Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Ene Ergma

Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna riigihangete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Eiki Nestor

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma ei tea, miks, aga mõnel pool on bürokraadid hakanud lugema ka seda raha, mis ema annab tütrele või poeg isale. Et seda laadi sekeldusi ja lollusi vältida, algatame sotsiaalhoolekande seaduse täiendamise seaduse, mille alusel ühe füüsilise isiku annetus teisele ei ole tulu.

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan rühma Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. See puudutab taastus- ja hooldusravi. Meid teeb nimelt murelikuks, et olukorras, kus inimeste vaesus on viimase paari aasta jooksul pidevalt suurenenud, on taastus- ja hooldusravis järjest kasvanud patsientide omaosalus, mistõttu see ravi jääb paljudele kättesaamatuks. Nii muudeti 1. jaanuarist hooldusravipäev inimestele tasuliseks ja kuus tuleb nüüd välja käia 3000 krooni. Töötutele, eakatele ja teistele väikese sissetulekuga inimestele käib see selgelt üle jõu ja too ravi on kättesaamatu. Uuringukeskuse Praxis tehtud läinud aastalõpu uuringus viidati, et hooldusteenusest on hooldushaiglates rahaga kaetud ainult 21% ja koduhoolduses vaid 15% inimeste vajadustest. Ulatuslikku puudujääki hooldusravis kinnitab ka rahvusvaheline võrdlus, mille järgi pakub Eesti vajadusest lausa neli kuni viis korda vähem hooldusteenuseid. Veelgi halvem on olukord taastusravis, kus isegi tervishoiu kõige jõukamatel aastatel 2007–2008 kasvas omaosalus kolm korda kiiremini kui teistes raviliikides. Seoses sellega on meil härra ministrile rida küsimusi, millele soovime selget vastust saada. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd paar teadet. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 14. jaanuaril algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni.
Olen edastanud kuue Riigikogu liikme arupärimise regionaalminister Siim-Valmar Kiislerile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 rahvasaadikut, puudub 11.
Head kolleegid! Selle nädala päevakord on teie ees laudadel, panen nüüd hääletusele selle kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:05 Arupärimine haldusterritoriaalse ümberkorralduse kohta (nr 343)

Esimees Ene Ergma

Läheme tänase päevakorra juurde, st arupärimistele vastamise juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Toomas Vareki, Mailis Repsi, Heimar Lengi, Lauri Laasi, Jüri Ratase, Helle Kalda, Inara Luigase, Kalle Laaneti ja Valeri Korbi mullu 24. novembril esitatud arupärimine haldusterritoriaalse ümberkorralduse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Toomas Vareki!

Toomas Varek

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Keskerakonna fraktsioon esitas teile 24. novembril 2009. aastal arupärimise, tundes muret haldusreformi seiskumise pärast Eestis. Neli aastat tagasi enne kohalike omavalitsuste valimisi ühines kümmekond omavalitsust, kuid eelmisel aastal enne kohalike omavalitsuste valimisi ühines ainult üks omavalitsuste paar, need olid Kaisma ja Vändra vald.
Väga tänuväärseks tuleb pidada Harjumaa Omavalitsuste Liidu initsiatiivi, et Harju maavanem moodustas 19. märtsil 2009. aastal haldusterritoriaalse korralduse reformi komisjoni. See oli väga auväärne komisjon, kuhu kuulusid professor Sulev Mäeltsemees, professor Arno Allman, professor Kalle Merusk, doktor Garri Raagmaa, teadlased Erik Terk, Raivo Vare ja paljud kohaliku omavalitsuse praktikud. Komisjonile anti lähteülesandeks kaks põhipunkti. Esiteks, töötada välja ühtsed aluspõhimõtted haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks, lähtudes eesmärgist tugevdada kohapealset demokraatiat, tahet ise kohalikke asju ajada nii, nagu see on Euroopa kohaliku omavalitsuse harta halduspõhimõtetes kirjas. Teiseks, anda hinnang, kas Eesti senised, viimase kümne aasta jooksul välja pakutud reformikavad vastavad riigi arengu vajadustele. See tähendas analüüsida, kuidas neid muutusi kannatavad riigi finantskorraldus, õiguslik raamistik ja organisatsiooniline korraldus. Seega oli komisjoni ülesanne läheneda süsteemselt haldusterritoriaalse korralduse reformile, arvestades kohaliku omavalitsuse organisatsioonilist, finants- ja õiguslikku korraldust. Vastavalt lähteülesande koostamisele määrati ka raporti valmimise tähtaeg. Raport valmis 1. septembriks ja saadeti laiali Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele, Vabariigi Valitsusele, õiguskantslerile ja paljudele teistele. Ka Riigikogu liikmetel on võimalik selle raportiga tutvuda, selle lühivariant kannab nime "Valge paber otsustajatele". Lähtuvalt sellest formuleerisid arupärijad kolm küsimust. Ma neid kolme küsimust ette ei hakka lugema, aga nendele küsimustele annab vastuse lugupeetud peaminister. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Palun teid, härra peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Peaminister Andrus Ansip

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsusel on plaan, kuidas haldusterritoriaalne reform läbi viia ja milline on selle põhitegevuste ajagraafik?" Valitsuse eri koosseisudele on teatavasti esitatud mitmeid haldusterritoriaalse reformi kavu, kuid mitte ükski nendest pole pälvinud laiapõhjalist toetust. Minu juhitav praegune valitsus on korra arutanud ühe haldusterritoriaalse reformi osiseid, kuid selget plaani ei ole Vabariigi Valitsus kinnitanud. Enamgi veel: ma isiklikult ei ole veendunud, et Eesti vajab haldusterritoriaalset reformi. Meil ei ole mingit põhjust häbeneda oma kohalikke omavalitsusi. Territooriumilt on Eesti kohalikud omavalitsused Euroopa Liidus ühed kõige suuremate hulka kuuluvad ja nende rahvaarvult oleme päris keskmised – Eesti kohalikud omavalitsused on elanike arvult õige pisut väiksemad, kui on Euroopa Liidu keskmine. Kohaliku omavalitsuse kõige olulisem roll demokraatlikus riigikorralduses seisneb tema keskvõimu tasakaalustavas võimes. Mida tugevamini üks kohalik omavalitsus, kogukond kannab kohalikku identiteeti, seda paremini ta suudab keskvõimu tasakaalustada. Kui me räägime üleüldse omavalitsuste liitumisest, siis minu meelest tuleb eelkõige silmas pidada sedasama keskvõimu tasakaalustamise aspekti. Kõik muud aspektid, sealhulgas osutatavad teenused, nende hind ja kvaliteet, on võrreldes demokraatia aspektiga vähem tähtsad.
Kui vaadata kohalike omavalitsuste panust möödunud aasta valitsussektori defitsiiti, siis kõige suurema panuse andsid Tallinna linn, Pärnu linn ja Viimsi vald. Võib öelda, et kolmveerandi kogu kohalike omavalitsuste defitsiidist on tekitanud kolm kohalikku omavalitsust. Sellest aspektist lähtudes võib arvata, et haldusterritoriaalne reform ei lahenda seda väga uudset probleemi mitte raasugi.
Teine küsimus: "Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht tähendatud raporti seisukohtade osas?" Valitsus seda dokumenti arutanud ei ole. Mina olen ta läbi lugenud. Ma hindan komisjoni tööd, nende head tahet, kuid ma ei leia sellest dokumendist mitte mingisugust põhjendust, miks ikkagi Eestis tuleks läbi viia haldusterritoriaalne reform.
Kolmas küsimus: "Kas peate vajalikuks ja võimalikuks moodustada Riigikogus poliitilisi jõude ja omavalitsusliite kaasav Riigikogu regionaalse arengu probleemkomisjon, mis oleks konsolideerivaks lüliks ja jõuks regionaalreformi küsimuste lahendamisel?" Riigikogu komisjoni loomine on Riigikogu pädevuses ja kui Riigikogu otsustab sellise komisjoni luua, siis ma luban, et Vabariigi Valitsus osutab igakülgset abi selle komisjoni edukaks tegevuseks. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Heimar Lenk

Härra peaminister! Teie vastused haldusreformi kohta olid mõnevõrra üllatavad ja seepärast ma küsin nagu kinnituseks. Valgamaal taheti teha haldusreform aasta-poolteist tagasi. Valga linna ümber taheti ühendades tekitada kuuest vallast rõngas ja moodustada selline suur haldusüksus, mis hakkaks sarnanema suurte tõmbekeskustega. Ma saan aru, et te ei poolda praegu selliseid samme, säärast kunstlikku ühendamist, et ümber linna veel kuus valda tuua. Kui pool maakonda jääb üheks haldusüksuseks ja teine pool teiseks, kas see ei ole praegu otstarbekohane?

Peaminister Andrus Ansip

Ma ei ole siin selleks, et anda konkreetseid hinnanguid ühele või teisele liitumiskavale. Küll võin ma kinnitada, et toetan kohalike omavalitsuste vabatahtlikku liitumist. Kui kogukonnad peavad vajalikuks ühineda ja leiavad, et nii nad suudavad kohalikke huve paremini kaitsta, siis on see minu silmis täiesti aktsepteeritav. Igasugune kohalike omavalitsuste vägivaldne liitmine minu meelest aktsepteeritav ei ole. See ei ole kohaliku autonoomia põhiseadusliku printsiibi järgimine ja seetõttu ma neid kaardijoonistamisi, mis peaksid viima kohalike omavalitsuste, valdade sunniviisilisele liitmisele, ei toeta.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Arvo Sarapuu

Austatud peaminister! Suure tööpuuduse korral – ma usun, et te selle olemasolu ei eita – on väga mõistlik maakondlik halduskorraldus. Kohalikud omavalitsused on meil väikesed ja me näeme, et ainukesena on tööpuuduse vallas midagigi välja suutnud pakkuda Tallinna linn, mis on piisavalt suur. Praegu on maakondades tekkinud olukord, kus on olemas maavalitsused, mida ei ole arendatud, ja on omavalitsuste liidud, kellel puudub piisav juriidiline ja majanduslik alus. Vaja oleks siiski selgeks teha, kumb on siis õigem: kas maakondlik halduskorraldus, mis on omavalitsuslik, või maakondlik halduskorraldus, mis on riiklik. Minu küsimus ongi sellega seotud. Mida teie mõistlikumaks peate: kas riiklikku või omavalitsuslikku halduskorraldust maakonnas?

Peaminister Andrus Ansip

Mina pean praegust korraldust õnnestunuks ja heaks. Ma leian, et kohaliku omavalitsuse ja riigi suhteid ei tohiks ülearu tormakalt muutma kippuda. Ka teoreetikud on öelnud, et vähemalt kolm-neli valimisperioodi peaks kohalikud omavalitsused saama ühtede ja samade reeglite ehk siis ühe ja sama seaduse alusel tegutseda. Alles siis saab kodanikele selgeks, missuguste probleemide lahendamine kuulub kohalike omavalitsuste pädevusse ja missuguste probleemide lahendamine riigi pädevusse. Mul on tunne, et Eesti üldsus ei ole veel täielikult mõistnud, missugused probleemid peavad saama lahenduse kohalikul tasandil ja missugused riigi tasandil. Maavalitsused peavad teostama riigi nimel järelevalvet ning muu hulgas ka kohalike omavalitsuste aktide seaduslikkuse üle. See järelevalvefunktsioon on eriti oluline planeeringute vallas ja seda ülesannet peab riigi nimel paratamatult keegi täitma niikuinii. Kas seda peab tegema maavalitsus või võib seda teha ka mõni ministeerium, selle üle võib pikalt vaielda, kuid see funktsioon peab kindlasti ka tulevikus riigile jääma. Veel kord: mina ei kipu Eesti kohalikke omavalitsusi kokku liitma, ma ei kipu kohalikku identiteeti liitmisega hävitama. Minu meelest neid juuri on 50 aasta jooksul läbi raiutud küll ja küll, hoiame seda, mis veel alles.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Mark Soosaar

Hea peaminister! Mulle väga meeldis teie eelmine vastus. Mulle tundub, et ka teie olete inimene, kes arvab, et kunagi ei ole demokraatiat liiga palju ja kui ühelt poolt on meil tugev riik, siis teiselt poolt peaks olema ka hästi tugev kodanikuühiskond ning tugevad omavalitsused. Meil Pärnumaal on juba kaks korda toimunud maakogud. See tähendab seda, et 280 volikogude liiget tulevad kokku, arutavad maakonna asju, hääletavad, ja nende kohaliku omavalitsuse mandaadile on lisandunud ka maakondlik mandaat. Nii nad arutavad ja otsustavad näiteks logistikaküsimusi, haridusvõrgust räägitakse, tervishoiukorraldusest. Kuidas te sellele vaatate? Ma loodan teilt väga positiivset vastust, arvamust, et siin peitub üks meie arenguvõimalusi.

Peaminister Andrus Ansip

Selle positiivse vastuse te minu käest ka saate. Loomulikult on kohalike omavalitsuste koostöö nähtus, mida keskvalitsus peab igati soosima. Ma usun, et mida aeg edasi, seda rohkem kohalikud omavalitsused hakkavad omavahel koostööd tegema. Selline koostöö on väga hästi arenenud meie põhjanaabrite soomlaste juures. Soomes pööratakse pigem tähelepanu selle koostöö süvendamisele kui kohalike omavalitsuste liitmisele. Sunniviisilisest liitmisest ei räägi küll mitte keegi. Teatavasti kuulub vallutajate arsenali – ma olen seda mõtet juba korduvalt öelnud – sümbolite hävitamine. Valed ausambad teisaldatakse või hävitatakse. Okupantide arsenali kuulub ka nimede muutmine, vanad harjumuspärased nimed muudetakse võõrapäraseks. Ja tavaliselt kuulub vallutajate arsenali ka haldusterritoriaalsete piiride muutmine – me teame, et haldusterritoriaalsete piiride muutmise puhul on tegemist tüüpilise vallutajate instrumendiga. Ja ma küsin, miks me omas riigis ise peaksime vallutajatena käituma. See on omane teistsugustele režiimidele, mille puhul inimestele tehti lihtsalt selgeks, et kui sa enne käisid oma asju vallamajas ajamas seal suunas, siis nüüd tuleb sul minna hoopis teise suunda – et igal sammul, millega sa vanast vallamajast eemaldud, tuleks sulle meelde, et nüüd on võim vahetunud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Austatud peaminister! Te ütlesite täna välja väga selge seisukoha, et haldusterritoriaalse reformiga pole vaja kiirustada. Ja ega meiegi sellega ei kiirustaks. Ma küsin: millised on teie koalitsioonipartnerite seisukohad? Ja mida arvab sellest regionaalminister härra Kiisler?

