Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Esimesena kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu ja ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi; teiseks, loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder; kolmandaks, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi; neljandaks, taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder; viiendaks, Eesti Vabariigi Valitsuse ja Itaalia Vabariigi Valitsuse vahelise investeeringute soodustamise ja kaitse lepingu ratifitseerimise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet; kuuendaks, biotsiidiseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur; seitsmendaks, riigipiiri seaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Marko Pomerants; kaheksandaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude 15. rotatsiooni koosseisus" eelnõu, Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel on mul au algatada üks väike looduskaitseseaduse muutmine. Kui päris täpne olla, siis on tegu looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõuga, mille eesmärk on täpsustada mõnevõrra loodusväärtustest teatamise regulatsiooni. Praktika on näidanud, et meil on mõningad õiguslikud augud, mis vajavad täitmist.

Aitäh! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Eri ametkonnad ja ametiisikud on hakanud kehtivaid õigusakte selles osas erinevalt tõlgendama, mis kategooria juhitunnistus peab olema traktoristil, kes on järelhaagisega tootmisobjektide ja põldude vahel sõites sunnitud aeg-ajalt maanteed kasutama. Kui ARK ja Maanteeamet on kinnitanud, et B- ja C-kategooria luba annavad õiguse juhtida traktorit koos käruga ka sõiduteel, siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud on avaldanud teistsugust seisukohta. Tekkinud segadus puudutab ligikaudu 10 000 talunikku ja muud põllumeest, kes traktoreid kasutavad. Seda probleemi on asunud leevendama ka üks erakoolitaja, pakkudes oma abi. Rahvaliidu viiel liikmel on asjaomane arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile, mis sisaldab üheksa küsimust.

Aitäh! Palun, kolleeg Mai Treial!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan Rahvaliidu fraktsiooni nimel menetlusse Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada Riigikogule ratifitseerimiseks parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel 30 "Õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest"" eelnõu.
Riigikogu ratifitseeris parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta 31. mail aastal 2000. Tol ajal harta artiklit 30 "Õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest" ei ratifitseeritud. Valitsus selgitas, et on pisut vara seda teha, sooviti anda Euroopa riikidele aega seda artiklit tõlgendada. Nüüd on möödunud kümme aastat ja me leiame, et on õige aeg see artikkel ratifitseerida. Pealegi on käesolev aasta Euroopas kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks.
Sotsiaalse kaitse süsteemid on aidanud hoida inimesi rahanduskriisi kõige hullemate mõjude eest. Inimestele on vaja anda kindlustunne, et neile on tagatud sotsiaalsed õigused, ennekõike töö, samuti õigus koolitusele, haridusele ning sotsiaal- ja meditsiiniabile. Vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemiseks tuleb meetmeid võtta ja sellepärast ongi see otsuse eelnõu esitatud. Aitäh!

Olen juhatuse nimel vastu võtnud kümme eelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, menetleb juhatus need kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Annan teile edasi järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, 67 Riigikogu liikme s.a 19. aprillil algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; teiseks, õiguskomisjoni s.a 21. aprillil algatatud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Olen edastanud kaks Riigikogu liikmete esitatud arupärimist peaminister Andrus Ansipile.
Hea Riigikogu! Palun nüüd tähelepanu! Selle nädala kolmapäevase istungi alguses kell 14 esineb siin saalis kõnega Eestis riigivisiidil olev Soome Vabariigi president, Tema Ekstsellents Tarja Halonen.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 91 rahvasaadikut, puudub 10.
Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Palun tähelepanu!
Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed võtsid tagasi arupärimise nr 408 regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Seetõttu jääb tänase istungi päevakorrast ära sellele arupärimisele vastamine, see oli viies päevakorrapunkt.
Teiseks, Vabariigi Valitsus on teinud ettepaneku, et kolmapäevase päevakorra viimane punkt ehk eelnõu 727 esimese lugemise arutelu oleks kolmapäevase päevakorra kolmas punkt ja seda arutataks kohe pärast eelnõu 513 käsitlemist.
Nende kahe parandusega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimese arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Tiit Kuusmik, Toomas Varek, Kalle Laanet, Arvo Sarapuu, Olga Sõtnik, Aivar Riisalu, Helle Kalda, Vladimir Velman, Nikolai Põdramägi, Kalev Kallo, Enn Eesmaa, Inara Luigas, Jüri Ratas, Evelyn Sepp, Lembit Kaljuvee, Eldar Efendijev, Jaak Aab, Kadri Simson, Valeri Korb, Marika Tuus ja Rein Ratas s.a 17. märtsil. Arupärimine on peaministri põhiseadusvastase tegevuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! 17. märtsil esitas 21 Keskerakonna fraktsiooni liiget arupärimise härra peaministrile seoses tema põhiseadusvastase tegevusega. Tulumaksuseaduse muudatustega, mis jõustusid 1. aprillil 2009. aastal, vähendati füüsilise isiku tulumaksust omavalitsusüksustele laekuvat osa 11,93%-lt 11,4%-ni. Seega vähendati 2009. aasta eelarveaasta keskel omavalitsusüksuste olulisimat ja suurimat tuluallikat 0,53 protsendipunkti võrra ehk seaduseelnõu seletuskirja kohaselt 300 miljonit krooni.
Riik suurendas oma tulusid omavalitsusüksuste arvel, rikkudes 2008. aasta lõpus omavalitsusüksuste ja riigi vahel sõlmitud kokkulepet omavalitsusüksustele laekuva tulumaksuosa suurendamise kohta. Kokkuleppe kohaselt suurendati tulumaksuosa selleks, et kompenseerida tulumaksu ja maamaksu viivitusintresside suunamist riigieelarvesse alates 1. jaanuarist 2009.
Riigikohtu 16. märtsi lahend 3-4-1-8-09 tunnistab põhiseadusega vastuolevaks, et puuduvad õigustloovad aktid, mis sätestaksid, millised kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud. Samuti tuleb selgelt eristada kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näidata kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamine riigieelarvest.
Seoses sellega on härra peaministrile esitatud neli küsimust. Aja kokkuhoiu mõttes ma ei hakka neid ette lugema, eeldades ka, et härra peaministril on küsimuse ja vastuse koos esitamine mugavam. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tiit Kuusmik! Palun nüüd vastamiseks kõnepulti lugupeetud peaministri!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Õiguskindluse põhimõte tähendab, et uute regulatsioonide jõustamiseks tuleb ette näha mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt ja n-ö üleöö. Kuidas kompenseeritakse omavalitsustele tekkinud kahju ja lisatöö?" Riigikohus on oma 16. märtsi kohtuotsuse punktis 104 märkinud, et tulumaksuseaduse muutmise sätte avaldamise ja jõustumise vaheline kohanemisaeg oli piisav ning sellega ei mindud vastuollu õiguskindluse printsiibiga. Muudatus ei olnud nii ulatuslik, et sellel oleks jõustumise hetkel olnud sügav mõju. Meenutan teile, et sel ajal oli Eesti viimase 80 aasta jooksul maailma tabanud rängimas majanduskriisis, millest me alles praegu oleme hakanud väljuma. Kriisis toimetulemise seisukohalt on teadaolevalt määravad just kiirus ja otsustavus. Nagu me teame, täna imestatakse selle üle ja tunnustatakse seda, et Eesti on suutnud kriisile adekvaatselt reageerida. Suured krediidireitingu agentuurid Standard & Poor's ning Fitch on Eesti riigireitingut tõstnud. Järgmiseks aastaks on Eestile ennustatud Euroopa Liidu suurimat majanduskasvu. Eesti reageerimisest kriisile on saanud maailmas edulugu. "Kuidas te seda tegite?" küsivad nii Financial Times kui CNN. Nagu ma olen varem öelnud, põhjus on lihtne: me hoidsime kokku. Seda nii omavalitsuste tasemel kui riigina laiemalt ja mis veel tähtsam: me hoidsime kokku rahvana. Eesti reageerimine kriisile on kõigi Eesti inimeste suur saavutus.
Teine küsimus: "Kui puuduvad õigusaktid, mis sätestavad, millised kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud, siis kuidas on võimalik vähendada omavalitsuste tulubaasi väitega, et vähendatakse kohustusi? Millal makstakse omavalitsustele tagasi need rahad, mis neilt 2009. aastal negatiivse eelarvega ära võeti?" Tulumaksu osa vähendamisega seoses muudeti ka kohalike omavalitsuste kohustusi, et vähendada survet kohalike omavalitsuste kuludele. Kohustusi vähendati koolieelsete lasteasutuste, noorsootöö ja sporditegevuse osas. Nagu ka 16. märtsi Riigikohtu lahend osutab, tuleb analüüsida kehtivat õiguskorda, mida valitsus juba ka teeb, ja luua selline omavalitsuslike ülesannete rahastamise süsteem, mis võimaldaks igal üksikjuhul omavalitsuslike ülesannete rahastatuse piisavust hinnata.
Kolmas küsimus: "Mis ajaks lahendatakse Riigikohtu lahendis osutatud valitsuse puudujäägid ehk luuakse puuduvad õigustloovad aktid?" Valitsuskabinet arutas juba 8. aprillil Riigikohtu 16. märtsi otsust, mille kohaselt kehtivas õiguses valitseb ebamäärasus riiklike ja kohalike ülesannete piiritlemisel ning seetõttu pole omavalitsuslike ülesannete maht kohtuotsuse kohaselt tuvastatav. Kabineti otsusel sai Siseministeerium ülesandeks juhtida kohaliku omavalitsuse üksustele pandud riiklike ja omavalitsuslike ülesannete kindlaksmääramise protsessi. Ministeeriumi juhtimisel on asutud analüüsima, milliseid seadusega pandud riiklikke kohustusi kohalikud omavalitsused täidavad. Analüüsi tulemusena koostatakse muutmist vajavate seaduste eelnõud käesoleva aasta jooksul ning eristatakse riiklike ülesannete finantseerimine järgmise aasta riigieelarves. Siinkohal on oluline koostöö seadusandlikku võimu omava Riigikoguga.
Neljas küsimus: "Miks rikkus riik 2008. aasta lõpus omavalitsusüksuste ja riigi vahel sõlmitud kokkulepet omavalitsusüksustele laekuva tulumaksuosa suurendamise kohta?"  Riigikohtu hinnangul peab riigil olema võimalus kujundada omavalitsuslike ülesannete rahastamise süsteem vastavaks üldisele majandusolukorrale ning riigi majandus- ja rahanduspoliitilistele eesmärkidele. Majanduslanguse mõjudega toimetulemiseks tehtud otsuste langetamisel lähtuti solidaarsusprintsiibist. Valitsussektori tasakaalu parandavad riiklikud meetmed ulatusid 2009. aastal 19 miljardi kroonini, millest kohalikke omavalitsusi puudutas vaid 1 miljard krooni. Meetmed arutati eelnevalt läbi omavalitsusliitudega. Juhul, kui kohalikud omavalitsused oleksid olnud valmis oma eelarve puudujääki vähendama, oleks meetmed nende suhtes võinud olla märgatavalt väiksemad. Riigieelarve maksutulud sotsiaalmaksuta vähenesid 2009. aastal 11,8% võrreldes 2007. aastaga. Kohalike omavalitsuste tulud maksudest ning saadud sihtotstarbelistest toetustest ja tasandusfondist on samal perioodil vähenenud 5,8%. Seega on majanduslanguse ja meetmete mõju kohalikes omavalitsustes oluliselt väiksem olnud. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra peaminister! Ma alustan oma küsimust soovitusega: ärge seda näidet, et Eesti reageeringust kriisile on saanud edulugu, enam kasutage. See on naiivne ja ajab lihtsalt naerma. Te teate väga hästi, et teie illusoorne edulugu on saavutatud suure arvu töötute, palkade kärpimise, pensionide mittetõstmise ning sotsiaalvaldkonna ja omavalitsuste alarahastamise abil. Siit ka minu küsimus: niipalju kui mina teie valitsust mäletan, on alati riigi ja omavalitsuste vahelised suhted probleem olnud. Just see, et raha ei jätku, et rahastamine on vale. Ja ikka on omavalitsus kuidagimoodi kaotajaks pooleks jäänud. Miks see on nii juba aastaid kestnud?

Ma ei jaga kumbagi teie väidet. Ei seda, et omavalitsused on alati kaotajaks jäänud, ega ka seda, et Eesti puhul pole praeguses kriisis võrreldes väga paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega tegemist edulooga. Soovitan teil aeg-ajalt vaadata õhtuseid uudiseid, pole vahet, kas seitsmeseid või üheksaseid uudiseid. Kui te ajalehti ei viitsi lugeda ja elektroonilist pressi ei suuda mujalt jälgida, siis televiisori vaatamine on suhteliselt mugav tegevus ja kui hoida korraga lahti nii silmad kui ka kõrvad, siis saab sealt piisavalt informatsiooni, et positsioneerida Eesti praegune olukord.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud peaminister! Ma soovitan teil reitinguagentuuri Moody's teate lõpuni lugeda. Selle teises pooles öeldakse väga selgelt, et nad alandasid samal ajal Eesti majanduse tugevuse hinnangu kõrgelt keskmisele ja Eesti majanduskasvu väljavaate halvemaks. Aga rääkigem siiski kohalikest omavalitsustest, mille kohta meie arupärimine käis. Praegune maaelu areng on pandud sõltuvusse ainult lootusest Euroopa abiraha saada. Muide, ka inimarengu aruandes on öeldud, et regionaalareng on praegu täiesti tasakaalustamata ning et keskvalitsuse ja regioonide suhted pole mitte kunagi nii kehvad olnud. Millal siis ikkagi riigi ja omavalitsuste vahelistes kohustustes ja finantseerimisvastutuses selgus saabub?

Seda väidet, mille te praegu esitasite, te küll ei saanud välja lugeda inimarengu aruandest. Minus on hakanud süvenema tunne, et te pole inimarengu aruannet kindlasti mitte lugenud ja vaevalt, et te seda näinudki olete. Inimarengu aruanne kõneleb sellest, et kõik Eesti riigi rakendatavad meetmed on selgelt regionaalarengut ühtlustava iseloomuga. Jah, inimarengu aruanne toob välja selle, et Eesti on juba aastakümneid arenenud kahe keskuse keskselt, kuid see toob välja ka selle, et tulude jaotus meie regioonides tänu riigi poliitikale pigem ühtlustub kui ebaühtlustub. Inimarengu aruanne toob välja selle, et ka Euroopa Liidu raha kasutamine on Eestis regionaalarengut ühtlustava iseloomuga olnud. Inimarengu aruanne toob välja selle, et ka meie Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse summade kasutus on regionaalselt ühtlustava iseloomuga olnud. Inimarengu aruanne ei too välja midagi sellist, nagu teie praegu väitsite. Ma soovitan teil enne, kui te hakkate ühte dokumenti tsiteerima, selle dokumendiga lähemalt tutvuda.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud peaminister! Ma tuleksin tagasi riigi ja omavalitsuste rahaprobleemide juurde. Eesti omavalitsused ei saa praegu täies ulatuses oma ülesandeid täita, sest neil pole raha, samas ka riik, kes võttis osa raha omavalitsuste käest ära, ei suuda neid ülesandeid täita, sest temalgi on vähendatud eelarve. Ning see on riigi jaoks kõva argument. Mis valdkondades praegu omavalitsused juba rohkem heast tahtest ja mitte kohustusest seadust täita tegutsevad? Võib ka küsida: kas te olete kursis Riigikontrolli aruandega, mis koostati, et hinnata omavalitsuste tegevust spordi-, noorsoo- ja teistes valdkondades? Riigikontrolli hinnangul käitus riik ebakorrektselt, kui võttis osa raha ära.

Ma olen veendunud, et valdav enamik Eesti kohalikke omavalitsusi täidab seadust punktuaalselt ja et valdav enamik Eesti kohalikke omavalitsusi täidab seadust ka hea tahtega, nagu teie väljendasite. Vaid mõnes üksikus kohalikus omavalitsuses on probleeme nii hea tahte kui ka seaduse täitmisega, ent minu arvates pole praegu tarvidust vastavat loetelu ette kanda. Loetelus esimesel kohal asuvat omavalitsust teate te ilma minu abitagi.
Kriisis on raske kõigil. Te ei leia maailmas mitte ühtegi riiki, kus peaminister või president võiks öelda, et meie riigis on vahendeid piisavalt, meil jätkub raha absoluutselt kõigi probleemide lahendamiseks. Tasuks vaadata, mis toimub Eestist kaugemal. Võib-olla te saate siis aru, et kriis ei ole tabanud mitte ainult Eestit. Kriis on tabanud märksa rängemalt väga paljusid teisi Euroopa Liidu liikmesriike ja muid maailma riike.
Nagu vastuses teie arupärimisele juba öeldud sai: Eesti kohalike omavalitsuste tulusid on aastal 2009 võrreldes aastaga 2007 vähendatud 5,8%, aga riigieelarve maksutulud sotsiaalmaksuta vähenesid samal perioodil 11,8%. Seega võttis riik teie kinnitatud eelarve kaudu enda peale ülesande katta suurem osa kriisiga kaasnevatest kuludest kui kohalikud omavalitsused.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Hea peaminister! Minu küsimus haakub suuresti teie eelmise vastusega, mis puudutas kohalike omavalitsuste seaduskuulekust ja punktuaalsust. Eelmise nädala reedel, 30. aprillil kirjutas Saaremaa ajaleht Meie Maa, et aastaeelarve mahus laenukoorem pidurdab linna arengut. Kuressaare linnal ja temast sõltuvatel üksustel oli 2009. aasta seisuga 195,6 miljoni krooni ulatuses laenukohustusi, mis moodustab 98% linna aastaeelarvest. Proua linnapea selgitas, et veel läinud aasta alguse seisuga oli Kuressaare linna laenukoormus 48% eelarveaasta tuludest ning mahtus valla- ja linnaeelarve seaduses lubatud 60% piiridesse, siis aga muutis riik arvestamise aluseid, arvestades omavalitsuse kogu laenukoormuse sisse ka nendest sõltuvate üksuste laenukohustused. See artikkel on natuke pikem. Aga siin on nagu kahe poolega küsimus: kas 38%-line ülekulu või ülelaenamine ei ole rikkumine ja kuidas linn saaks edasi areneda?

Kahtlemata on rikkumine. Aga kui arvestusaluseid on vahepeal muudetud, siis sel ajal, kui kohustused võeti, ei pruukinud see olla rikkumine. Ent praeguseks on piir ületatud. See tähendab seda, et mingi täiendava laenu võtmise võimalust teie nimetatud kohalikul omavalitsusel ei ole. Õiguskaitsega tihedalt seotud inimesena te teate suurepäraselt, et võib jõuda mingisse olukorda, mis ei vasta praegu kehtivatele õigusnormidele, ka ilma selleta, et keegi oleks vahepeal õigusvastaselt käitunud. Ma ei tea, mis asjaoludel on Kuressaare võlakoormus nii suureks kasvanud, nagu te ütlesite. Ma tean, et see vastab tõele, aga missuguste sihtasutuste ja äriühingute kohustused lülitati linna bilanssi, on mulle teadmata. Detailsemat kommentaari ma anda ei suuda.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Härra peaminister! Te ütlesite, et Vabariigi Valitsus on juba alustanud eelmainitud Riigikohtu lahendi ja ka kohalike omavalitsuste rahastamise aluste analüüsimist. Kas teie arvates on võimalik, et peale selle analüüsi läbiviimist meil ei toimu mitte rahastamisreform, vaid hoopis haldusreform, kogu kohalike omavalitsuste süsteemi reform? Rahastamisküsimused on ülimalt selgelt sellega seotud.

Kui te peate järjekordselt haldusreformi all silmas haldusterritoriaalset reformi, siis vähemalt sellisel kujul, nagu sellest on kogu aeg räägitud, seda kõnealuse Riigikohtu lahendi alusel küll oodata ei ole. Me kõik teame, et meil on väga suured rahaprobleemid, defitsiidi probleemid just eelkõige suurimas kohalikus omavalitsuses ehk Tallinna linnas, kus kogu võlakoormus on 3,64 miljardit krooni. Tallinn on ületanud võlakoormuse puhul lubatud 60% piiri ja ma ei kujuta ette, kuidas võiks Tallinnas rahaasjade kordaseadmine põhjustada haldusterritoriaalse reformi. Võimalik on muidugi Tallinna linnaga veel mõni omavalitsus liita ja siis teha nägu, et probleemid lahenevad iseenesest, kuid ka kõrval olev Viimsi vald näiteks on lubatud laenukoormuse 140%-liselt ületanud ja ka see liitmine ei annaks tulemust. Järelikult jäävad võimalused, mis liitmist silmas ei pea, võib-olla hoopis lahutamisest tasuks kõnelda. Aga ma ei usu, et mõtlevad inimesed peavad haldusreformi all silmas ainult liitmis- ja lahutamistehteid, kokkuliitmisi või lahkuminemisi. Me leiame Eesti kohalike omavalitsuste hulgas küllalt palju väga pisikesi omavalitsusi, kus on väga vastutustundlikult oma rahaasju korraldatud, kus mitte pole ronitud 140 või 160%-lisse võlga võrreldes oma aastaeelarvega, vaid kus on reservidena alles 40–60% jooksva aasta eelarvest. Nii et järeldus: arukus ei käi alati suurusega kaasas, mõnes suures kohalikus omavalitsuses ei osata rahaga korralikult ringi käia, samal ajal kui väikeses kohalikus omavalitsuses loetakse hoolega iga senti, kaalutakse iga senti enne tema kulutamist. Seetõttu on Eestis küllalt praktikat, et väikesed kohalikud omavalitsused kulutavad maksumaksja raha mitu korda efektiivsemalt, kui seda tehakse suurtes omavalitsustes.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud peaminister! Riigikohtu 16. märtsi lahend tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks, et puuduvad õigustloovad aktid, mis sätestaksid, millised kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud. Austatud peaminister! Teil on suured kogemused omavalitsusjuhina töötamisest ja nüüd valitsusjuhina töötades samuti suured kogemused. Kas teile isiklikult ei tundu, et tegelikult tuleks omavalitsuslikud ja riiklikud kohustused täpsemalt sätestada-reguleerida? Ehk luua nende jaoks mingisugused täpsemad standardid ja kirjeldada asjaomased funktsioonid? Kas tuleks panna kindlamatesse raamidesse, mida teevad omavalitsused ja mida teeb riik?

Lähtudes Riigikohtu otsusest, tuleb Vabariigi Valitsusel ja ka Riigikogul seda kindlasti teha. Kuid minu kogemused omavalitsusjuhi aegadest kõnelevad sellest, et Euroopa trend on pigem vastassuunaline sellele, mida me kavatseme praegu Eestis tegema hakata. Euroopas peetakse Euroopa Nõukogu tasemel heaks tavaks seda, kui keskvalitsus ei sildista raha, ei anna kohaliku omavalitsuse tarvis mingisugust sihtotstarbelist finantseeringut teatud kindlate ülesannete täitmiseks. Heaks tavaks peetakse seda, kui seadusega on tagatud kohalikele omavalitsustele iseseisev tulubaas ja kui seadusega on sätestatud ka loetelu, milleks tulubaasi tuleb kasutada. Aga kohalikul omavalitsusel on täielik autonoomia otsustada, kuidas neid ülesandeid täita ja kui suur maksukoormus kohalikele elanikele kehtestada, et need ülesanded oleksid kohaliku kogukonna seisukohalt kõige paremal viisil täidetud.
Meie liigume praegu seda teed, et püüame võimalikult palju funktsioone ära kaardistada, maksumaksja raha sildistada kindlate funktsioonide täitmiseks, samal ajal kui Euroopa trend on otse vastupidine: omavalitsuste abstraktne tulubaas, mis muutub konkreetseks kohaliku omavalitsuse volikogude aktidega, mitmesuguste maksude määrade kehtestamisega. Sellest sõltub ülesannete loetelu, mis kindlasti kohalikul omavalitsusel tuleb täita. Kõik sõltub kohaliku omavalitsuse enda initsiatiivist, tavaliselt kohalikud omavalitsused võtavad täita märksa rohkem ülesandeid, kui riik neile andnud on. Ja otse loomulikult küsivad kohalikud omavalitsused nende ülesannete täitmiseks kohalike maksumaksjate käest rohkem raha.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud peaminister! Kas 2011. aasta riigieelarve on põhiseadusega vastuolus, kui otsustada Riigikohtu otsuse järgi? Või on see vastuolu likvideeritud?

Ei ole vastuolus.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud ettekandja! Ma olen teiega nõus, et suurus ei ole oluline. Eriti pidades silmas seda, et Eestis on ka väikseid omavalitsusi, kes elavad väga priskelt näiteks ressursitasust, mis ei tulene nende taibukast majandustegevusest, vaid nende õnnelikust asukohast. Kahjuks on praktika selline, et seda ressursitasu sageli ei jagata kogu regiooni ühtlaseks arenguks. Aga minu küsimus puudutab pigem seda, et Keskerakond tõepoolest ei pea haldusreformi all silmas seda, et tuleks joonistada kaarte, nagu teie juhitud valitsus on seda vist mitmendat koosseisu teinud. Minu küsimus on, millal te õigupoolest olete valmis tulema Riigikogu ette kohaliku omavalitsuse sisulise reformiga ehk siis ära määrama need funktsioonid. Tegelikult on küsimuse all kvaliteedinõuded, standardid nende teenuste pakkumiseks. See on oluline.

Kõigepealt jälle: teie küsimuses on eksitav viga. Minu juhitavad valitsused ei ole kaarte joonistanud ja ma ei pea seda ka vajalikuks. Ma leian, et omavalitsuste vägisi kokkuliitmine ei ole demokraatlikule riigile kohane. Ma ei ole nõus ka sellega, justkui oleksid rahaasjad korras vaid nendes kohalikes omavalitsustes, kus ressursitasude osakaal eelarves on suur. Eestis on minu käsutuses olevate viimaste andmete järgi 56 sellist omavalitsust, kellel ei ole mitte mingisugust võlakoormust – võlakoormus on null. Ja me leiame sinna kõrvale veel viis-kuus kohalikku omavalitsust, kelle võlakoormus jääb alla paari protsendi. Ehk siis me võime öelda, et meil on veerand või kolmandik selliseid omavalitsusi, kes suurepäraselt saavad oma tulude ja kuludega hakkama. Loomulikult meil ei maksa arvata, et nad on võimelised kulutama rahva hüvanguks kas neli või 40 korda rohkem vahendeid, kuid nad saavad reaalsusest suurepäraselt aru ning hoiavad oma kulud ja tulud tasakaalus. Eesti suurimad rahaprobleemid on praegu paraku kõige suuremates kohalikes omavalitsustes ja mõneti paradoksaalsel kombel ka suhteliselt rikastes kohalikes omavalitsustes. Ning kui keegi tahab teha haldusreformi, siis ta võiks eelkõige keskenduda nendele kohalikele omavalitsustele, kes on oma defitsiidid üle mõistuse suureks ajanud. Haldusterritoriaalse reformi kaartide joonistamist minu juhitud valitsuse ajal ei tule.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Härra peaminister! Ühes vastuses soovitasite te Eesti eduloo teadasaamiseks vaadata õhtuseid telesaateid. Peab ütlema, et millegipärast on need saated sellised, et kuigi Eesti riik on juba täiesti pankrotis, tuleb sealt ikka suur valitsuse kiitmine. Nii et ega me sealt objektiivset infot üldiselt ei saa. Aga küsimust ajendas mind esitama see, et siin toodi näiteid Euroopa riikide trendist. Euroopa riikides on ka teine trend ehk töötatakse põhimõttel: tugevad omavalitsused, tugev riik. Osas riikides küünib omavalitsuste eelarve kuni 50%-ni kogu riigieelarvest ja siis tõesti omavalitsused lahendavad kõik küsimused. Meie raha sildistamise küsimus on kerkinud üles seetõttu, et omavalitsused on pandud praktiliselt näljapajukile. Selles on probleem. Miks teie ei arva, et kui on omavalitsused tugevad, siis on ka riik tugev? Kas te arvate, et nõrkade omavalitsustega saab tugevat riiki ehitada?

Täna on kuidagi selline päev, kus ma kuidagi ei saa nõustuda teie hinnangutega. Mitte ma ei saa aru, kuidas Eesti riik võiks pankrotis olla. Ilmselt ei ole teile teada, et Eesti Vabariigi valitsussektori võlakoormus on kõige väiksem Euroopa Liidus: vaid 7,2% meie sisemajanduse kogutoodangust. Teil tasuks ka teada seda, et Eestis on valitsussektori reserve praegu alles tervelt 11,7% meie sisemajanduse kogutoodangust. Kui meil on võlakoormus 7,2% SKT-st ja reserve on praegu alles koguni 11,7% SKT-st ehk siis kroonides väljendatuna, kui meil on reserve 25 miljardit krooni ja võlakohustusi 15,5 miljardit krooni, siis põhimõtteliselt on meil võimalik kohe tagasi maksta kõik valitsussektori võlad, ja meile jääb ikkagi veel reserve alles.
Nimetada sellist olukorda, eriti kui arvestada mõne Euroopa Liidu liikmesriigi enam kui 100%-lise võlakoormusega võrrelduna sisemajanduse kogutoodanguga nendes riikides, pankrotiks – see nõuab väga head fantaasiat. Minu arvates ei ole selline fantaseerimine majanduspoliitiliste argumentidega kuidagimoodi põhjendatav. Targem oleks hoida Riigikogu autoriteeti ja mitte kõigutada seda niisuguste avaldustega, et Eesti Vabariik on pankrotis, ja muu sellisega. Uhkus oma riigi üle on midagi niisugust, mida kõik riigi kodanikud peaksid endas kandma, ausus aga on kohustus kõigi jaoks, sõltumata sellest, kas tegemist on valitsusliikmega, peaministriga, Riigikogu liikmega või tavalise kodanikuga. Palun jäägem ausaks!
Nüüd, te nimetasite tugevaid kohalikke omavalitsusi ja nõrku. Te ütlesite, et mitmes riigis – vähemalt mitmuses te rääkisite – moodustavad kohaliku omavalitsuse tulud enam kui 50% riigieelarvest. Euroopa kontekstis ei ole õige sel teemal mitmuses kõnelda, sest selline riik, kus kohalikul tasandil tehakse üle poole kõikidest avaliku sektori, valitsussektori kulutustest, on ainult Taani. Teistes riikides jäävad need kulutused allapoole 50%. Kõrgema vastava kulutasemega riikide hulka kuuluvad meie lähikonnast Rootsi ja Soome. Eestis tehakse 28% avalikest kulutustest kohalike omavalitsuste tasandil. Sellisena kuulume me kindlalt Euroopa tugevaimate kohalike omavalitsuste hulka ja raudselt mitte nõrgimate hulka – kui tugevuseks saab pidada seda, et kohalikel omavalitsustel on võrreldes keskvalitsusega võrdlemisi suur avaliku sektori kulutuste osatähtsus. Euroopa Liidus on mitu riiki, kus tehakse kõigist avaliku sektori kulutustest omavalitsuse tasandil alla 5%. Ja ma pole kuulnud, et nendes riikides peetakse kohalikke omavalitsusi sellepärast nõrgaks, et avaliku sektori kulutuste osatähtsus võrrelduna riigieelarvega on seal väike. Ka ei väideta seal, et kohalik demokraatia kas puudub või on ülimalt nõrk. Alati ei määra kulutuste tase seda, kas kohalikud omavalitsused on tugevad või mitte. Summa summarum pean ma võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega Eesti kohalikke omavalitsusi suhteliselt tugevaks. Oma tugevuselt kuuluvad nad vähemalt esimesse kolmandikku Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas. Aitäh!

