Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister, ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 42 Riigikogu liiget, puudub 59. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo, rahandusminister Jürgen Ligi.

Esimene küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Paar nädalat tagasi asus teie koalitsioonipartner Mart Laar taas sõna võtma tööpuuduse teemal ja ta ähvardas, et europarlamendis räägitakse, et kiiresti kasvav tööpuudus Eestis võib Eesti euroala ukse taha jätta isegi juhul, kui liitumiskriteeriumid täidetud saavad. Teie vastus rahandusministrina oli tabav, ma tsiteerin: "Mardil on oluline öelda, et ta teab europarlamendis räägitavat ning muretseb tööpuuduse ning euro pärast." Kõik see vastab ju ka tõele, aga ühte lausesse seotuna annavad need tulemuseks mõttetuse. Siiski, tööpuudus kasvab pidevalt ja võrreldes aastataguse ajaga ei näita kasv aeglustumise märke. Minu küsimus ongi see, et milliseid ohte te näete selles Eesti riigi eelarvele?

Aitäh! Tööpuudus on kindlalt riigieelarvet mõjutav asi, aga ma keeldun seda euroga sellepärast sidumast, et ta on ainult üks integreeritud näitaja detail. Me ei saa eraldi öelda, et üks juba arvesse võetud näitaja on eraldi eurokriteerium. Aga ta mõjutab. Ta mõjutab maksulaekumisi, ta mõjutab sotsiaalkulusid, töötukassa väljaminekuid. Nii et eelarve jaoks on oluline, üks valdavaid küsimusi tööpuuduse areng, aga mitte ainult tööpuuduse, vaid ka tööhõive seis. Huvitav küll, aga muutunud keskkonnas on need kaks natuke erinevalt käituvat asja. Meie tööhõive olukord ei ole nii halb kui tööpuuduse numbrist võiks välja lugeda. Tööpuuduse protsent on kasvanud palju kiiremini kui on langenud tööhõive number. Jätame kulutused kõrvale, maksude pool tuleneb tööhõivest.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Kõrge tööpuudusega on siiski seotud ka riigi väljaminekud ja Keskerakonna fraktsioon on algatanud seaduseelnõu, mille kohaselt tööandja saaks 12 kuuks sotsiaalmaksuvabastuse, kui ta loob uue töökoha seni töötuna registreeritud inimesele. Sotsiaalmaksu tasuks sel juhul riik, kuid riik omakorda vabaneks kohustusest tasuda toimetulekutoetusi ja saaks töö leidnud inimese näol juurde ka uue tulumaksumaksja. Minu küsimus on see, et kumba teie rahandusministrina eelistate, kas abist sõltuvat kodanikku või riigi toetusel töö leidnud uut maksumaksjat?

Aitäh! Mina kõige parema meelega eelistan ikkagi riigi kunstliku toeta töö leidnud maksumaksjat ja arvan, et need riigi abipaketid peaksid olema läbi kaalutud, mitte lihtsalt abistamine abistamise pärast. Ei mäleta täpselt, kas teie eelnõu puudutas nüüd ainult sotsiaalmaksu või ka tulumaksu, kuid ütlen, et sotsiaalmaksu baas on üks põhilisi sotsiaalturvalisust mõjutavaid näitajaid. Kui me ikkagi pakume lahkelt toetusi sotsiaalmaksu arvel, siis on tulemuseks väiksem pension ja halvem raviteenus. Mina selliseid asju teha ei tahaks.
Peale selle ma näen ka ohtu, et ettevõtete käitumine muutub liiga palju orienteerituks sellele meetmele. See jätab kombineerimisvõimalusi. Ma oletan, aga ei tea täpselt, kui läbitöötatud teie eelnõu mehhanism praegu on. Ma suhtun teie eelnõusse igatahes kriitiliselt, aga kõiki detaile ei tea hinnata.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud rahandusminister! Keskerakonna fraktsiooni eelnõu ei pane kindlasti löögi alla haigekassat ega pensionikassat. Vastupidi, need mõlemad saavad lisatulu, sest ka praegu maksab riik ametlikult töötuna registreeritud inimese eest juba ravikindlustuse osa 13 protsenti. Meie ettepanek on see, et kui ta leiab tööd, makstakse ka pensionikassa osa ja seda on ka riskina näidatud. Aga mul on küsimus selle kohta, milline on praegune olukord. Kas pensionikassa väljaminekud on kaetud vaid aasta jooksul laekunud pensionimaksetest või peab riik juba ka praegu, aastal 2010, pensionikassasse teistest allikatest tulevaid tulusid lisama?

Kõigepealt, teie väite esimene pool nõuab kontrollimist. Kui te ütlete, et see haigekassat ei mõjuta, siis tuleb üle kontrollida, mis summalt makstakse seda sotsiaalmaksu töötute pealt. Ma arvan, et see kontroll annab tulemuseks, et ka haigekassa siiski kannatab. Pensionikassaga on nii, et loomulikult makstakse sinna juurde, aga selle juurdemaksmise võime on ju piiratud, nii et igal juhul kannatavad ka pensionid. Nii et ettevaatust selliste ettepanekutega!

Head kolleegid! Nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Marika Tuusist. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Fakt on see, et tööpuudus on Eestis praegu ikka ülisuur. Eurostati andmetel – viimased andmed tulid küll kahjuks novembris – on see protsent 15,2. Praegu oleks see ilmselt veel suurem.
Mul on tõesti küsimus, miks me ikkagi tööpuudusega nii leigelt tegeleme – kaasa arvatud rahandusminister? Ja miks me oleme selle abistamisega hiljaks jäänud? Kas te peate õigeks, et praegu need 100 000 krooni palgatoetusteks, mis on antud, võetakse ikkagi töötukassa arvelt ja 100 inimest jääb ju selle eest koolitamata?

Aitäh! Kas või teie sõnavõtu kirglikkus lükkab ümber väite, et me tegeleme selle teemaga leigelt. Ei tegele! Me oleme kindlasti mures kõik – opositsioon, koalitsioon, töötud ja ma arvan ka töölkäijad. See ei rõõmusta mitte kedagi ja ma ei tea ühtegi õnnelikku inimest sellise olukorra taustal. Aga raha tööpuuduse leevendamiseks on väga kiiresti kasvanud. Ei saa ju seda kuidagi unustada. Hiljuti, ma arvan, et see võis eile olla (mind ennast ei olnud eile Eestis) esitles vist sotsiaalminister siin ühte meetmetepaketti, mille summa oli 3,8 miljardit ja mida võis pealkirjastada (ma ei tea, mis oli tema pealkiri) "Tööpuuduse leevendamine". See puudutas erinevaid valdkondi.
Ja teiseks, kui tööpuudus mitmekordistub aasta-poolteisega – meie tööpuuduse madalseis oli, kui ma ei eksi, 2008. aasta keskel –, siis ei tule ükski süsteem sellega efektiivselt toime. See ei ole asi, kus oleksid kiired ja tõhusad lahendused. Kui on struktuursed, fundamentaalsed probleemid, siis sellist asja kiirelt ei lahenda.
Teiseks, ma juhin tähelepanu tööhõive numbritele. Võrrelge buumieelset tööhõivet praeguse tööhõivega ja te näete, et see on sama tase. Nii et mõneti on siin tegu ka inimeste aktiivsuse tõusuga nende töötute hulka arvestamisel.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra rahandusminister! On meeldiv kuulda, et neid meetmeid on kasutusele võetud ja rahasummad on üpris suured. Samas üllatab mind see, et te ütlete, et te ei näinud seda tööpuuduse kasvu ette, samal ajal, kui siin saalis sai valitsust korduvalt selle eest hoiatatud, aga kunagi ei teinud keegi sellest tõsiseid järeldusi. Konkreetne küsimus ongi mul selle kohta, et kui need suured summad on mängu pandud – kuigi ma ise pole peale Sotsiaalministeeriumi projekti teisi kuulnud –, kas te võite siis öelda mõne konkreetse arvu, näiteks kas need meetmed on juba andnud tööd sajale, kahesajale või tuhandele inimesele. Kas tööpuudust on juba vähendatud tänu nendele meetmetele? Kas on mingit resultaati?

Aitäh! Ma ei hakkaks pakkuma täpseid numbreid, aga need analüüsid on tegemisel, kui mitte juba tehtud Sotsiaalministeeriumis ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, kes on siis vastavalt töötuse ja ettevõtlustoetuste eest peavastutajad. Mis puutub aga sellesse ettenägemisse, siis mitte keegi ei teadnud ette sellist tööpuuduse kasvu, mitte keegi. Ja ajaloolased ei leia kunagi selliseid hoiatusi, millele te viitasite. Ka mina olin majanduskasvu ja arengute suhtes keskmisest skeptilisem ja ettevaatlikum, kuid ma tunnistan, et ma ei uskunud, et tuleb selline majanduslangus.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahandusminister! No jaa, aga te olete praegu minister ja valitsuses, te peate ikkagi praegu inimestele, kes on kaotanud töö, kellel ei ole võimalik maksta oma elektriarveid ja küttearveid, midagi konkreetset ütlema. Ja kui nüüd täiesti tõsiselt küsida, siis kuhu sel töötul inimesel minna on? Kui ta tahab omavalitsuse, vallavalitsuse uksest sisse minna, siis nendel on ju samamoodi – omavalitsuste tulubaasi on tõsiselt vähendatud, mitmed vallad suudavad praegu ainult õpetajate palga välja maksta, teed lahti lükata ja veel mõned väikesed asjad teha ja ongi kõik. Ja kui me räägime siin, et nad peaksid suutma ettevõtluskeskkonda arendada või luua, siis see on ju fiktsioon. Sellesse ei usu keegi. Samamoodi on praegu maavalitsuste ja omavalitsusliitudega. Minu küsimus on seotud sellega, kas teil kui rahandusministril on plaan neid omavalitsuste tulubaasi protsente üle vaadata või ei ole.

Aitäh! Kui te nüüd küsimuseks nimetasite seda sõnavõtu lõppu, siis ma ei anna sellist lubadust, et omavalitsuste tulubaasi protsent peaks suurenema. Minu arust on olude leevendamiseks pigem mõistlik keskenduda tasandusfondile. Selle protsendi suurendamine aastate jooksul, mida tehti vaatamata minu murele ja vaidlemistele, andis tulemuseks, et jõukamad said veel jõukamaks ja langesid veel suuremasse laenukoormusse. Aga regionaalpoliitiliselt ei olnud see hea areng. See on võib-olla vastutuse ja iseseisvuse seisukohalt omavalitsustele hea olnud, kuid mitte regionaalpoliitiliselt. Selles mõttes on seda vaidlust, ma arvan, mõistlik uuesti alustada, kas see protsendi järkjärguline tõstmine oli kokkuvõttes omavalitsustele hea.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Hea minister! Te ütlesite väga ilusasti, et nii opositsioon kui koalitsioon on mures suure tööpuuduse pärast. Aga ettevõtjad süüdistavad nii valitsust kui Riigikogu, et viimasel ajal tuleb kogu aeg selliseid seadusi, mis tegelikult muudavad ettevõtete olukorra raskemaks. Üks asi on maksude pool, aga ka täna on meil näiteks teisel lugemisel Vabariigi Valitsuse algatatud audiitortegevuse seaduse eelnõu, mille järgi auditeerimine läheb ettevõtetele tegelikult kallimaks ja audiitoreid jääb vähemaks. Miks me teeme sellisel keerulisel ajal selliseid seadusi, mis tegelikult segavad ettevõtlust ega aita sellele kuidagi kaasa, vaid, vastupidi, pidurdavad. Siin jääb konkreetselt jälle mõnikümmend audiitorit ilma tööta. Nii et palun vastake!

Aitäh! Minul on täpselt vastupidised andmed. Minu andmetel halduskoormus ettevõtetel väheneb. Teiseks, ma ei absolutiseeriks ühtegi sellist näitajat, vaid võrdleksin neid teistega. Majandusarvestuse ja kontrolli tase on ettevõtluskeskkonna puhtuse ja kvaliteedi küsimus. Ei ole ju nii, et ärisuhetes määraks asja ainult see, kui palju peab keegi audiitorile või raamatupidajale maksma, vaid see, kui ausad ja tulemuslikud on majandussuhted. Kui süsteem on läbipaistmatu, siis on ettevõtjate riskid palju suuremad, et nende partner ei tule toime või isegi petab.

Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lauri Laasilt kaitseminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud kaitseminister! 2009. aasta novembris maksis Kaitseministeerium 10 protsendile oma ametnikest preemiat. Rahandusminister Jürgen Ligi märkis toona, et selgitust selle sammu kohta tuleks küsida just nimelt teie käest, kas te peate õigeks sellist pidu katku ajal ja pillerkaaritamist maksumaksja rahaga. Siit ka küsimus: kuidas te õigustate preemiate maksmist ajal, mil iga nädal lisandub tuhandeid töötuid ning nii era- kui avalik sektor kärbib töötajate palku?

Vaatamata raskele majanduslikule olukorrale, on inimesi, kes teevad rasketes oludes silmapaistvat tööd. Kaitseministeerium kahandas oluliselt oma töötajate arvu, viis läbi struktuurse reformi, mis kahandas juhtimistasandit neljalt kolmele, ja selle struktuurireformi läbiviimiseks lepiti suvel kokku motivatsioonipakett. Selle motivatsioonipaketi osaks oli 10 protsendile parimatest preemia maksmine. Pean jätkuvalt sellist sammu õigustatuks. Priiskamiseks ei saa seda kuidagi pidada, tegemist on üsna väikese osaga, nagu juba rõhutatud, parimatest. Selline motivatsioon hoidis oluliselt kokku vahendeid ja kasvatas motivatsiooni töötajaskonnas.

Palun, kolleeg Lauri Laasi, esimene täpsustav küsimus.

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Ehk täpsustaksite, millised täpselt need tööülesanded olid ja mille poolest nad erinesid tavapärasest tööülesannete täitmisest, et nende eest tuli maksta täiendavat tasu.

Ma ei hakka tegema pealiskaudset ettekannet 22 töötaja saavutustest, selle kohta võin teile, kui teie uudishimu tõepoolest jätkuv on, esitada ka vastavad materjalid. Need on läbi arutatud osakonnajuhatajate koosolekul ja asekantslerite koosolekul ning kinnitatud kantsleri käskkirjaga. Olen veendunud, et need otsused olid põhjendatud ja töökollektiivis on selline otsus ka mõistmise ja toetusega vastu võetud.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on ajendatud murest meie poiste pärast Afganistanis. Teatavasti on neid viimasel ajal otsa saanud just nendest IED-dest ehk improviseeritud lõhkekehadest põhjustatud plahvatuste läbi. Peastaap andis meile informatsiooni, et n-ö turul on olemas palju tundlikumad miiniotsijad, mis võivad nende avastamist suurendada. Ma ei julge öelda seda summat, ma mäletan, et see oli üpris suur summa, mis oleks vajalik sääraste miiniotsijate soetamiseks. Aga teil on kindlasti ülevaade olemas. Kas teie eelarve veaks praegu välja sääraste riistapuude soetamist?

Kaitseväelaste turvalisus ja kaitse on kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja ma loodan, et ka valitsuse prioriteet. Kui on tõendipõhised andmed, et kaitseväelaste turvalisust missioonidel on võimalik suurendada, siis rahalised vahendid riigieelarvest ja Kaitseministeeriumi eelarvest leitakse.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Olen teiega nõus, inimesi peabki premeerima hea töö eest. Aga tahtsin küsida, kas selle 10 protsendi premeeritute hulgas oli ka neid inimesi, kes tegelesid vabadussamba projektiga eelmisel aastal.

Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et ei olnud.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud kaitseminister! Te olete jäänud halba valgusesse seoses selle eriliste lisakohustuste eest lisatasu maksmisega, aga kindlasti olete te tundnud huvi, kas mõni teie kolleegidest on samasuguse premeerimisskeemi detsembrikuus ellu viinud. Kas te olete esitanud oma kolleegidele, valitsuskabineti liikmetele selle küsimuse ja mis te olete vastuseks saanud?

Missugused on teiste ametkondade ja ametiasutuste premeerimissüsteemid, see on pikk ja keeruline küsimus. Olen veendunud, et silmapaistvate tulemuste eest tuleb inimesi ka materiaalselt premeerida. Ma ei näe selles mitte midagi loomuvastast.

Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Sven Mikserilt kaitseminister Jaak Aaviksoole.

Austatud härra kaitseminister! Eelmise nädala Eesti Ekspress avaldas teie emotsionaalse ja väga avameelse intervjuu, mille rohked vastukajad meedias mõneti kahetsusväärselt, aga samas üsna ootuspäraselt keskenduvad sellele, justkui tasakaalustaks meie Afganistanis kantud ohvreid asjaolu, et me oleme tapnud seal viis või kümme korda rohkem taliibe ja justkui oleks mõnel meie sõduril tekkinud seal mingi tapjakompleks. Olen kõnelnud paljude Eesti missioonisõduritega ja jagan teie arvamust, et absoluutselt valdav osa neist on väga pühendunud, teadlikud kõigist ohtudest ja oma kohustustest ning missioonitundega. Meie siin saalis, ja ka teie valitsuses oma otsustega, oleme lähetanud Eesti kaitseväelased nendele missioonidele ja ühtlasi, eriti meie siin Riigikogu saalis, peame hea seisma selle eest, et säiliks Eesti avalikkuse n-ö minimaalne kriitiline toetus kõigile neile operatsioonidele. Kuidas te hindate, kas teie intervjuu ja selle vastukajad on teinud selle ülesande meile kergemaks või raskemaks?

Ma arvan, et missioonidel üleskerkivatele probleemidele tuleb vaadata otsa ausa pilguga ja käsitleda neid probleeme arusaadavalt, põhjendatult, osutades ka nendele probleemidele, mis missioonidega paratamatult kaasas käivad. Loomulikult tuleb seda teha ka piisava vastutustundega ja ma loodan, et tegin seda ka selles intervjuus. Mis puudutab ajakirjanduslikku spekulatsiooni selle ümber, kui suur on meie väekontingendi käe läbi hukkunud vastaspoole võitlejate arv, siis see jääb ajakirjanduse südametunnistusele. Hinnang 5–10 korda puudutab ISAF-i missiooni üldist hinnangut. Ma arvan, et see on enam-vähem adekvaatne. Konkreetseid numbreid Eesti kaitseväelaste puhul ei ole võimalik nimetada, sest need ei ole lihtsalt teada. Kõik see on hinnanguline ja spekulatiivne. Päris selge on aga see, et  Eesti kaitseväe nii nagu ka ISAF-i põhieesmärk ei ole mitte vastaste füüsiline hävitamine, vaid missiooni edukas lõpuleviimine selles mõttes, et liitlasväed saaksid lahkuda ja anda üle turvalisema riigi Afganistani enda julgeolekujõududele.

Palun, kolleeg Sven Mikser, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh nende selgituste eest, härra kaitseminister! Te kirjeldasite oma intervjuus ka üht ilmselt fiktiivset, aga n-ö tüüpkokkupuudet, mis võiks olla ISAF-i võitlejal või ka Eesti kaitseväelasel suitsiiditerroristiga ning minule kui tsivilistile täiesti arusaadavalt ja veenvalt tunnistate, et te ei tea, kuidas sellises olukorras käituksite. Samas minule kui parlamendiliikmele tekitab see küsimuse, kas need missioonil, operatsioonil käitumise eeskirjad, ingliskeelse terminiga rules of engagement, mida meie sõdurid järgivad, on piisavalt selged, konkreetsed ka näiteks selliste olukordade tarvis, et tagada ühelt poolt meie sõdurite turvalisus ja julgeolek ning minimeerida oht nende elule ja tervisele ning teiselt poolt välistada paratamatult ebasoovitavad tsiviilohvrid.

Aitäh! Ma arvan, et see on üks fundamentaalsemaid küsimusi üldse kaasaegsetes asümmeetrilistes konfliktides ja seepärast ma vastaksin sellele küsimusele kahes osas. Mis puudutab praktilisi juhiseid kaitseväelaste käitumiseks missioonil ja reegleid, mida me tunneme nime all rules of engagement, siis need on välja töötatud kõikidele kaitseväelastele, neid on õpitud, neid on treenitud praktiliste näidete varal, varasemale kogemusele tuginedes ja selles suhtes, ma usun, on Eesti kaitseväelased väga hästi ette valmistatud, jälgimaks neid reegleid, mille kohaselt käituda nii, et oht kaitseväelase enda elule ja tervisele ning tema kaasvõitlejate elule ja tervisele, aga samuti tsiviilelanike elule ja tervisele oleks minimeeritud. Aga me peame aru saama, et konkreetsel hetkel vastuvõetav otsus sünnib konkreetsel hetkel, teinekord äärmiselt piiratud ajaressursi tingimustes, ebapiisava informatsiooni tingimustes ja see paneb igale võitlejale tohutult suure isikliku vastutuse. Loodan, et oleme kaitseväes teinud kõik, et selleks keeruliseks südametunnistuse otsuseks oleks ettevalmistus parim võimalikest. Üldisemas mõttes aga on suitsiiditerroristidega võitlemine filosoofilise taustaga küsimus, kuidas kasutada jõudu olukorras, kus vastaspool kõrgeimat väärtust meie tsivilisatsioonis ehk inimelu ei hinda või on selle hind või, ütleme, surm märtrisurmana pigem kõrgemini väärtustatud kui ellujäämine. See on filosoofiline küsimus, mille käsitlemiseks kaks minutit on ilmselt ebapiisav.

Palun, kolleeg Sven Mikser, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra minister! Minu kolmas küsimus puudutab neid kaitseväelasi, kes on juba missioonil käinud, ehk missiooniveterane. Nende arv Eestis suureneb pidevalt ja neil on väga spetsiifilised probleemid – kirjeldatud posttraumaatilise stressi sündroom, samuti rehabilitatsiooniprobleemid neil, kes on missioonil vigastada saanud, ning erinevad sotsiaalsed probleemid. See kogemus tuleb meile järk-järgult. Arusaadavalt on seni meie tegelemine veteranidega keskendunud peamiselt Teise maailmasõja veteranidele, kelle õiguslik seisund on iseäralik, kuna nad võitlesid Eesti vabaduse eest mõnikord ju sõjas, kus Eesti riik ei osalenud. Kas missiooniveteranid vääriksid ja vajaksid teie arvates komplekssemat käsitlust ka Eesti seadustes, mitte n-ö ad hoc vastustena erinevatele üleskerkivatele probleemidele, ja kui, siis kas te olete valmis Kaitseministeeriumis sellise algatusega välja tulema?

Ma alustaksin sellest, et veteranidega tegelemine on üks olulisemaid teemasid praegu nii kaitseväes kui ka Kaitseministeeriumis. Mis puudutab erinevaid probleeme, mis kaitseväes ja eriti missioonidel teeninud inimeste puhul üles kerkivad, siis neid on tõepoolest suur hulk. Enamiku nendest probleemidest oleme püüdnud siiski ennetavalt lahendada, tuginedes meie liitlaste kogemusele. Selleks on ka seaduses ette nähtud mehhanismid. On kogemus, mida me oleme ise omandanud, sealhulgas psühholoogilise toe osas. Ma arvan, et see kogemus, mis on praktikast saadud psühholoogilise toe teenuse väljaarendamisel ja vastava kompetentsi kasvatamisel, on praeguseks niisugusel tasemel, et me võime öelda: baasoskused on olemas. Mis puudutab pikaajalisemat perspektiivi, aastakümnete perspektiivi, siis selles suhtes on tõepoolest arenemisruumi. Ma arvan, et uue, ettevalmistatava kaitseväeteenistuse seaduse raames saab ka nendele küsimustele anda parema seadusandliku vastuse, kui see siiamaani on võimalikuks osutunud.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud minister! Meie kaitseväelased tegutsevad Afganistanis tihedas koostöös oma relvavendadega teistest riikidest ja kogu selle militaarsüsteemi kohaloleku üheks põhjuseks ja ka tulevaseks eelduseks on see, et areneksid küllaldaselt Afganistani oma relvajõud. Paari päeva tagused kontsentreeritud rünnakud ministeeriumide ja teiste riigiasutuste vastu tõid kaasa NATO peasekretäri üsna kõrge hinnangu Afganistani relvajõudude praegusele tasemele. Kas te jagate seda küllaltki optimistlikku seisukohta, olles ise mitu korda Afganistanis käinud ja oludega kohapeal tutvunud?

Ma arvan, et Afganistani relvajõudude või julgeolekujõudude, mis koosnevad rahvusarmeest ja politseist, ülesehitamisel on ära tehtud väga suur töö. Afganistani rahvusarmee on võitnud Afganistani elanikkonna hulgas suure usalduse. See on kõige rohkem usaldatud riiklik institutsioon ja ma arvan, et ainuüksi see hinnang Afganistani rahva enda poolt on piisav alus ka meile väitmaks, et tegemist on silmapaistva arendustööga. Samal ajal teame, et Afganistan vajab oluliselt suuremaid relvajõude. Nende relvajõudude ülalpidamine käib Afganistani riigile ja Afganistani maksumaksjatele üle jõu. Nende kiire arendamine kümnete tuhandete inimeste ulatuses aastas on väga suur väljakutse ka väljaõppesüsteemile, logistilisele süsteemile, aga see tasapisi toimib. Tasapisi on rahvusvahelise kogukonna toel kokku lepitud ka sihttasemed, milleni jõuda. Praegu oleme umbes 50 protsendi tasemel – Afganistani julgeolekujõududes on ette valmistatud ligikaudu 120 000 võitlejat ja see arv peaks kahekordistuma. Usun, et rahvusvahelise kogukonna toel see lähema paari aasta jooksul ka teoks saab. Mul ei ole põhjust kahelda, et Afganistani riigi suutlikkus oma julgeoleku tagamisel järjest kasvab.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Hannes Rumm!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Naasen oma küsimusega intervjuu juurde eelmises Eesti Ekspressis, millest alustas ka Sven Mikser. Selles intervjuus – nüüd ilma igasuguste ajakirjanduslike liialdusteta, vaid teie oma sõnastuses – te võrdlesite mõningatel Eesti kaitseväelastel, kes on käinud äärmuslikel välismissioonidel, ilmnevaid nähtusi narkomaania või siis hasartmängusõltuvusega, mis kisub neid sõtta ja lahingusse jälle tagasi. Ja kuna te selles intervjuus andsite ka hinnangu selle kohta, kui palju on Eesti kaitseväelased Afganistanis tapnud taliibe, siis mina palun teilt oma küsimuses hinnangut, kas siis protsendiliselt või arvuliselt selle kohta, kui palju nendest äärmuslikel missioonidel käinud meestest on selliseid, kelle puhul teie sõnutsi on täheldatavad narkomaania või hasartmängusõltuvuse nähud, ja kuidas Kaitseministeerium nende inimeste probleemidega tegeleb.

Missioon on üsna suure psühholoogilise stressi allikas. Eesti kaitseväelasi on välismissioonidel viibinud sadu. Probleeme, mis vajavad pikaajalist psühholoogilist toetust, on üksikuid, siit siis hinnang mõne protsendi piirides. Mõne protsendi piirides ilmneb psühholoogilist ebastabiilsust ka tavaelanikkonna hulgas, me lihtsalt pöörame sellele vähem tähelepanu. Samal ajal ei taha ma väita, et kaitsevägi ja Kaitseministeerium soovivad sellest probleemist mööda vaadata või seda alatähtsustada. Kõikide missioonidelt tagasipöörduvate sõduritega viiakse korduvalt läbi vestlused. Vestluste käigus püütakse välja selgitada probleemide ulatus ja olemus, selgitada välja need, kellega on vaja pikemaajaliselt jätkata n-ö ühiskonda taaslülitamise või taastusprotsessi. Paljudel juhtudel ulatub see mitte päevade või nädalate, vaid kuudeni ja kompetents selliseks tööks, nagu ma juba eespool ütlesin, on kaitseväes olemas, ehkki tõsi, seda tuleb järjepidevalt edasi arendada.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Inara Luigaselt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Euroalaga ühinemiseks on meie riigil vaja täita Euroopa seatud kriteeriumid ja üheks kriteeriumiks, nagu me teame, on eelarve puudujäägi hoidmine lubatud piirides. Kuid me saame aru ka sellest, et peamiseks riskiks euroga liitumisel on meil just oht mitte täita 3% defitsiidi nõuet. Eile avaldatud värskes majandusprognoosis kirjutab Nordea Pank, et euroga ühinemise edasilükkumise risk on suur ja see risk tuleneb just nimelt eelarve defitsiidi võimalikust paisumisest üle lubatud 3% piiri. Arvestades meie praegust majanduslikku olukorda, me teame, et on ka teisi riske. Ma sooviksin teilt kui rahandusministrilt hinnangut, millised on veel meie riskid euroalaga ühinemiseks. Kas on võimalik nende riskide realiseerumine ja mida on teinud valitsus nende riskide maandamiseks?

Aitäh! Nordea on kindlasti hea pank, aga nende viimased prognoosid on minu jaoks olnud küll imelikud. Võiksite nende käest küsida, miks nad selliseid teevad. Näiteks eelmine oli, et aasta defitsiit kujunes 4%-liseks. Aga ma arvan, et see viimane uudis on ehk üle paisutatud. Tõenäoliselt seal ikkagi ei olnud, et väga suur. Ma proovisin uudistest küll vaadata eile, olles ise ära, aga ei lugenud midagi dramaatilist otseselt välja. Pigem oli see pealkirja panijate küsimus. Aga sellest, kuidas riskide maandamine toimub, võikski jääda rääkima. Me oleme ju teie nähes eelarvega aasta jooksul väga palju tööd teinud. Alates sügisest on eelarve jooksvalt ülejäägis ja defitsiit väheneb. Me oleme teie toel ka ju võtnud paar lisaeelarvet vastu, mis, tõsi, ei lahendanud kogu ülesannet ja kus poliitilised kokkulepped ei olnud piisavad. Küll aga nende hilisemate sammudega oleme maksulaekumised valitsuse eelarve osas saanud 100%-liseks ja muid meetmeid, küll monitoorimist, kontrollimist, hoiatamist, lihtsalt kokkuhoidu valitsuse otsustega on olnud väga palju ja seadusemuutmisi. Eelmise aasta kriteeriumi täitmises olen ma päris kindel. Selle aasta osas peaks olema varu veel suurem. Kuid ma ei usu, et me saame leppida defitsiidi kui sellisega üldse, et me saame nüüd öelda, et me oleme oma tulemuse saavutanud, et selle tulemuse nimi on euro. Ei, me peame taastama oma eelarvepoliitilised hoiakud.

Palun, kolleeg Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! See on hea, kui me suudame oma eelarvet teatud piirides hoida, ja siiski jäävad üles teatud riskid, nagu tööpuudus jne. Minu arvates on see siiski Eesti riigile mitte suur saavutus, vaid tõepoolest suur ime, kui me jõuame euroalaga liituda. Aga olge hea ja seletage, nii nagu te olete praegu rahandusminister, realistlikult ja majanduslike põhjendustega, et kui me saavutame euro, kuidas see euro tulek lahendab meie tööpuuduse probleemi, kuidas ta mõjutab meie SKT kasvu ja kuidas ta suurendab meie ekspordivõimet?

Alati on see natuke hinnangu küsimus, aga me kõik võiksime olla kindlad selles, et riski, väljast hinnatud riski kaotamine on oluline majanduskeskkonda toetav ja ka tööhõivet toetav asjaolu. See, et Eestil on olnud väga hea rahapoliitika, Eesti kroon on väga kindel, ei paista kaugemalt välja, me ei paista nii head, kui me tegelikult oleme olnud, sellepärast on põhjust ühineda selle suure rahatsooniga ja selle tulemuseks on rohkem investeeringuid, selle tulemuseks on madalamad riskimarginaalid laenudel, parem maine, lihtsam asjaajamine. Operatsioonikulud on ju käega katsutav asi, et ei ole vaja konverteerida raha, aga selle osa kogu kasus on suhteliselt väike. Nii et need on üldmajanduslikud, need on osalt ka sellised tunnetuslikud asjad, neid saab numbriliselt väga erinevalt hinnata, aga eurotsooniga liitumise kasu on täiesti vaieldamatu ja oluline.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eurole üleminekuks on Rahandusministeeriumi juures loodud asjatundjate komisjon ja Rahandusministeeriumis on valminud ka eurole ülemineku kava. Öelge, palun, miks ei selgitata ühiskonnale seda kava, miks te hoiate seda kava kalevi all ja millal te hakkate seda kava konkreetselt tutvustama nii juriidilistele isikutele kui füüsilistele isikutele, et nad oleksid valmis selleks üleminekuks ja võiksid ennast hoida teatud riskide eest jne.

Aitäh! Rahandusministeeriumi igapäevane tegevus ei toimu pealkirja all "Euro". Me teeme väga sarnaseid asju, mis kattuvad otseselt europüüdlustega, aga ei ole tehtud lihtsalt nende pärast. Sellepärast tasub jälgida Rahandusministeeriumi tegevust laiemalt ja te kindlasti näete, et ka selle võib kanda pealkirja "Eurole ülemineku kava" alla. Peale selle on väiksemaid tehnilisi samme. Meil on olemas eksperdikomisjon, meil on olemas asjatundjate komisjon kantsleri juhtimisel, millel on seitse töögruppi eri valdkondades – kui soovite, siis ma loen need ette ja kirjeldan nende funktsioone. Seal on seadusandlus, IT, tarbijakaitse, paljud sellised valdkonnad, mis on eraldi ära kaetud. Aga miks ei ole räägitud? Kui palju seda bürokraatia kirjeldamist üldse on avalikult vaja, on otsustamise koht, küll aga olemegi me käitunud selle arvestusega, et valestarti ei tohi anda, et kui selgub ikkagi aasta lõpus, et ei saa hakkama ühel või teisel põhjusel, siis ei ole ju mõtet alustada passiivset teavitamist. Kuid selle aasta sees nendest töögruppidestki üks keskendub avalikule teavitamisele, selleks pannakse konkreetsed ressursid ja küll te siis ka kuulete meist rohkem. Ma ei arva, et see nüüd liiga huvitav üldse olekski, see on loomulik tegevus.

Ja nüüd paar kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Eile jõudis uudistesse põgusalt teie kirjavahetus Euroopa Keskpangaga pealkirja all "Eesti vajab enne eurot sõltumatut statistikat". Euroopa Keskpank on saatnud teile kirja, et Rahandusministeeriumil on laiaulatuslik voli sekkuda riikliku statistika tootmisesse. Aga täpsemalt uudise sisusse ei ole mindud. Kas te kirjeldaksite, milles see voli siis praegu seisneb, et Rahandusministeerium saab statistikat mõjutada?

Aitäh! Ma kiidan jällegi pealkirja panijaid. Klikkide arv oli kindlasti suur, aga probleemi see mitte kuidagi ei kirjeldanud. Küsimus on selles, et statistikaseaduse uuendused, mida me teeme statistika parema toimimise, kasutatavuse ja kvaliteedi huvides, on vaja heaks kiita ja protseduurid nõuavad selleks ka Euroopa Keskpanga hinnangut. Ma ei hakka siin väitma, et olen – nii nagu minu arvates ka ükski Riigikogu liige ei saa väita, et ta on – täpselt teadlik kõigi seaduste paragrahvide sõnastustest ja jõudnud neid kaaluda. Kui Euroopa Keskpank osutas tõepoolest üsna üldsõnaliselt võimalusele, et Rahandusministeerium saab kuidagi statistika valdkonda sekkuda, siis vaatasin paragrahvid üle ja need olid imelikud küll. Tõepoolest, ei ole mõtet provotseerida mingite lapsikute väljendustega kusagil eelnõus, ja ma olen täiesti kindel, et need on praeguseks hetkeks juba välja võetud. Need räägivad iseenesest loomulikku asja, kus üks amet asub riigi hierarhias, kuid teevad seda sellisel moel, mis võib anda valesignaali. Süsteemis tegelikult ei muutu midagi ja mitte mingil juhul ei ole Euroopa Keskpank arvanud nii nagu ajakirjanik, et enne eurot on meil vaja sõltumatut statistikat. Meil on väga sõltumatu statistika ja selle kvaliteeti ei ole kahtluse alla seatud. Küsimus on ainult õnnetus seaduse paragrahvis ühes eelnõus.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Paljudes Euroopa riikides on seoses eurole üleminekuga olnud nn kohvitassisündroom ehk siis mõne väikese asja hinda ei ümarda kaupmehed mitte järgmise nullini, vaid järgmise täiseuroni ja see hind võib paraku tõusta 30–40 protsenti. Kas ei aitaks siin võib-olla kaubandustegevuses mingi seadusmuudatus, et inimesed harjuksid nende hindadega enne euro tulekut juba eurodes ära ja ka pärast euro tulekut oleks veel kroonides see hind näha? See aitaks ühtlustada hindu. Loomulikult, turg peab panema paika kaupade hinnad, aga see aitaks inimestel euroga ära harjuda. Pangaülekannetel me näeme juba praegu eurodes hindu, aga see võiks ju igal pool nii olla, et Eesti inimene harjuks euroga enne selle tulekut ära.

Aitäh! See hindade eurodes esitamine on üks meetod, minu arust on see juba praegu tava, aga mis ajast on see kohustuslik – mulle siit kõrvalt öeldakse, et pool aastat, ma ise oleksin pakkunud kaks kuud varem –, ma pean paberitest järele vaatama, palun vabandust! Peale jäiga regulatsiooni on pehmemaid meetodeid. Ma tean, et ettevõtjad koostavad mingit memorandumit, kus nad kohustuvad hindu mitte tõstma. Vaatame, ärgem nende eest ette ära rääkigem, kuidas see neil välja kukub, aga plaanid on erinevad. Tarbijakaitse on üks valdkond, mida eurole üle minnes väga vaadatakse, neid kohvitassisündroome võiks ikkagi palju vähem olla. Muide, kohvitassisündroom ei tähendagi hindade statistilist tõusu, vaid see on teatud märgilise, nähtava, odava kauba puhul mingi ümardamise küsimus ja teinekord ka teadliku hinnatõusu tõstmise praktika mõnes riigis. Aga euro tulekuga me olulist hinnatõusu ei prognoosi.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Ma arvan, et ma olen ministriga igati nõus selles suhtes, et kõikidest plaanidest ei peagi igal ajahetkel väga ulatuslikku informatsiooni andma, tähtis on, et see töö käib. Maailma üks paremaid reklaame teksti osas on minu meelest see, et me ei räägi väga palju tootearendusest, me esitleme klientidele selle tootearenduse tulemusi. Kuid ühe erandi ma siiski teeksin ja küsiksin teie informatsiooni selle kohta, et kui euro tuleb, siis on ka väga suur mass rahvuslike elementidega eurosid. Kui kaugel on see ettevalmistustöö ehk kui kõik läheb hästi ja me arveldame 1. jaanuarist 2011 eurodes, kas me jõuame siis nende elementidega eurodeni juba sel päeval?

Lühike vastus on jah, aga peale selle – see on esmajoones Eesti Panga valdkond. Kõige parem on küsida nende käest. Nad kindlasti saavad rohkem rahvuslikke ja mitterahvuslikke detaile sinna juurde rääkida, kui mina iialgi suudaksin. See on käegakatsutav asi – rahatäht. On, millest rääkida!

Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan küsimuse käsitlemise.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, samuti küsimus rahandusminister Jürgen Ligile!

Lugupeetud juhataja! Austatud rahandusminister Jürgen Ligi! Ei ole kuigi meeldiv teada, et Eestis on tosinkond omavalitsust, kes on pankroti äärel ja võivad ellu jääda ainult tänu riigi abile. Tänases Pärnu Postimehes arvab minu erakonnakaaslane Kaja Must, et kui riik oleks eelmist Pärnu Linnavalitsust õigel ajal saneerima hakanud, siis oleksid need hädad jäänud olemata. Samal ajal on Pärnus inimesi, kes levitavad arvamust, et kui Pärnu pöördub riigi abi saamiseks Rahandusministeeriumi poole, siis teie, härra Jürgen Ligi, võtate Toomas Kivimäe alt tooli ära ja asute ise linnapeaks ja linnavalitsusel ei ole enam üldse võimalik mingeid otsuseid langetada. Kas see on nii või on see pahatahtlike inimeste nali? Tahaks teada, mida näiteks Eesti ilusaima linna Pärnu saneerimine tähendaks Rahandusministeeriumile, et te annaksite õiglasi selgitusi.

Aitäh! Ma olen vist ise seda mõtet tekitanud ja ma ei tagane sellest. Kui omavalitsus esitab saneerimissoovi ja sellele vastatakse jaatavalt, siis annab ta ikkagi suure osa oma otsustusõigusest ära. Ma ei pea tingimata ütlema, et rahandusminister hakkab linnapeaks, aga kujundlikult olen ma ka nii öelnud. Pärnu puhul oleks tõepoolest tegu kurioosumiga, kus väga suure mandaadiga ja populaarne inimene saab väga ebapopulaarse asemiku, kes kärbib eelarvet rohkem, kui see populaarne ja kindlasti usaldatud inimene suudaks. See oleks probleem pärnakatele, ma arvan, tunda ennast Tallinna poolt otse valitsetuna. Saneerimisabi üks põhieeldusi on kohustus kärpida 20% põhikulutustest. Kas Pärnu seda ise suutis, kas ta ise seda tahab? Esialgu tundub, et räägitakse 10%-lisest palgakärpest ja 20% peale ikkagi mõelda ei taheta. Kui 20% kärpida, siis miks mitte teha seda ikkagi populaarsete inimeste kätega, miks teha seda tallinlaste kätega ja saada sama tulemus? Tagastamatu abi võiks olla mõeldud tõepoolest päris nõrkadele. Objektiivselt võttes on Pärnu tugeva majandusliku potentsiaaliga ega ole võrreldav mõne teise, väiksema omavalitsusega, kus saneerimine oleks igati loomulik kriisioludes, kui tööpuudus on järsult suurenenud.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!

Igasugused kärped on muidugi äärmiselt valulikud, ükskõik kelle suhtes. Aga Pärnus on väga kuumaks teemaks praegu see, et 10%-ne kärbe riivab just madalapalgalisi raamatukogutöötajaid ja hooldustöötajaid Pärnu hooldekodus. Mis teie arvate, kas näiteks astmeline kärbe ei oleks õigem, et nendel, kes kõrget palka saavad, kärbitakse oluliselt rohkem ja nende kärped, kes elavad vaesuse piiril ja teevad rasket tööd, oleksid nulli lähedal või jääksid olematuks. Kas see ei oleks solidaarsem või arvate, et kõigilt tuleks nagu ühe rauaga võtta?

Aitäh! Praegusel tunnil räägin ma vist ka raadios. See oli lindistatud saade ja seal ma eksisin ära Pärnu teemale ikka tükiks ajaks. Et iseennast tsiteerida, mitte midagi uuesti välja võtta, näidata, et ma ei korda ennast, vaid ütlen sama asja, et ma ei räägi kogu aeg eri kohtades ühest teemast, minul on tõesti väga kahju, et Pärnu teeb selliseid valikuid. Seal on väga väikesepalgalisi töötajaid nimetatud, ma olen seda ajakirjanduses näinud, kellel võetakse palgast ära, aga samas rõõmustatakse mõne projekti Pärnusse saamise üle, mis on osa probleemist. Pärnu näiteks on minu hinnangul praeguses olukorras asjatult õnnelik Vallikääru projekti üle, mis tekitab, paraku on juba tekitanud, väga suure kaasfinantseerimise koormuse oludes, kus on kümned miljonid füüsiliselt maksmata arveid, rääkimata ülemäärasest võlakoormast. Pärnu on äsja aasta teoks kuulutanud spordihalli, mille ajastus ja rahastamise küsimus on minu jaoks väga vaieldavad. Pärnu spordihall ehitati minu andmetel eelarveväliselt ja nüüd on üks selle tagajärgi likviidsusprobleem, ka laenukoorma ületamine. Nii et mitte kõik valikud Pärnus ei ole olnud väga mõistlikud ka pärast eelmist linnavalitsust, minu arust, kuigi ma ei tea, kes seal otsustajad on. Te võiksite selle peale mõelda ja mõista ka mind, kui ma mõne kibeda sõna selles suunas ütlen, seni kuni ma ei ole saneerija – jumal tänatud, ma veel ei ole –, ei saa ma ju omavalitsuse eest otsuseid teha. Aga need mõtted on mul peas olnud, kui ma satun sellesse olukorda, siis mu mõttekäigud on sellised.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud rahandusminister! Siin ma olen teiega ühel nõul, et on äärmiselt ebaperemehelik väga rasketel aegadel kümneid miljoneid iluaiandusele kulutada, nagu Pärnu Vallikääru puhul tegemist on, kuid kahjuks on need otsused langetanud eelmine linnavalitsus ja teised peavad seda suppi helpima. Aga võtame veidi laiemalt. Ma tean, et töös on kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise eelnõu. Mis sellest eelnõust saab, millised on teie prognoosid? Millal ta saab seaduseks ja millal on kohalikul omavalitsusel võimalik liita oma varad näiteks eelarvemahu suurendamiseks, et oleks võimalik suuremat laenu saada ja rasked ajad üle elada? Mida head selles eelnõus veel paistab nende omavalitsuste jaoks, kes on hädas?

Aitäh! Teie kui pärnaka poole viibutaksin ma praegu sõrme, sest ma kindlasti ei soovitaks Pärnule võlakoorma kasvatamist. Pigem makske arved ära. Kuid selle seaduse muudatused, mida me oleme ka hiljem siin rahanduskomisjoni liikmetega läbi rääkinud, võtab Riigikogu, ma loodan, kiiremas korras vastu. Meie kriisikogemus, meie europüüdluste kogemus, kuigi see ei ole asi iseeneses, ütleb ikkagi seda, et ka omavalitsused peaksid vähemalt sarnasele võrreldavale finantsdistsipliinile alluma hakkama. Mitte kindlasti nii karmile, kui riik on seni ajanud umbes seitse aastat, kui  enne buumi koguti ikkagi arvestatavad reservid, kuid vähemalt Maastrichti pehmeid kriteeriume – pehmeid selles mõttes, et mitte väga karme – peaksid nad täitma. Kolmeprotsendiline põhikulude defitsiidi ülempiir oleks väga mõistlik, mitte ainult see 60%-line võlakoormus, mida on ka muide süstemaatiliselt rikutud. Raha lugemise oskus omavalitsustes on minu arvates kriisi ajal paremaks läinud, aga me peaksime ka regulatsioonid ikkagi kehtestama, et me ei saaks tagantjärele teada, et probleemid on sellised.

Nüüd üks väga lühike küsimus koha pealt. Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Tegelikult on ju nõnda, et raha on ühine, maksumaksja raha, mis meil kasutada on. Seejuures me teame väga hästi, et riik vähendas eelmisel aastal omavalitsusele eraldatavat tulubaasi osa 11,93%-lt 11,4%-le. Siin on tegelikult ju riik ise tekitanud suure osa probleemidest omavalitsustele. Kuidas peaks nüüd teie arvates käsitlema olukorda, mis on tekkinud? Vaadake, kui isa annab pojale vähem raha, kui koolilõuna maksab, siis poeg lihtsalt ei saa koolilõunat tarbida.

Aitäh! Meil ei ole isa-poja suhteid, meil on üks riik, kus omavalitsustel on oma funktsioonid. Omavalitsuste tulumaksuprotsent on kõrgem, kui ta oli enne selle tõusu alustamist. Samas, omavalitsused jäid hiljaks oma kulude kärpimisega. See samm, ma arvan, oli väga riigimehelik, see sekkumine protsessi, mille kõrvalmõju ei olnud mitte ainult kulude mittekärpimine, vaid ka laenukoormuse suurendamine selle tulubaasi pinnalt. Mina seda otsust kahetsusväärseks ei pea, ma arvan, et see oli väga mõistlik otsus. Samas, selle mõju kohalikele eelarvetele oli palju väiksem, kui siiani proovitakse propagandistlikult mõnes suuremas vallas rääkida. Konkreetse numbri ma otsin teile välja, kui palju siis omavalitsused või mõni etteheitja tegelikult kaotasid, ja seda võib võrrelda numbritega, mis on nende tegelik probleem.

Suur tänu, härra rahandusminister! Infotunni aeg on läbi. Suur tänu, lugupeetud Riigikogu liikmed, küsimuste esitamise eest ja valitsusliikmetele suur tänu vastamise eest! Infotund on lõppenud.