Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun üle anda eelnõud ja arupärimised! Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu: sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu; riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu; karistusregistri seaduse eelnõu; täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Viimati nimetatud nelja eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Enda ja kolleeg Eiki Nestori nimel annan üle avaliku teenistuse seaduse § 108 täiendamise seaduse eelnõu. Selle eelnõuga me soovime laiendada nende ametnike sotsiaalseid garantiisid, kes on kokkuleppel teenistusse võtmise õigust omava isikuga peatanud teenistussuhte töövaidluse ajaks. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kuus seaduseelnõu. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende edasise menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd mõned teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud ravimiseaduse § 41 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon, ja Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 12. mail algatatud tulumaksuseaduse § 48 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised kultuuriminister Laine Jänesele, sotsiaalminister Hanno Pevkurile ja regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Lugupeetud kolleegid! Palun tähelepanu! Vabariigi Valitsus teeb ettepaneku täiendada esmaspäevase istungi päevakorda arupärimisele nr 443 vastamisega, s.o Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Aivar Riisalu ja Tiit Kuusmiku s.a 10. mail esitatud arupärimine välisminister Urmas Paetile väljarändestatistika ning Eesti kodanike huvide kaitse kohta. Arupärijad on selle täiendusega nõus.
Riigikogu kultuurikomisjon teeb ettepaneku täiendada kolmapäevase istungi päevakorda pärast eelnõu 739 arutelu uue punktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kunstiteoste tellimise seaduse eelnõu 756 esimese lugemise arutelu. Juhatus on sellega nõus.
Head kolleegid! Koos nende kahe täiendusega panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei olnud, erapooletuid oli 2. Päevakord on kinnitatud.

Võtame arutusele Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Aivar Riisalu ja Tiit Kuusmiku s.a 10. mail esitatud arupärimise väljarändestatistika ning Eesti kodanike huvide kaitse kohta. Ma palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! 10. mail sai viie Riigikogu liikme nimel üle antud arupärimine Urmas Paetile. Siinkohal tänusõnad ministrile, et ta nii operatiivselt leidis võimaluse arupärimisele vastama tulla.
Arupärimise sisu on järgmine. Tartu Ülikooli teadlaste hinnangul võib välismaal olla 120 000 – 170 000 eestlast, mis oluliselt erineb ametlikust statistikast. Endise rahvastikuministri büroo andmetel on Eesti üks suurima välissündinud elanikkonna suhtarvuga riike Euroopas.
Kui möödunud aastal töötas piiri taga umbes 16 000 eestimaalast, siis 2009. aasta lõpuks oli võõrsil töötanud isikute arv kasvanud juba 22 000-ni ehk välismaal on juba rohkem kui Viljandi linna jagu inimesi. See arv on ilmselt veelgi suurem, sest kõik lahkunud pole oma välismaale minekust ametlikult teada andnud. Mujale läinutest on kolm neljandikku 15–49-aastased ehk parimas tööeas. Aastail 2000–2008 lahkus Eestist teadaolevalt kokku ligi 31 000 inimest ehk keskmiselt 3500 inimest aastas. Kokku väheneb seega Eesti rahvaarv väljarände tõttu 2% aastas, mis mõjutab oluliselt Eesti tööealise elanikkonna arvu.
Siit ka ministrile kolm küsimust selle kohta, milline on tema arvamus seoses mainitud arengutega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun, härra välisminister, kõnepulti vastama!

Tere päevast! Esimene küsimus puudutas seda, kui palju on Välisministeeriumi hinnangul Eesti kodanikke välismaal ja millisel metoodikal Välisministeeriumi arvestus põhineb. Need on küll kaks eri asja, üks asi on hinnang ja teine asi on see, mida on võimalik kuidagi arvudega tõestada. Kõigepealt räägin arvudest ehk faktidest. Eelmisel aastal saadeti näiteks Euroopa Parlamendi valimistega seoses valijakaardid 38 501-le alaliselt välisriigis elavale Eesti kodanikule. See arv ei kajasta alla 18-aastasi ja tähtajaliselt välisriigis elavaid Eesti kodanikke. See on üks arv, millest on võimalik rääkida n-ö faktipõhiselt. Samas olen ma täiesti nõus sellega, mis ka küsimusest välja tuli, et tegelikult välisriikides elavate Eesti kodanike arv ja Eesti rahvastikuregistri andmete põhjal saadud arv kindlasti erinevad. Kui palju tegelikult Eesti kodanikke välismaal elab, seda ei ole võimalik öelda, kuna ühegi Eesti seadusega ei ole inimestele pandud kohustust, et nad oma alalise või pikaajalise viibimise välismaal või ka elukohavahetuse teise riiki kuskil registreeriksid. Eesti seadused seda ei nõua, seetõttu ei ole võimalik ka väga täpse arvestuse pidamine. Nii et kui ma nimetasin europarlamendi valimistel valijakaardi saanute arvu, mis oli 38 501, siis samas näiteks ainuüksi Soomes oli selle aasta jaanuari lõpu seisuga oma elukoha registreerinud 37 641 Eesti kodanikku. Siit tuleb tegelikult indikatsioon, et need arvud, mida on võimalik faktidega tõestada, on tegelikest arvudest kindlasti oluliselt väiksemad. Võrdluseks mainin (see räägib ka sellest, kuidas registrite andmed võivad omavahel erineda), et näiteks Läti rahvastikuregistri andmetel elas Lätis eelmise aasta lõpu seisuga 961 Eesti kodanikku, aga Eesti rahvastikuregistri andmetel 605 Eesti kodanikku. Itaalia statistikaameti andmetel elas 2008. aasta lõpu seisuga Itaalias 838 Eesti kodanikku, Eesti rahvastikuregistri andmetel on oma elukoha Itaalias registreerinud aga vaid 192 Eesti kodanikku. Eelmise aasta lõpu seisuga makstakse Iiri sotsiaalministeeriumi andmetel Iirimaal erinevaid töötutoetusi kokku 603 Eesti kodanikule jne. Seda jada võib jätkata. Kui küsitakse hinnangu kohta, siis Välisministeeriumi hinnang, tulenevalt nendest faktidest, mida on võimalik tõestada, on see, et ilmselt need arvud võivadki olla selles suurusjärgus, nagu Tartu Ülikooli teadlased on pakkunud. Meil ei ole alust vaielda Tartu Ülikooli teadlaste hinnanguga. Parandamaks välisriigis elavate Eesti kodanike andmete kvaliteeti Eesti rahvastikuregistris, tehakse Eesti rahvastikuregistriga väga tihedat koostööd. Nii näiteks on konsulaarametnik konsulaarseaduse kohaselt kohustatud konsulaarteenuse osutamisel kontrollima Eesti kodaniku ja välismaalase andmeid rahvastikuregistris ning vajaduse korral neid esitatud alusdokumentide põhjal parandama. See on tegelikult ainuke legaalne viis, kuidas Eesti välisesindused saavad meie rahvastikuregistri andmeid õigemaks muuta. See juhtub ainult siis, kui Eesti kodanik pöördub meie välisesindusse mõne toimingu tegemiseks. Selle protseduuri käigus täpsustatakse siis ka tema tegelikku elukohta ja registriandmeid. Samas on Eesti elanikele, nii kodanikele kui ka mittekodanikele, loodud kõik võimalused soovi korral ka välisesinduste kaudu kiiresti ja mugavalt oma elukohaandmeid korrastada. Näiteks 2009. aastal edastati Eesti rahvastikuregistrile välisriigis elava Eesti kodaniku elukohaandmeid 7044 korral.
Küsijate teine küsimus on see, kui palju on pidanud Välisministeerium eelmisel aastal osutama välismaal olevatele Eesti kodanikele konsulaarteenust. Kokku osutati 2009. aastal, mille kohta on statistika tehtud ja täpsed andmed olemas, välisesinduste kaudu ja Välisministeeriumi poolt konsulaarteenust 35 234 korral. See hõlmab neid Eesti kodanikke ja alalisi elanikke, kes on olnud näiteks reisil ja kellel on olnud mingi probleem, aga ka neid inimesi, kes elavad kas alaliselt, pikaajaliselt või ka lühiajaliselt välismaal. Kui selle kaudu soovitakse saada indikatsiooni, kui palju võiksid olla pöördunud Eesti esindustesse need inimesed, kes elavad pikaajaliselt välismaal, siis võib-olla kõige parem (kuigi mitte 100%-line) indikaator on see, kui palju on Eesti välisesinduste kaudu taotletud passe ja ID-kaarte. Üldjuhul teevad seda ikkagi inimesed, kes käivad Eestis liiga harva selleks, et neid taotlusi siin esitada. Neid taotlusi oli näiteks 2009. aastal 7373. Ilmselt enamik, küll mitte kõik, aga enamik neist inimestest elavad välismaal pikemaajaliselt. Lisaks tuleks öelda, et konsulaarseaduse kohaselt osutavad meie välisesindused konsulaarabi mitte ainult Eesti kodanikele, vaid ka Eestis väljaantud välismaalase passi omanikele, see hõlmab ka neid inimesi.
Küsijate kolmas küsimus: "Mida olete välisministrina ette võtnud, et kontrollida teadlaste andmeid väljarändestatistika kohta, või ei paku ametlike andmete ja teadlaste andmete erinevus Teile huvi?" Hakates tagantpoolt ettepoole tulema: muidugi pakub see meile huvi. Nagu ma ka esimesele küsimusele vastates ütlesin, mul ei ole mingisugust põhjust kahelda meie teadlaste hinnangus, samas, tulenevalt Eesti seadustest ja sellest korrast, kuidas elukohaandmete registreerimine käib, mingisugust sunnimehhanismi siin ei ole. Faktidena saame me opereerida nende arvudega, millest ma ka esimesele küsimusele vastates rääkisin, ehk nende andmetega, mis on ametlikult kuskil registrites kirjas. Siin on ilmselt mitmekordne vahe välismaal elavate Eesti kodanike hinnangulise arvuga. Kui üritada veel hinnanguid anda, siis meie hinnangu järgi nendest eestlastest, kes välismaal elavad, on umbes pooled need, kes kas alaliselt või ajutiselt lahkusid Eestist pärast 1990. aastate algust. Ülejäänud on need, kes on Eestist lahkunud varasematel aastakümnetel, ja nende järeltulijad. Aitäh!

Suur tänu, härra välisminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud minister! Küsin nende arvude kohta üldisemalt. Mida teie, kes te olete valitsuse liige ja mõningatel andmetel Reformierakonna poliitika sisuline kujundaja, nendest arvudest arvate? Kas need arvud on normaalsed? Ma pean silmas just lahkujate arvu.

Kui te küsite seda, kas on normaalne, et nii palju Eesti inimesi elab välismaal ja on sinna lahkunud viimase ligi 20 aasta jooksul, siis ma arvan, et vaadates ühiskondlikke arenguid, seda, kuidas piirid avanesid ja tekkis kõik see, mida me oleme ammu tahtnud – inimeste ja tööjõu vaba liikumine, võimalus õppida mujal maailmas –, ja teiselt poolt vaadates seda, et Eesti inimeste elujärg sellel hetkel, kui piirid avanesid, oli ikkagi oluliselt kehvem kui riikides, kuhu oli võimalik minna tööle või õppima või peret looma, siis on paljuski normaalne, et inimesed tegid oma valiku majanduslikel põhjustel, aga tihti ka perekondlikel põhjustel. Kui võrrelda protsentuaalselt, kui palju inimesi on lahkunud välismaale Eestist ja näiteks teistest Balti riikidest, siis õnneks on Eestis nende inimeste protsent, kes on läinud välismaale (ja kes loodetavasti tulevad Eestisse tagasi), oluliselt väiksem, kui see protsent on näiteks Lätis või Leedus. Nii et kui vaadata, mis toimus nende kuni 1990. aastate alguseni suletud ühiskondadega pärast seda, kui toimus vabanemine, siis ma arvan, et tegelikult on Eestist lahkujaid olnud suhteliselt kõige vähem. Minu hinnang on see, et eks see ole paljuski olnud paratamatu. Me oleme kõikvõimalikku vaba liikumist, nii isikute, tööjõu kui ka õpilaste ja üliõpilaste vaba liikumist kogu aeg tahtnud ja sellega käib paratamatult kaasas see, et inimesed seda võimalust kasutavad. Kui noored inimesed lähevad näiteks õppima ülikooli, siis me muidugi tahame, et nad tuleksid Eestisse tagasi, aga need inimesed on sellises eas, et paljud loovad välismaal pere. See on ka paljudel juhtudel olnud kindlasti see argument, miks kodu ei ole loodud mitte Eestis, vaid abikaasa või ülikooli asukohamaal.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas teil on informatsiooni selle kohta, et ka teistes riikides, näiteks Euroopa Liidu liikmesriikides, on samuti sellised suured käärid ametliku statistika ja teadlaste hinnangute vahel, mis puudutab väljarännet? Kas te teate, milliseid mehhanisme kasutavad teised riigid selleks, et tuvastada tegelikku inimeste arvu, kes elavad väljaspool nende riiki?

Lühike vastus on, et on küll. Eriti sarnaneb see pilt nende riikide olukorraga, kes samamoodi vabanesid kommunismi ikkest 1990. aastate alguses ja kus toimusid meie protsessidega samalaadsed protsessid. Ka nendes riikides on see hinnangupoole ja statistiliselt või faktiliselt tõestatava poole vahe mitmekordne. Ütleme, et n-ö vanades Euroopa Liidu liikmesriikides on see pilt selles mõttes teine, et neil on olnud piisavalt palju aega, nii et statistika kogumine on jõudnud järele nendele hinnangutele, kuigi õiguslikus mõttes on enamik Euroopa Liidu riike väga sarnased. Kohustust elukohta registreerida ka siis, kui minnakse välismaale, enamikus Euroopa Liidu riikides ei ole. Nii et vettpidavat statistikat tegelikult saabki koguda ainult nii, nagu Välisministeerium seda kogub, ehk nii, et inimesed registreerivad ise oma elukoha või kui nad tulevad välisesindusse tegema mingisuguseid toiminguid, siis nende toimingute käigus tuvastatakse nende uus elukoht.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Austatud härra minister! Kõigepealt aitäh väga huvitava ülevaate ja huvitavate arvandmete eest! Minu küsimus puudutab seda paradoksi, et ühelt poolt saavad vabad inimesed vabadel maadel väga vabalt liikuda ja nad ei pea ennast registreerima, kuid teiselt poolt need vabad riigid, mille kodanikest on jutt, ei tea, kus nende kodanikud on, ja neil ei ole korralikku ülevaadet oma kodanikest, mistõttu need riigid ei saa võib-olla nii hästi ka oma kodanikkonna kui terviku huve kaitsta. Minu küsimus ongi tegelikult nagu jätkuküsimus eelmisele vastusele: kas teil on olemas mingisugune ülevaade nendest Euroopa Liidu riikidest, kus siis kas traditsiooni tõttu või mingil muul, ütleme, halduslikul põhjusel on ülevaade suhteliselt hea? Kas on võimalik mõnda riiki näiteks tuua?

Ma ka oma sissejuhatavas jutus või küsimustele vastates nimetasin näiteks seda, et Soomes on selle aasta jaanuari lõpu seisuga registreeritud rahvastikuregistris 37 641 Eesti kodanikku, mis ka hinnangute järgi võib olla suhteliselt lähedane tegelikule arvule. See arv on tegelikust arvust kindlasti väiksem, aga siin ei ole väga suurt erinevust või kääre. Kõikide muude riikide, aga tegelikult ka Soome puhul jääb see lõppude lõpuks ikkagi hinnanguks, sest Euroopa Liidu riikides, nagu ma nimetasin, elukoha registreerimise kohustust ei ole. Inimesed registreerivad oma elukoha tihti siis, kui seda on neil mingitel praktilistel põhjustel vaja. Edasi tuleb juba kõne alla eri riikide andmevahetuse temaatika.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Paljud Eesti inimesed käivad praegu välismaal lihtsalt tööl. Nad on jätnud oma kodu ja lapsed siia maha ega ole veel jäädavalt lahkunud, seetõttu ei ole neil ka vajadust ennast asukohamaal registreerida. Kui nad seal töötavad, võib neil tõenäoliselt tekkida probleeme ja kust mujalt nad ikka probleemide lahendamiseks abi saavad kui mitte Eesti välissaatkondadest. Kas saatkonnad koguvad ka sellist infot, kui palju on inimesi hätta sattunud näiteks seetõttu, et nende tööandja on kuidagi nende õigusi rikkunud, ja kuidas Eesti saatkonnad neid inimesi aidata saavad?

Eks neid pöördumisi ikka on, aga mitte väga palju. Paraku on tõsiasi ka see, et selliseid tööõigusalaseid rikkumisi tööandja poolt tuleb tavaliselt ette juhtudel, kui töötamine ei ole legaalne. Siis on väga tihti olukord, et inimene ei soovigi sellest rikkumisest märku anda, sest ta on töötanud seal riigis näiteks ilma tööloata või illegaalselt, ta pole seal makse maksnud. Kui tekivad probleemid, siis ei taheta nendest väga rääkida. Tegelikult ongi tööalased probleemid sel juhul väga paljus seotud juba natuke laiemate probleemidega. Mis puudutab legaalseid töötajaid ja nende õiguste kitsendamist, siis seda ei ole iseenesest väga palju ette tulnud. On olnud üksikjuhtumeid, kui on Eesti välisesindusse pöördutud. Eks me siis oleme üritanud lahendust leida. Tihti on paljud nendest töövaidlusteemalistest juhtumitest jõudnud asukohariigi kohtusse. Ma julgen aga küll hinnata, et enamik tööõigusalaseid probleeme tulenevad illegaalselt töötamisest.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Meid, eestlasi, ei ole maailmas kuigi palju. Kui eestlaste põline kodumaa ei tunne enam huvi selle vastu või tal puudub ülevaade, kuidas käib võõrsil elavate eestlaste käsi, siis on see ääretult kurb ja mõtlemapanev. Statistikal kaob mõte, kui me ei saa enam korrektseid andmeid ei elanike kohta, ei nende tervise kohta ega paljude muude eluvaldkondade kohta. Minul tekib küsimus, kas nii on ikka normaalne või tuleks siiski midagi ette võtta, et riigil oleks ülevaade, mis toimub.

Veel kord: nii meie kui ka teiste Euroopa Liidu riikide õigussüsteem, mis puudutab elukohaandmetest teadaandmist, on paljuski üles ehitatud inimeste vabale tahtele. Seda teadaandmist võib ju kohustuslikuks teha, aga mismoodi on võimalik tagada selle kohustuse täitmist, eriti kui inimesed ei ela Eesti riigis? See on muidugi omaette hea küsimus. Mis puudutab Eesti riigi ja Eesti esinduste tegevust, siis kõikjal, kus Eesti esindused või saatkonnad on olemas, on nende üks oluline roll ka tihe läbikäimine kohaliku eestlaskonnaga. Ka seda ei saa teha vägisi. Läbi käia, infot vahetada ja suhelda saab nendega, kes on ise sellest huvitatud. Arvestades seda olukorda, teevad meie välisesindused ja teeb Välisministeerium oma parima, et võimalikult paljude Eesti kodanikega ja alaliste elanikega kontakti saada, aga lõppude lõpuks on see, kas nad soovivad üldse sellises tegevuses osaleda, kas nad soovivad oma andmeid edastada, nende inimeste vabatahtlikkuse küsimus. Seetõttu on ka suur erinevus hinnangu ja statistiliselt tõestatavate arvude vahel.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Kahtlemata on see mõneti Eesti eduloo murenemise märk, et inimesed on sunnitud majanduslikel põhjustel massiliselt Eestist mujale siirduma. Vaba liikumine on kahtlemata kaitsmist vääriv, aga kui see nii väga vabatahtlik ei ole, siis teeb see murelikuks. Ma eeldan, et minister Partsi üleskutse, et võimalikult paljud inimesed siit ära läheksid, kuna Eesti ei suuda riigisiseselt oma tööhõiveprobleeme lahendada, võiks ka muret tekitada. Aga ma küsin seda, et kui palju on n-ö ajusid eksportiva ja importida mitte tahtva riigi Välisministeerium rahaliselt, eelarveliselt jne panustanud kultuuri- ja haridusalasesse eestikeelsesse tegevusse välisriikides, kus on viimastel aastakümnetel ja aastatel tekkinud suured eesti kogukonnad.

Eks me ikka jõudumööda panustame ka sellesse. Paljuski tänu ka Välisministeeriumi inimeste abile avati näiteks eelmisel aastal Eesti Kool Londonis. Regulaarselt on Eesti riik toetanud eesti keele õpet näiteks Helsingis ja Stockholmis. Kindlasti on veel selliseid paiku. Sama puudutab kultuurikoostööd. Päris märkimisväärne osa Välisministeeriumi rahastamisest, millega me toetame Eesti kultuuriinimeste tegevust välismaal, on suunatud väliseesti kogukondadele, läheb see siis teatrite külalisesinemiste, muusikaürituste või muu jaoks. Lisaks rahastavad kultuuri kohaleviimist Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium. Nii et sellised tegevused toimuvad. Väga paljud väliseesti ... "Väliseesti" ei ole nüüd küll enam hea sõna, pigem ütlen, et eesti seltsid ja ühingud piiri taga on selles väga aktiivsed. Nad soovivad, et mingi regulaarsusega ka neil mõni Eesti teater või mõni muu kollektiiv külas käiks. Seda oleme me jõudumööda toetanud. Nii et see tegevus käib. Hariduse osa on kindlasti väga oluline. Ma arvan, et praegu on see eriti Soomes oluline. Kõikvõimalikud mõtted eesti hariduse edasiarendamiseks Soomes on kindlasti väga toetust väärivad.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kui võtta need andmed, millega me täna siin opereerime, siis tuleb välja, et iga viies töövõimelises eas inimene töötab väljaspool Eestit. Mida te arvate, kas see on Eesti jaoks normaalne, et nii paljud inimesed on leidnud tööd väljaspool Eestit (need inimesed on ettevõtlikud inimesed, keda  Eesti vajab), või see arv ei ole nii tähtis, ei ole nii suur ja Eesti jaoks ei ole see nii oluline? Milline peaks olema see piir, kui riik hakkab pöörama tähelepanu sellele probleemile, sest ressursse ju Eestis eriti ei ole ja inimesed on üks ressurssidest?

Me võime siin muidugi igasuguseid hinnanguid mõlemalt poolt esitada, aga ma ei saa olla nõus selle teie hinnanguga, et iga viies tööealine elanik on välismaal. Isegi kui võtta need maksimumarvud, mida Tartu Ülikooli teadlased on pakkunud, siis kokku on neid kuni 170 000 eestlast. Kõigepealt, meie hinnang on see, et pooled sellest seltskonnast on need, kes lahkusid Eestist 1940. aastatel, ja nende järeltulijad. Neid majanduslikel põhjustel lahkujate hulka kindlasti ei saaks arvata ehk see arv läheb kohe poole võrra väiksemaks. Ülejäänud poole sees on eakad inimesed, on lapsed, kes ka ei ole praegu need inimesed, kes kuuluksid tööjõulise elanikkonna hulka. Ehk see arv läheb selle võrra veel väiksemaks. Kindlasti ei peaks me rääkima 120 000 – 170 000 eestlasest, mida Tartu Ülikooli teadlased on nimetanud, kui nendest, kes kõik on Eestist lahkunud 1990. aastatest alates ja kes kõik on vanuses 18–60 aastat. Ei, selliste inimeste arv on hinnanguliselt ikkagi oluliselt väiksem. Mis puudutab seda, kas võib öelda, et mingi arv on normaalne ja mingi mitte, siis seda on muidugi väga raske öelda. Kui meil ei ole lõplikku ülevaadet sellest, kus ja kui palju Eesti kodanikke elab, siis seda vähem saame öelda, kes või mis põhjusel seal elab. Me ei tea, kui palju on perekondlikke põhjusi, kui palju õpitakse, kui palju töötatakse. Töötamisel ja töötamisel on ju ka vahe. On inimesed, kes on läinud mujale tööle puhtalt sellepärast, et kuskil saab paremat palka, aga kindlasti on inimesi, kes on läinud mujale tööle sellepärast, et Eestis lihtsalt ei ole nende professioonile piisavat või piisavalt kõrgetasemelist rakendust ehk neil on puhtprofessionaalsed põhjused, see ei ole mitte ainult sissetuleku küsimus. Kindlasti säilib mingisugune nende inimeste hulk, kes töötavad mõnes teises Euroopa Liidu riigis majanduslikel põhjustel, niikauaks, kuni Eesti elatustase ei ole sealsele järele jõudnud. See muutub siis, kui enam ei ole mõttekas olla nädalate või kuude kaupa perest eemal, elada ei tea mis tingimustes lihtsalt sellepärast, et kuskil saab sama töö eest paremat palka. Veel kord: kui võrrelda nende paljude riikidega, kes samamoodi said oma vabaduse või said ikkest lahti 1990. aastate alguses, kui vaadata, kui palju on hinnanguliselt nendest riikidest majanduslikel põhjustel lahkutud, siis selgub, et Eesti kindlasti ei ole siin esirinnas. Seetõttu ma usun, et olukord ei ole kõige hullem. Loomulikult on minu soov ja lootus see, et ikkagi võimalikult paljud inimesed ennekõike sellest seltskonnast, kes on läinud majanduslikel põhjustel ära, pöörduksid seoses siinse elujärje paranemisega Eestisse tagasi, ja et ka need inimesed, kes on mingitel professionaalsetel põhjustel lahkunud, leiaksid siiski endale rakendust Eestis. Muidugi, väga oluline on see, et üliõpilased, kes on läinud teiste riikide koolidesse, pärast õpingute lõppu pöörduksid siia tagasi.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab ka kodakondsust ja võib-olla just mitte eestlaskonna koha pealt, aga nende eestimaalaste koha pealt, kelle kodune keel on vene keel. Teatavasti on Ida-Virumaalt küllaltki palju eestimaalasi välja rännanud just Inglismaale. Kas nende tekkinud kogukondadega on ka mingisugust kontakti või sulanduvad nad hoopistükkis sellesse venekeelsesse keskkonda, kuhu kuuluvad inimesed, kes on tulnud mujalt Euroopa riikidest või Venemaalt?

Eks neid inimesi on ka, ütleme, juriidilises mõttes erinevaid. Ka Eesti kodanikke on Ida-Virumaalt välismaale läinud, kuigi neid on ilmselt väiksem osa. Suur osa neist on Venemaa kodanikud või siis kodakondsuseta isikud. Vene kodanikud peaksid vähemalt rahvusvaheliste regulatsioonide järgi, kui neil on muresid, pöörduma oma kodakondsusjärgsesse saatkonda, milleks on Venemaa saatkond. Meie poole pöörduvad inimesed, kellel on Eesti pass või mittekodaniku pass. Jah, need inimesed ka pöörduvad, aga kui vaadata kultuuriliselt, näiteks seltsielu või kultuuri- ja hariduselu, siis kui nad üldse selles osalevad, siis oma emakeelejärgse kogukonna üritustes. Ka nendes kolmandates riikides on see pigem nii.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Viimasel ajal on ajaleheveergudel olnud väga huvitavaid ja pikki lugusid selle kohta, kuidas Euroopa Liidu liikmesriigid ja just nende põllumajandusettevõtted investeerivad Venemaale. Mitte kaugeltki Venemaa sügavustesse, vaid siiasamasse Eesti naaberpiirkondadesse, luues nende investeeringutega töökohti. Loomulikult ei hõiva kõiki töökohti mitte Venemaa kodanikud, vaid ka Eestist liiguvad Venemaale tööle spetsialistid ja tublid inimesed. Me peame tunnistama, et Eestis on tööhõivega olukord väga tõsine. Ma küsin teilt: kas selline liikumine on teie meelest normaalne, kas te tervitate seda ja kas suureneb nende inimeste arv, kes lähevad Venemaale tööle?

Seda prognoosi on raske teha. Siin sõltub jälle kõik sellest, mis on selle äramineku põhjus. Veel kord: kui on ainult puhtprofessionaalsed põhjused, kui Venemaal leitakse endale selline professionaalne rakendus, mida Eestis ei ole sellel tasemel võimalik leida, siis see on kindlasti normaalne. Mis puudutab lihtsalt majanduslikke põhjusi, siis ma arvan, et mingisugust majanduslikel põhjustel Venemaale töölemineku erilist lainet ei ole ette näha. Elatustaseme erinevus on jätkuvalt suur ja praegu on see meie kasuks. Nii et see võib puudutada ainult mingisugust kitsast spetsialistide rühma, kellele Venemaa suure riigina suudab pakkuda suuremat sissetulekut, aga vaadates tööjõuturgu tervikuna, siis siin küll ei ole praegu üldisemat põhjust, miks peaks lihtsalt majanduslikel põhjustel minema tööle Venemaale.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, akadeemik-esimees! Austatud välisminister! Kunagi roomlased arvasid, et ubi bene, ibi patria (kus on hea, seal on isamaa). Näib, et see tarkus on igihaljas. Eestist on lahkunud paljud ja paljud on ka tagasi tulnud. Loomulikult pole tagasi tulnud mitte kõik, sealhulgas nii mõnigi ülimalt helge pea. Kellel on ikkagi väljamaal selgelt parem olla ja elada, see sinna kipub ka jääma, kasutades vabaduse üht ilmingut. Kas need võõrsile jäänud eestlased üldjuhul vajavadki teie ministeeriumi kaitset? Neil läheb niigi hästi. Olen rääkinud.

Ma arvan, et siin ei ole võimalik vastata jah või ei. Kindlasti on neid inimesi, nagu ka statistika näitab, kellel on ikkagi mingi põhjus jätkuvalt Eesti riigiga suhelda. Lihtsamatel juhtudel on see põhjus dokumendi taotlemine, kui soovitakse veel Eesti kodakondsuses olla ja sellest ei ole loobutud. Mõnel keerulisemal juhtumil on siis ka muud, problemaatilisemad asjaolud. Nii et ma usun, et on kindlasti, jah, inimesi, kes ei vaja mingisugust Eesti riigi tuge, aga on ka neid, kes seda vajavad. Seega on vastus teie kas-küsimusele jah ja ei.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra välisminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Kadri Simson!

Head kolleegid! Lugupeetud välisminister! Keskerakonna fraktsiooni liikmed on viimastel kuudel päris tihedalt maakondades käinud. Paljudes maakoolides oleme kuulnud, et kooliõpetajatel on mure lastega, kelle vanemad on läinud välismaale tööle ja jätnud lapsed Eestisse omapäi kasvama. Nagu ka välisministri käest kuulsime, Eesti riik tegelikult täpselt ei teagi välismaal viibivate inimeste arvu, aga siiski viitavad kõik arvud, mida me teame, sellele, et välismaal on eestlasi enam, kui me karta oskame.
Statistikaamet andis kolm päeva tagasi teada, et tööga hõivatute hinnanguline arv siin Eestis oli aasta alguses 554 000. See on taasiseseisvunud Eesti väikseim hõivatute arv. Nii vähe inimesi pole Eestis kunagi töötanud. Teisest küljest kuuleme uudistest, et tööpuudus oleks nagu vähenemas. Jah, ametlikult võib see ju nii olla, sest töötult saab töötu staatuse võtta, ilma et ta tööd oleks leidnud. Seda nimetatakse sanktsiooniks. 2009. aastal kustutati sanktsioonidega töötute hulgast 26 000 inimest. Töötukassa on püüdnud vaadata, kuhu need inimesed pärast seda kadusid. Neist 15% on leidnud Eestis töö, neist on saanud maksumaksjad. Veel 30% neist 26 000 inimesest on ennast taas töötuna arvele võtnud, kuid ülejäänud 55% ehk üle 14 000 inimese on kadunud. Seda on Kuressaare või Valga linna jagu. Kas need kadunud inimesed on Eestist lahkunud või on nad lihtsalt heitunud, seda ei teata. Aga tungivaid soovitusi Eestist lahkuda on praegune valitsus andnud küll, seda oleme kuulnud nii ajakirjanduse vahendusel kui ka siinsamas Riigikogu saalis. Soovitades inimestel Eestist lahkuda, läheb valitsus lihtsama väljapääsu suunas, nende jaoks kaob koos inimesega probleem, kuid tegelikult kaob koos inimesega Eesti jaoks ka võimalus.
Arengufond on Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks pakkunud välja mitu stsenaariumi, kuhu me kaheksa aasta pärast oleme jõudnud. Kui jätkub praegune poliitika, siis peetakse tõenäoliseks, et Eestist saab Lõuna-Soome, piirkond, kust asisemad inimesed lahkuvad, ning me oleme muutunud jõukate põhjanaabrite ääremaaks.
Lahkumise probleemi eiramine ei saa enam väga kaua kesta. Juba möödunud aasta presidendi kärajatel kõlas hoiatus, et meie ees on oht, et majanduskriisi hind kujuneb inimohvrites liiga kalliks. Silmas peeti Eesti riigi jaoks kadunud aktiivseid inimesi. 2009. aasta inimarengu aruanne nimetab neid inimohvreid selgelt inimvara kaoks. Need inimesed kaotatakse kas töötuse, halva tervise, heitumise või väljarände tõttu. Meie leiame, et need kaotused ei ole paratamatud. Inimvara kadu on võimalik vähendada avaliku sektori ja ettevõtjate sihikindla pingutusega. Meie soovime pingutada.
Me oleme pakkunud mitmeid meetmeid, mis aitaksid Eesti inimestel Eestisse jääda ja Eestis tööd leida ning hoiaksid ära sunni emigreeruda. Me ei pane isegi pahaks, kui valitsus meid ei toeta, aga võtab ideed üle ja tuleb oma eelnõudega välja. Nii juhtus viimati meie poolt 21. aprillil siin Riigikogus kaitstud FIE-de ja madalapalgaliste, osalise tööajaga töötavate inimeste sotsiaalmaksu piiri alandamisega. Isamaalased, reformistid ja roheliste fraktsiooni esimees seda ei toetanud, aga kaks nädalat hiljem tuli Jürgen Ligi sama ideega välja. Tore on. Kui see aitab töökohti luua, siis pole meil midagi selle vastu.
Aga küll teeb mind pahaseks see, et valitsus ei toetanud Keskerakonna töökohtade loomise seadust, mis oleks aidanud mitu korda enam töökohti luua. Sellele ei andnud toetust Sotsiaal-, Majandus- ja Kommunikatsiooni- ega Rahandusministeerium, öeldes, et neil on meetmeid juba küll. See kõlab nagu Mart Laari jutt tänases Postimehes, kes ütles, et tema valimislubadus, 50 000 uut töökohta, hakkab kohe täis saama. Ma tuletan meelde, et meil on kõige madalam tööhõive pärast taasiseseisvumist, töökohtade hulk on vähenenud, neid ei ole juurde tulnud. Mart Laari sellised hooplemised solvavad isegi inimesi, kes ei ole pidanud üle poole aasta tööd otsima. Aga Keskerakonna töökohtade loomise seadus jõuab peatselt siia Riigikogu saali. See aitab meil võib-olla pidurdada väljarännet. Inimestele saab öelda, et ärge veel minge. Praegu paistab olevat ainuke tööpuuduse vähendamise meede see, et töötuid kustutatakse registrist ja peletatakse välismaale. Meie sellise lahendusega nõus ei ole. Mida laiemalt enda jaoks teadvustatakse seda probleemi, et inimesed kipuvad Eestist ära minema, seda lähemal on lahendus, seda lähemal on võimalus pakkuda inimestele põhjust Eestisse jääda. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Palun pärast haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.43.