Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Tere päevast! Alustame Riigikogu VII istungjärgu 18. töönädala esmaspäevast istungit.
Head ametikaaslased! Täna on Eestis leinapäev. Ma palun kõigil tõusta ja mälestada juuniküüditamise ohvreid! (Leinaseisak.)
Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi! Taavi Rõivas, palun!

Taavi Rõivas

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahanduskomisjon algatab alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu, milles on kaks olulist muudatust. Võib öelda, et need mõlemad seisavad selle eest, et salaturu osakaal oleks Eestis väiksem.
Esimene muudatusettepanek muudab seni kehtivas seaduses 2011. aasta 1. jaanuariks kavandatud 20%-lise hinnatõusu kaheks eraldi 10%-liseks hinnatõusuks vastavalt 2011. ja 2012. aasta alguses. Teiseks määratletakse seadusega, milline on salaturu mõistes "suur kogus" ehk see muudatus aitab paremini võtta vastutusele neid inimesi, kes tegelevad Eestis salasigarettidega kauplemisega. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Kadri Simson

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel algatan ma tulumaksuseaduse § 4 muutmise seaduse. Selle eesmärk on täiustada tulumaksusüsteemi fiskaalset võimekust, kindlustada avaliku sektori eelarveline tasakaal, tagada majandustsükli efektiivne juhtimine ning suurendada ühiskonna sotsiaalset sidusust. Kui te vaatate selle seaduseelnõu algatamist, siis me oleme headele kolleegidele andnud teadlikult terve pika suve selle jaoks, et eelnõu mõttega läbi lugeda ning mitte tulla kokku ja anda vastuhääl astmelisele tulumaksule, sest paremerakonnad on seda alati teinud.
Miks me arvame, et praegusel tulumaksusüsteemil on mitmeid negatiivseid aspekte? Aga sellepärast, et tulumaksu laekumiste maht kogu avaliku sektori maksutuludes on langenud ning riigieelarve sõltuvus tarbimismaksudest on suurenenud. Teiseks, tulumaksude vähenev osakaal on halvendanud eelarvepositsiooni ning piirab Maastrichti kriteeriumide ning kasvu- ja stabiilsuspakti nõuete täitmist. Kolmandaks, proportsionaalne tulumaksusüsteem, mis praegu kehtib, tähendab fiskaalpoliitika protsüklilisust ja elimineerib tulumaksude kui võimaliku automaatse stabilisaatori mõju. Ja neljandaks, praegune tulumaksusüsteem soosib ebasoovitavate tuluerisuste kasvu nii individuaalsel kui regionaalsel tasandil.
Mida tähendab meie maksueelnõu üksikisikule? Ta tähendab seda, et erinevad maksuastmed sõltuksid maksustatavast tulust ja mitte brutopalgast. Selle kohta on meil täpsemad tabelid ja seletuskirjad, mida meil on aidanud teha Tartu Ülikooli majandusteaduskonna õppejõud. Me leiame, et astmeline tulumaks tasakaalustab maksustruktuuri ning vähendab tarbimistsükli mõju riigieelarve tuludele, seetõttu oleme ajastust tõsiselt kaalunud. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Kalev Kotkas, palun!

Kalev Kotkas

Austatud eesistuja! Head kolleegid! 18 Riigikogu liiget, kellest enamik on ka Riigikogu saarte ühenduse liikmed, annavad üle ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on muuta seniseid parvlaevade dotatsiooni kasutamise põhimõtteid ja sätestada, et avalikul liiniveol Eesti mandri ja saarte ning väikesaarte vahelisel, Saaremaa ja Hiiumaa vahelisel ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate väikesaarte vahelisel laeva-, väikelaeva- või parvlaevaliinil on reisijate vedu tasuta. Sõidukite üleveol rakendatakse saarel registreeritud ettevõtjatele ja saare elanikele sõidukite üleveol soodustust 50% sõidukipileti tavahinnast. Koos eelnõuga annan üle ka 3500 allkirja, mis selle eelnõu toetuseks on valdavalt Saaremaalt kogutud. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ning Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.
Läheme nüüd edasi teadete juurde. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu (700 SE) teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 11. juuni kell 18.
Head ametikaaslased! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.
Head ametikaaslased! Vaatame läbi selle nädala päevakorra. Käesoleva päevakorra raames on täna üks muudatus. Nimelt võtsid Riigikogu liikmed tagasi s.a 3. mail majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile esitatud arupärimise traktorite juhtimise õiguse kohta nr 439. Seetõttu jääb tänase päevakorra teiseks punktiks plaanitud arupärimisele vastamine ära.
Panen hääletusele käesoleva nädala, 18. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. 18. töönädala päevakord on kinnitatud.


1. 15:08 Arupärimine usalduseta Nõva Vallavolikogu liikme kohta (nr 453)

Aseesimees Jüri Ratas

Esimese arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Vladimir Velman, Lauri Laasi, Kadri Simson, Tiit Kuusmik, Lembit Kaljuvee, Enn Eesmaa, Evelyn Sepp, Ain Seppik ja Rein Ratas 19. mail 2010 usalduseta Nõva Vallavolikogu liikme kohta. Vastab regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Ma palun arupärimise tutvustamiseks Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vladimir Velmani!

Vladimir Velman

Austatud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud regionaalminister! Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 4 fikseerib kohaliku omavalitsuse volikogu rolli. Volikogu on kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu, mis valitakse valla või linna hääleõiguslike elanike poolt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel. Riigiteadlased on ühe võimaliku variandina defineerinud volikogu rolli, kus volinikud näevad oma funktsiooni kodanike lähendamises valla- või linnavalitsusele. Seetõttu püüavad nad tagada kodanike arvamuste ja kaebuste jõudmise võimuesindajate tasandile ning mõjutada üksikjuhtumitega neid, kes võtavad vastu strateegilisi otsuseid. See tähendab, et rahvaesindaja volikogus on oluliseks sillaks kohaliku kogukonna probleemide ja täitevvõimu vahel.
2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisel sai Nõva vallas Reformierakonna nimekirjas kandideerinud Pille Lääne null häält. Praegu on ta selle saavutatud valimistulemusega täieõiguslik Nõva Vallavolikogu liige. Ja siit ka meie küsimused, mida on kokku viis. Me ootame vastust regionaalministrilt. Tänan!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele nr 453 vastama regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Vastan viiele esitatud küsimusele.
Esimene küsimus: "Kuidas iseloomustate olukorda, kus kohaliku rahva esindajaks on inimene, kellel ei ole ühegi valija toetust?" Kõigepealt on kiusatus öelda, et selline olukord on oma absurdsuses koomiline, aga paraku on tegemist tõsise küsimusega ja ta sunnib esitama küsimusi meie kohaliku demokraatia olemusest. Ma arvan, et ei ole normaalne, et esinduskogusse kuulub isik, kes otseselt kedagi ei esinda. Meil on seni Riigikontroll välja toonud, et omavalitsuses ei jätku kompetentseid ametnikke. Nüüd selgub, et meil ei jätku ka volikogu liikmeid, keda piisavalt usaldataks. Ma ei kujuta ette, et näiteks korteriühistus oleks võimalik, et juhatusse valituks osutuks isik, kes ei saa valimistel ühtegi häält. Meie omavalitsustes on see aga kehtiva olukorra järgi võimalik. Kõige lihtsam viis oleks selline olukord seadusega keelata, kuid see ei lahendaks kokkuvõttes midagi, sest kui me vaatame korra suuremaid numbreid, siis väga väike häälte arv on suhteliselt tavaline meie väikeste omavalitsuste volikogudes. Näiteks alla tuhande elanikuga valdade volikogude 328 liikmest on vähem kui 10 häält 25 volinikul. Vähem kui 20 häält on 155 vallavolinikul ehk igal teisel volikogu liikmel nendest 328 liikmest. 2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel jäi 229 kandidaati ilma ühegi hääleta. Ülejäänud neist siiski seni volikogu liikmeteks pole saanud. Sisuliselt tähendab see, et volikokku saamine või mittesaamine sõltub vaid mõnest häälest, mitte laiemast vallarahva toetusest konkreetsele isikule. Seda eriti juhul, kui enamik hääli antakse nimekirja esinumbrile, kes siis ülejäänud kandidaadid endaga n-ö kaasa tõmbab. Tulemuseks ongi olukord, kus volikogus istuvad isikud, kes ei esinda mitte niivõrd oma valijaid kui just neid volikokku vedanud esinumbreid, kellest saab tavaliselt ka siis selle omavalitsuse juht. Millisest demokraatlikust kontrollist vallavalitsuse üle me sel juhul rääkida saame? Minu arvates ei ole selline olukord küll näide kohaliku demokraatia heast tavast, tavast, mida haldusreformi kava vastased tavaliselt kaitsevad. Mida siis teha?
Lahendus selliste olukordade vältimiseks ei seisne minu hinnangul valimisseaduste muutmises. Poleks ju keeruline teha üks formaalne eelnõu ja kehtestada näiteks volikogu liikmele minimaalne häälte arv. Kas see number peaks olema üks? Tundub vähe! Aga kui see number oleks 20, siis oleks enamik väiksemaid volikogusid juba töövõimetud. 2001. aastal menetlusse esitatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse eelnõu (tollal numbriga 747 SE) algtekst nägigi ette, et teatud juhtudel mitte ühtegi häält kogunud kandidaat valituks osutuda ei saa, aga Riigikogu sellist ettepanekut ei toetanud. On selge, et sisuliselt poleks sellest olnud muud tulu kui tänase arupärimise ärahoidmine.
Tegelikult on selge, et selline asi ei saaks toimuda suuremas omavalitsuses, kus on piisav tulubaas ja piisavalt motiveeritud inimesi, et kohaliku elu arengut reaalselt suunata. Siin on sisuliselt ka lahendus. Ma pean end kordama: omavalitsusele saab appi tulla ainult haldusreform. Kui aed on mäda, siis lippe ühekaupa vahetada võib, aga ükskord kukub aed ikka pikali.
Teine küsimus: "Mida olete teinud, et tulevikus sellist õiguslikult ja eetiliselt segast olukorda ei tekiks?" Nagu eespool mainisin, põhjustab selliseid anomaaliaid kohaliku demokraatia toimimises eelkõige kohalike omavalitsuste väiksus ja vähene võimekus. Teisiti väita oleks silmakirjalik. Seepärast esitasin 2009. aasta 5. märtsil valitsuskabinetile haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduse eelnõu. On selge, et ehkki riik on aastaid julgustanud ja rahaliselt motiveerinud kohalikke omavalitsusi vabatahtlikult liituma, ei ole see praeguseks piisavalt tulemusi andnud. Mainitud eelnõu käsitles tulevaste omavalitsustena praegusi maakondi kui väljakujunenud loogiliste keskustega üksusi. Samas nägi see ette ka paindlikke lahendusi suuremate maakondade ja linnade jaoks. Paraku ei olnud poliitikud valmis reformi üle sisulist arutelu avama.
Mingeid pseudolahendusi, nagu näiteks nn poolteisetasandilise omavalitsussüsteemi ehitamist ei pea ma õigeks. Silmamoonduse efekt kaoks peagi ja alles jääks veelgi suurem halduskoormus ja madalam teenuste tase kodanikele. Olen viimase aasta jooksul suhelnud paljude inimestega, kes küsivad, millal see haldusreform ükskord ära tehakse. Olen vastanud, et järgmise aasta märtsis toimuvad Riigikogu valimised ja siis on igal inimesel võimalus ka Isamaa ja Res Publica Liitu selles ürituses oma häälega toetada.
Kolmas küsimus: "Kui antud isik loobuks eetilistel kaalutlustel volikogu kohast, kes sel juhul antud koha täidaks? Kas võimalik asendusliige väljendaks adekvaatselt valijate tahet?" Asendusliikmete asumist volikogu liikme asemele, kelle volitused on ennetähtaegselt lõppenud, sealhulgas seoses tagasiastumisega eetilistel või muudel kaalutlustel, või peatunud, reguleerib kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Selle seaduse § 20 järgi määratakse asendusliige valimiskomisjoni otsusega valimiskomisjoni kinnitatud asendusliikmete nimekirja alusel. Valimisringkonnas valituks osutunud volikogu liikme asendusliikmeks on sama erakonna või valimisliidu samas valimisringkonnas kandideerinud esimene asendusliikmeks registreeritud kandidaat. Kui esimene asendusliige loobub või ei saa volikogu töös osaleda, saab volikogu liikmeks järgmine sama erakonna või valimisliidu samas valimisringkonnas valimata jäänud kandidaat. Kompensatsioonimandaadi alusel valituks osutunud volikogu liikme asendusliikmeks on sama erakonna või valimisliidu ülevallalises või -linnalises nimekirjas kandideerinud esimene asendusliikmeks registreeritud kandidaat. Kui esimene asendusliige loobub või ei saa volikogu töös osaleda, saab volikogu liikmeks järgmine sama erakonna või valimisliidu samas ülevallalises või -linnalises nimekirjas valimata jäänud kandidaat. Kui asendatav volikogu liige kandideeris üksikkandidaadina või kui selles valimisringkonnas samal erakonnal või valimisliidul asendusliikmeid ei ole, saab volikogu liikmeks asendusliige, kes on määratud erakondade ja valimisliitude vahel jaotatud lisamandaadi alusel, mille on registreerinud valla või linna valimiskomisjon. Kui selles valimisringkonnas ühelgi erakonnal või valimisliidul rohkem asendusliikmeid ei ole, saab volikogu liikmeks selles valimisringkonnas valimata jäänud kandidaatidest kõige rohkem hääli saanud kandidaat. Kui mitme valimisringkonnaga kohaliku omavalitsuse üksuses ei ole valimisringkonnas samal erakonnal või valimisliidul rohkem asendusliikmeks registreeritud kandidaate, on asendusliikmeks sama erakonna või valimisliidu ülevallalises või -linnalises nimekirjas kandideerinud esimene asendusliikmeks registreeritud kandidaat. Kui erakonnal või valimisliidul ei ole ülevallalises või -linnalises nimekirjas rohkem registreeritud asendusliikmeid, saab volikogu liikmeks asendusliige, kes on määratud ülevallaliste või -linnaliste nimekirjade vahel jaotatud lisamandaadi alusel. Selline korraldus on mõeldud selleks, et tagada volikogu koosseisu võimalikult suur kattumine valijate tahtega. Juhul, kui volikogu asendusliikmeid nimekirjas rohkem ei ole, kuid volikogu liikmete arv langeb alla volikogu häälteenamuse saavutamiseks vajaliku arvu (selleks on minimaalselt seitse liiget), korraldatakse kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 3 lõike 1 kohaselt volikogu puuduolevate liikmete valimiseks täiendavad valimised.
Neljas küsimus: "Reformierakonna valimisnimekirja esindab Nõva volikogus kodanik, kellel puudub täielikult rahva usaldus. Kuidas antud juhtum mõjutab kohaliku kogukonna õiglustunnet ning millist mõju see võib avaldada kodanikuühiskonna arengule ja usaldusväärsusele?" Ma arvan, et inimesed ei mõista sellist absurdset olukorda, aga jällegi, ma ei tahaks takerduda sellesse ühte õnnetusse Nõva valla näitesse. Küsimus on laiem ja puudutab olukorda, kus esindusdemokraatia toimimiseks polegi piisavalt eeldusi, kuna minimaalsegi konkurentsi tekkimiseks napib nii kandidaate kui valijaid. Mina näen siin eelkõige seda, et selles omavalitsuses ei toimi demokraatia tervikuna.
Viies küsimus: "Kodanikele ikka soovitatakse, et võtke oma esindajaga kohalikus esinduskogus otse ühendust või siis valitu võtaks oma valijatega ühendust. Kellega peab suhtlema saadik, kellel on null häält?" Raske on midagi soovitada. Ma soovitaksin isikul, kes on valimistel saanud null häält, sõltumata sellest, kas ta osutus valituks või mitte, suhelda võib-olla kõigepealt iseendaga, vaadata peeglisse ja mõelda, mis selle põhjustas, ning võib-olla küsida ka nõu pereliikmete, lähedaste ja naabrite käest ning samuti iseendalt, miks ta ka ise ennast ei toetanud. Aga kuuludes volikokku, peab volikogu liige suhtlema iga omavalitsuse elanikuga sõltumata sellest, kelle poolt see elanik on hääletanud. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Viimastel päevadel kirjutavad päris paljud sellest, et lubada 16-aastastel valimistel osaleda. Kas te võiksite kommenteerida seda ettepanekut või väljendada oma seisukohta selles suhtes?

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler

Aitäh! Kui te mu isiklikku seisukohta küsite, siis ma arvan küll, et 16-aastased võiksid hääleõiguse saada. Aga kui nüüd selle arupärimise kontekstis vaadata, siis ma olen kohtunud ka aktiivsete Nõva valla elanikega nii nüüd kui varasematel aastatel. See oli umbes aastal 2004, kui üks väga aktiivne Nõva valla inimene mulle kurtis, et ei ole neil aktiivseid inimesi, kes tahaksid volikogu töös kaasa lüüa, ei ole neid kahjuks ka noorte hulgas. Ma siin lihtsalt tsiteerin omavahelist vestlust. Aga ütlen, et selliseid probleeme see ei lahenda, kuid iseenesest, mida rohkem inimesi saab kaasa rääkida, seda parem.

Aseesimees Jüri Ratas

Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! On üks üldine küsimus. Mitte see, et keda nulltulemusega volikogu liige esindab, vaid kuidas üldse on võimalik sattuda volikokku, kui on nulltulemus. See ei ole ainult üks juhtum, millest me praegu räägime. Te ise tõite näiteid, et neid juhtumeid on palju. Kuidas on see üldse võimalik, et inimene ei ole valitud, aga ta on koosseisus?

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler

Ma juba eelnevalt selgitasin siin pikalt seda seadusest tulenevat põhjalikku mehhanismi, kuidas see juriidiliselt võimalik on. Sisuliselt on see võimalik sellepärast, et meil Eestis on osa omavalitsusi väga väikesed. Kui omavalitsuse elanike arv on näiteks saja ringis – Nõva vallas on küll õnneks rohkem, aga mitte väga palju rohkem –, kui palju siis seal ühel kandidaadil neid hääli kokkuvõttes ikka saab olla. Minu arust on probleemiks pigem see mehhanism, kui väga väikese valijateringi puhul see nimekirja n-ö vedur veab sisse ülejäänud volikogu liikmed ja asub siis ise nagu tegevjuhina seda omavalitsust juhtima ning volikogu peaks justkui demokraatlikult ka tema üle järelevalvet teostama. Kõik need ülejäänud inimesed teavad, et nad on seal volikogus sellepärast, et see, kes töötab parajasti selle omavalitsuse juhina, on nad sinna sisse vedanud. See on minu arust demokraatia seisukohast väga suur probleem. Sellepärast ma ei ole kindlasti nõus selle väitega, et kui omavalitsused on väikesed, siis on kohalik demokraatia justkui paremini tagatud. Me näeme vastupidist, teatud elanike arvust alates kaob ära ka kohalik demokraatia, kui otsused, kas keegi on volikogu liige või ei ole, sõltuvad seal sisuliselt ühest perekonnast, kuidas see perekond hääletab – kui kolm perekonnaliiget hääletavad inimese poolt, siis ongi ta juba tegija. Vastame siin arupärimisele sisuliselt, et miks siis oma lähedased ei toetanud või miks ta ise ennast ei toetanud ega pidanud oluliseks, et oleks ise seal volikogus. See on hea näide sellest, et ka väikese, väga väikese elanike arvuga omavalitsused on pigem kohaliku demokraatia surm.

Aseesimees Jüri Ratas

Vladimir Velman, palun!

Vladimir Velman

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Riigi regionaalministrina vastutate te valitsuses haldusreformi eest. Kas see Nõva Vallavolikogu juhtum ei ole märk sellest, et haldusreformiga tuleb tõsisemalt tegelda, sest kui demokraatia tõesti ei toimi sellel tasemel, siis peaks midagi ette võtma, et ta ikkagi toimiks.

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler

Jah, aitäh! Teil on õigus! Olen teinud kõik endast oleneva, et haldusreform Eestis läbi viia. Kahjuks ei ole see koalitsioonipartnerite toetust leidnud. Oleme kuulnud siin väiteid küll, kuidas kõik on väga hästi, et pole probleemi, et Eesti omavalitsustega on kõik korras, aga ilmne on see, et väga väikeste omavalitsustega ei ole asjad korras. Aga ma jätkan tööd selle nimel, et haldusreform toimuks. Ja ükskord tehakse ta nagunii ära, lihtsalt vähehaaval, nii nagu terve Eesti elanike arv väheneb, väheneb ka väiksemate omavalitsuste elanike arv ja see probleem muutub järjest ilmsemaks.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.


2. 15:26 Arupärimine tööjõu väljarände mõju kohta Eesti majandusele (nr 444)

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme edasi. Teise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Olga Sõtnik, Evelyn Sepp, Lauri Laasi, Kadri Simson, Ain Seppik ja Lembit Kaljuvee 10. mail 2010. Arupärimine on tööjõu väljarände mõju kohta Eesti majandusele. Vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Olga Sõtniku, et seda arupärimist tutvustada!

Olga Sõtnik

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Nagu juba öeldi, esitasime 10. mail arupärimise minister Juhan Partsile seoses tööjõu väljarände mõjuga Eesti majandusele. Eesti näol on tegemist Euroopa Liitu kuuluva väikeriigiga, kus Statistikaameti andmetel elas 2010. aasta 1. jaanuari seisuga 1 340 021 inimest. Seega ei saa me endale lubada pillavat käitumist tööjõuga ning iga inimene on Eestis tööjõuna vajalik. Euroopa Liidu tööjõupoliitika soosib riikidevahelist tööjõu liikumist, mistõttu ongi seda võimalust kasutades paljud Eesti inimesed välismaale rännanud. Põhilised väljarändajad on Statistikaameti andmetel kõige paremas tööeas haritud noored ning keskealised inimesed. Seoses sellega on meil neli küsimust.
Esimene küsimus: "Kuidas on mõjutanud Eesti majandust tööjõu väljaränne? Milliseid meetodeid kasutades on seda ministeeriumi tasemel analüüsitud? Kas see võib ohustada Eesti majanduse arengut?" Teine küsimus: "Milliseid meetmeid kavatseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kasutada, et tippspetsialistid ei lahkuks Eestist? Kui palju toovad Eesti ettevõtjad tippspetsialiste mujalt sisse?" Kolmas küsimus: "Eestis on praegu suur tööpuudus. Samas on Eesti ettevõtjad tõstatanud probleemi, et Eestis ei leia kvalifitseeritud tööjõudu. Milline on Teie seisukoht selles osas?" Neljas küsimus: "Ministrina olete soovitanud praeguses olukorras inimestel minna tööle välismaale. Kuidas Te tagate selle, et nad pärast kriisi ka tagasi Eestisse tulevad?"
Loodame saada vastused. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Teie tõstatatud küsimuste sissejuhatuseks kõigepealt ühtlustaksime seda statistilist baasi, et me räägiksime sellest probleemist ühtemoodi ja tajuksime selle probleemi proportsioone ja ulatust.
Viimane analüüs, millele me saame tugineda küsimuses, kui palju Eesti residente töötab välisriikides, on pärit 2009. aasta II kvartali lõpust. Statistikaamet teeb neid analüüse ja järgmine peaks tulema 2010. aasta keskmise seisuga. Majandusministeerium kasutab neid analüüse, aga ka muid uuringuid, mida on teinud nii Poliitikauuringute Keskus Praxis kui Tartu Ülikool oma tööjõuvajaduse prognoosimisel. Mida me siis saame konstateerida selle Statistikaameti analüüsi põhjal? Analüüsi kohaselt on Eesti tööalase piiridevahelise mobiilsuse saldo negatiivne, see tähendab, et tõepoolest Eestist läheb inimesi mujale tööle rohkem, kui siia saabub. Põhjuseks on geograafiline asukoht ja kindlasti ka Euroopa riikides töötamist soosiv seaduslik raamistik ehk tööjõu vaba liikumine. Peapõhjusena tuuakse esile ka sissetulekute erinevus Lääne-Euroopa riikide ja Eesti vahel. Negatiivse piiriülese mobiilsuse juures, kusjuures see negatiivsus ei ole väga suur, saab positiivseks pidada seda, et enamik Eestist välismaale tööle suundunud inimestest on Eestisse tagasi tulnud.
Kui vaadata seda viimast analüüsi, mis hõlmab tavaliselt viit viimast aastat ehk teisisõnu täisaastatena aastaid 2003–2008 kaasa arvatud, siis kokku on nende aastate jooksul välismaal töötanud 60 000 Eesti elanikku. Aastas töötab ca 20 000 Eesti residenti kusagil välisriigis. Need numbrid on väga olulised sellepärast, et tihtipeale on erinevaid väljaütlemisi ja erinevaid ennustusi, kõlavad isegi sellised arvud nagu 200 000 ning mõni väidab lausa, et kuni pool Eesti rahvast töötab välismaal, et kõik lahkuvad. Me näeme tegelikult neid numbreid, mille mõju või osakaal ei ole teab mis suur, kuid mis ei tähenda seda, et me ei peaks sellele teemale tähelepanu pöörama. Nendest inimestest, kes välismaal töötasid, olid 70% mehed, ligi pooltel välismaal töötanutest oli kas kutse- või keskeriharidus. Ligi 40% olid konkreetsete erialaste oskusteta, s.o kas tavalise põhi- või keskharidusega inimesed, kõrgharidusega inimesi oli välismaal töötanute seas veidi üle kümnendiku. Pooled töötajatest olid noored, alla 30-aastased, teise, enam-vähem sama suure grupi moodustasid 30–49-aastased. Peamiseks välismaal töötamise põhjuseks on suurem sissetulek, olulisteks põhjusteks olid ka keeleoskuste parandamine, uute töökogemuste saamine ja enesetäiendus, samuti paremad töötingimused.
Eestist pärit tööjõu positsioon n-ö vana Euroopa tööturul ei erine kuigivõrd muudest Ida-Euroopa riikidest pärit tööjõu positsioonist. Üldiselt väga vähe, isegi rõhutatult väga vähe on Eestist pärit inimestel asja professionaalide või tippjuhtide ametikohtadele, mis ei tähenda seda, et me eri riikides ei võiks leida näiteid väga edukate inimeste kohta. Küll aga leitakse sageli tööd just oskus- ja abitöölisena. Valdavalt töötataksegi välismaal kindlate oskustega töölistena või lihttöölistena. Töötades küll madalamatel ametipositsioonidel saavad Eestist pärit töötajad võrreldes vastava riigi põliselanikega sama töö eest siiski üsna sageli ka samaväärset või isegi kõrgemat tasu.
Eraldi tuleb Eesti puhul vaadata Soome rolli. Soome on Eesti jaoks olnud erilisel kohal, mis on ka väga loomulik – me oleme naaberriigid, meil on ajaloolised sidemed ja Soome on tööalase rände seisukohalt erilisel kohal praegugi. Kõige enam Eesti residente on töötanud või töötavad Soomes ning seal on ka Eestist pärit inimeste omavahelised võrgustikud kõige tugevamad.
Kui vaadata sellesama Statistikaameti analüüsi, siis 2008. aasta lõpus – jah, me võime möönda, et 2009. aasta kohta meil sellist usaldusväärset uurimuslikku statistikat ei ole – ei olnud inimeste soov välismaale siirduda trendina suurenenud. Samas kindlasti ei olnud 2008. aastal veel suuri probleeme kasvava tööalase ebakindlusega, kuigi nad olid juba tekkimas. Võib eeldada, et välismaale töölemineku soovi avaldanud inimeste osatähtsus võib suureneda. Praegu on peamised töörände sihtriigid samuti majanduslanguse küüsis, aga kui neis riikides algab uus majandustõus, siis on Eestis oodata olulist töömigratsiooni kasvu. Aga pange tähele, et "kui, siis".
Nüüd teie konkreetsete küsimuste juurde. See sissejuhatus oli oluline mõistmaks probleemi ulatust.
Esimene küsimus: "Kuidas on Eesti majandust mõjutanud tööjõu väljaränne? Milliseid meetodeid kasutades on seda ministeeriumi tasemel analüüsitud? Kas see võib ohustada Eesti majanduse arengut?" Nagu ma eespool väitsin, on olemas Statistikaameti analüüs, on olemas ka Poliitikauuringute Keskuse Praxis uuringud varasematel aastatel. Veel kord: tehtud uuringute põhjal me võime öelda, et senised rändevood ja prognoositud migratsioonivood on olnud liiga väikesed selleks, et nad mõjutaksid märkimisväärselt Eesti tööpuudust ning palkade taset. Kui suure tööpuuduse korral aitab välismaal töötamine tööpuudust leevendada, siis struktuurse tööpuuduse puhul, juhul kui töötute oskused ja kvalifikatsioon, asukoht ja muud tegurid ei vasta ettevõtete vajadustele, ei pruugi see Eestis alati töötute tööleidmise võimalusi parandada, sest vabanevad või saadaolevad töökohad võivad olla sellised, mida töötud täita ei saa. Selle ravimiks on ainult hästitoimiv ümberõppe ja elukestva õppe süsteem, aga see võib-olla läheb praegu arupärimise raamest välja.
Välismaale tööle siirdumise mõju on erinev sõltuvalt sellest, kas välismaal töötatakse ajutiselt või jäädaksegi alaliselt välismaale tööle ja kavatsetakse elu lõpuni sinna elama jääda. Ajutise tööjõu väljavoolu positiivse aspektidena võib kindlasti välja tuua Eesti inimeste oskuste ja teadmiste suurenemist, samuti ka selle töötamisega kaasnevaid rahavooge Eestisse. Püsiva väljarände korral on mõjud pigem negatiivsed. Me võime rääkida võimalikust ajude väljavoolust, tootlikkuse vähenemisest, haridusse tehtud kulutuste kaost riigi jaoks.
Teine küsimus: "Milliseid meetmeid kavatseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kasutada, et tippspetsialistid ei lahkuks Eestist? Kui palju toovad Eesti ettevõtjad tippspetsialiste mujalt sisse?" Kõigepealt, mis puudutab meetmeid, siis loomulikult, tippspetsialistid ei lahkuks Eestist, kui Eesti oleks piisavalt atraktiivne elukeskkond kõige laiemas mõttes ja Eestis olevad töökohad suudaksid pakkuda karjääri ja eneseteostuse võimalusi siin Eestis. Me peame olema siin realistid – kindlasti on erialasid, kus Eesti oma atraktiivsusega või töökohtade atraktiivsusega ei pruugi iialgi saada hakata konkureerima suurte riikide või väga atraktiivsete maailmamajanduse ja maailmakultuuri keskustega, ma mõtlen mõnede teiste riikidega. Kuid kõige kindlam garantii on tõepoolest, et meie majandus- ja muud võimalused pakuvad realiseerimisvõimalusi väga headele spetsialistidele.
Selleks, et inimesi, kes on erinevatel põhjustel lahkunud, tagasi meelitada, oleme algatanud ka eraldi projekti. Selle projekti nimi on "Talendid koju!". Selle projekti oleme algatanud koostöös Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja MTÜ-ga. Seda projekti me rahastame "Tarkade otsuste fondist" ja selle eesmärk on tõepoolest eraldi fokuseerituna töötada Eestist välisülikoolidesse pikaajaliste programmide alusel õppima läinud tudengite ja nende ülikoolide lõpetajatega, aga ka juba välisriikides arvestatava töökogemuse saanud Eesti kodanikega, et nad pöörduksid tagasi töö- ja eneseteostusvõimalustega Eestisse, nii era- kui avalikku sektorisse. Selle projekti "Talendid koju!" fookuses on välisülikoolides praegu õppivad üliõpilased, kaasa arvatud varem välismaal ülikooli lõpetanud ja välismaale tööle jäänud inimesed. Siin on erinevaid põhitegevusi ja projekt on selle aasta lähikuudel sellises staadiumis, kus kavatsetakse see ka n-ö rakenduslikku faasi viia. Kuid ma juhin tähelepanu: see on ainult üks samm lisaks jätkuvatele võimalustele just erilaadsete ja tunduvalt atraktiivsemate ettevõtete siiameelitamiseks, ajude puhul kindlasti teadusasutuste ja ettevõtete vaheliste koostööprogrammide arendamiseks. Kindlasti nimetaksin ma siinkohal tehnoloogia arenduskeskuste programmi, mis on toonud väga paljusid välismaal õppinud Eesti tudengeid, ka doktorandi tasemel, tagasi Eestisse tööle. Nii et seda laadi töökohtade loomine, seda laadi töökohtade loomise motiveerimine ka valitsuse poolt koostöös ettevõtluse ja ülikoolidega on kindlasti üks olulisemaid tegevussuundi.
Küsimuse teisele poolele, kui palju toovad Eesti ettevõtjad spetsialiste mujalt Eestisse tööle, saan ma vastata ainult nende spetsialistide osas, kes on tulnud Eestisse kolmandatest riikidest, kuna Euroopa Liidus mingisugust arvestust  Euroopa Liidu riikide residentide, kodanike liikumise kohta otseselt ei peeta. Seda statistikat näitab kolmandate riikide osas töölubade andmine. 2007. aastal oli nende inimeste arv 1658. 2008. aastal anti tööluba kolmandatest riikidest tulnud inimestele 1072 juhul, 2009. aastal tehti tööloa andmisel positiivne otsus 521 juhul, tööluba pikendati 710 juhul. Olgem ausad, need numbrid ei ole väga suured, arvestades tegelikult kogu Eestis tööga hõivatud inimeste hulka. Tavaliselt nad tõepoolest esindavad teatud spetsialiste, kelle järele ühel või teisel ettevõttel on konkreetne vajadus, mida Eestis kas siis haridussüsteemist tingituna või muudel asjaoludel ei pakuta.
Kolmas küsimus: "Eestis on praegu suur tööpuudus. Samas on Eesti ettevõtjad tõstatanud probleemi, et Eestis ei leia kvalifitseeritud tööjõudu. Milline on Teie seisukoht selles osas?" Tõepoolest, aeg-ajalt kostab hääli, et olemasolev, saadaolev tööjõud ei rahulda tööandjate vajadusi. Ma julgeksin öelda, et siin on tööandjate jaoks probleemiks see, et on keeruline leida teatud valdkondade tippspetsialiste, tippspetsialiste just nimelt kõige laiemas mõttes, olgu nad siis insenerid, infotehnoloogia või finantsvaldkonna tippspetsialistid. Kui vaadata praegust statistikat, siis pigem selliste kesk- ja madalama tasemega spetsialistide puhul on meie arvates olemas piisav vabade inimeste hulk. Selles mõttes on tööturul olukord tööandjate seisukohast soodne, kuid kindlasti peab seda toetama adekvaatne haridussüsteem, ümberõpe nii kutse- kui rakenduskõrgkoolide ja miks mitte ka ülikoolide tasemel.
Kuna majanduskriis tõi kaasa tööpuuduse kiire kasvu, siis vähenes mitmes sektoris üldine vajadus välistööjõu järele. Samas on jätkuvalt püsinud nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu järele. Majandusministeeriumi tehtud tööjõuvajaduse prognoos näitab, et tulevikus on oodata tööjõu pakkumise jätkuvat vähenemist ning seda eriti kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu osas, mis seab ettevõtted ja majanduse suurema surve alla. Seega, kui ettevõtja leiab endale kolmandatest riikidest vajaliku kõrgelt kvalifitseeritud töötaja, siis peab olema võimalik teda palgata, sest see suurendab kokkuvõttes meie majanduse konkurentsivõimet ja annab rohkem tööd ka siin elavatele inimestele.
Viimane küsimus: "Ministrina olete soovitanud praeguses olukorras inimestel minna tööle välismaale. Kuidas Te tagate selle, et nad pärast kriisi ka tagasi Eestisse tulevad?" Vastusena ütlen kõigepealt, et see on kindlasti ajakirjanduses natuke kontekstist välja rebitud – see on üks võimalus. Nagu ma eespool rääkisin, on ajutiselt välismaal töötamisel mitmeid positiivseid külgi ning see avaldub eelkõige oskuste ja teadmiste suurenemises ning töötamisega kaasnevate rahavoogude suundumises Eestisse.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister! Ma palun väga vabandust, aga teie aeg on läbi! Läheme nüüd küsimuste juurde. Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Teie jutust saab aru, et ainuke tõsiselt võetav arv on see, mis näitab, kui palju spetsialiste on tulnud meile kolmandatest riikidest – need on registreeritud. Ülejäänud arvud on kõik hinnangulised. Tähendab, me ei tea täpselt, kui palju on Eestist läinud inimesi mujale tööle, ja me ei tea ka seda, kui palju on mujalt siia tulnud. Need hinnangud, kui palju on Eestist läinud mujale tööle, on väga kõikuvad, ulatudes, ütleme, tõesti juba 100 000 lähedale, mida pakuvad mõned ülikooli spetsialistid, ja nagu teie ütlesite, on Statistikaameti andmed. Millise metoodika järgi Statistikaamet teile neid arve välja pakub?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Te võite sellega tutvuda, see viimane hinnang on Statistikaameti analüüs "Eesti residentide töötamine välisriigis". Mul on raske kommenteerida mingit metoodikat. Ma sirvisin ja lugesin seda, seal on nii erinevaid uuringuid, mis baseeruvad sotsioloogilistel küsitlustel ja uurimustel, aga ka erinevatel n-ö valimitel, mis põhinevad Statistikaameti käsutuses olevatel andmebaasidel, millest on võimalik ju teha tuletisi ühe või teise inimgrupi liikumisest. Kindlasti saame me tegelikult sellele mingisuguse tunduvalt suurema usaldusväärsuse astmega vastuse siis, kui on läbi viidud järjekordne rahvaloendus. Aga ma sain, härra Tootsen, teie küsimusest kuidagi nii aru, et te alustasite küsimist sellest, et me ei tea, kui palju tuleb Eestisse teiste riikide inimesi tööle, ja siis te hüppasite Eesti inimeste lahkumise peale. Need kaks asja tuleks hoida lahus. Me peame tõenäoliselt leppima sellega – seda me oleme ju tahtnud –, et ega meil täielikku ja pidevat ülevaadet Euroopa Liidu sisesest inimeste liikumisest ei pruugigi olla. Me peamegi arvestama, et tööd on väga erilaadse iseloomuga, et osa inimesi tuleb alaliselt tööle, osa ajutiselt – see on minu arvates normaalne mobiilsus. Me peame arvestama ka Eesti inimeste töötamist väljaspool Eestit. Ennekõike see Soome faktor, kus me näeme tegelikult, et kui Eesti inimene töötab Helsingis, siis ta võib nädala alguses minna ja nädala lõpul tagasi tulla. Väga paljud seda teevad, seda võib visuaalselt jälgida, kui liikuda Eesti laevadel. Mul on jälle arve raske öelda, eks siin võib igaüks spekuleerida. Nii et see kuulub ka mõneti paratamatuse juurde ja sellel on muidugi nii positiivsed kui ka negatiivsed küljed. Ma arvan, et teid jahmatab kindlasti selle arvu väiksus, aga ma kutsun teid siiski üles sellele tuginema. Härra Savisaar ju tavaliselt räägib tohututest arvudest. Ma olen lugenud tema mingisugust artiklit, kus ta on nagu mänginud selle arvuga, et 200 000 eestlast on lahkunud välismaale. Võta või jäta, aga see number ei vasta lihtsalt tõele.

Aseesimees Jüri Ratas

Aivar Riisalu, palun!

Aivar Riisalu

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Me räägime väljarände mõjust Eesti majandusele. Kummalisel kombel on meil ühest küljest väga suur töötus ja ilmselt ka väga palju inimesi töötab välismaal, aga teist otsa pidi, ettevõtlusringkonnad näevad praegu kurja vaeva oskustööliste leidmisega. Mul on endalgi selline kogemus olemas, et kui sa tahad praegu saada kvalifitseeritud spetsialisti tööle, siis ega teda ei ole väga lihtne leida. Minu küsimus on järgmine. Kas Eesti Vabariigis võiks olla majandusministeeriumil või kellel iganes mingisugune arusaam sellest, kas järsku on juhtunud nii, et majandust hakkab tõepoolest mõjutama see, et oskustöölised on lihtsalt Eestist ära läinud? Muud massi meil siin on, aga oskustööliste puhul peaks järsku hakkama hoopis mõtlema, et neid tuleks kusagilt mujalt tuua. Siin on ühes küsimuses küll kaks probleemipüstitust.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Ma arvan, et see väide ei vasta tõele. Teid ei olnud saalis, kui ma alguses lugesin sellesama Statistikaameti andmetele tuginedes üles, kes on need eestlased, kes on n-ö Eesti residendid, kes töötavad välismaal. 40% nendest on ilma erialase kesk- või kõrghariduseta, 40% on tavalise põhi- ja keskharidusega kogu sellest n-ö hüpoteetilisest aasta keskmisest, 20 000 inimesest. See on sama inimestegrupp, kui me vaatame meie töötute profiili praegu, kõige suurem grupp. See on tööpoliitika seisukohast minu arvates kõige olulisem grupp, kui me tahame tööpuudust radikaalselt vähendada, ja seda me tahame. Muus osas, ma arvan, et see probleemi lahendus on ikkagi selles, kuidas me saame panna käima oma ettevõtluse arengu ja haridussüsteemi arengu. See on võti, see ei ole ainult mingi spetsiifiline Eesti probleem, aga meie peame tegelema siin Eestis selle probleemi lahendamisega. Väga keeruline on haridussüsteemil, ütleme siis, toota inimesi, keda sel hetkel Eesti majandus veel ei vaja. Paratamatult on see n-ö elukestva õppe, täiendusõppe küsimus ning kutsehariduse ja ümberõppe adekvaatsus ja haakumine majanduse vajadustega, mis paratamatult muutub, eriti kui me tahame, et majandus struktuurselt areneks, töökohad muutuksid tootlikumaks ja nii edasi. Teil ei ole meeldiv seda kuulata, teile ju ei meeldi kuulata, kui midagi läheb paremaks. Härra Riisalu, teie puhul see võib-olla ei kehti, aga teie kaaslaste puhul küll. Ma vaatasin, üks number, mida tõesti minu arvates Eesti puhul tasub rõhutada, mida me oleme viimase kahe aastaga saavutanud, on ikkagi elukestvas õppes osalevate täiskasvanud inimeste arv, mis on kasvanud väga madalast 6%-st aastal 2009 12%-ni. Lihtsalt need on praegu numbrid, see kasv on olnud, sealt on küll kõvasti edasi minna, et olla Põhjamaade tasemel, aga seda teatud mentaliteedi muutust on märgata, inimesed on valmis ümber õppima.

Aseesimees Jüri Ratas

Olga Sõtnik, palun!

Olga Sõtnik

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Ajapuuduse tõttu jäi teil vastamata viimane küsimus. Võib-olla te siiski seletate meile, mis oli see kontekst, milles te ütlesite selle oma kurikuulsa fraasi, et minge välismaale. Kuidas te tagaksite selle, et need inimesed, kes välismaale on läinud, on neid siis 30 000, 60 000 või 200 000, tuleksid siiski tagasi?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Sellist olukorda, kus kõik Eesti inimesed on ühel ajal Eestis, ei teki ja jumal tänatud, et ei teki. Sellist olukorda ei maksa meil eesmärgiks seada. Ma olen oma eri ametite ajal kokku puutunud väga erinevate kaasmaalastega, kes töötavad välismaal, alates Hiinast ja lõpetades Šotimaa ja Ameerikaga jne. Ma arvan, et üldises plaanis tuleb see, et Eesti inimesed tahavad minna õppima ja ka töökogemusi hankima, tegelikult Eestile ja majandusele kasuks. See on minu väga subjektiivne hinnang. Eelmisel nädalal olin ma näiteks Hiinas ja kohtusin seal noore Eesti kogukonnaga Shanghais ning ma julgen öelda, et 100%-l inimestest on selge sisemine tahe tulla Eestisse tagasi. Nad teevad seal erinevaid asju ja väga hästi teevad, aga kui inimestega avatult rääkida, siis on neil sajaprotsendiliselt tahe ja side kodumaaga niivõrd suur, et ikkagi tagasi tulla, mis kindlasti ei tähenda, et me ei või leida ühte või kahte või kümmet inimest, kes teatavad, et Eesti on kõige halvem elamise koht ja nad ei kavatse siia iialgi tulla. Kindlasti võime leida alati selliseid erandeid. See kontekst ajakirjanduses oli selline, et inimese seisukohalt, individuaalse inimese seisukohalt võttes, kui inimene ja eriti noor inimene mõtleb oma elu peale või karjääri peale, oleks minu arvates väga vale, kui me sisendaksime temale ainult seda, et ta peab igal juhul Eestis töötama. Ma arvan, et meile tuleks väga kasuks, just tugeva rahvana ja tulevikku vaadates, kui inimesed tegelikult mitte ainult ei reisiks, mida me teeme ju aktiivselt ja päris rohkearvuliselt, vaid ka õpiks ja mingi aja ka töötaks välismaal. See tegelikult ju suurendab meie oskusi, teadmisi, arusaamist maailmast. See oli see kontekst. Mitte et see oli nüüd n-ö meie päästerõngas praegu majanduses ja tööturul valitsevast olukorrast väljapääsemiseks.

Aseesimees Jüri Ratas

Nikolai Põdramägi, palun!

Nikolai Põdramägi

Tänan, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Tööjõu väljaränne ei avalda mõju mitte ainult Eesti majandusele. See on palju tõsisem teema, kui esialgu ehk arvatagi võib. Mina näen selles isegi ohtu Eesti omariiklusele, meie kultuurile, rahvusele. Siiani on valitsus püüdnud sellest nii tõsisest probleemist vaikida, rääkimata sellest, et mingeid meetmeid oleks kasutusele võetud väljarände peatamiseks. Kõik ei lahku ainult teadmisi omandama ja rõõmsal meelel. Paljud lahkuvad siit pisarsilmil, et ennast ja oma peret toita, katta ja harida. Pealegi, kõik ei tarvitse enam kunagi tagasi tulla. Kui, siis ehk ainult tuhaurnis. Kas teil on mingi retsept olukorra parandamiseks?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh, härra Põdramägi! Aga ma usun, et me oleme seda 20 minutit arutanud. Teie ilus kodus ettevalmistatud essee vist päris hästi ei haakunud teie erakonnakaaslastega siin juba välja kujunenud diskussiooniga. Nii et ma arvan, et vastuseks teie küsimusele sobiks meie eelnev diskussioon ja kindlasti ka järgnev, kui ma vaatan siin küsimuste esitamise huvilisi. Siis saame midagi lisada.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister! Teil on õigus, huvilisi on. Arvo Sarapuu, palun!

Arvo Sarapuu

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Arvestades teie vastuseid, ma vaatasin korra, milline on näiteks nõudlus ja pakkumine mujal. Ütleksin kõigepealt, et üsna palju tahetakse minna tööle Norrasse, Rootsi ja Saksamaale. Aga muuseas, kui te ütlesite, et seal on kõvasti õppida, siis näiteks tasuks mõelda selle peale, miks siis meil on ikkagi Saksamaale minna soovijate hulgas väga palju keevitajaid. Kas need keevitajad tahavad Saksamaal paremaid oskusi omandada? Aga minu küsimus on hoopis seotud sellega, et järsku tuleks noortega natuke tööd teha. Ma vaatan siin, et viimasel ajal tahavad noored kõige rohkem tööle minna Kreekasse, Portugali ja Hispaaniasse. Muidugi, arvestades majandusseisu, on selge, mida meie arvame nendest riikidest, aga mida teie kui minister arvate, mida noortel on Kreekast, Portugalist ja Hispaaniast Eesti jaoks õppida?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Ma ei saanud aru, mis uuringut te seal refereerite, kas sedasama Statistikaameti analüüsi või mingit muud uuringut. Äkki saate mulle öelda?

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Läheme oma küsimustega edasi. Kadri Simson, palun!

Kadri Simson

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma vaatasin nüüd üle selle Statistikaameti uuringu, mida teie meile siin refereerisite. Siin öeldakse tõepoolest, et eestlaste väljarände peamine sihtriik oli aastatel 2000–2007 Soome, kuhu siirdus kaheksa aasta jooksul 17 165 inimest. Samas, kuu aega tagasi sealsamas puldis, kus praegu teie seisate, seisis välisminister Urmas Paet, kes ütles, et tema Soome kolleegid on teada andnud, et Soome on ametlikult oma elukoha registreerinud 37 641 Eesti kodanikku. Lihtsalt võrdluseks ütlen, et see on sama palju, kui praegu on kogu Võrumaa peale kokku elanikke. Järelikult, kas viimase kahe aastaga on see arv enam kui kahekordistunud või Statistikaamet on tuginenud mingitele andmetele, mis ei vasta Soome riigi andmetele, ja tõenäoliselt need inimesed, kes ennast sinna registreerisid, elavad ka seal. Muud põhjust ei ole. Mu küsimus on: kuidas te suhtute oma hea erakonnakaaslase Tõnis Paltsi ideesse, et Eesti peaks peale maksma, et inimesed Soomes tööl käiksid? Ta on selle kohta ühe intervjuu andnud Eesti Päevalehe Ärilehes.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Mis puudutab teie repliiki, siis nende numbrite osas tuleks kindlasti rohkem selgust tuua. Kuna teie küsimus oli ajendatud just sellest mõjust tööjõule, siis mis puutub nende numbrite erinevusse, mida võib vajaduse korral üle kontrollida, ja seda eriti Soome puhul, kus see liikuvus on väga suur, peame vaatama, millal need eestlased on Eestist lahkunud. Kindlasti, kui me vaatame Ameerika Ühendriike, Kanadat või Rootsit, kus on teatud ajalooline moment – eriti tänase päevaga mõneti seonduvalt –, siis me peame vaatama töömigratsiooni ikkagi mingisuguses ajalises kontekstis. Me ei saa hüpata väga kaugele tagasi. Ka Soome puhul on tõenäoliselt palju eestlasi, kes on võib-olla lahkunud siit 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alguses ja kuidas nad ennast täpselt määratlevad, selleks võib väga erinevaid põhjusi olla. Mis puutub küsimusse, siis ma arvan, et iga idee väärib kaalumist, sealhulgas ka see Tõnis Paltsi idee. Veel kord, mina ei esinda seda mõttelaadi, et kõik eestlased koju mingiks kindlaks kellaajaks. See on selline maailmalõpu meeleolu. Mul on väga palju lähedasi inimesi, kes erinevatel tasemetel töötavad ka Soomes lühemat aega ja pikemat aega. Ma arvan, et see on äärmiselt vajalik kogemus inimestele elus hakkamasaamiseks, tööoskuste juurdesaamiseks, maailma nägemiseks, ärikultuuri arendamiseks jne. Nii et siin on väga palju kasulikke asju. Samas, kui me vaatame seda lühiajalist olukorda, siis peame arvestama, et praegu on Euroopa Liidus igal pool tööpuudusega probleemid, tööpuudus on pigem kasvanud. Nii et tööturul on olukord pingeline, väga suurt nõudlust tööjõu järele ei ole.

Aseesimees Jüri Ratas

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma olen teie väga paljude seisukohtadega nõus, et noored peavad minema välismaale õppima, samamoodi ka mingiks ajaks töötama, et kogemusi saada, kuid ma tean isiklikult väga palju neid inimesi, kes õppimise protsessi käigus või ka töötamise käigus soetavad oma pere ja kinnistavad ennast teistesse riikidesse. Kui palju neid täpselt on, seda on mul praegu raske öelda. Nädalavahetusel sõitsin ringi ühe 80-aastase memmega, kes oli lugenud kohalikku lehte ja kurtis, et näe, noored mehed, kes praegu on 40–50-aastased, läksid umbes 20-selt välismaale õppima ja sinna nad jäidki, Eestimaale nad tagasi ei tule. Me rääkisime seda Saaremaa kontekstis, et väga paljud saarlased on läinud välismaale ja tagasi ei tule. Minu küsimus ongi ajendatud sellest, et mis teie arvates võiks olla ja peaks olema see põhjus, miks need inimesed, kes on ennast mingil ajahetkel Eesti ühiskonnast, Eesti kogukonnast lahti rebinud, peaksid siia tagasi tulema?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Küllap ikkagi ka eestlasi on erinevaid. Aga ma arvan, mingisugune ühisosa on ikkagi see, et meil on siiski võrdlemisi tugev kodujuuretunne, see on midagi ainuomast. Ja kui lugeda selle ala Eesti teadlaste erinevaid uuringuid, võib-olla ka mõttekäike, siis ma arvan, see on ikkagi kõige tugevam. See side kodumaaga ei ole mitte ainult see, et vanemad on siin või mingisugune lapsepõlvepaik, vaid see on midagi enamat. Ma arvan, et see on kõige olulisem. Teine asi on see, et me peame arvestama, et ühe inimese elukaar on ju väga erilaadne, inimene, kes on väga andekas, ei pruugi leida Eestis endale rakendust, ta tahab olla maailmas tegija. Me peame arvestama, et Eesti ei paku seda, mida pakub võib-olla Hollywood filmirežissööridele, nagu me eile nägime, mida pakub muusikamaailm, miks mitte ka ärimaailm. Selles osas peame kainelt arvestama oma majanduse, oma ühiskonna suurust ja mitte mõtlema ennast sama suureks, kui on näiteks Hiina. See on väga oluline. Mis puudutab paljusid teisi inimesi, siis kindlasti peame minu arvates tegema tööd selle nimel, et meil oleksid kõik võimalused atraktiivseteks töökohtadeks ja oma soovide realiseerimiseks Eestis. Me peame arvestama seda, et kui me vaatame lihtsalt palganumbrit, mis tõenäoliselt on väga paljude inimeste jaoks esimene motiiv lisaks uudishimule ja tahtele maailma näha, mis on väga head omadused, siis selles suhtes peame arvestama just täpselt seda, kus me oma palganumbriga asetseme. Selles osas oleme meie keskmise sissetuleku ja n-ö jõukuse määra poolest, kui ma ei eksi, umbes neljandas kümnes kõigi riikide hulgas maailmas. Järelikult selles suhtes ei ole me kindlasti kõige kehvemas seisus, et, ütleme, mujale tööle minna ja saada lihtsa töö eest kõrgemat palka kui Eestis, sest nende riikide arv järjest väheneb.

Aseesimees Jüri Ratas

Lauri Laasi, palun!

Lauri Laasi

Aitäh! Austatud minister! Minu arvates on siin täna teie vastustes sellele arupärimisele kõlanud päris asjalikke mõtteteri, kuid siiski ma küsiksin, kas teie sõnum lahkuda välismaale, laieneb ka Eestis Eesti maksumaksja raha eest hea hariduse saanud sadadele arstidele, kes on juba läinud, ja sadadele, kes on minemas – selline on statistika. Milline oleks teie sõnum neile? Kas te olete valmis esinema ühel päeval üleskutsega, et tulge tagasi, Eesti arstid?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Esiteks, ma ei ole sellist sõnumit andnud. Me vist rääkisime selle selgeks, et see moonutatud sõnum on väga halb sõnum. Mis puudutab arste, siis minu arvates on parem, kui arstid läheksid välismaale selleks, et nad lähevad tööle, kuigi see ei ole neile kerge. Olen ka erinevate arstide kogukondadega lähiriikides kohtunud. See ei ole kerge minek. Tagasitulekusoov on tegelikult minu arvates silmadest näha, kui paljudega nendest kohtuda. Kui paljud lähevad ennast realiseerima, ja jällegi arvestades tegelikult võimalusi, mida maailm pakub, siis ei saa selles suhtes midagi ette heita. Kuid kindlasti on parem, kui arstid läheksid niimoodi, kui et nad lähevad ravimifirmade poolt kinnimakstuna mingitele arusaamatutele õppereisidele.

Aseesimees Jüri Ratas

Helle Kalda, palun!

Helle Kalda

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Äsja esitas hea kolleeg Arvo Sarapuu teile ühe uuringu põhjal küsimuse, miks lahkub meie noori Kreekasse, Hispaaniasse ja Türki. Selle uuringu on teinud töötukassa juures olev EURES Eesti ja see on avaldatud 27. mail. Nii et see on ametlik uuring. Äkki te nüüd suudate meile vastata sellele küsimusele?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Pole kohe sellise uuringuga tutvunud, aga me võime lihtsalt teiega edasi arutleda, miks siis noored on mingile küsitlusele, mida töötukassa on teinud – see on tavaline sotsioloogiline küsitlus –, nii vastanud. Kui noorte inimeste käest küsitakse, kuhu nad tahaksid minna, ja esitatakse tõenäoliselt riikide loetelu, siis loomulikult, küllap nad on vanematega käinud juba Soomes, Saksamaal, Hispaanias, aga Kreekasse ei ole veel jõudnud – nii et miks mitte sinna. Tavaliselt on see nii. Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei kujuta ette, mida on Kreekal ühele Eesti noorele rohkem pakkuda, kuigi suhtun väga lugupidavalt Kreekasse. Võib-olla on see märk väga heast vanaaja ajaloo õpetamisest põhikoolis. Niivõrd hästi on ajalooõpetaja Kreekat tutvustanud, et inimene tahab seda reaalselt näha.

Aseesimees Jüri Ratas

Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mina lokaliseerin oma küsimuse ja piirdun Ida-Virumaaga, sest Maailmapank on sellele piirkonnale aastate kaupa hea potentsiaali hinnangu andnud. Aga teiselt poolt me teame, et elanikkond vananeb seal väga kiiresti ja juba enne kriisi tehtud uuringud näitavad, et noorem põlvkond näeb oma tulevikku väljaspool Eestit. Kuidas teie hindate seda kõike, et ikkagi seda piirkonda ja potentsiaali maksimaalselt säilitada ning arendada?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Elanikkonna vananemine on teema, aga siin me peame olema selles mõttes lahenduse otsingule suunatud ning mitte seda probleemi enda jaoks üle võimendama. Tuleb vaadata, millal ja mis kujul ta meil probleemina risti-rästi tee peal ees seisab. Kui spetsiifiliselt Ida-Virumaast rääkida, siis mul on jäänud selline mulje (ma ei tea, kas selle kohta on ka mingeid küsitlusi või uuringuid tehtud), et just Narva ja Kohtla-Järve noortel inimestel on soov Ida-Virumaalt ära minna. Siin me jõuame selle juurde, mida teha, et Eestis ei oleks üksi ükski maa, sealhulgas ka Ida-Virumaa, et ka Ida-Virumaa tõepoolest pakuks, arvestades seda potentsiaali, samasuguseid võimalusi nagu Tallinn või Tartu jne. Ma arvan, et see on tegelikult see küsimus – mida teha. Me oleme teiega siin ka varem rääkinud, et Ida-Virumaal peaksid ikkagi olema samad lahendused, haridusasutused peaksid olema kõrgel tasemel. Minu arvates vajaks Ida-Virumaa, ja võib-olla Narva eraldi, üht kõrgel tasemel tehnikakõrgkooli. Peaksime rohkem töötama, et ettevõtted, erilaadsemad ettevõtted investeeriksid Ida-Virumaale, et need ei oleks ainult mõned üksikud suurettevõtted. Selle kohta on positiivseid näiteid, aga neid on vähe. Et oleks näha selliseid töökoha perspektiive Ida-Virumaal. Need on minu arvates suunad, pluss muidugi tuleb parandada kohalike omavalitsuste (ma mõtlen ennekõike suuremates linnades) koostöövõimet, mis on minu arvates jätkuvalt väike. Ida-Virumaal on minu arvates kohalike omavalitsuste roll olla atraktiivne, valgustuslik ja kaasaegne, tuua võib-olla seda n-ö Euroopa unelmat rohkem Narva. Ma arvan, et see on väga oluline. Te võiksite oma sõprade käest küsida, kas nad kavatsevad midagi ette võtta lisaks muudele uudistele, mida me kahjuks oleme sunnitud ajaleheveergudelt lugema.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus, palun!

Marika Tuus

Aitäh! Austatud minister! Need andmed, mida te siin välja tõite, puudutavad viit viimast aastat ja on ikkagi suhteliselt vanad. Praegune olukord on midagi täiesti muud kui viis aastat tagasi. Nende põhjustena, miks inimesed välismaale lähevad, tõite te siin enesetäiendust ja kogemuste saamist jne, aga tegelikult lähevad inimesed praegu ära viimases hädas, sest neil ei ole siin tööd. Me teame, et isegi registreeritud töötutest on juba üle poole praegu neid, kes ei saa enam töötutoetusi, rääkimata siis statistilisest tööpuudusest – 137 000 töötut. Kas me ei peaks ikkagi natuke reaalsemalt ja tõsisemalt seda küsimust vaatama? Kui te siin tõite välja Tartu Ülikooli uuringute näiteid, siis te ei öelnud neid arve, mis teil pakkuda on.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Aitäh! Minu arvates on meil võrdlemisi reaalne või tõsine ja kahe jalaga maa peal debatt, mis ei ole ka selline nööpnõela teravusega, poolmoonutatud andmete ülevõimendamine, nagu teil, ütleme, ikka päris hästi õnnestub. Ma rääkisin, et ma toetun uuringutele, mida on teinud Statistikaamet – ja mis ei ole minu arvates kellegi poolt mõjutatud –, kelle käes on selleks piisav ressurss. Need baseeruvad viimase viie aasta andmetel, s.o 2008. aasta lõpuni. Midagi ei ole parata, selliseid uuringuid ei ole võimalik teha n-ö ühe päeva vanustena, nagu te loete ajalehti või kuulate kohvikus sõbranna juttu, kes räägib, et midagi juhtus. Jah, me peame möönma, on huvitav ja tuleb vaadata, mis on tegelikult selle majanduse ja sotsiaalse olukorra tulemusena muutumas. Kas on mingisuguseid uusi trende, kas mahud kasvavad või mitte? Ma juhin veel kord tähelepanu, et meil ei ole siin sellist objektiivset pilti, kuid vaadates neid andmeid ja just seda inimeste valmisolekut, siis võrreldes 2008. aasta lõpu seisuga, kus ikkagi olukord majanduses muutus juba suures osas keerulisemaks, selliseid radikaalseid muutusi pole toimunud. Tuleb vaadata ka reisijate arvu, ega nad ujudes siit Eestist ära ei lähe, siin tuleb ikkagi arvestada, kuidas need inimesed lähevad, et nagu võtavad seljakoti selga ja hakkavad kuhugi minema. Nii et paluks ka, hea küsija Marika Tuus, emotsioonid kuhugi mujale jätta. Arutame seda teemat, milline on tegelik olukord, ja katsume probleeme kuidagi lahendada.

Aseesimees Jüri Ratas

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma võin teid tõesti kiita, te olete üks viimase seitsme-kaheksa aasta peaminister, kes on käinud Kohtla-Järvel ja mõelnud sellest, mis selles linnas tulevikus on. Aitäh teile! Aga olen kohtunud päris paljude inimestega, kellel oli käes mitu tunnistust selle kohta, et nad olid lõpetanud mitmesugused ümberõppekursused, aga nad ei leidnud endale tööd. Kui me räägime noortest, siis paljud neist on ju lõpetanud õpingud kutsekeskustes, aga lähevad leiba otsima kusagilt Eestist kaugemalt. Tahaksin küsida, härra minister, kas tööjõu väljarändele ei mõju olukord, kus me õpetame noortele neid oskusi, mida ei saa kasutada Eestis.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts

Kindlasti mõjub. Ma arvan, et meie haridussüsteem peaks olema ettenägev ja suutma koolitada oskuste ja teadmistega inimesi kõikidel tasanditel, alates ülikooliharidusest, kõrgharidusest, rakenduskõrgkoolidest, kutseharidusest. See oleks ideaalne olukord. Me peame arvestame, et me kunagi tõenäoliselt ei ela enam sellises maailmas, kus omandatud haridus, ükskõik mis tasemel, tagab töökoha kuni pensionieani. Seda ei saa kindlasti juhtuda. Minu arvates ei ole siin midagi teha, see pidev õpe, olgu siis riigi poolt toetatud või koostöös oma tööandjaga, peab olema käitumisnorm ning me peame sellest palju rääkima ja sellele palju kaasa aitama. Eraldi küsimus, mida võiks rõhutada ja mida me ei puudutanud, on minu arvates just noorte ja eriti haridusteed lõpetavate noorte puhul see, kas noor inimene saab koolist, see on alates põhihariduse tasandist, kutsekoolist, kõrgkoolist kaasa ka võimekuse hakata ettevõtjaks, niipalju kui see on võimalik. Kindlasti ei ole kõik inimesed selleks võimelised. Ma arvan, et selles osas näeb teie poolt vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus seaduse tasemel ette teatud olulisi nihkeid. Ma julgeksin öelda, et kui sellele seadusele järgneb rakendus, siis kindlasti meie olukorras on just see, et oskustega inimesed on võimelised oma oskusi ja teadmisi ise müüma, ise töökohti looma, ettevõtjariske võtma, tegelikult ju parim kombinatsioon. Praegu on väga muret tegev seis. Me oleme viimased kaks-kolm aastat erinevatel haridustasanditel kõvasti pingutanud, et ettevõtjaõpet ja kogu seda asja tegelikult sisse viia. Siin on meil kõvasti võimalust asja parandada. Ma arvan, et soovitus nendele noortele oleks mõelda ka sellele, et võib-olla ise teha mingi ettevõte, sest ega maailmas ei ole ju vajadus kaupade ja teenuste järele lõppenud.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.


3. 16:15 Vaba mikrofon

Aseesimees Jüri Ratas

 Head ametikaaslased! Nüüd on kõigil võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Ma palun seda teha! Helle Kalda, palun teid Riigikogu kõnetooli!

Helle Kalda

Head eestimaalased! On 14. juuni. Täna on Eestis leinapäev. Me meenutame tuhandeid stalinistliku terrori ohvreid, keda sunniti jätma maha oma kodu ja küüditati kaugele külmale maale, kust paljud enam tagasi ei tulnud. Eile oli 13. juuni, ka seda päeva tähistasid Eestis paljud põliselanikud leinapäevana, kuid mitteametlikult ja kalendris ei ole seda praegu veel märgitud. Ka need inimesed on kaotanud oma kodu, sest ka neid on sunnitud sealt lahkuma. Kuid seda ei teinud mitte meid okupeerinud riigid, vaid meie oma parlament, valitsus, ja seda tehakse jätkuvalt. 1991. aasta 13. juunil võeti siinsamas saalis vastu omandireformi aluste seadus. Esialgu tundus see seadus üsna süütu aktina, mis pidi heastama ajaloolise ülekohtu ja andma kunagistele omanikele tagasi võõrvõimu poolt ära võetud vara. Seadusesse on ju isegi kirjutatud, et uut ülekohut ei tohi tekitada. Kuid õige pea, kui võimule tuli uus parlament, valitsust hakkas juhtima Isamaaliit Mart Laari juhtimisel ja ametisse pandi reformiminister Liia Hänni, hakkas omandireformi aluste seadus, lühidalt ORAS, kiiresti muutuma. Sellest seadusest sai varanduse teenimise tööriist. Tagastama hakati kõike, isegi võlgadega kaetud kinnistuid, unustati hüpoteegid ja majade ehitamiseks võetud võlad, mis olid ka tasumata. Tagastati maju, kus olid lasteaiad. Kiiresti hakkas laienema ka pärijate ring, jõudes Jaanus Betlemi tädi seaduseni. Lõpuks hakkas rahvas nimetama omandireformi lehma lellepoja seaduseks. Saajate ringi laiendati absurdsuseni. Rahvuslik-radikaalsed poliitilised jõud alustasid õigusliku järjepidevuse taastamist n-ö restitutsioonilisel alusel, võtmata arvesse teadlaste ja poliitiliselt tasakaalustatud jõudude põhjendatud vastuväiteid ja otseseid ohtusid. Hüljates sotsiaalse solidaarsuse teed, päästeti valla ohjeldamatu omakasu taotluste vabadus. "Plats puhtaks!", "Parem Eesti kõigile!" ja "Meie aitame neid, kes suudavad ennast aidata" – need loosungid ilmestasid seda aega. Läks lahti rahvusliku vara hullumeelne ümberjagamine poliitiliste otsuste alusel. Kuid keegi pidi ju ka selle kinni maksma. Varanduse ümberjagamine tõi kaasa kohutava ülekohtu. Kümned tuhanded inimesed aeti nende endistest kodudest välja, sest uued omanikud tahtsid vaid maju, mitte üürnikke, riik aga on pühkinud oma käed puhtaks. Omandireformiga oleme end alandanud kogu tsiviliseeritud maailma silmis ning tekitanud varade tagastamisega 50 aasta tagant rahvusliku lõhe õiguse ja õigluse mõistmisel.
Üürnikeühendused on korduvalt kutsunud üles võtma kokku kogu meie rahva mõistuse, aru ja au, et lahendada uus ülekohus, mille reform on kaasa toonud. Alles eelmisel nädalal, neljapäeval, muudeti valitsuskoalitsiooni häältega järjekordselt omandireformi, laiendati järjekordselt omanike ringi. 1941. aastal Saksa riigi lepingute alusel lahkunud järelümberasujatele, etnilistele sakslastele, kes said oma varade eest kompensatsiooni juba Saksa riigi poolt, antakse sellest hoolimata vara tagasi. Keskerakonna fraktsioon oli selle vastu. Meie seisukoht on, et nimetatud isikutel ei ole õigust taotleda vara tagastamist ega kompenseerimist. Eesti riigil ei ole kohustust nende isikute suhtes. Keskerakonna fraktsiooni seisukoht oli, et meil on kohustus kiiresti lahendada sundüürnikele tekitatud ülekohus. Seda aga praegune valitsus ei toetanud. Diskrimineeriva omandireformi ohvriks on langenud hinnanguliselt sada tuhat inimest, kes ei saanud väljatöötatud aastate eest oma korterit erastada, ja nendele inimestele on tekitatud korvamatut kahju. See ei ole mitte üksnes rahaline, vaid ka moraalne. Meil on kahju, et Eestit tabas selline saatus. Mitte varanduse, vaid vabaduse nimel käisime lauluväljakul ja seisime Balti ketis. Kahjuks peame tõdema, et paljud teist seisid seal asjata. Liiga kalliks läks vaba riik meile maksma. Vabadusel on alati oma hind. Vaba Eesti hinnaks on praegu kujunenud kurb tõsiasi, et iga seitsmes Balti ketis seisnud inimene kaotas uues Eestis oma kodu.

Aseesimees Keit Pentus

Järgmisena palun kõnetooli Marika Tuusi!

Marika Tuus

Head kolleegid! Täna tähistame juuniküüditamise 69. aastapäeva. Ma arvan, et sõnad on siin üleliigsed. Tuhanded süütud mehed, naised ja lapsed sunniti omal ajal loomavagunitesse ja algas teekond teadmatusse. Ent kui selle inimsusvastase kuriteo pani toime punaterror, siis meie lähiajaloos aset leidnud isamaalaste õõvastav vägivald on jätnud koduõigusest ilma ligi 100 000 kaasmaalast. See on kuritegu, mis pandi toime oma maa ja rahva vastu meie enda platsipuhastajate poolt ja seda mitte sõja ega diktatuuri ajal, vaid meie kõigi väljavõideldud vabas Eestis. See on kuritegu, mis pööras Eesti rahva igavesti tülli. Kümnete tuhandete kaasmaalaste näol leiti lõpuks süüdlased – sundüürnikud, kes pidid kinni maksma ajaloolise ülekohtu teistele kaasmaalastele. Tunnen üht õigusjärgset omanikku, tema nimi on Evald Mihkra, kes ei ajanud talle tagastatud majadest inimesi välja, vaid laskis üürnikel nende käsutuses olnud korterid erastada. Miks? Ta ütles, et ta austas nende inimeste tööd, et ta tunneks vägagi piinlikkust omandi üle, mille heaks ta pole midagi teinud ega ühtki naela seina löönud. Seal elanud inimesed hoidsid need majad alles, muidu oleks need ju hävinud. Ja ta mainis, et mitte keegi neist ei saanud praegu tagastatud maja ehitamisel mitte midagi teha, sest olid alles kas sündimata või väga väikesed.
Kes on siis sundüürnikud? Need on inimesed, kes said vene ajal orderi elama asumiseks enamasti heakorrastamata ja poollagunenud pindadele. Need korterid said korda tehtud ja aastaid nendes ka elati ja nendes kodudes sirgusid uued põlvkonnad. Ja siis uue ja õiglase Eesti Vabariigi ajal hakati puhtisikliku rikastumise eesmärgil neid inimeste kodusid maha parseldama ja kinnisvaraga äritsejatele ümber kantima. Kui Lasnamäe, Mustamäe või Annelinna elanikud said kõik oma uuema elamise sümboolse raha eest erastada, siis sundüürnikud jäeti sellest kehvastki kodust ilma. Nendest said koduta perekonnad. Eesti riigi restitutsioon toimus täiesti ebaõiglaselt, kahjude hüvitamist ei nõutud süüdlastelt, vaid kannatanutelt. Tagastamine, ütleme parem, ümberjagamine sellisel moel oli koletu ja ebaõiglane. Me teame, et varade tagastamise komisjonidele anti praktiliselt kohtute õigused. Nii ei tehtud ei Lätis, Leedus, Poolas ega Ida-Saksamaal. Omakasupüüdlik pärijatering laienes ju pidevalt. Võltsingud, valed tagastamised, tagastamised olematutele inimestele ja surnutele, kohtulood, mis kestavad siiani ja on nüüd otsapidi Euroopa Kohtus. Üks endine peaminister on otse öelnud, et omandireform tehtigi hoopis selleks, et aktiviseerida ettevõtlust. Nii et ei mingeid niisuguseid eesmärke, et peremeheks omal maal. Üle 90% Tallinna kesklinna tagastatud pindadest, kus elas üle 60 000 sundüürniku, läkski neil aastail, mil pealinn oli parempoliitiliste jõudude käes, kinnisvarabüroode kaudu mahamüümiseks ärihaidele ja välismaalastele. Sundüürnikest said lindpriid, kel ei olnud mingeid õigusi. Keskerakondlik linnavalitsus on olnud ainus, kes on nende inimeste eest hoolitsenud ja nendele elamispinna andnud. Aga just riigi kohus oleks olnud seda teha ja inimesi kaitsta, sest just Eesti riik ise tekitas poliitilise otsusega sellise olukorra. Need inimesed ei ole vabatahtlikult oma rolli valinud. Nemad jäeti ilma võimalusest EVP-de eest korter erastada. Kallile korteriturule ei olnud nendel loomulikult asja.
Ma lõpetan kirjanik Kalle Käsperi sõnadega: "Ma loodan, et ükskord ilmub välja see inimene, kes kogub kokku kõik omandireformi ohvrite tragöödiad ja avaldab need meie omas mustas raamatus, sest see on meie uue ajaloo häbiväärseim lehekülg – küüditamine, mida ei pannud toime võõrad, vaid meie ise." Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk

Lugupeetud kolleegid rahvasaadikud, kes te olete veel saali jäänud! Sageli imestatakse, kuidas sai ajaloos tulla võimule diktaator Jossif Stalin? Või kuidas juhtus niimoodi, et sakslased lubasid oma uhke riigi etteotsa hullumeelse Adolf Hitleri? Kuidas sai miljonite kaasmaalaste silme all küüditada inimesi Siberisse või ajada neid elusalt gaasikambreisse? Oli ju rohkesti teadjaid ja pealtnägijaid, pealegi oli informatsiooni Euroopa teiste riikide juhtidel. Ometi ei suudetud ülekohut ja ohvreid ära hoida ja me küsime, kuidas sai see küll juhtuda.
Mina, kes ma olen läbi teinud kõik need omandireformi jubedused, ei imesta ammu ajaloolise ülekohtu üle. Ma oleksin võinud tänaval suure häälega karjuda, kui minu ema ja isa, minu õde Marikat ja mind meie Metsa tänava kodust välja aeti, ja otse tänavale. Kas oleks see karjumine aidanud? Ei aidanud ju hüüdmine, karjumine ega protesteerimine juute, keda Tallinna tänavatel taga aeti ja kes lõpuks ikkagi Klooga surmalaagrisse sattusid. Sundüürnikele on tuttav üks näide, kuidas välismaa filmigrupp käis Eestis neid omandireformi jubedusi filmimas ja kuulanud ära kõik õudusjutud selle reformi käigu kohta nende ohvrite endi suust, küsis  filmigrupi juht lõpuks: "Aga öelge, palun, kallid kannatajad, miks te politseid ei kutsunud?"
Mis rääkida veel politseist, kui ma parlamendisaadikuna pole suutnud omandireformi aluste seadust kas või küüne võrragi paremaks või õiglasemaks teha sundüürnike suhtes. Keskerakonna fraktsioon on selle kohutava seaduse kohta teinud lõpmatu hulga parandusettepanekuid, kuid mitte ühtegi ei ole siin saalis arvestatud – ei Mart Laari valitsus ega Andrus Ansipi valitsus pole omandireformi rataste vahele jäänud üürnike huvidega arvestanud.
President Lennart Meri – rahu tema põrmule – vastuvõtule käisid sundüürnike esindajad end kümneid kordi registreerimas, kuid presidendi kabinetti Kadriorus nad ei jõudnudki. Juhtus nii, et üks kord nad oleksid peaaegu jõudnud ja luba oli juba olemas, kuid viimasel minutil tuli Kadriorust teade, et riigipea on selle kohtumise ära muutnud ja asendanud vastuvõtuga USA indiaanlastele, sest, nagu ta seletas, nendele indiaanlastele on ajaloos ülekohut tehtud.
Eesti Üürnike Liidu andmeil on omandireformi läbi kannatanud või oma kodu kaotanud umbes 100 000 inimest. Eesti riik lihtsalt laskis nad korterist välja tõsta ja otse tänavale ajada. Mitte ükski ametivõim pole kunagi pannud kellelegi kohustust neid õnnetuid aidata. Töötades veel aastaid ajakirjanikuna, nägin ma palju neid traagilisi pilte, kuidas inimesi nende kodudest välja aeti. Neil polnud tõepoolest kuhugi minna ja ainukeseks pääseteeks olid nende lähedased sugulased, kes neid vahel ajutiselt oma katuse alla võtsid. Tallinnas Sepa tänaval nägin ma oma silmaga pilti, kui ühel varajasel hommikutunnil hakati ekskavaatoriga lammutama ühte maja, ja kujutage ette, üürnikega polnud seda kokku lepitud. Ja juba lendasid katusekivid, kui kaks perekonda majast välja jooksid. Nad ei teadnudki, et nende kodu hakatakse sel päeval lammutama. See juhtus vabas, demokraatlikus Eesti Vabariigis ja mitte ammu.
Mida siis sundüürnikud tahavad? Miks me täna siin puldis oleme ja miks me 20 aastat järjest oleme protesteerinud? Me ei taha mitte midagi rohkem, kui õiglust nendele ülekohtu all kannatavatele sundüürnikele. Et Eesti riik, kes oma seadustega nad kodust ilma jättis, selle kodu neile lõpuks siiski leiaks või juba ostetud kodule tehtud kulutused kompenseeriks. Seadus ütleb, et omandireformi käigus ei tohi tekkida uut ülekohut. See on Eesti seadus. Kahekümne aasta jooksul, praegu siis Andrus Ansipi valitsuse näol, pole Eesti riik seda seadust täitnud.
Ja mida öelda lõpetuseks nendele, kes pole endale veel uut kodu saanud? Nende sundüürnike jaoks Teine maailmasõda kestab. Ja ma küsin, kas me tahtsime sellist Eestit. Muidugi mitte! Me ei tahtnud Eestit, kus hinnas on majad ja kus inimene mitte kui midagi ei maksa. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Rohkem kõnesoove ei ole. Vaba mikrofon on lõppenud.
Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.30.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee