Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame 20. oktoobri infotundi. Infotunnis osalevad täna valitsusliikmetest peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Nagu te näete, on eelnevalt registreeritud küsimusi kokku 12, mis tähendab, et infotunni ajakava on küllalt tihe ja ette rutates ütlen, et kui teema tõstatajal on esitada kaks täiendavat küsimust, siis meil kohapeal registreeritud küsimusteks aega ei ole. Seega on iga teema käsitluseks võimalik esitada kolm küsimust: kas kõik teema tõstatajalt või üks küsimus teema tõstatajalt ja kaks kohapeal registreeritud küsimust. Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Infotunnis osalemiseks registreerus 46 Riigikogu liiget, infotundi ei registreerunud 55 Riigikogu liiget.

Täna arutatava esimese teema püstitaja on Mark Soosaar. Küsimus on suunatud peaminister Andrus Ansipile, selle teema puudutab arstiabi väikesaartel ja ääremaadel. Palun mikrofon Mark Soosaarele!

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Vabariigi põhiseaduse § 2 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Tõepoolest, nii ta peaks olema, aga kui me vaatame, mis toimub meie tosinal väikesaarel, siis tekib kahtlus selle paragrahvi täitmise osas. Näiteks viiel väikesaarel – Piirissaarel, Pranglil, Vormsil, Ruhnus ja Kihnus – ollakse hädas sellega, et ei ole perearsti. Tõsi, Kihnus ta on, pikendas tänavu talveks veel kolmeks kuuks oma tööaega. Need saared on meil mandrist tõsiselt eraldatud. On tulemas talv, seega aeg, kus saartega võib-olla üldse mingit ühendust ei ole. Kuna küsimusega on kiire, siis ma ei suutnud ära oodata, kuni meie ette tuleb sotsiaalminister, ja otsustasin küsida otse teilt, peaminister: mida te ette võtate?

On ilmselge, et kõigile väikesaartele perearsti palkamine ei ole jõukohane ei saare elanikele ega ka Eesti tervishoiusüsteemile. Kui me nimetame mõne nendest, näiteks Vilsandi või Osmussaare, ja kui seal on kaks või kolm püsielanikku, siis on selge, et sinna ei saa asustada kas kolmandat või neljandat püsielanikku perearsti näol. Kõikide Eesti väikesaarte jaoks on koostatud arstiabi osutamise riskikaardid. On analüüsitud erinevaid juhtumeid, kui kiire peaks olema arstiabi, mis peaks väikesaartele kohale jõudma, ja selleks on kõikide saarte puhul ette nähtud vastavad tegutsemisjuhised. Kui on tegemist väga kiire väljakutsega, siis võetakse ühendust kõigepealt saarel asuva parameedikuga, kes võib olla Päästeameti teenistuses, või saarel asuva Politsei- ja Piirivalveameti ametnikuga, kes läheb kiiresti haige juurde ja siis otsustatakse kohe, missuguseid abinõusid rakendada. Kui abi on väga kiiresti vaja, siis kasutatakse piirivalve ja Päästeameti helikopterit ja see süsteem toimib suhteliselt hästi, kuigi ma möönan, on olnud teatud tõrkeid.

Esimene täpsustav küsimus Mark Soosaarelt, palun!

Lugupeetud peaminister! Ka minu laual on siin praegu Lääne-Eesti väikesaarte kiirabilise transpordi korraldamise tegevuskava. Selle põhjal ma küsin järgmise, täiendava küsimuse: kui pädev see üldse on? Aga tuleme tagasi perearsti juurde. Inimesed põevad ka selliseid haigusi, mida saab perearst ravida, olgu see kopsupõletik või mõni teine haigus, mis ei eelda erakorralise abi tellimist ega ainukese helikopteri Tallinnast väljalendu, mis on jube kallis. Meie ühiskonnas on üles kerkinud tõsiselt võetav küsimus, kuidas välismaal töötavaid Eesti kodanikke tagasi tuua, kaasa arvatud Eesti arste. Kas te ei riskiks alustada programmi arstide tagasitoomiseks näiteks viiest väikesaarest, pakkudes nendele inimestele sama suurt palka nagu Helsingis ja võib-olla isegi natuke rohkem, sest Helsingist on võimalik tulla kolme tunniga Tallinna, aga Ruhnust kolme tunniga Tallinna ei pääse?

Ühest küljest oleks hea mõelda, et arsti ainus motivaator töö tegemisel on palk. Aga mul on omal mitu arsti peres – tütar ja abikaasa – ja nende näitel ma julgen küll kinnitada, et palk ei ole sugugi kõige olulisem motivaator. Inimese jaoks on märksa olulisem ikkagi eneseteostus arstina ja arstid tahavad tavaliselt töötada ikkagi seal, kus nad saavad omal erialal edasi areneda. Ulatuslik patsiendibaas on arsti erialase arenemise eeldus. Palk? Jah, see peab olema mingil tasemel, aga see kindlasti ei ole ainus motivaator. Raske on loomulikult leida arsti, kes läheb töötama saarele, kus on üleüldse ainult 50 elanikku. Kui ta on erialaarst, siis ta kaotab seal oma kvalifikatsiooni hästi kiiresti, kui ta on perearst, ka siis pole perspektiiv kvalifikatsiooni hoida kuigi hea. Ainult 50 potentsiaalset patsienti, kellest patsiendiks saab ju tegelikult ainult murdosa – see ei ole erialaliselt hea väljavaade. Ja see on Eestis probleem. Meil on raske leida perearsti isegi Kihnu saarele, kus on elanikke märksa rohkem, aga hoopis hätta jääme siis, kui me räägime väikesaartest, kus on asukaid 3–4 või ka 50. Helsingist arst, kellel on väga hea erialane ettevalmistus, kindlasti ei ole nõus minema väikesaarele tööle, sest erialane areng seal pole lihtsalt võimalik.

Teine täpsustav küsimus selle teema raames ja ühtlasi ka viimane küsimus Mark Soosaarelt. Palun!

Lugupeetud peaminister! Ma olen teiega nõus ja ei ole ka. Tõepoolest, raha ei ole ainuke motivaator, töökeskkond ja karjäär võib ka olla motivaator. Aga ma ei ole sugugi kindel, et kõik Eesti arstid mõtlevad ainult raha või ainult karjääri peale. Meil on suurepäraseid näiteid Eesti meditsiiniajaloost. Teatavasti oli Võrumaal üks tohter, kes suure missioonitundega ravis inimesi ja selle kõrvalt kirjutas ka "Kalevipoja".
Ma tulen aga tagasi kiirabilise või erakorralise abi transpordiskeemi juurde, mis varsti ka väikesaarte komisjoni lauale jõuab. Seal valitseb üks tohutu tohuvabohu. Näete, seda sõnagi on raske välja öelda! Mõnel saarel on teada, kui palju seal aasta ringi inimesi elab, teistel saartel jälle, kui palju sinna on sisse kirjutatud. Kuidas teile tundub, kas ei peaks riik korda majja lööma ja endale selgeks tegema, kui palju saartel tegelikult inimesi elab ja kui palju on inimesi, kes arstiabi vajavad?

Laiades piirides riik muidugi teab, kui palju ühel, teisel või kolmandal saarel on inimesi, kes võivad arstiabi vajada. Kui me räägime Naissaarest või Vilsandist, siis neid inimesi, kes seal alaliselt elavad, on suhteliselt vähe. Tõenäosus, et nad vajavad perearsti abi, on väga väikene. Tõenäosus, et nendega juhtub õnnetus, on suurem ja selle puhuks peab riik olema valmis kiiresti reageerima, kasutades selleks meretransporti või helikopterit. Need võimalikud juhtumid on kõik läbi analüüsitud ja tegutsemiskavad olemas. Riik kavatseb järgmisel aastal hulga suuremas ulatuses kasutada helikopterit just kiireks reageerimiseks. Me oleme välja rehkendanud, et see läheks täiendavalt maksma ainult 2,5 miljonit krooni, aga sellest saadav efekt võiks olla küllalt suur. Võimatu on riigil teada, kui palju mingil ajahetkel mingil väikesaarel inimesi viibib, ja ma arvan, et ega sellest teadmisest ka väga palju kasu ei ole. Sest kui turistid saabuvad vaatama kaunist saart, siis võib mingil hetkel Ruhnu elanike arv 50% suureneda ja paari tunni pärast jälle 50% väheneda. Tõenäosus, et just sel ajal, kui külalised viibivad Ruhnu saarel, nendega midagi juhtub, on täiesti olemas, aga et riik peaks nendeks üksikuteks harvadeks juhtumiteks, kui mingisugune suurem turistide grupp mõnd väikesaart külastab, kohandama oma perearstisüsteemi, seda ma väga ratsionaalseks ei pea. Ükski Eesti inimene ei tohi jääda arstiabita ja selliselt on ka Eesti meditsiinisüsteem praegu üles ehitatud.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmine teema on omavalitsuste sundliitmine. Selle on tõstatanud Kadri Simson ja küsimus on suunatud regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud minister! Minu esimene küsimus puudutab valdade sundliitmist, mille on välja kuulutanud esimest aastat oma ametis olev Pärnumaa maavanem, kes on ka teie erakonnakaaslane. Eilses Pärnu Postimehes põhjendab maavanem seda Eestis esmakordselt valitsuse tasandil algatatavat sundliitmist järgmiselt, et valitsuse algatusel ühinemisprotsessiks oleks Eestis vaja kogemust. Ja jätkab, et paratamatult seisavad ees saneerimised ja valdade pankrotid. Kas teie olete valitsuse esindajana soovitanud maavanemal viia Pärnumaal läbi eksperiment, mis annaks valitsusele edaspidisteks võimalikeks juhtumiteks sellise kogemuse? Ja miks te regioonide eest seisma seatud ministrina ei tegutse selle nimel, et omavalitsused oleksid ise motiveeritud liituma, vaid eelistate ülevalt ja kaugelt käsu korras liitmist läbi viia?

Kinnitan, et see algatus on tulnud maavanema poolt. Pärnu maavanem on väga hästi kursis Vändra valla ja alevi küsimustega. Ta on ise Vändra valla elanik, ta on seal kandis töötanud vallavanemana, ta on olnud vallavolikogu esimees, tema viimane ametikoht enne maavanemaks asumist oli Pärnumaa Omavalitsuste Liidu tegevjuht. Nii et kindlasti ei saa tema puhul rääkida inimesest, kes on tulnud kuskilt kaugelt ja kõrgelt, kes ei ole kursis, mis kohapeal toimub. Ning tema on mulle kinnitanud, et ta näeb seal tõsiseid probleeme. Ta on seisukohal, et siin peaks riik aktiivsemalt tegutsema. Ta ei ole teinud ei mulle ega Vabariigi Valitsusele lõplikku ettepanekut, küll on ta selle ajakirjanduses välja öelnud, et ta plaanib seda teha.

Esimene täpsustav küsimus Kadri Simsonilt. Palun!

Lugupeetud minister! Minu tähelepanu pälvis maavanema väide, et paratamatult ootavad Eestis ees omavalitsuste saneerimised ja pankrotid. Kui te vaatate kõnealust juhtumit ja seda regiooni Pärnumaal, siis praegu on Vändra alev omavalitsuste pingereas esimese 60 seas, Vändra vald on finantssuutlikkuse edetabelis teises sajas ja sealsamas regioonis olev Tootsi vald kolmandas sajas. Septembris te siinsamas Riigikogu ees ütlesite, et te püüate omavalitsusi aidata ja et teil on ette nähtud 120 miljonit krooni suurima tulubaasi vähenemisega omavalitsuste toetamiseks. Aga selle aasta üheksandal kuul oli sellest summast omavalitsusteni jõudnud vaid kolmandik, 39 miljonit krooni. Siit ka minu küsimus: millist abi te lubate nendele Pärnumaa valdadele, keda ootab ees sundliitmine? Või jäävad kõik kulud nende valdade endi katta?

