Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Minister! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kolmanda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Aivar Riisalu, palun!

Aivar Riisalu

Hea juhataja! Hea peaminister ja ministrid! Mul on erakordne au anda Riigikogule üle seaduseelnõu, millest saab erakondadeülene, Eesti tulevikku tagav seadus. Meie oleme selle kokku võtnud pealkirja alla "Eesti kodanike kojutuleku seadus". President on tõeline president, sest ta justkui loeks oma rahva mõtteid. President, olles Ameerikas, rääkis sellest küsimusest väga tõsiselt. Meie olime oma seadusloome just samale ajale ajastanud. Meil on julgust Keskerakonna fraktsiooni nimel kutsuda kõiki lugupeetud erakondi üles päästma Eestit ja tegelema erakonnaülese poliitikaga. Selle seaduse esimesse versiooni on kirjutatud kõik lihtsad, arusaadavad ja olulised meetmed, mis aitaksid siit lahkunud inimestele meie kalli kodumaa taas armsaks teha. Arutlegem selle seaduseelnõu menetlemise käigus nende probleemide üle koos. Need asjad ei ole keerulised. Meil ei ole vaja siia võõraid! Toome omad koju! Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Valitsuse nõunik Heili Tõnisson

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, 2011. aasta riigieelarve seaduse eelnõu. Teiseks, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud eelnõude menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Kolmandaks, konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ei ole. Meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.


1. 15:03 Peaministri poliitiline avaldus

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme edasi. Järgmine punkt tänases päevakorras on peaministri poliitiline avaldus. Lubage enne selle avalduse ettekandmist lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Kõigepealt on peaministri avaldus, mis kestab kuni kümme minutit. Riigikogu juhatusega on kokku lepitud, et küsimusi ei esitata. Kui fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi, on pärast avalduse ettekandmist see võimalus olemas. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 155 palun peaministri Riigikogu kõnetooli, et ta esineks poliitilise avaldusega!

Peaminister Andrus Ansip

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Majandus on selgelt toibumas kriisi mõjudest. Euroopa Komisjon on ennustanud Eestile 2011. aastaks Euroopa Liidu suurimat majanduskasvu. Räägitud on ka juba rohkem kui 4%-lisest sisemajanduse kogutoodangu kasvust. Kas see tähendab, et kriis on nüüd läbi? Ei, kriis ei ole läbi. Viimase 80 aasta rängima majanduskriisi mõjusid tunneb maailm paraku veel aastaid. Eksportturgude ja siinsete ettevõtjate enesekindluse taastumine annab siiski lootust kevadele majanduses.
Valitsuse koostatud 2011. aasta eelarve peamised eesmärgid on majanduskeskkonna parandamine ja sotsiaalse sidususe ning turvatunde kasvatamine. Valitsus on eelarvet koostades keskendunud investeeringutele ja sellise keskkonna loomisele, mis toetaks majanduse uut tõusu, samal ajal sotsiaalset sidusust lõhkumata. Oleme sammhaaval liikumas kriisist väljumise faasist uue tõusu esimesse etappi. Usun, et valitsus andis Riigikogule üle "Uue majanduskasvu" eelarve. Täna andis valitsus Riigikogule üle realistliku eelarve, koos kõigi nende unistustega, mida 20 aasta möödumist taasiseseisvumisest tähistav Eesti Vabariik ellu suudab viia. Olukorras, kus maailma majanduskriisi mõjud ei ole kaugeltki veel kadunud, pole seda sugugi vähe.
Austatud Riigikogu! Tuleva aasta riigieelarve kulude maht on 6 miljardit eurot, see on 5% suurem selle aasta 89,6 miljardi krooni suurusest eelarvest. Kasv tuleb peamiselt sellest, et taastuvad riigi sissemaksed teise pensionisambasse. Lisaks oleme taas veelgi paremini kasutamas välisvahendeid ning lisanduvad saastekvootide müügist tehtavad investeeringud. Riigi tegevuskulud on külmutatud ja valitsuse põhimõtteline otsus on, et palgad avalikus sektoris järgmisel aastal ei tõuse. Meie eesmärk on saavutada võimalikult kiiresti, hiljemalt aastaks 2013, taas eelarve kulude ja tulude tasakaal. Kuigi meil on veel praegu 10% sisemajanduse kogutoodangust reservides, tuleb võimalike kriisidega toimetulemiseks reserve uuesti kasvatama hakata. See on praeguse kriisi õppetund.
Riigieelarve tulude mahuks oleme planeerinud 5,7 miljardit eurot. Seega on tuleva aasta valitsussektori defitsiit suurusjärgus 250 miljonit eurot, mis on 1,6% meie sisemajanduse kogutoodangust. See defitsiit on Euroopa Liidus üks väiksemaid. Eestil tuleb iseenesestmõistetavalt jätkata tavaks saanud konservatiivse eelarvepoliitikaga, mis on meie riiki ka majanduslanguse tingimustes oluliselt aidanud. Eesti majandust peetakse Euroopa Liidus üheks jätkusuutlikumaks. Me ei pea tagasi maksma hiiglaslikku riigilaenu, vaid saame oma raha suunata uude majanduskasvu. Targalt majandades oleme andnud Eestile eelised paljude teiste ees. Maailma majandusfoorumi konkurentsivõime edetabeli järgi on Eesti konkurentsivõime uute Euroopa liikmesriikide parim. Hoides oma majanduskeskkonna viljakana, suudame liikuda kriisist uue majanduskasvuni. Sellest sõltuvad uued töökohad, pensionide tõstmine, teenused lastega peredele, turvalisus ja Põhjamaade tasemel haridus. Riigi toimiv ja edukas majandus on kõigi nende positiivsete muutuste hädavajalik eeldus.
Tuleva aasta eelarves on läbi aegade suurim osakaal investeeringutel. Riik plaanib investeerida üle 1 miljardi euro, mida on 16% rohkem kui sel aastal. Me investeerime palju transporti ja logistikasse, ehitame maanteid ja arendame infrastruktuuri. Väga paljud investeeringud on olulise regionaalse mõjuga. Põllumajanduse ja maaelu arengusse suuname 264 miljonit eurot. Juba kaks aastat tagasi suunas Eesti riik hariduse rahastamiseks Eurostati andmeil 6,7% meie sisemajanduse kogutoodangust. Suuremas ulatuses rahastas haridust vaid kolm Euroopa Liidu liikmesriiki. Kindlalt võib öelda, et hariduse rahastamise protsent sisemajanduse kogutoodangust on Eestis igal aastal kasvanud. Nii ka järgmisel aastal – hariduskulud kasvavad 7,9%. Ettevõtlustoetuste maht kasvab selle aastaga võrreldes 10%, ettevõtjatele suunatakse toetusi rohkem kui 80 miljoni euro suuruses summas. Tootlikkuse kasv, suurem lisandväärtus ja ekspordi osatähtsuse oluline kasv on uue tõusu alus. Ettevõtluskeskkond on palju laiem toetustest ja investeeringutest. Tähtis on selge õigusruum ning stabiilne maksukeskkond. Siinkohal kinnitan, et tuleval aastal ühtegi uut maksu ei kehtestata.
Majanduse kasvatamine ei ole eesmärk omaette. Eesmärk on majanduskasvuga kaasnev suurem vabadus, heaolu ja turvatunne. Sotsiaalsed tagatised ei vähene 2011. aastal ühte eurosentigi. Nii on pensionide väljamaksmiseks kavandatud 1,27 miljardit eurot ning ka Eesti iibe tõusule aidanud vanemahüvitisesüsteem ja teised peretoetused ning hüvitised püsivad puutumatuna. Võitluses tööpuudusega on valitsus seadnud eesmärgiks panustada vahendeid vähemalt niisama palju kui sel aastal. Väheneva tööpuuduse tingimustes tähendab see iga töötu kohta suuremat rahahulka kui aastal 2010. Kaitsekulutused järgmisel aastal suurenevad, moodustades 1,9% meie sisemajanduse kogutoodangust.
Austatud Riigikogu! Uue majanduskasvu eelarve on koostatud, tuginedes tervele mõistusele. Muu maailm võib meile küll ennustada helget tulevikku, kuid seda teoks teha saame ainult meie. Usun, et Eesti on kriisist väljudes tugevam, targem ja ühtsem. Palun teid toetada 2011. aasta riigieelarve eelnõu! Aitäh ja jõudu tööle! (Aplaus.)

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Simsoni!

Kadri Simson

Head kolleegid! Möödunud aastal kuulsime valitsuserakondade esindajatelt, et Eesti pürib kärpimise maailmameistriks. Nüüd saime siis teada, et tuleva aasta eelarvega püüab Eesti valitsus Euroopa meistri tiitlit eelarve puudujäägi osas. Selliseid eesmärke seades on paraku põlistatud mitmed ebaõiglased koormised kodanikele ja omavalitsustele. Ei saa hoobelda ainult sellega, et paberil paistab eelarve hea välja. See hea on saavutatud viimase kolme aasta karmide maksutõusudega. Tõstes kolm korda kütuseaktsiisi ning kehtestades Lätist ja Leedust viis korda kõrgema elektriaktsiisi, sai riik sadu miljoneid kroone lisatulu, kuid see tulu tuli kodanike taskust. Tõstes peaaegu kaks korda ravimite ja meditsiinitehnika käibemaksu, sai riik sadu miljoneid kroone lisatulu, kuid see tulu tuli kodanike tervise arvel. Tõstes kahenädalase etteteatamisega käibemaksu 2%, sai riik iga kuu sadu miljoneid kroone lisatulu, kuid see tulu tähendas kodanikele kallimat toidukorvi. Pole võimalik kiidelda tasakaalus eelarvega, kui seesama "hea majandamine" on meie riigi kodanike isiklikud eelarved viinud tõsisesse puudujääki.
2011. aasta riigieelarve maksutulusid vaadates tuleb meeles pidada, et nii käibemaks kui ka aktsiisid panevad majanduslanguse raske koorma eelkõige just nende inimeste õlule, kelle sissetulek niigi vaevu toimetulekut võimaldab. Aga ka prognoos, et tulumaksu laekub rohkem, ei tähenda tuhandetele inimestele töö saamist. Paraku on eelarves must valgel öeldud, et tulumaksuraha jääb rohkem riigile, sest enam ei tagastata tulumaksu pere esimese lapse eest, enam ei arvata tulust maha ametiühingu liikmemaksudele ja õppelaenuintressidele tehtud kulutusi. Me ootame, et riigi olulisim strateegiadokument annaks lootust ka neile inimestele, kes soovivad tööd. Aga seda siin ei anta. Öeldakse, et tööpuudus jääb pikaks ajaks kestma. Ka peaministrilt kuulsime, et töötutele antakse abiraha ikka endiselt.
Need maksupoliitilised muudatused, mida praegune valitsus soovib põlistada, on andnud riigile miljardeid kroone lisamaksutulu. See tulu on tulnud kodanike taskust, kas otse või suuremate toidu-, toasooja- ja ravimiarvete kaudu.
2011. aasta riigieelarve soovib põlistada ka riigi tegutsemist omavalitsuste arvel. Eelarves nenditakse, et omavalitsused peavad oma eelarved ise koostama, ja samas öeldakse, et aastatel 2009–2010 vähenes omavalitsuste tulumaksulaekumine 18%. See vähenemine ei olnud omavalitsuste süü. Riik muutis keset möödunud eelarveaastat tulumaksulaekumist enda kasuks. Samas moodustavad laekumised tulumaksust peaaegu poole omavalitsuste tuludest, muutes nad vägagi sõltuvaks sellest maksust ja sellest muudatusest. Möödunud aastal võttis riik Eesti linnadelt ja valdadelt osa tulumaksulaekumisi endale ja nüüd soovitakse see põlistada. Kui riik on kasvatamas oma investeeringuid 2008. aastaga võrreldes üle nelja miljardi krooni, siis omavalitsustele on kehtestatud karmid piirangud ning investeerimisvõimet on kärbitud kaks korda. 2008. aastal suutsid Eesti linnad ja vallad investeerida 2,9 miljardit krooni, nüüd on pandud lagi ühele miljardile kroonile. Kui riik on avamas laenukraane, siis omavalitsustel on need kinni keeratud.
Valitsus käitub Eesti omavalitsustega nagu halvas muinasjutus, leides endale veel õigustustki. Kõigepealt söödi väikese Peetrikese toidukott tühjaks ja nüüd maiustab riik suure Peetrina üksi suure euroraha ja laenudega.
Ma ei saa kiita dokumenti, mis on tehtud omaenda kodanike ja omavalitsuste raskustesse jätmise arvel. Ei saa kiita dokumenti, mille eesmärk on vaid teenida kiitust rahvusvahelisel areenil. Ei saa kiita dokumenti, mis toob järgmisteks aastateks seisaku ning tähendab paljudele inimestele täna veel Eestiga seotud unistuste luhtumist. See 2011. aasta riigieelarve on ebaõigluse põlistamise eelarve. Eesti kodanikud väärivad paremat. Eesti vallad ja linnad väärivad, et ka neil läheks majanduskriisi ületamisel taas paremini, see ei pea olema ainult riigi hüve. Aitäh! (Aplaus.)

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Mart Laari!

Mart Laar

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Just praegu anti Riigikogule üle väga tähtis dokument, üks Eesti tulevikku lähiajal kõige olulisemal kombel puudutav dokument ehk järgmise aasta riigieelarve eelnõu. Oma kõnes võttis peaminister selle eelnõu põhisisu kokku. Mulle tundus, et ma ei peagi siia pulti tulema, kuid pärast eelmist sõnavõttu mul siiski tekkis tunne, et tuleks mõni asi üle korrata.
On loomulik, et niivõrd tähtsa dokumendi arutelul võtab sõna opositsiooni esindaja ning esitab oma programmi, mida selles eelnõus tuleks muuta, mida tuleks sinna lisada, mida tuleks sealt ära võtta. See oleks igati loomulik ja seda programmi oleks, ausalt öeldes, tahtnud kangesti kuulda. Mida me aga ei kuulnud, oli see programm. Kuulsime jälle kirjeldust, kes on süüdi ja kes on midagi halvasti teinud, kusjuures mõned otsused on tehtud juba aastaid tagasi. Seda, mida tuleks Eestis teha, millised on Eesti prioriteedid, me kahjuks ei kuulnudki. Kuid ma olen kindel, et arutelu käigus toob opositsioon kindlasti ka need küsimused välja ja tõstab esile.
Ma seetõttu lihtsalt ütlen veel kord üle: selle eelarve peamine omadus on see, et see on koostatud tõesti vastutustundlikult praeguse aja jaoks, nendest võimalustest lähtudes, mis meie riigil reaalselt on ja mis võimaldavad meil selgelt, rahulikult ja kindlalt tulevikku minna.
Põhimõtetest, mida selle eelarve koostamisel on arvestatud, võiks esiteks esile tõsta eelarve tasakaalu poole liikumist. See on meile oluline, sest kui me räägime soovist vähendada tööpuudust (peaminister ütles üheselt ja selgelt välja, et see on üks selle eelarve eesmärke), siis tööpuudust ei vähendata ei ajutiste töökohtade ega mingite üksikute meetmetega. Seda vähendatakse püsivate töökohtade abil, mis sünnivad ettevõtluses, sünnivad terves majanduskeskkonnas, sünnivad nende positiivsete otsuste abil, mida me siin kõik koos peame tegema. Selle esimene eeldus on eelarve hoidmine tasakaalus. Kui me ka ei suuda seda veel täiel määral saavutada, siis selge liikumine selles suunas on olnud selle eelarve tegemise üks prioriteete. Selle tõttu on see eelarve selgelt ka tööpuuduse vastu võitlemise eelarve, just selle tõttu, et me ajame vastutustundlikku poliitikat.
Teine selle eelarve väga selge joon on hariduskulude selge kasv. See on oluline, sest tegeldes ka jooksvate majandusprobleemide, kõigi nende raskustega, mis meil on, on oluline vaadata tulevikku. Meie tuleviku võti on haridus. See, et me oleme suutnud kõigi nende raskuste kiuste just haridusele sedavõrd selgelt raha juurde panna, on väga oluline saavutus ja oluline võit.
Kolmandaks on oluline liikumine sotsiaalse õigluse tugevdamise poole. Meile kõigile on ju teada, et need otsused, mis tehti siinsamas saalis, selleks et vältida majanduslikku katastroofi, selleks et vältida eelarve ränka puudujääki langemist, olid meile kõigile valusad, eriti näiteks riigi maksete lõpetamine teise pensionisambasse. Me lubasime, et see taastatakse, ja see selles eelarves ka taastatakse. See on vastutustundlik poliitika, see on see poliitika, mida tuleb vastutustundlikul riigil ajada. Seda oleme järginud ja nendest põhimõtetest lähtudes on see eelarve ka koostatud. Aitäh! (Aplaus.)

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri!

Sven Mikser

Head kolleegid! Austatud peaminister! 2011. aasta eelarve eelnõu vaadates peame kindlasti mõtlema pikemas strateegilises plaanis. Viis kuud enne valimisi tundub see ilmselt keeruline. Aga kui me tahame oma atra seada, ütleme, 15 aasta peale ette, mõeldes sellele, kus meie riik ja ühiskond 15 aasta pärast peaksid olema, siis kindlasti peame ka eelarvet vaatama pikemas mõõtmes kui kõigest üks aasta.
Tegemist on selles mõttes kindlasti ajaloolise eelarvega, et see jõuab meieni uues vääringus – eurodes. Sotsiaaldemokraadid ei ole eurotsooniga liitumist mitte kunagi vaidlustanud. Ka meie jaoks on see alati olnud oluline eesmärk. Tõsi, meil on olnud praegusest valitsusest oluliselt erinev nägemus, kuidas eurotsooni liikmesuse ja eurodes eelarveni jõuda. Mäletame ju, et omal ajal ütles peaminister, et riik ei tohi kunstlikult pidurdada majanduskasvu, selleks et mahtuda Maastrichti kriteeriumide piiresse. Tagantjärele võime öelda, et kui meie majanduspoliitika oleks juba toona olnud pisut vähem protsükliline ja oleks pisut vähem üritatud majanduse kasvufaasist kõike välja pigistada, võib-olla oleksime siis juba mõne aja eest võinud nendele kriteeriumidele vastata. Kindlasti, soovimata otsida süüdlasi, tuleb tagantjärele tarkusena siiski nentida, et varasem üleminek eurole oleks oluliselt avardanud meie võimalusi jagu saada majanduskriisist ja majandusraskustest. Nüüd on meie valikud kindlasti ahtamad.
Aga kuidas siis see eurodes eelarve Euroopa mõistes paistab? Ma tahan meelde tuletada aastat 2008. Tolle aasta kevadel julges üks minu erakonnakaaslane välja öelda mõtte, et järgmise aasta eelarve tuleb ilmselt defitsiidiga. Ma mäletan ka reaktsiooni sellele avaldusele. Toona käsitleti seda pühaduserüvetusena. Tõsi, siis oli aeg, kui mõned meie riigijuhtidest vaatasid seda, mida me täna kirjeldame 80 aasta kõige tõsisema kriisina, kui kriisi, milles tahakski igavesti elada. Nüüd oleme kõik aru saanud, et eelarve tulud ja kulud on vaja hoida tasakaalus märksa pikema perioodi vältel kui üks aasta. Seda euroopalikku arusaama polnud paraku varem võimalik seletada, selleks oli vaja üks languseperiood läbi elada.
Samas vaimus jätkame ilmselt ka järgmisel aastal, eelarve on siis küll eurodes, aga on tunne, et valitsus ise ei olegi eurotsooni liikmesuse saabumises päris veendunud. Esiteks seetõttu, et Euroopas, nagu ma juba mainisin, on kombeks mõelda pikema aja peale ette. Küsimus, mis saab pärast euro tulekut, on kindlasti õigustatud. Kindlasti peame menetlemise käigus küsima, kas meie eelarve eelnõu sellele küsimusele vastab. Me teame, et oluliselt on kasvanud välisraha osakaal riigi kuludes. Seda nii Euroopa Liidu toetuste kui ka saastekvootide müügist saadava tulu näol. Kindlasti on selle raha kasutamine ühistes huvides hädavajalik. Kahjuks on välisrahal rahanduspoliitiliselt ka teine mõõde – selle kasutamine on ette määratud. Mõelgem sellele, et 2011. aastal on välisraha osakaal eelarves juba peaaegu 20% ja kui me nüüd teame, et 2013–2014 on need võimalused oluliselt väiksemad, siis peame endalt kindlasti küsima, millega see osa riigi kulutustest tulevikus kaetakse. Loota siinkohal majanduskasvust laekuvate maksutulude suurenemisele tähendab seda, et loodetud muudatused haridus- ja sotsiaalpoliitikas jäävad tulemata.
Euroopa riigid kulutavad sotsiaalpoliitikale keskmiselt 26% toodetud rikkusest ehk SKT-st. Eesti on selles tabelis eelviimane ja see protsent on meil kaks korda väiksem. Teadmisega, et eelarvemahust moodustavad sotsiaalkulud 30%, pole siinkohal väga palju teha. Kas me seda olemasolevatki raha mõistlikult kasutame? Vaesust leevendava meetmena maksab riik toimetulekutoetust, eelarves on selleks 350 miljonit krooni. Kuigi hinnad tõusevad, see summa ei suurene, ei toimu ka muudatust lastega perede toimetulekus. Paneme siia kõrvale teise arvu – kulutused vanemahüvitisele tõusevad 293 miljonit krooni. Sotsiaaldemokraadina küsin, kellel neid miljoneid rohkem vaja on.
Peaminister ütles, et järgmise aasta defitsiidiks on 1,6% SKT-st. Miks just 1,6? Kuidas selleni jõuti? Kas majanduslangusest võimalikult väiksemate kaotuste ja valudega väljatulemiseks on ikka mõistlik jätta töötud ilma neile lubatud kindlustushüvitisest?

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja! Kas te soovite lisaaega?

Sven Mikser

Jah, ma palun!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit lisaaega.

Sven Mikser

Töötud on ilma jäetud neile lubatud kindlustushüvitisest ja sealjuures on ainus põhjus tasakaalupositsiooni parem hoidmine. Kas on ikka tarvilik veel üks aasta kimbutada meie tervishoiusüsteemi ja mitte lubada kasutada mõistlikus mahus varem kogutud varusid? Liitkem need kulud kokku ja te näete, et olulisi eurokriteeriume täidame me ka nende kulude tegemise korral. Võib-olla ei ole me siis küll Euroopas kõige parem eelarvekärpija, aga vaevalt see koht selles edetabelis töötutele või haigetele ka niivõrd oluline on.
Lõpetuseks veidi helgemal noodil. Paari aasta eest olime sunnitud langetama riigi usaldusväärsust kõigutanud otsuse ja peatama sissemaksed kogumispensioni teise sambasse. Tookord peetud mõttevahetustes kaheldi sageli riigi võimekuses need maksed taastada, sest kulu on ju suur. Lubadus taastada need maksed 2011. aasta eelarves oli õige. Märtsis toimuvad valimised ei andnud valitsusele ka teistsugust võimalust.
Jääb loota, et eurodes eelarved muudavad Eesti riigi eelarvet euroopalikumaks. Meile on ju tähtsad inimesed, mitte koht ühes või teises edetabelis. Soovin meile kõigile vastutustundlikkust ja euroopalikku kultuuri ka eelarve menetlemisel Riigikogus! Kolleeg Laari oodatud alternatiivne nägemus ja parandusettepanekud selle menetluse käigus kindlasti sünnivad ja ma loodan ka koalitsiooni konstruktiivset lähenemist neile ettepanekutele. Paadunud optimistina loodan, et menetlemise käigus on võimalik seda eelarvet paremaks muuta. Aitäh! (Aplaus.)

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Toomas Trapido!

Toomas Trapido

Head kolleegid! Kõigepealt tahan esitada ühe filosoofilise, üldse mitte kiusliku küsimuse: kust tuleb raha? Kust mujalt ta saab tulla kui mitte kodanike taskust. Kogu raha ju sealt ilmselt tulebki.
Nüüd eelarve tasakaalust. Me oleme kindlasti tasakaalus eelarve poolt, aga me laiendaksime seda tasakaalu mõistet oluliselt. Nimelt, rahalis-majanduslik tasakaal on ainult üks tasakaalumõõde. Tänapäeval käsitletakse tasakaalu laiemalt ehk lisatakse sinna ka ökoloogiline ja sotsiaalne tasakaal. Sellest lähtuvalt ongi meie prioriteedid eelarve menetlemisel ja meie muudatusettepanekute põhisuunad järgmised. Esiteks, kodanikuühiskond, mis läheb sotsiaalse tasakaalu alla. Kodanikuühiskonnas peitub kahtlemata üks suurimaid kasutamata potentsiaale, selleks et kulusid kokku hoida, et meie riiki nende väheste inimestega, kes meil on, tõhusamalt korraldada. Teiseks, ilmselt ei ole üllatus, et meie prioriteet on sisulise energiapoliitika elluviimine. Seda me kindlasti oma muudatusettepanekutega jätkame. Kolmas prioriteet, jällegi sotsiaalse tasakaalu aspektist, on toimetulek. Kui vähegi võimalik, siis oleks soov toimetulekutoetusi kas suurendada või vähemalt neid võrdsustada, sest nende suurus on ajale kahtlemata väga jalgu jäänud. Tänan!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Taavi Rõivase!

Taavi Rõivas

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Head ametikaaslased! Vabariigi President on defineerinud valitsuse edu kriteeriumina selle, kas Eesti läheb üle eurole, täpsemalt selle, kas Eesti suudab täita kõik eurole üleminekuks vajalikud kriteeriumid. Täna me teame, et need kriteeriumid on selgelt ja varuga täidetud, aga eksisid need, kes arvasid, et me oleme neid kriteeriume täitnud Brüsselis asuva Euroopa Komisjoni või Frankfurdis asuva Euroopa Keskpanga jaoks. Ei, head ametikaaslased, seda me oleme teinud ikkagi Eesti enda, Eesti inimeste jaoks, selleks et hoida tulud ja kulud mõistlikus tasakaalus. Mul on väga hea meel, et seda teeb järgmise aasta eelarve, ja ma olen suhteliselt kindel, et seda teevad ka järgmised eelarved.
Kui fiskaalselt võtta, siis eelarve on pikk samm tasakaalu poole, sest võttes eriti arvesse struktuurset tasakaalu, mis arvestab neid komponente detailsemalt, on selle sammu suurust meil kõigil võimalik selle eelarve arutelu käigus näha, aga reaalmajanduses on see pikk samm kasvu suunas, sest see, et me suudame keerulistel aegadel hoida kulusid kontrolli all, aga samas investeeringuid kasvatada, on igal juhul tark toimimine. Ma väga usun ja loodan, et me leiame selles osas siin parlamendis üksmeele.
Ma soovin meile kõigile hästi asjalikku ja konstruktiivset arutelu, sest, olgem ausad, populismiks ei ole praegu parim aeg. Me peaksime rääkima sisulistest valikutest valdkondade kaupa. Ma omalt poolt luban, et me jätkame head tava ja kutsume Riigikogu rahanduskomisjoni oma eelarvet detailselt selgitama just need ministrid, keda opositsioon soovib seal näha, et oleks võimalik ennast kõikide nüanssidega kurssi viia. See kriitika, mis täna opositsioonilt kõlas, oli osaliselt juba konstruktiivne, aga samas peegeldus vähemalt Keskerakonna fraktsiooni esindaja sõnavõtus kindlasti see, et eelarvet ei ole veel tegelikult nähtud ja eelarvega oleks põhjust detailsemalt tutvuda. Ainuüksi Siim Valmar Kiisleri juhitava valdkonna eelarvele pilku heites näeme, et investeeringud, mis lähevad kõige otsesemalt kohalikesse omavalitsustesse, ületavad selle palju kritiseeritud tulumaksuprotsendi vähenemise mitu korda. Aga neid kohti on veel. Ega need investeeringud ei ole ainult arvud eelarves, vaid need on reaalsed objektid igal pool üle Eesti. Need summad, mis sinna lähevad, on väga-väga suured.
Ma soovin meile kõigile töökat sügist ja soovin, et Eesti saab hea eelarve! Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi, kes samuti on soovinud läbirääkimistel sõna võtta! Kaheksa minutit.

Peaminister Andrus Ansip

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Proua Kadri Simson ütles iseenesest kuldsed sõnad, et raha tuli riigieelarvesse kodanike taskust. Selleks, et seda üle korrata, ei oleks pidanud ma siia kõnepulti tulema, seda enam, et Toomas Trapido juba juhtis tähelepanu, et selle lause ütlemisel oli intonatsioon täiesti vale. Heldene aeg, kust see raha riigieelarvesse veel tulla saaks, kui ta ei pea tulema maksumaksja taskust? No kust tema veel tulla võib? Brüsselist? No aga ikkagi tuleb ta siis Euroopa Liidu maksumaksja taskust! Võib-olla Jaapanist, Kyoto ühikute müügist saadud rahana? Aga siis tuleb see ju Jaapani maksumaksja taskust! Ainult kodanike, töökate maksumaksjate makstud raha saab riigieelarvesse tuluna tulla. See on kodaniku raha, mida Riigikogu kodanike hüveks ümber jagab.
Kadri Simson eksis rängalt, kui ta ütles, et raha riigieelarvesse tuli kodanike taskust, aga riik jätab selle raha endale. Iga viimane kui sent, mis kodanike taskust tulnud on, kulutatakse kodanike hüvanguks. Minu meelest peab see olema niisama selge nagu a ja b. Enne seda, kui aabits pole selge, ei ole üldse mõtet hakata tõsimeelselt suuremate riigieelarvega lahendatavate probleemide üle diskuteerimagi.
Ei ole kohane ka riigi ja kohalike omavalitsuste vastandamine. Minu jaoks on Kadri Simson riik, minu jaoks on kohalikud omavalitsused riik. Riik – see on Eesti, sealhulgas Tallinn, Tartu, Pärnu, Mõisaküla. Miks neid vastandada? Hea küll, vastandame siis keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste rahalised vahendid, mille jaotus on erinev. Ka seda pole nii üheülbaliselt mõtet teha, sest kohalike omavalitsuste tulubaasi juures tuleb pidada ka seda silmas, et järgmisel aastal läheb investeeringute kasvuks täiendavalt 900 miljonit krooni, kui rehkendada kroonides, eurodes on see peaaegu 60 miljonit eurot. Ka see on raha. Võtke kogu eelarveperioodi jooksul – 11 miljardit krooni läheb veeprojektidesse ja kasusaajad on kohalikud omavalitsused. Ei ole mõtet keskenduda ainult ühele tulumaksuprotsendile ja püüda sellest täiesti ebaõigeid järeldusi teha.
Peamine põhjus, miks ma siia pulti tagasi tulin, oli Sven Mikseri etteaste. Kui te panite tähele, siis ta seadis juba jälle kahtluse alla selle, kas on ikkagi õige praegu reserve alles hoida, ehk peaks need kõik kohe viluks lööma. Ometi viitas ta ka 2007. aasta lõpule ja 2008. aasta algusele. 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses, me mäletame, rääkisid opositsioonierakonnad sellest, et Eestit on tabanud sügav kriis. Mina ütlesin, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahangi elada. Praegu ütlevad kõik need, kes annavad objektiivse hinnangu 2007. aasta lõpule ja 2008. aasta algusele, sedasama. 2007. aastal oli meil majanduskasv 7%, eelarve ülejääk oli ajaloo suurim – 6,5 miljardit krooni, tööpuudus jätkas alanemist, saavutades oma miinimumtaseme 2008. aasta märtsis ja juunis. Sellist kriisi, kus eelarve ülejääk on 6,5 miljardit krooni ja tööpuudus 4%, tahaksid kõik ja kõikjal, mitte ainult meie Eestis. Kas me 2008. aasta eelarve, mille teatavasti tegime koos sotsidega, tegime kõige õiglasema ja kõige paremal viisil? Ei, ei teinud. Mina kahetsen seda liigset optimismi, millest lähtudes me 2008. aasta eelarve koostasime. Kui tavaline eelarvemahu kasv oli 7 miljardit või 8 miljardit krooni aastas, siis ühes sotsidega, sotside rahandusministri juhtimisel tegime 2007. aasta lõpus positiivse lisaeelarve mahuga 2,8 miljardit krooni ja, nagu sellest vähe oleks, kasvatasime järgmise aasta eelarve tulude mahtu 14 miljardi krooni võrra. Kulud hüppasid ühe aastaga üles 17 miljardit krooni varasema 7–8 miljardi krooni asemel. See ei olnud vastutustundlik. Sotsidel ei maksaks oma rolli selles meeletus-pöörases eelarvekulude mahu kasvus ära unustada.
Ma tunnistan tagantjärele tarkusena, et sellise kasvu prognoosimine ei olnud mõistlik, see ei olnud hea, kuid tehtud vigadest tuleb kindlasti õppida. Siis ei olnud meil kriisi, aga me mäletame, et kui kõik rääkisid, et on kriis, ainult peaminister seda kriisi ei märka, oli selle kriisi märkamise taga eelkõige soov kasutada ära majanduse elavdamiseks kogutud reserve. See oli see suur eesmärk, miks pidi ka peaminister tol ajal ilmtingimata tunnistama kriisi olemasolu. Kas mäletate, mida nn eksperdid tol ajal ütlesid? Nad ütlesid, et kriisi ajal riigile reservide kogumine on rumalus, sest inflatsioon sööb reservidest igal aastal 10% ära. Mida taheti? Taheti buumi ajal reservidega majandust veelgi elavdada. See oleks olnud Eestile hukatuslik. Siis ei olnud kriisi ja siis reservide kasutamine majanduse elavdamise eesmärgil oleks olnud riigivastane tegu.
Mitte keegi ei saa praegu kindlalt väita, et kriis on läbi. Me ju näeme, et kriis tööjõuturul on endiselt väga sügav, vaatamata sellele, et registreeritud töötus on väga kiiresti vähenenud. Seetõttu kutsun ma Riigikogu üles käituma eelarve menetlemisel vastutustundlikult! Kutsun Riigikogu üles mitte järele andma kiusatusele kõiki riigile kogutud reserve ära kulutada, sest neid reserve võib mõnel teisel ajal märksa enam meie riigi jaoks tarvis minna! Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Sulgen läbirääkimised. Rohkem kõnesoove ei ole.
See päevakorrapunkt on käsitletud.


15:42 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme, head ametikaaslased, teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete esitatud kolm arupärimist rahandusminister Jürgen Ligile, keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Head ametikaaslased! Vaatame läbi ka selle nädala, kolmanda töönädala päevakorra. Nimelt on arupärijad juhatusele teatanud, et nad võtavad arupärimise nr 477 tagasi. See arupärimine käsitles Estonian Airi tellitud lennukeid. Koos selle muudatusega panen selle nädala päevakorra hääletusele.
Panen hääletusele VIII istungjärgu kolmanda töönädala päevakorra, kus on tehtud see muudatus, et arupärimine nr 477 on tagasi võetud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.


2. 15:45 Arupärimine eurole ülemineku kohta (nr 471)

Aseesimees Jüri Ratas

Asume arupärimistele vastamise juurde. Esimese arupärimise esitasid Riigikogu liikmed Inara Luigas, Enn Eesmaa, Olga Sõtnik, Nikolai Põdramägi, Rein Ratas ja Aivar Riisalu 2. augustil 2010. Arupärimine on eurole ülemineku kohta. Arupärimisele vastab Eesti Panga president Andres Lipstok. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Inara Luigase, et ta arupärimist tutvustaks!

Inara Luigas

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! 2. augustil andsid Keskerakonna fraktsiooni liikmed üle arupärimise Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile. Me soovime teada teatud asju eurole ülemineku kohta. Me teame kõik, et Eesti läheb eurole üle 1. jaanuaril 2011. Eestil on olemas ka eurole ülemineku komisjon ja asjatundjate komisjon on tegemas tööd, et tagada kodanikele sujuv üleminek uuele rahale. Nagu me kõik teame, saabub euro kasutuselevõtuga kindlustunne, et meie raha väärtus on stabiilne, ei kahane ka säästud. Riigikogus on vastu võetud euro kasutusele võtmise seadus, mis reguleerib Eesti Vabariigi rahaseaduse alusel emiteeritud Eesti kroonide eurodeks vahetamist, krooni käibelt kõrvaldamist, krooni ja euro paralleelkäivet ning sätestab kroonilt eurole üleminekuks vajalikud seadusmuudatused. Kuid on teatud teemad, mis peaksid uuesti siin Riigikogu saalis arutelu pälvima. Meil on Eesti Panga presidendile kuus küsimust, mis on seotud näiteks Eesti krooni kattevaraga, me küsime, mis saab üldse edasi krooni kattevarast jne. Siin on veel mõningad küsimused, millele soovime vastust saada. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki, et ta arupärimisele vastaks!

Eesti Panga president Andres Lipstok

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mulle on esitatud, nagu jutuks oli, kuus küsimust. Ma hakkan otsast peale. Võib-olla ei ole aja kokkuhoiu mõttes vaja neid küsimusi ükshaaval ette lugeda, kui te seda aktsepteerite.
Vastus esimesele küsimusele. 31. augusti 2010. aasta seisuga oli krooni kattevara väärtus 41,1 miljardit krooni.
Vastus teisele küsimusele. Praegu on krooni kattevaraks peamiselt suurte tööstusriikide, st Ameerika Ühendriikide ja euroala valitsuste võlakirjad. Euroalas võivad euro kattevaraks lisaks võlakirjadele olla ka teistsugused finantsvarad, näiteks laenud kommertspankadele. Kõnealused laenud aga ei teki eurole üleminekul kohe, vaid hiljem, kui ringluses oleva raha hulk suureneb ja kommertspangad otsustavad seda võimalust kasutada oma likviidsuse juhtimiseks. Riigi keskpanga üks õigus ja kohustus on välja anda, emiteerida majandusele vajalik kogus rahvuslikku valuutat, st nii sularaha kui ka kommertspankade kontoraha. Praegu on Eesti puhul valuutaks kroonid, alates 1. jaanuarist, euroalas, on valuutaks eurod. Keskpank peab emiteeritud rahale midagi ka vastu saama, et bilanss oleks tasakaalus ja varade kogus kohustustega kooskõlas. Eestis emiteeritakse kroone ainult välisvaluuta vastu ja kindla kursiga. Euroalas tehakse seda eurovarade vastu. Eurovarad on peamiselt laenud kommertspankadele, kuid ostetakse ka muid finantsvarasid, peamiselt võlakirju. Rõhutada tuleb, et kommertspankadele antakse laenu ainult kvaliteetsete tagatiste vastu, milleks on peamiselt erinevad võlakirjad. Lisaks eurovaradele võivad euroala keskpangad eurosid emiteerida ka välisvaluuta vastu, kuid seda tehakse turukursi alusel. Kõikide keskpankade kõnealust tegevust koordineerib euroalas Euroopa Keskpank. Euroala rahasüsteem toetub seega praegusega võrreldes oluliselt rohkem majanduse ja pangandussektori usaldusväärsusele ning keskpankadel on rohkem võimalusi ringleva raha hulka mõjutada. Rõhutamist vajab asjaolu, et tervikpildi saamiseks tuleb eurosüsteemi varasid ja kohustusi vaadata konsolideeritult. Riikide keskpankade bilansid on selle osad, kuid üksikuna vaadates võib nende struktuur olla suhteliselt erinev.
Vastus kolmandale küsimusele. Lisatööd toob kaasa eurotsooni märksa keerukam rahapoliitiline raamistik. Kui kroone on emiteeritud lihtsa valuutavahetustehingu kaudu, siis eurode puhul on võimalikke instrumente märksa rohkem ja nendega seonduvad ühised eurotsooni protseduurid on suhteliselt keerukad. See vastus haakub natuke ka vastusega eelmisele küsimusele.
Neljas vastus. Eesti Pank hakkab lisaks tänastele tegemistele osalema ka Euroopa Keskpanga reservide haldamises, mis mõnevõrra suurendab töökoormust. Samamoodi nagu mitme teise eurosüsteemi ülesande täitmine toimub ka Euroopa Keskpanga reservide haldamine hajutatult liikmesriikide keskpankades.
Viies vastus on, et iga investeeringu ja finantsinstrumendiga kaasneb mingisugune risk. Nagu teised euroala keskpangad, nii pöörab ka Eesti Pank riskide mõõtmisele ja juhtimisele suurt tähelepanu. Siin olulisi muudatusi ette näha ei ole.
Kuues vastus. Eesti Panga investeeritavate finantsvarade maht väheneb selle tagajärjel umbes 23 miljardi krooni võrra. Tänan!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan, austatud president! Teile on Riigikogu liikmetel ka küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Eesti Panga missioon on tagada Eestis hinnastabiilsus. Üks panga funktsioon on ka valitsuse nõustamine. Siit minu küsimus: kas Eesti Pank nõustus ja kuidas ta nõustus Vabariigi Valitsuse hinnapoliitikaga? Aasta või poole aasta jooksul on valitsusliikmed kommenteerinud ja sõnastanud meedias oma nägemusi diametraalselt erinevalt.

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Mul on väga keeruline kommenteerida seda, kuidas üks või teine valitsusliige oma seisukohti vabas meedias kommenteerinud või esitlenud on, aga loomulikult on keskpanga üks põhiülesanne tegelda hinnastabiilsusega. Hinnastabiilsusega on Eesti Pank tegelnud vastavalt nendele võimalustele, mida fikseeritud kursi poliitika siiani on andnud. Pärast eurole üleminekut on meie elementide hulgas loomulikult kõik need võimalused, mida ühine valuutasüsteem eurotsoonis meile võimaldab.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus, palun!

Marika Tuus

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! On selge, et eurotsooniga ühinemisel hakkavad meil ka hinnad ühtlustuma ja seda on praegu kauplustes juba näha. Mida te arvate sellest, millal hakkavad meie palgad ühtlustuma, või kas te arvate, et ka pensionid jõuavad Euroopa tasemele või millal nad sellele järele jõuavad? Ma toon teile praegu ainult ühe näite. Selle aasta teises kvartalis oli Eestis keskmine pension 4258 krooni ehk 290 eurot, samal ajal Soomes oli see 1344 eurot ehk 18 800 krooni.

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Arvatavasti on hästi keeruline öelda aega, millal üks või teine teie mainitud näitaja hakkab ühtlustuma nende näitajatega, mida meie lähinaabrid on presenteerinud või milleni nemad on jõudnud. Mina saan öelda ainult seda, et selline konvergents ja ühtlustamine on ju eesmärk, sinnapoole liigutakse ja on liigutud. Arvatavasti võiks sellise jätkusuutliku majandusruumi taastamine olla see tee, mille abil me võib-olla mingil ajal oma majanduses saaksime näha neid tulemusi, mida te oma küsimuses mainisite. See on pikk tee, selleks tuleb väga palju tarku otsuseid teha ja väga palju tarka majanduspoliitikat ajada. Ma arvan, et jätkusuutliku majanduspoliitika tarvis õige keskkonna loomine võiks olla küll lähiperspektiivis kõikide poliitikute, olgu nad siis siin saalis või valitsuses, esmane ülesanne. Kui seda jälgitakse, siis saavad täidetud ka need eesmärgid, millest te rääkisite.

Aseesimees Jüri Ratas

Nelli Privalova, palun!

Nelli Privalova

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Millised on liikmesusega kaasnevad kohustused ja kulud ning kas me suudame neid kohustusi Euroopa Keskpanga ees täita?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Loomulikult, kui me oleme eurotsoonis, siis on meil omad selged kohustused, selleks et oma osa Euroopa Keskpanga ees täita. See koosneb väga paljudest elementidest. Eesti Panga kohta saan ma öelda, et meie oma eelarve kokkupanekul oleme nendega arvestanud. Päris kindlasti ei teki meil probleeme oma esmaste kohustuste täitmisel sellisel kujul, nagu Euroopa Keskpank teistele euroala liikmetele peale pannud on.

Aseesimees Jüri Ratas

Taavi Rõivas, palun!

Taavi Rõivas

Aitäh! Väga austatud pangapresident! Kuna arupärijad ise on seda küsimusteringi natuke laiendanud, siis julgen ma ka küsida asja kohta, mis võib-olla kõige otsesemalt kirjalikus arupärimises ei kajastunud, küll aga on praegu väga kuum kõneaine. See puudutab natuke seda, mida küsis kolleeg Eldar Efendijev. Me oleme ka tänastest lehtedest lugenud, et osa munitsipaalasutusi on tõstnud hindu ja on põhjendanud seda euro tulekuga. Kõige markantsem näide on hinnatõus Nõmme Spordiklubis, kus osa teenuste hinnad tõusevad lausa 40%. Seda on põhjendatud euro tulekuga. Kuidas seda tegevust hinnata? Kas tõepoolest läheb euro tuleku tõttu Nõmmel sportimine objektiivselt 40% kallimaks või on siin tegu tarbija eksitamisega, mis tuleks hukka mõista?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Nõmme Spordiklubi pakutavate teenuste hinna kujundamisel on mul hirmus keeruline kaasa rääkida, ma ise ei ela Nõmmel ega tarbi neid teenuseid. Turumajanduses on nõudmine ja pakkumine omavahel kooskõlas. Kui tekib uus teenus, kui see on parem ja kvaliteetsem ning tarbija on nõus selle eest maksma, siis teenus ka kallineb, aga eurot sellistesse mahhinatsioonidesse siduda ei ole mõtet. See ei ole ainult Eesti omapära. Selliste teemadega on eri aegadel kokku puutunud eri riigid, kui eurole üleminek on toimunud. Tegelikkus näitab mõne aja pärast väga kiiresti, et eurole üleminek ei ole hinnakorrektsioonide põhjus. Hinda tõstab ikka see, kes seda teenust osutab või seda kaupa müüb, ja seda hinda maksab see, kes seda teenust tahab tarbida või kaupa osta.

Aseesimees Jüri Ratas

Helle Kalda, palun!

Helle Kalda

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud president! Aitäh teile heade vastuste eest! Aga mul on küsimus: kas Eesti riigil tekib kohustus kinni maksta teiste riikide kehvast rahanduspoliitikast tulenevaid puudujääke? Kui on selline kohustus, siis kui suur see summa on, mis põhimõtetel see toimub ja kuidas otsustatakse, millal makstakse abipakette kinni, millal mitte?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Kõige lihtsam ja arvatavasti ka kõige ausam vastus on täna see, et me ei ole veel eurotsoonis. Rääkida sellest ja spekuleerida selle üle, millised kohustused meile täiendavalt tulevad seoses ühe või teise eurotsooniriigi kohustuste kinnimaksmisega, on täna veel vara. Kui me oleme eurotsoonis, eurotsooni liikmed, siis need läbirääkimised arvatavasti algavad, ja kui see number on selge, siis oleme loomulikult valmis seda ka teile tutvustama.

Aseesimees Jüri Ratas

Inara Luigas, palun!

Inara Luigas

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me oleme seda teemat natukene arutanud ka Riigikogu rahanduskomisjonis. Me arutasime seda, et praegune krooni kattevara suurus, 41 miljardit, viiakse kirjega Eesti Panga bilansist Euroopa Keskpanga bilanssi. Kas seoses selle üleminekuga tekib ka võimalus, et seda 41 miljardit krooni hakkabki haldama, kontrollima ja kasutama Euroopa Keskpank, ja millised õigused jäävad siin Eesti Pangale? Minu küsimuse teine pool on järgmine. Krooni kattevara on praegu 41 miljardit, kuid ringluses on vaid üle 10 miljardi krooni väärtuses sularaha, mille tagatiseks on samas väärtuses Eesti Panga varasid, ja nii üks kui ka teine majandusteadlane on avaldanud arvamust, et tekib krooni kattevara jääk. Kas see jääk ikkagi tekib ja mida te selle kohta arvate?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Eesti Pank on olnud Euroopa Keskpangaga koostöös ju väga pikalt. Kõigis töögruppides, komisjonides, mis on Euroopa Keskpangas aastate jooksul loodud, on Eesti Pank väga aktiivselt osalenud. Ma julgen öelda, et meie töötajatel on ettekujutus selle kohta, millega seal tegeldakse. See ei ole mitte ainult ettekujutus, vaid tehakse ka praktilist tööd. Loomulikult, see töö hulk, mida eurotsooni kuulumine kaasa toob, on lisaülesanne kõigile. Ma võin tuua ainult ühe näite. Kui siiani – ma räägin endast, see on kõige lihtsam – pidi Eesti Panga president käima Euroopa Keskpanga nõukogu üldkoosolekutel neli korda aastas, siis nüüd olen ma juba vaatleja staatuses ja pean käima Euroopa Keskpanga nõukogu koosolekutel üle nädala. Nii et arvutage vahe välja, neli korda aastas ja üle nädala. Täpselt samasugune lisakoormus, kas suuremal või vähemal määral, on ka Eesti Panga osakondadel, Eesti Panga spetsialistidel, kes kaasatakse teie mainitud kõrgemal tasemel rahapoliitiliste otsuste tegemisse hoopis laiahaardelisemalt ja sügavamalt. Kuid ma arvan, et see eeltöö eelneval ajal, mida Eesti Pank on Euroopa Keskpanga juures teinud, on andnud piisavalt hea kogemuse, et kohe sellesse töösse sukelduda. Loomulikult, õppida on seal palju, enesearendamisega on vaja väga palju tegelda, aga ma julgen küll öelda, et Eesti Panga töötajad on nendeks ülesanneteks valmis.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud Eesti Panga president! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Heimar Lenk

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra president! Kindlasti väheneb pärast eurole üleminekut Eesti Panga töö maht ja kohustuste hulk. Kindlasti olete seda analüüsinud. Kas on kavas ka panga personali vähendada? Võib-olla ütlete mõne sõna selle kohta, millised kohustused teile jäävad ja kuidas panga töö muutub.

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Jälle selline teema, millest on palju räägitud nii siin saalis kui ka ajakirjanduses. Ma ei ole väga kindel, et saab nõus olla väitega, et Eesti Panga töökoormus väheneb. Kui vaadata seda ülesannete hulka, mida eurotsoonis olek Eesti Panga eri protsessidele juurde toob, siis on selge, et ka see töö tuleb kellelgi ära teha. Ma täna ei spekuleeriks selle üle, et me oleksime Eesti Panga töötajate arvu hirmsat moodi vähendamise reel. Pigem on meie ülesanne teha selgeks, milline on Eesti Panga vajalik struktuur, et täita kõiki neid ülesandeid, mida euroalas täita tuleb. Sellega tegeleme praegu päris pingsalt. Milline on see tulem? See ei ole mitte lähipäevade või -nädalate teema, aga ma arvan, et järgmise aasta keskpaigas on see selge. Ütlen nii pika aja just sellepärast, et tegelikult ei ole mõtet tormata. Peaks ikkagi väga täpselt aru saama, millised need funktsioonid ja ülesanded on ning kus saab teiste riikide kogemusi kasutada. Ütlen ainult seda, et me oleme nii pangas sees kui ka koos välisekspertidega selle töö käivitanud.

Aseesimees Jüri Ratas

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea Eesti Panga president! Väga palju arvatakse, et euro toob automaatselt kaasa hinnatõusu. Ma arvan, et kes seda analüüsib, saab aru, et euro iseenesest hindu ei tõsta, vaid tegelikult on see väga palju seotud majandusega. Küsimuse esimene pool on see: kas te arvate, et kommunikatsioon on olnud piisav? Võib-olla peaksid valitsusliikmed emissaridena minema maakondadesse asju seletama. Mulle tundub, et väga palju on seletamise taga kinni.

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Selle küsimuse sisulisele poolele ma enne natuke vastasin. Ma olen sinuga täiesti ühte meelt, et eurot nende hinnatõusudega, mida on siin presenteeritud, siduda ei ole mõtet. Turumajandus eksisteerib Eestis enne eurot ja pärast eurot. Loomulikult on alati mingisugused spekulatsioonid võimalikud, aga see on teine teema. Kuidas seletada ja kuidas suhtlemist parandada? Minul on hirmus keeruline valitsuse eest öelda, kui palju valitsusliikmed peaksid kuskil seda seletamas käima, kas nad käivad ja mida nad on seletanud. Aga ma tean, et asjatundjate komisjon, mille valitsus on kokku kutsunud, on päris aktiivselt lülitunud sellesse töösse, et seletada Eesti rahvale, mismoodi eurole üleminek käib, millised sammud on plaanis, millised on tähtajad jne. Aga see ei ole minu vastuses põhiline. Ma saan öelda ainult seda, et Eesti Panga osakond, kes kõige rohkem sularahaga tegeleb, on käivitanud just sellesama plaani, mida sa praegu nimetasid. Kui ma õigesti mäletan, siis esimene sõit oli eelmisel nädalal, ma palun vabandust, kui ma praegu valesti ütlen, aga minu meelest oli esimene sõit Raplasse. Me oleme pihta hakanud. Loomulikult, mida rohkem suhelda, mida rohkem seletada, seda selgem kõik see on ja seda rohkem kaovad ka hirmud. Hirm tuleb tihti ikkagi teadmatusest.

Aseesimees Jüri Ratas

Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen

Aitäh! Lugupeetud Eesti Panga president! Meie siin Riigikogus oleme kogenud, et paljud tublid munitsipaalpoliitikud on ka siin edasi munitsipaalpoliitikud ja tegelevad meelsasti munitsipaalasjadega, selle asemel et näha ühtset ja riiklikku. Kuidas juhtub Eesti Pangaga? See on ka nagu üleminek teise liigasse. Kui palju on Eesti Panga inimesed valmis tegelema hoopis kõrgemal tasandil rahandusega ehk euroga, mis katab mitmeid-mitmeid riike, tervet eurotsooni?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Selle 41 miljardi juures on esimene asi muidugi see, et Eesti Panga enda bilansi struktuur teatavasti muutub, me oleme kohustatud oma kattevara üle vaatama. Kattevara reserv väheneb, see 41 miljardit krooni väheneb ja see raha kantakse tagasi raha omanikele ehk Eestis paiknevatele kommertspankadele, see on nende raha. Selle reservi jäägi või selle rahahulga eest, mis alles jääb, peab Eesti Pank loomulikult katma kõik need kohustused, mis Eesti Pangal on ja talle jäävad, sealhulgas on ka sularaharingluse tagamine. Praeguse matemaatika järgi võiks reservi suurust hinnata 5,4 miljardile kroonile ja euro tulek seda 5,4 miljardit krooni mitte kuidagi ei mõjuta. Loomulikult, selle raha üle, mis Eesti Panga bilansis on, teeb otsused Eesti Pank.

Aseesimees Jüri Ratas

Toomas Varek, palun!

Toomas Varek

Aitäh, härra Riigikogu aseesimees! Austatud Eesti Panga president! Mina mäletan täpselt seda aega, kui rubladelt mindi üle Eesti kroonidele. Ma arvan, et see oli meile ka õnnelik aeg, kuigi algul kätte saadud 150 Eesti krooni oli küllaltki väike summa. Nüüd jälgite te tõsiselt neid protseduurireegleid, et kõik kolme kuu pärast hästi laabuks, et me läheksime Eesti kroonilt üle eurole. Kuid ma mäletan ka seda, et allesjäänud rubladega oli pärast palju pahandust. Mis saab Eesti kroonidest pärast 1. jaanuari 2011 või pärast 1. juulit? Kuhu Eesti kroonid lähevad? Kui kauaks nad hoiule jäävad? Mis nendest saab?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Esimene vastus on see, et pärast 1. jaanuari 2011 ei ole Eesti riigis käibel Eesti kroon. Eesti kroon peaks selleks ajaks olema kokku korjatud. Loomulikult on tema hävitamisel oma kindel kord ja seda korda järgitakse. See küsimus läheb natukene arupärimise teemast välja ja seetõttu ei suuda ma praegu väga täpselt öelda, kuidas see nn hävitamine käib. Aga loomulikult, mingit käibel olevat krooni pärast 1. jaanuari 2011 olla ei saa ega tohi.

Aseesimees Jüri Ratas

Heimar Lenk, palun!


3. 16:10 Arupärimine kohustuste võtmise kohta aastateks 2011–2012 (nr 472)

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme edasi teise arupärimisega, mille esitasid Riigikogu liikmed Kadri Simson, Kalev Kallo, Toivo Tootsen, Mailis Reps, Valeri Korb, Helle Kalda, Inara Luigas, Eldar Efendijev, Vladimir Velman, Jüri Ratas, Arvo Sarapuu, Jaak Aab, Nikolai Põdramägi, Rein Ratas ja Evelyn Sepp 2. augustil 2010. Arupärimine on kohustuste võtmise kohta aastateks 2011–2012. Arupärimisele vastab rahandusminister Jürgen Ligi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simsoni, et ta arupärimist tutvustaks!

Kadri Simson

Head kolleegid! Lugupeetud rahandusminister! Augustis sai koos kolleegidega üle antud arupärimine, mis puudutab rahandusministri ja Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki allkirjadega välja läinud kirja. Kiri saadeti 3. juunil ja selle adressaatideks olid eurogrupi president Jean-Claude Juncker, Ecofini president ning eurovolinik Olli Rehn. Kirjas oli palju meile juba tuntud valitsuse seisukohti, aga anti ka teatavaid lubadusi järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks. Sellest tulenevalt olemegi palunud ministri Riigikogu ette, et ta tutvustaks valitsuses küpsevaid plaane muuta vajaduspõhiseks teatavad sotsiaaltoetused, mis kirjas olid toodud veel üldiselt ja anonüümselt, aga tõenäoliselt on ministril olemas juba töögrupp, mis sotsiaaltoetuste vajaduspõhiseks muutmist täpsemalt arutab, ja minister oskab meile öelda, kui palju sotsiaaltoetuste vajaduspõhiseks muutmise abil kokku hoida soovitakse. Senimaani on see ikka tähendanud seda, et toetused muutuvad vähem kättesaadavaks, riigieelarve selle võrra säästab, kuid inimesed saavad mitmeid toetusi vähem. Ma ei hakka küsimusi täpselt ette lugema, ma usun, et minister loeb küsimused ette ja siis vastab neile. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Rahandusminister Jürgen Ligi

Härra juhataja! Austatud Riigikogu! Esimene küsimus kõlab nii: ""Vajaduspõhiseks muutmine" on tänase valitsuse retoorikas tähendanud abi kättesaadavuse tõsist halvenemist ning riigieelarve kokkuhoidu inimeste arvelt. Milliseid sotsiaaltoetusi on Rahandusministeerium silmas pidanud oma kirjas Euroopa institutsioonidele?" Kõigepealt, vajaduspõhisus ei ole mingi retooriline nähtus, vajaduspõhisus on Eesti mõistliku valitsemise pikaajaline põhimõte. Me eeldame, et Eestit valitseb edaspidigi mõistlik valitsus ja ei kehtestata eesmärke jagada toetusi mittevajaduspõhiselt. Sest milleks toetus mõeldud on? Eks toetust määratakse ikka mingi vajaduse järgi ja ta on selle võrra suurem, mida täpsemini ta on suunatud ja mida täpsemini ta keskendub tegelikule abivajadusele. Retoorikast on see asi muidugi kaugel, siin on tegemist väga põhimõttelise asjaga. Kuidas seda ellu viia, see on keeruline. Palju on vajaduspõhisusega seoses räägitud lastetoetusest. Reaalsuses on üsna keeruline ümber teha süsteemi, mis kord on juba kehtestatud. Küll aga on elu ise andnud sellele probleemile vastuse: kõik valitsused on eelistanud siiski neid toetusi, mis on täpsemini suunatud kui lastetoetus, mis jaguneb lihtsalt vanuselise tunnuse järgi. Selle võrra on tema reaalväärtus ju ajas kogu aeg vähenenud, kogu aeg on leitud mingid mõistlikumad kohad raha kasutamiseks. Selge, et meie siin saalis, meie lapsed ja lapselapsed tõenäoliselt ei peaks saama riigilt lastetoetust, kui selle võrra oleks tegelikke abivajajaid võimalik paremini aidata. Eks me oleme neid laustoetusi siin hiljaaegu kaotanud küll. Samamoodi võib öelda, et ranitsatoetus on olnud üks võib-olla sümboolse tähendusega, aga siiski hästi ebapraktiline toetus ja rasketel aegadel on sellest loobutud. Põhjus ongi selles, et umbes pooled vanemad ei vaja otsest rahatoetust riigilt. Ma ütlen hästi jämedalt: riigi toimimise mehhanism ei saa olla see, et kõigilt võetakse ja kõigile antakse ühtemoodi. Ikkagi tuleb vaesematele anda ja ühtlasemalt võtta, see on viis, kuidas tasandada ebavõrdsust. Jah, üks meetod, kuidas vajaduspõhisust saavutada, on muidugi jätta rohkem sotsiaaltoetusi jagada omavalitsustele, kes on inimestele lähemal ja suudavad õigemini otsustada. Selles suunas oleme suutnud natuke liikuda.
Teine küsimus: "Millises töögrupis sotsiaaltoetuste vajaduspõhiseks muutmist arutatakse ning millal tullakse ettepanekutega avalikkuse ette?" Kõigepealt pean ütlema, et praegu ei ole tulemas konkreetseid ettepanekuid. Lisaks ei ole töögrupp kindlasti valitsuse põhiline töömeetod, see on pigem erandlik meetod, üksikküsimuste puhul praktiseeritav. Sellise suure ja põhimõttelise teema puhul nagu toetused käib põhitöö ikka regulaarsete institutsioonide kaudu.
Kolmas küsimus: "Kui suurt kokkuhoidu sotsiaaltoetuste kärpimisest 2011.–2012. aasta eelarvesse planeeritakse?" Planeeritakse nii suurt kärpimist, et riigieelarve kogumahust 31,64% on sotsiaaltoetused ja kõike ülejäänut, kui soovite, võite nimetada kärpimiseks. Aga kui võrrelda aastaid omavahel, siis kasv 2011. aastal on 8,38% ja see tuleb põhiliselt teise pensionisambasse tehtavate sissemaksete, esimese pensionisamba kulude ja vanemahüvitise tõttu. Kindlasti ei kahtle teiegi, et sambakulud on vajaduspõhised, aga ärge kahelge, ka vanemahüvitist makstakse ikkagi vajaduse järgi. Millal siis veel peaks riik abikäe ulatama kui mitte sel ajal, kui noor ema on kõige haavatavam ja saab kõige vähem oma sissetulekuid mõjutada? See on pigem demograafiline meede, et lapse soetamisel ei muutuks oluliseks see kaalutlus, et lapse sünni korral väheneb pere sissetulek järsult ja ema ei saa tõenäoliselt tööl käia. Demograafias on see juba positiivset tulemust andnud, seda näitavad uuringud.
Neljas küsimus: "Kirjas lubatakse, et vähendatakse tööjõumakse ning kantakse maksukoormus edasi kaudsetele maksudele. Milliseid kaudseid makse tõsta plaanitakse?" Kõigepealt, ega see ei ole mingi lubadus Brüsselile. Me kirjeldame selles kirjas oma eesmärke ja põhimõtteid ning neidsamu eesmärke ja põhimõtteid kajastame riigi eelarvestrateegias. Tõepoolest, siin midagi uut ei ole. Te küsite, kas mõni kaudne maks on tõusmas. Ei ole tõusmas muu kui see, mis on ära otsustatud – tubakaaktsiis. Ma ei ole näinud sellele suurt vastuseisu siin Riigikogus. Üks eelnõu on praegu menetluses, kui soovite, siis võite seda vastuseisu väljendada, aga meie arvates võiks tubakaaktsiis tõusta aastavahetusest 10% ja järgmisest aastavahetusest jälle 10%. Aga kõiksugu muu retoorika, et tarbimise või saastamise maksustamine on halb – see on ohtlik, see on keskkonnakaitseliselt ohtlik ja see on ka majanduslikult ohtlik. Võib tunduda populaarne rääkida siin mingist sotsiaalsest mõõtmest, aga maksukogumisel tuleb olla pigem neutraalne ja sotsiaalseid probleeme tuleb reguleerida ikkagi väljamaksetega riigieelarvest. Sellise lausalise sotsiaalpoliitika, et kõigile ühtemoodi ja vähem tarbimismakse, tulemus on tegelikult see, et kes kallimalt ja rohkem tarbib, see võidab rohkem. Aga eelarvekadu on väga suur, rääkimata keskkonnakaitselisest mõõtmest. Ma ei oska saastemaksude kohta palju rohkem lisada, kui et CO2-poliitika on näiteks Euroopas väga erinevates mõõtmetes kogu aeg päevakorral. Siin tuli hiljuti vastata küsimusele, kas ma toetan üleeuroopalist maksu. Üks valikuid oli (see tuli kuskilt välisajakirjandusest ja seda tõepoolest ka Brüsselis arutatakse) CO2 maks. Ma arvan, et kui see otsus langeb (ma iseenesest ei ole vaimustatud üleeuroopalisest lisamaksustamisest), siis on CO2 maks üks kõige tõenäolisemaid. Jällegi, see on täpselt see poliitika, mida Euroopa ajab. Tööjõu maksustamine on asi, mis tuleb tööhõivele kahjuks. Tarbimise maksustamine on tegelikult see, mida ka kriisi ajal on pooled Euroopa riigid teinud, nad on tõstnud käibemaksu, nad on kaotanud käibemaksuerandeid ja tihti on tõstnud ka aktsiisi. See on üldine tendents, Eesti ei ole siin erand. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Kadri Simson

Aitäh! Lugupeetud minister! Me küsisime, milliseid sotsiaaltoetusi te olete silmas pidanud, rääkides sotsiaaltoetuste muutmisest vajaduspõhiseks. Te vastasite, et mitmed laustoetused on olnud mõttetud, et seni on kritiseeritud näiteks lastetoetust, mille suurus on 300 krooni, ja et mõned laustoetused on ka ära kaotatud. Mainisite, et ranitsatoetus, mida maksti 1. septembri puhul igale koolilapsele, on ära kaotatud, ja see on õige, sest kõik lapsed ei vaja ranitsatoetust. Paljud lapsed siiski näiteks ranitsatoetust vajasid. Millised toetused siis asemele on tulnud, mis ei ole mitte lausalised, vaid vajaduspõhised?  Eelmisel aastal kadus ära ranitsatoetus. Kas te oskate nimetada, mis selle aasta 1. septembril seda kompenseeris?

Rahandusminister Jürgen Ligi

Kõigepealt võimaldasid sellised kaotamised muid sotsiaaltoetusi häireteta välja maksta ja üldse riigil tervikuna funktsioneerida. Omavalitsustel on endal väga tihti ranitsatoetus kui selline olemas, nii et on täiesti mõttetu siit Toompealt lausaliselt kehtestada täpselt sama meedet. Ma tean, et üks linn jagas lausa ühesuguseid ranitsaid, olles leppinud mingi firmaga kokku. See on minu meelest hästi piinlik juhtum, sest kui palju siis vormirõivast tänapäeval üldse armastatakse. Riigi funktsioneerimiseks, hädavajalike toetuste väljamaksmiseks sealhulgas, on kogu aeg vaja optimeerida. Näete ise, pensionikulud kasvavad. Selleks et neid oleks võimalik katta, ongi vaja muu hulgas korrastada sotsiaaltoetusi, peale selle, et riigi enda toimimiskulusid on kõvasti kokku hoitud. Ega küsimus ei ole selles, kas mingiks asjaks konkreetselt on raha või mitte, vaid selles, kui mõistlikult me raha kasutame, mis on parimad raha kasutamise viisid. Selles on ju tegelikult kogu asja mõte. Ma ka seletasin, et ei ole, esiteks, olemas selliseid uusi ettepanekuid, mis põhimõtteliselt muudaksid sotsiaaltoetuste süsteemi, see valitsus ei muuda seda süsteemi, aga teiselt poolt ei ole ka Brüsselile mingeid lubadusi antud. Brüsselile on antud ainult üldine lubadus, et riiki valitsetakse mõistlikult, et meie üldised hoiakud on sellised. See on valitsuse kohta öeldud. On ju hästi teada, et demokraatias valitsused ka vahel vahetuvad – ma küll loodan, et seekord ei vahetu – ja aeg-ajalt pääsevad võimule ka väga ebamõistlikud valitsused. Selliseid näiteid on ka Euroopast, väga ebamõistlikke näiteid on olnud.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus, palun!

Marika Tuus

Aitäh! Austatud härra minister! Päris huvitav oli kuulda, et pensionisammas on sotsiaaltoetus. Aga ma olen märganud, et väljend "vajaduspõhiseks muutmine" tähendab selle valitsuse kontekstis ikkagi selle toetuse kaotamist. Võtame kas või 3000-kroonise matusetoetuse. Öeldi ka, et muudetakse vajaduspõhiseks, kellel vaja on, need saavad, aga tegelikult näeme, et see toetus on lihtsalt ära kadunud. Me oleme siin kärpinud ja kärpinud, meid nimetatakse selles ju Euroopa meistriks. Aga kui me räägime järgmise aasta kontekstis, siis kas nendest tohututest kärpimistest midagi ka tagasi pannakse? Näiteks, hambaravihüvitis, mida te kärpisite, koolitoetuste kärped, pensionide tasuta kojukande kaotamine või hooldusravikärped jne. Kas on ka midagi sellist plaanis peale teise samba sissemaksete taastamise?

Rahandusminister Jürgen Ligi

Kõigepealt peaks selgitama, et riigi kulutused pensionisammastesse on kaheldamatult toetus, siin ei ole midagi imestada. Mõelge ikka järele. Kas te tahate öelda, et see ei ole toetus pensionile? Või ei pea te pensioni toetuseks? Kindlalt on see ka vajaduspõhine, selles ei ole mingit kahtlust, sest riik panustab nendesse eluetappidesse, kui inimene on väga haavatav ja nõrk, kas tal on siis pisikene laps või on ta tööeast väljas. Need on need põhilised vanusegrupid, kuhu rahaliselt panustada. Kooliealiste ja lasteaiaealiste laste puhul on põhipanus kahtlemata teenused, olgu selleks tervishoid, haridus või mis tahes. Niimoodi on riik üles ehitatud ja seda peetakse ka puhtteoreetiliselt mõistlikuks. Mis puudutab laustoetusi, mida te siin loetlesite, siis mina ei arva, et ühtegi laustoetust tuleks tagasi tuua. Ei ole mõistlik jagada kõigile ühtemoodi paarsada krooni, meile sealhulgas. Minu teada ei saa selle raha eest isegi ühte hambaplommi panna. Selle asemel tasuks suunata seda raha ja suunataksegi, ma seda süsteemi väga soravalt ei oska teile ette kanda, kes täpselt ja kui palju soodustust saab, aga põhimõtteliselt suunatakse seda raha tõesti abivajajatele. Mitte meiesugustele, aga pensionäridele ja lastele. Nii ongi süsteem üles ehitatud. Ei ole mingit mõtet jagada kõigile ühtlaselt poole plommi jagu raha, kui tegelikult sellest reaalset abi ei ole. Sellest ei sõltu arsti juurde minek, räägitagu mis tahes. Paarsada krooni aastas – huumor!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Kadri Simson

Head kolleegid! See arupärimine sai esitatud sellepärast, et sel suvel saatis Eesti Vabariigi minister oma Euroopa kolleegidele kirja, kus ta andis ülevaate, mida Eesti Vabariigi valitsus kavatseb teha aastatel 2011 ja 2012. Pika perspektiiviga ettevaatamine on kindlasti kena, aga kui me kuulsime praegu ministri seisukohta, et praegune valitsus teeb mõistlikke rahakasutuse otsuseid ja teab, mis on parim rahakasutusviis, ja igasugune valitsuse vahetus võiks mõistlikke otsuseid muutma hakata, tahangi ma küsida, mis siis on mõistlik. Kui võtta ära iga koolilapse ranitsatoetus ja öelda, et see oli üleliigne, kas see siis tähendab, et lastevanematel ei ole mitte ainult kohustus täita 1. septembriks ranitsat vihikute ja kirjutusvahenditega, vaid nad ei pea muretsema ka spordivahendeid ja üldse – lapsed ju kasvavad – uuendama riideid? Ma usun, et neid peresid, kes 1. septembril arvasid, et ranitsatoetus oleks üleliigne, ei olnud just väga palju. Kindlasti oli palju neid peresid, kes sattusid päris raskustesse. Ranitsatoetuse ärakaotamine, n-ö lausalise toetusena ärakaotamine tähendas seda, et riigilt midagi asemele ei tulnudki. Nagu minister mainis, tõesti hädas olevad pered, võib-olla enamik neist mitme lapsega pered, pidid pöörduma omavalitsuste poole, kelle eelarved on niigi pingelised, aga kes ei saa öelda, et neile on see mure võõras, nad pidid leidma toetuse.
Rääkides veel lausalistest toetustest, peab ütlema, et matusetoetuse puhul tehti eelmisel aastal tõepoolest selline küüniline liigutus. Inimesed, kes seda toetust vajavad, ei ole enam hääletajad. Nende pealt kokku hoida oli valitsuse seisukohalt ilmselt mõttekas. Meie leiame, et inimesi tuleb kohelda viisakalt ka pärast nende surma, ja see toetus ei olnud kindlasti mõttetu toetus.
Ma loodan, et järgmine valitsus (valitsus saab märtsis 2011 vahetuda) vaatab päris tõsiselt sotsiaaltoetusi ja arutab nende mõtet ning mitmedki sellised väga jõuliselt läbiviidud kärped, mis tegelikult panevad koorma kellegi teise õlule, ei säilita seda templit, nagu need oleksid mõttekad kärped.
Kõige imelikum rahandusministri seisukohtadest oli see, et emapalk on vajaduspõhine. Huvitav vajaduspõhisus küll, kui mõne ema vajadus on 35 000 krooni kuus ja enamikul ainult 4300 krooni kuus. Paljudel lastel on poolteise aasta jooksul kaheksa korda suuremad vajadused kui teistel lastel. Kui seda nimetatakse vajaduspõhiseks toetuseks, siis see on, jah, järgmisel aastal tõepoolest ainuke peretoetus, kuhu leitakse juurde 300 miljonit krooni. Seejuures ei ole sündimus märgatavalt kasvanud, küll on aga kasvanud vanemapalga ülempiir. Nii et kaotades väga paljudele lastele olulisi toetusi, näiteks ranitsatoetus, saadakse endiselt tõsta vanemapalga ülempiiri. See ei ole küll nüüd enam lausaline toetus, see on väga väljavalitud toetus, aga toetus kõige jõukamatele.
Meil oli ainult üks küsimus kaudsete maksude edasise tõusu kohta, sest nagu minister Ligi ütles, see on praeguse valitsuse põhimõte. Kaudsete maksudega on Eesti jõudnud juba sinnamaani, et meie eelarvest moodustavad kaudsed maksud suurema osa kui Euroopa Liidus keskmiselt. Miks on kaudsed maksud meie meelest sotsiaalselt ebaõiglased? Sellepärast, et siin on maksumaksjateks ka need inimesed, kes midagi ei teeni ja kes elavad niigi peost suhu. Toasooja eest peab maksma ka see inimene, kellel ei ole tööd. Ravimite eest peab maksma ka see inimene, kes enam ei tööta. Mitmed käibemaksuliigid, näiteks kultuuriürituste või raamatute käibemaks, löövad võib-olla märksa rohkem suure pere eelarvet kui üksinda elava kõrgepalgalise inimese eelarvet, inimese eelarvet, kes ütleb, et tema elutoas pole seitse aastat raamaturiiulit olnud.
Nii et see kiri, millele on alla kirjutanud härra Ligi ja härra Lipstok, annab suuna, kuhu praegune valitsus kavatseb edasi minna. See suund on kaudsed maksud, mis löövad eelkõige väiksema sissetulekuga inimesi, ning mitmete sotsiaaltoetuste kaotamine, mille asemele mitte midagi ei tulegi. Ma arvan, et see on päris muret tekitav perspektiiv.

Aseesimees Jüri Ratas

Vabandust! Kas soovite lisaaega?

Kadri Simson

Jah. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit lisaaega.

Kadri Simson

Oponeerides ministrile loodan ma, et ka valijad annavad oma hinnangu ja ütlevad, et see ei ole parim raha kasutamise viis, ja et praegune valitsus seda programmi veel ellu viia ei jõua ja äkki uus valitsus seda enam ei tee. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.


4. 16:33 Arupärimine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamise kohta (nr 455)

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme kolmanda arupärimise juurde. Selle esitasid Kalle Laanet, Kadri Simson, Kalev Kallo, Ain Seppik, Lembit Kaljuvee ja Valeri Korb 2. juunil 2010. Arupärimine on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamise kohta. Sellele vastab keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalle Laaneti, et ta arupärimist tutvustaks!

Kalle Laanet

Austatud juhataja! Hea keskkonnaminister! Euroopa Liidu asulareovee puhastamise direktiiv, joogivee direktiiv ning ohtlike ainete direktiiv kehtestavad nõuded elanikkonnale edastatava joogivee kvaliteedile, reovee kogumisele ja puhastamisele ning suublasse juhtimisele, ohtlike ainete kasutamisele ning keskkonda juhtimisele. Direktiivide nõuete täitmine peab tagama ohutu elukeskkonna ning aitama kaasa inimeste elukvaliteedi paranemisele.
Asulareovee puhastamise direktiivi rakendamise üleminekuperiood kehtib Eesti jaoks kuni 31. detsembrini 2010. Nimetatud tähtajaks peavad üle 2000 inimekvivalendi reostuskoormusega reoveekogumisaladel reoveekogumissüsteemid olema kas rekonstrueeritud või laiendatud nii, et kõigile piirkonna elanikele on tagatud võimalus ühiskanalisatsiooniga liitumiseks. Joogivee direktiivi rakendamise üleminekuperiood kehtib Eesti jaoks kuni 2013. aastani. Seoses sellega on meil keskkonnaministrile järgmised küsimused. Esiteks. Kui kaugele on jõudnud Eesti asulareovee puhastamise direktiivi rakendamisega? Kuidas on kulgenud joogivee direktiivi täitmine Eestis? Teiseks. Kui palju on Eestis hetkel kohalikke omavalitsusi, kus selle direktiivi rakendamisega on probleeme? Kas on teada ka kohalikke omavalitsusi, kus on direktiivi täitmisega probleeme, sest riigi poolt ümberkorraldatud raamatupidamiskorra tõttu on omavalitsuse laenukoormus ületanud lubatud laenupiiri ning vajalikku omafinantseeringut omavalitsusel seetõttu ei ole? Kolmas küsimus. Keskkonnainvesteeringute Keskusest raha taotlemisel on kohalike omavalitsuste omaosalusena sätestatud kuni 30%-line omafinantseering. On esinenud juhtumeid, kus Keskkonnainvesteeringute Keskus on tunnistanud mittevastavaks omavalitsuse taotluse, kus omafinantseeringuna on kavandatud 5%. Kuidas te seda selgitate, miks eeskirjas on "kuni 30%", kui seda reaalsuses ei rakendata? Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärija! Küsimused juba kõlasid, nüüd siis vastused nendele.
Asulareovee puhastamise ja joogivee direktiivi nõuete täitmiseks on viimase kümne aasta jooksul investeeritud veemajanduse infrastruktuuri ligikaudu 7 miljardit krooni Euroopa Liidu abiraha, Keskkonnainvesteeringute Keskuse raha, riigieelarve ja kohalike omavalitsuste ja vee-ettevõtete raha. Eelmisel Euroopa Liidu rahastamisperioodil, aastatel 2004–2006, oli töös 13 veemajandusprojekti kogumaksumusega 6 miljardit krooni. Nende projektide elluviimine lõpeb sel aastal, aastal 2010. Käesoleval Euroopa Liidu rahastamisperioodil, 2007–2013, rahastatakse nimetatud valdkonda suuremahuliselt Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi vahenditest (kokku 6,4 miljardit krooni), millele lisandub kohalike omavalitsuste ja vee-ettevõtete omafinantseering keskmiselt 25% ulatuses, seega lisaks veel 1,6 miljardit krooni. Kokku investeeritakse käesoleval rahastamisperioodil sinna valdkonda ligi 8 miljardit krooni ja lisaks rahastatakse ka SA Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammist igal aastal väiksemamahulisi veemajandusprojekte ligemale 250 miljoni krooni eest. Seega võib öelda, et Eesti riik on teinud viimastel aastatel ja on tegemas ka järgnevatel aastatel maksimaalseid pingutusi selleks, et täita direktiivides sätestatud nõudeid. 2009. aasta andmete põhjal oli Eesti elanikest ühisveevärgiga liitunud 87%, neist omakorda sai täielikult nõuetele vastavat joogivett 72% ja üle 2000 tarbijaga veevärke oli kokku 50, neist nõuetele vastavaid 42. Nüüdseks on Euroopa Liidu rahastamisperioodil 2007–2013 täiendavalt rahastatud kokku 57 nii üle kui ka alla 2000 inimekvivalendi reostuskoormusega reoveekogumisala, mille projektid on jõudnud või jõudmas ehitusfaasi. Lisaks lõpeb 2010. aasta lõpus 18 üle 2000 inimekvivalendi reostuskoormusega reoveekogumisala projekti, mida rahastati Euroopa Liidu eelmisel rahastamisperioodil 2004–2006. Kui kõik need kirjeldatud projektid on lõppenud (enamik lõpeb aastatel 2012–2013 ja mõned suuremahulised ka 2014), vastavad kõik üle 2000 inimekvivalendi reostuskoormusega alad nii joogivee kui ka asulareovee puhastamise direktiivi nõuetele. Praeguses seisus ei ole projektitaotlusi esitanud veel neli üle 2000 inimekvivalendi reostuskoormusega reoveekogumisala. Need võib ka ära nimetada: Narva-Jõesuu, Võsu (nimelt Vihula vald), Järvakandi ja Keila jõe reoveekogumisala (Saku ja Kohila vald). Aga nad kõik on seda esitamas, nii et see protsess tegelikult käib. Nende nelja reoveekogumisala puhul planeerivad taotlejad rahastamistaotlused esitada s.a 25. oktoobriks veemajanduse infrastruktuuri arendamise meetme kolmandasse taotlusvooru. Alla 2000 inimekvivalendi reostuskoormusega reoveekogumisalade tegevusi rahastatakse käesoleval Euroopa Liidu rahastamisperioodil kokku omafinantseeringuga ligikaudu 1,7 miljardit krooni, seejärel jääb alla 2000 inimekvivalendi reoveekogumisala investeeringuvajaduseks ikkagi veel ligikaudu 2 miljardit krooni praegustes ehitushindades. See oli vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus puudutas seda, milline on omavalitsuste võimekus omaosalust rahastada. Kohalike omavalitsuste omafinantseeringute katmise raskustega on Keskkonnaministeerium loomulikult kursis. Selle probleemi esialgseks leevendamiseks sõlmis Eesti riik Euroopa Investeerimispangaga laenulepingu, seda juba 2009. aastal. Seda raha vahendab ka SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. Selle raha hulk, mida Keskkonnainvesteeringute Keskus saab vahendada, on orienteerivalt 2 miljardit krooni. Täiendavalt on viimasel ajal ilmnenud, et osa kohalikke omavalitsusi on raskustes veeinfrastruktuuriprojektide arendamisel, sest nende rahalised võimalused projektide omafinantseeringu tagamiseks on eelarve tulubaasi vähenemise tõttu kahanenud. Projektide elluviimise ja omafinantseeringu tagamise raskustele on kohalikud omavalitsused viidanud ka valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimistel. Eelnimetatud protokollis, see puudutab nende läbirääkimiste vaheprotokolli, on sätestatud Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni ettepanek kavandada riigieelarves riigi osalus kohalike omavalitsuste Euroopa Liidu fondidest rahastatavates keskkonnakaitselistes ja veeprojektides 2011. aastal ja jätkata seda kuni rahastamisperioodi lõpuni. Valitsuskomisjoni seisukohana on sätestatud, et jätkatakse lahenduste otsimist kohalike omavalitsuste omaosaluste leidmiseks Euroopa Liidu fondidest rahastatavates keskkonnakaitselistes ja veeprojektides osalemiseks. Keskkonnaministeeriumile teadaolevalt on üle 2000 inimekvivalendi reostuskoormusega reoveekogumisalade projektide puhul praegu omafinantseeringuga hädas Kilingi-Nõmme, Loksa, Kohtla-Järve, Püssi, Jõhvi ja Elva linn, Saku vald, Kiili vald ja väiksematest on tõsisemad probleemid Ambla vallal, Koeru vallal ja Imavere vallal. Aga nagu ma ütlesin, lahenduste otsimine nende probleemide ületamiseks käib ja loodame, et suudame ka midagi pakkuda.
Kolmas küsimus puudutas omaosaluse suurust. Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahendatava Ühtekuuluvusfondi projektide omafinantseering selgub vastavalt koostatavale majandus- ja finantsanalüüsile, seejuures saab arvutusmetoodikast tulenev minimaalne omafinantseeringu määr olla 15%. Majandus- ja finantsanalüüs võtab arvesse projektide tulususe ja kulud 30-aastase perioodi vältel ning tulenevalt 30-aastasel perioodil garanteeritavast tulust kujuneb projektide puhul omafinantseeringu määraks keskmiselt 20–30%. Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammis on vastavalt finantseerimiskorra punktile omavalitsuste minimaalne omafinantseeringu määr 10%, seejuures veeprogrammi, joogivee- ja reoveeprojektide minimaalne omafinantseeringu määr on 20%. Selle tõttu tuleb tunnistada, et me ei saa küsimuse sisust päris hästi aru, kust on tulnud see 5% ja millele arupärijad täpselt viitavad. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma tulen korraks teise küsimuse juurde tagasi, õigemini, teie vastuse juurde. Kas ma sain õigesti aru, et valitsuskomisjon on seisukohal, et nende kohalike omavalitsuste, kellel on omafinantseeringu leidmisega probleeme, omafinantseering planeeritakse riigieelarvesse? Või kuidas seda planeeritakse lahendada?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Seda teemat oleme Rahandusministeeriumiga korduvalt arutanud. Nagu ma ütlesin, päris täpset lahendust või otsust veel välja töötatud ei ole. Sisuliselt on kaks võimalust: kas nendele omavalitsustele, kus direktiivi nõuded, mis puudutavad veeprojekte ja reoveeprojekte, vajavad tingimata täitmist ja kui tulenevalt ka Rahandusministeeriumi analüüsist on selgelt näha, et nad ei ole võimelised omafinantseeringu osa kokku panema, antakse erakorraliselt ja ühekordselt lisatoetust Keskkonnainvesteeringute Keskuse veeprogrammi vahenditest või siis tuleb lähtuvalt sellest, et direktiivi nõuded tuleb täita, arutelu alla küsimus laenukoormuse suurendamisest ja seda nendele omavalitsustele erakorraliselt lubatakse. Ega palju rohkem variante tegelikult ei ole.

Aseesimees Jüri Ratas

Mai Treial, palun!

Mai Treial

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mitmesugused hinnatõusud teevad inimesi väga ärevaks. Minu poole on pöördunud mitmed inimesed küsimusega, kuidas need euro toel renoveeritavad vee- ja kanalisatsioonitrassid või soojamajanduse objektid mõjuvad lõpptarbija ehk vee- või soojatarbija rahakotile. Ühest küljest on muidugi hea, et me saame eurorahaga rekonstrueerida. Aga kas see on kingitus või võetakse see tarbija taskust tagasi, st kantakse amortisatsioonikulude hulka ja amortisatsioonikulude kaudu lülitatakse hinda? Kas see tähendab, et eurotoetuse maksab tulevikus teenuse ostmise kaudu kinni tarbija või see ei ole nii?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on see põhimõte lihtne. Mis puudutab Euroopa Liidu struktuurifondide raha, siis neid investeeringuid ei amortiseerita. Küll aga tehakse seda ilmselt nende vahenditega, mida investeerivad kohalikud vee-ettevõtjad, ja selle tõttu see investeering, nagu te ütlesite, täies mahus tarbijate rahakotist tagasi ei tule. Küll aga on kindel põhimõte ja vajadus see, et nende vee-ettevõtete kõik tegevus- ja majandamiskulud peavad loomulikult olema jooksvalt kaetud ning majandustegevus peab olema majanduslikus mõttes tasuv ja mõttekas. Sellele peab vee hind kindlasti vastama. Aga neid sadu miljoneid ja miljardeid tegelikult ei amortiseerita, mis tähendab, et neid kuludesse ei kirjutata.

Aseesimees Jüri Ratas

Mart Jüssi, palun!

Mart Jüssi

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui keskkonnakomisjonis on veeasju arutatud, siis seal on tulnud jutuks ka sellised asjad. Puhta vee hinda mõjutab ka selle vee hind, mille me pärast puhastamist keskkonda tagasi laseme. On olnud omavalitsusi, kes on vee hinnaks kehtestanud hinna, mis jääb alla sellele summale, mis on vajalik vee kvaliteetse puhastamise tagamiseks. Kas ka praegu on teile teadaolevalt Eestis selliseid kohti, kus vett müüakse odavamalt, kui ta puhta veena tegelikult maksab?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Tänan küsimuse eest! Jah, vee hind Eestis erineb mitu korda. Selle tõttu muidugi teebki muret see, milline on nende vee-ettevõtete, kus vee hind on sõltuvalt kas kohalikust poliitikast või millestki muust põhjendamatult madal, jätkusuutlikkus, kaasa arvatud jätkusuutlikkus opereerida lisainvesteeringutega ja lisaobjektidega. See nn monopolidevastane seadus, mille Riigikogu ju alles vastu võttis, menetleb ka selliseid juhtumeid.

Aseesimees Jüri Ratas

Inara Luigas, palun!

Inara Luigas

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Omafinantseeringute tagamiseks olete Rahandusministeeriumiga asju arutanud ja olete leidnud, et on kaks võimalust, kuidas olukorda parandada: erakorraline toetus Keskkonnainvesteeringute Keskuselt ja Rahandusministeeriumi luba kohalikele omavalitsustele laenudega tegelda, et tagada omafinantseeringu suurus. Kas te olete Rahandusministeeriumiga arutanud ka seda, et anda kohalikele omavalitsustele tagasi tulubaas, mille te eelmisel aastal kärbetega ära võtsite, ja parandada kohalike omavalitsuste jätkusuutlikkust ning ka võimet tagada omafinantseeringut?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Tänan küsimuse eest! Nendel läbirääkimistel, mida me oleme pidanud Rahandusministeeriumiga seoses nende veeprojektidega, me seda küsimust ei ole puudutanud, küll aga oli see laiemalt arutusel valitsuses, kui arutati riigieelarve projekti. Need küsimused otseselt neid läbirääkimisi ei ole puudutanud, sest kui üldist tulubaasi ka suurendada, siis küllap omafinantseerimise võimekus suureneb, aga veeprojektide jaoks jääb ikkagi see küsimus, kas see raha jõuab veeprojektideni või läheb kuskile mujale.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Arupärimisele on vastatud.


5. 16:50 Arupärimine prügimajanduse kohta (nr 467)

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme edasi neljanda arupärimisega, mille esitasid Riigikogu liikmed Toomas Varek, Valeri Korb ja Rein Ratas 2. augustil 2010. Arupärimine on prügimajanduse kohta. Vastab keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Valeri Korbi!

Valeri Korb

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine on härra Jaanus Tamkivile, keskkonnaministrile, ja arupärimise teema on prügimajandus. Arupärimises räägime sellest, et Eestis võeti 2008. aastal vastu riigi jäätmekava aastateks 2008–2013. Selle koostamise eesmärk oli jäätmehoolduse arendamine riigi tasandil, jälgides seejuures säästva tootmise ja tarbimise põhimõtteid. Jäätmekava põhieesmärk on jäätmete ladestamise vähendamine, jäätmete taaskasutamise suurendamine ning tekkivate ohtlike jäätmete vähendamine, et negatiivne mõju keskkonnale oleks minimaalne. Eelmises jäätmekavas, mis hõlmas aastaid 2003–2008, oli oluline eesmärk korraldatud jäätmekäitluse käivitamine. Juba 1. jaanuarist 2005 tuli jäätmeseaduse kohaselt üle minna korraldatud prügiveole. Paraku selgub Delfis mõni nädal tagasi avaldatud artiklist, et kolmes Eesti linnas ning lisaks kümnes vallas üle Eesti pole tänavu teiseks kvartaliks veel korraldatud olmejäätmevedu käivitunud. Seoses sellega on meil lugupeetud härra ministrile kolm küsimust, millele tahaksime saada vastust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Esimene küsimus kõlab niimoodi: "Kuidas Te hindate korraldatud prügiveo käivitumist Eestis? Sisuliselt on veel eelmise perioodi jäätmekava täitmata. Mis ajaks on korraldatud jäätmekäitlus Eestis täielikult käivitunud?" Arupärimises on kirjeldatud 2008. aastal vastuvõetud jäätmekava eesmärke ja on märgitud, nagu oleks eelmise perioodi jäätmekava jäetud täitmata. Selle väitega ei saa täies mahus nõustuda. Jäätmekava on strateegiline dokument, mis kindla ajavahemiku järel üle vaadatakse, hinnatakse eesmärkide elluviimist ja täiendatakse seda vastavalt muutunud vajadusele ja rõhuasetusele. Möödunud perioodi eesmärk oli Euroopa Liidu ja Eesti jäätmehoolduse arengusuundade ühtlustumine ning Euroopa Liidu jäätmekäitluspõhimõtete ülevõtmine. Sellest tulenevalt oli peamine siht jäätmehoolduse korrastamine kõigil tasanditel. Märkimisväärseks saavutuseks tuleb lugeda jäätmekäitlushierarhia rakendamist ja tänapäevase jäätmekäitluse infrastruktuuri arendamist, see tähendas ligikaudu 300 nõuetele mittevastava prügila sulgemist ning nende ladestamisjärgset korraldamist ning tänapäevaste, Euroopa Liidu nõuetele vastavate prügilate rajamist. Eelmiste aastate töö tulemusena saime Euroopa Komisjonile teatada, et 2009. aasta 16. juuli seisuga olid Eestis kõik nõuetele mittevastavad prügilad jäätmete ladestamiseks suletud. Jäätmekäitluse korrastamiseks nähti ühe tegevusena ette kõigi tiheasustusaladel olevate jäätmevaldajate sidumist ühtse jäätmeveosüsteemiga. Arupärimise esitanud rahvasaadikutel on õigus, et see eesmärk on osaliselt täitmata. Praegusel ajal ei ole enam mitte 13, vaid on üheksa omavalitsust, kus jäätmevedu on korraldamata. Mainida võib linnadest Kohtla-Järvet ja Rakveret ning valdadest Tarvastut, Tabiveret, Haaslavat, Luunjat, Mäksat, Lasvat ja Sõmerpalu. Nendel on seaduse järgi kohustus olmejäätmevedu korraldada. Korraldatud jäätmeveo rakendamine on teatavasti kohalike omavalitsuste ülesanne ja kontroll selle tegevuse üle kuulub maavanemate kompetentsi. Ajakohastatud jäätmekavas sõnastati uus strateegiline eesmärk, mis seob endas mitmeid alaeesmärke, et toetada nii Euroopa Liidu kui ka Eesti jäätmepoliitika suundade elluviimist. Riigi jäätmekavas aastateks 2008–2013 on alapeatükis 5.2 "Eesmärgid, meetmed, tegevused ja indikaatorid" toodud strateegilise eesmärgi täitmist kindlustavad meetmed koos tegevuste ja alategevustega. Näiteks võib tuua meetmes 2 "Jäätmehoolduse infrastruktuuri arendamine" esitatud alategevused: jäätmevaldajate haaramine korraldatud jäätmeveosüsteemi ja väikesaarte haaramine üldisesse jäätmekäitlussüsteemi. Seega võib öelda, et korraldatud jäätmeveosüsteemi rakendamine on jätkuvalt arengukavas kajastatud ja selle täitmine on oluline valdkonna peaeesmärgi elluviimisel.
Teine küsimus: "Üleminekul korraldatud prügiveole on palju probleeme kaasa toonud avalikud konkursid vedamise ainuõiguse andmiseks, kus vedajad on omavahel erinevad piirkonnad enne konkurssi ära jaganud. Kuidas on plaanis tagada, et jäätmeveo hangete tingimused ning hinnakujundus oleks tarbija jaoks läbipaistvad ning soodsad?" Väide, et jäätmeveopiirkonnad on jäätmevedajate vahel enne konkursi toimumist ära jagatud, ei ole päris tõene. Keskkonnaministeeriumil puuduvad faktid selliste väidete paikapidavuse kohta, neid ei ole olnud ei ajakirjanduses, kohtupraktikas ega saadetud kirjades. Aga see, kui palju on kohtuvaidlusi jäätmevedajate vahel seoses korraldatud jäätmeveokonkurssidega, kinnitab ilmselt vastupidist: jäätmevedajad ei ole valmis korraldatud jäätmeveo piirkondadest ilma võitluseta loobuma. Vaidlused tekivad aga vabas konkurentsis, mitte jagatud turul. Arvestades, kui palju on teenusehinnad korraldatud jäätmeveo piirkondades alates 2005. aastast langenud, jääb pöördujate seisukoht jäätmeveo kõrgete hindade kohta mõnevõrra arusaamatuks. Näiteks Tallinna kesklinnas, mis on korraldatud jäätmeveo piirkond, on 140-liitrise olmejäätmekonteineri tühjendustasu 33,7 krooni ja 660-liitrisel konteineril on see 82 krooni, veel suuremal, 2500-liitrilisel konteineril on see ligi 300 krooni, täpsemalt öeldes, 298 krooni, seevastu aga linnaosades, kus korraldatud jäätmevedu ei toimi, on teenusepakkujate hinnad mitu korda kõrgemad. Näiteks 140-liitrise konteineri tühjendustasu on seal 100 krooni, 660-liitrisel 165 krooni ja 2500-liitrisel 470 krooni. Nii et näete, hinnavahe on kaks kuni kolm korda. Nendes linnaosades on see kallim, kus jäätmevedu ei ole korraldatud vastavalt jäätmeseaduse põhimõtetele. Arvestades, et hinnad sisaldavad kõiki jäätmekäitleja tehtavaid kulutusi teenuse osutamisel, sealhulgas ladestustasusid, võib korraldatud jäätmeveo hindu pidada väga soodsaks. Samasugune on olukord ka teistes korraldatud jäätmeveo piirkondades üle Eesti. Konkursid on avalikud, konkursi võidavad soodsaimad pakkumised. Jäätmevedajad on pakkumise ajal kehtinud tingimustega seotud kogu ainuõiguse aja jooksul. Sellest tulenevalt ei saa päris asjakohaseks pidada etteheiteid hinnakujunduse läbipaistmatuse kohta.
Kolmas küsimus: "Kas Te peate eetiliseks, kui tänane Riigikogu keskkonnakomisjoni liige, kes on oluliselt mõjutanud jäätmekäitlust reguleerivat seadusandlust, enam järgmisesse Riigikogu koosseisu ei kandideeri ning siirdub hoopis prügimajanduse valdkonda?" Vastavalt Eesti põhiseadusele on igaühel õigus vabale eneseteostusele ja igaühel on õigus valida endale tegevusala. Riigikogu liikmeks olemine teatavasti ei ole elukutse. Kui mõni praegune Riigikogu liige soovib olla avatud uutele väljakutsetele, siis on see loomulikult tema põhiseaduslik õigus. Küsimusest saan aru, et tegemist on teie kolleegiga, nii et saate asjaolusid selgitada ka omavahelistes vestlustes. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra minister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Aitäh! Te nimetasite hinnavahesid. Minu meelest on tihti probleem just väiksemate kogustega. Näiteks, 50-kilogrammise jäätmekoti äraviimine maksab peaaegu niisama palju kui 140-liitrise konteineri tühjendamine. Probleem on just nendel inimestel, kes elavad üksi ja tekitavad vähe prügi. Miks on prügiveo hind eri koguste puhul nii sarnane ja miks on proportsioonid ebaõiglased?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Tänan küsimuse eest! Need tingimused, millega jäätmevedu korraldatakse, ja ka need hinnad, nagu siin eelnevalt juttu oli, kujunevad konkursil. Küllap on ettevõtjad, kes on hindu kalkuleerinud, sellise pakkumise teinud ja ilmselt on see osutunud ühes või teises piirkonnas kõige soodsamaks. Tõepoolest on väga palju küsimusi just nimelt sellel teemal, et kui prügikogused on väga väikesed, siis prügi kokkukorjamine ja äraviimine tundub inimestele ebamõistlikult kallis. Ilmselt ongi nii, et mida suuremaks maht läheb, seda väiksemaks muutuvad kulutused ühiku kohta. Paraku see niimoodi on, aga, nagu ma ütlesin, tingimused kujunevad konkursil ja järelikult on need pakkumised sellisel kujul olnud kõige soodsamad.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.


6. 17:01 Arupärimine tuulepargi ehitamise kohta Vormsi saarele (nr 474)

Esimees Ene Ergma

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ain Seppiku, Tiit Kuusmiku, Kalle Laaneti, Valeri Korbi, Mailis Repsi, Inara Luigase, Toivo Tootseni, Vladimir Velmani ja Nikolai Põdramäe 2. augustil esitatud arupärimine tuulepargi ehitamise kohta Vormsi saarele. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Ain Seppik

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Kuigi see arupärimine puudutab tuulepargi ehitamist konkreetselt Vormsi saarele, on küsimus meie arvates natuke laiem. Vormsi on siin lihtsalt üks mudel ja üks viimaseid problemaatilisi kohti. Me oleme kaugel sellest, et alternatiivseid energialiike eitada, küsimus on pigem energiatootmise huvide ühitamises kohalike elanike huvidega. Viimased uudised Vormsist on sellised, et bensiinijaama pole seal ammu ja kauplus pandi ka kinni. Selle asemele pakutakse ilmselt tuulegeneraatorit, et vähemalt midagi kõrvus vihiseks peale tuule. Kuid kohalikud elanikud millegipärast seda ei taha. Kuna püsiasustusega väikesaarte seadus annab võimaluse kokku kutsuda saareelanike üldkogu, siis see ka kokku kutsuti. See oli võrdlemisi erakordne suhteliselt uimases ja sotsiaalselt tolerantses Eestis. Inimesed tulid kokku ja arutasid tuulegeneraatorite küsimust. Tulemus oli, ma usun, isegi praegusele võimule veidi üllatav. Kõik EMOR-i küsitlused näitavad teisiti, aga seal olid 169 kohalolnust 154 tuuleparkide vastu, mis on väga tõsine tulemus. Seoses sellega pöördusime koos heade kolleegidega minister Jaanus Tamkivi poole, et selgitada, kas Vormsi inimeste kartused, ka Hiiumaa inimeste kartused, Kõpus näiteks, on põhjendatud, ja esitasime kolm küsimust. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Ain Seppik! Palun, keskkonnaminister, vastamiseks kõnetooli!

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Need kolm küsimust on järgmised. Milline on Keskkonnaministeeriumi seisukoht tuulegeneraatorite rajamise kohta Vormsi saarele? Kas on uuritud võimalikku keskkonnamõju seoses tuulepargi rajamisega Vormsi saarele ning kui on, siis millised on tulemused? Milline on Keskkonnaministeeriumi seisukoht tuuleparkide rajamise kohta ja sellise tegevuse keskkonnamõju kohta kogu Eestis? Kuhu kavatsetakse kas lähiajal või kaugemas perspektiivis selliseid rajatisi ehitada ja kas on tegeldud sellise tegevuse keskkonnamõjude hindamisega?
Alustan arupärimisele vastamist kõige üldisemast küsimusest, kolmandast küsimusest. Vastus on järgmine. Keskkonnaministeerium on loomulikult seisukohal, et tuuleparkide rajamine toetab taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamist energiatarbimises ja aitab ellu viia energiamajanduse riiklikku arengukava aastani 2020. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel on koostatud energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020, mille Riigikogu kiitis heaks 15. juunil aastal 2009. Kõnealuse arengukava eesmärk on anda energiapoliitika üldsuunad kuni aastani 2020, sidudes omavahel erinevad energeetika arengut suunavad dokumendid. Samuti tehti energiamajanduse arengukava koostamise käigus keskkonnamõju strateegiline hindamine. Energiamajanduse riiklik arengukava näeb ette, et Euroopa Liidu liikmesriigina peab Eesti koostama taastuvenergia tegevuskava kuni aastani 2020, milles kavandatakse tegevused taastuvenergia direktiiviga seatavate eesmärkide ja vahe-eesmärkide saavutamiseks. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise direktiivi kohaselt on Eesti kohustatud suurendama taastuvate energiaallikate osakaalu kogu energiatarbimises võrreldes referentsaastaga, milleks on 2005, 25% aastaks 2020. Selle tegevuskavaga tuleb muu hulgas kaardistada Eesti potentsiaalsed piirkonnad taastuvenergia tootmiseks ning anda suunised taastuvenergia potentsiaali paremaks ärakasutamiseks. Praegu Eesti taastuvenergia arengukava koostatakse. Vabariigi Valitsus algatas 4. veebruaril 2010 üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+" koostamise. Üleriigilise planeeringu koostamist korraldab ja selle eest vastutab praegu Siseministeerium. Planeeringu peamine eesmärk on ruumilise arengu suunamine, lähtudes kogu maa- ja veealast kui tervikust. Üks üleriigilises planeeringus käsitletav teemavaldkond on energeetikaga, sealhulgas taastuvenergeetikaga seonduv, mis hõlmab ka tuuleparke. Praegu toimuvad töörühmade koosolekud. Regionaalminister algatas selle aasta veebruaris oma käskkirjaga üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+" keskkonnamõju strateegilise hindamise. Seega hinnatakse kõnealuse dokumendi elluviimisega kaasnevat mõju keskkonnale, et arvestada keskkonnakaalutlustega ning tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse. Praegu koostatakse üleriigilise planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi.
Eespool nimetatud tööde valmimine loob võimaluse riigi tasandil maakondlike planeeringute ja valdkondlike arengukavade ja strateegiate paremaks seostamiseks ja annab kindlad vastused järgmistele küsimustele: kui suure osa taastuvate energiaallikate kasutusest moodustavad tuulepargid ehk kui palju on vaja Eestis tuuleparke rajada, kuhu on otstarbekas lähiajal või pikemas perspektiivis selliseid rajatisi püstitada ja milline on nende mõju keskkonnale.
Vormsi tuulepargi võimalikku mõju keskkonnale hinnatakse. Siinkohal toon esile taastuvenergeetikaalase planeerimise maakondlikul tasandil. Saare Maavalitsuse eestvedamisel koostatakse tuuleenergeetika teemaplaneeringut Pärnu, Saare, Hiiu ja Lääne maakonnas. Selle teemaplaneeringu koostamise eesmärk on määrata kindlaks, esiteks, tuuleenergeetika ruumilise arengu põhimõtted, teiseks, tuuleparkide rajamiseks sobilikud alad, kolmandaks, elektriülekandeliinide põhimõttelised asukohad ja, neljandaks, planeeringu elluviimise võimalused. Teemaplaneeringud on omakorda aluseks omavalitsuste üld- ja detailplaneeringutele. Samuti on algatatud teemaplaneeringute keskkonnamõju strateegiline hindamine. Lääne maakonna teemaplaneering ja selle keskkonnamõju strateegiline hindamine annavad vastuse, kas Vormsi saarele on võimalik tuuleparki rajada. Lisaks teatan huvilistele, et Lääne maakonna tuuleenergeetika teemaplaneeringu eskiisi arutelu toimub 30. septembril s.a Haapsalus Lääne Maavalitsuse saalis.
Eeltoodust lähtuvalt käsitletakse taastuvenergeetika, sealhulgas tuuleparkide tegevusvaldkonda erinevates üleriigilistes ja maakondliku tasandi dokumentides, samuti hinnatakse nende dokumentide elluviimisega eeldatavalt kaasnevat olulist keskkonnamõju. Pärast nende valmimist saan öelda, kas tuulepargi rajamine Vormsi saarele on üldiselt otstarbekas ja võimalik.
Planeerimisseaduse alusel on kohalikul omavalitsusel täielik vabadus ise planeerida, kas tuuleparki rajada või mitte rajada. Piiranguid kohalikele omavalitsustele sätestab maakondlik või üleriigiline planeering. Keskkonnaministeerium on selles küsimuses seisukohal, et tuulepargi rajamine Vormsi saarele, kui see on võimalik ja otstarbekas, on kogukonnaga saavutatava kokkuleppe tulemus. Ehk teiste sõnadega: tuuleparkide rajamise eeldus Eesti Vabariigi maismaal ja ilmselt ka merealadel saab ikkagi olla kokkulepe kohaliku kogukonnaga ja arendajatel on möödapääsmatu need kokkulepped saavutada. Kuidas täpselt ja mismoodi? Euroopas on selle kohta erinevaid näiteid. Tundub, et see praktika tuuleparkide rajamisel, mis siiamaani on olnud valdav, et tuulikud pannakse püsti ja kõik ümbruskonnas on siis kohustatud neid tuulikuid taluma, ise sellega võib-olla mitte päris nõus olles, hakkab jääma minevikku. Kokkulepe kohaliku kogukonnaga ja leping selle kohta, et tuuleparkide püstitamine oleks võimalik, on tulevikus kindlasti eeltingimus selleks, et looduses üldse midagi sünniks. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh, lugupeetud keskkonnaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Mark Soosaar

Lugupeetud juhataja! Hea keskkonnaminister Jaanus Tamkivi! Pean tunnistama, et ma isiklikult siiralt usun tuuleenergia kasutamisse tulevikus. Aga mulle väga meeldis teie vastuses see, et te jõudsite kogukonnani välja. Tõepoolest, kogukond peab olema kaasatud, peab aru saama, miks tuuleparki vaja on, mida see riigile ja võib-olla tervele Euroopale annab. Aga Vormsi puhul saame teatavasti rääkida kogukonnast, mis on kogukond ja ka ei ole kogukond. Ma täpseid arve ei tea, aga üle poole sinna rahvastikuregistri järgi sissekirjutatud inimestest tegelikult ei moodusta seda kogukonda. Kuidas teie kui valitsusliige suhtute püsielaniku staatuse sisseseadmisesse? Kas ei aitaks meil kogukondi tugevdada ja kogukondi määratleda, kui me selle staatuse siiski oma seadusruumis korralikult sisustaksime, nagu õiguskantsler on juba ammu soovitanud?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Tänan, härra Soosaar! Ma olen seda eelnevalt ka välja öelnud, et põhimõtteliselt seda, mis puudutab püsielaniku staatust, ma igati toetan. Küll aga tuleks jõuda selles küsimuses kokkuleppele juristidega, et püsielaniku staatus oleks defineeritud ja paika pandud niimoodi, et kui see seadustes saab olema, et see siis kannataks välja kõik vaidlused ja kõigil oleks selge, kes on püsielanik ja kes ei ole. Kui tekib selline seltskond, keda me täpselt ei suuda määratleda, kuid ometigi need inimesed ootavad teatud erikohtlemist, siis võib see muidugi tekitada palju pingeid. Siin on nende põhimõtete juriidilisel sõnastamisel kindlasti väga oluline osa.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Viimasel ajal on meediast väga palju läbi jooksnud, et riigi toetused tuuleenergeetikale on väga suured. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on välja toonud, et toetusi tuuleenergeetikale peaks vähendama. Kuidas teile tundub, kui riigi toetus tuuleenergiale väheneb, kas investorite huvi tuulikute püstipanekuks peaks ka vähenema? Mis teie arvamus on?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Tänan selle küsimuse eest! Tõepoolest, taastuvenergeetika toetused on palju aastaid küsimusi tekitanud. Üsna pikka aega on teema olnud üleval. Nüüdne analüüs, mis tehti, näitaski seda, et tasuvus on väga suur, projektide tasuvusajad on väga lühikesed. Kas see on sellisel kujul mõttekas, seda enam, et see avaldab olulist mõju ka elektrienergia hinnale? Minu seisukoht on selline ja ma usun, et majandusministeerium seda toetab. Igal juhul on meil vaja taastuvenergeetika projektidega edasi minna. Me kindlasti ei soovi selle arutelu tagajärjel näha seda, et taastuvenergeetika projektid jäävad seisma, et keegi tuuleparki enam ei raja või biomassil töötavaid katlamaju enam ei ehitata. Igal juhul peab see tegevus olema majanduslikus mõttes tasuv. Selle tasuvuse määra võiks kokku leppida, et investorid teaksid, millise tasuvusmääraga need projektid tegelikult töötavad. Toetusi tuleks maksta parasjagu niipalju, et tasuvusmäär oleks saavutatud. Muidu, tõepoolest, investeeringud võivad katkeda.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aleksei Lotman

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Nii Vormsi konflikt kui ka paljud teised vastuolud, mis on tuuleparkide ümber tekkinud, on tegelikult võrdlemisi pika arengu tagajärg, tuuleenergeetika arenes nimelt täiesti stiihiliselt ja toimus n-ö võidujooks rannikule. Praeguseks on neljas Lääne-Eesti maakonnas lõpuks algatatud planeering ja asi justkui liigub, aga on jäädud mõnevõrra hiljaks. Selle tõttu ka sellised konfliktid. Küsin tulevikku vaatavalt. Praegu on analoogiline olukord merel, kus käib n-ö võidujooks madalikele. Kas ministril on plaanis kuidagi kiirendada mere ruumilise planeeringu valmimist, mis võimaldaks merel välja valida kohad tuuleenergeetika konfliktivabaks arendamiseks?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Aitäh, härra Lotman! Tõepoolest, selle planeeringuga tegelemine ja selles piirkonnas energia ärakasutamine on kindlasti üks võimalus. Aga juba praegu on tegelikult selge, kuhu meretuuleparke on võimalik rajada. Need kaardikihid on meil olemas, paljud nendest on olemas Keskkonnaministeeriumis, paljud on majandusministeeriumis. Need kohad, kuhu neid avamere tuuleparke on üldse võimalik rajada, on investoritel väga selgelt võimalik üles leida. Nii et probleem ei ole üldsegi mitte selles planeeringus. Nagu ma juba ütlesin, põhiküsimus on kokkuleppes kogukonnaga. Meri kuulub küll riigile ja ka merepõhi kuulub riigile ja loomulikult võiks riik otsustada, jättes tähele panemata, mida nende tuuleparkide kohta räägitakse, aga eeldus on ikkagi see, et oleks olemas kokkulepe kogukonnaga. Võtame näiteks need tuulepargid, mis tulevad Ruhnu või Kihnu lähedale. Loomulikult on Ruhnu või Kihnu elanikel soov selles protsessis kaasa rääkida. Seda tuleks arvestada ja vaadata, kuidas tulevikus kujunevad suhted just meie oma inimestega, kes seal elavad või liiklevad. Aga need kohad, kuhu tuuleparke saab praegu merel rajada, ilma et nad jääksid ette ühele või teisele objektile, ühele või teisele liikumisteele, et nad ei takistaks lindude rännet, mida iganes – need kaardikihid on meil kõik olemas ja need kohad on võimalik välja peilida. Ütleme ausalt, et need kohad on investorid ka välja peilinud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Mart Jüssi

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma tulen ühe kaudselt keskkonnaküsimuse juurde, mis on võib-olla rohkem majandusküsimus. Minu arust üks konflikti juuri, miks tuuleparke näha ei soovita, on see, et nii elekter kui ka raha lähevad kuskile teadmata kohta. Samal ajal, kes meist ei tahaks olla sellise ettevõtte osanik või omanik, mis nii tulus on? Kui nüüd räägitakse toetuste skeemi võimalikust muutmisest, kas siis teoreetilise mõttena ei oleks võimalik tekitada hoopis sellist riiklikku skeemi, et kohalikud kogukonnad saaksid riigi käest laenu, millega alustada ühistuliste tuuleparkide arendamist, mille nad saaksid pärast oma suurest sissetulekust tagasi maksta ja jääda neid pöörlevaid pensionisambaid sinna vaatlema? Mis te sellest arvate?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Aitäh, härra Jüssi! See on kindlasti üks võimalus, mida tuleks arutada. Teine võimalus samast valdkonnast, mida on praktikas võib-olla isegi lihtsam ellu viia, on see, et investorid mingi osa oma ettevõtmisest loovutaksid kohalikule kogukonnale ja tulu saaksid nii ühed kui ka teised. Loomulikult, see, kes paneb rohkem raha, saab rohkem tulu, see, kes paneb vähem raha, saab vähem tulu, aga võib-olla võiks kohalikul kogukonnal olla ärilises mõttes võimalik nendes ettevõtmistes osaleda.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Ain Seppiku!

Ain Seppik

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Tõepoolest, arupärijad on kaugel sellest, et alahinnata taastuvenergiat. Jumala eest, meie arupärimise mõte ei ole üldse selles, et takistada tuuleenergia arengut. See ilmselt peab arenema ja selles suhtes on ministril õigus. Kuid õige on ka see, et seniajani on see areng meie arvates kulgenud suhteliselt kaootiliselt. Tõepoolest, nende inimeste arvamust, kes peavad seoses sellega teatud kaotusi taluma, ei ole keegi küsinud, ei ole vaevaks võetudki küsida. Peab ütlema, et eks see esialgu oli nii uus asi ka, et tuulikud olid kiiremini püsti, kui inimesed jõudsid reageerida.
Kahtlemata saame aru ka sellest, et valitsusele avaldatakse seoses taastuvenergiaga suurt survet. Kui me täna loeme Eesti Päevalehest Martin Kruusi, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimehe artiklit "Miks vajab Eesti uusi elektrijaamu?", siis näeme, et seal ei räägita mitte ainult tuulegeneraatoritest, vaid ka elektrijaamadest, mida riik peaks kelleltki kalli raha eest tellima jne. Nii et probleemid on natuke sügavamad.
Arupärijate jaoks on põhiprobleem selles, kuidas hinnata ja kaaluda seda avaliku huvi ja (mulle see minister Tamkivi kõnes eriti meeldis) kogukonna huvide tasakaalu. Vormsil on läinud lugu väga teravaks. Tavaliselt on tuuleparkide ümber väga palju emotsioone. Sealne emotsioon on, et see on seotud vallavõimuga, vallavanemaga jne, nagu Lääne Elu 29. juulil s.a ka kirjutas. Kas see nii on, seda ma ei oska öelda, kuid selge on, et probleem ei ole mitte ainult tuuleparkides. Kui me vaatame mitmesuguseid kaevandusi, Nabala karstiala jne, siis ka seal on samad probleemid, ühel pool on kodanikualgatus, kodanike teadlikkuse kasv ehk kodanike riik ja teisel pool on riiklikud huvid, Euroopa direktiivid ja arengukavad.
Me tahtsime selle arupärimisega juhtida nii meie enda, kes me oleme rahvaesindajad ja seadusandliku võimu teostajad, kui ka täitevvõimu esindajate tähelepanu sellele, et ilmselt, tõepoolest, nagu minister Tamkivi toonitas, see aeg, kui kogukonnaga nendes küsimustes ei arvestatud, peaks olema möödas.
Mida me soovitame? Me soovitame kasutada kas või kohalikke rahvaküsitlusi või vajaduse korral ka rahvahääletusi nendes olulistes küsimustes, mis puudutavad inimeste elukeskkonda ja inimeste tegelikke elutingimusi, nende laste elutingimusi, nende elutingimusi tulevikus selles kohas.
Lõpetuseks tahan öelda, et ilmselt tekib neid probleeme veel ja veel. Ma loodan, et me suudame need üheskoos, arvestades kogukonna ja riigi huve, mõistlikult lahendada. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Ain Seppik! Palun kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani!

Aleksei Lotman

Hea minister! Head kolleegid! Rõhutan selle probleemi lahendamisel seda, mille kohta esitasin ka küsimuse, nimelt, planeeringute tähtsust kogukonna õiguste, kogukonna vajaduste ja ressursikasutuse reguleerimise tasakaaluka suunajana. Kui mul oli au sel suvel Moskvas esindada Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed planeeringuministrite konverentsil, kus Eestit paraku esindas ainult Moskva saatkonna töötaja (kes oli küll tubli inimene), siis rõhutasin ma seal oma kõnes, et planeeringud ongi inimõigused ja demokraatia kaardile laotatuna. Mõistlikult tehtuna ei ole planeeringud üksnes mingi tehnokraatlik ettevõtmine, kuigi kahtlemata on oluline see tehniline osa, geoinfosüsteemid ja kõik see, aga see on eelkõige kogukonna otsus selle kohta, mida ja kus võib teha, mis saab teatud mõttes seaduseks. Selle tõttu olen jätkuvalt veendunud, et planeeringud, mida võtab vastu pädev riigi- või omavalitsuse organ ja mida võib vajaduse korral kohalikul rahvahääletusel vaidlustada, on see vahend, millega me saaksime neid konflikte lahendada.
Ma pean väga oluliseks, et praegu neljas Lääne-Eesti maakonnas lõpuks seda planeeringut tehakse, kuigi see asi oleks võinud toimuda varem. Ma rõhutan ikkagi, et merel on vaja teha planeering, sest, tõesti, arendajad juba teavad, kus on head kohad ehitamiseks, aga need head kohad on tihtipeale head kohad ka lindudele ja hüljestele ning need võivad olla ka head kalapüügikohad kohalikele kaluritele.
Seega, me peame ikkagi need kaardikihid ühiselt ette võtma ja koos kõigisse asjasse puutuvate inimestega läbi arutama ning kandma kaardile need kohad, kus ei ole mitte ainult hea ehitada, vaid kus ei ole sellega seoses ka konflikte. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.


7. 17:26 Arupärimine kaevanduste probleemide kohta (nr 494)

Esimees Ene Ergma

Järgmine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Lauri Laasi ja Valeri Korbi 3. augustil esitatud arupärimine kaevanduste probleemide kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Proua esimees! Head kolleegid! Head ministrid! On tõsi, et kaevandamisküsimused on kõikides riikides ja ka Eestis olnud aktuaalsed, vahel rohkem, vahel vähem. Aga tänavu kevadel kerkisid jälle päris teravalt üles kaevandamisloa probleemid nii siin Harjumaal seoses paekivikarjääridega kui ka Ida-Virumaal seoses uue põlevkivimaardla avamisega.
Tõesti, kaevanduslubadega seonduv on olnud probleem. Nii teadlased kui poliitikud on sel teemal erinevaid probleeme tõstatanud ja on leitud, et Eestis ei ole need asjad riigi poolt kõige paremini reguleeritud. Seoses sellega me tegime suvel ühe arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Ja see arupärimine kõlab järgmiselt.
Tallinna Tehnikakõrgkooli professor Rein Einasto väidab, et Eestis pole maavarade kaevandamisel loodushoid ja säästlikkus sugugi esikohal, maavarauuringute tegemine ja rahastamine aga on jäetud kaevandajate kätte. Näiteks millest on tingitud see, et seni on eranditult kõik juba kaevandamistega algatatud keskkonnamõjude hindamised lõppenud loa saamisega? "See on tingitud sellest, et kes maksab, selle muusikat mängitakse," tõdeb professor. "Mitte ministeerium või mingi veel neutraalsem organ või looduskaitse ei telli keskkonnamõjude hindamist, vaid ikka seesama firma, kes taotleb seda krunti, tema tellib ja ka maksab. Loomulikult on tellijad huvitatud, et see kõik nende kasuks pöörduks. Seetõttu on alati tulemuseks, et leitakse, et nii raskeid keskkonnamõjusid ei ole, et otsus võiks negatiivseks osutuda."
Samuti kinnitab Einasto, et enamikus riikides on nii, et elanikud, kes maavarade kasutamise tõttu peavad kannatama keskkonnamuutuste mõjusid, saavad teatud dotatsiooni, lisapensioni või mingit muud hüvitist. See käib kõigi elanike kohta, kes elavad selles piirkonnas. Kui suur see hüvitis on, sõltub riigi jõukusest, aga saavad kõik, kes kohapeal elavad. Seega lahendus, mida me Eestis näeme, on, et inimesed, kes seal kohapeal elavad, saaksid otseselt hüvitisi, kui nad kannatavad.
Teine pool meie arupärimisest lähtub sellest, et enamikus arenenud riikides on nii, et riik tellib keskkonnauuringud ja pärast seda, kui uuring on tehtud, korraldatakse konkurss ettevõtete vahel, kes on maavara kasutamisest huvitatud. Ja konkursi võitja kompenseerib riigile kulud, mis riik teinud on, ja saab õiguse maavara kaevandada.
Meil on ministrile kaks küsimust, millest esimene puudutab otsest kompenseerimist kohalikele elanikele ja teine korra muutmist niimoodi, et riik telliks ja suunaks maavarade kasutamist. Palun, härra minister, vastake nendele küsimustele!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun veel kord kõnepulti lugupeetud ministri!

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Austatud juhataja, lugupeetud arupärijad! Niisiis kaks küsimust kaevandamisvaldkonnast.
Esiteks: "Kas Eesti peaks kehtestama olukorra, et keskkonnamõjude hindamise maksaks kinni riik, mitte kaevandaja, vältimaks maavaradega seotud uuringutulemuste kallutatust?" Keskkonnaministeerium üldiselt ei saa nõustuda sellise olukorra kehtestamisega, kus riik hakkaks maksma kaevandajate eest. Hindamise kulutuste õiglane jaotamine eeldab, et kes saab tulu, see peab ka maksma kahju ärahoidmise meetmete eest. Keskkonnamõju hindamine on vahend, mida kasutatakse laialdaselt, et analüüsida kavandatava tegevuse keskkonnamõju ja vältida selle tegevuse tulemusena tekkida võivat kahju või leida lahendusteid vähemalt kahju vähendamiseks. Siin rakendub "saastaja maksab" põhimõte, mille järgi kulud, mida tehakse saastuse vältimiseks või piiramiseks, katab saastaja ja reeglina ei ole sellistel puhkudel Euroopa Liidus riigi abi lubatud. Täiendavalt veel niipalju, et keskkonnamõjude hindajad on teatavasti Eesti Vabariigis kõik litsentsitud ja usun, et nad teevad oma tööd ausalt ja südametunnistusega.
Mida riik selles osas veel teha saaks? Me oleme ministeeriumis arutanud ja kaalunud, mis oleks kõige mõttekam teha ilma, et me peaksime seda raamatupidaja rolli endale võtma. Äkki võiks kaevandusettevõte maksta selle raha riigile ja riik valib keskkonnamõjude hindaja. Võib-olla peaks täiendavalt veel auditeerima keskkonnamõju hindajate tegevust ja mõne aja pärast kontrollima, kas nende järeldused on õiged olnud. Niisugune auditeerimise võimalus võtaks ära tahtmise kirjutada kokku seda, mis teinekord võib-olla päris aus ei ole. Aga ütlen veel kord, et süsteem rajaneb sellele, et keskkonnamõju hindajad on litsentsitud ja vastavalt sellele peavad nad ka tegutsema. See oli vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: "Kas Eestis peaks looma kompensatsioonimehhanismi nendele elanikele, kelle elamute piirkonda jääb maavarade kaevandamine? Kas te toetate sellist lisapensioni loomise ideed, millele viitab Rein Einasto? Ressursitasu läheb valla eelarvesse, aga ometi peaksid täiendavaid kompensatsioone saama just nimelt konkreetse piirkonna elanikud, kelle elukoht saab kaevandamiste läbi enim kannatada ja kelle kinnisvara väärtus kahaneb?" Euroopas valitseb üldiselt suund sellele, et kohalikele omavalitsustele antakse seadusega tagatud iseseisev tulubaas ja seadusandja määrab ka ülesanded, mis kohalikel omavalitsustel tuleb kindlasti täita. Ülejäänu on juba kohaliku omavalitsuse otsustada, missuguseid lisafunktsioone ta täidab, missuguseid täiendavaid teenuseid ta oma heal äranägemisel otsustab osutada ja missuguseid mitte.
Keskkonnatasudena laekuv raha jaguneb kohaliku omavalitsuse ja riigieelarve vahel. Riigieelarvesse kantav keskkonnaraha on kasutamise seisukohalt sihtotstarbeline, see on ette nähtud keskkonnaseisundi hoidmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks, kohalike omavalitsuste eelarve kasutamise üle aga otsustab volikogu. Keskkonnaministeeriumi tegevus on suunatud peamiselt looduskasutuse ja keskkonnakaitse tasakaalustatud arengu tagamisele, sinna hulka kuuluvad riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine, loodusvarade kasutamise, kaitse ja arvestamise korraldamine. Keskkonnaministeerium ei ole pädev otsustama, kuidas peaks kohalik omavalitsus keskkonnatasudena laekuvat raha kasutama, kas kompensatsioonide maksmiseks või pakutud lisapensionide maksmiseks. Aga toon teile näitena mõned arvud. Mul on siin üks tabel, mis puudutab otseselt kaevandustasusid, millest praegu jutt käib. 2009. aastal jaotusid need järgmiselt.
Maavarade kaevandamise õiguse tasu laekus riigieelarvesse kokku 119 410 000 krooni, kohalike omavalitsuste eelarvesse laekus 163 514 000 krooni. Tahan öelda, et kui sellist lisapensionide või millegi muu maksmist kohalikul tasandil peetakse vajalikuks ja niimoodi otsustatakse, siis nende summade ulatuses on kohalike omavalitsuste käed vabad, nad saavad seda raha selleks kasutada. Nagu te nägite, maavarade kaevandamise õiguse tasust suurem osa laekus kohalikele omavalitsustele ja väiksem osa riigile.

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Helle Kalda!

Helle Kalda

Lugupeetud minister! Juba eelmises arupärimises tõstatati küsimus kogukonnast. Ka selle arupärimise preambulis on välja toodud, et kohalikud elanikud, kogukonnad, volikogud on vastu väga paljudele otsustele. Viimasel ajal on tõstatatud näiteks Tuhala ja Jõelähtme probleemid. Sellest hoolimata, et kohalikud omavalitsused ja kogukonnad on vastu, annate te ikkagi õiguse kaevandada. Mul on küsimus: kas kaevandada pole võimalik kuskil mujal, kus elukeskkond halvemaks ei lähe? Ja mida peavad kogukonnad tegema, et oma õigusi kaitsta?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Aitäh selle küsimuse eest! Päris tavapärane praktika see siiski ei ole. Sellele süüdistusele ma vaidlen küll vastu, et valitsus annab pidevalt vastu kohalike kogukondade või kohalike omavalitsuste tahtmist kaevanduslubasid välja. Tegelikult on need väga erakordsed juhtumid ja neid analüüsitakse väga pikalt. Nabalas ei ole me siiamaani mingit luba andnud ning lähitulevikus ja võib-olla ka kaugemas tulevikus ilmselt ei anna ka. Eks seda näitab tulevik. Mis puudutab Jõelähtmet, siis see protsess, need analüüsid algasid juba aastal 2006, kui ma ei eksi, või isegi veel varem. Tänavu valitsus otsustas, et nendes vastuväidetes on ka palju põhjendamatut. Mis on valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi kui ressursi valdaja probleem? Just see, et igas regioonis peaks olema tagatud mingi ehitusmaavaradega varustuse kindlus ja paratamatult kusagil peab olema ka mõni koht, kus kaevandatakse. Aga sellist asulat, kus kaevandamine kohalikele elanikele meeldiks – sellist asulat ei ole!

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Mart Jüssi

Lugupeetud minister! Ma tulin siin neid arutelusid jälgides ühele mõttele, mida ma tahaksin teiega jagada. Tehnovõrkude, tuuleparkide, kaevanduste ja muu sellise keskkonnakasutuse taluvuse puhul on alati täheldatav tendents, et kui selle eest midagi tagasi saab, siis see taluvus kuidagi nagu iseenesest suureneb. Teisest küljest on väidetav kahju, mis tekib keskkonnale või üldse meie ümber, pahatihti – ma rõhutan sõna "pahatihti" – mõõdetav kinnisvara väärtuse vähenemisega. Kui pannakse tuulik püsti, siis kellegi kinnisvara väärtus väheneb, kui tehakse auk maa sisse, siis jälle kinnisvara väärtus väheneb. Inimesed oleksid pidevalt nagu kodu müügi seisundis. Mis ühikutes teie Keskkonnaministeeriumis tavaliselt keskkonnale tekitatud kahju mõõdate?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Mis puutub kinnisvara väärtuse vähenemisse ja sellesse, kuidas seda mõõta, siis kõige drastilisem selles valdkonnas on muidugi põlevkivi kaevandamine, mille puhul järelmõju võib olla väga pikaaegne. Maapind, mis on alt tühjaks kaevatud, hakkab ühel või teisel põhjusel liikuma ja rikub kinnisvara, mis sinna peale on ehitatud. See on aga muidugi eraldi valdkond. Mis puutub ehitusmaavarade kaevandamisse lahtisel meetodil, siis sageli on nii, et me ei vaata kogu selle protsessi tervet eluringi. Tõepoolest, kaevandamisperioodil võib selles piirkonnas kinnisvara väärtus väheneda, kuna seal toimub nagu tööstuslik tootmine. Aga kui rekultiveerimise projektid on koostatud asjatundlikult ja heal tasemel, siis pigem võib tulevikus kinnisvara väärtus kasvada. Vanad kaevandused ja karjäärid on võimalik rekultiveerida niimoodi, et see lisab kinnisvarale väärtust, kui seda asjatundlikult teha. See ei pruugi niimoodi jääda, et kohaliku kinnisvara väärtus on jäävalt kahanenud. Mõned aastad võib see aga tõesti niimoodi olla, kui kaevandamine käib.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Avan läbirääkimised. Kõigepealt kutsun kõnetooli kolleeg Lembit Kaljuvee.

Lembit Kaljuvee

Proua esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Mina olen seitse aastat tegelnud Kundas tsemendi tooraine kaevandamisega ja töötanud kaheksa aastat Eesti Põlevkivis, kus põlevkivi kaevandamine oli põhitegevus. Ja ma võin öelda, et ühes osas oli ministril õigus: seal, kus maavara kaevandatakse, nendele kohalikele inimestele, kes kaevanduse piirkonda jäävad, see asi ei meeldi. Aga küsimus on ka selles, kas maavara olemasolu tähendab riigile või konkreetse piirkonna rahvale rikkust või hävingut. Tegelikult tähendab igasugune vara rumalale inimesele, rumalale riigile hävingut ja targale vähemalt rikkuse allikat. Meie tahaksime siin Eestimaal, et maavarasid, mis meil olemas on – need ei ole võib-olla kõige atraktiivsemad maavarad, aga tonnides on neid palju –, kasutataks targalt: kasutataks keskkonnasäästlikult ja ka arvestades kohalike inimeste huvisid. Meie arupärimises sisaldunud kaks küsimust pidasidki silmas seda, et kohalikule elanikkonnale, kes kaevanduspiirkonda jääb, kompenseeritaks, nii nagu härra Jüssigi soovitas, kahju peaaegu täies mahus. Ja seda on ka võimalik teha. Sel juhul oleksid inimesed rahul. Nad saaksid soovi korral ära kolida ja ehitada oma maja kuskile mujale. See on asja üks külg.
Teine külg on see, et riik tõesti planeeriks maavara kasutamist. Me tahame öelda, et praegune maavara kasutuse lubade süsteem vajab kindlasti täiendamist ja parandamist. Siin peaks riik suutma rohkem kaasa rääkida ja just tahtma rohkem kaasa rääkida – kus maavarasid kasutada, kui suurel määral ja millistel tingimustel. Et keskkonnauuringuid tegevatel firmadel on litsentsid, see on hea. Nii see peabki olema, teisiti ei saagi olla. Aga süsteem, mis käivitati peaaegu kümme aastat tagasi, ei taga enam tarka ja tänapäevast maavarade kasutamist, on tegu põlevkivi või mõne muu loodusvaraga.
Väga hea näide on see, kui me siin Riigikogus langetasime otsuse anda kaevandusluba Kiviõli Keemiatööstusele. Seni nad seal kaevandama pole saanud hakata, sest see luba lihtsalt sellisel moel ei võimalda seda. Ei võimalda, sest jälle on tekkinud needsamad kaks küsimust: kes annab loa välja, kuidas see välja antakse ja kuidas kompenseeritaks kaevandamine kohalikele elanikele. Nende teemadega tuleks Keskkonnaministeeriumis tegelda, need asjad tuleks üle vaadata ning teha need kohalikele suupärasemaks ja ettevõtjate silmis paremaks.

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani!

Aleksei Lotman

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Tähelepanu maavarade kaevandamisele on kahtlemata õigustatud. Tegemist on ettevõtmisega, millel on väga suur keskkonnamõju, aga millest me paraku täielikult tänapäeva maailmas ei pääse. Arupärijad tõstatasid paar olulist küsimust, millest esimene puudutas keskkonnamõjude hindamise objektiivsust. Loomulikult on selge, nagu ka minister ütles, et keskkonnamõju hindamise eest peab ühel või teisel viisil ikkagi maksma see, kes on kaevandamisest huvitatud, ehk siis arendaja. Samas on ilmne, et see süsteem, mis meil praegu kehtib ja mis paraku ka mujal maailmas on üldlevinud, hakkab ennast ammendama. Kui arendaja ise keskkonnamõju hindamise tellib, siis ei ole võimalik tagada täielikku erapooletust. Me näeme seda rahvusvahelises ulatuses kas või Nord Streami juhtumi puhul.
Nii ongi Eestis kohalikud inimesed kaotanud usu keskkonnamõju hindamise objektiivsusesse ja kuigi meil tehakse neid tegelikult valdavalt objektiivselt, kui inimesed sellesse protsessi ei usu, siis ei ole võimalik seda korralikult läbi viia.
Seetõttu on keskkonnamõju hindamise seaduse muutmise eelnõu, mida keskkonnakomisjon praegu menetleb, väga oluline ja me peame leidma viisi, kuidas teha nii, et analüüs tellitaks tõesti objektiivselt. Seda ei tohi teha vahetult arendaja, aga maksmine peaks jääma ikkagi arendajale. See viis tuleb leida ja see oleks üsna innovaatiline. Eesti oleks selle uuendusega üks esimesi riike maailmas, aga ma arvan, et meil ei maksa seda karta.
Teine võimalus kaevandamine mõistlikumaks muuta oleks kaevandatava materjali ressursitasude otsustav suurendamine, eriti uute kaevanduste puhul, mida ei ole veel avatud. See paneks paljud asjad õigesti paika.
Kolmandaks tuleks lõpetada Metsiku Lääne elukorraldus ja minna üle tsiviliseeritud turumajandusele. See tähendaks seda, et senise üsna üldsõnalise ehitusmaavarade arengukava asemel tuleks koostada üsna detailne kava koos korralike planeeringutega, mille alusel oleks võimalik näiteks riigile kuuluvaid maavarasid aastaks prognoositud mahtude piires panna enampakkumisele. Praegu meil arvatakse, et riigile kuuluva maavara kaevandamine on justkui igaühe õigus: mina nõuan, et mulle antaks siin tehtava geoloogilise uuringu luba, ja sealt hakkab asi edasi ketrama.
Riik peaks ise need asjad kõigepealt ära tegema ja edasi panema ressursid enampakkumisele. Riik saaks sellest rohkem tulu ja protsess oleks hoopis mõistlikumalt korraldatud. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


8. 17:49 Arupärimine domeenireformi ebaõnnestumise kohta (nr 475)

Esimees Ene Ergma

Järgmine on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Inara Luigase, Kalle Laaneti, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Kalev Kallo, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramäe, Rein Ratase ja Evelyn Sepa 2. augustil esitatud arupärimine domeenireformi ebaõnnestumise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Olga Sõtniku!

Olga Sõtnik

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! 2. augustil esitasin ma koos Keskerakonna fraktsiooni kolleegidega teile arupärimise domeenireformi ebaõnnestumise kohta. Nimelt hakkas 5. juulil 2010 kehtima uus Eesti domeenikord. Domeenireformi eestvedajaks on Eesti Interneti Sihtasutus, mis on Eesti internetikogukonda esindav ja Eesti maatunnusega domeeninimesid haldav organisatsioon. Sihtasutuse koduleheküljel on välja toodud, et uus domeenikord muudab Eesti maatunnusega .ee domeenid senisest märksa kättesaadavamaks. Eesti maatunnusega domeene saavad lisaks registreerida ka eraisikud ja välismaa isikud ning üks isik saab registreerida ka mitu domeeni. Domeenireformi alustati just seetõttu, et vanas süsteemis ei olnud võimalik ühele asutusele registreerida rohkem kui ühte aadressi. See probleem sai reformiga küll lahenduse, kuid lisaks sellele kehtestati domeeni registreerimisele kõrged tasud. Samuti on domeenireformi tähtaegu mitu korda edasi lükatud. Seoses sellega on meil teile kuus küsimust, millele ootame ammendavaid vastuseid. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Olga Sõtnik! Palun nüüd majandus- ja kommunikatsiooniministri kõnepulti!

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esiteks: "Miks ei kasutatud reformi juures EENeti koostatud reformikava, mis oli valmis 2006. aastal, ja selle asemel koostati uus kava ning loodi uus sihtasutus?" 2008. aastal Eesti domeeninimede registreerimise korra parendamiseks kokkukutsutud töörühmas kaaluti ka võimalust viia domeenireform läbi EENeti baasil. Töörühma kuulusid ka EENeti direktor Mihkel Kraav ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad. Töörühma käsutuses olnud õigusliku analüüsi materjalide kohaselt ei ole domeenide registreerimine avalik teenus, mida tuleks finantseerida riigieelarvest. Seetõttu seatigi eesmärgiks minna Eestis üle üldlevinud nn kahetasemelisele registreerimismudelile. Kuna kahetasemelise mudeli puhul on registreerija, registripidaja ja register vastastikku lepingulistes ehk eraõiguslikes suhetes, välistab see juriidiliselt EENeti edasise tegutsemise Eesti domeeniregistri haldajana. Riigiasutusena ei olnud EENetil varem ega ole ka praegu Vabariigi Valitsuse seaduse ja oma põhimääruse kohaselt pädevust osutada tasu eest lepingulisel alusel teenuseid eraõiguslikele isikutele. See ei ole EENeti kui juriidiliselt vormilt riigiasutuse ülesanne. EENet asutati eesmärgiga teenindada üksnes riigieelarvest finantseeritavaid haridus-, teadus- ja kultuuriasutusi. Seda ülesannet EENet praegu täidabki, tegutsedes üksnes nende asutuste domeenide registri pidajana. EENet esitas töörühma lõppdokumendi kohta küll mõned valdavalt sõnastuslikku laadi ettepanekud ja märkused, kuid mingit reformikava, millele arupärimises viidatakse ja mis väidetavalt valmis juba 2006. aastal, töörühmale arutamiseks ei esitatud.
Teine küsimus: "Eesti Interneti Sihtasutus kehtestas aastaseks registreerimise tasuks koos käibemaksuga 342 krooni, sellele lisandub registreerija vahendustasu. Meie lõunanaabrid Lätis saavad hakkama 10,5 euroga ehk umbes 165 krooniga ja põhjanaabrid Soomes 13 euroga ehk 205 krooniga. Varem eraldati EENetile riigieelarvest raha, mis tegi ühe domeeni registreerimise ja haldamise omakuluks koos käibemaksuga 54 krooni. Miks toimus sihtasutuse loomisega selle hinna 6,3-kordne tõus?" Väites, et sihtasutuse loomisega toimus 6,3-kordne tõus, ei arvestata asjaoluga, et varem kattis osa domeenidega seotud kuludest riik. Näiteks 2009. aasta riigieelarve seadusega eraldati EENetile 17,1 miljonit krooni, mida kasutati muu hulgas domeenide haldamisega seotud kulude katmiseks. 2005. aastal arutas EENet võimalust minna üle uutele domeenireeglitele ja kehtestada domeenitasu, mis jäi aga teostamata põhjustel, millest ma vastuses eelmisele küsimusele rääkisin. Sellegipoolest jõudis EENeti nõukogu 5. detsembril 2005. aastal ära kinnitada tasumäära, milleks oli juba siis 400 krooni.
Eesti Interneti Sihtasutuse küsitav registritasu kujuneb samal põhimõttel, mis arupärimises mainitud Lätis ja Soomes ning ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Tasu suuruse määravad kaks komponenti: registritasu ja lõpphind. Lõpphind, mida maksab domeeni registreerija, kujuneb vabaturul, arvestades edasimüüjate ehk registripidajate konkurentsi. Praktikas tähendab see, et lõpptarbijale kehtestatav hind võib olla registritasust kõrgem või madalam ja turult on võimalik leida ka pakkumisi, mille puhul domeeni registreerimise teenust saab kasutada selle eest eraldi raha maksmata, kui kasutada sama firma veebimajutuse teenust.
Registri ehk Eesti Interneti Sihtasutuse tegevus on mittetulunduslik ja domeenitasu määratakse lähtuvalt kulupõhisuse printsiibist. See tähendab, et Eesti Interneti Sihtasutus ei taotle kasumit ja tasu seatakse lähtuvalt sellest, et oleks võimalik katta domeeni halduseks tehtavad vajalikud kulud. Üks reformi eesmärke oli viia interneti haldamine üle rahvusvaheliselt omaks võetud põhimõttele, et interneti haldamine ei ole otseselt riigiga seotud, sealhulgas ka rahaliselt. Teisisõnu, riigieelarve ei peaks toetama või subsideerima interneti haldust. Seetõttu on Eesti Interneti Sihtasutuse käivitamise aasta ehk selle aasta eelarve koostatud võrdlemisi konservatiivselt. Loomulikult ei saa välistada, et kui on selgunud interneti domeenide umbkaudne hulk, siis sihtasutuse kehtestatud tasu alandatakse. Vastupidi, seda võib isegi eeldada. Praegu sõltub ühe domeeni tasu suurus sellel ajahetkel registreeritud domeenide koguarvust registris. Suuremates riikides, kus domeene on rohkem, on ühe domeeni ülalpidamiseks vajalikud kulud väiksemad, kus domeene on vähem, seal suuremad. Eestis on praegu registris circa 75 000 nn vana korra järgi registreeritud domeeni ja 10 000 uue korra järgi registreeritud domeeni. Hinnates .ee domeenide arvu, tuleb arvestada asjaolu, et vana korra järgi oli registreering tähtajatu ja kuna registreerimine maksti kinni riigieelarvest haridus- ja teadusasutustele mõeldud summadest, siis registreerija domeeni eest tasuma ei pidanud. Seetõttu on registrisse jäänud suur hulk domeene, mida praegu enam kasutuses ei ole. Täpne arv selgub aasta lõpuks, mil lõpeb registrit korrastav üleminekuperiood vanade domeenide osas ja mittekasutuses olevad domeenid vabanevad. Hinnanguliselt võib arvestada kuni 30 000 – 40 000 domeeni vabanemisega.
Arupärimises mainitud Soome ja Läti tasude puhul tuleb arvestada, et seal toimus analoogiline reform märksa varem. Praegu on Soome registris 246 000 domeeni, Lätis 90 000. Eestiga on praegu domeenide arvult lähedane riik Island, kus on registris 30 000 domeeni. Islandil on domeeni registritasu 39 eurot aastas ehk circa 610 Eesti krooni. Kuna domeeni registritasu on kulupõhine, siis tasu registris olevate domeenide hulga kasvades väheneb.
Kolmas küsimus: "Domeenid lõpuga .com ja .eu on oluliselt odavamad kui .ee domeen. Millised on Teie meelest need eelised, et firmad ja eraisikud oleksid nõus domeenilõpu .ee eest oluliselt rohkem maksma?" Igal domeenil on oma spetsiifiline tähendus ja registreeritakse neid domeene, millega oma tegevust internetis seostatakse. Näiteks .com ja .eu on rahvusvahelised domeenid, .com tähistab vastavat tulunduslikku ehk ärilist tegevust ja .eu Euroopa Liitu. Aga .ee on ainuke domeen, mis viitab Eestile ja mille alt Eestiga seotud organisatsioone ja isikuid otsitakse. Üsna levinud on praktika, et registreeritakse nii .ee kui ka .eu lõpuga domeen korraga, harvemini lisaks ka lõppudega .com või .org või .net, et tagada parem leitavus internetis.
Neljas küsimus: "Miks on kujunenud vajalikust domeenireformist hoopis riigieelarve tulude suurendamise allikas? Kas see oli algusest peale reformi eesmärk?" Veel kord: reformi eesmärk on muuta .ee domeen kättesaadavaks eraisikutele, luua ettevõttele võimalus registreerida mitu domeeni ning pakkuda tänapäevasel tasemel õiguskaitset domeenide omamise eest. Samuti on eesmärk võimaldada Eesti domeeni registreerimist välismaa isikutele. Reformi mõjul riigieelarve tulud ei suurene, sest domeenitasusid kasutatakse vaid domeenide ülalpidamiseks vajalike kulude katteks. Eesti Internet on vormilt sihtasutus, mitte äriühing, mis välistab omanikutulu. Samas riigieelarve asjaomased kulud vähenevad, sest varem finantseeriti domeenihaldust haridus- ja teadusasutustele ettenähtud riigieelarve summadest. Seejuures tuleb arvestada, et domeeni registreerimine ei ole teenus, mille osutamine on mujal maailmas tavaliselt riigiasutuste korraldada ja rahastada. Eesti oli Euroopa Liidus jäänud viimaseks erandiks, kus domeeni eest tasuti riigieelarvest.
Viies küsimus: "Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu tegevjuht Jüri Jõema on öelnud, et Eesti Interneti Sihtasutuse juhataja Marek-Andres Kauts pole talle pandud ülesannetega toime tulnud. Samuti on talle ette heidetud, et tal puudub vastav kvalifikatsioon. Kuidas valiti Marek-Andres Kauts Eesti Interneti Sihtasutuse juhatajaks?" Marek-Andres Kauts määrati Eesti Interneti Sihtasutuse juhatuse liikmeks asutajate ehk riigi ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ühisel otsusel. Mis puutub tema kvalifikatsiooni, siis uue domeenikorra kehtestamisega on ta olnud seotud algusest peale, kuuludes uuendusi ette valmistanud töögruppi, samuti on ta tegutsenud Eesti esindajana rahvusvahelise internetiorganisatsiooni ICANN juures. Härra Kautsil on infotehnoloogiaalane haridus, ta on lõpetanud äriinfotehnoloogia erialal cum laude Tallinna Tehnikaülikooli.
Kuues: "Miks moodustati domeenide vaidlusi lahendav vahekohus alles kuu aega pärast reformi käivitumist ning selle ajani sai igaüks vabalt omale meeldiva aadressi registreerida või siis selle kaaperdada?" Väide, et kuni domeenivaidluste komisjoni moodustamiseni oli võimalik aadresse kaaperdada, on ekslik. Rahvusvaheliste tavade kohaselt korraldataksegi domeenide registreerimist nii, et igaüks saab omale kiirelt ja mugavalt meelepärase aadressi registreerida, kuid registreerimistaotluse esitamisega võtab isik endale ka vastutuse, et ta ei kahjusta domeeni registreerimisega kolmandate isikute huve. Kui keegi tunneb, et tema huve või õigusi on siiski kahjustatud, on tal alati võimalik pöörduda riiklikku kohtusse, mida siiani .ee domeeni vaidluste korral küllalt sageli ka tehtud on. Domeenivaidluste komisjon on riiklikule kohtule alternatiivne vaidluste lahendamise organ. Aitäh!

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Ütlen ausalt, ma ei ole sellest teadlik, aga ma saan aru, mida te mõtlete. Teil on n-ö geneetilisse koodi sisse kirjutatud kahtlus, ega mingisuguse partei reklaamifirmat ei kasutata. Kindlasti ei kasutata! Eesti Interneti Sihtasutuse nõukogu on suhteliselt erapooletu, poliitiliselt neutraalne või sõltumatu, rääkimata selle juhatusest, ja kindlasti valivad nad endale reklaamifirma, mida nad õigeks peavad.
Te nimetasite 10 miljonit vaba raha – ma arvan, et te olete ülioptimistlik. Kust see raha on tulnud? Seni toimunud umbes 10 000 registreeringut. Te võite korrutada ja kokku arvutada ka selle, kui palju raha on sinna investeeritud selleks, et hankida vastavad seadmed, muu vajalik tehnika, inimesed jne. Nii et raha seal väga palju ei ole. Samas pean ma ministrina tähtsaks, et oluline informatsioon jõuaks avalikkuseni, ennekõike nn vanade domeenide omanikeni, et inimesed ei magaks seda tähtaega maha.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Helle Kalda

Lugupeetud minister! Te väitsite enne vastuses, et saate nüüd anda vastuse asjaomasele avalikule kirjale. Selles avalikus kirjas oli ka küsimus, et kui reform algatati, siis ei olnud selle läbiviimisse kaasatud internetikogukondasid. Minu küsimus ongi: kes oli tolle uue reformi läbiviija? Missugused internetikogukonnad selles osalesid? Kas te ise sellega ka tegelesite või tegelesid sellega teie abi, teie erakonnakaaslane Kauts, nagu väidetakse, ja ka tema sõber, keda te tunnete ilmselt ka? Ma ei hakka tema nime ütlema, see on juba nimetatud, aga jutt on kahest inimesest, kes olid teie erakonna liikmed. Kuidas tegelikult uus reform ikka sündis?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Küsimuse esimene pool oli hea, teine pool läks natuke käest ära. Aga see on tõepoolest õige küsimus, muide! Ja see on tegelikult selle reformi või õigupoolest selle sihtasutuse keskne küsimus: kes on see avalikke huve esindav internetikogukond?
Kui me seda reformi alustasime, siis meil ei olnud muud võimalust. Ma püüdsin seda seletada, et 15 aastat ei olnud suudetud seda internetidomeeni haldust korda saada. Kui internet tuli, siis keegi ei teadnud, mis asi see on, sellega tegelesid teadlased. Eestis teadupärast oli akadeemik Lippmaa selles vallas juhtisikuid. Me pidime siin midagi ette võtma. Ja kui me jõudsime juriidilises vormis eraõigusliku sihtasutuse juurde, siis tekkis tõepoolest keskne küsimus, kes peaks esindama seda internetikogukonda, kes on võimelised kandma ka avalikku vastutust. Me kaalusime väga erinevaid institutsioone, aga kuna aeg surus peale, siis jäi põhiliseks partneriks info- ja kommunikatsiooniettevõtete liit.
Ma julgeksin täna öelda, et tegelikult tuleks selle küsimuse juurde tagasi tulla, kas Eesti Interneti SA nõukogu ei tuleks täiendada muude internetikogukonda esindavate institutsioonide esindajatega. Ma ei pea internetikogukonna esindajaiks lihtsalt inimesi, kellel on võib-olla rohkem aega ja kes suudavad Facebookides ja igasugustes muudes sotsiaalvõrgustikes lumepalle veeretada. Ma olen valmis ministrina kindlasti astuma läbirääkimistesse praeguse teise asutajaga: infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit ning majandus- ja haridusministeeriumi esindajad. Kõik otsused tehakse selles sihtasutuses muuseas konsensuse alusel. Olen valmis võtma enda peale selle, et arutada selle nõukogu laiendamist mingite uute institutsioonide esindajatega, kuid mul on siin väga oluline tingimus. Ka selle reformi elluviimine on näidanud, et tihtipeale hakkavad domineerima ka internetihalduse puhul väga kitsad erahuvid. See on suur probleem, sest me peame internetihaldamist korraldama niimoodi, et me jääme riigina usaldusväärseks – selle taga on küberjulgeolek, aga ka muud küsimused. Seepärast oleks väga teretulnud, kui mõned institutsioonid seda nõukogu täiendaksid, ja ma oleksin valmis sellega tegelema. Kuid ma ütlen veel kord, et on üsna keeruline leida selliseid inimesi, kelle puhul ei ole riski, et nad muutuvad väga kitsaste erahuvide esindajaks.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Lugupeetud minister! Kui jutt juba läks sellele nõukogule ja juhatusele, siis mul on säärane üldisem ja ehk teemat kokku võttev küsimus. Selle sihtasutuse ümber on, nagu te ütlesite, vanadest aegadest olnud diskussiooni, mis saab tema olemus olema ja mis on tema eesmärgid. Nüüd on reform käivitunud, mis on teie arvates sihtasutuse järgmise viie aasta eesmärk?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Sihtasutuse põhieesmärk on olla rahvusvahelise internetikogukonna silmis usaldusväärne interneti haldaja Eestis. Tänase päeva seisuga, kui ma siin teile räägin, ei ole reform veel lõppenud. Käivad riigisisesed protseduurid, eelkõige läbirääkimised läbipaistvate reeglite väljatöötamise ja nende kehtestamise üle. Ja neid on vaja ka reaalselt täita. Kuid kõige olulisem on see, et Eesti Interneti Sihtasutusest saab lepingupartner ICANN-ile ehk siis rahvusvahelisele interneti haldamise organisatsioonile, mis teadupärast tegutseb Ameerika Ühendriikides. See samm on veel lõpetamata. Kui me selle ka ära teeme, siis võime öelda, et meil on tekkinud interneti haldamiseks rahvusvaheliselt usaldusväärne ja kõigile standarditele vastav organisatsioon, kes tegutseb kulupõhiselt, kes tegutseb läbipaistvalt ja niimoodi, et Eesti inimesed ja ettevõtted saaksid registreerida .ee domeene.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Palun nüüd kõnepulti Olga Sõtniku. Seega avan läbirääkimised.

Olga Sõtnik

Lugupeetud proua esimees! Härra minister, head kolleegid ja interneti teel istungi jälgijad! Hiljuti käivitatud domeenireformi võib kõige paremini iseloomustada tuntud fraasiga: tahtsime parimat, kuid välja tuli nagu alati. Seda, et vajadus domeenireformi järele on juba ammu käes, tundsid kõik natukenegi aktiivsemad interneti kasutajad. Oli ilmselge, et kehtiv domeenikord ja reeglistik on aegunud ning vajab uuendamist.
Jah, üks suurimaid endise korra kitsaskohti, võimatus registreerida ühe juriidilise või füüsilise isiku nimele mitu domeeni, on lahendatud. Ka see, et domeenide eest maksavad nüüd nende tegelikud kasutajad, aga mitte kõik maksumaksjad solidaarselt, on suur samm edasi.
Kahjuks on uue korraga siiski probleeme palju rohkem, kui võinuks olla, kui reformi läbiviimisesse oleks kaasatud nii endised teenuse pakkujad, IT valdkonna asjatundjad kui ka aktiivsed interneti kasutajad. Domeenireformi käigus on tehtud terve rida pisemaid ja suuremaid tehnilisi apse ja vigu. Kahjuks kõikidel nendel ei ole võimalik aja piiratuse tõttu peatuda, seetõttu toon välja ainult kõige teravamad probleemid.
Esiteks, ebamõistlikult kõrge aastane domeenihind, mis on kõrgeim Euroopas. Leedus saab sama teenust 233 krooni eest, Soomes 203 krooni eest, Lätis on hind meie rahas 165 krooni, Taanis aga isegi alla 100 krooni. Eestis on see 342 krooni koos käibemaksuga, millele lisandub registripidaja tasu. Seega kehtib Eestis hinnavahemik alates 369 kroonist kuni 1200 kroonini aastas. Seni .ee domeene hallanud ja kõik seotud kulud kandnud EENet on oma veebilehel teatanud, et domeeni registreerimise omakulu on 45 krooni aastas pluss käibemaks. Kust on tulnud selline hüppeline kuuekordne kulude kasv, on minu jaoks siiski siiamaani segane.
On selge, et sellise hinnaga ee-lõpulised domeenid ei ole konkurentsivõimelised ega paku huvi ei Eesti ettevõtetele ega võimalikele välisinvestoritele. Juba praegu on kuulda ja näha, et kõrge tasu pani paljusid juriidilisi ja eraisikuid loobuma .ee lõpuga domeenidest, sest nii .eu kui ka .com lõpuga domeene saab kolm või neli korda odavamalt. Seda kinnitab ka Eesti Interneti Sihtasutusest saadud statistika. 23. septembri seisuga oli uue korra järgi registreeritud 9550 domeeni, millest oli 6007 uut ja 3543 ümber registreeritud vana. Seega päevas registreeritakse ümber ainult 42 domeeni. Sama tempo korral on aasta lõpuks uue korra järgi ümber registreeritud ainult 10% praegu eksisteerivatest domeeninimedest.
Teise suurema probleemina tooksin esile alamdomeeni .pri.ee tasuliseks muutmise. Selle domeeni kasutajad on eraisikud ning selliseid domeene on umbes 12 000. Üldjuhul ei teeni .pri.ee lõpuga leheküljed raha ning seetõttu oleks mõistlik jätta nad tasuta või kehtestada nende eest märksa madalam aastatasu.
Algatuste keskkonnas Petitsioon.ee käivitasid internetiaktivistid kampaania ".pri.ee priiks!". Allkirjade kogujad tõid välja järgmised argumendid, miks .pri.ee peaks olema tasuta ja miks Eesti Internet muutub uue korra tõttu vaesemaks. Esiteks, paljud leheküljed kolivad kallima hinna tõttu Eestist ära. Teiseks, lehed, mis ei koli, lihtsalt kaovad ära. Kolmandaks, lõpuks katkevad kõik aastate jooksul nendele .pri.ee domeenidele tekkinud viited. Ja neljandaks, tasuta isiklik domeeninimi soodustab veebilehtede loomise oskuse levikut. Sellele petitsioonile kirjutas alla 1163 inimest, mis on arvestatav hulk ning mis kindlasti vääriks valitsuse tähelepanu.
Kolmandaks, sihtasutuse juhtimine ja personalipoliitika. Sihtasutust on pandud juhtima minister Partsi endine abi, kes ei ole IT-valdkonnas eriti tuntud. Nagu kirjutavad avaliku kirja autorid, millele ma täna juba viitasin, on ka Eesti Interneti Sihtasutuse veebilehel oleva ainukese töötaja Kristo Kraanati nimi seni IT ringkondades tundmatu olnud. Küll aga on ta olnud erakonna Res Publica liige. Tahtmatult tekib paralleel Energia- ja Kliimaagentuuriga, mille tegevusele andis riigikontrolör eelmisel nädalal hävitava hinnangu. Ka siin me näeme, et personalipoliitika kujundamisel on põhiliseks kriteeriumiks õige poliitiline kuuluvus, professionaalsed omadused ei olegi tähtsad. Internet on mingil määral ühishüve ja selle politiseerimine ning ühe erakonna poolt kaaperdamine ei ole aktsepteeritav.
Peale selle on reformi läbiviijatele muidki etteheiteid. Reformi käivitamine venis pool aastat, vahekohus alustas oma tegevust kaks kuud pärast uue korra kehtestamist, registreerimisprotseduur on segane ja bürokraatlik, ei ole võimalik registreerida domeen pikemaks ajaks kui üks aasta, kasutajate informeerimine on väga puudulik ja palju, palju muud.
Me oleme pidevalt reklaaminud Eestit e-riigina, kes on omamoodi põhjamaade tiiger oma mitmekülgsete e-rakendustega nii era- kui ka avalikus sektoris. Kuid viimasel ajal on tiiger koomasse langenud – peaaegu iga nädal tulevad signaalid, et üks või teine e-projekt maadleb probleemidega. Ma palun kolm lisaminutit!

Esimees Ene Ergma

Kolm lisaminutit, palun!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Olga Sõtnik

Härra minister! Tänan teid vastuse eest, kuigi sellest vastusest tekkisid mul veel uued küsimused, aga eks see on vist järgmise arupärimise teema. Praegu ma küsiksin sellist asja. Te tõenäoliselt teate, et juuli alguses saatsid kaks aktiivset interneti kasutajat Jaan Jänesmäe ja Tõnu Samuel teile avaliku kirja probleemidest uue domeenide registreerimise korra ja SA Eesti Internet tegevuse kohta. Selle kirjaga ühinesid tuhanded aktiivsed interneti kasutajad erinevates keskkondades – Facebookis, WordPressis, LiveJournalis –, kuid minu teada pole te sellele kirjale siiamaani vastanud, ehkki sellest ajast on möödunud juba üle kahe kuu. Minu küsimus on: miks te olete venitanud sellele avalikule kirjale vastamisega, eirates avaliku teabe seadust? Ma usun, et päris paljud interneti kasutajad praegu jälgivad meie diskussiooni ja ootavad teilt seda vastust. Aitäh!

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Ma tunnistan, et ma isegi ei mäleta, kellele see avalik kiri oli täpselt adresseeritud. Võib-olla ma eksin – ma ei olnud siis Eestis, kui see kiri avalikkusele teatavaks sai –, aga kas mitte avalikkusele ja võib-olla ka Vabariigi Valitsusele? Ma usun, et selle kirja kirjutajad ja sellele alla kirjutajad saavad vähemalt täna vastuse. Enamikule nendele küsimustele, mis nad seal tõstatanud on, olen ma siin vastanud.
Mitmed isikud, kellega ma olen suhelnud ja kes on sinna oma allkirja andnud, on saanud piisavalt selgitusi, milleks on see domeenireform vajalik, mida Eesti sellest  võidab, miks domeenireform viibis kümme või isegi rohkem aastat, mis on tegelikult selle rahvusvaheline raamistik, miks on mõistlik minna üle mõistlikule tasule, kuidas tagada Eesti Interneti SA läbipaistvus, millega me võiks veel tegelda, et see sihtasutus oleks laiema põhjaga jne. Pärast selgituse saamist need inimesed on natuke häbenenud sellele kirjale allkirja andmist. Seal kirjas esitati vist süüdistus, et põhiline probleem on, et kaks selle sihtasutuse juhatuse liiget elavad Nõmmel, ja selle tõttu olevat seal väga suur korruptsioon. Sellised lahmivas stiilis süüdistused vähendasid selle muidu väga asjaliku kirja tõsiseltvõetavust märksa. Mitu inimest on mulle kinnitanud, et neil on tõesti piinlik ja et nad olid kirjas toodud väidete osas mõneti desinformeeritud.
Selle avaliku kirja keskne küsimus aga on õige küsimus. See on küsimus, kas asjaomase tasu suurus on mõistlik või mitte. Ma osaliselt puudutasin seda oma vastuses. Ma usun, et kõik, kes huvi tundsid, said seda jälgida, aga kordan veel kord üle. Esiteks, me peame saavutama sellise interneti haldamise korraldamise, et see on riigist sõltumatum kui praegu. Riik ei peaks tegelikult kulusid kandma, see on mitme interneti haldamise printsiibi vastane. Seda esiteks. Järelikult et süsteemi üleval pidada, me peame leidma sellele teised rahaallikad. Ta peab ennast ise ära majandama niimoodi, et tulud-kulud kokku klapivad. Loomulikult on praegu keeruline hinnata, kui palju domeene pärast sihtasutuse käivitamist tegelikult tuleb: kui palju on domeenipidajaid, kui suur on see baashulk iseseisvaid domeeni saajaid.
Domeenireformi teine eesmärk on muuta internetidomeeni omamine, ütleme nii, üldrahvalikuks, mitte nii, nagu täna on. Selle tõttu on sihtasutuse nõukogu, kuhu kuuluvad kolm infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu esindajat, üks Eesti majandusministeeriumi esindaja, üks Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja ja Eesti Advokatuuri esindaja, teinud suhteliselt konservatiivse eelarve. Ma ütlen suhteliselt konservatiivse eelarve selles mõttes, et on kindlasti loodetud, et domeene tuleb piisavalt, et ümberregistreerimine tuleb aktiivne, uusi tuleb juurde, ja asutus suudab ennast ära majandada, arvestades ka neid vajaminevaid investeeringuid.
Ma olen täiesti kindel, et kui me selle üleminekuperioodi lõpetame – üleminekuperiood lõpeb tuleva aasta aprillis –, kui kõik ettenähtud protseduurid on läbitud, siis on meile enam-vähem selge, kui suur on see baashulk. Ja selle põhjal on Eesti Interneti Sihtasutuse nõukogul kindlasti võimalik asjaomase tasu suurust kriitiliselt hinnata. Mitte mingisugust kasumit, mitte mingisugust raha tasku pistmist, nagu kirjas räägitakse – see on absurd! Ma ütleksin, seda on lihtsalt piinlik lugeda! Inimestel tekib esimene mõte, et kui tehakse midagi Eestile olulist, siis keegi kuskil, mingisugune hiir või rott nurgas, närib ja tahab seda raha kohe endale võtta. Selle me täiesti välistame piisava riigi esindatusega nõukogus.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Austatud minister! Meil on siin hea näide Läti näol. Kas Eesti ei võiks õppida Läti domeenireformi kogemustest, on ju seal registreeritud umbes sama palju domeene kui Eestis, ligikaudu 80 000? Tasu on seal poole väiksem, meil aga hiljuti tõsteti. Miks ei võiks sealt õppida?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Ma veel kord kordan, et me ei oska öelda, kui suur saab aastas olema baasdomeenide hulk – nimetame seda nii. Läti viis reformi läbi juba aastaid tagasi. Eesti on selles vallas jäänud üheks viimaseks riigiks, vähemalt Euroopa Liidus, meil see protsess alles käib. Ma ütlesin oma vastuses, millised asjaomased arvud on. Tänaseks on uusi domeene registreeritud umbes 10 000. Vanade domeenide ümberregistreerimise bilanss selgub 5. jaanuariks aastal 2011, siis me saame öelda selle domeenibaasi. Ja nagu ma juba ütlesin, siis saab sihtasutuse nõukogu kaaluda, kas ei ole mõistlik registritasu vähendada. See peab olema kulupõhine. Esialgu on nõukogu langetanud sellise konservatiivse otsuse. Ja ma pean ausalt ütlema, et ega minul ei ole ministrina võimalik neile ette kirjutada, et tehke väiksem registritasu. Sellisel juhul nad tulevad ja küsivad ministri käest, kust me võtame raha vajalikeks investeeringuteks ja muudeks kuludeks.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Silver Meikar

Lugupeetud minister! Väike parandus: domeene ei omandata, vaid domeene renditakse. Soovin küsida: miks ei ole mõeldud välja kodanikele soodsamaid tingimusi domeenide registreerimisel? Kunagi oli olemas selline domeen nagu .pri.ee, mida umbes 12 000 kasutajat kasutas, ja seda oli võimalik kasutada tasuta. Miks ei otsustatud, et need inimesed, kellele 350 krooni on kindlasti suur raha, seda ka edaspidi kasutada saaksid?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Hea küsimus ja seda on palju küsitud. Katsun väga lihtsalt seletada. Üks kogu domeenireformi kontseptsiooni arutelu küsimus oli nood nn alamdomeenid, mille loomise põhjus aastaid tagasi siin Eestis oligi see, et domeenireformi polnud ära tehtud. See .pri.ee ei ole ju mingisugune nn vaeste inimeste alamdomeen. Paljuski kasutasid seda füüsilised isikud, kellele see eelnevalt kehtinud kord või põhimõtted või vahest natuke ka korralagedus ja mittepõhimõtted ei andnud võimalust domeeni saada ja nii loodigi selline alamdomeen. Nüüd me räägime mingisugusest alamdomeenist ja küsime, kes seda kasutavad. Me peame kõiki interneti kasutajaid Eestis, olgu nad vaesed või rikkad, inimesed või ettevõtted – kes iganes – käsitlema võrdselt. Kui me kellelegi teeme erandi, et vaat selle alamdomeeni puhul on põhjust tasu mitte küsida, siis me peame ju teiste tasu tõstma, lähtudes jällegi interneti haldamise üldistest põhimõtetest. Veel kord: selle .pri.ee loomise taga oli tõsiasi, et meie interneti haldamine oli jäänud, vabandage väljenduse eest, kiviaega. Tegelikult oleks juba 90. aastate lõpus pidanud selle reformi läbi viima.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Nelli Privalova!

Nelli Privalova

Austatud minister! Juhan Parts registreeris endale domeeni juhanparts.ee, aga keegi ei ole tänase seisuga registreerinud aadressi juhanparts.eu ja sama com-lõpuga aadressi ilmselt ministril ka ei ole. Millistest põhjustest lähtuvalt otsustas minister oma .ee-lõpuga domeeni eest maksta kolm kuni neli korda rohkem? Tänase seisuga ei ole ka leht juhanparts.ee kättesaadav.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! See on hea küsimus. Esiteks, ma olen Eesti kodanik, Eesti patrioot. Ma tahan, et mul oleks, nii nagu mul on Eesti pass ja väga paljud asjad eestipärased, ka domeen ee-lõpuga. Ma usun, et üsna sobimatu on tuua minu näidet ja küsida, kas 260 krooni pluss käibemaks on minu jaoks väike või suur summa. Iga kulu on kulu. Aga usun, et reserveerida 260 krooni eest oma maatunnusega domeen – ma arvan, see on vastutustundliku kodaniku käitumine. Miks mitte, kui see võib tulevikus olla vajalik. Seni ei ole ma sellele domeenile mingit praktilist rakendust andnud. Võib-olla lähiajal, võib-olla kunagi tulevikus. Aga selleks, et kaitsta seda, et näiteks proua Privalova võtab selle domeeni täiesti seaduslikult endale, olin ma sunnitud selle käigu tegema.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Inara Luigas

Lugupeetud ettekandja! Avalikkusest on läbi jooksnud selline teade, et Eesti Interneti Sihtasutusel on kasutamata raha 10 miljoni krooni ulatuses ja aasta lõpus kavatsetakse teha reklaamikampaania, et informeerida üldsust domeenide ümberregistreerimisest. Kas teie olete teadlik, millise reklaamiagentuuri kavatseb Eesti Interneti Sihtasutus palgata ja kas on juba olemas ka mingisugused eellepingud?

Olga Sõtnik

Aitäh! Toon näiteks digiretsepti loo, turvaaugud terviseinfosüsteemis, probleemid e-kooliga jne. Ja paraku on ka domeenireform üks nendest läbikukkunud projektide näidetest.
Üks põhjus, miks selline allakäik on toimunud, on kindlasti see, et teatud e-rakenduste arendamine on koondunud väga kitsasse tegijate ringi, kellel on õige poliitiline taust, aga kes laiema avalikkusega ei suvatse konsulteerida ega arvestada. Mittekaasamise hea näide ongi internetikogukonna avalik kiri, mida minister kritiseeris. Kindlasti on sellel kirjal nõrku kohti, aga nagu ka minister ütles, selle iva on siiski väga selge ja väga õige. Selle kirja saatsid ministrile juulis Jaan Jänesmäe ja Tõnu Samuel, kes on väga põhjalikult lahti kirjutanud internetikogukonna mured ja soovitused seoses domeenireformiga, kuid minister pole kirjale siiamaani vastanud. Mind paneb imestama selline ignorantne suhtumine kirja, millele on alla kirjutanud erinevates internetikeskkondades tuhanded inimesed.
Minu meelest ei maksa praegusel infotehnoloogia ajastul kõiki neid sotsiaalseid võrgustikke alahinnata, sest need mängivad väga paljude inimeste elus väga tähtsat rolli. Ma väga loodan, et minister oma meeskonnaga siiski leiab aega sellele kirjale vastata, ja kui ei, eks siis tuleb meil IT inimestele appi tulla ja esitada ministrile samasisuline kirjalik küsimus. Ehk meie kirjale siiski vastatakse seadusega ette nähtud kümne tööpäeva jooksul.
Ma tänan tähelepanu eest ja kutsun ministrit üles tunnistama tehtud vigu domeenireformi läbiviimisel ning viivitamatult astuma samme olukorra parandamiseks! Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Silver Meikari!

Silver Meikar

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mul nii dramaatilist sõnavõttu ette valmistatud ei ole, aga minagi olen murelikult jälginud debatte, mis on käinud domeenireformi üle nii Skype'is kui eri foorumites ja blogides. Olen paljuski nõus kriitikaga, et domeenireformiga on tehtud terve rida vigu. Inimesed, kes juhivad Eesti Interneti Sihtasutust, on välja vihastanud terve suure hulga inimesi, kes iga päev oma vabast ajast murravad pead, mismoodi Eesti e-tiiger ikka kaugemale hüpata saaks. On väga kurb, et lood niimoodi on.
Mulle väga meeldis Juhani vastus, et ta registreeris 260 krooni eest endanimelise .ee domeeni, sest ta on Eesti patrioot. Arvatavasti ta eksis, sest tegelikult on domeeni hind 285 krooni pluss käibemaks, aga see ei ole mitte kõige olulisem. Kui minister leiab, et .ee domeeni rentimine on patriotismi akt, siis ma loen sellest välja eesmärgi, et võimalikult paljudel ettevõtetel, kodanikel, MTÜ-del võiks olla .ee lõpuga domeen.
Sellega seoses on mul kaks konkreetset ettepanekut. Esimene ettepanek on, et seda tasu alandataks võimalikult kiiresti. Ministeeriumil on ka kolm esindajat lugupeetud nõukogus, kus otsustatakse domeenitasu, ja kindlasti saavad nad nõusse ka ETL-i esindajad. Ajakirjanduses on räägitud väikeettevõtetest, kes on otsustanud loobuda .ee domeenist, sest see on liiga kallis. Hinnavahest võrreldes teiste domeenidega on tänagi mitu korda räägitud. Kui me jätkame nii kõrge hinnaga, siis paljud inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid otsustavad .ee domeeni mitte registreerida ja siis tulebki öelda, et vaadake, meil ei tule välja. Teine võimalus on see, et laseme hinna alla ja eeldame, et rohkem ettevõtteid otsustab siiski jääda .ee domeeni juurde ja rendivad selle.
Teine ettepanek on see, et kuna me oleme e-riik ja tahame olla ka demokraatlik ja kodanikele keskenduv riik, siis võiks minu arvates kodanikele ja MTÜ-dele .ee lõpuga domeen olla tasuta. Esimene samm oleks otsus, et .pri.ee otsustatakse siiski jätta tasuta võimaluseks nendele 12 000 inimesele, kes on seda kasutanud. Ma usun, et valdav enamik neist ei oleks kunagi nõus nii suurt raha välja käima. Neist väga paljude jaoks on see lihtsalt olnud üks keskkond, mida nad on saanud kasutada, ja kui see .ee lõpuga võimalus kaob neil ära, eks nad siis valivad BlogSpoti või WordPressi või kolivad kuskile mujale, kus tasu ei võeta. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.


9. 18:29 Arupärimine Eesti Energia reitingu kohta (nr 489)

Esimees Ene Ergma

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Toomas Vareki, Vladimir Velmani, Evelyn Sepa, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu ja Nikolai Põdramäe 3. augustil esitatud arupärimine Eesti Energia reitingu kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Proua esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Mis ajendas meid seda arupärimist esitama? Ühest küljest see, et nagu me kuulsime, on reitinguagentuur Moody's Investor Service Eesti Energia reitingut juulikuus alandanud. Eelmistel aastatel on Eesti Energia reitingut aasta-aastalt tõstetud või jäetud see samaks. Samal ajal me teame, et viimase kolme aasta jooksul on Eesti tarbijale elektri hind väga kiiresti tõusnud. Meie ei taha sellega kuidagi nõus olla ja oleme lahendust otsides teinud ministeeriumile ettepanekuid, mida selles osas võiks ette võtta.
Arupärimine kõlab järgmiselt. Lugupeetud minister! Juulikuus alandas rahvusvaheline reitinguagentuur Moody's Investor Service Eesti Energia pikaajaliste võlakohustuste reitingut. Eesti Energia juhid märkisid oma selgitustes avalikkusele, et reitingu alandamisel ei ole erilist tähtsust. Tegelikult tähendab ettevõtte reitingu alandamine hoiatust pankadele ja laenuraha kallinemist ettevõttele. Teadaolevalt on Eesti Energia planeerinud lähiajal kümnetesse miljarditesse ulatuvaid investeeringuid. Hiljuti kuulsime, et tegemist on 100 miljardiga, mis kavatsetakse lähiaastatel investeerida Eesti energiamajandusse. Seetõttu tuleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil selgitada avalikkusele, milline võib olla reitingu alandamise mõju elektritarbijatele – kui palju siis hind tõuseb. Oleme seoses elektri lähiaastate hinnaga esitanud neli küsimust, mis ma ka ette loen. Esimene küsimus on: "Milliseks kujuneb elektri hind Eesti tarbijale ning tööstustarbijale aastate lõikes järgmise kolme aasta jooksul?" Muidugi me ei taha siin vastust sendi täpsusega, tahaksime kuulda prognoose. Teine küsimus: "Milliseks kujuneb tarbijale elektri hinnast võrguteenuse tasu protsentuaalselt?" Meie arvates on põhjendamatud just tarbijale kehtestatud elektri hinna võrguteenuse tasud, müügitasud jne. Kolmas küsimus: "Kuivõrd on Eesti võrguteenuste hinnad põhjendatud, kui võrrelda elektri tarbijahinda Põhjamaades ja Baltikumis?" Ja neljas küsimus: "Kas Teie hinnangul tuleks elektri hinna kujunemist arutada põhjalikumalt, algatades selle Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluna?" Mis te nendest asjadest arvate, härra minister?

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd majandus- ja kommunikatsiooniministri kõnetooli!

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teeksin sissejuhatava märkuse, enne kui hakkan vastama küsimustele, mis puudutavad Eesti Energia reitingu muutumist, millele arupärimise autorid on oma teksti preambulis viidanud.
Eesti Energia reitingu alandamine on loomulik samm ajal, mil ettevõte muutub monopoolsel suletud turul tegutsevast ettevõttest vabale elektriturule elektrit tootvaks ja müüvaks ettevõtteks. Eesti Energia krediidireiting on hoolimata alandamisest endiselt kõrgel investeerimisjärgu tasemel: Standard & Poor'silt BBB+ ja Moody'selt A3. Selline reiting tagab Eesti Energiale piisava võlakapitali kättesaadavuse rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt. Eesti Energia reitingus peegeldub reitinguagentuuride usaldus ettevõtte vastu, ettevõtte väljavaateid peetakse stabiilseks ja usutakse, ta suudab oma mahuka investeerimiskava ellu viia. Eesti Energia võlakirja hind rahvusvahelisel turul pärast reitingu alanemist ei muutunud, sest võimalik reitingu alandamine oli hinna sisse arvestatud. Eesti elektri hinda Eesti Energia reiting ei mõjuta – igaks juhuks kordan seda! –, sest Konkurentsiamet ei arvesta hinna kooskõlastamisel mitte tegeliku, vaid arvestusliku võla hinnaga.
Nüüd konkreetsed küsimused. "Milliseks kujuneb elektri hind Eesti tarbijale ning tööstustarbijale aastate lõikes järgmise kolme aasta jooksul?" Tänane elektri hind jaotub kaheks: avatud turu elektrienergia hind ja suletud turu elektrienergia hind. Avatud turult ostab elektrienergiat praegu ca 200 klienti. Avatud turu elektrienergia hinna määrab turg. Elektri turuhinnad Põhjamaade elektribörsil, mille liige on ka Eesti, sõltuvad maailmaturu energiahindadest. Kauplemist Nord Pooli Estlinki hinnapiirkonnas alustati 1. aprill 2010. Viie kuu keskmine hind on olnud 43 eurot megavatt-tunni eest, sama hinnatase on olnud ka Helsingi piirkonnas. Suletud turu elektrienergia hind koosneb Narva Elektrijaamade suletud turu müügihinnast, mis on 46,01 senti kilovatt-tunni eest ja klienditeeninduse marginaalist, mis on 2 senti kilovatt-tunni eest. Need hinnad on kooskõlastatud Konkurentsiametiga ja praegu teada olevatel asjaoludel suletud turu puhul hinnatõusu ette näha ei ole.
Kord aastas võib toimuda kaalutud keskmise hinna korrigeerimine vastavalt Konkurentsiameti metoodikale. Kuna vastus oli üldine, siis igaks juhuks ka mõningad täiendavad märkused, mis puudutavad elektri hinda mõjutavaid tegureid nii kaugemas kui ka lähemas perspektiivis.
Enim jälgitavad ja pikaajalised elektrienergia hinda mõjutavad indikaatorid on esiteks, elektrinõudluse kasv, mis on peamiselt seotud tööstustoodangu kasvuga; teiseks, keskkonnamaksude poliitika; kolmandaks, söe hind, mis on seotud peamiselt nafta hinnaga; neljandaks, Gazpromi Baltikumi müüdava gaasi hind, mis on valemiga funktsionaalses seoses naftatoodete hinnaga; viiendaks, CO2 hind, mis sõltub Euroopa Liidu kliimapoliitikast ja võimalikest globaalsetest kaubanduskokkulepetest ning olukorrast pärast aastat 2013; ja kuuendaks, naftahind. Gaasi, söe ja CO2 hind mõjutavad kõiki olulisi elektritootmise omahinna komponente. Lühiajalises ehk 18 kuu perspektiivis mõjutab avatud turul tegutsevate tarbijate hinda enim hüdroreservuaaride tase Norras ja veetase Lätis Daugava jõel. Lühiajalises perspektiivis on hüdroreservuaaride tase Põhjamaades madal, mis on tänavu elektrienergia hinda võrreldes 2009. aastaga tõstnud. Kui hüdroreservuaaride tase Põhjamaades normaliseerub, muutub elektrienergia hind odavamaks. Teisest küljest avaldavad elektrienergia hinnale tugevat survet jätkuv nõudmise kasv, Saksamaa gaasi hinnast oluliselt kõrgem gaasi hind ning Euroopa Liidu järjest karmistuv kliimapoliitika.
Teine küsimus: "Milliseks kujuneb tarbijale elektrihinnast võrguteenuse tasu protsentuaalselt?" Siin saab nii täna kui ka tulevikus kõnelda ligikaudsetest suurusjärkudest, suurtarbijate ja madalpingeklientide puhul on need vägagi varieeruvad. Võrguteenuse tasu kõigub palju liitumispunktist sõltuvalt, olenevalt tarbitava elektri pingest jääb võrguteenuse tasu osakaal vahemikku 30–50% energia hinnast. Loomulikult tuleb arvestada, et see protsent võib iseenesest muutuda nendele tarbijatele, kes ostavad elektrit avatud turul ja kellel ei ole ka pikaajalisi kahepoolseid kokkuleppeid elektri müüjatega.
Kolmandaks: "Kuivõrd on Eesti võrguteenuste hinnad põhjendatud, kui võrrelda elektri tarbijahinda Põhjamaades ja Baltikumis?" Eesti võrguteenuste hinnad kuuluvad kooskõlastamisele Konkurentsiametiga. Hindade kooskõlastamise protsess on pikaajaline ja väga üksikasjalik – tuleb ju silmas pidada kõiki võrguettevõtte kulusid. Seetõttu võib öelda, et Eesti võrguteenuste tasud on põhjendatud ja naabermaadega võrreldes suhteliselt sarnasel tasemel. Siinkohal tuleb öelda, et võrguteenuste hindade mehaaniline võrdlemine naabermaade omadega on suhteliselt keeruline, sest arvestada tuleb erinevaid tariifistruktuure, tarbimise taset ja tarbimise paiknemist, võrgu vanust ja seisukorda ja paljusid muid asjaolusid.
Viimane, neljas küsimus: "Kas Teie hinnangul tuleks elektrihinna kujunemist arutleda põhjalikumalt, algatades selle Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluna?" Nagu eespool öeldust ehk selgus, on elektri hinna kujunemisel komponente, mis sõltuvad seadusandja otsustest, ja komponente, mis ei sõltu. Viimaste arutamise võimalik kasutegur on suhteliselt väike. Näiteks erinevate energiakandjate ja muude toorainete maailmaturu hinnad kujunevad paratamatult selliseks, nagu nõudluse-pakkumise vahekord dikteerib. Mis puutub aga esimest laadi teguritesse, poliitilistesse otsustesse, millega Riigikogu mõjutab elektri hinda, siis see on kindlasti teema, mida parlament võiks arutada.
Kui me vaatame kodutarbijate elektri hinna muutumist viimase kolme ja poole aasta jooksul, siis see muutus on olnud umbes 1 kroonilt 25 sendilt kilovatt-tunni eest – ma toon vaid ligikaudsed hinnad – praeguse umbes 1 krooni 50 sendini kilovatt-tunni eest. 25 senti kilovatt-tunni kohta on tõusnud lõpphind tarbijale. Ma räägin aeglaselt, et küsijad saaksid arvutada protsente, kui suur tegelik tõus on.
Ja nüüd küsige, millest koosneb see lõpptarbijale ehk meie inimestele, meie kodudele, meie väikeettevõtetele kehtestatud elektrienergia hind! Vaatame, mis otsused on tehtud. Sellest 25 sendist umbes 50% moodustavad taastuvenergia toetuse tasud. Taastuvenergia toetuse tasud kiideti siin Riigikogus heaks 2007. aasta veebruaris, mil majandusminister oli teadagi kes ja hääletasid selle poolt teadagi kes. Siis tehti selline poliitiline otsus ja ma olen täiesti veendunud, et kindlasti heas usus ja soovis arendada taastuvenergiat. Viimase kolme ja poole aasta jooksul üle 50% tegelikust lõpptarbija hinna tõusust on tulnud taastuvenergia toetustest. Mind see ei rahulda! Ma kavatsen välja tulla seaduseelnõuga ja ma loodan, et Keskerakond toetab taastuvenergia toetuste muutmist mõistlikumaks ja selle tulemusena kindlasti ka võimalust elektrihinda alandada.
Järgmine muutus, mis on tinginud elektri kallinemise lõpptarbijale viimase kolme aasta jooksul, on elektriaktsiisi kehtestamine. Elektriaktsiis on kehtestatud miinimumtasemel. Ma ütlen siin vahemärkusena, et elektriaktsiisi puhul tuleks kindlasti eristada, kas tegu on väiketarbijate või suurtarbijatega. Me teame, et suurtarbijatel on sellega teatud probleem, mille lahenduse osas pole poliitilist konsensust ja mida võiks Riigikogus arutada: kas me peaksime elektriaktsiisi arvestama sõltuvalt tarbimishulgast?
Kuid küsigem: miks kehtestati elektriaktsiis Riigikogu seadusega ja just nimelt sellel kuupäeval, millal ta kehtestati? Selle tõttu, et Eesti valitsus – jällegi ma ei täpsusta, kes oli valitsuses aastal 2002 –, pidades Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimisi, võttis Eestile rahvusvahelise kohustuse kehtestada elektri- ja gaasiaktsiis kui olulised elemendid Euroopa Liidu ühtses elektri- ja gaasiturus. Elektriaktsiis moodustab sellest tõusust, julgen öelda, 20%. Sellele lisaks võttis see Riigikogu vastu käibemaksu tõusu 2%.
Mis puutub veel kodutarbija elektri hinna tõusu viimase kolme ja poole aasta jooksul, siis 2008. aastal, kui oli majandusbuum, tõsteti Narva Elektrijaamade tootjahinda 5 sendi võrra. Miks seda tehti? Aga sellepärast, daamid ja härrad, et maksta meie energeetikutele ja kaevuritele konkurentsivõimelist palka. Ja rohkem ei ole tootjahinda kolme ja poole aasta jooksul tõstetud.
Härra Kaljuvee räägib võrguteenuste tasust – et võrguteenuste tasu on viinud hinnad lakke. Ei ole! Võrguteenuste tasu on kolme ja poole aasta jooksul tõusnud mõned sendid. Seda olukorras, kus me oleme vähendanud kõikide Konkurentsiameti kontrolli all olevate võrguettevõtete tegevuskulusid. Kuid me peame ju kuidagiviisi siiski tegema investeeringuid, mida on vaja teha. Ma ei hakka rääkimagi – Estlink 2 ja igasugused muud võrguinvesteeringud.
Teisisõnu: mida ma tahan öelda? Riigikogu peab tõesti arutama neid enda langetatud otsuseid, mis mõjutavad elektri hinda. Näide viimase kolme ja poole aasta kohta: 75% sellest tõusust ehk pluss 25 senti kilovatt-tunni kohta on tulnud siit saalist. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh, härra minister! Ja nüüd on küsimused. Palun kõigepealt kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Tervist, lugupeetud juhataja! Aitäh, hea minister! Te rääkisite tõesti väga veenvalt ja ma usun, et oli kindlasti neid, kes teid televiisori vahendusel vaatasid ja uskusid. Ainult et minul tekkis selline küsimus. Ma usun, et te aeg-ajalt ikka vaatate oma Eesti Energia arveid, et te ei maksa ainult automaatselt otsekorraldusega, nii et ei märka, mis sinna kirjutatud on. Kui te tavainimesena saate selle arve, siis näete, et summad sellel on märksa suuremad kui mõni aeg tagasi. Vaatamata kogu statistikale ja faktidele, mis te siin välja tõite ja mis tõenäoliselt vastavad ka tõele, see arve pahandab inimesi. Minu jaoks on küsimus selline. Sellel tavainimesel on üsna ükskõik, kas valitsuses oli omal ajal Juhan Parts või oli Edgar Savisaar, minu küsimus on: kas meil on võimalik praegust olukorda tänases majanduskriisis, kus väga paljudele inimestele käib elektri hind üle jõu, normaliseerida?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Teadupärast lõpparve koosneb kahest osast: üks on ühiku hind ja teine on tarbitud kogus. Kui me räägime tarbitud kogusest, siis kõigil on võimalik elektri kasutamisel säästa. See algab sellest, kuidas inimene oma lampe põletab, televiisorit vaatab ja kõike muud teeb. Aga hea küll, inimene on harjunud tarbima ja selles osas mugav olema. Kindlasti aga tuleks ellu viia suuremahulised energiasäästuprogrammid, mis me oleme algatanud ja mis võivad tähendada ka märksa tänapäevasemaid nõudmisi elektri tarbimisele, mitte ainult sooja tarbimisele. Aga selle propagandaks ma ei hakka seda kõnetooli kasutama, kuna enamik saalis istujaid on asjaga kursis. Seda esiteks.
Mis puutub veel kodutarbija elektri hinda, siis ma kordan üle. Härra Kaljuvee räägib mingisugusest 50-st või 60-st või ma ei tea mitmest protsendist. Need ei ole tõesed arvud. Ma tõin arvud, kui palju on 3,5 aasta jooksul ühiku hind muutunud, sellest julgelt üle 50% moodustavad taastuvenergia toetused. Ja taastuvenergia toetuste suurus tuleb siit saalist. Tõsi küll, tänu sellele suurele toetusele on ka tehtud investeeringuid, mis on positiivne. Aga ikkagi on vaja seda korrigeerida. Ma arvan, et me esitame asjaomase eelnõu. Ma ei hakka ütlema konkreetsemaid arve, aga me tahame teha selle toetusskeemi selliseks, et see oleks aus ja ka tarbijate õigusi arvestav. Kindlasti me saame taastuvenergia toetust vähendada, et see ei põhjustaks elektri nii suurt kallinemist.
Mis puutub elektriaktsiisi, siis see on meie rahvusvaheline kohustus, me ei saa seda nulli viia. Muus osas on, kui aus olla, kodutarbijale kehtestatud hindade tõusud viimaste aastate jooksul marginaalsed olnud. Mina muide ei ole nõus enam kaevurite palka alandama, härra Kaljuvee. Kategooriliselt ei ole nõus! Kui teie tahate kaevurite palka vähendada, siis minge ja alandage, aga mina ei ole sellega nõus. Ka kaevurid peavad head palka saama. Energeetikud peavad head palka saama. See on väga vastutusrikas töö, päris tõsiselt. Me lugesime täna Postimehest, kes saavad palka kõige rohkem. Miks ei ole seal tipus meie energeetika kuldajusid? Aga see palk paljuski sõltub ka sellestsamast hinnast. Me peame rääkima inimestele asjadest nii, nagu nad on.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Heimar Lenk

Härra minister! Tõepoolest peaksid kaevurid ja kõik teisedki head palka saama. Aga mind pani imestama teie seisukoht, et tuleb võimalikult vähe tarbida. Teie erakonnakaaslased kutsuvad iga päev siin saalis puldist üles meid rohkem tarbima – Eesti majandust on ju vaja turgutada. Aga selle jutu peale on teil raske midagi öelda, sellepärast ma küsin konkreetselt. Kas teile ei tundu siiski, et Eestis on elektri- ja soojusenergia hind tavatarbijale, kui võrrelda Eesti elatustasemega, ikka väga kõrge?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Kõik on suhteline, sõltub ju inimeste sissetulekust. Mina töötaksin selle nimel, et Eesti inimeste tulud suureneksid, sealhulgas pensionäride ja lasterikaste perede tulud. Aga kui nad ei taha kodus pirru valgel või küünla valgel oma lastele aabitsat õpetada, vaid teha seda normaalse valgusega, et lapsed oma silmi ära ei rikuks – selle vastu meil ei ole mõtet võidelda.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Helle Kalda

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mina olen täielikult sellega nõus ja ka meie platvormis oli, et palkasid ei tohi vähendada. Ainult et ausalt öeldes mina ei saa sellest aru, mismoodi on see seotud kaevurite või ettevõttes töötavate inimeste palgaga, et teie valitsus tõstis aktsiise 40% ehk tunduvalt rohkem, kui olid miinimummäärad. Need on ju kaks eri asja ja ärme ajame neid segamini. Mul on selline küsimus. Teil oli ette valmistatud ja teie erakonna toel on vastu võetud monopolide seadus. Öelge, kuidas te monopolide seaduse kontekstis alandate elektri hinda.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Mis puutub monopolide ohjeldamise seadusse, siis monopole käsitletakse piisavalt ka elektrituruseaduses. Põhiline kaitse on sõltumatu konkurents. Ja me võime lubada monopolidele ainult põhjendatud kulusid ja kokkulepitud tootlikkust. See elektriturul praegu ju kehtib. Me rääkisime juba, mismoodi kujuneb lõpptarbijale elektri hind. See moodustubki muu hulgas nendestsamadest maksudest, mida ei kehtesta valitsus. Riigikogu kehtestab maksud. Daamid ja härrad, te olete Riigikogu, te olete Riigikogu liikmed! Riigikogu kehtestab! Kas te olete poolt, vastu või ei hääleta, see on teine küsimus, aga Riigikogu kehtestab need maksud, tehes seda, lähtudes väga erinevatest asjaoludest. Te peate seda tunnistama.
Mis puutub nende inimeste palkadesse, kes töötavad selle nimel, et elekter oleks toodetud, et elekter jõuaks kõigi kodudeni, siis need inimesed tahavad palka saada. Ja nende inimeste palgad lähevad põhjendatud kuluna elektri hinna sisse. Loogiline.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Kalle Laanet

Hea minister! Mis te arvate, kui suur võiks olla sellise ettevõtte nagu Eesti Energia mõistlik kasumimarginaal, mida ta peaks teenima?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Eesti Energia tegevuse peab jagama eri valdkondadeks. Suurema osa Eesti Energia kasumist me oleme dividendidena eelarvesse maksnud ja selle kasumi saab Eesti Energia põhiliselt n-ö konkurentsiga turgudelt. Näiteks nad ekspordivad elektrienergiat, toodavad ja müüvad põlevkiviõli ning osutavad mitmesuguseid teenuseid, lõpetades kas või Kõu ühendusega. Need on reaalselt turul olevad teenused, mis annavad suurema osa Eesti Energia kasumist. Ma ei julge praegu peast öelda, aga ma arvan, see on julgelt kolm neljandikku. Reguleeritud hinnaga elektrienergia müük tähendab ikkagi peamiselt tarbijaid ja selles osas on Konkurentsiamet kehtestanud lubatud tootmise määra ja kõik kulud peavad olema kontrollitud-põhjendatud. Ma ei tea peast öelda selle põhjendatud tootmise osakaalu, kuid ma arvan, et Konkurentsiameti arvates on seda Eesti Energia puhul suurusjärgus 6–8%, mitte rohkem.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Austatud minister! Ma arvan, et ei maksaks siiski vaatajat päris eksitada väitega, et Riigikogu võtab kõik vastu. Selle otsuse tegi Riigikogu valitsuskoalitsiooni häältega pluss rohelised, kellele te ka lahkelt muudkui raha jagate selleks, et nad teiega koos hääletaksid. Aga ma küsin: miks ikkagi meil on elektriaktsiis Euroopa Liidu miinimumnõuetest kodutarbijale viis korda kõrgem ja äritarbijale üheksa korda kõrgem?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Ma tahaksin televaatajatele – ma küll ei tea, mis televaatajatega me üldse suhtleme, kas neid üldse on – täpsustada, et see siiski on Riigikogust sõltunud. See pole sõltunud pahast Isamaa ja Res Publica Liidust ja Reformierakonnast, vaid, nagu me siin teiega ühiselt kindlaks tegime, te ei vaielnud sellele vastu, et kodutarbija elektri hind taastuvenergia toetuse tõttu tõuseks. Ja elektrienergia on viimase kolme ja poole aasta jooksul kallinenud just nimelt taastuvenergia toetuse tõttu. Taastuvenergia toetust makstakse seaduse alusel, mis võeti siin vastu 2007. aasta veebruaris. Mu abilised muide võtsid need nimed kaasa, kes taastuvenergia toetuse eelnõu 2007. aastal toetasid, aga ma ei hakka neid siin ette lugema. Keskerakond, daamid ja härrad, toetas sellist lahendust, mille tulemusena taastuvenergia tasu on kolme aasta jooksul kasvanud 2 sendilt kilovatt-tunni eest peaaegu 13 sendini kilovatt-tunni eest. See on kasv!

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Valeri Korb

Lugupeetud härra minister! Te mainisite kaevurite palka. Kasutan juhust, lugupeetud härra minister, et teilt küsida: kui kiiresti kasvasid kaevurite ja energeetikute palgad viimastel aastatel ja kui suur on nende keskmine palk tänasel päeval?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Ma ei tahaks palkade teemal üldist juttu rääkida. Ettevõtte juhtkonna tasandil saate oma küsimustele kindlasti täpsed vastused. Kui te mäletate, siis 2008. aastal olid ju väga tõsised kõnelused energeetikute ametiühingutega, mis lõppes kenasti töörahu kokkuleppega ja loomulikult teatud palgakorrektsiooniga.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mai Treial!

Mai Treial

Lugupeetud minister! Te olete rääkinud eelnõudest ja otsustustest 2002. aastal ja 2007. aastal, nende tagajärgedest ja sellest, kuidas hinnad on muutunud. Aga ma küsin: millal teile, minister, nende otsuste tagajärjel toimunud hinnamuutused teatavaks said? Kas see sai teile alles praegu selgeks, kui pidite tänasele arupärimisele vastama, või juba varem? Ja kui sai varem selgeks, siis miks te ei ole abinõudega välja tulnud?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Nüüd me tuleme nende abinõudega välja. Praegu on just õige aeg.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Inara Luigas

Lugupeetud minister! Ma tahan meelde tuletada, et see ruum ei ole mitte teater. See on ikkagi Riigikogu, kus võetakse vastu väga olulisi otsuseid. Aga kui me räägime elektrienergia hinna tõusust, siis ma tuletan meelde, et aktsiisi tõusu põhjustasid ikkagi selle koalitsiooni hääled, kuhu kuulusid Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit. Ja aktsiisi tõusu põhjustas just see, et oli vaja poolthääli, et tagada roheliste erakonnale Energia- ja Kliimaagentuuri jaoks 86 miljonit krooni. Riigikontroll paraku ütles, et praegusel ajal ei tea keegi, mis imeloom see Eesti Energia- ja Kliimaagentuur on, kellele need 86 miljonit krooni eraldati. Kuidas teie ministrina hindate sellist Riigikogu käitumist, et häälteenamusega, mille andsid põhiliselt Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit, toetati sellist maksumaksja raha eraldust?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Ma ei pea võimalikuks hinnata Riigikogu otsuseid. Minu ülesanne on seda Riigikogu otsust – ma ei tea, kas Keskerakond toetas seda või mitte, võib-olla ta toetas Energia- ja Kliimaagentuuri loomist – täita nii hästi, kui me seda suudame. Aga väljakutsed on Energia- ja Kliimaagentuuril täiesti olemas. Eelmisel esmaspäeval – või millal see oligi – jälgisin ka mina seda debatti. Osaliselt olid arvamused muidugi natuke ühes äärmuses, aga me peame tunnistama, et meil on energia- ja kliimavaldkonnas väga suuri väljakutseid iga inimeseni välja. See on reaalsus. Nii et kui me väidame, et me ei tea, mis loom on üks või teine agentuur, siis me näitame oma teadmatust ja suhtumist, et me ei taha püüda oma valijatele, oma inimestele jagada rohkem informatsiooni, mida iga inimene saaks teha, et tal oleksid väiksemad elektri- ja soojaarved. Saab teha, ja väga palju.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Head kolleegid, jääme ikkagi arupärimise piiridesse! Ei maksa rääkida kõikidest asjadest. Avan nüüd läbirääkimised. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Proua esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Mulle meeldis, et härra minister läks hoogu ja emotsionaalseks. Elektri hinna probleem ongi väga tõsine. Minu arvates palju sellest, mis härra minister rääkis, on tõesti tõde. Aga mis ei ole tõde? Tõde ei ole see, et me räägime mingisugusest 20–25-sendisest elektri kilovatt-tunni hinna tõusust lõpptarbijale. Mina olen isiklikult vaadanud läbi päris palju arveid, olen sõpradega sel teemal rääkinud ja ma võin tuua näiteid. Võtke need, kes vaatavad televiisorit, kes loevad raha ja kellel on arved alles. Kolm aastat tagasi maksid kodutarbijatest üle krooni võib-olla ainult need, kes kasutasid ühetariifset mõõdikut ja tarbisid elektrit väga väikestes kogustes. Neil oli üks konkreetne pakett. Üldiselt oli lõpptarbijal hind alla krooni. Täna alla taksi 1.60 ükski kodutarbija Eestimaal elektrit osta ei saa. Nii et jutt, et ainult 25 senti on elekter kolme ja poole aasta jooksul kallinenud – mina ei tea, mis allikatest ministril need arvud võetud on, aga kindlasti on need valed. Ma tahaksin näha ühte sellist arvet, kus sellised arvud kirjas on.
Millest siis elektri hind lõpptarbijale koosneb? Jah, kolmest komponendist. Esimese määrab see, kas elekter ostetakse vabaturult või sisetarbimise tulemusena. Me praegu ostame Narva Elektrijaamadest ja seal ei ole kolme ja poole aasta jooksul hind tõusnud. See on komponent, mille osas me kahe-kolme aasta pärast enam kaasa rääkida ei saa. Siis me oleme vabaturul ja milline turuhind on, seda tuleb kõikidel maksta. Milles aga saab kaasa rääkida – seda saavad nii minister kui Eesti riik koos parlamendiga –, need on kaks järgmist komponenti. Üks on see, kui palju elektri sealt turult tarbijani toomine maksab: võrgutasud, võimsustasud jne. Milline on riigi poliitika, milline on investeerimispoliitika, milline on kontrollipoliitika, kas võrguteenust, seda müügitasu, võetakse õiglaselt või mitte – selles osas me saame siin saalis kaasa rääkida. Ja saab kaasa rääkida nii tänane minister kui järgmine minister.
Kolmas komponent, mis määrab lõpliku tarbijahinna, mis on hästi palju tõusnud, on riigi maksupoliitika. Jah, tõesti, üks suur tükk sellest maksupoliitikast võeti eelmises Riigikogus vastu – see puudutab taastuvenergia tasu. Aga aktsiisimaks, käibemaks – need on valitsuskoalitsiooni otsustada olnud enne, on täna ja on ka edaspidi. Nende kahe komponendi üle otsustamisel me tõesti oleme teinud liiga kaevuritele, oleme liiga teinud Narva elektrijaamade töötajatele, kuna seal ei ole me lasknud üldse hinda tõsta. See 5 senti on väga väike tõus ja me ei ole nendega minu arvates õigesti käitunud. See, et mina olen kaevurite palga tõstmise vastu, on vale. Selle seitsme aasta jooksul, mis ma töötasin kaevandusettevõttes, selle aja jooksul tõusis kaevuri palk kahekordseks. Ma palun kolm minutit lisaaega!

Esimees Ene Ergma

Palun, kolm minutit!

Lembit Kaljuvee

Tegelikult oli see osa ministri jutust, ma ütleksin, poliitiliselt intrigeeriv. Mina tahaksin, et me tõesti vaataksime kõnealuse tasuosa poole tarbijahinnas. Kogu elektri teel elektritootja juurest tarbijani on kaks lõiku, mille puhul saab valitsus kaasa rääkida ja saab ka omanik kaasa rääkida. Ja Eestis on selle kodutee omanik Eesti riik Eleringi kaudu, jaotusvõrgu kaudu, kellele kuuluvad praktiliselt kõik võrgud, välja arvatud pisikesed jupid Narva lähedal ja Viimsis – ma mõtlen jaotusvõrku. Nii et omanik, riik peaks tegema endale kõik selle teekonna kalliduse momendid selgeks ja hoidma siin tõsiselt hinna osas ja täpselt samuti maksude osas tagasi. Miks? Sellepärast et Eestis, kui me vaatame inimeste sissetulekuid, on elektri lõpptarbijahind väga kallis. Me ei tohi lasta sel tendentsil jätkuda.
Teine asi on see, et kui ettevõtete jaoks läheb elektri hind üles – just selle kalli teekonna ja kõrgete maksude tõttu –, siis meie ettevõtluskeskkond kaotab väga palju ja me ei saa rääkida mingisugusest majanduse kiirest tõusust või üldse tõusust ning majanduse toetamisest elektrienergia hinna kaudu, mida tegelikult kõik riigid teevad. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


10. 19:04 Arupärimine alkoholi, müügipiirangute ja majanduse kohta (nr 492)

Esimees Ene Ergma

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Nelli Privalova, Marika Tuusi, Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku, Eldar Efendijevi, Lembit Kaljuvee ja Kadri Simsoni 3. augustil esitatud arupärimine alkoholi, müügipiirangute ja majanduse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Nelli Privalova!

Nelli Privalova

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Tänavu 17. juulil ilmus Postimehes väljavõte Eesti inimvara raportist, kus väidetakse, et kõige rohkem võimaldaks Eesti elanike keskmist eluiga tõsta ja tervelt elatud aastate arvu kasvatada alkoholi liigtarvitamise vähendamine, mida saab teha käitumist kujundavate kampaaniate, alkoholi kättesaadavuse piiramise ja alkoholi reklaami keelamisega. Raport toob välja, et eestlaste peamised käitumuslikud terviseriskid on alkoholi liigtarvitamine, suitsetamine, väike kehaline aktiivsus ning vähene puu- ja köögivilja söömine. Alkoholi liigtarvitamine on tõendatult riskitegur umbes 50 haiguse, aga ka vigastuste ja mürgistuste tekke puhul. Seoses sellega on meil neli küsimust. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Nelli Privalova! Palun teid, härra minister, kõnepulti!

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Miks ei ole võetud kasutusele piisavalt meetmeid, et piirata alkoholi kättesaadavust?" Alkohoolsete jookide kättesaadavuse piiramine on viimastel aastatel olnud oluline avaliku diskussiooni objekt ja selle tulemusena on alkoholiseadusesse lülitatud alkohoolsete jookide jaemüügi täiendavaid keelde ja piiranguid. Üks tähtsaimaid muudatusi oli alkohoolsete jookide jaemüügi üleriigiline keeld alates kella 22 kuni 10 hommikul. Selle keelu täieliku rakendamise tagamiseks lisandus 20. detsembril 2009. aastal jõustunud alkoholiseaduse muutmise seadusega keeld alkohoolsete jookide tarbijale üleandmise kohta kohaleveo teenuse osutamisel ajavahemikul kella 10 õhtul kuni 10 hommikul, samuti keelati alkohoolsete jookide kaasa müük toitlustusettevõttest ajavahemikul kella 10 õhtul kuni 10 hommikul. Üleriigiline kellaajaline piirang kehtib ka e-kaubanduse korras alkohoolsete jookide müügil.
Mis puutub täiendavate üleriigiliste piirangute vajalikkusse, siis nende kaalumisel ei saa aluseks võtta vaid Tallinna ja teiste suuremate linnade tingimusi. Alkohoolsete jookide jaemüügi asukohaga seonduvate piirangute karmistamisel tuleb kindlasti arvesse võtta piirkondlikke erisusi, millest tulenevalt on seadusandja tahe olnud mitmed alkohoolsete jookide jaemüügi piirangud, näiteks müügikohta, sortimenti ja müügivormi puudutavad kitsendused jätta kohaliku omavalitsuse kui kohalikke olusid kõige paremini teadva haldusorgani otsustada. Mitmed omavalitsused on seda volitusnormi ka kasutanud. Seega kuuluvad kättesaadavuse vähendamise piirangud müügikoha, sortimendi ja müügivormi osas kohalike omavalitsuste pädevusse.
Kohalikel omavalitsustel tuleks seejuures arvestada omavalitsuse territooriumil asuvate kaupluste arvu, nende paiknemist ja nendes müüdava kauba universaalset sortimenti. Tuleb silmas pidada, et väikestes maapoodides alkohoolsete jookide jaemüügi lõpetamine võib tingida kaupluste sulgemise, mis muidugi muudab elanikel kauba kättesaamise hajaasustusega piirkondades raskemaks. Samuti võib sellega suureneda salaalkoholi turu tekke oht. Müügipiirangute osas alkoholipoliitika elluviimine toimub seega riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös. Kui mõnel omavalitsusel on seoses alkohoolsete jookide müügiga probleeme tekkinud, siis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium jaganud selgitusi ja soovitusi alkoholiseaduses sisalduvate võimaluste rakendamise kohta.
Kokkuvõtteks ütleksin, et viimastel aastatel on alkoholimüügi tingimusi kitsendatud. Mis puutub küsimusse, kas praegused piirangud on piisavad, siis sellele tuleb vastust otsida, vaadeldes piirangute mõju alkoholi tarbimisele veidi pikema aja jooksul. Põhjalik analüüs on tarvilik muu hulgas seetõttu, et inimeste käitumist mõjutavad kahtlemata peale piirangute ka muud tegurid ning vaja on hinnata, mil määral on alkoholi tarbimise vähenemine viimastel aastatel olnud tingitud regulatsioonis toimunud muudatustest ja mil määral muudest teguritest.
Teine küsimus: "Kui suure osa moodustab alkoholiga seotud majandus Eesti sisemajanduse kogutoodangust? Kas nn alkoholimajandus on oluline tegur meie majanduse turgutamisel?" Alkohoolsete jookidega seotud majandusharude kohta saab anda järgmise hinnangu. Otseselt kuulub sellesse valdkonda alkoholi tootmine, selle hulgimüük ning müük spetsialiseerunud kauplustes, kuid see katab vaid osa kogu sektorist. Suurem osa müügist toimub tavapärase jaekäibe kaudu. Äriregistri andmetel on alkoholitootjaid Eestis paarkümmend ja nad andsid 2007. aastal tööd enam kui 1500 töötajale. Praeguseks on see arv vähenenud. Nende ettevõtete lisandväärtus oli aastatel 2007–2008 suurusjärgus 0,7–1,5 miljardit krooni. Need andmed on ligikaudsed, sest kõigi ettevõtete kohta ei ole majandusaruannetes lisandväärtuse arvutamiseks vajalikke andmeid. Alkoholi hulgimüügi ettevõtetes töötab umbes 500 töötajat ja lisandväärtus oli üle 200 miljoni krooni. Alkohoolsete jookide jaemüügile spetsialiseerunud ettevõtteid on 50, nende hulgas on ka tavalised toidukauplused ja seetõttu ei kajasta nende andmed vaid alkoholiga seotud valdkonda. Suur osa alkohoolsete jookide müügist toimubki tavalistes toidukauplustes.
Lisandväärtuse hulka võib lugeda ka alkoholimüügist laekuvad maksud. 2009. aastal laekus riigile alkoholiaktsiisi 2,5 miljardit krooni, lisandus käibemaks. Viina puhul on käibemaksu osakaal umbes 40% aktsiisi laekumisest, see on õlleaktsiisiga samas suurusjärgus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et 2007. ja 2008. aastal andsid alkoholitootjad circa 0,5% Eesti majanduse kogutulust. See on umbes sama suurusjärk mis kummi- ja plastitööstusel. Töötajate arv moodustab veidi enam kui protsendi kõigist töötlevas tööstuses hõivatutest.
Kolmas küsimus: "Kuidas Te hindate tänase alkoholipoliitika mõju Eesti ühiskonna sotsiaalsele kapitalile?" Pean alkoholi liigtarbimisest tulenevaid sotsiaalseid probleeme ning ka nende majanduslikke tagajärgi tõsiseks. Kahtlemata on see teema, millele tuleb pöörata tähelepanu ja katsuda leida viise negatiivsete tagajärgede vähendamiseks. Pean ütlema, et kui alkoholi liigtarvitamise probleemil oleks olemas mingi lihtne ja kiiresti elluviidav lahendus, siis oleks see küllap juba rakendatud. Alkoholi tarbimist mõjutavaid tegureid on mitu. Riiklik alkoholipoliitika on kahtlemata üks neist, kuid tuleb arvestada, et ei alkoholi leiutamine ega selle joogiks pruukimine ei ole riikliku poliitika vili. Seega me saame realistlikult rääkida üksnes inimeste käitumise mõjutamisest selles vallas ja tulemuste mõttes on see pika vinnaga asi. Viimastel aastatel on alkoholi kättesaadavust piiratud nii müügipiirangute kui aktsiisitõusude kaudu, samuti reklaamipiirangutega. Sellel on ilmselt teatud roll alkoholi tarbimise vähenemises, kuigi sellele muutusele võivad kaasa aidata ka muud tegurid, näiteks majanduslangusest tingitud sissetulekute vähenemine. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel oli alkohoolsete jookide tarbimine elaniku kohta kõrgeimal tasemel 2007. aastal: 12,6 liitrit absoluutalkoholi ühe elaniku kohta. Pärast seda on tarbimine vähenenud – 2008. aastal 5% ja 2009. aastal 15,8%. 2009. aastal tarbiti 10,16 liitrit absoluutalkoholi ühe elaniku kohta. Seega justkui võiksime teha järelduse, et tendents on paremuse suunas, kuid olukord on kaugel sellest, millega võiks rahul olla.
Neljas küsimus: "Kuidas olete arvestanud erinevate tervishoiualaste dokumentidega majanduskeskkonna loomisel?" Seaduseelnõude väljatöötamise protsessi on alati kaasatud kõik ministeeriumid, samuti muud asjasse puutuvad asutused, organisatsioonid ja huvirühmad. Ka teemakohaste tervishoiualaste uuringute tulemused mängivad õigusloome protsessis tähtsat rolli ning nendega arvestatakse samuti. Mis puutub alkoholialasesse regulatsiooni, siis tervishoiualased argumendid on olnud kindlasti peamine põhjus, miks on kehtestatud üleriigiline kellaajaline alkoholi jaemüügi piirang ning parandatud alaealistele alkoholi müümise keelamist reguleerivaid sätteid. Aktsiisi taga on ühest küljest olnud riigi tulude suurendamise vajadus, teisalt aga sellega kaasnev positiivne mõju tarbimise vähenemise näol. Aitäh teile!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Heimar Lenk

Lugupeetud minister! Kas teile ei tundu, et võib-olla me liiga hilja hakkasime alkoholi tarbimist piirama? Minu meelest vabariigi algusaastail kehtis päris liberaalne alkoholipoliitika ja ega parempoolne maailmavaade pole viina vastu väga võidelda tahtnud. Minu meelest öised piirangud tulid alles pärast seda, kui Tallinn astus esimesed sammud. Siis tuli jälle Tallinnale ära teha ja nii hakati Tallinna piiranguid kõigepealt kitsendama, neid ära jätma, nende vastu võitlema. Lõpuks siis suure hädaga saavutati üleriigiline piirang. Täpselt nagu kõikide asjadega: Tallinn teeb midagi hästi, Toompeale see aga ei meeldi ja tuleb kiiresti midagi ümber teha.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Alkoholimüügi piirangu eest peame tõesti tänulikud olema Keskerakonnale. Paljuski tänu selles saalis olnud enamusele me suutsime astuda selle üleriigilise sammu, mis on küllap mõistlik. Ma räägin üleriigilisest ühtsest jaemüügi piirangust. Omavalitsuste kaupa olnuks selline piirang suhteliselt keeruline rakendada ja mitmesuguste kõrvalmõjudega.
Mis puutub määratlusse hilja või mitte nii väga hilja, siis kindlasti ei ole me, nagu ma oma vastuses ütlesin, mingisugust lõplikult tõest alkoholipoliitikat kujundanud. Loomulikult tahaksin ka mina saavutada kiiremaid tulemusi ja rohkem toimivaid seadusandlikke samme. Samas peame olema ka praeguses faasis sedavõrra kindlad, et need ikka annavad mingit tulemust. Kõige problemaatilisem on kindlasti see, kui lihtsalt mingisuguse kampaania korras teha üks või teine samm, aga tegelikku tulemust see ei anna, rääkimata sellest, et jätkuvalt on oht – see eksisteerib ka praegu –, mis puudutab salaalkoholi ja selle turgu.
Mis puutub hinnangutesse 90. aastatele, siis ma julgen öelda, et olen kursis juba Vana-Kreeka ja -Rooma aegse parempoolse poliitilise mõttega. Üldiselt parempoolse ilmavaatega inimesed usuvad, et mõistlik kodanik tarbib hundijalavett mõistlikus koguses. Täiskarsklus, mida ka aeg-ajalt propageeritakse, ei kuulunud vana tsivilisatsiooni juurde. Võib-olla mingitel aegadel on see mood, aga väike pits head punast veini – miks mitte?

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Te ütlesite, et riik püüab inimese käitumist mõjutada, aga samal ajal ei rääkinud te peaaegu üldse reklaamist ja selle piirangutest. Keskerakond on väga palju sellesisulisi eelnõusid esitanud, aga enamasti hääletatakse need maha. Aga ma küsin hoopis: mis teie arvate, kas ei peaks alkohol siiski olema riigi monopol? Ta oli ju esimese Eesti Vabariigi ajal ja miks mitte ka praegu? Väga paljudes riikides on see niimoodi.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Mis puutub reklaami kohta tehtud märkusse, siis kas see märkus ei ole mitte liialt kriitiline ka Riigikogu suhtes? Me ju selle Riigikogu koosseisuga aastal 2007 suutsime vastu võtta uue reklaamiseaduse, mis kahtlemata hakkas oluliselt alkoholi reklaami piirama. Ja ma olen oma ekspertidele ministeeriumis andnud ülesande vajadusel välja tulla uute ettepanekutega alkoholi reklaami kohta. Sest ausalt öeldes on teinekord valus õhtuti televiisorit vaadata. Meil on ju olemas seadusandja selge tahe, et alkoholi reklaam ei tohi näidata alkoholi kui mõnu allikat või mingisugust edu sümbolit, aga samal ajal me näeme televiisorist selliseid "loometeoseid". Selles osas ma kindlasti toetan, et vajadusel – ma rõhutan, vajadusel – tuleb õigusakte muuta. Minu arvates küll ka praegune seadus keelab selliseid reklaame. Aga see on tihtipeale maitseküsimus. Sellise täpsustusega me ehk võiksime välja tulla.
Mida teie küsimus puudutaski? See lendas peast välja. Riigi monopoli? Vaadake, riigi monopol või mitte monopol sõltub sellest, kuidas ühte või teist asja alkoholi tootmisel ja müügil teha. See ei tähenda seda, kas inimene joob palju või ei joo. Kui riigi monopol võrdsustada sellega, et me justkui välistame selle kättesaadavuse, siis kättesaadavuse reeglid kehtivad ju ka praegu. Nagu ma ütlesin, üleriigiline müügipiirang ajaliselt, omavalitsuste piirang müügikohtade, sortimendi, müügivormide osas – neid on võimalik praegugi kehtestada. Selles mõttes põhimõttelist vahet, kas kauplus kuulub riigile või tootja kuulub riiklikule monopolile, eraettevõtetega ei ole.
Nii palju ütlen veel, et olles kohtunud paljude tootjate ja ka müüjate esindajatega, seda nii erialaliitude kaudu kui ka ettevõtetes, pean kinnitama, et korralikud ja lugupeetud tootjad ning müüjad suhtuvad reeglitesse ja eeskirjadesse väga vastutustundlikult, vähemalt mis puutub alkoholi müüki ja kättesaadavusse.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Nikolai Põdramägi

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kas teie arvates on õlu ka alkohol või on nii, nagu ütlevad õllejoojad: suvel on õlu karastusjook, ainult talvel on see alkohol? Igatahes sel suvel müüdi supelrandades õlut, vähemalt oli see nii Elva supelrannas. Minu küsimus on: kas spordiüritustel ja supelrandades peaks alkoholi müüdama?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Kas õlu on alkohol, see on alkoholiseaduses kirjas. Sõltub sellest, kas õlu on alkoholisisaldusega või mitte. Selles mõttes võib olla mitmesugust õlut – mingi muu alkoholi puhul me küllap ei kujuta seda ette, et see ei võiks alkohol olla.
Mis puutub ühel või teisel üritusel lubatavusse, siis on olemas eeskirjad, mida kehtestavad omavalitsused või ka ürituste korraldajad. Ma ei usu, et meil on mingi universaalne reegel nii eripalgeliste paikade kohta, nagu on näiteks rannad ja kohad, kus korraldatakse spordivõistlusi. Ma ei usu nendesse universaalsetesse reeglitesse, ei usu, et need võiksid olla mõistlik lahendus. Olen käinud erinevatel spordiüritustel ja minu arvates suhtumine, et alkoholi ei ole, on väga levinud. Kui piirangu otsustavad ürituse korraldajad ja selle ka ellu rakendavad, siis toimib see märksa jõulisemalt kui siis, kui meie ütleksime seadusandja tasemel, et näiteks mingisugusel malevõistlusel kuskil kinnises ruumis ei või maletaja, kes on mati lähedal, mõistuse turgutuseks kiiresti üht konjakit teha. Samas oleks mõnel suurel laste rahvaspordiüritusel täiesti absurdne pakkuda kas või tilka alkoholi.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Helle Kalda

Lugupeetud minister! Ei teie ega mina olnud siin saalis, kui teie erakonnakaaslased otsustasid kahjuks, et ei alkoholi müügil ega tootmisel ei kehti Eestis riigi monopol. Nendes riikides, kes on kas müügi või tootmise jätnud riigi monopoliks, sellist probleemi ei ole, et alkohol hävitab nende rahvast. Me oleme koos teiega püüdnud riiki juhtida varsti juba neli aastat. Te enne rääkisite, et siin võeti vastu reklaamiseadus ja et sellesse seadusse me tegime väga palju muudatusi, et ajaliselt alkoholi reklaami piirata. Kahjuks teie valitsus ei olnud rangemate piirangutega nõus ja te ise vastasite mulle siinsamas saalis, et te tulete kohe varsti välja eelnõuga ja et te uurite, kas on õigustatud reklaami ajalisi piiranguid kitsendada või mitte. Samuti lubasite koos sotsiaalministriga esitada Riigikogusse arutusele alkoholipoliitika. Varsti, viie kuu pärast me siin lõpetame. Millal see tuleb meile siia saali arutamisele?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Ma olen täiesti kindel, et te tsiteerite mind kuidagi valesti. Me arutasime siin aastaid tagasi tõepoolest reklaami ajalist piiramist ja see oli aeg, kui Riigikogu ei olnud reklaamiseadust vastu võtnud. Ja mina ütlesin oma seisukoha, et seaduste tegemine on Riigikogu küsimus, ja minu teada te hääletasite erinevaid alternatiive. Te otsustasite selle alternatiivi kasuks, mis praegu seaduseks on. Ma ei kujuta ette, et mul oleks mõttekas tulla teie ette erinevate kellaaegadega, mis 101 inimesele täpselt sobiksid. See on selle Riigikogu otsus. Kui kellaaja osas on Riigikogu liikmetel tekkinud mingi kõhklus ja vaja on mingit täiendavat asjaolude uuringut, siis me kindlasti toetaksime seda. Nii et algatage Riigikogu enamuse eelnõu, ja me toetame vajadusel analüütilise uuringu materjalidega juhul, kui me tahame praegust korda muuta.
Ma ei ole väga veendunud ka teie esimese repliigi õigsuses, selles, et inimese või rahva alkoholi tarbimise kogus sõltub riigi monopolist tootmisel või jaemüügil. Siin meie lähedal on riike, kus asjaomased ahelad on suures osas riikliku monopoli käes, aga minu teada sealsed tarbimisnäitajad ei ole sugugi väiksemad, kui on Eestis.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mai Treial!

Mai Treial

Lugupeetud minister! Kahtlemata on võitlus alkoholismiga väga keeruline, aga arengunäiteid naaberriikidest on siiski tuua. Kindlasti üks võimalus, kuidas alkoholismi vähendada, on piirata kättesaadavust, tõsta hinda jne. Eestis on paraku vähe levinud lahendus, et alkoholi enamikus toiduainekauplustes ei müüda. Tegelikult võiksid selleks olla eraldi alkoholipoed või vähemalt võiks alkoholimüügi lõpetada bensiinijaamades. Aga ma tahaksin rääkida ka ühest teisest momendist, see puudutab eeskujusid. Kuidas teie, minister, arvate, kas siin annaks meil midagi ära teha? Ma mõtlen iidoleid, kes on paljudele noortele ja ka päris lastele eeskujuks – kas siin on kuskil liiale mindud? Kuidas te hindate seda olukorda? Mida annaks ära teha?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Ma olen teiega täiesti nõus, et alkoholismi keskne probleemituum on noored. Kui me tahame määratleda selle n-ö prioriteetide prioriteedi, siis see ongi noored – kuidas nad õpivad oma elus alkoholiga ringi käima, millal nad seda alustavad jne. Selles osas on igasugune eeskuju vägagi tähtis, see mõjub noortele rohkem. Mina Eesti kodanikuna tahaksin tunduvalt rohkem näha, et inimesed, kes on noorte hulgas popid, keda kuulatakse, kelle järgi tahetakse olla või elada, tajuksid selles osas oma sotsiaalset vastutust. Ma ei saa öelda, et seda vastutust üldse ei ole. Kindlasti on, korraldatakse erinevaid kampaaniaid jms, aga siiski võiks eeskuju rohkem olla. Ma usun, et seda ka tekib, üsna palju igasuguseid huvitavaid kodanike initsiatiive on juba käivitatud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Hea minister! Ma tuleksin tagasi natuke sarnase teema juurde, mida kolleeg Põdramägi oma küsimuses juba puudutas: nimelt teatud üritused. Mina läheksin laste juurde. Te olete kindlasti näinud piisavalt erinevate uuringute tulemusi ja teate, et tänapäeval ei tule alkoholi tarbimise esimene kogemus üldjuhul nii nagu mõnikümmend aastat tagasi, kus esimesel korral prooviti ära kas samakas või viin. Tänapäeval alustatakse mitmesuguste longerotega, mille alkoholisisaldus on väike. Ja kahjuks enamik neid noori inimesi ei ole üldse endale teadvustanud, et tegemist on alkoholiga. Loomulikult on see majanduslikult äärmiselt kasulik, sest longerote müüginumbrid on väga head ja töötatakse välja aina uusi erinevate maitsetega jooke. Kas te oleksite valmis Sotsiaalministeeriumiga koostööd tegema – see töö oleks küll natukene erinev sellest, mida majandusminister peaks tegema –, et saaks kuidagi arvesse võtta seda, et selline tendents on noortele ohtlik?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Jaa, täiesti kindlalt olen nõus, et on asju, mille puhul majanduslikult pöörased numbrid kahvatuvad. Nende igasuguste noorte popjookide kasvav trend on väga halb ja sellele tuleb mingil moel reageerida. Sotsiaalminister ütles, et ta juba teeb midagi ja ootab mu toetust sellele. Nii et kui härra Pevkur tuleb mingi ettepanekuga välja, siis me saame seda küsimust arutada.

Esimees Ene Ergma

Palun, Inara Luigas!

Inara Luigas

Lugupeetud minister! Proua Ene, ma ei küsi sellel teemal! Aga küsiksin ministrilt sellise küsimuse. Soome riik on elukvaliteedi poolest maailmas esikohal ja Soomes on alkoholi kättesaadavus ikka väga piiratud. Üks piirang on see, et kui tarbija läheb tavalisse toidupoodi või toiduhalli, kust ta soovib osta igapäevaseid toiduaineid, siis ta alkoholiga kokku ei puutu. Nimelt on kõik alkoholiletid oma pudelitega viidud kinnistesse osakondadesse ja nii ei teki inimestel otsest ahvatlust napse osta. Kas meie valitsus on arutanud teemat, et ehk oleks õige viia ka meie suurtes toiduhallides alkohol kinnistesse osakondadesse?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Nii konkreetselt ei ole. Küll on arutatud seda ja see on ka ellu viidud, et alkohol peab olema müügisaalis kõigist teistest toiduainetest eraldatud. Siin on jälle küsimus, kas see peab olema üleriigiline ühtne piirang – kauplused ja jaemüügiketid on ju erinevad. Minu arust võiksid omavalitsused mingeid ratsionaalseid piiranguid kehtestada ja meie alkoholiseadus seda ka võimaldab. Kui te lasete silme eest läbi Eesti erinevad kauplused, siis meil on suuri kauplusekette, millest mõnel on eraldi kinnised alkoholiosakonnad, mis tihtipeale on rahvast pungil. Nii et kas see on mõjus takistus, see on omaette teema. Aga ma arvan, et sellega võib kindlasti tegelda, võib-olla leiame mingi universaalse reegli. Ma olen nõus sellele panustama, aga see võiks tõesti olla universaalne toimiv reegel. Ma ei kujuta ette, et kuskil väikses maapoes, kus napse müüakse, saaks dikteerida, et minge avage kuskil oma väikse poe kõrval kuuris mingi kinnine osakond. See ei ole kuigi praktiline. Eesti on tõesti väga eripalgeline.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Marika Tuus

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Alkoholi kättesaadavuse piiramise otsused, mis on siin saalis tehtud, on olnud ikkagi äärmiselt leebed ja tagasihoidlikud. Toon näiteks kas või kellaajad. Keskerakond pakkus ju välja, nagu me mäletame, palju rangemad tingimused. Need muidugi hääletati maha. Reklaami piiramisest aga ei ole mõtet üldse rääkida, sest oluline on kõik tegemata jäänud.
Alati, kui tuleb juttu alkoholi kättesaadavuse piiramisest, räägitakse ka aktsiisidest ja hinna tõstmisest, et just see on tähtis alkoholismiga võitlemise hoob. Tegelikult eks ta ole ikka rohkem riigikassa täitmine – hinda on järjest just sellepärast tõstetud, et saada lisamiljoneid eelarve seisu parandamiseks, mitte aga niivõrd murest rahva tervise pärast. Ma arvan, et minister ütles siin ka ise selle välja. Kui alkoholitootjad annavad 0,5% majanduse kogutulust, siis sellega ongi kõik öeldud.
Reklaam aga mõjutab noorte napsitamist kõige enam. Et mitte olla üldsõnaline, toon näite. Euroopa Komisjoni kokku kutsutud Euroopa alkoholi- ja tervisefoorumiga seotud teadlased esitasid eelmisel aastal raporti, kus vastati Euroopa Komisjoni etteantud küsimusele ja see küsimus oli: kas alkoholireklaam suurendab noorte ja alaealiste alkoholi tarbimist või ei? Ja teadlasterühm, kuhu kuulusid muide ka alkoholitootjate soovitatud teadlased, jõudsid uuringute tulemusel seisukohale, et reklaami tagajärjel hakkavad noored tõepoolest rohkem tarbima. Ega siin muidugi mingit uudist ei ole, eks sellele järeldusele on varemgi jõutud. Aga oluline selle foorumi puhul oli just see, et usuti, et selle mõjul teevad liikmesriigid oma alkoholipoliitika kujundamisel suuremaid muudatusi.
Meile tundus see olevat küll nagu hane selga vesi – Eestis õiget riiklikku alkoholipoliitikat ei ole. Valitsus ei ole midagi ette võtnud, et kaitsta rahvastiku vaimset ja füüsilist tervist. Võiks öelda, et meie psühhoneuroloogiahaiglad ajavad üle ääre. Ja me teame, et vaimse tervise häirete sagenemine on tihedalt seotud mitmesuguste psühhotroopsete ainete tarvitamisega. Ka psühhiaater Andres Lehtmets on korduvalt toonitanud, et alkoholism on meie suurim sõltuvusprobleem ja alkoholi liigtarvitamine on Eestis kolme suurima tervisekadu põhjustava riskiteguri hulgas esikohal. Ülejäänud kaks on suitsetamine ja füüsiline passiivsus. Ja ka inimvara raportis suvel, kui me mäletame, öeldi väga selgelt välja, et Eesti elanikud saaks keskmist eluiga pikendada ja tervelt elatud aastate arvu kasvatada just vähema napsitamisega. Tuletan veel kord meelde, et Eesti on Eurostati andmetel Euroopa viinasurmade edetabelis konkurentsitult esimesel kohal: 2008. aastal suri meil keskmiselt 100 000 elaniku kohta viinasurma 11 inimest. Ja eks me näe ka, et tõesti, noorte hulgas ei ole midagi ette võetud. 9–13-aastaste laste hulgas alkoholi tarbimine pidevalt suureneb. Äsja räägiti siin lahjast alkoholist ning naised ja lapsed ongi tegelikult see turg, mis on veel lõplikult vallutamata. Nii et Eestil on väga palju teha ja ma loodan, et me ükskord otsustame, et me ei lähe edasi ainult oma majandusnäitajatega. Inimelud on ikkagi nendest tähtsatest arvudest palju olulisem. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


11. 19:35 Arupärimine perearstide kohta (nr 456)

Esimees Ene Ergma

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikme Heimar Lengi 2. juunil esitatud arupärimine perearstide kohta. Palun!

Heimar Lenk

Head kolleegid! See arupärimine sai menetlusse antud tõepoolest juba suvel, juuni algul, kuid olukord ei ole muutunud ja sellepärast pole see arupärimine ka oma sisult vananenud. Alles eile olid jälle meedias uudised Eesti perearstide ja üldse arstide kohta, kes on mures väikeste sissetulekute pärast ja selle pärast, et paljud kolleegid lahkuvad ka seoses sellega välismaale tööle. Kui see arupärimine sai üle antud, siis oli seis selline, et üle 200 Eestist pärit arsti töötas Soomes, nüüd on see arv vist veel suurem. Me tunneme muret, miks me laseme oma kõrgelt haritud ja hästi ettevalmistatud arste nii kergekäeliselt välismaale tööle. Arupärimine on sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Küsimused on selle kohta, et meie maksumaksjad on ju selle koolituse kinni maksnud ning arstid ja ka meditsiiniõed tööks hästi ette valmistanud, aga nüüd laseme neil välismaale minna, ilma et keegi õpiraha riigile kompenseeriks. Konkreetsemalt küsime, kas Sotsiaalministeeriumil on täpseid andmeid, kui palju praegu, see tähendab juba sügisel, arste või õdesid välismaal töötab ja mida on ministril või ministeeriumil kavas sellega seoses teha. Meil on suur puudus perearstidest, eriti ääremaadel pole arste, mitmed vallad on ilma arstita (näiteks Valgamaal kuulutas maavanem just eelmisel nädalal välja kahe nimistu peale konkursi või tööpakkumise). Miks vaatab ministeerium seda arvestades rahulikult pealt, kui arstid lähevad välismaale tööle? See on meie arupärimise sisu. Ma loodan, et me saame ministrilt ka head vastused ja kuuleme, mida tulevikus kavatsetakse teha, kas arstide palka tõsta või neid tagasi kutsuda, mille kohta Keskerakond täna oma seaduseelnõu esitas. Eks me siis kuuleme. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu! Palun sotsiaalministri kõnepulti!

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Tere kaunist sügisõhtut! Austatud Riigikogu! On suur heameel vastata härra Lengi arupärimisele seoses perearstidega.
Esimene küsimus käsitles seda, miks lubatakse Eesti arste välismaale. Pean tunnistama, et kindlasti ei ole see ainult Eesti probleem. Arstid liiguvad Euroopa Liidus ja ka mujal maailmas nii nagu teistegi erialade esindajad. Rääkides oma kolleegidega nii Lätist, Leedust kui ka teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, olen väga selgelt tajunud samasugust probleemi. Kui vaadata Euroopa Liidu direktiivi 2005/36/EÜ, mis käsitleb kutsekvalifikatsiooni, siis ka seal öeldakse, et liikmesriikidel ei ole õigust rakendada meetmeid isikute vaba liikumise takistamiseks. Euroopa Liidus on antud ka määrus nr 1612/68, mille kohaselt on liikmesriigi igal kodanikul elukohast sõltumata õigus asuda tööle ja töötada teise liikmesriigi territooriumil vastavalt selle riigi kodanike töötamist reguleerivatele õigus- ja haldusnormidele. Kindlasti oleks hea, kui Eestis väljaõppe saanud noored, sõltumata sellest, kas nad on saanud arstiväljaõppe, juura- või majandusalase või mõne muu väljaõppe, töötaksid Eestis ja annaksid oma panuse Eesti hüvanguks. Aga vahel on nii, et käiakse ka välismaal. Ega iseenesest see, kui käiakse välismaal stažeerimas või kogemusi korjamas, ei ole taunitav. Küll võiksid noored tagasi tulla.
Teine küsimus puudutab seda, kas ministeeriumil on olemas täpsed andmed, kui palju Eesti arste ja õdesid praegu välismaal töötab. Selle kohta on väga täpset statistikat keeruline öelda. Me küll, erinevalt teistest erialadest, peame väga täpset arstidele, õdedele või hambaarstidele väljastatud tõendite arvestust, aga selle kohta, kas tõendi väljavõtnud inimene ka välismaale tööle asub, meil 100% kindlust või väga täpset statistikat ei ole. Küll on Terviseamet teinud tervishoiutöötajate registri andmete põhjal ühe analüüsi, millele tuginedes nad julgevad väita, et välismaale lahkub umbes 50% tõendi võtnud arstidest ja õdedest. Ka selle analüüsi põhjal ei saa öelda, kui pikaks ajaks nad välismaale lähevad ja millal nad tagasi tulevad. Mis puudutab Terviseameti poolt tervishoiutöötajatele väljastatud tõendeid, siis seda on varem käsitletud nii infotunnis kui ka teistele arupärimistele vastamise käigus. Meenutuseks, et kui näiteks aastal 2004 võttis tõendi välja 283 arsti, 118 õde ja 29 hambaarsti, siis 2010. aasta poole aasta arvud on sellised: 62 arsti, 75 õde ja 13 hambaarsti. Kui võrrelda näiteks eelmise aastaga, siis suurusjärk on enam-vähem sama, terve eelmise aasta jooksul võttis tõendi välja 106 arsti, 134 õde ja 40 hambaarsti. Tõendi võtnud hambaarstide arv on, võiks isegi öelda, päris palju vähenenud. Hambaarstid ei ole enam võrdluses eelmise aastaga nii palju tõendeid välja võtnud, võrreldes arstide ja õdedega.
Kolmas küsimus: "Kas Sotsiaalministeeriumil on täpne statistika, millistes Kagu-Eesti (Võru-, Valga-, Põlvamaa) valdades praegu pole perearsti?" Meile teadaolevalt ei tohiks praegu olla ühtegi nimistut ilma arstita. Kõige suurem probleem on tõesti see, mida te ka oma arupärimises nimetasite, ja see on Valga linn. Valga linnas on selles mõttes keeruline olukord, et Valga üks tuntumaid ja suurema nimistuga perearste kahjuks lahkus siit ilmast ja sellest tulenevalt kuulutas maavanem seal konkursi välja. Olin ise reedel Valgas, rääkisime maavanema ja tema töötajatega sellest probleemist. Seal on ka sisuline probleem, nimelt lõpeb konkurss 18. oktoobril, aga 1. oktoobril lõpeb sellel nimistul leping haigekassaga. See oli juba varem teada, aga juhuste kokkusattumine on viinud selleni, et seal on olnud vaja leida lahendus nii, et perearsti füüsiliselt ei ole. Otsisime lahendust terve reedese päeva ja oleme otsinud ka kogu tänase päeva. Homme toimub üks suurem nõupidamine kõikide osapooltega, kus haigekassa esindajad, Valga maavanem, Terviseameti esindajad ja ministeeriumi esindajad lahendust otsivad. Proovime leida sellise lahenduse, et patsiendid saaksid 1. oktoobrist jätkuvalt arstiabi. Seal on eri variante. Üks variant on patsientide jaotamine nimistute vahel, teine on praegustele abiarstidele, kes selle perearsti juures töötasid, arstiabilepingu üleandmine, kolmas on praegusele eriarstiabi osutajale ehk Valga Haiglale ajutiselt patsientide teenindamise kohustuse panemine. Valga Haigla on valmis seda ka tegema, Valga Haigla juht seda mulle reedel kinnitas. Nii et otsime lahendusi ja töötame edasi selle nimel, et saaks selle nädalaga probleemi lahendatud ja Valga inimesed saaksid arstiabi.
Neljas küsimus: "Mida on ministeerium teinud ja kavatseb teha, et igas vallas oleks oma perearst ja patsiendid ei peaks arsti juurde jõudmiseks pikki automatku ette võtma?" Selle koha pealt on mul küll väga hea meel, et me tegime Eesti Perearstide Seltsiga selle aasta alguses pikemaajalise kokkuleppe. Me vaatame üle kõik võimalused esmatasandi arstiabi kvaliteedi ja sisu parandamiseks ning ka vormi parandamiseks, vaatame, kuidas koostada nimistuid mõistlikult, kuidas korraldada paremini asendusi, vaatame üle kõik muud küsimused, mis on perearstidel endil igapäevase töö käigus tekkinud. Lisaks on ju teada see, et meil on olemas kauguskoefitsiendid. Loomulikult, praegu on töö igapäevane korraldus seaduse alusel maavanemate käes. Eks maavalitsustel lasub see kõige raskem koormus, aga Terviseamet ja ministeerium on igal võimalusel appi tulemas. Viimase näitena võime tuua Padise valla, see käis ka avalikust meediast läbi. Padise vallas ei olnud pikka aega perearsti ja sinna õnnestus koostöös ministeeriumi, Terviseameti ja Tartu Ülikooli perearstiteaduse õppetooliga või esmatasandi meditsiini õppetooliga saada korralik perearst. Loomulikult, üks asi on riigi tegevus, teine asi on see, et iga vald saab väga palju ära teha selleks, et tal perearst oleks. Täna näiteks rääkisime Kihnu ja Vormsi vallavanemaga ning Lääne Maavalitsuse ja Pärnu Maavalitsuse esindajatega sellest, kuidas oleks võimalik väikesaartel arstiabi paremini korraldada. Eks see töö iga päev käibki selle nimel, et kõik Eesti inimesed oleksid kaetud korraliku esmatasandi arstiabiga.
Viies küsimus: "Mida kavatseb ministeerium ette võtta Eesti patsientide kaitseks, et arstide äravool kodumaalt ei jätkuks?" Kui vaadata arstide äravoolu, siis need arvud said toodud. Sellist väga suurt, drastilist hüpet ei ole toimunud, aga loomulikult on arstid igal aastal töötõendeid välja võtnud. Kahjuks on ka nii, et isegi kui me koolitame päris märkimisväärses ulatuses Eestis arste juurde, siis kõik arstid ei asu tööle arstina, vaid leiavad rakendust ka teistel elualadel. Kui vaadata arstide tellimust, siis me oleme viimase viie aasta jooksul Eestis peremeditsiinierialale vastu võtnud 104 arsti-residenti. See on päris suur arv. Kui vaadata lõpetanute arvu, siis 128 perearsti on lõpetanud. Lisaks tuleb mainida (natuke eelmisesse küsimusesse tagasi minnes), et tööle on ju pandud nõuandetelefon 1220. Kui vaadata selle nõuandetelefoni koormust, siis näiteks eelmisel aastal vastati 213 596 kõnele. Kui te jagate selle päevade peale, siis näete, et sellel telefonil helistajate arv on ikkagi väga märkimisväärne. Võrdluseks: aastal 2008 oli 174 031 kõnet. Ühe aastaga on olnud 40 000 kõnet rohkem. Keskmiselt võeti eelmisel aastal päevas vastu 585 kõnet. Kui üldse rääkida perearstide ja arstide äravoolust, siis kindlasti kõik Eesti haiglad ja, nagu ma perearstide kohta ütlesin, omavalitsused saavad palju ära teha. Arstide seisukohalt on haiglate motivatsioonisüsteemid kindlasti väga teretulnud. Hiljuti arutas valitsus Ida-Virumaa tegevuskava. Selle üks võtmesõna oli samamoodi see, kuidas saada Ida-Virumaale häid arste.
Kuues küsimus: "Kas eespool kirjeldatud murettekitavat olukorda, mis uute arstide lahkumisega üha süveneb, on valitsuse või ministri tasemel arutatud?" Kõik see eelnev, mis ma teile rääkisin, näitab väga selgelt, et kogu aeg on minister sellesse protsessi kaasatud olnud (kõnelused Kihnu ja Vormsi üle, kokkulepe perearstide seltsiga, kus on all ministri allkiri, minister saab pidevaid ülevaateid sellest, kuidas esmatasandi meditsiinil läheb, läbirääkimised Tartu Ülikooliga residentuuri teemadel). Nii et jah, minister on nendesse protsessidesse kogu aeg kaasatud olnud ja seda arutatakse ministri tasemel regulaarselt. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Heimar Lenk

Aitäh! Lugupeetud esineja! Ma saan aru, et normaalne on see, et me siin parlamendisaalis esitame teile küsimusi perearstide kohta. Aga te uhkustundega rääkisite, et otsisite täna Vormsi saarele perearsti. Kui minister peab sellega tegelema, siis on minu meelest teie majas asjad natuke korrast ära. Minister ei peaks küll vallavanemaga koos arsti otsima. Ma siiski arvan, et seda süsteemi peaks parandama. Üldsuse suhtumine sellesse, et arstid lahkuvad Eestist, ei ole sugugi soosiv, arvestades, et me neid nii palju aastaid ja nii kallilt ette valmistame. Kui läheb ära torulukksepp, kellel pole haridust, siis ei ole võib-olla nii kahju. Ma arvan, et seda seisukohta peaks muutma ja arste kuidagi kinni hoidma. Kas olete minuga nõus?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh repliigi eest! Pigem oli see repliik. Aga me ei otsinud täna Vormsile perearsti. Me otsisime lahendust väikesaarte arstiabi üldisele probleemile. Vormsi ja Kihnu olid esindatud vallavanemate tasemel. Ma olin lubanud Kihnu vallavanemale, et ma kohtun temaga. Seal ei ole küsimus mitte ainult esmatasandi, vaid ka erakorralises arstiabis. Loomulikult, kui vallavanem on saatnud ministrile kirja, siis minister püüab esimesel võimalusel neid probleeme arutada. Arstiabi väikesaartel on ministrile väga oluline teema. Nii et ma ei otsinud seda üksikut arsti. Aga näiteks Valga puhul ei pidanud ma küll imelikuks seda, et ma koos maavanemaga lahendust otsisin. Liiatigi olin ma reedel Valgas kohal ja on igati normaalne, et sellele küsimusele on vaja kiiresti lahendus leida. Liiati, kui me räägime näiteks haiglale selle ajutise kohustuse panemisest, siis see on ainult ministri tasandi otsus, haigla liikide määruse kohaselt ei saagi seda teha keegi teine kui minister, sest haigla liikide määruse kohaselt on haiglatele, sealhulgas üldhaiglatele antud teatud õigused ja pädevused, mille hulka ei kuulu üldarstiabi andmine ehk esmatasandi perearstiteenuse osutamine. Kui seda ajutiselt teha, siis peab minister selleks õiguse andma. Ma selles küll midagi imelikku ei näe, et minister sellega tegeleb. Pigem arvan, et see on positiivne, et me n-ö rohujuure tasandil teame, millised probleemid perearstinduse korralduses on. Nii on võimalik loota ka sellele, et meil õnnestub neid probleeme lahendada. Mis puudutab torulukkseppa, siis minu jaoks on kindlasti ka torulukksepp sama väärt töötegija Eestis kui iga teine töötegija tööturul, aga loomulikult, jah, arstide väljaõppele kulub oluliselt rohkem raha. Kuid ma ütlesin, et Eesti ei ole mingi oaas Euroopas või maailmas, et me saaksime oma turu või oma piiri kinni panna, et meie inimesed ei liiguks välja. Inimesed liikusid välja enne seda, kui Eesti Vabariik sai ise oma elu siin korraldada, ja liiguvad kindlasti välja ka tulevikus. Küsimus on selles, kas meie enda haiglad, meie enda arstiabiosutajad suudavad pakkuda noortele, väljaõpetatud arstidele piisavalt häid töötingimusi ja olla heaks töökeskkonnaks, et meie noored Eestis töötaksid. See on kindlasti mõtlemiskoht. Erinevaid lahendusi on otsitud. Võtame sellesama Ida-Virumaa juhtumi. Üldarstiabis näiteks rakendatakse palgakoefitsienti või kauguskoefitsienti, et ka maakohtades oleksid arstid olemas. Kõik see tähendab ikkagi seda, et me peame otsima lahendusi, et meil arste oleks. Kui sellega tegeldakse ministri tasandil, siis minu hinnangul ei ole selles midagi imelikku.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Aitäh! Austatud minister! Me kuuleme ikka iga päev, et kuskil on jälle perearst puudu. Kas te ütleksite meile selle täpse arvu, kui palju praegu on Eestis perearste puudu? Vist oli üleeile lehes, ma ei mäleta täpselt, mis koht, kus ei ole perearsti, ja Sotsiaalministeerium vastas sellele. Mind üllatas selle vastuse toon. Seal oli öeldud, et kohapeal pole selleks lihtsalt midagi tehtud, on vähe tööd tehtud, et perearsti saada. Ma ei usu seda. Kui juba pöörduti niimoodi teie poole, eks siis on ikka rohkem tehtud.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Ma eeldan, et te lugesite Kaiu valla kohta Raplamaal. Jah, nagu ma ütlesin, esmatasandi meditsiini korraldus on praegu seaduste alusel maavalitsuste käes. Maavanemad kuulutavad välja konkursi, maavanemad määravad nimistu suuruse. Sellepärast ei oska ma seda täpset arvu täna öelda. Me vaatasime üle Võru-, Valga- ja Põlvamaa andmed. Valgas, kui me arupärimisele vastamist ette valmistasime, ei olnud ühtegi nimistut katmata. Vahepeal toimus eluline muudatus, Valga jäi perearstist ilma. Kaius on probleem, jah, olemas. Samamoodi tõin ma näite Harjumaalt Padise vallast, kus väga pikka aega ei olnud perearsti. Sinna koostöös ministeeriumi ja Terviseametiga perearst leiti. Võib öelda, jah, et igas väiksemas vallas ei pruugi olla perearsti, küsimus on selles, kas igal nimistul on perearst või ei ole. Mis puudutab Kaiu näidet, siis seal oli minu mäletamist mööda juttu sellest, et maavanemad seda korraldavad. Nagu ma ütlesin, ma rääkisin täna ka Kihnu vallavanemaga. Väga paljud vallad on teinud väga palju erinevaid soodustusi: kes on andnud perearstile korteri, kes on sisustanud tema töökabineti, kes on ostnud talle auto, et ta valla inimesi paremini teenindada saaks. Valdadel on olnud erinevaid lähenemisi ja riigi poolt on täiendavaks toeks n-ö kauguskoefitsient. Eks me sellega püüame ka abistada.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Nikolai Põdramägi

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Perearst ei ole enam ammu ega ole sisuliselt algusest peale olnud selles tähenduses, nagu eeldaks nimetus "perearst". Algselt oli perearst mõeldud ikkagi pere raviarstiks, kes ravib kogu pere liikmeid imikust kuni raugaeani, näiteks nii lapselast kui ka vanaisa. Perearst pidi teadma kõiki perekonnaliikmeid, nende haigusi. Aga praegu on ju pered mööda maailma laiali pillatud. Isa töötab näiteks Soomes ehitusel, ema on Iirimaal kalkuneid kitkumas, laps on üksi või on jäetud naabri hoolde Kodu-Eestisse. Praktiliselt on nii, et kõik ühe pere liikmed ei olegi ühe perearsti nimistus, vaid on eri perearstide nimekirjas. Mis perearstist me siis räägime? Kas ei tuleks muuta seda eksitavat nimetust ja anda neile arstidele nimetus, mis vastaks arsti töö iseloomule ja tegemistele, viiks sisu ja vormi vastavusse?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Lühike vastus on ei. Natuke pikemalt vastates: minu perearst on küll kogu minu pere arst. Eks Eestis ole erinevaid peresid. Jah, kui vormiliselt päris täpne olla, siis minu vanemate perearst ei ole minu perearst, küll on minu abikaasa, minu ja minu laste perearst üks perearst, kes teab minu pere muredest, ma loodan, arstiabi seisukohalt kõike vajalikku. Siin tekib küsimus ka pere mõistest. Kas pere hõlmab pereliikmeid vanaemast kuni lapselapseni või käsitleme perena ikkagi kooslust mees, naine ja nende lapsed? Selles osas küll ei ole perearsti nimetus minu arust eksitav ja mina ei pea vajalikuks seda muuta.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mai Treial!

Mai Treial

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma kindlasti ei vaidle sellega, et meil on tööjõu vaba liikumine ja me ei saa siin teha takistusi. Aga küll on olemas teine pool, soodustused, et arstid või õed ei tahakski Eestist ära minna. Kuidas te seda hindate, kas me oleme Eestis teinud kõik, et palga pärast ei peaks arst ega õde Eestist ära minema, või kui ei ole, siis mida tuleks teha näiteks aastal 2011?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ei suuda me palgataseme poolest ühelgi erialal praegu konkureerida näiteks meie põhjanaabritega. Küll suudame väga edukalt konkureerida oma lõunanaabritega. Nii et kindlasti tuleb vaadata seda kontekstis. Loomulikult, kui on ahvatlevaid turge tööjõu mõttes, kus on võimalik hakkama saada, ja kindlasti on Eesti arstid väga hea haridusega, mis tähendab, et nad on suutelised konkureerima näiteks Põhjala riikide tööjõuturul, siis sellele on väga keeruline kätt ette panna. Nagu ma ütlesin, meil on tööjõu vaba liikumine. Mis puudutab soodustusi, siis siin on teatud võimalused siiski haiglatele antud. Ma olen seda siin saalis ka varem öelnud ega häbene seda jälle ütlemast, et Eestis on haiglaid, ma nimetan siin näiteks Võru haiglat, kes on loonud endale korraliku residentuuribaasi ja tagab ka residendile elamisvõimalused. Kindlasti soodustab see seda, et noor arst, olles olnud seal residentuuris, jääb näiteks sinnasamasse Lõuna-Eesti Haiglasse, Võrru, ka pärast residentuuri lõpetamist igapäevast tööd tegema ja leiba teenima. Kindlasti on selliseid väikseid soodustusi võimalik teha. Kui vaadata palgakorraldust, siis ma usun, et Eesti riik on andnud küll suhteliselt maksimumi. Praegu on arstide keskmine palk üle kahe keskmise Eesti palga. Kui me vaatame teiste riikide võrdlusandmeid, siis seda on kindlasti rohkem kui Euroopa keskmine. Euroopa keskmine arstipalk jääb pigem riigi kahe keskmise palga juurde või sellest natuke allapoole. Meil on see päris kenasti ikka üle kahe keskmise palga, 2,2 või 2,3 oli viimane suhtarv. Eks me saame riiklikult pakkuda arstidele nii palju teenistust, kui meie kõikide töökad käed riigieelarvesse sotsiaalmaksu toovad. Nii see on. Loomulikult, palk on esimene motivaator, mis võimaldaks noorel inimesel oma tööd Eestis teha.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kuulasin teie vastuseid. Üks küsimus on seotud maapiirkonnaga, aga teine küsimus on seotud usaldamatusega või soovimatusega uskuda, et perearst on väga hea spetsialist. Minule on jäänud vestlustest üsna mitmes piirkonnas mulje ja ma usun, et ka teie enda kogemus noore pereisana on see, et igatsus eriarsti järele on just väikeste laste vanematel väga suur, sest eriarstil, lastearstil, olid tihti ikka veidi teistmoodi teadmised, kui on perearstil. Kas olete Sotsiaalministeeriumis kaalunud, kuidas saaks seda lastearsti spetsiifikat perearsti ametisse rohkem tuua?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Kindlasti, kui vaadata Eesti perearste, siis päris märkimisväärne hulk neist on endised pediaatrid. Kui vaadata seda, milline on praegu perearstide või esmatasandi meditsiini väljaõpe ülikoolis, siis seal on üha enam hakatud rõhku panema ka laste ja eelkõige just imikute tervise jälgimisele. Mina ütlen vähemalt oma kogemusest lähtudes täiesti siiralt, et mul on väga hea meel, et minu lapsed on olnud jälgimisel perearsti juures. Esiteks, ma olen saanud sinna palju kiiremini, kui ma oleksin suure tõenäosusega saanud eriarsti juurde. Kui on olnud erivajadus, olgu selleks näiteks nina-kõrva-kurguarsti juurde minek, olen ma saanud perearsti käest saatekirja, olen läinud ja palunud eriarstil laps üle vaadata. Ma arvan, et süsteem, kus sünnitusjärgset jälgimist teeb ja lapse arengut jälgib perearst, on mõistlik. Siin ei ole küsimus ainult eriarstide kompetentsis, vaid just lapse arengus sünnist kuni koolini. Koolitõendite ja koolitervishoiu koha pealt on ka loomulikult väga tähtis, et perearst oleks kursis lapse kõikide tervisearengutega. Ma arvan, et perearstide süsteem laste jälgimise koha pealt on hea, aga loomulikult peavad perearstid saama väga hea väljaõppe lapse tervise jälgimiseks.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti Heimar Lengi!

Heimar Lenk

Mul on hea meel, et härra minister oli oma esinemise nii põhjalikult ette valmistanud, et ta asjaga kursis on ja oskas meie küsimustele üldiselt ka hästi vastata. Kuid siiski jäi praegusest etteastest selline mulje, et kõik asjad on korras, et üksainus perearst ongi puudu. Tegelikult kuulutas Valga maavanem välja konkursi mitte ühele, vaid kahele nimistule. Näiteks Valgamaal Tõlliste ja Õru vallas ei suudetud minu meelest isegi poolteist aastat perearsti leida. Nii et see probleem ei ole niisama lihtne, et nüüd leidsime lahenduse ja panime paika. See küsimus on Eestis tegelikult lahendamata. Sel suvel olid Eestis umbes 40 perearsti kohta tühjad. See suvine statistika käis meediast läbi, võib-olla on praegu pilt teistsugune.
Kui vaadata seda, et me oleme rahul sellega, et meil on 500 kõnet arstinõuandetelefonile päevas, siis ma arvan, et see ei ole mingi hea näitaja. See tähendab seda, et inimene lihtsalt ei saa arsti juurde, arstid enam kodus tavaliselt ei käi, kõik peavad minema perearsti juurde vastuvõtule. 500 telefonikõnet päevas küll, aga ega telefoni teel ennast ei ravi. Härra minister! Minu teada ainult Rasputin oskas telefoni teel Peterburis keisri perekonda ravida ja pani isegi verejookse telefoni teel kinni. Rohkem ei ole ma kuulnud imearstidest, kes telefoni teel ravivad. Nii et telefon on minu meelest ikka rohkem n-ö lisamänguasi selle asja juures. Arste peaks ikka olema. Tõepoolest, me peaksime meie arste kinni hoidma, sest arsti ettevalmistamine on väga kallis ja väga pikk ning arstid on tegelikult ka meie rahvuslik rikkus.
Mis puudutab torulukkseppa, siis te ütlesite, et ta pole halvem kui arst. Tõepoolest, kuulus Poola torulukksepp viis, näete, oma riigi majanduse nii kõrgele, et majanduslangusest tuli Poola üsna tervena välja ja kõige paremana kogu Euroopas.
Te meenutasite seda aega, kui Eesti polnud veel iseseisev. Ma saan aru, et te pidasite silmas nõukogude aega. Ka mina olen sel ajal kaks ülikooli lõpetanud. Siis oli selline kord, et kui ülikool oli lõpetatud, riik maksis seal õppimise kinni, siis selle eest pidid sa töötama kas kaks või kolm aastat kusagil kohapeal, ja siis olid sa nagu riigiga tasaarveldanud ja, palun, siis sa olid vaba inimene, võisid sõita, kuhu sa tahad, kas või Saksa DV-sse.
On hea, et ministeerium nende asjadega tegeleb, kuid ma tuletan meelde viimast statistikat. Meil on praegu arsti juurde pikad järjekorrad, need on pikenenud isegi juba aasta peale. See minu meelest küll normaalne ei ole, et eriarsti juurde pääsemiseks peab ootama järjekorras aasta. Eriarstidega on ikka päris hull olukord. Mina panin ennast kevadel silmaarsti juurde järjekorda, minu meelest oli see maikuu alguses, ja ma saan sinna alles poolteise kuu pärast.
Ma arvan, et asjad edenevad, kui noor minister pingutab, aga neid asju, mille kohta meie siin küsisime, peaks ikka ka püüdma parandada. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


12. 20:10 Arupärimine elektrooniliste sigarettide ohutuse kohta (nr 500)

Esimees Ene Ergma

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mai Treiali ja Ester Tuiksoo 14. septembril esitatud arupärimine elektrooniliste sigarettide ohutuse kohta.

Mai Treial

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Meie arupärimine on elektrooniliste sigarettide ohutuse kohta, aga tegelikult on arupärimises ainet aruteluks pisut laiemalt. Me soovime käsitleda ka seda, kui ohutud on näiteks huuletubakas ja vesipiip. Meid on ajendanud seda arupärimist esitama mitmed artiklid, mis on ajakirjanduses avaldatud. Nii näiteks avaldas selle aasta algul Postimees andmeid e-sigarettide kohta. Kreeka teadlased seadsid kahtluse alla nende ohutuse. E-sigaretid on muutunud väga populaarseks, kuid ometi on muret tekitavalt vähe tõendeid, kas nad on ohutud või ei ole. Samas kiidavad e-sigarettide müüjad oma kaupa muidugi taevani. Sellest tulenevalt olengi, nii nagu ma ütlesin, koos kolleeg Ester Tuiksooga esitanud küsimusi laiemalt, mitte ainult e-sigarettide, vaid ka huuletubaka ja vesipiibu kasutamise kohta. Milline on nende mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Kui suur on nende toodete tarvitamise korral sõltuvuse tekkimise oht? Kas on olemas uuringuid vesipiipude, e-sigarettide ja huuletubaka mõju kohta inimese tervisele ja sõltuvuse tekkimise kohta, kas on selliseid uuringuid kavas või on neid tehtud ka Eestis? Igatahes meie Eesti andmeid selle kohta ei leidnud. Siin on veel mitu küsimust, kokku on neid seitse, millele ootame lugupeetud ministrilt vastust. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun, sotsiaalminister, rääkige meile e-sigaretist!

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Proovime siis natuke lahata vesipiibu, huuletubaka ja e-sigaretiga seonduvat.
Esimene küsimus oli: "Millised on teaduslike uuringute tulemused ja järeldused vesipiipude, e-sigarettide ja huuletubaka mõjust inimeste tervisele ja keskkonnale?" Alustame vesipiibust. Vaatasime Maailma Terviseorganisatsiooni 2005. aastal avaldatud väljaannet "Vesipiip. Tervisemõjud, uuringuvajadused ja soovituslikud tegevused seadusandjatele". Seal on tehtud ka kokkuvõtted vesipiibu kohta tehtud teaduslikest uuringutest. Kui hästi lühidalt püüda refereerida, siis vesipiip ei ole mingil juhul tervislikum alternatiiv tavapärasele suitsetamisele, ei ole ühtegi teaduslikku tõendust, et vesipiip oleks turvalisem tubaka suitsetamise vahend. Arvamus, et vesipiip on ohutu suitsetamise variant, pärineb 16. sajandist ning alles nüüd on hakatud uurima vesipiibu tegelikku mõju tervisele. Keskmise vesipiibuseansi jooksul hingab kasutaja sisse niisama palju suitsu, kui ta saab 100–200 sigareti suitsetamisel, see tähendab, nagu ta suitsetaks kolm sigaretti minutis. Vesipiibu kasutamisel tekkiv peapööritus ei ole mitte imeline joove tubakast ja muust suitsetatavast ainest, vaid lihtlabane vingugaasi ehk CO2 mürgistus. Tubakas olevatele toksiinidele lisanduvad vesipiibus kasutatavast söest tulenevad ained. Veest läbijuhitava suitsu puhastumine on näiline. Vesipiibumahvi suurusest tingituna on vesipiibu kasutaja sissehingatav vingugaasi ning erinevate mürgiste kemikaalide hulk 6–15 korda suurem sigareti suitsetamisel sissehingatavast ja nikotiini kogus on kuni kolm korda suurem. Sissehingatavas vesipiibusuitsus on võrreldes tavasigaretiga kolm korda rohkem peenosakesi.
Nüüd huuletubakast. Huuletubaka kohta on olemas selle aasta eurobaromeetri küsitlus. Selle kohaselt on 10% Eesti elanikkonnast vähemalt korra proovinud suitsuvaba tubakatoodet. Selle näitaja poolest asume Põhjamaade järel, suurem on see number Soomes, Rootsis, Taanis ja Austrias. Kindlasti on siin oma mõju sellel, et Rootsis on huuletubakat täiesti saada ja Eesti turistide arv Rootsis on päris märkimisväärne. Suitsuvabad tubakatooted on huuletubakas, närimistubakas ja nuusktubakas. Kõik suitsuvabad tubakatooted on klassifitseeritud kantserogeenseks ning teadaolevalt sisaldavad nad 28 kantserogeenset kemikaali. Huuletubaka tarvitamisega ei kaasne suitsu, mis kahjustab mittesuitsetajaid, kuid huuletubaka tarbija jaoks ei ole huuletubakas kahjutu. Uurimusi, mis näitavad huuletubaka kasutamise väiksemaid terviseriske, on enamasti rahastanud tubakatootjad ise. Suitsuvaba tubakatoode pole ka abistav vahend suitsetamisest loobumiseks, vaid tubaka tarvitamine on lihtsalt vahetanud vormi.
E-sigaretist. Sellesama eurobaromeetri selle aasta küsitluse kohaselt on 4% Eesti elanikkonnast vähemalt korra proovinud nikotiiniga tooteid ja siia alla loetakse kõik tooted, mis sisaldavad nikotiini. E-sigareti kohta ei ole veel pikaajalisi teaduslikke uurimusi tehtud. Maailma Terviseorganisatsiooni eelmise aasta tehnilises raportis nr 955 on analüüsitud e-sigareti kohta olemasolevate uuringute tulemusi. Nimetatud raportis viidatakse ka arupärimises viidatud USA toidu- ja ravimiameti aruandele. WHO raporti kokkuvõttes on rõhutatud, et e-sigareti ohutus ei ole tõestatud ning väljendatakse kahtlust, et selline nikotiini manustamine võib põhjustada tõsiseid toksikoloogilisi, füsioloogilisi ja sõltuvust tekitavaid efekte ning kõiki neid tuleks põhjalikult täiendavalt uurida. Lisaks nikotiinile sisaldavad e-sigareti täitekapslid teisi ohtlikke kemikaale ning ka nende mõju sellisel kasutamisviisil ei ole kahjuks veel piisavalt uuritud. Euroopa Liidu tasemel on loodud Euroopa riikide riiklike tubaka- ja tubakatoodete laborite võrgustik GoToLab, mille järgmisteks eesmärkideks on alustada teaduslikku diskussiooni uute toodete nagu e-sigaret teemadel ja loodetavasti teha siis ka juba põhjalikumaid uurimusi.
Teine küsimus: "Kui suur on e-sigarettide, huuletubaka ja vesipiipude tarvitamise korral sõltuvuse tekkimise oht?" Nii nagu ka alguses juttu oli, sõltuvuse tekkimisel on lihtsalt erinev vorm ja see oht on olemas. Nikotiin ise ongi tugevat sõltuvust tekitav kantserogeenne aine ja selle tarbimisel see sõltuvus tekib. See, et kõik nikotiini sisaldavad tooted tekitavad sõltuvust, ei vaja enam uut teaduslikku tõestamist. Arvatakse, et nuusktubakas ja huuletubakas tekitavad sõltuvust veelgi kiiremini kui sigaretid, kuna nende tarvitamisel satub lühikese ajaga vereringesse suur doos nikotiini. Lisaks väidetakse, et kui laps harjub midagi sisse tõmbama, siis see harjumus süveneb ning vesipiibu ja e-sigarettide tõmbajatest saavad suure tõenäosusega hiljem ka sigarettide suitsetajad. USA ravimi- ja toiduamet on esitanud oma andmetele tuginedes väite, et e-sigaretid võivad suurendada nikotiinisõltuvust just noortel inimestel, kes hiljem hakkavad kasutama ka tavasigarette.
Kolmas küsimus: "Kas selliseid uuringuid vesipiipude, e-sigarettide ja huuletubaka mõjust inimeste tervisele ja sõltuvuse tekkimisest on läbi viidud või on kavas läbi viia ka Eestis?" Me oleme siiamaani olnud seisukohal, et kuna nii vesipiipe, e-sigarette kui ka huuletubakat on Eesti turul väga vähe, siis me kasutame Maailma Terviseorganisatsiooni abi ja oleme kasutanud Maailma Terviseorganisatsiooni uuringuid nende probleemkohtade selgitamisel. Loodetavasti saame ka edaspidi head koostööd teha, kuna meil on – seda pole mitte just väga paljudes riikides, kuid Eestis on – siiski olemas oma WHO kontor ja me saame sealt tõhusat abi.
Neljas küsimus: "Kas selliste uuringute tulemustest ja kahjulikest mõjudest ning ohtudest on Eesti avalikkust piisavalt informeeritud?" Tubaka tarvitamise kahjulikest mõjudest on elanikkonda aastakümnete jooksul pidevalt informeeritud. Tubakas eri vormides tarvitatuna ei muuda oma tapvat olemust. Tubakatarbimise vähendamiseks tehakse tööd südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise riikliku strateegia 2005–2020 raames. See sisaldab mitmeid meetmeid inimeste teadlikkuse suurendamiseks tubakatarbimise ja tubakasuitsuses keskkonnas viibimise riskide kohta ning tubakaseaduses sätestatud kohustuste kohta meedia, paikkondlike projektide ja eri institutsioonides tehtavate koolituste ning eri sihtgruppidele suunatud infomaterjalide kaudu. Samuti on suitsetamisteema integreeritud õpetajakoolitusse ning riiklikesse õppekavadesse, õppe- ja metoodiliste materjalide kättesaadavust püüame samuti tagada. Näiteks eelmisel aastal korraldasime kaks teabepäeva teemal "Võimalusi tubakatarbimise ennetustööks koolis", kus osalejatele tutvustati ja levitati õpetajaraamatut "Ole tubakavaba" ja tutvustati filmi "Suits". Võib-olla olete seda näinud, aga kui ei ole, siis soovitan selle internetist üles otsida. Kui me vaatame veel erinevaid tegevusi, siis laiale üldsusele teadaolevatest tegevustest on töös n-ö konkurss "Suitsuprii klass" ja loomulikult on olemas kõikvõimalikud infomaterjalid, flaierid "Mis peitub sigaretis", trükised "Tubakaseadust tasub teada" jne. Tervise Arengu Instituudil on südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise riikliku strateegia raames erinevaid tegevusi. Loomulikult, seda saab teha täpselt nii palju, kui meil raha on.
Viies küsimus: "Milline on Teie hinnangul e-sigarettide, huuletubaka ja vesipiipude kohta käiv õiguslik regulatsioon, sealhulgas nende reklaami kohta Eestis, ja kas see on kooskõlas EL-i vastava regulatsiooniga?" E-sigaret ei ole Eestis praegu tubakaseadusega reguleeritud, sest tegemist ei ole tubakatootega. E-sigaret ei sisalda tubakat. Eestis ei ole lubatud turustada nikotiini sisaldavaid e-sigarettide täitekapsleid. Tubakaseaduse kohaselt on tubakatoode kas täielikult või osaliselt tubakast valmistatud toode suitsetamiseks, närimiseks, imemiseks või ninna tõmbamiseks. Tubakatoote definitsioon tuleneb tubakatoodete direktiivist. Eestis nikotiinikapsleid müüa ei tohi ja kuna neid nikotiinikapsleid müüa ei tohi, ei saa e-sigaret olla ka tubakatoode. See on see nüanss. E-sigaret on n-ö meditsiiniseade. Ka Euroopa Liidus puudub praegu ühtne e-sigareti regulatsioon. Euroopa Komisjon on küll koostanud juhendi e-sigareti klassifitseerimiseks, milles soovitatakse toode klassifitseerida meditsiiniseadmeks või ravimiks. Vastavalt Ravimiameti ametlikule seisukohale ei lähe ülalnimetatud seadmed Eestis meditsiiniseadme definitsiooni alla ja neile meditsiiniseadme seadus ei kohaldu. Nagu ma ütlesin, Euroopa Liit ütleb, et see on meditsiiniseade. Meil Eestis peab selliste toodete üle järelevalvet Tarbijakaitseamet. Nikotiinikapslid on loetud ravimiks, kuna nikotiini kasutatakse tema farmakoloogilise toime tõttu suitsetamisest loobumisel ning lisaks väidetakse, et toodet võib kasutada tubakasõltuvuse raviks. Analoogsed tooted, ravimnärimiskummid, ravimplaastrid, nikotiini sisaldavad imemistabletid, on juba aastaid tagasi klassifitseeritud ravimiteks. Ravimit võib turustada üksnes siis, kui sellel on müügiluba, ja ka siis ainult apteekides. Ravimiseaduse kohaselt internetist tellitud ravimeid postkontorist kätte anda ei ole lubatud. Huuletubaka turustamine ei ole Eestis lubatud, see on kirjas tubakaseaduse §-s 24. Piirang tuleneb ka Euroopa Liidu 2001. aasta direktiivist 37/EÜ. Selles osas vastab Eesti seadus kindlasti direktiivile. Vesipiibu kasutamine on tubakaseaduse § 7 mõistes suitsetamine. Suitsetamine on suitsetamistubaka eesmärgipärane tarvitamine, sõltumata asjaolust, kas ja millist vahendit selleks kasutatakse. Vesipiibu kasutamisele ning vesipiibus suitsetatavale tubakale laienevad kõik suitsetamisele ning tubakatoote käitlemisele kehtestatud nõuded ning piirangud. Vesipiip ise aga ei ole tubakatoode ning sellele ei kohaldu tubakaseadus ja ka Euroopa Liidus puudub vesipiibu kohta eraldi regulatsioon. Mis puudutab reklaamiseadust, siis § 17 alusel on tubakatoodete reklaam keelatud.
Kuues küsimus: "Kui suured on Teie hinnangul ühiskonnale ja inimeste tervisele suitsetamise erinevate liikide tõttu tekkivad kahjud igal aastal?" Suitsetamise eri liikidest tekkivaid kulusid ei ole eraldi analüüsitud, kuid kõik suitsetamisest tekkivad kulud aasta kohta on hinnanguliselt üle 1 miljardi krooni. See number tugineb Tallinna Tehnikaülikooli doktorandi Marge Reinapi 2009. aastal avaldatud teadustööle. Suitsetamisest põhjustatud kulu moodustas SKT-st pool protsenti. Arvutuste aluseks on võetud andmed, et 2006. aastal suitsetas 37,6% elanikkonnast. Suurema osa ehk 66% suitsetamisest põhjustatud kuludest moodustab kaudne kulu haigestumistest, mis võiks olla ca 680 miljonit krooni, otsene kulu haigestumistest on hinnanguliselt 233 miljonit krooni. Otsene kulu on haiguste ravi ja diagnoos ning kaudne kulu on inimeste haigestumise ja varajase suremise tõttu kaotatud potentsiaalne tulu. Vanusegruppidest rääkides võime täheldada suuremat koormust 55–74-aastaste vanusegrupis. Vigastuste puhul on arvesse võetud suitsetamisest põhjustatud põletustega kaasnev kahju, mis on ca 12 miljonit krooni. Samas tuleb arvestada, et ei ole arvestatud tulekahjudes vara hävimisega kaasnevaid kulusid.
Seitsmes küsimus puudutab levikut ja meetmeid. Tubaka tarvitamine on uuringute põhjal otsustades vähenenud. Kui aastal 2006 oli suitsetajate osakaal 37,6%, nagu ma ütlesin, siis aastal 2009 oli suitsetajate osakaal 32%. Me oleme sõlminud lepingu 18 haiglaga ja ühe nõustamiskeskusega ennetustöö tegemiseks. On veel hulk meetmeid. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Ester Tuiksoo

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Te andsite tõepoolest väga hea ülevaate võitlusest klassikaliste tubakatoodetega. Paraku liigub paheline maailm seadustest ja regulatsioonidest eespool. Eks meie mõte arupärimist esitades oligi see, et me soovisime teada, mida te saaksite väga kiiresti ära teha või mida te olete ära teinud, et võidelda selliste uute toodetega, nagu on huuletubakas ja e-sigaret ja võib-olla veel mõned asjad. Kas Eesti võiks olla novaatorlik ja asuda kiiresti võitlusse selliste uute pahedega, mis on turule tulnud?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Pahedega ja paheliste inimestega tegelevad meil teatavasti korrakaitseorganid ja politsei. Seadusandliku poole pealt on ju tegelikult kõik olemas. Nikotiini sisaldavate e-sigaretikapslite turustamisõigust ei ole Ravimiamet minu teada kellelegi andnud või keegi ei ole registreerinud nikotiinikapsleid ravimina. Selleks tuleb minna Ravimiametisse, muul juhul on nikotiinikapsel keelatud. Mis puudutab huuletubakat, siis see ei ole Eestis samamoodi lubatud, aga me teame, et turistid ikka toovad seda Rootsist kaasa. Minu arust on teavitamise pool isegi olulisem, seda just koolides. Näiteks tuleks rääkida huuletubakast, närimistubakast ja nuusktubakast, mis iganes vormis tubakast, eelkõige aga huuletubakast – oluline on teadlikkuse suurendamine. Kui keegi on näinud pilte huuletubaka tekitatud vähkkasvajast lõualuu piirkonnas, siis ma arvan, et see inimene mitte kunagi enam huuletubakat ei kasuta. Need on ikkagi päris julmad pildid, mis avanevad, kui vaadata natukenegi internetiavarustes ringi. Ka õpetajad võiksid koolis sellest rääkida. Me oleme püüdnud õpetajaid harida, ennetustöö on kõige tõhusam relv. Aga mis puudutab võitlust juba turul olemasolevaga, siis siin on politseil suurem osa. Kui me kuskil tuvastame nikotiinikapslite müügi, siis Ravimiamet on üldiselt alati politseiga suhelnud. Siis on mindud ka kontrollima, kas ja millisel alusel nikotiinikapsleid müüakse. Ilma nikotiinikapsliteta e-sigarette müüa ei ole keelatud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mai Treial!

Mai Treial

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Aitäh vastuste eest! Probleem on küllaltki uudne ja probleem on ka küllaltki laialdane, kui vaadata kas või internetist, missugust informatsiooni ja missuguseid pakkumisi levib. Samuti kui vaadata (me oleme arupärimises toonud ühe kioski näite), kui palju on reklaami, kust saab osta vesipiipe või kust saab osta e-sigarette. Tegelikult on üsna raske kontrollida, kas ka e-sigareti kapsel sisaldab nikotiini või ei sisalda. Seda peaks siis saama lausa analüüsida. Aga võib-olla tuleks reklaamitingimusi karmistada ja siin annaks midagi ära teha?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma ei tea, kas te olete neid nikotiinikapsleid või e-sigarette käes hoidnud. Mina olen. Kapsli peal on kirjas, kui suur on tõrvasisaldus, kas see on 1 mg või 3 mg või mis see tõrvasisaldus või nikotiinisisaldus seal siis on, see on tuvastatav. Nendel kapslitel, mis on puhtad, on kirjas null. Aga inimene, kes on ostnud endale e-sigareti ja teadlikult seda tarbib, tarbib loomulikult seda tubakat ikkagi edasi. Nii nagu propageeritakse, et tarbige kontoriruumis, siis ei jää seal peale veeauru midagi järele ja ruum ei haise, ja kõik muu, mis selle reklaamikampaaniaga kaasas käib. Nagu ma ütlesin, me püüame seda turgu siin monitoorida niipalju kui võimalik. Elu areneb kogu aeg eest ära. See on täiesti uskumatu, mida kõik välja mõeldakse, milliseid elektroonilisi vidinaid on: kaasaskantavad akulaadijad toiteallika laadimiseks, toiteallikat saab laadida telefonist jne. See maailm on päris põnev ja huvitav, kui vaadata seda, kuidas seda arendatakse. Aga loomulikult, kui me võtame võrdluseks näiteks narkokaubanduse, siis ka seal on korduvalt olnud juttu sellest, et turule tulevad üha uued ained, üha uued segud, mida Ravimiamet peab tunnistama kas narkootiliseks või psühhotroopseks, ja seejärel saab politsei reageerida ja selle aine turult kõrvaldada. Reklaami koha pealt me kindlasti kaalume ja mõtleme, kas sellesama südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetusstrateegia raames õnnestub midagi veel teha, selle pilguga, kas reklaamiseadust on vaja muuta või mitte. Selleks peab olema väga hea sõnastus, et see oleks kõigile ühtemoodi mõistetav, et ei kioskites ega kuskil mujal neid tooteid reklaamida ei saaks. Sest kui tehakse veebisait, mille asukoht on Barbados, siis sellega see regulatsioon piirdub ja me peame siis lihtsalt tõdema fakti, et Barbadosel asuv sait on eesti keeles ja eestlastele kättesaadav. Siin on kindlasti seoses interneti arenguga uued ülesanded kogu riigile.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma loodan, et vähemalt Riigikogu esimees on nüüd juba teadlik, mis asi on e-sigaret, see tuli talle kindlasti üsna uudsena. Aga ma tahaksin minna tagasi laste ja noorte teemade juurde (loodame, et noorte, mitte niivõrd laste teemade juurde). Minu mure on see, et sa ütlesid küll, et on juba räägitud õpetajatega ja on teatud teavituskampaaniad, aga vähemalt minu isiklik tagasiside koolidest on olnud see, et väga paljudele noortele tuleb täiesti uudsena see, et see on niisama ohtlik ja et seal on omad ohud. Internetist leiab kindlasti informatsiooni ohtude kohta, aga kindlasti leiab sealt vähemalt niisama palju kui mitte enam informatsiooni selle kohta, kui tore ja popp see on. Ma ei tea, kui kursis minister sellega on. Kuidas sa kommenteerid seda, et need tooted on levinud pidudel, kuhu neid tuuakse üsna suurtes kogustes just sellepärast, et neil ei ole seda lõhna, mille abil õpetajad saaksid aru, mis toimub?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Nagu ma ütlesin, see on üks reklaamitrikkidest: te võite suitsetada seal, kus üldjuhul suitsetamine on keelatud, kuna e-sigaretist väljub ainult veeaur, aga te saate oma nikotiinikoguse ikkagi kätte. See, kuidas mõeldakse välja turustamisnippe, kuidas tehakse neid atraktiivseks lastele, tegelikult mitte lastele, vaid noorematele inimestele ja noortele, see on ühest küljest kindlasti muret tekitav. Teisest küljest paneb see meile veelgi rohkem kohustusi ja tekitab ülesandeid, et just noorte teadlikkust suurendada ja kooliprogrammidesse see teema sisse panna. Loomulikult, osa koole, kellel on olnud kas kokkupuude sellega või kus on mingil muul põhjusel see sigaret silma jäänud, on võib-olla paremini valmistunud, seal on õpetajad ka õpilastele sellest rohkem rääkinud. Samas on kindlasti koole, kus on sellest vähem räägitud. Eks ka riikliku õppekava tegemisel peab seda vaatama. Kõik terviseõpikud, mis tulevad, peaksid loomulikult sisaldama ka seda infot, mis puudutab e-sigaretti, huuletubakat ja kõike muud sellist. Ma meenutan oma kooliaega. Minule jätsid kustumatu mulje kaks pilti terviseõpikust, ühel oli lapse kops, kes polnud kunagi suitsetanud, ja teisel pildil oli 20 aastat suitsetanud meesterahva kops. Need olid väga ilmekad näited selle kohta, mida teeb tubakas inimese organismile. Ma arvan, et samasuguseid näiteid saab kasutada e-sigareti puhul, sest toime on samasugune.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Mai Treiali.

Mai Treial

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Lugesin hiljuti Tervise Arengu Instituudi avaldatud arvamust, suitsetamisest loobumise nõustamise eksperdi arvamust, et on muret tekitav, et sigaretisõltlaste seas on üha enam noori naisi ja lapsi. Statistikast nähtub, et noorte naiste ja kooliõpilaste seas on suitsetamine suur mure. Vähemalt kolme aasta eest korraldatud uuringute andmetel suitsetas üle 30% 13–15-aastastest õpilastest regulaarselt. On hakanud levima mitmed legendid, et suitsuvabad tubakatooted, näiteks huuletubakas, e-sigaret või vesipiip, on tervisele kahjutud. Lugesin ka selle kohta, et Rootsi arstid on väga mures. See peaks kindlasti ka meid mõtlema panema. Ongi nii, et sageli on need tooted, nii e-sigaret kui ka vesipiip, palju odavamad kui tavalised sigaretid ja meeldib ka võib-olla see maitse, mis neile on juurde lisatud.
Ma olen näinud, et mitmetes söögikohtades on olnud väljas informatsioon, et kui soovitakse vesipiipu kasutada, siis see on võimalik. Ma küsisin ka ministri käest, kuidas reklaami ohjeldada ja veelgi karmistada neid tingimusi. Muidugi, ma saan aru, et seda reklaami, mis on internetis, on ääretult keeruline ohjeldada. Aga me peame selleni jõudma.
Seda küsimust ette valmistades internetis surfates leidsin ma päris mitu saiti, kus on näiteks väga "meeldivalt" reklaamitud vesipiipu. Tsiteerin: "Me aitame muuta teie piibuelamuse esteetiliseks naudinguks, selliseks, mis seob ühte iidse ning modernse, traditsioonilise ja spontaanse. Need vesipiibud on midagi palju enamat kui lihtsalt suitsetamisvahendid." Jätkan tsitaati: "Me usume, et need vesipiibud saavad teie suhtlusõhtute atraktiivseks keskmeks, liimiks, mis seob sõbrad kokku naeru ja vestluse iidse traditsiooniga – jagatud vesipiibu ümber." Või tsitaat teiselt saidilt. Elu on paraku väga keeruline ja üha rohkem me räägime, et inimesed kannatavad stressi käes. Sellelt saidilt võibki leida, kuidas saada stressile rohtu: "Milleks mulle vesipiip? Maandab stressi, rahustab, võtab hästi aja maha ja seda mitte suitsus sisalduva nikotiini, vaid protsessi enese tõttu, mis on juba oma olemuselt rahulik ja lõbus tegevus."
Tsiteerida võiks väga palju, aga kindlasti ei ole sellel mõtet, sest me peame koos lahendusi leidma. Ma loodan väga, lugupeetud minister, et te tulete ettepanekutega Riigikogu ette ja me suudame teha paremaid valikuid, et ohjeldada reklaami, et kaitsta meie lapsi, noori ja kindlasti ka kõiki teisi inimesi. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


13. 20:43 Arupärimine koduõenduse kohta (nr 498)

Esimees Ene Ergma

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Nikolai Põdramäe, Jaak Aabi, Eldar Efendijevi, Marika Tuusi, Kadri Simsoni, Valeri Korbi, Aivar Riisalu, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Toivo Tootseni ja Arvo Sarapuu 13. septembril esitatud arupärimine koduõenduse kohta. Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Nikolai Põdramägi

Aitäh, Riigikogu esimees, kes te täna nii vapralt olete vastu pidanud! Enamik Riigikogu liikmeid on juba ammu koju läinud, tervishoiu- ja sotsiaalsfääri küsimusi arutatakse ikka viimases järjekorras, nii nagu neid rahastataksegi.
Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni 13 liiget esitasid 13. septembril sotsiaalministrile arupärimise koduõenduse kohta.
Lugupeetud sotsiaalminister! Tervishoiuteenuste kättesaadavus on meie inimeste tervise jaoks esmatähtis. Hooldusravi üks osa on kindlasti ka koduõendus, patsiendil on võimalus viibida kodus, kuid saada sellest hoolimata vajalikku ravi ja nõustamist. Sotsiaalministeerium propageerib järjest rohkem koduõendust, kuid selle rakendamine on praegu raskendatud. Teenuse osutamiseks peab õde olema läbi teinud spetsiaalse koolituse, mille kättesaadavus on väga piiratud. Ükski tervishoiukõrgkool Eestis ei paku koduõendusalast täienduskoolitust, riigi koolitustellimust sellele koolitusele ei ole. Täiendusõppe kättesaadavust piirab asjaolu, et ka erakoolitajaid on vaid üks ning koolituse kolm etappi kestavad koos vaheaegadega liialt kaua, poolteist aastat. Samuti on hind ühe osa kohta – 4000 krooni – praegu meditsiiniõele liiga kallis.
Ajalimiidi tõttu loen ette vaid kaks küsimust. Koduõendus on paberil tänaseks päevaks toiminud juba mitmeid aastaid. Milline on aga tegelikkus, kui palju on koduõenduse koolituse läbinuid? Millises mahus koduõendusteenust osutatakse? Kas reaalne vajadus on suurem, kui suudetakse patsientidele tagada? Kas teenuse suuremas mahus osutamine on piiratud sellega, et ei ole piisavalt vastava koolituse läbi teinud õdesid? Kõik neli küsimust on esitatud sotsiaalministrile ka kirjalikult. Tänan teid!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Nikolai Põdramägi! Palun härra sotsiaalministri uuesti kõnepulti!

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Esimene küsimus puudutab seda, kas ja millal on plaanis muuta olukorda seoses koolitusega ja lisada see riiklikusse tellimusse. Eestis tegelevad õdede koolitusega kaks tervishoiukõrgkooli: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Õdede põhiõppe kestus on 3,5 aastat ja lõpetamise järel omandavad nad üldõe pädevuse. Lisaks toimub koolides erialaõpe. Koduõenduse puhul ei ole tegemist eraldi erialaga, vaid ühe iseseisva õendusabiteenusega. Erialad on kirjeldatud juba sotsiaalministri 2001. aasta määruses nr 58, mille kohaselt on Eestis olemas neli eriala: intensiivõendus, kliiniline õendus, terviseõendus ja vaimse tervise õendus. Õendusabi tervishoiuteenuste loetelu kehtestamise aluseks on 2003. aastal valminud dokument "Õdede erialase koolituse põhimõtted". Ministeerium on seisukohal, et koduõendusteenuse osutamiseks piisab üldõe pädevusest. Meil on olemas riiklik tellimus üldõdede koolituseks. Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni, Hooldusravi Osutajate Ühenduse ja Eesti Õdede Liidu koostöös on 2007. aastal valminud juhend "Õendushoolduse osutamise nõuded", mida on tunnustanud Eesti Haigekassa. Hooldusravi osutajatel on vajadus tegevust koordineeriva ja reguleeriva juhendi järele, mis ühtlasi võimaldaks hinnata hooldusravi kvaliteeti.
Tulen teise küsimuse juurde, mis puudutab seda, miks on erakoolitajaid vaid üks ja kas huvi vastava koolituse vastu on tõesti nii väike. Ministeeriumi andmetel pakuvad õdedele tööalast täienduskoolitust erinevad asutused ja organisatsioonid. Ainult koduõendusteenuse osutajatele mõeldud koolitust on läbi viinud näiteks Eesti Õdede Liit ja Ida-Tallinna Keskhaigla ning huvi nende koolituste vastu on olnud erinev, mõningates piirkondades suurem, mõningates väiksem. Samuti on koduõdedel Eesti Õdede Liidu alla kuuluv seltsing, kes hindab täienduskoolituse vajadust ja korraldab vastavasisulisi täienduskoolitusi. Peame regulaarseid täienduskoolituse kursusi väga olulisteks, kuid samas leiame, et tervishoiukõrgkooli 3,5-aastane põhiõpe peab tagama õdedele sellise pädevuse, et õde oskaks patsienti põetada ja iseseisvalt teostada ministri määruses "Iseseisvalt osutatavate õendusabi tervishoiuteenuste loetelu" loetletud tegevusi. Seega on koduõenduse pädevus kaetud õe põhiõppega, mistõttu ei pea me vajalikuks kehtestada täiendavat täienduskoolituse läbimise kohustust lisaks juba kehtivale nõudele teha igal aastal läbi 60 tundi täienduskoolitust. Ka tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt ei ole tegevusloa taotlemise eeldusena nõutud täienduskoolituse läbimist.
Kolmas küsimus: "Kui palju on tänasel päeval koduõenduse koolituse läbinuid?" Koduõendusteenust on osutatud juba aastaid. Koduõendusteenust võib osutada üldõde kas koduõendusteenuse luba omava füüsilisest isikust ettevõtjana või koduõde äriühingus. Eraldi täienduskoolituse nõuet õigusaktidest ei tulene ja lisaks on sel aastal koostöös Eesti Õdede Liiduga, sealhulgas Koduõdede Seltsinguga, Hooldusravi Osutajate Ühenduse ja haigekassaga tänapäevastatud nii koduõendusteenuse sisu kui ka nõudeid, mis jõustuvad 1. jaanuarist 2011. Need õigusaktid määravad täpsemalt kindlaks teenuste sisu ja aitavad seeläbi tagada parima koduõendusteenuse kvaliteedi. Täienduskoolituse läbi teinud isikute arvu on väga raske hinnata, kuna meil puudub õigusaktidest tulenev kohustus neid andmeid koguda ja me sellealast statistikat ei tee. Kui vaadata koolitustellimust, siis koolitustellimuse alusel tellime igal aastal 300 uut üldõde. Kui vaadata tervishoiukõrgkooli lõpetanuid, siis ca 200 uut õde on viimastel aastatel igal aastal üldõekursuse lõpetanud.
Neljas küsimus: "Kas reaalne vajadus on suurem, kui täna suudetakse patsientidele tagada? Kas teenuse suuremas mahus osutamine on piiratud sellega, et ei ole piisavalt vastava koolituse läbinud õdesid?" Terviseameti tegevuslubade registri järgi on väljastatud 70 koduõenduse tegevusluba erinevatele FIE-dele või äriühingutele. Kui vaadata lepingupartnereid, siis neid on kõige rohkem Tartu osakonnal – 20 partnerit, Viru osakonnal on 18 partnerit ja mujal on neid vähem. Kui vaadata koduõenduse ravijuhtusid, mis väga selgelt näitab n-ö teenuse ostmise poolt, siis 2005. aastal osteti 6359 ravijuhtu ja 2009. aastal juba peaaegu 15 000 ehk kasv on olnud peaaegu kolmekordne. Ka teenuse osutajate hulgas on päris korralik konkurents olnud. Meil on väga hea meel, et erinevaid koduõendusteenust pakkuvaid isikuid on päris palju. Kui vaadata koduõendusteenuse vajadust, siis seda on hinnatud hooldusravivõrgu arengukavas. Kindlasti on selle arengukava kohaselt koduõendusteenuse vajadus suurem, kui praegu on rahalisi võimalusi. Vaadates tervisestatistikat, mida koostab Tervise Arengu Instituut, selgub, et näiteks 2008. aastal tehti kokku 258 446 koduvisiiti. See arv võiks olla peaaegu kaks korda suurem. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Nikolai Põdramägi

Aitäh! Lugupeetud minister! Hoolekandeteenus on jäetud kohalike omavalitsuste otsustada. Kui kohalik omavalitsus ei suuda üksi koduõendust tagada, kas siis riik tuleb appi? On ju teada, et mõni omavalitsus on nii väike ja vaene, aga samas on seal abivajajaid palju.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Nüüd me räägime täiesti erinevatest asjadest. Hooldusteenuse ostmine on omavalitsuse käes, koduõenduse lepinguid sõlmib haigekassa. Nagu ma ütlesin, koduõenduse ravijuhud on viimase viie aastaga kasvanud peaaegu kolm korda ja koduvisiite on väga märkimisväärne hulk. Selle rahastamises osaleb riik väga selgelt. Me näeme ka vajadust järgnevatel aastatel koduõenduse erialale kindlasti suuremat rahalist mahtu anda. See on väga oluline.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Aitäh! Mitu protsenti koduõendusteenuse vajadusest suudetakse praegu rahuldada? Ma mäletan, et kevadel oli see protsent kaduvväike. On see muutunud?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Vaatame, millist arvu te mäletate. 2008. aastal tegid kõik tegevuslubadega terviseteenuse osutajad kokku üle 250 000 koduvisiidi. Eelmise aasta andmeid veel kogutakse. Kui vaadata hooldusravivõrgu arengukava, siis ca 500 000 visiiti võiks olla ehk pool soovitavast on see maht, millest koduvisiitide puhul saab rääkida. Kindlasti on teine pool see, et kui me vaatame hooldusravivõrgu arengukava üldisemalt, siis praegu on pigem vajadus just nimelt koduvisiitide järele, nii hoolduse kui ka õenduse poole pealt. Ehk on vaja sellist kompleksset teenust, kus osutatakse nii hooldusteenust kui ka õe poolt meditsiinilist teenust, mitte arstiabi-, vaid meditsiinilist teenust. Kindlasti pöördub rõhk järgmistel aastatel sinna, et mitte inimest kodust välja tuua kas hooldekodusse või hooldusravile, vaid osutada seda teenust inimese kodus. Need arvud järgmistel aastatel oluliselt suurenevad.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Nikolai Põdramägi

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head saalisviibijad! Inimese jaoks on väga tähtis see, kui kättesaadavad on tervishoiuteenused, kui kiiresti saab perearsti või eriarsti vastuvõtule või haiglaravile. Loomulikult on oluline ka tervishoiuteenuse kvaliteet ja see, kui odavalt või kallilt saab muretseda endale ravimeid. Hooldusravi üks osa on koduõendus. Patsiendil on võimalus olla kodus ning saada seal vajalikku ravi ja nõustamist. See teenus on Eestis juba mitu aastat onud, Tartus näiteks ligi neli aastat. Seda teenust osutavad Tartus neli asutust, sealhulgas Tartu Ülikooli Kliinikum. On välja õpetatud personal ja süsteem toimib.
Ma arvan, et koduõenduse vajaduses ei kahtle enam keegi. See on kindlasti vajalik. Koduõendus hoiab paljudel juhtudel ära hilisema vajaduse kallima teenuse järele, statsionaarse hoolduse vajaduse. Paraku on terves riigis koduõenduse rakendamine veel raskendatud. Teenust osutav õde peab olema läbi teinud vastava koolituse, aga koolituse kättesaadavus on piiratud. Meie tervishoiukõrgkool ei paku praegu koduõendusalast täienduskoolitust. Riigi koolitustellimust sellele koolitusele ei ole, on vaid erakoolitajad ja neidki vaid üks. Koolitus kestab liiga kaua, poolteist aastat, kolmes etapis. Ühe osa maksumus – 4000 krooni – on meditsiiniõele selgelt liiga kallis.
Seetõttu saigi esitatud sotsiaalministrile arupärimine ja täna me kuulsime vastuseid esitatud küsimustele. Loodame, et tuleb riiklik tellimus koduõenduse koolitusele. Koduõenduse ühtlane võrgustik praegu puudub. Hoolekandeteenus on jäetud paljuski omavalitsuste otsustada ja seetõttu on siin suuri erinevusi. Kui suuremates linnades on lihtsam, siis väikestes valdades on kindlasti raskem ja keerulisem koduõendust korraldada. Aga ma usun, et asi on seda väärt, et koduõendus oleks vajaduse korral kättesaadav igas Eesti linnas ja kohalikus omavalitsuses. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Nikolai Põdramägi! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


14. 20:59 Arupärimine Eesti elanike kodumaalt lahkumise kohta (nr 497)

Esimees Ene Ergma

Läheme eelviimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Georg Pelisaare, Mailis Repsi ja Inara Luigase 13. septembril esitatud arupärimine Eesti elanike kodumaalt lahkumise kohta. Palun, kolleeg Inara Luigas!

Inara Luigas

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Meil on täna jäänud veel kaks arupärimist. Eelviimane arupärimine käsitleb Eesti elanike lahkumist kodumaalt.
Lugupeetud sotsiaalminister! Sissejuhatuseks niipalju, et majanduslangus ning tööpuudus on Eesti inimesi piiri taga töökohti otsima pannud. Viimastel kuudel on ka tööpakkumiste arv tööportaalides mõnevõrra suurenenud, kuid samal ajal on näha tendentsi, et üha rohkem pakutakse vabu töökohti välismaal. Eraportaalides on rohkelt välismaal asuvaid vakantse, kuid töötukassas on neid suhtarvu poolest veelgi rohkem: pakutavatest kohtadest 515 ehk 20,5% asub väljaspool Eestit.
Terava näitena välismaale tööle minemise kohta võib tuua tervishoiusektori. 2009. aastal taotles kvalifikatsioonitunnistust kokku 286 tervishoiutöötajat, kellel oli eesmärk siirduda tööle teise riiki. Esmakordseid taotlejaid oli 254, mis on viimase kolme aasta suurim näitaja. Terviseameti teatel võttis ainuüksi veebruaris oma dokumendid välismaale tööle mineku sooviga välja 29 arsti ja 25 õde, jaanuaris 18 arsti ja 18 õde, kokku oli aasta kahe esimese kuuga otsustanud kodumaalt lahkuda 47 arsti, 9 hambaarsti, 43 õde ning 3 ämmaemandat.
Väljaränne vähendas Statistikaameti hinnangul Eesti rahvaarvu 2009. aastal üle 17 000 inimese ning 2008. aastal 16 000 inimese võrra. On alust arvata, et märkimisväärse osa sellest moodustavad inimesed, kes on läinud võõrsile tööd otsima. Tartu Ülikooli demograafide hinnangul elab või töötab väljaspool Eestit ca 130 000 eestlast. Kui varem olid peamised väljarändajad parimas tööeas mehed, siis nüüd on nendeks ülikooli lõpetanud ja parimas tööeas naised vanuses 25–35 eluaastat. Nende puhul on oht, et välismaal luuakse pere ning jäädaksegi sinna. Samas iseloomustabki väljarändajaid see, et nad loovad suure tõenäosusega oma pere välismaal ega pruugi enam Eestisse naasta. Samal ajal on minister Juhan Parts teatanud, et Eesti elanikud peaksidki ära minema ja töötama välismaal.
Meil on sotsiaalministrile seitse küsimust ja ootame temalt vastuseid. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun sotsiaalministri kõnepulti!

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Austatud Riigikogu esimees! Mul on hea meel vastata arupärimisele, mis käsitleb Eesti elanike lahkumist kodumaalt.
Esimene küsimus: "Milline on Teie seisukoht, kas Eesti inimesed peaksid Teie arvates asuma tööle välismaale?" Minu täiesti isiklik ja subjektiivne seisukoht on see, et kui inimesed soovivad end täiendada, maailma näha ning omandada uusi kogemusi ja praktikat, siis ei ole paha käia ära välismaal ja tulla Eestisse tagasi. Aga just nimelt tulla Eestisse tagasi, äärmiselt oluline on see, et inimesed seda väärtustaksid, teisest küljest on oluline, et nad saaksid ka mujal maailmas kogemusi. Minu isiklik seisukoht on, et see ei ole probleem, kui noor inimene käib välismaal kogemusi saamas. Aga tulgu tagasi!
Teine küsimus: "Kas ja kuidas planeerib Sotsiaalministeerium Eesti inimesi motiveerida kodumaale tööle jääma? Kuidas on reageeritud tervishoiutöötajate kasvavale lahkumisele Eestist?" Sellest me siin mõni aeg tagasi üsna pikalt rääkisime. Ma viitasin kutsekvalifikatsiooni direktiivile ja Euroopa Liidu määrusele 1612/68, mille kohaselt on igaühel õigus asuda tööle teise liikmesriiki. Ma olen rääkinud ka sellest, et tervishoiutöötajate puhul on tervishoiuteenuse osutajatel ehk eelkõige haiglatel võimalik sõlmida näiteks stipendiumilepinguid residentuuri ajaks ja selle abil tagada noore arsti töötamine nende kollektiivis. On ka kõikvõimalikud muud motivaatorid ja lisapaketid, milles on võlaõiguslikult võimalik kokku leppida. Kui vaadata natuke tulevikku, siis ministeerium plaanib koos Terviseametiga teha ühe uuringu, kaardistamaks tõendi välja võtnud isikute lahkumise põhjusi, ja uurida ka Eestist lahkunutelt, mis oleksid need motivaatorid, mis pakuksid võimalust Eestisse tööle jääda. Loomulikult, me võime väga lihtsalt öelda, et me üldiselt ju teame, et selleks on palk, selleks on positiivne töökeskkond, selleks on infrastruktuur jne. Aga siiski ühe sellise põhjalikuma uuringu tahaks teha.
Kolmas küsimus puudutab ministeeriumi meetmeid seoses lastega. Siin tekkis mul küll küsimus, kust selline arvamus üldse tulnud on, et vanemad lähevad ära ja laps jääb üksinda Eestisse. Pean tunnistama, et ma kuulen sellest päris esimest korda. Võib-olla siis, kui lapsed on juba täisealised, otsustavad vanemad minna natukeseks välismaale, aga selles, et alaealiste laste mõlemad vanemad oleksid ära läinud, ma küll väga kindel ei ole. Riiklik süsteem on üles ehitatud väga lihtsalt: kui vanemad ei hoolitse oma laste eest, siis teeb seda riiklik hoolekanne. Siin midagi väga põrutavat teile kindlasti vastata ei ole. Ma usun, et te teate ise väga hästi, et Eestis on see võrgustik olemas. Ma tõesti ei tahaks uskuda, et on selliseid juhtumeid, kui vanemad jätavad lapse üksinda koju ja lähevad ise välismaale tööle, vähemalt on vanemad siis korraldanud lapsele hoolduse ja hoolekande, olgu selle eest vastutavad siis vanavanemad, tädid, onud või mõned teised lähemad isikud. Püüdsime ka Tallinna lastekaitsjatega rääkida sellel teemal, et mida nemad ütlevad meile selle kohta, kas lastekaitsjate vaatevälja on jäänud lapsi, kelle üks vanem või mõlemad vanemad on Eestist lahkunud. Saime vastuse, et kooliealiste varjupaigas on viimase paari aasta peale kokku olnud kaheksa last, kelle üks vanematest on läinud välismaale ja seetõttu on lastekaitsjad pidanud sekkuma. Nii et kindlasti ei ole see viimasel ajal tõusev trend või tendents olnud, lastevanemad on ikkagi väga hoolsad ja hoolikad oma vanemakohustust täitma. Kui lugeda lihtsalt üle need riiklikud regulatsioonid, mis lapse heaolu puudutavad, siis loomulikult on oluline 1. juulist jõustunud perekonnaseadus, vanemaharidus on kindlasti teema, kuhu riik peab vajalikuks panustada, ka vanemluse toetamine. Eelmisel esmaspäeval ehk nädal aega tagasi sai avalöögi laste ja perede arengukava tegemine, kuhu ka Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmed olid kutsutud. Mis puudutab n-ö reageerimise poolt, siis selleks on olemas just nimelt lastekaitsetöötajad omavalitsustes. Mulle valmistab natukene siiski muret, et meil on vaid 37%-s omavalitsustest n-ö ametikohajärgne lastekaitsetöötaja. See arv võiks kindlasti olla suurem. Teistes omavalitsustes, st 63%-l juhtudest täidab lastekaitsetöötaja ülesandeid sotsiaaltöötaja. Väiksemates valdades on see mõistlik, aga on ka omavalitsusi, kus võiks olla ikkagi eraldi lastekaitsetöötaja. Meil on lasteabi telefon 116 111, kust saab kindlasti abi. Nagu ma ütlesin, mis puudutab väga ekstreemseid sekkumisi, lapse perest eraldamist või asendushooldust, siis selle kohta on meil regulatsioonid olemas.
Neljas küsimus: "Millega põhjendate seda, et just töötukassa propageerib inimeste välismaale tööleminekut ning kas peate säärast teguviisi õigeks?" Minu arust on väga hea, et töötukassal on ka need pakkumised olemas ja et meil on võimalik ka välismaale tööle minna. Nagu ma ütlesin, me oleme Euroopa Majanduspiirkonna liikmed ja inimeste vaba liikumine on väga selgelt üks Euroopa Liidu alustalasid. Oleks väga kahju, kui Eesti inimesed ei saaks vabalt liikuda ega ka tööturul vabalt liikuda. See, et EURES ehk European Employment Service on ka Eestis esindatud, on väga mõistlik. Kindlasti, nagu ma alguses ütlesin, see on väga hea, kui inimesed käivad kogemusi omandamas, aga tulgu tagasi.
Viies küsimus: "Millistele piiritagustele töökohtadele suundutakse kõige enam? Milline on statistika, kui kaua välismaale jäädakse? Kui palju on neid, kes on välismaal olnud kauem kui kolm aastat?" Meil on olemas seadus, mis kohustab inimest Eestist lahkumisel oma elukohaandmete muutumisest rahvastikuregistrile teatama. Kui inimene jätab selle kohustuse täitmata, siis ei ole ka andmeid selle kohta, kas ja kui kauaks inimene on mujale asunud või kuhu ta on asunud. Seetõttu ei kajasta rahvastikuregistri statistika lõplikku tõde ega anna selget vastust sellele küsimusele. Kuigi meil juba vaba liikumise direktiivist tulenevalt puudub väga hea ja detailne statistika, võime teha erinevaid järeldusi eri uuringute põhjal, mida me oleme teinud. Nimelt, Eesti Statistikaamet on teinud väljarändestatistikat, mis tugineb rahvastikuregistri andmetele ja mida on täiendatud näiteks Soomes elukoha registreerinud Eesti kodanike andmetega. Väljarändajate struktuuri iseloomustamiseks kasutatakse ka tööjõu-uuringute andmeid, mis küll suure tõenäosusega alahindavad väljarändajate hulka, kuna nad kajastavad lühiajalist väljarännet. Eesti tööjõu-uuringu kohaselt on alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga välisriigis töötavate inimeste osakaal Eesti tööjõus aasta-aastalt kasvanud. Kui 2008. aastal töötas välisriigis põhikohaga ca 2,3% tööjõust, mis vastab ca 15 000 inimesele, siis 2009. aastal oli tööjõu-uuringu andmete kohaselt 2,8% tööjõust välismaal tööl, see võiks vastata ca 19 000 inimesele. Kui vaadata ametialade järgi, kes välismaal töötavad, siis kvalifitseeritud spetsialiste ja juhte on ca 18%, ametnikke ja teenindustöötajaid 7,7%, kõige rohkem on oskustöölisi – 63,5% ja lihttöölisi – 10,8%. Kuigi, nagu ma ütlesin, ühtne statistika puudub, võime Sotsiaalministeeriumi väljarändepotentsiaali uuringule tuginedes ja ka Eesti Panga rändeuuringule tuginedes väita, et enamik välismaale tööle minevatest eestlastest soovib välismaal tööd teha vaid ajutiselt ega kavatse sihtriiki alaliselt elama jääda. Selline on kahe uuringu tulemus.
Kuues küsimus: "Kuidas on mõjutanud väljaränne tööealise elanikkonna ning pensionäride suhtarvu?" Siin saab vastata, et tööealise elanikkonna ja pensionäride suhtarv kahaneb tulenevalt negatiivsest loomulikust iibest. Millist rolli mängib suhtarvu kujunemisel ränne, seda on väga keeruline hinnata. Põhjuseks on see, mida ma juba ütlesin, et väga põhjalikku statistikat välja- ja sisserändevoo hindamiseks ei ole. Eesti Panga viidatud rändeuuringule tuginedes võib öelda, et 2008. aastal väljavool mõnevõrra hoogustus ja ka 2004. aastaga võrreldes on näha, et mujal töötavate inimeste arv on mõnevõrra suurenenud. Kuid siin tuleks mainida, et kui me vaatame teisi Euroopa Liidu riike, eelkõige just uusi liikmesriike, siis see trend ja tendents ning need protsendid on enam-vähem samasugused. Me ei ole siin kindlasti erand.
Seitsmes küsimus: "Kuidas plaanitakse tasakaalustada Eesti rahvastiku ja tööjõu kahanemist?" Siin on kindlasti äärmiselt oluline meie rahvastiku tervise areng viimastel aastatel. Võib üldise tendentsina välja tuua, et rahvaarvu vähenemine on aeglustunud, sündimus on tõusnud, eluiga on pikenenud. Üle-eelmisel nädalal tuli jälle uudis, et keskmine oodatav eluiga on pikenenud. Rahvastiku tervisenäitajate parandamine on kindlasti väga suur ülesanne. Selleks on olemas rahvastiku tervise arengukava aastateks 2008–2020. Kui vaadata arengukava teemavaldkondi, siis seal on välja toodud sotsiaalse sidususe ja võrdsete võimaluste suurendamine, lastele tervisliku ja turvalise arengu tagamine, tervist toetava elukeskkonna kujundamine, tervislike eluviiside soodustamine, tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse kindlustamine. Nende temaatiliste valdkondade kaupa on seatud prioriteedid. Loodame, et see positiivne tendents, et sündimus suureneb ja keskmine oodatav eluiga pikeneb, kasvab. Kindlasti nii Riigikogu liikmed, omavalitsused kui ka kõik Eestis elavad inimesed saavad anda oma panuse selleks, et meie tööjõu kahanemine oleks väiksem. Jõudu selleks meile kõigile! Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra minister! Küsimused. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Te ütlesite arupärimisele 497 vastates üsna huvitava lause, et kuulete esimest korda, et välismaale tööle läinud inimesed jätavad oma lapsed üksinda. Soovitan teil käia mööda Eestit ringi. Kahjuks ei ole küsimus mitte sadades, vaid tuhandetes lastes. Päris mitmed koolid on selle probleemiga hädas, ka lasteaiad. Ma tõesti imestan, et te kuulete sellest esimest korda. Võib-olla saaks ministeerium seda infot nii, kui te saadaksite küsimusi mõnda sotsiaalsesse võrgustikku või küsiksite õpilaskodudest, kes praegu töötavad. Neile tuleb pidevalt sotsiaaltöötajatelt sõnumeid, et oleks väga soovitav, kui see või teine perekond saaks riiklikku tuge. Võib-olla on teil mingi hea mõte, kuidas seda infot saada, sest tegelikult on see probleem väga valus.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma natuke täpsustan. Just selles osas, et alaealise lapse mõlemad vanemad oleksid lahkunud Eestist ja oleksid jätnud oma lapsed n-ö teadmatusse, ma sellist suurt hüpet küll ei ole täheldanud. Nagu ma ütlesin, me rääkisime ka Tallinna lastekaitsetöötajatega. Nemad ütlesid samamoodi, et viimase kahe aasta jooksul on olnud kaheksa sellist last, kelle kohta on lastekaitseni jõudnud signaal, et nüüd on vaja sekkuda, sest mõlemad vanemad või üks vanematest on lahkunud välismaale ja laps on jäänud sellisesse olukorda, kus peab sekkuma. Nii et enamikul juhtudel, nagu ma ka ütlesin, on lapsele tagatud hoolekanne, kas siis vanavanemad, tädid, onud või keegi teine võtab üle lapse hooldamise kohustuse selleks ajaks, kui vanemad on läinud leiba teenima välismaale. Selliseid näiteid loomulikult on. Ma kindlasti ei pidanud silmas seda, et see on minu jaoks mingi uus probleem. Aga lihtsalt see probleem, et alaealise lapse kaks vanemat on võtnud kaks kotti ja astunud uksest välja, sellisel kujul kindlasti massiline ei ole. Nendest juhtudest on lastekaitsjad siiski päris hästi informeeritud. Loomulikult, iga omavalitsus ja eelkõige lastekaitsetöötaja peab olema sellest teadlik. Ka ma ise, kui mu lapsed lasteaias käisid, kuulusin veel mõni aasta tagasi lasteaia hoolekokku ja ma kuulsin nendest probleemidest. Me nägime, et vanemad palusid kas vabastamist toidurahast või mis iganes muud abi, selleks et lapsed saaksid lasteaias käia. Lasteaiakoha tagamine on ju omavalitsustele äärmiselt oluline kohustus. See on koht, kus lastele on tagatud vähemalt kolm korda päevas söök ja lapse eest hoolitsetakse, nii et laps saab ka hariduse. See on väga hea, et meil Eestis on süsteem, et koolieelsed lasteasutused pakuvad alusharidust. See on äärmiselt oluline. Ma usun, et selle koha pealt on meil päris hea süsteem võrreldes mõne riigiga, kus lasteaia kohustus ei ole anda alusharidust, vaid sel on ainult lastehoiu ülesanne. Mis puudutab erinevaid võrgustikke, siis pean ütlema, et meil on omavalitsustega päris hea koostöö. Just lähiajal on tulemas omavalitsustele mõeldud hoolekande infopäevad regioonides. Täna rääkisime sotsiaalala asekantsleriga läbi, mis on rõhuasetused, mida seal peaks käsitlema. Hoolekanne, laste hoolekanne, viimase aja muudatused on just see, millele tähelepanu pööratakse, loomulikult ka raskustesse sattunud perede eest hoolitsemine. Nii et tagasiside omavalitsustest on kindlasti olemas. Aga loomulikult, kui mõnel inimesel on infot, mida oleks vaja teatada kas lastekaitsjatele või hoolekandetöötajatele, siis kindlasti seesama 116 111 on see telefoninumber, mis peaks olema inimestel meeles, selleks et anda teada, et selline mure on. Või siis tuleb pöörduda omavalitsuse poole. Kindlasti tuleb Eestis ka selliseid juhtumeid kahjuks ette, kus abi oleks võinud jõuda lasteni varem.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Valitsuse kõige suurem prioriteet on kogu riigi arendamine, sest kui majandus elavneb, siis kaasnevad majanduse elavnemisega uued töökohad ja uued investeeringud, kui tulevad investeeringud ja majandus elavneb, siis tekivad uued töökohad, kui on uusi töökohti, on inimestel tööd, kui inimestel on tööd, on inimestel leib laual ja riigikassas on rohkem sotsiaalmaksu, et maksta rohkem pensione, maksta rohkem toetusi. Väga lihtne. See on ühendatud anumate süsteem. Kui me vaatame järgmise aasta riigieelarvet, siis riigieelarves on selge prioriteet haridus, selge prioriteet on investeeringud. Ma usun, et kui peaminister täna Riigikogus eelarve üle andis, siis ka nendele tähelepanu juhiti. Ehk prioriteedid on investeeringud väga suures mahus, mis elavdavad majandust, ja teiselt poolt haridus, mis on noortele suunatud. Kolmandaks saan mina siia lisada eelkõige selle, et sotsiaalvaldkonnas on selle seaduse raames, mis Riigikogule üle anti, olemas kõik rahalised garantiid, et kõik ettenähtud toetused, hüvitised ja pensionid makstakse välja. See ongi meie prioriteet – hoida seda, mis meil juba on, ja investeerida niipalju kui võimalik, et tuleks uusi töökohti, et majandus elavneks. Loomulikult ei ole mul mõtet siin pidada tunniajalist loengut selle kohta, kui palju euro elavdab majandust ja kui palju investeeringuid me täpselt teeme. Ma usun, et sa saad ka ise riigieelarve rida rea kaupa lahti võtta ja vaadata, kui palju siis tegelikult investeeringuid on. Üle 16 miljardi krooni on väga suur summa. Kui ma vaatan sotsiaalvaldkonda, siis ainuüksi sotsiaalvaldkonnas on hooldusravisse minevad investeeringud, lastekodudesse minevad investeeringud, haiglatesse minevad investeeringud, lisaks CO2 müügist tulenevad erihooldesse minevad investeeringud väga suurtes summades ja kindlasti elavdavad need majandust. Loomulikult toovad need kaasa positiivset ka teistes valdkondades. Kui sa midagi ehitad, siis sellega kaasnevad muud töökohad. Küsimus ei ole ju ainult selles, et ehitajad saavad ehitamise ajal või investeeringu tegemise ajal tööd, vaid sellega kaasneb kõik muu, infrastruktuur paraneb. Kui ma vaatan sotsiaalvaldkonda, siis olen väga õnnelik selle üle, et näiteks Sõmera hooldekodu saab väga suure investeeringu, Võisiku hooldekodu saab väga suure investeeringu, samuti Erastvere hooldekodu. Ma võiksin seda loetelu väga pikalt jätkata. Ka Pärnu lastekodu saab kohe valmis. Kõik see on ju suunatud sellele, et meil tuleks uusi töökohti ja et inimestel oleks rohkem tööd.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Inara Luigas

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma jagan teie seisukohta, et noored peaksid korraks käima Eestist väljas, õppima ja maailma vaatama, omandama oskusi ja tulema tagasi Eestisse. Kuid palju on selliseid inimesi, kes ei ole enam noored, aga kes lähevad välismaale ja jäävadki sinna. Te ütlesite, et Sotsiaalministeeriumil on kavas teha uuring, millised on põhilised motivaatorid, mis tooksid inimesed tagasi Eestisse. Te laususite, et peamised motivaatorid on palk, infrastruktuur ja hea töökeskkond. Ega uuringud vist midagi uut ei lisa. Mida te arvate, miks valitsus praegu nendele motivaatoritele suuremat rõhku ei pane, ei investeeri sellesse ega too meie töötajaid välismaalt tagasi?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Ma seletasin seda, et me seda just teemegi. See konkreetne küsimus oli seotud tervishoiutöötajatega ja nende tagasitoomisega. Me püüame küsida nende käest, kes on tõendi välja võtnud, miks nad seda tegid, kas nad plaanivad tagasi tulla ja mis on lahkumise põhjused. Palga koha pealt me teame, et ravikindlustuses on väga suur puudujääk. Ravikindlustuse puudujäägi katmiseks võtame reservidest lisavahendeid, et oleks võimalik ravikindlustusse midagigi tagasi anda. Me elame jätkuvalt defitsiidis, ka riigieelarve tervikuna on defitsiidis. Me võtame ravikindlustusse praegu raha juurde, et kokku oleks vähemalt 3% võimalik rohkem raha anda kui sel aastal. Eelarve ravikindlustuse laekumise osa on ju sama. Just nimelt kapitalikulude katmiseks või kütte-, elektri-, veekulude katmiseks anname juurde 1% ja 2% eest ostame rohkem ravijuhtusid. Lisaks on kõik need investeeringud, mis tehakse sotsiaalvaldkonda. See ongi selle infrastruktuuri parandamine. Ma ei tea, kas te olete käinud Saaremaal Sõmera hooldekodus, Kalle on kindlasti käinud, Kalle teab, mis seis seal on. Seal on väga kehv seis. Imeilus vana kultuurimaja, aga väga kehvas seisus. See kultuurimaja peaks saama järgmise või ülejärgmise aasta jooksul korda, väga suure raha eest. See muudabki infrastruktuuri paremaks nii patsientide kui ka töötajate jaoks. Võisiku – sama lugu, Erastvere – sama lugu. Selleks, et need inimesed, kes seal töötavad, saaksid endale paremad töötingimused infrastruktuuri mõttes, neid investeeringuid tehaksegi. Neid tehakse päris palju. See ei ole ainult Sotsiaalministeeriumi valitsemisala, kõikides valitsemisalades tehakse päris märkimisväärne hulk investeeringuid, et töökeskkonda parandada. See tähendabki seda, et kui majandus tõuseb, siis tõusevad palgad ja suureneb inimeste heaolu.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Soovitakse pidada läbirääkimisi. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Head kolleegid! Ma tahtsin tagasi tulla meie vestluse juurde sotsiaalministriga laste teemadel. Nimelt, kui me mõne aasta eest alustasime õpilaskodude programmiga, siis räägiti ka, et meil on olemas ülejäänud sotsiaalsed võrgustikud, meil on olemas kasuperede variant, meil on olemas lastekodud, et õpilaskodu on täiesti mõttetu projekt, me nagu võtame lapsed vanematelt ära ja tekitame probleeme perekonnas, kui samal ajal peaks perekonnaga tegelema jne. Tänaseks, kui üle 3000 lapse on tänu õpilaskodude programmile lõpetanud põhikooli, nende õpitulemused on läinud poole aasta kuni aastaga silmanähtavalt paremaks, ei kahtle selles projektis enam ka esialgu väga kriitilised olnud sotsiaaltöötajad.
Vaatame uute, nn eurolaste olukorda. Kahjuks on selline uus termin muutunud üsna laialt levinuks. Nende laste vanemad on läinud välismaale tööle ja lapsed on jäänud nn eurolasteks ehk vanemad käivad võib-olla korra nädalas, halvemal juhul korra kuus kodus, nad toovad raha, vahel üsna hästi ja üsna heldelt, aga samal ajal lapsevanem pidevalt kodus ei ole. Kahjuks on tihti tegemist kas siis mõlema vanema või lapse ainukese vanema töötamisega väljaspool Eestit. See probleem on loomulikult eriti valus maapiirkondades, kus töökohti niigi äärmiselt napib. Praeguseks on õpilaskodud, mis peaaegu igas maakonnas üsna jõuliselt töötavad, andnud tagasisidet, et tegelikult oleks vaja igas piirkonnas võtta kümneid ja kümneid lapsi kohe nn ajutisele toele. Õpilaskodusüsteem tähendab seda, et laps elab tegelikult oma peres, keegi ei võta vanematelt ära õigusi, kuid viiel päeval nädalas toetatakse lapse elamist õpilaskodus. Teda õpetatakse ja aidatakse ära teha kodutööd, aga peamine on see, et aidatakse lapsel sotsialiseeruda, ta on järelevalve all ning jälgitakse ka nn sõpruskonda, kellega need lapsed koos on. Siin olekski üleskutse nii sotsiaalministrile kui ka haridusministrile vaadata neid eurolapsi palju tähelepanelikumalt. Keegi ei hakka helistama numbrile 116 111 sellepärast, et ta teab, et ta naabrilaps on tegelikult üksinda, sest nende lastega on, ütleme, pealiskaudsel vaatlemisel kõik korras – nad on hästi toidetud, nad on üldjuhul isegi paremini riides kui ülejäänud külalapsed. Väga tihti võib nendel lastel olla rohkem muid võimalusi, näiteks osalevad nad huviringis, käivad sporti tegemas, aga kui me vaatame psühholoogilist poolt ja tagasisidet õpetajatelt-õpilastelt, siis selgub, et väga palju jääb nende laste igapäevaelus siiski puudu. See on selline nüanss, mida me peame arvestama praegu, kui tööpuudus on nii suur, eriti maapiirkondades.
Teiseks tahtsin ma välja tuua, et sellised tavavõrgustikud, nagu me praegu räägime, ei tööta. Tihti on kooli ja sotsiaalsüsteemi vahel selline sissekasvanud umbusk, mis vahel on ka põhjendatud. See on toonud väga selgelt tagasisidet, et õpetajad ja koolirahvas võivad sellest sotsiaalsest kriisist teada juba ammu enne seda, kui see välja tuleb. Nii et palju tugevamat koostööd kooli ja õpetajatega ning võib-olla sellist anonüümset võimalust neid lapsi toetada oleks meil palju rohkem vaja. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Marika Tuus

Aitäh! See inimeste koju tagasipöördumine, millest härra minister nii ilusasti rääkis, ongi tegelikult probleemiks saanud. Praegu ei minda enam ära lihtsalt uudishimust, vaid minnakse tervete peredega tööd ja leiba otsima. Külad on noortest ikka tõepoolest täiesti tühjaks jäänud. Keskerakonna fraktsioon algatas täna seaduseelnõu, suure, võimsa, mitmetahulise ja mahuka, et kutsuda inimesi välismaalt tagasi koju. See on tõesti keeruline teema, mis hõlmab valdkondi alates elamispindade ehitamisest ja lõpetades maksusüsteemi muutmisega. Kindlasti olete ka selle eelnõuga pisut tuttav. Mida teie sellest arvate? Me teame, et ka president on just äsja välja tulnud sama üleskutsega.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Kahjuks on tänane päevakava olnud väga tihe ja ma ei ole jõudnud veel sellega tutvuda. Aga tutvun huviga, loen huviga, vaatan, mis te sinna kirja olete pannud, ja kujundan oma seisukoha. Aga te mainisite külasid. Teatavasti ütlevad ka laulusõnad, et kuni su küla veel elab, elad sina ka. Loodame, et Eesti külad siiski ei jää tühjaks ja et Eesti külades põleb vähemalt mitmes majas õhtuti tuluke.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ka minule jäi sinu vastuste tonaalsusest mulje, et ei ole nagu suurt probleemi. Aga ka mul on oma isiklik kogemus. Kevadel korraldasime kolmes maakonnas seminarid, mis olid suuresti küll seotud lähisuhtevägivallaga. Osalema olid kutsutud kohaliku omavalitsuse töötajad ja kõik, kes tegelevad laste, noorte ja üldse pereprobleemidega. Selgus küll väga üheselt, et vähemalt nendes kolmes maakonnas võrgustikud ei tööta. Tegemist oli ka kahe suurema saarega, kust inimesed käisid mandril tööl ja lapsed olid üksinda jäänud. See, kui pere kõige vanem, lõpuklassis käiv laps peab kandma vastutust nelja noorema lapse eest, on ebanormaalne situatsioon. Minu arvates rakendusüksused ei tööta. Kas sa oled sedasama meelt?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, kindlasti on Eestis muresid. See küll ei puuduta väljarännet, elanike lahkumist kodumaalt. Ma saan aru, et Kalle Laaneti jaoks on kodumaalt lahkumine ka Saaremaalt lahkumine mandrile. Ma mõistan seda, aga arupärimine eeldas vist Eestist lahkumist. Võrgustiku tööga on selline lugu, et see töötab, aga nagu iga asjaga Eestis ja ma usun, et ka mujal maailmas, on sellega nii, et seda saab paremaks teha. Ma mainisin, et eelmisel esmaspäeval sai avalöögi laste ja perede arengukava kirjutamine. Ma väga loodan, et seal käsitletakse lastekaitseaspekte, samamoodi uue lastekaitse seaduse tuumiksisu, ka vanemluse toetamist. Vanemluse toetamine tähendab sedasama, kuidas õpetada ja kasvatada meie järelkasvu headeks lastevanemateks ja kuidas oleks võimalik paremini ühitada töö- ja pereelu. Seal peaksid sellised küsimused saama vastuse. Väga suur hulk Eesti eksperte oli esmaspäeval Olümpias kohal. Ma usun, et sealt tuleb ka võrgustikutöö mõttes palju häid ettepanekuid. Selge on see, et iga naaber teab üldjuhul oma naabri eluolu kõige paremini. Sealt, kogukonna tasandilt peab see esimene info tulema. Me võime tuua erinevaid näiteid. On valdu, kus on väga hea kogukonna töö, kus vallavanem või sotsiaaltöötaja teab n-ö kriisiperedest või riskiperedest peaaegu kõike ja suudab une pealt öelda, mis seis on. Mida suuremaks läheb omavalitsus, seda anonüümsemaks muutub suhtlus. Võtame sellesama lastekaitsetöötajate arvu. 37% Eesti omavalitsustest – see ei ole väga suur arv. Nii et töötame edasi. Ma usun, et võrgustiku töö parandamine on kindlasti asi, mille kallal saab tulevikus tööd teha.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Nikolai Põdramägi

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Te olete kuidagi üsna muretu eestlaste tuleviku pärast. Ja mitte ainult teie, vaid kogu valitsus. Las lähevad ja õpivad! Aga kõik ei lähe ju ainult õppima ja kõik lahkujad ei ole ka noored. Lahkujate hulgas on palju keskealisi ja isegi pensionieelikuid. Suur osa neist ei kavatsegi enam tagasi tulla. Kas me ei peaks siiski muret tundma selle pärast, kuidas tagada parim elu eestlasele ikka oma kodumaal, kuidas luua uusi töökohti, anda hea haridus ja tagada kvaliteetne tervishoid?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Kindlasti ei ole ma muretu. Ma usun, et kogu valitsus mõtleb väga tõsiselt selle peale, kuidas Eestis igapäevane elu paremaks muuta. Uued töökohad, majanduse elavdamine, meie inimeste sissetulekute suurendamine – need on praeguse valitsuse ja kindlasti ka järgmise valitsuse väga suured prioriteedid. Mida paremini läheb meie inimestel, seda paremini läheb kogu ühiskonnal, seda rohkem saame pakkuda abi nendele, kes rohkem abi vajavad. Selle nimel peame kõik, sealhulgas 101 inimest siin Riigikogu saalis, iga päev tööd tegema. Jõudu meile selleks!

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Helle Kalda

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ka minul oli väga valus kuulda, eriti sinu suust, kes sa oled kohaliku omavalitsuse taustaga, et sa ei ole teadlik, et meilt läheb väga palju inimesi ära ja lapsed jäävad üksinda. Olen ise Mustamäe halduskogus ja tean, et kõige suurem probleem ongi gümnaasiumis. Me ei räägi enam esimese-teise klassi lastest. Me räägime gümnaasiumi- ja põhikoolilastest. Probleem on selles, et lapsed jäetakse üksi. Ega see probleem ei jõua sotsiaalhoolekande osakonda, sa tead seda väga hästi. See küsimus on haridusosakonna ja kooliõpetajate temaatika, nemad on sellega kursis. Sellest tulenevalt tekitab probleeme õppeedukus ja kõik muu. Väga palju on lapsi, kes on pärit üksikvanema perest. Klasside kaupa on üksikvanemate lapsi, seal ei saagi rääkida kahest vanemast, kellest üks jääb siia. Seal on üks vanem. Aga minu küsimus on hoopis muu. Enne sa ütlesid, et 63,5% on oskustöölisi. Kui paljud nendest on kõrgharidusega? Me teame töötasu ja töökohtade teemat. Millised on valitsuse kolm prioriteeti, et seda küsimust lahendada, et inimesed tagasi tuleksid?

Esimees Ene Ergma

Üks minut!


15. 21:40 Arupärimine meditsiinitöötajate Eestist lahkumise kohta (nr 499)

Esimees Ene Ergma

Oleme jõudnud viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Nikolai Põdramäe, Jaak Aabi, Eldar Efendijevi, Marika Tuusi, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Toomas Vareki, Georg Pelisaare, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu ja Evelyn Sepa 13. septembril esitatud arupärimine meditsiinitöötajate Eestist lahkumise kohta. Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Nikolai Põdramägi

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud sotsiaalminister! 13. septembril esitasid Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni 15 liiget arupärimise meditsiinitöötajate Eestist lahkumise kohta. 2010. aastal oli kuni 27. aprillini tervishoiutöötajatele väljastatud 150 sertifikaati välisriiki tööle minekuks. Nüüd on see arv kindlasti palju suurem. 2009. aastal väljastati sama perioodi jooksul 85 sertifikaati ning 2009. aastal kokku 286. Seega on välismaal tööd leida soovivate tervishoiutöötajate arv selle aasta nelja esimese kuuga juba poole suurem kui möödunud aasta samal ajal. Lahkuda soovivate õdede ja arstide arv on enam-vähem võrdne ning need kategooriad moodustavad valdava enamiku piiri taha tööle minevatest tervishoiutöötajatest. Vähem lahkub hambaarste ja ämmaemandaid. Põhilised sihtmaad on Põhjamaad – Soome, Rootsi ja Norra.
Eelnevast tulenevalt on meil teile viis küsimust. Kui suur puudus on praegu Eestis tervishoiutöötajatest? Millistes valdkondades on puudus suurim? Kuidas plaanitakse tööjõu vaba liikumise tingimustes motiveerida tervishoiutöötajaid Eestisse jääma? Milliseid samme plaanib ministeerium astuda? Kui palju on neid Eesti üliõpilasi, kes käivad õpingute ajal piiri taga tööl? Meil on veel paar küsimust. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Nikolai Põdramägi! Palun härra sotsiaalministri kõnepulti! Palun kiiresti!

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Teen kiiresti. Austatud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad!
Esimene küsimus: "Kui suur puudus on hetkel Eestis tervishoiutöötajatest? Millistes valdkondades on puudus suurim?" Ministeeriumi hinnangul on tervishoiutöötajate vähesus seotud eelkõige teatud geograafiliste piirkondadega ja erialadega, mitte niivõrd tervishoiutöötajate üldise vähesusega. Sageli on tervishoiutöötajate vähesus seotud ka riigisisese mobiilsusega. Tervishoiutöötajad töötavad eelkõige linnades, eriti Tallinnas ja Tartus, kus on spetsialiste enam, maapiirkondades on neid vähem. Ministeerium lähtub tervishoiutöötajate koolituse planeerimisel koostöös kutsete ja erialadega koostatud personaliplaneerimise mudelist, mis arvestab süsteemis töötavate tervishoiutöötajate arvu, vanust, migratsiooni ning reaalsete teenuste mahtudega seotud vajadust. Igal aastal koolitustellimust ja residentuuri planeerides täpsustatakse seda kõigi osapooltega. 2009. aastal tehtud analüüsi alusel, kus hinnati vajadust tervishoiutöötajate järele ja tegelikkust, võib esile tuua erakorralise meditsiini arstide, infektsioonhaiguste arstide ja psühhiaatrite lisavajadust. Ka nende erialade puhul on sageli probleem seotud just geograafiliste piirkondadega. Ministeeriumile on samuti teada probleemid perearstide leidmisega teatud piirkondade nimistute jaoks. Samas kuulub perearstide registrisse märksa enam perearste, kui neid nimetatud erialal töötab, mis kinnitab veel kord seda, et tervishoiutöötajaid ei ole riigis vähe mitte tervikuna, vaid pigem tuleneb töötajate nappus just geograafilistest teguritest ja arstide erialavalikust. Kindlasti on tervishoiutöötajaid vaadates praegu kõige suurem probleem õdedega. Õdede liiduga oleme praegu täpsustamas Eesti vajadust ja reaalset võimalust nende enamaks koolitamiseks, mis ei ole tihtipeale seotud vaid materiaalsete võimalustega.
Teine küsimus: "Kuidas plaanitakse tööjõu vaba liikumise tingimustes motiveerida tervishoiutöötajaid Eestisse jääma? Milliseid samme plaanib ministeerium astuda?" Nagu täna korduvalt on räägitud, ei ole tervishoiusektor kindlasti mingisugune erand tööjõu vaba liikumise koha pealt. Kui me vaatame Terviseameti väljastatud tõendeid, siis pean ütlema sedasama, mida ma varem ütlesin, et me ei saa väljavõetud tõendite pinnalt täpselt hinnata seda, kui paljud on ära läinud, ja sellest tulenevalt on väga raske öelda, mis oleksid need konkreetsed motivaatorid. Terviseameti analüüsile tuginedes võib öelda, et 50% õdedest ja arstidest läheb ära, aga lahkujate hulgas on ka näiteks neid arste ja õdesid, kes töötavad nädalalõppudel või teatud koormusega Soomes või mõnes teises riigis, aga teatud koormusega töötavad siiski ka Eestis. Kindlasti on üks meede, mille abil saaks tervishoiutöötajate puudust vältida, tervishoiutöötajate laialdasem väljaõpetamine. Tuleb loomulikult arvestada, et kui riiklikku koolitustellimust suurendada, siis selle mõju avaldub pika koolitustsükli tõttu alles mitme aasta pärast. Arstide riikliku koolitustellimuse stabiilsuse kindlustamiseks kirjutati 2005. aastal alla konsensusdokument ja lepiti kokku riikliku koolitustellimuse mahud. Selle alusel peab iga-aastane koolitustellimus olema 140 põhiõppekohta ja 120 residentuurikohta. See dokument vaadatakse iga aasta üle ja vajaduse korral seda täiendatakse. Kindlasti on suuremas mahus tööjõu koolitamine võitlus ka väljarände tagajärgedega. Samas tuleb arvestada, et koolitustellimuse suurendamine iseenesest ei lahenda kõiki personaliprobleeme, eelkõige maapiirkondade personaliprobleeme. Siin tuleb kindlasti teha ülikooliga laiemat koostööd maakondlikul tasandil, et noored kolleegid oleksid tervishoiuteenuse osutajaga seotud juba õpingute ajal. Me laiendasime ja arendasime 2009. aastal ka pereõdede ja ämmaemandate tervishoiuteenuste loetelu, mis kindlasti suurendab pereõdede ja ämmaemandate motivatsiooni tööd teha, sest nende õigusi on suurendatud. Samamoodi on suurendatud pereõdede rolli esmatasandi tervishoius. Kindlasti on üks väga suur motivaator Eestis edasi töötamiseks paindlik tööaeg. Mujal töötavate tervishoiutöötajate informeerimine vakantsetest ametikohtadest annab neile võimaluse tagasi pöörduda just nimelt ka paindlikku tööaega kasutades. On juba näha, et mõned arstid on tulnud Soomest tagasi ja on kasutanud just nimelt sedasama paindlikku tööaega, et töötada nii siin- kui ka sealpool lahte. Me plaanime ka reaalse ülevaate tegemist, kui palju töötab tegelikult tervishoiusektoris isikuid, kes on omandanud tervishoiutöötaja eriala, ja miks Terviseametist tõendi välja võtnud isikud lahkuvad, millele ma viitasin eelmises arupärimises.
Kolmas küsimus: "Kui palju on Eestis neid üliõpilasi, kes käivad õpingute ajal piiri taga tööl?" Selle kohta ministeeriumil ja Tartu Ülikoolil andmed puuduvad. Õpingute ajal piiri taga töötamiseks on vaja esitada tõend läbitud õppeainete kohta. See tõend saadakse ülikoolist, aga ülikool neid tõendeid ei registreeri ja arvestust nende üle pidada võimalik ei ole. Seetõttu ei õnnestunud vastavaid andmeid saada. Kindlasti on üks stiimul see, et nii kiiresti kui võimalik seadustada arsti abilise kutse. See eelnõu jõuab lähiajal loodetavasti parlamenti ja ma väga loodan, et parlament menetleb seda kiiresti. Meie põhjanaabrite juures on arsti abilisena võimalik töötada pärast teatud kursuse läbitegemist ja me tahaksime ka Eestis selle võimalikuks teha, et noored arstid saaksid minna arsti abilisena tööle juba pärast neljandat kursust.
Sellesama eelnõu kohta ongi küsimus nr 4. See eelnõu on e-õiguses juba menetluses. Ma tõesti loodan, et lähinädalatel õnnestub see viia valitsusse ja tuua parlamenti. Kui vaadata selle eelnõu sisu, siis seda on tehtud koos üliõpilaste, ülikooli, arstide ja haiglatega. Ma usun, et on saadud väga kvaliteetne seaduseelnõu, mille kohaselt oleks üliõpilasel tervishoiuteenuse osutamises võimalik osaleda arsti abilisena pärast neljanda kursuse lõpetamist. Selle piirangu kehtestamisel, et just neljas kursus, on lähtutud eelkõige põhimõttest, et üliõpilane peaks olema omandanud esmased kutsealased teadmised, tal peaksid olema piisavad teadmised meditsiiniga seotud teadusharudest, inimese normaalsest ja patoloogilisest anatoomiast, füsioloogiast ja käitumisest ning kliinilistest distsipliinidest. See oli kõikide osapoolte konsensuslik otsus, et neljas kursus on täpselt paras aeg.
Viies küsimus: "Millal on lootust, et ka meie arstiteaduskonna üliõpilased saavad abiarstina oma teadmisi praktiseerida?" Nagu ma ütlesin, eelnõu on praegu e-õiguses kooskõlastusel ja tuleb lähiajal parlamenti. Loodan konstruktiivset menetlust ja eelnõu poolt hääletamist. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu! Küsimisejärg on kolleeg Nikolai Põdramäe käes.

Nikolai Põdramägi

Aitäh, juhataja! Kas teil, lugupeetud minister, oleks võimalik anda kas nüüd või hiljem sotsiaalkomisjonis meile täpsed andmed, kui palju on Eestis arste ja kui paljud neist on sellel aastal juba lahkunud?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Mul on need arvud seal teise kausta vahel, ma neid ka ütlesin. Kui ma õigesti mäletan, siis poolaasta seisuga oli lahkunud natuke üle 100 arsti, 62 õde ja 12 hambaarsti, aga neid arve tuleks täpsustada. Arstide registri andmed saame täpsemalt edastada pärast tänast päeva. Ma palun Terviseametist täpse statistika, kui palju on Terviseametis tõendeid registreeritud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Helle Kalda

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Selle väitega, et arste meil ei jätku, oleme mõlemad nõus. Arstide töökoha küsimus pole probleem ja töökeskkonnaga pole arstidel ka vist probleeme. Aga öelge, palun, mis on siis põhjus. Ma arvan, et nad saavad siin vähem palka. Kas te võite öelda, kui palju läheb Eesti riigile maksma ühe arsti koolitamine, kui palju ta saab palka Eesti riigis ja kui palju ta saab palka Soomes?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma õppeprotsessi jätaksin kõrvale, räägin residentuuri kuludest. Residentuuri kulud on hästi laias laastus öeldes miljon krooni tudengi peale. See on hästi jäme arvestus. Miljon krooni tudengi peale aastas. Arstide keskmine palk on praegu 28 000 krooni kandis, 27 000 – 28 000 krooni. Mul ei ole täpset arvu kaasas, me võime selle üle vaadata. Soomes on see palk erialast sõltuvalt paar-kolm või neli korda suurem, sõltuvalt erialast. Nii see on.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud esinaine! Hea minister! Üks asi on palk, aga üsna mitmed noored on öelnud, et nad tahavad – sellest sa põgusalt rääkisid – spetsialiseeruda Soomes. Väidetavalt olevat see seal oluliselt lihtsam kui meil, eriti arvestades, et teatud erialadel on Eestis konkurents väga suur. Kas sa oskad seda kommenteerida? Üks asi on palk ja muud asjad, aga mis on need lisapõhjused, miks soovitakse Eestist ära minna?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Praegu on tudengite puhul üks peamisi faktoreid see, et Soomes on võimalik abiarstina töötada. Ma ütlesin, et meil on see eelnõu valmis, see on e-õiguses kooskõlastamisel. Ma väga loodan, et parlament seda üksmeelselt menetleb ja annab kiiresti õiguse töötada abiarstina, et ka Eesti haiglad saaksid siduda ennast noorte arstidega ja et noored arstid saaksid omakorda siduda ennast haiglatega. Meie küll nimetame neid arsti abilisteks, mitte abiarstideks, et mitte ajada patsiente segadusse. Me räägime ikkagi arsti abilisest ja vastutama jääb alati raviarst. Tegemist on tudengiga ja inimene peab sellest ka teadlik olema. Aga kindlasti on tudengi edasise elu suunamisel äärmiselt oluline see, et ta saaks võimalikult vara kokkupuute töökeskkonnaga. Tegelikult on nad seda ju saanud, aga mitte arsti abilisena, vaid õe kohustusi täites. Selleks on neil õigus. Kiiret menetlust sellele eelnõule!

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Aitäh! Te pidevalt toonitate, et meie menetleks seda eelnõu kiiresti. Ega meie taha ei ole asi jäänud, me esitasime selle eelnõu juba neli aastat tagasi. Tegelikult on just vastupidi, see on jäänud teie poole peale. Kas te seda ikka teate?

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Sellele oli vihje ka arupärimises. Jah, ma tean. Aga selles eelnõus, mis on nüüd valminud, on, ütleme nii, rohkem nüansse. See eelnõu, mille valitsus on ette valmistanud, on läbi räägitud nii haiglatega, arstidega, tudengite endiga kui ka Terviseametiga. On väga oluline, et oleksid paigas kõik nüansid, millised on arsti abilise õigused, kes tema töö eest vastutab, kas tal on retsepti kirjutamise õigus – kõik sellised nüansid, mis peavad kaasnema, et tagada patsientide ohutu ja turvaline ravimine. See on väga oluline, et me saime selle eelnõu valmis. Jah, ma oleksin tahtnud seda eelnõu kiiremini teha, aga elus on kahjuks nii, et mõnikord mõned asjad ei lähe nii kiiresti, kui tahad. Kuid praeguseks on see eelnõu sellises staadiumis, et seda võib menetleda kiiresti, sest kõik, kes selle asjaga seotud on, sealhulgas patsientide esindusühing, olid selles protsessis kaasas ja see eelnõu on laiapõhjalise konsensuse tulemus.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra sotsiaalminister, nii põhjaliku vastamise eest! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti Nikolai Põdramäe.

Nikolai Põdramägi

Tänan jälle teid, lugupeetud Riigikogu esimees! Meditsiinitöötajate lahkumine Eestist on väga tõsine probleem. See ei ole minek Iirimaale kalkuneid kitkuma või lihtsalt minek selleks, et õppida, teadmisi omandada ja ennast täiendada. See on selline minek, kui minnakse ja paljudel juhtudel enam tagasi ei tulda. Kindlasti ei lahku kõik rõõmuhõisete saatel, vaid ikka olude sunnil. Olukord on halb ja halveneb veelgi. Paljud noored arstid lahkuvad, vanemad, kes jäävad, suunduvad peagi pensionile ja, mis parata, ka Peetrus tahab oma osa saada. Seega ootab siia jäävaid arste veelgi suurem töökoormus ja pinge ning patsiente ootab tervishoiuteenuse halvem kättesaadavus.
Pole õige peaministri väide, mida ta on siin Riigikogus korduvalt öelnud, et las noored lähevad ja õpivad. Ei, nad ei lähe ainult õppima ja teadmisi täiendama, vaid nad lähevad ja jäävadki välismaale tööle, nad loovad perekonna, tihti mitmerahvuselise perekonna ja lapsed hakkavad välismaal koolis käima. Hüvasti, Eestimaa! Võib-olla kunagi vanaduspäevadel tullakse lastelastele oma sünnimaad näitama või palutakse urnike kodumaale viia, aga see ei ole see.
Olukorra teeb veelgi kurvemaks asjaolu, et ei lahku mitte ainult noored, vaid ka keskealised ja isegi pensionieelikud. See lohutus Eesti rahvale, et tulevad spetsialistid idast või läänest, põhjast või lõunast, mind küll ei rahulda. Ma arvan, et ka Eesti rahvas ei nõustu sellega. See ei ole siis tõepoolest enam see Eesti, mida meie tahtsime.
Meie tahame, et meil oleks siin oma kodus ja oma sünnimaal hea ja inimväärne elu, et me saaksime siin Eestis korraliku hariduse, tänapäevase kvaliteetse arstiabi, et meil oleks töö ja seda väärtustataks nii, nagu see on Euroopa Liidule kohane. Kui on tööd, siis on ka riik rikas, jätkub raha nii leivale, toasoojale, haridusele, kultuurile, spordile kui ka tervishoiule. Aga siiani ei ole meil suudetud tööpuudusele pidureid peale tõmmata ja seetõttu paljud lahkuvadki mujale.
Kuid lahkujate hulgas ei ole mitte ainult need, kellel tööd ei ole. Arstidel tööd ju jätkuks. Lahkutakse ka sellepärast, et meie arstide ja õdede palgad on mitu korda väiksemad, kui seda on palgad nendes riikides, kus meie meedikuid oodatakse ja lausa avasüli vastu võetakse: Soome, Norra, Saksamaa ja teised riigid. Lahkutakse ka sellepärast, et arst on pandud klienditeenindaja rolli, aga nagu te teate, kliendil on alati õigus. Arsti ja patsiendi suhete ebanormaalseks muutumisele on kaasa aidanud ajakirjandus, kes on üksikjuhtudest kujundanud arvamuse, justkui kõik arstid oleksid ebaprofessionaalsed. Ajakirjandus on otsinud konflikte ja skandaale. Ajakirjanduse asi on džinn pudelist välja lasta või pasta pastatuubist välja pigistada, edasi aga vaadake ise. Kui ei sobi, eks ajage siis džinn pudelisse või pasta tuubi tagasi! Enamasti tikub ajakirjandus viimasel ajal arstidest ainult halba rääkima.
Meid, eestlasi, ei ole nii palju. Olgem rohkem hoolivamad, sallivamad, hoidkem rohkem ühte!
Väga oluline on, kuidas motiveerida Eesti arste ja õdesid jääma Eestisse tööle. Eelkõige ikka palgaga. Palgad tuleb viia euroliidu tasandile, tuleb parandada töötingimusi ja töösuhteid. Aga kas sellega tuleb oodata seni, kuni Eesti on jõudnud viie rikkaima riigi hulka? Osa noori arste lahkub ka seetõttu, et neile lihtsalt ei jätku töökohti. Sel aastal oli 120 residentuurikoha peale 169 tahtjat, seega osutusid 49 üleliigseks ja neil ei jäägi muud üle kui minna võõrsile tööd otsima. Tähendab, ülikool on teatud ... Paluks kolm minutit!

Esimees Ene Ergma

Kolm minutit veel.

Nikolai Põdramägi

Tähendab, ülikool on teatud erialadel tootnud üleproduktsiooni. Aga kas meie väiksel ja vaesel riigil on mõistlik anda teistele riikidele tasuta nii kõrgelt koolitatud spetsialiste? See on väga tõsine küsimus.
Aitäh teile, kallid inimesed! Tundub, et mina olen üks viimastest meditsiinitöötajatest, kes täna siit Riigikogu saalist lahkub. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


16. 22:03 Vaba mikrofon

Esimees Ene Ergma

Nüüd on meil kõigil pärast minu haamrilööki võimalus esineda vabas mikrofonis. Ma palun viimseks sõnaks kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Kalle Laanet

Austatud Riigikogu esimees! Ma mõtlesin, et ma lõpetan tänase päeva positiivse näitega. Kui üsna palju on räägitud, et Eestist lahkutakse ja tagasi ei tulda, siis eelmisel nädalal, kui meil oli kolleeg Põdramäe ja Tootseniga kohtumine Tõstamaa inimestega, siis oli seal üks krapsakas proua, kes ütles, et tema elas kuus aastat kogu perega Soomes, tema mees elab edasi Soomes, aga tema võttis kaasa oma kaks last ja tuli Tõstamaale. Ta tuli sellepärast lastega Soomest ära, et lapsed õpiksid Eesti koolis eesti keeles ja et nad saaksid tunda, mis on Eesti. Jah, mees töötab küll lihtsa bussijuhina, aga ta suudab üleval pidada nii ennast Soomes kui ka oma peret Eestis. Ma arvan, et Eestis on neid tublisid inimesi, kes on olude sunnil läinud Eestist ära, aga kes on valmis tulema Eestisse tagasi ja ka oma lapsi siia tagasi tooma. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, Kalle Laanet, väga heade sõnade eest! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 22.05.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee