Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame täiskogu IX istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Teiseks, kalandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Aitäh!

Rohkem eelnõude ega arupärimiste üleandmise soove ei ole. Võtsin juhatuse nimel vastu kaks seaduseelnõu. Kui need vastavad kodu- ja töökorra seaduses sätestatud nõuetele, otsustatakse eelnõude menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul.
On kaks teadet. Esiteks, homme, kolmapäeval, s.a 26. jaanuaril osalevad valitsusliikmetest infotunnis peaminister Andrus Ansip, siseminister Marko Pomerants ja välisminister Urmas Paet. Teiseks, Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete esitatud arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 78 Riigikogu liiget, puudub 23.
Nüüd üks täpsustus tänase päevakorra kohta. Nimelt, kolmanda päevakorrapunkti, seaduseelnõu 737 esimese lugemise arutelul teeb algatajate ettekande Riigikogu liige Mark Soosaar.

Võime nüüd alustada tänase päevakorra punktide menetlemist. Esimene eelnõu, mida arutama asume, on Vabariigi Valitsuse algatatud elatisabi seaduse, riigi õigusabi seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Algab eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Väga lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Loomulikult on tegemist väga hea seaduseelnõuga, aga see ei ole valmis saanud mitte niivõrd Eesti Vabariigi valitsuse sule abil, kuivõrd seekord Euroopa Liidu sule abil.
Eelnõuga muudetakse elatisabi seadust, riigi õigusabi seadust ja tsiviilkohtumenetluse seadustikku, et viia nimetatud õigusaktid kooskõlla nõukogu määrusega nr 4/2009 ja tagada selle määruse rakendamine. Riigi õigusabi seadust täiendatakse selliselt, et tulevikus oleks võimalik anda riigi õigusabi ka ülalpidamiskohustuste määruses ettenähtud juhtudel ja sellises mahus, mis on vajalik selleks, et Eesti saaks täita oma kohustusi nõukogu määruse alusel õigusabi andmisel. Nõukogu määrus paneb liikmesriikidele kohustuse määrata kindlaks keskasutus, kes määrusega sätestatud ülesandeid täitma asub. Eelnõuga sätestatakse selleks Eestis Justiitsministeerium. Kuna nõukogu määruses on tõlkeabi andmise kohustus senisest laialdasem, siis täiendatakse riigi õigusabi seadust ka selles küsimuses. Eelnõu kohaselt peaks tõlkeabi andmise ka tulevikus otsustama kohus. Otsustamise alused on samad nagu tavapärase õigusabi andmisel.
Kuna eelnõu on vajalik eelkõige ülalpidamiskohustuste määruse rakendamiseks, siis lühike ülevaade ka selle määruse peamistest reguleerimisaladest.

Vabandust, austatud ettekandja! Head kolleegid! Ma palun olla saalis pisut vaiksemalt, et ministril oleks võimalik seaduseelnõu tutvustada!

Ma luban, et ma teen lühidalt. Ma saan aru, et Euroopa Liidu küsimused on Eestis valitseva valimiseelse debati tingimustes üsna tähtsusetud. (Vahelehüüe saalist.) Kestvad kiiduavaldused. Aga nüüd sellest Euroopa Liidu määrusest.
Esiteks, selle määruse eesmärk on määrata kindlaks ülalpidamiskohustusele kohaldatav õigus juhul, kui vaidlus on seotud mitme riigiga ja tekib küsimus, millise riigi õiguse alusel vaidlust lahendatakse. Teiseks määratakse kindlaks, millise riigi kohtusse tuleb sellisel juhul hagi esitada ja kuidas on võimalik ühes liikmesriigis langetatud otsust teises liikmesriigis täita. Kolmandaks, määruse artikli 44 kohaselt peavad liikmesriigid ülalpidamisasjades vaidluse pooltele, eeskätt taotluse esitanud liikmesriigis elavale taotlejale, tagama tegeliku juurdepääsu õiguskaitsele. Selleks peavad liikmesriigid andma taotlejale õigusabi, välja arvatud siis, kui liikmesriigi keskasutus tagab ise need teenused tasuta. Õigusabi tuleb määruse artikli 45 kohaselt vaidluse pooltele anda kohtueelses menetluses (näiteks eesmärgiga jõuda kohtuvälisele kokkuleppele), kohtumenetluse algatamisel ja kohtus esindamisel, samuti menetlus- ja tõlkekulude, sealhulgas dokumentide tõlke küsimustes. Õigusabi laieneb ka täitemenetlusele. Seejuures tuleb artikli 46 järgi õigusabi osutada kuni 21-aastaste isikute piiriüleste elatisnõuete puhul taotleja majanduslikku olukorda hindamata. Määrus annab riigile õiguse kaotanud poolelt õigusabikulud tagasi nõuda, kui inimese rahaline olukord seda võimaldab, kuid sellise võimaluse kasutamine peaks määruse mõttest tulenevalt olema pigem erand ja rakenduma siis, kui isik on tegutsenud pahauskselt. Neljandaks, määruse artikli 49 kohaselt peab iga liikmesriik määrama keskasutuse. Eestis on selleks Justiitsministeeriumi rahvusvahelise õigusabi talitus. Keskasutusi kohustatakse omavaheliseks koostööks. Viiendaks, vaidluse pooltel on õigus taotleda kohtuotsuste tunnustamist, täidetavaks tunnistamist, täitmist ja muutmist ning vajaduse korral põlvnemissuhte kindlakstegemist. Nende taotluste puhul tagab taotluse saanud liikmesriigi keskasutus vajaliku õigusabi ja kohtus esindamise ning taotlusi menetletakse taotluse saanud liikmesriigi õiguse kohaselt.
Aga et see jutt ei oleks liiga igav, siis ma toon ühe näite. Prantsusmaal elab 12-aastane laps, kelle üks vanem elab Eestis. Eestis elav vanem ei maksa lapsele mingit elatist. Lapsega Prantsusmaal koos elav vanem soovib seda raha siiski saada ja otsustab hageda Eestis elavat vanemat. Selleks et hagemine Eestis oleks lihtne, saab ta pöörduda Justiitsministeeriumi poole ja paluda end abistada. Justiitsministeerium korraldab talle advokaadi määramise, nagu kehtiva õiguse kohaselt määratakse advokaat riigi õigusabi andmisel ka Eestis. Vajaduse korral korraldatakse riigi õigusabi andmise raames ka dokumentide tõlkimine.
See eelnõu on planeeritud jõustuma 2011. aasta 18. juunil. Miks? Sellepärast, et samal päeval jõustub ka Euroopa Liidu vastav määrus ja oleks soliidne, kui Eestis asjakohased õigusaktid jõustuksid samal ajal. Sellepärast on mul harras palve, et ehk Riigikogu leiab endas jõudu selle eelnõu menetlemine veel selle koosseisu töö ajal lõpule viia. Aitäh!

Aitäh! On vähemalt üks küsimus. Küsimuseks saab sõna Olga Sõtnik. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu teada mõnes riigis, näiteks Lätis, kehtib elatisabi väljamaksmisel selline süsteem, et riik võtab nõudeõiguse üle ja maksab üksikvanemale toetust, kui näiteks teine vanem elatist ei maksa, ja nõuab kohtu kaudu need kulud sellelt vanemalt välja. Kas te peate õigeks, et ka Eestis võiks sama süsteem toimida?

Aitäh! Ei pea õigeks, Olga, ei pea! Kui Keskerakond mäletab, siis teema oli Riigikogus käsitlusel omaaegse Res Publica eelnõuna. Toonane valitsus, kuhu kuulus ka Keskerakond, seda eelnõu ei toetanud. Lätis see süsteem tõepoolest kehtib. See on ka üks põhjus, miks Lätis on eelarvedefitsiit täpselt selline, nagu see on.

Olga Sõtnik, teine küsimus, palun!

Seletuskirjast ma lugesin, et see seadus laieneks ainult Euroopa Liidu liikmesriikidele, mitte Valgevenele, Venemaale, Ukrainale jt. Kas teiste riikidega on meil mingid kokkulepped juba olemas ja süsteem toimib? Tõenäoliselt nende juhtumite arv, kus üks vanem elab ühes riigis ja teine teises riigis, on nende riikide puhul palju suurem. Kuidas peaksid käituma need vanemad, kelle lapse teine vanem elab Venemaal?

Aitäh! See on Euroopa Liidu kodanikuks olemise eelis ja see on märkimisväärne eelis. Teiste riikidega Eestil selliseid kokkuleppeid ei ole ja koostööd tehakse Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi raames. Eesti on korduvalt väljendanud soovi, et ka Venemaa oleks selle konverentsi osapool, et oleks võimalik selle konverentsi raames analoogseid suhteid reguleerida. Kahepoolsetest suhetest rääkides peame kahjuks ütlema, et Venemaa Föderatsioon ei tõsta toru mingites küsimustes.

Küsimusi rohkem ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud proua aseesimees! Head ametikaaslased! Lugupeetud minister! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 24. jaanuaril. Istungil osalesid justiitsminister Rein Lang, ministri nõunik Madis Timpson ja eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus. Minister ja härra Niklus tegid eelnõu kohta samasuguse ettekande, nagu täna tegi siin saalis minister. Erinevalt täna siin saalis toimunust kuulati ministrit komisjonis palju vaiksemalt, küll aga ei esitatud talle ühtegi küsimust.
Komisjoni otsused olid konsensuslikud: eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja paluda Riigikogu esimehel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks reede, 28. jaanuar kell 16.45. Minister juba pöördus Riigikogu poole ja ma kordan, et tõepoolest on õiguskomisjonil mõte võtta see eelnõu vastu veel Riigikogu selle koosseisu volituste ajal. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vabariigi Valitsuse algatatud elatisabi seaduse, riigi õigusabi seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 917 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 28. jaanuari kell 16.45.

Järgmine eelnõu, mida arutama asume, on kultuurikomisjoni algatatud Eesti Rahvusraamatukogu seaduse eelnõu. Algab esimene lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Georg Pelisaare!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! 2010. aasta 15. novembril algatas Riigikogu kultuurikomisjon Eesti Rahvusraamatukogu seaduse eelnõu. Eelnõu peamine eesmärk on vajadus muuta ja täpsustada Rahvusraamatukogu ülesandeid, nõukogu koosseisu ja töökorraldust ning peadirektori vastutust puudutavaid sätteid. Eelnõu koostamise käigus tänapäevastati ka seaduse ülesehitust.
Pärast esitamist saadeti eelnõu arvamuse saamiseks Vabariigi Valitsusele, kes otsustas eelnõu esitatud kujul mitte toetada. Arvamuses toodi välja Rahandusministeeriumi, Justiitsministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi märkused eelnõu kohta. Kultuuriministeerium eelnõu põhimõtteliselt toetas, kuid nõustus mitme teise ministeeriumi märkustega eelnõu eri sätete kohta. Kultuurikomisjon arutas 11. ja 18. jaanuaril Vabariigi Valitsuse arvamuses esitatud märkusi ja otsustas eelnõu sätteid enne esimest lugemist muuta. Komisjoni arutelu käigus muutusid mitmed paragrahvid. Teile on esitatud juba muudetud variant.
Muudatusega jäeti välja eelnõu § 2 lõige 4, mille tõttu muutus ka lõigete numeratsioon. See oli probleem, mis tekitas avalikkuses ja eriti ülikoolide raamatukogudel kõige rohkem küsimusi. Seda muudatust tehes lähtuti Haridus- ja Teadusministeeriumi selgitusest, et Vabariigi Valitsuse määrusega "Eesti Teadusinfosüsteemi asutamine ja selle pidamise põhimäärus" on Rahvusraamatukogul kui teadus- ja arendustegevusega seotud asutusel ja juriidilisel isikul kõik õigused nimetatud registrisse kuuluda. Nii ei ole registreerimistoimingu tegemiseks vaja Rahvusraamatukogu seaduses anda eraldi volitusnormi, sest Rahvusraamatukogu juba reaalselt kuulub sellesse registrisse.
Veel sätestati eelnõuga täpsemalt, et Rahvusraamatukogu avalikud teenused peavad olema kooskõlas Rahvusraamatukogu eesmärkidega ja teenima avalikku huvi. Rahvusraamatukogu kogudesse kuuluvate teavikute kasutamine on tasuta, muud teenused võivad olla tasulised.
Mitmel puhul oli ministeeriumidel eelnõu kohta veel märkusi ja neid märkusi üritati komisjoni istungil arvestada. Ma ei hakka siin kõiki neid üles lugema, igal huvilisel on võimalik nende muudatustega tutvuda.
Eelnõuga muudeti nõukogu koosseisu. Siiani ei kuulunud Rahvusraamatukogu nõukogusse Kultuuriministeeriumi esindaja. Uue seaduse kohaselt peaks Rahvusraamatukogu nõukogusse kuuluma kolm Riigikogu liiget, kaks asjatundjat, ametikohajärgselt Riigikogu Kantselei direktor ning ka Kultuuriministeeriumi esindaja.
Seni oli pisut segane, kuidas Rahvusraamatukogu nõukogu oma tegevuse lõpetab. Selge on see, et Riigikogu liikmed vahetuvad Riigikogu koosseisu vahetudes. Pisut küsitav oli, kuidas vahetuvad teised nõukogu liikmed. Muudetud seaduse variant sätestab üheselt, et kõikide nõukogu liikmete volitused lõpevad ühel ajal ja Riigikogu koosseisu vahetudes vahetuvad nõukogu liikmed, aga mitte enne, kui Riigikogu uus koosseis on nimetanud uued nõukogu liikmed.
Kultuurikomisjon otsustas 18. jaanuari istungil saata Eesti Rahvusraamatukogu seaduse eelnõu esimesele lugemisele ja teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada. See otsus oli ühehäälne. Komisjoni ettepanek on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 1. veebruar kell 18. Aitäh!

Aitäh! Jätkame nüüd küsimustega. Esimesena saab küsimuseks sõna Trivimi Velliste. Palun!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Nagu me teame, on Rahvusraamatukogu väga oluline rahvusliku mälu hoidja. Teine samasugune oluline asutus on Rahvusarhiiv. Mõlemal on kohustus säilitada igavesti teatud olulisi mäludokumente. Kas selle eelnõu kontekstis oli juttu kokkupuutepunktidest nende kahe asutuse vahel ja kas oli juttu, mis on täpselt Rahvusraamatukogu ja Rahvusarhiivi roll, kui tegemist on näiteks oluliste ürikute säilitamisega?

Aitäh küsimuse eest! Seadus seda eraldi ei sätesta, küll aga on meil teatavasti praegu menetluses ka arhiiviseadus. Arhiiviseaduses sätestatakse seda, kuidas tänapäevaste vahenditega arhiivkogusid säilitada. Sama toimub ka Rahvusraamatukogu puhul. Suur hulk raamatuid, suur hulk teavet on juba digitaliseeritud. Nii on seda tunduvalt lihtsam säilitada. Aga eraldi see seadus Rahvusraamatukogu kui arhiivi rolli ei sätesta.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina ühinen Trivimi Velliste mõttekäiguga, et Rahvusraamatukogu nagu ka Eesti riigi puhul on tegemist igavese väärtusega. Tõenäoliselt ei lõpeta Rahvusraamatukogu oma tegevust enne kui Eesti riik. Loodame, et nad ei lõpeta oma tegevust kunagi. On olnud aegu, kui Rahvusraamatukogu on hädas olnud, ta on pidanud lühendama lahtiolekuaega, koondama töötajaid jne. Kas võiks sellest seadusest tuua välja mõne sellise paragrahvi, mis raamatukogule uut elujõudu ja energiat annab, või on eelnõu puhul tegemist lihtsalt administratiivse korrastamisega?

Tegelikult on selle seaduse puhul tegemist rohkem korrastamisega, nagu te ütlesite. Määratakse täpsemalt kindlaks nii peadirektori roll kui ka nõukogu roll ja vastutus. See on nüüd täpsemalt kindlaks määratud, nagu on ka teiste avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul tavaks. Samuti määratakse kindlaks peadirektori vastutus, peadirektori tasude ja hüvitiste määramise kord jne. Nüüd on üheselt sätestatud see, et Rahvusraamatukogu on 1918. aastal loodud parlamendiraamatukogu õigusjärglane ja täidab ka parlamendiraamatukogu rolli. Sellega võib vastata ka Trivimi Velliste küsimusele: iseenesest annab see juba Rahvusraamatukogule teatud õiguste kõrval kohustuse hoida ja säilitada kõike seda, mis on seotud meie ürikutega. Näiteks Riigikogu tellitud uuringuid, analüüse ja referaate, mis tulevad Rahvusraamatukogu kaudu, säilitatakse Rahvusraamatukogu kogudes.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, proua juhataja! Austatud ettekandja! Mul on väga hea meel, et Eesti Rahvusraamatukogu seadus jõudis täna siia saali esimesele lugemisele, sest selle käigus tõepoolest täpsustatakse mitmeid asju. See on tähtis. Julgen kõigile meelde tuletada, et Eesti Rahvusraamatukogu seadus oli esimene analoogiline seadus kõigi avalik-õiguslikke institutsioone käsitlevate seaduste seas. On olnud palju vaidlusi, aga minu küsimus on järgmine. Kui te arutasite neid muudatusi, siis kindlasti olite sunnitud vaatama analoogilisi seadusi (Tartu Ülikooli seadus, ringhäälinguseadus, küllap on neid veel). Jättes kõrvale spetsiifilised asjad, ma küsin: kas õigused ja kohustused on siin samad kui nendes teistes seadustes või ei ole?

Aeg, kolleeg Eenmaa!

Vabandust!

Aitäh! Proua Eenmaa! Te olete selle valdkonnaga kindlasti väga põhjalikult kursis ja tabasite naelapea pihta. Üks põhjus, miks kõik seda eelnõu algul ei toetanud, tulenes minu hinnangul just sellest, et ei oldud harjutud, et Rahvusraamatukogu võiks võrrelda näiteks Eesti Rahvusringhäälinguga. Pigem loeti seaduse eelmist teksti. See tekitas komisjonis mõningaid vaidlusi. Selle tulemusena püüdsime mõneti (aga mitte päris) ühtlustada avalik-õigusliku institutsiooni Eesti Rahvusraamatukogu ja samasuguse avalik-õigusliku institutsiooni Eesti Rahvusringhäälingu seadusest tulenevaid õigusi. Päris kooskõlas või vastavuses need ei ole, aga tekib ka küsimus, kas need peavadki täpselt vastavuses olema. Kuid vastuolud või erinevused me oleme püüdnud komisjonis kõrvaldada. Kui Riigikogu liikmed arvavad, et vastuolusid ei peaks üldse olema, siis on võimalik muudatusettepanekutega oma arvamust väljendada.

Teine küsimus Mark Soosaarelt, palun!

Lugupeetud kolleeg Georg Pelisaar! Mul on väga hea meel, et just siin saalis istub Rahvusraamatukogu legendaarne direktor Ivi Eenmaa. Ma tahan küsida, kuidas peadirektori tool selle seaduse valguses hakkab välja paistma. Kas see seadus soodustab, et valgustatud monarh juhiks, käsiks, keelaks, laseks maha, pooks, auhindaks häid töötajaid ja valitseks raamatukogu, või, vastupidi, see seadus kärbib peadirektori tiibu ja võimaldab keskpärastel direktoritel tõusta sellele toolile ja raamatukogul jääda üheks hämaraks asutuseks?

Aitäh küsimuse eest! Seadus ei pane kunagi paika ühegi juhi kogu pädevuse ulatust, see sõltub ikkagi suuresti isikust, nagu te ka ise mainisite. Seadus annab raamid, aga teinekord saab isik neid raame ka laiendada. Muidugi, mõni isik jääbki raamidesse. Aga otseselt teie küsimusele vastates: peadirektori õigused selle seadusega ei laiene ja neid oluliselt ka ei kärbita. Kui jutt on näiteks laenuvõtmisest, mis tekitas üsna palju poleemikat, siis võib öelda, et uue seaduse kohaselt võib peadirektor ise otsustada näiteks tehnika liisimise kuni 30 000 euro suuruses summas. Mõnes teises avalik-õiguslikus asutuses on volitused pisut suuremad, aga seal ei ole ka tegemist peadirektoriga ühes isikus, vaid on tegemist juhatusega. Rahvusraamatukogu puhul on peadirektor tegelikult juriidiline juht, kes saab otsustada mõneti rohkem kui ehk mõne teise analoogse avalik-õigusliku institutsiooni juht. Nii et ei saa kuidagi öelda, et Rahvusraamatukogu direktori tiibu oleks kärbitud.

Lauri Luik, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei saanud päris täpselt aru. Komisjonis meile kinnitati, et Rahvusraamatukogu varade ja finantside majandamine muutub kehtiva seadusega võrreldes karmimaks. Ometi, kui ma võrdlen seda eelnõu praeguse regulatsiooniga, siis tundub, et nõudeid tahetakse hoopiski leevendada. Kuidas tegelikult seis on?

Tegelikult muutub kord kehtiva seadusega võrreldes pisut leebemaks. Seadus sätestas, et oli vaja valitsuse luba, et näiteks võtta laenu või vara võõrandada. Nüüd on nõnda, et otsused kuni 30 000 euro ehk ligi poole miljoni krooni ulatuses kuuluvad peadirektori pädevusse, otsused 30 000 – 60 000 euro ulatuses kuuluvad nõukogu pädevusse ja kui summa on üle selle, siis see otsus tuleb valitsusega kooskõlastada.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Eelnõus on täpselt öeldud, et nõukogu tegevuskulud ja nõukogu liikmete tasu kaetakse Rahvusraamatukogu eelarvest ning nõukogu liikmetele makstakse tasu vastavalt osavõtule koosolekutest. Seoses sellega tahan küsida: kes siis määrab nõukogu liikmete töötasu suuruse?

Praktikas on see siiani toimunud nõnda, et Rahvusraamatukogu nõukogu liikme tasu on määratud nõukogu esimesel istungil kokkuleppel. Lähtutakse sellest, et kui nõukogu koosolek toimub, siis makstakse ka tasu. Kui nõukogu koosolekuid reaalselt ei toimu, siis mingit püsivat kuutöötasu nõukogu liikmetel ei ole. Tegemist on pigem hüvitisega nõukogu liikme töö eest, mitte nõukogu liikme palgaga.

Teine küsimus Lauri Luigelt, palun!

Aitäh! Ma siiski stenogrammi huvides natuke täpsustan. Kas te olete veendunud, et praegune regulatsioon ikkagi sätestab selle miljoni krooni piiri? Mina seda praegusest regulatsioonist ei leidnud. Äkki on meile lihtsalt jagatud valeinformatsiooni?

Paragrahvi 18 lõikes 3 öeldakse selgelt: "Rahvusraamatukogu võõrandab vara, mis ei ole vajalik Rahvusraamatukogu ülesannete täitmiseks, nõukogu otsuse alusel." Järgmine lõige ütleb: "Rahvusraamatukogule kuuluva kinnisvara võõrandamiseks ja üle 60 000 euro suuruse kohustuse võtmiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek." See on kehtestatav regulatsioon. Varem oli piiriks miljon krooni, väidetavalt tulenevalt valitsuse määrusest.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Kultuurikomisjoni algatatud Eesti Rahvusraamatukogu seaduse eelnõu 863 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 863 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 1. veebruari kell 18.

Järgmine eelnõu, mida arutama asume, on seitsme Riigikogu liikme algatatud rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Algab esimene lugemine. Algatajate ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Teie ees laudadel on eelnõu number 737. See on ilus number (teatud lennukitüüp kannab samasugust numbrit). Nagu öeldakse, kaua tehtud kaunikene. Algatajad viimistlesid seda seaduseelnõu enne esimest lugemist koostöös põhiseaduskomisjoniga ligi pool aastat. Tahan lisaks seitsmele algatajale kindlasti tunnustada ka kõiki põhiseaduskomisjoni liikmeid, nende hulgas eriti Igor Gräzinit, kes juristina ja maailmapraktikat tundes väga palju tarvilikke näpunäiteid andis.
Seaduseelnõu, mis käsitleb püsiasustusega väikesaarte seaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmist, püüab ehitada silda püsiasustusega väikesaarte seaduse ja riigi põhiseaduse vahele. Teatavasti on põhiseaduse regulatiivpeatüki "Põhiõigused, vabadused ja kohustused" §-des 51 ja 52 sätestatud püsielaniku mõiste, aga kui me vaatame meie seadusruumist, kui palju alamastme seadusandlikud aktid seda täpsustavad, siis me leiame püsielaniku mõiste vaid püsiasustusega väikesaarte seaduses, kus on toodud täpselt samasugune formulatsioon nagu rahvastikuregistri seaduses: püsielanik on see, kes alaliselt ja peamiselt elab väikesaarel ja kelle elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse väikesaarel asuva asustusüksuse täpsusega. Nagu me teame, on see mõiste muutunud kahjuks üsna formaalseks. Seda, et see formaalne on, tõendab Riigikogu tellitud uuring. Te võite leida selle Riigikogu koduleheküljelt uuringute hulgast. See käsitleb püsiasustusega väikesaarte seaduse toimimist ja selle analüüsi.
Leheküljelt 20 leiate ühe huvitava tabeli. Nimelt, rahvastikuregistri järgi elab nendel üheteistkümnel nimekirja kantud saarel 1424 inimest. Kui küsiti vallavalitsustest, kes tegelikult seal elavad, siis saadi selleks arvuks 929. Nii et inimesi on kolmandiku võrra rohkem sisse kirjutatud. Põhjusi ma ei hakka siin praegu analüüsima. Enamikule meist on need põhjused ka teada, eesmärk on saada teatud ajutisi soodustusi. Kuid igal juhul loob rahvastikuregistri praegune andmebaas moonutatud pildi olukorrast väikesaartel. Üsna täpselt peegelduvad seal hästi väikesed saared, nagu Kesselaid, Kõinastu, Osmussaar, kus elab kaks-kolm inimest, aga näiteks Vilsandi puhul on erinevus juba väga suur, rahvastikuregistri järgi peaks seal elama 22 inimest, aga tegelikult elab kolm. Tõsine probleem on ka Ruhnuga, kus rahvastikuregistri andmete järgi (andmed on aastast 2008, mil uuring tehti) elab 120 inimest, aga vallavalitsus ütleb, et tegelikult elab seal 55 inimest. Samal ajal kavandati just lõppenud kümnendil Ruhnule koolimaja 40 õpilasele. Tekib küsimus, kas riigil on mõtet kulutada miljoneid kroone koolimaja ehitamiseks, kui valla arengukava ei näe ette, et elanikkond seal oluliselt suureneks, ühistranspordi arengukava ei näe ette, et elanikkond oluliselt suureneks jne. Riik ja meie kõik, kes me olemegi riik, peame teadma, kui palju inimesi väikesaartel elab. See kõik peab kindlasti olema ka korrektselt vormistatud.
Meid, eelnõu algatajaid, on hurjutatud, et me püüame panna inimesi ketiga saare külge, muuta neid sunnismaiseks, aga algatajad on hoopis teistsugusel seisukohal. Nimelt, meie arvates on väikesaare püsielanik olla privileeg, see on auasi. On raske ülesanne aasta ringi elada saarel, nii et korstnast tõuseb ka talvel suitsu, kasvatada omaenda ja oma pere elule saarel korralikult juured alla, osaleda kogukonna elus. Tänapäeva tingimustes on see tõepoolest auasi ja suur kangelastegu. Et see otsus, kes on püsielanik ja kes ei ole, oleks võimalikult demokraatlik või õiglane, on eelnõus esitatud järgmine mehhanism. Inimene, kes on väikesaarel elanud vähemalt aasta ja olnud ka rahvastikuregistri andmete põhjal saare elanik, esitab vallavolikogule avalduse, et ta soovib endale püsielaniku staatust. Vallavolikogu võtab avalduse vastu ja saadab saare üldkogule kooskõlastamiseks, sest kes teavad paremini kui saare alalised elanikud, kes seal tegelikult elab või mitte. Vallavolikogu langetab otsuse ning teatab rahvastikuregistrile, kes on tunnistatud püsielanikuks, ja rahvastikuregister teeb kande vastavasse lahtrisse.
Oleme ette näinud ka vaidlustamismehhanismi haldusmenetluse kaudu, kuid võib-olla esimese ja teise lugemise vahel võiks see paragrahv kui dubleeriv jääda eelnõust välja, sest kodanikel on võimalik ju kõiki volikogu otsuseid vaidlustada ja see mehhanism on teistes seadustes olemas.
Nii et eelnõu ei anna ühelegi tulevasele püsielanikule veel ühtki konkreetset soodustust, kuid loob seadusandliku baasi, mille alusel riik ja kohalikud omavalitsused ning ka riigi ja kohalike omavalitsustega koostööd tegevad äriettevõtted, olgu nendeks laevafirmad, lennufirmad vm, saavad teha püsielanike suhtes erandeid. Täpselt teada, kui palju saartel tegelikult inimesi elab, on peale ühistranspordi väga oluline ka paljude teiste valdkondade jaoks, kas või erakorralise abi, tervishoiuteenuste, perearstiteenuse, haridusvõrgu, teenindussfääri jt oluliste avalike teenuste toetamiseks püsiasustusega väikesaartel.
Tulen veel korra baasseaduse ehk püsiasustusega väikesaarte seaduse juurde, mis 2004. aasta 1. jaanuaril kehtima hakkas ja mille eesmärk on taastada püsiasustus nendel saartel, kus see rasketel okupatsiooniaastatel ja eriti Teise maailmasõja päevil katkes. Pean tunnistama, et seadus on päris hästi toiminud. Mitmele saarele, kus inimesed vahepeal ei elanud, on inimesed uuesti kolinud.
Riigil on siin üsna palju ära teha. Võtame kas või sellised saared nagu Kesselaid, Kõinastu, Osmussaar jt. Nende saarte elanikud on olnud kuude kaupa Eesti riigist ära lõigatud. Kui Kihnu uudistereporter tegi Kõinastu ja Kesselaiu elanikega 10. jaanuari paiku intervjuud, siis sealsetel elanikel olid eurod veel nägemata ja nad ei teadnud, millal nad seda raha üldse saavad või näevad. Tuletagem meelde Eesti Vabariigi iseseisvusdeklaratsiooni, mis 1918. aasta 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril teistes linnades ette loeti ning mille mõtte järgi on Eesti riik üks jagamatu tervik.
Olen eelnõu 737 tutvustuse algatajate nimel ette kandnud. Kui on küsimusi, siis olen lahkelt vastamas. Aitäh!

Aitäh väga põhjaliku ülevaate eest! On küsimusi. Küsimuseks saab sõna Trivimi Velliste. Palun!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Minu küsimus on selle kohta, mismoodi hinnatakse aasta jooksul saarel püsivalt elamist. Kas seal peab elama mingi teatud arvu päevi aastas, mida keegi kokku loeb, või lihtsalt silma ja tunde järgi mingisugune kogu hääletab ja ütleb, et see inimene on elanud aasta jooksul siin püsivalt, aga see teine on käinud ainult suvitamas? Kas on mingisugune selge kriteerium olemas?

Aitäh! See on hea küsimus. Keeleseaduses oli selline paragrahv, mis sidus keeleseadust põhiseadusega. Teatavasti need põhiseaduse kaks paragrahvi ongi seotud keelekasutusega omavalitsustes, et anda püsielanikele võimalus, kui mõnda teist keelt kõnelevaid püsielanikke on üle poole elanikkonnast, võimaluse korral kasutada asjaajamiskeelena seda teist keelt. Näiteks ka Kihnu puhul võiks see kõne alla tulla, kui me selle eelnõuga kolmandale lugemisele jõuame, kuigi tollal, kui põhiseadus vastu võeti, oli põhiseaduses teine eesmärk. Keeleseaduses oli selline säte, aga selle võttis Riigikogu eelmine koosseis välja. Seal oli öeldud, et püsielanik on see, kes elab omavalitsuse territooriumil rohkem kui 180 päeva aastas ega ole sealt kauem eemal kui kolm kuud. Aga seda on väga raske kindlaks teha, sest kes jõuab neid päevi kokku lugeda. Samasugune formulatsioon on ka residendi kohta maksuseadustes: resident on isik, kes 183 päeva aastas elab Eestis ega viibi eemal kauem kui kolm kuud. Õiguskantsler juhtis üle-eelmisel aastal tähelepanu, et püsiasustusega väikesaarte seaduses on püsielaniku mõiste ebapiisavalt sisustatud ega toeta seadust ennast, sest kui seaduse pealkiri on "Püsiasustusega väikesaarte seadus", siis peab ka tema üksikelement ehk püsielanik olema selgelt defineeritud. Praegu on otsustusmehhanism antud nii vallavolikogu kui ka üldkogu pädevusse. Miks on vaja üldkogu kooskõlastust? Sellepärast, et mitte kõigil saartel ei ole tegemist saarvaldadega ehk nende saartega, kus on omavalitsus, vaid on terve hulk saari, mille omavalitsus asub hoopis mandril või suursaarel ning vallavolikogu ei pruugi tegelikult täpselt teada, kes saarel elab ja kes mitte. Niipalju kui saarte üldkogudes seda teemat on arutatud, võin kinnitada, et kogukonnad peavad püsielanikuks ikkagi neid inimesi, kellel ka talvel tuleb korstnast suitsu. Ühel valitsuskomisjoni istungil ütles eelmine Kihnu vallavanem (ta on praegu Pärnu abilinnapea) Annely Akkermann, et ta on küll püsielanik, aga tema korstnast ei tule suitsu, kuna tal on maaküte. See on muidugi naerukoht. On ka teisi parameetreid: kas inimesel on loomi, kui sagedasti ta seal on ja kas ta ka kogukonna elus osaleb. Kindlasti on need püsielanikuks olemise parameetrid.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu teile väga põhjaliku ülevaate eest, mis käsitles elu väikesaartel ja ka püsiasustusega väikesaarte seaduse ajalugu, mida te meile meelde tuletasite. Tõepoolest, vaidlusi ju oli. Seda seadust tehti aastaid ja aastaid. 2003. aastal võeti see seadus vastu ja see hakkas kehtima 1. jaanuaril 2004, nagu te ka ütlesite. Aga minu küsimus puudutab väikesaarte elanike suhtumist püsielaniku staatusesse. Siin võib praegu jääda mulje, et Riigikogu liikmed näitavad enne valimisi üles sellist initsiatiivi, et me tahame väärtustada ja tähtsustada väikeste saarte elanikkonda. Te olete palju väikesaartel käinud. Milline on teie kogemuste põhjal saarte elanike suhtumine, kas nad seda ise tegelikult tahavad? Kui nad seda tahavad, siis tuleb see ära teha.

Aitäh selle küsimuse eest! Ega ma ilmaasjata selle eelnõuga siin teie ees ei ole. Kahjuks on selle seadusega juhtunud nii, et see oli 2003. aastal, kui Riigikogu IX koosseis oma tööd lõpetas, viimane eelnõu, mis seadusena vastu võeti. Ka Riigikogu X koosseisu viimane eelnõu oli püsiasustusega väikesaarte seaduse täiustamise eelnõu, seda just eriti üldkogudega seoses. Võib juhtuda, et täna arutlusel olev eelnõu jääb selle koosseisu viimaseks eelnõuks. See on sümboolne. Aga võib tunduda, et need tuhatkond inimest on sedavõrd väike osa Eesti riigi rahvastikust, et jumal nendega, osa neist saavad nagunii ilma riigitagi hakkama. Siiski – teine osa vajab seda abi. Hääli sealt kuigi palju ei tule. Selles mõttes ei ole mingit tähtsust sellel, kas see arutelu on enne või pärast valimisi. Pigem julgen käsitleda väikesaari kui laboratooriumi. Seal on väikesed omavalitsused ja väikesed kogukonnad. Neid võib võib-olla vaadelda laboratooriumina ka seadusloome mõttes, et vaadata, kuidas osalusdemokraatiat suurendada ja kuidas toimivad üldkogud. Mõnel saarel on see kogu väga hästi tööle hakanud, mõnel saarel on juhtunud vastupidine, volikogu ei vaata saare üldkogu eriti hea meelega, sest parem ja lihtsam oleks neli aastat valitseda ilma rahva arvamust arvestamata.
Ma toon ühe näite. Eelmise aasta sügisel tuli Vormsi üldkogu kokku. Peaaegu kõik Vormsi püsielanikud, kes vähegi kodust välja tulla suutsid, olid kohal. Neid oli ligi 200 inimest. Aga kvoorumist jäi mõni inimene puudu, sest sisse on kirjutatud veel 200 inimest, kellele saare saatus korda ei lähe. Arutluse all oli elektrituulikute või tuuleelektrijaamade küsimus, mis on vormsilastele väga tähtis. Kahjuks jäi üldkogu otsus minu andmetel vastu võtmata, sest ei suudetud kvoorumit kokku saada, seda ühel lihtsal põhjusel, mida ma juba nimetasin. Püsielanike poolest oleks kvoorum olnud peaaegu 100% koos, aga otsus jäi vastu võtmata just seetõttu, et formaalselt sissekirjutatuid, selliseid ajutisi inimesi, on teist samapalju. Ma arvan, et oma saare kogukonna tunnetuse ja oma saarel peremeheks olemise toetamiseks on kindlasti püsielaniku staatust vaja.

Tarmo Kõuts, palun!

Tänan, proua juhataja! Hea ettekandja! See on väga hea ettepanek püsielaniku staatuse kohta. Selle kohta võiks öelda, et lõpuks ometi. Kas teil selle eelnõu tegemise ajal oli ka jutuks püsielanikud meie rannikul ehk rannarahva saatus? Teadupärast on ka nende inimeste eluolu ja tulevik, kes on rannas elanud aastakümneid ja kelle suguvõsa on seal elanud sajandeid, üpris muret tekitav.

Aitäh! Muidugi oli. Selle eelnõu esimene variant nägi ju ette, et kõikides omavalitsustes tuleks püsielaniku staatus sisse viia, aga linnades on see äärmiselt keeruline, suuremates linnalähedastes valdades on see samuti keeruline. Lõpuks piirdusime püsiasustusega väikesaartega. Kui see mehhanism väikesaartel tööle hakkab, siis võib seda tulevikus, paari-kolme aasta pärast võib-olla laiendada rannikuvaldadele ja nendele väiksematele valdadele, kus selle järele vajadus on. Näiteks rannakalanduse arendamisel on väga tähtis, et püsielanikel oleks võimalik jätkata esivanemate traditsioone. Praegu võib kalapüügiseaduse järgi väikesaarte püsielanikel olla ühe nakkevõrgu asemel kolm nakkevõrku. Ma ei tea küll ühtegi konkreetset juhtumit, aga põhimõtteliselt on praeguse seaduse alusel nii, et kui hea kolleeg Väino Linde oleks kalamees ja tahaks ühe võrgu asemel minna Pärnu lahele püüdma kolme võrguga, siis piisaks sellest, kui ta ennast oma sõbra Mark Soosaare juurde Manijale sisse kirjutaks ja ta saakski teha jokki ehk endale kolm võrku võtta. See näide oli muidugi abstraktne, et lihtsalt illustreerida praegust olukorda. Teatavasti on kalaressursid piiratud ja me peame siin väga heaperemehelikult mõtlema. Sama lugu on hülgepüügiga. Vabariigi Valitsus võib otsustada, et Eesti vetes võib lasta 30 hüljest, aga praegu on täiesti võimatu eristada etnilist kihnlast või Kihnu püsielanikku turistist, kes ennast turismitallu sisse kirjutab. Keskkonnaministeeriumil ei ole mingisugust seaduslikku alust, et ta võiks hülgeküttimise lubade jaotamisel eristada end turismitallu sisse kirjutanud härrasmeest Kihnu põliselanikust.

Küsimuseks saab sõna Väino Linde. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja Mark! Kalastamine ei ole just minu tugevaim külg, aga see selleks. Küsin selle eelnõu valguses ja põhimõtteliselt: kui oluliseks sa pead asjaolu, et ühel või teisel saarel elava inimese üksikisiku tulumaks laekub just nimelt sellele saarvallale? Kas siin ei ole ka mingit seost püsielaniku mõistega, kas siin ei ole mängus saarvalla kasu?

Ma ei seoks neid kahte asja. See on hea ja oluline küsimus, sest teatavasti toimub praegu üksikisiku tulumaksu kandmine ühe või teise omavalitsuse eelarvesse rahvastikuregistri 1. jaanuari andmete järgi. Aga see on hea küsimus veel sellepärast, et see annab mulle võimaluse siit Riigikogu puldist tunnustada kümmekonda Tallinna elanikku, kes ise Oru vallas ei ole käinud, aga teades, et Oru vald on väga raskes olukorras, on ennast formaalselt kirjutanud sisse Oru valda ja suunanud oma tulumaksu sellele majandusraskustes vallale, ise sellelt vallalt midagi vastu tahtmata. Need on siiski kaks ise asja. Ma ütlesin ka eelnõu tutvustades, et tegemist on baaseelnõuga, mille alusel võib teha muudatusi teistes seadustes, võib-olla ka valimisseadustes. Me teame, et on üsna palju olnud neid juhtumeid, kus selleks, et muuta valla juhtkonna, vallavalitsuse ja vallavolikogu koosseisu, kirjutatakse end ühele või teisele saarele sisse ja pärast valimisi uuesti sealt välja.

Austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Evelyn Sepa!

Austatud kolleegid! Lubage alustada põhiseaduskomisjoni otsusest: tehti ettepanek, et muudetud kujul eelnõu esimene lugemine toimuks täna, 25. jaanuaril, teiseks tehti Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu 737 esimene lugemine lõpetada ja kolmandaks tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. veebruar kell 18. Otsused langetati konsensusega.
Nüüd sisu juurde. Kahtlemata on tegemist äärmiselt olulise seaduseelnõu ja seaduse parandusega. Seda ühelt poolt pärimuskultuuri kandmise, hoidmise ja väärtustamise seisukohalt, teiselt poolt aga loomulikult ka sellest seisukohast, mis on seotud omavalitsuste ja planeerimistegevusega. Eelnõu põhiettekandja peatus sellel väga põhjalikult.
On tõsi, et n-ö maksuraha sinna kandmise eesmärgil oma elukoha kindlaksmääramine ühes või teises vallas ei välista sugugi seda, mis puudutab püsielaniku staatust. Need ei ole ega pruugi olla kattuvad asjad. Komisjon on seda küsimust päris mitmel koosolekul päris pika aja jooksul arutanud. On tõsi, et eelnõu ka parandatud kujul sisaldab mitmeid õiguslikke vasturääkivusi, mille suhtes on siiski lootus, et neid on võimalik edaspidise menetluse käigus ületada. Eelnõu vajalikkuses ei ole seni tõsiselt kahelnud ükski komisjoni liige.
Regionaalminister oma 7. jaanuaril saadetud n-ö korduvas kooskõlastuses või arvamusavalduses juhtis tähelepanu nendele juriidilistele probleemidele, just sellele, et püsielaniku mõiste kriteeriumid üheselt võttes puuduvad, need ei ole praegu piisavalt selged ja sisaldavad teatud vastuolu. Samale nüansile juhtis komisjoni koosolekul tähelepanu valitsuse esindaja proua Heinla. Ta märkis, et esiteks on probleemiks püsielaniku definitsioon. Eelnõu kohaselt on püsielanik isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on püsiasustusega väikesaar ning kes ka tegelikult sellel saarel aasta ringi elab. Siis tuleb topeltregulatsioon, mis ütleb, et kui ta tahab olla päriselt püsielanik, siis ta peab seda staatust veel taotlema. Sellist topeltregulatsiooni õiguspraktika eriti ei kasuta, juhtis ta tähelepanu. Teine vastuolu, millele ta komisjoni tähelepanu juhtis, on see, et eelnõu alguses räägitakse, et püsielanik on isik, kes saarel tegelikult elab, aga pärast sätestatakse, et taotleja peab olema alaliselt ja peamiselt saare elanik. Tekib küsimus, kas tegelik ning alaline ja peamine elamine tähendab ühte ja sama. Kuna need mõisted on defineerimata, annab seadus kohaliku omavalitsuse volikogule ääretult suure kaalutlusruumi. Kui volikogule jääb nii suur tõlgendusruum, muutub nende definitsioonide sätestamine seaduses mõttetuks. Lisaks tuleb tema sõnul tähelepanu juhtida sellele, et õiguskantsleril võib olla üht-teist öelda võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise kohta selle seaduse valguses. See küsimus on läbi käinud ka mitmelt eelnevalt komisjoni arutelult. Seni on olnud siin niisugune üldine lähenemine, aga me saame eeskuju võtta riikidelt, kes samamoodi toimetavad Euroopa Liidu õigusruumis. Teatud juhtudel, just nimelt pärimuskultuuri seisukohalt olulistes, spetsiifilistes elukohtades nagu näiteks väikesaared on erandite tegemine võimalik ja sageli ka äärmiselt põhjendatud.
Komisjonis esitas eelnõu algatajate esindaja lisaks väga põhjalikele seletustele statistika planeerimise kohta. Tõepoolest tuleb sageli välja, et päris püsielanike ja registrijärgsete elanike arv erineb mitu korda. Kui omavalitsusel on kohustus arvestada ainult registripõhisust, siis on selge, et avalikes huvides tehtavad kulutused ei pruugi olla põhjendatud ega proportsionaalsed ja raha kulutatakse võib-olla ebaotstarbekalt. Et anda siin paindlikkust ja mõistuspärasust juurde, võiks sellise muudatuse tegemine pärast eelnõu põhjalikku läbitöötamist olla vajalik.
Siinkohal ma lõpetan. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Seaduseelnõu 737 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 3. veebruari kell 18.

Viimane eelnõu, mida täna arutame, on 12 Riigikogu liikme algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu. Algab esimene lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mart Nuti!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nagu öeldud, 12 Riigikogu liiget on algatanud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis kannab numbrit 914. Nimetatud seaduseelnõu sai tuule tiibadesse järgmiselt. Fenno-Ugria Asutus, mis juba aastaid on korraldanud hõimupäevi, võttis hõimupäeval vastu otsuse, et hõimupäeva võiks Eestis ka pühade ja tähtpäevade seaduse mõttes tähistada tähtpäevana, st mitte vaba päevana, mis toob riigile kaasa kulutusi, aga tähtpäevana, mida riik meeles peab. Fenno-Ugria esindajad rõhutasid, et see võiks olla ka lipupäev. Fenno-Ugria esindajad pöördusid Riigikogu soome-ugri toetusrühma poole ettepanekuga, et me võiksime olla selle eelnõu algatajad. Rühm arutas seda ja pakkus Riigikogu liikmetele, kes on teemast huvitatud, võimalust eelnõule alla kirjutada. Nii need 12 allkirja eelnõule saadi. Kui te vaatate esitajaid, siis näete, et need on eri fraktsioonidest, kõik ei ole soome-ugri toetusrühma liikmed, mõni on väljastpoolt seda rühma. See näitab, et seaduseelnõul on täiesti olemas kandepind Riigikogu eri fraktsioonides.
Seaduseelnõu seletuskirjas on antud põhjalik ülevaade hõimupäeva traditsioonist. Seda tutvustasid Fenno-Ugria esindajad ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni koosolekul. Annan siin põgusa ülevaate.
Alates 1990. aastast on hakatud iga aasta oktoobri kolmandal nädalavahetusel taas tähistama hõimupäeva. See tava on tegelikult pärit juba aastast 1931, mil otsuse võttis vastu soome-ugri IV kultuurikongress Helsingis. 2000. aastal Helsingis toimunud soome-ugri rahvaste III maailmakongress seda ka kinnitas. Hõimupäevade tähistamine on muutunud üha järjepidevamaks ja laiahaardelisemaks. Hõimupäeva sätestamine riikliku tähtpäevana võimaldaks avalikult näidata, et soome-ugri rahvaste keeleline ja kultuuriline järjepidevus ning koostöö on meile olulised ka riiklikul tasandil.
Hõimupäeva üks eesmärk on seadustada eestlaste kuulumist soome-ugri rahvaste perre, väärtustada omaenda päritolu, emakeelt ja kultuuripärandit. Hõimupäev oleks ka meie omanäolise keelelise ja kultuurilise identiteedi, rahvusliku omakultuuri päev. Niisama oluline on aga mõelda sel päeval teiste soome-ugri rahvaste peale, tutvustada nende keelt ja kultuuri ning kõnelda hõimurahvaste päevakajalistest probleemidest. Hõimupäev on seega soome-ugri rahvaste ühtehoidmise ja toetamise päev, mille raames tiheneb hõimurahvaste omavaheline läbikäimine.
Hõimupäeval on kahtlemata suurem tähtsus kui tähtsus ainult Eesti jaoks. Tegelikult tähistavad hõimupäevi väga paljud rahvad. Senini ei ole seda riikliku tähtpäevana veel sätestatud. Kui Eestis seda peaks tehtama, siis kindlasti leiab see vastukaja ka muudes soome-ugri rahvastega asustatud paikades. Eelnõu algatajate soov on, et vähemasti teised soome-ugri riigid, nagu Soome ja Ungari, selle päeva riikliku tähtpäevana sätestaksid.
Eelnõu on esitatud lakoonilises sõnastuses, öeldakse, et hõimupäev on oktoobrikuu kolmas laupäev. Seda oleks otstarbekas täiendada Eesti lipu seaduse muutmise sättega, mis eeldaks § 6 lõike 1 12. ja 13. punkti vahele ühe punkti lisamist, kus nähakse ette, et ka hõimupäeval heisatakse Eesti lipud.
Veel nii palju, et tegelikult on ühiskondlikel alustel hõimupäevade toimumisele päris laialdaselt tähelepanu pööratud. Eestis tegutsevad organisatsioonid ja ka riigijuhid on selle päeva puhul võtnud vastu pöördumisi, saatnud tervitusi ja pidanud kõnesid. Ma ei hakka ette lugema seda, mis on seletuskirjas välja toodud, aga mainin mõne pöördumise. 1931. aastal avaldas pöördumise Fenno-Ugria Asutis, 1990. aastal avaldati Eestis tegutsevate soome-ugri seltside ja organisatsioonide pöördumine, 1991. aastal avaldati SA Fenno-Ugria pöördumine, 1992. aastal avaldas pöördumise president Lennart Meri, 1996. aastal avaldati president Lennart Meri tervitus ja 2001. aastal president Arnold Rüütli tervitus. Nii et see päev on leidnud ühiskondlikult küllaltki laia tähistamist ja selle seadustamine riikliku tähtpäevana oleks igati põhjendatud.
Ega siin muud olulist rõhutada ei olegi. Kui on küsimusi, siis ma hea meelega vastan. Aitäh!

Küsimusi on. Mark Soosaar saab küsimuseks sõna. Palun!

Hea kolleeg Mart Nutt! Sõites eile Pärnust Tallinna poole, nägin ma Kernu bensiinijaama juures hiiglaslikku lippu. Ma vaatasin, et mis kummaline Skandinaavia lipp see on, mis on ristiga ja samal ajal sinimustvalge. Siis sain aru, et see võib olla üks variant Eesti lipu muutmiseks. Kuna selles eelnõus on ka lipuga tegemist, siis mul on küsimus, kas algatajad on selle peale mõelnud, et osal hõimurahvastest on riik (neid on väiksem osa), suuremal osal on ka oma lipp olemas, aga mõnel ei ole isegi mitte lippu. Kas ei võiks tulevikus olla olemas soome-ugri rahvaste hõimulipp? Kas seda teemat on ka arutatud?

Aitäh! Selle teema üle on tegelikult soome-ugri listis olnud päris pikk debatt, kus on kajastunud nii poolt- kui ka vastuseisukohad. Põhiline, mis on lipu puhul küsimusi tekitanud, on olnud see, missuguse protseduuri alusel selline lipp kehtestataks, sest soome-ugri rahvad on siiski erinevad ega moodusta ühte rahvast. Kui me vaatame rahvuslippude ja riigilippude traditsiooni, siis siin on olnud kaks teed. Üks on n-ö ajaloos kujunenud lipp, mille on rahvas võtnud üldiselt omaks ja kasutusele ning mingil hetkel on sellest võinud saada riigilipp. Nendel rahvastel, kellel oma riiki ei ole, ei ole sellest riigilippu saanud, aga rahvuslipuna ei ole see põhjustanud mingisuguseid vaidlusi. Sinimustvalge Eesti rahvuslipuna tekkis ju samal moel. 1884. aastal see pühitseti, aga Eesti riik tekkis alles 1918. Aeg-ajalt on tekkinud debatt, kas Eesti lipp ei võiks teistsugune olla. Sellest räägiti aastatel 1919–1920, ristilipu ideest on räägitud ka hiljem, aga ma julgen öelda, et Eesti sinimustvalge lipu on ilma sisuliste vaidlusteta küll aktsepteerinud kogu Eesti rahvas ja siin ei ole küsimust. Kui me mõtleme sellele, kas on võimalik ühtne soome-ugri lipp, mis oleks kõikidele rahvastele ühtemoodi vastuvõetav, siis ma arvan, et debatt sellel teemal on kindlasti positiivne. Kas me tulemuseni jõuame, ma ei tea. Eri rahvastel võivad olla väga erinevad nägemused ja erinevad huvid. Praegu me oleme olukorras, et me saame rääkida küll organisatsioonide lippudest, me saame rääkida rahvuslippudest, aga ühtsest n-ö soome-ugri perekonna lipust me praegu kahjuks rääkida ei saa.

Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, proua aseesimees! Hea ettekandja! Kui kolleeg Mark Soosaar küsis kõige väiksemate soome-ugri rahvaste kohta, siis mina küsin kõige suurema soome-ugri rahva kohta, st ungarlaste kohta, keda on rohkem kui ülejäänud soome-ugri rahvaid kokku. Kuidas sa hindad selle eelnõu seaduseks saamise mõju ungarlaste hõimutundele? Me teame, et kui Eesti parlamendis on olemas Eesti-Ungari parlamendirühm, siis Ungari parlamendis on Balti rühm, aga ei ole eraldi Eesti rühma, sest ilmselt nad peavad Eestit liiga väikseks ja ebaoluliseks. Kas sinu hinnangul selle eelnõu seaduseks saamine ergutaks kuidagi hõimutunnet Ungaris?

Aitäh! Kindlasti ei vähenda see Ungaris huvi soome-ugri rahvaste küsimuste vastu. Ma olen päris kindel, et see seda suurendab. Kui palju see tähelepanu pälvib, on iseasi. Väga õige tähelepanek, et kui Eestis ja Soomes on soome-ugri problemaatika olnud küllaltki tugevalt tähelepanu all, siis Ungari on võib-olla rohkem keskendunud oma naabruspoliitikale ja oma rahva küsimustele, kuna teatavasti rohkem kui üks kolmandik ungarlastest elab väljaspool praeguse Ungari piire. Kui ungarlaste rahvaarvu suurusest rääkida, siis, jah, ungarlasi ei ole mitte ainult rohkem kui teisi soome-ugri rahvaid kokku, vaid ungarlasi on ligi kaks korda rohkem kui teisi soome-ugri rahvaid kokku. See seab Ungari muidugi natuke teise olukorda. Ungari keeleteadlastel on olnud rohkem huvi handi ja mansi keele kui teiste soome-ugri keelte vastu. Sellel on ka loogiline põhjendus, sest handi ja mansi keeled on ungari keelele suhteliselt lähedased, teised soome-ugri keeled on küllaltki kauged. Kas Ungaris toimub mingisugune suur soome-ugri rahvaste avastamine? Võib-olla üleöö seda ei toimu, aga ma loodan küll, et nii Eestis, Soomes kui ka Venemaal elavate soome-ugri rahvaste ning saamide ja teiste soome-ugri rahvaste eneseteadvustamine ja oma kultuuri tähistamise laiendamine avaldab mõju ka Ungarile.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Hea kolleeg Mart! Sind saab nimetada n-ö veteranpoliitikuks, mis puudutab ka seaduste vormistamist. Me teame, millest see seadus räägib. Ilmselt on see piisavalt selgelt piiritletud, aga siiski: kui see seadus jõustub, kas hakkavad toimuma, ma ei tea, poolspontaansed omaalgatuslikud üritused, mis on seotud näiteks idaslaavi hõimude või türgi keelt kõnelevate hõimudega, kes ju samuti Eesti territooriumil elavad? Kas see loob mingi pretsedendi, võimaluse vm?

Kõigepealt, me räägime praegu soome-ugri rahvastele suunatud tähelepanust. Need ühiskondlikul tasemel olevad kultuurisündmused toimuvad ju ka praegu, nii Eestis, Venemaal kui ka Soomes. Ma ei tea, kas Eesti riiklik õigusakt avaldab kuidagi mõju teiste rahvaste eneseteadvusele ja käitumisele. Me näeme, et maailma eri paikades toimub eri rahvaste kultuuri n-ö tähistamine väga erineval tasemel niikuinii. Kui hüpoteetiliselt mõelda, kas see Eesti-Soome-Ungari ja soome-ugri rahvaste algatus avaldab kuidagi mõju türgi rahvastele, siis ma arvan, et see jääb ehk natukene liiga kaugeks. Aga kui me vaatame näiteks Volga-äärsete türgi rahvaste tegevust, siis mõneti on see aktiivsus ju isegi suurem kui mõnel soome-ugri rahval. Nii et ma arvan, et need on paralleelselt toimuvad või aset leidvad arengud. Kõikidel idaslaavi rahvastel on olemas oma riik. Ma arvan, et nemad on teistsuguses olukorras.

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh ettekande eest! Juhtivkomisjoni ettekande teeb põhiseaduskomisjoni aseesimees Evelyn Sepp. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lubage seegi kord alustada põhiseaduskomisjoni otsuste ettekandmisest. Esiteks teeb põhiseaduskomisjon ettepaneku, et täna toimuks esimene lugemine, ta teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja palub muudatusettepanekud esitada 3. veebruariks kella 18-ks.
Ma ei hakka üle kordama eelneva ettekandja põhjalikku ülevaadet eelnõu sündimise protsessist. Ütlen ainult niipalju, et komisjoni koosolekul osalesid Fenno-Ugria Asutuse direktor Viia-Kadi Raudalainen, Fenno-Ugria Asutuse asutaja, nõunik ja hõimupäevade peamine korraldaja 1988. aastast Jaak Prozes, Eesti Patendiameti peadirektor Matti Päts ja kirjanik Arvo Vallikivi-Valton, kes 1998–2010 oli Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president.
Tõsi on see, et komisjoni liikmetele, nagu ilmselt ka kõigile Riigikogu liikmetele, on hulgaliselt laekunud toetusavaldusi selle eelnõu kohta.
Üks nüanss, mis komisjoni arutelust läbi käis, oli see, kas hõimupäevad kui sellised on rohkem suunatud n-ö sissepoole või on olemas oht, et hõimupäevadest saavad n-ö sõimupäevad. Komisjoni koosolekul osalenud spetsialistid selgitasid Eesti rolli kultuuri hoidmise ja koostöö edendajana.
Eelnevale ettekandjale mul suurt rohkem lisada ei ole. Siinkohal lõpetan.

On vähemalt üks küsimus. Küsimuseks saab sõna Imre Sooäär. Palun!

Üks lühike küsimus lähtuvalt kolleeg Raivo Järvi küsimusest. Kas komisjonis keegi üldse tõstatas teema mingite teiste rahvaste võimalikest hõimupäevadest Eestis?

Ei, see küsimus üles ei tõusnud. Pigem räägiti just Eesti enda hõimukultuuri tähtsustamisest ja väärtustamisest ning just eesti kultuuriga seotud tähtpäevade senisest aktiivsemast äramärkimisest. Näide toodi Soome kohta, kus on keelepäev, kultuuripäev jne. Seal väärtustatakse oma kultuuri selliste võtetega, nagu meie siin praegu arutame.

Suur aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Toivo Tootseni!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nagu hea kolleeg Mart Nutt oma ettekandes ütles, hõimupäevad ei ole mingi uus asi. Neid on peetud juba üle 80 aasta, ka siin Eestis. Tõsi, vahepeal tuli päris pikk paus, aga oma paarkümmend aastat on need jälle ilusasti au sees olnud.
1931. aastal Helsingis toimunud soome-ugri IV kultuurikongress otsustas hakata pidama hõimupäevi Eestis, Soomes ja Ungaris iga aasta oktoobri kolmandal nädalavahetusel. On hea meel tõdeda, et viimastel aastatel on sel ajal soome-ugri rahvaste teemalisi üritusi hakatud järjest enam korraldama ka Venemaal, kus elab märkimisväärselt palju soome-ugri rahvaid. Hõimupäevade aegu sugulusrahvastega kokku puutudes teadvustatakse tugevamini oma rahvuslikku omapära ja kuulumist soome-ugri rahvaste perre. See süvendab austust oma keele ja kultuuri vastu ning samas juhib tähelepanu sellele, et me ei peaks meid ümbritsevatelt suurrahvastelt nii väga ja suurel määral mõjusid üle võtma.
Niisiis, hõimupäevad on leidnud kindla koha meie elus. Siit edasi on veel see sammuke, mida me nüüd tahame astuda, et väärtustada hõimupäeva ka riikliku tähtpäevana. On hea meel, et selle idee arendamine on leidnud suurt ja erakondadeülest poolehoidu. On tunda arusaama, et tegemist on tõeliselt rahvusvahelise pühaga, mis pole oluline üksnes eestlastele, vaid kõigile 24 soome-ugri rahvale. On olemas selge arusaam, et hõimupäev peaks olema midagi märksa enamat kui folkloorifestival.
Siinkohal on paslik meenutada, et president Lennart Meri rõhutas oma kunagises hõimupäeva kõnes, et see päev on pidupäev. Pole põhjust häbeneda, et eestlased ja soomlased on ühed väiksemad Euroopa rahvad, kes on loonud oma rahvusriigi, ja pole põhjust häbeneda väikestel Venemaa soome-ugrilastel, kes on kõigest hoolimata säilitanud oma keele, kultuuri ja identiteedi. Hõimupäev peaks olema ühtsuse päev, kui me mõtleme, et nii Venemaal, Soomes kui ka Ungaris on meil sõbrad-hõimukaaslased.
Fenno-Ugria Asutuse hõimukeskuse juhataja Jaak Prozes on öelnud, et iga asi peab olema meile kallis ja oluline just nii laialt ja nii suurelt, kui me ise mõelda oskame. Just see suurelt ja soomeugriliselt mõtlemine on ka meie eneste ellujäämise küsimus. Meid, eestlasi, on tõesti ainult miljon, seda on vähem kui elanikke Viinis, Budapestis või Varssavis. Just selle taustal vajame hädasti mõtteviisi ja maailmavaate suurust. Soomeugrilise mõtlemise kaudu saame olla paarikümnemiljonilised, kas või omaenda tajus.
Head kolleegid! Kui meie kõikide häältega see eelnõu heaks kiidetakse, siis järgmisel hõimupäeval, oktoobri kolmandal laupäeval, oma majale rahvuslippu heisates võime taas kõige selle üle mõelda. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised. Tulenevalt juhtivkomisjoni ettepanekust on seaduseelnõu 914 esimene lugemine lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 3. veebruari kell 18. Päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Ka tänane istung on lõppenud. Soovin teile töökat päeva jätku!

Istungi lõpp kell 11.26.