Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Kõigepealt teeme palun kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 34 rahvasaadikut, puudub 67. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas peaministri ülesannetes, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Alustame tänast infotundi.
Esimene küsimus on kolleeg Peeter Tulvistelt haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun!
Aitäh! Härra minister! Eelmisel nädalal leidis Eestis aset rahvusvahelise tähtsusega teadussündmus. Nimelt olid siin koos teadusfondide ja nendega võrreldavate asutuste esindajad. Ajakirjandus on selle koha pealt vaikinud nagu partisan ülekuulamisel. Ehk teie tutvustate lähemalt, mis sündmusega oli tegu.
Väga hea küsimus! Nagu te, lugupeetud küsija, ütlesite, olid Tartus eelmisel nädalal koos Euroopa riikide teadusfondide juhid, aga mitte ainult. Minu kutsel olid Tartusse tulnud Euroopa riikide ministrid ja ministeeriumide esindajad. Nii palju haridus- ja teadusministreid ei ole Eestis ega muidugi ka Tartus kunagi enne korraga olnud. Kokku oli ligi 20 riigi esindajaid nii ministeeriumidest kui ka teadusfondidest ja tegemist oli tipptasemel kohtumisega. See, võib öelda, oli kindlasti üks Eesti haridus- ja teaduselu viimase nelja aasta tippsündmusi ja ma arvan, et ka kogu riigi jaoks selle aasta kalendris üks põhilisi sündmusi. Nii et on suur rõõm, et see Tartus toimus. Küllap see, et ajakirjanduses on seda sündmust pisut vähe kajastatud, on tingitud sellest, et osalejate hulgas ei olnud ei Nõia-Intsu ega tema Ingat. Küll aga mina haridusministrina võin rahul olla, et kohale oli tulnud näiteks Portugali haridus- ja teadusminister José Mariano Gago, kes on kindlasti kogu Euroopa haridus- ja teadusministritest üks värvikaimaid ja initsiatiivikaimaid. Mõnevõrra on võib-olla ekslik arusaamine, et teadus- ja hariduspoliitikat tehakse ainult riikide valitsuste tasemel. Kohale tulnud fondide juhid käsutavad igal aastal kolm korda rohkem raha – 29 miljardit eurot –, kui Euroopa Komisjon jagab teadusraha. Seda on ainult 9 miljardit eurot.
Palun, kolleeg Peeter Tulviste, esimene täpsustav küsimus!
Tänan väga! Kasutan võimalust, et küsida: mis mulje teil jäi selle konverentsi põhjal Eesti teadusest Euroopa teaduse taustal?
Suur asi on juba see, et niisugune konverents Tartus toimus. Vaatamata sellele, et meie ühendusteed on suhteliselt mitmekesised, lennukiga Tartusse kõikjalt Euroopast lennata ei saa. Ometi olid selle tee ette võtnud paljud. Minu ja Toivo Maimetsa kutsel tulid inimesed kohale ka sellepärast, et eelmise aasta novembrikuus avaldatud Euroopa teaduse finantseerimise 7. raamprogrammi tulemuste ja selle vahekokkuvõtte alusel on Eesti teadlased Euroopa kõige edukamad raamprogrammi summade taotlemiseks projektide esitajad ning koostööprogrammides osalejad. Meie teadlased on saavutanud Euroopa keskmise taseme kahekordse ja viimasel perioodil isegi 2,5-kordse ületamise, kui me vaatame Euroopa fondidest kvaliteedi alusel saadud teadussummade ja sisemajanduse kogutoodangu suhet. Nii et me oleme edukamad kõikidest riikidest, kaasa arvatud tuntud teadusmaadest ja vanadest Euroopa Liidu riikidest. Kuna 7. raamprogrammi kokkuvõtete tegemine ja perspektiivsete uute sihtide seadmine oli üks põhiteema, oligi sümboolne koguneda Tartusse, mis on Euroopas edukaima Eesti teaduspealinn. See rahvusvaheline konverents toimus meie teadusülikooli, meie rahvusülikooli Tartu Ülikooli aulas ning me rääkisime seal Eesti kogemusest ja tegime sellest lähtudes ka ettepanekuid, kuidas Euroopas peaksid asjad tulevikus olema.
Palun, kolleeg Peeter Tulviste, teine täpsustav küsimus!
Tänan väga! Viimase küsimusena tahaksin küsida: kas meie teaduskorralduses ja meie teaduse finantseerimise viisis on midagi niisugust, mis külalistele üllatuseks oli, olgu heas või halvas mõttes?
Aitäh küsimuse eest! Ei, midagi vapustavat ei ole. Eks külalised ju tea meie saavutusi ja meie elu päris hästi. Üle-eelmise aasta lõpu Nature's oli Eesti hea teaduskorralduse näitena välja toodud ja nimetatud, et Eesti viis oma teaduskorralduse uutest Euroopa Liidu riikidest kõige kiiremini Lääne-Euroopa teaduskorraldusega võrreldavale tasemele. Iseend näiteks tuues tegime ettepaneku, et Euroopa reegleid võiks lihtsustada, teadusbürokraatiat võiks nii riiklikul kui ka üleeuroopalisel tasandil vähendada. Muidu teadlased kulutavad liiga palju energiat bürokraatlikule asjaajamisele ega saa täie jõuga pühenduda teaduses millegi saavutamisele või teadussaavutuste elluviimisele. Meie ühiskonnas on hakanud uuesti kasvama teadlaste osakaal. Kui võtta aluseks teadlaste arv 1000 elaniku kohta, siis selle näitajaga me läheneme Euroopa üldisele standardile. Teadusartiklite osakaalult oleme jõudnud paremale tasemele kui paljud vanad Euroopa Liidu riigid. Teaduste akadeemia tegutseb meil teadaolevalt juba personaalakadeemiana ja selle korraldus on viidud sellisele tasemele, millest näiteks Bulgaaria alles unistab. Mõnes uues Euroopa Liidu riigis on need reformid alles ees. Nii et me oleme igati modernne ja läänelik ühiskond oma teaduskorralduselt ning seda on tunnustatud.
Head kolleegid! Kuna meil on täna üheksa küsimust, siis ma luban kaks küsimust kohapealt. Palun kõigepealt kolleeg Heimar Lenk!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister, täna peaminister! Teadus ja haridus on väga tihedasti seotud, seepärast ma küsin nii. Te olete korduvalt sõna võtnud Valga Vene Gümnaasiumi tuleviku teemal. See on minu valijate linn ja teie näete selle linna tulevikku nii, et vene gümnaasiumi seal nagu ei ole. See on teie põhimõte olnud. Samal ajal valdav osa linnaelanikke, kooliõpilasi ja õpetajaid tahab, et too 100-aastane kool jääks püsima. Miks teil selline seisukoht on, et Valgas tuleks vene gümnaasium kinni panna?
