Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame 5. mai infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Tänases infotunnis registreerus kohalolijaks 42 Riigikogu liiget, ei registreerunud 59.
Võime infotundi alustada. Tänases infotunnis osalevad valitsuse liikmetest peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ning rahandusminister Jürgen Ligi.
Esimene teema tänases infotunnis puudutab Eesti Energia börsile viimist ja esimese küsimuse esitamiseks peaminister Andrus Ansipile saab sõna kolleeg Mai Treial. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Rahvaliit on alati seisnud selle eest, et strateegilise tähtsusega ettevõtted peavad kuuluma riigile. Kümme aastat tagasi andis üle 160 000 inimese oma protestiallkirja, et Eesti Energia erastamine ei toimuks ja toonase Mart Laari valitsuse kavatsus õnnestuski tõkestada. Nüüd aga räägitakse sellest jälle – sedapuhku Eesti Energia börsile viimisest. Kõigepealt tunnustan teid selle eest, et Reformierakond ei ole praegu nõus Eesti Energia börsile viimise plaaniga ja otsus on vähemalt esialgu edasi lükatud. Minu küsimus on: mis põhjusel tahetakse inimesi karistada kõrgema elektrihinnaga?
Keegi ei taha Eesti Energiat börsile viia. Niisugust ideed ei ole. Jutt käib esmasest aktsiaemissioonist ja aktsiate börsil noteerimisest tulevikus ning selles kontekstis vähemusosalusest, mitte kogu ettevõtte börsile viimisest. Kuidas see asi tegelikkuses välja võiks näha, on minul isegi raske ette kujutada. Valitsus pole langetanud otsust, kuidas katta Eesti Energia investeeringuvajadusi, kust leida selleks rahaline kate. Neid võimalusi on päris mitmeid olemas. Üks võimalus on, et Eesti Energia kasutab võõrkapitali ehk laenab raha, aga need võimalused on suhteliselt piiratud. Teine võimalus on, et riik investeerib täiendavaid vahendeid Eesti Energia aktsiakapitali. Seda perspektiivi pean ma praegusel hetkel väga heaks, sest Eesti riigi ehk valitsussektori võlakoormus on 7,2% meie sisemajanduse kogutoodangust, mis on Euroopa Liidu kõige väiksem valitsussektori võlakoormus. Meie defitsiit on väike. Eesti on investorite silmis usaldusväärne ja see tähendab, et Eesti riigil on finantsinstitutsioonidest raha hankimine suhteliselt kerge ja ka odav. Kolmas võimalus Eesti Energia investeerimisvajaduste rahuldamiseks on noteerida teatud osa aktsiatest börsil, korraldada esmane aktsiaemissioon ja kaasata seeläbi siis võõrkapitali, mis muutub Eesti Energia aktsiakapitaliks. Need kolm võimalust on kõik sellised, mis väärivad arutamist ja valitsus selle arutelu lähemal ajal kindlasti ka ette võtab.
Esimene täpsustav küsimus. Palun, kolleeg Mai Treial!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Avalikkuse ees ei ole olnud väga palju kuulda sellest, et tahetakse kasutada ka muid võimalusi ja ma saan aru niimoodi, et majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on tegelnud vähemalt avalikkuse ees teadaolevalt just selle suunaga, et minna raha otsima börsile. Kui teie väidate, et on olemas ka muud võimalused, siis millega te põhjendate, et üks teie ministritest tahaks minna just börsilt raha otsima. Nii, nagu teiegi väitsite, võib börsiraha olla kõige kallim variant.
Börsiraha võib olla kallim variant, aga börsiraha ei pruugi olla kallim variant. Praegusel hetkel on Eesti riigi rahandus nii hästi korras, et ilmselt puhtrahalises mõttes oleks tarbijale odavam, kui riik laenaks raha ja paigutaks selle Eesti Energia aktsiakapitali. Aga kui Eesti riigi rahandust ei juhi see valitsuskoalitsioon, kes on praeguseni juhtinud riigi rahandust, siis võib juhtuda ka, et Eesti puhul küsitakse intressi, nii nagu seda küsiti Kreeka puhul mõned päevad tagasi – 23% aastas. Sel puhul tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et IPO kaudu Eesti Energiasse raha kaasamine on kindlasti odavam variant, kui valitsuse poolt sellesse äriühingusse raha paigutamine. Nii et kõik võib ajas muutuv olla, ei saa väga kindlalt väita, et see praegune olukord on Eesti puhul postuleeritult tulevikus täpselt samasugune nagu praegu.
Nüüd küsimus sellest, miks majandus- ja kommunikatsiooniminister propageerib või valmistab ette esmast aktsiaemissiooni? Vastus on lihtne: sellepärast, et ta sai valitsuselt sellise korralduse ja minu meelest on Juhan Parts seda korraldust päris hästi täitnud. Ta on võtnud seda ülesannet väga tõsiselt. Olgu öeldud, et teistsuguse korralduse ehk siis arutada läbi need variandid, mis eeldaksid riigi raha paigutamist Eesti Energia aktsiakapitali, sai rahandusminister Jürgen Ligi. Minu meelest ka tema on oma ülesannet päris hästi täitnud. Eri ministritel on olnud erinevad ülesanded. Valitsuskabinetis kavatseme me lähiajal arutada, missuguse variandi me Eesti Energia rahastamiseks valime.
Teine täpsustav küsimus, palun, Mai Treial!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Teie vastustest võib küll järeldada, et te võib-olla ei olegi enam sellise otsustuse taga, et Reformierakond ei ole praegu nõus Eesti Energiat börsile viima. Aga nüüd ma küsin, et kui majandus- ja kommunikatsiooniminister sai ülesande tegelda Eesti Energia börsile viimisega, siis kas ta sai ka niisuguse ülesande, millest ta räägib, et Eesti Energia töötajatele jagatakse ligi 100 miljoni krooni eest aktsiaid, igaühele 10 000 krooni eest. Kes ja mis tingimustel tohib siis Eesti Energia töötajatele aktsiate jagamist otsustada? Kas on kavas teha vahet ettevõtte juhtidele ja lihttöölistele aktsiate jagamise vahel või kuidas see peaks toimuma?
Aitäh! Töötajate stimuleerimispakette ei töötata välja mitte ainult nendes ettevõtetes, mille aktsiaid kavatsetakse kunagi börsil noteerida, vaid see on päris loomulik, et kõikides ettevõtetes peavad töötajad olema huvitatud kõige paremast lõpptulemusest ja seetõttu ei saa ma kuidagi ei Eesti Energiale ega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile pahaks panna seda, et nad on välja töötanud ühe võimaliku variandi, kuidas kaasata töötajaid ettevõtte tegevusse enamal määral, mitte ainult oma füüsilise või vaimse töö kaudu, vaid panna neid ka rohkem emotsionaalselt pingutama ettevõtte hea käekäigu nimel. Kindlasti ei ole praegu õige positsioneerida Reformierakonda kas esmase aktsiaemissiooni poolt olevaks või sellele vastu seisvaks. Meie jaoks ei ole see mitte niivõrd emotsionaalne küsimus, kuivõrd see on väga ratsionaalne küsimus. Investeerimisvajadus on Eesti Energias olemas. Me otsime Eesti riigi, Eesti rahva, kõigi tarbijate jaoks kõige paremat lahendust ja me oleme lahenduse otsimisel väga pragmaatilised. Me hoiame oma emotsioone teisteks elujuhtumiteks. Minu meelest ei ole emotsionaalsed otsused nii suurtes rahalistes küsimustes kõige paremad.
Kuna tänases infotunnis on eelnevalt registreeritud viie teema käsitlemine, siis selle teema puhul saame võtta kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Karel Rüütli. Palun!
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Riik on otsustanud eelarve seisu parandamiseks võtta riigile kuuluvatest äriühingutest pidevalt dividende, sealhulgas Eesti Energiast üle miljardi krooni nii 2009. kui ka 2010. aastal. Eesti Energia puhaskasum oli lõppenud majandusaastal 2,3 miljardit, mis on miljardi võrra suurem kui aasta tagasi ja selles sisaldus Eleringi ostmine Eesti Energialt riigi kätte. Te tõite oma vastustes välja seda, et kõige perspektiivikam Eesti Energia rahastamise seisukohalt on see, kui riik võtab laenu ja annab selle omakorda edasi Eesti Energiale, sest meie riigi välisvõlg on tõesti tagasihoidlik. Miks riik ühe käega võtab Eesti Energiast pidevalt dividende ja teise käega soovib Eesti Energiale investeeringuteks laenu anda? Kas ei oleks mõistlikum need dividendid hoopis Eesti Energiasse jätta?
Iga äriühingu eesmärk on maksimeerida kasumit, toota omanikule võimalikult rohket kasumit. Sellisena on äriühingud programmeeritud tegutsema. Kas on õige võtta ettevõttest dividende? Loomulikult on õige võtta dividende. Eelkõige otsustab Riigikogu, kuidas vahendeid kasutada, mitte ei pea jätma selle otsuse langetamist ühe äriühingu juhtkonna tasemele. Eleringi eraldamine Eesti Energiast ehk siis jaotusvõrgu eraldamine põhivõrgust ehk eraldamine Eesti Energiast on kooskõlas Euroopa Liidu direktiividega ja minu jaoks on küll täiesti selge, et see äriühing peab ka tulevikus olema sajaprotsendiliselt riigi omanduses. Kontrolli selle üle, ka vähemusaktsiate osas, ei tahaks teistele üle anda.
Küsimuseks saab sõna Arvo Sarapuu.
Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Minu küsimus on seotud Eesti Energia investeeringukavaga. Ega me ikka varsti enam päris hästi aru ei saa, mis ettevõte Eesti Energia on. Jah, ta toodab elektrienergiat, aga kui me vaatame, mille jaoks soovitakse raha koguda, siis tuleb välja, et lisaks elektritootmisele on õlitehased, nafta tootmine. Iga päev kuuleme, kuhu kavatsetakse investeerida, aga samas ei tea me praegu, kuidas Eesti Energia sellele avatud elektriturule reageerib. Me ei tea, milliseks kujuneb hind. Me ei tea, kas Eesti Energia muutub väga kasumlikuks ettevõtteks. Aga võib-olla mitte? Ma tahan öelda, et ei juhtuks sellist olukorda, nagu Tallinna Veega, et hiljem selgus, et börsile viies oli see väga kasumlik ettevõte. Kas ei oleks tark Eesti Energia investeeringukava uuesti üle vaadata ja selgeks saada, mida, millal ja kuidas investeerida?
Aitäh! Ma jagan kõiki teie kõhklusi. Mul on täpselt samasugused küsimused ja ma usun, et kõigil on sellised küsimused. Aeg annab järjest nendele küsimustele ka vastuseid, kuid võimatu on nõuda neid vastuseid ühelt konkreetselt isikult, olgu see siis peaminister, rahandusminister või majandus- ja kommunikatsiooniminister või Eesti Energia juht, täna ja kohe. Selles investeerimiskavas on ju mitmed investeeringud sellised, mis sisuliselt välistavad teineteist. Näiteks kui me ehitame põlevkivikatlad, siis ei lähe meil vaja tuumaelektrijaama. Missugused ideed realiseeruvad investeeringutena ja missugustele pole antud investeeringutena realiseeruda, see selgub aastate jooksul ja otse loomulikult tuleb seda investeerimiskava aeg-ajalt üle vaadata. Jah, ma olen teiega nõus ka selles suhtes, et investeeringute kavas on väga suur osatähtsus põlevkiviõli tootmise investeeringutel. Iseenesest võib ju täiesti diskuteerida selle üle, kas mitte lahutada põlevkiviõli tootmist üleüldse elektrienergia tootmisest ja käsitleda seda täiesti eraldi seisva äriprojektina. Me oleme valitsuses selliseks diskussiooniks valmis. Me oleme avatud, meil on täpselt samasugused küsimused nagu teil ja ei maksa arvata, et kellelgi on olemas vastused, mida ta ei taha rahvaga või Riigikoguga jagada. Need on olemuslikud küsimused, millele praegusel hetkel pole mitte kellelgi vastuseid olemas, me peame kõik koos nendele küsimustele vastuseid otsima.
Küsimuseks saab sõna Lembit Kaljuvee. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Mina jätkaksin ka selle investeerimise kava koha pealt. Põhipõhjuseks, milleks on kolmandikku aktsiaid vaja börsil noteerida, tuuaksegi see, et on vaja tõsta Eesti Energia finantsvõimekust. Aga kui tõesti rääkida sellest investeeringute kavast asjatundjatega, siis on küsimusi palju rohkem kui tõsiseid vastuseid. Kas te olete omavahel või valitsuse kinnisel või avatud istungil seda investeerimisprogrammi tõsiselt arutanud? Kui ei ole, siis tuleks seda teha. Kas te kavatsete ikka tõsiselt suhtuda selle investeerimisprogrammi läbivaatamisse?
Aitäh! Muidugi oleme me seda investeerimiskava arutanud, aga see arutelu on olnud just selline, nagu ma siin eespool kirjeldasin. Selles investeerimiskavas on ka selliseid investeeringuid, mis teineteist tegelikult välistavad, sest mõlemale investeeringule ei pruugi turgu jätkuda. Loomulikult, nii see valitsus kui ka järgmised valitsused peavad Eesti Energia investeerimiskavasid ka tulevikus arutama, neid kavasid tuleb ajas ikka ja jälle uuendada ning see on täiesti loomulik nähtus. Nagu juba varem korduvalt öeldud, Vabariigi Valitsus ei ole praeguseks otsustanud, mis ulatuses Eesti Energia investeerimisvajadusi rahuldada ja muidugi pole otsustatud ka seda, missugusel viisil neid investeerimisvajadusi rahuldada – kas riigipoolse aktsiakapitali laiendamisega, börsilt lisaraha hankimisega või Eesti Energia laenumahu suurendamisega. Küsimusi on palju. Me tahame nendele küsimustele ausaid vastuseid saada ja alles seejärel otsustada. On ka ajastuse küsimus. Valimised Ühendkuningriigis ja Kreeka kriis – need ei mõjuta praegu esmaseid aktsiaemissioone mitte ainult meil siin, vaid kogu maailmas, rääkimata siis Euroopast, ja see mõju ei ole mitte positiivne. Seesama 24 miljardi krooni suurune dotatsioon ei ole praegu veel Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud. Aga kuidas määrata hinda, kui ei tea, kas ettevõtte väärtus on 20 miljardit krooni või 40 miljardit krooni? Kas aastas võib 15 või 20 miljonit tonni põlevkivi kaevata? Kui äriplaan näeb ette pea 20, aga seadusandja lubab 15, siis on seal käärid. Ja kõigile nendele küsimustele tuleb vastata enne, kui öelda, kas oled poolt või vastu.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise ja palun vabandust kolleegidelt, kellel meie piiratud aja tõttu jääb küsimus selle teema kohta küsimata.
Järgmine teema on riigi eelarvestrateegia. Küsimuseks saab sõna Kadri Simson ja küsimus on suunatud rahandusminister Jürgen Ligile. Palun, kolleeg Kadri Simson!
Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Paar päeva tagasi püüdsin ma siinsamas saalis teie käest teada saada, mis olukorras on käesoleva aasta sotsiaalmaksulaekumised, ja te vastasite, et praegu on veel vara midagi kindlat öelda. Aga vaatamata sellele ebaselgusele, on teie ministeerium praegu olukorras, kus peab käima tõsine töö riigi eelarvestrateegiaga aastateks 2011–2014. Minu küsimus: kas möödunud aastal vastuvõetud eelarvestrateegiaga aastateks 2010–2013 võrreldes on prognoosid muutunud, ja kui on muutunud, siis millises suunas?
Aitäh! Ma korrigeerin teid. Te ei tahtnud esmaspäeval midagi teada, te tahtsite esmaspäeval midagi deklareerida. Sellele, mida mult küsiti, ma ka vastasin, ja vastus oli, et konkreetselt sotsiaalmaksu teemal on riskantne midagi lõplikult öelda, kuid pigem on ta prognoositule lähedane või pisut alla selle. Kuid maksud üldiselt laekuvad ootuspäraselt või rohkem ehk paremini ja et aasta jooksul olukord paraneb, sellepärast oleme me optimistid selle aasta kontekstis. Tuleva aasta ja järgmiste aastate teemal kehtivad ikkagi ju ametlikud prognoosid, neid me avaldame korrapäraselt teatud tähtajaks ja igast üksikust sündmusest ei saa johtuda uut prognoosi. Ma arvan, et mul oli õigus, kui ma esmaspäeval väitsin, et te tulite oma arupärimisega välja, vaadates veebruari keskpaiga sotsiaalmaksu laekumist ja tehes sellest järeldusi. Ma arvan, et mul on õigesti meeles, kuigi te andsite märku, et jutt oli märtsist, aga see on lootusetult liiga vara – poolteist kuud konkreetset maksu on lootusetult lühike prognoosimise aeg.
Esimene täpsustav küsimus, kolleeg Kadri Simson, palun!
Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Teie tuginete oma mälule, mina lugesin ette Riigikogu menetluses oleva dokumendi. Aga minu küsimus on ikka riigi eelarvestrateegia kohta. Möödunud aastal vastu võetud strateegia aastateks 2010–2013 prognoosis järgmiseks aastaks riigieelarve tulude mahuks 81 miljardit krooni. Seal on kirjas, et lähiaastatel on eelarvestrateegia kohaselt veelgi vähenemas tegevuskulude osakaal riigieelarves. Ma küsin teie käest, kas tuleva aasta riigieelarves on plaanis tegevuskulusid vähendada, ja kui on, siis milliste asutuste tegevuskulusid.
Aitäh! Te mõistate ise, et Riigikogule ei saa ma sel teemal aru anda enne, kui ma olen asja arutanud valitsuses. On lootusetult vara küsida konkreetsete artiklite kohta. Kui te tahate täpsemalt teada, siis võime sel teemal eraldi kohtumise korraldada. Ma võin olemasolevad materjalid ette valmistada, aga põhimõtteliselt on homme meil kabinetis üks riigi eelarvestrateegia arutelusid, kuigi see on algfaas ka valitsuse jaoks. Riigikogu jaoks on mul väga vara mingisuguseid konkreetseid numbreid välja öelda.
Teine täpsustav küsimus, kolleeg Kadri Simson, palun!
Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Ma näen, et teil ei ole mitte mingit soovi üldse sisuliselt Riigikoguga suhelda. Minu viimane küsimus on selle kohta, et esmaspäeval te rääkisite, et Eesti on Euroopa meister. Kas on lootust, et praegune rahandusminister võiks varsti saada jälle Euroopa parimaks rahandusministriks?
Aitäh! Ma ei mõtle nendes terminites ja ma ei ole kunagi öelnud, et Eesti on Euroopa meister. Seda valet te esitasite ka esmaspäeval. Praegu ütlesin ma teile, et ma olen valmis teiega arutama riigi eelarvestrateegiat, teie väitsite, et te näete, et ma ei ole valmis. Noh, niimoodi me siis põrgatame siin ja käime Riigikogus vastastikku rääkimas. On lihtne tõsiasi, et Riigikogule saab rahandusminister valitsuse põhidokumentide teemal aru anda siis, kui asju on arutatud valitsuses, mitte enne. Väga imelik oleks, kui majandusminister või haridusminister kuuleks minu mõtteid kõigepealt meediast ja alles siis hakkaks minuga vaidlema. See ei ole korrektne. Nii ei ole kunagi tehtud.
Ka selle teema puhul nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Mai Treial. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Teatavasti on käesolev aasta kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. On teada, et tänavused eelarvenumbrid on kõik paika pandud, aga ma olen veendunud, et vaesuse vastu võitlemine ja tõrjutuse vastu võitlemine ei tohi käesoleva aastaga kindlasti lõppeda, sest vaesuses elavaid ja abi vajavaid inimesi on Eestis väga palju. Minu küsimus puudutab seda, kuidas te eelarvestrateegias ja ka järgmise aasta riigieelarves paigutate, suunate raha vaesuse leevendamiseks ja tõrjutuse vähendamiseks, samuti tervishoiu paremaks rahastamiseks.
Tänan! Tõrjutuse teemal ei peaks rahandusminister võib-olla liiga pikalt rääkima, see on väga mitmeharuline küsimus. Mis puudutab vaesuse teemat, siis meie, nii minu erakonna kui ka minu praeguse ministeeriumi pikaajaline hoiak on ikka olnud raha väga täpne suunamine. Ma ei ütle siin midagi uut, kui ma tuletan meelde väga pikki aastaid kestnud kriitikat näiteks erinevate maksusoodustuste teemal. Minu tees on kogu aeg olnud, et peaaegu kõik maksusoodustused lähevad mööda vaesuse küsimusest, aga jagavad heldelt raha ühtlaselt laiali. Üks pikemaid, konkreetsemaid vaidlusi on see, kas siduda tulumaksuvaba miinimum lastega või maksta lastetoetusi, ja minu puhul on alati kindel eelistus olnud lastetoetused, sest need on tõepoolest suunatud vaesuse leevendamisele, mitte lastele kui sellistele. Ma ei ole kunagi arvanud, et näiteks minu lapsed peavad saama riigilt toetust, ja ma isegi arvan seda, et tööl käivad inimesed peaksid väga paljudel juhtudel üldse suhtuma riigi toesse rahalises mõttes vähemalt kriitiliselt. Riik peaks ikkagi jagama teenust enamikule ja raha vähestele. Aga kõigi nende väga populaarsete meetmetega, mis meeldivad väga suurele hulgale valijatele, kipub olema see probleem, et vaesuse teemast lähevad nad mööda, et tegelikult seejuures vaestest ei hoolita. Vaestele jääb kõige vähem või ei jää midagi nagu selle maksusoodustuse korral.
Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Lembit Kaljuvee. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Esmaspäeval ütlesin teile, et maksuameti juhtide informatsiooni kohaselt laekus märtsikuus riigieelarvesse makse ainult 4 miljardit. Te ütlesite, et see number ei ole kindlasti õige, aga õiget numbrit te ei tea ja lubasite vaadata. Kas te olete selle täpsustanud ja milline see number on?
Täpne on 4,5 või natuke rohkem. Peaminister ütleb mulle selle kohta, et 4,761 miljardit. Ütlen ausalt, et minu jaoks ei ole see arv midagi väga sellist, mis mulle sisuliselt tähendaks, sest ma vaatan maksulaekumisi siis, kui kõik kuumaksud on laekunud. Vahepeal saan ainult nõrka tagasisidet. Juhul, kui on midagi olulist, kui on tõesti midagi kriitilist juhtumas, siis mulle öeldakse. Üksikute maksude makseperioodid on ju erinevad. Aga eelkõige vaatan ma ikka maksuliigiti ja vaatan neid tendentse, mis suunas asjad arenevad, ning võrdlen erinevate aastate graafikuid. See number ei ole väga paljuütlev, pealegi kõigub ta ka mõne sellise maksu tõttu, mis on hästi hüplev. Näiteks kui me muudame aktsiise, siis toimub ühes kuus hüpe ja järgmises kuus on jällegi kidumine. Või kui makstakse ettevõtte dividende välja, siis üks kuu on pilt hästi hea, aga me teame, et see ei ole mingi aasta keskmine seal. Ja nii me siis vaatame ikkagi natuke täpsemalt kui ühe kuu üldsummat.
Selle teema raames saab viimasena küsimuseks sõna Marika Tuus. Palun!
Aitäh! Austatud rahandusminister! Eesti Panga ametlik prognoos tööpuuduse kohta on 16% mulluse 13,8% asemel. Nordea juht Vahur Kraft tõdes üleeile, et tööpuudus on meil praegu kõige suurem probleem ja jääb suureks ka aastateks. Me teame, et praegu on ju registreeritud töötutest 50% olnud töötu aasta või rohkem. See tähendab, et nad ei saa enam töötuskindlustust, nad ei saa töötutoetust ja elavad toimetulekutoetusest. Selge on see, et nendel ei ole raha, et sellest piskust käia seal kusagilt, ütleme Lohusuust Jõhvi, väikesest kohast linna ennast registreerimas või näitamas ja nad langevadki registrist välja. Valitsus räägib ametlikult, et tööpuudus meil väheneb, ja kogu see PR kampaania on selle peale tehtud. Öelge, palun, miks teil on niisugune eksitav info sel juhul.
Aitäh! Milline info nüüd eksitav oli? Kui te tahate arvudega opereerida, siis hoidugem ikkagi erineva kaaluga arvude kuhjamisest. Näiteks Nordea panga arvamus ja registreeritud tööpuudus on mitmes mõttes erinevad nähtused. Nordea panga prognoosi ja tegeliku töötuse registreeritud arvu on ju väga raske võrrelda. Ma ei julge nõus olla ka sellega, et 50% on neid, kes on töötuhüvitisest – te vist ütlesite – välja kukkunud. See tundub natuke suur number olevat, aga ma vaataksin need ikkagi enne üle, kui Riigikogus asja arutada. Te võiksite küsida nii, et ma saan ka faktid ette võtta. Töötute ringist ei kuku need inimesed välja, see väide oli ebatäpne. Need inimesed on töötuna arvel edasi, lihtsalt küsimus on, kas neile sai osaks töötuhüvitis, ja see on riigi poolt täiesti loomulik, et välditakse sellise igavese töötuse stiimuleid. Paratamatult stimuleerivad helded tööturahad ka enda defineerimist töötuna. Inimese käitumist ei tohi ka vales suunas mõjutada ja teiseks, ka rahakoti suurus on alati piiratud. Alati on piiratud võimalused neid toetusi maksta. Need on kaks põhjust, miks kunagi ei kehtestata igavesi töötu olemise toetusi, mis on väga suured.
Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.
Järgmine teema on põlevkivi kaevandamise piirmäärad. Küsimus on suunatud keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ning küsimuse esitamiseks saab sõna kolleeg Mart Jüssi. Palun!
Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eesti seaduses on põlevkivi kaevandamise piirmääraks sätestatud 20 miljonit tonni. Kui me vaatame strateegilisi arengukavasid ja energiapoliitikat, keskkonnastrateegiat ja ka põlevkivi arengukava ennast, siis näeme, et kaugemas perspektiivis soovime me põlevkivi kasutamise edasist vähenemist. Aga nüüd üsna hiljuti andis teie hea kolleeg Juhan Parts seoses õlitehase ehituse alustamisega ühe intervjuu, kus ta muu seas ütles, et huvi põlevkivi vastu on suur ja ega selle kasutuse määrad ei ole kivisse raiutud. Mina saan asjast nii aru, et neid võib siis vajaduse korral muuta, seega ma ütleksin, et need ei ole küll kivisse raiutud, aga nad on kindlasti vee peale kirjutatud. Ja just nimelt selle vee peale, mis kaevandamise käigus põhjaveena kaotsi läheb. Kuidas te keskkonnaministrina kommenteeriksite oma kolleegi väidet?
Aitäh, härra Jüssi! Ka mina olen nende väidetega ja ajakirjandusliku informatsiooniga kursis. Need mõlemad dokumendid, mis praegu reguleerivad meil põlevkivi kaevandamise mahtu – nii maapõueseadus kui ka põlevkivi arengukava –, on Riigikogu poolt kinnitatud ja vastu võetud ning järelikult saab ka nende muutmine toimuda Riigikogu kaudu. Loomulikult on kõigil võimalik sel teemal oma arvamust avaldada, aga nagu ma ütlesin, lõplik otsustaja selles küsimuses on ikkagi Riigikogu. Mäletame ka põlevkivi arengukava menetlemist Riigikogus ning seda vaidlust ja arutelu nende numbrite üle tol ajal – see oli ju väga pikk ja põhjalik ning lõpuks Riigikogu kinnitas põlevkivi arengukava sellisel kujul, nagu see praegu kehtib. Juhul kui on soovi seda muuta või neid asju üle vaadata, saavad need protsessid toimuda Riigikogu kaudu.
Esimene täpsustav küsimus, palun, Mart Jüssi!
Ma täpsustaksingi just seda aspekti, et kas selline ütlus, et nõudlus selle fossiilse kütuse järele on väga suur ja ta on väga oluline meie tulevikuenergeetikas, ei võinud olla üks võimalik signaal selle kohta, et Riigikogu peab varsti seda kogust uuesti hakkama üle vaatama.
Aitäh! See ütlus loomulikult ei välista seda, et see teema Riigikogu tasandile kerkib. Küll aga selleks, et ajada mõistlikku poliitikat, peaks ikkagi enne, kui asjad tulevad Riigikogu saali, olema selge, kas ühe või teise otsuse saavutamiseks on ka vajalik häältekogus olemas või mitte.
Nüüd selle teema raames kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Lembit Kaljuvee. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab põhimõttelist lähenemist põlevkivi kaevandamisele. Teadaolevalt on sellele lähenetud nõnda, et kui maa sees on auk olemas, siis tuleks see maardla ruttu tühjaks teha, ja praegu läheb Eesti Energia ka seda teed – Estonia kaevanduse võimsust tahetakse suurendada. Kuidas edaspidi toimitakse? Lähitulevikus tuleb teil anda soovitusi ja teha otsuseid kahe maardla avamise kohta Kiviõli lähedal. Kas te tahate oma poliitikat muuta või karmistada selles suhtes, et uusi kaevandamisvõimalusi nii lihtsalt ei anta, et võtame ikka olemasolevad maardlad tühjaks. Mis te selle kohta tahate öelda?
Uusi kaevanduslubasid seoses põlevkivi kaevandamisega ja üldse kaevandamisega, kaasa arvatud ka ehitusmaavarad, nagu te teate, väga kergelt ei saa ega hakkagi saama. Enne, kui see osutub võimalikuks, eelneb väga põhjalik analüüs, keskkonnamõjude hinnang ja kogu see protseduur – avalikustamised, kooskõlastamised. Tõepoolest, me oleme arutanud seda, kuidas põlevkiviressurssi paremini ära kasutada. Teatavasti toimub kaevandamine praegu ju sellisel meetodil, et jäetakse alla kaevandustervikud, mis on tegelikult täiesti kasutatav põlevkivi. Samal ajal on olemas ka tehnoloogia, kuidas saada praktiliselt kogu maavara sealt kätte, ja eelnevalt need tühikud, mis on tehtud, täita ning võtta välja ka kaevandustervikud. Oleme arendanud mõtet isegi selles suunas, et võib-olla peaks põlevkivi ressursitasu olema diferentseeritud, et seal, kus on kasutatud tehnoloogiat ja kogu varu välja võetud ning rohkem vaeva nähtud, oleks ressursitasu madalam, ja seal, kus kasutatakse sellist tehnoloogiat, et jäetakse osa varu lihtsalt sinna, kasutamata, oleks ressursitasu kõrgem. Eesmärk oleks suunata ettevõtteid kasutama eesrindlikumaid ja tänapäevasemaid tehnoloogiaid, selleks et kogu varu ära kasutada.
Järgmisena saab küsimuseks sõna Valeri Korb. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Hiljuti külastasime Kiviõli keemiatehast ja ettevõtte juhatusel on tõeline mure, kuidas saab keemiatehas ennast tulevikus põlevkiviga varustada. Me teame, et seaduse tasemel on antud põlevkivi kasutamisluba, mida kahjuks ei saa kasutada. Ma tahaksin küsida teilt, härra minister, kas te võiksite kommenteerida olukorda, mis on selle probleemi ümber Kiviõli keemiatehases tekkinud.
Tõepoolest, seoses selle tehase käigushoidmisega ja põlevkivi kaevandamisega seal on üles kerkinud väga tõsised probleemid. Ma tuletan meelde, et Keskkonnaministeerium andis neile kaevandamisloa välja väga suurte valude ja pingutusega. Kahju küll, et ka ettevõtte juhtkonnale märkamatult liikus maaomand teiste isikute kätte, kellelt selle kaevandamise alustamiseks seal praegu enam nõusolekut ei saada. Tõesti, riigi poolt või ministeeriumi poolt ei tahaks küll süüd enda kanda võtta. Kui sellised strateegilised protsessid ettevõtte jaoks jäävad ettevõtte omanikule märkamatuks, siis ei saa riik siin kuidagi süüdi olla. Küll aga teame, et majandusministeeriumi kaudu on algatamisel protsess selleks, et kasutada seal sundvõõrandamise menetlust, et kaevandamisõigus ikka tagasi saada. Aga seal on tekkinud kahetsusväärne olukord. Ja ütlen seda, et ettevõtte juhtkond ja omanikud peaksid väga pikalt ja põhjalikult peeglisse vaatama.
Selle teema raames saab viimaseks küsimuseks sõna kolleeg Aleksei Lotman. Palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te ütlesite õigusega, et nii seadusi kui strateegilisi dokumente, mis kaevemahtusid reguleerivad, võtab vastu Riigikogu, kuid eelnõud, eriti strateegiate puhul, toob siia siiski valitsus. Te mainisite ka seda, et ühtegi eelnõu ei tooda, kuni hääled pole koos, aga kas te saate ka keskkonna eest vastutava valitsusliikmena kinnitada, et ei tooda enne, kui on tõsiselt kaalutletud võimalikku keskkonnakahju, mida selline suurendamine võiks põhjustada?
Aitäh! Võin küll seda kinnitada. Tõepoolest, nii nagu ma ennegi ütlesin, eelnõud ei satu Riigikogusse päris juhuslikult. Kindlasti on vaja eelnevalt aru saada, kas ka vajalikud hääled on selleks olemas. See, et neid mahtusid kasvatada, ei ole kindlasti Keskkonnaministeeriumi initsiatiiv ega saa ka olema.
Lõpetan selle teema käsitlemise.
Läheme järgmise teema juurde, milleks on rannakalurite tulevik. Küsimus on suunatud taas keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ning küsijaks on Mark Soosaar. Palun, kolleeg Mark Soosaar!
Lugupeetud juhataja! Austatud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi! Eelmisel nädalavahetusel oli meres küll veel jääd näha, aga kalurid juba podistavad oma paatidega ja teie saarlasena võib-olla olete ka juba värsket jääräime saanud proovida. Aga ma usun, et ka teil on mureks, mis saab meie rannakaluritest. Ega neid ju arvuliselt juurde ei tule, nii nagu ka kalavarud ei ole oluliselt suurenenud. Me oleme sellest korduvalt rääkinud, et üks asi on merel endale, oma perele, lähedastele leiba teenida, teine asi on seal meelelahutuse pärast käia. Kui kalavarud on piiratud, kas siis ei oleks aeg mõelda sellele, et harrastuskaluritelt, kes lihtsalt meelelahutuseks merel käivad, võrk ära võtta ja jätta nad siiski ainult õngega püüdma?
Tõepoolest, selle teema arutelu on kestnud üsna mitmeid aastaid. Nii nagu ma ka varem olen öelnud selle teema puhul, mina sellise lähenemise vastu kindlasti ei ole. Küll aga, nii nagu ikka, on saatan detailides ja seaduste muutmise tasandil tuleb juriidika väga tugevalt mängu. Küsimus on ikkagi sellel tasandil, kes on rannakalur, kes ei ole, kes püüab oma pere tarbeks ja kes püüab müügiks ning kus algab linn ja kus algab maa ja mitu päeva aastas inimene peab rannas elama, et ta oleks rannakalur, või kui ta elab kusagil eemal ja tuleb hommikul autoga randa, kas ta siis on rannakalur. Kui me nendele küsimustele saame juriidilised ja vettpidavad definitsioonid, siis me võiksime seda kindlasti rakendada. Põhimõtteliselt saan ma sellest aru ja olen ka seda meelt, et see võiks nii olla. Aga me võime siin sattuda seadusparagrahvide rägastikku ja kui juhtuvad tulema esimesed kohtuvaidlused ja riik jääb seal kaotajaks, siis sellist praktikat ei tahaks juurutada.
Esimene täpsustav küsimus, palun, kolleeg Mark Soosaar!
Õnneks on Riigikogu menetluses üks seaduseelnõu, kuhu kõikide fraktsioonide esindajad on andnud ka oma allkirjad. See on püsielaniku staatuse kohta, mis võiks olla rahvastikuregistris peegeldatud, ja võib-olla saab sellel alusel ka kalapüügiseadust täiendada. Aga kalurid on minu kui Pärnumaa saadiku poole pidevalt pöördunud ja väga palunud teile edasi anda palve, mis on seotud selle aruandlusega, mida nad peavad näiteks paatides pidama. Nad peavad oma püügipäevikuid täitma seal merel loksuvas paadis ja kirjutama nägemuse või tunde järgi, kui palju neil kala kotis on, ning see kogus ei tohi erineda rohkem kui 10% sellest, mis pärast üle antakse või kokkuostjale müüakse. Aga need numbrid kipuvad erinema rohkem kui 10%. Ausate kalurite puhul on need arvud suuremad, sest nad ei hakka oma andmeid ju võltsima. Kas ei saaks kuidagimoodi lihtsustada kogu seda bürokraatiat, millega kalurid peavad iga päev kokku puutuma?
Aitäh! Tuleb muidugi tunnistada seda, et kogu see bürokraatia on tegelikult ühest küljest ikkagi üles ehitatud nendesamade rannakalurite kaitseks, kuigi võib olla ebamugav ja tüütu neid nõudmisi alati täita. See on tingitud sellest, et meie kalavarud on väga kehvas seisus. Meie rannakalad on praktiliselt kadunud, aastakümnetetagusest kalarikkusest on ainult riismed järel. Me võime rääkida sellest, et Pärnu lahel on ehk rannakalad teatud koguses, arvestatavas koguses säilinud ja võib-olla Peipsis on kalavarud enam-vähem soovitud tasemel. Küll aga on mujal rannakalad praktiliselt ju kadunud. Ütlen saarlasena näiteks ka seda, et võrreldes 50 aasta taguste angerjavarudega on nendest säilinud umbes 8%. Ja kogu see bürokraatia on üles ehitatud sellele, et riik saaks kontrollida selle ressursi kasutust ja tagada seda, et merd ikka täiesti tühjaks ei püüta. Ja kui me niimoodi, sellest vaatevinklist vaatame, siis see bürokraatia on üles ehitatud just nimelt nendesamade rannakalurite kaitseks. Kui me võtame need reeglid sealt maha, siis varsti ei ole meil meres enam kala – ma ei taha küll öelda, et ei ole enam mitte ühtegi kalapoega, ehk kaks-kolm ikka on siis veel.
