Tere päevast, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Nagu kombeks, alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, elatisabi seaduse, riigi õigusabi seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Teiseks, Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seoses Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse ümberkorraldamisega Riigi Infosüsteemi Ametiks. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Aleksei Lotman, palun!

Head kolleegid! Annan Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel üle kaks väikest eelnõu. Ühega likvideerime ühe väikese vastuolu looduskaitseseaduses ja teisega ühe väikese vastuolu keskkonnatasude seaduses. Tänan!

Võtsin Riigikogu juhatuse nimel vastu neli seaduseelnõu. Kui need vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatule, siis otsustatakse eelnõude menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Mul on edastada neli teadet. Esiteks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. jaanuar kell 16. Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma maaelukomisjoni ja rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 26. jaanuar kell 16. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabekeskuste kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 27. jaanuar kell 16. Neljandaks, Riigikogu esimees on edastanud kuue Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.
Selle nädala päevakord on välja jagatud.
Panen hääletusele teise töönädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
73 Riigikogu liiget olid päevakorra kinnitamise poolt, 1 Riigikogu liige oli päevakorra kinnitamise vastu. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Asume läbi vaatama arupärimisi ja kuulama vastuseid. Esimesena on päevakorras Riigikogu liikmete Toomas Vareki, Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Mai Treiali ja Eldar Efendijevi 25. novembril 2010. aastal esitatud arupärimine lõheliste püügi kohta kudemisajal Lääne-Virumaal. Arupärimine on keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun arupärimise sisu tutvustama arupärijate esindaja Toomas Vareki!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Kuus Riigikogu liiget esitasid arupärimise juba 25. novembril. See oli lõheliste kuderände aeg ja Lääne-Virumaal kõige aktiivsem harrastuskalapüügi hooaeg. Oleme mures lõhejõgede ja kalavarude pärast. See on uskumatu, et riik lubab lõhejõgedel kalade kuderände ajal röövpüüki. Lõhelised (lõhed ja meriforellid) jätavad kudejõest merre minnes meelde oma kodujõe lõhnad, kui nii võib öelda, et suguküpsena tagasi tulla. Kui käes on lõheliste kuderände aeg, ootavad neid aga ees nn harrastuskalurid, taskus kas 100-kroonine, 200-kroonine või 1500-kroonine püügiluba (100-kroonine luba annab võimaluse kalastada ühe päeva, 200-kroonine luba kolm päeva ja 1500-kroonine luba terve kuu). See tekitab õigustatud raevu eelkõige rannakalurites ja kohalikes elanikes. Kudekalu on alati hoitud, see on nagu seemneait põllumehele. Loodusliku koosluse elujõulisena hoidmisel on lihtne põhireegel: iga kala peab korra kudeda saama. Aga meil oodatakse koelmute ees, et merest koduvetesse saabuvaid sugukalu tappa. Ei ole usutav, et ministeeriumis pole teada, et 100-kroonine ehk ühepäevane püügiluba võimaldab lõhejõe ääres kontrollimatult kõike teha. Kirg ja saamahimu ei halasta. Nii võibki juhtuda see, mida igipõlised kalurid näinud on: koelmutel on olnud näha tapmisjälgedega 3–5-kiloseid lõhelisi koos marjaga. Kuhu me oleme jõudnud? Kas Euroopa Liidu soovitused võivad viia meid seemnevilja kallale, hävitama eeldust, et on võimalik normaliseerida üht meie looduslikku rikkust – lõhejõgesid?
Lääne-Virumaal on ka ainus riiklik taastootmismajand ehk Põlula kalakasvatuskeskus, kuid nende aastatepikkune väga hinnatav töö elu taastamiseks meie forellijõgedes muudetakse röövpüügi lubamisega nulliks.
Arupärijad on esitanud keskkonnaministrile kaheksa küsimust. Ma ei hakka neid ette lugema, aga me palume nendele vastust. Aitäh!

Aitäh! Küsimustele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Alustan arupärijate esimesest küsimusest: "Milline on lõheliste arvukus praegusel ajal Eesti jõgedes? Juba 1997. aastal seati eesmärgiks, et aastaks 2010 oleks looduslik sigimine taastunud vähemalt 50% ulatuses konkreetse kudejõe looduslikust taastootmisvõimest. Kuidas on hääbunud asurkondade taastamine siiamaani kulgenud?" Viimasel kolmel aastal, 2008–2010, on lõhe sigimisedukus meie lõhejõgedes olnud varasemaga võrreldes edukas. Nii Kunda, Selja, Loobu, Purtse, Pirita, Vääna, Vasalemma ja Keila jões kui ka Valgejões on lõhe noorjärkude asustustihedused iga-aastase seire andmetel viimase 15 aasta kõige suuremad. Seda eelkõige seoses viimaste aastate kõrge veeseisuga jõgedes, mis meie väikeste jõgede puhul on määrava tähtsusega. Vaid Pärnu jões on lõhede olukord jäänud stabiilselt kriitiliseks. Tuleb tõdeda, et Läänemere kalanduskomisjoni aastateks 1997–2010 koostatud lõhekava eesmärgid on jäänud enamiku Läänemerre suubuvate jõgede puhul täitmata. Läänemere lõhekava kohaselt oli 50% loodusliku sigimise taastamise eesmärk sätestatud lõhe looduslike asurkondadega jõgede jaoks, mida oli Eestis 1997. aastaks säilinud vaid neli: Kunda, Keila, Vasalemma ja Pärnu jõgi. Eesti eesmärgid oma jõgede lõhevarude taastamisel on olnud üldiselt veel palju ambitsioonikamad, kui Läänemere lõhekava ette näeb. Oleme üritanud lõhepopulatsiooni taastada ka nendes lõhejõgedes, kus looduslik taastootmine oli peaaegu katkenud. Ka nendele jõgedele oleme kaugemas perspektiivis seadnud lõhevarude taastamisel lõhekavas tooduga sarnased eesmärgid. Siinjuures tuleb arvesse võtta asjaolu, et lõhejõge ei saa veel pidada heas seisundis olevaks, kui eesmärgiks seatud 50% laskujate arvust on seal täidetud paaril viimasel aastal, vaid see eesmärk peab olema täidetud vähemalt ühe lõhepõlvkonna ehk ligikaudu viie aasta jooksul.
Teine küsimus: "Kalastuskaartide väljastamine kudemisajal mõjutab kalade sigimist ning eriti veevaestel aastatel. Kuidas on piiratud kalastuskaartide väljastamine kudemisajal Keskkonnaameti poolt?" Kalastuskaarte lõhepüügiks antakse Narva, Purtse, Selja, Jägala, Pirita ja Vääna jõele ning Valgejõele. Aasta ringi on püük keelatud looduslike lõhepopulatsioonidega jõgedes, nagu Kunda, Keila, Vasalemma jões, ning ka Loobu jões. Kalastuskaardi alusel toimuv kalapüük lõhe kudejõgedel kudeajal on Eesti lõhejõgede väiksusest tingitud omapära, kuna meie jõgede lõhe puhul puudub nn sesoonne rass, mis tuleks jõkke juba pool aastat või aasta enne kudemist ja jääks sinna mõneks ajaks ka pärast kudemist. Paraku tõuseb lõhe väikese rändeulatuse tõttu Eesti lõhejõgedes ja jõgede veevaesuse tagajärjel siinsetesse jõgedesse vaid kudemisperioodiks, mis on oktoobris ja novembris. Seega, püügi lubamine üksnes väljaspool kudemisperioodi tähendaks sisuliselt lõhepüügi lõpetamist nendes jõgedes. Lõhevarude kaitseks võetavad meetmed peavad takistama lõhe röövpüüki või ülepüüdmist nii jõgedes kui ka merel lõhejõgede suudmealadel. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et täielikku lõhepüügi keeldu jõgedes kehtestada ei ole vaja, sest Eestis on jõgesid, kus lõhe jõgede paisutamise tagajärjel ei koe, mistõttu püügi piiramine nendel jõgedel ei ole lõhevarude kaitse seisukohalt hädavajalik. Lõhepüügiks jõgedele väljastatavate kaartide arvu ei piirata, kuid nende võtmist piirab kindlasti lõhekaardi eest makstav tasu, 100 krooni ühe päeva eest, mis on märksa suurem kui tavaline harrastuskalapüügiõiguse tasu, mis teatavasti on 180 krooni aastas. Leiame, et kalastuskaartide arvu piiramiseks pole siiani ka vajadust olnud, sest lõhe sigimise edukus ja noorkalade arvukus on olnud pidevalt tõusutrendis. Harrastuslikul lõhepüügil pole probleem mitte niivõrd suur lubade arv, kuivõrd osa ebaausate kalastajate püügivõtted ja -meetodid.
Kolmas küsimus: "Keskkonnaministeeriumi kodulehel olevas kalakasvatusliku taastootmise programmis on öeldud, et ka kalastuskaartide alusel toimuv püük tuleb vahetult kudemise ajal ja pärast seda keelustada. Miks kalavarude osakond ei täida oma põhimäärusejärgset ülesannet ega ministri poolt kinnitatud programmi?" Kalakasvatusliku taastootmise programmis aastateks 2002–2010 on viidatud vajadusele kindlustada kudeaegne rahu lõhede põhikoelmuil, mida on ka meetmete kehtestamisel järgitud, kuid mitte lausaliselt. Lausalist keeldu rakendatakse looduslikes lõhejõgedes, kus on säilinud algupärased lõhepopulatsioonid. Need jõed on Kunda, Keila ja Vasalemma. Lisaks on püük täielikult keelatud ka Loobu jões. Lubatud on spinningu ja lendõngega lõhepüük taastatavates lõhejõgedes, nagu Narva, Jägala, Selja, Purtse, Vääna ja Pirita jõgi ning Valgejõgi. Need on jõed, kuhu asustatakse lõhet nii populatsioonide taastamiseks kui ka püügivaru suurendamiseks, mistõttu neis jõgedes antakse kalastajatele võimalus lõhet püüda ning sellest saadavad finantsid katavad osaliselt kulutusi, mida riik asustamiseks teeb. Samuti püütakse nendesse jõgedesse asustatud lõhet nii kutselisel kui ka harrastuslikul kalapüügil merest. Jõest püütava lõhe osakaal on selles kogumis kõige väiksem ehk umbes 10% kogu Eestis väljapüütavast lõhest.
Neljas küsimus: "Kuidas on teistes riikides kudeajal reguleeritud püük jõgedes, kus samaaegselt tehakse kulutusi asurkondade taastamiseks?" Püügiregulatsioonid ning -režiimid on eri riikides väga erinevad. Näiteks Soome Vabariigis on Läänemeres säilinud vaid kaks looduslikku lõhepopulatsiooni, need on Tornio ja Simojoki jões. Tornio jões on püük lubatud ja seda üsna suures ulatuses. Tõsi, jõgi ise on Läänemere suurim. Üldjuhul asustavad Soomes ja Rootsis kalu suured hüdroenergiakompaniid, kes nii kompenseerivad kalastikule hüdroenergia tootmisel tekitatud kahjustusi. Tavaliselt on sellistes jõgedes püük suhteliselt vaba, kuna paljudes nendes pole lõhele sobilik koelmu paisutamise tagajärjel kättesaadav ja asustamine toimub vaid püügivaru loomiseks. Meie oleme eesmärgiks seadnud tagajärgedega võitlemise asemel eelkõige lõhevaru halva seisundi põhjustega tegelemise, milleks on paisudega kalastikule tekitatava kahju minimeerimine.
Viies küsimus: "Kui palju kalastuskaarte ostetakse ning kui palju laekub nende müügist raha võrreldes lõhevarude taastamisele tehtavate kulutustega?" Kalastuskaarte väljastati kõikidele kalastuskaardi alusel püügiks avatud lõhejõgedele näiteks 2006. aastal 980 ja 2008. aastal 2000. Aastal 2010 oli siin tagasilangus, väljastati umbes 1100 luba. Saagid on olnud alates 530 kilost 2006. aastal kuni 1350 kiloni 2008. aastal (2010. aasta saak on veel täpselt teadmata). Eespool toodust nähtub, et 2008. aastal haripunkti saavutanud harrastuslik lõhepüük jõgedes on viimastel aastatel mõnevõrra taandunud. Märksa vähem kalastuskaarte võeti 2010. aastal, mis oli ka palju veevaesem. Arvestades kalastuskaardi maksumust (100 krooni ühe päeva ja 200 krooni kolme päeva eest), laekus ajavahemikul 2006–2010 lõhekaartide müügist keskmiselt 300 000 krooni aastas. Lõhe noorjärkude kasvatamiseks ja asustamiseks tehakse Põlula kalakasvatuskeskuses kulutusi umbes kolm miljonit krooni aastas. Harrastusliku lõhepüügi eest jõgedes kaetakse asustamiseks tehtavad kulutused väljapüütava saagiga protsentuaalselt võrreldavas mahus, küll aga tuleb tõdeda, et lõhepüük merel ei kata lõhe asustamiseks tehtavaid kulutusi väljapüügiga võrreldavas mahus.
Kuues küsimus: "Millises mahus asustab riik igal aastal noorkalu Eesti jõgedesse?" Viimase viie aasta keskmine asustatud lõhede arv on olnud ligikaudu 210 000 lõhenoorkala aastas.
Seitsmes küsimus: "Miks antakse kalastuskaarti jõgedele, kuhu riik on asustanud noorkalu?" Lõhepüüki jõgedes kalastuskaardi alusel lubatakse mitmel põhjusel. Esiteks antakse sellega ka õngpüünistega püüdvatele harrastuskaluritele võimalus lõhet püüda. Teiseks pole viimastel aastatel, mil lõhe arvukus jõgedes on olnud kasvutrendis, olnud põhjust seda püüki keelustada. Oluline on seegi, et ausad kalastajad hoiavad püügil viibimise ajal sealt eemal keelatud nakkevõrkudega, elektriagregaatidega või muul moel röövpüügiga tegelevad isikud. Täieliku keelu puhul oleks sellises olukorras röövpüüdjatel palju mugavam tegutseda. Inspektorid paraku iga jõekääru taha pidevalt ei jõua. Oleme seisukohal, et kui kasutataks vaid lubatud vahendeid ning järgitaks kalapüügile seatud piiranguid nii merel kui ka jõgedes, oleks kõigil huvigruppidel võimalik lõhet püüda ilma lõhevarusid oluliselt kahjustamata.
Kaheksas küsimus: "Ilmselgelt ohustavad lisaks lubadega harrastuspüüdjatele Eesti lõheliste varusid röövpüüdjad. Kuidas on keskkonnainspektorid hakkama saanud röövpüüdjate ohjeldamisega?" Röövpüügi osakaalu mõju on väga raske täpselt hinnata, kuna see tegutsemine toimub teatavasti varjatult. Küll aga on Keskkonnainspektsioon oma üheks prioriteediks seadnud just lõhe kudejõgede järelevalve lõhe kudeajal. Võib öelda, et järelevalve mõju röövpüügi vähenemisele kajastub samuti lõhe sigimisedukuses meie jõgedes, mis viimasel paaril-kolmel aastal on olnud viimase 15 aasta kõige edukam. Aitäh!

Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Lembit Kaljuvee. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Olen sel teemal rääkinud nii kutseliste kaluritega, harrastuskaluritega kui ka kalateadlastega põhiliselt just Lääne-Virumaalt ja nende inimestega, kes teavad Selja jõe ning teiste suhteliselt väikese veehulgaga Eesti jõgede olukorda oktoobris-novembris, kui lõhe nn riiklik röövpüük käib. Ma olen neilt küsinud, mida teha, et see ära lõpetada. Nad pakuvad, et load võiksid olla mitu korda kallimad. Kas te olete seda ministeeriumis arutanud? Mida te ise saarlasena ja mehena, kes kalandusest peaks midagi teadma, sellest arvate?

Aitäh küsimuse eest, härra Kaljuvee! Nii nagu minu sõnavõtust juba välja tuli, on kalapüügiõiguse tasu suurus kindlasti teema, mida tuleks arutada. Küll aga näitavad statistika ja praktika seda, nagu ma ennegi rääkisin, et need harrastuskalamehed, kes püüavad jõgedel ja maksavad 100 krooni päeva eest, tegelikult katavad need kulud. Need kulud on päris täpselt selle rahaga kaetud, küll aga on see püük alamaksustatud merel. Kui me võtame seisukoha, et igaüks peaks maksma oma väljapüütud kala eest, siis tuleks suurendada meres lõhepüügi tasusid. Üldiselt on jõgedes püügi korral asi rahaliselt tasakaalus.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea minister! Tuleb nõustuda sellega, et vähemalt niisama tähtis, aga tõenäoliselt veelgi tähtsam kui püük on elupaikade olukord. Tõsi on ka see, et on väga oluline, et siirdekalad, sealhulgas lõhilased, saaksid takistamatult liikuda. Teine oluline aspekt elupaikade olukorras on vee keemiline koostis. Pärast Euroopa Liiduga liitumist on seni langustrendis olnud põllumajandusreostus pööranud tõusule. Kas keskkonnaministril on mingid plaanid, kuidas vähendada keskkonnareostust, mis tuleb põllumajandusest, ilma et me põllumajanduse välja suretaksime?

Aitäh, härra Lotman! See on väga tõsine teema, mille te praegu tõstatasite. Mis puudutab vee reostamist, siis punktreostusega hakkavad meil asjad korda saama, asulatega saavad asjad ilmselt lähiaastatel ühele poole. Küll aga on väga tõsine probleem just nimelt hajureostus, mis tuleneb põllumajandusest. Kuna jõukus tasapisi jälle kasvab ja ka põllumeeste jõukus kasvab, siis kasutatakse järjest rohkem väetisi ja muid aineid, mis jõuavad kahjuks vooluveekogudesse. Selle olukorraga tegelemine on kindlasti järgmise perioodi kõige olulisem küsimus, ükskõik, kes siis parasjagu keskkonnaminister juhtub olema. Me oleme Põllumajandusministeeriumiga koostööd alustanud, oleme kohtunud ka Eesti Põllumeeste Keskliiduga. Esimene väga oluline samm on saada korda sõnnikuhoidlad, millele järgnevad ka kõik muud sammud, mis on vaja astuda. Aga see teema on juba palju keerukam kui torude maasse kaevamine asulates. Ma pean silmas põllumajandusest tuleva reostuse piiramist niimoodi, et me annaksime põllumeestele ikkagi võimaluse tegutseda. Siin on suur ja lai tööpõld ees ootamas.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kui teiste kalamajanduslikult tähtsate kalaliikide, näiteks haugi ja latika kudeajaks kehtestatakse müügipiirangud, keeluajad ja -kohad, siis kalastuskaartide väljastamisel lõhe ja meriforelli püügiks Pirita, Jägala, Selja, Narva, Vääna ja Purtse jõel ning Valgejõel ei ole seni kehtestatud mingeid piiranguid. Miks see nii on?

Aitäh, härra Varek! Ma eelnevalt pisut rääkisin sellest, et looduslikke lõhejõgesid, kus looduslik taastootmine tegelikult toimub, on Eestis paraku järele jäänud ainult neli. Need on Kunda, Keila, Vasalemma ja Pärnu jõgi. Ülejäänud jõgede puhul on tegemist sellega, et lõhesid asustatakse sinna väga suures osas ainult püügivaru tekitamiseks. Lõhede taastootmine nendes jõgedes on tegelikult minimaalne. See, mida Põlulas tehakse, ja noorkalade asustamine nendesse jõgedesse ongi valdavalt mõeldud püügivaru tekitamiseks. Nagu ma ütlesin, need mehed ja naised, kes püüavad lõhet jõgedel ja ostavad loa 100 krooni eest päevas, katavad tekitatud kulutused tegelikult ära.

Hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh arupärimisele vastamise eest! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Ma lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Järgmisena on päevakorras 17. novembril 2010. aastal seitsme Riigikogu liikme esitatud arupärimine Kreenholmi pankrotimenetluse alustamise kohta. Arupärimine on majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Eldar Efendijevi!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Arupärimise esitasime möödunud aasta novembri keskel. Juba kaks kuud on möödas, aga selle küsimuse aktuaalsus ei ole jäänud möödunud aastasse. See teema on tänaseni aktuaalne.
Austatud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Mõni aeg tagasi vapustas inimesi teade, et Kreenholmi Valduse AS-i suuromanik taotleb Narvas asuva Kreenholmi tekstiiliettevõtte pankrotti. Suuromaniku teatel on Kreenholmi päästmiseks tehtud suuri jõupingutusi ning püütud vähendada kulutusi. Võlausaldajatega on kokku lepitud maksegraafikud. Kuid kõigele vaatamata ei õnnestunud Kreenholmi päästa. Kuigi väidetavalt käib töö selle nimel, et leida investoreid, kes oleksid valmis Kreenholmi kas ostma või selle tegevuse üle võtma, on see siiski vähe tõenäoline. Veel neli aastat tagasi töötas Kreenholmis üle 3000 inimese. Nüüd on Kreenholmis uksed suletud ja 530 inimest jäid Kreenholmi sulgemise tagajärjel töötuks. Keegi ei tea, mis saab edasi ning milline saatus ootab neid inimesi, kes kaks kuud tagasi liitusid Ida-Virumaa töötute armeega. Töötukassa statistika järgi oli Ida-Virumaal 12 600 töötut. Pärast Kreenholmi sulgemist suureneb see arv veelgi.
Seoses sellega on meil teile järgmised küsimused. Kuidas on riik püüdnud omalt poolt kaasa aidata, et leida Kreenholmile uued investorid? Mil määral on Vabariigi Valitsus oma istungitel teemat käsitlenud, sest 530 inimese töötuks jäämine praeguses olukorras on tõsine oht kogu Ida-Virumaale? Kas Vabariigi Valitsus on üldse kursis Eesti suurettevõtete üldise olukorraga? Sellele arupärimisele on alla kirjutanud seitse Riigikogu liiget. Aitäh!

Aitäh! Vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Esimene küsimus: "Kuidas on riik püüdnud omalt poolt kaasa aidata, et Kreenholmile leida uued investorid?" Kreenholmi pankrotistumine tähendas ühe ettevõtte tegevuse ja selle 530 töötaja töö lõppemist. Pankrotimenetluse mõte on ühest küljest võlausaldajate nõuete rahuldamine, teisest küljest on see lahendus selleks, et ettevõtte tootmiseks kõlblik vara jõuaks uuesti aktiivsesse kasutusse ehk keegi saaks seda kasutades tootmist alustada. Pankrotiseadus seab teatud raamid ka uute investorite otsimisele. Minule teadaolevalt tegelevad nii määratud pankrotihaldur kui ka suuremad võlausaldajad konkreetselt selle ettevõtte puhul lisaks vara realiseerimisele ka investorite otsimisega. Riigi eesmärk on arusaadavalt see, et tööstustootmiseks sobivasse piirkonda, s.o Ida-Virumaale, tuleks uusi ettevõtjaid, kellel on korralikult läbimõeldud tegevusplaan. Tuleb tõdeda, et konkurentsieelise ja kaupade vaba liikumisega seotult liigub suurtootmine sinna, kus see on odavam. Argumendiks võib olla tooraine lähedus, suure lõpptarbijaskonna lähedus või odav tööjõud. Eesti ei ole Aasiaga võrreldes enam odava tööjõuga maa, kuid pikk tööstustootmise traditsioon ning hea hinna ja kvaliteedi suhe annab Ida-Virumaale siiski tugeva konkurentsieelise. Riik tegeleb sellega, et leida Ida-Virumaa piirkonda ettevõtjaid, kes oskavad oma tootmise juures ära kasutada piirkonna muid eeliseid. Neid on tõesti mitmeid. Nimetan mõne. Ida-Virumaal on soodne geograafiline asukoht, kuna 150 kilomeetri raadiuses elab umbes kuus miljonit inimest ehk ligi kolm korda enam kui 150 kilomeetri raadiuses Tallinnast. Ida-Virumaa on kõige linnastunum regioon, Kirde-Eesti 178 000 elanikust ligi 90% on linnaelanikud. Elanikkonna linnastumine on hea eeldus ettevõtetele tööjõu leidmisel, kuna minimaalse hajaasustuse tõttu on võimalik leida piisav hulk tööjõudu ühest piirkonnast. Perspektiivset tootmismaad on Ida-Virumaal palju, hinnanguliselt 2000 hektarit. Ida-Virumaal on seni tootmise ja laomajanduse kinnisvarana valdavalt kasutusele võetud olemasolevaid vanu hooneid ehk ettevõtted on oma tegevuses edukalt kasutanud olemasolevat kinnisvara. Suurte energiaressursside olemasolu loob eelduse energiamahukate ettevõtete piirkonda lisandumiseks. Geograafiline asukoht ning maakonda läbiv Tallinna–Peterburi maantee on sobiv eeldus logistikaparkidele. Majandusministeerium töötab selle nimel, et Eestis leiduv äripotentsiaal ei jääks investoritele märkamatuks. Me panustame Ida-Viru arengusse nii ettevõtlusprogrammide kui ka avalike investeeringute kaudu. Ida-Virumaa tööstuspotentsiaali arendamiseks on moodustatud SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus, mille eesmärk on tuua ettevalmistatud infrastruktuuriga tootmismaa pakkumisega regiooni uusi tootmis- ja logistikasektori otseinvesteeringuid. Sihtasutus aitab kaasa masina-, keemia- ja metallitööstuse ning logistika edasiarendamisele. Äriplaani kohaselt luuakse SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus tegevuse tulemusena Ida-Virumaal aastaks 2019 juurde ligikaudu 4400 töökohta ja tegevust alustab 116 uut ettevõtet. Otseinvesteeringute maht on 12 miljardit Eesti krooni. Loodud sihtasutus tegeleb aktiivselt turundusega, uute ettevõtete leidmisega Ida-Virumaale. Koostööd tehakse mitme organisatsiooniga: majandusministeeriumiga, Ettevõtluse Arendamise SA-ga, kaubandus-tööstuskojaga jt. Koos turundustegevusega on tegeldud infrastruktuuri ettevalmistamisega. Vaatasin üle sihtasutuse portfelli ehk selle, millised projektid on töös. Võin öelda, et algus on igati julgustav, sest on mitu välisettevõtet, kes on teinud investeerimisotsuse. Mõni neist on avalik, mõni mitte. Kokku on SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus kliendiportfellis praegu 18 ettevõtet konkreetsete investeerimisplaanidega Ida-Virumaale.
Nüüd kommentaar tekstiilitööstuse ja Kreenholmi kohta. Kindlasti langeb Kreenholmi pankroti või selle viimase osa pankroti puhul põhiline vastutus omanikele, aktsionäridele. Olen vestelnud mitme tekstiiliettevõtte juhtidega ja tekstiilitööstuse liidu inimestega Eestis. Üldine hinnang on, et Kreenholmi ei tahetud aastaid tõsiselt restruktureerida. Ei arvestatud, et tootmine, mis toimus Kreenholmi viimases kompleksis, ei vastanud Eestis kujunenud palga- ja heaolutasemele. See ei tähenda sugugi seda, et tekstiilitööstusel ei pruugi olla Eestis perspektiivi. Näiteks Šveitsi tekstiilitööstuses on peaaegu kaks korda rohkem töötajaid kui Eestis ja töötajate palgatase on seitse korda kõrgem kui Eestis. Nii et ka tekstiilitööstuses on isegi väga arenenud Euroopa turgude lähedal täiesti võimalik tootmisega tegelda. Konkreetselt Kreenholmi puhul ei olnud omanikel küllap seda soovi. Et lõpetada vastus esimesele küsimusele positiivse sõnumiga, ütlen, et loomulikult tuleb teha tööd selle nimel, et tekstiilitootmine Narvas jätkuks. Potentsiaal on olemas. Kas seda saab teha olemasoleva vara baasil, see sõltub ikkagi väga palju pankrotihaldurist ja suurematest võlausaldajatest.
Teine küsimus: "Mil määral on Vabariigi Valitsus teemat käsitlenud oma istungitel, sest 530 täiendava inimese töötuks jäämine praeguses olukorras on tõsine oht kogu Ida-Virumaale?" Valitsuse istungitel konkreetselt Kreenholmi pankrotti päevakorrapunktina ei ole käsitletud. Küll aga on valitsus viimase poole aasta jooksul põhjalikult välja töötanud Ida-Virumaa tegevuskava. Selles tegevuskavas on keskne Ida-Virumaa majanduspotentsiaali ja tööstuspotentsiaali areng ning selle kaudu töökohtade loomine Ida-Virumaale. Loomulikult, Kreenholmi pankrotist on riigi kohalikud institutsioonid teadlikud. Kui alustada Kreenholmile lähimast, Narva linnast ja selle linnavolikogust, siis sealtkaudu on avalikkus saanud infot, et läbirääkimised ettevõtte ostu üle on peetud ning saavutatud kokkulepped uue investori saamiseks seniste varade ja ennekõike tekstiilitööstuse jaoks. Sellise informatsiooniga on esinenud Narva Linnavolikogu liige Sergei Nikitin. Minule ei ole praegu teada, kes on see potentsiaalne investor, mistõttu on hetkel raske konkreetselt selle vara baasil Kreenholmi tulevikuväljavaateid hinnata. Avalikkusele antud info kohaselt detsembri lõpus toimunud avalikel pankrotivarade enampakkumistel huvilisi ei leidunud. Järgmine enampakkumine peaks toimuma jaanuaris.
Kolmas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on üldse kursis Eesti suurettevõtete üldise olukorraga?" Vabariigi Valitsus ei ole mitte üldiselt kursis, vaid on Eesti suurettevõtete tegevusega võrdlemisi konkreetselt kursis. Me hoiame pidevalt silma peal Eesti majanduse arengul, sealhulgas nii väike-, keskmiste kui ka suurettevõtete peamistel arengunäitajatel. Kindlasti suhtleme vahetult ettevõtete omanike ja juhtidega. Lisaks Statistikaameti ja äriregistri andmetele tellime konjunktuuriinstituudilt tööstusbaromeetri uuringut, mis igas kuus kajastab tööstussektori hinnanguid hetkeolukorrale ning arengutele järgnevatel kuudel. Koostöös kaubandus-tööstuskojaga tegime novembris küsitluse, et saada teada, kuidas on varasemaga võrreldes muutunud ligipääs kapitalile. Võrreldes 2008. aastaga on küll märgata paranemist, kuid jätkuvalt on ettevõtetel laenu saamiseks vähe omakapitali ja ebapiisavad tagatised. Vajaduse kohaselt reageerime paindlikult, abistades ettevõtjaid, kohandades või täiendades EAS-i ja KredExi toetusmeetmeid. Nii näiteks viisime KredExi abiga ellu erakorralise tugipaketi 2009. aasta alguses, mil ettevõtjate ligipääs kapitalile oli olematu. Eriti terav oli probleem käibevahendite kaasamisega, sealhulgas suurettevõtetel. Väljatöötatud allutatud laenutooted ning krediidiliin pankadega on aidanud senini tagada ligipääsu nii investeeringuteks vajalikule kapitalile kui ka käibevahendite finantseerimisele. Tänu riiklikule tagatisele saime ettevõtjatele pakkuda pangalaenude refinantseerimist ettevõtjatele soodsamas suunas. Lisaks palusime Euroopa Komisjonilt luba laiendada EAS-i ja KredExi meetmeid suurettevõtetele. Loa me ka saime. Nüüd on suurettevõtete ligipääs nendele programmidele avatud. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Eldar Efendijev. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Umbes aasta tagasi tõstatati selles saalis esimest korda Kreenholmi teema. Ma lubasin endal siis rääkida võimalikust pankrotist. Ma pöördusin ka valitsusliikmete poole, et nad paneksid Kreenholmi tähele, ja esitasin sellega seotud argumentatsiooni. Öelge, palun, kas teie teadsite selle aasta jooksul, et Kreenholm läheb pankrotti, või mõtlesite ikkagi, et on teised stsenaariumid ja Kreenholm suudab võib-olla olukorrast välja tulla.

Aitäh! Ma olen kohtunud Kreenholmi tegevjuhtide ja tõenäoliselt ka omanike esindajatega, kui mälu mind ei peta, umbes selle aja jooksul, millele te viitasite. On täiesti selge, et Kreenholmi n-ö erastamisjärgne protsess on olnud ju järjepidev. Järjepidevalt on tehtud otsuseid nii olemasoleva kinnisvara kui ka olemasoleva tootmispotentsiaali kohta n-ö tootmise vähendamise suunas. See on väga subjektiivne hinnang. Kui me mõtleme Kreenholmi all kinnisvara Narva piirkonnas, kus toimub tekstiilitootmine (mitu tekstiilitööstuse osa on ju Kreenholmist Narva piirkonnas ka füüsiliselt eraldunud), siis on selge, et arvestades mitte ainult turuseisu, vaid ka tööjõukulude kasvu, palgakasvu, oli reaalseid plaane tekstiilitööstuse ehk põhitootmise moderniseerimiseks väga vähe näha. Mille peale omanikud täpselt lootsid, seda tuleb nende käest küsida. Siin ei ole võimalik ei valitsusel, majandusministril ega vaevalt kellelgi sekkuda. Omanikud käsutavad oma ettevõtet ikka ise.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Me hoolega vaatasime ja vaatame kõiki materjale, mis on ajakirjanduses olnud seoses Kreenholmi pankrotimenetlusega. Kommentaarides, peab ütlema, oli ja on vähe ministeeriumi informatsiooni. Ma mõtlen, et võib-olla võiks ka Sotsiaalministeerium siin kaasa lüüa. See arupärimine ongi seotud sellega, et me tahame kuulda ministeeriumi ja ministri arvamust. Ma tahangi küsida teilt, härra minister: kas te ei leia, et niisuguste suurte ettevõtete sulgemisel võiks olla ministeeriumi sõna rohkem kuulda?

Aitäh! Muide, see on hea arupärimine, ega see halb ei ole, et te selle esitasite. Teid tuleb tunnustada riigimeheliku julguse eest, et te julgesite selle terava küsimuse tuua Toompeale ja täiskogu saali. Loomulikult on Kreenholmil märgiline tähendus. Kui see uudis tuli, siis ministeeriumi inimesed minu palvel viisid ennast kurssi, mis on põhjused, mis on plaan, mida kavatseb suurem võlausaldaja teha, mismoodi ta kavatseb vara võõrandada. Sellise üldise informatsiooni me hankisime. Oleme palunud, et Ettevõtluse Arendamise SA inimesed oleksid kõigele avatud. Aga me peame endale aru andma, et selle konkreetse vara ja sellega seoses kõigi muude asjade puhul on kontrollohjad ikkagi võlausaldajate ja nende usaldusisiku, pankrotihalduri käes. Ma võin siin öelda, et kui neil on vähegi huvi, et riik astuks mingisuguseid samme, siis need sammud on garanteeritud, kui need on realistlikud sammud. Kui natuke kritiseerida, siis teie küsimuse alatoonist võis välja lugeda, et teil on ikkagi ettekujutus, et majandusminister on mingi geenius, kes, ütleme, võtab need rätikud, laudlinad ja voodilinad ning suudab neid maailmas nii palju maha müüa, kui neid suudetakse toota. Kreenholmi oleks pidanud ammu restruktureerima. Riik ei saa omanike eest asuda ettevõtet restruktureerima, et toota midagi sellist, millel on parem perspektiiv, arvestades tööjõu maksumust. Aga lühidalt öeldes: viige ka Narva sõnum, et majandusminister on valmis töötama koos pankrotihalduri ja võlausaldajatega ning nende investoritega, kelle nimesid on mulle vihjamisi mainitud, aga keda mul ei ole korrektne siit nimetada. Nad on tekstiilitööstusega ühel või teisel moel seotud. Nii et ehk läheb kaubaks ja tekstiilitootmine Kreenholmis ikkagi ühel või teisel moel jätkub. Aga see, mida ma ministrina tahan näha, ei ole lihtsalt suhteliselt vananenud, amortiseerunud seadmetega sama tootmise vägisi jätkamine, vaid ma tahan näha, et seal taga oleks mingisugune plaan, mille tugevus seisneb selles, mida ma eespool ette lugesin (kogenud töötajad ja teatud muud tugevused, mis võiksid tekstiilitööstusel olla). Kuid ilma mingi seisukohata selge kasvu ja restruktureerimise kohta ei suuda olemasolevat Kreenholmi käigus hoida tõenäoliselt ükski investor. Ma ei ole kindlasti ka see inimene, kes tagantjärele hakkab targutama, kas Kreenholmi erastamine kümme või natuke rohkem aastat tagasi sellise äriplaaniga, sellistele omanikele, selliste kavadega oli õige või vale. Tagantjärele tark on alati lihtne olla, selge see. Aga ma tahan rõhutada tekstiilitööstuse seisukohalt, et Eesti kogemus näitab, et tekstiiliettevõtted, kes suudavad tooteid arendada ja leida nišše, suudavad väga kõrgel tasemel töötada. See Šveitsi näide, mille ma siin tõin, näitab tekstiilitööstuse võimalusi ka väga suure konkurentsiga turul, nagu seda on Euroopa Liit.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ütlesite, et ministeerium hoiab Eesti suurettevõtete nn tervislikul olukorral silma peal või jälgib neid huviga ja on teadlik, milline olukord neis on. Mina olen ka püüdnud jälgida Eesti majanduse ja suurettevõtete olukorda. Minu teada meil tänavu sellist üllatust oodata ei ole. Meie suurettevõtete olukord on tunduvalt parem kui aasta tagasi. Aga järsku teie teate mõnda ettevõtet, mis on analoogilises olukorras, nagu mõni kuu tagasi oli Kreenholm?

Aus vastus on, et ma tõesti ei tea, kui me defineerime suurettevõtet kui ettevõtet, kus on 250 või rohkem töötajat. Minul ei ole informatsiooni, et ühel või teisel ettevõttel seisaksid mingisugused ülimad keerukused ees. Ma usun, et see aeg langes ikkagi põhiliselt 2009. aastasse, kui ka suurettevõtetes väga tugevalt kukkus käive, kasumist rääkimata. 2010. aasta teisel poolel hakkasid asjad ülespoole minema. Praegu me näeme eri sektorites, et asi läheb paremaks. Samas ei saa kunagi välistada, et on mõni ettevõte, kellel on võib-olla mingisugune finantskoormus peal, ja kui tuleb ootamatult mingisugune turumuutus, siis on probleem ukse ees. Selles mõttes peame olema jätkuvalt valmis teatud ootamatusteks. Praegu on, jah, signaalid ja kõik indikatsioonid olnud võrdlemisi positiivsed.

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh, austatud minister! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eldar Efendijevi!

Proua eesistuja! Austatud minister! Austatud kolleegid! Ma tahan ikkagi paari sõnaga täpsustada mõnda küsimust, mis on seotud Kreenholmiga, sest see on mõnes mõttes ka tulevikunäide ja aitab asju hinnata. Ma alustan aastast 1995, kui riik müüs Kreenholmi rootslastele, ning mõne aja sai Kreenholm Eestis ja maailmaturul küllaltki hästi hakkama. Võib ütelda, et veel natuke vähem kui kümme aastat tagasi oli tema käive rohkem kui miljard krooni. Ta oli teine pärast Eesti Energiat. Tal oli kõige suurem ekspordimaht, ta oli hea ekspordiettevõte. SKT tasemel saab rääkida rohkem kui 1%-st. Saab ütelda, et ta tegutses päris edukalt nendel esimestel aastatel ja ka selle sajandi esimestel aastatel. Muidugi toimusid restruktureerimised, sest oli vaja välisturgude jaoks atraktiivne olla. Aga mõni aasta tagasi tegid omanike sammud meid väga murelikuks ja sellepärast me esitasime need küsimused Riigikogu tasemel. Esimene probleem oli see, et toodang jäi nagu omaette. Toodangu müümine läks hoopis teises suunas ja kinnisvara hakkas omama hoopis teine, uus firma. Ühelt poolt toimus selline protsess ja teiselt poolt hakkas Kreenholm tasapisi vallandama inimesi ja kaotama töökohti. Siis tuli see küsimus ka Riigikokku.
Selles mõttes on väga oluline, kas Eesti riik, kes räägib ekspordist ja huvist selles suunas, jälgib ikkagi suuri ettevõtteid, kes asjaomases valdkonnas tegutsevad ja satuvad mõnikord ka hätta nagu Kreenholm. Mina küll ei ole nii optimistlik selles suhtes, et Kreenholmi saaks reanimeerida, sest kui Kreenholmi reanimeerida, siis ta peaks juba esimesest päevast olema võrdne Šveitsi tekstiilitööstusega. Ma olen siin täiesti nõus härra ministriga ja kardan, et praeguses olukorras on see võimatu. Kui rääkida Kreenholmist ja teistest ettevõtetest, siis minu meelest Eesti Vabariik ja Vabariigi Valitsus peaksid võib-olla rohkem tegutsema koos nende suurte ettevõtetega, et ei tekiks olukorda, mida on vaja päästa, või sellist olukorda, kust juba ei saagi enam tagasi minna. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.
Lõpetan teise arupärimise käsitlemise.

Järgmine arupärimine on 17. novembril 2010. aastal kuue Riigikogu liikme esitatud arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile haldusfirmade tagatisfondi loomise kohta. Palun arupärimise sisu tutvustama arupärijate esindaja Eldar Efendijevi!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Lugupeetud härra Juhan Parts! Eelmise aasta novembri alguses hakati üha rohkem rääkima ideest luua haldusfirmade tagatisfond. See arupärimine esitati kaks kuud tagasi, sellest on juba mõni aeg mööda läinud. Idee sai alguse sellest, kui Tallinna Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats arutles ajalehes Pealinn selle üle, kui palju tallinlasi tõstetakse selle aasta jõuludeks kuuse alla ning kuidas vältida olukorda, kus paari kommunaalmaksevõlglase tõttu jääb terve maja kütteta. Eesti Kinnisvara Haldajate ja Hooldajate Liit on asunud arutama, kas kinnisvara korrashoiuga tegelevaid firmasid võib käsitleda loomulikku monopoli omavate ettevõtetena, mis vajavad täiendavat riiklikku kontrolli ning piiramist koos kohustusliku garantiifondiga, nagu seda näeb seadus ette turismifirmadele ja finantsasutustele. Praegu on elanike kommunaalmaksevõlgade maht suurenenud ning läheneval talvel kasvab see veelgi. Kinnisvara haldajate ja hooldajate liidu juhi Jüri Kröönströmi seisukoht on, vastupidi, et garantiifond tõstab haldusteenuse hinda, kuid võlgade tekkimise põhjusi ei lahenda. Kröönström ootab garantiifondi loomise asemel ettepanekuid, kuidas elanikkonna maksejõulisust ja maksedistsipliini parandada. Seoses eeltooduga palun vastata neljale küsimusele. Aja kokkuhoiu mõttes jätan need teile ettelugemiseks. Aitäh!

Aitäh! Palun, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele. Esimene küsimus: "Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on antud teemat arutanud?" Jah, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on haldusfirmade garantiifondi asutamise vajalikkust ja võimalikkust kaalutud. Seda teemat on arutatud ka kohtumisel Eesti Kinnisvara Haldajate ja Hooldajate Liidu esindajatega.
Teine küsimus: "Milline on Teie seisukoht haldusfirmade garantiifondi loomise osas ning kui suur võiks olla garantiifondi makstav summa?" Kinnisvara korrashoiu teenuste osas (haldus, hooldus, heakord, tugiteenused) on Eestis väljakujunenud toimiva konkurentsiga turg, kus kõik kinnisvaraomanikud, sealhulgas korterelamute kaasomanikud, on oma tahtes vabad hankimaks oma vajadustele vastavaid teenuseid. Eestis puuduvad õiguslikud alused, ilmingud ja vajadus loomuliku monopoli sätete kohaldamiseks kinnisvara korrashoiuga tegelevatele ettevõtjatele. Ministeerium on soovitanud kinnisvaraomanikel korrashoiuteenuste pakkujate valikul pöörata tähelepanu sellele, et teenuse pakkujal oleks olemas kehtiv halduse ja hoolduse sertifikaat ning kutsetunnistus, kusjuures alates kolmanda taseme sertifikaadist peab kinnisvara korrashoiu ettevõtjal olema kehtiv vastutuskindlustus. Korrashoiuettevõtetele garantiifondi kohustuse rakendamise korral ei oleks tegemist mitte niivõrd turu korrastamisega, vaid meetmega, mis paneks kinnisvara korrashoiu teenuste turu osalistele praegusega võrreldes ühe lisakohustuse ja tõenäoliselt tõstaks ka teenuse hinda.
Kolmas küsimus: "Kas on plaanis algatada vastav seadusmuudatus haldusfirmade garantiifondi loomiseks?" See on kaalumise koht, kuid ministeerium kaldub arvama ja ka mina kaldun arvama, et sellise fondi loomise kasutegur jääb alla sellega kaasnevatele kuludele, mille maksavad lõpuks kinni korterite ja muu kinnisvara omanikud.
Neljas küsimus: "Mis oleks Teie hinnangul parim viis vähendada elanike kommunaalmaksete võlgade mahtu?" Arupärimise tekstis toodust järeldub, et soovitav kinnisvara korrashoiu ettevõtetele garantiifondi kehtestamise nõue ei tulene niivõrd nende tegevusest, vaid osa klientide maksevõimest ja distsipliinist. Selle kohta on kinnisvara korrashoiu teenuste osutajatelt laekunud tagasiside, et 2010. aastal võis täheldada klientide võlgnevuste vähenemist võrreldes eelmise aastaga. Võlgnevuste kasvu on esinenud mõnes korterelamus või monofunktsionaalses asulas, kus paikkondlik tööhõive on valdavalt seotud ühe suurema tööandjaga. Korterelamute kaasomandi majandamisel ja valitsemisel tekkinud probleemid, sealhulgas eluasemega seotud kulude õigeks ajaks tasumata jätmine, on majanduse langusfaasis arusaadavalt suuremad kui headel aegadel. Samas tuleb teha vahet võlgnikel, kes ei saa maksta, ja neil, kes ei taha maksta. Esimesel puhul tuleb riiklikult võtta aktiivseid tööturumeetmeid ja maksta sotsiaaltoetusi vähekindlustatud elanikele. Teise variandi kohta tuleb öelda, et ministeerium on koos valdkondlike katusorganisatsioonidega juba aastaid panustanud omanike teadlikkuse ja kohusetunde kasvatamise toetamisse. Kommunaalmaksete võlgnevuse probleemi leevendamiseks on vaja tagada kohalike omavalitsuste haldussuutlikkus, et toimetulekutoetusi eraldataks õigel ajal. Praegu rakendatava süsteemi puudus on see, et eluasemekulude komponenti küll arvestatakse toimetulekutoetuse määramisel, kuid nende tasumise tõendamine ei ole kohustuslik. Parim võimalik lahend oleks eluasemetoetuse taastamine ja selle lahutamine üldisest toimetulekutoetusest nii, et eluasemetoetus suunataks otse korterelamu majandamise eest vastutava juriidilise isiku, kas ühistu või haldusfirma arvele. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ettepaneku hüvitatavate eluasemekulude liikide täpsustamiseks seoses vajadusega lahutada need üldisest toimetulekutoetusest on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Sotsiaalministeeriumile teinud. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole, kõik on selge. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Kolmandale arupärimisele vastamine on lõpetatud.

Võtan juhataja vaheaja kaheks minutiks. Istung jätkub kell 16.03.
V a h e a e g

Head kolleegid! Kell on 16.03, vaheaeg on läbi. Me võime jätkata arupärimiste läbivaatamist. 17. novembril 2010. aastal esitasid kaheksa Riigikogu liiget koolivägivalla kohta arupärimise haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun arupärijate esindaja Olga Sõtniku Riigikogu kõnetooli arupärimise sisu tutvustama!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Meie arupärimine on esitatud kaks kuud tagasi, aga koolivägivalla temaatika on kahjuks vägagi aktuaalne ja jääb tõenäoliselt veel mõneks ajaks aktuaalseks. Sellele me saime kinnituse ka kodurahu foorumil, mis toimus novembri lõpus, kus tutvustati ühte uuringut, mis näitas, et 80% õpilastest arvab, et nende koolis on koolivägivald olemas, ja lausa neljandik lastest on ise koolivägivallaga kokku puutunud.
Aga nüüd arupärimise sisu juurde. Traagilised juhtumid, kui koolikiusamine on viinud mitu noort inimest enesetapukatseni, on tekitanud ühiskonnas terava diskussiooni. Koolide esindajate sõnul õpilased vägivallajuhtumitest ei räägi ning juhul, kui need ka ilmsiks tulevad, ei avalda noomitused ega käskkirjad kiusajatele enamasti mingit mõju. Sage on olukord, kus probleemsete lastega tegeldakse alles siis, kui tegelikult on juba hilja: õpilane on pikka aega koolist puudunud, tema õppeedukus on halvenenud või halvemal juhul on kaasõpilased talle tekitanud tervisekahjustuse. On selge, et midagi on tarvis muuta kas koolikiusajatega tegelemisel või koolisüsteemis endas.
Probleemina on välja toodud, et aineõpetajad ei suuda igapäevase töö kõrvalt raskete õpilaste ja koolikiusamise ohvritega tegelda ning koolid vajavad sotsiaalpedagoogide ja koolipsühholoogide teenuseid. Ka uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt tuleb õpilasele tagada vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks peab võimalused looma kooli pidaja ning selle korraldama direktor. See jääb just väiksema piirkonna lastele kättesaamatuks, kuna koolid ei jaksa neid spetsialiste palgata. Heal juhul käib tugispetsialist koolis kohal kord nädalas.
Eelnevast tulenevalt on meil neli küsimust. Esiteks: "Üha selgemini on näha, et koolid vajavad tugiõpetajaid. Kas ja kuidas plaanite muuta rahastamissüsteemi, et kõik koolid saaksid endale tugispetsialistide teenust lubada?" Teiseks: "Koolipsühholoogide, sotsiaalpedagoogide ja logopeedide palgaküsimusi arutleti ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemise juures Riigikogus. Miks olite vastu sellele, et võrdsustada nende palk teiste õpetajate omaga?" Kolmandaks: "Täna on omavalitsustel ja koolidel sotsiaalpedagoogide ja koolipsühholoogide palkamiseks liiga vähe rahalisi vahendeid. Kas ja kuidas parandab 2011. aasta eelarve seda olukorda?" Neljandaks: "Kas plaanite ministeeriumi tasemel kokku kutsuda töörühma, et arutada, mida saaks teha koolikiusamise ärahoidmiseks?" Aitäh!

Aitäh! Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, palun teid vastamiseks Riigikogu kõnetooli!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head küsijad! Jah, küsimus ja temaatika on kaunis avar, aga te täpsustasite oma küsimust, orienteerisite selle tugispetsialistidele ja peamiselt nende rollile. See tähendab, et ka mina ei ava teemat väga laialt. Ütlen ainult siia juurde, et õige oli teie märkus, et tugispetsialiste on koolis vaja esiteks sellepärast, et oleksid olemas neutraalsemad spetsialistid, kelle poole õpilased saaksid pöörduda, kellega nad erinevalt oma õpetajatest ja klassijuhatajatest võib-olla ei puutu iga päev kokku, ning selle tõttu lähevad nad natuke teistsuguste muredega, millega nad ei läheks õpetajate tuppa või oma õpetaja juurde, tugispetsialisti väiksesse kabinetti. Teiselt poolt on neid spetsialiste vaja seetõttu, et õpetajate koormus on suur, abivajajat märgata on tihti raske ja peaks olema veel keegi, kes lisaks aineõpetajatele või klassijuhatajatele noorte inimestega suhtleb ning spetsiifilisemaid probleeme lahendab.
Nüüd konkreetsed vastused. 2011. aasta riigieelarve seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel kehtestatav Vabariigi Valitsuse määrus kohaliku omavalitsuse üksustele eelarvete tasandusfondi määratud toetuste jaotuse kohta ei ole lõplikult fikseeritud. Valitsus ei ole seda vastu võtnud, kuid me võime praegu rääkida hariduskuludeks määratud eraldiste summast – 179,855 miljonit eurot. Kohalikud omavalitsused jaotavad seda raha vastavalt funktsioonidele. Arvestuspõhimõtted näevad ette, et see läheb üldhariduskoolide õpetajate, direktorite, õppealajuhatajate ja tugispetsialistide töötasuks, täienduskoolituseks, mõnel määral ka investeeringuteks ja õppevahendite soetamiseks. Seega on rahastamissüsteemi muudetud ja koolidel ei saa olla takistusi tugispetsialistide teenuse rakendamisel, st sellest rahast võib osa kasutada tugispetsialistide palkamiseks. Tugispetsialistide olemasolu oli koolis vajalik ja nõutud ka enne uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumist. 1999. aasta ministri määruse kohaselt loodi põhikooli 1.–9. klassi õpilaste üldteenindamiseks üks logopeedi ametikoht iga 40–50 kõneravi vajava õpilase kohta. Koolipsühholoogi ametikoht loodi põhikooli ja gümnaasiumi (1.–12. klassini) üldteenindamiseks, üks ametikoht loodi 600 õpilase kohta. Seega ei saa väita, et tegemist oleks sootuks uudse nõudega kohalike omavalitsuste jaoks. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks on 2011. aastal tasandusfondi hariduskuludes suurendatud vabade vahendite lõtku 3,5% ehk senisest 8%-st 11,5%-ni. See tähendab, et 2011. aasta arvestuslik toetuse kasv, mis riigilt omavalitsustele läheb, on 73,5 miljonit krooni. See võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel nimetatud vahendite abil katta muu hulgas senisest rohkem tugispetsialistide palgakulusid. Nii et ühe õpilase kohta riigi eraldatud "pearaha" (see ei ole seadusest tulenev mõiste) kasvab sellel aastal eelmisega võrreldes oluliselt.
Teine küsimus: "Miks olite vastu sellele, et võrdsustada nende palk teiste õpetajate omaga?" Pedagoogide, sealhulgas tugispetsialistide palga küsimus ei ole otseselt selle seaduse teema. Kui te peate silmas seda, et tugispetsialiste hakataks atesteerima nagu õpetajaid ja neile antaks vastavad ametijärgud (siis koheldaks neid nagu õpetajaid), siis seda võib kaaluda, aga seni ei ole see ka Riigikogus tegelikult tõsisel arutelul olnud. Mis sellise eraldi atesteerimise argument võiks olla? Igal juhul ei ole Vabariigi Valitsusel praegu plaanis laiendada Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud isikute ringi, kellele on kehtestatud palga alammäärad, ja seega tugispetsialistid nende hulka ei kuulu. Neil ei ole küll sellist regulatsiooni nagu pedagoogidel, kuid tugispetsialistidele õpetajatega võrdse palga maksmine ei ole kuidagi takistatud.
Kolmas küsimus on raha kohta. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks on tasandusfondi hariduskuludes suurendatud vabade vahendite lõtku, nagu ma ütlesin, olulisel määral, senisest 8%-st 11,5%-ni. See tähendab, et n-ö pearaha õpilase kohta on sellel aastal kasvanud ning selle raha maht, mida antakse iga õpilase kohta ja mille puhul omavalitsus võib ise otsustada, kuhu seda suunata, millist teenust koolis on kõige rohkem vaja katta, suureneb oluliselt, kokku 73,5 miljonit krooni. Kui teid huvitab konkreetselt jaotus omavalitsuste vahel, siis see tuuakse ära valitsuse määruses lähiajal. Aga kuna erinevalt paljudest teistest omavalitsustest õpilaste arv Tallinnas arvestuslikult sellel aastal eelmise aastaga võrreldes kasvab, siis ka seda raha tuleb riigieelarvest Tallinna sellel aastal rohkem kui eelmisel aastal. Sellest rahast, mis tuleb, on suhteliselt suure osa, senisest suurema osa kasutamist võimalik vabalt otsustada. Nii et Tallinna Linnavalitsuse võimalused või tegevusvabadus suureneva raha jaotamisel on sellel aastal eelmise aastaga võrreldes kasvanud. Tugispetsialistide palgad on üks neid asju, milleks saab seda vaba raha olulisel määral kasutada.
Viimane küsimus oli koolikiusamise kohta, selle kohta, kas kavatsen kokku kutsuda töörühma. Tegelikult on kooliturvalisuse töörühmad tegutsenud ministeeriumi juures juba mõnda aega, juba mitu aastat. Osa turvalisusest on ka kiusamise ennetamine. Konkreetselt selliste teemadega tegelev töörühm, kes isiklikult õpilastele suunatud tugi- ja mõjutusmeetmeid, nii kiusatavatele kui ka kiusajatele suunatud meetmeid läbi arutab ning nende kehtestamiseks ettepanekuid teeb, moodustati 8. septembri 2010. aasta käskkirjaga. See käskkiri tugineb uuele põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele. Töörühma ülesanne on koolidele välja töötada praktilised juhised, mis toetaksid vastavate paragrahvide tõhusat ellurakendamist koolis. Nii et väga aktiivselt on asutud uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendamisele, mis paneb turvalisusele ja kiusamise ennetamisele senisest rohkem rõhku. Töörühma kuuluvad lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatele meie partnerid kõikvõimalikest organisatsioonidest. See loetelu on kaunis pikk, algab õpetajate organisatsioonidest ja lõpeb kolmanda sektori, mittetulundusühingute esindajatega ning seal vahepeal on loomulikult kõikvõimalikud omavalitsuste liidud, õpilaste ja lastevanemate liidud ning teisedki. Nõu peetakse üsna aktiivselt, sest kooliturvalisus ja kiusamise ennetamine selle ühe osana on kindlasti haridusministeeriumi üks prioriteetne teema ning pidevalt meie jälgimise all. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Olga Sõtnik. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Tänan teid, härra minister, vastuste eest! Nagu ma sissejuhatuses ütlesin, ühe uuringu kohaselt arvab 80% õpilastest, et nende koolis kiusatakse teisi õpilasi, ning umbes neljandik on ise kiusamise ja koolivägivallaga kokku puutunud. Jah, sellised õpilased võiksid pöörduda tugiõpetajate poole. Aga tugiõpetajaid ei ole siiski veel igas koolis ja võib-olla mõnes koolis ei loodagi seda ametikohta, sest prioriteedid on teised. Kuhu võiksid need õpilased, vanemad või õpetajad siis pöörduda? Kas ministeeriumi juures on olemas mingisugune ühtne instants või kas on olemas üleriigiline organisatsioon, kes tegeleb selliste probleemidega, nõustab, suunab, võib-olla kaasab politseid või mingisuguseid muid organeid? Ega te ei ole mõelnud selle peale, et sellise asja võiks luua? Võib-olla võiks olla anonüümne telefoninumber, millel abivajaja saaks helistada, mida iganes?

Aitäh! Ei, ministeeriumi juurde sellist konkreetset üksust, kelle poole üksikjuhtumitega hakataks pöörduma, ei ole plaanis luua. Aga nii õpetajad kui osalt ka õpilased pöörduvad vahel oma muredega ministeeriumi poole, üldharidusosakonda. Me suuname nad tugispetsialistide juurde või uurime järelevalve korras, millega on tegemist. Aga konkreetsed kabinetid omavalitsuses, kus noored käivad väljaspool kooli oma muresid kurtmas, on seotud noorsootööga. Noorsootöö üks oluline osa on nõustamiskeskused. Mitmelgi pool on nõustamisfunktsioon noortekeskuses olemas ja noored saavad sealt abi. Hinnata konkreetselt seda, mitukümmend protsenti õpilastest koolikiusamisest midagi teab, on alati raske. Eks me võime igaüks oma koolipõlvele tagasi mõelda. See oleneb sellest, mida keegi kiusamiseks peab. Uuringud näitavad, et see, mida üldse kiusamisena tunnetatakse, ei ole ühesugune ei eri vanusegruppide ega rahvuste puhul. Uuringute järgi on need arusaamad väga erinevad. Näiteks sellist ägedamat kõnepruuki ehk sõimu või patsist tõmbamist peab üks osa inimesi kiusamiseks ja vägivallaks, teine osa ei pea. Nii et statistika võib-olla väga täpselt kõike ei näita, küll aga võime öelda, et meetodid, mida kiusajad kasutavad, on muutunud. Tihti on need sellised, mida igapäevases pedagoogitöös on õpetajatel raske ära tunda. Üks kiusamise liik on selline, mille puhul uuringud näitavad, et pedagoog tihti arvab, et olukord on lahendatud, sest keegi enam kedagi ei sikuta ega nügi, järelikult on rahu majas. Seda, kui kiusatav on suhtlusringist välja tõugatud, tunnetab kiusatav palju suurema kiusamisena kui seda, et teda enne togiti. Õpetaja arvab, et olukord on lahendatud, aga tegelikult on olukord hullemaks läinud. See on keeruline teema. Loomulikult, me peame igal tasemel sellega tegelema ja ka õpetajate täienduskoolituses pidevalt seda teemat rõhutama. Kiusamise vähendamiseks ja kaotamiseks koolis peab initsiatiiv olema direktori käes. Ta peab seda kõike tõsiselt võtma ja ka õige õhustiku looma. See tähendab, et kord peab majas olema. Kui kiusaja tunneb, et meri on põlvini ja keegi teda ei takista, et ta võib käituda väljakutsuvalt ka õpetajatega ning neil näiteks ei ole vahendeid tema taltsutamiseks, siis muutub ta ka oma kaaslastele üha ohtlikumaks, sest see tekitab vastutamatuse või karistamatuse tunde. Nii et ka õpetajatele ja koolidirektoritele suuremate võimaluste andmine korrarikkumistele reageerimisel on kiusamise vähendamise üks oluline lõik.

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh, lugupeetud minister, arupärimisele vastamise eest! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Selle arupärimise käsitlemine on lõppenud.

15. detsembril 2010. aastal esitasid 11 Riigikogu liiget arupärimise alushariduse kättesaadavuse kohta. See arupärimine oli mõistagi suunatud haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Arupärimise sisu tutvustamiseks palun taas Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku!

Proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud härra minister! Alushariduse kättesaadavus on Eestis ebaühtlane. Ligi pooltes kohalikes omavalitsustes oli juba neli aastat tagasi puudu lasteaiakohtadest. Kompromissina on aastate jooksul laiendatud laste päevahoiu võimalusi. Laste päevahoid erineb lasteaiateenusest peamiselt selle poolest, et lasteaial on kohustus anda lapsele ka alusharidust, lastehoiul aga mitte. Alushariduse eesmärk on toetada lapse terviklikku, võimete- ja huvidekohast arengut, äratada õpihuvi, kujundada kujutlusmaailma ja koostööoskust, luua eeldused kõnelemis-, arvutamis- ja kirjutamisoskuse omandamiseks ning liigutusvilumuste kujundamiseks.
Ühe probleemina on välja toodud, et alushariduse küsimused teeb ebastabiilseks ebajärjepidev seadusandja. Nelja aasta jooksul oleme näinud, et Vabariigi Valitsus on külmutanud lasteaiajärjekordade likvideerimiseks ette nähtud vahendid. Valitsus lubas mõni aasta tagasi igale lapsele lasteaiakoha ning andis lubaduse investeerida selleks aastatel 2008–2011 kokku 1,4 miljardit krooni. Sellest pool lubati anda uute lasteaedade ehitamiseks ning olemasolevate laiendamiseks ja renoveerimiseks. Programmi teine pool aga lubati suunata senise lasteaiavõrgu õpikeskkonna parandamisele ning lasteaiaõpetajate palkade toetamisele.
Kuni 2008. aastani rahastati lasteaedu nii riigieelarvest kui ka omavalitsuste eelarvetest, kuid eelarvekärbete tõttu otsustas riik oma kohust täita üksnes võimaluse korral, pannes kohustuse omavalitsuste õlgadele, kellel on võrdlemisi erinevad võimalused alushariduse pakkumiseks. Lisaks on raskel ajal veelgi karmistatud koolieelsetele lasteasutustele esitatavaid nõudeid, muutes sellega võimatuks lasteaiakohtade võimaldamise praeguseski mahus.
Oluline kitsaskoht on muu hulgas lasteaiapedagoogide töö väärtustamine. Siin on regiooniti erinevused väga suured, sest kohalike omavalitsuste võimalused on erinevad. Suur puudus on lasteaias eripedagoogidest, mistõttu lapsed jäävad õigel ajal abita ning koolis on probleeme juba palju raskem lahendada.
Eelnevast tulenevalt on teile järgmised küsimused. Esiteks: "Milliseks hindate alushariduse kättesaadavust täna? Kui palju on täna neid omavalitsusi, kus on puudu lasteaiakohtadest? Kuidas tagatakse kooliks ettevalmistus neile õpilastele, kellele koolieelses lasteasutuses kohta ei olnud?" Teiseks: "Kuidas hindate, kas Teie ministriks olemise ajal on paranenud koolieelsete lasteasutuste olukord? Kuidas parandab 2011. aasta riigieelarve alushariduse kättesaadavust? Milliseid mehhanisme nähakse ette koolieelsete lasteasutuste pedagoogide töö suuremaks väärtustamiseks?" Kolmandaks: "Kui suureks kujunes programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" tegelik maksumus? Millistele omavalitsustele on riik andnud nimetatud programmi raames investeeringuteks raha?" Neljandaks: "Kas lähiajal on Teil plaanis karmistada lasteaedadele esitatavaid nõudeid?" Aitäh!

Aitäh! Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, palun, Riigikogu kõnetool on arupärimisele vastamiseks teie päralt!

Lugupeetud juhataja! Head küsijad! Alushariduse kättesaadavus Eestis on teiste Euroopa riikidega võrreldes hea. Eestis on 4–6-aastaste laste osalus haridusasutustes Euroopa Liidu keskmisest suurem ja see on kasvanud 87%-st 2000. aastal 95,9%-ni 2009. aastal. Lasteaiakohtade puudust esineb siiski 29%-s Eesti kohalikes omavalitsustes. Lasteaiakoha järjekorras on valdavalt 1,5–3-aastased lapsed, mitte koolieelikud. Väikelastele alushariduse võimaldamine eeldab paindlikku ja pere vajadustega arvestavamat alushariduse ning hoiusüsteemi. Haridus- ja Teadusministeerium on kavandanud seadusloome ja kvaliteedi hindamise süsteemi arendamise abil toetada väikelastele paindlike alushariduse ja hoiuvõimaluste loomist. Üks ka siin saalis päris tõsist debatti tekitanud võimalus oleks olnud seadusega kõrvaldada rühmade komplekteerimisel jäigad vanusepiirid, aga see debatt on siin Riigikogus pooleli jäänud, kuna sellega seoses võeti kõne alla ka hulgaliselt teisi teemasid, arutelu läks kohati väga teravaks ja kultuurikomisjon otsustas selle teemaga mitte edasi tegelda.
Üldharidussüsteemi arengukavast tulenevalt on meil eesmärk, et aastaks 2013 oleks koolieelsetes lasteasutustes osalenud 98% esimese klassi õpilastest. Jällegi ütlen, et võimalused peaksid olema paindlikud, see ei tähenda, et kõik need lapsed peaksid olema täisajaliselt lasteaias käinud. Kõikidele erivajadustega lastele ja riskiperede lastele on võimaldatud alusharidus ja hoid elukoha lähedal. Süsteemi arendamine eeldab kohalike omavalitsuste nõustamist ja riiklikke investeeringuid uute lasteaiakohtade loomisse. 2002. aastaga võrreldes on laste arv koolieelsetes lasteasutustes kasvanud ligi 27%. Omavalitsuste lasteasutused on mingile osale sellest suutnud reageerida. Sellesama ajaga on tegelikult suurenenud ka nende laste osakaal, kes on lasteaiakoha saanud. Aga soovijate hulga kasv 27% on märkimisväärne. Alushariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamiseks on toetatud kohalikke omavalitsusi lasteaiakohtade loomisel, kehtestatud koolieelse lasteasutuse riiklik raamõppekava, käivitatud piirkondlike nõustamiskeskuste süsteem, toetatud lasteasutuste õpetajate töötasu ja täienduskoolitust. Koolieelsete pedagoogide töö suuremaks väärtustamiseks on mitmesuguseid mehhanisme (palgatasemeteni ma jõuan järgmistes vastustes), aga võib öelda, et pedagoogina on mul väga hea meel, et raamõppekavasse on esimest korda sisse kirjutatud rollimängude võimalus sellisel määral, et neid on tõesti lasteaedades hakatud metoodiliselt jälle rohkem kasutama kui vahepeal. See arendab last vägagi.
Programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" alusel toetati kohalikke omavalitsusi, et parandada lasteaiateenuse kättesaadavust lasteasutuste kohtade loomise ja asutuste renoveerimise kaudu, parandada õpikeskkonda ning aidata omavalitsustel maksta lasteaiaõpetajatele üldhariduskoolide nooremõpetajatega võrreldavamat palka. Kohalikke omavalitsusi on toetatud Euroopa Liidu struktuurifondidest, täpsemalt, kohalike omavalitsuste investeeringutoetuste kavast lasteasutuste ehitamisel, renoveerimisel ja muu lastehoiu parandamisega seotud avaliku infrastruktuuri arendamisel. Sellest kavast on toetatud või praegu toetatakse 46 kohaliku omavalitsuse koolieelse lasteasutuse ehitamise ja renoveerimise projekte kogumahus 549 miljonit krooni. KOIT kava vahendite kasutamine lasteaedade ehitamiseks ja renoveerimiseks on vastavalt programmi kahele osale, 2007–2010 ja 2009–2012, suunatud 46 kooli. Selle viimase otsuse puhul lõpule viidud lasteaiaprojekte veel ei ole, aga nendest 46-st on praeguseks lõpule viidud 11, teised koolid on ehitamisel. Lisaks KOIT kavale on struktuuritoetuste meetmest "Linnaliste piirkondade arendamine" toetatud näiteks Tartu linna 620-kohalise Kummeli tänava lasteaia ja Narva linna lasteaia rajamist. Lisaks on juba aastaid olnud kohalikel omavalitsustel võimalus küsida regionaalsete investeeringute programmist lasteaedade uuendamiseks väiksemaid summasid. Eelmise aasta 2. detsembri korraldusega fikseeriti saastekvootide müügist kokkuleppel ostjatega hulgaliselt finantsvahendite kasutamist just lasteasutuste heaks, kokku 18 lasteasutusele, lisaks need vahendid, mis tulid vahepealsest riiklikust programmist. Nimetatud programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" eesmärkide kohaselt jaotati Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2008. aasta määrusega koolieelsetele lasteasutustele juba eelnevalt nimetatud vajaduste katmiseks 150 miljonit krooni, millest 75 miljonit krooni läks õpikeskkonna parandamiseks, arvestades laste arvu lasteaedades sellel territooriumil, ja teine 75 miljonit krooni läks palgavahendite toetamiseks nendele, kes suutsid oma omavalitsuses tõsta lasteaednike palga teatud tasemele. 75 miljonit krooni nähti ette projektipõhistele toetustele omavalitsustes, et lasteaedu ehitada. Seda toetust said viis lasteaeda: üks Tallinnas, üks Elvas, üks Paides ning üks Saku ja üks Rae vallas. Kokku loodi selle programmiga ca 500 uut lasteaiakohta. Lisaks avati aastatel 2008–2010 (mitte selle programmi abil, aga ma räägin sellest sellepärast, et anda mahtudest enam-vähem pilti) kuus eralasteaeda ja 13 munitsipaallasteaeda. Rahaliste võimaluste vähenemise tõttu kaotasid mahtu ka riiklikud programmid. Üks neist, mis on paremate võimaluste saabumiseni peatatud, on programm "Igale lapsele lasteaiakoht". Aga nagu ma ütlesin, kõik ei ole tegemata jäänud, sest ka teiste programmide Euroopa struktuurifondide toetusrahaga on tegelikult võrreldavas mahus lasteaedu ehitatud. Võiks öelda, et riigi raha oleks võinud sinna juurde tulla, aga tegelikult on KOIT kavast läinud sinna raha rohkem, kui riiklikus programmis plaanis oli.
Lõpetuseks: haridusministeerium ei tegele lasteaedadele niisuguste nõuete kujundamisega, mida keegi võiks pidada kas näiteks tervisekaitsenõuete karmistamiseks või leevendamiseks. Nende tingimustega seotud määrustega tegelemine kuulub praegu Sotsiaalministeeriumi valdkonda. Võrreldes selle diskussiooniga, mis eelmisel aastal oli Tallinna ja Sotsiaalministeeriumi vahel ning mis vahepeal küllalt dramaatiliste väljaütlemisteni viis, ei ole toimunud mingeid muutusi. Sotsiaalministeerium muutis tingimusi nii, et kõike selles määruses ruutmeetrite arvestuses plaanitut ei nõuta ja minu teada ei käi selle määruse täitmine omavalitsustele üle jõu. Aitäh!

Aitäh! Jätkame küsimustega. Esimesena annan küsimuseks sõna Olga Sõtnikule. Palun!

Aitäh! Härra minister! Kuulasin väga hoolikalt teie vastust. Kuna ma olen valitud Tallinnast, siis lootsin kuulda, mida on Tallinn saanud riigilt oma lasteaedade toetuseks. Kas ma olen õigesti aru saanud, et ainult üks lasteaed on saanud viimastel aastatel mingisugust investeeringutoetust riigieelarvest, või olen ma valesti aru saanud?

Aitäh küsimuse eest! KOIT kava tõesti Tallinna ei puudutanud. Selles riiklikus programmis, mille raames viis objekti jõuti ära teha, oli üks Tallinna objekt. Sellest te olete õigesti aru saanud. Aga kuna Tallinn on kõige suurem omavalitsusüksus, siis Tallinn sai mahuliselt kõige suurema osa ka nendest toetustest, mis läksid lasteaedade keskkonna parandamiseks ja pedagoogide palkade suurendamise toetuseks.

Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Põhiseaduse mõtte kohaselt tuleks alusharidust käsitleda kui põhihariduse ühte osa. See tähendaks rahastamisel riiklikke vahendeid ja õpetajate palkade ühtlustamist nii lasteaias kui ka koolis. Me oleme sellel teemal varemgi rääkinud, aga asjad ei ole edasi liikunud, kuigi aruteludel eelmise õiguskantsleri juures jõuti selle teema arendamisel väga kaugele. Millised suunad on teil, härra minister?

Aitäh! Olen pidanud alusharidust hariduse ja seega ka lasteaedu haridussüsteemi osaks kogu oma teadliku elu, ka ajal, kui Eesti riigis käis päris tihe diskussioon selle üle, kas lasteasutused kui ainult lastehoiukohad ei peaks olema mitte Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas. Õnneks on need diskussioonid praeguseks vaibunud, lasteaedade hariduslikku funktsiooni võetakse tõsiselt ja võib öelda, et ühiskonnas on selles peaaegu konsensus olemas. Nii et need on, jah, haridusasutused, see on täiesti selge. Mis puudutab pedagoogide palku, siis 2008. aastal toimunud hüpe pedagoogide palkades (mõnes omavalitsuses tõusid lasteaiapedagoogide palgad ligi 40%) oli seotud selle toega, mida riik pakkus. Võiks öelda, et enne seda oli lasteaednike ja üldhariduskoolide pedagoogide palkade vahe ikkagi tohutult suur. Aga viimastel aastatel on siin toimunud muudatus. Tõesti, nüüd on mõnel pool tagasivajumine olnud, sest riiklikud kokkuleppemehhanismid õpetajate palkade suurendamiseks või vähemalt teatud tasemel hoidmiseks on olnud mõjusamad kui see, et igas omavalitsuses räägitakse lasteaiapedagoogide palgad eraldi läbi. Vahe on mitmes omavalitsuses hakanud jälle mõnevõrra suurenema, mõnel pool ka mitte. Aga võib ütelda, et praegu sellist jõulist diskussiooni ka Riigikogu tasemel, selleks et lasteaednike palgad või üldse lasteaiandus tuua riigi kontrolli alla või riigieelarvesse, ei ole ju tegelikult olnud. Seega, me töötame selle süsteemi järgi, mis meil praegu seadusenormides on. Ma loodan, et omavalitsused väärtustavad oma lasteaiapedagoogide tööd ikkagi väga tõsiselt.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Täpsustuseks ametikaaslase Sõtniku esitatud küsimusele võib tõepoolest kinnitada, et lisaks ühele otsast lõpuni riigi raha toel valmis ehitatud lasteaiale Pirital on viimastel aastatel väiksemaid investeeringutoetusi saanud ka mitu teist Tallinna lasteaeda ja küllap nad saavad raha ka CO₂ kvoodi müügist tulenevatest vahenditest, mis on väga oluline panus. Aga mulle Tallinna elanikuna teeb muret hoopis see, et Tallinn ise on lasteaedade investeeringuteks viimastel aastatel panustanud ühe lasteaia kohta vaid mõnisada eurot aastas. See tundub mulle naeruväärne. Kas teie hinnangul on kohane see, et omavalitsus on viinud ühe valdkonna kulud nii drastiliselt alla, et sisuliselt on Tallinnas peatatud kõik lasteaiakohtade investeeringud?

Aitäh hea küsimuse eest! Lasteaedadega seonduv on omavalitsuse pädevuses ja see tähendab, et omavalitsus ka vastutab selle eest. Tõsi ta on, pisut aega tagasi tundus mulle, et Tallinn norib riigiga tüli lasteaedade rahastamisega seoses. Väga palju juhtis Tallinn oma võimalikest tegematajätmistest tähelepanu kõrvale sellega, et kritiseeris, et riik on kas mõnda programmi vähendanud või liiga vähe raha andnud. Aga nüüd ma olen kahjuks näinud, et linnavalitsus, kes on riigi vastu isegi kohtusse läinud, on üldhariduskoolide rahastamises isegi rohkem hakanud vett segama. Muidugi on kahetsusväärne, kui me võime öelda, et omavalitsuses, kus on ühiskonna ressursse nii palju koos ja kus tegelikult ka lasteaiakohtade puudus on päris suur, on kodanikele jäänud mulje, et nende võimalus lapsele lasteaiakohta saada on habras. Samas pean ütlema, et kuidas kunagi. Eelmisel nädalal tuli mulle vastu üks Tartusse jalgpalliklubi peatreeneriks värvatud noor mees, kellelt ma küsisin, millal ta siis kogu perega Tartusse tuleb. Ta vastas, et ei saa tulla, sest ei saanud lasteaiakohta, aga Tallinnas sai. Eks see olukord võib ka linnaositi erinev olla. Jah, ma palun omavalitsustel keskenduda oma seaduslike ülesannete täitmisele ja Tallinn peaks olema selleks võimeline.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas te ei leia, et eralastepäevakodude osa üldarvus on praegu väike? Elu näitab, et see arv ei kasva. Kas te olete oma meeskonnaga arutanud põhjust, miks see nii on?

See oleneb kahest asjast. Esiteks, regulatsioonid. Eralasteaedu on erineva suurusega. Seetõttu, kui mingis piirkonnas on neid vaja, selleks et lasteaiakohtade puudust vähendada, peaksid ka nõuded olema paindlikumad. Mind teeb natukene ärevaks näiteks üks nõue. Me oleme harjunud, et lasteaedadel on esimene ja teine korrus, kolmekorruselisi lasteaedu ei rajatud ka nõukogude ajal. Sellel on teatud põhjused. Aga mis puudutab eralasteaedade, ka väikeste lasteaedade puhul keeldu, et need ei tohiks olla kolmandal korrusel, siis me peame mõtlema, kas juhul, kui kõik muud tingimused on täidetud, on selliste bürokraatlike keeldudega mõtet vähendada initsiatiivi, et eralasteaedu teha. Nii et üks asi on tingimused. Selle ühe konkreetse aspekti tõin ma lihtsalt näiteks. Teine asi on raha. Nagu ma ütlesin, omavalitsused ise maksavad lasteaiakulud kinni. See tähendab seda, et omavalitsuste otsustada on, kas nad teevad panuse sellele, et toetavad ainult neid lasteaedu, mis on juba olemas, või näevad, et lasteaiakohti saab hästi kiiresti luua ka eraalgatust kaasates, ja loovad sellele erasektorile toetused. Nii et ka omavalitsuse raha suunamisest sõltub see, kas kohalik eraalgatus suudab munitsipaallasteaedu luua või mitte.

Lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh arupärimisele vastamast! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Viienda arupärimise käsitlemine on lõpetatud.

Järgmine arupärimine, mille juurde nüüd asume, on 15 Riigikogu liikme esitatud arupärimine koolilõuna madala maksumuse kohta. See on suunatud taas haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! 15. detsembril läinud aastal esitasid Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele arupärimise, mis käsitles koolilõuna madalat maksumust. 2011. aasta riigieelarves jääb haridusministeeriumi ettepanekul  kehtima 2010. aasta koolilõuna maksumus, mis on 11,73 krooni ehk nüüd siis 75 eurosenti ühe lapse kohta päevas. Statistikaameti hinnangul oli toiduainete hinna tõus 2008. aastal 8% ja 2009. aastal 14,7%. Möödunud aasta lõpus tõusid toidukaupade hinnad novembris, võrreldes eelmise aasta sama kuuga, 10,4%. Samas oli 2008. aasta teise poolaasta koolilõuna maksumus 12,02 krooni. Seega sai koolitoitlustaja kulutada ühele portsjonile 2008. aastal enam, kui on planeeritud 2011. aastaks, vaatamata sellele, et vahepeal on toiduained kallinenud ligi veerandi võrra. Toiduainete hinna kiire kasvu tõttu on koolitoitlustajatel väga raske pakkuda 2011. aastal riigi eraldatava 75 eurosendiga lastele toitvat ning tervislikku sooja lõunat.
Riigieelarve vastuvõtmisel taotlesid kohalike omavalitsuste liidu esindajad koolitoidu tegelike kulude katteks 1,28 eurot. Eesti Keskerakonna fraktsioon tegi kompromissettepaneku eraldada koolitoiduks üks euro, kuid ka see ei leidnud valitsuskoalitsiooni toetust. Seoses selle arupärimisega on härra ministrile esitatud kolm küsimust. Aja kokkuhoiu mõttes on mul palve, et härra minister loeb need ette ja annab siis ka vastused.

Aitäh! Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, palun teid arupärimisele vastama!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eesti riigis on omavalitsuste ja riigi vastutuse vahekorrad seadustega küllalt täpselt paika pandud. Kas meist üks või teine nendega rahul on, kas me peame neid õigeteks strateegilisteks valikuteks, on muidugi maitseküsimus. Aga on selge, et seaduse järgi on tegemist toidutoetusega koolilõuna pakkumiseks. Seadus ei näe ette, et näiteks riiklik toetus peaks reageerima toiduainegruppide hinna muutumisele. Loomulikult võiks seda riigieelarvest raha taotlemisel arvestada ja paljude meelest ka tuleks arvestada, aga sellist kohustust seadus eriti riigile ja tegelikult ka mitte omavalitsusele ei pane. Osa omavalitsusi ongi lahendanud asja niimoodi, et puudujääva osa kompenseerimiseks küsitakse lastevanematelt natukene juurde. Paljud pole seda teinud ja juhin tähelepanu, et mitu omavalitsust maksid koolilõunatoetuse sada protsenti kinni või, ütleme, pakkusid oma lastele tasuta koolilõunat juba enne, kui seadussäte selliseid kohustusi pani. Nii et traditsioonid on eri kohtades erinevad ja erinev on ka see, mis kulusid lõuna maksumusse sisse arvestatakse. Mõnel pool tehakse toit kooli enda köögis ja sel juhul näiteks personalikulud ei lähe toidu maksumuse sisse, vaid need arvestatakse muude personalikulude hulka, mõnel pool on tegemist rentnikuga sõlmitud otselepingutega. Lisaks sellele, et maksumuse sisse arvestatakse erinevad kulud, võib öelda, et ka toiduaineid hangitakse erineva hinnaga. Nii et pilt on kaunis erinev.
Nüüd toetuse juurde. Jah, tõepoolest, 2008. aastast kuni 2011. aastani, mille kohta me saame nüüd ka juba täpsemalt öelda, kui suur toidutoetus tuleb, on toimunud teatud muutused. 2008. aasta teisel poolaastal sai koolitoidu riiklikku toetust oluliselt suurendada – 12,02 kroonini. 2009. aastal kukkus see jälle eelmise aasta tasemele, aga ületas siiski 2007. ja 2008. aasta taset ehk oli 11,47 krooni õpilase kohta. 2010. aastal oli see omakorda pisut suurem kui 2009. aastal – 11,73 krooni õpilase kohta ja kokku oli toetus 225,7 miljonit krooni. 2011. aastal on kohalikele omavalitsustele eraldatav haridustoetus lapse kohta suurenenud, nagu ma ütlesin, eelmise aastaga võrreldes on pearaha suurenenud ja seoses sellega saab suurendada ka koolitoidutoetust õpilase kohta. Sellel aastal paneme täiendavalt 9 miljonit krooni koolilõuna maksumuse kompenseerimiseks. Niisiis võib öelda, et ühe portsu maksumus kasvab 0,75 eurosendilt 0,78-le. Kroonides tooduna on see viimaste aegade või, ütleme, kõigi aegade rekord – 12,2 krooni õpilase kohta. Kokku eraldab riik koolitoidutoetuseks 231 miljonit krooni ehk 14,7 miljonit eurot.
Nüüd küsimused. Esimene küsimus: "Kas te peate vajalikuks, et koolilõuna maksumuse määramisel arvestatakse ka toiduainete hinna tõusu?" Ma ütlesin, et koolitoidutoetus õpilase kohta suureneb sellel aastal, võrreldes eelmise aastaga, aga otseselt ei saa neid asju seostada. Seda toetust saab loomulikult kasutada ka kallinenud toiduainete ostmiseks, aga otseselt ei saa seda seostada arvestusega, kui palju toit on vahepeal kallinenud. Omavalitsused reageerivad kindlasti erinevalt, kes saab riigipoolse toetuse suurenemise tulemusel omapoolseid kulusid vähendada, kes ei saa.
Teine küsimus algab sellega, et koolilõuna on paljudel lastel ainuke soe toit päevas. Ühesõnaga, see on selline küsimus, mis on tõesti opositsiooni vääriline. "Kas te eeldate, et puudujääva osa võtab enda katta kohalik omavalitsus, ning panete seega linnadele ja valdadele varjatud lisakohustusi ilma selleks vahendeid eraldamata?" Jõuline küsimus! Ma juba selgitasin, et linnad ja vallad on tõepoolest erinevas olukorras, kes kui palju peab täiendavalt kompenseerima. Mõni tuleb ka selle rahaga välja ega pea midagi lisama. Aga olgu veel mainitud, et sellel aastal eelmise aastaga võrreldes toidutoetus õpilase kohta suureneb.
Kolmas küsimus: "Täna on olukord, kus suur hulk omavalitsusi on toetanud ka omapoolset koolilõuna rahastamist. [---] Kas teie haridusministrina leiate, et igal lapsel on õigus tasuta koolilõunale, sest pika koolipäeva jooksul läheb kõht tühjaks [---]?" Õige, kõht läheb tühjaks. Aga kui siin on küsimus, kas on õige panna osa koormust vanematele, siis olgu öeldud, et vanemate sissetulek on ju erinev. Vastus ongi, et omavalitsused on käitunud erinevalt. On neid, kes on juba enne riikliku toetuse seadustamist maksnud kõigile koolitoidu kinni. On neid, kes võtavad vanematelt lisa, ja on neid, kes ei võta vanematelt lisa. Nii et olukord on erinev ja rõhutan veel kord: neid riike, kus lastel on võimalik saada sooja koolilõunat, eriti avalikust eelarvest täiesti kinni makstuna, on Euroopas vähe. Aga me peame seda oma läbimurret hoidma ja sooja koolilõuna pakkumist kindlasti jätkama. Et seda tehakse, näitab ka see, et vastavalt võimalustele riik suurendas sellel aastal koolitoidutoetust, võrreldes eelmise aastaga.

Aitäh, hea minister! Lähme edasi küsimustega ja esimesena saab küsimuseks sõna Kadri Simson. Palun!

Lugupeetud minister! Rõõm kuulda, et koolitoidu jaoks leitakse 3 eurosenti raha juurde, st te leiate 4% lisarahastust. Viimasel aastal on toiduainete hinnad tõusnud Eestis üle 10%. Minu küsimus puudutab aga kutsekoolis õppivaid õpilasi. Aastal 2010 te võtsite riigieelarves kutsekoolide lõunatoidu raha vähemaks ja nii paradoksaalne, nagu see on, leidsite samas summas raha juurde polaaruuringute jaoks. Mis siis hakkab sellel aastal juhtuma kutsekoolis lõunat saavate lastega? Praegu on see summa selline, et tasuta on võimalik saada kartulit soustiga, mitte enamat.

Aitäh! Hakklihakaste võib ka olla väga maitsev ja küllap seda tehakse eri kohtades erinevalt. Ja jällegi, ka kutsekoolides on nii, et ettenähtud raha eest tehakse erinevat toitu. Mõnes kohas sõltub see pisut võib-olla ka kohalikust hinnatasemest, aga eriti sellest, kas on oma õppeköök olemas või mitte. See diskussioon hakkab jälle meenutama palli veeretamist. Eelarves on palju igasuguseid kulusid. Ilmselt võib ka Tallinna eelarve kohta küsida, miks vähenes see ja miks samal ajal ei vähenenud mõni teine asi. See meid eriti edasi ei vii.
Kutsekoolid kindlustavad oma õpilastele tasuta toidu võimaluse. Mõned kasutavad selleks niisugust süsteemi, kus tõepoolest arvatakse kohe maha need, kes sel päeval kohal ei ole, ja teised saavad selle võrra rohkem. Mõned ei pea niisugust süsteemi kasutama või ei tee seda. Aga kutsekoolid suudavad oma õpilased ära toitlustada. Jah, mõne kutsekooli sööklas on ka võimalus valida teine või kolmas hinnatase, aga kutsekoolide juhid kinnitavad, et õpilased saavad kõhu täis ka siis, kui nad ise juurde ei maksa.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Siin oli juba eelmiste küsimuste käsitlemisel juttu niisugusest asjast nagu saastekvoodid. Kas on olnud mingi võimalus arutada, et kasutada seda lisarahana koolitoidu maksumuse kompenseerimiseks? Kas see on üldse võimalik?

Minu fantaasia on muidugi piiratud, aga minu arusaamist mööda see seatud tingimuste järgi küll võimalik ei ole. Saastekvootide raha kasutamisel on konkreetsed lepingud konkreetsete korporatsioonidega, need lepingud on riikide poolt tunnustatud ja mõte on suunata see raha keskkonnahoiule. See tähendab, üldjuhul on võimalik renoveerida hooneid soojapidavamaks, on võimalik muretseda liiklusvahendeid, mis ei saastaks nii palju kui vanad, või soetada elektriautosidki. Jah, peaminister võib jälle ütelda, et me ei tohi väga palju rääkida juba ettevalmistatavatest lepingutest, et see ei ole korrektne, kuid ma võin öelda, et fantaasial võib lasta lennata näiteks koolibusside muretsemiseni välja jne. Aga palga- ega selliste söögitoetuste maksmiseks seda raha kindlasti kasutada ei saa.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma ei saanud kolleeg Kadri Simsonile antud vastusest aru, kas siis kutsekoolidele antakse toiduraha juurde või ei anta.

Kui palju kutsekoolides tuleb toiduraha arvestuslikult õpilase kohta, seda arvu mul praegu siin ei ole, aga koolitoidutoetus sellel aastal seal minu teada ei suurene. Ma võin praegu muidugi iseendale ka liiga teha. Aga selge on see, et ka kutsekoolide rahastamist sai eelarves natukene suurendada, ja kuna tegemist on riigikoolidega, siis seal ei pea kõik olema väljendatud väga selgelt rahalistes lepingutes ja partnerisuhetes. Ühesõnaga, kutsekoolide juhid kinnitavad, et nad kas peavad sihtotstarbelisele riigitoetusele omavahenditest juurde panema, toitlustamist paremini korraldama või midagi veel tegema, aga õpilased saavad toitlustatud. See kinnitus on olemas.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te olete neli aastat olnud haridusminister. Ausalt öeldes ei ole ma selle aja jooksul aru saanud, mille eest te olete valitsuses seisnud, mis on teie prioriteedid. Nüüd ma loen, et üks prioriteet on teil tasuta kõrgharidus. Hea küll. Kas teie prioriteet on olnud ka, ütleme siis, tasuta koolitoit? Jah, see on koolitoidutoetus, olgu peale, aga ma sõnastasin selle ikkagi nii. Kas see on olnud teie prioriteet, kui palju te olete selle eest seisnud, kui tähtis see teile on?

Aitäh! Sotsiaalne kindlustunne ja võime õppimisse süveneda on seotud ka sellega, et kõht oleks täis. Haridusministrina aga – te peate mind mõistma, iseasi muidugi, kas te tahate seda, eriti enne valimisi – ei saa ma öelda, et koolitoit on haridusküsimustest minu peamine prioriteet. Küll aga olen ma koolitoidutoetuse suurenemise eest seisnud ja ega selle aasta toetuse suurenemine ei tulnud ka iseenesest, nii nagu mitmel eelmisel aastalgi. Nii et jah, see on Eesti hariduselu üks osa, see on oluline. Nagu ma ütlesin, koolitoidutoetusega tuleb jätkata.

Mai Treial, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu arvates oleks igati loogiline, et tasuta koolitoit jõuab ka lasteaeda, sest teatavasti on tööpuudus ikka väga kõrge. Üle 50 000 on neid, kes on pikka aega töötud olnud. Kõigi töötute peredes kokku kasvab lapsi üle 30 000 ja kindlasti on nende hulgas ka lasteaialapsi. Tasuta toit aitaks neid väga tublisti ja me räägime ju sellest, et alusharidus on põhihariduse üks osa. Kuidas kommenteerite?

Mul on raske kommenteerida selles mõttes, et jah, mul ei ole midagi selle vastu, kui vanematelt võetaks vähem. Kas nüüd vanematelt üldse ei peaks raha võtma, see on laiema diskussiooni teema. Seon selle vastuse natuke ka eelmise küsimusega. Kõigi niisuguste toetustega seotud teemade puhul, õppetoetusteni välja, olen ma teadagi, võib-olla isegi nelja aasta jooksul, selle kabineti üks vasakpoolsemaid ministreid. Loomulikult ma võin ütelda, et ka lasteaiatoitu võiks eelarvest toetada, kuigi kõik lapsevanemad ei pruugi sellega üldse nõus olla, aga ma ei saa haridusministrina igale asjale reageerida nii, et kui ma näen mingit probleemi, siis pakun kohe välja riikliku toetuse. Jah, lasteaiad on omavalitsuste omad ja omavalitsused võivad, kui nad suudavad, korraldada toitlustamist nii, et vanematelt toidukuludeks raha ei võeta.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et koolitoit ei ole haridusministeeriumi ega haridusministri üks tähtsamaid prioriteete, aga et kindlasti on koolitoit hariduselu üks osa. Kas te olete teinud koostööd Sotsiaalministeeriumiga? Ma arvan, et Sotsiaalministeerium kindlasti sooviks selles osas teiega koostööd teha. Aga kui rääkida koolitoidust laiemalt, siis sotsiaalvaldkonnas on üks inimeste kõige suurem nõue, et üks tööaasta võrduks ühe pensionikindlustusaastaga. Täpselt samuti on ka hariduselus: nii õpetajad kui ka lapsevanemad soovivad, et koolitoit oleks üks koolielu sotsiaalne sammas. Kas te olete teinud arvestusi, kui palju rööviks riigieelarvest raha see üheeurone koolitoidusumma? Kas tõesti see on nii suur rahasumma, mida riigieelarvest ei leita?

Aitäh! See on ligi neljandik või teistpidi üle viiendiku summast, mida oleks juurde vaja, kui toetus oleks üks euro. Seda saab igaüks ise arvutada. See toetus on praegu 230 miljonit krooni ehk ligi 15 miljonit eurot.  Nii et eks ta tuleb nii 3-4 miljoni lisaeuro vahel. Alati on aga küsimus, et kui selleni jõuda, kas see peaks siis kõigile olema kohe lausaline. Minu meelest on tähtis, et lapsed saaksid selle tasuta. Mul on hea meel, et lapsed saavad Eesti põhikoolis üldjuhul lõuna tasuta ja et väga vähestel juhtudel küsitakse lapsevanematelt lisa. Nii et toitlustamine on korraldatud. Aitäh nendele, kes omal ajal selle asja seadusesse sisse tõid! Seda tuleks jätkata. Nagu ma ütlesin, võimaluste kohaselt on selle aasta eelarves lisavahendid ette nähtud. Te ütlete, et võiks teha koostööd Sotsiaalministeeriumiga. Eks Sotsiaalministeerium näeb heameelega, et hariduse eelarves on need rahad kõik kirjas, ja vaevalt sotsiaalminister ka valitsuses nende lõpliku eraldamise vastu on. Me ei ole läinud ju selle peale, et Sotsiaalministeerium annaks täpse nimekirja, kes on piisavalt jõukad, et ise maksta. Me oleme jäänud selle juurde, et see on lausaline toetus, ja nii see on. Et seda ära kaotada, ei ole diskussiooni all olnud, pigem vastupidi, ka sel aastal me suurendame seda toetust.

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Mailis Reps, Toivo Tootsen, Tiit Kuusmik, Kalev Kallo ja Aivar Riisalu 16. jõulukuu päeval 2010. aastal. Arupärimine on tasuta hariduse kohta ning sellele vastab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Nii nagu istungi juhataja juba mainis, on viis Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget esitanud detsembri alguses haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele arupärimise tasuta hariduse kohta. Koalitsioonilepingus on kirjas, et aastail 2007–2011 muudab koalitsioon riiklikku õppetoetuste süsteemi, suurendades riigieelarvest õppetoetusteks eraldatavat raha samas proportsioonis riigieelarvest kõrgharidusele eraldatavate summadega. Koos Eesti Üliõpilaskondade Liiduga lubati välja töötada ja ellu viia uus, õppeedukusest sõltuv riiklik õppetoetuse süsteem. Et igaühel oleks võimalus õppida kõrgkoolis, lubati suurendada riigi tagatud õppelaenude summat kuni 60 000 kroonini aastas ning luua võimalus kustutada riigi ja omavalitsuse osalusega sihtasutuste töötajate õppelaen.
Nelja aastaga on riigieelarveliste õppekohtade arv oluliselt vähenenud, tunduvalt on kärbitud stipendiume ja muid õppetoetusi ning lõpetatud õppelaenude hüvitamine. Praeguse koalitsiooni läbiviidud haridusreformide eesmärgiks on seatud kokkuhoid, mis aga paneb ohtu meie tuleviku. Üle Eesti on maapiirkondades suletud koolimaju ja soovitakse vähendada gümnaasiumide arvu. See samm muudab aga gümnaasiumihariduse kättesaamatuks, mis loob ohu, et vaesemast perekonnast ja äärealadelt pärit lastele jääb ka kõrgharidus kättesaamatuks.
Härra ministrile on esitatud viis küsimust. Aja kokkuhoiu mõttes ma palun, et härra minister loeks enne vastamist ette ka küsimuse.

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Aitäh küsimuste eest! Vägev! Mitmed väited on tõesti vägevad! Mina ei tohi nii esseistlikus stiilis muidugi vastata, kui küsijad võivad küsida, nii et ma lähen asja juurde.
Kõigepealt informatsioon, justkui oleks riigieelarvelisi kohti vähendatud, ei tule küll spetsialistide käest, see tuleb kuskilt mujalt. Kust, ma ei tea, teie teate paremini. Kõrgharidusõppes oli näiteks riik 2006. aastal loonud 8922 kohta, 2010. aastaks on see arv kasvanud 9067-ni. Lisaks sellele oleme loonud puhtalt riigi rahastatuna ülikoolide juures ka TULE programmi kaudu õppekohti nendele, kes tahavad vahepeal katkestatud õpinguid lõpetada. Ametlikult saab selle alusel õppida 800 kõrgharidust taotlevat inimest, aga see on nominaalne, arvestades, justkui igaüks neist peaks õppima poole oma õpiajast. Tegelikult on osa inimesi katkestanud oma õpingud näiteks vahetult enne lõputöö tegemist ja niisuguste inimeste peale ei lähe ju maksimaalseid kulusid. Neid, kes saavad oma kõrgharidusõpingud riigi toetusel tasuta lõpule viia, on kindlasti üle tuhande. Nii et see ei ole õige, et tasuta õppekohtade arv on vähenenud, see on iga aasta kasvanud. Seda esiteks. Ja suhteliselt veel rohkem sellepärast, et nagu te teate, on gümnaasiumilõpetajate aastakäigud hakanud vähenema. Nii et kõigepealt alustasite kogupauguga täitsa põõsasse. Palun vabandust! Aga kuskil on need piirid ka.
Nüüd kõrghariduse õppelaenudest. Jah, koalitsioonilepe, mille pärast te muret tunnete, on tehtud neli aastat tagasi ja kõiki vahepealse majanduskriisi raskusi siis ette ei nähtud. Aga on hea, et üks asi on tegemata jäänud. Seda ei peaks tegelikult ette heitma. Kui te mäletate, siis peale selle, et koalitsioon võttis eesmärgiks muuta õppetoetuste süsteemi, mille juurde ma veel tulen, sätestati justkui lisaks, et riigi garanteeritud õppelaenu miinimum viiakse 60 000 kroonini aastas. Päris suur hüpe! Me oleme jõudnud 30 000-ni ja ka praegu on inimestel juba päris palju probleeme. Teha panus ainult tohutu kõrgele garanteeritud õppelaenu tasemele on muidugi pankade huvides, see tuleb neile niisama kätte, sest riik garanteerib totaalselt. Kui pank saadab võlgnikule esimese kirja ning võlgnik ei vasta selle peale, siis antakse see kohe edasi riigile ja riik maksab pangale raha ära. Sellisel juhul on see siis väga lihtne tulu, aga inimesed on hädas. Ei saa keskenduda sellele, et noortele inimestele, kes mingil põhjusel võtavad maksimaalse laenu – nad ei pea muidugi seda tegema –, muid võimalusi ei looda. Et võtavad laenu ära ja alustavad siis elu tohutu laenukoormaga. See ei ole ka õige. Nii et mõnes mõttes on mul hea meel, et haridusministeerium on püüdnud laenu garanteeritud mahtu allpool hoida.
Õppetoetustest niipalju, et 2010. aastal tõusis õppetoetuste fondi koefitsient 0,35-lt 0,4-le ehk arvestuslikult saab 40% riigi koolitustellimusega kohtadel õppivatest tudengitest õppetoetust. See on suurem maht kui seni ja õppetoetuste väljamaksmiseks on läinud ka selle aasta eelarvest lisavahendeid. Hiljuti tegime koos teiega ka selle muudatuse, et kui varem sai sotsiaalsetel põhjustel või, ütleme, majanduslike probleemide tõttu eraldada õppetoetuste rahast seaduse järgi toetust 5%-le tudengitest ja ülejäänud 95% läks õppeedukuse järgi – see ei ole päris toetuste süsteem, see on rohkem stipendiumide süsteem –, siis nüüd on see protsent 20. Nüüd võib õppeasutus 20%-le tudengitest anda toetust vajaduspõhiselt või sotsiaalsetel põhjustel. Lisaks suurenesid doktoranditoetused, mida makstakse senise kümne kuu asemel 12 kuud, mis on ju selge lisa. Nii et üht-teist on toimunud, aga eesmärk on muuta õppetoetuste süsteemi nii, et see oleks vajaduspõhine. See nõuab aastas 8 miljonit eurot lisavahendeid. Ma usun, et nüüd on majanduskriis niipalju möödas, et me võime võtta riiulilt juba valmisoleva õppetoetuste seaduse, mille me oleme üliõpilaskondade liiduga koos teinud, ja järgmise Riigikogu koosseisu ajal teema nii läbi arutada, et selle alusel 2012. aasta eelarves see 8 miljonit eurot eraldada.
Vaatame nüüd järgmisi küsimusi. "Olete haridus- ja teadusministrina viimasel ajal korduvalt välja öelnud, et Eestis peaks olema tasuta kõrgharidus." Jah, tasuta kõrghariduse mudelit on välja töötatud mõnda aega. See tasuta tähendab õppemaksuta, riik maksab üliõpilaste eest. Nagu te minu vastusest juba kuulsite, on gümnaasiumilõpetajate aastakäigud vähenenud. Nii et me saame nii või naa üha suuremale osale tudengitest, kes otse gümnaasiumist või kutsekoolist kõrgharidusasutusse lähevad, nende õppemaksu kinni maksta. See on üks asi.
Teine asi on see, et konkurents on suurenenud ja maailm on avatud. Me peame eestikeelsete õppekavade raames tõepoolest noortele kõrgharidust tasuta pakkuma. Esiteks on see teatava lisaga võimalik ka rahaliselt, sest need ei ole nii tohutud kulud, nagu võib-olla endale ette kujutatakse. Kogu see kõrghariduse uuendus tähendaks arvestuslikult aastas poolt miljardit krooni lisaks. Teiseks on oluline tuua eestikeelsetele õppekavadele tudengeid tasuta ka sellepärast, et muidu läheb osa neist õppima kusagile mujale, kus neile õppemaks kompenseeritakse ja kus on suuremad toetused. Eestikeelne kõrgharidusruum väheneks selle tagajärjel alla mingi kriitilise piiri. Tasuta kõrghariduse sisseviimine on oluline! Muidugi tuleb arvestada ka üliõpilaskandidaatide ettevalmistust, nad peavad olema piisavalt ette valmistatud, et nad üldse kõrgharidusõppega hakkama saaksid. Me oleme kavandanud leida lisavahendeid 2014. aastal algaval uuel struktuurifondide perioodil, vahendeid, mida on võimalik kasutada struktuurireformide läbiviimiseks. Seega on neid võimalik kasutada ka kõrghariduse eest maksmiseks, sest anda kõrgharidust tasuta, teha nii, et avalik-õiguslikud ülikoolid ei saa enam oma õppekohti müüa, seal peab olema tasuta  õpe – see on struktuurireform. Nii et see on võimalik.
Edasi on küsitud võimaluse kohta leida lisaraha. Nagu ma ütlesin, minu meelest on 30 miljonit eurot aastas võimalik tasuta kõrghariduse ja korralike õppetoetuste pakkumiseks Eesti eelarvest leida ja kõrgharidus peaks olema järgmistel perioodidel üks rahastamise prioriteete.
Küsimus: "Mida olete teinud, et haridus oleks paremini kättesaadav keskmise ja alla keskmise sissetulekuga peredest pärit noortele?" Rääkisin juba programmist TULE, mis lahtiseletatult tähendab "Tule uuesti, lõpeta edukalt". Sellega me toetame ka neid, kes on sotsiaalsetel põhjustel oma õpingud katkestanud. Kui nüüd viia jutt üldhariduse peale, mille kohta te ka natuke küsite, siis üldhariduses on suurendatud õppekava omandamiseks vajalike õppevahendite riigipoolset toetust sellel aastal päris olulisel määral. Kui te mäletate, siis eelmise aasta lõpul me eraldasime koolidele üle 40 miljoni krooni õppevahendite ostmiseks. See loob ka eeldusi hea hariduse võimaldamiseks. Ja nagu ma juba kõnelesin, ei ole põhjust nii dramaatiliselt süüdistada valitsust üldhariduskoolide sulgemises. Te teate kindlasti väga hästi, et õpilaste arv on piirkonniti mõnel pool drastiliselt vähenenud, ja küllap koolivõrk sellele ka reageerib. Pigem on valitsus asunud juba 2008. aastast rahastamismudelitega keskmisi ja väikseid koole toetama, et põhikoolide võrk jääks igal pool alles. Me oleme teinud väga sotsiaalseid käike ja sellel aastal kasvab riigi eraldatav pearaha õpilase kohta. 
Küsimus: "Kas õppelaenude hüvitamine tuleks taastada? Milline on Teie hinnang seisukohale, et õppelaenude hüvitamise lõpetamine on põhiseadusvastane?" Haridus- ja Teadusministeerium on kõigis oma seisukohtades kõnelnud õppelaenude tagasimaksete hüvitamise poolt ning näidanud ka probleeme, mis tulenevad hüvitamise katkestamisest ja ajalise piiri tõmbamisest. Saime näiteks teada, et Riigikogus on õpetajate puhul tehtud niisugune käik – rahanduskomisjon ei olnud haridusministeeriumi sellest enne informeerinud –, et see inimene, kellele riik ka edaspidi õppelaenu tagasimaksmist hüvitab, peaks olema tagasihaaravalt juba 12 kuud tööl käinud. Me tõstatasime kohe probleemi, et see seadus käsitleb pedagooge, kes üldjuhul teevad oma lepingud augustikuus, mitte jõulukuus, teiste valdkondade töötajatega võrreldes diskrimineerivalt. Kuna need juhtumid on mitmel puhul kohtusse kaevatud, siis mina siin õiguslikku hinnangut andma ei hakka. Eks see ole vaieldav.

Austatud minister! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Kui ma olen küsinud ülikoolide rektorite käest, mida tasuta kõrgharidus tähendab ja milline on selle mõju kõrghariduse kvaliteedile, siis nende vastustest olen ma aru saanud, et ega nad seda ikka päris hästi ette ei kujuta. Kas teie kujutate? Ja kui see tasuta kõrgharidus tuleb, mis päev või aasta see võiks siis olla?

Aitäh! 2012. aastast on võimalik hakata üliõpilasi eestikeelsetele õppekavadele õppemaksuta, tasuta vastu võtma. Kui rääkida rahastamisest, mis võiks rektorite jaoks olla kõige olulisem teema, st kas täiendav rahastamine on garanteeritud, siis üldiselt süsteemi vastu ei ole neil midagi. Me oleme korduvalt pidanud mitmesuguseid debatte, ka rektorite nõukogu on neid debatte korraldanud, ja seda detailideni selgitanud. Kindlust annab see, et 2014. aastast peale on riigieelarvelistele vahenditele võimalik lisada Euroopa struktuurifondide vahendid. Ma kordan, et kui avalik-õiguslikes ülikoolides viiakse esimese kõrghariduse puhul sisse õppemaksu võtmise keeld, siis on tegemist struktuurimuudatustega, struktuurireformiga. See, et avatud ülikoolide kaudu teise, kolmanda kõrghariduse omandamine või kõrghariduse omandamine võõrkeelsete õppekavade alusel jääb tasuliseks, on ka selge. Aga seda, et eestikeelsed õppekavad oleksid õppemaksuta, saab rektoritele küllaltki veenvalt selgitada. On lihtsalt vaja ka seadusandlikku garantiid. Te mäletate, kui 1990. aastate alguses avati kõrgharidusturg erakõrgkoolidele. Sellel hetkel ei olnud ülikoolidel, st riiklikel ja hiljem avalik-õiguslikel ülikoolidel, õigust õppemaksu võtta. Nad sattusid ebavõrdsesse olukorda ja avalik-õiguslikud ülikoolid nõudsid seadusandjalt ka endale õigust õppekohti müüa, sest muidu oleksid eraõppeasutused hakanud nii õppejõude kui ka üliõpilasi ära tõmbama. Loomulikult ei tohi praegu sellist olukorda tekkida, et avalik-õiguslikel ülikoolidel keelatakse tasuta kohtade müümine ära, neile ei kompenseerita seda piisavalt ning üliõpilased ja õppejõud suunduvad kuhugi mujale. Seetõttu talitavad rektorid väga õigesti, kui nad küsivad garantiisid, aga tasuta kõrghariduse pakkumise vastu ei ole neil midagi.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud haridusminister! Mina astusin ülikooli just 1990. aastate alguses. Siis tuli teha eksameid ja näiteks ajalooteaduskonnas oli nii, et 50 paremat eksamisooritajat said tasuta kõrghariduse koha. Ülejäänud sel aastal ülikooli ei saanud, nad võisid minna midagi muud õppima või oodata aasta ja teha siis uuesti eksamid. Nüüd te ütlesite, et ülikool õppemaksu võtta ei tohi. Kas see tähendab jälle seda, et kõrghariduse riiklikes ülikoolides saab vähem inimesi, et need, kes eksameid ei soorita, jäävad ilma kõrghariduseta? Või te lubate, et igaüks, kes tahab kõrgharidust, saab nüüd tasuta koha?

Päris täiel määral ei tule muidugi kumbagi. Loomulikult on kvaliteedi hindamise süsteem Eestis nii arenenud, et me võime ülikoole usaldada, et nad ei võta riiklikele kohtadele kehva ettevalmistusega inimesi. Selle eest, et oma marki ja renomeed hoida, peavad õppeasutused muidugi ise seisma. Nii et piisab sellest, kui me fikseerime riikliku koolitustellimuse, muidugi uuendatud kujul. See tähendab riikliku koolitustellimuse muutmist ja erialadel, kus praegu riiklikku tellimust peaaegu ei ole, aga kuhu on suur tung, näiteks õigusteaduskonda või majandusteaduskonda, tähendab see tellimuse suurendamist, kuid mitte nii väga. Praegu on riigi poolt tellimus 20 kohale, ülikool kindlustab 40-le tasuta koha, aga kokku läheb sisse astuma 200. Mitte täiel määral ei tule riiklikku tellimust, vaid see tuleb kokku leppida vastavalt sellele, kui palju on mõtet selle valdkonna inimesi ette valmistada. Kindlasti jääb see arv kuhugi kahe vahele.
Teil on õigus, et noori tuleb ka suunata. Läbi aegade on õpingute toetamine olnud ikkagi üks präänik, kuidas panna inimest mõtlema oma tulevase eriala või vähemalt omandatava hariduse valimise üle. Jah, ütleme, et riikliku tellimuse kohti on mõnel juhul rohkem kui huvi, aga kui seal on tasuta kohad, riigi poolt makstud kohad, siis me näiteks loodusteaduste, täppisteaduste puhul loodame, et see paneb osa noori valima neid erialasid, mida esmapilgul tundub olevat raskem õppida. Jah, teatud määral me jätkame riikliku koolitustellimuse mehhanismiga inimeste suunamist nendele erialadele, mida nad võib-olla siis, kui kõik absoluutselt igal pool vaba oleks, õppima ei läheks.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Rahvaliit on Riigikogus algatanud mitu eelnõu, mis annaksid õppida soovijatele võimaluse tasuta haridust saada, kaasa arvatud kõrgharidust. Olgu see siis tudengipalga kehtestamine, õppetoetused või lapse sündimise puhul õppelaenude kustutamine. On olnud kurb vaadata, kuidas Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed on siin saalis selliste taotluste vastu hääletanud. Nüüd te räägite tasuta hariduse võimalustest. Kui see on nüüd tõsi ja te olete tulnud Rahvaliidu ideid kaitsma, siis see on päris tore küll.

Palun esitage küsimus!

See ongi küsimus.

Ma loodan, et ma ei ole Rahvaliidu ideede kaitsmisega hilinenud. Aga vahepealsetes otsustes on ju olnud oluline võtta arvesse ka riigi majanduslikku seisu ja mõnda opositsiooni eelnõu ei ole toetatud ka rahalistel põhjustel. On selge, et tasuta kõrgharidus eestikeelsete õppekavade puhul on kahe otsaga asi. Mõlemad nendest otstest on minu meelest meie ühiskonnale väga olulised. Me oleme praegu jõudnud sellisesse punkti, kus on vähenenud ülikooli tulijate arv, Eestist pärit ülikooliõppurite arv. Samas on paremate ja andekamate valikud väga laienenud. On oluline, et meie siin Eestis suudaksime kõigi anded avada, et kellelgi ei jääks õppimata ainult majanduslikel põhjustel. Teiseks on see, et eestikeelse kõrgharidussüsteemi alleshoidmiseks tuleb siin säilitada kriitiline mass õppureid, üliõpilasi. Avatud ühiskonna tingimustes võivad üliõpilased liikuda sinna, kus on suuremad toetused ja garanteeritud tasuta õpe. Sellisel juhul hakkab eestikeelses kõrghariduses valdkondade kaupa õppekavu välja kukkuma ja ka kvaliteet võib oluliselt langeda. Seetõttu me peame olema ühiskonnana huvitatud astuma pikki samme selleks, et eestikeelne kõrgharidusruum jääks alles, ja jääks alles kvaliteetsena.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi kaheksanda arupärimise juurde, mis kannab numbrit 552. Sellele vastab siseminister Marko Pomerants. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Mul on siiras soov, et härra minister ja ministeeriumi ametnikud ei võtaks seda arupärimist kui n-ö valimiseelset sissesõitmist või mõnes mõttes valimiseelset võitlust, vaid võtaksid seda väga tõsiselt. Kui vaadata suuremaid hädaolukordi, mis meil on viimase aasta-paari jooksul olnud, siis meie arvates ei ole valitsus nendele reageerimisega hästi hakkama saanud, kaugeltki mitte hästi. Ma ei ütleks, et tegemist oleks valitsuspoolse peataolekuga. Meil on jäänud mulje, et rohkem on tegemist sellise leiguse ja minnalaskmisega, et vaatame, mis juhtub, et las tõmbab tule üles, küll me siis jõuame kustutada ja appi minna. Palun vabandust sellise pika ja konarliku sissejuhatuse eest!
Arupärimine puudutab Padaoru juhtumit. Ilmaprognoos oli ju tõesti teada, ilmajaam andis tormihoiatuse, et 9. ja 10. detsembril on oodata tugevat lumesadu ja tuisku, mis võib põhjustada väga raskeid liiklusolusid. Vabariigi Valitsuse liikmed pidid olema teadlikud, mis Eestit ees ootab ja mida üks lumetorm võib tähendada. 9. detsembri õhtul oligi päris tugev torm ja Padaorus jäi 600 inimest riigimaanteel terveks ööks lumevangi. Peaaegu 14 tunni jooksul olid need inimesed sinna maha jäetud, nendega ei tegelnud mitte keegi, nad olid n-ö lageda taeva all. Küll mitte lageda taeva all sõna otseses mõttes, sest neil olid autod, aga kontakti nendega õieti ei võetud. Minu arvates ei reageerinud ka ei riigiraadio ega kohalik raadio, õhtust kuni järgmise lõunani, peaaegu lõunani keegi nendega ei tegelnud.
Kohaliku mehena ei tahtnud mina esimese hooga sellele arupärimisele alla kirjutada. Mõtlesin, et ühe küla või ühe maakonna mehed, et mis ma torgin, asi juba möödas jne. Aga ma tahaksin, et ministeerium, kõrged ametnikud ja need inimesed, kes hädaolukordadega tegelevad, saaksid aru, et meie riigis on selles osas kord käest ära. Ei saa olla nii, et hädaolukorraga hakatakse tegelema alles 14 tunni pärast. Ma tean, et sellessamas orus oli 20 aastat tagasi analoogiline olukord, mis lahendati ära seitsme tunniga. Valitsus reageeris – siis oli küll teine valitsus, oli teine kord ja teised ajad – ja ehkki tehnika oli kehvem, sidevõimalused olid mitu korda halvemad, saadi ikkagi hakkama. Meie Eesti riigi valitsusel võttis selle olukorra lahendamine aega aga terve ööpäeva.
Seoses sellega me tahame saada konkreetsetele küsimustele konkreetseid vastuseid. Ja me ei taha mitte üksi vastuseid saada. Me tahaksime ka seda, et Siseministeeriumi ametnikud, kes nende olukordade eest vastutavad, võtaksid asja väga tõsiselt, teeksid tõsised järeldused. Eestis peab hakkama tööle kriisikomisjon! Ma tahan öelda, et ennem võib üle reageerida, kui on häda, aga alareageerida ja lihtsalt oodata ei tohiks mitte mingil juhul, see oleks inimeste arvel, see võib olla elude arvel jne. Tuleb reageerida! See on andeksantav, kui reageeritakse üle, kasutades võib-olla suuremaid jõudusid, aga seekord oli niimoodi, et jõude hakati otsima, jupp-jupilt välja tooma. See pole õige. Tehke sellest tõsised järeldused ja lööge kord majja. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama siseminister Marko Pomerantsi!

Tere õhtust! Mul on hea meel, et mõned huvitundjad on siiski selle teema arutelule jäänud. Mis iganes ei olnud teie ajend, miks te selle arupärimise esitasite, olen ma tulnud siia kõige paremas tahtmises avama 9. ja 10. detsembril Padaoru kandis ja üleüldse Eestis toimunu asjaolusid. Lisaks veel ka sellest, millised võiksid olla õppetunnid. Läheme küsimusi pidi edasi.
Esimene küsimus: "Kuidas Teie ministrina selgitate olukorda, kus ühel NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigil jäävad 600 inimest 14 pikaks tunniks lageda taeva alla (ilma söögita, peavarjuta)?" Selles küsimuses on kindlasti küsimuse esitaja osavust, sest niimoodi see ju ei olnud. Aga räägime siis, kuidas oli. Ma oleksin siiralt tahtnud, et siin oleks ka natuke rohkem sotsiaaldemokraate, kes on esitanud peaaegu analoogse arupärimise peaministrile, aga küllap saab peaminister siis selle jutu üle rääkida.
Nüüd vastuse juurde. Ma arvan, et mis puudutab loodusnähtusi, siis siin ei ole midagi erakorralist olenevalt sellest, kas tegemist on NATO riigiga või Euroopa Liidu riigiga. Nagu te uudistest saate jälgida, võivad loodusnähtused – tormid, üleujutused – tabada liikmesusest sõltumata mis tahes riiki, ja nagu te olete näinud, võib ka olukordade likvideerimine võtta väga palju aega. 9. ja 10. detsembril tabas Eestit lumetorm Monika, mis ühelt poolt pani kindlasti proovile Maanteeameti võimekuse elutähtsa teenuse ja toimepidevuse tagamisel, aga teiselt poolt ka päästeasutuste võimekuse hädaolukorras eskaleerunud sündmuste tagajärgede likvideerimisel.
Kui nüüd rääkida, kas valmisolek oli või mitte ja kuidas sellega täpsemalt oli, siis olukord oli järgmine. Eelhoiatused võimalike raskete ilmastikuolude kohta saabusid Eesti Meteoroloogia- ja Hüdroloogiainstituudist juba 9. detsembri ennelõunal ja kohe pärast seda alustasid päästeasutused ka ettevalmistusi. Häirekeskus suurendas valves olevate päästekorraldajate arvu, Ida-Eesti Päästekeskus sõlmis kokkulepped kasutada vajaduse korral kaitseväe rasketehnikat. Samuti teavitas Ida-Eesti Päästekeskus kohalikke omavalitsusi vajadusest suurendada valmisolekut tormiks. Päästeamet teavitas 9. detsembri hommikul ja lõunal avalikkust, lisaks tormihoiatusele edastati käitumisjuhiseid elanikele ja need, kes raadiot kuulasid, said nendest juhistest kindlasti osa. Mina isiklikult startisin 9. detsembri õhtul kell 19 Pikalt tänavalt Siseministeeriumist Rakvere poole ja just neidsamu juhiseid parasjagu uudistes siis anti. Samuti valmistusid Päästeamet ja päästekeskused aktiveerima kriisimeeskondi.
Nüüd olukorrast üldiselt. Päästeameti jaoks ei olnud kindlasti tegemist lihtsalt ühe Padaoru juhtumiga. 9. detsembri pärastlõunal hakkasid väljakutsed päästeasutustele sagenema ja enamikus neist sooviti abi. 9. ja 10. detsembril edastati päästekeskustele kokku ligi 200 lumetormiga seotud väljasõidukorraldust. 9. detsembril oli Päästeametil 162 väljasõitu, neist tormi tõttu 96, 10. detsembril tehti 150 väljasõidust 90 tormi tõttu. Ilmastikuolusid te kõik mäletate. Ühe ööga tuli Põhja-Eestis 35 cm lund juurde ja lumikate ulatus 60 cm-ni. Esimesed teated, nagu siin on juba juttu olnud, edastati poole kümne ajal õhtul ja see teade, et Padaorus on lumme kinni jäänud veokid, jõudis häirekeskusesse poole kümne aegu õhtul. See teade edastati Maanteeinfokeskusele ja teehooldust teostavale ettevõttele AS Virumaa Teed ning liikluse ümbersuunamiseks politseisse, sest lumme kinni jäänud sõidukite vabastamine ei ole otsekohe päästetöö. Inimestele on ennekõike vaja, et tee lükatakse lumest puhtaks ja nad saavad sõitu jätkata. Kui teehooldaja suudab teha seda mõistliku aja jooksul, siis ei ole päästjate sekkumine vajalik ja seetõttu teavitatakse lumme kinni jäänud sõidukitest eelkõige teehooldajat, päästemeeskonda kohe välja ei saadeta. Nagu ma ütlesin, taustaks oli siin terve hulk sündmusi, millele Päästeamet reageeris, aga et asi ülevaatlikum oleks, siis käime sündmuste kronoloogia läbi.
Veel kord kinnituseks: Ida-Eesti Päästekeskuse juhtkond oli teadlik, et torm tuleb, ja seda arutati 9. detsembril kell 12. Tehnika kasutamiseks oli kokkulepe olemas, valmisoleku küsimuses pöörduti kohaliku omavalitsuse poole ja teehooldajaga võeti ühendust.
Üks teie küsimus on, et miks ei suletud õigel ajal teed. See hädaolukord kujunes poole kümne ajal ja politsei sai kell 22.05 teate, et tee on vaja sulgeda ning liiklus ümber suunata. Patrullid väljusid kahelt poolt, Rakverest ja Jõhvist, ning 23.10 olid nad jõudnud teeristidesse, et liiklus ümber suunata. Loomulikult oli selle aja jooksul suur hulk autosid juba Padavere–Rannu vahemikku jõudnud. Veerand üksteist õhtul teatas teehooldaja, et Padaorus on tekkinud ummik, kinni on 40 autot, sahk töötab. Vahepeal oli veel üks oluline sündmus, mis omakorda pikendas päästeauto kohalejõudmist. Kell 23.05 teatati, et Rakvere–Haljala teel on ema kahekuuse imikuga ja autos on kütus lõppemas. Niisiis mindi seda olukorda lahendama ja seejärel sai päästeauto minna Padaorgu, et oma silmaga vaadata, milline olukord on.
Kui siin räägitakse, et midagi ei tehtud, siis tegelikult 00.05 kutsuti välja Kirde Kaitseringkonna puksiir, kuna oli selge, et ilmselt ei ole Maanteeametil ega teehooldajal võimalik seal oma jõududega hakkama saada. See puksiir abistas teel Tapalt Padaorgu hulgaliselt hange sattunud autosid. Ja veel, kell 00.45 oli teehooldaja andnud regiooni päästeteenistuse vastutavale isikule lubaduse, et poole tunni pärast on Padaoru olukord lahendatud ja läbitavus tagatud. See käitumismall on ju küllaltki loogiline, et enne kui asuda evakueerima, püütakse probleemi lahendada. Nii et teehooldaja püüdis probleemi  lahendada, aga see paraku ei õnnestunud.
Siin on teile ka üks taustapilt. Probleeme oli peaaegu kõikidel teedel: Kadrina–Viitna teel, Tallinna–Narva maanteel, Tüükril, Kadila–Inju teel, Tamsalu–Väike-Maarja teel. Võle külas ei saanud kiirabi kannatanu juurde, kes oli kaks päeva maas lamanud. Padaorg siis veel lisaks nendele. Nii et päästesündmusi, millele tuli reageerida, oli hästi palju. Teadmiseks nendele inimestele, kes võib-olla iga päev sinna kanti ei satu, ütlen, et seda teed, kus autod kinni olid, oli lõpuks 8,5 km. Seda, et inimesi oli seal umbes 600, on praegu väga hea igal pool tsiteerida. See arv sai kõikidele teatavaks aga siis, kui päästjad olid kõik need sõidukid, mis sellel teel olid, läbi käinud, et kontrollida, milline olukord on. Liiklus suunati ümber Varja–Sämi teele, läbi Kiviõli. Ma julgen öelda, et politsei jõudis tookordsetes ilmastikuoludes reageerida kiiresti. Virumaa Teatajas oli üks arvamusavaldus, et see on titejutt, et politseiauto jääb lumme kinni. Tavaline sõiduauto, julgen teile kinnitada, jääb küll. Mis puudutab veel üldist tausta, siis sellised suured teed nagu Väike-Maarja–Rakvere, Rakvere–Haljala olid samuti kinni ja igal pool oli vaja päästetööd korraldada. 10. detsembril kogu see tegevus juba käis, nii et siinkohal ma isegi rohkem aega ei viidaks.
Siin on veel küsimus kaasatud ressursside kohta. Nagu te siin näete, saadi päästetööde käigus rasketehnikat päästemeeskonna kaudu ja kaitseväelt, mille puhul kaugemad geograafilised punktid on põhjas Ämari lennuväli ja lõunas AS Põltsamaa Graniit, kust saadi kaevandustehnikat. Muidugi oli hästi loogiline kaasata Kunda piirkond, Sõmeru, kus on olemas põllumajandustehnika. Seal on Maidla karjäär, arupärija andis nõu, et ka Aidu karjäärist võib tehnikat saada, ja nendest ühe abi ka kasutati. Kirde Kaitseringkond reageeris nii Tapa kui ka Jõhvi poolt. Nii et tehnikat kaasati väga laialdaselt.
Siin on vastus ka küsimusele, miks ei kutsutud appi Eesti kaitseväge, kui saadi teada, et 600 inimest on lumme jäänud. Nagu ma ütlesin, oli see arv 600 kõigile teada hommikuks, aga kaitseväe tehnikat hakati kaasama juba südaööl. See puudutas puksiire, hiljem öösel kuni hommikuni välja hakkasid saabuma Bandwagen'id, millega lõpuks saadi inimesed ka evakueerida.
Küsimus: "Kuidas ja mis asjus Te koordineerisite oma tegevust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsiga?" 10. detsembri hommikul ma suhtlesin majandus- ja kommunikatsiooniministriga, rääkisin, mismoodi läheb hädaolukorra likvideerimine, andsin teada, et tegevuste koordineerimisega tegelevad Ida-Eesti Päästekeskus ja Maanteeameti esindaja, kes on kohapeal, ning et kaasatud on kaitsejõudude vahendid.
Mis puudutab kiirust, seda, kas midagi oleks saanud teha paremini või kiiremini – selle kohta võin öelda, et sündmuse algusest kuni hetkeni, kui päästjad pärast keskööd kohale jõudsid, on küsimus kolmes tunnis, mitte sugugi enamas ajas. Ilmastikuolud olid väga kehvad, tehnika liikumine võtab aega, kõik teed olid hädalisi täis. Nii et see on selline paratamatult aega nõudev tegevus. Kui millegi suhtes kriitiline olla, siis see ongi kindlasti inimeste teadmatusse jätmine, mis ei tähenda aga riigipoolset tegevusetust päästetööde ettevalmistamisel. Ma arvan, et siin on õppetunnid päris hästi saadud ja selgeks õpitud. Kui me võtame järgmise nädalavahetuse väiksema tormi, Scarletti, siis võisid kõik saada väga head maanteeinfot selle kohta, kuidas ka väiksematel teedel on liiklus häiritud. Ma arvan, et Lääne-Virumaa inimesed polnud siiamaani kuulnud midagi sellist, et kinni on näiteks Kadrina–Undla tee, mis on täiesti väike tee, aga nüüd me võisime maanteeinfost selliseid uudiseid kuulda. Kogu selles tormi virvarris ja väga paljude sündmuste koosmõjus jäi see Padaoru juhtum maanteeinfos edastamata.
Mis puutub päästjatesse, siis see vahemik oli samuti öösel kella ühest-kahest kuni 5.45-ni, mil esimene teade väljastati. Aga ma ütlen veel kord, et kogu selle juhtumi puhul ei olnud tegemist lihtsalt ootamisega. Päästetööd toimusid, neid valmistati ette, aga kahjuks oli teavitamine öötundidel põgus ja ennekõike said informatsiooni need inimesed, keda häirekeskuse kaudu teavitati, kes häirekeskusega ühendust võtsid. Aitäh! Ootan lisaküsimusi.

Tänan, austatud minister! Lisaküsimusi on. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Hea on, et lõpetuseks te vähemasti ütlesite, et ka mingit õppust on võetud ja mingeid õppetunde on olnud. Muidu oleks täiesti fataalne tunne olnud. Padaorg on teatavasti selline koht, kuhu pidevalt kinni jäädakse. See ei olnud teile ega vist mitte kellelegi siin üllatus. Seal on varemgi, juba aastaid tagasi kinni istutud. Nii et selles mõttes oleks võinud kiiremini reageerida. Palun öelge, kas me peame nüüd rahvale ütlema, et kui Padaorus edaspidi niisugune asi juhtub, siis istute jälle üheksa tundi kinni ja see on normaalne. Ega teie ettekandest mingit muud muljet ei jäänud. Sel juhul vähemalt inimene teab, et kui ta sinna sõidab, siis ta sinna jääbki. Või on tulevikuks – te natuke nagu ütlesite midagi selle kohta – planeeritud siiski mingisugused tegevused või mingi tehnika just Padaoru kandi jaoks? See on mingisugune eriline koht ja ma saan aru, miks ta eriline koht on. Kas sealt päästmiseks kavandatakse midagi või ongi lihtsalt niimoodi, et kui see Monika ikka uuesti tuleb, siis läheb jälle nii?

Aitüma! Ma arvan, et üks koht, mis vajab ümbermõtestamist, on teehooldus lihtsalt kategooriate järgi, à la on põhiteed, millel on asfalt väljas, siis on mingid teed, kus tehakse libedustõrjet, ja on teed, mis on lume all. Kindlasti tuleb teede lahtioleku tagamisel võtta arvesse üht lisanüanssi ja see on seesama toimepidevus: olgu või kehv tee, aga ta peab olema läbitav. Ma arvan, et Maanteeamet saab siin rääkida enda eest ja teha oma plaani. Seadusest tulenevalt peab selline maantee ja infrastruktuuri toimepidevuse tagamine saama paremini reguleeritud. Kindlasti ei saa arvestada sellega, et tormiöödel tekiks sinna Padaoru nõlvadele kohe mingisugune ressurss ootele. Õnnetusi võib juhtuda mis tahes geograafilises punktis, nii nagu juhtus ka täitsa tavalisena käsitletaval Haljala ja Rakvere vahelisel teel, kus täpselt samamoodi oli auto risti ees ja inimesed olid täpselt samamoodi hädas. Sõltuvalt sellest, kus õnnetus juhtub, millised on ilmastikuolud ja kui palju paralleelselt juhtub, võib kõik võtta üsna mitu tundi aega. Mida saab ja tuleb kindlasti paremini teha, on see, et inimestel peab olema selgus, mitu tundi lahendamine aega võib võtta – kui seitse, siis seitse. Teiselt poolt on loodetavasti inimesed, kes on tormihoiatuse saanud ja siiski vältimatult peavad välja minema, ka ise järgmistel kordadel selle poolest paremini valmis, et neil on siis kütus paagis või mingisugune toiduvaru. Need on kindlasti need õppetunnid.
Ülemiste järvele maandunud lennuk – tundub ka olevat jube lihtne juhtum, 200 meetrit lennuväljast, suurest teest eemal. Aga sinna tuli kõigepealt ligipääs rajada, et seal saaks üldse mingisuguse tegevusega pihta hakata. Nii et lumeoludes pole asi nii lihtne, kõik võib võtta tunde.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tahaksin loota, et need õppetunnid on tõesti asja ette läinud. Aga mind ja paljusid inimesi, kes on minu poole pöördunud, on pannud imestama, miks kõrgete riigiametnike käitumine meedias oli sellel ajal üleolev, hädasolijaid isegi lausa halvustav, tehti kohatuid märkusi. Teiegi siseministrina kutsusite päästjaid kokku, et rääkida nendega soojas toas. Samuti ülbitses Päästeameti peadirektor päästjatega, kui olid need keerulised olukorrad. Ega peaministergi ei suvatsenud isegi mitte teeselda, et ta hädasolijatele kaasa tunneb. Millest niisugune käitumine tuleb?

Aitüma küsimuse eest! Ma ei oska sellele kõigele vastata. Aga mis puutub peaministri käitumisse, siis peaminister oli Riias ja ta võttis isiklikult kolmel korral minuga ühendust, et küsida, milline on sündmuste käik ja mida ta saab omalt poolt teha, et päästetööd toimuksid. Ta ütles ka, et Vabariigi Valitsus katab kindlasti päästetööde kulud. Nii et peaministrile ma küll ühtegi etteheidet ei teeks. Mis puutub sellesse, et töökoosolekuid peeti kusagil ruumides, siis see on hästi loogiline, et neid ruumides peetakse, ja ka selle konkreetse juhtumi päästestaap tegutses Rakvere uues politsei- ja päästemajas, mis pidi sellel päeval avatama. Kindlasti see ongi tubane tegevus. Teenistuste inimesed tegutsesid loomulikult kohapeal mõlemal pool, nii Viru-Nigula poole peal kui ka Varja ja Jõhvi poole peal, vahetustega õuetingimustes.
Võib-olla üks koht, mis endiselt tekitab küsitavusi ja kus inimestel on väga selged arusaamad, kuidas oleks pidanud olema ja kuidas mitte, on see, kas Vabariigi Valitsus oleks pidanud kokku kutsuma valitsuse kriisikomisjoni. Ja vaat see ongi selline tunde küsimus. Praegu on olukord ju selline, et kriisijuhtimine on neljatasemeline ja tegutseda tuleb siis kõige madalamal võimalikul ja õigel tasandil. Ma julgen veel kord kinnitada, et Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon kui viimane instants ei oleks suutnud siin lisaväärtust anda. See, et seda sündmust juhiti regionaalse meeskonna, mitte kriisikomisjoni, vaid meeskonna tasemel, kuhu olid kaasatud Maanteeameti, kaitseväe, kaitsejõudude ja päästjate esindajad, oli optimaalne tase. Kui meil sinna juurde oleks olnud panna inimeste teavitamine konkreetsete tööde kulgemisest, siis olekski kõik olnud väga optimaalne. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon poleks meile midagi juurde andnud sel lihtsal põhjusel, et ressursse, mida oli võimalik kaasata, me saime kaasata nende koostöömudelite raames, mis toimisid. Ma ise viibisin selles kriisitoimkonnas ja nägin asju oma silmaga, oma kogemustest lähtuvalt püüdsin ka lisaressurssi hankida ja see õnnestus.  

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea oli kuulata teie juttu. Selle järgi võib arvata, et te talitasite raudselt nii, nagu talitab see, kes kuulub viie parima kriisireguleerija hulka maailmas, et kõik oli tasemel ja paremini enam ei saagi teha. Teie enda kui ministri tegevusest kuulsin ma kahte tärminit: üks oli see, et kell seitse õhtul te sõitsite Rakvere poole, ja teine oli see, et järgmisel hommikul võtsite ühendust majandus- ja kommunikatsiooniministriga. Et seda vääriti arusaamist natuke leevendada, siis võib-olla te annate ülevaate, kuidas käitusite sel ajal teie kui minister.

Aitüma! See esimene fakt oli õige, aga see ei puutunud asjasse. Puutus asjasse ainult niipalju, et mina kui liikleja kuulasin Rakvere poole teele asudes samuti neid üldisi nõuandeid. Selle öö jooksul oli mul kaks korda ühendus Päästeameti peadirektori Kalev Timbergiga, et arutada üldist olukorda. Lisaks Padaoru liiklusummikule oli ju pidevalt probleeme ka siinsamas Tallinna ümbruses ja Tallinna ringteedel, kus täpselt samamoodi olid autod kinni. Nii et üldistatud ülevaade olukorrast oli olemas. Toimus sidevahetus ja tegutses vabariiklik operatiivkorrapidaja, kes koordineeris päästekeskustevahelist tegevust.
Mis puudutab hommikut, siis mina liitusin lihtsalt kriisimeeskonnaga, kuna see töö toimus Rakveres, ja minu vestlus Juhan Partsiga toimus tema initsiatiivil juba siis, kui päästetöödel käis evakueerimine. Ma ütlen veel kord, et üldine pilt – see, millest nüüd kõik räägivad, et 600 inimest oli vangis – sai selgeks sellel hetkel, kui päästjad olid kogu selle joru, selle kaheksa kilomeetrit jala läbi käinud. Siis sai selgeks, kui palju seal on inimesi, kui palju seal on masinaid. Ütleme niimoodi, et kui poole kümnest oli teada, et seal on autod risti teel ja tee tuleb vabastada, siis enne kahte oli see teadmine, et igal juhul tuleb hakata inimesi evakueerima. Hommikul, kui kahelt poolt oli kohale jõudnud tehnika, millega oli võimalik liikuda, ja päästjad olid teelõigu läbi käinud, siis oli kõigil see tarkus käes, et seal on 600 inimest, enne seda üldse ei teatudki.
Ütlen teist korda: väga lihtne on eeldada, et selline asi võib kahe tunniga juhtuda. Operatiivkorrapidajal oli hulk sündmusi, ta püüdis lahendada mitmesuguseid olukordi igal pool, Padaoru juhtum oli tema jaoks üks nendest olukordadest. Nagu ma ütlesin, kolm tundi varem, kui oleks kiiremini jõutud õigele äratundmisele ja Maanteeameti appikarje oleks võib-olla rutem tulnud, oleks ehk saanud viimased inimesed sealt maantee pealt kätte, järgmise päeva õhtu kella kaheksa asemel näiteks kell viis.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mul on selline informatsioon, et lisaks Kunda ja Aidu karjääri pakutud rasketehnikale, millest te rääkisite, pakkus ka Kiviõli Keemiatööstus Padaoru ja teiste teelõikude puhastamiseks välja oma karjääritehnikat. Umbes oli ka see varutee, mis läks Sämist Varja peale. Lihtsalt näiteks võin öelda niipalju, et selle rasketehnika kasutamine aitas Kiviõli linna kolme tunniga puhtaks teha. Kas siin tekkis mingi ametkondlik barjäär või oli tegemist mingi muu asjaga?

Selle konkreetse tehnikaüksuse kohta ei oska ma miskit öelda. Mis puudutab seda kanti, siis meil oli kasutada näiteks Repo Vabrikute frontaallaadur. Me püüdsime tõepoolest võtta kasutusele kõik võimalused, mis meil olid. Hästi oluline on veel see, et kui siin on peetud debatti, kuidas jääb erimärgistatud kütuse kasutamisega, kuidas on kindlustustega, siis neid mõlemaid asjaolusid me eirasime ja kaasasime seda tehnikat, mida oli võimalik kasutada. Ja kui me tuleme Padaoru enda puhastamise juurde, siis lükata seal ei olnudki nagu midagi, vaja oli tõsta lumi lihtsalt tee pealt kõrvale, et seda ruumi paremini kasutada. Kas oleks saanud kuskilt veel abi juurde küsida, kas see oleks midagi andnud, see on täitsa omaette asi. Ma arvan, et see poleks kiiruse mõttes enam suurt midagi juurde andnud. Lõpuks olid autod seal mõlema sõiduraja peal, sa ei pääse lihtsalt mujalt ligi kui kahelt poolt otsast, ja seal on juba tehnika kasutamisel piirid ees.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma ei tea, keda süüdistada selles, mis toimus 9. detsembril, aga vist jääb see ikka rohkem inimeste südametunnistusele. Ma ise sõitsin Rakvere ja Varja lõigul 16.30 paiku ning kahes kohas nägin politsei ja Päästeameti inimesi töötamas. Nad tõmbasid autosid kraavist välja. Nendele meestele võis juba siis, kell viis öelda aitäh, et nad olid inimestele appi tulnud. Aga õhtul kella viiest oli juba näha, et olukord on jube. Ma mõtlen, et informatsioon läks küll ülespoole, aga vastutavatel ametnikel ei olnud kogemust, et olukorda täpselt hinnata. Seoses sellega on mul küsimus teile, härra minister: kuidas te hindate neid õppusi, mis toimuvad Päästeametis ja mis tihti toimuvad vaid paberi peal?

Aitäh küsimuse eest! Õppused on kindlasti selline kunstlik olukord. See, kui kogu sündmuste käiku jälgiti, oli mõnes mõttes palju parem kui õppus. Igasuguseid probleeme tekkis järjest ja järjest juurde, päriselu probleeme. 10. kuupäeval, kui enam-vähem oli juba päevaaeg, inimesed olid kõik olemas, ka erasektori inimesed, tuli Tamsalust kiirabi väljakutse, ühel inimesel olid lahtised luumurrud. Kiirabiauto oli poolel teel Rakvere haiglasse ja ei suutnud sealt kuhugi liikuda. Mis tähendab seda, et kiirabiautole tuli kõigepealt ette saada lumesahk ja siis sõita Rakvere haigla ette. Kahe tunni pärast ta seal kohal oligi. Ma arvan, et ühelt poolt on probleem ikkagi sellessamas teavitamises. Teisest küljest on aga ka selline filosoofia, et on olemas tavaolukord ja tavaolukorras lepingud toimivad, aga ekstreemolukorras teehoolduslepingud lihtsalt ei toimi, seal tuleb piir ette. Homme on näiteks kohtumine Maanteeameti ja Päästeameti peadirektorite ning nende meeskondade vahel, et vaadata, kuhu see jutt tõmmata. Kui tuli Scarlett, siis juba muudeti taktika ära. Taktika oli väga lihtne: nii kui mõni auto hakkas ennast kuskil risti keerama, nii tormasid päästjad, kui neil ei olnud mingit kõrgema prioriteetsusega asja käsil, kohale päästma. Aga päästmine tähendas seda, et auto jäeti maha, inimesed tulid sealt välja ja tehnikaga tegeldi siis, kui selleks aega ja võimalust oli. Nii et õppust on võetud. Muide, selliseid peenemaid asju on veel terve hulk. Tuleme sellesama evakueerimise ja toitlustamise juurde ühes väikeses omavalitsuses, milleks on Viru-Nigula vald. Laias laastus on see ju lihtne, hädalised on olnud tükk aega söömata ja iga toit kõlbab. Aga kui näiteks on mingisugused meditsiinilised erivajadused, siis niisuguses väikeses külakohas ongi kaks varianti: kas oled söömata või otsid, kus sa selle lahenduse leiad. Samuti Rannu, kus on väike tankla, mille igapäevane käive on ilmselt väike. See oli kõige lähem tankla, kust varustada kütusega päästeautosid, aga ühel hetkel seal enam kütust polnud. Kui me võtame need Bandwagen'id, mis mööda lund sõidavad, siis seal peaks kütuseauto kogu aeg taga olema, sest lumes need võib-olla võtavad 100 kilomeetri peale rohkem kui 100 liitrit kütust. Need on kõik sellised väikesed nüansid, mis mõjutavad ja millest saadi teada seoses selle õnnetusega.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud minister! Minu tähelepanu pälvis teie üle-eelmine vastus, kus te ütlesite, et eirasite kõiki seadusi ja võtsite kasutusele ka need raskeveokid, mille paagis võis olla erimärgistusega kütus, et see ei olnud tähtis, kriisiolukorras oli iga abi tänuväärne. Keskerakonna fraktsioon on kahel korral algatanud seaduse, et eriolukorras võiks lumetõrjeks või ka näiteks üleujutuste puhul kasutada neid masinaid, kus on erimärgistusega kütus. Teie erakonnakaaslased ja reformikad on öelnud, et ah, pole tähtis, et eriolukorras ei vaata keegi seaduse täitmist. Kas te pärast Monika tormi ei arva, et oleks korrektne teha seadus selliseks, et eriolukorras ei peaks teadlikult seadust rikkuma ja siseminister ei peaks meile siin ütlema, et ah, me vaatasime seadusele läbi sõrmede?

Kõigepealt, selles olukorras ei olnud ühtegi mõistlikumat lahendust, see on kõigile selge. Inimesed vajasid abi. Mis puudutab Siseministeeriumi arusaama eelnõudest, mida on algatatud hädaolukorras erimärgistatud kütuse kasutamise kohta, siis Siseministeerium on ka oma seisukoha andnud ja pooldab, et see saaks reguleeritud. Aga alati on küsimus, mismoodi teha seda kõige paremal moel. Me arvame täpselt samuti, et on mõistlik reguleerida, peab olema hästi selgelt piiritletud, mida see tähendab. Me ei saa öelda, et suure lumega talvel on kogu lumelükkamine eriolukord või mingisugune hädaolukord. See  peab tõesti olema mingi ekstreemne juhtum, mida on võimalik kirjeldada, ning asjakohane reageerimine tuleb Maksu- ja Tolliametis ära registreerida, et kõigil oleks asi selge. Siis oleks ka nendel, kes kahtlevad, mõtlevad ja ei tea, palju selgem juhis. Mina siseministrina olen selle poolt.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Iseenesest on muidugi Padaoru juhtum meile paras hoiatus või ka õppetund. Seda me oleme nüüd teie abil üsna põhjalikult analüüsinud. Samas on kriisiolukord mõnes maakülas või metsataguses talus väga võimalik ka lähipäevil, kui näiteks midagi juhtub. Paraku on nõnda, et paljud selliste talude juurde viivatest teedest on erateed, mille omanikud ei suuda lihtsalt nende teede lahtiajamise eest maksta. Kuidas riik sellisel puhul saab appi tulla, kui omavalitsusel napib vahendeid, et tagada tõesti kiirabiauto või päästemasina pääs iga talu juurde?

Aitüma! Ma ei oska siin lahendust välja pakkuda ja teil endal oleks ilmselt seesama mure. Kindlasti ei hakka riik otsima ega leidma vahendeid erateede lahtihoiuks, et need oleksid talvel samuti lumest lahti nii nagu riigiteed või omavalitsuse teed. Igaüks peab oma tee eest seisma. See on hästi loogiline. Aga kui me räägime sellest kiirabijuhtumist, kui me räägime mingisugusest kiirabi- või päästeväljakutsest, siis lihtsalt see operatiivkorrapidaja, kes väljakutse vastu võtab, peab leidma ennekõike kohaliku omavalitsuse abiga, selle ressursi – ressursiks ma pean traktorit –, et juurdepääs tagada, et päästeauto või kiirabiauto sinna pääseks ja saaks sündmusele reageerida. Niimoodi see praegu käib. Kui juurdepääsu ei ole, kutsutakse lähimast kohast tehnika appi, lükatakse tee sisse ja reageeritakse. Tulekahju puhul võib see tähendada, et jäädakse väga hiljaks, kiirabikutse puhul võib see tähendada, et neli meest võtavad abivajaja ja tassivad ta lumehangedest välja nii kõva koha peale, et teda on võimalik autosse panna.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Mul ei olnud plaanis tulla siia läbirääkimisi pidama. Ühtepidi on hea meel, ma tundsin, et härra minister andis oma vastustega teatud usu ja kindluse, et asja võetakse edaspidi tõsiselt, ja selle väikese tormi puhul nii ka oli. Aga kolleeg Mai Treial mainis siin seda inimlikku aspekti just juhtide puhul ja minule on sellest avariiolukorrast jäänud ka kaks asja hinge peale. Ma ei räägi organisatsioonilistest või tehnilistest asjadest, vaid just inimliku poole pealt. Järgmisel hommikul andis minister teada, et tema arvates oli tema viga või puudus see, et ta ei suutnud halba ilma ära hoida – ma lihtsalt ei ole suutnud seda päriselt andeks anda.
Teine asi oli, kui ma esmaspäeva hommikul tegin televiisori lahti ja seal arutati "Terevisiooni" saates Padaoru lugu. Päästeteenistuse peadirektori asetäitja teatas seal, et ega midagi ei olnudki eriti viga. Põhiline jutt käis selle ümber, et teedevalitsus või teehooldaja ei suutnud teed lahti hoida ja sellepärast see jama seal toimus. Päästeteenistusest ja sellest, milliseid järeldusi nemad tegid või mis õppetunni nemad said, ei olnud mingit juttu, käis ainult teehooldaja süüdistamine. Kogu see jutt, mis televisioonis kõrge päästeametniku poolt tuli, oli sellel tasemel. Need kaks momenti olid need, mida ma tahtsin välja öelda. Nii ei tohiks kõrgel tasemel käituda. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kuigi möödunud aasta detsembris püstitas ilmataat aastakümnete lumerekordeid, on lumetorm Eesti kliimas tavaline talvine loodusnähtus. Tsiviliseeritud riigina on Eestil tugimaanteed, kohalikud maanteed ja erateed, käsutada on tugistruktuurid ja tehnika, riigiametnikud on koolitatud, oma ametisse määratud või valitud riigi ja kodanike turvalisuse ja elujärje tagamiseks ning saavad selle eest palka. Eestis toimib tuhandeid rahva valitud Riigikogu poolt vastuvõetud õigusakte. Kodanikud on loovutanud osa oma isikuvabadusi, suveräänsust ning ainelisi vahendeid riigile, usaldades riiki, eeldades temalt õiglast ja ausat tegevust rahva elujärje, turvalisuse ja õiguskorra tagamisel.
Head kolleegid! 10. detsembril 2010. aastal pöördus Rahvaliidu esimees Andrus Blokk peaminister Andrus Ansipi poole ettepanekuga kuulutada äärmiselt raskete ilmastikuolude tõttu Eestis välja eriolukord tingituna asjaolust, et inimesed üle kogu Eestimaa olid sattunud hädaolukorda. Lumetorm tekitas kaose rongi- ja bussiliikluses, jättis elektrita tuhanded majapidamised, lumevangis oli sadu inimesi. Suuremate kahjude ja õnnetuste ärahoidmiseks ning inimelude päästmiseks taotleski Rahvaliit eriolukorra väljakuulutamist. Peaminister sellele aga ei reageerinud, ehkki sel ajal oli sadu inimesi hädas ja teadmatuses, millal neile appi tullakse. Järgmisel päeval esitas Rahvaliidu juhatus peaminister Ansipile, siseminister Pomerantsile ja Päästeameti peadirektorile Timbergile avaliku teabenõude, milles paluti asjaosalistel selgitada, mida ja kui kiiresti nad olid ette võtnud erakordsete ilmastikuolude tekitatud kahjude likvideerimiseks ning hättasattunud inimeste päästmiseks 9. ja 10. detsembril.
Rahvaliidu teabenõudele saadetud vastused on formaal-juriidiliselt korrektsed, sisult aga demagoogia musternäidis. Vastustes esitatakse inimlikus mõttes rahvaga koos kannatava rahvateenri nutmaajav kannatustesaaga, ent kõiki vastuseid ühendab üks omapära: selgituse asemel on esitatud õigustus – kõik sai tehtud. Eriti paistsid silma rahvateenrid Ansip ja Timberg. Oma isikliku hoole ja tarmukusega hoiti ära veelgi hullem ja ülima detailsusega esitati peategelaste peas olev mure rahva käekäigu pärast. Võeti taskust kell ja teatati reipalt: "Teisipäev!" Küsitud oli, mis kell on. Esitatud küsimustele vastust ei antud ja vastamislaadis peegeldus ei miski muu kui suhtumine opositsioonierakonda. Tegelik suhtumine jäi üsna häguseks.
Head kolleegid! Härra minister! Lumetorm Monika ei tabanud Eestit ootamatult. Ilmateenistused ja rahvusringhääling reageerisid ja teavitasid asjast õigeaegselt. Seevastu riigistruktuurid, nagu politsei, Päästeamet, Maanteeamet, ei võtnud meie arvates õigeaegselt ennetavaid meetmeid. Näiteks ei tõkestatud suverehvidega tugimaanteel tunglevaid raskeveokeid, ei mobiliseeritud vajalikku lumetehnikat, ei tõkestatud ohtlikku maanteelõiku, vältimaks ummikuid. Meile tundub, et tehti mitmeid vigu.
Esiteks, 9. detsembril, kui meie riigiametnikud, Siseministeeriumi ja Päästeameti juhtivad töötajad tööpäeva lõpetasid, ei hinnatud olukord ilmselt küllalt tõsiseks ega peetud vajalikuks tõsta tekkivat kriisi riiklikule tasemele.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Vabariigi Valitsus eesotsas peaministriga kas ei saanud õigeaegselt adekvaatset teavet Padaoru olukorrast või ei hinnanud olukorda küllalt tõsiseks. Näiteks kinnitas peaminister 29. detsembril Vikerraadio intervjuus, kuidas ta südamerahus sõitis Tallinnast Riiga ning veidi enne südaööd jõudis Läti pealinna. Iseloomulik on see, et peaminister ei katkestanud oma visiiti ega võtnud kriisi juhtimisest meie arvates kuidagi osa. Võib küsida: aga riigimehelikkus? Eesti riigi valitsuse juht Ansip süüdistas tekkinud olukorras avalikult talle endale alluvaid asutusi, nimeliselt Maanteeametit.
Millised on õppetunnid? Pisut kuulsime sellest, kuid see, millised on vajalikud seadusmuudatused, jäi täna lahtiseks. Kas neid on üldse vaja? Rahvaliidu arvates on vaja mitut seadusmuudatust. Üks nendest peaks lubama kasutada erimärgistatud kütust lumetõrjes ja lumekoristustöödel. Kohalikel omavalitsustel on vähendatud teede korrashoiu raha ja see, et kohalikele omavalitsustele lubati hüvitada vaid pisku sellest rahast, mis  tegelikult kulus lumetõrjele ja koristustöödele nii 2010. aasta kevadtalvel, sügistalvel kui ka viimaste sündmuste ajal Padaorus, ei ole kaugeltki see, mis aitaks kohalike omavalitsuste mured murda. Me teame kõik, et kütuseaktsiis peaks olema ette nähtud just teede korrashoiuks, kuid ometi kasutatakse seda raha, mis laekub aktsiiside kaudu, suures osas riigieelarve aukude lappimiseks.
Kokkuvõtteks. Padaoru sündmustele hinnangut andes võib siiski öelda, et riigistruktuurid ei suutnud muutuvatele ilmastikuoludele õigeaegselt reageerida, teabe- ja juhtimisotsuste vastuvõtmine ning edastamine Eesti riigi kõigil tasanditel oli aeglane ja kohmakas. Ma tahan väga loota, et õppetunnid on olnud tõsised, nendest on õpitud ja me ei pea niisuguste olukordadega enam kokku puutuma. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli siseminister Marko Pomerantsi!

Kui te arvate, et ma kavatsen õelutseda teie arvel, siis te olete täiesti valel teel. Kui ma vaatan seda inimeste hulka, kes siin saalis praegu on, siis ma julgen kinnitada, et ma olen selle sündmuse peale tundides rohkem mõelnud kui teie kõik kamba peale kokku. See ei ole n-ö ülbitsemisena öeldud, ma arvan, et see nii ka on. Seda esiteks.
Teiseks üks vana asi, mis on hakanud oma elu elama – minu vabandus muidugi, et ma ei suutnud tormi ära hoida. Mis selle loo taga on? Väga lihtne asi. Teatavasti sellises moodsas ja tänapäevases suhtluskeskkonnas, mille nimi on Facebook, kus ka näiteks sina, hea Lembit, mu sõber oled ja võib-olla on siit veel keegi, algaski inimeste vahel täiesti sisuline arutelu selle üle, mida kõik oleks saanud teha ning kuidas oleks olnud tark teha. Näiteks helikopteri pealt toitu alla visata. Väga mitmesuguseid ettepanekuid oli. Täitsa pika aja jooksul ma vastasingi nendele küsimustele ka sisuliste vastustega. Aga ühel hetkel ma leidsin, et ma lihtsalt ei saa enam sellele aega kulutada, et see ei ole väga efektiivne tee. Ma teatasin, et lõpetan nüüd debati selles keskkonnas ja palun vabandust, et ei suutnud seda tormi ära hoida. See räägib kahest asjast. Ühelt poolt sellest, et sõna seob, ükskõik, millises keskkonnas sa seda ka ei ütle. Teisest küljest ei saa see kindlasti olla minu sisuline suhtumine sellesse sündmusesse. See peaks ka olema arusaadav.
Mis puutub seadusloomesse, siis ma julgen endiselt väita, et kõik oluline, mis käib hädaolukordadega toimetuleku kohta, on meil seadustega väga hästi kaetud. Paar nädalat on olemas ka Vabariigi Valitsuse määrus, mis omakorda veel täpsustab ametkondade ülesandeid sellises olukorras:  à la politsei tegeleb liikluse korraldamisega, mis on hästi loogiline, ja Päästeamet päästetöödega.
Too erimärgistatud kütuse lugu on üks väga pisikene ja peen osa, aga ma arvan, et see tuleks lihtsalt ära klattida. Kuid ma ütlen, et kogu selles suures hädaolukorraks valmisolekus on see detail, mitte suur ega peamine küsimus.
Ja nüüd ma olen natuke õel, aga natuke ei ole ka. Kui Rahvaliidu juhatuse inimesed võtaksid seaduse rahulikult ette ja vaataksid, mis on eriolukorra väljakuulutamise sisu, siis nad saaksid aru, et eriolukorra väljakuulutamisega ei saadud kuidagi tegelda. Aga ma mõistan teid kui poliitikuid. Nii et õppetunnid on olemas. Loodusteadlasena ma julgen öelda, et mitmesuguseid probleeme tekitavad ilmastikutingimused ootavad meid veel ees. Loodame, et järgmisel korral oleme paremad, mis ei tähenda seda, et olukord ei võiks siis olla hoopis teistsugune. Nagu ka teil oli võimalus olla siin niimoodi heas mõttes tark tagantjärele. Ent need konkreetsed inimesed, olid nad siis Maanteeametist või päästeteenistusest, tegutsesid selle informatsioonihulgaga, mis neil kasutada oli, ja nendes tingimustes. Mis puudutab tänu või osavõtlikkust, siis ma olen seda mitme auditooriumi ees väljendanud ja teen seda veel kord. Nii vabatahtlikud kui ka professionaalid, kes kaasa lõid, ja inimesed, kes selle üle elasid, suur tänu kõigile!
Poliitilises mõttes oleks võinud see kriis olla hoopis ühe teise koha peal. Need 600 inimest oleksid muutunud täiesti tühiseks, julgen ma öelda, näiteks olukorras, kus mingi üksikjuhtum ühel teelõigul olekski nõudnud mittereageerimise tõttu mõne inimese elu. Õnneks tuldi igalt poolt välja elu ja tervisega. Kui me vaatame, siis tegelikult Eestis õnnetusi juhtus, aga need juhtusid niimoodi iseseisvalt, ennekõike Lõuna-Eestis. Nagu me teame, on Roosna-Alliku kandis üks mees siiamaani teadmata kadunud ja ilmselt kevad toob lahendust, kui lumi sulama hakkab. Nii et selline põhjamaine lugu.
Tänan teid kuulamast!

Tänan! Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme üheksanda arupärimise juurde, mis kannab numbrit 560. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimise tutvustamiseks arupärijate esindaja Kadri Simsoni! 

Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma ei hakanud eelmise punkti läbirääkimistel siia pulti tulema, aga tahan öelda, et minu arvates oli minister meie saalis viibivate kolleegide suhtes tahtmatult üleolev. Just opositsiooni poolel saalis istuvad inimesed on mitmel korral Riigikogu debattides püüdnud seista selle eest, et nii omavalitsused kui ka riik suudaksid tõhusamalt lund tõrjuda. See saalipool, mis on praegu täiesti tühi, ei ole võib-olla tõesti kõik kokkugi oma pead Monika ning üldse lumetormide ja lumetõrjumisega seotud probleemidega nii palju vaevanud kui minister. Aga selle saali opositsioonipool on kindlasti püüdnud toetada nii omavalitsusi kui ka päästjaid.
Tutvustan nüüd seda arupärimist, mille pärast ma siin saalis olen. Teen seda 20 kolleegi nimel. Arupärimine puudutab riigisaladuse lekkimist. Nimelt on ajalehe Postimees andmetel keegi üht meie riigisaladust tutvustanud Eestis tegutsevale väliskorpusele. Kui me selle arupärimise sisse andsime, siis ütles üks kolleeg üleolevalt, et mis te näete vaeva ministri käest küsimisega – tuleb vaid natuke oodata, küll varsti saab internetist Wikileaksist teada, kes saadikutele jutustamas käis. Siiski me kasutame parlamentaarset võimalust küsida ministri käest, sest riigisaladus on meie riigis atribuut, mida on kombeks kaitsta. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus ütleb, et riigisaladust kaitstakse selle hoidmisega ebaseadusliku avalikuks tuleku eest, samuti näiteks kriminaalvastutuse kohaldamisega, kui riigisaladuse kaitse nõudeid on rikutud.
Meeldetuletuseks, et lugu ise on selline. 16. detsembril ilmus ajalehes Postimees artikkel, kus väideti, et Eesti vastuluure kirjeldab Tallinna linnapead Edgar Savisaart Vene mõjuagendina. Järgmisel päeval anti lisaks teada, et "eelmisel nädalal jõudis info lisaks riigi kolmele tähtsaimale mehele ka diplomaatide ja väliskorpuseni". Kui see väide osutub tõeks, siis võib sellest välja lugeda seda, et välissaatkondi teavitati olukorras, kus see kaitsepolitsei dokument oli teada ainult teile, härra siseminister Marko Pomerants, teie kolleegile peaminister Andrus Ansipile ja Eesti presidendile Toomas Hendrik Ilvesele. Ametlikult olite teie need kolm, keda briifiti. Ja mis sellest kõigest välja tuleb? Ajaleht on kirjutanud, et riigisaladusest pole teavitatud mitte lihtsalt mitte-Eesti kodanikke, vaid lausa välisriigi diplomaate. Isegi kui nad on väga sõbralike riikide esindajad, siis see riigisaladuse seadusega päriselt kokku ei lähe.
See tähendab, et tuleb alustada uurimist ja kui ajalehes ilmunud väited kuriteo kohta vastavad tõele, tuleb vastutav isik vastutusele võtta. Juhul kui asjaomane poliitik on seda teinud ettevaatamatusest, siis on tema karistus kas arest või 300 trahviühikut. Sellesama riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 55 on kirjas, et isik ei vabane vastutusest ka siis, kui pärast teo toimepanemist on asjaomase riigisaladuse salastatus kustunud. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon koosneb kuuest poliitikust: neljast Reformierakonna esindajast – Andrus Ansip, Urmas Paet, Rein Lang ja Jürgen Ligi – ning kahest IRL-i esindajast – Jaak Aaviksoo ja Marko Pomerants. Me kõik teame, et see komisjon otsustas viis päeva pärast Postimehes artikli ilmumist selle riigisaladuse avaldada, ja tolle päeva õhtul kapo sellesisulise referatiivse kokkuvõtte avaldaski. Aga see ei võta probleemi, mis tekkis seoses eelnenud nädalal riigisaladuse lekkimisega, päevakorralt maha.
Niisiis me esitasimegi küsimuse, kas minister on kontrollinud, kas ajalehes Postimees avaldatud väide vastab tõele. Kui see vastab tõele, siis kas ta on tundnud huvi, kes sellist infot levitada võis? Kas ta on küsinud Andrus Ansipilt, et kui peaminister kohtus 15. detsembril Eestis resideerivate suursaadikutega, siis kas ta vestles nendega ka riigisaladuse teemadel? Ning kuidas Marko Pomerants üldse suhtub sellesse, et Eesti riigisaladusi nüüd siis laiemalt, välissaadikutega kohtudes jutuks võetakse? Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks siseminister Marko Pomerantsi!

Aitüma arupärimise eest! Selles küsimuses ei ole mul pikka juttu ega PowerPointi esitlust teile ette valmistatud. Vastan küsimustele kahjuks üsna lakooniliselt.
"Kas Postimehes toodud väide, et diplomaate ja väliskorpust teavitati kirjeldatud informatsioonist, vastab tõele?" Küsimuse vastus on lihtne. Ei president, peaminister ega siseminister ole teavitanud Kaitsepolitseiameti teabeettekandest diplomaate ega väliskorpust.
Küsimus kaks: "Kes teavitas kirjeldatud informatsioonist diplomaate ning saatkondi ajal, kui see oli teada Eesti presidendile, peaministrile ja siseministrile?" Jääb üle jääda esimese vastuse juurde: sellest ei ole teavitatud.
"Kas kirjeldatud informatsioon oli 15. detsembril toimunud peaministri ja Eestis resideerivate suursaadikute vahelisel kohtumisel teemaks?" Siseministrina ma seda kommenteerida ei saa, aga ma saan aru, et te olete täpselt või enam-vähem samade küsimustega arupärimise esitanud ka peaministrile. Tema vastab sellele küsimusele konkreetselt, aga usutavasti on see vastus, et suursaadikuid ei ole informeeritud.
"Kuidas suhtute isiklikult taolisse eriteenistuste oletustest ja arvamustest koosneva informatsiooni edastamisesse diplomaatidele ja väliskorpusele?" Ma arvan, et ei ole põhjust sellele vastata teistmoodi, kui et see oleks kindlasti ebanormaalne. Aga seda ei ole minu andmetel juhtunud. Mis puutub ettekandesse endasse, sellesse, et ettekanne koosneb oletustest ja arvamustest, siis minu arvates tuleb selle sisusse suhtuda tõsiselt. Selle on ära tabanud ka osa inimesi siin saalis. Julgeolekukomisjon on küll Vabariigi Valitsuse oma ja koosneb poliitikutest, aga sinna on kaasatud ka riigiametnikke. Loomulikult on tähelepanu sellise küsimuse menetlemisel poliitikutele suunatud, et ei jääks mingisuguseid lahtiseid otsi ega ebaselgust, millise looga on tegemist. Julgeolekukomisjon tegi otsuse, et kaitsepolitsei võiks konkreetseid asjaolusid tutvustada, Eesti avalikkust informeerida, ja võimalikus mahus seda ka tehti.

Tänan! Teile on ka küsimus. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Postimehes väideti, et "eelmisel nädalal jõudis info lisaks riigi kolmele tähtsaimale mehele ka diplomaatide ja väliskorpuseni". Kas te väidate, et see on vale? Kui see on vale, siis mida te olete ette võtnud selleks, et üks Eesti tähtsaimaid lehti ei levitaks valitsuse mainet kahjustavat valet?

Aitüma! Ma küll julgen öelda, et see ei vasta tõele. Lehtedes kirjutatakse iga päev erinevaid asju ja nendele ei ole võib-olla piisavalt tähelepanu pööratud. Selle vastu tänaseks päevaks aga eraldi midagi tehtud küll ei ole.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellele arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Tänane istung ei ole veel lõppenud. Palun kõiki, kellel on soov Riigikogu kõnetoolis võtta sõna vabas mikrofonis, registreerida ennast pärast haamrilööki. Palun, Mai Treial, teid Riigikogu kõnetooli!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Möödunud aasta lõpul pöördusin õiguskantsleri poole selgituse saamiseks ühes küsimuses. Palusin tal algatada põhiseaduslikkuse kontroll seaduste üle, mis sätestavad Riigikogu liikme põhiseaduslike õiguste teostamise ja kohustuste täitmise raamid. Meie hinnangul on eelkõige Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ning Riigikantselei põhimääruses Riigikogu liikme õigusi ja võimalusi oma kohustusi täita ebaproportsionaalselt kitsendatud. Mõned näited. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 ja 111 sätestavad, et eelnõu esimesel ja kolmandal lugemisel avatakse läbirääkimised, mille käigus saavad esineda sõnavõtuga üksnes fraktsioonide esindajad. Riigikogu liikmed, kes ei kuulu mitte ühtegi fraktsiooni, on võrreldes fraktsioonidesse kuuluvatega halvemas seisus veel järgmistel põhjustel. Põhiseaduse mõttega on vastuolus seadussätted, millega põhiseadusest tulenevad Riigikogu liikmele kuuluvad õigused on antud suures osas üksnes fraktsioonide pädevusse. Põhiseaduse järgi ei ole Riigikogu liige seotud mandaadiga ning tal on õigus kõigis küsimustes sõna võtta. Samas on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega Riigikogu liikme tegevusvabadus seatud sõltuvusse kuulumisest või mittekuulumisest erakondlikku fraktsiooni. Fraktsiooni mittekuuluval Riigikogu liikmel ei ole temast mittesõltuvatel põhjustel võimalik täiel määral oma põhiseaduslikke kohustusi täita. Sellised seadusest tulenevad piirangud ning fraktsiooni mittekuuluvate Riigikogu liikmete väiksemad õigused ja võimalused Riigikogu töös osaleda on meie arvates ebademokraatlikud, ebaproportsionaalsed ja põhjendamatud ning ka vastuolus põhiseadusest tuleneva Riigikogu liikme staatusega.
See tuleb eriti selgelt esile Rahvaliidu puhul. Fraktsiooni enam ei ole, samas on Rahvaliit Riigikogus endiselt esindatud. Fraktsiooni puudumise tõttu ei ole Rahvaliidul ega ka minul, seaduslikult valitud rahvasaadikul, lubatud Riigikogus alati isegi sõna võtta. Eriti kurioosne olukord tekkis eelmisel nädalal. Olen üks riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu algatajaid, ometi ei saanud ma eelnõu arutelul sõnavõtuga esineda. Sain vaid esitada paar täpsustavat küsimust. Soovisime selle eelnõuga kehtestada õiglase pensionisüsteemi, et üks tööaasta võrduks ikka ühega ka pensionikindlustuse tähenduses. On selge, et riiklik pension ja kohustuslik pensionikindlustus peavad tagama vanaduspensioni, mis võimaldab elementaarselt toime tulla, kuid kahjuks ei kogunud 2009. aasta andmetel umbes 565 300 inimest, kellel riikliku pensionikindlustuse aastakoefitsient alla ühe jäi, oma tulevikupensioni jaoks kuigi palju. Neid inimesi on 74%, kes saavad Eestis väiksemat palka kui nn statistiline keskmine. See aga tähendab, et pensionile minnes ei anna töötatud aasta pensionimäär välja tervet aastat, vaid käivitub õel koefitsientide süsteem, mis viib pensionimäära allapoole. Euroopalikus mõttes võrdset kohtlemist eirav Eesti pensioniseadus diskrimineerib väiksema sissetulekuga inimesi materiaalselt isegi siis, kui nad on pensionile jäänud. Ometi juhtus nii, et vajalik, viiulikeelena pingul olev pensioniteema jäi taas valitsusjõudude tagurdava teerulli alla.
Head kuulajad! Kui vaenlase nooled varjutavad päikese, pole viga, võitleme varjus. Minu tänane lugu on iseloomulik ohumärk. Olgu see õpetuseks peatselt Riigikokku jõudvatele vabatmeestele, üksikkandidaatidele. Nad hakkavad nagu Sparta kuningas Leonidas Termopüülide mäekurus seisma tuhat korda suurema pärslaste armee ees. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Ma pole selle kaheksa aasta jooksul kunagi vabas mikrofonis esinenud. Mõtlesin, et parem hilja kui mitte kunagi.
Tulin siia selleks, et sedasama institutsiooni, kus meie peagi oma ametiaja lõpetame, väga selgelt ja arusaadavalt sellestsamast kõnetoolist kaitsta sellise uskumatu rünnaku vastu, millega sai hakkama endine õiguskantsler, kes väitis, et Riigikogust pole võimalik osta mitte ainult seaduseelnõu, vaid koguni selle muudatusi. Ta vist rääkis 63 000 eurost või millestki sellisest – arv ei ole tähtis.
Ma tahan siitsamast kõnetoolist öelda kogenud ja juba nii staažika Riigikogu liikmena, et see ei ole Eesti Riigikogus võimalik! Miks ma täna kõnetooli tulin? Sellepärast, et seda öeldi siit kõnetoolist. Ma panin tähele, et paljude erakondade esindajate käest küsiti seda, ja kujutage ette, hakati seal midagi udutama, midagi rahadest, midagi valimistest ja sellistest asjadest. Aga see ei ole Eesti parlamendis võimalik! Kui keegi kuskil, pea teki all, laua all, lauasahtlis või teab veel kus, näiteks WC-potis, sellest on rääkinud, siis on see tema probleem. Eesti parlament ei ole kunagi laskunud ega lasku selliste asjadeni, et siit on võimalik seaduseelnõusid osta.
Miks ma täna sellest räägin? Sellepärast, et see inimene, kes seda siit kõnetoolist väitis, levitades kuulujuttu, on ikkagi Eesti endine õiguskantsler. See ei ole juhuslik ärimees ega keegi teine. See jutt on võimendunud, ja see on võimendunud nähtavasti ka välispressis. Ning me peame endale väga selgelt aru andma, et selliste kuulujuttude levitamisel on kindlad eesmärgid, eriti enne valimisi.
Teine tahk on see, et kui mõni ärimees kujutab tõepoolest endale sellist võimalust ette – pärast rohket vägijookide tarvitamist võib seda ette tulla –, siis selliseks juhtumiks on õiguskaitseorganid. Siin ei ole tegemist erakonnaseaduse rikkumisega, siin on tegemist kuriteoga. Ja kui see on korda saadetud, siis tuleb sellest teada anda.
Nii et ma veel kord kinnitan: Eesti parlamendist ei ole võimalik osta seaduseelnõusid ega seaduste muudatusi. See ei olnud võimalik varem, see ei tule kõne alla praegu ega ka tulevikus. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Head ametikaaslased, ma tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu ja edu teie töös! 

Istungi lõpp kell 18.50.