Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VII istungjärgu viienda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt küsin, kas headel ametikaaslastel on soovi üle anda eelnõusid või aupärimisi. Palun, Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitab töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Möödunud aasta juunis esialgu väljapakutud turvalise paindlikkuse kombinatsioonist jäi lõpptulemusena järele ainult paindlikkus ja turvalisus kadus. Meie soov on turvalisus taastada.

Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon algatab kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse muutmise seaduse eelnõu. Pean kohe ütlema, et seda seadust on kaua oodatud ja omavalitsusjuhid on selle üle palju vaielnud. Maakondades on palju vaidlusi olnud, sest omavalitsusliitudel ei ole ju praegu raha ega mitmeid õigusi. On vaieldud ka selle üle, kas on vaja kooskõlastada mitmete avalike teenuste osutamist maakondades valitsuse määruste ja korraldustega, ministrite määrustega ja äriühingute otsustega, see tähendab, et kui tahetakse maakonnast midagi ära viia, kas see on siis võimalik või mitte. See seadusmuudatus rajaneb regionaalarengu strateegial ja Eesti elukeskkonna arendamise rakenduskava dokumentidel. Me anname selle eelnõu üle ja loodame, et kõik löövad hoogsalt kaasa, et omavalitsuste olukord läheks Eestis paremaks. Aitäh!

Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mul on üle anda kaks dokumenti. Kõigepealt algatab majanduskomisjon Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine" muutmise. Teatavasti nimetab Eesti Arengufondi seaduse § 10 lõike 2 kohaselt Riigikogu majanduskomisjoni ettepanekul neljaks aastaks viis nõukogu liiget, kaks neist on Riigikogu liikmed. Kuna Riigikogu liikme Jürgen Ligi volitused Riigikogu liikmena peatusid juba möödunud aasta 3. juulil, siis on tänaseni see tühimik olnud täitmata. See on esimene dokument.
Teiseks on mitmel Keskerakonna fraktsiooni liikmel arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. See puudutab sadama laenuskeemi. 18. novembril 2009 sõlmisid Tallinna Sadam ja Rahandusministeerium laenulepingu, mille järgi laenab riik sadamafirmale 50 miljonit eurot ehk ligi 800 miljonit krooni. Laenu tagastamise tähtaeg on 1. september 2024. Eesti riik andis Tallinna Sadamale 800 miljonit krooni laenu kulukatel tingimustel. Raha laenati marginaaliga 3%, millele lisandub kuue kuu EURIBOR. Varemalt on Tallinna Sadam võtnud laenu märksa soodsamatel tingimustel. 2009. aasta alguses laenas sadamafirma näiteks Euroopa Investeerimispangalt 40 miljonit eurot marginaaliga 0,41% ehk 2,59% odavamalt kui Eesti riigi käest. Selles ei ole midagi imelikku, et laenu antakse ja laenu võetakse. Küsimusi tekitab hoopis Eesti riigi veidi röövellik suhtumine oma ettevõttesse ja sellistel tingimustel laenu andmine. Seoses sellega on meil terve hulk küsimusi. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui need vastavad kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustatakse eelnõude menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul ning arupärimine edastatakse adressaadile viivitamatult.
Head ametikaaslased! Nüüd on mul teile mõned teated. Esimesed teated puudutavad eelnõude menetlusse võtmist. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni s.a 10. veebruaril algatatud ravikindlustuse seaduse § 63 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks sai sotsiaalkomisjon; kultuurikomisjoni s.a 10. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Rahvusooperi nõukogu liikmete nimetamine", eelnõu juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 11. veebruaril algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud kaheksa Riigikogu liikme arupärimise välisminister Urmas Paetile ning nelja Riigikogu liikme arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Läheme edasi päevakorra kinnitamisega. Selle nädala päevakord on laiali jagatud.
Panen Riigikogu viienda töönädala päevakorra hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Võime asuda oma tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde ja alustada arupärimistele vastamist. Esimesena on täna päevakorras kaheksa Riigikogu liikme esitatud arupärimine haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele kutsekoolide koolilõuna kohta. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Praeguses majanduskriisis on veelgi selgemalt välja tulnud, kui oluline on kutsehariduse kvaliteedi paranemine. Heade meistrite ning erialaklasside kõrval on vaja tähelepanu pöörata võimekate noorte jaoks kutsehariduse atraktiivseks muutmisele. Viimastel aastatel oleme tegelnud kutsehariduse maine ja olukorra parandamisega, mille üks eesmärk oli kutseõppe sisuline tänapäevastamine ning loomulikult kvaliteedi kindlustamine. Koolilõuna ja erialaste stipendiumide sisseviimisega andis riik selge sõnumi: kutseharidus on hea valik.
Lisasoodustused mõjutavad põhikoolilõpetajaid langetama oma valikuid kutsehariduse kasuks. Koolilõuna jaoks mõeldud raha vähendamisega just kutsekoolinoorte arvel tervelt nelja miljoni krooni ulatuses annab riik hoopis vastupidise sõnumi: kutseharidus ei ole enam riiklik prioriteet. Unustatud on ka tõsiasi, et kutsekoolides õpivad tihti just sotsiaalselt vähekindlustatud perede lapsed. Veelgi enam, kutsekoolid asuvad suurte keskustena paljude laste kodudest kaugel. Paljud erialad on kättesaadavad vaid üksikutes koolides, noored sõidavad haridust omandama üle kogu Eesti. Just seetõttu on soe lõuna ja subsideeritud elamine ühiselamus olnud kutsehariduse kvaliteedi lahutamatuks osaks. Majanduskriisi olukorras, kus Eestis on enam kui 100 000 töötut, on kokkuhoid sooja toidu pealt lubamatu. Riigieelarvele ei ole neli miljonit krooni suur summa, seda näitab kas või energiaagentuurile suunatud ligi sada miljonit krooni, mille puhul ei ole suudetud isegi eesmärki näidata. Samas lastele, kelle soe toit muutub lahjemaks või muutub see neile kättesaamatuks, on see selge sõnum hoolimatusest. Eriti kummastav on senine kärbe uue koolireformi valguses, mille juures on antud lubadusi nii transpordi, elamise kui ka toitlustamise toetamiseks nendele lastele, kelle koolitee pikeneb. Kui riik ei suuda tagada olemasolevaid kutseharidussüsteemi sotsiaalseid toetusi, on selge, et reformilubadused on sama õhkõrnad.
Sellest tulenevalt on meil teile järgmised küsimused, millele, ma usun, te vastuste käigus ka viitate, täpsemalt öeldes on meil küsimused kutsehariduse prioriteetsuse ja koolilõuna kohta. Aitäh!

Aitäh! Palun vastamiseks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud stenogramm! Vastan Riigikogu liikmete arupärimisele, mille pikk ja põhjalik sissejuhatus oli pisut juba eelnevalt jutuks, seetõttu lähen kohe konkreetsete küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Miks Te leidsite, et kutseharidus ei ole enam prioriteetne?" Haridus, sealhulgas kutseharidus, on olnud viimastel aastatel riigi selge prioriteet. Sellest annab tunnistust nii tegevuskulude oluliselt väiksem kärbe 2010. aasta eelarves kui ka investeeringusummade eraldamine kutseõppeasutuste renoveerimiseks ja õpilaste elamistingimuste parandamiseks. Kui tegevuskulusid vähendati avalikus sektoris keskmiselt 9,1%, siis näiteks kutsehariduse õppekulud vähenesid vaid 5,9%, kuna säilitasime õpetajate palgaraha 2008. aasta lõpu tasemel. Vähendati tegevuskulusid, need on peamiselt koolide majandamisega seotud kulud. Kahtlemata, ega see kutseõppeasutuste tööd kergemaks ei tee, aga selline oli selle aasta eelarve koostamise olukord. Kutseõppeasutuste investeeringute summa aastateks 2007–2013 on kokku 3,6 miljardit krooni. Hea meel on märkida, et kutseõppeasutused on seda raha hakanud kasutama aktiivsemalt, kui kasutatakse euroraha paljudes teistes valdkondades. Eelmisel aastal ületati kavandatut isegi 80%. See tähendab, et toetuste ärakasutamisega tehniliselt ja administratiivselt probleeme ei ole. Valminud on mitmed olulised objektid, näiteks Tallinna Tööstushariduskeskuse lehtmetalliõppetöökoda ja ühiselamu, Räpina Aianduskooli ühiselamu ja söökla, Luua Metsanduskooli söökla ja paljud teised objektid. Loodame, et struktuuritoetuste perioodi lõpuks on Eesti kutseharidus tänapäevane ja head õppimisvõimalused on nii noorte kui ka täiskasvanud õppijate jaoks. Lisaks on kutseharidusse suunatud ridamisi Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud projekte täiskasvanud õppijate kulude katteks ja koolipinki tagasipöördujate õpingute toetamiseks. Kui 2009. aastani paigutati kolmeaastase programmi käigus kutseõppeasutustesse täiendava koolitustellimusena täiskasvanud õppijatele kohtade loomiseks 60,5 miljonit krooni, siis 2009. aasta teisest poolaastast kuni 2012. aastani on täiskasvanud õppijate jaoks planeeritud eraldada täiendavalt 114 miljonit krooni. Lisaks sellele on käivitumas katkestanute õpingute jätkamise toetus (programmi nimetus on "Kutse"), mille maht on 40 miljonit krooni. Need on kõik lisasummad kutsekoolidele, mis annavad võimaluse nii õppebaase tugevdada kui ka pedagoogide õpet läbi viia.
Teine küsimus: "Kas huvi kutsehariduse omandamiseks on õppurite hulgas vähenenud? Millistel erialadel ei tulnud grupid kokku ja miks?" Õppida soovijate huvi kutsehariduse omandamise vastu on suur. Seda näitab 2009. aasta sügisene vastuvõtt. Rõhuv enamik õpperühmadest komplekteerus, õppima asus üle 1200 õppija rohkem kui eelmisel aastal, kasv oli 10%. Valdava enamiku kasvust moodustavad keskharidusjärgse õppe õppurid (+22%), põhiharidusjärgse kutseõppe vastuvõtt kasvas 200 inimese võrra. Peamiselt olid seal need õppurid, kes on põhikooli lõpetanud eelnevatel aastatel, mitte sel konkreetsel aastal. Nii et põhikoolist otse kutsekooli minejate arv sellel aastal ei kasvanud. Ka tööjõuturg näitab selgelt, et lõpetatud eri- või kutsealase haridusega inimesed on üldjuhul paremas positsioonis.
Kolmas küsimus: "Kas Teil on uuringuid õppurite perekondade ja sotsiaalse staatuse osas?" Kutseõppurite perekondade sotsiaal-majanduslikku tausta ei ole spetsiaalselt uuritud. Samas annab sellest teatava ülevaate Eesti hariduse infosüsteem. Hea meel on selle üle, et viimastel aastatel on kutsehariduse kandepind pidevalt laienenud ja koolidesse jõuab üha rohkem võimekaid noori just oma huvidest lähtuvalt. Kutseharidus ei ole enam alati sugugi n-ö teine valik, kuhu tulevad üksnes need õppijad, kes gümnaasiumisse sisse ei saa. Kutsehariduse maine on paranemas ja kutseharidus on oma positsioone kindlustamas.
Neljas küsimus: "Kui palju on kutsehariduses noored katkestanud õpinguid majanduslikel põhjustel?" Eesti hariduse infosüsteemi kantud andmete alusel katkestas 2008.–09. õppeaastal halva majandusliku olukorra tõttu õpingud 73 õpilast. Andmed katkestamise põhjuste kohta ei ole alati ülevaatlikud, kuna infosüsteemis on ligi pooltel juhtudel katkestamise põhjusena märgitud "muud põhjused". Koolide andmetel ei soovita tihtipeale rasket majanduslikku olukorda avalikustada. Tartu Ülikoolis uuriti 2007. aastal väikeses ulatuses kutseõppeasutuste õpilaste õpingute katkestamise põhjusi aastail 1998–2007. Uuringu valim oli väike ja põhikooli baasil õppijaid ei eristatud, seetõttu ei saa tulemuste põhjal üldistusi teha. Mainitud uuringu järgi olid majanduslikud põhjused katkestamise põhjuste seas teisel kohal. Samas on hea meel märkida, et eelmise aasta oktoobris jõustus õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatus, mis annab võimaluse kanda senise 5% asemel 20% õppetoetuste vahendeid erifondi, millest saab toetada just majanduslikult raskemates tingimustes olevaid õpilasi. See on suur samm edasi vajadusepõhisuse suunas ja võimaldab toetada mitte üksnes heade õppetulemustega õppureid, vaid ka teisi õppijaid, kes toetust vajavad.
Viies küsimus: "Millest tulenedes on vähenenud kutsekooliõpilaste koolilõunale mõeldud summa?" Kuna eelarvet tuli teatavasti kärpida vägagi olulises mahus, siis sai üle vaadatud kõik eelarvepositsioonid. Koolilõunatoetus kutsehariduses õppijatele oli senini suurem kui üldhariduses õppijatele. 2009. aastal oli koolilõunatoetus üldhariduskoolides 11,47 krooni, kutseõppeasutustes 12,3 krooni. Õige on, et päris selgelt neid kahte kontingenti võrrelda ei saa, sest üldhariduses toitlustatakse riigi toetuse kaasabil neid lapsi, kes omandavad põhiharidust, kutsekoolis õpivad põhiharidusjärgsed õppurid ja nende hulgas on suures osas ka täisealisi inimesi. Väga raske südamega tuli 2010. aasta kohta neid otsuseid langetada. Tõepoolest, n-ö esialgne suund, et ühtlustada need kaks toetust, see tähendab, et üldhariduskoolides ja kutseõppeasutustes oleks riigi koolitoidutoetus ühesuurune, päädis sellega, et kuna üldhariduskoolides õppurite arv väheneb, siis nüüd on asi natuke vastupidi ja päris tasakaalus need arvud ikkagi ei ole. 2010. aastal on toetus üldhariduskoolides 11,73 krooni ja kutseõppeasutustes 11,15 krooni. See tähendab, et üldhariduses on riiklik toetus koolitoidule sellel aastal suurem kui eelmisel aastal, kutsehariduses on see pisut väiksem. Olen väga tänulik kutseõppeasutustele, kes vaatamata vähenenud toetusesummale suudavad siiski garanteerida ühe sooja toidukorra päevas kõigile põhikoolijärgsetele õppuritele. Nii et summa vähenemine ei puuduta õppurit, nõudes samas õppeasutuselt siiski lisapingutusi.
Kuues küsimus: "Milliseid programme, investeeringuid või muid kulutusi eelistas valitsus kutsekooliõpilaste koolilõunale?" 2009. aasta riigieelarvet vähendati oluliselt ja korduvalt, samuti 2010. aasta eelarvekavasid. Kuna eelarvet vähendati kõigil kuluridadel, kärbiti ka koolilõunatoetuseks ettenähtud summasid. Seega ei saa küsimust püstitada nii, et mida valitsus eelistas koolilõunarahale. Näiteks üldhariduskoolide põhikooliõpilaste puhul on riigipoolne koolilõunatoetus koguni suurenenud.
Seitsmes küsimus: "Kuidas mõjutab koolilõunatoetuseks mõeldud summa vähenemine õppijaid?" Koolilõunatoetuse vähendamise mõjusid ei ole kerge prognoosida, kuna need on kaunis individuaalsed. Arvestades üldist rasket majanduslikku olukorda, ei tule koolilõunatoetuse vähendamine kutseõppurite majanduslikule toimetulekule kindlasti kasuks, see tähendab, see ei parane. Samas võib tõdeda, et käesoleval õppeaastal ei ole õpingute katkestamise määr suurenenud. Kutseõppeasutuste inimesed on leidlikud ja algatusvõimelised ning lahendused on leitud. Ka sellel aastal on tagatud soe koolitoit kõigile põhikooli baasil õppivatele õpilastele. Nii et õppurid ise ei pruugigi märgata, et nende toitlustamiseks eraldab riik õppeasutustele senisest pisut vähem raha. Arvestades, et põhikoolijärgsed õppurid saavad sooja toitu, võib öelda, et õppureid see eelarvesumma mõningane vähenemine ei puuduta.

Aitäh, hea minister! On küsimusi. Palun, Mailis Reps!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma tahtsin küsida, et võib-olla te olete valmis tutvustama Riigikogule, kuidas see sooja toiduga toitlustamine kutsekoolis välja näeb. See on võib-olla ühes või teises omavalitsuses erinev, kuid üldhariduskoolis on hakanud suurem osa omavalitsusi õpilaste vanematelt lisaraha küsima. Kas kutsekoolides toimub ka lisaraha küsimine või kuidas see üks kroon või kuus krooni (või mis iganes see hinnavahe on) on tagatud?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Lisaraha küsimist ei ole. Toitlustamist korraldatakse küll kooliti erinevalt. Mõnes mõttes muudab korraldamise tingimusi erinevaks see, kas vastav eriala kui niisugune selles koolis õpetatavate hulgas on või mitte. Nii on köögi võimalused paremad, kaasa arvatud võimalus odavamalt süüa teha, ja ka seal olevate toiduainete valik on suurem eelkõige nendes koolides, kus õpetatakse rahvakeeles öelduna n-ö kokanduseriala (erialade nimetused on pisut erinevad). Korraldatud on see peaasjalikult niimoodi, et õpilane saab mingi summa ulatuses süüa tasuta, kuid võib ka juurde osta. Üldiselt ollakse kutsekoolides sööklajärjekorras, mitte ei istuta nagu algkoolis laudade taga, ja valitakse ise toitu. See, millised on nende portsude hinnad, mille vahel õppur valib, on kutsekooliti kindlasti erinev. Võin öelda, et nomenklatuuris on tõepoolest ka kümne krooni piiril olevaid praade, aga valik on üldjuhul kutsekoolides individuaalne. Mis puudutab ühe päeva toitu, siis kutsekoolide juhtkondade teatel saavad lapsed selle toetuse abil mitte just rikkalikult, aga siiski söönuks.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud minister! Tegelikult selle kümne krooni piires lapsed päris söönuks ikka ei saa küll. Te ütlesite, et raskes eelarveseisus tuli kuskilt kärpida ja te otsustasite vähemaks võtta ka kutsekoolide sooja toidu jaoks mõeldud raha. Palun seletage, miks te tegite sellise valiku ja miks te näiteks otsustasite leida omaenda eelarvereas lisaraha polaar- ja kliimauuringute programmi jaoks. Kas see ei oleks olnud see koht, kust oleks saanud kokku hoida, mitte laste kõhu arvel?

Aitäh! Polaaruuringute programmi võimalikku lisamist valitsus ei arutanud, see lisandus Riigikogus. Selle tõttu ma neid võrdlusi ei hakkaks siin väga kujundlikult esitama, sest mina nende võrdluste n-ö lätete juures ei seisnud. Jah, see 9,1%-lise kärpe valdkondadele pealepanek võib tunduda suhteliselt mehaaniline. Te teate, et mõnigi valdkond sai selle 9,1%-lise kärpe kääride alt välja võetud, kaasa arvatud põhikooliõpilaste toit. Ma kordan veel kord: riigi toetus õpilase kohta isegi suureneb. Siia hulka kuuluvad ka õpetajate palgad ja doktorantuuri raha. Selliseid väiksemaid hariduspoliitilisi asju oli teisigi. Kuid kuna kutsekoolide näol on tegemist riigikoolidega, siis nende tegevuskulude ja ka koolitoidutoetuse kärpe puhul on see lootus, et need tegelikult õpilasi ei puuduta. Nii on praegu kutsekoolidega ka kokku lepitud, et kutsekoolide rahastamises on prioriteetne õpetajate palkade säilitamine, kõiges muus püütakse odavamalt hakkama saada, aga õppureid see puudutama ei peaks.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Selge on see, et kutsekoolides käivad ikka vähem kindlustatud perede lapsed ja enamasti asub kool kodust hoopiski kaugel. Aga ma siiski ei saa aru. Me võtame neli miljonit vähemaks, aga lapsed saavad ikkagi nagu kõik kätte. Kas see toit läheb siis lahjemaks või mismoodi? Ma tõesti ei saa sellest aru.

Ega seda nelja miljonit ei võetud ühe lapse toiduportsust. See on jaotunud küllaltki ühtlaselt. Õigem oleks võrrelda 12,3 krooni 11,15 krooniga. Mina ei hakka siin, kuna see on regiooniti erinev ja ka toiduratsioon võib-olla erineb, täpselt analüüsima toiduhindadega, sealhulgas juurviljade-puuviljade hindadega vahepeal toimunut. Aga kohapeal väidetakse, et sellel aastal on selle raha eest võimalik toitlustada samalaadselt kui eelmisel aastal. Loomulikult ei ole see väga meeldiv kärbe, aga meile teadaolevalt pole see õpilastele mingeid lisaprobleeme kaasa toonud.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! Olen õppinud kutseõppeasutuses ja olen kohtunud erinevates kutseõppeasutustes nii töötajate kui ka õpilastega. Väga sage probleem, millele tähelepanu juhitakse, on väljalangemine juba üsna õpingute algul. Ikka sellelsamal põhjusel, et perel puudub raha, selleks et kõiki kaasnevaid kulusid kinni maksta. Ka kooli valik ise tuleneb liialt sageli sellest, et raha ülikooli minekuks ei ole. Vaadake vangi päevaratsiooni või kaitseväelase päevaratsiooni, mitu krooni see maksab ja mida see peab sisaldama. Täna me räägime ühest söögikorrast, mille maksumuse te nimetasite. Aga on veel kaks söögikorda. Kuidas nende eest makstakse ja kes maksab? Mis päeva toit tegelikult õpilastele kokku maksma läheb?

On muidugi ka töötajaid, kellele makstakse lisatoetusi, makstakse kinni esinduskulusid ja muud sellist. Põhimõtteliselt on olukorrad ju erinevad. Nagu ma kõnelesin, 73 õpilase puhul eelmisel õppeaastal märgiti, et õpingud on katkestatud majandusliku olukorra tõttu. Tõenäoliselt on n-ö põhjuste gammas erinevaid rõhuasetusi: kellel on olnud sotsiaalne olukord lämmatav, kellel ei luba majanduslikud olud õppida sellepärast, et kutsekool on kodust kaugel. Siin on natuke erinevad tingimused. Praegu me võime ütelda, et teil on õigus: väljalangemus nii gümnaasiumist kui ka kutsekoolist on päris suur. Aga sellel õppeaastal ei ole (lõplikke näitajaid näeme küll aasta lõpul) väljalangemus suurenenud.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et selle 11 krooniga saavad kutsekoolide õpilased tihkelt kõhu täis. Te ütlesite ka, et mingit lisaraha ei ole vaja vanemate taskust võtta. Kuid muidugi, teie jutust selgus, et vanemad panevad selle raha lapse taskusse ja laps läheb maksab selle sööklas ära. Kas ma sain õigesti aru, et kui tahad toitu, mis maksab üle 11 krooni  (ja see on tavaline), siis ikkagi tuleb lisaraha maksta lapse taskust, kui te just lapsevanema taskut ei taha nimetada?

Kui tellida 40 krooni eest, 30 krooni eest või 20 krooni eest, siis tuleb nii palju ka maksta. Seda võin ma ütelda, et tellimise võimalused on. Ka üldhariduskoolis ostab osa lapsi puhvetist või kusagilt mujalt toitu juurde. Aga kui ma ise olen ringi käinud ja küsinud, siis on mulle öeldud, et põhimõtteliselt katsutakse ratsioonis hoida ka suhteliselt odavaid roogasid.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! On arusaadav, et see 11 krooni on napp, aga loomulikult seda üleöö ei kasvata. Mõne kutsekooliõpilase jaoks see võib-olla polegi probleem, kodust saab toetust juurde, aga probleem on see kindlasti nende jaoks, kes sisuliselt elavad õppetoetusest. Need on need, kellele on õppetoetus määratud, kes ei tule endaga toime. Samas on see nende õpilaste jaoks ilmselt ainus raha, kui vanemad on praegu näiteks töötud. Öelge, palun, kas te olete ministeeriumi või valitsuse tasandil arutanud, milliseid toetusi võiks kutsekooliõpilane juurde saada, kui ta tõepoolest omadega toime ei tule.

Aitäh! Eelmisel aastal kiitis Riigikogu heaks seaduse, mille alusel saab n-ö vastuvoolu senisele õppetoetuste süsteemile majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel jagada otsustuskorras 20% ulatuses õppetoetuste summast. Seni oli seda 5%, mida sai otsustuskorras jagada, kõik muu jagati õppeedukuse järgi. See on suuremate kutsekoolide eelarvetes päris suur summa, kui nad 20% õppetoetuste summast saavad anda hädasolevatele õppuritele, keda kohapeal tuntakse palju paremini kui kusagilt riigi kõrgustest raha külvates. Vaadake, on üks asi, millele te tähelepanu juhtisite ja mida ma ei ole lahendusena tahtnud siin pakkuda, sest, nagu ma ütlesin, selline toetuse vähendamine on kahtlemata raske lugu. Nagu teada, kõik õpilased, kes nominaalselt kirjas on, ei söö. Üldhariduskoolis on seda statistikat tehtud, ja see on nii ka kutsekoolis. Põhimõtteliselt on olemas see puhver, mille abil toitlustatakse suuremas hädas olijaid. Eraldatakse kõigile, aga kõik lapsed – need arvud on kindlasti kooliti erinevad – mingis olukorras ei söö, ei ole alati kohal. Nii et nälga lapsed ei pea jääma.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Kas on maakondlikes omavalitsusliitudes või üksikutes omavalitsustes olnud kaalumisel või praktikas realiseerunud selline toetus, millega toetatakse kas toitlustamist või on ka mingi muu variant, ja see toetus läheb kas üksikutele õpilastele või gruppidele, lähtuvalt sellest kohast, kust need õpilased on kutsehariduskeskustesse tulnud?

Aitäh! On omavalitsusi, kes on n-ö omapoolseid toetusi välja pannud. Need toetused on näiteks sõidusoodustused. Ma ei hakka ütlema, kui palju nende soodustuste hulgas võib olla toitlustamise või muu elamisega seotud toetusi, aga põhimõtteliselt on huvi oma õppureid toetada olemas. Muidugi on see võimalus piiratud, sest ka omavalitsuste majanduslik olukord ei ole väga kiita ja üldiselt on tegemist, eriti väiksemate omavalitsuste puhul, omagi kooli ülalpidamisega. Aga võimalus selleks, et omavalitsused õpilasi toetaksid, kahtlemata on. Mis puudutab omavalitsusliite, siis ma loodan nii nagu teiegi, et omavalitsusliidud suudaksid sellistes sotsiaalsetes programmides senisest rohkem koostööd teha.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, lugupeetud minister! Avan läbirääkimised. Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Kõigepealt suur aitäh vastamast! Kindlasti saime väga paljudele murelikele küsimustele ka vastuse. Aga tahan siiski veel korra mainida põhilist põhjust, miks me selle arupärimise esitasime. On selge, et ei saa päris võrrelda üldhariduskoole ja kutsekoole, millele minister siin ju viitas. Tegemist on väga selgelt väikeste laste ja suurte inimeste võrdlemisega. Kutsekoolides on portsud suuremad ja läbirääkimisruum toitlustajatega on kindlasti ka väiksem. Kindlasti aitab siin kaasa see, et tegemist on suuresti riigikoolidega, osa on küll erakoole ja paar munitsipaalkooli on ka. Riigil on kindlasti võimalik oma alluvuses olevate koolidega läbi rääkida toitlustuse, hinna, nn kasumi või, nagu te väga ilusasti ütlesite, ka selles osas, kas toitlustaja on ise koolitaja või mitte. Võib-olla on võimalik kaasata õpilasi või kui kokk on ise meister, siis võib-olla liigub tema tasustamine teisele reale. Aga sõnumina ei ole see kindlasti väga hea. Omal ajal, kui üsna suurte vaidluste tulemusena tehti see otsus kutsekoolide toitlustamise kohta, erinevalt gümnaasiumidest, siis tekitas see sõnumina ühiskonnas veidi kaja. Nüüd, kui see toodi teistpidi välja, vähendamise allikana, siis ei olnud see võib-olla kõige parem otsus. Aga kas noorele inimesele läheb toit lahjemaks või ei lähe, eks seda me saame analüüsida alles aasta lõpus. Tõepoolest, praegune praktika on see, et menüüs on väga palju toite, nendest ühe hind on siis nn riikliku toetuse piires. Aga ma usun, et ka minister on kindlasti nende toitudega tutvunud. Eks see üldjuhul selline üsna lahja lurr ole, võrreldes teiste toitudega. Kui noorel inimesel on vähegi võimalik sinna midagi juurde tellida ja tal on selleks katet, eks loomulikult see noor inimene seda hea meelega siis teeb. Aga praegustes tingimustes kipub vist olema nii, et neid noori inimesi, kellel seda ei ole võimalik teha, on juurde tulnud.
Nii et jõudu! Ma loodan, et selliseid otsuseid kutsehariduse kahjuks on tulevikus vähem. Pigem võiks olla rohkem selliseid toredaid edulugusid, kuidas investeeringud kutsekoolidesse on suurenenud ja kutseõppe kvaliteet paraneb. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Lõpetan ka selle punkti käsitlemise.

Järgmine punkt on 24 Riigikogu liikme arupärimine kultuuriminister Laine Jänesele kultuuripealinna rahastamise kohta, mis esitati 13. jaanuaril. Ma palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! On hea, et kultuuripealinna puudutav arupärimine jõuab vastamisele sedavõrd ruttu. Kui ministri arvates on see teema viimasel ajal olnud peamiselt tüliõun, siis arupärijate hinnangul on see pigem mureõun, mis vajaks ruttu lahtilõikamist ning küsimused ja probleemid vajaksid lahendamist. Võib küll mõista, miks minister on püüdnud viimastel nädalatel või kuudel kutsuda avalikkust üles mitte arutama seda küsimust avalikkuse ees, kuid nii olulise teema puhul on päris selge, et just nimelt see saal peaks olema kõige autoriteetsem kogu, kes need mured ära kuulab ning n-ö garantiid ja lahendused vastu võtab.
Arupärijad on tõstatanud kokku viis küsimust, millele me ootame tõepoolest sisulisi vastuseid. Üks nendest puudutab seda, kui palju kavatseb riik panustada kultuuripealinna projekti, kui palju ja mis põhjustel kavatseb ta panustada Sihtasutuse Tallinn 2011 kaudu, mis on mõeldud selle projekti juhtimiseks. Teiselt poolt huvitab arupärijaid see, millele on toetunud minister, opereerides niisuguse uhke näitarvuga, et riik toetab kultuuripealinna projekti 300 miljoni krooniga. Meid lihtsalt huvitab, kuidas ta on sellise ilusa arvuni jõudnud. Kolmas teemapüstitus puudutab seda, kuidas jõuaks Eesti riik lõpuks sinnamaale, et ta nii olulise kultuurisündmuse ja -projekti puhul suudaks välja käia ka mingi formaalse garantii, formaalse kinnituse, et kõik need jutud ei päädiks poriloopimisega ajakirjanduse vahendusel või kokkulepetega kabinetivaikuses. Ma arvan, et Eesti inimesed väärivad selget vastust. Arvestades seda, kui vähe on jäänud kultuuripealinna aasta käivitumiseni, on ammu selge, et kui valitsusel oleks olnud soovi ja tahtmist, oleksid suudetud need formaalsed garantiid anda ja nendest ka kinni pidada. Neljas teema, millest arupärijad ei ole saanud üle ega ümber, puudutab kahjuks ministri kui poliitiku parteilisi eelistusi. Tõenäoliselt johtuvad väga paljud nendest probleemidest sellest, et võib-olla mõne erakonna arvates ei juhi Tallinna õigetesse parteidesse kuuluvad inimesed, aga küllap me kuuleme ka selle kohta mingit seletust.
On veel üks temaatika. Tõepoolest on kultuuripealinna projekt, kuigi selle keskmes on üks linn, siiski kogu Eesti projekt. See on projekt, mis peaks andma sellele aastale Eesti kultuuri arengu ja tutvustamise seisukohalt püsiva lisaväärtuse. See on midagi, mis ei ole mõeldud lihtsalt n-ö linnukese pärast mõne kontserdi, teatrietenduse, näituse või mõne muu ürituse ärategemiseks. On selge, et kultuuripealinna sihtasutus saab olla selle projekti eestvedajaks, kuid on natuke vastutustundetu loota sellele, et üks linn või ühe linna maksumaksja on see, kes rahaliselt kogu projekti kandvalt välja veab. Küsimus puudutabki seda, miks on juhtunud nii, et Tallinn on seni olnud selle projekti kõige suurem sponsor.
Nii et on viis teemapüstitust. Ministri poolt tuli hea kiire reageerimine. Ma loodan, et pärast tänast arupidamist ja saadud garantiisid on kõigil rahulikum uni, nii Tallinna Linnavalitsusel, kõikidel kultuuriinimestel, Eesti elanikel, külalistel kui ka loomulikult Sihtasutuse Tallinn 2011 töötajatel, kes peavad vastutama selle projekti eduka läbiviimise eest. Aitäh!

Aitäh! Palun vastamiseks kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma siiski tõesti loodan, et Eesti inimestel on seoses kultuuripealinna projektiga juba pikemat aega rahulik uni ja kõik on tänaseks aru saanud, et nii riigil kui ka linnal on olemas huvi kultuuripealinna aasta väärikalt läbi viia. Siin kõlas süüdistus, et minister kutsub üles seda temaatikat mitte arutama avalikkuse ees. Ma leian, et see on küll alusetu süüdistus. Ma olen, vastupidi, pidevalt ja juba kindlasti vähemalt aastajagu päevi kutsunud üles seda teemat põhjalikult arutama.
Aga läheme küsimuste-vastuste juurde. Ma ei hakka küsimusi ette lugema, sest nad on nii pikad, et võtaksid vastamise aja ära. Kuna küsijatel on arvatavasti need küsimused kirjalikult olemas, siis on arusaadav, millele täpselt vastatakse.
Esimese küsimuse teema oli programm, programmi sisu, eelarve ja kuidas seda täpselt rahastatakse, mida loetakse eelarveks, mida mitte. Seda, kuidas tulevane kultuuripealinn oma programmi ellu viib ja seda rahastab, ei ole kirjas üheski Euroopast saadetud dokumendis, ühtegi konkreetset kohustust ei ole pandud peale selle mudeli osas. See tähendab ka, et seda, kas programmi elluviimiseks moodustatakse linnas uus asutus, antakse ülesanne mõnele olemasolevale asutusele, kas seda teeb linnavalitsus või hoopiski riik või ministeerium, ükski dokument ei sätesta, see tuleneb siiski iga maa ja linna omaenda otsusest. Seega ei vasta tõele ka Riigikogu saalis väljakäidud informatsioon, nagu Euroopa arvestaks ainult seda raha, mis liigub läbi Sihtasutuse Tallinn 2011. Euroopa linnadel, kellel on juba olnud kultuuripealinna staatus, on olnud selles osas väga erinev praktika. Nii et siin kindlasti mingit üldistust teha ei saa. Kohtumisel Tallinn 2011 nõukogu esimehe Edgar Savisaarega nentisid mõlemad pooled, et tegelikult lisaks sellele rahale, mis Sihtasutuse Tallinn 2011 konkreetsele eelarvele otse eraldatakse, tuleb nii linnal kui ka riigil rahastada sündmusi ja investeerida erinevatesse ettevõtmistesse, mis toetavad kultuuripealinna aastat. Loomulikult on siin aluseks võetud kogu see programm, mis on loomenõukogu poolt heaks kiidetud selle aasta läbiviimise kohta. Ma toon ainult ühe näite, neid on kindlasti veel. Kõige rohkem on ehk siin saalis ja üleüldse võib-olla ka avalikkuse ees räägitud ühest kaalukast sündmusest, see on 2011. aastal toimuv koolinoorte laulu- ja tantsupidu, mille korraldamiseks ei eraldata raha Sihtasutusele Tallinn 2011, kuid mille on nimetanud kultuuriaasta tähtsündmuseks Sihtasutuse Tallinn 2011 loomenõukogu, seda on kinnitanud ka Sir Bob Scott, kes käis siin läbi rääkimas ja vaatamas, kuidas asjad lähevad. Siinkohal võib tuua näite, et näiteks peoliste tasuta sõit linnas, liikluskorralduse muutmine, mida on võib-olla nendel päevadel Tallinnas tarvis teha, liiklusmärkide ülespanek, samuti koolides korraldatav majutus ja toitlustus – kõik need vajavad ju tegelikult Tallinnalt lisaks tulevat eelarveraha, rääkimata sellest, et riik rahastab laulu- ja tantsupidu väga märkimisväärse summaga. Praeguse seisuga siin igal juhul sihtasutuse nõukogu esimehe ning Kultuuriministeeriumi ja ministri vahel küll mingisugust lahkarvamust ei ole. Ma usun, et edaspidi võib selle teema täiesti päevakorrast maha võtta. Ühesõnaga, kõik, mis tehakse kultuuripealinna aasta heaks vastavalt programmile (olgu selleks programmiks siis selles raamatus nimetatud tähtsündmused, 36 neid siin on, seda ma ka eelmine kord siin Riigikogu saalis näitasin, või loodetavasti varsti avalikustatav kogu programm), kogu raha, mis selleks läheb, on ikkagi see raha, mida saab pidada kultuuripealinna heaks kulutatavaks rahaks.
Teine küsimus oli 300 miljoni krooni kohta. See summa on saadud, arvestades Kultuuriministeeriumi toetust kultuuripealinna projektile aastatel 2008–2010, milleks on tänase päeva seisuga läinud 160,9 miljonit krooni kolme aasta peale. Siin on arvestatud kõiki kriteeriume, mida ma juba esimeses punktis arvestasin, kogu seda kaasfinantseerimist, mis on erinevate ehitiste või sündmuste ettevalmistamiseks tarvilik. Ei saa ju arvestada, et maja on valmis siis, kui on olemas ainult katus, või et sündmus on ainult see hetk, kui see parasjagu toimub. Seda on tarvis ette valmistada ja kõik need ettevalmistuskulud on sinna juurde lisatud. Mis puudutab aastat 2011, siis sinna planeeritakse tõepoolest kokku ca 150 miljonit krooni, kuhu on arvestatud loodetavasti kabinetis heakskiidetav otsetoetus kultuuripealinna sihtasutusele, lisaks kõik see raha, mis tuleb näiteks erinevate programmide toetamiseks EAS-ist. Praeguse seisuga on EAS-i raha peetud omatuluks. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse raha on ikkagi Eesti riigi raha. Kui me räägime riigi osalusest, siis siin ei räägi me mitte ainult Kultuuriministeeriumi enda panusest, vaid me räägime riigi panusest. Aastal 2011 panustab sellesse Haridus- ja Teadusministeerium sellesama noorte laulu- ja tantsupeo kaudu, mis on Haridus- ja Teadusministeeriumi rea peal, samuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, mis puudutab loomemajandust ja neid projekte, ka internetiportaali ülesehitamiseks on olemas IT-raha, mis tuleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu. Kindlasti arvestatakse sinna Eesti Kultuurkapitalist ja Hasartmängumaksu Nõukogust saadavad toetused, mis on ka riigi raha. Sellest see kõik siis kokku tulebki.
Kolmas küsimus oli see, mispärast riik ei anna garantiid omapoolse rahastamise kohta. Riik ei ole kunagi andnud ega annagi garantiisid ühelegi projektile, mis ületavad eelarveaastat. Eri projektidele, ka EAS-ile või kellele iganes on antud tegelikult toetuskirjad, mis on n-ö põhimõttelised, seal on öeldud, et eelarvevahendite olemasolu korral. Kindlasti ei saa minister seadust rikkuda, seda eirata, sellest ümber või üle minna ja anda mingisugust kindlat garantiid. See, et näiteks aastal 2007 oleks antud garantii aastaks 2011, ei ole kindlasti mõeldav. Küll aga toimus, nagu te teate, 19. jaanuaril s.a kabinetinõupidamine, kus esinesid Mikko Fritze ja Jaanus Rohumaa. Nad andsid ülevaate kultuuripealinna programmist ja tehtud töödest. Seda tööd hinnati kõrgelt ja otsustati, et täpsemaks rahastamiseks soovitakse planeerida märtsis üks kabinetiistung. Võingi öelda, et märtsi lõpuks on kindlasti teada, missugust rahasummat taotleb Kultuuriministeerium järgmise aasta eelarvest Sihtasutusele Tallinn 2011 ja ka muude kultuuripealinnaga seonduvate sündmuste tarvis.
Nüüd poliitilise vastasseisu kohta. Sellise küsimuse saab esitada ikkagi vastavalt oma rikutuse tasemele. Ausalt öeldes ei ole mul see ei unes ega ilmsi meelde tulnud, et peaks ennast selliselt vastandama. Nii et sellele küsimusele on kindlasti vastus ei. Kohtudes 2. veebruaril Sihtasutuse Tallinn 2011 nõukogu esimehe Edgar Savisaarega, nentisid mõlemad pooled, et mingisugust poliitilist vastasseisu ei ole olnud ei enne ega saa olema ka edaspidi.
Viies küsimus puudutab seda, kas on tegemist Eesti projektiga ja kas see kõik peaks olema Tallinna mure või kellegi mure veel. Kultuuriministeerium on olnud alati seisukohal, et kultuuripealinna aasta on üleriigiline kultuurisündmus, ja mitte kuidagi teisiti pole seda ei kommunikeeritud ega ka mõista antud. Ma ei kujuta tõepoolest ette, et ilmtingimata peaks Tallinna linna kaukast või eelarvest minema raha erinevate kohalike omavalitsuste tähtsündmuste korraldamiseks. Seda ei ole keegi kunagi oodanud. Nende tähtsate festivalide ja sündmuste kohta, mille osas lepitakse kokku, et nad korraldatakse ametlikult kultuuripealinna aasta raames, ma ütleksin, et sellesama 300 miljoni krooni sees on Kultuuriministeeriumi toetus nendele festivalidele. Kindlasti on juttu olnud Viljandi pärimusmuusika festivalist, Võru folkloorifestivalist, kindlasti on juttu olnud Tartus toimuvast rahvusvahelisest folkloorifestivalist "Europeade 2011", mis pidi esialgu toimuma küll Tallinnas, aga nüüd on üle viidud Tartusse. Ma küll ei tea, et sinna oleks oodatud Tallinna raha, kindlasti mitte! Need sündmused, nii nagu nad on siiamaani olnud Kultuuriministeeriumi toetatavate festivalide nimekirjas, on seal jätkuvalt. Kindlasti on see Kultuuriministeeriumi ja riigi asi tervikuna.
Ma loodan südamest, et meediakära asendub loova koostööga ja me saame aastal 2011 nautida suurepärast kultuuriprogrammi. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Marika Tuus. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma just tahtsingi selle viimase teema kohta küsida. Ma saan aru, et kultuuripealinna rahastamisega on kõik korras. Seda on tõesti rõõm kuulda ja ma usun seda. Aga millegipärast on inimestele jäänud mulje, et kultuuripealinna teemal toimub nääklemine. Kui palju teie meelest on selles infomüras süüdi ja kas üldse on süüdi ajakirjandus ja meedia? Sest kust mujalt inimene ikka infot saab kui mitte ajakirjandusest.

Ma, ausalt öeldes, arvan, et sõltub sellest, kui palju igaüks ise suudab teemasse süveneda. Ma ei hakkaks ühtegi osapoolt siin süüdistama.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Hea minister! Ka minul oli väga hea meel kuulda teie kommentaari, et pole mingisuguseid vastuolusid, rahastamisega on kõik korras ning programm viiakse ühiselt ja rõõmsalt ellu. Siiski on mul üks mure. See puudutab sedasama kultuurikilomeetrit ja neid investeeringuid, mis mere ääres algavad ja peaksid ühel hetkel haarama ka Tallinna linnahalli. Siin on riik väga ühemõtteliselt keeldunud igasuguste garantiide andmisest ja kaasabist ning on oma väga sõnakate ministrite vahendusel kirunud nii linna kui ka kogu seda mulli, mis on lõhkema pandud. Kuidas te omalt poolt kaasa aitate sellele, et Tallinn kultuuripealinna aastaks linnahalliga seotud probleemid lahendatud saaks? On ilmselge, et nii mastaapset projekti ainult Tallinna inimesed kinni ei maksa.

Aitäh! Minu meelest on Tallinna linnahalli kohta olnud esimene informatsioon meedias (mina kuulsin seda ka ajakirjandusest), et need suurejoonelised plaanid on juba hiljaks jäänud. Isegi kui praegu oleksid konkreetselt kõik garantiid, kokkulepped ja projektid olemas, aastaks 2011 vaevalt nii suurejoonelist renoveerimisprojekti suudetaks ellu viia. Oleme ikka realistid. Ma ei arva, et riik või ükski minister kuidagimoodi konkreetselt torpedeeriks Tallinna linnahalli kordasaamist. Ma olen, vastupidi, ise juba paar aastat tagasi öelnud, et tegelikult oleks võinud sellest alustadagi, et läbi mõelda, kuidas just nimelt Tallinna linnahall ja koos sellega see mereäärne ümbrus võiks teenida kultuuripealinna ideed. Seal on mitmeid praktilisi probleeme. See on muinsuskaitseobjekt, see on muinsuskaitse all ja seetõttu saavad päris mitmed kooskõlastused või otsused tulla ikkagi siis, kui on olemas muinsuskaitse eritingimused ja saab ette valmistada selle projekti tervikuna. Praegu on keeruline kohvipaksu pealt ennustada, mida täpselt seal saab teha, mida soovitakse teha, mida sinna soovitakse ehitada, mida maha lõhkuda jne. Need on väga spetsiifilised küsimused. Siin ei ole mitte midagi pistmist ühe või teise ministri sooviga. Tuleb käituda vastavalt seadustele. Mina käisin Tallinna linnahallis ammu enne seda, kui ma riigistruktuuri tööle läksin, ja mul on olnud väga kurb vaadata selle väga toreda kompleksi hääbumist ja kurba seisukorda. Ma pigem ütleksin, et me püüame omalt poolt teha kõik, et saaks kaasa aidata. Aga riik ei saa a priori anda garantiisid, kui ei ole täpselt teada, mida seal tehakse, kui suure raha eest tehakse ja kuidas see on seadusega kooskõlas, ma mõtlen just muinsuskaitseseadust.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Kuna meie kodukord ja töökord ei võimalda arupärijate käest siin küsimusi küsida, siis pean ma teie käest küsima. Millised on need teie poliitilised valikud, mis te olete teinud seoses kultuuripealinnaga, millele kolleeg Evelyn Sepp siin viitas? Küsimuse teine pool on see, et see üritus on ise ammu väljunud Tallinna piirest, see on tegelikult Eesti üritus, see on kõigile selge, ja ka rahasummad, mis seal liiguvad, on päris suured. Nimetasite 160 miljonit krooni. Kas seal sihtasutuse nõukogus ei peaks seetõttu olema veidi parem tasakaalustatus ka linna opositsiooni- ja koalitsioonijõudude vahel, analoogiliselt ringhäälingunõukoguga, kus kõikide erakondade hääl on arvestatav? Praegu juhib selle raha liikumist ju üks erakond.

Mis puudutab seda, kuidas siiamaani on konkreetselt Kultuuriministeeriumist eraldatud see raha, mis aastani 2009 on otse sihtasutusele läinud, siis sihtasutuselt on tulnud ettepanek konkreetse programmiga. Üldiselt on ministeeriumis sellega tegelnud asekantsler Piret Lindpere ja meie välissuhete osakonna juhataja Eike Eller. See on olnud ametnike tasand. Siin ei ole ministril olnud ühtegi poliitilist ambitsiooni, pigem on usaldatud ikkagi eksperte ja spetsialiste, kes need ettepanekud on teinud. See raha on jaotatud väga-väga paljude projektide vahel. Võib-olla tasuks sihtasutusel endal mõelda, et sellest rahast, mis tuleb riigilt või linnalt, n-ö kohalikult omavalitsuselt, tuleks suuremate summadega toetada prioriteetseid projekte, mis on programmi nimekirjas eespool, et need kindlasti toimuda saaksid. Väiksemaid projekte saab tegelikult toetada ja aidata ka Hasartmängumaksu Nõukogu, Eesti Kultuurkapitali ja väiksemate programmide kaudu. Nii et ei tasuks minna liiga paljude väikeste projektide peale, vaid tuleks asi ratsionaalselt läbi mõelda. Mis see teine pool oli? Nõukogu koosseisu osas on see tagantjärele tarkus. Aastal 2007 sai see Kultuuriministeeriumis nii ära otsustatud. Riigi poolt on selles nõukogus meie kantsler Siim Sukles ja riigi poolt ei ole selles nõukogus mitte ühtegi poliitilist tegelast. Poliitilised tegelased või inimesed on Tallinna poolt sinna pakutud, pluss linnaametnikud. Ma ei näe praegu põhjust hakata seda ümber tegema, sest aastani 2011 on jäänud kümme kuud ja mis mõttega praegu seda segadust tekitada. Võib-olla on siit õppida nendel, kes hakkavad kultuuripealinna Eestis korraldama võib-olla viie või kümne aasta pärast. Me teeme seda esimest korda ja eks igasuguseid vigu ja karisid tuleb ette. Ma ei näe praegu põhjust, et peaks hakkama seal midagi ümber tõstma.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Hea minister! Üsna hiljuti olid sa Tartu linnapea. Meil olid läbirääkimised päris mitme Tartu suurprojekti osas ja oli täpselt sama õhkõrn lubadus, et riik annab oma ausõna, et ta teeb oma parima. Ma tahtsin küsida raha kohta. Ma saan aru, et Kultuuriministeeriumi ja vist ka valitsuse nägemus on olnud see, et te valite välja hulga huvitavaid kultuuriprojekte, mida te kavatsete rahastada. Aga kui te oleksite praegu vastupidises seisus, te oleksite Tartu linnapea ja projekt oleks olnud "Kultuuripealinn Tartu", siis tõenäoliselt teeks teile natuke muret, kui teil ei ole kindlustunnet, et just see on see projektide nimekiri, mis saab hiljem heakskiidu. Kuidas saaks kommunikatsioon olla parem, et see nimekiri saaks tõepoolest selline, mis on mõlemat poolt, nii sihtasutust kui ka kultuurirahvast ja rahastajaid rahuldav?

Kõigepealt pean ütlema, et kindlasti ei valitsus ega Kultuuriministeerium ei tee ühtegi nimekirja. Nimekirja teeb ja on teinud Sihtasutuse Tallinn 2011 loomenõukogu. Nendel on praegu seal 250 projekti. Tulenevalt sellest, kui palju raha tuleb, projektide arv väheneb või jääb selliseks, nagu ta on. See tuleneb sellest, milliseks see summa muutub. Võib-olla vaadatakse eelarved üle ja mõndagi sündmust on võimalik korraldada odavamalt, selliseid võimalusi on ka olemas. Prioriteedid on paika pannud sihtasutuse loomenõukogu. Ma ütlen ausalt, et mina ei ole isiklikult neid 250 sündmust ise üleüldse üle vaadanud. Kindlasti ei ole see, millega ma lähen kabinetti, mitte ürituste nimekiri. See on jällegi kellegi väljamõeldis, ma ei tea, kust küll tulevad niisugused mõtted, et minister paneb mingisuguse nimekirja kokku. Ministril endal ei ole ühtegi nimekirja. Me saame lisaks toetada veel Eesti Kultuurkapitali, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Kultuuriministeeriumi enda kultuuriprogrammide kaudu neid asju, mida otsustab toetada ministeerium või otsustavad toetada meie ametnikud, eksperdid ja komisjonid. Aga see, kuidas rahastatakse kultuuripealinna projekte või milliseid projekte rahastatakse ja milliseid mitte, on minu meelest kultuuriinimestel juba paika pandud ja imelik oleks poliitikutel hakata seda ümber tegema. Ma ei pea ennast kindlasti nii suureks spetsialistiks, et ma otsustaksin ühe või teise projekti üle, kui  väga esinduslik seltskond on selle läbi mõelnud ja läbi rääkinud ka kultuuripealinna korraldajatega Turus. Väga paljud asjad on ju rahvusvaheliselt seotud. Siin on tegemist eksitusega, nagu ütles kunagi üks klassik.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud kultuuriminister! Paar nädalat tagasi sattusin ma vaatama uudistesaadet, kus teie ja Tallinna linnapea olite lõpetanud just kohtumise ja andsite avalikkusele sellise sõnumi, et vastasseisu ei ole, ning te leidsite, vähemalt mulle televaatajana jäi selline mulje, täieliku teineteisemõistmise. Minu küsimus on seotud sellega, kas teil on plaanis ka mõni edaspidine kohtumine ja kas see on juba kokku lepitud või loodate te edaspidi selle peale, et teie esindaja sihtasutuse nõukogus kantsler Sukles suudab hoida kõik need teineteisemõistmised n-ö elusana ja enam selliseid sõnumeid linna ja riigi vastasseisu kohta ei tule.

Esiteks, ma usun, et me ikkagi Tallinna linnapea Edgar Savisaarega aeg-ajalt kohtume, aga seda mitte ilmtingimata selle jaoks, et hoida ühte või teist ametiisikut kuidagimoodi ohjes. Ma usun, et kõik ametiisikud, kes on määratud sinna nõukogusse, saavad oma tööga vastavalt oma kompetentsile ise hakkama. Lõppkokkuvõttes sünnivad otsused komisjonis loodetavasti konsensuslikult. Vähemalt niisugune mulje on mulle püütud siiamaani jätta. Ma usun küll, et me kohtume Tallinna linnapeaga ka edaspidi, nii nagu me oleme temaga kohtunud varemgi.

Aitäh, lugupeetud minister! Küsimusi rohkem ei ole. Kui on kõnesoove, siis avan läbirääkimised, mida ma ka teen. Palun kõnetooli arupärijate esindaja Evelyn Sepa!

Ma tänan ministrit vastuste eest! Kuid on paar asja, millele tahaksin siiski kokkuvõtvalt tähelepanu juhtida. Nimelt tunnistas ka minister äsja siit kõnepuldist, et on palju projekte, mis toimuvad sellel aastal, aga nad oleksid toimunud ka ilma selle aasta n-ö erilise tähenduseta. Ehk nad on meie kultuuri osa, aga nad ei lisa sellele aastale ja sellele projektile mingit lisaväärtust. See on päris oluline selles mõttes, et mõista, mis on kultuur, mida Kultuuriministeerium peaks juhtima väljaspool seda projekti, ja mis on see nn filosoofiline lisaväärtus, mis peaks Eesti riigile tekkima selle kultuuriaasta tulemusena.
Olgu öeldud, et viimase kolme aasta jooksul, kui see aasta sisse arvata, on Eesti riik Sihtasutust Tallinn 2011 toetanud kokku 24,5 miljoni krooniga. Sellel aastal kümne miljoni krooniga, eelmisel aastal, 2009. aastal kümne miljoni krooniga ja 2008. aastal 4,5 miljoni krooniga. See on ka kindlasti üsna informatiivne, saamaks aru nende teiste arvude taustal, milline on tegelik panus.
Kolmas asi on veel, millele tahan tähelepanu juhtida. See on seesama garantiide küsimus. Eesti on üsna kehv õpilane ja üsna lühikese perspektiivitundega või siis silmakirjalik. Väga paljudes küsimustes või väga mitmes olulises küsimuses on suudetud valitsuse tasemel kokku leppida ja on antud formaalsed garantiid, kas või meie suurte kultuuriobjektide rahastamise suhtes, mille puhul on leitud ühisosa eri poliitiliste jõudude vahel. On lepitud kokku ja peetud sellest kokkuleppest ka suures plaanis kinni, olgu näiteks toodud kas või Kumu või mõni muugi objekt, mis on praegu töös. Nii et iseenesest, kui oleks poliitilist tahet (seda ju tegelikult ongi taga igatsetud), siis oleksid ka need garantiid sündinud aasta, kaks aastat või veel kauem aega tagasi. Tegelikult on nii Tallinn 2011, Tallinna Linnavalitsus kui ka kogu kultuuriüldsus taga igatsenud, et me ei peaks iga täistund mõnda projekti maha kriipsutama selle tagajärjel, et meil pole õrna aimugi, kas selle ettevalmistamiseks poliitilist tahet rahastamise näol jätkub või mitte, rääkimata sellest, et ka ühe või teise asja läbiviimine midagi maksab. Ikkagi, peamine ja keskne on see, et on hulk sündmusi, mis toimuvad, ja on hulk teatreid, muusikakollektiive, muuseume, mis töötavad ilma selle kultuuriaastatagi. Selles mõttes on natukene asjakohatu, kui Kultuuriministeerium toob need oma toetuse lipukirjaks ja ütleb, et tema panus sellesse on tema igapäevane tavaline töö. Tegelikult eeldatakse kõigilt osapooltelt selle aasta raames lisapingutust ja ka lisatulemust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Lõpetan selle punkti käsitlemise.

