Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud minister! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu: jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi; Eesti Vabariigi ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahelise Euroopa koostööriigi kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts; kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Aitäh! Kõigile naiskolleegidele head naistepäeva! Esitan koos viie kolleegiga arupärimise kultuuriminister Laine Jänesele Rahvusooperi Estonia rahastamise kohta. Rahvusooper Estonia on pöördunud Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni poole seoses eelarvekärbete ning nendest tulenevate koondamistega. Kärbete tagajärjel on Estonia koosseis kahanenud kahe aastaga 536 töötajast 432 töötajani. Viimati oli seal nii väike koosseis üsna varsti pärast Teist maailmasõda. Kirjas palutakse anda eelarvest lisaks 17 miljonit krooni palgakulude ja nendega seonduvate maksukulude katteks, kuna rohkem artiste koondada ei ole enam mõeldav. Alates aastast 2008 on vähendatud rahvusooperi sihtotstarbelist eraldist 19 miljoni krooni võrra. Samal ajal on riik tõstnud piletite müügilt laekuva käibemaksu suurust 9%-lt 20%-le, mis 2009. aastal vähendas piletitulu kolme miljoni krooni võrra. Lisaks vähendab piletimüügist saadavat tulu üldine majanduslik olukord. Minister lubas 22. jaanuaril 2008 kompenseerida kõikidele teatritele ja riiklikele kontserdiorganisatsioonidele käibemaksu vahe 13% ulatuses, mis oleks taganud teatri- ja kontserdipiletite hinna püsimise samal tasemel. Võrrelduna rahvusvahelise praktikaga, on Eesti rahvusooperil teistest riikidest oluliselt suurem kohustus end ise ülal pidada. Riigi toetused jäävad üldjuhul vahemikku 80%–95%, Eestis ületab rahvusooperi oma panus aga veerandi kogu eelarvest. Eelöeldust tulenevalt on meil viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lubage kõigepealt soovida meile kõigile head rahvusvahelist naiste solidaarsuse päeva! Mul on üle anda üks arupärimine kõigi kolme Riigikogu opositsioonierakonna fraktsiooni esindajate nimel. Arupärimine on suunatud kultuuriminister Laine Jänesele, et mitte öelda ka spordiminister Laine Jänesele. Tegemist on ilmselt selle koosseisu kõige põhjalikumat sporditeemalist arutelu eeldava arupärimisega, mis siin saalis loodetavasti hakkab toimuma. Me oleme esitanud kokku 12 küsimust. Enamik nendest puudutavad Eesti spordisüsteemi olemust, selle nõrkusi, tugevusi (kui neid on), rahastamise stabiilsust, eesmärgistatust, läbipaistvust, kindlasti ka vastutusemomente. Kindlasti on arupärijatel küsimusi Kultuuriministeeriumi ja Eesti Olümpiakomitee tegevuse õilsuse kohta. Mis siin salata, küllap ka mõnetine ebaedu viimastel taliolümpiamängudel sunnib meid kõiki esitama küsimusi, mida teha teisiti, et vältida sama emotsiooni mõne aasta pärast. Arupärimisele on lisaks siinkõnelejale alla kirjutanud Jüri Tamm, Villu Reiljan, Kalev Kallo, Kalle Laanet ja Peeter Kreitzberg. Ma usun, et südames on selle arupärimisega nõus nii mõnedki teised spordi pärast muretsevad Riigikogu liikmed, kes kuuluvad kahjuks või õnneks Riigikogu valitsuserakondade fraktsioonidesse. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Eriti lugupeetud juhataja ja head naiskolleegid! Austatud ametikaaslased! Ei tahaks kuidagi ahistada ühte meie vähestest naisministritest, aga ka minu arupärimine on mõeldud kultuuriminister Jänesele. Ikka selleks, et tagada ka naistele piisav töökoormus. Me teame, et Eesti Vabariigi 92. aastapäeva kajastamine rahvusringhäälingus oli küllalt ühekülgne. Pean silmas just seda, et kajastati küll riigilipu heiskamist Pika Hermanni tornis, Vabadussõja võidusamba juures toimunud pärgade asetamise tseremooniat, kaitsejõudude paraadi, president Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese vastuvõttu, küll aga jäeti hoopis kajastamata väga-väga paljud Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud sündmused Eesti Vabariigi eri paikades. Eriti kahetsusväärne, et rahvusringhäälingu uudised kajastasid küll näiteks Narvas 23. veebruaril toimunud Nõukogude armee aastapäeva tähistamist, aga mitmed teised sündmused, mis toimusid samuti Ida-Virumaal ja mis olid vägagi kenasti ette valmistatud ja läbi viidud, jäeti kajastamata. Sellest tulenevalt on meil kultuuriministrile järgmised küsimused. Näiteks, kas tema hinnangul tulnuks ringhäälingul kajastada vabariigi aastapäevale pühendatud sündmusi ka teistes maakondades? Millest tingitult ei jõua rahvusringhääling piisavalt Eesti Vabariigi eri paikadesse jne? Arupärimisele on alla kirjutanud 11 Riigikogu liiget.

Aitäh! Riigikogu juhatuse nimel olen vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja kolm arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimised vastavad seadusele, siis edastan nad otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 22. veebruaril algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 22. veebruaril algatatud tulumaksuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 22. veebruaril algatatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni s.a 23. veebruaril algatatud riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 25. veebruaril algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud viie Riigikogu liikme arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ning nelja Riigikogu liikme arupärimise justiitsminister Rein Langile.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 25. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Tuumaenergia ajakohastatud näidisprogramm seoses teise strateegilise energeetikaülevaatega" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 11. märts kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 25. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Valikuvõimalused EL-i visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 11. märts kell 16.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Head kolleegid! Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel. Ma panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Rein Ratase, Helle Kalda, Inara Luigase ja Aivar Riisalu 26. jaanuaril s.a esitatud arupärimine piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni keskkonnamõju strateegilise hindamise protokolli kohta. Palun kõnepulti lugupeetud kolleegi Rein Ratase!

Proua esimees! Auväärt keskkonnaminister! Hea Riigikogu võttis s.a 13. jaanuaril vastu piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni muudatuste ja keskkonnamõju strateegilise hindamise protokolli ratifitseerimise seaduse. Nimetatud protokolli artikli 13 "Poliitika ja õigusaktid" kohaselt võetakse õigusaktide eelnõude ettevalmistamisel arvesse keskkonnakaalutlusi, määrates selleks vajaduse korral kindlaks tegutsemise korra. Seoses nimetatuga palume austatud keskkonnaministril vastata järgmistele küsimustele. Esiteks, kas teie arvates on mõttekas teha keskkonnamõju strateegiline hindamine seaduseelnõudele ja määruste eelnõudele, mille vastuvõtmise ja rakendamise korral mõjutatakse oluliselt keskkonda? Teiseks, kas kavatsete määrata kindlaks vastavat tegutsemiskorda (piiriülese keskkonnamõju strateegilise hindamise protokolli artikli 13 lõige 3)? Kolmandaks, millal esitate artikli 13 kohaldamise kohta aruande konventsiooniosaliste koosolekule? Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Palun, lugupeetud keskkonnaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Head arupärijad! Kuna küsimused loeti ette, siis liigume kohe edasi vastustega.
Vastus esimesele küsimusele on järgmine. Loomulikult on oluline hinnata seaduseelnõude ja määruste eelnõude rakendamisega kaasnevaid mõjusid, sealhulgas mõju keskkonnale. Eesti õigusruumis on õigusaktide eelnõude elluviimisega kaasneva mõju hindamise kohustus sätestatud Vabariigi Valitsuse 1999. aasta määrusega nr 279 "Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri". Kui seaduseelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule, tuleb eelnõule lisada seletuskiri. Seletuskirjas põhjendatakse seaduse vajalikkust ja põhiseisukohti ning antakse ülevaade seaduse vastuvõtmisega kaasnevatest mõjudest. Mõjude hindamisel tuleb selgitada seaduse vastuvõtmisega kaasnevaid arvatavaid sotsiaalseid tagajärgi, mõju riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele, majandusele, keskkonnale, regionaalarengule, riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste töökorraldusele, sealhulgas tuleb arvesse võtta seaduse rakendamisega seotud koolitusvajadust ning seaduse vastuvõtmisega kaasnevaid muid otseseid või kaudseid tagajärgi. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et nimetatud määruse § 53 punkti 5 kohaselt kuulub mõju hinnang ka määruse eelnõu seletuskirja juurde. Vabariigi Valitsuse 1996. aasta 11. juuni määruse nr 160 "Vabariigi Valitsuse reglemendi kinnitamine" punkti 25 alusel on asutustel ja isikutel õigus tutvuda eelnõude ja seletuskirjadega ning esitada nende kohta ettepanekuid ja märkusi. Eelnõu tuleb loomulikult kooskõlastada teiste ministeeriumide, Riigikantselei ja ministritega, kes ei juhi ministeeriume, kui neile pannakse eelnõu kohaselt kohustusi või eelnõu puudutab nende valitsemisala või peaministri korraldusega neile pandud ülesandeid. Selle vastuse lühike kokkuvõte on see, et tavapärases korras peavad koos teiste mõjudega saama hinnatud ka keskkonnamõjud. Aga kuna teie küsimus oli selliste määruste ja seaduste eelnõude arutamise ja vastuvõtmise kohta, mis võivad meie keskkonda oluliselt mõjutada, siis ei saa välistada, et keskkonnamõjude hindamise strateegiline menetlus võib osutuda vajalikuks.
Vastus teisele küsimusele. Keskkonnamõju strateegilise hindamise protokolli artikkel 13 käsitleb poliitika ning õigusaktide keskkonnamõju strateegilist hindamist. Lõike 1 kohaselt püüab iga osaline tagada keskkonnakaalutluste arvessevõtmise poliitika ja õigusaktide, millel on eeldatav oluline mõju keskkonnale, väljatöötamisel. Lõike 3 kohaselt määrab iga osaleja vajaduse korral kindlaks tegutsemiskorra, et täita nimetatud lõikes sätestatud eesmärke. Praegu ei ole meil kavandatud määrata eraldi kindlaks keskkonnamõju strateegilise hindamise protokolli artikli 13 lõike 3 kohast tegutsemiskorda. Kuna meil on juba olemas seaduseelnõude menetlemise kord, siis ilmselt ei ole mõtet samasugust tegutsemiskorda veel lisaks kehtestada. Eestis juhindutakse õigusaktide eelnõude väljatöötamisel Vabariigi Valitsuse määrusest, kehtiva korra kohaselt hinnatakse õigusaktide elluviimisega eeldatavalt kaasnevat mõju ja avalikkus kaasatakse õigusaktide eelnõude väljatöötamisse. Euroopa Liit on konventsiooni muudatuste ja protokolli põhimõtteid juba üle võtnud keskkonnamõju hindamise direktiividesse. Niisiis täidab Eesti juba praegu konventsiooni muudatuste ja protokolli põhimõtteid, mis puudutavad mõjude hindamise menetlust. See oli vastus teisele küsimusele.
Vastus kolmandale küsimusele. Protokolli artikli 14 lõike 1 kohaselt toimub esimene konventsiooniosaliste koosolek, mis täidab protokolliosaliste koosoleku ülesandeid, hiljemalt ühe aasta möödumisel protokolli jõustumise päevast, koos konventsiooniosaliste koosolekuga, kui selle toimumine on kavandatud sellesse ajavahemikku. Keskkonnamõju strateegilise hindamise protokoll ei ole veel jõustunud ning seetõttu ei ole võimalik välja tuua konkreetset tähtaega, millal esitatakse artikli 13 kohaldamise aruanne konventsiooniosaliste koosolekule.
Lisaks veel niipalju, et seletuskirjast, mis oli esitatud protokolliga ühinemise seaduse eelnõu menetlemiseks Riigikogus, saab lugeda, et konventsiooni artikli 14 lõike 4 kohaselt jõustuvad konventsiooni parandused 90. päeval pärast vähemalt kolme neljandiku konventsiooniosaliste ratifitseerimis-, kinnitamis- või vastuvõtmisteadete laekumist hoiulevõtjale. Konventsiooniosalisi on praegu 42. Seega peavad paranduste jõustumiseks kirja saama 32 riiki, praeguseks on konventsiooni esimese muudatuse vastu võtnud 14 riiki. Nii et ilmselt läheb veel pisut aega, kuni kõik need 32 riiki saavad seaduse ratifitseeritud, alles pärast seda saab rääkida täpsematest tähtaegadest. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan! Aitäh, härra keskkonnaminister, asjaliku vastuse eest! Oli rõõm kuulda, et te väitsite, et teatud juhtudel, kui selleks tekib vajadus, võidakse teha ka õigusaktide eelnõude keskkonnamõju strateegiline hindamine. Öelge, palun, kes teeb seda eelhindamist, kas on vaja keskkonnamõju strateegiline hindamine läbi viia või mitte. Kas seda otsustab Keskkonnaministeerium või seaduseelnõu algataja? Olen rääkinud.

