Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala neljapäevast istungit. Küsin kõigepealt, kas kellelgi on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi. Soove ei ole. Enne kohaloleku kontrolli üks teade: Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.
Heljo Pikhof, kas teil on protseduuriline küsimus? Eelnõude üleandmise kohta ma juba küsisin ja kuna sel hetkel kellelgi seda soovi ei olnud, siis eelnõusid paraku täna enam võimalik üle anda ei ole.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 63 Riigikogu liiget, puudub 38.

Võime asuda tänase päevakorra punktide menetlemise juurde. Tänase päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajatel on soovi pidada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Võime asuda eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 618. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Vabariigi Valitsuse algatatud päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajatel on soovi pidada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Võime ka selle eelnõu puhul alustada lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse eelnõu 702. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänase päevakorra järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse rakendamise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajatel on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime asuda ka selle eelnõu hääletamise ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse rakendamise seaduse eelnõu 703. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse rakendamise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänase päevakorra järgmine eelnõu on Vabariigi Valitsuse algatatud pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ka selle eelnõu puhul on tegemist kolmanda lugemisega. Kas fraktsioonide esindajatel on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime asuda eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 707. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Vabariigi Valitsuse algatatud pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt on rahanduskomisjoni algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ka selle eelnõu puhul on tegu kolmanda lugemisega. Kas fraktsioonide esindajatel on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna selle eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 754. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, 1 Riigikogu liige oli vastu, erapooletuid ei olnud.
Rahanduskomisjoni algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Head ametikaaslased! Tänase päevakorra järgmine punkt on ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Kuna selle ülevaate menetlus erineb põgusalt meie tavapärasest korrast, siis meeldetuletuseks räägin ülevaate arutelu korrast. Kõigepealt saab sõna Riigikohtu esimees, kelle ettekandeks on ette nähtud 30 minutit. Ettekandja ja Riigikogu juhatus on kokku leppinud, et igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada ettekandjale üks suuline küsimus. Seejärel on võimalik pidada läbirääkimisi, mille käigus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Läbirääkimiste käigus on igal kõnepidajal võimalik pidada puldist kõnet 5 + 3 minutit.
Aga nüüd on Riigikogu kõnetooli juba asunud Riigikohtu esimees, kellele mul on hea meel sõna anda. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kõigis varasemates ettekannetes on tehtud tagasivaade sellele, kuidas on realiseerunud eelmise aasta ettekannetes esitatud ettepanekud. Riigikogu on informeeritud kohtukorralduse üldistest arengutest, kohtustatistikale tuginedes on püütud analüüsida meie kohtusüsteemi tööjõudlust, põhjalikumalt on tähelepanu pööratud ühele õigusvaldkonnale. Sama kava järgi on koostatud ka käesoleva aasta ettekanne.
Kõigepealt tagasivaade eelmise aasta ettekandes tehtud ettepanekutele. Eelmise aasta ettekandes peatusin muu hulgas ühel ebaõnnestunud seadusloomesooritusel. Nimelt, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse ülikiirel jõustamisel mõne tunni jooksul pärast Riigi Teatajas ilmumist. Seega ilma mahuka seaduse tundmaõppimiseks vajaliku vacatio legis'eta. Analüüsides tekkinud olukorda ja võimalikke tagajärgi, kasutasin nimetatud seadusloome kohta lauset: "Selline asi ei tohiks iial korduda!"
Kahjuks kordus sama toimingute rida 2009. ja 2010. aasta vahetusel: uus kohtutäituri seadus võeti vastu 9. detsembril 2009 ja avaldati Riigi Teatajas alles 31. detsembril ning seadus jõustus 1. jaanuaril 2010. Kohtutäituri seaduse rakendussätetega tehti muu hulgas väga mahukaid muudatusi pankrotiseaduses (kokku 151 muudatust) ja täitemenetluse seadustikus (53 muudatust). Selline üleöö seaduste jõustamine ei ole kooskõlas põhiseadusega. Kahetsusega tuleb märkida, et toodud näidete järgi ei jõustatud seadusi isegi mitte üleöö, vaid sama päeva ööl, mil need välja kuulutati. Seadusandja lugupidamatu suhtumine seaduse adressaatidesse ja üldtunnustatud seadusloome põhimõtete eiramine süvendab nihilistlikku suhtumist õiguskorda. Jään oma eelmisel aastal väljaöeldud mõtte juurde ka seekord: selline olukord ei tohi korduda.
Teise tagasivaate teen riigilõivutemaatikasse. Peatun riigilõivude suurusel. Kohustus tasuda kohtusse pöördumisel riigilõivu on põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive. Selline riive on iseenesest lubatav, kuid see peab olema proportsionaalne.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi 2009. aasta lõpus lahendi, milles tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks mitmed tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse sätted. Kaldun arvama, et nimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus riigilõivude küsimuses ei pruugi jääda viimaseks.
Tegelikult on probleem isegi tõsisem kui mõningate seadussätete põhiseadusvastasus, sest kõrge riigilõiv võib osutuda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 rikkumiseks.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel on võimalik vähem kindlustatud isikutele anda riigipoolset menetlusabi ka riigilõivu tasumiseks, kuid tuleb mõista, et menetlusabi ei ole olemuselt abi, vaid pigem laen. Nii riigilõivust vabastamise kui ka menetlusabi taotluste läbivaatamine suurendab oluliselt kohtute töökoormust ja kulutab, julgen öelda, ebaotstarbekalt kohtute inimressurssi, seda ressurssi oleks mõistlikum suunata hoopis kohtuasjade sisulisele läbivaatamisele.
Eeltoodust tulenevalt teen ettepaneku igakülgselt analüüsida kehtivate kõrgete riigilõivude mõju sellele, kuidas isikutele on tagatud oma põhiõiguste kohtulik kaitse. Seadusandjal palun lõivumäärad viia proportsioonidesse, mis ei moonutaks kohtusse pöördumise põhiõigust ja vabastaks kohtutes praegu riigilõivust vabastamise ja menetlusabi taotluste läbivaatamisega tegeleva tööjõuressursi hoopis kohtuasjade sisuliseks läbivaatamiseks.
Kohtukorraldusest. Kohtukorraldusest rääkides ei saa vaikides mööda minna sellest, et Riigikogu menetluses on kohtute seaduse eelnõu, mille sisulist parlamentaarset arutelu pole toimunud. Eelnõu kohta avalikult välja öeldud mitmesugused hinnangud iseloomustavad küll teatud poliitiliste jõudude suhtumist kohtusüsteemi arengu vajadustesse, kuid oma pealiskaudsuse tõttu ei ava need õigusemõistmise probleemide olemust. Kohtunikkonna initsiatiivil võeti 2007. aastal vastu kohtusüsteemi arengupõhimõtted, mille alusel koostati kohtute seaduse eelnõu. Kohtunikkond on oma poolt- ja vastuargumendid nii eelnõus kui ka selle juurde lisatud eriarvamustes Riigikogule esitanud. Julgen arvata, et eelnõu algatamisega põhiseaduskomisjonis aktsepteeris Riigikogu kohtusüsteemi kui iseseisva võimuharu enesekorralduse õigust. Kuid ligi pooleaastane viivitus enne eelnõu esimesele lugemisele saatmist viitab seadusandja sisulise tahte nõrkusele tegelda kohtusüsteemi arengu küsimustega. Ilmselt on ennatlik järeldada, et rahva esinduskogu on õigusemõistmise toimimisega sedavõrd rahul, et muudatusteks puudub igasugune vajadus.
Kuna kohtute seaduse eelnõu sisaldab endas aastatega kogunenud probleeme ja kohtukorralduse edasiarendamise põhimõttelisi ettepanekuid, ei ole käesolevas ettekandes mõistlik neil pikemalt peatuda, sest neile tuleb anda hinnang eelnõu menetlemise käigus.
Õigusemõistmisest. Peatudes põgusalt Eesti kohtunikekorpust iseloomustavatel andmetel, tuleb märkida, et kohtutes töötab praeguse seisuga 227 kohtunikku. Täitmata kohtunikukohti on 15, mis on viimase viie aasta suurim vabade kohtunikukohtade arv. Seda olukorras, kus kohtute töökoormus on kõigis menetlusliikides suurenenud. Täitmata kohtunikukohad tähendavad paratamatult kohtuasjade menetlusaja pikenemist ja õigusemõistmise kättesaadavuse vähenemist.
Pensionile siirdunud kohtunike kohtadele ei kuulutatud mõnda aega välja konkursse. Viimase aasta jooksul on  justiitsminister küll välja kuulutanud 6 konkurssi kokku 14 kohtuniku ametikoha täitmiseks, kuid täitmata kohtade arv püsib sellest hoolimata kriitilisel piiril, sest kohtunikukoha täitmine võtab kehtiva kohtute seaduse järgi alates konkursi väljakuulutamisest kuni kohtuniku ametisse nimetamiseni aega 9–10 kuud.
Kohtute töökoormust ja kohtusüsteemi tegevust iseloomustavatel statistilistel andmetel peatudes tuleb märkida, et 2009. aastal kinnitas kohtute haldamise nõukoda kohtustatistika metoodika põhimõtted, millest lähtuvalt kehtestas justiitsminister oma käskkirjaga esimese ja teise astme kohtute esimeeste aruandluse korra. 14. mail 2010. aastal kuulas kohtute haldamise nõukoda esmakordselt ära kõigi kohtujuhtide kohtustatistika põhjal koostatud analüütilised ettekanded, et saada adekvaatne ettekujutus nii kohtute tegelikust töökoormusest kui ka põhjustest, mis takistavad õigusemõistmist mõistliku aja jooksul. Hea meel on tõdeda, et võrreldes nelja-viie aasta taguse ajaga on kohtustatistika suudetud muuta usaldusväärseks.
Kuna statistiline ülevaade on ettekandele lisatud, siis juhin Riigikogu liikmete tähelepanu vaid mõningatele tendentsidele. 2009. aastal esitati kohtutesse kõikides menetlusliikides rohkem kaebusi, hagiavaldusi ja kriminaalasju kui 2008. aastal. Kohtute töökoormus kasvas oluliselt.
Enneolematult kasvas väärteoasjade arv – 120,8%. Näiteks Viru Maakohtu töökoormus kasvas selles menetlusliigis 552%. Sellise rekordilise väärteoasjade kasvu peamine põhjus olid kohtutäiturite taotlused, mis esitati kohtule täitemenetluse lõpetamiseks põhjusel, et võlgnikult ei olnud suudetud väärteo eest mõistetud rahatrahvi ühe aasta jooksul trahvi määramisest arvates sisse nõuda. 1. jaanuarist 2010 on täitemenetluse seadustiku säte, mis maakohtud sisuliselt taotlustega üle uputas, kehtetuks tunnistatud ning kohtutäiturid võivad ise täitemenetluse aegumise tõttu lõpetada. Esitatud näide iseloomustab veenvalt, kui palju sõltub kohtute töökoormus ja sellest tulenev menetluse kiirus seadusandja otsustustest.
Vaatamata töökoormuse kasvule, on võrreldes 2008. aastaga nii tsiviil-, kriminaal- kui ka väärteoasjade keskmine menetlusaeg lühenenud, seda enim tsiviilasjades (19,9%).
Viimased kolm aastat, 2007–2009, on kohtute esimehed ja üldkogud kohtute töö planeerimisel pööranud erilist tähelepanu n-ö vanade kohtuasjade jäägi vähendamisele. Vanaks tsiviilasjaks loetakse kuni kolm aastat tagasi kohtusse saabunud avaldust, kriminaal- ja halduskohtumenetluses on selleks kaks aastat tagasi kohtule saabunud süüdistus või kaebus.
Kõige rohkem on esimese astme kohtutes nn seisvaid tsiviilasju, mille hulk küündis 2009. aasta detsembris 700 lahendamata asjani. Tsiviilkohtumenetluse venimise peamiste põhjustena on kohtunikud välja toonud menetlusdokumentide asjaosalistele kättetoimetamise raskusi. Samuti pikendavad menetlusaega menetluse peatamine mõne teise õigusvaidluse lahendamise ootel, tsiviilkohtumenetluse keerukus ja sellest tulenevalt kohustuslike menetlustoimingute suur arv, esialgse õiguskaitse rakendamise dokumendirohke menetlus, samuti see, et kohtul on keeruline teha kindlaks inimese elukohta, kui rahvastikuregistrisse kantud aadressil teda kätte ei saa. Kriminaalkohtumenetluses venivad paljude süüdistatavatega kohtuasjad, ka need kriminaalasjad, kus süüdistatav on tagaotsitav.
Kokkuvõtlikult tuleb öelda, et 2009. aastat iseloomustas kohtute töökoormuse kasv. Hoolimata töökoormuse kasvust, ei jäänud maa- ja halduskohtutes kohtuasjad oluliselt venima ning on võimalik kinnitada, et kohtuasjad ei kuhju ja kohtusüsteem töötab hetkeolukorda arvestades oma võimete piiril rahuldavalt. Esimese astme kohtud töötasid efektiivsemalt kui 2008. aastal, suutes menetlusaega lühendada.
Seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Eelmise aasta ettekandes peatusin halduskohtumenetluse ja haldusõiguse arengu kitsaskohtadel. On hea meel tõdeda, et korduvalt tehtud ettepanek – töötada välja uus halduskohtumenetluse seadustik – on realiseerumas, sest vastava eelnõu esitas Vabariigi Valitsus parlamendile 6. mail.
Käesolevas ettekandes pööran süvendatud tähelepanu mõningatele karistusõiguse aspektidele.
Kõigepealt karistusõigusest ja ülekriminaliseerimisest. Riigikohtu kohtupraktika analüütikute kogutud andmetel (ettekandele lisatud lisa 2) sisaldab Eesti õiguskord hetkel kokku veidi alla 1300 erineva süüteokoosseisu ehk karistatava teo kirjelduse. Ilmselt ei ole pelgalt selle arvu alusel võimalik öelda, kas seda on palju või vähe, ning otsustada, kas kõikide nende tegude karistatavaks kuulutamine on vajalik või mitte. Mitmete eelnõude seletuskirjade ja asjatundjate arvamuse alusel on siiski põhjust väita, et oleme asunud ülekriminaliseerimise teele. Üldpõhimõtetest tulenevalt on karistusõigus vahend ultima ratio ehk selline õigusharu, mille poole pöördumine on vajalik juhul, kui teiste õigusharude regulatiivsest toimest enam ei piisa. Õigusteoorias räägitakse siinkohal teo karistamisväärsusest.
Paraku näitab praktika, et sellest põhimõttest meie seadusloomes eriti ei juhinduta, mis toob paratamatult kaasa karistusõiguse devalveerumise. Tuginedes eelviidatud analüüsile, tuleb tõdeda, et tööjõulistest 15–74-aastastest Eesti elanikest on 55,6% kantud karistusregistrisse erinevate väär- ja kuritegude toimepanemise eest. Isikud, kellel on kehtiv karistus või kes on olnud karistatud mõne süüteo eest, moodustavad üle poole elanikkonnast. Nende andmete põhjal võib tõsikindlalt väita üksnes seda, et ainult vastsündinud on karistamata. Kas inimene sünnib ilma selleks, et võtta vastu oma karistust? Kui enamik rahvast on karistatud, siis ei maksa loota, et ultima ratio ühiskonnas iseenesest toimib ja ühiskond iga süüteo toimepanemise hukka mõistab. Ühiskonna hukkamõistvat hoiakut ei ole demokraatlikus ühiskonnas võimalik saavutada riigi sunniaparaadi toel. Kui õigusvastast käitumist võetakse kui paratamatust, kui üldaktsepteeritavat käitumisnormi, siis kaotab karistamine oma üldpreventiivse, ennetava toime. Massiline karistatus devalveerib karistuse mõju ja muudab ühiskonna tauniva suhtumise süütegude toimepanemisse silmakirjalikuks, kui mitte kaastundlikuks. Karistused ei suuda täita oma eesmärke, sest riigil puudub võimalus piiratud ressursside tingimustes tegelda kõigi õigusrikkumistega. Suureneb latentne kuritegevus.
See pole nii ainult Eestis. Liialdamata võib väita, et tegemist on üleilmse probleemiga. Karistusõiguse poole pöördutakse alati ja kohe, kui poliitikutel on vaja rahvale näidata, et probleemiga tegeldakse resoluutselt. Kölni ülikooli emeriitprofessori Hans Joachim Hirschi väitel on karistusseadusandlus poliitilistele organitele kõige kiirem ja odavam viis tõestada, et midagi rahva kaitseks tehakse.
Sageli on aga karistusõiguse appivõtmine hoopis vale meede konkreetse küsimuse lahendamiseks, sest mitte keegi ei kujunda oma käitumist enne karistusseadustikku uurides; karistusseadus ei sisalda käitumisreegleid. Tihti puudub põhjuslik seos karistusõigusliku reageerimise ja sotsiaalse probleemi lahendamise vahel. Inimeste sotsiaalseid hoiakuid ja käitumismustreid ei saa mõjutada karistusõiguse kohaldamisega, vaid selleks tuleb kasutada muid, konkreetse eesmärgi saavutamiseks mõeldud vahendeid. Eeskätt kodust kasvatust ja haridussüsteemi.
Olgu siinkohal toodud paar näidet. Alaealise suitsetamise kuulutamine karistatavaks väärteoks. Kahtlemata õilis eesmärk – kaitsta noore areneva organismi tervist tubakatoodete kahjuliku mõju eest –, kuid valitud vahendid ei kõlba selleks paraku üldse. Vaevalt et leidub alaealist, kes seadusandja vastavast kriminaliseerimisotsusest kuuldes karistuse hirmus suitsetamise maha jättis või suitsetamisest pärast karistamist loobus. Teine näide samast valdkonnast, millele on tähelepanu juhtinud Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak, s.o narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine ja selle karistamine väärteona. Selle sätte rakendusalasse kuuluvad tüüpiliselt väljakujunenud narkomaanid, kelle elu pole uut doosi saamata sageli võimalik. Kahtlemata kujutab narkomaania ohtu ühiskonnale, kuid teiselt poolt ei ole võimalik inimest karistuse ähvardusel sundida enda tervise eest hoolt kandma. Veelgi enam: arvata, et sellise teo eest karistamine aitab neid narkomaaniast võõrutada, ei ole kindlasti kooskõlas narkoloogia teaduslike seisukohtadega. Seega tuleb taas kord tõdeda, et eesmärk ja valitud vahend ei ole kooskõlas. Ilmselt on teisi ja palju tõhusamaid mõjutusvahendeid sõltuvuste ja väljakujunenud hoiakute muutmiseks kui karistamine. Muid mõjutusvahendeid tuleb kindlasti eelistada karistamisele.
Kehtiv karistusseadustik võeti vastu 2002. aastal ja seda on peaaegu poolsada korda üsna ulatuslikult muudetud. Kujunevas õiguskorras on suhteliselt kiired õigussüsteemi muudatused paratamatud, kuid õigussüsteemi stabiilsus on väärtus, mida iga järjekordne muudatus kahjustab. Ilmselt on Eesti karistusõiguse areng jõudnud praegusel ajal sellisesse faasi, kus tuleks tõsiselt kaaluda, millised süüteokoosseisudena kirjeldatud tegudest väärivad riiklikku hukkamõistu ja millised mitte.
Ühelt poolt on muidugi selge, et koosseisu rakendamise sagedus kohtupraktikas ei ole piisav mõõdupuu, kas tegu väärib kriminaliseerimist või mitte. Paratamatult on süütegusid, mida praktikas pannakse toime äärmiselt harva, kuid mis peavad karistusseadustikus kindlasti olemas olema, näiteks riigivastased süüteod. Siiski võib ka süüteokoosseisu kohaldamise tihedus anda indikatsiooni sellest, kas sellist tegu ikka on üldse vaja karistatavaks kuulutada. Teiselt poolt on aga probleem, näiteid toomata, sageli just nendes süüteokoosseisudes, mida rakendatakse n-ö igapäevaselt ja mis seetõttu tekitavad küsimusi selliste tegude kriminaliseerimise vajadusest.
Ilmselt ei vaja ülekordamist, et süüteokoosseisude praktiline rakendamine nõuab märkimisväärset riiklikku ressurssi. Tuleb mõista, et mingi teo kriminaliseerimine ei jää praktiliste ehk, täpsemalt, rahaliste mõjudeta. Mingi käitumise lugemine süüteoks, karistatavaks teoks tähendab seda, et haldusvõim peab leidma ressursse vastavate menetlustoimingute tegemiseks, süüdlase leidmiseks, tema kohtu ette viimiseks, samuti peab kohtuvõim suutma selle asja lahendada. Muidu tekib olukord, kus seadusandja tahe ei leia rakendamist, tekivad n-ö surnud süüteokoosseisud, millega ei tegelda, kuna selleks pole lihtsalt vahendeid. Viimane ei suurenda aga ilmselt kodanike usku õiguskorra toimimisse. Ülekriminaliseerimine toob praktikas kaasa kahetasandilise lähenemise, mille puhul seadusandja esimese sammuna kuulutab osa tegusid karistatavaks ja seejärel teise sammuna määrab kriminaalpoliitika arengusuundade sildi all kindlaks, milliste süütegudega sellest tohutust hulgast haldusvõim sisuliselt tegelema peab. Praegu Riigikogu menetluses olevas Riigikogu otsuse eelnõus "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" märgitakse sisuliselt õigesti (tsiteerin seletuskirja lehekülge 13): "Kõigega korraga tegeleda ei jõua ning seepärast tuleb välja tuua valdkonnad, millele tuleb süsteemselt tähelepanu pöörata." Tuleb küsida, kas riik pole siin mitte silmakirjalik, andes endale aru, et kõigega tegelda ei jõua, kuid ikkagi jätkuvalt kriminaliseerides.
Kui isikut on karistatud ja ta on kantud karistusregistrisse, siis on võimalik tema suhtes rakendada mitmesuguseid lisapiiranguid, mis ei tulene karistusseadustikust, vaid teistest seadustest. (Sellekohane lisa on ka ettekandele lisatud.) 15. veebruari 2010. aasta seisuga kehtib 91 õigusakti, mille alusel võivad karistatud isikutele laieneda erinevad piirangud.
Näitena olgu toodud piirangud tegevusloa saamisel. Me jõuame järeldusele, et kui kolmas isik, näiteks bussijuht, on rikkunud liikluseeskirja, jätnud suunatule ristmikul sisse lülitamata ja teda karistatakse selle eest, siis võib bussifirmale tegevusloa pikendamisel või uue loa andmisel esitada väga selge pretensiooni, et tema töötaja on karistatud, ja seda luba firmale mitte anda.
Sama teema raames ei saa ilmselt mööda minna ka karistusregistri seadusest, mis näeb ette tähtajad karistatuse kustumiseks. Teadupärast rajaneb Eesti kehtiv karistusõigus teosüüle, kuid selle kõrval võetakse ajaloolistel põhjustel endiselt arvesse ka isikut iseloomustavaid tunnuseid.
Karistuste kohaldamise lähtekohaks ongi karistusregistri seadus ja selles sisalduvad karistatuse andmed. Riigikogus on uus initsiatiiv. Seda uut initsiatiivi, mille kohaselt peaks karistusregister muutuma kõigile avatud andmekoguks, tuleb põhjalikult kaaluda eelkõige karistusõiguse eesmärkidest lähtudes. Igal juhul on selle sammu otstarbekus väga vaieldav. Karistatuse avalikustamine ei saa teenida isiku pikaks ajaks häbimärgistamise eesmärki. Avaliku stigmatiseerimise negatiivseid sotsiaalseid tagajärgi olukorras, kus üle poole elanikest figureerib karistusregistris, on suhteliselt raske ette aimata. Ka eksinule tuleb anda võimalus ennast parandada ja karistatuse täielik avalikustamine sellele ilmselt kaasa ei aita.
Analüüsi vajavaid probleeme on oluliselt rohkem, kui käesolevas ettekandes on võimalik tõstatada. Meil tuleb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kontekstis lugeda kriminaalkaristuseks ka väärteomenetluses rakendatavad hoiatustrahvid ning trahviteadetega määratavad karistused. Sellest ei tulene järeldust, et hoiatustrahvid peaksid olema kantud karistusregistrisse, sest karistusregister on riigisisene akt, mis konventsiooni artikli 6 mõistes ei oma tähendust. Küll aga tuleb luua riigisisene mehhanism kõigi nimetatud karistusliku iseloomuga mõjutusvahendite konventsiooni artikli 6 nõuetele vastavaks menetlemiseks. Praegu Eesti õigus selliseid tagatisi ei anna. Hulgaliselt esineb süüteokoosseise, milles blanketselt viidatakse mingite eeskirjade või nõuete rikkumisele, määramata rikkumise tunnuseid ja sisu. Selline määratlematus annab menetlejale lubamatult laia diskretsiooniõiguse karistusnormi sisustamiseks. Arvestades aga erinevate väärteomenetlejate hulka, ei ole võimalik luua ühtset menetlus- ega karistuspraktikat, et tagada isikute võrdne kohtlemine.
Kokkuvõtteks teen ettepaneku korraldada lähema paari-kolme aasta jooksul kõikehõlmav karistusõiguse teaduslik revisjon, et määratleda väärtuspõhiselt karistusõiguse pikemaajalise arengu eesmärgid ja suunad. Teiseks teen ettepaneku korrastada kehtiv karistuste süsteem ja tõsta karistusõigus tõeliselt ultima ratio tasemele. Kolmandaks tuleks arendada mittekaristusliku iseloomuga mõjutusvahendite süsteemi, et vähendada karistatud isikute hulka ühiskonnas, luues sellega eeldused süütegudesse tauniva suhtumise kujundamisele. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna Evelyn Sepp. Palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, tänan sisuka ettekande eest! Mulle jäi sellest kõrvu mitu sisukat ettepanekut ja mõtet, aga ma tahan täpsustada üht nendest, mis puudutas riigi õigusabi. Päris tabavalt nimetasite te seda oma olemuselt laenuks, kuid põhiseaduse mõttes peaks see olema siiski õigusabi, mitte laen. Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et pank, kes annab laenu, on sotsiaalabiasutus. Ta on siiski laenuasutus. Kas Riigikohus on oma pädevust ja kompetentsi kasutades analüüsinud seda, kui palju tegelikult jääb inimestel õigusabi kätte saamata praeguse õigusabi korralduse tõttu ja loomulikult ka ilmselge alafinantseerimise tõttu? Seal on nüansse ja probleeme rohkem kui ainult raha.

Ega nüüd seda meie küll ei saa analüüsida, kui palju jääb kohtusse pöördumata või kui palju jääb õigusabi kätte saamata. Need inimesed, kellel on jäänud õigusabi kätte saamata, ei ole ju kohtusse pöördunud. On ilmselt teiste võtetega, kas sotsioloogiliste uurimuste või millegi muuga kindlaks tehtav, kui paljud inimesed tegelikult sooviksid minna kohtusse oma õigusi kaitsma, aga peavad kas kõrge riigilõivumäära tõttu või bürokraatia tõttu või mingitel muudel põhjustel seda ebaotstarbekaks ja löövad lihtsalt käega. Küll aga on põgusalt analüüsitud seda, kui palju kulub kohturessursse kehtiva regulatsiooni täitmiseks, kui kohtukonsultandid ja ka kohtunikud tegelevad, ütleme, riigilõivude või menetlusabi andmise taotluste lahendamisega. See tähendab seda, et kõigepealt tuleb kindlaks teha inimese varanduslik seisund, tema maksejõulisus, kõiksugused muud asjad – terve omaette toimik tekib sellest, et lahendada küsimus, kas inimest on võimalik riigilõivu maksmisest vabastada või tuleb talle anda menetlusabi ehk anda talle advokaat õigusküsimuste lahendamiseks. See on täiendav töökoormus. Seda on analüüsitud. Selle tõttu tõin ma ka selle välja, et mõistlikum oleks see ressurss suunata hoopis tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjade sisulisele arutamisele, mitte sellele, et me arutame kohtus, kas konkreetset taotlust saab vastu võtta.

Küsimuseks saab sõna Mari-Ann Kelam. Palun!

Suur tänu! Aitäh huvitava ettekande eest, milles oli väga palju ettepanekuid, ka kriitikat ja tähelepanekuid! Aga mulle jäi üks väga proosaline asi üsna algusest kõrvu ja tahaksin saada natuke selgitust selle kohta. See on nimelt töökoormuse kasv, mida te väljendasite protsentides. Te ütlesite, et see kasv oli üle 500%, mis on muidugi jahmatamapanevalt suur. Kas te saaksite selguse mõttes nimetada need töökoormuse suurused arvudes?

Võrreldud on 2008. aastat 2009. aastaga. Ettekandele on lisatud kogu arvude tabel. Ma tõin seal ühe kõige erksama näitena välja Viru Maakohtu. Kohtutäiturite taotluste tagajärjel tegelikult ummistati Viru Maakohus ära. Saan praegu nende arvude otsimisele aega kulutamata öelda niipalju, et selline järsk koormuse suurenemine ilma ressursse juurde andmata, ilma täiendavate konsultantide kaasamiseta ja ilma juristikvalifikatsiooni omavate inimeste täiendava kaasamiseta lööb tahes-tahtmata kohtu tavalise töörütmi sassi. Kõiki taotlusi hakatakse järjest lahendama ja nende lahendamise aeg sõltub sellest, millal nad kohtuniku laua peale satuvad. Kui Viru Maakohtus kasvas kohtutäiturite taotluste arv üle 500%, siis see tähendab seda, et isegi pärast seadusandja otsust muuta seadust ja anda kohtutäituritele õigus ise täitemenetlus aegumise tõttu lõpetada, tuleb need kohtuasjad, mis kohtusse tulid, ikkagi lõpuni läbi arutada. Absoluutarvud näitavad kohtute regulaarset, normaalset töökoormust, mis on aastatega välja kujunenud. Küll aga näitas see drastiline näide hüppelist kasvu.

Küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Saan aru, et kohtunikud peavad olema sõltumatud, kuid seda õigust sageli kuritarvitatakse. Minu käes on käesoleval aastal avaldatud andmed pealkirjaga "Kümme musta kohtunikku" ja lisaks on neid veelgi. Aga see tähendab seda, et sageli kuritarvitatakse oma õigusi. Neil on suured õigused subjektiivselt hinnata maksejõulisust kas menetlusabi või riigi õigusabi andmisel, kuid neil puudub konkreetne vastutustunne, samuti puudub igasugune vastutus ja motivatsioon õigelt ja objektiivselt asju lahendada. Seda toetab põhiseaduslik õigus, et nad määratakse ametisse eluks ajaks. Kas see on kõige õigem lähenemine?

Tunnistan, et ega ma teie küsimusest päris täpselt aru ei saanud, aga ma püüan vastata. Mis puudutab kohtunike sõltumatust, siis see ei ole kohtunikele mingi eelis. See on õigusemõistmise seisukohalt äärmiselt vajalik põhimõte. Kui kohtunik teeb mingi subjektiivse otsuse, mis ei vasta seadusele või kogutud tõenditele, siis on loomulikult igal menetlusosalisel võimalik see otsus edasi kaevata järgmisesse kohtuinstantsi. Selle kaudu realiseerub ka järelevalve kohtuasja sisulise arutamise üle. Selles mõttes ei saa kolmeastmelise kohtusüsteemi puhul tekkida olukorda, et otsus, millega menetlusosaline rahul ei ole, jääb lahenduseta või et ta jääb ilma edasikaebeõiguseta. Ma kaldun arvama, et õigusemõistmine ongi selline valdkond, kus väga paljud menetlusosalised, julgen öelda, et võib-olla isegi 75%, ei ole kohtulahenditega rahul. Miks peaks kriminaalkorras süüdi mõistetud inimene olema rahul sellega, kui ta vangi pannakse? Miks peaks hagimenetluses kohtuvaidluse kaotanud pool olema rahul sellega, et tema ei võitnud? See tähendab seda, et see on valdkond, kus tavamõõdupuuga mõõtes on rahulolu päris keeruline saavutada. Sellepärast on ka kohtunike ja kohtute töö väga täpselt seadusega reguleeritud. Kui kohtunik eksib seaduse vastu, siis tema suhtes rakendatakse kas distsiplinaarmenetlust või kriminaalmenetlust. Nii et siin ma mingit seaduse lünka ei näe, küll aga peaks kindlasti olema sisemine järelevalve kohtusüsteemis tõhusam.

Imre Sooäär, palun!

Ma tänan! Hea Riigikohtu esimees! Teie ettekandest selgus, et meie õigusruumis on selgeid ülekriminaliseerimise märke. Ilmselt tuleb teiega nõustuda. Hiljaaegu väitis üks Rootsi ajaleht, et Eestis on kriminaalkorras karistatud kohtunike arv üks Euroopa suuremaid. Ma ei tea, kas see väide vastab tõele või mitte. Eks musti lambaid ole igas institutsioonis, nii Riigikogus kui ka kohtusüsteemis. Milliseks teie hindate meie kohtunike ja kohtusüsteemi kvaliteeti Euroopa kontekstis ja kas see ülekriminaliseerimine kehtib ka kohtute osas? Kas meie seadused on ehk liiga karmid, sest tõesti on tihtipeale kohtunikega probleeme?

Ma lugesin siit välja kaks küsimust. Esiteks, kas kriminaalvastutusele võetud kohtunike arvu poolest oleme me Euroopas esirinnas? Julgen arvata, et oleme küll. Sel lihtsal põhjusel, et kui ma näiteks kohtusin Briti kolleegidega, siis ei suutnud nad meelde tuletada, millal neil kohtunik viimati kriminaalvastutusele võeti. Keegi arvas, et see oli vist aastal 1964. Pärast seda ei ole tuhandetest kohtunikest kedagi kriminaalvastutusele võetud. Meil on suhteliselt lühikese ajaga, 7–8 aastaga umbes niisama palju kohtunikke kriminaalvastutusele võetud, mis on masendavalt suur protsent. Aga teiselt poolt näitab see kindlasti kohtusüsteemi isepuhastumisvõimet. Ma ei taha kõikide hädade põhjenduseks tuua seda, et vaadake, kust me tuleme, aga vaieldamatult on kohtunikekorpuse ettevalmistamine pikaajaline protsess. Nende eluaegne ametisolek tähendab seda, et sõela, kuidas inimest kohtunikuks valitakse, tuleb veelgi tihendada. Praeguse kohtunikekorpusega tuleb minu arvates igati rahul olla, sest juba alates aastast 2002 on konkurssidel ühele vabale kohtunikukohale kandideerinud näiteks ringkonnakohtus kümme kandidaati. Sealt on võimalik valida. Aga 1990. aastate alguses, kui kohtunike palk oli väike, kui sotsiaalseid tagatisi ei olnud, kui kohtunikusse suhtuti kui pisikesse ametnikku, siis sattus sinna loomulikult mõnevõrra teistsugune seltskond. Tagantjärele on mõttetu rääkida sellest, et oleks tarvis olnud kohtunikud kõigepealt kümneks aastaks ametisse nimetada. See kõik on läinud. Aga siht on võetud väga selgelt sellele, et kohtunikuamet peab olema juristikarjääri tipp, kõige prestiižsem koht.
Küsimuse teine pool oli ülekriminaliseerimise kohta. See puudutab minu ettekande põhiosa. Ma olen nõus selle järeldusega, et Eestis on välja arendamata mittekaristuslike mõjutusvahendite süsteem, ja ega nüüd ühe väärteo- või kriminaalkaristusega ei muuda olematuks seda, kui vanemlik hool ja tähelepanu on jäänud tagaplaanile. Kõik need tendentsid, mis ühiskonnas viivad kriminaalkaristuste ületähtsustamiseni, on oma selgete sotsiaalsete juurtega. Tahan veel kord rõhutada, et esimesel võimalusel karistusõiguse poole pöördumine on tegelikult nagu pea liiva alla pistmine, sest karistusega me ühtegi põhjust ei likvideeri. Kui totalitaarses ühiskonnas oli kogu ühiskonnaelu üles ehitatud hirmule, siis vaba, demokraatlik ühiskond ei saa samasuguseid võtteid kasutada. Me peame hakkama saama pigem pehmemate väärtustega, näiteks häbitunde tekitamisega, aga seda häbitunnet ei teki mitte kunagi, kui enamikku rahvast on karistatud. Võib öelda nii, et see on kõige suurem "ühiste huvidega" grupp. Siin moodustatakse uusi parteisid, igasuguseid muid asju.

Küsimuseks saab sõna Taavi Rõivas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Oli harvaesinevalt mõtlemapanev ettekanne. Väga palju oli aspekte, mille kohta tahaks küsida, väga palju oli asju, mille tähelepanuta jätmine oleks parlamendi jaoks väga lühinägelik. Aga kuna küsimuste arv on piiratud, siis küsin ma ühe valdkonna kohta, mis on servapidi ka minu komisjoniga seotud, nimelt riigilõivude kohta. See mure, et riigilõivud tsiviilasjades on kohati liiga suured, on jõudnud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu ka Riigikoguni. Aga minu küsimus on väga lihtne: kas on sellest olnud eraldi juttu Riigikogu õiguskomisjoniga ja Justiitsministeeriumiga? Kas mõistmine, et see võib takistada kohtusse pöördumist, on nendeni jõudnud?

Hea Taavi! Teen kuuendat ettekannet ja esimest korda kuulen sinu suust, et see oli harvaesinevalt põhjalik ettekanne. Võib-olla sain ma sinust valesti aru. Aga mis puudutab riigilõive, siis mina isiklikult ei ole selle teemaga õiguskomisjonis käinud, küll aga on kohtute haldamise nõukojas seda teemat korduvalt käsitletud. Seal on viibinud kohal ka justiitsminister. Nii et dialoog Justiitsministeeriumiga riigilõivude teemal on päris tihe. Mis puudutab ühte põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendit riigilõivuküsimuses, siis võib meelde tuletada, et tegemist oli ju 75 000 krooni suuruse riigilõivuga selle eest, et saaks tühistada hooneühistu otsuse, mille taga tegelikult isegi materiaalse väärtuse nõuet ei olnud. Kohus leidis, et see on põhiseadusvastane, on ebaproportsionaalne. Neid vaidlusi on praegu käimas veel. Sellest tulenevalt on minu üleskutse nii Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile kui ka parlamendi vastavatele komisjonidele see, et tegelikult on neid vaidlusi võimalik ära hoida, viies riigilõivud mõistlikesse proportsioonidesse, mis ei takistaks kohtusse pöördumist. Paratamatult, kui õigusemõistmine ei ole kättesaadav, siis ega probleem ei jää lahendamata, see lahendatakse tänaval või kus iganes. Tagajärjed võivad aga olla hoopis keerukamad ja raskemad. Sellest tulenevalt oleks võib-olla mõistlik Riigikohtu lahendeid ennetada teatud analüüsiga, mis tooks välja disproportsioonid ja vähendaks võimalikku põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluste lahendite arvu.

Peep Aru, palun!

Tänan võimaluse eest! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kõigepealt tahan tänada järjekordse hea ettekande eest! Aga nüüd asja juurde. Täna hakkame Riigikogus järgmise päevakorrapunktina arutama eelnõu, mille nimi on võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu. Mind huvitab kohtute valmisolek neile selle eelnõuga antava rolli täitmiseks. Kas te olete selleks valmis ja kuidas selline lisanduv töökoormus võiks mõjuda kohtute töö teistele, juba seadustatud valdkondadele?

Selle eelnõu analüüsiga ei ole ma tegelnud ja seetõttu ei saa ma välja öelda mingisuguseid kindlaid seisukohti, küll aga oli viimases kohtute haldamise nõukojas sellest põgusalt juttu. Otstarbekas oleks selle eelnõu menetlemise käigus küsida kohtunike arvamust, mida tehtud ei ole. Tihtipeale on võetud arvamus ka kohtunike ühingult. Nimetame kohtunike ühingut kui kõige paremas mõttes ametiühingut, kes esindab kohtunike huve. Kohtunike ühingu üks põhiline teema on ju alati olnud seesama töökoormus ja kõik muud asjad. Mina soovitan küsida analüütilist arvamust, kui soovite, ka Riigikohtult, aga kindlasti oleks tarvis küsida seda just kohtunike ühingult, sest see koormus ei lange mitte Riigikohtu, vaid esimese astme kohtute peale. Paljasõnalisi väiteid ei taha ma siit puldist öelda, seda tuleb analüüsida.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kaks aastat tagasi räägiti palju Ida-Virumaa kohtusüsteemi ümberkorraldamisest, tehtigi mõned sammud selles suunas. Mainisite oma kõnes kohtute kasvanud töökoormust Ida-Virumaal ja Virumaal. Kas see tähendab, et oli tehtud vähe ja lähitulevikus peab uuesti rääkima ümberkorraldamisest?

Mis puudutab Viru Maakohtu tööd, siis, punkt üks, praeguse Viru Maakohtu tööga tuleb olla rohkem kui rahul, sest viimase aasta jooksul on Viru Maakohtust lahkunud kaheksa kohtunikku (nad on lahkunud erinevatel põhjustel, osa siirdus pensionile), seal on täitmata kohtunikukohti, kuid samal ajal on Viru Maakohus suutnud menetlustähtaegu lühendada. Viru Maakohtu juht Pavel Gontšarov ütles viimases kohtute haldamise nõukojas, et tegelikult töötavad kõik võimete piiril. Kuhu see piir lõpuks jõuab, seda ei oska keegi öelda. Teisisõnu: kui keegi jääb haigeks või keegi siirdub veel pensionile, siis on kohtuasjade kuhi jälle olemas. Viru Maakohtu puhul tuleb esile tõsta seda, et väga oluliselt on suudetud n-ö vanade, üle kolme aasta menetluses olnud tsiviilasjade arvu vähendada. Mis seal salata, konkreetse kohtuniku suhtes, kes küll siirdus pensionile tervise tõttu, oli algatatud distsiplinaarasi, ta oli aastaid menetlenud asju selliselt, et asju, mis talle meeldisid, ta menetles, osa asju aga pani kappi. Kui ta pensionile siirdus, leidsid kolleegid, et on kümneid ja kümneid vanu asju. Aga vana asja menetlemine on oluliselt keerukam kui n-ö värske asja menetlemine, sest asjaosalistel on meelest läinud, milles vaidlus seisnes, tunnistajad on laiali läinud jms. Vana asja meeldetuletamine on keerulisem. Nii et praegu maadleb kohtusüsteem esimeses astmes eelkõige n-ö vanade asjadega, et järje peale saada. Usaldusväärseks muutunud statistika, millele ma viitasin, aitab kindlasti kaasa selguse loomisele. Ma loodan, et 15 ametikohta, mis on täitmata, siiski täidetakse väga heade ja väärikate kohtunikega. Viru Maakohtu kohta on mul ainult positiivsed muljed.

Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kõigepealt suur-suur aitäh ülevaate eest! Probleeme on kahju tekitamisega ebamõistlikult pika menetlusaja tõttu, samuti moraalse kahju hindamise ja heastamisega. Küsin teie arvamust, kas sellealased seadused vajavad täpsemat regulatsiooni kohtute jaoks.

Kohtute kontekstis peame me esimeses järjekorras rääkima ikkagi menetlusõigusest, kohtumenetlusõigusest. Kohtumenetlusõiguses ei näe ma mingisuguseid edasiarenduse vajadusi, need tekivad aja jooksul. Aga kahjude heastamise küsimus on ilmselt natuke laiem teema. Kaldun arvama, et see on selgelt seadusandja otsustada. Igas diskussioonis oleks mõistlik seda vaadata ka selle pilguga, kuidas see mõjutab kohtute tööd.

Rein Aidma, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! See arv – 55,6% tööealistest inimestest – on tõepoolest ääretult mõtlemapanev. Seda ei ole vist kohane öelda, aga Eestis on tihti räägitud sellest, kes on kelle parim toit, ja viimasel ajal või ka varem on korduvalt küsitud, miks see või too pole veel kinni pandud. Sellist küsimist on rahva seas kahjuks väga palju, mis tõestab justkui seda, et on valed inimesed kinni pandud või midagi sellist. Aga ma tegelikult küsin, kas see 55,6% on teiste riikidega võrreldav mingite analoogiliste statistikate põhjal või meie olukord ongi nii hull.

Seda on võrreldud. Me oleme karistatud isikute arvu poolest ikka Euroopa tipus. Aga arvud on alati interpreteeritavad ja palju oleneb metoodikast. Minu rõhuasetus oli sellel, et meil on liialt palju karistatavaid tegusid. Kui see 1300 on n-ö kokkuloetud paragrahvid, siis tegelikult tuleb seda kas astendada või korrutada, sest meil on palju blanketseid norme, kuhu on kirjutatud, et nende või teiste eeskirjade rikkumise eest. Ja kui need "rikkumise eest" ka kokku lugeda, igaühes 20 tükki, siis see 1300 ei ole üldse piirarv. Teisisõnu: me oleme läinud seda teed, et sanktsioon peab olema iga seaduse sabas. Kuidas neid rakendatakse, kas neid on üldse mõistlik rakendada – selles on küsimus. Üks võimalus on hakata neid norme uuesti kas kodifitseerima või koondama ühte seadustikku, et tekiks üldpilt. Eestis ei ole inimest, kes ütleks, et ta valdab teemat sedavõrd, et teab, mis teod on karistatavad. Aga kui me oleme loonud sellise nn kaasuspõhise lähenemise, siis tahes-tahtmata devalveerib see ühiskondlikku hoiakut. Siin on võetud vanusegrupp, kuhu kuuluvad kuni 74-aastased. Kas 74-aastane on töövõimeline või mitte? Aga paremat terminit me lihtsalt ei leidnud, sest see on see põhiline ühiskonnagrupp, kelle suhtes on karistusi rakendatud. Ma kaldun arvama, et selline karistav lähenemine ilma tõsiteadusliku analüüsita ei ole lihtsalt jätkusuutlik, sest ei ole võimalik ühiskonda niimoodi üles ehitada, et mittekaristatud vähemus teeb mängureeglid karistatud enamuse jaoks. Need kaalud on paigast ära.

Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Küsimuste-vastuste voorus oli juttu, et Riigikogu komisjon on ühe eelnõu menetlemisel jätnud võtmata Eesti kohtunikkonna arvamuse selle eelnõu kohta. Samas tean ma, et väga paljude teiste eelnõude puhul on nii põhiseaduskomisjon kui ka õiguskomisjon teinud Eesti kohtunikkonnaga tihedat koostööd ja saanud neilt ka mitmesuguseid arvamusi ühe või teise eelnõu kohta. Aga ma küsin Riigikohtu esimehe kommentaari niisuguse väite kohta, mida on mõnikord üritatud öelda, et kohtunike arvamused, kohtunike ühingu arvamused, ka riigikohtunike seisukohad ühe või teise eelnõu kohta on sekkumine poliitikasse ja et kohtuniku ülesanne on ainult õigust mõista ja seadust täita.

Igal asjal on mitu otsa ja mitu tahku. Küsimus on selles, et poliitikasse sekkumine võib olla ka mingisuguse arvamuse avaldamine, oleneb, mida silmas peetakse. Et mõistujutt ära lõpetada, siis ütlen, et konkreetne avaldus, millele sa, hea küsija, viitasid, oli tarbetu, sest needsamad seisukohad olid juba kohtute seaduse eelnõu juurde lisatud ja nende ülekordamine avalikkuses, poleemika tekitamine tegelikult suunas kohtute seaduse eelnõu tupikteele, mille tagajärjel sealt head nahka ilmselt nii või teisiti loota ei ole. Kõigil on vabas ühiskonnas õigus oma arvamust esitada. Kui on kaasatud kohtunikke kas põhiseaduslike probleemide arutamisele, mingite eelnõude arutamisele, siis see on üks osalusdemokraatia vorme, mille tulemusena asjatundlik inimene ütleb oma arvamuse välja ja jätab otsustuse tegemise kuskile mujale. Seal ongi see piiriküsimus, kas sind kaasatakse seadusloomesse eksperdina-spetsialistina või sind kaasatakse n-ö juba menetlusosalisena. Selle piiri tunnetamine ei ole alati õnnestunud. Ma kaldun arvama, et enamik riike tegelikult kohtunikkonda seadusloomesse ei kaasa. See tähendab seda, et on olemas tugev juristide koolkond või mitu koolkonda, on olemas tugev akadeemiline õigusteadus, on paika loksunud doktriinid, ja sellest tulenevalt ei ole vaja seal piiri peal eksperdina kohtunikku kaasata. Meil on see teistmoodi, sest meil seda potentsiaali väga palju ei ole. Kui Riigikohtu käest on küsitud arvamust, siis ei maksa kunagi arvata, et see on Riigikohtu kui institutsiooni arvamus, see on ikkagi Riigikohtus töötavate kõrge kvalifikatsiooniga juristide, eelkõige nõunike arvamus. Sellepärast kirjutab sellele arvamusele alati alla õigusteabe osakond. See tähendab, et see on analüüs, see on eksperdihinnang, aga mitte mingil juhul kohtuotsus. Siin see vahetegemine ongi. Eks me peame seadusloomes hakkama saama ikka nende inimestega, kes asja tunnevad.

Hea Riigikohtu esimees! Kõik küsimused on saanud vastuse ja parlamendiliikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu selle ülevaate eest ja ka ülevaatele järgnenud diskussiooni eest! Avan läbirääkimised. Esimesena saab sõna Keskerakonna fraktsiooni esindaja Evelyn Sepp. Palun!

Austatud Riigikohtu esimees! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigile nendele eelnevatele aruteludele, kui Riigikohtu esimees siin on esinenud, on eelnenud veel üks protseduur. Opositsiooni esindava erakonna esindajana on mul kurb tõdeda, et seekord põhiseaduskomisjon millegipärast oma panust sellesse arutelusse ei ole andnud. Kindlasti oleksid päris mitmed täna kõne all olnud küsimused väärinud põhjalikumat arutelu ja ka seadusandja enda kommentaare. Paraku jäime me nendest ilma ja jäime ilma ka võimalusest neid arutada.
Kui Riigikohtu esimees peatus pikalt ülekriminaliseerimise või ülekriminogeensuse teemadel, siis osalt võib sellega nõustuda. Need kaks on tegelikult ju mõlemad ühiskonnaelu korralduse kibedad viljad, ühelt poolt poliitilise populismi ja teiselt poolt sotsiaal-majandusliku või sotsiaalpsühholoogilise afekti ilmingud. Mõlema keskne märksõna on ühelt poolt usaldamatus, ja mitte ainult võib-olla kriminaalõiguse devalveerimise aspektist, vaid riigi kui sellise autoriteedi devalveerimise vaatenurgast vaadatuna.
Miks õitseb selles Riigikogus nii viljakalt normiandmise kultuur? Üks võimalik seletus sellele on see, et avalikkuse nõudlus, tellimus on suur. Kerge on deklareerida: "Me tegime selle ära!" Aga meil ei lähe mööda peaaegu ühtegi istunginädalat, kui me ei küsi sisuliselt ühe või teise asja põhjendust, eelduste ja tagajärgede analüüsi, ei nõua ministritelt seletust, kust võetakse ressursse mitte ainult tagajärgede fikseerimiseks, vaid ka ressursse põhjuste väljajuurimiseks ja miks üheks või teiseks puudub tegelikult sageli poliitiline tahe. Eks see viibki n-ö normi andmise soovini, sest muuks ei ole jõudu, tahtmist, oskust, viitsimist ja peamiselt poliitilist tahet.
Teine väga tänuväärne teema, mille Riigikohtu esimees tõstatas, on kahtlemata mitte ainult õigusabi kättesaadavus, vaid ka õigusemõistmise kättesaadavus. Õigusabi (see oli tõesti väga täpselt sõnastatud) on olemuslikult laen, kuigi põhiseaduse mõttes peaks see olema abi. Olen täiesti nõus eelkõnelejaga, kes juhtis tähelepanu tohutule ressursikulule. Aga õigusabi kättesaadavusel on veel ka teine pool, õigusabi andjate pool. Ma ei usu, et Eesti riik väga paljudes muudes valdkondades sunniks üliolulist teenust osutama märkimisväärselt alla turuhinna. Ma olen kaugel sellest, et kaitsta advokaatide kõrgeid honorare, aga ma juhin siiski tähelepanu sellele, et tegemist on väga kõrge professionaalse taseme ja hea ettevalmistusega inimestega, kes riigi õigusabi osutavad, ühelt poolt, ja teiselt poolt on tegemist üliolulise põhiõigusega, mis peab olema tagatud. See ei saa olla näiline. Tänaseks on see muutunud näiliseks. Peamine argument, millega justiitsminister esineb ja mida ka põhiseaduskomisjon on korduvalt, ilmselt erinevalt õigus- või rahanduskomisjonist, käsitlenud, on see, et me määrame enam-vähem ühe suvalise summa ja see, mitte põhiseaduslikud väärtused, on inimeste põhiõiguste tagamise mõõdupuuks.
Ma küsin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Veel üks aspekt, mille üle tasub mõelda, on seesama riigilõivude küsimus. Väga sageli oleme me põhiseaduskomisjonis oma arutluskäigus jõudnud selleni, et need on riigile tulu teenimise vahendiks, kuigi oma olemuselt peaksid nad olema konkreetselt selle teenuse osutamist rahaliselt tagavad vahendid. Samas võime küsida, kas see ongi õhukese riigi tagajärg, kui riik otsustab, kas kohtuvõim kui selline või õigusemõistmine kui selline on riigi tugiteenus või siiski üks põhilistest funktsioonidest ehk üks võimuharu. On päris selge, et see ei saa olla oma olemuselt isemajandav, vaid see peab olema tagatud niisama kvaliteetselt ja ressurssidega samavõrra kaetult kui minu pärast kas või Riigikogu või Vabariigi Valitsus. See on üks oluline võimuharu.
Nüüd statistikast. Loomulikult, statistikat võib teha, tulebki teha, midagi ta meile näitab. Aga hästi oluline on vaadata ka selle taha. Väga sageli puutume kokku probleemidega, kui me järsku avastame, et väga suur hulk kohtumõistmisi toimub sisuliselt erinevate kiirmenetluste käigus. Hakates analüüsima, mida see varjatult endaga kaasa toob, näeme, et see toob tegelikult kaasa selle, et õigusemõistmist sisuliselt ei toimu. See võib ju vähendada ühe asja menetlemiseks kuluvat aega, see võib näiliselt suurendada efektiivsust või vähendada kulusid, aga samas vähendab see väga selgelt inimeste turvatunnet ja õiglustunnet. Me jõuame taas kord devalveerimise teema juurde tagasi.
Nüüd ka sellestsamast kohtureformist, mille suhtes Riigikohtu esimees oli üllatavalt kuri ja kriitiline. Keskerakonna fraktsioon kindlasti ei jaga seda seisukohta, millega siin hurjutati riigikohtunikke, kes tegid meie arvates väga olulise avalduse, mis ei juhtinud mitte ainult Riigikogu liikmete tähelepanu, vaid ka Eesti avalikkuse tähelepanu sellele, mis probleeme kohtusüsteemi korrastav reformiseadus endas tegelikult sisaldab. Kui siin kedagi süüdistada, siis seda väikest gruppi eelnõu väljatöötajaid, kes kas suhtekorralduslikel, poliitilistel, ideoloogilistel või mingitel muudel, isiklikel põhjustel, jättis lahendamata väga palju kaasamisega ja ka n-ö lugupidava kaasamisega seotud küsimusi. Nii et kui kedagi süüdistada, siis mitte siin saalis istujaid, kes on eelnõu menetlusse võtmisega näidanud väga selgelt seda, et nad soovivad kohtureformi arutada, küll aga mitte sellisel kujul.
Lõpetuseks niipalju, et need kolm ettepanekut, millega Riigikogu peaks lähiajal tegelema, on tõepoolest väga sisulised. Keskerakonna fraktsioon neid kindlasti toetab ja lööb kaasa ka oma jõu ja nõuga. Aitäh!

Palun, Mai Treial, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, Riigikohtu esimees ja külalised! Arutades täna siin Riigikohtu esimehe ettekande põhjal kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise probleeme, peame oluliseks peatuda mõnel meie arvates olulisel ja põhimõttelisel teemal.
Kõigepealt peab Rahvaliidu fraktsioon vajalikuks tunnustada Riigikohtu tegevust põhiseaduslikkuse tagamisel. Sealhulgas väärivad eraldi märkimist kaks Riigikohtu otsust. Riigikohtu 15. detsembri 2009. aasta otsusega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks liiga suure riigilõivu nõudmine kohtusse pöördumisel. Riigikohus on õigesti ja põhjendatult märkinud, et riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Riigikohtu üldkogu tegi 16. märtsil 2010. aastal otsuse omavalitsuste põhiseadusliku iseseisvuse tagamisega seotud probleemide kohta ning osutas valitsuse tegematajätmistele, mis rikuvad kohalike omavalitsuste iseseisvuse põhimõtet ja ohustavad seetõttu demokraatliku õigusriigi toimimist. Tuletame meelde, et Riigikohtu üldkogu otsusega on põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis, esiteks, sätestaksid, millised seadusega kohaliku omavalitsuse üksusele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised on riiklikud, teiseks, mis eristaksid kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ettenähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näeksid ette kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest. Rahvaliidu fraktsioon peab oluliseks, et Riigikohus seisaks jätkuvalt ja järjekindlalt põhiseaduslike väärtuste kaitsel, seda eriti põhjusel, et kahjuks on praeguse valitsuskoalitsiooni juhtide suust olnud kuulda nihilistlikku suhtumist põhiseadusest kinnipidamise vajadusse. Samuti on Vabariigi Valitsus esitanud Riigikogule teisigi põhiseaduse suhtes kaheldava sisuga eelnõusid, mis on viinud ülekriminaliseerimiseni. Näiteks võib tuua nn allikakaitse eelnõu, mis justiitsministri ja Vabariigi Valitsuse esitatud kujul ei vasta demokraatliku õigusriigi toimimise põhimõtetele. Ülekriminaliseerimisest tulenevaid ohtusid kritiseeris lugupeetud Riigikohtu esimees oma ettekandes igati õigustatult ja põhjendatult.
Rahvaliidu fraktsiooni hinnangul on viimase kolme aasta jooksul ebaproportsionaalselt suurendatud täitevvõimu rolli riigis. Selline suund on ilmses vastuolus põhiseaduses väljendatud demokraatlikule õigusriigile omase võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtetega. Kõik see ahendab demokraatia kandepinda ning vähendab rahva osalemise võimalusi riigi ja ühiskonna asjade üle otsustamisel ning on toonud kaasa inimeste üha suurema võõrandumise riigist koos sellest tulenevate tagajärgedega. Just eeltoodu tõttu on oluline tagada võimude lahususe põhimõttel kohtuvõimu sõltumatuse kaitse kui demokraatliku õigusriigi üks nurgakive. Seoses sellega jagab Rahvaliidu fraktsioon 12 riigikohtuniku avalikus kirjas avaldatud muret kohtusüsteemi sõltumatust ohustavate suundumuste pärast uues, kavandatavas kohtute seaduses. Rahvaliidu fraktsioon toetab riigikohtunike kirjas väljendatud seisukohti, mille kohaselt eelnõujärgne kohtuhaldussüsteem tekitab olulise küsimuse sõltumatu põhiseaduslikkuse järelevalve jätkuvast võimalikkusest Eestis, eelnõujärgne järelevalvesüsteem on üle reguleeritud ja ohuks erapooletule kohtumõistmisele, kohtunike arvu vähendamine eelnõuga pakutud mahus ja nende asendamine kohtuametnikega on põhjendamatu ning eelnõu ei taga jätkusuutlikku finantseerimist. Isegi Euroopa Inimõiguste Kohtu liige Rait Maruste, kes 12 riigikohtuniku avalikku kirja kritiseeris, on olnud sunnitud möönma, et just nimelt kohtusüsteemi sõltumatuse aspektist vajab kohtute seaduse eelnõu täiendavat läbivaatamist. Rahvaliidu fraktsioon on seisukohal, et uus kohtute seadus peab tagama kohtute tegevuse parema läbipaistvuse ning ausa ja õiglase kohtupidamise mõistliku aja jooksul, samuti tagama stabiilse finantseerimise.
Kõrvuti kohtute sõltumatuse eest võitlemisega tuleb kohtutel ja kohtunikkonnal endil tegelda tõsiselt ka kohtuvõimu autoriteedi ja usaldusväärsuse tõstmisega ühiskonnas. Kahetsusväärselt on kohtusüsteemi siiski sattunud inimesi, kes ei ole väärinud kohtuniku kõrget ametit ning on kahjustanud õigusemõistmise autoriteeti. Probleeme kohtumõistmise valdkonnas on analüüsinud ja arutanud ka kohtunikud ise oma selle aasta täiskogul. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu liige Rait Maruste avaldas s.a 9. veebruari Eesti Päevalehes väga kriitilise ja mõtlemapaneva loo pealkirjaga "Võimuvaakum kohtusüsteemis tuleb täita": "Praegune kohtute kaksikalluvus riigikohtule ja justiitsministeeriumile on põhjustanud sisuliselt allumatuse, juhitamatuse ja järelevalvetuse. Võimuvaakumi tagajärjeks on kohtuasjade venimine, korralagedus, üsna arvukad distsiplinaarmenetlused ja kohtunike kriminaalkorras karistamised. Seda kõike, kolleegid, on valus ja häbi lugeda. Äsja avaldatud Euroopa inimõiguste kohtu 2009. aasta statistika kohaselt on seal ootel 422 Eesti vastu esitatud pöördumist. Absoluutarvudes on seda rohkem kui Rootsi, Soome või Leedu puhul, per capita on aga olukord veel halvem. See näitab, et miski Eesti õigussüsteemis ei toimi. On põhjust arvata, et viga ei ole kaugel praegusest õigus- ja kohtusüsteemist," on ta kirjutanud. Faktide kohaselt on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud Eesti suhtes s.a 2. veebruari seisuga 21 otsust, millest tervelt 18 olid taunivad. See tähendab, et 86%-l juhtudest ei olnud Eesti kohtud taganud inimeste põhiseaduslike õiguste kaitset. Põhiliselt on rikkumised olnud seotud ebamõistlikult pika menetlusajaga ning kaitseõiguste rikkumisega, sealjuures sellisel viisil, et kohtualusel ei ole olnud kohtueelses menetluses ega ka kohtus võimalik küsitleda süüdistuse tunnistajaid, samuti on need olnud seotud liiga pika vahi all pidamisega kohtueelses menetluses koos ebanormaalsete kinnipidamistingimustega, eriti arvestades, et eeluurimise ajal ei ole inimene veel süüdi mõistetud.
Eeltoodud faktidest võib leida ka seda, et kohtute sõltumatusega seotud probleeme on kas vähe uuritud või vajaksid need veel täiendavat uurimist. Aitäh tähelepanu eest!

Palun Riigikogu kõnetooli Väino Linde Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu esimees! Head sellest päevakorrapunktist huvitatud kolleegid! Ka Reformierakonna fraktsioon on sama meelt nagu eelesinejad, et meile esitatud Riigikohtu esimehe ettekanne õigusemõistmise olukorra kohta Eestis oli järjekordselt väga asjalik ja asjakohane ning meil on paljugi, mida oma edaspidises töös arvestada ja mille üle järele mõelda.
Jutt ülekriminaliseerimisest, sellest, et meil on peaaegu iga konkreetse teo, üleastumise kohta võimalik leida paragrahv, on kindlasti probleem. See võib olla poliitikute soovunelm, et näidata, et me jällegi tegime midagi ära, midagi konkreetset ja selget. Aga see ei ole mitte ainult poliitikute soov, vaid sinna ritta võib panna ka päris paljud teiste eluvaldkondade eest võitlejad, on need siis need, kes võitlevad laste õiguste eest, on need naisõiguslased või teised. Kui ole konkreetset sätet, mingit paragrahvi seadustikus, siis nad justkui ei olekski oma tööd teinud. See tuletab mulle meelde ühte varasemas ühiskondlikus formatsioonis levinud kõnekäändu, et oleks vaid süüalune, küll me juba paragrahvi leiame. Aga see selleks.
Riigikohtu esimehe ettekandes oli juttu ka kohtute seaduse eelnõust. Mis on siis takistanud Riigikogus selle eelnõu menetlemist? Kui austatud Riigikohtu esimees ütles oma ettekandes, et see eelnõu on kogu Eesti kohtunikkonna väljendus, siis see võib nii olla, aga see võib nii olla ainult teatud reservatsiooniga. Sellele eelnõule on avaldanud vastuseisu päris mitmed Eesti kohtunikud, ka Eesti Kohtunike Ühing on avaldanud sellele eelnõule vastuseisu. See on vist ka põhjus, miks Riigikogu mitmed suuremad fraktsioonid on avaldanud seisukohta, et selle eelnõu esimesel lugemisel tuleks eelnõu tagasi lükata. Reformierakonna fraktsioon on avaldanud seisukohta, et seda eelnõu on tarvis menetleda, seda eelnõu saab lugemisel kindlasti parandada ja täiendada, selle eelnõu automaatset väljaarvamist me kindlasti õigeks ei pea. Aga niikaua, kuni ei ole konsensust, on väga raske seda eelnõu Riigikogus menetleda.
Kohtute seaduse eelnõu puhul on väga oluline see, mida tahan ka seoses Riigikohtu esimehe tänase ettekandega välja tuua, et ei saa ju, head kolleegid, õigeks pidada seda, et Eesti kohtunikkonna üle peab järelevalvet üks hoopis teine organ, selleks on kaitsepolitsei, kes viib mõne kohtuniku järjekordselt arestimajja ülekuulamisele, nii nagu see on kahjuks sündinud ka tänasel päeval. See ei saa ju päris õige olla aastal 2010. See näitab seda, et tegelikult meie kohtutel sisemine ametkondlik kontroll puudub, aga see viib kindlasti alla kohtute autoriteedi õigusemõistmise küsimuses, vaatamata sellele, et enamik Eesti kohtunikest on ju ausad ja tublid töörügajad.
Kokkuvõtteks soovibki meie fraktsioon Eesti kohtunikkonnale jätkuvat ausat õigusemõistmist! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Veel kord parlamendi nimel aitäh Riigikohtu esimehele ettekande eest ja kõigile kolleegidele aitäh diskussioonis osalemise eest! See päevakorrapunkt on sellega ammendatud.

Järgmine päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel kanda esimesel lugemisel ette Riigikogu õiguskomisjoni algatatud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu. Selle eelnõu koostamise üheks ajendiks oli nn laenubuumi ja üleilmse majanduskriisi tagajärgedest tingitud pingeline olukord meie eluasemekrediiditurul. Tuhanded laenuvõtjad, pered, üksikisikud on oma finantskohustuste teenindamisel sattunud tänaseks päevaks makseraskustesse ja peab tõdema, et see probleem ja konkreetne kujunenud olukord ei ole kaugeltki mitte laenuvõtjate põhjendamatust optimismist tekkinud probleem, vaid sellise olukorra eest vastutavad kindlasti ka krediidiasutused – pangad ja teised laenuandjad, kes oma tegevuses, konkurentsivõitluses on ebapiisavalt hinnanud finantsriske ja väljastanud laene kergekäeliselt. Seega on see mitmete asjaolude kokkulangemine ja ka koosmõju. Riigikogu õiguskomisjon näeb vajadust seadusandja sekkumise järele, et leida just mõlema poole ehk siis nii võlgniku kui võlausaldaja huve arvestav tasakaalustatud lahendus.
Probleemi tõsidust ja seadusandliku sekkumise vajadust on praeguseks tunnetanud enamik poliitilisi jõude. Kaks Riigikogu fraktsiooni on algatanud enam-vähem sama teemat käsitlevad eelnõud. Neid on ka õiguskomisjon menetlenud. Me leidsime nende eelnõude menetlemisel, et otstarbekas on reguleerida füüsilisest isikust võlgnike võlgadega seonduvat terviklikumalt ja laiemalt, näha muu hulgas ette terviklik menetlus võlgade ümberkujundamiseks ning muuta olemasolevaid seadusi eesmärgiga tagada võlasuhte pooltele paindlikum õiguslik keskkond, pidades silmas ka võlausaldajate õigustatud huve. Pankrotiseaduse ja juriidiliste isikute võlgade ümberkujundamise ehk saneerimisseaduse kõrval on euroopalikus õigusruumis kindlasti koht ka füüsiliste isikute võlgade ümberkujundamise menetlusel. Seega on nimetatud koht seni olnud Eestis täitmata. Nendel eesmärkidel moodustati eelmise aasta lõpul Riigikogu õiguskomisjoni juurde laiapõhjaline töörühm, kes asus vastavat eelnõu ette valmistama. Töörühma jaoks valmistas eelnõu algteksti omakorda ette väiksem ekspertide töögrupp, kelle liikmetest tahaksin nimeliselt tunnustada eksperdigrupi juhti professor Paul Varulit, Villu Kõvet, Martin Käerdit, Indrek Niklust ja Signe Viimsalu nende väga tänuväärse panuse ja töö eest selle poole aasta jooksul.
Võlakaitse seaduse eelnõu eesmärk on pakkuda ajutisse makseraskusesse sattunud füüsilisele isikule võimalust ümber kujundada võlad, ületada makseraskused, vältida pankrotimenetlust, õppida toime tulema tulevikus tekkivate finantskohustustega ning taastada oma maksevõime. Eelnõu peamine sihtgrupp on ligi 160 000 Eesti kodulaenuvõtjat, kellele antakse nimetatud eelnõus praegusega võrreldes märgatavalt suurem kaitse suhetes pankade ehk võlausaldajatega. Eelnõule on koostatud põhjalik seletuskiri ning on valminud ka mitmed sotsiaalsete mõjude analüüsid – ka kohtukorralduslikke mõjusid on analüüsitud – ja need kinnitavad, et Eesti füüsilised isikud on eeskätt just suure võlakoormuse tõttu sattunud makseraskustesse, millest väljatulek, inimestele uue võimaluse andmine on muutunud riiklikult oluliseks küsimuseks, hoidmaks ära vastasel juhul tekkivaid majandus- ja sotsiaalpoliitilisi probleeme, mis paratamatult kaasnevad ju hulga maksejõuetute isikute olemasolu puhul.
Nimetatud eelnõuga luuakse uus hagita kohtumenetluse liik – füüsilise isiku võlgade ümberkujundamine, mis sisuliselt tähendab maksetähtaja pikendamist, ositi täitmise võimalust või ka kohustuste vähendamist ja see menetlus põhineb sarnastel põhimõtetel saneerimisseadusega, võimaldades alternatiivi pankrotimenetlusele. Siiski ei ole käesoleva eelnõu puhul tegemist lihtsa saneerimismenetluse laiendamisega füüsilistele isikutele, kuna mõningates aspektides on tegemist füüsiliste isikute erineva kohtlemisega, võrreldes juriidiliste isikutega. Näiteks erinevalt saneerimisseadusest võimaldab eelnõu võlgade ümberkujundamist olenemata võlausaldajate vastuseisust. Selline lähenemine on tingitud eeskätt juriidilise isiku ja füüsilise isiku olemuslikust erinevusest. Füüsilise isiku makseraskused seavad ohtu esmajoones temale ja tema pereliikmetele äraelamiseks hädavajalike väärtuste säilimise, juriidiliste isikute puhul sellist otsest ohtu ei ole, neid saab vajaduse korral ka likvideerida. Seega täidetakse eelnõuga tegelikult ka üks tühik meie õigusruumis. Siiani puudub meil, erinevalt teistest arenenud riikidest, kellest osa praktikal on eelnõu seletuskirjas võrdlemisi detailselt püütud peatuda, konkreetselt reguleeritud füüsiliste isikute võlgade ümberkujundamise võimalus ja ka vastav alternatiivne paindlik mehhanism pankrotimenetlusel.
Ja nüüd mõni sõna eelnõu põhimõttelistest lähtekohtadest. Kõigepealt on oluline märkida, et eelnõus kavandatud menetlus eeldab alati võlgniku initsiatiivi, võlgniku aktiivsust. Põhimõtteks on, et füüsiline isik peab ise suutma välja pakkuda lahenduse oma võlgade tasumiseks. Võlausaldaja ja kohus hindavad võlgniku plaani reaalset teostatavust ning kohus kinnitab võimaluse korral võlgade ümberkujundamise kava.
Menetluse teiseks eelduseks on seega, et võlgnikul on mingigi reaalne vara, mingigi sissetulek, mille arvel võlgu tasuda, samuti huvi vältida enda suhtes pankrotimenetlust, vajadus teha pingutusi, vajadus enda algatusel pakkuda välja kava vastavate kohustuste ümberkujundamiseks. Juhul kui võlgnik on muutunud juba täielikult maksejõuetuks ja puudub nähtav perspektiiv võlgade vähemalt mingiski mõistlikus osas tasumiseks, jääb tema jaoks endiselt ainsaks lahenduseks pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetluse järgselt võlgadest vabastamise menetlus.
Eelnõu koostamisel peeti silmas nii võlgniku kui võlausaldaja õigustatud huvide tasakaalustatud kaitsmise vajadust. Võlausaldaja huvides lähtutakse võlgade ümberkujundamise menetluses alati põhimõttest, et võlausaldaja ei tohi menetluse tulemusena sattuda halvemasse olukorda, võrreldes sellega, mida ta saaks võlgniku vara pankrotimenetluses realiseerimisel ja sellele järgnevalt veel kuni võlgniku võlgadest vabastamiseni.
Võlgniku huvides on aga kavaga optimeeritud kohustuste täitmise nimel heas usus tegutsedes täielikult täita kavaga ettenähtud kohustused, et seeläbi pankrotti vältides oma maksevõime ajapikku taastada ja mitte varatuks muutuda.
Need kaks tingimust ehk esiteks, et võlausaldaja peab kokkuvõttes saama nõuded rahuldatud suuremas ulatuses kui pankrotimenetluses, ja teiseks, et võlgnik peab selle tagamiseks omama reaalseid võimalusi ning aktiivselt tegutsema, on ühtlasi menetlusse pääsemise lävendiks. Muid nõudeid hetkel menetlusse pääsemiseks välja pakutud ei ole.
Ümber on võimalik kujundada igasuguseid võlgu, nii sissenõutavaks muutunud kui ka kestvuslepingute puhul veel mitte tekkinud ja veel mitte sissenõutavaks muutunud nõudeid. Osa kestvuslepingute, näiteks laenulepingu või sõidukite liisingulepingu puhul on võimalik nende erakorraline ülesütlemine, mille tagajärjel muutuvad need nõuded sissenõutavaks, ja seejärel nõuete ümberkujundamine. Samas aga peavad eluks vajalikud kommunaalteenuste osutamise lepingud üldjuhul kehtima jääma ning sealt tulenevate nõuete ümberkujundamised toimuma eeskätt maksetingimuste muutmise teel.
Võlgade ümberkujundamine tähendab kolme võimalikku viisi, meedet: kohustuste täitmise tähtaja pikendamise võimaldamine, osadena täitmise võimaldamine või kohustuse vähendamine. Kohustuste vähendamist ei ole ette nähtud kahel juhul, mis on eelnõu §-s 2 ka märgitud – elatisnõuete ja tahtliku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamise nõuete puhul.
Võlgnik vabaneb kavaga ümberkujundatud kohustustest kava lõpptähtaja saabumisel, kui ta on kava täies mahus täitnud. Võlgniku motivatsiooni esitada tõeseid ja kõikehõlmavaid andmeid oma võlgade kohta, samuti kava nõuetekohaselt täita, hoiab kõrgel asjaolu, et vastupidisel juhul riskib ta kava tühistamisega, mis toob kaasa kõigi kavaga saavutatud positiivsete tagajärgede äralangemise tagasiulatuvalt. See tähendab, et taastuvad kõik vanad võlad, mis on vahepeal veelgi suurenenud juurde arvestatud kõrvalnõuete võrra.
Oluline printsiip selles eelnõus on see, et pandiõiguse aluspõhimõtteid ei muudeta. Nii kinnis- kui vallaspandiga tagatud nõuete ümberkujundamine saab ka edaspidi toimuda vaid pandipidaja nõusolekul, kuid pandiga tagamata nõudeid, milleks on näiteks ka pandieseme müügist saadud raha arvel võlausaldaja rahuldamata jäänud nõudeosa, on võimalik ümber kujundada ja muu hulgas ka vähendada. Võlgade ümberkujundamisel peab kohus võlausaldajaid üldjuhul võrdselt kohtlema.
Eelöeldust tulenevalt pakub eelnõu suuremat kindlustunnet näiteks raskustesse sattunud kodulaenuvõtjatele. Kuna pandiga tagamata nõuete osas võimaldab eelnõu ka kohustuste vähendamist, peaksid pangad võlausaldajatena tingimustes, kus tagatisvara väärtus on oluliselt vähenenud, olema senisest palju paremini motiveeritud kodulaenuga ajutiselt hättajäänutele laenupuhkust andma, nende võlgnike makseid ajatama või osalist täitmist võimaldama.
Uus menetlus muudaks senist pankade praktikat, mille kohaselt tagatise müümise järel rahuldamata jäänud nõude osale rakendatakse ebamõistlikke tarbimislaenuintresse ja muid kõrvalnõudeid, sest kohus saab vastavalt nimetatud eelnõule kõrvalnõudeid ju oluliselt vähendada. Seega saaks kohus eelnõu jõustumisel pakkuda selget alternatiivi pankade praegusele jõupositsioonile. Lisaks keelatakse eelnõu § 40 punktis 2 sisalduva asjaõigusseaduse muudatusega koduomanikult täiendava tagatise nõudmine, kui tema põhiliseks eluasemeks oleva kinnisasja väärtus on üldise või kohaliku turuolukorra muutumise tõttu vähenenud.
Menetluse käigus võib võlgnikul kui nõrgemal osapoolel tekkida vajadus nõustaja järele. Eelnõu kohaselt saab kohus võlgniku taotlusel või ka omal initsiatiivil otsustada nõustaja kaasamise, kuid nõustaja kulud jäävad sel juhul võlgniku kanda. Tõenäoliselt ei ole nõustaja kaasamine siiski suurele osale isikutest kulukuse tõttu jõukohane, mistõttu menetlusökonoomiat silmas pidades ei näe eelnõu ette kohtueelset kohustusliku nõustamise või kompromissi otsimise menetlust. Praegu on makseraskustesse sattunud isikutel võimalik saada võlanõustamist kohalike omavalitsuste juures tegutsevatelt võlanõustajatelt, keda Eestis on juba päris mitmes omavalitsuses, kaasa arvatud suuremad Eestimaa keskused, linnad. Samuti tegelevad pangaliidu kinnitusel nõustamisega kommertspangad ning eeldatavasti on võlgnikul neid abivahendeid ja nõustajaid silmas pidades võimalik end oma õigustega ka vajalikul määral kursis hoida.
Menetluskulud jäävad eelnõu kohaselt poolte kanda, kuid võlgnikul on vajaduse korral võimalik taotleda riigilt menetlusabi, välja arvatud riigilõivu tasumine, mis on piiritletud 500 krooniga, mida ta ei pea kava nõuetekohase täitmise korral hüvitama. Seega on ka siin mõeldud sellele, et vastav menetlus oleks võimalikult avatud ja taskukohane nendele inimestele, kes seda abi vajavad.
Vältimaks põhjendamatuid ja pahauskseid kohtusse pöördumisi, võib kohus otsustada võlausaldajate menetluskulude jätmise võlgniku kanda juhul, kui võlgnik on teadlikult esitanud valeandmeid, põhjendamatuid taotlusi või tõele mittevastavaid vastuväiteid.
Eelnõu jõustumisel riigile kaasnevad menetlusabi kulud on Justiitsministeeriumi hinnangul ca 6 miljonit krooni, eeldusel, et aastas tuleb menetlusabi anda ligikaudu tuhandes asjas, nii nagu on oma analüüsis järeldanud Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond. Sellele lisanduvad veel kohtute töökoormuse kasvust ja kohtunike koolitusvajadusest tingitud kulud. Samas tuleb märkida, et eelnõu jõustumine toob kaasa selle, et erinevates menetlustes lahendatavad probleemid, nagu näiteks nõuete suuruse kindlaksmääramine, täitemenetlusealased vaidlused ja pankrotimenetlus, satuvad nüüd osaliselt sellesse uude loodavasse menetlusse, millega kohtute töö sisuliselt n-ö kujundatakse, profileeritakse ümber. Lisaks peaks koormust riigieelarvele vähendama asjaolu, et eelnõu võimaldab kohtute olemasoleva ressursi paremat kasutamist ja kohtu ülesandeid saavad kohtunike asemel eelnõu kohaselt täita kohtunikuabid.
Nimetatud eelnõu on planeeritud jõustada 1. jaanuarist 2011, et jääks piisav ajavaru vajalike koolituste läbiviimiseks ja eelarvevahendite kavandamiseks. Riigikogu õiguskomisjon otsustas 13. mai istungil konsensusega viia eelnõu esimene lugemine läbi täna, neljapäeval, 20. mail, ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on tavapärane, kümme päeva, 3. juuni kell 6 õhtul. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! On ka mõned küsimused. Esimesena saab küsimuseks sõna Mai Treial. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei leidnud siin niisugust põhimõtet, milline on intresside ja põhivõla vahekord tagasimaksmise puhul. Kas see on niimoodi, et kui on võlgu, siis tuleb esimesena kindlasti tagasi maksta intressid ja põhivõlad jäävad pärast maksta, ütleme, et need on siis ajatatud või mis nendega on toimunud? Milline on intresside ja põhivõlgade tagasimaksmise vahekord?

Tänan küsimuse eest! Nimetatud eelnõu rõhutab peale mitme muu põhimõtte, millest ma rääkisin, individuaalse lähenemise tähtsust ehk siis seda, et iga konkreetne kaasus, iga konkreetne juhtum, kus leibkond on jäänud makseraskusse või on tõenäoline makseraskuse tekkimine, et ei suudeta oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise ajal täita, kaalutakse läbi eraldi, lähtudes individuaalsest kaasusest. See tähendab, et ka vastus sellele küsimusele on n-ö kaasusepõhine. See sõltub sellest, millised nõuded on konkreetsel hetkel vastaval isikul, vastaval leibkonnal üleval. Kui me toome näite põhinõude kohta, mis on jäänud üles näiteks juhul, kui on realiseeritud isiku eluase, mis on olnud tagatiseks vastavale põhinõudele, aga põhinõudena jääb üles ikkagi teatud osa, sest tagatis ei kata kogu põhinõude ulatust, siis on vastava seaduse kohaselt võimalik ümber kujundada ka see üle jääv osa. Vaidlused on meie töörühmas olnud üsna pikad ja põhjalikud. Kindlasti  peatume me jätkuvalt sellel, kas on võimalik põhinõuete ümberkujundamine või võib see ümberkujundamine piirduda ainult kõrvalnõuetega, nagu näiteks viivised või intressid.
Seega sõltub see igal konkreetsel juhtumil sellest, millised nõuded on üleval, mida tahetakse ümber kujundada, ja sellest lähtuvalt langetab kohus juba vastava otsuse, mille initsiatiiv tuleb taotluse kaudu alati võlgnikult. Samas ei ole kohtul vastavalt § 24 lõikele 4 võimalik teha otsust, mille kohaselt võlausaldaja jaoks muutub võlgade ümberkujundamise ulatus ja viis ebasoodsamaks sellest, mida võlgnik taotleb.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen veendunud selles, et suurem osa võlaraskustes eluasemelaenude võtjatest on ausad inimesed ja sattunud raskustesse selle tõttu, et on kaotanud töö. Aga on ka üks grupp inimesi, kes ei ole mitte selle masu tõttu raskustesse sattunud, vaid nad pole ka enne masu töötanud. On teada väga konkreetseid juhtumeid, et inimene ärpleb, et tal pole Eestis 20 aastat töökohta olnud, tal ei ole pangaarvet Eestis, aga suur võlg on peal ja nüüd ta naerab, et Eesti riik tuleb appi ja kustutab tema võlad. See on võib-olla veidi utreeritud – keegi lausa ei kustuta. Aga kas ei ole võimalik teha seaduses ka seda vahet, mille tõttu võlgnik on raskustesse sattunud?

Eks kohus tuvastab igal konkreetsel juhul erinevaid aluseid ja põhjendusi. Kogu selle menetluse mõte on ju püüda aidata, nii nagu te oma küsimuses väga õigesti viitasite, ausaid ja korralikke võlgnikke, kes on tõesti sattunud makseraskustesse näiteks selle tõttu, et leibkonnas on üks isik töö kaotanud ja sissetulekud on oluliselt vähenenud. Võtame näiteks lastega noored pered, kelle puhul võib üsnagi selgelt eeldada, et see on ajutine makseraskus. Just nimelt sellistele inimestele, kes soovivad ise pingutada, kes esitavad täpsed andmed oma varalise seisukorra kohta, kes ei esita valeandmeid, kellel on tahe ja soov oma maksejõulisus taastada ja sellest raskest olukorrast välja tulla, kus kohustused ületavad sissetulekuid, loobudes loomulikult mitmestki hüvest, mida on saadud võlakohustuste suurenemise teel, ongi peamiselt see menetlus suunatud.
Ma arvan, et teisel lugemisel saame me arutada seda küsimust, kas on vaja mingit täiendavat lävendit. Lävendi all ma mõtlen tingimust, määratlemaks ära need isikud, kes aplikeeruksid või vastaksid nendele nõuetele, mille kohaselt on võimalik kohtult  võlgade ümberkujundamist taotleda. Selle juurde, kas on võimalik sellise lävendi sõnastamine, tuleme kindlasti tagasi. Jah, see lävend oli, nii nagu teile tõenäoliselt teada on, mingites esialgsetes eelnõu versioonides sees, töörühmas aga võeti see välja väga tugevate vaidluste ja vastuseisu tõttu. Proovime leida sellele küsimusele vastuse just nimelt sellest lähtuvalt, et vältida kohtute ummistamist selliste taotlejate poolt, kes tõenäoliselt ei saa võlgade ümberkujundamist, vaid kelle suhtes võiks olla sobivam mõni muu menetlus, nagu näiteks see palju räägitud pankrotimenetlus, mille kasutamine on Eestis aastatega suurenenud ka füüsiliste isikute puhul, ja on väga tuntud eraisikuid, kes on selle pankrotimenetluse protsessi pidanud läbima. Jah, soov kohaldada vastavat võlgade ümberkujundamise, võlakaitse menetlust eelkõige korralikele, tublidele, peamiselt väliskeskkonnast tingitud põhjustel ajutisse makseraskusse sattunud isikutele on meis kõigis väga tugev.

Erik Salumäe, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma puudutaksin ka kohtute töökoormuse küsimust, millest oli siin eelmises päevakorrapunktis Riigikohtu esimehe ettekande ajal päris palju juttu. Eelkõige on see probleem seotud ka kuludega. Me nägime õiguskomisjonis sel nädalalgi, kuidas Siseministeerium näiteks tunduvalt väiksemat summat planeeris alles aastaks 2013. Selle planeeritud jõustumise puhul kindlasti tekib see teema, mida on püstitanud nii Justiitsministeerium kui ka kohtunike ühing eelkõige sellest aspektist, et muud kohtuasjad võivad hakata venima, kui neid menetlusi tekib väga palju. Kuidas võiks sinu arvates komisjoni edasises menetluses seda probleemi leevendada? Kas ühe variandina võiks kõne alla tulla ka see, mis on olnud laual, ehk et peab olema dokumenteeritud võlgniku ja võlausaldaja eelnev kokkulepe või kokkuleppele mittejõudmine sellesse kohtumenetlusse jõudmiseks?

Tänan küsimuse eest! Kindlasti on kohtute töökoormuse teema olnud meie laual mitmel korral. Kohtunike ühingu esindajad on ära kuulatud ja saadud ka mitmeid võimalike mõjude hinnanguid, mis puudutab kohtute koormust. Ma arvan, et väga paljuski algab vastus sellele küsimusele prioriteetsusest, milliseid teemasid, milliseid küsimusi me hindame praegusel hetkel oluliseks selleks, et majanduskriisist tulenevaid mõjusid ühiskonnale vähendada või leevendada, ja milliseid me ei hinda. Minu hinnangul on küsimus alati ju tahtes, kas leida vastavad vahendid. Küsimus ei ole ju selles, et mõelda välja argumente ja põhjendusi, miks mitte midagi ei saa teha. Seda oskame me kõik väga hästi. Ja väga selgelt sõltub asi ka poliitilisest tahtest, kas me tahame nimetatud menetluse kehtestada Eestis võimalikult kiirelt, andes loomulikult asjakohase üleminekuaja kohtute koolitamiseks, ja rakendada see 2011. aasta alguses, nagu eelnõus on täna kirjas, või on ette nähtud siin mingi muu üleminek – kas pikem või lühem, seda me saame teisel lugemisel arutada. Ma arvan, et me saame tõsiselt kaaluda ka seda ettepanekut, mille sa tegid.
Mõnes Euroopa riigis on mindud vastupidises suunas. Need on arenenud Euroopa riigid, kus võlausaldaja ja võlgniku eelneva kohtuvälise kokkuleppe pingutus on võetud tegelikult välja ehk siis seadusest tulenev nõue kokku leppida või vähemalt püüda leida kokkulepet kohtuväliselt enne, kui on üldse võimalik kohtu poole pöörduda, on võetud välja, kuna ta on osutunud ebapiisavaks ja mitterakendatavaks ning samuti on pikendanud bürokraatlikult vastava menetluse toimimist.
Me tahame ju, et võlgade ümberkujunduse menetlus oleks võimalikult kiire, võimalikult tõhus ja loomulikult ka odav. Odavuse aspekt on ka see, mida ma ettekandes puudutasin. See puudutab eelkõige kõiki neid kulusid, mis kaasnevad võlgnikule selles menetluses osalemisel.
Nii et eks ta paljuski sõltub ka nende mõjude hindamisest, mida siin on nii Justiitsministeerium, nii Riigikogu Kantselei vastavad tugiasutused kui ka kohtunike ühing prognoosinud, et kui palju neid asju saab olema. Kas neid saab olema esimese aasta jooksul 500, 1000, mitu tuhat jne? Sellest tulenevad ka vastavad ressursid. Ma arvan, et oluline edasiminek on see, et me võimaldame ka kohtunikuabidel vastavat menetlust läbi viia. Ma arvan, et kohtunikuabidele määratav kulutus on oluliselt väiksem kui kohtunikele määratav. Võib-olla on võimalik astuda siit veel üks samm edasi. Ka see võib olla minu arust laua peal. Aga arutame neid teemasid ja loomulikult sellise uue menetlusega kaasnevad just praktilised rakenduslikud asjad ning tuleb kõik väga põhjalikult läbi kaaluda enne, kui me jõuame selle seaduse vastuvõtmiseni.

Hannes Rumm, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab ühte avalikkuses enim segadust ja ka vastandlikke emotsioone tekitanud põhimõtet selles seaduses. Nimelt on avalikkuses väidetud, et uue seadusega võimaldatav võlakohustuste vähendamine ei vasta põhiseaduses sätestatud õigustatud ootuse põhimõttele. Kui suureks teie peate seda riski, et mõne huvigrupi esindaja võtab selle sätte uuest seadusest, millega võimaldatakse teatud juhtudel võlgnikel taotleda kohtult oma võlakohustuste vähendamist, ja vaidlustab selle näiteks Riigikohtus?

Tänan selle küsimuse eest! Seaduseelnõu seletuskirjas on püütud ka põhjendada sedasama lähenemist. Tuletan meelde, et nii pankrotiseadus kui ka juriidilistele isikutele kehtiv saneerimisseadus on kohaldatud samuti neile võlakohustustele, mis on tekkinud enne seaduse jõustumist, ehk siis mõlemad sarnast teemat reguleerivad, maksejõuetust reguleerivad seadusandlikud aktid on rakendatud täpselt samasuguse põhimõtte järgi. Selles mõttes ei muuda see võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus mitte midagi. Ta ei loo mingit uut põhimõtet ega lähe mingite, minu hinnangul, põhiseaduses sätestatud õiguspärase ootuse ja muude põhimõtetega vastuollu. Kui me nüüd läheneksime selles seaduses jõustumisele või ka praegustele kohustustele kuidagi teistmoodi, siis peaks see minu hinnangul väga põhjendatud olema. Vastupidi, just see uus lähenemine peaks olema argumenteeritud. Seetõttu ma isiklikult näen pigem seda, et me proovime selgitada vastavatele huvigruppidele ka asjaolu, et tegemist on ühe vundamendikiviga sellises maksejõuetusõiguse alusmüüris tervikuna, mis on Eestis praegu lihtsalt puudu. Ärgem unustagem ära ka ühte olulist asja, et juriidiliste isikute puhul on kohustuste vähendamine samuti võimalik. Jah, küll teatud tingimustel, selleks peavad olema teatud ekspertide hinnangud, aga see on võimalik ja ma arvan, et selles osas hoiab võlakaitse seadus saneerimisseaduse üldisest mudelist kinni.

Teine küsimus Mai Treialilt, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Intresside ja põhivõlgade vahelist olukorda tegelikult siin seaduses tõepoolest ei reguleerita ja see võimalus võib ju nõustamise käigus ikkagi niimoodi ka langeda, et enne intressid ja põhivõlg, siis küll teatud proportsioonides, järele. Ühelt poolt olen ma natuke hämmastunud, et kui me sageli seame endale eesmärgiks just angloameerika õigussüsteemi, siis praegusel juhul me näiteks angoameerikalikku võimalust, et võlavabastus võiks olla tagajärjeks sellele, kes on jäänud hammasrataste vahele, nagu üldse ei käsitle. Aga rohkem teeb mulle muret nõustajate küsimus ja nõustamise ülesanded. Kas see on omavalitsustega läbi räägitud? Praegu on §-s 19 nõustaja ülesanded väga laiad, vastutus väga suur. Kuidas omavalitsused toime tulevad?

Tänan küsimuse eest! Mina ei ole kuulnud, et me võtaksime Eestis nii väga malli ühest või teisest õigussüsteemist. Tuletan meelde, et me kuulume ikkagi Mandri-Euroopa õigussüsteemi. Me püüame aga siiski õppida mitmelt poolt, mitte ainult jäigalt vaid Saksamaa näitest kinni hoida. Ma ei hakka sellel väga üldisel küsimusel pikalt peatuma, aga praegusel hetkel loome me Eestis sarnase menetluse, mis on nii väga mitmetes Euroopa riikides kui angloameerika õigussüsteemiga riikides. Nii et selles mõttes üritame pigem leida seda ühisosa.
Nõustajate küsimus on väga oluline küsimus ka paljudes teistes Euroopa riikides. Praegusel hetkel saab seda praktikat analüüsida ja üldiselt on omavalitsuste kohustusena arenenud Euroopa riikides võlanõustaja instituut välja arendatud. Ka Eestis oleme õnneks juba praegu selles suunas liikunud. Kui eelmise aasta lõpul meile väideti, et Eestis võlanõustajaid sisuliselt ei ole, siis meie viimastel komisjoni istungitel on saanud selgeks, et mitmed omavalitsused tegelevad võlanõustamisega.
On teada ka Sotsiaalministeeriumi kava sotsiaalhoolekande seaduse muutmise kohta, kuhu kirjutatakse sisse võlanõustamise vajadus ühe omavalitsuse osutatava teenusena. Siin seaduses on praegu välja pakutud võimalus kaasata nõustaja juba kohtu poolt, et inimest võlgade ümberkujundamise kava kirjapanekul abistada. Me ei ole seda kohustusena seadnud just nimelt kulude tõttu. Ma arvan, et on palju inimesi, kes saavad ise hakkama oma isiklike kohustuste ümberkujundamisega vastavalt nendele standarditele, mida justiitsminister kehtestab selle seaduse alusel, et muuta see inimestele võimalikult kättesaadavaks ja lihtsaks. Need avalduse, taotluste blanketid, vastavad lisad, mida tuleb kohtule võlgade ümberkujundamise kavana esitada, peaksid olema inimestele võimalikult selged ja arusaadavad.
Aga meil on praegu olemas isegi selliseid võlanõustajaid, kes on saanud praktikat teistes Euroopa riikides. Nii et me liigume selles suunas juba praktiliselt sellest majandusolukorrast tulenevalt, kus me viibime, sest paljud inimesed pöörduvad omavalitsuste poole ning küsivad nõu ja küsivad abi. Kindlasti kavatseme anda omalt poolt, õiguskomisjoni poolt signaali, et sellise teenuse edasiarendamine või täiendav väljaarendamine peaks olema tähtis, ja ma loodan, et paljud omavalitsused tulevad sellega üha rohkem kaasa just nimelt nüüd, kui me loodetavasti suudame kehtestada uue võlgade ümberkujundamise menetluse selle eelnõu menetlemise kaudu.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et see eelnõu eeldab individuaalset lähenemist ja mitte kõiki inimesi, kes võlgadega hädas on, ta ei aita. Paljud peavad valima pankroti või mõne muu viisi. Minu küsimus ongi väga individuaalse näite kohta. Näiteks perekond, kus mõlemad abikaasad on kaotanud töö, on otsinud tööd juba üle poole aasta, lootust väga ei ole ja eluasemelaen on 1,5 miljonit. Aga praeguse kodu turuväärtus on miljon. Kas nemad saavad sellest seaduseelnõust abi, ja kui saavad, kas neile jääb kodu alles või läheb see kiirmüüki?

Tänan selle küsimuse eest! Meil on praegu kõikide maksejõuetute inimeste või nende, kellel on tekkinud ajutised makseraskused, abistamiseks olemas vaid pankrotiseadus. Ja see pankrotiseadus on jäik, ta ütleb, et kui inimesel on tekkinud oma kohustuse täitmisega viivitused või tõsised probleemid, siis on võimalik saada  võlgadest vabastus pankrotimenetluse kaudu viie aasta pärast, kui ta on selle aja jooksul sisuliselt olnud ühemõtteliselt võlausaldajate diktaadi all, andnud ära enamiku oma sissetulekutest, aga täitnud ka oma kohustusi ja seeläbi näidanud, et ta on tubli võlgnik.
Me loome täna siia juurde alternatiivse võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse menetluse, mille eesmärk on vältida selliseid juhtumeid, kus inimene või perekond on juba tegelikult laostunud, ja anname talle võimaluse juba varakult pöörduda kõigepealt loomulikult võlausaldaja poole – kelle poole, ma eeldan, pöörduvad inimesed esimesena –, aga tõenäoliselt sealt mitte abi saades minna kohtusse ja öelda, et neil on probleeme, nad on teinud teatud vea oma kohustuste hindamisel ja tahavad neid ümber kujundada ning sellega vältida sedasama seisu, mida ma kirjeldasin, ehk siis pankroti ehk täieliku pöördumatu maksevõimetuse seisu.
Kui te räägite kodulaenust ja kodulaenuvõtjatest, nendest inimestest, kellele on antud ja kes on ise võtnud enda peale kohustuse tagasi maksta eluasemelaen, millega on kodu soetatud, siis nendele inimestele pakub vastav seadus väga märkimisväärset kaitset kas või juba seeläbi, et keelatakse ära täiendava tagatise nõudmine pelgalt kinnisvaraturu languse tõttu. Samuti öeldakse võlausaldajale, et see tema näites toodud 500 000-kroonine auk, mis jääb üles, kui kodu praegu realiseeritakse, on võimalik ümber kujundada, mis tähendab ka vähendamist. Võlausaldaja hakkab sellest tulenevalt palju enam mõtlema, kas on mõtet täna seda kodu realiseerimisse suunata või pigem oodata ja anda sellele perele teisi võimalusi, anda täiendavat maksepuhkust või muid võimalusi selleks, et inimene saaks oma raskustest üle, kas või ükski pereliige saaks uuesti tööd ja oleks võimalik kodulaenu maksta. Ma arvan, et inimesed kaaluvad loomulikult läbi ka oma teiste varade realiseerimise, teistest kohustustest loobumise ja samuti selle, milline on võimalus saada sellest makseraskusest üle ja millise aja jooksul. Kui midagi üle ei jää, siis tuleb loomulikult langetada otsus, kas on mõistlikum oma kodust loobuda ja minna hoopiski üüripinnale. Aga selle eelnõu peamine eesmärk on kaitsta just nimelt kodulaenuvõtjaid selle eest, et nende kodu kallale ei minda kiire sundmüügiga, mida ju praegu praktikas tehakse, sest enamik eluasemelaene on laetud kohese sundtäitmise klausliga, mis tähendab, et nii kui kukub 61. päev ja inimene on võlgu, on võimalik minna täituri juurde ja panna see kodu müüki, kui võlausaldaja ainult seda soovib.

Erik Salumäe, teine küsimus, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Puudutaksin ühte teemat, mis on olnud kõigi nende arutelude käigus laual, aga millest sa võib-olla oma ettekandes liiga palju ei rääkinud. See on § 24 ehk ümberkujundamiskava kinnitamine. Eelkõige on see laual olnud selles kontekstis, et kui saneerimismenetluse käigus on võlausaldajate huvide ja arvamustega rohkem arvestatud, siis siin on põhirõhk langenud kohtunikule, kes võib ka võlausaldajate soove eirata. Kuidas sa hindad seda, kas see rõhuasetus või tasakaalukoht võiks menetluse käigus veidi muutuda, et võlausaldajate soovid oleksid paremini kaitstud?

Tänan küsimuse eest! Me oleme vaielnud võlakaitse töörühmas selle paragrahvi üle palju ja pingsalt. Enamiku ekspertide sõnul, kes seda eelnõu on ette valmistanud ja aidanud kaasa mõelda, on nimetatud paragrahvi olemasolu kaaluka tähtsusega. Just nimelt selle võimaluse olemasolu, et kui kokkulepet ei saavutata, on siiski võimalik kohtul langetada otsus, mis ei pruugi kattuda võlausaldajate otsusega, ja selline praktika on ka enamikus arenenud Euroopa riikides, just nimelt lähtudes sellest, et tihti ei jõua võlausaldajad kokkuleppele, kuna nende huvid käivad üksteisele risti vastu. Sellest lähtuvalt on ikkagi kohus erapooletu hindajana ja teatud kohtupraktika alusel suuteline (ma arvan, et selline õigus peaks olema) langetama otsuse, mis võiks arvestada mõlema poole huve võimalikult palju – loomulikult erinevate klauslitega ja ärgem unustagem ära ühte põhilist klauslit, et sellessamas võlgade ümberkujundamise menetluses saab võlausaldaja selle võlgade ümberkujundamise kavaga ikkagi rohkem tagasi, kui pankrotimenetluse kaudu, millesse tõenäoliselt inimene ju suunatakse juhul, kui võlausaldaja ei lepi võlgnikuga kokku kohustuste ümberkujundamise suhtes.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Mind häiris selle küsimuste-vastuste vooru juures üks koht, kus hea ettekandja ütles: võlausaldaja poole pöördudes ja tõenäoliselt sealt mitte abi saades. Mind huvitab, millele selline väide ja eeskätt hinnang, et tõenäoliselt abi ei saada, tugineb, sest mulle teadaolevalt on just nimelt kodulaenude kontekstis neid, kellel on tekkinud viivitusi, võib-olla suurusjärgus mõned tuhanded, aga neid, kelle puhul on tegelikult mindud kõige ekstreemsemate võimalike stsenaariumideni, on minu teada suurusjärgus alla 100. Ja nende viimaste puhul on vähemalt pangaliidu andmetel eranditult tegemist isikutega, kes ise keelduvad koostööst.

Tänan! Sundmüüke on sadades, neid ei ole alla saja. Üldiselt saan ma kirjeldada neid juhtumeid, ja ma arvan, et ka mitmed teised Riigikogu liikmed võivad kirjeldada neid juhtumeid, mis tulenevad elust, just nimelt suhtlemisest pankadega, võlausaldajatega 2009. aasta jooksul. On olnud teatud paindumatust, kui rääkida vastutulekust eluasemelaenu kohustuste ümberkujundamiseks. Samas on signaale, et alates sellest, kui Riigikogu on hakanud nimetatud teemaga tõsiselt tegelema, on tulnud jällegi konstruktiivseid sõnumeid, et pangad on hakanud oma suhtumist muutma. Ehk siis põhimõte, mis praegu on, et eluasemelaenulepingud on allutatud kohesele sundtäitmisele, annab jõupositsiooni ja n-ö selge jõuõla võlausaldajale ja pankadele. Kui on tegemist võrdlemisi kergeuskliku võlgnikuga, siis on võimalik seda positsiooni kindlasti ära kasutada. Selle seaduse eesmärk on sellise jõupositsiooni vältimine ja tasakaalu leidmine selleks, et ka võlgnikul oleks võimalik oma õiguste eest seista.
Probleeme, mis tulenevad sellestsamast kohesest sundtäitmisest, on mitmeid, kaasa arvatud ka kõrvalnõuete liigne suurus. Ma kirjeldasin oma ettekandes ka neid juhtumeid, mida on aastast 2009, aga ka varasematest aastatest, kus tegelikult realiseeritud tagatis põhiosa nõuet ei kata, mis iseenesest kõlab täiesti jaburalt, sest tagatise eesmärk ongi ju katta põhinõuet ja see tagatis on tavaliselt palju suurem kui põhinõue üldse. Aga me oleme praegu jõudnud olukorda, kus tegelikult tagatiste väärtused on sedavõrd langenud, et nad isegi ei kata põhinõuet. See osa, mis tagatise realiseerimisest üles jääb, on laetud tarbimiskrediidi intressidega, mis ületab mitu korda seda intressi, neid kõrvalnõudeid, mida inimesed on pidanud maksma eluasemelaenulepingu kohaselt.
See on olukord, mida ma kirjeldasin, ja nii, nagu ma aru saan ja olen saanud kinnituse ka omalt poolt, nagu teie pangaliidu poole pealt, on nende vastutulek või paindlikkus tänaseks päevaks suurenenud. Ja seda saab ju ainult tervitada. Selle seaduse eesmärk on sellist paindlikkust just nimelt eluasemelaenuvõtjate suhtes suurendada või siis, ütleme, jäädvustada.

Teine küsimus, Hannes Rumm, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mind huvitab üks paragrahv selles eelnõus, mis puudutab pankrotiseaduse muutmist ehk siis neid inimesi, kes tõenäoliselt on juba oma vara kaotanud ja kelle puhul, kui nad lähevad praeguses pankrotiseaduses sätestatud võlgadest vabastamise menetlusse, on selle vabastamise menetluse tähtajaks viis aastat. Selle aja jooksul peavad nad ära maksma 75–85% kõigist oma seaduslikest sissetulekutest. Seadus tagab küll neile elatusmiinimumi iga pereliikme kohta. Uues eelnõus on selle kohta kirjas punkt, kus paragrahvi 175 täiendatakse järgmises sõnatuses: "Kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses." Tore on, et viieaastane tähtaeg on nüüd mõnevõrra lühenenud. Aga mind ja minu kolleege Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast häirib see, miks ei võiks olla jäigalt fikseeritud kolm või kas või kaks aastat.

Tänan küsimuse eest! Ekspertide hinnangul ja analüüsides ka teisi Euroopa riike, on Mandri-Euroopa üldine arusaam maksejõuetuse õigusest selline, et me mingil määral käime n-ö õrnal jääl. Me ei tohiks anda välja signaale, mille tõttu tekib tunnetus, et võlavabastuse saamine on inimestele väga kerge. See muudaks üldist maksedistsipliini ühiskonnas ja ma arvan, et ei mõjuks ühiskonnas levivatele hoiakutele tervikuna õigesti, eelkõige mis puutub sellesse lähenemisse, mida nimetatud eelnõu väga tugevalt austab, ehk sellesse, et lepingud on põhimõtteliselt täitmiseks. Lepingud on täitmiseks, kohustus, mis on võetud ja mis on vabatahtlikult võetud, on täitmiseks. Sellest tuleb lähtuda. Kui me lühendame vastavat tähtaega liiga palju, võib see minu arvates võib-olla viia teatud inimeste mõtted just sellele, et nad lähevad kergekäeliselt kohustuse võtmise peale, sest võrdlemisi kergelt on võimalik sellest ka vabaneda, kui hätta jäädakse. Selle tõttu on see kolmeaastane alumine piir sätestatud. Samas jällegi muudame me ka pankrotiseaduse selles mõttes individuaalseks, et iga konkreetset juhtumit kohus vaeb ja sellest tulenevalt otsustab ka vastava tähtaja. Nii et see kolmeaastane alampiir tundub praegu mõistlik. Samasugune lähenemine on üldiselt ka mitmes riigis, millest on võetud eeskuju, ja seletuskirjas on neid riike ka käsitletud. Ma arvan, et tähtis on just see signaal, et me võtame pankrotimenetlusest ära tänase sissekodeeritud jäikuse, mis ütleb, et ei ole võimalik teha erandeid, vaid kõigil tuleb järgida seda viieaastast tähtaega. Ma arvan, et kui me anname võimaluse vahemikus 3–7 ja kohus otsustab, arvestades jällegi väga erinevaid asjaolusid, mis erinevad nii leibkonniti kui individuaalselt, siis see on juba selgelt kohtudiskussiooni koht.

Teine küsimus, Taavi Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Eelmise küsimuse või täpsemalt vastuse juurde korraks tagasi tulles – see, et kohene sundtäitmine on alati panga huvides, ei pruugi olla päris õige, eriti olukorras, mida kolleeg Kadri Simson kirjeldas, kui tagatis ei kata põhinõuet. See võib olla ka panga huvides saada pigem regulaarselt laenumakseid, kui et jääb üles tagamata nõue suuruses pool miljonit, nagu oli Kadri Simsoni toodud näites. Aga küsimus puudutab seda viimast käsitletud teemat. Kas see eelnõu teeb selget vahet võlgadesse sattumise põhjuste vahel? Seesama varem toodud näide eluasemelaenu võtmisest ja töö kaotusest versus vastutustundetu laenamine priiskava elustiili katteks.

Tänan küsimuse eest! Eelnõu §-s 17 "Avalduse menetlusse võtmisest keeldumine" on välja toodud väga mitmed põhimõtted, millest tulenevalt kohtul on võimalik ka keelduda avalduse menetlemisest. Näiteks kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või mitme muu kuriteo toimepanemises ehk on selgelt tuvastatav isiku varasem süüline käitumine; kui võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud oluliselt ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara, sissetulekute kohta jne. Kohtul on võimalik kindlasti arvestada seda, kas vastavasse menetlusse tulemise eesmärk on mingitest kergekäeliselt võetud kohustustest vabanemine. Ärgem unustagem ära, et seaduses on veel üks tähtaeg määratud: seda õigust võlgade ümberkujundamiseks saab kasutada ainult ühel korral kümne aasta jooksul. Kohtul on võimalik arvestada, kas tegemist on viimati mainitud isikuga või on tegemist inimestega, kellele see seadus on tegelikult suunatud: need on ausad, korralikud maksumaksjad, olgu nad noored pered, olgu nad isikud, kes on eelkõige välistest tingimustest tulenevalt sattunud olukorda, kus nende kohustuste täitmine ei ole võimalik. Ärgem unustagem ära ka seda, et ega väga palju võimalusi oma kodu soetamiseks peale eluasemelaenu ühes euroopalikus riigis ei ole. Loteriiga rikkaks saanuid on väga vähe. Loomulikult on võimalik ka pärimise teel endale kodu saada. Aga need on ikkagi selles mõttes erandlikud juhtumid, et just Ida- ja Kesk-Euroopa riikides on eluasemelaenu võtjate arv suur. Eestis on 160 000 isikut – minu teada on see Ida- ja Kesk-Euroopa riikide üks kõrgemaid näitajaid. Me läheneme jõudsalt Põhjamaadele, kus see arv on 60–70% leibkondadest. Ja just nimelt nende inimeste kaitsele on see seadus eelkõige suunatud: need on  kodulaenuvõtjad, koduomanikud, 160 000 inimest, kes on oma kodu soetanud eluasemelaenuga. Samas laieneb see ka teistele kohustustele, mis on võetud mõne muu lepinguga enda peale.
Ja nüüd ka vastus küsimusele, miks ta laieneb ka muudele kohustustele: sellepärast, et eesmärk on aidata inimesi makseraskusest välja. Makseraskuse osa ei ole mitte ainult eluasemelaen, vaid ka muud kohustused, mida oleks võimalik ümber kujundada nii, et inimene saaks oma ajutisele probleemile leevendust.

Hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Kas fraktsioonide esindajatel on soovi avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun esimesena kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! See eelnõu ei olegi ju mitte niivõrd õiguslik küsimus, kuivõrd majandusküsimus. On selge, et selle eelnõuga ei käsitle me mitte ainult pankade ja pangaklientide vaheliste lepingute olukorda, vaid tegelikult, kui me võtame vastu mõned hooletud muudatused, võime väga selgelt kahjustada ka finantskeskkonna stabiilsust kui sellist. Ja ma soovin rõhutada, et finantskeskkonna stabiilsus on väga suur väärtus. Ei ole sugugi juhus, et Eesti inimesed saavad pangast ka oma kodu ostmiseks laenata mitu korda soodsama intressiga kui mitmel pool mujal ja selle "mitmel pool mujal" all ei mõtle ma mitte üksnes väga kaugeid ja väga vaeseid riike, vaid ka meie läheduses, ka Euroopa Liidus on väga paljudes riikides eluasemelaenu intressid suisa kordi kõrgemad kui Eestis. Ja selle taga ei ole mitte midagi muud kui ka riigi järjepidevad pingutused Eesti majanduskeskkonna hoidmisel ja edasiarendamisel. Selle eelnõu kontekstis on loomulikult oluline mõista ka, et õiguskeskkonna kindlusest ja selgusest sõltub välisinvesteering vaat et sama paljugi kui näiteks maksumääradest. Selliseid küsimusi arutades tuleb Reformierakonna fraktsiooni hinnangul üheksa korda mõõta ja siis otsustada, kas ja kuidas lõigata. Ei ole ju saladus, et selle eelnõu suhtes on kriitilised olnud ja liigse kiirustamise eest hoiatanud väga paljud organisatsioonid ja institutsioonid – Eesti Pank, Finantsinspektsioon, kaubandus-tööstuskoda, pangaliit, juristide liit, kohtunike ühing, tööandjate keskliit jne.
Meie ees olev eelnõu on küll täiesti selgelt edasiminek võrreldes vahepeal siin saalis kõlanud "võtmed lauale" variandiga, mis minu hinnangul oleks olnud ikkagi täiesti hukatuslik. Me peame alati meeles pidama, et pankade vastutuse suurendamine on loosungina uhke ja populaarne, aga tegelikkuses saab see toimuda üksnes ja ainult pangaklientide arvel. Me peame mõistma, et kui suureneb panga vastutus, maandavad pangad oma riske suurendades näiteks kodulaenult nõutavat omaosalust ning intresse, võimalik, et ka täiendavaid tagatisi. Ja see tähendab laenu kättesaadavuse vähendamist ka kõigile neile, kellel pole kunagi olnud ega saa kunagi olema probleeme laenu tagasimaksmisega. Eeskätt puudutaks see loomulikult noori peresid, kel reeglina puudub suur rahavaru või lisatagatiseks nõutav kinnistu. Kuna pangal kasvab risk laenatud raha mitte tagasi saada, kindlustatakse see risk rangemate laenutingimustega ja siin vahepeal avalikkuses kõlanud jutt, et kõik paneb paika pankade omavaheline konkurents, on loomulikult naeruväärne, sest keskkonna halvenedes on raha hind igal juhul kallim. Pole ju põhjust arvata, et näiteks Kreekale laenu andmiseks pole toimivat turgu või pankadevahelist konkurentsi, aga ometi on küsitav intress kolossaalne. Ja veel kord: kohustus ei ole tegelikult ainult pangalaen. See eelnõu hõlmab palju laiemat töövaldkonda. Seega ei ole meie ees mitte niivõrd õiguslike nüansside lihvimine, vaid meie ees on riigi majanduskeskkonda oluliselt mõjutav küsimus ja seetõttu on meie vastutus selle eelnõu menetlemisel erakordselt suur. Reformierakonna fraktsioon leiab, et võlgade ümberkujundamise võimalus kui selline on kahtlemata vajalik.
Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Nii nagu juriidiliste isikute puhul on ka füüsiliste isikute puhul väga suurte probleemide tekkimise korral vajadus võlakohustused üle vaadata. See toimub mitmel pool maailmas, mitte ainult Euroopas, ka väljaspool Euroopat. Kuid tõsi on ka see, et detailide poolest on see väga erinev ja meie peame Eestis leidma selle kõige mõistlikuma viisi, mis just meil kõige paremini töötaks.
Reformierakonna fraktsioonil on ka rida küsimusi ja rõhuasetusi, millele soovime tähelepanu juhtida. Ajapuuduses ma täna siin kõiki neid välja tuua ei jõua, aga me oleme nendele ka varem tähelepanu juhtinud ja soovime selle eelnõu jätkuva menetluse käigus neid kindlasti välja tuua.
Esiteks, kas ja millises ulatuses me aktsepteerime põhinõude ümberkujundamist ning kas ja kuidas see mõjutab majanduse toimimist ja sotsiaal-majanduslikke suhteid laiemalt? Teiseks, kas ei peaks ikkagi rõhk olema kohustuste ajatamisel ja alles kõige viimases faasis nõude vähendamisel? Kolmandaks, kui suur on võlgade ümberkujundamisel kohtu kaalutlusõigus ja kuidas see mõjutab kohtueelsele või -välisele kokkuleppele jõudmise tõenäosust? Neljandaks, kui kõrge või madal on kohtusse pöördumise künnis ja kas sellest ei või saada standardne viivitus võlakohustuste tasumisel? Kuulsime ju täna põhjalikku ülevaadet kohtute koormuse kasvust ja peame ka selle eelnõu puhul tõsiselt kaaluma, et ei tekiks massilist avalduste esitamist juhtudel, kus nad pole majanduslikult põhjendatud, vaid käsitletavad eeskätt lisaaja võitmisena. Ja viiendaks, kas tehakse selgelt ja üheselt vahet võlgadesse sattumise põhjuste vahel? Mitte üksnes kuritegelik ja pahatahtlik makseraskus ei pea olema välistatud, vaid ka priiskav ja vastutustundetu laenamine. Me peame ikkagi hoolitsema selle eest, et see eelnõu tegeleks tõepoolest nendega, kes on sattunud raskustesse põhjustel, mis neist endist ei sõltu.
Lõpetuseks: erakordselt oluline on ka see, millise signaali me selle eelnõu menetlemisega avalikkusele anname. Me peame rõhutama, et võetud kohustusi tuleb täita ka edaspidi ning see seadus ei tähenda, et kõik laenajad saavad osa laenust korstnasse kirjutada. Juristide liit on oma avalduses väga põhjalikult ja väga murelikult märkinud, et eelnõu on avalikkuse ees kajastatud kui võlgadest vabastamise seadust ning sellega on nende hinnangul antud kogu ühiskonnale väär signaal. Nad nendivad, et tsiviilühiskonna ja õigusriigi nurgakiviks on Rooma õiguse ajatu põhimõte, mille kohaselt sõlmitud lepingut tuleb täita ja lepingutest kinnipidamisel rajaneb kogu meie riik. Ehk siis palju lihtsamalt ja palju lühemalt öeldes, eesti vanasõna "võlg on võõra oma" ei saa ega tohi ka tulevikus mõista nii, et minu võetud võlg on võõras mure. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Hannes Rummu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kuna selle eelnõu arutelul oli veidi segadust nende numbritega, mis praegust olukorda laenuturul ja laenuraskustesse sattunud inimesi puudutavad, siis alustangi mõne arvuga. Teadmiseks niipalju, et 1. märtsiks oli Eestis välja antud 157 992 eluasemelaenu. See annab ettekujutuse nende perede hulgast, keda arutusel olev problemaatika ainuüksi eluasemelaenude puhul puudutab. Tõsi küll, ilmselt on mõningaid peresid, kes on võtnud mitu eluasemelaenu, aga ka see number 157 000 ütleb meile, et see probleem puudutab väga paljusid tublisid, täies elujõus ja tööeas Eesti inimesi, nende lapsi ja vanemaid.
Need suured ja mõtlema panevad arvud näitavad, et kümned tuhanded Eesti pered peavad järgmised 10–30 aastat tasuma oma uue kodu ostmiseks võetud laenu olukorras, kus järsult on kasvanud tööpuudus ja vähenenud ka paljude töötavate inimeste sissetulekud. Aga need suured arvud näitavad ka seda, et see ei ole ainult võlgu võtnud inimeste mure, see ei ole ainult võõras võlg, vaid võla maht on kasvanud selliseks, et see on selgelt Eesti ühiskonna suure osa mure ja seadusandja ei saa siin käed rüpes kõrvalt vaadata, kuidas inimesed suhetes võlausaldajatega peavad ise hakkama saama.
Samad hädad, mis on tabanud viimastel aastatel Eestit, on tulnud ilmsiks ka kõikjal Euroopas ja Põhja-Ameerikas – on lõhkenud kinnisvaramullid ja valusa pauguga on lõppenud laenurallid. Ja igal pool on seadusandja nendele reageerinud, kas selleks, et parandada olukorda laenuturul või muuta kontrolli rahanduse üle tugevamaks, et vältida samade tõbede kordumist tulevikus. Avalikkuses on ka Riigikogule seoses selle seadusega ette heidetud, et tegeldakse mõttetute asjadega või kogunisti populismiga. Mina kinnitan küll ühena selle seaduse algatanud töörühma liikmetest, et tegeldakse väga vajaliku ja olulise asjaga, mis ei ole ajendatud ainult masust, vaid mille mõju kestab tõenäoliselt ka aastakümneid pärast seda. Seetõttu on mul hea meel, et Riigikogus loodi mullu õiguskomisjoni juurde sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja IRL-i vedamisel töörühm, mis on väga põhjalikult teinud taustatööd. Kuigi me oleme tänaseks jõudnud alles esimese lugemiseni, on eelnõu sisuliselt arutatud väga tõsiselt väga mainekate ekspertidega neli-viis kuud.
Taustaks võib öelda niipalju, et praegu ei ole Eesti elus ja laenuturul asi kõige hullem, kuna pangad ise on väga kiiresti tekkinud olukorrale reageerinud ja pangaliidu kinnitusel on praegu Eestis umbes 6000 perekonda, kellel on raskusi eluasemelaenu tagasimaksmisega. Aga siinkohal ma rõhutan, et jutt on ainult eluasemelaenudest. Pangad ja teised finantsasutused on väljastanud ka hulga teist tüüpi laene, millest paljude teenindamisel on inimestel samuti tekkinud muresid. Taavi Rõivas mainis siin, et kinnisvarakattena on müüdud suhteliselt vähe laenutagatisi. Võib tõesti öelda, et see number on suhteliselt väike, eelmisel aastal müüdi pankade poolt kinnisvaralaenude tagatisena 300 objekti. Kui arvestada seda, et raskustes on 6000 perekonda, siis ei ole see number tõesti suur, aga ka 300 peret on Eesti jaoks väga valus probleem.
Kindlasti ei tähenda uus seadus, nagu kahjuks on avalikkuses kohati kõlama jäänud, et nüüd saab võlgnik viia kohtusse vajalikud paberid ja tema võlad kirjutatakse automaatselt korstnasse. Oleme lähtunud selle seaduse tegemisel teadmisest, et kohus peab lähtuma otsustamisel tasakaalustatult nii võlgniku kui ka võlausaldajate huvidest. Kui Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond vaagis teiste riikide praktikat vahetult enne selle seaduse esimesele lugemisele jõudmist, siis nende esimene hinnang, mis tugines Soome kogemusele, oli selline, et kõikidest nendest peredest, kes on Soomes sattunud pankrotieelsesse olukorda, on kasutanud võlgade ümberkujundamise menetlust veerand ja nendest omakorda ainult veerand on sellest menetlusest ka kasu saanud. Nii et see suhe on minu meelest kainestav. Loomulikult ei saa Soome numbreid otseselt Eesti oludesse üle tuua.
Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aga see suhe näitab, et seadus on mõeldud neile inimestele, kellel on veel veidi lootust ja kellel on endal tahtmist pingutada, et raskest olukorrast üle saada.
Kindlasti tuleb ausalt tunnistada, et uue seadusega on seotud mitu tõsist probleemi. Esimene on kohtute töökoormuse tõus, millest täna on korduvalt räägitud. Aga nagu ka töörühmas osalenud eksperdid on öelnud, tuginedes suuresti saneerimisseaduse eeskujule, on see lühiajaline kohtute ülekoormus tõenäoliselt vältimatu, kuna nii nagu saneerimisseaduse puhul üritavad paljud inimesed kohtus oma probleemidele lahendust leida niikuinii, ja esialgu on neid inimesi, kes oskavad oma krediidivõimekust ja olukorda kainelt hinnata, suhteliselt vähem, kuni ühiskonnas tekib arusaam sellest, kuidas kohus võlgade ümberkujundamise taotlusi lahendab.
Teine suur probleem on kindlasti Eestis nõrgalt välja arenenud võlanõustajate süsteem, keda on praegu palgal üksikutes omavalitsustes, ehkki ka selle seaduse arutelu näitab, et tegelikult on inimeste vajadus nõu järele nii keerulistes küsimustes väga suur. Siinkohal tulevad sotsiaaldemokraadid kindlasti välja oma parandusettepanekutega, mis tugevdavad riigi rolli inimeste nõustamisel ega jäta neid oma muredega keerulistes küsimustes päris omapäi. Kindlasti on meie huvi see, et võlgade ümberkujundamisega kaasnev pankrotiseaduse muudatus sätestaks lühema tähtaja kui praegune viis aastat võlgadest vabanemiseks pankrotimenetluse teel. Me ei ole kindlasti rahul sellega, et see tähtaeg on 3–5 aastat, see peaks kindlasti olema selgelt fikseeritud ja pigem kolm aastat. Ja ma ei jaga siin ka hea kolleegi Ken-Marti Vaheri arvamust, et lühem tähtaeg innustab inimesi liiga kergekäeliselt võlgu võtma. Ka kolm aastat on piinavalt pikk aeg sellise perekonna jaoks, kes on kaotanud oma vara ja maksab lõviosa oma sissetulekutest võlausaldajatele.
Ja lõpetuseks: rahvasuus on selle seaduse esimese nimekujuna käibele läinud võlakaitse seadus hästi omaks võetud. See on üks edukamaid uudismõisteid eesti keeleruumis viimasel aastal. Aga nii nagu ka juriidilised eksperdid on viidanud, on täpsem nimekuju kindlasti võlgade ümberkujundamise seadus, ning usun ja loodan, et menetluse käigus ka see täpsem, ehkki esialgu vähe võõram nimi vastu võetakse.
Aitäh teile ja tänan siinkohal veel kord kõiki eksperte ja kolleege, kes osalesid eelnõu väljatöötamisel ning soovin selle edukat menetlemist ja edukat vastuvõtmist juba kevadistungjärgul! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Õiguskomisjoni algatatud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu 743 esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 3. juuni kell 18.
Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Töökat päeva jätku komisjonides!

Istungi lõpp kell 12.41.