Järgmine punkt on viie Riigikogu liikme arupärimine siseminister Marko Pomerantsile Simuna päästekomando sulgemise kohta. Arupärimine esitati 19. jaanuaril. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Meie, viie Riigikogu liikme arupärimine puudutab Simuna päästekomando sulgemist ja on esitatud siseminister Marko Pomerantsile.
Lugupeetud härra minister! Selle aasta jaanuaris ilmus ajalehes Postimees artikkel "Simuna päästekomando viskab voolikud nurka". Lääne-Virumaal Simunas suletakse n-ö ülemuste käsul korralikult sissetöötatud päästekomandopunkt. Simunas on korralikult renoveeritud komandopunkt, seal on korralik elamine, on olemas kõik ruumid ja vahendid selleks, et edukalt komandopunkti töös hoida. Peale selle on Simunas väga pikad tuletõrjetavad. Kuna 12 kilomeetri kaugusel Väike-Maarjas on komandopunkt olemas, siis Tallinnas arvatakse, et sellest piisab ja Simuna punkt tuleks sulgeda. Simuna mehed aga arvavad, et siseminister Marko Pomerantsi mõte pole mõistlik. Seoses sellega on teile, härra minister, kolm küsimust. Esimene kõlab nii: "Kas Simuna päästekomando suletakse seoses Päästeameti tegevuskulude vähendamisega?" Teine küsimus on: "Kas Siseministeerium plaanib sulgeda ka teisi hästitoimivaid päästekomandosid?" Kolmas küsimus on: "Kuidas mõjutab nimetatud komando sulgemine Lääne-Virumaal päästeteenistuse reageerimisvõimet?" Aitäh!

Aitäh! Vastamiseks palun kõnetooli siseminister Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head arupärijad! Vastan siis järgemööda kõikidele esitatud küsimustele.
Kõigepealt, miks? Simuna päästekomando sulgemise otsuse taga on tõepoolest rahaliste vahendite vähenemine selle aasta riigieelarves, mille on tinginud üldine majandusolukord. Võrreldes 2009. aasta eelarvega vähenesid 2010. aasta eelarves Päästeameti personalikulud 30,8 miljonit krooni. See ongi põhjus, mis on tekitanud Eesti päästekomandode vähendamise vajaduse. Vähenenud rahaliste vahendite kontekstis ei ole kahjuks võimalik tagada varasemaga sarnast päästeteenust osutavate komandode hulka. Aga see ei ole toimunud ka ülepeakaela. Selle muutuse aluseks on analüüs. Päästeamet koos päästekeskustega on koostanud väljasõidupiirkonna ohutegurite analüüsi. Analüüsis on võetud arvesse Eesti päästekomandode väljasõidupiirkondade riske ja komandode väljasõidukoormusi aastatel 2004–2006. See analüüs näitab Simuna päästekomando madalat asetust Eesti päästekomandode pingereas. Simuna komando on kahjuks, ent sealse piirkonna elanike õnneks viimasel kolmel aastal olnud väikese väljasõidukoormusega, väljakutsed on näidanud vähenemistrendi. Aastal 2007 oli 71 väljasõitu, 2008 oli 63 väljasõitu ja 2009 oli 55 väljasõitu. Päästeteenuse pakkumine peab olema korrelatsioonis Eesti demograafilise olukorraga ja kaasas käima nende muutustega. Päästeteenuse osutajatest sõltumatult on Eestis toimunud oluline rahvastiku ümberpaiknemine. See pole siin saalis kellelegi üllatus. See ongi see põhjus, mistõttu meil ei ole võimalik või mõistlik pidada konkreetses kohas kahte riiklikku päästekomandot omavahelise distantsiga 12 kilomeetrit, teiste piirkondade arvel, kus elanike ja riskide hulk on suuremad kui Väike-Maarja vallas, ent päästeteenuse kättesaadavus samas oluliselt halvem. Eeltoodust tulenevalt ei tohikski päästeala reformimisel käsitleda üksnes nende kodanike vaieldamatuid õigusi, kelle elukoha naabruses praegu päästekomandod paiknevad, vaid täpselt samavõrra olulisena tuleks käsitleda ka nende piirkondade elanike õigusi, kelle elukoha läheduses praegu päästeteenust veel ei pakuta või pakutakse vähemas mahus, kui piirkonna elanike hulk, riskitase ja õnnetuste sagedus eeldaks. Elu paratamatusena toovad nimetatud muutused osas piirkondades kaasa teenuse mõningase halvenemise, aga päästeteenuse eesmärgiks on ja peab jääma selle osutamine võimalikult suurele elanike hulgale ning üleriiklikult võimalikult ühtlasel tasemel. Ümberkorralduste tulemusel tugevdatakse ümberkaudsete komandode võimekust, see tähendab, et suurendatakse valves olevate päästjate arvu. Päästetööde esimene prioriteet on päästa eelkõige inimelusid. Inimelude päästmiseks suitsusukeldumise teostamiseks on ohutuseeskirja kohaselt vajalik, et komandos oleks valves vähemalt kolm päästjat. Selliseid komandosid, kus pidevalt on valves vähemasti kolm päästjat, nimetataksegi elupäästevõimekusega komandodeks. Kui varem oli selliseid komandosid Eestis 41, siis päästetöösüsteemi ümberkorralduse tulemusena on selliste komandode arv alates 1. jaanuarist 2010 suurenenud 64-ni. Simuna päästekomando koosseis kahjuks aga ei võimaldanud seal tagada elupäästevõimekust, sest valves oli üks mees. Sellised komandod, kus on valves alla kolme mehe, ei suuda tagada päästetööde peamise prioriteedi – elude päästmise – täitmist.
Teine küsimus: "Kas Siseministeerium plaanib sulgeda ka teisi hästitoimivaid päästekomandosid?" Simuna päästekomando sulgemiseks on objektiivsed asjaolud ja põhjendused. Praegu ei plaani Siseministeerium sulgeda teisi päästekomandosid. See tähendab, et vajalikud muudatused on juba tehtud ja, nagu me teame, Simuna päästekomando on suletud. 2010. aasta kevadel toimub ümberkorraldamine Kolga-Jaanis, kus riiklik komando suletakse ja aidatakse kohalikul omavalitsusel korrastada ruumid, et tuua praeguse riikliku komando, mis on Kolga-Jaanist mitme kilomeetri kaugusel, tehnika Kolga-Jaani ja luua seal vabatahtlik päästekomando. Loodame ka, et kõnealuses Simuna-Laekvere piirkonnas saab aluse vabatahtlik päästetegevus. Ettevalmistused selleks on tehtud.
Kolmas küsimus: "Kuidas mõjutab Simuna komando sulgemine Lääne-Virumaal päästeteenistuse reageerimisvõimet?" Väike-Maarja ja Simuna päästekomando väljasõidupiirkonnas on neli kohalikku omavalitsust: Laekvere vald – 1743 elanikku, Rakke vald – 1905 elanikku, Väike-Maarja vald – 5135 elanikku, Tamsalu vald – 4356 elanikku. Seoses Simuna komando sulgemisega paraneb päästeteenistuse reageerimisvõime Tamsalu, Rakke ja kahe kolmandiku Väike-Maarja valla elanike jaoks, kokku 9680 elaniku jaoks. Reageerimisaeg jääb endisele tasemele, kuid päästemeeskonna võimekus suureneb seniselt kahelt-kolmelt mehelt neljale-viiele mehele. Nüüdsest suudetakse tagada püsivat elupäästevõimekust piirkonnas, kus seda varem ei suudetud tagada. Ka Väike-Maarjas, kuhu osa mehi siirdus, ei olnud aastaringset elupäästevõimekust siiamaani olemas, aga 1. jaanuarist see on. Päästeteenistuse reageerimisvõime kahjuks halveneb Laekvere vallas ja ühes kolmandikus Väike-Maarja vallas. Selles piirkonnas on 3450 elanikku. Reageerimisaeg pikeneb 10–12 minuti võrra, kuid päästemeeskonna võimekus tagab kogu piirkonnas püsiva elupäästevõimekuse. Laekvere, Rakke, Väike-Maarja ja Tamsalu valla halduspiirkonnas korraldatakse alates 20. jaanuarist 2010 päästetööde teenust Väike-Maarja päästekomando baasil, mida toetavad Koeru, Rakvere ja Tapa riiklikud päästekomandod. Vabatahtlikest komandodest toetavad päästetööde tegemist Vajangu, Tamsalu ja Roela abikomandod. Muudatus on piirkonnas ühe võrra vähendanud teenust osutavate komandode hulka, ent igapäevaselt valves olevate ja sellest tulenevalt ka sündmuskohale väljasõitvate päästjate hulk on suurenenud seoses päästjate töökorralduse muudatusega (kuni aasta lõpuni kehtis kord, et 12 tundi ollakse tööl ja vahepeal vaba, nüüd ollakse 24 tundi tööl ja 72 tundi vaba). Seega on Lääne-Virumaal üldiselt päästeteenuse osutamise tase selle muudatuse tulemusena paranenud. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna Lembit Kaljuvee. Palun!

Aitäh! Võib-olla on minu küsimus natukene kiuslik, aga arvud on arvud ja tegelik elu ei ole ainult arvud, vaid on ka emotsioonid. Mis sa arvad, kui sa oleksid käinud Lilleküla komando asemel Simunas, kas see otsus oleks võib-olla teistsugune olnud?

Aitäh küsimuse eest! Simuna komandos oleksin ma ilmselt veetnud teistsuguse ööpäeva kui Lilleküla komandos, mis puudutab selle komando aktiivsust ja tegevust. Ma oleksin siis ühe päästjaga seal kahekesi ja ilmselt ka sündmustevaeselt aega veetnud. Seda esiteks. Teiseks, Lääne-Viru maavanemana olen ma Simuna komandos käinud. On olnud ju aeg, kui päästeteenistus kui selline ja kogu see valdkond oli maavanema haldusalas. Seetõttu ei ole minule see olukord üldse võõras, olen käinud komando ruumides varemgi, ma ei vaadanud ainult Maalehest seda suurt pilti. Simunas olen ma käinud mitu korda enne ja olen käinud praegugi. Nii et see ei olnud mulle üllatus. Asjade kokkulangemise tõttu ei ole tegemist lihtsalt suvalise kohaga, vaid ühe kohaga Lääne-Virumaal ja maakonnaga, mida ma hästi tunnen, nagu sinagi.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mis seal Simunas edasi saab, mis sellest komandost saab? See on küll kinni, aga eks sinna on ka teatud raha pandud ja eks seal on ka varustust. Kas on lootust, et sinna tekib ühiskondlikel alustel, ütleme, priitahtlike pritsimeeste komando, ja kas on võimalik kogu see asi nendele kuidagi üle anda?

Aitüma! Tõepoolest, mis puudutab Simuna ja Väike-Maarja piirkonda (ma ei tea, kes kui palju seda tunneb), siis seal ongi väga halb olukord. Väike-Maarjas ja selle ümbruses, kus on rohkem inimesi, kus on rohkem ettevõtlust ja kus objektiivselt võttes peaks korralik elupäästevõimekusega komando olema, on hoonete olukord pehmelt öeldes tagasihoidlik. Ükskord jõuab kätte aeg, kus tegelikult ka Väike-Maarjasse on vaja rajada korralik päästekomando oma hoonega. Simunas on väga uhked hooned, aga jällegi, selles piirkonnas on väiksem arv inimesi ja ümberkaudu on ka reageerimisaeg selline, nagu ma kirjeldasin. Mis nüüd selles olukorras peale hakata? Kindlasti ei ole riik ehk Siseministeerium huvitatud sellest, et need korralikud hooned jääksid niisama kuidagi vedelema või oleksid lõhkumisobjektiks. Minule teadaolevalt on Ida-Eesti Päästekeskuse juhtkond (ega siin Tallinnas nagu midagi eraldi ei toimugi, regioonides korraldavad asju päästekeskused) asunud läbirääkimistesse Väike-Maarja vallaga ja selle vanemaga. Ma ei välista, et sellesama Väike-Maarja valla poolt tuleb riigile ehk Siseministeeriumile taotlus nende hoonete üleandmiseks Väike-Maarja vallale, et seal siis vabatahtlikku päästetegevust toimetada. Kui selline taotlus tuleb, siis minul siseministrina on küll hea meel see hoone üle anda selleks tegevuseks, milleks ta rajatud on. Riik ei peaks siin kindlasti olema mingisugune n-ö kasu tagaajaja.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Väikese remargina ütlen, et minu mälestuste järgi 10–15 aastat tagasi Lääne-Viru maavanemalt Pomerantsilt, keda te täiesti juhuslikult ka tunnete, ei oleks sellist kokkulepet Simuna komando likvideerimiseks küll saadud. Siseministrina poleks ma julgenud tulla vist sellest rääkimagi, aga ajad muutuvad ja kombed muutuvad. Tegelikult on probleem laiem. Küsimus ei ole Simunas. Küsimus on selles, et maalt kaovad järjest küll koolid, küll apteegid, küll postkontorid, nüüd siis päästekomandod. Huvitav oleks lihtsalt teada poliitilist perspektiivi. Kas teie arvates kunagi tuleb ka aeg, kus me räägime, et Simunas me midagi avasime ja midagi tuli rahvale lähemale ja midagi paranes, või me ütleme ainult, et raha ei ole ja kõik, paneme kinni ja lõpuks elamegi Tallinnas ja Tartus ning mõned üksikud ka Rakveres?

Aitüma! Mis puudutab mingisuguseid riiklikke institutsioone sellise suurusega kohtades, nagu seda on Simuna, siis ma küll ei julge öelda, et midagi sellist tulemas oleks. See on seotud ühe lihtsa põhjusega ehk inimeste hulgaga ja ka tegevusega nendes piirkondades. Paraku on suundumused vastassuunas. See tähendab, et kohalikul kogukonnal tulebki kahjuks, aga võib-olla mõnes kohas ka õnneks võtta asjad enda peale. See võib tegelikult lõpuks anda mõnes kohas palju parema tulemuse või see ettevõtmine võib intensiivsuse poolest olla oluliselt paremas olukorras või sellega võib tegelda rohkem inimesi. Ega siis vabatahtlik tuletõrjetegevus ei saa Eestis (saaks küll, aga ma arvan, et see ei oleks normaalne) toimuda päris ilma riigi abita. Ka tulevikus peab riik omalt poolt pakkuma ja pakubki näiteks tehnikat, kus võimalik, ka hooneid. Riik vajab neid komandosid endale põhiülesannete täitmisel abiks. Kindlasti on vaja ka rahalist tuge, et kohalikel meestel oleks võimalik oma kulutusi katta.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Möödunud aasta lõpu poole kerkis väga teravalt üles küsimus päästekomandode ja päästeteenistuse rahastamise kohta. Eelarvest jäi päästeteenistuse endise taseme säilitamiseks puudu 22,8 miljonit krooni, asi läks peaaegu streikideni välja. Suure vaidluse tulemusena saite te 15 miljonit krooni. Siis te väljendasite suurt rahulolu, et see teid rahuldab ja enam rohkem piiranguid päästeteenistusele ei tule. Minus tekitas juba siis hämmingut, et te tellisite nagu kahe küüruga kaameli, et saada ühe küüruga kaamel, nagu Vene ajal oli kombeks. Siis selgus, et 15 miljoni krooniga saate hakkama, aga nüüd te ometi sulete komandosid. Milles on küsimus, kus on tõde?

Aitüma! Ma ei ole mitte kunagi väljendanud sellist arusaama, et 15 miljoni krooni eest saab sama palju asju kui 23 miljoni krooni eest. See peaks olema igaühele selge. Kui me meenutame neid suurusjärke, siis see inimeste hulk, kes kogu selle raha puudumise tõttu oleks koondamisele läinud, oleks olnud lihtsalt oluliselt suurem. Mida me selle rahaga suutsime teha, on see, et suutsime suurema osa teenistusest säilitada. Tänu ümberpaigutamisele, tänu üleminekule uuele töörežiimile suutsime elupäästevõimekust ligi paarikümnes kohas parandada. Olid ka sellised positiivsed muudatused. Kindlasti tuleb vaadata seda võimalikku muudatust ka kaugemas perspektiivis. Ei olnud ju mõtet Simuna komandot sulgeda selle pärast, et 2010. aastal ei ole raha. Ma võin teile öelda täiesti rahulikult, et 2011. aastal ei paista ka raha kuskilt juurde tulevat, samasugused rahaprobleemid on ka 2011. aastal. See tähendab, et tuleb vaadata, millises mahus on võimalik seda teenistust pidada. Suure rahaga on väga lihtne turvalisust pakkuda, väikese rahaga on see raskem.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Mida te ütleksite lõpetuseks Simuna rahvale ja, ma saan aru, ka poolele Väike-Maarja valla rahvale, päris suure territooriumi elanikele, kelle jaoks päästeteenuse kvaliteet tunduvalt halveneb, kes on ikkagi lõpuks ka maksumaksjad ja kellel oleks põhjust eeldada vähemalt sama kvaliteetset elu, nagu on Tallinna inimestel?

Aitüma! Ütlen seda, et Väike-Maarja vallas läks selle ümberkorralduse tulemusena osa asju paremaks, mille näiteks on elupäästevõimekuse tagamine Väike-Maarja komandos aasta läbi. Sellist võimalust siiamaani ei olnud. Simuna komando pole seda kunagi praktiliselt pakkunud, Väike-Maarja komando pole seda pakkunud mitte kõikidel päevadel. See on asja positiivne külg. Mis puudutab teist poolt ja juttu sellest, et üle saja aasta on Simunas tuletõrjetraditsioonid olnud, siis nende traditsioonide säilimisele ongi viimase paarikümne aasta jooksul aidanud kaasa riik oma komandoga. Nüüd on siis jälle see aeg, kui selgub, kuidas nende traditsioonide säilitamisega lood uues olukorras on. Kui meeste poolt on valmisolek kohapeal olemas, siis riik Siseministeeriumi näol on kindlasti valmis sellele komandole abiks tulema. Selline sõnum. Ega ma sellepärast Simuna rahvast ei pelga.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas Siseministeeriumis on olemas Eesti päästekomandode ümberpaigutamise programm või kava? Sain aru, et Simuna komando ruumid said renoveeritud ja nüüd on sulgemise aeg käes. Kui see programm on olemas, siis kui kaugele ajaliselt see ette vaatab?

Aitüma! Kõik ripub ju sellest ära, kui palju on võimalik raha mingisuguse teenuse jaoks kasutada. See perspektiiv võib olla oludest tulenevalt väga erinev. Mis puudutab Simuna komando hoone renoveerimist või olemasolu, siis see hoone on algusest peale olnud palju paremal tasemel, kui Väike-Maarja hoone iialgi olnud on. See on kindlasti asja üks pool. Aga eesmärk on sellistes väiksemates kohtades, kus praegu on üks mees valves, liikuda selles suunas, et tekiks laiem kandepind ja oleksid vabatahtlikud komandod riigile tuge pakkumas. Mingisugust eraldi, spetsiifilist arenguplaani sulgemiste kohta ei ole. See peab toimuma partnerluse alusel.

Tänan, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitüma! Tahan öelda, et õues on ju täna umbes 100 000 inimest, kes ei ole võimelised riigile makse maksma ja vajavad ise tegelikult abi. Aga iga ministeerium saab pakkuda ikka seda, mida tema vahendid lubavad. Praegu on seda lihtsalt vähe.

Kas kolleegidel on soovi pidada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Selle punkti käsitlemine on lõppenud.

Järgmine arupärimine on seitsme Riigikogu liikme 27. jaanuaril esitatud arupärimine Vabadussõja võidusamba kohta. Ma palun arupärijate esindajana kõnetooli Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! See on teema, millel otsa ega äärt kahjuks ei paista. Aga jah, 27. jaanuaril esitasid seitse Riigikogu liiget arupärimise ja arupärimise sisu on järgmine.
27. jaanuaril ilmus ajalehes Eesti Päevaleht artikkel, mis räägib, et samba ehitanud Sans Souci ja Kaitseministeeriumi vahelise esialgse lepingu kohaselt oleks olnud tšehhidelt võimalik kohustuste täitmata jätmise eest välja nõuda 30% kogu samba maksumusest. See summa on üle 18 miljoni krooni, mille jaoks Tšehhi sambaehitajad pidid ostma spetsiaalse kindlustuse. See selgub Andmekaitse Inspektsiooni nõudmisel lõpuks tsenseerimata versioonis avaldatud ministeeriumi ja Sans Souci sambapüstitamise üldlepingust, mis sõlmiti 28. veebruaril 2008. aastal. Teadmata põhjustel loobus Kaitseministeerium raha tagasinõudmisest, milleks tal oleks olnud täielik õigus. Seega tundub meile, et Eesti riik on saanud ligi 18 miljoni krooniga mööda pükse. Esitame kaitseministrile neli küsimust selle kohta, miks selline kingitus Tšehhi sambaehitajatele tehti. Aitäh!

Aitäh! Vastuseks palun Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head küsijad-kuulajad! Enne kui ma konkreetsele viiele küsimusele vastama hakkan, ütlen, et Vabadussõja võidusammas seisab alates 2009. aasta 23. juunist, 90 aastat pärast Võnnu lahingut, Ingeri bastioni serval. Seda kuupäeva teame ja tunneme võidupühana. Ta seisab seal seitsmendal katsel, 90 aastat pärast Vabadussõda, ja loodetavasti jääb sinna seisma läbi aegade. Võitlus selle samba püstitamise eest pole olnud küll verine, ent on kestnud 70 korda kauem kui Vabadussõda. Ei olnud me täielisel rahvuslisel üksmeelel 90 aastat tagasi ega ole ka täna. Veel tänagi pole kõik Vabadussõja võidusamba vastased kaevikust väljunud ja mõnedki kutsuvad üles seda maha lõhkuma. Kahjuks ei ole midagi uut siin päikese all. Ka seda kõike oleme me selle viimase 90 aasta jooksul juba näinud. Vabadussõja võidusammas aga seisab, enamik meist on ta omaks ja südamesse võtnud ja mul on selle üle hea meel.
Mille üle mul ei ole hea meel, head kuulajad, ja mille üle teil kindlasti, head küsijad, hea meel ei ole, on tõsiasi, et meie Tšehhi partnerite allhankijate praagist tingitud Vabadussõja võidusamba valgustuse kvaliteet meid ei rahulda, sest meie nõudmised on kõrgemad kui see, mida nad suudavad pakkuda. See ei rahulda mind, ei rahulda teid ega rahulda väljaspool seda saaligi väga paljusid inimesi. Ma arvan, et me lahendame selle probleemi. Ma ei näe ühtegi teist võimalust. Kordan veel: me lahendame selle probleemi.
Mis puudutab aga Eesti riiki, mille vabaduse sündi see sammas tunnistab, siis lisaks sellele, et oleme riik, oleme me ka õigusriik ja toimetame seadustes ettenähtud korras. Sealhulgas suhetes Vabadussõja võidusamba ehitaja Tšehhi firma Sans Souciga, kes 55 232 498 krooni eest on lubanud meile selle samba püstitada ja millega ta ka hakkama sai, sest praeguseks on olemas nii kasutusluba kui on toimunud ka avamine. Ometigi, tõsi, nagu juba öeldud, see valgustus meid ei rahulda. Meie vahel sõlmitud leping sätestab õiguse nõuda leppetrahvi kuni 30% lepingusummast juhul, kui Kaitseministeerium taganeb lepingust selle olulise rikkumise tõttu. Ehk õigus nõuda leppetrahvi (mitte nõuda tagasi, nagu siin väidetakse) 30% lepingu summast ehk 16 569 749 krooni ja 40 senti sünnib siis, kui lepingust taganetakse, kusjuures tuleb silmas pidada, et sellisel juhul on tegemist maksimaalse võimaliku nõudega. Lepingust taganemise eeldus on töövõtjapoolne oluline lepingu rikkumine. Üldjuhul on tegemist situatsiooniga, milles tellija kaotab huvi lepingu edasise täitmise vastu. Praegusel juhul oleks see tähendanud võidusamba ehitustööde katkestamist enne monumendi valmimist. Tööde teostamise ajal ei ilmnenud aga niivõrd olulisi rikkumisi, mille puhul oleks Kaitseministeerium pidanud põhjendatuks monumendi rajamise ehitustööde katkestamist ja Sans Souci s.r.o.-ga koostöö lõpetamist. Seega ei ole monumendi avamiseni ja kasutusloa saamiseni esinenud alust viidatud 30%-lise leppetrahvi nõudmiseks. Sans Souciga koostöö peatumiseni on viinud pärast monumendi avamist ja kasutusloa saamist ilmnenud puudused valgustuslahenduse teostamisega tegelnud alltöövõtjate Prosoton, BVLumex ja ART-Vision töös. Ilmnenud on mitmed olulised varjatud puudused, mis monumendi vastuvõtmise ajal ei olnud teada. Samas ei ole valgustuslahendusega seotud oluliste puuduste ilmnemine ja nende kõrvaldamata jätmine kokkulepitud tähtajaks automaatselt lepingust taganemise aluseks. Taganemisavalduse esitamine olukorras, kus Kaitseministeerium on objekti vastu võtnud ja kasutab seda ning ilmnenud puudused on mõistlikult kõrvaldatavad, ei ole üldjuhul kohtupraktikas aktsepteeritav õiguskaitse vahend, kuivõrd kirjeldatud olukorras võib tegemist olla ebaproportsionaalse meetmega. Lepingut tuleb tõlgendada koos kohalduva seadusjärgse, antud juhul põhiosas võlaõigusseaduse regulatsiooniga ning tuleb arvestada kohtupraktikaga. Kaitseministeerium ei näe ka täna õiguslikku alust 30%-lise leppetrahvi nõudmiseks. See oli vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: "Kes langetas otsuse 18 miljoni kroonisest õigustatud nõudest loobumiseks? Milline poliitik või ametnik konkreetselt võttis vastutuse langetada otsus 18 miljoni kroonisest õigustatud nõudest loobumiseks?" See saab eelnevast tulenevalt järgneva vastuse. Vastavat õigustatud nõuet pole kunagi olnud ega saanudki olla ja seetõttu pole sellest ka keegi loobunud.
Küsimused riigile tekitatud kahju, IRL-i poliitikute, raiskamise, ministri vastutuse ja muude teemade kohta kolmandas, neljandas ja viiendas küsimuses on aga eelnevast tulenevalt esemetud ja nendele vastamine seetõttu võimatu. Tänan teid!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Lauri Laasi. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Nagu ma, härra minister, teie vastusest aru sain, siis kõikide nende probleemide ja segaduste eest nagu mitte keegi ei vastutagi. Vähemalt selline mulje jääb, kuulates teie juttu. Aga küsimus on järgmine. Üha enam sosistatakse ja seda väidavad ka mitmed ajakirjanikud, küll mitte leheveergudel, vaid omavahelistes vestlustes, et selle palju probleeme tekitanud valgustuslahenduse autor ja läbiviija oli vabadussamba sihtasutuse juhi ja IRL-i liikme Aivar Reiviku ettevõte Volta, mis tegutses Sans Souci alltöövõtjana. Kas te olete sellest teadlik? Kas te kinnitate seda väidet või lükkate selle ümber?

Esiteks küsimus vastutusest. Loomulikult vastutab kujunenud olukorra eest vastavalt Kaitseministeeriumi ja Sans Souci s.r.o. vahel sõlmitud lepingule lepingu täitja ehk firma. Teatavasti oleme me peatanud väljamaksed ja nõudnud sisse lepingulise trahvi 50 000 euro suuruses summas. Pärast valgustuslahenduse riigihanke ja selle maksumuse selgimist kaalume me lisanõuete esitamist sellele firmale. Mis puudutab allhankeid teie mainitud firmalt firmale Sans Souci, siis niisugust informatsiooni ma ei valda ja sosinatele reageerida ei oska.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te nimetasite, et teid see valgustus ei rahulda. Seda valgustust aga lihtsalt ei ole. Selle sambaga pole olnud mitte lihtsalt nii, nagu te ütlesite, et on praak, vaid siin on olnud praakide jada. Aga ma küsin rahastamise kohta. Me ei tea tänaseni, kui palju see kõik kokku maksma läheb, kui need summad kokku lüüa. Ma küsin, kui palju läheb näiteks kohtukuludeks.

Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Praegu minule teadaolevalt ühtegi kohtuasja ei ole. Aga ma ei saa välistada kohtuasjade tekkimise võimalust. Mis puudutab praakide jada, siis jääb see mulle sügavalt arusaamatuks. Siiamaani on ainukene probleem seondunud valgustuslahendusega. Valgustuse võiks sisse lülitada, aga, nagu ma juba ütlesin, selle valgustuse kvaliteet Kaitseministeeriumi ei rahuldaks, ja vaevalt et see teidki rahuldaks. Muud puudused on kõik kõrvaldatud töö korras, nii nagu see toimub suvalise hanke puhul.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! Vaadates teie sünniaastat ja vaadates minu sünniaastat, on selge, et kumbki meist ei ole saanud anda oma panust Vabadussõja võitu. Ka see vaidlus, mis täna käib, ei ole mitte võitlus samba vastu, vaid tegelikult korruptsiooni vastu, mis selle samba ehitamisega on kaasnenud. Te ennist selgitasite päris põhjalikult juriidilisi üksikasju ja ka minule alati väga meeldib neid jälgida. Ma mainin veel Tallinna Tehnikaülikooli eksperte, kes analüüsivad praegu seda tehnilist seisu või tagajärge ja on ajakirjanduse vahendusel viidanud, et lähteülesanne, mille tõenäoliselt Kaitseministeerium tegi, oli tehtud väga puudulikult, sisaldas vigu ja seetõttu ei saagi tagajärg olla veatu. Minu küsimus on: kes selle eest vastutab, millised ametnikud koostasid vigase lähteülesande ja miks oli järelevalve puudulik, et me oleme täna selles olukorras, kus me oleme?

Austatud Riigikogu liige! Korruptsioonisüüdistus rahvasaadiku poolt on väga ränk etteheide. Loodan, et te suudate seda põhistada tõenditega, või muidu on tegemist sügavalt kahetsusväärse sõnavõtuga. Mis puudutab lähteülesannet, siis lähteülesande püstitamises osales Kaitseministeerium koostöös autoritega. Tuleb märkida, et tehniline lahendus, sealhulgas valgustuslahendus, ei sündinud mitte tellija ja täitja selgelt lahutatud õiguslikus suhtes, vaid sisaldas endas pidevaid konsultatsioone täitja, tellija ja samba autorite vahel. Sellest tulenevaid ebakohti on Kaitseministeerium valmis möönma, samal ajal oleme koos tehnikaülikooli ekspertidega ühel meelel, et need ei olnud määravas põhjuslikus seoses ebakvaliteetse valgustuslahendusega, mille tunnistajaks me kahetsusväärsel moel oleme.

Aitäh, hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ning palun kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi!

Head kolleegid! Möödunud aasta 23. juuni esimestel minutitel avati Vabadussõja võidusammas. Vabadussõja võidusamba üks autoreid Rainer Sternfeld lubas Vabadussõja võidusamba avamise eel, et lõpptulemus tuleb võimas. Jah, see lõpptulemus oli tõesti uskumatu!
Täna, vabariigi aastapäeva eel, ei saa rahvas, sealhulgas need 12 000 inimest, kes annetasid samba ehitamiseks ligi kolm miljonit krooni, tunda rõõmu kauaoodatud ja meid ühendavast võidusambast. Hädad võidusambaga ei näi lõppevat. Pigem vastupidi, lisaks lagunevatele ja logisevatele paneelidele ja katkisele valgustusele heidavad varju ka kahtlased lepingud tšehhidega. Kuid eestlasena on mul siiralt kahju, et kauaoodatud võidusammast saadab must vari.
Meenutagem siinkohal, et kaitseminister Jaak Aaviksoo autasustas Vabadussõja võidusamba autoreid Rainer Sternfeldi ja Andri Laidret teeneteristidega. Lisaks said samba eest risti rinda Aivar Reivik ning samba ehituse teostanud tšehhid. Ehk võiks teha tšehhidele ettepaneku teenetemärkidest loobumise kohta? Neid loobumise, aga ka tagasivõtmise kohta olevaid näiteid on praktikas juba olemas kas või Herman Simmi näol.
Viimaks küsiksin, mida küll kirjutab Kaitseministeerium koostöös Kindral Laidoneri Muuseumiga Vabadussõja võidusamba ajalugu ning avatud monumendi loomist kajastavas raamatus. Ehk saan oma küsimustele vastuse sellest raamatust, sest ministri vastused mind ei rahuldanud. Iseenesest on mul ministrist inimlikus plaanis siiralt kahju, sest tahtis ta kindlasti parimat ja võib-olla ei olegi see tema süü, et juhtus nii, nagu juhtus. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Arupärimise käsitlemine on lõpetatud. Aitäh, lugupeetud minister! Kolleegid! Täna päevakorras olnud neli arupärimist on vastused saanud.

Jätkame nüüd vaba mikrofoniga. Palun sõnavõtuks vabas mikrofonis registreeruda pärast minu haamrilööki! Sõnavõtusoove ei ole. Vaba mikrofon on lõppenud ja lõppenud on ka tänane istung. Head päeva jätku!

Istungi lõpp kell 16.52.