Tere päevast, austatud ametikaaslased! Alustame 12. mai infotundi. Teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus hetkel 38 Riigikogu liiget, puudub 63.
Tänases infotunnis osalevad haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas peaministri ülesannetes, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ning sotsiaalminister Hanno Pevkur. Eelnevalt registreeritud teemasid, mida me infotunnis käsitlema peame, on täna kolm. Nendega teemegi algust.

Esimene teema puudutab ministri vastutust. Esimene küsija on Kadri Simson ning küsimus on minister Hanno Pevkurile. Küsimuseks on sõna Kadri Simsonil. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu esimene küsimus puudutab viimastel nädalatel palju ärevust põhjustanud lasteaedade probleemi, millele pidas vajalikuks tähelepanu juhtida isegi Vabariigi President oma emadepäeva kõnes. Nimelt, te karmistasite möödunud aasta 11. detsembril ministri määrusega lasteaedadele kehtivaid nõudeid. Sellest tulenevalt hakati lasteaiaruume arvestama nimekirjas olevate laste järgi, mitte reaalselt kohalkäivate laste järgi. Selle probleemi tekkides ja sellele lahenduse otsimise käigus lubasite te selle määruse tagasi võtta, aga te pole seda senini teinud. Millal te oma lubaduse täidate?

Aitäh küsimuse eest! Alustame sellest, kus te eksite: määrust ei muudetud kindlasti karmimaks, määrust leevendati. Kui te võtate varasema versiooni määrusest, mis kehtis enne 1. jaanuari, siis sealt ei suuda tuvastada, et arvestati kohalkäivaid lapsi. Sellist sõnastust selle määruse varasemas regulatsioonis ei olnud. Tegemist oli selgelt määruse leevendamisega. Seda on väga palju ja pikalt käsitletud ajakirjanduses ja igal pool mujal ning mul ei ole mõtet selle üle rohkem arutleda. Ma arvan, et küsijal on olnud võimalus ka meediaväljaannetega tutvuda ja seal avaldatuga ennast kurssi viia. Mis puudutab määruse muutmist, siis kõik on nii, nagu oli kokku lepitud. Neljapäeval toimus kohtumine Tallinna linnaga (kuhu linnapea ega abilinnapead kahjuks ei tulnud, oli väga kurb, et keegi linnavalitsuse poliitilise juhtimise tasandilt ei pidanud vajalikuks nii tähtsa küsimuse asjus ministri juurde tulla), samal päeval saatsin ma määruse e-õigusesse kooskõlastamisele, praegu on see seal kooskõlastamisel. Rahandusministeerium on palunud mõned päevad pikendust oma kooskõlastuse andmiseks. Kohe, kui kooskõlastus on olemas, kirjutan ma selle määruse alla.

Esimene täpsustav küsimus, palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! On hea meel kuulda, et te selle määruse endiseks muudate, sest tegelikult teie määrus nr 94 kehtestas selle, et pindala arvestuse aluseks ühe lasteaiarühma jaoks on registreeritud laste arv. Varasema regulatsiooni kohaselt ei olnud sätestatud, et pindala arvestuse aluseks on rühma registreeritud laste arv, arvestati reaalselt kohalkäivate laste põhjal. Kuidas te saate öelda, et see on reeglite leevendamine, kui paljudele omavalitsustele, sealhulgas Tallinnale tähendas see reaalselt seda, et reeglite kohaselt oleks tulnud sadu lapsi lasteaiast välja arvata? Miks te valetate?

Aitäh küsimuse eest! Minister ei ole kindlasti selles küsimuses valetanud. Ma soovitaksin teil enne selliste küsimuste esitamist arutada seda mõne juristiga. Kui te võtate ette selle määruse varasema redaktsiooni, siis näete, et seal oli selgelt öeldud, millised peavad olema lasteaia ruumid. Vähemalt teised omavalitsused on aru saanud, et ka varasemas versioonis käsitleti seda registreeritud laste arvu järgi. Kui on nõutav riiete kuivatamise ruumi olemasolu ja magamisruumi olemasolu, mille kohta määruses on selgelt kirjas ruutmeetrite arv ühe lapse kohta, siis seda ei saa kuidagi tõlgendada nii, et arvestus toimuks kohalkäivate laste arvu järgi. Teie tõlgenduse kohaselt võiks öelda, et miks Tallinn ei võtnud 35 last rühma, kui niikuinii ainult pooled käivad kohal, või miks siis lasteaedades on eraldi kuivatusruum, kui kuivatusruumi võiks lugeda ka mänguruumide hulka. Need tõlgendused, mida erinevad omavalitsused on teinud, ongi olnud väga erinevad. Selleks, et neid erinevaid tõlgendusi lõpetada, oli Terviseametil ettepanek sõnaselgelt sätestada registreeritud laste arv. Teiseks, mis puudutab määruse tagasivõtmist, siis kindlasti keegi ei võta määrust tagasi, küll aga me ütleme, et tõstatatud probleem sellisel kujul ei ole adekvaatne. Mida minister siinkohal saab teha, on see, et me ütleme, et olemasolevad lasteaiad, kellele on haridusminister väljastanud koolitusloa, võivad edasi tegutseda, ja sai kokku lepitud Tallinna linnaga, et tuleb uus määrus, mille tegemisse kaasatakse ka Tallinn.

Teiseks täpsustavaks küsimuseks saab sõna Kadri Simson. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te soovite rääkida tõlgendamisest. Räägime siis tõlgendamisest. Kas te oskate anda selgitusi selle kohta, miks Terviseameti kontrollid kasutavad topeltstandardeid? Näiteks Tartus arvestati mänguruumide sisse ka võimlemisruumid, kuid Tallinnas Terviseamet seda ei lubanud. Te olete teada andnud, et te olete kohtunud Terviseameti esindajatega ja olete saavutanud kokkuleppe, et edaspidi vaadatakse kõiki Eesti lasteaedu ühtemoodi sõbralikult. Millest tuli selline tõlgendamine Terviseameti poolt?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen Terviseameti juhiga sellest rääkinud. Tõepoolest, enne 1. jaanuari oli Eestis teatavasti Tervisekaitseinspektsioon ja erinevate inspektorite käsitlus üle Eesti (ega me ei pea siin võrdlema ainult Tallinna ja Tartut), samamoodi omavalitsuste käsitlus nende normide tõlgendamisel oli tõesti erinev. See oli ka üks väga paljudest põhjustest, miks sooviti määrust täpsustada nii, et tõlgendamisruumi jääks vähemaks. Kui vaadata veel kord probleemi sisu, siis tegelikult selle tõlgendamisruumi vähemaks võtmiseks oli ja on parlamendi menetluses üks eelnõu, mille haridusminister on ette valmistanud. Haridusministrilt saadud info kohaselt see eelnõu kahjuks kultuurikomisjonis läbi ei läinud, just opositsiooni häältega arvati see eelnõu menetlusest välja. See on väga kurb, et kõik lahendused, mida valitsus on pakkunud, on olnud miskipärast opositsioonile mittesobivad. Sellepärast tundub, et on tahetud poliitilist jonni ajada. Ma küll väga loodan, et see määrus, mida nüüd ministri määrusega muudetakse, annab kõikidele lastevanematele kindluse tagasi ja keegi ei pea muretsema, et tema laps lasteaiast välja visatakse, ja võib olla kindel, et kui laps pidi sügisel lasteaeda saama, siis ta sinna ka saab.

Aitäh! Selle teema raames on viis kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Marika Tuus. Palun!

Suur tänu! Austatud sotsiaalminister, rõõm teid üle pika aja infotunnis näha! Eile päevakorral olnud OECD raportis juhiti tähelepanu sellele, et Eesti peaks palju rohkem tähelepanu suunama vaesuse vähendamisele. Siin on välja toodud, et vaesuses elavad meil 60% töötutest ja 40% pensionäridest, eriti just miinimumpensioni saavad pensionärid. Samuti on välja toodud, et vanemahüvitise ülempiiri peaks Eesti tingimata vähendama. Millised on teie seisukohad ja kuidas te kavatsete sellele väga tähtsale dokumendile reageerida?

Aitäh küsimuse eest! Mul on ka teid väga hea meel siin näha ja veel suurem heameel on soovida teile palju õnne tänase sünnipäeva puhul! Mis puudutab OECD raportit, siis see raport on Eestile tõesti andnud väga palju erinevaid soovitusi. OECD raportööridega läbi rääkides selle raporti koostamise käigus sai väga palju kasulikke mõtteid, millest paljusid on juba töösse rakendatud. Eelkõige on töösse rakendatud meetmeid tööturu poole pealt. Mis puudutab pensione, siis ma usun, et Eesti natuke rohkem kui kümmekond aastat tagasi tehtud otsus pensionisüsteemi reformimiseks oli väga õige. Pensioni indekseerimine annab ka selle võimaluse, et just nimelt baasosa tõuseb kiiremini, ja see aitab kindlasti kaasa just madalamat pensioni saavate isikute pensioni kasvule. Nii et need soovitused on osalt töös. Teiselt poolt tuleb kõik need soovitused panna kindlasti praegusesse konteksti, vaadata, kui palju riigil rahalisi võimalusi on. Reformierakond ja, ma usun, terve valitsus on jätkuvalt väga selgelt seda meelt, et soovitused pensioni tõsta on väga õiged. Sellepärast ka valitsus eelmisel aastal pensione tõstis ja sel aastal pensione ei vähendanud, kuigi pensioniindeks oleks olnud ju alla ühe. Kõik see, mida valitsus teeb, peab olema suunatud sellele, et majandus võimalikult kiiresti kasvama hakkaks ja oleks võimalik hakata esimesel võimalusel pensione tõstma.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Ma jätkan samal teemal, pensioniteemal, sellest pole kaua räägitud. See, et 40% protsenti või ligi pooled Eesti pensionäridest on vaesed, on muidugi kurb näitaja. Aga öelge, palun, milline on teie tulevikuvisioon. Sel aastal, ma saan aru, pensione ei tõstetud ja ega seda väikest suvist tõusu, mis meil varem oli, vist ka ei tule, saan ma aru. Aga öelge mulle, palun, kui me hakkame nüüd maksma ka Euroopa ühiskassasse nende viletsate riikide toetamiseks 10 või 20 miljardit krooni, kuidas siis pensionäride tulevik lähematel aastatel välja näeb, kas arvestuste kohaselt pensioniraha jätkub. Jutud käivad, et pensionid hakkavad vähenema.

Aitäh! Ma ei tea, millises ringkonnas teie liigute või kas te räägite ise neid jutte, et pensionid hakkavad vähenema. Valitsuse nägemuse järgi pensionid kindlasti vähenema ei hakka. Me teeme tööd selle nimel, et pensionid saaksid suureneda. Ma väga soovitan ka teil, ükskõik, kus te käite, mitte seda rääkida, ja kui keegi räägib pensionide vähenemisest, siis võiksite selle kindlasti ümber lükata. Praegune valitsus kindlasti pensione ei vähenda ja mõtleb sellele, kuidas pensione suurendada.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tulen tagasi lasteaedade temaatika juurde. Kindlasti te mäletate, et selle määruse eelnõu puhul oli väide, et see ei too kaasa lisakulusid. Millele see väide tugines? Täna me teame, et tegelikult mitte millelegi. Ma ei oska kaasa rääkida selle üle, kas need normid on põhjendatud. Ma eeldan, et need võivad olla põhjendatud. Aga näiteks Tallinn on välja arvutanud, milline rahaline mõju sellel n-ö erineva tõlgenduse kõrvaldamisel on: investeeringute vajadus on kohe ca miljard krooni ja loomulikult lisanduvad veel mitmekümne lasteaia täiendavad ülalpidamiskulud. Kuidas teie ministrina näete oma vastutust selle eest, et te olete seadustanud midagi, mille puhul te olete jätnud kõigi selle rakendajatega kooskõlastamata oma määruse eelnõu ja olete jätnud selgitamata absoluutselt kõik rahalised mõjud? Ärge unustage, et Eesti on suhteliselt vaene riik.

Aitäh küsimuse eest! Meil ei ole siin kahjuks nii palju aega, et teile kogu seda temaatikat veel kord selgeks teha, selleks me peaksime kokku leppima eraldi kohtumise, kus ma saaksin teile näidata ning teha puust ette ja punaseks, mis Tallinnas tegelikult muutunud on. Vaatame fakte. 2006. aastal oli Tallinna lasteaiarühmades keskeltläbi 16 last, 2010. aastaks on see arv tõusnud 22-le ehk Tallinn on märkimisväärselt suurendanud rühmades olevate laste arvu. Fakt on see, et Tallinn on oluliselt vähendanud lasteaedade rahastamist. Olukorras, kus vähendatakse lasteaedade rahastamist ja lasteaiad ei tule toime, pannakse lasteaedadele loomulikult surve peale, et võtta vastu rohkem lapsi. Tervisekaitseinspektori külaskäikudest Tallinna lasteaedadesse tulenes väga selgelt, et 70%-s sõimerühmadest (kui ma õigesti mäletan, mul ei ole seda paberit kaasas) ületas laste arv 17 last. Lubatud on 14 + 2 ehk 16. See on väga selgelt Tallinna esile kutsutud probleem seoses lasteaedade alarahastamisega. Meil ei ole kahjuks siin väga palju aega, küsimustele vastamise aeg on lühike. Mis puudutab seda, kuidas sellest välja tulla, siis see on väga lihtne. Tallinn ei pea kindlasti ehitama ainult uusi lasteaedu, on võimalik ka olemasolevaid uuesti kasutusele võtta. Mina olen omalt poolt andnud Tallinnale võimaluse, et kõik praegused lasteaiad saavad tööd jätkata. Nii lihtne see ongi.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Alguseks väike repliik: Tallinn ei ole oluliselt vähendanud lasteaedade rahastamist. Vabariigi Valitsus ja teie, sotsiaalminister, olete toetanud seda, et lasteaedade rahastamine üle kogu Eesti on vähenenud suurte kärbete tõttu, mida te olete teinud. Nüüd küsimuse juurde. Teie kolleeg rahandusminister Ligi on tulnud välja ettepanekuga, et 300-kroonised lastetoetused tuleks ära kaotada. Kas see on spetsiaalne samm, selleks et lasteaiajärjekordade probleem laheneks iseenesest? On ju teada, et lasteaias käimine ei ole üldse odav ja lasteaia eest tuleb vanematel maksta, kindlasti kasutavad paljud vanemad seda lastetoetust vähemalt osaliselt lasteaia eest  tasumiseks. Kas see kaotamine ongi tehtud selleks, et lasteaedades käiks vähem lapsi ja lasteaiajärjekordade probleem saaks lahendatud?

Aitäh küsimuse eest! Kuna te tegite repliigi ja eksisite seda tehes, siis pean ma teile vasturepliigi ütlema. Riik ei ole vähendanud lasteaedade rahastamist. Lasteaedade rahastamine on olnud kogu aeg kohalike omavalitsuste kohustus, see on selgelt kirjas ka koolieelse lasteasutuse seaduses. Riik andis 2008. aastal programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" raames omavalitsuste toetuseks täiendavalt 225 miljonit krooni. Osa sellest oli investeeringukulu, osa oli ülalpidamiskulu ja osa läks õpetajate palkadeks. Väide, et riik ei ole omavalitsusi toetanud, on puhas vale. Tallinn ei ole näiteks europrojektide raames taotlenud endale lasteaedade ehitamiseks just väga palju raha, raha on küsitud kõikvõimalike muude asjade jaoks, näiteks Tallinna trammide jaoks. Mis puudutab omavalitsuste lisarahastamist, siis KOIT kavast on viimastel aastatel lasteaedade ehitamiseks Siseministeeriumi kaudu omavalitsustele antud üle 550 miljoni krooni. Need on väga suured summad. See, et riik on rahastamist vähendanud, ei vasta tõele. Küll aga vastab tõele see, et Tallinn on vähendanud märkimisväärselt (ma siiski rõhutan: märkimisväärselt) lasteaedade rahastamist. Vaadake pearaha ühe lapse kohta. See on kukkunud 20 000 juurde, aga oli peaaegu 30 000 krooni. Kui vaadata arvestuslikku summat omavalitsustega arveldamise koha pealt, siis see oli 34 000 krooni ja nüüd on 26 000 krooni. Ei ole korrektne väita asju, mis ei ole õiged. Kui omavalitsused abi vajavad, siis riik kindlasti esimesel võimalusel arutab seda, kui riigi rahalised võimalused suurenevad.

Selle teema raames saab viimaseks küsimuseks sõna Mailis Reps. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kõigepealt palju õnne selle puhul, et te jätkate sama jama, mida te olete siin mitu nädalat ajanud. Esiteks, selle määrusega te selgelt karmistasite tingimusi kõikidele omavalitsustele. Küsimus ei ole valimisvõitlusest Tallinnas, kuigi te endiselt räägite valimisringkonna tingimustest. Teiseks, omavalitsuste tulubaasi selgelt vähendati. Omavalitsustel üle kogu Eesti on see ligi 2,5 miljardit krooni. Kolmandaks, te tõite siia sisse koolieelse lasteasutuse seaduse. Kui te annate omavalitsustele kindluse, et riik lasteaiaõpetajate palka osaliselt toetab, aga juba aasta pärast võetakse see toetus ära, siis olete te vähendanud omavalitsuste tulubaasi. See ei olnud pilootprojekt. Ehituste mõttes küll, aga palga mõttes mitte. Küsimuse juurde: kas 2 + 2 = 4? Kui siiamaani arvestati magamisruumi ja mänguruumi pinnaks, kui nad olid üks ruum, 2,5 m², siis teie määruse põhjal on 4 m². Kas 4 on suurem kui 2?

Aitäh küsimuse eest! See hakkab jälle pihta sellest, millest me oleme siin juba korduvalt varem rääkinud, ehk erinevast tõlgendamisest. Kui võtta ette see määrus, mis kehtis enne 1. jaanuari, ja võtta ette määrus, mis kehtis 1985. aastast, see oli kehtestatud lausa NSV Liidu sotsiaalministri poolt, siis ka seal olid ruutmeetrinõuded magamis- ja mängimisruumidele 2,5 ja 2,5 ning seda arvestatigi eraldi. Eri omavalitsused on siin erinevalt arvestanud. Selleks, et vähendada erinevat tõlgendamist ja tagada õigusselgust, öeldigi selgelt, et kui magamiseks on vaja 2 m²  ja mängimiseks vähemalt 2,5–3,5 m², siis sellest tulenevalt oleks mõistlik, et neid oleks võimalik ka koos vaadata. Kui vaadatakse koos, siis, okei, ei ole 2,5 + 2 ehk 4,5, vaid on 4 m². Me võime selle üle jahuda kui palju tahes, tähtis on see, et ma olen pakkunud lahenduse. Tallinna lasteaiad nagu ka kõik ülejäänud Eesti lasteaiad saavad oma tööd jätkata. Samamoodi on kokku lepitud see, et määrusest tehakse uus versioon, sellesse töösse on Tallinn kaasatud, ta saab kõik oma mõtted välja öelda. Samamoodi kaasatakse määruse tegemisse omavalitsusliitude ehk linnade liidu ja maaomavalitsusliitude esindajad, samuti lastevanemad. Lepime siis kenasti-ilusasti kokku, milline on omavalitsuste võimekus, arvestades olemasolevaid ressursse ja arvestades ka seda, mis on laste jaoks oluline, kuidas laste tervist peab käsitlema.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise. Esimesele küsimusele on kulunud üle 20 minuti ja kahte teemat on täna vaja veel käsitleda.

Järgmine teema puudutab sotsiaalhoolekannet ja tervishoidu. Küsija on Marika Tuus ning küsimus on sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Küsimuseks saab sõna Marika Tuus. Palun vajutada klahvile "Sõna"! Kõigepealt tuleb puldist vajutada klahvile "Sõna", seejärel on võimalik mikrofon sisse lülitada.

Me oleme ammu sirgeks rääkinud, et sealt tuleb vajutada. Aitäh! Ja ministrile veel kord aitäh õnnitluste eest! Ma saan aru, et Heimar Lengi küsimus oli ajendatud sellest kahe päeva tagusest majandusuudisest, et pensionikassa on miinuses ja käriseb väga kiiresti. Siin on ka vastavad arvud välja toodud. Ma ikkagi rõhutan eilset OECD raportit. Siin on öeldud väga selgelt, et Eesti peaks väga tõsiselt muutma oma sotsiaalsüsteemi. Me ei ole jätkusuutlikud. Meist kehvemini rahastab sotsiaalsüsteemi (võetuna suhtena SKT-sse) vaid üks riik. On öeldud veel, et töötuseprobleemi ei lahenda me võib-olla 5–10 aasta jooksul, need aastad on välja toodud, vaesus ikka süveneb. Mis te arvate, kuidas me peaksime ikkagi sotsiaalsüsteemile rohkem tähelepanu pöörama?

Aitäh küsimuse eest! Miljoni dollari küsimus: kuidas leida rohkem raha? Selleks on eri võimalusi. Üks variant on raha lihtsalt juurde trükkida, kuid ma arvan, et see väga produktiivne ei ole. OECD raport on tõesti juhtinud tähelepanu õigele asjale. Jah, pensione ongi vaja tõsta, olen täiesti nõus. Selleks et neid tõsta saaks, peab loomulikult ka majandus tervikuna tõusma hakkama. Teiselt poolt, kui me võtame suhtarvudena, siis ei ole meil OECD riikide ees väga põhjust häbeneda. Meie keskmise pensioni suhe keskmisesse palka on 42–43%, mis on OECD keskmine või isegi üle keskmise. Selles osas ei ole meil kindlasti midagi häbeneda. Fakt on see, et me peaksime riigina muutuma rikkamaks. Kui me seda teeme, siis on ka inimestel rohkem võimalusi ja võimalik rohkem sotsiaalkaitsele kulutada. Praegust rahakotti arvestades tähendaks see seda, et me peaksime olemasolevaid kuluartikleid ümber jagama. Kas me võtame põllumajanduselt ära või võtame hariduselt ära? Mõlemad ministrid raputavad pead ja ma usun, et ka teie raputate pead, sest ei tohi põllumajanduselt ära võtta, ei tohi hariduselt ära võtta. Eks need need valikud on. Valitsus murrab iga eelarve tegemisel tõsiselt pead. Kaks selget valikut on viimaste eelarvete tegemisel olnud need, et hariduskulud ja sotsiaalkulud on olnud prioriteet.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial. Vabandust! Esimene täpsustav küsimus Marika Tuusilt.

Aitäh! Austatud minister! Eks me teame kõik, et rahastamise küsimus on ikkagi prioriteetide küsimus. See näitab, kas sotsiaalküsimused on meile tähtsad või mitte. Aga mis puutub pensionidesse, siis te tõite siin välja, et pole midagi hullu. Kuid OECD vägagi toonitas, et meil on just väga suur lõhe nende väiksemate pensionide, miinimumpensionide ja suuremate pensionide vahel. Ta tegi ettepaneku suurendada miinimumpensioni ja pensioni esimese samba osatähtsust. Kuid ma küsin ikkagi seda, mis meie vaesust arvestades on väga oluline ja mille pärast väga palju helistatakse, see on tervishoid ja veel kord see, et meil on retseptiravimid Euroopa riikidest kõige kallimad, inimeste omaosalus on 40%, kallimad on need ainult Taanis. Mis teil on plaanis ette võtta, et see suhe ikkagi pisut paremaks läheks?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et selle küsimuse sissejuhatuseks oleks paslik öelda, et kümmekond minutit tagasi ütles Euroopa Komisjon, et Eesti on euroks valmis. Kindlasti on ka see väga oluline motivaator nii investoritele kui ka siseturule, selleks et majandus hakkaks tõusma, ja kui majandus tõuseb, siis on nii tervishoius kui ka sotsiaalkaitses rohkem raha. See on kindlasti, ma arvan, tänase päeva kõige olulisem ja kõige positiivsem uudis. Kui tulla nüüd konkreetselt ravimite juurde, siis me oleme ka infotundides rääkinud, et ravimite osas on märkimisväärseid muudatusi tehtud. Esiteks, apteekritele kohustuse panemine pakkuda geneerilist ravimit või n-ö odavaimat ravimit (see ei ole mitte õigus, vaid see on kohustus), teiseks, piirhinna kokkulepe ka 50%-lise soodusmääraga ravimite puhul, kolmandaks, digiretseptiga seonduvalt loomulikult see, et kui arst kirjutab välja toimeaine, siis tuleb apteekrile selle toimeaine sisaldusega ravimite loetelust esimesena ette just kõige odavam ravim jne. Nii et neid toiminguid on päris palju. See on andnud ka selle tulemuse, et 2009 versus 2008 ravimiturg või n-ö ravimikäive ei suurenenud, kuigi see on iga aasta suurenenud. Loodame, et need viimased muudatused, nii kokkulepped 50%-lise soodusmäära puhul kui ka apteekritele pandud kohustused annavad täiendavat ressursivõitu.

Teiseks täpsustavaks küsimuseks saab sõna Marika Tuus. Palun!

Aitäh! Lubage omalt poolt öelda, et on tõesti tore, et niisugune rõõmustav uudis on tulnud. Kuid ma juhin ikkagi tähelepanu, et see, et Eesti krooni asemel hakkab rahakotis olema euro, ei tee arstirohtusid meile sugugi odavamaks, siin on kõike muud vaja. Samuti on lood teise probleemiga, milleks on hambaravi. Me teame, et me oleme praegu ainuke riik, kes ei kompenseeri täiskasvanud töölkäijatele hambaravi isegi mitte miinimummääras. Kas on plaanis seda taastada? Mida me üldse laiemalt tervishoiuga ikkagi teeme? Me teame, et ka tervishoiukulutuste poolest oleme me praegu koos Rumeeniaga Euroopas kõige viimased, väga kehval tasemel. Kui sel aastal kärbiti kõiki valdkondi palju, siis tervishoiu raha kärbiti kaks korda rohkem. Mis plaanid teil on?

Aitäh! Eks plaane ja mõtteid on eri ringkondades kogu aeg. Täna hommikul toimus järjekordne Praxise mõttehommik. Näiteks Nikolai Põdramägi oli seal kohal. Me küll rääkisime rohkem n-ö info poole pealt, aga seal oli ka Taani näide, kus e-teenuste arendamise tõttu vähenes arstivisiitide arv, mis tähendas ka reaalset rahalist kokkuhoidu. See on üks järjekordne näide selle kohta, et kui teha mõistlikke ja arukaid otsuseid ning need lahendused, mis pakutakse, korralikult tööle hakkavad, siis on võimalik reaalselt leida ka rahalisi ressursse, sest n-ö näost näkku arstivisiite jääb natukene vähemaks, mis tekitab ressursside kokkuhoidu ja seda raha on võimalik suunata vastavalt valikutele kas järjekordade lühendamisele või hambaravihüvitise taastamisele. Need on tervishoiupoliitilised valikud. Kui tehti see tervishoiupoliitiline valik, et hambaravi eest tuleb täiskasvanutel endil tasuda, siis oleks alternatiiv olnud see, et see kompensatsioon jääb alles, aga ravijärjekorrad on veelgi pikemad. Mis puudutab tervishoiu rahastamist tervikuna, siis selle koha pealt on ju Maailma Terviseorganisatsiooni analüüs olemas, edasi sõltub riigi võimalustest või otsustest, mida me selle suure tarkusega, mida me kogunud oleme, peale hakkame.

Selle teema raames on neli kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Mai Treial. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Nüüd, kui me teame, et me oleme euro tulekuks päris valmis, kõik uksed on lahti, saab öelda küll, et euro tuleb suunata rohkem inimeste teenistusse, kui seda oli kroon. Seda, et kroon ei suutnud inimeste eest hoolitseda, on öelnud ka OECD oma aruandes. Te ütlesite, et tervishoidu on rohkem raha vaja, siis saame paremini inimeste eest hoolitseda. Minu küsimus on seotud sellega, et alati saab raha kokku hoida. Seda saab teha ennetustegevuse abil. Aga nüüd on selgunud, et väga paljud inimesed ei saa ka emakakaelavähiuuringutele, rinnavähiuuringutele, ei ole paigas andmebaasid, on takistused, rääkimata sellest, et need, kes ei ole ravikindlustatud, ei saa üldse nendele uuringutele. Mida te ette võtate, et kõik inimesed saaksid osa ennetustööst ja et andmebaasid oleksid korras?

Aitäh küsimuse eest! Alustame andmebaasidest. Meil on isikuandmete kaitse seadus. Sellega on vähiregistrit pidavate inimeste hinnangul mõningaid probleeme. Meil tuleb ministeeriumis kas järgmisel või ülejärgmisel nädalal (mul ei ole kalendrit käepärast) kohtumine registri pidajatega või Eesti Vähiliiduga ja teiselt poolt proovime me sinna saada ka Andmekaitse Inspektsiooni inimesi, et lahendada see registri probleem ära. Jah, registri pidamisega on reaalne mure, aga selle mure lahendamiseks on vaja eelkõige andmekaitse seisukohta ja andmekaitse põhimõttelise seisukoha muutumist ning kindlasti on vaja Justiitsministeeriumilt seaduseelnõu. Mis puudutab muid ennetustegevusi, siis tegelikult on ennetustegevusi laiendatud. Meil on olemas ka eesnäärme skriining. Emakakaela- ja rinnavähi sõeluuringut on ju rohkem tehtud, umbes pooled naised on selles uuringus osalenud. Loomulikult, kui raha on ennetustegevuseks rohkem, siis on see oluliselt parem ja odavam kui pärast kallist vähiravi teha. Kui raha on rohkem, siis saab ka ennetustööd rohkem teha.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Meedia andmetel töötus väheneb, samal ajal ilmneb vestlustest sotsiaaltöötajatega, et toimetulekutoetuse saajate arv suureneb. Tahan küsida teilt, härra minister, millest see tuleneb ja kas töötuid ei võeta töötukassas arvelt maha väga kergekäeliselt ja sunniviisiliselt.

Aitäh küsimuse eest! Ma püüan hästi konkreetselt vastata. Töötute arveloleku ja arvelt mahavõtmise kohta vastasin esmaspäeval siin arupärimisele, ma rääkisin sellest väga pikalt. Töötukassa üldine printsiip on ikkagi see, et kui töötu ei tule kolm korda töötukassasse, kui ta kolme kuu jooksul kordagi ei leia sinna teed, siis on töötukassal õigus (mitte kohustus) ta registrist kustutada. Mis puudutab toimetulekutoetust, siis siin on numbrid enam-vähem sellised, nagu ma ütlesin. 90,4 miljonit krooni oli kogukulu. Mis puudutab perede arvu, siis see oli esimeses kvartalis 18 000 ja keskmine rahuldatud taotluste arv ühes kuus on olnud 14 000. Keskmine väljamakstav summa on tõusnud 2009. aasta keskmiselt 1700 kroonilt 2000 kroonile ehk riik panustab toimetulekutoetusesse märkimisväärselt rohkem kui varasematel aastatel. Sellega püüame tagada inimestele võimaluse minimaalseks toimetulekuks.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus on seotud tervishoiuprojektide rahastamisega, juhul kui haigla omanikuks on kohalikud omavalitsused. Näide on see, et Järvamaa Haigla on esitanud projekti õendushooldusteenuse infrastruktuuri arendamise kohta. Ministeeriumi poolt on jagatud 16 miljonit ja omaosalus on 9,2 miljonit krooni. Kui kohalikud omavalitsused teavad, et neil on iseseisev tulubaas, siis on ju hea ja õige ja mõistlik planeerida omaosaluse katmist. Aga viimasel ajal on mitmeid kordi seda tulubaasi vähendatud, te teate, et 11,93-st on vähendatud 11,4-ni. Minu küsimus on seotud sellega, kas on mõistlik toetada Keskerakonna eelnõu, see on üks variant, mille järgi tulubaas tõstetakse tagasi 11,93 peale, või on ministeerium mõelnud kuidagi rahastada omaosalust juhul, kui haiglate omanikud on kohalikud omavalitsused. Ma mõtlen praegu europrojekte.

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab tulubaasi, siis selle au ma jätaksin küll rahandusministrile. Ma ei hakkaks küll siin debateerima selle üle, kas ja milline peaks olema omavalitsuste õiglane tulubaas. Riigikohus on ka siin teinud ühe otsuse ja Rahandusministeerium seda otsust praegu analüüsib, püüab teenused ja rahakoti panna n-ö võrdsesse sõltuvusse, siis on näha, kas omavalitsuste praegune tulubaas on õiglane või mitte. Aga las sellega tegeleb Rahandusministeerium. Mis puudutab omavalitsuste omanduses olevat haiglat, siis juriidilises mõttes on tegemist eraõigusliku isikuga. Eraõiguslik isik saab omaosaluse katmiseks kasutada ju erinevaid teid. Üks tee on tõesti see, et omanikud ehk omavalitsused panevad sinna teatud portsu raha ehk laiendavad näiteks aktsiakapitali. Teine võimalus on see, et võetakse laenu. Kui laenu võetakse, siis, loomulikult, äriõiguslik isik võiks olla kasumlik ehk omavalitsused ei peaks sinna peale maksma, ja kui see tegevus on kasumlik, siis see äriühing suudab oma laenu teenindada. Nii oleks igati loogiline. Selles osas ma küll ei näe seda, et riik ütleks omavalitsustele, et kuna meil on euroraha, siis me katame teie omaosaluse. See ongi ju nende eraõiguslike juriidiliste isikute enda teha, kust nad omaosaluse võtavad.

Viimaseks kohapeal registreeritud küsimuseks selle teema raames saab sõna Mailis Reps. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kasumlikkuse juurest on hea edasi minna selle küsimusega, millega on üsna mitmed inimesed, ma usun, ka teie poole pöördunud. Nimelt, 1. jaanuarist on hooldusravile kehtestatud 10%-line omaosaluse määr. See on keskmiselt 100 krooni päevas, mõnes haiglas 96–98 krooni, mõnes haiglas 101 krooni. Samas on selge, et mitte kõik inimesed ei ole suutelised seda maksma, olles näiteks raske operatsiooni järel kümme päeva või lausa kuu aega hooldusravis. Nüüd on küsimus, kes peaks siin appi tulema ja kuidas sellest olukorrast välja tulla. See on üsna uudne probleem ja neid inimesi, keda see puudutab, ei ole kahjuks mitte vähe.

Aitäh küsimuse eest! Jällegi peaks minema tagasi ajalukku. Kui Eestis kirjutati hooldusravivõrgu arengukava, siis seal oli ette nähtud juba 2008. või 2009. aastaks (mul ei ole seda arengukava kaasas) omaosaluse jõudmine 30%-ni ehk rahastamissüsteem oleks pidanud olema selline: riik 33%, omavalitsus 33%, isik 33%, komakohad veel seal järel, et kokku tuleks 100%. Selles osas on riik märkimisväärselt ju ikkagi omavalitsustele vastu tulnud ja seda hooldusravivõrgu arengukava ei ole sellisel kujul käima lükatud, arvestades just omavalitsuste rasket seisu. See, et ka inimese omaosalus ei ole 33,333%, vaid on 10%, oli väga selge vastutulek ja riigile lisakohustuse võtmine. Loomulikult, haigekassa oma prognoose tehes arvestas sellega, mis on hooldusravivõrgu arengukavas, et omavalitsused tulevad hooldusravi rahastamisele appi ja tulevad ka inimesed appi. Hooldusravi toimub ikkagi lühiperioodil. See kestab kuni kuu aega. Peaks olema kompleksne lähenemine, et kõigepealt on aktiivravi, aktiivravist minnakse järelravisse, järelravist hooldusravisse ja kui inimene vajab veel abi, siis läheb ta hooldekodusse. Hooldekodu on omavalitsuste enda rahastamisel. Ma ei näe siin lähiaastatel või vähemalt järgmisel aastal võimalust, et see omaosalus veelgi suureneks. Omavalitsused võiksid muidugi inimestele appi tulla. Kuna nendele riik kohustust pannud ei ole, siis saaksid nad selle n-ö oma 33% mittemaksmise tõttu tulla appi nendele, kes vajavad abi 10% maksmisel.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmine teema on tervishoiutöötajate väljaränne. Küsimus esitatakse taas sotsiaalminister Hanno Pevkurile ning küsimuseks annan sõna Nikolai Põdramäele. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Tartu Ülikooli demograafide hinnangul elab või töötab väljaspool Eestit ca 130 000 eestlast. Majanduslangus ja suur tööpuudus on väljarännet Eestist veelgi suurendanud. 2009. aastal lahkus Eestist ligi 300 tervishoiutöötajat. Selle aasta kahe esimese kuuga lahkus 47 arsti, 9 hambaarsti, 46 õde ja 3 ämmaemandat. Need inimesed ei tarvitse enam Eestisse tagasi tulla. Kas valitsusel on plaanis midagi ette võtta, et eestlased nii massiliselt oma kodumaalt ei lahkuks?

Aitäh küsimuse eest! Ma üldist demograafilist olukorda ei hakka kommenteerima. Vaatlen natukene tervishoiutöötajaid, see on nagu mõistlikum. Kõige keerulisem aeg Eesti tervishoiutöötajate väljarändes oli kindlasti 2004. aasta. 2004. aastal võttis välismaale minekuks paberid välja 6,5% arstidest, kui me võtame protsendina arstide koguarvust. See on väga suur arv. Pärast seda on see näitaja olnud suhteliselt stabiilselt 2% juures ehk on kõikunud 80 kuni 100 piires. Ka eelmisel aastal võttis 106 arsti paberid välja. Õdede puhul on samamoodi, et 2004. aastal oli paberite väljavõtmist registrist kõige rohkem ja pärast seda on see kõikunud 1% juures. Hambaarstide puhul oli samamoodi 2004. aastal seda kõige rohkem. Eelmisel aastal oli seda ka palju, 2006. aastal samuti. Hambaarstide puhul on see tegelikult kõikunud 1,4% ja 3% vahel läbi viimase kuue aasta. Arstide väljaränne ja tagasitulek on suhteliselt stabiilne olnud. Kui te küsite, mida me teinud oleme või mis on toimunud, siis 2002. aastast on arstide palk ju kaks korda tõusnud. Ma usun, te ise praktiseerinud arstina teate väga täpselt, kui palju on arstide palk tõusnud. Me oleme laiendanud nii ämmaemandate kui ka õdede tegutsemisvõimalusi. Koolitustellimust on päris märkimisväärselt suurendatud. Praegu käivad läbirääkimised ülikooliga, mida veel saaks teha.

Esimene täpsustav küsimus, Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Arstide koolitus on pikaajaline ja kallis protsess. Näiteks selleks, et kirurgiks saada, peab kõigepealt 12 aastat gümnaasiumis käima, siis tuleb õppida 6 aastat ülikoolis ja siis veel 5 aastat residentuuris olla. Seega, 23 aastat õppimist. Meil on juba meditsiinitöötajatest suur puudus. Headel aegadel oli Eestis üle 5000 arsti, nüüd on alla 4000. Kirurge ei jätku, arstiabi kättesaadavus on halvenenud. Kas ei oleks siiski õige riikliku koolituse saanud arstidelt, kes Eestist lahkuvad, koolitusraha tagasi küsida või nõuda neilt näiteks kaks-kolm aastat töötamist oma kodumaal Eestis? Igal juhul pole me nii rikkad, et võiksime teistele riikidele nii kõrge kvalifikatsiooniga tunnustatud spetsialiste lihtsalt kinkida.

Aitäh! Ma kindlasti ei poolda seda, et tulevad mingisugused riigi sunnimeetmed inimeste kinnihoidmiseks. Euroopa Liidus on teenuste ja isikute vaba liikumine. Loomulikult, arstiamet on vastutusrikas, selles ametis peabki väga pika väljaõppe saama. Pigem pooldan ma seda, et meie haiglad, kes arste vajavad, näeksid ise seda, et arstide ja eelkõige residentidega tuleb rohkem tööd teha. Positiivse näitena võin teile tuua Lõuna-Eesti Haigla, mis asub Võrus. Ta on loonud endale väga korraliku residentuuribaasi, pakkudes residentidele nii elamist kui ka juhendajat. See on väga positiivne. Minu arust teevad ka teised haiglad seda. Eelkõige peaksidki haiglad motiveerima residente enda juurde tulema. Ülikooliga käivad läbirääkimised nn arsti abilise kutse loomiseks, et anda noortele juba õpingute ajal, mitte ainult residentuuri ja praktikumi ajal, vaid ka näiteks pärast neljandat kursust, suveperioodil, õiguse arsti abilisena töötada, mis kinnistaks neid võib-olla oluliselt paremini ühe haigla juurde. Aga selles osas, et arstid liiguvad ühest haiglast teise või vahel ka teistesse riikidesse, ma küll väga riigi sunnimehhanisme ei poolda.

Aitäh! Selle teema raames on kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Lembit Kaljuvee. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Küsisin täna hommikul Lääne-Tallinna Keskhaigla ühe juhtiva tohtri käest, mis on tervishoius praegu kõige põletavam küsimus, ja ta ütles, et kindlalt on see arstide lahkumine välismaale. Te tõite oma eelmistes vastustes välja, et aastal 2004 või 2006 oli see 6% ja nüüd on 2%, aga praegu tegelikult see protsent tõuseb päris kiiresti. Kui me selle 6% pealt 2% peale saime, siis me tõstsime palka. Nüüd peaks ka midagi tõsist ette võtma. Kas te olete mingisuguse tõsise käigu või kompleksi peale mõelnud, et tohtrid meilt ei lahkuks? Siin on vaja midagi ette võtta. Mida te välja pakute?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult mõtleme me sellele, aga paraku on nii, et kindlasti ei saa üks sektor riigis olla totaalselt teistpidi ujuv. Kui kõikides muudes sektorites on kahjuks toimunud palgakärped, siis loomulikult on ka tervishoiuteenuse hindade vähendamise tõttu arstide palgad mõnevõrra vähenenud. Eks ka teistes riikides ole kriis. Arstid, nagu ma ütlesin, lähevad küll Eestist ära, aga see arv ei ole hüppeliselt suurenenud. See suurenes küll 2009. aastal ja me siiski arvame, et 2010. aastal tuleb see arv suurem kui 2009. aastal. Aga millised need meetmed täpselt on? Me eelkõige proovime kasutada muid mõjutusvahendeid, mitte ei hakka kohe otseselt palka tõstma, kuigi enamik arste peavad lahkumise põhjuseks just palka. Need, kes lahkuvad, on tavaliselt alla 30-aastased, kellel ei ole veel peret loodud. Eks kõik meetodid tuleb kasutusele võtta ja kindlasti saavad haiglad siin oma osa anda, hoolitsedes selle eest, et nende tööbaasid ja praktikumibaasid oleksid korralikud.

Küsimuseks saab sõna Tõnu Juul. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Riigikogu saalis ei ole eriti palju meditsiiniharidusega inimesi. Mina olen üks nendest, kellel see on. Selline küsimuse tõstatamine, et arstide lahkumine Eestist võiks praeguse seisuga kõigutada või halvendada arstiabi kättesaadavust, on minu arvates täiesti vale. Kättesaadavus sõltub tegelikult hoopis rahastamisest. Inimesed, kes meditsiinis tegutsevad, on täiesti võimelised rohkem arsti- ja meditsiiniabi andma. Arst ega meedik ei ole asi, millel kuskile lastakse minna, need on ikkagi inimesed, kes ise otsustavad oma saatust. Kui Rootsi arst töötab Dubais või Soome arst töötab Norras, siis see ei ole ka valitsuse otsustada. See on inimeste enda valik. Aga mul on küsimus: kuidas teile ministrina tundub, kas on üldse õige parlamendisaalis arutada politiseeritult seda küsimust, kus inimesed on otsustanud töötada?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, ei pea ma isiklikult ega valitsuse liikmena mõistlikuks, et hakataks looma mingisuguseid sunnimehhanisme. Mis puudutab seda, et parlament arutab eri teemasid, siis infotund on selleks kindlasti üks võimalusi. Kui parlamendiliikmetel tuleb geniaalseid mõtteid, mida saaks kohe rakendada, selleks et Eesti noored arstid jääksid Eestisse, siis olen ma alati avatud ja heameelega pakkumisi vastu võtmas.

Viimaseks küsimuseks selle teema raames saab sõna Kaia Iva. Palun!

Aitäh! Ma loobun küsimusest.

Sellisel juhul selle teema raames rohkem küsimusi ei ole.

Me võime kasutada alles jäänud üheksat minutit selleks, et küsida küsimusi, mis ei olnud eelnevalt registreeritud. Nii nagu tavapäraselt, on reeglid sellised, et kui küsija saab küsimuseks sõna, siis palun kõigepealt nimetada minister, kellele küsimus suunatakse, ja seejärel teema, mida käsitleda soovitakse. Esimesena saab küsimuseks sõna Mark Soosaar. Palun!

Lugupeetud juhataja! Mul hakkas päris kahju, et Isamaa ja Res Publica ministrid peavad nagu vallasandid seal istuma ega saagi ühtegi küsimust. Nii et tulen appi ja esitan küsimuse põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. See küsimus tuleb kutselistelt rannakaluritelt nende rahvasaadiku kaudu. Kuidas nüüd siis valitsuses selline asi on juhtunud, et Riigikogusse on saadetud eelnõu, kus kehtestatakse kutselistele kaluritele üsna ranged kvoodid ja nende kvootide täitumise korral võib püük olla üsna kiiresti, kolme päeva jooksul katkestatud, samal ajal kui keskkonnaminister, kelle valitsemisalasse kuuluvad harrastuskalurid, mitte midagi selles valdkonnas ette ei võta ja harrastuskalurid võivad jätkata üle kvoodi püüdmist?

Aitäh küsimuse eest! Ei, ma ei tunne ennast sugugi vallasandina. Kui valitsemisalas on asjad korras, siis ma saan aru, et rahvaesindajatel lihtsalt küsimusi ei ole. Aga mis puudutab kalanduspoliitikat, siis halb on kindlasti see, millest me oleme ju rääkinud ja millele, ma loodan, siiski lähitulevikus lahendus tuleb, et kalandus on jagatud kahe ministeeriumi vahel, kus on ka veidi erinev lähenemine poliitikate kujundamisele. Pädevused on jaotatud selliselt, et kvoodipoliitika eest Euroopa Liidus hoolitseb keskkonnaminister ja riigisiseselt jagab neid põllumajandusminister. Millest on tingitud praegune seadusmuudatus? Tegelikult tuleneb see praktilisest vajadusest. Euroopa Liit on riigile kvoodid ette näinud ja kui püütakse üle kvoodi, siis rakendatakse meie suhtes sanktsioone. Praegu on püügi lõpetamine hästi paindumatu ja pikaajaline protsess. Kui kvoot täis saab ja me hakkame alles siis püüki sulgema, siis selle aja jooksul suudavad kalurid seda kvooti päris palju ületada, mis toob Eesti riigile ja nendelesamadele kaluritele tulevikus palju suuri uusi probleeme kaasa. Seetõttu tahame me seadusi muuta paindlikumaks, et kalapüüki oleks võimalik lõpetada niisama kiiresti, kui on näiteks võimalik lõpetada kalurite jääle minekut, mis kujutab ohtu nendele kaluritele endile. Nii et rakendatakse analoogset põhimõtet. Aga mis puudutab harrastuskalurite ja kutseliste kalurite erinevat kohtlemist, siis see probleem, ma arvan, laheneb siis, kui kalapüüki korraldab tulevikus üks ametkond, üks ministeerium.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Lauri Vahtre. Palun!

Tänan! Mul on küsimus haridusministrile. Koolieelse lasteasutuse seaduse muudatus, mille haridusministeerium esitas, lahendaks Terviseameti ja Tallinna vahelise tüli, millest ka siin palju juttu oli. See annaks ka lastevanematele turvatunde, et lapsed saavad õpetatud ja hoitud. Paraku kultuurikomisjoni kuuluvad opositsiooni esindajad Reps, Pelisaar, Efendijev, Rüütli ja Kreitzberg lükkasid mulle päriselt mittearusaadavatel põhjustel selle eelnõu tagasi, olles tõenäoliselt huvitatud, et tüli ja määramatus jätkuksid, millise käitumise eest president meid just äsja hoiatas. Aga motiivid motiivideks. Mida arvab minister, kuidas seda probleemi lahendada?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Tõepoolest, mulle oli see ka üllatus, et lahenduse vastu on just sotsiaaldemokraadid ja Keskerakonna liikmed, kellel on Tallinna lasteaianduses üht-teist lahendada, sest Tallinnas lasteaedade ümber toimuv on suur segadus. Tõepoolest, üks haridusministeeriumi esitatud seaduseelnõu motiive on anda osaajaga laste lasteaias hoidmise korra täpsustamise kaudu ka juriidiline tõlgendus, kas arvesse lähevad registris olevad lapsed või konkreetsel hetkel rühmas kohal olevad lapsed. Selle juriidilise tõlgenduse ümber on ju Tallinn ja Sotsiaalministeerium või, täpsemalt, Terviseamet piike murdnud. Nii et tõepoolest, selles seaduses on lahendus, see annab konkreetse tõlgenduse ja lahendaks probleemid. Aga võib olla siis Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed, kellele see seadus oleks olnud Tallinna linnas abiks, käituvad motiivil, et mida halvem, seda parem. Ega me ei saa ka vägisi Tallinna lapsesõbralikuks muuta. Tegelikult on ju nii linnapea Mõis kui ka linnapea Savisaar kutsunud inimesi ja riigiasutusi Tallinna kolima. Võib-olla nüüd, kui Tallinn, selle asemel et probleemide lahendusi toetada, tekitab lisasegadust ja vähendab sellega lastevanemate, lastega perede turvatunnet, võib öelda, et, inimesed, lahkuge Tallinnast, tulge Eestisse tagasi.

Infotunni lõpuni on jäänud napilt üle minuti. Palun 30-sekundilist küsimust ja 30-sekundilist vastust! Küsimuseks saab sõna Kaia Iva.

Aitäh! Minu küsimus on haridus- ja teadusministrile. Kui ministeeriumi tasemel hakati rääkima sellest, et õpilaste vähenemise tõttu on vaja teha olulisi ja jõudsaid samme koolivõrgu korrastamisel, siis sai see samm suure kriitika osaliseks. Praegu, tean, on mitmed omavalitsused vastavaid otsuseid vastu võtnud ning on loomas puhtaid gümnaasiume. Seda on teinud Viljandi, tean, et ka Türi on selle otsuse teinud. Milline olukord praegu selles asjas on?

Aitäh! Tõepoolest, poliitilise võitluse kõrglainel mitu erakonda, valmistudes 2011. aasta valimisteks, kuulutasid, et kuigi laste arv gümnaasiumiosas väheneb, kuigi on vaja kvaliteeti ühtlustada ja probleeme on teisigi, siis mingeid lahendusi keegi pakkuda ei tohi. Ka omavalitsusliidrid kiitsid mõnikord sellele mittemidagitegemisele kaasa. Nende suu hüüdis küll poliitilisi loosungeid, aga tegelikult pea kogu aeg töötas ning nad soovivad lahendusi. Täna oli Sillamäe linna juhtkond haridusministeeriumis, soovitakse samamoodi puhast gümnaasiumi kolme praeguse gümnaasiumi asemel. Koeru on oma ettepaneku teinud, seda on teinud teised omavalitsused, Tartu, Haapsalu. Nii et omavalitsused näevad, et tuleb tegutseda, mitte niisama nurgas mossitada.

Aitäh, head kolleegid! Infotund on lõppenud. Tänan ministreid infotunnis osalemise eest!