Kõigepealt, vahepeal on Vabariigi Valitsus täiendavalt eraldanud stabiliseerimistoetuse summadest raha nendele omavalitsustele, kelle tulubaas on kahanenud kiiremini kui teistel. Maavanema intervjuu käsitleb ju olukorda laiemalt. Ei ole saladus, et Vändra alevi ja valla kõrval on meil ka Tootsi vald, kelle olukord ei ole kahjuks kerge. Ma loodan, et need probleemid suudetakse siiski lahendada kas üldse ilma toetuseta või stabiliseerimistoetuse abil, milleks meil õnneks ressurssi on ja mis, ma arvan, on ära hoidnud väga paljud saneerimised. Aga te nimetasite siin sundliitmist. Ka maavanem juhib tähelepanu, et see ei ole korrektne termin, see on selline ajakirjanduslikult tore väljend. Meil kehtib Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus, mis võeti vastu 1996. aastal. Viimased muudatused on sellesse tehtud 2006. aastal, nii et see on jõudnud tükk aega kehtida. See seadus näeb põhimõtteliselt ette haldusjaotuse muutmiseks kaks võimalust: üks on Vabariigi Valitsuse algatusel ja teine on asjaomase volikogu algatusel. Mõlemad algatusvariandid on võimalikud, lõpliku otsuse teeb mõlema puhul Vabariigi Valitsus ja vahepealsed menetlusprotsessid on üsna sarnased. Ma tahan siia lisada, et kindlasti ei ole see mingi väga uus teema. Seal piirkonnas on läbi viidud kohalike elanike arvamusküsitlused ja meie toetusprogrammist on Norra vahenditest eraldatud raha ka ühinemise ettevalmistamiseks.

Selle teema raames viimane küsimus on teine täpsustav küsimus Kadri Simsonilt. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Selles, et Vändra piirkonnas on viis omavalitsust omavahel pidanud läbirääkimisi tulevase koostöö üle, on teil tuline õigus. Aga nüüd on maavanem initsiatiiviga välja tulnud ja teatanud, et sundliitmine viiakse ellu kahe osapoole vahel ja mitte viie osapoole vahel läbi juba kevadisteks Riigikogu valimisteks. Ma saan aru, et te ei ole maavanemaga sellest rääkinud, aga nii on ajakirjanduses välja öeldud. Ja ta ise kavatseb nendel valimistel IRL-i nimekirjas Riigikokku kandideerida. Härra minister, te olete viimasel ajal ka siit Riigikogu saalist endale sobivate parteide liikmete seast nimetanud ametisse maavanemaid. Kas te peate eetiliseks, et inimesed, kes on vastavalt töökäsule seatud erapooletult esindama riiki oma maakonnas, kasutavad seda kohta tegelikult valimiskampaania läbiviimiseks?

Maavanem on öelnud seda, et see protsess tuleks algatada enne Riigikogu valimisi. Mis tähendab seda, et selle valitsuse ajal. Aga ma rõhutan veel kord, et ametlikku ettepanekut kahe omavalitsusüksuse liitmiseks ei ole seni laekunud. Maavanem on ka välja öelnud, et ühinemine võiks tema arvates teoks saada järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel ehk aastal 2013. Sinna on veel päris pikk aeg.
Mis puutub maavanema isikusse, siis kui ma esitasin tema kandidatuuri Pärnumaa omavalitsustele, siis oli omavalitsusjuhtide toetus talle väga suur. Nagu ma enne ütlesin, tegemist oli Pärnumaa Omavalitsuste Liidu tegevjuhiga, kes on probleemidega väga hästi kursis. Te ütlesite, et viie võimaliku ühineja asemel räägitakse nüüd kahest. Tuletan meelde, et vahepeal on juba üks ühinemine vabatahtlikult toimunud, see on Kaisma valla ja Vändra valla vahel, ning üks selle initsiaatoreid oli kindlasti praegune maavanem. Nii et kogemus on tal selleks olemas. Juttu oli ka Tootsi vallast ja täiendavalt on uuritud võimalust ühineda Järvakandiga. Aga Järvakandi puhul on küsimus tõsisem, sest tegemist on teise maakonna omavalitsusega. Vändra valla ja alevi puhul on asi selles mõttes üsna lihtne, et kahe vallavalitsuse vahe on umbes 500 meetrit ja kindlasti oleks otstarbekas nende ühinemine ühel või teisel viisil.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Maa viimine tsiviilkäibesse on teema, mille on püstitanud kolleeg Rein Ratas. Küsimus on suunatud keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun, Rein Ratas!

Auväärt keskkonnaminister! Maa, millel elame, on meie suurim loodusvara, mille kasutamine näitab suhtumist oma eluruumi ja ka iseendasse. Maareform algas 19 aastat tagasi. Vabariigi Valitsus oma tegevusprogrammis aastateks 2007–2011 lubas viia seni reformimata maa tsiviilkäibesse hiljemalt aastaks 2011. Ja ometi on meil veel praegu üle 630 000 hektari maakatastris registreerimata maad, mille kasutuse võimalused on äärmiselt piiratud. Härra keskkonnaminister! Kas maareformi lõpp juba paistab? Olen rääkinud.

Lugupeetud küsija! Maareformi näol on tegemist väga pikaajalise ja üsna keeruka protsessiga, mis on kestnud Eesti Vabariigis tõesti 19 aastat. Tuleb öelda seda, et viimastel aastatel on maareformi kulgemise protsess märksa kiirenenud. Tõepoolest, meil on piisavalt maid, mida tsiviilkäibesse viia. Kui me vaatame asjaomased arve, siis sellist maad on suurusjärgus 130 000 hektarit. Mis puutub näiteks maade müüki oksjonitel, siis see müük läheb tempoga umbes 20 000 ha aastas, kui pidada silmas 2009. ja 2010. aasta kogemusi. Kuigi jah, 2010. aasta ei ole veel lõppenud. Riigi poolt võiks ta minna tõesti ka kiiremini, kuid tuleb tunnistada, et turu võimekus kogu seda n-ö kaupa vastu võtta, seda osta ja neid tehinguid teha on siiski piiratud ja paraku sellest üle ei saa. Küll aga, nagu ma ütlesin, võrreldes varasemate aastatega on tempo kiirenenud. Aastal 2007 näiteks oli maareformist, kui me arvestame hektarite järgi või pindala järgi, tehtud umbes 82%, tänase päeva seisuga on see näitaja veidi üle 86%. Protsess liigub tempoga paar protsenti aastas, aga maareformi lõpp siiski juba paistab. See peaks lõppema lähematel aastatel või vähemalt lähema aastakümne jooksul.

Täpsustav küsimus Rein Rataselt. Palun!

Auväärt keskkonnaminister! Ma tänan teid väga selge vastuse eest, millest siiski nähtub, et maareformi lõpp jääb veel sinavatesse kaugustesse. Selleks kulub ilmselt veel aastaid ja sadu miljoneid kroone, kui mitte rohkem. Mida tuleb siis teha, et oluliselt kiirendada maakatastrisse kandmata maa tsiviilkäibesse viimist? On selleks riigi maareservi laiendamine, kohalikuks arenguks vajaliku maa munitsipaalomandusse andmiseks märksa soodsamate tingimuste loomine, õigusaktide muutmine või hoopis midagi muud? Olen rääkinud.

Härra Ratas! Eks iga protsessiga ole niimoodi, et alguses mingil ajal kulgeb see kiiremini ja siis hakkab tempo rahunema. Maareformiga on see lugu, et üldiselt hakkame jõudma etappi, kus on jäänud teha tehingud, mis varem ei ole võib-olla kedagi huvitanud. Huvi, et maareform kulgeks kiiresti, peab kindlasti olema riigipoolne ja seda see kindlasti ka on, aga samuti peaksid olema asjast huvitatud kohalikud omavalitsused. Nagu ma enne ütlesin, kui ostuhuvi oleks olemas, siis selle maa osas, mis võiks minna erakäibesse või eravaldusesse, oleks Maa-amet valmis üsna kiiresti tegutsema. Ent nagu ma ütlesin, statistika järgi tehakse oksjonitel pakkumisi umbes pooltele kinnistutele, mis on müügis. Olukord on selline, et korraga plahvatuslikult kogu seda vaba maad ei ole erasektor võimeline omandama ja seetõttu võtab protsess paratamatult mõne aasta aega.

Teine täpsustav küsimus Rein Rataselt, palun!

Hea keskkonnaminister! Mõistlikult efektiivne maakasutus on riigi majandusarengu olulisi eeldusi. Tsiviilkäibest väljas oleva maa majanduspotentsiaal jääb suuresti kasutamata. Vajalikke ehitisi ei saa rajada, metsamajanduslikke töid saab seal teha väga piiratult, nende maade hooldus riigi poolt on väga kasin või üldjuhul olematu, kuigi nende selguseta saatusega maade valitseja on kohalik maavanem. Näiteks Tallinnas on niisugust maad mitu tuhat hektarit ja linn kulutab selle kasimiseks suuri summasid. Mil määral on riik täitnud talle pandud ülesande hooldada maakatastris registreerimata maid? Olen rääkinud.

See jutt on selles mõttes teoreetiline, et kujutab endast nagu arutelu, et kui me võiksime kasutada kogu oma maad, siis milline võiks selle tulem olla. Meil on Maa-ametiga üks põhimõte väga selgelt kokku lepitud: kui ühe või teise maatüki vastu tekib konkreetne huvi ja näiteks eraettevõtja pöördub riigi poole taotlusega seda maad omandada või kasutada või selle oksjonil ära osta, siis see maa tuleb suhteliselt kiiresti müüki, paari-kolme kuu jooksul. See konkreetne huvi saab realiseeritud. Ent nagu ma ütlesin, väga palju on maid, mille vastu sisulist huvi ei tunta. Ei ole õige järeldada, et sel juhul on meie majandus tingimata mingist kasust ilma jäänud, lihtsalt huvi teatud maatüki vastu ei ole.
Mis puutub omavalitsuste seisu, siis omavalitsuste seisukohalt pole ju ka maareform veel lõppenud. Väga palju on maid, mis on omavalitsuse omandusse vormistamata. Ma loen siin Maa-ameti kokkuvõttest, et selliseid maid on umbes 35 000 hektarit. Omavalitsused nende vastu kuigi suurt huvi ei tunnegi ega soovi neid munitsipaliseerida. Need on näiteks pargid, haljasalad, mõningad teed. Nende munitsipaliseerimine ei lähe sugugi libedalt just nimelt selle tõttu, et nende munitsipaliseerimise vastu omavalitsused erilist huvi ei tunne. Endiselt riigi omanduses olevate maade hooldamiseks on eelarves teatud summad olemas. Seda raha ei ole palju, kuid kohalikel omavalitsustel on võimalik neid summasid kasutada, kui nad kas ministeeriumisse või Maa-ametisse asjaomase taotluse esitavad.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Maret Merisaar soovib nüüd healt keskkonnaministrilt küsida krevetipüügi piirangute kohta. Palun, Maret Merisaar!

Minu küsimuse taustaks on asjaolu, et umbes 80% maailma kalavarudest kannatab ülepüügi all. Kalameestele väljaantavad püügikvoodid on teadlaste hinnangul 45% suuremad kui kogused, mida nemad soovitavad selleks, et kalavarud saaksid loomulikult teel taastuda. Selle aasta septembri lõpul leppisid Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni osapooled Kanadas Halifaxis kokku tursa ja kreveti säästliku majandamise uutes reeglites ja muu hulgas tuli sealt Eestile ebameeldiv uudis, et järgmise aasta krevetipüügikvoote ajutiselt väga tugevasti kärbitakse. Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi uus juht Lowri Evans on väitnud, et Eesti ja Läti plaanivad 25. ja 26. oktoobril peetaval kalandusorganisatsiooni koosolekul, kus Balti riikide uued püügikvoodid kinnitatakse, esitada krevetipüügipiirangu suhtes protesti. Küsimus on selles, kas on tegemist Eesti riigi huvide piiramisega või ainult ...

Kolleeg Merisaar, teil on minut aega küsimuse küsimuseks.

... ees seisva raske majandusaastaga.

Ma loodan, et ma sain sellest küsimusest aru, selle lõpp paraku kadus ära. Aga tõepoolest, Loode-Atlandil kehtestab mängureeglid selline organisatsioon nagu Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioon, kes oma aastakoosolekul selle aasta septembrikuus Kanadas tegi ootamatult otsuse, et püügipiirkonnas 3M – kusagil seal ookeanil ta on – on püük täielikult peatatud ja püügipiirkonnas 3L on vähendatud kvooti kolmandiku võrra. Selle otsuse langetamisel ei ole järgitud teadlaste soovitust, mis peaks olema asjaomaste otsuste tegemise aluseks. Kui püük on täielikult peatatud, siis teadlased seda kindlasti ei soovitanud ja selle tõttu see loomulikult krevetipüüdjaid ja kogu sektorit ärritab. Kõik kohalolijad, kõik liikmesriigid olid selle otsuse vastu, aga see ikkagi langetati. Kuna otsuse taga ei ole teadlaste soovitust, siis loomulikult nii Eesti kui ka teised asjaosalised riigid plaanivad eesseisval kalanduskoosolekul esitada kaebuse. Varem ei ole kunagi niisugust otsust tehtud ja see ei ole ka praegu põhjendatud. Teadlaste soovitus on määrata püügikoormus selline, et oleks tagatud maksimaalne säästlik toodang või väljapüük, aga praegusel juhul on püük hoopis peatatud ja see tähendab selle sektori jaoks muidugi päris tõsist lööki.