Peaminister Andrus Ansip

Teil on suurepärane võimalus küsida seda otse regionaalminister Siim Valmar Kiislerilt. Ma ei hakkaks tema seisukohti vahendama, seda enam, et me pole sel teemal viimased kuud vestelnud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Jüri Ratas

Austatud peaminister! Minu meelest teie vastustest arupärimisele võib mõnes mõttes välja lugeda ka umbusaldusavalduse teie kabineti ministrile Siim Valmar Kiislerile. Te ütlesite oma vastuses, et kohalike omavalitsuste roll peab seisnema keskvõimu tasakaalustamises. Aga minu meelest on see vahekord viimaste aastate jooksul päris tublisti tasakaalust välja läinud, kaalukauss on kaldunud koalitsioonierakondade moodustatud keskvõimu poole. Kas te võiksite tuua mõningaid näiteid, et tasakaalupunkt on viimase kahe aasta jooksul lükkunud omavalitsuste poole peale?

Peaminister Andrus Ansip

Mina ei pea Eesti kohalikke omavalitsusi nõrkadeks ja kindlasti ei ole ma nõus sellega, et tasakaalupunkt on nihkunud kuhugi keskvalitsuse poolele. Võib-olla on õigus hoopis nendel, kes ütlevad, et Eesti kohalikud omavalitsused on liiga tugevad. Näiteks kui me tahame ehitada teid ja selleks on meil hädapärast vaja kruusa või killustikku, siis me suudame kruusa ja killustikku kaevandada Rootsis või Soomes, aga Eestis ei pruugi see paraku kohalike omavalitsuste vastuseisu tõttu õnnestuda. Seega ma ei arva, et meie kohalikud omavalitsused on nõrgad.
Kui nüüd võrrelda arvulisi näitajaid, siis näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil tehtud avaliku sektori kulutuste poolest paistavad Eesti omavalitsused Euroopas silma oma tugevusega, mitte oma nõrkusega. Me teame, et Euroopa Liidus on mitmeid selliseid riike, kus avaliku sektori kulutustest vaid 5% tehakse kohaliku omavalitsuse tasandil, ja ometi ei ole Euroopast kostnud kriitikat nende riikide pihta. Ja keegi pole öelnud, et nendes riikides, kus kohalikul tasandil tehtavate kulutuste määr on nii väike, nagu ma nimetasin, on siis suur puudus demokraatiast. Ma arvan, et kui võrrelda keskvõimu ja kohalike omavalitsuste kulutuste taset, siis Eesti praegune proportsioon on hea. Jah, see ei ole küll Taani või Rootsi tase, kuid see on tugevalt üle Euroopa Liidu keskmise taseme. Eesti kohalikud omavalitsused on põhjamaiselt tugevad.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mai Treial!

Mai Treial

Lugupeetud peaminister! Haldusterritoriaalse korralduse kohta te ütlesite, et see on hea ja mõistlik. Praegu on Riigikogu menetluses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu. Kui selle seaduse ideoloogiat pisut lahti mõtestada, siis tundub, et eelnõu vastuvõtmisel on tegemist varjatud haldusreformiga, mida üks koalitsiooni osapool põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse läbi teostab. Kuidas te seda kommenteerite?

Peaminister Andrus Ansip

Kindlasti on vale arusaam, et ühes kohalikus omavalitsuses peab tingimata olema ka gümnaasium. Ei ole enam see aeg, mil ühes kihelkonnas pidi kindlasti olema kirik ja kõrts. See printsiip ei peaks iseloomustama ka meie kohalikke omavalitsusi. Juba ühele eelmisele küsimusele vastates ma viitasin kohalike omavalitsuste koostööle. Ka hariduse vallas tuleks pigem seda koostööd süvendada kui mõelda alternatiivina kohalike omavalitsuste liitmisele. Kui mitte tahta tuua näiteid siitsamast lähedalt, siis näiteks Ameerika Ühendriikides on väga tavaline, et kohaliku omavalitsuse territooriumil ei ole kooli, kuid kohalik omavalitsus on kohustatud oma laste harimise eest tasuma naaberomavalitsusele. Tihtipeale ongi tiheasustusega aladel asuvatel väikestel kohalikel omavalitsustel mõistlikum omavahel koopereeruda, leppida kokku, kes ehitab tuletõrjedepoo ja kes ehitab koolimaja, ning siis vastastikku õiglaselt arveldada.
Mis puutub gümnaasiumidesse, siis tuleb küll öelda, et väikesed gümnaasiumid ei ole elujõulised. Sealt saadav haridus ei ole kvaliteedilt konkurentsivõimeline suuremate gümnaasiumide pakutava haridusega. Ja kui me läheme seda teed, et me peame väga väikesi gümnaasiume ka tulevikus edasi, siis küsimus ei ole mitte niivõrd rahas, selles, kui palju riik maksab selle eest  –  see on kallis! –, küsimus on eelkõige selles, et noortele inimestele luuakse illusioon, et nad saavad oma koolist hea hariduse. Kuid nad saavad sealt ainult lõputunnistuse, haridusest suur osa jääb saamata. Seega haridusreformi läbiviimine on küll paratamatus.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Georg Pelisaar

Lugupeetud peaminister! Te väitsite, et ei kipu omavalitsusi liitma ja et kui üks või teine omavalitsus liitub kellegagi, siis peab seda tegema ainult vabatahtlikult. Kui me mõtleme mitmete külakoolide peale, siis need ei ole ka mitte sunniviisiliselt kinni pandud. Need on kadunud vabatahtlikult kas seetõttu, et on õpilasi nappinud või siis lihtsalt pearahast pole välja tulnud, et neid majandada. Haldussuutlikkus sõltub ju ka suurel määral rahast. Praegu on omavalitsustele minevat raha kõvasti vähendatud. Mis te arvate, kui kaua omavalitsused niimoodi kriisiolukorras vastu peavad?

Peaminister Andrus Ansip

Mõned omavalitsused saavad paremini hakkama, mõned saavad halvemini hakkama. Ja see ei sõltu sugugi ainult sellest, kui suur on ühes või teises kohalikus omavalitsuses tulu elaniku kohta. Me oleme sellest ka varem siin Riigikogus kõnelnud, et näiteks suures Rapla vallas on valitsemiskulu elaniku kohta kaks korda pisem kui Tallinna linnas. Ka Kohtla-Järve linnas on samamoodi valitsemiskulu elaniku kohta kaks korda väiksem kui Tallinna linnas. Seega ei saa öelda, et need, kes on vaesed, on ka saamatud – see printsiip ei kehti ei üksikisikute ega ka kohalike omavalitsuste puhul. Pigem võib öelda, et Eesti praktika on selline, et suhteliselt jõukad on ülemäära palju laristanud ja pole majandamisega hakkama saanud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Ain Seppik

Austatud peaminister! Seda on üllatav, aga meeldiv kuulda, et te peate kohalikke omavalitsusi demokraatia kantsideks – kohati jätab valitsuse tegevus küll teise mulje. Aga see selleks. Härra peaminister, te olete tuntud demagoogiliste võtete kasutaja ja ka praegu te kasutate selliseid fopaasid, et annab ikka imestada. Ühelt poolt te olete n-ö vägivaldse haldusreformi vastu ja kinnitate, et vägisi ei tohi kohalikke omavalitsusi ühendada. Samal ajal on gümnaasiumireform haldusreformi selge osa, sel on haldusreformile iseloomulikud tunnused. Ja seda kavatseb teie valitsus, kui otsustada praegu meile esitatud seaduseelnõu järgi, vägivaldselt teha. Kuidas teist aru saada: kas see on lubatud ja selle võib vägisi ära teha?

Peaminister Andrus Ansip

Kindlasti ei ole haridusreform haldusterritoriaalse reformi osa. Riigi kohus on kindlasti tagada hea haridus kõigile õpilastele, mitte ainult valitud õpilastele. Seega, riik peab tegema vajalikke ümberkorraldusi selleks, et hariduse kvaliteet oleks kõrge kõikides Eesti gümnaasiumides. Ma usun, et haridusreformi ei viida läbi vägivaldselt – need teie eeldused minu jaoks vastuvõetavad ei ole.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Kadri Simson

Lugupeetud peaminister! Teie vastuseid kuulates on mul tekkinud arusaam, et te ei toeta haldusterritoriaalse reformi läbiviimist ja olete seisukohal, et Eesti omavalitsuste olukord on hea – pole sel viga midagi. Te isegi suutsite nimetada ühe Euroopa riigi, kus omavalitsuste tulubaas on väiksem kui meil. Sellega seoses tekkis mul küsimus, mis ülesanne on teie kabineti ministril Siim Valmar Kiisleril, kui omavalitsused saavad niigi hakkama ja mingit reformi plaanis ei ole. Kas te selgitaksite, mida te peate selle ministri ülesanneteks eeloleval aastal?

Peaminister Andrus Ansip

Kõigepealt ma pean teid natukene korrigeerima. Te olete must küll täiesti valesti aru saanud, kui ütlete, et ainult ühel riigil Euroopas on kohalike omavalitsuste tulubaas väiksem kui Eestis. See kindlasti ei vasta tõele. Eesti kohalikud omavalitsused on suhtelistelt näitajatelt Euroopa Liidu rikkaimate hulgas, avaliku sektori kulutustest tehakse Eestis küllalt suur osa kohalike omavalitsuste tasandil. Kui te tahate võrdluseks konkreetseid riike, kus avaliku sektori kulutustes on kohalike omavalitsuste tasandil tehtavate kulutuste osatähtsus 5% kandis, siis need riigid on näiteks Ühendkuningriik, Iirimaa, Portugal ja Kreeka. Ma ei kõnele praegu 20–30% kulutustest, vaid 5% kulutustest. Ja selliseid riike, kus kohalikul tasandil tehtavate kulutuste osatähtsus kõikides avaliku sektori kulutustes on märksa pisem kui Eestis, on Euroopa Liidus rohkem kui selliseid, kus avaliku sektori kulutustes on kohalikul tasandil tehtavate kulutuste osatähtsus suurem.
Te olete küll eksinud, kui te arvate, et regionaalministri põhiülesanne on tegelda haldusterritoriaalse reformiga. Haldusterritoriaalse reformi läbiviimist meie koalitsioonileping ei käsitle. Me ei otsustanud seda reformi läbi viia, kui me koalitsioonilepingu sõlmisime. Regionaalministril on küllaldaselt muid ülesandeid. Näiteks nimetaksin erinevate Euroopa Liidu vahendite rakendamist kohalikul tasandil – ka rahaliselt mõõdetuna on see märkimisväärne ülesanne. Mahtude poolest võiks regionaalministri haldusalas kulutatavaid summasid võrrelda näiteks Kultuuriministeeriumi vahendite suurusega.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Valeri Korb

Lugupeetud härra peaminister! Töötades palju aastaid Kohtla-Järve Linnavalitsuses, tegin valitsusele ettepanekuid viia lõpuni haldusreform selles linnas. Viimase sammuna, nagu me mäletame, sai iseseisvaks Jõhvi linn märtsis 1992. Nõustuge, et kui linnavalitsuse töötajad peavad sõitma läbi viie omavalitsuse, on linna struktuur kuidagi ebatavaline. Selles olukorras pole vist võimalik naabritega kokku leppida, nagu te soovitate. Härra peaminister! Ma tahan teie käest küsida: kas te olete kunagi uurinud Kohtla-Järve linna struktuuri? Ja kuidas te kommenteerite tõsiasja, et ühest linnaosast teiseni on 42 km?

Peaminister Andrus Ansip

Ma olen oludega teatud määral kursis. Kuid ma kinnitan veel kord, et kohalike omavalitsuste liitumise otsuse peavad omavalitsused häälteenamusega langetama, kahe või ka enama omavalitsuse liitumine peab olema rangelt vabatahtlik. Enamgi veel: ma leian, et mingil kompaktsel kohaliku omavalitsuse territooriumil elaval elanikkonnal peab olema õigus ka kohalikust omavalitsusest lahku lüüa. Säärane õigus eksisteerib näiteks Rootsis ja minu arvates sellise õiguse rakendumine ka Eestis aktualiseerub lähemal ajal, sest valglinnastumine Eestis on olnud küllaltki intensiivne. Inimesed, kes elavad suurlinna äärde – mis on Eestis suurlinnad, see on omaette vaidluse teema – tekkinud uusasumites, maksavad oma üksikisiku tulumaksu sellele vallale, vald aga ei osuta nendele inimestele, kes käivad endiselt tööl linnas, ootuspäraseid teenuseid. Vald ei ole investeerinud ei koolimajadesse, lasteaedadesse ega infrastruktuuri ja paratamatult varem või hiljem toob see kaasa pettumuse. Rootsis on võimalik selliste kompaktsete asumite elanikel panna hääletusele kohalikust omavalitsusest lahtilöömine külade, asumite kaupa, liitumine mõne teise kohaliku omavalitsusega või iseseisvana jätkamine. Minu meelest selline jalgadega hääletamine peaks olema ka Eestis täiesti mõeldav praktika.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Hea peaminister! Kuulates teie vastuseid, jääb mulle mulje, et teie arvates saavad meie omavalitsused hästi või väga hästi oma asjadega igal pool hakkama. Võib-olla see ongi nii. Aga kuidas te kommenteerite seda, et meie lugupeetud Riigikontrolli siia Riigikokku jõudnud audititest, mis puudutavad omavalitsusi ja nende hakkama saamist, tuleb välja, et omavalitsustes töötavad rumalad ja harimata inimesed, kes ei saa teenuste osutamisega kuidagi hakkama. On vaja vallad kokku liita – 15 omavalitsust on maksimum, mis meie haldussuutlikkus välja kannaks. Mida te arvate Riigikontrolli säärasest suhtumisest?

Peaminister Andrus Ansip

Ma ei omistaks Riigikontrollile sellist seisukohta, mis oleks üldistatav sellisena, nagu teie seda tegite: et kõik omavalitsused on saamatud ja nendes töötavad ametnikud on ebakompetentsed ja muud säärast. Ma ei ole sellega sugugi nõus. Meie kohalikes omavalitsustes töötavad ka riigile ja omavalitsusele lojaalsed ametnikud. Paraku tuleb ebakompetentsust ette igal pool ja kõikidel juhtimistasanditel, kuid aeg teeb oma töö ja need, kes hakkama ei saa, vahetatakse välja nende vastu, kes hakkama saavad. Minu meelest ei ole õige käsitada kohalikke omavalitsusi teenindusbüroodena ja lahata kohalike omavalitsuste hakkama saamist ainult teenuste osutamise aspektist, teenuste spektrit või teenuste kvaliteeti silmas pidades. Kõige olulisem kohalike omavalitsuste roll on siiski keskvõimu tasakaalustamine, tuginedes tugevale kohalikule identiteedile.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Inara Luigas

Lugupeetud peaminister! Te väitsite täna, et te mitte mingil juhul ei toeta haldusterritoriaalset reformi. Kuid haldusterritoriaalne reform on üks osa sisukast haldusreformist – haldusreformist, mis sisaldab haridusreformi ning hõlmab ka sotsiaalhoolekannet, kultuuri, planeeringuid. Haldusreform on reform, millega pannakse paika riigi roll, kus pannakse paika omavalitsuste ja nende liitude roll  jne. Minu küsimus: kui te ei toeta haldusterritoriaalset reformi üksikuna, kas te toetate haldusreformi algatust?

Peaminister Andrus Ansip

Kui te räägite haldusreformist, siis on teil ilmselt väga selge ettekujutus, mida te selle all mõistate. Mina olen praegu veendunud, et kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse suhted on päris hästi reguleeritud. Ei ole vaja mingisugust kardinaalset reformi. On vaja ajaga kaasas käia ja sellest tingituna teatud muudatusi tuleb teha. Kuid kas nimetada seda suurejooneliselt reformiks – see on igaühe maitse küsimus. Mina leian, et meil ei ole vaja Eestis reforme, mis elu pea peale pööravad, eriti valdkondades, kus proportsioonid on suhteliselt hästi paika läinud. Meie kodanikel on tekkinud arusaamine, mida nad peavad ootama kohalikult omavalitsuselt ja mida nad peavad ootama riigi valitsuselt ja Riigikogult.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Rein Ratas

Austatud härra peaminister! Te kiitsite Eesti kohalike omavalitsuste tugevust Euroopa kontekstis. Samas mainisite ka vallutajate sündroomi, mille hulka kuulub mälestiste teisaldamine või hävitamine, nimede muutmine ja ühte-teist veel. Kas peate vajalikuks kohaliku omavalitsuse haldussüsteemi sekkumist, kui riigi valitsus seda mingil põhjusel soovib, olgu küsimuse all siis volikogu suurus, osavaldade või linnaosade moodustamine või veel midagi muud? Olen rääkinud.

Peaminister Andrus Ansip

Kohalikud omavalitsused peavad tegutsema ja saavad tegutseda seaduse alusel. Kohalik autonoomia, mis on sätestatud ka meie põhiseaduses, ei eelda ju seda, et kohalikud omavalitsused tegutseksid vaakumis, selliselt, et nende suhted riigiga on reguleerimata. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus sätestab omavalitsustele esitatavad nõuded, nendele pandavad ülesanded ja nende õigused. Nii on see igal pool maailmas demokraatlikes riikides ja nii on see ka Eesti Vabariigis korraldatud. Minul ei ole praegusele korraldusele küll midagi ette heita.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Jaanus Marrandi

Lugupeetud härra peaminister! Oma ettekannet alustades ja küsimustele vastates te rääkisite väga ilusasti sellest, et te ei näe vajadust mitte mingisuguseks haldusreformiks ja et omavalitsused peavad pakkuma keskvõimule mõistlikku tasakaalu. See oli selline ilus retooriline jutt. Kui me vaatame tegelikku elu, siis just nimelt teie valitsuse ajal on toimunud väga tuntav tsentraliseerimine ja mitte maakondlikule tasemele, vaid selgelt keskvõimu tasandile. Maakond kui selline on muutunud sisult suhteliselt ähmaseks. Seaduses on küll kirjas mingid funktsioonid, aga tegelik roll on maavalitsustel kõvasti vähenenud ja varsti peaaegu olematu. Valitseb ebaselgus. Siit minu küsimus: miks te olete seda niimoodi hiilivalt teinud ja mitte oma erakonna nime vääriliselt avalikult reformina teostanud?

Peaminister Andrus Ansip

Teie olete küll oma mõttekäiguga väga rappa läinud. Riigikogu on ju see, kes mitte hiilivalt, vaid täiesti ühemõtteliselt otsustas 1990. aastate alguses loobuda maakondlikust omavalitsuse tasandist ja kaotas ära maakondliku, teise tasandi regionaalse omavalitsuse Eestis. See on väga selgelt fikseeritud Riigikogu poolt, hiilimist ei ole siin kuigivõrd olnud. Te olete ilmselt asjast väga valesti aru saanud, kui te arvate, et maavalitsused teostavad omavalitsuslikke funktsioone. Ei, maavalitsused on osa riigivalitsusest ja nende põhiline ülesanne on järelevalve teostamine riigi nimel. Ja kui keegi ajab maavalitsuste rolli sassi omavalitsuste rolliga, siis on see äärmiselt kahetsusväärne.
Maakonna tasandil omavalitsustel on teatud roll, kuid päris kindlasti ei teosta nad seda rolli maavalitsuse kaudu. Kohalike omavalitsuste maakondlikud liidud on need organid, mille kaudu kohalikud omavalitsused saavad oma huve maakonna tasandil põhjendatult ja hästi kaitsta.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Eldar Efendijev

Austatud peaminister! Tänapäevases olukorras võib kahel tasemel liita või lahutada omavalitsusi. Ma ei mäleta, kas Vabariigi Valitsuse tasemel võeti selliseid otsuseid mõni aasta tagasi vastu või mitte. Kas tõesti on valitsuse praegune positsioon mitte sekkuda omavalitsuste tasemel? Kas haldusterritoriaalne reform on ainult omavalitsuste tasandi tegevus ja Vabariigi Valitsuse sekkumine ei ole ette nähtud?

Peaminister Andrus Ansip

Ega ma teie küsimuse iva väga täpselt ei tabanud. Aga kinnitan veel kord: jah, kohalike omavalitsuste liitumine on kohalike omavalitsuste endi otsustada. Vabariigi Valitsus on võtnud kohustuse liitumisega seotud kulud osaliselt katta ja võimalust saada riigieelarvest liitumiskulude katteks raha on mitmed kohalikud omavalitsused ka kasutanud. Kui kohalikud omavalitsused vabatahtlikult liituvad ja selle tagajärjel tekib asumeid, kellega mitte keegi liituda ei taha, kuid kes ka iseseisvalt ei ole võimelised omavalitsusena tegutsema, siis sellisel juhul loomulikult peab Vabariigi Valitsus sekkuma. Sääraseid juhtumeid on tulnud ka teistes riikides ette, näiteks Taanis. Vaevalt aga keegi väidab, et Taanis on puudus kohalikust või üldse demokraatiast, kuna nende kohalikud omavalitsused liitusid ja selle tagajärjel tekkis asumeid, kus ei oldud suutelised iseseisvalt omavalitsusena tegutsema. Et teised niisuguste asumitega ühineda ei tahtnud, langetatigi lõpuks pärast väga pikki läbirääkimisi ja konsultatsioone riigi valitsuse tasemel sunniviisilise liitmise otsus. Nii et väga pisikeste üksuste lisamist mõne kohaliku omavalitsuse territooriumi hulka kategooriliselt välistada ei saa, kuid keskvalitsus peaks selgi juhul liitumisega kaasnevad kulud kompenseerima.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Toomas Varek

Härra peaminister! Kas te olete valitsuskabinetis analüüsinud olukorda, mis on tekkinud, kui mõned omavalitsused on ühinenud? Milliseks on kujunenud haldussuutlikkus näiteks Türi või Tapa vallas? Tapa vald on eriti hea näide, sest seal oli tegu ühest maakonnast teise ületulekuga: Lehtse vald tuli Järvamaalt Lääne-Viru maakonda. Või siis Tamsalu vald ja eks neid näiteid ole veel palju. Nüüd on ühinemise aktiivsus ära kadunud. Kas motivatsiooni on väheseks jäänud või on mingeid analüüse tehtud? Miks seda aktiivsust enam ei ole?

Peaminister Andrus Ansip

Haldussuutlikkust analüüsida on kaunis raske ja eriti nii lühikese ajaperioodi jooksul, nagu meil oleks praegu võimalik seda teha. On analüüsitud kohaliku omavalitsuse tasandil tehtavate kulutuste kasvu või kahanemist, lähtudes liitumisest. Üldine järeldus on, et ühinemisjärgsel aastal on kahe liitunud kohaliku omavalitsuse kulutuste tase madalam kui liitumiseelsel aastal. Kuid mingit vahet nende omavalitsustega, kus liitumisi ei olnud, kulutuste tasemes ei ole. Võrdlused just liitumiseelsete aastate kulutuste tasemega on petlikud. Teatavasti liitumiseelsel aastal makstakse välja koondamistasud, makstakse välja mingid ühekordsed remonditasud, silte vahetatakse, pitsateid vahetatakse, blanketid tehakse ümber. Seetõttu on liitumiseelsel aastal kohaliku omavalitsuse kulutuste tase märksa kõrgem kui varasematel aastatel ja kõrgem ka kui järgnevatel aastatel.
Kui analüüsida Eesti liitunud kohalike omavalitsuste valitsemiskulusid, siis ei ole võimalik välja tuua ei olulisi vähenemisi ega ka mingeid väga suuri kulutuste kasve. Mujalt maailmast on teada, et liitumisjärgselt on kohaliku omavalitsuse valitsemiskulud hüppeliselt kasvanud. Klassikaline näide on Belgia ja Saksamaa 1980. aastate omavalitsuste reform. Saksamaal analüüsiti ülima põhjalikkusega inimeste harjumusi, selgitati välja tõmbekeskused, kus inimesed tööl käivad, kuhu  lapsed kooli või lasteaeda pannakse, kus käiakse koorilauluharjutustel, kus sporti tehakse. Pärast seda otsustati vähendada kohalike omavalitsuste arvu kaks ja pool korda. Eeldati, et kulutused elaniku kohta seejärel vähenevad, kuid pärast liitumist kasvasid halduskulud elaniku kohta hüppeliselt. Analüüsi käigus jõuti ka järeldusele, et teistmoodi ei saanudki olla, sest kui tegutsevad väikesed organisatsioonid, siis on paljud protsessid isereguleeruvad, need ei vaja formaliseerimist. Kui sellised väikesed organisatsioonid liita üheks suureks, siis nende omavaheline tegevus vajab koordineerimist. See toob kaasa uusi täiendavaid vertikaalseid tasandeid – enne isereguleerunud protsessid vajavad formaliseerimist, mis nõuab lisakulutusi. Belgia ja Saksamaa omaaegsed haldusterritoriaalsed reformid näitasid, et teenuste kvaliteet küll paranes, kuna suures kohalikus omavalitsuses oli võimalik igale alale palgata erialaspetsialist, kuid paremate teenuste eest pidid elanikud märkimisväärselt rohkem maksma.
Meil ei ole mingit põhjust arvata, et Eestis oleks võimalik haldusterritoriaalse reformi abil halduskulusid kokku hoida. Pigem ma usun seda, millele on kirjanduses väga palju viidatud: mida suurem omavalitsus, seda suuremad halduskulud elaniku kohta.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Toomas Vareki.

Toomas Varek

Lugupeetud Riigikogu esimees! Aitäh, lugupeetud peaminister, küsimustele vastamise eest! See teema on aastaid aktuaalne olnud. Kui vaadata aruannet, mille asjatundjate ja teadlaste grupp koostas, siis selgub, et nad on neid teemasid analüüsinud eri ministrite aegu silmas pidades. Alustatud on aastaga 1998, kui minister oli Peep Aru, kes tuli välja kavaga "Avaliku halduse arendamise alused". Minister Loodus käis aastal 2001 välja strateegia, mis puudutas haldusreformi kohaliku omavalitsuse valdkonnas. Oma regionaalhalduse reformi kontseptsioon oli ka minister Õunapuul aastal 2003 ja minister Reimaa tutvustas 2008. aastal regionaalhalduse korrastamise kontseptsiooni põhimõtteid. Julgen öelda, et Reimaa välja käidud projekt oli omavalitsusjuhtide seas kõige populaarsem, kuid see ei olnud vastuvõetav valitsusele ja Reimaa vabastati ametist. Praegune minister Kiisler esitas haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduse eelnõu 3. märtsil 2009.
Kui vaadata seda "Valget paberit otsustajatele", siis selles on välja toodud eelkõige rõhuasetus, et tänapäevase kiire arengutempo puhul on avalike hüvede vallas tekkinud käärid ühiskonnaliikmete ootuste ja avaliku sektori pakutavate võimaluste vahel. Meie haldusterritoriaalne korraldus on 21. sajandi vajadustele jalgu jäänud. Kohaliku omavalitsuse üksuste autonoomiat on viimastel aastatel riivatud ning jäik õiguslik regulatsioon ei võimalda kohaliku omavalitsuse õiguslikus ja organisatsioonilises korralduses kasutada paindlikke lahendusi.
Hea peaminister! Teil on omavalitsuse juhtimises ka omad kogemused olemas nagu minulgi, aga eks aeg ole omad sammud edasi teinud. Tänane päev nõuab kindlasti arutelu teatud küsimuste üle, mis on tingimata vaja ära lahendada. Hakkame rääkima kas või kohalike omavalitsuste liitude klubilisest vormist. See peaks kajastuma ka seaduses, et nende osatähtsus hakkab üha rohkem maakondlikul tasandil kasvama, kui teatud otsuseid langetatakse. Peale selle on vaja viia maavanema institutsioon õiguslikku vormi uues võtmes, sest tema meeskond on jäänud küllalt väikeseks ja tal on praktiliselt ainult järelevalvefunktsioon.
Kui vaadata siin toodud soovitusi, mida tuleks tähele panna haldusterritoriaalse reformi läbiviimisel, tahaks ära märkida, et haldusterritoriaalne reform ei ole eesmärk omaette. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata selle sisule ja saavutatud resultaadile, kui reform on läbi viidud. Siin on ka välja toodud, et haridusreformi ei ole mõistlik läbi viia ilma haldusterritoriaalse reformita ja meie PGS võikski selliselt välja paista. Mulle aga tundub, et tal on mingil määral hiiliv haldusterritoriaalse reformi maik juures. Miks? Sest et Eesti elanikkond kontsentreerub niigi aina rohkem tõmbekeskustesse ja väiksema asustustihedusega omavalitsused jäävad üha tühjemaks. Mind üllatas päris palju peaministri arvamus, et küla võib omavalitsusest lahku lüüa ja ühineda teise omavalitsusega. Minu arusaama järgi praeguse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi ei saa ühineda omavalitsused, kelle piirid ei lähe kokku. Ainuke erand on Kohtla-Järve, kes algusest peale on kehtestanud sellise süsteemi. Aga üldiselt ei saa näiteks vald X Lääne-Virumaalt ühineda vallaga Y kuskil mujal Lääne-Virumaal, kui piirid koos ei ole.
Üha rohkem on vajadust juriidiliselt määratleda ka selline mõiste nagu külavanem. Külavanema institutsioon on praegu maaelus ülimalt oluline – aktiivsest külavanemast oleneb teinekord küla ellujäämine ja tema staatus on vaja kindlasti seadustada. On kahju, et Vabariigi Valitsus ei ole "Valget paberit otsustajatele" arutanud nii tõsiselt, et anda see juba teatud kohustusena üle meie lugupeetud regionaalministrile. Otsustades seniste arutelude järgi, ei lange praeguse regionaalministri mõtted eelmiste regionaalministrite arvamustega küll kuskil kokku. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Arvo Sarapuu

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma tahaksin natukene rääkida tegelikust olukorrast. Mitte küll selles võtmes, et üks hiilib ja teine on rabas, vaid selles võtmes, kelle peale peaks töö kaotanud inimene lootma. Arutame natuke tegelikku olukorda tööpuuduse võtmes. Samamoodi võib arutada praegust olukorda ettevõtluskeskkonna loomise võtmes ja ka haridusreformi läbiviimise mõttes.
Milline siis tegelik olukord on? Olgem ausad, omavalitsuste tulubaas on  valitsuskoalitsiooni poliitika tõttu üsna kokku tõmmatud. Mina arvasin, et kui enne kohalikke valimisi tehakse otsus omavalitsuste tulubaasi vähendada, siis see on päris kaval: saab näidata, et omavalitsused ei saa hakkama. Aga kindlasti ei ole see kohane praegu. Kui arvestada, kui tõsiseks on muutunud olukord tööpuuduse vallas, oleks igal juhul vaja üle vaadata omavalitsuste tulubaas sellest vaatevinklist, kuidas luua töökohti. Oleme ausad ja tunnistame, et omavalitsuste investeerimisvõimalusi on sellega märksa kärbitud, et laenuvõtmisele on kehtestatud poliitilised piirid. Too 60% oli mõistlik võib-olla ajal, kui olid olemas lühiajalised laenud. See on poliitiline piir, mis majanduslikult end ei õigusta ja mis tuleks valitsusel üle vaadata.
Räägime ausalt ka sellest, et paljud omavalitsused on nii väikesed, et nende eelarve hõlmab ainult õpetajate palgad, lasteaiatöötajate ja vallavalitsuse töötajate palgad ning mõned ettenähtud kulutused veel, ja ongi kõik. Kuidas me siis väidame nende poole vaadates või nendega koos, et meil on võimalik sekkuda sellesse, et inimesed tööd ei kaotaks, et tööpuudus väheneks ja ettevõtluskeskkond muutuks? Kuidas me seda väidame, kui omavalitsuse territooriumil koolgi tegutseda ei saa?
Asjade seis on muutunud sääraseks, et ühelt poolt, ma rõhutan, pole maavalitsused saanud areneda. Nad pole saanud areneda sellepärast, et keegi ei otsusta ära, milline ikkagi peab olema maakondlik haldustasand. Kui me praegu maavanemale ütleme, et ta vastutab tasakaalustatud arengu eest maakonnas, siis ma küsin: kuidas ta selle eest vastutab? Olgem ausad, see on ju naljanumber, mismoodi ta vastutab, millega ta vastutab. Kõige paremal juhul saab maavanem praegu teostada järelevalvet, ja see on kõik. Samas mitmed maavanemad, kes kandideerisid linnapeaks, kippusid seda salgama. Enne kohalikke valimisi nad kinnitasid, et nad ei ole ka järelevalvet teinud – muidu oleks neile öeldud, et nad ei saa ühte või teise kohta vallavanemaks või linnapeaks minna. Ning ega ei olegi standardeid, mille alusel üldse hinnata, milline on omavalitsuse suutlikkus.
Siin kerkis ka küsimus, mida üldse regionaalminister tegema peaks. Ta võiks välja töötada standardid, mille alusel saaks hinnata, kas omavalitsus on töövõimeline, kas ta on piisavalt suur, kas ta saab selle või teise asjaga hakkama. Sel juhul saab minister või valitsus olenemata oma koosseisust hinnata, kas teenuseid pakutakse vastavalt standarditele, kas teenused on niisugused, mida inimesed vajavad, kas need rahuldavad elanikke.
Kui siit edasi minna, siis ma väidan, et praeguses tööpuuduse märkimisväärse kasvu olukorras on väga imelik, kui valitsus ja valitsuskoalitsiooni erakonnad vaatavad sellest mööda. Selles kontekstis tuleks väga tõsiselt analüüsida, kuidas ja kas üldse omavalitsuste suutlikkus kasvab ning milliste hoobadega saaks nende tulubaasi suurendada, et aidata inimesi, kes abi vajavad. Ühesõnaga tuleks vastavalt olukorrale käituda nii, nagu tänane päev nõuab. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Jaanus Marrandi!

Jaanus Marrandi

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Head kolleegid! Mind tõi siia kõnepulti peaministri mõttearendus, mille kohaselt ta peab väga oluliseks seda, et omavalitsused tekitaksid riigi keskvõimule vastukaalu. See on väga positiivne mõtteviis, ka mina olen selle mõtteviisi kandja. Paraku ajendas see mõttearendus mind peaministrile küsimust esitama, sest tegelik areng omavalitsustes, tegelik areng maakondades-valdades on olnud vastupidine. Riigivõim on praeguse valitsuse ajal enda kätte koondanud väga paljud funktsioonid.
Ka nimetatud maavalitsuste järelevalvefunktsioon on liikunud ilma ametliku reformita, n-ö hiilival moel alamastme õigusaktide kaudu üsna tugevalt ministeeriumide kätte. Tegelikult on tekkinud olukord, kus järelevalve nihkub ära. Ka maakonna tasakaalustatud arengu eest seismine, mida keegi ei ole ju maavanemalt ja maakondlikult tasandilt ära võtnud, on täpselt samamoodi sisuliselt ainult sõnakõlksuks muutunud. Seega on tekkinud olukord, kus maakondi, maavanemaid, maavalitsust kui sellist ei ole vaja. Nende roll on muutunud järjest ähmasemaks, neist ei ole tuge ja nad ei suuda ka õiget järelevalvet omavalitsuste üle enam varsti vedada. Nii et ei ole neist kohalikele omavalitsustele abi ka tasakaalustatud arengu mõttes. On tekkinud väga selge ummikseis, millest väga selgelt räägib ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelu siin saalis. Aga näiteid võiks teisigi tuua.
Kui vaadata omavalitsuste suutlikkust ja kogu omavalitsuste arengu võimalusi, siis eksisteerib kaks varianti. Üks on see, et maakondlikul tasandil toimetab aktiivselt seadusandlikult fikseeritud kohustuste ja õigustega omavalitsuste liit, mis täidab neid funktsioone, mida vallad täita ei suuda. Osa funktsioone ja teenuseid on seega delegeeritud maakondlikule tasandile. Sel juhul tekib tõepoolest küsimus, kui suur võiks siis vald olla. See ei pea sel juhul võib-olla suur olema.
Teisalt, kui me nõrgestame järjest maakondlikku tasandit, jättes omavalitsuste liidud kohale, kus nad praegu on, ja nõrgestades ka maavalitsuse struktuuri, mis iseenesest on ju siiamaani olnud tasakaalustatud arengut toetav, siis me saame ebamäärase olukorra. Kohalikud omavalitsused, väikesed vallad ei suuda õigeid teenuseid pakkuda, aga kuskilt tuge näha ei ole.
Tegelikult on riigi haldussüsteem liikunud selgelt tsentraliseerimise suunas. Rääkida siin tugevast vastukaalust, mis peaks ju tegelikult olema, sest Eesti riik on nii väike riik, et ta peaks suutma ühtlaselt areneda, on alusetu. Tendentsid on just praeguse valitsuse ajal olnud absoluutselt vastupidised ja see ei ole mitte kuidagi vastuvõetav. Peaministri erakond kannab reformide erakonna nime, selles vallas aga kohe väga välditakse reforme. Pigem ollakse muutunud arengu pidurdajaks ja kaos, ennekõike regionaalhalduses, suureneb. Majandussurutise ajal on niisugused tendentsid muidugi eriti kurvastavad. Me näeme selle tagajärjel ennekõike äärevaldadest inimeste lahkumist, apteekide, postkontorite ja koolide sulgemist. Pole lihtsalt piisavat mõttekeskust kõigeks selleks. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Härra peaminister, palun ka teid nüüd kõnepulti!

Peaminister Andrus Ansip

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Härra Marrandi! Püüan teile veel üks kord öelda, et maavalitsus ei ole kohaliku omavalitsuse organ. Maavalitsus teostab järelevalvet riigi nimel ja kohalik omavalitsus Eestis on ühetasandiline. Meil ei ole olemas regionaalset maakondlikku omavalitsustasandit. Kas riigi nimel teostab järelevalvet ministeerium või maavalitsus, on otstarbekuse küsimus, see pole küsimus Eesti kohalike omavalitsuste arengust. Ei vasta tõele väide, et minu praeguse valitsuse ajal on maavalitsuste roll oluliselt pisenenud. See juhtus minu eelmise valitsuse ajal, mil maakonnamuuseumid läksid maavalitsuste haldusalast ära Kultuuriministeeriumi haldusalasse, mil sotsiaalhoolekandeasutused läksid maavalitsuste haldusalast ära Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ja ka riigikoolid läksid haridusministeeriumi otsese järelevalve alla. Ma olen veendunud, et need toonased otsused, mis põhiliselt ministrite Mailis Repsi ja Jaak Aabi juhtimisel ellu viidi, olid ühed õiged ja head otsused. See "Valge paber otsustajatele" ei ole minu hinnangul terviklik kontseptsioon. Terviklikust kontseptsioonist lahutab seda terve igavik, sest see paber algab sisuliselt sellesamaga, millega härra Varek oma esinemist alustas. Ta ütleb ühemõtteliselt, et "kehtiv haldusterritoriaalne korraldus on jäänud jalgu 21. sajandi vajadustele". Punkt. Ei mingit põhjendust, miks see nii on, milline mudel on parem, kus parem on. Siis tulevad eklektiliselt mitmesugused soovitused, mis on tuttavad igast kohaliku omavalitsuse elu puudutavast teaduslikust uurimistööst. Siis tuleb peotäis oletusi, ideid, mille teoreetiline läbitöötatus on tagasihoidlik. Seda paberit võib käsitleda nii, nagu ilmselt tema kirjutajad ongi mõelnud – teatud soovituste paketina nendele, kes kunagi otsustama hakkavad. See järeldus, millega siin alustatakse, et praegune korraldus on 21. sajandile jalgu jäänud, on täiesti läbi töötamata, mitte millegagi põhistatud ja lõpuks ei ole siin kirjas ka seda, kuhu me ükskord peaksime välja jõudma. Jah, siin on mingeid osutusi, mida ka mina pean oluliseks, näiteks te rääkisite tööpuudusest, härra Varek.
Praegu on kohalikud omavalitsused huvitatud sellest, et nende territooriumile tuleksid elanikud, maksaksid maamaksu ja üksikisiku tulumaksu, iseäranis pakub kohalikule omavalitsusele huvi üksikisiku tulumaks, kuid omavalitsused ei ole huvitatud maksude kaudu ettevõtluse arendamisest oma territooriumil. Ja mulle tundub, et selles osas viib see huvipuudus väga suurte disproportsioonideni mitmes kohalikus omavalitsuses. Ei saa öelda seda, et need omavalitsused, kus tulud per capita on hästi suured, on tööpuudusevastases võitluses hästi hakkama saanud. Kui me vaatame Eesti kohalikke omavalitsusi ja maakondi tervikuna, siis me näeme, et möödunud kriisiga võrreldes on väga hästi hakkama saanud Jõgevamaa kohalikud omavalitsused, väga hästi on hakkama saanud Tartu linn. Kolmandik Eesti töötutest on aga paraku Tallinnas ja Harju maakonnas ja ma ei arva, et see tähistab väga head hakkama saamist.
Omavalitsuste lahkulöömise või suurest omavalitsusest eraldumise kohta võib Rootsist näiteid leida. Ma mäletan omast ajast, kui 6000 elanikku otsustasid lahkuda Uppsala linnast, ja minu teada on nad praeguseni tegutsemas iseseisva kohaliku omavalitsusena. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh, härra peaminister! Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, repliik!

Jaanus Marrandi

Tänan! Ma kordan veel kord, et ei ole ju nii, nagu peaminister ütleb, et maavalitsustel on ainult järelevalvefunktsioon. On olemas ka tasakaalustatud arengu tagamise funktsioon. Praegu puuduvad selles suhtes maakondlikul tasandil igasugused hoovad. Nagu ma märkisin, on olemas võimalus anda need suures osas üle kohalike omavalitsuste liidule ja selleks on omavalitsusliitudele igal juhul vaja seadusandlikku tuge. Omavalitsusliidud on jäänud nõrgaks ja seda vaakumit ei ole suudetud mitte kuidagi täita. Nagu peaministergi rõhutab siin ainult järelevalvefunktsiooni, on maakondliku tasakaalustatud arengu funktsioon tõepoolest kadunud. Selles mõttes viitavad peaministri seisukohad tendentsile, aga midagi peab sinna asemele tulema. Ja kui asemele ei tule tugevad omavalitsused ise, siis peavad saama seadustatud maakondlikud omavalitsusliidud ja neil peab olema selleks võimalus.

Esimees Ene Ergma

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


2. 16:15 Arupärimine ravikindlustamata inimeste arstiabi võimaluste kohta (nr 345)

Esimees Ene Ergma

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Jaanus Marrandi, Mai Treiali, Villu Reiljani, Karel Rüütli, Ester Tuiksoo ja Tarmo Männi 7. detsembril 2009 esitatud arupärimine ravikindlustamata inimeste arstiabi võimaluste kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali!

Mai Treial

Austatud proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Möödunud aasta viimastel kuudel saime teada, et ravikindlustuseta on Eestis üle 64 000 inimese ja et viimase aastaga on ravikindlustamata inimeste arv suurenenud enam kui 10 000 inimese võrra. Samas peab ütlema, et  Eesti Töötukassa ja Statistikaameti andmed on erinevad, nii et me justkui ei teagi, kui palju tegelikult ravikindlustamata inimesi on. Kuid ei ole ka põhjust kahtlustada, et neid 64 000 ja rohkemgi ei ole. Et ravikindlustamata inimesed saavad praegu tasuta kiirabi ja vältimatut abi, siis võibki juhtuda niimoodi, et kui raha endal ei ole, jääb oma tervisehädadega arstiabi poole pöördumiseks üksnes see võimalus. Ja siis võib olla tekkinud juba selline olukord, et ravi on jäänud hiljaks, ravi vajab siis palju rohkem raha, rääkimata kaotatud tervisest, vaevast ja murest.
Haigekassa 2010. aasta eelarve on  6% võrra väiksem ja see tekitab ka tõsiseid probleeme arstiabi kättesaadavuse koha pealt. Samas peab märkima, et valitsus ei ole teinud ühtegi ettepanekut arstiabile lisaraha leidmiseks. On veel üks probleem, mis on väga keerukas, see puudutab hooldusravi. Uuest aastast on hooldusravipatsiendid kohustatud omaosalusena maksma päevas sada krooni ehk 3000 krooni kuus. Lisaks on oluline rõhutada, et 3000 krooni kuus tähendab nn voodipäevatasu. Teisisõnu, protseduuride eest tuleb patsiendil veel lisaraha maksta. See kergitabki hooldusravi reaalset hinda olenevalt konkreetse haige vajadusest kuni mitme tuhande krooni võrra.
Arupärijatel on teile, lugupeetud peaminister, neli küsimust, millele me palume vastuseid. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun, härra peaminister, kõnepulti!

Peaminister Andrus Ansip

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on kaalunud võimalust teha esmatasandi arstiabi kättesaadavaks kõikidele inimestele, olenemata inimeste ravikindlustusest?" Ravikindlustamata isikul tekib õigus tasuta arstiabile siis, kui tema seisund eeldab vältimatut abi. Ravikindlustamata isikute vältimatu ravi hüvitamine riigi poolt on sätestatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5 lõikes 4, mille kohaselt ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasutakse riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel vastavalt ravikindlustuse seadusele. 2008. aasta riigieelarves oli selleks eraldatud 100 894 000 krooni ja 2009. aastal 111 084 294 krooni. 2010. aasta eelarves on ravikindlustamata isikutele vältimatu abi osutamiseks eraldatud 116 400 000 krooni. Lisaks tegeldakse selle probleemiga ka kohaliku omavalitsuse tasandil, kuigi kohaliku omavalitsuse üksustes on ravikindlustamata isikute tervishoiukulude hüvitamisel kujunenud välja erinev praktika. Väiksemates üksustes, kus omavalitsus toetab perearsti ruumidega või muul moel, osutab perearst ravikindlustamata isikule abi sageli tasuta. Suuremates omavalitsusüksustes, nagu näiteks Tallinnas, toimib nn volitatud arstide süsteem ehk on spetsiaalne tervishoiuüksus AS Ida-Tallinna Keskhaigla Magasini tänava üksuse näol. Sinna on loodud osakond, kus ravikindlustamata Tallinna elanikele osutatakse ambulatoorset ja statsionaarset tervishoiuteenust. Osakonnas on 25 voodikohta ning ravile suunab raviarst kas polikliinikust või pärast akuutravi statsionaaris.
Teine küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus töötab välja süsteemi, mis võimaldaks väiksema sissetulekuga inimestel osa tervishoiukuludest katta riigi muude rahaliste laekumiste arvel?" Eraldi süsteemi, mis võimaldaks väiksema sissetulekuga inimeste tervishoiukuludest osa katta riigi muude rahaliste laekumiste arvel, ei ole plaanis välja töötada. Küll on aga väiksema sissetulekuga inimestel tänagi võimalik mitmesuguste toetuste, aga ka muu abi saamiseks pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Samuti on Eesti Haigekassa poolt tagatud kolm järgmist tervishoiuga seotud hüvitist.
Esiteks, täiendav ravimihüvitis. 1. jaanuarist 2003 jõustus ravikindlustuse seaduse § 47, mille alusel tekkis inimestel õigus saada ja haigekassal kohustus maksta täiendavat ravimihüvitist. Täiendav ravimihüvitis on nimelt rahaline hüvitis, mida haigekassa maksab juhul, kui inimene on ostnud soodusravimeid 6000 – 20 000 krooni eest aastas. Täiendav ravimihüvitis aitab kompenseerida ravimitele tehtavaid kulutusi, esiteks, neil ravikindlustatutel, kelle raviskeemis on kallid ravimid, teiseks, kes põevad kroonilisi haigusi ja peavad seetõttu manustama ravimeid pika aja vältel, ja kolmandaks, kes peavad kombineerituna kasutama mitmeid ravimeid korraga. Täiendav ravimihüvitis on kindlustatu jaoks rahaline hüvitis ja seda makstakse täiendavalt lisaks äsjamainitud haigekassa poolt rahastatud soodustustele ka juhul, kui inimene ise on tasunud soodusravimite eest rohkem kui 6000 krooni kalendriaastas.
Teiseks, individuaalselt kasutatavate meditsiiniseadmete hüvitamine. Haigekassa hüvitab kindlustatud isikutele kulud meditsiiniseadmetele, mille abil on võimalik ravida haigusi ja vigastusi või mille kasutamine hoiab ära haiguse süvenemise. Meditsiiniseadme vajaduse määrab raviarst. Kui isikul on diagnoositud haigus, mille raviks on vajalik kasutada haigekassa meditsiiniseadmete loetelus olevat meditsiiniseadet, kirjutab raviarst isikule saatekirja soodustingimustel meditsiiniseadme ostmiseks.
Kolmas, hambaravihüvitis. Täiskasvanutel on õigus saada tasuta hambaravi juhul, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse, näiteks hamba väljatõmbamine või ägeda põletiku ravi. Lisaks hüvitab haigekassa kalendriaasta jooksul hambaraviteenuse eest tasutud summast 450 krooni rasedale, alla 1-aastase lapse emale, isikule, kellel on talle osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud suurenenud vajadus saada hambaraviteenust, 63-aastastele ja vanematele ravikindlustust omavatele isikutele ning vanaduspensionäridele. Töövõimetuspensionäridele hüvitab haigekassa kord kolme aasta jooksul 4000 krooni hambaproteeside maksumusest.
Kolmas küsimus: "Kas valitsus kiidab heaks täiendava hoolduspäevatasu sisseseadmise või on valitsusel omapoolne lahendus tekkinud olukorrale?" Valitsus tegi oma 2009. aasta 19. veebruari määrusega nr 42 "Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu" muudatuse, mille kohaselt selle aasta 1. jaanuarist jõustus määruse säte, mille kohaselt on hooldusravi voodipäeva hinnast isiku omaosalus 15%. Muide, inimese omaosaluse kehtestamine hooldusravis on kavandatud juba ammu vastuvõetud Eesti hooldusravi arengukavas aastateks 2004–2015. Vahendeid, mis tekivad alates sellest aastast vastavalt hooldusravivõrgu arengukavale rakendatavast 15%-lisest omaosalusest statsionaarses hooldusravis, kasutatakse nii ambulatoorse kui ka statsionaarse hooldusravi täiendavateks ravijuhtudeks. Omaosaluse rakendamise tõttu statsionaarsest hooldusravist vabanevate vahenditega on võimalik suurendada 2010. aastal statsionaarse hooldusravi kättesaadavust 11% ning ravijuhtude arvu kogu hooldusravis 12%, võrreldes 2009. aastaga. Veelgi rohkem ehk 13% suureneb kättesaadavus ambulatoorses hooldusravis, kus koduõenduses kasvab ravijuhtude arv 14% ning vähihaigete koduse toetusravi korralduses 10%. Omaosaluse rakendamisega suureneb seega nimetatud teenuste kättesaadavus ühiskonnas tervikuna, sest laekuv raha jääb toetama süsteemi toimimist ega välju sealt.
Neljas küsimus: "Mida võtate ette korrastamaks nn riigi raamatupidamist töötukassa registrist ära kadunud inimeste üles leidmiseks?" Töötukassa ülesanne on abistada tööd otsivaid inimesi töö leidmisel. Töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registrisse kannab töötukassa nende inimeste andmed, kes otsivad tööd. Registri eesmärk ei ole pidada arvestust nende tööealiste inimeste üle, kes tööd ei otsi, ega ka nende üle, kes töötavad. Tööturuteenuste ja toetuste seaduse kohaselt võetakse inimene töötuna arvele siis, kui ta on ilma tööta ja otsib tööd ehk identifitseerib ennast töötuna. Töötuna arvele võtmisel koostatakse töötule tööotsimiskava, milles kajastatakse need tegevused, mida töö leidmiseks on vaja teha nii töötul kui ka töötukassal. Tööturuteenuste ja toetuste seaduse kohaselt otsib töötu tööd juhul, kui ta täidab tööotsimiskava, on valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma. Lisaks on töötul kohustus pöörduda kord 30 päeva jooksul töötukassasse. Tööturuteenuste ja toetuste seaduses on sätestatud ka need tingimused, millal töötuna arvelolek lõpetatakse. Näiteks, kui töötu leiab töö ja lõpetab töö otsimise, st ei pöördu kordagi 30 päeva jooksul töötukassasse, kui ta kolmandat korda ei täida tööotsimiskava ja mõned muud juhud veel. Kedagi ei saa sundida tööd otsima. Kui inimene seda ei tee või otsustab tööotsingu lõpetada, seda kas põhjusel, et on leidnud töö või ei soovi enam töötada, siis ei ole ta ka töötuna arvel. Seega ei ole õige küsida, mida teha registrist kadunud inimeste ülesleidmiseks. Kellegi andmed ei kao registrist, vaid kui inimene on töö otsimise lõpetanud, siis ta ei ole enam töötuna arvel ja tema andmed ei kajastu registreeritud töötute statistikas. Töötukassa ei otsi ega peagi ühes demokraatlikus riigis otsima taga neid inimesi, kes on vabatahtlikult  töö otsimise lõpetanud. Küll on töötukassa panustanud sellesse, et tuua tagasi tööturule mitteaktiivseid inimesi. 2009. aasta sügisel viis töötukassa läbi pilootprojekti, mille käigus korraldati kuues Eesti maakonnas, Jõgeva-, Tartu-, Põlva-, Võru-, Valga- ja Viljandimaal, nn mobiilne nõustamine. Kokku nõustati inimesi 39 paigas. Peamised teemad, millest inimestega räägiti, olid järgmised: kuidas leida tööd; mis on tööotsingutel oluline; kuidas kasutada tööotsinguportaale ja teisi töö otsimise kanaleid jms. Soovijad said ka karjäärinõustamist, samuti oli võimalik täita töötuna arvele võtmise avaldus. Samalaadseid projekte on kavas läbi viia ka edaspidi. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kõigepealt kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Aitäh! Austatud peaminister! Mis puudutab arstiabi kättesaadavust, siis näiteks statsionaarset haiglaravi jääb sel aastal ligi 18% vähemaks, kirurgias ja günekoloogias jääb umbes 5000 ravijuhtu vähemaks. Kui nüüd hooldusravi on meil tehtud osaliselt tasuliseks, st 15%, 3000 krooni kuus maksab patsient ise, siis ma küsiksin, et kui inimene saabki pensioni  3000–4000 krooni, kust ta peab siis selle raha võtma? Aga mis puudutab töötuid, siis praegust protsessi iseloomustabki see, et järjest enam tekib juurde heitunuid, neid, kes on täiesti kaotanud lootuse, et nad kunagi üldse töö leiaksid, ja nendel ei ole ju tõesti asja ei hambaravile, ei eriarsti vastuvõtule. Erakorraline abi maksab ka 50 krooni, kui sinna omal jalal lähed. Mida siis ikkagi riik kavatseb nende vaestega ette võtta?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Küsimusi oli küll rohkem kui üks ja ei oskagi kohe õigest otsast alustada. Hooldusravist oleme siin Riigikogus rääkinud ka varem. Teatavasti oleme saanud hooldusravi parandamiseks ja uute ravivõimaluste loomiseks kasutada küllalt suurtes summades Euroopa Liidu vahendeid. Kuna meie majandus ei ole mitte tõusutsüklis, vaid langustsüklis – loodetavasti on tsükli põhi juba läbitud, aga ikkagi – võrreldes buumiaastatega, näiteks aastaga 2007, on haigekassa sissetulekud väiksemad, kui nad olid siis. Seega on täiendavate hooldusravikohtade rahastamiseks vaja kusagilt vahendeid leida. Praegu on meil ravivõimalused väikesed, järjekorrad pikad. Me saame kasutada Euroopa Liidu maksumaksjate vahendeid selleks, et ravivõimalusi juurde luua, aga meil on vaja omaosalust ehk omafinantseeringut, et Euroopa Liidu maksumaksja vahenditega loodud ravivõimalusi saaks ka Eestis kasutada. Nagu juba öeldud, mitte ükski kroon ei lähe süsteemist välja, kõik need kroonid, mis inimesed maksavad, jäävad ravisüsteemi, meie hooldusravisse ja võit seisneb selles, et hooldusravi muutub inimestele märksa kättesaadavamaks, kui oli enne neid hiiglaslikke eurovahenditest tehtud investeeringuid.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mai Treial!

Mai Treial

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Mitmete positsioonidega teie vastustes ei saa küll nõustuda. Mõned aastad tagasi andis tollane õiguskantsler härra Jõks väga põhjaliku ülevaate sellest, milline on olukord ravikindlustusega katmata isikutega. Ta tõi välja, et nendele isikutele arstiabi osutamine ei ole vastavuses põhiseaduse sätetega, st igaühe õigusega tervise kaitsele, rääkimata kohustustest parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartas, millega Eesti on ühinenud ja mille me oleme ratifitseerinud. See tähendab, et tervise kaitse tagamiseks ei piisa ainult kiirabi ega vältimatu abi korras arstiabi osutamisest. Nii et millised on ikkagi teie plaanid nende inimeste aitamiseks?

Peaminister Andrus Ansip

Pikas plaanis on väljapääs selles, et inimesed asuvad tööle ja saavad endale ka ravikindlustuse. Kõige parem sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika. Senikaua, kui tööpuudus on suur, tuleb paraku leppida sellega, milleks ühiskond suuteline on. Ühiskond on praegu suuteline osutama ravikindlustamata isikutele vältimatut abi ja kohalikud omavalitsused on valdavalt panustanud ka omalt poolt nende inimeste abistamisse. Paraku nii see on, et ravikindlustatud isikutel on märksa paremad võimalused saada kvaliteetset ravi kui kindlustamata isikutel. Nii on see ikka olnud, et sellele, kes on teenuse eest tasunud, kes on ennast kindlustanud, peab olema ravi garanteeritud, teised peavad riskima sellega, et nendele on ravi maht väiksem.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Jaanus Marrandi

Tänan! Lugupeetud härra peaminister! Te ütlesite siin üsna rõõmsal toonil, et pärast hooldusravihaigetele päevatasu kehtestamist, 100-kroonise päevatasu kehtestamist on järjekorrad lühenenud ja see ravi on saanud kättesaadavamaks. Kas teil või Sotsiaalministeeriumil on ka olemas mingisugune analüüs, kui palju sellest n-ö järjekordade lühenemisest tuleb nende arvel, kes seda ravi vajaksid, aga kellel puuduvad võimalused ja vahendid sedasama hooldusravi päevatasu maksta? Kuidas see mõjub neile, kellel on kodus hoopis kehvemad tingimused ja kes võib-olla kõige rohkem vajaksid seda hooldusravihaigla aega? Kas selline analüüs on olemas?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Nagu juba varem öeldud, saan ma ainult korrata, et oleme investeerinud märkimisväärses ulatuses Euroopa Liidu vahendeid selleks, et hooldusravivõimalusi suurendada. Seega on kättesaadavus juba nende investeeringute abil märksa paremaks muutunud. Teiseks, kuna patsientidele on kehtestatud ka omaosalus ja kõik need vahendid jäävad hooldusravisse, saab nende vahendite arvel hooldusraviteenust märksa rohkem inimesi ja ulatuslikumalt. See on ka põhjus, miks hooldusravijärjekorrad on lühenenud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Karel Rüütli

Aitäh! Mind on murelikuks teinud just see, et eri institutsioonidel on erinev informatsioon. Tegelikult on mul jäänud selline mulje, et me ei hooma, kui palju meil lõpuks on töötuid, kui palju on meil neid inimesi, kes on ravikindlustuseta. Ehk siis meil puudub ülevaade, kui palju sellest 1,3 miljoni suurusest rahvast on neid inimesi, kes on tegelikult hädas, ja siit tulenevalt ei ole ka suutelised võtma meetmeid, et neid inimesi aidata. Kas valitsusel on mingisugune selge plaan või strateegia, kuidas oleks võimalik välja selgitada, kui palju on selliseid inimesi, kes Eestis tegelikult on praegu riskigrupis ja vajavad abi?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Mina ei saa teiega nõustuda, et me ei tea, kui palju meil on näiteks töötuid. Teame küll. Töötukassa registreerib töötud. Registreeritud töötute arv on alati väiksem kui Statistikaameti küsitluste tulemusel välja selgitatud töötute arv, sest mitte kõik töötud ei võta ennast töötuna arvele. See, et meil on kaks erinevat numbrit, ei tähenda, et me ei tea, kui palju tegelikult töötuid on. Töötute arvu ütleb meile Statistikaamet ja viimane teadaolev arv on 102 000. Registreeritud töötute arv on suurusjärgus 90 000 ja siin on nimelise täpsusega teada, kes on need inimesed, kes Eestis on töötud. See 102 000 selgitatakse välja küsitluste tulemusena ja ma pean küll meie Statistikaametit sedavõrd usaldusväärseks, et pidada nende tehtud valimi põhjal väljaselgitatud töötute arvu usaldusväärseks ja tõeseks. Ehk siis selles osas mitte mingisugust teadmatust ei ole. Kui nüüd on ettepanek hakata välja selgitama, kes on isikuliselt need inimesed, kes ei ole ennast töötuna arvele võtnud, aga kes on töötud, siis seda ei pea ma demokraatlikuks lähenemiseks. Ma usun, et need ajad, kus inimesi, kes ei osalenud ühiskonnale kasulikus töös, otsiti taga ja pärast selle eest ka karistati, et nad ei osalenud ühiskondlikult kasulikus töös, Eestisse enam tagasi ei tule. See peab olema iga kodaniku vaba tahe, kas ta registreerib ennast töötuna, kas ta registreerib ennast tööotsijana või mitte. Nagu juba öeldud, riik peab propageerima töötuna arvele võtmist, kuid mitte mingil juhul ei tohi riik saata vähimaidki signaale sellest, et ta võib hakata represseerima neid töötuid, kes ei ole ennast töötuna arvele võtnud.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mai Treial!

Mai Treial

Austatud juhataja! Austatud peaminister, kõigepealt aitäh vastamast meie küsimustele!
Nüüd ravikindlustuseta inimeste olukorrast. Kui omavalitsuste esindajad esitasid 2010. aasta riigieelarve koostamisel oma ettepanekud, taotlesid nad, et riigieelarvest eraldataks vahendeid ravikindlustamata isikutele perearstiabi võimaldamiseks, siis jäi nende ettepanek kahjuks toetuseta. Möödunud aastal tegid kolm Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudengit praktika korras Õiguskantsleri Kantseleis uurimuse ravikindlustuseta isikute olukorra kohta kohalikes omavalitsustes. Ja mis siis välja tuli? Ka seal on arvud palju suuremad, kui on välja toodud nii haigekassa kui ka töötukassa andmete alusel. Kahtlemata ei ole me kunagi Statistikaameti arvusid kahtluse alla seadnud. Ka selles uurimuses toodud arvud kattuvad Statistikaameti andmetega. Samas said uurijad seisukohad ja vastused kõigist 15 maakonnast. Nendestki selgub, et riigi poolt rahastatavad teenused ravikindlustamata isikutele ei kindlusta põhiseaduse §-st 28 tulenevat õigust tervise kaitsele.
Jääb ikkagi üle vaid küsida, miks siis valitsus niimoodi käitub. Kuigi teie, härra peaminister, esinedes 2007. aasta aprillis peaministri ametisse astudes Riigikogu ees, kinnitasite, et valitsuse hoolitsus rahva tervise, toimetuleku, majandusliku turvalisuse, suuremate pensionide, tööinimeste palkade jne eest saab olema valitsuse igapäevase tegevuse sisu. Rõhutaksin siinkohal, et valitsusliidu programmi võeti muu hulgas lubadus tagada ravikindlustuseta isikute pääs perearsti juurde. Võib ju väita, et selliseid lubadusi anti siis, kui majandus oli tõusuteel. Väidan vastu:  rahva füüsilise ja vaimse tervise eest peab hoolitsema eriti just nüüd, kus majandus teeb vähikäiku, sest inimkapital on kõige väärtuslikum, mis meil on. Pole rahvast, pole riiki.
Nüüd veel ka hooldusravist. Elanikkonna vananedes suureneb vajadus hooldusteenuste järele. See tähendab, et Sotsiaalministeeriumi unistus ja inimeste ootus, et Euroopa rahaga saab valmis ehitada haiglahooned ja luua vajalikud voodikohad ning omaosaluse sisseseadmine tekitab võimaluse senisest rohkem hooldusravi pakkuda, ei pruugi tingimata täituda, sest suur osa pensionäre lihtsalt ei suuda oma hooldusravi kinni maksta. Näiteks kuuluvad siia rahvapensioni saajad, kelle pensioni suurus on ca 2009 krooni, enamik töövõimetuspensionäridest ja ka väga suur osa vanaduspensioni saajatest. Veel rohkem on aga neid inimesi, kes oma lähedaste eest sellist raha maksta ei suuda, sest eluasemekulud muudkui tõusevad, töötus suureneb jne. On täiesti mõistetamatu, kuidas hakkab n-ö tööle alates 1. jaanuarist 2010 kehtima hakanud omaosalus hooldusravis. Ka tänaste vastuste järgi võib kahjuks öelda, et ei Sotsiaalministeerium ega ka teie ei näi sellepärast eriti palju pead vaevavat, lootes ilmselt muu hulgas selle peale, et kohalikud omavalitsused peavad kandma omajagu vastutust inimeste tervise ja toimetuleku eest.
Siit jõuame probleemideni, mis on seotud n-ö riigi raamatupidamisega. Ma ei hakka siin arutlema inimeste üle, keda pole üheski registris, küsima seda, kuidas on võimalik, et ühel väikesel elamispinnal on kirjas kümneid inimesi, kes üksteist ei tunnegi. Selliseid paradokse meil Eestis kahjuks leidub. Praegu, kus päevakorral on eelkõige töötusega seotud probleemid, tahaksin ma küll teada väga konkreetselt, mida te siiski ette võtate, et anda õiget diagnoosi. Kui ei ole õiget diagnoosi, ei ole ka konkreetseid lahendusi. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


3. 16:46 Arupärimine laevaühenduse kohta Ruhnu saarega (nr 344)

Esimees Ene Ergma

Nüüd viimane arupärimine. Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Ain Seppiku, Enn Eesmaa, Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Toivo Tootseni, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Kadri Simsoni ja Mailis Repsi 25. novembril 2009 esitatud arupärimine laevaühenduse kohta Ruhnu saarega. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Kalle Laanet

Austatud esimees! Hea regionaalminister! Head kolleegid! Esitasime teile 25. novembril arupärimise, mille sisu on järgmine.
Vastavalt püsiasustusega väikesaarte seadusele peab väikesaartel olema tagatud vähemalt üks regulaarne transpordiühendus mandri või lähema suursaarega. Alates 2009. aasta suvest puudub Ruhnu saarel regulaarne laevaühendus nii Pärnu kui Saaremaaga. Alternatiivina laevaühendusele peab ühendust Ruhnuga lennuk, mis lendab nii Pärnusse kui ka Kuressaarde, kuid mille pileti maksumus on kuni kümme korda kõrgem. Ruhnu valla ettevõtjad heidavad Saare Maavalitsusele ette, et seoses püsiühenduse lõpetamisega on oluliselt vähenenud saart külastavate turistide arv. Lisaks sellele, et piletihind on kallis, mahutab lennuk ka vähe reisijaid.
17. novembril 2009 ilmus maakonnalehes Oma Saar artikkel, milles räägitakse lahendusena Ruhnu laevaühenduse taastamiseks uue laeva ehitamisest. Saare Maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Mika Männik ütleb maakonnalehes, et Ruhnu liinile hea uue laeva ehitamise osas on kõnelused pooleli, kuid järgmise aasta eelarve on juba koostatud ning 2010. aastal laeva keegi ehitama ei hakka. Laeva ehitamisega võidakse alustada 2011. aastal.
Sellega kaasnevalt on meil järgmised küsimused. Kuidas planeeritakse 2010. aastal liin Ruhnu saarega? Kuidas on 2010. aastal Ruhnu liini dotatsioon ära jagatud laeva- ja lennuliikluse vahel? Kui suur on dotatsioon? Kas ning kuidas on läbi viidud hanked, et ühendus Ruhnu saarega oleks võimalik? Kas Ruhnu liini probleemi lahendamiseks uue laeva ehitamine on realistlik? Kuna laeva ehitamine Ruhnu liinile võtab aega aastaid, siis kuidas on planeeritud liini teenindamine seni lahendada? Kuidas teie ministrina hindate Saare Maavalitsuse võimekust ühistranspordi hangete läbiviimisel? Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun, regionaalminister Siim Valmar Kiisler, kõnepulti!

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Esimene küsimus: "Kuidas planeeritakse 2010. aastal liin Ruhnu saarega?" Kõigepealt lennuühendusest. 2010. aasta suveperioodiks on sõlmitud leping ettevõttega Luftverkehr Friesland Brunzema & Partner KG-ga. Lepingu maht on 175 lennutundi, mis on 35 lennutunni võrra enam kui 2009. aasta suveperioodil. Lisaks teenindab sama ettevõte ülalnimetatud liine ka talvisel ja sügisesel perioodil. Muide, hetkel kehtivad avaliku teenindamise lepingud koos lisadega on kättesaadavad Saare Maavalitsuse koduleheküljel, seal saab tutvuda lepingu konkreetsete punktidega.
Teiseks, veetranspordist. Saare maavanema mulle antud lubaduse kohaselt kuulutab Saare Maavalitsus 19. jaanuaril 2010 (s.o siis homme) välja avatud hankemenetlusega riigihanke vedaja leidmiseks Pärnu–Ruhnu–Roomassaare avalikule laevaliinile. Pakkumuste laekumise tähtajaks on vastavalt riigihangete seadusele planeeritud 12. märts 2010. Kui siis kõik sujub, saab avaliku teenindamise lepingu sõlmida 2010. aasta aprilli alguses ja laevaliiklus käivitub alates 1. maist 2010. Kinnitatud on, et riigihankekomisjoni kaasatakse kindlasti Ruhnu Vallavalitsuse esindajad, nagu see toimus ka 2009. aastal läbi viidud hanke puhul.
Teine küsimus: "Kuidas on 2010. aastal Ruhnu liini dotatsioon ära jagatud laeva- ja lennuliikluse vahel? Kui suur on dotatsioon?" 2010. aastal on toetus Ruhnu liinidele kokku 7 107 268 krooni. Sellest summast on suvisele ja talvisele lennuliiklusele planeeritud 5  907  268 krooni ja suvisele laevaliiklusele 1 200 000 krooni. Võrdluseks toon teile andmed 2009. aastast, kus riikliku toetuse maht oli 6 776 026 krooni, millest lennuliiklusele kulus 6 040 107 krooni ja laevaliiklusele 735  919 krooni. Riiklik toetus Ruhnu liinidele 2008. aastal oli kokku 5 164 027 krooni. Seega kokkuvõttes on Ruhnu liinide dotatsiooni rahaline maht iga aastaga suurenenud.
Kolmas küsimus: "Kas ning kuidas on läbi viidud hanked, et ühendus Ruhnu saarega oleks võimalik?" See nõuab veidi pikemat vastust, kuna siin on küsitud, et kuidas. Kõigepealt, kuni 2005. aastani oli Ruhnu saare liikluskorraldus üles ehitatud peamiselt aastaringsele lennuliiklusele, mida suvekuudel toetas laev mõne reisiga kuus. 2005. aastast kuni 2008. aasta lõpuni oli avalik liinivedu Ruhnu–Roomassaare ja Ruhnu–Pärnu vahel korraldatud põhimõttel, et talveperioodil teenindab liine lennuk ja suveperioodil laev. 19. detsembril 2008. aastal esitas AS Saaremaa Laevakompanii Roomassaare–Ruhnu ja Pärnu–Ruhnu avaliku liiniveo lepingute ülesütlemise teate. Saare Maavalitsus lükkas ülesütlemise tagasi, viidates asjaolule, et leping sätestab tellija ühepoolse õiguse lepingu ülesütlemiseks, ning osutas asjaolule, et kõnealusel juhul on tegu halduslepinguga, mille ühepoolne lõpetamine vedaja poolt ülesütlemise avalduse esitamisega ei ole lubatud. Seejärel asus maavalitsus SLK-ga läbirääkimistesse lepingute jätkamise üle. Läbirääkimisi peeti neljal korral ja läbirääkimistel esitas SLK nõude suurendada riiklikku toetust 8 miljoni krooni võrra. Selline nõue oli ebamõistlik ning riigieelarvele liigselt koormav. Kuna kokkuleppele ei jõutud, lõpetas Saare maavanem oma korraldusega ülalnimetatud avaliku teenindamise lepingud nende rikkumise tõttu. Maavalitsuse ja SLK vahel tekkis seetõttu kohtuvaidlus lepingute lõpetamiste põhjuste üle. See lahenes kompromissi teel ja 3. augustil 2009. aastal saavutasid pooled siiski kokkuleppe laevaliikluse jätkamise osas ning sõlmisid Roomassaare–Rinksu–Munalaiu laevaliini avaliku teenindamise lepingu kuni 2009. aasta sügisperioodi lõpuni.
Arvestades kujunenud olukorda seoses SLK ühepoolse ülesütlemisega oli vaja välja kuulutada riigihange, et leida uued vedajad Ruhnu avalikele laeva- ja lennuliinidele 2009. ja 2010. aasta suveperioodiks. Väljakuulutamise läbirääkimistega riigihanke nende leidmiseks kuulutas maavanem välja 9. aprillil 2009. aastal. Hankekomisjoni olid kaasatud ka Ruhnu valla esindajad. Riigihanke läbiviimise käigus selgus, et hanke edukat läbiviimist takistab selliste operaatorite vähesus, kellel oleksid sobivad transpordivahendid Ruhnu avalike liinide teenindamiseks. Pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi sõlmis maavalitsus 2009. ja 2010. aasta suveperioodiks lennuliinide avaliku teenindamise lepingu. Laevahankele kutsuti osaühing Kihnumadal, kellel oli pakkuda 35 reisijat mahutav mootorlaev Vesta, ja FIE Lauri Kivirai, kellel oli 12 reisijat mahutav mootorlaev Arabella. Viimane keeldus kahjuks kvalifitseerimiseks vajalike dokumentide esitamisest ja seetõttu ei osalenud hankel.
Hange paraku nurjus (siin on mul ka olemas pikemad selgitused). Pärast hanke nurjumist asus maavalitsus läbirääkimistesse AS-iga Kihnu Veeteed ning palus neil teha hinnapakkumise viiele reisile Munalaiu–Ruhnu liinil vastavalt Ruhnu Vallavalitsuse koostatud graafikule. 17. juunil möödunud aastal sõlmis maavanem 2009. aasta suveperioodiks AS-iga Kihnu Veeteed avaliku teenindamise lepingu. Reisid tehti mootorlaevaga Amalia.
Nagu ma juba eelmises vastuses viitasin, on Saare Maavalitsus lubanud järgmise hanke välja kuulutada 19. jaanuaril 2010. See on avatud hankemenetlusega riigihange vedaja leidmiseks Pärnu–Ruhnu–Roomassaare avalikule laevaliinile. Ettevalmistavad toimingud selleks on Saare maavanema kinnitusel tänaseks läbi viidud.
Neljas küsimus: "Kas Ruhnu liini probleemi lahendamiseks uue laeva ehitamine on realistlik?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on 2009. aastal tellinud Ruhnu ühenduse teenindamiseks sobiva laeva kontseptsiooni analüüsi, mille tulemusena valminud töö on tänaseks ka ministeeriumile üle antud. Selle tulemusena on esitatud kolm laevakontseptsiooni ja nendega seotud täiendavad andmed, mis on edastatud 29. detsembril möödunud aasta lõpus Veeteede Ametile. Laekunud kontseptsioone on esitletud ka Ruhnu elanikele. Ruhnu Vallavalitsuse hinnangul on saare vajadustest lähtuvalt eelistatuimaks laevatüübiks katamaraan.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on palunud Veeteede Ametil võtta tööplaani ja korraldada Ruhnu teenindamiseks vajaliku reisiparvlaeva ehitus, muu hulgas finantseerimise korraldamine ja projekteerimis- ja ehitushanke ettevalmistamine ja läbiviimine ning ehituse järelevalve. Samuti on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palunud määrata hanke eest vastutav isik ja koostada esialgne projekti ajagraafik ning esitada see ministeeriumile. Hangete läbiviimisel ja projekti ajagraafiku koostamisel paluti silmas pidada lõppeesmärki, mille kohaselt Ruhnu uue laeva valmimise tähtajaks oleks 2011. aasta navigatsioonihooaja algus. Laeva funktsioon Ruhnu liinil on peamiselt suuregabariidiliste veoste ja turismigruppide vedu saarele. Vastavalt eelmiste aastate statistikale on reisijateveol tippnõudlus laeva järele kaks kuud, s.o siis 15. juunist kuni 15. augustini, ülejäänud ajal on nõudlus täielikult rahuldatud 8-kohalise lennuki regulaarlendude ja laeva tellimusreisidega. Kujunenud olukorras on tõesti üks võimalus ehitada Ruhnu elanike vajadustele vastav laev, mis kuuluks näiteks riigi omandisse ja mida käitleks avalikul hankel leitud operaator. Arvestades ostjatele soodsat olukorda laevaehitusturul, oleks uue laeva ehitamine praegu realistlik. Ruhnule sobiva laeva hinnanguline ehitustähtaeg ei tohiks ületada 14 kuud. Seega ei ole välistatud laeva valmimine 2011. aasta hooaja alguseks. Nendest kaalutlustest lähtuvalt me otsime koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga võimalusi finantseerida sellise laeva ehitust, muu hulgas otsime võimalust finantseerida seda struktuurifondide vahenditest. Aga loomulikult sõltub lõplik otsus ka sellise laeva lõplikust hinnast, mis saab selguda üksnes hanke tulemusena, ja loomulikult meie 2011. aasta eelarve võimalustest.
Viies küsimus: "Kuna laeva ehitamine Ruhnu liinile võtab aega aastaid, siis kuidas on planeeritud liini teenindamine seni lahendada?" Üldiselt kirjeldasin olukorda vastuses esimesele küsimusele. Lisan täiendavalt, et hankevolitus pikeneb 2011. aastani juhul, kui Ruhnu laevaliini teenindamiseks riigi tellimusel ehitatav laev pole tähtajaks valminud.
Kuues küsimus: "Kuidas te ministrina hindate Saare Maavalitsuse võimekust ühistranspordi hangete läbiviimisel?" Saare Maavalitsus on viinud läbi ühistranspordi hanked seadustes toodud tingimustel ja vastavalt finantsvõimalustele ning üldjuhul taganud ühenduse Ruhnu saarega. Kui homme riigihange välja kuulutatakse ja edukalt läbi viiakse, on maavalitsusel teie poolt küsitud võimekus jätkuvalt olemas. Samas ma tunnistan, et vaatamata astutud sammudele laevaühenduse tagamisel ja stabiilsele lennuühendusele, ei ole Ruhnu saare elanikele seni iga kord suudetud anda asjade käigust sellist teavet, mis tagaks saare elanikele kindlustunde laevaliikluse osas. Tähtis ei ole mitte ainult laevaühenduse korraldamise tegevus ise, vaid ka inimestele kindlustunde andmine stabiilsuse osas. Mis puudutab konkreetseid hankeid, siis praegu teeb Siseministeeriumi audiitor Saare Maavalitsuses plaanilist auditit läbiviidud hangete kohta. Kui audiitori järeldusotsus on valmis, saab anda ka hinnangu hangete kvaliteedile.
Lisaks küsimustele antud vastustele tahaksin öelda paar kommentaari. Kõigepealt, arupärimises olev väide, et lennukipileti maksumus on kuni 10 korda kõrgem, ei pea õnneks paika. Võtsin välja Saare Maavalitsuse esitatud andmed. Ruhnu elanikele, nii täiskasvanutele kui õpilastele, on laeva- ja lennukipileti hinnad samad. Muudel reisijatel on täiskasvanu laevapilet Munalaiu–Ruhnu liinil 399 krooni, Roomassaare–Ruhnu liinil 299 krooni. Lennukipiletite hinnad möödunud aastal olid täiskasvanutel Pärnu–Ruhnu liinil 450 krooni, Kuressaare–Ruhnu liinil 350 krooni. Õpilastel on vastavad võrdlusnumbrid 250 ja 200 laevapiletite puhul ning 300 ja 235 lennupiletite puhul, sülelapsed reisivad tasuta kõigil puhkudel.
Üks märkus veel. Tegelikult on fakt see, et Ruhnu elanike deklareeritud brutotulu ja selle alusel Ruhnu vallale laekuv tulumaks on 2009. aastal, võrreldes 2008. aastaga, kasvanud ja meile saadetud Ruhnu ettevõtjate otseselt turismiga seotud müügituluandmed on avalike majandusaasta aruannete kohaselt tunduvalt väiksemad kui avalikkuses viidatud väidetav saamata jäänud tulu, milleks hinnati kolm miljonit krooni. Tegelikult on numbrid, mida ettevõtjate majandusaasta aruannete kohaselt näidatakse, nendest numbritest tunduvalt väiksemad. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kõigepealt kolleeg Kalle Laanet!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Tänud sisuliste vastuste eest! Te mainisite väga mitmeid kordi Saare Maavalitsuse ja Saaremaa Laevakompanii vahelist vaidlust, mis puudutas lepingut. Väidetavalt saatis laevakompanii omapoolse lepingu lõpetamise teate. Selle lõpetamise ümber on räägitud igasuguseid lugusid. Kas teie olete näinud seda lõpetamise teadet?

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler

Ei, oma silmaga ma teadet näinud ei ole. Teate osas tuginen ma Saare Maavalitsusest saadud infole, mida ma küsisin.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Mark Soosaar

Lugupeetud minister! Väikesaartest on väga erinev ettekujutus nii saare elanikel kui ka nendel, kes seal ei ela. Näiteks Suurel Tõllul oli selline ettekujutus, et temal pole mingit lennuliini ega laeva vaja, tema kalpsab läbi mere, käib ja korjab kapsaid ja tuleb siis, kapsad kaenlas, tagasi Saaremaale. Üks ettekujutus on see, et Ruhnu tänapäev ja tulevik on üksainus kaart – see on turismitöö, mis kestab kaks kuud. Ülejäänud aja elavad inimesed kuidagimoodi ära ja kui vaja, siis vahel käib lennuk. Kas teie regionaalministrina ei ole mõelnud sellele, et nii Ruhnus kui ka teistel väikesaartel peaks aktiivselt aastaringset elutegevust toetama? Näiteks Ruhnuski on praegu kolm väga tublit naist, kõik juba kõrges eas, kes peavad nii palju sõralisi, et ühelgi teisel väikesaarel ei ole nii palju lehmi, lambaid ega kitsi. See kõik on võimalik ainult tänu väga heale ja aastaringsele ühendusele, sest tooteid on ju vaja ka mandrile tuua. Mis saab nendest väikesaartest, kaasa arvatud Ruhnust, tulevikus?

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler

Mul on väga hea kontakt tekkinud Ruhnu vallavanemaga, kes minu heameeleks jätkab ka pärast hiljaaegu toimunud kohaliku omavalitsuse valimisi. Me oleme neid teemasid arutanud ja oleme mõelnud väga mitmes suunas. Näiteks on ta pakkunud välja, et Ruhnu võiks olla koht, kus me räägime energiasäästust, efektiivsest majandamisest, looduslikust, rohelisest lähenemisviisist. Niisiis, oleme otsinud seda kontseptsiooni saarele, selles suunas kindlasti mõeldakse. Praegu, mis seal salata, on Ruhnu väga suur tööandja avalik sektor, ja loomulikult, kui on võimalik sinna lisaks turismile teisi tegevusi kõrvale haarata, siis tuleks neid toetada. Probleem on see, et kuigi suurusjärk on 150 elanikku, mis on rahvastikuregistri andmetel Ruhnu elanikeregistris, siis kohalike kinnitusel on püsielanikke alla poole sellest arvust. Ja kui neid on alla poole sellest arvust, siis paratamatult ei tasu talveperioodil jääklassiga laev, mingi suur laev seal ära. Talvel on paraku reisijaid vähe, midagi ei ole parata. Ja teistpidi on see, et kui me vaatame piletihinna vahet, eriti olukorras, kus kohalikul elanikul on hind võrdne, siis lennuk on ikkagi mugavam, et ükskõik kui hea laeva me sinna ükskõik kui kalli raha eest saame, lennuk on paraku väga mugav, kui lennuilma on. Seepärast ma arvan, et muudel perioodidel jääb lennuühendus esimeseks prioriteediks, aga suvel me peame selle olukorra lahendama. Õigemini, Saare Maavalitsus peab leidma lahenduse, sest nagu ma viitasin, rahanumbrid on ju kasvanud, selle taha ei saa pugeda, et rahaküsimus oleks lahendamata.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Mainisite, et tegelikult valmistab teile endale selle küsimuse puhul kõige rohkem muret see, et valitsus, vaatamata nendele kulutustele, mis on tehtud, ei ole suutnud anda inimestele kindlustunnet, et laevad tõesti iga suvi korralikult graafiku järgi käiksid. Milles on see põhjus? Riik teeb sinna aastas kulutusi peaaegu 100 000 krooni ühe elaniku kohta, see on väga suur summa, ja me ei suuda kindlust anda. Kas sa tunned, et valitsus on siin nagu suuresti võlgu saare elanike ees? Rahaga ju kõike kinni ei maksa.

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler

Ma rõhutan siiski veel kord, et lennuliikluse maht on kasvanud, ja selles suhtes pole saare elanike võimalus käia aastaringselt mandril kindlasti mitte halvenenud. Kui me räägime suuremate turistirühmade saarele saamisest, siis ma tõesti tunnistan, et Saare Maavalitsus ei ole suutnud seda kindlustunnet anda. Aga me näeme samasuguseid probleeme ka ju näiteks bussivedude puhul. On olnud palju olukordi, kus võidetakse riigihange, mõni aeg tegutsetakse ja siis hakatakse raha juurde küsima. Selles suhtes tuleb ka maavalitsuse ametnikest aru saada, et kui ikkagi ei ole eelarves raha, mida juurde maksta, siis neil ei ole seda. Nemad keset aastat seda raha kindlasti kuskilt juurde ei võlu. Selles mõttes on siin olemas ka ettevõtja vastutustunde pool. Ja nagu näitab kogemus, on meie saared väga eripärased ja igale saarele on paraku vaja natuke erinevat laeva. Leida just sobivat uut laeva, kui üks ettevõtja loobub oma laeva kasutusse andmisest, on keeruline, midagi ei ole parata.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra regionaalminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Mark Soosaare.

Mark Soosaar

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma olen tänulik regionaalminister Siim Valmar Kiislerile nende visioonide eest, mis just hetk tagasi siin kõlasid. Kui laiendada teemat Ruhnult ka teistele väikesaartele, siis  Ruhnu võiks olla pioneeriks või selleks polügooniks või laboriks, nagu öeldakse, kus innovatiivseid meetodeid kasutada. Ühel hiljutisel konverentsil tõi meie peaminister näiteks ühe Taani  saare, kus elab 1500 elanikku ja mis on täielikult üle läinud taastuvenergiale. Miks ei võiks näiteks Ruhnu olla esimene saar, kus hakkavad sõitma elektriautod, ja edaspidi siis ka teised saared, kus see otstarbekas on. Kõik 11 väikesaart, mis meil väikesaarte nimistus on, ongi need paigad, kus tulevikus võiks elektriautodega sõita, sest mitte ühelgi nendest saartest, kaasa arvatud Vormsi, mis on territooriumilt kõige suurem, ei sõida ükski auto päevas rohkem kui 100 km.
Aga mis puutub riigi vahenditesse laevaühenduse pidamisel väikesaartega, siis mõtleme natuke ajaloo peale. Ruhnuga oli laevaühendus kuni Teise maailmasõjani selline, et Kuressaare–Riia reisiaurik, mis iga nädal saarest mööda läks, peatus saare läheduses, siis tuli saarelt väikelaev reisilaeva kõrvale ja võttis peale postikoti ja reisijad. Niimoodi seal turistid käisid, oli romantikat kui palju ja keegi üle parda sisse ka ei kukkunud. Ehitada nüüd Kihnu jaoks eraldi jääklassiga laev, teine laev Ruhnu jaoks ja ei tea missuguse saare jaoks kolmas laev on ikkagi väikesele riigile tõenäoliselt üle jõu käiv. Ja kas sellel ka mõtet on, kui saarel ei ole korralikku arengukava? Kui ei ole sellist arengukava, mis suurendaks tema elanikkonna tagasi näiteks 300 elanikuni, nagu Ruhnus vanasti oli, sellelt 50-lt, mis praegu Ruhnu tegelik elanikkond on, kui me suvekülalisi ja neid, kes sõidusoodustuste pärast sinna sisse kirjutatud on, ei arvesta, siis peaks riik tegema väga suure väljamineku. Natuke kahtlen, kas see on otstarbekas. Kuid otstarbekaks muutub ta niipea, kui see laev sõidab Kuressaarest välja, teeb sissesõidu Ruhnu, edasi Kihnu ja siis edasi võib-olla Riiga või Pärnusse või kuhu tahes, ning niimoodi veab lõbusõitjaid ja külastajaid suveperioodil.
Aga kõige raskemad perioodid saareelanike jaoks on just kevad ja sügis. Kevad, kui materjalid on otsa lõppenud ja kohe, niipea kui jää on läinud, on vaja materjali vedama hakata. Sügisel jälle, kui tulevad tormid, on neid Liivi lahe äkitselt ilmuvaid torme nii sagedasti, et ka praegu Kihnu Veeteede käsutuses olevad parvlaevad peavad võib-olla nädalate kaupa Ruhnu-sõitu edasi lükkama. Ja kui siis need ilmad tulevad, siis on vaja kohe mitmele saarele kaupa vedada. Siin tasuks Liivi lahe saarte vahel küll palju tugevamat koostööd teha. Abruka saab korraliku praami randumise kai, see on olemas juba Ruhnus ja Kihnus, Manijal on täpselt samuti oma praamikai. Nii et on neli saart, mille suhtes tasuks mõelda, et äkki on hoopis mõistlik ehitada üks laev, mis aitab vedada kaupa ja suuremat sorti kraami nendele saartele.
Inimesed muidugi lendavad lennukiga ja operatiivne päästeteenistus, päästeabi kasutab kopterit. Kopterisõit Tallinnast nendele Liivi lahe saartele kestab aga poolteist tundi või kaks tundi, mis on Eesti tingimustes tegelikult väga pikk aeg. Eriti külmaperioodil, kui inimene on jääauku kukkunud, on sellel helikopteril juba lootusetu kedagi päästa. See tuleks lahendada ikkagi hõljuki või hõljukite baasil. Sellest me oleme rääkinud Pärnu Maavalitsuses, rääkinud Päästeametiga, piirivalvega. Siin tahaks küll regionaalministrile südamele panna, et ka see küsimus saaks lahendatud. Hõljuk, mis võttis 2 miljonit krooni Kihnu regionaalprogrammist, seisab praegu roostiku ääres nagu vallasant, käib meestel käest kätte. Alles eelmisel nädalal jäi see pisikeste lastega Kihnu väina jää peale seisma ja inimesed said kaldale tänu ühele mehele, kes läks oma buraaniga ja tõi nad sealt ära. Nii et ka siin on tõenäoliselt vaja riigireservist abi leida, et leida sellele hõljukile peale üks mees, kes hakkab palka saama ja saarlasi abistama, olgu siis igapäevaelus või päästetöödes. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh, kolleeg Mark Soosaar! Palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Kalle Laanet

Austatud esimees! Hea regionaalminister! Head kolleegid! Kõigepealt tänud härra ministrile sisuliste vastuste eest! Tõesti, tema vastused olid isegi natuke ulatuslikumad, kui me küsisime. Ma tahan öelda ja olla nõus ka ministri seisukohaga, et Ruhnul on tubli vallavanem. Kuigi ta üritab olla enamiku ajast Ruhnus, liigub ta siiski väga palju ringi ka mandril ja Saaremaal selleks, et Ruhnu asja ajada. Olen minagi temaga üsna tihti suhelnud ja ta on käinud nii Saare Maavalitsuses kui ka, nagu ma tean, kulutanud mitmeid kordi Tallinnas ministri kabineti uksi. Tal on päris selge visioon, kuidas ja mis suunas elu võiks Ruhnus edasi liikuda.
Aga minu sõnavõtt on pigem ajendatud sellest, et ma ausalt öeldes ei saa tõesti aru Saare Maavalitsuse võimekusest ja suhtumisest just nimelt Ruhnu saarega transpordiühenduse korraldamisse. On väga palju ebakõlasid suhtlemisel vallavanema ja maavalitsuse vahel ning samamoodi maavalitsuse ja ettevõtjate vahel. Ma ausalt öeldes ei saagi aru, milles see küsimus on. Tegelikult on võimalik omavahel asjadest rääkida, on võimalik omavahel asjad ära klaarida, et tagada laevaühendus, just nimelt laevaühendus Ruhnu ja mandri vahel. Ma olen ka sellega päri, et nii talvel kui kevadel lahendab transpordiküsimused lennuk, kuid suvel on kindlasti vaja suuremat võimekust ja seda saabki pakkuda just nimelt laevaühendus.
Teine pool on see, kui me ütleme, et üks osa plaanist on ehitada uus laev, mis võib maksma minna erinevate meediaväljaannete andmeil, kust ma olen infot saanud, 70–80 miljonit krooni, pluss iga-aastased ülalpidamiskulud. Tekib küsimus, kas me praegusel masuajal oleme ikkagi nii rikkad, et ehitame uue laeva, sisuliselt 100 miljonit krooni maksva, kui tegelikult on Eestimaal olemas võib-olla mitte 100% sobilik, aga sellele lähedaselt sobilik transpordivahend. Sellega kaasneb üsna palju küsimusi. Ma jõuan veel kord selleni, et inimesed peaksid ühe laua taha maha istuma, leidma parimaid lahendusi ja need parimad lahendused ellu viima. See oleks minu poolt kõik. Tänud veel kord ministrile!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.


4. 17:17 Vaba mikrofon

Esimees Ene Ergma

Head kolleegid! Kui kellelgi on soovi sõnavõtuks vabas mikrofonis, siis registreeruge pärast minu haamrilööki. Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.18.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee