Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja lugupeetud ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning kultuuriminister Laine Jänes.
Alustame. Esimene küsimus on kolleeg Mai Treialilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Üsna hiljuti arutleti Sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja WHO esinduse ühisel arupidamisel selle üle, missugune on Eesti tervishoiu jätkusuutlikkus. Maailma Terviseorganisatsioon on teinud ka ühe aruande, millest selgub, et Eesti inimestel on muretsemiseks päris palju põhjusi. Seda on olnud ka näha, väga paljudele inimestele ei ole arstiabi kättesaadav, sest ka inimeste omaosalus on väga suur. Praegu on tervishoiusektor alarahastatud. Minu küsimus teile ongi: kuna tervishoiu rahaline jätkusuutlikkus ja inimeste võimalus arstiabi saada oleneb poliitilistest otsustest, siis kuidas ja kui palju on valitsusel plaanis sellesse valdkonda raha paigutada?
Hetkel ei ole valitsuses menetluses ühtegi eelnõu, mis kavatseks meditsiinisektorisse kusagilt lisaraha juurde tuua. See "kusagilt" on minu meelest täiesti kohatu määratlus, sest kui raha ühte sektorisse juurde tuleb, siis tuleb ta teisest sektorist ära võtta. Nagu kõik teavad, ega meil ühiskonnas praegu neid valdkondi ei ole, kus inimesed kurdaksid selle üle, et valdkond on liialt hästi rahastatud. Üks eelnõu, mis on Riigikogu menetluses, mis on tekitanud ja tekitamas suuremat ühiskondlikku resonantsi ja mis mõjutab kindlasti ka meditsiinisüsteemi rahastamist, on pensioniea tõstmise eelnõu. Teatavasti elanikkond vananeb, tulevikus ei ole võimalik maksta pensione samas ulatuses nagu praegu, kui pensionile jäädakse 63-aastaselt. Täpselt samamoodi ei ole võimalik ka tervishoiuteenuseid osutada, kui inimesed langevad tööturult välja 63-aastasena. Ma pean silmas järgmisel nädalal Riigikogu menetluses olevat pensioniea tõstmise eelnõu, mille järgi pensioniiga hakkab alates 2017. aastast igal aastal kolme kuu võrra tõusma ja 2026. aastal jõuab kätte 65. eluaasta piir. Ülimalt oluline on see ka meditsiinisüsteemi rahastamise aspektist. Loomulikult on see kõige olulisem eelkõige praegustele pensionäridele, nendele on võimalik siis pensioni maksta, kui pensioniiga tõuseb.
Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Vastamisel olete te alati tuntud kõrgema pilotaaži meistrina ja nii ka täna. Te ei vastanud üldse sellele, mis puudutab arstiabi kättesaadavust. 100 000 inimest on praegu töötud ja umbes sama palju ei saa arstiabi, me räägime nendest, kes ei saa hambaravi, aga te hämate sellega, et meil on riigis liiga palju eakaid ja sellepärast peame tõstma pensioniiga. See on umbes samamoodi, et kui näiteks inimesel valutab hammas, siis tuleks opereerida sõrme. Minu küsimus on väga konkreetne. Tervishoidu raha juurdepaigutamised sõltuvad poliitilistest otsustest. Rääkige, palun, nendest poliitilistest otsustest! Selge on see, et kui tervishoidu raha juurde tuuakse, siis annab see ka majandusele palju juurde.
Aitäh! See hambavalu puhul sõrme opereerimine jääb nüüd küll teie südametunnistusele. Ma usun, et meie meditsiinisüsteem millegi niisugusega nõustuda ei saa. Mul on kahju ka sellest, et te minu jutust aru ei saanud. Kui inimesed töötavad kaks aastat kauem, siis maksavad nad ka sotsiaalmaksu kaks aastat kauem. See tähendab, et ka haigekassale makstakse kaks aastat kauem. See tähendab, et haigekassal hakkab olema rohkem vahendeid. Kui vahendeid on rohkem, siis saab neid kasutada inimeste ravimiseks. See tähendab seda, et tervishoiuteenuste kättesaadavus paraneb märkimisväärselt. Siinkohal ma lõpetan, sest kui ma räägin liiga palju, siis võib-olla te hakkate jälle rääkima hambavalust, mille puhul tuleb teha diagnoos hoopis sõrme osas.
Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Hambavalust ma tahangi rääkida. See on ka selge, et WHO aruandes on väga selgelt öeldud, et praegusest finantseerimisest tervishoiu rahastamiseks ei piisa, ja on ka teada, et sotsiaalmaksust ei piisa. Loota, et aastaks 2050, ilma et riik võtaks midagi ette selleks, et inimesed riigist ära ei läheks, raha juurde tuleks, on ka muidugi lihtsalt sinisilmne. Rahvaliit esitas ühe eelnõu, millega me soovime taastada hambaravihüvitise, et inimestel oleks võimalik hambaravi saada. Vabariigi Valitsus muidugi seda eelnõu ei toetanud. Nüüd ma küsingi, miks Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toetanud. Miks ei peeta oluliseks, et inimesed saaksid hambaarsti juurde minna ka siis, kui neil sissetulekut ei ole või kui see on väga väike?
Aitäh! Põhimõtteliselt on Eestis kõikidel inimestel võimalik saada meditsiiniabi, sõltumata sellest, kas nad on ravikindlustatud või mitte. Väga suures osas on ka kindlustamata isikutele riik taganud elementaarsel tasemel meditsiiniteenuse kättesaamise, aga ma võin teile kinnitada, et koguni 93%-s kohalikest omavalitsustest on võetud meetmeid kindlustamata isikutele raviteenuste osutamiseks. Minu meelest ei ole kõike seda teades väga kohane rääkida sellest, et Eestis on 100 000 inimest, kellele meditsiiniteenused on kättesaamatud. Mul on hea meel, et ka teie mõtlete sellele, mis saab Eestist aastal 2050. WHO raport näeb minu hinnangul juba kümne aasta perspektiivis, et probleemid hakkavad kerkima või süvenema. Aga iseenesest on hea, et ka teie mõtlete sellele, mis saab aastal 2050. Kui te tõsiselt nendele asjadele mõtlete, siis te kindlasti järgmisel nädalal siin Riigikogus toetate pensioniea tõstmise eelnõu. Miks praegu ei ole võimalik kõigile, minule sealhulgas, tagada tasuta hambaravi? Maksumaksjatel pole nii palju raha, et kõigile tasuta hambaravi võimaldada. Tasuta asju ei ole olemas. Kõige eest peab keegi maksma ja see, mida me oleme siin harjunud nimetama tasuta teenuseks, on Eesti tööka, paraku anonüümse maksumaksja poolt kinni makstud teenus ja seda raha tema riigikassasse ei anna, et kõikidel eestlastel oleks võimalik tasuta hambaravi saada.
Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Praxise uuring näitab, et arstiabi kättesaadavus Eesti eri kohtades on väga erinev. See näitab, et piirkonniti on erinevus isegi 40%. See tähendab seda, et kui Tallinnas käivad inimesed arsti juures keskmiselt 7,1 korda aastas, siis eri maakondades 3, 4 või 5 korda. See sõltub ikkagi sellest, kuidas inimese rahakott välja näeb ja millised on tema võimalused. Kõige suurem häda on praegu selles, et n-ö maakonnahaiglates puuduvad eriarstid ja eriarsti juurde minekuks peab sõitma kas Tallinnasse või Tartusse. Ma mäletan veel seda aega, kui eriarstid käisid lausa maal kohal. Minu küsimus on seotud sellega, kas ei tasuks mõelda, et võiks näiteks luua süsteemi, et Tallinna ja Tartu haiglatest käiksid eriarstid maakonnahaiglates, maakonnahaiglad valmistaksid ette ruumid, aga palka maksaksid Tartu ja Tallinna haiglad.
Aitäh! Teie mõtet tasub täiesti kaaluda, aga jäägu see erialaspetsialistide, haigekassa ja haiglate juhtide otsustada, kus nemad peavad otstarbekamaks patsientidele kõige kvaliteetsemat, kõige paremat teenust osutada. Kas eriarstiabi on võimalik kvaliteetselt osutada ka väljaspool spetsialiseerunud statsionaari, maakonnakeskustes, või mitte, selle üle ma otsustama hakata ei tahaks. Kuid seda, et me suudaksime Eesti riigis arendada eriarstiabi 15 maakonnas võrdselt hästi, pean ma täielikuks utoopiaks. See pole võimalik ja jälle kord on põhjuseks raha. Meie maksumaksjad ei suuda nii palju teenida, et sellist ebaefektiivset meditsiinisüsteemi ülal pidada. Ka praegune meditsiinisüsteem, mis on kuluefektiivsuse poolest Euroopa üks paremaid kui mitte kõige parem, on maksumaksjale kulukas. Tulenevalt eelkõige elanikkonna vananemisest, nendest protsessidest, on ette näha ka seda, et 10–20 aasta perspektiivis me peaksime meditsiinisüsteemi rahastamist muutma ja parandama teiste allikate abil. Kõike seda teades ei pea ma küll praegusel ajal mõistlikuks muuta seda süsteemi kulukamaks ja vähem efektiivseks.
Palun, kolleeg Marika Tuus!
Suur tänu! Austatud peaminister! On selge, et kärped tervishoius on teiste valdkondadega võrreldes kõige suuremad olnud. Te tõstsite ravimite käibemaksu, vaatamata sellele, et meil on Euroopa kõige kallimad ravimid, kaotasite 300-kroonise hambaravihüvitise, vähendasite haigushüvitisi, kehtestasite hooldusravis patsiendi omaosaluse 100 krooni päeva eest (kuus tuleb 3000 krooni), kärpisite haiglaravi. Te olete tervishoiust igalt poolt maksimaalselt kärpinud. Kas te teate, et praegu on iga kümnes Eesti inimene mõnes ravijärjekorras, 140 000 inimest kokku on praegu nendes järjekordades? Öelge, palun, kas arstiabi on praegu siis ikkagi veel inimestele kättesaadav ja miks riigi prioriteedid on nii tarbijavaenulikud, nii patsiendivaenulikud!
Aitäh! Te olete oma hinnangutes ülimalt järjekindel. Ma ei ole kuulnud ühtegi teie sõnavõttu, kus te ei nimetaks Eestit kas kõige vaesemaks, kõige viimaseks, kõige vaenulikumaks vms. Ma ei saa nende hinnangutega nõustuda. Mina armastan Eestit, mulle Eesti meeldib, ma olen Eesti üle uhke, nagu väga paljud on Eesti üle uhked. Kindlasti ei nõustu ma ka sellega, et te peate Eesti tervishoiusüsteemi patsiendivaenulikuks, et te peate meditsiiniabi inimestele kättesaamatuks. Ei ole võimalik leida mitte ühtegi riiki maailmas, kus arstid ei suudaks pakkuda meditsiiniteenust rahvale vähemalt neli korda rohkem, kui rahvas, maksumaksjad on suutelised seda kinni maksma. Seega on järjekorrad paratamatus. Küsimus on selles, kui pikad need järjekorrad on. Mida aeg edasi, seda rohkem tuleb sisemajanduse kogutoodangust vahendeid tervishoiule kulutada. See on kogu arenenud maailma trend ja seda teed käib kindlasti ka Eesti. Minu meelest kasutab Eesti meditsiinisüsteem praegu maksumaksja vahendeid maksimaalse efektiivsusega. Selle eest me peame tänama nii haigekassa juhtkonda, haiglaid kui ka kogu meditsiinipersonali.
Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Vestlesin hiljuti Läänemaa Haigla juhtiva doktoriga. Teema oli see, kuidas tema pilgu läbi on kriisiaeg mõjunud kogu tervishoiusüsteemile. Ta arvas, et kõige valusam on see, et jälle hakkavad noored arstid ja tipparstid ära minema. Vahepeal see protsess nagu pidurdus. Ta pidas seda kõige suuremaks probleemiks. Kas oskab Sotsiaalministeerium või oskate teie appi minna? See on tõesti tõsine probleem. Mida selles osas teha?
Aitäh! Minu arust on see probleem kogu aeg olnud üle võimendatud. Juttudel sellest, kuidas Eestist massiliselt muudkui lahkutakse ja lahkutakse, mingit statistilist kinnitust ei ole. Meie noortel arstidel on nagu kõigil inimestel õigus kasutada Euroopa Liidu ühte põhivabadust, inimeste vaba liikumist, neil on õigus töötada maailma kõige paremates laboratooriumides, kõige paremates haiglates. Loomulikult ei iseloomusta ühte riiki hästi see, kui inimesed on sunnitud riigist lahkuma puhtmajanduslikel põhjustel. Kuid Eesti puhul võime kindlalt väita, et võrreldes teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega on meie riigist majanduslikel põhjustel lahkujate osatähtsus elanikkonnas üks kõige väiksemaid. Ma ei pea tõenäoliseks seda, et meie arstid ja meditsiiniõed hakkavad massiliselt lahkuma. Ajad on rasked igal pool, me loeme lehtedest uudiseid, et vanades demokraatiates ollakse sunnitud praegu avaliku sektori kulutusi väga oluliselt kärpima, sealhulgas õendusteenust väga olulisel määral kokku tõmbama. Ei maksa luua illusiooni, et majanduskriis on tabanud ainult Eestit ja teised riigid on jäänud sellest puutumata. Ma julgen isegi väita, riigi rahandust silmas pidades, et teisi riike on see kriis puudutanud märksa valusamalt ja sügavamalt kui Eestit.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt kultuuriminister Laine Jänesele. Palun!
Aitäh! Lugupeetud kultuuriminister! Minu küsimus puudutab maakonnamuuseume. See probleem oli paar kuud tagasi väga tuliselt üleval, praegu on avalik huvi selle vastu võib-olla veidi leigem, aga sellele vaatamata on mitmed omavalitsusliidud endiselt mures Kultuuriministeeriumi kavandatud muuseumide ümberkorralduskava pärast. Ka meie siin Riigikogus oleme saanud mitmeid kirju, kus öeldakse, et kavaga on seotud palju küsitavusi, kuid peamine mure põhjus on siiski loomulikult raha. Öeldakse, et kavale lisatud üldarvudest selgub, et ühendmuuseumi jaoks planeeritud kulud on suuremad kui Kultuuriministeeriumi lubatud lisaraha. Ma ei küsi mitte ainult enda nimel, vaid küsin ka nende omavalitsusliitude nimel: kuidas te kommenteerite praegust olukorda ja kust võetakse puudu olevad summad ühendmuuseumi struktuuri loomiseks ning haldamiseks?
Head kolleegid! Hea küsija! Kõigepealt ma tänan selle küsimuse püstitamise eest, sest väga pikad arutelud ja diskussioonid nendel teemadel, maakonnamuuseumide tuleviku teemal ja, ütleme, ellujäämisküsimustes on just äsja jõudnud ääretult õnneliku lahenduseni, kõik osapooled on toimuvaga nõus. Enne kui rääkida sellest, kuhu me täpselt oleme jõudnud, tahan ma selgitada, miks me seda kõike oleme alustanud. Nimelt, kaks aastat tagasi, 2008. aasta 1. jaanuarist tulid maakonnamuuseumid Siseministeeriumi haldusalast Kultuuriministeeriumi haldusalasse. Peab kurvastusega märkima, et needsamad kohalikud omavalitsused ja maavalitsused, kes nüüd kirjutavad kurblikke kirju, et nende muuseume on vähe finantseeritud, õieti, mitte nende muuseume, vaid nende territooriumil asuvaid muuseume, tundsid ise nendel aastatel, kui see valdkond oli Siseministeeriumi haldusalas, väga vähe huvi muuseumide elu ja tegevuse vastu. Ma ei saa seda muidugi öelda päris kõikide maavalitsuste kohta, on üksikuid õnnelikke erandeid. Aga suures plaanis on niimoodi, et maakonnamuuseumide staatus on väheseid huvitanud, võib-olla mõnikord harva on seal tähistatud mõnda kohalikku sündmust, aga üldsegi ei ole muretsetud selle pärast, kuidas kohalikku identiteeti kuidagi paremini esitleda. Kui muuseumid tulid Kultuuriministeeriumi haldusalasse, siis me hakkasime seda olukorda analüüsima ja leidsime, et nii see enam jääda ei saa, on tarvis valdkonda jõuliselt arendada ja tuleb mõelda, kuidas saaks seda teha võrgustikuna. Seetõttu saidki kõik need plaanid algatatud. Ma ei jõua kahjuks vastuse aja jooksul ammendavalt vastata, ma jätkan järgmisele küsimusele vastamise ajal.
Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Teil jäigi, lugupeetud minister, vastamata, milles siis üksmeelele jõuti. Kaks nädalat tagasi oli Eesti Raadio saates "Reporteritund" väga elav ja tuline diskussioon, kus maakonnamuuseumide juhid ei olnud veel mitte milleski üksmeelele jõudnud ja pigem panid tõsise kahtluse alla selle, kuidas see võrgustik saaks kulusid kokku hoida, kui eelarvekärbete tingimustes on näiteks majandusrahaga selline seis, et majandusraha on suures osas juba küttearvete tasumiseks ära kulutatud. Palun valgustage meid siis, milles üksmeelele jõuti!
Aitäh! Vaadake, vaidlustes sünnibki tõde ja mida tulisemad on vaidlused ja mida rutem tulevad konfliktsituatsioonid kõvahäälselt välja, seda parem on edasi minna, sest kõik osapooled on valupunktid välja toonud. Milles jõuti üksmeelele? Tõepoolest ei ole mõistlik sellises majandussituatsioonis, kui me oleme paar viimast aastat tegelnud kärpimisega, rääkida uue asutuse loomisest. See, mis esialgu tekitas konfliktsituatsiooni, oli see, et muuseumid ei soovinud ühineda üheks asutuseks, vaid nende ettepanek oli, et nendele 15 maakonnamuuseumile lisaks loodaks uus riigiasutus, mis võimaldaks neil kasutada konsultatsiooniteenust. See oleks olnud tegelikult täiesti ebaratsionaalne. Kultuuriministeeriumi haldusalasse oleks tekkinud veel üks asutus, mille kaudu oleks hakatud midagi koordineerima, bürokraatia oleks veelgi rohkem kasvanud ja selle peale oleks tõepoolest vahendeid kulutatud. Väga pikkade arutelude käigus pakuti ka, et kõik need muuseumid võiksid minna nende kohalike omavalitsuste hallata, kus nad asuvad. Pakkusime muuseumi Viljandi linnale, Kuressaare linnale, Valga linnale, Võru linnale jne. Omavahel öeldes ei olnud keegi sellest pakkumisest vaimustunud, keegi ei soovinud võtta enda peale ühe muuseumi, kohaliku küll, arendamist. Seetõttu, kuna nad on riigiasutused, vastutame meie selle eest, et leida võimalus, kuidas nad nendes tingimustes saaksid edasi areneda. Meil on olemas ju mitmeid suuri riigimuuseume. Seetõttu olid kaalumise all mitmed variandid: koostöö Eesti Vabaõhumuuseumiga, aga ka Eesti Rahva Muuseumiga. Kui ma järgmisele küsimusele vastan, siis ma räägin pikemalt sellest, kuhu me oleme jõudnud. Ühesõnaga, koostöö Eesti Rahva Muuseumiga on see, milleni on välja jõutud ja millega kõik osapooled on rahul. Aga ma jätkan järgmisele küsimusele vastates.
Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et te tahate rääkida sellest, millest teie tahate rääkida. Aga mul on üks konkreetsem küsimus ka. Mitmed omavalitsusliidud väidavad, et ei ole võimalik leida põhjalikku eelarvete võrdlusanalüüsi muuseumide olukorra kohta praegu ja teie pakutud ühendmuuseumi puhul. Samas on nad mures, et selle ühendamise eesmärk teie poolt on kokkuhoid. Minu küsimus ongi see: kas kokkuhoiu üks osa on ka mõne muuseumihoone sulgemine ning töötajate koondamine või tuleb see kokkuhoid kuskilt mujalt?
Aitäh! Kindlasti ei ole selle muuseumireformi eesmärk kokkuhoid. Muuseumireformi eesmärk on korraldada maakonnamuuseumide tööd sisuliselt, tõsta nende taset, arendada neid innovaatiliselt jne. Kindlasti ei ole plaanis sulgeda ühtegi maja, ühtegi muuseumi, ühtegi institutsiooni. Ma ei oska öelda, kuidas inimeste koondamisega on, sest sellega tegelevad muuseumide direktorid, nad otsustavad oma personaliküsimused ise. Muuseumireform on see, mis aitab neil areneda. Ma ütlen veel kord, et me oleme lõpetanud ühendmuuseumi teema, ja ütlen veel kord, et muuseumide sisulist tööd koordineeriv osakond luuakse Eesti Rahva Muuseumi juurde, mis praeguse seisuga sobib nii maakonnamuuseumidele, nende juhtidele, kohalike omavalitsuste juhtidele kui loomulikult ka Eesti Rahva Muuseumile ja selle direktorile Krista Arule, kellel oli eile ääretult põhjalik, sisuline ja meeldiv kohtumine muuseumijuhtidega, kus pandi paika esimesi suundi ja samme, kuhupoole astutakse. Ehk veel kord: Kultuuriministeeriumi vastutus on see, et kultuuripärandit ja kohalikku kultuurilugu oleks võimalik jätkuvalt uurida, seda eksponeerida, külalistele näidata, muuta see turismimagnetiks, et muuseumid oleksid põnevad. Kindlasti on ühe lisafunktsioonina oluline koostöö Muinsuskaitseametiga ja muinsuskaitseinspektoritega kohapeal. Ühtegi muuseumi sulgeda ei soovita, ühtegi direktorit lahti lasta ei soovita. Meie eesmärk on säilitada maakonnamuuseumide võrgustik just sellisel moel, nagu ta praegu koha mõttes on, ja viia see maailmatasemele, nagu see on muudes riikides.
Palun kolm kohapeal registreeritud küsimust! Kõigepealt kolleeg Mark Soosaar, palun!
Lugupeetud juhataja! Austatud kultuuriminister! Oli üsna meeldiv kuulda viimast vastust Kadri Simsoni küsimusele. Aga tõepoolest, meil on Eestis kaks võrgustikku, kaks paralleelset süsteemi: maakonnamuuseumid ja Muinsuskaitseamet. On korduvalt räägitud ideest nad ühendada. Sel puhul muutuks maakonnamuuseum ise kompetentsuskeskuseks, sest kogu teave, ajalugu, kõik materjalid asuvadki ju muuseumis. Võib-olla tasuks teha siiski Rootsi eeskujul ja see samm ära astuda. Rootslased tegid küll ühe suure vea, nad viisid kompetentsuskeskuse ehk selle ühendatud muuseumi ja muinsuskaitseameti Gotlandi saarele, kuhu on väga raske pääseda. Kas ei tasuks mõelda selle peale, et kõigepealt tuleks teha maakondlikud kompetentsuskeskused ja alles siis üks selline muinsuskaitse ja museaalide kompetentsuskeskus?
Aitäh! Täpselt selles suunas liigutaksegi. Muinsuskaitseametiga tuleb tihedam koostöö ka selle kaudu, et muuseuminõukogusse määratakse Muinsuskaitseameti esindaja, kes on siis pidevalt kursis muuseumitemaatikaga. Teiselt poolt, maakonnamuuseumidel on seaduse järgi oma nõukogu, kõik ei ole suutnud seda küll veel luua, iga muuseumi juures seda ei ole, aga enamikul see on. Mõnes nendest nõukogudest, mis on maakonnamuuseumides, on juba kohapealne muinsuskaitseinspektor liikmeks, mõnes mitte. Igal juhul on lähiajal plaanis üle vaadata kõikide kohalike maakonnamuuseumide nõukogude koosseisud ja lülitada sinna esialgu kohalik muinsuskaitseinspektor. Lisaks sellele pakume me maakonnamuuseumidele, et nad võiksid olla restaureerimis- ja kunstiajalootudengite praktikabaasiks ja et nad võiksid kaitsekohustuse teatise koostamise ja mälestiste tähistamise võtta oma teenuste hulka. See tegelikult võimaldaks neil ka tulusid teenida ja tugevdaks nende materiaalset baasi.
Palun, kolleeg Georg Pelisaar!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud kultuuriminister! Veel jaanuari lõpus oli kultuurikomisjonis võimalik kuulda teie seisukohta, kui te ägedalt kaitsesite liitmuuseumi loomise ideed ja tõite väga mitmeid põhjendusi, miks just nimelt liitmuuseumi on vaja ja miks maakonnamuuseume on vaja ühendada. Aga samas oli väga hea meel täna kuulda, et te peate seda liitmuuseumi ebaratsionaalseks ja bürokraatlikuks asutuseks. Nüüd olete te otsustanud hoopistükkis kompetentsuskeskuse kasuks, mida maakonnamuuseumide juhid pakkusid juba eelmisel aastal. See on meeldiv. Aga liitmuuseumide kaitsekõnes nimetasite te ühe põhjusena just nimelt euroraha ärakasutamist maakonnamuuseumide heaks, nende väljaarendamiseks. Öelge, palun, kas need plaanid jäävad nüüd siis katki!
Teie küsimuses oli hulgaliselt ebatäpsusi. Esiteks, päris kaua aega ei ole räägitud mitte liitmuuseumist, ma parandasin teid ka tookord, vaid me rääkisime toona mõistest "ühendmuuseum". Teiseks, ma rääkisin praegu siin sellest, et ühe lisaasutuse loomine ehk kompetentsuskeskuse loomine eraldiseisva asutusena lisaks olemasolevatele riigimuuseumidele oleks ühe uue bürokraatliku asutuse loomine, mitte see, kui nad oleksid ühinenud, mis oleks olnud kindlasti ratsionaalne samm. Aga konsensust ei leitud. Meil on demokraatlik riik, ma leian, et igasugused ideed vajavad mitmekülgset läbiarutamist ja läbikaalumist. Siin oli ka kogu aeg juttu, et ärge kiirustage. Me ei kiirustanudki. Me oleme jõudnud selleni, et see variant on ratsionaalne, kõikidele sobilik ja arvestab kindlasti muuseumide sisulist tööd. Te muretsete euroraha pärast. Kompetentsuskeskus on tinglik märksõna. Tegelikult me leppisime eile kokku, et Eesti Rahva Muuseum ise annab sellele oma osakonnale nime, muuseumi sees ei saa kompetentsuskeskust olla, sest tekiks küsimus, kas teised osakonnad ei olegi kompetentsed. Sellele osakonnale antakse nimi ja see hakkab koordineerima muuseumide sisulist tegevust. Tuletage meelde, Eesti Rahva Muuseumil on käsil väga võimas europrojekt, planeeritakse ja ehitatakse euroraha eest. Ma usun, et võimekust ja oskust juhtida euroraha kasutamist ka teiste muuseumide puhul on Eesti Rahva Muuseumil piisavalt.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua esimees! Hea minister! Meil on ju päris häid näiteid muuseumide ühendamise kohta. Virumaa Muuseumid on üks väga hea näide. Ma arvan, et idee muuseumid ühendada pole kõige halvem, ma arvan, et sellel on täitsa jumet. Aga need inimesed, kes seal maakonnamuuseumis praegu töötavad, peaksid targad inimesed olema. Miks nad nii hirmsasti vastu sõdivad? Kas te olete kuidagi valesti sellele asjale lähenenud, ei ole kõiki asju läbi mõelnud? Millest maakonnamuuseumide selline vastuseis sellele ideele?
Jah, vastab tõele, et maakonnamuuseumide juhid on väga mõistlikud inimesed. Nad sugugi ei sõdi selle otsuse vastu, milleni Kultuuriministeerium nendega koostöös jõudnud on. Ma küsin: kas te olete tähele pannud mõnda otsust, mis sünnib pauguga ja järgmisel hetkel on kõik kas rahul või rahutud ja paugutavad uksi? Me oleme seda pikalt arutanud ja pidasime eile koosoleku, kõik osapooled on otsusega erakordselt rahul, kõik on väga targad ja kõik on väga õnnelikud, keegi ei sõdi. Mul on väga uhke tunne seda öelda!
Suur tänu, proua kultuuriminister, et sõda ära lõppes! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise.
Läheme järgmise küsimuse juurde. See on kolleeg Mark Soosaare küsimus kultuuriminister Laine Jänesele.
Lugupeetud kultuuriminister Laine Jänes! Need riigid, need rahvad võivad uhked olla, kellel UNESCO maailmapärandi ehk World Heritage'i nimekirjas on näiteks Kremli müür või Cheopsi püramiid või Jumalaema kirik Pariisis või mis tahes. Meil on selles nimekirjas kaks objekti. Meil on Tallinna vanalinn, mis püsib selles nimekirjas – vahel tekib kahtlusi, kas ikka kõiki nõudmisi täidetakse –, ja siis teatavasti Struve meridiaan, mis on kultuurilooliselt väga tähtis. Aga samal ajal on palju räägitud ka näiteks Narva ja Ivangorodi kindlusest kui kahe rahva ühismonumendist, on jutuks olnud Ruhnu puukirik, mis on Rootsi ja Eesti kultuuri ühismonument, või ka näiteks Pärnu kuurort, mis on kuulsate Peterburi ja Riia arhitektide looming suurel määral. Kuidas järgmiste objektidega nüüd on sellel rindel, kas mingit tegevust ka on või lepimegi kahe objektiga? Aitäh!
Väga põnev küsimus. Lisaks sellele, et UNESCO-s on oma n-ö list või selline nimekiri, algatati Prantsusmaa eesistumise ajal paar aastat tagasi veel European Heritage List ehk siis Euroopa kultuuripärandi nimekiri ja selles suhtes on küll tõepoolest olnud ideid, et siin võiks koostöös Läti ja Leeduga näiteks ära märkida Balti keti, ütleme Balti keti tee kui ühe niisuguse kõigile kolmele riigile tähtsa sümboli, ja seda ka kuidagimoodi materiaalselt või käegakatsutavalt märgistada. Aga UNESCO objektide kohta ei ole praeguse seisuga tõepoolest ettepanekuid olnud. Väga tõsiselt ja palju on viimase aasta jooksul tehtud tööd selleks, et seto leelo saaks vaimse kultuuripärandi nimekirja. Ja ega ühel riigil ei olegi väga lihtne kandideerida kõigi nende riikide hulgas, kes pretendeerivad UNESCO erinevatesse nimekirjadesse saamisele ja tähtsustamisele. Ma pean ütlema, et seekord on meie partnerid, meie toetajad, erinevad inimesed kohapeal teinud Eesti heaks ära erakordselt suure töö, nähes ise kogu seda materjali, mis alates 2004. aastast on korjatud, ja seda, kuidas seto leelo sinna nimekirja sai. Aga eelnevalt muidugi, nagu te ise väga hästi kursis olete, nii meie laulu- ja tantsupidude traditsioon kui ka Kihnu kultuuriruum. Nii et asume siis lihtsalt järgmiste ettepanekute kallale, aga praeguseks on üks etapp läbi.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!
Jah, siin võib teiega täiesti nõus olla. Aga nüüd, kui me jõuamegi selle vaimse kultuuripärandi nimekirja juurde, siis laulupeo saime me sinna nimekirja suurel määral tänu just Läti kultuuriministri, presidendi ja suursaadiku ühisele võitlusele Pariisis. Seto leelo on selles nimekirjas. Seto kultuuril on küllalt suur tagamaa, palju rahvast, aga võib-olla kõige suurem murelaps on Kihnu kultuur, sest kogukond on väike, meretagune elu on väga kallis ja avalik teave ütleb, et regionaalministri käivitatud programm, Kihnu regionaalprogramm, on suletud igasugustele kultuuriinvesteeringutele ja kultuuritoetustele. Kuidas teie kultuuriministrina seda siis heaks kiidate ja kas teiega on see läbi arutatud, et regionaalprogrammist ei anta käesoleval aastal Kihnu kultuurile enam sentigi?
Jah, peab ütlema, et ministeeriumid on arvatavasti oma mõningates otsustes küllaltki suveräänsed. Regionaalminister ei ole kultuuriministriga sel teemal läbirääkimisi pidanud ega ka nõu küsinud. Ma pean tõesti küll ütlema, et ma ei taha teise ministri või kolleegi haldusalasse oma nina toppida, sest otsuseid saab lõppkokkuvõttes teha minister tulenevalt sellest, missugused on eelarvelised vahendid, kui suured need on ja missugused on tema poliitilised või sisulised prioriteedid. Aga see, et teed ei ole suletud mitte ainult selle Kihnu kultuuriruumi raha puhul regionaalministri haldusalas, vaid ka mitmete teiste regionaalsete programmide puhul just kultuurivaldkonnale kas siis taotleda raha või olla selle saaja, kurvastab muidugi kultuuriministrit väga ja ma usun, et mitte ainult mind, vaid kultuurirahvast tervikuna. Ütleme nii, et eks iga minister teeb otsused vastavalt oma prioriteetidele.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud Laine Jänes! Selle puhtsüdamliku ülestunnistuse eest teile tõepoolest suur tänu! Aga aastal 2012 peab kultuuriminister, kas siis teie või keegi teie järglane, saatma UNESCO-le aruande selle kohta, kuidas on Vabariigi Valitsus kümne aasta jooksul toetanud Kihnu kultuuri edendamist ja sellele kaasa aidanud. Kui aga suur osa nendest investeeringutest, mis juba osaliselt on tehtud, kultuuri toetamise äralõikamise tõttu regionaalprogrammist ära jäävad, mida te siis UNESCO-le ette kannate?
Imelik on seda küll öelda, aga ma soovitaksin esitada selle küsimuse regionaalministrile, sest tema on siiski need otsused teinud. Kultuuriministeerium saab anda vastuse selle raha kohta, mis on meie eelarves ja mis puudutab Kihnu kultuuriruumi, saarte kultuuripärandi ja muude selliste regionaalsete kultuuriprogrammide vaimse pärandi finantseerimist. Nii et selle kohta olen ma valmis teie küsimustele vastama, aga investeeringute suhtes paluksin siiski pöörduda härra Siim Valmar Kiisleri poole.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Eldar Efendijev!
Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mõni aasta tagasi oli kaks Eesti-poolset initsiatiivi, et kaks meie objekti satuksid maailmapärandi nimekirja – Kuressaare linnus-kindlus ja Narva linnus-kindlus koos Ivangorodi kindlusega. Tol ajal olid need konkureerivad ettepanekud ja kumbki ei sattunud sinna. Vahepeal tehti suur töö ära Narvas. Mul puudub informatsioon, mida tegi Kuressaare. Milline on tulemus seoses nende kahe objektiga või ühega nendest objektidest? Kas ministeerium ja Eesti riik kavatsevad edaspidi neid projekte edasi viia, sest on arusaadav, et pärandinimekirja kuulumine tähendab, et kõik turismisuunad ka muutuvad, ja see tähendab küllaltki suurt turistide tulekut Eestisse.
Jah, ütleme riigi kultuuripoliitika poolest oleks meil loomulikult väga hea meel. Neid objekte võiks olla kokku mitte neli, vaid võib-olla kümme, ja ausalt öeldes, see kõik kindlasti tähtsustaks Eesti kultuuriruumi maailmakaardil ning annaks UNESCO kaudu teavitust, et siia tasub tulla. Kindlasti on meil piisavalt väärikaid objekte, mis võiksid seal konkureerida. See sõltub tegelikult väga palju ka UNESCO-poolsest reeglite seadmisest ja sellest, kuidas neid konkursse välja kuulutatakse. See päris nii ei ole, et me paneme ennast seal kusagil kirja ja igaks juhuks oleme ootelehel. Näiteks sedasama seto leelo n-ö aplikeerumist oodati tegelikult vahepeal mitu aastat, lihtsalt see nimekiri ei olnud üldse võistluseks avatudki. Praeguseks on jõutud niikaugele, et meie poolt on selles hindamiskomisjonis härra Mart Kalm. Ja omavahel öeldes on üks niisugune väike sisemine reegel – see komisjon ise ei ole liiga suur –, et nendel aastatel, kui riiki esindab oma konkreetne esindaja, need riigid seal ei aplikeeru. See on niisugune sisemine reegel või eetiline, taktitundeline kokkulepe. Me oleme seda arutanud, et kui tema žüriis olemise aeg saab läbi, siis teoreetiliselt needsamad objektid, mida te nimetasite, nii Narva–Ivangorodi n-ö ühisobjekt, linnus, kui ka Kuressaare linnus võiksid olla küll need järgmised objektid. Piisavalt palju tööd on tehtud, et võiks aplikeeruda, aga praegu on lihtsalt niisugune olukord.
Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus! Kolleeg Rein Ratas.
Aitäh, austatud esimees! Hea kultuuriminister! Riigikogu praegune koosseis taastas säästva arengu seaduse täienduse teel UNESCO programmi "Inimene ja biosfäär" programmiala Lääne-Eesti saarestikus. Selle UNESCO programmiala kandvateks väärtusteks on nii loodus- kui ajaloo- ja kultuuripärandi objektid. Kas selle nimetatud UNESCO programmiala sihtsuunitlusega tegevusse on kaasatud ka teie juhitav Kultuuriministeerium või on see ainult Keskkonnaministeeriumi ja kohalike omavalitsuste pärisosa? Olen rääkinud.
Aitäh! Meie ei ole sellesse n-ö ametlikult haaratud, küll aga, tundes vastutust Läänemere saartel toimuva eest, on Kultuuriministeerium algatanud iseseisva programmi "Saarte kultuuriruum". See algatati 2008. aastal. Alustasime piskuga, nüüd on see kasvanud ja praeguseks on selle aasta eelarves 650 000. Konkreetselt on Hiiumaa, Vormsi, Saaremaa, Muhumaa need saared, kes, moodustanud komisjoni ja tehes omavahel koostööd, otsustavad selle üle, missugused on nende kultuuriruumis olulised teemad, kas siis omakeelsete artiklite väljaandmine, raadiosaated või mingisugused uurimused, sündmused, ürituste korraldamine, rahvariiete temaatika jne. Meie toetame neid oma ministeeriumi poolt sel teel, et lisaks olemasolevatele programmidele, nagu Setumaa, Võrumaa, Mulgimaa, Kihnu ja vene vanausuliste, Peipsiveere kultuuriprogramm, oleme algatanud selle "Saarte kultuuriruumi" ja peame seda üheks oma prioriteediks.
Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Enn Eesmaalt kultuuriminister Laine Jänesele. Palun!
Suur aitäh! Austatud minister! Estonia teatri praegune pingeline seis ja kehvapoolne perspektiiv teeb muret meile kõigile. Tegemist on ju rahvusooperi ja nüüd ka rahvusballetiga. Eilses Äripäevas tunnistas teatri peadirektor Aivar Mäe, et praegu elab Estonia eelarvekärbete tõttu vaid tänu laenupuhkusele. Paljudele on ka teada, et teater vajaks kiiresti lisaks riigieelarves ettenähtud summadele veel 17 miljonit krooni palgakulude ja nendega seonduvate maksukulude katteks. Teatri arvates, ja seda peab ilmselt uskuma, pole rohkem artiste koondada enam mõeldav, säilitamaks Estonia teatri üldiselt ju rahuldavat kunstilist taset. Kas olete ministrina püüdnud Estonia taotlust veidigi kiirendatud korras menetleda ja rahuldada?
Aitäh! Esiteks üks täpsustav fakt. See kiri, mis laekus kultuurikomisjoni, rahanduskomisjoni, Kultuuriministeeriumi ja Rahandusministeeriumi, ei käsitlenud 17 miljoni krooni lisaraha küsimist mitte käesolevaks aastaks, vaid sellega paluti arvestada 2011. aasta eelarves. See kiri on mul siin, kui soovite täpsustada, siis võite selle läbi lugeda. Selles mõttes on rahvusooperi juht Aivar Mäe käitunud väga hea juhina, olemasolevate, tõepoolest vähenenud vahenditega on leidlikult suudetud teatri elu väga atraktiivseks muuta, põnevaid lavastusi välja tuua ja neid isegi koostöös rahvusringhäälinguga mitmel telekanalil kogu Eesti rahvale näidata, et rahvast teatrisse tuua. Kui rahvas tuleb teatrisse, siis tuleb rohkem omatulusid ja kindlasti on kõikidel teatritel kergem. Kõikidel kultuuriasutustel ja ma arvan, et kõikidel valdkondadel Eestis ei ole praegu nii lihtne, nagu neil oli mõned aastad tagasi, ja see ei ole kindlasti kellelegi mingi uudis. Rahvusooper ei ole pidanud ennast riigiks riigis ja seetõttu on täiesti solidaarne teiste teatritega, kuuludes n-ö sellesse ringi, kus on teised etendusasutused. Selles mõttes on kõikide teatrite eelarveid küllaltki solidaarselt käsitletud, teatrijuhid on ise selle eest seisnud. Nii et kahjuks tuleb tunnistada, et praegu on kõigil raske, aga kultuuriinimesed on väga leidlikud ja mul on heameel selle üle, et etendused toimuvad, ühtki teatrit pole kinni pandud ja me oleme pigem läinud seda teed, et võib-olla tõesti vähendatakse palku, aga inimesi lahti ei lasta, kui vähegi võimalik, sest praegu on oluline säilitada töökohti, et nad saaksid säilitada oma sotsiaalseid tagatisi jne.
Palun, kolleeg Enn Eesmaa, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Lisaks praeguste probleemide lahendamisele mõeldakse teatris loomulikult ja üsna aktiivselt ka tulevastele hooaegadele, koguni uue teatrimaja ehitusele. Selle maksumuseks on esialgu arvutatud 1,5 miljardit krooni. Eeltööd juba käivad ning selle ja järgmise aasta eelarvest on nende tegevuste katteks planeeritud 1,5 miljonit krooni. Nii et ettevalmistustööd on kohustuslikud, muidu poleks üldse võimalik raha taotleda. Teatavasti on praeguseks sõelale jäänud viis uue teatrimaja võimalikku krunti. Tundub, et paljudest kaalutlustest lähtuvalt peavad paljud perspektiivikamaks Admiraliteedi ja Poordi tänava vahelist ligi kolme hektari suurust ala. Kas see on ka ministri ja ministeeriumi eelistus?
Aitäh! Esiteks ma tahaksin öelda, et rahvusooperi uue hoone ehitamine on suures osas Kultuuriministeeriumi initsiatiiv olnud ja seetõttu on erakordselt tore, et täna on rahvusooperi eesotsas juht, kes suudab seda initsiatiivi ellu viia. Ta on näidanud seda oma eelmise töökogemuse käigus. Ma olen erakordselt õnnelik kabineti- ja valitsusliikmete toetuse üle ja tegelikult ka selle üle, et olen tagasisidet saanud, et kõikides fraktsioonides siin Riigikogus on sellele väga positiivselt reageeritud. Minu informatsioon on selline, et ainuke fraktsioon, kellega rahvusooperi juht ei ole saanud kokkulepet tulla rääkima oma plaanidest, on Keskerakonna fraktsioon. Ma siiski usun, et te saate rohkem informatsiooni, kui teil õnnestub leida see aeg ja te kõik saate kuulata väga põnevaid plaane rahvusooperi juhi suust.
Mis puudutab neid erinevaid kohti, siis mitte mingisuguseid otsuseid ei ole langenud. Mina tean seda, et pakuti välja või analüüsiti 26 eri paika Tallinna linnas. Põhiliselt koosneb see komisjon Tallinna linna eri ametite, arhitektide, erinevate liitude, kes on sellega seotud, ja Riigi Kinnisvara AS-i esindajatest ja see kõik on praegu väga töine. Ühtegi otsust ei ole langetatud. Nende viie variandi puhul, mis on sõelale jäänud, minul hetkel eelistusi ei ole, sest ma ei tea, missugused on tingimused ühe või teise puhul, mitte ainult asukoha tingimus, vaid seal tuleb vaadata ka eelarvet, maksumust, millistel tingimustel kas rentida või osta jne. Nii et see on küllaltki algusjärgus. Jumal tänatud, et me sellega kõik tegeleme ja et me oleme planeerinud oma eelarvesse ettevalmistusraha, aga rahastamist ennast saab siiski planeerida ehk eurofondide järgmisest meetmest.
Palun, kolleeg Enn Eesmaa, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Mis puudutab fraktsiooni ja fraktsiooni valmisolekut suhelda ja arutada probleeme, siis ilmselt on siin tegemist mingisuguse tööõnnetusega, sest minuni ei ole küll jõudnud sellist infot, et Aivar Mäe ja teatri juhtkond oleksid tahtnud tulla meiega rääkima. Ma usun, et meil ei ole inimesi, kes oleksid põhimõtteliselt selle vastu.
Aga küsimus on pillipargi kohta. On ju teada, et Estonia teatri orkestri pillide tase ei ole katastroofiline, aga ei ole ka midagi head. Teatri nõukogu endise liikmena mäletan, kui palju me arutasime võimalusi osta uusi pille ja seda jõudumööda ka tehti. Millised on praegused perspektiivid? Kas vaatamata raskele ajale on siiski ka Estonia teatril lootust saada korralikke uusi pille?
Aitäh! Pillide soetamine on investeeringute real ja tegelikult on ka see suures osas avalik-õigusliku rahvusooperi eelarve korraldamisel küllaltki suveräänne otsus. Tähendab, investeeringuraha erinevateks remontideks, milliseks iganes selleteemaliseks tegevuseks, nagu ehitus jne, on eelarves tervikuna olemas. Ma tuletan meelde, et rahvusooper on avalik-õiguslik asutus, kellel on oma seadus ja kelle nõukogus on parlamendi esindajad. Kindlasti on parlamendiliikmete kaudu võimalik edastada nõudmisi juhtkonnale, läbi rääkida, kuidas eelarve koostatakse jne. Ma arvan, et seda, et avalik-õiguslike asutuste, milleks praegu on rahvusringhääling ja rahvusraamatukogu, eelarveraha käib Kultuuriministeeriumi kaudu, ma nimetaksin seda nagu torust läbi käimiseks – see on see rakendusasutus, lihtsalt meie kaudu see asi käib. Siiski ausalt öeldes, mina tõesti kutsun parlamenti üles kõikide nende avalik-õiguslike asutustega tõsisemalt koostööd tegema, andma oma suuniseid, muretsema nende pärast ja siis, kui on eelarvearutelud, leidma ka vahendeid ja võimalusi neid avalik-õiguslikke asutusi suuremate summadega toetada. See huvi on erakordselt teretulnud ja neid inimesi võiks tihedamini kutsuda ka siia parlamenti rääkima. Pillipark on kindlasti erakordselt oluline. Ta on olnud eraldi investeeringute rea peal, suurusjärgus 1–1,2 miljonit. Milline täpselt on see sel aastal, sõltub juhist ja sellest, kuidas otsustatakse. Lisaks sellele on võimalik olnud pille ka Kultuurkapitali kaudu soetada. Ma tean, et mingil hetkel on vähemalt eelmise koosseisu ajal olnud helikunsti sihtkapitali juures pillifondid ja ka sealtkaudu on toetatud pillide ostu. Nii et neid kohti, kust meie asutusi kultuurivaldkonnas toetatakse, on mitmeid.
Suur tänu, proua kultuuriminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Evelyn Sepalt kultuuriminister Laine Jänesele.
Aitäh! Proua minister! Juba mitu infotundi järjest juhtub nii, et selle küsimuse käsitlemiseks jääb heal juhul mõni minut, ja see on juba nagu saatuse pilge, et ega teil niikuinii vist palju rohkem selle teema kohta öelda ei ole, kui paari minuti jooksul seda teha saaks. Aga mul on siiski küsimus, mis puudutab Kultuuriministeeriumi 5. märtsi avaldust, kus väga lühidalt kokku võttes on umbes selline hinnang nii noortespordi rahastamise süsteemile kui treeneritele ja sotsiaalsetele tagatistele, et kõik on suurepärases korras ja ministeerium ei ole üldse teadlik, milliseid probleeme võib noortespordi rahastamisel olla. Äkki te tahaksite seda selgitada, sest Eesti spordiüldsus ei saanud küll sellest avaldusest aru või vähemalt ei jaga seda sajaprotsendiliselt kindlasti mitte.
Aitäh küsimuse eest! Esiteks tahaksin ma kommenteerida teie südamlikku sissejuhatust. Ausalt öeldes ei ole kultuuriminister see, kes paneb järjekorda need küsimused, kuidas siin vastata saab, ja seetõttu ei ole kindlasti see teravik, mis siin minu poole on suunatud, et mul on vähe aega, millegagi põhjendatud, nagu ka hinnang minu teadmistele või sisulisele tegevusele spordivaldkonnas. Nii et selles suhtes ei läinud see torge kindlasti mitte õigesse kohta. Mis puudutab 5. märtsi avaldust, siis ausalt öeldes ei oska arvata, millisest avaldusest seoses noortespordiga te räägite. Praeguse seisuga on noortespordi temaatika suures osas kohalike omavalitsuste korraldada. Kultuuriministeerium on olnud tõsiselt mures, kui eelmine sotsiaalminister aasta tagasi kevadel selle kohalike omavalitsuste kohustuse seadusest välja võttis, ja on püüdnud seda uuesti tagasi tuua olulise teemana. Nii et usun, et see süsteem, mis kusagil kohtadel on, olgu siis tegemist spordikoolide või -klubidega, vastavalt sellele, kuidas iga kohalik omavalitsus ise otsustas, on kindlasti korraldatud iga kohaliku omavalitsuse soovide ja võimaluste kohaselt. Kultuuriministeeriumi olulised vastutusalad on liikumisharrastus, olümpialiikumine, tippsport ja sellega seonduv – ausalt öeldes, koostööd alaliitudega on olümpiakomitee kaudu tehtud suurepäraselt –, ning samuti treenerite atesteerimise temaatika. Ei oska täpselt öelda, mille pärast te nii kurvad olete.
Suur tänu, lugupeetud proua kultuuriminister! Meie infotunni aeg on läbi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest, suur tänu peaministrile ja ministrile vastamise eest! Infotund on läbi.