Aitäh, härra Ratas! Loogiline on see, et juhul, kui sellisele seisukohale jõutakse, siis langetab selle otsuse Keskkonnaministeerium. Ma tahan rõhutada, et ministeeriumi seisukohast ja ka minu isiklikust seisukohast lähtudes saaksid need seaduseelnõu strateegilise mõju hindamise algatamised olla ikkagi suhteliselt harvad, sest kui me tavapärase seadusloome puhul rakendame seaduseelnõude keskkonnamõju strateegilist hindamist, siis võib juhtuda, et me satume päris tõsisesse bürokraatialõksu. Teatavasti on need protseduurid suhteliselt pikad ja kohmakad. Kui neid rakendatakse iga seaduseelnõu puhul, siis muudaks see seaduseelnõude menetlemise tähtajad väga pikaks. Kuid olen seisukohal, et kui meil on tegemist mingi päris uue valdkonnaga, päris uute seadustega, mis keskkonda puudutavad, siis tuleks neid strateegilise mõju hindamisi teha.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kas teie arvates on praegu keskkonnamõju hindamise osas kõik õigusaktidega kaetud või peaks võtma veel mingid õigusaktid siin saalis vastu või on neid juba liialt palju?

Nagu ma juba enne vastasin, lugedes ette neid dokumente, mis nende mõjude hindamist reguleerivad, siis tänase päeva seisust lähtuvalt võin öelda, et meil on kõik vajalikud protseduurid olemas ja mingeid lisaprotseduure ilmselt kehtestada ei tule. Nagu ma ütlesin, ministeeriumil ei ole plaanis kehtestada mingeid lisasätteid ega -regulatsioone seoses seaduseelnõude strateegilise mõju hindamise protseduuriga.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Hea minister! Ma tulen tagasi arupärimise põhiteema juurde ehk uute õigusaktide keskkonnamõju hindamise juurde. Nagu ma aru saan, ei pea te vajalikuks teha igale uuele õigusaktile täismõõdus KSH-d, mis on igati arusaadav. Aga kas keskkonnaministri hinnangul on praegu tagatud see, et uute õigusaktide vastuvõtmisega poolkogemata mingisugust negatiivset keskkonnamõju ei kaasne? Mul on selle kohta mõningad kahtlused.

Aitäh küsimuse eest! Asjade vastu, mis võivad juhtuda poolkogemata, ei ole me keegi kaitstud. Aga kui ikkagi järgida kõiki neid protseduure, mida ma siin enne ka ette lugesin, ja arvesse võtta kõiki kooskõlastusi, siis selliseid kahetsusväärseid juhtumeid ei tohiks olla.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Karel Rüütli, Tarmo Männi, Jaanus Marrandi ja Mai Treiali 26. jaanuaril s.a esitatud arupärimine pedofiiliavõrgustiku olemasolu kohta Eestis. Palun kõnepulti kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Avalikkuse ette on jõudnud järjest enam infot probleemide olemasolu, põhjuste ning tegeliku sügavuse kohta, sealhulgas rahvusvaheliste seoste kohta, mis vihjavad pedofiiliavõrgustikele. Meie arupärimises on toodud meedias avaldatud faktid, viited ja kahtlused. Me oleme palunud ministril nende kahetsusväärsete juhtumite kohta vastata 12 küsimusele. Alla on kirjutanud viis Rahvaliidu liiget. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Ester Tuiksoo! Palun, lugupeetud siseminister, kõnepulti!

Tere päevast! Ma ei ole originaalne, aga soovin jätkuvalt head naistepäeva! Meie rehkendus läheb täpselt kokku, teil on 12 küsimust ja mul on 12 vastust. Loodame, et need vastused teid ka kenasti rahuldavad. Niisiis, läheme 26. jaanuari arupärimise juurde.
Arupärimise esimeses küsimuses olete soovinud saada vastust sellele, kas uurimisasutused on kontrollinud ajakirjanduses esitatud väiteid pedofiiliavõrgustike võimaliku olemasolu kohta Eestis ning nende seoste kohta kõrgete poliitikutega ja teiste avaliku elu tegelastega. Eesti politsei uurib alati seaduses antud piirides ajakirjanduses toodud võimalikke vihjeid, mis puudutavad pedofiiliajuhtumeid. Näiteks Kaur Hansoni kriminaalasja menetlemisel uuriti põhjalikult kõiki temaga seonduvaid asjaolusid ja isikuid ning konkreetse kriminaalasja menetlemisel ei tuvastatud Eestis võimalikke pedofiiliavõrgustikke ega nende seotust kõrgete poliitikute ja teiste avaliku elu tegelastega. Samas juhime teie tähelepanu asjaolule, et politseil puudub õigus ilma seadusliku aluseta kontrollida ükskõik milliseid isikuid, sealhulgas kõrgeid poliitikuid ja avaliku elu tegelasi. Konkreetse juhtumi puhul ei anna asjaolu, et Kaur Hanson on oma kutsetegevusest või töökohast tulenevalt olnud seotud kõrgete riigiametnikega, veel alust eeldada, et nende seas võiks olla pedofiile.
Teine küsimus käsitles seda, milline on minu kui siseministri hinnang õiguskaitseorganite tehtavale tööle pedofiiliaga seotud kuritegude väljaselgitamisel ja süüdlaste vastutusele võtmisel. Aastatel 2007–2009 mõisteti jõustunud kohtuotsuste alusel pedofiiliaga seotud kuritegude toimepanemises süüdi 122 isikut. Karistusregistri andmetel on viimase kuue aasta jooksul seksuaalkuritegudes süüdi mõistetud kokku 430 isikut, aastas keskmiselt seega 72 isikut. Kindlasti annab veel palju ära teha, aga siseministrina on mul hea meel, et sellised kohtuotsused on jõustunud.
Kolmandas küsimuses tahetakse teada, kas minu hinnangul võib Eestis olla pedofiiliaga seotud võrgustikke, mis ulatuvad ka väljapoole Eesti piire. Ma ei saa anda oletuslikku hinnangut võimaliku Eestis tegutseva pedofiiliavõrgustiku kohta, mis võiks ulatuda ka väljapoole Eesti piire. Ka uurimisasutustel puudub selle kohta informatsioon. See, et süüdimõistetud pedofiilid, näiteks Kaur Hanson ja Toomas Meola, võivad olla omavahel tuttavad, ei moodusta meie hinnangul veel võrgustikku, samuti ei ole tegemist võrgustikuga kriminaalmenetluse mõttes, kui Kaur Hanson on interneti vahendusel ühenduses mõne pedofiilse kalduvusega isikuga välismaalt. Kriminaalmenetluse käigus saadud teave ühe välismaale asunud võimaliku pedofiilse kalduvusega isiku kohta on edastatud vastava riigi õiguskaitseorganitele. Eri ametkonnad ei peaks laskma end mõjutada mõne isiku ekslikest ja meediaväljaannete hüsteeriliste ja anonüümsete kommentaaride meelevaldsetest järeldustest. Eesti politsei annab kindlasti ka edaspidi endast parima võimalike pedofiilide võrgustike avastamisel. Seni vastav info puudub.
Neljas küsimus käsitleb seda, kas ja kuidas olen siseministrina koos justiitsministriga koordineerinud pedofiiliavastast võitlust. 23. augustil 2005. aastal sõlmiti justiits- ja siseministri vahel nn Laulasmaa deklaratsioon kuritegevusvastase võitluse eelistustest ja õiguskaitseasutuste ühisprioriteetide kohta. Deklaratsiooni punkti 1 kohaselt käsitletakse prokuratuuri ning politsei ühiste eelistustena võitlust alaealiste poolt ning alaealiste suhtes toimepandud kuritegevusega, esmajärjekorras lapsohvritega vägivalla- ja seksuaalkuritegudega. Kuni tänaseni on justiitsministri ja siseministri kohtumistel kinnitatud alaealistega seonduvate prioriteetide jätkumist. Mis puudutab siseministri haldusala, siis alates 1. jaanuarist on meie nelja prefektuuri struktuuriüksusteks ka alaealistega seotud kuritegudega tegelevad struktuuriüksused, seda nii nende suhtes kui ka nende poolt toimepandud kuritegudega seoses.
Viiendaks küsitakse, millised on minu arvates kõige olulisemad meetmed pedofiiliaga seotud kuritegude ärahoidmiseks. Eelkõige on vaja jätkata riiklikku koordineeritud lähenemist ning eri ametkondade koostööd nii elanikkonna teadlikkuse suurendamisel (nii lapsed kui ka vanemad) kui ka abiprogrammide väljatöötamisel ja seadusandliku poole arendamisel. Kindlasti tuleb jätkata elanikkonna teadlikkuse suurendamist pedofiiliaga seotud küsimustes, et osata kaitsta last väärkohtlemise ohvriks sattumise eest ning et suudetaks ja tahetaks märgata väärkohtlemise ohvrit. Ennetustegevus peab olema eri ametkondade vahel koordineeritud ja tulemuslik. Teiseks on oluline ühtne ja hästi toimiv koostöövõrgustik õiguskaitseasutuste, kohalike omavalitsuste, sotsiaal- ja haridussfääri ning mittetulundusühingute vahel. Kolmandaks oluliseks valdkonnaks tuleb pidada pedofiilsete kalduvustega isikute rehabilitatsiooniprogrammide väljatöötamist ning vastavate programmide süsteemset ja järjepidevat rakendamist. Lisaks, kuna statistiliselt on leidnud kinnitust, et väärkoheldud lastest saavad tihti ise täiskasvanutena väärkohtlejad, ei tohi kindlasti ära unustada tööd väärkohtlemise ohvritega. Kõik need meetmed on kajastatud ka vägivalla vastu võitlemise arengukavas aastateks 2010–2014 ning kõigil asjasse puutuvatel ministritel tuleb hea seista meetmete võtmise eest.
Kuues küsimus: "Mitut isikut on karistatud aastatel 2006–2009 pedofiiliaga seotud kuritegude eest?" Siin on väikene probleem statistilise ülevaatega. Ma loodan, et te rahuldute andmestikuga 2007.–2009. aasta kohta, ilmselt annab ka see piisava ülevaate sellest pildist. 2007. aastal oli neid isikuid kokku 41, 2008. aastal 50 ja 2009. aastal 31.
Seitsmes küsimus: "Kui palju on karistatutest olnud mehi ja kui palju naisi?" 2007. aastal oli kokku 41 isikut, nendest 37 meest ja 4 naist, 2008. aastal olid kõik need 50 isikut mehed, 2009. aastal oli kokku 31 isikut, nendest 30 olid mehed ja 1 oli naine.
Kaheksas küsimus: "Kui mitme poisslapse ja kui mitme tütarlapse suhtes on pedofiiliaga seotud kuritegusid toime pandud aastatel 2006–2009?" Siin on vajalik väikene tähelepanujuhtimine. Mis puudutab kuritegude statistika kogumist ja analüüsimist, siis siin on juhtiv ministeerium Justiitsministeerium, kelle käest me saame muidugi andmeid küsida, aga nemad on need, kes statistikat koguvad. Kahjuks on kohtute infosüsteemis andmed kannatanute kohta ebapiisavad, mistõttu ei saa vastata küsimustele, kui mitme ja mis soost lapse vastu nimetatud kuriteod toime pandi.
Üheksandas küsimuses tahetakse teada minu arvamust, kas samasooliste ühendusi võidakse ära kasutada pedofiiliaga seotud kuritegude toimepanekuks, ning küsitakse, kas Eestis on selliseid seoseid uuritud ja fakte tuvastatud. Siseministrina ei saa ma anda oletuslikke vastuseid. Eesti politsei lähtub kuritegevuse, sealhulgas pedofiiliaalaste kuritegude ennetamisel, tõkestamisel ja kohtueelsel uurimisel faktidest. Eesti politseil ei ole andmeid, et samasooliste ühenduste tegevuse varjus oleks toime pandud seksuaalset ärakasutamist. Samuti ei ole meil infot, et samasooliste ühendust oleks kasutatud kattevarjuna pedofiilsete isikute koondamiseks gruppi.
Kümnes küsimus: "Kas Teie ministrina peate õigeks, et pedofiilide suhtes kohaldatakse kokkuleppemenetluses leebemaid karistusi?" Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku § 239 lõike 1 kohaselt võib kohus süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel lahendada kriminaalasja kokkuleppemenetluses. Mul siseministrina on raske anda hinnanguid, milles lepivad kokku süüdistatav, prokurör ja kohtunik, aga kindlasti räägib see juba iseenesest sellest, et süüdistatav selles teos ennast süüdi tunnistab.
Üheteistkümnes küsimus: "Kas Teie kui ministri arvates on praegune seadusega lubatud seksuaalsuhte alampiir 14 aastat õige või tuleks seda iga tõsta?" Keerulise küsimuse olete mulle esitanud. Kehtivas karistusseadustikus on määratud alampiiriks 14 aastat. Seadusega lubatud alampiiri tõstmine vajaks eraldi analüüsimist. See küsimus vajab põhjalikku ja ministeeriumidevahelist laiapõhjalist diskussiooni. Siin tuleb arvestada ja analüüsida ka põhjuseid, miks on see vanusepiir praegu just selline. Keelata või mingit piiri nihutada on normitehniliselt võimalik, kuid sellise otsuse juures tuleb hinnata füsioloogilisi tegureid, isiksuse arengut ning sellega kaasnevaid muutusi ja mõjusid. Kindlasti ei saa minu häält keegi, kes kavatseb seda piiri veelgi alandada.
Kaheteistkümnes küsimus: "Kas Teie ministrina peate õigeks seksuaalkurjategijate keemilist kastreerimist, nii nagu on Tšehhi Vabariigis?" Justiitsministeeriumis valmis eelmise aasta lõpus analüüs, mis pakub seksuaalkurjategijate ühe ravivõimalusena keemilist kastreerimist. Seksuaalkurjategijate retsidiivsuse vähendamiseks kasutatakse välisriikides (Põhjamaades, Taanis, Saksamaal, USA-s) aina laialdasemalt erinevaid ravimeetodeid. Enim tulemusi on andnud kompleksravi, s.o teraapia, ennekõike nõustamine, ning ravimitega ravi, nn keemiline kastreerimine. Seksuaalkurjategijate ravis on keemilise kastreerimise puhul kasutusel ravimid, mis patsiendi organismis meessuguhormoon testosterooni aktiivsuse vähendamise abil pärsivad seksuaalset iha, fantaasiat, võimekust ja käitumist. Sagedamini on kasutusel sellise toimeainega ravimid, mida traditsiooniliselt kasutatakse vähiravis. Kuna karistuspoliitika kujundamine on Justiitsministeeriumi pädevuses olev küsimus, sealhulgas tegeleb Justiitsministeerium seksuaalkurjategijate keemilise kastreerimise analüüsimise temaatikaga, siis jääb meil üle oodata selgemaid ja täpsemaid ettepanekuid õigusloomesse. Kuna keemiline kastreerimine on välisriikides laialt levinud ja ennast tõenäoliselt õigustanud ravimeetod, võin siseministrina öelda, et kui see ravimeetod aitab tulevikus vähendada seksuaalkurjategijate toimepandavaid kuritegusid, siis on asi asja ette läinud.
Võib-olla veel üks märkus. 2009. aastal andis Justiitsministeerium välja ühe uurimuse, mille maht on umbes 40 lehekülge ja mille pealkiri on "Seksuaalkurjategijate kohtlemine ja ravivõimalused". Kellel on selle valdkonna vastu sügavam huvi, saab sealt päris hea ülevaate sellest, mida kujutab endast karistuspoliitika oma praktikas ning millised on rehabilitatsioonivõimalused ja kogemused eri riikides. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud siseminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh! Härra minister! On saanud teatavaks, et juba kaheksa aastat tagasi pöördus väga kogenud pedagoog politsei poole teatega, et tal on tõsised kahtlused Kaur Hansoni kalduvuste suhtes. See vaikiti maha ja tänaseks on need viljad käes. Kuidas on võimalik, et sellele tähelepanu ei pööratud? Kuidas on võimalik, et selline inimene nii Res Publicas kui ka Lastekaitse Liidus nii kõrgele tõusis?

Aitüma! Mis puudutab esimest küsimust, siis ma ei ole selle asjaoluga kuidagi kursis ega ole selles suhtes informeeritud. Ja nagu minu, nii ka teiste Res Publicaga seotud inimeste jaoks oli Kaur tavaline kolleeg, kuni ei olnud välja tulnud tema kalduvused.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan, austatud juhataja! Austatud minister! Te andsite küsimustele vastamisel kindlasti endast parima ja edastasite meile teile teadaoleva info. Tahan teie käest veel üle küsida. Teie erakond oli parasjagu valitsuskoalitsioonis, kui seadustati alampiir, et täisealine ei või olla seksuaalsuhetes noorema kui 14-aastase isikuga. Kas te suudate meenutada, mis kaalutlustel ja miks seda piiri selle eani alandati?

Aitüma! Ma ei ole selle arupärimise raames selle küsimusega spetsiaalselt tööd teinud. Aga kindlasti on võimalik seda teha. Saaksime võib-olla abi stenogrammidest, mis on meile kõigile kättesaadavad. Mis puudutab komisjonides tehtut, siis ma tegelesin sel ajal teiste valdkondadega ja seetõttu ei ole mul midagi lisada.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et ei tuvastatud mingeid sidemeid, mis viitaksid pedofiiliavõrgustikule, mille niidid viivad kõrgete poliitikuteni ja avaliku elu tegelasteni. Neid ei tuvastatud, aga kas te olete isiklikult sellest kuulnud? Kui tõesti võib nii olla, siis kas olete tulevikus huvitatud ka selle teema avalikustamisest?

Aitüma! Kõik peab baseeruma faktidel ja siin ei ole hetkel midagi lisada. Kui on mingeid fakte, siis nendele peaksid järgnema kriminaalasjad ja süüdimõistvad kohtuotsused ning kindlasti saavad kõik Eesti Vabariigis sellistest asjadest teada. Aga ma julgen arvata (see on küll ainult minu oletus), et selliseid kriminaalasju ei ole tekkimas.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kindlasti on teil oma tõlgendus või arusaam, miks on niimoodi, et kui ükskõik millisele opositsiooni liikmele esitatakse süüdistus või politsei teeb läbiotsimistoiminguid tema kontoris või kodukohas, siis võime sellest juba 24 tunni jooksul lugeda ajalehest või kuulata raadiost. Aga Kaur Hansoni lugu jõudis avalikkuse ette alles pool aastat pärast seda, kui politsei oli toimiku algatanud, ja sedagi tänu ajakirjanik Tarmo Vahteri heale tööle, võib öelda. Miks on niimoodi, et opositsiooni liikmetele esitatavad süüdistused jõuavad väga kiiresti meediasse?

Aitüma! Ma ei ole siin tuvastanud mingisugust, kuidas öelda, süsteemsust. Seda esiteks. Teiseks, nüüd tulebki välja, et vaata kui tore on, kui aeg-ajalt võimu osapooled riigis vahetuvad, nii et kõigil on kordamööda võimalik olla opositsioonis ja saada siis ka avalikustatud. Aga kolmandaks arvan ma, et tegelikult on see praktika kehv, see ei peaks puudutama ei opositsiooni ega koalitsiooni.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Üldiselt ma leian ka, et see praktika, kui informatsioon avalikkusesse ei leki, nii nagu see Kaur Hansoni puhul aset leidis, võiks jätkuda ka edaspidi. Aga ma tahan täpsustada kolleegide eelnevaid küsimusi selle kohta, et ajakirjanduses ilmunud informatsiooni kohaselt on varem võimalike kuritegude kohta kriminaalasju algatatud. Te väitsite, et praegu konkreetseid kriminaalasju ei ole ega ole ka tulemas ja justkui ei ole tuvastatud fakti, et pedofiiliavõrgustikud toimivad. Millel see teie väide põhineb, kas on toimunud uurimine, kas seda on kontrollitud või ei ole?

Aitüma! Nii nagu ma teie küsimusele vastasin, siis neid vihjeid, mis konkreetselt olid tehtud ka teie arupärimises, on kontrollitud ja nende põhjal ei ole võimalik ühtegi täiendavat kriminaalasja algatada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on  Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Lembit Kaljuvee, Lauri Laasi, Inara Luigase, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramäe, Evelyn Sepa, Aivar Riisalu ja Valeri Korbi 10. veebruaril s.a esitatud arupärimine riigi majandusliku olukorra kohta. Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! See arupärimine on esitatud rahandusministrile. Me tunneme tõepoolest muret riigi majandusliku seisundi ja jätkusuutlikkuse pärast. Me näeme, et maailma riikide majanduse taastumine on alanud ja toimub tõusujoones. Eesti olukord on aga ikka veel üsna raske, me seisame paigal, mida millegipärast juba eduks nimetatakse, ja teame, et oleme langenud maailma 215 riigi seas hoopis planeedi viie kõige suurema kukkuja hulka. Eelmise aasta teise kvartali majanduse kukkumine 16,1% on ikka üsnagi masendav. Samas prognoosis majandusministeerium seda hoopis 2,7%-liseks tõusuks. Valearvestuste ja eelarveaukude lappimiseks on, nagu me teame, valitsus pidevalt tõstnud kaudseid makse, mis mõjutab madala sissetulekuga inimesi. Me teame, et elektri- ja kütuseaktsiisid on meil Euroopa miinimumnõuetest palju kordi kõrgemad ning töötusemäär 15,5% on Eurostati andmetel väga kõrge ja ilmselt on see veelgi kõrgem. Seoses sellega on meil kümme küsimust, millele ootame ja palume ministrilt vastuseid. Võimaluse korral võiks ka need küsimused ette lugeda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus! Palun, härra rahandusminister, kõnepulti! Teil on võimalus vastata kõikidele küsimustele.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Neid küsimusi olete numereerinud kümme, aga paljud neist sisaldavad veel mitut küsimust. Ma loodan, et nad olid mõeldud siiralt, sest ega nad ei ole kõik täpselt sõnastatud. Aga hakkame siis peale.
"Miks ei taha valitsus ausalt tunnistada, et globaalne majandus- ja finantskriis lihtsalt võimendas meie juba aasta varem alanud sisekriisi ja valitsemise tasakaalustamatust?" Oleme ju kogu aeg seda kinnitanud, et meil algas kriis mõnevõrra varem ja siis liitus sellega finantskriis, mis on tegelikult siiski ka seotud. Kui rahvusvahelise finantskriisi alguseks loetakse Lehman Brothersi krahhi septembris 2008, siis meil algas loomulikult tagasilöök natuke varem. Mina olen seda ikka väga palju kordi öelnud. Peaministri kohta ei tea nii täpselt öelda, kui palju tema on rääkinud, aga me ei ole seda kunagi eitanud. Laias laastus võib öelda, et Eesti kriis algas varem mitmel põhjusel. Üks oli muidugi see Euroopa Liiduga liitumise positiivne tõuge, mis kestis aastaid. Sellega kaasnes peagi laenu- ja tarbimisbuum, mis seal salata, ka välisraha sissevool riigisektorisse. Meie usaldusväärsus suurenes tugevasti, mis seda võimaldas. Langesid intressimäärad, avanes Euroopa Liidu tööturg. See oli selline positiivne šokk, mis kahtlemata pidi väljenduma ka kiiremas languses. See ei ole nii, et kes kiiremini tõuseb, see peaks aeglasemalt langema. Vastupidi, me olime aastaid kõige kiiremad kasvajad ja ühel hetkel siis tuli tõesti see võimendus, tagasilöök oli võimendunud meilgi. Kokkuvõttes langeme nii meie kui ka Euroopa, vähemalt Põhjamaad, umbes 2005. aasta, 2004. aasta lõpu tasemele või kuhugi madalamale. See on paljuräägitud asi. Ma ei tea, miks seda peab niimoodi sellises sõnastuses üldse küsima. Samas peab ütlema, et võlakoormus kasvas ikkagi rahvusvaheliselt ja kinnisvarasektori buum oli ülemaailmne fenomen, nii et midagi väga erilist siin ka ei juhtunud.
Aga mida siis valitsus ja Eesti Pank on eelarve ja rahapoliitika alal teinud, et seda kriisi ohjeldada? Kõige tähtsam on kindlasti see, et kõik me ju kogusime reserve. Meie eelarve oli ülejäägiga, mis on suur haruldus nii Euroopa kui kogu rahvusvahelises mastaabis. Me piirasime KredExi laenugarantiisid, me panime eluasemelaenu intressimaksu soodustusele lae, alandasime seda 50 000-le ja valitsus esitas veelgi madalama piiri, 30 000, mis tähendab riigipoolse kinnisvarabuumi stiimuli ohjeldamist. Eesti Pank kehtestas Euroopa kõige karmimad panganormatiivid. Kohustuslikku reservi määra tõsteti 2006. aastal 15%-le ja eluasemelaenude riski kaalu tõsteti 50%-lt 100%-le. Nii et me alustasime tegelikult selle ohjeldamisega väga varakult. Ega siin väiksel riigil midagi väga palju teha ei olegi. See on seaduspära, et väiksed majandused on volatiilsemad ja et väikses avatud majanduses on riigi ja keskpanga võimalused kriisi haldamisel äärmiselt piiratud. Aga kui tõesti otsida kriisi autorit või tekkeaega, siis tuleb seda otsida umbes 2005.–2007. aastast. Rahandusminister oli meil teatavasti juba siis maailma parim, aga majandusminister seda tiitlit ei saanud. Kus need positiivsed ettepanekud siis olid? Kes see majandusminister oli? Vaatame ajaloost järele.
Mis meil siis siin majanduses juhtus? Sisenõudluse kasvu aeglustumine algas meil juba aastal 2007. See on selgelt tolleaegse valitsuse vastutus, kuigi ma rõhutan, et mina ise ei arva, et valitsus selle eest vastutas, sest need sammud, mida teha sai, tehti ikkagi ära. Aga kui keegi tahab valitsust süüdistada ... Negatiivseks muutus sisenõudlus 2008. aastal ja sellega läks majandus tervikuna langusse ja kui sügisel 2008 tuli finantskriisi järel ka reaalmajanduse kriis, siis Eesti eksport läks langusse novembris 2008, mis on selgelt meie võimusest välja jääv tõsiasi. Ja see olekski põhiline. Me peame olema ikkagi väga õnnelikud, et me suutsime eelarvedefitsiiti, mis meil väga järsult tekkis, finantseerida. Mitte kõik ei saanud rahvusvahelistelt turgudelt laenata. Meil olid reservid olemas, aga see usaldusväärsus võimaldas meil siiski ka mõnevõrra laenata. Me ei pidanud IMF-i poole pöörduma nagu rida riike. Nii et ma arvan tõesti, et oma kriisi haldamise poole üle võime olla uhked, mitte selle kriisi sügavuse üle. Aga kriisi sügavus tuleneb meie haardest väljaspool olevatest teguritest.
"Miks on olnud valitsuse prognoosid viimastel aastatel kantud populistlikust võltsoptimismist, erinedes oluliselt erakondade, pankade, majandusekspertide jt hoopis täpsematest majandusprognoosidest?" Ma ikkagi paluksin küsimused ausalt esitada! Kõigepealt, prognoosid ei ole mingi arvamusküsitlus. Ma tahaksin näha seda erakonda, kellel on prognoosiaparaat ja kes võib lüüa rusikaga vastu rinda ja väita, et tema prognoosis täpsemalt. Mitte keegi ei prognoosinud täpsemalt. Vastupidi, mõni erakond rääkis kriisist ajal, kui oli kõige madalam tööpuudus, mis meil üldse on olnud, ja majandus jätkuvalt kasvas. See oli teie erakond. Ei suudetud prognoosida isegi olevikku, tulevikust rääkimata.
Nüüd kui vaadata valitsuse poolt, siis prognoosijad on ikka eksperdid. Mina olen valitsuses ise ka rääkinud, et ärge arvustage prognoose, selle eest loomulikult rahandusminister vastutab, aga ärge võtke enda peale nende numbrite esitamist. Prognoosimine on sõltumatu apoliitiline tegevus ja selline võiks olla tegelikult ka arupärimine. Aga kui vaadata, millised on Rahandusministeeriumi prognoosid üldiselt olnud, siis võib öelda, et aastail 2008 ja 2007 olid nad tõepoolest nõks optimistlikumad kui teistel prognoosijatel, aga mitte oluliselt. 2009. aasta kohta võib öelda, et need olid nõks pessimistlikumad. Me prognoosisime 2009. aastal 14,5% langust augustikuus, pakkudes välja küll ka positiivse stsenaariumi, aga tõenäoline tegelik number oli 14%. Teised prognoosid olid positiivsemad – selle kohta on mul joonis. Ma võin öelda, et nii eelmise aasta lõpu kui ka selle aasta kohta on Rahandusministeerium olnud hästi konservatiivne, konservatiivsem kui teised. On pakutud 2%-list ja 1,5%-list kasvu, meie kehtiv prognoos on endiselt 0% ja õieti 0,1% langust. Sel teemal võib ironiseerida, aga nii nagu need arvutused annavad tulemusi, nii tuleb neid ka esitada.
Prognooside hindamisel paluksin siiski vaadata, millal need on esitatud. Näiteks Eesti Panga oma on alati kuu või kaks hiljem kui valitsuse oma ja seega toetub täielikumale informatsioonile. Samas on ta viimastel aegadel olnud optimistlikum kui Rahandusministeeriumi oma, mitte positiivsem. SEB esitas viimati prognoosi 2% kasvu. Meie ei ole sellist pakkunud, kuigi prognoosijate hulgas juba levib kasvav optimism mitme teguri suhtes. Selles mõttes läheb järgmine prognoos tõenäoliselt korrigeerimisele pigem üles- kui allapoole. Aga see on minu arvamus, minu tunne ja mulje, sest ma ei sekku prognoosijate tegevusse mitte vähimalgi määral. Sellekohase tabeli võite te saada, kui te veel ei ole saanud. Rahanduskomisjonis on juba korduvalt esitatud neid graafikuid, kus võrreldakse eri aegadel esitatud prognoose.
"Miks ületab Eestis elektriaktsiis (nii kodu- kui äritarbijale) ja mootorikütuse aktsiis (ka erimärgistatud kütuse oma) kordades Euroopa Liidu alammäärasid?" Aga alammäär on meil üks. Alammäära ja tegelikku määra ei pruugiks võrrelda – need on erinevad näitajad. See alammäär ise näitab, et nende kaupade maksustamine on soovitav ja et nende kaupade maksustamise eesmärk on nende tarbimist vähendada. See on täiesti õilis eesmärk, siin pole häbeneda midagi, aga samas on nende maksustamise miinimummäär erinev. Elektriaktsiis iseenesest on uus nähtus ja sellele kehtestati suhteliselt minimaalne määr, mis enamikus riikides on tunduvalt kõrgemana esitatud. Eesti kaotas samal ajal CO₂ maksu, kui ta elektriaktsiisi kehtestas, ja see andis suuremad võimalused elektriaktsiisimäära osas ja kokkuvõttes elektrimaksukoormus ei ole oluliselt tõusnud. See ei ole aktsiis, mis on elektrihinda tõstnud, see on olnud pigem see taastuvenergia tasuvus, kus teil oma panus on kindlasti 2007. aasta Riigikogu otsuses antud.
Edasi, bensiiniaktsiis Eestis on 18% ja diislikütusel 19% kõrgem Euroopa Liidu alammäärast. Mööngem, et see on väike vahe. Siin küsimustes ei ole ikkagi mingit mõtet rääkida mitmekordsest vahest. Palun ausalt küsida! Erimärgistatud vedelkütuse aktsiis Eestis on tavalise diislikütuse aktsiisist vaid 28% – see ei ole palju kordi. See ei saa olla, et mujal on kordi. Ütleme nii, et see oleks kolossaalne erinevus, antud juhul kordades. Ma jätan selle kommenteerimata, aga põhimäärade suhtes olete kindlalt eksitanud oma küsimustega. Mul ei ole neid erimäärasid eri riikide kohta siin ees, kuid Eesti puhul tuleb lisaasjaoluna arvesse võtta, et erimärgistatud kütust kasutatakse väga laialt kõikvõimalikes valdkondades. See on erandlikult lai kasutus ja seetõttu ei saa seda määra ka väga madalal hoida. Siin on väga küsitavatel asjaoludel tohutu maksukadu. Aktsiisi mõte ei ole ehitada asfalti, vaid ikkagi vähendada tarbimist ja kõrvaldada mingil määral selle kauba tarbimisega kaasnevaid kahjulikke mõjusid.
"Miks on Reformierakonna juhitud valitsus läinud kaupade ja teenuste käibemaksu erisuste kaotamise teed, samas kui Euroopa riigid valdavalt hoiavad nendest võimaldatud soodustustest kinni, parandades nii elanike elujärge?" No ma ei tea. Kõigepealt, tegemist on põhiliselt ikkagi ühe rudimendiga. Olemuslikult on käibemaks neutraalne maks, mille kaudu soodustuste tegemist tegelikult heaks ei kiideta. Käibemaksuerisuste eksisteerimine on enamasti seletatav ajalooliste põhjustega ja neid ei peeta efektiivseks meetodiks tarbijaid toetada. See on äärmiselt kulukas ja äärmiselt ebaefektiivne. Käibe pealt toetamine tähendab seda, et kes rohkem tarbib, kes tarbib kallimat nomenklatuuri, saab suurema toetuse. See ei ole mõistlik. Kes ostab kallimalt ja rohkem, vajab ilmselt vähem toetust, mitte vastupidi. Vaesed tarbivad vähem ja saavad sedapidi järelikult ka vähem toetust. Samas määrab turul hinna ikkagi nõudluse-pakkumise vahekord ja eri kaupadel on muidugi erinev hinnaelastsus, kuid laias laastus võib öelda, et käibemaksu alandamine ei taga hinna alanemist. Üks põhjusi on veel administratiivsed kulutused. Me peame ikkagi otsest toetamist mõistlikumaks. Tallinnas on muide oma veidral moel aru saadud sellest, mis ma räägin, et tarbimise kaudu toetust ei jagata, ja kehtestatud müügimaks. Aga seda tõesti veidral moel. Nad on siin teinud erisusi ja muid asju, see ei ole pooltki nii efektiivne asi kui käibemaks.
No nii! Aeg võeti ära. Küsige  järgmine kord vähem ja küsige täpsemalt. Aitäh!

Kahjuks on aeg läbi. Te võite neid küsimusi puudutada oma lisaküsimustega. Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Tuleb tunnistada, et numbrid näitavad, et Eestil on läinud Maastrichti kriteeriumide täitmine suhteliselt hästi. Kas see on toimunud, ütleme, kõige ratsionaalsemalt, on iseküsimus. Igal juhul oleme eelarvesse kaasanud üsna palju erakordseid vahendeid, näiteks Telekomi müügist saadud tulu. Mu küsimus on tegelikult selles mõttes üsna lihtne. Me täitsime Maastrichti kriteeriumi, suhteliselt suure tõenäosusega saame endale varsti euro, aga kas Eesti majanduse struktuurile otsa vaadates ei ole ohtu, et Eesti kordab aasta pärast euro kättesaamist sellist Kreeka sündroomi ehk lendab oma majandusega vastu taevast sel lihtsal põhjusel, et meil on Maastrichti kriteeriumid täidetud väga kunstlikult?

Aitäh! Juhul kui valimised lõpevad mõistliku tulemusega, siis ei ole see võimalik. See valitsus suutis Kreeka sündroomi ära hoida. Kui me poleks midagi teinud, siis oleksime Kreekaga samas olukorras defitsiidi poolest, aga mitte võla poolest. See valitsus on jätkanud 1992. aastast võimul olnud valitsuste põhimõttelist poliitikat. Tõsi, aastail 1995–1999 oli seal väike tagasilöök, kus laenukoormust ka tõsteti. Aga põhimõtteliselt on eesmärk olnud kogu aeg hoida minimaalset laenukoormust – tulemus on, et me olemegi Euroopa Liidu kõige madalama laenukoormusega riik – ja eelarve tasakaalu, parematel aegadel ülejääki. Nii et kui Eesti areng on järjepidev ka pärast märtsivalimisi, siis sellist asja ei juhtu.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Kas olukorras, kus Eesti majandus on üks suurimaid põrujaid Euroopas, kus tööpuudus on kontrolli alt väljunud, kus inimesi tõstetakse iga päev nende kodudest tänavale, võib öelda, et ka peaminister vastutab millegi eest? Kas peate peaministrit vastutavaks selle olukorra eest?

Aitäh! Ma ei taha omaks võtta kõigepealt neid süüdistusi. Eesti majandus oli  III kvartalis Euroopa Liidu kõige kiirem kasvaja. Ma ei ütle, et see niimoodi jääb. Ma tahtsin öelda IV kvartalis, III ja IV kvartali võrdluses. Eesti majandus on siiski selgelt oma graafikut pööranud, nii et väga liialdatud on siin põrumisest rääkida. Mis puutub tööpuuduse kontrolli all olemisse, siis te näete, et ega ta ikka enam ei kiirene, mis tähendaks kontrolli alt väljumist, vaid aeglustub. Kas peaminister vastutab või mitte? Poliitiliselt on tal see vastutus alati, aga mina kavatsen vastutada samamoodi nagu tema. Ma arvan, et valitsus on põhimõtteliselt teinud õigeid otsuseid ja pikka aega juba. Midagi häbeneda ei ole. Me oleme kahjuks väike majandus, õnneks avatud. Me kasvasime väga kiiresti ja paratamatult tekkisid kriisi ajal kõigis sektorites liialdused, mis tingivad ka kiirema languse, nagu ma juba ütlesin. See, et pangad andsid ühel hetkel laenu väga heldelt ja ühel hetkel väga järsku selle tagasitee valisid, ei olnud ju Andrus Ansipi süü. See on ikkagi paljude tegurite koosmõju ja võimendaja. Plaanikomitee ajad on möödas, kus valitsus juhib majanduskasvu.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Ma küsin siis siin juurde absoluutse vaesuspiiri suuruse kohta praegu ja ostukorvi maksumuse kohta. Ehk oskate seda öelda. Ja teise küsimusena ehk jõuate siiski vastata, kuidas kavatsete need pensioni teise samba võlad inimestele heastada. Kuueprotsendilised maksed alates 2014. aastast – kust see raha võetakse?

Aitäh! See vaesuspiiri määramine on iga riigi poliitiline otsus. Eestis ei ole seda otseselt määratud. 1999. aastal määras seda Tartu Ülikooli uurimisrühm. Hiljem on seda korrigeeritud vastavalt tarbijahinnaindeksile. Praegu hinnatakse vaesuspiiriks 2731 krooni. Aga see on selline tinglik orienteeriv number, mis sõltub muidugi pere suurusest jne. Tähtis on see, kuidas tegelikult hakkama saadakse ja kui palju suudetakse toetused tegelike abivajajateni suunata. Soovin teile ka kaasalöömist sellel alal. Mitte iga riigi toetus ei peaks kohtama populistlikku käteplaginat, vaid tuleb teha valikuid. Eluasemelaenu intressid on üks asi, mille kohta te olete ka küsinud. Aga palun väga, seal on suured summad, sajad miljonid, mis lähevad kõige jõukamatele. Milleks? Sinna läheb rohkem summasid kui toimetulekutoetuseks. See ei ole normaalne. Tulge appi ja aidake need ära kaotada, meil pole selleks hääli Riigikogus!
Nüüd teisest pensionisambast, kuidas me kavatseme selle probleemi lahendada. Mina tean, et see oli üks otsus, mis läks valitsusest teele kindlasti enne minu jõudmist valitsusse ja võeti Riigikogus minu mälu järgi vastu pärast minu lahkumist Riigikogust. Aga need numbrid on raskesti hinnatavad. Loomulikult kompenseeritakse see riigieelarvest ja ma mõned numbrid siiski pakun. Kõigepealt neid, kes tegid 2009. aastal avalduse isiku enda makse jätkamiseks, on 220 000. Nende arvu, kes teevad 2013. aastal avalduse isiku enda makse suurendamiseks 3%-ni, me ju ei tea. On teatud prognoose. See tähendaks, et nemad saavad liituda selle suurema riigi koormusega, mis oleks siis 6% juhul, kui nad esitavad avalduse. Nende liitumine sõltub ka sellest, kas aastail 2012–2013 on majanduse nominaalkasv 5% või rohkem. Praegu prognoosid muide ei lubagi seda, sel juhul jääks see osa ära. Üldiselt on 2014. ja 2015. aastal riigi kohustus teise samba ees umbes 3 miljardit, millele lisandub see 600–700 miljonit neile, kes tegid 2009. aastal avalduse, ning veel nende osa, kes võib-olla saavad teha oma avalduse 2013. aastal, sõltuvalt majanduskasvust. Ja seda on muidugi väga raske prognoosida. On tehtud arvutusi ja saadud suurusjärgus umbes paarisajamiljonilised summad – sõltub sellest, kui palju siis liitujaid on.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Mind teeb murelikuks, et Eesti riigi majanduslik olukord on sealmaal, kus paljud oma riiki armastanud inimesed on kaotanud sümpaatia oma kodumaa, aga eriti selle valitsejate vastu. Üle 100 000 töötu, ligi 100 000 ravikindlustamata isikut, üle 100 000 võõrsil leiba teeniva eestimaalase. Töötus ja väljaränne jätkub. Olukord on mõnes mõttes juba sarnane Teise maailmasõja järgse perioodiga 65 aastat tagasi. Siis oli talude ja külade tühjenemise aeg, nüüd on järg jõudnud väikelinnadeni. Olla 215 riigi hulgas 210. kohal ei kõla kuigi uhkelt. Kindlasti on see meie riigi juhtide meisterlikkuse näitaja. Meil on jah tõesti kriis ja mitte ainult majanduses. Kriis on ka kultuuris, hariduses, tervishoius ja praktiliselt igas eluvaldkonnas.

Küsimus, palun!

Küsimus olekski selline, lugupeetud rahandusminister: millal lõpeb meil kriis?

Aitäh! Ah sellele pean vastama või? Kriis, ma pakun, lõpeb sel aastal. Aga kuna teie pikas kõnes oli igasugu väiteid ja ma ei jaksa neile vastata, siis kasutan lihtsalt juhust, et ühte detaili teie arupärimises kommenteerida. See oli ettevõtte tulumaksu teema. Põhjusi, miks ettevõtte tulumaks on selline, on erinevaid, aga lühidalt on see konkurentsivõime küsimus. Ma sõin hiljuti õhtust ühe maailma kõige mõjukama soomlasega, kes tõstis heatahtliku nurinaga üles küsimuse meie ettevõtte tulumaksu süsteemist ja arutles, et kui suur see Soome töökohtade kadu on selle tõttu, et meil on selline tulumaksusüsteem, andes selgelt mõista, et investeeringud ja ettevõtted liiguvad Soomest Eestisse.
Kellele ma räägin?

Ma ei tea.

Kas küsija on veel saalis? On? Mina küsisin ka sõbralikult ja humoorikalt vastu, et miks nemad meie inimesed ära võtavad – meil lähevad Soome tuhanded inimesed, keda nemad meilt ära meelitavad. Me saime teineteisest suurepäraselt aru. Olukord ongi selline, et kõrged palgad Soomes, millega me ei suuda konkureerida, viivad meilt ära inimesi, aga meie soodus keskkond omakorda toob ettevõtteid siia. See ongi jõukama ja vaesema riigi loomulik majandusmudel, see koostöö, mille tulemus on kahtlemata arengute mõningane ühtlustumine tööjaotuse kaudu.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Praegu maailm kardab, et varsti on käes teine kriisilaine, tarbimise vähenemine, ja selle mõju on suurem kui kriisi esimesel lainel. Mõni aeg tagasi, kui see küsimus saalis püstitati, ei pannud keegi seda nagu tähele. Nüüd kirjutavad sellest juba ajalehed. Kuidas teie hindate, mis mõju võib sellel teisel lainel olla Eestis? Ja küsimuse teine pool on selline, et Eesti kaotas oma plusse, nüüd on ta küllalt kallis riik ja ressursid, mis olid odavamad, on nüüd kallid, töötajate ressurss samuti. Kuidas te mõtlete, mis suunas võiksid olla need investeeringud, mis parandavad meie majandust?

Head kolleegid! Palun esitada ikkagi üks küsimus!

Aitäh! Ma päriselt ei saanud sellest laineküsimusest aru, kas te pidasite silmas kasvu, langust? Mida te silmas pidasite, kas te saaksite täpsustada? Ma ei saanud ausalt öeldes teie küsimusest aru. Kui te küsite, mis investeeringud meid aitavad, kui meie palga konkurentsivõime on langenud, siis loomulikult kõrgema lisandväärtusega töökohad. See ongi olnud meie pikaajaline areng. Odavast tööjõust oleme üsna lahti saanud, nüüd on ta meil keskmise hinnaga, aga meil siiski hinnaeelis veel on. Me peame seda aega kasutama selleks, et suuta vastu võtta ka targemaid töökohti ja pakkuda paremat haridust, olema väärtusahelas soodsamal positsioonil ja selles mõttes liikuma natuke ka Soome poole. Aga kui te mõtlesite majanduslanguse lainet, siis seda ma ei prognoosi. Kui te mõtlete majandustõusu lainet, siis küll ta tuleb. Me oleme minu arust selle alguses ja tunneme seda juba aasta lõpus. Esimesed märgid on ju olemas, aga statistikas ei ole see veel eriti kajastunud. Neljas kvartal oli jah kvartalite võrdluses tunduvalt parem kui kolmas, aga aasta arvestuses mõistagi ei olnud langus veel lõppenud.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te siin pahandasite oma sõnavõtu lõpus, et küsige konkreetsemalt, siis ei jää ajast puudu. Ma kasutan sama moodust nagu hea ametikaaslane Nikolai Põdramägi, kes küsis väga konkreetselt. Ma küsin ka konkreetselt. Pikka aega on ka siin Riigikogus olnud juttu, et soovitakse teha üks riiklikult tähtsa küsimuse arutelu Eesti merenduspoliitika teemal. Ma mõistan, et tegemist on üsna palju Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valdkonnaga, aga kas te rahandusministrina ja oma valitsemisalas ka näete, et näiteks merenduspoliitika võiks ühel hetkel saada riiklikult tähtsa küsimuse arutelu objektiks Riigikogu saalis ja kas teil on mingeid ettepanekuid või sisendeid sinna?

Aitäh! Ma kindlasti rahandusministrina jälgin, et sinna ei satuks mingeid rumalusi. Merenduse teemal räägitakse rumalusi päris palju, tõstes merd justkui kõigest kõrgemaks kogu aeg. Pakuks siis vastu, et maanduspoliitika, linnanduspoliitika, metsanduspoliitika – me võime kõiki neid poliitikaid arutada, need jooksevad omavahel risti ja käivad üksteisele vastu. Meil on ka maksupoliitika, mida kõik need poliitikad püüavad õõnestada. Paraku on see nii, et kõik leiavad oma arengukavaga võimaluse küsida mingit toetust ja mingit maksusoodustust. Ma kindlasti hoolitsen eelkõige selle eest, et maksupoliitika saaks käsitletud. Aga merenduspoliitikast räägitakse – ma olen kahjuks sunnitud vahel seda kuulma – iga laupäev raadios. Ega seal väga suurt iva ei ole. Üks huvigrupp küll vahetab mõtteid, aga uusi mõtteid on vähe, arenguid on ka vähe. Ju see on üks selline omainimeste kuulamise teema. Kus see konstruktiivne väljund seal on, sellest pole ma aru saanud. Lihtsalt hõisata või ägada, et Eesti on ju mereriik, aga Eestil pole merenduspoliitikat – minu jaoks on sellest vähe. Konkreetsust on vaja – see oleks soovitus nendele saatetegijatele. Inimesi võib ju intervjueerida ja kõiki võib kiruda, aga kokkuvõttes on majandus tervik. Kokkuvõttes tuleb vaadata, et ühe valdkonna eeliste küsijad ei läheks vastuollu võrdse kohtlemise ja üldise majanduspoliitika reeglitega.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Te ise ühes oma eelmises vastuses mainisite, et majandusolukord sõltub ka tööpuudusest, ja ütlesite, et tööpuudus on vähenemas. Ma käisin täna töötukassas ja seal räägiti, et kui möödunud aasta alguses oli töötuid 35 000, siis aasta lõpuks oli neid 85 000, ja veebruarikuu jooksul ehk siis möödunud kuu jooksul oli töötuna arvel juba kokku 99 065 inimest. Me näeme, et möödunud aastaga võrreldes on töötuid rohkem. Samas oli töötukassa uhke selle üle, et kulutused on 2010. aastal väiksemad kui aastal 2009, mis on ebaloogiline, sest abivajajaid on rohkem. Kas see, et töötukassa püüab nüüd anda oma panuse eelarve tasakaalu, on teie ja teie ministeeriumi poolt tulnud surve, sest möödunud aastal ei olnud te kuidagi rahul, et nad miinusesse jäid?

Aitäh! Ma küll ei näe, et meie juhiksime töötukassat. Aga mis puutub nendesse väidetesse, mis te esitasite, siis tuleks konkreetselt vaadata, mida teile räägiti. Need töötute numbrid on ju iga nädal pressis olemas, selleks ei pidanud töötukassasse minema. Kui te töötukassast kuulsite mingeid muid numbreid, siis minul neid praegu ees ei ole, et neid kommenteerida. Iseenesest muidugi see muutus, mis me tööõiguses tegime mullu siin poole aasta peale, oli hädavajalik ja võimaldas riiki palju suurematest raskustest välja aidata. Aga töötute arvel me küll eelarvet ei tasakaalusta, me ikkagi püüame vaadata seda, et töötukassa oleks elujõuline ega jookseks rahast tühjaks, nii nagu ta vahepeal kippus jooksma. Mida kiiremini töötus kasvab, seda suurem see risk on ja seda kurvemad oleksid tagajärjed. Igal juhul tuleb vastavalt võimalustele ka töötukassas elada ja toetusi jagada, aga kõik käib seaduse järgi, mitte rahandusministri suva järgi.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Muidugi on üsna hämmastav pidevalt kuulda nii peaministri kui ka nüüd võib-olla sinu suust, et kõik on hästi ja meil Eestis on üldse kõik kõige paremini, vaatamata sellele, et töötuid on tõesti 100 000. Kolleeg Põdramägi oma küsimuses siin mainis, et mõned päevad tagasi võis ajakirjandusest lugeda, et majanduse languse poolest oleme me kehvemate seas, 210. kohal, eespool on paremad ja võrreldud oli ainult 215 riiki. Nii et me oleme ikkagi viie hulgas uhkelt, ainult tagantpoolt otsast. Aga kinnitatakse kogu aeg, et meil pole häda midagi, meil läheb väga hästi ja nii edasi. Kui halvasti peab Eesti riigil minema, et ka praegune valitsuskoalitsioon ja tema juhtpartei tunnistaksid, et meil on tõesti raskusi?

Aitäh! See on hämmastav jah, et te selliseid asju kuulete, ilma et keegi räägiks. Kuulda asju, mida keegi ei räägi – see on hämmastav. Mind ennast on süüdistatud korduvalt selles, et ma annan pidevalt liiga negatiivseid uudiseid ja et negatiivsed uudised üldisel negatiivsel foonil teevad majandusele halba. Ega ma väga ei ole sõna kuulanud, ikka olen rääkinud nii, nagu olukord on. Ja et kõik oleks hästi, ei saa mitte kuidagi väita. Tööpuudus iseenesest on ju meie kõige raskem probleem ja seda olen ma ka igal võimalusel alati tunnistanud. Nii et ma ei tea. Aga küsijale ikkagi meeldetuletuseks: millal teie hakkasite kriisist rääkima? Sel ajal, kui tööpuudus oli läbi aegade kõige madalam ja majandus kasvas. Veel kord: see oli väga kummaline jutt kogu aeg. Ja kui kogu aeg hõigatakse, et hunt tuleb, aga tegelikult teda pole, siis jääbki hunt lõpuks märkamata. Mitte et teie ütlemine oleks valitsusele midagi tähendanud. Ei, see lihtsalt lõi teatud fooni. Sellele vaatamata ei maksa mida tahes hõigata, võib-olla ka karjapoisi sõnu vahel kuulatakse.
Soovitaksin lihtsalt vaadata, mis enne kriisi oli, kuidas Eesti majandus positsioneerus siis majanduskasvu edetabelis. Ma pole spetsiaalselt otsinud, aga esikümnes oli ta küllap ikka, vähemalt arvestatavatest riikidest oli ta seda uhkelt. Need, kes olid eespool, olid ikka väga harvad erandid mingitel väga spetsiifilistel põhjustel. Näiteks Taga-Kaukaasias oli üks riik või kaks, kes kasvasid kiiremini. Ja nagu ma olen korduvalt öelnud, võib väga kiirele tõusule väikses riigis järgneda järsk langus, nagu käesoleval juhul asjaolude kokkusattumise tõttu juhtus.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Te ütlesite väga kindlalt ja julgelt, et me väljume kriisist sel aastal. Kust tuleneb selline optimism? Millistele andmetele te tuginete sellist avaldust tehes? Ja kas te olete nõus ka poliitiliselt vastutama, kui me ei välju kriisist sel aastal?

Jällegi on küsimus ebaaus. Ma ütlesin, et kriis lõpeb sel aastal. Kriisist väljumine on teine küsimus. Kriisi lõpp selles mõttes, et tööpuudus enam ei kasva. Kriis on väga mitmeti defineeritav asi ja ma olen pigem, mitte küll täna siin, aga üldiselt öelnud, et meil ei ole sobilik kriisi lõpust rääkida, kuni tööpuudus ei vähene. Praegu tööpuudus ei vähene, aga majanduslangus, ma väidan, on lõppenud. See on üks kriisi näitajaid, aga see pole ainus. Ei sobigi väga palju sellest kriisi lõpust üldse rääkida ja seda kogu aeg küsida, sest hulk inimesi elab isiklikult kriisis väga raskelt edasi. Nende kuuldes, kes ei ole tööd leidnud, ei ole mõtet sellest rääkida.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Ma kõigepealt kasutan võimalust ja täpsustan seda, mida kolleeg Kadri Simson oma küsimuses väitis. Ehk siis see number, mis tegelikult töötukassa käesoleva aasta eelarves eelmise aastaga võrreldes väheneb, on töötuskindlustushüvitise maksete väljamaksed. Ja selle põhjus on väga lihtne. Uusi töötuid tuleb sel aastal lihtsalt vähem juurde kui eelmisel aastal. Eks see on rohkem küsija südametunnistuse asi, kas sellest lugeda välja positiivset või negatiivset trendi. Aga see selleks. Ma küsiksin hoopis laiemalt. Ma jälgisin seda arutelu oma kabinetis ja mul oli kohati mõne küsimuse pärast ikka karjuvalt piinlik. Ma ei saa aru, mis inforuumis küsijad elavad. Ja sellest tulenevalt küsimus: kas ei oleks mõistlik, et Rahandusministeerium, kellel on väga hea info kõikide nende majandusnäitajate kohta, korraldaks parlamendile täiendavaid infopäevi, et kõik saaksid aru ega räägitaks enam nii teemast mööda?

Aitäh! Minu arust on see sama mõistlik kui vasikaga võidujooksmine. On ju räägitud lõputult. Mulle endale tundub, et ma kordan ennast kogu aeg. Ma esinen iga nädal kusagil ja räägin, annan lühikesi kommentaare kogu aeg. Aga küsijad lihtsalt teevad näo, nagu ei oleks nad midagi kuulnud. Nii et ma imestan. Ma imestan ikka õige mitut esitatud küsimust, nende sõnastust ja seda, kuidas väänatakse küsimusse valed sisse. Küsimuses endas on nii palju valet, no kuidas sa saad siis sellele korrektselt vastata. Sa pead kõigepealt hakkama küsimuse kallal õiendama. Nii ei olegi meil sel juhul võimalik aus diskussioon, mul on juba küsimuse pärast piinlik.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Austatud minister! Mul on teist natuke kahju. Esiteks, teil oli vist kodune töö natuke halvasti ette valmistatud. Meil oli kümme küsimust ja te jõudsite vaevalt neljale vastata. Siis jookseb siia saali hingeldades Reformierakonna saadik, kes proovib siluda teie vastamata jäänud küsimusi või teie teadmatust, aga see kõik näitab, et te olete ikka selle Eesti majandusega väga suures hädas küll. Te siin toonitate, et kõik on hästi ja kriis lõpeb ja Eesti edukus jätkub, aga tõepoolest me käisime täna töötukassas ja seal öeldi, et üks väga valuline probleem on see, et töökohti pole. Meil on 100 000 töötut, me oleme langenud Eesti majandusega 125 riigi hulgas 121. kohale. Kõik need on näitajad. Ja kui te ütlete, et Eesti riik on väike ja avatud, õnneks avatud, siis minu küsimus on: kas me ei peaks ikkagi selle edukuse ja avatuse koefitsiendi üle vaatama ja oma uksi natuke koomale tõmbama?

Aitäh! Punkt üks: kui te esitate kümme küsimust, milles on keskeltläbi kolm alaküsimust ja, ütleme, üks valskus, siis te panete mu väljapääsmatusse olukorda. Minu kodutööst ei ole mingit kasu, sest ma ei saa kodukorraga ettemääratud raamides vastatud – nii juhtus. Ma tahan vastata põhjalikult. Mulle ei meeldi sellised küsimused. Kogu maailma tahate te mu ette panna ja seda seejuures veel moonutades. Kõigepealt pean ma seda õgvendama ja alles siis saan vastama hakata.
Edasi, minu kolleeg Taavi Rõivas oli see, kes töötukassas kuulis, mida seal räägitakse. Mul ei ole tõepoolest enam raskusi defineerida, mida seal räägiti, pärast Taavi seletust. Aga küsija küsimusest ei olnud võimalik aru saada. Ei olnud mingit võimalust aru saada, mida ikkagi räägiti töötukassas. Mulle loeti ette mingeid töötute arve, mida võib iga päev lehest lugeda. Aga mida konkreetselt seal öeldi, on väga raske dešifreerida. Ma võin siis rääkida, et töötuhüvitisi makstakse alguses suuremas määras välja, pärast see määr langeb, osa langeb välja ka saajate ringist. Aga sellest sõltubki väljamaksete hulk, kui selles oli küsimus. Aga ma ei saanud sellest küsimusest niimoodi aru. Taavi ei hingeldanud, ta rääkis mõistlikku juttu.
Mis puutub avatusse või suletusse, siis see on nagu mõttetu jutt. Väikse riigi eelis on väga avatud majandus, väga avatud majanduspoliitika ja meie valik see tegelikult Euroopa Liidu tingimustes ka ei ole. Kui te tahate, et me Euroopa Liidust välja astuksime vastavalt oma südametunnistusele, nagu teil on kombeks Euroopa Liidu teemal öelda, siis tehke see ettepanek. Aga seni, kuni me oleme Euroopa Liidus, oleme me sisemiselt väga avatud süsteemi osa, mis väljapoole, jah, on mõnevõrra protektsionistlik. Aga meile piisab selle poolest miljardist elanikust ja sellest tulust, et olla juba väga avatud oma 1,3 miljoniga. See ongi väga avatud olukord meie jaoks, mitte küll maailma jaoks tervikuna. Aga jah, kõik majandusõpikud soovitavad väikesele majandusele avatust, sõltumata Euroopa Liidust.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Olen keerulises olukorras, kuulen siin rohkem nagu juttu tõest ja valest selles mõttes, mis on tõde ja mis on tõe kriteerium. See peaks olema mingi teine teema, peaks selgeks vaidlema, mis on siis tõde, mis on vale. Aga ma küsin, kuidas sa ministrina vaatad sellele, et meil on praktiliselt sama elektrihind mis Põhjamaades ja diislikütus on praegu juba kallim kui Põhjamaades või Soomes. Kuidas selline energiakandjate hind meie majandusele mõjub? Ja karta on, et me läheme nendest ette. Mis meie majandusest saab, kui nii tähtis komponent majanduses nii kiiresti kasvab?

Aitäh! Kõigepealt, meie elektrihind on ikka keskeltläbi madalam kui Põhjamaades. See on meie konkurentsieelis. On olnud aegu aasta jooksul, kus ta on kõrgem, see on siis, kui põhjala jõed toodavad palju odavat hüdroenergiat, kui vesi on kõrge, ja see on põhiliselt suvine aeg. Majandusele on tõepoolest odav energia hea, majanduskeskkond samas on konfliktis. Euroopa energia- ja kliimapoliitika ülim eesmärk ei ole mitte majanduskasv, vaid sõltumatus välistest ressurssidest. Kütusest rääkides – diislikütus on umbes Soome tasemel, seda näidet armastatakse tuua, aga küll see kallineb ka Soomes. Riigid juba suhtlevad omavahel ja arutavad, mis see kütuse miinimummäär peaks olema. Mingisugust suurt Nokiat ei maksa meil odavast kütusest küll otsida, see on import, see on keskkonnasaaste. Mina ideoloogiliselt küll ei nurise, ma arvan, et inimesed võiksid maksta bensiini ja diislikütuse eest rohkem, kui praegu makstakse, sest see piirab tarbimist väga vähe. Muidugi on iseasi see, et kõik ei jaksa, see on iseküsimus. Nii et siin ongi optimeerimise küsimus, et kas on alternatiive ja kui palju suudetakse säästlikumalt elada ja muretseda säästlikumaid autosid jne. Sellel aktsiisil on head ja halvad küljed, aga kokkuvõttes saab selle kogutud rahaga negatiivseid mõjusid, eelkõige neid sotsiaalseid mõjusid, leevendada ja seda ka tehakse jõudumööda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud rahandusminister! Avan läbirääkimised. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud Riigikogu esimees! Härra minister ja mõned kolleegid, kes veel siia jäänud on! Järgmine kord me siis teame, et teeme härra Ligile kolm arupärimist ühe asemel, sest ta ei jõudnud vastata. Kummaline küll, et üks poliitik ei oska aega arvestada. Tundub ka, et Reformierakonnal on käes n-ö tõemonopol, et keegi enam ei tohigi küsida. Kes küsib on kas riigi vaenlane või siis lihtsalt rumal. Eriti tore oli aga see vastus, et majanduslanguses ei olegi süüdi mitte praegune majandusminister, vaid hoopis kunagine. Jällegi – süüdi on Edgar Savisaar. Huvitav oli ka see, et kriisi sügavus ei sõltugi justkui meist. Mina mäletan küll, et eelmisel aastal me muud ju ei teinud, kui ainult kärpisime ja lihtsalt ootasime, et järsku läheb see kriis ja tööpuudus üle, aga ei läinud nad kuhugi.
Kui me vaatame ikkagi neid kukkumisi – I kvartal 15%, II kvartal juba 16%, III kvartal 15,6%, IV kvartal 9,4% – ja meenutame ministri sõnu, et keegi ei prognoosinud nii suuri kukkumisi, siis mina mäletan väga hästi, kuidas opositsioon ja Keskerakond siin saalis hoiatasid, et see kukkumine tuleb ränk, et eelarve tulude pool ei saa täis ja me hakkame kohe 2009. aasta I kvartalis tegema negatiivset lisaeelarvet, aga seda justkui üldse tähele ei pandud. Nii et fakt, et meie kukkumine on olnud erakordselt suur, ja seesama fakt, et oleme 215 riigi hulgas kukkunud 210. kohale, on kohutav. Ma lihtsalt näitan ka ministrile, kes ütles, et peaks meile rohkem infot jagama, et isegi ajakirjandus ei taha seda jagada. Näete, siin Postimehes on 9. leheküljel all nurgas see info. Ime siis, et ka minister ei tea!
Meie siin saalis oleme kuulnud ka rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase suust, et me oleme rahanduses vääramatult Euroopa meistrid ja on siis vihjatud, et me pole laenanud. Kui me vaatame praegu eraisikute laene, 130 miljardit, kas see siis ei olegi riigi südametunnistusel? Miks siis riik ja Eesti Pank vahele ei astunud, ei hoiatanud? Peaminister ütleb, et me oleme riigina ikka hästi hakkama saanud, ometi me näeme, et kõik langeb – töötleva tööstuse müük kodumaisel turul, sisemajanduse nõudlus. Ja kui me räägimegi siin SKT languse mõningasest aeglustumisest ja et justkui läheks juba paremaks – siin toodi ka väikesed näited, et IV kvartal oli juba väga hea ja kasv kõrgeim –, siis on see sellest, et rahvas varus lihtsalt aktsiisikaupa eelmisel aastal ette, ostis kokku, kuna aktsiisid tõusid 1. jaanuarist. Nii et me võime siin küll ei tea millega kiidelda, aga vaatame ka, mis tasemele me üldse kukkusime. Kui sealt mingi pisikegi tõus tuleb, siis see pole ju mitte mingi näitaja.
Veel oli siin juttu Euroopa aktsiisimääradest, et meil on need mitu korda kõrgemad Euroopa alammääradest. Ongi! Ja peaminister ongi öelnud, et me peaksime ootama, millal Euroopa meile järele jõuab. Elektriaktsiis on tõstetud eratarbijale viis korda ja äritarbijale üheksa korda kõrgemaks kui Euroopa Liidus. Samuti võime erikütuse kohta öelda, et kui Euroopa Liit nõuab ühe liitri kohta 38 senti, siis meil nõutakse üks kroon 73 senti. Nii et siin pole üldse midagi rääkida!
Kui me võtame veel absoluutse vaesuspiiri, et see on poliitiline otsus, siis Statistikaamet tegi neid arvestusi viimati aastal 2007. Praegu öeldakse sealt, et neid vahepealseid aastaid nad ei arvestagi, arvestus tehakse küll selle aasta kohta, kuid tulemused avalikustatakse järgmise aasta aprillis. Nii et pärast valimisi. Järgmine valitsus saab siis kaela selle, mis tulemused on eelmised siin saavutanud. Pensionisammastest pole mõtet rääkida, aga ma tahaksin teada, kust võetakse aastal 2014 need 4 miljardit. Ja imelik oli kuulda, et minister justkui ei osalenudki siis – jah, valitsuses küll mitte, kuid koalitsioonis oli, rahanduskomisjoni esimees koguni. Nii et siin pole midagi rääkida – dividenditulusid meil enam ei tule, ühekordselt on kõik maha müüdud, tervishoid on katastroofi äärel, makse ei laeku, ravimite hinnad on Euroopa kõige kõrgemad. WHO konverentsil imestati, millised on arstirohtude hinnad pensionäridele. 130 000  inimest on lahkunud. Me ei hooli vaestest, töötutest ega mitte kellestki. Olukord on väga hull! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Palun registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.39.