Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud Riigikogu! Head külalised ja head istungi jälgijad! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu neljanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon annab täna üle arupärimise sotsiaalministrile. Küsimus on ravimite kõrges hinnas, mis tuleneb sellest, et meil on väga suur patsiendi omaosalus, mis on praegu meie andmete järgi Euroopa Liidus kõige suurem. Kui näiteks Saksamaal maksab patsient oma rohtude maksumusest 7% ringis, Prantsusmaal 3% ringis ja mõnes riigis isegi alla 1%, siis Eestis ulatub omaosalus juba umbes 50%-ni. See on meie arvates lubamatu riigis, kus on mitu korda madalam elatustase kui Euroopa Liidus keskmiselt. Sellepärast esitame mitmeid küsimusi sotsiaalminister Hanno Pevkurile, et ta meile seletaks, mispärast see omaosalus Eestis nõnda suur on, et raske on rohtusid osta. Praeguse seisuga jäävad umbes pooled retseptidest, mida arstid on raviks välja kirjutanud, välja ostmata, kuna patsientidel ei jätku selleks lihtsalt raha. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnepulti Peeter Kreitzbergi!

Peeter Kreitzberg

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel esitan menetlusse koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu. Selle eesmärk on vältida laste vaesuse ja harimatuse riski. Meil on praegu 4000–5000 last, kelle üks vanem on töötu või mõlemad vanemad on töötud ning need vanemad ei suuda sageli tasuda lasteaiakulusid. Me näeme ette, et nende laste lasteaiakulud tasub omavalitsus. Kindlasti oleks päris õiglane, kui selle raha omavalitsuste toetuseks eraldaks riigieelarve. Seadus jõustuks 1. jaanuaril 2011. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan koos kolleegidega arupärimise välisminister Urmas Paetile. Eelmise aasta 30. septembril arutati Riigikogus umbusaldusavaldust välisministri ja justiitsministri vastu seoses Sergei Markovilt Schengeni viisa piirangu mahavõtmisega. Toona väitis välisminister Urmas Paet järgmist: "Viisakeeld pole karistus. Nii hoitakse riikide julgeolekut. Kusjuures Markovi ainsaks süüks on üks intervjuu, kus ta õigustas Eesti vastu suunatud küberrünnakuid. Hilisemates usutlustes on ta neist juttudest lahti öelnud." Kahjuks on asi läinud veelgi hullemaks. Tänaseks on Sergei Markov andnud mitmeid intervjuusid, mis kinnitavad tema varjamatult vaenulikku suhtumist meie riiki. Näiteks 15. jaanuari Eesti Päevalehes tsiteerib ajakirjanik Vene Riigiduuma liiget Sergei Markovit, kes ennustab Mustade Pantrite tekkimist Eesti Vabariiki põhjusel, et kui "venelaste rõhumine" Eestis ja Lätis jätkub, siis on oodata protestiaktsioone. See, mis toimus pronkssõduri ümber, olevat olnud alles esimene samm selles suunas. "Ei tasu imestada, kui leidub venelasi, kes soovivad kasutada Mustade Pantrite meetodeid ja hakkavad rakendama vägivalda ja kodanikuallumatust," rääkis Markov intervjuus. Välissuhtlemisseaduses on öeldud, et Välisministeerium töötab koos asjaomaste ministeeriumidega välja julgeolekupoliitika ja viisapoliitika põhisuundi ning teostab neid vastavalt oma pädevusele. Arupärijate hinnangul pole välisminister suutnud üldsusele arusaadaval tasemel kaitsta seaduses olevat mõtet. Sellest tulenevalt on meil talle õige mitmeid küsimusi. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Läheme teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud 14 Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile ja 12 Riigikogu liikme arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.


1. 10:06 Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (640 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Alustame tänase päevakorra punktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 640. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 640 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.


2. 10:07 Olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Enne kui me asume seda punkti menetlema, lubage mul, head ametikaaslased, teile lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise kord on tulenevalt kodu- ja töökorra seadusest  järgmine. Kõigepealt on välisminister Urmas Paeti ettekanne, mis kestab kuni 30 minutit. Pärast ettekannet on küsimused ja vastused (kuni 60 minutit), seejärel on väliskomisjoni esimehe Sven Mikseri ettekanne (kuni 20 minutit) ja pärast seda on küsimused-vastused (kuni 30 minutit). Iga Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Pärast küsimuste vooru on, nii nagu tavaks, läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Väliskomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli välisminister. Urmas Paet, palun!

Välisminister Urmas Paet

Lugupeetud Riigikogu! Hea juhataja! Lugupeetud külalised! Tänases välispoliitika ettekandes on kesksel kohal julgeolek, välismajanduspoliitika ja Euroopa Liit. Kõigis neis kolmes valdkonnas tõi möödunud aasta nii edasiminekuid kui ka uusi väljakutseid.
Nii osaleme esmakordselt NATO uue strateegilise kontseptsiooni väljatöötamises, mis tuleb arutuse alla ka tänavu kevadel Eestis toimuval NATO välisministrite kohtumisel.
Majanduse vallas oleme langetanud kaalukaid otsuseid, mis on toonud liitumise eurotsooniga käegakatsutavasse ulatusse. Samuti seisame maailma 30 majanduslikult ühtemoodi mõtlevat riiki koondava Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD) liitumise lävel.
Kevadel sai idapartnerlus Euroopa Liidu ametlikuks poliitikaks ja Tallinnas on kavas rajada idapartnerluse koolituskeskus. Rootsi edukal juhtimisel leidis sügisel heakskiidu Euroopa Liidu Läänemere strateegia, kus Eesti juhib siseturu valdkonda. 1. detsembril jõustus Lissaboni lepe, mille elluviimine, sealhulgas Euroopa ühise välisteenistuse loomine, on ka meie kätes.
Nüüd kõigest lähemalt. Esmalt julgeolekust.
USA presidendi Woodrow Wilsoni nõunik Isaiah Bowman märkis juba NATO loomise ajal 60 aastat tagasi: "Ei ole joont kusagil maailmas, mis piiristaks Ühendriikide huvide ala, sest ükski joon ei saa takistada, et see, mis on kaugel, ei osutu lähimaks hädaohuks." Tänapäeva ohud ei tunne piire, mistõttu oleme ka Eestis tunnetanud, et meie julgeolek ei alga mitte meie riigi ega ka mitte NATO piiridest, vaid hoopis kaugemalt.
Oleme seda kogenud terrorismivastases võitluses osalemise, aga ka küberrünnakute puhul. See on põhjus, miks Eesti kaitseväelased tegutsevad maailma kriisikolletes ja miks oleme võtnud südameasjaks küberohtude teadvustamise maailmas ning asjakohase rahvusvahelise ja riikliku seadusandluse täiustamise.
Möödunud aastal alustas näiteks tööd ÜRO desarmeerimis- ja rahvusvahelise julgeoleku komitee eksperdigrupp, kus 15 riigi seas on esindatud ka Eesti. Euroopa Komisjon kiitis läinud märtsis heaks kriitilise infrastruktuuri kaitse algatuse ja juba kuu aega hiljem toimus Tallinnas sellele pühendatud konverents. Järgmise sammuna on kavas vastava Euroopa Liidu sisese õppuse läbiviimine.
NATO raames kuulub meie tähelepanu lähemal ajal nii tõhusale osalemisele strateegilise kontseptsiooni uuendamisel kui ka aprillis Tallinnas toimuva välisministrite kohtumise ettevalmistamisele. See kinnitab ühtlasi, et NATO on Eestis ja Balti riikides nähtav ning et meie julgeolek on kindlamini tagatud kui kunagi varem. Samuti on kesksel kohal NATO Afganistani strateegia ja meie osalemine rahvusvaheliste julgeolekujõudude koosseisus Afganistanis.
Panustamine NATO strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisse on andnud Eestile võimaluse esmakordselt osaleda alliansi põhjapaneva strateegia kujundamisel. Eesti eesmärk on, et nii uue kontseptsiooni koostamise protsess kui ka selle tulem tugevdaksid allianssi ja tema Atlandi-ülest ühtsust. Selle üks oluline komponent on ka Euroopa-liitlaste omavaheline avatud suhtlus ja üksmeel ning üksteise murede ja kõhkluste arvestamine ka esmapilgul kasulike, kuid julgeolekumõõdet omavate majandustehingute puhul.
NATO on enam kui 60 aastat püsinud kindlalt kahe samba – põhikirja 5. artiklis sätestatud kollektiivkaitse ja usutava heidutuse alusel. Need sambad peavad püsima ja selles on liitlased ühel nõul.
Kontseptsiooni selgroo peab moodustama NATO nähtavuse, usutavuse ja võimete selge väljendamine. Vajalik on ka sünergia saavutamine ühelt poolt kollektiivkaitse ja teisalt väljaspool alliansi territooriumi toimuvatel operatsioonidel osalemise võimete vahel.
Ühtviisi suure tähelepanuga tuleb strateegias käsitleda nii konventsionaalseid kui ka uusi julgeolekuriske, nagu küberkaitse ja energiajulgeolek. Me ootame sel teemal Tallinnas ka sisukat arutelu.
Strateegilise kontseptsiooni uuendamise kõrval on tähtis, et NATO jääks avatuks ka uutele liitujatele. Läinud kevadel tugevnes allianss kahe uue liitlase, Albaania ja Horvaatia võrra ning aasta lõpus alustas liikmesuse tegevuskava läbiviimist Montenegro. Loodame, et Bosnia ja Hertsegoviina saab tegevuskava juba kevadisel NATO välisministrite kohtumisel Tallinnas. Toetame ka Makedoonia peatset liitumist ning Georgia ja Ukraina püüdlusi NATO-ga lõimumisel. Olgu lisatud, et 2008. aastal Ukrainale ja Georgiale antud lubadus alliansiga liituda on jõus.
Head Riigikogu liikmed! Kuigi Eesti on jäänud terrorirünnakutest seni otseselt puutumata, puudutab maailmas üha hoogu võttev ekstremism ka meie turvatunnet ja empaatiat väga sügavalt, samamoodi nagu ka meie oma kaitseväelaste tegutsemine kriisikolletes, eriti Afganistanis.
NATO juhitava ISAF-i missiooni koosseisu kuuluva Eesti kontingendi suurus on 150–165 kaitseväelast, kellest enamik paikneb Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis. Kuigi Eesti kaitseväelaste otsene ülesanne on tagada julgeolek Helmandis, anname sellega oma panuse ka Pakistani ja teiste regiooni riikide võitlusesse rahvusvahelise terrorismiga. Samuti aitab see takistada uimastite ja nendega seotud kuritegevuse levikut.
Afganistani stabiliseerimise puhul tuleb silmas pidada kolme võrdselt olulist märksõna: afgaanide omaosaluse suurendamine, rahvusvahelise sõjalis-tsiviilse koostöö, sealhulgas NATO ja Euroopa Liidu vahelise strateegilise koostöö tõhustamine ja korruptsioonivastase võitluse tugevdamine.
Oluline samm afgaanide omaosaluse kasvu suunas on jaanuari lõpus Londonis Afganistani konverentsil saavutatud kokkulepe julgeolekuvastutuse järkjärgulise üleandmise alustamises kohalikele võimudele. Eesti on valmis panustama ka sellel otstarbel loodavasse taasühinemis- ja leppimisfondi.
Eesti on valmis Afganistani jääma nii kauaks kui vajalik, kuid viime oma üksused välja niipea kui võimalik. Me hindame ISAF-i uut Afganistani strateegiat ja lisavägede saatmist liitlaste poolt. Ma nõustun NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni hinnanguga, et "113 000 Afganistanis Talibani vastu võitlevat NATO sõdurit maksavad niisama ränka hinda kui Afganistani rahvas, kuid me teame, et liiga varase lahkumise hind võib olla veelgi kõrgem."
Eesti sõjaline ja tsiviilpanus Afganistanis on sammhaaval kasvanud. Tänavu on kavas Eesti kontingendi koosseisu täiendada muu hulgas improviseeritud lõhkeseadeldiste vastase võitluse meeskonnaga. Tsiviilpoolel suurendame oma panust nii Euroopa Liidu politseimissiooni raames kui ka kahepoolsete arengukoostööprojektide kaudu.
Koostöö Afganistanis on Eesti ja USA suhete kesksete teemade hulgas ja jääb nende hulka ka lähiajal. Nii tsiviilne kui ka sõjaline koostöö laieneb veel tänavu, näiteks on kavandamisel ühisprojektide käivitamine USA rahvusvahelise arengukoostöö agentuuriga USAID.
Jätkuvalt tihedaid ja häid partnerlussuhteid USA-ga näitavad ka arvukad kahepoolsed visiidid ja kohtumised USA uue administratsiooni esindajatega, sealhulgas president Ilvese külaskäik Valgesse Majja ühena esimestest Euroopa riigipeadest president Barack Obama esimesel ametiaastal.
Atlandi-üleste suhete vallas tervikuna on viimase aasta jooksul tehtud märgatavaid edusamme nii energia- kui ka arengukoostöö osas. Peame oluliseks igakülgset edasiliikumist Euroopa Liidu ja USA suhetes, sealhulgas ühistegevust idapartnerite abistamisel ja majanduskriisist ülesaamisel.
Läinud aasta kätkes ka arvukaid arutelusid Euroopa julgeolekuarhitektuuri üle. Eesti on veendunud, et praeguste julgeolekuohtudega toimetulek ei nõua uusi leppeid, vaid suuremat poliitilist tahet. Ratta leiutamise asemel peame efektiivsemalt kasutama olemasolevaid julgeolekumeetmeid ning kinni pidama rahvusvahelistest kohustustest. See kehtib ühtviisi nii uute kui ka konventsionaalsete ohtude puhul.
Sellest, et me ka 21. sajandi esimese kümnendi lõpus ei saa unustada konventsionaalseid ohte, kõnelevad kas või mullu meie vahetus naabruses Venemaa poolt korraldatud suurõppused Laadoga ja Zapad, rääkimata 2008. aasta augustikonfliktist.
Praeguse julgeolekukeskkonna taustal on selge, et ka Euroopa Liidu ees seisvad ohud ja väljakutsed nõuavad ühise kaitse- ja julgeolekupoliitika tugevdamist. See on koht, kus Eestil on moraalne kohus anda oma panus. Nii osaleme Euroopa Liidu tsiviilmissioonidel Georgias, Afganistanis ja Lääne-Balkanil.
Toetame Euroopa Liidu missiooni jätkamist Georgias. Stabiilsuse kindlustamise huvides peame oluliseks ÜRO ja OSCE missioonide võimalikult kiiret taastamist piirkonnas nagu ka vaatlejate ja humanitaarabiorganisatsioonide ligipääsu kõikidesse Georgia piirkondadesse. See aitaks kaasa humanitaarolukorra parandamisele, sealhulgas põgenike kojupöördumisele.
Meie mittetunnustamispoliitika Georgia separatistlike piirkondade suhtes on muutumatu nagu ka korduv üleskutse Venemaale täita relvarahukokkuleppe sätteid.
Nagu öeldud, rajaneb Euroopa julgeolekuarhitektuur kindlal vundamendil, kuid muutused ümbritsevas keskkonnas nõuavad ka uut ohuhinnangut. Tegeleme sellega nii NATO strateegilise kontseptsiooni kui ka Eesti julgeolekupoliitika aluste uuendamise raames. Julgeolekuteemale panengi siinkohal punkti, kuid arutelu siin saalis jätkub üsna varsti, kui Riigikogu võtab töösse uuendatud Eesti julgeolekupoliitika alused.
Austatud Riigikogu! Friedebert Tuglas tõdes kolmveerand sajandit tagasi: "... veel nüüdki kindlustame oma rahvuslik-euroopalikku kultuuri ja täidame lünkasid." Eesti on tänaseks olnud ligi kuus aastat Euroopa Liidu liige. Oleme palju õppinud ja õpitud on ka meilt. Muu hulgas on meie liitumiskogemus osutunud kasulikuks teistele Euroopa Liidule lähenejatele. Eesti võimalused oma üleminekukogemust edasi anda laienevad aga veelgi, kui Euroopa Komisjon saab valmis liikmesriikide üleminekukogemusi koondava ülevaate, mille koostamisel ka Eesti aktiivselt osales.
Eesti Diplomaatide Koolis juba aastaid läbi viidud lühikoolitustele tuginedes on kavas edasi arendada idapartneritele suunatud koolitusprogrammi. Esimene täiemahuline koolitusseminar toimub juba tänavu aprillis. Kaugemas perspektiivis oleme valmis Tallinnas asutama idapartnerluse koolituskeskuse sarnaselt Maltal tegutseva Vahemere Liidu omaga.
Poola välisminister Radoslaw Sikorski on tabavalt öelnud, et lõunas on meil Euroopa naabrid, idas aga meie naabrid Euroopas. See mõte kätkeb endas tänase Euroopa realiteete, mis on ajendanud Eestit ajama ambitsioonikat naabruspoliitikat ning olema idapartnerite põhimõtteline, järjekindel ja tugev, kuid samas nõudlik toetaja. Nõudlik, sest Euroopa Liiduga lõimumiseks vajalikud reformid peavad idapartnerid ise ellu viima.
Toetame idapartnereid Euroopa Naabrusrahastu Sihtfondi kaudu ja jätkame kahepoolseid arengukoostööprojekte meie peamistes sihtriikides Georgias, Ukrainas, Moldovas, aga ka Valgevenes ja Armeenias.
Peame oluliseks Euroopa Liidu ja idapartnerite suhete uuele tasemele viimist. Esiteks, laiapõhjaliste vabakaubanduslepingute sõlmimist, mille lõppeesmärk on Euroopa Liidu ja sihtriikide ühine vabakaubandustsoon. Teiseks tähtsustame viisavabaduse laiendamist. Ukraina, Moldova ja Georgia on juba ühepoolselt kaotanud viisakohustuse Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele. Toetame viisadialoogi jätkamist Ukrainaga ja selle alustamist Moldovaga, nagu ka viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute kiiret allkirjastamist Georgiaga. Teeme endast oleneva, et käesoleva poolaasta jooksul jõutaks kokkuleppele assotsieerumislepingute läbirääkimiste mandaatides Armeenia, Aserbaidžaani ja Georgiaga.
Edasiminek partnerlussuhetes, iseäranis vabakaubanduse ja viisavabaduse vallas, peegeldab otseselt meie valmisolekut Euroopa Liidu nelja vabadust laiemalt rakendada. Hea näide selle kohta on möödunud aasta lõpus jõustunud viisavabadus kolme Lääne-Balkani riigi – Makedoonia, Montenegro ja Serbia kodanikele. Oleme valmis samaks ka Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina suhtes.
Vabaduste sfääri laienemine on kasuks kõikidele osapooltele, nagu Euroopa Liidu senine laienemine seda veenvalt kinnitab. Seda rõõmustavam on, et Euroopa Liit võttis möödunud aastal vastu ka kolm uut liitumistaotlust: Albaanialt, Islandilt ja Serbialt.
Eesti jätkab sihikindlal laienemist toetaval kursil. Seejuures on oluline, et laienemisprotsess jätkuks õiglastel alustel, olenevalt iga kandidaatriigi edusammudest.
Türgi puhul on rõõmustav nende intensiivistunud vahendus- ja lepitustegevus regioonis ja suhete parandamine Armeeniaga, mis loob eelduse Mägi-Karabahhi konflikti reguleerimiseks. Ootame, et Türgi jätkaks liikumist nii naabrussuhete parandamise kui ka Euroopa Liiduga lõimumise suunal.
Toetame võimalikult peatselt läbirääkimiste alustamist Makedooniaga, seda ka põhjusel, et Makedoonia on viimase aasta jooksul teinud märkimisväärseid edusamme, saades Euroopa Komisjoni viimases eduraportis kandidaatriikidest kõige positiivsema hinnangu.
Horvaatia on liitumisläbirääkimistel jõudnud otsustavasse faasi, kuid liitumise tähtaeg oleneb nii nende kodutööst kui ka liitumislepingu ratifitseerimise tempost liikmesriikides.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! 1. detsembril jõustus Lissaboni leping, mis laiendab ka rahvusparlamentide rolli, näiteks Euroopa Liidu õigusaktide väljatöötamisel. Euroopa Liidu välispoliitika muutub Lissaboni lepingu rakendamisega ühtsemaks ja seeläbi ka globaalselt mõjukamaks. Sellele aitab kaasa tugeva ja laiahaardelise Euroopa Liidu välisteenistuse loomine. Eesmärk on langetada otsus kogu välisteenistuse loomise kohta juba eelseisvaks aprilliks ja jõuda 2012. aastaks täieliku mehitatuseni. Nii välisteenistuse loomine kui ka kogu lepingu rakendamine tähendab nii Eestile kui ka kogu liidule lähiajaks sisulist ja tempokat tööd.
Vahetult enne jõule esitas Eesti ametliku sooviavalduse saada Euroopa Liidu õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna IT-süsteemide agentuuri asukohamaaks. Siinjuures pole vähetähtis ka asjaolu, et Euroopa Liit on 2003. aastal käinud välja veksli, mille kohaselt eelistatakse uute agentuuride asukohariikidena ühenduse uusi liikmesriike. Samas on Prantsusmaa esitanud finantsargumente töö edasiarendamiseks senises serverite asukohas Strasbourgis. Ootame Hispaania eesistumisperioodil sisukat arutelu, mis viiks lõpliku otsuse langetamiseni ja agentuuri töö käivitumiseni juba 2012. aastal.
Eestile on tähtsal kohal ka Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmine, mis on oluline tegur majanduslangusest väljatulekul. Seetõttu toetame uuendatud Lissaboni strateegia "Euroopa Liit 2020" väljatöötamist, et paremini ära kasutada siseturu potentsiaali. See on ka põhjus, miks oleme Läänemere strateegia rakendamisel võtnud juhtrolli nimelt siseturu tõhustamise valdkonnas.
Kaitsesime eelmisel aastal tulemuslikult oma huve Euroopa Liidu õigussüsteemis. Paljude kohtuasjade seast tuleb esile tõsta tuleproovi läbimist kaasustes Eesti versus Euroopa Komisjon suhkrutrahvi ja kasvuhoonegaaside kvootide küsimuses. Mõlemad kohtuasjad on andnud kogemuse, mille põhjal on hea ka edaspidi oma seisukohti Euroopa Liidu Kohtus kaitsta.
Lugupeetud Riigikogu! Eesti on teinud aastatepikkust järjepidevat tööd liitumaks euro ning Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD-ga. Täna on mõlemad meie haardeulatuses.
Meie pingutused Maastrichti kriteeriumide täitmisel on olnud edukad. Eestil on see õnnestunud ainsa tuleval aastal eurotsooniga liitumist püüdleva riigina ja seda majanduslanguse tingimustes. Euroopa Komisjoni eelmine rahandusvolinik Joaquín Almunia on hinnanud Eesti võimalusi eurotsooniga liituda järgmiselt: "Kui kõik läheb hästi, siis juunis 2010 võime anda rohelise tule eurotsooni 17. liikmele." Sama on kinnitanud ka vastne volinik Olli Rehn ja paljud rahandus- ning majanduseksperdid.
Tänaseks oleme ligi kolm aastat liikunud OECD teekaardil. Eesti ei astu OECD-sse mitte ainult selleks, et teistelt õppida, vaid ka selleks, et oma kogemust jagada. Loodame ühinemislepingu OECD-ga allkirjastada tänavu kevadel ja ilmselt saab meie liitumine ametlikult teoks juba sügisel. Liitumisprotsessi lõppvaatus leiab aga aset siinsamas saalis, sest Riigikogul lasub ülesanne Eesti ühinemisleping ratifitseerida.
Austatud parlamendiliikmed! Tsiteerin: "Nimetades möödunud aastat majanduslike raskustega võitlemise aastaks, ei saaks teda ometi nimetada erilise puuduse ja viletsuste aastaks, sest vaatamata maailma majanduskriisist olenevale tööpuuduse kasvamisele ka meil, on riik, omavalitsused ja teised jõudu mööda osutanud abivalmis olekut. [- - -] Oma võistlusvõimet maailmaturul peame püüdma tõsta niipalju, kui meil selleks vähegi jõudu on. Soodsamate kaubanduslepingute sõlmimine, suuremate kontingentide saavutamine ja uute välisturgude muretsemine jäägu endiselt meie majandusliku välispoliitika tähtsaiks ülesandeiks ..."
Eelnev kõlab kui tabav üleskutse praegusest majanduskriisist väljumiseks. Ometi on tegemist väljavõttega 1932. aastal ilmunud "Eesti kroonikast". Sellegipoolest toimivad samad vahendid ka ligi 80 aastat hiljem. Kaitseme Eesti investorite ja ettevõtjate huve: mullu allkirjastasime investeeringute kaitse lepingud Georgia, Valgevene, Vietnami ja Marokoga ning topeltmaksustamise vältimise lepingud Lõuna-Korea, Serbia, Iisraeli ja Mani saarega. Samuti oleme tõhustanud äridiplomaatiaalast tegevust.
Mis aga eristab meie välismajanduse seisukorda 1930. aastatest, on see, et vabakaubanduse põhimõtted ja Maailma Kaubandusorganisatsioon nende tagajana on kujunenud protektsionistlikke meeleolusid maandavaks globaalse majanduse toimimise nurgakiviks. Regulatsioon toimib praegu sellisel tasemel, mis 80 aastat tagasi oli veel tundmatu.
Järjest enam tunnistatakse, et ei ole head või halba protektsionismi, vaid on ainult üks – kaubandust piirav protektsionism. Ja isegi kui mõni vabakaubandust piirav meede võib tunduda lühiajalise võiduna, ei ole see Eestile keskmises ja pikaajalises perspektiivis kasulik. Seetõttu kuulume vabakaubanduse toetajate ja eestkõnelejate hulka nii Euroopa Liidus kui seeläbi ka Maailma Kaubandusorganisatsioonis.
Euroopa Liidus on Eesti prioriteet toimivate kaubandussuhete loomine meie lähimate naabrite, sealhulgas Venemaaga. Seistes silmitsi Venemaa protektsionistlike meetmetega, peame endiselt oluliseks Venemaa liitumist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.
Eesti ja Venemaa suhete kontekstis tähistame 14. veebruaril – sõbrapäeval – ümmargust tähtpäeva – 90 aasta möödumist diplomaatiliste suhete sõlmimisest. Ent naaberriikidevahelised suhted ei seisne vaid diplomaatilises läbikäimises.
Kõigil, kes on sel talvel Tallinna vanalinnas jalutanud või Balti jaamas seisvate Moskva rongide pikkust silmitsenud, on olnud võimalus veenduda, et mõiste "suhted Venemaaga" kätkeb väga erinevaid tahke. Seejuures on hoogustunud turism ja kultuurisuhted vaid osa arenevast koostööst.
Kui 2008. aastal taastus Vene turistide huvi Eesti vastu ja majutuste arv kasvas poole võrra, siis mullu see tendents jätkus ja aastavahetuse veetis Eestimaal rekordiline arv Vene turiste. Turismi on kindlasti hoogustanud Tallinna–Peterburi lennuliini avamine möödunud suvel, samuti asjaolu, et Eesti kaotas viisakutsenõude ning on võtnud eesmärgi väljastada kolmandate riikide reisijatele mitmekordseid pikaajalisi viisasid. Tingituna keerulistest majandusoludest on vastastikune kaubavahetus küll vähenenud, kuid Venemaa on ligi 9% osakaaluga Eesti suuruselt neljas kaubanduspartner.
Viimase poolteise aasta jooksul oleme ikka ja jälle pidanud vastama küsimusele: mida oleme Eesti majandushuvide kaitsmisel ja edendamisel majanduskriisi oludes ära teinud?
Usun, et oleme suutnud pakkuda enam riigi tuge, lahendamaks Eesti ettevõtete probleeme. Seejuures on aktiivselt tegutsenud meie välisesindused. Päringute arv, millele Eesti majandusdiplomaadid mullu vastasid, kasvas võrreldes tunamullusega enam kui kolm korda. Kokkuvõttes on Välisministeerium Eesti majanduslangusest väljatulekule kaasa aidanud arvukate äridiplomaatia tegevuste abil.
Astusime ka mitmeid samme riigisisese koordineerimise parandamiseks välismajanduse edendamisel. Näiteks sõlmisime Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Välisministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahelise koostööleppe.
Maailmamajanduses toimunud globaalseid muutusi silmas pidades oleme asunud suurendama oma aktiivsust ja kohalolekut Aasia ning Lähis-Ida suunal. Nii avasime möödunud aastal Tel Avivis Eesti esimese välisesinduse piirkonnas ja peatselt alustab tegevust saatkond Kairos. Lisaks on kavas ametisse nimetada aukonsulid Süürias, Lõuna-Koreas ja Hongkongis ning avada Shanghais toimuva maailmanäituse ajal seal Eesti konsulaat.
Aasia ja Lähis-Ida nihkuvad lähiaastatel üha enam meie välispoliitika fookusesse. Kahepoolsete majandus- ja poliitiliste suhete arendamise kõrval võimaldab Eesti kohalolek aktiivsemalt osaleda ka Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel.
Samas on Eesti jaoks üha olulisem ka regionaalne koostöö nii kolme Balti riigi kui ka Põhja- ja Baltimaade ringis. Üks praeguseid suuremaid väljakutseid Balti koostööle on meie rahvusvaheliste kohustuste täitmine sellises ulatuses, mis ei pärsiks piirkonna julgeolekut ega rahvusvahelist usaldusväärsust. Kuid praktiline koostöö Läti ja Leeduga ei ole oluline mitte ainult välis- ja julgeolekuküsimustes ning majanduslangusest väljatulekul, vaid ka Põhja-Balti energiaturu loomisel ja regiooni jaoks oluliste energiaprojektide elluviimisel nagu ka Läänemere keskkonnaseisundi parandamisel.
Läänemeri on üks unikaalsemaid ja samas saastatumaid meresid maailmas, seetõttu peame oluliseks eilsel Läänemere tippkohtumisel võetud kohustuste elluviimist. Samuti on Eesti tõsise tähelepanu all Nord Streami gaasijuhtme rajamine, sest gaasijuhtme piire ületavad keskkonnamõjud puudutavad kõiki piirkonna riike.
Head kuulajad! Kuigi meie parlament ei ole pidanud tähelepanu tõmbamiseks pidama veealuseid istungeid, oleme adunud, et kliimamuutus puudutab võrdselt meid kõiki. On selge, et maailm vajab ambitsioonikat ja juriidiliselt siduvat lepet, millega kliimamuutustega võitlemise kohustuse võtaksid kõik riigid, välja arvatud ehk kõige vaesemad.
Eesti on praeguseks täitnud ja ületanud Kyoto kokkuleppe järgse süsinikdioksiidi vähendamise eesmärgi. Samas peame silmas pidama, et rohelise majanduse, sealhulgas puhtama energiatootmise ja taastuvenergiaallikate kasutuselevõtu edendamisel on meil ees veel mitme põlvkonna jagu tööd.
Laiemas kontekstis peame vältima kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise saavutamist saastava tootmise üleviimise teel kolmandatesse riikidesse ja seda ka elektritootmise puhul. Seetõttu on vajalik, et Euroopa Liit selgelt reguleeriks elektri importi väljastpoolt Euroopa Majanduspiirkonda, tagamaks turuosaliste võrdse kohtlemise ja kliimaeesmärkide saavutamise.
Lisaks keskkonnaaspektile on energiaallikate mitmekesistamine oluline ka julgeoleku seisukohast, kuna vähendab meie sõltuvust väljaspool Euroopa Liitu asuvatest suurtarnijatest. Üks vahend siinjuures on Lõunakoridori kontseptsioon, mis teostumise korral hakkab Euroopa Liitu senisest enam varustama gaasitarnetega Kaspia piirkonnast, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast ning seda suurtarnijatest sõltumatult.
Energiajulgeolek ei ole strateegiline küsimus mitte ainult Eesti või Euroopa Liidu, vaid ka meie idapartnerite jaoks. Eesti panusest idapartnerite keskkonna- ja energiajulgeoleku parandamisse räägib meie ühinemine Ida-Euroopa energiaefektiivsuse ja keskkonnainitsiatiiviga. Algatuses osalevad praegu Põhjala ja Balti riigid, Euroopa Komisjon, USA, Poola ja Ukraina. Edaspidi on kavas hõlmata kõik idapartnerid.
Lugupeetud Riigikogu! Arengukoostöö on üks neid valdkondi, mille osakaal Eesti välispoliitikas on viimase kümne aasta jooksul järk-järgult kasvanud. 1998. aastal esimese arengukoostööprojekti ellu viinud Eestist on tänaseks saanud doonor, kes on aidanud kaasa Georgia, Moldova, Ukraina, Afganistani, aga ka teiste riikide arengule.
ÜRO raames juhtisime möödunud aastal majandus- ja sotsiaalnõukogu humanitaarabi segmenti ja Eesti suursaadik ÜRO juures valiti ÜRO arenguabi süsteemi reformi kaasjuhiks. Samuti viisime ÜRO humanitaarasjade asepeasekretäri juhtimisel Tallinnas läbi Ida-Euroopa riikidele mõeldud seminari, kus selgitati rahvusvahelise humanitaarabi printsiipide rakendamist.
Samuti on meil võimalus oma usaldusväärsust humanitaarabiasjades kindlustada rahvusvahelise hea humanitaardoonorluse grupi kaaseesistujana koos Iirimaaga. Eesistumine kestab selle aasta juulini ja Eesti on esimene nn uutest doonoritest, kellele see vastutus on antud.
Hiljutine maavärin Haitil ja mitmed teised looduskatastroofid meenutavad täie tõsidusega, et inimeste hulk, kes vajavad ellujäämiseks humanitaarabi, suureneb pidevalt. Eesti on Haitit praeguseks abistanud ligi 5,5 miljoni krooniga ja läkitanud kohapeale logistikameeskonna ja teisi eksperte ning varustust.
Me oleme asunud suurendama oma üldist aktiivsust ÜRO raames küsimustes, kus meil on võimalus omalt poolt panustada. Rõõmustav saavutus möödunud aastal oli ka Eesti valimine ÜRO maailmapärandi komitee liikmeks.
Oleme alustanud kampaaniat, saamaks ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks aastail 2012–2015, ja eesmärk on kandideerida ka UNICEF-i nõukokku ja naiste staatuse komisjoni.
See on tunnistuseks, et Eesti hindab ÜRO rolli inimõiguste edendajana ja aitab kaasa ka omalt poolt. Oleme teinud seda nii majandus- ja sotsiaalnõukogu liikmena, ÜRO naiste arengufondi eesistujana kui ka naiste ja tüdrukute arengut, tervist ja haridust edendavate fondide ja programmide kaudu.
Nobeli rahupreemia laureaat Martti Ahtisaari on rõhutanud, et naiste rolli muutmiseks konfliktides on esmatähtis sihikindlus: "Sihikindlus eesmärkide saavutamisel ja toetumine moraalsele kompassile ja põhiväärtustele on vahendid, mis muudavad maailma – või ka meie vahetut naabrust – paremuse poole."
See on ka põhjus, miks peame oluliseks kümme aastat tagasi ÜRO-s vastuvõetud resolutsiooni täitmist, milles ÜRO esmakordselt tunnustas naiste rolli rahu ja julgeoleku tagamisel ja rõhutas konfliktide ebaproportsionaalselt suurt mõju naistele.
Austatud parlament! Eesti suurus ja sellest tulenev ressursside piiratus seab piirid nii meie välisesinduste arvule kui ka mehitatusele. Seetõttu on meie jaoks oluline viisade väljastamise alane koostöö Euroopa Liidu liikmesriikidega.
Eelmisel aastal sõlmisime viisaesinduslepingud kuue riigiga (Austria, Hispaania, Hollandi, Leedu, Prantsusmaa ja Ungariga) ja selle aasta jaanuaris Poolaga. Kokku oleme sõlminud viisaesinduslepingu 11 riigiga ja seda viisade väljastamiseks 77 riigi kodanikele. Eesti ise esindab Pihkvas Hollandit ja Soomet ning peatselt ka Poolat, Minskis samuti Soomet ning Sofias Sloveeniat. Läbirääkimised on käimas veel Rootsi, Slovakkia ja Šveitsiga.
Meie aukonsulite võrgustik täienes mullu aga koguni 28 Eesti huve esindava inimesega maailma eri paigus. Praeguse seisuga ajavad Eesti asja 125 aukonsulit 59 riigis.
Hea Riigikogu! Tänavune aasta kulgeb suurte ootuste ja ettevalmistuste tähe all. NATO strateegilise kontseptsiooni kujundamises osalemine, NATO välisministrite kohtumise elluviimine, euroga ühinemise kriteeriumide täitmine, OECD-ga liitumine, Euroopa Liidu välisteenistuse moodustamine, Läänemere strateegia rakendamine – kõik see asetab meie välispoliitikale suurema vastutuse ja kohustused, kuid loob ka tunduvalt avaramad võimalused.
Samuti avarduvad meie võimalused oma kultuuri laiemalt tutvustada ja seda seoses Tallinna saamisega Euroopa kultuuripealinnaks. Kuid Eesti tutvustamine maailmas on ülesanne, mis nagu Tallinna linna rajamine iial otsa ei lõpe. Olgu meile selle juures orientiiriks hansalinna Lübecki keskaegset linnaväravat ehtiv sentents: Concordia domi – foris pax (üksmeel kodus – rahu väljaspool seda).
Ma tänan Riigikogu hea koostöö eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister! Ma tänan teid! Ekstra tänu teile selle eest, et olite ülimalt täpne oma sõnavõtu ajas! Aga nüüd on teile küsimusi. Läheme küsimuste vooru juurde. Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra välisminister! Ukraina on tähtis märksõna Euroopa poliitikas, eriti pärast äsja lõppenud presidendivalimisi. Kui meil seni oli tegemist Juštšenko Ukrainaga, siis edaspidi hakkame nähtavasti suhtlema Janukovitši Ukrainaga, kellel on hoopis teine nägemus selle riigi tulevikust kui eelmisel presidendil. Siit minu küsimus: kas sellest lähtuvalt on lähiajal ette näha Eesti käekirja mõningast muutust suhtlemisel selle suure Euroopa riigiga?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Peamiselt sõltub see muidugi sellest, millist poliitikat Ukraina uue presidendi juhtimisel edasi ajama hakkab. Eesti ja ka Euroopa Liit tervikuna on täiesti valmis jätkama igakülgset koostööd Ukrainaga, Ukraina toetamist reformide teel. Selles osas ei oleks ma juba ette skeptik. Kui me meenutame aega mõni aasta tagasi, kui presidendiks valitud härra Janukovitš oli Ukraina peaminister, siis selles ametis olles tegelikult tal koostöö nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga sujus väga hästi. Selles osas on praegu Euroopa Liidul, NATO-l ja sealhulgas meil olemas otsene koostöökogemus härra Janukovitšiga, sellest ajast, kui ta täitis Ukraina peaministri rolli. Kui vaadata valimiseelseid väljaütlemisi, siis ka presidendikandidaadina ütles ta väga selgelt, et ta on huvitatud Ukraina edasisest koostööst Euroopa Liiduga. Ma arvan, et selles osas mingisuguseid väga olulisi poliitikamuutusi ei ole ette näha, ja oleme nii meie kui on ka Euroopa Liit tervikuna valmis igakülgset koostööd Ukrainaga jätkama. Lisaks on mul hea meel, et valimised Ukrainas viidi läbi esialgsete hinnangute järgi väga hästi, ausalt ja läbipaistvalt. Seetõttu on muidugi nüüd oluline, et Ukraina saaks rahulikult edasi areneda ja ka kõik teised kandidaadid aktsepteeriksid neid valimistulemusi rahumeelsel moel.

