiga tehtud, ettekandja algataja nimel juba tutvustas, mina räägin põgusalt arutelust komisjonis. See toimus 24. jaanuaril ning sinna olid kutsutud ka Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna spetsialist Liina Vaher ja Keskkonnainspektsiooni looduskaitseosakonna juhtivinspektor Helena Täär.
Kui komisjon esimesel korral seda eelnõu arutas, siis oli põhjalikult arutuse all ka küsimus, kui vajalikud ikkagi asjaomased hooned teadlastele on ja kuidas üldse niisuguseid hinnanguid anda. Seekord keskendus komisjoni arutelu valdavalt õiguslikele aspektidele, mis selle eelnõuga kaasnevad. Et asjas selgust saada, olime palunud oma seisukohad esitada Riigikogu õiguskomisjonil ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnal. Tutvustan nüüd põgusalt,  mis küsimused komisjonis käsitlust leidsid, see peaks hõlbustama asjast arusaamist.
Kõigepealt arutasime olukorda üldisemalt, selle ajaloolist tausta. Selgus, et asjaomased ebaseaduslikud ehitised on valdavalt püstitatud enne 2004. aastat. Praeguseks on nende juurdetekkimise hoog raugenud, sest pärast 2004. aastat on vastu võetud üsna asised ehitus- ja muud asjakohased seadused. Selgus ka, et kui jutt on ebaseaduslikest ehitistest-rajatistest, siis tuleb enamasti silme ette mõni maja, aga enamik neist tegelikult ei ole majad või muud hooned. Tegu on teistsuguste rajatistega, need on piirdeaiad, sillad vms. See võib-olla natuke täpsustab probleemi olemust.
Arutasime ka praegu kehtivat olemasolevate ebaseaduslike ehitiste kõrvaldamise protseduuri. Selgus, et see hõlmab ka omanikule antavat võimalust ehitis ise seadustada. Kui mingid looduskaitselised tingimused seda vähegi lubavad, siis tuleks algatada seesama planeering ning ehitusloa ja muud menetlused, et ehitis saaks sedakaudu seadustatud. See on aga protseduur, mis võtab aega. Kui aga tegemist on hoonetega, siis läheb asi tavaliselt kohtusse, sest tegemist on suuremate varadega. See võib võtta juba väga pika aja, sest valdavalt  läbivad sellised asjad kolm kohtuastet. See on ka põhjus, miks mõned nendest hoonetest on siiamaani püsti – menetlused on alles pooleli.
Arutasime ka erinevaid rahalise mõjutamise vahendeid, et seadusvastased hooned kas siis kõrvaldada või võõrandada. Need summad varieerusid 1 eurost kuni 65 000 euroni. Probleemina toodi välja, et hoonete puhul ette nähtud karistusseadustiku maksimummäär 1200 eurot ei ole juba ammu selline raha, mis paneks kedagi sügavalt mõtlema. Mõtlema panevad summad on palju suuremad.
Veel arutasime põgusalt õiguslikke hinnanguid, mida komisjon palus anda õiguskomisjonil ning kantselei õigus- ja analüüsiosakonnal. Neis on välja toodud sellised aspektid. Riigikogu õiguskomisjon viitas eelkõige vajadusele rakendada maksimaalselt praegu seadusruumis eksisteerivaid võimalusi, et ebaseaduslikud hooned siiski leiaks tee mujale ehk need kõrvaldataks, enne kui minnakse nende võõrandamise teed. Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna analüüsi ülevaade käsitles võimalikku riivet põhiseadusega just õigusselguse osas. Ei ole ju päris selge, millal võõrandatakse, millal lammutatakse. Samuti käsitleti aspekte, mis ka komisjonis leidsid pikemat arutelu. Mis juhtub ikkagi tegelikult konkreetse kinnisasjaga? Kas see maja muutub vallasasjaks? See ei saagi tegelikult olla  kinnisasi, kui see ei ole seaduslik. Nende maade ja majade võimalik jagamine riigi ja eraomaniku vahel on seaduse järgi tegelikult üsna problemaatiline. Sellest saime aimu ka saalist esitatud küsimuste põhjal – oli ju juttu, millised võivad olla võimalikud kombinatsioonid, kui maksta üht või teist hinda. Kuni selleni välja, et kui maksta sundvõõrandatud ehitise eest õiglast hinda, siis see on ligilähedane turuhinnale ja see muudab olukorra teinekord mõnes mõttes natuke absurdseks.
Üldiselt arutasime komisjonis kõik need aspektid läbi. Leidsime, et tõstatatud asjaolud on küllalt tõsised ja eelnõu vastuvõtmise järel kujuneks pigem ebaselge olukord. Riigikogu keskkonnakomisjon tegi otsuse määrata mind siia saali selle seaduseelnõu arutelu ette kandma. See otsus on täide läinud. Teise konsensusliku otsusena tegi Riigikogu keskkonnakomisjon ettepaneku selle eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Täpsustan, et ettepaneku sisu oli tõenäoliselt eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Vabandust, jah! Ma improviseerisin praegu, ei lugenud teksti paberi pealt maha.

Läheme küsimuste juurde. Küsimuseks saab sõna Mark Soosaar. Palun!

Hea kolleeg Mart Jüssi! Eks see meie eelnõu ole inspireeritud rahva õiglustundest. On nimelt jäänud mulje, et osa meie ühiskonna liikmetest on võrdsetest kuidagi võrdsemad ja nendele antakse võimalus ebaseaduslikud hooned kaitsealadel püsti jätta või need seadustada. Sa nimetasid oma ettekandes, et komisjonis kõlas mõte, et omanikele tuleb anda võimalus ehitis seadustada, kaasa arvatud planeeringud jne. Teatavasti on planeerimisprotsess aeglane ja seda rohkem lükatakse saatuslikke otsuseid edasi. See on muidugi ebaseaduslike hoonete omanike huvides. Missugune on sinu seisukoht: kas tõepoolest peaks neid ebaseaduslikke hooneid hakkama massiliselt seadustama?

Ma kõigepealt ütleksin, et minu arust ka Eesti põhiseadus ja seesama haldusmenetluse kord, mis võimaldab eksimusi parandada ja neid hooneid, juhul kui tingimused on õiguspärased, ka seadustada, toetuvad samuti rahva õiglustundele. Need mõnes mõttes vastasseisus olevad rahva õiglustunded on minu arust võrdsed  või pigem peaksid peale jääma ikkagi põhiseaduslikud õigusselguse ootused.
Aga tulen korraks tagasi komisjoni arutelu juurde. Me saime teada, et sellise ebaseadusliku ehitamise kõrghooaeg on jäänud varsti juba kümne aasta tagusesse aega, praegu on tegu pigem üksikute juhtudega. Ei usu, et neid palju juurde tuleb. Keskkonnainspektsiooni esindaja ütles, et nad otseselt küll arvet ei pea, aga neil ei ole konkreetset infot, et see arv jõudsalt kasvaks. Sellepärast ma ei arva, et Eestis oleks vajadus hakata neid ehitisi-rajatisi massiliselt seadustama. Minu arust on parim kord, mis praegugi kehtib, et kui mõni hoone on kuhugi ebaseaduslikult ehitatud, siis see leiaks seadusliku tee sellest kohast kusagile mujale või seda lihtsalt seal enam ei ole. Mina ei soovita neid hooneid üht- ega teistpidi seadustada ka siis, kui seda peaks tegema näiteks riik. Kui hoone ei ole konkreetsesse kohta otstarbekohaselt ehitatud, siis on seda väga raske hiljem valitud otstarbe kohaselt kasutada.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Ma saan täiesti aru, miks komisjon ei toetanud seda eelnõu. Aga kas komisjon arutas ikkagi tõsiselt seda, mida teha nende üsna arvukate ebaseaduslike ehitistega? Nende arv ei kasva küll enam mitte väga kiiresti, aga see siiski pigem kasvab, kui kahaneb, kas pole?

Selles menetluse etapis ehk seekordses komisjoni arutelus sai enam tähelepanu nii ajaliselt kui ka sisuliselt pööratud probleemi vältimise võimalustele. Kuidas saaks ära hoida selliste hoonete juurdetekkimist? On see siis kodanikujärelevalve oma naabri üle või on need siis rahalised või muud stiimulid, mis peaksid inimese peast peletama mõtte valesse kohta midagi ehitada. Aga tagajärgede poolt me seekordses aruteluringis väga põhjalikult ei käsitlenud.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Kui ma õigesti aru sain, siis konsensusega otsustati eelnõu tagasi lükata. Seepeale tekkis mul küsimus, kas eelnõu algataja, sotsiaaldemokraatide esindaja siis ei toetanud oma eelnõu.

Kõik hääletamise hetkeks komisjoni ruumi jäänud komisjoni liikmed otsustasid konsensusega seda eelnõu mitte toetada.

Teine küsimus Mark Soosaarelt. Palun!

Tahan täpsustada, et mul oli au seda eelnõu ka komisjonis esitleda, aga hääletamise ajaks tuli mulle telefonikõne ja ma pidin välja minema. Kui tagasi tulin, siis muidugi selgus, et on jah langetatud selline "konsensusega" otsus. Ma tahan aga ettekandjalt küsida: kelle huvides tegelikult on, et seda seadust täna vastu ei võeta ja et need ebaseaduslikud hooned jäävadki  meie looduskaitsealadel püsti?

Ma ei usu, et see on otseselt kellegi huvides, et need ebaseaduslikud hooned looduskaitsealadele püsti jäävad. Ma ei soovi kuidagi seda probleemi vähendada, see on praegu olemas ja edaspidi samuti. Samas ma ei arva, et selle seaduseelnõu tagasilükkamine täna on otseselt kellegi huvides. Erinevalt sellest, mida on pressis mõni inimene kirjutanud, ei ole mulle tehtud ühtegi sellesisulist pöördumist, et ma kuidagi erilise kirega kaitseksin neid ehitisi, mis on Eesti kaunitesse paikadesse ebaseaduslikult ehitatud. Mul ei ole mitte mingisugust soovi neid kuidagi õigustada või kaitsta. Olgu neil seaduslik tee sealt minna!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, austatud ettekandja! Kas fraktsioonide volitatud esindajatel on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Kuna juhtivkomisjon tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku seaduseelnõu 867 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
28 hääletas poolt, 4 vastu, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Seaduseelnõu 867 langeb menetlusest välja.
Head kolleegid! Kahe minuti pärast algab komisjonide tööaeg, seetõttu ei jõua me enam alustada järgmise eelnõu arutamist. Tänane istung on läbi. Päevakorra arutamist jätkame homme.

Istungi lõpp kell 14.00.