Aitäh, see on väga hea küsimus! Tõepoolest toimus Tartus Euroopa haridus- ja teadusministrite konverents, nii et haridus ja teadus on väga seotud. Tõepoolest on üle Euroopa kõikides riikides normiks, et haridust antakse riigikeeles. Kusagil ei ole mingile muule keelele rajatud täieulatuslikku haridussüsteemi, gümnaasiumivõrgust rääkimata. Kui arvestada ka seda, et Lätis on osa asjaomaseid otsuseid tehtud juba mõnda aega tagasi, siis võime praegu ütelda, et nii väikest teisekeelset gümnaasiumisüsteemi kui meil praegu kusagil mujal ei ole. Seega võib ütelda, et kui vene gümnaasiumid lähevad Eestis üle eesti õppekeelele, siis on lähtutud üleeuroopalisest standardist ja seda mõistavad Euroopa haridus- ja teadusministrid väga hästi. Pigem on nad üllatunud, miks meil on siiamaani säärane segregeeritud haridussüsteem olnud. Haridussüsteem peab olema ühtne.
Head kolleegid, jääme palun teema piiridesse! Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar!
Hea teadus- ja haridusminister! Sel nädalal on Eesti Televisiooni kavas Neeme Raua sari Eesti tippteadlastest, kes maailma suurtes teaduskeskustes endale nime teevad ja kindlasti uute avastusteni jõuavad. Parandamatu patrioodina tahan ma teie käest küsida: mida me peaksime Eestis ette võtma, et need inimesed saaksid oma tippavastusi siin Eestis, Eesti pinnal teha?
Aitäh! Jällegi väga hea küsimus! Tegelikult oli see ka üks peamisi teemasid, mille üle me Euroopa haridus- ja teadusministritega Tartus aru pidasime. Praegu on Euroopas kujunenud olukord, kus me räägime Euroopast ajude, sealhulgas noorte teadlaste väljavoolust Aasiasse ja eriti Ameerikasse. Euroopas on suur mure, kuidas hoida seda potentsiaali endale. On oht, et tekib kahekiiruseline Euroopa: vanades liikmesriikides on rohkem teaduskeskusi ja uute liikmesriikide noored targad inimesed liiguvad sinna. Selle ärahoidmiseks me otsustasime, et Euroopa ühisinvesteeringud teadusesse peavad jaotuma võrdsemalt kui seni, ja Eesti on siin üks eestkõnelejaid. Ma võin öelda, et oma saavutuste tõttu on Eesti uute liikmesriikide eestkõneleja teaduskorralduse vallas. See tuli ühemõtteliselt ka Tartu konverentsil välja.
Samas on Eestis viimasel ajal märke, et päris palju meie noori teadlasi tuleb tippteaduskeskustest kodumaale tagasi. Ja mõnes valdkonnas, kus me oleme nii investeeringute kui ka sisseseade mõttes – näiteks loodusteadustes, geeniteaduses, arstiteaduses – väga heal rahvusvahelisel tasemel, ei tule siia tagasi mitte ainult eestlased, kes on viimasel ajal teiste riikide tippteaduskeskustes ennast täiendanud, seal kogemusi hankinud ja kaastöölisi leidnud. Eestisse tulekust on huvitatud ka muust rahvusest noored teadlased, et pärast teadmiste täiendamist mõnes tippkeskuses siin endale väljund leida. Nii et me suudame magnetiks olla küll.
Aitäh, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Rein Ratase küsimus keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun!
Tänan, auväärt esimees! Austatud keskkonnaminister! Meie suurima ja esmatähtsa loodusvara – maa – kasutamisel ning kaitsel on planeerimine üks olulisimaid ja terviklikemaid meetmeid. Ruumiline planeerimine on sisuliselt keskkonnakorralduslik meede, mis annab geograafilise väljundi ühiskonna majanduslikule, sotsiaalsele, kultuurilisele ja keskkonnapoliitikale. Härra keskkonnaminister! Teie valitsemisalas on meie kodumaa loodusvarade, sealhulgas maa haldamine. Kümme aastat käis Keskkonnaministeeriumis ka ruumilise planeerimise korraldamine riiklikul tasandil. Kas ei peaks selle tegevuse Keskkonnaministeeriumisse tagasi tooma – lähemale planeeritavale kooslusele? Olen rääkinud.
Tänan, härra Ratas! Planeeringute teema on nii või teisiti üsna pidevalt arutluse all olnud. Tõepoolest, ruumiline planeerimine on üks keskkonnakorralduslikest meetmetest ja seejuures väga oluline meede. Kunagi aastaid tagasi viidi see valdkond Keskkonnaministeeriumi valitsemisalast ära, lootes ilmselt, et tekib parem kvaliteet ja saadakse paremaid tulemusi. Tundub, et seda eesmärki päris saavutatud ei ole.
Me oleme seda teemat Keskkonnaministeeriumis korduvalt arutanud ja tuleb tunnistada, et ka ministeeriumi sees on erinevaid arvamusi. Valdav seisukoht on siiski, et planeeringute teema võiks olla Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas, just nimelt tulenevalt sellest loogikast, et maad puudutavate ruumiandmete kõige suurem haldaja on Maa-amet. Andmebaasid on kõik seal ja neid täiendatakse pidevalt. Oleks loogiline, et ruumilise planeeringu küsimustega tegeldaks sealsamas. See annaks palju parema tulemuse. Praegu on tegemist eri ministeeriumidega ning sageli tuleb ette dubleerimist, asju arendatakse paralleelselt ja teinekord on ka üksteisest mööda rääkimist. Üldiselt oleks minu arvates loogilisem, kui nende küsimustega tegeleks Maa-amet.
Palun, kolleeg Rein Ratas, esimene täpsustav küsimus!
Tänan, auväärt esimees! Austatud keskkonnaminister! Planeerimisel analüüsitakse ning võetakse arvesse pikaajalisi majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi, ökoloogilisi ja keskkondlikke suundumusi, arenguid ja muutusi. Seetõttu peetakse ka planeeringuid strateegilisteks planeerimisdokumentideks. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi kohaselt tuleb üldjuhul strateegilise planeerimise dokumentide puhul teha ka nende keskkonnamõju strateegiline hindamine. Samas on kõlanud seisukohti, et planeerimine on olemuslikult juba ka keskkonnamõju hindamine. Milline on teie arvamus: kas planeerimistegevust tuleks rohkem reglementeerida just keskkonnamõju hindamise aspektist ja eraldi hindamist siis üldjuhul mitte teha või on praegune kord igati hea? Olen rääkinud.
Aitäh, härra Ratas! Mis puutub keskkonnamõjude hindamisse, siis minu arvates on viimasel ajal selles valdkonnas olnud probleem pigem see, et avalikkus ei taha sageli keskkonnamõjude hindamise tulemusi ühe või teise arendusprojekti puhul väga uskuda. Heidetakse ette, et keskkonnamõjude hindajad räägivad tihti seda, mida arendajad soovivad, st tegelik pilt on hoopis teine. Seetõttu mina pigem kardan seda, et kui öelda, et keskkonnamõjude hindamist kui planeeringu üht osa eraldi vaja teha ei ole, siis selle sammuga keskkonnamõjude hinnangu usaldusväärsus kindlasti ei kasva. Arvatakse, et planeerijad teostavad väga otseselt sellise projekti, mida arendaja neilt nõuab ja soovib.
Me oleme ministeeriumis seda teemat arutanud ja jõudnud seisukohale, et meil tuleb keskkonnamõjude hinnangu protsessiga edasi minna. Seda peab nii arendama, et järeldused oleksid objektiivsed ja ka kontrollitavad. Pigem tuleb mõelda seaduse muutmisele selles suunas, et tulevikus saaks hakata keskkonnamõjude hinnanguid kas või pisteliselt auditeerima. Nii saaks selgeks teha, kas keskkonnamõjude hinnangust tulenenud järeldused on õiged olnud või on lihtsalt mingi muinasjutt kokku kirjutatud. Seega võiks järelevalvet tugevdada, et sel teel saavutada keskkonnamõjude hinnangute parem kvaliteet.
Palun, kolleeg Rein Ratas, teine täpsustav küsimus!
Tänan, akadeemikesimees! Austatud keskkonnaminister! Keskkonnakasutuse kavandamisel ja kavandatu elluviimisel on tähtsal kohal adekvaatne järelevalve. Teie juhitav Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet teevad järelevalvet planeeringute keskkonnamõju strateegilise hindamise üle. Mil määral teie juhitav ministeerium osaleb planeeringute tegemisel – ma mõtlen nende algatamisest kuni kehtestamiseni – ja planeeringutega seotud rakendustegevuse järelevalves? Olen rääkinud.
Tänan küsimuse eest! See seostub natuke esimese küsimusega. Ega me väga palju selles töös tegelikult ei osale, kuna planeeringute valdkond ei ole Keskkonnaministeeriumi teema ja sellest need probleemid ka tulenevad. Sageli tekib ka Maa-ametil seoses planeeringutega küsimusi, aga kuna amet ise selle teemaga ei tegele, siis jäävad need küsimused sageli hiljaks. See on kindlasti valdkond, mis vajab edasiarendamist, et riik tõesti nende planeeringutega rohkem tegeleks ja et riigi huvid oleks planeeringute koostamise ja loomulikult ka kinnitamise protsessis paremini esindatud kui praegu. Teinekord tekib olukord, kus selgub, et rong on juba läinud ja raske on üht või teist asja tagantjärele parandada.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab üht maavarade kaevandamise luba. Teadaolevalt on Kiviõli Keemiakombinaadi olukord väga kriitiline ja keeruline. Olemasolev karjäär kohe-kohe ammendub ja inimesed on ääretult mures. Võib-olla valgustate asjade seisu? Ma tean, et see luba on Keskkonnaministeeriumis menetluses. Kui kaugel asi on ja millal selle loa saab?
Päris otseselt see arupärimise teema ei ole, aga kui istungi juhataja arvab, et võib vastata, siis mina olen valmis vastama. Tõepoolest, selle protsessiga on tegeldud. Kiviõli kombinaadi jaoks on teatavad lahendused olemas, luba peaks saama välja antud järgmise nädala jooksul. Kõik juriidilised protseduurid ja avalikustamised on läbitud ning luba saab lähipäevil välja antud. See on Kiviõli jaoks lahendus, nagu ma tean, umbes poolteisekümneks aastaks. Mis pärast seda edasi saab, kui suured vaidlused ja kaklused seal ei lahene, eks seda näita muidugi aeg. Aga praegu on riigil mingisugune lahendus, mingisugune võimalus pakkuda just nimelt tänu sellele, et tegemist on riigimaaga, kus on võimalik seda kaevandamist arendada.
Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!
Tänan! Lugupeetud härra keskkonnaminister! Keskkonnaplaneerimise küsimus on päris kindlasti kõikvõimalikud arengukavad. Täna on hea päev, mil arutatakse ka metsanduse arengukava, seepärast kasutan võimalust ja küsin teie käest selle kohta. Metsanduse arengukava koostatakse aastani 2020. Valmistudes arengukava lugemiseks siin saalis, torkas mulle silma, et seal on tõdetud niisuguseid asju, et senini puudub ministeeriumil ülevaade metsaomandist ja metsaomanike vajadustest, puudub ka omanikest lähtuva käitumise analüüs ja justkui ei ole ülevaadet metsaomanike struktuurist. See tundub olevat üsna kummaline positsioon selles arengukavas. Samuti ei ole seal näha senise metsanduse arengukava täitmise analüüsi. Siit ka küsimus: kuidas on arengukava analüüsiga? Ilma selleta ei ole ju võimalik hakata ka uut ellu viima.
Mis puutub metsanduse arengukavasse, mis täna siin Riigikogu saalis arutusele tuleb, siis ülesehituse poolest on tegemist sisutiheda dokumendiga. Kui võrrelda seda esialgse variandiga, siis alguses oli metsanduse arengukava projekt mitusada lehekülge paks, nüüd on järele jäänud minu teada 35 lehekülge. Nii et tegemist on väga kompaktse materjaliga. Mis puutub eelmise perioodi arengukava täitmise analüüsidesse, siis need on tehtud ja neid on võimalik lugeda, kuigi need otseselt arengukavas sees ei ole. Kui seal on aga kuskil selline lause, et meil ei ole ülevaadet metsa struktuurist omanike kaupa, siis sellega ma mingil juhul nõustuda ei saa. Meil on metsaregister täiesti olemas ja selles olevad andmed on päris täpsed. Nii et ülevaade on kindlasti olemas. Tuleb üle vaadata, kus seal on lause, mis väidab, et meil ei ole ülevaadet Eesti metsa struktuurist omanike kaupa. Ma ei taha sellega päris nõustuda.
Suur tänu, härra keskkonnaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on Mark Soosaarelt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!
Lugupeetud juhataja! Aulik põllutööminister Helir-Valdor Seeder! Küllap te aimate juba, et minu küsimus tuleb ikka rannarahva poolt ja sealt Pärnumaalt. Teatavasti rannapüük on meie rahvuslik elustiil olnud ja on loodetavasti ka tulevikus, ning seda mitte ainult saartel ja rannikul, vaid ka lausa linnas. Mäletan väga hästi neid aegu, kui kaluripaadid hommikul enne päikesetõusu Pärnu jõge mööda merele läksid ja keskpäevaks suure saagiga tagasi tulid ja siis otse paatidest rahvale räime müüdi. Natuke on püütud seda taastada, aga asjaolud on ikka sellised, et eks ta üks hääbuv elukutse vist ole. Aga teatavasti eelmisel aastal töötati Brüsselis üsna jõuliselt Euroopa Liidu kalandusreformi kallal ja selles pöörati rannapüügile üsna suurt tähelepanu. On ju rannapüük ala, kus saab töökohti juurde luua. Mida uut oleks teil täna rannarahvale öelda?
Aitäh, hea kolleeg, küsimuse eest! Tõepoolest, Euroopa Komisjon esitas juba 2009. aastal ministrite nõukogusse aruteluks n-ö dialoogipaberi. Nüüdseks on jõudnud arutelud Euroopa tulevase kalanduspoliitika üle nii kaugele, et komisjon on lubanud tänavu juunikuus tulla välja uue kalanduspoliitika määruse eelnõuga, mille kohta saaks konkreetselt hakata hinnanguid andma ja ettepanekuid tegema. Too reformikava sisaldab endas mitut põhimõtet. Kõigepealt, kõige olulisem on loomulikult kalavarude säilimine ja jätkusuutlik kalapüük. See tähendab seda, et kalapüügimahtude määramisel lähtutakse ikkagi teadlaste ja muude ekspertide hinnangutest-ettepanekutest, et ei toimuks ülepüüki. Edasi, stabiilsus riikidevahelise kvoodi jagamisel, et ei sünniks mingeid revolutsioonilisi muudatusi. See puudutab just nimelt kalureid, nende tööd ja leiba. Eesti jaoks kaks olulist valdkonda on just nimelt rannapüük ja rannakalandus, mis kindlasti jääb liikmesriikide enda korraldada. 12 miili reegel jääb kehtima ja me saame ka tulevikus oma rannapüüki suhteliselt iseseisvalt korraldada. Usun, et ka neljas telg ehk rannapiirkondade toetamise meetmed ja rahastamine ei kao tulevikus kuhugi. Ja viimane osa on avalikustamine, mis tähendab, et kalapüük tuleb avalikustada nii püüdjate kui ka kalaliikide lõikes. Eesti on tegelikult selle esimese riigina Euroopa Liidus juba seadustanud. Me loodame, et teised riigid järgivad meie eeskuju. Sellised on uue kalandusreformi põhimõtted.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud minister! Sel aastal võib juhtuda, et kui sulad jätkuvad, siis kakuamipüügile saavad Liivi lahe kalurid minna juba märtsi lõpus. Teatavasti eelmisel aastal juhtus nii, et 6. juunil oli kvoot täis püütud ja te pidite püügi kinni panema. Üsna paljudel kaluribrigaadidel – palun vabandust, et ma kasutan sellist vanaaegset terminit, aga mõiste on ju sama, sest kakuamipüügil on viis-kuus meest paadis – jäi saak üsna napiks. Seisevnootadesse kala ju kõikidesse ühel ajal ei tule. Ma tean, et ühes dokumendis, mis on ka valitsusest läbi käinud, on räägitud sellest, et kvooti tuleks kogukonnapõhiselt jagada. Liivi lahel on kogukondi vähemalt kolm-neli. Üks on Saaremaa-Muhumaa, teine on Kihnu, Manija ja Pootsi, kolmas on Pärnu lahe ääres elavad kalurid ja ka veel Pärnu linn. Kas te kavatsete tänavu midagi teha, et ootamatult kvooti kinni ei pandaks ja osa kalureid ei jääks tühja suuga pealt vaatama?
Jah, eelmine aasta püüti riigi kvoot päris kiiresti täis, ja traalipüüdjad seda mitte ei teinud. Me pöördusime ka lätlaste poole, kuna nendel oli kvooti üle. Soovisime kvooti laenata või vahetada, aga see ei õnnestunud. Lätlased polnud nõus. Nii et me piirdusime oma kvoodiga ja püüdsime selle tegelikult üle, tänavu tuleb too "laen" muidugi tagasi anda ehk selle võrra vähem püüda. Aga me oleme muudatusi tõsiselt kaalunud ja arutanud asja ka Keskkonnaministeeriumiga. Nagu te teate, jaguneb kalandus meil endiselt kahe ministeeriumi, Keskkonna- ja Põllumajandusministeeriumi vahel. Ma usun küll, et me leiame paindlikumad lahendused, nii et säärasel kujul nagu möödunud aastal enam see probleem ei kordu. Kindlasti ei jõua me juba tänavu üle minna individuaalsetele kvootidele, millest on ka räägitud, aga me ei välista, et see tulevikus võimalik on. Põhimõtteliselt on Põllumajandusministeerium valmis seda aktsepteerima. Suuremad probleemid on siin seotud järelevalve poolega ja rohkem küsimusi on selles osas Keskkonnaministeeriumil. Aga püügikvoodi jaotus maakondade kaupa on põhimõtteliselt aktsepteeritav ja kokku lepitud.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud minister! Väga meeldiv oli teie suust kuulda sotsiaaldemokraatlikku lähenemist, et kaluritele tuleb luua individuaalkvootide näol võrdsed võimalused. Aga eelmisel nädalavahetusel võis Pärnu jõel kokku lugeda tuhandeid tirgutajaid. Neid oli nagu kärbseid suhkruga ülekallatud taldrikul. Teatavasti on harrastuspüüdjate puhul korrektne arvestus, kui palju kala välja püütakse, siiamaani probleem ja Eestile ongi ette heidetud, et seda kogust ei teata.
Aga minu küsimus puudutab teemat, mida ka teie eelmises vastuses puudutasite. Nimelt on räägitud kalanduse viimisest ühe ministeeriumi haldusalasse. Neli aastat on sellest juttu olnud. Praegu kaks ministrit istuvad kõrvuti ja see Riigikogu läheb laiali, see valitsus läheb laiali, ent see tegu jääb tegemata. Mis te arvate, miks ei suudetud omavahel kokku leppida ja kalapüük ühe ministeeriumi alla viia?
Võrdsed võimalused – mitte võrdsus! – on muidugi laiem kui ainult sotsiaaldemokraatlik põhimõte. Sinna mahub ka konservatiivne maailmavaade sisse. Aga mis puutub kalandusvaldkonna korraldamisse Eesti riigis, siis jah, me oleme sellel teemal rääkinud keskkonnaministriga ja ma olen sellest rääkinud ka peaministriga. Tulevikku vaatavalt on valmisolek kindlasti olemas ja küllap need asjad ka ümber korraldatakse. Tänases infotunnis juba küsiti ministeeriumidevahelise tööjaotuse kohta. See puudutas planeeringuid, sealhulgas seda, et planeeringud ja maapoliitika on eri ametkondade hallata, mis ei ole kuigi mõistlik ega efektiivne. Samamoodi ei ole ka kalandus minu arvates kõige õigema koha pealt kahe ministeeriumi vahel jaotatud. Selge on, et kalandus jääb tulevikuski kahe ministeeriumi vahel jaotatuks, aga võiks olla nii, et kogu korralduslik tegevus oleks Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas, nagu see on enamikus Euroopa Liidu riikides, ja kogu järelevalve pool ning kalaressurss oleks Keskkonnaministeeriumi vastutusala. Usun, et selleni me pärast uut algust, pärast järgmise valitsuse kokkutulemist ka jõuame. Ma väga loodan, et järgmise valitsuskoalitsiooni koalitsioonilepingus on ka selline punkt olemas.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mart Jüssi!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mina esindan siin saalis ühte globaalset maailmavaadet, mis on roheline maailmavaade. Kalandus on viimastel aastakümnetel ja eriti just viimasel ajal palju muret tekitanud, sest kalapüük ei käi maailmas juba ammu keskkonda säästval moel. Kalapüük on merel võib-olla üks kõige enam keskkonda kahjustavaid tegevusi. Samas ma näen, et üldiselt tehakse pingutusi, et kalanduses muudatusi kehtestada, ja seda mitte niivõrd tagamaks kõigile võimalikult hea ligipääs varudele ja võrdsed tingimused kalapüügil, kuivõrd eelistamaks neid, kes püüavad võimalikult säästlikult. Olgu näiteks toodud mittesihtliikide kaaspüük või see kadu, mis tekib kalapüügi käigus, või muud sellised meetodid, mis üldiselt peaksid keskkonda võimalikult säästma. Mida võetakse Eestis ette selleks, et meie kalapüük, mida teie korraldate, tulevikus võimalikult keskkonnasäästlik oleks?
Eestis me korraldame kalapüüki ikka koostöös Keskkonnaministeeriumiga. Põllumajandusministeerium kogu seda au endale ei võta. Aga koostöös me otsime ka säästlikke lahendusi. Kalandusfondi kaudu me rahastame ju päris mitut meedet, mille raames on võimalik saada toetust kalapüügivahendite, paatide ja muude vahendite kaasajastamiseks, keskkonnasõbralikuks muutmiseks. Pean silmas ka näiteks hülgekindlaid püügivahendeid. Niisuguseid kulutusi kompenseeritakse erinevate meetmete raames, mis Põllumajandusministeerium on välja töötanud, ja mul oleks väga hea meel, kui kalurid kasutaksid seda raha maksimaalses ulatuses. Kui see praktika ennast igati õigustab, siis järgmiseks eelarveperioodiks tuleks kindlasti selliste meetmete elluviimiseks eraldada senisest rohkem raha. See võiks olla teie eesmärke silmas pidades positiivne järeldus praegusest eelarveperioodist.
Suur tänu, härra põllumajandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Arvo Sarapuult põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Meile kõigile on teada, et alates käesoleva aasta maikuust on võimalik välismaalastel märksa lihtsamalt Eestis odavat maad kokku osta, sest neile kehtestatud põllu- ja metsamaa ostmise piirangud muutuvad palju leebemaks. Ühest küljest me saame aru, et Euroopa Liit on üks vaba turg, aga teisest küljest me mõistame ka seda, et meie maakasutaja, meie põllumees kardab nõnda teoorjusse sattuda. Muidugi on heaks kiidetud riigivaraseaduse täiendamine. On võimalus, et kui välismaalane või spekulant on maad väga kõrge hinnaga kokku ostnud, siis ajutine kasutaja saab kasutada eelisostuõigust. Mina tahaksin teada teie hinnangut: mis te arvate, kas kõnealune parandus tagab selle, et meie põllumees enam uuesti teoorjusse ei satu? Tegelikult tulevad praegu maad kokku ostma ju võõramaalased.
Aitäh küsimuse eest, hea kolleeg! Kõigepealt tuleb öelda, et te viitate asjadele, mis ei ole veel toimunud. 1. maist võimalikud muudatused ei ole seaduseks vormunud. Ka Vabariigi Valitsus ei ole asjaomast eelnõu arutanud ja see ei ole parlamenti edasi antud. Nii et see parlamendikoosseis kindlasti uut kinnisasja omandamise kitsendamise seadust vastu võtta ei jõua. Millal järgmine koosseis selle vastu võiks võtta, on minul väga raske öelda. Seetõttu hinnangud, mis te täna välja ütlesite, ei pruugi kehtima jääda.
Küll aga tõesti, Euroopa Liitu astumisel me taotlesime üleminekuperioodi. See periood lõpeb tänavu 1. mail ja me peame oma seadusi muutma. Seda tööd on alustatud ja ma loodan, et järgmine parlamendikoosseis kiidab need muudatused hiljemalt aasta lõpuks heaks. Usun, et kitsendused, mis tulevikus kehtima jäävad, annavad piisava garantii, et välismaalased ei hakka Eesti maad spekulatiivsetel eesmärkidel kokku ostma. Seda ei tehta tegelikult ka muudes liikmesriikides, kuigi oht on olnud enne liitumist väga suur ja analoogseid muudatusi on mitu teist riiki juba kehtestanud. Ma arvan, et seda ei juhtu ka Eestis. Teile teadmiseks, et praegu on väliskapitali käes või välismaalasest kodanike omandis umbes 4% põllumajandusmaast. Umbes 4% – see ei ole katastroofiliselt suur hulk ja pole teada mingit põhjust, miks see peaks massiliselt kasvama hakkama.
Palun, Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Aitäh, lugupeetud minister, täpsustamise eest! Tõesti, tegemist oli eelnõuga, mida on menetletud ja arutatud. Aga nüüd teisest eelnõust, mida on arutatud – see on vedelkütuse seaduse eelnõu. See on tekitanud maal üsna palju rahulolematust. Maainimesed ja väiketanklate omanikud kardavad väga, et kütuse hind võib maal tõusta. Nad kardavad, et väiketanklate omanikel ei ole võimalik sellist tagatist maksta – tuleb ju minimaalselt 100 000 eurot tagatiseks maksta, nagu eelnõus kirjas on. On selge, et kui me võrdleme Eesti kütusemüüjaid, siis praegu hoiavad maal kütusehinna mõistliku just väiketanklate omanikud, ja ma muretsen tegelikult väga nende inimeste pärast, kes maal väiketanklatest kütust ostavad. Kui see eelnõu läbi läheb, siis kas see teie hinnangul mõjutab või ei mõjuta kütusehindasid maal?