Aseesimees Jüri Ratas

Lembit Kaljuvee, palun!

Lembit Kaljuvee

Aitäh! Hea minister! Minu küsimus puudutab Nord Streami gaasijuhtmega seonduvat, mida te ka oma ettekandes ühe lausega mainisite. Pean selles küsimuses tehtud valitsuse otsuseid nii välispoliitiliselt kui ka majanduslikult valeks ja Eestile väga kahjulikuks. Mind huvitab, miks läks teiesugune nutikas minister, miks läksid Välisministeerium ja Reformierakond IRL-i populistliku ja avantüristliku teemakäsitlusega kaasa. Mõistlikke selgitusi minu arvates pole. Aus oleks seda tunnistada ja püüda asja parandada. Mis te arvate?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole kindlasti nõus paljude väidetega, mis sisaldusid teie küsimuses. Aga ei minu, Välisministeeriumi ega Reformierakonna seisukoht ei erine selles osas suure hulga teiste Eesti inimeste seisukohast, et õige koht niivõrd suurele ja mahukale projektile ei ole merepõhi, vaid õige koht peaks olema maapind, eriti arvestades, et trassiruum selleks on olemas. Siin on needsamad küsimused, mida me oleme ju ka siin saalis varem käsitlenud: miks selle projekti puhul ei tehtud tõsist uuringut, näiteks selle trassi rajamise kohta maismaale, miks peaaegu kümme aastat oli ainuke võimalik asukoht see, kuhu see trass siis nüüd lõpuks ka tuleb, algusest peale ei olnud kaasatud ega uuritud läbi võimalikke muid marsruute, arvestades Läänemere keskkonna keerulist seisundit ja neid riske? Selle põhimõttelise hoiakuga seoses, et selle trassi õigem koht oleks kuival maal ja mitte meres, ei ole mitte mingisugust erinevat arusaama või vaidlust. See oli ka põhiline põhjus, miks valitsus tollal selle otsuse tegi, kui ta ei andnud Nord Streamile luba Eesti majandusvööndis asuva trassivariandi uurimiseks.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus, palun!

Marika Tuus

Aitäh, austatud juhataja! Austatud välisminister! Minu küsimus puudutab Venemaa-poliitikat. On selge, et heanaaberlikud suhted on vajalikud eelkõige meile, sest, ütleme ausalt, Venemaa saab ju ilma meieta hästi hakkama. Ei saa salata, et me oleme ka ise teadlikult neid suhteid pisut rikkunud. Eriti pean ma silmas Venemaad kui kaubanduspartnerit. Ka teie nimetasite seda ja peate seda praegu prioriteediks, valdkonnaks, mida tuleks arendada. Miks siis ikkagi teie meelest need suhted kaubanduse valdkonnas nii halvenesid? Mida te konkreetselt kavatsete ette võtta, et neid parandada, ka võib-olla laiemalt poliitika suhtes, et me oma Vene-poliitikaga ei eristuks võib-olla nii suuresti Euroopa poliitmaastikul?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ma ei ole nõus sellega, et kui on kaks naabrit, kaks potentsiaalset partnerit, siis lähtekoht peaks olema see, et üks teist vajab ja teine seda väiksemat või esimest ei vaja. Selle lähenemisega ma kindlasti põhimõtteliselt nõus ei ole. Kui on kaks partnerit ja tahetakse normaalseid kahepoolseid suhteid, siis selle eeldus peab olema see, et mõlemad aktsepteerivad teist ja peavad seda suhet vajalikuks. Mis puudutab majandus- ja kaubandussuhteid, siis nagu ma kõnes nimetasin, iseenesest, hoolimata kogu sellest nurinast, mida me ka Eestis iga päev kuuleme meie ja Venemaa vaheliste kaubandussuhete justkui kehva seisu kohta, faktid seda ju ei kinnita. Venemaa on praegu Eesti kaubanduspartner nr 4. See ei ole sugugi mitte kehv koht, arvestades seda, et esimesed kolm kaubanduspartnerit on meie lähinaabrid Euroopa Liidus, kellega meil on ühine majandusruum. See tähendab, et ka kaubandussuhteid on oluliselt lihtsam arendada kui riigiga, kes samasse majandusruumi ei kuulu. Mis puudutab seda, kuidas me saaksime justkui veel kaasa aidata Eesti ja Venemaa majandus- ja kaubandussuhete parandamisele, siis meie igakülgne toetus Venemaa astumisele Maailma Kaubandusorganisatsiooni võiks olla see, mis aitaks neid suhteid lihtsustada ja ka ettevõtjatevahelist läbikäimist lihtsamaks teha. Samas, eks riskid majandussuhetes jäävad alati, eriti jäävad nad suhetes nende riikidega, kus poliitika otsene mõju majandusele on oluliselt suurem kui tavapärane. Nagu me teame, Venemaal see jätkuvalt nii on. Need riskid paraku jäävad. Ka meie ettevõtjad on viimase paarikümne aasta jooksul näinud seda ettearvamatust. Meenutame üheksakümnendate aastate keskpaika, kui sisuliselt üleöö kehtestati Eesti kaupadele topelttollid ja see tõi kaasa suure pankrotilaine Eesti ettevõtjate seas, kellest väga paljud olid orienteeritud Vene turule. Kokkuvõttes ma arvan, et tark käitumine ka majanduskriisi valguses on see, et kõiki mune ühte korvi ei ole mõtet panna, pigem tuleks Eesti eksporti ja kaubavahetust vaadates neid riske veelgi hajutada, sest praegu moodustab umbes 80% meie kaubavahetusest kaubavahetus Euroopa Liiduga, aga kui me seda majanduskriisi vaatame, siis kõik meie olulised eksporditurud kukkusid, nii Euroopa Liit, Venemaa kui ka Ameerika Ühendriigid. Nii et pigem tuleks vaadata võib-olla hoopis kaugemale, Aasiasse, Pärsia lahe piirkonda, otsimaks uusi turge, et neid riske tulevikus veelgi hajutada. Iseenesest Venemaa positsioon meie neljanda kaubanduspartnerina praegustes oludes minu meelest ei ole üldse nii kehv näitaja, et selle pärast peaks kuidagi eriliselt muretsema.

Aseesimees Jüri Ratas

Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen

Aitäh! Lugupeetud minister! Riigikaitsekomisjoni delegatsioon viibis terve eelmise nädala Afganistanis. Siinkohal aitäh meie ajutisele asjurile Tanel Sepale, kes oli teinud tohutu töö ja organiseerinud meile väga kõrgel tasemel kohtumisi, kaasa arvatud kindral McChrystaliga. Meile sai selgeks, et võtmeküsimus on Afganistani enda julgeolekujõudude kiire ja otsustav kasvatamine, nende väljaõpetamine. Aga selguski nii jutuajamistes McChrystaliga kui ka NATO väljaõppekeskuses ja mujal, et väga suur puudus on seal just instruktoritest, eriti allohvitseridest. Samal ajal on meil olemas vastava kogemusega mehed, kes on Afganistanist juba läbi käinud. Kas ei oleks ka meil mõtet ümber orienteeruda ja panustada rohkem väljaõppele, mitte nii palju sellele Estcoyle terve kompaniiga?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Ma jagan seda vaadet, et see tee selles suunas peaks minema. Kui me vaatame tsiviilpanustamise poolt, siis, nagu ma ka kõnes nimetasin, meil on kavas saata lähikuudel lisaks kaks politseieksperti politsei väljaõppemissiooni. Mis puudutab sõjaväe tegevust seal, siis, jah, üks võimalikke arenguid ka meie sõjalises panuses Afganistanis on just nimelt võimalike väljaõpetajate ehk väljaõpetajate väljaõpetajate saatmine sinna. Kui ma oma ettekandes nimetasin, et meie sõjaväelaste Afganistanis oleku n-ö piirarv jääb samaks, siis selle piirarvu sees tuleks tegelikult meie panust mitmekesistada. Üks mitmekesistamise komponent peaks olema ka väljaõpetajate lähetamine sinna. Selleks tuleb muidugi saavutada kokkulepe meie teiste partneritega selles, kus nad täpselt hakkaksid asetsema, milliste üksuste juures, et tulemus oleks võimalikult efektiivne.

Aseesimees Jüri Ratas

Urmas Klaas, palun!

Urmas Klaas

Aitäh, härra juhataja! Austatud välisminister! Kõigepealt lubage tänada põhjaliku ettekande eest! Te pöörasite oma ettekandes üsna palju tähelepanu viisavabadusele ja viisade väljastamise liberaalsemale metoodikale. Üks uuendus, mida te ka mainisite, on see, et Eesti kaotas suvel viisakutsenõude kolmandate riikide reisijatele ning püüab väljastada ja väljastabki mitmekordseid pikaajalisi viisasid. Ma usun, et see on kindlasti väga oluline ja tähtis, arvestades, et kolleegid rääkisid siin majandussuhetest, kaubavahetusest, majanduskriisi tingimustest jne. Kuidas te hindate praegu sellise liberaalsema viisaväljastamise poliitika mõju meile ja kas on näha ka nende kolmandate riikide adekvaatseid vastusamme nendele meie sammudele?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Mina hindan esimese aasta kogemuse põhjal seda praktikat positiivseks. Kui vaadata esimesi tulemeid, siis esiteks on vähenenud viisataotluste arv meie esindustes, mis vähendab töökoormust. Seda ennekõike seetõttu, et järjest rohkem on Eestit pidevalt külastavatel inimestel needsamad mitmekordsed pikaajalised viisad ehk iga külastuse pärast ei pea tulema esitama uut taotlust ja tegema läbi seda bürokraatlikku ja samas kulukat protseduuri. Eelmisel aastal olid umbes 60% kõigist viisadest, mis meie esindused näiteks Venemaal väljastasid, mitmekordsed ja pikaajalised viisad. Mis puudutab tagasisidet, siis sellest midagi halba nüüd küll ei ole juhtunud, pigem vastupidi, inimesed on rahul, et bürokraatiat jääb vähemaks. Selge eeldus on see, et neid viisasid saavad inimesed, kellel on juba teatav lugu Eestiga, nad on Eestis varem käinud ja nendega ei ole mitte mingisuguseid probleeme olnud. Mis puudutab vastusamme teiselt poolt, siis on riike, mida ma ka kõnes nimetasin, kes on Eesti suhtes ühepoolselt kehtestanud viisavabaduse, nagu Gruusia, Ukraina, Moldova. Me toetame väga selgelt seda, et Euroopa Liit astuks ka vastusamme ehk liberaliseeriks viisarežiimi nende riikidega, kes on niikuinii meie poliitilised partnerid näiteks sellesama idapartnerluse raames. Mis puudutab Venemaad, siis Venemaa osas pärast Euroopa Liidu ja Venemaa viisalihtsustusleppe sõlmimist kaks ja pool aastat tagasi, mis andis mõlemalt poolt viisavabaduse diplomaatiliste passide omanikele, oli eelmisel aastal paar sellist võib-olla väiksemat arengut. Kõigepealt otsustasid nad piiriäärsete alade elanikele anda ühekordseid viisasid matmispaikade külastamiseks ilma viisatasuta ja teiseks väga tõsiselt suhtuda Euroopa Liidu ja Vene viisalihtsustusleppe sellesse sättesse, mis puudutab kultuurikoostööd, ka selle võrra lihtsustada just ennekõike meie piiriäärsete elanike läbikäimist naabritega üle piiri. Muid suuremaid samme Venemaa poolt minu teada ei ole viisapoliitikas seni otsustatud.

Aseesimees Jüri Ratas

Mai Treial, palun!

Mai Treial

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Väikese rahvaarvuga riigi jaoks, nagu Eesti on, on oluline ja tähtis iga inimene, tema toimetulek ja tema käekäik. Nüüd, seistes silmitsi suure tööpuudusega, on Eestis väga palju neid, kes lahkuvad tööotsingutele teistesse riikidesse. Märkimisväärne on see, et lahkub väga palju teotahtelisi ja haritud inimesi. Ühed andmed ütlevad, et on lahkunud ca 20 000 inimest, Tartu Ülikooli teadlased on hinnanud, et 130 000 inimest elab ja töötab välisriikides. Teil välisministrina on kindlasti väga täpne ülevaade, kui palju neid inimesi välisriikides on ja kuidas neil seal läheb.

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Teatavasti Eesti kodanikel elukoha registreerimise nõuet ei ole, ka siis, kui nad ajutiselt või pikemaajaliselt elavad välismaal. See tähendab seda, et ega tegelikult väga täpset ülevaadet nendest Eesti kodanikest, kes mingi perioodi välismaal elavad, ei ole, kuna registreerimine on võimalik, aga see on vabatahtlik. Me saame väga täpselt rääkida ainult nendest, kes on ennast kas meie välisesindusse või Välisministeeriumisse kirja pannud. Neid inimesi, kes on seda teinud, väga palju ei ole. Ka meie saame lähtuda teatavatest hinnangutest, mis tulenevad ka meie välisesinduste tööst, hinnates seda, kui palju näiteks käiakse uuendamas dokumente või pöördutakse meie esindustesse. Selle hinnangu järgi võtaksin ma teie nimetatud arvust number 1 eest ära. See hinnang võiks olla 30 000 – 35 000. Aga veel kord: kuna registreerimisnõuet Eesti seaduste järgi ei ole, siis täpset arvestust pidada ei ole võimalik.

Aseesimees Jüri Ratas

Rein Ratas, palun!

Rein Ratas

Tänan, juhataja! Härra välisminister! Teie põhjalikus ettekandes toodi esile, et Eestil on praegu väga tõsine kohustus olla juhtrollis Läänemere strateegia siseturu tõhustamise vallas. Samas on aga sise- ja välisturg kaksikvennad. Kas võib äsja kuuldud ettekandest teha selge järelduse, et teie juhitav ministeerium laiendab ja süvendab majanduspoliitilisi sidemeid edaspidigi, võimalik, et ka araabia maadega peale Egiptuse ja Süüria? Olen rääkinud.

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt terminitest. Siseturuna ka Läänemere strateegia mõistes käsitleme me tegelikult Euroopa Liidu siseturgu. See ei ole ainult meie Eesti suhteliselt väike siseturg, vaid tegelikult ikkagi 500 miljoni elanikuga Euroopa Liidu siseturg, mis on päris võimas suurus. Selle sees eraldi Läänemere strateegia raames pöörame me muidugi tähelepanu turgudele ümber Läänemere ja kõikvõimalike veel eksisteerivate takistuste kaotamisele sealt. Mis aga puudutab suhteid riikidega väljastpoolt Euroopa Liitu, siis nagu ma kõnes nimetasin, on Eesti selgelt protektsionismi vastu. Me sooviksime tõepoolest võimalikult rohkem saavutada Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahelisi vabakaubandusleppeid, et majandusbarjäärid, tollibarjäärid, takistused oleksid võimalikult madalad. Teie nimetatud piirkonnas pakub kindlasti suurt huvi see, et lõppude lõpuks saaks kokku lepitud näiteks Euroopa Liidu ja Pärsia lahe riikide vahelises vabakaubandusleppes. See on päris piinlik lugu, neid kõnelusi on peetud juba umbes 20 aastat ja ilma tulemusteta. See on näide selle kohta, et oleks ülim aeg jõuda tulemusteni. Aga samas on olulised ka kõikvõimalikud teised piirkonnad. Kui vaadata Euroopa Liidu sees riikide erinevaid positsioone ja aktiivsust, siis Eesti on selgelt nende riikide seas, kes sooviks võimalikult madalaid takistusi ja barjääre majandus- ja kaubandussuheteks kolmandate riikidega väljaspool Euroopa Liitu. Nii et, jah, sellesuunalist tegevust me laiendame. Mis puudutab Eesti enda kohalolekut (ma sain aru, et sellest küsimusest kumas läbi ka see), siis me oleme selles kandis avanud või avamas esinduse Tel Avivis ja Kairos, pluss konsulaadi Hiinas Shanghais, lisaks on aukonsulid need, kellele me loodame ja kelle ringi me soovime laiendada. Nii-öelda lähemas perspektiivis ei näe ma ennekõike rahalist võimekust meie esinduste võrku veel kuskil laiendada. Samas on olemas Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus oma välisesindajatega, kes on esindatud mõnes kohas, kus Välisministeerium esindatud ei ole. Ka see on üks võimalus, et näiteks meie majandusesindaja saaks minna koha peale Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse esindajana, kui meie ettevõtlusorganisatsioonid selle vajalikuks hindavad. Ka see on üks lisavõimalus.

Aseesimees Jüri Ratas

Raivo Järvi, palun!

Raivo Järvi

Suur tänu, hea juhataja! Austatud välisminister! Mul on huvitav tõdeda, et täna puhuvad siin saalis sootuks uued tuuled, välisminister tervitab ja rõhutab positiivseid arenguid kas või suhetes Venemaaga. Samal ajal algas tänane päev huvitava näpuvibutusega Keskerakonna poolt oma sõsarparteilase suunas Vene Riigiduumas. Aga ju nad saavad oma vitsad vanema venna käest hiljem. Kuid minu küsimus on kaudselt samuti seotud Venemaaga ja just energiapoliitikaga. Me teame, et Euroopa Liit püüab ja ka meie püüame selles valdkonnas vältida n-ö bilateraalseid kokkuleppeid. Te mainisite oma kõnes Lõunakoridori kontseptsiooni ehk gaasitarneid Kaspia piirkonnast. On olemas juba positiivseid ilminguid Nabucco projekti arengu suunas. Kui kaugele on asi liikunud, et teha tõepoolest Venemaast mitte hoovahoidja, vaid normaalne turunduslik partner?

Välisminister Urmas Paet

Teisipäeval oli Eestis Sloveenia välisminister ja esmaspäeval kohtusin ma Viinis Austria välisministriga. Nendel mõlemal on otsene puutumus Nabucco projekti, eriti Austrial. Ma käsitlesin seda teemat nendega kohtumistel, me arutasime, kuidas nemad kui otseselt sellega seotud olevad riigid, eriti Austria, hetkel näevad Nabucco arengut. Nende kommentaar oli see, et mõtlemine ja analüüs jätkuvalt käib, aga ühtegi väga praktilist sammu ei ole veel astutud. Kui vaadata lepinguid, kui vaadata praktilisi samme, siis sellest suunast tulevatest trassidest on South Stream päris pika sammu võrra ees, võrreldes Nabuccoga, kui vaadata ka konkreetseid leppeid, trassi kavandamist ja eeltöid. Üks ei välista teist. Nabucco osas ei tohi kindlasti n-ö püssi põõsasse visata, vaid sellega tuleb selgelt edasi minna, sest see on üks väga selge alternatiiv ja riskide hajutaja. Alati on muidugi ka kriitiline küsimus, kas jätkub ressursse ehk kellele, kuidas, mis mahus ja mis hinnaga otsustatakse gaasi müüa tarnijariikidest, sealtsamast Kaspia piirkonnast. Euroopa Liidu järjest tugevneva ühtse energiapoliitika valguses tuleb kindlasti, hoolimata sellest, et on teatav ajaline mahajäämus näiteks South Streamist, Nabucco projektiga edasi liikuda.

Aseesimees Jüri Ratas

Mati Raidma, palun!

Mati Raidma

Aitäh, austatud juhataja! Hea välisminister! Tänu põhjaliku ettekande eest! Välispoliitikas on suur roll ka julgeolekupoliitika eri aspektidel. Hea meel on tõdeda, et Eesti julgeolekupoliitika aluste värskendamine on töös ja veel sel poolaastal peaks see jõudma Riigikokku kinnitamiseks. Lähtuvalt eeltoodust pöördun korra väljastpoolt sissepoole ja soovin küsida teie hinnangut Välisministeeriumi ja Kaitseministeeriumi koostööle, seda näiteks ka Eesti kaitseväe välismissioonide planeerimise vaatenurgast.

Välisminister Urmas Paet

Eks me aeg-ajalt ikka vaidleme, aga olemuslikult ei ole mul mitte midagi sellele koostööle ette heita. Minu meelest on see koostöö peaaegu et väga hea.

Aseesimees Jüri Ratas

Jaan Kundla, palun!

Jaan Kundla

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Väga ootamatud ja traagilised sündmused umbes kaks aastat tagasi Georgias tegid ärevaks paljud riigid lähedal ja kaugemal. Sõja lõppedes sündis mitmeid kokkuleppeid Venemaa ja Georgia vahel, mida aga lepingupooled ei asunud kuigi korrektselt täitma. Kuidas on olukord selles osas praegu? Mis on täitmata ja mis saab edasi Venemaa ja Georgia suhetest?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Tegemist on väga keerulise suhete sõlmpuntraga, sest kui me räägime Prantsusmaa presidendi Sarkozy n-ö vahendatud vaherahuleppest, siis see vaherahulepe ei rääkinud sõnagi Lõuna-Osseetia ja Abhaasia eraldamisest Gruusiast ja sinna mingisuguste moodustiste tekitamisest. Iseenesest see, et praegu ei ole tagatud Gruusia territoriaalne terviklikkus, et osa selle riigi territooriumist on täielikult selle riigi keskvalitsuse kontrolli alt väljas, et on tekitatud justkui riigid, mida tunnustavad veel vaid paar-kolm riiki maailmas, on andnud sellele probleemile sellise mõõtme, mis ajas võib kesta väga kaua. See konflikt ei ole enam külmutatud konflikt, see on täiesti üleskuumutatud konflikt ja sellisena hoiab ta paraku Kaukaasias jätkuvalt pingeid. Seetõttu nii Euroopa Liidu kui ka NATO riikide selge positsioon on, mida ma kõnes ka nimetasin, et Gruusia territoriaalse terviklikkuse tunnustamine on jätkuvalt äärmiselt oluline. Ei saa aktsepteerida neid soovitud muutusi kaardil. Samas on reaalne, et tõenäoliselt siin mingit lahendust üleöö ja ka nähtavas tulevikus ei ole võimalik saavutada, see probleem jääb väga pikaks ajaks. Seda enam peaksid praegused Tbilisi võimud keskenduma selle ala ülesehitusele, mis on nende otsese kontrolli all, ja samuti õigusriigi tugevdamisele, kõigi reformide tegemisele. Mis puudutab kahepoolseid suhteid Venemaa ja Georgia vahel, siis selge on see, et need on keerulised ja jäävad pikaks ajaks väga keeruliseks sellesama Lõuna-Osseetia ja Abhaasia küsimuse pärast. Kuidas on võimalik liikuda edasi suhete normaliseerimisega? Võti on ennekõike mõlema osapoole käes ja sõltub kindlasti tahtest. Minu mulje on küll see, et isegi hoolimata 2008. aasta sõjast ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia okupeerimisest, on Tbilisi valmis praktiliste sammude astumiseks ka suhetes Venemaaga. Küll ei ole ma täheldanud seda huvi teiselt poolt. See ei saa olla kuigi viljakas seisukoht, et me oleme valmis teiega suhteid arendama ja neid suhteid üle vaatama juhul, kui te vahetate oma presidendi välja. See ei ole argument, millega ükskõik kes praeguses maailmas võiks nõustuda või leppida.

Aseesimees Jüri Ratas

Marko Mihkelson, palun!

Marko Mihkelson

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Tahan tänada selle sisuka ettekande eest! Viimasel poolel aastal, alates sellest, kui me viimati siin saalis välispoliitikast rääkisime, on ka meie julgeolekukeskkond oluliselt muutunud. Te mainisite oma kõnes suurõppusi (Zapad, Laadoga), mille käigus harjutati Poola ründamist 900 tanki ja kolme taktikalise tuumarelva kasutamisega. Venemaa seadustes on tehtud muudatus, mis annab presidendile ainuisikulise õiguse relvajõudude kasutamiseks väljaspool oma piire. Alles hiljuti võttis Venemaa president vastu sõjalise doktriini, mis näeb NATO-t suurima sõjalise ohuna. Selles valguses tahan küsida, kuidas hinnata NATO peasekretäri eilset avaldust, kus ta ütles, et pole tähtis, mida mõned riigid arvavad oma ohuhinnangust, see ei tohiks takistada näiteks Prantsusmaal sõjalaevade müümist Venemaale.

Välisminister Urmas Paet

Tegemist on väga vastuolulise teemaga, mis puudutab seda võimalikku Mistral-tüüpi laevade tehingut. Meie vaatenurgast, tulenevalt meie geopoliitilisest asendist, meie ajaloost ja ka nendest sündmustest, mida me eelmisel aastal nägime õppuste näol ja mida me üle-eelmisel aastal nägime Gruusia sõja näol, on kindlasti põhjust muret tunda ja põhjust küsimusi esitada. Reaalsus on see, et on terve hulk teisi riike, kes neid ohte või seda kriitikat ei jaga. Kui puhtformaalselt rääkida, siis, jah, Venemaa on praegu riik, kelle vastu ei ole ühtegi relvamüügisanktsiooni kehtestatud, ning kes NATO jaoks ka ametlike paberite järgi ei ole vaenlane, vaid, vastupidi, tegemist on strateegilise partneriga. Kui meenutada viimast NATO ja Vene välisministrite kohtumist detsembris, siis esimest korda selle organisatsiooni ajaloos lepiti kokku terve hulk teemasid, kus on võimalus teha väga otsest ja praktilist koostööd, nagu terrorismivastane võitlus, missioon Afganistanis jne. Selles kontekstis on tegemist väga komplitseeritud teemaga. Siinkohal kordan ma seda, mida ma oma sissejuhatavas ettekandes ütlesin: kui me tahame saavutada tegelikult (seda me kogu aeg tahame) Atlandi-ülest ühtsust ehk Euroopa ja Ameerika ühtsust kui samu väärtusi jagavate piirkondade ühtsust, siis tegelikult samm enne seda peaks puudutama Euroopa enda ühtsust ja seda, et võetakse tõsiselt kõigi Euroopast NATO-sse kuuluvate riikide muresid, ükskõik kuidas nad esmapilgul ühele või teisele tunduvad. Kui pisut utreerida, siis kui need laevad ka tegelikult valmis saavad ja nad müüaksegi ära ja nad kuskil meredel välja ilmuvad ning kui siis tuvastatakse, et julgeolekuolukord on natuke nihkunud selle sammu tõttu, siis ka näiteks Prantsusmaa ja kõik teised NATO liikmesriigid peavad tegelema sellesamaga ehk hakkama ümber hindama seda võimalikku tasakaalupunkti. Ka selle peale peaks mõtlema, kui selliseid tehinguid ette valmistatakse. Kindlasti ei maksa unustada neid hõikeid Vene sõjaväejuhtidelt, mida me kuulsime Gruusia sõja järel, à la oleks neil siis olnud see laev, siis oleks lugu 40 minutiga läbi olnud. Kõike seda tuleb arvesse võtta.
Tegelikult on NATO ja Venemaa suhetes minu meelest praegu suhteliselt skisofreeniline olukord. Ühelt poolt on NATO pikka aega olnud väga avatud, on soovinud väga tihedaid partnerlussuhteid Venemaaga, on kinnitanud palju kordi, et Venemaad ei nähta vaenlasena, et NATO ei ole Venemaale mingi oht, mis nii ongi. Mainin veel sellesama NATO ja Venemaa välisministrite kohtumise otsuseid möödunud aasta detsembris konkreetsetes ühistegevuse valdkondades. Mis on siis vastus sellele? Sellele on vastus suured sõjaväeõppused NATO piiride läheduses, mille legend näeb ette seda, kuidas sõdida NATO riikidega, ja ka alles paar päeva tagasi tehtud kõrgete ametiisikute selged avaldused, kuidas Venemaa näeb jätkuvalt NATO-t vaenlasena, kuidas ta näeb NATO laienemist vaenuliku aktina. Selles mõttes tundub, et see paradigma ei ole ikka kuidagi muutunud. Me oleksime nendes arusaamades justkui ikka 20, 30 või 40 aasta tagustes aegades. Nii et kui panna kõik see kokku, siis ühelt poolt on NATO püüd ja soov Venemaaga suhteid arendada ja paremini läbi saada ning siis ikkagi sealt tulevad vastused teemal, kuidas NATO-t nähakse vaenlasena, mille kohta meie siin, NATO-s olles, NATO liikmesriigina teame, et see on täiesti ebaadekvaatne arusaam. Kui Venemaale üldse ohte on, ju nad on seal kuskil lõuna pool, needsamad ohud, millega toimetulemiseks on NATO valmis tegema igakülgset koostööd Venemaaga. Aga millegipärast kulutatakse ikka tohutuid ressursse suurte sõjaväeõppuste tegemiseks, et võidelda NATO liikmesriikidega. Nii et julgeolekuolukord praeguses maailmas, sealhulgas Euroopas, on hästi kirev, hästi mitmetahuline ja aeg-ajalt, nagu ma nimetasin, ka kergelt skisofreeniline. Mis puudutab konkreetset laevamüügitehingut, siis kindlasti tuleb sellel silm peal hoida, sest, ütleme nii, NATO liikmesriikidest ei ole ainult meie mures, neid muretsejaid on veel.

Aseesimees Jüri Ratas

Kalev Kallo, palun!

Kalev Kallo

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Traditsiooniliselt on meil head suhted Hiinaga, võiks öelda, et kohati isegi väga head. Rõõm oli ettekandest kuulda, et määratakse aukonsul Hongkongi ja Shanghais avatakse konsulaat. Aga arvestades, et Hiina on üha võimsama majandusega riik, ei ole kaubandussuhted headele poliitilistele suhetele võib-olla nii hästi järele tulnud. Ühes oma vastuses nimetasite munade paigutamist erinevatesse korvidesse. Minu küsimus on sellesuunaline: mida on näha lähitulevikus või millised sammud on astutud või milliseid kavatsetakse astuda, et meie head poliitilised suhted kasvaksid Hiina suunal ümber ka praktilisteks majandussuheteks? Ma pean silmas nii kaubavahetust kui ka võib-olla ühisfirmasid või midagi sellist.

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! See, mida riik saab praegu teha, on see, mida me ka püüame teha. Üks võimalus nähtavas tulevikus Eestit Hiinas tutvustada (kuigi see ei ole väga lihtne ülesanne, arvestades, et kogu maailm on kohal), on Shanghais algav Expo ja võimalike kontaktide loomine nende kuude jooksul, mil Expo Hiinas kestab ja ka Eesti ettevõtjad on kohal. See on kindlasti üks lähema aja võimalusi. Teine, pikaajalisem ja pidevam on meie otsus avada konsulaat Shanghais. Shanghais on juba EAS-i esindaja, kellele me n-ö toome juurde diplomaadi ja meie esindus seal muutub riigi diplomaatiliseks esinduseks, et vajaduse korral toestada ka meie ettevõtjate tegevusi selles linnas, mis vaieldamatult on väga oluline ja kiiresti arenev majanduskeskus. See on see, mida riik saab teha hetkel ja nähtavas tulevikus praktiliste sammudena. Samas, nagu me kõik teame, peamine on ikkagi see, kui palju praegu Eesti ettevõtjatel on reaalset huvi, ambitsiooni Hiina turule ühes või teises valdkonnas minna. Konkureerida ka Hiina enda tootjatega on jätkuvalt päris keeruline, arvestades kas või näiteks tööjõu hinna erinevust. Kindlasti on Hiinas, arvestades n-ö loomulikku majanduskasvu, mis lähiaastatel ja võib-olla isegi aastakümnetel Hiina turul ees seisab, head võimalused. Kindlasti oleme ka meie omalt poolt valmis konkreetseid Eesti ettevõtjaid nii palju aitama, kui see meie võimuses on, et seal turul võimalusi leida ja kanda kinnitada.

Aseesimees Jüri Ratas

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Liisa-Ly Pakosta

Suur tänu! Austatud välisminister! Suur tänu rikkaliku ettekande ja väga tublide vastuste eest! Eesti nähtavus teistes riikides on väga oluline ja meil on kahtlemata väga suutlikud välisesindused. Kuidas te hindate aga meie välisesinduste innukust Eesti nähtavaks tegemisel, selleks kõige erinevamaid loomingulisi ja säravaid viise kasutades, ja kas on ka mingeid plaane seda innukust kuidagi tagant turgutada?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Üldine hinnang, ma arvan, on hea, arvestades seda, et näiteks eelmise aasta ja ka selle aasta majanduslangus on väga selgelt väljendunud ka Välisministeeriumis eri kulude kokkutõmbamises. Ega kellelegi ei meeldi, kui tema sissetulek väheneb. Eks see n-ö isiklikus plaanis võib ka sellist negatiivset hoiakut tekitada. Arvestades kõiki neid olusid, ma arvan, on olukord hea. Aga eks lõpuks sõltub kõik konkreetsetest inimestest, nende eelistustest ja ka nende innukusest. Kui miinimumprogramm on täidetud, siis ei ole justkui midagi ette heita, aga initsiatiiv ja kõik see, mida tehakse juurde ja rohkem, sõltub lõpuks konkreetsetest inimestest. Mida me Eesti nähtavuse parandamiseks veel kavandame teha? Rahakotti arvestades on neid tegevusi mitmeid. Üks on poliitilise, sealhulgas majanduspoliitilise nähtavuse parandamine. Ma nimetasin, et Eesti pälvib kindlasti positiivses mõttes tähelepanu, kui me lõpuks eurokriteeriumid täidamegi ja me suudame oma eelarve hoida peaaegu tasakaalus, mis on praeguses Euroopa Liidus suhteliselt ainulaadne, arvestades jälle keerulist majanduskeskkonda; kui me saame sellesama OECD liikmeks, mis on selgelt kvaliteedimärk, arvestades riike, kes sinna kuuluvad, ja neid põhimõtteid, mismoodi selle organisatsiooni liikmeks saadakse; kui meil õnnestub saada IT-agentuur, et veelgi tugevdada meie infotehnoloogiaalast imagot. Kui ma olen rääkinud oma kolleegidega, siis peaaegu kõik ütlevad, et iseenesest oleks IT-agentuuri paiknemine Eestis täiesti normaalne valik just seetõttu, et eestlased tegid selle Skype'i ja Eestil on väga tugev infotehnoloogiline kuvand. See kuvand töötab ja IT-agentuuri lisandumine sellele oleks kindlasti lisaväärtus. Loomulikult on oluline kultuur tema kõigis väljendustes. Meil on siin küll olnud sisemaist pallipõrgatamist kultuuripealinna teemal, aga see on üks meile väga lihtsalt kätte tulnud võimalus, mida tuleb maksimaalselt ära kasutada Eesti tutvustamisel ka mujal maailmas. Ka selle aasta 7. juunil Arvo Pärdi uue heliteose esiettekanne Istanbuli väga olulises kontserdikeskuses on kindlasti maailma muusikasündmus, mis jällegi Eestit väga positiivses võtmes näitab. Nii et kindlasti on kultuur üks valdkond, mida järjest rohkem ja rohkem ka meie esinduste ja saatkondade abiga tuleks väljapoole viia. Seetõttu me lõime, küll mitte rahaliselt väga suure, aga tähelepanu juhtiva stipendiumi või tunnustuse nendele kultuuriinimestele, kes Eesti ühiskondlikku mõtet ja meie arenguid väljaspool riiki tutvustavad. Varsti me kuulutame koos Lätiga välja näiteks Eesti-Läti tõlkeauhinna. Ka need on valdkonnad, mille kaudu Eestit tutvustada.