Teine täpsustav küsimus, kolleeg Mark Soosaar, palun!
Ma küsiksin ühe emotsionaalse küsimuse ka, sest meile siia Riigikogu liikmetele on tulnud Saaremaa kalurite kiri, kes on järjekordselt väga pahased hüljeste ja kormoranide peale. Samal ajal teadus seda ei tõesta, et need kaks elusolendit mere tühjaks võtaksid. Mida peaks teie arvates kaluritele vastama, kes on nende peamised vaenlased ja kes on nende peamised sõbrad?
Eks kõik peavad meie looduskeskkonda ära mahtuma, see oleks nagu selline keskkonnasäästlik lähenemine. Siin on tegemist tugeva konkurentsivõitlusega. Ühelt poolt siis needsamad hülged ja kormoranid, teiselt poolt kalurid – kõik võitlevad tegelikult sellesama valgu pärast, mida toiduks tarvitada. See võitlus üha teravneb tegelikult üle maailma. Mõnes mõttes on see paratamatus.
Kui me meenutame ajalugu – Mart Jüssi oskab seda väga hästi öelda –, siis kunagi oli meil Läänemeres 100 000 hüljest, aga praegu on 20 000 – 30 000, ja kunagi oli Läänemeri väga kalarikas vaatamata sellele, et seal oli mitu korda rohkem hülgeid kui praegu. Nii et olgem ausad, need põhjused, miks kalavarud on kokku kuivanud, on kusagil mujal.
Jõuame selle teema raames võtta nüüd veel kaks kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Aleksei Lotman. Palun!
Aitäh, hea eesistuja! Tõsi ta on, et hülgeid on Läänemeres tunduvalt rohkem olnud kui praegu ja kala jätkus sellegipoolest. Selge see, et hülged ei ole Läänemerd kalast tühjaks söönud. Küll on aga hüljestega seoses üks kalurite kurtmine põhjendatud ja nimelt see, et hülged lõhuvad võrke ja lõhuvad seda kala, kes on võrgus. Ja paraku noored hülged ka tihti upuvad mõrdadesse, minnes sinna kala järele. Tegelikud lahendused on tänapäeval olemas hülgekindlate mõrdade näol, kuid need ei ole paraku kalurite hulgas kuigi populaarsed. Kas te keskkonnaministrina näete mingeid võimalusi, kuidas teha hülgekindlad mõrrad kaluritele atraktiivsemaks, sest see oleks nii rannakalurite kui ka hüljeste huvides?
Tänan selle küsimuse eest! Teatud toetused hülgekindlate püüniste soetamiseks kaluritele on ka praegu juba olemas. Võib-olla on seda vähe, võib-olla oleme me seda vähe propageerinud. Need püünised ei ole kalurite hulgas populaarsed nimelt sellepärast, et need on kallid. Nad on mitu korda kallimad kui tavalised püünised ja küsimus on selles, kes selle raha maksab. Ainuke lahendus on ikkagi see, et me peame üritama neid toetusi võib-olla suurendada ja natuke populariseerida veel seda, et kalurid neid võimalusi kasutaksid.
Selle teema raames saab viimasena küsimuseks sõna kolleeg Toivo Tootsen. Palun!
Aitäh! Lugupeetud minister! Hiljuti me käisime ka Peipsi ääres ja ajasime seal juttu nii kalurite kui ka kohaliku kalatööstuse esindajatega. Ja üks nende mure oligi see, et kontrollitakse põhiliselt ainult püügipäevikuid ja kui sealt leitakse mingi viga, siis trahvitakse. Aga kontrolli peaaegu ei teostata röövpüügi ja kogu selle muu kala kokkuostu üle. Nendelsamadel röövpüüdjatel on hulga paremad ja täiuslikumad sõiduvahendid kui inspektoritel. Praktiliselt tegutsevad nad seal üsna karistamatult. Kuidas sellega lugu on?
Tänan, härra Tootsen! Ka mina olen Peipsi kalurite probleemidega väga hästi kursis, olen seal käinud. Me oleme ühiselt neid teemasid arutanud. Ja tuleb tunnistada, et Peipsi kalamehed ütlevad vestlustes välja, et Peipsist väljapüütud kala kogustest umbes 30% kuni isegi 50% moodustab ebaseaduslikult püütud kala. Meil on Peipsi kaluritega plaanis töötada välja heade kavatsuste protokoll kõigi nende meetmetega, kuidas ohjeldada Peipsil ebaseaduslikku kalapüüki, ja see töö käib. Me loodame, et jõuame tulemusteni ehk juunikuus. Täiesti selge on see, et Keskkonnainspektsioon üksi oma jõududega neid küsimusi lahendada ei suuda, kui ei tule kaasa kalurid, kes näevad seal tegelikku olukorda iga päev ja teavad, kes selle asjaga tegelevad. Seal päästab ainult koostöö, ainult kokkulepe, et meil on nulltolerants sisuliselt ebaseadusliku kalapüügi suhtes, ja ma loodan, et sellise koostöö tulemusena need asjad seal paranevad.
Tänan! Lõpetan selle teema käsitlemise.
Meie tänase infotunni viimane teema on bioloogiline mitmekesisus ja kliimamuutus. Küsimus on suunatud samuti keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ja küsijaks on Aleksei Lotman. Palun sõna küsimuseks Aleksei Lotmanile!
Aitäh! Hea minister! Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võttis oma äsjasel istungil vastu soovituse seoses bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja kliimamuutuste vastase poliitika ühitamisega. Kuigi see soovitus on vahetult suunatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele, kes peaks selle kohta alles oma lõpliku seisukoha võtma, on ta selle kaudu ikkagi suunatud ka Euroopa Nõukogu liikmesriikidele. Seetõttu küsin keskkonnaministrilt, kui mõlema valdkonna eest vastutavalt ministrilt, millised on Keskkonnaministeeriumi kavad nende kahe poliitika ühitamise suhtes.
Aitäh! Ma olen Parlamentaarse Assamblee viimase raportiga üldiselt kursis. Seal on neid probleeme keskkonna valdkonnas suhteliselt laiapõhjaliselt käsitletud. Nii Euroopa Liit, ütleme siis ka keskkonnanõukogu tasandil, kui Eesti Vabariik ja Keskkonnaministeerium oma tegevusega – me liigume tegelikult selles suunas. See panus, mida me saame anda seoses just nimelt liigilise mitmekesisuse teemaga, on see, et meil on ikkagi tõsine plaan, kasutades ka Euroopa Liidu toetusraha, saada lõpuks tehtud meie looduskaitseala kaitsekorralduskavad. Meil on olemas looduskaitse arengukava. See praktiline tegevus tegelikult käib.
Mis puudutab liigilise mitmekesisuse säilitamist, siis Euroopa Liit üritab sättida paika ka konkreetsed eesmärgid. Põhiline eesmärk on see, et aastaks 2020 oleks liigilise mitmekesisuse kadu peatatud. Küll aga on kõige suurem küsimus kogu selle protsessi juures see, kuidas sättida need mõõdikud, kuidas seda protsessi ikka tegelikult mõõta ja kuidas seda kirjeldada ning kuidas ära märkida või täpsustada seda, kas me liigume eesmärgi suunas või ei liigu. Nii et tegemist on väga keerulise protsessiga, kuid teatud arenguid on siin märgata.
Esimene täpsustav küsimus. Palun, Aleksei Lotman!
Aitäh! Tõepoolest, hea minister, nende kahe probleemivaldkonna puhul on tegemist, nagu me kõik teame, kahe kõige olulisema globaalse keskkonnaprobleemiga. Pole ka juhus, et mõlema kohta sõlmiti globaalsed raamkonventsioonid samal ajal – 1992. aastal Rio de Janeiros. Mõlema konventsiooni raames on järjest rohkem hakatud töötama selle kompleksi kallal, mis seob neid kahte probleemideringi. Ka Euroopa Nõukogu raames on selle kohta arvamusi avaldanud Berni konventsiooni eksperdirühmad ja ka nimetatud raport räägib just sellest, kuidas neid kaht probleemi kompleksselt käsitleda, sest neil on väga mitmeid kokkupuutekohti. Need Eesti arengukavad, millele te praegu viitasite, käsitlevad tegelikult neid kahte probleemi siiski eraldi. Oleks ikkagi huvitav kuulda, millised on Keskkonnaministeeriumi plaanid just nimelt selleks, kuidas läheneda nendele kahele probleemile nii, et need mõlemad saaksid lahendatud.
Aitäh! Teatavasti kehtib meie praegune looduskaitse arengukava aastani 2010, mis ongi käesolev aasta. Päris selge on see, et uues looduskaitse arengukavas peame neid probleeme, nagu ka teie ütlesite, käsitlema koos ja leidma lahendused, strateegilised sammud ja võimalused, kuidas nende asjadega edasi liikuda nii, et need teemad oleksid kompleksselt käsitletud. See on tegelikult esimene samm. Aga ma rõhutan ikkagi veel seda, et see praktiline samm, millega me praegu juba tegeleme, kasutades üsnagi suuri vahendeid selleks, et saada paika meie looduskaitsealade kaitsekorralduskavad, et need looduskaitsealad oleksid sisustatud ka teaduslikul tasemel praktiliste tegevustega, mida täpselt teha ja kuidas, et liigilist mitmekesisust ja loodust kaitsta, on praegu igapäevane praktiline tegevus.
Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Mart Jüssi!
Mul on samas võtmes üks küsimuse vormis ettepanek. Looduskaitseseaduse lisades olevad kaitsealused liigid on jagatud kaitse staatuse järgi eri kategooriatesse ja need kategooriad on määratud pikaajalise kogemuse põhjal. Aga kuna me oleme oma geograafiliselt asendilt mitmete liikide leviku piiri peal – see on unikaalne positsioon, kus Eesti on geograafiliselt, kui me vaatame looduslikku mitmekesisust –, siis siin toimuvad kliimamuutused võivad hakata otseselt mõjutama väga paljus meie elustikku, mida pikaajaliselt pole võib-olla tähele pandud.
Mis te arvate mõttest vaadata looduskaitseseaduse lisades olevate liikide kaitsekategooriad n-ö kliimapilguga üle või inventeerida ja võib-olla anda neile mingisugused riskihinnangud ja mõne liigi kaitsekategooriat isegi muuta, arvestades võimalikku kliimamuutuse mõju?
Jah, aitäh! Tegemist on väga asjaliku ja konstruktiivse ettepanekuga. Tõepoolest, palju vett on merre voolanud, aega on mööda läinud ja tegelikult me võiksime need kategooriad läbi vaadata, tulenevalt just nimelt sellest kliimateemast, ja kui on vaja, siis neid kaitsekategooriaid seal natuke muuta.
Tänan! Rohkem küsimusi hetk tagasi veel ei olnud, kuid nüüd saab viimaseks kiireks küsimuseks sõna kolleeg Mark Soosaar. Palun!
Aitäh! Ma näen, et on jäänud veel natuke aega selles infotunnis ministrit küsitleda ja ma küsiksin keskkonnaminister Jaanus Tamkivilt sellist asja, mis mõnes mõttes seondub ka eespool esitatud küsimustega. Nimelt arvati juba 1960. aastatel, et lisaks Lahemaa rahvuspargile võiks olla rahvuspark ka Tallinnas, mis oleks omakorda seotud linnalähedaste ürgmetsadega, ja siis taheti see nimetada Oktoobri-nimeliseks pargiks. Aga see idee on nüüd liikunud ja loksunud pikka aega. Vahepeal jäi ta soiku, kuid nüüd, kui uuesti kipub tekkima kibe arendustegevus nii lauluväljaku kui Maarjamäe kandis, kuidas teie sellele vaatate, et pealinnas võiks olla meie rahvuspark?
Seda küsimust on tõepoolest juba arutatud üsna mitu korda ka sel perioodil, kui minul on võimalus olla ministri ametis. Keskkonnaministeeriumi ja ministri isiklik seisukoht on selles mõttes pooldav. Küsimus on minu ja ka spetsialistide jaoks see, kas see tingimata peab olema rahvuspark. Kui on vaja moodustada looduskaitseala või kaitseala ja seda teha ka näiteks kohaliku omavalitsuse poolt, selleks et seista vastu pealesuruvale arendustegevusele, siis arvame, et see oleks võib-olla mõistlikum. Rahvuspark mõistena ei käsitle iseenesest ainult loodusväärtusi, ta käsitleb ka kultuuriväärtusi ja selle kandepind peaks olema võib-olla oluliselt laiem, kui see Tallinna rahvuspark seda tegelikult välja annaks. Selle kaitseala moodustamise vastu ei ole minul küll midagi. Küsimus on selles, kas ta peab rahvuspark olema.
Tänan! Selle teema käsitlemine on lõpetatud ja lõppenud on ka meie tänane infotund. Suur tänu ministritele osalemise eest ja küsijatele küsimuste eest!
