Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine justiitsminister Rein Langile. Arupärimine puudutab põlevkivi. Juba kevadel tekkis äge diskussioon Eesti Energia käsutuses oleva põlevkivi ümber. Diskuteeriti, kas põlevkivi pole mitte kõige tähtsam komponent Eesti Energia hinnaskaalas. Siin on mitu küsimust justiitsminister Rein Langile. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Kultuurikomisjoni nimel annan menetlusse Eesti Rahvusraamatukogu seaduse eelnõu, mis täpsustab raamatukogu ülesandeid ja eesmärke, samuti tema juhtimissüsteemi. Eelmine seadus on kehtinud üle kümne aasta. Tekstis on tehtud suuri muudatusi, mis moodustavad rohkem kui 30%, seega on vaja algatada uus seadus. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetluse kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimine vastab seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 10. novembril algatatud riigihangete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon, ning Vabariigi Valitsuse s.a 10. novembril algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 11. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse eelnõu suhtes, millega luuakse esimene raadiosageduspoliitika programm, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 25. november kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 11. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a. 25. november kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 11. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu suhtes, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2005/222/JSK, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 25. november kell 16.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Head kolleegid! Palun tähelepanu, on kaks muudatust!
Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku jätta selle töönädala päevakorrast välja teisipäevase päevakorra punkt 5, käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 795 esimese lugemise arutelu. Teiseks, keskkonnakomisjon teeb ettepaneku viia teisipäevase päevakorra seitsmes punkt, eelnõu 825 esimene lugemine, teisipäevase päevakorra neljandaks punktiks, kohe pärast eelnõu 798 teise lugemise arutelu. Panen koos nende muudatustega selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänase päevakorraga, st algab arupärimistele vastamine. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Marek Strandbergi, Valdur Lahtvee, Aleksei Lotmani, Toomas Trapido, Maret Merisaare ja Mart Jüssi 11. oktoobril s.a esitatud arupärimine juhendajate tasustamise kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi!

Head kolleegid ja eesistuja! Hea minister! Meie poole on pöördunud mitu inimest, kellel on olnud pistmist ülikoolides juhendatavate bakalaureuse- ja magistritöödega. Sellest johtuvalt ongi meil küsimus haridus- ja teadusministrile. Nimelt ei olevat üldse harvad juhtumid, kui Eesti ülikoolides bakalaureuse- ja magistritööde juhendamisse kaasatakse ülikooliperre mittekuuluvaid asjatundjaid, aga samas on juhendatavatele kinnitatud n-ö ametlikud ülikoolipoolsed juhendajad, kes on väidetavalt ka tasustatud. Ülikoolid jätavad aga tasustamata töö, mida üks või teine faktiline juhendaja teeb.
Sellega seotult on meil ministrile mõned küsimused, et selles praktikas selgust saada. Kas haridusministeeriumile on teada selline ülikoolides harrastatav tegevus? Milline on sellise tegevuse sagedus, kui sageli seda ette tuleb? Millised on töötasude suurused, mida sellisel moel ja selle praktika alusel igal aastal makstakse? Kas minister peab sellist praktikat õigustatuks?
Loodetavalt tekitab see arupärimine väikese diskussiooni. Loomulikult, me saame aru, et ülikoolide näol on tegemist iseseisvate asutustega, aga samas on küsimus natuke ka nende asutuste maines ja laiemalt kõrghariduse maines. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Ma palun kõnepulti lugupeetud haridus- ja teadusministri!

Austatud juhataja! Head küsijad! Kuna Eesti avalik-õiguslike ülikoolide näol on tegemist autonoomsete organisatsioonidega, nagu Marek Strandberg tabavalt nimetas, siis on neil muu hulgas otsustusvabadus personali valikul ja töö tasustamisel. Nii nende aluste koostamine toimub ülikoolis kui ka raha makstakse välja ülikoolis. Kui vaadata võimalikku kolmnurka – juhendatav, juhendaja ja tegelik juhendaja –, siis otsustab ülikool, kuidas see raha liigub ja kuidas ülikool jälgib, kuidas see raha liigub. Tegelik juhendaja, kui talle tundub, et tema tööd piisavalt ei väärtustata, teeb ikkagi iseseisvalt otsuse, kas ta juhendab või ei juhenda seda üliõpilast. Me räägime sellega seoses Eestis mitmest asutusest, kõige rohkem võib-olla Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist, Tartu Observatooriumist, kirjandusmuuseumist ja teistestki, kus teadlased ei ole küll formaalselt, kuid tegelikult on ülikooli üldise akadeemilise vereringega seotud. Neil on kas teaduslik huvi pidada osa üliõpilasi oma järelkasvuks ja nendega tegelda või on neil materiaalne huvi. Selle üle nad otsustavad ise ja päris juhuslikult ükski neist ju juhendajaks ei satu.
Ülikooliseaduse 2008. aastal jõustunud muudatusega on ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel rektoril õigus konkurssi välja kuulutamata kutsuda kuni viieks aastaks külalisõppejõuna õppetööd läbi viima teadlasi või teisi silmapaistvaid loomeisikuid või oma eriala praktikuid. Samuti võib vastastikusel kokkuleppel vastava ettevalmistusega ülikooliväliseid inimesi kaasata ka näiteks üliõpilasi juhendama. Kuid Haridus- ja Teadusministeeriumil ei ole sellealast tsentraalset ülevaadet ja seni on puudunud ka vajadus selle valdkonna keskseks juhtimiseks. Üldjuhul on üliõpilaste lõputööde juhendajateks siiski ülikoolide töötajad, kes peavad vastama kvalifikatsiooninõuetele. Eraldi regulatsioone ülikooliväliste juhendajate tasustamise kohta on avalik-õiguslikes ülikoolides kehtestatud doktorantuuri puhul.
Küsimus oli põhiliselt bakalaureuse- ja magistriõppe kohta, kus neid kehtestatud ei ole. Näiteks on Tartu Ülikoolis reguleeritud ainult doktoritööde juhendamise eest tasu maksmine, ülejäänud lõputööde juhendamise tasustamine ei ole reguleeritud, millest tulenevalt võib tasustamine teaduskonniti ja osakonniti erineda. Nii bakalaureuse- kui ka magistritööde juhendajatele, kui nad tulevad väljastpoolt ülikooli, võib struktuuriüksuse juht määrata töötasu käsunduslepingu alusel. Raskemas majanduslikus olukorras olevates teaduskondades ei olegi sageli väljastpoolt ülikooli tulevad juhendajad tasustatud, nagu on ka meile teada. Samuti on ülikoolivälised juhendajad bakalaureuse- ja magistritööde juhendamisse kaasatud enamalt jaolt üliõpilaste initsiatiivil, aga ka see võib valdkonniti olla väga erinev. Ka ei ole Tallinna Tehnikaülikoolis majaväliste juhendajate tasustamine keskselt reguleeritud. Vastavalt oma võimalustele lahendavad teaduskonnad seda erinevalt. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias tuleb ette, et juhendajaks kutsutakse mõne teise Eesti või välismaa õppeasutuse töötaja. Sel juhul makstakse tasu käsunduslepinguga tunnitasu alusel, vastavalt direktori käskkirjaga kehtestatud tasumääradele. Tallinna Ülikoolis kasutatakse ülikooliväliseid juhendajaid, eriti doktoritööde puhul, enamasti siis, kui töö teema on ülikooli jaoks oluline, aga ülikoolis vastav kompetents puudub. Sel juhul määrab akadeemilise üksuse otsustuskogu üliõpilasele kaasjuhendaja ülikooli akadeemiliste töötajate hulgast. Eesti Maaülikoolis võib vajaduse korral olla kaasjuhendaja ülikoolist või väljastpoolt seda, kuid oluline on, et põhijuhendajal oleks sobiv kvalifikatsioon. Maaülikoolis ülikoolivälistele juhendajatele tasu ei maksta ning siiani ei ole see ka probleemiks olnud, väidetakse maaülikoolist. Nende sõnul koostöö toimib.
Mis võiks olla lahendus? Jah, ühtepidi võiks pilt olla ühtlane. Igal juhul tuleb saavutada kõige parem tulemus juhendamise kvaliteedi ja Eesti teaduse järelkasvu osas. Kui keegi teeb selle nimel tasuta tööd, ei saa me ju seda keelata, aga kindlasti ei või olla kvaliteet pärsitud seetõttu, et omanikud või iseseisvad ülikoolid tahavad võimalikult vähe raha välja maksta. Kui me näeme põhiprobleemi rahas, siis on doktorantuuri lisarahastamine ülikooliharidussüsteemi ümberkujundamise üks osa ja see käib kaasas doktorantide töövõtjateks vormistamisega. See on homme parlamendi menetlusse antava teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse üks osa. Aga jällegi, see puudutab doktorantuuri ja doktorandi juhendamise eest õiglast maksmist. Avalik-õiguslikel ülikoolidel peaks olema nii palju iseseisvust, et kui nende arvel on raha, siis nad saavad seda õiglaselt jaotada. Kui küsimus on selles, et neil on vähe raha ja teaduskonniti on koefitsiendid erinevad, st mõned teaduskonnad, instituudid ja osakonnad on vaesemad ning hoiavad kokku ehk peavad koonerdama, siis võib jällegi öelda, et lahendus on selles, kui me hakkame kõrgharidust rohkem finantseerima.
Lõpetuseks kutsun kõiki juhendajaid, enne kui nad lähevad rohelistele kaebama selle sõna heas tähenduses, mõtlema, et kui neil tõepoolest ei ole juhendamisega seotud oma asutuse suuri huvisid, siis äkki piisab sellest, kui öelda ülikoolile, et lõpetame selle vabalt juhitud või juhitamatu süsteemi ära, meie instituut tahab väga konkreetseid tingimusi, väga konkreetseid leppeid, et juhendamisest osa võtta. Ma arvan, et siis, kui neid kokkuleppeid tuleb vähe või need ei garanteeri Eesti teaduse järelkasvu ja kvaliteetset juhendamist, saab Haridus- ja Teadusministeerium vahemeheks tulla küll. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma täiesti mõistan, et seda küsimust, mis me esitasime, on rahvaasemikul lihtsam küsida kui ministril sellele vastata, sest me kõik teame, et ülikoolid on tõesti autonoomsed ja peavadki seda olema. Aga ülikooli autonoomia mõte on loova vabaduse stimuleerimine. Kui see autonoomia realiseerub mõnikord hoopiski teatud korporatiivse korralduse ülesehitamisel, siis kindlasti ei ole see päris selle autonoomia mõte. Seega küsin veel üldisemalt ja võib-olla on sellele veel raskem vastata, aga selle jaoks minister ongi, et parlamendi ees vastata: kas on mingisuguseid loovaid ideid, kuidas ilma ülikoole ahistamata, ilma neile mõttetuid regulatsioone peale panemata neid ikkagi stimuleerida, et nad oleksid tõeliselt avatud?

Aitäh! Nagu te pärast vastuse ärakuulamist väga hästi teate, osas ülikoolides osale juhendajatele, kes tulevad väljastpoolt, ka makstakse. Järelikult ei olda ju selle vastu, küsimus on paljuski raha hulgas. Kui keegi väljastpoolt tuleb ja ütleb, et ta tahabki tasuta juhendada, siis tõenäoliselt talle raha ei pakuta. Teie küsimusele saab vastata niimoodi, et kui me kõrghariduse rahastamises teeme sammu edasi, nii et avalik-õiguslikud ülikoolid võivad olla kindlad, et neid piisavalt rahastatakse, siis küllap nad leiavad ka juhendajatele maksmiseks raha.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh! Lugupeetud minister! Alati see mitmekesisuse ilu polegi rahas mõõdetav, üks osa teaduse elujõulisusest seisneb ka teemade laiemas valikus. Mõistes küll, et iseseisvad ülikoolid ja iseseisvad juhendajad tihtipeale ei pruugi astuda nendesse läbirääkimistesse, tundub mulle, et selline reguleerimatus võib väga kiiresti viia selleni, et kui ülikooli tulev ja oma teadlasekarjääri või -teed alustav üliõpilane tahab valida endale ühte teemat, mis ei ole ülikoolis n-ö kaetud, siis tehakse talle ettepanek selle teemaga mitte tegelda, vaid valida nende teemade seast, mis juba ülikoolis töös on, et vältida võimalikke läbirääkimisi või arutelusid tegeliku juhendaja teemadel. Kas see siiski, vaadates mitte rahaliselt, aga n-ö temaatiliselt ja mitmekesisuse poole pealt, vajaks ikkagi kuidagi julgustamist, et üliõpilased, kes alustavad, saaksid teemaga jätkata?

Teie toodud näidete põhjal võib öelda, et üliõpilane on töö kvaliteedist ja huvitavast teaduslikust väljakutsest rohkem huvitatud kui teda juhendav ülikool või need võimalikud juhendajad, keda talle selles ülikoolis pakkuda on. Meie teadusinstituutide võrk on paraku üles ehitatud nii, et osa instituute on väljaspool ülikoole. Selleks et ülikoolivälist juhendamist ära keelata, oleks ju kõige lihtsam võimalus keelata ära ülikoolivälised instituudid. Seda me oleme ju otsustanud mitte teha, selle tõttu peab ikkagi instituutide ja ülikoolide vahelist suhet usaldama. Miski ei keela ülikoolil nendele juhendajatele maksta. Kui ülikool riskib sellega, et mingis valdkonnas targad inimesed sinna enam ei tule, sest nad näevad, et juhendamist ei suudeta organiseerida, siis on see ülikooli risk. Aga võib-olla on ülikoolidel põhjust tõsiselt võtta ka roheliste fraktsiooni tähelepanujuhtimist, oma au nimel rohkem pingutada ja korraldada, et neil oleks nii Eestis kui ka väljaspool Eestit laiem juhendajate võrgustik, kes ülikoolidega koostööd teeksid, ning et neil oleks piisavalt raha juhendajatele maksmiseks.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma pean möönma, et tegemist ei ole teemaga, mis puudutab ainult rohelistele kaebamist, ka heas mõttes. Tegelikult on teema tunduvalt laiem. Ka mina olen saanud informatsiooni, et on olnud juhtumeid, kui üliõpilane tahab endale juhendajat võtta väljastpoolt ülikooli, aga talle vastatakse lakooniliselt meili teel, et seda ei ole võimalik teha. Ma arvan, et küsimus on ikkagi usalduses ja selgitamises, peaks rohkem ja põhjalikumalt selgitama ka üliõpilastele, miks mingid reeglid on kehtestatud, millisel kujul on nendest reeglitest võimalik mööda minna ning kas see on üldse võimalik. See ei ole kitsas teema, see on üsna lai teema. Ma arvan, et sellele tuleks tähelepanu pöörata. Kas teie ei arva sedasama?

Aitäh! See on ühemõtteliselt õppe- ja teadustöö kvaliteedi küsimus. Kahtlemata on ülikoolil endal pakkuda mingi hulk juhendajaid. Ülikool, kui ta asja vähegi tõsiselt võtab, kui ta on teadusülikool ja peab seda oma lipukirjaks, korraldab juhendamise ära. Teisest küljest, kuskil on piir. On erinevaid mudeleid, mille alusel on maailmas ülikoolid tekkinud. Kui puhastest mudelitest rääkida, siis on Bologna mudel: üliõpilased tulid kokku, palkasid endale õppejõu, kui see ei meeldinud, siis lasid ta lahti ja kutsusid järgmise. On Pariisi mudel, n-ö õpetaja- või magistripõhine mudel: magister võttis endale õpilased ja neid õpilasi võib-olla ei immatrikuleeritudki enne sinna ülikooli või kolledžisse, kui magister oli selleks nõusoleku andnud või kui esimene eksam oli tema juures sooritatud. Meie ülikoolid on suletud koosseisuga, st on mingi hulk üliõpilasi, kes on nendesse ülikoolidesse tulnud. Mil määral üliõpilased muusikat tellivad, see on akadeemilise vabaduse ja teadusliku kvaliteedi küsimus selle ülikooli sees. Kui ülikool ei suuda vastu tulla tõesti andekate inimeste vajadustele, siis ta käib lihtsalt alla. Pange siis selle ülikooli nimi suurelt seina peale ja tal peaks häbi olema. Aga kui ülikool ikkagi tahab (asi ei ole mitte ainult üliõpilase n-ö viguris, et näe, kutsun endale sõbra juhendama sealt kõrvalt, vaid asi on tõsises vajaduses) ja üliõpilasel on tõsised huvid, siis ülikool leiab need võimalused, raha ja vahendid. Nii et sõna otseses mõttes aitäh tähelepanujuhtimise eest! Ma olen kindel, et rektorid seda stenogrammi loevad.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Eks reaalselt on põhjus tihti selles, et ühel või teisel õppejõul on vaja teatud hulka juhendatavaid. Mitmed meist on kogenud ka seda, et väljaspool maja juhendatakse töö ära, aga nn kaasjuhendaja on siis sealt maja seest. See on tegelikult see, millega noored on nendest pragudest läbi pugenud. Aga ma tahtsin küsida, kuidas on lood magistri- ja doktoritööde juhendajatega, kes on väljaspool Eestit. Teatud juhtudel on lugupeetud professorid isegi nõus juhendama. Kas selleks on olemas institutsioonidevahelised lepingud või on selleks ka mingid riiklikud fondid?

Aitäh! Riiklikud fondid on õppejõudude ja üliõpilaste vahetuseks. Need õppejõud, kes tulevad välisülikoolidest siia tööle, hoiavad tihti ka pärast äraminemist siin kontakte ja on juhendajad. Küllap teeb ülikool nendega eraldi lepingud. Otse juhendamist reguleerivat, ainult juhendamistasu maksvat fondi eraldi ei ole. Aitäh tähelepanujuhtimise eest, kuigi te ei mõelnud võib-olla täpselt seda konteksti! Praegu käib hirmus võistlus, üks on ülikoolim kui teine. Mõnel pool on väikese õppejõudude hulga peale mingis valdkonnas võetud lausa 40 doktoranti. Kõrvaltvaataja imestab, kuidas need doktorandid sinna väikesesse ülikooli ära mahuvad, kuidas neid juhendatakse, kui endal juhendajaid ei ole. Kui kõik lähevad väljapoole juhendajat otsima või oma juhendajad on ülekoormatud ja peavad tegelema paarikümne või rohkema juhendatavaga ühel ajal, siis jääb kvaliteet kindlasti põduraks. Selles mõttes peame järelevalve korras ka kvaliteeti jälgima, kas juhendamine tegelikult toimub või mitte, ja kas tahetakse lihtsalt arve suureks ajada (see nõuab ka väljastpoolt otsimist) või mitte. Aga see puudutab jällegi doktorantuuri.
Kui rääkida bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilaste huvidest, siis on tähtis ikkagi ka ülikooli metoodiline võime, kuhu ta nad suunab, kuidas ta teemasid pakub, kas oma pakutavas menüüs ja õppejõudude poolt tehakse veenvad ettepanekud, kas on garanteeritud head juhendajad, kes tõesti aega leiavad. Kui ülikooli professor leegib kolme koha vahet, siis üliõpilane ei tahagi teda juhendajaks võtta ja otsibki kõrvalt, sest on teada, et sellel professoril niikuinii aega ei ole, üks kord nädalas lendab läbi, vaatab lihtsalt teesid üle ning kaob kohe jälle, meili teel võib-olla öösel saadab midagi. Siis otsitaksegi juhendajat väljastpoolt. Aga kui ülikool seob endaga tõesti head juhendajad, siis, ma arvan, nad suudavad pakkuda nii head teemavalikut ja teha üliõpilastega nii head koostööd, et ei olegi vaja nii palju väljast otsida. Kui meil on autonoomsed ülikoolid, siis jätkem see nende lahendada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Jaanus Marrandi, Jaan Õunapuu, Sven Mikseri ja Karel Rüütli 11. oktoobril esitatud arupärimine Türi kolledži kohta. Palun kõnepulti kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister! Oktoobri esimestel päevadel jõudis ajakirjanduse kaudu avalikkuse ette teade Tartu Ülikooli rektoraadi otsuse kohta, et Türi kolledžis lõpetada keskkonnaeriala õpetamine. Teatati, et see viiakse üle Tartusse. Otsus oli täiesti ootamatu nii Järva Maavalitsuse kui ka kohaliku omavalitsuse jaoks. Eelnevaid konsultatsioone ei olnud kellegagi peetud ega asjaomaseid isikuid arengutest informeeritud.
Loomulikult on avalik-õiguslikud ülikoolid oma otsustes vabad ja ministeerium ei saa käskida ega keelata. Samas on aga selge, et kui keskkonnakorralduse eriala üle viiakse ja sellega seoses ka statsionaarne õpetamine 2011. aastast lõpeb, siis see tähendab sisuliselt ühe regionaalse kolledži töö lõpetamist. Seega väljub see tavapäraste otsuste raamidest ja vajab sellepärast päris kindlasti haridus- ja teadusministri selgitust.
Meeldetuletuseks niipalju, et alates 1990. aastate keskpaigast on Eestis olnud hariduspoliitiline suund regionaalsete kolledžite asutamiseks. Neid on asutatud väga paljudesse Eesti linnadesse. See tegevus on olnud ka riiklikult toetatud kui põhimõtteline ja regionaalpoliitiliselt oluline suund ning sellisena on see kindlasti ka hariduspoliitiliselt tähtis. Meeldetuletuseks veel niipalju, et kunagise regionaalministri Jaan Õunapuu eestvedamisel oli 2006. ja 2007. aastal riigieelarves ette nähtud vastav programm, mis kahjuks praeguse valitsuse ametisse asudes katkes.
Türi kolledžis õpetatud keskkonnakorralduse eriala on olnud rahvusvaheliselt akrediteeritud ja leidnud ka üsna hea tunnustuse. Ka on kolledži areng olnud järjepidev ja paljud olulised projektid on saanud rahastuse. Loomulikult on olnud probleeme, sest üliõpilasi on olnud vähe. Selle peamine põhjus on see, et õpetatud on ainult ühte eriala. Samas on kolledž leidnud kohalikus kogukonnas ja ka Eestis laiemalt oma koha. Seal toimuvad pidevalt kas või täienduskoolitused.
Üks väga selge probleem, mis haakub ka keskkonnakorralduse eriala õpetamisega, on asjaolu, et Eestis õpetatakse tervelt 38 keskkonnaõppekava erinevates kõrg- ja ülikoolides, mistõttu on mitu paralleelset eriala, mille õpetamine on ka riikliku koolitustellimuse kaudu riiklikult rahastatud. Kindlasti on selline konkureerivate ja paralleelsete erialade õpetamine üliõpilaskontingendi vähenedes raskendanud mitme õppeasutuse tegevust.
Avalikkuse ees on haridus- ja teadusminister tulnud välja ettepanekutega kõrghariduse tasuliseks muutmiseks, põhjendusega, et riiklikke vahendeid ei jätku. Türi kolledži näitel võib aga öelda, et kui selles õppeasutuses statsionaarne õppetöö ei jätku, siis muutuvad üsna küsitavaks kõik alates 1996. aastast selle kolledži tegevusse tehtud investeeringud. Niisugust kõrghariduse rahastamist ei saa aga pidada mõistlikuks. Kannatada on saanud riikliku regionaal- ja hariduspoliitika järjepidevus, samuti võib pidada seniseid kulutusi asjatuks. Kui me räägime, et meil raha ei jätku, aga samas teatud tehtud kulutused lihtsalt maha viskame, siis seda ei saa mitte kuidagi mõistlikuks pidada.
Avalikkuse ees on haridus- ja teadusminister seni andnud üsna väheütlevaid selgitusi, rääkides üksnes sellest, et riigil pole siin midagi öelda ja et kui regionaalpoliitika poole pealt vaadata, siis on asi kurb. Arupärijate arvates jääb sellisest suhtumisest natukene väheseks. Nagu öeldud, see ülikooli rektoraadi otsus väljub tavapärasest ülikooli otsustuspädevusest, see mõjutab tervet Eesti hariduspoliitilist ruumi ja on väga negatiivse trendi näitaja.
Lähtuvalt eespool kirjeldatust ongi arupärijatel üsna mitu küsimust. Me tahame teada, missuguseid samme on võtnud või valmis võtma haridus- ja teadusminister selleks, et leida hariduspoliitilisi hoobasid regionaalsete kolledžite tegevuse jätkamiseks ja kuidas ikkagi välistada seda, et meil üsna mitmes kõrgkoolis õpetatakse paralleelseid erialasid, mis omavahel konkureerivad. Kuidas oleks võimalik hariduspoliitiliselt, kas või riikliku koolitustellimuse kaudu, niisuguseid olukordi vältida, nii et raha oleks kasutatud otstarbekamalt? Tänan tähelepanu eest! Loodame ministrilt saada vastuseid.

Suur tänu! Palun teid, lugupeetud haridus- ja teadusminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head küsijad! Tartu Ülikooli rektoraadi otsus ei näe minu teada ette Türi kolledži keskkonnakaitseeriala ärakaotamist. Tartu Ülikool otsustas Türi kolledži keskkonnakorralduse ja -planeerimise õppekaval toimuva õppetöö korraldada alates 2011. aasta sügisest Tartus. Põhjendused: kolledžil puudub kriitiline hulk inimesi tegevuse jätkamiseks, sest sadakond tudengit ja vaid kolm oma õppejõudu pole piisav, et tervet institutsiooni ära majandada. Teiseks väidab ülikool, et kolledži ainsa õppekava integreerimisega loodus- ja tehnoloogiateaduskonna alla paraneb õppekvaliteet, sealhulgas praktikumide läbiviimise materiaalne baas. Kolmandaks, väheneb dubleerimine ehk ressursside killustamine ülikooli sees. Need on ülikooli väited.
Kõik nimetatud aspektid – jätkusuutlikkus, dubleerimise kahandamine ja õppekvaliteedi parandamine – on kõrghariduspoliitika strateegilised eesmärgid. Arvestada tuleb demograafilise olukorraga. Võrreldes praegusega väheneb gümnaasiumilõpetajate arv 2015. aastaks kolmandiku võrra, mis omakorda mõjutab üliõpilaste arvu. Tulevikku silmas pidades on Haridus- ja Teadusministeerium teinud põhjaliku analüüsi mitmes kõrgharidusvaldkonnas, ka keskkonnavaldkonnas, mis on seotud Türi kolledži õppekavaga. Keskkonnavaldkonnas, välja arvatud bioloogia ja füüsikalised loodusteadused, on Eestis, nagu juba nimetatud, 38 kõrghariduse õppekava. Rakenduskõrghariduse ja bakalaureuseõppes toimub õpe seitsmes kõrgkoolis 1570 üliõpilasega, kokku 16 õppekava järgi. See teeb praegu ühe õpperühma või kursuse suuruseks umbes 30 üliõpilast. Arvestades üliõpilaste arvu vähenemist, ei ole sellised õpperühmad õppekoha kulupõhise arvestuse alusel iseseisvalt jätkusuutlikud.
Need teemad on ülikoolide õppeprorektoritega läbi arutatud. 2011. aasta riikliku koolitustellimuse esitamise eel on kavas sisulisi arutelusid koostöö ja tööjaotuse üle jätkata. Siit ka vastus ühele küsimusele: tööjaotuse kohta peab kahtlemata arupärimisi tegema ja sel teemal diskussioone jätkama, sest kui otseseid konkureerivaid õppekavu on sarnases valdkonnas 38 või üksteisega väga seotud tasemel 16, siis Eesti kohta on seda palju, nii nagu ka küsimuseasetus tegelikult ju näitas.
Tartu Ülikoolil kui avalik-õiguslikul institutsioonil on õigus teha autonoomseid otsuseid. Tartu Ülikool on andnud teada, et Türi kolledži arengukava koostamisel ja arutelul tulid kolledži probleemid selgelt välja, mis kinnitas õppetöö Tartusse toomise vajalikkust. Ülikooli otsuse suhtes korraldada õppetöö Tartus saab kõrvaltvaataja kriitiline olla seetõttu, et just sel aastal võeti vastu tavapärasest rohkem üliõpilasi, kellel tuleb nüüd muudatustega arvestada. Tundub ebaloogilisena, et sel aastal oli vastuvõtt hea ja nüüd äkki tuli selline otsus. Ülikooli juhtkonna väitel on akadeemilise kogukonna loomine, mis on kvaliteetse õppetöö eeldus, olnud Türi kolledžis keeruline, kuigi koostöö kohaliku omavalitsusega on olnud hea. Türi kolledž kasutab vallale kuuluvat õppehoonet ja see on Tartu Ülikooli käsutuses pikaajalise rendilepinguga. Toetusi on saadud tõepoolest paljudest kohtadest ja fondidest. Kolledži tulevikku kavatseb ülikool arutada ümarlauas koos kõigi osapooltega, sealhulgas Järvamaa maavanema ja kohalike omavalitsuste esindajate, omavalitsusliitude koostöökogu ning Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooliga. Seda on ülikool meile kinnitanud, et ta kavatseb seda teha, ja küllap on see arutelu juba ka välja kuulutatud. Lisaks on kavas ümarlauda kutsuda Mainori Kõrgkooli esindajad, asjasse puutuvate ministeeriumide esindajad, Riigikogu liikmed, Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja RKAS-i esindajad.
Eesti kõrgharidusstrateegias aastateks 2006–2015 on kajastatud regionaalse kõrghariduse roll kogu kõrghariduspildis. Riiklik koolitustellimus antakse regioonis asuvatele kõrgharidusasutustele tingimusel, kui pakutakse tasemeõpet regiooni omapäraga seotud valdkondades, pakutakse arvestataval määral täiendusõpet kõrgharidusega spetsialistidele, viiakse ellu arendusprojekte regioonile olulistes valdkondades ja on olemas üliõpilaste kriitiline mass. Väljaspool Tallinna ja Tartut asuvates regionaalsetes õppeasutustes õpib 9–10% üliõpilastest, kokku üle 6000 üliõpilase. Tudengid jagunevad kümne maakonna vahel. Neljas maakonnas õpib 1000 ja rohkem üliõpilast (Pärnumaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa ja Viljandimaa). Nendes maakondades on meie hinnangul perspektiiv jätkata regionaalse kõrghariduse pakkumisega kindlalt olemas.
Hariduspoliitiliselt on tähtis ka see, et regionaalsed kolledžid aitaksid kaasa kõrghariduse kättesaadavusele elukohast sõltumata. Eesti üliõpilaskonna uuring käesolevast aastast näitab, et Eesti kõigi piirkondade, ka Järvamaa elanikele on kõrgharidus kättesaadav. Järvamaalt pärit üliõpilaste osakaal Eesti üliõpilaste hulgas on 2%, mis on võrreldav Järvamaa rahvastiku osakaaluga kogu Eesti rahvastikus – 3%. Seejuures ei ole määravat rolli Türi kolledžil. Kolledži üliõpilastest on selle sügise esialgsetel andmetel Järva maakonnast pärit umbes 17% ehk 24 üliõpilast, seevastu Harju- ja Tartumaalt on pärit kokku ligi kolmandik.
Tartu Ülikooli väitel ei moodusta nende standardi järgi ühe õppekava 130 üliõpilast kriitilist massi ei majanduslikust ega kvaliteediaspektist vaadates. Ei ole võimalik akadeemiline suhtlus eri valdkondade üliõpilaste vahel ega ainete valik teistest õppekavadest. Ülikooli esimene eesmärk on hariduse kvaliteedi tagamine. See on Tartu Ülikooli seisukoht.
Keskkonnaministeerium on tööjõuvajadust keskkonnavaldkonnas prognoosinud pigem magistrite tasemel, olles kriitiline keskkonnakorraldajate ettevalmistuse kvaliteedi suhtes. Toetuse avaldustes, mis on esitatud Haridus- ja Teadusministeeriumile riikliku koolitustellimuse sooviga, ei ilmne, kuivõrd oluline roll on kolledžil kohalikule tööturule spetsialistide ettevalmistamisel piirkonna arendusprojektides ja rakendusuuringutes ning millisena nähakse kohaliku omavalitsuse panust koostöös ülikooliga. Haridus- ja Teadusministeerium arvestab tellimuse esitamisel ülikooli ettepanekutega nagu ka teiste partnerite ettepanekutega (tööandjate organisatsioonid, teiste ministeeriumide esindajad).
2010. aastal esitasime Tartu Ülikoolile tellimuse rakenduskõrgharidusega lõpetajate ettevalmistamiseks teeninduse õppevaldkonnas (50 lõpetajat). Tartu Ülikool on jaganud tellimuse Türi ja Pärnu kolledži vahel. Türile võeti riiklikele õppekohtadele vastu 45 üliõpilast. Haridus- ja Teadusministeerium osaleb regionaalarengu strateegia täitmisel, mis on fikseeritud 2015. aastani. Ülikoolide piirkondlike kolledžite puhul on toetatud kohalikku vajadust arvestavate õppekavade avamise ja arendamise ideed ning planeeritud nendele ka riikliku koolitustellimuse vahendeid, seda kooskõlas emaülikooli arenguga. EAS-i piirkondlike kompetentsikeskuste arendamise programmist on aastatel 2007–2008 toetust saanud kõik ülikoolide regionaalsed kolledžid, kokku umbes 16 miljoni krooni ulatuses. Haridus- ja Teadusministeerium on jaganud ja jagab regionaalsetele kolledžitele toetust Euroopa Liidu tõukefondidest. Kõrgkoolide õppe- ja töökeskkonna infrastruktuuri tänapäevastamiseks on investeeritud Tartu Ülikooli Narva Kolledžisse ja Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledžisse. Järgmise aasta alguses on avanemas uus taotluste voor õppekeskkonna arendamiseks.
Riikliku koolitustellimuse suunamist, teema analüüsile tuginedes ja õppeasutustega läbi rääkides ning koostöövõimalusi otsides, tuleb igal juhul jätkata. Oleme juba analüüsinud mitut valdkonda süvitsi: keskkonnavaldkonna, arvutiteaduse, ärinduse, halduse, arhitektuuri jne õppekavu. Käimas on loodus- ja täppisteaduste ning tehnika ja tehnoloogia erialade analüüs. Analüüsid toovad välja olulised aspektid riikliku koolitustellimuse esitamiseks, nagu üliõpilaste ja õppejõudude kriitiline mass, lõpetajate arv ning senine tellimuse täitmise efektiivsus, sarnaste õppekavade dubleerimine regioonis ja õppeasutustes. Loodus- ja täppisteaduste ning tehnika ja tehnoloogia valdkonnas oleme palunud oma tegevust analüüsida ka kõigil avalik-õiguslikel ülikoolidel endil. Tulemusi ootame 1. detsembriks. Seejärel läheme edasi sisuliste aruteludega ning palume riikliku koolitustellimuse muutmiseks hinnangut kõrghariduse nõukojalt. Muudatused peavad olema ajaperspektiiviga, mis võimaldab õppeasutustel oma töö mõistlikult ümber korraldada.
2011. aasta eelarves on Haridus- ja Teadusministeerium kavandanud alates 2011. aasta vastuvõtust võrdsustada rakendus- ja bakalaureuseõppe baasmaksumused. See aitab vältida erisusi, mis on kallutanud ülikoole eelistama bakalaureuseõpet rakenduskõrgharidusõppele. See on selles kontekstis oluline. Lisaks on plaanitud tõsta kõigi õpete baasmaksumust 10%, mis rakenduks samuti 2011. aasta vastuvõtust alates. Jätkub tõukefondidest toetuste eraldamine rakenduskõrgharidusõppe keskkonna arendamiseks. Nii et kõrghariduse rahastamine ja selle sees ka regionaalsete kolledžite tellimuste rahastamine on jätkuvalt riigi tähelepanu all. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Kaia Ivast.

Aitäh! Austatud minister! Kahtlemata on äärmiselt kurvastav, et me Türi kolledžist peame siin sellises kontekstis rääkima. Mina viimase Türi linnapeana allkirjastasin linna nimel 2002. aastal lepingu, millega andsime õppehoone ülikoolile tasuta kasutamiseks, selleks et anda Türil ülikooliharidust. Me andsime selle hoone 99 aastaks ning kahtlemata lootsime, et sellest saab pikk ja traditsioonidega tegevus Türil. Meie fraktsioon on pidanud nõu ülikooli rektoriga. Siin viidatud nõupidamine on tõesti plaanis, küll aga on selle toimumise aeg pisut edasi lükkunud. Minu küsimus on: millisena te üldse näete seadusandja võimalust sellesse küsimusse sekkuda?

Aitäh! Riigikogu ei ole üksnes seadusandja selle sõna väga kitsas tähenduses, vaid ta annab arengukavade, ka kõrghariduse arengukava kaudu suuniseid. Nagu ma nimetasin, on Tartu Ülikooli otsus kõrghariduse arengukava mitme eesmärgiga kooskõlas. Teisest küljest, Tartu Ülikooli nõukogu ei ole otsust langetanud ja ma saan aru, et enne seda ongi plaanitud see suurejooneline arutelu. Ma arvan, et Riigikogul on siin teha nii mõndagi. Kõigepealt tuleks vaadata, kas Riigikogus toimuvad diskussioonid on nende arengukavade ja strateegiate raamides. Loomulikult on igal rahvasaadikul oma regiooniga seotud konkreetne informatsioon ja huvi. Aga see on üks tasand. Teine tasand peaks olema ikkagi ühiskonna huvi tervikuna. Siin on oluline seesama mõtlemapanev informatsioon, mida ma ka ette lugesin ja mis küsimusteski oli, st kui palju on dubleerimisi, kuidas jaotuvad õpperühmad, kuidas üliõpilaste arv üldplaanis väheneb. Aga Riigikogul on üks konkreetne võimalus. Praegu on menetluses Tartu Ülikooli seadus. Me räägime ju tegelikult riigi tellimusest Tartu Ülikoolile ja funktsioonist. Kui me räägime rahvusülikooli funktsioonist, siis milles seisneb rahvusülikooli funktsioon? Seda määratletakse mitme Tartu Ülikooli asutuse kaudu (botaanikaaed, muuseumid jm). Seda määratletakse uues seaduses ka teatud rahvusteaduslike professuuride kaudu. See arutelu, mis praegu käib, on regionaalse dimensiooni üle. Kui seadusandja arvab, et regionaalse vastutuse kandmine peaks olema rahvusülikooli kompetentsis, siis ta saab selle seaduses ette näha. Loomulikult tähendab see ju seda, et peab lisavahendid garanteerima, sest praegu tellitakse õppekvaliteeti, aga kui sõltumatult ülikoolilt tellitakse lisaks midagi muud, näiteks regionaalpoliitikat, siis tuleb selle eest maksta.
Aga seadus, mis Riigikogu menetluses on, on Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli seadus. Siin on palju räägitud Tartu Ülikoolile, rahvusülikoolile kolledžite tellimuse esitamisest. Siis tuleb seadusesse kirja panna, et Tartu Ülikoolil peavad olema regionaalsed kolledžid, näiteks piirkondades. Riigikogu võib ise valida, kas ta paneb kirja, et peavad olema kolledžid Narvas, Pärnus, Tallinnas ja Türil, või määrab ta ära regioonid, kus need peavad olema. Aga ma ütlen veel kord: kui see on regionaalne tellimus seaduse kaudu (see teema on tulnud hiljem, kui seadus valmis sai, sellepärast räägin ma teie kui seadusandjatega), siis on see seaduse järgi pandud ülesanne. Teine asi on see, mida seal õpetatakse. Seda siiski otsustab ülikool. Erialade loetelu ei saa kindlasti seadusega paika panna. Küll aga peaks kolledži infrastruktuur, see, et ta on haridusasutus, kus on võimalik õppida kas täiendusõppe või tasemeõppe korras jne, olema seaduses fikseeritud. Sellise ülesande võib rahvusülikoolile anda seadusandja, kui ta näeb ette vahendid nende regionaalsete kolledžite ülalpidamiseks.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Austatud esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab samuti Türi kolledži sulgemise kava, aga veidi teise nurga alt. Nimelt saatsin teile 18. oktoobril s.a vastavasisulise märgukirja, millele olen seadusele toetudes oodanud vastust juba kaks nädalat. Vastus oleks pidanud saabuma hiljemalt 2. novembril, kuid saabus alles täna, 15. novembril. Seegi vastus oli nõuniku allkirjaga ega andnud vastuseid kõigile küsimustele. Millest on tingitud selline seadusrikkumine?

Vabandust, härra Kundla! Seda, et vastus tuleb anda kuu aja jooksul või kahe nädala jooksul, ei hakka ma siin vaidlustama. Küllap teil on õigus, kui te ootasite seda 2. novembriks. Ma pühendan siis oma tänase vastuse teile, kahtlemata ka arupärijatele. Ma loodan, et te saate kõik teid huvitavad Haridus- ja Teadusministeeriumi positsioonid ja informatsiooni sellest vastusest kätte.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Vabandust, esimees! Näete, nii tähtis küsimus, et kohe annab siin tiitleid korrata. Nii et lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Küsimus on selles, et Türi kolledžit veeretavad ikkagi paljud poliitikud nagu kuuma kartulit edasi-tagasi, andes mitmesuguseid lubadusi ja edastades üliõpilastele mitmesuguseid sõnumeid. Te ütlesite, et ülikool on autonoomne ja teie midagi ette võtta ei saa. Aga milline on teie kui ministri konkreetne seisukoht? Kui teie saaksite otsuse vastu võtta, kas Türi kolledž võiks siis säilida?

Aitäh! Teeme rollimängu. Kui teie oleksite haridusminister, mis te siis ütleksite? Tartu Ülikooli Türi Kolledž on Tartu Ülikooli kolledžitest selgelt kõige väiksem. Me ei räägi ju praegu säilimisest. Minu teada on praegu juba Tartu Ülikool, kes rektoraadi tasemel otsustas õppe sealt ära viia, andnud signaali, et ta arutab Türi kolledžiga seonduvat laiemalt kui selle õppekavaga seonduvat. Kus ülikool oma õppekava arendab, kuhu ta transpordib oma õppejõude, kuidas ta logistikat korraldab ja kvaliteeti garanteerib, on ju tegelikult, ütleme ausalt, ka teie arvates ülikooli enda ülesanne. Kui te nii ei arvaks, siis te oleksite juba ülikooliseadust muutnud ja ülikooli autonoomiat vähendanud. Nii et me räägime siin kahest tasandist. Üks on õppekava, mille õpetamine viiakse üle sinna, kus ülikooli arvates on seda parem teha, ja teine on keskuse säilimine, mida hakatakse arutama laiema ringi inimestega.
Nii et jällegi, mida te küsite? Kas te küsite kolledži või õppekava kohta? Igaüks tegutseb oma vastutuse piires. Minul ei ole seaduslikke volitusi kehtestada haridusministrina ülikoolile kohustust õpetada ühte või teist õppekava ühes või teises kolledžis. Nii et kui ülikoolile ütelda, et jätkake seal igal juhul õpetamist, riik teile raha juurde ei anna ja kirjutab ette, et seda õppekava profileerida ei tohi, siis see ei ole lihtsalt meie funktsioon. Muidu on siin järgmisel päeval küsimus mitme muu kolledži kohta mitmes muus linnas, et mida nad õpetada tohivad või mida nad õpetada ei tohi. Nii et selleni ma minna ei saa, küll aga andsin ma tegelikult oma seisukoha oma seaduslike volituste piires minu meelest siin juba edasi.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Osapooli on päris palju, kellega tegelikult oleks võinud eelnevalt läbi rääkida, et neid probleeme ja arusaamatusi vältida. Võtame kas või omavalitsuse Türi valla näol, kolledži juhtkonna, üliõpilased jne. Minu teada ülikooli rektor või rektoraat enne otsuse langetamist ei arutanud eri osapooltega seda temaatikat. Te küll kirjeldasite oma vastustes rektoraadi käitumist. Aga kuidas teie kui haridus- ja teadusminister hindate rektoraadi käitumist selles olukorras, kus kõigepealt tehti otsus ja nüüd tagantjärele püütakse eri osapooltega alustada läbirääkimisi?

Ma arvan, et see on kaheldav praktika, kui nende osapooltega, kes väitsid, et nendega ei räägitud, tõepoolest ei räägitud. Aga mina ei ole ju kõigi ülikoolisiseste suhete juures olnud.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Siin on täna kõlanud erinevad arvud keskkonnavaldkonna erialade õppekavade kohta, kas siis 38 või teie nimetatud 16. Ühest küljest näitab see killustumist, aga on ka märk sellest, et keskkonnavaldkonna vastu on suur huvi. Hea meel on selle üle, et Türi kolledž on andnud võimaluse praktikutel ja teoreetikutel kokku saada, see on olnud vägagi kvaliteetne baas, mille põhjal õpet anda. Jah, ülikool on siin ühest küljest oma otsuse langetanud. Teisest küljest on ta teinud järgmise sammu: novembri alguses toimuma pidanud ümarlaud toimub detsembri alguses. Kuid ma tahan küsida teie kui ministri käest. Palun nimetage kolm sammu, mida teie olete astunud, selleks et kõrgharidusmaastiku korrastamiseks, dubleerivate erialade vähendamiseks oleks midagi juhtunud.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Arvude osas olgem korrektsed. Kui me räägime üldõppekavadest, siis neid on 38, kui me räägime bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidusõppe tasemel, siis neid on 16. Meie täidame kõrgharidusstrateegiat ja oleme astunud neid samme nii rahastamismudeli kaudu (kui riik ei oleks koolitustellimust suunanud, oleks õppekavade arv kindlasti veel palju suurem) kui ka kvaliteedi hindamise kaudu. Te teate, et sellel aastal on päris paljud erialad ja mitu kõrgkooli saanud kätte üleminekuhindamise otsuse, mis on neid kas pannud teistega ühinema või lihtsalt asju kokku pakkima, mis muidugi vähendab õppekavade arvu. Nii et neid tegevusi on. Lisaks võin öelda, et ülikooliseadus, mille kiitis heaks paar aastat tagasi Riigikogu praegune koosseis, on ka ju orienteeritud nende tingimuste loomisele. Minu töös kolme asja loetleda on selles mõttes väga raske. Ma need kolm ka nimetasin, aga iga tegevuse sees on väga palju autonoomseid tegevusi.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Te edastasite siin väga suures osas olukorra kirjeldusi, suhteliselt kidakeelne olite hinnangute andmisel. Samas on haridus- ja teadusministri ülesanne paratamatult väga paljuski olla kõrgharidusmaastiku ja üldse haridusmaastiku kujundaja rollis. Regionaalne mõõde on kõrghariduspoliitikas iseenesest ju otsustatud asi, sest riiklikud institutsioonid on sinna eraldanud raha, see on olnud riigieelarves, seda võib ju kinnistada väga selgelt ülikooliseadusega või millega iganes. Samas need tendentsid, et on dubleerivad erialad, et üliõpilasi jääb vähemaks, on ammu olnud kõigile näha. Ma ikkagi küsin: missugused on olnud teie konkreetsed sammud praeguses olukorras, kui raha on vähe, et vahendada kas või avalik-õiguslike ülikoolide omavahelisi kontakte, et neid paralleelsusi vältida? Millised on ikkagi olnud teie väga konkreetsed tegevused, et kinnistada regionaalsete kolledžite tegevust?

Aitäh! Hinnangutest. Kahtlemata on Riigikogu liige hinnangutes ja vastutuse poolest vabam kui minister. Konkreetsed tegevused, nagu ma juba nimetasin, on seotud kvaliteedi hindamisega, mis on hakanud viima ülikoolide koostööle ning ka ülikoolide ja kõrgkoolide koostööle laiemalt ning õpetatavate õppekavade arvu vähenemisele.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Te küll juba mainisite küsimusele vastates ka teisi kolledžeid, aga, regionaalpoliitilisest mõõtmest rääkimata, kui vaadata eelarvelisi numbreid Türil, Haapsalus, ka Kuressaares, tekib küsimus, kas sellistel väikestel kolledžitel on ministeeriumi poolt vaadatuna pikk perspektiiv või lähenete praegu kõrgharidustasemele samamoodi kui näiteks riigikoolide või kutsekoolide võrgule, kus analüüsi aluseks on olnud piirkondlik kättesaadavus, mitte niivõrd iga kooli seisukoht kui selline.

Aitäh! Mõnes mõttes on see võrreldav, sest koolivõrgu puhul austatakse omavalitsuse otsust, omaniku otsust. Samamoodi on kolledžite võrguga, mis on ülikooli aktiivsuse tulemusel tekkinud. Kui ülikool otsustab avalik-õigusliku isikuna siin midagi teha, siis see on tõepoolest tema autonoomne õigus. Kui rääkida nendest sammudest, mida ülikoolid tulevikus astuvad, siis kahtlemata peaksid need sammud olema avalikkusele selged, neid samme ei peaks tegema üleöö. Me oleme riigi poolt regionaalseid kolledžeid toetanud ka spetsiaalsete programmidega. Sellel aastal sai näiteks veesõiduki või paadi ehitamise eriala Kuressaare kolledžis riigilt lisatellimuse. Kolledžid on ülikoolide algatatud regionaalsed õppeasutused.
Ma ütlen veel kord, et iga kord peaks väga selgelt kaaluma, kas kolledž avatakse või kas kolledžiga peab midagi muud ette võtma. Kolledžid ei saa muidugi olla ülemäära väikesed. Siis, kui on vaja kuskil väikseid kolledžeid pidada, peab riik ülikoolile appi minema. Seda, et sellel sügisel tuleb rektoraadi otsus, me ei teadnud, sest konkreetselt rahaline küsimus see ka ei olnud. Kui Kuressaare küsis raha juurde ühele erialale, siis me selle leidsime. Kui Pärnu ja Türi vahel raha jaotati, siis Tartu Ülikool andis põhiosa Türile. Tundus, et sel aastal on väga suur vastuvõtt, ometi võttis Tartu Ülikool selle õppekava kohta vastu teistsuguse otsuse. Jällegi, kui me tahame riiklikke otsuseid teha, siis me peame kolledžite võrgu riigistama. Aga emaülikooli huvi on siin kõige tähtsam. Ega riik ei saa üle tema otsuseid langetada. Sellisel juhul me võib-olla hakkame kinni panema ka avalik-õiguslike ülikoolide teaduskondi linnades, Tartus või Tallinnas. Ega siin ei ole ju õiguslikus mõttes väga suurt vahet. Emaülikooli huvi kolledžit hoida peab olema peamine. Kui seda ei ole, siis riik ei saa aidata, kui seda on, siis saab riik aidata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan, lugupeetud esimees! Palun kolm minutit juurde!

Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister! Suur tänu härra ministrile vastuste eest! Kahjuks peab tunnistama, et arupärijate esindajana olid mu ootused tunduvalt suuremad. Kui vaadata meie esitatud kuut küsimust, siis need küsimused olid väga selgelt suunatud hariduspoliitiliste põhimõtete valgustamise võimalustele, mida minister ei kasutanud. Arupärijad ootasid väga selget hinnangut sellele, missugusel kohal ministri arvates on üldse regionaalsed kolledžid Eesti hariduspoliitilisel maastikul, missuguseid samme oleks vaja astuda selleks, et need n-ö kinnistuksid ka tegelikkuses. Lõppude lõpuks on ju küsimus ikkagi selles, kuidas suhteliselt kitsastes materiaalsetes oludes, milles meie riigieelarve ja meie riik praegu paratamatult asuvad, tagada nii vaimsete kui ka materiaalsete ressursside otstarbekas kasutamine, et neid ei lastaks niisama tuulde lennata. Türi kolledži juhtum on väga selge näide selle kohta, kuidas ressursid kipuvad tühja jooksma.
Kindlasti võib rääkida sellest, et ülikooliseadus on see koht, kus võiks olla sees rahvusülikooli tegevuse regionaalne mõõde. Aga võib-olla me liiga demoniseerime siin kõikvõimalikke seadusandlikke akte ja seaduste mõju asjadele. Tegelikult on väga paljud asjad ju de facto juba otsustatud. Nii on de facto hariduspoliitikas otsustatud regionaalsete kolledžite olulisus ja vajadus. Nende tegevust on toetatud riigieelarvest, on olnud riiklik programm (tõsi küll, eelmise valitsuse ajal), nende tegevuse toetamiseks on eri riiklikest institutsioonidest saadud raha. Siit tekib paratamatult üks küsimus. Me teame, missugune on meie riigi materiaalne olukord, me teame, missugune on meie rahvastikustatistika ja kui palju tuleb üliõpilasi juurde. Ent missugused on hariduspoliitika kujundajate, haridusministeeriumi ja haridusministri väga selged hariduspoliitilised hoiakud, selleks et neid ressursse otstarbekalt kasutada? Täna me neid vastuseid tegelikult ei saanud. Missugused on konkreetselt need käigud, mis tagavad, et kolledžid saaksid oma tegevust jätkata ja kuskilt ei tuleks külma dušši? Tõsi küll, avalik-õiguslikel ülikoolidel on sellisteks otsusteks õigus, aga et riiklikult oleks kolledžite tegevus mõttekas ja võimalik, selles erilist kindlust ei ole. Kujunenud olukord on olnud näha üsna ammu, aga minister räägib nendest valikutest, mida nüüd oleks vaja teha õppekavade ja koolitustellimuste parallelismi vältimiseks. Samas on teada, et teatud õppekavade õpetamisel on Eestis olukord, kus paralleelseid õppekavasid on mitu korda rohkem kui meist võib-olla kümneid kordi suuremates riikides. Ka niisugused olukorrad on olemas. Kindlasti on võimalik n-ö pehmelt, rikkumata ülikoolide autonoomiat, mõjutada ülikoole, olla vahendaja, selleks et neid paralleelsusi vähendada ja olla vahendaja ka selleks, et regionaalsed kolledžid, ka Türi kolledž, leiaksid oma koha.
On selge, et Türi kolledžis on olnud vähe üliõpilasi, on selge, et õppejõud on pidanud sinna sõitma, aga kolledž on tegutsenud juba väga pikka aega ja hariduspoliitiliselt oleks olnud vägagi mõistlik, kui oleks leitud võimalusi (kahjuks peame rääkima siin oleks-vormis) selleks, et sinna oleks tekkinud rohkem erialasid kas eri ülikoolide koostöö või koolitustellimuse pehme mõjutamise kaudu. Iseenesest ei oleks see olnud mingisugune probleem, kõik võimalused oleksid olnud selleks olemas, et Türi kolledžis oleks võinud olla rohkem keskkonnaerialasid. Seal oleks võinud seetõttu kujuneda välja ka kohapeal elavate õppejõudude kaader, tekkida akadeemiline keskkond. Keset Eestit ühe keskkonnateemalise ja jõudsa kolledži tegutsemine on nii haridus- kui ka regionaalpoliitiliselt väga mõistlik. See ei ole küsimus ainult sellest, kui paljud üliõpilased, kes seal kolledžis õpivad, elavad selles piirkonnas, kas neid on 17% või 27%. Küsimus on ikkagi elukohtade regionaalpoliitilises väärtustamises, selles, missugune elukeskkond ühes piirkonnas on. Niisugune haridusasutus on juba oma olemasolu tõttu keskkonna kujundaja, olgu ta siis Türil, Haapsalus, Rakveres või Viljandis.
Arupärijad ootaksid küll, et haridusministeeriumil oleks olukordade kirjeldaja rolli kõrval rohkem ka asjade kujundaja rolli. Paraku me näeme, et seda rolli praegune Haridus- ja Teadusministeerium pole suutnud täita. See on kahetsusväärne. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Palun kõnepulti kolleeg Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Siinsele arutelule Tartu Ülikooli Türi Kolledži tuleviku üle ei saa teistmoodi läheneda, kui peab kõigepealt vaatama tagasi algusesse. 1996. aasta oli see aeg, kui Tartu Ülikool kolledžite programmiga alustas ja 1997. aastal alustas Türi kolledž. Sellest ajast on sõlmitud lepingud, sellest ajast on tegevus käinud. Päris mitu aastat edasi kiitis Tartu Ülikool heaks oma arengukava, mis on nende tegevuse aluseks aastatel 2008–2015, ning ka seal on väga üheselt ja selgelt kirjas, et ülikool jätkab oma kolledžite arendamist, nende hoonete arendamist, sealset õppetööd. Ülikoolile (ma kaks sõna räägin veel ülikoolist) võiks tegelikult kõige rohkem ette heita seda, kuidas see otsus siis nüüd nii äkki nagu välk selgest taevast tuli. Arengukava on ju pikalt ette teada, see on avalikult teada kõigile: õpilastele, üliõpilastele, õppejõududele, rääkimata kohalikest elanikest Järvamaal. Aga nüüd äkki siis otsustati teistmoodi. Ma arvan, et keegi ei saa ju tõsiselt võtta seda, mis ministri suust kõlas nagu naljana, et ega Tartu Ülikooli Türi Kolledž ei kao ära, ta lihtsalt jätkab Tartus. See võib muidugi kuskil mujal tunduda naljakas, aga Järvamaa inimeste jaoks on see asi naljast kaugel, nende jaoks kaob see kolledž ära.
See, mis puudutab üliõpilaste arvu vähenemist käegakatsutavas tulevikus, on ju pikalt ette teada, rahvastikupüramiid on ju teada, näha on, kui palju kasvab lapsi. Vahepeal oli sündimuses auk, ühel hetkel jõuab lapsi kolledžisse, ülikooli minemise ikka tunduvalt vähem. Me kuulsime siin ministrilt, et hariduspoliitikat on kolme sammuga – rahastamismudeli, koolitustellimuse ja kvaliteedi hindamise kaudu – suunatud ja mõjutatud, kuid sellegipoolest on see kaasa toonud selle, et üleöö on Tartu Ülikooli Türi Kolledž jäänud n-ö üle, seda nagu ei oleks enam vaja. Aga nii nagu siin on juba mainitud, maja on ära remonditud, tingimused on loodud, kümme aastat on seda kasutatud ning ressursid on olemas, mitte ainult maja näol, vaid ka inimeste ja õppejõudude näol, kohalike praktikute näol. Praegu on pall väga selgelt Tartu Ülikooli väravas. Ülikool küll lubas juba novembri alguses kokku kutsuda ümarlaua ja mõelda, mis saab edasi. Saades ilmselt ka Reformierakonna fraktsioonis meiega kohtudes tuge või tõuget selleks, et see ümarlaud tuleks igal juhul korraldada, on nüüd otsustatud, et see toimub 10. detsembril Tartus. Ma loodan siiralt, et sel arutelul mõeldakse ja seatakse sihiks, mis saab edasi Türil, mis saab edasi nende rajatistega, hoonetega, inimestega, mõnes mõttes juba ka tekkinud traditsioonide ja kultuuriga. Ma loodan väga seda, et ka haridusminister annab omalt poolt sõnumi, talle sobival moel, autonoomsele Tartu Ülikoolile, et see, mis on Türil 14 aastat toimunud, on ka väärtus omaette. Seda ei saa lihtsalt niisama minema visata, vaid selle baasil tuleb edasi liikuda ka Türil, Järvamaal, et sealgi säiliks elu hariduse andmise, kolledži tasemel hariduse andmise võtmes. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Tõnis Kõiv! Ma palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma poleks uskunud, et siin saalis on võimalik arutada seda, et Türi kolledž suletakse, õigemini, et selle keskkonnaeriala õpetamine lõpeb Türil aastal 2011. Ei oleks uskunud, sest olin ise selle kolledži loomise juures. Sel ajal käisime koos tolleaegse ülikooli rektoriga, tolleaegse Türi linnapeaga ja tolleaegse maavalitsuse haridusosakonna juhatajaga läbi kõik etapid, et see kolledž võimalikuks saaks. Ma tunnen ääretut kahetsust, et nüüd on siis meie armsas riigis nii juhtunud. Ütleme otse välja: see on meie riigi praeguse olukorra ja praeguse regionaalpoliitika julm peegeldus.
Seda me arutasime ka ülikooli rektoriga, kui me temaga rääkisime. Selge on see, et ülikoolil on raske võidelda kolledži säilimise eest, kui riigis tervikuna ei ole tehtud otsuseid ning ei ole toetust sellisele regionaalpoliitikale, mis ei soosiks mitte ainult kolledžit, vaid mis soosiks seda, et väga paljud ettevõtted ja mis tahes organisatsioonid läheksid pealinnast ja neljast toimekeskusest välja. Kahju, et sellist regionaalpoliitikat meil Eestis praegu ei ole.
Ma rõhutan veel kord, et kui me alustasime, siis oli see väga selge ja kindel hariduspoliitiline suund, millel oli regionaalne mõõde. Riik, ma rõhutan, riik tegi ülikoolile ettepaneku, et oleks mõistlik eri regioonidesse kolledžeid luua. Ega sel ajal neid kolledžeid nii palju ei olnud, nagu praegu võime ette lugeda: lisaks Türile Pärnu, Haapsalu, Viljandi, Narva, Rakvere – kõik olid alles loomisel ja inimesed olid indu täis. Kui näiteks otse küsitaks, mis teistestki kolledžitest võib saada, siis ega praegu küll kindel ei ole, et ka nende püsimine ühel päeval küsitavaks ei muutu. Selge on see, et oluline on riigi vastav poliitika. Emaülikool peab toetama ja emaülikoolil on niisuguseid kolledžeid vaja. See ei puuduta ainult Tartu Ülikooli, vaid ka teisi ülikoole, sest sellel ajal, kui Tartu Ülikool need kolledžid lõi, oli plaan, et teised ülikoolid teevad sama.
Millest mul on veel ääretult kahju, on see, et Türi kolledži sulgemine, juhul kui see nii läheb ega leita paremaid lahendusi, annab väga halva signaali Kesk-Eestile, Järvamaale. Kuigi ülikool on autonoomne, tasuks ülikooliseadusse sisse viia, et kolledžid on ette nähtud ja et neid ka rahastataks. Kui näiteks niisugune lahendus oleks olemas ning võimukoalitsioon saaks seda teha (ma rõhutan veel kord, nii Reformierakond kui ka IRL võiksid sellise muudatusettepanekuga välja tulla), siis oleks Türi inimestele ja ka Tartu Ülikooli inimestele hea otsa vaadata.
Mina ütlen lõppkokkuvõttes seda, et see, et Türi kolledži käekäik selline on, on küll praeguse regionaalpoliitika peegel ja praegune regionaalpoliitika ei kõlba meie riigis mitte kuskile. Aitäh!

Suur tänu! Palun, härra haridus- ja teadusminister!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Härra Marrandi! Mina küll ei unista sellest, et olla maailma esimene minister, kelle kohta opositsiooni liikmed ütlevad, et minister vastas ammendavalt kõigile nende küsimustele. Seda ei tule niikuinii. Teie komplimendid jäävad stenogrammi ja seal on nende õige koht.
Mitmes ettekandes kõlas justkui tõena väide, et riik ei ole piisavalt teinud selleks, et vähendada erialade dubleerimist, et erialasid on liiga palju. Küsiti, miks ei ole osa nendest erialadest kinni pandud. Võib ju öelda, et Tartu Ülikool on sellega kaudselt algust teinud. Ma loodan, et te edaspidi, enne seda suurt arutelu detsembrikuus, lugupeetud rahvaasemikud Järvamaalt, ei rõhuta väga palju seda, et dubleerimist on väga palju, liiga palju on ülikoole, liiga palju on kolledžeid. Te saete sedasama oksa, millel Türi kolledž istub. Selle asemel et sellise innustunud entusiasmiga valitsuse tegevusetust kritiseerida, võiks säilitada kainet meelt ja tuua asjale kasu, nii et kõrghariduse omandamise võimalused Kesk-Eestis säiliksid.

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Toomas Vareki, Aivar Riisalu, Kalev Kallo, Kadri Simsoni ja Lembit Kaljuvee 12. oktoobril s.a esitatud arupärimine elektri hinna tõusu kohta. Palun kõnepulti kolleeg Toomas Vareki!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Viis Keskerakonna fraktsiooni liiget esitasid 12. oktoobril arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Ajendiks oli oktoobri alguses meedias olnud teade, et Eesti Energia esitas Konkurentsiametile taotluse jaotusvõrgu tariifi tõstmiseks 18,8%. Nüüdseks on olukord stabiliseerunud, kuid on ikkagi olemas oht, et elektrienergia hind võib tõusta. Praegu on elektri hind kodutarbijale 1 kroon 61 senti. Tahan ära parandada selle vea, et me oleme siin ära märkinud sellele lisanduvad tasud. See ei ole nii, selle sees on nii võrguteenuse hind, taastuvenergia tasu kui ka elektriaktsiis. Põhitariif on 49,88 senti, võrguteenus on 64,68 senti, taastuvenergia tasu on 12,64 senti, elektriaktsiis on 7 senti ja käibemaks on 26,85 senti. Ekspertide hinnangul on umbes 70% elektri hinnast energia- ja võrgutasud, 30% on maksud ja tootmistoetused. Kui vaadata elektrienergia hinna protsentuaalset tõusu, siis detsembris 2008 oli elektri hind 1 kroon 36 senti, selle aasta jaanuaris 1 kroon 47 senti ja juunis 1 kroon 61 senti. Eriti kiire kasv on olnud taastuvenergia hinnal. Kui detsembris oli see 3,03 senti, siis jaanuaris 6,07 senti ja juunis juba 12,67 senti. Kui vaadata protsentuaalselt, siis taastuvenergia osatähtsus oli 2008. aasta detsembris 2,22%, jaanuaris 4,13% ja tänase päeva seisuga on see 7,85%.
Me oleme küsinud kolm küsimust, mis puudutavad elektri hinna tõusu. Kas seda on võimalik ohjeldada? Põhjendatud on elektri hinna tõusu pidevalt sellega, et Eesti Energia vajab suuri investeeringuid. Kuid samas, majandusaastal 2008/2009 võeti välja dividende 1,2 miljardit, majandusaastal 2009/2010 2 miljardit ja järgmise aasta eelarves on kavandatud dividendidena ja RMK kasumieraldisena välja võtta 1,5 miljardit krooni. Eesti Energial on ka seisvat raha arvel küllaltki palju. Kui palju? Miljardeid. Ära tahaks märkida ka, et kui elektri hind kodutarbijale on 1 kroon 61 senti, siis elektrijaamadele maksab Eesti Energia natuke alla 40 sendi kWh eest. Ma ei hakka neid kolme küsimust ette lugema. Palume vastust härra ministrilt! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Palun teid, lugupeetud minister, kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad! Vastan kohe teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Mida olete Teie ministrina teinud, et elektri hinna tõusu ohjeldada?" Nagu te õigesti märkisite, koosneb elektri hind eri koostisosadest, millest kaalult suurimad ei sõltu teatavasti kuigivõrd otseselt ühegi ministri ega ka Riigikogu otsustest. Siiski on ka erandeid ja neid on kaks: elektriaktsiis, mille määr on praegu 7 senti kWh kohta, ja 2007. aastal elektrituruseaduse muudatuste alusel Riigikogu kehtestatud taastuvenergia tasu. Kui vaadata seda, mille tõttu on keskmise elektritarbija elektriarve viimastel aastatel kõige rohkem kasvanud, siis põhjuseks on olnud just taastuvenergia tasu kasv, mis 2007. aastal oli 2,18 senti kWh kohta ja sel aastal on juba 12,64 senti kWh kohta. Nii et ühel komponendil, mis moodustab natuke rohkem kui 10% elektrienergia lõpphinnast, on viiekordne kasv. Ainuke tõsiselt võetav võimalus elektri hinna langetamiseks on see, kui taastuvenergiatootjatele ja koostootmisjaamadele tarbijate taskust makstav toetus langetatakse mõistlikule tasemele. Selle ettepaneku olen ma eelnõu kujul ka ette valmistanud ja loodan, et arupärimise esitajad toetavad selle kiiret vastuvõtmist seadusena. Selle eelnõuga seoses on küsitud, miks see just nüüd valmis sai, mitte varem. Tõsi on, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi spetsialistid on taastuvenergiatoetusi nende kehtestamisest saadik liiga suureks pidanud. Tuletan meelde, et tollase valitsuse ettevalmistatud eelnõu, mida Riigikogu muutis, nägi ette märksa väiksemad toetused. Et aga konkreetse põhjendatud ettepanekuga välja tulla, on kõigepealt vaja selget praktikat ja infot selle kohta, milline osakaal on taastuvenergiatoetustel ühe või teise investeeringu tegemisel. Pärast 2007. aasta seaduse jõustumist on olemas reaalne praktika taastuvenergia eri liikidesse tehtud eri mahtudega investeeringute kohta. 2010. aastal analüüsis seda Konkurentsiamet ning tuli välja oma ettepanekutega, tuginedes reaalsetele majandustulemustele. Konkurentsiamet selgitas välja, et praegused toetusemäärad on liiga kõrged, tarbijad on sunnitud maksma toetust tootjatele, kellest osa teeniks kopsakat kasumit ka ilma igasuguse toetuseta. On olemas ka projekte, kus tootjad teenivad praegu investeeringu tootluselt koos toetusega kuni 40% aastas. Need toetused on liiga suured. See ei ole ilmselgelt mõistlik. Ma ütleks nii, et mõistlikult toimivas riigis tuleb see toetusskeem ümber teha nii ruttu kui võimalik ja sõltumata sellest, kas parasjagu on tulemas valimised, olümpiamängud, talv või suvi. Kuna arupärimine on esitatud elektri hinna kohta üldiselt, siis räägime ka teistest hinnakomponentidest. Elektri hind ehk Konkurentsiametiga kooskõlastatud Eesti Energia elektrienergia n-ö tootmise hind on viimasel kahel aastal hoopis langenud, mitte tõusnud. 2009. aasta alguses oli elektri tootmise hind 50,6 senti kWh kohta, praegu on see 48,01 senti kWh kohta. See on väga oluline komponent kogu elektri hinnast ja see on kaks senti langenud. Võtke või jätke, ma ei kirjuta seda isegi enda arvele, vaid pean seda normaalseks Eesti Energia majandustegevuseks, kus peab pidevalt otsima võimalusi kokkuhoiuks ja tõhusamaks tegutsemiseks. Kui me võtame teise olulise komponendi ehk võrgutasud, siis ka siin me ei saa rääkida mingist erilisest tõusust. Võtsime arvud välja, näiteks 1. märtsil 2005. aastal hakkas kehtima OÜ Eesti Energia Jaotusvõrk keskmine hind 43,69 senti kWh kohta. Nüüd ehk enam kui viis aastat hiljem on see hind 45,52 senti kWh kohta. Ehk teisisõnu, viie aastaga, kui tarbijahinnaindeks on tõusnud kuni 30%, kui üldiselt on hinnad tõusnud 30%, on Eesti Energia võrguteenuste tasu viie aasta jooksul küll muutunud (see on eri aastatel natuke kõikunud, ±2 senti), kuid nominaalis on see vähem kui 2 senti kallim. Seejuures olid 2006. aasta 1. märtsist kuni 1. juunini 2010 kehtinud jaotusvõrgu hinnad 2005. aasta hindadest pidevalt madalamad. Seega, mingit põhjendamatut hinnarallit pole siin kindlasti olnud. Pigem on üldise tarbijahindade muutuse taustal tegemist hinnaga, mis on paigal seisnud. Kokkuvõtteks, kui me jagame elektri hinna kolme suurema komponendi vahel, siis meie põhiline tootjahind (suurem osa elektrist tuleb Narvast) on vähenenud, kui me võrdleme viimast kahte aastat. Võrguhind on ±2 senti kWh kohta olukorras, kus tarbijahinnaindeks on viimase viie aasta jooksul kasvanud 27%. Suurimad tõusjad on tegelikult elektriaktsiis, mis kehtestati Euroopa Liidu maksukokkulepete alusel, ja taastuvenergia tasu, mis on viimase viie aasta jooksul tõusnud enam kui viis korda. See on see koht, kus meil on tegelikult reaalsed võimalused elektri hinda langetada.
Teine küsimus: "Miks võtab riik Eesti Energiast pidevalt välja suures ulatuses dividende, kui tegelikult vajab ettevõte seda raha investeeringuteks? Kui palju on plaanis järgmisel aastal Eesti Energiast dividende välja võtta?" On tõsi, et Eesti Energia on viimastel aastatel dividendidega andnud küllalt arvestatava panuse riigi tuludesse. Koos mitme teise teguriga on see muu hulgas aidanud kaasa sellele, et meie valitsussektori eelarvedefitsiit on jäänud piiresse, mis võimaldab Eestis järgmisest aastast rahaühikuna kasutusele võtta euro. Ma ei ütleks, et kasumit teenivast ettevõttest dividendide võtmist oleks põhjust tugevalt arvustada, eriti veel sellises majandussituatsioonis ja eriti arvestades, et Eesti Energia on enamiku sellest kasumist teeninud väljaspool Eestit. Tõsi on ka see, et Eesti Energia peab edaspidi edukaks olemiseks lähematel aastatel palju investeerima, kuid Eesti Energia investeeringute kava rahastamisel on dividendide maksmisega arvestatud. Oluline on seegi, et riik Eesti Energia aktsionärina on väljendanud valitsuse tasandil selget valmidust vajaduse korral, kui investeerimisotsused jõuavad n-ö finantseerimisfaasi, ise äriühingu omakapitali laiendada. See on avalikkusele teada olev valitsuse otsus. Rahavoogude juhtimisel tuleb arvestada ka sellega, et Eesti Energia ei vaja kogu investeeritavat kapitali korraga, mistõttu on see üsna mõistlik, et sel majanduslikult raskel ajal võttis riik rohkem dividende ja lisab omakorda uut omakapitali siis, kui seda on ettevõttele tegelikult tarvis.
Kolmas küsimus: "Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et tema ei usu, et Konkurentsiamet rahuldab Eesti Energia hinnatõusu soovi. Kui tõenäoliseks peate Teie, et hinnatõus kooskõlastatakse pärast märtsikuiseid valimisi?" Ilmselt on küsijad siin mõelnud Eesti Energia jaotusvõrgule järgmiseks hinnaregulatsiooniperioodiks uue hinna määramist. See toimub vastavalt seadusele Konkurentsiameti poolt ettevõtte taotlusel. Selles menetluses ei osale seaduse kohaselt ei peaminister ega majandus- ja kommunikatsiooniminister. Kedagi mingi alusetu hinnatõusuga hirmutada pole minu hinnangul kindlasti põhjust. Konkurentsiameti tegevus sõltumatu regulaatorina, mida ma kirjeldasin mõne arvu kaudu esimesele küsimusele vastates, on näidanud, et ta suudab oma ülesandeid asjatundlikult täita ja et ei Riigikogu liikmetel ega kellelgi teisel pole tarvis kella lüüa, et ohu eest hoiatada. Kui Konkurentsiamet võrgutasu praegusest teistsugusel tasemel kooskõlastab, siis üksnes objektiivsete tegurite tõttu. Võime küsida ka sisuliselt: miks vajab meie elektrivõrk investeeringuid? Vastus on lihtne: nii 1980. kui ka 1990. aastatel elektrivõrku peaaegu ei investeeritud. Kui me tahame, et elektrikatkestused ei oleks sagedased ja kaod suured, tuleb võrku uuendada ning 1980. ja 1990. aastatel tehtud paus investeeringutes tagasi teha.
Lõpetuseks selgitan ma jaotusvõrgu seost riigi poolt Eesti Energiast võetud dividendidega, õigemini, selle seose puudumist. Et võrgu vananemist aeglustada, investeeritakse kogu jaotusvõrgu kasum (kusjuures see kasum on Konkurentsiametiga kooskõlastatud lubatud tootlikkuse tasemel) igal aastal elektrivõrku ning Eesti Energia kontsern ei ole võtnud jaotusvõrgust ühtegi krooni dividende. Jaotusvõrk on laenanud Eesti Energia kontsernilt investeeringuteks kokku 4,3 miljardit krooni. Investeeringud on viimastel aastatel tehtud laenu arvel. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Toomas Varekist.

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Austatud minister! Teie kui majandus- ja kommunikatsiooniminister olete Eesti Energia üldkoosolek. Minu küsimus puudutab ikkagi seda 18,8%-list taotlust, mille Eesti Energia esitas Konkurentsiametile. Kas see taotlus oli teiega kooskõlastatud või läksid nad teist mööda? Kas olite asjaga kursis, kui nad selle taotluse tegid?

Aitäh! Kui vaadata Riigikogus vastu võetud seadusest, milline on üldkoosoleku pädevus, milline on ettevõtte nõukogu pädevus, milline on äriühingu tütarettevõtete pädevus, siis sellistel asjadel mingit kooskõlastamise nõuet üldkoosolekuga ei tohi ega saagi olla, muidu me rikuksime kehtivaid seadusi. Ma juhin tähelepanu sellele, et Eestis tegutseb kokku (ma võin arvuga eksida, andke mulle andeks) 38 jaotusvõrguettevõtet. Kas te kujutaksite ette, et kõik jaotusvõrguettevõtted, kuulugu nad siis Soome riigile, Eesti eraettevõtjatele või kellele iganes, peaksid tulema majandusministri või peaministri juurde küsima, kas nad võiksid oma hinna kooskõlastamisel arvestada ühe või teise plaaniga, mis ettevõtte juhtkonna tasandil peab olemas olema? Selleks et ettevõtte juhtkond ei läheks liiale, et ta ei küsiks liiga palju, et tarbijad oleksid kaitstud, ongi olemas Konkurentsiamet.
Ma arvan, et me teeksime suure vea, kui ütleksime, et Eesti Energia jaotusvõrku tuleks kohelda teistmoodi kui teisi 37 jaotusvõrguettevõtet, et näiteks siin Riigikogu saalis peaks neid hindu vaatama jne. Ei. See juhtum minu arvates näitas, et elektrituruseaduses toodud loomulike monopolide hinnaregulatsioon üldjoontes toimib. Konkurentsiamet ei lase kehtestada, arvestades olemasolevat majandussituatsiooni, ettevõtte ebasobivat arenguplaani, tarbijale ebamõistlikke hindu. On ettevõtte asi otsustada, kuidas ta ühe või teise küsimuse lahendab ja mil määral ta investeeringuid jätkab või ei jätka. Küll aga saame rääkida sellest, milline on ühe või teise ettevõtte investeeringuvajadus. Kindlasti on jaotusvõrgu puhul alati aktuaalne küsimus sellest, kui palju ja millise tempoga ettevõte investeerib, ning muud sellised küsimused, millest loomulikult võib sõltuda hind. Hind võib sellest sõltuda, kuid investeeringuid võib katta ka muul moel.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kuna tulemas ei ole olümpiamänge ega kahjuks ka mitte suve, siis ma saan aru, et IRL enam sooja hinna langetamisest ei räägi, sest mis sa ikka räägid, kui talv tuleb ja sooja hind tõuseb. Tänases Postimehes on niisugune kurb uudis, et eratarbija jaoks kõige suurem elektri hinna tõus tuleb aastal 2012. Mina ei tea, kas nad jälle ei saanud millestki aru või ajavad muidu puru silma. Aga minu küsimus on selline. Praegu paljud erakonnad avaldavad oma platvorme ja oma siniseid unistusi. Kas IRL-il on kavatsus panna ausalt valimisplatvormi, et tõstame eratarbijale elektri hinda kahe aasta pärast 4–5 korda?

Kindlasti mitte. Ma ei ole seda tänase Postimehe artiklit lugenud ja ma ei oska seda isegi kommenteerida. Korrigeerin pigem seda, et kindlasti on oluline jätkata sooja hinna allasurumist. Siin on teatud lühiajalisi võimalusi, mida annab kaugkütteseadus, annab monopolide ohjeldamise seadus. Seda jällegi niimoodi, et me oleme loonud võimalused riiklikule regulaatorile. Teine võimalus, kuidas sooja hinda saab alla lüüa, on viia lõpuni korterelamute renoveerimise programm. Vajaduse korral tuleb seda programmi laiendada, seetõttu tegelikult inimeste soojaarved vähenevad, me võime rääkida, et kuni 50–60%. Kolmas võimalus on kindlasti see, kui meil õnnestub luua alternatiivne gaasivarustus, pakkuda reaalset konkurentsi Gazpromi monopoolsele gaasitarnele, ja monopolide ohjeldamise seaduse kohaselt soodustada reaalselt biomassi kasutusele võtmist, mille hind on kokkuvõttes soojatarbijale odavam, vaadates praegust gaasil põhinevat sooja hinda. On võimalik sellega tegelda. Ma ausalt öeldes, lugupeetud küsija, kutsun mitte seda tegevust naeruvääristama, mitte sellesse üleolevalt suhtuma. Me näitame, et me suudame reaalselt monopole ohjeldada.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Te tõite rea arve eri hinnakomponentide kohta ja rääkisite ka tarbijahinnaindeksist. Aga kuidas te kommenteerite seda, et juunis 2008 oli kodutarbijale hind 1 kroon 30 senti, juunis 2010 1 kroon 61 senti? See on hind ühe tariifiga kodutarbijal, kellel on kõige kallim elekter. Kahe aastaga tõusis see 24% ja sel perioodil, kui tarbijahinnaindeks ei tõusnud peaaegu üldse. Mul ei ole seda täpset arvu, aga selle kahe aasta jooksul tõusis tarbijahinnaindeks alla 2%, kuid kodutarbijale tõusis hind kahe aastaga 24% – 1 krooni 30 sendi pealt 1 krooni 61 sendi peale.

Aitäh! Teate, ausalt öeldes ei suuda ma neid teie arve kommenteerida. Te olete suhteliselt osavad, ma ei taha öelda sõna "manipulaatorid", aga nende arvude erinevalt kasutajad. Ma ei suuda neid peast kokku lüüa, aga kindlasti teie kodutelevisioon näitab õhtul seda. Ma näitan seda pilti. Mul on siin olemas alates 2005. aastast n-ö elektriarvete eri komponentide kujunemine. Ma võin täpselt kokku liita. Ma ei suutnud jälgida, mis kuupäeva te silmas pidasite, mida te kokku olete liitnud. Sellesama tabeli ma rääkisin lühikokkuvõttena lahti. Veel kord: viimase kahe aasta jooksul on elektri tootmise hind vähenenud kuni 2 senti, võrgutasu, kui võrrelda 2005. ja 2010. aastat, on enam-vähem samas suurusjärgus ehk vahe on alla 2 sendi kWh kohta. Põhiline tõus on toimunud, nagu ma ütlesin, elektriaktsiisi puhul, mis tuleneb Eesti liitumisest Euroopa Liiduga ühinemise lepinguga. Elektriaktsiisi suuruse on määranud Riigikogu. Teisisõnu, mingis suuruses elektriaktsiis peab olema, elektriaktsiisil on selge eesmärk nii nagu teistelgi aktsiisidel, räägime siin siis alkoholi- või tubakaaktsiisist. Protsentuaalselt kõige suurem tõus 2005. aastaga võrreldes on taastuvenergia maksu puhul. Mitte midagi ei ole teha, see on kõige suurem tõus.
Kui me mõtleme kas või näiteks tootjahindade peale, siis on selge, et me peame selleks, et tagada mõistlik elektritoote hind tulevikus (kellelegi ei tohiks olla saladus, et ka elektriturg avaneb), vaatama, et siin tekiks reaalne konkurents. Niimoodi me tagame ka pikaajaliselt kõige õiglasema hinna. Nii et andke mulle andeks, mul on väga keeruline kommenteerida seda teie mängu eri arvudega, sest nende all võib mõelda erinevaid asju, aga ma näen Konkurentsiametilt mulle ette pandud arve. Mul ei ole mitte mingit põhjust arvata, et Konkurentsiamet oleks neid arve esitanud mingisuguses muus valguses kui see, et saaks täpselt aru, kui palju on elektri hind ja selle eri komponendid viimasel neljal aastal muutunud.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Selge on see, et taastuvenergiatoetused on liiga suured. Kuidas te kujutate ette taastuvenergiatoetuse summade vähendamist ja millal see toimub? Kas vähendate juba toimivate taastuvenergiatootjate või alles turule tulevate tootjate toetusi?

Aitäh! See majandusministeeriumilt Justiitsministeeriumile saadetud eelnõu, mis on läbi teinud ka esimese kooskõlastusringi, näeb ette taastuvenergia tasude olulist vähendamist, näeb ette taastuvenergiatoetuste sidumist elektri börsihinnaga (kuna enamik taastuvenergiatootjaid müüb oma elektri börsile), määrab kindlaks lae, kui palju Konkurentsiameti otsuse alusel on võimalik ühele või teisele taastuvenergiatootjale maksta. See tähendab taastuvenergia maksude alandamist suurusjärgus 7–9 senti kWh kohta praeguselt 12,64 sendilt kWh kohta. Me saame rääkida siin suurusjärgust, sest, vaadake, majandustulemused võivad muutuda. Elektri börsihind võib alla minna, mingid muud majandustulemused võivad muutuda. Selles mõttes loob see skeem tunduvalt ausama ja õiglasema võimaluse ning puudutab igasuguseid taastuvenergiaprojekte, sealhulgas juba tehtud investeeringuid. On väidetud, et juba tehtud investeeringute puhul toimub õigustatud ootuse printsiibi rikkumine, investeerimiskeskkond pole usaldusväärne jne. Me oleme seda põhjalikult juristidega arutanud. Me oleme jälginud Riigikohtu praktikat, oleme vaadanud Euroopa õiguse kohaldajate praktikat.
Me saame öelda, et arvestades taastuvenergiatoetuste eesmärki ja nõudeid, me leiame, et selline taastuvenergiatoetuste korrigeerimine, mis tagab mõistliku tootlikkuse, ei ole mingil juhul ei õiguspärase ootuse rikkumine ega ka investeerimiskindluse vähendamine. Olukorda, kus taastuvenergia maks on ülemäära kõrge (me oleme nendest protsentidest rääkinud), võib vaadata pigem kahtepidi väga olulise printsiibi rikkumisena. Esiteks, tarbijate huvide rikkumine (selle vältimine on Euroopa Liidu taastuvenergiadirektiivi üks väga tähtis printsiip), tarbijatele langeb ebamõistlik või liiga suur koormus. Teiseks, kui me anname liiga suuri toetusi, mida näitavad reaalsed majandustulemused, siis sellisel juhul võib seda käsitleda ebaausa konkurentsiolukorra tekitamisena. Taastuvenergiatootjate toodetud elekter konkureerib ju teiste elektritootjatega ehk tegemist on konkurentsiolukorra mõttes mitteaktsepteeritud olukorraga. Teisisõnu, on olemas teatud väga suured ja olulised printsiibid, mida me peame arvestama, kui me selliseid juba tehtud reegleid seaduse tasemel muudame. Meie hinnangul on meie pakutud eelnõu igati proportsionaalne, arvestades erinevaid avalikke huve.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt tänan teid, et te andsite väga põhjaliku ülevaate nendest komponentidest, millest elektri hind koosneb, aga kahjuks on postkasti langeval arvel üks arv ja see arv ei ole viimastel aastatel teps mitte vähenenud, vaid on kogu aeg kasvanud. Fakt on see, et energia tootmise ja tarnimise hinnad viimastel aastatel tervikuna ei ole absoluutselt langenud. Ma väga kardan, et pole reaalne, et tulevikus võiks seda juhtuda. Minu küsimus lähtubki sellest. Kas te julgete väita, et energiahinnad võivad tulevikus väheneda ja millal see võiks juhtuda? Elu on näidanud, et see ei ole reaalne (kui me muidugi ei räägi investeeringutest, mida me majadesse teeme, et neid soojustada, või investeeringutest kombijaamadesse). Aga praeguses kontekstis?

Aitäh! Kõik sõltub sellest, millise ajaühikuga te tahate mõõta tulevikku. Lõppkokkuvõttes jäävad kõik energiahinnad või mõju energiahindadele ka väga kauges perspektiivis seotuks nafta hinnaga, lõppkokkuvõttes on kõik sellele kuidagiviisi välja viidav. Ei ole võimalik konstrueerida Eesti Vabariigis mingit täiesti eraldiseisvat ruumi, kus on võimalik tekitada mingisugune perpetuum mobile, või tegutseda ilma majandusseadusi arvestamata. Selle tõttu ma keskendungi nendele elektri hinda või ka muid energiahindu mõjutavatele komponentidele, mis on reaalselt meie kontrolli all. Meil ei ole mõtet olla pahane ameeriklaste, hiinlaste või kelle iganes peale, kes suurendavad oma tarbimist, või selle peale, et lihtsamad naftaleiukohad saavad otsa ja nafta hind muutub paratamatult kõrgemaks. Meil tasub tegelda nende otsustega, mida me ise oleme langetanud, ja nende puhul me peame jälgima nii lühiajalist kui ka pikaajalist perspektiivi.
Ega ma lõppkokkuvõttes ju ei ütle seda, et taastuvenergia osakaalu meie energiabilansis ei peaks suurendama. Peab küll, aga me peame suurendama seda selliselt, et ühiku hind oleks ka selles ajaetapis mõistlik. Teisisõnu: miks me pidasime vajalikuks taastuvenergiatoetusi korrigeerida enne järgmisi Riigikogu valimisi? Sellepärast, et oluline on ka lühiajaline perspektiiv. Meil ei ole võimalik lühiajalises perspektiivis rääkida seda, mida Lembit Kaljuvee räägib, et miks minister ei lähe Narva Elektrijaama ega sunni seal üht või teist energeetikut odavamalt töötama. Seda meil ei ole võimalik muuta. Seda, mis on mõistlik palk, mis on mõistlik kütte hind, ütleb Konkurentsiamet, ettevõte, kes selle eest vastutab, majandustaotluste alusel. Seda on meil siin väga raske muuta, küll aga on võimalik muuta neid komponente, mille me oleme ise siin ette pannud. Praegu on elektri hinna puhul selleks ennekõike taastuvenergia tasu. Ma olen teiega väga aus. Ma ei hakka lubama Narva Elektrijaamades hinna alandamist, kui ma näen, et see on üsna keeruline, vaadates neid kulukomponente.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Selge on see, et viimase kahe aasta jooksul, juunist 2008 kuni juulini 2010, on selle valitsuse ajal ja teie ministriks oleku ajal eratarbijale elektri hind tõusnud 24%. Tarbijal on tegelikult ükskõik, kas see tuleneb võrgutasudest või aktsiisi tõstmisest, mis on meil praegu viis korda kõrgem Euroopa Liidu miinimumnõudest, või millest iganes, kas või taastuvenergiast. Miks siis on elektri hind nii palju tõusnud, mis omakorda on kaasa toonud tohutu hinnaralli selles mõttes, et iga kaup ja teenus sisaldab elektri hinda?

Aitäh teile küsimuse eest! See oli väga õigeaegne küsimus, ma saan veel kord üle korrata, mida ma ütlesin. Miks on elektri hind tõusnud? Esiteks, 2007. aastal võttis Riigikogu vastu (mitte see Riigikogu, vaid eelmine Riigikogu) taastuvenergia maksu väga kõrged määrad. Viimase kolme aasta jooksul on ettevõtted investeerinud taastuvenergia maksu ja selle tagajärjel on maksu osakaal elektri hinnas märkimisväärselt kasvanud. Ma arvan, et iga elektritarbija näeb seda. Kuulge, see on tõusnud 2005. aastast, kui taastuvenergia tasu oli null, 12,64 sendile kWh kohta, mis on märkimisväärne osakaal. Teiseks, on tõusnud elektriaktsiis või, õigupoolest, Eesti Vabariigis on kehtestatud elektriaktsiis. Miks Eesti Vabariigis on kehtestatud elektriaktsiis? Proua Tuus! Kui teid minu jutt peaks huvitama, siis ütlen, et elektriaktsiis on Eestis kehtestatud selle tõttu, et Eesti ühines 2004. aastal Euroopa Liiduga. Elektriaktsiisil on nii nagu igal aktsiisil teatud üllad eesmärgid. Elektriaktsiisi oleme Riigikogus kehtestanud 2008. aastast. Need on kaks kõige olulisemat komponenti, mis on viimaste aastate jooksul tõusnud. Nagu ma ütlesin, tootmise hind, kui me võrdleme näiteks viimast kahte aastat, on vähenenud 2 sendi võrra, võrgutasud on olnud n-ö kõikuvad, kuid nad on tõusnud alla 2 sendi kWh kohta, võrreldes minu mainitud ajaga. See on see tegelikkus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra majandus- ja kommunikatsiooniminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Hea minister! Kolleegid! Kindlasti ei usu keegi teist ega ka mina, et lugupeetud minister rääkis siin valedest arvudest. Ta ei rääkinud valedest arvudest sellepärast, et, tõesti, talle on need arvud andnud institutsioon, kes on riiklik ja vastutab nende arvude eest. Tegelikult sisaldab elektri hind väga palju arve. Nii nagu kolleeg Marika Tuus ütles, tegelikult huvitab tarbijat see summa, mida ta peab välja käima kas iga kuu või iga kvartal, vastavalt sellele, kuidas leping on tehtud. Kui me vaatame, kuidas see arv on käitunud, siis see on käitunud niimoodi, nagu ma praegu teile ette loen. Neid arve ei ole väga palju, nii et võib-olla, härra minister, kui te ei jäta neid meelde või ei jõua kirja panna, siis saab neid stenogrammist vaadata. Need arvud on ka kindlasti õiged.
Enne, kui ma konkreetsetest arvudest räägin, tahan ma meelde tuletada, et elektri hind tarbija jaoks koosneb kolmest komponendist. Esimene komponent on tootjahind või turuhind. Ma arvan, et sellel teemal ei ole meil vaja siin saalis eriti pikalt rääkida, sest turg ütleb oma hinna ja kahe aasta pärast ka inimesed peavad ostma n-ö turuhinnaga elektrit. See, millise hinnaga toodavad elektrit Narva Elektrijaamad või teised elektrijaamad, on omaette teema.
Teiseks, praegu on kõige suurem osakaal ülekandetasudel. See moodustab tarbijahinnast umbes 40%. Selles osas saavad majandusminister ja ministeerium kaasa rääkida, sest ülekanne toimub põhiliselt riigile kuuluvate ettevõtete kaudu. Milline on nende ettevõtete hinnapoliitika, seda saab omanik ettevõttele ette öelda. Ta ei saa öelda konkreetset arvu, et see peab olema selline-selline-selline, aga poliitilise suuna andmine, milline võrgutasu peaks olema, milline see hinnatrend võiks olla, on ministeeriumi ja ka ministri asi.
Kolmas komponent, mis ei ole ka väike, moodustab ligemale kolmandiku või 30%. Need on maksud. Selles osas me just kuulsime, mida minister vastas. Mis puudutab aktsiisi, siis me oleme ka selle poolt, et maksude suurus tuleks üle vaadata, nii taastuvenergia tasul kui ka aktsiisil. Ma arvan, et siin võib-olla ei pea lööma n-ö laia lauaga, tuleks vaadata suurtarbijaid ja kodutarbijaid eraldi. Aga nüüd arvudest.
Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit.

Võtsin ette kaks aastat, et olla konkreetne. Tööstuslikele suurtarbijatele oli 2008. aastal kaalutud keskmine hind 58 senti kWh kohta, juunis 2010 oli hind 1 kroon 4,8 senti – juurdekasv 1,81 korda, see on 181% kahe aastaga. Tarbijahind peaaegu ei tõusnud. Nüüd võtame kodutarbija. Me teame, et pakette on palju, aga me oleme täna rääkinud siin kodutarbijast, kes tarbib ainult ühetariifset elektrit. Temal oli hind 2008. aasta juunis 1 kroon 30,15 senti kWh kohta, 2010. aasta juunis oli hind 1 kroon 61,04 senti – juurdekasv peaaegu 31 senti. Kui me nüüd protsendi arvutame, siis see on 24%. Nii et tegelikult on hind tõusnud. See on see raha, mida tarbija välja käib. Suurtarbijatele on hind kahe aastaga tõusnud 181% ja väiketarbijatele kahe aastaga 24%. See on siis see monopolidega võitlemise seadus või selle tulemus või kuidas? Nüüd läksin ma võib-olla natukene ebasõbralikuks, aga nii see kahjuks on. Tegelikult me ootame ministrilt ja ministeeriumilt, et nad pakuksid, mida siis ikkagi teha. Selline galopeeriv hinnatõus ei tohiks jätkuda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Toomas Vareki, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Helle Kalda, Aivar Riisalu, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi ja Kalev Kallo 13. oktoobril s.a esitatud arupärimine riigihangete probleemide kohta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. Palun veel kord kõnepulti kolleeg Toomas Vareki!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Kaheksa Keskerakonna fraktsiooni liiget on esitanud arupärimise, mis puudutab riigihankeid maanteede ehituses. Probleemid ja vaidlused on tekkinud seoses Tallinna–Narva maantee Loo–Maardu lõigu ning Kukruse–Jõhvi teelõigu riigihangetega. Seda võib kahtlemata seletada nii ärikultuuri kui ka õiguspraktika puudumisega. Samas on nende vaidluste taga ka piisav annus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas asuva Maanteeameti ebapädevust nii hankedokumentide koostamisel kui ka hankemenetluse läbiviimisel. Loo–Maardu hanke puhul olid probleemiks pakkujale esitatud tema arvates ebamõistlikud kvalifikatsiooninõuded. Kukruse–Jõhvi teelõiku puudutav hankedokumentatsioon aga oli mitmeti tõlgendatav, näiteks võib tuua erinevad arusaamised geotekstiilile esitatavatest nõuetest. Ka tekitas küsimusi hankes ootamatute eeliste lubamine ja kaevanduste aheraine kasutamine täitematerjalina. See kõik ajendas meid tegema teile 2009. aasta suvel kirjaliku arupärimise.
Viimasel ajal on päevakorral olnud 2009. aastal alustatud Tallinna–Tartu maantee Aruvalla–Kose lõigu riigihange ja sellega seotud vaidlused. Nimelt tühistas Rahandusministeeriumi juures asuv riigihangete vaidluskomisjon Maanteeameti ühe otsuse pakkuja edukaks tunnistamiseks põhjusel, et Maanteeamet oli andnud kõigile pakkujaile võimaluse muuta pakkumises esitatud tehnilist lahendust. Konkreetselt puudutas see eraldusriba laiust. Kuigi Maanteeamet on vaidluskomisjoni otsuse edasi kaevanud, on ta nüüd tunnistanud parimaks pakkuja, kelle pakkumus eraldusriba laiuse osas ei vasta esialgsele tehnilisele ettekirjutusele. Tegelik võitja on lükatud kõrvale. Maanteeameti vea tõttu on tunnistatud parimaks 25 miljonit krooni kallim pakkumine.
Meil on esitatud viis küsimust. Palun härra ministril nendele küsimustele vastata!

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Palun nüüd kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniministri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Milline on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi konkreetne tegevuskava Maanteeameti kvalifikatsiooni ning riigihangete efektiivsuse tõstmisel?" Esiteks, need on head näited, mis te tõite, ja kindlasti olen ma nõus, et Maanteeameti tegevust suuremahuliste riigihangete korraldamisel tuleks märksa parandada. Keskne küsimus seejuures on inimeste kvalifikatsioon. Standardid peavad olema üheselt arusaadavad ja eelprojektid paremini ette valmistatud. Te vahest teate, et 2009. aasta lõpus me ühendasime Maanteeameti autoregistrikeskusega. Oleme vähendanud kohapealsete maanteeametite allasutuste arvu, püüdnud rohkem konsolideeruda. Maanteeametil on uus juhtkond, kes peab kindlasti oma kvalifikatsiooni tõstma, et suuta suuri hankeid paremini läbi viia. Nii et sellise kriitikaga tuleb kindlasti nõustuda. Samas aga, tahtmata kaitsta ei Maanteeametit ega ministeeriumi, tuleb möönda, et nende suuremahuliste hangete puhul on tegu üsna karmi konkurentsiga, kus loomulikult väikseimgi Maanteeameti apsakas on suurepärane leib konkurentidele üksteisega võitlemiseks.
Et mitte olla paljasõnaline, esitan teile ka konkreetsed arvud suurema mahuga teedehangete statistikast. 2009. aasta algusest kuni tänaseni on läbi viidud üheksa suure mahuga tee-ehitushanget ja kõigi nende puhul on jõutud toimiva lepinguni. Neist vaidlustati kaks. Ühte te märkisite, see oli Loo–Maardu teelõigu ehitus, ja teine on nn Sõpruse sild. Aga kõik need vaidlused on lõpetatud ja jõutud lepinguni. Samas peame möönma, et ka nende lepingute täitmine on majanduskriisi tingimustes, ehitushindade kiire muutumise tingimustes üsna keeruline. Maanteeamet peab lepingute täitmist jälgides väga selgelt lähtuma seadustest ja riigi huvidest. Lõpuks tuleb meil teid ehitada, mitte eelkõige vaielda ja selle tagajärjel lepinguid katkestada. Kui tõesti objektiivselt olukord muutub, siis peab suutma leida lahenduse, kui see on vähegi seaduse järgi võimalik. Niisugune on olukord.
Hanget, millele te viitasite, s.o Aruvalla–Kose teelõigu projekteerimine ja ehitus, alustas Maanteeamet 2008. aastal. See vaidlustati ja nüüdseks on Rahandusministeerium selle kehtetuks tunnistanud. Ma julgen öelda, et loodetavasti ei vaidlusta hankes osalenud seda Rahandusministeeriumi otsust kohtus. Vähemalt mul ei ole selle kohta informatsiooni. Arvan, et selle hanke puhul tekitas enim probleeme hankemenetluse liigi valik. Maanteeameti spetsialistid tahtsid kasutada nn väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlust, mis on minu jaoks täiesti arusaadav soov. Soov oli jõuda parima lahenduseni nii kvaliteedi kui ka kogumaksumuse mõttes. Taheti anda ehitajatele ja projekteerijatele võimalus pakkuda välja parimaid tehnoloogilisi lahendusi ning maksta selle eest ka sobivat hinda. See on tunduvalt keerulisem hange kui tavaline hange, mille puhul pakutakse ainult hinda ja mille puhul on valmis kogu maantee projekt kuni täpsete tööjoonisteni. Paraku tõi see harvemini kasutatav hankemenetluse liik kaasa hulga vaidlusi, mille lahendamisel pretsedendid puudusid ja ka eri kohtuastmed pidasid õigeks erinevaid seaduse tõlgendusi.
Mis puutub arupärimises viidatud hanke esialgse võitja ehk AS-i Lemminkäinen ja temaga koos ühispakkumises osalenud ettevõtja pakkumise kõrvalejätmisse, siis see oli riigihangete vaidluskomisjoni otsus. Riigihangete vaidluskomisjoni otsus välistas AS-i Lemminkäinen ja temaga koos ühispakkumise esitanud ettevõtjaga lepingu sõlmimise ning lisaks rahuldati ka vaidlustus, millega sooviti tühistada Maanteeameti peadirektori otsus hankemenetlus lõpetada. Teisisõnu, Maanteeamet valis teise variandi: ta tühistas kogu selle hanke, arvestades mitmesuguseid võimalikke vaidlustusi. Kui esialgse võitjaga lepingut teha ei tohtinud ja hankemenetlust lõpetada ka ei tohtinud, siis oli loogiline pöörduda paremuselt järgmise pakkuja poole.
Samas pean ütlema, et mitmesuguste vaidlustuste ja nende lahendamiseks tehtud otsuste tagajärjel tekkis tõeline juriidiline rägastik, kus lihtsaid ja kõiki asjaolusid arvesse võttes loogilisi otsuseid lõpuks enam teha ei saanudki. Selle hankemenetluse jooksul esitati üle kümne vaidlustuse ja kaebuse, ning mida enam lõpu poole, seda ilmsem oli, et iga Maanteeameti otsustus vaidlustatakse. Ulatusliku vaidlemise põhjus on ühelt poolt tihe konkurents väga suure tellimuse taotlemisel, nagu ma juba mainisin, kuid kindlasti peaks Maanteeamet hanget kavandades edaspidi põhjalikult mõtlema sellele, et hanketingimused ja -protseduurid jätaksid vaidlemiseks võimalikult vähe ruumi. Maanteeamet peab veelgi rohkem tegelema oma spetsialistide kvalifikatsiooni tõstmisega. On selge, et mahukate hangete puhul tuleb kaasata erialaspetsialiste, ennekõike sõltumatuid spetsialiste väljastpoolt Maanteeametit. Maanteeamet ise on ka tihtipeale kurtnud, et leida sõltumatuid spetsialiste ühe või teise tehnilise küsimuse lahendamiseks on üsna keeruline. Eestis on ju eksperte vähe, aga ikka ja jälle tuleb ühe või teise lepingu täitmisel ette ootamatuid olukordi, mida ei ole suutnud ette näha ei projekteerija ega ka hanke väljakuulutaja. Kuid igal juhul peab Maanteeamet olema pädev riigi esindaja, kes suudab hankeid läbi viia riigile parimal moel, arvestades konkurentsi, mis meil teedeehitusturul on välja kujunenud.
Teine küsimus: "Kas seoses osundatud segadustega on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil kava konsolideerida kõigi ministeeriumi haldusala riigihangete korraldamine kõrgendatud pädevuse ja kogemusega osakonna alla?" Majandusministeeriumil ei ole otseselt plaanis koondada kõigi ministeeriumi haldusalade riigihangete korraldamine ühe osakonna alla. Ma selgitan, miks. Kui te vaatate haldusala asutuste spetsiifikat, siis on selge, et läbiviidavad riigihanked on vägagi erineva sisuga. Toon näiteks suured infosüsteemide hanked või laevaehituse või teedeehituse hanked. Nii ongi mõistlikum, kui neid viivad läbi vastava valdkonnaga tegelevad allasutused ja kannavad selle eest ka vastutust. Mitte midagi ei ole teha, kas ehitada väikest või suurt laeva, ehitada teid – pigem on suurim ekspertiisivajadus ikkagi seotud konkreetse valdkonnaga, mitte niivõrd riigihangete seaduse või asjaomaste protseduuride vähese tundmisega. Seaduse ja protseduuri ülitäpse tundmise eksperte on meil usutavasti suhteliselt piisavalt, pigem on probleem selles, et kehtivat seadust saab mitmeti tõlgendada ning et hankel konkureerivad isikud soovivad seda ära kasutada. Kõigi riigihangete koondamine pikendaks ka aega, mis kulub hanke sisuliseks ettevalmistamiseks. Ning kvalitatiivsest küljest see midagi paremaks ei teeks, kuna sisuline ja tehniline kompetents on siiski eelkõige vastava valdkonna allasutusel. Küll aga teevad majandusministeeriumi osakonnad riigihangete osas järelevalvet ja vajaduse korral annavad nõu.
Kolmas küsimus: "Kas ja millisel moel teostab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium järelevalvet Maanteeameti tegevuse üle?" Ministeerium teostab perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse alusel järelevalvet Maanteeameti kui rakendusüksuse üle. Samal ajal teeb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eelkontrolli suuremate projektide hankedokumentide üle ning vajaduse korral paikvaatlust objektidel. Maanteeamet on toetuse saajana kohustatud tagama omaniku järelevalve kooskõlas ehitusseadusega. Järelevalvet toetuse saaja ja toetuse kasutamise üle reguleerib täpsemalt transpordi infrastruktuuri arendamise meetme rakendamise eeskiri Maanteeametis, mis tagab kontrolli Maanteeameti ja teiste rakendusüksuste üle ning toetuse saajate tegevuse üle.
Neljas küsimus: "Milliseid meetmeid on rakendatud Maanteeameti poolt korraldatud riigihangete läbipaistvuse ja kontrollitavuse tõstmiseks ning kuidas tagatakse pakkujate võrdset kohtlemist Maanteeameti poolt korraldatavates riigihangetes?" Maanteeametis on alates selle aasta algusest loodud eraldi riigihangete üksus, kuhu on koondunud asutuse sellealane kompetents, ning võib eeldada, et selline struktuur aitab tõsta asutuse läbiviidavate riigihangete kvaliteeti. Nii Maanteeamet, järelevalvet tegev omanik kui ka majandusministeerium lähtuvad kõigi hangete puhul riigihangete seadusest, et oleks tagatud pakkujate võrdne kohtlemine, läbipaistvus ja kontrollitavus. Lisaks eelmisele küsimusele antud vastuses nimetatud järelevalvemehhanismile teostab riigihangete seaduse nõuete täitmise üle vastavalt seadusega antud pädevusele järelevalvet ka Rahandusministeerium.
Viies küsimus: "Milline on oht, et tee-ehituseks eraldatud või võimalikult taotletavaid vahendeid Euroopa Liidu fondidest ei suudeta kasutada kõigi võimaluste ja tähtaegade piires?" Praeguse seisuga oleme veendunud, et teedeehituseks eraldatud Euroopa Liidu summad suudetakse välja maksta ettenähtud tähtaegade piires. Perioodi 2007–2013 väljamakseid saab teha kuni 2015. aasta lõpuni. Kui me vaatame käimasolevaid hankeid ning veel kavas olevate objektide hankeid, siis me oleme üldjuhul graafikus. Vajaduse korral on veel ruumi neid tähtaegu korrigeerida.

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Kalev Kallo. Palun!

Härra minister! See probleem on muidugi väga tõsine. Mõnikord on kahju vaadata, et lihtsalt vaidluste tõttu aeg venib ja venib ning suured tööd jäävad alustamata. Kogu töö seisab. Minu küsimus: kas oleks võimalik suured objektid väiksemateks osadeks jaotada ja teha eraldi hankeid? Siis saaks võib-olla mõningal juhul varem pihta hakata ja pärast võiks eri osad suureks tervikuks liita. Kas see ei kiirendaks natukene asjade käiku? Oletame, et ühe osa hange läheb õnneks ja tööga saab juba pihta hakata, kuigi see on osa suuremast projektist.

Kindlasti asjakohane tähelepanek! Samas peame vaatama ühe või teise objekti spetsiifikat, kas sellisel osadeks jaotamisel on majanduslik mõte, ega me sellega hoopis majanduslikult ei kaota. Suure tõenäosusega võib see riigile hoopis kallimaks minna. Ka liikluskorralduslikke ja muid asjaolusid arvestades ei pruugi  mõistlik olla suuri hankeid osadeks jaotada. Ma võin näiteks tuua ühe teise suure hanke, millega seoses on ka avalikkuses lahatud erinevaid probleeme. See on nn Pärnu ümbersõit. Pärnu ümbersõitu oli tehniliselt võimalik ehitada neljas etapis. Me korraldasimegi neli hanget, et Pärnu ümbersõidu saaks teoks teha. Samas, vaatame siit Tallinnast mööda Peterburi maanteed väljasõitu. Seal on see Väo–Maardu lõik, millele siin samuti viidati ja mis oli ka korra vaidlustatud. Aga nüüd tööd käivad. Kindlasti oleks selle töö lahutamine muutnud tolle lõigu ehituse üsna keeruliseks. Samas midagi me sealt lahutasime, jättes järgmisesse hankesse Väo liiklussõlme ja ka Maardu liiklussõlme. Nii et kui on vähegi majanduslikult mõttekas ja tehniliselt võimalik hankeid väiksemateks osadeks jagada, siis sellega ma olen nõus. Aga on projekte, mille puhul sellel lihtsalt ei ole mõtet, kuna see muudaks asja kallimaks või oleks seda puhtalt liikluse või muudel asjaoludel raske teha.

Rein Ratas, palun!

Austatud minister! Tallinna Nõmme, eeskätt selle kaguregiooni ja tagamaa elanikke tõsiselt häirib Männiku–Tammemäe teelõigu ümberehituse peatumine. Selle põhjuseks on toodud töövõtja majandusraskusi ja võimalik ka, et alla reaalse turuhinna tehtud pakkumist. Kas teil, hea minister, on teada, kas Maanteeametil on välja töötatud meetmekooslus lisaks uue üksuse loomisele, mida te mainisite, et niisuguseid probleeme tulevikus vältida? Mõtlen ilmselgelt mitteadekvaatsete pakkumiste kuulutamist võitjaks. Olen rääkinud.

On küll. Me peame lihtsalt tõhustama olemasolevaid sanktsioone. See poliitika on täiesti olemas, me peame ka selliste objektide puhul küsima reaalseid pangagarantiisid. Kuid me peame arvestama, et sellisel juhul ehitusobjekt läheb lõpuks kallimaks. Aga see on rohi sääraste juhtumite vastu: selgemad kolmandate isikute garantiid ja selgemad sanktsioonid. Samas peame arvestama seda, et kui ikkagi ehitaja ühel hommikul läheb sinna objektile ja ütleb, et palun vabandust, aga ma enam rohkem ei ehita, kuna mul ei ole raha, et maksta oma allhankijatele, siis see on reaalsus. Me teame mitut sellist ehitusfirmat. See on reaalsus. Maanteeamet peab suutma sellest välja tulla niimoodi, et meil oleksid kahjud võimalikult väiksed ja me suudaksime kiiresti otsustada, kas minna edasi uue hankega. Aga selleks, et kahju mitte kanda, peaks kindlasti olema kolmandate isikute garantiid. Küllap pangagarantiid on see rohi.

Toomas Varek, palun!

Hea minister! Minu küsimus puudutab veel kord seda Kose–Aruvalla hanget. Nimelt, hange sai tehtud, odavam pakkuja lükati kõrvale. Menetluse käigus muudeti hankedokumentides tingimusi ning võitjaks osutus pakkuja, kelle pakkumine ei vastanud senistele hanketingimustele ja lisaks oli see 25 miljonit kallim. Kas selle tagajärjel midagi ka juhtus? Kas kellegi tähelepanu juhiti möödalasule? Kas keegi sai karistada ja keegi andis aru? Kuidas ministeerium eetiliselt õigustab sellist tegevust?

Kindlasti, sest ministeerium peab ühe või teise otsuse kooskõlastama vastavalt Euroopa Liidu struktuuritoetuste määrustele. Mis puudutab seda konkreetset hanget, siis ma ei pruugi teada detaile, aga Maanteeamet tunnistas vastavaks neli pakkumist. Loomulikult need pakkumised reastati hindade järgi ja kui selgus, et kõige parema hinnaga pakkumine ei vasta tegelikult hanketingimustele (seda otsust ei teinud Maanteeamet, vaid selle otsuse tegi sõltumatu riigihangete vaidlustamise komisjon), siis oli Maanteeametil kaks võimalust: kas võtta järgmine tema poolt vastavaks tunnistatud pakkumine või otsus tühistada. Maanteeamet leidis, et oleks õigem tühistada ja kuulutada välja uus hange. Ta tühistas otsuse, mille peale aga riigihangete vaidlustamise komisjon leidis, et Maanteeamet ei tohi seda tühistada. Nüüd ei jäänud Maanteeametil muud üle kui võtta järgmine vastavaks tunnistatud pakkumine, sest kõige parema hinnaga pakkumine oli vaidlustuskomisjoni arvates mittevastav. Keeruline, aga loodetavasti arusaadav.

Nikolai Põdramägi, palun!

Lugupeetud minister! Riigimaanteede teehoiukavast võib välja lugeda Tartu läänepoolse ringtee valmimise 2011. aastal. Selge, et lähimal ajal ei õnnestu sundvõõrandamise probleemide tõttu isegi hanget välja kuulutada. Seega küsin: kellele ja missugusel otstarbel koostab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teehoiukavu, kui on ilmne, et neid ei suudeta täita?

Olen natuke raskustes ja küsin vastu, millisele teehoiukavale te viitate. Ma ei mäleta viimase nelja aasta jooksul ühtegi teehoiukava – neid me ju teatud regulaarsusega koostame, lähtuvalt riigieelarvest ja Euroopa Liidu vahenditest –, kus oleks Tartu läänepoolse ringtee valmimine planeeritud aastaks 2011. Selle ma julgeksin peast ümber lükata. Mis puutub Tartu läänepoolsesse ringteesse, siis see on planeeritud ühe objektina, mida finantseeritakse Euroopa Liidu struktuurifondide summadega. Sõltuvalt sellest, kuidas see maade küsimus laheneb, saab ka see projekt edasi liikuda. Me oleme valitsuse otsusega planeerinud mitte kogu projekti maksumuse, vaid etapiti. Kui maade küsimus vähegi lahendub, on võimalik etapiti sellega edasi minna. Ning sõltuvalt sellest, kuidas õnnestub edasi minna, on kindlasti võimalik valitsusel sinna raha juurde suunata, aga kõigepealt tuleb hange korraldada. Kuid 2011 – ei kujuta ette, mis teehoiukavas see on, kes seda planeeris, sest see on juba ehituslikult võimatu, kuna tegemist on väga suuremahulise objektiga.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan nüüd läbirääkimised. Palun kõnetooli Toomas Vareki!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kui vaadata Euroopa Liidu struktuurifondidest saadava raha kasutamist, siis kõige suuremad summad on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, nimelt 4,34 miljardit krooni. Neid võib ka kiita: ära on kasutatud 2,39 miljardit ehk 54,93%, aga see näitaja võinuks olla  veelgi suurem, kui oleks riigihankeid. See puudutab just maanteede võrgu väljaehitamist, sest summad on suured, kindlasti protsent kõrgem ja summa summarum ka suurem.
Riigihangete korraldamisel on põhimõtteks raha säästlik ja otstarbekas kasutamine, menetluse läbipaistvus ja kontrollitavus, pakkujate võrdne kohtlemine, konkurentsi tagamine ning konkurentsi moonutamise keeld. Kui arvestada, et näiteks Tallinna–Tartu maantee kavandatud rekonstrueerimine on alles algusjärgus, ehitamist ootavad veel Kandiküla–Uhti lõik, Kose–Mäo uus tee ning mitmesugused õgvendused ja möödasõidud, samuti seda, et iga järgmine hange ootab eelmise menetluse lõppu, siis on oht, et sellise praktikaga – kaks aastat kulub ettevalmistustele ja vaidlustele – jõutakse isegi raha olemasolu korral plaanitud ehitustöödega lõpule kõige varem 10 või 11 aastaga. 2006. aastal pidas tollane valitsus reaalseks teha kavandatud ehitustööd kaheksa aastaga. 2010. aastaks ollakse kavast maas juba vähemalt 3–4 aastat ning valitsus oli tänavu aprillis sunnitud varasema teehoiutööde kava tühistama ja uue kehtestama. On vastu võetud uus riigimaanteede teehoiukava aastateks 2010–2013. Kogu selle valdkonna mahajäämus väljendub riigi rahakotis ja riigi usaldusväärsuse vähenemises, veelgi enam aga meie ohtlikuvõitu teedel kaotatud inimeludes. Aitäh!

Kõnesoove rohkem ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Lõpetan ka selle arupärimise käsitlemise. Aitäh, lugupeetud minister, vastamast!

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Toivo Tootseni, Ain Seppiku, Inara Luigase, Eldar Efendijevi, Nelli Privalova, Jüri Ratase ja Rein Ratase esitatud. Teema on saarte elanike tervis ja see on suunatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun arupärijate esindajana arupärimist tutvustama Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea sotsiaalminister ja teised saalis viibijad! 23. septembri Eesti Päevaleht tõi välja tervishoiuteenuste kättesaadavusega seotud teravad probleemid Hiiumaal. Saarel elaval insuldihaigel on võimalus jõuda õigeaegsele invaliidsusest päästvale trombolüüsiprotseduurile äärmiselt väike. Seda tuleks teha nelja tunni jooksul pärast insulti. Protseduurile eelnevateks aju-uuringuteks vajaminevat kompuutertomograafi Hiiumaa haiglal ei ole ning uuringute tegemiseks peab patsiendi viima helikopteriga Tallinna. Keskmine helikopteri ootamise aeg on kohaliku arsti sõnul poolteist tundi, kuid oodatud on ka neli tundi, mistõttu inimelu päästmine võib osutuda võimatuks. Eesti Päevalehe andmetel tabas möödunud aastal Hiiumaal insult 34 inimest, kellest pooled surid. Väike haigla ei suuda oma raha eest neli miljonit krooni maksvat tomograafi osta. Haige helikopteriga Tallinna viimine võib aga kaugemas perspektiivis isegi kallimaks minna kui vajaliku aparaadi ostmine, rääkimata kaotatud eludest. Eesti Päevalehe andmetel on lennutunni hind 16 000 krooni, kokku kulub edasi-tagasi lennule umbes 24 000 krooni ning möödunud aastal lendas kopter Tallinnast Hiiumaale 39 korral. Mullu kulus lendudeks ligi miljon krooni. Nii kulub nelja aastaga Hiiumaa haigeid helikopteriga vedades ära summa, mille eest saaks ühe kompuutertomograafi osta. Nii palju infoks veel, et minu andmetel on Hiiumaal alustatud korjandust, et saada  raha kompuutertomograafi ostmiseks.
Aga sellest kõigest tulenevalt on meil härra sotsiaalministrile viis küsimust. Ma ei hakka neid ette lugema, küllap minister loeb need ise ette ja ka vastab neile. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister, palun teid nüüd arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Hääd arupärijad! Alustan siis kohe vastamist.
Esimene küsimus on, millistel kaalutlustel ei ole Hiiumaa haiglale seni võimaldatud kompuutertomograafi ja kas on analüüsitud, millised on selle otsuse võimalikud tagajärjed. Olgu sissejuhatuseks öeldud, et meil on tervishoiuteenuse osutajad siiski täiesti iseseisvad. Ministeerium ja haigekassa ei reguleeri meditsiiniseadmete ostusid. Kindlasti võib iga haigla omad otsused ise teha ja riik pole pidanud võimalikuks sellesse protsessi sekkuda, vähemalt siiamaani.
Teine probleem on kindlasti personali komplekteerimise küsimus. Ka personali komplekteerimises on haiglad teatavasti vabad. Tegevusloa saamise eeldus on iga haigla puhul õigusaktides kehtestatud miinimumnõuete täitmine. Nendes miinimumnõuetes on kirjas, millised tingimused teatud tüüpi haiglas peavad täidetud olema. Kui vaadata üldhaiglaid, mida ka Hiiumaa haigla on, siis üldhaiglatel ei ole kompuutertomograaf miinimumnõuete sees ning haigla saab selle hankimise ise otsustada vastavalt sellele, milline on tema personali võimekus ja rahaseis. Kompuutertomograafi ostmine Hiiumaa haiglale parandaks kindlasti ravi kvaliteeti ning pikendaks patsientide eluiga, kuid siinjuures tuleb arvestada, et ravi kvaliteeti saab paremaks muuta vaid juhul, kui lisaks aparatuurile oleks olemas ööpäevaringne uuringu tegemise võimalus ja pädevad spetsialistid diagnoosi panemiseks. Ning selle täpsustatud diagnoosi alusel peab siis saama asjakohast ravi võimaldada. Tasub märkida, et kõrgtehnoloogiline aparaat ise veel ei oska haigusseisundeid diagnoosida ega inimest ravida, selleks on siiski vaja pädevat spetsialisti. Arstide pädevuse hoidmiseks ja arendamiseks peab aga ravijuhte teatud arv olema.
Kui vaadata Hiiumaa haigla arengukava, mis haigla ise on kirja pannud, siis nad tõdevad, et püsielanikkonna vähesuse tõttu on haigla põhiprobleem osutatavate raviteenuste väike maht, mis ei pruugi tagada töötajate kvalifikatsiooni piisaval tasemel säilimist. Kuna aparatuur on vähe koormatud, oleks probleemne ka kompuutertomograafiga töötava spetsialisti erialase pädevuse säilimine. Siinjuures on kindlasti oluline silmas pidada, et diagnoosi panemise täpsusest sõltub väga palju patsiendi edasine ravi ja selle lõpptulemus. Mis puutub insuldihaigetesse, siis nende puhul on kindlasti äärmiselt oluline, et nad saaksid väga kiiresti õiget ravi ja et ravitoimingud tehtaks ikkagi lõppravipunktis, kus oleks võimalik üle minna taastusravile.
Teine küsimus: "Mitu kompuutertomograafi on Tallinna, Tartu, Narva ja teiste suuremate linnade haiglates?" Tervise Arengu Instituudi eelmise aasta statistika kohaselt on Eestis kokku 20 kompuutertomograafi. Statistikat me kogume haiglaliikide kaupa ning nii saan vastata, et piirkondlikes haiglates on meil 7 kompuutertomograafi, keskhaiglates 4, üldhaiglates 7 ja ambulatoorsetes asutustes 2.
Kolmas küsimus: "Milline on statistika, kui palju oli 2009. ja 2008. aastal Eesti saartel insuldihaigeid, keda pidi helikopteriga Tallinna transportima?" Kuna me teeme statistikat maakondade kaupa, siis ma saan öelda Saaremaa ja Hiiumaa täpsed andmed. Aastal 2008 oli transpordivajadus Saaremaal 31 korda, millest kolmel korral oli diagnoosiks insult. 2009. aastal oli Saaremaal lennutransporti vaja 39 korda, millest kahel korral oli diagnoosiks insult. Hiiumaal olid vastavad näitajad 24 korda ja 2 insulti ning 25 korda ja 6 insulti.
Neljas küsimus: "Milline on insulti suremise statistika saarte elanike puhul võrrelduna mandri omadega?" Olgu sissejuhatuseks öeldud, et see näitaja on keskmisest suurem, aga võrreldes mõne teise maakonnaga enam-vähem sama. Vaatame suremuskordajaid 100 000 elaniku kohta. Näiteks Hiiumaal oli see 2008. aastal 168, Raplamaal 158, Lääne-Virumaal 152 ja Pärnus 152. Kui me võtame 2009. aasta, siis Hiiumaal oli see näitaja jälle 168, aga jah, 0,4 punktikest oli juurde tulnud ehk 168,4. Näiteks Jõgevamaal oli see näitaja samal ajal 149,5. Saarte puhul on kindlasti üks tegur see, et nende elanike arv on üsna väike ja see mõjutab tugevasti ka statistikat. Näiteks 2008. ja 2009. aastal oli naiste suremuskordaja kasv Hiiumaal tingitud kahe surmajuhu lisandumisest. Kui 2008. aastal suri seal peaaju veresoonte haiguse tõttu 11 naist, siis 2009. aastal oli juhte 13. Selge, et kui 11 asemel on 13, siis on protsendi muutus küllaltki suur.
Viies küsimus: "Kuidas plaanite Hiiumaa haigla probleemi lahendada – kas on lootust, et lähiaastail saab Hiiumaa haigla endale kompuutertomograafi?" Nagu ma juba ütlesin, teevad haiglad selliseid otsuseid ise. Hiiumaa haiglal on kindlasti äärmiselt raske otsustada, kas praegustes tingimustes on praktiline kompuutertomograafi soetada või mitte. Lisaks seadme hinnale tuleb arvestada sellega, et oleks tagatud ööpäevaringne spetsialisti kättesaadavus ja vajaduse korral võimekus korraldada nii diagnoosijärgset ravi kui ka taastusravi.
Eelmisel aastal viis neuroloogide ja neurokirurgide selts läbi insuldiravi põhjendatuse ja kvaliteedi kliinilise auditi. Selle auditi tulemusel jõudsid erialatohtrid seisukohale, et ainuke tõhus ja patsiendi jaoks ohutu lahendus on viia insuldi saanud haiged üle vähemalt keskhaiglasse, kus nii diagnoosi panemine kui ka ravi on tagatud. Ma usun, et ka arupärijad on kuulnud, et Hiiumaa haigla on alustanud koostöös rahvusringhäälinguga "Jõulutunneli" saate ettevalmistust. Tänavu oodatakse "Jõulutunneli" raames inimeste kaasalöömist just nimelt Hiiumaa haiglale kompuutertomograafi hankimisel. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Ain Seppik. Palun!

Lugupeetud minister! Et setusid sureb rohkem kui hiidlasi, kuigivõrd ei lohuta. Muidugi, hiidlased on problemaatilised. Nende probleem on see, et nad on mere taga 20 km mandrist ja neid on vähe – imelik küll, aga siin õitsval Eesti ajal on neid tükk maad vähem kui sellel koledal Nõukogude ajal. Ja nad on nii haiged ka, et insuldiga seotud väljakutsete arv on kolm korda kasvanud, nagu me kuulsime.
Mind teeb kõige rohkem murelikuks see, et ma loen kogu aeg Hiiumaa lehest, kuidas Ameerika Ühendriikide suursaatkond hoolitseb selle haigla eest. Aga ma ei loe sealt, mida Eesti riik teeb. Vaat see on probleem. Ja kuna te olete üks väheseid ministreid selles kabinetis, kellel mingigi empaatiavõime on säilinud, siis ma küsingi: kas Hiiumaale ei saaks lubada regionaalpoliitilisi erisusi?

Aitäh hea küsimuse eest! Hiiumaa haiglale ongi väga selgeid regionaalpoliitilisi  erisusi võimaldatud. Kui me võtame puhtalt haiglavõrgu arengukava ja selles ettenähtud kriteeriumid, siis peaks Hiiumaa haigla olema ainult kohalik haigla ehk keskendunud peamiselt ambulatoorsele vastuvõtule. Praegu on Hiiumaa haiglas võimalik ka sünnitada. Mul on väga hea meel, et suvisel perioodil tegi Hiiumaa haiglas ajutiselt tööd doktor Szirko Tallinna keskhaiglast. Ma usun, et see kindlasti tõstis märksa nii kohalike arstide taset kui ka suurendas nende noorte naiste kindlustunnet, kes sinna sünnitama läksid. Usun, et ka edaspidi tuleb Hiiumaa haiglale regionaalpoliitilisi erandeid võimaldada.
Samas oleks muidugi ka Hiiumaa patsientide huvides, kui riigil oleks tagatud sada protsenti – igal hetkel, 24 tundi ööpäevas ja seitse ööpäeva nädalas – kopteriühendus või vähemalt võimalus kopter tellida, et kõik riskipatsiendid,  sealhulgas insuldi saanud inimesed, mandrile tuua, et oleks tõesti tagatud kvaliteetne ravi. Ma usun, et see on Hiiumaa elanike vajadusi silmas pidades ääretult tähtis. Usun, et see on suund, kuhupoole tuleb liikuda.
Muuseas, eelmise aasta lõpus lepiti väga selgelt kokku üldistes põhimõtetes – ja arutellu oli ka parlament kaasatud –, milline meie haiglavõrk tulevikus võiks olla. Ka siis kõlas seisukoht, et tuleb võimaldada erisusi mõlemale suurele Eesti saarele ehk siis Saaremaale ja Hiiumaale.

Kalle Laanet, palun!

Hea minister! Me mõlemad edastasime ühte ja sama uudist. Te rääkisite sel hetkel aga juttu ega pannud tähele, et minagi rõhutasin seda, et on algatatud raha kogumine. Aga see selleks. Kui kogukonna algatusel tõesti see kompuutertomograaf sinna muretsetakse, siis mis sinu arvates edasi saab? Kas tekitatakse sinna võimekus taha, et kompuutertomograaf ei jääks lihtsalt kuskile mingisse ruumi seisma? Kui see oleks esimene samm insuldihaigete probleemi lahendamisel, siis mis võiks järgmine samm olla, kui see esimene realiseerub?

Kõigepealt tuleb kindlasti ära oodata "Jõulutunnel" ja vaadata, mis selle lõpptulemus on. Seejärel on jäme ots kindlasti Hiiumaa haigla käes. Kui nad tomograafi soetavad, peavad nad otsustama, millise. Tomograafide hinnad kõiguvad 4,5–5 miljonist kuni 15 miljoni kroonini. Oleneb, kui võimsa tomograafi nad endale soetavad elik kui palju nad saavad raha eraldada ühe tomograafi ostmiseks. Praegu töötab meie teada Hiiumaa haiglas ka üks neuroloog, aga kindlasti on sellisel juhul sinna arste juurde vaja.
Nagu ma ütlesin, Hiiumaa haiglale on regionaalpoliitiline erisus võimaldatud, sellele haiglale on antud rohkem õigusi kui mandril asuvatele analoogsetele haiglatele. Haiglast endast sõltub, mis on nende prioriteedid. Kui nad selle tomograafi saavad, siis see ei puuduta ju ainult insuldi diagnoosimist, vaid muudegi diagnooside panemist ja kindlasti on võimalik arutada seda, et omanikud ehk siis Hiiumaa omavalitsused annaksid oma panuse ühe või kahe või kolme spetsialisti juurdepalkamiseks. Mitmes haiglas on omavalitsused nii talitanud – kui on ühte või teist spetsialisti vaja, siis vahel mingil moel toetatakse. Või toetatakse teistmoodi, näiteks mingite kapitalikulude tasumisega. Haigekassa raha eest saab haigla siis palgata vajalikud spetsialistid.
Aga nagu ma ütlesin, valvest ja diagnoosist üksi jääb väheks. Vajalik ravi peab olema tagatud. Kui diagnoos pannakse või kinnitatakse interneti kaudu mõnes regionaalhaiglas või keskhaiglas, siis peab olema tagatud ka see, et kui diagnoosist tulenevalt on vajalik ravi keskhaiglas või lausa regionaalhaiglas, siis on garanteeritud ka kiire transport sinna. Patsiendi ravi seisukohast on väga halb, kui patsient kaotab diagnoosi oodates aega. Kui on insuldi kahtlus, siis mina isiklikult ei pea õigeks hakata kohapeal trombolüüsi tegema, targem on siiski transportida patsient esimesel võimalusel keskhaiglasse või piirkondlikusse haiglasse, kus oleks võimalik korraldada kõrgel tasemel ka järelravi.

Evelyn Sepp, palun!

Austatud minister! Kuulasin teie vastuseid minu kolleegide küsimustele ja ka sellele arupärimisele ning mulle jäi eriti valusalt kõrva kriipima, et teie arvates on regionaalpoliitiline erisus õiguste andmine. Ma arvan, et ühelgi Hiiu omavalitsusel ei jää praegu õigusi puudu. See, millest puudu jääb, on kapital, ja kapital on paraku piiratud seetõttu, et see on meretagune piirkond, kus elab suhteliselt vähe inimesi. Kas te ei ole valmis tunnistama n-ö erisust ja realiseerima erandit, mis tähendaks seda, et sellistes piirkondades näiteks haigla kapitalikulud võetakse riigieelarve kanda? Need ei oleks mitte haigekassa kulud ega asjaomaste omavalitsuste kulud, sest nad ei saa teha ennast suuremaks, kui nad on. See, et seal ei ela rohkem inimesi, kui seal elab, on meie reaalsus, meie regionaalpoliitika tagajärg.

Kogu austuses küsija vastu ma siiski soovitan tal end ravikindlustussüsteemiga natuke lähemalt kurssi viia. Õiguste andmine tagabki haiglale suurema rahastatuse elik mida suuremad on haigla õigused osutada ühte või teist raviteenust, seda suurem on haigekassa rahastamine. Sellepärast oli ka minu vastuses väga selgelt öeldud "õigused". Ja kui haigekassa sõlmib haiglaga lepingu, siis see ongi täiendav rahastamine.

Imre Sooäär, palun!

Austatud minister! Arupärijad on väga selgelt püüdnud vastandada kompuutertomograafi ostmist ja esmaabiteenuse osutamist helikopteriga. Need kaks asja ei saa küll kuidagi teineteisega seotud olla. Ma igati toetan heategevuslikku algatust selle tomograafi ostmiseks hiidlaste endi poolt, aga see ei tohi tulla ju kopteriteenuse arvel, sest kopteriga veetakse ka kõiki muid haigeid ja helikopteriteenus on väga oluline kõigile saartele. Kas te võite kinnitada, et see asi on nii ja see ei tohiks tulla helikopteriteenuse vähenemise hinnaga?

Ei, need ei ole omavahel seotud. Kopteriteenus on põhimõtteliselt kiirabiteenus ja seda rahastatakse hoopis teisest eelarvest. Nii et selles mõttes need ei ole omavahel seotud. Kui Hiiumaa haigla soetab endale kompuutertomograafi, siis kinnitan veel kord: see ei ole kopteritranspordiga kuidagi seotud ja  kopterilennud ei kao kusagile. Minu viide kopterile oli seotud arvamusega, et vahest pole tihtipeale õige ootama jääma kohapealset diagnoosi, targem on haige kopteriga kiiresti mandrile transportida, et talle seal kvaliteetset ja võib-olla keerukamat abi osutada. Kui aga Hiiumaa haigla otsustab hankida kompuutertomograafi, siis ta peab arvestama sellega, et lisaks tolle seadme ostmisele on vaja leida ka inimressurssi. Ja see inimressurss peab kompuutertomograafi olemasolul kättesaadav olema reeglina 24 tundi ööpäevas.

Lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan arupärimisele vastamise eest! Kas arupärijate esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Selle arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Järgmisena läheme toimetulekutoetuse suurust puudutava arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Heimar Lenk, Jaak Aab, Marika Tuus, Kadri Simson ja Vladimir Velman. Arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi!

Aeg läheb kiiresti ning püstitatud teemad muutuvad ja arenevad. Vahepeal on toimetulekutoetust püütud panna ajaga kaasas käima: pisut seda suurendati, 200 krooni võrra. Seepärast arupärimises nimetatud arvnäitajad võib-olla kõik ei ole enam õiged, sellised olid need arupärimise esitamise ajal. Aga meie probleem on selle arupärimise puhul selles, et varem arvutas Statistikaamet minimaalse toidukorvi maksumust. Seda tehti 1996. aastast kuni 2007. aastani, aga nüüd on see ära lõpetatud. Pilt läks vist liiga drastiliseks, valitsusel ei ole enam kasulik toidukorvi maksumust avaldada. Vahepeal on olnud väga suured hinnatõusud. 2007. aastal tõusid hinnad 8%, 2008. aastal 14,7%, edasi tõusid hinnad veel ning kui ma praegust aastat vaatan, siis eelmise aastaga võrreldes on toit kallinenud 9% ja elekter kahe viimase aastaga 24%. Nii et päris-päris tõsised ja vapustavad näitajad.
Samal ajal on meie toimetulekutoetus peaaegu et sama kui 5–6 aastat tagasi. 200 krooni mitte kuidagi ei kompenseeri elukalliduse tõusu, mis vahepeal on olnud. Ma toon näiteks, et viimane toidukorvi maksumus määrati 2007. aastal. Kujutage ette, minimaalne toit, mis inimene pidi saama, maksis 1031 krooni, ja see oli 2007. aastal! Ma ei kujuta ette, kui suur peaks see näitaja praegu olema, kahjuks ei ole toidukorvinäitajaid enam arvutatud. Selge aga on, et 1200-kroonisest toimetulekutoetusest ei jätku. Siin on meil mõned küsimused, võib-olla minister lühidalt vastab neile.

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Palun teid arupärimisele vastamiseks pulti!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Alustan siis vastamist. Meil on täna kaks toimetulekuteemalist arupärimist. Esimene kannab numbrit 515 ja esimene küsimus selles arupärimises on: "Kas Te oskate öelda, miks ei ole 2008. aastal ja 2009. aastal läbi viidud minimaalse toidukorvi uuringuid?" Kui hästi lühidalt vastata, siis võiks öelda, et see küsimus oleks pidanud olema suunatud rahandusministrile. Statistikaamet on minu teada Rahandusministeeriumi haldusalas ja Statistikaamet seda uuringut läbi viib. Aga Statistikaamet arvutab leibkonna toidukorvi maksumust eelarveuuringu andmete alusel. Meie teada tegi Statistikaamet – ma ütlen veel kord, et Statistikaamet ei ole Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas – otsuse aastal 2008 ja ka aastal 2009 leibkonnauuringut mitte teha eelarve koostamisel ilmnenud rahaliste raskuste tõttu. Eelarvet vähendati kõikidel riigiasutustel, sealhulgas Statistikaametil. Statistikaamet ei pidanud võimalikuks kulutada 2,75 miljonit krooni selle uuringu tegemiseks – just nii palju maksnuks nende hinnangul see uuring. Sotsiaalministeerium on juhtinud Statistikaameti tähelepanu sellega seonduvatele võimalikele probleemidele. Kindlasti on see tekitanud ka meile mõningaid probleeme, sest me ei ole saanud hinnata  leibkondadega seonduvaid kulusid statistiliste näitajate alusel, vaid üksnes oma analüütikute andmete alusel. Seega see põhjus, kui hästi lühidalt öelda, oli raha.
Teine küsimus: "Palun selgitage, milline on toimetulekutoetuse eesmärk." Seda võib vaadata täiesti seadusest. Seal on öeldud, et toimetulekutoetuse eesmärk on tagada inimestele minimaalne sissetulek sellises mahus, et peale eluasemekulude mahaarvamist jääks inimese või perekonna kasutusse raha toimetulekupiiri ulatuses. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele, jalanõudele ning muudele kaupadele-teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Ma usun, et ka auväärt arupärijad on asjaomase muudatuse poolt ja toetavad ülehomme riigieelarve teisel lugemisel toimetulekupiiri tõstmist 1200 kroonini.
Kolmas küsimus: "Kui palju makstakse abivajajatele tegelikult ühes kuus toimetulekutoetust? Palun tooge välja keskmine näitaja 2010. aasta esimese poolaasta kohta." Keskmiselt kulus 2010. aasta esimesel poolaastal toimetulekutoetuse maksmiseks ühes kuus 28,6 miljonit krooni. Võrreldes esimese kvartaliga vähenes toimetulekutoetuseks kulunud summa teises kvartalis 9,5 miljoni krooni võrra. See on ka loogiline, sest teises kvartalis on küttekulud väiksemad. Arvestuslikult rahuldati kuus 14 500 taotlust ja ühe rahuldatud taotluse keskmine suurus esimesel poolaastal oli 1968 krooni. Kui võrrelda esimest ja teist kvartalit, siis teises kvartalis oli see summa 140 krooni väiksem, seda peamiselt jällegi seoses küttekuludega.
Neljas küsimus puudutab seda, mida oleme eelarveläbirääkimistel teinud, et toimetulekutoetust suurendada. Mina olen siin korduvalt avaldanud arvamust, et toimetulekupiiri tuleks tõsta. Mul on väga hea meel, et parlamendis on jõutud konsensusele ka katteallikate osas ja et toimetulekupiir tõuseb. Aga kindlasti ei ole see 1200 krooni toimetulekupiirina selline näitaja, mille puhul võiks öelda, et me oleme olukorraga sada protsenti rahul. Ei, kindlasti me ei ole. See summa tõesti aitab inimestel raskes olukorras toime tulla, kuid ei enamat.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Heimar Lenk. Palun!

Härra minister! 2007. aastal oli minimaalse toidukorvi maksumus 1031 krooni. Ega te pole oma ministeeriumis visandanud, kui palju see praegu võiks olla? Võib-olla olete ministeeriumi sisehuvides teinud mõne arvestuse?

Isegi kui me seda visandaksime, siis oleks äärmiselt ebakorrektne seda öelda. Kui see hiljem erineks leibkonnauuringust, mille Statistikaamet on lubanud teha 2011. aastal, siis oleks halb. Ma arvan, et see ei oleks korrektne ning meil oleks mõistlik tugineda nendele andmetele, mida Eestis valdab ja avalikustab Statistikaamet. Järgmise aasta esimeses pooles peaksime uuringu tulemused kätte saama.

Marika Tuus, palun!

Austatud minister! Loomulikult me toetame toimetulekutoetuse suurendamist, kuna see ettepanek ongi meie tehtud. Näete, siin istub peategelane Heimar Lenk, kes tegi koos Delfiga asjaomase eksperimendi. Selge, et kui maailma ajakirjandusse jõudis info, et üks inimene peab Eestis kahe euroga päevas hakkama saama, siis teil ei jäänudki muud üle, kui seda teha. Kuid ma imestan, et te tahate jätta muljet, justkui rohelised oleksid selle algatanud. Ma küsin, miks te seda tegite. Näete, roheliste seisukoht on mul siin praegu käes. Riigikogulane Toomas Trapido on öelnud, et nemad ei toeta toimetulekutoetuse suurendamist, sest nemad ei lähtu mitte niivõrd rahapuudusest, kuivõrd mõtteviisist, et inimene peab endale ise raha teenima, isegi kui tööd kusagilt võtta ei ole. Kui toimetulekutoetus on suur, siis nagu väheneks inimeste motivatsioon. Nii et miks te selle niimoodi vormistasite?

Mina kindlasti ei vormistanud midagi. Seda tegi rahanduskomisjon ja seda peate küsima oma esindajatelt rahanduskomisjonis, kuidas see hääletus seal oli.
Mis puutub nimetatud eksperimenti, siis ma arvan, et see ei olnud väga õnnestunud eksperiment. Kui Riigikogu liige läheb eksperimenteerima ja etendab – ma nimetaksin seda show'ks – äärmiselt väikese või olematu sissetulekuga inimeste kulul mingit etendust, siis see ei ole kuigi mõistlik. Maailma ajakirjandusse jõuab teadmine – vähemalt see versioon jäi mulle kusagil silma –, et naiste hulgas tema populaarsus kasvas. Ma arvan, et see ei ole kindlasti asi, millega üks Riigikogu liige peaks tegelema. Ma olen seda meelt, et iga Riigikogu liige võiks seista ja peaks seisma selle eest, et Eesti inimeste elujärg paraneks, aga kui seda tehakse sellisel kujul ... See kindlasti ei olnud valitsuse ega minu ega valitsuskoalitsiooni jaoks see põhjus, miks toimetulekupiiri tõsta. Toimetulekupiiri tõsteti ikkagi hoopis muudel ajenditel kui üks õnnetu eksperiment kusagil ajakirjanduses.

Lugupeetud minister! Selle arupärimise raames rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kas arupärijad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Selle arupärimise käsitlemine on lõppenud.

8. novembril on Heimar Lenk esitanud veel ühe arupärimise toimetulekutoetuse suuruse kohta, see kannab numbrit 528. Palun Heimar Lengi Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama!

Paneb lihtsalt imestama, kui silmakirjalikku juttu võib noor minister siit puldist rääkida. Eksperiment, mis tõepoolest hästi õnnestus ning mida kiidab kogu Eesti ajakirjandus ja välisajakirjandus – selle kohta halvasti öelda on minu meelest väga paha. Keskerakond on siinsamas saalis aastate jooksul esitanud rea eelnõusid toimetulekutoetuse suurendamiseks, aga ei Pevkur ega tema eelkäija Maripuu pole seda teinud ja nii ei jäänud muud üle, kui tuli midagi erakorralist välja mõelda. Tuletan meelde, noor minister, et Tšehhoslovakkia ei suutnud ka oma rasket olukorda enne maailmale teadvustada, kui Jan Palach pani ennast parlamendiplatsil põlema. Siis läks sõnum üle maailma ja kogu see teave jõudis pressi. Siin on täpselt samasugune asi. Teie hinnang sellele eksperimendile langeb kokku Maret Maripuu omaga ja valitsuse seisukohaga, aga ajakirjandus on sellele siiski andnud teistsuguse hinnangu. Ma pärast räägin oma sõnavõtus, milles see seisnes. Ma ei hakka kordama, kuna sellest on täna juba palju räägitud. Teile on siin veel seitse küsimust. Olge kena, tulge siia ette ja vastake nendele ära. Hiljem läbirääkimiste käigus klaarime, kas eksperiment aitas kuidagi või ei aidanud.

Aitäh, lugupeetud arupärija! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea arupärija! Hakkan siis küsimustele vastamisega pihta. Esimene küsimus puudutas seda, kas mina pean normaalseks, et osa riigi alamaist peab saama hakkama 2 euro suuruse toimetulekutoetusega päevas. Vastan veel kord: ei, ma ei ole kindlasti seda meelt, et toimetulekupiir 1000 krooni või kui ka arupärija toetab toimetulekupiiri tõstmist, siis 1200 krooni on piisav.
Aga räägime siis selle teema veel kord üle. Nagu ma juba eelmisele arupärimisele vastates ütlesin, keskmine väljamakse on peaaegu 2000 krooni. Järgmiseks aastaks me prognoosime, et keskmine väljamakse ulatub 2200–2250 kroonini elik inimese eest tasutakse kommunaalkulud ja tõesti antakse raha ka selleks, et igapäevane leib lauale osta. Kindlasti ei ole see summa teab mis suur, aga see aitab rasked ajad üle elada. Kui vaadata statistikat, siis seda ongi kasutatud ajutise leevendusena. Toimetulekutoetuse taotlejate hulgas on neid, kes saavad toetust iga kuu, selgelt vähem kui neid, kes saavad seda üks, kaks või kolm korda aastas.
Teiseks palute täpseid andmeid, kui palju on toimetulekutoetuse saajaid, kui palju makstakse praegu toetust pikaajalistele töötutele, üksikemadele ja paljulapselistele peredele. Võtame aluseks oktoobrikuu andmed. Toetust sai 12 650 peret ja selliseid leibkondi, kus oli vähemalt üks pereliige töötu, oli 10 035. Lastega peresid oli nende hulgas 3535. Kui me võtame kokku inimesed, kes nende perede taga olid, siis neid oli 21 965. Üksikvanemad esitasid 6588 taotlust, see on 44% lastega perede esitatud taotlusest ja 15% kõikidest esitatud taotlustest. Kolme ja enama lapsega perede taotlused moodustasid samal perioodil samuti 15% lastega perede esitatud taotlustest ja 3% kõikide taotlejate esitatud taotlustest.
Kolmas küsimus: toimetulekutoetuse piirmäär 1000 krooni kehtib 2008. aastast, miks pole seda püütud tõsta? Ma usun, et sellele ma ei pea vastama. Kordan veel kord, et on ettepanek tõsta see 1. jaanuarist 1200 kroonini.
Neljas küsimus: miks pole valitsus toetanud Keskerakonna fraktsiooni ettepanekuid piirmäärasid tõsta? Neid on olnud nii palju, et nende ettelugemine ei oleks kindlasti otstarbekas. Usun, et arupärija on iga konkreetse ettepanekuga kursis, neid on võimalik kindlasti ka valitsuse seisukohtadest lugeda, samuti leida Riigikogu materjalidest.
Viies küsimus: "Toimetulekutoetust vajavate inimeste hulk on viimase aastaga pea kahekordistunud. Mida on valitsusel kavas ette võtta nende inimeste majandusliku olukorra parandamiseks?" Loomulikult on kõige parem inimeste toimetulekuvahend töö olemasolu. Kindlasti tuleb teha kõik selleks, et Eesti majandus ärkaks ellu, siis ärkab ellu ka tööhõive. Vaatame viimase kvartali näitajaid. Te kindlasti olete kuulnud viimase aja häid uudiseid sellest, mis tööturg on kolmandas kvartalis teinud. Tööhõive on õnneks hakanud suurenema. Tööga hõivatute arv oli Statistikaameti hinnangul kolmandas kvartalis 578 000, mida on 19 000 inimest rohkem kui eelmises kvartalis. Ma usun, et see on päris hea näitaja olukorras, kus kindlasti kriis päris möödas ei ole. 19 000 inimest on Statistikaameti hinnangul tööle rakendunud. See on kindlasti väga positiivne. Positiivne on ka see, et märkimisväärselt on suurenenud noorte inimeste hulk, kes on tööd saanud, ja selle võrra on vähenenud noorte hulk, kes on töötud. Kindlasti seda trendi tuleb hoida. Loomulikult me tagame kõik vahendid selleks, et maksta toimetulekutoetused välja. Kui nüüd Riigikogu selle rahanduskomisjoni muudatusettepaneku heaks kiidab, siis on järgmisel aastal kavas toimetulekutoetust maksta rohkem kui 400 miljoni krooni eest. See on usutavasti väga suur panus selleks, et inimestel oleks võimalik rasked ajad üle elada. Aga nagu ma ütlesin, kõige olulisem on siiski majandus veelgi elavamalt käima saada, uusi töökohti tekitada ja sealt edasi ka inimeste sissetulekuid kasvatada.
Kuues küsimus on, miks pole valitsus teinud ettepanekut toimetulekutoetuse piirmäära tõsta. Sellele küsimusele pole enam vaja tähelepanu pöörata, sest valitsuskoalitsioon on otsustanud, et seda võiks tõsta. Ma väga loodan, et ka opositsioon seda ettepanekut toetab.
Seitsmes küsimus: "Miks on Teie arvates meie riigis nii palju vaeseid inimesi, kes on sunnitud eksisteerima riigitoetuste najal?" Kindlasti, kui me võtame praeguse ajajärgu – aastad 2009 ja 2010 –, siis on oluline tegur ikkagi ülemaailmne majanduskriis, mis on väga palju töökohti kaotanud. Just sellest tulenevalt on väga palju inimesi langenud toimetulekuraskustesse. Seda näitab ju ka toimetulekutoetuste taotluste arv. Usun, et viimasel kahel aastal juhtunu põhjuseid polegi vaja otsida muust kui majanduskriisist ja sellest, et töökohti on nii palju kadunud. Ei pea küll olema mingisugune raketiteadlane, et aru saada: kui inimesed jäävad töötuks, siis nende sissetulekud vähenevad sellises mahus, et neil tekib raskusi igapäevase toimetulekuga. Sellest tulenevalt peab riik loomulikult tagama vähemalt toimetulekutoetuse. Omavalitsused aga peavad kindlustama selle, et oleksid garanteeritud lasteaiakohad ja muud teenused ning et raskustesse sattunud inimesed saaksid abi ja elaksid selle raske aja üle.

Küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Palun igaks juhuks kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega. Kokku kaheksa minutit, palun!

Midagi uut me minister Pevkuri esinemisest teada ei saanud, aga me oleme sellega juba harjunud. 200 krooni toimetulekutoetusele juurde lisada – see on tegelikult piinlikult väike summa, arvestades, et ainult ühe aastaga on Eestis toidu hinnad tõusnud 9%, elekter on kallinenud kolmandiku võrra. Kütusest, toasoojast jne ma ei hakkagi rääkima.
Et mitte alustada siin vaidlust minister Pevkuriga, ei loe ma teile ette, härra minister, mitte oma sõnu, vaid ühe Eesti ajalehe juhtkirja. See on sellesama teema ja eksperimendi kohta, mida te siin naeruvääristasite. Seal öeldakse niimoodi: "Osa valitsuspoliitikute poolt on juba kostnud turtsatusi ja halvakspanu riigikogulase Heimar Lengi 1000 krooniga kuus toitumise eksperimendi pärast. Et see olevat inimeste vaesuse üle ilkumine ning see kahjustavat Eesti mainet välismaal." Just seesama, mida te, härra minister, praegu ütlesite. "Loomulikult on just valitsuserakond see, kes on toimuvast häiritud, sest sõnum viie rikkaima riigi hulka pürgivas Eestis 60 euroga kuus hakkama saamisest on piisavalt erakordne, äratamaks välismaal tähelepanu. Tänini on sarnased sõnumid paari euroga päevas elamisest tulnud vaid mahajäänuimatest Aafrika riikidest. Endist sotsiaalministrit Maret Maripuud ei tundu üldse häirivat toimetulekutoetuse pisku piirmäär ega see, kuidas hädalised piskuga hakkama saavad, vaid ainult asjaolu, et keegi opositsioonist julges silmatorkaval moel sellele probleemile tähelepanu juhtida." See ühtib täiesti ka teie tänase seisukohaga, härra minister. "Ning mis kõige hullem – et meie vaeste tegelik olukord välisilmale teatavaks saab! Sellest ka Lengi kergekaaluliseks šõumeheks tituleerimine ja halvustavad repliigid tema aadressil." Täpselt sama, mida tegite teie siin puldis kümme minutit tagasi, härra minister. "Samas ei keela keegi Maripuul ega teistel võimuerakondlastel välja tulla positiivsemate sõnumitega, kuid tõenäoliselt pole käpardlikkuse pärast lahkuma sunnitud Maripuul oma ministripõlvest midagi positiivset esile tõsta."
Edasi on kirjas, et mingit positiivset sõnumit peale võltsloosungiga vehkimise pole ka Reformierakonna koalitsioonikaaslase IRL-i liikmetel, näiteks Urmas Reinsalul, kes pole mitte ainult riigikogulane, vaid just vaesuse, töötuse ja teiste sotsiaalsete probleemidega tegeleva sotsiaalkomisjoni esimees. "Reinsalu sõnum, et töö on parim rohi vaesuse vastu, kõlab praegu tööpuuduse juures veel suurema mõnitusena, kui seda oli Maripuu silmis Lengi eksperiment. Küllap rahvas töötaks, kui tööd oleks! Tegelikult oli Lengi tegevuses traagikat rohkem, kui esmapilgul paistab. Sest see, mis talle oli kuuajaline, ajutine, ühekülgne ja kasin toitumine, tähendab väga paljudele meie määramata tähtajaga olukorda." Paljudele Eesti elanikele tähendab see nende tavalist elu, igapäevast toimetulekut, kus mitte mingisugust väljapääsu ei paistagi. "Kui Lenk võib oma riigikogulase palgaga tähistada paastu lõppu korraliku praega, siis vaene sööb kartulikoori edasi."
Ja, härra minister, kui te peate silmas, et teie ja valitsus ei ühendanud toimetulekutoetuse suurendamist 200 krooni võrra selle uudisteagentuuri Delfi korraldatud eksperimendiga, siis ma pean tõesti ütlema, et te tabasite naelapea pihta: see oli üks suur juhus! Aitäh!

Kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Seitsmenda arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Jätkame Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Helle Kalda, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku ja Inara Luigase arupärimisega töötuse kohta ja töötute transpordi kohta töötukassasse. Arupärimine on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Valeri Korbi!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine on koostatud 19. oktoobril ja oli suunatud lugupeetud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimise teema on töötus ja töötute transport töötukassasse. Arupärimises me räägime sellest, et käesoleva aasta kolmanda kvartali lõpuks on töötute arv üle 70 000 inimese ja sealhulgas on pikaajaliste töötute osakaal julgelt üle 50%. Samas ei näita registreeritud töötute arvu vähenemine tegelikult töötuse vähenemist. Kui eelmisel aastal langes sanktsioonide tõttu nimekirjast välja 26 663 inimest, siis tänavuse esimese üheksa kuuga on see arv juba üle 32 000. Tööturuteenuste ja -toetuste seadus kohustab töötut käima vähemalt kord 30 päeva jooksul Eesti Töötukassas vastuvõtul, vastasel juhul teeb töötukassa otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta.
Oleme teinud ettepaneku kompenseerida töötule kord kuus sõit töötukassasse, kuid tänavu kevadel ei pidanud valitsus seda vajalikuks. Samas ei ole pakutud ka alternatiivi, kuidas probleemi lahendada. Töötukassa Mobi buss ei jõua igasse omavalitsusse kord kuus. Arupärimises on viis küsimust, millele tahaksime saada sotsiaalministrilt vastuse.

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister, palun teid taas Riigikogu kõnetooli!

Austatud Riigikogu aseesimees ja arupärijad! Esimene küsimus on, millal võiks töötus langeda 2008. aasta tasemele. Kui keegi oskaks seda täpselt öelda, siis kindlasti vääriks ta Nobeli preemiat. Aga meie saame lähtuda oma töös sellest, mida teevad statistikud ja analüütikud. Kui vaadata Rahandusministeeriumi prognoose, siis Rahandusministeerium on prognoosinud 2014. aasta töötuse määraks 8,4%. Ma väga loodan, et see näitaja saabub kiiremini. Tuletan siinkohal veel meelde eelmise nädala lõpu uudist Statistikaameti kolmanda kvartali tööjõu-uuringute kohta, mille andmetel hõivatute arv oli kasvanud 19 000 inimese võrra ja riskirühmadest vähenes kõige rohkem just noorte töötus. Pikaajaliste töötute arv vähenes ka, aga mitte nii palju kui noorte oma. Töötus ongi vähenenud peamiselt meeste hõivesse liikumise tõttu ja kui vaadata meeste hõivet, siis meeste hõive määr on 57,9%-lt tõusnud 64,1%-le. Meeste töötuse määr on siis vastavalt langenud lausa 6%, 16%-le. 
Kindlasti on meie kõige suurem probleem endiselt Kirde-Eesti, aga loodame, et ka sealsed näitajad lähevad paremaks. Hinnanguliselt pakub Statistikaamet, et tööga hõivatute arv on kolmandas kvartalis umbes 578 000 inimest ja see tõusutrend on väga positiivne. Ma väga loodan, et see arv kasvab kiiremini ning me ei pea rääkima sellest, et me saavutame 2008. aasta hõive ja töötuse näitajad aastal 2014 või veel hiljem. Ehk me jõuame nendeni siiski varem, aga selleks on meil kõigil vaja väga palju tööd teha. Loodame, et Eesti riigi majandus läheb kiiresti ülespoole, ja praeguse valitsuse sammude toel see kindlasti ka läheb.
Teine küsimus puudutab statistikat töötute nimekirjast väljalangejate kohta ja väljalangemise põhjuseid. Selle kohta on konkreetne arv teada: valdav enamik, 98,8% väljalangejatest langeb välja nn sanktsioonide tõttu. Põhjus on peamiselt selles, et töötu ei tulnud 30 päeva jooksul kordagi vastuvõtule ja töötukassal puuduvad andmed, miks töö otsimine lõppes ehk miks inimene siiski kohale ei tulnud. Küll oleme, nagu ma varem olen siit puldist rääkinud, teinud natuke koostööd Maksu- ja Tolliametiga. Maksu- ja Tolliameti andmetel on 15% hakanud järgmisel kuul saama sissetulekut ehk nad on lõpetanud töötukassas käimise sellepärast, et nad on järgmisel kuul tööle läinud. Kaks kolmandikku asub tööle natuke hiljem ja 15% ei teavita töötukassat ka sellest, et nad on hiljem tööle asunud. 20% on pöördunud järgnenud kolme kuu jooksul uuesti töötukassasse. Nendel ei ole olnud otsest sõiduraha puudust, vaid see on olnud nende oma valik mitte kohale sõita ja nad on siiski hiljem töötukassasse pöördunud. Enamikus on need 20. eluaastates ja keskmisest madalama haridustasemega töötud, kes on jätnud töötukassa kaudu töö otsimise pooleli. Nii ongi nad registrist kustutatud.
Kolmas küsimus: kas peame vajalikuks toetada töötute transporti? Vastan sellele, et omavalitsuse territooriumi järgi ei saa otsustada, kas töötukassasse pöördumine on keeruline või kulukas. Näiteks võib töötukassa osakond olla väljaspool töötu kodukoha omavalitsuse territooriumi, ent asuda töötu elukohast vaid 500 meetri kaugusel. Samas kulub raha töötukassasse minekuks ka sel juhul, kui töötu elab töötukassa kohaliku osakonnaga samal omavalitsuse territooriumil. Näiteks Tallinnas on ühe sõidupileti hind eelmüügist ostes 15 krooni ja ühissõidukist ostes 25 krooni. Kui töötu kasutab kahte transpordivahendit, kulub tal edasi-tagasisõiduks 60–100 krooni. Samuti ei saa transpordi toetamise vajaduse üle otsustada selle põhjal, kui palju töötuna arveloleku lõpetamisi on tehtud nn sanktsioonide tõttu. Kevadisest analüüsist töötukassas selgus, et töötukassasse pöördumata jätmise tõttu arvelt maha minejatest elab linnas 72% ja maal 28%. Nii et otseselt ei ole sõiduraha puudumine siiamaani suurim takistus olnud ja seetõttu ei ole ka peetud vajalikuks seda toetada. Küll on sellele suunatud mitu muud töötukassa teenust. Me maksame ka sõidustipendiumi, kui inimene osaleb töötukassa aktiivsetes meetmetes. 
Neljas küsimus: milliseid otseselt pikaajalistele töötutele mõeldud programme on ministeerium algatanud? Siin saame alustada 2010. aastast ja vaadata natuke ka tulevikku. Esimene ja kõige olulisem oli kindlasti palgatoetuste tingimuste leevendamine. Palgatoetust on tänavu saanud – meenutuseks, et aastal 2009 oli see arv 157 inimest – eelmise reede seisuga peaaegu 9700 inimest. See on väga suur arv  ja need on kõik pikaajalised töötud. Kui te liidaksite selle arvu registreeritud töötute arvule, siis te näeksite, et töötus ei oleks mitte 10,4%, vaid märksa suurem. Nii et minu arvates on kõige tõhusam olnud palgatoetus. Samuti on leevendatud tööpraktika tingimusi. Praktika on tehtud lihtsamaks, kasutusele on võetud koolituskaart. Seda loomulikult kõikidele, see ei puuduta ainult pikaajalisi töötuid.  Ja siia võib veel kindlasti lisada muidki meetmeid, olgu selleks kas või ettevõtluse alustamise toetus kuni 70 000 krooni, mille abil on peaaegu 600 inimest oma ettevõtte asutanud või FIE-na tööd alustanud. Seega meil on Eestis selle aastaga juurde tulnud 600 ettevõtjat, kellest enamik on palganud kaks inimest. Nii et umbes 1200 inimest on selle toetuse toel tööle saanud.
Järgmisel aastal on meie põhirõhk just nimelt pikaaegsetel ja noortel töötutel. Praegu koostatakse vastavat tööhõiveprogrammi. Töötukassa nõukogu on erinevaid ettepanekuid teinud. Mõned uudsed asjad, mis seal on, on koolituskaardi kasutamine mitte ainult tasemekoolituseks, vaid ka ümberõppeks. Samamoodi on plaanis rakendada tööproovi, mis on just pikemat aega tööturult eemal olnud inimestele väga hea võimalus paari päeva jooksul kindlaks teha, kas üks või teine pakutav töö on neile sobiv. Töötukassa registrist kustutamist ja ravikindlustust see ei mõjuta. Pärast tööproovi tegemist ei pea uuesti läbi tegema arvelevõtmise protsessi. On veel hulk teisigi inimese jaoks teenust mugavamaks muutvaid ettepanekuid.
Kindlasti ei tohi ära unustada noortele suunatud "Tule" ja "Kutse" programmi ning muid Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu pakutavaid võimalusi selleks, et  pikka aega tööturult eemal olnud noored saaksid oma õpingud lõpetada. Nii et väga tõhusad meetmed on olemas ja neid tuleb ka järgmisel aastal juurde. Kui see järgmise aasta tööhõiveprogramm on kinnitatud, siis ma olen valmis ka Riigikogule seda tutvustama ja pikemalt rääkima, mis siis järgmisel aastal tehakse.
Viies küsimus: "Kuidas te hindate, kas pikaajalisel töötul, kelle ainsaks sissetulekuks on 1000 krooni toimetulekutoetust ning kes elab pooletunnise bussisõidu kaugusel töötukassast, on võrdsed võimalused tööturuteenuste kättesaamiseks, võrreldes linnas elava saatusekaaslasega?" Nagu ma ütlesin eelmisele küsimusele vastates, 72% nendest, kes ei ole õigel ajal pöördunud töötukassasse, elab linnas. Nii et tegu on valdavalt linnaelanikega. Ja kindlasti on võimalik töötukassa konsultandile helistada. Kui inimene annab teada, et ta sellel päeval tulla ei saa, siis seda kindlasti ei võrdsustata kohale mittetulemisega ja ta jääb registrisse edasi. Ka Riigikogu sotsiaalkomisjonis arutatakse võimalusi, kuidas inimeste suhtlemist töötukassaga lihtsamaks teha. Me oleme seda kõike arutanud koostöös töötukassaga ja ma usun, et Riigikogu sotsiaalkomisjon tuleb nende ettepanekutega lähiajal ka suurde saali. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Marika Tuus. Palun!

Austatud minister! Töötutest rääkides te armastate rääkida ikkagi vaid registreeritud töötutest, kuigi võib jääda mulje, et jutt on kõigist töötutest. Paljud ajalehed refereerivad seda, mis te iga nädal ütlete, et nii ja nii palju jälle vähenes töötute arv. Inimesed mõtlevad, et see niimoodi ongi. Aga ütleme ikka ära, et see praegune statistiline 15,5% töötuid on siiski väga suur arv. Ning see seis oli juuli, augusti ja septembri põhjal, ei oska öelda, mis olukord praegu on. 53% on meil pikaajalisi töötuid, need on ka ju registreeritud töötud. Nemad on olnud tööta aasta või kaks või kauemgi veel. Ma küsingi: mis motivatsioon peaks üldse inimesel olema sõita töötukassasse ennast näitama? Seda enam, kui tal selleks raha ei ole. Ta saab 1000 krooni toimetulekutoetust, ta ei saa enam teisi toetusi. Mille eest ta sõidab töötukassasse, kui ta ei ela seal omavalitsuses? Tal ei ole seda raha.

Ma täna täiesti teadlikult ei rääkinud registreeritud töötusest, vaid rääkisin Statistikaameti andmetest. Kui te tahate neid võrrelda, siis palun, võrdleme pealegi. Kui me vaatame Statistikaameti arve, siis Statistikaameti avaldatav töötuse näitaja on kukkunud 19,5% pealt 15,5%-le ehk 4% on kukkumine olnud. Meie registreeritud töötuse kõige suurem näitaja oli 14,5% ja see on kukkunud 10,4% peale. See langus on ka 4%, nii et need on täiesti võrreldavad ja korrelatsioonis näitajad.
Ma ei saa teiega kuidagi nõustuda selles osas, et me kuidagi eksitame avalikkust või teeme arvudega mingisugust muud hookuspookust. Kaugel sellest! Me oleme kogu aeg rääkinud nendest arvudest, mis meil olemas on. Lihtsalt küsimus on selles, et kui ajakirjandus on küsinud või töötukassa avalikustab omal algatusel oma andmed, siis töötukassa avalikustab jooksvad arvud ja need kajastavad isiku täpsusega registreeritud töötust. Statistikaamet avalikustab andmed eelmise kvartali kohta iga järgmise kvartali esimese kuu esimeses pooles. Tänavuse kolmanda kvartali andmed näitavad seda, et üldine töötus on vähenenud. Ja see on vähenenud korrelatsioonis registreeritud töötuse vähenemisega.
Mis puutub sõidutoetusse, siis ma ütlesin, et praegu arutatakse parlamendi sotsiaalkomisjonis võimalusi, kuidas see regulatsioon inimesele lihtsamaks ja üldse mõistlikumaks teha. Auväärt küsija on sotsiaalkomisjoni liikmena kindlasti nendel aruteludel viibinud. Nagu ma ütlesin, töötukassas ei arvata kedagi töötute nimekirjast välja sellepärast, et ta ei saanud kohale tulla. Kui inimene helistab, on kõik korras. Töötukassas on mõistvad inimesed, nad ei ole mingisugused robotid, kes igaühe, kes kohale ei jõudnud, kohe nimekirjast kustutavad.
Loomulikult, töötus on Eestis väga suur probleem ja sellega tegeldakse. Aga on ka positiivseid märke. Tööhõive suurenes 19 000 inimese võrra. See on suurenenud ka kolmandas kvartalis, loodetavasti neljandas kvartalis ei tule ärakukkumist. On muidki positiivseid märke. Majanduse elavnemise näitajad on kaks kvartalit järjest olnud väga ilusad: 3,1 ja 4,7. Me oleme praegu majanduse taastumise poole pealt Euroopa absoluutses tipus. Minu arust lähevad kõik n-ö makroökonoomilised näitajad positiivset teed pidi, mis annab alust loota ka seda, et uusi töökohti tuleb juurde. Ehitusse on tulnud juurde 14 000 töökohta, seda väga paljuski tänu riigi investeeringutele. Need riigi investeeringud järgmise aasta eelarves on suuremad kui kunagi varem, kui ma õigesti mäletan, siis 16 miljardit krooni. Need on väga suured investeeringud ja need on väga õiged otsused, mis valitsus on langetanud.
Ma usun, et opositsioonil oleks väga tark tegu seda eelarvet toetada. See on Eesti majandust ja Eesti elu edasi viiv eelarve. Kõik see, mis on valitsuse võimuses – investeeringute tegemine ja tööturumeetmetesse panustamine järgmisel aastal üle poole miljardi krooni –, on väga vajalik, pluss toimetuleku tagamiseks  400 miljonit krooni, erakorraline arstiabi, ravikindlustamata isikute erakorraline arstiabi. Kui me need summad kõik kokku paneme, siis usutavasti me suudame siiski tagada abivajajatele korraliku toimetulemise ning ettevõtjad suudavad luua piisaval hulgal uusi töökohti, et inimeste sissetulekud kasvaksid ja seeläbi väheneksid toimetulekutoetuseks vajalikud summad ja rahvale saaks muid teenuseid rohkem pakkuda.

Evelyn Sepp, palun!

Hea minister! Ma hakkan üsna hästi mõistma, miks teie olete ammendamatu prototüübi allikas andekatele stsenaristidele, kes sotsiaalse sidususe ministeeriumi tegemisi välja mõtlevad. Arvudega manipuleerimisest ehk nii palju, et maapiirkonnad ei saa ei absoluutarvudes ega protsentides mõõdetuna kuidagi anda väga suurt osa Eesti töötusest. Ainuüksi kolmes Eesti suuremas linnas elab peaaegu pool Eesti elanikkonnast ja see on kahjuks paratamatus. Mu küsimus puudutab seda, et ajakirjanduses on mitmel puhul olnud käsitluse all see, kuidas töötukassa inimesed on eri inimestega käitunud. Nad on mitmel puhul soovitanud või lausa nõudnud, et inimesed ei hoiaks ennast registris, kui nad ei saa töötukassas kohal käia – see rikkuvat statistilist pilti. Kas te olete nende ajakirjanduses kajastatud juhtumitega tegelnud ja omapoolseid meetmeid võtnud?

Ma ei tea, millistele konkreetsetele juhtumitele te viitate. Aga kindlasti on töötukassas ametis väga palju inimesi ja need inimesed on erinevad. Samamoodi, nagu meil on poodides ikka teenindajaid, kes rahvaga väga head kontakti ei leia. Igas klienditeeninduses, olgu selleks töötukassa, pank, pood või mis iganes asutus või ettevõte, võib ette tulla lahkarvamusi kliendi ja teenindaja vahel. Seda kindlasti välistada ei saa. Aga et kellelegi öeldakse, et võta ennast arvelt maha – seda on väga raske uskuda. Ma pigem usun, et selle taga on mingisuguse infomüra või vääritimõistmine.
Mis puutub süüdistusse, et keegi manipuleerib arvudega, siis see on pigem siiamaani minu teada olnud Keskerakonna pärusmaa. Mina kasutan andmeid, mis on olemas Statistikaametil ja mis on olemas meie analüütikutel. Päris kindlasti ma siin ühegi arvuga ei manipuleeri. Soovitan ka teil nende andmetega tutvuda ja vaadata tõesti ka seda, mis nende arvude taga on. Kui te väidate, et 19 000 inimest hõives rohkem on kuidagimoodi manipuleerimine, siis minge öelge seda Statistikaametile. Nüüd on näitajad paremaks läinud ja te näete selles nagu probleemi. Varem, kui Statistikaameti töötuse näitajad olid väga suured, siis te väitsite, et me ei pööra sellele tähelepanu. Minu arust me oleme kogu aeg sellele tähelepanu pööranud. Me saame rääkida registreeritud töötuse jooksvatest numbritest, mis on meil iga nädala kohta olemas, ja saame kasutada ka statistilisi kvartaalseid näitajaid.
Teile on kogu asjast jäänud küll väga vale arusaam. Igal Riigikogu liikmel on loomulikult vaba õigus ja voli tutvuda kõikide andmetega ning teha nendest omad järeldused.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Viimastel aastatel me oleme tõesti päris palju rääkinud  töökohtade puudumisest. Selle probleemi lahendamiseks on läinud väga suuri summasid. Aga näib, et riik mitte eriti ei tõmba koostööle – ma nimetaksin seda nii – kohalikke omavalitsusi, et luua rohkem töökohti. On näha, et rahavood kuidagi lähevad kohalikest omavalitsustest eemale. Rohkem me räägime riiklikest ettevõtetest, mittetulundusühingutest. Hea minister, mul ongi teile küsimus: kuidas te hindate kohalike omavalitsuste panust töötuse vähenemisse?

Kindlasti võiks see suurem olla. Tallinn on töötuse mootor ja kindlasti Tallinna panus töötusega võitlemiseks võiks olla suurem. Ning kui me vaatame teisi omavalitsusi, siis kindlasti võiks nendegi panus suurem olla. Nagu ma ütlesin, see ei puuduta ainult töötust. See puudutab ka inimeste toimetulekut, see puudutab seda, kas igal lapsel on lasteaiakoht olemas või ei ole, see puudutab seda, kas lasteaiakoha olemasolu korral on omavalitsus valmis raskustesse sattunud pere lapse päevatoidu kinni maksma jne.
Mis puutub riigi suhtumisse omavalitsustesse, siis me oleme siin käed vabaks andnud. Omavalitsustel on olnud võimalus tulla kõikides avatud taotlusvoorudes taotlema raha selleks, et aidata töötuid inimesi. Nagu ma ütlesin, tööhõiveprogramm on koostamisel, aga me arutame praegu võimalust, kas oleks võimalik piloteerida just omavalitsuste kaasabil teatud teenuste osutamist. On üks hoolduskoormuse vähendamise meede, mis konkreetselt on suunatud inimestele, kes kas oma tervise või lähedaste tervise tõttu on tööturust ära lõigatud. Siht on võimaldada neil tööturule tagasi tulla. Ka omavalitsustel on olnud võimalus tulla seda taotlema, omavalitsused on selle korraldajad.
Nii et riik on andnud omavalitsustele võimalusi küll ja küll raha küsima tulla. Paljuski ei ole omavalitsused seda teinud. On omavalitsusi, kes on raha taotlenud ja seda ka saanud. Ma ütlen veel kord, et kindlasti võiksid omavalitsused seda  võimalust rohkem kasutada. Jah, Tallinn ja kogu Harjumaa kindlasti on suur probleem. Tallinnas-Harjumaal elab umbes 40% kõikidest töötutest. Aga üle Eesti on näiteid, kus kõik on väga hästi, ja on näiteid, kus mõnes omavalitsuses ei ole kõige paremad lood. Mõnes omavalitsuses on panustatud rohkem igasugustele reklaamidele ja töötukassa töö dubleerimisele, selle asemel et inimesi töötukassasse suunata.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kas arupärijatel on soov avada läbirääkimisi? Sõnavõtt kohalt, sõna Marika Tuusile. Palun!

Üks asi on jutt, mis siin räägitakse. Tegelik olukord ei ole sugugi nii lohutav. Kui me vaatame, kui palju inimesi ikkagi sanktsioonidega nimekirjadest kustutatakse, siis näeme, et see arv aina kasvab. Tänavu on see tunduvalt suurenenud. Eelmisel aastal läks sanktsioonidega nimekirjast maha 26 000 inimest, selle aasta kolme kvartaliga aga juba 32 000 inimest. Nüüdseks on neid kindlasti veel rohkem. Nii et inimesed kustutatakse töötute nimekirjast sanktsioonidega, minister aga deklareerib, et näete, töötute arv on veelgi vähenenud!
Ka need töötud inimesed, kes siirduvad pensionile, lähevad töötute ridadest lahkunute nimekirja. Nad ei ole ju enam töötud. Ja kui palju on viimasel ajal muutunud eelpensionäride arv? See on kasvanud väga kiiresti! Nii et nendegi inimeste minek eelpensionile aitab töötute arvu kahanemisele kaasa. Tegelikult on olukord midagi muud. Mõtleme ka seda, kui palju Eesti inimesi on praegu välismaal.  Paljudest me ei tea midagi ja nad ei lähe kuskil arvestusse. Ka puuetega inimesed ei registreeri ennast töötuks, FIE-d ei lähe kirja. Nii et tegelikult on arvud hoopis teised. Ja minister ei rääkinud täna kordagi, et igal nädalal tuleb meil juurde 1500–1800 uut registreeritud töötut. Aitäh!

Rohkem kõne- ega sõnavõtusoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Selle arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Viimane arupärimine, mille juurde täna asume, on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Inara Luigase, Tiit Kuusmiku ja Evelyn Sepa esitatud. Arupärimine on Euroopa Liidu Globaliseerumisfondist vahendite taotlemise kohta. Arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Arupärimine puudutab küsimust, miks Eesti ei ole taotlenud Euroopa Liidu Globaliseerumisfondist vahendeid. Nimelt alustas juba 2007. aasta alguses Euroopa Liidu ministrite nõukogu otsuse alusel tegevust fond, mis toetab aktiivset tööjõupoliitikat. Fondi eesmärk on jagada toetusi töö kaotanud inimeste ümberõppeks ja töö leidmiseks. Fond jagab igal aastal toetusi umbes 500 miljoni euro ulatuses. Erinevalt mitmest teisest Euroopa riigist ei ole Eesti kasutanud võimalust sealt raha saada. Samal ajal me näeme, et 2007. aastast on teised riigid esitanud kokku 65 taotlust ja asjaomased kogusummad on väga suured. Kõige rohkem on taotlusi esitatud seoses massilise vallandamisega tekstiilitööstuses, rõivatööstuses, ehitussektoris jm. 2009. aastal näiteks taotles sellest fondist toetust 13 liikmesriiki. Üldse on fondist raha taotlenud 18 liikmesriiki, sealhulgas näiteks Hispaania, kus on töötus samuti suur nagu Eestiski. Samuti on taotlenud sealt raha Leedu, kes on esitanud koguni viis avaldust. Küsimegi ministrilt, miks Eesti ei ole seda teinud. Ja siin on ka mitu muud küsimust. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Palun teid arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Vastan hea meelega küsimustele globaliseerumisfondi teemadel.
Esimene küsimus: "Miks ei ole Eesti seni globaliseerumisfondist raha taotlenud?" Me oleme seda väga põhjalikult kaalunud. Seal on teatud takistused Eesti jaoks. Me oleme esitanud muu hulgas ka Euroopa Komisjoni tööhõive peadirektoraadile täpsustavaid järelepärimisi taotlemise kohta, et selgeks teha, kuidas me saaksime Euroopa Globaliseerumisfondi tingimusi Eesti jaoks kohandada. Tegu on nimelt väga keeruliste tingimustega.
Üks kriteerium, mis meile kuigi hästi ei sobi, on see, et vahe rahastamisotsuse ja taotlemisotsuse vahel on väga pikk, vähemalt pool aastat. Teine Eesti jaoks oluline muret tekitav probleem on see, et EGF-ist saab toetust taotleda, kui tegu  on kindlas sektoris või väga tihedalt seotud sektorites aset leidvate koondamistega, mis on aset leidnud vastavalt ettevõtete suurusele nelja kuni üheksa kuu vältel ning kui kokku koondatakse vähemalt 500 inimest. Meil ei ole lihtsalt neid sektoreid, kus oleks koondatud nelja kuu vältel vähemalt 500 inimest.
Nii ei kujuta globaliseerumisfond endast väikeste tööturgude jaoks kindlasti mitte kõige paremat lahendust ja see on olnud probleem. Meie jaoks on palju parem abinõu olnud Euroopa Sotsiaalfond. Globaliseerumisfondi puhul on ka omaosalus märksa suurem. Kui me oleksime neid summasid taotlenud, siis need, kes neid kasutama hakanuks, oleks pidanud märksa rohkem omaosalust välja käima. Lisaks on meil probleem sellega, et globaliseerumisfondi määruse kohaselt peab taotlus olema sektoripõhine ning sektoripõhise abi kõlblikkuse aluseks olevaid alusandmeid ei ole Eestis võimalik üheselt kätte saada. Kindlustushüvitise saajate tegevusalade andmeid kogudes tugineb töötukassa äriregistrile, kuid äriregistrist saab töötukassa praegu tegevusalakvoodid EMTAK 2003 alusel, mitte EMTAK 2008 alusel. Siin on veel igasugused rahvusvahelised koodid, mis on samamoodi Eesti puhul probleem olnud. See kõik on tähendanud seda, et isegi kui taotlusi oleks esitatud, siis need ei oleks globaliseerumisfondi määruses kehtestatud tingimustele vastanud.
Olgu mainitud ka nõutav omaosaluse protsent: see on 35, mis on märksa suurem kui Euroopa Sotsiaalfondi tööturuprojektide puhul kehtiv protsent. Toonitan veel kord ka seda, et EGF-ist rahastamise otsus võtab aega vähemalt kuus kuud. Ja nii palju kui on teada, on keskmine taotluste menetlemise aeg olnud isegi seitse või enam kuud, kuigi norm näeb ette kuni kuus kuud. Probleem on meie jaoks kindlasti ka see, et taotlusesse ei saa kaasata taotluse kuupäevast hiljem koondatavaid inimesi, üksnes neid, kes on varem koondatud. Suure osa sihtgrupi koondamise ja võimaliku EGF-ist rahastamise vahele jääv periood oleks aasta kuni poolteist, millele lisanduks meetmete tegeliku rakendamise periood.
Globaliseerumisfondist raha taotlemine käib nii. Oletame, et Kreenholm lõpetab töö. Me ei või hakata Euroopa Globaliseerumisfondist raha taotlema enne, kui Kreenholm on töö lõpetanud. Me ju enne ei tea, kas ta lõpetab või ei lõpeta. Siis on vaja kõigepealt taotlus koostada. Taotluse esitamisest läheb vähemalt seitse kuud, enne kui rahastamisotsus tuleb. Seejärel peab eraldatud raha jõudma meie arvele ja reaalselt inimesteni jõuaks see võib-olla aasta pärast. See kindlasti ei ole meile vastuvõetav. Meil on vaja kiiremini inimesi aidata ja sellepärast me oleme siiamaani tuginenud Euroopa Sotsiaalfondi vahenditele.
Need on olnud peamised põhjused. Jah, me oleme seda väga tõsiselt kaalunud, oleme küsinud DG for Employmentilt ehk siis Euroopa Komisjoni tööhõive direktoraadilt arvamust ja nõu ning kõikide nende kaalumiste tulemusel jõudnud järeldusele, et ei oleks väga mõistlik sealt raha taotleda. Märksa mõistlikum on olnud kasutada Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid.
Teine küsimus: "Miks pidasite Euroopa Sotsiaalfondist taotletud vahendite lõppemise korral õigemaks rahastada tööturuteenuseid töötuskindlustusmaksest kogunenud vahenditest?" Selles küsimuses me pidasime väga pika ja meeleoluka debati mäletatavasti seoses tööturuteenuste ja -toetuste seadusega ning  töötuskindlustuse seaduse muutmise seadusega. Tookord sai sellest väga selgelt räägitud. On igati mõistlik, et kui me räägime töötuskindlustusest, siis on selle eesmärk tagada inimesele kindlustusjuhtumieelne olukord ehk töökoht. Ja kui töökoha saamiseks on mõistlik kasutada näiteks palgatoetust või ümberõpet, siis seda selleks ka kasutatakse. Inimesed teavad, et need maksed, mis nad sisse maksavad, ei ole kasutatavad ainult hüvitiste puhul, vaid nad saavad täieliku kaitse töötuks jäämise puhul. Neil on alust eeldada ka seda, et nad saavad ümberõpet, koolitust või palgatoetust või kasutada muid meetmeid, et nad võimalikult kiiresti jälle tööturule tagasi saaksid. See on ka olnud põhjus, miks on mindud seda teed. Nii võivad inimesed oma töötuskindlustusmaksetest saada rohkem, kui nad praegu saavad.
Kolmas küsimus: "Kas plaanite globaliseerumisfondist taotleda vahendeid tööpuuduse vähendamiseks ja töö kaotanud inimeste aitamiseks 2011. aastal?" Meie jaoks on endiselt probleemiks globaliseerumisfondi tingimused ja meie väike tööturg. See probleem puudutab eelkõige Eestit, Maltat, Lätit ja Leedut ning me oleme Euroopa Komisjoni sellest teavitanud. Kui Euroopa Komisjon peab võimalikuks globaliseerumisfondi taotlustingimusi leevendada, siis kindlasti me kaalume võimalust sealt raha küsida. Aga selle eeldus on, et võetakse maha niisugune väga range tingimus nagu 500 inimese koondamine. Ja menetlusperiood võiks olla lühem kui kuus kuud ning seda toetust võiks taotleda ka ette, mitte ainult tagasiulatuvalt. Need on olnud meie jaoks probleemid.
Neljas küsimus: "Milliseid samme plaanite 2011. aastal astuda, vähendamaks tööpuudust?" Nagu juba eelmise arupärimise käigus öeldud sai, on meie järgmise aasta põhiprioriteet noored, samuti pikaaegsed töötud. See tähendab, et me suuname märksa rohkem raha ümber- ja täiendusõppesse. Me toome arvatavasti töötukassaga koostöös töötukassa teenuste hulka uued teenused, olgu nendeks siis tööproov või koolituskaardi kasutamise laiendamine, nagu ma siin täna juba mainisin. Loodame, et inimeste suhtlemist töötukassaga on võimalik märksa parandada. Ja kui me lähtume lihtsast tõest, et registreeritud töötuid on vähemaks jäänud, siis see tähendab seda, et on võimalik suurema hulga töötutega personaalselt ja pikemalt tegutseda, et saavutada tõesti individuaalne lähenemine igaühele. Kindlasti jätkame loomulikult neid meetmeid, mis on juba edu on toonud – need  on palgatoetus, tööpraktika, tööharjutus ja kõik muud. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Marika Tuus, palun!

Kui nüüd Eesti taotleb koos Lätiga, et kehtestataks paremad tingimused selle raha saamiseks, siis mul tekkis küsimus, miks Läti on neid taotlusi ikkagi esitanud ja väga mitmel korral püüdnud seda raha saada. Läti on viis avaldust esitanud. Teiseks: kas me isegi Kreenholmi puhul, kui on tegemist Euroopagi mõistes suurte arvudega ja 560 inimest koondatakse, ei peaks kuue kuu pärast seda toetusavaldust esitama?

Ei, taotlust ei pea kuue kuu pärast esitama. Taotlust ei saa esitada enne, kui koondamise fakt on aset leidnud. Kreenholmi puhul teeb muret see, et 560 inimest ei ole korraga koondatud, nad on koondatud järk-järgult. Kui esimene koondamislaine tuli, siis see ei olnud veel piisav hulk selleks, et seda taotlust esitada.
Läti puhul need viis taotlust – ma ei ole küll kõigiga kursis, aga nii palju, kui ma olen infot saanud – on ikkagi seotud sellega, et nende puhul on korraga koondatud suur hulk inimesi. Eesti ettevõtted on nii palju väiksemad, et meil ei ole olnud nii suuri koondamisi. Globaliseerumisfondi nimigi aga viitab sellele, et tegemist peab olema suuremate juhtumitega. Ma väga loodan, et Euroopa Komisjon võtab meie muret tõsiselt. 6. ja 7. detsembril on meil Euroopa Liidu ministrite kohtumine ja loodan seal leida võimaluse volinik Andoriga rääkida kahest teemast. Üks puudutab finantsperspektiivi järgmiseks perioodiks ehk aastast 2014 alates – mis saab sotsiaalfondi vahenditest, kui palju neid komisjon plaanib eraldada, millised on prioriteedid – ja teine puudutabki globaliseerumisfondi.

Mailis Reps, palun!

Hea minister! Kindlasti need arvud ei ole võrreldavad suurte Euroopa Liidu maade omadega ja maailma mastaabis veel eriti. Aga kui me vaatame piirkondlikult ja näiteks Narva linna üksinda, siis küllap te suudaksite üsna veenvalt oma kolleegidele selgitada, mida ühe linna mastaabis selline koondamine tähendab. Protsentides on Narvas töötus kindlasti ka Euroopa mõistes suur ja kujutab endast keerulist sotsiaalset probleemi. Aga ma tuleksin ühe teie selgituse juurde, kui te rääkisite töötuse likvideerimisest ja tõite välja koolituse, mis järgmisest aastast peaks uuesti algama, kuna uued fondid avanevad. Kas te pöörate tähelepanu ka Riigikontrolli esile tõstetud probleemile? Riigikontroll tõi välja, et töötute koolituse puhul ei ole piisavalt tähelepanu pööratud kvalifikatsiooni tõstmisele, andmaks töötutele, sealhulgas just pikaajalistele töötutele, uut šanssi.

Kindlasti me püüame võimaluste piires arvestada kõiki Riigikontrolli tähelepanekuid. See sõltub väga palju ikkagi sellest, mida ühe või teise inimese puhul kokku lepitakse. Meil on ju iga töötu puhul individuaalne tööotsimiskava, kus on kaardistatud tema senine kvalifikatsioon. Kui inimene on näiteks kõrgharidusega, siis kvalifikatsiooni tõstmine eeldaks tema puhul ju magistritaseme saavutamist, mis ei pruugi aga aidata tal tööd saada. Võib-olla on abiks hoopis mingisuguse kutse omandamine või näiteks tema juhtimisoskuste parandamine. Hariduslikus mõttes ei pruugi tema taseme tõstmine bakalaureusetasemelt magistritasemele kasuks tulla, töö leidmise seisukohast võib kutse andmine olla palju olulisem. Nii et me kindlasti vaatame pigem seda ning püüame hinnata, mis on töölt kõrval olevate inimeste ja tööturu seisukohast tähtsam. Ei saa lüüa ühe vitsaga, et tõstame kõigil haridustaset. See kindlasti töötukassa peamine eesmärk ei ole. Pigem see on Haridus- ja Teadusministeeriumi korraldatavate programmide "Tule" ja "Kutse" eesmärk. Need on suunatud noortele, kes on õpingud katkestanud. "Tule" ja "Kutse" peaksid ka järgmistel aastatel jätkuma, et noortel oleks võimalik pooleli jäänud õpingud lõpetada ning seeläbi oma haridustaset tõsta. Nii oleksid nad tööturul märksa paremas seisus.

Evelyn Sepp, palun!

Ma tuleksin tagasi Riigikontrolli auditi juurde, milles väga teravalt ja põhjendatult kritiseeritakse n-ö ümberõppe koolitusi. Nende efektiivsus on paljudel juhtudel peaaegu olematu. Minu küsimusel on kaks osa. Kas te olete ministeeriumis sellele tähelepanu pööranud, et kogu see koolitussüsteem, mida töötukassa kaudu rahastatakse, oleks tõesti efektiivne? Ja teiseks: kas te olete valmis muutma maksukorraldust nii, et see võimaldaks inimestel enne, kui nad töötuks jäävad, pidevalt kas kvalifikatsiooni täiendada või omandada mingi muu eriala, et mitte ühel hetkel töötuks jääda? Kahtlemata võtab töötute tagasitoomine tööperre märksa rohkem aega ning on ka rahaliselt ja sotsiaalselt tervikuna märksa kulukam.

Ütlen veel kord, et Riigikontrolli hinnanguga kindlasti teatud punktides saab arvestada, kõikides punktides aga mitte. Mis puutub koolituste tellimusse, siis üks põhimõttelisimaid muudatusi on koolituskaardi kasutuse laiendamine. Koolituskaart on olnud üsna efektiivne elik see on praegu kasutatav juhul, kui sul on näiteks B-kategooria juhiluba ja sa soovid saada C-kategooriat ehk oma taset tõsta. Aga minna õppima hoopis mingit muud eriala koolituskaarti kasutades praegu ei saa.
Teine oluline muudatus, mis me teeme, on tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmine. See eelnõu on praegu parlamendis menetluses ja see annaks tööturu osapooltele suurema õiguse kaasa rääkida tööhõiveprogrammi kehtestamisel. Riigikontrolli paljud ettepanekud tulenevad tegelikult sellest, et tööandjatelt ei ole tulnud seda õiget sisendit. Me küll koolitame inimesi välja, aga tööturul ei ole neile tööd pakkuda. Kindlasti siin on äärmiselt oluline, et nii töötajate kui ka tööandjate esindusorganisatsioonid ütleksid väga selgelt oma sõna tööhõiveprogrammi osas. Loodan, et tööturuteenuste ja -toetuste seadus saab vajalikult muudetud ning töötajate ja tööandjate esindusorganisatsioonid hakkavad kaasa rääkima tööhõiveprogrammis, öeldes: jah, 2011. aastal on meil vaja rohkem insenere, 2011. aastal on meil vaja ka rohkem keevitajaid. Loodan, et nad ütlevad selle välja ja võtavad endale ka asjaomase vastutuse. Et riik saaks tõesti rääkida riiklikust koolitustellimusest ja seda analüüsida. Näiteks arstide koha pealt Sotsiaalministeerium seda väga palju teeb. Aga seda on iga aasta vaja – sellist operatiivset ja paindlikku lähenemist tööturule. Tuleb fikseerida, et nüüd on tööturu olukord muutunud: ehitajaid on jälle vaja ja võib-olla me peame hakkama tõesti uuesti ehitajaid koolitama.
Selline sihitatus on hästi oluline ja seda peab kindlasti töötukassa nõukogu arvestama. Seal on ju tööandjate esindusorganisatsioon esindatud kahe inimesega, kes peavad oma liikmeskonnalt koguma infot, keda on vaja koolitada. Ja loomulikult ka Haridus- ja Teadusministeerium peab oma vaatevinklist teada andma, keda riiklikku koolitustellimusse panna. Ma usun, et ümberõppesüsteem on võimalik paremini toimima saada. Kogu  Haridus- ja Teadusministeeriumi ressurss ning töötukassa ressurss suunatakse õigele reale, st inimestele antakse haridus, millega nad saavutavad tööturul parema positsiooni.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Selline väike küsimus: kas on ministeeriumi või valitsuse tasemel koostatud nende ettevõtete nimekiri, kus võib kaduda nii palju töökohti nagu Kreenholmis viimasel ajal? Ja kas te olite teadlik, et meie riigis niisugune pauk võib tulla?

Mis puutub Kreenholmi, siis kindlasti olid ohumärgid üleval. Selleks ei peagi mingisugust valitsuse infot omama, sellest kirjutas ju ka ajakirjandus, kui Kreenholm lõpetas ühe tootmise ja kui tal tekkisid probleemid Rootsi emaettevõttega. Kõik need probleemid olid tänu ajakirjandusele hästi teada. Töötukassa reageerimine on seisnenud selles, et töötukassa on seal kohal inimesi nõustamas ja püüab inimeste suhtluse töötukassaga kas siis arvelevõtmiseks või töövahenduse koha pealt teha nii mugavamaks kui võimalik. Sinna on kaasatud Ida-Viru töötukassa kõige kõrgema juhtkonna tasemel. Ida-Viru osakonna juhataja on Narvas kohal ja püüab probleemi lahendada.
Kui vaadata üldse struktuursemalt, mis on riskid, siis sellist otsest nimekirja ei ole. Aga loomulikult on meil teada ettevõtted, kes on Eestis suuremad tööandjad. Nende tööandjate puhul jõuavad mingisugused faktid küll avalikkuse ette, aga tihtipeale kehtib suuremate pankrottide puhul reegel, et seda väga palju ette ei teata. Kreenholmiga toimus selline vaikne hääbumine ja sai reageerida üsna õigel ajal.
Kui aga meenutada maailmapraktikat, siis me leiame maailmast väga palju näiteid selle kohta, et suured korporatsioonid ühel päeval teavitavad, et nüüd on häda majas ja me peame hakkama mõtlema, mis edasi. Üldiselt ma usun, et halvemad ja hullemad ajad on möödas. Seda tõendab kas või majanduse areng viimases kahes kvartalis. Suurem mure on ehk möödas. See ei tähenda aga seda, et me ei peaks olema valvsad ja olema vajaduse korral valmis reageerima.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimised? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Evelyn Sepa! Vabandust, kohapealt sõnavõtt.

Austatud minister! Head kolleegid! See viimane arutlus viis meid taas ühe probleemi juurde, millest ministeerium ei ole vist siiani aru saanud või soovinud aru saada. See on nimelt probleem, millele Riigikontroll väga tõsiselt tähelepanu juhtis ja mille näitlikustamiseks ma toon piltliku näite. Kui meil on A-kategooria autojuht, siis praegu töötukassa rahastab ümberõppe raames seda, et see inimene võib oma kvalifikatsiooni tõsta sama eriala piires ehk temast võib saada B- või C-kategooria autojuht. Ma palun vabandust, ma ei tea juhilubade kategooriatest midagi, aga see on niisugune üldistav näide. Aga kui sellel autojuhil tööd ei ole, siis tal ei ole tööd, ükskõik, mis kategooria luba tal on. See inimene võiks saada õppida uue ameti. Ta võiks näiteks õppida kokaks, kui kokkade järele on parajasti nõudlus, aga seda võimalust paraku praegu kehtiv süsteem ette ei näe.
On ka teine küsimus, millele ma ministril tähelepanu palusin pöörata ja millele ma vastust ootasin, kuid kahjuks ei saanud. See on küsimus selle kohta, millal ministeerium hakkab maksukorralduslike vahenditega soodustama inimeste ja ettevõtete omaalgatust ehk siis tõesti elukestvat õpet selles mõttes, et inimesed saavad õppida lisaeriala, olla tööturul paindlikumad ning reageerida tööturu olukorrale ennetavalt. Mitte nii, et nad alles siis hakkavad vaatama, millistele kokakursustele või autojuhikursustele nad minna saavad, kui nad on juba töötuks jäänud. Need kaks probleemi on väga teravad ja põletavad, aga nagu kõnepuldist on nähtunud, ei ole need kahjuks päriselt veel kohale jõudnud ning lahendusi ei näi teil ka olevat.

Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Ma kasutan praegu võimalust klaarida ära see viimane märkus. Minu viga, ma jätsin ühe asja märkimata. Me oleme Reformierakonna programmis nimelt välja pakkunud, et tasemekoolitused võiks sellest maksust välja jätta. Nii et ma loodan, et kui inimesed usaldavad Reformierakonda, siis järgmise valimisperioodi jooksul võib seda maksukorraldust siiski muudetuna näha.
Mis puutub A-kategooria juhtimisõigusse, siis on tõsi, et A-kategooria korral on väga keeruline autot juhtida, seda lihtsalt ei lubata. Aga sellest ei ole midagi, te kasutasite seda piltliku näitena. Aga mis puutub õppimisvõimalusse, siis see on olemas. Ma tõin konkreetseks näiteks koolituskaardi. Koolituskaarte on praegu võimalik kasutada nii, et tõstad oma B-kategooria juhtimisoskuse, sõiduauto juhtimise oskuse C-kategooria tasemele, nii et võid juhtida ka väikeveokit ja sõita järelkäruga. Ja kõikides koolituspakkumistes on endiselt sees, et sõltumata sellest, mis on sinu haridus, kui sa vajad keeleõpet või mingit muud koolitust, siis seda on võimalik saada. Seda takistust ei ole.
Kui on soovi, siis võib pikemalt uurida töötukassa kodulehelt, millised on ümberõppe võimalused. Siis saab kindlasti ka Riigikogu liikmetele selgemaks, et koolitusvõimalused on olemas. Pluss on lisaks loomulikult igal töötul võimalik asuda õppima riigieelarvelisele kohale, kui ta seda soovib, kui ta selleks motivatsiooni leiab. Nii et ümberõppevõimalused on olemas. Meil on kavas koolituskaardi kasutust laiendada, seda mugavamaks teha, et koolituskaarti saaks kasutada ka näiteks keeleõppeks, juhul kui te olete kutseline keevitaja või kutseline autojuht või kui soovitakse asuda lapsehoidmisteenust osutama. Siis on võimalik ka seda koolituskaardi abil järgmisel aastal teha – muidugi kui see tööhõiveprogrammis ikka toetust leiab. See oli puhtalt koolituskaardi näide, aga ka kõik ülejäänud koolitused on võimalikud. Ma loodan, et need kaks repliiki said nüüd täpsema vastuse.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Hea minister! Hea ministri jutt oli väga veenev. Kui reaalsus oleks samasugune, siis usutavasti meil ei oleks praegu nii palju pikaajalisi töötuid. Vahest teile kirjutatud memod ka kinnitavad, et kõik on täpselt nii, nagu te meile rääkisite. Nii et ma ei kahtle sugugi selles, et kodus tehtud töö on teil tõepoolest hea, 5+. Ainuke viga on selles, et Riigikogu liikmed käivad üsna tihti läbi tavainimestega ja kahjuks on töötud, eriti teatud piirkondades, vägagi mures. 2010. aasta seis on praegu selline, et koolituseks ei ole raha. Inimesel võivad olla fantastilised koolituskaardid, aga töötukassas vaatab talle vastu väga kurb pilt: ametnik ütleb, et neil ei ole lihtsalt võimalik saata teda mitte ühelegi koolitusele. Väike erand: mõned üksikud keelekoolitused ja paar arvutikoolitust on alles. Võib-olla see on piirkonniti erinev, aga vähemalt Ida-Virumaa, Lõuna-Eesti ja Tallinna seis on säärane. Nende kohta on meil korjatud piisavalt lugusid nende inimeste nimede ja allkirjadega, kes ütlevad, et on keeldutud neid koolitusele saatmast. Siin toodi väga meeldiv näide, kuidas B-kategooriast võib C-le või E-le üle minna, ja on konkreetseid näiteid, kus inimesel on olemas ka mõne tööandja soovitus, et too on valmis juhul, kui selline kvalifikatsiooni tõstmine oleks võimalik, inimese tööle võtma. Kahjuks praegu sellist võimalust ei ole.
On alust loota, et 2011. aastal sellised fondid avanevad. Kuid seal on üks nüanss ja probleem, millele Riigikontroll väga hästi tähelepanu pööras. Vahest aastal 2011 ehk siis järgmisel aastal tõepoolest avanevad uued fondid ja meil on võimalik, nii nagu meil otsus ongi tehtud, küll veidi vastuoluliselt, aga töötukassale reservist koolituseks raha eraldada. Aga küsimus on selles, et kuigi te väga veenvalt meile rääkisite, et kõik on võimalik, siis tegelikult on seni pikaajalistele töötutele keeldutud andmast võimalust kvalifikatsiooni muuta. Ma ei räägigi seda, et kõrgharidusega inimene peaks saama magistrikraadi töötukassa arvel või töötutele mõeldud raha eest. Aga ma räägin sellest, et näiteks inimene võib olla kõrgharidusega keemik, aga kui ta leiab näiteks pottsepana võimaluse oma kodukandis korstnaid parandada, siis seni pole talle sellist koolitust võimaldatud. Võib-olla aastal 2011 muutub see paindlikumaks. Ma väga loodan seda, aga siiamaani on igal juhul teada fakte, et sellisest koolitusest on keeldutud väitega, et meil on piisavalt töötuid pottseppi. Võib-olla ongi, aga võib-olla nad istuvad poe juures ja kui tädi otsib endale korstna parandajat või ahju lappijat, siis ta seda ei leia. Need on konkreetsed näited, kus inimene on meile oma loo rääkinud ja kurtnud, et ta ei ole saanud oma murele lahendust.
Ma väga loodan, et järgmine kord, kui me 2011. aastal või veidi varem neid asju arutame, olete ka teie tutvunud nende konkreetsete lugudega ja võite igale inimesele rääkida sama veenvat juttu, kui te täna siin rääkisite. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud. Head ametikaaslased! Oleme tänased üheksa arupärimist läbi arutanud.

Nüüd, pärast haamrilööki, palun registreeruda nendel Riigikogu liikmetel, kes soovivad võtta sõna vabas mikrofonis. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi! Palun, viis minutit! Me peame lähtuma, hea ametikaaslane, meie kodu- ja töökorra seadusest, mis annab õiguse vaba mikrofoni ajal viis minutit rääkida.

Head kolleegid! Ma tahan kasutada juhust ja rääkida mõne sõnaga sellest, mida arutati täna sotsiaalkomisjonis. Nimelt oli jutuks puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toimetulek, ning seda Riigikontrolli hiljuti tehtud auditi baasil. Riigikontrolli seisukohtadega võib nõustuda, võib ka mitte nõustuda. Väga palju on seal positiivset, aga igal juhul ajalehtedes kajastati seda temaatikat väga ühekülgselt. Selge on, et Riigikontrolli eesmärk oli näidata, kui korrast ära on puuetega inimeste toetuste süsteem. Tegelikult abi abivajajani ei jõua ning riigil pole asjast mitte mingit ülevaadet.
Toonitati, et koostöö riigi ja omavalitsuste vahel selles valdkonnas  puudub. Näiteks me ei tea, mis teenuseid kusagil osutatakse. Ja puuetega inimeste transporditeenuse kättesaadavuse kohta ei oska kuskilt andmeid kätte saada ning üldiselt on inimesed täiesti ebavõrdses olukorras. See on üks suur loterii ja kõik oleneb sellest, kuhu inimene on elama asunud. Eesti Puuetega Inimeste Koda tõstatas selle probleemi ning Keskerakond on siin korduvalt tähelepanu juhtinud, et viga saab alguse ikkagi puude määramise alustest ja puude raskusastme määramisest. Asi on selles, et aluseks ei võeta mitte niivõrd terviseprobleemi, kuivõrd just toimetulekut. Ikka ja jälle seesama teema, et pime peab üle kahe aasta käima näitamas, et ta on pime, ning ühe jalaga inimene peab käima näitamas, et tal ei ole see jalg tagasi kasvanud. Üldjuhul väga sageli puudeastet alandatakse ja inimene hakkab vähem raha saama – talle öeldakse, et te oskate nüüd paremini oma puudega toime tulla.
Tõsteti esile, et kõik need paberid, mis selleks tuleb täita, moodustavad suure pataka. Inimesed peavad ise need dokumendid täitma ja osa ei saa sellega hakkama – küsimustiku vorm on keeruline ning infot on nendes paberites vähe. Perearst ja erialaarst annavad väga vähe infot ja selle põhjal ongi väga raske otsustada. Tegelikult tundub, et uus süsteem, mis paar aastat tagasi loodi, on tehtud ainult selleks, et sõel tihedamaks muuta. Puude raskusastmeid on alandatud ja toetusi kärbitud.
Riigikontroll rääkis ka töövõimetuspensionidest ja tegi väga õige järelduse, et meil hinnatakse töövõimetust, aga tegelikult peaks hindama töövõimet. Ega inimesed ei taha lihtsalt koju jääda. Riik peaks neid tagasi tööle aitama, rehabilitatsiooni pakkuma ja nende motiveeritust tõstma, aga pole seda teinud. 60% töövõimetuspensionäridest ei teeni praegu mitte mingisugust lisatulu ja riik ei stimuleeri seda. Samas ei saa nõustuda selle seisukohaga Riigikontrolli auditis, et kui puuetega inimesed saaksid keskmisest suuremat palka, siis võiks neilt toetuse ära võtta. Sellega ei saa nõustuda, et niimoodi inimesi lahterdada.
Päris radikaalne ettepanek oli see, et peaks, nagu meiegi oleme korduvalt ettepaneku teinud, ravimid ja abivahendid puuetega inimestele täies mahus kinni maksma. Vägagi nõus, aga ei tohi selle tõttu võtta ära toetust, nagu Riigikontroll ette pani. Sellega me nõus ei ole.
Riigikontrolli auditist on täiesti välja jäänud küsimus, millest oleks pidanud alustama: see on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Sellest on räägitud 15 aastat, aga seda tehtud ei ole. Ja võin öelda ka, et nii kaua, kui valitsuskoalitsiooni kuulub Reformierakond, seda kindlasti ei tulegi. Täna tõstatas Sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja selle küsimuse jälle, kuid tegelikult ma küsiksin temalt, miks nad siis seda teinud ei ole ja miks on vaja enne valimisi sellest jälle rääkima hakata, kui seda ei tehta.
Täpselt samuti räägib sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, et arstirohud on kallid. Aga nelja aasta jooksul ei ole midagi tehtud, et neid hindasid alandada. Saab ju teha ainult seda, et riigipoolset kompenseerimist suurendada – üksnes see langetaks hindasid. Aga meil kehtib ravimite hindade puhul suurem patsiendi omaosalus kui üheski teises Euroopa riigis: 43%. Nii et kõik on riigi kätes. Tegelikult ei ole midagi tehtud ja see on võimupoliitika tagajärg. 
Lõpetuseks tahan läheneva rahvusvahelise puuetega inimeste päeva puhul soovida kõigile puuetega inimestele kõike head ja ikka lootust. Usun, et kunagi läheb ka paremaks! Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega on vaba mikrofoni voor ammendunud. Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu!

Istungi lõpp kell 19.26.