Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud keskkonnaminister! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kolmanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on teil võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Annan üle arupärimise regionaalminister Siim Valmar Kiislerile kodanikeühenduste rahastamise kohta. 2008. aastal asutas Vabariigi Valitsus Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, mille missiooniks on selle kodulehel nimetatud organisatsioonide, uuenduslike ideede ja tegevuste rahastamise kaudu kaasa aidata Eesti vabaühenduste tegevusvõimekuse suurendamisele, kodanikuaktiivsust soodustava keskkonna ja kodanikuühiskonna kujundamisele. Kodanikuühenduste riikliku rahastamise puhul ei ole rahastamisotsuste kriteerium selgelt määratletud, mille toob välja ka kodanikuühiskonna arengukava aastateks 2011–2014. Ainult ministeeriumide valitud strateegiliste partnerite rahastamisel hoolitsetakse ühenduse võimekuse ja jätkusuutlikkuse säilimise eest. Kodanikuühiskonna Sihtkapitali on asutanud Vabariigi Valitsus ning see on regionaalministri valitsemisalas sihtotstarbelise riigieelarvelise eraldise kasutamiseks. 2009. aastal eraldas KÜSK 500 000 krooni toetusallkirjade kogumist võimaldavale projektile petitsioon.ee, mille on esitanud MTÜ Eesti Koduomanike Liit. Nimetatud projektiga seotud netiaadress registreeriti 7. juulil 2009 MTÜ Eesti Kinnisvaraomanike Tallinna Ühenduse nimel, kuid käesolevaks hetkeks ei ole see endiselt tööle hakanud. Arupärimisele on alla kirjutanud 12 Riigikogu liiget ja me esitame regionaalministrile neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaanus Rahumägi!

Vastavalt julgeolekuasutuste seaduse § 36 lõikele 5 esitab Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon Riigikogule ülevaate komisjoni tegevusest. Kõigil Riigikogu liikmetel on võimalus sellega tutvuda ja ilmselt saadetakse kõikidele arvutisse ka elektrooniline versioon. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlemisse andmise kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan ta adressaadile otsekohe.
Head kolleegid! Nüüd üks teade. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 21. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Euroopa kodanikualgatuse kohta" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 11. veebruar kell 16.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Toivo Tootseni, Vladimir Velmani, Tiit Kuusmiku, Lauri Laasi, Toomas Vareki, Ain Seppiku, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Mailis Repsi ja Marika Tuusi 13. jaanuaril s.a esitatud arupärimine kalapüügi kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! 13. jaanuaril 2010. aastal edastasime arupärimise härra keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Arupärimise sisu on järgmine. Käesoleva aasta 8. jaanuaril ilmus ajalehes Postimees artikkel pealkirjaga "Lätlased teenivad Eestis kala püüdes elatist". Väidetavalt kalastab Pärnu lahel ja Peipsi järvel tuhandeid lätlastest harrastuskalamehi, kellest osa kolib kala püüdmiseks mitmeks kuuks Eestisse. Keskkonnainspektsiooni peainspektori-nõuniku Enn Keemani väitel on Pärnu lahe kalameestest ligi 50% lätlased, sest Riia laht ei külmu ära ning seal ei ole võimalik püüda. Inspektsioon arvab, et lätlastest harrastuskalurid elavad kohalike kalurite kodudes või majutusasutustes. Väljapüütud kalad viiakse kohalikule kalurile, kes need oma müügipäevikusse kirja paneb, nagu oleks ta ise need seaduslike püügivahenditega püüdnud, ja kala ongi legaliseeritud ning viiakse ametlikku kokkuostu. Lätlastest harrastuskalurid saavad Eestis osta 180-kroonise püügiloa ning püütav kogus ei ole piiratud.
Seoses eeltooduga on härra keskkonnaministrile järgmised küsimused. Kas olete eespool kirjeldatud probleemist teadlik? Kas Keskkonnaministeerium on kasutusele võtnud meetmeid kirjeldatud probleemi lahendamiseks? Kuidas väljapüütud kala realiseeritakse ning kas seda on võimalik paremini kontrollida? Kes töötlevad harrastuspüügi käigus välja püütud ja kokku ostetud kala ja kas neid on võimalik paremini kontrollida? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun nüüd, lugupeetud keskkonnaminister, kõnepulti vastamiseks!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Harrastuspüük on mõeldud aktiivseks vaba aja veetmiseks ja sellega kaasneb ka enda püütud kala toiduks tarbimine. Käesoleva probleemi olemus peitub selles, et alati on isikuid, kelle eesmärk on sellest tegevusest ka rahalist tulu saada ja seetõttu üritavad nad harrastuspüügil püütud kala müüa. Talvisel perioodil, mil kutseline kalapüük on jääolude tõttu komplitseeritud ja harrastuspüügi peamine püügiobjekt on ahven, mis omakorda on peamine tooraine Eesti kalatööstustele, on kala kokkuostjad sageli huvitatud ka harrastuspüügil püütavast kalast. Selline nõudlus põhjustab omakorda täiendava surve kalavarudele, samas muudab harrastuspüügi ajutiselt ka suhteliselt tulusaks.
Nüüd esimene küsimus, mis puudutab seda, kas ollakse teadlik sellest, et harrastuspüügi sildi all käib tegelikult kala realiseerimine. See probleem iseenesest ei ole sugugi uus. Keskkonnaministeerium on harrastuspüügil püütud kala müügist ja edasisest käitlemisest olnud tegelikult teadlik juba pikka aega. Probleemi ulatust on oluliselt vähendanud 2004. aasta 1. märtsil jõustunud kalapüügiseaduse muudatus, mis keelab harrastuspüügil püütud kala ostu ja müügi. Peale nimetatud seadusmuudatust vähenes oluliselt ka harrastuspüügi surve kala turustamise eesmärgil. Sõltuvalt jääoludest on peamistes talvistes harrastuspüügi piirkondades, nagu Pärnu laht ja Peipsi järv, probleemi ulatus aastati väga erinev.
Teine küsimus: "Kas Keskkonnaministeerium on kasutusele võtnud meetmeid kirjeldatud probleemi lahendamiseks?" Harrastuspüügil püütud kala turustamise üle on järelevalvet peetud pidevalt ja süsteemselt. Neil aastatel, kui jääolud on head ja harrastuspüügi saagid on suured, on kulutatud järelevalvetöös olulisi ressursse selle probleemiga tegelemiseks. Koostöös eri ametkondadega on suurendatud kalakäitlemisettevõtete kontrollimise sagedust ja samal ajal on aktiivselt kontrollitud ka veekogudel ja nende kallastel toimuvat, mille peamine eesmärk on kalapüügi ja väljapüütud kala käitlemisega seotud nõuete kontrollimine. Süsteemselt on jälgitud kala vedajate ja vahendajate liikumisi. Kui te, lugupeetud Riigikogu liikmed, juhtusite lugema mõne päeva tagust uudist, siis ka Keskkonnainspektsioonil oli edu selle probleemiga tegelemisel. Nimelt õnnestus tabada kokkuostja suhteliselt suure kalakogusega ja selles suhtes algatatakse kindlasti menetlus.
Kolmas küsimus: "Kuidas väljapüütud kala realiseeritakse ning kas on seda võimalik paremini kontrollida?" Kala realiseerimise skeem on üldiselt selline, et harrastuspüüdja annab kala üle kokkuostjale, kes on kas ise kutseline kalur või omakorda leppinud kokku mõne kutselise kaluriga, kes päeva lõppedes kokkuostetud kala oma püügipäevikusse märgib ja sellega kala edasises müügiahelas legaliseerib, kuna kutselise püügiloa alusel püütud kala võib turustada. Vahel kasutatakse jälgede segamiseks ka Läti kutselisi kalureid või firmasid. Järelevalve tõhustamiseks on Keskkonnaministeerium selles küsimuses kokku kutsunud kõik ametkonnad, kes mingilgi moel on selle teemaga seotud või kelle järelevalvevaldkondi see teema puudutab: näiteks Maksu- ja Tolliamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Põllumajandusministeerium ja Keskkonnainspektsioon. Ei ole välistatud ka teatud õigusaktide muudatused, mis võiksid olukorda parandada. Näiteks on ühe võimalusena olnud arutelu all see, et kokkuostetud kala eest saaks maksta ainult ülekande teel, see tähendab, et raha liikumine on jälgitav. Teise võimalusena on arutatud näiteks varianti, et esmast kokkuostu võiksid teostada ainult tunnustatud ettevõtted, mis tähendaks seda, et esmaste kokkuostude ring tõmbuks mõnevõrra koomale ja siis oleks jällegi lihtsam situatsiooni kontrollida.
Viies küsimus: "Kes töötlevad harrastuspüügi käigus välja püütud ja kokku ostetud kala ja kas neid on võimalik paremini kontrollida?" Arvestades asjaolu, et harrastuspüügil püütud kala edasine turustamine legaliseeritakse kutselise kaluri püügipäevikusse märkimisega, on edasised käitlejad juba heausksed ning kala liigub korrektsete paberitega. Seega harrastuspüügil püütud kala võivad töödelda teoreetiliselt kõik kalatööstused, kuid nende kalatööstuste tihedamast kontrollist üksinda ilmselgelt ei piisa. Need olid vastused nendele küsimustele.

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Tänud kõigepealt vastuste eest! Kas ma sain õigesti aru, et te tunnistate, et see praegusel hetkel on probleem, et Keskkonnainspektsioon ei suuda piisavalt hästi kontrollida? Teine küsimus on see, või õigemini küsimus ongi see, et kui te räägite järelevalve pidevast tõhustamisest, siis kui palju rikkumisi üldse on avastatud sel talvel?

Aitäh! Jah, tõepoolest suhteliselt keerukas ja töömahukas on kontrollida kõiki harrastuskalureid ja seda, kuhu nad oma püütud saagiga lähevad, ja kas nad seda kellelegi müüvad või tarvitavad nad seda ise toiduks. Keskkonnainspektsiooni jaoks on see kahtlemata väga töömahukas ja lihtsam on kontrollida ja jälgida kalatöötlejaid. Samas on võib-olla suhteliselt lihtsam jälgida ka kutseliste kalurite käitumist, sest kui ühel kutselisel kaluril on ikkagi püügid väga suured ja samas teised ei saa mitte midagi, siis võib ilmselgelt arvata, et midagi on toimumas ja sellel kutselisel kaluril õnnestub kala hankida kuidagi teistmoodi. See, mis on Keskkonnaministeeriumi jaoks oluline, on muidugi just nimelt ressursiküsimus, ja see, millises seisus on meie kalavarud ja konkreetselt ahvenavarud nii Peipsil kui ka Pärnu lahes. Tuleb öelda, et nii Peipsil kui ka Pärnu lahes on praeguste viimaste seisudega ahvena populatsioon, ahvena ressurss tegelikult suhteliselt päris heas korras ja juhul, kui see püük võiks tõesti tekitada seda, et ahvena populatsioon hakkab vähenema ja ahvenaressurss satub ohtu, siis on veel mitmeid meetodeid, kuidas reaalselt püüki piirata, näiteks panna Pärnu lahes peale ka kalakvoodid, nii nagu nad on Peipsil, ning seada harrastuspüüdjatele ajalised kitsendused, näiteks lubada püüda ainult nädalavahetuseti, ja seada kitsendused kogustele ja kõike muud sellist. Aga ma ütlen, et kui me vaatame suurt pilti ja ressursse, siis tegelikult on nii Pärnu lahes kui ka Peipsil ahvena ressurss praegu suhteliselt hea ja ressursi poole pealt midagi halba juhtunud ei ole, vähemalt siiamaani.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Ilmselt on teie spetsialistid ka kaudselt kokku arvutanud, kui suurtest kogustest aastas võiks jutt olla, mis just niimoodi äriliselt ringlusse lähevad.

Tänan selle küsimuse eest! Täpseid koguseid on muidugi raske öelda. Kui vestelda Keskkonnaministeeriumi vastava ala spetsialistidega, siis nende mulje on hetkel pigem see, et võib-olla on see teema ka pisut üle võimendatud just nimelt sellest seisukohast tulenevalt, et tegemist on kalameestega, kes tulevad teiselt poolt piiri, ja tegemist on ka kutseliste kalameeste süüdistusega, et harrastuskalamehed püüavad välja kogu ressursi ja nemad ei saa. Tegelikult on nende kalameeste jälgimine ja informatsiooni kogumine näidanud seda, et päris sellist alalist kokkuostu või sellist suurt süsteemi ei ole õnnestunud avastada. Küll aga on teada üksikud juhtumid, kus tõepoolest on märgata olnud, et kala toimetatakse kuhugi edasi. Võib-olla on siin ka pisut emotsioonidega tegemist ja need kogused ei pruugi olla nii suured.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ühel Euroopa Kalandusfondi koosolekul nimetati arve, et kui näiteks x riigile Euroopa Liidus on antud umbes 30 000 tonni kvooti ja deklareeritakse, et välja püüti 20 000, siis tegelik arv on hoopis, ütleme, 60 000, mis tähendab seda, et reaalsed andmed ei lange paljudes riikides kokku sellega, mida tegelikult teatatakse. Ja tõenäoliselt on ka meie harrastuskalanduse valdkonnas ikkagi üsna ebaselge, kui palju välja püütakse. Te olete korduvalt sellest rääkinud, et harrastuskalandus tuleks kutselise kalandusega ühe ministeeriumi alla viia, ja lõppude lõpuks ei ole ka teie ministeeriumi asi seda toitu, mis mandril liigub, kontrollida jne. Te ütlesite ise ka siin hetk tagasi, et lihtsalt ei jaksa. Kas te ei ole mõelnud, et harrastuskalanduse korrastamiseks oleks õige anda see näiteks Põllumajandusministeeriumi alla?

Tänan, härra Soosaar, selle küsimuse eest! Seda teemat oleme tõesti arutanud ja ka viimasel ajal. Kalandusvaldkond on selline, mis on ära jagatud kahe ministeeriumi vahel ja just nimelt seda joont pidi, et kutseline kalapüük on Põllumajandusministeeriumis ning ressursipool ja harrastuskalapüük on Keskkonnaministeeriumis. Võib-olla tõesti – eks arutelud näitavad seda – oleks mõistlikum jaotus see, kui nii kutseline kui ka harrastuspüük oleksid koos ühes ministeeriumis ning ressursipool, mis on loomulikult keskkonnaküsimus, oleks Keskkonnaministeeriumis. Seda teemat oleme arutanud ka põllumajandusministriga.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus on natuke laiem. Rannarahva elustiil on tegelikult hakanud Eestis kaduma. Selge, et tulusus on väike ja püügikvoodid on aina vähenenud, eluõigus on suurfirmadel ja lihtkalur saab ju ainult oma tööjõudu müüa. Mis teie ministrina olete teinud selleks, et kalapüük ei oleks rannakülades ainult kõrvaltegevus, vaid et kalurid saaksid jälle tagasi selle nende keeles elu mõtte?

Aitäh! Eks see küsimus on valdavalt ainult ühes, just nimelt sellessamas kalaressursis. Kui rannakala oleks meres nii palju, et sellega oleks võimalik ära elada ja oma peresid ka toita, siis küllap rannakülades oleks ka kalureid rohkem sellel tegevusalal tegutsemas. Probleem on just nimelt selles, et kalaressursi seis on selline, et rannakülas üksinda kalapüügiga ära elada on väga keeruline ja raske ning rannaküladesse ja randadesse on praegu järele jäänud ainult üksikud mehed, kes tegelevad sisuliselt kutselise kalapüügiga. Ka praegu ei ole need, kes deklareerivad, et nad on kutselised kalurid, enam miskid rannakülaelanikud ja nendel kõigil on valdavalt ka teine tegevusala olemas.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Harrastuskalameestel on oma oluline roll ka turismisektoris. Nii nagu eestlased käivad turistidena Norras lõhet püüdmas, nii käivad ka teiste maade turistid Eestis siinset kalapüüki nautimas nii talvel jääpüügina kui ka suvel. Nad jätavad siia oma raha teenuste eest, mida nad ostavad. Nad jätavad siia sellega ka käibemaksu, see on ekspordikäive eestlaste jaoks. Kas tasuks nüüd minna täiesti teise äärmusesse ja anda välja signaal, et Eesti ei ole harrastuskalameestele turismisõbralik maa, et siia ei tasuks tulla? Kas ei tuleks leida ikkagi kompromiss, kusagil on see mõtte koht, kus illegaalsest püügist hakkab n-ö turismipüük, ja ei tasuks üle reageerida?

Tänan! Ka mina olen tegelikult seda meelt, et kalanduses õnnestuks teenida oluliselt suuremat tulu siis, kui tegeldaks kalaturismi korraldamisega. Loomulikult peab see toimuma täiesti seaduslikult, aga ilmselt suudab rannaküla kalandus ja rannakalandus selle kaudu olla oluliselt tulukam, kui praegu lihtsalt neid kalu püüdes selleks, et need kusagil odavalt kokkuostu ära anda. Selles mõttes on see oluline suund ja ka mina olen seda meelt, et kui vaadata kalandusest saadavat tulu ühiskonnale tervikuna, siis tuleks harrastuskalapüügi osa võib-olla hoopiski suurendada.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Ma jätkan härra Sooääre küsimust. Me pahandame lätlastega, aga ausalt öeldes ma ei mõista, miks, sest nad on ju ikkagi meie vennad suures ühenduses. Kas ma eksin, kui ma ütlen, et õiguslikust ja õigluslikust aspektist pole vahet, kas Peipsi järvel ja Pärnu lahel püüab harrastuslikult eestlane või lätlane? Olen rääkinud.

Aitäh! Täpselt nii ta on: selles suhtes ei ole mingit vahet. Kui lätlased käivad siin püüdmas, siis tuletame meelde, et ka Eesti harrastuskalastajad käivad juba aastaid kala püüdmas nii Ahvenamaal kui Soomes ja Norras, samuti Karjalas ja mitmel pool mujal. Selles mõttes mingit vahet ei tehta ja ei ole olulist vahet, kes siin püüab. Oluline on see, et see oleks seaduslik ja et kalavarud oleksid kaitstud.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen siin harrastuskalapüügi arengukava, mis on ausalt öeldes üsna huvitav lugemine ja seda üsna mitmes mõttes. Aga siit ma loen nüüd välja tänases kontekstis selle, et harrastuskalapüügil püütava kala kogus ei ole piiratud, välja arvatud see, et ta eetiliselt on piiratud nii, et harrastuspüüdja ei püüa kala rohkem, kui ta ise tarbida suudab. Kummatigi on samas kavas ka kirjas, et saagid kipuvad minema vahel suureks sellepärast, et kala võtab nii hästi ja see on nagu see põhjus, miks püütakse rohkem, kui ise tarbitakse. Siin ma tuleksin võib-olla küll ühe teise aspekti juurde, kuid see on oluline. Me loeme ka seda, et mitteselektiivsed püügivahendid – ma pean silmas just võrku – on siiski harrastuspüügil lubatud ja seda harrastuspüüki mitmekesistavad püügivahendid. Seda isegi soositakse siin kohati. Aga kuidas me eetiliselt vaatame selle peale, et kasutatakse püügivahendit, millega ei ole ennustatav kättesaadava kala kogus? See viib ka tegelikult selle n-ö musta kalaturu tekkimiseni. Kas harrastuspüügivõrgu kasutamine jääb ikkagi kehtima?

Aitäh küsimuse eest! See on tõepoolest olnud vaidluse all üsna mitu aastat – just nimelt see, kas võrgupüük on harrastuskalapüük või ta seda tegelikult ei ole. Kunagi, kui nn rannakaluri mõiste ära kadus, lisati ühe kompromissina harrastuskalapüüdjatele võrguga püüdmise võimalus. Kui te küsite minu isiklikku arvamust, siis minu arvamus on see, et võrk ei ole tegelikult harrastuskalapüügi vahend. Ta ei peaks tegelikult seal olema, aga see eeldab kokkulepet, kas peale kutseliste kalurite üldse kellelgi on võimalik veel võrguga püüda, ja kui on, siis kellel. See on raske küsimus. Väga raske on praeguses ühiskonnas määratleda, kes on näiteks rannaküla elanik. Me ju teame, kuidas inimesed liiguvad – inimestel on mitu elukohta, väga lihtne on hommikul auto käima panna ja tulla sisemaalt, näiteks Paidest kusagile mere äärde ja hakata kala püüdma. Selles mõttes on rannakaluri mõiste defineerimine ütlemata keeruline praeguses ühiskonnas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti.

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ma ei tahaks rääkida sellest, kas kala püüab eestlane, lätlane või hiinlane – vahet pole, küsimus on selles, et on olemas reeglid ja neid reegleid peab täitma ja nende reeglite täitmist peab riik jälgima. Mõned aastad tagasi töötas Keskkonnainspektsioonis, eriti, mis puudutab just seda läänepiirkonda, minu arvates väga professionaalne ja teovõimekas meeskond, kes tegi tublit koostööd kõigi teiste õiguskaitseorganitega ja samuti ministeeriumidega. Suisa isiklikult aitasin neid koostöösidemeid luua. Millegipärast see töötav meeskond lõhuti ja praegu on seal minu arvates probleeme rohkem, kui minister tegelikult välja näitab.
Kui minister mainis, et Keskkonnainspektsiooni inspektorid pidasid 22. jaanuaril Pärnus kinni ühe kaubiku ligi kahe tonni värske kalaga, siis kahjuks ehivad nad ennast võõraste sulgedega. Tegelikult pidas auto kinni Pärnu politseiosakonna politseipatrull, kes andis selle hiljem üle Keskkonnainspektsioonile.
Minu seisukohalt lonkab koostöö nii Keskkonnainspektsiooni sees kui ka teiste korrakaitse- ja õiguskaitseorganitega praegu päris tõsiselt ja ma ei tea, miks ei taheta Keskkonnainspektsiooni võimekust suurendada. Kas see on teadlik soov või on see lihtsalt niimoodi välja kukkunud? Aga seda teab minister kindlasti paremini.
Kui me räägime sellest, kui lihtne või raske on kontrollida harrastuskalureid, siis tegelikult ma usun, et neid, kes kala kokku ostavad ja töötlevad, ettevõtteid, on kindlasti võimalik kontrollida. Kuigi, jah, vahepeal võib toimuda teatud legaliseerimisprotsess, kuid mitte alati see ei toimu. Ja kui analüüsida neid koguseid, kust kohast ja kui palju seda kala tuuakse, siis on kindlasti võimalik teha järeldusi ja planeerida tegevusi selleks, et avastada rikkujaid. Minu seisukoht on see, et Keskkonnainspektsiooni võimekus on tänasel päeval nende küsimustega tegelemisel nõrk. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun kõnepulti kolleeg Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Hea minister ja armsad kolleegid! Ma ei ole siin puldis mitte selleks, et ministrit kritiseerida, kuigi meie, sotsid, oleme ajaloo paratamatuse tõttu siin opositsioonipinkidel, vaid pigem selleks, et julgustada oma sõnumiga Saaremaalt pärit ministrihärrat oma sõnu, mida ta siit puldist mõned minutid tagasi ütles, ka ellu viima, ja oma lubadusi, mida ta keskkonnakomisjonis on mitme aasta jooksul andnud, realiseerima. Ma arvan, et harrastuskalapüügis on vaja luua selgus ja teadvustada endale, mis on harrastuspüük. Ma arvan, et harrastuspüük on kõigepealt meelelahutus, see on värske õhk, see on liikumine, see on sportlik hasart ja nagu hea kolleeg Imre Sooäär ütles, see on ka turism. Tõepoolest, kalapüügiseadus seda kõike võimaldab. Igaüks meist võib ilma ministri, ilma Keskkonnaameti poole pöördumata minna kalastustarvete poest läbi, osta konksu, panna see õnge otsa ja veeta veekogu ääres lõpmata palju tunde. Ja ei ole mingit probleemi. Aga probleemid tekivad niipea, kui isik X läheb poodi, ostab 70 meetrit Hiina võrku ja taotleb endale harrastuskalurina loa see Hiina võrk ka vette lasta. Sealt need hädad algavad.
Aga mis puudutab neid mehi ja naisi, kes elavad meie saartel või rannikul, kel harrastuskalurina on üks võrk, väikesaartel ka kolm, ning kes püüavad oma perele ja ka naabritele natuke mereandi, siis see kõik on lahendatav. Me oleme sellest korduvalt rääkinud, et lahendused on käegakatsutavad. Need lahendused on püsielanike registri sisseseadmises, mis võiks olla üks täiendav paragrahv rahvastikuregistri juures, sest püsielanike registrit saame me rahulikult pidada kohalikes omavalitsustes. Andmekogude seadus näeb seda ette. Ma võin teile öelda, et näiteks Pärnu linnal on andmekogude seaduse baasil moodustatud umbes kümmekond registrit ja ei ole Pärnu linn küsinud ei riigilt ega kelleltki teiselt abi selleks, et neid registreid pidada. Ta on lihtsalt pidanud seda väga vajalikuks, et selgitada mõningaid oma tegevusi ja teenuseid just linnaelanikele. Olen vestelnud Pärnumaal näiteks Varbla, Tõstamaa ja Audru valla juhtidega, nendest kahe valla juhid on täiesti nõus püsielanike registri sisseseadmisega, et määratleda rannakalur ja seada püsielanike registri alusel sisse rannakaluri staatus, sest nad on huvitatud sellest, et kutselised kalurid, kohalikud mehed ja naised võiksid traditsioonilist eluviisi jätkata ja selle baasil saaks taotleda neile eriõigusi. Me teame, et üks väike huvigrupp Kihnus räägib sellest, et oleks ilus käia hülgepüügil, aga siinsamas saalis istuv ja mulle otsa vaatav Mart Jüssi teab väga hästi, et niipea kui me seadustame hülgepüügi, võivad hülgepüügilube taotleda nii eestlased, hiidlased, saarlased, lätlased kui ükskõik millised teised rahvused, kes elavad siin Euroopa Liidu territooriumil. Ja kuidas seda siis niimoodi teha, et kihnlastele anda neid lube ja teistele mitte anda? Nii et ma arvan, et siin on palju mõtlemist, aga tahaks siiski härra Tamkivile öelda, et raskused ongi selleks, et neid ületada. Ja kui asuda tegutsema, selgub, et keerukad olukorrad ei olegi nii keerukad. Nii et ainult julgust ja pealehakkamist! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Valdur Lahtvee, Mark Soosaare ja Kadri Simsoni 13. jaanuaril s.a esitatud arupärimine Suur-Pakrile tuumajaama rajamise kavatsuse kohta. Kõnepuldis on juba kolleeg Karel Rüütli.