Täpsustav küsimus Maret Merisaarelt. Palun!

Küsimus on siiski selles, kui palju Eesti saab sealt sotsiaalmaksu tagasi. Kas me saame sealt mingisugust majanduslikku kasu ka riigina või on tegu ainult erasektori huviga?

Arvud ütlevad meile seda, et sealt sotsiaalmaksuna ei tule eriti midagi. Küll aga jääb Eesti riigil nüüd saamata püügiõiguse tasu, kuna riik tegelikult saaks neid püügiõigusi müüa. Konkreetselt jääb saamata 2,5–3,5 miljonit Eesti krooni. See on selline konkreetne arv.

Selle teema raames viimane küsimus Toivo Tootsenilt. Palun!

Lugupeetud härra minister! Selge see, et igal riigil on oma huvid. Huvitav oleks teada saada, kui palju on Eestil õnnestunud oma kalurite huve kaitsta. Kas te võite viimase paari aasta kohta tuua mõne positiivse näite, kus meie tahtmine on täide läinud?

Härra Tootsen! Oleneb, mida meie tahtmise all mõelda. Kui me mõtleme seda, et Eesti Keskkonnaministeeriumi tahtmine on see, et püügikoormuste parajaks sättimisel järgitakse teadlaste soovitusi, siis see on õnnestunud päris mitmel korral. See ei ole sugugi erandlik juhtum, et ikkagi võetakse teadlaste soovitusi arvesse. Ja Eesti on alati neid seisukohti jaganud. Samas on kurb tõsiasi ja me teame seda kõik, et kalavarude seis on kehv nii Läänemeres kui ka ookeanis. Kalavarud suure ülepüügi ja ka ebaseadusliku püügi tõttu vähenevad, mistõttu püügivõimalusi tuleb kogu aeg vähendada. Ja see kaluritele ja kalandussektorile kindlasti ei meeldi. Nii et ütleme ausalt, ega kalandussektori jaoks viimase kümne aasta jooksul eriti positiivseid sõnumeid pole kusagilt tulnud.

Lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmine teema puudutab valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu delegatsiooni läbirääkimisi. Küsimus on suunatud regionaalministrile ja küsija on Arvo Sarapuu. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! 1994. aastast alates on olnud kena komme, et omavalitsused peavad koostöökogu kaudu valitsusega läbirääkimisi. Tõsi küll, aeg-ajalt on olnud lahkarvamusi, kuid lõppkokkuvõttes on kokku lepitud. Ja siis on kirjutatud ka lisaprotokoll. Tänavu on põhiline vaidlusteema olnud tulubaas. Ma vaatasin praegu – mul on andmed ees –, et septembri lõpu seisuga oli meil 110 kohalikku omavalitsust, kelle tulubaas oli võrreldes 2008. aastaga kahanenud enam kui 20%. Kui me võrdleme 2009. aastaga, siis on tulubaas kahanenud 10,9%. Kui ma uurin korra ka teiste avaliku sektori osade andmeid, siis on raske leida veel valdkonda, kus oleks 20% tulud vähenenud. Nii et tegelikult on omavalitsustel õigus. Mis siis ikkagi saab? Millega see lõpeb? Kas omavalitsuste tulubaasi küsimus lahendatakse või mitte?

Läbirääkimised omavalitsusliitude esindajatega päädisid tõesti sellega, et need eriarvamused on lisatud, nagu seadus nõuab, ka teile esitatud 2011. aasta riigieelarve seaduse eelnõule. Sealt saate kõik tutvuda, millistes küsimustes jõuti ühisele seisukohale, millistes küsimustes mitte. Selles, kui suur osa üksikisiku tulumaksust peaks laekuma kohalikele omavalitsustele, kahjuks tõesti kokkuleppele ei jõutud. Arutasime seda valitsuses korduvalt, aga kahjuks ei olnud seekord võimalik lisavahendeid leida.
Te viitasite sellele, et omavalitsustele laekuvat tulumaksuprotsenti on vähendatud. Aga juhin teie tähelepanu veel kord sellele – ma olen seda siin ka varem teinud –, et see n-ö kärpeosa moodustab omavalitsuste tulude kogu eelarvest 2,2%. Eelkõige on probleem see, et lihtsalt meie inimeste, meie leibkondade sissetulekud on vähenenud. Ja kuna omavalitsuste tulud on otseses sõltuvuses sellest, kui palju meie inimesed teenivad, siis maksumaksjate arvu ja inimeste tulu vähenemine mõjutab otseselt omavalitsusi. Samas me näeme, et see tulude kahanemine on pidurdunud. Olukord stabiliseerub ja seetõttu võime eeldada, et asjade seis paraneb. Järgmiseks aastaks on Rahandusministeerium ka riigieelarve eelnõus näinud ette tulumaksu laekumiste kasvu.

Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus, palun!

Hea minister! Mida see tulubaas endaga kaasa toob? Ma lugesin teie intervjuud Tartu Postimehele, millest ilmneb selgelt, et Peipsi-äärsetes omavalitsustes ei ole kättesaadavad paljud avalikud teenused. Tööpuudus on seal üks suurimaid, pikaajalise töötuse probleem süveneb. Ja kui seal vaadeldakse seda, kui suur on näiteks Ülenurme elanike ja Peipsi-äärsete elanike palga vahe, siis see näitaja on muljet avaldav. Ja siis te pakute välja lahendusi, et mõned veeprogrammid, elektriprogrammid ja natuke turismi. Tegelik küsimus on ikkagi selles, kellele lõpuks jääb see vastutus. Kui teie võtate kohalikelt omavalitsustelt raha ära, siis vastutus peaks üle minema valitsusele – regionaalministrile, peaministrile. Kui jätta raha omavalitsuste kätte, siis jääb ka vastutus sinna. Tegelikult pole küsimus mitte ainult tulubaasis, vaid ka vastutuses. Kas te jagate seda seisukohta?

Meil on väga erinevalt tegutsevaid omavalitsusi. Osa võtab vastutuse ja on aktiivsed, nad aitavad kaasa töökohtade loomisele, sekkuvad energiliselt ja saavad aru, et väga palju sõltub neist. Võimalused saada täiendavaid toetusi on Eesti riigis enneolematult suured. Juhin tähelepanu, et ainuüksi KOIT kavast toetatakse omavalitsusi miljardi krooni ulatuses koolide kordategemiseks – see on just väiksemates kohtades – ja poole miljardi ulatuses lasteaedade kordategemiseks. Kui me räägime töökohtadest, siis on olemas maaeluprogrammid, mitmesugused meetmed. Sellistes mahtudes toetusi ei ole olnud kunagi võimalik taotleda. Ja kõik sõltubki omavalitsuste juhtide käitumisest, nagu te õigesti viitate: kas nad tunnetavad enda vastutust, koostavad projekte, koguvad ka selleks spetsiaalselt raha, et need projektid ellu viia. Oma raha tuleb selleks väga vähe mängu panna, suurem osa on just täiendav toetus. Kui seda tehakse, siis suudetakse ka kaasa rääkida. Teine võimalus on öelda, et meie ei saa midagi teha, kõiges on süüdi keegi teine. Tõesti, see vastutuse küsimus on õige.

Selle teema raames viimane küsimus. Teine täpsustav küsimus Arvo Sarapuult, palun!

Hea minister! Te olete õppinud arvudega mängimise päris hästi ära, ausalt öeldes lausa nauditav on vahel kuulata. Aga nüüd ma tahaksin teada, kuidas te oskate seletada kütuseaktsiisi summade ja teede hoolduseks antava raha seost. Võrdleme natuke arvusid. Aastal 2008 anti teeremondiks 630 miljonit ehk 15% kütuseaktsiisist, aastail 2009 ja 2010 aga 178 miljonit. Aastal 2011 on selleks plaanitud 194 miljonit ja see tähendab seda, et teedele on mõeldud kütuseaktsiisist eraldada 5%. Minu küsimus on, kas tõesti riigiteede hoolduse vajadus on nüüd kolm korda suurem või kohalike teede hoolduse vajadus kolm korda väiksem, kui selliselt lähenetakse. Mis selle 5%-ga saab: kas seda muudetakse? Järsku oleks mõistlik seda muuta?

Mis puutub riigiteedesse, siis nende puhul on samuti küsimus selles, kuidas leida omafinantseering suurte tee-ehitusprojektide jaoks, mille käivitumist me mitmel pool Eestis täna näeme. Ka riik peab mängu panema oma osa ja seetõttu on riigi omanduses olevate teede hoolde küsimus läinud pingelisemaks just selle tõttu, et tuleb nendeks suurteks ehitusteks tagada lisaks struktuurifondide ressurssidele ka omafinantseering.
Mis puutub kohalike omavalitsuste teehoiu rahastamisse, siis olen siin ka varem tähelepanu juhtinud tõsiasjale: see summa, mille riik annab täiendava toetusena kohalike teede korrashoiuks, on alati moodustanud kordades väiksema summa kui see, mille omavalitsused on ise eraldanud oma tulubaasist. See vahe on olnud kuni viiekordne: viis korda rohkem raha panevad omavalitsused ise ja ühe osa moodustab riigipoolne täiendav eraldis eelarvest. Parim aasta oli tõepoolest aasta 2008, kus tõesti majandusministeerium leidis veel täiendavalt võimalusi ja nimetatud protsent oli isegi üle 15. Aga ka siis oli erinevus selline, et kaks korda rohkem eraldasid omavalitsused omavahenditest teehoiule ja ainult 1/3 tuli riigi poolt. Nii et põhiküsimus on kohalike teede korrashoiul see, kui palju omavalitsused ise otsustavad selleks raha eraldada, mis on nende prioriteet.

Aitäh! Ma lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmine teema puudutab Eestimaa loodust. Küsimus on suunatud keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ja teema tõstataja on Nikolai Põdramägi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud keskkonnaminister! Meid ümbritsev keskkond on täis keemiat. Liigne taimemürkide kasutamine on hävitanud Eestimaal tavapärase loodusliku koosluse, ökoloogiline tasakaal on rikutud. Suve lõpus nägin kureparvi ülesküntud põllusiiludel söögipoolist otsimas, kohati oli neid lausa 60–70. Selline pilt ei ole Eestimaale iseloomulik. Liigne looduse mürgitamine võib viia selleni, et nendel elegantsetel lindudel pole enam siia Eestisse asja. Aga jutt ei ole ainult kurgedest. Kuidas meil kontrollitakse taimemürkide kasutamist ja kui põhjalikult on uuritud nende mõju Eesti looduskeskkonnale? Kuidas on tagatud Eestimaa floora ja fauna säilimine?

Tänan, härra Põdramägi! See küsimus kuulub küll suuremas osas Põllumajandusministeeriumi valdkonda, te saate võib-olla täpsemalt üle küsida ka põllumajandusministri käest. Mina aga võin öelda, et Eestis on olemas taimekaitseseadus, seal on need regulatsioonid kõik paigas. Ning põllumajandusminister on välja andnud mitu määrust, mille alusel kõik, kes taimekaitsevahendeid kasutavad, peavad ennast registreerima ja esitama ka asjaomaseid andmeid. On olemas ka statistika selle kohta, kui suur aastate lõikes ühe põllumajandusmaa hektari kohta taimekaitsevahendite kasutamine on olnud ja kuidas see on muutunud. Pealekauba peab tulenevalt veeseadusest iga põllumajandustootja pidama põlluraamatut, kuhu ta peab täpselt sisse kandma kõik taimekaitsevahendid, mida ta kasutab ühes või teises kohas, ühel või teisel põllul. See ülevaade on olemas.
Küll aga tuleb tunnistada, et statistika, mis näitab taimekaitsevahendite kasutamist alates 1997. aastast, on muutunud. Õigemini on ajapikku muutunud nende näitajate arvutamise metoodika, nii et võib-olla need andmed ei ole päris võrreldavad. Aga viimase kolme aasta jooksul on taimekaitsevahendite kasutamine vähenenud. Samas varasematel aastatel alates 1997 kuni 2006 on see kasvanud. Kui see 1997. aastal oli 250 grammi ühe põllumajandusmaa hektari kohta, siis aastaks 2006 oli see kasvanud rohkem kui kilogrammini. Nii et need kogused on suurenenud ja seda ilmselt tulenevalt sellestki, et põllumehed on muutunud jõukamaks ja ka tänu toetustele on olnud võimalik soetada taimekaitsevahendeid ning selle abil püüelda kõrgema saagikuse poole.

Täpsustav küsimus Nikolai Põdramäelt, palun!

Lugupeetud minister! Tõepoolest on tarvis täpsustada! Meie merevesi pole kaugeltki puhas. Kas loomade söötmine geneetiliselt muundatud söötadega on ikka kõik ilusti kontrolli all või on meie üleüldise kiiresti rikastumise võidujooksuga kaasnenud ennasthävitav käegalöömine? Pärast meid tulgu või veeuputus! Kas me anname endale aru, millise looduse me jätame tulevastele põlvedele? Kuidas on meie sisevete, põldude ja metsade seisukord praegu?

Tänan küsimuse eest! Milline meie keskkonna seisund on, selle kohta peetakse kogu aeg statistikat. Tahan öelda seda, et mis puutub meie siseveekogudesse, siis nende vee kvaliteet ja keskkond on aastate kaupa järjest paranenud. Meie sisevete seisukord on suhteliselt hea. Rohkem tuleb muret tunda rannikuvete seisukorra pärast. Läänemere seisund teatavasti kellelegi rõõmu ei valmista ja sellega peavad Läänemere-äärsed riigid tõsiselt tegelema. Metsade seisund Eestis on hea, metsade iga-aastane juurdekasv on olemas ja meie metsade pindala järjest suureneb.
Nii et kui me vaatame Eesti keskkonnaseisundit tervikuna, siis tõsiseid keskkonnaprobleeme, mille üle me peaksime Eestis väga muretsema, ei ole. Me ei tarvitse pead murda, missugune Eesti jääb meie lastele – selliseid väga suurt muret tekitavaid probleeme meil tegelikult ei ole. Eesti üldine keskkonnaseisund on hea.

Teine täpsustav küsimus Nikolai Põdramäelt, palun!

Eestile on oluline loomulikult floora ja fauna, aga Eestile on oluline ka homo sapiens. Seetõttu küsin: kas on uuritud, kuidas on Eesti põhjavetesse jõudnud tänapäeva taimemürgid mõjutanud inimeste tervist?

Ma ei oska mõnd konkreetset uuringut siin teile praegu tutvustada. Nagu ma ütlesin, see teema puudutab mitut ministeeriumi ja palju sellest kuulub Põllumajandusministeeriumi kompetentsi. Mis puutub vee kvaliteeti ja selle mõjusse inimeste tervisele, siis need andmed on olemas Sotsiaalministeeriumis ja kindlasti on võimalik neid sealt ka saada.

Tänan! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmine teema puudutab valitsussektori tasakaalu. Küsija on Hannes Astok, küsimus on suunatud peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Hea peaminister! Nägin minagi täna hommikul kureparvi lendamas ja mõtlesin, kas kureparve suurus 80 kurge on suur või väike, aga sellele ma oma peas vastust ei leidnudki. Aga mitte seda ei taha ma teilt küsida. Olen hiljuti lugenud Riigikontrolli hinnanguid Eesti viimaste aegade eelarvete koostamisele ja nende täitmisele ning mind on vallanud kahetised tunded. Minus on isegi toimunud nagu teatav isiksuse kahestumine. Lugesin sealt, et tegime 2008. aasta eelarve ülemäära optimistlikult, see 90 miljardit krooni oli liiga suur eelarve, arvestades saabuvat majanduskriisi. Takkajärele tark olles võib öelda, et nii see oligi. Samas olen sealt lugenud ka hinnanguid, et nüüd oleme kohutavalt palju oma eelarvet kokku tõmmanud ja majanduse surnuks kärpinud. Kuidas selle asjaga ikkagi lood on? Kas me oleme ennast surnuks kärpinud või oleme endiselt liiga optimistlikud ja vaatame oma majandusele otsa läbi roosade prillide, kui riigile uusi eelarveid koostame?

Sel ajal, kui sina rääkisid kureparvedest, läks minu mõte põhjavee kvaliteedile. Austatud Nikolai Põdramägi teab kindlasti, et Tartu veevärgi vee kvaliteet on märksa parem kui selle vee kvaliteet, mida on võimalik pudeliga poest osta.
Jah, ma olen nõus hinnanguga, et 2008. aastal me kasvatasime eelarve tulusid liiga kiiresti – suuresti see on tagantjärele tarkus. Ei olnud otstarbekas teha 2007. aasta lisaeelarvet suuruses pea 3 miljardit krooni. Ja ammugi polnud mõtet siis veel 2008. aasta kulusid suurendada 14 miljardi krooni võrra, mis tähendas, et see valitsus kasvatas lühikese ajaga kulude mahtu 17 miljardi krooni võrra. Aga kui see oli viga, siis kindlasti ei saa veaks pidada vigade paranduse tegemist. Kärpimine oli täiesti loogiline, mõistuspärane tegevus: mida me enne planeerisime liiga palju, liiga optimistlikult, selle me pärast kärpisime ära. Kindlasti ma ei ole nõus Riigikontrolli selle arvamusega, et see kärpimine oli tohutu ulatuslik. Ja ammugi pole me majandust surnuks kärpinud, nagu teie ütlesite. Eesti eelarve kulud olid 2007. aastal 76 miljardit krooni, 2008. aastal 90,1 miljardit krooni ja seejärel 2009. aastal 87,3 miljardit krooni ehk ainult 2,8 miljardit krooni vähem. Ja selle 2,8 sees, nagu me teame, on veel 1,3 miljardit riigipoolsete teise pensionisambasse sissemaksete peatamist. Selle kärpega me ei ole kindlasti kärpe maailmameistrid. Mitte mingil juhul! Euroopas on palju riike, kus on märksa ulatuslikumalt kärbitud, ja me ei ole selle kärpega isegi mitte Eesti meistrid.

Esimene täpsustav küsimus Hannes Astokilt, palun!

Ega kärpimise maailmameistri tiitel kõige meeldivam maailmameistri tiitel ei saagi olla. Minu täpsustav küsimus on: mis on meie prognoos, kui kiiresti me võiksime uuesti jõuda tasakaalustatud eelarveni? Me teame, et riigieelarve, mida me täna Riigikogus menetlema hakkame, on 3,8 miljardi kroonises miinuses, mis kaetakse reservide arvel. Ma saan aru, et pärast seda jääb reserve järele umbes 14 miljardit krooni. Mis te arvate, mitme aasta jooksul me võiksime taas jõuda tasakaalus ja seejärel ka ülejäägis eelarveni?

Eesmärk on jõuda tasakaalu aastaks 2013. Aga kui meie Kyoto saasteühikuid müüvad inimesed töötavad niisama hästi, nagu nad siiani on töötanud, siis võib juhtuda üllatus ja kui meil on kohustus need tulud kirjendada tuludena juba sel aastal, siis see oleks küll väga suur üllatus ja liiga optimistlik prognoos, et juba sel aastal ongi tasakaal. Järgmisel aastal siiski kindlasti on defitsiit, sest me taastame sissemaksed teise pensionisambasse. Kui ma ennist nimetasin seda, et me ei saa isegi mitte Eesti meistriks, siis ma pidasin silmas suurt majanduskriisi, pidasin silmas eelarvekärpeid, mis tehti eelarveaastal 1931/32. Siis, nagu me mäletame, kärbiti aastas 15% kuludest, järgmisel aastal kärbiti 17% ja siis veel 5% ehk siis kulude maht vähenes 97 miljonilt kroonilt 65 miljoni kroonini. See oli tohutu kulude kärpimine mitme aasta jooksul ja siis oli kõige suurem eelarvedefitsiit 2,2%, ja seda ainult ühel aastal.
Kui vaadata valitsussektori kulutuste kärpimisi eurodes Euroopa Liidus, siis me ei ole sugugi mitte esimeste hulgas. Seega maailmameistriks pretendeerimisel tuleb väga ettevaatlik olla, see õnnestub ainult siis, kui me lähtekohaks või lati kõrguseks seame oma unistused, millele polnud antud täituda. Võrreldes varasemate aastatega oli meie kärpimine peaaegu olematu.

Aitäh! Selle teema raames viimane küsimus on teine täpsustav küsimus Hannes Astokilt. Palun!

Kindlasti mõjutab meie eelarve tulevikku väga see, kui palju meil ikkagi on inimestel tööd, kui palju on investeeringuid. Viimastel päevadel on siin jutuks olnud, et Eesti on oma välisinvesteeringute mahult teistest naaberriikidest, eeskätt Lätist ja Leedust maha jäänud ja justkui oleks vaja midagi kiiresti ette võtta, et justkui oleks vaja kedagi mister Investmenti, härra Investeeringut, kes nagu magnet tõmbaks kogu maailma vaba investeerimisraha enda külge ja tooks selle Eestisse. Kuidas see seis meil võrreldes naaberriikidega on? Kas tõesti on midagi katastroofilist lahti ja naaberriigid on äkitselt muutunud välisinvesteerijate silmis väga atraktiivseks ja Eesti ebaatraktiivseks investeerimiskohaks?

Kui jutt käib Lätist ja Leedust, siis mul oleks väga hea meel, kui nende atraktiivsus investorite silmas oleks väga kiiresti kasvanud. Küllap tänu sellele, et kõik riigid on olulisel määral oma eelarve tasakaalupositsiooni parandanud, nad ongi muutunud investorite silmis atraktiivsemaks, kuid summa summarum on lugu ikka selline, et Eestisse on tehtud otseseid välisinvesteeringuid laias laastus summas 10 miljardit eurot, Leetu summas 7 miljardit eurot ja Lätisse 6 miljardi euro ulatuses. Seega ka absoluutsummadelt ületavad Eestisse, kõige pisemasse Balti riiki, tehtud investeeringud meie naaberriikidesse tehtud otseseid välisinvesteeringuid.
Jah, ma olen ka kuulnud neid jutte investeeringute tsaarist ja muust taolisest. Minu meelest on meie investeeringute tsaar majandus- ja kommunikatsiooniminister, sest Eesti eksport moodustab võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga 70%: 50% võrreldes SKT-ga moodustab kaupade eksport ja 20% teenuste eksport.
Ka põllumajandusminister võiks endale saada investeeringute tsaari tiitli, sest 10% Eesti ekspordist moodustavad põllumajandustooted. Ma ei usu, et ühel inimesel oleks võimalik kuidagimoodi ära teha töö, mida teeb praegu majandusminister – põhiliselt ta väliskaubandusega tegelebki, sest eksport on meie majanduse alus –, mida teevad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus KredEx, põllumajandusminister ja veel mõned ministrid. Imedesse ma väga ei usu, meil on praegu neid tsaare juba sadade kaupa riigi palgal tööl.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmise teema puhul jõuame küsida tõenäoliselt ühe küsimuse ja ära kuulata ühe vastuse. Teema on kohalike omavalitsuste liitmine. Küsija on Jaan Õunapuu, vastaja Siim Valmar Kiisler. Palun, Jaan Õunapuu!

Lugupeetud minister! Selle nädala rahanduskomisjoni istungil tuli arutusele selle aasta eelarve paranduste või muudatuste pakett, mis sisaldas ka teie haldusalas olevat 3 miljonit krooni, mis oli eelarves ette nähtud selleks, et kohalikes omavalitsustes demokraatiat arendada. Niipalju, kui me informatsiooni saime, soovisid selle summa eelarvesse lülitada teie tolleaegsed partnerid rohelised, ja seda arvestades sellega, et võiks ka rahvaküsitlusi läbi viia. Mis te oskate selle raha tuleviku kohta öelda? Kui sellele nüüd pannakse mõne aja pärast ü-täht juurde, kantakse see järgmisse aastasse üle, kas te peate seda õigeks? Kuidas sellega ikkagi oli: kas see on hind, millega te saite oma hääled eelmisel aastal?

Teatavasti me oleme teiega ühel meelel, et kui omavalitsustele pannakse lisakohustusi, siis tuleb selleks leida ka raha. Praegu on küsimus selles, et Riigikogu menetluses on üks eelnõu, mis seadustab kohustuse kohalike inimeste soovil läbi viia rahvaküsitlusi, nagu te õigesti ütlesite. Kui see eelnõu vormub siin saalis seaduseks, siis loomulikult meil peavad olema summad, et omavalitsused tõesti saaksid neid küsitlusi korraldada. See on päris suur töö ja maksab päris palju raha. Selleks on need summad mõeldud. Tänavu, 2010. aastal seda seadust seni ei ole vastu võetud ja ma eeldan, et sel aastal seda raha ei kasutata. Aga kui see eelnõu vormub seaduseks, siis meil peab 2011. aastal selleks raha olemas olema. Nii et ma toetan seda, kui rahanduskomisjon teeb otsuse need summad järgmisse aastasse üle kanda. Ma arvan, et see on praeguses olukorras mõistlik.

Suur aitäh, härra minister! Head valitsusliikmed, tänan teid infotunnis osalemise eest! Ja palun nendelt Riigikogu liikmetelt vabandust, kelle teemad täna jäid ajapuuduse tõttu käsitlemata! Infotund on lõppenud.