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Austatud peaminister! Kui nüüd minna natuke konkreetsemaks ja liikuda Ida-Virumaale, siis ühe küsimuse vastuses te mainisite solidaarsusprintsiipi. Eeldatavasti valitsus käsitleb seda küsimust lähiaastatel natukene konkreetsemalt. Ida-Virumaal on nimelt valdu, kus aastaeelarve küünib üle 100 miljoni, ja on linnu, kus on aastaeelarve 2 miljonit. Nii et seda solidaarsust omavalitsuste suhtes küll nagu näha ei saa. Aga see ei ole minu küsimus. Küsimus on järgmine. Hiljaaegu käis Eestis Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi delegatsioon, kes arutas EMOL-i eestvõttel ka kohalike omavalitsuste küsimusi. Kas Vabariigi Valitsusel on sellekohaseid ettepanekuid või järeldusi juba tehtud või on need tegemisel?

Ma ei ole kursis kellegi külaskäiguga kellegi juurde ja seetõttu ei saa ma teie küsimusele vastata.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud peaminister! Minu küsimus tuleneb sellest, mis toonis te sellele arupärimisele olete vastanud. Te nimetate Eesti linnu ja valdu kui mingeid võõraid üksusi, keda tuleks kontrollida ja käskida. Samas, omavalitsused on kindlasti kodanikele lähemal, kui valitsus eales olla saab. Minu küsimus tuleneb sellest, et tõenäoliselt on teil valitsuses jagatud ülesanded nii, et regionaalminister Kiisler tegeleb omavalitsustega ja teisse need ei puutu. Aga minister Kiisler andis möödunud aastal omavalitsustele väga palju siduvaid lubadusi, mida ta ei suutnud täita. Kõik need esimesed kärped – tema oli öelnud, et ta seisab nende vastu. Millal teil on plaanis kohtuda linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu esindajatega, et probleemid silmast silma ära rääkida?

Ma usun, et mul on teatud kogemus kohalike omavalitsuste tasemel tegutsemisest olemas ajast, kui ma kuus aastat linnapea olin. Ja ma olen ka olnud aktiivne Euroopa Nõukogu juures tegutseva Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi liige kuue aasta jooksul. Ma kujutan ette, et mul on võrreldes küllalt paljude teistega teatav arusaamine kohaliku omavalitsuse ülesannetest ja tegevusest olemas. Kindlasti ei maksa mulle omistada mingeid seisukohti, et kohalikke omavalitsusi tuleks kontrollida või käskida. Mulle kui veendunud demokraadile ei ole mõtet niisuguseid käitumismudeleid külge pookida, need on mulle võõrad. Ma olen kohaliku omavalitsuse autonoomia printsiibi austaja ja ka oma eelmistes vastustes, sealhulgas kui ma kommenteerisin Riigikohtu otsust, ütlesin ma selge sõnaga, mida ma arvan kohaliku omavalitsuse iseotsustamisõigusest ja mida ma arvan Eesti Vabariigi põhiseaduses sisalduvast kohaliku autonoomia printsiibist. Ma austan seda printsiipi sügavalt. Ma olen kaugel kohaliku omavalitsuse keelamisest ja käskimisest. Kuid kõik kohalikud omavalitsused peavad alluma seadusandja kehtestatud reeglitele, st teie kehtestatud reeglitele, ja kellelgi pole õigust neid reegleid rikkuda. Ma arvan, et reeglite täitmises väljendub ka austus teie vastu, austus Riigikogu vastu. Kõik kohalikud omavalitsused peaksid Riigikogu austama ja kehtestatud reegleid täitma. Aitäh!

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Härra peaminister! Eesti on ühinenud Euroopa Liidu kohaliku omavalitsuse hartaga, mille põhieesmärke on, et kohalikel omavalitsustel peaks olema finantsautonoomia. 2009. aastal vähenes kohalike omavalitsuste tulubaas 10% enam kui riigi oma ja 62% kohalikke omavalitsusi lõpetas aasta eelarve puudujäägiga. See, kui jätkusuutlikud on kohalikud omavalitsused, sõltub 99% valitsuse ja Riigikogu koalitsiooni otsustest. 16. märtsil kohtulahend nõuab riigi kohustuste eraldamist ja vastava raha eraldamist kohalikele omavalitsustele. Kas 2011. aasta eelarves on need eraldused tehtud ja senised riigi kohustused rahaga kaetud?

Jah, me töötame selle nimel, et need kohustused oleksid eraldatud. Rahaline kate saab olema küllalt prognoositaval tasemel. Mingisugust imet ei näe ma küll lähemal ajal juhtumas. Ma ei pea võimalikuks kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel suurt proportsioonide ümberjaotamist, seega väga laiades piirides jäävad proportsioonid endiseks. Kuid veel kord: ma kordan kahte arvu, mida ma täna juba olen nimetanud. Kohalikel omavalitsustel vähenesid tulud 2007. ja 2009. aasta võrdluses 5,8%, riigil 11,8%. Seega kriisis ei võtnud suurema koormuse enda kanda mitte kohalikud omavalitsused, vaid keskvalitsus.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud peaminister! Osaliselt te olete siin täna täiesti õigust rääkinud. Tõsi ta on, et kaarte KOV-ide liitmiseks joonistas rohkem Mart Laari kui teie ükskõik milline valitsus. Linnapeana saite te tõepoolest suhteliselt hästi hakkama. Küsimus on selles Riigikohtu otsuses. Te tõlgendate seda võrdlemisi meelevaldselt, kuna te leidsite sealt ühe punkti, mis teile sobis. Teatavasti see on päris tõsine hoiatus täitevvõimule ja ka seadusandlikule võimule. Kui me ei suuda seda täita, siis järgmise aasta riigieelarve võib osutuda põhiseadusvastaseks. Küsimus on see, et kas täitevvõim üldse praegu teab, kui suur on see summa, mis kohalikele omavalitsustele tuleks anda nendele pandud kohustuste täitmiseks, nagu Riigikohtu lahend seda tegelikult nõuab. Kas teil kui täitevvõimu juhil on sellest üldse mingit ettekujutust?

See ei ole teada mitte ainult täitevvõimul, vaid see on teada ka seadusandlikul võimul. Te ju hääletasite selle väga selgelt ka numbriliselt käesoleva aasta riigieelarvesse.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Lugupeetud peaminister! Eelmisel aastal, kui tehti negatiivne lisaeelarve ja vähendati omavalitsuste tulubaasi, siis omavalitsustele minevat tulumaksuosa vähendati 11,93%-lt 11,4%-ni. Ja te ütlesite väga õigesti, et koos selle tulu vähendamisega vähendati ka kohalike omavalitsuste kohustusi. Vastavad valdkonnad te nimetasite õigesti: need on sport, noorsootöö ja lasteaedade rahastamine. Ma saan niiviisi aru, et nende kolme teemaga tegeleb praegu valitsus. Kuidas valitsus on toime tulnud nende kohustuste täitmisega – nimelt spordi- ja noorsootöö toetamisega ja lasteaedade rahastamisega? Ning kui elu läheb natuke paremaks, siis tulevad suuremad tulud. Kas koos kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamisega pannakse need kohustused uuesti omavalitsuste õlgadele või jääbki spordi- ja noorsootöö ning lasteaedade eest vastutama valitsus?

Seda ei maksa küll eelarvekärbetest järeldada, et näiteks lasteaiad enam ei kuulu kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka. Otse vastupidi! Võeti ära kohustus alla 1,5-aastaseid lapsi lasteaeda võtta ja ei ole riigil oma lasteaeda, kus oleksid lapsed kuni 1,5 aasta vanuses. Nende laste vanematele makstakse vanemahüvitist ja nad on lihtsalt koju jäänud. Selles mõttes võib teiega nõustuda, et jah, riik tegeleb selle teemaga. Riik tegeleb ka spordi rahastamisega mitte ainult riigieelarve kaudu, vaid eraldades spordi tarbeks hasartmängudest laekuvaid summasid ja kultuurikapitali raha. Usun, et kohalikud omavalitsused võiksid ka oma vahendeid revideerida ja mõelda, milleks neid kulutada ja milleks mitte. Kui riigi käest ei tule sihtotstarbelisi summasid nende tegevuste finantseerimiseks, siis võiks mõelda, kas kriisiaeg on kõige õigem aeg kulukate propagandaürituste korraldamiseks või oleks targem raha eraldada nendele, kellel seda kriisiajal hädapärast vaja läheb. Aitäh!

Palun, kolleeg Peep Aru!

Lugupeetud peaminister! Olen juba peaaegu tund aega Keskerakonna järeleaitamistunnis viibinud ja päris huvitav on. Kuidas puldist tundub: kas see jõuab kohale?

Hea küsija teab ise ka, et ega Keskerakonna inimesed küsimusi esitades ei mõtle päris nii, nagu nad küsimusi formuleerivad. Mulle tundub, et kõneldakse eelkõige oma sihtrühmaga, oma tüüpvalijaga, mitte peaministriga. Ja vaevalt et hea Riigikogu liige Kalev Kallo ise just nii mõtleb, nagu ta ütleb: et Eesti riik on pankrotis. Vaevalt, et see nii on. Tihtipeale on nii, et küsija lihtsalt saadab oma sõnumi valijatele ja teda absoluutselt ei huvita, kes küsimusele vastab ja missugune see vastus on.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea peaminister! Mulle ka väga meeldib olla tunnis, eriti koolitundides. Kas peaminister on täna sellest arutelust midagi õppinud selle kohta, et võib-olla ühiskonnas on ka inimesi, kellel on veidi teine arvamus kui tal?

Kindlasti on neid inimesi Eestis väga palju, kellel on teistsugune arvamus kui minul. Arvamuste paljusus on demokraatliku ühiskonna rikkuse tunnus. Aga kui ilmselgeid fakte eiratakse, kui neile omistatakse nendele mitteomaseid tähendusi, siis ei kõnele see mitte arvamuse paljususest, vaid kõneleb rumalusest. Ning rumalust ei peaks me tolereerima.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Austatud peaminister! Ma tahan esitada ühe konstruktiivse küsimuse. Kadri Simson juba tõstatas teema, millal te näete võimalust kohtuda linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu esindajatega. Või toimub neid kohtumisi pidevalt ja seal sellist informatsiooni kaduma minekut ei ole?

Tavaliselt on sellised kohtumised toimunud kord aastas – siis, kui on jõudnud lõpule, tavaliselt küll eriarvamuste püsima jäädes, regionaalministri läbirääkimised omavalitsusliitudega. Need kohtumised on kindlasti vajalikud selleks, et kontakte hoida, samas ma olen veendunud, et minu kontaktid Eesti kohalike omavalitsuste juhtidega on olnud päris head. Ma tahan kiita valdavat enamikku Eesti kohalikke omavalitsusi väga vastutustundliku majandamise eest. Paraku, nagu te ise ka teate, kõiki kiita ei saa, sest pole põhjust. Aitäh!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister, küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me võime muidugi siin saalis esitada küsimusi ja anda vastuseid umbes sellises laadis, et kas on juba piisavalt selge või mitte. Aga kui me käime omavalitsustes – ning ma loodan, et peale meie ka valitsuskoalitsiooni esindajad ja kõik teisedki omavalitsustes käivad –, siis on asi naljast kaugel. Ja asi on naljast kaugel sellepärast, et omavalitsused ei tule oma probleemidega enam toime. Asi on naljast kaugel sellepärast, et haldusreformi järele, millest on siin varasematel aegadel pikalt diskuteeritud, peaministri sõnul vajadus puudub. Tegelikult oleme varsti olukorra ees, kus omavalitsused on sunnitud oma valitsuse vastu kohtusse minema. Ühest kohtulahendist me saamegi siin varsti rääkida ja minu meelest on tegemist väga häbiväärse olukorraga. Me oleme siis nii kaugele jõudnud, et omavalitsused peavad oma õigusi kaitsma kohtus.
Miks ma seda räägin? On nii, et 2009. eelarveaasta keskel vähendati 0,53 protsendipunkti kohalike omavalitsuste kõige olulisemast tuluallikast ehk üksikisiku tulumaksust laekuvat summat. Rahaliselt on see 300 miljonit krooni! Alguses omavalitsusjuhid arvasid, et tegemist on 1. aprilli naljaga, sest see hakkas kehtima 1. aprillil 2009, ja seda ei võetud tõsiselt. Aga näete, on tõsi!
Ent miks seda tõsiselt ei võetud ja arvati, et see on aprillinali? Sest siiani kehtis meie riigis arusaam, et kohalikel omavalitsustel on iseseisev tulubaas, millega tuleb ise hakkama saada. Omavalitsuste eelarved olid selleks ajaks, kui valitsus muutis tulubaasi laekumist, vastu võetud. Lepingud olid sõlmitud ja töötusega seotud probleemide lahendamise plaanid olid peetud. Omavalitsuste tulubaasi kallale ei oleks tohtinud sellisel kujul minna.
On räägitud, et me vähendame ainult mõningaid kohustusi, mis puudutavad näiteks spordivaldkonda. Aga miks tegelikult omavalitsused nii kurjad on? Põhjus on see, et – ma rõhutan veel kord! – riik suurendas oma tulusid omavalitsusüksuste arvel, rikkudes sellega läbirääkimiste põhimõtteid. Kes asjaga kursis on, need teavad, et omavalitsused räägivad riigiga läbi, suhtudes sellesse väga suure respektiga, väga suure tähelepanuga. Selleks on ka alus. Põhiseaduse 14. peatükk annab ju kohalikule omavalitsusele garantii! See sisaldab normistikku, mis reguleerib riigi ja kohaliku omavalitsuse suhteid ning mis laieneb ka valla ja linna suhetele teiste kohaliku omavalitsuse üksustega.
Teisisõnu: selleks, et kohalik omavalitsus saaks tõrgeteta toimida, tuleb talle anda ka vastavad riiklikud garantiid, mida põhiseadus ju ka ette näeb. Finantsgarantii on kohaliku omavalitsuse põhitagatis ehk kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise võime hädavajalik tingimus. Ja finantsgarantii elemendid on kõigepealt õigus iseseisvale eelarvele, teiseks kohalike maksude kehtestamise ja kogumise õigus, ja kolmandaks õigus piisavale rahale ehk tulubaasile. Ilma iseseisva kohaliku omavalitsuse eelarveta ei ole võimalik rääkida ka kohaliku omavalitsuse avalike ülesannete täitmise võimalikkusest.
Tegelikult oli päris õigustatud, et aasta tagasi Tallinna Linnavalitsus pöördus Riigikohtusse. Tegemist oli Riigikohtu üldkogu praktikas kõige mahukama otsusega. Võib öelda, et esmakordselt analüüsis Riigikohus põhjalikult kohalike omavalitsuste põhiseaduslikke tagatisi ja andis omavalitsuste rahastamise õiguslikult reguleerimata jätmisele hävitava hinnangu. Riigikohus tuvastas, et riik on jätnud põhiseaduse vastaselt reguleerimata riiklikud ja kohaliku omavalitsuse kohustused. Riik on põhiseaduse vastaselt jätnud õigusaktidega sätestamata kohaliku omavalitsuse rahastamise korralduse. Too kohtuotsus on raiunud kivisse ka põhimõtte, et omavalitsustele tuleb kohaliku elu korraldamiseks ette näha eraldi raha. Riigi pandud ülesandeid ei pea lahendama kohaliku elu taandarengu hinnaga ja sellepärast on siin tegemist tõsise küsimusega. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! Lugupeetud kolleegid! Tulin kõnepulti ainult selleks, et täpsustada repliigi korras mõningaid asju. Olen ka varasemates infotundides jälginud, et peaministril on väga huvitav komme rääkida seda, mis talle meeldib, aga mitte küsimusele vastata. Ja vajadusel pöörab ta ka küsimuse pea peale. Oma küsimuses ma ei öelnud, et Eesti riik on pankrotis, ehkki sellele pühendas peaminister oma vastuses väga pika lõigu. Ma nimelt viitasin sellele, et oma eelmises vastuses soovitas peaminister jälgida meie telekanaleid, et saada objektiivset infot, ja ma ütlesin tingivas kõneviisis, et meie telekanalid kiidaksid valitsuse tegevust ka siis, kui riik oleks pankrotis. Nii et ma tean seda väga hästi, et praegu riik ei ole pankrotis. Aga väljendasin seda mõtet seetõttu, et teleuudised on küll viimane koht, mille info objektiivsust uskuda võib.
Teine pool küsimust oli samuti täiesti pea peale pööratud. Küsimuses, mis puudutas tugevaid omavalitsusi Euroopa Liidus, oli selgelt öeldud "mitte üle 50%", vaid "kuni 50% eelarvest". Jah, on teada, et Taanis on see näitaja üle 50%, aga oma küsimuses ma rääkisin kuni 50%-st. Aga vastuses oli pühendatud pikk lõik sellele, nagu ma oleksin rääkinud üle 50%-st. Ma ei ole sellist küsimust esitanud. Võib-olla on halvasti kuulda – eks ma siis tulevikus katsun kõvema häälega rääkida. Aitäh!

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Aitäh repliikide eest! Kui küsimus oli sõnastatud, et paljudes või mõnedes riikides on see näitaja kuni 50%, siis mis see "kuni" on? On see poolteist protsenti avaliku sektori kulutustest või on see näiteks 2% või 3% avaliku sektori kulutusest? Kellega siis hea küsija Eesti kohalikke omavalitsusi võrrelda tahtis? Mulle jääb see praegu järjest rohkem arusaamatuks. Aga see selleks.
Kohalikel omavalitsustel on Eestis iseseisev tulubaas olemas. Selle iseseisva tulubaasi kehtestab Riigikogu seadusega. Kohaliku omavalitsuse autonoomia peab seisnema eelkõige selles, et täitevvõimul ei ole mitte mingisugust õigust anda kohalikele omavalitsustele korraldusi, mis ei põhine seadusel. Kohaliku omavalitsuse tugevust näitab ka see, kas kohalikul omavalitsusel on õigus käia kohut keskvalitsusega või mitte. Euroopa Nõukogu liikmesriikide hulgas on väga palju riike, kus kohalikule omavalitsusele ei ole riigi põhiseadusega antud õigust riigi vastu kohtus hagi esitada. Euroopa Nõukogu väga selge seisukoht on, et kohaliku autonoomia oluline tagatis on kohaliku omavalitsuse õigus riigiga kohut käia. Kui muudmoodi oma õiguste eest seista ei saa, siis tuleb valida kohtumenetluse tee. Ja kui selline õigus on kohalikele omavalitsustele antud, siis kindlasti see ei tohiks olla deklaratiivne õigus – ka praktikas ei tohiks kohtus käimise õiguse kasutamist kuidagimoodi hukka mõista ega naeruvääristada. See on demokraatlikus riigis täiesti normaalne, pealegi veel tunnustatud suhete korraldamise mehhanism. Kahju nendest riikidest, kus kohalikele omavalitsustele sellist õigust antud ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Georg Pelisaare, Inara Luigase, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Nikolai Põdramäe, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Kadri Simsoni ja Valeri Korbi s.a 23. märtsil esitatud arupärimine Eesti Omanike Keskliidu toetamise kohta riigieelarve vahenditest. Palun kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! 23. märtsil esitas 15 Riigikogu liiget peaministrile arupärimise, mille sisu on Eesti Omanike Keskliidu toetamine riigieelarve vahenditest. Arupärimise lugupeetud peaministrile ajendas see, et me tegime enne seda arupärimise regionaalministrile ja majandusministrile, kelle vastused jäid meile kahjuks selgusetuks. Need vastused ei toonud selgust, aga me mõistame, miks need just sellised olid – olid ju vastajad ühe ja sama erakonna liikmed.
Keskerakond on alati olnud kodanikuühiskonna toetaja ning kindlasti ei ole me selle ühenduste toetamise vastu. Kuid nende toetamine peab olema jätkusuutlik ning süsteem ühine.
Nii 2009. kui 2010. aasta riigieelarves on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ridadel eraldatud 2 miljonit krooni mittetulundusühingu Eesti Omanike Keskliit toetamiseks. Selle mittetulundusühingu tegevus oli eriti aktiivne enne valimisi, kui Eesti Omanike Keskliit reklaamis hoolsasti Riigikogu liikmeid Ken-Marti Vaherit ja Urmas Reinsalu, kes kuuluvad samasse parteisse, kuhu eelnimetatud ministeeriumide juhidki. Sellest tulenevalt ongi meil, hea peaminister, küsimused teile.
2008. aasta riigieelarves eraldas Riigikogu Eesti Omanike Keskliidule 2 miljonit krooni, kui me saime aga 2008. aasta riigieelarve täitmise, oli ilmunud sinna juba 2,4 miljonit. Miks? Milliseid projekte teostas mittetulundusühing Eesti Omanike Keskliit 2009. aasta riigieelarves eraldatud raha eest, mida oli jälle 2 miljonit? Eelmistes vastustes tõi peaminister välja, kui palju on pidanud kohalike omavalitsuste eelarvet vähendama. Ja põhjenduseks muidugi see, et riik on oma eelarvet vähendanud. Seda enam on meile arusaamatu, miks ka 2010. aastal eraldati Eesti Omanike Keskliidule ikka jälle 2 miljonit krooni.
Küsimusi on kokku seitse, ma ei hakka aja kokkuhoiu huvides neid ette lugema. Ma loodan täna konstruktiivseid vastuseid ja et me lõpuks saame ka selles asjas selguse. Aitäh teile!

Aitäh, kolleeg Helle Kalda! Palun, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "2008. aasta riigieelarves eraldati Eesti Omanike Keskliidule 2,4 miljonit krooni. Milliseid projekte teostas MTÜ neile eraldatud raha eest?" Tuginen sellele ja järgnevatele küsimustele vastates dokumentidele, mis Eesti Omanike Keskliit on esitanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. 2008. aastal toetas ministeerium Eesti Omanike Keskliitu 2,4 miljoni krooni suuruses summas. Projekti eesmärk oli omanike keskliitu kui koduomanike ühendust laiendada ning parandada omanike õigusteadmisi. Olulisimad selle projekti raames elluviidud tegevused olid järgmised: organisatsiooni laienemine ehk liikmeskonna kasv 1400-lt 28 201-le, lisaks asutati viis uut piirkondlikku koduomanike liitu; koduomanike õigusteadlikkuse kasv, konsulteerimine ja juriidilise abi pakkumine koduomanikke puudutavates küsimustes, tasuta õigusabiteenuse pakkumine koduomanikele, veebikeskkonna ning e-uudiskirjade kaudu õigusalane teavitamine, "Küsi juristilt tasuta" veebipõhise infoliidese käivitamine; info- ja kommunikatsioonimeediumi loomine – on olemas portaal www.omanikud.ee, mida kasutatakse edukalt e-suhtluse ning teabekanalina.
Teine küsimus: "Milliseid projekte teostas MTÜ Eesti Omanike Keskliit neile 2009. aasta riigieelarvest eraldatud 2 miljoni krooni eest?" 2009. aasta eraldise suurus oli tõepoolest 2 miljonit krooni. Aruande selle raha kasutamise kohta peab Eesti Omanike Keskliit esitama tänavu 15. maiks. Kavandatud tegevused olid järgmised: organisatsiooni laiendamine ja liikmete integratsioon – liikmebaasi laiendamine, praeguste liikmete aktiivse osaluse tagamine, tehnilise suunisega infoürituste korraldamine; koduomanike teavitamine – õigusalaste teadmiste loomine ja süvendamine planeeringute koostamise, jäätmemajanduse ning ehitustegevuse valdkonnas, tasuta juriidilise abi pakkumine, juriidiliste nõupäevade korraldamine; funktsionaalsete liikmeteenuste arendamine – "Kodukaardi" projekti jätkamine, koduomanike õigusbüroo tegevuste elluviimine; info- ja kommunikatsioonimeediumi arendamine – veebikeskkonna täiendamine ning arendamine.
Kolmas küsimus: "Milliste projektide jaoks eraldati MTÜ-le 2010. aasta riigieelarves 2 miljonit krooni? 2010. aasta riigieelarves vähendati paljusid eraldisi seoses väiksema maksulaekumisega. Millisel põhjusel jäi Eesti Omanike Keskliidu toetus samaks?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei vähendanud 2010. aasta eelarvetaotluste koostamisel mittetulundusühingute toetamiseks kavandatud summasid 2009. aastaga võrreldes. See käib nii Eesti Omanike Keskliidu, MTÜ Eesti Korteriühistute Liit (1 miljon krooni), MTÜ Eesti Standardikeskus (7,5 miljonit krooni), tarbijakaitseühenduste (800 000 krooni) kui ka konkreetselt eelarves nimetamata sihtasutuste ja mittetulundusühingute toetamiseks mõeldud summa (3 miljonit krooni) kohta. Viimati nimetatud summa on 2009. aastaga võrreldes isegi kasvanud, kuna lisaeelarvega vähendati seda mullu algselt kavandatud 3 miljonilt kroonilt 686 580 kroonini. 2010. aasta eelarve koostamisel hoiti seega kokku mujalt, mitte mittetulundusühingute jaoks kavandatud summadelt, mille osakaal eelarves on tagasihoidlik. 2010. aastaks riigieelarvest Eesti Omanike Keskliidule eraldatud toetuse kasutamise leping on veel sõlmimata. Eesti Omanike Keskliit on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile esitanud kavandatavate projektide kirjelduse, enamik neist puudutab ühingu organisatsiooni ja tegevuse edasiarendamist samasugustes suundades nagu eelmisel kahel aastal.
Neljas küsimus: "Kuidas võib rahul olla MTÜ-le pandud lootustega? Millises vallas oleks MTÜ-l veel arenguruumi?" Eesti Omanike Keskliit on tegelnud omanike huvide esindamisega, ja seda üsna pika aja jooksul. Eesti Omanike Keskliit, varasema nimetusega Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit, on alates 1994. aastast esindanud ülemaalise ühinguna õigusjärgseid omanikke ning maja- ja korteriomanikke. Ühing seadis asutamisel oma sihiks omandireformi elluviimise. Omandireformi lõpule jõudmisel on ühingu tegevus märgatavalt laienenud normaalses tsiviilühiskonnas kujunenud suhete pinnalt korteri- ja majaomanike seisukohtade esindamiseks, nende ühendamiseks ja abistamiseks.
Eesti Omanike Keskliit on ka Rahvusvahelise Kinnisvaraomanike Liidu täisliige. Näiteks võib teil olla huvitav teada, et selle organisatsiooni volikogu 2008. aasta istung toimus siinsamas Tallinnas. Praegu kuulub liitu ühingu andmetel 40 350 inimest. Tegemist on seega üsna laiapõhjalise organisatsiooniga. Tõsi, arenguruumi leidub alati. Eesti Omanike Keskliit näeb ise Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esitatud info kohaselt kõige konkreetsemat arenguruumi koduomanike huvides algatatud kohtuprotsesside vallas. Liit on käinud kohtus seoses Tallinna maamaksuga, kuid nad jäid kaotajaks. Samuti jõudis kohtupinki vaidlus Konkurentsiametiga Eesti Gaasi kasutatava Gazpromi hinnavalemi üle. Selles kohtuasjas saavutati kompromiss. Liit on teada andnud ka kavatsusest esitada tsiviilhagi seoses Tallinna Vee hindadega.
Viies küsimus: "Eesti Omanike Keskliit on lisaks saanud toetust ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist ning taotlenud toetust KredExilt. Kuidas on reguleeritud riigieelarvest saavate MTÜ-de rahastus ning milliste vahenditega tagatakse, et MTÜ või sihtasutus ei saa sama projekti jaoks mitmest kohast raha? Kui palju sai 2009. aastal Eesti Omanike Keskliit riigieelarvest eraldisi, arvestades ka teiste ministeeriumide valdkondi?" Eesti Omanike Keskliit on viimastel aastatel saanud avalikust sektorist finantseeringuid eluasemevaldkonda kureerivalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt eelnevalt juba nimetatud summades. Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt on omanike keskliit saanud allkirjade kogumise portaali petitsioon.ee loomiseks 500 000 krooni ja liitu on rahaga toetanud ka Tallinna linn: see oli 50 000 krooni suurune tegevustoetus aastal 2006, mil linnapea oli Jüri Ratas. Muudest avaliku sektori allikatest, sealhulgas teistelt ministeeriumidelt, pole Eesti Omanike Keskliit riigieelarvelisi eraldisi saanud.
Kuues küsimus: "Miks eelistatakse toetamisel teatud kindlaid kodanikuühendusi? Kas seda tehakse seoses koalitsioonilepinguga või toetatakse teatud isikutega seotud ettevõtmisi?" Mittetulundussektoris toetatakse ühinguid, kes on võimekad ning suudavad oma projektidega reaalseid muutusi kaasa tuua. Eesti Omanike Keskliit on seda võimekust elamumajandussektoris aastate jooksul näidanud. Eesti on koduomanike ühiskond, pea 90% elanikest elab elamispinnal, mis kinnisvarana kuulub neile endale. Lääne-Euroopa riikides on kodanikuühiskonna tugevaimaid osi organiseeritud koduomanike esindusühingud. Elamumajanduse sektori toetamise ning kodanikuühiskonna arendamise näol on tegemist üldiste ühiskondlike eesmärkidega. Elamumajanduse valdkonnas on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium riigieelarvest järjepidevalt toetanud ka korteriühistute liitu: 2008. aastal 2 miljoni krooniga, 2009. aastal 1 miljoni krooniga ja 1 miljon krooni on ette nähtud ka 2010. aasta riigieelarves. Riigieelarvest sai 2008. aastal 520 000 krooni toetust ka üürnike liit.
Seitsmes küsimus: "Eesti Omanike Keskliidu koduleheküljelt võib lugeda, et nende olulisimaks tegevussuunaks on võitlus kasvavate kuludega. MTÜ toetab kodude vabastamist maamaksust ning võitleb ka monopoolsete universaalteenuste pakkujate vastu. Milliseid vahendeid MTÜ selleks kasutab? Kas Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu on Eesti Omanike Keskliidu nägu või on Eesti Omanike Keskliit Ken-Marti Vaheri ja Urmas Reinsalu nägu?" Omanike keskliit on oma tegevuse rahastamiseks kasutanud omavahendeid ja avaliku sektori vahendeid, millest eelmises vastuses juttu oli. Milline on omanike keskliidu nägu? Ilmselt on iga organisatsioon oma liikmete nägu. Eesti Omanike Keskliidu liikmeskond on küllaltki lai ja nagu omanike hulgas üldiselt, on ka selle liidu liikmete hulgas inimesi kõigist suurematest erakondadest, sealhulgas kümneid inimesi ka Keskerakonnast. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud härra peaminister! Mul on tunne, et mõningatest tegevustest ei ole teid täpselt informeeritud. Me oleme väga selgelt näinud, kuidas Eesti Omanike Keskliit tegi talle riigieelarvest eraldatud rahaga kohalike valimiste eel valimispropagandat mitmele IRL-i juhtpoliitikule. Võin ka öelda, et omanike keskliidu koduleheküljel oli välja pandud Isamaa ja Res Publica Liidu valimisplatvorm ning nende rahaga levitati reklaamlehti, kus kutsuti Nõmme elanikke üles IRL-i poolt hääletama. Ma küsin, miks te sellesse nii leebelt suhtute. See paneb mind imestama. Tegemist on ikkagi riigieelarve raha kantimisega ühe erakonna taskusse. Ja see raha on ju rahva ühisvara.

Selle viimase hinnanguga ma ei saa päri olla. Minu meelest on nimetatud kodanikuühendus hästi oma liikmeskonna huve esindanud ja seda, kui üks kodanikuühendus esindab oma liikmete huve, ei tohiks nimetada raha kantimiseks. Ma arvan, et nii kodanikuühendustel tervikuna kui nende üksikutel liikmetel on täielik vabadus poliitiliseks enesemääramiseks ja oma erakondlike eelistuste kujundamiseks. Kui ühes organisatsioonis on kas juhatus tervikuna või mõned juhatuse liikmed või ka volikogu esimees oma erakondliku kuuluvuse ja sümpaatia selgelt määratlenud, siis see ei tohiks anda alust lõpetada selle kodanikuühenduse riigieelarvest rahastamine. Diskrimineerimist erakondliku kuuluvuse järgi ei pea ma kindlasti võimalikuks. Ma olen veendunud, et omanike keskliit on oma ülesandeid hästi täitnud, ja iseäranis neid, mille täitmiseks on ta riigieelarvest raha saanud.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud peaminister! Eks meiegi siin opositsioonis üritame koduomanike eest seista ja oleme selle tõttu tugevalt vastu olnud mitmetele soojusaktsiiside tõusudele, mis lõid külma talve ajal koduomanikke eriti valusalt. Aga koduomanike liidu puhul on küsimus ikkagi selles, et selle juhatusse kuuluvad kolm silmapaistvat IRL-i poliitikut: Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher ja Priidu Pärna. Kõik need kolm tegid enne oktoobrikuiseid kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi lauspostitusi oma linnaosades: Reinsalu  Nõmmel, Vaher Haaberstis ja Priidu Pärna Pirital. Ja nad ei teinud seda oma raha eest, sest valimisaruannetes see kulu ei kajastu. Nad tegid kirja, et koduomanike liit soovitab neid noori poliitikuid valida, sest nad seisavad koduomanike eest. Ja raha pidi tulema riigieelarvest. Kas peaminister peaks selliste asjade vastu huvi tundma, mida tehakse riigi raha eest MTÜ-de katuse all?

Mulle on kinnitatud, et nende kirjade saatmiseks ja koostamiseks ei ole kulutatud Eesti Omanike Keskliidu raha. Seega need summad pidid tulema valimistel kandideerinud inimeste omast taskust või nende erakonna valimiste eelarvest. Kust see raha täpselt tuli, seda ei ole mina pidanud vajalikuks endale selgeks teha. Aitäh!

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud peaminister! Ma palun teil täpsustada järgmist asja. Varem vastates te mõned arvud nimetasite, aga kui võtta eelmine aasta, siis kui suur oli ühenduste aastaeelarve ja kui suur osa sellest eraldati riigi vahenditest?

Ma ei ole kursis kõigi Eesti kodanikuühenduste eelarvetega ja samamoodi ei ole ma kursis sellega, kes on Eesti Omanike Keskliidu peamised rahastajad, kui palju raha nad on suutnud koguda, kui palju tehakse tööd ühiskondlikel alustel, ilma et selleks üldse raha tuleks kulutada. Ma arvan, et seda oleks ka, nii nagu kõigi teiste kodanikuühenduste puhul, suhteliselt raske määratleda. Saan siin tugineda vaid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi selgele arusaamale, et riigi eraldatud 2 miljoni krooni eest aastas on tulemusi eeldatust rohkem.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh vastuste eest! Mulle on loomulikult selge, et teil on väga raske oma koalitsioonipartneri kohta midagi halvasti öelda. Aga mul on küsimus: korteriühistutele eraldatavat summat vähendati võrreldes 2008. aastaga miljoni võrra, kuigi neisse kuulub tunduvalt rohkem liikmeid, kes peaksid seega palju paremini esindatud olema. Miks sellisel ajal, kui kõik, kaasa arvatud teie ministeeriumid, pidid oma eelarvet vähendama, ikkagi suurendati 2010. ja 2009. aastal koduomanike liidule minevat summat? Tooge või kolm asja, mis olid riigile nii olulised küsimused, et partnerile oli vaja eraldada 2,5 miljonit?

Kõigepealt, te saate minu tunnetest valesti aru. Mina ei ole siin praegu raskustes sellepärast, et ma nagu tahaksin oma koalitsioonipartnerite kohta midagi halvasti öelda, aga ma ei saa, ma ei tohi seda teha. Mul lihtsalt ei ole mitte mingisugust soovi ega põhjust nende kohta halvasti öelda.
Võib öelda seda, et Eesti Omanike Keskliit suures osas esindab ka kõiki neid inimesi, kes elavad korteriühistutes. Need ei ole sugugi väga selgelt eraldatud seltskonnad, nii et mitte mingisuguseid huvide kattumisi eri kodanikuühendustes olla ei saa. Et kui sina elad korteris, siis on sul võimalik oma huve kaitsta vaid ühe kodanikuühenduse, st korteriühistute liidu kaudu, ja kui sina elad oma eramajas, siis on võimalik oma huvisid väljendada ainult Eesti Omanike Keskliidu kaudu. Lisaks sellele on teisigi võimalusi, kas või üürisuhte alusel oma huve kaitsta.
Kui hakata võrdlema, kui palju on üürnikke või korteriühistute elanikke võrreldes omanikega, siis võib öelda, et üürnikele pool miljonit on ka ebaproportsionaalselt palju võrreldes korteriühistutele antud miljoniga. Minu meelest on probleemid, millega tegelevad Eesti Omanike Keskliidu liikmed, märksa laiemad, nende probleemidering on suurem kui üürnike ühendustel ja korteriühistute liidul.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Lugupeetud peaminister! Kui rääkida Eesti Omanike Keskliidust, siis nende peamine ülesanne on – vähemalt on siin küsimustes see ära toodud – võidelda kodude maamaksust vabastamise eest. Üldse võitlevad nad kasvavate kuludega, mis koduomanikele on määrava tähtsusega. Kui vaadata kõikide nende asjade taha, siis tegelikult ka Vabariigi Valitsus on käibemaksu ja aktsiisi tõstmisega rahva koormat suurendanud. Teenused on läinud kallimaks, kaubad on läinud kallimaks. Kas omanike keskliit on protestinud Vabariigi Valitsuse tegevuse vastu? Mul on selline tunne, et valitsus on nad justkui ära hirmutanud ja nad ei julge ühtegi sõna Vabariigi Valitsuse vastu öelda. Olge hea, nimetage kolm suuremat protestiavaldust, millega nad on avaldanud pahameelt Vabariigi Valitsuse tegevuse vastu!

Sisuliselt ka need nende aktsioonid, mis ma oma vastuses ette lugesin, on ju suunatud Vabariigi Valitsuse vastu. Sest Vabariigi Valitsus on tolereerinud kas või seda, et vee hind on mõnes omavalitsuses ebamõistlikult, ebaproportsionaalselt kallis, et mõnes kohalikus omavalitsuses leiab aset diskriminatsioon hindade vallas, nii et hulgitarbijale on kehtestatud märksa kõrgemad tariifid kui jaetarbijatele. See on otsene süüdistus ka Vabariigi Valitsuse aadressil, sest see on Vabariigi Valitsuse tegemata jätmine. Mul on hea meel, et selles küsimuses on mingisugune lahend saabumas. Riigikogu menetluses on praegu monopolide ohjeldamise eelnõu ja mingitele omanike tõstatatud küsimustele annab see eelnõu, kui ta seaduseks saab, kindlasti vastuse.
Aga minu meelest on hea, kui meil on hästi palju kodanikuühendusi eri valdkondades, kui paljud inimesed on koondunud eri eluvaldkondade küsimusi arutama. See võimaldab ju ka valitsusel ja Riigikogul märksa paremini toimida – kui puuduks tagasiside eri ühiskonnagruppidest ja huvirühmadest, siis võiks kas Riigikogu või valitsuse otsustesse vigu sisse sattuda. Ka tehtavate kärbete proportsionaalsus poleks üldse nii hea, nagu see on tugevate kodanikuühenduste korral.
Me oleme Eestis hakkama saanud riigieelarve tulude kahanemisega, mille ülemaailmne majanduskriis paratamatult on kaasa toonud. Ja me oleme hakkama saanud niiviisi, et meie riigis ei ole langetatud otsuste tõttu ühiskondlikku vara sel määral hävitatud, nagu seda paljudes teistes riikides on paraku hävitatud. Kui keegi toob ebameeldiva sõnumi, et nii palju vahendeid, kui meil oli varasematel aastatel, enam ei ole, siis mitmes riigis on seepeale inimesed näidanud üles oma rahulolematust sellega, et on inimeste loodud väärtusi hävitama hakanud. Eestis on küllap tänu sellele, et meil on tugev kodanikuühiskond, inimestes mõistmist olnud märksa rohkem kui nendes riikides, kus halbadele sõnumitele on järgnenud purustused ja hävitamine.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister, küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Mis ajendas mind siia pulti tulema? Mind ajendas see, et te ei ole ilmselt lugenud ei Eesti Korteriühistute Liidu põhikirja ega Eesti Omanike Keskliidu põhikirja. Mõlemal on oma funktsioonid, mõlemal on oma ülesanded. Kodanikuühendused peaksid siiski olema rahastatud ühtsete põhimõtete alusel. Erinevalt teist olen ma tegelnud mittetulundusühingutega päris pikka aega ja olen kursis ka nendesamade organisatsioonide tegevusega. Minu jaoks ei ole küsimus üksnes selles, kes keda esindab, vaid ka selles, millist teenust ostab riik nendelt organisatsioonidelt. Kurb on see, et teie väitel Eesti Omanike Keskliit pakub teenust korteriühistutele. See ei ole õige. Korteriühistutele pakub teenust Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Omanike Keskliit pakub teenust ainult majaomanikele.
Teine väide, mis kurvaks tegi, oli see, et te tõite välja üürnike liidu, kes sai raha 2007. aastal, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ostis selle liidu käest teenust. Mitte kunagi pole ei üürnike liit ega ka korteriühistute liit oma liikmeskonna laiendamiseks saanud raha niimoodi, nagu seda on saanud aastate viisi omanike keskliit. Teie väitest võis aru saada, et üürnike liit on igal aastal saanud 500 miljonit. Ei, see oli 2007. aastal – peale seda, kui Riigikohus tegi otsuse ümberasujate vara suhtes, tunnistades omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 õigustühiseks. Sel ajal tekkis tohutult suur probleem sellega, et väga paljud vajasid õigusküsimustes konsultatsiooni. Üürnikele tuli nõu anda, kuidas nad võiksid neid küsimusi lahendada. Selleks oli vaja välja anda suur õigusliku sisuga kogumik ja selleks anti tõesti raha, aga üürnike ühenduse liikmed panid oma liikmemaksudest veel täiendavalt raha juurde. Teie väitel oleks aastail 2008, 2009 ja  2010 Eesti Üürnike Liit nagu raha saanud, aga tegelikult ei saanud ta ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, KredExilt, kodanikuühendustelt ega Siseministeeriumilt ühtegi krooni. Seda sellepärast, et nagu valitsus ütles: neile ei ole üürnikke vaja. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda!  Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Toomas Vareki, Georg Pelisaare, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Kalle Laaneti, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramäe ja Evelyn Sepa 23. märtsil s.a esitatud arupärimine kütuseäri kohta Eesti-Vene piiril. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Härra peaminister! Mul on suur au seda arupärimist ette kanda. 1. jaanuarist tõusis pliivaba kütuse aktsiis 6,6 kroonile liitri kohta. Sellele reageerisid Eestis tegutsevad kütusemüüjad ning tõstsid oluliselt kütuse hinda. Selles valguses on taas hoo sisse saanud kütuseäri Eesti-Vene piiril. Juriidiliselt on kõik korrektne. Mõned autod teevad üle piiri kolm sõitu ööpäevas. Siililegi on selge, et ükski autojuht ei jõua 24 tunni jooksul nii palju kütust ära kulutada ning kütus pumbatakse paakidest välja ja müüakse edasi, mis on aga keelatud tegevus. Äri on niivõrd tõsine, et piiriäärsetes tanklates on isegi olemas statsionaarne klots, mille peale sõites vajub auto poolviltu ning paaki on võimalik rohkem kütust tankida. Seoses sellega, härra peaminister, on teile järgmised küsimused. Kui täpne ülevaade on valitsusel piiril toimuvast kütuseärist? Kui suured summad jäävad Eesti riigil selle tagajärjel saamata? Kui suurt kütuseäri suurenemist üle piiri prognoositi aktsiisitõusu kavandades? Praegu on Eestis kõige kallim diislikütus Balti riikides. Millist mõju avaldab see Eesti konkurentsivõimele? Millistes Euroopa Liidu maades on pliivaba ning diislikütuse aktsiis veel kõrgem kui Eestis? Kuidas kavatseb valitsus sellisele kütuseärile piiri panna? Kas valitsus leiabki, et piirikaubandus on ja jääb? Arupärimine esitati 23. märtsil 2010. aastal. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Lugupeetud peaminister, palun teid kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kõigepealt õiendan ma selle eelmise repliigi ära. Valitsus pole kindlasti öelnud, et meile pole üürnikke vaja. See väide on vale. Aga kui on nii, nagu teie ütlesite, et üürnike ühendus pole üldse toetust saanud, siis ma palun vabandust, et ma olen arvuga eksinud. Ma usun, et sel juhul vastab teie informatsioon rohkem tõele kui minu informatsioon. Aga kindlasti ei saa me sellest välja lugeda, et üürnikke pole vaja.
Vastan arupärimisele. Esimene küsimus: "Kui täpset ülevaadet omab valitsus piiril toimuvast kütuseärist? Kui suured summad jäävad Eesti riigil selle tagajärjel saamata?" Maksu- ja Tolliameti andmetel toovad füüsilised isikud Venemaalt Eestisse mootorikütust standardses paagis keskmiselt 300 autoga päevas. Koguseliselt tähendab see ca 21 000 liitrit päevas, kui arvestada kütuseveoks kõige rohkem kasutatavate sõidukite standardse kütusepaagi mahuks 70 liitrit. Niimoodi tuuakse Eestisse nii bensiini kui ka diislikütust kokku 7–8 miljonit liitrit aastas. Riigil jääb sellelt koguselt aastas saamata ligikaudu 50 miljonit krooni aktsiisi ehk ligi 1% kütuseaktsiisi kogulaekumisest ja lisaks veel 10 miljonit krooni käibemaksu, umbes 0,05% kogusummast.
Teine küsimus: "Kui suurt kütuseäri suurenemist üle piiri prognoositi aktsiisitõusu kavandades?" Alates 2010. aasta 1. jaanuarist tõsteti bensiini- ja diislikütuse aktsiisi 6,2%. Aktsiisimäära tõstmise mõju bensiini ja diislikütuse hinnale oli koos käibemaksuga 2,9–3%. Nii tagasihoidlik hinnatõus ei saa olla piiriülese kütuseveo oluline mõjutaja. Isegi juhul, kui rakendaksime Euroopa Liidu energia maksustamise direktiivist tulenevat aktsiisi alammäära, langeks bensiini jaehind Eestis vaid ca 1,2 krooni võrra. Kuigi aktsiisimäärad on tõepoolest peamine mootorikütuse hinnaerinevuste põhjustaja Eestis ja Venemaal, ei saa piiril toimunud kütusevedu olla argument aktsiisipoliitika kujundamisel ei Eestis ega Euroopa Liidus tervikuna.
Kolmas küsimus: "Praegu on Eestis kõige kallim diislikütus Balti riikides. Millist mõju avaldab see Eesti konkurentsivõimele? Millistes Euroopa Liidu maades on pliivaba ning diislikütuse aktsiis veel kõrgem kui Eestis?" Pliivaba bensiini aktsiisimäär on kõrgem kui Eestis 21 liikmesriigis, diislikütuse aktsiisimäär on kõrgem 9 liikmesriigis. Mis puudutab Eesti konkurentsivõimet Läti ja Leeduga võrreldes, siis odav diislikütus oleks ilmselt väga lühinägelik tee konkurentsivõime kasvatamiseks.
Neljas küsimus: "Kuidas kavatseb valitsus sellisele kütuseärile piiri panna? Kas valitsus leiabki, et piirikaubandus on ja jääb?" Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse kohaselt on Eestisse sissesõidul mootorsõiduki standardses kütusepaagis olev samas mootorsõidukis tarbitav ning sõiduki sihtkohta jõudmiseks vajalik kütus aktsiisivaba. Aktsiisivabalt sisseveetud kütust ei ole lubatud kasutada muus sõidukis kui selles, millega kütus sisse veeti. Kütust ei tohi sellest sõidukist välja võtta ja ladustada, välja arvatud sõiduki remondi ajaks, ning isik, kelle suhtes maksuvabastust kohaldatakse, ei tohi seda kütust tasu eest ega tasuta üle anda. Aktsiisivabastust ei kohaldata, kui sõiduki valdaja tegevusest ilmneb, et kütust veetakse sisse kaubanduslikul eesmärgil. Teatud osa reisijate poolt selliselt sissetoodavast kütusest kasutavad nad ise, sellisel juhul on tegemist igati seadusliku ja Euroopa Liidu direktiividega kooskõlas oleva tegevusega. Arvestades praegust majandusolukorda ja keskmisest suuremat tööpuudust Ida-Viru maakonnas, on paraku ka neid inimesi, kes käivad iga päev korra Venemaal, tuues standardpaagis kaasa kütust, ning realiseerivad selle hiljem peamiselt kokkuostjate kaudu kohalikele elanikele. Ärilise eesmärgi kindlakstegemiseks on Maksu- ja Tolliamet rakendanud isikute küsitlemist, odomeetrinäidu ja kütusekoguse fikseerimist kontrollaktis Eestist lahkumisel ja uuesti Eestisse sisenemisel. Kuna sõidukite odomeetrite taatlemise kohustus puudub ning esineb ka nende edasikerimist või mittetöötamist, siis on sellel meetmel omad puudused. Kütusekoguseid on ka mõõdetud, mis mõõteseaduse kohaselt läbiviiduna on võrdlemisi kulukas ja aeganõudev, mistõttu seda ei saa rakendada kõigi piiriületajate puhul. Algatatud on ka väärteomenetlusi Venemaalt toodud kütuse ebaseaduslikes müügi- ja ladustamiskohtades, näiteks garaažides. Tervikuna on piirikaubandus aga küllalt levinud nähtus ka mujal Euroopa Liidus. Selle täielik lõpetamine pole võimalik ega kindlasti ka mõistlik. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Küsimused. Kolleeg Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Te tõite välja, et arvestuslikult võiks riigile jääda selle ebaseadusliku kütuseäri tõttu laekumata 50 miljonit krooni maksutulu. Aga kas on analüüsitud või on teil mingi oma arvamus, kui palju võiks kuluda riigieelarvelisi vahendeid, selleks et kõik piiriaugud kinni panna ja kõik kaubad, mis tulevad illegaalselt üle, seaduse kohaselt maksustada? Kas see summa on suurem või väiksem?

Küsimus oli püstitatud väga absoluutsetes kategooriates. Kõikide aukude kinnipanek ei ole 50 miljoni krooniga kindlasti mõeldav, sellega ei saa hakkama ka 500 miljoni lisakrooniga ja isegi 5 miljardist kroonist jääks absoluutselt kõikide selliste aukude kinnipanemiseks väheks. See, nagu ma ütlesin oma vastuse lõpus, ei oleks kindlasti ka mõistlik. Ka meie inimesed käivad teistes riikides, ostavad sealt teatud kaupu isiklikuks tarbimiseks ja kingitusteks ning see on täiesti normaalne. Selline ebaseaduslik kauplemine ei ole normaalne, kuid nii nagu muu kuritegevuse puhul, tuleb ka siin konstateerida, et lõplikku võitu ei saavutata kunagi, millest ei maksa teha järeldust, et võidelda ei tulegi. Minu meelest on Maksu- ja Tolliamet olnud päris efektiivne. Kütuseaktsiisi laekumine riigieelarvesse on olnud väga hea, märksa parem, kui me aasta alguses või möödunud aasta lõpus prognoosisime.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Te vastasite eelmisele arupärimisele sellele arupärimisele vastates. Seetõttu küsin ma teilt juurde, kas järgmisel aastal üürnike ühing saab raha. Aga kui kütusepoliitikast rääkida, siis minul on küll tunne, et riik seda salaäri lausa soosib. Kus on see riiklik kütusepoliitika? Vaadake, millised suurmonopolid veavad siit kogu kasumi välja ega pane seda meie riigi arendamisse. Miks riik seda kõike ei jälgi? Kui me võrdleme hindu, siis Venemaaga võrreldes on kahekordne vahe, Leedu ja Lätiga ka. Miks see ikkagi niiviisi on?

Aitäh! See nüüd nii küll ei ole, et Leedu ja Lätiga oleks meil kahekordne vahe. Kui võrrelda Venemaaga, siis Venemaa on hoopis teistsugune riik, kui on Eesti. Nende maksupoliitika on meie omast märksa erinev. Meil on teatud kokkulepitud reeglid Euroopa Liidus, mida kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on kohustatud järgima. Aktsiisimäärade erinevused Euroopa Liidus tervikuna ei ole sugugi märkimisväärsed. Need ei ole suured. Vaid Ühendkuningriik erineb oma diislikütuse väga kõrge aktsiisimäära poolest teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest ja Küprosel on see erinevus võib-olla teisipidi (seal on võrreldes teiste liikmesriikidega aktsiisimäär suhteliselt tagasihoidlik), kuid üldiselt on Euroopa Liidu 25 liikmesriigis näiteks diislikütuse aktsiisimäär 1000 liitri kohta samas suurusjärgus, erinevused on suhteliselt tagasihoidlikud. Täpselt sama võib öelda pliivaba bensiini aktsiisimäärade kohta, ka siin väga suuri erinevusi ei ole. Eesti jääb oma aktsiisimääraga madalama aktsiisimääraga kolmandiku hulka Euroopa Liidu liikmesriikidest. Milline hakkab tulevikus olema Venemaa aktsiisipoliitika, seda on minul väga raske ennustada. Aga kordan veel kord, et  Maksu- ja Tolliamet on oma tööd teinud minu hinnangul hästi. Seda tööd tõhustatakse veelgi ja, nagu öeldud, mustal turul liikuva kütuse osatähtsus kogu kütusest on protsentuaalselt väike. Kütuseaktsiisi laekumine riigieelarvesse on olnud väga hea.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Kas te ei leia, et 6,5 krooni aktsiisi on hariliku inimese jaoks, kui ta ostab oma auto jaoks kütust, praegust elatustaset arvestades liiga palju? Kas selle aasta jooksul tuleb veel aktsiisitõuse või ei?

Aitäh! Ei tule. Aga kas mingi maks on liiga suur või väike, see on seadusandja otsustada. Meie ülesanded on küllalt ulatuslikud, ülesannete täitmiseks avalikus sektoris on vaja vahendeid ja nüüd on seadusandja otsustada, kust neid vahendeid võtta. Kuid me peame silmas pidama ka seda, et Eestis ei ole kehtestatud automaksu. Registreerimisel on riigilõiv, aga mitte automaks. Automaks on väga ulatuslikult kehtestatud väga paljudes riikides. Mõnes riigis, sõltuvalt süsinikdioksiidi õhkupaiskamisest, võib automaks ulatuda 50%-ni auto hinnast. Neid riike ei tule mitte kaugelt otsida, vaid neid leiab siitsamast lähedalt. Kui me võtame automaksu kas registreerimismaksuna või iga-aastase maksuna või siis mõlemad koos ja kõrvutame seda Eesti kütuseaktsiisiga, siis peab ütlema, et meie autoomanikud on teiste riikide autoomanikega võrreldes suhteliselt tagasihoidlikult maksustatud. Aga seda peame me ütlema ka kõikide teiste maksude maksmise kohta. Eesti on endiselt Euroopa Liidus madala maksukoormusega riikide hulgas. Selles osas ei ole auto kasutamise maksustamine mitte mingi erand.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu süda tõrgub etteheiteid tegemast nendele piiriäärsetel aladel elavatele inimestele, kellel on tõepoolest väike sissetulek ja kes kasutavad hinnaerinevust, tankides näiteks oma autot Venemaal või kasutades muid piiriäärsete alade elanikele omaseid soodustusi, mida kasutatakse ju väga paljude riikide piirialadel. Küll aga on probleem hoopis see, et Venemaa on kehtestanud näiteks teemaksu Eesti elanikele Vene poolel, Vene inimesed seda maksma ei pea ja nad ei pea seda maksma ka Eestisse tulles, sest Eestis ei ole teemaksu kehtestatud. On mitmeid teisigi asju, mis teevad äri Vene poolele soodsamaks kui Eesti poolele. Mida Eesti riik kavatseb ette võtta, et ka Eesti poolele oleks kaubavahetus normaalsem?

Aitäh! Teie küsimuses sisaldunud esimese hinnanguga olen ma täiesti päri. Piiriülene kaubandus piiriregioonides on täiesti normaalne nähtus. Kui kütust ostetakse teisest riigist oma tarbeks, siis minul ei ole nendele inimestele küll mitte mingisuguseid etteheiteid. Kuid riigis kehtivad seadused on kohustuslikuks täitmiseks absoluutselt kõigile ja seadust rikkuda ei tohi. Kütust, mida tuuakse oma tarbeks aktsiisivabalt Eestisse, ei tohi edasi müüa ega kellelegi teisele edasi anda, ka tasuta. Kui seda tehakse, siis see on seadusrikkumine. Oleme huvitatud heanaaberlikest suhetest kõigi oma piirinaabritega, sealhulgas Venemaaga. Kui Venemaal on kehtestatud teedemaks eesmärgiga teid paremaks muuta, siis iga inimene, kes nendel teedel sõidab (tõsi, mina ei ole nendel teedel mõnda aega sõitnud), saab aru, et neil on vahenditest tõepoolest puudus ja maksu kogumine on põhjendatud. Mis aga puudutab Eesti ja Venemaa majandussuhteid tervikuna, siis tahan öelda, et Eesti ekspordi Venemaale suunduv osa on kasvanud alates aastast 2000 ja see kasv on olnud pidev. Tõsi, aastatel 1996–1997 hakkas Eestist Venemaale suunduva ekspordi osatähtsus kiiresti vähenema. See jõudis aastaks 2000 2,4%-ni ja sellest ajast alates, kui valitsust juhtis Mart Laar, hakkasid Eesti ja Venemaa suhted paranema. Siim Kallase ajal said need suhted uut hoogu, Juhan Parts tõi suisa õitsengu neisse suhetesse ja kui mina peaministriks sain, siis jätkus Venemaale suunduva Eesti ekspordi kasv enneolematus tempos. Praegu oleme jälle 9–10% tasemel, kus me viimati olime aastal 1997. See dünaamika on väga kujundlik. 1996. aastal tuli langus ja alates 2002. aastast on tulnud tõus ehk Venemaa on muutunud Eesti jaoks oluliseks ekspordituruks. Ka Venemaalt Eestisse tulnud turistide arv on viimasel ajal väga kiiresti kasvanud. Alates 2007. aastast on Venemaalt Eestisse tulnud turistide arv aastas kahekordistunud. Muidugi tahaksin ma selle võtta oma teeneks, aga minu teene see ilmselt ei ole, sest Venemaalt Eestisse tulnud turistide arvu kasv on eelkõige põhjustatud sellest, et Eesti on liitunud Schengeni alaga ja kui Venemaa kodanikul on Schengeni riigi viisa, siis saab ta seda teist korda kasutada selleks, et tulla Eestisse, ja meile on nad teretulnud. Majanduslikus mõttes saame me rääkida suhete paranemisest. Kui võtta luubi alla transiit, siis siin ei maksa kellelgi paranemise lootusi hellitada. Kui Venemaa on teinud ja on tegemas väga suuri investeeringuid oma sadamavõimsuste arendamiseks Ust-Lugas ja Primorskis, kui on investeeritud ja investeerimisel tohutud summad ka toruühenduste viimiseks nendesse sadamatesse, siis ei maksa kellelgi hellitada lootust, et oma investeeringud jäetakse tühjana seisma ja transiit hakkab suunduma läbi teiste riikide sadamate. See on paratamatu, et tulevikus hakatakse naftasaaduste transiidiks rohkem kasutama Venemaa oma sadamavõimsusi ja vähem teiste riikide sadamaid.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Lembit Kaljuvee, Kalev Kallo, Marika Tuusi, Nikolai Põdramäe ja Inara Luigase 6. aprillil s.a esitatud arupärimine Eesti maksusüsteemi kohta. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud kolleegid! Hea peaminister! Kuna meie arupärimise teema on maksusüsteem, siis ennetamaks seda, et peaminister lihtsalt ütleb, et valitsuses olevatel erakondadel on maksusüsteemist teistsugune arusaam kui opositsioonis olevatel erakondadel ja midagi arutada ei olegi, olen ma oma arupärimises tuginenud ekspertide arvamusele ja tsitaatidele. Äkki aitab see tõhusale mõttevahetusele kaasa.
Mida on eksperdid öelnud Eesti maksusüsteemi kohta? PricewaterhouseCoopersi maksukonsultatsioonide osakonna juht Villi Tõntson on öelnud, et iseseisvuse esimese 15 aasta jooksul oli meie eesmärk olla tiiger, ent viimaste aastatega on energia otsa saanud. Inimarengu aruanne (seesama aruanne, mida ka peaminister on väga põhjalikult lugenud) kirjutab: "Mitu maksupoliitilist otsust viimase viie aasta jooksul on sattunud vastuollu majandustsükli juhtimise üldiste makromajanduslike põhimõtetega. Tulumaksude alandamine kiire majanduskasvu tingimustes aastatel 2004–2007 viis majanduse ülekuumenemisele ning majandusstruktuuri deformeerimisele ja konkurentsivõime vähenemisele. Vastupidiselt, tarbimismaksude tõusud aastatel 2008–2010 halvendasid tarbijaturu olukorda ning võimendasid veelgi majanduse kokkutõmbamist." Ehk headel aegadel rohkem maksuraha kätte jättes võimendati majandusbuumi ja rasketel aegadel makse, just tarbimismakse juurde lisades külmutati meie majanduskeskkonda. Inimarengu aruanne jätkab: "Maksukeskkond on vaieldamatult üks olulisemaid majandusaktiivsust mõjutavaid tegureid. [- - -] Samas ei ole Eesti ühiskonnas piisavalt läbi arutatud maksukeskkonna sisuline seos nii majandusarenguga kui ka Eesti ühiskonna sotsiaalse jätkusuutlikkusega."
Sellest tulenevalt ongi arupärijatel peaministrile küsimusi selle kohta, miks on Eesti eelarve liigses sõltuvuses tarbimismaksudest, selle kohta, mida on meile andnud ettevõtte kasumimaksust loobumine ja milline on olnud selle mõju järjestikustel aastatel Eesti eelarvele. Puändina küsime, et kui me vaatame Euroopa kaarti, kujutame seda endale ette, miks siis Eesti, Läti, Venemaa ja Ukraina sellel kaardil on ühte värvi ja Lääne-Euroopa on teist värvi. Selline kaart tuleb meile silme ette siis, kui me vaatame, millised maksusüsteemid on olemas. Meil, Lätil, Venemaal ja Ukrainal on mitteastmeline tulumaks.
Selliseid küsimusi küsime me peaministrilt just sellepärast, et oleme saanud innustust inimarengu aruandest, mis ütleb, et rohkem tuleb arutada, pole vaja ühte tõde, on vaja debatti. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi, et ta arupärimisele vastaks!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus. See on nii pikk küsimus, et ma ei tea, kas mul maksab seda ette lugeda. Aga ma teen seda: "2007. aastal moodustasid tarbimismaksud kolmandiku, tulumaks neljandiku ning sotsiaalkindlustusmaksed samuti kolmandiku kogutuludest. 2008. aastast, mil toimus tarbimise kokkutõmbumine, vähenes oluliselt tarbimismaksude osakaal ja vastavalt suurenes sotsiaalkindlustusmaksete osatähtsus. Järsud muutused eelarvetulude laekumistes annavad tunnistust erinevate maksutulude tasakaalustamatusest, mis on Eesti maksusüsteemi üheks tõsiseks probleemiks. Kuivõrd on valitsus arutanud Eesti maksusüsteemis esinevaid puudujääke? Milliseid puudujääke maksusüsteemis on valitsusel plaanis lähiajal lahendada?" Eestis on eri maksutulude osakaal maksulaekumises kooskõlas nii Euroopa Liidu kui ka OECD riikides valitsevate suundadega. Sellepärast ei ole põhjendatud arupärimise esitajate esimeses küsimuses väljendatud seisukoht, nagu oleks Eesti maksusüsteemi üks tõsine probleem eri maksutulude tasakaalustamatus. Tulul ja tarbimisel põhinevatel maksudel on erinevad maksubaasid, mis mõistagi käituvad majandustsükli eri faasides erinevalt, ning maksustruktuur ei saa püsida muutumatuna majandustsüklist sõltumata. Nii on ka muutused eelarvetulude laekumises majanduslanguse ajal vältimatud ega anna tunnistust maksutulude tasakaalustamatusest. Tõele ei vasta väide, et tarbimismaksude osakaal maksutuludes on Eestis alates 2008. aastast oluliselt vähenenud. Suund on olnud vastupidine. Seoses majanduslangusega on vähenenud küll tarbimismaksude laekumine, mitte aga nende osakaal maksutuludes. Toetudes Euroopa Komisjoni 2009. aastal avaldatud raportile, mis vaatles maksustamise suundi Euroopa Liidus, saab väita, et tarbimismaksude osakaalu suurendamine on iseloomulik ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele. Selliste maksude suur osakaal kogutuludes tulenes tugevast sisenõudlusest, mis oli muu hulgas seotud laenubuumiga. Kui laenubuum osaliselt finantskriisi tõttu lõppes, vähenes oluliselt ka tarbimismaksude laekumine. OECD hinnangul on tarbimismaksude laekumine stabiilsem kui tööjõumaksude laekumine, sest töö kaotamise korral jätkatakse säästude ja toetuste abil tarbimist, kuid tööjõumakse enam ei laeku. Seetõttu on tarbimismaksude ja nn roheliste maksude osakaalu suurendamine eesmärgina põhjendatud. Eesti erineb teistest Euroopa Liidu riikidest eelkõige kapitalimaksude väikese osakaalu poolest. On selge, et Eesti-taolise väikese riigi jaoks on kapitali madal maksukoormus vajalik selleks, et olla välisinvestorite jaoks atraktiivne ja kapitali sihtriigina maailmas konkurentsivõimeline.
Teine küsimus: "2000. aastal loobus Eesti traditsioonilisest ettevõtte kasumimaksust. Kuidas on mõjutanud see Eestis tegutsevaid ettevõtteid ning millises ulatuses on riigil jäänud tulu saamata?" Kasumi maksustamise edasilükkamine selle jaotamise hetkele on mõjutanud Eesti ettevõtlust ja ka riigi mainet positiivselt. Seda näitab kas või hiljutine Tartu Ülikooli majandusteaduskonna tehtud uuring välisinvestorite seas, milles soodsat maksupoliitikat hinnati Eestisse investeerimisel tähtsuselt kolmanda tegurina. Muide, sellest kõneleb ka "Eesti inimarengu aruanne 2010". Meie kasumimaksu süsteem on aidanud meil teiste riikide seast eristuda ning meelitada siia rohkelt välisinvesteeringuid. See on võimaldanud ettevõtjatel kasutada teenitud kasumit maksu tasumise asemel investeeringute tegemiseks ja uute töökohtade loomiseks. See on andnud ettevõtjatele võimaluse koguda reserve, mis tõenäoliselt aitavad neil ka praeguses keerulises majandusolukorras paremini toime tulla. Võib öelda, et sellise süsteemi kasutusele võtmine on olnud üks viimase kümne aasta õnnestunumaid majanduspoliitilisi otsuseid. Mis puudutab küsimuse seda osa, millises ulatuses on riigil seoses sellise süsteemiga jäänud tulu saamata, siis selline küsimuse püstitus on olemuselt ebaõige. Küsima peaks esmalt "Kas?", mitte "Kui palju?". Siin tuleb arvesse võtta mitmesuguseid asjaolusid, alustades sellest, et tänu jaotamata kasumi tulumaksuvabastusele on oluliselt suurenenud raamatupidamisarvestuse läbipaistvus, sest puudub vajadus kasumit varjata. Uuele süsteemile ülemineku järel suurenesid Eesti ettevõtjate kasuminumbrid hüppeliselt. Et kasumi arvestamisel on tänapäeval võimalik käituda küllaltki paindlikult, oleks see pilt vana kasumimaksu süsteemiga jätkamise korral võinud olla praegusest hoopis erinev. Niisiis on väheusutav, et ükski arvutus suudaks tõepäraselt näidata, kui palju oleks meie eelarvesse laekunud äriühingu tulumaksu siis, kui kõik oleks jäänud vanaviisi. Isegi kui see arv oleks praegusest suurem, siis arvestades ka meie süsteemi märgilist tähendust investorite jaoks, on põhjust arvata, et oleme sellest eelkõige võitnud.
Kolmas küsimus: "Kuidas on praegune maksukoormuse jaotus kooskõlas euroopaliku maksupoliitikaga?" Kolmandas küsimuses soovitakse hinnangut Eesti maksukoormuse jaotuse kooskõla kohta euroopaliku maksupoliitikaga. Paraku ei ole küsijad selgitanud, mida euroopaliku maksupoliitika all silmas peetakse. Sellepärast tuleb alustuseks märkida, et jättes kõrvale üksikud ühtlustatud valdkonnad, nagu käibemaks ja aktsiisid, on Euroopa Liidu liikmesriigid oma maksupoliitika kujundamisel suveräänsed. See tähendab, et iga liikmesriik võib kujundada oma maksusüsteemi oma äranägemise järgi, vastavalt eelarve vajadustele ja majanduspoliitilistele eesmärkidele. Rääkides aga maksustamise suundadest Euroopa Liidus, tuleb silmas pidada, et need pisut erinevad uute ja n-ö vanade liikmesriikide puhul. Üldistatult öeldes erineb vanade liikmesriikide maksude struktuur uute liikmesriikide omast selle poolest, et seal on otseste ja kaudsete maksude ning sotsiaalmaksude osakaal maksulaekumisel suhteliselt võrdne. Uutes liikmesriikides on otseste maksude osakaal märksa väiksem, kuna nii füüsilise kui ka juriidilise isiku tulumaksu määrad on seal madalamad. Hoolimata nendest erinevustest võib üldiste suundadena välja tuua tarbimismaksude osakaalu suurenemise, välja arvatud suuremates liikmesriikides, ning tööjõumaksude osakaalu aeglase vähenemise. Kapitalimaksude osakaal on samuti suurenenud. Eesti maksukoormuse jaotus on nende suundadega kooskõlas, välja arvatud kapitalimaksude osakaalu suurenemise osas.
Neljas küsimus: "Rahvusvaheline Valuutafond on selle aasta jaanuarikuises raportis soovitanud Eestil suurendada üksikisiku tulumaksu progressiivsust. Milliseid vahendeid kasutades on valitsusel plaanis Rahvusvahelise Valuutafondi soovitust rakendada?" Rahvusvaheline Valuutafond soovitas oma raportis Eestil tõepoolest üksikisiku tulumaksu progressiivsust süvendada, nimelt suurendades maksuvaba tulu määra. Võimaliku rahalise katteallikana selle jaoks pakuti maksusoodustuste vähendamist. Ettepanekuga võib keskpikas perspektiivis põhimõtteliselt nõustuda, sest maksuvaba tulu suurendamine võimaldaks leevendada eelkõige madalamapalgaliste maksumaksjate maksukoormust.
Viies küsimus: "Üksikisiku tulumaksu progressiivsust on võimalik suurendada, kasutades astmelise tulumaksu süsteemi. Kas valitsus on arutanud astmelise tulumaksu kehtestamist? Millistel uuringutel põhinevad valitsuse väited, et Lääne-Euroopas laialdaselt kasutuses olev astmeline tulumaks ei sobi Eestisse?" Valitsus ei ole astmelise tulumaksu kehtestamist arutanud. Vaadates teiste riikide praktikat, näeme, et juba aastaid on üldine suund olnud nii maksuastmete vähendamine kui ka kõrgeima tulumaksumäära allapoole toomine. Mitmed riigid on astmelisest tulumaksust loobunud ja on läinud üle proportsionaalse tulumaksu süsteemile. Eestil ei ole põhjust vastupidises suunas liikuda. Liiatigi on OECD uuringutes leidnud tõendamist, et füüsilise isiku tulumaksu muutmine proportsionaalsemaks mõjub positiivselt per capita SKT-le ja soodustab ettevõtlust. Proportsionaalne süsteem väheste maksusoodustustega vähendab halduskoormust ning moonutusi maksumaksjate käitumises, astmeline tulumaks seevastu vähendab motivatsiooni töötada ning investeerida inimkapitali. Lisaks võib astmeline tulumaks ajendada maksumaksjaid maksudest kõrvale hoidma ning suurendada varimajanduse osakaalu. See omakorda vähendab maksulaekumisi ja põhjustab maksumaksjate ebavõrdset kohtlemist. Märkida tuleb ka seda, et tänu maksuvabale tulule on Eestis üksikisiku tulu maksustamisel teatud progressioon olemas ning seda on võimalik suurendada maksuvaba tulu määra tõstmise abil. Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie vastustest sain ma infot, mida teil kavas teha ei ole. Aga meil on olnud võimalik tutvuda Rahandusministeeriumi töödokumendiga, kus arutati eri võimalusi, kuidas eelarvepositsiooni parandada. Kas valitsusel on veel alles jäänud valitsemisaja jooksul plaanis midagi ette võtta olemasolevate üksikisiku tulumaksu erisustega?

Rahvusvaheline Valuutafond on juhtinud Vabariigi Valitsuse tähelepanu sellele, et meil on teatud maksuerisusi ja maksusoodustusi, mis ei ole majanduslikult kuidagimoodi põhjendatud. Eelkõige käib jutt eluasemelaenu intressivabastusest. Rahvusvaheline Valuutafond ei pea sellist intressivabastust põhjendatuks. Kuna aga valitsuskoalitsioonis ei ole üksmeelt selles küsimuses, intressivabastuse järkjärgulises lõpetamises, siis Vabariigi Valitsus sellist otsust, et intressivabastus tuleks kaotada, tegemas ei ole. Küll aga on meil mitmeid põhjapanevaid otsuseid muudes valdkondades, mis eelkõige puudutavad soodus- ja eripensione. See süsteem tahab korrastamist. Praegused erisused on põhjendamatud ja suured, väga paljude juhtudel võib öelda, et nad on oma aja täielikult ära elanud. Näiteks, miks peaks kondiliimivalmistaja, kes kasutab tänapäevast tehnoloogiat, jääma võrreldes teiste töötajatega märksa varem pensionile? Sellele mina vastust anda ei oska. Miks tänapäevaseid tehnilisi vahendeid kasutav lihakõlutustaja peaks varem pensionile jääma, kui tema kõrval sisuliselt samasuguse füüsilise pingutusega tööd tegev inimene sellist soodustust ei saa? Need asjad on mulle arusaamatud. On selge, et nende erisuste ülevaatamine on selle valitsuse töölaual ja selle valitsuse ülesanne.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma ei saanud ikkagi aru, miks te olete nii väga astmelise tulumaksu vastu. See kehtib ju suuremas osas Euroopast. Astmeline tulumaks on Ameerikas, see kehtis esimese Eesti Vabariigi ajal ja oli ka taasiseseisvunud Eestis Edgar Savisaare valitsuse ajal. Kui te mäletate, siis väiksema sissetulekuga inimene maksis, kui ma ei eksi, 17%, ja suurema sissetulekuga inimene maksis 32%. Kui tuli Mart Laari valitsus, siis muudeti see 28%-ks, mis tähendas, et suurema sissetulekuga inimene hakkas vähem maksma ja väiksema sissetulekuga inimene hakkas rohkem maksma. Kas teie meelest on see siis sotsiaalselt õiglane? Teame ju, et väiksema sissetulekuga inimene maksab seda maksu oma igapäevase leiva arvel.

Ei ta ikka maksa oma igapäevase leiva arvel seda maksu. Väiksema sissetulekuga inimeste olukorra parandamiseks on kehtestatud tulumaksuvaba miinimum. Nagu ma juba oma vastuses ütlesin, peaks Eesti Vabariigis tulumaksuvaba miinimumi ka edaspidi suurendama. Aga kel hädavajalik miinimumtase ületatud, need peaksid maksma tulumaksu proportsionaalselt. See on aus ning õiglane süsteem, mis kõigele lisaks stimuleerib ka majanduskasvu. Kui inimestele on selge ja arusaadav, kui palju nad maksu maksma peavad, selleks et riik saaks oma kohustusi täita, siis enamasti on nad nõus ausalt seda maksu maksma. See on Eesti suur võit. Meil on terve põlvkond ausaid maksumaksjaid, kes on valmis taguma rusikaga vastu rinda ja ütlema, et nad on ausalt kõik oma maksud ära maksnud ja tahavad teada, kuhu riik nende makstud raha kulutab. Astmelise tulumaksu puhul inimestel sellist selgust tavaliselt ei ole. Eestis täidab 92% inimestest üksikisiku tuludeklaratsiooni e-maksuameti kaudu. Neile on väga selge, kui palju riik nende käest maksu võtab. Aga maailma riikides on olemas maksusüsteeme, kus inimene peab palkama nädalaks maksukonsultandi, et see optimeeriks tema maksukohustused riigi ees. Selliseid kulutusi pean mina mittetootlikeks. Eesti puhul pean ma pigem meie saavutuseks seda, et meil sellist tööhõivet pole, et Eestis ei ole maksukonsultantidele selliseid sotsiaalseid töökohti loodud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Eelarve kärpimise ajal räägiti maksudest ja maksusüsteemist palju rohkem. Viimase poole aastaga on see teema ära langenud. Kui rääkida maksusüsteemist tulevikus, siis ma tahan teie käest küsida, mille peale teie vaatevinklist võiks edaspidi vaadata.

Aitäh! Miks maksuküsimused hetkel aktuaalsed ei ole, see on seletatav eelarvelaekumistega ehk tulud eelarvesse laekuvad proportsioonis kavandatuga ja mingisugust tarvidust pidada väga põhimõttelisi diskussioone, kust kärpida, praegu ei ole. Maksupoliitikas on mitte ainult Euroopas, vaid terves maailmas valitsev suund tarbimismaksude ja roheliste maksude suurendamisele ning otseste maksude vähendamisele. Nii ka Eestis. Me ei taha kedagi karistada liigse töökuse, liigse ettevõtlikkuse eest, meie suund on maksustada tarbimist ja saastamist.

Ma tänan, ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Peaminister peatus päris pikalt oma arusaamal, et astmeline tulumaks on ebaõiglane ja karistab neid inimesi, kes rohkem teenivad. Ilmselt on tegu teatava pealiskaudsusega. Ma olen tähele pannud, et paljud vanemad kolleegid mäletavad kunagi Eesti NSV-s kehtinud maksusüsteemi, kus, tõepoolest, oli nii, et kui sul oli suurem sissetulek, siis läks kogu sinu sissetulek kõrgema maksuastme alla. Tänapäevane euroopalik astmeline tulumaks tähendab seda, et 16 000 krooni teeniv inimene saab ikkagi, ka pärast maksude äramaksmist, rohkem kätte kui 15 000 krooni teeniv inimene, sest kõrgem maksumäär on ainult sellel ülemisel osal. Kindlasti ei võta see mitte kelleltki ära motivatsiooni rohkem teenida.
Peaminister ütles ka seda, et astmeline tulumaks tooks meile uusi töökohti maksukonsultantide näol, kes optimeerivad maksuametile andmete esitamist. Tõenäoliselt see nii ei ole, kuid, tõsi, väga suure sissetuleku puhul võib see nii olla. Paljud eksperdid on öelnud, et pärast seda, kui Eesti loobus traditsioonilisest ettevõtte kasumimaksust, on päris paljud ettevõtted leidnud uusi viise maksude optimeerimiseks ja võib-olla nii mõnedki neist on palganud maksukonsultandid. Peaminister ütles, et tema on näinud "Eesti inimarengu aruannet 2010", mis ütleb, et traditsioonilisest ettevõtte kasumimaksust loobumine on väga kasulik. Meil Riigikogus on kättesaadav vaid "Eesti inimarengu aruanne 2009". Me ei tea, mis järgmisel aastal kirjutatakse, aga 2009. aasta aruanne ütleb maksude kohta järgmist. Ta ütleb, et meil on tehtud väga räpakaid otsuseid: "Järsk eelarvepuudujäägi kasv viimastel aastatel on sundinud Eestit tegema rabedaid ja ebaefektiivseid tarbimismaksude tõstmisele suunatud otsuseid, mis lähiaastate majandusprobleeme veelgi süvendavad. Töötuskindlustusmaksete mitmekordne tõus on oluliselt suurendanud ettevõtete tööjõukulutusi, tarbimismaksude järjestikused tõusud muudavad turusituatsiooni veelgi vähem konkurentseks meie lähiriikidega. Lähiaastate Eesti valitsussektori rahastamise jätkusuutlikkus eeldab maksusüsteemi arendamist ja tasakaalustamist. Seega on peaküsimuseks – missugune on efektiivne maksustruktuur ja maksukoormuse jaotus erinevate "maksuohvrite" vahel?" Kellegi kanda tuleb maksukoormus panna. Viimaste tarbimismaksuotsustega on see pandud eelkõige väiksema sissetulekuga inimeste kanda. See oli minu repliik, seda ei olnud inimarengu aruandes. Aga jätkan inimarengu aruandega: "Valitsussektori maksutulude laekumine peab olema tasakaalustatud erinevate maksuliikide vahel ning maksude tase peab olema jätkusuutlik ühiskonna toimimise seisukohalt lähtudes. Tulenevalt Eesti käesolevast maksustruktuurist ei saa suureneda tarbimismaksude ega sotsiaalmaksude koormus. Seega tundub, et pea ainuvõimalikuks variandiks avaliku sektori rahastamise kindlustamisel on tulumaksude – nii füüsilise isiku tulumaksu kui ka ettevõtte kasumimaksu osa suurendamine. Ettevõtte jaoks on kõige suurem maksukulu seotud eelkõige sotsiaalmaksude kõrge tasemega." Inimarengu aruande maksude peatükk lõpeb sellise järeldusega: "Demograafilised trendid ning sotsiaalkulude vajadused eeldavad aga veelgi suurenevat panustamist sotsiaalprogrammidele. Seega saab ettevõtete sotsiaalmaksukoormust hoida praegusel tasemel või alandada ainult maksukoormuse ümberjaotamisega teiste maksude kanda."
Nii et paratamatult oleme situatsioonis, kus Eesti maksusüsteemi üle tuleb taas alustada debatti. See debatt, see arutelu ongi selle üle, kes on need "maksuohvrid", kes panustavad sellesse, et Eesti saaks liikuda sinna suunda, kuhu me kõik loodame, et Eesti liigub, ja riigina täita talle pandud kohustusi. Aitäh!

Tänan! Kuna sellele arupärimisele vastamise raames on avaldanud kõnesoovi ka peaminister, siis palun teid Riigikogu kõnetooli!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Palun vabandust, et nimetasin inimarengu aruannet 2010. aasta aruandeks! Tegemist on muidugi 2009. aasta aruandega. Aga selle aruande lehekülg 144 kõneleb ühemõtteliselt sellest, et soodne maksupoliitika on olnud atraktiivne Eestisse tehtud välisinvesteeringute jaoks ja need välisinvesteeringud, mis on Eestisse tulnud, on Eesti jaoks ülimalt olulised. Ilmselt väga paljudele inimestele Eestis ei ole teada, et välisosalusega ettevõtted on tootnud koguni 62% Eesti ekspordist. 62% Eesti ekspordist on tootnud välisinvestorid. Selle uuringu järgi on kõige olulisemad mõjurid välisinvestorite jaoks, miks nad siia investeeringuid on teinud, olnud majanduskeskkonna stabiilsus, kvalifitseeritud tööjõu olemasolu ja Eesti soodne maksupoliitika. Seda tasub meeles pidada. Nende inimestega tasub kindlasti arvestada.
Ma pean sellest inimarengu aruandest üldiselt väga lugu. Siin on väga häid ja tugevaid peatükke, aga siin on ka selgeid libastumisi ja ebaõnnestumisi. Kõige nõrgem peatükk inimarengu aruandes on peatükk 6.4 "Maksukeskkond, ettevõtlus ja inimarengu võimalused". Siin ei ole autor ilmselgelt teemat vallanud, on otseseid vigu. Näiteks kõneleb autor reservide ammendumisest aastatel 2008–2009. Jälle kord oleks paras aeg taevast appi kutsuda, sest ilmselt on saalis viibijatele teada, et meil on valitsussektori reservides veel 25 miljardit krooni ehk 11,7% meie SKT-st. Kui see on ammendumine, siis valdav osa Euroopa Liidu liikmesriike sellises reservide ammendumise olukorras tahakski elada, aga paraku on enamikus riikides tegemist suure defitsiidiga, suure valitsussektori võlakoormusega, mitte reservidega suurusjärgus üle 10% SKT-st.
Hea arupärimise ettekandja tsiteeris inimarengu aruannet. Ta rääkis sellest, et tulumaksude alandamine kiire majanduskasvu tingimustes aastatel 2004–2007 viis majanduse ülekuumenemisele, majandusstruktuuri deformeerumisele ja konkurentsivõime vähenemisele. Tsitaat oli täiesti õige, võetud sellestsamast peatükist, aga kohe kõrvaltulbas räägitakse sellest, et maksukoormus on oluliselt kasvanud ning oluline maksukoormuse kasvutegur on olnud Euroopa Liidu nõue viia Eesti maksusüsteemi põhimõtted ja maksude miinimumtasemed kooskõlla Euroopa Liidu õigusaktidega. Siis leitaksegi, et see maksude alandamine, mis viis ülekuumenemisele, polnudki tegelikult üldse alanemine, vaid hoopis maksukoormuse tõus. Ehk, jah, järgmises aruandes tuleks maksuküsimustele tõsist tähelepanu pöörata.
Ma arvan, et Eesti senine maksupoliitika on Eesti riiki väga hästi teeninud nii headel aegadel kui ka kriisiaegadel. Kui me tahame maailmast või ka Euroopast otsida mingeid paremaid mudeleid, siis tuleks sõnaselgelt öelda, missugune see parem mudel on, sest praegu keskmine meid kindlasti ei rahulda. Keskmisena on Euroopa Liidu liikmesriikides probleemid märksa suuremad, kui nad Eestis on. Eestis oli valitsussektori defitsiit möödunud aastal 1,7%. See oli väiksuselt kolmas defitsiit Euroopa Liidus. Valitsussektori võlakoormus on Eestil kõige väiksem Euroopa Liidus, vaid 7,2% SKT-st. Reservid, võetuna protsendina SKT-st, on meil muidugi kõige suuremad Euroopa Liidus. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.
Arupärimisele on vastatud.

Läheme arupärimise juurde, mis kannab numbrit 406. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Eiki Nestori, et ta tutvustaks arupärimist, mis käsitleb 2016. aasta maleolümpia korraldamist!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud minister! Seda arupärimist esitama sundisid meid suhted meie noorema põlve maletajatega ja nende kaudu ka Eesti Maleliidu juhtidega. Eesti maleüldsusel on suur, ilus ja toetamist vääriv mõte tähistada Paul Kerese 100. sünniaastapäeva aastal 2016 Eestis maleolümpiaga. Loomulikult oli nii suure ettevõtmise tarvis vaja anda ka teisi lubadusi, kaasa arvatud see, et oli vaja vaadata, kuidas me ühe korraliku turniiri korraldamisega hakkama saame. Seetõttu käib paratamatult selle maleolümpia korraldamise taotlemisega kaasas maailma karika turniiri korraldamine aastal 2011. 2007. aastal esitas maleliit mõlema ürituse jaoks sooviavalduse riigi toetuse saamiseks (ühel spordialaliidul on keerukas nii suuri üritusi üksinda korraldada), aga nende toetustega juhtus nii, et Vabariigi Valitsus tänuväärselt pidas küll mõistlikuks toetada maleolümpia korraldamist, aga vastuse maailma karika turniiri toetamise kohta sai maleliit alles s.a 5. märtsil. See vastus oli eitav. Teisisõnu: Eesti Maleliit on sunnitud maailma karika turniiri korraldamisest järgmisel aastal loobuma, kuna tal lihtsalt selleks endal raha puudub, riik oma toetust ei võimalda, mis iseenesest tähendab suure tõenäosusega ka seda, et me demonstreerime maailma maleüldsusele, et me ei saa suurte võistluste korraldamisega hakkama. Ehk siis kulutusi on tehtud, on pingutatud, riigi toetust aga ei tulnud. Nii jääb ilmselt korraldamata karikaturniir ja suure tõenäosusega öeldakse Eestile ei ka maleolümpia korraldamise asjus. Aga järsku minister teab, kuidas saab paremini.

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Arupärijad! Seoses maleolümpiaga ütlen kõigepealt üldise informatsiooni, mis ehk on jäänud teadmata inimestele, kes on maleliidust ja sellega seonduvate võistluste ettevalmistamisest kaugemal. Lihtsalt taustainformatsiooniks ütlen eelarvelised numbrid. Nimelt, 2016. aastal korraldatav maleolümpia nõuaks Eesti riigi osalust suurusjärgus 50 miljonit krooni. Kogu eelarve oleks 3,2 miljonit eurot. 2011. aasta karikavõistluste korraldamine Eestis maksaks riigile 17 miljonit krooni. Need andmed esitas maleliit 2007. aastal. Sellest tulenevalt valitsus, kes peab tasakaalukalt otsustama eelarveliste küsimuste üle, ei leidnud võimaliku olevat nii suuri summasid pikalt ette ära otsustada.
Aga lähen küsimustega edasi selles järjekorras, nagu nad on esitatud.
Esimene küsimus: "Millistel asjaoludel esitas Kultuuriministeerium valitsuskabinetile ainult 2016. aasta maleolümpia toetamise palve?" Just nimelt seetõttu, et me ei pidanud reaalseks eelarvelist võimalust korraldada ka karikavõistlust. Mainin ühte kogemust varasemast ajast, kui aastal 2004 oli Urmas Paet kultuuriminister ja valitsuse juht, peaminister oli Juhan Parts. Siis esitas kultuuriminister samasuguse palve, et osaletaks 2008. aasta maleolümpia korraldamisel. Toona anti samuti põhimõtteline toetus, minister läks pidulikult kohale, sest maleliit oli ju lubanud, et kõik kokkulepped on sõlmitud ja lobi on tehtud, kuid umbes 100 vastuhääle ja 5 poolthäälega tehti see otsus siiski Saksamaa kasuks. Ei olnud enne seda mingisuguseid tingimusi, et tuleb korraldada karikaturniir või tehakse mingisugune muu järeleproovimine. Veel täpsustuseks. 2007. aastal 25. oktoobril andis Vabariigi Valitsus Eesti Maleliidule põhimõttelise toetuse ehk võimaluse esitada Rahvusvahelisele Maleföderatsioonile taotlus ülalmainitud võistluse korraldamiseks ehk selleks kandideerimiseks. See ei olnud otsus toetada 2016. aastal toimuvat olümpiat. Selles ei oldud veel sugugi kindel. Infoks veel niipalju, et praeguseks pole üldse hakatud kandideerima, selleni läheb veel mõni aasta aega. Lõppkokkuvõttes ma täna ütleksin, et otsus mitte tormata selle otsusega, mitte võtta endale seda kohustust, on olnud tark otsus. Meie eelarve ei oleks võimaldanud nii suurt kaasfinantseerimist. Läbi rääkides Tallinna linnaga (umbes kaks kolmandikku oleks pidanud olema Tallinna kanda), selgus, et ka see on väga keeruline. Me teame, et juba väga ammu on otsustatud, et aastal 2011 on Tallinn kultuuripealinn ja kõik ponnistavad selle nimel, et leida korralikke lahendusi 2011. aasta kultuuripealinna sündmuste, mis kestavad terve aasta, väärikalt korraldamiseks. See võtab enam-vähem sama suure rahahulga kui see üks sündmus.
Teine küsimus: "Kas Kultuuriministeerium arutas seda küsimust 2007. aastal ning miks ei antud Eesti Maleliidule kirjalikult ametlikku kinnitust riigi toetuse või toetuse puudumise kohta 2011. aasta maailma karika turniiri osas enne 2010. aasta 5. märtsi?" Tegelikult on Kultuuriministeerium korduvalt kinnitanud Eesti Maleliidule, et maailma karika turniiri korraldamine aastal 2011 ei ole võimalik, kuna puuduvad finantsvahendid seda Eesti Maleliidu poolt küsitud mahus toetada. Nagu ma juba mainisin, oleks suurusjärk olnud 17 miljonit Eesti krooni. Selliseid vahendeid ministeeriumil praegu järgmisesse aastasse planeerimiseks kindlasti ei ole. Samal seisukohal on ka Tallinn, kellega on konsulteeritud. Kindlasti muudab olukorra veelgi keerulisemaks tõsiasi, et FIDE ise ei näe ette toetust maailma karika turniiri korraldamiseks, ja enamik n-ö pinget eelarvelises mõttes olekski Eesti riigi ja Tallinna eelarve peal. Võib-olla toon võrdluseks veel andmeid suurvõistluste senise toetamise kohta. Näiteks iluuisutamise Euroopa meistrivõistlusi toetas riik kahe miljoni krooniga, suusatamise maailma karika etapi õnnestumiseks Otepääl eraldas ministeerium suurusjärgus ühe miljoni krooni. Kindlasti oleks see 17 miljonit krooni ka võrreldes teiste spordialade toetamisega ebaproportsionaalne. Kultuuriministeeriumi suhtlemine Eesti Maleliiduga on viimastel aastatel olnud konstruktiivne ja töine. Kultuuriministeerium on alati teinud koostööd Eesti Maleliidu kui organisatsiooniga ning kõikide teiste Eesti spordialaliitude ja spordiühendustega. Kuid Eesti Maleliidu juhtkond suhtleb kahjuks praegu riigiga meedia ja advokaatide vahendusel. See ei ole kindlasti normaalne olukord. Ma ei ole väga kindel, pärast erinevaid sündmusi ning juhatuse tööst ja tegemistest teada saamist, et see on 100% kindel ja usaldusväärne.
Kolmandaks on küsitud, kas minister on kursis, et karikaturniiri korraldamisest loobumine kahjustab oluliselt Eesti riigi mainet. Need kõik asjad on omavahel seotud ja kuidas on planeeritud tähistada Paul Kerese 100. sünniaastapäeva, kui maleolümpiat ei korraldata? Mina arvan jätkuvalt, et Eesti riik teeb targa otsuse, kui ta loobub suurvõistluste korraldamisest, kui tal ei ole selleks eelarvelisi võimalusi. Halvasti teha ei taha. Pigem on aus öelda kuus aastat enne seda, kui maleolümpia toimuma peab, et me ei suuda seda enda peale võtta. Samuti ei ole Rahvusvaheline Maleföderatsioon FIDE seadnud 2011. aasta maailma karika turniiri korraldamist eelduseks viis aastat hiljem toimuva 42. maleolümpia korraldamise õiguse saamiseks. Nende kahe eraldiseisva võistluse korraldamise omavaheline seostamine on meelevaldne ja subjektiivne ning kuulub tõesti fantaasia valdkonda. Maleföderatsiooni esindajatega on spordi asekantsler isiklikult kohtunud. Kohtumisel ei seatud seda mitte kordagi tingimuseks. Ei ole see olnud niimoodi ka teiste riikide puhul. Paul Kerese 100. sünniaastapäeva tähistamine on kindlasti erakordselt oluline. Selle tähistamiseks tehakse koostööd maleklubidega, maletajatega, kindlasti ka rahvusvaheliste organisatsioonidega. See, kui maleolümpiat ei korraldata Eestis, ei tähenda seda, et Paul Kerese 100. sünniaastapäev jääb tähistamata. Me peame seda väga tähtsaks sündmuseks ja kindlasti peame seda tähistamist väärikalt korraldama. Selles ei ole kahtlustki.
Neljas küsimus: "Kas kultuuriminister peab normaalseks tekkinud olukorda, kus viimasel hetkel riigi toetusest loobumisel jäetakse kõik selle projektiga tehtud märkimisväärsed kulutused Eesti Maleliidu kanda?" Ma saan aru, et siin on mõeldud maailma karika etapi võistluste korraldamist. Riik ei ole andnud katteta veksleid ei maleolümpia ega karikavõistluste korraldamiseks. Need kulutused, mida maleliidu juhtkond on teinud, on tehtud maleliidu juhtkonna enda riisikol. Kurb lugu on see, et selleks on kasutatud noortespordiks eraldatud raha. Seda on maleliidu juhatuse esimees ise meedia vahendusel tunnistanud. Loomulikult, rahaasjad tuleb korda teha, ei olnud mingisugust õigust kasutada noortespordiks minevat raha ettemaksudeks või muudeks tegevusteks, kui pole olnud teada riigi ja linna osalus.
Viies küsimus: "Kas kultuuriminister näeb praeguses olukorras lahendust, millega vältida võimalikku rahvusvahelist skandaali, mille võib kaasa tuua Eesti väga hiline loobumine suurvõistluste korraldamisest?" Praegu on Kultuuriministeeriumi hinnangul ainuke skandaal, mis võib tekkida, seotud Eesti Maleliidu korduvate seadusrikkumistega. Kui öeldakse ausalt, et riik ei võta korraldada ühte või teist sündmust, sest selleks ei ole lihtsalt jõudu, siis siin ei ole ette näha mitte mingisugust skandaali. Me tahame end näidata võimeka korraldajamaana ja oleme teinud ettepaneku Eesti Maleliidule lükata korraldamine kaugemasse tulevikku, kui olukord meie majanduses paraneb. Kõige aluseks on muidugi see, et alaliit peab ise olema korrastanud oma finantsseisu, peab likvideerima võlad liikmesklubide, sportlaste ja, nagu on selgunud, rahvusvaheliste organisatsioonide ees.
Kuues küsimus: "Kas Te näete veel mingit võimalust, et Eesti võiks korraldada 2011. aasta maailma karika turniiri ning ka 2016. aasta maleolümpia? Kuidas saaksime siin kõik sellele üheskoos kaasa aidata?" Praeguses majanduslikus olukorras ei ole Kultuuriministeeriumil võimalust toetada maailma karika turniiri korraldamist Eestis aastal 2011 Eesti Maleliidu nõutud summa ulatuses. Majanduslik olukord ei võimalda Eesti riigil seda teha. Tekib küsimus, mille või kelle arvel seda siis tehakse. Ütlen veel kord, et Paul Kerese 100. sünniaastapäeva tähistamiseks teeme me tihedat koostööd tippmaletajate, maleentusiastide, suuremate maleklubidega. Meil on hea näide meie spordi teise suurkuju Kristjan Palusalu 100. sünniaastapäeva tähistamisest: rahastati Kristjan Palusalu filmi, tema kohta anti välja album. Ma usun, et selline mälestuse jäädvustamine on kindlasti väärikas ja oluline ka Paul Kerese puhul, see jääb alles ka tulevastele põlvkondadele.
Sellega ma lõpetan.

Tänan! Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Enn Eesmaa, palun!

Lugupeetud minister! Aitäh nende vastuste eest! Ma oma küsimuses lähtun üldisemast, liikudes üksiku poole. On teada, et te üsna varsti võtate osa peaaegu et ajaloolisest kokkusaamisest, kus kokku saavad spordiministrid. On teada, et see on praktiliselt esimene kord. Nüüd elame me juba Lissaboni lepingu järgses Euroopa Liidus. Uuele tasandile on tõusmas ka liikmesriigi ja Euroopa Liidu suhted, muu hulgas spordivallas. Tulen tagasi maleolümpia ja Paul Kerese juurde: kuna need suhted ja need piirid ei ole lõplikult paika pandud, kas tulevikus on võib-olla võimalik mõjutada ka Euroopa Liidu otsustajaid selles suunas, et sellise suure, ütleme otse välja, geeniuse mälestuse jäädvustamine ja meeldetuletamine oleks võimalik ühise rahaga?

Aitäh! Esiteks, ma tahan täpsustada, et spordiministrite kokkusaamine ametlikus vormis on tõesti esmakordne, aga korduvalt on kohtutud n-ö mitteametlikel kohtumistel ja foorumitel. See ei ole päris nii, et see oleks kõige esimene kokkusaamine. Aga tõepoolest, alaliidud või erinevad spordiliidud maailmas, Euroopas, käituvad väga erinevalt. Mitme teise spordiala puhul on Euroopa organisatsiooni või maailmaorganisatsiooni toetus olnud märkimisväärne, nii et korraldajamaale on jäänud sellest ainult väike osa pluss suur au, kui seda sündmust näidatakse läbi televisioonikanalite mitmetele sadadele miljonitele pealtvaatajatele. Väga hea näide oli Euroopa meistrivõistlused iluuisutamises. Ei saa öelda, et see oleks kõik väga uus ja et nüüd me liigume spordivaldkonnas tervikuna uuele tasandile. Kas Euroopa organisatsioonid toetavad korraldajamaid ühe või teise sündmuse puhul? Kahjuks on spordiringkonnad ise öelnud, et malemaailm on natuke nagu riik riigis ja seal kehtivad teised reeglid. Siin on juttu juba 42. maleolümpia korraldamisest. Kõik eelmised maleolümpiad on selliselt toimunud, et korraldajamaa on katnud suurema osa kulutustest. Kõik sõltub ka muidugi inimfaktorist, nagu öeldakse. Sügisel toimuvad FIDE juhatuses uued valimised ja, mine tea, võib-olla see spordipoliitika ka FIDE juhatuses mingil moel muutub. Eks lootma peab, me ei tõmba kindlasti seda ust igaveseks kinni.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Maleliidu kohta on viimastel aastatel ajakirjanduses olnud palju skandaalseid artikleid. Ma tahan küsida teilt kui ministrilt: kas te võite kommenteerida maleliidu võimalusi korraldada niisuguseid rahvusvahelisi üritusi? Ma ei tahaks rääkida rahast, ma tahan mõelda selle peale, kas juhtkond on võimeline seda tegema.

Aitäh! Ma ei tahaks siit Riigikogu puldist anda mingisuguseid ränki hinnanguid ühe või teise organisatsiooni juhtkonna või inimeste kohta. Seda peab tegema uurimine ja juurdlus, sisekontroll. Niikaua, kuni andmed või vastused ei ole selged, ei ole kindlasti õige anda mingisuguseid hinnanguid.

Austatud minister! Teile on veel üks küsimus. Rein Ratas, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea kultuuriminister! Võib päris kindlalt väita, et Paul Keres on eestluse, mitte Eesti Maleliidu sümbol. Te ütlesite äsja, et teie juhitav ministeerium kavatseb Paul Kerese 100. sünniaastapäeva väärikalt tähistada. See on rõõmustav. Kas see tähendab seda, et selle tähtpäeva tähistamine, selle korraldamise juhtimine peaks toimuma riiklikul tasandil, mitte ühe spordiliigi ühenduse tasandil? Olen rääkinud.

Aitäh! Vastab tõele. Ma olen teiega täiesti nõus, see on meile riiklikult väga oluline. Tõesti, ma ütleksin, et ta ei olnud oma tegevusega läbi kõikide nende aastate mitte ainult sporditegelane, vaid ühiskonnategelane. Oma võitudega, ehkki igavene teine, ei olnud tal saavutusi mitte ainult spordivaldkonnas, vaid ta on kindlasti mõjutanud meie eneseteadvust, eneseuhkust, võib-olla enda riigina mäletamist, ja on aidanud üle elada raskeid aegu. Kindlasti on see riiklikult väga tähtis sündmus ja seda tähistatakse, nii nagu on tähistatud mitme meile olulise kultuuri- ja sporditegelase tähtpäevi, terve aasta jooksul, mitte ainult ühe sündmusena. Ma juba nimetasin Kristjan Palusalu, aga ka Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeva tähistati väärikalt. Olen täiesti veendunud, et Paul Kerese 100. sünniaastapäeva tuleb väärikalt tähistada. Meil on piisavalt aega, et seda ette valmistada.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmed soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimissoovi ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Marika Tuus, Heimar Lenk, Kadri Simson, Mailis Reps, Nikolai Põdramägi, Valeri Korb ja Toomas Varek. Arupärimine esitati 8. aprillil 2010 ja käsitleb Tartu piirkonna meediamaastiku korrastamist. Vastab kultuuriminister Laine Jänes. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Marika Tuusi, et ta arupärimist tutvustaks!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua minister! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon on esitanud arupärimise kultuuriminister Laine Jänesele seoses Tartu piirkonna ringhäälingumaastikuga. Me teame, et Tartus elab umbes 100 000 elanikku. Kui sinna juurde panna ka Lõuna-Eesti regiooni inimesed (hinnanguliselt 250 000 inimest), siis on kujunenud olukord, kus enam kui 300 000 inimest ei saa iga päev otsest eestikeelset teavet selle kohta, mis piirkonnas toimub ja mis puudutab nende igapäevaseid tegemisi. Meediamaastikult puudub n-ö piirkonda informeeriv raadiokanal. Veel mõni aasta tagasi tegutses see aktiivselt. Kultuuriministeerium kuulutas eelmisel sügisel välja konkursi pankrotistunud Sun FM-ilt vabanenud sagedusele 101,2 MHz. Sellele konkureeris ja esitas taotluse ka MTÜ Tartu Raadio Jaam, ent nende soovi konkursikomisjon ei toetanud ja vaba sagedus anti nõrgalt põhistatud motiividel venekeelsele Russkoe Radiole. Meil pole küll mitte midagi selle vastu, et venekeelne raadiojaam on olemas, kuid selle kanali tegevus on lihtsalt nõrk, kohalikku uudist sealt vene kuulajale ei tule ja piirkonna elust ei räägita. Pealegi toodetakse seda programmi Tallinnas. Sellest lähtuvalt on meil ministrile mitmeid küsimusi. Aitäh!

Tänan! Mul on au paluda Riigikogu kõnetooli sellele arupärimisele vastamiseks kultuuriminister Laine Jänes!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Head arupärijad! Kõigepealt pean ma siiski ühe täpsustuse tegema. Põlise tartlasena, kes ma kuulan lõunaregiooni poole ja Kagu-Eestisse sõites erinevaid raadiojaamu, võin teile kinnitada, et üks üleriigiline raadiojaam on praegu pakkumas iga täistund lisaks üleriigilistele uudistele ka kohalikke uudiseid. Nii et kohapealne informeerimine on täiesti olemas. Ma ei tea, kas on viisakas siin selle raadiojaama nime nimetada, aga ma igaks juhuks ikka ütlen, et see on Raadio Kuku. Seega väide, et Tartu kandis eestikeelset omauudist üldse kusagilt kuulda ei saa, ei vasta kindlasti tõele.
Aga nüüd küsimuste ja vastuste juurde.
Esimene küsimus: "Millised on riigi ringhäälingupoliitilised seisukohad kohaliku ringhäälingu suhtes ning kuidas on neid viimase viie aasta jooksul realiseeritud? Milline on üldse riigi ringhäälingupoliitika raadiote võrgu suhtes?" Riigi ringhäälingupoliitikat teostatakse ringhäälingulubade andmise ja avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise kaudu. Eraringhäälingu tegevust saab riik mõjutada eelkõige ringhäälinguloa andmise või sellest keeldumise kaudu. Raadioringhäälingulubade andmisel on oluline, et kuulajatel oleks võimalus eetris valida eri programmide vahel, et programm arvestaks piirkonna elanikkonna huve, et raadioorganisatsioon oleks majanduslikult suutlik ning raadioettevõtete vahel valitseks konkurents, mis ergutaks pingutama ja aitaks hoida saadete kvaliteeti. Viimase viie aastaga on Kultuuriministeerium andnud välja üheksa kohaliku raadio ringhäälinguluba ning 17 regionaalset ringhäälinguluba. Arvestama peab, et riik ei saa nõuda ringhäälinguorganisatsioonilt ühte või teist detailselt määratud formaadiga programmi. Riik saab loa andmise menetluses määrata programmi struktuuri: millises mahus on sõnasaated, kas peab kajastama piirkonna teemasid ja kui palju peab kasutama Eesti autorite teoseid. Raadiote levipiirkonna valikul on Kultuuriministeerium seotud tehnilise ressursiga. Vabade sageduste kasutuselevõtt on praegu keeruline, sest raadiote tööks määratud sagedusressurss on täies mahus välja jagatud, uusi vabu sagedusi ei ole võimalik tehnilistel põhjustel kasutusele võtta. Edasised arengud sõltuvad paljuski sellest, kuidas arenevad protsessid ringhäälingusageduste kasutamisel meie naabermaades, Venemaal ja Lätis. Näiteks erineb raadiosageduste kasutus Venemaal märksa sellest, mis toimub meil ja ka Põhjamaades. Kui Venemaal toimub üleminek sarnasele sageduskasutusele, kui enamikus Euroopa maades edeneb üleminek digitaaltelevisioonile, siis peaks vabanema täiendavalt sagedusressurssi raadioringhäälingu tööks ka Eestis.
Teine küsimus: "Kuidas on sõnastatud programmi struktuuri tingimused ja kuidas on paaril viimasel aastal kontrollitud loatingimuste täitmist ja millised on olnud kontrolli tulemused?" Raadioprogrammi struktuuri põhitingimused on kõikidele raadiojaamadele sarnased, erineb kohalike teemade kajastamise ja sõnasaadete mahu kohustus. Üldised nõuded on järgmised. Raadioprogrammi struktuur: programmi maht on 24 tundi ööpäevas, 168 tundi nädalas, raadioprogramm on eesti- või venekeelne, päevasel ajal (7.00–20.00) peab edastama ringhäälinguloa omaniku toodetud või tellitud programmi, mis sisaldab uudistesaateid ja kajastab kohalikku elu. Programmis ei tohi edastada teise ringhäälinguorganisatsiooni edastatavat programmi (n-ö edasiedastus). Programmis võib erandina edastada saateid, mis on tehtud koostöös teiste ringhäälinguorganisatsioonidega. Päevasel ajal edastatava programmi sõnalise osa maht on vähemalt 20%, Eesti autorite teoste osa vähemalt 20%. Kultuuriministeerium peab järelevalvet ringhäälinguseaduse ja ringhäälingulubade tingimuste täitmise üle. Tellime aastas raadioprogrammide monitooringu koos analüüsiga programmi struktuuri kohta. Lisaks teeb ministeeriumi meedia- ja autoriõiguse osakonna levitalitus pistelist järelevalvet raadio- ja telekanalite töö üle. Seaduse alusel saame küsida ringhäälinguloa omajalt raadioprogrammi mõne saatepäeva kontrollsalvestisi, millega tutvume ja mida analüüsime. See on meie igapäevane töö. Saadud salvestiste või tellitud uuringu põhjal tehakse ringhäälinguloa omanikule vajaduse korral märkused vigade kõrvaldamiseks või ettepanekud programmi struktuuri muutmiseks. Kui rikkumised on korduvad ja tõsised, algatab ministeerium haldusmenetluse, vajaduse korral tehakse ettekirjutus. Lisaks arvestatakse uute ringhäälingulubade väljaandmisel ringhäälinguloa omaniku senist tegevust. Kui ta on oma tegevuses täitnud seaduse nõudeid, loa tingimusi, siis võib loota, et seda arvestatakse uute taotluste menetlemisel ja loa andmise otsustamisel.
Kolmas küsimus: "Kuidas tagatakse kvantitatiivsete programmi mahutingimustega programmi kvalitatiivne tase, eriti arvestades, et sagedusressurss on piiratud?" Siin on toodud üks näide, kus uudiseks kvalifitseeruvas tekstis kasutati väljendit "aknaid sisse peksma", ja küsitakse, kuidas seda seletada. Ringhäälinguorganisatsioonil on õigus seadustest ja ringhäälinguloa tingimustest kinni pidades vabalt otsustada oma saadete ja programmi sisu üle. Riik ei saa siin lihtsalt hakata hindama raadioprogrammide kvaliteeti ja andma hinnanguid iga üksiku saate kohta. Samuti ei saa riik karistada ettevõtteid selle eest, et raadiosaadetes kasutatakse vahel mittetavapäraseid väljendusi või kajastatakse ebatavalisi tegevusi. Põhiseaduse § 45 järgi on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Eestis ei ole ega saagi olla mingit tsensuuri ajakirjanduse sisu üle. Samas kehtivad loomulikult üldtuntud põhimõtted. Raadio- ja teleprogrammides ei tohi õhutada rahvuslikku, rassilist, soolist või usulist vihkamist, ei tohi edastada alaealiste arengut kahjustavaid saateid. Küsimuses toodud näide kuulub ilmselt ebaõnnestunud või kohatute ütlemiste, rohmakate naljade hulka, mida vahel juhtub eetrist kuulma, kuid sellise hoogsa jutu ohjeldamine ei peaks toimuma seaduse jõuga. Siin on määrav ennekõike ajakirjanike professionaalsus ja kindlasti eetika, samuti toimetuste eneseregulatsioon, mitte niivõrd ministeeriumi käsud-keelud.
Neljas küsimus: "Kas Tartu on teadlikult lükatud meediamaastikult kõrvale, et lasta turul tegutseda ainult Eesti Meediaga seotud üksustel ning krooniliselt Krediidiinfo lehekülgedel riigimaksuvõlglasena figureerival raadiol Ring FM, kus kuulaja ei saa mingisugust infot linna ja piirkonna elust?" Ütleme, et see on kogu selle protsessi vägivaldne tõlgendus. Nimelt on olemas spetsiaalne ringhäälingulubade komisjon, kuhu kuuluvad viie organisatsiooni esindajad: Eesti Ringhäälingute Liit, Vabariigi Presidendi Kantselei, Tehnilise Järelevalve Amet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Kultuuriministeerium. See komisjon vaatab läbi kõik laekunud avaldused ja uurib ka nende majanduslikku tausta. Praeguse seisuga on see komisjon andnud hinnangu, et võitnud raadiojaam on võimeline toimima, ta on seda näidanud oma tegevusega.  MTÜ Tartu Raadio Jaama majanduslik suutlikkus ei olnud kindel. Nii et siin läbiti tavaline konkurss. Kui rääkida venekeelsest informatsioonist seal piirkonnas, siis tõesti levib seal hetkel Raadio 4. Aga kohalik inimene ütleks pigem Raadio 4 kohta niimoodi, et seal ei ole kohalikke uudiseid. Inimesel, kes vajaks venekeelseid uudiseid või sooviks kuulda uudiseid endale arusaadavas keeles, on praegu võimalusi selleks igal juhul palju vähem. Te kinnitasite, et teil ei ole midagi selle vastu, et venekeelne raadiokuulaja või vene keelt kõnelev raadiokuulaja saaks lisainformatsiooni. Mina arvan, et meil ei ole ka midagi selle vastu.

Tänan! Hea minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua minister! Mul polegi õieti küsimus. Aga ma arvan, et te olete minuga nõus, et tegelikult see arupärimine ja raadiotegijate soov on vist mõistetav, sest üks korralik eestikeelne puhtalt Tartu raadio kuluks ära küll. Raadio Kuku on ikkagi Tallinna raadio, kes töötab ka Tartus, ütleme nii. Kui ma kuulan Eesti Raadio neid uudiseid, mida antakse Tartu regiooni kohta, siis ega nad väga tugevad ei ole, kuigi Raadio 4 iseenesest on Eesti Raadios väga tugev raadiokanal. Aga ma arvan, et Tartusse võiks ühe kanali tulevikus anda. Las olla üks tugev, hea Tartu raadio. Teil on ju nii ilus, uhke linn seal.

Väga tänan teie toredate hinnangute eest! Kindlasti on see väga emotsionaalne ja positiivne ning loob head õhkkonda siin saalis. Kuigi mul on ka kurb kogemus. Tartus on ju olnud kohalik raadio. Need kohalikud raadiod ei ole kahjuks turusituatsioonis eriti hästi vastu pidanud. On vaja olnud leida võimalust, kuidas üleriigilised raadiojaamad saaksid neid kohalikke vajadusi täita. Mina siiski ei ütleks, et see raadiojaam, keda te siin nimetasite, on nõrk. Tähtis on, et inimene saab informatsiooni kätte. Tegijad, kes seal töötavad, on ju tartlased, stuudio asub Tartus, inimesed on väga hästi kursis kohaliku eluga. Väga paljud tartlased on e-rahvas, nii et internetist saadakse ka väga palju uudiseid teada. Peaaegu terve linn on kaetud WiFi-ga ning ma arvan, et parkides ja kohvikutes istub hulgaliselt inimesi, mitte ainult noori, vaid ka eakamaid inimesi, kes töötavad internetis. Nii et ma usun, et neid võimalusi on päris mitmeid ja mida aeg edasi, seda rohkem.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi järgmise arupärimisega, mille esitasid Riigikogu liikmed Mailis Reps, Lauri Laasi, Toivo Tootsen ja Nikolai Põdramägi 15. aprillil 2010 Eesti Rahvusringhäälingu kohta. Arupärimisele vastab kultuuriminister Laine Jänes. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi, et ta arupärimist tutvustaks!

Härra juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile lühidalt arupärimist, mis on adresseeritud proua Jänesele, kultuuriministrile. Arupärimise sisu on järgmine.
Eesti Rahvusringhääling on avaliku mõtteruumi kujundamisel ja selle arengu eest hoolitsemisel eluliselt tähtis institutsioon, mis on praegu ühtlasi suurima auditooriumiga meediaorganisatsioon Eestis. Avalikes huvides tegutsemine loob talle kohustuse edastada sündmusi mitmekülgselt. Mitmekülgsuse juures on oluline komponent ka teemade ulatus geograafilises mõttes ning riigi eri paikades toimuva piisaval määral käsitlemine. Seejuures on oluline, et kajastust leiaksid ka omavalitsustes toimuvad olulisemad tegevused. Näitena selle kohta, kuidas omavalitsustes toimuvad sündmused jäävad tähelepanuta, võib tuua 12. aprillil toimunud Tallinna Linnavolikogu erakorralise istungi, kus pöörduti Eesti avalikkuse ja presidendi poole üleskutsega mitte nõustuda Riigikogus seadusvastaselt vastu võetud pensioniiga tõstva seadusega. Kahjuks suurt avalikkust puudutavat sündmust Eesti Rahvusringhäälingu põhikanalite uudistesaadetes ei kajastatud.
Rahvusringhäälingu puhul on tegemist Kultuuriministeeriumi haldusalas oleva iseseisva avalik-õigusliku organisatsiooniga, mille tegemistesse kultuuriminister ei tohi ega saa otseselt sekkuda. Küll aga saab kultuuriminister tähelepanu juhtida ning protsesse soovituslikult mõjutada. Seetõttu on meie soov saada selgust kõigile olulise organisatsiooni tegevuse kohta ning mõista ministri ja ministeeriumi spetsialistide seisukohti. Meil on ministrile kuus küsimust, et saada selgitust, mida minister asjast mõtleb. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt jällegi repliik eelkõneleja teksti kohta. Nimelt, Kultuuriministeeriumil ei ole kindlasti õigust soovituslikult mõjutada protsesse avalik-õiguslikes asutustes, kellel on olemas iseseisev nõukogu, kuhu on määratud liikmed ka Riigikogust. Kindlasti ei ole Kultuuriministeeriumil võimalust, vajadust ega ka soovi üle oma varju hüpata.
Aja kokkuhoiu mõttes vastan esimesele kahele küsimusele hästi lühidalt, sest need kattuvad peaaegu sõna-sõnalt küsimustega, mida sai 5. aprillil siinsamas Riigikogu saalis arupärimistele vastates käsitletud, muidu viimati ei ole aega vastata ülejäänud küsimustele. Ma neid ainult markeerin.
Esimene küsimus: "Milline on Teie hinnang, kas omavalitsuste tegemisi on vaja rahvusringhäälingus kajastada? Kuivõrd peate vajalikuks, et Eesti erinevates piirkondades toimuva laiapõhjalisemaks kajastamiseks oleks vaja piirkondlikke korrespondente?"  Piirkondlike korrespondentide teemat me eelmine kord käsitlesime. Ma leian, et oluline on käsitleda omavalitsuste tegemisi. Otsuse selle kohta, milliseid uudiseid, kui palju, millistest piirkondadest edastada, teeb kindlasti toimetus. Ma olen töötanud kohalikus omavalitsuses ja olen väga kiivalt jälginud, kas minu juhitud linnavalitsuse tegemisi ja meie linnas toimuvaid sündmusi kajastatakse piisavalt. Pean ütlema, et päris palju sai siiski teada, mis üle riigi toimub. Loomulikult, igaüks tahaks, et tema kandist räägitaks rohkem, aga päris igaühel ei ole võimalik ju luua oma televisiooni, seetõttu leian, et tähtis on uudise väärtus, see, et see huvitaks üle riigi paljusid. Lõppkokkuvõttes paneb need uudised kokku professionaalne töötajate meeskond. Praegu on stuudiod või korrespondendid kõigis suuremates maakonnakeskustes olemas. Arengukavas aastateks 2011–2014 on järgmise aasta tegevuste all kirjas, et jätkatakse korrespondendipunktide ja stuudiote arendamist, eesmärgiga, et aastaks 2014 oleks kümme hästi toimivat korrespondendipunkti ja kohalikku stuudiot. Aastal 2012 on plaanis laiendada ka mobiilsete korrespondentide võrku, et paindlikult ja operatiivselt reageerida kõikjal Eestis toimuvale. 2013. aastal soovitakse avada korrespondendipunktid Helsingis ja Berliinis, mis oleks vajalik selleks, et kajastada paremini sündmusi väljaspool Eestit. Aga omavalitsusi on praegu üle 200, nii et vaevalt päris igas omavalitsuses (ehkki kõigile see väga meeldiks) hakkab ilmtingimata tööle oma korrespondent. Ma arvan, et me peame siin enam-vähem maakonnatasandiga piirduma.
Teine küsimus: "Kuidas aitab Teie hinnangul Eesti elanikkonna paremale informeeritusele kaasa ERR-i juhatuse liikmete arv? Olete Te nõus, et juhatuse liikmete arvu vähendamisega on võimalik hoida olemasolevaid professionaalseid ajakirjanikke ning palgata piirkondlikke korrespondente?" Juba eelmine kord me rääkisime pikalt sellest, et juhatuse liikmete üle otsustab rahvusringhäälingu kõrgem juhtimisorgan, see on tema nõukogu. Kindlasti on nõukogul võimalik teha erinevaid ettepanekuid, mitu inimest seda juhatab ja milline on nende palk. Kui soovitakse korrigeerida rahvusringhäälingu eelarvet, siis kindlasti on nõukogul võimalik võtta see oma koosoleku kavasse ja paluda juhatusel tulla välja eelarve muudatustega. Kultuuriministeerium ei ole see asutus, kes hakkaks korraldama rahvusringhäälingu sisulist juhtimist ja tegevust, seda korraldavad teised organid.
Kolmas küsimus: "Milline on Teie hinnang meediaspetsialistide seisukohale, et on tarvis luua teemadepõhine meedia pidevmonitooring? Millisel seisukohal olete selles osas, et rahvusringhääling peaks kajastama neid teemasid, mida erameedia ei käsitle?" Kindlasti on meediamonitooring oluline. Praegu puudub Eestis veel meediaregulaatori rollis olev asutus, kelle kompetentsi see võiks kuuluda. Ringhäälinguala eraldi regulaatorasutuse loomine peaks kuuluma meie lähemate aastate tegemiste hulka. Kuid meedias kajastatud teemade monitooringuid võivad korraldada ka teised asjahuvilised, näiteks akadeemilised asutused. See töö ei pea tingimata seostuma ainult ühe tegijaga. Rahvusringhäälingu ja erameedia eesmärgid, ülesanded ja toimimispõhimõtted on tõesti paljus erinevad. Rahvusringhääling tegutseb avalikes huvides, pakkudes programmi kõigile rahvastikugruppidele, täites oma seadusest tulenevaid ülesandeid, viies ellu oma avalik-õiguslikku missiooni. Avalik-õigusliku ringhäälingu puhul on väga olulised näitajad tema usaldusväärsus, saadete jõudmine kindla sihtgrupini, osalemine debattides ühiskonnas tähtsate teemade üle. Kindlasti on rahvusringhäälingu käsitletavate teemade ring erinev erameedia käsitletavast, nii nagu on erinevad nende toimimispõhimõttedki, kuid teisalt ei tohiks avalik-õiguslik ringhääling keskenduda ainult väga kitsastele sihtrühmadele mõeldud saadetele. Nagu näitab teiste Euroopa maade praktika, on tugevnevas meediakonkurentsis edukad ja autoriteetsed eelkõige need avalik-õiguslikud ringhäälingu- ja meediaorganisatsioonid, kelle tegevus on mitmekülgne, kes suunavad oma saateid kõigile peamistele elanikerühmadele ja kajastavad ühiskonnas olulisi teemasid. Avalik-õiguslik ringhääling peaks endiselt oma programmide ja pakutavate uute meediateenustega pakkuma erinevas eas ja eri sotsiaalsetesse rühmadesse kuuluvatele inimestele informeerivaid, harivaid, aga ka meelelahutuslikke saateid, olema aktiivne ka kultuurivaldkonnas. Loodan, et te nõustute minuga, et praegu teeb Eesti Rahvusringhääling seda enamasti päris hästi.
Neljas küsimus: "On oluline, et elanikkonnani jõuavad erinevate osapoolte seisukohad, et oleks võimalik piisavale informeeritusele tugineva arusaama kujunemine. Kuivõrd Teie hinnangul peaks rahvusringhääling kajastama Eesti omavalitsuste volikogude otsuseid?" Osaliselt on seda teemat eespool puudutatud. Kindlasti on oluline anda inimestele teada kohalike omavalitsuste otsustest, kuid kuna rahvusringhääling ei suuda kindlasti 220 kohaliku omavalitsuste volikogu otsuseid pidevalt edasi anda, siis tuleb teha valikuid. Uudiste aeg on küllaltki piiratud, seetõttu antakse edasi selliseid uudiseid ja informatsiooni, mis võiksid huvitada võimalikult paljusid inimesi. Võib veel lisada, et alles hiljuti võeti Eesti Rahvusringhäälingus eneseregulatsiooni korras vastu "Hea tava", käitumisjuhend, mis sätestab, kuidas rahvusringhäälingu raadio- ja teleajakirjanikud peavad oma töös kohtlema intervjueeritavaid, eriti lapsi. Juhend toonitab veel kord, et rahvusringhääling peab olema tasakaalustatud, seal peab olema lai teemavalik, kõik osapooled peavad saama võrdse võimaluse oma seisukohti välja öelda. Uudistesaatel on aga piirid, nagu ma juba ütlesin, ja tuleb teha valik.
Viies küsimus: "Kas Teie hinnangul oleks lähtuvalt avalikust huvist pidanud kajastama laialdast ning avalikku huvi pakkuvat Eesti Vabariigi pealinna rahva esinduskogu sõnumit pensioniea tõusu küsimustes ERR-is? Kes teeb otsuse uudiste valiku osas ?" Veel kord: ma väga loodan, et uudiste valiku osas teeb otsuse professionaalne uudistetoimetaja, kelle tööülesannete hulka see kuulub. Kui see toimuks kuidagi teisiti, siis oleks tegemist mingisuguse teise riigiga, mitte demokraatliku riigiga. Veel kord ütlen, et eriti Kultuuriministeeriumi poolt vaadates ei ole Kultuuriministeeriumi ega ministri pädevuses n-ö juhtida protsesse sisulistes küsimustes, millist uudist näidata ja millist mitte. Lisaks avalikule huvile on Eesti Rahvusringhäälingu seaduses üksikasjalikult välja toodud tema ülesanded, mille hulka kuulub ka Eestis toimuva kajastamine uudistesaadetes võimalikult suurel määral. Minu meelest on teie esitatud küsimust päris mitmekülgselt arutatud mitmetes debattides, ka rahvusringhäälingus. Ei saa öelda, et seda poleks käsitletud nii ühelt kui ka teiselt poolt. Aga ma tõesti loodan, et ei praegu ega ka edaspidi ei sekku täitevvõim avalik-õigusliku rahvusringhäälingu igapäevatöösse.
Kuues küsimus: "Milline on Teie hinnang, kas rahvusringhääling peaks kajastama pensioniea tõusu küsimuses Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu koalitsiooni arvamusest erinevaid seisukohti? Juhul kui mõni omavalitsus, mittetulundusühing või spetsialistide kogu antud küsimuses oma arvamust avaldab, kas inimeste mitmekülgne informeerimine nõuaks ERR-i poolt nn teise arvamuse kajastamist?" See küsimus leidis käsitlemist juba eelmisele küsimusele vastates. Veel kord: Eesti Rahvusringhäälingu seaduse §-s 3 sätestatakse, et rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu ning lähtub üksnes seaduse nõuetest. Täitevvõim ei saa ega tohi siin sekkuda.
Lõpetuseks. Ma tänan teid kõigi nende küsimuste eest, mis sellel teemal kolmes arupärimises on esitatud nii eelmisel korral kui ka praegu. On olnud võimalik avalikkusele päris paljusid asju selgitada. Eelmisel korral oli siin juttu avalik-õiguslikku ringhäälingut reguleerivast alusdokumendist. Täpsustuseks ja lõpetuseks meenutan, et Euroopa avalik-õiguslikku ringhäälingut reguleeriv alusdokument on Euroopa Liidu lepingu Amsterdami protokoll. See sätestab selgelt, et avalik-õigusliku ringhäälingu ülesannete kindlaksmääramine ja rahastamise mudeli valik kuulub rangelt iga liikmesriigi ainupädevusse. Nende põhimõtete järel on Eestis toimitud, määrates kindlaks meie rahvusringhäälingu eesmärgid, ülesanded, tegevuspõhimõtted ja rahastamise alused Eesti oludele, püüdlustele ja võimalustele vastavalt. Aitäh!

Austatud minister! Ma tänan teid! Teile on küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua minister! Ma saan aru, et te ei saa sekkuda uudistesaate sisusse jne, kuid teie kui kultuuriministri seisukoht selles küsimuses on siiski tähtis. Sellepärast küsin ma teie käest niimoodi. Kui pensioniea tõstmise kohta, mis puudutab viimast kui üht Eesti Vabariigi elanikku nii täna kui ka tulevikus, võtab tõsise seisukoha pealinna rahva esinduskogu ehk volikogu ja pöördub selles küsimuses avalikult riigipea poole, siis kas teie arvates on see uudis, mis peaks ületama rahvusringhäälingu uudisekünnise?

Vaadake, mina ei otsusta selle üle. Kui minul oleks see pädevus, kui ma oleksin õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja oleksin tööl rahvusringhäälingus uudistetoimetajana, siis ma suudaksin teie küsimusele vastata. Kultuuriministrina ma leian, et on poliitiliselt täiesti ebakorrektne anda erinevaid suuniseid ja protsesse soovituslikult mõjutada.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Ma tahan kõigepealt öelda, et rahvusringhääling on siiski hakanud viimasel ajal rohkem kajastama piirkondlikke sündmusi ja ka pealinna sündmusi, eriti pärast seda, kui ma selle küsimuse nõukogus õige mitmel korral tõstatasin. Küsimus ei ole olnud alati ainult pealinnas. Ma toon näiteks Jõgevamaa probleemid. Me oleme ka koos Reformierakonna fraktsiooni esindajaga tõstatanud sama küsimuse. Kuid eetri võrdsus ja tasakaal on siiski (ma pean silmas ka regionaalset võrdsust või poliitilist tasakaalu) minu meelest ikkagi laiem teema ja võib-olla peaks ministeerium sellele pisut tähelepanu juhtima. Aga ma küsin puhtfilosoofiliselt, nagu küsis Vabariigi President: kes siis valvab teie meelest valvurit?

Aitäh! Kõigepealt, väga tore, et pärast seda, kui teie nõukogus tõstatasite selle küsimuse, on nõukogu hakanud juhtkonnaga suhtlema ja suuniseid andma. See ongi õige protsess, nii asjad peaksid käima. Ma veel kord ütlen, mis puudutab niisuguseid soove või soovitusi, et Kultuuriministeerium seal midagi sisulise poole pealt järgiks või kedagi sunniks või liigutaks seal mingisuguseid mägesid, et see ei ole demokraatlik protsess. Kultuuriministeeriumil on siin seaduse järelevalve funktsioon. Me vaatame, kas asutus toimib ringhäälinguseaduse kohaselt. Kui seadusega vastuolus ei olda, siis see, mida näidatakse uudistes, kui palju uudiseid millisest maanurgast ja milline uudis täpselt võetakse, ei ole Kultuuriministeeriumi funktsioon. Ausalt öeldes oleks väga kurb, kui mõni kultuuriminister edaspidi seda tegema hakkaks. Siis me liiguksime ühe teise riigi suunas, kust me alles natuke aega tagasi välja tulime. Ma leian, et õige on järgida seadust. Seaduse järgi on nõukogul kõik võimalused toimida, juhtida, otsustada, jagada raha vastavalt sellele, kuidas seda soovitakse. Kui kõik poliitilised jõud on seal esindatud, on seal võimalik konsensust leida, läbi rääkida jne. On väga tore, et meil on olemas selline asutuse toimimise struktuur nagu avalik-õiguslik asutus. Sellel on oma juhtimissüsteemid. Mida rohkem on see vastavalt seadusele nõukogu pädevuses, seda demokraatlikum on kogu valdkond. See on tõesti väga keeruline valdkond, see rahvusringhäälingu küsimus, ja seal on väga lihtne libastuda.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, proua minister, hingestatud ja põhjalike vastuste eest arupärimisele! Aga milline on teie isiklik seisukoht, kas Tallinn kui kõige suurem omavalitsus ja riigi pealinn vääriks rahvusringhäälingus nädalas ühte pooletunnilist saadet, kus räägitaks sellest, mis toimub meie pealinnas?

Siis tekib kohe see küsimus, et meil on mitmeid teisi linnu, kes siis hakkaksid ka omaenda saadet nõudma. Mina arvan, et kui programminõukogu ja toimetajad leiavad selle olulise ja vajaliku olevat, küll siis kokku lepitakse. Selline on tööprotsess. Mina küll ei annaks soovitusi ega ütleks, kas see on taunitav ja kas seda tuleb keelata. Seda, kuidas see täpselt välja peab nägema, otsustavad rahvusringhäälingu toimetajad, juhtkond ja nõukogu. Aga kindlasti on oluline, et regioonide käsitlemine oleks tasakaalustatud. Lihtsalt retooriliselt ütlen, et kui jälgida uudiseid tervikuna, siis kindlasti suurem osa uudistest, mis on meie uudistesaadetes, on paratamatult seotud pealinnas toimuvaga. Siin lihtsalt on rohkem inimesi ja siin juhtub rohkem asju. Nii et mina küll ei usu, et tallinlased ennast kuidagi kurvalt või puudutatult või kuidagi üksi jäetuna tunneksid, sellepärast et nendele tähelepanu ei pöörata.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tervist, proua minister!

Tere! Tore, et jõudsite!

Austatud minister ja hea ametikaaslane Kalle Laanet! Meil on reeglistik: küsimus ja vastus. Tervitada võite ka siin saali seina ääres. Palun!

Aitäh! Palun vabandust! Mõni aeg tagasi oli mul õnn viibida kolmes maakonnas ümarlaudadel, mis puudutasid lähisuhtevägivalda. Väga paljud osalejad avaldasid muret, miks meedias on liiga vähe saateid, milles lahatakse probleeme ühiskonnas, näiteks sedasama lähisuhtevägivallaga kaasnevat. Võiksid olla probleemsaated, kus spetsialistid räägiksid, millised lahendused on, kuhu pöörduda jne. Minu seisukoht oli, et seda saab teha Eesti Rahvusringhäälingus, kuna eraettevõtteid ei saa selleks sundida. Milline on teie seisukoht, kas võiks olla rohkem probleemsaateid, kus käsitletakse ühiskonnas kuumi teemasid ja kus spetsialistid annaksid nõu, kuidas võiks käituda ja peaks käituma?

Aitäh! Kindlasti on olulised kõik teemad, mis puudutavad paljusid inimesi, mis suudavad neid millegi eest hoiatada või õpetada. Kindlasti on maakondade ümarlaudadel võimalik teha oma ettepanekuid otse rahvusringhäälingule, kirjutades selle nõukogule ja juhatusele. Kui on ühiskondlik soov, surve ja vajadus, siis seda käsitletakse jällegi spetsialistide, ekspertide ja nende inimeste tasandil, kes selleks koolitatud on.

Suur tänu, proua minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Soojade tervitustega rahvusringhäälingule on arupärimisele vastatud.

Läheme edasi järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Inara Luigas, Lauri Laasi, Kadri Simson, Valeri Korb, Tiit Kuusmik, Georg Pelisaar ja Kalle Laanet. Arupärimine on esitatud märtsikuu 11. päeval 2010. aastal ja käsitleb Eesti kukkumist maailma viie viimase riigi hulka. Arupärimisele vastab rahandusminister Jürgen Ligi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist Eesti avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Lauri Laasi!

Härra juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Tutvustan arupärimist Eesti kukkumise kohta maailma viie viimase riigi hulka. Peaminister Andrus Ansip on lubanud viia Eesti viie rikkaima riigi hulka. Tänane reaalsus CIA faktiraamatu alusel on paraku küllalt karm. Eesti oli 2009. aastal 13,7%-lise sisemajanduse kogutoodangu langusega maailmas viie viimase riigi hulgas. 213 riigi arvestuses langes majandus veelgi enam vaid Ukrainas, Armeenias, Leedus ja Lätis. Meist eespool olid nii tõsise panganduskrahhi üle elanud Island kui ka näiteks sõjapurustustest räsitud Gruusia. Oluline makromajanduslik näitaja on ka tööpuudus. Tööpuudus oli 2009. aastal Eestis 14,3%, millega olime maailma riikide hulgas 142. kohal. Arvestades tänase valitsuse tegematust ning tööpuuduse kui viitajaga makronäitaja iseloomu, ei üllataks, kui me ka selles arvestuses oluliselt tahapoole kukuksime. Seoses sellega on meil härra rahandusministrile viis küsimust.

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli  arupärimisele ja nendele küsimustele vastama rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt on mul väga raske jagada või mõista seda kahjurõõmu oma kodumaa majandusolukorra üle, mida te väljendate oma küsimustes, kus jällegi on faktivigu. Seda allikat ja seda indikaatorit, mis teil on toodud, ma nimetaksin lihtsalt lihtsameelseks. Ma ei näe mingit sügavat põhjust, miks me peaksime ennast võrdlema näiteks Macau, Aserbaidžaani, Kongo, Ida-Timori, Liibanoni, Jordani  Läänekalda, Etioopia, Usbekistani, Djibouti, Niue, Türkmenistani, Rwanda ja teiste selliste riikidega, kes moodustavad selle indikaatori järgi esikahekümne maailmas. Mis puutub sellesse faktiraamatusse, siis see ei ole üldaktsepteeritud statistikakogumik. Taustad ja metoodikad on ühtlustatud, aga kui te tahate leida sealt midagi sisulisemat kui ühe aasta majanduskasv või -langus välja tuua, siis kasutage SKT-d per capita. Selle järgi on USA näiteks alles 11. kohal ja Soome 36. Nii et hinnake ise, kas see on hea allikas. Aga majanduslangus muidugi on tõsi. Mis tööpuudusesse puutub, siis eks te olete kogu oma protestiaktsiooniga natuke hiljaks jäänud. Nii nagu sai täpselt prognoositud, on kevadel tööpuudus langenud ja sügisel ta kindlasti enam nii sügavale põhja ei lange, nagu ta oli. Meie olukord paraneb ja kahjurõõm on hilinenud.
Küsimused täpsemini: "Kuidas hindate Eesti sisemajanduse kogutoodangu langust eelmisel aastal? Millised tegurid seda põhjustasid?" Noh, sellest on palju räägitud, et kohalik laenu-, kinnisvara- ja tarbimisbuum oli üks tegur, teine tema kombineerumine, välisturgude ärakukkumine, mis algas finantskriisiga 2008. aastal. Meie SKT langus on väiksem kui ekspordi langus ja me oleme kaubandusest rohkem sõltuvad kui suuremad riigid. Aga eelkõige tuleb vaadata ikkagi langust ja kasvu pikemalt. Kui võrrelda 2001. ja 2007. aasta vahelist perioodi, siis Eesti ja Leedu keskmine majanduskasv oli 28,1 ja Lätil 9,0. Kui natukene pikendada seda trendi tahapoole, siis oleme veelgi paremas seisus, sest 1990. aastatel olime Leedust ja Lätist kiiremad reformijad ja kasvajad.
Mis saab Eesti positsioonist? Eks see muutub kogu aeg. Kui vaadata neid meetmeid, mis teised riigid on rakendanud, siis kaheldamatult on tulemus väga suur laenude teenindamise maht, väga suur šokk stiimulite äravõtmisest ja muidugi riigi võlg. Praegu lugesin siin küsimust oodates ühte meili IMF-ist ja selles öeldakse, et arenenud maailma kõige tõsisemaks probleemiks kujuneb praegu võlakoorem ja eelarve defitsiit. See on arenenud maailma kõige kõvem probleem ja sellest olukorrast väljatulek on mägede taga. Aga Eesti areng on tõepoolest jätkunud sellises tempos. 2007. aastal oli juba tunda sisenõudluse pidurdumist, laenu- ja kinnisvaraturg hakkasid jahtuma. Ma meenutan, et majandusminister oli 2007. aasta algusest kuni aprillini teie erakonna esimees, ja ma ei mäleta temalt tollest ajast ühtegi nutikat majandusalast mõtet. Mitte et ta ise nutikas ei olnud, aga mitte keegi ei prognoosinud ju sellist majanduse ärakukkumist, ammugi ei olnud valitsuse kätes olulisi meetmeid, mis kasutamata oleksid jäänud. Laenuraha juurdevool oli üks, mis järsult pidurdus. Swedbank väidab, et ta hakkas seda juba 2007. aasta esimesel poolaastal pidurdama. See pärssis üldist majandusarengut tublisti ja inimeste kinnisvarajõukuse langus oli üks, mis emotsioone võimendas. Inimesed tõmbasid tugevasti tagasi ka oma tarbimist, tundes ebakindlust. 2008 lisandus ülemaailmne finantskriis ja sellega koos kukkusid ära meie eksporditurud.
Edasi, järgmine küsimus: "Majanduskriis on olnud ülemaailmne. Miks räägib peaminister, et kõigis Eesti probleemides on süüdi majanduskriis? CIA tabel näitab, et teised riigid on meist siiski paremini hakkama saanud." Kõigepealt, mis riigi peaminister niimoodi räägib? Eesti peaminister ei ole kunagi sellist asja rääkinud. Ma tunneksin ta ära siis, kui te ütleksite, et ta on liigselt rõhutanud positiivset ja liigselt püüdnud õhutada optimismi. Selles suhtes olen minagi temaga vaielnud, aga see on tegelikult peaministri missioon. Kui te tahate riike võrrelda, siis lihtsalt alghariduse mõttes ma mainin, et kriisiolukorras vaadake kõigepealt, mis on nende riikide valuuta. Euroopa Liidu ainus kasvav majandus oli Poola, samal ajal nende valuuta kukkus 30%. Tõsi, see on hiljem jälle tõusnud, kuid 30% tähendab seda, et kui me arvutame nende majanduse ümber eurodesse, saame ikka väga teistsuguse pildi. See Poola kasv on sel juhul ka Eesti omast kehvem. Valuutakursi mõju on väga erinev, selle tähtsus riigi suuruse järgi hinnates. Mida suurem riik, mida suletum majandus selles mõttes, et mida suurem on tähtsus siseturul, seda vähem valuutakursi muutumine teda mõjutab. Poola puhul ei olnud tõesti see kursi languse mõju elatustasemele drastiline, kuid Eesti puhul oleks see olnud ikka väga karm, kui meil oleks olnud ujuv kurss ja kui meie kurss oleks langenud 30% euro ja oma põhiliste partneritega võrreldes. Tuleb vaadata majanduse suurust. Nagu ma ütlesin, siseturu suurus määrab väga palju, kas suudetakse välisšokki puhverdada või ei. Eesti on ekspordist väga sõltuv majandus. Eesti ekspordi osa SKT-s on kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. See ekspordi suurem langus SKT-ga võrreldes on lihtsalt üks näide, kui tugev on väliskeskkonna mõju.
Ja muidugi tuleb vaadata kriisi allikaid. Kui kriisi allikaks oli suuresti kohalik laenu- ja tarbimismull, siis selle alleshoidmine ei olnud valitsuse võimuses, see ei oleks olnud ka mõistlik. Aga väga tasub jälgida seda, mis aastasse on riigid langenud. Mul on selle kohta tabel. Laias laastus oleme kukkunud 2005. aasta tasemele ja sama kaugele on kukkunud näiteks Taani, Iiri, Ungari, Portugal, Rootsi, Suurbritannia, Läti ja Leedu, kui rääkida Euroopa Liidust. See on üsna tavaline kaugus, kuhu kukutakse SKT-s. Aga need on võrdlusandmed, mitte võrdlus näiteks Djiboutiga. Itaalia on näiteks kukkunud 2001. aasta tasemele. Mul on selle kohta täielik tabel. Mille poolest riikide graafikud erinevad, on see, et Eesti langus algas natuke varem, nagu ma ütlesin, laenubuum lõppes pisut enne ülemaailmset kriisi. Eesti, Läti ja Leedu on kõik väga kiiresti kasvanud ja väga kiiresti kukkunud, mis ongi väga kiiresti arenevate väikeste riikide saatus. Kui selline ülekuumenemine toimub, on ka kukkumine kiirem. Aga see ei tähenda, et kukutakse sügavamale varasemate aastatega võrreldes.
Eesti puhul, tuletan meelde, kvartal-kvartali võrdluses me kasvasime 2,6%, mis on Euroopa Liidu parim näitaja. Ei ole mõtet väga kahjurõõmutseda, tasub rõõmustada! Ma küll esimese kvartali kohta nii häid numbreid ei loodaks, sest et seal oli varude mõju, mis ühelt poolt tõstis IV kvartali numbrit ja vähendas I kvartali numbrit. Nii et nende kahe kvartali tasandatud tulemus on see, mida me peaksime järgmiste andmete laekumise korral vaatama. Aga on selge, et me oleme põhjast väljumas, ja see, millest teie siin räägite, on siiski minevik. Oma kodumaale tasub ikka pöialt hoida, mitte kahjurõõmutseda.
Nüüd küsimus: "Tark õpib oma vigadest. Milliseid vigu on tänane valitsus teinud, et me oleme jõudnud viie viimase riigi hulka maailmas?" Taas inetu hinnang oma riigile. Aga selles kultuuriruumis, kuhu mina kuulun, öeldakse, et loll õpib oma vigadest. Targaks nimetatakse seda, kes ise vigu väldib ja õpib teistelt. Kõik riigid tegid vigu. Kõigepealt ei nähtud ette kriisi sügavust ja loomulikult aega, nagu ikka juhtub. Kriisidega ongi see asi, et valeprognoosid on need, mis muudavad nad sügavamaks. Eesti võinuks teha mõne asja teisiti. Näiteks, mida ma olen korduvalt rääkinud siit puldist ja ajakirjanduseski, oleks võinud varem loobuda kinnisvarabuumi finantsstiimulist, milleks on eluasemelaenu maksusoodustus. Kõigis riikides, kus kinnisvaramull oli eriti terav, oli kasutusel ka selline maksustiimul ning see loomulikult küttis psühholoogiliselt hindu üles ja kukutas need hiljem ka järsult alla. Oleksime võinud vältida lisaeelarveid, millest ma rääkisin juba 2006. ja 2007. aastal, kui me olime ühises valitsuses. Ei tulnud välja, ikka tehti mingi kompromiss. Tol ajal oleks saanud koguda suuremaid reserve, aga ega see poliitiliselt lihtne ei ole. Me teame kõik, et kulusoovid on suured, ja kui kriisikogemust pole, siis avalikkus ei mõista, miks peaks reserve koguma. Nagu tookord ikka räägiti, et miks peaks toetama Saksa majandust, mis oli üks rumal jutt ja mille vastu ma vaidlesin juba õige ammu.
Aga Eesti on teinud oma oludele vastavad otsused. Meie jaoks on põhiline ikkagi usaldusväärsus, riigi rahanduse toimimine. Meil ei olnud lihtne isegi oma defitsiiti rahastada, nii et konsolideerimine oli hädavajalik samm. Läti ei saanud vahepeal üldse laenu, Leedu sai seda ülikõrgelt, mõlema protsent kippus vahepeal üle 10 ja see on juba üle jõu intress.
Neljas küsimus: kas valitsus on eelarve "ilustamise" ja europüüdluste valguses ära unustanud ja ta-ta-taa nii edasi. Ma ei tea, mis eelarve ilustamisest on jutt? Eesti statistika on olnud aus ja on saanud selle eest ka rahvusvahelise tunnustuse. Ma ei saa sellest küsimusest aru ja loobun sellele vastamisest. Ja see "kõik muu oluline" – need probleemid, mida te siin loetlete, on lahendatavad ainult usaldusväärsuse ja riigi rahalise toimimise korral. Ma olen teilt sel teemal tõesti ainult tühje sõnu kuulnud. Ma ei ole kuulnud ideid peale selle, mida meie oleme rääkinud, ühtegi omapoolset ideed te pole pakkunud.
Viimane küsimus: kuidas hindate võimalust, et hoolimata kõigist Eesti püüdlustest jääb euro Kreeka tõttu tulemata? Mina ei hinda seda tõenäoliseks. See oleks naeruväärne ja õõnestaks usaldust ka eurotsooni vastu, kui käigu pealt hakataks kriteeriume muutma. Need riigid, kes siin on kuluaarides tõrksust ilmutanud, on riigi rahanduse seisukohalt muidugi hoopis kehvemas seisus. Eestimaa, tuletan meelde, on riigivõla taseme poolest Euroopa parim. Meil on kõige väiksem võlg ja see annab meile tulevikus tohutu eelise, nii maksukoormuse, majanduskeskkonna kui riigiteenuste, kõige suhtes. Me oleme suutnud seda taset hoida. Tõsi, see võlg kasvab lähiaastatel, aga mitte siiski selle tasemeni, kus ta on teistes riikides, mitte sinna lähedalegi.
Kreeka näide on ju meie vastand nii statistika kui ka meetmete poolest, kuigi tänased uudised on juba natukene positiivsemad. Ma ei räägi ajaleheuudistest, tegelikud uudised hakkasid laekuma eile. Ma olen tänaseks aru saanud, et Kreekas on käsil päris tõsised reformid, ja see annab lootust kogu Euroopale, kus väga paljud riigid on lähedase suurusega võlgades. Euroopa keskmine on tasapisi lähenemas ikkagi 100%-le, ma ei oska täpset numbrit praegu öelda, aga suurusjärgus 80% on tõele lähedal. Prognoosid ja tegelikkus – see kõik selgub aja jooksul. Kasv on kiire. Ja kui Euroopa saab hakkama, kui Kreeka saab hakkama, siis oleks see suur innustus kogu Euroopale.

Teile on, austatud minister, ka küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! See arupärimine tuli suurest murest ja eelkõige sellest, et me näeme, mis te teete Eesti inimestega, ja me teame, et kui meie oleksime valitsuses, siis selliseid lahendusi ei oleks kasutatud. Oleks kasutatud Eesti inimeste jaoks leebemaid lahendusi. Teile ei meeldi meie statistika. Mul on siin kaasas viimane Economist ja siin pole Eesti numbreid sees. Mul on  praegu ees Eurostat – seda statistikat te peate ju tunnistama –, mis ütleb, et Eesti majanduse langus oli möödunud aastal ligikaudu kolm korda suurem kui Rootsil või Taanil, kaks korda suurem kui Soomel. Meie olukord ei ole Euroopa parim, nagu te jõudsite hüüda. Ütleme nii, et te ajate segi isamaa-armastuse valitsustruudusega. Jah, me ei ole valitsustruud, sest me oleme opositsioonis. Aga see ei tähenda, et me ei hooli Eesti riigist rohkem. Mis mind aga küsijana huvitab, siis see küsimus on ära trükitud viimases inimarengu aruandes. Küsimus on esitatud nii: miks ülemaailmne finantskriis, mille tagajärjed Eestis maksis kinni Rootsi maksumaksja, ähvardab Eestis kujuneda märksa pikemaks ja vaevarikkamaks kui ülejäänud Euroopas?

Jällegi, lugupeetud küsija, võrrelge võrreldavaid! Eesti on kõige paremini võrreldav Läti ja Leeduga. Teie kahtlemata esindate Kreeka finantskultuuri, teie erakond – selles ei ole kahtlust. Te olete selle hoiakuga. Seda finantskultuuri esindab näiteks Pärnu linn, seda üritab tegelikult mitmes küsimuses imiteerida Tallinn. Aga sellel kultuuril on olnud tugevad juured ka näiteks Lätis ja nüüd on Leeduski ilmnenud suuremad probleemid. Need kaks riiki lasid eelarve defitsiiti, olles sarnastes tingimustes, väga sarnaste makromajanduslike näitajatega. Kas nad hoolisid oma inimestest selle tõttu rohkem? Ei, vastan ma, sotsiaalsed probleemid neis kahes riigis on palju rängemad. See, et kriis tõotab Eestis pikemaks kujuneda, nagu te ütlesite, on lihtsalt vale. See on lihtsalt vale! Selles inimarengu aruandes on ka ekslikke väiteid ja tendentslikke hinnanguid. Eesti probleemid on tõesti tõsised ja struktuurilised, aga Eesti kosumine on alanud rutem kui üldiselt paljudes teistes riikides. Ei saa öelda, et Eesti kriis venib pikemaks.
Meil on päris raske tööpuudusest välja tulla, sest selle allikad on struktuurilises probleemis, kinnisvaramulli ajas, kui paljud, kümned tuhanded inimesed hakkasid meil järsku ehitajateks. See aeg ei tule kunagi tagasi ja need inimesed leiavad uue ameti. Aga majanduse kosumine, eriti riigi rahanduse kosumine on Eestis ikka palju parem. Meil on mitu korda suuremad võimalused kui neis riikides, kus riigivõlg on kümme korda suurem. Euroopa keskmine – võib-olla ma olin enne siin ebatäpne – riigivõlg oli aastavahetusel 73%, Eestis oli see 7,2%. Kui riigid rakendavad kunstlikke stiimuleid, näiteks ostavad mingeid kaupu, siis Eestis ei ole esiteks võimalik seda teha ja teiseks on see väga lühiajaline doping, mis ärakukkumisel tekitab uue tagasilöögi. Ma ei usu, et Saksa autotööstus meenutab väga suure rõõmuga seda raha, mis valitsus pani ühel aastal selleks, et sakslased oma autod välja vahetaksid, aga mida ei saa panna selleks järgmistel aastatel. Aga Saksamaa on suurmajandus, ta saab sisetarbimisega kohalikku tööstust turgutada. Meie kohalikku tööstust sisetarbimisega turgutada ei saa. See on väga põhimõtteline erinevus. On ikka hästi naeruväärne, kui te siin kiidate Obama poliitikat ja panete Savisaare ja Obama ühte punti. See näitab täielikku majandusalast harimatust. Need on väga erinevad tingimused.

Austatud minister! Ma ei saanud küll aru, kust te arupärijate kahjurõõmu välja lugesite. Pigem on need küsimused tõesti tingitud murest ja opositsioon täidab siin lihtsalt oma rolli, mitte ei tunne kahjurõõmu Eesti majanduse ebaedu üle. Ikkagi ei saa üle ega ümber selle viie rikkaima riigi hulka jõudmisest. Pakun teile võimaluse, te võiksite täna puldist ütelda, et see ei ole reaalne ja et Reformierakond on siin inimestele puru silma ajanud, me ei jõua 15 aastaga viie rikkaima riigi hulka. Mis te olete lubanud, see on bluff. Siit ka küsimus: milline on teie arvates meie reaalne koht selles arvestuses 15 aasta pärast?

Mina ei kavatse nii pikki prognoose teha. Ametlikult on mul kohustus prognoose esitleda, aga nii pikaajalisi ei ole mul praegu au esitleda. Kahjurõõmu näitab ju väga selgelt see indikaatori ja allika valik, kuidas te leiate, et Eesti on viimase viie riigi hulgas. No see on ikka hästi häbematult öeldud, see on hästi pahatahtlikult öeldud. Valige endale siis teine riik, kui te niimoodi oma kodumaasse suhtute. Me oleme oma elatustasemelt sellesama raamatu järgi, mille te siin piibliks olete valinud, 49. kohal ja selles tabelis 62. kohal, aga seal on sees igasugu maksuterritooriume ja riikide ühendusi. Nii et tasub ikka olla allikakriitiline.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Paar tundi tagasi rääkis peaminister siin saalis sellest, et 62% ekspordimahust tuli ettevõtjatelt, mis olid investeeritud väliskapitaliga. Ma tahaksin küsida teilt, kuidas te hindate Eesti kapitali võimalusi tuleviku ekspordimahtudes.

Kuidas ma prognoosin? Seda on raske öelda. On selge, et väliskapital on olnud meie majanduse konkurentsivõime mootor juba 90-ndate algusest, ja me oleme loonud talle küll Eesti kapitaliga võrdsed, aga samas siiski atraktiivsed tingimused, Eesti majanduskeskkond on välisinvesteeringuteks hea. Sealt tuleb know how, mil iseenesest on ekspordile hindamatu väärtus, me ise ei ole olnud ju põlvkondi head müügimehed, me oleme elanud hoopis teistes tingimustes. Ja kapital ise ka, ega Eesti inimesel seda kapitali majandusse investeerimiseks pole olnud.
Kuidas Eesti kapital ekspordivõimeliseks muutub? Tasapisi ta ju selleks muutub, aga see on lisaõppimise resultaat ja eeldab ettevõtlikkust. Meie ettevõtlik põlvkond on ju suhteliselt lühike, siin pole seda perekondlikku traditsiooni ja eeskuju ega turgude tundmist. Mõneti see ongi väikese riigi puhul nii, sest mõjuala on väikesel riigil paratamatult väiksem. Me tunneme maailma endale lähemal paremini, suhteliselt paremini ja kaugemat piirkonda, kuhu ka saaks müüa, vähem. Meie mastaabid on sellised, et me ei suuda toota suuri koguseid, mida kaugele müüa jne. Siin on objektiivsed ja ajaloolised põhjused, miks Eesti kapital nii ekspordivõimekas veel ei ole ja arvatavasti kunagi ei saa väga ekspordivõimekaks, võrreldes mõne suurema haardega rahvaga. Samas on siin jutt ainult proportsioonist, sest kui me vaatame meie ekspordi osakaalu SKT-s, mis oli 80% kandis, siis see näitab, et ka Eesti kohalik kapital eksportis väga palju. SKT-ga võrreldes me eksportisime ikkagi väga palju. Nii et see on kõik selline asi, et mis andmed või mis numbri sa parajasti ette valid. Ühtpidi on tulemus hea, teistpidi, jah, kohalik väliskapital on olnud võimekam.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mind ajendas sõna võtma teie ütlus, räige ütlus: valige teine riik. Keskerakond on valitud Eesti rahva poolt. Me esindame väga suurt arvu inimesi, nende põhimõtteid ja nende seisukohti. Me ei tunne Eesti riigi saatuse pärast vähem muret ja me pole teinud vähem tööd selleks, et me jõuaksime sellisele tasemele. Ma palun, et te paluksite vabandust mitte parlamendiliikmetelt, vaid nendelt, kes meid on siia valinud. Sellist asja, nagu teie ütlesite, et valige teine riik – jah, üks erakond ütles ka, et kui tööd ei ole, siis minge teise riiki tööle –, ei ole teil õigust öelda, olgugi te Reformierakond, ülbe erakond.

Aitäh! Ega ei maksa ennast ikka päris valijaga samastada. Kui teie leiate, et teie poliitintriigide nimel on oma riigi halvustamine kasulik, siis ma arvan, et teie valija ei mõtle niimoodi. Viie viimase riigi hulka ei paiguta Eesti riiki ükski terve mõistusega inimene. See inimene peab olema väga kibestunud ja ma ei usu, et Eesti riigis on protsentuaalselt nii palju kibestunud inimesi, kui siin saalis praegu on.

Marika Tuus, palun!

Aitäh, austatud minister! Te rääkisite siin tööpuuduse vähenemisest. Küllap teile on teada, et valitsus ei pane enam pressiteadetesse neid arve, mis näitavad, kui palju meile iga nädal registreeritud töötuid juurde tuleb. Kas teie oskate peast öelda näiteks aprilli iga nädalalõpu kohta, kui palju registreeritud töötuid on juurde tulnud?

Aitäh! See on olnud suurusjärgus paar tuhat ja langenud ühe tuhande lähedale. Valitsus ju ei aruta seda, mida BNS täpselt refereerib. BNS-i uudised annavad sellest iga nädal täpse ülevaate. Küsimus on saldos, registreeritud töötute hulgast lahkujaid on viimastel kuudel olnud sadu rohkem kui juurdetulijaid. Ma ei soovita teil hakata arutlema teemal, kas statistika on usaldusväärne, nagu Edgar Savisaar tegi. Sest ajal, kui statistika näitas töötuse kasvu, olite statistikaga väga rahul. Eestis ei ole olnud kahtlusi, kas statistika on aus, praegu lihtsalt on töötus vähenenud. Ja nii ongi.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Härra minister! Öelge, palun, kas te teete vahet oma riigi halvustamise ja võimul oleva koosluse, sealhulgas valimatute ja harimatute sõnadega oponente nimetava rahandusministri halvustamise vahel. Olen rääkinud.

Aitäh! Mina teen küll vahet. Aga võtke oma arupärimise tekst ette ja lugege: seal on nimetatud Eestit viimase viie hulka kuuluvaks. See on väga pahatahtlik hinnang. See on põlgus oma riigi vastu. Siin ei ole küsimus selles, kas te valitsusest lugu peate või mitte. See on patriotismi puudumine.

Ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma usun, et need Riigikogu liikmed, kes siia saali on jäänud, ei ole mitte kibestunud inimesed, vaid kannavad oma südames muret selle pärast, mis täna toimub. Ja kui lugupeetud minister saab aru keelest, mida ta ise räägib, siis ma arvan, minister, et kui te lähete sinna ruumi, kus kuningas üksi käib, kohtate täpselt sama palju kibestunud inimesi, kui praegu siin saalis on.
Aga kui minna selle arupärimise juurde, siis kõigepealt ma tahan rääkida seda, millest räägitakse, kui räägitakse Eesti majanduslangusest, ja sellest, et möödunud aastal, aastal 2009 oli Eesti majanduslangus maailma statistika järgi üks rängemaid. Tõepoolest, ma olen tähele pannud, et sageli võetakse aluseks selline statistika, mis sobib. Kui möödunud aastal majandus alles kiiresti kukkumas oli, rääkis ka valitsus aastapõhisest majanduslangusest. Aga nüüd on hakatud rääkima kvartalipõhisest. Kena ta on, kuid aastapõhises majanduslanguses oli meie majanduslangus märksa rängem kui ülejäänud Euroopa riikides, seejuures ka väiksemates riikides. Võrrelda ennast ainult Läti ja Leeduga, jah, see võib olla lohutus, kuid teises lauses öelda, et me oleme Euroopa meistrid, mida Reformierakond pidevalt oma retoorikas kasutab – need kaks asja ei lähe ju kokku, et me lohutame ennast kahe väga raskes olukorras oleva väikeriigiga ja siis ütleme, et teised peaksid meilt õppima.
Meie eesmärk on õppida nendelt riikidelt, kes kriisist edukamalt välja tulevad. Ja ei, Kreeka ei tule kriisist edukamalt välja ning vähemalt keegi Keskerakonna liikmetest ei räägi sellest, et me võiksime valida Kreeka tee.
Mida me räägime? Me räägime sellest, et me võiksime valida meile lähedasemate riikide tee, näiteks Soome tee. Soome, kes on juba üks kord – ja mitte 30-ndatel aastatel, vaid päris lähiminevikus – läbi elanud väga ränga lama ehk majanduskriisi. Soome teab, mis juhtub siis, kui hakata kriisi ravima kõigest tuima kärpimisega, see on väga lihtsustatud: kärbid, järgmise sammuna kaotad töökohti, järgmise sammuna kaotad maksuraha, siis jälle kärbid, juurde tuleb heitunuid. See on üks selline laboratoorium inimeksperimentide läbiviimiseks, millest ei võida ei riik ega inimesed.
Meie eesmärk on tulla sellest kriisist välja targemalt, õppides teiste riikide kogemustest, mida me paraku ei tee. Nii et see viie suurima majanduslangusega riigi hulgas olemine ei tee meid kindlasti rõõmsaks, see on päris kurvastav. Ja kui minister tahtis sellest sõnaväänamisega mööda saada, et pole me midagi viie vaeseima riigi hulgas, siis viiest vaeseimast me ju ei räägigi. Me teame kõik, et maailmas on rohkelt eestlastest õnnetumaid inimesi, kes peavad elama väiksema rahaga kui dollar päevas. Me ju ei võrdle ennast nende riikidega! Me võrdleme ennast ikkagi Euroopas olevate riikidega ja nende riikidega, kuhu Eestis töö kaotanud inimestel on võimalik minna. Seesama inimarengu aruanne ütles ka väga hoiatava sõnumi, et noorte väljaränne on kasvanud.
Ma tahtsin enne ministrilt küsida, aga ma ei saanud oma küsimust päris täies pikkuses esitada, kuna aeg sai otsa. Selle küsimuse on esitanud Tartu Ülikooli professor Urmas Varblane ja küsimus on, et miks ülemaailmne finantskriis, mille tagajärjed Eestis maksis kinni Rootsi maksumaksja, ähvardab Eestis kujuneda suure alglangusega ja pikaks, võib-olla isegi kuni seitse aastat kestvaks kohalikuks depressiooniks, samal ajal kui maailmamajandus suudab eeldatavasti pärast paariaastasi ja üsna tagasihoidlikke kannatusi pöörata kasvule. Ta on küsinud seda 2009. aastal. Me näeme kõigist statistikatest, et väga paljudes Euroopa riikides ongi majandus kasvule pööranud. Meie aga lohutame ennast kvartalipõhiste arvestustega.
Seesama inimarengu aruanne ütleb ka seda, et kahtlemata on meie valitsus teinud kriisi ohjeldamises õigeid ja vähemalt poolõigeid otsuseid. Kuid üldiselt tuleb siiski teadvustada, et Eesti lähenemisviis tervikuna on väga selgelt vastuolus käesoleva majanduskriisi tulemusena tekkinud nihkega rahvusvahelises majanduspoliitilises ja teaduslikus mõtlemises. Ja ütleb sedagi veel, et minevik mõjutab Eestis väga tugevalt meie majanduspoliitilist olevikku ja seega ka meie tulevikku.
Rünnata Keskerakonda sellepärast, et me oleme Keskerakonnas, ja vältida igasugust debatti – see on väga mugav, kõige mugavam viis üldse. Aga kui vaadata avarama pilguga, mis toimub ülejäänud Euroopas, siis me saame aru, et majanduslangust sellises sügavuses ei olnud Eestile vaja – see meenutab inimeksperimente. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

Head kolleegid! Lugupeetud minister! Me oleme kõik need neli aastat ja ka täna siin saalis kuulnud peaministrilt ainult seda edulugu ja ülivõrretes kiidukõnet, kui head ja toredad me oleme. Olgu, kui neile ei sobi CIA faktiraamat, et see pole hea allikas, siis võtame ja arvutame välja. Me olime pluss kümnes oma majanduskasvult, SKT kasvult ja eelmisel aastal me jõudsime miinus 16-ni. Kukkumine 26%. Nii et siin polegi midagi rääkida. Ka härra Ligi on siin varem küll ja küll öelnud, et keegi ei prognoosinud nii suurt kukkumist. No kuidas, kui palju meie, Keskerakond, opositsioon, rääkisime, et ei tule seda pehmet maandumist. Selle peale öeldi meile, et me ainult hirmutame, ja veel aasta varem öeldi, et niisuguse ülejäägiga aastaeelarvet polevatki kunagi üleüldse olnud. Peaminister rääkis kogu aeg, et töökohti jätkub ja maksud aina laekuvad, ja seda siis, kui töötus oli meil juba kiirenevas kasvus. See, et meil pole laenu võetud – kuulge, see on tehtud ju inimeste arvel, need kärped, need tohutud kärped. Riigid võtavad ikka halbadel aegadel laenu, et inimestel oleks parem. Ja kas see 130 miljardit, mis eraisikud on praegu laenu võtnud, ei olegi siis riigi asi? Kas valitsus ja Eesti Pank ei oleks pidanud inimesi hoiatama? Meil on üle 120 000 töötu, iga nädal tuleb juurde 1800, 1700 jne registreeritud töötut ja me räägime, et töötus väheneb. Kedagi ei huvita, miks need inimesed on loobunud ennast töötuks registreerimast. 50% on meil pikaajalisi töötuid, mis tähendab seda, et need inimesed ei saa enam töötuskindlustushüvitist ja töötu abiraha, nad elavad toimetulekutoetusest. Tartu Ülikooli andmetel on 130 000 inimest läinud tööd ja leiba otsima väljapoole Eestit. Meil on ligi sada tuhat ravikindlustuseta inimest. Meie tervishoiu omaosalus on üks kõrgemaid Euroopas. Ainsa riigina ei kompenseeri me hambaravikulusid. Ravimid on meil Euroopa kalleimad. Me joonistame paberile pensioniea tõstmise aja ja samas ometi teame, et juba täna lähevad peaaegu pooled meil pensionile enne õiget aega.
Peaminister räägib, et meil ei ole varanduslikku kihistumist, ometi inimarengu kontekstis rääkisid siin saalis esinejad, et meie kihistumine ei ole enam hetkeline, vaid see on tendents. Isegi headel aegadel meil kihistumine suurenes. Ligi 40% elab praegu suhtelise vaesuspiiri peal või sellele väga lähedal. Samas on riik lõpetanud igasugused tellimused, et kindlaks teha, milline on praegu see vaesuspiir. Me jagame 300-kroonist lastetoetust ka 35 000-kroonise vanemahüvitise saajale. Samas aga 1000-kroonise toimetulekutoetuse saaja jäetakse sellest pisikesestki summakesest ilma. Ma küsin tõesti veel kord: kus on siis see eduriik? Me oleme teinud kõiki neid kärpeid ainult oma inimeste arvel. Mina, muide, armastan, väga armastan Eesti riiki ja ütlen seda ka peaministrile, kes on toonitanud siin vastupidist, aga ma ei taha, et meie inimestele valetatakse. Ma armastan ka Eesti inimest ja ma ei taha, et nendele räägitakse mingist uskumatust eduloost. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Rein Ratase!

Tänan, juhataja! Head siin saalis viibijad! Kui CIA faktiraamatu andmetel Eesti 2009. aastal langes sisemajanduse koguprodukti vallas viie viimase riigi hulka, siis mina oma majandusliku harimatusega, nagu te, härra rahandusminister, ütlesite, saan küll nii aru, et see ei ole oma riigi halvustamine, vaid see on lihtsalt üks kurb tõdemus, mis peaks aitama meid sellest seisust välja viia. See on kriitika suunamine teie valitsuse peale, mistõttu tasuks ka kõrgel positsioonil oleval rahandusministril oma kõrge majandusliku ja kultuurilise harituse juures valida sõnu ja mitte ülbitseda. Kas reformierakondliku valitsuse mittearmastamine tähendab siis tõesti oma isamaa halvustamist, oma isamaa vihkamist ja võimalikku teie soovituse – minge siis siit minema – järgimist? Ülim ülbitsemine! Kas see tähendab siis seda, et reformierakondlik valitsus on, otsustades teie sõnade põhjal, härra rahandusminister, saanud head eeskuju ühelt punaselt RAPP-i poeedilt Vladimir Majakovskilt ja te väidate, et reformierakondlik valitsus ja Eestimaa, armas isamaa, on kaksikvennad, neid näeb ajalugu koos võitlusareenil? Olen rääkinud.

Tänan! Rohkem kõnesoove ma ei näe, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Inara Luigas, Georg Pelisaar, Kadri Simson, Kalev Kallo, Nikolai Põdramägi, Helle Kalda ja Vladimir Velman 23. märtsil 2010. Arupärimise teema on Eesti Väärtpaberikeskuse kõrged teenustasud ja arupärimisele vastab rahandusminister Jürgen Ligi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Helle Kalda!

Austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Head kolleegid! Olenemata erimeelsusest rahandusministriga, kellele ei meeldi, et me esitame arupärimisi, ma siiski jätkan seda. Küsimused on seotud fondihaldurite pöördumisega meie poole. Mitmed fondihaldurid on kurtnud, et monopoli staatust nautiva AS-i Eesti Väärtpaberikeskus teenustasud on ebanormaalselt kõrged. Eesti Väärtpaberikeskuse üle korraldab järelevalvet Rahandusministeerium. Eesti Väärtpaberikeskuse 2008. aasta puhaskasum oli 14,7 miljonit krooni. Seda kõike 4,9 miljoni kroonise käibe juures. Omanikele maksti 2008. aastal dividende 17 000 krooni aktsia kohta. Väidetavalt küsis väärtpaberikeskus fondihalduritelt teenustasu 25–40 krooni. Kui inimene valib sama fondihalduriga samas grupis oleva pensionifondi, siis kontohaldur maksab selle tasu kliendi eest väärtpaberikeskusele kinni. See on üks osa teise pensionisamba kuludest. Seoses sellega on meil, seitsmel Riigikogu liikmel, neli küsimust. Ma loodan, et minister ise loeb need küsimused ette ja vastab meile.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi vastama arupärimisele, mis kannab numbrit 411!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ega väärtpaberikeskuse hinnakirja planeerimine ja nende tulude planeerimine või prognoosimine väga lihtne küsimus ei ole. Nii nagu mulle on asja seletatud – ma ei ole ju pika staažiga minister –, on igal aastal sellel teemal olnud seaduses ettenähtud kooskõlastamise käigus nõudmisi teenustasu alandada ja seda on ka tehtud. Kuid kasumlikkus on sõltuv ka tehingute arvust ja registreeritud väärtpaberite arvust ning seetõttu ei ole kogutulud tõesti mitte väikesed.
Ma pidin ka küsimused ette lugema. Esimene küsimus: "Kuidas hindate väärtpaberikeskuse hinnapoliitikat? Milline seos on pensionifondide ning väärtpaberikeskuse teenustasude vahel? Kas väärtpaberikeskuse kõrgete teenustasude tõttu on ka pensionifondide haldustasud kõrged?" Seos pensionifondide ja väärtpaberikeskuse teenuste vahel on ju olemas, aga see seos on nõrk, muud kulud on selles süsteemis palju suuremad. Need kulud on näiteks depoopankadele makstav tasu, Finantsinspektsioonile makstavad järelevalvetasud, tagatisfondile makstavad osamaksed ja muu selline. Pensionifondi haldustasu on praegu keskmiselt 1,5% fondi aastasest mahust ja väärtpaberikeskusele kuulub sellest vaid 0,02–0,04 protsendipunkti. Absoluutsummas maksid pensionikogujad fondihalduritele kokku möödunud aastal ligi 250 miljonit krooni – fondihalduritele, pange tähele, nendele, kes teile kaebasid, nagu te väidate – ja väärtpaberikeskusele maksid fondihaldurid sellest omakorda 7 miljonit. Nii et see on suhteliselt kõrvaline küsimus, mille nad on tõstatanud. Aga muidugi, selle keskuse monopolistaatus on tõsiasi ja tema reguleerimine on probleem. Lohutuseks ütlen, et leping väärtpaberikeskusega lõpeb 2014. aastal ja siis tuleb uus konkurss.
Tähelepanu väärib see, et praegu peavad pensionifondi haldurid maksma väärtpaberikeskusele kaht liiki tasusid, osakute hooldustasu ja kandetasu, kuid nendest viimane, kandetasu, kaotatakse tuleva aasta algusest ja see tähendab ju kokkuhoidu. Alates 2011. aastast ei saa fondihaldurid võtta pensionikogujatelt ka enam osakute väljalasketasu, seega saab edaspidi rääkida üksnes väärtpaberikeskusele makstava hooldustasu suurusest. Minu mulje on küll, et selle süsteemiga on Rahandusministeerium hakanud aktiivselt tegelema. Minevikku hinnata ma ei julge, ma ei olnud siis selles ametis. Väärtpaberikeskuse poolt vaadates ei saa teise samba pensionifondide süsteemi haldamist üldse kasumlikuks tegevuseks pidada. See on seotud küllalt suurte kuludega, aga tulud moodustavad kõige väiksema osa selliste tegevusvaldkondade kõrval nagu väärtpaberiregister, väärtpaberitega tehtavad arveldused.
Edasi küsite: "Kuivõrd õigustatuks peate Te sellist teenustasu, kui reaalselt maksab elektrooniline maksekorraldus kuni kuus krooni?" Ei saa küsimusest päris täpselt aru. Pankades on maksekorraldus tõesti kuus krooni, aga väärtpaberite ülekande tavapärased tasud on 4–7 krooni. Väärtpaberite ülekannet raha ülekandega päris samasse patta panna ei maksa, sest seal liiguvad väärtpaberid ja süsteem on keerulisem. Väärtpaberi ülekande lõpliku hinna otsustavad aga pangad ehk kontohaldurid, kuna isikud saavad väärtpaberitehinguid teha nende vahendusel. Väärtpaberitehingu eest võetav teenustasu algab pankades – pange tähele! – 50 kroonist ja neid summasid rahandusminister ei kontrolli. Nii et siin on teenustasudes tegelikult suurusjärkude vahe.
Edasi: "Maailmapanga uuringute järgi peaksid keskregistrid üldjoontes odavamad olema, võrreldes teiste sama eesmärki täitvate süsteemidega. Miks ei ole suutnud Rahandusministeerium hoida kontrolli all väärtpaberikeskuse kasumlikkust?" Uuringud ütlevad tõepoolest, et keskregistrid on odavamad, ja tõstavad seejuures esile just nimelt ka väikeste riikide nagu Eesti efektiivselt toimivaid keskregistreid. Võib-olla on see haldurite mure natuke halvasti sõnastatud, ma ei saa sellest aru, nad ütlevad seda, mida uuring tõesti kinnitab, et Eestis on asjad hästi. Väärpaberikeskuse tegevusvaldkondi on kolm: väärtpaberiregister, väärtpaberite arveldused ja pensionisambad. Aga nagu ma eespool ütlesin, selle kasumlikkuse ohjamine on omaette töö. Oleme neid teenustasusid või tulusid piiranud, nende arvu ja ka nende määra, aga jah, lõpptulemus sõltub prognoosist. Kui meil on süsteemiga tõesti natuke pikemaajalisem kogemus, siis võib-olla on põhjust teha ka suuremaid ümberkorraldusi. Praegu me arvame, et veel on vara lõplikku hinnangut anda.
Lõpuks küsite: "Milline roll on fondihaldurite liidul väärtpaberikeskuse hinnapoliitika kujundamisel? Kas nende arvamust on küsitud?" Vastavalt seadusele on rahandusministril õigus esitada hinnakirjataotlus arvamuse avaldamiseks registri teenuste tarbijatele, neid esindavatele organisatsioonidele. Seda on alati ka tehtud, muu hulgas on küsitud arvamust hindade kohta ka fondihalduritelt. Hinnakirja kooskõlastamine on toimunud pea igal sügisel. Hinnakirja kooskõlastamise protsess on selle aastal sügisel jälle ees ja siis vaadatakse üle ka see, kas väärtpaberikeskusele makstavad teise sambaga seotud tasud vajavad muutmist. Tänan!

Kas ministrile on küsimusi? On. Helle Kalda, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Te ütlesite küll, et see kõik toimus enne teid ja te pole nii palju kursis. Samal ajal te ütlesite, et valmistate ette mingisugust muudatust, aga ma ei saanud täpselt aru, mis sealt tuleb. Ma arvan, et 2008. aasta oleks ju tegelikult see alus, mida võrdluseks võtta. Kui käive on 42,9 miljonit krooni, puhaskasum on 14,7 miljonit krooni ja dividende võetakse välja 17 000 krooni, mis hinnangu te siis selle kohta annate?

Mis hinnangu ma ikka annan? See on hea töö või halb prognoos. Aga võib-olla on põhjus mõlemal pool. Kasumlikkus on väga käibetundlik, ja nii nagu mina olen aru saanud, on käibed ületanud ootusi ja teatud hetkest on sellel väga tugev mõju kasumlikkusele. Midagi väga kosmilist ma selles numbris ka ei näe. Kõik on inimlikult seletatav. Ega riigil ei ole nii lihtne sekkuda aktsiaseltsi tegevusse, selleks on omad reeglid ja piirangud. Ma ei saa öelda, et see prognoos oleks olnud täpne, aga kes on siis paremini prognoosinud? Ei oska praegu väga kriitiline olla. Nagu ma ütlesin, väärtpaberikeskusel ei ole kogu süsteemi kuludes kuigi oluline osa, kuigi see kasumlikkuse määr muidugi võib tigedaks teha. Fondihalduritel on olnud raskemad ajad kui väärtpaberikeskusel praegu, see on tõsi.

 Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme meie viimase arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kadri Simson, Helle Kalda, Vladimir Velman, Nikolai Põdramägi, Evelyn Sepp, Valeri Korb, Lembit Kaljuvee ja Inara Luigas. Arupärimine on esitatud 23. märtsil 2010 ja käsitleb sotsiaalmaksu langevat laekumist. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simsoni tutvustama arupärimist, millele vastab rahandusminister Jürgen Ligi!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Meie arupärimine kannab pealkirja "Sotsiaalmaksu langevast laekumisest" ja järelikult räägib ta sellest, miks sotsiaalmaksu vähem laekub. Natukene sissejuhatuseks seda, et kui 2009. aasta esimeses kvartalis registreeris ennast uue töötuna 33 000 inimest, siis sellel aastal, 2010. aasta esimeses kvartalis registreeris ennast uue töötuna 30 000 inimest. Kui inimene registreerib ennast töötuna, siis tema eest enam sotsiaalmaksu ei maksta, sest sotsiaalmaksu makstakse, kui inimesel on tööd. Sotsiaalmaksu laekus selle aasta märtsi kahe esimese nädalaga 1,95 miljardit krooni. Märtsi andmed on meil seetõttu, et arupärimine antigi üle märtsikuus. Niisiis saime võrdluse tuua eelmise aasta märtsiga, kui seda laekus 2,45 miljardit krooni. Märts iseenesest ei ole mingi näitaja, aga me võime võrrelda ka selle aasta jaanuari ja veebruari aasta varasema ajaga. 2010. aasta veebruaris laekus sotsiaalmaksu eelarvesse 2,03 miljardit krooni ehk 12,2% vähem kui aasta eest. Jaanuari maksulaekumine oli 8,7% väiksem kui aasta eest.
Ega ma ei pea väga suureks saladuseks pidama selle arupärimise mõtet. Räägitakse, et tööpuudus n-ö väheneb, ja meil on hea meel, et selle aasta esimeses kvartalis said 11 500 inimest tööle. Olgu see töö siis mis iganes, olgu ta palgatöö või ettevõtjana alustamise töö või kas või sotsiaalne töökoht, selle eest makstakse sotsiaalmaksu. Kuid 8000 inimest kustutati registrist ja nende eest ei maksta sotsiaalmaksu, neil ei säili mitte mingeid toetusi, ka mitte haigekassa katet ja nad on n-ö kadunud inimesed. Ehk siis sotsiaalmaksu laekumise järgi me saame näha, kas  tööhõive läheb ka tegelikult nii palju paremaks, nagu valitsus juba esimese suure kevade puhul lubab. Valitsuse prognoosid said ilmselt tehtud selle põhjal, et 2009. aasta 1. jaanuari seisuga oli 30 307 ametlikku töötut ja 1. jaanuaril 2010 oli neid üle 50 000 rohkem. Meie küsimused ongi selle kohta, milliste prognooside põhjal on selle aasta eelarves sotsiaalmaksu laekumist arvestatud, millist tööpuudust Rahandusministeerium eeldas ja kas vähemalt Rahandusministeeriumis saavad inimesed aru, et töötav inimene maksab rohkem makse kui mittetöötav inimene. Seetõttu võiks tegelda tööpuudusega, mitte sellega, et inimesed lihtsalt kustutada sanktsioonidega ametlikest töötute registritest. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul ei ole kahjuks arupärimise originaali käepärast, aga ma ei tundnud seda ettekandest päris ära. Nagu ma mäletan, te esitasite selle arupärimise veebruarikuus ja andmed, mida te kasutasite, olid veebruari alguse ... Võib-olla oli märts, palun siis vabandust! Üksiku maksu puhul tasub igatahes prognooside kritiseerimisel olla alati ettevaatlik. Mina arvan praegugi, et hinnangu andmine on enneaegne. Loomulikult me jälgime olukorda ja oleme praegu arvamusel, et laekumine on ootuspärasele lähedal, võib-olla natukene väiksem. Kuid teie võrdlesite seda laekumist väga selgelt 2009. aasta alguse arvudega, mis on kindlasti väga halb võrdlus, kui me tahame prognoosida aasta lõpptulemust, sest need aasta algused on olnud väga erinevad. Üks on kiire, väga järsu languse aasta, teine toibumise aasta ja sellepärast annavad need aasta alguse numbrid eksliku pildi aasta keskmisest. Aga me ootame 2010. aasta teisel poolaastal ikkagi positiivseid arenguid, et oleks otse öeldud, sest toibumine on jõudnud ka tööturule, stabiliseerumine kindlasti, registreeritud töötute arvu vähenemine ka. Eks aeg näitab, kui tugev on siis sesoonsete tegurite mõju, millised on suvised sotsiaalmaksu kasvud ja aastalõpu omad. Meil on sotsiaalmaksu suhtes mõnesajamiljoniline, pakume praegu 370-miljoniline kahtlus, kas üldsumma tuleb täis. Protsentuaalselt see arv väga suur ei ole.
Edasi küsite: "Kui suure töötuse määraga oli ministeerium arvestanud riigieelarvet koostades? Kuidas kompenseeritakse sotsiaalmaksu alalaekumisest tekkinud eelarveauk?" Eelarveauku me iseenesest ei prognoosi, me ootame natukene paremat laekumist, aga sotsiaalmaksu laekumine kuulub meil tõesti riskide hulka. Metoodilisest küljest ütleks küll, et sotsiaalmaksu seisukohalt ei ole töötuse number määrav. Ütlen selle siiski ära: 2010. aasta eelarve koostamisel oodati töötuse määraks 16,8%, nüüd hindame seda optimistlikumalt 15,5%-le. Sotsiaalmaksu seisukohalt on tähtsam hõive ja palga suurus. Hõive number oli pikka aega, võrreldes töötuse kasvuga, heas seisus, aga eelmise aasta viimases kvartalis muutus ta veidi negatiivsemaks. Me räägime siin eelarvest – eelarve prognoos on varem tehtud ja see on andnud mõningase miinuse. Teiselt poolt jällegi on keskmine palk olnud pisut parem, kui me prognoosisime. Ütleks ära need maksud, mis tunduvalt paremini laekuvad: aktsiisid ja juriidilise isiku tulumaks. Selle poolest me eelarve kui terviku pärast, selle summa pärast ei pea muretsema. Defitsiidi pärast muidugi muretseme.
Edasi: "Millal saab valitsus aru, et töötavast inimesest on riigil oluliselt suurem kasu kui töötust inimesest ning hakatakse üle-eestiliselt looma sotsiaalseid töökohti?" Ma ei tahaks küll selles toonis vastata, et ei oskagi öelda, mismoodi see inimese hindamine riigi seisukohalt kasulikkuse järgi peaks käima. Aga kui ma nüüd prooviksin leida vastuse, siis ehk mõtlete seda materiaalset panust, mida inimene ühiskonnale annab ja mida ta siis kokkuvõttes annab eelarvesse. Teie viimasest ja ka esimesest arupärimisest kõlas või kõmas läbi selline arvamus, et peaasi on nimetada inimesed töötajateks, siis laekub nende pealt maksu ja ühiskond on õnnelik. Tegelikult on olukord ikka väga teine. Iga töölolemine peab olema produktiivne ja andma lisaväärtust, mitte olema kunstlik. See palju ekspluateeritud näide – sotsiaalsetest töökohtadest ma olen vähe muid näiteid kuulnud –, et kui me paneme inimesed trammis sõitma, siis see ei ole produktiivne. See ei ole ka maks, mida tasub kunstlikult tekitada, sest see on võetud millegi arvel, kurjad keeled ütlevad, et trammijuhtide palga arvel. Igatahes oleks selle raha eest saanud ka tõhusamaid töökohti luua. Nüüd ma kuulen räägitavat kalmistuvahtidest. See on natuke nutikam idee, aga kui Tallinnas ringi vaadata, siis kõige rohkem oleks ilmselt vaja koristust. See torkab sel kevadel silma ja see torkas ka talvel silma. Üle Eesti sotsiaalseid töökohti ei ole tänapäeval valitsusel mõtet väga pingutades luua, selles olen ma täiesti veendunud. Omavalitsused võivad seda teha. Sotsiaalsete töökohtade suurem mõte on tööharjumuses, aga tööharjumus on siiski vaid sel juhul toetatud, kui see töökoht ei ole inimese ja töö enda alandamine. Ka selles võtmes tuleb luua ikkagi sisulisi töökohti, mitte kunstlikke.
Mida veel? Riigi majanduspoliitika eesmärk on siiski pikaajalised lahendused. Töötus on väga suurte numbrite nähtus, see tähendab makromajanduslik nähtus, statistiline nähtus. Ei saa igale inimesele lihtsalt labidat kätte panna, vaid riigi põhiline hool on majanduskeskkonna atraktiivsus ja seda on valitsus püüdnud jõudumööda hoida. Kui te siin kiitsite – ma ütlen veel kord, hästi vigaselt – teiste riikide näiteid, siis need ei ole ülekantavad Eestisse ja need ei ole teatud juhtudel ka ausalt edasi antud. Kui me võrdleme Euroopa tasemel, kui palju riik on panustanud majanduskriisi pidurdamisse, siis see allikas on fiskaalstiimul, kui palju riik läheb defitsiiti, eriti võrreldes eelneva ülejäägiga. Eesti puhul me saame tulemuse, mis on pigem napilt üle Euroopa keskmise, mitte alla. See on pigem suurem number, kui on olnud Põhjamaades, mida te siin kiitsite. Aga veel kord, see on väga suur number ka sellepärast, et Eesti majandus on väike. Fiskaalpoliitiliselt, eelarve seisukohalt on Eesti teinud väga palju ja see ei ole mingisugune kiidulaul. Me oleme kiirendanud ka euroraha kasutamist. Nii et mis on riigi kohus teha, see on ikkagi põhiliselt ära tehtud ja nii ta on. Meie väljapääs tööpuudusest on siiski struktuurilistes muutustes ja siin peab riik käe külge panema, mitte tekitama lihtsaid ja inimest mittearendavaid töökohti, mis pealegi ei ole produktiivsed, otsustades nende näidete põhjal, mis siin on sotsiaalsete töökohtade teemal kõlanud.

Tänan! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Kas teie juhitaval ministeeriumil, härra rahandusminister, on andmeid ümbrikupalga dünaamika kohta? Kas teie hinnangul võib praegu olla mõnevõrra süvenenud see suundumus, kus töötuna arvel olev või arvelt maha võetud töötu töötab mingil moel edasi, saab ümbrikupalka, sotsiaal- ja tulumaksust aga jääb riik ilma? Olen rääkinud.

Tänan! See risk on igasuguste toetuste puhul väga suur ja see on omaette halduskoormus. Üldiselt võin öelda, et maksuametile on ümbrikupalgad ka praegu prioriteet. Sotsiaalmaks on sotsiaalselt hästi kriitiline teema, seda just haigekassa seisukohalt, sest pensionikassat me täidame ju automaatselt teiste maksudega, kui seal puudujääk on. Aga kui rääkida kogu töötuse arvudest, siis on selge, et meie registreeritud töötus on suhteliselt suurem, võrreldes tegelikuga, kui ta oli kümme aastat tagasi, eelmise kriisi kõrgpunktis 2002. See on suuresti töötuskindlustuse ja abirahade tõttu, mis on märksa heldemad ja mis selliseid pettusi ühelt poolt soodustavad, aga teiselt poolt soodustavad nad ka lihtsalt aktiivsust. Inimesed võtavad ennast arvele, nad teavad, et sellega kaasnevad teatud garantiid, koolitusabirahad. Seetõttu on inimesed tööturul palju aktiivsemad ning vahe tegeliku ja registreeritud tööpuuduse vahel on varasemaga võrreldes väga väikeseks jäänud.

Marika Tuus, palun!  

Austatud minister! See on ikka uskumatu, kui negatiivselt te olete häälestatud Tallinna sotsiaalsete töökohtade suhtes. Inimesed saavad pisikese raha, pisikese tegevuse, ja teie ei näe siin midagi positiivset. Samal ajal ei teinud valitsus ju eelmisel aastal midagi, et inimestele töökohti anda. Need palgatoetused – nende abil sai eelmisel aastal loodud 114 kohta ja nüüd te kiitlete nendega ja ütlete, et vaja on püsivaid töökohti. Kuid palgatoetused on täpselt samuti ajutised ja neid töökohti pole te ka teinud riigi eelarve rahaga, vaid Euroopa Sotsiaalfondi rahaga. Ma küsin: miks te olete nii negatiivselt häälestatud Tallinna suhtes?

Tänan! Ma ei olnud uskumatult negatiivne, ma mainisin ära ühe kõige tuntuma näite. See on kindlasti ebaõnnestunud meede, see naeruvääristab tööd ja nende inimeste tagasipöördumine on ka teaduslike uuringute järgi mõneti pärsitud. Inimene, kes oma ankeeti kirjutab, et ta oli reisisaatja, võib muutuda pigem pilaobjektiks kui otsitud tööjõuks. Aga ma ei taha kellelegi halba tulevikku ennustada, ma loodan, et nad siiski töö leiavad, kui majandus jälle elavneb.
Kas riik on midagi teinud? See on teil ebaõiglane hinnang. Ma ütlen veel kord: tööpuuduse nähtus on makronähtus. Siin ei aita kümnete ega sadade inimeste vägisi töö juurde toomisest. Põhiline eeldus Eesti riigis, Eesti-suguses majanduses, Eesti-suguses riigis on riigi usaldusväärsus. Me oleme praeguses kriisis olnud selle poolest väga võimekad. Me oleme järsult eristunud sellest piirkonnast, kuhu meid on kogu aeg liidetud, Ida-Euroopast, mis olevat väga riskantne ja pankrotiohus. Me oleme saavutanud seda vaatamata sellele, et oleme kasutanud fiskaalstiimulit, mis kah mingil määral ju tööpuudust mõjutab, defitsiiti minek, kulude üleval hoidmine, sisenõudluse turgutamine. Me oleme rakendanud fiskaalstiimulit suurusjärgus 8% koos eurorahaga, mis on väga kõrge protsent, ilma eurorahata natuke alla 6, umbes 5,5%. Oleme tulnud 2,6-sest ülejäägist 2,8-sse defitsiiti, pluss euroraha kiirem kasutamine. Nii et kui eelarvet vaadata, siis need on jällegi olnud läbimõeldud meetmed. Ega ranitsatoetusel, mida natukene jagati ühte moodi, ei ole ju tähendust tööhõivele, küll aga on tähendus sellisel sotsiaalselt tundlikumalt jagatud rahal nagu pensionide kasvu alleshoidmine oludes, kus maksulaekumised järsult vähenesid, või siis investeeringute kasvul, mis oli euroraha kasv. See on selline languse leevendamine, sisenõudluse üleval hoidmine, millel on omad halvad küljed, aga mis kokkuvõttes on siiski olnud tubli pingutus ja teiste Euroopa riikide tasemel.
Peale selle on mul olemas ka terve nimekiri meetmetest. Tööturumeetmed, palgameetmed – kui neid jõuaks nüüd natuke lugeda. Aktiivsete tööturuteenuste hulk 0,2% SKT-st – üllatus, üllatus – on võrreldav Euroopa keskmisega. Palgatoetust on siin juba nimetatud, tööpuuduse vähendamise kava 2009. aasta sügisel, aktiivsete tööturumeetmete pakkumine on järsult suurenenud, töötukassa programm – kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine – on 618 miljonit. Uued algatused on ettevõtluse alustamise toetamise tervikpakett, täiskasvanuharidus, kõrgkoolides karjääri infotoad ja karjääriteenus, õppe katkestanute tagasitoomine koolipinki, talentide programm, palgatoetuste saamise tingimuste lihtsustamine. Ettevõtluspoliitikas on väljamakstavate toetuste maht  kahel viimasel aastal kahekordistunud. Tööstusettevõtete tehnoloogiainvesteeringute toetamine, kogu programm oli juba 2009. aasta juuliks 55 miljonit. Ettevõtluse alustamise toetused on kahekordistunud, starditoetus on näiteks 100 000 krooni, ei ole vähe ju anda kellelegi millegi alustamiseks 100 000 krooni. Kasvutoetus on kuni 500 000 krooni ettevõtja kohta. Toimunud on Euroopa Liidu toetatavate infrastruktuuriinvesteeringute kiirendamine, eelmise aasta teisel poolaastal kasutati euroraha kaks korda kiiremini kui esimesel poolaastal ja ka selle aasta tempo on olnud kiirem kui eelmise aasta oma. Kapitalile ligipääsu tagamise või parandamise meede on 6,1 miljardit, siin on kolm alajaotust. On alandatud ka sotsiaalmaksu miinimumkohustust, mis on muidugi laekumise suhtes riskantne ettevõtmine ja sellepärast ei saa seda ka lausaliselt teha, aga seda on tehtud.

Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Te läksite nüüd ka peaministri plaadi peale, võtsite paberi ja lugesite sealt ette. Aga tegelikult on kõik need toredad meetmed, millest palgatoetus on kõige mahukam olnud, puudutanud siiski kõigest mõnda protsenti töötutest. Ma tahan kõigepealt ära klaarida ühe asja: mina arvan, et sotsiaalsetel töökohtadel töötavad inimesed säilitavad tööharjumuse, säilitavad harjumuse tööl käia ja saavad väga kõva klienditeenindajakooli. Nii et kui Eesti saab jälle rikkaks, siis suudavad nad kindlasti teha klienditeenindaja tööd väga tänuväärselt ka paigalseisvas töökeskkonnas. Aga minu küsimus ei ole mitte sellest, mis emotsioone me siin vastastikku teineteises tekitame. Te mainisite, et registreeritud töötuse määr küll väheneb, aga samas teeb teid rahandusministrina murelikuks see, et sotsiaalmaksu maksjaid jääb vähemaks. Järelikult paljud inimesed, kes enam töötud ei ole, ei ole läinud ka tööle, vähemalt mitte Eestis. Palun kirjeldage neid hõive ja liikumise trende meile täpsemalt.

Ei saanud vist küsimusest aru. Aga eelloo kohta ma ütlen küll, et kui te tahate mind plaadimängitamises süüdistada, siis see on ebaõiglane. Lepime nii kokku, et teie kuulate ka mu vastuseid ja ei tule järgmine kord uuesti siia pulti või ei esita uut küsimust, rääkides täpselt sama juttu, mida te arupärimistes juba väidate. Ma püüan teie küsimustele ikka vastused anda, reageerige kuidagi ka vastustele. Kui ainus reaktsioon on see, et mul on mingisugune plaat, siis ei, mul ei ole plaati. Mul ei ole valmisharjutatud kõnesid ega isegi valmiskirjutatud teksti. Aga ühe meetmete nimekirja ma tõesti ette lugesin. Mis puutub sotsiaalsetesse töökohtadesse, siis ütlen veel kord: need töökohad peavad olema produktiivsed, andma lisandväärtust, mitte majandusest endast välja võetud rahaga andma siis kübemekese maksuraha ka tagasi. Inimestele lihtsalt peo peale raha maksta ju võib, see on ka tore, aga ärme ütleme, et see on tööpuudusevastane meede. See on ikkagi inimeste olukorra leevendamise meede. Kas sellised leevendamise meetmed parandavad nende karjääri tulevikus, selles teadlased kahtlevad, et teatud juhtudel, täiesti siiralt, kui sa ikka tunnistad, et oled olnud sotsiaalse töökoha täitja, siis võetakse sind eelarvamusega. See ei ole inimlikult ilus, aga see on objektiivselt niimoodi. See lihtsalt jätab inimesest mulje kui madala konkurentsivõimega inimesest. Selline oht on, mitte alati, aga selline oht on. Nii et ärme hindame neid kunstlikke töökohti üheski lõikes üle.

Lembit Kaljuvee, palun!

Mul on tegelikult kaks küsimust, aga kodukord lubab ainult ühe.

Teil on õigus, kodukord lubab ainult ühe. Palun!

Te rääkisite, et maksud laekuvad hästi. Aga märtsikuus laekus riigieelarvesse ainult 4 miljardit. Kokku peaks eelarve järgi makse laekuma 62 miljardit, seega peaks kuu laekumine olema 5 miljardit või natukene rohkem. Mille pärast see märts siis nii eriline oli? Eelmise aasta märtsis laekus meil riigieelarvesse 7 miljardit. Selline kolme miljardi suurune auk – kas ma vaatasin midagi valesti või ei saanud aru?

Kas te räägite sotsiaalmaksu laekumisest märtsis? Kõigist maksudest? Mul ei ole kogulaekumist praegu käepärast, aga 4 miljardit ei saa olla õige number. Sotsiaalmaksu kohta ei ole ta ka õige, sest sotsiaalmaksu laekub kuu kohta kaks millegagi miljardit.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid ja minister! Ma palun vabandust viimastelt vapratelt kolleegidelt, et ma siia kõnetooli tulen – täna õhtul jääb ETV "Tööotsija" saade nägemata, kuna meie arupärimised on nii pikale läinud. Aga ma tulin siia seetõttu, et küsimustele ei saanudki tegelikult sisulisi vastuseid. Ju siis oli aega liiga vähe, et küsimusi arusaadavalt vormistada. Aga heal ministril on võimalik pärast mind siia kõnetooli tulla ja anda oma poolt veel üks panus, et arupärijad ei lahkuks saalist arusaamisega, et vastust ei tulnudki.
Millele me siis vastust sooviksime? Nagu ma enne ausalt ära ütlesin, saab sotsiaalmaksu laekumisest näha, kui palju on inimestel täna siin Eestis tööd, mille eest kas tööandja või tema ise ettevõtjana sotsiaalmaksu maksab. Ja lõpuks ütles minister, et märtsikuus laekus sotsiaalmaksu 2 miljardit millegagi. Kui selle täpse numbri kätte saaks, oleks ka kindel võrdlus möödunud aastaga. Me ju kõik loodame, et aasta lõpus on rohkem inimesi tööl ja vähem inimesi töötud. Kuid praegusel hetkel, ehkki on raporteeritud suurt edu tööpuuduse vähendamise rindel, peame tähele panema seda, et paljud inimesed, kes tööpuuduse statistikast kadunud on, ei ole mitte nii õnnelikus seisus, et neil on sotsiaalne töökoht. See tähendab, nad ei ole selles seisus, et lähevad hommikul tööle ja tulevad õhtul koju, elavad oma palgast ja nende eest makstakse sotsiaalmaksu. Palju hullem on tulevikus tööd otsides inimesel, kes on aasta või veel kauem olnud heitunud, kellel ei ole midagi ette näidata, ta on küll otsinud, aga võib-olla on ta nüüd nii heitunud, et edaspidi ei otsigi. Nii et kindlasti on ka sotsiaalsetel töökohtadel oma oluline roll, ja mitte ainult selles suhtes, et tänane päev üle elada, vaid see on tähtis ka tööturul osalemiseks.
Aga veel kord lõpetuseks: kogu selle arupärimise mõte, lugupeetud rahandusminister, oli see, et sotsiaalmaksu laekumine näitabki, et ametlik töötuse määr võib küll alaneda, kuid neid inimesi, kes tööd saavad, juurde ei tule. Aitäh!

Tänan! Palun sõnavõtt kohalt, Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Ma tahtsin veidi selgitada, võib-olla tõesti oli mu küsimus natuke konarlik. Kui meil on riigieelarves ette nähtud, et tänavu laekub makse 62 miljardit, siis keskeltläbi peaks iga kuu laekuma 5 miljardit. Eelmistel aastatel oli meil maksulaekumine 7 miljardit kuus, aga tänavu ei ole nende andmete järgi, mis on näha Rahandusministeeriumi kodulehelt, üheski kuus viit miljardit täis tulnud. Märtsikuus oli maksulaekumine kokku 4 miljardit. Ma ei tea, millest see optimism tuleb, et maksud laekuvad hästi? Arvud on ju sellised, et me ei ole niimoodi graafikus, nagu oleks vaja, et riigieelarve vähemalt maksude laekumise osas täis saaks. See on informatsioon, mis ma olen ise välja lugenud, ja küsisin ka maksuameti peadirektori ja peadirektori asetäitja käest. Kui nad käisid meile maksulaekumisi selgitamas, siis nad ütlesid, et jah, 4 miljardit on kahjuks see summa, ja rohkem ei osanud nad kommenteerida. Nii et minu jaoks on see asi arusaamatu.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud. Head ametikaaslased! Me oleme arupärimised läbi käinud.

Nüüd on meil vaba mikrofon. Kõigil Riigikogu liikmetel, kes soovivad registreerida ennast vaba mikrofoni sõnavõtuks, palun teha seda pärast haamrilööki! Lembit Kaljuvee, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid, kes te olete veel saali jäänud! Ma tahaksin teile ette lugeda ühe kirja, mis ma Virumaalt kaasa sain. Eelmine nädal oli meil istungivaba nädal ja nii sai päris palju mööda Virumaad käidud. Üks teema, mis ettevõttejuhtidega, paljude inimestega kõneks tuli, oli see, mis ikkagi saab meie Eesti Energiast ja tema börsile viimisest. Kui me täna kritiseerisime siin peaministrit ja püüdsime saada tema käest vastuseid, mida me kahjuks ei saanud, vähemalt mitte selliseid või ligilähedasigi vastuseid, mis meid oleksid rahuldanud, siis see kiri, mille ma ette loen, kiidab alguses meie valitsusjuhti ja Rahandusministeeriumi. Kirjale on alla kirjutanud paljude Virumaa ettevõtete juhid ja ettevõtjad, ettevõtete omanikud – need, kes annavad tööd tuhandetele inimestele Virumaal, meie Eestimaal. Selle kirja tekst on alljärgnev.
"Allakirjutanud Virumaa ettevõtjad ja ettevõtete juhid toetavad Teie ning Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu seisukohta mitte kiirustada AS-i Eesti Energia aktsiate börsileviimisega. Samuti tunnustame rahandusminister Jürgen Ligi tööd alternatiivsete lahenduste otsimisel Eesti Energia investeeringute programmi rahastamise võimaluste leidmiseks. Me ei saa aga nõustuda majandusminister Juhan Partsi plaaniga viia kiirustades kolmandik Eesti Energia aktsiatest börsile. Temapoolsed põhjendused on kohati pinnapealsed ja populistlikud. Me mõistame Tallinna Börsi elavdamise vajadust, kuid Eesti Energia on nii riikliku julgeoleku, elukeskkonna kui ka majanduse jaoks liiga tähtis ettevõte, et teda sel moel riigi mõjuvõimu alt välja viia. Igal suurtehingul on oma võitjad ja kaotajad. Võitjaid me teame – Tallinna Börs, Eesti Energia juhtkond ning esialgsed investorid ja aktsionärid. Kaotajateks on aga nii lähiajal kui ka pikas perspektiivis kogu Eesti rahvas ja meie ettevõtluskeskkond, seda tänu börsi toimimise põhimõtetest lähtuvale hinnatõusu survele. Sel moel ootaks meid ees tavalisest palju kiirem elektrihinna tõus. Samal ajal on Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive teatanud, et enne 2011. aastat ettevõte lisaraha ei vaja. Milleks siis praegu kiirustada ja võtta julgeolekupoliitilisi riske? Meie seda ei toeta."
Kirjale on alla kirjutanud Oleg Gross, kes on Lääne-Virumaa kõige suurem tööandja, tänane Lääne-Virumaa maavanem, ettevõtte Lajos omanik Einar Vallbaum, Riia Ratnik, kes juhib ettevõtet Estonian Cell, Tiit Kolk, kes on elektri suurtarbijate ühingu esimees, ja Püssi plaadivabriku tegevjuht Rein Palm, kes on Lääne-Virumaa ettevõtjate klubi Wesenberg president. Siia on alla kirjutanud veel ettevõtjaid ja ettevõtte juhte, üle 20 inimese.
Mis ma tahan sellega öelda? Me anname selle kirja pressile edasi ja loodame, et austatud peaminister, majandusminister ja kogu valitsus võtavad Virumaa ettevõtjate ja ettevõtete juhtide käesolevat avaldust tõsiselt ja ei vii Eesti Energiat kergekäeliselt börsile. Aitäh!

Tänan! Head ametikaaslased! Vaba mikrofon on avatud, teie kõnesoovid on teretulnud. Rohkem kõnesoove ei ole. Meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin jõudu teie töös! Ilusat õhtut!
 
Istungi lõpp kell 20.04.