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head Pakri saarte esindajad! Avalikkusele teadaoleva napi info kohaselt on AS Eesti Energia alustanud eeltöid tuumajaama võimalikuks rajamiseks Suur-Pakri saarele. Selleks andis Keskkonnaministeerium 2009. aasta novembris seal asuvad mitmed kinnistud üle Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse, kes on need vaikselt kiirkorras koos hulga teiste väikekinnistutega juba edasi müünud Eesti Energiale, kokku ligi 428 miljoni krooni eest.
Pakri saared on olnud põline rannarootslaste asustusala, kust elanikud olid sunnitud põgenema Nõukogude Liidu vägivallavõimu eest. Pärast taasiseseisvumist on paljud taastanud seal oma kodud ning loodud on uus püsiasustus. Algatatud on mitmeid ettevõtmisi ajaloo- ja kultuurimälestiste taastamiseks.
Aktsiaseltsi Eesti Energia kavatsuste pärast rajada Suur-Pakrile tuumajaam tunnevad sügavat muret Pakri Ühing, Pakri Saarte Kogukond, samuti Rootsi Vähemusrahvuse Kultuurinõukogu. Vastavad pöördumised on saadetud nii Eesti Vabariigi presidendile, Riigikogu esimehele kui ka peaministrile, kuid siiani ei ole ammendavaid selgitusi ega vastuseid saadud.
Lisaks sellele, et seal on eestirootslaste põline asustusala, moodustati seal aastal 1998 Pakri maastikukaitseala. Alates 2005. aastast kuuluvad Pakri saared tervikuna Euroopa Liidu rohelise võrgustiku Natura 2000 alade hulka.
Avalikkusele teadaoleva info kohaselt on saare tundlikku loodust juba kahjustatud, mille kohta on esitatud kaebus Keskkonnainspektsioonile. Eesti Energia tellitud välitööde käigus on Suur-Pakri saare maastikul ja rannaaladel väljaspool teid ringi sõitnud masinad ning maastikku on lõhutud. Teatavasti ei tohi looduskaitseseaduse ja kaitse-eeskirja kohaselt väljaspool teid mootorsõidukiga liigelda.
Kas tõesti peab tuumajaama rajamine Eestisse toimuma Euroopa Liidu Natura 2000 kaitse alla võetud looduskeskkonna ülitundlikku piirkonda ning põlisele kultuuritraditsioonidega eestirootslaste asustusalale pelgalt väikese grupi poliitikute ja ametnike suva järgi, avalikkust eksitades ja avalikkuse eest varjatult? Meenutame, et Eesti Energia on riigile kuuluv ja valitsuse kontrolli all olev äriühing.
Tulenevalt eeltoodust on meil, arupärijatel, teile kaheksa küsimust, millele palume vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun lugupeetud keskkonnaministri vastamiseks kõnepulti!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud arupärijad! Küsimused, mis ministrile on esitatud, on sellised.
Esimene küsimus: "Kas Teie ministrina olite enne Suur-Pakri saarel asuvate kinnistute üleandmist teadlik sellest, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on kavas need edasi müüa AS-ile Eesti Energia?" Vastus on lihtne ja lühike: jah, ma olin sellest teadlik. Valitsus arutas üldse kinnistute üleandmise teemat Eesti Energiale eelmise aasta keskel, siis, kui tegeldi teise lisaeelarve koostamisega. Väga teravalt oli vaatluse all eelarve tulude suurendamine, loomulikult ka kulude vähendamine, ühesõnaga, eelarvepositsiooni parandamine ja kõik, mida selle eesmärgi täitmiseks oleks võimalik teha. Üks võimalus, millega eelarvepositsiooni parandada, on kindlasti vara müük. Arutati maade müüki, vara müüki Maa-ameti, Keskkonnaministeeriumi kaudu, samuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu ja konkreetselt Eesti Energiale. Eesti Energiale müüdi selle otsuse tulemusena lõpuks kokku isegi 1825 kinnistut, kui ma õigesti mäletan, igal juhul üle 1800. Valdavalt olid need väikesed kinnistud, seotud alajaamade ja liinidega, kuid ka umbes 25 kinnistut, mis enne olid Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas, kaasa arvatud kolm, õigemini neli kinnistut Paldiski omavalitsusest, nendest kolm kinnistut Pakri saartel.
Teine küsimus: "Kas Te olite teadlik sellest, et Eesti Energia kavandab alustada Suur-Pakri saare Natura 2000 alal välitöid tuumaelektrijaama asukoha sobivuse kindlakstegemiseks?" Jah, ma olin sellest teadlik, kuna Eesti Energia oli pöördunud Keskkonnaameti poole seoses ehitusgeoloogiliste uuringute algatamisega. Pärast menetlust Keskkonnaamet selle loa andis. Ta andis selle järgmistel tingimustel. Keskkonnaamet juhtis tähelepanu sellele, et saar jääb täies ulatuses hoiualale. Hoiuala valitsejana pidas ta vajalikuks, et tööde käigus välditakse elupaikade kahjustamist ning vältida tuleb tööde tegemist lindude pesitsusperioodil. Samuti pidas Keskkonnaamet vajalikuks rõhutada, et tuumajaama asukoha valikul tuleb kaaluda ka teisi asukohti Eesti Vabariigi territooriumil.
Nii et vastus esimesele kahele küsimusele on see, et ministrina olin sellest teadlik, minu jaoks ja ka valitsuse jaoks midagi väga salajast siin ei olnud. Tuleb tunnistada, et minu seisukoht valitsuses nende küsimuste puhul ei olnud toetav. Seda seisukohta vahendas ka ajakirjandus. Nimelt kirjutas Postimees sellest, et keskkonnaminister ei poolda Suur-Pakri saarel asuvate riigile kuuluvate kinnistute müüki Eesti Energiale, kuid otsuse selles küsimuses langetab valitsus.
Kolmas küsimus: "Kes, millal ja mil viisil on andnud loa AS-i Eesti Energia poolt kavandatud tegevusteks Suur-Pakri saarel Natura 2000 alal, mis ei ole kooskõlas kaitseala eesmärkidega?" Keskkonnaamet andis Eesti Energiale keskkonnaalaste tingimustega kooskõlastuse Suur-Pakri saarel uuringute tegemiseks. Iseenesest ei ole selles ju midagi seadusvastast. Lisaks on Eesti Energial kehtiv kooskõlastus Paldiski linnaga ehk kohaliku omavalitsusega, kelle alla nimetatud territoorium kuulub. Kaitseala eesmärgid ei tähenda seda, et seal mitte kunagi midagi uurida ei tohi. Uuring omakorda ei tähenda automaatset luba millegi rajamiseks. Enne tuleb teha põhjalik keskkonnamõjude hindamine, sealhulgas täiendavad uuringud ja analüüsid, avalikud arutelud ja palju muudki. See on pikk, põhjalik ja läbipaistev protsess, kus kõigil on võimalus kaasa rääkida ja otsust mõjutada.
Neljas küsimus: "Kas Keskkonnainspektsioon on kontrollinud Suur-Pakri saarel toimunud ja toimuvat tegevust? Kas ja kui palju on tekitatud loodusele kahju ning mida võetakse ette süüdlaste karistamiseks ja kahjude heastamiseks?" Keskkonnainspektsioon käis saarel möödunud aasta 1. detsembril seoses kahe maaüksuse omanikelt tulnud kaebusega, mis puudutas mootorsõidukitega sõitmist rannavallidel ja veokite parkimist nende maadel. Keskkonnainspektsioonil on käsil järelevalvemenetlus, mille käigus selgitatakse välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Kuna menetlus on pooleli, siis küsimusele süüdlaste karistamise kohta on veel pisut vara vastata.
Viies küsimus: "Kuidas Teie keskkonnaministrina hindate kavatsust paigutada tuumajaam avalikkuse selja taga tundlikule ja väärtuslikule looduskeskkonna alale ning põlisesse inimasustuse piirkonda?" Avalikkuse selja taga saab vaevalt et ühtegi tuumajaama ehitada. Nagu ma ka alguses kinnitasin, uurimine ja uuringud ei tähenda veel seda, et tuumajaam ehitatakse. Suur-Pakri saare ost on Eesti Energia jaoks loomulikult äririsk, mille kaugem eesmärk, näiteks tuumajaama rajamine, ei pruugi mitte kunagi täituda. Näiteks võib põhjaliku keskkonnamõjude hindamise järel selguda, et see ei ole mitte mingil juhul teostatav. Eesti õigusruumis loomulikult, kordan veel, ei ole võimalik ehitada tuumajaama salaja.
Kuues küsimus: "Kas Teie olete informeerinud Euroopa Liidu vastavaid asutusi sellest, et Euroopa Liidu rohelise võrgustiku koosseisu kuuluval Natura 2000 alal on kavandatud tegevused, mis ei lähe kokku kaitse eesmärkidega? Kui olete, siis keda ja millal ning mil viisil?" Tahan rõhutada, et ükskõik millisel alal on kaitse-eeskiri täitmiseks. Suur-Pakril tehti uuringud, need ei rikkunud kaitserežiimi. Ma viitasin Keskkonnaameti kooskõlastusele. Uurijaid hoiatati, et nad tegutsevad kaitsealal, ja nad pidid arvestama sealsete reeglitega. Muude tegevuste jaoks taotlusi esitatud ei ole ja mingit ehitustegevust saarel ei toimu, vähemalt seoses tuumajaamaga mitte.
Seitsmes küsimus: "Kes on Teie arvates pädev otsustama tuumajaama asukohta Eestis?" Ma arvan, et see on koht, kus tuleb avalikkust oluliselt kaasata, arutada nii poolt- kui ka vastuargumente. Kindlasti võiks seda kui väga olulist küsimust tulevikus arutada Riigikogu, kuid lõpliku otsuse olulise mõjuga objekti asukoha kohta peaks vastu võtma ikkagi Vabariigi Valitsus.
Kui üldse rääkida tuumaenergia arendamisest tuleviku Eestis, siis on ju päris selge see, et kui tuumajaam ühes riigis asub, siis ei saa ta asuda mittekusagil, ta peab kusagil kindlasti asuma. Selle asukoha leidmine on muidugi väga keerukas. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minule jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik Natura alale tuumajaama rajada. Aga kas te tunnistate, et tegemist on valitsuskoalitsiooni teatud mõttes nipitamisega ja teie keskkonnaministrina läksite teadlikult kaasa sellega, et 700 hektarit Suur-Pakri saarest müüdi Eesti Energiale pelgalt selle pärast, et eelarvepositsiooni parandada?

Päris kindlasti ei saa seda nimetada nipitamiseks. See, et Suur-Pakri saar müüdi Eesti Energiale, ei toimunud päris kindlasti vägisi. Selle maa vastu avaldas huvi Eesti Energia oma juhtkonna tasemel. Nagu ma ütlesin, müüginimekirjas oli üle 1800 kinnistu, need kolm Pakri kinnistut nende hulgas. Ühtegi neist kinnistutest ei müüdud Eesti Energiale kindlasti vägisi ja mingi nipitamisega seal selle tõttu tegemist ei ole.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma noppisin teie vastustest arupärijate küsimustele välja ühe kentsaka lause. Te väitsite, et Suur-Pakri saare ost oli teatav äririsk. Saar ei ole tükk tühja maad, mis on tühi ja paljas. Te olete justkui ära unustanud, et sellel saarel elavad inimesed ja nendel inimestel on teatavad õigused nii tulenevalt meie põhiseadusest kui ka teistest vägevatest seadustest. Peab märkima, et ükskord, 1939–1940, toimus sellel saarel nn maade võõrandamine ja baaside rajamine. Nüüd tegeleb umbes analoogse maade võõrandamisega, seda küll teisel otstarbel, meie oma vaba riik. Minu küsimus on: kuidas te seda kommenteerite, härra minister?

Aitäh! Kommenteerin seda niimoodi, et võib-olla ma ei väljendanud täpselt. Suur-Pakri saare ostust sõna otseses mõttes kindlasti rääkida ei saa. Nagu ma ütlesin, tegemist on kolme kinnistuga. Eesti Energia omandas need kolm kinnistut, kellegi maad ta vägisi ei omandanud, ammugi mitte koos inimestega. Nii et küsimust sellest seisukohast püstitada ei ole päris õige.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, auväärt esimees! Hea minister! Juhan Partsi 19. skp kirjast ma loen, et Eesti Energia AS on teinud esialgsed uuringud tuumaelektrijaama võimaliku rajamise kohta Eestisse. Kas teile, härra keskkonnaminister, on teada, miks MKM ja Eesti Energia ei korraldanud tuumajaama parima võimaliku asukoha keskkonnamõju hindamist? Olen rääkinud.

Aitäh, härra Ratas! Sellele küsimusele oskab kindlasti majandusminister paremini vastata. Ütlen aga niipalju, et nad küsisid Keskkonnaministeeriumist, täpsemalt, Keskkonnaametist luba ehitusgeoloogiliste uuringute tegemiseks, mitte uuringute tegemiseks tuumajaama rajamiseks. Majandusministeerium peab täpsemalt kommenteerima, mida selle väite all silmas peeti.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud minister! Teatavasti on Pakri saared Paldiski linna territoorium. Paldiski linn on koostanud üldplaneeringu, mille kohaselt kahel saarel taastatakse kokku neli vana küla ja lisandub kaks uut küla. Inimeste arv võiks seal olla kuni 500. Praegu elab seal juba neli perekonda, kolm suitsu tõuseb majade korstnatest. Teatavasti andsime eelmise aasta viimase eelnõuna Riigikogu menetlusse eelnõu, mis näeb ette Pakri saarte võtmise püsiasustusega väikesaarte nimistusse. Ma tean, et Vabariigi Valitsuse otsus on mitte võtta neid saari püsiasustusega saarte nimistusse. Kas teie olite selle valitsuse otsuse tegemise juures ja milline oli Keskkonnaministeeriumi seisukoht kooskõlastusringil?

Aitäh! Ma mäletan seda arutelu valitsuses. Riigikantselei saatis selle seaduseelnõu seisukoha võtmiseks Siseministeeriumile. Meile saadeti see teadmiseks võtmiseks ja seetõttu Keskkonnaministeerium selle eelnõu kohta oma arvamust ei ole andnud, nii nagu ka teised ministeeriumid. Küll aga oli regionaalministri seisukoht selline, niipalju kui ma mäletan, et seal oli teatud juriidiline probleem. Seda seoses sellega, et Paldiski on teatavasti linn ja praegune püsiasustusega väikesaarte seadus linna ühte osa saarena tunnistada ei võimalda. Jutt on ikkagi saarvallast. Juriidiliselt ei ole võimalust nimetada linna osaks olevat saart püsiasustusega väikesaareks. See tähendab seda, et seadus nõuaks muutmist. Siis olid seal probleemid seoses eelarvega. Püsiasustusega väikesaartel on oma rahastamismehhanismid, rahastamist tuleks teostada eelarve kaudu. Aga kuna eelarve oli juba vastu võetud, siis oli regionaalministri seisukoht, et seda seadust võiks rakendada mitte 2010. aastast, vaid 1. jaanuarist 2011. Ma mäletan ka seda, et regionaalminister väitis, et alanud aastal on kavatsus väikesaarte komisjoni seadusandluse töörühmas püsiasustusega väikesaarte seadus tervikuna üle vaadata ja vajaduse korral koostada asjakohased muudatusettepanekud. Valitsus loomulikult ei olnud sellele põhimõtteliselt vastu. Kui on tegemist väikesaarega ja seal on püsiasustus, siis on see püsiasustusega väikesaar. Seal ei ole millelegi vastu olla. Küsimus oli tegelikult vormilise poole pealt. Ma usun või vähemasti loodan, et see seadus saab järgmise aasta alguseks ära vormistatud. Aga tegemist on regionaalministri valdkonda kuuluva küsimusega, tuleks küsida otse temalt.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Hea minister! Ma usun, et te jagate minu seisukohta, et tuumajaama puhul pole tegemist ühe väikese katlamajaga, mida Eestis on tuhandeid ja mida võib rajada tõepoolest ükskõik milline ettevõte, teha keskkonnamõjude hinnangu ja nii see protsess läheb. Tuumajaam on kahtlemata, nagu te ka ise ütlesite, väga eriline objekt, mida Eestis siiamaani veel ei ole. Minu arvates peaks sellise objekti nagu tuumajaam rajamist väga selgelt koordineerima valitsus, kes ka lõpuks otsustab, nagu te ütlesite. Aga praegu on valitsus kas teadlikult või teadmata andnud initsiatiivi ettevõttele, mis küll juhtumisi kuulub riigile, ja ise on natuke kõrvale jäänud. Kas te jagate seda seisukohta, et valitsus peaks suurema initsiatiivi võtma, ja kas te olete seda valitsuses arutanud või seda mõtet väljendanud?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, rõhutan veel kord, see paik on üks võimalikest asupaikadest tuumajaama jaoks. Nii nagu härra Soosaar siin enne ütles, Paldiskil on planeering selle maa-ala kohta. Väga suure tõenäosusega võib juhtuda, et Paldiski saab oma planeeringu selle maa-ala kohta teostada sellisel kujul, nagu see olemas on. Neid asukohti võib olla veel teisigi. Kui aeg tõesti jõuab nii kaugele, et on olemas Riigikogu põhimõtteline otsus, et Eestisse see tuumajaam üldse tuleb (praegu seda otsust veel ei ole), siis toimub asukoha valik, kaalutakse kõiki argumente, tehakse keskkonnamõjude hinnangud ja kõik muu, mis on vajalik, ja loodetavasti lõpuks see asupaik leitakse. Mis puudutab Suur-Pakri saare krunte, siis see on üks võimalikest asukohtadest.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Juba on tunda siin saalis õhkkonda, et ega seda tuumajaama Eestisse vist mitte kunagi ei tule, kui keegi seda kuhugi tegema tahab hakata, siis tapetakse ta ära juba enne, kui ta jõuab tooli pealt püsti tõusta. Minu küsimus on selline inimlik. Nüüd on Eesti Energial terve ports mingisuguseid maavaldusi Natura alal ja suhteliselt suure tõenäosusega ei lase rahvas tuumajaama sinna ehitada. Mis nendest maadest edasi saab, sest Natura ala maade edasimüümine ja lahtikruntimine on ka üsna keeruline protsess?

Tõepoolest, juhul, kui see plaan ei teostu, mida Eesti Energia ühe võimalusena ilmselt ette nägi, siis võib-olla on võimalik seda maad kasutada näiteks tuuleenergia tootmiseks, mis peaks keskkonnasõbralikele inimestele rohkem meeldima. Tuuleressurssi seal on ja tuuleenergeetikat seal arendada peaks olema ilmselt võimalik, kui me räägime energeetikast. Võib-olla on veel muid rakendusalasid, aga minul on keeruline seda täna siin ütelda.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Härra minister on alati väga korrektne ja napisõnaline, nii et mina palun oma küsimuse tooni pärast ette vabandust. Ma saan aru, et Eesti riigil on õnnestunud hea hulk maad ühele äriühingule niimoodi maha müüa, et sellel on oluline äririsk juures. Ei tea, kes see rumaluke äriühingu omanik on?

Ma arvan, et me teame seda kõik, kui me hästi järele mõtleme. Paraku see niimoodi on. Tulenevalt sellest, et me teame, kes on selle äriühingu omanik, on ilmselgelt võimalik tuumajaama rajamise protsessi tulevikus vajalikus suunas suunata ja juhul, kui see jaam tõesti Pakrile ei sobi, siis leida talle mingi muu asukoht. Ütleme, et ka selle omanikurolli kaudu on see ettevõte tegelikult omaniku kontrolli all.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Kui jätta kõrvale see juriidiline küsimus, kas Pakri puhul võiks olla tegu saarega, saarvallaga või hoopis saarlinnaga, nagu välja tuleb, siis kas ma sain teist õigesti aru, et teie poolt, teie ministeeriumist otseselt ei olnud vastuseisu sellele Riigikogust tulnud eelnõule, et Pakri võiks olla selles nimistus? Ei ole palju neid argumente, miks ta ei võiks seal olla, kuna seal on aastaringsed püsiasukad. Püsiasustusega väikesaarte nimekirjas olemine võimaldaks saarel luua saarevahi institutsiooni, nagu Vilsandil ja teistel väikesaartel, mis aitaks ka looduskaitseküsimustes seal korda hoida. Mida te selle kohta arvate?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, tõepoolest, Keskkonnaministeeriumil selle seaduseelnõu vastu midagi ei olnud ja ka valitsusel tervikuna selle vastu midagi ei olnud, kuid vormiliselt oli otsus sellisel kujul ja sellisel ajal seda mitte toetada. Nagu ma juba ütlesin, kui tegemist on väikesaarega, kus on püsiasustus, siis on see püsiasustusega väikesaar ja sellest tulenevad kõik muud regulatsioonid. Usun, et see asi saab tulevikus ka sellekohaselt korda aetud.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Seoses Pakriga on tuumajaama asukoht ja selle valik muutunud eriti tähtsaks ja avalikkuse huvi objektiks. Te ise ütlesite ja on ka ajakirjandusest läbi käinud, et see võib-olla sinna ikkagi ei sobi. Kas valitsuses on olnud arutuse all alternatiivsed asukohad, kuhu see jaam sel juhul võiks tulla, kui ta Pakrile ei sobi, ja millised need on?

Tänan selle küsimuse eest! Valitsuses ei ole alternatiivsed asukohad arutusel olnud, neid ei ole valitsuse tasemel keegi pakkunud. Ajakirjandusest oli mõni aeg tagasi võimalik neid asukohavariante lugeda, aga see ei olnud mitte Vabariigi Valitsuse seisukoht. Nagu ma ütlesin, nende võimalike asukohtadega väljatulemine valitsuse tasandil nõuab väga tõsist eeltööd ja ettevalmistust. Näete isegi, milliseid emotsioone see teema kaasa toob.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti Energia ostis riigilt möödunud aastal sadu hektareid maad, sealhulgas Suur-Pakri saar, millel on Natura 2000 ala. Mul on nüüd küsimus, mitte tahapoole, vaid ettepoole vaadates: kas teil ka praegu toimub läbirääkimisi mõne riigiettevõttega, et nad ostaksid Natura 2000 alasid, näiteks Tallinna Sadamaga või mõne teise ettevõttega, kellelt enam kasumit n-ö välja võtta ei saa, küll aga võiks neile müüa riigimaad?

Tänan küsimuse eest! Pidades täpsust silmas, rõhutame ikkagi üle, et Suur-Pakri saarel müüdi Eesti Energiale kolm kinnistut, mitte terve Suur-Pakri saar, kokku 744 hektarit. Meil ei ole praegu käsil mingeid läbirääkimisi ega mingisugust plaani valitsuse tasandil, et ühelegi riigiettevõttele müüa looduskaitselist maad. Üldiselt on Eesti riigi ja Keskkonnaministeeriumi poliitika selline, et riik pigem ostab looduskaitselist maad, kui müüb seda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister, küsimustele vastamise eest! Ma palun läbirääkimisteks kõnetooli kolleeg Mark Soosaare!

Lugupeetud minister! Hea juhataja! Teie ülevaade sellest, kuidas püsiasustusega väikesaarte nimistu täiendamine kulgeb, on julgustav sellepärast, et seitse Riigikogu liiget kõigist fraktsioonidest vana aasta viimasel istungil sellise eelnõu ka esitasid. See, et praeguses seaduses on ette nähtud, et saared asuvad ainult valdade territooriumil, on suhteliselt kergesti parandatav puudus. Teatavasti on meil veel saari, mis asuvad linna territooriumil, näiteks Aegna saar, kus on samuti püsiasustus taastunud ja ka nendel inimestel, kes elavad Aegnal, on õigustatud ootus, et nende elukoht, nende saar oleks selles nimekirjas. Loodetavasti selle nimekirja pikendamisel erilisi takistusi ei teki ja siin Riigikogus me saame ka § 2 muuta. Nii et selle töö me teeme siin varsti ära.
Mis puutub Pakri saarte ajalukku, siis keegi kolleegidest tõi juba üsna ilusasti välja, et aastal 1939, täpsemalt küll aastal 1940, okupatsioonivõimud tühjendasid selle saare elanikkonnast. Nii nagu tühjendati Naissaar ja Osmussaar, nii tuli ka pakrilastel lahkuda. Nad tulid 1941. aastal tagasi oma kodudesse, sest selle ühe aasta jooksul ei olnud suudetud nende kodusid veel ära lõhkuda, kuid kui võõrvõim 1944. aastal lähenes, siis tuli neil teist korda lahkuda. See võõrvõim oli väga julm, sest Pakri saared muudeti polügooniks ja nende kodud lihtsalt pommitati õppuste käigus puruks.
Nüüd on nemad või nende järglased oma maa tagasi saanud. Pannud seljad kokku, otsustasid nad, et Suur-Pakri Suurküla maid tagasi ei võeta. Need jäetakse riigile sellel tingimusel, et Suur-Pakri keskel asunud ajaloolist küla ei hoonestataks mitte igat sorti karbikestega ja erinevate sobimatute tänapäevaste hoonetega, vaid et see säilitatakse kui varemepark. Ma arvan, et riik peab selle koha peal sõna pidama ja riigil ei ole mitte mingit õigust ehitada sinna ei tuuleparki ega ka mitte tuumajaama, sest üks tsiviliseeritud riik niimoodi käituda lihtsalt ei saa.
Mis edasi? Viimased teated koalitsiooni poolelt ja ka opositsiooni poolelt räägivad sellest, et meil puudub selge ja ühene, sihvakas energiapoliitika. Tõsi ta on, et vahel on mõnes valdkonnas vaja riske hajutada, aga otsustamatus ja riskide hajutamine toob kahjuks kaasa perspektiivide hägustumise ja hajumise. Seetõttu tahan ma juba teist korda siit puldist meelde tuletada Taani parlamendi otsust, Folketingi otsust aastast 1985, kus otsustati selgelt ja üheselt: Taani tuumajaama ei ehita. Ei ehita ühel väga lihtsal põhjusel: ehitada ühes väikeriigis tuumajaam, see tähendab panna pidur kõigi teiste energialiikide arendamisele. Üks tsentraalne tänapäevane tuumajaam on sellise võimsusega, et ta rahuldab kogu Eesti energiavajaduse ja energiat jääb ülegi, aga me oleme täies energiasõltuvuses teistest riikidest, nendest vähestest riikidest, kes tuumkütust toodavad, oleme sõltuvuses riikidest, kuhu me tuumajäätmeid peame ladustamiseks viima. Siin on veel palju teisi negatiivseid tegureid.
Niisiis, ma kutsun üles siin saalis viibivaid kolleege mõtlema selle üle ja tegema ettepanekuid valitsuskoalitsioonile, milline võiks olla Eesti otsus energeetikavaldkonnas. Võib-olla tasuks meil järgida Taani parlamendi otsust, sest see otsus tagas väga intensiivse ja kiire arengu tuuleenergiale. Praegu toodab Taani tuuleenergiat rohkem, kui on Eesti vajadus. Ärgem unustagem, et Taani territoorium on samasugune kui Eesti territoorium. Taanis kasvas selles valdkonnas eelmisel aastal, majandussurutise tingimustes, tööhõive 18% ja kasvab veelgi. Kutsun üles mõtlema alternatiivsetele energiaallikatele, mis välistavad tuumajaama ehitamise ja võimaldavad meil uhkelt minna 21. sajandist 22. sajandisse. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Rein Ratas!

Austatud esimees! Hea keskkonnaminister! Auväärt Riigikogu! Pakri maastikukaitseala loodi just nimelt haruldaste ja teadusliku väärtusega geoloogiliste objektide ning eluslooduse kaitseks. Samas on ajaloomälestisena Suur-Pakri ja Väike-Pakri saarel kaitse all ka kirikute varemed, samuti kalmistud.
Suur-Pakri kaitsealustest abiootilistest loodusväärtustest lubage mainida mõningaid. Nendeks on Suur-Pakri järvikud, paekallas, Kagutee-äärsed rahnud, Teekäänu rahn, Suurkivi. Taimkattest lubage mainida Suur-Pakri põhjaosas asuvat ligi viie ruutkilomeetri suurust looniitu, mis on lageda looalana kahtlemata üks suuremaid selliseid loodusväärtusi nüüdisaja Eestis üldse. Saarel leidub mitmeid teise ja kolmanda kategooria kaitsealuste soontaimeliikide esindajaid, näiteks randtarn, põhjaosa looalal on kahkjaspunane sõrmkäpp, karulauk, näsiniin, aasnelk, salutakjas. Väga rikkalik on Suur-Pakri samblafloora. Kokku on seal kuni 190 samblaliiki. Silma torkab just haruldaste liikide rohkus, millest enamik on endale sobiva kasvukoha leidnud alvaritel ja klindi paepaljanditel. Näiteks kasvab kaitsealustest liikidest Suur-Pakri põhjaosa alvaritel arktoalpiinne turd-lühikupar, samuti võib Suur-Pakril leida tõmmut pungsammalt, mis on Euroopa sammalde punase raamatu haruldaste liikide nimistus. Suur-Pakri põhjaosas paikneb ka riiklik rannikumaastiku seireala.
Austatud härra keskkonnaminister! Teie ametivend majandus- ja kommunikatsiooniminister ei välista oma 19. skp kirjas soovi ehitada tuumajaam Suur-Pakrile. Vastupidi, ta toob esile mõningad eelised tuumajaama ehitamiseks. Samas mainib ta, et Eesti Energia AS tegi esialgsed uuringud tuumajaama võimaliku rajamise kohta Eestis. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punkti 4 kohaselt on tuumaelektrijaama ehitamine olulise keskkonnamõjuga tegevus. Seetõttu jääb minu küsimus praegu õhku rippuma: miks pole tehtud tuumajaama asukoha valiku keskkonnamõju hindamist? Õhku jääb see rippuma sellepärast, et sellele küsimusele saab vastata, härra Tamkivi, teie ametivend Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist.
Suur-Pakri saar on võrratult rikkalik loodusväärtuste, ajaloo- ja kultuuriväärtuste kooslus. Seda tuleb hoida ja kaitsta. Lubatagu alandlikult paluda meie valitsust tõestada, kui ta peab seda vajalikuks, et Suur-Pakri on Eestis parim paik, et mitte öelda ainuke paik, kuhu ehitada tuumajaama. Oma meelsust tuumajaama ja Pakri saarte suhtes väljendasite te, härra Tamkivi, väga tagasihoidlikult. Sellepärast tuleb mulle tahtmatult meelde kirjandusklassiku Nikolai Gogoli, võiks öelda, igikestev tarksõna: "Mina olen sinu sünnitanud ja mina sinu ka tapan." Ärgem tehkem nii! Olen rääkinud.

Aitäh, kolleeg Rein Ratas! Palun, kolleeg Marek Strandberg! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Kui küsida, milline on parim koht tuumajaama jaoks, siis tuleb öelda, et parim koht tuumajaama jaoks on see, kus see tuumajaam juba olemas on. Avagem silmad ja nähkem lihtsat asja: see, mille pärast nii elektrituruseaduse kui ka muude asjadega vaeva nähakse, on tõsiasi, et need turud peaksid olema avatud. Me peaksime toimima Euroopa Liidus ühiselt, ühistes huvides. See ei tähenda seda, et igaüks peaks ehitama endale tuumajaama ja kõikvõimalikud energiaallikad, mis vähegi võimalikud on, katsetama seda, mida teised juba varem teinud on, ja võib-olla tegema ka vigu. Kui me räägime energiaturu avanemisest puhtmajanduslikus mõttes, siis Eesti ei vaja mingit oma tuumajaama, sest, oleme ausad, 2013. aasta 1. jaanuarist ei ole Eestil olemas oma elektrit, vaid on olemas avatud elektriturg. Seda esiteks.
Viis, mismoodi ja millisel kirglikul moel räägitakse Eestisse tuumajaama rajamisest, meenutab väga sageli araabia kaupmeest, kes laob letile suure hulga kaupu ja lõpuks ütleb, et tuleb midagi osta selle tõttu, et ta on nii palju tööd teinud ja nii palju asju leti peale toonud. See, mis toimub praegu tuumajaama ümber, meenutab inimest või isikut, kes ostab endale ülikonnariiet kavatsuseta teha endale ülikond, kes ahnitseb midagi kokku. See on niisugune omapärane hamsterlus. Selle tuumajaama ümber tehakse võimalikult palju kära ja sellega seoses tehakse palju toiminguid, et lõpuks öelda, et nii palju tööd ja vaeva on nähtud, et enam ei ole mingit muud võimalust, vaid on lihtsalt aukohustus see tuumajaam valmis teha. Meie Eesti elus on selline tehnoloogiline gradatsioon ju teada. Siinsamas Toompea külje all ehitati vaimustusega valmis üks tualettruum, mis aasta otsa tööle ei hakanud. Me teame, kuidas hiljaaegu tohutute ponnistustega ja kiituste saatel ehitati valmis üks tehnoloogiline rajatis nimega vabadussammas, mis ka ei käivitunud. Nüüd üritame me täpselt samasugust mustrit järgides ehitada tuumajaama. Ma ei ennusta, mis sellest saada võib.
Paraku on tuumajaamaga niimoodi, et jäätmetega peab iga maa ise toime tulema. Sisuliselt tähendab see, kui me ehitame Pakrile tuumajaama, et kuhugi sinna maetakse ka need jäätmed. Tõepoolest, me ei eemalda mitte ainult Eesti, vaid ka maailma ökoloogilisest pärandist või mitmekesisusest ühe küllaltki olulise koha. Ma arvan, et looduslik mitmekesisus on rohkem väärt kui oma tuumajaam.
On teatav selline, kuidas viisakalt väljendada, perverssus nende maailmakultuuride puhul, kus harrastatakse inimeste karistamist nende tapmise läbi. Selleks perverssuseks on asjaolu, et hukatav peab olema täie tervise juures, ta ravitakse enne terveks, juhul kui tal mingi häda on, olgu külmetushäda või mis iganes muu, ja siis ta hukatakse. Midagi samasugust toimub praegu ka nende uuringutega. Teades, et soovitakse ehitada Pakrile tuumajaama, käib viisakas tants ja trall selle ümber, kuidas ikkagi sellel loodushoiualal võiks ühel, teisel või kolmandal moel teha korrektselt uuringuid, selleks et kogu ökosüsteem seal lõppkokkuvõttes hävitada. See loogiline vastuolu, see vastuolu, mis on seotud kogu selle tantsuga tuumajaama ümber, mida Eestisse tahetakse ehitada, on, ütleme ausalt, tervele mõistusele, ka tervele majanduslikule mõistusele täiesti vastuvõetamatu.
Hiljaaegu kohtusin Šveitsi leiutaja ja inseneri Piccardiga, kes on valmis ehitanud lennuki, mis saab kogu oma energia päikesevalgusest, lennuki, mis tõstab üles inimese, lennuki, mis suudab ise maast õhku tõusta, lennuki, mis suudab ka pärast päikeseloojangut lennata. Tema jaoks ei ole see lennuk mitte inimese püüe lennata hästi kõrgele ja kaugele, vaid tõestus sellele, et mõistlikul moel energiat hankides, mõistlikul moel energiat salvestades ja kasutades on võimalik toime tulla nii, et me ei pea maa seest väga palju midagi urgitsema. Piccard mainis, et tema jaoks on täiesti arusaamatu, et kui tema suudab lennata sellise lennukiga, kuidas siis autotööstus saab rääkida, et sellist autot ei ole võimalik teha, kuidas ehitajad saavad rääkida, et sellist maja ei ole võimalik ehitada.
Ma arvan, et meie energiamajanduse kvintessents ei ole mitte selles, et me mõtleme, kuidas Pakrile või näiteks Lahemaale või ükskõik millisesse ilusasse kohta ehitada üks kaunis tuumajaam, vaid küsimus on selles, mismoodi praegu kättesaadavad tehnikad mõistlikult kasutusele võtta. Tuumajaama rajamise vajadus on muudetud meedias aksioomiks. See on muudetud aksioomiks samamoodi, nagu mingis mõttetus telepoesaates tehakse teile selgeks, et järjekordne vidin teie kodus on puudu ja järjekordne vidin on see, mis eraldab teid õnnest. Tuumajaamaga ei ole lugu oluliselt teistmoodi. See on müügikampaania, mis käib. See on paljuski ka võidujooks Eesti Energia aktsiaemissioonile või kes pagan täpselt teab, mis mõtted inimeste peades on. Aga sellisel moel neid asju ei peaks tegema ega tohiks teha, seda enam, et selle järele puudub Eestis igasugune vajadus. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Imre Sooääre!

Hea juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Aeg on hiline, ma teen hästi lühidalt. Ma ei ole nõus kolleeg Aivar Riisaluga, kes ütles, et seda tuumajaama järgmisel aastakümnel või mis iganes ajal Eestisse ei tule. Ma ei ole mingisugune tuumajaama eestkõneleja ega selle toetaja. Ma olen kaugel sellest arvamusest, et see peaks tingimata Pakri saarele tulema, aga mind häirib selle diskussiooni juures see, et tuumajaamast tahetakse teha tonti, millega rahvast hirmutada. Neid asju ei saa vaadata ühesugustes värvides.
Ma olen käinud Kanadas Pickeringi tuumajaamas. Kohe selle tuumajaama kõrval, peaaegu seina taga elavad inimesed oma igapäevast elu, istuvad oma aedades, peavad grillipidusid, mängivad oma lastega, ja mitte keegi ei tunne, et see jaam neid kuidagi ahistaks, sest seal kasutatakse moodsat tehnoloogiat ja toimub pidev monitooring, et mingit saastatust ei oleks.
Millegipärast, nähtavasti Tšernobõli õnnetusest, on jäänud üks tuumajaama taak meie peale, mida kardetakse. Sellega hirmutatakse meie lapsi ja lapselapsi tulevikus. Sellest ajast peale, kui Tšernobõli jaam ehitati, on elu maailmas üsna palju edasi läinud ja ka tehnoloogia on edasi arenenud. Loomulikult, igal tehnoloogial on omad nõrgad küljed ja omad tugevad küljed, aga need tuumajaamad, mida praegu projekteeritakse ja ehitatakse, on kaugel sellistest jaamadest, millega meie lapsi ja lapselapsi siin täna hirmutatakse.
Ma arvan, et ehk hoiaksime silmad lahti ja mõtleksime kaasa. Seda küsimust ei arutata ega otsustata ära esmaspäevaõhtuses ministri küsimuste-vastuste voorus kell neli. Seda peaks arutama riiklikult tähtsa küsimusena, mis meil toimub tavaliselt teisipäeviti. Siis oleksid juures ka teadlased, oleksid olemas kõik poolt- ja vastuargumendid ning avaldataks arvamust selle kohta. Nii peaks see asi võib-olla käima.
Mis puutub Pakri saarte lülitamisse püsiasustusega väikesaarte nimekirja, siis kindlasti tasuks seda toetada, sest pole argumente, mille tõttu aasta läbi Pakril elavate perede elukohta sealt välja jätta. Pakri olemine väikesaarte nimekirjas ei ole mitte kuidagi seotud sinna tuumajaama ehitamise või mitteehitamisega. Mitte keegi ei keela ükskõik mis rajatisi või energiaallikaid ka väikesaartele ehitamast. Need on kaks täiesti eri asja, neid ei maksa siin kokku panna.
Hoiame oma silmad lahti ja lähtume tuumajaama puhul eelkõige Eesti energiajulgeolekust ja Eesti riigi huvidest, mitte poliitilisest valimiseelsest võitlusest ja laste hirmutamisest ainult ühtede värvidega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Imre Sooäär! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Arupärimiste käsitlemine on läbi. Suur tänu, härra keskkonnaminister, küsimustele vastamise eest!

Palun nüüd registreeruda, kellel on soovi, esinemiseks vabas mikrofonis pärast haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.21.