Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Marika Tuus, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Meie küsimus puudutab järjekordselt vaesuse temaatikat ja seda, et valitsus ei tegele meie arvates piisavalt inimeste vaesuse probleemidega. Me teame, et suurtes raskustes elab praegu enda hinnangul 158 000 ja mõningates raskustes 375 000 Eestimaa inimest. Palga alammäär on meil 4350 krooni ja Eurostati andmetel elas 2008. aastal vaesusriskis umbes 22% naisi (Euroopa Liidu keskmine on 17) ja 16% mehi ning siin on Euroopa Liidu numbrid samuti hoopis madalamad. Ka sotsiaalkulutuste protsent on meil tunduvalt madalam Euroopa omast – meil on see 13%, Euroopas 27%. Nii et oleme ühed Euroopa kasinamad ja kindlasti üks suure ebavõrdsusega riik. Vaesema elanikkonna puhul on üheks probleemiks loomulikult hambaravi ja kõrgemad ravimihinnad, samuti ei saa vaesem detsiil endale lubada jõukatega võrdselt arstiabi. Meil on rida küsimusi. Millised on Vabariigi Valitsuse hinnangul vaesuskriisiohud? Kuidas on kõige vaesemale töötajaskonnale mõjunud raskel ajal tehtud muudatused ja kärped? Ja on veel mitmeid teisi küsimusi. Aitäh!

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Auväärt Riigikogu! Väga austatud keskkonnaminister! Eesti Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni kümnel liikmel on esitada arupärimine keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Maapõueseaduse kohaselt kuuluvad aluspõhja maavara, üleriigilise tähtsusega maardlas olev maavara, ravimuda ning riigile kuuluval kinnisasjal ja siseveekogus olev maavara riigile. Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030 kohaselt tuleb maavarasid kasutada vastavalt riigi vajadustele teaduslikel alustel, säästes vett, maastikke ja õhku. Seoses sellega on meil austatud keskkonnaministrile kolm küsimust, alustades sellest, kas härra minister peab õigeks minna järk-järgult üle riigi maavarade kasutusse andmisele enampakkumise alusel, mis eeldaks riigi poolt korraldatavaid uuringuid, hindamisi ja kaevandamisloa ettevalmistamist. Olen rääkinud.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Head mehed ja naised! Kõigepealt soovin teile väga ilusat kohe algavat muinsuskaitsekuud! Mu käes on natuke ebaharilikud kaaned ja nende kaante vahel on 68 Riigikogu liikme tahe lisada Eesti Vabariigi põhiseadusesse üks uus paragrahv, nn kultuuripärandi paragrahv, mille kallal on tööd ja vaeva nähtud ligi kolm aastat. See on paragrahv, mis peaks seadustama ja looma nurgakivi meie inimeste teadvuses, et me hoiaksime esivanemate pärandit palju paremini, kui oleme seda siiani teinud. Praegu käib pärandkultuuri inventeerimine meie maakondades. Juba on inventeeritud kümneid tuhandeid kiviaedu, kinnikasvanud puiesteid, endisi veskiasemeid, ka sõjaaegseid kaitsekraave. Et kõik see varem loodud pärand oleks meie ühine hool ja mure, ongi siis mõeldud vabariigi põhiseadusele juurde § 53¹, mis kõlab nii: "Igaüks on kohustatud hoidma nii eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste ennistamist ja kaitsmist." Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab inimgeeniuuringute seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja kaks arupärimist ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Läheme nüüd edasi teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: kultuurikomisjoni s.a 12. aprillil algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Riigikogu liikmete Kalev Kotkase, Aleksei Lotmani, Tarmo Kõutsi, Mark Soosaare, Imre Sooääre, Kalle Laaneti ja Karel Rüütli s.a 14. aprillil algatatud rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 14. aprillil algatatud Eesti Haigekassa seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. aprillil algatatud riikliku statistika seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 15. aprillil algatatud töökohtade loomise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud nelja Riigikogu liikme arupärimise kultuuriminister Laine Jänesele.
Riigikogu juhatus on rahanduskomisjoni taotlusel määranud Vabariigi Valitsuse algatatud euro kasutusele võtmise seaduse eelnõu 709 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 20. aprilli kell 18.
Head ametikaaslased! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Head ametikaaslased! Tänase päevakorra kohta on ka üks täpsustus. Tulenevalt lennuliikluse olukorrast Euroopas ja üldiselt maailmas ei jõudnud rahandusminister kahjuks Eestisse tagasi ja seetõttu lükkub tänase päevakorra esimeseks punktiks planeeritud arupärimisele nr 404 vastamine järgmise töönädala esmaspäevase istungi päevakorda.
Head ametikaaslased, panen hääletusele VII istungjärgu 12. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Riigikogu VII istungjärgu 12. töönädala päevakord on kinnitatud.

Esimese arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Marika Tuus, Valeri Korb ja Nikolai Põdramägi 23. märtsil 2010. aastal. Arupärimine on jäätmeveo kohta Elva linnas ja sellele vastab keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Marika Tuusi, et arupärimist tutvustada!
Head ametikaaslased, me alustasime arupärimiste menetlemist ja ma palun saalis vaikust!
Hea ettekandja, ma palun teilt vabandust! Head ametikaaslased! Me alustame arupärimiste menetlemist saalis. Ma palun teid siiralt, austage ettekandjat ja neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad kuulata! Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud härra minister ja head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on arupärimine keskkonnaminister Jaanus Tamkivile seoses prügiveoga. Näitena on siin toodud Elva linn, aga see temaatika puudutab muidugi kõiki omavalitsusi. Me oleme näinud, et jäätmeseaduses sätestatud range kohustus liituda korraldatud jäätmeveoga on tekitanud elanike hulgas rea küsimusi. Näiteks Elva linnas, kus on väga palju individuaalelamuid, mille elanikest moodustavad suure osa just üksi elavad pensionärid, on see temaatika eriti teravalt üles tõusnud. Nimelt on asi selles, et nad toodavad küll suuremate leibkondadega võrreldes tunduvalt vähem prügi, kuid peavad maksma suurtega võrdselt või isegi rohkem. Elvas peeti avalik koosolek, kus sõnavõtud olid väga teravad ja inimesed, võiks öelda, lausa tigedalt häälestatud. Inimesed ei olnud rahul, toonitati, et seadusesse on juba algselt sisse kirjutatud vastuolud  ja pigem teenib see seadus prügifirmade huve. Meil on rida küsimusi, millele palume vastata. Kuid põhiküsimus on siiski see, et ka siis, kui see seadus sai vastu võetud, nähti vastuolusid, ning kas nüüd, kui selle vastuvõtmisest on juba mitu aastat möödas, ei oleks siiski aeg seda seadust täiendada ja veidike parandada? Aitäh!

Tänan! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Esimene küsimus mulle suunatud arupärimises on järgmine: "Õiguskantsleri kinnitusel on jäätmeseadus põhiseadusega vastuolus. Millal vastuolu kõrvaldatakse?" Tõepoolest, 28. septembril 2009. aastal edastas õiguskantsler Keskkonnaministeeriumile märgukirja korraldatud olmejäätmeveoga seotud teemadel, milles ta lühidalt käsitleb asjakohast põhiseaduslikku regulatsiooni ning kohaliku omavalitsuse rolli ja tegevust seoses jäätmeveoga. Õiguskantsler ei märgi oma kirjas, et jäätmeseadus on vastuolus põhiseadusega. Õigusaktide eelnõude vastavusega põhiseadusele tegeleb ju ka Justiitsministeerium, kes samuti ei ole kitsamalt korraldatud jäätmeveo kohta selliseid küsimusi tõstatanud.
Teine küsimus: "Kui väikseim konteiner mahutab 140 liitrit prügi, aga kilekott vaid 80 liitrit, siis miks peab väiksem tarbija selle äraveo eest maksma suurema tarbijaga võrdselt või isegi enam? Miks on proportsioonid ebaõiglaselt suured?" Jäätmeveo piirhinnad kehtestab teatavasti kohalik omavalitsus jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentides. Elva Linnavolikogu määrus kehtestab segaolmejäätmete teenustasud aastani 2012 ja need on järgmised: 50-kilone jäätmekott 63 krooni ja 140-liitrine konteiner 85 krooni. Kuna nii pakkumise piirhinnad kui pakkumiste hindamise mudeli määrab kohalik omavalitsus, tuleneb ka kohaliku omavalitsuse otsusest, kas üksikute konteinerite mahud ja nende tühjendamise hinnad on omavahel seotud lineaarselt või mitte. Lisaks on hindade puhul oluline rõhutada, et Elva, kus on ligikaudu 6200 elanikku, rakendas korraldatud jäätmeveo mudeli üksinda. Samas lubab jäätmeseadus selliseid konkursse korraldada korraga kuni 30 000 elanikuga piirkonnas ehk siis ka koos teiste kohalike omavalitsustega. Näiteks Valgamaal rakendati korraldatud jäätmevedu kohalike omavalitsuste ühise keskkonnakeskuse ja kohalike omavalitsuste liidu koostöös selliselt, et kogu maakond jagati kahte piirkonda. Suurem piirkond tagab üldiselt ka madalamad teenusehinnad.
Kolmas küsimus: "Kui kliendil ei kogune kuuga nii palju prügi, et väikseim konteiner või kilekott täis saada, siis miks ei võiks kliendi soovil tühjendamiskordi harvendada? Miks peab klient tarbimata teenuse ja tühikäigu eest maksma?" Jäätmeseaduse kohaselt tuleb jäätmetest tervisele ja keskkonnale tuleneda võiva ohu vältimiseks või vähendamiseks tiheasustusalalt olmejäätmeid ära vedada vähemalt kord kuus. Selleks, et vältida pooltühja jäätmemahuti tühjendamist, on otstarbekas, kui kohalik omavalitsus kehtestab ka teenusepakettidena väiksema jäätmemahuti võimalused. Selleks on kohalikul omavalitsusel täielik õigus – need kehtestatakse kohaliku omavalitsuse määrusega. Kuna jäätmemahutisse pannakse paratamatult ka liha, kala ja muid taolisi biolagunevaid jäätmeid, lisaks väikelaste ja hooldatavate inimeste mähkmeid ja muud säärast, siis on selliste jäätmete kogumine tiheasustusaladel otseselt tervise- ja keskkonnarisk. Jäätmeseaduse nõue jäätmeid kord kuus koguda on siinkohal kindlasti veel suhteliselt leebe, enamikus Euroopa Liidu maade asulates ja linnades toimub selliste jäätmete kogumine kahenädalase vahega või isegi veelgi tihedamalt.
Neljas küsimus: "Kelle huvides sellise sundteenuse pealesurumine käib?" Korraldatud olmejäätmeveo eesmärk on siduda kõik kinnistuomanikud jäätmeveoteenusega, mis tagab olukorra, kus nii jäätmete hülgamine kui ka kodune põletamine muutuvad sisuliselt mõttetuks, kuna niigi ollakse seotud jäätmeveoteenusega. Kõik see peab lõpptulemusena andma meile puhtama keskkonna, nii et jäätmeveoteenusega liitumine on meie kõigi ühine huvi. Korraldatud jäätmevedu ei ole seaduses välja mõeldud sugugi mitte inimeste kiusamiseks, vaid on seni ainuke põhimõte, millega mitme aastakümne pikkuse praktika alusel on õnnestunud ohjeldada ebaseaduslikku jäätmekäitlust enamikus Euroopa riikides. Näiteks Vabadussõja-järgses Eestis ei olnud enamikus taludes ka käimlaid. Ka need tekkisid sisuliselt riigi käsul ja kohaliku omavalitsuse korraldusel, mitte turunõudlusest ja tarbija soovist tulenevalt. Praegu oleks igati sünnis ja mõttekas lõpetada selline mõttetu komejant, mis meil tegelikult ju toimub jäätmekäitluse valdkonnas, et tuhandeid tonne metsa tassitud jäätmeid kogutakse kokku suurte üldrahvalike üritustega. Jäätmeid kogutakse ka riigi kulu ja kirjadega Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti tellimusel jätkuvalt riigi omandis olevatelt maadelt, samuti RMK korraldatuna riigimetsast. Lisaks koristavad prügi nii eraomanikud kui ka kohalikud omavalitsused kindlasti üsna märgatavas mahus. Mainitud jäätmekäitlusalast väärkäitumist ei ole üheski Euroopa Liidu riigis suudetud hallata paremini muul moel kui jäätmevaldajat otseselt kogumissüsteemiga sidudes ehk väärkäitumise motiivi vähendades.
Viies küsimus: "Miks on pandud just üksik ja väiksema jäätmekoguse tekitaja raskemasse olukorda kui kortermajade elanikud, kes saavad teenuse kätte sümboolse hinnaga?" Korraldatud olmejäätmevedu korraldavad teatavasti kohalikud omavalitsused, kes tunnevad kohalikke olusid paremini ja teavad, kuidas oma haldusterritooriumil toimida. Seega on see kohaliku omavalitsuse korraldada. Jäätmeseaduses selliseid sätteid ei ole. Korraldatud jäätmeveo puhul sõltuvad pakutud teenuse hinnad, täpsemalt erikonteinerite tühjendamise hindade omavahelised suhted otseselt kohaliku omavalitsuse määratud hindamismudelist ja teenusepakettidest. Jäätmekäitlussüsteemi sisemiste kulude alusel on alati odavam teenindada suurmajade juures suuri konteinereid kui koguda märgatavalt suurema läbisõidu ja ajakuluga väikeelamute piirkondades väikekonteinereid, kilekotte või muud sellist. Täpsustuse huvides on muidugi õige märkida, et veelgi kallim on seda prügi pärast metsast kokku koguda.
Kuues küsimus: "Miks prügivedajad ei aseta konteinereid tagasi selleks ette nähtud kohtadele, vaid jätavad need hooletult sinna, kus neil on mugavam? Kas klient saab nendelt nõuda korrektset paigaldamist ja mis õigused tal vastasel korral on?" Lepingu jäätmekäitlejaga sõlmib kohalik omavalitsus, st korraldatud jäätmeveo lepingu osapooled on kohalik omavalitsus ja jäätmevedaja. Juhul kui jäätme valdaja ja jäätmevedaja kokkuleppele ei jõua, tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kes siis peaks selle küsimuse lahendama.
Seitsmes küsimus: "Miks ei saa Elvas prügiveo eest maksta sularahas?" Niipalju kui Keskkonnaministeeriumil on informatsiooni, on põhjendus tänase seisuga nimelt see, et jäätmevedajal Veolia Keskkonnateenused AS Elvas kontorit ei ole, nende kõige lähem kontor on Tartus ja seetõttu kohapeal sularahaga arveldamist ei toimu. Kas see on ka mõjuv põhjendus, see küsimus tuleks lahendada loomulikult kohalikul tasandil.
Kaheksas küsimus: "Kuidas saab inimene jälgida, et segaolmejäätmed oleksid õiges kaalus ja ei ületaks konteineri kandevõimet?" Inimene üldiselt ei peagi seda jälgima, sest kui ta paneb konteinerisse segaolmejäätmeid, milleks need konteinerid on ette nähtud, siis on ka vähe tõenäoline, et see ületab konteineri kandevõimet. Muidugi on võimalik hea tahtmise juures ka jäätmekonteiner ära lõhkuda, kui sinna panna eriti raskeid kive või muud, näiteks ehitusjäätmeid, kuid see teatavasti ei ole ka lubatud. Konteiner on ikkagi olmejäätmete kogumiseks. Mida konkreetselt tohib ja mida ei tohi segaolmejäätmete hulka panna, peab olema sätestatud kohaliku omavalitsuse jäätme-eeskirjas.
Üheksas küsimus: "Miks lubab jäätmeseadus ristsubsideerimist, mis tähendab väiksemale tarbijale kõrgemat hinda?" Jäätmeseaduses eraldi sätteid ristsubsideerimise kohta ei ole, kuid teatud ristsubideerimine on selles valdkonnas siiski paratamatu. Seda eelkõige põhjusel, et kui küsimust analüüsida täpsemalt, siis kas mahu või massi alusel eraldi vaadeldes toimub segajäätmete käitluses teatud ristsubsideerimine täiesti vältimatult, mistõttu selle välistamine ei olegi lõpuni päris võimalik. Kuivõrd seda soovitatakse ja kas mahu või pigem jäätmete massi kaudu väljendatuna, sõltub taas kohaliku omavalitsuse otsusest, nagu juba eelnevalt selgitatud.
Kümnes küsimus: "Mida saaks Elva Linnavalitsus omalt poolt teha, et prügivedu muutuks tarbijasõbralikumaks ja odavamaks?" Elvas hakkas korraldatud jäätmeveo kohustus kehtima alles selle aasta 1. märtsist, seega viis aastat hiljem, kui seda näeb ette jäätmeseadus. Põhjuseks nii varasema hanke kohtus vaidlustamine kui ka kindlasti selle hanke hiline väljakuulutamine. Elva Linnavalitsusel on ilmselt otstarbekas põhjalikult analüüsida praegust jäätmeveo korraldust ja koostöös oma elanikega leida sobivamad lahendused, juhul kui rahulolematus on suur. Kindlasti tuleks tõsiselt kaaluda toimiva jäätmekäitluse korraldatavate funktsioonide täitmiseks koostööstruktuuri loomist, nagu näiteks olemasolev mittetulundusühing Kesk-Eesti Jäätmehoolduskeskus, kus 27 kohalikku omavalitsust on leidnud võimaluse just koostöö kaudu jäätmevedu korraldada ja seda paremini organiseerida. Aitäh!

Tänan! Teile on ka küsimusi. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Need arupärimise küsimused ongi põhiliselt kohalike elanike esitatud ja võetud sellelt väga teravalt koosolekult. Aga põhiküsimus on ikkagi see, et kas võib-olla ei peaks siiski seda seadust muutma, sest praegu on niisugune ebaõiglus, et üksi elavad vanemad inimesed, kes toodavad vähem prügi – on selge, et väga palju läheb komposti, aedadesse –, peavad teistega, suurtarbijatega, suure pere inimestega võrdselt maksma. Võib-olla oleks aeg seda siiski muuta. Kunagi sai see seadus selle mõttega vastu võetud, et kui tulevad esimesed vead ilmsiks, siis võib seal teatud asjad üle vaadata.

Aitäh selle küsimuse eest! Selle probleemi lahendamiseks on ka praegu juba  võimalused olemas. Nimelt võib kohalik omavalitsus kehtestada oma määrusega väiksemad kogused, mis ära viiakse, see ei pea tingimata olema suur konteiner. Teiseks, juhul kui inimesel on mõjuvad põhjendused, on võimalik ta vabastada korraldatud jäätmeveosüsteemist, kuigi ma seda võimalust siin väga propageerida ei taha, sest on ka kohalikke omavalitsusi, kus sellega on meie arvates liiale mindud, isegi kuni 30% jäätmevaldajatest on korraldatud jäätmeveoringidest vabastatud. See võimalus ei olnud selleks kindlasti mõeldud. Aga kui on erandjuhtumid, siis on ju võimalik ka vabastada, kusjuures inimene peab loomulikult ära näitama, kuidas ta ise oma jäätmeid käitleb ning millal ja kuhu ta need toimetab. Aga nagu ma ütlesin, kohalikul omavalitsusel on praegu võimalik väiksemad kogused määrata, selleks et neid jäätmeveoringe veel harvemaks muuta, üle ühe kuu. Siis, nagu ma juba ütlesin, on see isegi Euroopa üldpilti vaadates suhteliselt pikk ajavahemik. Suveperioodil ei tohiks need jäätmed konteineris üle ühe kuu olla. Aitäh!

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mulle jäi kõrvu kõlama, et Elva linnas ei ole võimalik jäätmeveo eest sularahas maksta. Mulle tundub, et ühtpidi paneme me inimestele teatud kohustused, samas kitsendame võimalusi tasu maksta – kuigi mitte konkreetselt riik, aga ettevõtjad, kes on sisuliselt ainuvalitsejad turul. Kas see on väga mõistlik? See on loomulikult kohaliku elu küsimus, aga milline on teie arvamus?

Aitäh! Nii nagu ma enne ütlesin – kui ma võtsin ühendust Elva Linnavalitsusega, siis oli vastus selline, et kohalikul vedajafirmal ei ole kohapeal kontorit ja sularaha käitlemist kohapeal ei toimu. Kuna aga seda küsimust käsitletakse täna Riigikogu saalis, siis ma arvan küll, et selline suur ettevõte nagu aktsiaselts Veolia leiab võimaluse, kuidas need probleemid lahendada.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

Austatud minister! Head kolleegid! Ma ikkagi mõne sõna ütleksin. Mäletan, et kui see seadus 2008. aasta 1. jaanuarist  jõustus, tuli ikka väga palju igasuguseid kaebusi. Elva linn on siin üks näide. Ilmselt on Elvas teravamad emotsioonid sellepärast, et see seadus hakkas seal alles nüüd kehtima. Aga on ka teisi näiteid: Valga, Põlva ja mitmed muud linnad. Inimesed peavad ebaõiglaseks, et meil vabaturu tingimustes pole nendele antud isiklikult valikuvõimalust ja otsustusõigust prügifirmat ise valida. Need küsimused on siin praegu elanike küsimused. Nad ei taha ka maksta teenuse eest, mida nad suures osas ei tarbi, ja nende meelest on hinnasüsteem üles ehitatud tarbija nöörimiseks. Elanikud arvavad, et valeks on osutunud ka seisukoht, et see jõuga pealesunnitud prügi äraveo süsteem on muutnud keskkonna meil puhtamaks ja pannud meid säästlikumalt toimima.
Loomulikult, prügimajanduse korrastamist oli vaja. Selge, et loodusressursid on ju piiratud ja prügi taaskasutusse võtmine on õige. Samas on küsimusi ikkagi väga palju. Seda prügi korjatakse sageli inimest n-ö alavääristades. Me teame, et paljud inimesed sorteerisid prügi ka enne. Võiks öelda, et praegu näritakse lausa tähte või, ütleme, seadusesse on kirjutatud, et näiteks pestud piima-, mahla-, kefiiripakendid lähevad pakendikonteinerisse, samas pesemata pakendid aga olmeprügikonteinerisse, aknaklaasikillud lähevad olmeprügikonteinerisse, katkised purgikillud hoopis pakendikonteinerisse, raamatulehed lähevad ühte ja kaaned lähevad teise jne. Siin on rida küsimusi. Miks ei peaks kas või postkontorid, kes täidavad meie prügikaste, kõik need kataloogid ja kogu selle rämpsu ise ära viima? Ja miks me hakkame nüüd puhta joogiveega prügi pesema? Tõepoolest, siin on probleeme ikkagi väga palju. Teiselt poolt on küsimus ka selles, et võib ette kujutada, millised miljardid prügifirmade taskusse kokku jooksevad, mis siis oma kasumisse kirjutatakse. Kuid rahvale ei ole prügivedu ju sellega odavamaks läinud, hoopis vastupidi. Hinnad on tõusnud. Inimestel on tekkinud küsimus, miks minu prügi ja minu tööga teenib keegi endale kasumit. Arvatakse, et eks see ole siis ilmselt prügifirmade lobistamise tulemusena ja hiigelkasumi teenimise eesmärgil tehtud seadus. Muidugi, ministri vastus oli täna suhteliselt formaalne, aga ma ikkagi kaaluks võib-olla edaspidi sisulist arutelu. Me oleme näinud, et ega omavalitsused ei taha kergesti teha otsuseid, mis on nendele ebamugavad, aga kui me siit natuke takka aitaksime, võib-olla laheneksid probleemid kliendisõbralikumalt. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi teise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Jaan Kundla 23. märtsil 2010. Esitatud arupärimine on mesinduse kohta ja sellele vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimise esitaja Jaan Kundla, et arupärimist tutvustada!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu poole on pöördunud mitmed mesinikud murega, et aastate lõikes väheneb mesindusega tegelevate inimeste arv ja koos sellega mesilasperede arv ning kohaliku mee tootmine. Juba aastaid hukkub Eestis sadu, kui mitte tuhandeid mesilasperesid herbitsiidide vale kasutamise tagajärjel põllumajanduses, mis seisneb selles, et pritsitakse õitsvaid taimi mesilaste aktiivse lendluse ajal. Põllumajandusministri määrus nr 50 2006. aasta 20. aprillist sätestab, et taimekaitsevahenditega on keelatud pritsida ala, millel on õitsvaid taimi, välja arvatud juhul, kui taimekaitsevahendi pakendi märgistusel on märge, et taimekaitsevahendit võib kasutada õitsemise ja mesilaste lendluse ajal, ning ka selle märgistuse puhul tohib pritsida vaid varahommikul või hilja õhtul, kui tolmeldajate aktiivne lend on lõppenud.
Osutan sellele, et mesindusel on rahvamajanduses küllalt suur osatähtsus. Mesilaste tekitatud tulust moodustab kirjanduse andmetel mesiniku osa ainult 5%, ülejäänud tulu läheb muudesse tootmisharudesse, nagu põllumajandus, aiandus jne, paljude taimede tolmeldamise kaudu. Seadusandlikult ei ole paika pandud mesilastele ja mesinikele ning kogu loodusele tekkinud kahjude hindamise ja hüvitamise kord. Siit järgmised küsimused. Millal hakatakse täitma põllumajandusministri määrust nr 50 ja rakendama mõjukaid meetmeid nimetatud määruse rikkujate suhtes? Mis ajaks saab kehtestatud seadusandlik kord kahjude hindamiseks ja hüvitamiseks ning millal hakkab veterinaarteenistus regulaarselt mesilaste haigusi ja nende levikut jälgima? Miks ei kohelda mesinikke kui põllumajandustootjaid sarnaselt teiste põllumajandustootjatega toetuste osas, nagu seda tehakse paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides? Aitäh!

Tänan! Nüüd ma kutsun Riigikogu kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi, et sellele arupärimisele vastata. Palun!

Aitäh! Austatud arupärija!
Esimene küsimus: "Millal hakatakse täitma põllumajandusministri määrust nr 50 ja rakendama mõjukaid meetmeid nimetatud määruse rikkujate suhtes?" Valdavas enamuses nimetatud määrust Eestis praegu juba täidetakse. Kontrolli taimekaitsevahendite kasutamise nõuete täitmise üle teostatakse vastavalt Põllumajandusameti peadirektori kinnitatud taimekaitsevaldkonna järelevalveplaanile. Inspekteerimiste planeerimisel arvestatakse, et aastate lõikes hõlmaks kontroll maksimaalselt erinevaid tootjaid, samuti taimekaitsevahendite kasutamisest tulenevaid võimalikke riske, tootmismahtusid, kasvatatavaid kultuure jne. Kõigist kontrollimistest kokku, sealhulgas turustamise ja taimekaitseseadmete kontrollist, moodustab taimekaitsevahendite kasutamise kontroll suurima osa. Nii kontrolliti 2007. aastal 352 tootjat, 2008. aastal 358 tootjat, 2009. aastal teostati 387 kontrollimist ning käesoleval aastal on kavandatud 346 tootja kontrollimine.
Kuigi teie nimetatud põllumajandusministri 2006. aasta 20. aprilli  määrusega nr 50 ei ole võimalik kõiki tegevusi lõpuni reguleerida, annab see siiski alused taimekaitsevahendi kasutaja ja mesiniku omavaheliseks kokkuleppeks. Taimekaitsevahendi kasutaja peab teavitama kahe kilomeetri raadiuses asuvate mesilaste omanikke 48 tundi enne planeeritavat pritsimist. Samas peavad mesinikud olema koostöövalmis põllukultuuride kasvatajatega, teavitades oma mesila olemasolust mesilastega piirnevate põldude harijaid ning leidma mõlemaid pooli rahuldava lahenduse, et põllul saaks saagi kindlustamiseks vajalik taimekaitsetöö tehtud ning mesilased ei hukkuks. Probleemiks on see, et vastastikune teavitamine ei ole alati praktikas rakendunud. Mesinik ei tea ega leia põllumajandustootjat, et teavitada oma olemasolust ning põllumajandustootja, kes rendib põlde üle maakonna piiride, ei tea, kust kohast leida mesinikke, et neid taimekaitsetöödest teavitada. Abiks saab siin kindlasti olla loodud mesilate register, mis käivitus s.a 1. jaanuarist. Kuidas ja kas register võiks olla abiks vastastikusel teavitamisel, selle üle on alustatud arutelusid Eesti Mesinike Liiduga.
Ei saa nõustuda, et igal aastal hukkub sadu ja tuhandeid mesilasperesid. 2008. aastal laekus Taimetoodangu Inspektsioonile mesinikelt seitse kaebust, millest kuuel juhul viidi taimekaitsevahendi kasutaja suhtes läbi väärteomenetlus. Samas tuleb märkida, et ühelgi juhul ei olnud kaebuse esitanud mesinik täitnud põllumajandusministri 2006. aasta 20. aprilli määrust nr 50 "Nõuded taimekaitsevahendite kasutamisele" § 5 lõikes 7 sätestatud teavitamiskohustust. 2009. aastal laekus Taimetoodangu Inspektsioonile mesinike kaebusi neljal korral, millest kahel juhul ei olnud mesinik oma mesitarudest põllumajandustootjat teavitanud. Taimekaitsevahendite vale kasutamise fakt leidis kinnitust kolmel korral ja nende kolme põllumajandustootja suhtes viidi samuti läbi väärteomenetlus.
Teine küsimus: "Mis ajaks lubate mesinikele, et on kehtestatud seadusandlik kord kahjude hindamiseks ja hüvitamiseks?" Õigusvastaselt tekitatud kahjude hüvitamine, sealhulgas taimekaitse tööst tingitud kahjude hüvitamine, toimub võlaõigusseaduse kohaselt. Võlaõigusseaduse § 1043 kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele ning vastavalt võlaõigusseaduse § 1045 lõike 1 punktile 5. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, ning seadusest tulenev kohustust rikkuv käitumine, võlaõigusseaduse § 1045 lõige 1 punkt 7. Keskseteks eraõiguse säteteks, mis reguleerivad kahjunõude ulatust ja sisu, on võlaõigusseaduse § 127 sätted. Seega on seadusandlik kord kahjude hüvitamiseks Eesti õigusruumis olemas ka selles valdkonnas ja eraldi reguleerimist meie arvates see hetkel küll ei vaja.
Kolmas küsimus: "Miks ei kohelda mesinikke kui põllumajandustootjaid sarnaselt teiste põllumajandustootjatega toetuste osas?" Ka mesinikel nagu teistel põllumajandustootjatel on õigus taotleda tervet rida üldisemaid toetusi ning lisaks on Eesti juba teist kolmeaastast perioodi rakendamas mesindussektorit toetavat programmi. Järgnevalt mõned näited mesinike võimalustest taotleda erinevaid toetusi. Esiteks, mesinikel on võimalik võrdselt kõigi teiste põllumajandustootjatega taotleda ühist pindalatoetust. Teiseks, põllumajandusministri 2008. aasta 19. juuni määruse nr 64 "Kindlustustoetuse taotlemise ja taotluste menetlemise kord ning kindlustustoetuse periood" alusel on mesinikel võimalik taotleda kindlustustoetust mesilasperedele, mis on eelnevalt kindlustatud. Kolmandaks, mahemesindusega tegelevad ettevõtjad saavad taotleda mahepõllumajandusliku tootmise toetust 500 krooni mesilaspere kohta, kui neil oli taotlemise aastale eelneva aasta keskmisena vähemalt viis mesilasperet. Toetuse saamiseks peab taotlema toetust ka vähemalt ühe hektari mahepõllumajandusliku taimekasvatusega tegelemiseks kasutatavale põllumajandusmaale ja võtma selle kohta viieaastase kohustuse. Neljandaks, Eesti maaelu arengukava 2007–2013 meetmete raames on võimalik ka mesinikel toetust taotleda erinevate investeeringute tegemiseks. Näiteks kui noor ettevõtja soovib alustada mesindusega või kavandab oma vanematelt ettevõtte üle võtta, siis on võimalik taotleda toetust maaelu arengukava meetmest 1.2 "Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus". Nimetatud meede on mõeldud noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise hõlbustamiseks ja põlvkondade vahetusele kaasaaitamiseks põllumajanduses. Toetust saavad taotleda põllumajandustootmisega alustavad füüsilisest isikust ettevõtjad ja füüsilisest isikust osanikega osaühingud. Toetuse maksimaalne summa on 625 864 krooni ja selle abil võib teha erinevaid investeeringuid oma tootmise arendamiseks, sealhulgas ka mesinikud. Viiendaks, tegutsevatel mesinikel on võimalik saada investeeringutoetust maaelu arengukava meetme 1.4.1 "Mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetus" kaudu. Selle meetme abil on võimalik parandada oma ettevõtte konkurentsivõimet ning ajakohastada tootmist. Nimetatud meetme raames on võimalik saada toetust omatoodetud põllumajandussaaduste tootmiseks või nende töötlemiseks vajalike investeeringute kohta. Lisaks on meetme hindamise kriteeriumides tehtud eelistus mesindusse investeerivatele ettevõtjatele, kes võivad saada kuni 15 lisahindepunkti. Maksimaalne toetussumma on kuni 1 564 660 krooni programmiperioodi jooksul ning reeglina ei tohi toetuse määr ületada 40% investeeringu maksumusest. Kuuendaks, mesinikel on võimalik taotleda ka turuarendustoetust, mille eesmärk on suurendada põllumajandussaaduste või -toodete turustamise võimalusi, teadus- ja arendussaavutuste juurutamist põllumajandustootmisse ja põllumajandussaaduste töötlemisse või parandada põllumajandussaaduste tootmist ja töötlemist. Eesti Mesinike Liit rakendas 2007. ja 2008. aastal turuarendustoetuse all mee ja meetoodete teavitamis- ja müügiedendusprogrammi, mille raames maksti välja 569 601 krooni. Seitsmendaks, erinevad mesinikeühendused teevad koostööd, rakendades mee tootmise ja turustamise arendamise Eesti riiklikku programmi. Nimetatud programmi on rakendatud aastatel 2004–2007, hetkel käib teine 2007–2010 aasta periood ning aprillis on kavas edastada Euroopa Komisjonile uus taotlus ka kolmandaks programmiperioodiks 2010–2013. Nimetatud programmist ei saa küll mesinikud otsest rahalist toetust, kuid nende meetmete kaudu arendatakse tervet Eesti mesindussektorit. Programmi raames toetatakse erinevaid mesinike infopäevi ja antakse välja brošüüre mesilaste haiguste kohta, tehakse meeproovidest analüüse jne. Seega on mesindussektoril ka Eestis võimalik saada erinevaid toetusi võrdselt teiste põllumajandusvaldkondade tootjatega ja ma usun, et kui mesinikud rohkem uurivad ja rohkem saavad informatsiooni nende võimaluste kohta, siis nad oskavad neid toetusi taotleda ja saavad neid võimalusi ka kasutada. Aitäh!

Tänan! Teile on ka küsimus. Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, teie informatsioon oli põhjalik. Jääb ka mulje, et mesinikud tõepoolest ei tea kõiki neid võimalusi. Kuidas te näeksite ette seda, et asjaosalistele paremini informatsiooni jagada?

Aitäh! Jah, eks me peame ministeeriumis mõtlema, kuidas seda informatsiooni paremini mesinikeni, tootjateni viia. See informatsioon on kättesaadav PRIA koduleheküljel ja me oleme püüdnud ka infopäevadel teavitada nendest võimalustest, aga ju siis ei ole see siiski piisav olnud. Eks me arutame ministeeriumis ja koostöös mesinike liiduga, kuidas seda informatsiooni paremini mesinikeni viia, millised võimalused neil selleks on. Nii et tegeleme sellega. Tundub tõesti, et informatsioon ei ole piisav.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister ja hea kolleeg Jaan Kundla! Tänud selle arupärimise eest, eriti selle esimese küsimuse eest. Need tagumised tulenesid võib-olla tõesti mitte väga heast informatsioonist, aga see põhiküsimus on väga aktuaalne. Tõepoolest, neid juhtumeid, kus mesilased hukkuvad selle tõttu, et naabertootja mürgitab, on ja neid on ka minuni üsna palju jõudnud. Aga ilmselt ei pöördu inimesed tõesti piisavalt tihti Põllumajandusameti poole ja selle tõttu on ka neid menetlusi vähevõitu. Aga ikkagi, kas nendel kolmel juhul, kui väärteomenetlust alustati, rakendati ka nõuetele vastavuse põhimõttest tulenevat toetuste vähendamist? Eriti irooniline on ju see, et mõnikord saavad need mesilaste tapjad ka toetust keskkonnasõbraliku majandamise eest. Kas rakendati toetuste vähendamist?

Aitäh! Ma ei oska teile peast küll vastata, kas 2009. aastal rakendati nende kolme väärteojuhtumi korral ka vastavat toetuste vähendamist. Uurime järele ja anname selle informatsiooni sulle kirjalikult. Aga ma tahan siia juurde lisada, et probleemid on tõesti olemas. Mesinikud ei pea tihtipeale vajalikuks teavitada oma olemasolust või siis ei tea tihtipeale ka, keda teavitada, sest maa harija ei ole sageli mitte maa omanik, vaid see maa on edasi renditud tootjale. Selle tootja leidmine on keeruline. Loomulikult, täpselt sama probleem on vastupidi ka siis, kui seesama põllumajandustootja kas ei teavita või ei pea oluliseks mesinike teavitamist või ta lihtsalt ei tea mesinike olemasolust selle ala lähedal. Nii et probleem on vastastikune. Püüame seda vastastikust suhtlemist ja kokkulepet niipalju parandada, kui see on meie võimuses ja pädevuses. Probleemid teistes Euroopa riikides on täiesti analoogsed. Aga lisaks on mesinikega veel üks kasvav probleem, mis mujal maailmas on juba ammu päris oluline, aga meil varem ei ole olnud. Viimastel aastatel on Põllumajandusministeerium saanud üha rohkem kaebusi ja signaale, et mesilased teevad inimestele liiga, eriti linnalistes asulates, sealhulgas Tallinna linnas. Me oleme saanud kaebusi, et mesila naabruses elavad inimesed on saanud nõelata nii, et on vajanud arstiabi ja on tekkinud tõsiseid tervisekahjustusi. Nii et see teema on küll seadusega kohalike omavalitsuste reguleerida antud, kuid see on ka probleem, mis on viimastel aastatel tõusetunud.

Tänan, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Liigume nüüd mesinduse juurest edasi kaitsepoliitika valdkonda. Läheme kolmanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kalle Laanet, Tiit Kuusmik, Lembit Kaljuvee, Enn Eesmaa, Toivo Tootsen, Ain Seppik, Vladimir Velman, Jüri Ratas, Lauri Laasi, Evelyn Sepp, Kadri Simson, Aivar Riisalu, Valeri Korb, Kalev Kallo, Jaak Aab ja Nikolai Põdramägi. Arupärimine Kaitseministeeriumi kinnisvaratehingute kohta on esitatud 9. märtsil 2010. Vastab kaitseminister Jaak Aaviksoo. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalle Laaneti, et arupärimist tutvustada!

Austatud juhataja! Austatud kaitseminister! 9. märtsil esitasid 15 Keskerakonna fraktsiooni liiget järgmise arupärimise: "Ajakirja Saldo käesoleva aasta veebruarinumbris ilmus artikkel pealkirjaga "Kaitseministeeriumi kinnisvaramüsteerium". Artikkel viitab, et Kaitseministeerium ostis Rävala 14 kinnistu 74,2 miljoni krooni eest, ehkki sõltumatu kinnisvaraeksperdi hinnangul oli selle turuhind üle 30 miljoni krooni madalam. Kinnistu Rävala 14 kujutab endast Kaitseministeeriumiga külgnevat naaberkinnistut. Nimetatud kinnisvaratehing leidis aset 2008/2009 aastavahetuse paiku, kui riigieelarvet juba valusalt kärbiti. Kaitseministeerium põhjendab kinnistu soetamist vajadusega ametnikele lisaruume leida. Nimetatud kinnistu võõrandas Kaitseministeeriumile Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus.
Seoses eeltooduga palume Teil vastata järgmistele küsimustele. Kas olete kaitseministrina teadlik nimetatud kinnistu ostu tehingust? Miks ostis Kaitseministeerium Rävala 14 kinnistu 2008/2009 aastavahetusel turuhinnast ligi 50% kõrgema hinnaga? Kes tegi otsuse osta aadressil Rävala 14 asuv kinnistu? Kes tegi otsuse maksta kinnistu eest 74,2 miljonit krooni? Kuidas kujunes hind 74,2 miljonit krooni? Milline kinnisvaraettevõte vahendas Rävala 14 kinnisvaratehingut ja koostas kinnistu hindamisakti?" Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimiseks vastama kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Hea küsija koos sõpradega! Lubatagu mul vastata esitatud arupärimisele.
Esiteks, olin teadlik nimetatud kinnistu ostu tehingust. Nimetatud kinnistu aadressiga Rävala puiestee 14 otsustati osta Kaitseministeeriumi juhtkonna 8. septembri ja 17. novembri nõupidamistel. Tehingu sooritamise aluseks on kaitseministri 3. detsembri käskkiri nr 486 "Kinnisasja ost". Selle otsuse kohaselt omandas Kaitseministeerium Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuselt nimetatud kinnistu. Tahaksin juhtida tähelepanu siinkohal asjaolule, et Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus on avaliku sektori asutus, mille asutasid Eesti Vabariik, Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool koostöös Eesti Infotehnoloogia Liidu ja AS-iga Eesti Telekom 2000. aastal. Kinnistu võõrandamise otsuse ja sellest tuleneva algatas Kaitseministeeriumi jaoks Haridus- ja Teadusministeerium, kuivõrd vastavas hoones leidis alguses aset Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse tegevus. Pärast otsust ehitada Eesti Infotehnoloogia Sihtasutusele uus hoone jäi see kinnistu vabaks ja Kaitseministeeriumi egiidi all püüti leida sellele rakendust, sealhulgas võõrandada seda erasektori kaasamisega. Arvestades kinnistu paiknemist ühes kvartalis Kaitseministeeriumi hoonega ja kõrgendatud turvanõudeid Kaitseministeeriumi kinnistule, oli Kaitseministeerium huvitatud selle kinnistu omandamisest. Lisaks eespool öeldule nägi Kaitseministeerium selles ka võimalust koondada ühte kvartalisse seni linna peal laiali olevad Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused. Seetõttu pean sisuliselt vastavat otsust põhjendatuks nii Kaitseministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka Eesti riigi seisukohalt laiemalt.
Teine küsimus: "Miks ostis Kaitseministeerium Rävala 14 kinnistu 2008/2009 aastavahetusel turuhinnast ligi 50% kõrgema hinnaga?" Enne kinnistu ostmist korraldas Kaitseministeerium hinnapakkumiste küsimise kõnealuse kinnistu turuväärtuse hindamiseks. Hankes osales kokku viis pakkujat ning soodsaima hinnapakkumise tegi Brec Kinnisvara AS, kes hindas 2008. aasta juunis kinnistu turuväärtuseks 74,2 miljonit krooni. Seejuures võeti hindamisel arvesse ka kinnistule selleks ajaks kehtestatud uut detailplaneeringut, mis andis võimaluse rajada kinnistule nii täiendav ärihoone kui ka ehitada lisakorruseid olemasolevale hoonele, mis tõstis kinnistu turuväärtust tunduvalt. Kaitseministeeriumil ei ole põhjust kahelda litsentsitud erapooletu kinnisvarahindaja pädevuses. Lisan, et meile teadaolevalt tellis Kaitseministeeriumi poolt lammutatud ehitussoojakut rentinud AS Teeneks 2008. aasta septembris kinnistu hindamise AS-ilt Rime Kinnisvara. Kaitseministeeriumil pole olnud võimalust selle hindamisaktiga ega AS-ile Rime Kinnisvara AS-i Teeneks poolt hindamiseks püstitatud ülesandega tutvuda, mistõttu ei oska me kahe eksperdihinnangu erinevusi kommenteerida. Samuti ei saa me sellises olukorras pidada AS-i Rime Kinnisvara määratud väärtust kinnistu tegelikuks väärtuseks. Osutame veel asjaolule, et ka Haridus- ja Teadusministeerium tegi omapoolses hinnapakkumises kirjas 2. juulist 2008 Kaitseministeeriumile ettepaneku omandada Rävala puiestee 14 kinnistu hinnaga 80 miljonit krooni. Seetõttu osutus kinnistu kinnisvara erapooletu hindaja hinnapakkumise tulemusel Kaitseministeeriumile 5,8 miljonit krooni odavamaks, samas oli Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas oleval Eesti Infotehnoloogia Sihtasutusel vastav müügisumma sama summa võrra väiksem.
Kolmas küsimus: "Kes tegi otsuse osta aadressil Rävala 14 asuv kinnistu? Kes tegi otsuse maksta kinnistu eest 74,2 miljonit krooni? Kuidas kujunes hind 74,2 miljonit krooni?" Olen seda juba lühidalt puudutanud. Otsuse tegi kaitseminister Kaitseministeeriumi juhtkonna otsusel, tuginedes Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnapakkumisele ja erapooletu hindaja hinnapakkumisele. Loodan, et see hind on õiglane hind.
Viimane küsimus: "Milline kinnisvaraettevõte vahendas Rävala 14 kinnisvaratehingut ja koostas kinnistu hindamisakti?" Kinnistu ostutingimuste läbirääkimisel ning ostu-müügitehingu sõlmimisel ja ettevalmistamisel Kaitseministeerium vahendusteenuseid ei kasutanud. Suhtlemine toimus põhiliselt Kaitseministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel. Olen veendunud, et Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus on ka selle müügist saadud summasid kasutanud sihtotstarbeliselt info- ja kommunikatsioonivaldkonna rakenduskõrghariduse edendamisel kõigi meie hüvanguks. Tänan teid tähelepanu eest!

Austatud minister! Teile on ka küsimusi. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kaitseminister! Teie jutust küll ei tulnud välja või võib-olla oli see selliselt välja toodud, et ma ei saanud väga täpselt aru, kas te arutasite seda teemat – üsna tõsist ostu või investeeringut Kaitseministeeriumi poolt – ka valitsuskabinetis. Nagu me teame, üldiselt võttes on ju kinnisvara soetamise temaatika olnud poliitilises kontekstis Riigi Kinnisvara AS-i pärusmaa. Meelsamini – vähemalt kui mina valitsuses olin – vaadati selle peale, kui näiteks Riigi Kinnisvara AS soetab kinnistu ja siis renditakse see välja. Kas te arutasite seda teemat valitsuskabinetis ja kui te arutasite, siis millest lähtuvalt selline otsus tehti?

Valitsuskabinet seda teemat ei arutanud. Mis puudutab Riigi Kinnisvara AS-i kui partnerit riigi kinnisvara haldamisel, sealhulgas Kaitseministeeriumi valitsemisel oleva riigivara haldamisel, siis ma arvan, et pikemas perspektiivis on see igati põhjendatud ja asjakohane. Praegune arusaamine riigi kinnisvara haldamisest on selline, et eriotstarbeliste kinnistute puhul, nagu päris kindlasti Kaitseministeeriumi valitsemisel olevad kinnistud on, ei ole see praegusel hetkel otstarbekas või vähemasti vajab täiendavat õiguslikku regulatsiooni, vältimaks neid riske, mis riigi julgeolekukaalutlustest võivad nende kinnistute haldamisel tekkida.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Te ütlesite, et mainitud kinnistu tegi eriti väärtuslikuks ja tõstis selle hinda detailplaneering, mis näeb ette sinna ärihoone ehitamise. Mida Kaitseministeerium sellise detailplaneeringuga peale hakkab?

Kaitseministeerium ei oska sellise detailplaneeringuga midagi peale hakata. Võib-olla on siin asjakohane natuke pöörduda ajalukku. Infotehnoloogia sihtasutus püüdis leida lahendust oma uue õppehoone finantseerimisele. Seetõttu oli Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus minu paremat teadmist mööda see partner, kes algatas selle detailplaneeringu tegemise, et see kinnistu hind oleks võimalikult suur. Sellest detailplaneeringu algatamisest, nendest kavadest sai ka Kaitseministeerium teada ja see kaasas Kaitseministeeriumi sellesse arutelusse. Nagu ma juba osutasin, oli Kaitseministeeriumil tõsiseid vastuväiteid seoses sellega, et sellel kinnistul asutakse täiendavat kinnisvara arendama. See oleks tõstnud oluliselt turvariske Kaitseministeeriumi jaoks. Seetõttu on mul hea meel, et selline arendusprojekt täiendava ärihoone näol ei ole kõne alla tulnud, meil ei ole täiendavate turvariskidega tegemist ja kogu see kinnistu koos samas kvartalis asuva teatrihoonega on Eesti riigi käes ja omanduses ning võimaldab tõenäoliselt riigikaitselisi ülesandeid pikemas perspektiivis oluliselt efektiivsemalt lahendada kui ilma selle kinnistu omandamiseta või juhul, kui see kinnistu oleks läinud eraomandusse.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi neljanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Hannes Rumm, Kalev Kotkas ja Kalvi Kõva. Arupärimine on esitatud 11. märtsil 2010 ja käsitleb Kaitseministeeriumi dokumendihaldussüsteemi. Vastab kaitseminister Jaak Aaviksoo. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Hannes Rummu, et seda arupärimist avalikkusele tutvustada!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Meie arupärimine lähtub Riigikontrolli IT-teemalisest auditist. Sellest auditist nähtub, et Kaitseministeerium pole korraldanud auditeeritud infosüsteemide arendustöid kooskõlas hea tavaga ning pole taganud nende rakendamist kavandatud tähtaegadel ja mahus. Kõige ilmekam on asjaolu, et kui algselt oli dokumendihaldussüsteemi hinnaks kavandatud 9 miljonit krooni, siis lõppkokkuvõttes on selle hinnaks kujunenud 16,9 miljonit krooni ehk peaaegu kaks korda rohkem. Kui seda dokumendihaldussüsteemi hiljuti Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonis arutati, siis selgus, mis veel hullem, et hoolimata sellest, et tööde hind on praktiliselt kahekordistunud, ei ole dokumendihaldussüsteem jätkuvalt täies mahus tööle rakendunud. Ta on rakendunud tööle ainult selles osas, mis puudutab Kaitseministeeriumi ennast, kuid ei ole rakendunud tööle kaitseväe osas ehk arvude keeles on üle poolte potentsiaalsetest klientidest jäänud ilma selle tööta, mille hind on niikuinii eeldatust märksa kõrgem. Ma ei hakka siinkohal pikalt tsiteerima Riigikontrolli aruandes toodud kriitilisi märkusi Kaitseministeeriumi töö kohta, küll aga kordan lühidalt üle meie esitatud küsimused kaitseminister Jaak Aaviksoole. Miks kulus kavandatud 9 miljoni krooni asemel dokumendihaldussüsteemi loomiseks 16,9 miljonit krooni ning sellegipoolest ei ole nelja aastaga suudetud dokumendihaldussüsteemi täielikult käivitada? Kes vastutab riigi rahaga ebaefektiivse ja ebaperemeheliku ümberkäimise eest Kaitseministeeriumis? Miks ei ole dokumendihaldussüsteemi tänini Eesti kaitseväes rakendatud? Kas ja milliseid täiendavaid kulutusi on Kaitseministeerium pidanud pärast Riigikontrolli auditi lõppu tegema dokumendihaldussüsteemi täiendavaks arendamiseks? Kui palju lisaraha nõuab dokumendihaldussüsteemi kasutuselevõtt Eesti kaitseväes ja millal see toimub? Aitäh!

Tänan! Ja nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo, et anda vastus arupärimisele!

Lugupeetud eesistuja! Hea küsija! Dokumendihaldussüsteemi juurutamise Kaitseministeeriumis, selle projekti tingis Vabariigi Valitsuse määruse "Asjaajamiskorra ühtsed alused" muutmine, mis kohustas ministeeriume viima oma dokumendihaldussüsteemid vastavusse sätestatud nõuetega ning kehtestas tähtajad digitaaldokumentide elektroonilisele edastamisele üleminekuks dokumendivahetuskeskuse kaudu. See tingis Kaitseministeeriumi valitsemisalas olemas olevate dokumendihaldussüsteemide väljavahetamise ja jõuti järeldusele, et valitsemisalas võiks olla ühtne dokumendihaldussüsteem, mis ei hõlmaks mitte ainult Kaitseministeeriumi, vaid ka kaitseväge ja Kaitseliitu, rääkimata väiksematest asutustest, nagu muuseum ja tervisekeskus. Ekslikult on öeldud, et selle arendustöödeks ja juurutamiseks oli aega neli aastat, tegelikult on kulunud vähem – veidi vähem kui kaks aastat, ehkki tõsi on see, et esitatud arendusprojekt ei ole praeguseks lõpule viidud. See tulemus ei rahulda ka mind.
Peatuksin lühidalt kõige põhilisematel põhjustel, miks selline olukord on kujunenud. Lähteülesanne kogu valitsemisala hõlmava dokumendihaldussüsteemi kirjeldamiseks oli ebapiisavalt läbi töötatud ega arvestanud süsteemseid erisusi Kaitseministeeriumis, Kaitseväes ja Kaitseliidus. Need asjaolud viisid projekti meeskonna arusaamisele, et välja tuleks töötada üks rakendus ühtsel baasil. Paraku osutusid asutuste tegevuse eripärad niisuguseks, et ühe rakenduse asemel oli sisuliselt vaja välja töötada kolm erinevat rakendust, mis võtaksid täiel määral arvesse kolme suure asutuse tegevuse iseärasused. Tõsi, kvaliteetsem lähteülesande püstitus oleks pidanud seda asjaolu juba algus- ehk planeerimisfaasis arvesse võtma. Lisaks sellele võtsime koos teiega, head Riigikogu liikmed, vastu kaitseväe korralduse seaduse ja 2009. aasta kujunes kaitseväe seni 26 asutuse integreerimiseks üheks sõjaväeliselt korraldatud riigiasutuseks. Nimetatud struktuurne reform raskendas oluliselt dokumendihaldussüsteemi kasutuselevõttu kaitseväes, seda nii objektiivsetel kui ilmselt osalt ka subjektiivsetel põhjustel, sest muud arendusülesanded osutusid olulisemaks, et tagada kaitseväe pidev suutlikkus oma põhiülesannetega toime tulla kaitseväe korralduse seadusest tuleneva olulise struktuurse ümberkorralduse käigus. Täna julgen väita, et dokumendihaldussüsteem saab täies mahus Kaitseministeeriumi valitsemisalas kasutusele võetud käesoleva aasta lõpul, s.o kahe aasta ja kümne kuu jooksul alates projekti käivitamisest. Seda eelnevat selgitust arvesse võttes püüan lühidalt vastata ka kõigile viiele tõstatatud küsimusele.
Esimene küsimus: miks kulus raha rohkem? Raha kulus rohkem sellepärast, et lähteülesanne ei analüüsinud piisava põhjalikkusega erisusi kolmes erinevas riigiasutuses dokumendihaldussüsteemi juurutamise iseärasustes. Seetõttu on kallinemine vähem kui kaks korda mõistetav, sest eraldi hanke korral oleks see projekt läinud kolm korda rohkem maksma.

Hea ettekandja! Ma palun vabandust! Austatud fotograaf seal üleval rõdu peal! Ma palun sinna ääre peale mitte neid asju panna. Kui need alla kukuvad, võib juhtuda õnnetus. Palun, ettekandja!

Sellega, et dokumendihaldussüsteem ei ole kahe aasta jooksul täielikult käivitunud, ei saa ka mina, nagu ma juba ütlesin, rahul olla, ehkki ma mõistan neid objektiivseid asjaolusid, mis selleni on viinud.
Teine küsimus: kes vastutab riigi rahaga ebaefektiivse ja ebaperemeheliku ümberkäimise eest Kaitseministeeriumis? Kui niisugune kahetsusväärne ümberkäimine peaks sündima, siis vastutab selle eest minister ja kõik teised asjaosalised isikud.
Kolmas küsimus: miks ei ole dokumendihaldussüsteemi tänini Eesti kaitseväes rakendatud? See on seotud esmase ülesandepüstituse ebakvaliteetsusega ja struktuursete ümberkorraldustega Eesti kaitseväes, ent nagu ma juba ütlesin, käesoleva aasta lõpuks saab see ülesanne täidetud.
Neljas küsimus: kas ja milliseid täiendavaid kulutusi on Kaitseministeerium pidanud pärast Riigikontrolli auditi lõppu tegema dokumendihaldussüsteemi täiendavaks arendamiseks? Kindlasti tuleb nii Kaitseministeeriumi kui Kaitseliidu osas tellida täiendavaid arendustöid ja lisafunktsionaalsust, mille vajadus on selgunud alles süsteemi kasutamise käigus, ning tagada arendajapoolne kasutaja- ja hooldusteenuse tugi kogu haldusalal. Lisatööde maksumus on orienteerivalt üks miljon krooni.
Viies küsimus: kui palju lisaraha nõuab dokumendihaldussüsteemi kasutuselevõtt Eesti kaitseväes ja millal see toimub? Nagu juba öeldud, on suurusjärguline hinnang üks miljon krooni ja loodetavasti saab selle probleemi lahendatud jooksva aasta lõpuks, mis ajaks süsteem ei pea olema mitte ainult üle võetud, vaid ka täies mahus kasutusele võetud.
Tänan teid tähelepanu eest!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Hannes Rumm, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, põhjalike ja asjalike selgituste eest! Mõned täpsustavad küsimused mul siiski on. Sissejuhatuseks oma küsimusele ütlen niipalju, et ma ei saa olla päris nõus selle käsitlusega, mille kohaselt aega on kulunud tunduvalt vähem. Minu ees on Riigikontrolli audit, mille punkt 13 ütleb ühemõtteliselt, et Kaitseministeeriumi dokumendihaldussüsteemi projekti algus oli määratud aastaks 2007, praegu oleme me aastas 2010, ehk kui nüüd 2010. aasta lõpuks saab kõik asjad töösse rakendatud, siis on sisuliselt neli aastat läinud, neljas aasta praegu jookseb. Aga minu küsimus on teine. Sellessamas Riigikontrolli auditis võrreldakse eri ministeeriumide käitumist IT-hangete sooritamisel ja tuuakse positiivse näitena välja Justiitsministeerium. Seda ühel väga lihtsal põhjusel. Erinevalt Kaitseministeeriumist on seal kõigi suuremate IT-hangete puhul algusest peale väga tugev selge poliitiline vastutus. Sellesse protsessi on algusest peale kaasatud asekantsler ja poliitilist vastutust kannab algusest peale minister. Minu küsimus on: miks Kaitseministeeriumis on asjad teisiti, sest nagu ma teie enda vastusest aru sain, algasid asjad sellest, et lähteülesanne oli juba kehv, ja nii nagu nähtub auditist, oli ta kehv selle tõttu, et selle üle ei olnud korralikku poliitilist kontrolli?

Mul on põhjust sügavalt kahelda selles, et poliitiline kontroll suudaks infotehnoloogia valdkonna lähteülesandele oluliselt kaasa aidata. Küll aga võib-olla üldine projektijuhtimise kultuur, mille osas Kaitseministeerium on teinud jõupingutusi ja see projektijuht tänase päeva seisuga enam Kaitseministeeriumis ei tööta.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Mulle jääb selline mulje, et teile meeldivad kallid asjad, odavamad asjad ja tehingud teile ei meeldi. Rävala 14 ostsite 74,2 miljoni eest, kui oleks saanud 30 miljoniga, dokumendihaldussüsteemi 9 miljonile olite nõus juurde maksma 7,93 miljonit. Kuidas kommenteerite sellist kummalist käitumist?

Kallid asjad on ikka üldiselt paremad asjad ka. Aga veidi sisulisemalt vastates ma arvan, et need kinnisvaratehingut puudutavad hinnangud on spekulatiivsed. Selle hinna määramise protsess oli piisavalt läbipaistev mitte ainult minule, vaid ka Eesti avalikkusele. Mis puudutab infotehnoloogiasüsteemi hanget, siis, nagu juba öeldud, suutmatus hinnata seda, et sisuliselt on vaja kolm süsteemi välja arendada ühe asemel, viib loomulikul moel hinna kasvule, ehkki möönan, et niisugust asjaolu oleks pidanud mõistma juba lähteülesande püstitamisel ja lepingu sõlmimisel.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas selle arupärimise raames soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Hannes Rummu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja austatud minister! Arupärimist kokku võttes tahan omalt poolt kindlasti mõnda asja täpsustada ja täiendada. Lugupeetud Jaak Aaviksoo ütles meile, et tema ei usu, et tugevam poliitiline vastutus aitaks IT-valdkonnas paremini määratleda hangete lähteülesannet. Mul on heameel tuua ministrile vastupidine näide, mis pärineb jällegi Riigikontrolli auditist "Riigi infosüsteemide arendusprotsessi tulemuslikkus". Ainsa positiivse näitena on seal esile toodud Justiitsministeerium, kelle puhul on rõhutatud seda, et poliitiline vastutus ministri ja asekantsleri tasemel on algusest peale väga selgelt paigas, erinevalt Kaitseministeeriumist, mille puhul toodi välja, et väga suure, mahuka ja ambitsioonika hanke puhul taotleti küll riigieelarvest raha ja usaldati see ametnikest koosneva töörühma kätte, kuid selle töörühma tase oli väga madal ja selle töörühma töö esimeste etappide üle puudus ministeeriumi juhtkonna ja ministri selge kontroll. Erinevalt Justiitsministeeriumist on see andnud ka vastupidiseid tulemusi. Meenutan, et Kaitseministeerium on kulutanud 9 miljoni krooni asemel 17 miljonit krooni ja nagu me äsja kuulsime, peab kulutama veel vähemalt ühe miljoni, et asi lõplikult töösse läheks. Asjade puhul, mida Riigikontroll toob välja, toon kaks näidet Riigikontrolli auditist Justiitsministeeriumi puhul. Seal on sooritatud kaks keerulist auditeeritud tööd, mille nimed on "Ettevõtjaportaal" ja "Kinnistusraamat". Need on suunatud ministeeriumist ja ministeeriumi allasutusest väljapoole, hõlmavad erinevalt Kaitseministeeriumist väga suurt arvu partnereid, ja nende mõlema puhul on saavutatud ka erasektori jaoks uskumatu tulemuslikkus. Ettevõtjaportaali puhul oli planeeritud IT-hanke kulu 4 miljonit krooni, kulus 800 000 krooni. Kinnistusraamatu puhul oli plaanitud kuludeks 6,2 miljonit krooni, kulus 4,8 miljonit krooni. Nii et loodan nende näidetega veenda kaitseminister Jaak Aaviksood – kes muuseas astus ametisse 2007. aastal, mil käivitus ka dokumendihaldussüsteemi projekt –, et tugev poliitiline kontroll ja selge vastutus ministeeriumis aitavad tagada ka korraliku IT-alase lähteülesande. Nagu Riigikontroll oma auditis välja toob, Kaitseministeeriumi puhul me sellest kahjuks mõne aasta taguse kohta rääkida ei saa, kuigi Riigikontroll ka möönab, et asjad on õnneks viimasel aastal paranenud.
Teine asi, millele tahan siinkohal tähelepanu osutada, on see, et Kaitseministeerium on kurvas mõttes Eesti rekordi omanik. Tõepoolest, IT-hanked on keerulised ja nad on hilinenud ka paljudes teistes ametites ja ministeeriumides, aga seda, et hilinemine on nii pikk ja sellest hoolimata enam kui pooled n-ö klientidest ei saa seda rakendust tänini kasutada, on Riigikontrolli töös esiletoodus täiesti ainulaadne. Kurb on, et maksumaksja peab viletsa lähtetöö eest maksma veel vähemalt üks miljon krooni ja selle hanke maksumus kujuneb algsega võrreldes kaks korda kallimaks. Kindlasti on siin ka parlamendi ülesanne kontrollida Jaak Aaviksoo lubadust, et selle aasta lõpuks on see arendustöö päris kindlasti lõpuni viidud ja rakendatud ka Eesti kaitseväes.
Lõpetuseks veidi humoorikamas toonis. Eestis on kombeks öelda, et see või teine asi pole raketiteadus. Kui me riigieelarve kontrolli erikomisjonis seda auditit arutasime, siis üks Kaitseministeeriumi kõrge ametnik teatas, et Kaitseministeeriumis tehakse ka väga palju suuremaid hankeid, makstakse sadu miljoneid kroone näiteks õhuseiresüsteemide eest, aga uskuge, IT dokumendihaldussüsteem on nendest veel keerulisem hange. Nii et kokkuvõttes saime tänu Riigikontrolli auditile sedapuhku teada, et IT-alane dokumendihaldussüsteem on tõepoolest keerulisem kui raketiteadus. Aitäh ja jõudu ministrile!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi viienda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laasi, Valeri Korb, Evelyn Sepp, Mailis Reps, Tiit Kuusmik ja Eldar Efendijev. Arupärimine on esitatud märtsikuu 24. päeval s.a ja selle teema on palkadega skeemitamine Kaitseministeeriumis. Arupärimisele vastab kaitseminister Jaak Aaviksoo. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi, et arupärimist tutvustada!

Härra juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Arupärimise on esitanud kuus Keskerakonna fraktsiooni liiget 24. märtsil ja see tuleneb ühest Postimehes ilmunud artiklist pealkirjaga "Kaitsevägi trikitas sõdurite palkadega". Nimelt avastasid 166 välismissioonide sõdurit detsembris palka saades, et sellele on ootamatult lisatud 20 000 krooni. Mehed pidasid seda jõulukingiks, ent jaanuaris võeti raha neilt tagasi. Kui üks sõduritest asja uurima asus, ilmnes, et eelmise aasta eelarves oli 3,2 miljonit krooni üle jäänud ning selle tänavusse aastasse ülekandmiseks ei suudetud leida mingit muud võimalust kui hoiustada summa kuuks ajaks 166 sõduri pangaarvele. Käsk niimoodi talitada olevat tulnud Kaitseväe Peastaabist. Sellest tulenevalt on meil kaitseministrile neli küsimust. Aitäh!

Tänan! Ja nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head küsijad! Vaba ajakirjandus on suur asi, ent ometi ei ole tema pimesilmi uskumine teinekord mitte kõige tulusam. Nii on kahetsusväärsel moel juhtunud ka küsijatega, kelle informatsioon pärineb 23. märtsi Postimehest, kus on terve rida eksitavaid asjaolusid – võib-olla küll heas tahtes – kirja pandud, ent ometigi on need kaugel tegelikkusest.
Väljamaksed, millest on jutt, ei ole kaitseväelaste palk, vaid nende päevarahad ehk välislähetustasud, seetõttu mingist palgamaksmisega trikitamisest ei saa juttu olla. Palka on sõdurid saanud ettenähtud korras ja mingeid iseärasusi sellel palgamaksmisel ei ole olnud. Mis puudutab päevarahade väljamaksmist, siis päevarahad makstakse välja nii nagu lähetustasud kõigile meile, avansina, kusjuures paljudel juhtudel kuuluvad avansina tehtud väljamaksed tegelike kulude selgumisel kompenseerimisele ühes või teises suunas. Niimoodi juhtus ka 166 kaitseväelasega, kes osalesid erinevatel missioonidel eelmisel aastal. Nendele maksti välja detsembrikuu lähetustasud detsembrikuus summas 20 000 krooni ja 28 kaitseväelasel 166-st ületas see summa pärast tagantjärele rehkendatud päevaraha määrasid 470 või 2640 krooni ulatuses ning selles mahus tehti ka tagasiarveldus. Niisugune avansiliste lähetustasude tagasiarvestamine on igati seaduslik ja üsna levinud. Seetõttu ei oska mina selles mingit iseäralikku käitumist näha ega osanud seda näha ka kaitsevägi. Püüan vastata teie küsimustele.
"Kas olete Kaitseministeeriumi poolt eelnimetatud palgamaksmisest teadlik?" Olen tagantjärele teadlik asjaoludest, mis niisuguse artikli kirjutamiseni viisid, küll aga ei ole Kaitseministeerium olnud sellise tegevusega seotud ega ole tegemist olnud ka palga maksmisega. Kaitseministeeriumis ei ole tehtud otsuseid maksta palk sõduritele välja aastal lõpul ning jätta nad aasta alguses samast summast ilma. Mingisugust palkade hoiustamist kellegi kolmanda isiku arvetel ei ole sündinud. Niisugust asja ei saa eelnevast tulenevalt pidada kuidagi ei Kaitseministeeriumi ega kaitseväe tavaliseks praktikaks ega ole asjakohane viide niisuguste lahenduste kasutamisele varasemal perioodil.
"Kas Teie arvates oli selline palga maksmine seaduslik?" Sellele küsimusele vastates väidan, et palka maksti igati seaduslikult, enamgi veel, igati seaduslikult maksti välja ka missioonitasud 166 kaitseväelasele. Tänan!

Austatud minister! Teile on ka mõned küsimused. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma ei taha isegi küsida niivõrd selle arupärimise kohta, vaid ma tahan ...

Hea ametikaaslane! Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele teil tuleb küsida.

Ma küsingi palkade kohta. Hea kaitseminister! Ma olen teile mitmel korral rääkinud sügavast murest Kosovo missioonile siirdunud kaitseliitlaste pärast, kellel värbamise hetkel lubatud lisatasu jäi saamata. See missioon on tänaseks lõppenud, Kosovost oleme oma väed välja tõmmanud, aga kaitseliitlased olid ikkagi kurvad, et nad seda lisatasu kunagi ei saanudki. Mida te oskate selle kohta öelda?

Mul on raske esiteks ekspromt vastata sellele, missugusest lisatasust konkreetselt on jutt. Minuni on see kumu jõudnud kuulujuttudena. Konkreetsete taotluste kohta ma ei tea ja ma ei oska praegu viidata sellele õiguslikule alusele, mille põhjal nad kas on või ei ole teatud lisatasust ilma jäänud.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Aitäh teile selle põhjaliku vastuse eest! Arupärijate nimel siiski ütlen – ma usun, et nad on minuga nõus –, et me ei ole langenud ühe ajakirjandusliku soperduse ohvriks ja seetõttu hakanud ministrilt küsimusi küsima, vaid vastupidi, et asjas selgust saada on minu arvates mõttekas mõlemad pooled ära kuulata ja kust meil siis ikka veel infot saada, kui mitte ministrilt küsida. Aga ma küsiksin ikkagi, miks teie arvates selline segadus üldse sai tekkida. Miks sõdurid, sõjaväelased pöördusid meedia poole, kui see kõik on nii tavapärane ja normaalne, mis nende palkadega toimus?

Loomulikult on mõistlik ära kuulata mõlema poole seletused. See oleks olnud kasulik ka ajakirjanduses – võib-olla siis oleks algusest peale tekkinud terviklikum pilt. Aasta lõpul toimuvad rahalised väljamaksed on alati teatud pingeid tekitav teema, kes rehkendab need jõuluks saadud raha hulka, kes aasta alguses jõuluajal ära kulutatud raha hulka ja sellega seoses on niisugused väljamaksed ka emotsionaalselt, ütleme siis, intrigeerivad. Ilmselt on selleks põhiliseks põhjuseks, miks see teema üles kerkis, kommunikatsiooniprobleemid. Tõsi, kaitseväelased, nii nagu meie kõik, saavad niisuguse palgateatise – ka minuni jõuab see palgateatis pärast, kui raha on reaalselt mu arvele jõudnud. Võib-olla see ei ole kõige parem praktika, sest raha saamise ja teatise saamise vahele jääb teatud ajaperiood ja kui selle perioodi sisse langevad erinevad spekulatsioonid raha päritolu ja maksmise aluste kohta, siis loomulikult võib n-ö veidi kannatamatum hing või keegi mõnel muul põhjusel tõstatada küsimusi. Ma väga loodan, et see kommunikatsiooniprobleem on kaitseväes lahendatud ja teavitamine toimub paremini kui seni, mis peaks edaspidi vältima neid erinevaid tõlgendusi.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kui ajakirjandus on siin märkimisväärselt eksinud ja eksitavat infot jaganud, siis kas te olete ajakirjandusele ka märkuse teinud ja selle asja n-ö ära klaarinud ning kas selle kohta on ka lehes vabandus ilmunud?

Ma kindlasti ei kuulu nende inimeste hulka, kes tahaks ajakirjandusega võidelda. Neid don Quijotesid on Eestis niigi palju, ma ei tahaks sinna ridadesse astuda. Loomulikult oleme me selgituse andnud. Ma ei kanna n-ö viha ajakirjanike peale, rääkimata asjaosalistest kaitseväelastest või kaitseväe ametnikest või lõpuks ka Riigikogu küsijatest. Kui selgus lõpuks majja saab, on kõik võitnud. Aga ajakirjanduslike debattide pidamine ei ole võib-olla kõige viljakam meetod edasiminekuks. Lihtsalt edaspidi tuleks püüda enne informatsiooni ajakirjandusse jõudmist seda paremini kommunikeerida.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Te mainisite, et 28 kaitseväelase puhul ületas väljamakstud raha seda summat, mida tegelikult oleks pidanud maksma, ja neist 22 kaitseväelasel oli see summa 2640 krooni ning see peeti kinni järgmisel palgapäeval. Kas need 28 inimest, kellest tõenäoliselt keegi võis ka olla see, kes pöördus abi saamiseks ajakirjanduse poole, on praegu ikka kaitseväeteenistuses ja probleemid on lahendatud?

Ma arvan küll.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi kuuenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laasi, Helle Kalda, Inara Luigas ja Toomas Varek 11. märtsil 2010. Arupärimine on töötukassa riigihangete kohta. Sellele vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi, et arupärimist tutvustada!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ka see arupärimine tuleneb ühest ajakirjanduses ilmunud artiklist. Nimelt saime 10. märtsi Äripäevast taas kord kahjuks lugeda, et töötukassa riigihangetega ei ole sugugi kõik korras, kuna töötukassa on loomisest alates jaganud suure hulga IT-hangeteks mõeldud rahast välja ilma sisulise konkursita. Hiljuti alles selgus, et praeguseks kurikuulsaks saanud meenehanke puhul eirati olulisi reegleid ning hanketingimustes oli olulisi vigu. Riigihangete seaduse § 28 lubab korraldada väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusi. Tegemist on erandiga, mille korraldamiseks on seaduses ette nähtud kindlad tingimused. Töötukassa puhul on väljakuulutamata läbirääkimistega hankemenetlustest saanud reeglipärasus, sest 2009. aastal korraldati 295 hankest tervelt 52 väljakuulutamiseta. 14-st korraldatud IT-hankest võeti vaid kolmel juhul hinnapakkumine rohkem kui ühelt ettevõttelt. Tahes-tahtmata tekitavad sellised numbrid, eriti riigihangete puhul, hulga küsimusi. Et asjas vähegi selgust saada, ongi meil neli küsimust austatud sotsiaalministrile. Aitäh!

Tänan! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 402!

Austatud Riigikogu juhataja! Head arupärijad! Püüan siis vastata esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Millistel kaalutlustel on töötukassa korraldanud suurel hulgal väljakuulutamiseta riigihankeid?" Pean siiski sissejuhatuseks taas kord meenutama töötukassa töökorraldust ja seda, et töötukassa on avalik-õiguslik isik, kelle nõukogu töös osalevad võrdselt riigi esindajad avaliku võimu poolt, tööandjate esindajad ja töötajate esindajad. Kindlasti oleks õigem, kui kõigile nendele küsimustele saaks vastata kas või töötukassa juhatuse esimees, sest riigihangete korraldamine ja riigihangete läbiviimine on otseselt töötukassa juhatuse vastutusalas ja töötukassa juhatuse esimees oskaks kindlasti teatud detailide kohta täpsemaid vastuseid anda. Aga kui vaadata, millistel kaalutlustel töötukassa väljakuulutamiseta riigihankeid on teinud, siis kindlasti selleks esimeseks aluseks on riigihangete seadus. Riigihangete seaduses on võimalus väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse läbiviimiseks olemas ja see seadus annab selleks ka selged alused. Töötukassa on nõukogu poole pealt, kuhu ka sotsiaalminister ametikohajärgselt kuulub, erinevatele hangetele tähelepanu pööranud ja samamoodi siis mitte ainult IT-hangete, aga ka varasemate hangete puhul küsinud, miks nii tehti. Töötukassa juhtisikute peamine põhjendus oli eelmisel aastal seotud Tööturuameti ja töötukassa ühendamisest tulenenud väga lühikese üleminekuajaga. Töötukassal oli IT-lahenduste korraldamiseks aega 23. veebruarist 30. aprillini ja selleks, et oleks võimalik kõik kiiresti korda saada, need hanked selles vahemikus ka läbi viidi.
Teine küsimus: "Äripäeva andmetel on kuus korda hangetel võitnud OÜ 3 Step IT. Kas vastab tõele, et töötukassa IT-hangetel on hankeid võitnud pidevalt samad firmad?" Töötukassast saadud info kohaselt on IT-hankeid võitnud väga erinevad firmad. Näiteks Webmedia AS on võitnud tööturuteenuste ja -toetuste infosüsteemi ja dokumendihaldussüsteemi, mis on üks suuremaid IT-süsteeme töötukassas, hanke ja on partneriks. Raamatupidamistarkvara hanke on võitnud ja selle loonud OÜ HÄT Systems, arvutivõrgu maakondlike osakondade vahel on teinud koostöös AS Stallion ja 3 Step IT OÜ. Kesksed kohtvõrguserverilahendused on võitnud MicroLink Eesti AS ja Green IT OÜ koostöös. Arvutite väljavahetamishanke on võitnud IT Grupp AS ja 3 Step IT OÜ. Kindlasti ei ole ainult ühed ja samad firmad võitnud.
Kolmas küsimus: "Tegemist on lühikese aja jooksul juba teise korraga, kui töötukassa rikub riigihangete korraldamise reegleid. Kas järgneb ka tõsisemaid sanktsioone peale Meelis Paaveli palga vähendamise kolmeks kuuks?" Nagu esimesele küsimusele vastates sai mainitud, on töötukassa juhatus hangete läbiviimisel võtnud aluseks riigihangete seaduse. Teatavasti teostab järelevalvet riigihangete korraldamise üle Riigihangete Amet ja samuti hinnatakse struktuurivahendites tehtud kulude puhul riigihangete õiguspärasust ka struktuuriprojektiauditite raames. Kontrolltoimingute käigus ei ole IT-hangete puhul rikkumisi tuvastatud. Töötukassa nõukogu on Meelis Paavelile karistusena või sanktsioonina määranud palga vähendamise, mis on seotud peamiselt vastutusega meenehangete korralduse eest.
Neljas küsimus: "Kas töötukassal ei ole praeguse kõrge töötusetaseme juures tõesti muud teha kui vigaseid riigihankeid korraldada? Töötus ei ole vist praegusel hetkel absoluutselt oluline teema?" Selles ei taha ma teiega kindlasti nõus olla. Töötus on meie jaoks väga oluline teema. Kui vaadata ka töötukassa andmeid registreeritud töötuse kohta või tööturuteenustes osalenute kohta, siis võrreldes 2009. aastaga või isegi 2008. aastaga, on 2010. aasta olnud väga töömahukas ja väga palju on suurenenud isikute arv, kes on töötukassast abi saanud. Kui vaadata ka nende IT-arenduste poolt, siis IT-arenduste rakendamine on üheks suureks osaks sellest, et töötud saaksid paremat teenust. Kas või seesama portaali loomine töötutele ja täiendavate võimaluste loomine, et inimestel oleks mugavam ja lihtsam töötukassaga suhelda. Nii et töötus on töötukassa jaoks väga oluline teema ja töötukassa teenustele suunatud rahanumbrid on samuti suuremad kui kunagi varem. Nii et töötukassa tegeleb väga tõsiselt nende probleemidega.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ütlesite, et ei tuvastatud olulisi rikkumisi riigihangete menetlusprotsessis. Aga mul tekkis küsimus, milline struktuur kontrollis seda riigihangete menetlemise korda? Kas see oli Riigihangete Amet?

Riigihangete Amet on kontrollinud meenehankeid. Kuna te siin ei täpsustanud, kas IT-hankeid või muid hankeid, te rääkisite Riigihangete Ametist tervikuna, siis jah, Riigihangete Amet on käinud sees seoses meenehangetega ja täiendav riigihangete protseduurireeglite kontroll on töötukassa nõukogu poolt võetud samamoodi väljastpoolt. Ma praegu hetkel peast ei mäleta, kes selle auditi tegija oli, aga see on võetud sõltumatult audiitorfirmalt ja lisaks on ka siseaudit pööranud sel aastal hankemenetlusele suuremat tähelepanu.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Postimees kirjutas 21. jaanuaril nimetatud probleemist. Ja selle probleemi kohta annate te ka vastuse, et te uurite täpsemalt seda sisu ja samuti meenete ostmist. Selles artiklis on kirjutatud, et töötukassas osteti meeneid ja osteti helkureid. Helkureid osteti maapiirkonna klientidele jagamiseks. Helkuri hind on muide 16 krooni 45 senti – küllalt kallis. Kas te võiksite rääkida täpsemalt, mida selle helkuriga tehakse? Kas maapiirkondades vaadatakse siis helkuri järgi, kes on töötud? Millist informatsiooni saab töötu helkuri abil, et endale tööd leida?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti vaatab töötukassa kõikide oma meenete soetamisel seda, et need meened oleksid otstarbekad ja vajalikud. Kui vaadata töötukassa seletust selle kohta, miks muu hulgas osteti ka helkureid, siis kindlasti üks põhjendus on see, et kui töötukassa käib asutusena erinevatel infopäevadel ja messidel, siis inimesed puhtpsühholoogiliselt juba ootavad, et nad ka mingisuguse meene saavad. Töötukassa on kasutanud seda töötutele jagamisel oma kuvandi loomiseks. See, kas üks või teine meene loob ühe või teise asutuse kuvandit paremini või mitte, eks see on nende otsustajate hinnata. Ju siis töötukassa juhatus nägi mõistliku olevat, et helkur võiks olla nende maine kujunduses piisavalt hea meene.

Aivar Riisalu, palun!

Töötukassa asjaajamisest on siin nüüd mitme nurga pealt juttu olnud. Mina küsiksin sellise praktilise poole pealt ühe küsimuse. Mul on üks pime sõber, kes tahtis töötukassa abiga läbida pimekirjakoolituse, mille peale talle töötukassast vastati, et 3000 krooni tema poolt leitud õpetajale on nende jaoks nii suur summa, et nad peavad talle pimekirja õpetaja leidmiseks riigihanke läbi viima. Ja siis selgus, et riigihanke kaudu oleks pimekirja õpetaja täpselt viis korda rohkem maksma läinud. Sellega seoses on minu küsimus järgmine. Kas Sotsiaalministeerium ja teie sotsiaalministrina ei peaks järsku võtma töötukassa askeldamised natuke tõsisema järelevalve alla? Tundub, et neil on palju raha ja neil on seal lihtsalt rumalusteks aega liiga palju.

Aitäh küsimuse eest! Töötukassa tööturuteenuste raha on Euroopa Sotsiaalfondi raha ja Euroopa Sotsiaalfondi poolt on tõesti ka minu puhtsubjektiivsel hinnangul bürokraatia liiga suur, seda nii nende jaoks, kes teenust või toetust saavad, kui nende jaoks, kes selle teenuse või toetuse raha eraldamiseks peavad oma igapäevaseid toiminguid tegema. Üks pool on töötukassa pool ja teine pool on veel Sotsiaalministeerium Rahandusministeeriumi kaudu Euroopasse aru andva poolena. Need aruandevormid, need regulatsioonid, mis on Euroopa Sotsiaalfondi kasutamiseks ette kirjutatud, on minu hinnangul liiga jäigad, nad võiksid olla oluliselt paindlikumad, et oleks võimalik inimesi lihtsamini abistada. Kõige lihtsam viis võib-olla ongi seesama avatud taotlusvoor, mis 200 miljoniga rahastamise leidis. Aga ka selle avatud taotlusvooru puhul on tulnud tagasisidet konkursi võitnud ettevõtete või mittetulundusühingute poolt, et see bürokraatia, mis neil tuleb raha saamiseks läbida, on liiga suur. Me oleme püüdnud seda niipalju kui võimalik lihtsustada, aga seda saab lihtsustada täpselt sinnamaani, mida Euroopa meilt nõuab.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas töötukassa nõukogu liikmete poolt tehti mõned ettepanekud juhatuse esimeest rangemalt karistada või võeti kõik need otsused karistamise kohta ühel häälel vastu?

Aitäh! Töötukassa nõukogu koosolekul, kus see karistamine otsustati, käis läbi erinevaid karistuse või sanktsioneerimise variante. See lõplik otsus, mis tehti, oli konsensuslik.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Marika Tuus, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Nelli Privalova, Vladimir Velman, Jaak Aab ja Nikolai Põdramägi. Arupärimine "Digiretseptiga seotud probleemide kohta" on esitatud 17. märtsil.  Arupärimisele vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Marika Tuusi!

Austatud eesistuja! Lugupeetud härra minister ja head Keskerakonna fraktsiooni liikmed! Teiste fraktsioonide esindajaid  pole kahjuks saali jäänud, isegi mitte sotsiaalkomisjoni esimeest.
Meie arupärimine on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile ja see puudutab digiretseptiga seonduvaid probleeme. Mäletame eelmisest aastast, et apteekrid palusid digiretseptile ülemineku aega pikendada, kuid ei ministeerium ega minister ei tulnud sellele palvele vastu. Digiretsept hakkas kehtima 1. jaanuarist sel aastal. Täna näeme, et uue infosüsteemi käivitamisest alates on selles esinenud hulgaliselt tõrkeid, mistõttu inimestel tuleb apteekides oodata kas palju tunde või koguni järgmise päevani või jääb ravim üldse ostmata. On tehtud küll ka kõikvõimalikke parandustöid, kuid tulemusi me ei näe. Süsteem on siiani häiritud ja kõige rohkem probleeme on loomulikult just maapiirkondades. Inimestele teeb pahameelt, et ilmaasjata tuleb sõita linna ja keegi neile selleks kulutatud raha ei kompenseeri. Aga veel tähtsamad on terviseküsimused, eluliselt vajalik ravi võib niimoodi edasi lükkuda. Nii et süsteem ei toimi ja tänaseks on see kas just peatatud, aga igal juhul soovitatakse arstidel välja kirjutada jälle neid vanu rohelisi paberretsepte. Loomulikult on meil siin hulk küsimusi. Nii et palume vastuseid ja võib-olla loeb minister ka küsimused ette. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri andma vastuseid arupärimisele nr 405!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Vastan esitatud küsimustele väga hea meelega, et natuke selgitada digiretseptiga seotut.
Esimene küsimus: "Mis on põhjustanud süsteemis tõrkeid? Kas Teid hoiatati, et süsteem ei pruugi korrektselt ja õigeaegselt tööle hakata?" Peamised probleemid, mis on tänaseks välja tulnud, tulenevad põhiliselt ülekoormusest ehk kasutajate arv on teatud ajahetkel, ühes väga konkreetses ajaühikus kasvanud ja see on muutnud süsteemi töö aeglaseks. Kui minna ajaloos tagasi või, nagu te küsite, kas mind hoiatati, et süsteem ei pruugi korrektselt ja õigeaegselt tööle hakata, siis loomulikult me rääkisime mitmesugustest hinnangutest probleemi olemusele ja võimalikest vigadest nii apteekrite liidu, haigekassa kui ka IT-firmadega. Ma tulen siin juba ka teise küsimuse juurde "Kus tehti vigu ja kas neid oleks olnud võimalik ennetada?" ning alustan algusest.
Umbes neli aastat tagasi, kui hakati kavandama riigihanget digiretsepti süsteemile, siis koostati pakkumiskutse dokumendid nagu ikka riigihangete puhul. Pakkumiskutse dokumentides nähti ette teatud kriteeriumid. Kriteeriumid olid sellised, et kuue tunni jooksul peab olema võimalik koostada süsteemis 30 000 digiretsepti ning müüa 30 000 elektroonilise retsepti alusel selliselt, et iga toiming saab tehtud 30 sekundi jooksul. Need olid sellised hästi lihtsad tehnilised parameetrid, millest lähtuti. Eelmise kuu lõpus oli jõutud selliste arvudeni, et päevas koostati umbes 23 000 – 24 000 retsepti ja müüdi ravimeid 16 000 – 17 000 retsepti alusel. Aga probleemid ilmnesid just nimelt tipptundidel, kus süsteemi kasutajate üheaegsete päringute arv ületas teatud kriitilise piiri. Teise küsimuse puhul, kus tehti vigu, on väga raske hinnata, kas neli aastat tagasi minister Jaak Aabi allkirjastatud pakkumiskutse dokumendid olid vigased või mitte. Vaadake, ühe nii suure infotehnoloogilise süsteemi käimapanemisel on ettenägematuid probleeme väga palju. Ja nagu ütles haigekassa juhatuse esimees viimasel haigekassa nõukogu koosolekul nõukogule, kus osales ka Jaak Aab, nemad seda laadi ülekoormusprobleemi ette ei näinud. Seda ei saanud ka sellepärast enne teada, et digiretsepti n-ö pilootimises osales väga vähe apteeke ja koormus ei olnud nii suur. 1. jaanuarist, kui digiretsepti süsteem käivitus, kuni tänase päevani on ju süsteem paralleelselt töös ehk on digiretsepti võimalus ja on paberretsepti võimalus. Isegi nüüd, kui eelmisel nädalal koos apteekritega otsustati, et soovituslik on paberretsept, väljastati jätkuvalt pea 30 000 retsepti ehk digitaalsete retseptide hulk vähenes küll, aga ei vähenenud nii märkimisväärselt, ja madalamatel koormustel süsteem toimib.
Kui minna veel probleemi juurte juurde, siis nelja aasta tagustes pakkumiskutse dokumentides andis hinnangu süsteemile tegelikult Microlink Eesti AS, kes koostöös haigekassaga tehnilised parameetrid välja arvutas. Nende alusel süsteemi jõudlus pakkumiskutse dokumentidesse pandigi. Microlinki kinnitusel on süsteem üles ehitatud vastavalt nendele kutsedokumentidele. Mida mõlemad osapooled, arendaja poolena siis nii Helmes kui ka Microlink, ütlevad, on see, et pakkumiskutse dokumentide ja süsteemi käimapanemise hetke vahel on mitmed andmebaasid oma sisu muutnud, süsteemi on lisandunud täiendavaid päringuid sinna ja sellest tulenevalt on päringute maht süsteemis suurenenud. Sealt ka need koormusprobleemid.
Kui me vaatame nüüd seda, mis on tehtud, siis tänaseks on süsteemile juba lisatud kettamassiivide näol võimsust peaaegu kaks korda või isegi üle kahe korra, kui ma õigesti mäletan. Samamoodi on praegu käimas optimeerimistööd. Mina omalt poolt olen palunud sõltumatutel ekspertidel viia läbi riistvara audit ja samamoodi olen saatnud konsultandid Helmese juurde, et leida üles ka võimalikud tarkvaraprobleemid. Need tulemused selguvad heal juhul selle nädala lõpuks, järgmisel nädalal aga peaksid nad kindlasti olemas olema. Seda tööd tehakse. Lisaks tuli just täna mõni tund tagasi meie majja ka Riigikontroll, et vaadata, kuidas otsustati omal ajal selle süsteemi ülesehitus ja kas on tehtud vigu või mitte.
Kolmas küsimus: "Kuidas on süsteemile üleminek mõjutanud apteekide tööd? Kui palju on neid apteeke, kes uuenduste tulemusena on sunnitud tegevuse lõpetama? Kui palju on nende hulgas maapiirkondade apteeke?" Meile teadaolevalt ei ole retseptikeskuse rakendamise tulemusena ükski apteek oma tegevust lõpetanud. Retseptikeskusega on ühinenud üle 90% tegevusluba omavatest apteekidest. Kui vaadata Ravimiametilt saadud informatsiooni 2010. aastal suletud apteekide kohta, siis selles on toodud järgmised põhjused. Kolm apteeki on näiteks suletud Tallinnas  ja selle põhjuseks on apteekrid ise nimetanud ilmselt ebakasumlikku kohta. Üks apteek on suletud Paides, faktiliselt on see apteek olnud peaaegu aasta pankrotis ja nüüd lõpetati siis Ravimiametis ka tegevusluba. Jõhvi apteek kolis Jõhvist Sondasse peamiselt rendiprobleemide tõttu. Viljandimaal Kõos suleti apteek tööjõu puudusel ja Narvas samuti halva asukoha tõttu, aga nendes mõlemas kohas oli digiretseptivalmidus olemas. Ma ütlen veel kord, et meile teadaolevalt ei ole küll retseptikeskuse tõttu ühtegi apteeki suletud.
Neljas küsimus. "Miks ei oodanud ministeerium, kuni apteegid suudavad uuele süsteemile üleminekuga kaasa minna? Kas ei oleks olnud otstarbekam uuendust edasi lükata?" Meenutuseks, et retseptikeskuse käimalükkamist lükati edasi päris mitu korda ja veel kord edasilükkamine ei oleks meile suure tõenäosusega andnud seda teavet, mis tuli välja nüüd ülekoormuse tekkimisega, kuna n-ö pilootivaid apteeke oli lihtsalt liiga vähe. Nagu ma ütlesin, üle 90% tegevusluba omavatest apteekidest on ka retseptikeskusega liidestunud, nii et see, kas käivitada 1. jaanuaril või hiljem, ei ole retseptikeskuse tööd mõjutanud. Pigem ütlen, et see probleem oleks suure tõenäosusega tulnud ilmsiks ka siis, kui retseptikeskus oleks käivitatud näiteks 1. aprillil või 1. juulil või mis iganes kuupäeval.
Viies küsimus: "Kuidas kompenseerib ministeerium inimestele kulud, mis on kaasnenud süsteemi tõrgetega?" Ega siin ei olegi muud vastata, et on olemas riigivastutuse seadus ja riigivastutuse seaduse alusel ka ministeerium käitub, kui inimesel on tõendatavad kulud. Aga ma vaatan, et kohapealt esitatavaid küsimusi on päris palju ja me jõuame neid detaile veel lahata. Nii et asume parem nende küsimuste juurde, siis saame rääkida kõigist tehnilistest üksikasjadest, mis digiretsepti süsteemiga seotud on, ja vastata ka täiendavalt, et asi teile selgemaks saaks. Aitäh!

Austatud minister, tänan! Selles suhtes on teil õigus, et küsimusi tõesti on, ja lähemegi siis küsimuste juurde. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ega keegi ei ole selle vastu, et digiretsept tuleb ja et meie IT-arendused on sellised, et neid saab igal pool kasutada. Jumal tänatud, et Jaak Aab kunagi selle mõtte peale tuli ja selle protsessi ka algatas. Aga kindlasti ei olnud Jaak Aab see, kes oleks ütelnud, et ainult selle aasta 1. jaanuarist  jne. Iga asi peab olema oma arengus. Kui meil on juba olnud kogemusi, et registrite ristkasutused ei tööta, kiiruskaamerate süsteem ei tööta, eelmine Sotsiaalministeeriumi IT-programm ei töötanud, miks te siis tõepoolest ei teinud niimoodi, et oleks järk-järgult üle läinud, et võimalus digiretsepti kasutada oleks küll käivitunud, aga paralleelselt oleks toiminud ka teine süsteem?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen korduvalt vastanud sellele avalikkuses ja ka täna siin puldis öelnud, et kui digiretsept 1. jaanuarist käivitus, siis paralleelselt jäeti lahti ja on siiamaani lahti apteekide senine töövahend TORU. Digiretsept tuli täiendava võimalusena. Need süsteemid ongi töötanud paralleelselt. Üks tõrgete põhjus, nagu ka haigekassa juhatuse esimees haigekassa nõukogu istungil ütles, oligi võib-olla see, et neli aastat tagasi ei suudetud prognoosida, et digiretseptisüsteemi nii aktiivselt kasutama hakatakse. Ma olen ka varem korduvalt väljendanud seda seisukohta, et mina ei ole valmis 100% ainult digiretseptisüsteemile üle minema enne, kui tõrkeid enam ei ole. Digiretsept ja paberretsept on mõlemad kasutusel. Isegi eelmisel nädalal edastatud sõnum, et head arstid, võimaluse korral eelistage paberretsepti, vähendas digiretseptide hulka umbes 20–30% ulatuses ehk arstid ja patsiendid kasutavad jätkuvalt digiretsepti keskkonda. Nii et see on patsiendile mugav ja hea võimalus. Jah, on tõsi, et selle süsteemi käimalükkamisel on ilmnenud mõningad kasvuraskused. Aga meenutagem kas või seda, kuidas me aastaid tagasi alustasime e-maksuametis tulude deklareerimist. Esimesel aastal deklareeris tulusid, ma ei mäleta täpselt, vist ainult 7–8% elanikkonnast ja ka selle 7–8%-ga jooksis e-maksuameti süsteem liigsete kasutajate pärast ju kinni. Meenutame seda aega! Ma olen nõus, et digiretseptisüsteemi käimapanekul on esinenud tõrkeid, aga ka praegusel hetkel digiretseptisüsteem siiski toimib. Probleemid tuleb kõrvaldada ja nende probleemide kõrvaldamiseks on astutud väga palju samme. Ma ütlesin ka arupärimise küsimustele vastates, et ma ei otsigi süüdlasi. Meil ei ole mõtet rääkida sellest, kas Jaak Aabi poolt neli aastat tagasi kinnitatud pakkumiskutsedokumendid olid valed või mitte. See ei anna meile tulemust. Meil on vaja süsteem toimima panna. Selle jaoks on kaasatud sõltumatud eksperdid, nii Microlinki kui Helmese esindajad kinnitasid mulle eelmise nädala neljapäevasel kohtumisel, et nemad annavad kogu oma ressursi ja ajuressursi, et see süsteem tööle saada. See on väga hea süsteem. Kui need IT-firmad, kellelt riik on tellinud teenuse, ütlevad, et jah, nad on suutelised selle süsteemi korda tegema, siis mina riigi esindajana saan loomulikult öelda, et nendele nõuetele, mis on tellimuses ette nähtud, st 30 sekundi jooksul peab süsteem andma apteekrile vastuse, peab see süsteem ka hakkama  vastama. Ja ma ütlen veel kord, et Riigikontroll, sõltumatu ekspert nii arenduse ehk tarkvara poolele kui riistvara poolele töötavad, audit on tegemisel ja samamoodi tehakse juba mõningaid optimeerimistöid, mis peaksid süsteemi tarkvara natuke kiiremaks muutma. Kõik need asjad on tõesti töös, aga nende tulemus selgub kahjuks nädalatega, mitte ühe päevaga.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Möödunud aasta oktoobris, novembris ja detsembris pöördusid nii apteekrite liit kui ka apteekrite ühendus teie poole avaldusega, et digiretseptiga ei maksa kiirustada. Meeldetuletuseks, apteekrite ühenduse juhatuse liige ütles, et digiretseptiga kiirustamisel kannataksid kõik osapooled, apteekrid ei saa läbiproovimata ja vigase süsteemi tõttu retsepte vastu võtta ning patsiendid ei saa seetõttu oma ravimeid. Seda öeldi vaid 15 päeva varem, kui te digiretsepti kehtestasite. Sotsiaalministeeriumi kava minna uue aasta alguses üle digiretseptile on sundinud apteekreid küsima, kas juba on ununenud, kuidas eelmine minister puuduliku IT-lahenduse pärast ametist priiks sai. Nii küsis apteekrite liit. Teid hoiatati, aga milline oli teie riskianalüüs enne digiretsepti käivitamist, kes selle tegi ning kellele te selle esitasite?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen kogu aeg olnud seda meelt, et kõikide nende süsteemide käimapanekul peab olema selge kokkulepe ka apteekritega. Sellesama pöördumise järgselt oli ju samamoodi selge kokkulepe, et digiretseptile ei minda üle niimoodi, et jääb ainult digiretsept. See oligi selle pöördumise tulemusel toimunud kohtumise kokkulepe. Samamoodi on kõik järgnevad kokkulepped sõlmitud ainult koos apteekritega. Ka viimase kokkuleppe puhul, kui tuli soovitus arstidele eelistada paberretsepti, olid arstide liit, apteekrite liit, haigekassa ja ministeerium kõik üheskoos laua taga ja leppisid kokku, et järgmine kohtumine toimub 5. mail. Siis vaadatakse üle, kui kaugel on arendused, mis praegu käivad, ja tehakse järgmine otsus. Nii parandatakse süsteem ja tehakse ta toimivaks. Nagu härra Tootsen õigesti ütles, ei ole liikluskaameraid veel siiamaani tööle saadud. Digiretseptisüsteem toimib, tema puuduseks on teatud nõrkus ülekoormuse korral. Selle ülekoormuseprobleemiga tegeldakse, vaadatakse, kuidas süsteemi optimeerida, kas on võimalik tarkvara optimeerida, vaadatakse riistvara poole, kas ja kui palju tuleb riistvara lisada, et süsteem kokku ei jookseks. Apteekrid on väga tõhusad koostööpartnerid. Ma väga tänan apteekreid ja ka arste, et nad on olnud nii tublid selle süsteemi rakendamisel!

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Huvitav on tõesti kuulda, et Jaak Aab on selles kõiges süüdi, neli aastat tagasi. Aga tegelikult vastutate ju teie, teie olete selle süsteemi käivitanud. Tõepoolest, ma mäletan, sotsiaalkomisjon tegi väga mitu istungit. Kui palju apteekrid hoiatasid, aga mitte milleski ei tuldud vastu. Praegu te ütlete, et nad on toredad koostööpartnerid, aga tegelikult ei saadud nendest üldse aru. Täpselt needsamad ülekoormusprobleemid olid ju ka puuetega inimeste pensionide ja sotsiaaltoetuste maksmisel. Kuidas te siis ikkagi seda probleemi ette ei näinud? Ja kui see probleem ka jaanuaris tekkis, miks siis ikkagi aprilli keskel, nelja kuu jooksul ei ole olnud võimalik seda süsteemi käima panna? Te ütlete pidevalt, et homme-homme, aga tulemusi ju pole!

Aitäh küsimuse eest! Ma ütlen veel kord, et apteekritega on tõesti väga hea koostöö, ja kõik need kokkulepped, mis on apteekritega tehtud, on pidanud. Kui apteekritega sõlmiti esimene kokkulepe, et TORU jääb alles 1. märtsini, siis lepiti kokku, et see otsus vaadatakse hiljemalt 15. veebruariks uuesti läbi. Tuldi apteekritega kokku, vaadati üle, mis seisus ollakse ja kuhu minnakse, ning tehti uus otsus. Ja nii ongi need otsused koos apteekritega tehtud. Kui te nüüd küsite, miks ei ole midagi tehtud või miks ei ole süsteemi korda saadud, siis nagu ma oma ettekandes ütlesin, on tänaseks süsteemi pandud juurde riistvara ehk kettamassiive juba üle kahe korra. Seda lisati eeldusel, et süsteem toimib. Süsteem toimiski kuni järgmise väikese tõrkeni, seda tõrget vaadati, uuriti, mis probleem on, sest riik ostab ju Microlink Eesti AS-ilt teenust ja tahab, et see vastaks nendele nõuetele, mis on pakkumiskutse dokumentides.
Kindlasti ei ole ma öelnud, et Jaak Aab on süüdi. Ma ütlesin seda härra Tootsenile vastates ja ütlesin teist korda veel, et ei ole mõtet otsida süüdlasi. Ma lihtsalt ütlesin, et me peame minema ajas tagasi, vaatama, kust see protsess alguse sai. Jah, me võime veel kaugemale tagasi minna, võime öelda, et 2003 oli see aasta, kui digitaalne terviselugu üldse oma eeldused sai, ja sealt edasi siis 2004. või 2005. aastal – palun vabandust, mul ei ole andmeid kaasas – pandi Euroopa raha eest paika ka üldine digitaalse terviseloo struktuur. Seda tehti koos majandusministeeriumiga, kelle valitsemisalas on riigi infosüsteemide asutus, majandus- ja kommunikatsiooniministriga kooskõlastati see käskkiri, millega digitaalse terviseloo üldine kontseptsioon paika sai. Jah, see on pikk protsess. Aga need vead – kui on tulnud viga, siis on hakatud seda viga parandama. Iga sellise väga suure ja mahuka digitaalse süsteemi puhul tuleb ettenägematuid tõrkeid.
Ei peaks olema minu ülesanne minna teenusepakkuja tehnilistesse üksikasjadesse. Aga kuna süsteem on täna sellises järgus, siis tuleb kuni ministri tasandini välja minna väga detailidesse. Süsteem on üles ehitatud SAP tarkvarale. See on väga keeruline, väga andmemahukas süsteem. See valiti sellepärast, et digitaalse terviseloo teised komponendid – digipilt, patsiendiportaal ja haigekassa andmevahetus – toimivad SAP andmebaasil. Siis on seal üks selline kodeerimistarkvara, kood nimega HL7 ja see on ka andmemahukas. Need on sellised detailid, kus täna püütakse lahendust leida. Miks valiti omal ajal HL7 kood, miks valiti SAP tarkvara, seda ei oska ma teile 100% kindlalt öelda. Ma ütlesin, et suure tõenäosusega sellepärast, et sellele on üles ehitatud haigekassa süsteem ja digitaalne terviselugu. Aga kui mul oleks olnud neli aastat tagasi võimalus valida, siis võib-olla ma ei oleks valinud seda SAP tarkvara. Ei tea. Ju siis olid mingid väga konkreetsed põhjused. Praegu me oleme reaalse fakti ees, et see SAP tarkvara on väga andmemahukas, ja sellest tulenevalt me peame püüdma probleeme lahendada ning neid järjest ka lahendatakse. Mõlema suure IT-firma juhid olid neljapäeval minu juures ja kinnitasid, et nendele probleemidele on võimalik lahendus leida. Microlink Eesti on esitanud praeguseks ka esialgse tegevuskava, kuidas nende arvates on võimalik probleemid lahendada. Lisaks tuleb täiendav audit, nagu ma ütlesin, mis peaks selle või järgmise nädala jooksul valmis saama. Siis oleme targemad otsustama, kas hinnangud ja tegevuskavad, mis tulenevad sellest, et neli aastat tagasi otsustati selline süsteem Eestis üles ehitada, on piisavad või mitte. Või me peame ütlema, et jah, riik proovis SAP tarkvaraga ehitada üles väga hea süsteemi, mis on maailmas täiesti ainulaadne, see on täiesti unikaalne, et üle riigi toimub selline retseptide väljakirjutamine ja ravimite müük digitaalses vormis, aga see on väga keerukas süsteem.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Digiretsept on praeguseks sisuliselt läbi kukkunud ja selle väljaandmine peatatud. Hea idee, aga kehvasti lahendatud. Juba möödunud aastal, kui sotsiaalkomisjonis seda küsimust arutati, oli mul suuri kahtlusi, kas kahe kuuga ikka suudetakse digiretsept käivitada ja kas ei oleks mõistlik kõrvuti digiretseptiga käigus hoida ka paberretsept, seni kuni asi paika loksub. Teie olite tookord üsna veendunud, et kõik saab selle lühikese ajaga korda. Kas ei oleks õigem nüüd rakendada paralleelselt digiretseptiga paberretsept, nii nagu see paljudes Euroopa riikides ongi?

Aitäh küsimuse eest! Mul on hea meel, et ma saan ikka ja jälle vastata täpselt samamoodi: 1. jaanuarist, kui digiretsept käivitus, on paberretsept olnud sellega täpselt võrdväärne ja paralleelselt toimiv. Ei ole ette antud mingeid proportsioone, et nii palju peab meil olema digiretsepte ja nii palju paberretsepte. Selles osas on arstid koostöös patsientidega ise oma valiku kenasti teinud ja selle digisüsteemi positiivselt vastu võtnud. Kui me vaatame väljakirjutatud retseptide arvu, siis digitaalsena kirjutatakse 40–45% retseptidest ja 55–60% kirjutatakse jätkuvalt kogu aeg paberkandjal. Nii et paberkandjal ja digitaalsed retseptid toimivad paralleelselt, on antud täiendav võimalus ja selle täiendava võimaluse üksikute nüansside parandamiseks tehakse iga päev tööd.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Alustuseks ma pean ütlema, et minu kogemus digireteptiga on olnud seni positiivne. Oma küsimuse ma esitan pigem nende inimeste soovil, kellega ma suhtlen kui oma valijatega. Digitelevisioonile üleminek oleks mõeldamatu, kui kogu süsteem ei lähtuks samast tehnoloogilisest platvormist ega vastaks teatud nõuetele. Seesama Microlink ja ka Helmes on rõhutanud, et mitte üksnes ülekoormus ei ole digiretseptisüsteemi probleem, vaid ka see, et väga erinevatel organisatsioonidel, kes on sellesse töösse haaratud, on väga erinevad tehnoloogilised platvormid ja nõuded. Sa oled ministrina kindlasti kokku puutunud, kui erinevad need on. Kas sa näed selles mõttes loogilist lahendust, et ühel päeval võib see olla teistmoodi, ilma meeletute rahaliste kulutusteta?

Aitäh! Väga hea küsimus! Hea meel, et siiamaani on digiretseptiga kõik toiminud. Kui täna tuli meie majja selles küsimuses Riigikontroll, siis me arutasime kantsleriga ka, mis võiksid olla ministeeriumipoolsed soovitused või täiendavad küsimused, millele Riigikontroll peaks kogu riigi seisukohast vastama. Tõesti, kui vaadata veel kord, siis tänaseks on ju välja kirjutatud üle 1,5 miljoni digiretsepti. See on kolossaalne arv! Ja kui me arvestame, et see on 40–45%, siis võime ette kujutada, kui palju eestlastele üldse retsepte välja kirjutatakse. Eestlastele kirjutatakse retsepte välja suurusjärgus 10 miljonit aastas ja välja ostetakse umbes 6-7 miljonit. Me saame väga hea ülevaate. Ma usun, et see info on Riigikontrolli seisukohast väga mõistlik ja vajalik.
Kui vaadata sidustamist või suhtlemist riigi teiste infosüsteemidega, siis me oleme suhelnud riigi infosüsteemide asutusega ehk RIA-ga, kes haldab X-teed. See on väike detail, aga võimalik, et see muudab süsteemi jälle paremaks. Retseptikeskuse päringud X-tee kaudu mitmesugustesse andmebaasidesse, kas siis rahvastikuregistrisse või kindlustatute registrisse või kuhu iganes – ka see X-tee paranduste osa peaks olema tänaseks päevaks valmis. Jah, see puudutab väga paljusid riigiasutusi, väga paljusid infosüsteeme. Seda, et me jõuame Eestis ühel päeval selleni, et need erinevad infosüsteemid on ehitatud üles ühele platvormile, ma ei usu. Küll aga usun ma, et seesama X-tee keskkond peab olema ühel päeval suuteline ühendama näiteks patsiendiportaali ja kindlustatute registri, samamoodi digiretsepti keskkonna näiteks rahvastikuregistriga, et need seosed tekiksid kõik X-tee kaudu. See on kindlasti asi, mida me ka Riigikontrollil palume täiendavalt vaadata – kas riigile oleks vaja tekitada täiendav kompetents selles küsimuses, et erinevad andmebaasid, mis on tõesti väga erinevatel platvormidel ja väga erineva mahuga, suhtleksid omavahel niimoodi, et suhtlus toimuks tõesti millisekundite ajalises mõõtmes, mitte sekundite või isegi minutite mõõtmes?

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea sotsiaalminister! Eesti Haigekassa koduleheküljelt saab lugeda, et digiretsepti eest vastutab Sotsiaalministeerium ning selle valmimist koordineerib Eesti Haigekassa. Selgitage, palun, kumb on siis teie hinnangul tänases segases olukorras süüdi. Kas see, kes vastutab, või see, kes koordineerib?

Aitäh! Ma ütlen veel kord, ma tõesti ei näe vajadust otsida süüdlast. Tegemist on väga hea süsteemiga, mille arstid, patsiendid ja ka apteekrid on kenasti vastu võtnud. Meil on vaja leida lahendusi. Mida on meie partnerid soovinud? Et parem oleks, kui oleks üks konkreetne isik, kellega nad suhtlevad. Praegu peavad nad suhtlema nii haigekassa kui ka ministeeriumiga. Siin on põhjus väga lihtne. Omal ajal, kui minna jällegi ajas 7-8 aastat tagasi, otsustati, et see süsteem ehitatakse Euroopa rahaga. Selleks, et Euroopa raha kasutada, oli tol ajal ja on ka praegu vastutusvaldkondade jaotus niisugune, et ministeerium ehk siis otsene riigivõimu teostaja on vastutav asutus ja haigekassa on volitatud töötleja. Mina isiklikult näeksin, et kui vähegi võimalik, siis tuleks see süsteem tervikuna anda üle haigekassale, et haigekassa saaks vastutada ja teha neid arendusi, et oleks üks partner. Praegu on tõesti nii, et meil on laua ümber Helmes, Microlink, Sotsiaalministeerium ja haigekassa. See on ebamõistlik. Mõistlik oleks, et ka retseptikeskuse arendajatel oleks üks partner. Kas see on võimalik, seda ma olen palunud uurida just selle pilguga, et tegemist on Euroopa rahaga. On võimalik, et Euroopa Komisjonilt tuleb paluda aktsepti, andmaks süsteemi ülesehitus tervikuna üle haigekassale.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Sotsiaalministeerium on väitnud, et patsiendile avaneb digiretseptiga uusi võimalusi, paraneb ravi kvaliteet, sest õige ravimi valikul on arst teadlikum, ta nimelt saab ülevaate ka teiste arstide kirjutatud ravimitest. Millistel uuringutel põhineb väide, et paraneb ravi kvaliteet? Kas siis arstid siiani omavahel ei suhelnud, et alles digisüsteem võimaldab üksteise tööd hinnata?

Aitäh küsimuse eest! Meil on tõesti praegu praktika, et kui teie lähete arsti juurde ja saate tema käest mingisugust abi või saate retsepti, siis see ei takista teil minemast teise sama eriala arsti juurde. Need kaks eriarsti ei pea omavahel suhtlema ega teagi, et te olete võib-olla varem ka kellegi teise juures käinud. Kui te nüüd küsite, millised on eelised, siis loomulikult ei ole tehtud mingit populaarteaduslikku uuringut. Küll aga on väga selge, et korduvretseptide puhul on arstidel võimalus anda inimesele abi kiiremini. Kui inimene helistab autost oma perearstile ja ütleb, et ta on minemas apteeki, kas on võimalik talle korduvretsept kirjutada, siis arstil on õigus seda teha. Samamoodi on võimalik teises linnas olles helistada oma perearstile või eriarstile ja saada retsept. Tõesti, see muudab patsiendi elu mugavamaks ja arst saab pärast retsepti väljakirjutamist jälgida, kas selle retsepti alusel on ravim välja ostetud või mitte. Kui te järgmine kord lähete arsti juurde, siis arst saab küsida: "Härra Efendijev, te palusite ravimit. Ma olen teile selle kirjutanud, aga te ei ole seda välja ostnud. Mis on põhjus on? Kas teil hakkas parem? Kas te vajate täiendavat uuringut või mida te vajate? Miks te ei ole seda ravimit kasutanud?" See tagasiside muudabki raviprotsessi selgelt läbipaistvamaks ja arst saab ka patsiendi käitumise kohta oluliselt paremat teavet. See süsteem avardab oluliselt võimalusi nii patsiendi kui arsti jaoks.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma olen isiklikult kasutanud üks kord seda võimalust ja tunnistan, et see oli tõepoolest suurepäraselt lihtne võimalus – kasutada telefoni, minna pärast apteeki ja saada oma rohud kätte. Ma olen sinuga selles mõttes nõus, et idee on hea, kuid väga paljude heade ideede rakendamise puhul tekivad tõrked. Ma küsin pigem veidi laiemalt. Me oleme infotehnoloogiavaldkonnas liikunud hästi pikkade hüpetega edasi ja kipume, eriti isegi juhtimisel, teinekord saatma kõrvaltuppa elektronkirja, nägemata, mis selle vastaspoolega toimub, kas ta saab info kohe kätte, millises emotsionaalses seisundis ja kuidas ta sellele reageerib. Kas meie viga ei või olla selles, et me kasutame mõningatel puhkudel liiga palju just nimelt elektroonilisi vahendeid, et ühtpidi tõesti elu kergendada ja olla efektiivsem, aga samas me kaotame ära selle inimmõõtme?

Aitäh küsimuse eest! Jah, sina endise ministrina oled kindlasti puutunud kokku mitmesuguste infosüsteemidega. Küll teadmata detaile, aga ma usun, et ka politsei infosüsteemide käivitamisel on olnud tõrkeid. Viimane tõrge kestab siiamaani, tööle ei ole saadud kiiruskaameraid, mis sinu ajal ju alguse said. Põhimõtteliselt on samamoodi, pealtnäha tundub, et mis seal on, väga lihtne asi, aga näete, aasta otsa või kauemgi, poolteist aastat juba ei ole tööle saadud, ja siin me räägime, et süsteem üldse ei tööta veel. E-politsei rakendamisel oli tõrkeid, aga kuna see ei puudutanud inimest otse, see puudutas politseisüsteemi, siis inimesel oli võib-olla pigem hea meel, kui politseiautost ei suudetud kohe vaadata inimese andmeid ja talle jäi võib-olla trahv tegemata.
Aga kui tulla tagasi küsimuse juurde, siis ma saan anda ainult oma subjektiivse hinnangu. Minu nägemuses on digitaalne abimees või digitaalsed abivahendid efektiivsed sel hetkel, kui neist on rohkem kasu kui kahju. Need täiendavad võimalused, mis  näiteks digiretsept loob, on selgelt patsiendile kasuks. Ka sa ise ütlesid, et oli väga mugav, helistasid ja kohe said. Eks nende digitaalsete süsteemide puhul ongi see, et nad peavad andma täiendavat kasu. Samamoodi on e-politsei ja liikluskaameratega, sellest tõuseb täiendav kasu, liikluskiirus on väiksemaks läinud, politsei on muutunud efektiivsemaks, inimene ei pea enam juhiluba ega liikluskindlustussertifikaati kaasas tassima. Kõik see muudab olukorra inimese jaoks paremaks ja siis on digitaalsest asjast kasu. Vahel on vaja pidada koosolekut selleks, et üksteist näha, ja videokonverents on tore, aga silmast silma rääkimist on ka kindlasti vaja. Patsiendi nõustamisel peaks esmakordne visiit kindlasti olema silmast silma kohtumine.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Praegu on siin meie valitsuse tavapärane olukord. Ühest küljest asjad ei toimi, teisest küljest on see, et süüdlasi ka ei leita, ja kolmandast küljest on raha kõvasti kulutatud. Raha on ju kulutanud kõik. Raha on kulutanud inimesed, sest kuna just digiretsepti tõttu on mitmed maa-apteegid kinni pandud, siis  peavad inimesed sõitma maakonnakeskusesse, ja kui see retsept ei tööta, siis nad sõidavad sealt tagasi ja järgmine päev tulevad jälle. Ravimine kannatab, rahakott kannatab, aga see on üks külg. Teine külg on see, et üsna palju raha on kulutatud ka süsteemi loomise peale. Huvitav, kes teie arvates siis ühest küljest kompenseerib inimestele n-ö tühjalt sõidetud kilomeetrid, ja teisest küljest, kui palju raha ikkagi veel vaja läheb, et süsteem tööle hakkaks?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean teile natuke oponeerima. Ma päris ei ole nõus, et süsteem ei toimi. Süsteem toimib, süsteemis on teatud tundidel ja teatud kuupäevadel esinenud ülekoormust, aga see ei tähenda, et süsteem ei toimi. Ka kõigi poolt armastatud netipankades, ükskõik millise panga netipangast me räägime, on mõnikord kas hooldustööd või ülekoormusprobleemid ja sellest tulenevalt mõni infosüsteem ei toimi. Isegi pangaautomaat ei toimi mõnikord, lähete selle juurde ja näete teksti: vabandage, ei tööta. Te ütlesite, et apteegid on maapiirkonnas kinni pandud, aga arupärimisele vastates ma ütlesin, et ühtegi maa-apteeki ei ole kinni pandud. Ainuke sel aastal kinni pandud apteek, nagu ma ütlesin, on üks haruapteek Viljandimaal Kõos ja seal oli tegemist sellega, et tööjõudu ei olnud, mitte sellega, et digiretsept tuli. Kui nüüd vaadata, kui suur võiks olla lisaraha vajadus, siis haigekassa esmase hinnangu järgi võiks see olla 7–10 miljoni krooni kandis. Aga ma tuletan teile siinkohal meelde, et Eesti riik on olnud väga efektiivne. Näiteks Inglismaal on ka püütud digiretsepti tööle panna ja selle arendamiseks on riigieelarves ette nähtud 200 miljonit naela. 200 miljonit naela! Korrutame ära, saame, et suurusjärk on 4 miljardit krooni. Nii et me oleme olnud väga efektiivsed oma raha kasutamisel. Kui suur on täpne rahavajadus, on praegu väga raske hinnata. Nagu ma ütlesin, ma loodan sellised kiired auditid kätte saada selle nädala lõpuks või järgmise nädala jooksul. Nendest peab siis tulema välja ka see, millised on arendustööd, milline on täiendava riistvara vajadus, et süsteemi ilma tõrgeteta tööle saaks. Siis ma oskan täpsemalt vastata, kui palju see raha nõuab, et tõrked likvideerida.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mõnikord me püüame kiiresti hämmastada oma naabreid, tervet maailma positiivsete tulemustega, aga unustame, et töö ettevalmistusel on vaja hästi mõõta ja siis pärast ainult lõigata. Minu küsimus ongi sellega seotud. Härra minister! Me teame, et enne 1. jaanuari 2010 korraldas teie ministeerium ka digiretseptide nn pilootfaasi. Tahakski teada, kes olid selle pilootfaasi kujundamisega ja kontrollimisega seotud ning millised olid pilootfaasi tulemused.

Aitäh! Mul ei ole kahjuks neid andmeid kaasas, aga kui ma õigesti mäletan, siis oli ainult paar-kolm apteeki, kes pilootprojektis osalesid. Kui te rääkisite süsteemi ehitamisele eelneva mõõtmistöö vajalikkusest, siis ma olen teiega sada protsenti nõus, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Vaadake, selle üheksa korda mõõtmise ja üks kord lõikamise puhul on ka see, et te mõõdate näiteks põllujupi välja, külvate sinna kevadel heas usus vilja, aga siis tuleb väga märg suvi ja sügisel ei ole midagi lõigata. Ehk tööprotsessis võib esineda ettenägematuid asjaolusid, mis võivad mõjutada lõppresultaati. Nagu ma ütlesin, ka haigekassa juhatuse esimehe hinnangul, kes reedesel haigekassa nõukogul digiretsepti toimimisest ülevaate andis, ei osatud ette näha, et jõudlusprobleemid võivad olla need, mis digiretseptisüsteemis tõrkeid esile kutsuvad. Tänaseks on selgunud, et jõudlusprobleeme on olnud. Ma olen siin korduvalt nimetanud ka, mida me nende lahendamiseks teeme. Süsteemi ülesehitamise eest otseselt vastutavad Helmes ja Microlink on tänaseks kinnitanud, et nad on suutelised süsteemi tööle panema, ja usume nendest parimat.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kuna meil on suur erakond, siis ilmselt on meil ka üsna mitmeid eri arvamusi. Mina ei või öelda, et ma oleksin selle digiretsepti suhtes nüüd nii lõpuni kriitiline. Ma leian, et tegemist on siiski teatud mõttes arenguga. Aga viimastel päevadel maailmas toimuv ehk Islandi tuhapilv, mis ei lase kümnetel tuhandetel inimestel koju lennata, on näidanud, kui haavatav on meie ühiskond. Kas teil on olemas mingisugune kriisiplaan, kui näiteks meil Eestis peaks juhtuma selline kummaline nähtus, et meil on mõned head päevad elekter näiteks maas, tekib selline blackout-situatsioon, nagu Ameerikas mõned aastad tagasi oli? Mis siis saab? Vana paberretsept kaob ju ühel hetkel ikkagi lõplikult. Mul on palju suurem mure sellise situatsiooni pärast.

Aitäh küsimuse eest! Mul ei ole vaja kätt kuskile südamele panna, lihtsam on võtta ette seadus ja lugeda seda. Seaduses on kirjas, et paralleelselt digiretseptiga jääb alatiseks ka paberretsept. See on seal väga selgelt kirjas, nii et paberretsept ei kao aegade hämaruseni mitte kusagile. Kui valgus peaks toast kaduma, siis on helistada keeruline, siis tuleb minna arsti juurde, saada arsti käest paberretsept ja loota, et apteeker leiab pimedast apteegist küünlavalgusel paberretsepti alusel teile õige ravimi.

Lembit Kaljuvee.

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Päris hea on soravaid vastuseid kuulata. Aga miks me üldse selle küsimuse oleme üles tõstnud? Te räägite kogu aeg, et paralleelselt toimivad nii online-süsteem kui ka retseptid paberkandjal. Tegelikult arst ei pea ju paberkandjal seda retsepti välja andma. Kui tädi Maali läheb apteeki ja ütleb, et tal peaks olema seal retsept, aga ravimit ei saa, siis ta on tühja käinud. Neid näiteid on väga palju. Tegelikult me ei ole ju neid süsteeme paralleelselt käima pannud. Me ei nõudnud arstide käest mõlema retsepti täitmist, nii digitaalsel kujul kui ka paberil. Sellest ongi kogu probleem tekkinud, inimesed lihtsalt käivad tühja. Kaua see asi nii kestab?

Aitäh! Seda pole keegi kunagi väitnud, et hakkab olema selline situatsioon, kus inimesele antakse paberretsept ja kirjutatakse samal ajal ka digiretsept. Seda ei ole süsteemi loomisel kunagi silmas peetud. Kui arst kinnitab, et ta on digiretsepti keskkonda saatnud või teinud inimesele digiretsepti, siis see retseptikeskuses ka on. Nüüd on küsimus selles, et kas apteegis on vool ära, kas apteekril puudub internetiühendus või on juurdepääs retseptikeskusele mingil tehnilisel põhjusel takistatud. See võib olla tõesti põhjuseks, et inimene digiretsepti alusel ravimit ei saa. Apteekril on sellele olemas ka alternatiiv ja see alternatiiv on telefoniteenus. Kui inimene tuleb apteeki ja ütleb, et talle on väljastatud retsept, ja mingil põhjusel ühendust retseptikeskusega pole, siis saab apteeker helistada retseptikeskuse infonumbril. Retseptikeskuses kontrollitakse süsteemist järele, kas inimesele on retsept väljastatud või mitte, ja kui see on väljastatud, siis saab inimene ka ravimi kätte.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! See, et digiretseptide süsteemi hakatakse tõhustama, on väga tänuväärne, sest patsiendile on loomulikult tähtis, et ta saaks need teenused ja oma rohu kiiresti kätte. Selle süsteemi käivitamine on nõudnud hulga raha. Te ütlesite, et see raha tuleb Euroopa Liidu struktuurifondidest. Kui nüüd on tekkinud süsteemi rikked, kas siis see lisaraha, 7–10 miljonit, nagu te Arvo Sarapuule vastates ütlesite, tuleb samuti selle projekti põhiselt Euroopa Liidu Sotsiaalfondist või on see meie maksumaksjate raha? Või on olemas ka selline asi nagu garantii, et kõik need süsteemihaldurid on ju teinud teiega kindlasti mingi garantiikokkulepe. On olemas lähteülesanne, aga ilmselt on nad süsteemi kuidagi valesti kokku pannud. Kas selle garantiiaja sees on nad nõus tegema või võib neilt nõuda nende kulul vigade parandust?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Riigihankes, mis läbi viidi selle arendaja leidmiseks, oli muu hulgas öeldud, et lepingu mahtu on võimalik suurendada kuni 20%. See kiire audit, mille me nüüd tellisime, peabki andma vastuse, kas vajalike paranduste hulk mahub selle 20% sisse või mitte. Kui ta mahub 20% sisse, siis see oleks kõige parem variant, sest siis lihtsalt suurendatakse veel kettamassiivi, suurendatakse lepingu mahtu 20% võrra ja süsteem saab vägagi mõistliku aja jooksul korda. Kui selle kiire auditi tulemusel selgub, et nii ei ole võimalik süsteemi korda saada, et see maht, mida juurde on vaja, on suurem kui 20% lepingu mahust, siis tuleb teha uus riigihange. Olemasoleva teenusepakkuja ehk Microlink Eesti AS-iga tuleb leping lõpetada ja viia läbi uus riigihange juba uutel tingimustel. Kui te küsite, kas see on Euroopa raha või Eesti maksumaksja raha, siis süsteemi arendus oli Euroopa maksumaksja raha eest, süsteemi käigushoidmine maksab, nagu ma olen ka avalikult välja öelnud, Eesti maksumaksjale 735 000 igas kuus, mida on võimalik 20% suurendada, see on juba n-ö jooksevkuludest. Kui saabub lõplik selgus, mis on see, mis süsteemi lõplikult, tõrgeteta tööle paneb, siis selgub ka see, kas saab jätkata Microlink Eesti AS-iga või tuleb teha uus hange.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kuidas on digisüsteem kaitstud pahatahtlike häkkerite rünnakute eest ja kas teil on olnud sel teemal juttu ka IT-partneritega, selle süsteemi väljatöötajatega? Kindlasti see, mis praegu digisüsteemi ümber toimub, tekitab häkkerites erilist huvi ja hasarti ka oma oskusi proovida.

Aitäh ka väga hea küsimuse eest! See on üks põhjus, miks ei ole võimalik digiretseptikeskuse tööd üleöö parandada või lihtsalt muuta. Need kettamassiivid, mis seda süsteemi üleval hoiavad, on väga turvalised, samamoodi tarkvara ja kood HL7, mida kasutatakse. Jah, see süsteem peab vastama kõrgeimatele turvastandarditele ja seda peavad arendajad loomulikult arvestama. Ma ei saa siin hakata üles lugema tehnilisi üksikasju, aga jah, turvariske on selle süsteemi puhul hajutatud mitmete serveri asukohtadega jne. Need turvanõuded on väga kõrged.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ministrit! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

Austatud eesistuja! Lugupeetud härra Pevkur! Head kolleegid! Kõik me mäletame, kuidas veidi enam kui aasta tagasi püüdis Sotsiaalministeerium puudega inimeste pensionide ja toetuste maksmisel üle minna uuele infotehnoloogilisele süsteemile, mis teatavasti põhjustas kuudepikkusi arusaamatusi, pahameelt, maksmata raha ja lõpuks tõi kaasa koguni ministri tagasiastumise. Nüüd on sama hull olukord digiretseptiga. Mäletan, kuidas sügisel apteekrite liidu esindajad, aga ka opositsiooniliikmed palusid digiretseptile üleminekuks pikemat aega. Sotsiaalkomisjonis arutati teemat väga mitmel korral ja aruteludesse oli kaasatud ka infotehnoloogia pool. Ikka saime vastuseks, et kõik on valmis ja üleminekuküps. Esialgu ju ei tahetud ka paralleelsüsteemi aega pikendada, oli mõeldud, et kuu aja pärast toimib ainult digiretsept. Apteekrid toonitasid, et vaja oleks riigipoolset koolitust. Ka väiksemad apteegid palusid finantsabi, sest väljasuremise piiril maa-apteekidel polnud uue tehnoloogia rakendamiseks ja katsetamiseks raha mitte kusagilt võtta. Tol korral oldi üsna resoluutsed ja vastu ei tuldud.
Tegelikult oli juba 2009. aasta novembris selge, et 1. jaanuarist digiretseptile üleminek pole reaalne, kuna pilootapteekide katsetustel ebaõnnestus lausa 5% digitaliseeritud retseptidest. Tõsiasi oli ka see, et 5. novembri seisuga oli vaid 90 arsti 4350-st ja 19 apteeki 496-st reaalselt vähemalt üht digiretsepti käidelnud. Kahjuks arvasid ministeerium ja haigekassa, et sellest piisabki, ja uus süsteem käivitati, nagu me mäletame, poolsurvemeetodiga. On muidugi piinlik kuulda võimuesindajatelt selliseid põhjendusi, nagu siin mõne päeva eest öeldi, et alles nüüd on avastatud, et rahvas käib apteekides ikkagi rohkem päeval ja mitte õhtul pärast tööd. See oli tegelikult selge juba märtsis, juba siis hoiatati inimesi, et proovigu käia teistel aegadel ja ülekoormatud kellaaegu võimalikult vältida.
Olukord on tõsine, inimeste tervis on ohtu seatud, patsiendil palutakse tagasi tulla kas isegi järgmisel päeval või siis tunde hiljem. Ette ei ole midagi teatatud. Ohus on inimelud, rohud pole ju sokipaar, millest me räägime. Ja kui on süsteemi häire, siis me küsime, miks seda siis ei öelda näiteks juba hommikul välja, et täna on see süsteem häiritud. Tundub, et me tahame justkui probleemi maha salata ja minister tahaks ikkagi justkui õigeks jääda.
Nüüd siis olemegi tagasi täpselt seal, kust me alustasime, ja arstidel soovitatakse taas välja kirjutada paberretsepte. Pole ka avalikult apteekrite ees vabandatud, patsientidest me üldse ei räägi, sest me teame, et need rohud, hirmkallidki rohud tuleb ikkagi väga suure vaevaga kätte saada. Niigi on meil Euroopa kalleimad rohud. Ega inimesi ei huvita, kui palju on kettamassiivi juurde pandud või süsteemi optimeeritud, tema tahab rohu kätte saada ja seda võrdlemisi väikse ajakuluga. Ta tahab, et teda ei jooksutataks.
Nii et digiretseptiga äpardumine on ületanud tänaseks inimeste taluvuse piiri. Härra minister! Liiga palju on digiretseptiga mängitud ja tühje lubadusi antud. Me ei saa teid selles osas uskuda. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli, Nikolai Põdramägi!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kolleegid! Jääb mulje, et tegemist oleks justkui eksperimentaal-sotsiaalministeeriumiga. Katse-eksituse meetodil üle haigete tervise, nende tervise hinnaga, kiirustades, ilma põhjalikke uuringuid ja analüüse tegemata püütakse lihtsalt ära teha. Eks pärast selgub, kuidas välja kukkus. Seda enam, et teistes riikides sellist olukorda ei ole. Meie oleme jälle pioneerid. Tõsi, midagi sarnast on küll Rootsis, Norras ja Taanis, aga see pole siiski päris see.
Riik on teinud suuri rahastamisi. Projekt hõlmab kogu Eesti riigi patsiente, üle 4000 arsti ja umbes 500 apteeki. Kõik maa-apteegid ei suuda sellega kaasa minna ja ilmselt peavad uksed sulgema. Praegu külastab apteeke 70% vanemaid inimesi, kes ei tea arvutimaailmast ja digiretseptist suurt midagi. Kumb on tähtsam, kas inimeste ravimine või e-lahenduste juurutamine? Eesti Arstide Liit tegi ettepaneku kasutada kuus kuud paralleelselt tavaretsepti, seda ei võetud kuulda. Mina isiklikult toetan digiretsepti kasutuselevõttu, aga samas olen seda meelt, et peab säilima ka paberretsept, nii nagu mujal Euroopas see ongi. Rõõm oli kuulda, et minister selle esmakordselt siin täna ka selgelt välja ütles. 13. aprilli "Aktuaalses kaameras" ütles sotsiaalminister, et digiretsept on abiks paberretseptile. Enne seda oli minister seda meelt, et paberretsept tuleb kaotada ja üle minna digiretseptile. 17. detsembri 2009. aasta Eesti Päevalehes on kirjas: märtsist alates tuleb kõik retseptid kanda digitaalsesse andmebaasi. Alates 1. jaanuarist on praeguseks digiretseptiga ravimeid välja ostetud vaid 57%. Paberretsept vähendaks kindlasti ka digikeskuse koormust. Siiani oli paberretsepte umbes 60% ja digiretsepte 40%. Väljastatud on poolteist miljonit retsepti, aga välja on ostetud neist vaid 800 000. Ja juba selles olukorras, kus sisuliselt pooled on välja ostmata, on digisüsteem üle koormatud. Mis siis veel oleks, kui kõigi nende retseptidega oleks ravimid välja ostetud? Tegemist on maksumaksja raha raiskamisega! 10 miljonit krooni igal aastal, pluss 700 000 hooldustasuks ja kõige lõpuks veel sama retsepti järjepidev väljastamine ilma haiget nägemata ei ole minu kui arsti nägemuse põhjal eriti inimsõbralik tegevus. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd kõnetooli lugupeetud sotsiaalministri. Härra Pevkur, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Tahaksin lihtsalt lõpetuseks veel kord üle käia olulisemad märksõnad. Mis puudutab mainitud omaosalust ravimite eest tasumisel, siis see on viimastel aastatel järjepidevalt vähenenud ja paistab, et ka 2009. aasta andmete järgi tuleb vähenemine.
Aga rõhutame siis üle kõige olulisemad digiretseptiga seotud märksõnad. Digiretsept on täiendav võimalus. Paberretsept jäi kasutusele 1. jaanuarist  ja ka seaduses on kirjas, et paberretsept jääb. Tõesti, tänaseks on väljastatud juba üle 1,5 miljoni digiretsepti ja nii arstid kui ka apteekrid ja patsiendid on digiretsepti süsteemi üldiselt hästi omaks võtnud. See on hea täiendav võimalus ja loomulikult igal konkreetsel juhul valib arst koos patsiendiga, milline on patsiendi jaoks parim ja õigeim retsept, kas retsept digitaalsel kujul või paberil.
Kui rääkida, et on esinenud mõningaid tõrkeid, siis tõsi, nii suure IT-süsteemi puhul on esinenud tõrkeid ja ka teiste samalaadsete IT-süsteemide puhul on esinenud tõrkeid. Aga nende tõrgete kõrvaldamisega me tegeleme iga päev. Nagu ma ütlesin, me kohtume igal nädalal n-ö digiretsepti juhtrühmaga, kuhu on kaasatud nii arendaja, ministeerium kui ka haigekassa. Me kohtume regulaarselt apteekrite liidu ja samamoodi arstide liidu esindustega, et panna paika need põhimõtted, millest lähtutakse ja kuidas minnakse edasi. Me oleme juba palunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi parandada riigi infosüsteemide asutuse kaudu X-tee veakesi, mis on retseptikeskuse kaudu välja tulnud. Samamoodi oleme optimeerinud retseptikeskuse toimimist. Me oleme palunud teha auditi riistvarale ja palunud konsultatsiooni tarkvara osas ja ma olen isiklikult kohtunud IT-firmade juhtidega, et saada nendelt kinnitust, kas nad on valmis digiretseptisüsteemi korralikult toimima panema. Nad on kinnitanud, et jah, nii nende kui riigi väga suur prioriteet on see, et retseptikeskus korralikult tööle saaks ning patsiendid saaksid hästi ja mugavalt endale ravimeid. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Evelyn Sepa, Vladimir Velmani ja Valeri Korbi 23. märtsil s.a esitatud arupärimine alkoholi liigtarbimise kohta Eestis. Palun kõnetooli kolleeg Marika Tuusi!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon on esitanud arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile ja  see puudutab alkoholi liigtarbimist Eestis. Nimelt oleme kuulnud viimasel ajal valitsust toonitamas, et alkoholi tarbimine on justkui vähenemas. Kuid tegelikult arvud näitavad, et see vähenemine on olnud marginaalne. Me ei tea ka arve 2009. aasta kohta, mil tööpuudus on kasvanud hiigelsuureks. Võime vaid oletada, et stressiolukorras pruugivad inimesed alkoholi veelgi rohkem. On teada ka ju faktid, et Eesti on alkoholi tarbimise poolest Euroopas Tšehhi Vabariigi järel teisel kohal, 2008. aastal tarbiti Eestis 11,9 liitrit absoluutset alkoholi ühe inimese kohta. Samuti juhib Eesti Eurostati andmetel konkurentsitult Euroopas viinasurmade edetabelit. 2008. aastal suri iga 100 000 elaniku kohta viinasurma 11 inimest. Loomulikult on üldteada faktid, et meie eluiga on lühike, suur on noorte meeste õnnetussurmade arv, alkoholijoobes saadud traumade hulk ja laste vigastuste arv, väga palju on roolijoodikuid. Ka alaealiste alkoholitarbimine on suur.
Meil on siin väga mitmed küsimused härra ministrile. Palume nendele vastata! Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti lugupeetud sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Hääd arupärijad! Asume siis küsimuste juurde.
"Mida plaanib Vabariigi Valitsus ette võtta kaitsmaks Eesti rahvastiku vaimset ja füüsilist tervist käesoleval raskel ajal seoses alkoholi liigtarbimisega?" Ma usun, et seda küsimust võib käsitleda ka koos kolmanda küsimusega: "Milliseid samme on ette võetud, et vähendada Eesti täiskasvanud elanikkonna alkoholitarbimist?" Kindlasti tuleb mainida, et alkoholi liigtarbimine on seotud mitme eluvaldkonnaga. Sellest tulenevalt on äärmiselt oluline, et alkoholitemaatika puhul vaadataks ka neid meetmeid, mis aitavad inimestel paremini toime tulla majanduslikult rasketel aegadel või muudes eluraskustes. Mitmesugused sotsiaalkaitsemeetmed nii töötu- ja sotsiaaltoetuste kui ka töötuskindlustuse poole pealt on siinkohal kindlasti abiks.
Kui vaadata arve, mõeldes sellisele n-ö üldisele uskumusele, et majanduslangus ajab jooma, siis konjunktuuriinstituudi iga-aastased analüüsid näitavad pigem vastupidist, tarvitatud absoluutse alkoholi kogus ühe elaniku kohta väheneb. 2008. aastal vähenes see, võrreldes 2007. aastaga, 12,6 liitri pealt 11,9 liitri peale. Veel mitte küll kinnitatud, aga esialgselt kogutud andmed 2009. aasta kohta lubavad eeldada, et 2009. aastal absoluutalkoholi tarbimise kogus Eestis, võrreldes 2008. aastaga, väheneb. Lõplikud andmed saabuvad lähikuudel. Siin on täiesti olemas ka seos Soomega. 1990. aastate alguse kriisi ajal oli seal täpselt samasugune tendents, et alkoholi tarbimine pigem vähenes.
Loomulikult ei ole meil mõtet manada endale ette pilti, et Eestis on alkoholitarbimisega kõik hästi. Vastupidi, Eestis juuakse alkoholi liiga palju. On selge, et alkoholikahju vähendamiseks on vaja inimestele teadvustada, kust läheb liigtarbimise piir. Inimestele on vaja pakkuda  mitmesuguseid võimalusi oma alkoholitarbimise objektiivseks hindamiseks. Kui vaadata Euroopa Sotsiaalfondi programmi rahasid, siis ka nende abil on lähiaastatel võimalik parandada Eesti arstide ja õdede oskusi, et alkoholi liigtarvitamist varakult avastada ja inimesi nõustada. Räägiksin heameelega ka nendest sammudest konkreetsemalt.
Kui vaadata, mis tehtud on, siis meenutuseks, et 2008. aasta 14. juulist on alkohoolse joogi jaemüük lubatud kella 10–22 ehk öisel ajal on üle riigi alkohoolse joogi jaemüük keelatud. Väga märkimisväärseid muudatusi on tehtud ka reklaamiseaduses, kus teatavasti on öeldud, et alkoholireklaam on keelatud õppe-, kasvatus- ja huvialaasutuses, spordiasutuses, tervishoiu- ja hoolekandeasutuses, kaitseväe, Kaitseliidu ja piirivalve ehitisel ja territooriumil, kinnipidamisasutuse ehitises ja ehitise territooriumil jne. Ma ei hakka tervet seda loetelu ette lugema, aga reklaam on täiesti keelatud. Samamoodi on öeldud, et reklaam ei tohi sisaldada otsest üleskutset alkoholi osta ega tarbida, kirjeldada alkoholi kui toote positiivseid omadusi jne. Alkoholireklaam peab alati sisaldama hoiatavat teksti: "Tähelepanu, tegemist on alkoholiga! Alkohol võib kahjustada teie tervist!" Tervise Arengu Instituut koostöös Tartu Ülikooli ning arstide ja õdede erialaseltsidega on kohandanud Eesti oludele alkoholi liigtarvitamise varase avastamise ning nõustamise metoodika ja rakendab seda järk-järgult lähiaastatel. Ma mainisin juba ka enne korra, et see läheb töösse.
2009. aasta ehk eelmise aasta novembris, kui te mäletate, viis Tervise Arengu Instituut läbi päris massiivse kampaania, mille üldnimetus oli "Palju sina jood?". See kindlasti on tekitanud  Eestis väga palju diskussiooni alkoholitarbimise teemal. Kõnealuse kampaania puhul on tegemist esimese suurema alkoholi liigtarvitamist ärahoidva kampaaniaga Eestis üldse, varasematel aastatel ei ole seda nii ulatuslikult tehtud. Inimesi kutsutakse muu hulgas üles pöörama tähelepanu oma alkoholitarbimisharjumustele. Selle kampaania käigus avati ka täiesti ainulaadne ja uus veebilehekülg www.alkoinfo.ee. Seda veebilehte haldab Tervise Arengu Instituut, kes pakub igaühele võimaluse anonüümselt, aga siiski endale teadvustades hinnata oma alkoholitarbimist. Kui vaadata selle veebilehe külastatavust, siis külastatavus ületas Tervise Arengu Instituudi püstitatud eesmärgi märkimisväärselt. Viie kuu jooksul on veebilehekülge külastatud 188 000 korral ja keskmiselt viibisid inimesed sellel lehel 4,3 minutit. Ja vaatamata sellele, et kampaaniast on päris pikk aeg möödas, külastab seda lehte iga päev 150–200 inimest. Sealt leiab muu hulgas täiendavat infot selle kohta, milline on alkoholi toime, praktilisi nippe, kuidas alkoholist loobuda, samuti leiab sealt palju statistikat, seda võib täitsa vaadata. Nii et neid tegevusi on päris palju.
Teises küsimuses te küsite, kas alkoholi kättesaadavus vajab täiendavaid piiranguid. Kordan üle, et lisaks on ju tõstetud alkoholiaktsiisi. 2008. aasta jooksul tõusis see kaks korda, vastavalt 20% ja 10%, ning 2010. aastal veel 10%. Kui lisada siia ka reklaamiseaduse täiendavad piirangud, siis nüüd tuleb järgmiste piirangute kehtestamiseks kindlasti nende meetmete mõjusid natuke analüüsida ja hinnata, seejärel saab astuda edasisi samme. Väga positiivsed on kaupmeeste endi meetmed, näiteks alkoholi eristamine muudest kaupadest.
Neljandaks küsite, kas minu hinnangul tarbitakse Eestis liiga palju alkoholi või ei näe ma seda probleemse küsimusena. Vastus on väga lühike: minu hinnangul tarbitakse Eestis liiga palju alkoholi. Selles osas on teretulnud kõik meetmed, nii arvamusliidrite kui kelle iganes sõnavõtud avalikkuses, kutsumaks inimesi üles kas siis külastama alkoinfo lehekülge või vähendama oma alkoholitarbimist. Väga kena oleks, kui inimesed tarbiksid Eesti riigis alkoholi vähem. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, auväärt juhataja! Hea sotsiaalminister Hanno Pevkur! Mina tunnen ja tean teid kui täiskarsklast ja sellega olete andnud meie ühiskonnale, meile kõigile head eeskuju. Selle eest olge tänatud! Aga palun öelge, kas teie majas, Sotsiaalministeeriumis ja teie eestvedamisel ka kõikvõimalikel vastuvõttudel, muudel üritustel on püütud alkoholi asendada kas siis kase- või vahtramahlaga või millegi muuga. Olen rääkinud.

Aitäh! Sotsiaalministeeriumis toimuvatel üritustel me tõesti proovime järgida seda kommet, et meil on laual mahl, äärmisel juhul alkoholivaba jook. See on meie jaoks kindlasti oluline. Kui vaadata ühiskonna üldist käitumist, siis ma pean tunnistama, olles eri aegadel osalenud mitmesugustel üritustel, et üldine arusaam ja lähenemine on muutunud. Kui ma 5–6 aastat või ka natuke rohkem aastaid tagasi mõnele vastuvõtule läksin, siis ootas seal ees tavaliselt šampanjakandikuga noormees. Viimase paari aasta jooksul ei ole ma käinud ühelgi üritusel, kus mul ei oleks olnud võimalust valida kas mahla või vett. Nii et ka avalikel üritustel on üldine suundumus läinud pigem positiivseks. Inimestele antakse võimalus valida tervituseks alati ka alkoholivaba jook ja see on kindlasti väga positiivne. Aga selles osas on meil kõigil veel tööd teha, et see mõjutaks ka üldist alkoholitarbimist.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas me saame olukorra paranemiseks nimetada seda, kui me teame, et oleme alkoholitarbimiselt puhta alkoholi poolest jätkuvalt Tšehhi Vabariigi järel teisel kohal ja et me konkurentsitult juhime n-ö viinasurma pingerida. Kas võite kinnitada, et meil on ikkagi olemas riiklik alkoholipoliitika või ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Meie alkoholitarbimine on liiga suur, kindlasti on. Ma lihtsalt ütlesin, et see tendents või puhtarvuline statistika annab lootust selle vähenemisele 2009. aastal. Me ei tea, mida on teinud teised riigid. Kui tuleb see üle-euroopaline statistika, siis me näeme, missugune on olukord teistes riikides, kas alkoholi on hakatud rohkem või vähem tarbima. Kindlasti tuleb alkoholistatistika puhul jätkuvalt vaadata ka seda, kuidas neid andmeid kogutakse ja millised on metoodikad. Me oleme konjunktuuriinstituudiga Sotsiaalministeeriumis arutanud, millised on põhimõtted, kuidas alkoholistatistikat koostatakse, kuidas arvutatakse. Puhtsubjektiivselt ei taha väga uskuda, et eestlane joob oluliselt rohkem kui näiteks meie lõunanaabrid lätlased. Aga olgu sellega kuidas on. Vaatame seda statistikat, mis meil on. Tõsi on see, et alkoholisurmade arv on liiga suur ja et alkoholi tarbitakse liiga palju, ning kõik tegevused, mis aitavad seda vähendada, on ainult positiivsed. Ma ütlen veel kord: siin ei piisa ainult sellest, kui me ütleme, et meil on olemas riiklik alkoholipoliitika, ja sellega on kõik. Ka kõiki teisi meetmeid, mis seonduvad sellega ja mis võivad viia inimesi alkoholist eemale, tuleb soodustada. See on kas või tervisespordi soodustamine või ükskõik millise sotsiaalse meetme soodustamine selleks, et inimestel ei oleks põhjust alkoholi juua ning et nad saaksid paremaid teadmisi alkoholi kõrvalmõjudest ja kahjulikkusest.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud sotsiaalminister! Alkoholireklaamile hoiatuse lisamine, et alkohol võib kahjustada teie tervist, on umbes sama kui hoiatada inimest, et elu lõpeb igal juhul surmaga. Kunas tuleb ja kas üldse tuleb Eestis aeg, et kanget alkoholi hakatakse ainult eraldi poodides müüma ja alkoholireklaam kaob?

Aitäh küsimuse eest! Väga keeruline küsimus, millele on peaaegu võimatu vastust anda. Me keegi ei näe tulevikku ette. Kui Keskerakonnal või teil isiklikult on soov vastavasisuline eelnõu parlamendi menetlusse anda, siis see õigus on teil igati olemas. Väga raske on ennustada, selleks on vaja selle saali otsust, et sellised asjad juhtuksid.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! On läinud mööda mitu kuud, kui öine alkoholimüük on keelatud. Tahaks küsida, kas on viidud läbi uuringuid, kuidas see samm on alkoholi pruukimist mõjutanud. Kas on positiivseid tulemusi või oleme jäänud samale tasemele?

Aitäh! Minu teada sellist spetsiaalset uuringut, kuidas  öise alkoholimüügi keelamine on mõjutanud alkoholi tarbimist, ei ole tehtud. Küll on võimalik hinnangu aluseks võtta üldised numbrid, mis võrreldes 2007. ja 2008. aastaga on vähenenud. Nagu ma ütlesin, esialgsed hinnangud 2009. aasta kohta annavad alust loota, et see number tuleb väiksem. Ma ei tea täpselt. Eks siin on mitmesugused mõjud ja need mõjud on kõik ühtne tervik. Siin on aktsiisitõus, siin on reklaamikeeld, siin on ajaline piirang – eks need kõik koosmõjus annavadki tulemuse. Ja loomulikult on siin kõikide teiste eluvaldkondade arengud, näiteks kui inimestele pakutakse rohkem tervisespordi võimalusi, siis on lootust, et inimesed joovad vähem jne. Mõjusid on erinevaid ja eks kõik need mõjud ja ka teavitustöö peavadki selle tulemuse meile andma. Kindlasti on oma osa selsamal alkoinfo.ee-l. Ma olen kuulnud ja rääkinud Tervise Arengu Instituudiga, et on väga palju inimesi, kes on löönud oma andmed sinna sisse ja öelnud, et nad poleks uskunud, et nende alkoholitarbimine võib nii suur olla. Üsna paljud on öelnud, et mis see pudel õlut siis ühel õhtul ikka teeb, aga kui sa liidad need pudelid kokku ja saad ühe kuu koguse, siis see kuukogus on päris hirmuäratav. Seetõttu on sellised teavitused ja alkoinfo levitamine väga hea, inimesed saavad rohkem aimu sellest, mida ja kui palju nad tegelikult joovad. Muuseas, seal on olemas ka n-ö alkoholikalendri pidamise võimalus, saab märkida üles, kui palju üks päev, teine päev, kolmas päev juuakse, liita kogused kokku ja siis saad tulemuse, mis see tegelikult sinu tervisele tähendab.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister! Avan läbirääkimised. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud härra minister! Täna toimus rahvatervise teemadel sotsiaalkomisjoni istung ja seal toonitati, nagu ka minister siin mainis, et alkoholiaktsiisi tõstmise põhjus on võitlemine alkoholismiga. Ma arvan, et päris nii see siiski ei ole. Minu teada on alkoholiaktsiisi tõstmise põhjuseks olnud eeskätt riigikassa järjekindlalt halb seis ja võimalus saada lisamiljoneid eelarveseisu parandamiseks, mitte niivõrd mure rahva tervise pärast. Sest kui oleks mure inimese tervise pärast, poleks nii ohtralt tervishoiu raha kärbitud – kaks korda rohkem kui teistes valdkondades –, poleks hooldus- ja taastusravi kättesaamatuks muudetud, ravimite käibemaksu tõstetud, hambaravi kättesaamatuks tehtud.
Teiseks arvan, et aktsiise on tõstetud ka selleks, et kui opositsioon jälle küsib, miks tõstetakse elektri-, gaasi- ja kütuseaktsiisi, siis on hea vastata: kuidas te olete siis alkoholiaktsiisi tõstmise vastu? Olgugi et me seda küsinud ei ole. Niisiis tundub, et siin on olnud pigem tähelepanu kõrvale juhtimise eesmärk.
Ega ma ei ütle, et pole midagi ette võetud. Loomulikult on ette võetud, kuid me tahame tõesti, et selle temaatikaga mindaks edasi. Eks me kõik ju mäletame, kui raskelt tuli otsus öösel jaemüük keelata. Endiselt on probleem alkoholireklaamiga, pärast kella 10 võib seda televisioonis vabalt näidata. Siit tuleb minna edasi. Võime öelda, et niisugust kompleksplaani meil praegu riikliku alkoholipoliitika osas ju ei ole. Sellele võiks siiski mõelda!
Tundub ka, et praegusel raskel ajal pole valitsus õieti nagu midagi ette võtnud rahvastiku vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks. Me näeme, kuidas psühhoneuroloogiahaiglad on rahvast tulvil ja välivoodidki on kasutusele võetud. Loeme lehtedest, et olukord on raske, ja teame, et vaimse tervise häirete sagenemise põhjuseks on tihti just psühhotroopsete ainete tarvitamine. Alkoholi liigtarvitamine koos suitsetamise ja füüsilise inaktiivsusega on siin kolme suurimat tervisekadu põhjustava riskiteguri hulgas.
Nii et need on faktid ja eks ta nii olegi. Me näeme, narkomaaniateemaga tegeldakse tõesti rohkem, kuigi alkoholismi tagajärjel surnud inimeste arv on tegelikult ju suurem. Seda on juba aastaid toonitatud, et alkoholismiprobleemidega võiks ikkagi rohkem tegelda.
Lõpetuseks tuletan meelde, et alkoholism on ikkagi sotsiaalne probleem ja seda tuleb kompleksselt vaadata. Kõike ei saa jätta siin alkohooliku enda või tema perekonna vastutusele. Oleme olukorras, kus tööpuudus on suur. Eks ootame ära need tulemused, kuigi tänasel istungil vähemalt küll öeldi, et ega me neid arve praegu veel ei tea. Aga ma teen ettepaneku võtta teema uuesti käsitlusele! Aitäh!

Tänan! Palun nüüd kõnepulti sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Ma väga lootsin, et ma ei pea siia pulti enam tulema, aga ma ikkagi pidin, sellepärast et ma kohe imestan Keskerakonna võimet siduda teemasid, mis mitte kuidagi omavahel seotud ei ole. Aga jäägu see teie õiguseks siin puldis selliseid asju öelda.
Mis puudutab riiklikku alkoholipoliitikat, siis eelmise aasta jaanuaris arutas Vabariigi Valitsus riikliku alkoholipoliitika koondpaberit. Ma soovitan teil minna Sotsiaalministeeriumi kodulehele, valida sealt tervise valdkond ja sealt omakorda riiklik alkoholipoliitika. Seal on olemas tegevus, olemas plaan – soovitan tutvuda! Nii et riiklik alkoholipoliitika on täiesti olemas ja selle järgi käitutakse. Ma väga loodan, et Keskerakond ei seo mingisuguseid muid teemasid, alates elektriaktsiisist ja lõpetades millega iganes, sellega, et valitsus ei ole huvitatud rahva tervisest. Vastupidi, valitsus on väga huvitatud sellest, et Eesti rahvas vähem jooks, et Eesti rahva tervis oleks parem. Ja sellest tulenevalt on loomulikult üks paljudest meetmetest ka alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine, et rahva tervis oleks parem. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Georg Pelisaare, Tiit Kuusmiku, Inara Luigase, Nikolai Põdramäe, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Mai Treiali, Karel Rüütli ja Marika Tuusi 23. märtsil s.a esitatud arupärimine töötuskindlustuse maksmise kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Nikolai Põdramäe!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud sotsiaalminister! Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni üheksa liiget on esitanud teile arupärimise töötuskindlustuse maksmise kohta. Meediast on ilmnenud järjekordne kurb tõsiasi uue töölepingu seaduse kohta. Mullu jõustunud uue töölepingu seaduse ja töötuskindlustuse seaduse tõttu võivad jääda lapsepuhkuselt naasmise järel koondatud lapsevanemad ilma puhkuse-eelse palga alusel arvestatud hüvitisest. Kummastav on ka see, et puhkuse ajal tööd mitte teinud vanem saab koondamisel töötukassast suuremat hüvitist. Võrdseks kohtlemiseks ei tohiks lapsevanem imikuga kodus olemise kõrvalt seega päevagi tööd teha, vähemalt mitte legaalselt. Samas on raske uskuda, et keegi seda võimalust ei kasutaks, kui tööandja lubab lapsepuhkuse ajal kergemat tööd teha, sest lisaraha kõrval aitab see säilitada ka töötaja kvalifikatsiooni kuni tööle naasmiseni. Halvenenud majandusnäitajate tõttu ei ole kahjuks tavatu, et lapsehoolduspuhkuselt tööle tagasi tulnud ema või isa tööleping lõpetatakse, sest uus seadus alla kolmeaastase lapse vanemaid endisel kujul enam ei kaitse. Appi peaks sellisel juhul tulema aga töötuskindlustushüvitis.
Eelnenust tulenevalt on meil teile mõned küsimused. Miks astub Reformierakond nii tugevalt laste ja perede olukorda raskendavaid samme? Kaotati ära varasem koondamiskaitse alla kolmeaastase lapse vanemale, lubatud programm "Igale lapsele lasteaiakoht" jäeti ära, kohalike omavalitsuste tulubaas, millest tasutakse lasteaedadele tehtavaid kulutusi, on äärmiselt kõhnukeseks kärbitud, vähendatud on tulumaksutagastust lastega peredele. On veel paar küsimust, mis ministrile on esitatud.

Suur tänu! Lugupeetud sotsiaalminister, palun järjekordselt kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Palun juba ette vabandust, et vastus on suhteliselt pikk ja selles on päris hulk viiteid mitmesugustele õigusaktidele, aga see teema kahjuks vajab sellist käsitlust.
Esimene küsimus: "Kas selline situatsioon vastab töölepingu seaduse eelnõu vastuvõtmisel palju kiidetud turvalise paindlikkuse ideele?" Töötuskindlustuse seaduse muudatusega eelmise aasta 1. juulist pikendati töötuskindlustushüvitisele kvalifitseerumiseks nõutavat 36-kuulist perioodi vanema rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendajapuhkusel või lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra juhtumitel, kui sama aja kohta puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta. Referentsperioodi pikendamine toimub juhul, kui referentsperioodil puuduvad andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta ning perioodi sees on lapsevanem kasutanud vanemapuhkust. Soodustus on mõeldud mittetöötavale vanemale, kelle töötamine, töötuskindlustusmaksete maksmine ning töötuskindlustusstaaži kogumine peatub rasedus- ja sünnituspuhkuse, lapsendajapuhkuse või lapsehoolduspuhkuse kasutamise ajaks. Kui vanem jätkab töötamist lapsehoolduspuhkuse ajal, jätkub ka töötuskindlustusstaaži kogumine, andmekogus on olemas andmed staaži kohta ning samad andmed on ka töötuskindlustushüvitise arvutamise aluseks. Sellistel juhtudel ei ole vaja töötuskindlustuse seaduse § 6 lõiget 5 töötuks jäänud vanema puhul rakendada, kuna kvalifitseerumiseks nõutava staaži osas kehtib üldreegel. Kui staažinõue on täidetud, on olemas ka andmed hüvitise arvutamiseks. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks kindlustatu üheksa kuu keskmine ühe kalendripäeva töötasu töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Kindlustatu keskmine ühe kalendripäeva töötasu leitakse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul kindlustatule makstud tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel on aluseks kõik makstud maksud, tasud, millelt on makstud töötuskindlustusmakse. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamise reegel kehtib kõikidele kindlustatutele ühtemoodi.
Asendussissetulekute, nagu haigushüvitise, sünnitushüvitise, vanemahüvitise ja töötuskindlustushüvitise arvutamise aluseks võetakse alati piiritletud ajaperioodi töötasu, palga ja muude tasude pealt makstud maksude ja maksete andmed, nagu näiteks eelmine kalendriaasta haigushüvitise puhul või üheksa kuud töötuskindlustushüvitise puhul. Inimesel võib olla selles ajaperioodis olnud suurem töine sissetulek, mida tal tavapäraselt ei ole, või näiteks pikema puhkuse puhkusetasu, mis tõstavad järgnevalt hüvitise suurust. Samas võib juhtuda, et inimene saab hüvitise arvutamise aluseks oleval ajaperioodil väiksemat töist sissetulekut, mis mõjutab samuti hüvitiste suurust. Seega hüvitise aluseks olev periood kehtib kõikidele ühtmoodi, kuid vastavalt lisatasude saamisele või puhkuse kasutamisele või hoopis väiksema sissetuleku saamisele kujuneb asendussissetulekuna makstav hüvitise suurus kas vastavaks inimese tavapärasele töisele sissetulekule või erinevalt tavapärasest situatsioonist kas suuremaks või väiksemaks. Ei saa tekitada sellist olukorda, et osa kindlustatuid saaks valida hüvitise arvutamise aluseks olevat perioodi. See viib omakorda järgneva olukorrani, kus kõik kindlustatud sooviksid valida endale kõige soodsamat hüvitise aluseks olevat perioodi.
Enne 1. juulit ei tekkinud pikalt lapsehoolduspuhkusel olnud lapsevanemal õigust taotleda töötuskindlustushüvitist, kuna neil oli täitmata 12-kuuline töötuskindlustusstaaži nõue töötuna arvele võtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. Muudatuse jõustudes tekkis ka neil lapsevanematel võimalus pärast lapsehoolduspuhkust töötuks jäämise korral taotleda töötuskindlustushüvitist. Kui vanem ei ole lapsehoolduspuhkuse ajal üldse töötanud, pikendatakse kvalifikatsiooniperioodi puhkuse osas kuni 12 kuu töötuskindlustusstaaži andmete leidmiseni. Lapsevanematel, kes varem olid lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud, ei ole olukord muutunud, neil olid ka enne 1. juulit 2009 hüvitise arvutamise aluseks lapsehoolduspuhkuse ajal saadud töötasud ning muud makstud tasud, millelt maksti töötuskindlustusmakset. Ehk lühike vastus on: jah, see on paindlik, kuna võtab aluseks kõiki isikuid ja annab isegi parema positsiooni, võrreldes 1. juuliga.
Teine küsimus: miks kaotati ära varasem koondamiskaitse alla kolmeaastase lapse vanemale, lubatud programm "Igale lapsele lasteaiakoht" jäeti ära, kohalike omavalitsuste tulubaas on äärmiselt kõhnukeseks kärbitud jne? Alustame koondamiskaitsest. Väikelapse vanema ülesütlemiskaitse ei ole kadunud, muutunud on üksnes ülesütlemiskaitse mehhanism. Väikelapsevanemat kaitseb piisavalt uue töölepingu seaduse regulatsioon, millega tööandjale on pandud kohustus täiendavalt tõendada, et väikelapsevanema töölepingu ülesütlemine ei ole põhjustatud perekondlike kohustuste täitmisest. Regulatsioon peab tagama selle, et tööandjal on kohustus enne väikelapsevanema töölepingu ülesütlemist väga hoolikalt kaaluda, kas selline sisuline alus töölepingu ülesütlemiseks on ikka olemas või mitte. Lisaks tuleb märkida, et töölepingu seaduse koostamisel olid sotsiaalpartnerid ehk tööandjate esindajad ja töötajate esindajad ühel meelel, et koondamise eest tuleb eelkõige kaitsta neid alla kolmeaastasi lapsi kasvatavaid vanemaid, kes reaalselt kasutavad lapsehoolduspuhkust, mitte neid, kellel on õigus lapsehoolduspuhkust kasutada. Teatavasti on lapsehoolduspuhkust võimalik kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Seega keelab töölepingu seadus koondada lapsehoolduspuhkusel olevat töötajat ning kaitseb eelkõige isikuid, kes on tööturult ajutiselt kõrval ja kelle jaoks oleks selle tõttu uue töö otsimine oluliselt keerulisem. Tööl käivate alla kolmeaastast last kasvatavate isikute kaitse on tagatud sellega, et neil on koondamise korral tööle jäämise eesõigus ning õigus tugineda pööratud tõendamiskohustusele. Seetõttu on nende isikute puhul absoluutne koondamise tõttu töölepingu ülesütlemise keeld ebamõistlik ning samuti on küsitav selle kooskõla põhiseadusega, millele on viidanud õiguskantsler oma 7. juuli 2006. aasta kirjas.
Mis puudutab lasteaiakohti, siis programm "Igale lapsele lasteaiakoht" töötati tõesti välja kohalike omavalitsuste täiendavaks toetamiseks, et nad saaksid paremini täita neile seadusega pandud kohustusi. See programm ei ole vabastanud kohalikke omavalitsusi kohustusest luua kõikidele lastele lasteaiakoht. 2008. aasta riigieelarves nähti ette 225 miljonit krooni, sellest 150 miljonit otse omavalitsustele ja 75 miljonit õpikeskkonna parandamiseks. Kui vaadata veel riigi poolt suunatud vahendeid, siis jah, eraldi ei ole nimetatud programmi "Igale lapsele lasteaiakoht". Küll on KOIT kavast, mida te kõik eeldatavalt kenasti teate, toetatud 46 kohaliku omavalitsuse koolieelse lasteasutuse ehitamist või renoveerimist kogumahuga peaaegu 550 miljonit krooni. Nii et selles osas oleks küll väär väita, et programm "Igale lapsele lasteaiakoht" oleks kuidagi seisma pandud vms. Kui me liidame kokku 2008. aasta 225 miljonit ja praegu KOIT kavast eraldatavad 550 miljonit, siis saame päris märkimisväärse summa – 775 miljonit krooni omavalitsustele lasteaiakohtade loomiseks.
Tulubaasi koha pealt peaks küll kindlasti vastama Rahandusministeerium, aga selge on see, et kui riigi üldine tulubaas väheneb, siis oma osa tuli anda ka omavalitsustel.
Kolmas küsimus: "Kas plaanite töötuskindlustuse seaduse muudatust, et taoline olukord lahendada?" Hetkel ei ole töötuskindlustuse seadusse muudatusi plaanitud. Märkusena olgu siinkohal öeldud, et töötukassas on praegu lahendamisel näiteks juhtum, kus lapsevanem on lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud ning saanud kaks korda kõrgemat töötasu kui enne lapsehoolduspuhkust. Nii et erinevalt ajakirjanduses toodud näitest tema kindlasti ei kurda hüvitise suuruse üle. Riigi ülesanne ongi tagada kõikidele ühtne ja ühetaoline lähenemisviis toetuste määramisel, arvutamisel ja väljamaksmisel. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme viimase arupärimise juurde, Riigikogu liikmete Rein Ratase, Evelyn Sepa, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Tiit Kuusmiku, Nelli Privalova ja Ain Seppiku 24. märtsil s.a esitatud arupärimine Tšernobõli ja Afganistani veteranide kohta. Palun kõnepulti lugupeetud kolleegi Rein Ratase!

Austatud esimees! Auväärt Riigikogu! Hea sotsiaalminister! Eesti Vabariigis on juba pikemat aega olukord, kus sotsiaalsete garantiide rakendamisel tehakse vahet kodanikel ja mittekodanikel. Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas kaks aastat tagasi seaduseelnõu, et võrdsustada toetused kõigile Tšernobõli veteranidele, kuid valitsuskoalitsioon lükkas selle kahjuks tagasi. Teatavasti saadeti Eestist Tšernobõli avariid likvideerima kolme aasta jooksul, s.o aastatel 1986–1988, kokku ligikaudu 5000 inimest. Riik toetab praegu ainult oma kodanikest veterane. Ei saa siinjuures kuidagi öelda, et hea seegi. Õnneks siiski mõned kohalikud omavalitsused maksavad veteranidele ühekordset toetust, aga see-eest maksavad kõigile, kodakondsusele vaatamata. Muidugi on ka need kohalike omavalitsuste makstavad toetused vajalikud – kus need siis on või kus neid ei ole –, aga nad suurendavad veelgi veteranide vahel ebavõrdsust, mis juba niigi tuleneb represseeritud isiku seadusest.
Samuti on lahendamata ajavahemikus 1979–1989 Afganistani sõjas osalenute küsimus. Afganistani sõja veteranid on puhtal kujul represseeritud isikud. Aeti nad ju vägisi mõttetusse sõtta kaitsma totalitaarse riigi huvi allutada see naaberriik oma võimule. Nende puhul ei tohiks meie tublid, uhked ja head eestlased samuti teha vahet kodakondsuse järgi, sest nüüdseks on kommunistlik režiim kuulutatud inimsusvastaseks. Kui võtta nad represseeritud isiku seaduse alla, tekib jällegi kodakondsuse probleem, mis jagab mehed kahte lehte. Seega näeme vajadust teha Tšernobõli ja Afganistani veteranidele eraldi seadus, mis hõlmaks kõiki Eestis elamis- ja töölubadega viibivaid veterane.
Eeltoodust lähtudes palume vastata, austatud sotsiaalminister, neljale siin esitatud küsimusele. Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Palun, härra sotsiaalminister, teie etteaste!

Riigikogu esimees! Head arupärijad!
Esimene küsimus: "Kas on lootust, et valitsus valmistab ise ette seaduseelnõu, mis tagab kõigile Tšernobõli veteranidele sotsiaalsed garantiid?" Peab alustama 2008. aastast, mil õiguskantsler menetles Riigikogu liikmete Jaak Aabi ja Eldar Efendijevi avaldust, kes püstitasid küsimuse, kas okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikute seadus, mis loeb õigusvastaselt represseeritud isikuks vaid sünnijärgsed Eesti kodanikud, keda saadeti sunniviisiliselt tuumakatastroofi piirkonda katastroofi tagajärgi likvideerima, on kooskõlas põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise printsiibiga. Õiguskantsler pöördus tol ajal teabe saamiseks muu hulgas Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi poole. Õiguskantsleri seisukoht oli, et seaduse § 2 lõike 1 punkt 13, mille kohaselt on õigusvastaselt represseeritud isikud sellised Eesti Vabariigi kodanikud, keda saadeti sunniviisiliselt tuumakatastroofi piirkonda katastroofi tagajärgi likvideerima, ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 12, mis käsitleb võrdse kohtlemise printsiipi. Selgituseks on toodud, et tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 1949. aasta 12. augusti  Genfi IV konventsiooni kohaselt, mis on avaldatud Riigi Teataja II lisas 1999. aastal, ei olnud Eestit okupeerinud riigil õigust saata sunniviisiliselt katastroofi tagajärgi likvideerima sünnijärgseid Eesti kodanikke. Kuigi tuumakatastroofi piirkonda saatmine oli emotsionaalseks ja füüsiliseks kannatuseks nii Eesti kodanikele kui mittekodanikele, saab toimunut lugeda õigusvastaseks repressiooniks vaid sünnijärgsete Eesti kodanike puhul. Ülalnimetatud konventsioon reguleerib tsiviilisikute kohtlemist sõdade või muude relvakonfliktide ning samuti lepingupoole territooriumi osalise või täieliku okupeerimise korral. Konventsioonist ei tulene lepingupoolele, kes oli okupeeritud ning kelle kodanikke teine lepingupool kohtles konventsioonis sätestatu vastaselt, kohustust tunnistada neid isikuid hiljem represseerituks. Eesti Vabariik ei ole kohustatud hüvitama teda okupeerinud riikide poolt mis tahes isikutele tekitatud kahju, kuid seaduse vastuvõtmise näol leevendab Eesti riik ühepoolse aktina oma kodanikele tekitatud ülekohut. Isikutele, kes osalesid tuumakatastroofi likvideerimisel, peaks ülekohtu hüvitama riik, kes ülekohtu tekitas, või selle riigi õigusjärglane. Kõnealusel juhul peaks ülekohtu hüvitama Venemaa Föderatsioon ja seda kõikidele isikutele, kes sunniviisiliselt saadeti tuumakatastroofi piirkonda likvideerimistöödele.
Sellest selgitusest ja õiguskantsleri seisukohast tulenevalt ei vastuta Eesti riik juriidiliselt Eesti Vabariiki okupeerinud riikide toime pandud repressioonide eest. Seega ei ole Eesti riigil kohustust leevendada Eestit okupeerinud riikide toimepandud ülekohut. Samuti põhjendab näiteks Tallinna Ringkonnakohus väga värskes, vaid mõned kuud vanas 2009. aasta  5. novembri otsuses (nr 3-09-848), et ei Genfi konventsioonist ega ühestki muust rahvusvahelisest või Euroopa Liidu õigusaktist ei tulene Eesti Vabariigile kohustust tunnistada kõik õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikud represseerituteks ja näha ette meetmeid neile tekitatud ülekohtu heastamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei plaani valitsus käesoleval ajal tagada täiendavaid sotsiaalseid garantiisid mittekodanikest Tšernobõli aatomielektrijaama tagajärgede likvideerijatele.
Teine küsimus puudutab sotsiaalsete garantiide piisavust ja kättesaadavust. Sotsiaalkindlustusameti kaudu saavad represseeritud tervise taastamise toetust. Toetust makstakse tervise taastamise eesmärgil ilma kuludokumentide esitamise nõudeta. Toetuse maksmise eesmärk on lihtsustada tervise taastamiseks toetuse maksmist, lähtudes toetuse maksmisel põhimõttest, et represseeritu saab oma äranägemisel ise otsustada, milliseid tervise taastamise teenuseid ta vajab. Tervise taastamise toetuse määr on 2010. aastal 2500 krooni. Sotsiaalkindlustusameti andmetel on 2010. aastal tervise taastamise toetust saanud 1293 represseeritut, kes osalesid Tšernobõli aatomielektrijaama tagajärgede likvideerimisel.
On olemas sõidusoodustus, see on represseeritu õigus rahalisele hüvitisele, millega talle kompenseeritakse sõidukulu raudtee-, maantee- ja veeliikluses riigisisesel liiniveol. Represseeritud isikule hüvitatakse 50% sõidupileti hinnast või sõidukulust, kuid mitte rohkem kui 500 krooni kalendriaastas. Sõidukuluhüvitise saamiseks esitatakse pensioniametile avaldus ja hüvitamisele kuuluvad sõidupiletid või sõidukulu tõendavad dokumendid.
Kolmandaks, pensioniõigused. Isikutele, kes võtsid osa Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest, määratakse soodustingimustel vanaduspension viis aastat enne üldisesse vanaduspensioniikka jõudmist. Nimetatu kehtib nii represseeritutele kui rehabiliteeritutele, mis ei sõltu siis kodakondsusest.
Neljandaks, pensionilisad. Tuumakatastroofi, tuumakatsetuse või aatomielektrijaama avarii tagajärjel vähemalt 40% suuruse püsiva töövõimetusega isiku pensionile arvutatakse juurde pensionilisa 10% rahvapensioni määrast. See kehtib samamoodi nii represseeritutele kui rehabiliteeritutele.
Represseeritud isikute seaduses on ka muid soodustusi. Näiteks õigus külastada tasuta riigimuuseume, üldlaulupidu ja -tantsupidu, koolinoorte laulu- ja tantsupidu, õigus tegelda tasuta harrastuskalapüügiga. Isiku omandis oleva kinnisasja kohta väljavõtete tegemine maakatastrist on vabastatud riigilõivust, kohalik omavalitsus võib maamaksust vabastada elamumaa jne.
Lisaks võimaldatakse Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnutel, kes on võrdsustatud represseeritutega, kasutada Kaitseministeeriumi Seli tervisekeskuse teenuseid samadel alustel teiste represseeritute ja vabadusvõitlejatega. 2009. aastal kasutas teenuseid 43 isikut, 2010. aastaks on planeeritud 50 isiku külastus. Teavitamine toimub veterane ühendavate organisatsioonide vahendusel.
Kui võtta kokku see loetelu, siis meie hinnangul on soodustused piisavad ja ka päris kergesti kättesaadavad.
Kolmas küsimus puudutab represseeritute kaardistamist. Siin saab öelda, et Kaitseministeeriumi haldusalas oleva Kaitseressursside Ameti arhiivis leiduvad andmed Nõukogude Liidu sõjaväekohustuslastena arvel olnud isikute osalemise kohta Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisel. Andmed on paberkandjal ja vähemalt 18 aasta vanused, seega kohati ebatäpsed. Kaitseministeerium tegeleb igapäevaselt kaitseväekohustuslike Eesti kodanike riiklikku registrisse kantud isikutega, välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud ei ole registri objektiks. Seega võib eeldada ja osalt  kinnitada, et Kaitseministeeriumil puudub vajadus ja ka vahendid kõnealuste andmete digitaliseerimiseks ja täpsustamiseks.
Neljas küsimus: "Kas on tegeldud ka teavitusega, millised on veteranide õigused? Kuidas inimesed teavad, et neil on õigus teatud soodustusteks?" Nagu eespool öeldud, on väga palju teavitustegevust käinud veterane ühendavate organisatsioonide kaudu. Aga samas tuleb märkida, et mitmesuguste sotsiaalsete garantiide kohta, nagu pensioniõigused või tervise taastamise toetus või transporditoetus, on Sotsiaalkindlustusamet avaldanud regulaarset teavet sihtrühmadele ja lisaks on asjaomane info igapäevaselt olemas ka ameti kodulehel. Samuti on võimalik saada väga lihtsasti lisateavet, helistades Sotsiaalkindlustusameti infotelefonile 16106. Seega on meie hinnangul isikutele loodud piisavad võimalused täiendava teabe saamiseks ja alati on võimalik küsida lisa ka Sotsiaalministeeriumi infotelefonilt või vaadata koduleheküljelt, kust lähevad edasi juba viited Sotsiaalkindlustusameti andmetele. Lühidalt kokkuvõetuna on info saamise allikad veterane ühendavad organisatsioonid ise, telefon või internet. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister! Teile on ka küsimusi. Kolleeg Rein Ratas, palun!

Tänan! Kahjuks, härra minister, kuulsin ma puldist tüüpilist ametniku juttu, minu arust teile mitteomast juttu, aga olgu peale. Jah, juriidiliselt pole meil tõesti ei Genfi konventsiooni ega muude Euroopa asjakohaste õigusaktide järgi kohustust teha või mitte teha vahet Eesti kodanikel ja mittekodanikel. See on analoogne Juhan Smuuli laastuga, kuidas hiidlased päästsid merehädalisi. Tõmmati välja, vaadati, see ei ole meie mees – tagasi vette. Teine – see pole meie mees, tagasi vette. Kolmas – see on meie mees, selle tõmbame välja, päästame ära.
Inimlik kohustus oma Eesti kaaselaniku ees peaks meil aga siiski olema. Kas teid see pisutki ei pitsita, et me seda inimlikku kohust ei täida? Olen rääkinud.

Aitäh küsimuse eest! Kuna see arupärimine vajas detailirohket vastust ja kindlasti selgelt motiveeritud, konkreetset vastust, siis ma lugesin tõesti selle enamjaolt siit paberilt oma andmetest maha. Oleks olnud ebakorrektne hakata õiguskantsleri selgitust ja ringkonnakohtu otsust omavoliliselt tõlgendama. Kohus ja õiguskantsler on väga selgelt öelnud oma seisukoha ja selles olukorras on selge, et on olemas erinevad nägemused, erinevad seisukohad. Kindlasti on mõningates küsimustes inimlikult arusaadavad seisukohad. Samas teatud küsimustes, kui on selgelt olemas kohustatud subjekt – ka sellesama Genfi konventsiooni kohaselt on Vene Föderatsioonil kohustus nendele isikutele need õigused tagada –, siis tegelikult oleks väga viisakas, et Vene Föderatsioon need kohustused ka täidaks. Eesti riik täidab need kohustused oma kodanike ees.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Oma vastustes te puudutasite ka soodustingimustel vanaduspensioni, mis on Tšernobõli veteranidele ette nähtud. Ma usun, et ka teile on tulnud kirju Tšernobõli veteranidelt (vähemalt meile Riigikokku on neid tulnud), kus on püstitatud see probleem, et nii mõnedki neist veteranidest on teinud tervist kahjustavat tööd, mis ilma Tšernobõlis käimatagi annaks õiguse ennetähtaegsele pensionile. Nad küsivad, kas neid kahte tervist kahjustavat tegurit ei võiks omavahel liita. Mis on teie seisukoht?

Aitäh! Eesti riigil on siiamaani olnud seisukoht, et makstakse ühte soodustust korraga või et inimesel on üks soodustus korraga. Ka pensioniõiguste puhul ei liideta erinevaid soodustusi kokku. Ma arvan, et see on mõistlik lähenemine. Inimesel võib olla mitmeid soodustusi ja sellisel juhul peaks inimene valima, mis on tema jaoks soodsam. Kui ta oli näiteks Tšernobõlis lühikest aega ja sellega kaasnes teatud liiki soodustus, samas aga asus pärast Eestisse tagasi tulekut tööle erialal, mis annab talle kas suurema soodustuse või täiendava soodustuse, siis peab inimene tegema valiku, milline on tema jaoks õigem tee. Me ei saa välistada näiteks olukorda, et inimene käis üsna noores eas Tšernobõlis, tuli sealt tagasi ja asus tööle jõustruktuurides. Edasi jäi ta näiteks tööle Eesti politseisse ja teenis seal välja politseiametniku eripensioni, mis on kindlasti märkimisväärselt soodsam kui Tšernobõli tõttu saadav soodustus. Sellisel juhul on inimesel ilmselgelt kasulikum kasutada mitte soodustingimustel vanaduspensioni, vaid politseisüsteemi eripensioni. Sellest tulenevalt tuleks iga personaalne juhtum vaadata eraldi läbi, liita kõik staažid kokku ja vaadata, mis on inimese jaoks kõige mõistlikum. Seda on ka Sotsiaalkindlustusameti inimesed alati valmis tegema, et arvutavad inimese jaoks välja kõige soodsama pensionile jäämise variandi.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Te lugesite kenasti soravalt maha selle vastuse, mis nõunikud olid teile valmis kirjutanud, ja ka õiguskantsleri poolt varem öeldu. Kuid ma küsin teilt, kas teie kui sotsiaalministri, ütleme, sotsiaalkaitse ministri isiklik seisukoht on samuti see, et kodanikke ja mittekodanikke käsitletakse veteranide garantiide osas erinevalt? Kui inimesi omal ajal sundkorras ja tingimusteta Tšernobõli ja Afganistani saadeti, siis tuli minna ju kõigil. Kas te ei arva, et me tundume kõrvalt vaadates selles küsimuses pisut nagu väiklased ja küünilised?

Aitäh küsimuse eest! Ma tahaksin olla nii õiglane kui võimalik iga küsimuse lahendamisel ja vaadata kõiki osapooli, kõiki faktoreid. Ja kui me peame praegu Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise pensionilepingu küsimustes läbirääkimisi, mis loodetavasti jõuavad lõpusirgele, siis me käsitleme ju ka näiteks sõjaväepensionäre erinevalt. Mõnede küsimuste puhul tuleb, jah, vahel teha vahet erinevatel inimestel. Mis siis, et me sünnime siia maamunale kõik võrdsetena, peame tulenevalt ajaloolisest eripärast või millest iganes tegema teatud juhtudel erisusi ja need erisused saab iga riik valida. Eesti riik on valinud selle tee, et teatud puhkudel kaitstakse oma riigi kodanikke, ja Vene Föderatsioon on valinud oma kodanike puhul omad kaitsemehhanismid. Nagu ma ütlesin, pensionileping saab meil kohe-kohe kaante vahele ja siis on seal selgelt näha, kes millise staaži eest kui palju maksab. Eks nende küsimustega on ka nii, et tuleb leida mõistlik tasakaal õiguslike ootuste ja tegelike olukordade vahel.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on suunatud kodakondsuseta inimestele. Genfi konventsioon ei takista ka mittekodanikele kõiki neid lisateenuseid anda ja see on rohkem ikkagi meie riigi hea tahte küsimus. Kuidas te hindate, kas see on tõesti printsipiaalne positsioon, et riik ei pea mittekodanikele neid teenuseid võimaldama, või on mingid teised takistused, millest me praegu pole rääkinud, miks mittekodanikud ei saa võrdselt kodanikega riigipoolset tuge?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma vastasin, Eesti riik parlamendi isikus, parlamendiinstitutsioonina on teinud sellise otsuse. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikute seadusesse kirjutati sisse regulatsioonid, mille kohaselt Eesti kodanikele on antud teatud õigused, ja neid õigusi ei ole laiendatud kõikidele Eesti territooriumil elavatele isikutele. Selline parlamendi valik on saanud hinnangu nii õiguskantslerilt kui ka, nagu ma ütlesin, väga hiljuti, eelmise aasta novembris ringkonnakohtult, mitte siis esimese astme kohtult, aga juba teise astme kohtult. Ma usun, et parlament on teinud oma otsuse represseeritud isikute seaduse vastuvõtmisel väga kainelt ja kaalutletult. Sellest tulenevalt on see valik olnud selline ja selle valiku õiguslikku kindlust on hinnanud nii õiguskantsler kui kohtuinstantsid.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Täna ainult laisk vist ei räägi sellest, et lennukid Euroopas ei lenda ja nii kehvad võimalused on ühest punktist teise saada. Me saame kõik aru, et see on ökoloogiline katastroof. Aga leian, et Tšernobõli sündmused on samuti ökoloogiline, võib-olla veel suuremgi katastroof ja inimesed saadeti sinna. Olen ise ka nendest sündmustest natukene osa võtnud, siis kui inimese käest ei küsitudki, öeldi, et lähed ja hakkad tegema. Aga need inimesed, kellest meil täna jutt on, elavad tänasel päeval Eestis ja mitte Vene Föderatsioonis, nad on meie maksumaksjad. Need läbirääkimised, millest te rääkisite, kestavad võib-olla veel aastaid. Ma tahaksingi küsida, kui palju on neid inimesi, kes jäid kahe riigi hammasrataste vahele.

Aitäh hea küsimuse eest! Arvatavasti pean selle küsimuse vastuse saatma teile e-posti teel, sest neid arve mul kaasas ei ole ja ausalt öeldes ei ole ma ka päris kindel, kas Eesti riigil on väga selget ja ammendavat ülevaadet sellest, kui palju neid isikuid täpselt on, kuna Sotsiaalkindlustusamet ju neile eritingimustel toetusi ei maksa. Ainuke koht, kust me saame võib-olla midagi välja võtta, on see, kui palju inimesi on kasutanud just nimelt eripensioni õigust või soodustingimustel pensioni õigust. Sest see pensioniõigus kehtib nii represseeritutele kui ka rehabiliteeritutele ehk see ei sõltu kodakondsusest. Nii et need arvud ehk need isikud, kes on juba pensionieas, me saame kätte. Nende isikute, kes ei ole pensionieas, loendamine on kindlasti keerulisem, aga ma kontrollin, vaatame, kui palju on meil võimalik infot koguda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnetooli kolleeg Rein Ratase.

Austatud esimees! Hea Riigikogu, hea sotsiaalminister! Ma palun vabandust familiaarsuse pärast, kui ma ütlen: Hanno, ma tänan sind, et sa oma eelviimases vastuses ütlesid need sõnad "ma tahaks olla nii õiglane kui võimalik"! See annab paljugi lootust. Sest juba vanad ladinlased ütlesid, et kuigi puudub jõud, on tahe olla siiski kiiduväärt.
Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakond on aastaid uurinud Tšernobõli veteranide vähihaigestumust ja suremust laiapõhjalise kohortuuringuga. Peetakse vajalikuks teha samalaadne uuring ka Afganistani veteranidele – seda pole siiani veel tehtud. Uuringu vahest kõige olulisem leid oli avastus, et enesetappude arv Tšernobõli veteranide hulgas on väga suur. Enesetapurisk vastab arusaamale, et psühholoogiline ja emotsionaalne distress on üks tõsisemaid Tšernobõlis saadud tervisekahjustusi. Nendeks stressoriteks oli ja on ootamatu sunniviisiline viimine Tšernobõli, vastutustundetult korraldatud töö ja olme saastunud Tšernobõli eluruumis, ohutusnõuete eiramine, teadmatus saadud kiirgusannuse suurusest ja ka adekvaatse teabe puudumine võimalike tervisekahjustuste kohta. Ei saa jätta märkimata, et enesetappude suur suhtarv on just nende meeste hulgas, kes Tšernobõli küüditatuna olid tol ajal meist ühed tervemad ja tugevamad. Mul ei ole küll vastavat statistilist materjali, aga ma võin mitmelt endise Nõukogude vabariigi inimeselt saadud teabe põhjal öelda, et sama, võib-olla mõnevõrra veelgi süngem pilt just stressi ja selle stressi tulemite poolest avaneb ka Afganistani–Nõukogude sõjas käinute seas. Ja väga tõsiselt tabab see ilmselt kahjuks ka meie Afganistani sõjamehi ja -naisi. Nad kõik vajavad meie tuge, abi ja teatud barjääride, ka kodakondsusbarjääride ületamist. Seda eeskätt Tšernobõli ja Afganistani sõjaveteranide puhul. Eesti peaks näitama siin oma suurust, tegemata vahet kodakondsusega ja kodakondsuseta, näiteks Tšernobõli veteranidest Eesti elanike vahel. Lihtne inimene on siin jäänud riikide hammasrataste vahele. Meil on võimalus ta sealt välja tuua. Kas me ikka tahame seda nii, et me ka seda teeksime? Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Me oleme läbi arutanud kõik arupärimised.

Palun pärast minu haamrilööki registreeruda vaba mikrofoni sõnavõtuks! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 19.05.