Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitab täna kuus Riigikogu otsuse eelnõu ja algatab neli seaduseelnõu: Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" eelnõu, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Iraagis" eelnõu, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi koosseisus" eelnõu, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas" eelnõu (nimetatud kuue Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo), merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsiooni muutmise 1996. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu (seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts), arhiiviseaduse eelnõu (seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas), elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu (seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts), tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur). Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Austatud proua esimees! Head kolleegid! Majanduskomisjon algatab hasartmänguseaduse § 111 muutmise seaduse eelnõu. Asja sisu on selles, et lükata edasi elektroonilise arvestus- ja kontrollsüsteemi rakendamise kohustuslikuks muutmine, võimaldades asjaomastel organisatsioonidel selleks veel ühe aasta jooksul paremini valmistuda. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Eelmisel kuul oli mul võimalus osaleda sotsiaalses eksperimendis, mille korraldas uudisteportaal Delfi. Nimelt püüdsin elada kolmkümmend päeva tuhande krooniga, mis Eestis on ette nähtud toimetulekupiiriks. Pikemalt teie aega raiskamata võin öelda, et selle rahaga inimene hakkama ei saa, ta on kuu lõpuks poolnälginud ja peab ootama, et äkki järgmisel kuul tuleb uus tuhat krooni. Kuna Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik, tekitas see katse või eksperiment tähelepanu rahvusvahelises ajakirjanduses. Ajakirjanikud ei suutnud uskuda, kuidas võib Euroopa Liidu riigis olla vaene inimene pandud olukorda, kus ta peab elama ära kahe euroga päevas. Siit tuleneb minu arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile, et ta analüüsiks seda olukorda ning vastaks küsimustele, kuidas me oleme sellesse olukorda jõudnud ja kas järgmise aasta riigieelarves on võimalik toimetulekupiiri pisutki tõsta, näiteks paarisaja krooni võrra. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud 11 eelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimine vastab seadusele, siis edastan ta adressaadile otsekohe.
Head kolleegid! Nüüd teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 27. oktoobril algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni. Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 4. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni ja sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. november kell 16. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 4. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond, eelnõu ning Euroopa ühtse raudteepiirkonna väljaarendamist käsitleva Euroopa Komisjoni teatise kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade, eelnõu ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. november kell 16. Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Head kolleegid! Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakorras on üks täiendus. Palun tähelepanu! Rahanduskomisjon teeb juhtivkomisjonina ettepaneku jätta selle nädala teisipäevase istungi päevakorrast välja neljas punkt, eelnõu 786 esimese lugemise arutelu. Koos selle täiendusega panen nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänase päevakorra punktide käsitlemist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Marika Tuusi, Inara Luigase, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Nikolai Põdramäe, Toivo Tootseni ja Ain Seppiku 22. septembril s.a esitatud arupärimine Eesti Omanike Keskliidu rahastatud valimisreklaami kohta. Palun kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! 22. septembril s.a esitasid üheksa Riigikogu liiget arupärimise riigikontrolör Mihkel Oviirile. Arupärimise sisu on Eesti Omanike Keskliidu rahastatud valimiskampaania kulud.
Lugupeetud Mihkel Oviir! Hiljuti, see tähendab septembri algul, korraldasid Isamaa ja Res Publica Liidu äraostmatud poliitikud Tallinnas Nõmmel, Mustamäel, Kristiines, Haaberstis ning Põhja-Tallinnas masspostituse, tutvustades nii Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaheri tegusid, loomulikult positiivses kontekstis. Need kaks poliitikut kandideerivad ilmselt just nendessamades piirkondades. Ka enne 2009. aasta kohalikke valimisi olid samasugused hulgipostitused Nõmmel, Haaberstis ja Pirital. Postitatud saadetises soovitas omanike keskliit kohalikel valimistel valida Nõmmel Urmas Reinsalu, Haaberstis Ken-Marti Vaherit ja Pirital Priidu Pärnat, nii nagu ka seekord.
Küsimus pole selles, et inimene reklaamib ennast ja selgitab, mida ta teeb. See on ju tegelikult hea. Küsimus on selles, kelle raha eest seda tehakse. Poliitiliseks valimiskampaaniaks riigi raha kasutamine on selgelt taunitav. Eesti Omanike Keskliit tegutseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi rahastamise ja mitte väikese rahastamise toel. Pärast IRL-i ministri asumist selle ministeeriumi etteotsa sai üks mittetulundusühing, omanike liit, endisega võrreldes kaheksa korda suurema summa. 2008. aastal oli see summa 2,4 miljonit krooni, 2009. aastal 2 miljonit krooni, 2010. aasta riigieelarves on Eesti Omanike Keskliidule samuti eraldatud 2 miljonit krooni.
19. novembril 2009. aastal selgitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts Riigikogus esimese hulgipostituse kohta, vastates küsimusele, kas kulutati riigi raha või mitte, väga selgelt, et toetuskirjad saatsid laiali küll Eesti Omanike Keskliidu liikmed, et toetada juhatuse liikmete kampaaniat, aga selle maksavad kinni kindlasti liidu juhatuse liikmed ise. Minister kinnitas, et nende kirjade koostamiseks ja postitamiseks riik raha ei kulutanud, st omanike keskliit selleks raha eraldanud ei ole.
Vaatasime, millised on nimetatud poliitikute või IRL-i valimiskulud. Aruande nende kulude kohta peavad kõik esitama. Me vaatasime, kas sellised summad on seal ära märgitud. Mida me märkasime? Erakond sellises mahus otsepostituse kulusid ei deklareerinud, samuti ei kajastunud need kandidaatide isiklikes kuluaruannetes. Kolmest nimetatud isikust deklareeris reklaamikulusid ainult Priidu Pärna ja temagi deklareeris ainult 590 krooni. Teised isikud ei deklareerinud mitte ühtegi krooni sellist kulu, millest võib otseselt järeldada, et see kulutus tehti siiski riigi rahast, mis ei ole õige.
Sellest tulenevalt, kuna me pole selgust saanud ei majandus- ja kommunikatsiooniministrilt ega ka regionaalministrilt, kellelt me oleme selle kohta korduvalt küsinud, pöördusimegi küsimustega Mihkel Oviiri poole. Esitame viis küsimust. Teades Mihkel Oviiri kui väga korrektset ja täpset isikut, ei hakka ma neid küsimusi ette lugema, sest ma tean, et ta loeb need kindlasti ise ette. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnepulti lugupeetud riigikontrolöri Mihkel Oviiri!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed!
Rühm Riigikogu liikmeid – Helle Kalda, Marika Tuus, Inara Luigas, Vladimir Velman, Nelli Privalova, Olga Sõtnik, Toivo Tootsen, Nikolai Põdramägi ja Ain Seppik – on esitanud mulle arupärimise, mis käsitleb Eesti Omanike Keskliidu väidetavat seost Isamaa ja Res Publica Liidu valimiskampaaniaga. Vastan küsimustele nende esitamise järjekorras.
Esimene küsimus: "Millistel tingimustel auditeerib Riigikontroll riigi poolt rahastatavaid ühinguid ja kas Eesti Omanike Keskliidu rahakasutus on pälvinud Riigikontrolli tähelepanu?" Riigikontrolli seaduse kohaselt on Riigikontrollil õigus teha menetlustoiminguid isikute suhtes, kes saavad riigieelarvest sihtotstarbelisi eraldisi. Nii saab selgitada eraldise saamise tingimuseks olevate asjaolude paikapidavust ja eraldise kasutamise õiguspärasust. Riigikontrolli iga-aastaste finantsauditite käigus kontrollitakse muu hulgas riigieelarvest tehtavate eraldiste kasutamise sihipärasust. Kontrollitavate tehingute valik sõltub nii nende olulisusest kui ka meie riskihinnangutest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 2010. aasta eelarves on seesugusteks eraldisteks ette nähtud 24 miljonit krooni. Eesti Omanike Keskliit on saanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest riigieelarvelisi eraldisi aastatel 2008–2010 kokku 6,4 miljonit krooni, sellest 2008. aastal 2,4 miljonit, 2009. aastal 2 miljonit ja tänavu samuti 2 miljonit krooni. Lisaks riigieelarvest saadud eraldistele kogusummas 6,4 miljonit krooni on Eesti Omanike Keskliit majandusaasta aruande andmetel 2008.–2009. aastal teeninud tulu kokku 179 200 krooni. Samuti on omanike keskliit aastatel 2008–2009 saanud toetust Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt summas 450 000 krooni. Aastatel 2008–2010 ei ole Eesti Omanike Keskliidule tehtud maksed sattunud Riigikontrolli auditeeritavate tehingute hulka. Arupärimise laekumise järel tegi Riigikontroll kontrollitoiminguid, et selgitada riigilt saadud eraldise kasutamise asjaolusid.
Teine küsimus: "Kuidas hindab Riigikontroll Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi võimet kontrollida Eesti Omanike Keskliidule eraldatud raha kasutamise korrektsust nii finantsiliselt kui ka sisuliselt?" 2008. aasta riigieelarve eelnõu seletuskirja kohaselt eraldati omanike keskliidule raha, et tugevdada kodanikuühiskonda. Sama põhjendus oli toodud ka järgmise aasta eelarve eelnõu seletuskirjas. Kokkuvõtvalt oli aastatel 2008–2010 sõlmitud lepingute objektiks omanike keskliidu laienemise, omanike huvide kaitsmise ja teavitustegevuse toetamine. Riigieelarvelise eraldise kasutamiseks olid omanike keskliit ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium sõlminud lepingud, lähtudes riigieelarve seaduses sätestatud korrast. Eesti Omanike Keskliit oli lepingujärgsed aruanded eraldise kasutamise kohta ministeeriumile esitanud. Riigieelarve seaduse kohaselt on eraldist saav isik kohustatud pidama riigieelarvest eraldisena saadud raha kohta arvestust vastavalt raamatupidamise seadusele. Seda on omanike keskliit ka teinud. Riigieelarve seaduse kohaselt on ministeeriumil õigus kontrollida eraldise saanud isiku esitatud aruannete õigsust, eraldise saamise aluseks olevate asjaolude paikapidavust ning eraldise kasutamise sihipärasust ja mõjusust. Majandus- ja kommunikatsiooniminister on oma käskkirjaga kinnitanud mittetulundusühingute ja sihtasutuste projektide rahastamise korra. See kord ei reguleeri esitatavate aruannete kontrollimist ehk seda, kuidas hinnata raha kasutamise sihipärasust. Ministeeriumi vastutavate ametnike kinnitusel on nad kontrollinud esitatud aruannete vastavust kehtestatud vormilistele nõuetele. Riigikontrollile teadaolevalt ei ole ministeerium tuvastanud eraldatud raha mittesihipärast kasutamist.
Kolmas küsimus: "Kas riigieelarvest rahastatav ühing võib saata laiali juhatuse liikmeid tutvustavat materjali, soovitusega toetada neid eelseisvatel valimistel?" Riigieelarvelist eraldist tuleb kasutada eraldise lepingus kokkulepitud tegevusteks või kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks. Eraldise saanud isikul tuleb esitada aruanded lepingu täitmise kohta ning lepingu rikkumise korral võib eraldise saanud isikult nõuda talle eraldatud raha tagastamist. Kehtiv erakonnaõigus ei keela ühingutel mitterahaliste või varjatud annetuste tegemist erakondadele ega kandidaatidele. Samas keelab erakonnaseadus erakonnal vastu võtta varjatud annetust, samuti on keelatud vastu võtta juriidilise isiku annetusi. Erakonnaseaduse kohaselt on erakonna vara ja vahendite allikaks üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, erakonnaseaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Erakond ei tohi vastu võtta varjatud annetust. Varjatud annetuseks peetakse mis tahes kaupade, teenuste, varaliste ja mittevaraliste õiguste loovutamist erakonnale tingimustel, mis ei ole kättesaadavad teistele isikutele. Erakond ei tohi vastu võtta juriidilise isiku annetust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et riigieelarvest rahastatav ühing vastutab selle eest, et riigieelarvest saadud raha on kasutatud riigieelarvelise eraldise lepingus kokkulepitud eesmärkidel. Kui mõni ühing on kasutanud või kasutab riigieelarvest saadud eraldist muul otstarbel, mitte selleks otstarbeks, mille jaoks see on talle antud, siis see ei ole kindlasti tolereeritav.
Viimane küsimus: "Kas Eesti Omanike Keskliit on rahastanud Isamaa ja Res Publica Liidu valimiskampaaniat?" Riigikontroll küsis Eesti Omanike Keskliidult andmeid 2008.–2010. aasta rahaeraldise kasutamise kohta. Saadud info hõlmas muu hulgas raamatupidamise väljavõtteid, pangaliikumisi, kuludokumente ja lepinguid. Omanike keskliit esitas Riigikontrollile pangakontode väljavõtted pangatehingute kohta. Riigieelarveline rahaeraldis laekus Eesti Omanike Keskliidu pangakontole, kust tehti väljamakseid lepingute täitmiseks. Nendele kontodele laekusid ka Eesti Omanike Keskliidu enda teenitud tulud ja toetus Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt. Riigikontroll tegi pangaväljavõtte alusel valimi kõigist suurematest ehk 10 000 krooni ületavatest tehingutest ja vaatas läbi nende tehingute algdokumendid. Kõik küsitud arved olid olemas ja seostatavad pangatehingutega. Samas polnud osa majandustehingute aluseks olevaid lepinguid sõlmitud kirjalikult, mistõttu puudus võimalus nende sisuga tagantjärele tutvuda. Kontrolli tulemusena selgus, et mitte kõigil juhtudel ei olnud arvele lisatud tootenäidiseid või lisaselgitusi, mida konkreetselt telliti või levitati, sealhulgas tööde üleandmise ja vastuvõtmise akte, kinnitusi teenuste kättesaamise kohta ja muud sellist infot. Arvetel ja lepingutel kirjeldatud tehingu sisu oli paljudel juhtudel üldsõnaline. Kohapeal olid olemas ja Riigikontrollile esitati eri toodete näidiseksemplare, kuid paljudel juhtudel polnud neid võimalik tagantjärele seostada lepingute ega arvetega, näiteks tellimuse või lepingu nimekirja märkimisega arvele või tootenäidisele. Eesti Omanike Keskliidu peasekretär selgitas Riigikontrollile, milline toode on millise lepingu alusel tehtud. Riigikontroll soovitab siiski selguse huvides kaaluda, et projektide aruannete puhul võiks rakendada praktikat, kus koos arvete ja lepingutega esitatakse seostatult tellitud töö või info teenuse kohta. Eesti Omanike Keskliidu peasekretär andis Riigikontrolli audiitoritele selgituse, mille kohaselt pole ühing riigi eraldatud raha ühegi erakonna ega kandidaadi valimiskampaania otseseks ega kaudseks rahastamiseks kasutanud. Riigikontrollile esitatud trükistel ühegi erakonna logo ei olnud. Samuti ei olnud ajalehes Koduomanik sõna võtnud isikute juures välja toodud erakondlikku kuuluvust. Riigikontroll ei leidnud kontrollimisel tõendeid, et omanike keskliit oleks kasutanud riigi eraldatud raha mõne erakonna või kandidaadi valimiskampaania rahastamiseks. Mis puudutab arupärimise üheks ajendiks olnud Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaheri näopildiga reklaamlehti, mida suve lõpul levitati, siis need Riigikogu liikmed on vabatahtlikult esitanud Riigikontrollile kuludokumendid, mis tõendavad, et nad on oma reklaammaterjalide eest tasunud ise.
Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra riigikontrolör! Teile on paar küsimust. Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör Mihkel Oviir! Suur aitäh teile ülevaate eest! Te tõite väga ilusasti välja, et Eesti Omanike Keskliit sai kolme aasta jooksul kodanikuühiskonna tugevdamise projektile 6,4 miljonit krooni. Nagu te ütlesite, meil olid lisatud 2009. aasta bukletid, kus oli samamoodi IRL-i märk peal. Kui te neid nägite, kas te võite mulle öelda, kuidas see reklaam kodanikuühiskonda tugevdab? Mis on eesmärk, kui riik tellib, masu ajal eriti, 6,4 miljoni eest selliseid buklette, et tugevdada kodanikuühiskonda, ja saadab isikute portreesid koju? Kas te võite kommenteerida?

Tänan! Kõigepealt, on kaks õiguslikku dokumenti. Ühest küljest on riigieelarve seadus, millega eraldati raha kodanikuühiskonna tugevdamiseks. Teiseks, selle alusel koostab ministeerium, kõnesoleval juhul Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, lepingu, kus peavad olema märgitud detailsemad eesmärgid. Selles lepingus tuleb sätestada lepingu objekt, tegevused ja projekt koos eesmärkidega, lepingupoolte ühised huvid, lepingupoolte esindajad, nende esindusõigus jne, jne. Siin on 15–17 nõuet, millele see peab vastama. Igal aastal peab seesama organisatsioon esitama ülevaate, mida ta on selle aasta jooksul teinud. Ma täiesti huviga lugesin, millega tegeleb see organisatsioon, millel oli ka minu jaoks üllatusena küllaltki palju liikmeid, üle 40 000. Mida ta on teinud? Koostati veebipõhine vabalt kättesaadav kasutuslubade käsiraamat, algatati veebipõhine teenus "Küsi juristilt tasuta", laiendati kodukaardi soodustust pakkuvate ettevõtete ringi, käivitati koostöö Eesti Kinnisvara Haldajate ja Hooldajate Liiduga, jätkati nõustamist omandi- ja maareformiküsimustes, asutati Saku Koduomanike Liit ja loodi veel arvukalt allorganisatsioone, nõustati üle tuhande koduomaniku jne. Kui lugeda läbi leping ja aruanne, siis see annab lõpliku pildi, mida üks või teine organisatsioon teeb.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud riigikontrolör! See on hea, et te kontrollite vastavalt põhiseadusele riigi vara kasutamist ja säilimist. Te olete ka varem välja toonud vägagi märkimisväärseid möödalaskmisi selles valdkonnas. Siit küsimus: kas te annate info tõsiste seadusrikkumiste kohta puuduste kõrvaldamiseks ja vajaduse korral karistamiseks konkreetselt üle mõnele asjaomasele organile, näiteks õiguskaitseorganile, et need rikkumised saaksid väärika lahenduse?

Aitäh küsimuse eest! Kui me leiame, et ühes või teises teos võib olla kuriteokoosseis, siis me loomulikult saadame materjalid edasi seisukoha võtmiseks uurimisorganitele. Me oleme seda ka teinud. Väiksemate rikkumiste puhul me tihti informeerime sellest asjaomast ministeeriumi, Rahandusministeeriumi jne. Ka seda oleme teinud. Kui minu arvates on suuremad probleemid, siis ma tulen siia teie ette oma ülevaatega ja räägin sellest teile. Sest lõppkokkuvõttes on teie käes kõik hoovad, et ühte või teist asja Eesti riigis korda seada.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Õiguskantsler Allar Jõks ütles Riigikogu erikomisjonis paar aastat tagasi kenasti, et raha, mis peab voolates merre jõudma, igal juhul sinna jõuab, ja seoses parteide rahastamisega ka see ilma nimeta raha järelikult ikkagi oma sihtpunkti jõuab. Mida teie kui riigikontrolör arvate, kas me ükskord saame siin lõplikult korra majja, nii et ka erakondade rahastamine muutuks täiesti läbipaistvaks? Kui me põhiseadust hakkaksime muutma, kas riigikontrolör oleks näiteks valmis võtma endale sellise ülesande, et seda jälgida?

Lugupeetud küsija! Ma pean ütlema, optimist nagu ma olen, et kui erakondade rahastamise küsimus on võetud vahetult Riigikogu prioriteetide hulka, siis ma huviga jälgin, milliste variantidega välja tullakse, mida pakutakse. Kindlasti on erinevaid lahendusi. On administratiivsed vahendid, on organisatsioonilised vahendid. Mina olen seda meelt, et lõppkokkuvõttes on kõige olulisem see, et oleks totaalne läbipaistvus, et kõik protsessid seoses kõikide summadega, mis laekuvad, ja kõikide summadega, mis välja lähevad, oleksid täielikult läbipaistvad. Ainult see võib hakata andma efekti. Ülejäänud administratiivsete või organisatsiooniliste meetmete efektiivsuses kaldun ma mõnikord kahtlema.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra riigikontrolör! Ma tahtsin üle küsida. Kas te vaatasite ka 2009. aasta valimiskampaania deklareeritud kulutusi, mis arupärimise esitaja välja tõi? Ma ei pannud tähele, et oleks olnud vastus selle kohta.

Lugupeetud küsija! Audiitorid tegid valimi kõikidest tehingutest, mida kirjeldatud ajavahemikul tehti. Sellest valimist võeti välja 10 000 kroonist väiksemad kulutused ja ülejäänute hulgast vaadati neid tehinguid, mis valimisse sattusid. Ma ei suuda praegu konkreetselt öelda, mis seal valimisse sattusid, aga põhimõtteliselt sattusid üle poole tehingutest kindlasti valimisse. Vähemalt nii on minule ette kantud. Alla 10 000 krooni suurused tehingud ei moodustanud rohkem kui 10%.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra riigikontrolör, vastamise eest! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Valeri Korbi, Kalev Kallo, Toivo Tootseni ja Heimar Lengi 23. septembril esitatud arupärimine AS-i Emajõe Veevärk tegevuse kohta. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Meil on arupärimine keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Arupärimise teema puudutab riigi loodud monopoli, AS-i Emajõe Veevärk tegevust nii laiemalt kui ka konkreetselt Tabivere valla kontekstis. Me mäletame, et kui AS Emajõe Veevärk loodi ning kui Tartumaa ja Jõgevamaa vallad sellega ühinesid, siis ei olnud kusagil kirjas, et tulevikus läheb ka vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamine üle Emajõe Veevärgile, et see hakkab olema tema ainuõigus. Ometi see nii läks. 2007. aastal võttis Emajõe Veevärk vastu otsuse asuda ise Tabivere vallas teenust osutama ja lepingusse ilmus muudatus. Selle otsuse taga oli tegelikult Keskkonnaministeerium. Kõige imelikum on see, et välja ei kuulutatud mitte mingisugust avalikku konkurssi, seda polnud üldse ette nähtud.
Ma ütlen veel, et see ei puuduta ainult Tabivere valda, vaid ka väga paljusid teisi kohti. Põhiprobleem on siiski see, et kui seda teenust osutab Emajõe Veevärk, siis läheb see tarbijale tunduvalt kallimaks, mitmes kohas üle poole kallimaks. Tabiveres oli olemas oma veefirma, kes pakkus palju parema hinnaga teenust, samuti müüsid nad teenust Puurmani valda ja kõik olid väga rahul. Loomulikult asus see Tabivere veefirma võitlusse, ta pöördus kohtusse ja kohus andis talle õiguse.
Aga samad probleemid on näiteks Elva linnas ja mitmes teises kohas. Nii et see on suur probleemipundar ka monopolidega võitlemise kontekstis. Me ütleme, et riik justkui tekitaks ise probleemi ja seda selleks, et siis oleks, mille eest võidelda.
Meil on mitmeid küsimusi seoses eelöelduga. Millistel elanikkonna huvidest lähtuvatel põhjustel anti ilma igasuguse konkursita see teenus Emajõe Veevärgile? Miks surutakse peale kõrgemat hinda? On ka küsimused monopolide ohjeldamise seaduse kontekstis. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus! Palun kõnepulti lugupeetud keskkonnaministri Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Vastuseks arupärijate küsimustele seoses Emajõe Veevärgi tegevusega on mul teatada järgmist. Aktsiaselts Emajõe Veevärk loodi regionaalse vee-ettevõttena 2004. aastal, mil ettevõtte aktsionäridena koondusid 22 omavalitsust Tartumaalt, Jõgevamaalt ja Ida-Virumaalt. Ettevõtte loomise eesmärk oli suuremahuliste ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni infrastruktuuri investeeringute planeerimine ja elluviimine nimetatud piirkondades. Paralleelselt investeeringute tegemisega seati ettevõtte tegutsemise eesmärgiks nii rekonstrueeritud kui ka rekonstrueerimata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni infrastruktuuri jätkusuutlik haldamine ja arendamine ning tarbijatele kvaliteetse veeteenuse osutamine. Arvestades, et Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi abi saamise eeltingimuseks on asjaolu, et rekonstrueeritav või arendatav infrastruktuur peab kuuluma toetuse taotlejale ja et aastal 2004 oli taotletava abi minimaalne rahaline maht kümme miljonit eurot, oli omavalitsuste koondumine sisuliselt ainuke võimalus Ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamiseks.
Investeeringuraha taotlemise eelduseks oli, et pärast infrastruktuuri suuremahulist rekonstrueerimist ja arendamist on tagatud ka selle tehniline säilimine ja majanduslik jätkusuutlikkus. See tagatakse eelkõige efektiivse majandamise ning teadmistepõhise süsteemide opereerimisega. Kompetentsi koondamiseks loodi AS Emajõe Veevärk ja veel teisi ettevõtteid, nagu AS Matsalu Veevärk, ja laiendati veel viit vee-ettevõtet: AS Haapsalu Veevärk, AS Põlva Vesi, AS Võru Vesi, AS Kuressaare Veevärk ja AS Kärdla Veevärk. Nüüdseks on nendesse ettevõtetesse koondatud oma ala spetsialistid, kes vastutavad ettevõtte juhtimise ja infrastruktuuri hoolduse eest, samuti on ettevõtetesse hangitud tänapäevased seadmed süsteemide nõuetekohase hooldamise tagamiseks.
Oleme seisukohal, et ühisveevärgi- ja -kanalisatsioonisüsteemide haldamine väiksemates asulates regionaalsete vee-ettevõtete mudeli abil on ainuvõimalik ning majanduslikult ja tehniliselt optimaalne võimalus. Igal omavalitsusel eraldi ei jätku ressursse oma haldusterritooriumil paikneva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni infrastruktuuri hoolduseks. Eelkõige aitab regionaalne vee-ettevõtlus tagada optimaalse hinnaga nõuetekohast veeteenust maapiirkondades, kus piirkonna oma vee-ettevõtte kasutamise korral kujuneks veeteenuse hind tegelikult veelgi kõrgemaks.
Oleme veendunud, et kaugemas perspektiivis on regionaalne vee-ettevõtlus soodsaim lahendus ühisveevärgi- ja -kanalisatsiooniteenuse tarbijatele, sest on tagatud torustike pikaajaline säilimine ja seeläbi väiksem investeeringuvajadus süsteemide rekonstrueerimiseks. Tarbijale tähendab see kaugemas perspektiivis kokkuvõttes väiksemaid kulutusi veeteenusele.
Viitate oma arupärimises, et AS-i Emajõe Veevärk pakutav veeteenuse hind kujuneb kõrgemaks, kui oleks olnud avaliku konkursi väljakuulutamise korral mõne teise teenusepakkuja hind. Teatame teile, et aastani 2006 kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse redaktsiooni järgi toimus vee-ettevõtja määramine avalikul konkursil ja lähtuvalt konkurentsiseaduse § 14 lõikes 2 sätestatust anti infrastruktuur viieks aastaks rendile ettevõttele, kes pakkus madalaimat veeteenuse hinda. Kirjeldatud lähenemine aga ei taganud elementaarset ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni infrastruktuuri hooldust, ammugi veel mahukamaid reinvesteeringuid selle korrashoidmiseks. Oli lõputu nõiaring, omavalitsustele kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni infrastruktuuri abil pakkusid avaliku konkursi korras määratud operaatorid veeteenust tarbijale odava hinnaga, kuid omavalitsus taotles iga 5–10 aasta järel riiklikke abirahasid SA Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammist, sest torustik oli selle ajaga täielikult amortiseerunud. Pidev operaatorite vahetamine ei taga süsteemide järjepidevat ja peremehelikku hooldamist, kuna nende eesmärk oli pakkuda teenust võimalikult madala hinnaga. Madala hinnaga sai teenust osutada vaid seetõttu, et hinnas ei kajastatud vajalike reinvesteeringute mahtusid.
Eelnevast johtuvalt muudeti 2005. aastal ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadust nii, et juhul, kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik ja selle kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. See säte võimaldab torustiku omanikul, sealhulgas AS-il Emajõe Veevärk, tagada järjepidev ja nõuetekohane süsteemide hooldus ning planeerida pikaajalisi investeeringuid ja nende elluviimist. Veelgi enam, regionaalse vee-ettevõtte omanikuks on ühiselt kõik vee-ettevõtte tegevuspiirkonda kuuluvad kohalikud omavalitsused ehk kohalikel omavalitsustel on regionaalse vee-ettevõtte kaudu võimalik vahetult juhtida nõuetekohase veeteenuse osutamist kohalikus omavalitsuses, mis eristab regionaalseid vee-ettevõtteid hiigelmonopolide tavatähendusest. Regionaalsete vee-ettevõtete loomise eesmärk oli osutada teenust kõigis vee-ettevõtte tegevuspiirkondades, sõltumata sellest, kas tegemist on suure või väikese kohaliku omavalitsusega.
Aktsiaselts Emajõe Veevärk osutab opereerimisteenust ka väikestes kohalikes omavalitsustes, kus veeteenuse pakkumine ei ole majanduslikult kasumlik. Regionaalse vee-ettevõtte efektiivsus seisnebki selles, et kõigis piirkondades korraga teenust osutades saab kokku hoida tegevuskulusid ja samas on nõuetekohane veeteenus tagatud ka väikestes maakohtades, kus teistel operaatoritel puudub majanduslik huvi veeteenust osutada. Õiglase veeteenuse hinna tagab vastuvõetud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus, kuna alates 1. novembrist kehtivad veeteenuse hindade puhul üleriigilist järelevalvet tegeva Konkurentsiameti seisukohad. Selle seaduse kontekstist tulenevalt on tagatud, et kõik vee-ettevõtjad, sealhulgas AS Emajõe Veevärk, osutavad veeteenust õiglase hinnaga ega teeni seeläbi põhjendamatult suurt tulu. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Te ütlesite, et hind ei läinud kõrgemaks. Nendes kohtades, kus Emajõe Veevärk opereerib, läks hind kõrgemaks (näiteks Nõo, Mäksa, Puurmani). Kui te arvate, et just teil on õigus, et monopol peabki seal opereerima, siis miks on ringkonnakohus tühistanud Puurmani valla otsuse, kes otsustas anda selle teenuse osutamise õiguse Emajõe Veevärgile? Miks kohus seda tegi? Me ei saa ikkagi aru, miks te nagu võitlete monopolidega, aga samas kehtestate ise monopoolsed hinnad.

Tänan küsimuse eest! Ega ma nii väga ei võitle siin nende monopolide eest. Ma lihtsalt selle eelneva jutuga, mida ma teile esitasin, üritasin selgitada, et kaugemas perspektiivis on regionaalsete vee-ettevõtete kasutamine veevärkide ja kanalisatsioonivõrkude haldamiseks majanduslikus mõttes kõige mõistlikum, sest senine praktika kohtadel ei olnud väga jätkusuutlik. Teenust pakuti küll väga odava hinnaga, kuid nagu ma siin juba ütlesin, päris tavapärane oli see, et Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahaga tuli neid võrke korras hoida, kuna vee hinnast ei piisanud selleks, et neid võrke majandada. Täiesti selge on, et kaugemas perspektiivis ei ole selline skeem jätkusuutlik. Just nimelt regionaalsed vee-ettevõtted on need, kelle abil oleks võimalik seda teenust mõistlikult korraldada ja seda kindlasti teeb ka Emajõe Veevärk. Seda, et veeteenuse hind tõusis pärast seda, kui teenuse osutamine läks üle AS-ile Emajõe Veevärk, ei saa eitada. Selles on ka oma loogika olemas, sest majanduslikus mõttes ebaloogiliselt odava hinnaga veeteenust pakkuda ei saa, see ei ole majanduslikus mõttes loogiline. Nii et nagu ma oma sõnavõtu lõpus ütlesin, meil on olemas suurepärane nn monopolide ohjeldamise seadus, mis peab vaatama, kas vee-ettevõtted pakuvad teenust liiga kõrge hinnaga või pakuvad seda teenust hoopis liiga madala hinnaga. Asja mõte on selles, et hind peab olema õiglane, see peab tagama, et süsteemid on meil olemas ja töökorras ka 10 aasta pärast, 15 aasta pärast, 20 aasta pärast. Ma arvan, et seda juttu, et iga paarikümne aasta järel tuleb Euroopa Liit ja annab meile 6–7 miljardit Eesti krooni selleks, et Eesti saaks uued torustikud ehitada, kuna meil selleks vahendeid ei ole, võib rääkida lastele muinasjutuna, aga praktikas see sellisel kujul ei realiseeru.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Mul on, härra minister, kaheosaline küsimus. Kõigepealt, miks veeteenuse osutajatele konkurssi ei korraldata ja nad lihtsalt määratakse? Teine asi: mida tähendab, et kaugemas perspektiivis on hind tarbijale vastuvõetavam, või kuidas te väljendusitegi, mida see pikem periood tähendab? Praegu on hind kogu aeg ainult tõusnud.

Aitäh küsimuse eest! See pikem periood tähendabki seda, et 15–20 aasta pärast ei pea hakkama tegema ühekorraga investeeringut, mis igapäevaselt on jäänud tegemata. See tähendab sisuliselt seda, et sel hetkel võib see hind kujuneda ikkagi väga kõrgeks. Kui saabub uuesti aeg, et süsteemid tuleb välja vahetada, aga selleks ei ole vahendeid korjatud, seda tööd ei ole pidevalt tehtud, siis võib hinnatõus kujuneda hüppeliseks. Mis puudutab seda, miks teenuse osutajat ei valitud konkursil, siis nagu ma ütlesin oma sõnavõtu alguses, Euroopa Liidu raha kasutamise eeldus oli see, et see, kes võrgud välja ehitab, peab neid tulevikus opereerima ja nende kasutamise eest vastutama. See periood on viie aasta pikkune ja selle aja jooksul tuleb Euroopa Liidu tingimusi täita.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma mäletan seda aega, kui omavalitsused väga tugevalt vaidlesid selle üle, missugune on kõige parem variant võimalikult kvaliteetse veeteenuse tagamiseks. Ma olen teiega nõus selles, mis puudutab infrastruktuuri võimalikku kokkuvarisemist kaugemates piirkondades ja väiksemates omavalitsustes, kuna teistel operaatoritel seal tõepoolest majanduslik huvi puudus. Mul on teile selline küsimus. Ma saan aru, et Keskkonnaministeerium ei ole kuskil öelnud, et nad AS-i Emajõe Veevärk tegevusega rahul ei ole. Kas te oskate öelda teie nimetatud Põlva, Matsalu, Haapsalu, Kärdla jt operaatorite vee hinda pärast seda, kui nad on investeeringud teinud? Kas need hinnad on kõrgemad või madalamad kui Emajõe Veevärgil või on need enam-vähem samas suurusjärgus?

Aitäh selle küsimuse eest! Need hinnatabelid on täiesti kättesaadavad ja olemas, kahjuks mul neid hetkel siin ei ole. Hinnad on tegelikult, kui võtta suurte vee-ettevõtete kaupa, täiesti võrreldavad. Tõepoolest võib mõnes omavalitsuses olla hinnatõus märgatav, sealsamas kõrval võivad olla omavalitsused, kus hinnatõusu peaaegu ei ole olnud. See sõltub sellest, millise taseme pealt starditi. Nii need hinnad ka tegelikult kujunesid.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kõige parem selle asja juures on siiski see, et veevärk on olemas. See on väga õige, et tänu Euroopa Liidu rahale me oleme tõesti saavutanud õige heal tasemel toimiva veevärgi valdades. Ma tahangi küsida, milline on järgmise aasta perspektiiv, kas näiteks Mõniste kandis hakkab ka asi toimima.

Mis puudutab järgmiste aastate investeeringuid, siis veevarustuse ja kanalisatsioonitorustike väljaehitamiseks on meil tõepoolest kasutada väga suured summad Euroopa Liidu vahendeid, lisaks on loomulikult omaosalus ja omainvesteeringud. See summa kokku on üle kaheksa miljardi krooni. Neid investeeringuid ja projekte on igas maakonnas ja igas piirkonnas. Ma olen üsna kindel, et need arendused, mille kohta te küsite, hakkavad ka Mõniste kandis toimuma. Pärast selle rahastamisperioodi lõppu peaks olema ikkagi olukord, et valdav osa vajalikke töid Eestis on tehtud.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Kas teie peate normaalseks, et uue monopolide ohjeldamise seaduse kohaselt peab puhta vee tarbija kinni maksma omavalitsuse või riigi maa pealt kogutava sademe- ja drenaaživee ärajuhtimise ning puhastamise kulud, mis tõstabki vee hinda?

Aitäh, härra Kundla! Mis puudutab sademevee kogumist ja selle kogumise maksustamist, siis see teema on teatavasti kohalike omavalitsuste pädevuses. Sõltub sellest, kuidas keegi on seda küsimust lahendanud. Euroopa Liidu raha eest nende arenduste käigus sademevee kogumise väljaehitamise rahastamist ei ole kavandatud. Kui seda tehakse, siis tehakse seda kohalike omavalitsuste vahenditest. Kuidas ühes või teises omavalitsuses on see rahastamine ja selle jaoks vahendite kogumine lahendatud, see sõltub sellest kohalikust omavalitsusest.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Aktsiaseltsi Emajõe Veevärk loomise esialgne eesmärk oli tõesti õilis: parandada ja ehitada Euroopa rahaga ümber kohalikud vee- ja kanalisatsioonitrassid. Kuid aktsiaseltsi kunagises asutamislepingus ei olnud sõnagi sellest, et tulevikus saab juba korras veevärgi opereerimise ainuõiguse endale Emajõe Veevärk. Näiteks Tabiveres oli teenuse osutajaks oma firma ja nähti ette leida operaator ikkagi avalikul konkursil. Aga ometi läks teistpidi ja see muudatus ilmus aktsionäride lepingusse 2007. aastal. Nimetatud muudatuse sisseviimine ja sellega nõustumine ongi põhimõtteline probleem ja üks suuremaid probleeme, mis seoses sellega tekkis. Trasside väljaehitamise käigus tuli lõviosa rahast ju Euroopa Liidust, Keskkonnaministeerium andis selleks ainult 5%, kohalik omavalitsus 10%. Me võimegi küsida, kelle huvides niisugune otsus sündis. Esmalt luuakse ettevõte, finantseeritakse selle käigushoidmist, ehitatakse välja sadu miljoneid kroone maksvad trassid ja puhastusjaamad ning lõpuks kingitakse see ilma igasuguse konkursita suurele monopolile ja pealekauba antakse veel opereerimise ainuõigus. Selle probleemipuntra sõlmküsimus on tegelikult kõrgenenud hind. Näiteks Tabiveres oleks vee hind muutunud, kohaliku opereerija hind on 25 krooni 20 senti ja Emajõe Veevärgi hind oleks olnud 37 krooni 50 senti. Nõo vallas hind muutus, oli 27 krooni 84 senti kuupmeetri kohta, aga Emajõe Veevärgi hind on 37 krooni 36 senti kuupmeetri kohta. Mäksa vallas oli hind 16 krooni 52 senti ja pärast teenuseosutamise õiguse Emajõe Veevärgile üleandmist tuli hinnaks 37 krooni 36 senti kuupmeetri kohta. Aktisaseltsi Emajõe Veevärk äriplaan näeb selgelt ette järkjärgulist hinna tõstmist. Samas näiteks Tabiveres suudaks valla ettevõtja pakkuda isegi koos Emajõe Veevärgile makstava trasside rendi tasuga tunduvalt madalamat hinda ja kui saaks veel konkursi teha, siis võiks see hind võib-olla veelgi soodsam olla.
Mis siis tegelikult toimub? Riik otsustajana on esikohale seadnud ühe kitsa äriringkonna huvid, mitte aga tarbija huvid. Olukorras, kus 85% renoveerimistöödele kulunud rahast on pärit Euroopa Liidu struktuurifondidest, on sellest veeprojektist saamas tõeline rahamasin, mis kellegi taskuid täidab. Tabivere Vallavolikogu käitus siiski, vaatamata riigi survele, põhimõtteliselt õigesti ja võttis mõni aeg tagasi vastu otsuse mitte anda selle teenuse osutamise õigust Emajõe Veevärgile, vaid jätta edasi vee-ettevõtteks kohalik veefirma. See näitab tegelikult, et ega vabatahtlikult ja sunniviisiliselt ei saa enam volikogusid sundida otsuseid tegema. Kuid teine näide. Ringkonnakohus tühistas Puurmani Vallavolikogu otsuse, sest Puurmani Vallavolikogus ei olnud nii palju otsustavust ega julgust, nad kinnitasid oma vee-ettevõtteks Emajõe Veevärgi ja kohus ütles, et kuigi vee- ja kanalisatsioonitrassid on eraõiguslikus omandis, saab Emajõe Veevärk siiski teha ainult ettepaneku operaatori määramise kohta ja omavalitsusel endal on kaalutlemisõigus, kes paremat teenust pakub. Me saime ka praegu ministri jutust aru, et tegelikult peab Emajõe Veevärk ikkagi igal juhul tegema opereerimistööd, aga, näete, kohus on otsustanud teisiti. See annab lootust väga paljudele teistele kohtadele, et neid asju on võimalik muuta, nagu Elvas on minemas.
Kui me vaatame seda probleemi n-ö monopolidevastase võitluse kontekstis, mida koalitsioon peab, siis me teame, et see seadus tehti selleks, et valimiste eel Tallinnas punkte võita, aga me näeme, et väikestes kohtades läheb praegu hind järjest kõrgemaks. Nii et riik ise teeb tegelikult monopoli, see on praegu ju riigi tehtud monopol, ja teeb seda selleks, et ise selle vastu võidelda, ise ta loob monopoli ning siis võitleb poliitiliselt ja kärarikkalt omakorda monopolide vastu. Siin ma näen seost prügifirmade teemaga, mis oli lehes. Omavalitsus ei otsusta, ministeerium otsustab. Kui ühisveevärgi puhul on tahetud, et operaator tuleks AS-ist Emajõe Veevärk, siis näiteks prügifirmade kontekstis soovitakse riigihangete seadusesse sisse kirjutada, et teenuse osutamise õigust ei tohi anda valla omanduses olevale ettevõttele. Kõik otsad viivad sinna, et riik lihtsalt tahab absoluutselt kõik enda kätte võtta ja kohalik omavalitsus ei otsusta midagi. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Toomas Vareki, Kalev Kallo, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku ja Aivar Riisalu 23. septembril s.a esitatud arupärimine Eesti Energia Jordaania projekti kohta. Palun kõnepulti kolleeg Toomas Vareki!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Keskerakonna fraktsiooni kaheksa liiget on esitanud arupärimise, mis puudutab Eesti Energia Jordaania projekti. Natukene eelloost. Nimelt, 16. septembril toimus Narva Elektrijaamades tehniline rike, mille tõttu jäi vooluta üks energiaplokk, seoses sellega vähenes ajutiselt elektrijaama tootmisvõimsus. Tegemist oli lühikese aja jooksul juba teise rikkega Narva Elektrijaamades. 23. augustil elektribörsil toimunud segaduse üks põhjustaja oli Balti elektrijaama 12. ploki avarii, mistõttu vähenes Narva Elektrijaamade tootmisvõimsus kümnendiku võrra.
Need rikked on märgiks, et elektrijaamad on amortiseerumas ning vajaksid lisainvesteeringuid. Kuid seda imelikum on, et ajal, kui Eesti Energial napib kohapeal investeeringuteks raha, toimub julge ja riskantne välisprojekt, nn Jordaania põlevkivi kaevandamise projekt. Jordaania andis oma ressursid Eesti Energiale uurimiseks ja katsetamiseks küllaltki rangetel tingimustel. Kui Eesti Energia neid tingimusi teatud aja jooksul ei täida, siis jääb Eesti kõigist õigustest ilma ja kaotab ka tehtud ulatuslikud investeeringud. Seoses Eesti Energia Jordaania projektiga soovime vastust kolmele küsimusele.
Kuidas te seletate, et kui aastakümnete jooksul on ka suured ülemaailmsed kütuse-, energia- ja tehnoloogiafirmad, näiteks Shell, pidanud Jordaanias põlevkivi kaevandamise arendamist nii äriliselt kui ka tehniliselt mittetasuvaks, siis nüüd järsku usub Eesti Energia, et teenib seal suurt kasumit? Millel ikkagi baseerub hinnang, et nn Enefiti põlevkiviõlitehnoloogia on niivõrd unikaalne, et sellega annab suurt äri teha? Energeetika- ja põlevkiviringkondades peetakse selle tehnoloogia presenteerimist millegi erakordsena pigem osavaks reklaamitrikiks. Uue tehnoloogia arendamistsükkel eeldab teatavasti kindlaid faase. Selline arendustsükkel kestab 20–30 aastat. Eesti Energia käivitas oma vana tehnoloogiaga õlitehast 30 aastat, sellele eelnes veel 30 aastat pooltööstusliku tehnoloogia faasi. Miks on teie meelest reaalne, et Enefit hüppab kõigist neist faasidest lihtsalt üle? Iseenesest on õige Eesti Energia oskusteabe eksportimine, kuid samal ajal ei tohi unustada kohalike energeetikaprobleemide olemasolu. Millised on lisaks Jordaania projektile praegu Eesti Energia olulisemad projektid Eestis? Tänan!

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Palun vastamiseks kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniministri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad! Kõigepealt kommenteerin teie preambulit ehk Narva Elektrijaamade töökindluse teemat. Narva Elektrijaamad on vaatamata oma vanusele ja suhteliselt paljudele töötundidele päris hea töökindlusega, isegi võrreldes teiste Euroopa söeelektrijaamadega. Hea töökindlus on saavutatud tänu süstemaatilisele diagnostikale, seirele ja hooldustegevusele. Millele toetudes saan ma niimoodi öelda? Nimelt arvudele toetudes. Narva Elektrijaamade 12 ploki (kasutusvõimsusega 2265 megavatti) töökindlus on 2010. aastal olnud 94,6%. Kui me jätaksime arvestusest välja Balti elektrijaama 9. ja 10. ploki, mille puhul on tegemist kõige rohkem amortiseerunud, esimesena suletavate ja kõige vähem kasutusel olevate plokkidega, on töökindlus käesoleval aastal isegi 96,3%. Küllap energeetikutele, kes nende protsentidega tegelevad, ütlevad need protsendid mõndagi: päris hea töökindlus, vaatamata nendele üksikutele vahejuhtumitele. Lisaks on Eesti Energia Narva Elektrijaamades käimas praegu hange kahe uue 300-megavatise energiaploki ehituseks. Uued plokid peavad olema valmis 2016. ja 2018. aastaks olemasoleva Eesti elektrijaama kõrval.
See oli sissejuhatuseks. Nüüd vastused küsimustele. Esimene küsimus: "Kuidas Te seletate, et kui aastakümnete jooksul on ka suured ülemaailmsed kütuse-, energia- ja tehnoloogiafirmad – sealhulgas Shell, Lurgi, Suncor, Alstom – pidanud Jordaanias põlevkivi kaevandamise arendamist nii äriliselt kui ka tehniliselt mittetasuvaks, siis nüüd järsku usub Eesti Energia, et teenib sealt kasumit?" Jordaania on üks maailma suurimate põlevkivivarudega riik. Tema põlevkivivarude kogumahuks on hinnatud 40–80 miljardit tonni. Enamik teadaolevatest põlevkivileiukohtadest paiknevad maapinna lähedal ja on geoloogiliselt sobilikud avakaevandamiseks. Shelli viimase aja uurimistööd on tuvastanud ka märkimisväärseid süvalasundeid, kuid nende ulatus ja maht ei ole praeguseks avalik. Eeltoodu on põhjustanud suure huvi kõnealuste ressursside arendamise vastu. Praegu on Jordaania valitsusel lepinguid vähemalt kuue firmaga, uurimaks kohalike põlevkiviressursside kommertskasutusse võtmist. Suurematest ja tuntumatest ettevõtetest on kohapeal Shell ja Petrogas ning ressursi vastu on huvi tundmas ka ExxonMobil. Seni on Jordaania põlevkivi kasutuselevõtu peamiseks takistuseks olnud nafta madal hinnatase. Sellel põhjusel lõpetasid oma projekti 1980. aastatel põhjalikku uurimistööd teinud Lurgi-Klockner ning ka Suncor, kes pärast oma katsetehase sulgemist Austraalias ennast põlevkiviarengutest tagasi tõmbas. Shell on Jordaania põlevkivi uurinud aastaid ja oli esimene ettevõte, kes Jordaania valitsusega 2009. aastal kontsessioonilepingu sõlmis. Shelli kontsessiooniala suurus on 22 000 ruutkilomeetrit ning praegu teevad nad kontsessiooniala piires laiaulatuslikke puurimistöid parima maardla tuvastamiseks. Jordaania põlevkivi on üks enim uuritud põlevkivisid maailmas ja sellega on tehtud hulgaliselt nii retortimis-, põletamis- kui ka õli järeltöötlemise katseid. On selge, et vaatamata Jordaania põlevkivi teatavatele iseärasustele on selle kasutamine tehniliselt võimalik, küsimus on alati taandunud pigem majanduslikule otstarbekusele. Eesti Energia seni tehtud uuringud, aga me võime öelda, et ka teiste Jordaania põlevkivi arendajate uuringud on näidanud, et Jordaania põlevkivi on võimalik kasumlikult arendada, kui nafta hind ületab 60 USA dollarit barrelilt (praegu on nafta hind 80 USA dollarit barreli kohta). On üleüldine konsensus selles, et naftahinnad on pikaajaliselt tõusva trendiga. Seda põhjustab nii jätkuv tarbimise kasv (peaasjalikult Hiinas ja Indias) kui ka uute maardlate üha kulukam kasutuselevõtt. Näiteks on süvamerest nafta pumpamise maksumus samas suurusjärgus kui põlevkivist õli tootmise maksumus või isegi sellest kallim. Põlevkivi kui õliressursi vastu on huvi suurenemas üle maailma ja enamik teadaolevatest headest maardlatest on juba arendaja leidnud.
Teine küsimus: "Millel ikkagi baseerub hinnang, et nn Enefiti põlevkiviõlitehnoloogia on niivõrd unikaalne, et sellega annab suurt äri teha? Energeetika- ja põlevkiviringkondades peetakse igal juhul selle tehnoloogia presenteerimist millegi erakordsena pigem osavaks reklaamitrikiks. Uue tehnoloogia arendamistsükkel eeldab teatavasti kindlaid faase. Selline arendustsükkel kestab 20–30 aastat. Eesti Energia käivitas oma vana tehnoloogiaga õlitehast 30 aastat, sellele eelnes veel 30 aastat pooltööstusliku tehnoloogia faasi. Miks on Teie meelest reaalne, et Enefit hüppab lihtsalt kõigist neist faasidest üle?" Eesti Energia õlitööstuse ehitatav uue põlvkonna Enefit-280 tehnoloogiat kasutav õlitehas on edasiarendus aastakümnete jooksul Eestis katsetatud ja tööstuslikult tõestatud tahke soojuskandja tehnoloogiast. Seega hakkab uue tehase tööpõhimõte olema sama, mis praegu töötavas tehases. Samas on uut tehnoloogiat täiendatud, muudetud paremaks keskkonnamõju ja energeetilise efektiivsuse seisukohast. Tehnoloogiaarenduse käigus tehtud muudatused on välja töötatud ja testitud koostöös parimate kohalike ja rahvusvaheliste ekspertidega. Uus tehas toodab lisaks õlile elektrienergiat, mida saadakse jääksoojuse maksimaalsel kasutamisel. See tähendab, et põlevkiviressursse väärindatakse, nende potentsiaali kasutatakse märksa rohkem kui teiste praegu töös olevate tehnoloogiate korral. Nimetatud eelised, vähene keskkonnamõju ja suur efektiivsus koos asjaoluga, et Enefiti tehnoloogia töötab peenpõlevkiviga ehk suudab töödelda kogu kaevandatud põlevkivi, erinevalt sarnastest tükipõlevkivil töötavatest Kiviteri tehnoloogiatest, muudavadki Enefiti tehnoloogia unikaalseks. Eesti Energia õlitööstuses töös olev tehas on ainus kommertskasutuses olev peenpõlevkivitehnoloogiat kasutav tehas maailmas. Nimetatud eelised ja töötav tehas on peamised põhjused, miks rahvusvahelised energeetika- ja põlevkiviringkonnad tunnevad suurt huvi meie tehnoloogiakogemuse vastu.
Kolmas küsimus: "Iseenesest on õige Eesti Energia oskusteabe eksportimine, kuid samal ajal ei tohi unustada kohalike energiaprobleemide olemasolu. Millised on lisaks Jordaania projektile Eesti Energia olulisemad projektid Eestis?" Kõigepealt räägin, milliseid projekte on Eesti Energia viimase kümne aasta jooksul teinud, et tekiks ettekujutus, mis on Eesti Energia põhilised investeerimiskohad, ja siis räägin käimasolevatest investeerimisprojektidest. Eesti Energia on viimase kümne aasta jooksul investeerinud Eestis suurusjärgus 23 miljardit krooni, nendest 9,3 miljardit krooni elektritootmise arendamisse, sealhulgas suuremad investeeringud olid 4 miljardit krooni Narva Elektrijaamade põlevkiviplokkide renoveerimisse keevkihtkateldeks, 1,7 miljardit krooni Narva Elektrijaamade uuendamisse ning töökindluse, efektiivsuse ja keskkonnahoiu parandamisse, miljard krooni taastuvenergiasse, 0,4 miljardit krooni väävlipüüdmisseadmete paigaldamisse Narva Elektrijaamade kateldele, 0,3 miljardit krooni Narva Elektrijaamade tuhaärastussüsteemi moderniseerimisse, 0,2 miljardit krooni Iru elektrijaama uuendamisse, töökindluse ja keskkonnasõbralikkuse parandamisse, 0,2 miljardit krooni Kohtla-Järve soojamajandusse, sealhulgas 0,1 miljardit krooni uue tipu- ja reservkatlamaja ehitusse, 9,1 miljardit krooni jaotusvõrgu uuendamisse, sellest 4,5 miljardit krooni uute liitumiste väljaehitamisele ja 2,6 miljardit krooni võrgu arendamisse töökindluse ja pingekvaliteedi parandamiseks, 0,9 miljardit krooni olulisematesse võrgu rekonstrueerimis- ja renoveerimistöödesse, 3 miljardit krooni põlevkivi kaevandamise tehnika uuendamisse, sealhulgas 1,8 miljardit peal- ja allmaaraudteeseadmetesse, 0,4 miljardit krooni kaevandustehnikasse ja transpordivahenditesse ning 0,7 miljardit krooni õlitööstuse arendamisse, sealhulgas 0,4 miljardit krooni uue õlitehase ehituseks Auveres, 0,2 miljardit krooni olemasoleva õlitehase rekonstrueerimiseks. Need olid olulisemad investeeringud möödunud kümne aasta jooksul.
Nüüd mõningane ülevaade sellest, millised on käimasolevad projektid. Esiteks, Narva Elektrijaamadesse kahe uue põlevkivijaama rajamine. Ma ei hakka arve ütlema, see tekitab võib-olla lihtsalt erinevaid tõlgendamisvõimalusi, rääkimata sellest, et meil käib selles osas praegu hange. See riigihange on lõppemas, plaan on rajada Eesti elektrijaama kõrvale kaks põlevkivil töötavat uut elektrijaama. Esimene plokk valmib 2016. aastaks, teise ploki ehitamise kohta tehakse otsus 2012. aastal. Uus elektrijaam tagab elektrienergia tootmise senises mahus, muutes samas põlevkivist elektri tootmise keskkonnasõbralikumaks. Teiseks, uue, Enefit-280 põlevkiviõlitehase rajamine Auverre. Kohalike vedelkütuste tootmise arendamiseks valmib esimene uus põlevkiviõlitehas 2012. aastal. Ehitustööd on graafikus, novembri alguses tõstetakse paika Eesti Energia tehnoloogiatööstuse valminud õlitehase süda ehk retort. Kohalik vedelkütuse tootmine tähendab riigile suuremat energeetilist sõltumatust, ekspordi kasvu, lisanduvaid töökohti energiasektoris, eelkõige Ida-Virumaal, ning maksutulu. Kolmandaks, väävlipüüdmisseadmete paigaldamine Narva Elektrijaamadesse. 2012. aastaks paigaldatakse neljale Eesti elektrijaama tolmpõletustehnoloogia varal töötavale energiaplokile väävlipüüdmisseadmed. Esimene paigaldatakse 2010. aasta lõpuks, teise paigaldamist on alustatud. Väävlipüüdmisseadmed muudavad põlevkivist energia tootmise keskkonnasõbralikumaks, tagavad tootmisvõimsuse säilimise ka pärast keskkonnanõuete karmistumist 2012. ja 2016. aastal. Neljandaks, tuuleparkide rajamine. Balti elektrijaama suletud tuhaväljale püstitatakse 2012. aastaks tuulepark koguvõimsusega 39 megavatti. Pakri poolsaarel valmistatakse ette 27-megavatise võimsusega tuulepargi rajamist. Viiendaks, jaotusvõrgu uuendamine suurusjärgus 1,5 miljardit krooni aastas. Eesti Energia jaotusvõrk investeerib igal aastal elektrivõrku ligi 1,5 miljardit krooni. Peamiselt tähendab see õhuliinide asendamist ilmastikule vastupidavamate maakaablitega, aga ka uute alajaamade ehitamist. Jaotusvõrgu investeeringud teenivad varustuskindluse parandamise ja katkestuste vähendamise eesmärki. Kuuendaks, Irusse jäätmeenergiaploki rajamine. Eesti Energia alustas 2006. aastal ettevalmistusi Iru elektrijaama kõrvale jäätmeenergiaploki rajamiseks, mis võtaks energiatootmises kasutusele põlevkiviga sarnase kütteväärtusega olmejäätmed, mis seni on prügilasse ladestatud. Alates 2013. aastast hakkab jäätmeplokk tootma aastas energiat kuni 220 000 tonnist kohalikest segaolmejäätmetest. Sellega säästetakse aastas ligi 70 miljonit kuupmeetrit maagaasi (võite siin hindu kalkuleerida), millega paraneb nii Eesti energiajulgeolek kui ka väliskaubanduse bilanss. Tarbijatele tähendab jäätmeenergia kasutuselevõtt soodsamat toasooja ja prügihinna alandamist. Järgmiseks, kaugloetavate arvestite kasutuselevõtt. Eesti Energia jaotusvõrk töötab kohtloetavate arvestite asemel kaugloetavate arvestite kasutuselevõtu investeerimisprojektiga. Projekti tegevused käivituvad ja esimesed uued arvestid paigaldatakse 2012. aastal eesmärgiga lõpetada üle poole miljoni uue arvesti paigaldamine 2017. aastaks. Kauglugemine vabastab kliendid näitude teatamise kohustusest ning jaotusvõrk saab arvestite abil pideva ülevaate võrgu koormatusest ja katkestustest madalpinge piirkondades, ühtlasi teenib see oluliselt energiasäästueesmärki. Järgmiseks, põlevkivivarustuskindluse tagamine elektri ja õli tootmiseks. Uuritakse võimalusi ammenduvate varudega Aidu karjääri asendamiseks. Tehakse ettevalmistusi Estonia kaevanduses täiendavate mahtude kasutuselevõtuks. Lisaks põlevkiviga varustatuse tagamisele säilitavad uued tootmismahud ka kaevurite töökohad. Samuti on plaanis elektrivõrgu automatiseerimine. Võrgu automatiseerimisse on Eesti Energia jaotusvõrk investeerinud kokku üle 120 miljoni krooni, rikete kiiremaks lokaliseerimiseks ja seeläbi kliendikatkestuste arvu vähendamiseks tehtavad tööd on jõudnud viimasesse järku. See oli loetelu mõningatest käimasolevatest projektidest. Ma ei loetlenud neid projekte, mis on ettevalmistamisfaasis. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Eesti elektrivarustuse stabiilsuse tagamine on suur sisejulgeoleku garantii. Eesti Energial on küllaltki hästi läinud, kuna tal on arvel miljardeid kroone ning viimastel aastatel on varjatult ja sujuvalt kasvanud ka kilovatt-tunni hind. Minu küsimus puudutab ikkagi seda Jordaania projekti. Te ütlesite, et see projekt sõltub nafta hinnast, kui nafta hind tõuseb, siis on projektil jumet ja mõtet. Kas maksumaksjad praegu maksavad otseselt või kaudselt Jordaania projekti elluviimisse?

Aitäh! Ma olen seda korra siin Riigikogu saalis öelnud ja kordan veel kord üle, et maksumaksjad ei maksa mitte ühtegi senti Eesti Energia potentsiaalsete välisprojektide rahastamiseks ja samuti ei maksa mitte ühtegi senti elektritarbijad. Mitte mingisugune ristsubsideerimine või varjatud kulude katmine reguleeritud hindadega Eesti Energia tegevuses ei ole lubatud ja seda ka ei tehta. Nagu te näete ja sellest ülevaatest aru saite, selliste välisprojektide puhul, millest Jordaania on võib-olla kõige realistlikum ja kõige rohkem arenenud, ja ka võimalike tulevaste projektide puhul töötatakse finantseerimismudel välja iga konkreetse projekti jaoks. Eesti Energia huvi on siin, nagu te ka oma kolmanda küsimuse preambulis märgite, ikkagi tehnoloogia eksport. Selleks et seda teha, tuleb seda projekti teatud faasini arendada ja välja arendada tuleb ka finantseerimismudel. Kuid mitte ühtegi senti ei maksa Eesti elektritarbija, Eesti soojatarbija, kui Eesti Energia soojaga varustab, või ka maksumaksja selliste projektide jaoks.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! See on teada ja tuntud tõde, et Eesti Energia on hinnatõusu mootor ja eestvedaja. Aga minu küsimus puudutab seda, kui suure riskiastmega investeeringuks te Jordaania investeeringut peate ja kui suur on oht, et see raha, mis Jordaaniasse investeeritakse, kas poliitilistel või mingisugustel muudel põhjustel jääbki sinna ehk läheb kaduma.

Elektri hinna kõige suurema tõstmise viimase kolme-nelja aastaga võrreldes on tekitanud taastuvenergiamaksu suurenemine heldete taastuvenergiatoetuste kaudu. See oli kommentaar teie sissejuhatusele. Ei elektri tootmise hind Narva Elektrijaamades, mida reguleerib Konkurentsiamet, ega ka võrguhinnad ei ole nelja aasta jooksul tõusnud. Ma ei nimetaks seda tõusu isegi märkimisväärseks. Vastupidi, Eesti Energia on viinud läbi väga põhjaliku n-ö kärbete programmi seoses majanduskriisiga. Ta on kärpinud oma erinevaid tegevusi suurusjärgus 400–500 miljonit krooni. Eesti Energia n-ö head majandustulemused tulenevad ikkagi suures ulatuses väga aktiivsest tegutsemisest elektriturul meie naaberriikides, sealhulgas õlitööstusest tulenevalt. Nüüd Jordaania projekti riskidest. Igal projektil on kahtlemata riskid, aga ma viitasin, et ühe või teise projekti osas langetab ettevõte ka finantseerimismudeli otsuseid ja neid tuleb n-ö kalkuleerida. Riskide suurust ei ole võimalik täna täpselt öelda. Eesti Energia pole märkimisväärseid vahendeid kulutanud, mingeid märkimisväärseid investeeringuid ei ole tehtud ja ka need riskid on võrdlemisi väiksed. Mida rohkem see projekt edasi areneb, seda rohkem kõik need riskid muutuvad tegelikult kontrollitavaks. Jah, mis puudutab nafta hinda, siis nafta hind ongi tegelikult kõige kesksem küsimus. Nafta hinna kõikumised tulevikus ei saa muidugi olla põhjenduseks, et üldse mitte midagi teha. Kui me vaatame rahvusvahelisi sõltumatuid energiaagentuure, erinevaid institutsioone, kes prognoosivad naftavajadust kaugemas perspektiivis, ka hinda, siis ei ole võimalik leida institutsiooni, kes ennustaks nafta hinna märkimisväärset kukkumist. Nende varasemate põlevkiviprojektide katkestamise põhiline põhjus 1970. ja 1980. aastatel nii USA-s kui ka sellessamas Jordaanias oli tegelikult olukorra kardinaalne muutumine. Ameerikas olid välja arendatud väga tõsised põlevkiviõli tootmise arendamise projektid, mis katkestati seetõttu, et president Ronald Reagan lõpetas naftaembargo, mille tõttu oli Araabia naftal võimalik siseneda turule ja selle hind oli teadupärast väga madal. Kui me praegu vaatame naftaprojektsioone, siis on selge, et keegi ei näe ette nafta hinna alanemist sellisele tasemele. Analoogne seis oli ka Jordaanias 1980. aastatel, kui teadupärast Iraak pakkus Jordaaniale eriti soodsatel tingimustel naftat, mistõttu kadus majanduslik mõttekus selle investeeringuga tegelda.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui ükskord tuleb see aeg kätte ja Jordaania projekt läheb lõpuks käiku, kas siis on lootust, et Eesti kaevurid ja energeetikud lähevad Jordaaniasse tööle, ja kui lähevad, siis kui paljud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ikkagi arvan, et Eesti riigi ja selle kaudu ka ettevõtte huvi on tehnoloogia eksport. Selle eksport, mis toob kõige rohkem raha tagasi meie majandusse, meie ettevõtetele ja lõpuks meie riigieelarvesse. Kaevurite eksporti ei ole me planeerinud, see on tõenäoliselt kallis ja see on ebamugav. Ma arvan, et me peaksime ajama sellist poliitikat, et igal Eesti inimesel leiduks tööd Eestis, ta ei peaks minema Jordaaniasse tegema mitte väga suure lisaväärtusega tööd. Kindlasti võivad selle valdkonna tippspetsialistid saada teatud võimalusi, aga see selgub projekti käigus. Kuid massilist kaevurite eksporti mina ei toeta. Meil on neid endalgi vaja.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui ma õigesti kuulsin, siis te ütlesite umbes nii, et elektri hinda on viimased kolm-neli aastat kõrgel hoidnud rohelise energia toetusraha, mis on liiga suur. Mul on konkreetne küsimus: miks te hakkasite hädakella lööma alles nüüd, viimastel nädalatel, aga mitte kaks aastat tagasi?

Aitäh! Ma olen selle küsimuse eest ülimalt tänulik. Ma olen püüdnud vastata eri ajakirjandusväljaannete kõikvõimalikele kahtlustele-kõhklustele seoses taastuvenergiamaksu alandamisega ja erinevate motiividega. Üks küsimus on mul jäänudki vastamata ja see on see teie küsimus. Põhjus on väga lihtne. Vaadake, kui Riigikogu kinnitas need kuulsad või kurikuulsad taastuvenergiatoetused sellises mahus, mis suurendas kaks korda isegi Ansipi-Savisaare valitsuse pakutut, ükskõik millistel motiividel, siis kogu vaidlus siin Riigikogus, Riigikogu komisjonides käis n-ö paberprojektide põhjal. Ettevõtjad tulid ja ütlesid, et nemad tahavad teha projekti, aga sellise toetusega projekt ei ole iialgi majanduslikult tasuv, mitte keegi ei investeeri. Võib-olla tolleaegne majanduskomisjon ja tolleaegne Riigikogu veendigi nende teoreetiliste arvudega ära. Täna, aastal 2010, oleme tegelikult täiesti teistsuguses situatsioonis. Me näeme erinevaid projekte biomassi osas, tuuleenergia osas, hüdroenergia osas, näeme erinevaid mahte, näeme projektide tegelikke majandustulemusi. Nüüd ongi võimalik teha nende tegelike majandustulemuste alusel teatud korrektiiv tolleaegsetesse Riigikogu otsustesse. Ma ütleksin, et see on isegi kõige varasem võimalus pärast 2007. aasta otsust. Lisaks on meil täna laual ka Konkurentsiameti kui sõltumatu institutsiooni analüüs, kes on näinud kõiki neid majandusnumbreid. Meil, ka minul ei ole õigust näha kõiki ühe või teise ettevõtte majandusnumbreid, need on ärisaladused. Aga nüüd me näeme nende majandustulemusi ka konkreetselt. Selle tulemusena on nüüd esimene võimalik hetk taastuvenergiatoetustes korrektiive teha, baseerudes tegelikul praktikal. Ehk, härra Lenk, nagu ütles teie lemmikkirjanik Vladimir Uljanov: tõe kriteerium on praktika. Praktika on meil selles küsimuses nüüd olemas.

Suur tänu, lugupeetud minister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee.

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Tõesti, ministril on õigus selles, mida kirjutas kirjanik Uljanov. Aga Eesti mees ütleb niimoodi: hea mõtte mõõt on tegu.
Me kuulsime täna lugupeetud ministri suust päris häid mõtteid ning väga ladusat ja ilusat juttu sellest, mis on tehtud ja mis teoksil. Tegelikult on nõnda, et asjad on omavahel vägagi seotud. Minister rääkis sellest, et Jordaania projekt ei ole seotud meie elektri hinnaga. Tal on juristina ja teoreetiliselt ka ökonomistina muidugi õigus, need ei ole seotud. Aga tegelikult on elus kõik asjad seotud ja majanduses on asjad eriti seotud. Sellepärast, et majandusruum on selline ruum, kus toimivad loodusseadused. Eestis tõusid hinnad kuuga 4,7%, Lätis 0%. 0% ja 4,7% – kuidas need asjad ikka nii on? Me oleme ju peaaegu ühes majandusruumis. Me olime ju kõige suuremad majanduskukkujad viimasel kahel aastal, aga nüüd järsku on Lätis 0% ja meil 4,7%.
Miks on niimoodi, et Eesti suuruselt teine elektritarbija Kunda Nordic Tsement ei sõlminud järgmise aasta lepingut mitte Eesti Energiaga, vaid Latvenergoga? Miks üks suurimaid elektritarbijaid Püssi puitlaastplaatide tehas sõlmis järgmiseks aastaks elektrilepingu Latvenergoga, mitte Eesti Energiaga?
Mis puudutab seda, et Eesti Energias on viimase kümne aastaga investeeritud 23 miljardit krooni, siis ma arvan, et seda on vähe, arvestades käivet, arvestades, millised eesmärgid tegelikult arengukavas on meile energeetika osas ette pandud.
Kui minister rääkis, siis minul oli väga meeldiv kuulata juttu, mis puudutas seda, mida tahetakse teha. Kõige rohkem meeldis mulle see üldmulje selles mõttes, et minister, tundub, on tänu meie torkimisele neid asju püüdnud endale selgemaks teha. Eelmistel kordadel, kui me küsisime, milliseid projekte on tehtud ja mis kavas on, siis me selget vastust ei saanud, aga täna mainiti päris palju konkreetseid objekte. Tegelikult on see nimekiri palju pikem. Võib-olla ongi asi selles, et see nimekiri on natuke liiga pikk. Ühel nii pisikesel riigil ja ühel sellisel väikesel ettevõttel, nagu on Eesti Energia, saab olla üks, kaks või kolm prioriteeti. Kui neid on rohkem, siis me lõpuks nagu hajume ära ega saa tulemust, sellist tulemust, nagu me tegelikult tahaksime. Me läheme edasi väga laial rindel ja tulemus on see, et elektri hind tõuseb, tulemus on see, et hädas on suurtarbijad, ja tulemus on see, et väiketarbija kannatab hinna all juba praegu. Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit.

Eriti hakkab ta aga kannatama 2013. aastal, kui meil tuleb päris suur hinnahüpe seoses vabaturule minemisega. See, mille keskmised ja suuremad ettevõtted hiljuti läbi elasid, tuleb kahe aasta pärast läbi teha väiketarbijatel.
See ongi see poliitika, mida saab tegelikult siit sellest saalist natukene suunata. Aga ma mõtlen, et ministeerium oleks pidanud järjepidevamalt nende asjadega tegelema. Siis ei oleks sellist hinda, siis ei peaks minister võitlema aktsiisiga (me tegelikult toetaksime suurtarbijate aktsiisi vähenemist), siis ei peaks ta võib-olla oma koalitsioonipartneriga võitlema taastuvenergiamaksu pärast. Nii et ühtepidi peab asja laialt nägema, aga peab ka kontsentreeritult asju vaatama ja kontsentreeritult ajama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Esinemiseks vabas mikrofonis saab registreeruda pärast minu haamrilööki. Palun, kolleeg Heimar Lenk! Viis minutit.

Lugupeetud kolleegid! Poolteist tundi tagasi esitasin ma sellestsamast kõnepuldist arupärimise meie sotsiaalse sidususe ministrile, ma tahtsin öelda, sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Selgitasin talle, et ma osalesin kuu aja jooksul sotsiaalses projektis, mille korraldas uudisteportaal Delfi, ja pidin kolmekümne päeva jooksul hakkama saama tuhande krooniga. See on Eesti Vabariigis praegu veel kehtiv toimetulekupiir ühes kuus. Eksperimendi lihtsustamiseks arvestasin kokku vaid oma väljaminekud toidule, jättes kõrvale nn olmekulud, näiteks pesemis- ja hügieenitarbed jne. Juba eksperimendi esimestel päevadel veendusin, et tuhande krooniga on võimatu hakkama saada. Inimene võib endale lubada vaid kõige odavamaid ja soodusmüügiprodukte, jäädes absoluutselt ilma näiteks organismile vajalikest vitamiinidest. Lihtsa arvestuse tulemusena selgub, et Eestis elav inimene, kes saab riigilt toimetulekuks ettenähtud toetusena tuhat krooni kuus, võib ööpäevas kulutada 33 krooni. Selle eest peab ta saama söönuks, ostma seepi, pesupulbrit, tualett-tarbeid, käima juuksuris, maksma kinni transpordikulud, tasuma interneti ja mobiiltelefoni eest, mis on samuti muutunud igapäevasteks tarbekaupadeks või tarbeteenusteks, nagu on moodne öelda. Kõigele sellele võib Euroopa Liidu liikmesriigi Eesti Vabariigi kodanik kulutada päevas vaid kaks eurot. Minuga suhelnud välisajakirjanikud seda lihtsalt ei uskunud, nad ei uskunud, et Eestis inimesed nii vaeselt elavad.
Ma esitasin ministrile mitmeid küsimusi. Tahtsin teada, kuidas seda olukorda parandada ja kas ei saaks toimetulekupiiri tõsta, sest see on ammu ajale jalgu jäänud. Ma esinesin siin puldis kell 15.06 kuni 15.08. Kell 15.01 andsid Eesti uudisteagentuurid edasi järgmise teate: valitsusliidu eestseisus otsustas täna toetada ettepanekut tõsta toimetulekupiiri uuest aastast 20% ehk 200 krooni võrra kuus, st 1200 kroonini (76,7 eurot). Ma ei hakka, head kolleegid, praegu teie aega rohkem kulutama. Tahan öelda aitäh kõigile, kes me aastaid oleme siin saalis tuletanud valitsusele meelde, et toimetulekupiir on liiga madal. Meie töö on vilja kandnud. Tore, et Eesti meedia, internetiportaal Delfi ja Eesti Vabariigi parlamendi opositsioon on saavutanud ühise võidu. Valitsus võttis meie häält kuulda, ta oli sunnitud võtma meie häält kuulda ja kavatseb lähiajal tõsta toimetulekupiiri. Tuletan meelde, et Keskerakonnal on menetlusse antud seaduseelnõu, mis samamoodi nõuab, et valitsus tõstaks toimetulekupiiri 1000 kroonilt 1200 kroonile. Nii et see on Eesti meedia, internetiportaali Delfi ja Eesti Keskerakonna ühine võit. Aitäh teile!

Rohkem kõnesoovijaid ei ole. Istung on läbi.

Istungi lõpp kell 16.38.