Tere päevast, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Soove ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu: tulumaksuseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder; kinnistusraamatuseaduse, pärimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang; välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi; elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu. Meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Head ametikaaslased! Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 23. märtsil esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pensionireformiga seonduvate rahvatervist parandavate tegevuste käivitamiseks" eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon (muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 9. aprill kell 16.45); Vabariigi Valitsuse s.a 24. märtsil algatatud riigilõivuseaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni s.a. 25. märtsil algatatud plastkotiaktsiisi seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Enne kui me läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde, ütlen, et arupärijad võtsid täna tagasi kultuuriministrile esitatud liitmuuseumi reformi kohta käiva arupärimise nr 390. Seetõttu jääb tänase istungi päevakorrast välja punkt nr 17. Põhiseaduskomisjon teeb juhtivkomisjonina ettepaneku mitte arutada kolmapäevase päevakorra neljandat punkti, milleks on eelnõu 654 teine lugemine. Viimaseks teeb õiguskomisjon juhtivkomisjonina ettepaneku mitte arutada kolmapäevaseid päevakorrapunkte nr 5 ja 6 (eelnõude 513 ja 514 teised lugemised). Nii nagu meie kodu- ja töökord ette näeb, alustame päevakorra hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased! Panen hääletusele selle nädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Nüüd võime asuda arupärimistele vastamise juurde. Esimese arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Ester Tuiksoo, Karel Rüütli, Mai Treial, Villu Reiljan ja Tarmo Mänd 17. veebruaril 2010. aastal. Arupärimise teema on regionaalse tööhõive olukord ja sellele vastab regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, et ta tutvustaks arupärimist! Mai Treial, palun! Head ametikaaslased! Me jõudsime arupärimiste juurde, nii et ma palun, austame ettekandjat!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Meie arupärimine regionaalse tööhõive olukorra kohta on esitatud 17. veebruaril ...

Hea ettekandja! Vabandust! Austatud ametikaaslased! Ma palun saalis vaikust, sest lärm segab neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad arupärimise tutvustust kuulata, ja lärm segab ka ettekandjat. On küll nii, härra Linde, segab küll. Palun, ettekandja!

Uuringute kohaselt on viimasel kahel aastal kasvanud tööpuudus järsult ka maapiirkondades ning Eesti eri regioonides. Sealjuures on Ida-Virumaal tööpuudus ületanud juba 20% piiri, mida loetakse sotsiaalse taluvuse piiriks. Samuti on ilma tööta iga neljas noor, mis viib elujõulise ja aktiivsema elanikkonna jätkuvale lahkumisele Eestist.
Viimastel aastatel on toimunud ettevõtluse, töökohtade ning elanikkonna koondumine Harjumaa ja Tallinna regiooni, kusjuures viimase viie aasta jooksul on Tallinna ja Harjumaa rahvaarv kasvanud üle 6%, Tartumaa ja Pärnumaa rahvastiku arv on püsinud muutumatuna, kümnes maakonnas on aga rahvaarv aastate jooksul kahanenud enam kui 4%, sealjuures Jõgevamaal, Viljandimaal ja Järvamaal on üle 6% vähem elanikke kui viis aastat tagasi.
Töökohtade ja ettevõtluse koondumist iseloomustab ka see, et Statistikaameti andmetel on Harju maakonna SKT osakaal Eesti SKT-s 61,1%, ülejäänud maakondades on SKT aga kahanenud, mis tähendab omakorda töökohtade kadumist, omavalitsuste tulubaasi kahanemist ning avalike teenuste kättesaadavuse halvenemist.
Regionaalsete lõhede süvenemist näitab ilmekalt ka see, et 2007. aastal ulatus Statistikaameti andmetel näiteks Põlvamaal leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek ainult 59,7%-ni Harjumaa näitajast. Kõige selle tagajärjel moodustavad paljudes omavalitsustes pensionärid kuni poole elanikkonnast.
Regionaalse tööhõive olukorra halvenemisele on n-ö kaasa aidanud ka riik ise. Valitsus on lubanud tuhandete töökohtade kadumist maal postkontorite sulgemise ja kohalike metskondade likvideerimise tõttu, koondamiste tõttu transiidisektoris, Eesti Raudteel, päästeteenistuses jm, samuti riiklike teenuste koondamise tõttu nelja suuremasse keskusesse. Valitsuse ja eri ministeeriumide poolt regionaalselt tasakaalustatud arengu kahjuks aetav tsentraliseerimispoliitika on koos töökohtade kadumisega kohapeal süvendanud ääremaastumist ning viinud regionaalse ebavõrdsuse süvenemisele Eestimaa eri piirkondades.
Samas on Vabariigi Valitsus kiitnud heaks "Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015". Selle kohaselt seab Vabariigi Valitsus eesmärgiks, et kõik Eesti regioonid oleksid nii elamiseks kui ka äritegevuseks atraktiivsed paigad. Nimetatud eesmärgi saavutamine on võimalik ainult koostoimes Eesti riigi kui terviku arengut mõjutavate tingimuste parandamisega. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik riigi regionaalpoliitika järjekindel rakendumine. Seni ei ole tervet hulka Eesti piirkondi suudetud arendada samas tempos suuremate kasvupiirkondadega. Tegelikult on see kõik jäänud ilusateks sõnadeks, sest valitsusel puudub alates 2007. aastast regionaalarengu strateegia rakenduskava ja meetmed seatud eesmärkide saavutamiseks.
Nii ongi arupärijatel regionaalministrile kuus küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Sissejuhatuseks tahan kõigepealt öelda, et tegelikult ei ole selget alust arupärijate väitel, nagu oleks avaliku sektori töökohad maakondades kadunud ja et nad oleksid koondunud regioonikeskustesse. Ma toon edaspidi esitatavas statistikas selle ka selgelt välja. Peame muidugi arvestama demograafilisi protsesse ja ka edaspidi lähtuma sellest, et avaliku sektori esimene ülesanne on efektiivselt kodanikele nende maksuraha eest teenuseid pakkuda. Kui me soovime, et avalik sektor kokku hoiaks ja efektiivsem oleks, siis peab see osaliselt tulema paratamatult ka töökorralduse efektiivsemaks muutmise kaudu. See tähendab ka riigiametnike töökohtades toimuvaid muutusi. Kuid ma olen regionaalministrina seadnud selgelt eesmärgiks, et kui toimub töö efektiivistamine ja seetõttu töökohtade ümberkorraldus, siis need suhtarvud avalikus sektoris peavad jääma vähemalt samaks või isegi paranema. Hiljem te kuulete, et need on isegi paranenud. See tähendab, et me ei tohiks kindlasti minna seda teed, et me väljaspool Harjumaad koondame avaliku sektori töökohti kiiremini kui Harjumaal. Seda ei ole ka toimunud.
Aga nüüd konkreetsete vastuste juurde. Esimene küsimus puudutas postkontorite sulgemist maapiirkondades aastatel 2006–2009. Kõigepealt, postiettevõtte postkontorid tegutsesid meil kümmekond aastat tagasi kulusid hindamata. Me peame arvestama, et vahepeal on Eestis postiturg avanenud ja postisektoris on väga tihe konkurents. Postivõrgu töö ümberkorraldamine Eesti Posti jaoks oli möödapääsmatu, sest turul on ka teised tegijad. Ümberkorraldustega seoses panustab Eesti Post senisest enam motokandele ja frantsiisikontoritele, et koostöös kohaliku kogukonnaga või ettevõtjatega pakkuda postiteenust piirkonnas kohapeal. Motokande puhul ei pea klient enam postkontorisse tulema, vaid kirjakandja tuleb ise kliendi juurde, olgu siis koju või tööle. Teie küsitud aastate jooksul (2006–2009) on Eesti Postis töötajate arv tervikuna vähenenud ligikaudu 20%, kokku 190 töötaja võrra. Eesti Posti andmetel jaotub lahkunud töötajate arv niiviisi, et linnapiirkonnas töötas neist kaks kolmandikku ja maapiirkonnas üks kolmandik. Peamine sulgemise põhjus maapiirkondades on loomulikult olnud postiasutuse väiksus. Tegemist oli enamasti ühe töötajaga postkontoritega, kusjuures sellele ühel töötajal ei olnud kahjuks tihti täiskoormust. Arvestades avaliku sektori töökohtade arvu kõne all olevatel aastatel (2006. aastal 162 700, 2009. aastal 158 600), oli postkontorite sulgemisega kaasnev mõju kokkuvõttes suhteliselt tagasihoidlik.
Teine küsimus puudutas RMK koosseisu kuuluvate metskondade likvideerimist viimastel aastatel ja muudatusi töökohtade arvus sellega seoses. Keskkonnaminister on juba varasemalt põhjalikult arupärimistele vastates toimunut selgitanud, aga küsisin veel täiendavalt RMK-lt andmed üle. Tervikuna, nii linnapiirkondades kui ka maapiirkondades, vähenes RMK ametnike arv 817 töötajast 518 töötajani ehk lahkus 299 töötajat. Samal ajal kasvas metsakasvatuslike tööde maht RMK-s 25% 2007. aastaga võrreldes. See metsakasvatuslike tööde mahu suurenemine on RMK andmetel toonud viimase kolme aasta jooksul maapiirkondades juurde 700–800 inimese tööhõive raietöödel, metsaistutamisel ja noorendike hooldamisel.
Kolmas küsimus käsitleb maakonnakeskustes töökohtade kadumist seoses riiklike avalike teenuste koondamisega nelja regionaalsesse keskusesse. Kõigepealt, kui me räägime aastatest 2006–2009, siis riiklikke avalikke teenuseid, mida inimesed iga päev kasutavad, viimastel aastatel üldjuhul nelja regionaalsesse keskusesse koondatud ei ole. Pigem on koondatud juhtimist ja tugiteenuseid. Ma toon siin näiteks, et me maavalitsuste puhul moodustasime ühtse tugiteenuste keskuse, mis osutab raamatupidamis- ja personaliteenuseid kõigile maavalitsustele. Me moodustasime selle Viljandis ja mitte Harjumaal just selleks, et järgida sedasama protsentuaalset suhet, millest ma siin eespool rääkisin. See ei halvendanud mitte kuidagi teenuste osutamist, tegemist oli tugiteenustega riigiasutusele, mitte kodanikele. Enamik riiklikke avalikke teenuseid, mida inimesed iga päev vajavad, on jätkuvalt kättesaadavad maakonnakeskustes, nagu nad on olnud seda aastaid, ja mulle ei ole teada, et nad sealt lähemal ajal kuhugi liiguksid. Samas on selge, et eri asutused vajavad tegevuse efektiivseks korraldamiseks maakonnas suuremat teeninduspiirkonda. Juhtimisruumi muutmiseks on tarvis olnud langetada otsuseid kõigil valitsustel. Ei saa väita, et avaliku sektori töökohad oleksid regionaalsete asutuste loomise tõttu liikunud neisse keskustesse. Statistika näitab vastupidist. Võrreldes 2006. aastaga on avaliku sektori töökohtade arv mitmes regionaalkeskusega maakonnas vähenenud. Harjumaal on see vähenenud ligi 3%, Pärnumaal ligi 8% võrreldes 2006. aastaga, Tartumaal on see jäänud samaks. Samas, kui võrrelda 2009. aastat 2006. aastaga, siis statistika näitab, et avaliku sektori töökohtade arv Viljandi maakonnas on kasvanud 29%, Jõgeva maakonnas on avaliku sektori töökohtade arv kasvanud ligi 18%, Järva maakonnas 15%, Valga maakonnas 13% ja Läänemaal 13%. Kui me võrdleme hõivatute arvu, siis erasektoris, kui me vaatame neidsamu maakondi, on toimunud töökohtade arvu vähenemine, aga avalikus sektoris, vastupidi, on toimunud töökohtade arvu kasv.
Järgmine küsimus on töökohtade maapiirkondades vähenemise kohta aastatel 2008–2009 lähtuvalt regionaalpoliitikast. Ma olen veendunud, et läbi aastate langetatud riiklike regionaalpoliitiliste otsuste tulemusena on maapiirkondades töökohtade arv oluliselt suurem, kui see oleks ilma selliste otsusteta. See on olnud ka regionaalpoliitika eesmärk meie naaberriikides. Kui me vaatame näiteks Soomet, siis nad on defineerinud samamoodi, et ülesanne on peatada demograafiliste protsesside mõjusid. Kui iga meie omavalitsus sõltuks vaid oma elanikelt kogutud maksutulust, oleksid piirkondlikud erinevused Eestis oluliselt suuremad kui praegu. Lisaks suunatakse riigi regionaalpoliitika raames rakendatavate regionaalarengu programmide kaudu piirkondade erilaadsete arendustegevuste toetamiseks laias laastus miljard krooni Euroopa Liidu ja meie riigi avalikke finantsvahendeid aastas. Me oleme oma otsustega eraldanud lisatoetusi maapiirkondadesse just nendel aastatel umbes miljardi krooni eest koolide toetamiseks ning poole miljardi krooni eest lasteaedade toetamiseks. Sellise mahuga programme ei ole kunagi Eestis olnud. Täiendavalt toetatakse loomulikult kultuurikeskusi, spordirajatisi jms. See tähendab reaalseid töökohti. Kokku võttes ma rõhutan: töökohad ja nende loomiseks vajalik infrastruktuur püsivad maapiirkondades paljuski just riikliku regionaalpoliitika tulemusel.
Järgmine küsimus on regionaalministri tegevuse kohta seoses töökohtadega maapiirkondades. Avaliku sektori töökohad on vähenenud kõikjal Eestis, nagu ma olen öelnud. Kui me võtame kaugemas perspektiivis, võrdleme näiteks aastaga 1990, siis sel ajal töötas avalikus sektoris 74% inimestest, 2009. aastal 27% inimestest. Viimastel aastatel on avaliku sektori töökohtade arv olnud üle riigi suhteliselt stabiilne. Samas, kui me vaatame vähenemist maakonniti, siis näeme, et avaliku sektori töökohtade arv ei ole kõige enam vähenenud mitte maapiirkondades, vaid Tallinnas ja Harjumaal. 1990. aastal oli Harjumaal 82% avaliku sektori töökohti, mis oli konkurentsitult kõige suurem osakaal Eestis. See on ka loogiline, teades, kui palju riigiasutusi asub just Harjumaal, eelkõige Tallinnas.  2009. aastal töötas Harjumaal avalikus sektoris 22,5% hõivatutest, Eesti keskmine oli siis 27%. Enamikus maakondades on avaliku sektori töötajate osakaal üle 30%. Seega on avaliku sektori töökohad säilitatud pigem väljaspool Harjumaad, ja see ei ole toimunud juhuslikult.
Viimane küsimus on regionaalarengu strateegia rakenduskava kohta. Regionaalarengu strateegia rakendusplaani ei saa paraku uuendada ilma strateegiat ennast oluliselt muutmata, sest Vabariigi Valitsuse määrus strateegiliste arengukavade kohta kohustab muudatuste puhul lähtuma määruses sätestatust. Me oleme plaaninud strateegia ja selle rakendusplaani ajakohastamise 2012. aasta lõpuks, tulenevalt üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+" koostamisest ning Euroopa Liidu struktuuriabi järgmise programmeerimisperioodi ettevalmistustest. "Eesti 2030+" ja regionaalarengu strateegia on kindlasti dokumendid, mis peavad olema omavahel sidustatud ja käima käsikäes. Vahepealsel ajal on regionaalarengu strateegiast tulenenud ülesanded lülitatud ministeeriumi arengukavasse ja ministeeriumi asutused lähtuvad oma tegevuses sellest arengukavast. Aitäh!

Tänan! Teile on küsimusi. Mai Treial, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Teie vastustest ei andnud küll välja lugeda, et tegemist oleks regionaalministri vastustega. Teie vastustest ei saanud sedagi välja lugeda, et tegemist on kõige suurema tööpuuduse perioodiga Eestis, kui majanduses on väga suured tagasiminekud. Te olete tellinud ühe uuringu Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoosi kohta. Rääkige, palun, mida te selle uuringu alusel olete kavandanud! Ärge rääkige aastast 2012 või hiljem, inimestel pole aega nii kaua oodata. Mida olete te planeerinud lähiajal teha ja kuidas toimetate?

Eelkõige on meie ülesanne praegu suurendada regionaalpoliitiliste programmide mahtu. Nagu ma juba ütlesin, meie toetuste suurused on enneolematus mahus. Sellist aega ei ole Eestis olnud, kus maapiirkondadele (ma rõhutan: maapiirkondadele, siit on välja jäetud suuremad linnad) eraldatakse koolide ehitamiseks, ümberehitamiseks ja remondiks toetusena miljard krooni. Need on enneolematud summad. See ei tähenda ainuüksi seda, et tööd saavad ehitajad. Ehitus on lokaalse iseloomuga, üldiselt saavad seal Eesti oma inimesed tööd, ei ole ju meil väga palju välismaiseid ehitajaid näha, aga sealt saavad lisaks tööd inimesed, kes valmistavad koolidele mööblit, saavad tööd inimesed, kes ehitavad tahvleid ja kõike muud. Samamoodi on, nagu ma nimetasin, toetused lasteaedadele ja kultuurikeskustele. Lisaks on meil toetusprogrammid ettevõtluse soodustamiseks. Tööstusalade rajamiseks toimuvad toetusvoorud, hiljaaegu oli just toetusvoor 200 miljoni krooni ulatuses, oleme avanud kompetentsikeskuste toetamise meetme, mis on mõeldud just maapiirkondadele. Seal on meetme tingimustesse kirjutatud, et seda toetust ei saa taotleda Harjumaa ega Tartumaa asutused. Mõte on selles, et paremini kvalifitseeritud, mõttemahukam tootmine eri maakondades säiliks ja kasvaks.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Regionaalsete lõhede süvenemine on tõepoolest väga selgesti nähtav, inimesed sageli põgenevad maapiirkonnast. Praegu on näiteks Jõgevamaal üks madalamaid tööpuuduse tasemeid, aga mõne aasta eest oli seal peaaegu et kõige suurem tööpuudus. Need näitajad ei ole paranenud mitte sellepärast, et seal oleks töökohti juurde tekkinud, vaid inimesed lihtsalt lahkuvad sealt. Seal on praegu 6% vähem inimesi kui mõne aasta eest. Me teame, et ka üks mandaat on ju Jõgevamaalt vähemaks jäänud. Need, kes tol korral jäid tööta, on nüüd juba kas heitunud või ei ole enam kusagil kirjas. Ma küsin: kuidas te olete ikkagi pealt vaadanud kõigi nende postkontorite, väikekoolide ja metskondade kaotamist ja sulgemist ning pensioni kojutoomise tasuliseks muutmist? Nende taga on ju tegelikult töökohad.

Loomulikult, need trendid, mida te kirjeldasite, on Eestis olemas. Arupärijad küsisid Eesti regionaalarengu strateegia kohta. Siin on ka seire näitajad välja toodud, mida me pidevalt jälgime. Tõsi on see, et kui näiteks ühe mõõdikuna on sõnastatud Harju maakonnas elava rahvastiku osakaal, see, et see püsiks alla 41%, siis seal see praegu püsib. See on 40% peal, aga me ei saa kuidagi sellega rahul olla, sest 2003. aastal oli see näitaja 38,5%. Samas ei ole meil kahjuks väga värsket statistikat, meie statistika tuleb aeglaselt. Aga kui näiteks rääkida teisest mõõdikust, siis Harjumaa SKT osakaalu kasv Eesti SKT suhtes tervikuna on pidurdunud ja püsib alla 70%. Võrreldes 2003. aastaga on see näitaja viimastel aastatel paranenud ja SKT jaotub Eestis mõnevõrra ühtlasemalt. Te rääkisite tööhõivest. Võib-olla on see üllatav, aga võrreldes 2003. aastaga ei ole need protsentuaalsed näitajad võrdluses teiste maakondadega halvenenud. Siin on pigem toimunud regionaalpoliitiline paranemine. Aga nagu ma rõhutasin, tõesti on probleem, et jätkuvalt on elanikkond liikunud Harjumaa suunas.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud minister! Teie vastus täna oli kena jutustus euroraha jagamisest, see oligi niisugune edulugude jutustus. Ma tahan teie käest küsida, mida te regionaalministrina olete konkreetselt teinud Ida-Virumaa kui ühe kõige suurema tööpuudusega regiooni tööpuuduse vähendamiseks. Kui palju te sinna olete raha eraldanud ja millal te seal viimati üldse käisite?

Ei osanud kahjuks kaasa võtta konkreetseid arve Ida-Virumaa kohta. Küll julgen kinnitada, et selgelt võib öelda, et Ida-Virumaale eraldatava toetusraha osakaal on suhteliselt suur. Kui me võrdleme elanike arvu ja toetavate kroonide hulka, siis kindlasti on kroonide hulk Ida-Virumaal suurem kui näiteks Harjumaal. Ida-Virumaal on väga suured keskkonnaalased toetusprogrammid. Aga meie programmidest veel niipalju, et on väga hea meel tõdeda, et Ida-Virumaa on olnud näiteks tööstusalade toetamise meetmest väga aktiivne taotleja. Narvas on olnud kolm toetusprojekti, Sillamäel on olnud projekte ja Vaivara vallas on olnud üks väga suur toetusprogramm. Me oleme saanud just ettevõtlust Ida-Virumaal väga palju toetada. Huvitaval kombel on just Ida-Virumaa ettevõtjad olnud aktiivsed ka tööstusaladele toetust taotlema, võrreldes mitme teise maakonnaga.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Kuulasin teie juttu ja analüüsisin selle sisu. Pean ütlema, et kui mulle antaks valida, kas võtta tihu kuivi kuuselaudu või teie juttu kuulata, siis ma võtaksin need lauad, ütlen ausalt, sest seal on asjal kindel sisu ja kindel vorm. Aga ma tahan küsida teie käest järgmist. Teie parteikaaslane Jüri Mõis kutsus kõiki Tallinna, eks ole, oli ju nii? Kodanik Palts ütles, et kõik omavalitsused peavad saama oma tulu enda kätte ja mitte mingit diferentseerimist ei pea olema. Ma küsin: kas teil pole mingit sellist mõtet tulnud, et tegelikult kogu maailm arendab regioone maksusoodustustega?

Jah, on selline mõte tulnud. Oleme seda tõesti korduvalt arutanud ja kindlasti arutati seda ka sel ajal, kui teie valitsuses olite. Seda on kunagi proovitud ka, aga paraku see ei õnnestunud. Eesti on territooriumilt siiski nii väike, et väga keeruline on maksude seisukohast lahku lüüa tegevusi, mida teeb üks firma ühes või teises maakonnas. Tookord sellest teest loobuti. Pigem on meie tee olnud mitmesugused regionaalsed toetused just maapiirkondadele. Mul on hea meel, et nende maht on olnud enneolematult suur.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Hiljuti ilmus 2009. aasta inimarengu aruanne, kus minu jaoks ühe väga muret tekitava asjaoluna toodi selgelt välja, et Eesti on regionaalsete erinevuste poolest Euroopa Liidus tagantpoolt teine riik Läti järel. Eesti on samas, nagu te ise ütlesite, väga väikese territooriumiga ja väikese rahvaarvuga riik. Ma küsin teie käest kõigepealt sellist üldist poliitilist hinnangut. Mis te arvate, missugused ikkagi on need poliitilised põhjused, milliste poliitiliste otsuste tulemusena Eesti on Euroopa Liidus tagantpoolt teine regionaalsete erinevuste poolest, vaatamata nendele ilusatele käikudele, millest te siin räägite ja mida te plaanite teha aastal 2012 jne? Missugused poliitilised otsused on selle tinginud?

Kindlasti ei ole see probleem kujunenud mitte ühe, kahe ega viie aasta jooksul. Ma rääkisin teile meie üldise struktuuri muutustest, võrreldes aastaga 1990. Need muudatused on olnud radikaalsed. Töökohtade osakaal eri sektorites on väga kõvasti muutunud. Me teame, et primaarsektoris on töökohtade arv väga kõvasti vähenenud. Kui me räägime regionaalpoliitiliselt, siis inimarengu aruandes on kindlasti mõtlema panev koht see, et kui me oleme väga palju pannud rõhku just, ütleme, ääremaalistele maakondadele, me oleme väga palju rääkinud Võrumaast või Ida-Virumaast, kuid inimarengu aruandest tuleb välja, et meil on järjest rohkem murelapseks muutumas just need maakonnad, mis on suhteliselt lähedal Tallinnale ja Harjumaale. Kui me oleme väga palju pööranud tähelepanu just Eesti mõistes Tallinnast kaugel asuvatele piirkondadele, siis Tallinnale lähemal on trendid olnud tõsisemalt negatiivsed. Kui me vaatame näiteks sedasama registreeritud töötust, millest on palju juttu olnud ja on palju räägitud sellest, et on esimesi positiivsemaid signaale, siis tegelikult tuleb välja, et huvitaval kombel näiteks Raplamaal tööpuudus kasvas, samal ajal kui Jõgevamaal tööpuudus vähenes. Siit me peame kindlasti järeldama, et me peame pöörama rohkem tähelepanu Eestile tervikuna ja ka Kesk-Eesti probleemidele, mitte nii väga nendele klassikaliselt regionaalpoliitika valulapseks peetud piirkondadele.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma võib-olla lähen Ida-Virumaa teemaga natuke edasi ja üldistan. Ida-Virumaal on tööpuudus üle 21%, see tähendab, et tööta on üle 17 000 inimese. Pooled nendest enam töötukassast raha ei saa, nad taotlevad omavalitsuse käest toimetulekutoetust, lisaks on veel umbes 5000 inimest, kes ei ole enam isegi mitte kuskil arvel. Kui me võtame Eesti laiemalt, siis 90 000 inimest on ilma ravikindlustuseta, lisaks kasvab 37 000 last peres, kus kumbki vanem ei käi tööl. Minu käest on palju küsitud, kas valitsus üldse saab aru, kui tõsine olukord meil valitseb. Mina näiteks ei ole näinud ühtegi valitsuse sammu, selleks et seda olukorda leevendada, kuigi kohalik omavalitsus ja riik saaksid koostöös väga palju ära teha. Äkki te nimetate mõned meetmed, mida kohalik omavalitsus ja riik koostöös saavad ära teha tööpuuduse leevendamiseks, mida on valitsuses arutatud?

Aitäh! Meil on koostamisel eraldi Ida-Virumaa tegevuskava. Seda on ühel korral valitsuses arutatud ja on antud konkreetsed ülesanded kõikidele valdkonnaministeeriumidele, et nad tuleksid välja oma ettepanekutega, kuidas Ida-Virumaa probleeme eraldi lahendada. Selle küsimuse valitsuses uuesti arutamise tähtaeg on mai alguses, kui me vaatame läbi ministeeriumidelt laekunud ettepanekud. Praegu me koostöös siseministriga arutame läbi laekunud ettepanekud, meil on selleks moodustatud eraldi töörühm, ja siis teeme valitsusele ettepanekud selles võtmes, et iga ministeerium peab omalt poolt panustama sellesse, et me Ida-Virumaal lahendaksime probleeme jõulisemalt kui teistes maakondades. Kuigi ka näiteks Ida-Virumaal viimased näitajad näitavad töötute arvu väikest kahanemist, on Ida-Virumaa nende maakondade hulgas, kus registreeritud töötuse osakaal tööjõus on suur.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Tulen Ida-Virumaa küsimuste juurde tagasi ja et me ei peaks maikuud ootama, küsin, millised suunad, millised valdkonnad te oskate praegu esimesena välja tuua, mis võivad olla Ida-Virumaa jaoks olulised, tähtsamad ja edukamad, et tööhõive olukorda ja ka regionaalarengut parandada? Oskate te öelda kaks, kolm või neli sellist suunda?

Ida-Viru õnnetus, aga ka suur õnn on suur tööstuse osakaal. Potentsiaal Ida-Virus on ju väga kõva. Ühelt poolt on meil olemas tööstusalade toetusprogramm, teiselt pool tahame me veel täiendavalt eraldada (praegu on viimased kooskõlastused käimas, ilmselt me avame selle programmi aprillis) toetusi strateegiliste investorite toomiseks Eestisse. Siin on huvi Ida-Virumaa vastu väga suur. Kindlasti peab tõsiselt arutama seda, mis on ka ajakirjandusest läbi käinud, et ikkagi kaaluda riigiasutuste kohalolekut Ida-Virumaal. See on oluline ka Ida-Virumaa sidustamiseks ülejäänud Eestiga. Kindlasti on väga keeruline, nagu siit läbi on käinud, võtta mõni väga tugev traditsiooniliselt Tallinnas paiknev riigiasutus ja viia see üle Ida-Virumaale. Demokraatlikus riigis ei lähe sellised asjad lihtsalt. Aga meil toimub aeg-ajalt päris suuri ümberkorraldusi ja kui näiteks luuakse mõni uus riiklik üksus, siis on oluline kaaluda, kas mitte võimaluse korral viia see just Ida-Virumaale, eelkõige Narva, pakuksin ma välja. Kindlasti on Ida-Virumaa puhul väga olulised haridusküsimused. Tööpuuduse ja registreeritud töötuse statistilised andmed näitavad ju, et madalam haridustase takistab töökoha leidmist. See tendents süveneb. Valgekraede hõivatus on tunduvalt parem ja protsentuaalselt paranemas võrreldes sinikraede hõivatusega.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ilmselt seesama teema, mille kohta teile täna arupärimine esitati, tuleb lähitulevikus uuesti saali tagasi. Aga kas te ei peaks enne tegema ühe tutvustuse, näiteks eri fraktsioonides perekonnaõpetuse tunni? Selleks et lapsi ikkagi koolides oleks, tuleb lapsi teha, ja selleks et postiljonil oleks võimalik kirju ja pakke kanda, tuleb neid ka saata. "Naksitrallides" oli ka nii, et Muhv saatis kogu aeg kirju. Äkki te fraktsioonides nendele murelikele rahvasaadikutele soovitate, et nad võiksid ise hakata alustuseks kirju saatma, et postiljonil oleks igapäevane töö olemas ja ta saaks kuhugi midagi kanda. Muidu õnnestub teil lähitulevikus veel mitu-mitu korda selle teemaga siin saalis käia.

Me peame riigi esindajatena andma endast parima. Loomulikult on oluline, kuidas inimesed ise käituvad. Kui inimesed kurdavad, et kodu lähedal pandi väike pood kinni, aga kui küsida, et kus sa siis ise ka poes käisid, kas käisid selles väikeses poes kodu lähedal või sõitsid autoga või ka bussiga kaugemale ja tegid oma ostud suures kaubanduskeskuses, siis pahatihti on vastus, et, tõesti, oma ostud tehakse suures kaubanduskeskuses. Paratamatult teevad inimesed ise oma valikuid. Või kui kurdetakse, et koolides ei ole lapsi, siis on ikkagi hea küsida, mitu last inimesel endal on. Paraku tuntakse Eestis ennast tihti juba kangelasena, kui on kaks last. See kindlasti ei ole rahuldav. Me tahame ennast võrrelda Põhjamaadega. Meie iibenäitajad on jätkuvalt madalamad kui Põhjamaades. Kõik sõltub väga palju ikka meist endist, igaüks võiks selle üle mõelda, mida me omalt poolt kodanikena ühiskonna jaoks saame teha. Üks aspekt veel, millest me ei saa päris mööda vaadata näiteks Ida-Virumaaga seoses, on kohaliku võimu küsimused. Me peame mõtlema, kas kõigi omavalitsuste maine on nii hea, et ettevõtja tahab sinna tulla ja sinna töökohti luua. Mulle on vastanud ettevõtjad, kellele ma olen soovitanud oma tööstusala rajada teatud Ida-Virumaa piirkondadesse, et sinna nad küll ei taha minna. Me võime ju ajakirjandusest kuulda ja lugeda, milliseid korruptsioonijuhtumeid on hiljaaegu nendes omavalitsustes esile tulnud. Ka see pool on oluline. Me võime toetada ettevõtjat tööstusala loomisel, aga selleks, et ta selle tööstusala ja need töökohad sinna looks, peab ta olema kindel, et teda ka avalik sektor kohtleks vähemalt kõigiga võrdselt, avatult ja läbipaistvalt.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma küsisin teie käest ühe küsimusena täiendavalt, kuidas te olete ellu rakendamas Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoosi uuringust, mille te olete ise tellinud, tulenevaid soovitusi. Ausalt öeldes tundub mulle, et te ei ole seda uuringut üldse lugenud. Praegu tundub ka, et teil ei ole aega kuulata, aga see selleks. Ma loen teile mõne koha sellest uuringust ette: "TÜ majandusteadlaste tööde põhjal saab väita, et Eesti majanduslangus ei ole üksnes globaalse kriisi põhjustatud. Kriisi sügavus viitab struktuursetele probleemidele ja vajakajäämistele poliitikates. Lõimumine 21. sajandi avatud Euroopa majandusega, kus toimub kaupade, kapitali ja ka töötajate vaba liikumine, viitab vajadusele ümber mõtestada ja ka korraldada suure majanduskasvu ajal kujunenud poliitikaid." Ja nii on teadurid ka soovitanud. "Eestil tasub pigem õppida ressursivaese ja väikeettevõtete maa Taani kogemusest madal- ja kesktehnoloogiliste harude tootlikkuse kasvatamisel ja ettevõtete võrgustamisel. Nii nagu ka halduse ümberkorraldamisest. Kui riiklikult ei hakata rakendama jõulisemaid ja paremini ametkondade vahel kooskõlastatud ja regionaalselt juhitud arenduspoliitikaid, siis võib status quo jätkumisel kahtlemata prognoosida kontsentratsiooniprotsesside jätkumist ja regionaalsete erinevuste jätkuvat kasvu: sisserännet Tallinna linnaregiooni ja osa elanikkonna lahkumist välismaale. Taani ja Portugali võrdluse näitel sõltub regionaalne tasakaal ennekõike sealsete ettevõtlust toetavate struktuuride võimekusest, ettevõtete ja kohalike võimude teadmiste tasemest."
Selles uuringus on käsitletud ka demograafilisi muutusi ja selles on eriti oluline meeles pidada seda: "... kõikide maakondade rahvaarv väheneb. Noorte rände mõjul toimub Harju- ja Tartumaal tööealise elanikkonna keskmisest aeglasem vananemine, Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis on vananemine aga kiirem. Ühtlasi, 15–24-aastaste noorte arv väheneb aastaks 2018 üleriigiliselt ligi 40%, kuid mõnes maakonnas veelgi enam. Reas ääremaalistes valdades ja asulates väheneb noorte arv koguni alla poole praegusest. Teisalt on majanduskriisist tingitud ülikõrge noorte tööpuuduse tingimustes võimalik koolituse ja praktikate abil suunata neid tegutsema regionaalselt perspektiivsetesse harudesse. See tähendab võimalust regionaalse kohaliku ettevõtlusega seotud kvaliteetse rakenduskõrghariduse ja tõhusate praktikaskeemide abil arendada sealseid perspektiivseid harusid." Nii kirjutatakse teie tellitud uuringus.
Tänastest meediaväljaannetest saab teada, missugune raha on eraldatud tööturuprojektidele, näiteks on Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutuse Innove kaudu jagatud järjekordne ports euroraha: 49 ettevõtmist, ca 200 miljonit krooni. Samas öeldakse nende kommunikatsioonispetsialisti sõnade kohaselt, et projektidega ei saa tagada, et inimesed ka reaalselt tööd saavad. Mida me siis nende projektide elluviimisega tahame? Kas te olete sellele ka tähelepanu pööranud? See ei tulnud ka tänastest vastustest sugugi välja. Siia võib veel lisada, et  töötukassa, kes samuti saab Euroopa Sotsiaalfondist raha samadeks tegevusteks, ei ole kursis sellega, millised on näiteks Innove kaudu rahastatud tegevused ja millised on nende tulemused. See tähendab, et puudub koostöö. Vastates ühe kolleegi küsimusele, küsisite te, miks sünnib vähe lapsi, ja soovitasite küsida kõikide käest, kui palju kellelgi lapsi on. Mina soovitan teil vaadata üle ka valitsuse perepoliitika ja küsida sealt vastuseid. Me teame väga hästi hiljuti meie hulgast lahkunud professor Kalev Katust, kes demograafina väga põhjalikult perepoliitikat käsitles ja sõnastas, et lapsi sünnib sellesse riiki, kus noortel peredel ja lastevanematel on kindlus tuleviku ees. Kahjuks Eesti riigis sellist kindlust ei ole. Võib tuua näite möödunud aastal riigieelarves tehtud kärpimise kohta. Kui nii mõneski valdkonnas tehti kärpeid vaid mõne protsendi ulatuses, siis perepoliitika osas oli isegi 100%-lisi kärpeid. Võtame kas või noorte õppelaenude kustutamise seoses lapse sünniga, võtame isapuhkuse, mis varem oli tasuline, nüüd enam selle eest raha ei saa, võtame koolitoetuse jne, jne. Te ütlesite, et praegune valitsus on väga palju panustanud kohalikesse omavalitsustesse ja näiteks lasteaedadesse. Aga selline projekt nagu "Igale lapsele lasteaiakoht" oli sisuliselt nii lastevanemate kui ka laste ja omavalitsuste narritamine. Ma pean ütlema, ja see ei ole teile kindlasti uudiseks, et nii suurt kohalike omavalitsuste võimaluste kärpimist, st kohalike omavalitsuste finantside vähendamist, kui on toimunud praeguse valitsuskoalitsiooni ajal, Eesti poliitika ei tunne. Teie olite ka selles valitsuses, kes kaotas ära regionaalset arengut soosivad maksusoodustused väljaspool Harjumaad ja Tallinna. Siit tuleks ka vastuseid otsida. Kui üks kolleeg ütles, et minister võiks tulla fraktsioonidesse õpetust jagama, siis ma arvan, et ka see on hea mõte, aga siin saalis tuleb käia vastamas niikaua, kuni asi saab ükskord aetud. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Me võime edasi liikuda teise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kalev Kotkas, Kalvi Kõva, Eiki Nestor, Heljo Pikhof, Indrek Saar ja Mark Soosaar, samuti Hannes Rumm ja Jüri Tamm. Arupärimine esitati 17. veebruaril 2010 ja see käsitleb regionaalprogramme. Vastab regionaalminister Siim Kiisler. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, et ta arupärimist tutvustaks! Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Üsna paljudele Eesti inimestele valmistab erootilist naudingut rahast rääkimine. Mina kahjuks nende sekka ei kuulu, kuigi tahan siinkohal meenutada ühte Jaak Alliku kuulsat ütlemist, et kultuur ilma rahata on abitu, aga raha ilma kultuurita on häbitu. See on ka põhjus, mispärast me oleme esitanud arupärimise regionaalminister Siim Valmar Kiislerile kahe valdkonna kohta, mõlemad on seotud regionaalprogrammidega.
Esiteks huvitab meid piirkondliku konkurentsivõime tõstmise meede, mis peaks arendama ettevõtluse ning külastuskeskuste arendamist ja kus taotluste vastuvõtmine suleti eelmise aasta esimeses pooles, lubadusega avada see uuesti aasta teises pooles. Aasta lõpus selgus, et avalduste ja taotluste vastuvõtmine algab 2010. aasta esimeses kvartalis. Nüüd oleme juba teises kvartalis ning kuuleme pidevalt televisioonist ja raadiost ja loeme lehtedest, et inimestel, ettevõtjatel, kultuuriarendajatel on üha rohkem ideid uhkete projektide elluviimiseks euroraha toel, olgu need siis Lottemaa Pärnumaal või suusatunnel Viljandimaal. On ka saartelt kuulda, et on olemas taotlusi. Ent meede on endiselt kinni. Sellepärast me küsime, miks te olete külastuskeskuste arendamiseks ettenähtud euroraha kasutamise lükanud ebamäärasesse tulevikku. Kas te olete arutanud meetme taotlustingimuste muutmist ka Rahandusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumiga, kellel on otsene puutumus selle meetmega? Millal lõpuks ometi avatakse piirkondliku konkurentsivõime tugevdamise meetme külastuskeskuste alajaotus ning millised on muudetud taotlustingimused?
Meie arupärimise teine pool puudutab "Kihnu regionaalprogrammi 2007–2010". Teatavasti tunnistati aastal 2003 Kihnu pärimuskultuur UNESCO vastava nimekirja vääriliseks. See on inimkonna vaimse ja suulise kultuuri meistriteoste nimekiri, kuhu kihnu keel ja Kihnu kultuur on kantud. Meid kummastab asjaolu, et "Kihnu regionaalprogramm 2007–2010", millele regionaalminister juba aastal 2006 alla kirjutas, nägi suures osas ette Kihnu kultuurile eraldatavaid toetusi, nüüd, selle programmi viimasel aastal teie oma ministritoolilt lõikasite ära igasuguse võimaluse sellest programmist kultuuri toetada. Me tahame teada, kas te enne kultuurile eraldatava toetuse äralõikamist arutasite oma otsust Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga, miks te seda kultuuri regionaalprogrammist ilmajätmist ei arutanud Kihnu regionaalprogrammi nõukoguga ja kas on kavas ka teisi regionaalprogramme niimoodi kardinaalselt kärpida, et kultuuril seal enam ruumi ei ole.
Lisan veel niipalju, et eelmisel aastal eraldati Kihnu kultuurile nii Kultuuriministeeriumi toetusprogrammist kui ka regionaalprogrammist kokku 2,7 miljonit krooni, sel aastal on eraldis üksnes Kultuuriministeeriumi toetusprogrammist – 0,9 miljonit krooni ehk on kolmekordne vähenemine, mis meie arvates on ebasolidaarne kärbe. Me teame, et riigis on tehtud kärpeid 10%, 15%, 20%, 50%, kuid nii suurt kärbet ei kannata küll üks kultuurikild välja. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli regionaalminister Siim Kiisleri!

Head arupärijad! Kõigepealt ütlen seda, et te ilmselt ei ole päris kursis selle piirkonna konkurentsivõime tugevdamise meetme arengutega. Tõsi on see, et 2009. aastal peatati taotluste vastuvõtmine. Peatati sellepärast, et rahastatud taotluste ja esitatud taotluste kogumaht ületas projektidele ettenähtud eelarve. See meede töötas kaks aastat täie hooga ja otsustega oli lihtsalt suur maht juba kaetud ning siis tuli täiendavalt palju taotlusi, mis sisuliselt ületasid programmi mahtu. Nii et küsimus ei olnud selles, et oleks tahetud mingit ressurssi vaka all hoida, vaid pigem selles, et taotlusmaht sai täis. Ma informeerin teid ka sellest, et juba 2. septembril 2009 taasavati taotluste vastuvõtt kohaliku ettevõtluskeskkonna infrastruktuuri arendavate projektide taotlemiseks just sellesama meetme raames. Me olime sunnitud taotlemise uuesti peatama 14. jaanuaril s.a, kuna juhtus see, et taotlusi tuli mahus 315 miljonit krooni, aga eelarve oli 200 miljonit krooni. Pigem on küsimus selles, et meil on ette nähtud toetusmahud ja siis tuleb taotlusi rohkem. EAS vaatab taotlused läbi, langetab otsuse ja kui vabaneb mingeid lisavahendeid, siis me kuulutame nende jaoks välja täiendava taotlusvooru. Meil oli märtsi lõpuks sellest meetmest otsustega kaetud taotlusi 918 miljoni krooni ulatuses, sellest ettevõtluskeskkonna projekte 100 miljoni krooni ulatuses ja külastuskeskkonna projekte 818 miljoni krooni ulatuses. Ühelt poolt võime rõõmu tunda, et külastuskeskkonna projektidele on väga palju toetust taotletud, teiselt poolt on pigem olnud probleem selles, et just ettevõtluskeskkonda ei ole me suutnud piisavalt kiiresti toetada. On juba tehtud 358 miljoni krooni eest väljamakseid ja täiendavalt on veel menetluses 11 projekti 234 miljoni krooni ulatuses. Me oleme kavandanud veel 100 miljonit krooni suure strateegilise investori toetuseks. Oleme suutnud planeerida ressursse, et avada täiendav külastuskeskkonna taotlusvoor 200 miljoni krooni ulatuses. See raha, mida me saame veel taotlusteks avada, ei tule lihtsalt mitte sellest, et ta oleks üle jäänud, vaid osa projekte ei ole kvalifitseerunud ja projektid on ka odavnenud, odavnemise tulemusena on meil taas tekkinud võimalus neid voore avada.
Ebamäärasesse tulevikku ei ole midagi lükatud, tegemist on reaalse olevikuga. Külastuskeskkonna arendamiseks ettenähtud 200 miljoni krooni taotlemise määruse eelnõu on esitatud e-õigusesse, Kultuuriministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Põllumajandusministeeriumile, Keskkonnaministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja üleriigilistele omavalitsusliitudele.
Järgmiseks küsitakse, kas meetme taotlustingimuste muutmist on arutatud Rahandusministeeriumiga ja Kultuuriministeeriumiga. On arutatud. See eelnõu on saanud heakskiidu prioriteetse suuna seirekomisjonilt, mille liikmeteks on ka Rahandusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi esindajad. Kontakt on olnud pidev ka teiste asjasse puutuvate ministeeriumidega. Seirekomisjoniga kooskõlastamise käigus tegi Kultuuriministeeriumi esindaja täpsustavaid tehnilisi parandusi ja Rahandusministeerium on esitanud riigihangete seaduse rakendamisega seotud tõlgenduse ning pakkunud vastava paragrahvi sõnastuse oma variandi. Nii Kultuuriministeeriumi kui ka Rahandusministeeriumi märkustega on eelnõus arvestatud. Nagu ma ütlesin, see meede avatakse 200 miljoni krooni osas uuesti siis, kui määruse muudatused on jõustunud. Muudatused tulenevad soovist, et saaksid rahastatud Eestile kõige suurema mõjuga projektid. Kaks olulisemat muudatust on, et esiteks võimaldatakse strateegilise suurinvestori toetamist ja, teiseks, külastuskeskkonna osas muudetakse varasem jooksev taotlemine voorupõhiseks taotlemiseks. Kuna raha on jäänud järele väga väike osa programmi summast ja taotlusi on väga palju, siis me paneme tähtaja, mil kõik saavad korraga oma taotlused esitada. Jooksvalt taotlusi kahjuks enam esitada ei saa, lihtsalt raha ei ole enam nii palju järele jäänud.
Edasi küsitakse Kihnu regionaalprogrammi kohta. Küsitakse, kas ja kellega on seda arutatud. Programmdokumendi muutmist on arutatud Kihnu ja Tõstamaa vallavanematega kui kohalike kogukondade valitud esindajatega, kes on ka Kihnu regionaalprogrammi nõukogu liikmed.
Miks tehti regionaalprogrammis muudatused? Selleks on kolm põhjust. Esiteks, Kihnu regionaalprogramm loodi, nagu te teate, sel ajal, kui kultuuriprogramme veel olemas ei olnud. Sellepärast olid regionaalprogrammis ette nähtud ka kultuurilised tegevused. Nüüd me oleme olukorras, kus regionaalprogrammi ja kultuuriprogrammi tegevused on kattunud. Olete kindlasti minuga nõus, et riik peaks tagama selguse, ühelaadsetele projektidele peaks saama taotleda toetust ühest programmist, et saadaks aru, kui palju mingit valdkonda toetatakse. Kui on prioriteet toetada kultuuri, siis eraldatakse summad kultuuriprojektide toetamiseks. Me ju ei nõua, et näiteks majandusministeeriumi teedeehituse toetustest toetataks ka kultuuri. Läbipaistvus on vajalik, et iga programm täidaks oma eesmärgid. Kattuvad programmid ei ole riigi seisukohalt mõistlikud. Teiseks, kui me regionaalprogrammi eesmärkide täitmise indikaatoreid analüüsisime, siis selgus, et ainsana olid täidetud kultuuriga seotud indikaatorid. Kõige suurem osa vahenditest oli läinud eelkõige kultuuri toetamiseks. Näiteks, kui programm nägi ette kümne Kihnu kultuuri või ajalugu käsitleva uurimuse või projekti toetamist, siis tegelikult oli juba varasemalt toetatud ligi 30 vastavasisulist tegevust; kui programm nägi ette kahe kihnukeelse või Kihnu-ainelise meediaväljaande toetamist, siis tegelikult oli programmi toel avaldatud juba kümme trükist. Samal ajal ei ole aga programmist piisavalt rahastatud tegevusi, mis toetaksid Manija ja Kihnu sotsiaal-majandusliku keskkonna arengut uute töökohtade loomise ja traditsiooniliste majandustegevuste jätkamise võimaldamise kaudu. Oli eesmärk, et toetatakse 20 kalandusega tegelevat ettevõtjat, siiani on toetatud ainult ühte kalandusega tegelevat ettevõtjat. Nähti ette kahe rahvaspordirajatise renoveerimine, seni ei ole toetatud ühtegi sellist projekti. Neid näiteid võib tuua veel ja veel. Pigem on probleem olnud see, et regionaalprogramm on töötanud sisuliselt samuti kui kultuuriprogramm. Nagu ma juba seletasin, läbipaistvuse huvides on oluline hoida nad lahus. Kolmandaks, regionaalprogrammi maht on ju ikkagi ainult 3,3 miljonit krooni, riigieelarve kärbete tõttu on see summa selline. Me peame arvestama, et me täidaksime selle programmiga eelkõige regionaalpoliitilisi eesmärke.
On veel eraldi küsimus regionaalprogrammi nõukoguga taotlustingimuste muutmise arutamise kohta. Taotlustingimuste muutmine ei ole Kihnu regionaalprogrammi nõukogu pädevuses. Aga nagu ma eespool mainisin, arutati teemat Kihnu ja Tõstamaa vallavanematega. Nõukogu pädevuses on laekunud projektitaotlustest valiku tegemine ning regionaalministrile ettepaneku esitamine väljavalitud taotluste rahastamiseks.
Lõpuks veel kord küsimus taotlustingimuste muutmise läbiarutamise kohta. Kinnitan teile, et regionaalarengu meetmete muutmise protsess ei ole ühe ministeeriumi suva, selle käigus tuleb läbi teha hulk protseduure. Muudatused peab läbi rääkima sotsiaalsete partneritega, asjaomaseid ametkondi hõlmava seirekomisjoni esindajatega, muudatused peavad saama seirekomisjoni kooskõlastuse. Seirekomisjoni liikmed on näiteks Eesti Linnade Liidu esindaja, Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja, külaliikumise Kodukant esindaja. Eelnõu peab läbima ka kooskõlastusringi e-õiguses. Riigisiseste regionaalprogrammide puhul kogub EAS toetuste saajate arvamusi programmide parandamiseks. Programmide muudatused arutatakse veel läbi ka iga-aastastel seminaridel. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mark Soosaare!

Lugupeetud minister Siim Valmar Kiisler, suur tänu nende seletuste eest! Kuidagi nagu kummastavalt mõjub, et Rahandusministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumiga nõupidamise asemel otsustasite te Kihnu regionaalprogrammi kooskõlastada ainult kahe vallavanemaga, aga ju on see siis teatud juhtimisstiil. Pigem on see võib-olla väike detail suuremate probleemide taga.
Teie allkirjastatud Kihnu regionaalprogramm näeb ette turismi kui ühe majandusharu olulist arendamist. Ma julgen küll väita, et turismimajandus üksinda ei seisa püsti. Ei tule turist vaatama teist turisti ühele saarele, ta tuleb ikkagi kas saarele või ka Eestisse, mis on Euroopas kujunenud väikeseks saarekeseks, et näha, kuidas inimesed siin elavad, saada meie elust osa ja näha, kas me oleme siin kurvad või rõõmsad ja kuidas me siin toimetame. Aga see, mis näiteks toimub praegu Kihnus, kus ühendust mandriga ei ole juba mitu päeva, kus iga leivaraasuke ja piimatilgake on vaja linnast kohale vedada, sest alustegevust ei ole piisavalt toetatud ega arendatud, on tekitanud üsna kurva olukorra. Kogu mäng on pandud ühele kaardile, turismimajanduse arendamisele.
Kui Vabariigi Valitsus esitas Kihnu kultuuri UNESCO nimekirja kandidaadiks, siis oli selles programmis ka traditsioonilise alustegevuse toetamine, mis tähendab kalanduse, põllumajanduse ja käsitöö toetamist saarel ja sugugi mitte tingimata turismi toetamist. Teatavasti oli UNESCO nimekirja kandidaadi esitamisel oluline täita üks grafa, ohud kultuurile, ja seal oli märgitud (ma võin seda kinnitada esmasest allikast, ma olin üks selle teksti koostajatest) üheks ohuallikaks ülemäärane turism, kaasa arvatud alkoholiturism. Selle tendentsi jõuline suurendamine turismiettevõtluse abil küll ei teeni kultuuri toetamise eesmärke.
Mis puutub topeltfinantseerimisse, siis siin ma teie seisukohta kindlasti jagan. Igasugune finantseerimine peab olema selge. Kuid mitte alati ei ole oluline see, et see oleks tehtud ühest allikast. Ka Euroopa rahastamispõhimõtted näevad ette, et rahastamine peab toimuma paljudest allikatest. Vaatame, kuidas toimub Eestis kultuuri rahastamine: küll Hasartmängumaksu Nõukogu otsusel, küll Eesti Kultuurkapitali otsusel, küll Kultuuriministeeriumi, küll Haridus- ja Teadusministeeriumi vastavatest programmidest. Mis puutub Kihnu alustegevuse rahalisse toetamisse, siis kalanduse toetamiseks on olemas poolteist miljardit krooni Euroopa Kalandusfondi raha, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on olemas raha teedehoiuks. Matta tingimata üle poole Kihnu regionaalprogrammi rahast kultuuri arvel Kihnu ja Manija saarte teede hoiuks ei ole võib-olla ka päris õige. Siin jääme me täna erinevatele seisukohtadele.
Veel kord tänan teid selgituste eest! Loodame, et sellest arupärimisest oli sedavõrd kasu, et ka teie suudate korrigeerida oma tegevust, suudate läheneda Kihnu kultuurile veidi sügavamalt ja tutvuda nende peamiste probleemidega, mida selle kultuurikillu ellujäämiseks on vaja lahendada. Aitäh!

Tänan! Ei Vabariigi Valitsuse esindaja ega õiguskantsler ei ole avaldanud soovi läbirääkimistes osaleda. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Inara Luigase, Kadri Simsoni, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Vladimir Velmani, Jüri Ratase, Enn Eesmaa ja Lauri Laasi 17. veebruaril 2010 esitatud arupärimine PPP-projektide arvestuse kohta. Arupärimisele vastab rahandusminister Jürgen Ligi. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Olga Sõtniku, et ta arupärimist tutvustaks!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! 17. veebruaril esitasime rahandusminister Jürgen Ligile arupärimise seoses PPP-projektide arvestusega. Public Private Partnership projektid ehk PPP-projektid võimaldavad avalikul sektoril väga lühikese aja jooksul ellu viia rahaliselt mahukaid projekte, mis on märgitud kohalikus arengukavas, kuid eelarves riigihanke korraldamiseks vajaminev summa veel puudub. Lisaks võimaldab PPP-meetod jagada riske avaliku ja erasektori vahel. Tallinna linna PPP-kohustuste maht moodustas 2008. aastal 1,195 miljardit krooni ning 2009. aastal 1,127 miljardit krooni. Tallinna kohta väidab valitsus, et refinantseerimiseks ja euroinvesteeringute kaasfinantseerimiseks ei saa lubada laenu võtta, sest Tallinnale lubatud 60%-line laenukoormus on juba täis. Seda seetõttu, et ka avaliku ja erasektori partnerlusprojektid tuleb laenukoormusesse sisse arvestada. Samas väidab valitsus eurole ülemineku kriteeriumide täitmiseks Euroopale, et PPP-projekte eelarve defitsiidi arvestusse lugeda ei saa. Statistikaamet, kes mõõdab ametlikult defitsiidi eurokriteeriumi, tegi septembri lõpus kannapöörde. Nimelt teatasid statistikud Brüsselisse, et arvasid Eesti valitsussektori võlast maha eelmisel aastal sinna lisatud 600 miljonit krooni. Üllatuslikult käib see otsus palju kära tekitanud Tallinna koolide era- ja avaliku sektori partnerlusskeemiga teostatud renoveerimisprojektide kohta. Vaadates Eurostati euroindikaatorite andmeid, ongi vastavad muudatused aruannetesse sisse viidud.
Seoses eeltooduga on meil teile neli küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Selle arupärimise sissejuhatuses ja ka küsimustes on hulk hinnanguid, mis ei ole stiililt eriti viisakad ega ka tegelikkusega suurt kooskõlas, aga kõiki neid ei jõua kommenteerida. Nii et võtan ette need neli küsimust.
Esimene küsimus: "Miks mängib valitsus topeltmängu ning on suheldes Euroopaga seisukohal, et PPP-projektid ei kuulu eelarve defitsiidi arvestusse, kuid Tallinna linna laenukoormuse arvestuses loeb need projektid laenukoormuse sisse?" Ei, valitsus ei mängi topeltmängu. Siin on tegemist rahvusvaheliselt kehtestatud kahe erineva arvestusmetoodikaga. Need kaks metoodikat, arvestust, eksisteerivad eri eesmärgil. Kõigepealt, raamatupidamiskohustuslased peavad raamatupidamist pidama vastavalt Eestis kehtivatele raamatupidamisreeglitele, mis on koostatud, nagu ma juba ütlesin, vastavalt rahvusvahelistele standarditele. Siin ei ole mingeid valitsuse väljamõeldud standardeid ja ammugi mitte ei ole need välja mõeldud minu ametiajal. Raamatupidamisreeglite mõte on tagada iga üksiku raamatupidamiskohustuslase kõigi kohustuste arvessevõtmine nende finantsseisu ja tulemuse kajastamisel. Need peavad tagama iga üksuse olukorra täpse kirjelduse ja aitama kaasa nende maksevõimele, kui nii võiks öelda. Raamatupidamisreeglid ei reguleeri valitsussektori tasakaalu arvestamist ja raamatupidamises sellist mõistet nagu valitsussektori tasakaal ei kasutata. Küll aga tegeleb valitsussektori tasakaalu arvestamisega Eurostati reeglistik, mis on taas rahvusvaheline, ühtne Euroopa Liidu kõikide liikmesriikide jaoks, Eestile mingeid erandeid ei kehti. Kui ma neid kahte lähenemist veidi iseloomustan, siis raamatupidamisreeglistik on, kuidas ma ütlen, dünaamilisem ja objektiivsem. Eurostati statistikareeglid on palju üldisemad. Need mitte ainult ei käi üksikute raamatupidamiskohustuslaste kohta, vaid need jäävad ka mõneti elust maha. Te olete väga kiitnud PPP-projekte. Võimalus kiiresti raha ära kulutada tähendab ka kiiret maksevõime vähenemist ja majandusseisu halvenemist. Siin ei maksa silmi kinni panna. Raamatupidamisreeglid püüavad seda kõike väga täpselt jälgida, statistikareeglid ei ole aga olnud nii dünaamilised kui elu ise. Elu muutus millalgi üheksakümnendatel, minu teada sai see tõuke Tony Blairi Inglismaal, kus PPP-projektid omaette skeemina väga populaarseks muutusid. Aga statistikareeglid ei ole neile järele jõudnud. Ma olen kohtumisel Eurostati pealikuga seda teemat puudutanud. Nad tunnistavad, et see on suur väljakutse statistikale, kuidas kogu seda sasipundart siiski käsitleda, et statistika esitatav pilt vastaks tegelikkusele paremini.
Teine küsimus: "Kui Eurostat ei loe PPP-projekte laenukoormuse arvestuses, siis miks on Eesti seadusandlusesse viidud sisse just vastupidised muudatused ning miks kiusatakse sellega Eesti omavalitsusi?" Nagu ma ütlesin, ei ole siin tegemist mingisuguse Eesti eripärase nähtusega. Eurostat ei koosta raamatupidamist reguleerivaid juhendeid ja kohalikele omavalitsustele kehtivad reeglid kehtisid laenukoormuse osas juba enne Euroopa Liitu astumist. Omavalitsuste kiusajateks võib laenude kontekstis lugeda omavalitsusi endid, neid, kes üle jõu elavad, mitte valitsust. Seadustega nõutakse lihtsalt iga võetud võlakohustuse täpset kajastamist ja see korrektne kajastamine ei suurenda kuidagi omavalitsuste koormust ega halvenda nende finantsseisu. Piirangud on vajalikud seetõttu, et omavalitsuste vastutustunne on väga erinev. See on üks põhjus. Aga ka sellepärast, et see kõik mõjutab üldist avaliku sektori olukorda ja ka teisi omavalitsusi. Kui üks lubab endale rohkem, peab teine rohkem kokku hoidma, selline on tegelik olukord.
Küsite ka 2008. aasta alguses kinnitatud Raamatupidamise Toimkonna uue juhendi kohta, selle kohta, miks neid muudatusi tagasiulatuvalt on rakendatud. Vastus on, et raamatupidamispõhimõtteid muudetakse üldjuhul alati tagasiulatuvalt. Toimkond kehtestas uue juhendi tagasiulatuvalt, nagu rahvusvaheline juhend ette nägi. Vanu aruandeid seejuures uuesti ei tehta, küll aga esitatakse järgmises aruandes eelmise perioodi andmed ümberarvestatuna. Lisatakse ka selgitus, milliseid arvestuspõhimõtteid muudeti ja mis seetõttu muutus eelmise perioodi ja sellest varasemate perioodide andmetes. See on loomulik, et ühesugused, kuid erineval perioodil võetud kohustused tuleb raamatupidamises kajastada ühtemoodi, teisiti ei ole see mõeldav. Raamatupidamise eesmärk on anda korrektset informatsiooni, nagu ma ütlesin, organisatsioonide finantsseisu kohta.
Neljas küsimus: "Valitsus on oma prioriteediks kuulutanud euro kasutuselevõtu. Kas valitsuse number kaks eesmärk euro kõrval on Tallinna linna arengu pidurdamine?" Ega te vist nendest eelmistest vastustest väga palju ei hoolinud, kui te sellise küsimuse siia lõppu lisasite. Ma olen ise tallinlane, mul ei ole tulnud langetada mingeid otsuseid, mis näiteks Tallinna laenamist piiraksid. Vajaduse korral ma muidugi teen seda. Juhul kui Tallinn peaks näitama, et ta ei suuda võlakoormuse piires püsida ja püüab oma olukorda halvendada, siis on minu kohustus sekkuda. Nii need asjad käivad. Need kohustused on mulle pannud Riigikogu. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma arvan, et praegu on sobiv hetk küsida, mis kiusu valitsus seoses linnahalliga ajab. Mis on meie headel ministritel selle vastu, et see kole koht ükskord korda saaks?

Aitäh! Minu arust ei ole ei küsimuse vorm ega koht sobiv, see ei haaku kuidagi arupärimise teemaga, vähemalt mitte piisavalt. Mida te öelda tahate? Mismoodi ma linnahalliga seoses Tallinna kiusan? Sellised tühjad emotsioonid ei tohiks Riigikogu saali sobida.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme neljanda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Inara Luigas, Toomas Varek, Kalev Kallo, Kalle Laanet, Kadri Simson, Valeri Korb, Nelli Privalova, Tiit Kuusmik, Helle Kalda, Jaak Aab, Georg Pelisaar ja Ain Seppik 18. veebruaril 2010. Arupärimine on kohalike omavalitsuste laenu kooskõlastuste kohta. Vastab rahandusminister Jürgen Ligi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Inara Luigase, et ta arupärimist tutvustaks!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ka selle arupärimise oleme me esitanud austatud rahandusministrile. Nii nagu juhataja ütles, on see kohalike omavalitsuste laenude kooskõlastamise kohta ja arupärimine on seotud just Viimsi valla võlakoormuse suurendamisega.
Nagu me teame, alates 1. märtsist 2009 kuni aastani 2011 kehtib kõigile kohalikele omavalitsustele laenu ja muude kohustuste võtmisel piirang, mille järgi tohib laenu võtta ainult Rahandusministeeriumi nõusolekul ning välisvahendite arvel tehtavate projektide kaasfinantseerimiseks. Selle eesmärk oli suunata omavalitsusi majanduslikult raskel ajal ning valimiste eel vastutustundlikule rahanduspoliitikale. Samuti aitab piirang hoida kontrolli all nii omavalitsuste kui ka valitsussektori eelarve puudujääki.
Eelmise aasta 21. septembril esitas Viimsi Vallavalitsus Rahandusministeeriumile laenu kooskõlastuse taotluse 163,5 miljoni krooni ulatuses. Laenu kooskõlastus anti Viimsi Vallavalitsusele 6. jaanuaril 2010. aastal. Viimsi valla võlakoormus on valla- ja linnaeelarve seadusega lubatud 60% asemel prognoosi järgi 169%. Selles arvestuses kuulub Viimsi vald seadusrikkujate esikolmikusse juba 2006. aastast.
Sellest tulenevalt on meil rahandusministrile viis küsimust. Need on järgmised. Millistel põhjustel on rahandusminister teinud Viimsi vallale erandi ning on lubanud neil oma võlakoormust veelgi suurendada? Kui palju õõnestab sellise käitumise lubamine ühele vallale üldist seaduskuulekust? Miks eelistatakse Viimsi valda teistele kohalikele omavalitsusüksustele, sest eelmisel aastal rakendusid näiteks Rõngu vallale koheselt pärast seadusrikkumist sanktsioonid? Kas Viimsi valla laen kajastub Eesti võlakoormuse arvestuses Euroopa Liidu jaoks kuidagi teistmoodi kui Rõngu valla laen? Kuidas kavatseb Rahandusministeerium jälgida, et Viimsi vald täidaks oma lubaduse jõuda võlakoormusega lähima nelja aasta jooksul seadusega lubatud piiridesse? Ootame nüüd ministrilt vastuseid.

Tänan! Ma palun vastamiseks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Me oleme ühel meelel selles, et Viimsis on toimunud eelarve teemal seadusrikkumine, aga teie küsimus põhineb siiski valeväitel. See ei ole tõsi, et laenupiirang on selline. Laenupiirang puudutab valla- ja linnaeelarve seaduse § 8¹ lõike 1 kohaselt ka refinantseerimist. Vallal on õigus taotleda ka varasemate kohustuste refinantseerimist. Kooskõlastatakse rahandusministriga, kuid juhul kui refinantseerimise tulemusena valla kohustused vähenevad, ei ole minu hinnangul rahandusministril suvaõigust öelda lihtsalt kiusu pärast ei, nagu te täna siin armastate öelda. Selliste kohustuste refinantseerimise õigus on loomulikult kõigil omavalitsustel. Peale Viimsi on seda võimalust kasutanud näiteks Narva, Kohtla-Järve, Tartu, Antsla. Näiteid on veelgi. Viimsi puhul oli lasteaia ehitus lepingute kohaselt kapitalirendi tehing ning Viimsi vald soovis selle refinantseerida. Kui ajalugu meenutada (te olete kuupäevad vist õigesti öelnud), siis taotlus tuli sügisel, loa said nad alles jaanuaris. Ma ei andnud seda luba sugugi esimese hooga, vaid nõudsin ikkagi olukorras selgust.
Teine küsimus: "Kuivõrd õõnestab sellise käitumise lubamine ühele vallale üldist seaduskuulekust?" Jällegi on antud hinnang, esimest vastust pole ära oodatud. Aga Viimsi vallas, nagu ma ütlesin, ei seisne seadusrikkumine tegelikult mitte selles refinantseerimises, vaid selles, et vald sellisesse olukorda üldse sattus. Tõepoolest, 2006. aasta oli see kriitiline aasta, millal asi käest läks. Mina teie asemel väga seda teemat ei eksponeeriks, sest aastatel 2006–2008 juhtis valda Urmas Arumäe, nüüdne Keskerakonna liige. Maavanem oli vähemalt enamiku sellest ajast Värner Lootsmann. Mul on selle teemaga kokkupuude olnud. Urmas Arumäe vilistas seaduse regulatsioonidele ja Värner Lootsmann õigustas teda kirjalikult. Nii et koostöö oli juba enne ühte erakonda sattumist neil väga tihe. Aga praeguseks on volikogus kinnitatud valla järgmiste aastate finantsplaan, mis näeb ette võlakohustuste vähendamist seadusega lubatud piiridesse.
Kolmas küsimus: "Miks eelistatakse Viimsi valda teistele kohaliku omavalitsuse üksustele, sest eelmisel aastal rakendusid Rõngu vallale koheselt pärast seadusrikkumist sanktsioonid?" Ei rakendunud koheselt ka Rõngule, nii nagu te seda koledat sõna kasutades väidate. Rõngu seadusrikkumine puudutas kõigepealt hoopis teist regulatsiooni kui Viimsi oma. Rõngu rikkus erakorralist regulatsiooni, mis jõustus 1. märtsil 2009. Ta tegi seda korduvatele hoiatustele vaatamata riigihanget mitte välja kuulutades ja näotul moel ka sellepärast, et omavalitsus ja ehitaja olid väga tihedalt seotud. Tegemist oli nende valimislubadusega, millega nad pääsesid volikokku, ja nüüd on nad selle projektiga hädas. Aga siin, ma väidan, mul valikut ei olnud. Sanktsioon Rõngu valla suhtes oli vältimatu, nad rikkusid 1. märtsi seadust. Samas on Viimsi vald tõepoolest aastaid üle jõu elanud. See viimane suur tehing on pärit 2008. aastast, mil uus regulatsioon, see 1. märtsi oma, veel ei kehtinud, toda viimast Viimsi ei rikkunud siis ega ole ka hiljem rikkunud. Vastupidi, nad on olnud riigiga koostööaltid ja oma mineviku vigu tunnistanud. Mul ei ole mingit põhjust sel puhul sanktsioone rakendada. Samas võin öelda, et mul pole plaanis seda rakendada ka teiste suhtes, kes näitavad üles koostöötahet ega riku kehtivaid või hilisemaid reegleid. Varem tõepoolest suhtus riik neisse reeglitesse leebelt.
Neljas küsimus: "Kas Viimsi valla laen kajastub Eesti võlakoormuse arvestuses Euroopa Liidu jaoks kuidagi teistmoodi kui Rõngu valla laen?" Loomulikult mitte, on vastus. Mõlemad on võlad, aga ma väidan, et rikkumise raskus on erinev. Erinev on ka regulatsioon, nad käivad eri paragrahvide alla.
Viies küsimus: "Kuidas kavatseb Rahandusministeerium jälgida, et Viimsi vald täidaks oma lubaduse jõuda võlakoormusega lähima nelja aasta jooksul seadusega lubatud piiridesse?" Selle nimel, et nad seda teeksid, küsisin ma Viimsi vallalt finantsplaani, kus nad need sammud ära kirjeldasid, enne nad luba refinantseerimiseks ei saanud. Nad esitasid oma plaani. Tunnustus neile, ülesanne on väga raske olnud, finantsseis on halb, peaaegu kolmekordselt ületatakse lubatud laenukoormust. Aga loomulikult jälgime me nende tegevust nende esitatud aruannete järgi. Mul ei ole põhjust kahtlustada, et nad oma plaane ei täida. Tänan!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin veel kord üle. Te ütlesite, et Viimsi vald taotles seda laenu refinantseerimiseks, kuigi 2009. aasta 1. märtsi reegel ütleb, et see on lubatud vaid kaasfinantseerimiseks, kui kasutatakse Euroopa Liidu struktuurivahendeid. Kas te veel kord selgitaksite seda asjaolu?

Aitäh! Ma juba ütlesin, et see väide on vale. Seadus räägib kaasfinantseerimisest ja refinantseerimisest, mõlemast.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister! Ma ei jaga neid termineid väga hästi, aga kas ma sain teie jutust õigesti aru, et endise vallavanema Urmas Arumäe põhiviga oli see, et ta astus Keskerakonda, ja ka maavanem oli keskerakondlane Värner Lootsmann, aga nüüd on need takistused kõrvaldatud ja seetõttu on jälle võimalik anda riigi abi sellele vallale?

Kindlasti on see liiga rikutud arusaam. Liiga rikutud, nii et häbenege! Mina juhtisin tähelepanu sellele, et kui te eksponeerite Viimsi üle jõu elamist aastatel 2006–2008, siis just teie tunnustasite seda inimest, kes seda tegevust juhtis, parteipiletiga. Ma ei saa väita, et IRL oleks teda tunnustanud, IRL ilmselt ei leppinud tema tegevusega. Enne oli ta selles erakonnas. Ma rääkisin sellest.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Inara Luigase!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Tahan teha mõningad täpsustused selle arupärimise kohta. Nimelt, kui rahandusminister ütles, et laenude puhul on tõesti teatud erisusi ja seadusrikkumisi, siis, tõepoolest, kehtiva korra kohaselt on omavalitsustele keskvõimu poolt sätestatud, et nende võetud laenud ei või ületada 60% eelarveaasta puhastuludest. Kuid Viimsi vallal on siin piir ületatud. Kui rääkida täpsemalt, siis on see kuni 170% eelarveaasta puhastuludega võrreldes.
Kui me arvame, et Viimsi võibki teha mingisuguseid erandeid ja rahandusminister võib siin lubada laenukoormust suurendada ja arvestada vaid sellega, et Riigikogus olev seaduseelnõu, mis puudutab finantsjuhtimist, tuleb varsti seadusena vastuvõtmisele ja muudab laenude andmise ka kohalike omavalitsuste puhul individuaalsemaks ehk siis võibki laenumaht ületada 60%, siis pole see siiski praegusel ajal ministeeriumi poolt hea lahendus ega vabandus.
Samuti on rikutud 1. märtsist 2009 kehtivat reeglit, mis laieneb kõigile omavalitsustele, sealhulgas Viimsile, mis sätestab piirangud. On lubatud laenu võtmine ainult omafinantseeringuks, kui kasutatakse Euroopa Liidu struktuurifondide raha.
Kui rääkida eelarve puudujäägist, siis 2009. aasta kohalike omavalitsuste eelarve puudujäägiks hinnatakse 1,6 miljardit krooni. Viimsi võetud laen 163,5 miljoni krooni ulatuses halvendas samuti eelarvepositsiooni. Koos sellega on tehtud raskemaks kogu Eesti riigi teatud kriteeriumidesse mahtumine (eelarve puudujääk 3% SKT-st). Võib öelda ka seda, et kui valitsus on võtnud nõuks hoida eelarvet tasakaalus, siis on selliste laenude lubamine halvendanud eelarvepoliitilisi eesmärke. Ka Euroopa Komisjon on teinud ettekirjutusi, et meie riigi eelarvepositsioon on olnud suhteliselt halb.
Tahan märkida veel seda, et stabiilsuse ja kasvu pakti kohaselt peavad euroala ja ERM2 liikmesriigid (need riigid, kelle hulka kuulub ka Eesti), kes ei täida eelarvepoliitikas seatud eesmärke, kohendama oma struktuurset eelarvepositsiooni. Siinkohal võib teha ühese järelduse, et viimastel aegadel on valitsus kiiresti proovinud tõsta pensionile mineku iga. Kaudselt võib öelda, et ka see valitsuse kiire käik on seotud just eelarvepoliitika paremaks muutmisega ehk kohendamisega.
Me arvame, et Vabariigi Valitsuse ja Rahandusministeeriumi selline käitumine ehk Viimsi valla laenu kooskõlastamine on olnud vastuolus eelarvepoliitikas seatud eesmärkidega. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme viienda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Olga Sõtnik, Nikolai Põdramägi, Vladimir Velman, Kalle Laanet, Enn Eesmaa, Inara Luigas, Mailis Reps, Lauri Laasi, Georg Pelisaar, Toomas Varek, Valeri Korb, Aivar Riisalu, Kadri Simson ja Evelyn Sepp 15. veebruaril 2010. Arupärimine on Tallinna Sadama laenuskeemi kohta. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalev Kallo, et ta tutvustaks arupärimist!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! 18. novembril 2009. aastal sõlmisid Tallinna Sadam ja Rahandusministeerium laenulepingu, mille järgi laenab riik sadamale 50 miljonit eurot ehk ligi 800 miljonit krooni. Laenu tagastamise tähtajaks märgiti 1. september 2024. Eesti riik andis Tallinna Sadamale 800 miljonit krooni laenuks kulukatel tingimustel, raha laenati marginaaliga 3%, millele lisandub kuue kuu EURIBOR. Varasemalt on Tallinna Sadam võtnud laenu märksa soodsamatel tingimustel. 2009. aasta alguses laenas sadamafirma näiteks Euroopa Investeerimispangalt 40 miljonit eurot marginaaliga 0,41% ehk 2,59% odavamalt kui Eesti riigi käest.
Tallinna Sadam on olnud riigile hea dividenditulu teenija. 2009. aasta eest tasus sadam riigile dividende summas 416,6 miljonit krooni ja riigile makstud dividend sisaldas Vabariigi Valitsuse 12. novembri korraldusega määratud lisadividende summas 316,6 miljonit krooni. Kui riik saab suurt dividenditulu, siis võimaldab see parandada eelarvepositsiooni ja näidata meid eurokriteeriumi täitmise suutlikena. Tegemist on riigieelarve kunstliku ilustamisega. Samas ei kannatanud Tallinna Sadama majanduslik olukord ja arenguplaanid nii suurte dividendide maksmist, millele viitas vajadus laenata 800 miljonit krooni. Tallinna Sadama seisukohalt oleks ratsionaalsem ja majanduslikult tasuvam käik olnud jätta dividendid välja maksmata ja võtta laenu 400 miljonit krooni. Ükski eraomanik oma firmaga nii küll ei käituks, viies sellise tehinguga firma majanduslikult raskemasse olukorda. Kõrgem intress toob Tallinna Sadamale lisakulu 20,7 miljonit krooni aastas.
Tahtmatult tuleb siinjuures meelde korduvalt toodud väide, et riik olla halb peremees. Kuid kes siis on riik? Riik koosneb nendest inimestest, kes riigis elavad, ja ma ei arva, et kõigil neil oleks selline majanduslik mõtlemine. Selle käiguga on riigiettevõte kunstlikult pandud raskemasse olukorda. Siin on riigil minu arvates kindlasti konkreetsed nimed, on see nimi siis Andrus Ansip, Jürgen Ligi või Juhan Parts, aga halb peremees on tõesti oldud, ainult et mina ei ütleks, et riik on olnud see halb peremees.
Selle olukorra selgitamiseks on meil esitatud viis küsimust, millele me ootame ministrilt vastust. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud arupärijad! Riigikogu liikmed! Ma pean sissejuhatuseks kahjuks jälle ütlema, et viidaksin küll teie aega ja tegeleksin teie emotsionaalsete hinnangute kommenteerimisega, aga see on tegelikult täiesti mõttetu, ka järgmise ja ülejärgmise arupärimise puhul. Järgmine kord, kui te neid arupärimisi kirjutate ja teil on vaja ennast välja elada, siis mõelge, võib-olla leiate mingisuguse muu vahendi, muu võimaluse. Loed neid ja teinekord tundub, nagu oleks mingi sõda või lahing käimas, kõik on sedavõrd ebaadekvaatne. Kahjuks ka selle arupärimise puhul.
Te küsimusi ette ei lugenud ja ma pean hakkama ise ette lugema neid küsimusi, kus on palju pooltõdesid ja ebatäpseid hinnanguid, aga mis teha, stenogrammi huvides tuleb seda teha.
Kolmele esimesele küsimusele vastan ma korraga, kuna nad puudutavad ühte ja sama teemat. Esimene küsimus: "Miks laenas riik Tallinna Sadamale 800 miljonit krooni marginaaliga 3%, mis on väga kallis laen, oluliselt üle turu keskmise ja selgelt kahjulik Tallinna Sadama majandushuvidele? Miks soovib riik Tallinna Sadamat kõrge intressiga kurnata ja seda olukorras, kus Tallinna Sadam on riigile head tulu tootev ja endiselt kõrge arenguperspektiiviga ettevõte?" Teine küsimus: "Miks ei laenanud Tallinna Sadam vajalikku 800 miljonit krooni turutingimustel, pidades silmas, et hiljuti sai Tallinna Sadam Euroopa Investeerimispangalt laenu marginaaliga 0,41% ehk siis 2,59% odavamalt? Riigi poolt küsitav kõrgem intress toob Tallinna Sadamale aastas täiendavat lisakulu suurusjärgus 20,7 miljonit krooni aastas. Kas see summa ei ole Tallinna Sadama jaoks oluline? Kas riik loodab, et suudab Tallinna Sadamat röövintressiga kurnates lahendada 20,7 miljoni krooniga aastas oma eelarveprobleeme? Kas 20,7 miljonit krooni lisanduv eelarvetulu aastas on seda väärt, et tuua ohvriks Tallinna Sadama perspektiiv ja areng? Milline oli Tallinna Sadama nõukogu seisukoht laenu võtmisel? Kas teie arvates kahjustas ettevõtte nõukogu ettevõtte majanduslikke huve?" Kolmas küsimus: "Kas võis tekkida selline olukord, et Tallinna Sadam ei võtnud turutingimustel laenu rahvusvaheliselt laenuturult, kuna Andrus Ansipi valitsuse langev rahvusvaheline maine on hakanud üle kanduma ka Eesti ettevõtetele? Kui rahvusvaheliselt laenuturult mittelaenamise põhjuseks ei olnud Andrus Ansipi valitsuse negatiivne maine, mis oli siis selle põhjuseks? Kas valitsus keelas Tallinna Sadamal teiste käest laenata, lootes teenida kõrget intressitulu?" Need on need kolm küsimust, millele vastan korraga.
Kõigepealt sellest, milleks Tallinna Sadam laenu kasutab. Tallinna Sadam kasutab laenu Muuga sadama idaosa suuremahuliste investeeringute rahastamiseks. Täpsemalt, Muuga konteinerterminali laienduseks, projekti maksumus on 868 miljonit krooni, teiseks, Muuga sadama idaosa laienduse esimeseks etapiks, üldkasutatava tagalaala ja kommunikatsioonide rajamiseks, projekti maksumus on 365 miljonit krooni. Vaatamata majanduskonjunktuuri halvenemisele on otstarbekas need investeeringud teha. Muuga konteinerterminali laienduse projektiga on otseselt seotud pikaajalised laenulepingud Põhjamaade Investeerimispangaga ja Euroopa Investeerimispangaga, mille tagastamata jääk 3. märtsi 2010. aasta seisuga oli kokku 37,6 miljonit eurot. Investeeringu katkestamise korral oleks Tallinna Sadamal kohustus laenude jääk viivitamatult pankadele tagastada. Investeeringute katkestamise korral jääks kasutamata ka 301,4 miljoni krooni Euroopa Liidu abiraha. Samuti ei oleks võimalik varade planeeritud kasutusse andmine, mistõttu jääks järgnevatel aastatel nendelt tulu teenimata. Samaväärse investeeringu teostamine tulevikus oleks ka oluliselt kallim ning Euroopa Liidu toetusraha enam kasutada ei saaks. Tallinna Sadama nõukogu otsustas 29. septembril 2009. aastal kaasata Tallinna Sadama pooleliolevate investeeringute rahastamiseks aastatel 2009 ja 2010 täiendavalt kuni 962,3 miljonit krooni laenukapitali. Võrreldes 2007. aasta ja varasema ajaga, on võõrkapitali kaasamise võimalused laenuturul alates 2008. aasta keskpaigast oluliselt muutunud. Iseäranis keeruline olukord oli 2009. aasta lõpus AS-ile Tallinna Sadam sel hetkel vajaliku projektide tasuvusajale vastava pikaajalise laenukapitali kättesaadavuse osas. Eestis tegutsevate suurpankade (Danske Bank, Nordea Pank, DnB NORD Pank, UniCredit Bank, Põhjamaade Investeerimispank) filiaalid teatasid, et pikaajalise finantseeringu andmine on Baltikumi ettevõtetele teadmata ajaks peatatud kõrge riskihinnangu tõttu. Välispangad hindasid Baltikumi piirkonna riske väga kõrgeks, mistõttu kujunes ka pakutava kapitali hind ülikõrgeks. EURIBOR-ile lisanduva intressimarginaali indikatsioonid välispankadelt algasid 10%-st. Suuremad Eestis tegutsevad pangad pakkusid vaid lühiajalist finantseerimist väikeses mahus ning suhteliselt kõrge hinnaga. Euroopa Investeerimispank väljastas 2009. aasta lõpus jätkuvalt sobival hinnatasemel pikaajalisi laene, kuid vastavalt (see on väga oluline koht) Euroopa Investeerimispanga rahastamise põhimõtetele finantseeritakse Euroopa Investeerimispanga poolt kuni 50% investeerimisprojekti kogumaksumusest ning koos Euroopa Liidu kaasfinantseerimisega kuni 90% kogumaksumusest. Kõik AS-i Tallinna Sadam käimasolevad ja planeeritud investeeringud olid juba Euroopa Investeerimispanga finantseeringuga kaetud või taotlemisjärgus ning seetõttu ei olnud ettevõttel võimalik Euroopa Investeerimispangalt rohkem finantseerimist saada. Tulenevalt eeltoodust taotles AS Tallinna Sadam riigilt pikaajalist laenu summas 50 miljonit eurot tähtajaga 15 aastat riigieelarveliste vahendite arvel. Rahandusministeerium teostas AS-i Tallinna Sadam laenuteenindamise võime kontrollimiseks eri stsenaariumidega finantsanalüüse, mille tulemusena jõudis järeldusele, et ettevõte suudab laenu korrektselt teenindada. Valitsuse 29. oktoobri 2009. aasta korraldusega otsustati anda AS-ile Tallinna Sadam laenu kuni 50 miljonit eurot tähtajaga kuni 15 aastat. Laenuleping 50 miljoni euro laenamiseks sõlmiti poolte kokkuleppel 18. novembril. Laenu intressimääraks kujunes kuue kuu EURIBOR pluss 3% aastas. Oluline on märkida ka seda, et praeguse seisuga on riigi poolt Tallinna Sadamale laenusummast väljastatud 10 miljonit eurot. Ülejäänud summa väljastatakse kuni 31. detsembrini 2011, kui (see on nüüd ka oluline märkus) ettevõte seda vajalikuks peab. Teisisõnu, sellise laenamisega on valitsus loonud sadamale kindla võimaluse, juhul kui neil läheb vaja laenukapitali kindlatel tingimustel.
Millistel tingimustel võib valitsus laenata riigieelarveliste vahendite arvel? Seda reguleerib valitsuse 21. augusti 2003. aasta määrus "Riigieelarve vahendite arvel laenu andmise tingimused ja kord". Selle määruse § 7 lõike 2 järgi ei või laenusaajale pakutav laenuintressi määr olla madalam kui riigi enda poolt sarnastel tingimustel võetaval laenul. Nende tingimuste väljaselgitamiseks võib Rahandusministeerium küsida erinevatelt krediidiasutustelt hinnangut intressimäära kohta. Rahvusvaheliste kommertspankade indikatsioonide kohaselt saanuks Eesti riik 2009. aasta kolmanda kvartali seisuga avalikult võlakirjaturult kümneks aastaks laenata marginaaliga 2,8–3,2%. Lisaks tuleb lähtuda ka riigiabi printsiipidest, mille järgi peab laenuintress olema samaväärne turul tehtavate sarnaste tehingute hinnaga. Seega, krediidikulukuse osas tahan rõhutada, et väited, nagu oleks see laen ebamõistlikult kallis, ei pea paika. Laenates omanikult ehk Eesti Vabariigilt, sai AS Tallinna Sadam laenu hinna mõttes turutingimustel, kuid oluliselt suuremas mahus, oluliselt pikema tähtajaga ja oluliselt paindlikumatel tingimustel, kui seda oleks tol hetkel andnud pank. Kui olukord rahvusvahelistel finantsturgudel paraneb ning laenukapital taas AS-i Tallinna Sadam jaoks soodsamaks muutub, on ettevõttel võimalik riigilt see saadud laen refinantseerida, ja kui selline võimalus tekib, siis seda ka tehakse. Mis puudutab Tallinna Sadamalt dividendide võtmist, siis ei ole midagi ebaloomulikku või mingit erilist skeemi selles, kui riik sellise võimaluse olemasolu korral võtab äriühingu teenitud kasumi arvel rohkem dividende. Eelarvetulude järsu vähenemise korral on selleks tegelikult palju enam põhjust kui headel aegadel. Valitsus määras eelmisel aastal Tallinna Sadama 2009. aastal makstavaks dividendisummaks 416,6 miljonit krooni. See ei olnud ebamajanduslik otsus, omanikutulu väljavõtmine oli kooskõlas sadama võimaluste ja majandusliku edukusega. Tallinna Sadama eelmise aasta konsolideeritud müügitulu oli auditeerimata andmetel 1,27 miljardit krooni, seda oli 8% enam kui 2008. aastal. Tallinna Sadama 2009. aasta puhaskasum oli auditeerimata andmetel 407,8 miljonit krooni, mis on samas suurusjärgus varasema aasta puhaskasumiga.
Arupärijate neljas küsimus on järgmine: "Kas valitsus on seisukohal, et selline laenuskeemiga ilustatud riigieelarve näiline tasakaal leiab Euroopa Liidu heakskiidu? Kas valitsus on seisukohal, et taoline eelarvepettus aitab meil euro käibele võtta? Milliseid kavalaid käike plaanib valitsus edaspidi kasutada lootusetult defitsiidis oleva riigieelarve tasakaalustamiseks, kui sellised laenuskeemid on ennast ammendanud või pettus on avalikuks tulnud?" Tuletan meelde, et riigieelarve tasakaalule lähenemiseks tegid Riigikogu ja valitsus eelmisel aastal mitmesuguseid otsuseid. Kärbiti reaalselt riigi kulusid ning ei saa kuidagi öelda, et 3%-lise defitsiidimäära sisse mahtumine oleks toimunud kehtivate reeglitega vastuolus olevate sammude abil. Seda, kas valitsussektori defitsiidi andmed on usaldusväärsed, kontrollivad teatavasti nii Eesti Statistikaamet kui ka Eurostat. Siinkohal võib tsiteerida Statistikaameti juhti Priit Potiseppa, kes on märkinud: "Riigiettevõtete dividendide nimetamine legaalseteks trikkideks on liialdus – riigi võla ja defitsiidi arvepidamise reeglid ei luba dividende pimesi tuluks lugeda, vaid üritavad vahet teha varade struktuuri muutusel ja tulul. [- - -] 2009. aasta teisel poolel konsulteerisime Rahandusministeeriumi arvepidamismetoodika osas enne suuremaid kavandatavaid dividenditehinguid, et oleks õigel ajal selge, mis on tulu ja mis mitte."
Viies küsimus: "Kas Tallinna Sadama rahaline kurnamine on üheks sammuks Andrus Ansipi valitsuse pikaajalisest plaanist Eesti territooriumilt transiit lõplikult välja juurida? Kui eesmärgiks ei ole hävitada transiit, mis on siis Tallinna Sadama hävitamise laiemaks eesmärgiks?" Sellele küsimusele vastan lühidalt. Tallinna Sadam on alles, seda ei ole hävitatud, vastupidi, sadam teeb omavahendite, Euroopa Liidu vahendite ja laenukapitali toel olulisi investeeringuid. Sadam laieneb, tema finantsseis on korralik. Investeeringute realistlikkuses on soovijatel võimalik kohale minnes oma silmaga veenduda. Ka ei ole olemas mingit transiidi hävitamise plaani. Riik investeerib praegu kokku miljardeid kroone sadamatesse, raudteesse, Koidula raudteepiirijaama. Need investeeringud peaksid kahtlemata soodustama transiiti, mitte ei hävita seda. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Arupärijad ei ole kindlasti mitte hetkekski seadnud kahtluse alla investeeringute vajadust Tallinna Sadamas. Teie vastustest selgus, et praegu on pooleli mitmed laenud, mille abil tehakse suurinvesteeringuid. Küsimuse põhisuund oli ikkagi sellele, et kui on sellised suured investeeringud ja on tarvis neid veel teha, siis mõistlik omanik suunaks ka kasumi investeeringutesse, aga mitte ei võtaks kasumit välja, et siis veel laenu võtta, millel on jällegi oma intressid, mis lisakulu tekitavad. Küsimus on ikka selles, et kui on sellised investeeringud pooleli, miks on siis vaja välja võtta sellises suures hulgas dividende, mitte suunata neid investeeringuteks.

Ma ju vastasin sellele küsimusele. Ei ole alati, muide, ka eraomaniku puhul erinevate projektide finantseerimise skeemid nii lihtsustatud. Suhelge ettevõtjatega. Alati on finantseerimisel mitmeid võimalusi ja erinevaid lahendusi. Ka valitsusel või riigil omanikuna on alati võimalik arvestada muidki riigi vajadusi. Investeeringuid tehakse ikkagi tulevikuperioodide arvel. Nende osas on võimalik kasutada erinevaid finantseerimisvõimalusi, muide, erineval moel ka riske jagades. Siin on väga palju komponente, mille alusel võib üht või teist rahastamisskeemi kasutada. Nii et see ei ole nii lihtne reegel, nagu te püüate siin seletada, et ainult siis oleks tagatud mõistlik majandamine.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme kuuenda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Toivo Tootsen, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramägi, Rein Ratas, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee, Valeri Korb, Mailis Reps, Enn Eesmaa, Kalle Laanet, Eldar Efendijev, Vladimir Velman, Jüri Ratas ja Olga Sõtnik 16. veebruaril 2010. Arupärimine on merenduse arengukava ja merendusalaste rahvusvaheliste kohustuste täitmise kohta. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalev Kallo, et ta arupärimist tutvustaks!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Oma asukohast ja pikast kaldajoonest tulenevalt võiks Eesti olla korralik ja tubli mereriik. Kahjuks Eesti valitsuse (võiks öelda, et ka kõigi eelnevate valitsuste) tegevuse või tegevusetuse tulemusena võib Eestit täna nimetada ainult mereäärseks riigiks. Ühel korralikul mereriigil peaksid olema oma kaubalaevastik ja oma selge merenduspoliitika, mis näeks ette meritsi kaubavedu kui riigi üht tähtsat tuluallikat. Seda on mõistnud Euroopa Liit, kes tunneb muret, et Euroopa riikide laevastikud oleksid maailma meredel konkurentsivõimelised ja nii oleks ka Euroopa Liit tervikuna tugevam. Direktiividega on antud liikmesriikidele õigusi toetada oma rahvuslikke laevakompaniisid. Meie riik seda ei tee. Riigi merendusvaenuliku poliitika tõttu on Eesti lipu alla jäänud ainult kaks kaubalaeva. Eestis resideeruvate ettevõtjate poolt opereeritakse praegu orienteerivalt 60 kaubalaevaga, mis kõik seilavad võõraste lippude all, sest ettevõtluskliima Eesti lipu all sõitmiseks ei ole soodus. Välislippude all seilas 2008. aasta alguseks ja orienteerivalt seilab ka praegu 5000 meremeest. Arvata võib, et peamiselt Euroopa Liidust tuleva surve all astus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium lõpuks esimesed sammud merenduspoliitika väljatöötamiseks. Tulenevalt meie kehtivatest raamseadustest nimetatakse seda küll merenduse arengukavaks, aga mitte pealkiri, vaid sisu on tähtis.
Möödunud aasta augustis jõuti lõpuks niikaugele, et valitsuses kiideti heaks lähteülesanne. Tunnistagem, et see ei olnud kerge, sest meremeeste keeles on enamik kooskõlastajatest ju adramehed, kellele on merendus arusaamatu. Heakskiidetud lähteülesande järgi pidi ministeerium esitama käesoleva aasta märtsiks valitsusele läbivaatamiseks esialgse dokumendi. Meil olemasoleva informatsiooni kohaselt on dokumendi väljatöötamine takerdunud ehk venima jäänud. Sellist informatsiooni saime ka siis, kui olime majanduskomisjoniga majandusministeeriumis n-ö ühisistungil. Veeteede Ametile on tehtud ülesandeks meremeeste registri koostamine ja käivitamine. Ka selle ülesande täitmisega ei ole lood päris korras. Eesti Vabariik on ühinenud 1979. aasta Hamburgi konventsiooniga merepääste osas, kuid praeguse seisuga ei ole praktiliselt rakendatud ühtegi konventsiooni lisas toodud regulatsiooni. Tuleb rõhutada, et konventsiooni nõuded ei ole otsekohaldatavad. Millegipärast on arvatud vastupidist. Väidetakse ju, et piirivalve seda teeb, seega on rahvusvahelised kohustused täidetud. Me nimetame politseiasutuse struktuuriüksuse ühendatud pääste- ja koordinatsioonikeskuseks, kuid kui see pole rahvusvahelistele nõuetele vastavalt mehitatud, varustatud ega pädev – kas see siis sisuliselt pääste- ja koordinatsioonikeskus on? Niisama hästi võiks selle nimeks panna ka Moulin Rouge, aga vaevalt selle personal kankaaniga hakkama saaks.
Merepääste klassikud on öelnud, et merepääste on eelkõige juriidiliste küsimuste puder, alles siis tulevad mehed ja paadid. Seoses eelnevaga on meil järgmised küsimused. Milline on merenduse arengukava valmimise lõplik tähtaeg ja millal see reaalselt valmib? Milline on teie nägemus kaubalaevade Eesti lipu alla tagasi toomise küsimuses? Veeteede Ametile on pandud ülesandeks meremeeste registri koostamine. On teada, et selle ülesande täitmine viibib. Milline on meremeeste registri valmimise tähtaeg? Millega on seotud viivitused registri valmimisel? Kuidas on korraldatud rahvusvaheliste merendusalaste konventsioonidega ühinemise käigus riigile võetud kohustuste täitmine, kes seda koordineerib ja kes selle eest vastutab? Kuidas on konkreetselt 1979. aasta Hamburgi konventsiooni lisa 1 regulatsioonide täitmine Eesti Vabariigis korraldatud ja kes selle eest vastutab? Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Arupärijad! Lugupeetud Riigikogu liikmed!
Esimene küsimus käsitleb merenduse arengukava valmimise tähtaega ja seda, millal see reaalselt valmib. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on kavas lähinädalatel esitada arengukava projekt huvirühmadele ja avalikkusele arutamiseks. Sõltuvalt arutelu tulemustest on võimalik see esitada valitsusele. Meie soov oleks teha seda nii ruttu kui võimalik.
Teine küsimus: "Milline on Teie nägemus kaubalaevade Eesti lipu alla tagasitoomise küsimuses?" Kõigepealt natuke tausta selgituseks. Lipp annab laevale riikkondsuse ehk viitab sellele, kus riigis laev on registreeritud. Laevaga seotud isikud, varad, juriidilised suhted alluvad riigi, kus laev on registreeritud, seadusele. Mitmed riigid maailmas on loonud tingimused märkimisväärse suurusega laevaregistrite tekkeks. Selliseks tingimuseks on eelkõige laevaomanikele soodsad maksud, millega kaasneb võrgustik vajalike teenuste (registreerimised, ülevaatused, ohutuse kontrollid jms) osutamiseks. Selle tagajärjel on laevaomanikud registreerinud oma laevad sellistesse registritesse, kus need tingimused on soodsad. Milline on olukord maailmas? Milliste riikide registris on kõige rohkem laevu? Panama – 7100 laeva, Libeeria – 1900 laeva, Bahama – 1400 laeva. See näitab, et laevanduses kui väga globaliseerunud äris valivad ettevõtjad sageli vähimate kuludega tegevuspaiga. Probleemiks on aga see, et mainitud registrites ei pöörata alati piisavat tähelepanu ohutusreeglite järgimise ja sotsiaalsete tagatiste olemasolu järelevalvele. Teisisõnu, ka globaalne konkurents eri aspektidest on reaalsus. Euroopa Liit, kes sõltub oma väliskaubanduses 90% ulatuses meretranspordist, on tegelnud meretranspordi konkurentsivõime tõstmisega, koostades ja avades esimesed riigiabi juhendid 1989 ja uuendades neid 1997 ja 2004. Meretranspordi riigiabi juhend 2004 annab liikmesriikidele võimaluse püstitada ja saavutada oma meretranspordialaseid eesmärke riigiabi rakendamise kaudu. Seejuures tuleb vältida teiste liikmesriikide majanduse ja Euroopa Liidu sisese konkurentsi kahjustamist. Riigiabi andmisel tuleb silmas pidada järgmisi eesmärke: ohutu, tõhusa, turvalise, keskkonnahoidliku meretranspordi areng, liikmesriikide merendusklastrite konsolideerumisele kaasaaitamine, merenduse oskusteabe säilitamine ja areng, Euroopa meremeeste tööhõive kaitse ja edendamine, toetus ühendusesiseste lähimerevedude edendamisele. Kehtiv riigiabi juhend tuleb üle vaadata seitsme aasta jooksul alates selle avaldamisest ehk käesoleval aastal. Vahemärkusena ütlen, et Euroopa Komisjoni ettepanekut, milline on Euroopa Komisjoni seisukoht riigiabi juhendi kehtivuse kohta alates 2011. aastast, ei ole veel avalikustatud. Eesti lipu all sõitvate laevade osatähtsuse suurendamise pooldajate argumendid ühtivad suures osas ülaltoodud eesmärkidega. Eestis on seni laevaomanikele pakutud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu jagatavat laevandustoetust, muus vormis riigiabi ei ole aga pakutud. Seda põhjusel, et ei ole õnnestunud veenvalt näidata seost registreeritud laevade arvu ja majandusliku kasu vahel ühiskonnale, võttes arvesse, et suurte muutuste esilekutsumiseks tuleks riigiabi anda suures mahus, mis tähendab ka otsest kulu maksumaksjale. Seoses riigiabi juhendi ülevaatamisega käesoleval aastal ja arvestades, et vahepeal on Euroopa Liit laienenud ja uute liikmesriikide seas leidub ka märkimisväärselt suure laevaregistriga riike, nagu Malta ja Küpros, on ilmselt otstarbekas ära oodata vaidlused, arutelu ja otsus riigiabi jätkumise ja vormide kohta pärast aastat 2011. Kui riigiabi jätkub, ei ole Eestil nähtavasti mõistlik vastanduda oma merenduspoliitikas teistele liikmesriikidele, eelkõige oma lähinaabritele. Majandusministeeriumis käib töö võimalike maksusoodustuste analüüsiga, et olla valmis ettepanekute tegemiseks. Tuleb meeles pidada, et tõhusad meetmed, mis tegelikult aitavad kaasa valdkonna arengule, on küllaltki radikaalsed. Riigiabi juhend, mida paljud riigid on rakendanud, võimaldab maksude vähendamist meremeeste töötasudelt kuni nullini ja ettevõtte tulumaksu asendamist tonnaažimaksuga, mis ei sõltu tegelikust kasumist, vaid ainult laevastiku suurusest. Lisaks on teatud tingimustel võimalikud riiklikud toetused laevade ümberehitamisele ja riiklikud toetused meremeeste täiendusõppele.
Kolmas ja neljas küsimus: "Veeteede Ametile on pandud ülesandeks meremeeste registri koostamine. On teada, et selle ülesande täitmine samuti viibib. Milline on meremeeste registri valmimise tähtaeg? Millega on seotud viivitused registri valmimisel?" Meremeeste register on moodustatud meresõiduohutuse seaduse alusel ja seda peab Veeteede Amet alates 2003. aastast. Meremeeste registris on kõik seadusega ettenähtud isikuandmed: andmed hariduse, tööalase ja tasemekoolituse, väljastatud diplomite, kutsetunnistuste, kinnituslehtede, sooduslubade kohta ja andmed meremehe tervisetõendi kohta. Küllap ei pea küsija silmas, et meremeeste registrit üldse ei ole, vaid peab silmas, et andmed on puudulikud. Puudulikud andmed on meremeeste laevadele munsterdamise ja laevadelt mahamunsterdamise kohta. Seaduse kohaselt peaks meremees esitama need andmed ise. Paraku neid andmeid üldiselt ei esitata või esitatakse vaid ulatuses, mis on vajalikud meresõidudiplomi või kutsetunnistuse vahetamiseks kõrgema tasemega dokumendi vastu. Sanktsioone munsterdamise andmete mitteesitamise eest ette nähtud ei ole. Ma kahtlen, kas selliseid sanktsioone on ka vaja. Võimalik lahend munsterdamise andmete laekumiseks on kohustada reedereid ja meremeeste töövahendusteenuseid osutavaid isikuid teatama Veeteede Ametile igast munsterdamisest ja mahamunsterdamisest. Kuna Sotsiaalministeerium valmistab koostöös majandusministeeriumi, Veeteede Ameti ja sotsiaalpartneritega ette ühinemist Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooniga, tuleb juba seoses sellega saavutada parem ülevaade meremeestele töövahendusteenuseid osutavatest isikutest. 100%-list ülevaadet ei tagaks tõenäoliselt ka see, kuna osa meremehi munsterdab end tööle välislaevale iseseisvalt, kasutamata töövahendusteenust osutavate isikute teenuseid. Praeguseks ajaks on lõpetatud andmete ülekandmine andmebaasi uude, neljandasse versiooni.
Viies küsimus: "Kuidas on korraldatud rahvusvaheliste merendusalaste konventsioonidega ühinemise käigus riigile võetud kohustuste täitmine, kes seda koordineerib ja kes selle eest vastutab?" Välisministeeriumil on olemas kõikide Eesti välislepingute andmebaas. Seal on muu hulgas märgitud vastutav ametkond ehk ametkond, kes esitas nimetatud välislepingu menetlemise materjalid Välisministeeriumile. Kui küsijal on huvi, siis on mul olemas siin ka print, ma ei hakka seda ette lugema. Lepingute puhul, kus sellesse lahtrisse on märgitud Keskkonnaministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, on välislepingu ratifitseerimise või välislepinguga ühinemise seadusega pandud teatud ülesanded Veeteede Ametile. Samas on paljude konventsioonide puhul elementaarne, et sisuline töö toimub mitme ministeeriumi poolt vastavalt nende pädevusele ja nende koostöös. Näitena võib tuua rahvusvahelise mereõiguse konventsiooni, mille puhul on andmebaasis märgitud vastutajaks majandusministeerium, samas on ühinemise seadusega antud Vabariigi Valitsusele volitused kinnitada mandrilava piirikomisjoni eksperdid ja Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu kandidaadid ning nimetada lepitajad, vahekohtunikud ning eksperdid erivahekohtusse. Meresõiduohutuse seaduse § 95 lõike 8 kohaselt on Veeteede Amet pädev asutus ja täidab administratsiooni kohustusi laevade osas järgmiste IMO konventsioonide mõistes: rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel; 1966. aasta rahvusvahelise laadungimärgi konventsioon ning selle konventsiooni kehtivad protokollid ja hilisemad muudatused; meremeeste väljaõppe, diplomeerimise, vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon; 1969. aasta rahvusvaheline laevade mõõtmise konventsioon; rahvusvaheline konventsioon merereostuse vältimiseks laevadelt; laevakokkupõrgete vältimise 1972. aasta rahvusvahelise eeskirja kehtestamise konventsioon. Meresõiduohutuse seadusega on Veeteede Amet määratud vastutajaks ka konventsiooni SOLAS viienda peatüki sätete osas, mis ei laiene laevadele (hüdrograafiline teenindus, laevaliikluse korraldamine, kohustuslike ettekannete süsteem, laevaliikluse korraldamise süsteem). Neljanda peatüki sätete osas ehk kalda-raadioside eest vastutab Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus. Viiendas peatükis käsitletud otsingu- ja päästetööde ja MARPOL-i sätete, mis ei laiene laevadele, merereostuse avastamise ja reostustõrje osas, on vastutajaks määratud Politsei- ja Piirivalveamet politsei ja piirivalve seaduse § 3 lõike 1 punktiga 4 ehk Politsei- ja Piirivalveamet vastutab otsingu- ja päästetööde tegemise ning merereostuse avastamise ning likvideerimise korraldamise eest sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel. Viienda peatüki "Hüdrometeoroloogiline teenindus" sätete täitmise eest on vastutav Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut vastavalt meresõiduohutuse seaduse §-le 49¹. Muud MARPOL-i konventsiooni osade täitjad on järgmised. Kaldavastuvõtuseadmed: vastutus on sadamaseaduse § 25 lõike 12 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 2009. aasta määrusega nr 78 ja vastutus on jagatud Keskkonnainspektsiooni, Veterinaar- ja Toiduameti ning Veeteede Ameti vahel ning see puudutab laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise ja vastuvõtmise korralduslikke nõudeid ning laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise, üleandmise, nendest teavitamise ja arvestuse pidamise üle järelevalve teostamise korda. Kütuse kvaliteedi eest vastutajaks on välisõhu kaitse seaduse § 58 lõike 2 ja § 60 alusel kehtestatud keskkonnaministri määrusega nr 38 "Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded" pandud Eesti Keskkonnauuringute Keskus.
Kuues küsimus: "Kuidas on konkreetselt 1979. aasta Hamburgi konventsiooni lisa 1 regulatsioonide täitmine korraldatud Eesti Vabariigis, kes vastutab?" Hamburgi konventsiooni ehk lühendatult SAR-i ehk eesti keeles "uuri ja päästa" (search and rescue) konventsiooniga ühinemise materjalid valmistas ette Siseministeerium. Seega on vastutav ministeerium Siseministeerium. Pöördusime vastuse koostamisel Siseministeeriumi poole. Nende kommentaarid teie sarkastiliste märkuste kohta olid järgmised: "Politsei- ja Piirivalveamet korraldab otsingu- ja päästetöid ning merereostuse avastamist ning likvideerimist politsei ja piirivalve seaduse § 3 lõige 1 punkti 4 ja selle alusel redigeeritud valitsuse 2002. aasta 23. juuli määruse "Otsingu- ja päästetööde, sealhulgas merereostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel" järgi. Politsei- ja Piirivalveameti struktuuris on loodud pääste- ja koordinatsioonikeskus Tallinnas ning Kuressaare merepääste allkeskus. Eestil on olemas mere- ja lennupääste kokkulepped Soome, Rootsi ja Lätiga, läbirääkimised käivad Venemaa Föderatsiooniga mere- ning lennupääste kokkuleppe sõlmimiseks. Riikidevaheliste kokkulepete raames on piirivalveamet sõlminud kokkulepped Rootsi mereadministratsiooni ja lennuametiga, Soome piirivalve ja lennuametiga, Läti mereväe ja lennuametiga. Lisaks on piirivalvel olemas kahepoolne koostöökokkulepe Venemaa Föderatsiooni piirivalvega, mis käsitleb ka merepääste läbiviimist. Merepäästekeskustega seotud muudatuste teavitamine toimub Veeteede Ameti kaudu. Päästepiirkonna piirid on kindlaks määratud päästeseaduses ja valitsuse 2002. aasta määruses nr 237. Päästetööde täpsemaks läbiviimiseks on valitsuse määruse kohaselt kehtestatud siseministri käskkirjaga merepäästeplaan ning lennupäästeplaan, milles nähakse ette ülesanded kõikidele asutustele, kellel on võimekust panustada mere- ja lennupäästesse. Politsei- ja Piirivalveameti pääste- ja koordinatsioonikeskus Tallinnas ning Kuressaare merepääste allkeskuses on olemas piisav tehnika hädasignaalide vastuvõtmiseks ja merealade valvamiseks. Lennupääste jaoks vajaliku informatsiooni saamiseks on sõlmitud koostööleping AS-iga Lennuliiklusteenindus häireteeninduse koostööprotseduurides Tallinna lennuinfopiirkonnas. Kõike seda arvesse võttes tuleb kinnitada, et vastavad nõuded tulenevalt Hamburgi konventsioonist on täidetud. Kui arvate, et ei ole, väitke vastu ja arutame! Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Siseministeerium võis teile ju väita, et minu küsimused on sarkastilised, aga siin on ka konkreetne näide. Kui 2. jaanuaril tanker Tallinna lahe piirkonnas madalikule sõitis, siis ei töötanud infovahetus Veeteede Ameti ja piirivalve vahel ning lõpuks, kui reostustõrjealus Kati hakkas õnnetuspiirkonda jõudma, siis selgus, et see oli kalda ääres seismisega läbi roostetanud ja pidi peaaegu ise ära uppuma. Samal ajal murdis Veeteede Ameti päästelaev Eva 316 Pärnu lahes jääd. Nii palju siis ladusast töökorraldusest Siseministeeriumis. Kuidas te seda kommenteerite?

Ma kommenteerin seda hoopis teise nurga alt. Nimelt, teie ja väga paljud inimesed levitavad informatsiooni, et Eesti lipu all on ainult kaks kaubalaeva. Muide, ka selles arupärimises te väitsite seda. Vaatasin järele, tegelik olukord on see, et Eesti lipu all on konventsionaalseid ja rahvusvahelisi sõite teostavaid laevu viis, sealhulgas neli kaubalaeva ja üks tanker. Kaubalaevu on laevaregistris registreeritud 22, neist 21 on kogumahutavusega 100 ühikut ja enam ning üks on kogumahutavusega alla 100 ühiku. Nendest 14 kaubalaeva on ajutiselt välja prahitud ja kannavad ajutiselt mõne teise riigi lippu. Praegu kannab Eesti lippu seitse kaubalaeva kogumahutavusega 100 ja enam ühikut. Laevapereta prahitud laevade registris on lisaks veel kaks kaubalaeva kogumahutavusega 100 ja enam ühikut. Kokku võttes sõidab Eesti lipu all üheksa kaubalaeva kogumahutavusega 100 ja enam ühikut ning üks kaubalaev kogumahutavusega alla 100 ühiku. Kokku on kümme laeva. Te eksite viiekordselt. Seda ma ütlesin sellepärast, et alati on oluline andmeid väga täpselt esitada, mis ei tähenda seda, et see laevade arv võiks meid kuidagi rahuldada. Miks ma vastasin sellele küsimusele nii? Sest te esitate mulle küsimusi, mida ma pean eelnevalt täpsustama. Olles lugenud teie arupärimisi, pean ütlema, et teie väited on lihtsalt natukene mittetäpsed või on väga üle võimendatud ja ülemäära emotsionaalsete hinnangutega pärjatud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Eks te olete nõus sellega, et Eesti lipu all kaubalaevad ei sõida. Tahangi teada, kui palju Eesti riik kaotab seetõttu, et meie kaubalaevad sõidavad mõne teise riigi lipu all.

Aitäh! Raske hinnata. Kuidas seda kaotust üldse mõõta? Keeruline küsimus. Muide, ka merenduse arengukava koostamisel on üks huvitav asjaolu, et enamuses peavad innukaid sõnavõtte inimesed, kes ei esinda seda ettevõtluse suunda. Üsna keeruline on ka ministeeriumil arutada (oletame, et meil on olemas selline kaubalaevastik, te toote jälle väga suuri arve arupärimises, mis ei vasta, muide, tõele, aga ma ei jõua neid pooltõdesid ümber lükata), mis siis ikkagi tegelikult toimub ja mis siis tegelikult tooks nn võimalikud Eesti kaubalaevad Eesti lipu alla. Üsna keeruline on seda arutada inimestega, kes ei ole nende kaubalaevade omanikud. Tavaliselt räägib, me oleme pannud tähele, Eesti meedias meremeeste ametiühingute esimees, räägite teie, räägin ka mina. Ettevõtja teeb oma otsused siiski väga paljude asjaolude kogumi põhjal. Ma lugesin teadlikult teile ette, kuidas kaubalaevade registreerimine on globaalselt kujundatud ja miks see niimoodi on, mida üks või teine põhjus tähendab. Tihtipeale tuuakse  argument, et nõukogude ajal oli meil Ookean, oli merelaevandus, käisime reisimas, sõitsime Aafrikasse, küll olid laevad! Täiesti teistsugune majandusolukord on tänaseks välja kujunenud mitte ainult Eestis, vaid terves globaalses kaubavahetuses. Me peame neid asjaolusid väga tõsiselt arvestama, kui me otsime ka oma kasu ja konkurentsieeliseid merenduses. See ei ole küsimus sellest, et hakkame sotsiaalmaksu maksma n-ö teiste avalike kulutuste arvel (mina ei tea, keda te silmas peate, kas Ida-Virumaad, õpetajaid, päästeametnikke) lootuses, et sellisel juhul need laevad tulevad tagasi. Kusjuures me isegi täpselt ei tea, kui palju neid laevu on, ja tihtipeale ettevõtjad, kes majandusotsuseid teevad, sellest väga huvitatud ei ole. Aga see jutt ei tähenda seda, et me ei peaks selle teemaga tegelema. Ma lihtsalt ütlen, et ka merenduse arengukava puhul on see kindlasti üks paljudest teemadest. Aga kui me midagi tahame muuta, siis me peame aru andma, et see peab andma ka tulemust. Mitte ükski selle idee genereerija ei ole suutnud tõestada, et see tooks mingisugused olematud laevad tagasi. Seda kujutatakse ette. Ma võin selle kinnituseks tuua näite. Savisaar, minu eelkäija, rakendas laevandustoetuste programmi. Väga hea, olite valitsuses, tegite programmi – 30 miljonit krooni. Mis te arvate, kui palju sellest 30 miljonist kroonist on laevandusettevõtted toetust palunud? See oli mõeldud osaliselt sotsiaalmaksu hüvitamiseks meremeestele. Ma loodan, et te teate, kui palju on tegelikult kulutatud. Me näeme, et ka selline rahaline programm ei muuda neid objektiivseid majandusreegleid, mis selles valdkonnas kehtivad. Kokkuvõte oleks see, et kuna siin on palju merendushuvilisi, siis kui me seda merenduse arengukava arutelu jätkame, et me siis tõepoolest räägiksime asjast ja püüaksime vähem rääkida loosungitega, mis tegelikult ei põhine mitte mingitel analüüsidel, ma ei räägi isegi teaduslikest uurimustest. Nostalgiaga Eesti mereriiki üles ei ehita.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Alustan sellest, et kui ma tõin näiteks, et merepääste on praktiliselt n-ö materiaalselt tagamata ja et päästelaev, mis läks päästma, pidi peaaegu ise ära uppuma, siis sellele küsimusele minister ei vastanud, vaid hakkas rääkima kaubalaevade arvust registris, mis pidavat olema tunduvalt suurem. Võib-olla siis täpsustan, et registris on kaks kaubalaeva mahutavusega üle 500 tonni. Laevu mahutavusega alla 500 tonni, mahutavusega 100 tonni ja võib-olla 50 või 25 tonni võib olla rohkem, aga neid üldjuhul tõsiseks kaubalaevaks ei peeta. Jutt käib üle 500-tonnise veeväljasurvega kaubalaevadest.
Miks me peaksime merendust toetama? Vastustest tuli jälle ilmsiks, et meie siin Eestis oleme kõige targemad ja teised ümberringi, kes kõik midagi teevad, ei jaga asjast midagi. Aga tekib küsimus, miks siis naaberriik Läti on oma lipu all sõitmise tingimusi leevendanud, kehtestades meremeestele maksusoodustused, sotsiaal- ja tulumaksu võetakse kahekordselt miinimumpalgalt. Leedus on omamaise lipu all töötavate meremeeste tulumaksu määr null. Soome ja Rootsi tagastavad laevaomanikule residentidest meremeeste kogutud otsesed maksud kogu ulatuses. Miks Soome riik maksis möödunud aastal laevaomanikele 155 miljonit eurot toetust? Miks Leedus on omamaise lipu all seilavate aluste meremeeste tulumaks 0% või miks lätlased on vähendanud meremeeste tulumaksu 15%-ni? Ju sellel on ikka põhjused. Võime jäädagi heietama, et me ei tea, mis sellest head tuleb, et äkki ei tulegi.
Samas tõi minister näite Panama kohta. Panama lipu all on minu andmetel, ma ei mäleta, kas minister ütles sama arvu, 6800 laeva. Panama teenib ainuüksi tonnaažimaksu näol Eesti kroonidesse pandult 1,5 miljardit Eesti krooni aastas. Nii et igasugusest lipu all olemisest on kindlasti tulu. Kui laev on Eesti lipu all, siis seal töötavad meremehed on Eesti residendist maksumaksjad, olgu see maks siis ka 15%, nagu on kusagil kehtestatud, või veel väiksem. Kui laev ei ole Eesti lipu all, siis need maksud, olgu nad millised on, lähevad lipuriigile.
Võib-olla ei peaks kohe pihta hakkama sellest, et on tarvis mingeid maksusoodustusi teha, aga meil on tehtud muude n-ö seadusandlike meetoditega ka reederite elu tunduvalt raskemaks, on isegi topeltmaksustamine. Klassiühingu kontrollile lisaks me nõuame, et Veeteede Amet teostaks tehnilist kontrolli, aga selle eest peab maksma laeva omanik. Teiseks, turvakontrolli puhul on seadusega määratud riigilõiv, samas me tahame, et Veeteede Ameti inspektori laeval viibimise iga tunni eest maksaks laeva omanik veel lisaks. Kui riik on kontrolli jaoks kehtestanud riigilõivu, milleks siis veel kord maksta? Selle veel kord maksmise kohta on öeldud, et mitte rohkem kui 30 000, aga niikaua oskab Veeteede Ameti spetsialist laeval küll oma aega veeta.
Kui rääkida konkreetsemalt sellest, miks lähevad laevad Eesti lipu alt ära, siis toon väga konkreetse näite. Reisilaeva Regina Baltica pidamine Läti lipu all hoiab reederile aastas kokku 16 miljonit krooni. Nii et siin on väga selged arvud, mis näitavad, et meie riigi praegune maksupoliitika ega ettevõtluskliima lihtsalt ei soodusta laevade hoidmist Eesti lipu all. Kui me tahame mereriik olla, siis üle 500-tonniseid kaubalaevu võiks meil ikka rohkem olla kui kaks. Kui nii edasi läheb, siis lähevad lisaks Regina Balticale ka teised reisilaevad Eesti lipu alt ära. Siis me jäämegi ainult mereäärseks riigiks ja võime paatidega sõita.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lembit Kaljuvee, Lauri Laasi, Nikolai Põdramägi, Valeri Korb, Toomas Varek, Kadri Simson, Kalev Kallo ja Tiit Kuusmik 23. veebruaril 2010. Arupärimine on energeetika kohta ja sellele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee arupärimist tutvustama!

Härra juhataja! Hea minister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Iga arupärimine on vähemal või suuremal määral poliitiline dokument ja kindlasti on ministeeriumil ja koalitsioonil paremad võimalused vastata, kuna informatsiooni on nendel palju rohkem. Võib-olla on selle arupärimise sisu või laused sellised, et need härra ministrile või ministeeriumile ei meeldi, aga ma kinnitan, et arupärimine ei ole esitatud selleks, et ministeeriumi või ministrit kiusata. Arupärimise taga on tõsiasi, et praegu maksab kodutarbijatele elektrienergia kilovatt-tund Põhjamaades 10 eurosenti, mis meie rahas on 1 kroon 57 senti. Kui me vaatame Eesti kodutarbijate eri pakettide hindu, siis sisuliselt maksavad meie kodutarbijad sedasama hinda. Ja kui vaadata elektrienergia hinna arengut viimasel kolmel aastal, siis peame kahjuks nentima, et elektrienergia tarbijahind on tõusnud väga kiiresti.
Kui meie statistikud või teadlased või ajakirjanikud räägivad elektri hinnast, siis räägivad nad enamjagu tariifsest hinnast, mis, tõsi küll, on tõusnud, aga suhteliselt vähe. Aga kodutarbija või üldse tarbija ei maksa ju tariifihinda – tariifihind on üks osa sellest, mis maksta tuleb. Seoses sellega, et me 2013. aastal peame oma elektrituru 100% avama, ja vaadates seda tarbijahinna struktuuri, on allakirjutanutel hirm, et Eesti kodutarbija peab hakkama elektri eest maksma märksa kõrgemat hinda, kui seda maksavad tunduvalt jõukamad Põhjamaade inimesed.
Mu jutt läks pikaks, aga ma loen ka küsimused ette, et härra minister ei peaks aega raiskama küsimuste ettelugemise peale ja saaks kohe vastama hakata. Küsimused on sellised. Esiteks: "Miks on praegusel majanduslikult keerulisel ajal vajalik selline rahvavaenulik elektrihinnapoliitika, mis teeb elektri tarbijale kallimaks?" Teine küsimus: "Mida tuleks ette võtta, et ka pärast elektrituru täielikku avanemist jääks Eestis elektri hinnatase taskukohaseks ning oleks konkurentsivõimeline lähinaabritega, arvestades ka meie kõrgemat elektrienergia maksustamist?" Kolmas küsimus: "Olete infotunnis öelnud, et praegustel elektriarvetel on hulk erinevaid ridu, et tarbijal oleks võimalik täpselt näha, mille eest ta maksab. Tarbijal on võimalus arvelt näha, et öösel pesu pestes on võimalik raha kokku hoida. Milliseid soovitusi annaksite veel ministrina, et tarbija saaks oma elektriarveid siiski mõistlikes piirides hoida?" Ja viimane küsimus: "Viimasel ajal on palju olnud juttu Eesti Energia börsile viimisest. Kas Te ei leia, et tegemist on tähelepanu kõrvale juhtimisega tegelikelt probleemidelt ning börsile viimine ei too kaasa praegusel ajal uusi investeeringuid?" Aitäh!

Tänan! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. Esimene küsimus puudutas elektri hinda ja selle poliitikat. Alustuseks pean ütlema, et mingit rahvavaenulikku elektri hinna poliitikat ei eksisteeri. Euroopa Komisjoni statistika põhjal on Eestis elektri hind kodutarbijatele arvestades ostujõudu Euroopa Liidu odavaimaid, ca kolmandiku võrra odavam Euroopa Liidu keskmisest. Tööstusel on meil samuti olnud Euroopa Liidus kõige odavam elekter ja ka võimalik hinnatõus jätab meile paljude teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes selge konkurentsieelise.
Oluline on seejuures mõista laiemat pilti. Elekter on Eestis olnud Euroopa Liidu odavaim mitte niivõrd seetõttu, et meil on mingi salaretsept, kuidas teistest poole odavamat elektrit toota, vaid seetõttu, et meil on olnud olemas elektrijaamad, mille investeeringud on tehtud varem ja mis hinnas ei kajastunud. Kahjuks on see aeg nii või teisiti ümber saamas. Olemasolevad põhilised jaamad on vanad ja me teame, et ettevõttel on vaja teha suuri investeeringuid, mis mõjutavad ka hinda. Ning investeeringute jaoks on vaja luua ka adekvaatne majanduskeskkond.
Teine oluline hinda mõjutav tegur on süsihappegaasi hind, mis praeguste prognooside kohaselt ka tõenäoliselt kallineb. Turu avamise eelis aga on, et ükski tootja ei saa oma investeeringuid garanteeritult hinda üle kanda, ta peab turul edukas olemiseks suutma konkureerida konkurentide hindadega. Kui me turgu ei avaks, tuleks peagi järsult tõsta ka reguleeritud hinda, ja ehk isegi kõrgemale, kui kujuneb hind avatud turul.
Elektri hind on Eestis taasiseseisvumisjärgsel perioodil tasapisi tõusnud, seda aga tootmiskulude kasvu tõttu. Kui uurida seda küsimust natuke põhjalikumalt laias plaanis, siis selgub, et poliitika on asjasse puutunud vähe. On ette tulnud, et mõni minister on tahtnud populaarsust koguda, aga on tehtud ka reaalseid poliitilisi otsuseid siin Riigikogus, millel on olnud mõju elektri hinnale.
Samas leidub ka erandeid, lugupeetud arupärijad. Üks selline leidis aset eelmise aasta 1. augustil, millest alates Eesti Energia müüdava elektri hind langes umbes 6,4%. Nii et majanduslikult raskel ajal reguleeritud elektri hind hoopis langes, mitte ei tõusnud.
Kui arupärijad peavad oma küsimuses silmas vaba elektrituru teket, siis kasutaksin võimalust selgitada selle toimimist ning eeliseid. Kõigepealt tuleb märkida, et hinnakujundusmehhanismi headuse suhtes ei ole ajaloos alati üksmeel valitsenud. Elektrituru teemal on siiamaani väga tõsiseid vaidlusi mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka väljaspool, kus on kas siis toimiv või peaaegu toimiv elektriturg. Samas me teame, et katsed korraldada majandust ilma turuta, kui selle loomine on võimalik, on seni lõppenud katastroofiga.
On mõjuvad põhjused, miks Eesti oma elekrituru avab ja miks seda oli otstarbekas alustada tänavu aprillis. Peamine põhjus on see, et elektritootmine on selline tegevusala, kus on võimalik vaba konkurents. Tulemus on õiglasem või parim hind ja parim kvaliteet. Seetõttu on ka Euroopa Liidu ühtne poliitika olnud selline, et elektriturg tuleb avada, elektriturust peab kujunema Euroopa Liidu toimiva siseturu üks osa. Ärme unustame, et Euroopa Liidu siseturg on meie majanduse jaoks väga oluline ja seetõttu ka Eesti peab järk-järgult vastavaid samme astuma.
Oluline on märkida, et kuna elektrivõrkude osas puudub tarbijal valikuvõimalus, siis selles valdkonnas säilib hinnaregulatsioon ka tulevikus. Jämedalt võib kokku võtta nii, et poole tarbija makstavast tasust moodustab võrguteenus, mida turu avamine ei puuduta, ja teise poole elektri hind, mis hakkab kujunema tootjatevahelise konkurentsi tulemusel.
Kuna selle arupärimise esitamise ajal ei olnud Eestis veel toimima hakanud elektribörs, kuid praeguseks on see käivitunud, saab konkreetsete näidete varal rääkida ka seal kujunevast elektri hinnast. Esimestel kauplemispäevadel on elektribörsi hind päevade lõikes kujunenud Eestis odavamaks kui Helsingis. Turu avamise päeval oli meil hind 38,78 eurot MWh, Helsingis 44,89. Peaaegu 100 krooni vahet! Eilseks oli päevane hind langenud Eestis 33,2 euroni, Helsingis maksis 44,22 eurot. Turgu iseloomustab see, et hind ei ole kogu aeg üks ja seesama. Kui nõudlus on suur, võib turuhind olla kõrge, samas jälle võib hind langeda ka madalale ja isegi madalamale meie senisest reguleeritud elektrihinnast. Kui vaadata viimaste aastate elektri hinda Põhjamaade elektribörsil, siis ajuti on see olnud ka Eesti reguleeritud hinnast madalam. Tuletan meelde, et Eesti reguleeritud hinna madalus on tingitud paljuski kapitaliinvesteeringute puudumisest.
Elektribörs oma muutuvate hindadega annab signaali ka selleks, et optimeerida elektri kasutust. Kus see on võimalik, tuleb tarbida elektrit siis, kui hind on soodsam. Nord Pooli elektribörsi Estlinki piirkonna kõige soodsam hind tunni lõikes õhtusel ajal on nende mõne päeva jooksul, mil börs on toimunud, olnud kogunisti 16,9 eurot MWh eest. Ma loodan, et te jõuate numbreid jälgida. See on tunduvalt odavam, peaaegu kaks korda odavam reguleeritud elektri hinnast. Kuna elektri vabaturg ja selle üheks koostisosaks olev elektribörs on siiski Eestis väga uus, siis me saame aru, et meil kõigil, ka tarbijatel kulub aega, et selle turu reegleid tundma õppida, oma käitumist selle järgi planeerida. Kuid me oleme loonud praeguseks eeldused, et see turg toimiks. On erinevad müüjad, võimalused elektrit ühest riigist teise üle kanda ning elektribörsi näol ka turuplats, kus elektriga kaubelda saab.
Elektriturul kujunev hind ei ole enam kindlasti poliitiline küsimus, ka reguleeritud elektri hind, mis tavatarbijatele siiani kehtib, ei ole tegelikult põhiosas poliitiline küsimus, kuigi tavaliselt opositsionäärid püüavad seda näidata poliitilise küsimusena. Hinna kooskõlastab Konkurentsiamet, lähtudes põhjendatud tootmiskuludest: palgad, kaevurite, energeetikute palgad, kõik muud kulud jne. Siiski on mõnel konkreetsel seadusmuudatusel olnud mõju, mis on elektri hinda tõstnud. Näiteks 15. veebruaril 2007. aastal võttis Riigikogu vastu elektrituruseaduse muudatused, millega kehtestati ilmselt liiga helded eraldised taastuvenergiatoetuseks. Sellisel määral toetamise ebaotstarbekusele on tähelepanu juhtinud ka Konkurentsiamet – see heldus ei tule ju kusagilt mujalt kui elektritarbijate rahakotist. Tänavu maksab tarbija iga kilovatt-tunni pealt üle 12 sendi roheelektri tootjale, kokku said taastuvenergia tootjad mullu üle 120 miljoni krooni toetust.
Selle poliitiliselt kõige rohkem elektri hinda tõstnud eelnõu vastuvõtmiseks oli Riigikogus üsna ulatuslik toetus ja tuletan arupärijatele meelde, et teie erakond ka toetas seda rahvavaenulikku, aga loodusele kasulikku poliitilist otsust. Kõike tuleb kaaluda.
Teine küsimus: mida tuleks võtta ette, et ka pärast elektrituru täielikku avanemist jääks Eestis elektri hinnatase taskukohaseks ning et see oleks konkurentsivõimeline lähinaabrite hinnaga? Võtmetegurid vabaturul on toimiv konkurents, piisavate tootmisvõimsuste olemasolu ning korralikud elektriühendused. Lisaks eelnevalt öeldule rõhutaksin veel üht avatud elektrituru aspekti, mis ei avaldu üleöö, aga on kaugemas perspektiivis väga oluline. Olukorras, kus on teada, et reguleeritud hinna aeg on peagi niikuinii ümber, annab elektri turuhinna teke investoritele selge signaali siinse elektrituru hinnataseme kohta ja võimaldab kavandada investeeringuid, mida elektriturg tulevikus kindlasti vajab. Ja teiseks annab see signaali ka tarbijatele, milliseid investeeringuid ja millisel määral oma elektriportfelli üldse kavandada.
Mis puutub konkurentsi lähinaabritega, siis Eesti Energia müüb praegu elektrit nii lõunanaabritele kui Põhjamaade elektribörsile. Selleks, et Eesti Energia suudaks oma konkurentsivõimet hoida, on ainult üks lahendus: vaja on märksa suurendada investeerimismahtu, et tagada piisavate tootmisvõimsuste olemasolu, mitmekesistada oma tootmisportfelli ja muuta see keskkonnasõbralikumaks.
Kolmas küsimus on: milliseid soovitusi annaksite ministrina, et tarbija saaks oma elektriarveid siiski mõistlikes piirides hoida? Esimene ja kõige olulisem soovitus on tõsiselt tegelda oma elamute renoveerimisega. Me teame, et meil on olemas kortermajade renoveerimise programm. Me toetame seda KredExi kaudu odavama laenu kaudu, me otsime vahendeid, et pakkuda ka rahalist toetust korteriühistutele, kuid samavõrra puudutab see individuaalelamuid. Eriti loomulikult neid, kus kasutatakse elektrit otsese kütteallikana. Samuti tuleb tööd jätkata tarbijate teadlikkuse tõstmisel.
Üldiselt soovitused on lihtsad: tarbida elektrit suuremas mahus näiteks kütmisel siis, kui see on odavam, kasutada säästupirne, valgustada ruume vaid siis, kui see on tõesti vajalik, soojustada hooned ja nii edasi.
Viimane küsimus: "Viimasel ajal on palju olnud juttu Eesti Energia börsile viimisest. Kas Te ei leia, et tegemist on tähelepanu kõrvale juhtimisega tegelikelt probleemidelt ning börsile viimine ei too kaasa uusi investeeringuid?" Ei, ma ei leia seda. Olen proovinud sellel teemal avalikkusele anda võimalikult täielikku informatsiooni ja ma hea meelega selgitan ka Riigikogu ees, mida Eesti Energia võimalik aktsiaemissioon endast sisuliselt kujutab.
Keskerakonna esimees härra Savisaar on selle teemaga seoses rääkinud Eesti Energiast kui müügiartiklist, ent riik ei tegele riigile kuuluva Eesti Energia aktsiate müügi ettevalmistamisega. Vastupidi, tegeldakse sellega ja ainult sellega, kuidas kaasata täiendav aktsiakapital, mis võimaldaks ellu viia mahukaid investeeringuid elektritootmisse, elektrivõrkudesse ja põlevkiviõli tootmisse. Võimalik lahendus selleks on emiteerida täiendavalt aktsiaid, mida saaksid soodustingimustel osta kõik Eesti inimesed ja lisaks rahvusvahelised investorid. Nii kindlustatakse, et Eesti Energia saab arenemiseks vajaliku kapitali ja säilib riigi kontroll ettevõtte üle. Kuna riik ei müü ühtegi talle kuuluvat aktsiat, säilitab ta niimoodi täieliku kontrolli kõigi strateegiliste otsuste üle AS-is Eesti Energia, ja seda ka tulevikus.
See ettevõtmine on vajalik veel ühel väga kaalukal põhjusel. Me loodame, et hakkame tasapisi väljuma sügavast majanduskriisist. Sisuliselt tuleb kriisis hangunud majandus taaskäivitada. Seda ei saa teha teisiti, kui tuleb ette võtta uusi, ambitsioonikamaid projekte. Kui üks Eesti ettevõte on ette valmistanud põhjaliku investeerimiskava ning suudab selle täitmiseks kaasata suures ulatuses kapitali rahvusvahelistelt turgudelt, siis see kindlasti äratab maailmas tähelepanu – positiivset tähelepanu. Ja meil on seda praegusel ajal väga vaja, et tutvustada Eestit kui investeerimiskeskkonda, tuua siia uut, seejuures võib-olla ka väiksemat kapitali. Mõtlen väiksemate kapitaliinvesteeringute kaupa uusi investeeringuid.
Hiljuti käisime seda küsimust arutamas Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikutega ja akadeemikute seisukoht oli väga konstruktiivne ja toetav. Kõik mõistavad, et Eesti Energia julgeoleku ja konkurentsivõime kindlustamiseks on tarvis leida kapital Eesti Energia investeeringukava elluviimiseks. Arutasime ka seda, kust see kapital võiks tulla. Akadeemikud ei pea mõistlikuks seda, et riik võtaks Eesti Energia aktsiakapitali laiendamiseks laenu ehk teisisõnu, võtaks maksumaksja rahaga ärilisi riske.
Eesti Energia aktsiate avalik emissioon ei ole seega mingi asi iseeneses, see on vahend selleks, et Eesti Energia saaks ette võtta pikalt kavandatud investeeringud, luua nii uusi töökohti ja seda peamiselt Ida-Virumaal, kus tööpuudus on kõige suurem. Nende investeeringute taga on lisaks töökohtadele kinni ka märkimisväärne ekspordipotentsiaal nii elektri kui põlevkiviõli osas.

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Hea minister ja head kolleegid! Muidugi võib paljuga, millest härra minister siin rääkis, nõus olla. Ja ega me seda ei mõelnudki, et me saame sellised vastused, mis meid absoluutselt ei rahulda ja mida me seni üldse ei tea. Põhimõtteliselt oli siin juttu turu avamisest ja seoses sellega elektri hinnast. Meie arupärimine püüdis rõhuda seda, et Eesti riik on andnud ise hoogu elektri hinna tõusule. Ma ei räägi tariifsest hinnast, vaid räägin sellest, et kõik need lisateenused – ülekanded, võimsustasud, maksud, sealhulgas nii aktsiisimaks kui ka käibemaks – on viinud selleni, et me kolme aastaga oleme elektri hinda tõstnud kodutarbijale 50%: 1 krooni pealt 1.50-le.
Need arvud, millest räägib statistika, on tariifide kohta. Aga tegelikult ei maksa ükski tarbija tariifihinda üksi, ta maksab kõik muud kulud sinna juurde. Tegelikult me oleme oma riigis lasknud kontrolli alt välja kõik need lisakulud, mis puudutavad võimsustasu, ülekandetasu, maksustamist ja rohelist energiat.
Küsimus ei ole selles, kes mis momendil ühe või teise asja poolt hääletas. Teatud tähtsus sellel muidugi on, aga tegelikult on meil poliitika läinud selles suunas, et me oleme rääkinud tariifsest hinnast, aga samal ajal tarbijahinnad on tõusnud. Ja tõusnud nii, et kui me räägime Nord Pooli hinnast, siis Põhjamaades on kodutarbijale keskmine hind 10 eurosenti, mis on meie rahas poolteist krooni ja mida maksavad praegu ka Eesti kodutarbijad. Kui me liidame selle, mis tariifihinnaga elekter on Nord Poolis ja mis on praegu kodutarbijate hind, siis ma kardan, et kahe aasta pärast on Eestis kodutarbijatele elekter tunduvalt kallim kui Põhjamaades.
Aga meie räägime, et meil on turg avatud. Elektri hinnatariif on Eestis, Soomes, Rootsis ja Norras ühtne, aga tegelikult meie inimesed maksavad tunduvalt rohkem. Selles on küsimus. Majandusministeeriumil tuleks koos Eesti Energiaga läbi arutada, millised on siis õiglased ülekandetasud. Praegu tõsteti ülekandetasusid ettevõtjatele 19%. Ja põhjendati seda ainult ühe lausega: kuna elektrienergia ülekande mahud on vähenenud, siis ei tule Elering omadega välja ja me tõstame 19% hinda.
Me soovime ministrile ja ministeeriumile südamele panna, et kogu seda teist poolt elektri hinnast tuleb väga tõsiselt kaaluda ja vaadata, mis selles osas annab ette võtta selle kahe aasta jooksul, mis on jäänud täieliku turu avamiseni. Me pole rääkinud sellest, et turgu ei pea avama – see avaneb, kas me tahame või ei taha. Me tegelikult tahame avatud turule minna, aga me peame vaatama teised kulukomponendid üle, et meie suhteliselt vaene tarbija kannataks selle hinnatõusu välja. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele nr 391 on vastatud.

Läheme edasi kaheksanda arupärimisega. See on Riigikogu liikmete Vladimir Velmani, Marika Tuusi, Tiit Kuusmiku, Lauri Laasi, Olga Sõtniku, Nikolai Põdramäe, Aivar Riisalu, Heimar Lengi, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi ja Nelli Privalova veebruarikuu 17. päeval esitatud arupärimine. Arupärimine on õigusliku korralageduse kohta perearstide visiiditasudega. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimise tutvustamiseks Vladimir Velmani!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud justiitsminister! Juba pikemat aega on perearstide ja patsientide esindusühingu vahel püsinud erimeelsus patsientidelt omaosalustasu võtmise asjus. Eesti riigiasutused saadavad perearstidele ettekirjutisi, aga eraõiguslikul alusel tegutsevad perearstid eiravad neid. Eesti Haigekassa kodulehelt leiab teenustasude hinnakirja, kus maksimaalseks visiiditasuks on perearsti puhul märgitud 0 krooni.
Ravikindlustuse seadus sätestab, et üldarstiabi osutaja võib nõuda kindlustatud isikult visiiditasu koduvisiidi eest – § 69. Haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel rõhutab tänavuse 8. veebruari ajalehes Pealinn, et igasugune omaosalustasu võtmine perearsti poolt on seadusega vastuolus. "Kui patsient tuleb perearsti vastuvõtule, ei tohi arst visiiditasu küsida," kinnitab ta. "Seda ka siis, kui visiiditasu küsitakse peidetud kujul, nimetades seda susside, bürootarvete, praksise üüri või muu tasuks." Ka pole arstil õigust küsida nn vabatahtlikku tasu ehk raha visiidi eest annetuse vormis.
Patsientide esindusühingule on kurdetud, et perearst nõuab analüüside eest tasu. Analüüsi eest võib perearst tasu küsida sel juhul, kui patsient soovib seda teha, konkreetset näidustust aga pole. Mida pidada näidustuseks, mida mitte, ka selle küsimuse otsustavad perearstid oma suva järgi. Doktor Veskimeister Eesti Patsientide Esindusühingust kinnitab, et leidub kohusetundlikke perearste, kes väikseimategi murede korral analüüse teevad. Aga on ka neid, kes jagavad neid väga kitsilt. "Mõned perearstid võitlevad selle eest, et neil oleks tagatud võimalikult mugav äraelamine," leiab doktor Veskimeister. Evelin Koppeli sõnul on lisaks Pirita Perearstikeskusele möödunud aastal patsientidelt haldustasu võtnud Nõmme Perearstikeskus. Mõlemale asutusele on saadetud märgukiri, et patsientidelt haldustasu võtmine on keelatud. Eesti Haigekassa on saatnud nii Nõmme kui Pirita perearstikeskusele märgukirja, et nad lõpetaksid ükskõik mis vormis visiiditasu võtmise, aga keskused võtavad seda edasi.
Siit ka meie küsimused. Esiteks: "Milline on teie kui justiitsministri seisukoht olukorrale, kus patsiendi kui nõrgema poole positsioone ei aita kaitsta ka riigiasutuste eestkoste?" Teine küsimus: "Kuidas hinnata Eesti Haigekassa märgukirju perearstidele? Kas need on ilukirjandusliku tähtsusega või omavad nad mingit õiguslikku tähendust?" Kolmas küsimus: "Mida on Justiitsministeerium ette võtnud, et antud olukorras luua õigusselgus? Sotsiaalministeeriumil pole olnud suutlikkust antud olukorda lahendada." Ja neljas küsimus: "Kas Justiitsministeeriumi arvates on järelevalve perearstide tegevuse üle piisavalt tagatud?" Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks justiitsminister Rein Langi!

Väga austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Enne, kui ma hakkan teie konkreetsele küsimustikule vastama, soovitaksin arupärijatel tähelepanu pöörata Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 139, mille kohaselt esitatakse Riigikogu liikme arupärimine sellele Vabariigi Valitsuse liikmele, kelle võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist küsimus puudutab. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 67 lõikest 1 kuuluvad arstiabi küsimused sotsiaalministri valitsemisalasse ja vaatamata majanduskriisile ei ole Sotsiaalministeerium  ja Justiitsministeerium ühendatud. Aga kuna arupärimine on mulle esitatud, siis ma püüan oma teadmiste piires sellele vastata.
Esimene küsimus: milline on justiitsministri seisukoht olukorras, kus patsiendi kui nõrgema poole positsiooni ei aita kaitsta ka riigiasutuste eestkoste? Haigekassa on visiiditasu küsinud perearstikeskustele saatnud märgukirjad ning selgitanud, et vastavalt ravikindlustuse seadusele ja üldarstiabi rahastamise lepingu tingimustele ei ole patsientidelt visiiditasu küsimine lubatud. Haigekassa on märgukirjades nimetanud asjakohased ravikindlustuse seaduse sätted ning selgitanud, et juhul kui visiiditasude võtmist ei lõpetata ja tekitatud kahju ei hüvitata, võib haigekassa küsida raviteenuse osutajalt leppetrahvi summas 6000 krooni. Haigekassa on probleemile tähelepanu pöörates ning ettekirjutisi tehes toiminud kindlasti patsiendi õigusi kaitstes. Märgukirjade sisu viitab selgelt sellele, et haigekassa ei kavatse aktsepteerida patsientidelt visiiditasu võtmist ning on valmis kasutama üldravi rahastamise lepingus ette nähtud ja seadusest tulenevaid õiguskaitse vahendeid, sealhulgas ka siis kahjuhüvitusnõuet.
Iseküsimus on see, kas lepingu olulise rikkumise korral ei võiks haigekassa lepingust taganeda ning lõpetada koostöö õigusvastaselt käituvate koostööpartneritega. Lisaks võiks arutada selle üle, kas üldarstiabi rahastamise lepingus sätestatud leppetrahvi summa on piisava suurusega või peaks see olema suurem. Lisaks saab Eesti Haigekassa pöörduda patsientide parema kaitse tagamiseks riikliku järelevalveorgani Tervisekaitseameti poole, kes saab selliste juhtumite puhul teha rikkujale ettekirjutuse ja kohaldada ettekirjutuse täitmata jätmise korral tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 61 lõike 1 ja § 62 lõike 4¹ alusel ka sunniraha, mille suurus võib olla kuni 10 000 krooni.
Teine küsimus: kuidas hinnata Eesti Haigekassa märgukirju perearstidele? Kas neil on vaid ilukirjanduslik tähendus või on neil ka mingi õiguslik tähendus? Kindlasti on haigekassa märgukirjadel ka õiguslik tähendus. Märgukirjadega on haigekassa selgelt väljendanud rahulolematust lepingupoole käitumisega ja nimetanud sammud juhuks, kui rikkumisi ei lõpetata. Tegemist on ühe lepingupoole tahteavaldusega teise lepingupoole suhtes võlaõiguslikus tähenduses.
Kolmas küsimus: mida on Justiitsministeerium ette võtnud, et luua selles olukorras õigusselgus? Siin saab vastata ainult järgmist. Justiitsministeeriumil puudub pädevus valdkonda reguleerida. Justiitsministeerium annab valdkondades, mis tema pädevusse ei kuulu, oma panuse õigusloome koordineerijana, kooskõlastades teiste ministeeriumide eelnõusid. Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi koostöös alustati ka sotsiaalseadustiku kodifitseerimise projekti ja praeguseks on see läinud Sotsiaalministeeriumi vastutuse alla. Informatsiooni selle projekti arengu kohta ning selle kohta, mil määral see hakkab reguleerima ka lisatasude võtmist patsientidelt, saab Sotsiaalministeeriumist. Praegu reguleerib patsientidelt visiiditasu võtmist ravikindlustuse seaduse § 67 lõige 3. Selle kohaselt ei tohi haigekassaga ravi rahastamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja nõuda, et kindlustatud isik osaleks tervishoiuteenuste loetellu kantud tervishoiuteenuse eest tasumisel lisaks tervishoiuteenuse loetelus, ravimite loetelus ja meditsiiniseadmete loetelus märgitud omaosaluse maksmisele muul viisil kui ravikindlustuse seaduse 1. peatüki 6. jaos sätestatud alustel ja ulatuses. See tähendab, et seaduses on üheselt välja toodud juhud, mil võib visiiditasu küsida. Muid juhte seadus ette ei näe. Seetõttu on ka ekslik väita, et seadus pole selge ja võimaldab omaosalust laiendada.
Neljas küsimus: kas Justiitsministeeriumi arvates on järelevalve perearstide tegevuse üle piisavalt tagatud? Järelevalve perearstide tegevuse üle ei kuulu Vabariigi Valitsuse seaduse § 67 lõike 1 kohaselt justiitsministri valitsemisalasse. Riiklik tervishoiuteenuste järelevalve organ on sama seaduse kohaselt sotsiaalministri valitsemisalasse kuuluv Tervisekaitseamet. Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-le 60 teostavad tervishoiuteenuste osutajatele sätestatud nõuete täitmise üle järelevalvet maavanem ja Tervisekaitseameti selleks volitatud ametnikud. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 61 kohaselt on järelevalve teostajal õigus siseneda kontrollitava isiku tegevuskohta, tutvuda tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentidega, saada seletusi kontrollitava isiku juhtorganitelt ja tervishoiutöötajatelt ning teha kontrollitavale ettepanekuid tegevuse parandamiseks ja ettekirjutusi puuduste kõrvaldamiseks. Sama seaduse kohaselt võib järelevalve teostaja ettekirjutuses sisalduva kohustuse täitmata jätmise korral rakendada sunniraha, mille ülemmäär on 10 000 krooni. Antud juhul on tegemist riikliku järelevalvega. Minu arvates on selline järelevalve perearstide tegevuse üle piisav. Eesti Haigekassal on õigus nõuda leppetrahvi, kui see on lepingus ette nähtud. Lisaks on võimalik kaaluda lepingutest taganemist, kui raviteenuse osutaja on korduvalt lepingutingimusi rikkunud. Ka peab patsientidele tekitatud kahju hüvitama. Seda on võimalik kõikidel patsientidel, kelle õigusi on rikutud, perearstikeskustelt ka nõuda. Veel kord: mina isiklikult leian, et järelevalve võimalused on piisavad. Tänan!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Marika Tuus, palun!

Aitäh, vastuse eest! Ja hea, et te visiiditasu kohta praegu nii konkreetselt ütlesite, et see ei ole lubatud. Aga teie poole pöörduti ilmselt sellepärast, et sotsiaalminister on siin otsad lahti jätnud. Ka perearstid on härra Pevkuri juures käinud ja ega päris täpselt ei saadudki aru, mis ta otsustas. Mul on aga niisugune küsimus. Hiljuti oli meil seagripp ja riik andis tasuta vaktsiini vaktsineerimiseks, ent perearstid võtsid selle süsti eest 60 krooni. Me teame, et tegelikult maksab see maksimaalselt 10 krooni. Mida te arvate, kas see tasu küsimine oli lubatud või tegutseti teie arust omapäi?

Päris aus vastus oleks, et ma ei oska öelda – ma ei tea, ma ei ole selle ala mees. Ma tean, et perearstid võtsid seda süstimisetasu, tuginedes konkreetselt seadusele, ja mul jääb üle arvata, et nad tegutsesid seaduse piires.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi üheksanda arupärimisega, mille on esitanud Riigikogu liikmed Tiit Kuusmik, Lembit Kaljuvee, Nikolai Põdramägi, Valeri Korb, Georg Pelisaar, Mailis Reps, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Kalle Laanet, Eldar Efendijev, Vladimir Velman, Toivo Tootsen, Arvo Sarapuu, Rein Ratas, Evelyn Sepp, Ain Seppik ja Marika Tuus 17. veebruaril 2010. Arupärimine on kohtutäiturite tegevuse kohta ja sellele  vastab justiitsminister Rein Lang. Kuid enne ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Tiit Kuusmiku tutvustama arupärimist avalikkusele!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister ja head kolleegid! 16. veebruaril s.a esitas grupp Keskerakonna fraktsiooni kuuluvaid arupärijaid härra justiitsministrile arupärimise kohtutäiturite tegevuse kohta. Selle aluseks oli tänavu 7. veebruaril Eesti Rahvusringhäälingu uudistes ilmunud artikkel pealkirjaga "Pooled Eesti kohtutäituritest on distsiplinaarkaristatud". Justiitsministeerium karistas eelmisel aastal erinevate rikkumiste eest 24 kohtutäiturit distsiplinaarkorras. Üldse tegutseb Eestis 47 kohtutäiturit.
Justiitsministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus ütles ERR-i uudisteportaalile, et täituritele tõi distsiplinaarkaristuse näiteks võlgnikelt saadud raha sissenõudjatele edasikandmisega viivitamine, mitmete protseduurireeglite eiramine, aga ka võlgnikelt laekunud rahaga isiklike arvete tasumine.
Et härra ministril oleks kergem vastata, loen ette ka küsimused. Esiteks: "Milliste rikkumiste tõttu on kohtutäitureid distsiplinaarkorras karistatud? Kas 2009. aastal on rikkumiste arv võrreldes varasemaga suurenenud?" Teiseks: "Kuidas mõjutavad rikkumised kohtutäiturite usaldusväärsust?" Kolmandaks: "Kas Justiitsministeeriumi poolt kohtutäiturite suhtes teostatavat järelevalvet oleks vaja tõhustada?" Ja neljandaks: "Kas Justiitsministeerium kavatseb võtta kasutusele täiendavaid meetmeid ning tõhustada järelevalvet kohtutäiturite tegevuse suhtes, et edaspidi rikkumisi vältida?"

Tänan! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks justiitsminister Rein Langi! Kõnetool on teie päralt!

Kõigepealt suur tänu asjalike küsimuste eest! See on tõesti Justiitsministeeriumi tegevusala ja vastan hea meelega.
Teie esimene küsimus: "Milliste rikkumiste tõttu on kohtutäitureid distsiplinaarkorras karistatud ja kas 2009. aastal on rikkumiste arv võrreldes varasemaga suurenenud?" Ma esitan nüüd loetelu nendest alustest, mille alusel on 2009. aastal kohtutäituritele distsiplinaarkaristus määratud. Esiteks: täitur oli täiteasjade menetlemisel tegevusetu, st ei teinud pikal ajaperioodil toiminguid. Teiseks: täitur viivitas korduvalt sundtäitmise tulemusena ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale ülekandmisega. Kolmandaks: täitur ei kasutanud täitedokumendi täitmiseks kõiki seaduses lubatud abinõusid. Neljandaks: täitur tasus ametialasel arveldusarvel oleva rahaga isiklikke arveid. Viiendaks: täitur ei vastanud menetlusosalise selgitustaotlustele pika aja jooksul. Kuuendaks: täitur ei edastanud võlgnikule arestimisakti. Seitsmendaks: täitur arestis võlgniku vara rohkem, kui oli vaja sissenõude rahuldamiseks. Kaheksandaks: täitur ei võimaldanud menetlusosalisel toimikuga tutvuda. Üheksandaks: täitur ei vabastanud võlgniku arvelduskontot pärast täitemenetluse lõppu aresti alt. Kümnendaks: täitur viivitas kviitungi alusel vastu võetud raha kandmisega oma ametialasele arvelduskontole.
Võrreldes varasemate aastatega on kohtutäiturite tegevuses tuvastatud puuduste arv märkimisväärselt suurenenud. Näiteks 2007. aastal karistati kohtutäitureid distsiplinaarkorras viiel korral, 2008. aastal neljal korral, 2009. aastal aga karistati 24 kohtutäiturit ja mõnda isegi mitu korda. Kokku on Justiitsministeerium määranud 28 distsiplinaarkaristust. Samas on võrreldes kahe eelneva aastaga viidud läbi oluliselt rohkem ka järelevalveid. Kui aastal 2007 viidi läbi 12 järelevalvet ja aastal 2008 kokku 15 järelevalvet, siis 2009. aastal oli läbi viidud järelevalvete hulk juba 58. Eks sellest tulenevalt on ka avastatud rohkem puudusi. Ühtlasi on suurenenud  täiturite menetluses olevate täitemenetluste arv. Elektroonilise täitemenetlusregistri andmetel oli seisuga 31. detsember 2008 menetluses 629 064 toimikut ja seisuga 31. detsember 2009 juba 714 856 toimikut.
Teine küsimus: "Kuidas mõjutavad rikkumised üldiselt kohtutäiturite usaldusväärsust?" Siin saab vastata järgmiselt. Iga ametniku tegevuse korrektsus ja seaduslikkus on seotud selle ametikoha usaldusväärsusega. Kindlasti kaasneb ametikohustuste rikkumisega mingisugune mõju nii rikkuja enda kui ka tema ametikoha usaldusväärsusele ja ilmselt kehtib see ka kohtutäiturite puhul. Paraku ei ole võimalik anda sellele, kui palju ja mismoodi rikkumised kohtutäiturite usaldusväärsust tervikuna mõjutavad, täpset hinnangut. Seda põhjusel, et puuduvad andmed vastavasisuliste uuringute ja küsitluste kohta.
Kolmas küsimus: "Kas Justiitsministeeriumi poolt kohtutäiturite suhtes teostatavat järelevalvet oleks vaja tõhustada?" Justiitsministeeriumil kui riikliku järelevalve teostajal on kohustus tuvastatud puuduste korral reageerida: juhtida kohtutäituri tähelepanu puudusele, teha ettekirjutus ja algatada distsiplinaarmenetlus. Riiklik järelevalve peab aitama tagada, et täitemenetluse süsteem toimib õiguspäraselt ning toob välja olemasoleva süsteemi puudused. Samuti peab see aitama tagada, et tulevikus niisuguste rikkumiste arv väheneks. Järelevalve tulemusel ühtlustub kohtutäiturite tööpraktika ning seeläbi ka õiglasemaks ja efektiivsemaks muutuvad täitemenetlused viivad kaugemas perspektiivis kohtutäiturite toimepandavate rikkumiste vähenemiseni. Vähemalt me loodame seda.
Justiitsministeerium on, nagu ma juba ütlesin, oluliselt tõhustanud järelevalvet kohtutäiturite tegevuse üle ja me tõhustame seda ka praegu. Järelevalve töömaht on aastatega suurenenud ning tegevus on muutunud ka efektiivsemaks. 2010. aastal on Justiitsministeeriumil plaanis läbi viia 10 järelevalvet, millele lisanduvad vajaduse korral ka erakorralised järelevalved – need on reageerimised konkreetsetele kaebustele, mille arvu ma loomulikult teile praegu öelda ei saa.
Neljas küsimus: "Kas Justiitsministeerium kavatseb võtta kasutusele täiendavaid meetmeid ning tõhustada järelevalvet kohtutäituri tegevuse suhtes, et edaspidiseid rikkumisi vältida?" 1. jaanuaril 2010 jõustus uus kohtutäituri seadus, millega kehtestati ulatuslikud muudatused kohtutäituri ameti arendamiseks. Seadusega loodi kohtutäituritele ja pankrotihalduritele ühine kutseorganisatsioon: kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda. Tegemist on enesekorraldusliku ühendusega, mille üle teostab järelevalvet Justiitsministeerium. Koda hakkab edaspidi tegelema täiturite ja haldurite järelkasvu ettevalmistamisega, täiendusõppe korraldamisega, praktika ühtlustamisega, vajalike infosüsteemide arendamise ja haldamisega, aga ka järelevalvega ausa ja kohusetundliku ametipidamise üle. Mis puutub veel kohtutäiturite töö kvaliteedi parandamisse, siis uue seadusega kehtestatakse kohtutäituri abile haridusnõuded ning kohtutäituri eksami sooritamise kohustus. Vähemalt ühe aasta kohtutäituri abina töötanud isik saab kandideerida vabale kohtutäituri kohale. Selline võimalus tagab edaspidiseks varasema kohtutäituri büroo töö kogemusega järelkasvu. Ma usun, et need muudatused parandavad kohtutäiturite töö kvaliteeti ja vähendavad rikkumisi. Tänan väga!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Tiit Kuusmik, palun!

Ma tänan! Aitäh ilusate vastuste eest! Võib-olla natuke ennatlik küsimus, aga veerand aastast on siiski möödas: kas on juba mingisuguseid märke ka positiivses suunas?

Vara veel öelda. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda sai tuule tiibadesse alles hiljuti. See moodustati kaks nädalat tagasi ja siis valiti kojale ka juhtorganid. Eks seal pingeid ole ka üksjagu, on avaldatud näiteks mõistmatust, miks ikka sellist kutseorganisatsiooni üldse vaja on – et enne said kõik üksinda ka suurepäraselt hakkama. Seda üksinda hakkama saamist Justiitsministeerium aga küll möönda ei saa. Eks me umbes aasta pärast või analüüsida, kas toimunud muutused on olnud positiivsed. Justiitsministeeriumi jõulised repressiivsed meetodid distsiplinaarkaristuste määramisel on kindlasti mingil määral rikkumiste arvu kahandanud. Aga see ei ole lõplik lahendus.

Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud härra minister! Mul on hea meel, et kohtutäituri teema siin üles kerkis. Hiljuti pöördusid minu poole ettevõtjad, kes kurtsid, et kohtutäiturid panevad neile päris suure töökoormuse, mida ettevõtjad peavad tasuta tegema. See puudutab näiteks võlgnike tasude kinnipidamist ja aruandluse pidamist ning lõpeb ülekande- ja postikuludega. Kui ettevõte puutub sageli kokku võlglastega, kellega kohtutäituritel on tegelda vaja – neid võib olla näiteks kümme inimest –, siis see on juba üsna märkimisväärne kulu ühe ettevõtte jaoks. Ja ei ole mõistlik, et seda kulu peaksid kandma ettevõtjad, kellesse ei puutu ei võlgniku seadusvastane käitumine ega ka kohtutäituri tegevus. Kas teie arvates on siin ruumi seaduse muutmiseks sel moel, et oleks väga selgelt fikseeritud, et sellised kulud ettevõtetele kompenseeritakse kohtutäiturite tasust?

Täitmine käib täitemenetluse korra järgi ikkagi võlgniku arvel. Kui kuskil on välja ilmunud selline huvitav tõlgendus, et ettevõtjad peavad täitmisega seotud kulud korvama ja kohtutäitur jätab need võlgnikult sisse nõudmata, siis see on midagi uut ja huvitavat. Ehkki ma pean ütlema, et kohtutäiturite suust teinekord kuuleb tõesti palju uut ja huvitavat. Ootaksin teilt aga konkreetseid fakte. Kindlasti see niimoodi olla ei tohi, et pannakse avalik-õiguslik koormis ettevõtjate õlgadele. Iseküsimus on muidugi see, mida selle koormise all mõista. Kui tegemist on lihtsalt pangaülekande tasuga, et raha tuleb kanda kohtutäituri arvele, mitte võlgniku arvele, siis ettevõtjal ju vahet pole. Aga ma veel kord ütlen: kui teil on mingeid konkreetseid näiteid selle kohta, et täitmine toimub ettevõtja arvel, siis nende näidete eest ma olen väga tänulik.

Austatud minister! Ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Sõnavõtt kohalt, Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Kasutan head võimalust täpsustada kohtutäiturite teemat. Loomulikult on küsimus selles, kui suur kulu on kulu. Ühes suuremas ettevõttes võib olla tegu kümne-viieteistkümne inimesega, kelle võlgadega tegeleb kohtutäitur ja kelle tegevuse üle arvepidamine tegelikult lasub sellel ettevõttel, et kohtutäiturile teatud summad iga kuu üle kanda. Kui kõikvõimalikud kirjade saatmise ja ülekandekulud ja ajakulu kokku võtta, siis see on kindlasti kulu, mida ei ole mõistlik ettevõtja kanda jätta, ükskõik kui suur see kulu ka pole – olgu või mõnisada krooni kuus. See on seniste tõlgenduste puhul väga selgelt olnud ettevõtjate kanda ja on tõepoolest hea juhus, et see teema täna siin üles kerkis. Mõni nädal tagasi tõesti ettevõtjad pöördusid minu poole selle probleemiga. See on täielik jama ning seda korda on vaja muuta. Selle kulu katmine, ükskõik kui suur ta ka pole, peaks lasuma ikkagi kohtutäituril, mitte ettevõtjal.

Kas läbirääkimiste voorus on veel kõnesoove Vabariigi Valitsuse esindajal, õiguskantsleril või headel ametikaaslastel? Ei soovi sõna keegi. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi kümnenda arupärimisega, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laasi, Kalev Kallo, Kalle Laanet ja Olga Sõtnik 25. veebruaril 2010. Arupärimine on VEB Fondi vastu esitatud nõuete kohta, sellele vastab justiitsminister Rein Lang. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi, et arupärimist tutvustada!

Austatud minister! Head kolleegid! Minu ees on arupärimine, mis puudutab ühte vana ja habemega lugu. Nimelt s.a 15. veebruaril ilmus majandusportaalis E24 artikkel pealkirjaga "Kohus käskis valitsusel VEB-i kahjud ettevõttele välja maksta". Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohustab Vabariigi Valitsust VEB Fondi vastu esitatud nõuded täitma. Kahju väljamaksmine tähendab riigikassale sadade miljonite kroonide kaotust. Kui otsus viiele kaebajale maksta jõustub, järgneksid ettevõtete uued hagid, kus nõutakse peale põhisumma ka viiviseid ligi 20-aastase hoiuaja eest. Valitsus ja Eesti Pank on seisukohal, et kuna raha on Venemaal külmutatud, ei saa VEB Fond raha välja maksta. Värske kohtuotsus seda seisukohta aga ei toeta ning seoses sellega on meil härra justiitsministrile viis küsimust selle kohta, millised on valitsuse järgmised kavandatavad sammud. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama justiitsminister Rein Langi!

Aitäh küsimuse eest! Loodetavasti te mõistate mind, et mu vastused saavad olema väga kidakeelsed. Teie esimene  küsimus kõlab: "Mida on Vabariigi Valitsus ette võtnud, et lahendada VEB fondi nõuete probleem Vene Föderatsiooniga valitsuste vahelisel tasemel?" Siin ma pean taas pöörduma Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 poole, mille kohaselt esitatakse Riigikogu liikme arupärimine sellele Vabariigi Valitsuse liikmele, kelle võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist küsimus puudutab. Välislepingute ja välismajandusega seotud küsimused on Välisministeeriumi valitsemisalas. Seega tuleks esitada küsimus, mida on Vabariigi Valitsus ette võtnud, lahendamaks VEB Fondi nõuete probleemi Venemaa Föderatsiooniga valitsustevahelisel tasemel, välisministrile.
Teine küsimus: "Juhul kui Vabariigi Valitsus peab VEB Fondi vastu esitatud nõuded täitma, siis kust leitakse vajalik rahasumma?" Ja nüüd ma palungi mõista mind, et ei ole just hea tava pooleli olevaid kohtuasju kommenteerida enne, kui pole olemas jõustunud kohtuotsust. Kõnealuses asjas on esitatud kassatsioonkaebus ja asja menetleb edasi Riigikohus.
Kolmas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus arvestab asjaoluga, et peab VEB Fondi vastu esitatud nõuded täitma?" Selles osas ma saan vastata nii palju, et Vabariigi Valitsus pole seda teemat arutanud, kuna ei ole jõustunud kohtuotsust.
Neljas küsimus: "Kui palju hinnanguliselt kulub raha riigieelarvest juhul, kui Vabariigi Valitsus kohustub nimetatud nõuded täitma?" Mul on väga raske seda hinnangut anda. Ja nii nagu ma ka enne ütlesin, pole eriti hea tava pooleli olevaid kohtuasju kommenteerida, kui pole olemas jõustunud kohtuotsust. Milline see kohtuotsus täpselt olema saab, selle üle ei maksa täna spekuleerida.
Viies küsimus: "Kuidas eespool nimetatud kohtuotsus ja hüvitiste maksmine mõjutab Eesti riigieelarve tasakaalu ja kas see võib ohtu seada euro kasutuselevõtu Eestis?" Jällegi kordan, et ma ei taha kommenteerida jõustumata kohtuotsust. Aga nii nagu kohtuveskid jahvatavad, siis vaevalt et see meil euro kasutuselevõttu mõjutada saab. Aitäh!

Läheme edasi 11. arupärimisega, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laasi, Tiit Kuusmik, Georg Pelisaar, Inara Luigas, Kadri Simson, Vladimir Velman ja Olga Sõtnik. Arupärimine on esitatud märtsikuu 23. päeval 2010. aastal. Arupärimine on õppelaenu hüvitamise lõpetamise kohta ja sellele vastab justiitsminister Rein Lang. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi, et arupärimist avalikkusele tutvustada!

Härra juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Käesolev arupärimine puudutab õppelaenude hüvitamise lõpetamist ja on üle antud 23. märtsil. Tänavu 13. märtsil ilmus ajalehes Eesti Päevaleht artikkel pealkirjaga "Õppelaen viib riigi taas kohtupinki". Riik on kohtus juba seoses õppelaenudega kaotanud õpetajale, kellele lõpetati õppelaenu hüvitamine. Tegemist oli seekord küll suhteliselt erandliku juhtumiga, kuid oodata on uusi kohtulahinguid lapseootuse ajal laenu kustutamisest ilma jäetud isikutelt. Kaebuse sisseandmise põhjused on samad mis eelmisel juhtumil: inimeste õigustatud ootusi on petetud ja riik on õppelaenude kustutamise lõpetanud, rikkudes sellega põhiseadust.
Ka Eesti Üliõpilaskondade Liidu juriidiline nõustaja Rene Lauk on öelnud, et eesmärk on minna õppelaenude kustutamist puudutavate kohtuasjadega samm-sammult järjest kaugemale. Üks õppelaenu võtnud inimeste rühm on kohtus õiguse saanud, järgmised ja juba suuremat hulka inimesi puudutavad vaidlused ootavad ees. Seoses sellega on meil justiitsministrile viis küsimust, kuidas kavatseb valitsus edasi toimida. Aitäh!

Tänan! Palun nüüd justiitsministri Riigikogu kõnetooli, et sellele arupärimisele vastata!

Aitäh, austatud juhataja! Siin on tekkinud olukord, kus ma pean taas õiendama seda, mida kirjutab ajakirjandus. Ja ma siis vastan järjekorras teie esitatud küsimustele.
Esimene küsimus kõlab: "Kuidas suhtute justiitsministrina tekkinud olukorda, kus riik on rikkunud õigusliku ootuse põhimõtet ja kodanikud peavad massiliselt oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma?" Esmalt tuleb rõhutada seda, et Tallinna Halduskohus ei ole asunud seisukohale, et teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega muudetud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse mõni säte oleks Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus ning rikuks sealjuures ka õiguspärase ootuse põhimõtet. Kohus ei ole öelnud, et need seadussätted oleksid põhiseadusvastased.
Teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega täiendati õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 30 lõikega 2 ning lisati eeldused, millistel juhtudel tuleb enne 1. septembrit 2004 sõlmitud õppelaenulepingu puhul tagada riigi poolt õppelaenu kustutamine. Need eeldused olid, et isik on enne 1. juulit 2009 esiteks täitnud õppekava täies mahus, teiseks asunud tööle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde ning kolmandaks, esitanud vajalikud dokumendid oma tööandjale.
Viidatud 2010. aasta 27. jaanuari otsuses jõudis Tallinna Halduskohus seisukohale, et Anija Vallavalitsus oli Mirjam Tinnole õppelaenu kustutamisest keeldumisel õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 30 valesti kohaldanud. Anija Vallavalitsus viitas sellele, et kaebuse esitajal ei olnud 1. juuliks 2009 täidetud 12 kuu pikkuse töötamise tingimus, väidetavalt oli tal siis 1,5 kuud sellest puudu. Kohus ei tunnistanud ühtegi sätet põhiseadusvastaseks, küll aga asus seisukohale, et Anija Vallavalitsus peab kustutama Mirjam Tinno õppelaenu, kuna selleks vajalikud tingimused on kaebuse esitaja puhul õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 30 kohaselt täidetud. § 30 puhul ei nähta ette isiku kohustust olla tööl riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või avaliku-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud. Seega, kohtuotsus puudutab vaid neid õppelaenu võtnud isikuid, kes on õppelaenu võtnud enne 1. septembrit 2004 kehtinud õigusaktide alusel ning enne 1. juulit 2009 täitnud õppekava täies mahus, asunud tööle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse või avaliku-õigusliku juriidilise isiku juurde, mille hulka kuuluvad ka omavalitsused, ning esitanud enne nimetatud aega ka vajalikud dokumendid oma tööandjale. Kui sellistele isikutele on tehtud õppelaenu hüvitamisest keeldumise otsus, tuginedes sellele, et nad on töötanud vähem kui 12 kuud riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või avalik-õigusliku juriidilise isiku juures, siis selline otsus on ekslik.
Teine küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus lõpetas teadlikult õppelaenude hüvitamise põhiseadusvastaselt, lootes, et isikud ei hakka oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma?" Nii nagu eelmisele küsimusele vastates sai öeldud, ei ole kohus asunud seisukohale, et õppelaenude hüvitamise lõpetamine oleks toimunud põhiseadusvastaselt.
Kolmas küsimus: "Kuidas mõjutab riigilõivude tõstmine halduskohtu menetluses isikute riigi vastu kohtusse pöördumist?" Riigilõivu tõstmine halduskohtu menetluses ei ole tõkestanud isikute juurdepääsu kohtumenetlustele. Vastupidi, halduskohtusse pöördumiste arv on kasvanud.
Neljas küsimus: "Mille arvel kavatseb Vabariigi Valitsus hüvitada kodanikele tekitatud kahju juhul, kui isikud hakkavad massiliselt oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma ning riigil tekivad kohustused?" Nagu ma juba eespool ütlesin, oli viidatud kohtuasjas normi valesti kohaldatud, mistõttu pole alust eeldada, et isikud hakkavad massiliselt seetõttu kohtusse pöörduma. Siin ma pean muidugi jälle juhtima tähelepanu Riigikogu kodu- ja töökorrale: õppelaenude ja rahandusega seonduv kuulub Rahandusministeeriumi pädevusse.
Viies küsimus: "Mida on Vabariigi Valitsusel kavas ette võtta jõustunud põhiseadusvastase seaduse tagajärgede leevendamiseks?" Saan vastata veel kord korrates: kohus ei ole leidnud, et õppetoetuste ja õppelaenu seaduse mõni säte oleks Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus.

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Marika Tuus, palun!

Ma küsin ikkagi, kas teie meelest ei ole siiski rikutud õigusliku ootuse printsiipi. Need õpilased olid ju nende toetustega arvestanud. Kas see ei vähenda usaldust riigi vastu, kui riik pidevalt oma seisukohti muudab?

Õigustatud ootuse printsiip on kindlasti oluline printsiip, aga seda ei maksa absolutiseerida. Keegi ei saa rajada oma isikliku elu arvestusi subsiidiumidele ja toetustele, niisugune asi ei ole võimalik. Riikidel on täielik voli ja õigus kõikvõimalikud abipaketid võrdlemisi lühikeste etteteatamise tähtaegadega tühistada. Alles hiljuti ma nägin üht Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust, kus üheks pooleks oli Itaalia riik. Inimõiguste kohus jõudis järeldusele, et riikidel on õigus maksusüsteemi kaudu riigi tulusid suurendada. See otsustuspädevus on väga lai ja hõlmab muide ka õigust kehtestada maksuregulatsioone tagasiulatuva jõuga, millest Eesti on hoidunud. Mina isiklikult leian, et selline õppelaenude kustutamise tingimuste muutmine ei ole vastuolus õigustatud ootuse printsiibiga. Selliseid asju tohib riik teha, eriti kui tal selleks on kaalukad põhjused.

Austatud minister, rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi 12. arupärimisega, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kalle Laanet, Lauri Laasi, Aivar Riisalu, Nikolai Põdramägi ja Toomas Varek veebruarikuu 25. päeval 2010. aastal. Arupärimine on räime ülepüügi kohta ja sellele vastab keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Et arupärimist tutvustada, palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Mõned arupärimised tagasi nimetas härra Kaljuvee oma tutvustavas sõnavõtus, et tegemist ei ole poliitikaga, vaid sisulise murega. Nii on ka selle arupärimisega, mille aluseks sai hulga rannakalurite pöördumine, kus nad andsid teada, et riik on pannud neile kohustuse teatada 48 tunni jooksul püügiandmed. Samas riik ise ei suuda järelevalvet teostada ja 2009. aastal oli Liivi lahe rannapüügil püütud üle kvoodi umbes 1938 tonni ja Läänemere keskosa räimepüügil umbes 114 tonni. Kalurid on mures selle pärast, et kui nemad üritavad oma kohustusi täita korrektselt, riik aga oma järelevalvekohustusi ei täida, siis võib see nende tegevust mõjutada. Nad küsivad, miks riik endale võetud ülesandeid ei täida. Sellega seoses esitas grupp Keskerakonna fraktsiooni liikmeid keskkonnaministrile arupärimise.
Esimene küsimus on järgmine: "Kuidas oli võimalik, et 2009. aastal toimus arvestatav ülepüük räime osas Eestis ning sellele reageeriti nii hilja, kuigi kalur edastab püügiandmed 48 tunni jooksul?" Teine küsimus: "Mida toob Eestile kaasa selline teguviis? Kas sellele võivad järgneda ka sanktsioonid?" Kolmas küsimus: "Kuidas on plaanis Keskkonnaministeeriumil tegutseda, et edaspidi selliseid olukordi vältida?" Ja neljas küsimus: "Kuidas mõjutab Eesti kalurite olukorda eelmise aasta 19. ja 20. oktoobril toimunud Euroopa Liidu kalandusnõukogus heaks kiidetud määrus, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks?" Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama keskkonnaminister Jaanus Tamkivi! Riigikogu kõnetool on teie päralt.

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Sellele arupärimisele vastamist pean ma alustama nagu justiitsminister, kes tuletas meelde Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139, mis ütleb, et ministrile saab esitada arupärimisi tema valitsemisala puudutava kohta. Kutselise kalapüügi kvootide teema on Põllumajandusministeeriumi teema ja põhimõtteliselt tegeleb sellega põllumajandusminister. Aga selleks, et asjaga edasi minna, on vastused ette valmistatud ja ma lühidalt nendele küsimustele vastan.
Kuidas oli võimalik, et 2009. aastal toimus arvestatav ülepüük? Sellele saab vastata järgmiselt. Rannapüügiks on räimepüügi võimalused kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega, kuid mitte väljapüütava kala lubatud kogusena, vaid lubatud püügivahendite piirarvuna. Seega rannapüüdjatele ei ole jaotatud kaaluliselt individuaalset püügikvooti. Vastavalt kalapüügiseaduse § 19 lõikele 6 võib põllumajandusminister veeala kohta kehtestatud kutselise kalapüügi võimaluste ammendumise korral püügi lõpetada. See tähendab seda, et põllumajandusminister saab püügi lõpetada vaid juhul, kui kogu Eestile eraldatud püügivõimalus on ammendunud. Varem Põllumajandusministeerium püüki keelata ei saa. Kehtiva seaduse kohaselt saab põllumajandusminister püügi sulgeda oma määrusega, mille kooskõlastamine, allkirjastamine, Riigi Teatajas avaldamine ja jõustumine võtab kõik ühtekokku aega kokku 3–4 nädalat. Eesti riigi kvoot räimepüügiks Liivi lahel ammendus 2009. aastal  lühikese aja jooksul. Selle põhjustas ettenägematult suur rannapüügi maht juunikuus. Samuti oli 2008. aastal võrreldes eelnenud aastatega Liivi lahes enneolematult aktiivne traalpüük. Kui 2008. aastal püüti traalpüügil Liivi lahes 5900 tonni räime, siis 2009. aastal ainuüksi esimesel poolaastal 6900 tonni. See oli vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: mida selline teguviis Eestile võib kaasa tuua? Euroopa Liidu õigusaktid on ülepüügi võimalustega arvestanud ning 2009. aastal kehtinud reeglite kohaselt arvestatakse kuni 10%-ne kvoodi ületus järgmiseks aastaks liikmesriigile eraldatavast püügikvoodist maha. Keskkonnaministeeriumis sügisel toimunud Eesti kalapüügiorganisatsioonide koosolekul lepiti kokku, et kuna suured väljapüügid toimusid rannapüügisektoris, siis mahaarvamisi kalalaeva kalapüügiloa alusel püüdjate räimepüügikvoodist 2010. aastal ei tehta, vaid väheneb Liivi lahel rannapüügiks eraldatav kvoot.
Kolmas küsimus: kuidas on plaanis Keskkonnaministeeriumil tegutseda, et selliseid olukordi vältida? Selle asjaga tegeleb ikkagi Põllumajandusministeerium ja Põllumajandusministeerium on algatanud kalapüügiseaduse muutmise. Seadusmuudatustega soovitakse anda põllumajandusministrile paindlikum võimalus kalapüügi lõpetamiseks ühes või teises püügipiirkonnas või maakonnas, ühe või teise püügivahendiga ja ühe või teise kalaliigi osas sõltuvalt kujunenud olukorrast. Samuti tehakse ettepanek lihtsustada püügi sulgemise protsessi, et see osutuks võimalikuks senise kolme-nelja nädala asemel märksa lühema aja jooksul.
Neljas küsimus: kuidas mõjutab Eesti kalurite olukorda eelmisel aastal vastu võetud Euroopa Liidu kalandusnõukogus heaks kiidetud määrus, millega luuakse ühenduse kontrolli süsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks? Selle määruse eesmärk on tõhustada kontrolli ühenduse tasemel kokkulepitud kalavarude kaitse meetmete täitmise üle, mille puudujääkidele on juhtinud tähelepanu ka Euroopa Audiitorite Koda, ning arendada nõuete täitmise kultuuri kalandussektoris. Määrusega kehtestatavad meetmed piiravad eelkõige ebaseadusliku kalapüügiga tegelevate isikute võimalusi, kuid sisaldavad ka selliseid meetmeid, millega kõik kalurid peavad arvestama. Määrus keelab ühenduse vetes kala ümberlaadimise ühelt laevalt teisele; ümberlaadimine võib toimuda vaid loa alusel selleks määratud liikmesriikide sadamates. Läänemerel on praegu mitmeaastase majandamiskavaga hõlmatud tursavarud, kuid lähiajal on kavas need kehtestada ka lõhe-, kilu- ja räimevarudele. Kuus kuud pärast rakendusmääruse jõustumist kehtestatakse tõsiste rikkumiste eest karistuspunktide süsteem, mille alusel määratakse tõsise rikkumise eest kalalaevatunnistuse omanikule teatud arv karistuspunkte. Juhul, kui liikmesriik ei suuda tagada, et tema kalalaevastik ühenduse kalavarude kaitse meetmetest kinni peab, võib Euroopa Komisjon katkestada struktuuriabi andmise kalandussektorisse, kuni liikmesriik oma kontrollsüsteemid efektiivselt tööle rakendab. Tänan tähelepanu eest!

Tänan austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Kalle Laanet, palun!

Hea minister! Kõigepealt palun vabandust, et arupärimise adressaat ei olnud kõige täpsem, aga palju tänu teile, et te siiski vastasite! Minu küsimus on: kuidas teile tundub, kas selle arupärimise valguses rannakalurite nördimus või meelepaha on õigustatud? Et nemad üritavad reegleid korrektselt täita, aga riik ei suuda nende reeglite täitmist jälgida ja sellega kaasnevalt võivad kahju saada eelkõige need, kes rannapüügiga tegelevad. Mis te arvate, on see põhjendatud?

Ma saan kalurite meelepahast aru, kuid, nagu ma ütlesin, riigi tasemel on sellest oma järeldused tehtud ja juba valmistatakse ette kalapüügiseaduse muudatusi, mis peaksid protsessi juhtimise kiiremaks ja paindlikumaks muutma. Eelmise aasta suvel saadud kogemusest on tõepoolest õpitud ja edaspidi kindlasti peaks olukord paranema. Kui kalurid ausalt oma kohustusi täidavad, siis riik suudab neile ka samaga vastata.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ministrit! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme tänase 13. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Tiit Kuusmik, Valeri Korb, Georg Pelisaar, Inara Luigas, Eldar Efendijev, Nelli Privalova, Vladimir Velman, Toivo Tootsen, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramägi ja Ain Seppik 10. märtsil 2010. Arupärimine on Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevuse kohta avaliku huvi kaitsmisel ja riigihangete korraldamisel. Arupärimisele vastab keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimise tutvustamiseks arupärijate esindaja Tiit Kuusmiku!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Nagu istungi juhataja juba mainis, 10. märtsil k.a esitasid Keskerakonna rahvasaadikud keskkonnaminister Jaanus Tamkivile arupärimise avaliku huvi kaitsmise ja riigihangete korraldamise kohta Riigimetsa Majandamise Keskuses.
Arupärimise sisu on järgmine. Konkurentsiameti ja prokuratuuri eestvedamisel on algatatud väidetavalt seni kõige suurem kartellikuriteo uurimine ja esitatud kahtlustus kaheksale eraisikule ja üheksale firmale. Kahtlustuse kohaselt sai Riigimetsa Majandamise Keskus metsaveofirmade vahel sõlmitud kokkulepetega kahju 41 miljonit krooni. On põhjust kahtlustada, et Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatajale lekkis informatsioon võimalikust uurimisest RMK vastu prokuratuurist ning juhataja tegi sel ajendil ise avalduse Konkurentsiametile, et tulevast süüdistust pehmendada.
2008. aasta suvel korraldas RMK suure metsaveohanke, et leida terves riigimetsas raiutavale puidule vedajad viieks aastaks. Hanke mahuks kujunes 1,74 miljardit krooni. Väidetavalt tegid suured puidufirmad põhjendamatult odavaid pakkumisi paljudele lepingutele, et hiljem pakkumuse tagasivõtmise eest konkurentidelt raha küsida.
RMK juhtkond sõlmis kokku 38 lepingut, kuid esitas ka kuriteoavalduse Konkurentsiametile. Poolteist aastat kestnud uurimise järel said kuriteokahtlustuse RMK metsamajanduse peaspetsialist Rainer Laigu ja üheksa metsafirmat.
Seoses sellega on meil ministrile esitatud ka viis küsimust. Esiteks: "Kuidas on võimalik, et nimetatud riigihanke koostamise ajal Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu esimees olnud Ülle Rajasalu polnud teadlik nii mahuka riigihanke ebaadekvaatsest ja küsitavusi tekitavast koostamisest ning korraldamisest?" Teiseks: "Kas ja millal teavitas RMK juhataja nõukogu esimeest oma avaldusest võimalikust nn kartellikuriteost Konkurentsiametile?" Kolmandaks: "Millised on argumendid, et tänane RMK nõukogu esimees omab suuremat kogemust ja motiveeritust avaliku huvi kaitsmisel kui erahuvi kaitsmisel?" Neljandaks: "Milline on tollase nõukogu esimehe Ülle Rajasalu vastutus avastatud riigihanke juhtumi valguses? Millised firmad ostsid nn odavalt saadud pakkumised endale ning kas ka nemad on tulevikus hankemenetlustest kõrvaldatud? Viiendaks: "Metsaseaduse § 49 lõige 7 sätestab nõukogu pädevusena juhatuse liikmete arvu määramise, nende valimise ning nendega lepingu sõlmimise, muutmise ja lõpetamise otsustamise, juhatuse töökorra kinnitamise ja juhatuse liikmetega õigusvaidluse pidamise otsustamise. Kas nõukogu on analüüsinud tänast töökorda ning milliseid muudatusi on kavas rakendada?" Ma tänan!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Minu vastused RMK-s toimunu kohta.
Esimene küsimus: "Kuidas oli võimalik, et nimetatud riigihangete koostamise ajal nõukogu esimees olnud Ülle Rajasalu polnud teadlik nii mahuka riigihanke ebaadekvaatsest ja küsitavusi tekitavast koostamisest ja korraldamisest?" Siinkohal tahan öelda, et kuigi RMK puhul on tegemist riigi tulundusasutusega, toimub tema juhtimine üsna sarnaselt äriühingute juhtimisega, kus on nii nõukogu tasand kui ka juhatuse tasand. Nõukogu tasand teatavasti on märksa üldisem kui juhatuse juhtimistasand. Nõukogu tegeleb strateegiliste otsuste ettevalmistamise ja langetamisega ja ettevõtte tegevuse kontrollimisega auditikomitee kaudu. Seda, et nõukogu esimees peaks teadma kõiki lauseid, mis riigihangete dokumendis on kirja pandud, võib-olla päris nõudma ei peaks. Kõlas väide, et see hange oli ebaadekvaatne ja küsitavusi täis. Mina vaidleksin sellele natuke vastu. Pigem kasutati seda hanget sellisel kujul, nagu ta ühtsena ja suurena välja kuulutati, kurjalt ära. Aga see ei tähenda seda, et hange ise olnuks halvasti korraldatud. Selline on vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: kas ja millal teavitas RMK juhataja RMK nõukogu esimeest oma avaldusest Konkurentsiametile? Igapäevase majandustegevuse korraldamine, mille hulka kuulub ka riigihangete läbiviimine, on juhatuse pädevuses. Metsaseadus määratleb RMK nõukogu pädevuse ning selle hulka ei kuulu riigihangete läbiviimise kooskõlastamine. Ütlen aga vastuseks seda, et RMK juhatuse esimees teavitas nõukogu esimeest oma avaldusest Konkurentsiametile ja ta tegi seda juba enne seda, kui see avaldus Konkurentsiametile esitati. Teemat arutati ka nõukogus ja konkreetselt veel sisulisemalt auditikomitees, mille koosolek toimus 15. oktoobril 2009. aastal. See oli vastus teisele küsimusele.
Kolmas küsimus: millised on need argumendid, et praegusel RMK esimehel on suurem kogemus ja motiveeritus? Vastan niimoodi, et meil ei ole alust kahelda ei eelmise ega praeguse nõukogu esimehe motiveerituses täita oma ülesandeid täie pühendumusega ja tunnetades vastutust selle suure organisatsiooni ees. Praeguse RMK nõukogu esimehe Mati Polli kohta tuleb kindlasti öelda seda, et tal on seljataga pikaajaline edukas tegevus metsandussektoris ja suured juhtimiskogemused.
Neljas küsimus: milline on eelmise nõukogu esimehe vastutus avastatud riigihankejuhtumi valguses ja millised firmad ostsid nn odavalt saadud pakkumised endale ja kas nad on tulevikus hankemenetlusest kõrvaldatud? Nõukogu peab olema loomulikult kursis RMK tegevussuundadega ja omama ülevaadet finantsmajanduslikust seisust. Selle kohta saab nõukogu informatsiooni vähemalt kord kolme kuu jooksul peetavatel koosolekutel. Nõukogu esimees ei saa võtta aga loomulikult üksinda vastutust, kuna nõukogu teostab oma pädevust kollegiaalselt. Kuna hangete läbiviimine ei kuulu nõukogu liikmete ega tervikuna ka nõukogu ülesannete hulka, siis ei saa selle teema käsitlemisel tekkida küsimust ka otseselt nõukogu esimehe vastutusest. Kui kõnesolevas riigihankes pakkumused esitanud ettevõtjad peaksid saama karistatud, siis ei ole nende edaspidine osalemine riigihangetes võimalik. Enne kui kohus ei ole oma otsust teinud, ei saa ühtki firmat aga süüdi mõista. Kriminaalmenetluses kogutud informatsiooni kahtlustuse saanud firmade ja nende omavaheliste kokkulepete kohta RMK valduses praegu ei ole.
Viies küsimus: "Metsaseaduse § 49 sätestab nõukogu pädevusena juhatuse liikmete arvu määramise, nende valimise, nendega lepingute sõlmimise, muutmise ja lõpetamise otsustamise, juhatuse töökorra kinnitamise ja juhatuse liikmetega õigusvaidluse pidamise otsustamise. Kas nõukogu on analüüsinud tänast töökorda ja milliseid muudatusi on kavas rakendada?" RMK nõukogu arutas 19. märtsil 2010. aastal metsamaterjalide veo teenuste riigihangete korraldamist 2009. aastal ja leidis, et RMK juhatus on käitunud korrektselt, kui esitas materjalid uurimisorganitele, selgitamaks välja võimalikud õigusrikkumised riigihangetes osalenute poolt. Seda, et me selle kogemuse tulemusena peaksime otseselt hakkama muutma nõukogu töökorda või sisuliselt midagi põhjalikult ümber korraldama, nõukogu siiamaani ei ole otsustanud ja ma isiklikult arvan, et see ei ole sellisel kujul ka vajalik. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, hea ettekandja, sisukate vastuste eest! Aga ma küsin siiski, kuidas praegune situatsioon on. Kas olukord on üldiselt paremuse poole muutunud?

Jah, olukord on paremuse poole muutunud. Loodame, et ka see oletatavat kartellikokkulepet käsitlev protsess jõuab suhteliselt kähku lõpuni. Minul isiklikult aga on ühest asjast kahju: nüüd, kui asi on kohtuni välja läinud ja mitmed firmad on surve all, võib juhtuda, et selle protsessi käigus mitmed veofirmad lõpetavad oma tegevuse. Olnuks asjade käik pisut teistmoodi, siis võib-olla olnuks mingil hetkel pisut tähelepanelikum olles targem olnud see riigihange katkestada ja alustada seda uuesti. Ajavahemik selle protsessi läbiviimiseks võib pikaks kujuneda ja kõik sellega kaasnev, kaasa arvatud surve isikutele ja nende perekondade tasandil tekkivad mured, on inimlikult väga tõsine probleem. Ettevõtjate tasandil võivad kaotused selles protsessis suhteliselt suured olla. Oleks märksa parem, kui praktilises elus õnnestuks ilma selliste muredeta hakkama saada.

Aleksei Lotman, palun!

Hea minister! RMK senine strateegia on olnud hankida korraga suurelt. Ja kui on tegu sellisel viisil hankimisega, suudavad konkureerida Eesti mõistes ainult väga suured firmad, keda on suhteliselt vähe ja kes kamba peale suudavad valitseda kogu turgu ja sõlmida ka kartellikokkuleppeid. Kas tulevikku vaadates ei oleks õigem hankida väiksemate ja kohapeal piisavalt hästi piiritletud üksuste kaupa? Siis suudaksid konkureerida ka piirkonnas tegutsevad ettevõtjad, kes praegu tihtipeale nagunii alltöövõtjatena neid töid ju teevad. See oleks lõpptulemusena ilmselt riigile odavam ja samas ka regionaalpoliitiliselt ehk mõistlikum.

Tänan, härra Lotman, selle küsimuse eest! Tõepoolest, nagu ma ütlesin, see suhteliselt valus kogemus mõlemale poolele – nii vedajatele kui ka RMK-le – kindlasti sunnib oma järeldusi tegema. Te ütlesite, et võib-olla oleks mõttekas see mehhanism üle vaadata ja jõuda lahenduseni, mis hoiab ära ettevõtjate kartellikokkulepete sõlmimise. Jah, see eesmärk võib tingida tõesti sellesama ettepaneku, mis te tegite, et hanked oleksid pisut väiksemad.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme tänase 14. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Karel Rüütli, Ester Tuiksoo, Villu Reiljan, Tarmo Mänd ja Jaanus Marrandi 9. märtsil 2010. Arupärimine käib Audru kalafarmi kohta ja uute töökohtade loomise kohta kalandusvaldkonnas. Vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Ma palun arupärimist tutvustada arupärijate esindajal Jaanus Marrandil!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud põllumajandusminister! Head kolleegid! Selle arupärimise on esitanud neli opositsioonisaadikut ja üks koalitsioonisaadik. Kõrvuti muude maaelu ja põllumajanduse valdkondadega kuulub Põllumajandusministeeriumi ülesannete hulka ka kalanduse arendamine. Heaks on kiidetud kalanduse strateegia aastateks 2007–2013 ja ka kalanduse arengukava, mis sellel strateegial põhineb. Selle kohaselt on Euroopa Kalandusfondi vahenditest Eesti kalandussektorit võimalik toetada 84,6 miljoni euroga. Koos Eesti riigi kaasfinantseeringuga teeb see keskmiseks aastaseks toetussummaks ligi 230 miljonit krooni. Tegemist on summaga, mille abil oleks võimalik luua hulgaliselt töökohti maapiirkondades ning kasutada ära Eesti suurt potentsiaali kalanduse valdkonna arendamisel.
Vahetult pärast praeguse valitsuse tööle astumist asus põllumajandusministri poliitikanõunikuna tööle Alar Oppar, kelle üheks peamiseks tegevusvaldkonnaks oli kalandus ja loomulikult ka selle rahastamine ja strateegiate väljatöötamine. 2007. aasta septembris kirjutas nädalaleht Eesti Ekspress, et taanlaste rahvusvaheline konsortsium tahab tõenäoliselt Audru kanti püsti panna hiiglasliku kalafarmikompleksi. Kalafarmi rajamiseks ostsid taanlased Audru vallas 50 ha suuruse maatüki. Ehitustöödega taheti pihta hakata juba 2008. aasta sügisel. Toona kinnitas nõunik Alar Oppar, et mingeid eksklusiivseid riigipoolseid toetusi kalaprojekti investoritele oodata ei maksa.
2008. aasta aprillis kirjutas Eesti Ekspress taas Audru kalafarmist. Siis nimetati investeeringu võimalikuks suuruseks 500 miljonit eurot, mis teeb umbes 8 miljardit krooni, ja tööd lubati kuni 1200 inimesele. Paraku lahvatas ka pistiseskandaal. Ajalehes Postimees kirjutati 16. septembril 2008, et juba ministeeriumis töötades asus Oppar propageerima Nielseni kalakasvandust ja läks aprilli keskel sinna tööle. 2009. aasta detsembris saatis prokuratuur kohtusse kriminaalasja, mille kohaselt süüdistatakse Opparit erafirma huvides mõjuvõimuga kauplemises ja pistise võtmises. Süüdistuse järgi sai põllumajandusministri nõunik Alar Oppar OÜ FjordFresh Holdingu juhatuse liikmelt Nielsenilt vara ja muid soodustusi ning kasutas ebaseaduslikult oma mõju Nielseniga seotud ettevõtete rahastamistaotluste, sealhulgas laenu- ja garantiitaotluste läbivaatamisel ja otsustamisel. Alar Oppari saadud vara ja muude soodustustena on üles loetletud intressivaba laen 400 000 krooni, 531 000 krooni nõustamisteenuste ettemaksuna, samuti töökoht ja osalus ettevõttes OÜ FjordFresh Holding.
Avalikel andmetel on Alar Oppar olnud aktiivne Isamaa ja Res Publica Liidu põllumajandus- ja maaelu programmi väljatöötaja, kes on päris mitmel korral sellel teemal sõna võtnud. Arupärijate arvates tekitab see päris selgeid kahtlusi ka selles, et ministri nõunik on mõjutanud endale soodsalt ministeeriumi tööd, ja see ei ole kuidagi Eesti riigi kalandus- ja ka maaelupoliitikale kasulik.
Lähtudes ülaltoodust ning Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, on arupärijad esitanud üheksa küsimust. Võib-olla kõige olulisem neist on esimene, mis kõlab nii, et kuidas lugupeetud härra minister hindab oma nõuniku Alar Oppari tegevust riigiametnikuna ühe erafirma soosimisel. Samuti soovime teada, missuguse otsustuse alusel võeti varasemast teada pattudega Alar Oppar Põllumajandusministeeriumisse nõunikuna tööle. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Reformierakonna ja Rahvaliidu arupärijad! Püüan teie esitatud küsimustele vastata. Esimene küsimus: "Kuidas Te hindate oma nõuniku Oppari tegevust riigiametnikuna ühe erafirma soosimisel? Kelle käsul või survel võtsite oma nõunikuks IRL-i liikme, kelle varasemad patud olid avalikult teada?" Alar Oppari töölevõtmiseks Põllumajandusministeeriumisse ei ole minule mitte keegi survet avaldanud ja oma ametikohustustest ja tööülesannetest tulenevalt ei saanud Alar Oppar nimetatud erafirmat soosida. Nii ei ole ta tekitanud riigile mingisugust majanduslikku kahju, mis selgub ka minu vastustest teie esitatud järgmistele küsimustele. Erinevalt arupärijate väitest, et Alar Oppari peamine tegevusvaldkond oli Põllumajandusministeeriumis kalanduse reguleerimine ja sellega tegelemine, see nii ei olnud. Alar Oppar ei kuulunud ei kalandusnõukogusse ega ühessegi teise kalandusega seotud töörühma ega selle valdkonna asju otsustavasse töögruppi.
Teine küsimus: "Kui suures summas ja mitme projekti alusel on taotletud Audrusse kavandatava kalafirmaga seotud rahastamist Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi eelarvest?" Osaühing FjordFresh Holding ei ole Euroopa Kalandusfondist ega ka mingitest Eesti riigi rahalistest fondidest saanud ega taotlenud ühtegi senti toetust.
Kolmas küsimus: "Milliseid summasid ja kui suures ulatuses ja kellele on Audrusse kavandatava kalafarmiga seotult tehtud väljamakseid riigi või Euroopa Liidu rahadest?" Kuna osaühing FjordFresh Holding ei ole Euroopa Kalandusfondist toetust taotlenud, siis ei ole talle tehtud ka mingisuguseid väljamakseid.
Neljas küsimus: "Kas Audrusse kalafarmi rajamisega seonduvalt on mingeid otsuseid vastu võtnud Maaelu Edendamise Sihtasutus ja kui on, siis millal ja milliseid otsuseid?" Osaühing FjordFresh Holding ei ole esitanud Maaelu Edendamise Sihtasutusele ühtegi taotlust ja seetõttu ei ole tehtud ka mitte mingisuguseid otsuseid.
Viies küsimus: "Kas kalafarmi püstitamine Audrus on jätkuvalt päevakorras või on sellest loobutud?" Kuna erafirma OÜ FjordFresh Holding on eraettevõte ja sellest tulenevalt ei ole ta kohustatud oma planeeritavast äritegevusest Põllumajandusministeeriumile aru andma, siis meil selle kohta informatsiooni ei ole.
Kuues küsimus: "Kui Audru kalafarmi püstitamine jätkub, siis millal ja kui palju on seal loota uusi töökohti reaalselt?" OÜ FjordFresh Holding äriplaani ja loodetavate töökohtade kohta Põllumajandusministeeriumil informatsiooni ei ole.
Seitsmes küsimus: "Kas juhul, kui kavandatud kalafarmi püstitamine Audrus jätkub, kavatsete põllumajandusministrina toetada selle kaasrahastamist Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi eelarvest?" Vesiviljeluse investeeringu toetuse taotluse rahuldamise või mitterahuldamise otsuse teeb Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet lähtuvalt põllumajandusministri 12. mai 2008. aasta määrusest nr 46 "Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava meetme 2.1 "Vesiviljeluse investeeringutoetus" raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord". Põllumajandusminister ei ole langetanud ega langeta ka tulevikus ühtegi otsust konkreetsete taotluste rahuldamise kohta. Praegu ei saa hinnata, kas OÜ FjordFresh Holding tulevikus toetust taotleb ning kas ta toetustingimustele vastab. Igal juhul koheldakse kõiki taotlejaid võrdselt ning vastavalt kehtestatud korrale.
Kaheksas küsimus: "Kui palju ja milliste projektide jaoks on ära kasutatud praeguseks kalanduse strateegiaga ja rakenduskavaga ette nähtud vahendid?" Käesoleva aasta veebruari lõpu seisuga on Euroopa Kalandusfondi meetmete raames määratud toetusi summas 571 977 505 krooni ning väljamakseid on tehtud summas 165 279 659 krooni. Toetusesaajate nimekirjad on avaldatud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kodulehel, aja piiratus ei võimalda neid siin hakata ette lugema.
Üheksas küsimus: "Mitu uut töökohta ja millises Eesti piirkonnas on kalanduse strateegia vahendite kaasamisega loodud perioodil 2007–2009?" Eesti kalanduse strateegia eesmärk on Eesti kalanduse kui majandusharu arendamine, kalandusest sõltuvate inimeste sissetulekute suurendamine ning kalatoodangu konkurentsivõime tõstmine sise- ja välisturgudel. Selle saavutamiseks tuleb soodustada eelkõige sektori struktuurseid muutusi, efektiivsuse kasvu, tehnoloogilist arengut ja tegevuste mitmekesistamist. Seetõttu tekitavad konkurentsivõimelised ettevõtted ise töökohti, mis on vajalikud ja sellest tulenevalt ka jätkusuutlikud. Euroopa Kalandusfondi rahastatavates projektides ei ole eraldi eesmärgiks tööhõive suurendamine. Töökohtade üle selles osas jooksvalt arvet ei peeta, küll aga hinnatakse kujunenud olukorda ja struktuurseid muutusi ning 2011. aasta vahehindamise käigus püütakse anda ka ülevaade ja saada hinnang võimalike uute loodud töökohtade kohta. Selle järel me saame anda kõigile huvilistele, sealhulgas ka parlamendiliikmetele põhjaliku ülevaate mõjudest, mis on kaasnenud Euroopa Kalandusfondi rakendamisega Eesti Vabariigis sellel finantsperioodil. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud härra minister! Eri meediakanalite materjalidest on ilmnenud, et Alar Oppar suhtus teie nõunikuna sellesse kalandusprojekti soosivalt. Mis on iseenesest mõistetav, sest igasugune investeering on ju tervitatav, kui see Eestisse tuleb. Samas aga heidab sellele kõigele ikkagi varju tema hilisem sinna tööle asumine ja mis seal salata, kui süüdistus kohtus kinnitust leiab, siis 400 000-kroonine laen sellelt ettevõtjalt – Oppar oli ju siis riigiametnik – ja samas ka nõustamisteenuse eest ettemaksu vastuvõtmine 531 000 krooni ulatuses – niisugused asjad ei jäta mingil juhul head muljet. Kordan veel kord: kui kogu see süüdistus kinnitust leiab, siis kuidas te täna suhtute oma nõuniku sellisesse tegevusse? Teie hinnangut palun!

Iga inimene on oma otsustes vaba, ja nii ka Alar Oppar. Kui ta Põllumajandusministeeriumist töölt lahkus, oli tal õigus ja vaba voli valida, kuhu ta tööle läheb. Mina võin kinnitada, et Põllumajandusministeeriumis töötamise ajal sai Alar Oppar oma tööülesannetega hästi hakkama ja tal tulenevalt oma ametikohustustest ei olnud võimalik soosida kalandusvaldkonnas ühtegi erafirmat. Seda enam, et tema Põllumajandusministeeriumis töötamise ajal ei käivitunud ükski Euroopa Kalandusfondi meede ja Alar Oppar ise ei kuulunud ühtegi kalandusega seotud asju otsustavasse töörühma. Nii et kindlasti ei saanud Alar Oppar tekitada ka riigile majanduslikku kahju ega soosida üht või teist kalandusvaldkonnas tegutsevat firmat, sealhulgas ka nimetatud firmat. Ja seda, kas Alar Oppar oli näiteks osav õhumüüja ja sai ilma teeneid osutamata mingeid hüvesid ja pistist, seda näitab juba esitatud süüdistuse menetlemine kohtus. Kohus mõistab õigust. Aga ma veel kord kordan: oma tööülesannetega Põllumajandusministeeriumis sai Alar Oppar hästi hakkama ja riigile mingit kahju ta tekitanud ei ole.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Jaanus Marrandi!

Kõigepealt ma tahan tänada lugupeetud ministrit vastuste eest! Kõnetooli sundis mind tulema aga teatud väikene nüanss, millele ma vastust ei saanud. See puudutab hinnangut olukorrale, kus riigiametnik, kes töötab ministri nõunikuna, lepib kokku tingimused tööle minemiseks kureeritava valdkonna ettevõttesse, saades intressivaba laenu 400 000 krooni ja samas ka nõustamisteenuse ettemaksuna 531 000 krooni. Niisugune olukord igal juhul ei ole positiivne ja heidab varju kogu Põllumajandusministeeriumi tegevusele ja kõikidele ametnikele, samuti ministri poliitilisele tegevusele.
Isegi kui tegemist on sellise süüdistusega, milles Alar Oppar mõistetakse õigeks, on ikkagi tegemist eetiliselt äärmiselt piiripealse käitumisega, mida ei saa mingil juhul heaks kiita. Seepärast oleks Põllumajandusministeeriumilt oodanud siseauditit või muud täpsemat kontrolli, samuti tehtud järelduste siin tutvustamist. Väga oluline on see, millal kaubeldi nii selle töökoha kui ka laenude ja nõustamisteenuste ettemaksude üle. Ja kui seda tehti, kordan veel kord, Oppari ametnikuks olemise ajal, siis seda ei saa õigeks pidada. Ma olen kuulnud Alar Opparit raadiointervjuus Audru projekti kiitmas ja võib-olla on seda kuulnud ka teised siin saalis olijad. Sel hetkel tundus ka mulle see projekt, tunnistan, äärmiselt hea olevat: investeeritakse suur summa raha ja suudetakse seejuures ka keskkonnanõudeid täita ja palju inimesi saab tööd. Kui aga lisandus see pistisekahtlus ja muud süüdistused, siis on kogu sellel tegevusel juba hoopis teine märk küljes. Paraku ei suutnud minister minu kahtlusi maha võtta. Jääb üle loota, et kogu sellele tegevusele annab hinnangu aeg. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei näi olevat. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme tänase 15. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Arvo Sarapuu, Toivo Tootsen, Ain Seppik, Eldar Efendijev, Kalle Laanet, Enn Eesmaa, Inara Luigas, Georg Pelisaar, Toomas Varek, Valeri Korb, Lembit Kaljuvee ja Jaak Aab 10. märtsil 2010. Arupärimine on piimandussektori jätkusuutlikkuse kohta ja  sellele vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Arupärimist tutvustab arupärijate esindaja Arvo Sarapuu. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Enne minister nimetas arupärijate hulgas ka meie kolleegi Reformierakonnast, aga mina ei näe siin praegu küll ühtegi Reformierakonna esindajat. Võib-olla nad istuvad kuskil kabinettides televiisorite taga. Aga murelikud Keskerakonna fraktsiooni liikmed on tõesti esitanud põllumajandusministrile arupärimise piimandussektori jätkusuutlikkuse kohta. See lähtub sellest, et Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda viis veebruaris läbi Eesti piimatootjate küsitluse, millest selgus, et ligi veerand piimatootjatest kavatseb olude sunnil tootmise lõpetada. Millest see kõik tuleneb? Vahel on kasulik tsiteerida oma ala suuri asjatundjaid. Ma tsiteeriksin põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu esimeest Aavo Möldrit, kes on öelnud: "Ei tohi unustada, et Euroopa Liitu astumise eelsel ajal (1994–2004) fikseeriti maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse alusel Eesti Vabariigi valitsuse ja EPKK vahel iga-aastastel põllumajandustootjatele riiklikeks toetusteks rahaliste vahendite eraldamise üle peetavatel läbirääkimistel, et põllumajandusturu ühepoolse avatuse tõttu tekitati tootjahindade kuni 30% allasurutuse tõttu tootmissektorile ca 21-miljardiline täiendava tulu puudujääk." Sisuliselt ainsa riigina Euroopas ei kaitsnud Eesti oma põllumajandusturgu ja riigieelarve kaudu ei suudetud seda kompenseerida. Sellest tulenesid tegemata investeeringud, madalamad toetuste baasperioodide näitajad ning seetõttu saamegi praegu vähem toetusi, kui saavad põllumajandustootjad Euroopa Liidu teistes liikmesriikides. Seega tegelikult on Eesti põllumeestel ikka väga raske konkureerida Euroopa teiste põllumeestega, keda kodumaal toetatakse riigieelarvest ja kelle konkurentsivõime on kas või juba selle tõttu suurem, et nad on saanud varem hakata investeerima.
Mida on meie valitsus konkurentsivõime tõstmiseks teinud? Võiks ju mõelda, et on püütud rakendada tarka maksu-, aktsiisi- ja muud poliitikat, aga tuletame meelde erikütuse aktsiisi tõusu, tuletame meelde top-up'i vähendamist. Ma tean, et kui minister hakkab esinema, siis ta kindlasti ütleb, et eelmise aastaga võrreldes on top-up'i suurendatud. Selle peale ma ütleksin, et tuletame meelde ühte riiki, kes kogu aeg võrdles oma häid saavutusi ka aastal 1913 saavutatuga – iga kord, kui oli vaja välja käia häid näitajaid, tuletati seda meelde. Ja meil millegipärast on väga hea võrrelda asjade seisu eelmise aastaga, nentides, et natuke on saadud juurde. Samas võiksin tuua näite, et 2010. aasta eelarves ettenähtud erikütuse aktsiisi kompensatsioon 20 miljonit krooni, mis lisati vähendatud top-up'ile, on vaid raha ühest taskust teise tõstmine, sest täiendavaid otsetoetusi, mida oleks võinud ju maksta, tegelikult vähendati 271 miljoni krooni võrra.
Meil on siin viis küsimust. Ma ei hakka neid kõiki ette lugema, kuid kindlasti oleks kena, kui minister peatuks pikemalt sellel, milliseid meetmeid kavatsetakse rakendada, et tagada piimandussektori areng ja suurendada toodetava piima kogust. Loomulikult huvitab meid väga ka see, millist mõju avaldab tulevikus Eesti piimandusele kvoodipoliitika lõpetamine. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri! Kõnetool on teie päralt!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Kahtlemata on olukord piimandussektoris ja laiemalt põllumajanduses keeruline. Tegelikult on olukord keeruline kogu majanduses ja seda mitte ainult Eestis, vaid laiemalt Euroopas ja üle maailma. Aga kuna minu vastuse aeg on piiratud, siis ma keskendun konkreetse arupärimise küsimustele vastamisele. Kui on lisaküsimusi, siis saame ka laiemalt tagamaid avada ja rääkida ka rahalistest näitajatest, millele arupärija oma sissejuhatavas sõnavõtus viitas.
Esimene küsimus: "Kuidas kommenteerite antud uuringu tulemusi?" Piimatootjate arvu vähenemine ei tähenda piimatootmise vähenemist. Euroopa Liiduga ühinemise järgse nelja kvoodiaasta jooksul – kvoodiaastast 2004/2005 kuni kvoodiaastani 2008/2009 –, mil piimatootjate arv Eestis vähenes 37%, kasvas tööstusele realiseeritava piima hulk 519 000 tonnilt 601 000 tonnini. Tootmise lõpetanute kogused võtavad üle teised, oma tootmist laiendada soovivad tootjad. Sama Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja küsitluse põhjal kavatseb 24,4% kvoodiomanikest taotleda kindlasti kvoodi suurendamist ja veel 25,5% "pigem kavatsevad" seda teha. Jättes kõrvale nimetatud uuringu representatiivsusega seotud küsimused, näiteks asjaolu, et uuringu valimisse kuulusid vaid internetiaadressi omavad piimakvoodi omanikud, on selle tulemusel selgunud 8,3% piimatootjate soov tootmine viie aasta perspektiivis lõpetada ning 16% tootjate väljendatud "tõenäoline tootmise lõpetamine". Need on analoogsed teistes riikides läbi viidud küsitluste tulemustega.
Seega – arupärijatele on see väga oluline informatsioon – nimetatud protsessid ei toimu mitte ainult Eestis, vaid üle Euroopa nendes riikides, kus on pidevalt oma turgu kaitstud ja kus Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika on toiminud aastakümneid. Näiteks Inglismaal 2006. aasta mais avaldatud tootjate tulevikukavatsuste uuring väljendas, et 14% piimatootjatest kavatses tootmise kahe aasta jooksul lõpetada ning veel 14% ei osanud jätkamise suhtes kindlat seisukohta võtta. Neid arve on kurb tõdeda, kuid paraku on piimatootjate arvu järjekindel vähenemine kõikide Euroopa Liidu riikide ja muude arenenud tootmispiirkondade reaalsus ilma ühegi erandita. Ei ole Eesti põllumajanduspoliitika ega põllumajandusministri süü see, et Euroopa trendid ja arengud on niisugused.
Samal eeltoodud ajavahemikul kahanes kvooti omavate tootjate arv Eestis 37%, Leedus 46,3%, Poolas 38,3%, Kreekas 34,6, Hispaanias 33,7, Lätis 33,2 ja Taanis 30,6%. Soomes, kus piimatootmine on saanud aastakümneid rahulikult areneda ning kus FAO andmetel maksti 2006. aasta piimatootmise tootmistüübiga tootjatele loomühiku kohta kõige rohkem toetusi Euroopa Liidus, vähenes piimatootjate arv eeltoodud nelja aasta jooksul 27,9%.
Väiketootmise osakaalu vähenemine põlvkondade vahetumise protsessis on kahjuks reaalsus. Noori ei huvita tänapäeval raske farmitöö ning seetõttu on tihti tootmise lõpetamise põhjuseks lihtsalt tootmise jätkaja puudumine. Ka eeltoodud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja küsitluses tootmise lõpetamise kavatsusele viidanud tootjatest moodustasid lõviosa just väikesed 1–10 lehmaga kvoodiomanikud.
Teine küsimus: "Milliseid meetmeid kavatsete luua, et tagada piimandussektori areng ja suurendada toodetava piima kogust?" Lisaks olemasolevatele toetustele, mida on rakendatud alates 2008. aastast, ja sellele, et 2010. aastal suurem osa toetusi võrreldes 2009. aastaga kasvavad, rakendame tänavu piimandussektorile täiendavalt päris mitmeid toetusi. Kõigepealt täiendav uus toetus 100 ja vähema piimalehmaga piimatootjatele. Põllumajanduse ja Maaelu Arengu Nõukogus jõuti sektori esindajatega konsulteerides kompromissotsusele, et kõige rohkem kannatanud tootjagrupp on kuni 100 lehmaga piimatootjad, mis on valdavalt peretalud. Piimatööstuste makstav toorpiima hind võib neile olla suurte piimatootmisettevõtetega võrreldes kuni krooni võrra väiksem. Tänavu rakendame seda toetust kokku mahus 19,6 miljonit krooni: kuni 50 lehmaga tootjatele 1000 krooni lehma kohta, 50–100 lehma puhul 800 krooni lehma kohta. Piimasektori eritoetuse taotlusi võeti vastu juba tänavu märtsis, aga kuna rahaline toetus makstakse Euroopa Liidu eelarvevahenditest, siis saab väljamakseid piimatootjale teha alles alates k.a 1. detsembrist. Lisaks rakendame teist erakorralist piimatootjate toetusmeedet – piimaturutoetust – kõikidele piimakvoodi omanikele 2009. aasta 31. detsembri seisuga piimatootmiskvoodi kilogrammi alusel, kui ajavahemikul 1. september kuni 31. detsember 2009 on esitatud vähemalt üks aruanne kas piima otseturustuskvoodi või tarnekvoodi täitmise kohta. Kokku maksame PRIA kaudu selle toetuse raames välja tänavu 20,37 miljonit krooni ja teeme seda hiljemalt 30. juuniks.
Kolmas küsimus: "Üks võimalus tagada väiketootjate olemasolu ja tegusus on arendada ühistulist ettevõtlusvormi. Mida te ministrina olete teinud, et ühistud omaksid suuremat osa piimaturust ning väiketootjad koonduksid ühistutesse?" Põllumajandustootjate ühistute toetamine ja ühistegevuse toetamine üldse põllumajandussektoris laiemalt on praeguse valitsuse ja Põllumajandusministeeriumi põhilisi prioriteete. Maaelu arengukava raames on käivitumas mitmed meetmed nii ühistegevuse alustamise toetamiseks (meede 1.9), kui ka põllumajandustootjate omatoodangu töötlemisega seotud toodangu toetuseks (meede 1.6). Samuti on väljatöötamisel meetmed ühistule kuuluvas toidukvaliteedikavas osalemise toetamiseks (meede 1.72) ja selle kava raames toodetud toodete müügi edendamiseks. Paljude maaelu arengukava investeeringumeetmete puhul on ühistud eelispositsioonil. Oleme selles osas maaelu arengukava täiendanud ja muutnud. Mõnes eelistatakse ühistuid taotlejate pingerea koostamisel, mõnes võimaldatakse ühistutele suuremat toetussummat.
Piimandussektori puhul ei saa öelda, et seni ühistegevus täielikult puudub. 2010. aasta veebruaris oli Eesti äriregistri andmetel 85 tegutsevat põllumajandustootjate tulundusühistut. Neist tervelt 34 tegutses piimandussektoris, sealhulgas ka Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, kelle müügitulust andsid suure osa piimaveistest noorloomad, 33 ülejäänud ühistut tegeles aga otseselt piima tootmise või vahendamisega.
Piimandussektori puhul ei ole probleem mitte ühistute vähesus, vaid nende killustatus ja väiksus. 33 ühistust, kes tegelesid otseselt piima tootmise või vahendamisega, oli kuni viis liiget seitsmel ühistul, 6–25 liiget oli 15 ühistul ja vaid neljal ühistul oli üle 100 liikme. Kokku oli neis ühistutes 2008. aasta andmetel 1426 liiget, mis on väga suur arv võrreldes toorpiima tootmiskvoodi omanikega, keda oli s.a 27. jaanuaril 1136. Kuigi kõik piimandussektori tulundusühistute liikmed ise ei pruugi piimatootjad olla, võib siit siiski teha järelduse, et üsna suur osa piimatootjatest kuulub mõnda ühistusse.
Kuna piimandussektori puhul on probleemiks, et paljud praegu eksisteerivad tulundusühistud on liiga väikesed selleks, et olla elujõulised ja saavutada arvestatav läbirääkimispositsioon tööstuste ja jaekaubandusega suheldes, siis on vaja toetada nende ühinemist, liikmete arvu kasvu ja orienteerumist omatoodetud piimale lisandväärtuse andmisele – töötlemisele. Seda eesmärki ongi silmas peetud tootjarühmade tunnustamise määruse nõuete ja maaelu arengukava toetusmeetme 1.9 väljatöötamisel.
Soodustamaks põllumajandustootjate koondumist ühistutesse ja aitamaks sel moel kaasa nende turujõu kasvule, käivitame tänavu ühistegevuse alustamise toetuse meetme ja oleme allkirjastanud määruse "Tootjarühmade tunnustamise, taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord". Selle määruse kohaselt on põllumajandustootjatest, sealhulgas piimatootjatest koosnevatel tulundusühistutel või mittetulundusühingutel võimalik taotleda riiklikku tunnustamist tootjarühmana. Tunnustatud tootjarühmal on võimalik taotleda maaelu arengukava raames erinevaid toetusi, samuti on piimatootjaid koondaval tootjarühmal võimalik toetust taotleda meetme 1.6 alameetmetest "Piimatootmise ja tootmisahela tugevdamine" ning "Piimatootjate ühistegevuse edendamine". Selle meetme raames toetatakse piimatootjaid koondavate tootjarühmade investeeringuid masinatesse, seadmetesse ja ehitistesse, mis on vajalikud piimatoodete töötlemiseks või selle alustamiseks. Nimetatud tegevuseks on ühel tootjarühmal võimalik saada toetust kuni 20 miljonit krooni, millele tootjarühm peab sama palju ka omalt poolt lisama.
Edendamaks suurema lisandväärtuse ja enama turujõuga piimatoodete tootmist, on piimatootjaid ühendaval tootjarühmal võimalus välja töötada toidukvaliteedi kava kõrgekvaliteediliste nišitoodete tootmiseks, mis võimaldab kohaliku tooraine paremat väärindamist ja seetõttu ka toidukvaliteedi kava raames toodetud toodete kõrgema hinnaga müümist. Piiratud aeg ei võimalda kahjuks kõiki ühistegevusega seotud tegevusi siinkohal ette kanda, kuid võin kinnitada, et lisaks kolmele sellel aastal käivituvale uuele meetmele on meil kavas ka järgmistel aastatel rakendada täiendavaid ühistegevuse meetmeid ja seda mitte ainult piimatootmissektoris, vaid ühistegevuses laiemalt. Sealhulgas soovime ka toetada senisest enam hoiu-laenuühistute tegevust. Vastav seadus on juba pikemat aega menetluses ka Riigikogus. Loodan, et see leiab Riigikogus edasimenetlemist ja lõpuks heakskiitu ja vastuvõtmist.
Neljas küsimus: "Millist mõju avaldab tulevikus Eesti piimandusele kvoodipoliitika lõpetamine?" Piimakvoodisüsteemi rakendamise lõpetamine peale 2014/2015. kvoodiaasta lõppu annab piimatootjale vabaduse teha oma tootmisotsuseid iseseisvalt tegelikest tootmisvõimalustest lähtudes. See võimaldab vajadusel kiiresti oma tootmist laiendada, ilma et peaks aastate vältel reservist kvoodi suurendamist või kvoodi ülekandmist taotlema. Tootja jaoks tähendab see tuntaval määral bürokraatia surve vähenemist. Samuti ei tekita see olukord siis ka kiusatust hakata kvoodiga turul spekuleerima, nii nagu see on praegu mitmes teises Euroopa Liidu riigis. Laiemas ja pikemas perspektiivis aitab kvoodi kaotamine kaasa piimatootmise nihkumisele piirkondadesse, kus majanduslikud ja kliimatingimused selleks on sobivamad. Eesti rohukasvuks sobiv kliima, tootmistraditsioonid, hea tootmisstruktuur ja tehtud investeeringud on kvoodi kadumisel heaks eelduseks siinse piimatootmispotentsiaali paremaks ärakasutamiseks. Kaotavad ilmselt eelkõige need riigid, kes praegu rakendavad piimatootmiskvooti riigisiseseks regionaalpoliitikaks, nagu näiteks Prantsusmaa ja Soome: Prantsusmaa, et mägedes ja Alpides säiliks piimatootmine, ja Soome, et ka põhja pool Lapimaal säiliks piimatootmine. Nendes piirkondades tekivad tõesti keerulised olukorrad.
Viies küsimus: "Kuidas ja mil määral on mõjutanud ravimite ja söödalisandite hindade kallinemine piimakarja ning milliseid tugimeetmeid kavatsete negatiivsete mõjude ilmnemisel rakendada?" Ravimite ja söödalisandite hinna mõju sektorile peegeldab ilmselt kõige paremini ravimite ja söödalisandite müügiga tegelevate ettevõtete statistika. Põllumajandusministeerium nendele andmetele ligi ei pääse ja seetõttu on otsest mõju raske hinnata. Teie kirjas viidatud loomsete jäätmete käitlemise tehasesse viidud loomade kohta ei ole teada, kas loomad viidi karjast välja ravimite kõrge hinna tõttu või olid põhjuseks pikast ja külmast talvest tingitud halvad söötmis- ja pidamistingimused. Põllumajandusministeeriumil puudub praegu otsene mehhanism ravimite hindade reguleerimiseks. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Teile on vähemalt üks küsimus. Mailis Reps, palun!

Hea minister! Linnainimesena või värske maainimesena oli mul teid huvitav ja hea kuulata Euroopa vahenditest rääkimas ja kuidas kõik võimalused on tegelikult avatud. Aga mul on selle kõige juures nagu arupärija mõttest tulenev küsimus: kas meil praegu, majanduskriisi olukorras tegelikult üldse probleeme on? Või on kurdetavate probleemide näol tegu pigem selliste meediapursetega, kus näidatakse tublide piimaloomade tapmist meeleheiteseisundis? Kuidas selle olukorraga tegelikult on?

Nagu ma algul ütlesin, on olukord majanduses keeruline ka tegelikult. Kuigi jah, aeg-ajalt võib meedia vahendusel lugeda ka ülevõimendatud probleemidest. Aga tervikuna, jah, on olukord keeruline.
Kui piimandussektorist rääkida, siis praegused probleemid on üleüldised. Arupärijad viitasid Eesti üleminekuajale: 1990. aastate lõpule ja 2000. aastate algusele, mil Eesti turg oli täiesti kaitsmata. Selle üle me ilmselt jäämegi arutlema ja vaidlema, mis oleks olnud õige poliitika tollel perioodil ja kas teistsugune poliitika oleks meid parematele tulemustele viinud. Me võime ennast võrrelda mitmete teiste riikidega, kes sellel üleminekuperioodil kulutasid oma riigieelarvest päris suuri summasid põllumajandussektori doteerimisele ja kes kaitsesid väga tugevalt erinevate meetmetega oma siseturgu. Kuid nende riikide põllumajanduse seis ei ole praegu karvavõrdki parem, pigem isegi palju keerulisem – toon võrdluseks Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Ungari ja mitmed teised riigid. Nende põllumajanduse struktuur ja olukord ei ole sugugi parem ja jätkusuutlikum kui meil. Nii et see, kas meie varasemas põllumajanduspoliitikas on tehtud suuremaid või väiksemaid vigu ja kus neid üldse tehtud on, jääb ilmselt vaidluse teemaks.
Praegu aga on lood Euroopa Liidus tervikuna nii, et me peame lähtuma ühisest Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikast. Meil on ühisturg ja suhteliselt sarnased võimalused. Nendes oludes on Eesti maaelu arengukava, mille on välja töötanud, muide, juba eelmine valitsus (praegune valitsus on seda küll Brüsselis kaitsnud), minu arvates päris hea ja sobilik selleks finantsperioodiks. Ma väga loodan, et me suudame reageerida ka nendele muudatustele, mis majanduskriisi käigus on toimunud.
Aga ma tahan siinkohal juhtida tähelepanu arupärijate ühele väga olulisele lausele, mis on siin kirjas ja mis puudutab just nimelt nende probleemide ülevõimendamist. Eriti tahaksin, et sina, Arvo, seda tähelepanelikult kuulaksid, sest sa oled kindlasti üks selle arupärimise eestvedajaid. Nimelt siin on etteheide ministrile. "Minister pole andnud ühtegi sõnumit selle kohta, kuidas plaanitakse põllumajandust edendada pärast Euroopa Liidu toetuste lõppemist." Ma olen tõesti viimastel nädalatel vastu võtnud päris mitmeid kõnesid ja arupärimisi ja järelepärimisi, kus on küsitud, et kas Euroopa Liidu toetused lõpevad ja miks nad lõpevad ja kuidas Eesti riik käitub sellises olukorras.
Ma palun väga poliitikuid ka mitte valimiste lähenedes selliseid sõnumeid sektorisse mitte saata! See on paanika külvamine! See on täiesti vale ega vasta absoluutselt reaalsele olukorrale. Mitte keegi ei ole rääkinud Euroopa Liidu põllumajandustoetuste lõppemisest, need ei lõpe ka järgmise finantsperioodiga nii, nagu see siin sõnastatud on.
Jätkub kindlasti ka ühine põllumajanduspoliitika järgmisel finantsperioodil peale 2013. aastat. Missuguseks see kujuneb? Kas meie positsioon paraneb? Kas me saame võrdsed toetustasemed vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega või mitte? See on praegu tõsine arutelu teema ja need arutelud on alanud, kuid mitte keegi ei ole kuskil teada andnud ja see kindlasti nii ei kujune, et ühine põllumajanduspoliitika lõppeks või et Euroopa Liidu toetused lõppeksid. Ning kindlasti ei lõpe ka Eesti riigi oma kohustuslik kaasfinantseerimine nendele Euroopa Liidu toetustele. See kindlasti tagatakse ja praegune valitsus on selle seni suutnud tagada kohustuslikus osas täismahus. Ma usun, et ka järgmised valitsused suudavad seda täismahus teha.
Nii et minu palve on sellel ebastabiilsel ja keerulisel ajal mitte külvata sektorisse paanikat valeinformatsiooniga, destabiliseerida olukorda veelgi rohkem, kui see seda juba on. Aitäh!

Austatud minister! Piimandussektori jätkusuutlikkus on aktuaalne teema ja me läheme oma küsimustega edasi. Marika Tuus, palun!

Austatud minister! Te olete täna korduvalt viidanud üldistele trendidele, et ka mujal Euroopas pole olukord kiita. Kuid ma arvan, et Euroopa trend ei näe ette niisugust arutut erikütuse aktsiisi tõstmist. Erikütuse aktsiisi tõsteti meil äsja kordades rohkem, kui on Euroopa Liidu miinimumnõue. Me teame, et Euroopa Liidu miinimumnõue on 37 senti liitri eest, meil on see aga 1.73. Ma küsin teilt kui ministrilt: miks te ei ole oma valdkonna eest võidelnud, miks te pole põllumeeste eest võidelnud? Miks te olete lasknud nii kõrged aktsiisid peale suruda?

Kõigepealt täpsustus, et valitsus esitas riigieelarve eelnõu ja vastavad maksuseadused nii, et erimärgistatud kütuse aktsiisi põllumeestele ei olnud tõstetud. Selle otsustas Riigikogu, mitte valitsus! Nii palju selgituseks küsijale.
Teiseks, võrdlus Euroopa Liidu teiste riikidega. Euroopa Liidus on, jah, kehtestatud küll miinimum, kuid Euroopa Liidu praktika on hoopis teine. Euroopa Liidus on mitu riiki, kus erimärgistatud kütuse aktsiisi sellisel kujul ei olegi, kus põllumehed maksavad aktsiisi täies ulatuses ja seda ka ei kompenseerita. On riike, kus see kompenseeritakse täielikult, on riike, kus erimärgistatud kütuse aktsiis on tunduvalt madalam kui Eestis. Nii et ka Euroopa praktika on väga erinev.
Kuid tulles konkreetselt Eesti juurde, siis loomulikult ma põllumajandusministrina selle üle heameelt ei tundnud, et sellisel kujul kütuseaktsiisi tõsteti. Mina seda ei ole toetanud ega pea ka praegu õigeks, kuid ma saan aru ühest põhjusest, miks see Eestis nii on. Nimelt Eestis on see ring, kes seda soodustust saavad, väga lai. Lisaks põllumeestele on see soodustus raudteel, kaevandustes, väikekatlamajades jm – see ring on väga lai. Mina arvan, et õige oleks tõmmata seda ringi kokku, et soodustuse saajate ring ei oleks nii lai, ja samal ajal võimaldada kitsamale ringile suuremat soodustust, nagu see on enamikus – mitte küll kõigis, aga enamikus – Euroopa Liidu riikides. Ma arvan, et see on õige tee ja sellele me võiksime mõelda järgmiste aastate maksuseaduste ja ka riigieelarve menetlemisel. See on minu seisukoht ja ma väga loodan, et see nii läheb.
Teine praegu väga aktuaalne küsimus on, et erimärgistatud kütuse aktsiisi korda tuleks üldse muuta. Põllumajandusministeerium on teinud ettepaneku kütuse värvimine lõpetada. See vähendaks märksa administratiivset kroomust ja bürokraatiat ning muudaks ka põllumehel selle kütuse kasutamise lihtsamaks. Põllumeestele saaksid siis ka vabamad käed kütuse kasutamisel.
Me oleme pakkunud Rahandusministeeriumile välja kaks erinevat lahendust: kas minna üle elektroonilisele arveldamisele, mis on arvestades meie tehnilisi võimalusi täiesti võimalik, või minna üle kontopõhisele arveldamisele, mille puhul hiljem kompenseeritakse põllumehele konkreetselt tema enda kontole see ettenähtud kogus. Mõlemad variandid on võimalikud ja mõlemad muudavad asja põllumehe jaoks lihtsamaks, vähendades bürokraatiat ja võimaldades põllumeestel eriolukordades, nagu sellel talvel oli, näiteks lund lükata, kui see vajalik on, ja minna muul moel appi kohalikule omavalitsusele või kellele iganes oma piirkonnas. Minu arvates tuleks seda küsimust palju laiemalt käsitleda, kui arutada konkreetselt aktsiisimäära tõstmist nii, nagu see oli tänavuse riigieelarve menetlemisel. Aitäh!

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Stenogrammi huvides ma ütlen, et kahjuks neid, kes tookord aktsiisi tõstsid, saalis ei ole. Meie ei tõstnud! Me oleme teiega ühel seisukohal. Aga minul on küsimus hoopis piima hinna kohta. Poes me näeme väga palju Leedu piima, mis on meie omast odavam. Mind huvitas väga, kuidas see saab võimalik olla, ja ma küsisin Balti Assamblee istungjärgul seda Leedu ja Läti kolleegidelt. Tuleb välja, et nende riigieelarvest makstakse toetusi ja top-up'i tunduvalt rohkem kui meil. Öelge, palun, kunas see küsimus lahendatakse! Rimi kett näiteks on teada andnud, et ta võtab vastu ainult Leedu piima – see on talle kasulikum. Mis meil edasi saab? Kunas hakatakse Eestis riigieelarvest põllumehele tunduvalt rohkem raha eraldama, et suhtarv oleks sama kui Leedus?

Jah, see on tõesti nii, et Leedus on kokkuostuhinnad olnud mõne viimase kuu vältel kõrgemad kui Eestis. Kuid see on nii olnud ainult mõned viimased kuud. Kõik eelnenud aastad on olukord olnud vastupidi ja vähemalt nii kaua, kui me oleme olnud Euroopa Liidus, on kogu aeg piima kokkuostuhind olnud Eestis kõrgem kui Leedus. Nii et see on seal uudne olukord ja sellel on väga mitu põhjust. Üks on kindlasti struktuurne taust: Leedus on väga palju väiketootjaid ja Leedu riigi siseselt väiketootjatelt ühe tsisternitäie kokkukogumine maksab vedajale sama palju, kui võtta Lõuna-Eesti suurtootjalt üks tsisternitäis ja viia see Leetu. Transpordikulud on sama suured. Nii et juba see struktuur tingib erineva olukorra ja Eesti piima kvaliteet on keskeltläbi kindlasti parem kui Leedu toorpiima kvaliteet. Sellel on muidki põhjusi, aga iseenesest on see kindlasti tunnustus meie piimatootjatele.
Lisaks on mängus loomulikult ajaloolised põhjused, tootjate ja töötlejate omavahelised suhted. Oli ju aegu, kus piima toodeti kõvasti rohkem, kui töötlejad suutsid töödelda või õigem oleks öelda, kui töötlejad suutsid soovitud hinnaga turustada. Siis ei ostetud väga paljudelt tootjatelt piima kokku. Nüüd on olukord muutunud ja praegu jääb töötlejatel toorpiima puudu. Mitmed tootjad on sõlminud lepingulised suhted väljaspool Eestit ja viivad meilt toorpiima välja, samas vaevlevad Eesti töötlejad piimapuuduses ja on hakanud ka väljastpoolt toorpiima sisse tooma, isegi Soomest. Nii et kõige taga on ajalooline asjade käik ja lepinguid päevapealt muuta ei saa.
Niisugune see olukord praegu on ja Põllumajandusministeerium on sellest täiesti teadlik, aga meie ei saa sekkuda kahe eraõigusliku juriidilise isiku või füüsilise isiku omavahelistesse majandussuhetesse. Aga me püüame kaudselt protsesse mõjutada nii, et piimatootjad oleksid kogu selles tarneahelas tunduvalt tugevamal positsioonil kui praegu. Ent see on omaette pikk jutt. Tahaksin siin lõpetuseks lisada, et piimatootmise ... Palun vabandust, mõte katkes!

Pole hullu, üks küsimus on veel, küllap mõte tuleb vahepeal tagasi. Härra Marrandi, palun!

Lugupeetud härra minister! Minul hakkas teist kohe kahju. Te olite erikütuse aktsiisi tõstmise vastu, aga teie erakond toetas seda siin Riigikogus. Väga kahju, et teie erakond poliitiliselt teie plaane ei toeta. Aga minu küsimus on selle kohta, et te rääkisite siin, et talupidajad lõpetavad, sest pole, kes nende tööd jätkab. Riigikogu rahanduskomisjonis on eelnõu, mis soovib talupidajate staatust selles mõttes hõlbustada, et muudab pärimise regulatsiooni ja kohtleb neid juriidiliste isikutega võrdsemalt. See eelnõu seisab komisjonis – kah ei ole poliitilist toetust. Ometi lahendaks selle seadusena vastuvõtmine väga palju probleeme. Te olete lubanud taluniku staatuse teema lahendada, aga pole seda suutnud. Ka mainisite te hoiu-laenuühistuid, mida te tahaksite toetada – seegi eelnõu seisab 2007. aastast. Seega tundub, et teie ideedel puudub poliitiline toetus. Ja ma küsingi: millal te astute koalitsioonis resoluutseid samme, et oma poliitilist tahet realiseerida?

Ma ei tea, kas ma teid rõõmustan oma vastusega või kurvastan, aga mul on kõigile nendele küsimustele või etteheidetele positiivne vastus.
Aga mõttelõng katkes mul vastates eelmisele küsimusele, millal muutub olukord top-up'ide osas. Top-up'ide osas muutub olukord aastal 2012, kui lõpeb õigus ja kohustus top-up'e üldse maksta. Siis ei ole enam seda erisust, mida me oleme tegelikult siin aastaid arutanud, et ühel riigil on ühesugused ja teisel riigil teistsugused võimalused täiendavateks siseriiklikeks juurdemakseteks, mis Euroopa Liiduga ühinemisel kokku lepiti. Kuni 2012. aastani saab üldse neid maksta, pärast seda ei tohi liitunud riigid enam midagi juurde maksta. Nii et siis on kõikidel riikidel ühesugused võimalused ja õigused. Kordan: see probleem laheneb meil hiljemalt 2012. aastal.
Mis puutub poliitilisse toetusse, siis üldiselt ma selle üle ei kurda. Valitsuses on kõik mu ideed heakskiitu leidnud ja ma tahaksin oma kolleege valitsusest tunnustada ja kiita.
Mis puutub talu üleandmisse ja pärimisse, siis valitsus on tulumaksuseaduse muudatused heaks kiitnud ja minu teada selle eelnõu juba Riigikogule üle andnud. Loodan, et see leiab Riigikogus heakskiitu, sest siis on talu üleandmise probleem selles mõttes lahendatud, et see hakkab tulevikus maksuvaba olema – see saab seadustatud. Nii et selle talunike pika habemega probleemi, mille oleks võinud muidugi juba eelmine või üle-eelmine valitsus likvideerida, loodetavasti see valitsuskoalitsioon lõpuks lahendab. Valitsus on selle heaks kiitnud ning loodetavasti teie toe ja abiga saab probleem lahendatud.
Mis puutub hoiu-laenuühistute tegevusse, siis ka see eelnõu läks valitsusest läbi sellisena, nagu me soovisime. Tänaseks on esimene lugemine rahanduskomisjonis lõpetatud. Ma tõesti ei tea, millal tuleb selle seaduseelnõu teine lugemine, aga ma ei ole kuulnud, et keegi otseselt selle vastu oleks. Ma loodan, et seegi seaduseelnõu leiab menetlemist ja enne järgmisi valimisi saab seadus ilusasti vastu võetud. Toetuste vähendamine parlamendi poolt aga oli rahanduskomisjoni ettepanek, mitte ühe või teise erakonna ettepanek. Mul on raske öelda, kes seal rohkem ja kes vähem osaline oli.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Siia kõnetooli sundisid mind tulema ministri vastused küsimustele, mis tegelikult kergitasid diskussiooni sügavamalt üles. Ma ei räägi niivõrd piimatootmisest, sest piimatootmise turuseis on praegu tõepoolest kogu Euroopas üsna keeruline ja siin tuleb Eesti tootjatel endil leida lahendused, kuidas tihedamalt koopereeruda ja kuidas turgu mõjutada. Eesti töötlev tööstus on piimanduse valdkonnas killustunud ega suuda suurte laenukoormuste tõttu tootjatele väga palju pakkuda. Loomulikult saaks riik oma meetmetega appi tulla, aga aktiivseid riigipoolseid meetmeid ette näha ei ole.
Ent mind sundis pulti tulema ministri selles mõttes kummaline positsioon, et ta rääkis oma kolleegidest valitsuses, kes tema ettepanekuid toetavad, ja rahanduskomisjoni ettepanekust tõsta erikütuse aktsiisi. Seda tõsteti siin ikka koalitsioonisaadikute häältega ja minu teada olid ministri erakonnakaaslased need, kes vajutasid poolt-nupule. Seega on see natuke demagoogiline jutt, et mina ei tahtnud tõsta, aga Riigikogus tõsteti, ja ei tea, kes seda ikka tegi. Tegid omad Isamaa ja Res Publica Liidu saadikud. Kui väga pikalt sellist juttu rääkida, võib jääda mulje, et ministril kui valdkonna poliitilisel juhil pole oma erakonna toetust, ja see on väga kurb asi.
Sellest annab tunnistust ka jutt, et nüüd kohe tuleb tulumaksuseaduse muutmine, mis talu pärimise probleemi lahendab. See eelnõu anti Riigikogu menetlusse juba mitu nädalat tagasi. See oli opositsioonisaadikute esitatud eelnõu ja ma ei näinud Riigikogu rahanduskomisjonis poliitilist tahet selle menetlemiseks niisugusena, et see oleks võinud saada vastu võetud. Kas ikka on nii oluline rääkida siin sellest, et meie teeme ja valitsus teeb? Ehk on tähtsam probleemile lahendus leida? Sest olgem ausad, kolm aastat on minister rääkinud igasugustel talupidajate kohtumistel, et talupidaja staatus on vaja täpselt määratleda, et on vaja nende maksukoormat kergendada ja ühtlustada nende staatus juriidiliste isikute staatusega. Tegelikkuses pole midagi tehtud! Ja nüüd, kui opositsiooni eelnõu on menetlusse antud, siis minister räägib, et valitsus on esitanud hea eelnõu. Järelikult ei ole poliitilist toetust!
Teine samasugune teema on hoiu-laenuühistute küsimus. Vastava eelnõu esimene lugemine olevat lõpetatud. On küll. Aga millal see lõpetati? See lõpetati aastal 2007 ja siis oli olukord, kus kaks hoiu-laenuühistute eelnõu olid üsna ühesugused. Ühe neist oli algatanud sisuliselt juba eelmine valitsus ja selle tõi poliitilise algatusena siia opositsioonierakonna ehk Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Ja ka Padari rahandusministriks olemise ajal esitati parlamenti valitsuse eelnõu, mis oli üsna sarnase sisuga. Mõlema eelnõu esimene lugemine lõpetati ja aastast 2007 on need siin Riigikogus seisnud, jõudmata esimesest lugemisest kaugemale.
Ministri selline mäng poliitiliste terminitega on tegelikult poliitiline demagoogia. Öelda, et pahad otsused on teinud keegi teine, nüüd hakkame meie tegutsema – see ei lähe kohe mitte. Niisugust juttu võib rääkida kuskil mujal, aga siin saalis, kus poliitiliste knihvidega väga hästi kursis ollakse, ei maksa seda tõsisel arutelul teha. Selle põhjal saab teha väga selge järelduse, mida minister kindlasti ei taha ja mida ma tegelikult ironiseerides väitsin: et ministril puudub oma erakonna poliitiline toetus. Ma usun, et tal see toetus on. Täna ta lihtsalt esines niisugust muljet jättes, et mina ei tea midagi, mina olin puu otsas, kui pauk käis. Sellist juttu ühe valdkonna poliitiline juht ei tohiks minu arvates rääkida. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mul on tohutult hea meel, et meie algatatud diskussioon on nii võimsalt käima läinud, et isegi mõned Reformierakonna inimesed olid rõdul seda jälgimas. Ehk oleks veel parem, kui keegi tuleks saali ja lööks diskussioonis kaasa.
Aga praegu ma tahan lihtsalt arve võrreldes juhtida tähelepanu ühele aktsiisitõusule. Ja teiseks teen ministrile ettepaneku, kuidas ta saaks põllumeestele vastu tulla. Kui me räägime maksudega manipuleerimisest, siis seda ei ole mõtet praegu üle korrata, et praegune valitsus on olnud üks tõsiseimaid maksude tõstjaid viimastel aastatel. Toome teile ühe võrdluse, kuidas on põllumehi maksude tõus mõjutanud. Ma rõhutan: maksude tõus! Meil räägitakse aktsiisidest ja kuidagi hüpatakse üle tõsiasjast, et aktsiis on üks tõsine maks. On olemas Euroopa Liidu energia maksustamise direktiiv, mis näeb erikütuse puhul ette 0,33 krooni liitri kohta. Meie oleme tõstnud selle taksini 1,736 krooni. Loen teile ette andmed mõne riigi kohta, kellega me peame konkureerima: näiteks Belgias on aktsiis 0,3, Lätis 0,34, Iirimaal 0,7, Prantsusmaal 0,89. Jne. Ma küsin: kuidas on meie põllumeestel võimalik konkureerida, kui teised riigid maksavad otsetoetusi rohkem ja maksusüsteem on ettevõtete vastu leebem? Ma ei hakka siinkohal välja tooma, kuidas on manipuleeritud erimärgistatud diislikütuse mahtudega. Minu teada ei ole siiamaani selgeks vaieldud, on see 100 000 tonni aastas või on see 40 000 tonni aastas, aga see muudab oluliselt eelarvest makstavaid top-up'i summasid.
Ettepanekud ministrile on sellised. Minister ütleb, et ta saab oma erakonnakaaslastega hästi läbi. Neljapäeval toimub siin saalis Keskerakonna ettepanekul alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi ning vedelkütuse erimärgistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Mina kaitsesin rahanduskomisjonis seda eelnõu. Mis puutub erikütuse aktsiisi, siis me tegime ettepaneku kehtestada 1. jaanuarist 2011 aktsiis 1056 krooni 1000 liitri kohta, aga ma ütlen ausalt, ega sisulist arutelu selle üle tegelikult ei toimunud. Keegi ei arutanud seda ettepanekut, sellest küsimusest libiseti kiiresti üle. Kui nüüd minister teeks siin saalis eeltööd, siis võiksid IRL-i saadikud meie poolt olla, kui lõpuks hääletamiseks läheb.
Nüüd ühest huvitavast küsimusest, mida me arutasime. Selle seaduseelnõu teine punkt puudutab põllumajanduses kasutatavas masinas, traktoris ja liikurmasinas erikütuse kasutamist ka teedel liikumiseks. See probleem kerkis üles seoses lume lükkamisega. Minister enne rääkis, et ei ole mõistlik viia seda küsimust laiemaks, rahanduskomisjonis tema erakonnakaaslased arvasid, et just peaks viima laiemaks. Meie eelnõus on ettepanek, et see puudutaks PRIA põllumajanduslike toetuste registris olevaid masinaid. Mina arvan isiklikult ka, et ei ole mõistlik seda ringi laiendada, kuid rahanduskomisjonis tekkis kirglik arutelu ja leiti, et siis võiks seda kõikides masinates kasutada jne, jne. Tegelikult võiks minister teha oma erakonnakaaslastest IRL-i saadikutele ettepaneku neljapäeval, kui meie eelnõu 680 arutama hakatakse, seda toetada. Aitäh!

Tänan! Kõnesoove on veel. Palun Riigikogu kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri!

Tulenevalt nendest kommentaaridest ma lausa olen sunnitud veel mõne selgituse andma. Kõigepealt ma tahan, Jaanus, sulle üle korrata, et mul on küll täielik toetus olemas nii erakonnakaaslastelt kui teistelt valitsusliikmetelt. Ja see tulumaksuseaduse muutmise eelnõu, millest mina rääkisin, on valitsuse esitatud, mitte opositsiooni eelnõu, nagu sa ütlesid. Aga kõiki neid küsimusi loomulikult oleks saanud ja oleks pidanud aastaid tagasi lahendama. Kõik on vanad ja teada probleemid ning ma usun, Jaanus, et nüüd te lõpuks astute valitsuse selja taha ja aitate need probleemid ka lahendada.
Mis puutub erimärgistatud kütuse aktsiisi, siis minu arvates Keskerakonna esitatud eelnõu jätab enamiku küsimusi lahendamata. Seetõttu ei ole see kindlasti mitte laiemas mõttes ja kaugemas perspektiivis lahendus. Nagu ma ütlesin, kütuse värvimine kui selline tuleks lõpetada. Tuleks üldse minna uuele alusele, mis oleks õiglasem ja mõistlikum ning lahendada probleem laiemalt ja komplekssemalt. Ma usun, et see on võimalik. Selleks on moodustatud Rahandusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Põllumajandusministeeriumi ühine töörühm, kes püüab lahendused leida. Seal tuleb kindlasti arutluse alla ka erimärgistatud kütuse aktsiisi hüve saajate ring. Nii et see saab lahendatud.
Ja võib-olla lõpuks selgituseks poliitilise toetuse kohta niipalju, et tulumaksuseaduse muudatuse seaduse eelnõu on kooskõlastanud ja heaks kiitnud nii Justiitsministeerium kui ka Rahandusministeerium. Nii et poliitilise toetuse puuduse üle mina küll kurta ei saa. Aitäh!

Tänan! Kas keegi soovib läbirääkimiste käigus veel sõna võtta? Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme tänase 16. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Mailis Reps, Marika Tuus, Nikolai Põdramägi ja Valeri Korb. Arupärimine on esitatud veebruarikuu 16. päeval 2010. aastal, see on meediatöötajate koondamise kohta ja kannab numbrit 381. Arupärimisele vastab kultuuriminister Laine Jänes. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mailis Repsi, et arupärimist tutvustada!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea kultuuriminister proua Laine Jänes! 2009. aastat on meediamaastikul nimetatud ka koondamislainega märgistatud aastaks. Üsna mitmel korral on meedias ja ka vestlusringides väljendatud muret selle üle, et lugupeetud ja staažikaid ajakirjanikke koondatakse. Möödunud aasta märtsis teatas Eesti Rahvusringhääling, et koondab ligi 30 ajakirjanikku. Eelkõige paluti koju jääda neil, kes on jõudnud pensioniikka. Ilmeka näitena võib tuua kultuuritöötajate pöördumise möödunud aasta detsembrikuus Eesti Rahvusringhäälingu, Kultuuriministeeriumi ja teiste asutuste poole Eesti Raadios "Keelekõrva" ja "Luuleruumi" vedava Maris Johannese koondamise vastu, millega sooviti kokku hoida 12 100-kroonine kuupalk. Samal ajal on Eesti Rahvusringhäälingu juhatuses viis liiget, kelle kuupalk küündib pea 50 000 kroonini. Aastas kulub ühe juhatuse liikme töötasule üle poole miljoni krooni. Nimetatud saated ja ajakirjanik on aga hea seisnud eesti keele ja kultuuri säilimise eest, mis on Eesti Rahvusringhäälingu seaduse järgi avalik-õigusliku ringhäälingu kohustus. Oma negatiivse hinnangu Eesti Rahvusringhäälingu juhtkonna tegevusele on andnud ka Soome Ajakirjanike Liit eesotsas esimehe Arto Niemineniga.
Kultuuriministeeriumi arengukavas 2010–2013 seisab, et Eesti Rahvusringhäälingu strateegilised eesmärgid aastatel 2010–2012 on saavutatud taseme säilitamine ja kindlustamine ning sisukvaliteedi arendamine toimetustes kui kompetentsikeskustes, väljundite säilitamine ja arendamine. Arengukavas viidatakse vähestele ressurssidele ning vajadusele leida rahvusringhäälingule stabiilne rahastamissüsteem. Kavas on välja toodud, et rahvusringhäälingu konkurentsivõimet uute saadete arendajana võib pärssida finantsiline ebavõrdsus. Olukorras, kus kommertsringhäälingu majanduslik võimekus kasvab kiiremini kui rahvusringhäälingul, on ERR-il üha raskem sõlmida kokkuleppeid sõltumatute programmitootjatega. Kõige rohkem võib seeläbi kannatada rahvusringhäälingu kodumaine lavastuslik programm, millel on suur säilitamisväärtus. Kultuuriministeeriumi põhimääruse järgi on Kultuuriministeeriumi ülesanne riigi meediatöö kavandamine, samuti rahastatakse Eesti Rahvusringhäälingut Kultuuriministeeriumi eelarveridadelt.
Eeltoodust lähtuvalt on arupärijatel hulk küsimusi. Kuna mitmes punktis on neid üsna mitu, siis kui võimalik, võiks proua minister need ette lugeda. Vastasel korral võin sissejuhatuseks öelda, et küsimus on koondamises. Me tunneme muret selle üle, kas ei panda koondamise tulemusena mitte ohtu eesmärki hoida kvaliteeti. Ehk kvaliteet hoopis langeb. Küsimus on ka juhatuse viies liikmes – teiegi olete öelnud, et seda arvu võiks vähendada. Me soovimegi nüüd teada saada teie arvamust selles küsimuses, samuti teie seisukohta, kuidas koondamisega siis on. Küsisime ka eelmise ministri käest, et ehk on meedia pinnavirvendusena välja toonud vaid selle kõige negatiivsema ja tegelikult on probleem sisult hoopis valusam. Samuti huvitab meid, kuidas te hindate ERR-i konkurentsivõimet ülejäänud meediaga võrrelduna ning loomulikult kõige valusam teema ERR-i allikate järgi otsustades: meie ringhäälingu rahastamine. Meid huvitab teie arvamus, kuidas see edaspidi peaks olema. Aitäh!

Tänan! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama kultuuriminister Laine Jänese!

Head kolleegid! Austatud Riigikogu aseesimees! Kõik, kes te siin saalis viibite, ja ka kõik need, kes jälgivad istungit interneti vahendusel! Kõigepealt on mul erakordselt hea meel kõiki tervitada ja õnnitleda valitsuse 3. sünnipäeva puhul! 5. aprillil 2007 seisime me kõik siinsamas saalis reas ja meid vannutati ametisse. Nii et väga tore sünnipäeva pidamine siin Riigikogu saalis!
Kõiki neid küsimusi ma siiski ette ei loe. Need on päris pikad ja väga palju on vaja vastata. Võib-olla küsimused kooruvad nendest vastustest välja. Kui lubate, siis ma lihtsalt vastan.
Kõigepealt selgitan lühidalt Eesti Rahvusringhäälingu staatust ja juhtimise aluseid. Nagu sätestab rahvusringhäälingu seadus, on ERR-i kõrgeim juhtorgan rahvusringhäälingu nõukogu, kes planeerib rahvusringhäälingu tegevust, korraldab selle juhtimist ja teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Siin mainiti, et ERR-i raha käib läbi Kultuuriministeeriumi. See tõepoolest lihtsalt käib eelarves läbi ministeeriumi, me oleme n-ö vahendajad. Rahvusringhäälingu igapäevast tööd juhib rahvusringhäälingu juhatus, mille liikmed nimetab ametisse rahvusringhäälingu nõukogu. Nõukogu liikmed nimetab teatavasti Riigikogu. Seadusega on seega tagatud rahvusringhäälingu sõltumatus ja täitevvõim ei saa mitte kuidagi sekkuda rahvusringhäälingu juhtkonna töösse.
Need selgitused olid praegu vajalikud selleks, et teha selgeks rahvusringhäälingu juhtimise skeem, rollide jaotus otsuste tegemisel. Toonitan veel kord: valitsusel pole õigust ega võimalust sekkuda rahvusringhäälingu tegevusse, ta ei saa rahvusringhäälingu juhtide eest otsuseid teha. Täitevvõim ei saa määrata, millised ja kui suured peavad olema vastavad struktuurid, toimetused, nende koosseisud või millised saated peaksid olema programmides, et tagada rahvusringhäälingule seadusega pandud ülesannete täitmine. Need küsimused kõik kuuluvad rahvusringhäälingu juhtorganite pädevusse ja nii ongi hea ja õige. Samamoodi toimub see ka mujal Euroopas, kus on ammu kinnistunud demokraatlikule ühiskonnale omane avalik-õigusliku ringhäälingu mudel.
Lähen nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Osaliselt vastasin juba sissejuhatuses, kas meie saame kuidagi muuta juhatuse liikmete arvu. ERR-i sõltumatus on seadusega tagatud, täitevvõim ja avalik-õiguslik asutus on lahus. Ma ütleksin nii, et kui on põhjendatud soov teha muudatusi Eesti Rahvusringhäälingu seaduses ja vähendada rahvusringhäälingu juhatuse liikmete arvu, siis selle võib algatada Riigikogu. Riigikogu saab algatada sellekohase seadusmuudatuse. Ning igal Riigikogu fraktsioonil on oma esindaja rahvusringhäälingu nõukogus ja nende kaudu saab teha ka mitmesuguseid ettepanekuid.
Mida me oleme teinud, et ära hoida rahvusringhäälingu ajakirjanike koondamist? Veel kord: rahvusringhääling, tema juhatus ja nõukogu on sõltumatud organid ja nad lähtuvad seaduse nõuetest. Need otsused kuuluvad rahvusringhäälingu seaduse järgi tema nõukogu või juhatuse pädevusse ning kultuuriminister neid protsesse mõjutada ei saa. Ja ta ei peakski seda saama. Samas pean ütlema, et saatsin Vikerraadio keelesaate toimetaja Maris Johannese koondamisega seoses kultuuriministrina mureliku kirja rahvusringhäälingu juhtkonnale, kus ma palusin tõsiselt kaaluda Maris Johannese koondamist. Ning ma usun, et mitte ainult minu kirja peale, vaid kindlasti ka kultuuriüldsuse palvele vastu tulles otsustati tunnustatud toimetaja tööle jätta. Küllap kaaluti veel kord Maris Johannese kogemusi ja kõike seda, mida ta on rahvusringhäälingus teinud. Nüüd on meil keelesaated kahes rahvusringhäälingu raadioprogrammis: Vikerraadios ja Klassikaraadios, mille üle mul on väga hea meel ka sellepärast, et tänavune aasta on lugemisaasta ja keelega seonduvad küsimused võimalikult paljudes programmides on ääretult teretulnud.
Kuidas on mõjutanud ajakirjanike koondamine rahvusringhäälingu programmi mitmekesisust? Peab ütlema, et rahvusringhäälingus – Eesti Televisioonis ja raadios kokku on kaks teleprogrammi, uudisteportaal, meediateenused internetis, üks kohalik raadioprogramm ja neli üleriigilist raadioprogrammi. See on päris suur hulk meie kuulajate-vaatajate arvu juures. Ja rahvusringhäälingus töötab ka päris suur hulk inimesi. Mis puutub Kultuuriministeeriumi järelevalvesse, siis me vaatame seaduse üldiste nõuete järgimist. Samas ei saa me sekkuda programmide ja saadete loomisse. Selle üle otsustab rahvusringhäälingu juhatus koostöös oma osakondade ja toimetajatega.
Minu isiklik mulje, kui see teid huvitab, on küll selline, et programmid on väga mitmekesised. Arvestades majanduslikult keerulist situatsiooni, on mul hea meel, et järjest areneb ka ETV2. Võib-olla seal ei ole küll kiiresti jõutud oodatud tulemusteni vaatajate arvus, aga ma arvan, et rahvusringhäälingu ülesanne ei olegi võistelda vaatajate arvus, vaid lihtsalt pakkuda erinevaid programme. Ning ETV2 on päris palju keskendunud venekeelsete uudiste ja erinevate venekeelsete kultuuriprogrammide edastamisele, samuti huvitavate kultuurisaadete korduste näitamisele. Nii et minu arvates on vaatamata kõigele rahvusringhäälingu juhtkond suutnud eelarve piires tublilt hakkama saada. Ning rahvusringhääling ei ole selles mõttes erandlikus olukorras, ka teised kultuuriasutused on sarnases situatsioonis: kõik on pidanud väiksema eelarvega leidlikult hakkama saama. Igal juhul ma kiidan rahvusringhäälingut selle eest, et programmides on siiski nii vanu kui uusi põnevaid saateid.
Kuidas on seis võrreldes erakanalitega? Eesti Rahvusringhäälingut kui avalik-õiguslikku meediaorganisatsiooni ei saa võrrelda turul tegutsevate kommertskanalitega, kuna nende eesmärgid, ülesanded ja toimimispõhimõtted on väga erinevad. Erakanalite programmiga seotud kohustused on märksa väiksemad kui rahvusringhäälingul, kes tegutseb avalikes huvides ja pakub programmi kõigile rahvastikugruppidele, viies ellu oma avalik-õiguslikku missiooni. Samas on selge, et kõik telekanalid on konkurendid, võisteldes vaatajate pärast. Kui rahvusringhäälingule pole vaatajate arv iga saate puhul ainuke oluline näitaja, siis erakanalitele on saate kõrge reiting esmatähtis, sest nii suudab tagada rohkem vaatajakontakte reklaamidele. Avalik-õigusliku ringhäälingu puhul on väga olulised näitajad tema usaldusväärsus, saadete jõudmine kindla sihtgrupini ning osalemine ühiskonnas aset leidvas debatis tähtsate teemade üle. Kõik viimase aja uuringud on näidanud, et rahvusringhäälingu tele- ja raadioprogrammide usaldusväärsus on endiselt väga suur ja ületab märgatavalt eratelekanalite näitajaid. Seega pole muutused töötajate arvus mõjutanud rahvusringhäälingu konkurentsivõimet.
Üks küsimus on rahastamise allikate kohta ja võrdluse kohta teiste Euroopa riikidega. Euroopa riikides on avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamisel kasutusel enamasti loamaks, millele lisanduvad tulud reklaamimüügist või ka riigieelarve summad. Ainult riigieelarvelisel rahastamisel, ilma loamaksuta, on avalik-õiguslik ringhääling Hollandis, Belgias ja Hispaanias, kuid seal teenitakse lisa ka reklaamiaja müügiga.
Eesti avalik-õiguslikku ringhäälingut finantseeritakse avalikkuses saavutatud konsensuse alusel juba aastaid vaid riigieelarvest. Reklaam ETV-s ja ER-is teatavasti lõpetati. Kui parlament soovib, et ka Eestis käiks rahvusringhäälingu rahastamine analoogiliselt nagu enamikus Euroopa riikides, siis peaks Riigikogu kehtestama loamaksu ja reklaamiaja müügi. Minu teada pole ei esimese kehtestamine ega teise tagasitoomine praegu päevakorral ja rõhutan veel kord, et kultuuriministrina ei toeta ma mingit avalik-õigusliku televisiooni ja raadio loamaksu kehtestamist. Ka mitmes teises Euroopa riigis käib praegu debatt avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise võimaluste üle muutunud oludes, sest uusi meediavorme tuleb üha juurde. Nagu öeldud, pole avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine otseselt riigieelarvest ainult Eesti mudel, paar niisugust riiki on veel.
Praegu võib kogemustele toetudes öelda, et rahastamine riigieelarvest on suutnud tagada selle, et Eesti Rahvusringhäälingu rahastamine on märksa stabiilsem kui ainult reklaamiturust sõltuvatel eraringhäälingutel. Toon mõned võrdlused väite kinnituseks. Kahe majanduslanguse aastaga ehk 2008–2009 kahanes Eesti telereklaami turu maht 468,8 miljonilt 325 miljonini ehk tervelt 33%. See on reaalne raha, tervelt 1/3 varasemast vähem, mis meie eratelekanalitel on nüüd kogu oma tegevuseks kasutada. Samal ajal vähenesid riigieelarvest rahvusringhäälingule eraldatud samas suurusjärgus summad alla 10%. Seega saab rahvusringhääling oma tööd küll veidi väiksema, kuid mitte nii järsult kahanenud eelarve tingimustes edasi teha.
Samalaadsete raskustega on kimpus ka need Euroopa maade avalik-õiguslikud ringhäälingud, kus suur osa eelarvest on seni tulnud reklaami käibest. Viimane on majanduskriisi oludes järsult kahanenud kõikjal. Seega on valdavalt riigieelarvest rahastatud avalik-õiguslikul ringhäälingul mõne teise rahastamismudeli ees teatud eelised ja praeguse seisuga jääks küll selle süsteemi juurde, mis parlamendis konsensuslikult kokku lepitud on.
Millised muudatused on lähiaastail plaanis läbi viia regulatsioonides, mis puudutavad ringhäälingut? Praegu töötab Kultuuriministeerium välja meediateenuste seaduse eelnõu, mille sisu on põhiosas Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi nõuete ülevõtmine. Rahvusringhäälingu jaoks see erilisi muudatusi kaasa ei too. Eelnõu on praegu kooskõlastusringil ja kui lubate, siis esitlen seda põhjalikult Riigikogus pärast seda, kui see on kooskõlastusringi läbi teinud, eri institutsioonide parandusettepanekud on läbi arutatud ning valitsuses heaks kiidetud ja tehtud otsus saata see parlamenti edaspidisteks debattideks. Muid meediat puudutavaid regulatsioone ei ole praegu plaanis käivitada. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Kadri Simson, palun!

Lugupeetud minister! Ma panin teie vastuseid kuulates tähele, et päris mitmele küsimusele te ei saanud vastust anda, sest te ütlesite, et see on rahvusringhäälingu majasisene küsimus, millesse minister ei sekku. Aga samas järgmistes vastustes te nimetasite, et rahvusringhäälinguga on seotud suuremad ootused, sest ta tegutseb avalikkuse huvides ja temalt eeldatakse rohkem kui erakanalitelt. Minu küsimus on: kuidas te suhtute Keskerakonna fraktsiooni ettepanekusse, et rahvusringhäälingu juhatuse esimees saab samasuguse võimaluse, nagu näiteks on arengufondi esimehel ja Eesti Panga presidendil, kord aastas seista siin Riigikogu ees ja vastata tekkinud küsimustele? Siis saaks ta otsekanali abil, otse Riigikogu saalis Riigikogu liikmete küsimustele vastates, tutvustada ERR-i püüdlusi ja seda, kuidas rahvusringhääling tegutseb.

Minu teada on rahvusringhäälingu juhatuse esimehel see võimalus täiesti olemas – suhelda parlamendiga ja tulla siia küsimustele vastama. Ning minu meelest on seda võimalust ka kasutatud. Ei ole kasutatud? Puudub võimalus? Ausalt öeldes oli minul küll niisugune arusaam, et kui teil on soov ära kuulata rahvusringhäälingu juhatuse esimees, siis parlamendil on võimalus ühe avalik-õigusliku asutuse juht kohale kutsuda – kas esinemiseks vabas mikrofonis või kuis iganes. Aga muidugi ei ole mina inimene, kes peaks tegema ettepanekuid teie kodu- ja töökorra täiendamiseks. Kui teisiti ei ole võimalik, siis saab rahvusringhäälingu juhatuse esimehe fraktsioonidesse kutsuda. Nii et see võimalus on täiesti olemas ja võib-olla säärane väiksemates ringides peetav diskussioon on isegi asjakohasem. Ma ei kujuta ette, et juhatuse esimehel oleks midagi selle vastu või et kuidagi seda takistada saaks.

Marika Tuus, palun!

Austatud minister! Te ütlesite, et kõiki asju otsustab nõukogu. Aga ega nõukogu raha ju ei planeeri, eelarve tuleb ikkagi valitsuse poolt. Nõukogu liikmena olen ma korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et juhatuse liikmeid võiks olla vähem, kuid koalitsioonisaadikud pole seda toetanud. Ma küsin teilt: kui tõsiselt te olete siiski lihtsalt huvi pärast jälginud, mille põhjal seal inimesi koondatakse? Kas olete märganud mingeid tendentse, kes ohvriks langevad? See võiks teid tegelikult huvitada. Ma ei tea, kas te olete kursis ka sellega, et rahvusringhäälingu juhatuse esimees, tol ajal küll ETV juhatuse esimees käis kunagi siin saalis esinemas ja tegi aastakokkuvõtteid, mille raames rahvasaadikud said talle küsimusi esitada. See oli veel mõne aasta eest.

Ma pean tõesti ütlema, et me ei jälgi ministeeriumis seda ega anna ka juhtnööre, kui palju inimesi ja keda nimelt koondada. Kultuuriministeeriumi kaudu läheb vaid raha avalik-õiguslikele institutsioonidele – mitte ainult rahvusringhäälingule, vaid ka teistele avalik-õiguslikele institutsioonidele, kes Kultuuriministeeriumi kaudu raha saavad, näiteks rahvusooperile ja rahvusraamatukogule. Ja tegu on väga suurte eelarvesummadega. Sisulise töö teeb aga juhatus ja selle kinnitab nõukogu. Nii et nõukogu on selles mõttes kõige pädevam ja kõige rohkem informeeritud, samas on tal ka järelevalvefunktsioon. Kultuuriministeerium ei anna korraldusi, kui mitu inimest tuleks koondada ja kes nad täpselt peaksid olema, ka ei analüüsi me seda osakonniti. Seda muuseas mitte ainult rahvusringhäälingu puhul, vaid ka riigiasutuste puhul, kes meile otseselt alluvad. Kõikidel allasutustel on olemas oma juhtkonnad ja juhid, kes koostöös teevadki otsuseid, mis on asutustele kõige sobilikumad. Me usaldame juhatuste esimehi, seda ka juhul, kui allasutusel on otseleping Kultuuriministeeriumiga. See usaldus on täiesti olemas ja ma ei näe põhjust anda avalik-õiguslikele asutustele selles osas juhtnööre. Otsuseid teeb siiski juhtkond.

Georg Pelisaar, palun!

Austatud minister! Avalik-õiguslikul meedial on väga oluline roll ja kõikides Euroopa Liidu riikides on sellele pööratud väga tõsist tähelepanu. 25. septembril 2008 on Euroopa Parlament vastu võtnud resolutsiooni meediakanalite koondamise ja meediapluralismi kohta. Selles resolutsioonis öeldakse, et avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele tuleb tagada stabiilsed rahasummad, nad peavad tegutsema ausalt ja tasakaalustatult ning neile tuleb anda vahendid, arvestamaks avalikke huve ja edendamaks sotsiaalseid väärtusi. Te jätsite vastamata, kui ohtlikuks te peate Eesti Rahvusringhäälingu puhul situatsiooni, kus rahastamine sõltub koalitsioonipoliitikutest ja meil ei ole stabiilset süsteemi, mis peab tagama rahvusringhäälingule piisava eelarve?

Rahvusringhäälingu eelarve üle otsustab parlament sel hetkel, kui otsustatakse riigieelarve seadus. Minu teada on kõikidel parlamendifraktsioonidel ja -liikmetel võimalik eelarveprotsessis kaasa rääkida. Kui rääkida süsteemist või tendentsidest tervikuna, siis rahvusringhääling on oma eelarvega täpselt samasuguses olukorras nagu kogu meie riik oma institutsioonidega praeguses majandusseisus. Ei saa öelda, et neile on tehtud erand selles mõttes, et nende eelarvet on rohkem kärbitud kui teistel. Pigem on nad täna, nagu ma juba ütlesin, tänu sellele süsteemile stabiilsemas olukorras.
Me kõik teame ja saame sellest aru, et praegune majandussituatsioon on mõjutanud absoluutselt kõiki valdkondi, kõiki asutusi. Ma usun, et majandusseisu paranedes paranevad ka finantstingimused rahvusringhäälingus. Praegune süsteem on siiski kõige stabiilsem ja see Euroopa dokument, mida te äsja tsiteerisite, nõuabki stabiilsust. Ma usun, et süsteem, mille järgi praegu rahvusringhäälingut Eesti Vabariigis rahastatakse, on kindlasti kõige stabiilsem variant olukordades, kus võib juhtuda, et eratoetused või reklaamitoetused võivad halva majandusseisu tõttu ära langeda.

Mailis Reps, palun!

Hea minister! Olen teilt kuulnud kohe mitut huvitavat märkust. Kõigepealt lubage meelde tuletada, et ka kultuuriminister Laine Jänes on algatanud üsna mitu seadust. Me oleme Riigikogus nendega tutvunud ja neid ka menetlenud. Päris mitmele küsimusele te vastasite täna, et see teema on Riigikogu asi. Aga meie arupärimise sisu oli, mille selle valdkonna minister leiab oma asja olevat. Kas näiteks juhatuse liikmeid ei ole teie arvates liiga palju? Ma tean, et te olete seda oma erakonnas arutanud ja mind huvitas, mis valdkonna minister arvab. Või näiteks kas te ei muretse selle üle, et päris mitmes Euroopa Nõukogu dokumendis on välja toodud, et Eesti sõltub oma rahastamisega poliitilisest tahtest liiga palju? Kas need mureküsimused ei paku teile valdkonna ministrina siiski väga palju rohkem huvi, kui me siin küsimuste ja vastuste voorus aru oleme saanud?

Ma siiski jään selle juurde, et ma ei hakka oma isiklikke hoiakuid praegu Riigikogu kõnepuldist tutvustama. See ei oleks minu arvates korrektne, ükskõik missugusel seisukohal ma ka pole. Selle, mitu inimest on rahvusringhäälingu juhatuses, otsustab nõukogu. Ma ei arva, et ma peaksin tegema nõukogule ettepaneku seda arutada või siis öelda neile, et võtkem vähemaks. See initsiatiiv saab tulla juhatuselt eneselt koostöös rahvusringhäälingu nõukoguga. Usun, et seda teemat arutanud juhatus on leidnud vajaliku olevat jätkata siiski sellises koosseisus, nagu nad on. Ma ei ole rahvusringhäälingu juht ja ma päris kindlasti ei võta endale vastutust tema eest tema tööd teha. Ja ka juhatuse või nõukogu tööd ma tegema ei hakka. Mis see teine küsimuse pool oligi? Juba läks meelest. Et rahastamine ei ole siiski stabiilne?

Head ametikaaslased! Meie kodu- ja töökorra seadus näeb ette, et Riigikogu liige küsib ja minister vastab. Vahepeal täiendavalt ei küsita. Minister, kas te soovite veel vastata sellele küsimusele või me võtame järgmise küsimuse?

Ma jään selle juurde, mis ma juba enne vastasin, mul ei ole põhjust seda uuesti korrata.

Evelyn Sepp, palun!

Lugupeetud minister! Ei saa ka minister oma ametis tulemuslik ja edukas olla, kui tal puuduvad isiklikud veendumused ja isiklikud seisukohad. Kahtlemata olete te poliitilise figuurina oluline isik, kes kujundab seda seadusloomet, mis teie ministeeriumi kui Eesti Vabariigis tähtsa institutsiooni pädevusse kuulub. Ma arvan, et see saal on just õige koht, kus te saaksite ka oma isiklikke seisukohti avaldada, ja seda näiteks ka selle kohta, kui suur võiks väikeses Eestis olla mõistlik ringhäälinguorganisatsiooni juhatuse liikmete arv. Me siiski ootame, et teil oleks mõnes osas ka oma isiklik arvamus.

Mis see küsimus täpselt oli?

Teie isiklik arvamus – see ongi küsimus. See peaks olema väga lihtne vastata. Teil ju kindlasti on isiklik arvamus väga paljudes asjades.

Ma leian, et praeguse seisuga on rahvusringhääling oma eelarveraha suutnud jagada nii programmide kui ka juhtimise, administreerimise ja kogu muu tegevuse osas just nii, nagu õige on. Kõik käib vastavalt seadusele ja ma usun, et ei ole põhjust hakata juba kinnitatud eelarvet aastal 2010 ringi tegema.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud proua minister ja head rahvasaadikud! Eesti Rahvusringhäälingut on viimastel aastatel tabanud väga suur koondamislaine. Ühelt poolt võib juhatusest aru saada, sest eelarvet on ju mitmel korral vähendatud. Siis vähendataksegi palka ja koondatakse töötajaid ning järelejäänud töötajad ei julge ka suurt midagi öelda. Kuid küsimus on selles, mis põhimõttel koondamine on käinud. Mis põhjustel inimesi koondatakse? Vastus on lihtne: rahvusringhääling ei salli pensionäre ja ametiühingutöötajaid. Täna oli juba juttu "Keelekõrva" toimetajast ja ametiühingu usaldusisikust Maris Johannesest, kes hiljem, ütleme, imekombel tööle edasi jäeti. Aga ta ise osutas ka väga suurt vastupanu ja kõik see kokku oli skandaal, mis paisus juba rahvusvaheliseks, nii et juhatusel lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ta tööle jätta.
Toon veel näiteid. Eelmise aasta suvel koondati usaldusisik Mari Ditmann, raadio poole pealt aga tehnikatöötajate usaldusisik Eve Sepping. Koondati ka kauaaegne saatejuht ja väga aktiivne ametiühingutegelane, väga populaarse raadiosaate "Päevatee" toimetaja ja autor Liina Kusma. Saade on muide eetris olnud alates 1989. aastast ja Liina Kusma oli ise ka selle ellukutsuja. Nii et 20 aastat on see saade eetris olnud. Ja ametiühingutööd on ta ka pikalt teinud. Tänaseks on sellest saatest jäänud järele vaid riismed. Liina Kusma muide koondati ka valega. Kui ma nõukogus juhatuselt küsisin, miks ta koondatakse, siis vastati, et ta ise soovis. Tegelikult ta seda ise ei soovinud ja on seda väga selgelt välja öelnud.
Ringhäälingu Töötajate Ametiliidu peausaldusisik ja ametiühingu esimees Kadi Alatalu viisakalt öeldes saadeti pensionile. Ta tahtis ise edasi jääda, kuid midagi ei jäänud üle, tuli lahkuda. Nüüd teeb ta vahel harva AK-s üksikuid lõike, kui tal seda lubatakse. Palgal ta ei ole.
Ma ütleksin küll, et see on olnud väga teadlik ametiühingutegelastest lahtisaamine ja see on olnud täiesti poliitiline valik.
Palku on vähendatud koguni 10% ja töölepingu seadusega, nagu me teame, kaotati ära eritasu õhtuste töötundide ja puhkepäevade töötundide eest. See on olnud päris suur löök, sest "Aktuaalses kaameras" on neid tunde väga pikka aega arvestatud. Inimesed töötavad seal õhtul hilja ja teevad topelttunde. Samal ajal saadete maht ei ole AK-s vähenenud, vaid vastupidi, on kasvanud.
On ka selge, et kõige rohkem soovitaksegi ametiühingutegelasi-usaldusisikuid koondada, sest nemad võitlevad ju töötajate õiguste eest, sotsiaalsete tagatiste eest. Ka TALO on selle vastu pidevalt sõna sekka öelnud, aga mitte miskit ei loe.
Muidugi on koondatud ka väga suuri tippspetsialiste. Viimane näide on Juhan Paadam, kes koondati samal päeval, kui ta pensioniikka jõudis. Samas on ta suurte kogemustega staažikas töötaja ja ta oleks võinud edasipidigi juhatusele head nõu anda. Tema asemel oleks võinud vabalt ära koondada ühe viiest juhatuse kõrgepalgalisest liikmest. Minu arvates minister ei tohiks sellest küsimusest lihtsalt kõrvale hiilida. Selline ükskõiksus ministrile ei sobi.
Mis puutub vaatajate ja kuulajate arvu ning sellesse, nagu auditooriumi suurus ei olekski oluline, siis see on kindlasti vale või vaid osaliselt õige. Iga saatetegija tahab, et saade oleks populaarne. Saateid pole mõtet teha lihtsalt arhiivi ja sundida inimesi teist kanalit valima. Just nimelt saadete tasakaalu osas, eetikaküsimuste ja koondamiste osas ei saa ka nõukogu praegu sõna sekka öelda ja me tahamegi homme saalis arutatava seaduseelnõuga neid põhimõtteid muuta. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Tuleksin tagasi oma küsimuse juurde, mille ma esitasin proua ministrile. Kui me küsime arupärimises kultuuriministri arvamust, siis on küll kurb kuulda vastuseks igale küsimusele, et, lugupeetud isik, te olete Riigikogu liige ja algatage eelnõu. Arvestades, et te olete mulle lausa kirjana saatnud arvamuse rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta, siis küllap te teate, et me oleme selle eelnõu juba algatanud ja homme ka arutame seda. Nii et meie arvamus on teada. Aga meid, arupärijaid, huvitas see moment, et sellest kirjast ja ka teie kolleegidega Reformierakonnast vesteldes oleme me aru saanud, et tegelikult olete te ise ka arutanud juhatuse liikmete arvu vähendamist. Seetõttu jäi täna arusaamatuks, miks te olete oma arvamust muutnud ja leiate, et seda ei peaks tegema. Vastus, et asjaga tegeleb nõukogu, tähendas sisuliselt, et teie arvates viis liiget on väga hea lahendus vaatamata masule.
Teine kummaline moment, mis teie vastustest kõlama jäi, oli see, et rahastamise seisukohast on kõige stabiilsem riigieelarve. Vaadake, nii meie küsimus kui ka Euroopa Nõukogu suunavad märkused on ajendatud tõsiasjast, et Eestis ei ole probleem mitte selles, kas rahastamine on stabiilne või mittestabiilne, vaid selles, kas see on piisav. See on olnud ka ERR-i ettekande sisu, mis kultuurikomisjonis mõni aeg tagasi kõlas. Graafikud näitavad, et tegelikult ei suuda ERR kõiki ülesandeid täita selliselt, nagu ühiskond ootab.
Kas me lisaks riigieelarvele ei peaks siiski ka muid lahendusi tõsiselt kaaluma? Nagu te ütlesite, välja arvatud kolm riiki, on ülejäänud proovinud veel midagi juurde leida. Loomulikult on süsteem ebastabiilsem, kui on lisaks veel üks või teine mudel, aga võib-olla sellised lisavahendid on vajalikud.
Ja teine küsimus on sõltumatuses. Praegu me saame riigieelarve menetluse kaudu otseselt mõjutada rahvusringhäälingu olukorda. Ja näiteks rahandusministri hoiatav kiri saatetegijatele ja tema vastamine arupärijate küsimustele siin puldis andsid väga selge ohumärgi, et kui ikka üks või teine koalitsioonisaadik või veel hullem, rahandusminister otsustab, et talle üks või teine saade ei meeldi, siis ... Teie ütlesite, et saatsite ERR-ile kirja ja selle peale kohe inimene jäeti tööle edasi. Siit ei loe kuidagi välja, et ERR tegelikult ei karda midagi või et ERR ei arvesta teie arvamusega. Vastupidi, see näitab, et selline sõltuvus on olemas ja selle pärast me mures olemegi. Vaadates üldiseid rahastamisi, kas me ei peaks siiski tõsiselt ja nagu te väga õigesti ütlesite, konsensuslikult kaaluma, et võib-olla on veel mingisuguseid rahastamise võimalusi.
Loomulikult pole ei Keskerakonna fraktsioon ega ka arvamusliidrid tegelikult veel ühtegi väga head ettepanekut välja pakkunud. Aga diskussioon kui selline ja teiste riikidega võrdlemine on kindlasti väga teretulnud.
Kolmas moment, mille ma tahan välja tuua, on küsimus ERR-i tulevikust. Digimaailmas on ju selge, et rahvusringhäälingule pandud kohustus tegelda enam just sügavate riiki puudutavate teemadega, kajastada valdkondi ja probleeme, mida ülejäänud meedia ei käsitle, paneb ERR-i väga raskesse olukorda. Digimaailmas konkurents ju aina tugevneb. Me ju näeme, kuidas vaatajas- ja kuulajaskond ka siinsamas põhjamaades aina enam hajub. Samas jääb ta suhteliselt lühikeseks ajaks siiski veel ustavaks. Nüüd on küsimus, kas me oleme oma rahastamise ja töö sisuga digimaailma arenguks valmis, millised on meie ootused selles vallas ja kui hästi me neile vastata suudame. Ma loodan, et te nendel teemadel erakonna suvepäevadel Allikmaaga vestlete ja et me järgmiste arupärimiste korral saame oma küsimustele ka vastused. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Enn Eesmaa, Kadri Simson, Lauri Laasi, Tiit Kuusmik, Georg Pelisaar ja Nikolai Põdramägi 8. märtsil 2010. aastal. Arupärimine käsitleb Rahvusooperi Estonia rahastamist. Arupärimisele vastab Laine Jänes. Ma palun arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Kadri Simsoni! Palun, Riigikogu kõnetool on teie päralt!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Me kõik teame, et oma riik on kallis ja eriti kallis on oma riik väikesele rahvale, nagu seda on eestlased. Ma ei räägi mitte paljudest iseseisva riigi tunnustest, mis on kirjas põhiseaduses, vaid ka teistest tunnustest, mis on, nagu me teame, kõikidel Euroopa riikidel. Üks neist on rahvusooper. Täiskoosseisus rahvusooper, millesse kuuluvad sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp, solistid ja taustajõud, ei ole odav. Aga samas, kui minister eelmisele arupärimisele vastates mainis, et mõnes küsimuses on Eestis konsensus, siis kindlasti on Eestis konsensus selles, et Rahvusooper Estonia on meile vajalik koos oma eesmärgiga edendada Eesti rahvuslikku teatri- ja muusikakultuuri, propageerida ja tutvustada seda Eestis ja välismaal ning teha selle ala maailmasaavutused kättesaadavaks Eestis. Me kõik teame, et ta on üks tähtsamaid tööandjaid Eesti parimatele spetsialistidele selles valdkonnas.
Aga ometi on Rahvusooper Estonia pöördunud seoses koondamistega Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni poole. Me näeme, et sama kiri on läinud ka ministrile. Mitmed kärped viimastel aastatel on viinud rahvusooperi koosseisu mõttes sellisesse seisu, kus viimati oldi pärast Teist maailmasõda. Kahe aastaga on koosseis kahanenud 536 inimesest 432 inimeseni ja alates 2008. aastast on vähendatud rahvusooperi sihtotstarbelist eraldist 19 miljonit krooni. Lisaks sellele vähenes möödunud aastal ka piletitulu kolm miljonit krooni. Eks selle põhjuseks võib olla nii halvenenud majandusolukord kui ka see, et viimastel aastatel on kõik kultuuriasutused pidanud senise 5%-lise käibemaksu asemel asuma maksma 20%-list käibemaksu. Selles olukorras on kohane meelde tuletada 24. jaanuari 2008. aasta avaldust, mille tegid Eesti Kontsert, Vanemuine, Rahvusooper Estonia, Eesti Nuku- ja Noorsooteater, Endla Teater, Tallinna Filharmoonia, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Vene Teater ja Von Krahli Teater. Nimelt andsid nad natuke enam kui kaks aastat tagasi teada, et toetavad kultuuriminister Laine Jänese plaani loobuda kultuuriasutuste piletite 5%-lisest sooduskäibemaksumäärast, ja olid nõus, et see tõstetakse 18%-le, sest kultuuriminister lubas kompenseerida kõikidele teatritele ja riiklikele kontserdiorganisatsioonidele 13%-lise käibemaksuvahe, ehk tõusu 5%-lt 18%-le. Praegu on see käibemaks tõusnud juba 20%-le. Nii et kuigi teatrid said kultuuriministrilt lubaduse, et enam makstav käibemaks neile tagasi makstakse, on rahvusooper kaotanud kärbete tõttu tegelikult märksa rohkem. Me kuulsime, kuidas kultuuriminister ütles, et praegu on kõigil raske, aga võrrelduna rahvusvahelise praktikaga on Eesti rahvusooperil oluliselt suurem kohustus end ise ülal pidada. Teistes riikides jäävad riigi toetused üldjuhul vahemikku 80–95% rahvusooperi kulutustest, aga Eestis on riigi toetus alla 75%.
Kuna kõik need teatri- ja kontserdiorganisatsioonid said ministrilt kaks aastat tagasi lubaduse, et minister seisab nende piletitulu tagamise eest, siis ongi meil ministrile viis küsimust. Me usume, et mitte ainult ministri isiklik soov, vaid kõigi eestlaste soov on, et Eestis rahvusooper ikka teguvõimsana alles jääks. Arupärimisele on alla kirjutanud kuus Riigikogu liiget. Ma usun, et minister loeb ette ka meie küsimused, kui ta neile vastused annab. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama kultuuriminister Laine Jänese!

Head kolleegid ja juhataja! Kõigepealt tahan täpsustada adressaate, et Kadri Simsoni tehtud sissejuhatusest ei jääks eksitavat muljet. Rahvusooper Estonia saatis oma kirja kultuurikomisjonile, rahanduskomisjonile, Kultuuriministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja kõikidele fraktsioonidele, mitte ainult Keskerakonna fraktsioonile.
Nüüd küsimused ja vastused. Ma loen küsimused lühidalt ette, küsimused on väga pikad. Tõepoolest, Kultuuriministeerium oli üks adressaatidest, kes selle kirja sai. Missugune oli siis meie vastus ja kas sarnase palvega on meie poole ka varem pöördutud? See, et haldusala asutused pöörduvad Kultuuriministeeriumi poole eelarvet puudutavate küsimustega, on tavapärane praktika. Seda tehakse eriti vahetult enne uue eelarveprotsessi alustamist. See kiri, mis saabus, puudutas 2011. aastaks planeeritavat rahaeraldist. Meie vastuse Rahvusooper Estoniale võib lühidalt kokku võtta järgmiselt. Me esitasime Rahandusministeeriumile aastaks 2011 lisataotluse rahvusooperi rahastamise kohta. Rahandusministeeriumi seisukoht on tulenevalt riigi eelarvestrateegia 2011–2014 koostamise lähtealustest see, et kõikidele ministeeriumidele on antud kohustus planeerida eelarve järgmisteks aastateks 2010. aasta eelarvega samas mahus ehk tõusu järgmisteks aastateks ette nähtud ei ole. Ma loodan väga, et meie lisataotlus aastaks 2011 riigi eelarvestrateegia ja ka järgmise aasta riigieelarve arutamisel tuleb natukene jõulisemalt kõne alla ka kultuurikomisjonis ja parlamendis. Kindlasti Kultuuriministeerium toetab seda ettepanekut. Tõesti, keerulised ajad on kõikidel praegu käes ja raha on vähem. Siiski veel täpsustuseks, et siin kõlanud arv 19 miljonit koosneb väga erinevatest artiklitest ehk tegevuskulud ei vähenenud mitte 19 miljoni krooni võrra, vaid 11 miljoni krooni võrra. Suur osa sellest vähenemisest oli ka laenude tagasimakse, mis on seotud teatud tagasimaksegraafikutega. Igal juhul pean ütlema, et nagu rahvusooper nii on ka teised kultuurivaldkonna asutused ja nende juhtkonnad saanud selles keerulises situatsioonis hakkama. Ma olen väga tänulik ja kiidan kõiki hea koostöö, leidlikkuse ja kannatlikkuse eest.
Kuidas oleme seisnud Rahvusooperi Estonia jätkusuutlikkuse eest? Ma usun, et vaatamata vähenenud eelarvele on rahvusooper ja tema uus juhtkond näidanud, et arenetakse võimsalt ja tegutsetakse jätkusuutlikult. Sõlmitud on mitmeid uusi sponsorlepinguid. Ma olen väga tänulik, et meil on olemas missioonitundelisi ettevõtjaid, kes vaatamata majanduslikult raskele situatsioonile siiski leiavad, et meie kultuurivaldkonna lipulaevu on õige toetada ka erasektorist. Lisaks igapäevategevustele on Kultuuriministeeriumi initsiatiivil alustatud tegevusi, mis on seotud rahvusooperi uue asukohaga ja selle hoone ehitamisega. See tõestab veel ühe faktina meie avalik-õigusliku rahvusooperi jätkusuutlikkust ja võib-olla annab ka kinnitust Kultuuriministeeriumi tegevusele rahvusooperi olulisuse tähtsustamisel ja tema tegevusele kaasaaitamisel.
Mis puudutab teatripiletite käibemaksu tõusust tulenevat kompensatsiooni, siis tahan täpsustada, et eelmisel aastal, kui käibemaks tõusis, kompenseeriti nii teatripiletite, kontserdipiletite kui ka erinevate kultuurifestivalipiletite käibemaksust tulenevat hinnatõusu. Tookord ei saadud seda kompenseerida küll 13% ulatuses, vastab tõele, seda tehti 11% ulatuses. See toimus kokkuleppel loomeliitudega. Seda arutati etendusasutuste liidus ja on arutatud ka muusikanõukogus. Kui seda toetust eelmisel aastal määrati, siis anti etendusasutustele teada, et see on tegelikult ühekordne toetus. Sellega olid loomeliidud kursis, nad arvestasid sellega ja võtsid selle teadmiseks. Seda olen ma arutanud nii muusikanõukogus kui ka etendusasutuste liidus. Üldiselt kõik mõistavad seda situatsiooni. Oleme püüdnud kompenseerida nende kultuuriasutuste, etendusasutuste ja kontserdiorganisatsioonide toetusi erinevate projektide, kultuurkapitali ja Kultuuriministeeriumi programmide kaudu. Näiteks Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse kaudu saab kasutada eurofonde, kust teatrid saavad lisafinantseerimist, mida eelmistel aastatel ei ole saadud, tõlketehnikaga ja tõlkimisega seotud ülesannete rahastamiseks. Samuti oleme kõvasti suurendanud "Teater maale" projekti rahastamist, 300 000 kroonilt eelmisel aastal on see sel aastal jõudnud 2 miljoni kroonini, mis on ka oluline tegevus teatrite igapäevatöös. Samuti tähtsustame laste- ja noorteetendusi ja nende piletite hinna kompenseerimist. Me oleme püüdnud leida alternatiive, kuidas etendusasutusi toetada.
"Kas ja millal plaanitakse rahvusooperile puudu olevad 17 miljonit krooni eraldada?" See tegelikult kordab esimest küsimust. See puudutab aastat 2011, see raha küsimine ei toimunud mitte käesoleva aasta, vaid 2011. aasta eelarvesse. Tõepoolest, Kultuuriministeerium on selle ettepanekuga valitsusse minemas, need dokumendid on juba Rahandusministeeriumisse ära saadetud ja seda arutatakse riigi eelarvestrateegia arutelul.
"Millised on olnud Teie hinnangul eelarvekärbete mõjud rahvusooperile seadusega antud ülesannete täitmiseks?" Seadus sätestab rahvusooperi ülesandeid küllaltki üldiselt üheksa punktina. Kui nüüd võtta välja kõik need üheksa punkti, siis üldiselt on rahvusooperil kõiki seadusest tulenevaid ülesandeid võimalik täita, võib-olla küll väiksemas mahus, võib-olla ei toimu nii palju etendusi või kasutatakse natukene odavamat materjali dekoratsioonide valmistamiseks või kostüümide tegemiseks. Aga põhimõtteliselt näen ma, et rahvusooperi juhtkond koostöös kõikide kollektiividega, keda siin nimetati, on väga professionaalselt ja hästi toimetamas ning hakkama saamas ka praeguses olukorras. Aitäh!

Tänan! Austatud minister! Teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud kultuuriminister! Ma kontrollisin, aastal 2008, kui etenduste ja kontsertide piletite käibemaks tõsteti 5%-lt 18%-le, siis arvutati, et sellest saab riik lisatulu 29 miljonit krooni. Nüüd on käibemaks juba 20%, järelikult on see tulu veelgi suurem. Selles mõttes võtab riik säästuajal teatritelt ja kontserdiasutustelt kaks nahka, kui ta veel eraldisi vähendab. Te rääkisite, et teil on plaanis midagi teha aastaks 2011. Kui praegu on rahvusooper koondanud viiendiku oma töötajatest, 104 inimest, siis kas te arvate, et neid inimesi on aasta pärast veel võimalik palgata või on nad siis Eestist lahkunud? Tõenäoliselt on tegemist heade spetsialistidega, keda nii mõnigi teine võrdväärne rahvusooper heameelega oma töötajate hulgas näeks.

Aitäh! Vaatamata sellele, et te usaldate kultuuriministrit ja arvate, et ta peab kuni peensusteni olema kursis kõikide allasutuste või avalik-õiguslike asutuste juhtimise ja personalipoliitikaga ütlen ma veel kord, et selle otsuse tegi rahvusooperi juhtkond. Tõepoolest ei oska ma ministrina öelda ja arvan, et ma ei peakski seda ütlema, kui palju täpselt peab koondama ja millal täpselt peab kedagi tagasi tööle võtma. Need otsused on teinud rahvusooperi juhtkond vastavalt eelarve võimalustele ja kindlasti vastavalt läbirääkimistulemustele. Ma usun, et päris mitmel puhul on tegemist sellega, et inimene on koondatud põhitöökohalt, aga temaga on sõlmitud rollileping etendustes osalemiseks. Mul ei ole teile praegu võimalik öelda kindlaid arve, aga see, et kultuurivaldkonnas on siiski olnud teiste valdkondadega võrreldes üleüldse suhteliselt väiksem koondamiste protsent, on ka selge. Pigem on peetud inimestega läbirääkimisi, et vastavalt valitsuse otsusele vähendada nende palka, ja on püütud seda kompenseerida puhkepäevade andmisega. Me oleme pigem pidanud kultuurivaldkonnas oluliseks seda poliitikat, et võimalikult vähe koondada ja pidada läbirääkimisi. See on arvatavasti olnud siiski optimaalne variant. Mõni aeg tagasi, kui ei olnud veel masuaega, toimus päris suur koondamislaine Vanemuise teatris Tartus. See oli ka seotud teatri finantsprobleemidega. Neid asju seal analüüsiti ja leiti, et võib-olla ongi optimaalne töötada natukene teistsuguse koosseisuga. Ma usun, et seal on kindlasti tehtud läbimõeldud otsused.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kõigepealt tahan teha ühe täpsustuse. Te mainisite, et varsti tuleb riigi eelarvestrateegia arutelu ja me saame seal kaasa rääkida. Ei, riigi eelarvestrateegia koostamisel ei saa isegi rahanduskomisjoni liige kaasa rääkida, selle kinnitab valitsus. Nii et see töö jääb küll teie peale. Loodan, et te annate mulle vastuse, kui palju te strateegias siiski raha olete kavandanud, sest meie ei saa siin midagi teha, rääkimata veel kultuurikomisjonist. Aga mul on ka teine küsimus sellesama ettekande kohta. Te ütlesite, et seadust tuleks täita küll, aga nagu mitte täielikult. Kas seadust saab täita poolikult või kui palju siis Rahvusooper Estonia peab seadust täitma, kas poole, kolmveerandi või kuidas see on? Ma arvan, et te olete kursis, et on olemas Riigikohtu lahend selle kohta, et seadust tuleb täielikult täita ja ka raha peab olema selleks eraldatud.

Aitäh! Teie esimesele küsimusele vastan, et me teeme riigi eelarvestrateegia kohta ettepaneku suurendada 17 miljoni krooni võrra, täpselt vastavalt sellele kirjale. Eelarvestrateegia võetakse vastu mai lõpuks. Siiski, nagu te teate, need suurusjärgud ministeeriumide kaupa saame me teada prognoosis, mis tuleb augustis. See on see aeg, millal me saame tegelikult otsuse vastu võtta, teades, missugused on võimalused. Rahvusooper, mis on küll tähtis, ei ole siiski mitte ainukene kultuuriasutus Kultuuriministeeriumi haldusalas.
Mis puudutab neid seadusega pandud ülesandeid, siis võib-olla oli siin tegemist keelevääratusega. Kindlasti ei arva ma, et seadust saab täita poolikult või osaliselt. Ma ütlesin, et neid üheksat ülesannet, mis on §-s 3 loetletud, saab kõiki täita ka väiksema eelarvega. Ma võin need kõik ette lugeda, et kõigil oleks täpselt teada, et siin mingit passimist ei toimu. Esimene ülesanne on ooperi-, balleti-, opereti- ja muusikaližanris loodud teoste avalike esituste regulaarne korraldamine etenduste ja kontsertide näol. Ma usun, see regulaarne korraldamine jätkub. Teine ülesanne on etenduste ja kontsertide kõrge kunstilise taseme tagamine. Ma usun, et te olete minuga nõus, et kõrge tase on rahvusooperis täiesti olemas. Kolmandaks, eesti algupärase muusikateatri repertuaari sihipärane propageerimine, autoritelt uute teoste tellimine ja nende teoste kasutamine. Ka see töö käib täies mahus. Neljandaks, maailma muusika- ja teatrikultuuri väärtteoste ning kõrgetasemeliste külalisesinejate tutvustamine etenduste ja kontsertide kaudu. Kui me vaatame programmi ja kava, siis me leiame sealt nii maailma muusika- kui ka teatrikultuuri väärtteoseid. Viiendaks, oma etenduste ning lauljate, tantsijate ja muusikute tutvustamine välismaal. Erinevad välisreisid toimuvad nii rahvusooperil tervikuna kui ka erinevatel väiksematel esinemistruppidel. Kuuendaks, Eestis koolituse saanud lauljate, tantsijate ja muusikute rakendamise tagamine, nendele täiendusõppe võimaldamine. Päris mitmed solistid ja kunstitegelased, kes töötavad rahvusooperis, õpivad edasi näiteks magistriõppes, saavad muid koolitusi ja täiendusõpet eri kursuste näol, nii õpetajate poolt, kes tulevad siia, kui ka päris palju stipendiume eraldab kultuurkapital, et nad saaksid käia välismaal õppimas. Seitsmendaks, tingimuste loomine rahvusooperi kunstilise kollektiivi loominguliseks arenguks. See on kindlasti asi, millega nii juhtkond kui ka ministeerium tegelevad, ja ma usun, et üks väga oluline areng on rahvusooperi uue maja ehitamine ja selleks ettevalmistuste tegemine, mis tagab kõigile suure loomingulise arengu. Kaheksandaks, oma etenduste ja kontsertide jäädvustamise korraldamine. Igal aastal antakse välja päris mitmeid plaate, nii CD-sid kui ka DVD-sid. Üheksandaks, osalemine muusikateatrite rahvusvahelises koostöös. Selles võrgustikus on Rahvusooper Estonia täiesti olemas ja teeb oma sõsarteatritega koostööd. Nii et need üheksa ülesannet on kindlasti täidetavad.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis on päris mitu teatrit ja neid kõiki rahastatakse suuremal või vähemal määral riigieelarvest või erinevate kapitalide vahendusel. Mõni teater on läinud rollimängudega nõnda kaugele, et on reklaamidega üle külvanud mitte ainult Tallinna, vaid seda reklaami jätkub mujalegi. Te ise ka soovitasite, ma sain nii aru, Estonial kasutada erinevaid rolle ja meetodeid, aga ega Estonia teatri baasil ilmselt päris niisugust asja teha ei saa, nagu NO99 kavatseb. Kas te ei ole mõelnud ka teatrite vahel raha ümberjagamisele, sest sõnateatreid on meil päris palju, aga rahvusooper on ainult üks?

Aitäh! Rahastamissüsteem on välja töötatud koostöös etendusasutuste liiduga. Siin on Kultuuriministeerium tõesti tihedas koostöös nii etendusasutuste liidu kui ka selle juhtkonnaga, kes teeb ettepanekuid kõikide teatrite rahastamise kohta. Seal on see nn AITA-süsteem (arvestuslik inimtööaasta), mis on teatud kriteeriumidele tuginevalt kokku lepitud valem, mis on kehtestatud kõikidele teatritele tulenevalt nii nende isikkoosseisu suurusest nii laval kui ka lava taga, taustajõudude, abijõudude suurusest, žanrirohkusest kui ka sellest, kui palju tuuakse välja kas uuslavastusi või kui palju sõidetakse ringi statsionaarist väljas. See on küllaltki keeruline valemite süsteem. Etendusasutuste vahel on konsensus saavutatud. Ma usun, et see on väga solidaarne ja praegu kõikidele asjaosalistele selgelt arusaadav, see on aktsepteeritav. Sellega ollakse nõus ja soovitakse seda süsteemi järgida. Seda on alates sellest hetkest, kui see Eestis kehtima hakkas, neli-viis aastat, pidevalt täiendatud ja täiustatud, aga ma olen seda meelt, et seda päris ümber teha ei ole küll mingisugust mõtet. Ma arvan, et tehtud on päris suur töö. Sarnase süsteemi järgi töötavad näiteks ka Soome teatrid. Kuigi peab ütlema, et Soomes rahastatakse palju vähem muusikaliga ja komöödiažanriga seotud olevaid asutusi, öeldakse, et need teenivad ise. Meil on jäänud see põhimõte, et kõiki käsitletakse sarnaselt ja solidaarselt. Sama süsteemi järgi rahastatakse era- ja projektiteatreid ning selliseid truppe, mis on näiteks ainult suveks või mingisuguseks lühikeseks perioodiks kokku pandud.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Ma tahtsin küsida küll muud, aga küsin siiski, kas ma sain õigesti aru, et Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium rahastab Eesti muusikaliteatreid võrdsetel alustel teistega. Kui te saate mahti, siis võite sellele vastata, aga minu peamine küsimus on järgmine. Te ennist nimetasite rahvusooperi funktsioone, millest kõiki kujunenud finantsolukorras täidetakse. Kindlasti tahan rõhutada, et ma olen Eesti rahvusooperi suur patrioot, aga satun siiski mõnikord ka Helsingisse ja Lätti ning pean ütlema, et see võrdlus ei ole minu rahvuslikku eneseuhkust just meeldivalt kõditav. Kui kõik need funktsioonid on täidetud, siis äkki on tegemist raiskamisega, võib-olla neid funktsioone ongi siis võimalik nii palju väiksema raha eest täita ja me oleme rahvusooperi lihtsalt üle maksnud?

Aitäh! Jah, mul on mahti vastata ka teie esimesele küsimusele. Ma ei rääkinud muusikaliteatritest, vaid nendest etendusasutustest, mis on etendusasutuste liidus, keda rahastatakse praegu Kultuuriministeeriumi kaudu ja juhul, kui nad võtavad oma repertuaari muusikale, siis seetõttu neid ei karistata ega jäeta sellest rahastamisringist välja. Mis puudutab teist küsimust, siis eks see ole maitseasi, ühele meeldib üks teater, teisele meeldib teine teater. Ma usun, et ka need kaadrimuudatused, mis on tehtud näiteks rahvusooperis, siia on kutsutud tööle väga võimekas balleti kunstiline juht Toomas Edur, koos temaga tuli repetiitoriks tema abikaasa ja siia on tulnud väga paljud uued tantsijad erinevatest kõrgel tasemel olevatest balletiteatritest üle maailma, kindlasti parandavad rahvusooperi pakutavat Eestis. Ma usun, et praegune juhtkond pöörab erakordselt suurt tähelepanu sellele, et kutsuda siia tippsoliste, tippesinejaid, ka tipptaustajõude teistest ooperi- ja balletiteatritest. Kindlasti tuleb selle tegevuse tulemusel mõni etendus, mis ka teile meeldib.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Ma usun, et eelkõneleja tahtis rohkem öelda seda, et võib-olla teatud etendustel tekib selline väike kadeduse toon. Ma aasta lõpus käisin nii Estonias kui ka meie naaberriigi pealinnas ja pean tunnistama, et Riia teater jättis vähemalt sama hea, kui mitte isegi natuke parema mulje, kuigi nendel on masu vist veel sügavam. Võib-olla on siin väike kadeduse toon, et nad on suutnud seda taset hoida. Meie mure, arupärijate mure oli vist ikka see, et me seda ka Eestis jätkuvalt suudaksime. Vaadates nii vastuseid sellele arupärimisele kui ka üldse eelarvet, peab ütlema, et kultuuriasutustel on nende kärbetega ikka üsna valusalt läinud. Ka teie tunnustus nendele tähendas seda. Kas te ei ole tõsiselt kaalunud, et võib-olla peaks Eestis kuidagi tulusid suurendama või maksusüsteemi muutma, sest teie kultuuriministrina ju näete, et nendest maksudest ei piisa?

Kindlasti ei ole ma seda meelt, et peaks muutma meie maksusüsteemi. Ma usun, et kultuurivaldkond ei ole praegusel ajal võrreldes teiste valdkondadega sugugi erandlik. Olles olnud kõikidel eelarve aruteludel, mis kabinetis on toimunud, eelmisel kahel aastal toimus neid väga tihedalt, kui tuli teha mitmeid kärpe-eelarveid, saan väga selgelt öelda, et ministeeriumid ja ministrid on olnud omavahel solidaarsed, võrreldavad andmed, nagu tegevustoetused, on vähenenud ministeeriumidel võrdselt. See ei tähenda seda, et ma oleksin rõõmus selle üle, et need on vähenenud. Loomulikult oleks mul kultuuriministrina hea meel, kui kultuurivaldkond oleks jäetud täiesti puutumata ja oleks vähendatud ainult teiste summasid. Aga vaadates riigimehelikult, tuleb ju tunnistada, et kultuurivaldkonnas töötavatel inimestel on tarvis ka kõiki muid valdkondi, olgu see sotsiaalvaldkond või kaitsevaldkond, olgu need päästeteenistus või politsei. Ei saa väga kitsalt pidada kultuurivaldkonda riigiks riigis ja tuleb vaadata asja tervikuna. Praegu tõepoolest tunnustan ma jätkuvalt kultuurivaldkonna inimesi, töötajaid ja juhte, kes on olnud kannatlikud. Aga samavõrd kannatlikud ja koostööaltid on olnud kõikide teiste valdkondade töötajad. Ma ei oska praegu nimetada kedagi, kes oleks õnnelikumas olukorras kui teised. Kõigil on praegu keeruline ja ainuke võimalus on loota, et läheb paremaks.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Evelyn Sepa!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid, keda on saali jäänud nii vähe, et teid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda! Igaks juhuks pean vajalikuks siit kõnepuldist stenogrammi tarbeks üle rõhutada selle, mis proua ministrile jäi ilmselt arusaamatuks.
Minu eelnev küsimus oli kantud selgelt irooniast. Irooniast selles mõttes, et kui minister loetles kõiki funktsioone, mis on selle väiksema raha eest suurepäraselt täidetud, siis tekib küsimus, kas siis ongi sellel asutusel nii palju raha tarvis. Minister näib arvavat, et tõepoolest ei ole tarvis, kui kõik on niisama hästi kui enne. Aga erinevalt ministrist arupärijad seda küsimust esitades siiski seda ei arvanud. Nad on suutnud vaadata Eesti rahvusooperi tegevust, taset, stabiilsust, arengupotentsiaali võrreldes seda mõne lähiriigi sarnase organisatsiooniga ja see võrdlus ei ole mitte alati meie kasuks. Järelikult on ka selles valdkonnas siiski raha eest võimalik luua stabiilsust ja anda arenguks teatavat tõuget. Ma usun, et needsamad loomingulised inimesed, kes selles institutsioonis töötavad, oskaksid seda hinnata ning tunneksid ennast siis märksa enam motiveerituna ennast arendama, ja ma usun, et siis oleks paljude etenduste tase teine, kui see praegu kipub olema, välja arvatud mõningad esietendused.
Veel on kummaline, et kui minister vastas ja suutis pikalt kiita ja kinnitada oma isikliku veendumusega seda, et kõik otsused, mida on rahvusooperi juhtkond teinud, eriti need koondamisotsused, on kindlasti olnud väga põhjendatud ja väga õiged, siis samasugust kriitilist meelt ei suutnud minister avaldada ei rahvusringhäälingu ega mõne muu organisatsiooni koondamispoliitika kohta. Siis ministril isiklik arvamus puudus. Eks see ongi tegelikult väga valus teema. Isiklikud veendumused peaksid meil kõigil olema ja see on see koht, kus neid avaldada. Ilma selleta ei ole võimalik adekvaatseid otsuseid teha. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma arvan, et sellel küsimusel on laiem tagapõhi kui ainult Rahvusooper Estonia. Nimelt on Rahvusooper Estonia üks näide mitme kontserdiorganisatsiooni ja teatri kohta, kes kaks aastat tagasi istusid kultuuriminister Laine Jänesega laua taga ja leppisid kokku, et nad ei algata avalikku vastuseisu kultuuriürituste piletite käibemaksu tõstmise vastu. Toona nägi opositsioon seda, et kultuurile lisamaksukoormuse panemine ei tähenda kultuuri olukorra parandamist ega tähenda seda, et Eesti inimestele oleksid kultuuriüritused kättesaadavamad. Ma lugesin ministri vastuste ajal üle selle kokkuleppe sisu. Seal tõepoolest ei olnud kirjas, et tõusnud käibemaksu kompenseeritakse ainult ühe aasta jooksul. Ma arvan, et need kümmekonna teatri juhid on saanud õppetunni selle kohta, kui tõsiselt võib ministri sõnast lugu pidada, ja need kirjad, mis nüüd on tulnud, ongi tulnud laiemale ringile, ka Riigikogu liikmetele, erinevatele komisjonidele, fraktsioonidele, just seetõttu, et enam ei julgeta ainult ministri sõna peale kindel olla.
Meie omalt poolt kindlasti toetame seda, et Eesti teatritele, sealhulgas rahvusooperile antud lubadused täidetud saaksid, kuigi neid lubadusi ei andnud meie. Kui sellel aastal tuleb lisaeelarve, siis on meil võimalus seda toetada sellel aastal, kui ei tule, siis loodame, et need spetsialistid, kes on koondatud või kes töötavad rollilepingu alusel (ka rollileping ei ole kindlasti mitte artisti enda valik), on Eestis alles ka järgmisel aastal ja nad ei lähe siit ära.
Nii et päris valus õppetund selle kohta, kui tõsiselt võetav on ministri lubadus mõne kärpe vastuvõetavaks tegemisel. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme 18. arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Evelyn Sepp, Jüri Tamm, Villu Reiljan, Kalev Kallo, Kalle Laanet ja Peeter Kreitzberg 8. märtsil 2010. Arupärimine on spordi riikliku rahastamise aluste ja eesmärkide kohta. Arupärimisele vastab kultuuriminister Laine Jänes. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Evelyn Sepa, et ta arupärimist tutvustaks!

Hea eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Kenal kuupäeval, 8. märtsil koos kolleegidega esitatud arupärimise mõte on märksa sügavam kui keskenduda pelgalt ühe tiitlivõistluse ebaõnnestumise kriitikale ja meediakajastusele, mis sellele on järgnenud või sellest johtub. On päris selge, et viimaste tiitlivõistluste suhteline ebaõnnestumine on spordiüldsuse jaoks olnud lihtsalt viimane kellalöök, selleks et tõepoolest väga nõudlikult hakata sellele tähelepanu pöörama ja nõudma vastuseid nendelt inimestelt, kes spordisüsteemi reaalselt kujundavad, raha sellesse suunavad ja seda üldse mitut pidi mõjutavad. Seda tähelepanu eriti olnud ei ole. Ka tänases Postimehes juhib Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann tähelepanu sellele, et Kultuuriministeeriumis tegeleb sisuliselt spordivaldkonnaga enam-vähem kaks ja pool ametnikku. Loomulikult ei hakka me siinkohal takka kiitma ametnike arvu suurendamisele, küll aga on päris selge, et probleemid, mis on väga pikaajalised ja süsteemsed, vajavad lõpuks lahendamist, mitte nende lahendamise peale ainult mõtlemist, millega Kultuuriministeerium on paraku juba aastaid tegelnud.
Mis on need peamised probleemid? Peamised probleemid on kogu noortespordi, üliõpilaste spordi, ka tippspordi rahastamise jätkusuutlikkus või selle puudumine. Väga suur probleemide valdkond puudutab treenereid, nende sotsiaalseid tagatisi. Need küsimused ei ole tekkinud mitte viimase aasta jooksul, vaid need on olnud olemas väga-väga palju aastaid.
Kui Eestis on tuhandeid inimesi, kes töötavad sisuliselt stipendiumide alusel, olles ilma igasugustest sotsiaalsetest tagatistest ja garantiidest, siis kindlasti ei ole asjakohane öelda, et meil on klubispordisüsteem, omavalitsused mitte millegi eest ei vastuta, Kultuuriministeerium mitte millegi eest ei vastuta, Eesti Olümpiakomitee mitte millegi eest ei vastuta, sisuliselt on ta ennast taandanud reisikorraldaja funktsiooni. Selles on teatud groteski, päriselt see muidugi nii ei ole, aga mõnevõrra siiski on.
Lõpuks ei saa me juhtida Eesti sporti viisil, kus ainukesed, kes vastutavad, on sportlane, kes on areenil, ja tema treener, kes sisuliselt on väga sageli lahinguväljale saadetud ilma püssirohuta.
Me oleme sõnastanud selles arupärimises 12 väga põhimõttelist küsimust. On tore, et minister on jõudnud pisut hilisel tunnil siia vastama. Selles, et aeg on hiline, pole küll tema süüdi. Ma loodan, et on võimalik arupärimisele vastamise käigus need lühikesed küsimused ette lugeda. See on kindlasti stenogrammi huvides ja asjakohane.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese, et ta arupärimisele vastaks!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Spordi riikliku rahastamise alused ja eesmärgid on järgmine teema.
Küsimus nr 1: "Millistel kaalutlustel ei ole Kultuuriministeerium koostanud Eesti spordi riiklikku arengukava?" Eesti spordi riikliku arengukava tegemise eestvõtja on Eesti Olümpiakomitee ja nad on meile teadaolevalt koordineerimas selle arengukava arutelu. Siinkohal on asjakohane lisada, et umbes aasta tagasi, 2009. aasta aprilli lõpus, tegi Eesti Olümpiakomitee Eesti spordi riikliku arengukava koostamise ettepaneku eelmisele EOK asepresidendile Jüri Tammele, kes praegu ka siin kohal viibib. Ma usun, et Eesti Olümpiakomitee lubadus, et selle arengukava tulemit on plaanis tutvustada 2010. aasta novembris toimuval Eesti spordi kongressil, saab ka teoks. Arengukava tegemine on väga pikk ja põhjalik protsess. Järjest rohkem on ju kõik valitsemisalad püüdnud arendada kodanikuühiskonda ja seetõttu oma valdkonna arengu eest vastutavatele institutsioonidele ka ülesandeid jaganud. Kindlasti saab olümpiakomitee selle arengukava tegemisega oma spetsialistidele toetudes, ümarlaudu korraldades ja SWOT-analüüse tehes oluliselt paremini hakkama, kui saaks Kultuuriministeerium valitsusasutusena seda luues. Nii et ootame siis 2010. aasta tulemit. Kultuuriministeerium on selles protsessis osaline. Kindlasti ei jää ministeerium ja spordivaldkonna asekantsler selles protsessis kõrvaltvaatajaks.
Teine küsimus: "Millised on spordi riikliku rahastamise eesmärgid? Kuidas ja mille alusel hinnatakse toetatavate alaliitude tulemuslikkust? Kuidas toimub toetuste korrigeerimine tulemuslikkuse muutumisel?" Spordi riikliku juhtimise laiem missioon Kultuuriministeeriumi kaudu on aidata realiseerida üldrahvalikku spordihuvi, luues soodsad tingimused sporditegevuse arenguks, sealhulgas infrastruktuuri rajamiseks. Spordi rahastamise eesmärgid on nii tipp- kui ka harrastusspordikesksed. Siia lisanduvad otsused investeeringute kohta. Kultuuriministeeriumi peamine eesmärk on sporditegevuseks tingimuste loomine. Sport on praeguses Eestis detsentraliseeritud. See tähendab, et spordialaliidud on oma otsustes iseseisvad, toetuse eraldamine toimub Kultuuriministeeriumi eelarve kaudu. Täiendavalt finantseeritakse sporti ka Eesti Kultuurkapitali ning Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu, kohalike omavalitsuste eelarvete ja sponsorite toel. Kultuuriministeeriumi roll spordivaldkonna juhtimises on järgmine. Esiteks, spordi rahastamise riikliku süsteemi kujundamine ehk eelarve ja riiklikud kapitalid ning fondid. Teiseks, spordivaldkonna õiguslik reguleerimine, eri seaduste käsitlemine, väljaandmine ja nende protsesside juhtimine ning spordirajatiste ja investeeringute osas otsustamine ja investeeringuteks raha suunamine. Siin olen ma seisukohal, et viimasel Eesti spordi kongressil heakskiidetud nn kolme laine investeeringute süsteem on ennast hästi õigustanud ja on võimalik isegi ühe mudeliga tervet Eestit mõõta. Areng spordiinfrastruktuuri väljaehitamisel on silmaga nähtav ja käega katsutav. Maakonnakesksete spordiehitiste – spordisaal, ujula, staadion – väljaarendamine toimub koostöös maakondade ja kohalike omavalitsustega neile otse suunatavate investeeringute kaudu, samuti Euroopa struktuurifondide rahaga. Alaliitude hindamist korraldab ministeeriumi spordiosakond koos olümpiakomiteega, aluseks on Eesti spordiregister ja statistika. Sellest tulenevalt korrigeeritakse rahastamisotsuseid. Üks kriteeriume hindamisel on ka spordialaliitude enda ala arengukava olemasolu. Otsuste tegemisel arvestatakse ala kandepinda, treenerite süsteemi toimimist, tööd noortega, klubide arvu alaliidus, aga ka saavutusi. Riiklikke spordistipendiume korrigeeritakse kaks korda aastas ja seda samuti tulemustest lähtuvalt.
Kolmas küsimus: "Milliste kriteeriumide alusel hindab Kultuuriministeerium toetuse sihipärast kasutamist?" Aluseks on järgmine jada: spordiseadus, ministri määrus, käskkiri, leping, aruandlus. Kogu see protsess ongi hindamise aluseks. Esiteks on oluline, et lepingus allkirjastatud sätted ja tingimused oleksid täidetud. Teiseks, ministeerium teeb nii süstemaatilist kui ka pistelist kontrolli, analüüsib riiklikke toetusi, mis lähevad Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu. Kolmandaks teeme koostööd kohalike omavalitsustega informatsioonivahetuse osas. Kuna raha küsitakse eri allikatest, siis on hästi oluline kõikide nende tasandite koostöö, sest on olnud ka juhtumeid, kui üheks ja samaks asjaks küsitakse raha mitmest kohast. Kui puudub n-ö sild informatsiooni vahel, siis võib tekkida ebatäpsusi.
Neljas küsimus: "Mida Te olete ministrina teinud, et muuta spordialaliitude rahastamist läbipaistvamaks, võrdsetele ja üheselt arusaadavatele põhimõtetele toetuvaks ning millised kontrollimehhanismid te olete selle toetuse sihipärase kasutamise rakendamiseks loonud?" Spordialaliitude rahastamine on läbipaistev, rajatud üheselt arusaadavatele alustele. Minu ülesanne on hoida seda kindlat raamistikku. Kontrollimehhanismiks on lepingutes sätestatud kokkulepete aruandluse järelevalve. See oli lühikene vastus.
Viies küsimus: "Millistel kaalutlustel otsustati toetada eespool nimetatud alaliite? Kuidas selgitati välja just nende alaliitude suurim abivajadus?" Tegemist oli Riigikogu otsusega. Eraldis tuli täiendavalt meie eelarvesse pärast seda, kui Riigikogu oli kolmandal lugemisel otsustanud lisada raha, ning see kanti tulenevalt parlamendi otsusest otse üle Eesti Olümpiakomiteele. Minule teadaolevalt oli üheksa miljonit krooni sellest rahast mõeldud hasartmängumaksu alalaekumise katmiseks, et saaks katta ka olümpiamängudega seonduvaid kulutusi. Põhjalikult andis EOK otsuste kohta selgitusi Toomas Tõnise 3. veebruari Postimehes. Sealt saab neid täpsustusi lugeda, aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ma neid üle kordama.
Kuues küsimus: "Kuidas toetavad nimetatud rahaeraldised Eesti tippspordi arengut?" Veel kord: rahaeraldis oli hädavajalik, et kompenseerida hasartmängumaksust laekuvate eraldiste vähenemist.
Seitsmes küsimus: "Kuidas, kui palju ja millistest põhimõtetest lähtuvalt Kultuuriministeerium alaliite toetab? Millest lähtuvalt valitakse toetuse saajad ning need, kes alaliitude tegevtoetusi ei saa?" 2010. aasta riigieelarves on 40 spordialaliidu noortespordi toetuseks ette nähtud 26,9 miljonit krooni, samade alaliitude spordiprogrammide läbiviimise toetamiseks 15,15 miljonit krooni. Toetusi jagatakse kultuuriministri 10. jaanuari 2006. aasta määruse nr 1 "Riigieelarvest Kultuuriministeeriumile spordi toetuseks eraldatud vahendite jaotamise kord" §-de 3 ja 4 alusel. Seda hindab ministeeriumi spordiosakond koostöös EOK-ga, aluseks on Eesti spordiregister ja statistika ning ennist juba mainitud kriteeriumid.
Üheksas küsimus: "Millega põhjendas Eesti Olümpiakomitee viimase riigieelarvelise eraldise valguses just nende alaliitude toetamist nimetatud summas?" Eesti Olümpiakomitee põhjendas oma vajadusi Riigikogu eri fraktsioonidele otse enne riigieelarve kolmandat lugemist. Otsuse raha eraldamise kohta tegi Riigikogu. Ma usun, et muid täpsustusi peaks EOK-st otse küsima.
Kümnes küsimus: "Millega põhjendate Kultuuriministeeriumi 5. märtsi avaldust, mille kohaselt olevat Eesti noortespordi rahastamine heal, tugeval ja kindlal alusel?" Ma pean tõesti tunnistama, et ma ei tea, millisest avaldusest räägitakse. Ma püüdsin otsida on-line'ist ja igalt poolt, mida täpselt 5. märtsil on kuskil avaldatud või tehtud. Kultuuriministeerium tegi sellel päeval kaks avaldust. Üks oli selle kohta, et kultuuriminister viibis Ida-Virumaal, ja teine selle kohta, et nukukunsti keskus ja muuseum said valmis. Võib-olla võib seda mõnel järgmisel korral täpsustada. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, ma ei tea, millest on jutt.
Üheteistkümnes küsimus: "Millal hakkab ministeerium reaalselt tegelema tuhandete treenerite ehk nn spordipedagoogide sotsiaalsete tagatiste küsimusega? Milliseid lahendusi olete välja pakkumas? Milliseid riigieelarvelisi ressursse olete planeerinud treenerite töö väärtustamiseks?" Kultuuriministeerium on selle teemaga aktiivselt tegelnud üsna pikka aega. Meie meelest ja meie hinnangul on tegemist erakordselt olulise küsimusega. Just täna toimus Kultuuriministeeriumis selleteemaline arutelu, kus osalesid Kultuuriministeeriumi ametnikud Sukles ja Seil, olümpiakomitee esindajad Siimann ja Tõnise ning Jaak Salumets treenerite ühendusest. Kuidas minna selle teemaga edasi nüüd, kui kitsaskohad on enam-vähem kaardistatud? Tõdeti, et harrastusspordi valdkonnas on asjad selgemad, kohalik omavalitsus tagab treeneritasu. Samuti saadakse hakkama olümpia ettevalmistuses, kus treenerite tasu tuleb Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu. Arutluse all on tähtsaima küsimusena, kuidas tagada 50–100 treeneri motiveerimine, kes tegelevad sportlastega, kes on teel harrastusspordist tippspordi poole. Rahalises vääringus on kõne all tegelikult summa 9 ja 18 miljoni krooni vahel, sõltuvalt sellest, kuidas kokku lepitakse, millised treenerid peaksid olema need, keda rahastatakse. See on finantsiline pool. Juriidilise külje pealt tuleb aga otsustada, kas treenerite staatus võrdsustatakse pedagoogide staatusega või milline on see institutsioon, kelle kaudu palka maksta. Kahjuks ei saa riik olla otseselt tööandjaks sajale treenerile, seda peab korraldama kokkulepitud institutsiooni kaudu. Nende küsimustega tegeldakse kindlasti edasi ja me saame lahendusi välja pakkuda koostöös. Juba aastaid, minu meelest kümmekond aastat on tehtud spordivaldkonnas reformi just nimelt spordikoolide ja spordiklubide küsimuses. Ega siin ei ole ka sportlaste hulgas ühest arvamust või otsust, kas on oluline tuua spordikoolid tagasi ja minna selle süsteemi juurde, mis 50 aastat oli, või siiski jätkata klubide süsteemiga. Ka erinevad kohalikud omavalitsused on selles vallas erinevalt käitunud. Mõned on jätnud alles näiteks ühe spordikooli ja teised on läinud üle klubilisele tegevusele, mõni kohalik omavalitsus ei ole jätnud ühtegi spordikooli alles, kõik on läinud klubideks üle. Igal süsteemil on oma plusse ja miinuseid ning seetõttu on päris selge, et sellega tuleb edasi tegelda. Ma olen seda meelt, et treenerite temaatika on oluline ja kindlasti ei peaks sellesse ükskõikselt suhtuma. Ma usun, et siin tuleb lahendus leida. Aga selge on see, et Kultuuriministeeriumi lihtsalt 100 treenerit palgale võtta ei ole kahjuks võimalik. Siin tuleb võimalused hästi läbi kaaluda ja loomulikult saab seda teha raha olemasolu korral. Selge on see, et enne peab olema süsteem ning siis on võimalik taotleda ja leida finantseerimisvõimalusi.
Kaheteistkümnes küsimus: "Millal ja kuidas on kavas ümber korraldada spordi rahastamine, mis on suures osas sõltunud tänaseks äralangenud hasartmängumaksu laekumistest?" Ma usun, et kõigile Riigikogu liikmetele, aga ka üldsusele on arusaadav tõsiasi, et ükskõik kuidas süsteemi ümber korraldada või rahasummasid ümber tõsta, on kõige olulisem küsimus siiski rahasumma suurus või väiksus. Lühidalt öeldes, olukord on murelik seetõttu, et majanduslik olukord kogu maailmas on vähendanud laekumisi riigieelarvetesse, aga ka eri fondidesse. Analoogiline teema on olnud arutelul ka kultuurivaldkonnas ja kultuurkapitali kaudu rahastamises. Sporti rahastatakse ka kultuurkapitali kaudu, seetõttu on võib-olla asjakohane rääkida mõlemast, nii kultuurkapitalist kui ka Hasartmängumaksu Nõukogust. Ma pean rõõmuga ütlema, et Rahandusministeeriumist saadud prognoosid ütlevad, et nii kultuurkapitalist kui ka hasartmängumaksust järgmisel kolmel aastal, 2011–2013, riigieelarvesse planeeritavad summad päris jõudsalt suurenevad. Ma toon teile ühe võrdluse. Kui kultuurkapitalil on sel aastal 244 miljonit, siis järgmiseks aastaks on planeeritud 301 miljonit, Hasartmängumaksu Nõukogul on 29 miljonit ja järgmiseks aastaks on planeeritud 44,3 miljonit. Nii et ma ei hakkaks seda süsteemi lõhkuma. Leian, et on oluline, et meil on hasartmängumaksu laekumine praegu seadustatud. Kui senine süsteem täiesti kasutuks osutub, siis võib edaspidi vaadata uusi võimalusi.

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Estonia ooperiteatrile ei leitud raha, kuid spordile 17,5 miljonit krooni lisaraha siiski leiti. Sellest 11 miljonit krooni läks Eesti Olümpiakomiteele, millest 2,5 miljonit läks Eesti Korvpalliliidule. Meil on kaheksa korvpallivõistkonda ja need kõik toimetavad praktiliselt sponsorrahadega. TÜ/Rock on oma asjaga hästi hakkama saanud. Sellest rahast sai 1,25 miljonit TÜ/Rock. Kalev/Cramo sai samuti 1,25 miljonit, aga tema resultaat ei ole nii hea. Kuid teise kuue väiksema klubi eelarve ongi aastas miljon kuni poolteist miljonit krooni. Siin on suur ülekohus tehtud. Kas te kahetsete, et te andsite 11 miljonit krooni Eesti Olümpiakomiteele ja nad selle raha jaotasid selliselt, nagu nad jaotasid, või olete selle jaotusega rahul?

Aitäh! Kultuuriministeeriumil ei ole siin midagi kahetseda. See raha tuli üleüldse tänu parlamendile, mille eest teile suur tänu! Seda raha jagati Eesti Olümpiakomitee otsusega. Mina arvan, et on hea, et valdkonnale see raha juurde tuli.

Jüri Tamm, palun!

Aitäh! Austatud Laine Jänes! Kõigepealt palju õnne kolm aastat ministriks olemise puhul! Samas tunnen teile kaasa, et te ei ole suutnud selle ajaga spordivaldkonda enda jaoks selgeks teha. Seda ettekannet kuulates selgus, et teie mõtetes ja kirjapandud tekstis on väga suur kaos. Te väitsite siin erinevaid tekste lugedes, erinevaid viiteid tehes, et spordiga peaksid tegelema mittetulunduslikud organisatsioonid, kolmas sektor. Te olete ajakirjanduses väitnud, et Riigikogu liikmed, endised sportlased, panustavad vähe spordi arengusse. Samas ei ole te kolme aasta jooksul suutnud kokku kutsuda ühtegi sisulist Eesti Spordi Nõukogu koosolekut. Ma küsin: mis on teid seganud sporti juhtimast?

Vastus on niisugune, et mitte miski pole mind seganud. Ma arvan, et praegustes tingimustes on spordivaldkond päris hästi korraldatud. Kui me vaatame näiteks rahastamist ja osakaale, siis spordivaldkonna osakaal võrreldes teiste kultuuri alavaldkondade osakaaluga on siiski päris hea, see on 8,44%, mis on täiesti võrreldav ka paari aasta taguse osakaaluga. Spordi rahastamine on küll summa summarum vähenenud, tulenevalt sellest, et riigieelarve on vähenenud, kuid me oleme seda osakaalu suutnud hoida. Ma usun, et ega minister ei peagi spordivaldkonda juhtima teisiti kui püüdma aidata seda rahastada, otsustada koostöös kolleegidega investeeringute üle, ühesõnaga, ta peab võimalusi pakkuma. Mis puudutab sisulist toimetamist, olgu see treenerite töö või sportlaste ettevalmistamine tiitlivõistlusteks, siis see jäägu ikka spetsialistide teha.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Tegelikult ei kuulnud me ikkagi teie seisukohta, kas spordikoolide kaotamine omal ajal oli õige. Ma mäletan, et kui Tallinnas seda tehti, siis seda tehti Isamaa ja abilinnapea Liisa Pakosta kätega ja spordikoolid asendati klubidega, mis ilmselt on nõrgemad. Aga mis teie ise sellest arvate, on teil seisukoht? Mis takistab üldse teie meelest praegu tippsportlaste pealekasvamist? Te olete välja toonud rahaprobleemi. Hasartmängumaksu süsteemi puhul kriisi ajal see raha väheneb. On see teie meelest jätkusuutlik või mitte?

Mis puudutab spordikoolide või klubide süsteemi, siis tõepoolest on siin väga palju otsuseid tehtud kohalike omavalitsuste tasandil. Spordikoolid olid ju kohaliku omavalitsuse alluvusega asutused ja kohalik võim leidis, et on vaja minna selle reformiga kaasa. Tegelikult on oluline sisuline tegevus, see, millised on õppekavad nendes klubides, see, et oleks tagatud kvalifitseeritud treenerite olemasolu, nende täiendusvõimalused, et oleksid olemas kõik dokumendid, mis kindlustavad, et treener võib töötada. Ilmtingimata ei ole minu meelest oluline, et see peab toimuma just kooli raames, seda süsteemi saab luua ka klubis. Olulisem on siiski kokku leppida, kuidas kindlustada treeneritele sotsiaalsed tagatised ja nende pedagoogitööd väärtustada. See ei ole niivõrd, ma arvan, isegi kooli või klubi küsimus, vaid seda on võimalik võib-olla ka mõne stipendiumide süsteemiga korraldada, olgu siis koolispordi liidu või mingisuguse muu institutsiooni kaudu, oleneb, kuidas täpselt sportlaste hulgas kokku lepitakse. Siin konsensust kahjuks ei ole. Ega käsu korras üht- või teistpidi seda teha ei saa. Ma arvan, et oluline on lihtsalt selle teemaga tegelda.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Proua Jänes! Ma lihtsalt teen ühe remargi. Muusikakoolis on pearaha keskeltläbi neli korda suurem, kui on sportivale lapsele ettenähtud pearaha. Ma illustreerin olukorda teile südamelähedase näite varal. Kas te kujutate ette, kui klaveriõpetaja peaks ostma ise klaveri, korjama küla pealt kokku nii palju lapsi, et ta saaks endale n-ö stipendiumi maksta, rentima ruumi, noodid ja kõik muu? Nii-öelda spordipedagoog peab seda kõike praegu ise tegema ja loomulikult ei ole võimalik seda teha 3000 krooni eest, mis on keskmiselt pearaha, see oleneb omavalitsusest. Aga küsimus puudutab seda, kas teie arvates on sport projektipõhine tegevus või süsteemne tegevus.

Lühike vastus: mina leian, et sport on kindlasti süsteemne tegevus. Aga mis puudutab pearaha võrdlust klaverimängu õpetamise ja spordi puhul, siis veel kord: nii klaverimängu õpetamise kui ka spordivaldkonna pearahad otsustab kohalik omavalitsus. Ka lapsevanema omaosalus klaverimängimise puhul on kindlasti kõvasti suurem kui see raha, mida maksab lapsevanem selleks, et laps osaleks spordiringis. Siin tuleb arvestada ka seda, et klaveriõpetaja töötab ühe õpilasega tunnis, see on individuaalõpe. Pearaha arvestatakse aga samamoodi õpilaspõhiselt siis, kui tegemist on korvpallivõistkonnaga ja üks treener töötab korraga kümmekonna õpilasega. Ma arvan, et päris õige ei ole vastandada klaveriõpet ja sporditegemist. Pearaha suuruse otsustab kohalik omavalitsus vastavalt oma võimalustele. Mõnes kohalikus omavalitsuses ei ole muusikakooli ja seal ei lähe raha ei muusika- ega kunstiõpetuse peale ja saab rohkem panustada sporti, aga selle otsuse teeb kohalik omavalitsus.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Georg Pelisaar, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Toivo Tootsen, Tiit Kuusmik, Lembit Kaljuvee, Valeri Korb, Heimar Lenk, Kalev Kallo, Marika Tuus ja Nikolai Põdramägi 8. märtsil 2010. See puudutab Eesti Vabariigi aastapäeva kajastamist rahvusringhäälingus. Arupärimisele vastab kultuuriminister Laine Jänes. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Georg Pelisaare, et ta arupärimist tutvustaks! Head ametikaaslased! Ma juhin teie tähelepanu sellele (ärge veel ära minge), et pärast sellele arupärimisele vastamist on kõigil võimalus esineda vabas mikrofonis. Palun, härra Pelisaar!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! 11 Riigikogu liikme arupärimine on tõesti ajendatud Eesti Vabariigi aastapäeva kajastamisest rahvusringhäälingus, aga on hoopis laiema taustaga. Me teame, et võidupüha kõrval on vabariigi aastapäev üks nendest riiklikest tähtpäevadest, mida meil laiemalt tähistatakse, ja loomulikult on ka selge, et rahvusringhääling peaks andma sellest päris korraliku ülevaate. Paraku oli aga eriti viimase vabariigi aastapäeva kajastamine rahvusringhäälingus meie arvates üsna puudulik. Sellele on juhtinud tähelepanu ka Ida-Viru maavanem härra Breivel ja sellele on juhtinud tähelepanu oma kirjas Vabariigi Presidendile, aga ka valitsusele, rahvusringhäälingule ja Riigikogu fraktsioonidele Narva linnapea ja Narva Linnavolikogu esimees.
Probleem on peaasjalikult selles, et Eesti Vabariigi aastapäevaga seotud sündmuste kajastamisel ei saanud televaatajad tänavu piisavat ülevaadet just maakondades toimunust, aga ka pealinnas korraldatud mitmetest pidulikest vastuvõttudest ja kogunemistest. Enamgi veel, kui näiteks 23. veebruaril, päev enne vabariigi aastapäeva pidulikku tähistamist, toimus mitmeid sündmusi eri paikades üle Eesti, siis ringhäälingu saates "Aktuaalne kaamera" näidati paraku Narva kultuurimajas Rugodiv toimunud üritust, kus tähistati Nõukogude armee aastapäeva, jäeti aga täiesti kajastamata samal ajal Narva Kultuurikeskuses Geneva toimunud vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtt, kus osales ca 400 inimest ja esines Tõnu Kaljuste kammerkoor. Seeläbi jäeti mulje, nagu ei olekski Narvas Eesti Vabariigi aastapäevale piisavat tähelepanu pööratud.
Nii nagu kirjutab Ida-Viru maavanem meediale, peaks ühiskonnas toimuva kajastamisele olema omane ka vastutustunne, suuremate protsesside nägemise võime, olulise ja ebaolulise eristamise võime ning oskus näha riigi eri paikades toimuvat laiemalt. Need põhitõed peaksid olema omased eelkõige avalik-õiguslikule meediale, mida Eesti Rahvusringhääling esindab. Paraku aga on rahvusringhäälingus sageli ilmnemas faktid, et Ida-Virust näidatakse peaasjalikult negatiivseid sündmusi, kajastatakse tühiseid skandaalihõngulisi tegusid, andes neile omakorda küsitava poliitilise võimenduse.
Omalt poolt lisan, et negatiivsena tahetakse näidata sageli ka nende omavalitsuste eluolu, kus parasjagu koalitsioonipoliitikud võimul ei ole. Kas või näiteks talvest rääkides tuuakse alati esile see, et Tallinn ei suuda lund ära koristada, samas nagu Tartu saaks sellega suurepäraselt hakkama. Kui kogu Eesti on täis teeauke, siis paraku räägitakse teedes olevatest aukudest ainult Tallinna puhul. Niisugune uudiste kajastamine on tendentslik ja võib desinformeerida Eesti elanikke, mis aga kindlasti on vastuolus avalik-õiguslikule meediale seatud eesmärkidega.
Loomulikult võib kultuuriminister öelda, et küsimused, mis arupärijad on esitanud, ei ole otse lahendatavad kultuuriministri pädevusega. Samas aga on rahvusringhäälingu puhul selgelt tegemist kultuuriministri haldusalas oleva organisatsiooniga. Selle organisatsiooni tegemistele saab minister igal juhul tähelepanu juhtida ja kui vaja, siis ka selle organisatsiooni tegevuse kohta oma seisukohti välja öelda. Küllap neid arvestatakse. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ehkki eelkõneleja ei nimetanud, et siin on hulk küsimusi, ja ta palub, et ma need ette loeksin, teen ma seda täpsuse huvides, sest see sissejuhatav kõne oli küllaltki üldine ja konkreetseid küsimusi kõlas selles võib-olla vähe. Ma jään siiski nende küsimuste juurde, mis mulle on kirjalikult esitatud. Võib-olla tulen veel korraks tagasi esimese arupärimise juurde, mis tegelikult ju ka käsitles meediatemaatikat ja Kultuuriministeeriumi rolli rahvusringhäälingu tegevuses. Ma jätsin lõppsõna võtmata, aga soovin lihtsalt täpsustada, et hinnang, et minister on valdkonna suhtes ükskõikne, ei vasta kindlasti tõele. Lihtsalt minister saab käituda tulenevalt oma pädevusest ja ka ühiskondlikest kokkulepetest. Kindlasti ei ole õige, kui minister hakkab sekkuma ajakirjanike töösse, hakkab ütlema, milliseid uudiseid peaks välja andma, kas võib käsitleda ainult positiivset temaatikat või tuleb anda olukorrast lihtsalt adekvaatne ülevaade. Samuti ei hakka minister kindlasti rääkima sellest, missugune peab olema ühe või teise kohaliku omavalitsuse kohta käiva informatsiooni osakaal, kui palju seda käsitletakse. Olen kursis Ida-Viru maavanema kirjaga ja lahkarvamustega, samuti sellega, et rahvusringhäälingu juhatus ja Ida-Viru maavanem said omavahel kokku ning said asjad selgeks räägitud. Üksteisest ei oldud enne lihtsalt hästi aru saadud. Võib-olla ka maavanem ei osanud arvata, mis täpselt rahvusringhäälingu ülesanne on.
Läheme küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kuivõrd on ringhäälingus toimunud koondamised mõjutanud uudiste mitmekülgsust?" Siin on soovitud rohkem teada saada kohalike korrespondentide panusest. Rahvusringhäälingu seaduses on üksikasjalikult välja toodud tema ülesanded. Üks ülesanne on kajastada oma uudistesaadetes ja teistes saadetes Eestis toimuvaid sündmusi võimalikult suurel määral. Rahvusringhäälingu seadus sätestab ka selle, et rahvusringhäälingu uudistesaated peavad olema mitmekülgsed, tasakaalustatud, sõltumatud ja korrektsed. Enne uudiste edastamist peab nende aluseks olevat informatsiooni mõistliku hoolega kontrollima. Näeme ja kuuleme rahvusringhäälingu tele- ja raadiouudistes pidevalt sellest, mis toimub Eestis, Euroopas, mujal maailmas, ning uudistesaadete mitmekülgsus ja geograafiline haare on endiselt lai, vastates ilmselt rahvusringhäälingu võimalustele. Statistika näitab, et rahvusringhäälingu kohalike korrespondentide panus teleuudistesse on aastataguse ajaga võrreldes suurenenud. Maakonnakorrespondentide panus "Aktuaalsesse kaamerasse" on neli-viis lugu päevas, venekeelsesse "Aktuaalsesse kaamerasse" üks lugu päevas, "Terevisiooni" 1,75 lugu (see on keskmine number), muudesse saadetesse umbes üks lugu päevas. Ei ole mingit põhjust arvata, et rahvusringhääling on oma tegevuses seadusest tulenevaid nõudeid eiranud. Ma usun, et siin ei ole ka näha seost toimunud koosseisude vähendamise ja uudistesaadete mitmekülgsuse vahel. On suudetud ka väiksema koosseisuga kohalikust elust teavitada ja kohalikke uudiseid teha.
Teine küsimus: "Kultuuriministeeriumi arengukava seab ringhäälingule suured eesmärgid ja ka vastutuse. Kas Teie hinnangul on rahvusringhäälingu eelarve piisav, et tagada arengukavas seatud eesmärgid ning vajalik tehnika ja personal uudiste mitmekülgseks kajastamiseks?" Juba eelnevalt rääkisin pikemalt sellest, et eks eelarve ole täpselt nii suur, nagu majandussituatsioon ja riigieelarve seda võimaldavad. Eelmisest küsimusest lähtuvalt saan väita, et uudiste mitmekülgsus ei ole kindlasti kannatanud, on püütud selle kohta, mis toimub väljaspool Tallinna, isegi rohkem informatsiooni anda. Kuna minu kodu on ka väljaspool Tallinna, elan Tartus, siis olen seda kiivalt jälginud ja pean ütlema, et näiteks Tartu uudiseid on hakanud rohkem olema kui sellel ajal, kui ma Tartu linnapea olin. Ei olnud siis sugugi mingisugust erakondlikku eelistust. Nii et kindlasti otsustatakse vastavalt uudiste väärtusele ja hea meel on tõdeda, et maakonnakorrespondentidel on mujalt peale Tallinna ka palju huvitavaid uudiseid, mida pakkuda tervele Eestile.
Kolmas küsimus: "Kas Teie hinnangul tulnuks ringhäälingul kajastada vabariigi aastapäevale pühendatud sündmusi ka teistes maakondades?" Veel kord: rahvusringhäälingu seaduse § 3 sätestab, et rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu ning lähtub seaduse nõuetest. Täitevvõim ei saa ega tohi siin sekkuda. Minu meelest on kajastatud küllaltki palju sündmusi ka teistest maakondadest. Järelepärimise peale teatas rahvusringhäälingu juhtkond, et kõik oluline on kajastatud. Ma usun, et Ida-Viru Maavalitsus ja rahvusringhäälingu juhid on arutanud seda temaatikat ka natuke laiemalt. 24. veebruari "Aktuaalse kaamera" kohta saab öelda, et samal päeval astusid võistlustulle meie sportlased Vancouveris. Võib-olla seetõttu mindi aktuaalsete päevasündmuste kajastamiselt natuke kiiremini üle spordivõistluste ülekandmisele.
Neljas küsimus: "Tallinnas, Eesti Vabariigi pealinnas, toimuvad tihti mitmed tervet riiki puudutavad sündmused, mida kahjuks rahvusringhääling ei taha või ei suuda oma programmides kajastada. Kuidas hindate Teie avalikkuse suurema informeerituse eesmärgil Tallinna linnatelevisiooni loomist?" Minu meelest teie eelmised küsimused väitsid just seda, et vähem näidatakse seda, mis toimub maakondades, ja Tallinna sündmusi kajastatakse rahvusringhäälingus rohkem. Ma arvan, et minuga ühinevad väga paljud televaatajad, ehkki Tallinnas elab tõepoolest suur osa Eesti elanikkonnast ja võib-olla peaks siis olema rahvusringhääling suunatud rohkem Tallinnale. Tallinna televisiooni loomine ei ole kindlasti Kultuuriministeeriumi pädevuses. Kui pealinna praegused juhid peavad seda ilmtingimata vajalikuks, siis kohalik linnatelevisioon ilmselt tuleb. Siin kultuuriministri arvamus vaevalt midagi mõjutab. Kui ma võiksin natuke fantaseerida ja asetaksin ennast Tallinna linnapea toolile, siis minu valik oleks olnud küll praegusest erinev. Ma arvan, et selle asemel, et püüda luua Tallinna linnatelevisiooni oma tegevuse reklaamimiseks selle sildi all, et on vaja rääkida üritustest kultuuripealinna aasta raames aastal 2011, oleksin ma teinud ettepaneku, et Tallinna linnatelevisiooni tarvis planeeritud vahendid võiks suunata reaalselt kultuuripealinna aasta raames toimuvate ürituste toetamiseks, rahastamiseks ja läbiviimiseks. See on minu isiklik seisukoht Tallinna linnatelevisiooni kohta.
Viies küsimus kordab tegelikult seda, millele ma juba vastasin: "Eesti on ainus Euroopa riik, kus avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine toimub sisuliselt ainuüksi riigieelarvest. Kas olete ministrina analüüsinud võimalust leida rahastamiseks ka teisi tuluallikaid?" Eelmisel arutelul jäi mulle niisugune mulje, et Keskerakonna fraktsioon soovib, et muudetaks seadust näiteks loamaksu ja reklaami tagasitoomise osas. Eks siis kinnitage või lükake ümber. Mina olen seda meelt, et praegused riigieelarvelised vahendid on just see õige koht, kustkaudu rahvusringhäälingut finantseerida. Praeguse seisuga ei pea ma vajalikuks, et tuua tagasi reklaamist saadav tulu rahvusringhäälingu eri kanalites, ega pea ka vajalikuks loamaksu kehtestamist. Missugused muud variandid veel võiksid olla, selle kohta Euroopas praegu üldlevinud kogemus puudub. Ma loodan, et oma lõppsõnas saab Keskerakonna fraktsiooni esindaja täpsustada, kas tehakse ettepanek loamaksu kehtestamiseks ja reklaami tagasitoomiseks rahvusringhäälingusse. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab linnatelevisiooni loomist. Kui te mäletate, siis aastaid oli ETV eetris "Linnapilt", "Linnatund", tund aega Tallinna sündmusi. Kindlasti 16–17 aastat järjest. Ma olen ise seda saadet toimetanud. Miks te nii sarkastiline olete Tallinna televisiooni loomise suhtes? Kui see "Linnapilt" eetris oleks, siis ei oleks ju Tallinna televisiooni vaja luuagi. Ma toon näiteid Euroopast. Euroopas on loodud ju linnatelevisioonide assotsiatsioon. Näiteks Brüsselis töötab kaks linnatelevisiooni. See on väga normaalne, kui pealinnas seda tehakse. Aga küsimus on see: miks te nii sarkastiliselt suhtute ja miks ei võiks ka rahvusringhääling taastada linnatelevisiooni?

Ma arvan niimoodi, et eks Tallinn ja linnavalitsus määravad oma prioriteedid kindlasti ilma kultuuriministrita ja loovad sellise televisiooni, nagu neile sobib, või loovad selle, mis iganes kanalit neil parasjagu vaja on. See on eelarve prioriteetide küsimus ja siin ei saa kultuuriminister ei kaasa aidata ega vastu seista. Ma jään siin täiesti erapooletuks.

Georg Pelisaar, palun! Head ametikaaslased! Meil on kombeks üks küsimus korraga! Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Küllap te olete kursis, et mõni aasta tagasi, kui Eesti Televisioon, nüüdne rahvusringhäälingu televisioon, loobus reklaamist, siis see reklaamitulu asendati maksuga, mis laekus eratelekanalitelt nende reklaamitulu arvel. Aga mõni aasta tagasi see tulu Eesti Televisioonilt kadus, põhjendusega, et eratelevisioonil on vaja teha kulutusi digitelevisioonile üleminekuks. Nüüd on see aeg möödas. Me peame peaasjalikult silmas seda, et võiks nüüd taas kehtestada selle maksu eratelekanalitele, millega rahastataks või kaasrahastataks Eesti Televisiooni. Kuidas teie sellesse suhtute?

Aitäh! Ma pean täpsustama, et see maksuvabastus tulenes sellest, et eratelekanalid pidid paralleelselt üle kandma sama programmi analoogsena ja looma digitaaltelevisiooni programmi. See otsus oli tehtud koostöös valitsuse ja eratelekanalite vahel just sel eesmärgil, et aidata kiirendada digitaliseerimisele ülemineku protsessi, mis väga oluliselt vähendab ka rahvusringhäälingu eelarve pingelisust. Kui alates 1. juulist 2010, mis on küllaltki varsti tulemas, minnakse üle digitaaltelevisioonile, siis digitaaltelevisioonile läheb üle ka rahvusringhääling. Seetõttu vabanevad need summad, mis praeguse seisuga analoogtelevisiooni ülalpidamiseks ja arendamiseks lähevad. Nii et tegelikult toimetati ikkagi kooskõlastatult ja kindlasti ei olnud mitte lihtsalt rahvusringhääling või Eesti Televisioon see, kes loobus reklaamimaksust, vaid see otsus sündis ikkagi siin parlamendis seadusmuudatusega.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma saan aru, et te olete pikkadel õhtutundidel muutunud juba vaikselt irooniliseks, aga te loomulikult teate, et meie ettepanek ja ka eelnõu ei puudutanud seda, et me tahaksime rahvusringhäälingusse tagasi tuua reklaami või et meil oleks mingi kindel ettepanek. Olles Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni liige, olen üsna hästi kursis (ma usun, et ka teie olete kursis), et meile on tehtud märkus, et meie rahastamine ei ole poliitiliselt erapooletu. Minu küsimus on: kas me peaksime sellele kuidagi reageerima ja peaksime seda võib-olla arutama? Ma tean, et arutelul kultuurikomisjonis proua Lauristin ütles, et ka rahvusringhääling üsna pikkadel aruteludel ei ole leidnud paremat varianti, sest nn BBC-mudel, kus on tegemist sellise päris erapooletu rahastamisega, ei sobiks. Kas te olete valmis siiski arutama, kui me leiame mingi hea mudeli, mis toetaks veel ka nn poliitilist erapooletust?

Väga hästi ei saanud ma sellest poliitilisest erapoolikusest või -pooletusest aru. Esiteks, siin eelnevalt kõlanud väide, et Allikmaa on Reformierakonna liige, ei vasta tõele. Ta ei ole erakonna liige olnud juba päris mitu aastat, ta on läinud poliitikast ära, et asuda tegevjuhitööle. Teiseks, rahvusringhäälingu nõukogus on esindajad kõikidest erakondadest. See on, ma arvan, selline hinnangute andmise küsimus. Võib-olla tuleks siis täpselt sõnastada, mida mõeldakse selle all, et on n-ö kallutatus või et üht või teist erakonda on kuidagimoodi eelistatud. Praegu on see väga üldsõnaline ja ausalt öeldes pigem demagoogiavaldkonda kuuluv, sest kõik parlamendierakonnad saavad osaleda rahvusringhäälingu nõukogu tegevuses ja otsuste tegemise juures, kõik on seal võrdselt esindatud.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Georg Pelisaare! Veel kord tuletan teile meelde, et pärast selle arutelu lõppu on kõigil võimalus osaleda vaba mikrofoni voorus. Palun, härra Pelisaar!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma olen väga tänulik, et lõpuks jõudsime siiski ära oodata ka ühe teie isikliku seisukoha. Mul on hea meel, et see puudutas võimaliku Tallinna televisiooni tulekut. Vähemalt selle kohta oli teil isiklik seisukoht olemas, kuigi kahjuks ei kuulnud me ühtegi isiklikku seisukohta teie enda haldusalas oleva avalik-õigusliku ringhäälingu kohta.
Aga tahan rääkida sellest, et tegelikult on teie seisukoht pisut vastuolus Euroopas levinud tavadega. Nimelt on Euroopa Parlament vastu võtnud kogukonnameediat puudutava resolutsiooni, milles rõhutatakse kogukonnameedia tähtsust, sest kogukonnameedia kajastab kitsamate ühiskonnagruppide huve, mida ei saa kajastada üleriigiline erameedia, veel vähem avalik-õiguslik meedia, kuigi me seda ju tahaksime. Aga mis puutub avalik-õiguslikku meediasse, siis UNESCO kultuurilise mitmekesisuse konventsioonis ning Euroopa Liidu Amsterdami lepingu protokollis rõhutatakse avalik-õigusliku audiovisuaalse meedia erilist rolli mitmekesisuse tagamisel ning sätestatakse, et liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu süsteem on otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning liikmesriigid vastutavad avalik-õigusliku teleringhäälingu volituste ja selle rahastamise eest. Seetõttu on minu meelest küll kummaline, et teie kultuuriministrina ei näinud mingisuguseid probleeme selles, et avalik-õiguslik meedia pigem õhutab teatud suhtumisi ühiskonnas, eriti niisuguses tundlikus piirkonnas, nagu on Ida-Virumaa. Kui näiteks Eesti Vabariigi aastapäeva eelõhtul kajastatakse avalik-õigusliku meedia tippuudistesaates just seda, kuidas rahvusvähemuse esindajad (tõsi küll, neid oli ainult 150) tähistavad naaberriigi armee aastapäeva, ja jäetakse kajastamata, kuidas sealsamas linnas, aga natuke eemal, 400 inimest tähistavad Eesti Vabariigi aastapäeva, siis see näitab, et meie avalik-õiguslik meedia paraku ei lähtu ühiskonna demokraatlikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest vajadustest, ta pigem külvab kui kahandab ühiskonnas pingeid. See on ilmselgelt ohu märk. Kui sellele juhtisid tähelepanu mitte ainult Narva linna juhid, vaid sellele juhtis tähelepanu ka valitsuskoalitsiooni poolt ametisse pandud maavanem, siis on see selge märk, et sellele tuleb reageerida. Minister, te väitsite, et maavanem ja ringhäälingu juhid kohtusid ja rääkisid asjad klaariks. Kahjuks ei tea ma täpsemalt selle kohtumise tausta. Jääb aga kahtlus, et pigem oli see kohtumine järgmisel teemal: kui sa tahad ametis püsida, siis võta vaiksemal toonil või ära enam neid probleeme tõstata. Kas see just nii oli, aga kahtlus igal juhul jääb.
Tahan rõhutada, et avalik-õigusliku meedia rahastamise puhul (seda heidab meile ette Euroopa Liit) on tõepoolest kallutatuse oht olemas, sest teatavasti on riigieelarve üks nendest dokumentidest, mis võetakse vastu koalitsiooni häältega. See, millised summad sellesse määratakse, sõltub peaasjalikult koalitsioonist. Kahtlen selles, kas see, et n-ö sõltutakse valitsuskoalitsioonist, tagab sõltumatuse ja erapooletuse. Sellele tuleb tähelepanu pöörata. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese!

Head kolleegid! Ma soovin esineda väikese repliigiga, sest lõppsõnas kõlasid kahtlused ja arvamused, kuidas üks või teine kohtumine võis kulgeda või mida seal võidi rääkida. Minu meelest on see ühelt poolt väga ülekohtune ja teiselt poolt ebaprofessionaalne. Ei ole ju mõtet hakata siin midagi luuletama. Kuidas oleks võimalik, et rahvusringhäälingu juhtide ja maavanema kohtumisel keegi ähvardab kohalejätmise või mittejätmise osas? Seda ei suuda isegi kõige halvemas unenäos ette kujutada. Kas igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel? Ei ole ju rahvusringhäälingu juhtkond see, kes paneb paika maavanemaid. See on lihtsalt niivõrd absurdne süüdistus, et seetõttu pidin ma võtma lõppsõna.
Kummaline on ka kuulata, et pärast seda pikka juttu, mis siit kõnepuldist on tulnud erinevate faktide ja tõestuste näol, sest meediateemat käsitleti nii esimeses kui ka viimases punktis, kõlavad lõppsõnas siiski juba varem ette valmistatud kindlad seisukohad. Siis ei ole ju mõtet arupärimisi esitada, kui vastused mitte midagi arvamustes ei muuda. Need vastused, mis kultuuriminister täna esitas, tuginevad ju ikkagi faktidele, läbiuuritud ja analüüsitud materjalidele. Aga igaühele jääb loomulikult oma arvamus. Head õhtut!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.
Tänan kõiki ministreid ja kõiki ametikaaslasi ettekannete eest, küsimuste eest ja küsimustele vastamise eest!

Head ametikaaslased! Läheme päevakorraga edasi. Palun kõigil pärast haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Kõnesoove ei ole.
Tänane istung on lõppenud. Soovin teile turvalist koduteed ja jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 22.28.