Aseesimees Jüri Ratas

Olga Sõtnik, palun!

Olga Sõtnik

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab viisarežiimi, mida siin on täna juba puudutatud, täpsemalt, Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist viisarežiimi. Jaanuari alguses külastas Moskvat Euroopa Liidu eesistujamaa Hispaania välisminister Miguel Moratinos. Tema tuli välja ideega, et võiks välja töötada programmi viisarežiimi edasiseks lihtsustamiseks, mis võiks lõppeda viisarežiimi täieliku kaotamisega. Kuidas Eesti suhtub sellesse plaani ja mis on teie arvamus, millal see täielik viisavabadus Euroopa Liidu ja Venemaa vahel võiks jõustuda?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, et me kõik mäletame, kui alandav oli seista paarkümmend aastat tagasi Soome konsulaadi ukse taga järjekorras siinsamas Tallinnas Liivalaia tänaval või kui alandav oli sõita tollasesse Leningradi, praegusesse Peterburi või Moskvasse ja seista seal sabades, et taotleda viisat, et sõita mõnda lähedal asuvasse Euroopa riiki. Eesti põhimõtteline hoiak, teades ka meie oma kogemust, on see, et reisimine, inimeste vaba liikumine võiks olla võimalikult lihtne. Mis puudutab konkreetselt Venemaaga viisavabaduse küsimust, siis me ei ole vastu sellele, et selle temaatikaga, viisadialoogiga Venemaaga edasi liikuda. Selle juures on kolm teatud mõttes tingimust. Esimene tingimus on muidugi see, et kõik tehnilised nõuded oleksid täidetud, et reisidokumendid vastaksid nendele turvalisusnõuetele, mida on vaja, täpselt nii nagu nõutakse ja nõuti nende tingimuste täitmist näiteks Lääne-Balkani riikidelt, kes eelmise aasta 19. detsembrist said viisavaba pääsu Euroopa Liitu. See on üks tingimus. Teine tingimus on see, et olemasolevaid leppeid tuleb väga hästi täita. Olemasolevate lepete all pean ma lisaks 2007. aastal sõlmitud viisalihtsustusleppele silmas ka tagasivõtuleppeid. Täna ei saa veel öelda, et Euroopa Liidu ja Venemaa tagasivõtulepped kõigi riikide puhul töötaksid väga sujuvalt ja väga hästi. Paraku on veel liiga palju näiteid, kus need lepingud sujuvalt ei tööta. See on teine tingimus: olemasolevad lepingud, sealhulgas tagasivõtulepped, peavad töötama väga hästi. Kolmas on poliitilise loogika küsimus. Kui praegu on Euroopa Liidu n-ö lähemad partnerid idapartnerluse programmi raames, neid on kuus riiki, kelle hulgast kolm on juba ühepoolselt kehtestanud viisavabaduse Euroopa Liidu kodanikele, siis poliitiline loogika ütleb, et kõigepealt tuleks Euroopa Liidul astuda sammud suhetes nende riikidega ja siis vaadata edasi, kas Venemaa või muud riigid on jõudnud sellesse staadiumisse, et viisarežiimi nendega saaks lihtsustada. Nii et veel kord: ma ei näe probleemi selles, et viisadialoogi Venemaaga jätkata, aga need minu nimetatud kolm tingimust peaksid olema täidetud.

Aseesimees Jüri Ratas

Imre Sooäär, palun!

Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Oma ettekandes peatusid sa välissuhtluse eri tahkudel. Üks suhtlustasand on kindlasti ka parlamentaarne välissuhtlus ja Riigikogu osalemine erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide töös. On tabloide, kes ütlevad, et suurema kokkuhoiu nimel tuleks parlamendi välissuhtlust piirata või see üldse ära kaotada, et välissuhtlusega saab Välisministeerium ise hakkama. Milline on sinu hinnang sellele ja kuidas sa hindad, milline on olnud koostöö parlamendi välissuhtluse puhul ja selle koordineeritus Välisministeeriumiga? Kas sul on selles suhtes Riigikogule mingeid ettepanekuid või milline on sinu hinnang?

Välisminister Urmas Paet

Minu ettepanek Riigikogule oleks välissuhtlust veelgi tõhustada ja intensiivistada, mis küll ilmselt ei ole väga populaarne sinu nimetatud väljaande silmis, aga iseenesest see nii on. Kui me vaatame täiesti reaalselt, kui suur Eesti on, siis Eestis on ikka veel 1,34 miljonit inimest, me ei ole vahepeal suuremaks saanud. Kui me vaatame veel kord ka kõikidele nendele julgeolekuteemadele, majanduskoostööteemadele, kõikidele võimalikele riskidele ja võimalustele, siis mida rohkem Eesti inimesi, kes n-ö teavad ja tunnevad valdkonda, suhtleb teiste riikide parlamendiliikmetega, ministritega, äriringkondadega, kultuuriringkondadega, millega iganes, seda parem meile on, seda rohkem nii meie julgeolek kui ka meie heaolu tugevnevad. Selles kontekstis pean mina parlamentidevahelist koostööd küll väga tähtsaks. Arvestades seda, et meil on 101 parlamendiliiget, siis aktiivse tegutsemise korral võib see suhtlusvõrgustik, mille abil suheldakse teiste parlamentidega, inimestega, kellel on väga selge mõju oma riigis ja ühiskonnas, olla väga lai. Mina seda küll mitte mingil juhul ei alahindaks. Pigem teeb Välisministeeriumi poolt vaadates murelikuks, kui karm on praegu olukord näiteks lähetuskuludega parlamendis. Iseenesest on päris palju ka selliseid võimalusi, mida sellesama napi eelarve tõttu parlament välissuhtluses tegelikult ellu viia ei saa. Parlamentide rolli praeguses Euroopas ja väljaspool seda, arvestades kõigi nende inimeste potentsiaali, ma kindlasti mingil moel ei alahindaks. Vastupidi.

Aseesimees Jüri Ratas

Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Austatud välisminister Urmas Paet! Ma hindan väga-väga kõrgelt sinu vastust ühe minu kolleegi küsimusele seoses Nord Streamiga, sest see väljendas selgelt, kompaktselt ja uhkelt nii Riigikogu kui ka Vabariigi Valitsuse seisukohta, mis langeb üldjoontes kokku meie rahva arvamusega Nord Streami ja Läänemere saatuse kohta. Teatavasti on Eesti parlament olnud siiamaani ainuke Läänemere-äärse riigi parlament, kes on vastu võtnud Nord Streami suhtes üsna selgesõnalise avalduse, seda tehti eelmise aasta 27. oktoobril. Aga kuidas see juhtus, et eile, kui Helsingis toimus Läänemere-äärsete riikide tippjuhtide kohtumine, ei kõlanud meie peaministri kõnes Nord Streami temaatika ega kõlanud meie parlamendi avaldus? Kas võib-olla ajakirjandus refereeris meie tippjuhi esinemist halvasti? Äkki oskad sa kommenteerida.

Välisminister Urmas Paet

Tegelikult eilne kohtumine Helsingis muidugi ei olnud n-ö Nord Streami kohtumine, kuigi Vene peaminister oma sõnavõtuga ja oma avalike ütlemistega püüdis seda teha Nord Streami kohtumiseks, küll hoopis teisest vaatevinklist vaadates. Tegemist oli siiski Läänemere keskkonna säästmise ja päästmise konverentsiga. Kindlasti ei ole Läänemere-äärsete riikide juhtidele mingi uudis, milline on Eesti seisukoht Nord Streami kohta ehk seesama seisukoht, mida ma eelnevale küsimusele vastates väljendasin. Kindlasti ka Läänemere tulevikust ja Läänemere tervishoiust rääkides ei ole võib-olla liiga tark klammerduda ainult selle ühe probleemi külge, kus me oleme väga selgelt oma seisukoha välja öelnud, just ennekõike nendestsamadest keskkonnamuredest lähtuvalt. Neid keskkonnaalaseid riske ja muresid on Läänemerel paraku küll ja veel, nendest tuleb ka väga selgelt ja kõva häälega rääkida. Alles nädal tagasi oli uudis, et on kahtlus, et veel 1990. aastate alguses uputati võib-olla mingisuguseid keemiarelvi Läänemerre. Tegemist on väga tõsiste infokildudega. Me kõik teame jätkuvalt kasvavat naftatankerite liikumise intensiivsust Läänemeres, teame seda, et majandusliku heaoluga kaasneb põllumajanduses keemia kasutamine, mis võib Läänemerre välja jõuda. Neid probleeme on veel palju. Selge on see, et ühe kõnega ei suuda seda kõike katta, nagu kahjuks ka mina siin 30 minutiga ei jõudnud.

Aseesimees Jüri Ratas

Mailis Reps, palun!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ka mina tänan väga sisuka ettekande eest! Pidin päris pingsalt mõtlema, mida küsida. Küsida oleks väga palju, aga ühte küsimusse ei saa kõike panna. Võiksime alustada sellestsamast Abhaasia teemast, sellest, kuidas me saaksime seal kaasa rääkida, aga ma küsin hoopis immigratsiooniteemadel. Vaadates Euroopas, kus praegu on finantskriis, väga selgelt ja võiks öelda, et üsna valusalt tõusvat immigrantide lainet, siis me võime öelda, et ka meie arvud on ju peaaegu et kümnekordistunud, aga meie arvud on olnud väga väikesed. Teades ka seda, kuidas Euroopa riigid tegelikult püüavad kokku leppida mingisugustes üldistes kvootides või vähemalt suunata ümber immigratsioonilaineid, ja ka näidet meie naaberriigist Soomest, kes kümme aastat ütles, et ei ole probleemi, ja ühel hetkel ütles, et oi, oli probleem, küsin ma: millal on meil see hetk, kus me tegelikult tunnistame, et võib-olla me satume samasse olukorda nagu Soome, kui esimene 10 000 saab täis?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Seda on muidugi raske ennustada, kuidas need arvud Eesti oludes liikuma hakkavad. Eestil on võimalik illegaalset immigratsiooni tõkestada efektiivse piirivalvega ehk põhimõtteliselt hoida illegaalsed immigrandid piiri taga ja mitte lubada neid riiki. Samas on selge, et ükski piirivalve ei ole täiuslik. Arvestades meie Schengeni ruumis olekut, mõjutavad meid ka mõne teise riigi piirivalve võimalikud tegematajätmised. Illegaalsed immigrandid ei pruugi tulla vahetult näiteks mitte üle Eesti-Vene piiri, kus Eesti piiri valvab, vaid nad võivad vabalt tulla üle Schengeni piiri ükskõik kust, kus piirikontrolli ei ole. Kui me vaatame ka tendentsi ja arve, siis, jah, kuigi arvud on mitu korda kasvanud, ei ole absoluutarvud veel kuigi suured. Mälu järgi ütlen, et eelmisel aastal jõudis Eestisse vist suurusjärgus 40 illegaalset immigranti. Aga fakt on see, et Euroopa Liidus tervikuna tuleb kogu selle valdkonnaga tegelemist tugevdada. Nagu te ilmselt teate, on päris pikka aega  ennekõike Vahemere-äärsete Euroopa Liidu riikide eestvõttel käinud tõsine diskussioon selle üle, kuidas ühelt poolt hajutada kas või seda immigrantide koormust, mis suuresti langeb praegu Vahemere-äärsetele riikidele, ja teiselt poolt on arutatud seda, kuidas kogu Euroopa Liidu piiride valvamist tugevdada. Euroopa Liidus on loodud piirivalveagentuur Frontex, kes tegeleb sellega, kuidas seda veelgi tugevdada ja ressursse lisada. Iseenesest on paratamatu, et seoses meie elatustaseme tõusuga ja meie kuulumisega Euroopa Liitu huvi meie vastu suureneb. Ma ei tea, kas täna juba võib öelda, aga ilmselt varsti me võime öelda, et selles mõttes jõuab ka Eesti paraku illegaalse immigratsiooni n-ö kaardile. Selles osas on oluline ühelt poolt meie oma piirivalve tugevdamine ja areng, aga teiselt poolt ka need ühised mehhanismid Euroopa Liidus, et Euroopa Liidu piiride üldine valvamine, sealhulgas Frontexi tegevus, oleks tõhusam. Kaudsema mõjuga on tegevus sihtriikides. Selleks ju tegelikult kõiki neid arenguabi koostööprogramme tehakse, et vähendada vaesust ja häda nendes riikides, kust need immigrandid tulevad. Kui me vaatame neid inimesi, kes Eestis eelmisel aastal kinni peeti, siis väga paljud neist olid tulnud Afganistanist. Üks arengukoostöö peamisi mõtteid ongi see, et tekitada inimestele elamisväärne elu nende kodus, et nad ei peaks majanduslikel põhjustel rändama minema.

Aseesimees Jüri Ratas

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mainisite üks kord mitte kaugel olevat riiki Valgevenet. Seoses sellega tahangi teilt küsida, härra minister, kuidas te võite kommenteerida Eesti ja Valgevene suhete arengut 2009. aastal ja mis ootab meid nende suhete arengus sellel aastal.

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Kõigepealt, me tunnustame kindlasti neid mõningaid märke, mida on Valgevene ühiskonnas olnud näha seoses selle ühiskonna avanemisega ka teistele Euroopa riikidele. Samas on selge, et jätkuvalt tuleb sealt muret tekitavaid signaale, mis puudutavad inimõiguste piiramist või teisitimõtlejate õiguste ahistamist ja sõnavabaduse piiramist. Me saame aru, et üleöö ei ole võimalik asju muuta, aga kindlasti on meie huvi ja soov, et Valgevene ikkagi avaneks, järjest rohkem demokratiseeruks, et tekiks tsiviilühiskond, kaoksid ära etteheited inimõiguste rikkumise kohta jne. Ma väga loodan, et Valgevene on valmis teed jätkama. Miks Valgevene on üks kuuest Euroopa Liidu idapartnerluse partnerriigist? Kui me vaatame kaardile, siis näeme, et Valgevene asub ju sisuliselt keset Euroopat. On mõeldamatu, et seal oleks mingisugune hall laik. Kui Valgevenel endal on mingigi tahtmine Euroopa Liidule läheneda, siis kindlasti tuleb seda toetada. See on ka üks Valgevene idapartnerluse programmi kaasamise eesmärke. Mis meie kahepoolseid suhteid puudutab, siis see tuleneb eelnevast jutust ehk on lootus, et on võimalik aidata Valgevenel tsiviilühiskonda üles ehitada, sellel riigil demokratiseeruda. Me näiteks tõstsime meie sealse esindatuse taset, me avasime senise konsulaadi asemel Minskis saatkonna. See on ka üks neist põhjustest. Kui me vaatame majandust, millest me oleme täna siin palju rääkinud, siis meie ettevõtjate koostöö partneritega Valgevenes on nende hinnangul hea. Kui me vaatame kaubavahetust, siis see on mitu korda kiiremini kasvanud ja on oluliselt suurem kui näiteks meie kaubavahetus Ukrainaga. Kui vaadata selle aasta perspektiivi, siis ma väga soovin, et ka meie kahepoolsed suhted areneksid positiivses võtmes edasi. Seal on muidugi oluline raamistik see, et Valgevene enda olukord liigub suurema avanemise ja vabaduste lisandumise suunas, mis kindlasti aitaks kaasa kahepoolsete suhete edendamisele.

Aseesimees Jüri Ratas

Georg Pelisaar, palun!

Georg Pelisaar

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Hea oli kuulda teie ettekandes kõlanud väidet, et Eesti kodanike võimalused viisavabalt kolmandatesse riikidesse liikuda on laienenud, aga see puudutab peaasjalikult vaid huvituriste. Samas teame, et oluline liikumisvajadus on inimestel, kes elavad Petserimaal, näiteks Setumaal. Nende osas on ka teatud lahendused välja mõeldud mitmekordse viisa väljaandmise osas, aga ometi nii keeruline, aegaviitev, kallis ja alandav pole selle piiri ületamine kunagi olnud kui viimase 15 aasta jooksul. Teame, et Leedu ja eeskätt Läti on alustanud läbirääkimisi Vene poolega lihtsustatud piiriületuse lahenduse sisseviimiseks. Miks Eesti pole seda teinud? Kui seda kavatsetakse teha, siis millal ja kuidas?

Välisminister Urmas Paet

Nagu me oleme siin saalis ka varem rääkinud, aastaid kehtinud nn lihtsustatud piiriületuskord lõppes seoses ühe Euroopa Liidu määruse jõustumisega, mis lihtsustatud piiriületuskorda, nagu meie siin aastaid praktiseerisime, senisel kujul enam ei aktsepteerinud. See oli see põhjus, miks olukord muutus. Mis puudutab  Läti ja Leedu kõnelusi Vene poolega lihtsustatud piiriületuse üle, siis, jah, neid kõnelusi on peetud, samas ei ole kummalgi riigil see lihtsustatud piiriületus praktikas veel jõustunud ehk Lätis ja Leedus ollakse samas olukorras, inimeste olukord selles mõttes on sama mis meil, mingit vahet ei ole, kuna need lepped ei ole jõustunud. Niipalju kui ma olen rääkinud oma Läti ja Leedu kolleegidega, siis ega need kõnelused Vene poolega väga lihtsad ei ole olnud. Fakt on ju see, et Venemaa sooviks saada Euroopa Liidult viisavabadust kõigile Venemaa kodanikele. Tegelikult ka sellise väikese erisuse tekitamine riigi sees võib tekitada mõningaid sisepoliitilisi probleeme, kui ühe riigi sees on teatud hulk inimesi, kellel on viisavaba pääs naaberriiki, aga teistel seda ei ole. Nende kõneluste käigus on tekkinud selliseid tundlikke momente, mistõttu võibki öelda, et paraku ka Läti ja Leedu ei ole nende kõnelustega jõudnud tulemuseni, kuna Vene poole ambitsioon on sootuks suurem. See on see, millele Olga Sõtnik oma küsimuses viitas. Ühesõnaga, nagu ka seni on olnud valitsuse positsioon, et me ei ole pidanud mõistlikuks neid kõnelusi initsieerida enne, kui me ei ole näinud, kuidas need kõnelused on läinud või lõppenud nendel, kes nende kõnelustega pihta hakkasid. Nagu me täna teame, on need kõnelused kestnud rohkem kui aasta, aga toimivat süsteemi, mis seda olukorda muudaks, tekkinud veel ei ole. See oli minu vastus.

Aseesimees Jüri Ratas

Jüri Tamm, palun!

Jüri Tamm

Aitäh! Austatud minister! Ma tulen tagasi Euroopa Liidu ühtse välispoliitika juurde. Tahan küsida teie käest teie kolleegide arvamust selle kohta, missugused tingimused, eeldused või mehhanismid siiski peaksid toimima, et see ka realiseeruks. Esimese näitena tõite te kõnes välja ühtse välisteenistuse moodustamise, aga ühtne välispoliitika on siiski midagi laiemat ja suuremat.

Välisminister Urmas Paet

Jah, selge on, et kõige alus on ju ikkagi see, et Euroopa Liit ei ole üks riik, vaid Euroopa Liit on riikide liit, hetkel kuulub sinna 27 riiki, igaühel ikkagi omad huvid. Euroopa Liidu välispoliitikas üritatakse leida võimalikult suurt ühisosa nende 27 liikmesriigi huvides. Seega, ütleme nii, täielikult ja absoluutselt ühtsest välispoliitikast, ma arvan, ei ole ilmselt põhjust kunagi rääkida, niikaua kui Euroopa Liit on riikide liit ja mitte üks riik, kuigi on võimalusi teha jõupingutusi, et see ühisosa oleks suurem. Kindlasti on oluline ka Lissaboni leppest tulenev. Seesama välisteenistuse loomine, seesama ühe kõrge välisesindaja nimetamine, kelleks on praegu Catherine Ashton, ja tema volituste suurendamine võrreldes varasemaga on kindlasti eeldus selleks, et see ühisosa oleks suurem, et Euroopa Liidu sõnum, mida väljapoole antakse, oleks ühtsem. Ega ausalt öeldes mingisuguseid muid häid lahendusi peale liikmesriikide tahte teha kompromisse ju ei olegi olemas. Me siin enne käsitlesime seda, kuidas üks või teine riik hindab võimalikku ohupotentsiaali näiteks idast. Selge on see, et seda hindavad ka Euroopa Liidu eri riigid väga erinevalt. See ongi see tarkus, kuidas leida see tasakaalupunkt, millega n-ö ühelt poolt kõik elada saavad, aga teiselt poolt keegi ei tunneks, et tema huvid oleksid riivatud. Ka meil, kes me oleme nendel teemadel kindlasti väga tundlikud, tasub kogu aeg ikkagi meeles pidada, et Euroopa Liidu ühispositsioon, ka võib-olla siis, kui see tundub meile mõnikord mingites asjades natuke liiga lahja, on ikkagi 500 miljoni elanikuga ühenduse positsioon. Igal juhul, kui paneme teisele kaalukausile meie võib-olla palju käredama seisukoha mingis asjas, siis selle taga on heal juhul 1,3 miljonit inimest. Ka seda peab kogu aeg arvestama. Ütleme nii, et sellist välispoliitikat, nagu on ühel riigil, ma arvan, Euroopa Liidul ei teki kunagi, kuna seal jäävad alati ikkagi alles eri rahvusriikide huvid. Küll on meil võimalus seda ühisosa suurendada, et me tõepoolest saaksime rääkida, et Euroopa Liidu ühtne välispoliitika on järjest ühtsem ja ühtsem, aga see on lõpuks kõigi liikmesriikide kätes, see on nende tahte küsimus.

Aseesimees Jüri Ratas

Ma palun nüüd kiire küsimus Inara Luigaselt ja ma palun ka kiiret vastust!

Inara Luigas

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma lähen edasi sealt, kus jäi pooleli vastus Georg Pelisaarele. Kui Läti ja Leedu teevad koostööd ja on esitanud juba raporti Euroopa Komisjonile üleminekuks viisalihtsustuslepingule, siis miks Eesti on sellest teemast eraldunud? Tegelikult teeme me ka eurole üleminekul tõhusat koostööd.

Välisminister Urmas Paet

Me ei ole eraldunud. Need arutelud, kuidas edasi liikuda, nagu te teate, olid ka valitsuses 2008. aasta lõpus. Siis jäime seisukohale, et ootame ära, milline tuleb Läti ja Leedu praktika selles küsimuses. Oli ka terve hulk praktilisi probleeme, millest on siin räägitud. Näiteks, kuidas ikkagi tagada seda, et kehtiks see 50 kilomeetri joon, et keegi sellest kaugemale ei tuleks, et kas me teeme Eesti riigi sisse teise piiri veel? Oli ka see küsimus, mis on see seletus n-ö laiemate hulkade osas ehk teiste Eesti kodanike osas. See on seotud võrdse kohtlemise printsiibiga. Seal on ka juriidilisi küsimusi. Tegelikult on see küsimus mõnevõrra keerulisem, kui esmapilgul paistab. Me just rääkisime illegaalsest immigratsioonist. Kuidas me tagame selle, et need inimesed, kellel justkui oleks õigus siia tulla, sellest 50 või 30 kilomeetrist kaugemale ei lähe? On väga hea, kui need küsimused saavad kuskil praktikas lahenduse. Seetõttu oleme valmis olema selles küsimuses Läti ja Leedu väga head õpipoisid.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud välisminister! Ma tänan teid teie ettekande eest ja ma tänan teid vastuste eest! Läheme selle päevakorrapunktiga edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks väliskomisjoni esimehe Sven Mikseri!

Sven Mikser

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid ja külalised! Kõigepealt tahaksin ma tänada välisministrit kõrge hinnangu eest Riigikogu välissuhtlemisalasele potentsiaalile. Eks me peame püüdma seda potentsiaali parimal viisil realiseerida.
Ma ei hakka teile andma kronoloogilist või statistilist ülevaadet Riigikogu välissuhtlemisest ja väliskomisjoni tööst eelmise aasta jooksul. Ma püüan hoopis teha lühikese ekskursi mõnedesse teemadesse, mis on Eesti välispoliitikat ja seeläbi ka Riigikogu välissuhtlemist aasta jooksul kõige enam mõjutanud ja sellele värvi andnud. Jagamata oma ettekannet selgelt liigendatud teemaplokkideks, püüan ma pisut näitlikustada välis- ja julgeolekupoliitika avarat käsitlust.
Üheks olulisemaks teemaks möödunud aasta jooksul on kahtlemata olnud majanduskriis, mis ei ole jätnud puudutamata ka Eestit. Ehkki paljud analüütikud loodavad, et hullem on seljataga, ei ole üldse veel üheselt selge, kas ja mil määral kujunevad selle majanduskriisi tulemusena ümber maailma majanduslikud ja poliitilised jõujooned. Globaalsele kriisile globaalse lahenduse otsimine sünnitas või õieti taassünnitas suurimaid majandusi koondava grupi G20. Samas räägitakse üha enam võimalusest, et maailma tulevasi arenguid hakatakse otsustama hoopis Pekingi-Washingtoni teljel, nn G2 formaadis.
Finantskriis ja majanduslangus on tugevalt raputanud ka Eestit ja see ei tähenda loomulikult mitte üksnes Statistikaameti avaldatavaid arvridu ja diagramme, vaid eelkõige sadade ettevõtete ja tuhandete perede toimetulekuraskusi. Eesti valitsused on astunud jõulisi samme eelarvedefitsiidi kontrollimiseks ja kulude vähendamiseks. See on eelduseks Eesti liitumisele eurotsooniga, mis omakorda on eelduseks investorite ja pangandussektori suuremale usaldusele Eesti vastu. Lootuses, et eurotsooni kandidaate koheldakse vaatamata majanduskriisile kokkulepitud reeglite põhjal ja kohaselt, vaatame me mõistagi murega sellele, kuidas mitmed meist suuremad ja juba eurotsooni kuuluvad riigid on sisuliselt käega löönud Maastrichti kriteeriumidele ja eelarvedistsipliinile, seades tugeva löögi alla kogu valuutaliidu jätkusuutlikkuse.
Partnerite veenmine selles, et me tõepoolest väärime kutset valuutaliiduga ühinemiseks, on tähendanud lisaks karmidele eelarvekontrolli meetmetele ka tööd diplomaatiarindel. Ent rõhutades oma majandus- ja eelarvenäitajate positiivset eristumist vähemalt teistest Balti riikidest, peame paratamatult tähelepanelikult jälgima majanduslikke ja poliitilisi arenguid naabrite juures ning mõistma, et nad vajavad ka meie solidaarsust.
Oluliseks positiivseks sammuks on Eesti peatne ühinemine OECD-ga. See on ühelt poolt tunnustuseks Eesti edule, teisalt aga annab meile juurdepääsu maailma enimarenenud riikide majandusarengu alasele teabele ja teadmistele ning tagab meie esindatuse oluliste strateegiliste otsuste langetamise juures.
Eesti on väike ja avatud majandusega riik ja nii on meie kasvukõvera positiivseks pööramiseks oluline ka eksporditurgude taastumine ja Eesti ettevõtete ekspordivõime hoidmine ja tugevdamine, eriti olukorras, kus eksporditurud kriisi tõttu olulises osas ümber jaotatakse. Väliskomisjoni viimase poolteise aasta kõige põhjalikum kuulamiste sari ongi keskendunud Eesti välismajanduspoliitikale ja meie eksporti toetavate struktuuride ja organisatsioonide koostööle. Inimressurss ja ka raharessurss, mida Eesti suudab oma ettevõtete välisturgudele aitamiseks mängu panna, on piiratud. Seda olulisem on, et kasutaksime seda ressurssi mõistlikult ja leiaksime parima sünergia erinevate asutuste ja ettevõtlusorganisatsioonide vahel.
Ei saa salata, et minevikus on eri ministeeriumide välismajandusalane koostöö olnud pahatihti kammitsetud erinevate töökorralduslike arusaamade tõttu. Väliskomisjon on viimase poolteise aasta jooksul kohtunud küll koos, küll eraldi Välisministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, EAS-i, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja KredExi spetsialistidega ja mõistagi on kõik need organisatsioonid ka omavahel ilma meie osaluseta koostööd teinud ja tõhustanud. On selge, et iga ekspordi sihtturg on spetsiifiline ja erinevad on ka riikide traditsioonid ja töökorraldus. Ent positiivne on see, et praegu kinnitavad kõik osapooled, et koostöö ja infovahetus on paranenud. Loodetavasti saame lähemas tulevikus näha olukorda, kus näiteks mõni EAS-i kaubandusesindus saab ühtlasi täita ka konsulaarfunktsioone.
Üheks näiteks tohutu potentsiaaliga majanduspartnerist ja eksporditurust, kus Eesti riigi suursaatkond ja EAS-i kaubandusesindus tegutsevad Eesti riigi huvides erinevates linnades, on Hiina, mida Riigikogu väliskomisjon väisas möödunud aasta lõpul. Visiidi keskseks teemaks olid Eesti-Hiina majandussuhted ja nende arenguvõimalused. Kui Hiina asepeaministri hiljutine Eesti-visiit andis märku Hiina soovist kahepoolseid suhteid arendada, siis sellest, et majandussuhete arendamisel on ka Eesti riigi toetus, annab lisaks väliskomisjoni visiidile tunnistust asjaolu, et tuleval aastal Shanghais toimuvat maailmanäitust kavatseb lisaks arvukatele valitsusdelegatsioonidele külastada ka Riigikogu majanduskomisjon.
Head kolleegid! Tihti on küsitud, kas Eesti välispoliitika peaks baseeruma huvidel või väärtustel, olema idealistlik või pragmaatiline. Välispoliitika on definitsiooni kohaselt riigi rahvuslike huvide kaitsmine ja edendamine väljaspool riigi piire. Ent Eesti välispoliitika on ja peab jääma väärtuspõhiseks. Ma loodan, et nähtavas tulevikus saab teoks Riigikogu Tiibeti toetusrühma liikmete külaskäik Hiina. Soovist selliseks visiidiks andsime märku kohtumisel Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu väliskomisjoni aseesimehega.
Eesti valitsus ega parlament ei saa oma välissuhtlemisel silma kinni pigistada inimõiguste ja põhivabadustega seotud probleemide ees kui tahes olulise partneri puhul, ent me peame neid küsimusi käsitlema viisil, mis on tõsiseltvõetav ja säilitab meie võime ja võimaluse neid olulisi küsimusi ka homme tõstatada. Peame kriitiliselt hindama oma võimekust andmeid koguda ja verifitseerida. Kui näiteks Pekingis tegeleb mõne suurriigi saatkonnas viis või enam diplomaati üksnes inimõiguste teemaga, siis meie diplomaadid, keda piltlikult öeldes võib kokku lugeda kahe käe pöialdel, ei saa poliitiliste, majandus-, konsulaar- ja muude küsimustega tegelemise kõrval kindlasti pakkuda olulist lisandväärtust inimõigustealase olukorra vahetul monitoorimisel.
Eelöeldu ei tähenda, et me peaksime inimõiguste rikkumise või inimeste põhiõiguste eiramise suhtes mis tahes riigis silma kinni pigistama. Vastupidi. Kuivõrd aga oleme selle teema tõstatamisel paratamatult sunnitud olulises osas tuginema oma partnerite pakutavale teabele, on meie seisukohalt kõige efektiivsem arendada seda dialoogi ühisel häälel Euroopa Liidu kaudu. Samuti võiks olla Eesti huvi, et Euroopa poliitika oleks kõigil olulistel suundadel senisest enam väärtuspõhine ja kõigi oluliste partneritega julgetaks rääkida ka ebamugavatel teemadel.
Head kolleegid! Olemegi jõudnud Euroopa Liidu juurde. Murrangulised arengud, mis seoses Lissaboni leppe jõustumisega ootavad ees euroliidu välis- ja julgeolekupoliitikat, puudutavad kõige otsesemalt ka Eestit. Lissaboni leppest tulenev Euroopa ühine välisteenistus kätkeb endas uusi võimalusi ja avaramaid horisonte just väikeste liikmesriikide jaoks, kelle iseseisev haare jääb välissuhtluses paratamatult piiratuks. Täielik pilt sellest, milline saab olema Euroopa nn välisministri kohale asuva paruness Ashtoni uue ametkonna ülesehitus, on esialgu ähmane, kuna seniste struktuuride ümberkorraldamine võtab paratamatult aega. Siiski on oluline, et Eesti suudaks avanevaid võimalusi kasutada ja et meie ametnikud ja diplomaadid leiaksid senisest oluliselt enam võimalusi realiseerida oma võimeid Euroopa Liidu hüvanguks. Kuni olulisi ametikohti nii välisteenistuses kui muudes Euroopa struktuurides jagavad omavahel pea eranditult vaid enne 2004. aastat liiduga ühinenud riigid, ei saa me rääkida lõhe kadumisest "vana" ja "uue" Euroopa vahel, me ei saa rääkida piirideta Euroopast, mille poole me ju püüdleme.
Ja veel – ehkki uued struktuurid kätkevad uusi võimalusi ja senise kõrge esindaja ning välissuhete voliniku ametiposti liitmine on andnud Euroopale Henry Kissingeri poolt kaua oodatud telefoninumbri, ei tähenda see, et olulised Euroopa pealinnad loobuksid ajamast iseseisvat välispoliitikat või et konsensus meie jaoks olulistel teemadel tekiks Euroopa riikide vahel nüüdsest peale imelihtsalt või iseenesest.
Head kolleegid! Selleks, et Eesti huvid, mured ja ootused Euroopas ja kogu trans-atlantilises ruumis kõlama pääseksid, tuleb meil endil tööd teha, vaeva näha ja kompromissivalmidust ilmutada. Üheks olulisemaks atlandiülest julgeolekut mõjutavaks dokumendiks, mis peab 28 liitlase hulgas endasse mahutama ka Eesti elulised huvid, on NATO uus strateegiline kontseptsioon. Peame endale aru andma, et tegemist on esimese strateegilise kontseptsiooniga, mille koostamisse on aktiivselt kaasatud NATO nn uued liikmed Kesk- ja Ida-Euroopast. See tähendab muu hulgas, et uus strateegiline alusdokument peab leidma kompromissi palju erinevamate ohuhinnangute vahel kui varasemad. Ohuhinnangute erinevus ei tähenda, et keegi oleks naiivne või keegi teine paranoiline. On loomulik, et julgeoleku, nii nagu ka kinnisvara puhul on asukohal määrav tähendus. Eesti seisukohast on oluline, et NATO säiliks väärtuspõhise kaitseorganisatsioonina, mille tuumikfunktsiooniks on kõigi oma liikmete territooriumide ja riikliku iseseisvuse kaitsmine sõjalise agressiooni korral. NATO heidutus peab ka tulevikus olema tõhus ja usutav, seda peab toetama alliansi kaitseplaneerimine. Ent NATO uus strateegiline kontseptsioon peab lähtuma ka julgeoleku avarast käsitlusest ja pakkuma usutavaid vastuseid sellistele ohtudele nagu ressursikonfliktid energiakandjate pärast, rahvusvaheline terrorism, küberrünnakud, piraatlus, kliimamuutused ja palju muud.
Eesti parlamendi pädevates komisjonides ja laiemas avalikkuses väärib kindlasti põhjalikku käsitlemist ka teema, mida me oleme seni harjunud enda jaoks kaugeks ja ehk ka ebaoluliseks pidama, nimelt tuumarelvastuse vähendamise ja nn globaalse nulli poole püüdlemine, mis on USA demokraatliku administratsiooni üheks tuntumaks firmamärgiks. Läbirääkimised uue strateegilise tuumarelvastuse vähendamise lepingu sõlmimiseks, mitmel pool Euroopas toimuv debatt USA tuumarelvade tuleviku üle Euroopa pinnal, Iraani tuumaprogramm, aga ka kavandatav USA ja NATO raketikaitsekilp on asjad, mis ei jäta oma mõju avaldamata tuleviku globaalsetele jõuvahekordadele ega ka Ida-Euroopa julgeolekule.
Head kolleegid! Veel enne, kui NATO-liitlaste riigipead ja valitsusjuhid alliansi uue strateegia Lissabonis heaks kiidavad, seisab Riigikogul ees arutelu Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika aluste uuendamise üle. Nii nagu NATO strateegiline kontseptsioon, peab ka see dokument vaatama avara pilguga tulevikku ja püüdma lahti mõtestada neid tegureid, mis meie julgeolekut eelseisvate aastate jooksul enim mõjutama hakkavad.
Palju praegu kehtivates julgeolekupoliitika alustes öeldust pädeb kahtlemata ka tulevikus, kuid aastate jooksul on esile kerkinud mitmeid teemasid, mille olulist mõju tulevasele julgeolekukeskkonnale oleme alles mõistma hakanud. Nende teemade hulka kuuluvad energiajulgeolek, keskkonnajulgeolek ja kliimamuutustega seotud ohud, aga ka küberruumi julgeolek ning elutähtsate teenuste ja riigi infrastruktuuri toimepidevus.
Ehkki meie töö- ja kodukord ei võimalda otsuse eelnõu lisana Riigikogule esitatud julgeolekupoliitika alustele parlamendimenetluse jooksul muudatusi teha, oleme koos eelnõu koostamist koordineeriva Välisministeeriumiga leidnud viisi, mis loodetavasti annab parlamendi erakondadele ja komisjonidele võimaluse julgeolekupoliitika aluste koostamisse väärikalt panustada. Kutsun teid kõiki selles protsessis ka aktiivselt osalema.
Head kolleegid! Eesti-taolise väikeriigi jaoks on välispoliitika ja julgeolekupoliitika olulisel määral kattuvad mõisted. Julgeoleku mõiste, mida me NATO strateegilises kontseptsioonis ja Eesti julgeolekupoliitika alustes püüame lahti mõtestada, on kõikehõlmav ja jagamatu. Eesti julgeolek algab Eesti piiridest kaugel ja mõnikord tuleb Eesti julgeolekut kaitsta ka kaugel Eesti piiride taga. Siin räägin ma mõistagi eeskätt Afganistanist. Selle riigi tulevik ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude edu Afganistani olukorra stabiliseerimisel on Eestile erakordse tähtsuse ja tähendusega. Esiteks tegutseb Afganistani ühes keerulisemas piirkonnas, Helmandi provintsis, Eesti suurim võõrsile meie rahvuslikke huve kaitsma saadetud väekontingent. Eesti kaitsevägi on kandnud aastate jooksul valusaid kaotusi langenud ja vigastatud võitlejate näol. Valitsuse ja Riigikogu ülesanne on tagada, et meie üksuste varustus ja väljaõpe oleksid parimad võimalikud, et viia oht Eesti kaitseväelaste elule ja tervisele miinimumi. Paraku on ohtliku sõjalise missiooni puhul võimatu välistada tulevasi kaotusi. Mõistagi panevad sellised tagasilöögid meile, kes me oma kaitseväelasi võõrsile Eesti rahvuslikke huve kaitsma saadame, kohustuse selgitada oma rahvale oma otsuste põhjusi ja tagamaid ning teha seda ausalt ja arusaadavalt. Seda vastutust kannavad koos Vabariigi Valitsus, kes vastavalt rahvusvahelise sõjalise koostöö seadusele Riigikogu poole pöördub, ja ka Riigikogu, kes annab valitsusele loa kaitseväge väljaspool Eesti riigi piire kasutada.
Väliskomisjon arutas möödunud aasta jooksul korduvalt Afganistani olukorda ja Eesti Afganistani-poliitikat koos välis- ja kaitseministri, meie diplomaatide ja teiste ekspertidega. Ühisistungitel riigikaitsekomisjoniga oleme perioodiliselt kuulanud kaitseväe ülevaateid Eesti kaitseväelaste tegutsemisest ja olukorrast ning intsidentidest missioonipiirkonnas. Eesti kaitseväe jätkuv osalemine Afganistani stabiliseerimisel on oluline mitmel võrdselt olulisel põhjusel. Andes oma panuse ühe maailma keerulisema kriisi reguleerimisse, saame olla rahvusvahelise julgeoleku tootjaks, mitte üksnes selle tarbijaks. See annab meile moraalse õiguse olla kaasarääkija nii tänase kui tulevase rahvusvahelise julgeolekukorralduse osas ja tugevdab meie mainet usaldusväärse liitlase ja partnerina. Ent Afganistan ei ole kaugeltki üksnes lojaalsustest, mille kaudu me lunastame endale suuremate liitlaste tähelepanu juhuks, kui me peaksime ise abi vajama. Rahvusvahelise kogukonna jõupingutuste ebaõnnestumisel Afganistanis oleks ettearvamatu mõju globaalsele julgeolekupildile ja jõuvahekordadele. Rahvusvahelise kogukonna poolt hüljatud Afganistanist lähtuv terrorioht võiks kujuneda reaalseks ohuks ka Eesti kodanikele ning meie lähimate liitlaste elule ja varale. Kohatu oleks mainimata jätta ka asjaolu, et üle 60% maailmas kasvatatavast oopiumimoonist kultiveeritakse just Afganistani Helmandi provintsis. Narkomaania ja süstivate narkomaanide seast alguse saanud HI-viiruse plahvatuslik levik on olnud Eestile üheks tõsisemaks nn pehme julgeolekuga seotud väljakutseks viimase aastakümne jooksul.
Tõdemus, et üksnes sõjalise jõuga ei ole Afganistanis võimalik edu saavutada, on muutunud klišeeks, ent on vaatamata sellele tõsi. Eesti on kuulutanud Afganistani üheks oma arenguabi olulisemaks sihtriigiks. Vaatamata majanduskriisist tulenevale rahalisele kitsikusele peame seda prioriteeti jätkuvalt sisuga täitma. Ka mõõduka edu eelduseks on, et me suudame piisavalt panustada nii sõjalisse jõupingutusse kui ka afgaanide sotsiaal-majandusliku heaolu arendamisse, võites sealse elanikkonna südamed ja usalduse, kaotamata sealjuures panustavate riikide ja avalikkuse toetust. Kriitiline on siin Afganistani demokraatlikult valitud võimude suutlikkus säilitada oma legitiimsus rahva silmis, ohjeldada korruptsiooni ja püüelda demokraatia ja inimõiguste ja hea valitsemistava rahvusvaheliselt tunnustatud miinimumstandardite poole.
Kindral David Petraeus, Ameerika Ühendriikide keskväejuhatuse ülem, on öelnud, et Iraagis aitas edu saavutada mitte hüppeline edasiminek vägede arvulise koosseisu osas, vaid just mõtteviisis. Eelolev aasta peab näitama, kas selline läbimurre mõtteviisis on võimalik ka Afganistanis.
Head kolleegid! Me oleme mitmete maailma kriisikollete stabiliseerimisse väikerahva kohta vägagi väärikalt panustanud. Samas peame endale tunnistama, et me ei saa oma välispoliitika edukust või Euroopa Liidu tõhusust mõõta üksnes läbi suutlikkuse maailma kriisikolletes korda luua. Sama kehtib mõistagi ka NATO kohta. Afganistani, Iraagi, aga ka Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovo edu või ebaedu sõltub eelkõige ja suurimal määral siiski nende maade rahvast ja nende valitud juhtide tahtest ja suutlikkusest demokraatiat, õigusriiklust ja head valitsemistava juurutada. Sama kehtib ka traditsiooniliselt meie erilise tähelepanu alla kuuluvate Georgia ja Ukraina, aga ka teiste praegu Euroopa naabruspoliitika idapartnerite kohta. Sarnaselt grusiinide ja ukrainlastega peab ka Euroopa täna tunnistama, et mõne aasta taguste revolutsiooniliste sündmustega kaasnenud ootused on mitmel puhul osutunud liiga kõrgeteks ja valitsejate suutmatus neile vastata on tootnud mõningast pettumust ja apaatiat. See, et areng on kohati olnud loodetust aeglasem ja seda on saatnud nii sise- kui välisteguritest tingitud tagasilöögid, ei tähenda, et seatud eesmärgid oleksid saavutamatud. Ukraina euroliidu- ja Georgia NATO-püüdluste realiseerumine peab olenema nende endi suutlikkusest viia oma elukorraldus vastavusse kõrgete euroopalike ja transatlantiliste standarditega. Me saame ja tahame neid selles jätkuvalt nõu ja jõuga toetada, seistes nii Euroopa Liidus kui NATO-s jätkuvalt selle eest, et kolmandatel riikidel ei oleks laienemispoliitika osas vetoõigust ja kandidaatriike käsitletaks ausalt nende reformide edukuse põhjal.
Georgia on vaatamata tohutule välissurvele ja maailma tähelepanu mujale nihkumisele suutnud oma sotsiaal-majanduslike probleemidega kardetust paremini toime tulla. Tuleb tunnistada, et pärast 2008. aasta augustisõda on Euroopa Liidu vaatlusmissioon täitnud üliolulist rolli, vältimaks olukorra eskaleerumist Lõuna-Osseetias. Samas ei ole Euroopa Liit ega teised rahvusvahelised organisatsioonid suutnud sundida Venemaad täitma 2008. aasta suve vaherahuleppega võetud kohustusi. Eesti peab kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides seisma selle eest, et rahvusvahelise üldsuse toetus Georgia territoriaalsele terviklikkusele püsiks kindlana ning et jäädaks truuks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia separatistlike režiimide mittetunnustamisele. Võin kinnitada, et Riigikogu välisdelegatsioonid on kõigis olulistes parlamentaarsetes assambleedes teinud väga tõhusat tööd, et hoida seda olulist teemat tähelepanu fookuses.
Ka Ukraina puhul ei tohiks me vaatamata mõningasele revolutsiooniväsimusele unustada edusamme. Kui võrdleme seekordseid Ukraina presidendivalimisi eelnevatega, on edasiminek demokraatliku protsessi osas lausa uskumatu. Loodetavasti laabub võimuvahetus Kiievis sujuvalt ja värske mandaat lubab uuel presidendil läbi viia riigi jaoks olulisi reforme.
Head kolleegid! Ukraina ja Venemaa, aga ka Venemaa ja Valgevene vahelised pinged gaasitarnete ja nende eest tasumise üle väärivad jätkuvalt Euroopa tähelepanu vaatamata sellele, et 2009. aasta jaanuarikriis, mis jättis külma kätte suure osa Kagu-Euroopast, ei ole sama teravalt kordunud. Energiatarnete toimepidevus ja energiajulgeolek nii laiemalt regionaalselt kui ka kitsamalt Eestit puudutavalt on olnud Riigikogu välis-, aga ka majandus- ja keskkonnakomisjoni oluliste teemade hulgas läbi kogu möödunud aasta. Asjaolu, et Eesti teadlaste olulised küsimused ja tähelepanu juhtimine NordStreami gaasijuhtme keskkonnauuringute ebapiisavusele jäid isegi meie Läänemere piirkonna naabrite seas justkui hüüdjaks hääleks kõrbes, osutab ilmekalt vajakajäämistele Euroopa n-ö ühtses ja solidaarses energiapoliitikas. On lubamatu, et kogu Läänemere piirkonna julgeolekut ja keskkonda mõjutavaid projekte räägitakse läbi kahepoolselt, kaasamata kõiki osapooli. Samuti ei saa leppida sellega, kui keeruliste ja komplekssete projektidega seotud ohte analüüsitakse jupikaupa erinevate ametkondade poolt ja jäetakse käsitlemata ohutegurite koosmõju. Samas on positiivne, et Euroopa Liit on mõistnud Euroopa-siseste energiaühenduste väljaarendamise vajadust ja heakskiidu on saanud Läänemere energiaühenduste kava.
Head kolleegid! Eeltoodud teemaarendused on vaid väike osa Eesti välispoliitika jaoks olulistest teemadest. Eelolev aasta toob kahtlemata kaasa mitmeid huvitavaid arenguid mainitud valdkondades, aga paiskab meie ette kahtlemata ka täiesti uusi probleemseid väljakutseid. Püüame siis olla nende väärilised.
Tänan teid ja olen valmis vastama küsimustele!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Mari-Ann Kelam, palun!

Mari-Ann Kelam

Suur tänu, härra eesistuja! Aitäh, härra ettekandja! Just hiljuti meie hulgast lahkunud tark mõtleja Enn Soosaar on öelnud, et väikerahvas, kes on otsustanud omariikluse kasuks, on raske koorma endale selga võtnud, millest järeldame, et me kõik peame vist tegema rohkem kui ühe suure rahva esindajad. Teil oli huvitav ettekanne, kõiksugused teemad, valdkonnad, aga ma tahaksin kuulda mõnest konkreetsest tegevusest, mingisugustest sisukatest saavutustest. Kurbusega peab nentima, et ei kuule nagu eriti väliskomisjoni tegevusest nii palju kui sooviks. Üksikud Riigikogu liikmed teevad küll tõhusat tööd, aga komisjonilt ei kuule avaldusi, seisukohti, üleskutseid.

Sven Mikser

Aitäh! Ma arvan, et kui me vaatame selle Riigikogu koosseisu poolt tehtud siin saalis vastuvõetud avaldusi, siis väliskomisjon on kindlasti nende algatajana esirinnas, ma arvan, et number üks. Mõneti on see loomulik. Meie n-ö seadusandliku töö koormus on ilmselt väiksem kui paljudel teistel komisjonidel, aga näiteks just nimelt 2008. aasta sõja järel Georgia ja Vene suhteid puudutavad avaldused on väliskomisjoni poolt initsieeritud. Kindlasti üks teema, mille eest, ma usun, me võime pisut ka n-ö au ja uhkust endale võtta, on just nimelt see suur edasiminek, mis on aasta jooksul toimunud eri ministeeriumide, aga ka eri ettevõtlusorganisatsioonide omavahelises suhtlemises ja infovahetuses. Me ikkagi alustasime oma kuulamiste sarja olukorras, kus Välisministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja EAS-i arusaamad sellest, kuidas oleks võimalik koos Eesti välismajandushuve esindada, olid väga erinevad ja tundus, et kompromissi saavutamine on väga keeruline ja väga raske. Aga ma usun, et me oleme saavutanud väga olulise edasimineku. Ma tahaksin tänada kõiki väliskomisjoni kolleege, kes aitasid neid kuulamisi läbi viia, ja loomulikult ka kõiki neid ettevõtlusorganisatsioonide esindajaid. See on kindlasti ka üks päris oluline saavutus, ma arvan, mille üle väliskomisjon võib uhkust tunda. Aga Riigikogu välissuhtlemine on kahtlemata väliskomisjoni tööst palju laiem. Ma arvan, et vahetu välissuhtlemine ja selline parlamentaarne diplomaatia meie kolleegidega teistes parlamentides on eriti intensiivne erinevate parlamentaarsete assambleede, OSCE, Euroopa Nõukogu, NATO Parlamentaarse Assamblee, aga ka Parlamentidevahelise Liidu, WEU Parlamentaarse Assamblee, Balti Assamblee kaudu. Need on kõik need formaadid, kus tegelikult väga regulaarselt on võimalik neid teemasid tõstatada, mis paratamatult ühes või teises formaadis tegelevad ka näiteks just nimelt erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide laienemise küsimusega, inimõiguste küsimusega. Ma arvan, et siin on Eesti parlament andnud väga suurt lisaväärtust. Tegelikult üks asi, mida väliskomisjon on teinud ja jätkuvalt teeb, on aidata tuua kokku eri parlamentaarsete assambleede Eesti delegatsioone ja anda neile ka Välisministeeriumi osalusel kõige kaasaegsemat infot ja n-ö võimalikke jutupunkte just nende meie jaoks oluliste teemade osas, et nad ei peaks väga improviseerima ega ise avalikest allikatest otsima saadaolevat informatsiooni, mida oma töös kasutada. Nii et väliskomisjon on avatud, kõik Riigikogu liikmed on teretulnud meie aruteludel osalema. Ma arvan, et meie head tööd peegeldab suurel määral ka see, et just viimastel kuudel on parlamendikomisjonid avaldanud väga arvukalt soovi liituda meie algatatud teemade aruteludega. Nii kaitsekomisjon, majanduskomisjon kui ka keskkonnakomisjon on tegelikult väga mitmel puhul lülitunud väliskomisjoni algatatud teemaarendustesse ja need on realiseerunud väga heade ja tõhusate ühisistungitega, mis mõnikord jällegi, nii nagu näiteks Nord Streami puhul, on leidnud väljenduse mingisuguses Riigikogu-poolses seisukohavõtus või avalduses.

Aseesimees Jüri Ratas

Ester Tuiksoo, palun!

Ester Tuiksoo

Tänan väga, härra juhataja! Hea kolleeg! Tunnustan teie ülevaatlikku kõnet siin Riigikogu ees. Tahaksin teie käest siiski küsida selle kohta, et praegu lahutab Eestit või Euroopa Liitu ja Venemaad kontrolljoon, puudub piirileping. Mida teie arvates saaks Eesti ära teha selleks, et sellest kontrolljoonest saaks ikkagi meie õige piir?

Sven Mikser

Ma ei peaks tõenäoliselt praeguses voorus siit puldist mitte nii väga oma isiklikke arvamusi, kuivõrd eeskätt komisjoni seisukohti väljendama. Me ju tegelikult teame, kui pika protsessi tulemusena Eesti ja Venemaa vahel piirilepe allkirjastati ja me teame ka sellele järgnenud parlamentaarset arutelu Eesti Riigikogu eelmises koosseisus, mis päädis selle piirileppe ratifitseerimisega Eesti parlamendi poolt sinna juurde lisatud preambuliga, mis omakorda sai ettekäändeks Vene Riigiduumale seda lepet mitte ratifitseerida. Edasiminekuks on kahtlemata erinevaid võimalusi. On võimalus oodata ja vaadata ja loota, et Venemaa pool teeb mingisuguseid algatusi, mis minu isiklikul hinnangul on võrdlemisi ebatõenäoline, ning on võimalik pöörduda ühes või teises formaadis tagasi selle juba vastuvõetud ratifitseerimisseaduse arutelu juurde, näiteks eemaldades sealt selle lisatud preambuli, lootes, et selline initsiatiiv pälvib mingisugust positiivset vastukaja Venemaa poolelt, mis loomulikult baseerub üksnes lootusel, meil ei ole mingeid kindlaid garantiisid selle kohta, et see tegelikult edasiminekut tagaks. Kolmas võimalus, minu arvates kõige ebasoovitavam, on see, et me n-ö läheksime nulli tagasi ja alustaksime uuesti läbirääkimisi selle üle, kus piir peaks kulgema. Aga nagu öeldud, see Riigikogu otsus või õieti see vastuvõetud ratifitseerimisseadus, millesse preambul lisati, on sedavõrd hiljutine ja poliitiliste jõudude toetus sellele toona oli sedavõrd valdav, et ilmselt on ka pisut vara n-ö tagasi pöörduda siin saalis selle ratifitseerimisseaduse võimaliku muutmise juurde. Aga nagu öeldud, see on pigem minu isiklik kui väliskomisjoni konsensuslik või kollektiivne seisukoht.

Aseesimees Jüri Ratas

Erki Nool, palun!

Erki Nool

Aitäh! Austatud juhataja! Austatud eestkõneleja! 2011. aastal loodame me saada euro kasutajaks ja seoses selle lootusega oleme väga entusiastlikud selles suhtes, et tänu sellele tuleb meile ka palju välisinvesteeringuid. Aga see nõuab ka väga paljude võõrkeelt kõnelevate inimeste tulekut siia koos perekonnaga. Kas komisjon on tegelnud sellise probleemiga, kuidas luua välisresidentide lastele paremini kättesaadav kooliharidus, mis on ka üks suur oluline asi investeeringute kaasamisel riiki?

Sven Mikser

Me oleme seda teemat väga põgusalt puudutanud. Tegelikult on rahvusvahelise kooli olemasolu või selle puudumine väga oluline küsimus ka näiteks riiki saabuvate diplomaatide puhul, kes samuti reeglina sooviksid tulla koos perekonnaga, ja kui need diplomaadid, kel on teatud vanuses lapsi, Eestis sisuliselt teenida ei saa või on see oluliselt raskendatud, siis on see ka ebasoovitav. Kahtlemata peab see paika ka äriringkondade puhul. Eesti on kasutanud sel puhul ajutisi lahendeid, üritades teatud koolide kaudu pakkuda ka rahvusvahelist haridust. See on olnud selgelt ebapiisav, nii et kindlasti tuleb meil lähimas tulevikus selle teemaga senisest veelgi tõsisemalt tegelda eesmärgiga see probleem lahendada. Praegu on meil olukord selline, nagu ta on.

Aseesimees Jüri Ratas

Silver Meikar, palun!

Silver Meikar

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Kõigepealt soovin ma teid tänada väga sisuka ettekande ja põhjalike vastuste eest. Te ütlesite, et Eesti välispoliitika on väärtuspõhine ja peab selliseks jääma. Riigikogu Tiibeti toetusgrupp uurib praegu võimalusi, et dalai-laama saaks järgmisel aastal külastada Eestit. Dalai-laama on Eestis käinud ka varem, kuid tema visiidid on olnud mitteametlikud. Minu arvates ei peaks me uhkust tundma koridoris kogemata toimunud kohtumiste üle võimuesindajatega. Soovin teilt küsida teie arvamust, kas Eesti peaks aastal 2011 olema valmis dalai-laamat vastu võtma ametlikult, just nii, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, USA riigipead on seda teinud.

Sven Mikser

Aitäh! See küsimus oleks kindlasti sobinud pigemini välisministrile esitamiseks ja ma usun, et sa olid sellesama küsimusega ka välisministrilt küsijate nimekirjas. Paraku sai vastamise aeg ilmselt enne otsa. Siinkohal tuleb veel kord rõhutada, et Eesti on truu n-ö ühe Hiina poliitikale ja teisest küljest tunneb Eesti loomulikult muret inimõiguste olukorra, vähemuste õiguste olukorra, inimeste põhivabaduste ja põhiõiguste kaitsmise pärast ning on valmis neid teemasid ka tõstatama.
See, kas ja millised ametiisikud leiavad võimaluse kohtuda dalai-laamaga või teda vastu võtta, on kindlasti eelkõige täitevvõimu küsimus ja meie eesmärk ei saa kindlasti olla provotseerida kuidagi tahtlikult oma olulisi välispartnereid või, ma ütlen jällegi teisest küljest, lõigata läbi oma võimalusi suhtlemiseks nii neil kui ka teistel meie jaoks olulistel teemadel, näiteks majanduslikel ja poliitilistel, väga olulise tõusva jõuga maailmas, nagu seda on Hiina. Nii et me peame alati mõtlema sellele, kuidas üks või teine meie tegevus mõjutab meie edasisi võimalusi neid teemasid käsitleda. Me oleme näinud, et eri riikide puhul, kes on dalai-laamat vastu võtnud ja võõrustanud ametlikul tasemel, on selline toimimine leidnud erineva karmusega vastuseid ka teiselt poolt, ja Eesti võimalused neid uksi uuesti paotada, kui nad kord sulguvad, on oluliselt piiratumad kui näiteks Prantsusmaal või Saksamaal, kui isegi nende puhul on see küsitav.
Teine küsimus, mida me peame kogu oma välispoliitika väärtuspõhisuse juures silmas pidama, on kindlasti see, et kui me julgustame neid vähemusi oma õiguste eest väga jõulisel viisil seisma, siis me peame endale aru andma, kas me oleme võimelised nende püüdlusi pikemas perspektiivis toetama ja tagama. Tuues ajaloost ühe paralleeli esimese Lahesõja ajast 1990. aastate alguses, siis toona jäi Saddami režiimi ajal Iraagis alla surutud rahvusgruppidele kurdidele ja šiiitidele mulje, et kui nad võtavad oma saatuse ise enda kätte, siis on neil ka täielik läänemaailma toetus. Paraku ühel hetkel, kui asjad kiskusid vägivaldseks, seda toetust ei järgnenud ja need niigi rõhutud ja keerulises olukorras rahvus- ja usugrupid jäid n-ö külma kätte. Nii et ka see on üks aspekt, mida me kindlasti peame arvestama, kui me neid julgustame selliseid jõulisi samme astuma.

Aseesimees Jüri Ratas

Raivo Järvi, palun!

Raivo Järvi

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina tänan selle ettekande eest. Nii nagu me kõik oleme teatud valdkondades süviti minevad spetsialistid, siis sina endise kaitseministrina – ja väga hea kaitseministrina – pühendasid suhteliselt palju tähelepanu julgeolekupoliitikale. Siinkohal ma fokuseeriksingi oma küsimuse NATO-le. Ka välisministri ettekandest kõlas läbi, mitte küll selles sõnastuses, et NATO praegune n-ö visioon on justkui kippumas vesisemaks minema. Meil on tippkohtumine ees. Kuidas sulle tundub, millistele visioonidele, aspektidele võiksime meie siin Eestis fokuseerida, mida NATO suhtes parendada? Kas on need toimunud manöövrid Ladoga ja Zapad, kas on see kurikuulus Mistrali projekt, kas on see võimalik NATO kontseptsioonide muutus? Mis oleks sinu arvamus, mida me võiksime siin tõstatada?

Sven Mikser

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei jaga päriselt arvamust, et NATO oleks kuidagi vesisemaks läinud. Ma arvan, et, vastupidi, NATO uues strateegilises kontseptsioonis  rõhutatakse üle põhimõte, et artikkel 5, kõigi liikmesriikide kollektiivne kaitsmine sõjalise ohu või sõjalise agressiooni korral, jääb NATO alusmüüriks ja vundamendiks ka edaspidi ja et kõik muud tegevused, mida NATO teeb, ja NATO kindlasti tulevikus sooritab ka mitmeid väljaspool oma piirkonda toimuvaid operatsioone ning aitab maailma julgeolekut tagada palju laiemal skaalal kui üksnes Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas, peavad tegelikult toetama ja teenima seda keskset funktsiooni ehk liitlaste ühist kaitset. Kindlasti, nagu ma ka oma ettekandes rõhutasin, peab seda põhimõtet toetama kaitse planeerimine ja sealhulgas kindlasti ühisõppuste läbiviimine. Kui Venemaa viis just eelmise aasta teisel poolel läbi pärast külma sõja lõppu kõige suurema manöövri NATO vahetus naabruses üsna agressiivse stsenaariumiga, nagu juba kirjeldatud, jagades selle õppuse siis kavalalt kaheks, et mitte olla sunnitud vastavalt Viini dokumendile lubama välisvaatlejaid juurde, mis on omaette jällegi selline küsimuse koht, kas need regulatsioonid on piisavalt head ja kõikehõlmavad, siis see tekitab meile kahtlemata muret ja ka NATO peaks seda arvestama. Ma arvan, et kui mõned aastad tagasi räägiti siin väga palju sellest, et Afganistani operatsioon on NATO lakmustest ja annab vastuse üldse sellele, kas NATO on tulevikus relevantne ja tegutsemisjõuline, siis nüüd oleme me hakanud ennast n-ö sealt sellest nurgast jällegi välja mängima, sest tegelikult peame me endale tunnistama, et edu määr Afganistanis sõltub väga paljudest muudest teguritest, peale selle, kui hästi ja efektiivselt meie sinna panustame, olgu sõjaliselt või tsiviilselt. See sõltub tegelikult ikkagi väga suurel määral ja eelkõige afgaanidest endist, nii nende poliitilisest juhtkonnast kui ka erinevatest muudest traditsioonilistest ja formaalsetest struktuuridest. Nii et see, kui NATO ei suuda loodetud edu saavutada näiteks Afganistani ülesehitamisel ja demokratiseerimisel, ei tähenda sugugi, et Eesti või Läti või Saksamaa või Prantsusmaa oleksid sõjalise agressiooni korral mittekaitstavad. Nii et sellist formaalloogilist seost ei ole ega saa olemas olla. Kindlasti on oluline seda ka ühel või teisel viisil strateegilises kontseptsioonis kajastada.
Omaette küsimus siinjuures on muidugi see, mis puudutab NATO heidutust. See heidutus on ühest küljest sõjaline ja teisest küljest poliitiline. Sõjalise heidutuse puhul on kindlasti oluline märkida, et ajad, mil NATO nägi ühte selget ohtu ja vaenlast, milleks olid siis Nõukogude Liit ja Varssavi pakt, on möödas. Ohud, ka sellest ilmakaarest, on sootuks teisenenud. Ja muutunud on veel see, et kui külma sõja ajal nähti või tajuti, et NATO võis tavarelvastuse, konventsionaalsete võimekuste poolest võib-olla oma potentsiaalsele vaenlasele alla jääda ja n-ö tuumaheidutus oli see lõplik heidutus, siis tänapäeval on tegelikult just NATO riikide konventsionaalne sõjaline üleolek kõigist võimalikest vastastest maailmas mäekõrgune, mis tähendab seda, et tuumaheidutuse tulevik kindlasti väärib arutamist ja me kindlasti ei peaks lähenema sellele kitsalt läbi selle prisma, et näiteks Ameerika Ühendriikide tuumarelva kohalolek Euroopas on mingisugune lojaalsustest Euroopale või Ida-Euroopale, nii nagu me paraku mõnikord käsitlesime seda võimalikku Ameerika Ühendriikide raketikaitsekilbiosiste paigutamist Kesk- ja Ida-Euroopasse. Poliitiline heidutus on kahtlemata laiem teema. NATO liikmesriigid kuuluvad nii üksikult kui grupiti erinevatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Me teame, et väga oluline kattuvus on NATO liikmeskonnal Euroopa Liidu liikmeskonnaga. Kahtlemata, kui näiteks erinevates foorumites ja formaatides, olgu ÜRO-s, ÜRO Julgeolekunõukogus, Euroopa Liidus, NATO liitlased asuvad poliitiliselt vastandlikele seisukohtadele või asuvad positsioonidele, mis näivad nagu õõnestavat sellist poliitilist ühtsust ja ühtekuuluvust, siis sellel on oma mõju ka NATO poliitilise ühtsuse tajumisele eri liikmesriikides, sealhulgas Eestis.

Aseesimees Jüri Ratas

Margus Lepik, palun!

Margus Lepik

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud väliskomisjoni esimees! Minu küsimus puudutab eluolu ja sellest tulenevaid probleeme Euroopa Liidu sisepiiril. Olles sealt valitud ja seal elades tean, et vaatamata Euroopa Liiduga ühinemisele ja ka Schengeni viisarežiimile on teatud probleemid piirialadel säilinud, põhiliselt puudutades teenuste vaba liikumist. Öelge, palun, kas väliskomisjon võiks siinkohal oma abikäe ulatada ja näiteks suheldes teiste parlamendiliikmetega, meie kolleegidega mujalt nende probleemide lahendamisele kaasa aidata.

Sven Mikser

Kahtlemata, kui on tegevusi, mida väliskomisjon kõige paremal viisil saab käsitleda, siis me oleme valmis seda tegema. Eesti parlamendis on veel eraldi Euroopa Liidu asjade komisjon ja toimuvad ka riiklikult tähtsate küsimustena erinevad arutelud valitsuse Euroopa Liidu poliitika üle jne. Ja kahtlemata on küsimused, mis puudutavad olgu siis teenuste, töötajate või muid vabadusi ja liikumisi Euroopa Liidus, eeskätt selle parlamendikomisjoni pädevuses. Aga kui väliskomisjonil või ka teistel Riigikogus välissuhtlust teostavatel institutsioonidel, nagu näiteks juhatus või erinevad delegatsioonid, on võimalusi saavutada siin mingisugust edasiminekut, siis me kahtlemata peame olema valmis sellega ka teistes formaatides tegelema.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja! Ma tänan teid teie ettekande eest ja samuti teie vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole.
Head ametikaaslased! Enne, kui me läheme läbirääkimiste vooru juurde, loen ette väliskomisjonilt Riigikogu juhatusele tulnud taotluse: "Väliskomisjoni nimel palun tänast, 11. veebruari Riigikogu täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni". Alla on kirjutanud väliskomisjoni esimees Sven Mikser. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada tänast, 11. veebruari Riigikogu täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 34 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni.
Nüüd läheme menetlusega edasi. Avan läbirääkimised. Ja nii, nagu ma siin alguses palusin, head ametikaaslased, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad, palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Mihkelsoni! Kaheksa minutit.

Marko Mihkelson

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma julgen väita, et käimasolev aasta esitab Eestile mitmeid tõsiseid välispoliitilisi väljakutseid, mille lahenditest sõltub omakorda meie riigi rahvusvahelise positsiooni tugevnemine, majanduslik käekäik ning kõige laiemalt ka meie julgeoleku kindlustamine. Kõigepealt tahaksin pöörata teie tähelepanu välismajanduspoliitilistele küsimustele, mida Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on viimastel aastatel pidanud üheks olulisemaks valdkonnaks meie välissuhtluses. Praeguses globaalses ja konkurentsitihedas keskkonnas on just majanduse käekäik see, mis määrab paljuski ära riikide rahvusvahelise positsiooni. Eestile kui väikeriigile on mõistagi keeruline võistelda n-ö kõigis kategooriates, kuid seda enam tuleb panustada sellesse, mis sõltub meie enda tegevusest. Ma tooksin välja kolm kõige olulisemat lähiaja küsimust.
Eesti eeldatav liitumine euroalaga alates 1. jaanuarist 2011 ei oma kaugeltki ainult rahanduspoliitilist mõõdet, vaid on väga otseselt seotud meie riigi majandusliku atraktiivsuse ja pikaajalise julgeoleku tugevdamisega. Tuleb tunnustavalt rõhutada, et viimastel kuudel on valitsus oma sammudega oluliselt lähendanud Eestit euroalaga liitumise positiivsele tulemusele. See on lahutamatult seotud meie praeguse kõige põletavama probleemi – tööpuuduse – leevendamise ning uuele majanduskasvu tsüklile eelduste loomisega. Hiljemalt juunist tehakse lõplikud otsused Euroopa Liidu tasandil. Samas tahaksin siiski meelde tuletada, et otsus pole tehtud enne, kui see on tehtud. Selleks tuleb oma panus anda ka meie poliitikutel ja diplomaatidel, et Eesti jõupingutustest, meie majanduskeskkonna seisust ning eesmärkidest oleks võimalikult hea ülevaade kõigil nendel, kes ühel või teisel määral puutuvad kokku eurotsooni laiendamise otsuse tegemisega.
Nagu märkis minister oma kõnes, peaks Eesti sel aastal lõpetama liitumiskõnelused maailma ühe prestiižikama demokraatlikke ja inimõigusi austavaid avatud turumajandusega riike ühendava majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooniga. Juba üksi liikmestaatus selles klubis on oluliseks täiendavaks garantiiks Eesti investeerimiskliima edendamisel ning samas ka meie enda rahvusvahelise positsiooni tugevdamisel.
Kolmas ja minu arvates mitte sugugi vähem oluline küsimus, võrreldes kahe eelmisega, on Eesti enda avaliku sektori sisemise ressursi efektiivsem kasutamine ettevõtete ekspordivõimekuse kasvatamisel ning konkurentsitingimuste parandamisel. Selleks loob hea eelduse eelmisel aastal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis valminud ja valitsuse poolt heaks kiidetud majanduse rahvusvahelisustamise strateegia Made in Estonia. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni arvates tuleb see üldine arengumudel sisustada reaalsete tegevustega, millest üheks olulisemaks tuleb pidada sihtsuunitlusega strateegiate väljatöötamist. Kui meie ettevõtjad on paremini kohanenud lähinaabruse riikides, siis kaugematel ja suurematel turgudel on väga tähtis era- ja avaliku sektori koostöö, seejuures saavutab tulemusi vaid pikaajaline panustamine.
Head kolleegid! Majandusliku heaolu ja riigi jõukuse kasvatamise üheks oluliseks kaasteguriks on rahvusliku julgeoleku pidev tagamine ja kindlustamine. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline eeskätt Euroopa Liidu ja NATO sisemise ühtsuse ja toimevõimekuse tugevdamine. Mitte keegi teine ei kaitse Euroopa demokraatlikku väärtusruumi paremini kui need kaks organisatsiooni. Et siin tuleb meil veel koos partneritega väga tugevasti pingutada, näitavad kas või kõige värskemad arengud Prantsusmaa dessantlaeva Mistral võimalikul müümisel NATO-t enda suurimaks ohustajaks pidavale Venemaale. NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni soovi suhete edendamiseks Moskvaga tuleb pidada kindlasti väga tähtsaks küsimuseks, kuid selles protsessis ei tohi allianss maksta lõivu iseenda ja oma liikmete julgeoleku arvel. Seepärast on äärmiselt oluline NATO kollektiivkaitse põhimõtete ülerõhutamine alliansi uues strateegilises kontseptsioonis ning Balti riikide kaitseplaanide ajakohastamine.
Vabariigi Valitsuses kavandatav julgeolekupoliitika aluste uus redaktsioon pöörab Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni hinnangul tähelepanu kõigile olulisematele väljakutsetele Eesti rahvusliku julgeoleku kindlustamisel. Kuna nimetatud dokumendi heakskiitmine seisab meil siin Riigikogus alles ees, rõhutaksin vaid üht meie fraktsioonile väga olulist teemat: kaasaegses maailmas ei sõltu riikide julgeolek üksnes oskusest võimalikele sõjalistele ohtudele vastu seista usutava heidutusega, vaid ka võimest tagada globaalses inforuumis rahvuslikule julgeolekule tähtsate väärtuste ja põhimõtete kaitsmine. Isamaa ja Res Publica Liit on korduvalt rõhutanud, et Eesti huvides on konstruktiivne ning vastastikust kasu taotlev suhtlemine meie suurima naaberriigi Venemaaga. Samas oleme veendunud, et ähvardustele allumine ja ühepoolsete järeleandmiste tegemine pole see tee, mille kaudu kasvatada usaldust kahepoolsetes suhetes.
Meie olukorda ei tee keeruliseks mitte üksnes ajaloo raske koorem, vaid ka oluline erinevus riikide praeguses ideoloogilises taustsüsteemis. Selle sisuks on üha ilmekam vastandumine vaba ja demokraatliku läänemaailma ning autoritaarsust eelistava ja õigusriigi põhimõtteid eirava Venemaa vahel. Lääneriikidel pole mõtet tegelda enesepettusega. Rahvusvahelises inforuumis käib juba pikemat aega Venemaa sihikindel propagandategevus. Selle eesmärk on lääne avatud ühiskonna võimalusi kasutades desinformatsiooni ning propaganda kaudu mõjutada suhtumist Kremli aetavasse poliitikasse. Olgem ausad, kohati on see andnud Moskvale häid tulemusi ning tekitanud lõhesid lääneriikide endi vahel. Ainuüksi sel aastal kulutab Venemaa välispropagandale ligi poolteist miljardit dollarit. Seda on rohkem kui tööpuuduse siseriiklikuks leevendamiseks vajalikele meetmetele. See pole sugugi tühipaljas sõnakõlks, piisab vaid, kui meenutada näiteks Venemaa aktiivset tegutsemist võitluses nn ajaloo ümberkirjutajate vastu või Georgia vastu suunatud massiivset propagandakampaaniat. Viimane on olnud nii edukas, et paljud läänemaailma, sealhulgas ka mõned Eesti ajakirjanikud on väga osavalt lõksu läinud. Kes sellele vastu vaidlevad, vaadaku Andrei Nekrassovi viimast dokumentaalfilmi "Vene õppetunnid".
Eestis on pikema aja jooksul suhtutud infojulgeolekusse vähemalt näiliselt üleoleku ja ignorantsusega. See on teinud ka võimalikuks nende erisuste tekke meie inforuumis, millele on eriti pärast 2007. aasta aprilli korduvalt viidatud. Kahjuks on riik siin aga seni veel väga vähe korda saatnud. Mõelgem kas või sellele, milline on Eestit puudutava igapäevase informatsiooni kättesaadavus rahvusvahelises avalikus meediaruumis. Mitte just muljetavaldav, mida võiks ühelt e-riigi mainega riigilt oodata. Alles hiljuti küsis üks Harvardi ülikooli politoloog minult, miks näiteks Riigikogu ei taha oma igapäevaseid uudiseid pakkuda ka inglise keeles. Samuti võiks avalik-õiguslik ringhääling pakkuda uudiseid oma veebikeskkonnas lisaks vene keelele ka vähemalt inglise keeles. Eraväljaanded võiksid aga näiteks võtta eeskuju Helsingin Sanomatelt, kellel on olemas eraldi ingliskeelne rahvusvaheline netiväljaanne. Mõistagi on need vaid üksikud vihjed seni vähe kasutatud võimalustele Eesti rahvusvahelise kuvandi tugevdamisel. Mida parem on rahvusvaheline teadmine meie tegemistest, seda lihtsam on ka vajaduse korral tõrjuda riigi julgeoleku õõnestamisele suunatud laimukampaaniat, ükskõik, kust see siis ka ei lähtuks. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Enn Eesmaa

Austatud kuulajad ja vaatajad! Raske oleks täna nimetada riiki, mis võiks põhjendatult olla rahul oma välispoliitiliste saavutustega. Seepärast on keeruline anda hinnangut ka Eesti välispoliitikale. Suured edusammud meil puuduvad, õnneks oleme suutnud hoiduda ka olulistest vigadest. Pealegi on suur osa meie edust või, õigemini, ebaedu vähesusest, tingitud kuulumisest Euroopa Liitu ja NATO-sse. Meil on suuri probleeme ühe naaberriigiga ning raske oleks arvata, kuis käinuks me käsi, kui oleksime planeedi olulisemate organisatsioonidega liitumise asemel otsustanud jääda uhkesse, tegelikult aga nukrasse üksindusse.
Maailma praegust välispoliitikat võib julgesti võrrelda Ameerika mägedega, olukorrad muutuvad sageli päevade, vahel koguni tundide jooksul. Ühel päeval saame teate, et Põhja-Korea on valmis oma tuumarelvad demonteerima. Paljud tegid järelduse, et ÜRO sanktsioonid, korealaste ebaõnnestunud rahareform ning elanikkonna pidev näljapitsitus on oma töö teinud, kui ühtäkki teatati P'yongyangist, et kuuepoolsete läbirääkimiste jätkamise eeltingimuseks on sisuliselt ultimaatum – ÜRO kõigi sanktsioonide kohene lõpetamine. Prantsuse kaitseminister deklareerib ootamatult, et nüüd lõpuks on külm sõda lõppenud, teatades samas, et Moskva võib saada Mistral-tüüpi superlaeva ehk isegi neli, igale Venemaa laevastikule üks, mis mõne nigelama kaitsevõimega riigi suudaks vallutada umbes tunni jooksul. Vaevalt et sellised teated mõjuvad hästi planeedi välispoliitilisele kliimale, seda enam, et Moskva hinnangul tähendab NATO itta laienemine reaalset sõjalist ohtu Venemaale.
NATO ega ka näiteks Eesti julgeolekustrateegias ei mainita ühtegi riiki ega riikide ühendust sõjalise hädaohuna. Ka praegu Riigikogu menetluses olev Eesti julgeolekupoliitika alusdokument ei too tõenäoliselt selles osas mingeid muudatusi.
President Ilvese arvates määrab Eesti tuleviku meie välispoliitika ja diplomaatia edukus. See on julge ja ambitsioonikas hinnang, kuid süvenemisel tegelikult täiesti adekvaatne. Vajalik töö on ülisuur, seda rohkem, et riigipea hinnangul (tsiteerin presidenti): Estonia is a policy taker, not a policy maker. See on väga kriitiline hinnang. Seda halvem on, et ka Välisministeeriumi tänavust eelarvet on vähendatud oluliselt, mistõttu meie niigi ülinapid võimalused ei rohkene, pigem hoopis kahanevad. Pole just väga palju loota näiteks Eesti Hiina-saatkonnalt, kus ühe Pekingi hotelli suvalisel kaitsmata korrusel töötab kaks diplomaati. Ometi peame ennast kuuldavaks ja mõistetavamaks tegema nii Hiinas kui Hispaanias, Brasiilias ning Brüsselis. Peame kõigil diplomaatiatasandeil juba praegu aktiivselt valmistuma, saamaks euroliidu eesistujamaaks aastal 2018. Peagi on aeg valida välja ning seada kogu ühenduse poole aasta prioriteediks just meile eriti oluline teema. Paljud meist vajavad selgeid ja kõrgeid eesmärke, planeerimaks oma sihte ning töökavu.
Euroliidu eesistujamaaks saamise kõrval on kohe täna oluline saavutada võimalikult hea kontakt Euroopa Liidu välispoliitika juhi Catherine Ashtoniga. Ehk nii saaksid eestlased esialgu vähimagi esindatuse euroliidu välisteenistuses. Seni juhib vaid üks, ei, mitte Eesti, vaid kõigi uute liikmesriikide esindaja üht euroliidu saatkonda 158-st. Teisisõnu tähendab see kuut aastat tühikäiku koosluses, mille lipukirjas on ka idee liikmesriikide ühtsusest ja võrdsusest. 41 peadirektoraadi hulgas pole ühtegi, mida juhiks nn uue liikmesriigi esindaja. Selle teema arendamisel poleks meil vist üleliia raske leida liitlasi. Alles mõne päeva eest suhtlesin Eesti Austria saadikuga, kes kurtis, et ka sel soliidse staažiga euroliidu liikmesmaal on ette näidata vaid 3–4 välisesindajat.
Muide, USA välispoliitikast on värskendavalt kadunud mõisted uus ja vana, koguni Lääne- ja Ida-Euroopat kasutatakse viimasel ajal pelgalt maateaduslikus tähenduses. Samal ajal tuleb USA president Barack Obama esimest tegevusaastat vähemasti välispoliitilises sektoris lugeda leebelt öeldes kahvatuks. Loomulikult on riigipeal mõõtmatult palju koduseid probleeme, millest iga teine on samas ka kogu planeedi mure. Ometi jäi väheütlevaks USA presidendi hiljutise aastakõne välispoliitika osa – Iraak, Afganistan ning 20 aasta vinnaga relvastuse vähendamise võimalik kokkulepe Venemaaga üleliia suurtest prioriteetidest ei räägi. Ometi oodati just pärast Bushi valitsemisaja lõppemist uuelaadseid ja aktiivseid kontakte Washingtoni ja Brüsseli vahel. Ega Euroopa Liidu tippjuhtideks valitud persoonid ka ülemäära tuntud poliitikastaaride hulka kuulu. Samas oleks näiteks Tony Blairi eelistamine ehk tekitanud ebavajalikku rivaliteedipinget USA ja euroliidu vahel. Ebameeldivaks üllatuseks tuleb lugeda USA ja Euroopa Liidu maikuusse planeeritud tippkohtumise ärajäämist, ükskõik, mida põhjustena ka nimetatakse.
Loomulikult tehakse välispoliitikat mitmel tasandil. Lisaks vastavale ministeeriumile ning diplomaatilisele korpusele on oma võimalused ja ülesanded ka parlamentaarsel suhtlusel. Olulist tööd tehakse MTÜ-de ja mõttekodade kaudu. Neil peaks sidemeid olema praegusest märgatavalt rohkem. Kui ELAK-i delegatsioon käis hiljuti visiidil Hispaanias, selgus, et Madridi juhtival mõttekojal pole seni Eesti kolleegidega mitte mingisuguseid kontakte. Siinkohal oleks väär passiivsuses hispaanlasi süüdistada.
Kuid võimalusi on paljudel meist. Olen kindel, et edu korral taliolümpial osutavad Eesti sportlased meie riigile tänuväärseid välispoliitilisi teeneid, rohkendades huvi Eesti ja selle rahva vastu. Omamoodi Eesti suursaadik maailma meedias oli ka ÜRO missiooni koosseisus töötanud Tarmo Jõeveer.
Pärast Lissaboni lepingu jõustumist on võimalik euroliitu uusi liikmesriike integreerida. Tõenäoliselt lõpetatakse sel aastal liitumisläbirääkimised Horvaatiaga. Makedoonia ning teised Lääne-Balkani riigid peavad siiski mõne aasta veel ootama. Türgil ei lähe praegu kaugeltki hästi. Praegu on fookuses Ukraina, kuigi tänasel euroliidu tippnõupidamisel sealset olukorda, nii imelik kui see ka ei tundu, arutama ei asuta. Ehk ollakse arvamusel, et Ukrainas peetakse peagi erakorralised parlamendivalimised ning ega presidentki veel ametlikult paigas pole. Ukraina tahab euroliiduga ühineda mitte kerjuse ja paluja, vaid tugeva ja suveräänse suure riigina. Viktor Janukovitš on hea loosungi üles pannud. Sama regioon jääb huvifookusesse veel terveks aastaks, sest sügisel toimuvad Poolas presidendivalimised. Hea võimalus riigipeaks saada on välisminister Radoslaw Sikorskil, kes rahvusvahelises poliitikas on kindlasti kogenenum kui Poola praegune president.
Euroopa Liidu majandus- ja finantskriis on praegu, mil Eesti valmistub eurotsooniga liituma, ohtlikult suureks kärisenud. Portugali välisvõlg on koguni suurem kui riigi SKT. Euro kurss langeb. Sageli sügavalt vaimukas Rohke Debelak ennustas ühel hommikul, et juhtuda võib nii, et 1. jaanuaril on eurotsoonis vaid üks riik ja see on Eesti. Seega oleme aastaid energiliselt liikunud tegelikult teadmata suunas, kuid nüüd oleme meie igatahes kohale jõudnud. Loodetavasti läheb siiski kõik teisiti ja paremini, võimalik, et Euroopa saab lähitulevikus koguni majandusvalitsuse. Suur aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Ivi Eenmaa!

Ivi Eenmaa

Härra juhataja! Lugupeetud välisminister! Austatud külalised! Head kolleegid! Lennart Meri väidab oma kõnede kogumikus "Poliitiline testament", et üks sagedamini esitatavaid küsimusi, millele ta pidi vastama, oli: "Te, Eesti, olete NATO-s ja Euroopa Liidus, teie küsimus on lahendatud. Mida te veel tahate?" Vastuseid küsimusele, mida me veel tahame, saame ka täna siin, Riigikogu saalis Vabariigi Valitsuse ettekandest Riigikogule Eesti välispoliitikast. Ja ma julgen väita, et lugupeetud välisministri esitatu on kvintessents meie raha- ja majanduspoliitika pürgimustest, kaitse- ja julgeolekupoliitika alustest ning sellest kõigest, mis meile, Eestile ja eestlastele on tähtis. See on avatud sõnum meie valmisolekust olla partner partnerite seas ja miks mitte ka dokument Eesti valitsuse, valitsuste poolt teostatava välispoliitika järjepidevusest. Praeguses globaliseeruvas maailmas ja kehtivate julgeolekugarantiide süsteemis globaliseeruvad ka julgeolekuohud ja doktriin, et võõrad konfliktid meid ei puuduta, ei tähenda, et need homme ei võiks kogu oma tõsiduses meie ohtudeks saada. Täna täidab Eesti kõiki võetud kohustusi ja iga kaotatud elu või vigastatud sõduri hind on Eesti. Mõni päev tagasi Mitrovicas Eesti kaitseministri juuresolekul maha võetud Eesti lipp kõneleb suurtükkide vaikimisest ja kuigi muusad veel ei kõnele, saab ikkagi rääkida diplomaatia võidukäigust, ka Eesti diplomaatia saavutustest. Tunnustuseks Eesti poolt aetavale välispoliitikale on kahtlemata nii Eesti kaasamine NATO uue strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisse kui NATO välisministrite kohtumise korraldamine Tallinnas. Ja just siin, Tallinnas, ja kui formaat ei luba, siis mujal võiks Eesti tõstatada küsimuse nii Balti mere infrastruktuuri võimalikest muutustest kui ka sõjaliste jõudude võimalikust uuest vahekorrast Soome lahes ja Balti meres. Nagu sedagi, et kaasaegsetes relvakonfliktides on muutunud subjektide juriidiline staatus. Kui vanasti olid vastastikku riigid ja suveräänid, siis kaasaegne sõjaoht tuleb põhiliselt mitteametlikelt usulistelt, rahvuslikelt või sotsiaalsetelt gruppidelt. Kuidas muidu näiteks hakkama saada tulevikuski Guantanamo või teiste laagrite vangidega. Ma küsiksin, et kes või mis on Taliban, al-Qaeda jne. Eesti välispoliitika keskmes on kindlasti liitumine eurotsooniga, mis üsna varsti muutub Reformierakonna arvamusel eesmärgist vahendiks uute eesmärkide püstitamisel ja saab osaks meie julgeoleku ja majandusliku elu garantiides. Tunnustust väärivad Eesti püüdlused liituda OECD-ga, maailma ühe võimsama majanduspoliitikaga tegeleva ja seda kujundava rahvusvahelise organisatsiooniga. Me oleme selle 30 arenenud riiki ühendava ja vabakaubandust toetava ühenduse ukse lävel. Reformierakond on veendunud, et just avatud äritegevuse mudel on Eestile pikas perspektiivis kasutoov ja ma usun, et meil on mida õppida, kuid kindlasti on meil kogemusi, et ka õpetada. Teisalt, oleme oma panusega arenguabisse tõusnud väljapaistvale kohale.
Eesti välispoliitikas pean tähtsaks rõhutada mitmeid uusi algatusi. Ja eelkõige neid, mis Reformierakonna seisukohalt on tähtsad. Esiteks kindlasti meie sooviavaldus saada Euroopa Liidu õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna IT-süsteemide agentuuri asukohamaaks ja idapartnerluse keskuseks ning minu jaoks üks väga tähtis teema, Eesti kultuuri tutvustamine maailmas, sest Euroopa suurimaks arenguteguriks ja loovusallikaks on kultuuride paljusus ja meil on kohustus Eesti kultuuri ees. Ka majandusraskuste ja kriisi ajal. Ja tuletan meelde, head kolleegid, et ka piibli tõlkimine eesti keelde toimus Põhjasõja ajal ja sellele järgnevail nälja-aastail. Lugupeetud kolleegid! Lõpetan. Eesti on väikeriik. Lennart Meri oma ettekandes Viini konverentsil "Balti riigid, Austria ja Euroopa Liidu laienemine" 2001. aastal on öelnud: väikeriigid võivad olla tülikad, aga nad kannavad Euroopa tasakaalu. Kui Euroopas poleks väikeriike, peaks suurriigid nad välja mõtlema. Ja ei ole juhus, et Euroopa Liit sai alguse kolme väikeriigi initsiatiivist. Kahjuks on nad ka hapramad ja haavatavamad, eriti habras on välispoliitika, eriti siis, kui välispoliitikast tehakse või tahetakse teha sisepoliitiliste vaidluste vang, aga seejärel võimalikult ka ohver.

Aseesimees Jüri Ratas

Palun panna esinejale juurde kaks minutit lisaaega, kuna meie kodu- ja töökorras on see võimalik. Palun!

Ivi Eenmaa

Reformierakonna poolt kutsun üles, lugupeetud kolleegid, mitte seda tegema, mitte kasutama välispoliitikat sisepoliitiliste arvete õiendamise juures. Me kaotame usalduse ja usaldus on see faktor, mida on väga raske saavutada, aga imelihtne kaotada. Ma tänan teid!

Aseesimees Jüri Ratas

Ma tänan! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Ester Tuiksoo! Head ametikaaslased! Meil on uus kodu- ja töökord, te võite oma kõne keskel, alguses või lõpus öelda, et te soovite kuni kolm minutit lisaaega ja ma usun, et juhataja võimaldab seda alati. Palun, hea ettekandja! Kaheksa minutit.

Ester Tuiksoo

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud välisminister! Head külalised! Tunnustan siit kõnetoolist nii välisministri kui väliskomisjoni esimehe sisukaid ettekandeid, kuid tänase välispoliitika arutelu käigus peab Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon oluliseks peatuda mõnel eelkõige Eesti riigi julgeolekuga seotud teemal.
Rahvaliit on alati rõhutanud, et välispoliitika peab tagama Eesti riikliku ja rahvusliku julgeoleku. Väikese riigi puhul peab välispoliitika olema seotud eelkõige majanduspoliitikaga. Ja siit tõusetub esimene küsimus, kuivõrd on väikeriigid suutelised oma huve kaitsma. Milline on meie roll tänapäeva suhteliselt ebastabiilses ja vastuolulises maailmas? Mil määral on Eesti võimeline kaasa rääkima Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, samuti NATO ühises kaitsepoliitikas?
Esitaksin siinkohal kaks küsimust. Kuidas käib Eesti huvidega kokku see, kui meie partner NATO-s müüb Venemaale kaasaegset sõjatehnikat, kas on meil õigus nõuda selliseid müügitingimusi ja saada garantii, et seda tehnikat ei kasutataks ükskõik millise NATO liikmesriigi vastu? Ja teine küsimus: kuivõrd põhjendatud ja arusaadav on olnud meie Euroopa Liidu partneritele Eesti vastuseis Nord Streami gaasijuhtme rajamisele ning kuidas meie vastuseisu hinnatakse ja käsitletakse? Tuleb arvestada, et trassi uue asukohaga muutus ehitus kallimaks ja selle peab keegi ju kinni maksma. Võib-olla mingis teises kontekstis, sealhulgas näiteks mõnes julgeolekupoliitilises aspektis kirjutatakse arve välja meile enestele, kui me ei ole suutnud oma seisukohti piisavalt argumenteeritult ja veenvalt põhjendada.
Teiseks. Rahvaliit on seisukohal, et Eestile on oluline jõuda Venemaaga piirilepingu suhtes kokkuleppele. Kahjuks avaldas meie välisminister Tartu rahu aastapäeval seisukoha, et  piirilepingu suhtes Venemaaga ei kavatse tema midagi ette võtta. See on mõnevõrra arusaamatu. Alates taasiseseisvumisest lahutab Eestit ja Venemaad jätkuvalt kontrolljoon. Kuid olukord on kardinaalselt muutunud, see kontrolljoon ei ole juba viis aastat lahutanud mitte ainult Eestit ja Venemaad, vaid ka Euroopa Liitu ja Venemaad. See on välispiir ja tollipiir. Kas need, kes Eestis valjuhäälselt nõuavad Tartu rahu järgsete piiride tunnustamist, tahavad tekitada probleeme ka Euroopa Liidu ja Venemaa vahel? Aeg on siiski senine ebamäärane olukord lõpetada. Kui Eesti poliitikud sisepoliitilistel põhjustel ei suuda Venemaaga piirilepingut ära sõlmida, siis võib-olla tulebki Euroopa Liit meile selleks appi kutsuda? Lissaboni leping võiks siin anda teatud võimalusi.
Kolmandaks. Üks kõige olulisemaid teemasid iga riigi jaoks on kahtlemata energiajulgeolek. Alles äsja otsustas Riigikogu avada järk-järgult alates 1. aprillist Eesti elektrituru. Kas ja milliseid energiajulgeoleku riske kätkeb endas elektrituru avamine? Kas see suurendab või vähendab neid ja kui, siis miks ja kuidas? Nii kummaline, kui see ka ei tundu, ja vaatamata sellele, et Välisministeeriumi struktuuris on olemas eraldi struktuuriüksus energiajulgeolekuga tegelemiseks, ei sisalda elektrituru avamist käsitleva seaduseelnõu seletuskiri mingit seisukoha analüüsi. Tekib küsimus, kes ja miks selle tegemata jättis. Kui keegi püüab väita, et elektrituru avamisel puudub seos energiajulgeolekuga, siis osutaksin vaid mõnele faktile. Täpselt samal päeval, 28. jaanuaril sel aastal, kui Riigikogu võttis vastu seaduse elektrituru avamise kohta, ilmus tagasihoidlik BNS-i teade: "Vene riiklik energiakontsern InterRAO asutas möödunud nädalal Eestis tütarfirma eesmärgiga alustada energiakaubandust avaneval elektriturul. InterRAO on Venemaa energeetika suurimaid eksportööre, tegutsedes 14 riigis. Kontsernile kuuluvad tuuma-, söe- ja hüdroelektrijaamad Kaliningradis, Armeenias, Kasahstanis, Transnistrias, Tadžikistanis, lisaks kaubeldakse elektriga Soomes, Leedus ja Türgis. Omatakse hüdroelektrijaama Gruusias ning Thbilisi piirkonna elektrivõrku." Kas ei ole kummaline, et sellise hiiglase tuleku suhtes valitseb Eestis täielik vaikus? Kui siia kõrvale lisada info, et Venemaa kavatseb vahetult Balti riikide külje alla rajada oma uusi tuumajaamu ja eeltööd on jõudnud palju kaugemale kolme Balti riigi juhtide omavahelistest selleteemalistest kõnelustest, siis peaks selle peale küll mõtlema.
Neljandaks, Eesti riiklik julgeolek ja sõda Afganistanis. Ükskõik, kuidas seda sõjalist missiooni nimetada ja õigustada, siis asjade senine käik näitab, et mingit head lahendust sõjalise jõu kasutamine ei ole toonud ei Vietnamis, Koreas, Iraagis ega Afganistanis. Vastupidi, tsiviilohvrite arvu kasv ainult tekitab uut vaenu. Rahvaliidu fraktsioon on seisukohal, et sõjaline missioon Afganistanis tuleks asendada tsiviilmissiooniga ning Eesti võiks selles suhtes näidata omapoolset initsiatiivi.
Viiendaks. Viimase, kuid mitte sugugi vähemtähtsa küsimusena peab Rahvaliidu fraktsioon vajalikuks osutada sise- ja välispoliitika seostele. Ainult tugev majandus saab olla tugeva ja mõjuka välispoliitika ning ka julgeoleku aluseks. Oluline roll on siin äri- ja välismajandusdiplomaatia edendamisel, mis aitab meil üle minna eurole ning parandada investeerimiskliimat. Kuid sellest üksi ei piisa. Loomulikult tunnustan ma välisministri poolt siin ettekantut, et on loodud uusi diplomaatilisi esindusi, sealhulgas Shanghais, ja laiendatakse ka olemasolevaid välisesindusi, kuid siiski on see teema, millega peaks aktiivsemalt veelgi tegelema. Ja oma kodanik toetab ja kaitseb oma riiki siis, kui tal on kodumaal tööd ja leiba. Tänan teid tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Valdur Lahtvee!

Valdur Lahtvee

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Eesti Vabariigi välispoliitika eesmärgid, nii nagu on täna meieni toodud härra ministri või härra väliskomisjoni esimehe poolt, on head ja õiged. Erakonna Eestimaa Rohelised nimel seda aega kasutades ma ei seaks neid küsimuse alla. Neid pole tarvis üle vaadata või ühe või teise teema tähtsusjärjekorda muuta. Kõik need teemad on vajalikud, kõik need teemad on tähtsad meil käsitlemiseks.
Pigem küsiksin, kas ja kuivõrd oleme me täna tõsimeelselt neid eesmärke täitmas, saavutamas. Nagu juba päris mitme kõneleja poolt mainitud, Eesti on väike riik, 1,34 miljonit elanikku, ja väikeriigil on oma häält rahvusvahelisel areenil kuuldavaks teha suhteliselt raske. Ka puuduvad meil selle hääle võimendamiseks vajalikud vahendid, mida mõnel suurriigil käsutada on: kahuripaadid või nende kaasaegsemad vormid lennukiemalaevad. Meie relvaks oma hääle võimendamisel, oma hääle kuuldavaks tegemisel välispoliitika, Euroopa Liidu ühtse välispoliitika kujundamisel on meie usaldusväärsus, nii nagu minu kolleeg Ivi Eenmaa siitsamast kõnepuldist äsja välja ütles. Usaldusväärsus on see, mis meid kuulama paneb rahvusvahelisel areenil. See, et me räägime seda, mida me mõtleme, see, et me teeme seda, mida me räägime.
Kas ja kuidas me tegelikult oma välispoliitika eesmärke realiseerime? Siin on kahetsusväärselt kritiseerimise põhjust küll. Võtame kas või näiteks Euroopa Liidu ühtse energia- ja kliimapoliitika, kus me oleme väga selgelt progressiivsemate Euroopa Liidu liikmesriikide seas nende poliitika eesmärkide sõnastamisel. Oleme võtnud kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside õhku paiskamist 20%, me oleme ka valmis siis, kui teised riigid rahvusvahelisse leppesse kaasa tulevad, kasvuhoonegaase vähendama 30%. Me teame, et võimalused meil ja vajadus kliimamuutuste ja kliima soojenemise peatamiseks oleksid märksa suuremad. Eesmärgiks on vaja võtta 45% või rohkem. See võimalus on Euroopa Liidul ka läbi kaalutud ja arvutatud. Aga kui me loeme kas või äsjast Riigikontrolli 26. novembri auditit "Riigi tegevus kasvuhoonegaaside koguste vähendamisel", siis selle järeldus nr 1 on järgmine: "Riigikontrolli hinnangul puudub riigil eesmärgistatud kliimapoliitika ja keskkonnaminister pole suutnud täita oma ülesannet olla kasvuhoonegaaside koguste vähendamise eestvedaja. Seetõttu ei ole tähtsustanud teemat ka teised ministrid, kes peavad vähendama kasvuhoonegaaside õhku paiskamist oma valdkonnas ja seeläbi riigis tervikuna. Kuna Kyoto protokollis sätestatud eesmärk oli juba selle seadmise hetkel täidetud, ei asunudki riik kliimapoliitikaga tegelema. Ka Euroopa Liidus kasvuhoonegaasidega kauplemisega soodustas riik lühiajalise tulu teenimist, kuid kasvuhoonegaaside kogused kauplemise tulemusel ei vähenenud."
Pannes selle rahvakeelde: oleme teinud järjekordselt rehepappi. Kas muuks kui silmakirjalikuks saab selle teadmise juures nimetada härra ministri poolt täna meie välispoliitika võiduna serveeritud kohtuvõitu esimese astme kohtus Euroopa Liidu Komisjoni vastu, kes ühepoolselt vähendas Eesti kasvuhoonegaaside õhku paiskamise lubatud heitkoguste taotlust? Ei, sellisel viisil me oma riigi usaldusväärsust ei tõsta.
Palun veel kolm minutit.

Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kolm minutit lisaaega!

Valdur Lahtvee

Kui me küsime, kas meie siin Riigikogus selle koosseisuga, head kolleegid, oleme praegu teinud kõik selleks, et neid välispoliitika eesmärke, mis on meil kaunisti sõnastatud ja kirja pandud, täita, siis vastus on paraku kahetsusväärselt jälle ei. Tuletan meelde kas või otsuseid, mis me tegime maapõueseaduse muutmise juures, põlevkivi riikliku arengukava vastuvõtmise juures või äsja elektrituruseaduse muutmise seaduse vastuvõtmise juures, kus me oleme järjest andnud ettevõtjatele lubadusi, et nad saavad ja võivad järjest suuremas mahus põlevkivi kasutada. Nii et need eesmärgid, mis kas või sellessamas kavas on sõnastatud, 15 miljonit tonni või 20 miljonit tonni põlevkivikasutust aastas, on praeguste ettevõtetele antud lubaduste järgi reaalsuses 30–35 miljonit tonni aastas. Ja sellega me küsime, et me vähendame oma kasvuhoonegaaside õhku paiskamist. Ei, siin me peame olema märksa konkreetsemad, ka meie Riigikogus, panema kokku meie praeguste otsuste tagajärjed ja mõju meie välispoliitika eesmärkide täitmisele ning märksa tõsisemalt neid praegusi otsuseid nende eesmärkide valguses kõrvutama ja oma otsustes neist eesmärkidest lähtuma. Need otsused mõjutavad meid väga pikka aega, aastakümneid. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri!

Sven Mikser

Hea juhataja! Ma püüan mahtuda viie minuti sisse, kuivõrd ma pidasin teile just kahekümneminutilise ettekande. Tsiteerides Oscar Wilde'i, ma ütleksin, et need olid minu seisukohad ja ma juhtumisi jagan neid täielikult. Välispoliitika, nagu öeldud, on definitsiooni järgi rahvuslike huvide teostamine väljaspool oma riiki või suhetes teiste riikidega. Tegelikult meie rahvuslikud huvid on ju ühtsed, kus iganes me neid siis ka teostaksime. Selles mõttes kindlasti on õigus neil, kes ütlevad, et välispoliitika ei ole asi iseeneses, see ei ole miski, millega me tegeleksime lisaks kodumaistele, sisemaistele teemadele. See on ikka nendesamade teemade kallal närimine, järamine, nende edendamine. Selles mõttes on õigus ka neil, kes on öelnud, et all politics is local või et kogu poliitika on kohalik, see, mis on meie jaoks välisasi, on järelikult kellegi teise jaoks siseasi.
Me elame väga ohtlikus maailmas, kus igal hommikul ärgates kindlasti tuleb oma julgeolekut, oma iseseisvust jälle uuesti tootma hakata ja kus ka ohud ennast pidevalt toodavad ja uuendavad. Kes tahab selles veenduda, see kindlasti võib lugeda hiljutisi kõnesid möödunud nädalavahetusel toimunud Müncheni julgeolekukonverentsil, mida pidasid näiteks Hiina välisminister, Iraani välisminister, aga ka Venemaa välisminister. Arusaam sellest, milline see turvaline maailm peaks välja nägema, kus me kõik tahaksime elada, on paraku väga ja väga erinev erinevates maailma paikades.
Ingliskeelne sõnapaar foreign affairs, kui vabalt tõlkida, võiks eesti keeles kõlada ka umbes nagu võõrad või kummalised asjad. Kahtlemata suur osa riikidevahelistest probleemidest tuleneb sellest, et üksteist vähe tuntakse või vähe mõistetakse. Kindlasti on see vähem probleem lähedaste naabrite puhul, nii näiteks ka Eesti ja Vene suhetes, ma arvan, et enamik probleeme ei tulene sellest, et meil oleks vähesest üksteise tundmisest või üksteise ajaloo ja kultuuri tundmisest tulenevaid arusaamatusi, pigemini on siin tegemist võib-olla strateegilise, geostrateegilise väljavaate põhimõttelise erinevusega. Aga me peame arvestama sellega, et Eesti on osa maailma julgeolekust, maailma poliitikast, mis on jagamatu, terviklik ja mida me üha enam tahame n-ö vaadelda avara, kõikehõlmava käsitluse raames. Siin me peame tunnistama, et kindlasti on olemas terve hulk teemasid, mis tunduvad meie jaoks praegu võõraste ja kaugetena ning seetõttu väheolulistena, aga üsna nähtavas, käegakatsutavas tulevikus peab Eesti võtma enda kanda Euroopa Liidu eesistumise, peab Eesti tegema kõik, et pääseda ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. See eeldab tegelikult meie võimet mõista seda julgeoleku ja välispoliitika jagamatust, tegelda n-ö globaalsel skaalal kõigi oluliste teemadega. Oluline on see sellepärast, et need teemad, mis meie jaoks on teisejärgulised, on paljude teiste ja tihti meist suuremate ja kõlavama häälega riikide jaoks ühel või teisel ajahetkel olulised. Me oleme endale koha laua taga Euroopa Liidus, NATO-s, ÜRO-s ja paljudes muudes kvoorumites välja võidelnud ja see, kui tõsiselt meid võetakse või kui hea on meie maine, sõltub tegelikult sellest, kui palju ja mida meil öelda on. Paratamatult ei saa me piirduda siin üksnes oma lähiümbruse probleemide pideva tõstatamisega ühest või teisest vaatevinklist või kellegi veenmisega, et näiteks Venemaalt lähtuv oht Eestile, mis paraku ei ole olematu, oleks igal ajahetkel ja kõigile maailma riikidele ohuks või teemaks number üks. Tegelikult meie võimekus neid teemasid tõstatada siis kui vaja, tõmmata hädapidurit siis kui vaja, sõltub sellest, kui konstruktiivsed ja kompetentsed me oleme kõigis maailma olulistes välis- ja julgeoleku teemavaldkondades. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Nüüd on kõik fraktsioonide esindajad sõna võtnud. Läheme edasi. Palun Riigikogu kõnetooli Imre Sooääre!

Imre Sooäär

Hea juhataja! Austatud kolleegid ja head kaasmaalased kodudes! Tahaksin rääkida mõne sõna saadikutest. Ma ei pea silmas suursaadikuid, neid on Eestil vähe. Ma ei räägi eraldi ka rahvasaadikutest ehkki see jutt puudutab ka neid. Ma räägin meist kõigist – Eestimaa elanikest, kes vahel lühemat või pikemat aega välismaal viibivad. Igaüks meie seast ja meie kõik kokku olemegi tegelikult oma riigi saadikud. Eestist eemal viibides kanname me endaga kaasas oma riigi keelt, kultuuri, tavasid ja kombeid ning me kujundame seda, mida maailmas eestlaste kohta arvatakse. Olgu siis rahvusvahelisel missioonil või Egiptuses puhkamas. See on meie kõigi huvides, et meie riigist oleks maailmas positiivne kuvand. See mõjutab Eesti usaldusväärsust teiste maade ja rahvaste seas, see mõjutab meie riiki tehtavaid välisinvesteeringuid, turismi Eestisse, meie ekspordikäivet ja selle kõige kaudu ka maksude laekumist. Kokkuvõttes mõjutab see meie enda käekäiku riigi ja rahvana.
Maailm on tänu internetile ja järjest odavamatele lennupiletitele muutunud väga väikeseks. Ja ka vähemkindlustatud eestlastel on võimalus rohkem reisida. Paraku on viimasel ajal tulnud järjest rohkem signaale, et eestlased ei ole endast välismaal alati väga positiivset muljet jätnud. Ajakirjandus on rääkinud erinevatest intsidentidest eestlastega maailma eri paigus, mis paraku tekitavad piinlikkust ja häbi. Me peame endale aru andma, et iga kord, kui me välismaale sõidame, olgu siis ametlikule visiidile või puhkusereisile, oleme me kõik Eesti esindajad ja meist kõigist sõltub see, kas eestlastest peetakse maailmas lugu või pööratakse silmad maha. Sellised intsidendid on lemmikpalad loomulikult ka meediale ja alles hiljuti, kui ühe napsitanud kaasmaalase tõttu suur reisilennuk hädamaandumise pidi tegema, oli sõna "Eesti" väga paljude maailma meediakanalite uudistes. Paraku mitte positiivses mõttes. Ilmusid rasvaselt trükitud pealkirjad, tsiteerin: "Metslase kombel käitunud eestlane põhjustas Singapuri lennukis kaose". Sellised pealkirjad ei tee Eesti riigile ega rahvale midagi head. Olen ise ühe sellise intsidendi tunnistajaks olnud ja oi-oi kui piinlik see on. Loomulikult ei saa üksikuid juhtumeid kanda üle kogu rahvale, aga meil kõigil on võimalus olla passiivsed kõrvaltvaatajad või aktiivsed kodanikud, et näiteks aidata turismigrupiga välismaal viibivaid ebaviisakalt käituvaid kaasmaalasi korrale kutsuda, kui mõnel mehel pind jalge alt kaob või bravuur võimust võtab. Me tahame kuuluda kultuurrahvaste hulka. See puudutab absoluutselt meid kõiki sõltumata sellest, kas tegu on kõrge riigiametniku või külamehega. Meil kõigil lasub vastutus oma riiki ja rahvast väärikalt esindada ja meist positiivne kuvand luua. Hiljuti kuulsin ühelt Eesti konsulilt, et järjest sagedamini on probleeme ka kaasmaalastega, kes oma käitumisega konsulaatidele peavalu tekitavad ja välisriikide seadusi rikuvad. Odavad lennukipiletid loomulikult kutsuvad ligi ka õnneotsijaid, kes sõidavad välismaale ja alles siis avastavad, mis edasi saab, aru andmata oma võimalustest või võimekusest.
Eestlased ei ole üks maailma kõige tolerantsem rahvas, aga tolerantne ja lugupidav suhtumine teistesse rahvastesse ja kultuuridesse, nende kommetesse ja tavadesse on kultuurrahvaste seas elementaarne. Peame seda maailmas reisides silmas pidama ja ennast nende tavadega enne reisi kurssi viima. Me ei tohi oma arvamust teistele peale suruda ja teisi halvustada. Eriti rängad on solvangud siis, kui inimesed ei austa teiste riikide religioosseid tavasid. Tahaksin väga loota, et need intsidendid, mis eestlastele maailmas head kuulsust ei ole toonud, muutuvad järjest harvemaks.
Arvo Pärt, Neeme Järvi või Lennart Meri on mehed, kes oma nimega on Eesti suureks teinud, aga meil kõigil on natuke võimalik kaasa aidata, et selle riigi nimi suurena hoida. Ja ei tohi jääda ükskõikseks, vaid tuleb täita oma kodanikukohust ja käituda väärikatena, ükskõik kus maailmanurgas me viibime. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Silver Meikari!

Silver Meikar

Austatud juhataja! Head kolleegid, külalised! Püüdes ühe lausega kokku võtta välispoliitika arutelu, ütleksin, et Eesti on väike, aga väga tubli. Piiratud finants- ja inimjõuressursi tingimustes oleme suutnud täita oma kohustusi rahvusvahelise julgeoleku tagamisel ja olla usaldusväärsed partnerid rahvusvahelistes organisatsioonides ning meil on häid bilateraalseid suhteid kõikjal maailmas. Võttes arvesse rahvaarvu ja sisemajanduse kogutoodangut, oleme riikide võrdlusstatistika järgi esirinnas alates panusest ISAF-i missiooni kuni arengukoostööprojektides osalemiseni. Urmas Paet viitas oma kõnes sellele, et Eesti on esimene nn uutest doonoritest, kellele on usaldatud hea humanitaardoonorluse grupi kaaseesistuja roll. Teeme ära selle, mida meilt oodatakse ja sageli isegi rohkem.
Kasutan siinkohal võimalust tänada Eesti tublisid diplomaate, kes sageli peavad üksi ära tegema sama töö, mis mõne muu riigi esinduses on antud viiele kui mitte kümnele inimesele. Kahtlemata on inimvõimetel piir. Hea kolleeg Sven Mikser tõi näite inimõiguste olukorra monitoorimisest Hiina Rahvavabariigis, mille puhul just inimressursi puudumine ei võimalda meil anda olulist panust ja lisaväärtust. Nõustun temaga, et sellest hoolimata ei peaks me inimõiguste rikkumiste ja inimeste põhiõiguste eiramise suhtes silma kinni pigistama ja et Eesti huvi võiks olla, tsiteerin: "et Euroopa poliitika oleks kõigil olulistel suundadel senisest enam väärtuspõhine ja kõigi oluliste partneritega julgetaks rääkida ka ebamugavatel teemadel."
Millised on need teemad, mida Eesti eriti tõstatada võiks, ja tegevused, kus veelgi aktiivsemalt osalema peaksime? Millistel teemadel oleme usutavad, omame ekspertiisi? Kus oleme ise eeskujuks ehk kus on meil kodus kõik korras? Mis on Eesti välispoliitilise maine Nokia?
Põhjamaad on tuntud oma panuse poolest arengukoostöösse. Omamata moraalset vastutust koloniaalajastu kahjude korvamisel, on Põhjamaad esirinnas arengumaade aitamises. Rootsi ja Taani saatkond olid nõu ja jõuga abiks ka siis, kui korraldasime Riigikogus arutelu Eesti arengukoostöö poliitikast – nn Aafrika päeva. Arvestades meie väheseid rahalisi ressursse, aga ka esindatust arengumaades, ei näe ma võimalust, et saaksime arengukoostöö teemal sama palju ära teha kui Põhjamaad. Olgu selle kinnituseks kas või asjaolu, et meil praegu ei ole ning vähemalt lähimas tulevikus ei ole ka kavas avada Sahara-taguses Aafrikas ühtegi saatkonda. Vähene rahaline ja inimressurss piiravad ka meie võimalusi humanitaarabi andmisel ja päästeoperatsioonidel osalemisel. Eesti toetas Haitit ligi 5,5 miljoni krooniga ning lähetas kohapeale logistikameeskonna. Oluline ja väga vajalik panus, kuid siiski piisk meres.
Mul oli au viibida Taibeis, kui missioonilt naasis Haitile lähetatud päästjate kiirreageerimisüksus. Taiwan on välja arendanud ühe parima päästeoperatsioonide võimekuse. Neil on võimekus kohe välja saata täisvarustuses meeskond ükskõik kuhu maailmas. Taiwani meeskond oli esimene, kes jõudis appi Sichuani maavärina ohvreid abistama Hiina Rahvavabariigis 2008. aasta mais. Arengukoostöö Põhjamaadega ja päästeoperatsioonid aitavad kujundada nende positiivset kuvandit, on nende välispoliitika Nokiaks.
Mis võiks olla meie Nokia? Omame ekspertiisi küberjulgeoleku teemal, kuid seda peamiselt selle ühes aspektis – avaliku internetikeskkonna kaitse. Paljuski just riigi väiksuse tõttu puudub meil brittidega võrreldav küberkuritegevuse vastane tegevus, USA militaarne küberkaitsevõimekus. Paistame maailmas positiivselt silma, sest kuulume meediavabaduse indeksi järgi maailma TOP 5 hulka. See näitab sõnavabaduse kõrget taset meie riigis. Ehk oleks võimalik need kaks positiivset tegevust ühendada ning kujundada meie välispoliitika Nokiaks fokuseeritult e-meedia, e-sõnavabaduse, e-demokraatia kaitse. Tegevuspõld on siin lai. Idapartnerlusprogrammi raames saame jagada oma kogemusi vaba meedia loomisest ja sõnavabaduse kaitsmisel. Tunnistagem, et mitte ainult Valgevenel, vaid kõigil sihtriikidel on nende teemadega probleeme. Google'i–Hiina konflikt on heaks näiteks, et ligipääs vabale informatsioonile internetis on oluline teema. Tsensuuripoliitika hävitab võimaluse sisuliseks debatiks ning poliitiliseks pluralismiks. Meedia ja sõnavabaduse teema võiks olla veelgi olulisem punkt Euroopa–Hiina inimõiguste dialoogis ning Eesti võimalus on seda sinna suunda mõjutada.
Hea Riigikogu! Selleks, et saaksime interneti sõna- ja meediavabaduse kujundada positiivse eristumise teemaks, peame me ka tulevikus tagama sel teemal kõrge vabadusastme Eestis. Just seetõttu pean ma eriti oluliseks, et me jälgiksime, et me ise oma riigis ei astuks tagurlikke samme sõnavabaduse tagamisel. Kindlasti ei olnud selles suunas õige samm eelmisel aastal vastuvõetud karistusseadustiku karmistamine, nüüd peame väga hoolikalt mõtlema, kas väljakäidud ideed rahvusringhäälingu seaduse või allikakaitse põhimõtete muutmiseks aitavad kaasa meie sõnavabaduse kõrgel kohal hoidmisele.
Head kolleegid! Pakkusin välja vaid ühe mõtte, mis võiks olla Eesti välispoliitiline Nokia, kindlasti on ka teisi võimalusi. Kutsun teid üles sel teemal arutlema. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Raivo Järvi!

Raivo Järvi

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Katsun ilmselt viimase kõnelejana fokuseerida ennast ühele aspektile ja rääkida lühidalt. Kui kommenteerida tänast päeva, siis ma arvan, et me võiksime asja kokku võtta just võib-olla selle nüansiga, millele viitas ka fraktsiooni eestkõnelejana Ivi Eenmaa, ehk see on Lennart Meri fenomen, kui tõesti üks isik suutis mitte ainult rääkida, vaid ka teha riigi tunduvalt suuremaks, kui ta on. Siiamaani kohtuvad ilmselt paljud meist välissuhtluses väärikate poliitikutega, kes tulevad meie juurde, ulatavad meile käe ja ütlevad, et neil oli au tunda Lennart Merit ehk meest, kes tegi riigi suuremaks. Ja tegelikult, kuhu ma tahan sellega jõuda, on just nimelt see ressurss, see teadmistepagas, mis annab meie riigi esindajatele, diplomaatidele, poliitikutele, rahvasaadikutele selle kvaliteedi.
Ehk ikka ja jälle me räägime Venemaast ning tegelikult nad on tõesti äärmiselt osavad. Räägitakse küll ka bütsantslikust välispoliitikast, kuid olgem ausad, MGIMO ehk rahvusvaheliste suhete instituut on väga hea kool, mis annab oma esindajatele väga hea pädevuse. Kui me vaatame kas või kõiki neid sõlmpunkte, mille üle me oma pead murrame NATO justkui liiga sügava kummarduse puhul Venemaa poole, siis on asi väga lihtne. On olemas Iraan, kus on mängus Venemaa huvid, mille puhul on vaja venelasi kosida, ja Afganistani operatsioon oma varustusliinidega, mille puhul on jällegi vaja Venemaad kosida, ning isegi selles võimalikus Armageddoni (andku taevas, et see kunagi ei toimuks) n-ö lahingupaigas ehk Iisraelis on Venemaa suutnud ennast kui koostööpartnerit võitluses terrorismi ja islami fundamentalismiga suurepäraselt välja mängida. See kõik nõuab teadmisi, kaasa arvatud teadmisi ka kogu Araabia maade ajaloost – ärgem unustagem ära, et islam elab tegelikult läbi ju reformatsiooniaega ehk sisuliselt aastaid 1400–1500.
Ehk hüpates taas teise paati – needsamad, loodame, et õige pea täiesti unustatud pronksiöö sündmused. Kui kõik see toimus, siis kellega rääkis Angela Merkel esimesena? Ta oleks võinud ju privaatselt rääkida kõigepealt väga hästi saksa keelt oskava Venemaa presidendiga, kuid ta tegi esimese kõne Andrus Ansipile. Kui oleks olnud tegemist n-ö marginaalse tegijaga, kelle kvaliteet võib-olla ei oleks tema jaoks olnud koteeritav, kas see oleks nii juhtunud? Ning Saksa kantsleri jaoks muutus pilt täiesti.
Kui rääkida jällegi Venemaast, siis ma mäletan, kui siin käis kunagine Vene peaminister Kasjanov. Ta esines ühel konverentsil, kus meie kohalikud venelased küsisid Gruusia sündmuste kohta ning nüüd ühtäkki vene keeles rääkiv venelane andis neile täiesti teistsuguse pildi. Ehk tegelikult see on ka üks pink, üks osa kas või sealtsamalt Venemaalt, kus me võiksime arendada oma koostööd, sest, nagu teada, ükski totaalne või pooltotaalne režiim ei ole igavene, kuid säärase kooslusega tegelemisel me võime saada endale jällegi kunagi tunduvalt n-ö ettevaatavama positsiooni.
Kui meenutada kas või ühte episoodi Iisraeli delegatsiooni külaskäigust siin Eestis, siis ärgem unustagem, et 30% Iisraeli Knessetist on venekeelne. Jällegi paralleelid selle poliitikaga, mis toimub seal Lähis-Idas. Ometigi avaldasid need Knesseti saadikud toetust Eesti sündmustele, jällegi kui me räägime sellest õnnetust pronksiööst. Ehk tegelikult just see kontakt, just see teadmine, mida me peaksime andma noortele, mitte hoides kokku raha helgemate peade puhul, saates neid kõikjale maailma ennast harima, saame me sellesama fenomeni, mis oli Lennart Meri näol, mis on Toomas Hendrik Ilvese näol, mis oli muide kunagi Teise maailmasõja ajal ka näiteks Vene suursaadiku Aleksandra Kollontai näol, kes oli saanud väga hea tsaariaegse hariduse ning suutis Rootsi, julgen öelda, et kuninglikus õukonnas lobeerida välja Venemaa rahuläbirääkimised Soomega, misläbi saadi vabad käed, tõsi küll, meile õõvastavate tulemitega päädinud Teise maailmasõja võitmiseks.
Niisiis, minu üleskutse on, et harigem oma kõige helgemaid päid ning saatkem neid laia maailma, siis me saame suurepärased eestkõnelejad, kes astuvad Lennart Meri suurtesse kingadesse. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Tänan veel kord tänase arutelu eest välisminister Urmas Paeti, väliskomisjoni esimeest Sven Mikserit ja kõiki ametikaaslasi, kes arutelus osalesid. Sellega oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.
Täna meil päevakorras rohkem punkte ei ole. Tänan kaasa elamast! Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile!

Istungi lõpp kell 13.20.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee