Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kõnesoove ei ole. Teateid ka ei ole, nii et järgmisena, head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 59 Riigikogu liiget, puudub 42. Asume nüüd tänaste päevakorrapunktide menetluse juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 741. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 746. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, see on Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 749. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 82 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi. Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuste seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 727. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 81 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi. Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuste seaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.
Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, see on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku statistika seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 739. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku statistika seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.
Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, see on Vabariigi Valitsuse algatatud omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Helle Kalda! Lisaaega kolm minutit, kokku kuni kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head rahvasaadikud! Ilmselt  ei kahtle keegi, et täna võetakse valitsuskoalitsiooni häälteenamusega vastu omandireformi aluste seaduse järjekordse muutmise seaduse eelnõu, mida ilmselt toetavad ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed. Tuletame meelde ajalugu. 1991. aasta 13. juunil vastu võetud omandireformi aluste seadus oli päris tavaline seadus, mida siin Riigikogu saalis on aastate jooksul menetletud. Kuid alguses heaks kiidetud seaduse põhimõtetest ja kontseptsioonist pole peaaegu midagi järele jäänud. Seadust on täiendatud aastate jooksul ikka ühes suunas: laiendada vara saajate ringi, muuta ühed rikkamaks ja riik vaesemaks. Keegi ju on pidanud selle kinni maksma, ja eks ikka Eesti maksumaksja. Protsessi maksumus on olnud tohutult suur. Kuid nii avalikult ja korruptiivselt, nagu seda praegu tehakse, pole seda selle saali silme all veel tehtud.
Mis on eelnõu eesmärk? Kiirendada omandireformi lõppu. Kuidas seda soovitakse teha? Tahetakse kaotada kohalikud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjonid ja anda otsustamine maakonnakomisjonide pädevusse. Miks seda on vaja? Mida see annab? Jutt käib, nagu kirjutas tänavu 15. aprillil Eesti Ekspress, kokku sadu miljoneid kroone maksvatest kruntidest, majadest, korteritest. Need on 1941. aastal NSV Liidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud järelümberasunud isikute mahajäänud vara, mille eest sai Saksa riik NSV Liidult 200 miljonit Saksa marka.
Kuni 2006. aasta Riigikohtu otsuseni oli seaduses kirjas, et vara tagastamise küsimus lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Aastad läksid, aga valitsus kokkulepet riikide vahel ei saavutanud või ei soovinudki saavutada. Lõpuks, kui Riigikohus oli mitu korda tulemuseta pöördunud parlamendi poole, et see küsimus lahendataks, tühistas Riigikohus oma otsusega omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3. Kuid regulatsiooni, kuidas selles küsimuses toimida, kuidas saada tõendeid Saksa riigilt, ei ole valitsus tänaseni esitanud. Eesti valitsus pole kordagi pöördunud Saksamaa ega Venemaa Föderatsiooni poole, et saada ametlikke arhiivimaterjale ümberasujate nimekirjade, deklareeritud varade ja kompensatsiooni saamise kohta.
Kuidas siis saavad kohalikud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjonid õiglaseid otsuseid teha? Tallinna linn on juba aastaid korduvalt pöördunud valitsuse poole palvega see küsimus reguleerida. Valitsuskoalitsiooni väide on olnud, et Saksa riik pole ümberasujatele mingit kompensatsiooni maksnud. Seda väidet oleme me korduvalt kuulnud ka siin Riigikogu saalis IRL-i ja Reformierakonna liikmete sõnavõttudes, kui Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjon täitis seadust ja alustas omal algatusel Saksa arhiividest materjalide kogumist.
Nüüd on koalitsioonil ja valitsusel kiireks läinud. Sest kui tuleb tõestus, et juba on kompensatsiooni saadud, siis jäävad miljonid tulemata. Aga valimised on ju tulemas! Kõige lihtsam lahendus: võtame kiiresti kohalikelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjonidelt otsustamisõiguse ära ja otsustame ise vara tagastamise riigi tasandil, see tähendab, et otsustavad meie maavanemad. Isegi oma maavanemaid on hakatud paika panema!
Kuid ma teatan teile, et tänavu 9. juunil võttis Tallinna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise linnakomisjon oma istungil vastu otsuse, millega jättis rahuldamata taotluse Kaupmehe 10 / Kentmanni 17 (kinnistu nr 1067) hoonete ja maa tagastamise kohta, kuna nimetatud vara eest on Max Edenberg Saksamaa Liitvabariigilt saanud kompensatsiooni. Komisjon tugines oma otsuses Saksamaalt Bayreuthi arhiivist saadud dokumentidele. Taotluse Eestis asuva vara küsimuses esitas Max Edenberg juba 1941. aastal. Aastatel 1941–45 maksti Max Edenbergile ja tema abikaasale Marie Edenbergile toetussummasid. Max Edenberg esitas 10. juulil 1953. aastal Saksamaa Liitvabariigile taotluse kompensatsiooni määramiseks Eestisse jäänud varade eest kahju hüvitamise seaduse § 9 alusel. Taotluse lahendamiseks oli Darmstadti linnavalitsuses koostatud dokumendid toimikus 15504. Tekkinud kahju väljaselgitamisel on hinnatud Tallinnas Kaupmehe 24, Lõuna tänav 8, Tartus Hurda tänav 15 asunud kinnistute väärtust, samuti AS-i Turist ja Eesti Kodu osatähti jm. Lõplik otsus kahju suuruse kohta pärineb 15. jaanuarist 1964. Sellele lisatud põhjenduses märgitakse, et kahjude kindlakstegemisel on tuginetud Saksa ümberasujate, järelümberasujate usaldusühingu Balti osakonna jaoks koostatud varade loetelule ning kahju suurus on arvestatud vastavalt vara väärtusele. Niipalju siis teie väidetest, et Saksa riik ei ole maksnud vara eest, mis nendel inimestel Eesti riiki jäi. Täna te aga otsustate, et me anname otsustusõiguse maakonnakomisjonidele ja täna te räägite sellest, et me anname oma vara ära.
Lõpetuseks aga loeksin teile ette ühe tsitaadi, mis on siin saalis öeldud omandireformi kohta. Selle on öelnud Jaak Allik, kes omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel kurjalt prohvetlikult nimetas omandireformi läbiviimist röövimiseks ja manas, et sel viisil kergelt vara saamine võidakse õigustühiseks kuulutada. "Ja nüüd öelge, miks see vara peaks minema nende taskusse, kes selle röövimise ja ekspluateerimise käigus on teistest rikkamaks saanud? Sellega ju röövitakse mind teist korda, ja seekord lõplikult. Kas te ei karda, et selline erastamine täna kitsa ringkonna tasku on nii suures vastuolus rahva õiglusteadvusega, et ühel ilusal päeval tuleb siia saali uus Riigikogu ja kuulutab nii kergelt saadud vara omandamise uuesti õigustühiseks? Ja kas hirm selle pärast ei tee tühiseks ka teie planeeritava majandusliku efektiivsuse, privatiseerimise, ostu-müügi idee?"
Mõelge, head kolleegid! Keskerakond nimetatud eelnõu mitte mingil juhul ei toeta.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 715 lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 715. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 50 Riigikogu liiget, vastu 30 Riigikogu liiget ja 1 erapooletu. Vabariigi Valitsuse algatatud omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.
Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Ja nüüd, head ametikaaslased, läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, mis kannab pealkirja "Eesti Panga 2009. aasta aastaaruanne". Lubage mul enne selle arutelu alustamist lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Kõigepealt on Eesti Panga presidendi ettekanne kuni 20 minutit. Pärast ettekannet on Riigikogu liikmetel võimalik esitada üks suuline küsimus ja pärast küsimuste vooru on läbirääkimiste voor, kus sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad.
Mul on hea meel anda sõna Riigikogu kõnetoolis ettekandeks Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile. Palun!
Head ametikaaslased! Ma juhin teie tähelepanu sellele, et me alustasime seitsmenda päevakorrapunkti ehk Eesti Panga aastaaruande arutlust. Ma palun saalis vaikust! Saalis on liiga suur lärm ja need, kes soovivad aruannet kuulda, ei kuule seda. Palun saalis vaikust!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea meel on teie ees jälle seista ja täita seadusest tulenevat kohustust ehk tutvustada teile Eesti Panga 2009. aasta aastaaruannet. Eesti Panga seaduse § 31 selle kohustuse Eesti Pangale paneb, et me peame pärast aastaaruande kinnitamist panga nõukogu poolt selle teile tutvumiseks esitama. Praeguseks hetkeks on Eesti Panga Nõukogu Eesti Panga 2009. aasta aastaaruande kinnitanud. Olen tutvustanud seda dokumenti ka Riigikogu rahanduskomisjonis ja nüüd on järg Riigikogu täiskogu käes.
Teile edastatud trükises on põhjalik ülevaade Eesti Panga 2009. aasta tegevusest, mille üksikasjaline kirjeldamine ei mahuks kahjuks käesoleva ettekande raamidesse. Seetõttu keskendun siinkohal mõnele olulisele 2009. aasta arengule ja nendest tulenevatele ettevaadetele.
2009. aasta oli Eesti Panga jaoks suuresti euro ettevalmistamise aasta. Euroalaga liitumine on meie jaoks oluline teetähis. 2009. aastal tehtud rasked otsused ning kogu 2009. ja 2010. aasta kestnud Eesti majandusraamistiku enneolematult järjekindel ja põhjalik tutvustamine rahvusvahelistele otsustajatele ja majandusanalüütikutele on toonud euro-eesmärgi saavutamise lähemale kui kunagi varem.
Samas tuleb meeles pidada, et euro ei ole imerohi kõikide majandushädade vastu. Euro on vaid võimalus, mis tuleb targalt ära kasutada ja siis edasi minna. Targalt tegutsemine ei tähenda mingit enneolematut majanduspoliitilist suunamuutust. Pigem on oluline viia lõpule mitu poolele teele jäänud reformi ja järgida piisava rangusega juba ammu omaks võetud ning läbiproovitud vastutustundliku majanduspoliitika põhimõtteid. Jätkusuutlik areng, üleminek suurema lisandväärtusega tootmisele ja üldise heaolu kasv eeldab, esiteks, valitsussektori eelarvepositsiooni tasakaalustamist ja reservide taastamist, teiseks, struktuurireformide jätkamist ja kolmandaks, jätkuvat tähelepanu finantsstabiilsuse tagamisele. Ning ärgem unustagem, kui oluline on jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive suurendamise seisukohalt ka madal inflatsioon.
Kõigepealt väike ülevaade mõnedest eelarvepoliitikat mõjutavatest teguritest. Eesti valitsus on alates 2007. aastast seadnud endale eesmärgiks hoida valitsussektori eelarve ülejäägis, et tagada jätkusuutlik eelarvepoliitika. Kuigi 2008. aastal ei suudetud eelarve defitsiidi eesmärke saavutada ning ligi 2,6%-ni SKT-st ulatunud eelarve ülejääk 2007. aastal muutus mõnevõrra suuremaks puudujäägiks 2008. aastal, suudeti üleilmse finants- ja majanduskriisi tingimustes varasemad vead korrigeerida ning valitsussektori eelarve puudujääki vähendada 2009. aastal 1,7%-ni SKT-st.
Valitsus on oma plaanides ja Euroopa Liidule antud lubadustes seadnud eesmärgiks saavutada 2013. aastaks taas eelarve ülejääk. Viimase kriisi kogemused näitavad, et see on ainuõige eesmärk, mis tuleb kindlasti täita selleks, et toetada majanduse kriisist taastumist. Selle eesmärgi täitmisel on lähiaastatel vaja eelarve tuludest leida kate peamiselt sotsiaalkulutuste vajakule. Mitmesugustele sotsiaaltoetustele tehtud kulutused moodustavad olulise osa eelarve kuludest. Nende kulude summa on kasvanud kriisieelselt tasemelt – see oli ligikaudu 10% SKT-st – käesolevaks aastaks umbes 15%-ni SKT-st. Suure osa sotsiaaltoetustest moodustavad pensionid. Riigi sotsiaalkulutused koos esimese pensionisamba kuludega ei jõua lähiaastatel tasakaalu ja valitsus peab muude kulude arvel tagama ülejäägi ligikaudu 1% SKT-st.
Lisaks tuleb arvestada, et ühekordsed eelarve tasakaalu toetavad meetmed, näiteks kinnisvara müük ja tavalisest suuremad kasumieraldised, tuleb asendada püsivamate meetmetega. Kokkuvõttes peab valitsus Eesti Panga kevadprognoosi hinnangul 2013. aastaks seatud eelarve tasakaalu eesmärgi saavutamiseks oma eelarvepositsiooni pikemas vaates parandama ligikaudu 8 miljardi krooni võrra. Eelarvepositsiooni parandamisel on võimalus vähendada kulusid või suurendada tulusid. Eelmisel ja sel aastal tõusnud maksumäärad seavad tulude ehk maksukoormuse edasisele kasvule tõenäoliselt piiri, kust edasi hakkaks see juba majanduskasvu pidurdama. Pigem tundub otstarbekam otsida võimalusi, kuidas eelmisel aastal kiirelt kasvanud ja uute töökohtade loomist pärssivat tööjõu maksukoormust hoopis vähendada.
Tööjõu maksukoormuse vähendamisest on räägitud ka seoses struktuurireformidega, millel tahaksin ka lühidalt peatuda. Struktuurireformidest rääkides tuleks alati meeles pidada, et tegemist pole muutmisega muutmise enda pärast. Eesmärk on meie majanduse konkurentsivõime parandamine ning jätkusuutliku ja inflatsioonivaba majanduskasvu toetamine, mis tugineb kõrget lisandväärtust andvatele majandussektoritele. Praegustes tingimustes võiksid struktuurireformid tähendada näiteks seda, et küllaltki paindlik tööturg muudetakse veelgi paindlikumaks ning edendatakse näiteks erinevate paindlike töövormide kasutamist. Oluline on jätkata uute töökohtade loomise toetamist mitmesuguste meetmetega, töötute väljaõppe toetamist, aga ka tööjõu nõudlust ja pakkumist mõjutavate meetmete kasutamist. Näiteks võib tuua tööjõu maksustamise küsimused. Kõik need teemad on ju suuremal või vähemal määral laua peal olnud, kuid realiseerimine seisab arvatavasti veel ees.
Paar sõna ka finantssektori poliitikast. Eelmise aasta teises pooles hakkas enamik maailma piirkondi majanduslangusest taastuma. Eestis tegutsevate pankade emapankade rahastamisvõimalused on viimastel kuudel üldiselt paranenud ning turuosalised peavad Põhjamaadesse tehtavaid rahapaigutusi keskmisest turvalisemaks. Kuigi Eestis võtab majanduslangusest väljumine ning majandusolukorra parandamine aega, on rahvusvaheliste finantsturgude analüütikute hinnangud Eesti majandusarengule paremad kui eelmise aasta sügisel. Riskipreemiad krooni tuletistehingute turul on oluliselt alanenud ning reitingute väljavaated positiivsemaks muutunud. Hinnangutes peegeldub juba Eesti võimalik liitumine euroalaga 2011. aasta alguses.
Eesti krooni rahaturuintressi määrade noteeringud jätkavad alanemist. Kolme kuu Talibor jõudis juuni alguseks 1,63%-ni, mis on aasta alguse tasemega võrreldes ligikaudu 150 baaspunkti võrra madalam. Tegelikult tehti rahaturutehinguid Taliborist märgatavalt madalamate intressimääradega. Kuigi euroala mõnede riikide võlakirjaturge tabanud kriis muudab rahaturu näitajate lähiaja arengu küllaltki ebamääraseks, võib eeldada, et krooni rahaturunoteeringud lähitulevikus pigem alanevad.
Kui väliskeskkonna hinnatõus taltub, siis peaks hinnatõus ka Eestis selle aasta teisel poolel aeglustuma. Lähiaastatel on siiski oluline ohjeldada administratiivsetest meetmetest tingitud inflatsiooni ning vähendada ühekordsete hinnatõusude ülekandumist teistesse hindadesse. Samuti on oluline panustada konkurentsi soosimisse ja tõhusasse konkurentsi järelevalvesse.
Sageli küsitakse, kas eurole üleminekuga kaasneb hinnatõus. Eurole üleminek iseenesest hindade tõusu kaasa ei too. Teiste riikide kogemused on näidanud, et eurole üleminekuga on kaasnenud lühiajaline kerge hinnatõusu kiirenemine vahemikus 0,1 kuni 0,3 protsendipunkti ning seejärel on hinnad taas stabiliseerunud. See, kui palju üksikute teenuste või toodete hinnad eurole üleminekuga seoses tõusevad, sõltub suuresti nende teenuste ja toodete tarbijate valvsusest ja tarbijakaitse tõhususest.
Lisaks euro ja hindade küsimusele on veel teinegi eurole ülemineku kontekstis sageli tõstatatav küsimus, millele ma siinkohal lühikese vastuse pakkuda tahaksin. Jutt on Eesti Panga tulevasest rollist euroalasse kuuluva riigi keskpangana. Kui Eesti võtab kasutusele euro, saab Eesti Pangast Euroopa Keskpankade Süsteemi täievoliline liige. Toonitan: just täievoliline liige. Loomulikult on Eesti Euroopa Keskpankade Süsteemi liige ka praegu, aga täievolilise liikme staatust meil ei ole. Eesti Panga president hakkab osalema Euroopa Keskpanga Nõukogu ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu regulaarsetel istungitel, kus võetakse vastu kõik finantspoliitilised otsused. Märgatavalt suureneb seetõttu ka neid otsuseid toetavate seisukohtade põhistamist tagava majandusanalüüsi maht. Tööhulk, mis selleks teha, et nende otsuste langetamisel kaasa rääkida saaks, on hoopis teine kui see, mida praegu nii Eesti Panga reatöötajad kui tippanalüütikud teevad.
Suuri muutusi toob üleminek eurole kaasa ka teistes Eesti Panga tegevusvaldkondades, mis kuuluvad Euroopa Liidu aluslepingute kohaselt Euroopa Keskpanga ja Euroopa Keskpankade Süsteemi pädevusse. Need valdkonnad on reservide haldus, välisvaluutaoperatsioonid, statistika, sularaha ja maksesüsteemid. Neid valdkondi katavad tihti suured töögrupid, milles osalemine saab pärast ühinemist meile kohustuslikuks. See kohustuslik osalemine ei tähenda mitte kohale sõitmist ja kohaloleku fikseerimist, vaid ka reaalset tööd, kaasalöömist ning oma seisukohtade seletamist – millega ja mis positsioonilt me välja läheme.
Samas jääb rida keskpanga põhilisi tegevusvaldkondi, näiteks finantsstabiilsuse tagamine, suuresti väljapoole Euroopa Keskpankade Süsteemi pädevust, kuigi ka selles osas toimub ulatuslik üleeuroopaline koostöö. Sellistes valdkondades on euroalaga liitumisest tulenevad muudatused väiksed. Töömaht jääb samaks mis praegu. Euroalaga liitumine uut regulatsiooni või uusi ülesandeid kaasa ei too.
Enam-vähem senisel kujul jätkub ka kõigi nende keskpanga funktsioonide täitmine, mis pole otseselt seotud Euroopa Liidu liikmesusega. Näiteks nende välisreservide haldamine, mida ei kanta üle Euroopa Keskpanga kapitali, finantsjärelevalve korraldamine, rahvusvaheline koostöö ja loomulikult Eesti esindamine väljaspool Euroopa Liitu – pean silmas IMF-i ja BIS-i, Rahvusvaheliste Arvelduste Panka ja muid samalaadseid rahvusvahelisi institutsioone. Ka jääb meie ülesandeks loomulikult Eesti majandusprognoosi koostamine selles mahus, nagu me siiani teinud oleme, ning loomulikult jääb meie ülesandeks ka Eesti majanduse seire laiemalt ja analüüs laiemalt.
Tahan rõhutada, et majanduses on kindlustunne taastumas. Meie lähiaja majanduskasv sõltub suurel määral sellest, kui kiiresti kasutuseta jäänud tootmisressursid uuesti rakendada suudetakse. Ent kaugemas vaates on tähtis see, kui ligitõmbav on meie majanduskeskkond uutele investeeringutele. Eurole üleminek peaks meie atraktiivsust investorite silmis suurendama, aga ainuüksi sellest ei piisa. Kui tahame tulevikus jõuda suurema lisandväärtusega tootmiseni ja seeläbi ka kõrgema palgatasemeni, tuleb meil väga targalt ja koordineeritult toimida ehk kõik eespool räägitud võimalused ja veel ka need võimalused, mis täna jutuks ei olnud, ära kasutada. Aitäh!

Tänan! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Jüri Tamm, palun!

Austatud Eesti Panga president! Palju tänu hea ettekande eest ja eriti selle materjali eest, mille te saatsite posti teel! Pool teie ettekandest rääkis riigist ja finantsasutustest ning teine pool Eesti Pangast. Minu küsimus puudutab just panka. Te rääkisite, missugused funktsioonid lisanduvad ja missugune võib olla tuleviku töömaht. Mida see siis konkreetselt tähendab? Kas Eesti Pank suurendab oma potentsiaali? Kas tal on vaja lisaressursse? Kas ta hakkab väljastpoolt Eestit spetsialiste sisse ostma? Jne, jne. See on meie jaoks võib-olla kõige olulisem.

See on väga õige ja vajalik küsimus, et saada selge pilt, mis Eesti Pangast saab. Me oleme sel teemal päris mitu ajurünnakut teinud ja teeme veel. Ja kindlasti me üritame saada sellele küsimusele väga selge vastuse selleks ajaks, kui me oleme täieõiguslik euroala liige ehk 1. jaanuariks 2011.
Mida ta kaasa toob, on loomulikult, nagu ma rääkisin, töökoormuse kasv. Töökoormuse kasvu tõttu arvatavasti muutub natuke ka, kuidas ma nüüd ütlen, Eesti Panga sisemine struktuur. Arvatavasti rõhuasetused muutuvad, kuna paberite ettevalmistamine või õigemini mitte paberite ettevalmistamine, vaid euroala puudutavates küsimustes seisukohtade kujundamine on natukene laiem ülesanne kui see, mis meil praegu on.
Loomulikult tuleb ka juurde puhtfüüsilist töökoormust. Kuidas täpselt me selle probleemi lahendada suudame, seda ma teile täna veel lõplikult öelda ei saa, sest need diskussioonid on pooleli. Päris kindlasti me kaasame ka nõunikke, kes vaatavad meie praegust struktuuri, meie praegusi ülesandeid, panevad kõrvale uued ülesanded ja kindlasti võrdlevad neid näiteks mõne meie hea naabri struktuuriga, kes juba on euroalas. Meil on väga head sidemed väga paljude riikidega, kes on oma abi pakkunud – näiteks Malta, Küpros ja loomulikult Soome. Kindlasti me kasutame kogu selle abi ära, et kujundada Eesti Panga uus struktuur. Küsimus ressursside poole pealt – arvatavasti on raha kõigi nende ülesannete täitmiseks rohkem vaja, aga sama asi: mis see summa on ja millised ümbertõstmised toimuvad pangas sees, on vara öelda.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Austatud ettekandja, suur tänu huvitava ettekande eest! Te teate tõenäoliselt kõike rahakupüüridest ja ilmselt pole teile võõras ka rahatähtede mõju inimeste igapäevasele elule. Lapsevanemad, eakad inimesed, väiksema sissetulekuga inimesed on mures võimaluse pärast, et pärast euro kasutuselevõttu saab rahaautomaatidest kätte vaid 10-euroseid ja mitte väiksemaid rahatähti. Milline on teie hinnang sellise muudatuse sotsiaalsele mõjule, kui praeguse 25 krooni asemel saab miinimumiks 10 eurot? Kas on teil ka mingeid isiklikke või ametlikke soovitusi pankadele, et 5-eurone siiski ATM-ides kättesaadav oleks?

See 5-eurose teema tuli mõni aeg tagasi hästi jõuliselt üles, aga tegelikult ei ole ju kuskil keegi otsustanud, et 5-eurost ATM-i panna ei tohi. On ATM-i omaniku õigus otsustada, millised kupüürid seal sees on, ja omanikud on kommertspangad. Loomulikult Eesti Panga töögrupp koos kommertspankadega analüüsib üleminekuperioodi olukorda. Ja seejuures me räägime rohkem kui sellest kahest nädalast, mil kestab üleminekuperiood ja on käibel nii kroonid kui eurod. Sellel teemal on need nn nõuandmised ja vaidlemised toimunud. Tolle diskussiooni tulemusena on vist pea kõik kommertspangad kinnitanud, et nad kaaluvad väga tõsiselt sellise struktuuriga pangatähtede komplekti panekut nendesse masinatesse, mis kliente rahuldab. Ma arvan, et tegelikkuses saab see struktuur olema täpselt selline, nagu klient vajab.

Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud Eesti Panga president! Suur tänu hea ettekande eest! Riigil on majanduse mõjutamiseks laias laastus kolm instrumenti: eelarve, rahavoog ja valuuta hind. Praegu kasutab riik sisuliselt ainult eelarvet, sest valuuta hinna oleme sidunud euroga juba varem, rahavoo aga oleme rohkem andnud Rootsi pankade kätte kui Eesti valitsuse ja Eesti Panga kätte. Kui me nüüd vaatame, mis mujal Euroopas ja kogu maailmas toimub, siis tahetakse ju riikide raha ehk siis eelarve võtta enda kontrolli alla. Minu küsimus teile kui Eesti Panga presidendile on ka seotud sellega. Milline instrument siis edaspidi Eesti riigile jääb, et majandust juhtida ja mingeid hoobasid hoida? Kui Euroopa Liit võtab eelarve ka oma kontrolli alla, mis siis meile jääb?

Iga riik ajab siiski oma maksupoliitikat ja eelarvepoliitikat ise. Arvatavasti see teema, et tõhustada eelkontrolli eelarvesse plaanitavate kulude üle, tuleneb ikkagi sellest, et on vaja tagada nende kriteeriumide täitmine, mis on Euroopas ühiselt kokku lepitud. Nagu te väga hästi teate, praegu on siin probleeme rohkem kui üks. Ma arvan, et soov sellist eelkontrolli kehtestada tuleneb just üldiste kriteeriumide täitmise loogikast. Tahetakse tagada, et need kriteeriumid saaksid täidetud. Mis kujul see toimuma hakkab, kuidas – see on veel kokku leppimata. Minu arvates ettepanek, et võiks sellist ühist ülevaadet tegema hakata, on iseenesest mõistlik. See peaks aitama distsiplineerida kõiki asjaosalisi. Aga loomulikult otsused, milliste kuludega välja minnakse, on iga riigi enda teha ja kindlasti keegi ei hakka ette ütlema, millised on prioriteedid. Pigem öeldakse, et vaadake, selle prioriteedi sellises mahus realiseerimiseks teil ei ole raha. Aga kõik see, millest koosneb üks rahapoliitika, maksupoliitika ja mis iganes poliitika, on ikkagi riigi enda ehk Eesti kontekstis selle saali otsustada.

Mai Treial, palun!

Lugupeetud panga president! Aitäh ettekande eest! Kui rääkida Eesti kroonist, siis peale selle, et ta on maksevahend, on Eesti kroonil inimeste jaoks ka väga suur sümboolne tähendus: ta on sümbol, ta on riigi tunnus. Ma olen kohtunud päris paljude inimestega ja kuulnud nende kinnitust, et kroon on neile väga kallis. Tal on kindlasti koht Eesti Panga muuseumis. Aga mis saab nendest rahatähtedest, mis 31. detsembril 2010 või pisut hiljem käibelt võetakse? Mis nende rahatähtedega tehakse?

Loomulikult on Eesti kroon, Eesti oma raha meile kõigile kallis. Ja loomulikult ei ole see mitte ainult Eesti omapära. Sama kallis kindlasti oli oma raha kõikidele teistele riikidele, kel enne eurole üleminekut oma raha oli, ja sama sisuga diskussioone on käinud igas riigis.
Eestis, nagu te õigesti ütlesite, on loomulikult oma raha hoidmine, säilitamine ja selle loo säilitamine Eesti Panga tähtis ülesanne. Selleks on Eesti Pangal olemas oma struktuurid ja kindlasti me seda ka teeme. Me oleme seda teinud ja teeme edasi. Ning arvestades kõikvõimalikke ostusoove, mis Eesti Panga muuseumisse on tulnud, tean ma täna juba ka seda, et Eesti inimesed plaanivad meie oma raha enda jaoks oma kodudes alles hoida.
Aga mis saab nendest rahatähtedest, mis ära korjatakse? Vastus on, et me ju korjame raha ringlusest ära kogu aeg. Ka praegu need rahatähed, mis ei ole käibekõlblikud ja mille asemel läheb käibele uus raha, korjatakse kokku ja hävitatakse. Nii hävitatakse ka see raha, mis korjatakse kokku 31. detsembriks.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud Eesti Panga president. Mul on küsimus, mida te oma kõnes juba puudutasite – see on seotud Eesti Panga rolliga tulevikus. On kuulda olnud arvamusi, et Eesti Panga roll tulevikus on minimeeritud ja talle jääb vaid funktsioon järgida Euroopa Liidu huve Eestis. Meie kui iseseisva riigi huvid on nagu maksimaalselt minimeeritud. Kas oskate ütelda, milline on tulevikus Eesti Panga roll?

Eesti Panga roll, Eesti Panga ülesanded tulevad Eesti Panga seadusest. Ja Eesti Panga seadus on täpselt selline, et see vastab kõikidele Eesti riigi vajadustele ning vastab ka Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga ja Euroopa Liidu nõuetele. Järelikult needsamad ülesanded, mis on Eesti Panga seaduses, Eesti põhiseaduses Eesti Pangale pandud, jäävad ja neid me täidame edasi. Ja see, et Eesti Pank saab omale funktsioone juurde – sellest ma täna juba rääkisin. Funktsioone tuleb ikkagi väga palju juurde. Ja need tulevad sellest, et me oleme täieõiguslik Euroopa Keskpankade Süsteemi liige ja hakkame täitma kõiki ülesandeid, mida täidavad kõik teised Euroopa riigid, kellel on oma keskpank ja kes on juba ammu Euroopa Keskpankade Süsteemis. Ja tuletan veel meelde toredat tõsiasja, et Luksemburgis, väike riik, nagu ta on, ei olnud keskpanka. Kui ta ühines eurotsooniga, siis ta moodustas keskpanga. Järelikult selliste ülesannete täitmise eeldused on just keskpanganduse kaudu tagatud ja päris kindlasti ei vähene ühegi riigi keskpanga roll pärast seda, kui ta ühineb eurotsooniga. Ka mitte Eestis.

Mati Raidma, palun!

Austatud president! Mõistes hästi praegust suurt töömahtu ja muutuste hulka, puudutab mu küsimus ühte valdkonda, nimelt riigikaitset. Rahuaja riigikaitse seadusest me leiame ka Eesti Panga riigikaitselised ülesanded. Muu hulgas on seal kirjas pangandussüsteemi ettevalmistamine toimimiseks sõjaolukorras ja rahamärkide sõjatagavara hoidmine. Kas te olete selles suurteks muutusteks valmistumise faasis mõelnud ka oma riigikaitselistele funktsioonidele? Kas siin on oodata mingeid muudatusi ja kas ei oleks õige aeg vaadata ka tollele seadusele otsa? Ehk on vaja enne järgmist aastat mingeid muudatusi teha?

Härra Raidma! Eesti Pank täidab kõiki neid ülesandeid, mis Eesti riigi seadustega Eesti Pangale pandud on, sealhulgas ka ülesandeid, mis on pandud nende seadustega, mida te nimetasite.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra president! Siin saalis, aga mitte ainult nende seinte vahel, on palju räägitud haldusreformist ja seoses sellega muidugi haldusstruktuurist. Minu küsimus, lugupeetud härra president, on selline: kas Eesti Panga analüütikud on kunagi arutanud riigi kohaliku omavalitsuse haldusstruktuuri majanduslikku efektiivsust?

Küsimus oli, nagu ma aru sain, kas me oleme analüüsinud praeguse halduskorralduse majanduslikku efektiivsust. Me oleme analüüsinud majanduslikku efektiivsust tervikuna riigis ja loomulikult me oleme analüüsinud seda situatsioonis, kus halduskorraldus on just selline, nagu ta Eestis praegu on. Selle kohta on meil järeldusi küll. Aga mul ei tule praegu ette, et me vähemalt selle aja jooksul, kui mina olen Eesti Pangas töötanud, oleksime eraldi analüüsinud Eesti halduskorralduse majanduslikku efektiivsust. Praegune halduskorraldus on riigi üldise korralduse osa ja riigi enda toimimise efektiivsust me muidugi analüüsime. Kui palju seda võiks mõjutada valdade funktsioonide laiendamine, kitsendamine, valdade liitmine või lahutamine – sellist analüüsi mul praegu ette ei löö.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea president! Sellest ma saan aru, et eurole üleminek toob teile ja kogu pangale tööd juurde. Aga see, et teil pärast seda, kui me oleme eurole üle läinud, ülesanded suurenevad ja ressurssi on juurde vaja, on mulle küll arusaamatu. Miks ja kuhu seda ressurssi vaja on? Tegelikult ju Eesti Pank muutub Euroopa Keskpanga pisikeseks osakonnaks kuskil ääremaal. Mis need suured ülesanded siis on, mis ressurssi juurde nõuavad?

Nagu ma oma ettekandes üritasin seletada: need ülesanded, mida me praegu täidame, jäävad riigisiseses kontekstis suures osas samaks. Ega keegi ei ole meile andnud ühtegi signaali, et me võiksime mingit rolli vähendada või midagi tegemata jätta või kellelegi üle anda, olgu see majandusanalüüs, olgu see statistikatöötlus, maksebilanss – mis iganes. Järelikult neid töid me peame tegema selle ressursiga, mis meil praegu on, niikuinii.
Ülesanded, mis Euroopa Keskpankade Süsteemi kuulumine meile lisaks toob, on uued ülesanded. Ja kui rääkida ressursside ümberpaigutamisest või lisaressursi vajadusest, siis seda on tarvis eelkõige nende tegevusvaldkondade katmiseks, mis uute ülesannete tõttu juurde tulevad. Aga sellest, kui palju neid on ja mis mahus, on veel vara rääkida. Meil on ikkagi pool aastat aega Euroopa Keskpankade Süsteemis ja Euroopa Nõukogu istungitel vaatleja staatuses askeldada ja seal saame sotid selgeks, kui palju uusi ülesandeid tegelikult tuleb. Aga need, mis juurde tulevad, tulenevad uutest ülesannetest, mis me peame endale võtma, kui Eesti on täieõiguslik Euroopa Keskpankade Süsteemi liige. Aga praegused ülesanded tuleb täita praeguse ressursiga.

Robert Antropov, palun!

Austatud Eesti Panga president! Mul on tehnilist laadi küsimus. Alles hiljuti kiitsime siin saalis heaks eurodirektiivi, mis puudutas euro kaitset võltsingu eest. Me teame, et Eesti Pank ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituut on kõvasti panustanud oma tehnikasse ja teadmistesse just seda laadi võltsingute tuvastamiseks. Samas saime üllatusena teada, et meil siiski puuduvad teatud tehnilised vahendid ja me ei suuda päris lõplikult võltsitud eurot tuvastada. Kas meil on siis midagi veel puudu ja milline on Eesti valmisolek kohapeal, ma mõtlen politseis ja piirivalves laiemalt ning muidugi ka pankades üle terve Eesti võltsingute tuvastamiseks?

Arvatavasti on nii küsijale kui ka kõigile teistele selge, et hakata praegu detailselt ette lugema kõike seda, mis meil puudu on, ei ole vist kohane ja ma ei tohigi seda teha. Aga ma kinnitan, et meil on praegu väga hea koostöö kõigi nende struktuuridega, mis sa ette lugesid. Usun, et kui midagi kõigile arusaadavat ja konkreetset puudu on, siis on see eelkõige kogemus. Puudu on kogemus, et kui me reaalselt oleme eurotsoonis ja reaalselt midagi juhtub, siis kuidas see koostöö tegelikult toimib. Aga seda on muidugi kõikvõimalike ühiste õppuste ja mis iganes aktsioonidega üritatud parandada, täiendada, arendada. Minu arvates me oleme siiski päris kenasti valmis võitlema igasuguste pahandustega, mis euro kaasa võib tuua. Tehnikaga, nagu ma ütlesin, oleme me enam-vähem varustatud. Ja selle, mis puudu on, me saame juurde.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Eesti Panga president! Ilmselt olete teie ka tähele pannud, et viimasel ajal on retoorikas päris palju kasutatud sellist hoiatust, et Eesti ei tohi muutuda Kreekaks. Niipalju, kui mina aru saan, Euroopa Keskpanga põhiline hoiatus on see, et statistika peab olema aus. Aga te oma kõnes peatusite ka sellel, et tuleks edaspidi kulusid vähendada või tulusid suurendada. Kas teie ettekujutuse järgi siis, kui edasisi kärpeid enam ei tule ja maksutõuse ka ei tule, Eesti muutub Kreekaks?

Huvitav küsimus! Et kui kulude kärpeid ja maksutõuse ei tule, kas siis Eesti muutub Kreekaks? Ei, ma olen sügavalt veendunud, et Kreeka probleemid on hoopis laiemad kui ainult maksutõusudest ja kulude kärbetest tulenev temaatika. See küsimustering, mis Kreeka selles halvas mõttes Kreekaks tegi, on palju pikema ajalooga ja tegu on palju suuremate vigade või vassimistega – ükskõik, kuidas neid nimetama peaks. Eestil on praegu lähtekoht väga selge ja väga arusaadav, nagu on ka Eesti Pank ju korduvalt oma majandusülevaadetes öelnud: meie üks suur soovitus on – ja õnneks see ühtib ka valitsuse arusaamaga –, et aastaks 2013 peaks eelarve uuesti ülejäägis olema. Ja loomulikult on üks tee ülejäägis eelarveni jõudmiseks kärped ja uued tulud. Aga teine tee on see, millest me oleme ka kõva häälega rääkinud. Kui näiteks külmutada kulud järgmiseks aastaks 2010. aasta tasemel ja loota, et prognoosipõhine majanduskasv teoks saab, siis ei ole asi ka väga hull. Täiendava tasakaalu saab siis ka majanduskasvu abil kokku, kui kulud ja tulud jäävad sellisele tasemele, nagu need on. Nii et Kreeka fenomeni väljavaadet ma küll kuskilt välja lugeda ei julge ega taha ega saa. Seda enam, et lähtekoht, millest kolleegidel tekkisid Kreekas mured, oli ju hoopis teine.

Inara Luigas, palun!

Lugupeetud Eesti Panga president! Mul on hea meel, et Kadri Simson alustas  Kreeka teemat, ma läheksin siit edasi. Kadri küsis, kas me jõuame Kreeka seisu. Mõned majandusanalüütikud on aga vaikselt väitnud, et me juba oleme nagu Kreeka. Nad on toonud võrdluseks sellised faktid, et kui Kreekal on laenude üldmaht ehk siis riigi majandusruumi laenude maht võrdne aasta SKT-ga, siis Eesti olukord on täpselt sama. Meie kogu laenukoormus on 260 miljardit, mis on suurem kui aasta SKT. Seega me oleme teatud mõttes Kreekaga väga sarnased. Ainukene erinevus on see, et meie laenude koormus lasub Eesti residentidel, Kreekal aga keskvalitsusel. Kuidas te seda kommenteerite? Kas me oleme Kreekaga samal tasemel või ei ole?

Te tõite selle erisuse ise täpselt välja. Kui seda erisust analüüsima hakata ja detailidesse minna, siis see erisus on sisult ikka päris suur. Ja tänu sellele, et selle erisuse sisu just niisugune on, ei saa meie finantsprobleemid Kreeka probleemidele ligilähedalegi.

Marika Tuus, palun!

Austatud Eesti Panga president! Me teame, et eurol ei ole praegu kaugeltki mitte kõige paremad ajad. Paari päeva eest oli euro kurss dollari suhtes aastate madalaim ja midagi head ei prognoosita ka tulevikuks. Küsimus on: kas me ikka läheme eurole üle kõige õigemal ajal? Ja teiseks: kas te olete Eesti Pangas arutanud ja prognoosinud, mida see madal kurss ja kehv seis endaga kaasa toob?

Loomulikult majandus areneb tsükliliselt. Faas, kus me praegu oleme, on meil kõigil teada ja sellest faasist tulenevad vahed on ka teada. Aga euroalaga ühinemine on meie jaoks märksa laiem ja rohkem ette vaatav teema. Tegu on usaldust suurendava sammuga ja ma arvan, et kõik argumendid, miks Eesti riik valis juba mõni aeg tagasi euroga ühinemise tee, on endiselt jõus. Euro nõrkused on pigem hoopis teine teema. Ja mida on muidugi hirmus hea meel öelda, on see, et nende nõrkustega tegeldakse nii Euroopa Komisjonis kui ka Euroopa Keskpangas väga hoolega.
Ei maksa unustada, et need riigid, kes eurot kasutavad, on ikkagi suured, võimsad ja tugevad riigid. Ning nad on võtnud omale eesmärgiks euro päästa, Euroopa päästa ja päästa koos sellega ka eurotsoon. Usun, et selles tsoonis olles me suudame ikkagi kõik eesmärgid, mis me oleme enda jaoks eurotsooni minnes seadnud, rahulikult saavutada. Meil ei ole vaja karta, et me läheksime valel ajal valesse kohta. Loomulikult on selle üle väga huvitav diskuteerida ja erinevaid arve esile tuua, mõtteid vahetada, aga alustama peaks ikkagi sellest, et natuke eurotsoonile otsa vaadata. Loeme kokku, kes seal on. Jutt on Kreekast, Kreekast, Kreekast, aga loeme ette ka selle, et eurotsooni kuuluvad Saksamaa ja Prantsusmaa. Ning me tahame astuda klubisse, kus on Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Soome jne. Meil on oma eesmärgid, oma target, miks me sinna lähme, ja selle õige aja otsimine praegu küll seda target'it nõrgemaks ei tee.

Hea ametikaaslane Igor Gräzin, palun!

Härra president! Ma parandan eelmise küsimuse ära, et sa jumala eest ei mõtleks, et me kõik siin arvame, et vahetuskurss ja valuuta tervis on omavahel kuidagi seotud. Siin on ka inimesi, kes on raamatuid lugenud, ja meie nii ei arva. Sinu omad võitsid! Kõigile vaatamata me selle euro endale kaela saame ja ma kardan, et seda vältida enam ei õnnestu. Sellepärast ma küsin: kui kõva sõna saab olema sinul, sinu pangal, sinu kolleegidel Euroopa ja euro rahapoliitika kujundamisel? Mismoodi teie sõna kõvemaks läheb?

Aitäh kõigepealt tunnustuse eest! Kes võitis, kes kaotas – kui see on nii, nagu sa ütlesid, siis pärast 13. juulit me võiksime uuesti kokku saada ja arutada, kas sul oli õigus. Ma loodan, et sul on õigus.
Aga meie sõna kaal suureneb juba tänu sellele, et praegu on Eesti üks Euroopa Keskpanga üldkogu liikmeid. Sinna kuuluvad kõik riigid, kes on Euroopa Liidu liikmed, ka need, kes ei kuulu euroalasse. Pärast euroalaga liitumist saab meist Euroopa Keskpanga nõukogu liige ja nõukogus on igal nõukogu istungil osalejal üks hääl. Ning praegu ei ole seal mingisugust rotatsiooni, et häältel on erinev tugevus. See võib mingi loogika järgi tulevikus, kui neid liikmeid veel rohkem olema hakkab, tekkida, et otsustamine oleks tõhus. Aga praegu me saaksime võrdselt teistega Euroopa Keskpanga nõukogu laua taha ning see, kui palju ja mida me oma ühe häälega suudame teha, sõltub juba sellest, millise kvaliteediga tööd tehes me oleme valmis Euroopa ühiste asjade otsustamisel kaasa rääkima.

Marek Strandberg, palun!

Hea Eesti Panga president! Palun korrake lühidalt seda loetelu, millised Eesti Panga funktsioonid lakkavad eurole üleminekuga olemast, millised säilivad ja millised juurde tulevad.

Kui sa nüüd päris loetelu tahad, siis ma peaksin selle koha oma ettekandest uuesti üles otsima. Aja kokkuhoiu mõttes mul vahest ei ole mõtet neid funktsioone, mis juurde tulevad, siin uuesti ette lugema hakata. Säilivad kõik need funktsioonid, mis meil on praegu selleks, et täita Eesti Panga seadusega meile pandud ülesandeid. Praeguse loogika ja praeguste arusaamade järgi ei kao meil mitte ükski funktsioon. Funktsiooni äravõtmine eeldaks mingisugust otsust, teistsugust lähenemist keskpangale ja tema rollile. Ja nagu ma enne ütlesin: see eeldaks, et me peaksime mingit asja enam mitte tegema. Praegu arvatavasti ei olda valmis selleks, et me ei tegeleks näiteks majandusanalüüsiga või majandusuuringutega. Seetõttu jäävad meie rollid, meie funktsioonid samaks.
Küsimus on rohkem selles, kui palju uute funktsioonide pealetulekul olemasolevate funktsioonide rõhuasetus muutub ja millele me peame hakkama rohkem tähelepanu pöörama. Siin taheti enne teada – Lembit Kaljuvee vist küsis seda –, kui palju raha juurde on vaja. Ega me praegu veel ei räägi sellest, et meil on igal juhul suur summa juurde vaja. Meil on vaja kindlalt oma struktuur paika saada, kindlaks teha kõikide nende funktsioonide maksumus, mida me lisaks tegema peame, ja nende praeguste funktsioonide maksumus, mida me siis mingis muus mahus jätkama peame. Kui see töö tehtud saab, siis on ka klaar, milline on näiteks Eesti Panga ressursivajadus aastail 2011 ja 2012.
Hästi oluline on veel mainida, et see esimene poolaasta pärast seda, kui 13. juuli meie jaoks positiivselt laheneb ehk me oleme euroala liikmeks saanud, on Eesti Euroopa Keskpanga nõukogus vaatlejaliige. Piltlikult öeldes peaksin mina käima iga kahe nädala tagant seal kohal, et saada kätte kogu informatsioon, mida seal meilt oodatakse ja mida meil pakkuda on. Ja selle läbitöötamine poole aastaga on ju selge lisaväärtus. Usun, et järgmisel aastal, kui me oleme täisliige, on meil hoopis teine visioon ja ma kindlasti suudan samadele küsimustele hoopis teisiti vastata.

Erki Nool, palun!

Austatud Eesti Panga president! Inimeste jaoks, kes tegelevad iga päev rahaga ja praeguses kontekstis siis põhiliselt euroga, on euro midagi iseenesestmõistetavat. Kui käia Tallinnast väljaspool, siis aga on märgata, et väga paljudel inimestel, sealhulgas väikeettevõtjatel, on euro ees suur hirm. Kui Eesti saab euroalaga liitumiseks lõpliku jah-sõna, kas siis Eesti Pank käivitab mingisuguse teavitamiskampaania? Kui suured ressursid teil on, et tavainimeselt neid hirme ära võtta?

Teavitamiskampaania on Rahandusministeeriumi, Eesti Panga ja ka Siseministeeriumi vahel kokku lepitud. Vastavad ressursid on Rahandusministeeriumil riigieelarve ühe osana olemas. Eesti Pangas on see eelarve kujundamisel, kui palju meie sellesse panustame. See rahasumma – mul ei ole see peas, sellepärast ma siin arvude poole pealt keerutan – on täpselt teada ja kampaania on ju tegelikult teatud määral juba alanud. Aga õige stardi saab see ikkagi pärast seda päeva, kui euroalaga liitumise kinnitus on meile ametlikult teada antud.
Arvestades teiste riikide kogemusi ja ka seda, et neid kogemusi on hästi palju üle võetud, oleme meiegi kampaania läbiviimiseks päris hästi valmis. Eesti Pank on alustanud natuke varem. Me oleme eesmärgiks seadnud käia läbi kõik maakonnad. Maakondades on meil kohtumisi organiseerinud kas kohaliku võimu üksused või siis mingid ühiskondlikud organisatsioonid, see ringkäik on kohe lõppemas. Näiteks eile oli asepresident Rein Minka Valgas. Ma ei tea, kas see oli viimane kohtumine või on üks veel. Tegelikult on kogu ring läbi käidud, olen ka ise käinud Rakveres, Viljandis ja Haapsalus. Ausalt öeldes, ega eurovastaseid me nendel kohtumistel eriti kohanud ei ole. Pigem on tunda muret, nagu sa õigesti ütlesid. Tuntakse muret, mis saab kursist, mis saab hindadest ja nagu vanainimestel tihti, kuidas ikka tagada, et keegi pettust ei tee. Need asjad tuleb selgeks rääkida, tuleb seletada, ega siin lõplikult head vastust ei ole. Pätt elab ikka päti elu, olgu kasutusel euro või kroon.

Jaan Kundla, palun!

Lugupeetud president! Mul ei ole küsimus, pigem tahan tänu avaldada tänase ettekande eest. Aga kui te eelmist ettekannet tegite – see oli umbes aasta tagasi –, siis ma esitasin teile küsimuse, et kuidas teie arvates kriis võiks ajaliselt kulgeda ja laheneda. Siis te oma visiooni esitasite ja see on üsna täpselt paika pidanud, seda just ajalises mõttes. Nii et ma tänan teid õige prognoosi ja selle meieni toomise eest!

Head ametikaaslased! Riigikogu istungi juhataja peab oma töös lähtuma seadustest ning eeskätt meie kodu- ja töökorra seadusest. Ma tuletan meelde, et meil on praegu pooleli küsimuste voor. Kui juhataja praegu kellelegi sõna annab, siis peab sõna võttes esitama küsimuse. Sellised repliigid, nagu äsja kõlas, tuleb esitada nendel, kellel see on võimalik, läbirääkimiste voorus.
Austatud president! Ma tänan teid teie vastuste eest ja ettekande eest! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra Eesti Panga president! Panga president andis siin piisavalt põhjaliku ja väga hea ülevaate möödunud perioodist ning seetõttu ei tahaks enam peatuda aruande sisul, vaid ühel küsimusel, millega seotu ei ole täpselt mõõdetav ei rahas ega meetrites.
Tulenevalt juba sellest, et Eesti Panga tähtsaimaid põhiülesandeid on hoolitsemine finantsstabiilsuse eest Eestis, st finantssektori poliitika kujundamine ning usaldusväärsete ja hästi toimivate maksusüsteemide käigus hoidmine, oli avalikkuse huvi Eesti Panga tegevuse ja väljaütlemiste vastu majanduslikult raskel 2009. aastal kindlasti kõrgendatud. Kui valitsuse seisukohtadesse võis suhtuda erinevalt, seostades neid võimul olevate parteide huvidega ja sooviga tegelikku olukorda ilustada, siis Eesti Pangalt kui sõltumatult finantsinstitutsioonilt ootas rahvas tõde selle kohta, mis tegelikult toimub. On ju teada, et varasematel aastatel on olnud üsna sagedased etteheited, et Eesti Panga tegevusest pole midagi kuulda, et pank ei avalda mingit seisukohta valitsuse ühe või teise maksupoliitilise otsuse kohta, jne. See pani Eesti Pangale mõnes mõttes erilise vastutuse.
Julgen väita, et Eesti Pank sai selle ülesandega Eesti majandusele raskel 2009. aastal üsna hästi hakkama. Üleilmse finants- ja majanduskriisi ajal otsustati tihendada suhtlust avalikkusega ning kommenteerida keskpanga pressikonverentsidel majanduse olukorda ja arengut kuus korda aastas. Teatavasti avaldab Eesti Pank prognoose kaks kord aastas: aprillis ja novembris. Kuna Ameerika investeerimispanga Lehman Brothers pankrotile järgnenud maailmakaubanduse langus eeldas olukorra kiiret hindamist, siis koostas Eesti Pank 2009. aasta jaanuaris täiendava vaheprognoosi. See oli eriti vajalik valitsusega peetavas diskussioonis riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamise kiiruse ja meetmete üle.
Seega võib öelda, et Eesti Pank andis möödunud aruandeperioodil küllalt suure panuse selleks, et Eesti finantssektoriga seonduvalt ei tekkinud suuremaid paanikaid ja buume ning suur hulk inimesi sai rahulikult magada, kes muidu ehk oleksid rahutult ärkvel olnud.
Finantsstabiilsuse tagamiseks astuti ka praktilisi samme, mis võib-olla avalikkusel on vähem tähelepanu all olnud. Aga kindlasti oli teada, et arvestades maailma majanduse arengust tulenevaid riske ning Eesti pangasektori lõimumist Rootsi omaga, tihendas Eesti Pank veelgi koostööd Rootsi keskpangaga. Nimelt sõlmisid Eesti Pank ja Riksbank 2009. aasta veebruaris ennetava kokkuleppe finantsstabiilsuse tagamiseks ja kindlustunde tagamiseks finantsturgudel. Leppe maht oli kuni 10 miljardit Rootsi krooni Eesti kroonide vastu. See suurendas kindlasti Eesti Panga võimekust likviidsuse tagamisel Eestis kehtivas valuutakomitee süsteemis.
Kokkuvõtteks julgen väita, et rahva kindlustunne ja mitte ärevusse sattumine raskel perioodil on kindlasti ülimalt tähtis asjaolu ning Eesti Pank andis sellesse väga suure panuse. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Tänan selle päevakorrapunkti arutelu lõpetades veel kord Eesti Panka, Eesti Panga presidenti, häid ametikaaslasi, kes esitasid küsimusi, ja läbirääkijaid!
Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Finantsinspektsiooni 2009. aasta aastaaruanne. Ettekandeks on sõna Finantsinspektsiooni juhatuse esimehel Raul Malmsteinil. Kuid lubage enne ettekannet lühidalt tutvustada asjaomast menetlemise korda. Kõigepealt kuulame ära Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe ettekande, mis võib kesta 20 minutit. Järgnevad küsimused ettekandjale: iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale küsimuste vooru on läbirääkimiste voor, milles sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun, Raul Malmstein, sõna on teil!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid võimaluse eest anda teile ülevaade olulisimatest arengutest finantssektoris 2009. aastal ja Finantsinspektsiooni tööst!
Möödunud aasta oli keerukas nii inimestele, finantsturu osalistele kui ka järelevalvele. Majandussurutis tõi ühelt poolt teravalt esile kitsaskohad meie finantssüsteemis ja suurendas vajadust üha tähelepanelikumalt jälgida ning analüüsida finantssektori riskide võimalikke arenguid. Teiselt poolt suurendas see inimeste kui finantsteenuste tarbijate ja investorite ootusi järelevalvele. Maailmas on vähe asju, mida ei saaks tagantjärele tark olles paremini teha. Kõikide arenenud riikide järelevalvet, senist tööpraktikat ja selle aluseks olevaid regulatsioone on nüüdseks äärmusliku turušoki tingimustes testitud. Võtmeküsimus on, kas nii seadusandjad kui järelevalvajad oskavad saadud õppetundidest õppida.
Oma ettekandes tõstaksin ma esile neli teemaderingi, millel tahan pikemalt peatuda. Need on: esiteks, Euroopa Liidu uus finantsjärelevalve arhitektuur; teiseks, Finantsinspektsiooni sammud järelevalve tõhustamisel; kolmandaks, Finantsinspektsiooni roll sotsiaalse vastutuse kandjana; neljandaks, riigisisene koostöö.
Globaalne finantskriis tõi selgelt esile, et olemasolev järelevalve arhitektuur Euroopas ei taga kriiside ennetamist ja vajadusel lahendamist. Nii on kuni viimase ajani ülehinnatud turgude enesereguleerimise võimet ja mõneti alahinnatud vajadust luua tugevam ja selgem piiriülese järelevalve raamistik.
Enesereguleerimise temaatikat olen ma siit kõnetoolist juba aastaid puudutanud meie pensionifondide teise samba regulatsiooni kontekstis. Oleme korduvalt viidanud sellele, et finantsasutuste eneseregulatsioon ei pruugi piisavalt tõhusalt toimida, ja teinud ettepanekuid pensionifondide tasude ning vahetamise tingimuste kohta. Hea meel on nüüd tõdeda, et paljud meie ettepanekud on kas juba teise samba regulatsiooni sisse viidud või tulevad lähiajal Riigikogu menetlusse.
Tulles tagasi Euroopa dimensiooni juurde, võib öelda, et väikese avatud majandusega riigina mõistab Eesti äärmiselt teravalt piiriülese järelevalve tõhustamise vajalikkust. Kuigi meie piirülest koostööd oma Rootsi kolleegidega võib heas mõttes alati eeskujuks tuua, toetame igati neid samme, mis viiksid tõhusama ning sidusama järelevalvemudelini kogu Euroopa tasandil. Toetame igati Euroopa Komisjoni väljatöötatud ettepanekute paketti, mille alusel on kavas luua kolm uut järelevalveasutust: Euroopa Pangandusasutus ehk EBA, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ehk EIOPA ning Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve Asutus ehk ESMA. Võrreldes varasemaga peaks suurim erinevus tulevikus olema see, et uutel järelevalveasutustel on võimalik finantsjärelevalve küsimustes anda välja juriidiliselt siduvaid tehnilisi standardeid, lahendada liikmesriikidevahelisi vaidlusi ning teha järelevalvesubjektide jaoks siduvaid otsuseid, kui nad rikuvad Euroopa Liidu õigust.
Makromajanduslike riskide paremaks kaardistamiseks moodustatakse Euroopa Keskpanga juurde Süsteemsete Riskide Nõukogu ehk ESRB. Finantsinspektsioon on toetanud ja toetab finantsjärelevalve süsteemi edasist täiustamist ühtse Euroopa järelevalvemudeli suunas. Samas oleme korduvalt rõhutanud, et järelevalve õiguste delegeerimisega Euroopa tasandile peab kaasas käima ka kohustuste võimalik delegeerimine. Ei saa lubada selliste lahendite tekkimist, kus järelevalvealane pädevus ja otsustamine toimub küll Euroopa tasandil, aga tehtud otsustega kaasneva võimaliku kahju kandmine jääb siseriiklikule tasandile.
Järelevalveliste väljakutsete osas oli eelmine aasta Finantsinspektsioonil ilmselt läbi aegade kõige keerulisem. Samas on hea meel tõdeda, et suutsime siiski olla piisavalt tulemuslikud ja kuvand inspektsioonist kui sõltumatust ja tõhusast järelevalveasutusest leidis kinnitust.
Kui kõigepealt vaadata turu arengut läbi arvude prisma, siis eelmist aastat jääb ilmselt üldistatult ilmestama sõna "stabiliseerumine". Hoiuste koondmaht kasvas aastaga 5,7%, sealhulgas tähtajaliste ja säästuhoiuste maht 12%. Laenuportfellide maht vähenes 2009. aastal 5,7%. Elukindlustusseltsid kogusid Eestis kindlustusmakseid 1,2 miljardi krooni ulatuses, 2008. aasta vastav näitaja oli 1,3 miljardit krooni. Peaaegu kõigis kahjukindlustuse liikides laekus samuti vähem kindlustusmakseid kui aasta tagasi. 2009. aastal laekus Eestis registreeritud kahjukindlustusseltsidele ja välismaiste kahjukindlustusandjate filiaalidele kindlustusmakseid 3,9 miljardit krooni, 2008. aastal aga 4,3 miljardit krooni. Investeerimisfondide, sealhulgas pensionifondide vara maht kasvas aastaga 17% ehk 3,7 miljardi krooni võrra, moodustades aasta lõpuks 24,9 miljardit krooni.
Globaalse ning kohaliku majanduskeskkonna arengutest tingituna oli eelmisel aastal meie teravdatud tähelepanu all eeskätt pankade laenuportfellide kvaliteet ja selle halvenemise tõttu pankade kapitalipuhvrite piisavuse hindamine ning likviidsusriski järelevalve. Selleks, et tuvastada võimalikult varakult potentsiaalsed ohud, mis negatiivsete asjaolude kokkulangemisel võiksid realiseeruda, oleme viimaste aastate jooksul regulaarselt läbi viinud krediidiriski tugevuse analüüse ehk nn stressiteste. Tehtud tugevusanalüüside põhjal saan väita, et meie hinnangul on krediidiasutused tänase seisuga piisavalt hästi kapitaliseeritud. Seda kinnitab ka fakt, et riik ei ole pidanud sekkuma ega kaaluma ühegi krediidiasutuse kapitalibaasi tugevdamist.
Oma tavapäraste regulaarsete analüüside käigus hindame Eestis tegutsevate krediidiasutuste kõiki olulisimaid riskivaldkondi: nii krediidi- kui ka operatsiooni-, likviidsus-, turu- ja muid riske, tuginedes nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti puudutavale informatsioonile. Lisaks sellele jälgime pankade kasumlikkust ning normatiivide täitmist. Peale regulaarsete analüüside viisime eelmisel aastal läbi spetsiaalse krediidiasutuste riskihindamise, mille käigus hinnati erinevate riskide realiseerumise võimalust ja sisemiste riskikontrolli protsesside piisavust kõigi olulisemate riskivaldkondade lõikes. Riskihindamise käigus leidis kinnitust, et ülemaailmse finantskriisi tingimustes on pankade jaoks olnud väljakutse eelkõige krediidi- ja likviidsusriski adekvaatne juhtimine. Samas olid pankade sisemised kontrollimehhanismid olulisemate riskikategooriate lõikes üldjuhul rahuldavad ning piisavalt rakendatud.
Pankade pakutavate investeerimisteenuste järelevalves keskendusime finantsinstrumentide direktiivi MiFID rakendamise kontrollile. Eelkõige kontrollisime klientide riskidest teavitamise kohustuse täitmist investeerimisnõustamise teenuse puhul. Meie fookuses olid investeerimisteenuste osutamise huvide konfliktide vältimine ja maandamine pankade poolt ning lojaalsuskohustuse täitmine oma klientide ees.
Kindlusseltside puhul oli meie teravdatud tähelepanu all kindlustusseltside võime täita usaldusnormatiive ülemaailmse finantskriisi tingimustes. Kindlustusvahendajate järelevalves keskendusime eelkõige kindlustusmaakleri kohustuste täitmise kontrollile osas, mis puudutab maakleri poolt kindlustusvõtja kindlustushuvi väljaselgitamist ja kindlustusvõtjale parima pakkumise tegemist, samuti maakleri poolt kliendile vahendustasu suuruse avaldamist ja isikuandmete töötlemist. Samuti kontrolliti võimalike huvide konfliktide olemasolu seoses tasustamise alustega kindlustuslepingute vahendamisel kindlustusseltside ja maaklerite vahelistes lepingulistes suhetes.
Lugupeetud kuulajad! Eraldi soovin rõhutada kahte järelevalvelist valdkonda, kus meie tegevus eelmisel aastal ühel või teisel moel pälvis ka laiemat avalikkuse tähelepanu.
Esiteks, väärtpaberituru järelevalve. Lisaks silmapaistvatele hinnaliikumistele tõmbasid möödunud aastal Tallinna börsile tähelepanu olulised emitentidega seotud sündmused, eelkõige suurima turukapitalisatsiooniga AS-i Eesti Telekom ülevõtmine suuraktsionäri TeliaSonera AB poolt ning AS-i Eesti Telekom aktsiate noteerimise lõpetamine. Suuraktsionäri poolt AS-i Eesti Telekom aktsiate ülevõtmise raames pakutud hinnapreemia ahvatles mitmeid investoreid ebaseaduslikul viisil tulu teenima. Võtsime kõrgendatud tähelepanu alla ülevõtmispakkumisele eelnenud perioodi tehingud ning lisaks Tallinna börsil noteeritud aktsiatele lisati vaatlusnimekirja teadaolevad tuletisinstrumendid ehk nii Eestis kui mujal Euroopa majandusruumis kaubeldavad väärtpaberid, mille väärtus sõltus otseselt Eesti Telekomi aktsia hinnast. Kahtlust äratavate tehingute hulk oli Eesti väärtpaberituru mastaape silmas pidades kahetsusväärselt suur. Järgnenud uurimine paljastas võimaliku siseteabe väärkasutamise mitme isiku poolt. Finantsinspektsioon edastas prokuratuurile kahtlused mitme episoodi kohta. Lisaks siseteabe väärkasutamise episoodidele jõudsid 2009. aastal avalikkuse ette kaks turumanipulatsiooni juhtumit. Kohtus vaidlustatud Finantsinspektsiooni väärteootsus jäi kohtu otsusega täies ulatuses kehtima ning toetas sellise olulise pretsedendiga Finantsinspektsiooni arusaama turumanipulatsioonist.
Majanduskeskkonna halvenemisest tingituna tekkisid mõningatel emitentidel probleemid võlakirjade lunastamisel. See omakorda tõi kirkalt päevavalgele buumiaegsed tavad investeerimisteenuste osutamisel ja võlakirjaemissioonide korraldamisel. Ühes eelnevaga seotud järelevalvemenetluses tuli inspektsioonil läbi töötada kümneid tuhandeid lehekülgi juriidilisi materjale, üle kuulata kümneid tunnistajaid. Joonistus selgelt pilt küsitavustest investeerimisteenuste osutamisel. Finantsjärelevalve subjekt mõistis probleeme organisatsioonis, tegi vajalikud muudatused nii juhtkonnas kui protseduurides ning hüvitas investoritele tekitatud kahju.
Oleme veelgi tõhustanud oma tehnilisi võimalusi ja sisulist võimekust seirata jooksvalt ja reaalajas väärtpaberitega kauplemist Tallinna börsil ning suhtume väga tõsiselt kõikidesse turuosaliste edastatud vihjetesse ning analüüsime põhjalikult iga konkreetse juhtumi faktoloogiat.
Teiseks, ei saa kuidagi mööda minna pensionifondide temaatikast. Risk on investeerimise olemuslik osa. Ka kogumispensionide süsteem on avatud investeerimisriskile. Finantskriis näitas meile kätte kogumispensionide süsteemide nõrgad kohad ning oma õppetunnid said sellest nii fondivalitsejad kui ka seadusandja ja Finantsinspektsioon järelevalvajana. Oleme tõhustanud järelevalvet, et sundida fondivalitsejaid investeerimisega seotud riske senisest paremini juhtima, sealhulgas riske, mis võivad tekkida erinevat laadi huvide konfliktidest. Koostöös Rahandusministeeriumiga oleme välja töötanud vajalikud muudatused õigusaktides, mis loovad senisest põhjalikumad huvide konfliktide riskide juhtimise reeglid. Finantsinspektsioon on kehtestanud fondivalitsejatele põhjalikud riskide juhtimise juhendid. Järelevalvajana näeme, et fondivalitsejad on ka omalt poolt piisava tõsidusega sellealaseid tegevusi arendanud.
Pensionisüsteem oma investeerimistoodetes ja nende erisustes peab muutuma selgemaks ning riskid inimestele paremini arusaadavaks. Peame tõdema, et finantskriis näitas kehtiva mudeli tõsist puudulikkust ning teatud mõttes ka turu enda vähest isereguleerivuse võimet, eeskätt konservatiivsete pensionifondide puhul, millest tulenevalt on põhjendatud riigi tugevam sekkumine eeskätt sellist tüüpi pensionifondide toimimise osas. Oleme hakanud koostöös Rahandusministeeriumiga otsima lahendit, et luua konservatiivsetele fondidele senisest märksa põhjalikumad ja täpsemad investeerimispiirangud.
Sellegipoolest soovin pensionifondide investeeringute kontekstis peatuda ühel probleemil, mis puudutab Eesti ettevõtluskeskkonda ja kultuuri laiemalt. Üldteada asjaolu on, et pensionifondid said suuri kahjumeid investeeringutest Eesti ettevõtete võlaväärtpaberitesse. Äärmiselt negatiivne, kui selle tagajärg oleks see, et pensionifondide investeeringuid Eesti majandusse edaspidi enam ei kaasata. Et seda ei juhtuks, peab Eesti ettevõtete kultuur ja arusaam võõrkapitali kaasamisega seonduvast kõvasti paranema. Majandusraskustesse sattunud ettevõtjad ei tohiks tekkinud olukorras seada oma isiklikke huvisid kõrgemale oma finantseerijate huvidest ning ettevõtja riskiisu ettevõtte igapäevases juhtimises võiks olla paremini kooskõlas finantseerijate õigustatud ootustega.
Austatud Riigikogu liikmed! Finantskriisi üheks olulisimaks tulemiks võiks pidada seda, et varem varjusurmas olnud sotsiaalse vastutuse temaatika on nüüd ülitähtis komponent jätkusuutliku ja tõhusa finantsturu toimimisel. See teema puudutab nii turuosalisi kui ka regulaatorit-järelevalvajat. Oleme enda jaoks oma rolli sotsiaalse vastutuse kandjana lahti mõtestanud.
Esiteks, meie kui tõhus järelevalveorgan. Meie eelmise aasta töö tulemusena korvasid pangad investoritele kahjusid ligikaudu poole miljardi krooni ulatuses. Kindlasti ei saa siinjuures mainimata jätta seda, et erinevalt paljude teiste riikide maksumaksjatest ei ole riik otse ega kaudselt läbi garantiide pidanud toetama kriisist räsitud turusubjekte.
Teiseks, Finantsinspektsioon peab oluliseks, et igasugune dialoog uute regulatsioonide kehtestamisel ja rakendamisel oleks läbi mõeldud, tasakaalukas ja proportsionaalne. Püüame anda oma parima, et meie majas olev oskusteave finantssektori ja selle regulatsiooni kohta oleks kaasatud aruteludesse. Vajadusel oleme valmis neid arutelusid ka juhtima.
Kolmandaks, meie ja ennekõike riigi roll finantshariduse ja teadlikkuse edendamisel. Just riik, mitte ainult turuosalised, peaks siin käivitama inimeste finantsalase harimise programmi. Finantsinspektsiooni enda tarbijaportaal www.minuraha.ee on end õigustanud – seda näitab portaali kasutajate arvu kiire kasv. Inimeste, sealhulgas kohustuslike pensionifondidega liitunute ning liikluskindlustuse ostjate vähene rahandusalane teadlikkus on ka üks põhjusi, miks finantskriis on tekitanud teravaid sotsiaalseid probleeme. Seda eeskätt nendele inimestele, kes selgelt üle hindasid oma võimalusi ja on nüüd raskustes oma laenude tagasimaksmisega. Siinjuures pean vajalikuks rõhutada, et ma ei soovi kuidagi pisendada seda vastutust, mida peaksid pangad kandma seoses vastutustundliku laenamisega.
Neljandaks, meie igapäevane töö ja tarbijate kaebuste arvu pidev kasv näitab, et Eesti peab lahendama finantsombudsmani teema ehk leidma võimaluse finantsteenustega seotud vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks. Finantsteenuste tarbijal peab olema odav ja lihtsam võimalus kaitsta oma õigusi olukorras, kus tarbija ja finantsteenuse osutaja vahel on tekkinud lahkarvamused. Oleme võtnud taas sellise institutsiooni loomise päevakorrale ning loodame, et seekord jõuavad finantsasutused ja seadusandja ühiste arusaamadeni. Omalt poolt oleme kaasanud Maailmapanga eksperdid, kes peale olukorra igakülgset kaardistamist aitaksid välja pakkuda riigi jaoks parima lahendi selles küsimuses.
Lõpetuseks tahan peatuda koostööl. Eelmisel aastal uuendasime oma koostöölepingut prokuratuuri ja politseiga. Hindan seda koostöölepingut väga kõrgelt. Esitasime 2009. aastal prokuratuurile teateid siseteabe väärkasutamise ja kuriteo kontrollimiseks üheksa inimese suhtes ning turumanipulatsiooni kuriteo kontrollimiseks kolme inimese suhtes. Tänavu oleme palunud kolme inimese puhul kontrollida siseteabe väärkasutamise kuriteo toimepanemist ning alustasime väärteomenetlust turumanipulatsiooni kontrollimiseks ühe inimese puhul. Eelmisel aastal jõustus ühe isiku osas süüdimõistev kohtuotsus siseteabe väärkasutamise kuriteos. Lisaks, nagu ma juba märkisin, jõustus meie otsus karistada üht isikut turumanipulatsiooni väärteo eest.
Praktika näitab, et sügavad teadmised finantsturgudest, spetsialiseerumine ja paigas olevad prioriteedid on finantsvaldkonnas õiglase ning tõhusa menetluse eeltingimus. Oleme edaspidigi valmis omalt poolt koolitama ja nõustama neid inimesi, kes peavad menetlema finantssektoris toime pandud kuritegusid.
Lõpetuseks. Kui seni on finantsjärelevalve põhirõhk protsesside õigusliku vastavuse jälgimisel ja läbipaistvuse tagamisel, siis edaspidi tuleb meil senisest enam jälgida protsesside ja otsuste majanduslikku tähendust ja sisu, võtmeriskide ja ärimudelite jätkusuutlikkust. Pöörame senisest enam tähelepanu finantsasutuste strateegiate jätkusuutlikkuse ja riskide realiseerumise võimaluste analüüsile. Endiselt on meie fookuses huvide konfliktide ennetamise temaatika. Kõiki neid väljakutseid peaks toetama ka vastava õigusliku raamistiku areng. Seda ennekõike meie õiguste täpsemal ja selgemal määratlemisel võimalikes kriisisituatsioonides, kus riigi sekkumine on hädavajalik. Ma loodan, et teie toel on see võimalik. Tänan kuulamast!

Austatud ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Jüri Tamm, palun!

Austatud Finantsinspektsiooni juht! Palju tänu hea, sisuka ja ettepanekuterohke ettekande eest! Eriti kena on, et te puudutasite eetilisi küsimusi, mis selliste tehnilisi üksikasju käsitlevate ettekannete puhul sageli jäävad tagaplaanile. Küsida ei tahaks teie käest aga mitte edaspidiste tehniliste lahenduste kohta ega selle tegevuse üksikasjade kohta, vaid midagi väga põhimõttelist. Kas te võite praegu kinnitada siin Riigikogu ees seistes, et finantssüsteemis, finantsasutuste ahelas või mitmekülgses spektris ei ole meil selliseid ärimudeleid, mis seisavad ilma vundamendita ja rajanevad püramiidskeemil?

Püüan otsekoheselt vastata. Meie jälgime kõiki riske, mis on seotud turul tegutsevate subjektidega, ja subjektide ärimudeleid. Hindame ärimudeleid erineva riskiskaalaga ja kindlasti on mudeleid, mis on palju riskantsemad kui teised. Tänase seisuga meil siiski pole põhjust asuda seisukohale, et ükski nendest ei ole jätkusuutlik.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Austatud ettekandja! Tänan väga hea ja kindlas kõneviisis esitatud ettekande eest, mis tõenäoliselt võib aidata inimestel õhtuti rahulikumalt uinuda! Kuid ma palun siiski ühte asja täpsustada. Finantsinspektsioon on teinud väga efektiivset tööd pankade riskide hindamisel ning jälginud, et hoiustajate-investorite huvide arvestamine oleks ka kapitali adekvaatsuse seisukohalt pankades tagatud. Avalikkuses on samal ajal teada päris mitu suurt kaasust, mis võivad realiseerudes panna pankadele päris suuremahulised kohustused. Kuidas Finantsinspektsioon hindab pankade võimekust neid nõudeid tagada ja kuidas toimub riskide hindamine iga jooksva kaasuse puhul?

Püüan vastata. Kõigepealt, järelevalveprotsess töötab nii, et kui tekib oht mingisuguse operatsioonilise riski realiseerumiseks, see tähendab, et tekib mingi suurem nõue panga vastu, siis kõigepealt peaks turuosaline ise hindama selle nõude alust ja vajadusel tegema vajalikke eraldisi. Kui vaadata suurimaid turuosalisi, kes meil tegutsevad, kui me räägime Rootsi pankadest, siis üldiselt nende riskijuhtimise mudelid on üles ehitatud selliselt, et osa seda tüüpi riskide katmiseks vajalikust kapitalist on olemas Eestis ja osa on allokeeritud grupi tasandil, ütleme näiteks Stockholmi. Meil ei ole praegu põhjust arvata, et turuosalised ei ole suutelised neid meile teada olevaid kapitalinõudeid, mis subjektide vastu on esitatud – me ei oska veel öelda, kas need realiseeruvad või mitte –, Eestis täitma. Aga veel kord: subjekti põhivastutus on hinnata nende nõuete adekvaatsust. Vajadusel nad peavad suurendama vajalikke kapitalipuhvreid ja kui jõustuvad otsused nende nõuete rahuldamise kohta, siis nad peavad need ka täitma. Praegu meil pole põhjust kahelda, et need nõuded saaksid täidetud.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea inspektsiooni esimees! Mida ütleb teie ja teie asutuse õigustunne, kui te mõtlete eraisikute laenudele Eestis? Eraisik kaotab makseraskuste korral kõik, pank aga saab tema maja või korteri, selle sissemaksesumma, mis eraisik tegi, ja lootuse, et võib-olla eraisik toibub ja maksab veel talle raha ka. Kas see on ikkagi õige? Ehk peaksime üle minema Ameerika "võtmed tagasi" variandile? Kas te olete seda arutanud ja mis te ise asjast arvate?

Küsimus on väga mitmetahuline. Püüan anda lühikese vastuse. Kui küsimust üldistada, siis kindlasti on Eestis vaja täpsustada üksikisikute saneerimisprotsessiga seotavaid küsimusi, mis on ka, nagu ma aru olen saanud, praeguse Riigikogu koosseisu tööplaanis. Me peame seda mõistlikuks ja vajalikuks. Mis puutub nn Ameerika mudeli rakendamisse, siis kõikvõimalikke mudeleid on võimalik rakendada, olgu need Ameerika omad või mingid muud.  Aga üldiselt, nagu ma rõhutasin ka oma ettekandes, peaksid kõikvõimalikud muudatused finantssektoris olema kõigile asjaosalistele, nii üksikisikutele, kes teenuseid kasutavad, kui ka turu subjektidele, kes oma tegevust ja riskide juhtimist vastavalt korraldavad, piisavalt ettevaatavalt kehtestatud. Sel juhul on kõigil võimalik oma tegevust vastavalt kavandada.
Mis puutub õiglustundesse, siis peaks lähtuma ikkagi olemasolevast seadusandlikust regulatsioonist. Inimesed on astunud lepingusuhetesse vabatahtlikult ja seda nagu jõuga tagantjärele väänata on väga keeruline. Aga ma rõhutasin seda ka oma ettekandes, et riik saaks väga palju ära teha finantshariduse vallas, suurendamaks inimeste finantsteadlikkust. Seda on seni tehtud väga vähe ja me peame olukorda selles mõttes ülimalt kriitiliseks. Inimesed peaksid oskama adekvaatselt hinnata kohustusi, mis nad endale võtavad. Nad peaksid oskama hinnata erinevaid finantsteenuseid, oskama nende teenuste vahel valida, et leida endale sobiv lahend ja esitada vajalikul hetkel ka õigeid küsimusi, kui nad lähevad üht või teist teenust tellima või selle kohta päringuid tegema.
Nii et tegemist on kompleksse küsimusega, millele lihtsaid vastuseid ei ole. Aga üldkokkuvõttes, kui regulatsiooni muudetakse, siis see peaks olema ettevaatav, varakult teada olev, tasakaalustatud ja ühiskonnas igakülgselt läbi räägitud. Ma usun, et siis tulevad ka head lahendused. Aga nagu ma ütlesin, üksikisiku puhul kasutatavat saneerimismenetlust tuleks kindlasti täpsustada.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! On ju teada, et pangad selleks, et oma kehva laenuportfelli kohendada, needsamad eelküsija küsimuses nimetatud kehva seisu jäetud varad reeglina müüvad. Reeglina aga kummalisel moel enda või oma omanikettevõtete või omanike omanduses olevatele kinnisvaraettevõtetele. Kas Finantsinspektsiooni meelest on see järelevalvamist vajav tegevus? Enamgi veel: kas te olete selliste asjade järele valvanud ja veendunud, et niisuguse varade ülemineku korral on oludes, kus majanduskasv on kõigi veendumuse kohaselt peagi tulemas, nende tehingute siseinfo mittekasutamine tagatud? Kas sellise tegevuse järele valvamine on teie arvates oluline?

Jah, järelevalve on oluline! Nagu ma mainisin, on huvide konflikti temaatika pidevalt meie huviorbiidis. Varasematel perioodidel oli huvide konflikti temaatika raskuskese erinevate laenude või võlakirjade väljastamisel või siis portfelli haldamisel, nüüd aga liigub rõhuasetus selliste portfellide probleemide lahendamisele.
Veel tahaksin öelda, et meile teadaolevalt on suuremad pangad üldjuhul asutanud spetsialiseerunud ettevõtted, kes osalevad oksjonitel. Nad ei soeta varasid otse pangalt, vaid oksjonite kaudu. Ma näen selles teatavat majanduslikku dimensiooni: pankade tegevus näitab, et nad usuvad nende varade pikaajalisse väärtusse ja on seeläbi loonud teatava nn põranda kinnisvaraturule. See iseenesest võiks aidata kaasa sellele, et majandustsükkel hakkab pöörduma ja turg näeb, kus see põrand võiks olla. Ja niipalju, kui mina tean, ei ole viimastel oksjonitel võitnud mitte ainult pankade kinnisvarafirmad, vaid on tekkinud ka teisi huvilisi, kes soetavad nendelt oksjonitelt vara. See näitab, et tsükkel on pöördumas. Aga pangad kindlasti näevad siin oma pikaajalist huvi: nad üritavad kaugemas perspektiivis tasa teha kaotusi, mis nad praeguse laenuportfelli tõttu on saanud.

Erki Nool, palun!

Te viitasite pensionisammastele, pensionifondide kogumisele. Finantsturgudel investeerimine tugineb teatavasti suures osas emotsioonidele. Järgmisest aastast hakkab riik osaliselt jälle väljamakseid tegema. Kas Finantsinspektsioon ja erinevad pangad, kes seda pensioni kogumist pakuvad, on tulevikku silmas pidades kokku leppinud, et kuna tegu on ikkagi konservatiivse investeeringu või konservatiivse kogumisega, siis nad ei lähe järjekordselt sellise hulluse ja ralliga kaasa? Inimestel võiks olla kindlus, et kui nüüd maksed taastatakse, siis ma tean, et kui ma kogun, siis ma kogun ikkagi konservatiivselt oma tulevikku kindlustades.

Küsimuse püstitus on äärmiselt õige! See oli üks põhilisi valupunkte eelmise aasta kriisis, kui selgus, et ennekõike just konservatiivsed fondid – ma ei räägi mitte äkilisematest fondidest – olid ka üsna palju investeerinud Eesti väärtpaberiturule, võlakirjadesse ja said sealt arvestatavaid kahjumeid. Oleme esitanud oma ettepanekuid Rahandusministeeriumile – ma mainisin seda ka oma kõnes – ja Rahandusministeerium on nendega põhimõtteliselt nõustunud. Ma ei oska öelda, milline on lõplik lahend, millega Rahandusministeerium Riigikogu ette tuleb, aga kindlasti regulatsioon muutub märksa karmimaks, ennekõike konservatiivsete pensionifondide osas. Praegu me eeldame küll, et konservatiivsed fondid ei ole ainult nime poolest konservatiivsed fondid, vaid on ka reaalselt konservatiivsed fondid.

Mai Treial, palun!

Lugupeetud härra Malmstein! Aitäh ettekande eest! Möödunud aastal kerkis väga teravalt üles küsimus, mis puudutas SMS-laenusid. Ma saan aru, et nüüd on mõningal määral olukord stabiliseerunud, aga siiski pakutakse veel väga palju laenusid ja seda üsna kergekäeliselt, nagu kõrvalt vaadates tundub. Aga muidugi protsendid on võrdlemisi karmid. Kuidas teie seda olukorda hindate: kas see on muutunud selgemaks ja inimest rohkem arvestavaks? Kuidas meie inimesed sellega toime tulevad?

Ma võib-olla ei ole kõige õigem inimene, kes oskab sellele küsimusele sisulise vastuse anda. Esiteks, meie järelevalve all olevad finantsobjektid ei anna SMS-laene. See on nagu reguleerimata turg, kus põhimõtteliselt igaüks võib igaühele laenu anda – Eesti seadustega ei ole keelatud SMS-laene anda. Meiegi teada on suurem buum selles sektoris möödas. Omalt poolt oleme püüdnud anda panuse sellega, et eelmine aasta oli meil üks suur projekt koos Sotsiaalministeeriumiga võlanõustajate koolitamisel. Ka panime koos juristide liiduga kokku paketi inimeste nõustamiseks. Teiselt poolt näeme oma rolli ennekõike, nagu ma juba ütlesin, finantshariduse valdkonnas. Inimesi tuleb teavitada laenudega kaasnevatest riskidest ja ohtudest, et nad kaaluksid väga põhjalikult, enne kui nad seda tüüpi laenu üldse võtma hakkavad. Sageli on targem raha säästa ja oma tarbimine edasi lükata, mitte lahendada rahavajadus SMS-laenuga, mis tavaliselt toob kaasa suuri probleeme.

Toomas Tõniste, palun!

Austatud ettekandja! Kas Finantsinspektsioonil on ka selliseid kaebusi olnud, et mõne panga võtmekohal olevad isikud on püüdnud teatud vahest päris hästi töötavaid ettevõtteid üle võtta või kellegi kätte mängida?

Ma ei ole personaalselt kõikvõimalikke kaebusi, mis me saanud oleme, üksikasjaliselt läbi vaadanud, aga selgelt niisugust kaasust ma hetkel küll ei tea. Nii et mingisugust dominantset sellist trendi küll ei ole. Aga kui on mingi kahtlus, et on toimunud ebaseaduslik tehing või, ütleme, siseinfole tuginev tehing, siis peaks meile sellest teada andma. Me uuriksime sellist juhtumit põhjalikult.

Robert Antropov, palun!

Hea ettekandja! Me tegeleme siin Riigikogus väga pingsalt võlgade ümberkujundamise seaduse eelnõuga. Samas, olles rääkinud inimestega, kes on laene võtnud, ja ka pangainimestega, on selgunud, et probleem ei ole niivõrd pangalaenudega, kuivõrd just SMS-laenudega. Sellest ka meie väga suur – Eesti paistab sellega eriti silma – enesetappude arv. Põhjuseks elust võõrandumine, alkoholi- ja mis iganes probleemid laenudega kaasnevad. Samas te mainisite, et inspektsioon ei tegele SMS-laenudega. Kas ehk oleks õige välja tulla seadusandliku initsiatiiviga ja hakata seda probleemi kuskilt otsast lahendama? Või millised on siin võimalikud lahendused?

Ma saan aru, et Riigikogu on mingil määral SMS-laenudega tegelnud. Siin on määratletud, et teenuse pakkuja peaks näitama selgelt selle laenu hinda, et inimene aduks, mis see laen maksab. Mul on väga raske välja pakkuda konkreetseid ja selgeid ettepanekuid, kuidas seda veel täiendavalt piirata saaks, sest sellise tsiviillepingu sõlmimine on inimeste vaba tahe ja seda ära võtta ei saa. Aga ma rõhutan, et mina näen ennekõike lahendust finantshariduses, finantsteadlikkuses. Inimesed, kes on SMS-laenu võtnud, peaksid olema suutelised kas ise natukene raha koguma või siis võtma tarbimislaenu märksa mõistlikumatel tingimustel kommertspangast. SMS-laen on iseenesest selline impulsstoode, mis on tehtud hästi kergelt kättesaadavaks ja ma ei tea, kas on olemas mõistlikke regulatiivseid meetmeid, kuidas selle teenuse osutamist piirata. Aga jah, inimesi tuleks suunata võtma tarbimislaenu hoopis arukamatel tingimustel ning muidugi rõhutada ka säästmise vajalikkust ja tarbimise edasilükkamist. Kas SMS-laen läheb tõesti mingi reaalse asja ostmiseks? Televiisoris näidatakse küll, et keegi ostab selle eest lapsevoodi või klaveri, aga arvan, et üldjuhul mitte. See raha läheb mingiks muuks tarbimiseks.

Toomas Varek, palun!

Hea Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Aitäh sisulise ettekande eest ja väljapakutud mõtete eest. Minu mällu on teie eelmise kahe aasta ettekanded jäänud tunduvalt kriitilisematena kui tänavune ettekanne. Tore, et te puudutasite ka sotsiaalvaldkonda ehk pensionifonde, kuigi riik muutis siin ühepoolselt lepingut ja need inimesed peavad natuke kannatama, kes pensioni teise sambasse raha maksavad. Ka on pangad küllaltki jõuliselt võtnud maha intresse nii jooksvatelt kui tähtajalistelt kontodelt ja tõstnud teenustasusid. Kas Finantsinspektsioon tegeleb ka kaardikeskusega? Me oleme e-riik ja enamikul meist on kas deebet- või krediitkaardid taskus. Kas meie kaardikeskus on turvaline? On jutt, et vahel esineb seal ka häkkerlust. Kui esineb, siis kas see on meile praegu ohtlik? Kas te kontrollite seda teemat?

Minu teada kaardikeskus ei ole praegu finantsjärelevalve subjekt. Seda peaks kontrollima sõltuvalt ilmneva probleemi olemusest kas Andmekaitse Inspektsioon või Konkurentsiamet. Oleneb sellest, kuidas küsimus püstitatakse. Kui on küsimus kaardikeskuse tasudes, siis on ilmselt kontrollija Konkurentsiamet, kui asi on andmete säilimises, siis kuulub see Andmekaitse Inspektsiooni kompetentsi. Finantsjärelevalve otseselt asjasse ei puutu.

Austatud ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Tahaksin juhtida teie tähelepanu mõnedele omapäradele maailma finantssüsteemis ja riskidele, mis sellega kaasnevad. Ja ka sellele, et kõnealuseid riske – praegu on see küll tagantjärele tarkus – on ilmselt põhjust edaspidi tunduvalt tõsisemalt ja sisulisemalt võtta. Me kõik teame, et valdav hulk meie julgeoleku- ning mingil määral ka majandusprobleeme on seotud meist idas oleva riigiga. Kui me aga vaatame seda, milline on olnud viimase ja praegugi kestva majandus- ja finantskriisi olemus, alguskoht, siis ei ole see meist üldsegi mitte ida pool, vaid läänes, Atlandi ookeani taga. Seetõttu on meie soovitus väga hoolega analüüsida neid riske, mida endas sisaldab rahandussüsteem kui selline, ja analüüsida just sellest kontekstist, millele me suudame vastu panna ja millele mitte.
2007. aastal, kui Ameerika Ühendriikides olid juba näha ja tegelikult ka analüüsitud esimesed riskantsed ilmingud, mis olid seotud sealse väärtpaberi- ja kinnisvaraturu omavahelise veidra läbipõimumisega, ei arvatud Eestis üldsegi mitte, et see võiks meid mingilgi moel mõjutada. Vaatamata tõsiasjale, et ilmselgelt tekitati meie ehitus- ja kinnisvarasektoris raha virtuaalset väärtust väga jõuliselt juurde. Ma tahangi tähelepanu juhtida selle pääle, et mitte kõikide riikide majandused ei ole suutelised taluma sääraseid laineid ja muutusi, nagu neid mujal maailmas selliste küllaltki meelevaldsel alusel üles ehitatud finantssüsteemide puhul ette tuleb. Ennekõike ei suuda seda Eesti-suguste riikide majandus, kus tootmisel ja ekspordil põhinev baas on küllaltki nõrk. Just nimelt globaalne analüüs on meie julgeoleku, meie finantsjulgeoleku seisukohalt olulisem, kui me seda sageli ette kujutame.
Olles ausad, tuleb meil tunnistada, et meie majanduskriis on põhjustatud põhjaliku analüüsi puudumisest ja usust sellesse, et head ajad jätkuvad, ja seda vaatamata tõsiasjale, et olid teada kõikvõimalikud märgid, et meie habras finantssüsteem ei suuda äkilistele kriisi põhjustavatele muutustele vastu panna.
Tõsi, Eesti Pank on sellekohaseid avaldusi teinud ja püüdnud inimesi kinnisvara- ja tarbimisbuumi harjal üles kutsuda meelekindlusele mitte nii palju tarbida. Aga need üleskutsed jäid tegelikult hiljaks. Ja põhjalikku analüüsi, mis avalikkust veennuks, et selline toimimine, selline kõikvõimalike finantsinstrumentidega meelevaldne ringikäimine ei pruugi hästi lõppeda – sellist analüüsi meil kasutada polnud.
Ma arvan, et Finantsinspektsiooni arenguvõimalused ja potentsiaal – nii nagu ka Eesti Panga oma, kui silmas pidada äsja kõlanud ettekandele eelnenud ettekannet – on märkimisväärsed. Ja me vajame hädasti nende statistikat ja analüüsi – ning mitte ainult statistilist analüüsi, vaid just nimelt sisulist riskianalüüsi, kui palju ühe või teise finantssüsteemi meelevaldsus võib meid mõjutada. Eesti majandus- ja rahanduskultuuris sellist analüüsi praegu pole, aga selle puudujäägi saab loodetavasti lähiajal ühel või teisel moel korvata. Seda enam, et euro tulek annab selleks märksa rohkem võimalusi. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Tänan selle päevakorrapunkti arutelu lõpetades Finantsinspektsiooni ning Finantsinspektsiooni juhatuse esimeest, kõiki küsijaid ja kõiki läbirääkijaid! Kaheksas päevakorrapunkt on ammendatud.

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, mis on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu, milles teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada Euroopa sotsiaalharta artikli 30 "Õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest" ratifitseerimine. Eelnõu sisu, mis koosneb kahest punktist, on lühike ja selge. Esiteks, esitada Riigikogule ratifitseerimiseks parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel 30 "Igaühel on õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest". Ja teiseks, esitada punktis 1 nimetatud ratifitseerimisseadus Riigikogule kolme kuu jooksul.
Nüüd mõned mõtted selle ettepaneku kommentaariks. Riigikogu ratifitseeris parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta 31. mail 2000. aastal, kuid tegi seda valikuliselt, ratifitseerides sotsiaalharta kohustusliku miinimumi ning jättes mõned artiklid, seejuures artikli 30 "Õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest", ratifitseerimata. Valitsus kinnitas, et artikkel vajab kindlasti täitmist, aga tol ajal olevat olnud liiga vara seda artiklit ratifitseerida.
Meenutagem, millest selles artiklis täpsemalt juttu on. Tsiteerin: "Et rakendada tulemuslikult õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest, kohustuvad lepingupooled võtma üldise ja kooskõlastatud tegevuse raames meetmeid, suurendamaks vaesuses elavate või sotsiaalselt tõrjutud isikute ja nende perekonnaliikmete ning sellesse riskigruppi kuulujate tegelikke võimalusi leida tööd ja eluaset, saada väljaõpet ja haridust ning kasutada kultuuri-, sotsiaal- ja meditsiiniabi, neid meetmeid aeg-ajalt läbi vaatama, et neid vajaduse korral kohandada." Lisades parandatud ja täiendatud sotsiaalhartale artikli 30, olid Euroopa Nõukogu liikmesriigid seisukohal, et elu vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses riivab inimväärikust.
Möödunud kümme aastat on piisav aeg, et pöörduda tagasi selle artikli ratifitseerimise juurde. Seda enam, et käesolev aasta on Euroopas kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Artikli heakskiitmise korral peab Eesti kohaldama mitmeid meetmeid vaeste ja sotsiaalselt tõrjutute tööalase konkurentsivõime suurendamiseks, elamistingimuste parandamiseks ning sotsiaal- ja meditsiiniabi kättesaamiseks. Praegu on olukord selline, et ratifitseerimata artiklite aruannet pole veel olemas, käib nn teise aruande informatsiooni kogumine ja analüüsimine ning seejärel tuleb eksperdigrupp, et kohtuda sotsiaalkomisjoni ning huvitatud osapooltega. Nende kohtumiste tulemusena peaksid valmima kooskõlastatud kirjalikud aruanded. Üht-teist sellest valdkonnast on üleval ka Sotsiaalministeeriumi kodulehel.
Nüüd on küsimus selles, kas jätkub poliitilist tahet, et enne selle Riigikogu volituste lõppemist artikkel lõpuks ometi ratifitseerida. Viimasel ajal on poliitiline tahe olnud suunatud sellele, et Eesti saaks üle minna eurole, kuigi seda üleminekut ei saa võtta kui imevahendit, mis iseenesest kõik mured murrab. Euro ei lahenda Eesti majandusliku arengu probleeme ega muuda olematuks töötust. Vaesuse leevendamise põhilised tegurid saavad siiski olla vaid riski ennetavad komplekssed meetmed majandus-, tervishoiu-, haridus- ja tööturupoliitikas, mis peavad hõlbustama juurdepääsu tööhõivele, koolitusele, haridusele, kultuurile, sotsiaal- ja meditsiiniabile jne. Nimetatud meetmed peaksid olema suunatud kõige ohustatumatele gruppidele ja piirkondadele.
Euroopa sotsiaalõiguste komitee vaatab iga viie aasta tagant ratifitseerimata sätted koos asjaosaliste riikidega üle. Mitmed riigid, meie armas vabariik nende hulgas, näivad unustavat, et sotsiaalharta sätete valikuline ratifitseerimine oli mõeldud ajutise lahendusena. 2005. aastal esitas Eesti esmakordselt aruande ratifitseerimata sätete täitmise kohta. Euroopa sotsiaalõiguste komitee ja meie eri ministeeriumide esindajate kohtumine sel teemal oli Tallinnas 5. aprillil 2005. aastal. Tookord oli Euroopa sotsiaalõiguste komitee seisukohal, et Eestil oleks võimalik artikkel 30 ratifitseerida. Seda aga ei ole juhtunud.
Käesoleva aasta 20. septembriks on planeeritud Euroopa Nõukogu sotsiaalharta ekspertide uus visiit Eestisse. Visiidi käigus kohtutakse ka Riigikogu sotsiaalkomisjoniga ning siis peab Sotsiaalministeerium esitama konkreetsed meetmed ja kavad, millest lähtudes saaks välja arvutada artikli 30 täitmiseks vajalike meetmete rahalise maksumuse. Me ei suutnud ratifitseerida artiklit 30 ei aastal 2000 ega aastal 2005. Mis võiks seda takistada tegemast nüüd, aastal 2010? Loodan, et Riigikogu toetab Rahvaliidu fraktsiooni ettepanekut. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Jaan Õunapuu, palun!

Lugupeetud ettekandja! Teadaolevalt peaks olema ühel riigil vähemalt 63 artiklit ratifitseeritud, et selle hartaga ühineda. Minu teada Eestis on heaks kiidetud 79 artiklit. Mis puutub artiklisse 30, siis kas te oskate öelda, kui paljudes Euroopa riikides see on heaks kiidetud ja kuidas need riigid sellesse suhtuvad? Kas nad võtavad seda kui absoluutset tõsiasja või nad võivad suhtuda sellesse ka niimoodi, et neil on üleminekuperiood, kuigi nad on artikli 30 ratifitseerinud?

Praegu on teadaolevalt 30. artikli ratifitseerinud 15 riiki. Ma võiksin need ka üles lugeda, kui see on vajalik. Need on Andorra, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia – Itaaliaga muuseas ongi probleeme ja Euroopa sotsiaalõiguste komitee tegeleb selle asjaga –, siis veel Norra, Portugal, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Türgi ja Ukraina. Sai vist kõik kokku.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni liikme Liisa-Ly Pakosta!

Austatud kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud Riigikogu otsust "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" oma 31. mai istungil. Kuna enne selle küsimuse käsitlemist arutati sotsiaalkomisjonis Euroopa sotsiaalõiguste komitee järeldusi Euroopa sotsiaalharta parandatud ja täiendatud versiooni kohta, siis võib öelda, et nende kahe punkti arutelu mõnevõrra kattus või ühtis.
Sotsiaalkomisjon kuulas ära ka Sotsiaalministeeriumi esindajate selgitused. Selgus, et selle eelnõu toetamine oleks sissetungimine lahtisest uksest ja sekkumine juba käimasolevasse protsessi. Kolleeg Jaan Õunapuu küsimusele vastates annan teada, et parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartas on kokku 31 artiklit, millest Eesti on ratifitseerinud täielikult 20 artiklit. Kuus artiklit on ratifitseeritud osaliselt ja viis artiklit on ratifitseerimata.
Kahtlemata peab sotsiaalkomisjon oluliseks tegelda kõikide nende artiklitega, mis on kas osaliselt ratifitseeritud või täies ulatuses ratifitseerimata. Nende artiklite ratifitseerimiseks on oma protsess, mis kaasab ka Euroopa tasemel eksperte, ja selle protsessi raames, nagu eelkõneleja juba nimetas, toimub kaks kuulamist. 20. septembril on esimene suurem aruteluring. Üks aruteluring toimub ka sotsiaalkomisjonis, see saab teoks laiendatud istungi kujul. Teine aruteluring toimub koos asjaosaliste ministeeriumide ekspertide ning nende organisatsioonide esindajatega, kes on teinud täiendavaid ettepanekuid ratifitseerimise kohta, samuti koos sotsiaalpartneritega. Selline ülevaatus toimub regulaarselt iga viie aasta järel ja seetõttu – ma ütleksin, et tehnilistel põhjustel – teeb  sotsiaalkomisjon ettepaneku see eelnõu tagasi lükata.

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, austatud ettekandja! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid otsuse eelnõu kohta ei ole ja me võime alustada eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased! Enne otsuse eelnõu 753 lõpphääletust on vaja läbi viia kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 45 Riigikogu liiget, puudub 56 rahvasaadikut. Nüüd tuleb meil teha otsuse eelnõu 753 lõpphääletus.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Otsuse eelnõu toetas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 30 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Otsuse eelnõu 753 jäi otsusena vastu võtmata.
Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.09.