Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head külalised! Alustame 17. novembri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 44 Riigikogu liiget, puudub 57.
Head ametikaaslased! Mul on teile palve. Lepime kokku, et infotunnis saab iga Riigikogu liige esitada kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Esimese küsimuse esitab Riigikogu liige Kadri Simson, sellele vastab peaminister Andrus Ansip ja teemaks on hinnatõusud. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Eesti Pank prognoosib 2010. aasta lõpuks toiduainete hinna tõusuks Eestis 6,6%. Samal ajal on Euroopas keskmine hinnatõus 1,8%, peaaegu kolm korda madalam. Statistikaamet annab teada, et Eesti hinnatõusude peamine mootor on olnud administratiivsed meetmed ehk valitsuspoolsed maksutõusud. Ometi lubab teie juhitav Reformierakond oma valimislubadustes kaudseid makse veelgi tõsta. Milline on teie nägemus, kui kõrgele annab veel käibemaksu tõsta ja milliseid aktsiise te soovite veel kasvatada?

Aitäh! Reformierakonnal ei ole kavatsust tõsta mitte mingisuguseid makse. Juba on otsustatud tubakaaktsiisi tõus järgmisest aastast. See on ka ainus maksutõus, mis järgmisel aastal Eesti maksumaksjaid ees ootab. Ma pole nõus ka sellega, et Eesti hinnatõusu põhjus peitub administratiivsetes otsustes. See ei vasta kindlasti tõele. Eesti praegune hinnatõus on küll suhteliselt suur, üks suuremaid Euroopa Liidus. 4,5% Eurostati järgi ei ole mitte madal inflatsiooni tase, vaid väga kõrge tase. Kuid praegune Euroopa Liidu keskmine inflatsioon on olnud 2,3%, mitte teie viidatud märksa pisem number. Eesti puhul tuleb kindlasti pidada silmas ka seda, et praegu tehtavad võrdlused tehakse deflatsioonilise hinnatasemega ehk buumile järgnenud hindade languse tagajärjel saabunud tasemega võrreldes. Kõige madalamad olid Eestis hinnad 2009. aasta juunis ja kriisieelsed hinnad olid kõige kõrgemad 2008. aasta oktoobris. 13 kuu jooksul oli Eestis deflatsiooniline hinnatase. Hinnavahe 2008. aasta oktoobri ja 2009. aasta juuni vahel oli koguni 2,8%. Meie hinnad alanesid 2,8% võrreldes kõrgtasemega kriisi eel.

Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie valitsuskoalitsiooni ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiisi ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasiaktsiis on tõusnud nii palju, et see on 2,5 korda suurem kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektril ei olnud 2007. aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 70 krooni megavatt-tunni kohta ehk ligi 5 korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste diislile on lisatud aktsiisi 1,73 krooni liitri kohta, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda. Nende rohkete maksutõusude tagajärjel oleme olukorras, kus meie toiduainete hinna tõus Eestis on kaks korda suurem kui meie põhjanaabritel Soomes või lõunanaabritel Lätis. Mida kavatseb valitsus selles osas ette võtta?

Aitäh! Vastab tõele, et Eestis on aktsiisimäärasid tõstetud, aga samas tuleb silmas pidada seda, et Eesti valitsussektori defitsiit on Euroopa Liidu üks kõige pisemaid – 1,7% möödunud aasta lõpuks. Väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on praegu teravad probleemid seotud just defitsiidiga, valitsussektori kulutuste kärpimisega, maksude tõstmisega. See, mis meil on ammu tehtud, seisab teistel kõigil alles ees. Ma arvan, et praegu ei maksa ka opositsioonipoliitikutel soovida Eestile näiteks Iirimaa või Kreeka olukorraga sarnast olukorda, kus kogu maailm diskuteerib nende finantsseisundi üle. Kui me ei oleks teinud valusaid otsuseid avaliku sektori kulutuste kärpimiseks või ka maksude tõstmiseks möödunud aastal, siis käiksid just täpselt niisugused diskussioonid ka Eesti kohta. Nii et mida tahta? Mina tahaksin seda, et Eesti riigi majandus oleks usaldusväärne ja et meie rahandus oleks usaldusväärne. Kui rääkida toiduainete hindadest, siis, proua Simson, mina arvan, et te ei peaks Soomet Eestile eeskujuks tooma, sest Soome toiduainete hinnad on Euroopa Liidu ühed kõige kõrgemad. Euroopas suudavad soomlastega toiduainete hindade osas võistelda ainult norralased, õige pisut pakuvad konkurentsi ka taanlased ja ka Luksemburgis võidakse enam-vähem samasuguste toiduainete hindadega arvestada. Toiduainete hinnad Eestis on Euroopa Liidu ühed madalamad. Jah, mitte kõige madalamad, need ei ole mitte nii madalal tasemel, nagu nad on Poolas ja Rumeenias, aga nad on kindlalt ühed Euroopa Liidu kõige madalamad. Kui võrrelda Euroopa Liidu keskmisega, siis Eesti toiduainete hinnad on umbes 80% Euroopa Liidu keskmisest, Soome omad 120% Euroopa Liidu keskmisest.

Kadri Simson, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui vaadata tuleva aasta eelarvet, siis on näha, et valitsus prognoosib käibemaksu laekumise suurenemist peaaegu miljardi krooni võrra. Kui hinnad tõusevad, siis loomulikult suureneb ka käibemaksu laekumine riigieelarvesse. Aga vaatame eelmist aastat. Eelmisel aastal lisatud käibemaksust planeeris riik juba sellesse aastasse 1,8 miljardit krooni ja tõstetud aktsiisidest 80 miljonit krooni enamlaekumisi. Kui võtame eelduseks Eesti leibkondade arvu, siis iga iseseisvalt elav pere on pidanud nende maksutõusude tõttu selle aasta jooksul maksma juba 4500 krooni. Te räägite praegu inimeste toimetuleku asemel sellest, et eelarvedefitsiit on meil väike. Mulle tundub, et te ei kavatsegi midagi ette võtta. Teile sobibki, et hinnad tõusevad, sest siis laekub teile ka rohkem aktsiisi ja käibemaksu.

Olen teiega nõus selles osas, et käibemaksulaekumised on olnud väga head. See tähendab seda, et Maksu- ja Tolliamet on töötanud hästi ja et ka Eesti maksumaksjad on olnud seaduskuulekad. Tänu sellele, et maksulaekumised on olnud head, on meil olnud võimalus eelarvelaekumistest välja maksta nii õpetajate kui ka politseinike palgad, ka pensionid on kõik korralikult välja makstud. Kui meil oleksid samasugused eelarveprobleemid, nagu on enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides, siis oleksid meil tohutud rahastamisraskused. Ma ei usu, proua Simson, et teie sooviksite praegu võtta Eestile igapäevaste kulutuste katmiseks laenu aastaintressiga 9%, nagu mitmed Euroopa riigid praegu seda tegema peavad. Me oleme suutnud oma riigi rahanduse korras hoida. Meie suudame praegu oma reservide pealt raha teenida. Möödunud aastal sel ajal, kui väga paljud riigid maksid raharessursi eest meeletut intressi, teenisime meie 1,1 miljardit krooni. Ma ei ole kindlasti nõus teie väitega, et väike defitsiit tuleb kellegi arvel. Suur defitsiit tähendab kellegi arvel elamist, see on oma laste ja lastelaste arvel elamine. Mõistlik oleks ikkagi üritada vähemalt oma arved ise ära maksta, mitte jätta neid arveid laste ja lastelaste maksta.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te mainisite, et meil on ühed Euroopa madalaimad hinnad, aga unustasite mainimata, et meil on ka palgad mitu korda väiksemad kui väga paljudes teistes Euroopa riikides. Te olete korduvalt öelnud, et meie hinnad vahepeal väga palju langesid, kuid ma tuletan meelde, et näiteks Marje Josing on öelnud, et vahepeal meie hinnad väga palju ei langenud. Mul on tunne, et ega riik hinnatõusudega üldse tegelda ei taha, mingeid kartellikokkuleppeid te pole tuvastanud. Just riigimaksud, käibemaks ja aktsiisid, on hinnad kõrgele ajanud, aga neid te olete pidevalt tõstnud, mitte langetanud. Nii et hinnatõusud tulevad ikkagi teie tõttu. Rahvale öeldi, et pingutame kõik üheskoos ja saame euro, aga nüüd üks pool ütleb, et tal on kasum aastaid saamata. Öelge, mida te olete hinnatõusude ohjeldamiseks teinud.

Nojah, maru lihtne, aga samas primitiivne on siduda hinnatõusu aktsiisimäära tõusuga. Võiks ju vaadata Iirimaad, kus on Euroopa Liidu ühed kõige kõrgemad hinnad üleüldse, sealhulgas toiduainete hinnad, ja proua Tuus võiks jagada neile lahkeid soovitusi alandada käibemaksumäära, et inimesed saaksid ka seal taskukohase hinnaga endale toiduaineid lubada. Aga paraku, oh häda, Iirimaal ei ole võimalik toiduainete käibemaksumäära alandada, sest see määr on juba praegu null. Hea küll, on toodud ka Soome näidet. Soomes otsustati 1. oktoobrist 2009 alandada toiduainete käibemaksumäära 17%-lt 12%-le. Ajakirjandusest on läbi jooksnud ka informatsioon, justkui see oleks alandanud toiduainete hindu ja isegi protsent on öeldud – 5,7%. Tõsi, soomlased selle aasta juunis juba tõstsid toiduainete käibemaksumäära 12%-lt 13%-le, aga vaatamata sellele tõusule on ikkagi vähenemine 17%-lt 13%-le ja see peaks peegelduma ka toiduainete hindades. Kuid nii nagu 2008. aasta alguses olid Soome hinnad Euroopa Liidu keskmiste hindadega võrreldes 120%, nii on nad ka praegu 120%. Nii nagu Eesti hinnad moodustasid 2008. aasta alguses 80% Euroopa Liidu keskmisest, nii moodustavad need ka praegu 80%. Meil on summa summarum käibemaksumäär 2% tõusnud, nendel on toiduainete käibemaksumäär summa summarum 4% vähenenud.

Austatud peaminister! Aeg on läbi.

Hinnad on endisel tasemel.

Aitäh! Ma palun jääda nii küsimustes kui ka vastustes selle ajalimiidi sisse, mis on ette antud, küsimuste puhul minut ja vastuste puhul kaks minutit! Nüüd teine kohapeal registreeritud küsimus. Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Tänases Postimehes kirjutab kolleeg Riigikogust, Keskerakonna liige Kadri Simson, et kuna Eesti majanduskasvu ja inflatsiooni numbrid on väga sarnased, sisuliselt samas suurusjärgus, siis Eestis tegelikult mingit majanduskasvu ei olegi. Palun selgitage meile, millised on tegelikud seosed inflatsiooni ja majanduskasvu vahel ja kas Eestis siis on reaalset majanduskasvu või mitte.

Aitäh! Ma juhtumisi olen lugenud seda teie viidatud artiklit, aga mulle täpselt ei jäänud meelde see, nagu proua Simson oleks väitnud, et meil majanduskasvu üleüldse olnud ei ole. See oli küll üks varasem Postimehe artikkel, kus võeti seda väita ja öeldi, et kuna Eesti Statistikaameti andmetel on majandus kasvanud 4,7% ja inflatsioon Eesti Statistikaameti andmetel on ka 4,7%, siis tegelikult majanduskasvu polegi olnud. Väide on rumal ja täiesti asjatundmatu. Väitja on pidanud seda, mida nimetatakse majanduskasvuks, ainult majanduse nominaalkasvuks ja asunud siis majanduse nominaalkasvu korrigeerima hinnatõusuga. Teatavasti korrigeeritakse nominaalkasvu kõikide hinnatõusudega, mitte ainult tarbijahindade tõusuga, ja saadakse majanduse reaalkasv. Täiesti arulage on üritada majanduse reaalkasvust veel inflatsioonimäära maha lahutada, see on mõttetu, see on absurd. Eesti majanduskasv möödunud kvartalis oli 4,7%, see on reaalkasv, kõik hinnamuutused on sealt juba elimineeritud. See 4,7% oli praegu teadaolevatel andmetel Euroopa Liidu kõige kiirem majanduskasv.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Peeter Kreitzberg. Sellele vastab valitsusliige Laine Jänes. Teema on olukord ERSO-s. Head ametikaaslased! Võite esitada kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust. Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Lugupeetud kultuuriminister! Kultuurivaldkonna juhtimine pole pärast Eesti taasiseseisvumist kunagi loonud nii palju arusaamatusi kui praegu. Järjepanu on minister sundinud segastel asjaoludel ametist lahkuma muuseumide juhte. Sellele ei näi lõppu tulevat. Kõrgeid ameteid on pakutud vaid oma erakonna liikmetele. ERSO-s kavandatud reform peatati poolel teel, ERSO direktor vabastati, pidamata nõu peadirigent Neeme Järviga. Kultuurivaldkonna juhtide seas on tekkinud hirmuõhkkond, kardetakse oma seisukohti avaldada, kardetakse kättemaksu. Ministri ülesanne on olla tuletõrjuja, mitte tulesüütaja, mida me näeme viimasel ajal. Meil on olnud kultuuriministreid, kes on oma valdkonnas suutnud luua stabiilse tööõhkkonna, olgu selleks Urmas Paet või Jaak Allik. Minu esimene küsimus on järgmine: kas te ütleksite, millest on Neeme Järvi valesti aru saanud, andes sedavõrd kriitilise hinnangu teie tegevusele, samas kui teie olete korduvalt rääkinud headest suhetest, et mitte öelda täielikust vastastikusest mõistmisest Neeme Järviga?

Aitäh! Austatud kolleegid! Hea kultuurikomisjoni esimees! Teile võib tõesti tunduda tore luua kuvandit kurjast Jänesest, aga mulle teeb muret hoopis miski muu. See miski muu on faktide eiramine, nende unustamine ja kulisside taha jätmine. Lihtsad faktid kõnelevad, et ERSO nagu kõik teised kultuuriallasutused, mida Kultuuriministeeriumil on 48, pidi 2010. aastal kärpima oma eelarvet 9%. Selle asemel on eelarvet ületatud 4,3%-ga. Need on lihtsad numbrid. Siin ei ole mitte midagi isiklikku. Kultuuriministeerium on asunud ERSO-t päästma, et see ei läheks lõplikult pankrotti. Kui kultuuriminister esitas kultuurikomisjonis teenistusliku järelevalve protokolli, kus olid selgelt numbrid kirjas, siis kultuurikomisjoni tagasisideks oli ka kultuurikomisjoni esimehe lause, et see mees tuleb ju lahti lasta. Kummaline, kuidas need mõtted on täiesti muutunud. Ma usun, et selline hoiak ei anna vale signaali mitte ainult kultuuriavalikkusele, vaid tervele üldsusele. Kui püütakse kaitsta ja kiita inimest, kes on rikkunud finantsdistsipliini, siis kas teised peaksid järgima seda eeskuju?

Esimene täpsustav küsimus, Peeter Kreitzberg, palun!

Lugupeetud minister! Mina armastan ka fakte. Ma ütlesin, et see probleem tuleb kiiresti lahendada. Minu esimene küsimus oli seotud sellega, millest Neeme Järvi valesti aru sai. Sellele te ei vastanud. Minu teine küsimus (vastusesse võite lülitada ka esimese küsimuse vastuse) on järgmine: millised on teie lahendused tekkinud olukorrale ERSO-s? Kas eelarveraha lisandub või peab ERSO 2011. aasta eelarvest katma 2010. aasta võlad?

Aitäh! Me oleme ette võtnud seda, et oleme määranud orkestri direktori kohusetäitjaks Anneli Undi, kes on Eesti Filharmoonia Kammerkoori direktor. Nende aastate jooksul, mil ta sel ametikohal on olnud, on ta end näidanud väga võimeka finantsjuhina ja kollektiivi juhina, ta tõi selle kollektiivi kaheksa aastat tagasi välja keerulisest situatsioonist, mis oli samuti seotud rahaga. Kindlasti püüab ministeerium päästa ERSO-t sel aastal. Vastuvõetamatu on aga ERSO endise direktori soov järgmise aasta eelarveauku katta teiste kultuuriasutuste eelarvete arvel, nõudes endale Eesti Kontserdi eelarvest 6,2 miljonit krooni. Ma usun, et Anneli Unt suudab hea ja targa juhtimisega analüüsida ja aru saada, millest on nii suured augud tekkinud, millised on need potentsiaalsed kohad, kust siiski on võimalik kokku hoida, ja edasist vastust saab oodata juba tema käest.

Teine täpsustav küsimus, Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Te annate õigeid vastuseid, sõltumata esitatud küsimustest. Aga ma küsin väga visalt: miks te Neeme Järviga eelnevalt nõu ei pidanud, kui te Siitani lahti lasite?

Vastutus asutuste, allasutuste juhtimise eest on kõigepealt asutuste direktoritel ja loomulikult ka neid haldaval ministeeriumil. Kui minister ja ministeerium teenistusliku järelevalve põhjal leiavad, et asutuse juht on eksinud finantsdistsipliini ja elementaarsete juhtimisreeglite vastu, siis tuleb vastu võtta radikaalne otsus, et ERSO või ükskõik missugune teine kollektiiv pääseks pankrotist või mingisugustest muudest keerulistest probleemidest. Siitani ettepanek saata ERSO mängijad neljaks nädalaks miinimumpalgaga puhkusele ei ole Kultuuriministeeriumile vastuvõetav. Seetõttu on kultuuriministril kohustus leida juht, kes suudab orkestrit juhtida nii, et see saaks töötada ja mängida.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Karel Rüütli, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Esmaspäeval kohtus kultuurikomisjon nii ERSO juhi härra Siitaniga kui ka Kultuuriministeeriumi kantsleri härra Suklesega. Minule jäi küll selline mulje, et segadus on suur ja teineteisest on mööda rääkinud nii ERSO juhtkond kui ka Kultuuriministeerium, ehk nüüd ei ole võimalik olukorda ERSO-s päästa ilma, et sinna raha juurde ei anta. Teie ministrina, isegi kui te määrasite uue juhi, peate sinna vahendeid juurde andma, selleks et ERSO olukord stabiliseeruks. Aga ma küsin juba mitmendat korda seda, miks te ei arutanud seda küsimust härra Neeme Järviga ja millest Neeme Järvi on valesti aru saanud, asudes sellele ametikohale, kus ta praegu on.

Aitäh! Teie küsimuse esimeses pooles kõlasid ettepanekud ERSO eelarve toetamiseks. Selle peale ma ütlen: küllap vist, nii see kindlasti ka läheb, Kultuuriministeerium leiab võimaluse aidata. Mis puudutab teie küsimuse teist poolt, siis Neeme Järvi on erakordselt hea dirigent, suurepärane, emotsionaalne muusik, kes on Eesti nime laias maailmas väga laialdaselt populariseerinud. Kindlasti ei anna mina talle nõu, milliseid lugusid valida kontserdikavadesse. Seda ei tee isegi mitte ERSO direktor. Ma väidan jätkuvalt, et ma saan Neeme Järviga täiesti normaalselt läbi, ja usun, et sellist vastutust ei saa ma temaga jagada. Selle eest, kuidas allasutused finantsdistsipliiniga hakkama saavad, vastutab Kultuuriministeerium.

Helmer Jõgi, palun!

Hea minister! Kultuurikomisjonis toimunud arutelude järel jõudsime ikkagi tõdemusele, et finantsdistsipliin on täitmiseks kõikidele asutusejuhtidele. Aga praegu kuulen ma siin saalis selliseid küsimusi, et jääb mulje, et teised komisjoni liikmed nagu ei jõudnud sellele tõdemusele, millele jõudis kultuurikomisjon. Teid on viimastel nädalatel ERSO kontekstis solvatud päris inetult ja isiklikult. Ma saan aru, et eelarvedistsipliini mittetäitmist püütakse õigustada vahendeid valimata. Minu küsimus ongi: kuidas ERSO juhi nõudmine täita eelarveauk teiste asutuste, kellegi teise arvel, mõjutab kõigi teie alluvuses oleva 48 asutuse töödistsipliini ja töömeeleolu ning kuidas te sellega hakkama saate?

Aitäh! Kindlasti selline eeskuju positiivselt ei mõju, sest kõik allasutused on väga raskes situatsioonis eelarvet kärpinud, nad on leidnud erinevaid vahendeid, kuidas hakkama saada. Ma tõesti küsiksin, kas on mõistlik toetada üht finantsdistsipliini rikkujat teiste kultuurikollektiivide arvel või tahetakse minna hoopiski pensionide kallale, kiirabi eelarve kallale, võib-olla politsei ja Päästeameti eelarve kallale, või tahetakse see raha ära võtta muuseumidest või raamatukogudest, mitte ainult muusikavaldkonnast. Ausalt öeldes, see lugu on tõesti väga piinlik. Segadus oli majas. Ma usun, et see segadus on lahendatud. Kui endine direktor uuele juhile kõik dokumendid üle annab, mida ta ei ole suutnud siiani teha, siis me saame täpsemalt teada, missugused on ettepanekud, et olukord täiesti normaliseeruks.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mille on esitanud Aleksei Lotman. Sellele vastab Helir-Valdor Seeder. Teema on põlistõugude olukord. Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Põllumajanduse jätkusuutlikkust on võimalik tagada vaid siis, kui me ei hävita sellega seotud elurikkust, kus omakorda on suur tähtsus põlistõugudel ja vanadel sortidel. Maaelu arengukavas, nagu me teame, on mõnedele põlistõugudele ja -sortidele määratud toetus, kuid selliseid sorte ja tõuge on tegelikult palju rohkem. Millised on Põllumajandusministeeriumi kavad kogu meie põllumajandusliku geneetilise mitmekesisuse kaitseks?

Aitäh küsimuse eest! See kaks minutit, mis mul on vastamiseks aega, ei võimalda kindlasti anda täielikku ülevaadet kogu sellest poliitikast, aga lühikene kommentaar on niisugune, et põlistõuge kui selliseid otseselt juriidilises mõttes seaduses sätestatud ei ole, küll aga on seaduses olemas ohustatud tõud. Need võivad olla ja enamasti ongi põlised tõud, kuid need võivad olla ka mõned muud tõud, mis ei ole põlised tõud. Eestis on olemas ohustatud tõud, kelle aretamiseks makstakse eraldi aretamistoetust (selle aasta eelarves on selleks 3 miljonit krooni), lisaks on keskkonnatoetused, umbes 3000 krooni ühe looma kohta. Seaduses on täpselt kirjeldatud, kuidas käib protseduur, et tõu saaks kuulutada ohustatud tõuks. Kui ta on kuulutatud ohustatud tõuks, siis laienevad talle ka abimeetmed ja võimalused saada spetsiaalset eritoetust. Ohustatud tõugude kaudu me püüamegi säilitada põlistõugusid. See on minu lühikene vastus.

Palun esimene täpsustav küsimus, Aleksei Lotman!

Aitäh! Hea minister! Praktika näitab, et praegune seadus veeretab vastutuse selle tegelikult riikliku ülesande täitmise eest lihtsalt huvitatud üksikisikutele. Näiteks, mida te ministrina arvate sellest, et eesti maalammas, sealhulgas kihnu maalammas, on siiani tunnustamata? Kuigi on entusiaste, kes neid kasvatavad vaatamata sellele, et selle tasuvus on majanduslikult kehv, kas ei peaks ikkagi mõtlema selle peale, et ministeerium oma allasutuste kaudu, näiteks VTA kaudu tuleks neile poolele teele vastu ja aitaks kaasa sellele, et see tõug saaks tunnustatud?

Aitäh! Kui seaduses on lüngad või puudujäägid, siis on kindlasti võimalik seadust täiendada ja parandada, aga mis puudutab konkreetseid näiteid, siis olen, jah, kursis maalambateemaga. Maalammast kui põlistõugu on soovitud registreerida, kuid selleks ei ole olnud piisavalt argumente, piisavalt teaduslikult tõestatud aluseid. Aga see probleem on lahendatav ka ilma seadust muutmata või ilma, et seda tõugu peaks registreerima nn põlise tõuna, seda võib registreerida ka uue tõuna, nii nagu te ütlesite, kihnu lambana. Kui asjast huvitatutel on esitatud Veterinaar- ja Toiduametile kõik vajalikud dokumendid (ma arvan, et koostööd Veterinaar- ja Toiduametiga saab parandada ja ilmselt peabki parandama, et ta taotlejaid rohkem abistaks) ja kui see tõug on registreeritud uue tõuna, siis aasta pärast on võimalik see registreerida ka ohustatud tõuna ja saada toetust, mis on ohustatud tõule ette nähtud. Nii et kehtivad seadused võimaldavad ka selle nn maalambaprobleemi lahendada nii, et maalambast saab ohustatud tõug ja et ta saab tulevikus ka vastavaid toetusi.

Teine täpsustav küsimus, Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Mina võin kinnitada, et maalambaentusiastid on teinud kõik, mis nemad on osanud teha, selleks et see tõug saaks tunnustatud. Seetõttu oleks tõesti hea, kui VTA ilmutaks rohkem proaktiivset koostöömeelt. Teine oluline ohustatud tõug, kelle kaitsega on meil paras segadus, on tori hobune. Sama nime alla on koondunud sisuliselt modernne sporthobune ja suhteliselt põline, mitte väga vana, aga siiski natuke rohkem kui saja aasta vanune tõug. Hiljuti löödi see tõug justkui kaheks, kuid segadused ikkagi jätkuvad ja ei ole ka üksmeelt nende kasvatajate hulgas. Kas ei peaks jällegi ministeerium või VTA võtma juhtohjad enda kätte ja proovima kuidagi seda asja ohjata, et ka soodustada koosmeele teket kasvatajate vahel?

Aitäh! Jah, ma arvan, et ka sellele probleemile me leiame lahenduse. Siin on tõepoolest Veterinaar- ja Toiduametil vaja üht-teist ümber korraldada. On võimalik praegune tõuraamatu pidamine jagada n-ö kahte ossa. Sellega oleks võimalik, ma usun, ka see probleem tulevikus lahendada. Ma usun, et me tori tõugu hobuse probleemi tulevikus kindlasti lahendame.

Nüüd üks kohapeal registreeritud küsimus. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud põllumajandusminister! Tulen tagasi kihnu maalamba juurde. Me oleme sellest Riigikogus varsti neli aastat rääkinud, aga asi ei ole edasi liikunud, sest ohustatud tõugude nimistusse lammas Eestis veel ilmunud ei ole, ma pean silmas seda maalammast. Siin on veel üks väga oluline nüanss. Küsimus ei ole mitte ainult liigilises mitmekesisuses ja haruldase lambatõu huvitavate eksemplaride kui rariteedi elushoidmises. Ma julgen kinnitada, et Kihnu naiste käsitöö baseerub just ainult selle lamba villal ja ühegi teise lambatõu villast ei ole võimalik nii peent käsitööd teha. Selle tegevusega Põllumajandusministeerium, kui ta liiguks aktiivsemalt edasi selle ohustatud tõu tunnustamisel, aitaks kaasa selle säilimisele.

Palun küsimust!

Millal see teie arvates saab tunnustatud?

Aitäh! Seda kuupäeva on mul küll raske siin täna välja öelda, sest praegu sellist tõugu vähemalt de iure olemas ei ole ja selle üle, kas ta de facto olemas on, käib teadlaste, ekspertide, tõuaretajate vaidlus. Nagu te ise ilmselt teate, on teadlastel ja ekspertidel erinevaid arvamusi. Ühed väidavad, et see tõug on järjepidevalt säilinud, teised väidavad, et ei ole. Ma usun, et see küsimus, kas üks või teine tõug on olemas või mitte, ei saaks olla selline, mida poliitikud Riigikogus hakkavad hääletama. Ma kujutan ette, et lõpptulemusena see võibki nii kujuneda ja meil Eestis hakkavad siis tekkima poliitilised loomatõud. Ma arvan, et me peaksime sellist olukorda kindlasti vältima. Mina ikkagi ootaksin ära selle, mida enamik teadlasi, tõuaretajaid ja eksperte otsustab. Kui nemad on saavutanud konsensuse, siis Põllumajandusministeeriumil selle vastu midagi ei ole ja meie mitte mingisuguseid takistusi ei tee. Aga nagu ma ütlesin, minul oleva informatsiooni kohaselt on taotlusele vaja lisada veel mõningaid andmeid, neid on vaja täpsustada ja põhimõtteliselt on võimalik see nn maalammas registreerida uue tõuna ja saada tulevikus toetusi ohustatud tõule. Ma usun, et see oleks kompromisslahendus.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Evelyn Sepp. Sellele vastab valitsusliige Laine Jänes. Teema on sotsiaalne sidusus. Evelyn Sepp, palun!

Austatud minister! Möödunud nädalal õnnestus meil mõlemal viibida ühel üsna kummalisel üritusel, nimelt spordikongressil, millele on saanud osaks spordirahva hämming ja Eesti ajakirjanduse kriitika. Seda tõenäoliselt põhjusel, et EOK juhitud kongress osutus äärmiselt hambutuks, küll aga poliitiliselt mugavaks ürituseks, mis teatavasti midagi ei otsustanud ega ka sisuliselt ei arutanud. Ma küsin teie käest hinnangut. Te olete pikka aega viidanud sellele, et teie ministeerium ei saa spordivaldkonnas võtta ette mingeid samme enne, kui spordikongress on andnud uued juhtnöörid, mida ta nüüd ei andnud. Kuidas teie hindate seda kongressi ja selle tulemuslikkust? Võib-olla jagate ka oma muljeid? Tegemist on siiski väga paljusid inimesi puudutava olulise sündmusega.

Aitäh! Hindan seda siiski väga oluliseks kongressiks ja oluliseks kohaks, kus inimesed, kes spordivaldkonnaga tegelevad, said kokku, et välja käia oma ideid ja neid arutada. Ma ei ole nõus väitega, et seal mitte midagi ei otsustatud ja et seal mitte midagi ei tehtud. See oli uue vormiga kongress, kus töö tehti põhiliselt ära töögruppides mitme kuu jooksul enne kongressi. Need töögrupid esitasid kongressile oma töö tulemused. Kindlasti ei ole põhjust alandada neid inimesi, kes on südamega olnud asja juures, on teinud ajurünnakuid ja korraldanud arutlusi, kuidas minna edasi. Päris kindlalt kõlas spordikongressil mitu olulist eesmärgitähist, kuidas ja kuhu liikuda. Kindlasti on oluline märksõna "tugevad klubid" ja kindlasti on olulised märksõnad "treenerite töö tasustamine" ja "stipendiumide asendamine seadusliku palgaga". Kui te arvate, et need küsimused on tähtsusetud, siis selle üle olen ma küll tõsiselt kurb.

Esimene täpsustav küsimus, Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Proua minister! Erinevalt teist istusin mina sellel üritusel lõpuni. Seda ei saagi teile ette heita, et teie seal lõpuni ei olnud. Erinevalt teist olin mina ka ühes töörühmas. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Minu küsimus puudutab pigem seda, et teie nägite seal otsuseid, mida ükski teine sellel spordikongressil osalenu ei näinud. Nimelt ei võtnud spordikongress vastu mitte ühtegi otsust ega avaldust. Millest teie nüüd n-ö nende jutudokumentide alusel alustate? Milliseid samme te hakkate ministeeriumis astuma, et realiseerida eri inimeste eri ideid, mis arutelude käigus spordikongressil kõlasid ja millest mõned olid ka väga vastuolulised? Milline on teie visioon ja kuidas te hakkate realiseerima neid samme, mida seal arutati?

Aitäh! Austatud Evelyn Sepp! Kuidas te täpselt teate, et mitte keegi teine peale minu ei näinud seal olulisi ettepanekuid ja ideid? Ma oskan vastata teie pikale küsimusele lihtsalt lausega, et eks ilu ole vaataja silmades.

Evelyn Sepp, teine täpsustav küsimus, palun!

Austatud minister! Kui teie teate, et spordikongress võttis vastu mõne otsuse, nagu kongress tavaliselt otsuseid vastu võtab, tõenäoliselt hääletatakse ja otsus võetakse vastu häälteenamusega, siis oleks hea, kui te seda ka meiega jagaksite. Spordikongressil osalenud inimesena mina ei tea, et spordikongress oleks võtnud vastu ühtegi otsust.

Mis see küsimus täpselt oli?

Mina juhatajana ei saa öelda, missugune on küsimus. Eks siin tuleb püüda aru saada. Kui vastust ei ole, siis läheme edasi. Näete, peaminister ütles teile.

Lihtsalt stenogrammi huvides: mina sellest jutust küsimust välja ei lugenud, see oli pigem hinnangu andmine ja kommentaar. Kui soovitakse esitada küsimust, siis ma vastan, aga sellele on keeruline vastata.

Aitäh! Liigume edasi. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! See on muidugi tore, et teie ei sekku Neeme Järvi kontserdikavade koostamisse ja eeldate, et tema ei pöördu ka teie poole nõuannetega, kuidas ERSO võiks toimida ja kuidas ERSO võiks ennast tunda. Te ütlesite, et teil on Neeme Järviga väga head suhted. Tõsi, Neeme Järvi teile enam telefonis vist serenaadi ei laula, küll aga kirjutab teile avalikke kirju. Ühes avalikus kirjas on ta kurbusega nentinud, et võim võidab alati, et võim võidab ja võidavad minister Jänese isiklikud suhted. Millised on need isiklikud suhted, millele ta vihjas? Kas siin võib juttu olla näiteks Eesti Kontserdist, kus pidavat olema ka jämedaid finantsdistsipliini rikkumisi ja kus rahaasjad ei olevat ka korras, või millestki muust?

Maestro Neeme Järvi on kirjutanud sarnaseid kirju ka teistele ministritele. Aastal 2006 oli avalik kiri, milles oldi rahulolematud kultuuriminister Palmaru tegevusega. Süüdistused olid enam-vähem samasugused nagu praegu. Ma olen siiski seda meelt, et dirigentidega suheldes saame rääkida muusikast ja kontserdikavadest, aga ma ei kipu juhtimisvastutust veeretama maestro Neeme Järvi õlgadele.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tulen tagasi selle spordikongressi juurde. Minule jäi spordikongressilt küll kaks sõnumit meelde. Esimene oli see, et tuleks taastada spordikoolid. Sellest sõnumist ei saanud ma väga hästi aru, sest Eestis on 117 toimivat spordikooli. Teine sõnum oli sotsiaalsete garantiide kohta. See on minu arvates ajakirjanduses väga palju positiivset vastukaja saanud. Minu küsimus on: kas pärast spordikongressi on seda sõnumit ka koostöös haridusministriga mingilgi tasemel arutatud, kas on arutatud, kuidas sellega võiks edasi liikuda, ja kunas võiks sellest reaalselt, paberi peal asja saada?

Aitäh! Pärast kongressi ei ole me jõudnud härra Lukasega sellest rääkida, küll aga on haridusministeeriumiga läbirääkimisi peetud enne kongressi. Need teemad ei ole tulnud õhust ja mitte samal päeval, kui see kongress toimus. Loomulikult, need küsimused, mis puudutavad sotsiaalseid garantiisid, on mõlemad väga olulised. Selle nimel oleme ette valmistanud eri võimalusi. Eriti oluline on treenerite tasustamise küsimus. Ma usun, et majandusliku olukorra paranedes ja stabiliseerudes on järgmistel aastatel võimalik see lahendada vastavalt töögruppide ettepanekutele. Ma olen täiesti nõus sellega, et meil ei ole mõtet peita pead liiva alla, makstes stipendiume ja samal ajal jättes sotsiaalsed garantiid n-ö jumala hooleks.

Hea ametikaaslane Katrin Karisma-Krumm! Ma palun väga vabandust! Siin ei ole midagi isiklikku, aga te jäite järjekordselt natukene hiljaks. Ma ütlesin infotunni alguses, et esitada saab kuni kaks küsimust. Edaspidi tuleb veel väga palju huvitavaid teemasid. Ma loodan, et te siis jõuate küsimust esitada. Siin ei ole midagi isiklikku, aga hetkel ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Jaan Kundla. Sellele vastab valitsusliige Andrus Ansip ja teema on töö korraldamine ministeeriumides. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu poole on pöördunud Järva Maavalitsus, Türi Vallavalitsus ja paljud kodanikud Järvamaalt, kust ma olen valitud Riigikogusse, küsimusega Tartu Ülikooli Türi Kolledži sulgemise kohta. Kuna eelnimetatu on nii haridus- kui ka regionaalpoliitiline probleem, pöördusin märgukirjadega nimetatud ministrite poole 18. ja 21. oktoobril s.a, seega umbes kuu aega tagasi. Seaduse kohaselt pidid nad vastama kümne tööpäeva jooksul, kuid haridusministri vastuskiri saabus alles üleeile, regionaalministri vastus aga alles täna e-postiga, vaatamata sellele, et Riigikogu Kantselei ametnikud saatsid minu palvel neile ministeeriumidele meeldetuletusi. Kas te peate normaalseks, et ministeeriumid, mis sageli ise on kontrollivaks organiks, suhtuvad seaduste täitmisse nii ükskõikselt? Mida kavatsete ette võtta?

Aitäh! Muidugi ei pea ma seda normaalseks, et koguni kaks ministeeriumi on eksinud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse vastu. Teatavasti näeb Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ette vastamise tähtaja kümme tööpäeva, kui küsijaks on Riigikogu liige. Praegusel juhul ei ole Haridus- ja Teadusministeerium ega regionaalministri büroo suutnud sellest tähtajast kinni pidada. Ma olen küsinud ministeeriumide käest, miks nad eksisid. Haridus- ja Teadusministeeriumist öeldi, et nad tahtsid hästi põhjalikku vastust koostada ja seetõttu nad eksisid. Regionaalministri büroost öeldi, et nad lihtsalt ei pannud tähele, et tegemist on Riigikogu liikme kirjaga, nad käsitlesid seda kui tavalist kirjavahetust. Teatavasti on siis vastamiseks aega 30 päeva. Fakt jääb faktiks, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse nõuete vastu on eksitud. Ma palun ka omalt poolt eksijate nimel vabandust!

Esimene täpsustav küsimus, Jaan Kundla, palun!

Mul on isegi veidi piinlik korrata esmapilgul vähetähtsana näivat küsimust, kuid valijate küsimustele vastamiseks on sageli vaja saada teavet eri ametkondadest ja ministeeriumidest. Suured pahandused algavadki tavaliselt väikestest, samamoodi nagu lumepall kasvab. Tuletan meelde juhtumit kultuuriminister Jänesega, kellega mul samuti ei olnud võimalik telefoni teel kontakti saada. Sain temaga jutule alles pärast seda, kui teie, lugupeetud peaminister, vahele segasite, ja ma sain siis anda ka valijatele vastuse.

Vabandust, hea ametikaaslane! Palun anda mikrofon tagasi heale ametikaaslasele Jaan Kundlale, sest tal jäi veel 30 sekundit aega küsimust esitada! Ma palun vabandust, see oli tehniline aps!

Ma ei saanud arugi, kust maalt ta nüüd ...

Minul ei ole sellist nuppu, et teie mikrofoni välja võtta. See viga oli kuskil juhtmetes. Aga palun, järgmine küsimus!

Andke vajaduse korral mulle aega juurde, kui nüüd sassi läks.

Annan. Rahulikult, läheme edasi.

Vahejuhtum regionaalministriga. Ka temaga ei õnnestunud mul kontakti luua. Ta helistas mulle tagasi mitme päeva pärast, aga probleem oli selle aja jooksul lahendatud teistmoodi, ilma ministri osaluseta. Järelikult pole tegemist üksikjuhtumiga, tegemist on süsteemse rikkumisega. Positiivsena võin märkida mõttevahetusi Konkurentsi- ja Tarbijakaitseametiga. Kas ma võin veendunult loota, et selliseid juhtumeid edaspidi ei esine ja neid ei pea lahendama peaministri kaudu?

Aitäh! Muidugi tahaksime me olla ja peaksimegi olema veendunud, et Eesti riigis kehtivaid seadusi täidaksid kõik, sealhulgas ministeeriumid ja ministeeriumide ametnikud. Siin võib ju üritada õigustada, aga õigustust ei ole. Riigikogu liikme kirjale vastamise tähtajast ei ole kinni peetud, on eksitud. Mina saan ainult vabandust paluda. Praeguseks on eksimust üritatud parandada sellega, et vastus on saadetud mõlemast ministeeriumist, nii regionaalministri büroost kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumist. Ma loodan, et vastused on olnud põhjalikud ja et need teid rahuldavad.

Teine täpsustav küsimus, Jaan Kundla, palun!

Aitäh! Ma ei kuulnud ikkagi, milliseid abinõusid te konkreetselt rakendate ja kas on olemas üldse mingisugune karistussüsteem selliste rikkumiste puhul.

Konkreetne meede, mis on võetud, ongi arupärimine. Mina olen küsinud ministeeriumidest aru, ma olen saanud vastuse, mille ma teile ka praegu edastasin. Aga see mind ei rahulda, see ka teid loomulikult ei rahulda ja see eksimust olematuks ei tee. Positiivne on see, et ka sisulised vastused on siiski mõlemast ministeeriumist tulnud.
Ma arvan, et praegu oleks paras aeg anda võimalus küsimust esitada ka heale Katrinile. Ta on mitu korda üritanud, ta ei ole saanud küsida seda, mis teda tõepoolest huvitab, ja loomulikult ei ole ta saanud siis ka vastust nendele küsimustele, mis teda tõepoolest huvitavad. Kuna anti soovitus küsida ükskõik mida, siis kuna praegu järjekorda ei ole, on mul hea soovitus: küsige!

Austatud peaminister! Me oleme siin seadusandliku võimu organis leppinud kokku, et seda istungit juhatab üks inimene, ja hetkel juhatan seda mina. Peep Aru, palun!

Ma tänan! Lugupeetud peaminister! Mul on ka päris tõsine küsimus töö korraldamise kohta eri ministeeriumides. Kuidas sinu arvates on võimalik ministeeriumides tööd hästi korraldada, kui Keskerakonna poliitikud ütlevad ja mõni Keskerakonda kuuluv teadlane ütleb, et aastal 2013 me saame viimast korda kasutada eurotoetusi ja pärast seda peame nende kompenseerimiseks tõstma makse?

See on väga osav küsimus. Hea Katrin oleks võinud täpselt samamoodi põimida oma küsimuse sellesse teemasse, mis meil praegu arutluse all on. See väide on rumal. Eriti rumalalt kõlab see väide ülikooli professori suust. Halb, kui seda täiesti rumalat, lolli väidet, et 2013. aastal eurovahendite kasutamine Eestis ära lõpeb, kordavad poliitikud parlamendis. See väide ei vasta vähimalgi määral tõele. Ülimalt suure tõenäosusega on järgmise finantsperspektiivi maht täpselt samasugune nagu selle aasta maht, kõikumised ja muutused saavad olla ainult nüanssides. Jah, me ei ole praegu kokku leppinud selles, kas järgmine finantsperspektiiv kestab 5 + 5 aastat või kestab see seitse aastat, kuid toetuste tasemed nii Eestit kui ka teisi riike puudutavalt peaksid suures plaanis jääma samasuguseks, nagu nad on praeguses finantsperspektiivis, seega aastani 2020. Ülikooli professor Olev Raju võiks olla rahulik, mingisugused toetused järsult ära ei kuku, ka tase ei peaks olulisel määral muutuma. Väide on rumal, ärgu ta nii enam tehku.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Veel kord palun vabandust tehniliste probleemide pärast!

Läheme kuuenda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Arvo Sarapuu, sellele vastab valitsusliige Helir-Valdor Seeder ja teema on põllumajanduse võrdsed võimalused Euroopa Liidus. Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika esmane eesmärk pärast Teist maailmasõda oli oma rahva toiduga varustamine. Muidugi, eesmärgid on aeg-ajalt tänu poliitikale muutunud, praegune eesmärk on põhiliselt siseturu stabiilsuse ja põllumajandustootja sissetuleku tagamine. Nüüd on loodud põllumehe jaoks otsetoetuste ja täiendavate otsetoetuste süsteem. See tähendab, et iga liikmesriik võib lisamaksega pisutki aidata ebavõrdseid konkurentsitingimusi vanade ja uute liikmesriikide vahel nivelleerida. Praeguses eelarves on juhtunud nii, et otsetoetusi on 560 miljonit krooni, lubatud on aga 680 miljonit krooni. Alati on räägitud, et me järgmisel aastal vaatame selle üle, järgmisel aastal tuleb maksimum. Mida teie kui põllumajandusminister täna selle eelarve valguses ütlete, kuidas põllumeeste konkurentsivõime on tagatud?

Aitäh! Konkurentsivõime ei sõltu muidugi ainult ühest toetusteliigist. See sõltub turu olukorrast, see sõltub hinnatasemest, see sõltub kokkuostuhindadest, see sõltub väga paljudest meetmetest. Eesti riigis on põllumajanduse ja maaelu toetusmeetmeid koos alameetmetega üle 80 ja Põllumajandusministeeriumi kaudu makstakse ka erinevaid toetusi. Lisaks sellele riigisisesele juurdemaksele on terve hulk riigisiseseid toetusi ja muid toetusi. Kõik see kokku peab tagama konkurentsivõime. Praegu me saame konstateerida, et meil on kuni 2013. aastani sellised võimalused, nagu lepiti kokku enne Euroopa Liiduga liitumist, enne seda finantsperioodi, mis algas 2007. aastal, 2007–2013, ja suuremad muudatused võivad tulla alles pärast 2013. aastat. Ka ametisolev valitsus peab lähtuma varem sõlmitud kokkulepetest ja nendega arvestama. Mis puudutab konkreetselt top-up'i, mille kohta te küsisite, siis, jah, see on järgmise aasta eelarve eelnõus 20 miljoni krooni võrra suurem kui sellel aastal. Me oleme püüdnud teha, mis on praegu meie võimuses, arvestades Eesti riigi eelarvelisi võimalusi. Ma väga loodan, et aastal 2012 on võimalik top-up'i maksta lubatud maksimumulatuses.

Esimene täpsustav küsimus, Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Jah, hea on manipuleerida arvudega, et 20 miljonit on juures, aga vaatame korra, milline see keskmine põllumajandusettevõtete otsetoetuste summa on teistega võrreldes. Näiteks Eestis on see 11 798 krooni, sellega oleme Euroopa Liidus tagantpoolt viiendal kohal. Euroopa Liidu keskmine on 163 301 krooni, madalaim on see Leedus (4960 krooni) ja kõrgeim Taanis (489 000 krooni). Ma vaatasin Statistikaameti andmetest, et eelmisel aastal oli põllumajanduse kogukahjum 1,7 miljardit krooni. Kui me räägime, et ainult 20 miljonit krooni pannakse põllumeestele juurde, siis ma ikkagi küsin: kuidas me seletame maaettevõtjatele, kuidas on võimalik selliste arvude valgusel konkurentsis püsida?

Aitäh! Ma tahan kõigepealt natuke meenutada selle top-up'i ajalugu, et saadaks aru, kus me praegu oleme. Kuni 2007. aastani (2007 oli sisuliselt viimane majandustõusu aasta, kui Eestis tehti ülejäägiga eelarveid) ei makstud ühelgi aastal riigisisest juurdemakset ehk top-up`i lubatud maksimumi ulatuses. Mitte ühelgi aastal! Ülejääk, mis aasta lõpuks tekkis, suunati reservidesse, aga mitte põllumajandustoetusteks. 2008. aastal (see on aasta, mille eelarve koostas esimest korda praegune valitsus) maksti top-up`i lubatud maksimumulatuses. See oli aasta, kui tehti esimene negatiivne eelarve ehk defitsiidiga eelarve. Nii on see läinud. Me peame arvestama reaalsusega. Julgen küll öelda, et praeguse valitsuse jaoks on põllumajandustoetused igal juhul olulisem prioriteet, kui see eelnevatel valitsustel on olnud. Teiseks, mis puudutab võrdlusi teiste riikidega, siis nii lihtne see ka ei ole, et me võtame matemaatilise statistika ette ja teeme sellest järeldusi. Me peame arvestama näiteks seda, et pindalatoetused, otsetoetused, ka nn top-up on üks tegureid, mis tõstab maarendi hinda põllumeeste jaoks. On olemas täielik korrelatsioon: kui tõusevad toetused, siis tõusevad ka maaomanike poolt maaharijatelt küsitavad rendihinnad, mis on väga valus probleem. Lääne-Euroopa riikides makstakse praegu renti 700–800 eurot hektari pealt, Eestis on rendihinnatasemed õnneks oluliselt madalamad. Need seosed on kindlasti keerulisemad ja niisuguseid primitiivseid järeldusi teha ei tohiks.

Teine täpsustav küsimus, Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Primitiivsed järeldused, prioriteedid – need on sõnad, mis õpitakse ära. Aga vaatame, kuidas see prioriteet välja paistab, kui eriotstarbelise diislikütuse aktsiis on Eestis 1736 krooni 1000 liitri kohta, aga Euroopa Liidu kehtestatud alammäär on 330 krooni 1000 liitri kohta. Euroopa keskmistest määradest on see ju kolm korda kõrgem. Ma küsin siis seda: kui te ütlete, et põllumajandus on prioriteet, miks te siis olete tõstnud erikütuse aktsiisi, kuigi keegi seda ei nõua ja vajadust selleks ei ole?

Aitäh! Sellele küsimusele olen ma siit saalist teile vastanud kolmel korral, aga kui te ikka ja jälle küsite, siis olen ma seda kohustatud tegema ka neljandat korda. Erimärgistatud kütuse teema on palju laiem kui ainult põllumajandustootjate temaatika. Eestis on erimärgistatud kütuse soodustuse saajate ring palju laiem kui enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides, kus seda saavad põllumehed ja kalurid, Eestis rakendatakse seda soodustust veel kaevandustes, individuaalkatlamajades, väga paljudes teistes valdkondades – metsanduses, raudteel jne. See on otsustamise koht, kas me säilitame selle väga laia soodustuse saajate ringi või kontsentreerime selle väga kitsale ringile ja võimaldame siis sellele kitsamale ringile suuremat soodustust. Praegu on mindud seda teed, et lai ring on säilitatud. Ma saan aru, et teie ettepanek on võtta see soodustus ära individuaalkatlamajadelt, metsameestelt ja teistelt. Miks mitte, see on poliitilise otsustamise koht. Kui te sellise ettepaneku teete, siis valitsus kindlasti arutab seda, annab oma hinnangu ja Riigikogul on siis võimalus otsustada. Praegune valitsus on säilitanud selle laia soodustuse saajate ringi, aga selle võrra on see soodustus kõigil ka mõnevõrra väiksem.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head ametikaaslased! Ma tänan teid küsimast! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Ma tänan teid vastamast! Infotund on lõppenud.