Selle eelnõu sünd on ajendatud ikkagi maksupettustest, mida Eesti riigis on päris palju. Nagu Rahandusministeerium on kinnitanud, hinnanguliselt võib aastas seetõttu 700–800 miljonit krooni maksutulu riigil saamata jääda. Ka mina olen arvamusel, et see eelnõu on vajalik, aga seda tuleb kindlasti muuta. Esitatud kujul ei ole mõistlik seda seadusena vastu võtta, sest see ei lahendaks probleemi, mida me soovime lahendada. Põllumajandusministeerium on oma seisukoha välja öelnud. Täna saatsin ma rahanduskomisjonile ja maaelukomisjonile kirja, et võiks muuta parlamendi menetluses olevat eelnõu nii, et tagatisraha kehtestataks ja seda isegi suuremana nendele, kes aktsiisilaost kütust välja ostavad, mitte tanklatele, kes seda jaevõrgus müüvad. Põhilised aktsiisipettused saadavad korda ikkagi hulgimüüjad ja seda siis, kui kütus viiakse aktsiisiladudest välja. Eelkõige nemad võivad petta, mitte nood müüjad, kellel on reaalne kinnisvara olemas ja kes lihtsalt n-ö riiulifirmadena väga kergelt toimetada ei saa. Kõigile ühesuguse kohustusliku tagatise kehtestamine ei oleks õiglane, sest see pärsiks konkurentsi ega viiks meid ka soovitud lahenduseni. Nii et selline ettevõtlusvabaduse piiramine, nagu praegu on sellesse eelnõusse sisse kirjutatud, ei ole minu arvates mõistlik.
Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Me oleme väiketanklate küsimuses täiesti ühel meelel ja suur tänu selle seisukoha eest! Me juba rääkisime siin kahest eelnõust, aga ehk räägiks ka niisugusest eelnõust, mis võiks tulla edaspidi. See võiks puudutada regionaalministri büroo ja Põllumajandusministeeriumi liitmist maaeluministeeriumiks. Maaelu kongressil ja ka asjaomase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul siin Riigikogus käisin ma tolle idee välja, seda on arutatud ja nagu ma aru saan, on ka Reformierakond selle oma plaanidesse lülitanud. Kuidas teie kui põllumajandusminister sellesse mõttesse suhtute? Tegelikult tekiks ju päris arvestatav võimalus nii ressursse kui ka ülesandeid koondada ning maaelu võiks selle tõttu paremaks minna.
Küll oleks lihtne, kui Eestit saaks juhtida kahe ministeeriumi kaudu. Üks oleks maaeluministeerium ja teine oleks linnaeluministeerium. See katab ju tegelikult kogu Eesti ära. Usun aga, et nii lihtsaid lahendusi siiski tegelikult ei ole. Mis puutub regionaalministri valitsemisala liitmisse Põllumajandusministeeriumi omaga, siis seda kindlasti ei ole võimalik mehaaniliselt teha. See ei ole ka mõistlik, sest regionaalministri valitsemisalasse kuuluvad sellised asjad nagu kodanikuühiskonnaga tegelemine, usuasjad, perekonnaseisutoimingud, planeeringud, millest me siin äsja rääkisime. Kõige sellega kindlasti Põllumajandusministeerium ei peaks hakkama tegelema – usuasjade ja perekonnaseisutoimingutega jne.
Küll aga olen ma seda meelt, et tuleks kokku viia see pool, mis puudutab maaelu korraldamist ja rahastamist, ning regionaalsed programmid, mis kuuluvad regionaalministri pädevusse. Eestis on olemas maaelu arengukava, mille on Põllumajandusministeerium välja töötanud, valitsus heaks kiitnud ja Brüsselis Euroopa Komisjon kinnitanud. Selle kaudu liiguvad väga suured summad Euroopa Liidu abiraha, pluss veel Eesti riigi enda kaasfinantseerimine. Oleks mõistlik need vahendid liita ja selles mõttes ma seda ideed väga toetan. Tulevikus võiks maaelu- ja regionaalpoliitikat ellu viia ühe ministeeriumi kaudu ja minu arvates selleks sobib Põllumajandusministeerium.
Head kolleegid! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Jaan Õunapuu, palun!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma lähen sellesama küsimusega edasi ja tuletan meelde, et regionaalministri vajalikkus on üles kerkinud alati enne valimisi. Nüüd on teie koalitsioonipartner Reformierakond tulnud välja ideega viia regionaalministri funktsioonid üle põllumajandusministri haldusalasse. Nagu te ütlesite, on kõik see märksa keerulisem kui üks ühele liitmine – planeeringud, rahvastikuregister, eurotoetused, usuasjad jne. Paljudes riikides on regionaalsed küsimused rahandusministeeriumi pädevuses. Mis te arvate, härra Seeder, kas regionaalministri praegused funktsioonid on Eesti riigi jaoks optimaalsed? Kas pärast valimisi on vaja neid muuta ja kui on, siis mis suunas?
Aitäh küsimuse eest! See on tegelikult hästi laia tähendusega ja suure mahuga küsimus. Väga raske on vastata ette nähtud piiratud aja jooksul. Aga minu arust tasuks mõelda, kuidas Eestis regionaalpoliitikat senisest efektiivsemalt teha. See teema on probleemina üleval olnud kõikide valitsuste ajal. Usutavasti keegi ei taha öelda, et Eesti riik on väga hästi ja tulemuslikult suutnud regionaalpoliitikat ellu viia. Nii et see on probleem.
Euroopas eri riigid reguleerivad seda valdkonda erinevalt. Paljud riigid teevad seda põllumajandus- või maaeluministeeriumi kaudu. Nimetused on erinevad, aga need bürood on mitmel pool põllumajandusministeeriumi juurde toodud. On eraldi regionaalministrid, on bürood ka siseministeeriumi või rahandusministeeriumi juures. See on lahendatud erinevalt ja ka Eestis on võimalik seda lahendada mitmel moel. Aga olulisem sellest, kus too büroo asub, on see, et funktsioonid oleksid jagatud loogiliselt, et ligilähedasi funktsioone täidaks üks ja sama ametkond. Et maa ja planeeringud oleksid koos ühes asutuses, et maaelu arengukava ja regionaalpoliitika rahastamine ei toimuks eri ministeeriumide kaudu. Sellega ma ei taha öelda, et teised ministeeriumid ei peaks regionaalpoliitikaga tegelema. Tegelikult saab regionaalpoliitika edukas olla ainult siis, kui seda ajavad kõik ministrid: haridusminister koolivõrgu kaudu, sotsiaalminister tervishoiuteenuse kättesaadavaks tegemise kaudu jne. Kõik ministrid peaksid tegelikult niikuinii tegelema regionaalpoliitikaga ja võib-olla Eesti miinus ongi olnud regionaalministri ameti olemasolu, mis on justkui vabastanud kõik teised ministrid regionaalpoliitikast. Meil on kõigil hea öelda: regionaalpoliitiliste küsimustega tegeleb regionaalminister. Võib-olla ongi õigem öelda, et kõik peavad sellega tegelema. Aga maaelu arengukava ja rahastamine olgu koondatud ühte ministeeriumi.
Aitäh! Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Rein Ratas!
Tänan, auväärt esimees! Austatud põllumajandusminister! Tundes teid kui ausalt sirge ja selge jutuga poliitikut, pani mind ülimalt hämmastama teie keerutav vastus põhiküsimusele, mis puudutas piirangute kaotamist välismaalaste maaostu puhul. Te ütlesite, et milles küsimus, mis te muretsete. Asjaomane seaduseelnõu pole ju Riigikokku jõudnud ja alles järgmine koosseis hakkab seda arutama. Palun öelge selgelt: kas me täidame Eesti riigina oma kohust ja kaotame piirangud? Ning mis head ja halba võib see meie maaelule tuua? Olen rääkinud.
Ma püüan siis selgelt väljenduda. Üleminekuperiood lõpeb ja loomulikult me täidame võetud kohustusi. Seaduseelnõu on menetluses ja see eelnõu võetakse ka kindlasti seadusena vastu. Nii et me täidame oma kohustusi. Aga see eelnõu ei sätesta regulatsiooni üheselt ega jaga subjekte Eesti kodanikeks ja mittekodanikeks, kõik on palju keerulisem. Üleminekuperiood lõpeb meil Euroopa Liidu riikide kodanikele. Lisaks oleme nüüd liitunud ka OECD-ga, st me ei saa neid piiranguid rakendada ka OECD liikmesriikide kodanikele. Küll aga saame jätta piirangud täiel määral kehtima kõikide kolmandate riikide kodanike osas. Sellest põhimõttest tulenevalt kavandatakse ka uut seaduseelnõu selle kohta, et kolmandate riikide kodanike osas kõik kinnisasja omandamise kitsendamise seadusest tulenevad piirangud põhimõtteliselt jäävad kehtima. Mis puutub Euroopa Liidu ja OECD liikmesriikide kodanikesse, siis nende puhul me neid piiranguid tulevikus sellisel kujul enam rakendada ei saa. Just niisuguse eelnõuga valitsus ilmselt parlamenti tuleb ning ma loodan, et parlament seda ka arutab ja selle heaks kiidab.
Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Maret Merisaare küsimus keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud härra minister! Teame, et Euroopa direktiivide nõuete kohaselt peavad kõik jõed ja siseveekogud olema heas keskkonnaseisundis aastaks 2015 ja selleks on koostatud veemajanduskavad, kus on kirjas konkreetsed tegevused. Kõik Euroopa mered peavad olema heas keskkonnaseisundis aastaks 2020 ja seda me arutame täna ka Riigikogu istungil. Selleks koostab Eesti Läänemere kaitse tegevuskava. Kunagi te ütlesite mulle, et veemajanduskavad ei ole juriidiliselt siduvad. Kas see Läänemere keskkonna kaitse tegevuskava saab olema juriidiliselt siduv dokument või mitte? Ja mida saab parlament praegu ära teha?
Tänan, proua Merisaar! Siin tuleb muidugi arvestada, mida tähendab mõiste "juriidiliselt siduv". Kindlasti on meie jaoks õiguslikult ehk juriidiliselt siduv kõik, mis on sätestatud direktiivide või seaduste tasandil. Kõik tegevuskavad ja programmid, mis nendest lähtuvad ja mis Vabariigi Valitsus kinnitab või vastu võtab, on loomulikult meile riigisiseselt ka siduvad. Samas on küsimus selles, kas need on ka juriidiliselt siduvad või mitte. Kui üks või teine klausel jääb täitmata, kas siis võib Eesti riigi kohtusse kaevata? Ma arvan, et pigem säärased kavad sellisel kujul juriidiliselt siduvad ei ole. Küll aga on need meie jaoks siduvad selles mõttes, et me üritame Eestis neid täita. Need programmid on oma iseloomu ja mõtte poolest tegelikult tegevuskavad või meie plaanid tulevikuks, mis on selgelt ja konkreetselt kirja pandud. Kui üks või teine punkt jääb täitmata, siis keegi meid selle pärast kohtusse kaevata küll ei saa. Küll on aga piinlik, kui mõni kavandatud asi tegemata jääb. Usun, et niimoodi tuleks sellest asjast aru saada.
Palun, kolleeg Maret Merisaar, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Mina mõtlesin seda, et kui mingisuguse majandustegevuse tõttu jääb mõni keskkonnakaitseline eesmärk saavutamata, näiteks rikutakse mingit kalapüügipiirangut, mis on osa Läänemere kaitse tegevuskavast, kas siis Eesti seaduste alusel saab näiteks mõni avalike õiguste eest seisev organisatsioon kaevata selle kalapüüdja kohtusse sellepärast, et Läänemere kaitse tegevuskavas on see piirang sees ning see on hästi tähtis ja juriidiliselt siduv dokument.
Kui üks või teine isik rikub mingit sätet, mis on seaduses kirjas, siis kindlasti saab selle eest kohtusse kaevata. Kui aga jääb täitmata mõni eesmärk, mis on kirjas Eestis vastu võetud riigisiseses Läänemere kaitse tegevuskavas, siis minu arvates selle eest küll kedagi kohtusse kaevata ei saa.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt palun, kolleeg Raivo Järvi!
Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Ma kaldun sellele teemale lähenema pigem lähtudes majanduspoliitilisest, eelkõige geopoliitilisest mõõtmest. Me teame, millises olukorras on Nord Stream, ja teame, et looduskaitselisest aspektist on selle puhul paraku räägitud kurtidele kõrvadele. Kuid küsin siiski. Teada on, et Saksamaal on just riigi põhjaliidumaade looduskaitsjad olnud veel viimane bastion, kes on tugevalt Nord Streamile vastu seisnud. Kui kuuldav on nende hääl ja kas see episood on veel kuidagimoodi üleval või on see päevakorralt lõplikult maas?
Ma arvan, et Nord Streamiga seotud keskkonnakaitseteema päevakorralt lõplikult maas ei ole. Tulenevalt tööde arenemisest kindlasti kerkib see uuesti. Eesti mõjutatud riigina sai teha seda, et Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu on rahastatud teadlaste lisauuringuid seoses selle torustiku paigaldamisega. Eesmärk on seisundi fikseerimine enne torustiku paigaldamist ja selle mõju seire pärast torustiku paigaldamist. Siis on Eestil kindel alus, kui tulevikus on vaja protsessida. Üldiselt on kõik, mida me saime teha, kogu see programm praeguseks rakendunud.
Palun nüüd, kolleeg Mart Jüssi!
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu järgmine küsimus on selline koostööküsimus, sest täna on siin Riigikogu saalis neli tähtsat ministrit: keskkonnaminister, põllumajandusminister, haridusminister ja peaminister. Läänemere kaitsel on üks väga olulisi aspekte just põllumajandustegevusega kaasnev Läänemere reostamine. Eile oli meil Riigikontrolli asjaomane audit keskkonnakomisjonis arutelul ja me tuvastasime, et väga suur probleem on mineraalväetiste kasutamisega seotud ignorantsus ja teadmatus. Keskkonnaministeerium minu arvates tegeleb pigem selle tagajärgedega. Vee kvaliteedi kontroll ja kõik selline on asi, mis võib-olla aitab, aga pigem peaks selgitama Läänemere kaitse vajadust Eesti avalikkusele ja eriti põllumeestele. Kui te siin juba neljakesi koos saalis istute, siis mis te arvate, kelle ülesanne on seda Eestis teha?
Nagu meil hiljuti jutuks oli, see teema on keskkonnakaitses kindlasti lähituleviku valdkond. Küllap see on suures osas Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi ühistöö ning loodame, et see annab ka tulemusi. Kui palju see haridusministeeriumi võiks puudutada, on iseküsimus, aga ehk natuke sedagi. Eks keskkonnaharidus ole ühest küljest kindlasti haridusministeeriumi teema, aga me räägime praegu eelkõige keskkonnaharidusest põllumeeste seas. Seda hajureostust, mis tuleneb põllumajandusest, ei ole sugugi nii lihtne lahendada nagu asulate probleeme ja see kindlasti on meie järgmine teema. Praegu me tegeleme asulate torustike paigaldamise ja puhastusseadmete ehitamisega ning seal on pilt suhteliselt selge. Põllumajanduse tekitatava reostuse poole pealt on asjade seis märksa keerulisem, sest samal ajal me ju tahame, et Eesti põllumajandus ikkagi elaks ja õitseks.
Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Georg Pelisaare küsimus põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!
Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud põllumajandusminister! Eestis on põllumajandusliku tootmissektori eripära üksiktootjate väga erinev tootmismaht. Suhteliselt väike arv ettevõtteid ehk siis umbes 250 ettevõtet toodavad tervelt 80% kogu Eesti toidutoormest. Põllumajandussektorisse on tööle jäänud alla 17 000 inimese. Teame ka, et näiteks piimakvoodi omanikke oli 2004. aastal ca 2500, nüüdseks on neid jäänud 1000 ringis. Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime oli 2004. aastal, kui me Euroopa Liitu astusime, Euroopa teiste riikidega võrreldes 2,7 korda väiksem. Milline on Eesti põllumajanduse konkurentsivõime Euroopa riikidega võrreldes teie hinnangul praegu ja millal see võiks võrdsustuda?
Aitäh küsimuse eest! Sellele on päris raske vastata. Raske on anda hinnangut, kuidas me näeme välja kõikide teiste liikmesriikide kõrval ja millal me saavutame näiteks Hollandi, Taani või Saksa põllumajanduse konkurentsivõime taseme. Aga kui siiski püüda hinnata, siis tõepoolest, tootjate arv on vähenenud, majapidamiste arv on vähenenud ning tootma ja tegutsema jäänute keskmine suurus on kasvanud. Tootjate arv on tõesti kiiresti vähenenud, aga samal ajal on Eestis võrreldes 2004. aasta seisuga põllumajanduslik maa 20% kasvanud. Söötis maad on üles haritud. Põllumajanduse kogutoodang on ka umbes 20% suurem kui 2004. aastal. Näiteks lehma keskmine piimatoodang on sellel perioodil kasvanud 5900 kilogrammilt ligikaudu 7000 kilogrammile. Nii et efektiivsus, toodangu kvaliteet ja konkurentsivõime on võrreldes 2004. aastaga päris kõvasti kasvanud. Kui püüda prognoosida, siis ma pean küll ütlema, et lähitulevikus me kindlasti Saksamaad ja Taani riiki kinni ei püüa. See on ikkagi väga kauge tulevik. Nende maade põllumeeste kapitaliseeritus ja organisatoorne alus on hoopis teine ja ka toetusi makstakse neile Euroopa Liidu ühisest eelarvest märksa rohkem, täiesti teisel tasemel. Nende maade kinnipüüdmine võtab aega aastakümneid.
Palun, Georg Pelisaar, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Te paraku hiilisite natuke küsimusest kõrvale, aga kuna aega on väga napilt, siis tuleks ka täpsustav küsimus esitada napisõnaline. Teame, et erinev konkurentsivõime tuleneb suuresti ka erinevatest toetussummadest, mis tootjatele makstakse. Euroopa arenenud riikides on see toetus märgatavalt suurem kui meil, mitmel pool toetab ka riik ise aktiivselt väiketootjaid. Mida kavatseb meie Põllumajandusministeerium teha selleks, et meie väiketootjad ei peaks tootmist lõpetama ja suudaksid olla konkurentsis?
Me oleme selle nimel päris pikki aastaid vaeva näinud ja kõige olulisem on muidugi Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kujundamine ja võrdsete toetustasemete saavutamine. See on olnud eelmise valitsuse eesmärk ja on praeguse ning kindlasti ka tulevase valitsuse eesmärk. Millal see saavutatakse, seda aastat mina teile öelda ei oska, kuid selles suunas liigutakse. Mis puutub riigisisestesse toetustesse, siis ka need on kasvanud. Kui hinnata rahaliselt, siis näiteks võrreldes 2004. aastaga oli 2010. aastal toetuste maht kokku 2,2 korda suurem. Eraldi meetmed on meil väiketootjatele, nendest olen ma ka siin parlamendi ees korduvalt rääkinud. Väiketootjate riigisisesed toetused on kasvanud veidi kiiremini kui suurtootjate toetused. See on olnud meie teadlik eelistus, et väiksemaid tuleb rohkem abistada kui suuri.
Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna infotunni aeg on läbi. Ma tänan riigikogulasi küsimuste esitamise eest ja suur tänu valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
