Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kuuenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt küsin, kas kolleegidel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon annab menetlusse riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on taastada riiklik matusetoetus enne 2009. aasta 1. juulit kehtinud kujul. Eelnõu järgi on matusetoetus Eesti territooriumil matuse korraldamiseks ettenähtud ühekordne toetus, mida makstakse Eestis registreeritud surma korral. Nagu mäletame, lõpetas valitsus möödunud aasta juulist matusetoetuse maksmise, selleks et täita eurokriteeriume. Tahan rõhutada, et võetud kohustusi tuleb täita ka majanduslikult keerulistel aegadel. Eesti on ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta, milles toodud sotsiaalkindlustusliikidest üks on matusetoetus. Inimesed loodavad, et just rasketel aegadel saavad nad tuge sotsiaalhartast. Inimeste lootusi ei tohi petta. Ma arvan, et me saame selle seaduseelnõu menetletud üsna kiiresti ning saab arvestada, et matusetoetus on võimalik uuesti kehtestada juba järgmise aasta 1. jaanuarist. Aitäh!

Lembit Kaljuvee, palun!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on anda üle arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimise teema on elektrienergia hind kodutarbijatele. Meil on kirja pandud neli küsimust. Need puudutavad elektri hinda kodutarbijatele praegu, lähiaastatel ja kaks-kolm aastat tagasi ning seda, milline on perspektiiv kodutarbijate jaoks lähitulevikus, ma mõtlen seda aega, kui elektriturg Põhjamaades täielikult avaneb, s.o aastast 2013. Sellele arupärimisele on alla kirjutanud kaheksa Riigikogu liiget. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui need vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatule, siis otsustatakse eelnõu menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul ja arupärimine edastatakse adressaadile viivitamatult.
Mul on edastada teile ka üks teade. Nimelt on Riigikogu esimees edastanud kaheksa Riigikogu liikme esitatud arupärimise kultuuriminister Laine Jänesele.
Kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.

Head ametikaaslased! Võime asuda tänase päevakorra punktide menetlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on ettekanne korrakaitse olukorrast riigis ja turvalisuspoliitika põhisuundade elluviimisest siseturvalisuse arengukava elluviimise põhjal. Ehkki arutelu kord peaks olema kõigile tuttav, ma paari sõnaga meenutan seda kõigile. Siseministri ettekanne kestab kuni 20 minutit, seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada ettekandjale üks suuline küsimus. Seejärel avame läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõpetamist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Mul on hea meel paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Marko Pomerants!

Tere hommikust, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olen teie ees, et ette kanda "Turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015" 2009. aasta täitmise aruanne.
Riigikogu võttis 10. juunil 2008 vastu "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015". Siseminister on kohustatud esitama hiljemalt iga aasta 1. märtsiks Riigikogus ülevaate Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade elluviimisest.
Turvalisuspoliitika on osa Eesti riigi julgeolekupoliitikast ja rajaneb 2004. aastal Riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustel. Siseministeeriumi turvalisuspoliitika läbiv visioon ja eesmärk on vähem õnnetusi, mis toovad kaasa hukkunuid ja vigastusi. Samuti ohutum elukeskkond ning suurem turvatunne.
Turvalisuspoliitika alused suunavad meid panustama selles suunas, et kõikide ühiskonnaliikmete turvalisus oleks kindlustatud avaliku, era- ja mittetulundussektori koostöö kaudu. Turvalisuse tagamisel peab läbiv suund olema ohtude ennetamine.
Käesoleval aastal otsustasime hakata välja andma Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade ülevaadet ka trükise kujul. Ikka sellel eesmärgil, et süsteemsemat ja laiapõhjalisemat turvalisuse valdkonna käsitlust pakkuda. Teil on võimalik seda trükist minu ettekande kõrvale põhjalikumalt sirvida ja miks mitte seda ka hiljem teha. Loodan, et teil kõigil on olemas selline väike raamat, mis koosneb kahest osast. Esiteks on ülevaade, lähtudes turvalisuspoliitika põhisuundadest, aga siin on lisaks ka mõned artiklid, mis kajastavad erinevaid teemasid meie haldusala valdkonnast, näiteks finantseerimine, Politsei- ja Piirivalveameti kokkusaamise lugu, ühtne hädaabinumber, hädaolukorra seadusest tulenev. Loodan, et see on teile rahvasaadikutöös abiks.
Annan teile turvalisuspoliitika dokumendis kirjeldatud suundade kaupa ülevaate eelmise aasta olulisematest tegevustest ja õnnestumistest, millega on panuse siseturvalisuse tõhusamaks tagamiseks ja ohtude ennetamiseks andnud Siseministeerium koos oma valitsemisalaga. Lähtun sellest, et justiitsminister Rein Lang on ettekande oma valdkonnas – kriminaalpoliitika suundumustest – juba teinud.
Esiteks, turvalisem tunne. Turvalisuspoliitika eesmärk on vähendada inimeste hirmu sattuda rünnaku ohvriks, ära hoida isikuvastaste kuritegude toimepanemist, vähendada rahvustevahelisi pingeid ning suurendada seeläbi turvatunnet.
Kuritegevuse olulisemad trendid 2009. aastal olid järgmised. Registreeriti 48 359 kuritegu, võrreldes 2008. aastaga oli langus 5,8%. Vähenes isikuvastaste kuritegude arv. Registreeriti rohkem alaealiste suhtes toimepandud kuritegusid. Samas on hea meel tõdeda, et pandi toime vähem tapmisi ja mõrvasid (2009. aastal 76 tapmist ja mõrva, 2008. aastal 86). Politsei lahendas 2009. aastal 23 478 kuritegu.
Eelmisel aastal vähenes avaliku korra raskete rikkumiste hulk. Vähenemine oli 38%. Avalikus kohas raskete rikkumiste arvu vähenemine näitab seda, et meie käitumine avalikus ruumis on muutunud seaduskuulekamaks. Kindlasti on seda mõjutanud ka politsei sisemiste ressursside suunamine analüüsipõhiselt.
Paraku tuleb tõdeda, et inimeste subjektiivne hirm sattuda tänaval kuriteo ohvriks on aastaga suurenenud 29%. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et 42% küsitletuist tundis 2009. aastal hirmu tänavakuritegevuse ees. Kindlasti on siin võimalikuks mõjutajaks 2009. aasta üks kõige jõhkramaid kuritegusid, nn kurikamõrv. Samuti on suurenenud jõhkrate röövide hulk, samas kui röövide koguarv on vähenenud.
Isikuvastaste kuritegude puhul on trend samuti positiivne. 2009. aastal toimus üldine vähenemine. Võrreldes 2008. aastaga vähenes isikuvastaste kuritegude arv 13,2%.
Kuigi tapmiste ja mõrvade vähenemine teeb heameelt, ei saa siiski olla rahul üldise pildiga sündmuste osas, milles inimene kaotab elu ebaloomulikul teel. 2009. aastal oli selliseid inimesi ligi 600: liiklusõnnetustes hukkus 100 inimest, tulekahjudes 63 inimest, tapmiste ja mõrvade tagajärjel 76 inimest. Kui te vaatate trükist, siis näete, et seal on arvuks 69, mis tähendab, et mõrvu ei ole leheküljel 10 olevas tabelis käsitletud. Vaatame edasi: tööõnnetustes sai surma 17 inimest, uppus 63 inimest ja enesetapu tagajärjel kaotas elu 280 inimest.
Jätkuv tõusutrend annab seega põhjust muretsemiseks. Kui me oleme viimase kahe aasta jooksul suutnud eri meetmete koosmõjul vähendada liiklussurmasid poole võrra, siis enesetappude ennetamine ei ole riigis olnud sellisel tasemel prioriteet ja sellega ei ole ilmselgelt piisavalt tegeldud. Me oleme riigina seadnud endale eesmärgi väärtustada inimelusid ja säästa neid kõikide osapoolte kaasamisel. Suitsidiaalsus on üks oluline lõik, millega tuleb tulevikus aktiivsemalt tegelda. See on võrgustiku ja koostöö küsimus. Sellesse valdkonda on vaja ühiselt panustada.
Politsei koostöö kohalike omavalitsuste ja teiste partneritega on üldiselt hea. Naabrivalve ja politsei koostööd võib samuti hinnata heaks, sest politsei osaleb alati ühe osapoolena uute naabrivalvesektorite moodustamisel, seeläbi on koostöö pidev.
Teiseks, ohutum liiklus, vähem õnnetusi. Liiklusohutuse parandamisel on turvalisuspoliitika eesmärk hukkunute ja vigastatute arvu vähenemine, varakahjude vähenemine ning liikluskultuuri paranemine.
Liiklusohutus on olnud riigi siseturvalisuse keskne prioriteet viimasel paaril aastal. Riikliku liiklusohutuse programmi ellurakendamine ja ametkondadevaheline sisuline koostöö on sellel perioodil hoogustunud ning seetõttu on ka positiivseid tulemusi.
2009. aastal liiklusõnnetustes hukkunute arv jätkuvalt vähenes. 2009. aastal hukkus liikluses, nagu te kindlasti olete juba korduvalt kuulnud, 100 inimest.
2009. aastal jätkas politsei 2008. aastaga võrreldes liiklusjärelevalvet suuresti samas mahus. Mõningane järelevalve mahu vähenemine toimus 2009. aasta teisel poolel ja põhjuseks on siin eelarve vähenemine.
Saavutatud tulemused näitavad, et valitud tegevused on olnud õiged ja tulemuslikud. Neid tuleb jätkata ja nende kõrval tuleb rakendada veel lisategevusi, mis aitavad jätkuvalt parandada liikluskultuuri ja suurendada liiklejate enesekontrolli.
Tõenäoliselt olete te Tartu maanteel liigeldes tähele pannud halle kastikesi. Mõned kastikesed on võib-olla punaseid sähvivaid kiirigi tekitanud. Üks tulevikku suunatud tegevus on kiiruskaamerate rakendamine. See projekt sai alguse 2007. aasta lõpus ja praegu on käimas katseperiood, kus konkreetse kaamera fikseeritud kiiruseületamise kohta saadetakse inimestele hoiatustrahviteateid. Kuna tegemist on katseperioodiga, siis trahvisummaks on esialgu 0 krooni, aga rikkumine on olnud tegelik. Esmaspäevahommikuse seisuga oli väljastatud 1575 trahviteadet. Ma loodan, et keegi teist ei ole sellist teadet saanud. Eriti puudutab see neid mehi ja naisi, kes peavad Tallinna ja Tartu vahet sõitma.
Kolmandaks, tuleohutum elukeskkond, vähem õnnetusi. Eesmärk on tulekahju tagajärjel hukkunute ja vigastatute arvu ning varaliste kahjude vähenemine, samuti inimeste teadlikkuse suurendamine.
2009. aastal saavutati häid tulemusi tuleohutuse suurendamisel, kus peamine eesmärk on tulekahju tagajärjel hukkunute ja vigastatute arvu ning varalise kahju vähendamine. Samuti inimeste teadlikkuse suurendamine selle kohta, kuidas tulekahju vältida ja kuidas õnnetuse korral käituda.
2009. aasta märksõnad tuleohutuse alal olid ennetus- ja teavitustöö, suitsuanduri kasulikkuse ja kohustuslikkuse tutvustamine ja laialdasem kasutamine eluruumides ning vabatahtlikkuse edendamine päästealal. Suitsuandur muutus eluruumides kohustuslikuks möödunud aasta suvest. Viimaste uuringute kohaselt, see on oktoobrikuu seis, oli suitsuandur 78%-s eluruumidest. Aasta varem oli see näit 38% ja 2007. aastal 25%.
Tuleohutuse suurendamisel on eraldi jätkuvalt tähelepanu suunatud hoolekandeasutustele, kus tulekahjul võivad olla väga traagilised tagajärjed.
Möödunud aastal kaotas tulekahjudes elu 63 inimest. Tulekahjudes viga saanud isikute arv on samuti mõnevõrra vähenenud: 2009. aastal sai tulekahjudes vigastada 100 inimest, aastal 2008 oli see arv 102.
Hea meel on tõdeda, et tulekahjude arv on viimastel aastatel samuti oluliselt vähenenud. Kui 2006. aastal toimus 14 900 tulekahju, siis 2009. aastal oli tulekahjude arv juba oluliselt väiksem – 8421. Seega vähenes aastatel 2006–2009 tulekahjude arv 43%. Siin on erinevaid põhjuseid, ühelt poolt tuleohutusalane ennetustöö ning elanikkonna teadlikkuse kasv, aga ka järelevalve tõhustamine.
Samuti keskendusime 2009. aastal järelevalve puhul mahajäetud hoonete tuleohutuse kontrollimisele. Kõik ohtlikud hooned on kaardistatud ja tähistatud ning omanikud on saanud ettekirjutuse hoonete sissepääsude sulgemiseks.
2009. aastal ei toimunud õnneks (ennekõike tänu ilmale) suuremaid metsapõlenguid. See, mis on Eestimaal puhkajatele nuhtluseks, on pritsumehele abiks, sest mida rohkem vihma, seda mõnusam. Seda võib seostada, nagu ma ütlesin, ebasoodsate ilmastikuoludega, kuid ka inimeste teadlikkus ja käitumine on kindlasti paranenud.
Koolid on jätkuvalt meie tähelepanu all. Haridusasutuste tuleohutusnõuetega vastavusse viimiseks jätkatakse tõhusat tuleohutusjärelevalvet ja tehakse aktiivset koostööd koolipidajatega. Kokkuvõttes on tuleohutuse olukord paranenud, aga ei ole piisaval tasemel. Eesti koolidest 38%-s on tuleohutusega kõik asjad, võib öelda, korras. Eelmisel aastal leidus ka üks kool, kus polnud ainsatki tulekustutit.
Inimeste teadlikkuse tõstmiseks ja õnnetuste ärahoidmiseks tehti 2009. aastal ka sotsiaalkampaaniaid tulekahjude ärahoidmiseks. Nii et kasutusel on olnud erinevad võimalused. Siinkohal tuleb nimetada internetist kättesaadavaid materjale (www.rescue.ee, www.kodutuleohutuks.ee, www.veeohutus.ee, www.ohutusope.ee, www.suitsuandurid.ee ja www.tulekustutid.ee).
2009. aastal kinnitati "Päästet abistava vabatahtliku tegevuse arendamise kontseptsioon", mis paneb paika üldalused ja eesmärgid vabatahtlike päästjate tegevuse arendamiseks. Samuti jätkati päästeala vabatahtlike tegevuse toetamist (rahaline toetus, koolitus ja varustus).
Neljandaks, kaitstum vara. Inimeste elu ja tervise kaitse kõrval rõhutab turvalisuspoliitika vara kaitset. Eesmärk on varavastaste kuritegude vähendamine, kriminaalsel teel saadud tulu konfiskeerimine ning inimeste teadlikkuse suurendamine oma vara kaitsmise võimalustest.
Vaadates varavastaste kuritegude üldist trendi, võib viimasel kahel aastal märgata kerget tõusu. Arvuliselt ja protsentuaalselt on andnud suurima tõusu just vargused. See tuleneb osaliselt seadusmuudatustest, nimelt süstemaatilise varguse kriminaliseerimisest. Varguste osas on positiivne see, et ei ole sagenenud vargused eluruumidest.
Varavastaste kuritegude avastamise ja ennetamise osas on politsei suunanud oma tegevuse eelkõige organiseeritud kuritegelikele gruppidele. Erilist tähelepanu pööras politsei 2009. aastal kuriteo tagajärjel saadud varaga kauplejate tabamisele ja kuriteo tagajärjel saadud vara tuvastamisele. 2009. aastal selgitas politsei välja süüteo tagajärjel saadud vara hoidmise ja turustamise fakte ligi 30% rohkem kui 2008. aastal.
Oma vara kaitse ja elupaiga üldise turvalisuse positiivne mõjutaja on kolmanda sektori näol Mittetulundusühing Eesti Naabrivalve, kus on nüüdseks üle 10 000 leibkonna. 2009. aastal liitus sellega veel 86 piirkonda üle Eesti. See näitab inimeste tahet ja soovi panustada enda ja lähedaste vara kaitsmisesse.
Ma juba alguses mainisin, et üldine röövimiste arv on vähenenud, aga röövid on jõhkramad. See tähendab seda, et varjatakse oma identiteeti, kasutatakse maske ja püütakse relva või millegi sarnasega oma sõnadele kaalu lisada.
Halvemaks on olukord läinud arvutikelmuste osas. Arvutikelmused on võrreldes 2008. aastaga suurenenud 103 fakti võrra. Seega on väga oluline, et meil oleks riigis piisav kompetents ja ressursid, et arvutikeskkonnas toime pandud kuritegusid ennetada või siis juba toime pandud kuritegude toimepanijaid välja selgitada ning koguda kvaliteetseid tõendeid nende süüdimõistmiseks.
Viiendaks, turvalisem riik. Riigi turvalisusesse ja julgeoleku tagamisse tuleb suhtuda alati tähelepanelikult. Peame hoolitsema selle eest, et hoiaksime ära Eesti-vastase luure- ja õõnestustegevuse ning ennetaksime terroriakte. Peame tagama elutähtsate valdkondade toimimise, ennetama ebaseaduslikku rännet ning suutma usaldusväärselt tuvastada Eestis viibivaid isikuid.
Alates juunist 2009 kantakse reisidokumentidesse sõrmejäljebiomeetria. 2010. aasta 1. jaanuari seisuga on kehtivaid biomeetrilisi reisidokumente välja antud 221 156, nende hulgas ligi 32 000 sisaldavad ka sõrmejäljebiomeetriat. See on üks usaldusväärsematest isikutuvastusmeetoditest, mida vastavalt Euroopa Liidu õigusele rakendatakse mitmete riikide reisidokumentides.
Eesti on ebaseadusliku sisserände osas valdavalt transiitriik, mille kaudu soovitakse tavaliselt jõuda Põhjamaadesse või Vahemere-äärsetesse riikidesse. Ebaseadusliku sisserände peamised lähteriigid olid 2009. aastal peale Afganistani Islamiriigi veel Venemaa Föderatsioon, Süüria Araabia Vabariik, Türkmenistan ja Hiina Rahvavabariik.
Ebaseadusliku sisse- ja läbirände ning muu piiriületuse ja kuritegude surve nii Eesti välispiiridele kui ka vaba liikumise alale tervikuna on alates 2008. aastast näidanud kasvutendentsi. 2009. aastal avastati 61 ebaseadusliku sisserände juhtumit. 2009. aastal suurenes ebaseaduslikul sisserändel tuvastatud isikute arv 57%, nendest 60% isikuid ületas riigipiiri piiripunktidevahelisel alal ja ülejäänud olid Schengeni viisa väärkasutamise või riigis ebaseaduslikult viibimise juhtumid.
2009. aastal avastati Eesti-Vene piiril 97 salakauba üle piiri toimetamise juhtumit, mis on omakorda 60% rohkem kui 2008. aastal.
Kuuendaks, kiirem abi. Turvalisuse tagamisel on sageli määrava tähtsusega kiire reageerimine.
2009. aastal õnneks merekatastroofe ega inimohvritega laevaõnnetusi Eesti päästepiirkonnas ei toimunud, otsingu- ja päästetegevuse põhiraskus langes seetõttu Peipsi järvele, Pärnu lahele ning Tallinna-Paldiski piirkonnale. Abivajajad olid üldjuhul harrastuskalurid ja harrastusmeresõitjad. 2009. aasta jooksul registreeriti kokku 131 merepäästejuhtumit. Piirivalve lennu- ja ujuvvahenditega päästeti nende juhtumite raames 263 inimest. 42 inimest pääsesid omal jõul, 11 inimest hukkus enne abi kohalejõudmist ja 1 inimene jäi kadunuks.
2009. aastal tehti merereostuse avastamiseks patrull-lende keskmiselt 2,4 korda nädalas (ühe patrull-lennu pikkus oli kolm tundi), mille käigus avastati 59 merereostuse juhtumit.
2009. aastasse jäi ka piirivalve multifunktsionaalse mereseirelaeva ehituse riigihanke väljakuulutamine. Kahjuks me hanke endani ei ole jõudnud, kuna protsessid toimuvad kohtus edasi.
Reageerimiskiiruse parandamiseks on veelgi vaja suurendada hädaabikõnedele vastamise ja väljasõitude kiirust, samuti on vaja suurendada teadlikkust hädaabinumbri 112 kohta.
Seitsmendaks, tõhusam turvalisuspoliitika. Siin (aeg hakkab otsa saama, aga õnneks on olemas ka aruanne) näeme ressursse ennekõike vabatahtlike kaasamise näol. Oleme panustanud politseinike, piirivalvurite ja üldse haldusalas töötavate inimeste paremasse haridusse. Oleme avanud magistriprogrammi ja siseturvalisuse arendamisel pöörame tähelepanu piiriäärsetele regioonidele, ennekõike Ida-Virumaale. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna Hannes Astok. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Väga tore ettekanne oli. Saime teada, et elame turvalisemalt. Ettekandes nimetasite te toreda saavutusena kiiruskaameraid Tallinna–Tartu maantee peal, mis on teie väite järgi vähendanud liiklusrikkumisi. Kas need mittetöötavad liikluskaamerad, mis seal praegu on, on tõepoolest vähendanud liiklusrikkumisi? See võib olla siis platseeboefekt või midagi muud sellist, et kui pannakse politseinikuvormis lumememmed teeserva, siis tõesti võtad hirmuga kiirust maha. On sellel teie väitel mingit tõestust, tingimustes, kus need kaamerad veel ei tööta?

Jah, vastab tõele, et need on tõepoolest liiklust rahustanud. Tegelikult nad töötavad, lihtsalt menetlust pole seal taga olnud. Nii et täna, kui sa sõidad pärast istungit koju ja kui sa ületad kiirust (kui sa bussiga lähed ja buss ületab kiirust, siis on sama lugu, siis saab lihtsalt juriidiline isik selle trahviteate), siis tehakse sinust ja sinu autost kena portreefoto (soeng peaks korras olema) ja see konkreetne juhtum tulebki meie menetlejate kätte. Tegemist on reaalse rikkumisega, mille puhul saadetakse praegu välja hoiatustrahvipaber, ainult trahvisummaks on 0 krooni. Teatavasti on karistuse suuruseks 50 krooni iga lubatud kiirust ületava kilomeetri eest. Nii et see süsteem toimib. Kuna käib suhtlemine autoregistrikeskusega ja erinevate registritega, me kontrollime, kas kõik tarkvara osad toimivad laitmatult, siis seetõttu ei saa inimesed sinna trahvikviitungile konkreetset rahasummat. Aga võib öelda, et kaamerad toimivad ja peagi saabub see päev, kus 0 asemele tuleb mingisugune muu number. Rikkujad on reaalselt olemas, muidu ei oleks meil põhjust rääkida 1575 teatest, mis me oleme juba väljastanud. Ennekõike on need välja kirjutatud ikkagi esimese kümmekonna kilomeetri eest, mis üle normi on läinud. Aga on ka mõned sellised uljaspead, kes võtavad nõuks kohe 20 kilomeetri võrra kiiruseületamist ette võtta. Statistika on olemas ja see on korralik.

Küsimuseks sõna Rein Ratasele, palun!

Tänan, austatud juhataja! Auväärt siseminister! Tänan teid väga põhjaliku ja hea ülevaate eest! Kahjuks lasin ma kõrvust mööda narkokuritegude osa. Palun alandlikult vabandust, et ma küsin, kuidas on meil Eestis olukord narkokuritegudega. Kas on suundumus paremuse või halvemuse poole ja kui on võimalik, siis võib-olla ütlete ka mõningad näitajad? Olen rääkinud.

Aitüma! Ma spetsiaalselt ei peatunud sügavamalt kuritegevuse eri liikidel, kuna minu kolleeg Rein Lang oma ettekandes sellega kindlasti tegeles. Kui rääkida veidike statistikast, siis konkreetsete juhtumite arv 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga vähenes. Kindlasti oli põhjuseks ka see, et inimesed, kes narkokaubandusega tegelevad, peavad kasutama selliseid meetodeid, et neid oleks raskem tabada. Aga mis puudutab kriminaalpolitseid, siis 2009. aastal tabati narkokuritegevuselt üheksa gruppi, kuhu kuulus 53 isikut, ja piiriülese narkokuritegevusega jäi vahele kolm gruppi 10 isikuga. Kes eile vaatasid uudiseid, need nägid, et Tartu kandis oli just kohtuprotsess, kus määrati konkreetne vabaduskaotuslik karistus kolmeks aastaks. Nii et teema on meil endiselt prioriteetne.

Palun, Jaan Kundla!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minule on räägitud mitmest juhtumist, kui väikeses linnas kutsutakse välja kiirabi kohapeal tuntud-teatud objektile, aga hädaabinumbril vastu võtnud dispetšer hakkab väga detailselt küsima, kuidas saab sinna sõita, kaotades sellega hulga minuteid. Mõni inimene võib selle tõttu oma elu kaotada. On arusaadav, et üleriigilise hädaabikeskuse operaator ei tunne kohapealset olukorda, aga kohapealne kiirabimeeskond tunneb seda ju nagu oma kümmet sõrme. Kas on plaanis seda korda kuidagi täiustada?

Aitüma! Ma arvan, et on väga tähtis, et abi jõuab õigesse kohta. Nagu te ütlesite, tõepoolest toimub Eestis hädaabinumbrite teenindamine neljas geograafilises kohas, mis ei tähenda seda, et kiirabibrigaadid ei oleks kohalike oludega tuttavad. Aga ka ühe maakonna piires võib juhtuda, kui inimesed on ärevuses, et satutakse hoopiski sarnase nimega naaberasumisse. Ma arvan, et pigem on põhjust kasutada aega asukoha väga täpseks selgekstegemiseks, selle asemel et pärast kulutada võib-olla lisaminuteid õige koha otsimiseks. Täpsete koordinaatide väljaselgitamine kindlasti nii kaua aega ei võta, kuigi abi kutsujale tundub aeg üüratult pikk, aeg tundub venivat.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea siseminister! Tänu ettekande eest! Me teame, et Eesti on olnud esirinnas isikutunnistuste ja reisidokumentide turvalisuse arendamisel. Teadupärast käivad jutud, et kohe-kohe hakkame juurutama ka elektroonilist ID-kaarti, mis tähendab seda, et kulutused riigieelarvest arendustesse kasvavad veelgi. Kas me ei peaks arendustegevuses natukene hoogu maha võtma ja panustama hoopistükkis inimestesse, selles valdkonnas töötavatesse inimestesse? Me muudkui aga arendame, mis võib-olla ei ole praegu kõige olulisem.

Aitüma! Mis puudutab arendusi, siis need on need asjad, kus me peame Euroopa Liidus liikuma enam-vähem ühes rütmis. Tegelikult on see küsimus oma olemuselt väga hea küsimus. See, mis inimestele hästi välja paistab, on inimeste palgad. Meil on politseinikud, piirivalvurid, päästjad ja veel hulk tublisid inimesi, suurusjärgus 9500, kes iga päev tööd teevad, aga tegelikult läheb väga suur hulk raha just nimelt eri andmebaaside ühelt poolt arendamisse ja teiselt poolt töös hoidmisesse. See, et inimesed saavad minna täna muretult, käed taskus, Soome, tähendab seda, et on olemas andmebaasid, mis võimaldavad inimeste piiriületust kontrollida. Või kui inimene tuleb Jaanilinnast järjekordselt tuurilt Narva linna tagasi, siis see, et on võimalik tema dokumente kontrollida, saab teoks ainult tänu infotehnoloogilistele kulutustele. Me ei saa neid tegemata jätta, aga eks me teeme nii palju, kui me jõuame. Meie enda eelarvest ei olegi väga palju võimalik ette võtta. Siin on meile suureks abiks olnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi käsutuses olevad vahendid. Meie peaaegu ühe täisaasta tööl olnud infotehnoloogia- ja arenduskeskus SMIT on vahendite taotleja ja nende abil me oma projekte ellu viime. Paraku tuleb öelda, et peab pöörama tähelepanu ka IT-le. Niigi on meil sisemiselt eelarve ju n-ö halvas tasakaalus. Kui me võtame riigieelarvelised kulutused, siis meil on palgakulude suhe muudesse kuludesse umbes 72%. Ega meil pole enam kuskile edasi minna.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud siseminister! Aitäh selle ettekande eest ka minu poolt! Ühe olulise eesmärgina kõlas tuleohutum elukeskkond ja vähem õnnetusi. Kuidas aitab teie arvates seda eesmärki saavutada Simuna komando sulgemine?

Aitüma! Võib aidata küll. See tähendab kindlasti seda, et tuleb rohkem panustada ennetustegevusse, mis ei ole tingimata seotud komando olemasoluga. Eile oli Eesti riigis teatavasti selline päev, kui elupäästjatele jagati tunnustust ja medaleid. Umbes 80% nendest inimestest, võib-olla natuke vähem, olid professionaalsed päästjad. Muidugi, seal hulgas olid ka tublid koolitüdrukud Viljandist, kes suutsid jääaugust välja tõmmata ühe väiksema lapse, oli tubli naabrinaine, kes oma naabri ära päästis. Aga üsna palju elupäästmisi on seotud professionaalsete päästjatega, nende elupäästevõimekusega ja suitsusukeldumisvõimekusega. Muudatus, mis Simunas konkreetselt toimus, võimaldas sellise elupäästevõimekuse luua Väike-Maarjas, seda seal varem ei olnud. Ma väga loodan, et see aitab tulevikus reaalselt inimelusid päästa. Aga hästi oluline on see, et me üleüldse saaksime tulekahjude arvu väiksemaks muuta. Statistika on seda näidanud. Ennetustöösse tuleb seetõttu panustada. Kui 14 000 tulekahju asemel on meil praegu alla 9000 tulekahju, siis see tähendab, et ka väikestel komandodel on oluliselt vähem väljasõite. Iga komando oleks muidugi abiks. Paraku, nagu ma olen korduvalt rääkinud, on olukord riigis selline, et 100 000 inimest vajab ise abi ega ole need, kes tooksid riigikassasse raha ja aitaksid panustada ka turvalisuse finantseerimisse.

Palun, Mati Raidma!

Aitäh! Austatud minister! Tänu selle ülevaate eest, kuigi see oli eelmise aasta ülevaade! Kui me vaatame sellel aastal tules hukkunute arvu, siis ma kardan, et langustrend ei ole sel aastal jätkusuutlik. Minu küsimus on häirekeskuste teemal. Päästeamet on teinud väga suurt tööd, väljaarendamaks Euroopa tasemel 112-süsteemi. Täna loen ma siit aruandest, et tegelikult on 110-l arenguruumi ja Siseministeeriumil on lähiajal plaan need asjad ühendada. On kolm varianti: kas see jääb Päästeameti juurde, selle võtab Siseministeerium endale, tekitab endale uue asutuse või see läheb suurele vennale politseiametile, kes selle väljaarendamisse suurt panust ei ole teinud, aga saab kingiks ühe ilusa keskuse. Milline kolmest lahendusest see õige on? Selles dokumendis on jäetud igaks juhuks see selgitamata.

Aitüma! Ma tulen korraks selle algusrepliigi juurde. Tõepoolest, mis puudutab 2010. aastat versus 2009 ja tulekahjudes hukkumist, siis asi on võrreldes eelmise aastaga oluliselt viletsam. Kui 2009. aastal oli samaks ajaks tulekahjudes hukkunuid kuus, siis tänaseks päevaks on see arv 26. Kui palju on seal tegemist sellega, mida oleks saanud teha Päästeamet või päästjad? Ligi pooltel juhtudel oli tegemist suitsetamisega. Ka eile, samal ajal, kui me andsime elupäästjatele üle medaleid, põles Tartumaal üks vanem proua tugitooli. Sigaretil on üsna ükskõik, diivan on parem, aga tugitool kõlbab ka selleks, et põlema minna ja inimese elu hävitada. Hästi palju on meie endi kätes. Liikluses on õnneks olukord parem. Kui eelmisel aastal samal ajal oli 18 hukkunut, siis praeguseks ajaks on hukkunuid seitse. Uppunuid oli eelmisel aastal selleks ajaks neli, tänavu 0. Ilmselt on siin üks põhjus külm ilm ja jääolud. Peipsi peal piirivalvuriks olles ise puurisin ja sain 40 sentimeetri kanti jääd. Nii et sealt on praeguse ilmaga raske läbi kukkuda, mis ei tähenda seda, et halvemad ajad ei tuleks. Aga nüüd ühendnumbri juurde. Mis on siin vahet, miks üks on efektiivsem? 112 puhul on abiks ka lisanumbrid, näiteks 1345, mida aitavad finantseerida Tallinna Linnavalitsus ja ümberkaudsed vallad. See tähendab, et aeglasemad kõned ja n-ö kommunaalkõned, näiteks et kuskil on torud külmunud, suunatakse kohe selle aeglasema infotelefoni peale ning 112 hoitakse vaba puhtalt hädaabi- ja kiirete kõnede jaoks. Seetõttu ka efektiivsem menetlemine. Mis puudutab numbrit 110, siis need kõned on kõik, nii kiired kui ka aeglased, seal 110 peal. Seetõttu võib olla probleemiks, et kõiki kõnesid ei jõuta menetleda. Aga kus see tulemus peaks realiseeruma, kui meil on 112 see märksõna, ühine hädaabinumber tulevikus? Ikka sealsamas häirekeskuste juures, kus numbrit 112 teenindatakse. Sealt edasi toimub juba kõnede jagamine n-ö teisele liinile ehk politseinike kätte lähevad nende kutsed ja n-ö aeglased kommunaalkutsed lähevad jällegi teistele telefonidele, mis ka olemas on. Kui kiiresti me suudame seda rakendada, see sõltub jällegi rahast, tegemist on jälle infotehnoloogiarakendustega.

Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Mind huvitab, kuidas läheb praegustes rasketes oludes lõvi Leol, Nublul ja teistel toredatel tegelastel, keda Siseministeerium on kasutanud lastele mõeldud ennetustöös, samuti see, kas on jõudu ja jaksu pöörata sellel raskel ajal tähelepanu lisaks hoolekandeasutuste tuleohutusele ka lasteasutuste tuleohutusnõuetele, eriti silmas pidades, et mitmed omavalitsused on vähendanud investeeringukulusid lasteaedadele, ning arvestades ka Terviseameti hiljutisi tähelepanekuid.

Aitüma! Mis puudutab lasteasutusi (ma siin nimetasin koole, paljudel juhtudel on tegemist ka näiteks lasteaedade-algkoolidega), siis seal käib selline iga-aastane järelevalve. Nagu ma ütlesin, arenguruumi tõepoolest on. 38% koolidest on sellised, kus on kõik asjad korras, teistel on eri suurusjärgus probleeme, mille keskmine rahaline väärtus on 100 000 või 200 000 krooni kandis. See puudutab võib-olla mingisuguseid vaheuksi või mida iganes. Lasteasutused on meil tähelepanu all. Mis puudutab ennetussummasid, siis kindlasti püüame me neid säilitada oma eelarves nii palju, kui see võimalik on. Päästeameti ennetuseelarvet olime me sunnitud 2010. aastal ligi poole võrra vähendama, mis ei tähenda seda, et meie kenad loomad, n-ö päästeloomad ja politseiloomad, ei oleks endiselt elus ja laste ennetusüritustel osalemas. Aga kindlasti sealt tagasi enam minna ei anna. Ennetus on üks koht, kus väikese rahaga on võimalik teinekord palju rohkem teha kui mingisuguste tohutute brigaadidega, kes reageerivad siis, kui õnnetus on juba juhtunud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Enesetapu tagajärjel lõppes möödunud aastal 280 inimese elu. 2008. aastal oli see arv 248, näha on tõeline kasv. Kas keegi Siseministeeriumist tegi analüüsi põhjuste kohta, selle, ütleme, mittepositiivse statistika põhjal?

Aitüma! Kahjuks me Siseministeeriumis sellise analüüsiga ei ole tegelnud. Ma ei tea, kas see kuulub ka n-ö meie tööde raamidesse. Aga kui hästi üldistada, siis võib öelda, et eks need põhjused ole ikkagi sotsiaalsed, need on seotud konkreetselt kas majandusliku olukorraga või ühe või teise inimese hingeseisundiga. Ma võin öelda (ma siseministrina seda lihtsalt tean), et nende inimeste profiil on kahjuks väga lai, see algab lastest ja lõpeb vanemate inimestega, sõltumata soost. Ilmselt on praegune aeg üks põhjus. See tähendab seda, et vaatamata sellele, et iga kord ei ole piisavalt raha, peaksime me ka ise pöörama võimalikult suurt tähelepanu oma naabritele, sellele, mis olukorras nad on. Koos saame me turvalisust tagada. Nii et kindlasti on siin kõigil sellist täiendavat silmade lahti hoidmise võimalust. Muidugi, nii palju kui võimalik on vaja kohalike omavalitsuste ja riigi tuge, et inimesed materiaalselt toime tuleksid.

Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Minu küsimus on seotud sellega, et kui vaadata erinevat statistikat, kütusekasutust või mida iganes, siis on näha, et tegelikult Eestis sõidukite kasutus väheneb, põhjustab seda siis majanduslik surve või mis tahes. Kui palju näiteks seesama õnnetuste vähenemine liikluses, millest juttu oli, on seotud sellega, et liikluses on sõidukeid lihtsalt vähem, ja kui palju sellega, et inimesed on nende inimesteta fotoaparaatide tõttu teede peal korralikumaks muutunud?

Aitüma! Ma arvan, et see tulemus on, nagu poliitikas armastatakse öelda, kompleksne ja terviklahenduse tulemus, mis tähendab seda, et kindlasti on olukord teedel üldiselt paranenud. Hetkel võib öelda, et liiklusintensiivsus on vähenenud. Järelevalve on viimastel aastatel olnud intensiivne, mis tähendab, et see on olnud prioriteet. Ega meil ei ole ainult need 16 fotoaparaati, meil on olemas ka ööpäev läbi toimivad patrullid. Karistuspoliitika on selline, mis eriti praegusel raskel ajal paneb mõtlema, kas jätta see raha oma pere heaks, kui ta olemas on, või anda see ära Eesti riigile. Kui uuringuid jälgida, siis on näha, et inimesed arvavad, et liikluskultuur on paranenud, mis võib olla ka tõsi. Nii et kõigi nende asjade koosmõjul on meil olukord paranenud.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Suur tänu selle ettekande eest ja tegijatele aitäh selle raamatukese eest! Muu hulgas selgub siit, et politseid usaldab väga suur hulk inimesi – 80%. Ma arvan, et ka riik peaks politsei vastu suuremat austust üles näitama ja neile paremaid töötingimusi looma. Kui Tallinnas ja Tartus on tingimused head, siis seda ei saa kaugeltki ütelda näiteks Võru kohta. Küsimus ongi: millal saavad Võru politseitöötajad endale korralikud töötingimused?

Aitüma! Ma olen võrokestele lubanud (ja see lubadus kahjuks täitub), et minu ametiaja jooksul nad uusi tööruume ei saa, aga seda ametiaega on jäänud vähe ehk üks aasta. Kuid meil on Võru politsei töötingimuste parandamine endiselt päevakorral. Meil käib pinnavajaduste täpsustamine ehk, teisisõnu, kui me tegime selle aasta jaanuarist ühtse Politsei- ja Piirivalveameti, siis piirivalvurid jäid suures osas Võrusse, politseipool prefektuuris läks ennekõike Tartusse. Kui nüüd töö käigus saab selgeks, kui palju piirivalvurid vajavad ruumi, seal, kus nad praegu on, ja siis saame politsei vajadused ka selgeks, siis ma julgen öelda, et järgmise siseministri ametiajal võiks juhtuda see, et ka Võru politseinikud saavad endale normaalsemad töötingimused. Ma olen igati selle poolt, et see juhtuks.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Täname põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Viimasel ajal on uudistest järjest rohkem kõlama jäänud see, et päästetöötajatel on üha raskem, eriti just maapiirkondades, pääseda ligi inimeste eluasemetele. Seoses sellega esitas Rahvaliidu fraktsioon eelnõu, et hädaolukorras oleks võimalik kasutada põllumajandustehnikat teede lahtilükkamiseks. Teadupärast tekib praegu väga tõsiseid probleeme just selle tõttu, et põllumajandustehnika sõidab erimärgistatud kütusega. Kas Siseministeerium on seda Rahvaliidu esitatud eelnõu arutanud ja milline on teie seisukoht, kas võiks lubada hädaolukorras kasutada põllumajandustehnikat, selleks et teid lahti lükata, selleks et päästetöötajad pääseksid inimestele abi andma?

Aitüma! Need konkreetse eelnõuga seotud nüansid, et kas seda saab lubada või mitte, jäävad kindlasti siia Riigikogu ruumidesse sellise professionaalse väitluse maaks. Mina siseministrina saan öelda, et ma soosin kõike, mis puudutab teede lahtiolekut ja abi kohalejõudmist. Aga ma tahan öelda, et see ei ole üldsegi ainult maapiirkondade probleem. Kui siit Toompea mäest alla minna, ütleme, Paldiski maantee suunas umbes 500 meetrit, ja püüda seal ka pritsumasinaga olla edukas ja jõuda mõnd puumaja või miks mitte ka kivimaja kustutama, siis on see tõeline väljakutse, sel lihtsal põhjusel, et tänava ääres on lumevallid ja tänava peal on veel rida sõiduautosid. Kui ma käisin paar nädalat tagasi pritsumeheks, siis ma küsisin autojuht Rene käest, kui palju ta neid väiksemaid autosid on kõrvale lükanud. Ta ütles, et siiamaani on tal see number 0. Maal sa lükkad tee lahti ja sind mingi asi enam ei takista, linnas võib lisaks olla veel palju rohkem keerukusi. Mis on pluss, on see, et vesi võib olla lähedal, saad kuskilt hüdrandist vedada oma pika voolikureaga. Nii et teede lahtiolek on kindlasti tähtis. Millele ma veel tahan rõhuda? Jällegi, omavalitsuste rahakotis on raha vähe, seda peaaegu ei olegi. Kui praegu püütakse lahti hoida teed iga majapidamise juurde, siis on üks selline väike asi, mis puudutab tuletõrje veevõtu kohti, on nad siis looduslikud või spetsiaalselt selleks ehitatud. Väga tore oleks, kui ka sinna ligi pääseks, et ei hakataks juurdepääsu siis rajama, kui juba kusagil põleb ja vett vaja on.

Margus Lepik, palun!

Aitäh! Hea minister! Mina kui piiriala elanik ei saa jätta küsimata, kuidas sa hindad meie ametkondade piirialast koostööd. Ma küsin ka seda, kas äkki on piirialadele oodata-loota uusi investeeringuid turvalisuse tagamiseks.

Üks otsus on ära tehtud koostöös Läti poolega, mis tähendab seda, et Valga linn peab saama komandohoone. Ma täpselt ei julge öelda, mis see valmimisaasta on, aga kui see ei ole 2010, siis on see eeldatavasti umbes 2011. Seda investeeringute kohta. Mis puudutab sisulist koosööd, siis siin toimuvad pidevad konsultatsioonid. Ka Läti riik on seadusi parandamas, et vastavad teenistused võiksid piiriüleselt reageerida. See tegelikult teatud juhtudel toimibki. Nii et ressursse tuleb optimaalselt kasutada ja sisepiir ei ole siin kindlasti takistuseks.

Robert Antropov, palun!

Aitäh! Hea minister! Aastaaruandes on terve peatükk pühendatud tõhusamale lõimumisele ehk Eesti ja Venemaa teemale. Peatüki pealkiri on "Turvalisem tunne". Kahjuks pean ütlema, et eelmise aasta statistika (seda kajastati eelmisel nädalal ka ajakirjanduses) näitab hoopis midagi muud. Pidevalt kasvab muud värvi kui siniste passide arv. Me saame aru, kui hallid passid muutuvad punaseks. Aga näiteks Ida-Virumaal hakkavad ka sinised passid muutuma punaseks. Kuidas sa kommenteerid ja kas ministeeriumil on veel mingi varukäik, mida teha, ja mis toimub?

Kui olla päris aus, siis sinised passid muutuvad punaseks ju niikuinii, tegemist on lihtsalt Euroopa Liidu passiga, aga ma saan aru, et sa ei pidanud sugugi seda silmas. Teemaks on kodakondsuse valimine või saamine. Jah, määratlemata kodakondsusega isikute arv on meil suurusjärgus 104 000 ja igal aastal toimub mõningane vähenemine. Eelmisel aastal, kui ma õigesti mäletan, oli kas 1720 või 1760 inimest, kes otsustasid selle veel sinise või varsti punase passi kasuks ehk Eesti kodakondsuse kasuks. Eelmisel aastal oli paraku natukene suurem arv neid inimesi, kes valisid Vene kodakondsuse. Mis on seal taga või mis on see põhjus, seda ma päris täpselt ei tea. Tuleks tegelda sellega, miks see niimoodi on, et sellest vähemasti aru saada. Mis puudutab meie võimalikke tegevusi ja seda, mida siin teha saab, siis kodakondsuse küsimused on meie pideva tähelepanu all. See hakkab pihta laste sünnist, kui inimeselt lapse sünni registreerimisel küsitakse, kas ta sooviks teavitamist, kas ta on valmis, et temaga võetakse kontakti. Kuni 15-aastaste hulgas on tegelikult kodakondsuseta isikute arv väga väike, mis tähendab, et vanemad selgelt tunnetavad, et nende laste helge tulevik on seotud Eesti riigiga ja kodakondsus on selles suhtes abiks. Keerulisem on olukord täiskasvanutega, väga suur hulk inimesi jääbki määratlemata kodakondsusega inimesteks. Meie ülesanne on siin endine. Inimesed on ju teada, tuleks individuaalselt nende poole pöörduda, teha kampaaniaid, selgitada, miks Euroopa Liidu kodanikuks olemine on mõistlik ja miks nad võiksid valida meid. Samal ajal ma arvan, et me ei peaks arvama, et nende 104 000 inimese näol on tegemist Eesti riigile tingimata ebalojaalsete inimestega. Tegelikult on nad ju oma elu selle riigiga sidunud. Põhjused on siin erinevad, ennekõike keeleoskus, mida on vaja selleks, et naturalisatsiooni korraski kodakondsus saada. Aga lapsed saavad selle.

Väino Linde, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt tänud hea ettekande ja ausate ning selgete vastuste eest esitatud küsimustele! Aga kuidas sa siseministrina hindad korrakaitseseaduse eelnõus, mis praegu on Riigikogu menetluses, toodud võimalust, et riik võib halduslepingute kaudu anda äriühingutele ja mittetulundusühingutele üle oma tuumikfunktsioonide teostamise? Ma mõtlen siin vahetu sunni kasutamist, isiku põhiõiguste riivega seotud isikute kinnipidamist ja karistamist.

Aitüma! Kui ma õigesti aru saan, siis minu meelest saab korrakaitseseadusest see teema maha võetud ehk see kaob sealt ära. Põhjus on väga lihtne. Praegu on esimese lugemise läbinud abipolitseiniku seadus (võib-olla saab ta mingisuguse peenema nime menetluse käigus, milleks on näiteks korrakaitsesse kaasamise seadus või midagi sellist), selle raames on kaasamine ära reguleeritud. Selles eelnõu variandis, mida siin esimesel lugemisel loeti, on selleks kaasamise dokumendiks politseiasutuse juhi käskkiri. Nüüd ongi diskussiooni koht selles, kas selle alternatiiviks võiks olla haldusleping kui selline. Mina siseministrina ütlen, et asja sisu kui selline oma olemuselt ei muutu või ei peaks muutuma. Minu meelest võib see dokument, millega kaasatakse, olla ka haldusleping, printsiibid jäävad ikka samasuguseks. Need printsiibid on need, et politseitöösse kaasatakse inimesi nende vabast ajast, olgu nad oma igapäevases tegevuses siis turvaettevõtete esindajad või kaitseliitlased, aga sellel hetkel, kui politsei nendega arvestada saab, on nad abipolitseinikud, kes on konkreetsel päeval konkreetse ülesande täitmiseks kaasatud. Praeguse korra kohaselt saab seda teha ainult koos politseiametnikuga, seaduseelnõu näeb ette, et teatud juhtudel oleks olemas ka iseseisva tegutsemise võimalus. Selle eeldus on koolitus, iseseisva tegutsemise puhul on see kaheastmeline. Eks me siis õiguskomisjonis vaatame, kas sellest halduslepingust kui täiendavast vormist võiks mingisugust kasu olla. Aga märksõna (see on hästi oluline) on see, et vabast ajast. Ei saa olla niimoodi, et turvamees vaatab paremale, kas juveelid on poes alles, ja siis vasakule, kas avalik kord on tagatud, saades selle eest raha. Kui me tuleme rahaküsimuse juurde, siis probleemid on mul ikka endised, selleks et üldse politseinikele iga päeva eest palka maksta, mis praegustes kriisitingimustes ei ole ju õnnestunud. See on väljendunud selles, et politseinikud võtavad palgata puhkuse päevi. Samas püüame aasta läbi teenust tagada. Kui ma hommikul Siseministeeriumi poole jalutasin, siis ma ise ka natuke imestasin, et kuidas me selle rahaga suudame selliseid tulemusi saavutada.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Tore tõdeda, et hea minister on, talviselt väljendades, poole mäe pealt mugavalt kelgu peale saanud ja sõidab uhkelt edasi. Aga minu küsimus puudutab politsei struktuuri. Me teame, et politseikoolis tuleb õppida kaks aastat, selleks et ohvitseriks saada, veel mitu aastat otsa, siis on inimene pädev ja professionaalne.  Me teame, et kõikjal maailmas on olemas mitmesugused politseivormid, küll on munitsipaalpolitsei ehk linnapolitsei, küll on föderaalpolitsei. Aga mida arvab minister meie munitsipaalpolitseist, kellega mul on põgus kokkupuutumine olnud? Tegelikult on ju tegemist mitteprofessionaalsete inimestega, kes veedavad kas oma vanaduspõlve või siis sisustavad n-ö sotsiaalset eluolu. Iseenesest ju tervitatav mõõde, aga kas on õige nimetada säärast kooslust politseiks, kus nõutakse ikkagi kõrgprofessionaalsust? Kas kusagil maailmas on sellist vastet, et säärane justkui sotsiaalne töökoht on muutunud politseiliseks?

Aitüma! Ma tulen kõigepealt selle kelgutamise juurde. Võib-olla on siin väga hea ja õige koht öelda, et mis puudutab tarka juhtimist, siis mina olen saanud sellesse panustada alates 2009. aasta 4. juunist. Sinnamaani tegi seda tööd Jüri Pihl, kes tänaseks päevaks ongi siirdunud muu hulgas kantseldama ka munitsipaalpolitseid. Loodame, et kogemustega inimesena võtab ta sellest organisatsioonist välja parima võimaliku.
Mis puudutab Eesti riigis avaliku korra tagamist, siis see vastutus, et inimesed ennast turvaliselt tunneksid, jääb ikkagi pärispolitseile kui sellisele. Mis puudutab mitmesuguseid korrarikkumisi, lihtsustatult heakorraeeskirju, jääpurikaid jne, siis sellega sinises vormis politsei praegustes ressursivähesuse tingimustes kindlasti tegelda ei jõuaks ja minu meelest on hea, kui on inimesed, kes tegelevad ka selliste küsimustega. Mis puudutab väljaõpet, siis ma tõesti loodan kolleeg Pihlile, et ta vaatab mupot kui tervikut.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Merereostuse ohu vähendamise all on siin juttu, et kulude kärpimise tõttu lennatakse vähem. Arusaadav, kulusid tuleb igal pool kärpida. Aga siis on optimistlik väide, et see on suuresti kompenseeritud võimalusega saada osa EMSA satelliitseirest. Täpsemalt siin sellest küll juttu pole, aga õnneks oli siin hiljuti üks teine paber, mis räägib meie satelliitseirest, ja selles on öeldud, et nädalas keskmiselt neli pilti Eesti vastutusalast. Paraku ei ole kuskilt näha, kui suure protsendi need meie merealast katavad, ja ma ei ole siiani suutnud sellele ka suuliselt küsides adekvaatset vastust saada. Äkki sina ministrina oskad öelda?

Mul on igasuguseid spikreid kaasas, aga ma ütlen täiesti siiralt, et seda merepildi katmise protsendi spikrit mul ei ole. Ma katsun selle selgeks teha ja sulle teada anda.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tallinna–Tartu maantee väga sagedase kasutajana julgen kinnitada, et muude meetmete hulgas on ilmselt ka liikluskaamerad avaldanud olulist mõju liikluspildi rahustamisel. Sa ennist kirjeldasid üsna täpselt, mis hea kolleegiga juhtub, kui ta Tartu poole sõites kiirust ületab, ja jääb loota, et need kaamerad hästi kenasti töötavad. Siin saalis ja ka avalikkuses on alati rõhutatud parlamentaarse järelevalve tähtsust. Kas sa selles küsimuses loodad samuti parlamentaarse järelevalve tõhususele või on liikluskaamerate töökorra kontrollimiseks muid ja asjakohasemaid meetmeid?

Aitüma! Ma võin lihtsalt natukene kirjeldada, kuidas see asi toimib, et kas siin saab olla mingisugune politseiametniku suva või sahkermahker, et näe, Imre Sooäär kihutas mööda, tuttav mees, jätame vahele. Imre muidugi ei riku kunagi liikluseeskirju. See käib nii, et kõik rikkumised fikseeritakse, kõigepealt tuvastab arvuti enda süsteem selle auto numbri. Siis tuleb mängu inimene ehk politseiametnik-menetleja, kes samuti vaatab, kas ta jõuab foto järgi samale tulemusele kui arvuti. Ja kui siis on midagi kahtlast või on mingeid probleeme, et mõni number on lumine või mingi täht on ebaselge, siis läheb juhtum politsei sisekontrolli kätte, kes vaatab, kas sellel inimesel vedas, kuna number on tõepoolest lootusetult mitteloetav, või suudetakse see siiski tuvastada. Nii et ma ei näe siin üldse mingisugust probleemi, mis puudutab seda tuvastamist. Mis puudutab rikkumist ennast, siis selle peale on võimalik tavalises korras vaie esitada. Aga ma arvan, et süsteem on sellisena üles ehitatud, et eriti ei maksa vaielda. See kellaaeg, millal asi juhtus, see, et auto on olnud ühes konkreetses kohas, ta on oma kiirust ületanud – see mõõtmine on toimunud, lähtudes mõõteseadusest ja liiklusseadusest. Kui keegi ütleb, et see ei olnud tema, siis tal jääb üle selgitada, kes tema autos ikkagi sellel hetkel oli, ma mõtlen just roolis. See, kes kõrval on, ei huvita kedagi ja selle kohta pilti teie koju ka ei saadeta. Nii et ma arvan, et siin ei tohiks probleeme olla.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma loodan, et see eelmine väide oli illustratiivne. Aga minu küsimus tuleb hoopis teisest vallast. Sa oled siin rääkinud juba piiriülesest koostööst ja meie idapiiri kaitsmisest. Aga kuidas on lood meie läänepiiril? Ma pean silmas illegaalset immigratsiooni ja meie saari. Illegaalne immigratsioon on Euroopa Liidus järjest rohkem päevakorrale kerkinud, eriti on see muidugi probleem Lõuna-Euroopas, Itaalias ja Hispaanias, aga ka Läänemere Soome saartel on esimesi kaasusi juba olnud. Milline on meil piiriülene koostöö oma saarte kaitsmisel? Euroopa kaitse ja julgeoleku parlamentaarses assamblees on sellest mitmeid kordi ka juttu olnud. Kuidas on Eesti valmis oma läänepiiri kaitsma?

Aitüma! Tegemist on meie jaoks sisepiiriga, mis puudutab Schengeni ruumi, ja siin saab see kaitse baseeruda täpselt samamoodi nagu välispiirilgi piirivalvurite heal koostööl, vastastikusel informatsioonil. Õnneks ei ole Saaremaa, vaatamata sellele, et meie jaoks on tegemist sellise väärt kohaga, või Muhumaa, mis on teine peen koht, Malta saar, kuhu põgenikevood peaksid lähiaegadel hakkama saabuma. Eelmise aasta illegaalse immigratsiooni kasv sai alguse kagupiirilt ehk otse Schengeni välispiirilt, n-ö roheliselt piirilt, mis läheb läbi metsade ja soode. Suvel lisandusid juba illegaalsed piiriületusjuhtumid kusagil Venemaa-Läti piiril, informatsioonipõhiselt on tabamised olnud kusagil Häädemeeste kandis või Riia–Pärnu maanteel. Tänaseks päevaks ei ole meil konkreetseid juhtumeid, et neid inimesi oleks olnud kuskil Saaremaa rannikul. Me teame küll mõne aasta tagustest juhtumitest, kus laev läks madalikule ja olidki illegaalid peal, aga viimase aja kohta ei ole uusi näiteid tuua. Oluline on koostöö piirivalvajate vahel.

Hannes Rumm, palun!

Lugupeetud minister! Juba kaks nädalat tagasi, kui siin kõnepuldis oli teie kolleeg justiitsminister Rein Lang, äratas suurt tähelepanu asjaolu, et statistika järgi on eelmisel aastal järsult vähenenud narkokuritegude arv, näiteks selliste kuritegude puhul nagu narkootikumide omamine ja väikses koguses käitlemine suurusjärgus 30–50% aastas. Rein Lang põhjendas seda järsku ja ebausutavat vähenemist sellega, et politsei on keskendunud suurte narkokurjategijate püüdmisele. Milline väide paraku ei pea paika, sest kõik politseiametnikud ütlevad teile, et esiteks, väikeses koguses narkootikumide omamisega tegelevad patrullpolitseinikud, kes ei püüa n-ö suuri kalu, ja teiseks, väga raske on suuri kalu püüda, kui alt otsast seda söödakala kinni ei võta. Ja siit mu küsimus: mis on selle põhjus, et statistiliselt on narkokuritegude arv järsult vähenenud? Kas põhjus on see, et narkoekspertiisi tegemine on politsei jaoks järsult kallinenud ja rahapuudusel on politsei loobunud narkomaanidega tegelemast ...

Aeg, kolleeg!

... või on põhjuseks asjaolu, et narkomaanide püüdmine on töömahukam kui röövimiste või varguste avastamine, kus ohver ise pöördub politseisse.

Aitüma! Mis siin on see täpne ja korrektne vastus, ongi väga raske öelda. Kindlasti on üks tõde selles, et Eesti narkopolitseinike järjepidev töö on viinud selle seltskonna ka varjatumate töömeetodite juurde. Ja tõde on ka see, et nende juhtumite puhul ei tegelda konkreetselt mitte niivõrd nende tänavameestega, kuigi ka see on igapäevane tegevus, vaid püütakse saada kätte ladvikut ja kriminaaltulu, mis sellega seoses tekib. Paraku on see ajaliselt väga pikk protsess, sellist kiiret edu seal iga kord ei tule, see võib võtta aastaid.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mainisite ühes oma vastuses Tallinna munitsipaalpolitseid. Tahaksingi küsida munitsipaalpolitsei kohta, kuid mitte Tallinna, vaid Pärnu kontekstis. Teatavasti otsustas Pärnu uus linnavalitsus munitsipaalpolitsei üksuse kaotada. Kuidas te sellesse suhtute? Kas te arvate, et see on õige samm ja kas teie arvates võib see kuidagi mõjutada Pärnu linna turvalisuse olukorda?

Aitüma! Mis puudutab turvalisust ja korrakaitset Pärnu linnas, siis politseijõudude koha pealt on see ikkagi meie riigipolitsei kätes, n-ö sinises vormis politseinike kätes. Kindlasti saab see toimuda koostöös kohaliku omavalitsusega, st on läbi mõeldud erinevad aspektid, mis on seotud avalike üritustega, lõbustusasutuste lahtioleku ajaga jne. Nii et avalik kord ei ole olnud mitte niivõrd munitsipaalpolitsei, kuivõrd ikka riigipolitsei tagada.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea minister! On ju teada tõsiasi, et paljud pahateod saavad alguse sellest, et liiga palju on tarvitatud alkoholi. Me oleme võtnud ka meetmeid, oleme piiranud kättesaadavust sellega, et alates teatud kellaajast alkoholi osta ei saa. Jätkuvalt on aga see mure, et meie noortele, kellele küll seadusesilm alkoholi müüa ei luba, seda ikkagi müüakse. Kas siin on ka mingeid mõtteid, kuidas noorte alkoholitarbimise vastu võidelda ja tõhustada seda kontrolli, et poodides tõesti alaealistele alkoholi ei müüda?

Aitüma! Ega siin sellist ühtset imerelva ei ole. Vist on jällegi kompleksne ja pikaajaline tegevus. Ühelt poolt saab politsei siin müügi järelevalvet teha. Muide, mis puudutab tubakaseaduse rikkumist, siis minu jaoks oli positiivne üllatus, et neid juhtumeid on tuhandeid, kus politsei siiski reageerib ka sellisele asjale nagu alaealiste suitsetamine. Ühelt poolt järelevalve, teisest küljest kindlasti selline teadlikkuse tekitamine maast madalast. Tõde on see, et liiklusõnnetustest ja joobes juhi põhjustatud liiklusõnnetustest on suur osa noorte kätes. Nii et ma ei oska öelda mingisugust imerelva, mis oleks uus ja just turule tulnud selleks, et saada noored kuidagi vaguraks ja kontrolli alla.

Lugupeetud minister, suur aitäh väga faktirohke ja detailse ettekande eest! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh teile!

Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimisi? Esimesena kutsun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti. Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Hea siseminister! Head kolleegid! Ma alustan oma juttu liikluskaameratest ja nendega toimuvast. Kui räägiti, et ennetava rolli on liikluskaamerad juba täitnud, siis ma mäletan ajaloost, et 1990. aastate lõpus olid Kuressaare–Kuivastu maantee ääres papist politseiautomaketid, mis täitsid ka väga hästi oma eesmärki. Kui veel edasi minna ja rääkida politseivormis lumememmedest, siis ma jõuaksin sotsiaalsete töökohtadeni. Võib-olla me paneksime sinna hoopistükkis mõned töötajad seisma – lihtsalt ennetavat rolli täitma. Maksaksime neile natuke raha ja tegelikult oleks see tunduvalt odavam kui maksta miljoneid ja miljoneid kaamerate jaoks. Aga see on pigem naljaga öeldud.
Minister andis üsnagi asjaliku ja objektiivse pildi meie siseturvalisusest. See ei ole päris nii ilus ja kaunistatud pilt, nagu rääkis justiitsminister, pigem suudeti vaadata ka nende numbrite taha, vaadata, mida need numbrid tegelikult Eesti elus tähendavad. Statistika on paraku numbrite jada ja kas ta alati tõelist pilti peegeldab, aga selle tõese pildi saamiseks ei ole leitud ka mingit paremat meetodit. Üks tee on uuringud, aga ka need kipuvad olema subjektiivsed.
Üks oluline murekoht oli, et inimestel on hirm sattuda tänaval kuriteo ohvriks, aastaga on see näitaja suurenenud 29%. Meie seisukohalt peaksid õiguskaitseorganid tõesti meediakanalite kaudu elanikega tunduvalt rohkem suhtlema, et anda objektiivset informatsiooni, ja loomulikult rääkima, millised on riskid ja kus need on kõige suuremad, et neid riske maandada.
Teiseks, isikuvastased kuriteod. Nende arv on küll vähenenud, kuid nagu ka minister mainis, on röövimised muutunud vägivaldsemaks, mis on üks ohusignaal. Ohusignaal selles osas, et kindlasti on väga palju neid narkomaane, kes on mingil ajahetkel jäänud töötuks ja kellel on ka illegaalsed sissetulekud kahanenud, kuid kes igal juhul tahavad saada oma narkodoosi kätte, sest ilma selleta on elu võimatu. See on kindlasti üks põhjuseid, miks röövimised on muutunud vägivaldsemaks.
Mis puudutab enesetappe, siis möödunud aastal on sel viisil oma elu kaotanud 280 inimest, mis on ääretult suur arv. Ma usun, et enesetappude põhjus on ikkagi väga paljus seotud tänase majandusliku olukorraga, suure tööpuudusega ja murega leiva lauale saamise pärast.
Üks naljakas kahanemine on toimunud kehalise väärkohtlemise osas, kus juhtumeid on 656 võrra vähem. See on selles mõttes tõesti naljakas, et kui vaadata lähisuhtevägivalla temaatikat, siis uuringud näitavad, et lähisuhtevägivallaga on Eesti riigis kokku puutunud ligi 90 000 inimest. Kui statistika näitab vähenemist, siis siin on minu arvates väike ebakõla. Kahanemine on toimunud esimest korda kuue aasta jooksul. Kas ei pööra õiguskaitseorganid sellele piisavalt tähelepanu või on statistikas mingi nõks sees, see vajab kindlasti tõsisemat uurimist.
Mis puudutab lõimumist ja eriti elu meie riigi idaosas, siis oleme seisukohal, et riik peaks lõimumisprotsessi kindlasti jõulisemalt sekkuma. Nagu me arvudest näeme, on üks suuremaid kasve registreeritud kuritegevuse valdkonnas just Ida-Virumaal. Mina tõmbaksin siin paralleeli just nimelt töötuse poolega, sest ametlikult on töötus seal tõesti vist juba 21%. Kui Eesti riik ei taha Ida-Eestis kaotajaks jääda, siis me peaksime sellega väga tõsiselt tegelema. Ma tean ka seda, et siseminister ongi selle suuna väga tõsiselt ette võtnud.
Mainiti veel telefoninumbrite 110 ja 112 ühendamist. Oleme seisukohal, et kindlasti peaks hädaabinumber olema üks. Kas see number hakkab jooksma Politsei- ja Piirivalveametisse  või päästeteenistusse, see nõuab minu seisukohalt väga tõsist analüüsi. Nagu me komisjoniski rääkisime, 2005. aastal, kui aasta algul oli Lääne-Eestis suur üleujutus, jooksis Päästeameti hädaabiliin 112 kahjuks nii tehniliselt kui ka inimeste poole pealt täiesti kinni. Ei suudetud kõnesid vastu võtta, neid suunata ja kogu seda operatsiooni juhtida. See on kindlasti kaalumise koht, kuhu, millisesse ametkonda peaksid need hädaabikõned kokku jooksma. On ju selge, et sellest sõltub süsteemi toimima hakkamine ja patrullide või päästeauto väljasaatmine. Aga täna siin saaliski esitatud küsimustest tuli mitmel korral välja, et reageerimine jääb just selle taha, et kõne vastuvõtja ei taju päris selgelt seda piirkonda ja puudub elektrooniline kaart kõne asukoha määramiseks, et teha juhtimislikult õigeid otsuseid, kuhu pääste- või politseiauto peab välja sõitma.
Siseminister puudutas üsna tõsiselt ka ebaseaduslikku sisserännet Eestisse, eriti afgaanide sisserännet. Mina tahaksin pigem rõhutada just nimelt Sotsiaalministeeriumi valdkonda selles kontekstis. Vastavalt seadusele on Sotsiaalministeeriumil kohustus luua esmane vastuvõtukeskus, et saaks kontrollida nende isikute tausta, kes on ebaseaduslikult Eestisse sisse rännanud, otsustada, kas tegemist on kriminaalidega või on tegemist tavainimestega, keda on võimalik integreerida meie ühiskonda. See on loomata, kuigi seda on võimalik rahastada Euroopa Liidu pagulasfondi kaudu.
Märgiksin ära veel tööstusspionaaži, sest praegusel ajahetkel, kus meie riik panustab Euroopa Liidu raha abil tõsiselt majandusleiutistele, peaksid need ka kaitstud olema.
Lõpetuseks rõhutan, et me ei tohiks unustada inimesi, kes nendes struktuurides töötavad, ja seda, et inimesed, kes töötavad siseturvalisuse valdkonnas, ei unustaks, kelle heaks ja mille nimel nad töötavad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab sõna Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Aleksei Lotman. Tulenevalt meie tavast, pean küsima, kas te olete fraktsiooni volitatud esindaja. Palun, sõna on Aleksei Lotmanil!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ma kuulasin su kõnet tähelepanelikult, mis siis, et ma vahepeal saalis ei olnud. Üldiselt oli hea aruanne, aga juhiksin tähelepanu mõnedele asjadele, mis roheliste arvates olid nii ettekandes kui ka aruandepaberis natuke puudulikult esitatud. Kuid mis seal salata, need valdkonnad pole alaesindatud mitte ainult aruandepaberis, vaid ka selles poliitikapaberis endas. Sellele sai juhitud küll tähelepanu juba siis, kui me seda poliitikapaberit vastu võtsime.
Esimese teemana on väga tugevalt rõhutatud ohtu saada rünnatud avalikus kohas. See on eraldi välja toodud. Ka seda võiks ju lugeda osaks üldiselt isikuvastastest kuritegudest. Ometigi on see eraldi välja toodud. Samas ei ole eraldi teemana välja toodud lähisuhtevägivald, mille puhul, olgem ausad, on valdavalt, kuigi mitte 100% tegemist kas naiste- või lastevastase vägivallaga. Seda, et see probleem on meil olemas, teame ju kõik, aga me isegi ei tea, kui suur see probleem on – tõepoolest, me ei tea seda. Aeg-ajalt armastatakse vehkida sellega, kui suur see on, aeg-ajalt armastatakse möödaminnes öelda, et see pole üldse probleem. Selge on see, et mõlemad sellised deklaratiivsed lähenemised ei ole pädevad. Siin me jõuamegi sellise asja juurde, et turvalisus, kuigi siseministri haldusala küsimus, on nagu kõik suuremad probleemid mingil määral sektoreid läbiv ja eeldab Siseministeeriumi haldusala asutuste tihedamat koostööd teiste asutustega. Ehk siis sellesama lähisuhtevägivalla puhul märksa tõsisemat koostööd Sotsiaalministeeriumi haldusalaga. Ilma selleta ei ole siin mitte midagi võimalik teha.
Teine küsimus, mis on ka koostööküsimus ja millele nii aruandes kui ka lähteülesandes või selles poliitikapaberis on liiga vähe tähelepanu pööratud, on keskkonna turvalisus ehk siis see, kuidas me suudame maandada mitmesuguseid keskkonnariske. Merereostusest meil oli natuke juttu. Samas juba sellest, mis puudutab Siseministeeriumi haldusala asutuste endi koostööd ehk siis Politsei- ja Piirivalveameti, kes vastutab merel, ja Päästeameti, kes vastutab siis, kui nafta on juba rannas, koostööst me tegelikult ei kuulnud midagi. Rääkimata sellest, kuidas teha koostööd Keskkonnaministeeriumi haldusala asutustega, kes vastutavad naftaste loomade eest. Kuigi ma tean, et natukene on meie haldussuutlikkus selles küsimuses paranenud, võrreldes Nõva katastroofiga, on see siiski veel hale. Kui juhtub midagi sellist, nagu juhtus Nõval mõned aastad tagasi, siis me oleme jälle silmitsi tuhandete naftaste lindudega ja meie kehva võimekusega seda olukorda hallata. See keskkonna turvalisus ja naftased linnud on ainult üks näide. See on muidugi sellepärast hea näide, et seda märkavad ka mittespetsialistid. Aga neid probleeme on meil väga palju ja me peame nendele tähelepanu pöörama. Siin on möödapääsmatu Siseministeeriumi asutuste, nii politsei ja piirivalve kui ka päästeteenistuse koostöö Keskkonnaministeeriumi haldusala asutustega.
Kolmas valdkond, millele ehk võiks natuke rohkem tähelepanu pöörata, kuigi pisut sellest juttu oli, on kodanikkonna kaasamine. Abipolitseiniku staatus – on väga hea, et me selle asjaga edasi liigume, sest riik ei saa kunagi oma kodanike heaks kõike ära teha. Riik on tugev ainult siis, kui riik pole mitte ainult riigiametnikud, vaid on ka riigi kodanikud ja tehakse koostööd. Tänan, kolleegid, mind ära kuulamast! Tänan, hea minister!

Aitäh! Kas Robert Antropov on Reformierakonna fraktsiooni volitatud esindaja? Annan sõna Robert Antropovile Reformierakonna esindajana. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma tahaksin tänada ministrit selle põhjaliku ettekande eest, aga kindlasti ka asutuste juhte ja töötajaid, kes töötasid enne 2010. aastat eraldiseisvates asutustes, s.o  politsei-, piirivalve-, kodakondsus- ja migratsiooniametis. Sest see, millest me täna räägime, 2009. aasta töötulemustest, on saavutatud just tänu neile.
Loomulikult on elu meil muutunud turvalisemaks ja seda kinnitab ka statistika, kuritegude arv on jätkuvalt alla 50 000 ja avastamine on 50% peal, liikluses ja tulekahjudes on inimesi vähem hukkunud. Aknast välja vaadates võib ju ka öelda, et on ilus talv ja see teeb meile iga päev rõõmu. Statistikaga on aga niimoodi, et see, mis näib, ei pruugi alati õige olla. Statistika on üldiselt üks tõhusamaid manipuleerimisvahendeid, seda saab kasutada nii positiivses kui negatiivses mõttes, kuidas vaja. Täpselt samamoodi on selle talvega, lund tuleb ja päike paistab, aga tegelikult juhtub teede peal rohkem liiklusõnnetusi, inimesed saavad  tänavatel kukkudes rohkem viga ja tulekahjudes hukub rohkem inimesi. Seepärast tahaksin anda ministrile mõned näpunäited, n-ö spikerdamise mõttes, millele võiks tähelepanu pöörata ja mida võiks pikemas perspektiivis paremini teha.
Kui me räägime kuritegevuse statistikast, siis peaksime vaatama kahte asja. Üks on statistika pikema ajaperioodi kohta. Sa võrdlesid 2009. aastat küll aastaga 2008, aga peaks vaatama kümme aastat tagasi ja sellest võrdlusest välja lugema tendentsid. Samamoodi võiks Eesti statistikat, kuritegevuse statistikat võrrelda näiteks meie naabrite omaga, ma ei mõtle Läti ja Leeduga, vaid Soome ja Rootsiga. Ja ma pean ütlema, et siin on pilt masendav. Liiklussurmade, tulesurmade, enesetappude, noorte alkoholismi ja narkomaania poolest oleme Põhjala riikide seas tipus. Kui me räägime mitme aasta statistikast, siis ma peaksin ütlema, et  turvalisusega ei saa kindlasti tegelda kampaania korras. Ma toon paar näidet. Aastail 2004, 2005, 2006 me tegelesime väga tõhusalt pronkssõduri kaitsmisega, kõik korrakaitsejõud olid sellele suunatud. Kui vaadata liiklussurmade arvu nendelsamadel aastatel, mil meil liikluspatrulle peaaegu ei olnud, siis see arv kasvas üle 50%, 150 hukkunu pealt üle 200. Siis tuli uus siseminister ja avastas, et teedel on täielik kaos, et tuleb hakata inimeste elusid päästma. Algas totaalne liiklusjärelevalve, karistamine, isegi mingisugused mõõdikud pakuti välja, arutati, kui palju eelarvesse tuleb raha koguda jne. See andis tulemuse, aga kui vaadata kaks-kolm aastat tagasi, kuidas muutus sel ajal, kui me tegelesime massiliselt liiklusega, isikuvastaste kuritegude, narkokuritegude ja röövimiste arv, siis need arvud olid 2003. aastaga võrreldes kahekordistunud. Nii et sellistele asjadele tuleb tähelepanu pöörata ja mõelda turvalisuse probleemile mitte ainult üks aasta edasi või tagasi, vaid just selliselt, nagu on praegu kirjas turvalisuspoliitikas aastani 2015.
Üks negatiivne asi on veel see, et meie ühiskond on ju jätkuvalt väga kriminaliseeritud. Kui me vaatame, kui palju meil on kriminaal- või väärteo korras karistatuid, kui palju on meil isikuid mitmesugustes kriminaalregistrites, siis see number on umbes 10% kogu meie elanikkonnast. Seda on Põhjamaadega võrreldes jällegi palju.
Ma võtan kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Kindlasti on pikemas perspektiivis probleem meie julgeolekule seesama Ida-Virumaa probleem, millest on täna rääkinud juba nii küsijad kui ka fraktsioonide esindajad. Lõimumispoliitika peab olema tõhusam ja me peame vaatama, millised ohud kaasnevad  töökohtade puudumisega või, ma ütleksin, kas või õiguskaitseorganite puudumisega. Kui sa vaatad neid hooneid ja tingimusi, kus inimesed sealkandis töötavad, siis see on lausa kohutav. Me oleme küll Tallinnas, Tartus ja Pärnus asju korda teinud ja nüüd ka Lõuna-Eestis, aga selles valguses peaks vaatama ka Ida-Virumaa poole.
Kui tulla nüüd kolleegide juurde ehk siia Riigikogu saali, siis ausalt öeldes tuleb siingi peeglisse vaadata ja tõdeda, et ka mõned meie poolt tegemata jäänud asjad mõjutavad turvalisuspoliitikat otseselt. Nagu täna on mainitud, ei ole senini vastu võetud korrakaitse seadust, mis peaks ju reguleerima kogu meie riigi korrakaitsepoliitikat, vastutust ja õigusi. Samas on hästi oluline kriminaalmenetluse seadustik, kus me tahame tõhustada menetlust, tahame teha menetluse kiiremaks ja odavamaks. Kriminaalmenetluse seadustikus me räägime ka koguni jälitusplokist, mis on väga oluline, pidades silmas sellist kuriteoliiki nagu korruptsioon, on see siis Ida-Virumaal, Tallinnas või kus tahes üle Eesti.
Mul on hea meel, et meie ühiskonnas kasvab inimeste aktiivsus just korrakaitse- ja päästefunktsioonide täitmisel, inimesed ühinevad, moodustavad vabatahtlikke formeeringuid. Nagu mainitud, on kohe-kohe siia saali esimesele lugemisele jõudmas abipäästja seaduse eelnõu, abipolitseiniku seaduse eelnõu on esimese lugemise juba läbinud. See näitab ühiskonna aktiivset osalemist meie ühise turvalisuse tagamisel.
Ja lõpetuseks. Härra minister, sa oled küll edukalt proovinud tuletõrjuja ja piirivalvuri ametit ja vist lähed ka politseipatrulli, aga ma soovitan pöörata tähelepanu meie oma kodukandile, Rakverele, kus kuritegevus on muude Eesti paikadega võrreldes kasvanud. Samamoodi on sellega kogu Virumaal. Nii et minu soovitus on rohkem tegelda oma põhitööga, selline kampaania korras osalemine, patrullides ja piirivalves käimine meenutab nagu rohkem küttepuude ja kartulite jagamist. Nii et see on minu soovitus, teeme igapäevast tööd paremini ja tõhusamini, siis on ka meie tulemused paremad. Aitäh!

Aitäh! Küsin ka järgmise kõneleja käest kinnitust, et tegu on fraktsiooni volitatud esindajaga. Annan sõna Jaanus Marrandile, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajale. Kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud härra minister! Arutades täna siin turvalisuse ja korrakaitse olukorda riigis, saab väga selgelt öelda, et küllap need arengukavad ja kõikvõimalikud plaanid on ilusad. Neid meie riigis teha osatakse. Paraku on hoopis keerulisem neid täita. Igasuguseid arengukavasid on meil riiulitel tolmumas kümnete ja kümnete kaupa. Ka turvalisuspoliitika põhisuundades aastani 2015 on seatud väga õiged põhimõtted, sealhulgas igaühe vastutus, kaasamine, koostöö, ennetus ja pikaajaline planeerimine. On selge, et ühiskonna suuremat turvalisust on võimalik saavutada ainult koordineeritud ja pikaajalise tööga. Kui aga analüüsida turvalisuspoliitika seniseid tulemusi valdkondade kaupa, siis ei saa öelda, et probleeme vähe oleks.
Esiteks, inimeste turvatunne. Põhisuundade kohaselt tuleb turvatunnet suurendada, et väheneks elanikkonna hirm sattuda avalikus kohas rünnaku ohvriks. Viimasel ajal ei ole see hirm kahjuks vähenenud. Me ei saa mööda minna suutmatusest tabada nn kurikamõrvarit juba mitme kuu jooksul, mis hoiab hirmu all isegi Tallinna kesklinna piirkonnas liikuvaid inimesi. Me ei tohi mööda vaadata taskuvarastest ega ka üha jultunumaks muutuvatest avalikest vargustest ja röövidest, mille ohvriks on langenud nii juveeliäri kui ka mitmed pangakontorid. Ka mõnevõrra varjatumatest majanduskuritegudest ei saa me jätta rääkimata. Põhisuundades on ühe eesmärgina kirjas, et luuakse kohaliku omavalitsuse tasandil toimivad koostöövõrgustikud, mõjutamaks riskigruppe õiguskuulekalt käituma. Kas ja millistes omavalitsustes, millisel viisil ning milliste tulemustega on sellised võrgustikud loodud, selle kohta ministri ettekandest kahjuks väga palju teada ei saanud. Samas on arusaamatult palju poliitilist ärapanemist. Võtame näiteks kas või Tallinna munitsipaalpolitsei teema. Arutlemata selle otstarbekuse või mitteotstarbekuse üle, oleks olukorras, kus organisatsioon on ellu kutsutud korrakaitset tagama, alati ju mõistlikum koostööd teha, kust need võrgustikud siis muidu välja tulevad. On ilmne, et majanduslangus ja tööpuuduse kasv, mis vähendab inimeste võimalusi igapäevaeluga normaalselt toime tulla, tekitab uusi turvalisusprobleeme.
Teiseks tooksin välja liiklusturvalisuse teema. Kuigi üldine liiklusohutuse olukord on paranenud ja eriti oluline on surmaga lõppenud õnnetuste arvu vähenemine, oleks liigne rahulolu kahtlemata ennatlik. Liikluses vigastatute arv on ikkagi igal aastal kaugelt üle tuhande inimese, mis tekitab ühiskonnale olulist kahju ja ülemääraseid kulutusi. Tervikuna jätab liikluskultuur ja turvalisus meie teedel ja tänavatel veel üsna palju soovida. Eriti nõrgemate, s.o jalgratturite, jalakäijate ja laste puhul. Põhisuundades on eesmärgiks seatud muu hulgas rakendada automaatseid liiklusjärelevalvesüsteeme, ennekõike kiiruskaameraid, kuid riigi saamatuse näitena on need Tallinna–Tartu maanteel seniajani tööle rakendamata. Minu arvates pole päris õige rääkida sellest, et siin on tegemist tehnilise probleemiga. Selles tegevuses võib näha ka selgelt juriidilisi vajakajäämisi.
Kolmandaks on toodud välja tuleohutum elukeskkond. Ka siin on loomulikult õiged eesmärgid. Kui paaril viimasel aastal olukord paranes, siis tänavu tundub, et kogu see varasem töö ei ole andnud püsivaid tulemusi. Just äsja, ainuüksi kahel päeval, 20. ja 21. veebruaril on üle Eesti olnud kokku üheksa tulekahju. Nii suurt hukkunute arvu kui selle aasta kahel esimesel kuul ei ole olnud juba ammu. Omajagu põhjust on ilmselt selles, et inimesed ei olnud valmistunud nii külmaks talveks, aga see näitab ka meie inimeste materiaalset olukorda, sest ilmselt on majad kehvad. Eks seegi on alati üks väga oluline turvalisuse risk. Aga kui põhjustega lähemalt tutvuda, siis väga palju on hoolimatust ja lohakust tulega ümberkäimisel. Võrreldavate näitajate kohaselt on tulesurmade arv Eestis ligi neli korda suurem kui Soomes või Rootsis. Siin on vaja võtta erakorralisi meetmeid. Selles kontekstis ei ole praegusel ajal sugugi mitte viimasel kohal külateede lumest lahtilükkamine ja taludele juurdepääsu tagamine. Sellega seoses on kummaline, et põllumehed peavad lumetõrjeks oma traktorite paakidesse teist kütust kallama. Me loodame siiralt, et Riigikogu ja Siseministeerium saavad olukorra tobedusest aru ja toetavad vastavaid eelnõualgatusi, mis meie fraktsioon on teinud.
Neljandaks, vähem õnnetusi. Põhisuundades on ennetava tegevusena muu hulgas vajadus parandada riskianalüüside tegemist ning arvestada analüüsi tulemusi planeeringute koostamisel. Samas kehtib juba pikka aega hädaolukorraks valmistumise seadus, mille § 25 kohaselt valdade ja linnade riskianalüüsi tegemise ja kriisireguleerimisplaani koostamise kulud nähakse ette Siseministeeriumi eelarves eraldi real. Seaduse kohaselt peab Siseministeerium koostama valdade ja linnade riskianalüüsi tegemise ja kriisireguleerimisplaani koostamise finantseerimise ajakava, arvestades maavanemate ettepanekuid. Viimastel aastatel ei ole kahjuks sellel otstarbel riigieelarvest omavalitsustele mingit raha ette nähtud. Seega on kõik riskianalüüsi tegemise ja kriisireguleerimisplaani koostamise kulud jäetud praegu omavalitsuste endi kanda, mis on aga seadusvastane. Kuidas saavad siis vallad ja linnad turvalisuse olukorda parandada, ennetavaid meetmeid rakendada, kui riskianalüüsid on läbi viimata? Valitsus peab hakkama hädaolukorraks valmisoleku seadusega temale pandud kohustusi täitma.
Üheks oluliseks eesmärgiks on seatud suurendada elanike teadlikkust, et inimesed oskaksid õnnetuste korral õigesti käituda. Selleks on kavas käivitada elanikke abistav ja juhendav internetikeskkond käitumiseks õnnetuste korral, määratleda riigiasutuste kohustused, et suurendada elanike teadlikkust mitmesugustest ohtudest jne. Kuidas neid ülesandeid on täidetud ja milline on olnud rakendatud meetmete efekt, selle kohta samuti ministri ettekandest täna siin saalis kahjuks erilist selgust ei saanud. Kui hinnata ennetustööd selle aasta tulekahjude arvu seisukohalt, siis võib öelda, et efekt on väga väikene. Meie fraktsioon peab vajalikuks rõhutada, et oluline on rakendada turvalisuse tagamiseks nii sotsiaalseid kui ka olustikulisi ennetusmeetmeid, sealhulgas sotsiaal-, haridus-, pere- noorte-, kultuuri-, majandus-, transpordi- ja muu sellise poliitika abil ning keskkonna kujundamise kaudu.
Seoses kõige eeltooduga ei saa jätta märkimata, et Siseministeerium ja tema haldusala asutused moodustavad kokku Eesti suurima ministeeriumi, kus töötab ühtekokku ca 11 000 töötajat, kelle põhiülesanne ongi tegelda kõigi siseturvalisuse valdkondadega. See on väga suur jõud, aga tundub, et seda jõudu ei ole alati suudetud õigesti ja efektiivselt rakendada. Meie fraktsioon on seisukohal, et päästetöötajate koondamine ja palkade kärpimine on olnud väga vale samm. See on vähendanud päästeteenistuse võimekust ning elanikkonna turvatunnet. Loodame siinjuures ka, et ministri äsjased tööpäevad päästjate ja piirivalvurite juures ei ole mitte niivõrd show avalikkuse jaoks. Pigem ootame ministrilt selliste meediakampaaniate asemel aktiivset tegevust, et võidelda oma valdkonna eelarve eest. Ühtlasi loodame, et minister sel ajal, kui ta töötas tuletõrjujana või päästjana, sai ka päästja, mitte ministri palka. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Head kolleegid! Soovi läbirääkimistel sõnavõtuga esineda on avaldanud ka siseminister Marko Pomerants. Palun, härra siseminister!

Aitüma sõnavõttude ja märkuste eest! Ma mõtlesin, et käin lihtsalt mõned teemad hästi lühidalt üle. Kõigepealt selle arutelu formaadist. Kodukord näeb ette 20 minutit, see ei ole nii, et  minister võib mis tahes materjale Riigikogu liikmetele edastada, jutu pikkus oleneb tellija materjalist. Aga ma tänan märkuste eest! Järgmise aasta ülevaates saab neid kindlasti arvesse võtta ja enne 1. märtsi olen eeldatavasti mina selle ülevaate tegija. Nii et järgmisel korral siis arvesse võetud märkustega.
Lähisuhtevägivald on üks märksõna. Tõepoolest, mis selle taga täpselt on, on eraldi analüüsimist väärt. Ma arvan, et me saame asju natuke paremaks, kui need lähenemiskeelud, mis kohus on tänaseks seadnud, saavadki kiiresti politseinikele kasutatavaks ja politsei saab juba n-ö ennetavalt sellele rohkem tähelepanu pöörata. Nii et see töö on käimas.
Seosed keskkonnaga. Üks näide 2009. aastast on, et häirekeskus on üle võtnud keskkonnainspektsiooni ühise numbri 1313 pidamise. Nii et see koostöö käib igapäevaselt. Jah, tõepoolest, kui võrrelda teiste riikidega, siis arenguruumi on. Eks see statistika pidamine, arvestus paraneb meil ka aasta-aastalt, meil endal on selleks olemas teabe- ja analüüsiosakond. Mis puudutab kriminaalstatistikat, siis selle pidajaks ja avaldajaks on Justiitsministeerium. Tõesti võrreldav näide, kui hea või halb mingi asi võib olla, on see, kui me võtame oma 63  tuleõnnetustes hukkunut ja võrdleme seda Rootsi vastava näitajaga 100 000 elaniku kohta, siis saaks see number Eestis olla 17.
Virumaa hoonetest, mille pärast Robert siin muret tundis. Rakveres avatakse uus hoone 2010. aastal, arvan, et Jõhvis läheb ehitus lahti järgmise aasta alguses ja Narva on täpselt samuti meil nimekirjas. Nii et lähiaastatel saavad Virumaa politsei ja päästeameti hooned korda, mis ei tähenda, et see ei toimuks ka teistes Eesti riigi piirkondades vastavalt võimalustele ja sellele, kuidas olukord on.
Mis puudutab minu käsitlust oma haldusalast, siis olen püüdnud pöörata tähelepanu kõikidele valdkondadele ja prioriteetidele, ma ei püüa ratsutada sellise ühe teema otsas. Nüüd n-ö kartulitest  ja küttepuudest. Ma julgen öelda, et minu üks päev päästjana ja üks päev piirivalvurina on olnud väärtuslikumad kui võib-olla kolm päeva mitmesuguste PowerPointi esitluste vaatamist. Kindlasti on sellest hulk kasu olnud. See, et meedia on sellega kaasas käinud ja igaüks on saanud kenasti oma ajalehed välja antud ja uudised tehtud, on ka tõsi, aga jäägu see siis intervjuu võtjate poole peale. Ma mõtlesin, et võidan populismikarika veel sellel kuul, et läheksin näiteks neljapäeval õhtusel aja Tartu julgestuspolitseisse, korraldaksin mõned reidid, kõik puhuvad – ühtegi pressiteadet vaja teha ei oleks, sest kõik ajakirjanikud on niikuinii seal. Ja kleitidele jääb vähem tähelepanu.
Aitäh koostöö eest! Palun vabandust! Üks asi veel. Mis puudutab numbreid 110 ja 112, siis selle kohta on olemas ka statistika. Mis puudutab 110 kõnesid, siis kuna ei ole sellist selekteerimist, sai 2009. aastal kõnedest vastu võetud 92%, mis tähendab seda, et mitte kõik kõned ei saanud menetletud. Mis puudutab häirekeskuses vastu võetud kõnesid, siis neid oli kokku 1,5 miljonit, need said menetletud, keskmine kõnele vastamise aeg 15 sekundit. Umbes 200 000 oli neid juhtumeid, kus suunati ära nn kommunaalkõned, mis selle kiiruse andis.
Aitäh teile! Head vabariigi aastapäeva!

Lõpetan läbirääkimised. Suur aitäh veel kord nii ministrile kui ka kõikidele ametikaaslastele arutelus osalemise eest! Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Teine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni liikme Raivo Järvi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Minu kõne saab olema äärmiselt napp. Seda eelnõu oleme teile tutvustanud nii minister kui ka mina. Nii nagu sai teile öeldud, 19. veebruar oli see päev, kus kella 9-ks pidid tulema muudatusettepanekud. Neid ei laekunud. Seega saabki väliskomisjon teha teile ettepaneku eelnõu otsusena vastu võtta. Tänan!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Tänan, austatud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Nagu ettekandja ütles, ei ole muudatusettepanekuid laekunud. Kuna tegu on välislepingut puudutava seaduseelnõuga, siis tuleb see täna lõpphääletusele, mille ettevalmistamist nüüd ka alustame.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 660. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 660 on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on majanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine" muutmine" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni aseesimehe Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas neljapäeval, 18. veebruaril omaenda algatatud Riigikogu otsuse eelnõu 687 suhtes organisatsioonilisi küsimusi ja jõudis järgmiste otsusteni: määrata majanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine" muutmise eelnõu 687 lugemisel juhtivkomisjoni ettekandjaks majanduskomisjoni aseesimees Kalev Kallo – otsus võeti vastu konsensusega; teiseks, saata majanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine" muutmise eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 23. veebruaril, st täna – otsus tehti konsensusega; kolmandaks, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ning eelnõu otsusena vastu võtta – ka see otsus tehti konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Tänan, austatud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei ole. Ka selle otsuse eelnõu puhul viime läbi lõpphääletuse.
Panen lõpphääletusele majanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine" muutmine" eelnõu 687. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu ei olnud ükski Riigikogu liige ning üks Riigikogu liige jäi erapooletuks. Eelnõu 687 on Riigikogu otsusena vastu võetud.

Neljas punkt meie tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Olga Sõtniku!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Tolliseaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 645 oli majanduskomisjonis teistkordsel arutusel esmaspäeval, 15. veebruaril. Komisjoni istungist võtsid osa Kalev Kallo, Olga Sõtnik, Toomas Tõniste, Aivar Riisalu, Ester Tuiksoo, Margus Lepik, Sven Sester ja Liivia Soone, protokollis Margit Ubaleht, juhatas Urmas Klaas. Eelnõu esitaja esindajad olid Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja kohusetäitja Marek Uusküla ja nõunik Eve-Ly Kübard. Pärast eelnõu esimese lugemise lõpetamist muudatusettepanekuid Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt ei laekunud. Need neli muudatusettepanekut, mis on esitatud, on kõik eelnõu algatajate poolt. Üks muudatusettepanek sündis eelnõu algatajate ja Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna esindajate koostöös. Kõiki neid muudatusettepanekuid majanduskomisjon toetas. Samuti toetasid komisjoni liikmed otsust viia teine lugemine läbi täna, 23. veebruaril, teine lugemine lõpetada ning kui täna teine lugemine lõpetatakse, siis viia kolmas lugemine läbi 25. veebruaril ja eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi seaduseelnõu 645 muudatusettepanekud. Kokku on laekunud neli muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, teise, kolmanda ning neljanda muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. Oleme kõik eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadanud. Seaduseelnõu 645 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 16. veebruari istungil. Etteantud tähtajaks Riigikogu liikmetelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Sotsiaalkomisjon täiendas esimese ja teise lugemise vahel eelnõu uue punktiga 1. Sellega antakse korrektne sõnastus 28. jaanuaril Riigikogus vastu võetud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduses tehtud muudatusele, millega lapsehoiuteenuse infosüsteem muudeti koolieelse lasteasutuse kohtade infosüsteemiks. Paraku jäi sellest seadusmuudatusest välja muudatuse tõttu vajalik mõiste sisu täpsustamine. See viga parandatakse käesolevas eelnõus ja vastav muudatus jõustatakse ülalnimetatud mõiste muudatusega üheaegselt 1. aprillil.  Muudatusettepanekute tabelis on see esitatud ettepanekutes 1 ja 5. Ülejäänud muudatuste sisuks on eelnõu terminoloogia ühtlustamine ning sõnastuste täpsustamine. Sotsiaalkomisjon tegi konsensusliku otsuse suunata eelnõu teisele lugemisele 23. veebruaril, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha täiskogule ettepanek viia kolmas lugemine läbi 25. veebruaril. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Tänan, austatud ettekandja! Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi seaduseelnõu 659 muudatusettepanekud. Kokku on neid ettepanekuid viis. Esimese muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, teise, kolmanda, neljanda ja viienda muudatusettepaneku on samuti esitanud juhtivkomisjon. Sellega on läbi vaadatud kõik seaduseelnõu 659 muudatusettepanekud. Seaduseelnõu teine lugemine on lõpetatud ning ka meie viies päevakorrapunkt on käsitletud.
Soovin kõigile ilusat lähenevat Eesti Vabariigi sünnipäeva! Tänane istung on läbi.

Istungi lõpp kell 12.01.