Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Ilusat jätkuvat aastat teile kõigile! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu esimese töönädala esmaspäevast istungit.

Head kolleegid! Palun tähelepanu! Seoses Riigikogu liikme Ülle Rajasalu volituste lõppemisega tema nimetamise tõttu Harju maavanemaks asus alates eelmise aasta 21. detsembrist Riigikogu liikmeks asendusliige Katrin Karisma-Krumm. Lugupeetud Riigikogu! Meil on nüüd meeldiv võimalus ära kuulata Riigikogu liikme Katrin Karisma-Krummi ametivanne. Palun!

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XI koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna üheksa seaduseelnõu. Esiteks, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Teiseks, meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Kolmandaks, Riigi Teataja seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Neljandaks, erakonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Viiendaks, ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kuuendaks, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Seitsmendaks, Kaitseliidu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Kaheksandaks, sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Üheksandaks, Eesti Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet.

Aitäh! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head Riigikogu liikmed! Annan üle arupärimise haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Küsimused puudutavad kutsekoolide koolilõunatoetuse vähendamist. Meid, Riigikogu liikmeid Keskerakonna fraktsioonist, huvitab, miks on minister otsustanud halvendada kutsehariduse mainet, mis on juba hakanud paranema. Kas on tehtud mingi põhjalik analüüs, mis näitab, et kutsekoolidega on juba kõik korras? Kas signaal, mida me oleme püüdnud aastaid õpilastele anda, et nad valiksid kutseharidustee, ei ole enam põhjendatud? Küsimusi on üsna mitmeid. Loodame saada ministrilt häid vastuseid ja loodame, et tuleb huvitav arupärimisele vastamise tund. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Meie fraktsioon esitab Riigikogu otsuse eelnõu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni muutmiseks. Eesmärgiga jaotada fraktsiooni liikmete vahel töökohustusi paremini teeme ettepaneku, et Kalvi Kõva asemel oleks komisjoni liikmeks Jüri Tamm.

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kümme seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul ja kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan ta otsekohe adressaadile.
Nüüd mõned teated. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Tõnu Juuli lahkumise riigikaitsekomisjoni liikme kohalt ja asumise sotsiaalkomisjoni liikmeks ning Riigikogu liikme Tõnis Kõivu lahkumise sotsiaalkomisjoni liikme kohalt ja asumise keskkonnakomisjoni liikmeks.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 7. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Tõendite kogumine kriminaalmenetluses" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. jaanuar kell 12.30.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 7. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta ning  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 21. jaanuar kell 16.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 94 Riigikogu liiget, puudub 7.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teie ees laudadel.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänase päevakorra punktide käsitlemist. Algab arupärimistele vastamine. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Georg Pelisaare, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Toivo Tootseni, Marika Tuusi, Valeri Korbi, Toomas Vareki ja Nikolai Põdramäe 11. novembril 2009 esitatud arupärimine Koidula raudteepiirijaama ehituse kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase!

Austatud kolleegid! Austatud minister! Ma soovin kõigepealt teile Setumaa kombe kohaselt head vana aasta lõppu, aga muidugi edukat seda aastat ka!
Eelmise aasta 11. novembril esitasime arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Arupärimise sisu käsitleb Koidula raudteepiirijaama ehitust.
Koidula raudteepiirijaama ehitus on kulgenud plaanipäraselt, nagu me kõik teame, ning ligi miljard krooni maksev rajatis peaks valmima 2011. aastal. Selle peamiseks ülesandeks saab Venemaa ja Euroopa Liidu kaubaveoste korraldamine ning ööpäevas peaks see läbi laskma üle 40 rongi. Arvatakse, et Koidula piiripunkti kaudu hakkavad sõitma ka reisirongid Riiga, Peterburi ja Moskvasse.
Me esitasime majandusministrile kuus küsimust. Esiteks, kuna piirijaam on mõeldud esmajoones kaubavedude jaoks üle idapiiri, siis kas on olnud vajalikud ning kas on toimunud läbirääkimised meie idanaabri Venemaa Föderatsiooniga ja millised on läbirääkimiste tulemused? Teiseks, kui palju ja milliseid töökohti planeeritakse raudteepiirijaama haldamiseks ja teenindamiseks? Kolmandaks, kas Kagu-Eesti vallad ei peaks saama juba praegu ametkondadelt ülevaate seal loodavate töökohtade kohta, et oleks võimalik alustada täiendus- ja ümberõpet, et olla valmis konkureerima loodavatele töökohtadele? Kes peaks olema kontaktisik või -institutsioon selles küsimuses? Neljandaks, kuidas on kavandatud tulevikus rongiliiklus Koidulast Riiga, Peterburi ja Moskvasse ning mis on selle tagamiseks praeguseks ajaks tehtud? Viiendaks, mis võib olla suurimaks takistuseks (vedajate ärikaalutlus, jaama kasutamise eest küsitav kõrge infrastruktuuritasu), et nimetatud reisirongiliiklus jääb paikkonna elanikele vaid unistuseks? Viimaseks, kui suurt tulu võib teenida riik maksutuludena riigieelarvesse objekti täismahus rakendumisel? Aitäh! Ootame nüüd vastuseid.

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun, lugupeetud minister, kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Tänan arupärijaid esitatud küsimuste eest ja vastan nendele kuuele küsimusele.
Esimene küsimus: "Kas on olnud vajalikud ning kas on toimunud läbirääkimised meie idanaabri Venemaa Föderatsiooniga ja millised on läbirääkimiste tulemused?" Otsesed läbirääkimised Venemaa Föderatsiooniga seoses Koidula piirijaama valmimisega ei ole vajalikud, kuna rongiliiklus läbi Koidula jaama toimus ka enne uue piirijaama ehitamist. Uue raudteepiirijaama ehitamise otsuse tingis eelkõige senine ebanormaalne olukord rongide piiri- ja tollikontrolliga Oraval, kus vajalike ruumide puudumise tõttu oldi sunnitud piirikontrolli tegema ebamõistlikes tööoludes ning tollikontrolli tehakse lausa Tartus, ligi saja kilomeetri kaugusel riigipiirist. Uus, ehitatav jaam võimaldab teenindada rohkem ronge, samuti on võimalik laiendada veetava kauba sortimenti (näiteks toiduained, puit, elusloomad), kuna luuakse kaupade veterinaar- ja fütosanitaarnõuete kontrolli võimalused piiril. Sel aastal toimunud Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Venemaa Föderatsiooni transpordiministeeriumi vahelise transpordikomisjoni kohtumisel Tallinnas informeeriti Venemaa valitsust muude raudteel kaubaveoga seotud küsimuste arutamise käigus ka Koidula piirijaama projektist ning selle peatsest valmimisest.
Teine küsimus: "Kui palju ja milliseid töökohti planeeritakse raudteepiirijaama haldamiseks ja teenindamiseks?" Kõigepealt, need arvud, mis ma ütlen, on esialgsed. Koidula raudteepiirijaama haldamiseks ja teenindamiseks planeerivad tegutsema hakkavad ametkonnad töökohti järgmiselt: Maksu- ja Tolliamet esialgu 12 töökohta, AS EVR Infra 2 töökohta, AS EVR Cargo 10–15 töökohta, Veterinaar- ja Toiduamet 9 töökohta, Riigi Kinnisvara AS 30–40 töökohta. Arvestama peab aga seda, et kuna Koidula jaam hakkab tööle ööpäev läbi, siis vajab iga töökoht toimimiseks mitut inimest, hinnanguliselt vajatakse kokku 130–150 inimest.
Kolmandaks küsitakse, kas Kagu-Eesti vallad ei peaks saama juba praegu ülevaate ametkondadelt ja kes peaks olema kontaktisik või -institutsioon selles küsimuses. Teema tõstatamine on kindlasti põhjendatud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium organiseeris sel eesmärgil eelmise aasta detsembri alguses Värskas infopäeva, kuhu olid kutsutud kõik osapooled: Riigi Kinnisvara AS-i, Eesti Raudtee, Maksu- ja Tolliameti, Taimetoodangu Inspektsiooni, Veterinaar- ja Toiduameti, Kagu Piirivalvepiirkonna ja samuti kohalike omavalitsuste esindajad. Infopäevast võttis osa ka kohalikke elanikke, hinnanguliselt 60–70 inimest. Kõikide nimetatud ametkondade esindajad andsid esialgse ülevaate, kui palju ja milliseid töökohti luuakse ning millised on kohalike elanike võimalused nendele töökohtadele kandideerida. Osalejatele jagati nende ametnike kontaktandmeid, kellelt saab lisainformatsiooni. Infopäev leidis laialdast kajastust kohalikus ajakirjanduses ja raadios. Kuna täpsemaid plaane loodavate töökohtade mehitamiseks hakkavad ametkonnad tegema umbes aasta enne piirijaama valmimist ehk 2010. aasta teises kvartalis, lepiti kokku, et majandusministeeriumi eestvedamisel korraldatakse 2010. aasta suvel uuesti selline infopäev.
Neljas küsimus: "Kuidas on kavandatud tulevikus reisirongiliiklus Koidulast Riiga, Peterburi ja Moskvasse ning mis on selle tagamiseks praeguseks ajaks tehtud?" Pärast Koidula piirijaama valmimist on võimalik Riia–Peterburi ja Tallinna–Moskva reisirongide suunamine läbi Koidula. Oleme kavandanud vastavaid läbirääkimisi 2010. aastaks. Tulemustest on seega väga raske rääkida, eriti mis puudutab Riia–Peterburi reisirongiliini. Koidula piirijaam infrastruktuuriobjektina loob iseenesest paremaid võimalusi, kui on olnud seni. Loodetavasti leiavad need võimalused kasutamist.
Viies küsimus: "Mis võib olla suurim takistus (vedajate ärikaalutlus, jaama kasutamise eest küsitav kõrge infrastruktuuritasu), et nimetatud reisirongiliiklus jääb vaid unistuseks paikkonna elanikele?" Reisirongiliikluse maht läbi Koidula piirijaama sõltub eelkõige nõudlusest rahvusvahelise reisijateveo järele raudteel. See määrab ära ettevõtete huvi konkreetseid liine avada ja käigus hoida. Rahvusvahelist reisijatevedu raudteel ei doteerita, seega peab nende toimimine olema majanduslikult tasuv. Rahvusvahelise reisirongiliikluse avamisele võib mõju avaldada ka raudtee läbilaskevõime Venemaal, kus konkreetsed liinid võivad olla üle koormatud või kus eelistatakse kas kaubavedu või kohalikku reisirongiliiklust rahvusvahelisele liiklusele. Koidula raudteejaama kasutamise eest ei ole plaanis küsida eraldi infrastruktuuri kasutamise tasu, kuna jaama kulud arvestatakse raudtee infrastruktuuri kasutamise tasu põhiteenuse hinna sisse.
Kuues küsimus: "Kui suurt tulu võib teenida riik maksutuludena riigieelarvesse objekti täismahus rakendumisel?" Maksutuludena saab riik Koidula piirijaamast seal töötavate isikute makstavaid makse. Piirijaama tekitatav põhiline tuluallikas on kaubamahtude suurenemise tõttu tekkiv transiidisektori lisatulu. Koidula piirijaama valmimist ei saa käsitleda riigi seisukohast vaid äriprojektina, oluline on arvestada, et Koidulas on tegemist Euroopa Liidu välispiiriga. Seega on riigi maine ja turvalisuse seisukohalt äärmiselt oluline, et piirijaam toimiks tõrgeteta ning oleks võimalik kohapeal teha kõiki vajalikke tolli- ja piirikontrollitoiminguid. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma ise osalesin ka Värskas infopäeval ja sain paljudele küsimustele vastuse, aga mind on siiski jäänud kummitama üks mõte. Esialgu on planeeritud Koidula raudteepiirijaama läbima umbes 40 veost, Värskas infopäeval aga räägiti, et selleks arvuks jääb napilt üle 10. Mis on selle põhjuseks, miks on veoste määr nii oluliselt vähenenud? Kas on majandusministeeriumil jäänud midagi tegemata? Miks hakkab suurest rahalisest mahust hoolimata siiski nii vähe veoseid seda raudteepiirijaama läbima?

Aitäh! See 40 rongipaari ööpäevas, millest te räägite, on selle jaama võimsus. Seda, kui palju tegelikult sealt ronge päevas läbi sõidab, ei tea keegi. See sõltub sellest, kui palju kaupa veetakse läänest itta ja idast läände. Sellest sõltub rongide arv. Teil on kombeks ette kujutada, et valitsusel on kogu aeg mingit erilist kaupa saata või vastu võtta. Oluline on see, kui tihe on kaubaliiklus lääne ja ida vahel. Ma võin tuua näite. Kui me vaatame praegu üldisi kaubaveomahte (siia ei puutu üldsegi Koidula ega isegi mitte Eesti), siis globaalselt on kaubaveomahud majanduskriisi tingimustes vähenenud suurusjärgus 25%. Kindlasti hakkavad need taastuma. Muide, kui me vaatame kogu globaalset kaubandust, siis näeme, et Eestit läbivaid kaubaveomahte puudutab see vähem, aga ega see meid ei lohuta. Kuid Koidula piirijaama kohta saab lisaks öelda, et me tõepoolest täidame sellise infrastruktuuri tühimiku. Kindlasti loob selline infrastruktuur uusi võimalusi. Ma arvan, et efektiivne piiriteenistus ja täiendavad logistilised võimalused suurendavad meie atraktiivsust ka transiidiriigina. Nii Eesti ettevõtjad, aga kindlasti ka valitsus peavad töötama ja nuputama, kuidas meelitada sinna rohkem kaupa. Aga kui praegu Värskas keegi teile räägib 40 rongipaarist või 10 rongipaarist, siis tõde on see, et see 40 on n-ö projektvõimsus, mis otsustati spetsialistide tasemel siis, kui Koidula piirijaama projekteeriti.

Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! See on üks äraütlemata suur investeering. Pikalt on räägitud ka selle raudtee äärde jäävast piiripunktist, kus toimub autode transiit. Kui kaugel need ehitused on, kas oskate öelda?

Koidulas arendab seda üks eraettevõte. Ma loodan, et nad lähevad arengutega edasi, nii et ka maanteetranspordi jaoks oleksid selles piiripunktis paremad tingimused, teiseks, võib-olla tekivad sellises heal tehnilisel tasemel ja suurte võimsustega raudteepiirijaamas mingid muud funktsioonid. Autotransport, ma arvan, on transpordiettevõtetele lisavõimalus. Hea meel on, et enne jõule võttis Riigikogu vastu ka seaduse täiendused, mis võimaldavad paremini korraldada autode piiriületust. Siseminister minu kolleegina sellega tegeleb. On võimalik võtta kulupõhiselt tasu autode eest, on võimalik parandada teenuste kvaliteeti, on võimalik paremini organiseerida järjekordi. Need on ka väga olulised asjad. Koidula autoparkla ja keskuse väljaarendamise kohta on vähemalt omanikud või ettevõtjad mulle kinnitanud, et nad kogu aeg sellega tegelevad. Viimane kinnitus oli paar kuud tagasi, et nad tegelevad, ja ka aasta tagasi kinnitati, et nad tegelevad. Loodetavasti nad tegelevad. Ma arvan, et ka seadusandlik raamistik annab neile rohkem motivatsiooni midagi ära teha.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma natuke tutvusin meie riigijuhtide suhtumisega transiiti. Viis aastat tagasi vastas peaminister Andrus Ansip ajalehe Võrumaa Teataja küsimustele, et transiidil on väga oluline roll, sellel on tulevikus suur potentsiaal ka Kagu-Eesti jaoks ja kindlasti toob see riigile suurt tulu. 2007. aastal ütles seesama peaminister, et tegelikult ei anna transiit riigile mingit olulist tulu, selle pealt teenivad vaid üksikud ärimehed ja needki ei pärine Eestist. Kuidas teile tundub, kas Koidula raudteejaama valmimisega võiks transiit hakata reaalselt suurenema ja kui, siis millal? Kas see on ka Eesti riigile tulus või on see tõepoolest tulus pigem ärimeestele ja just mitte-Eesti ärimeestele?

Aitäh! Ma ei vastandaks kõigepealt, härra Pelisaar, ettevõtjaid ja riiki. See ei oleks väga tark. Kui ettevõtjatel läheb hästi, neil on ideid ja julgust investeerida, siis tegelikult läheb ka riigil hästi. Me peaksime oma mõtteviisi püüdma suunata samasuunaliseks. Nüüd Koidula piirijaama mõjust Eesti transpordile ja logistikatööstusele. Kindlasti on see mõju olemas, lisaks sellele, et piiriületus hakkab toimuma kvaliteetsemalt. Väga raske on hinnata, kas see on tohutult suur mõju. Saab näha. See sõltub ikkagi sellest, milline on kaubavahetus lääne ja ida vahel. Nagu ma ütlesin oma vastuses, ainuüksi teatud toodete osas, toit, elusloomad, võib-olla mõned veel, võimaldab see väga kõrgel tasemel ja väga efektiivset piiriületuskontrolli. Kui te kujutate ette naftavaguneid, siis te ju teate (härra Seppik istub seal kõrval, ta võiks teid koolitada), millest ikkagi sõltub nende naftavagunite maht, mis Eestist läbi lähevad, millise kiirusega nad lähevad, miks neid on praegu just 14, aga mitte 33, kui palju seal on poliitikat ja kui palju majandushuve. Need tõmberajad sõltuvad muudest asjadest. Koidula piirijaam iseenesest seda väga palju tegelikult ei mõjuta.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Koidula raudteepiirijaama avamisega muutub mingi osa Eesti Raudtee praegusest infrastruktuurist kasutuks. Ehk see, mis on praegu Tartus, kus toimub nendesamade funktsioonide täitmine, läheb Koidulale üle. Oskate te öelda, mis on pärast Koidula raudteepiirijaama valmimist kavas teha nende infrastruktuurirajatistega, mis asuvad näiteks Tartus?

Aitäh! Detailselt ei oska. Eesti Raudtee peab kindlasti sellega tegelema. Kui tal vabaneb mingeid maid, mida tal vaja ei ole, eks ta saab neid siis panna väljanäitusele ja müügiks. Aga iseenesest on selle küsimuse tõstatamine õige. Ma tean, et Eesti Raudtee sellega õige ettevaatlikult ka tegeleb. Mingit imevara sealt ei vabane. Kindlasti peaks olema Tartu elanikele kasulik see, et oluliselt väheneb rongide manööverdamine. Me oleme ise kõik seisnud nende tõkkepuude taga. See olukord peaks ka paranema.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Kui ettevõtjatel läheb hästi, siis läheb ka riigil hästi, nagu te ütlesite. Te olete vist kursis, et selle piiripunkti ehitamise ajal kohalikud ettevõtjad pikka aega nurisesid, et neid eriti ei kaasata sellesse ehitusse. Kuidas praegu olukord on, kas on rohkem kohalikele ehitusmeestele tööd antud, olete te sellega kursis?

Selle kohta on igasuguseid jutte. Seal kohapeal on huvitav käia, teie käite seal minust sagedamini. Tõenäoliselt käivad need jutud tsükliliselt. Ma olen ka seal mitu korda käinud, need jutud vahelduvad. See ei ole lõpuks meie otsustada, seda otsustab tegelikult Riigi Kinnisvara AS, kes on valinud peatööettevõtjad, kes vaatavad, kuidas seda kõige kasulikumalt teha. Selles mõttes on ministril väga keeruline öelda, et mine võta see Jüri või Jaan kuskilt sealt Värska või Orava kandist ja las ta oma traktoriga ka midagi teeb. Väga raske on seda öelda. Nii Riigi Kinnisvara projektijuhid kui ka peatööettevõtjad räägivad, et mahud on suured ja tihtipeale on väga keeruline kohalikku väikest potentsiaali kohe rakendada. Samas on jällegi kõik, mida on võimalik kohapealt saada, ikkagi kasutusse võetud. Nii see reaalsuses on. Aga huvitav on mõelda, mis jutte siis räägitakse, kui ma järgmine kord sinna satun. Vahepeal oldi väga positiivsed, oli palju häid näiteid, kuidas kohapealsed mehed olid tööd saanud, vahepeal jälle ei oldud nii positiivsed.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ega teid muidugi paljaste kätega ei võta ja küsimustele vastama juba ei sunni. Ma tulen kolleeg Pelisaare küsimuse juurde tagasi. Mind hakkas see huvitama, mitte see, et te mind siin instruktoriks tembeldasite, aga see, mis selle transiidiga ikka on. Milline see teie seisukoht transiidi kohta on? Peaminister ajab ju eri päevadel erinevat juttu, see on teada, see on fakt ja seda ei pea isegi tõestama. Aga minu küsimus on ikkagi selles, kas transiit on meile vajalik, kas ta toob või tõi meile mingit kasu ja kas seoses Koidula transpordisõlme väljaarendamisega, raudteetranspordi väljaarendamisega on lootust, et teie isiklikult hakkate ja teie ministeerium hakkab transiidi arengut toetama.

Aitäh! Huvitav, härra Seppik, ma olen kogu aeg (teie pinginaaber refereeris mingit kohalikku lehte 2005. aastast ja 2007. aastast), umbes alates 2002. aastast väljendanud neid seisukohti ja transiidi kohta on mul olnud enam-vähem üks ja sama seisukoht. Ma usun, et juba kaheksa aastasada on olnud tegemist ühe teatud võimaliku majandusharuga. Teie, härra Seppik, teete selle vea, et te muid majandusvõimalusi Eestis nagu ei näegi. Teie jaoks ongi olemas ainult see transiit. Ma arvan, et kui me paneme kõik munad ühte korvi, siis on see väga ohtlik. Teile meeldib eriti see transiit, mida on võimalik kuskil musta Volgaga ajamas käia. Sellist majandusstruktuuri ma iseseisvale Eesti Vabariigile ei soovitaks. Nüüd Koidula piirijaama mõjust transiidile. See on positiivne. Kujutage ette olukorda, et piiriületus toimub piirijaamata, ja olukorda, kui see toimub valmis piirijaamas. Ma olen täiesti kindel, et valmis piirijaama mõju transiidile on igatahes positiivne võrreldes praeguse olukorraga ja võrreldes veel selle olukorraga, mida te püüate kirjeldada. Üldiselt on transiit Eestile üks võimalus paljude teiste võimaluste hulgas.

Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Vladimir Velmani, Toivo Tootseni, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Helle Kalda, Valeri Korbi ja Marika Tuusi 14. detsembril 2009 esitatud arupärimine kriminaalmenetluse menetlustähtaegade kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head ministrid! Head kolleegid ja külalised! Kõigepealt ilusat jätkuvat aastat meile kõigile!
14. detsembril 2009. aastal esitasid Keskerakonna fraktsiooni liikmed arupärimise justiitsminister Rein Langile, mille sisu on järgmine.
Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 130 lõikele 3 võib isikut eeluurimisega seoses vahi all pidada kuni kuus kuud. Sama paragrahvi lõige 3¹ sätestab, et keeruliste kriminaalasjade korral võib eeluurimiskohtunik peaprokuröri taotlusel pikendada vahi all pidamise tähtaega. Pikka aega kestev vahi all pidamine eeluurimise ajal on Eestis probleem. Ligikaudu 28,3% vanglas viibijatest olid eeluurimise all ja keskmiselt kestis eeluurimine seitse kuud. Seega, väga paljudel juhtudel pikendati esialgset kinnipidamistähtaega pärast kuue kuu möödumist. Probleemile juhtis tähelepanu näiteks USA välisministeeriumi demokraatia, inimõiguste ja töö büroo 25. veebruaril eelmisel aastal aruandes inimõigustealase olukorra kohta Eestis aastal 2008.
Seoses eeltooduga on meil justiitsministrile kolm küsimust. Esiteks, kas ta peab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kinnipidamistähtaegu õigustatuks? Teiseks, mida on Justiitsministeerium ette võtnud, et lühendada kinnipidamistähtaegu ning menetlustähtaegu? Kolmandaks, kas tema arvates tuleks kinnipidamistähtaegu lühendada? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun härra justiitsministri kõnepulti!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Tegemist on väga hea arupärimisega. Enne kui ma vastan teie konkreetsetele küsimustele, peatun natukene teie esitatud väidetel ja vahistamise kui mõiste sisul.
Kriminaalmenetluse puhul on vaja eristada vahistamist kohtueelses menetluses, mida nimetatakse nn eeluurimisstaadiumiks, ja vahistamist kohtumenetluses, kohtumenetluse ajaks. Kui 2008. aastal registreeriti 50 977 kuritegu, siis see ei tähenda, et kõikide kuritegude puhul oleks kahtlustatav vahi alla võetud. 2008. aastal vahistati kokku 2392 isikut ja see arv sisaldab nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses vahistatuid. Statistika järgi võib öelda, et kohtueelses menetluses oli ca 35% isikute puhul vähemalt üks vahistamise alustest kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine, samas kui kohtumenetluse jooksul vahistatute puhul on see osakaal 90%. Silmas tuleb pidada, et vahistamisel on kindlad alused ja isiku vahistamise aluse äralangemise korral vabastatakse isik vahi alt. Mis puudutab teie mainitud vahistamise kestust, siis kohtueelse menetluse staadiumis on maksimaalne vahistamise kestus tõepoolest kuus kuud, mida on võimalik riigi peaprokuröri taotlusel pikendada. Kindlasti ei vasta aga tõele arupärimises toodud väide, et väga paljudel juhtudel pikendati esialgset kinnipidamistähtaega. 2008. aastal pikendati vahistamist üle kuue kuu kohtueelses menetluses 13 isiku suhtes kuues kriminaalasjas. 2009. aastal (need andmed on, tõsi küll, 22. detsembri seisuga) oli selliseid isikuid kümme ja kriminaalasju viis. Neist omakorda neli kriminaalasja olid seotud esimese astme narkokuritegudega. Arvestades seda, et 2008. aastal vahistati kokku 2392 isikut, moodustab see 0,5% samal perioodil vahistatutest.
Minu meelest olete te kopeerinud oma arupärimise andmed dokumendist "Aruanne inimõigustealase olukorra kohta Eestis aastal 2008", kuid jätnud tähelepanuta, et 2009. aastal valmis Justiitsministeeriumis põhjalik aruanne vahistamiste kohta. Vastavalt Justiitsministeeriumis tehtud uuringule oli keskmine vahistamise kestus Eestis 5,2 kuud. Vahistamise kestus on arvestatud vahistatud isikute kinnipidamise hetkest kuni nende vabastamiseni vahi alt või kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Menetluse eri staadiumides oli 2008. aastal vahi alt vabanenute vahistamise kestus kohtueelses menetluses keskmiselt 3,9 kuud ja kohtumenetluses 2,9 kuud. Kõik need andmed on ilusasti kättesaadavad aadressil www.just.ee.
Olete oma arupärimises viidanud ka sellele, et 28,3% kõikidest vanglas viibijatest on eeluurimise all. Minu andmetel on see arv oluliselt väiksem. 29. detsembri seisuga oli kohtueelses menetluses vahistatuid 424 ja kohtumenetluses 669. Süüdimõistetuid ja vahistatuid viibis vanglates ja arestimajades sel hetkel kokku 3805. Järelikult on kohtueelses menetluses vahi all viibinute osakaal kõikidest kinnipeetavatest 11%.
Teie küsimustele vastan ma järgmist. Esimene küsimus: "Kas peate kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kinnipidamistähtaegu õigustatuks?" Vahistamisel on kriminaalmenetluse seadustiku § 130 lõike 2 kohaselt kaks võimalikku alust, mille korral võib isiku vahistada. Esiteks, kui isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoida või, teiseks, kui ta võib jätkuvalt toime panna kuritegusid. Vahistamise üle kohtueelses menetluses otsustab eeluurimiskohtunik ja seda prokuröri taotluse alusel, kuulates isiku ära. Juhin teie tähelepanu sellele, et vahistamise tähtaeg kohtueelses menetluses, see on kuni kuus kuud, on maksimaalne aeg, välja arvatud erandid, mil seda aega pikendatakse peaprokuröri taotlusel. Isiku vahistamine ei tähenda seda, et ta peab tingimata kuus kuud kohtueelses menetluses vahi all viibima. 2008. aastal vahi alt vabanenutest viibis kohtueelses menetluses üle 170 päeva vahi all alla 400 isiku. Praegu on maksimaalne tähtaeg kehtestatud vaid kohtueelses menetluses ning kohtumenetluses vastav tähtaeg puudub. Justiitsministeerium valmistas möödunud aastal ette eelnõu, mille kohaselt seatakse vahistamisele maakohtu menetluses maksimaalne tähtaeg üks aasta, millest erandeid võib teha erandjuhtumeil üksnes Riigikohtu esimehe loal. Nimetatud eelnõu, mille number on 599, on alates eelmise aasta oktoobrist ka Riigikogu menetluses.
Teine küsimus: "Mida on Justiitsministeerium ette võtnud, et lühendada kinnipidamistähtaegu ning menetlustähtaegu?" Lisaks eelmises punktis toodule tegeldi Justiitsministeeriumis terve 2009. aasta jooksul vahistamise problemaatikaga ning valminud on ka vahistamise kestusi ja põhjendusi käsitlev uuring, millest oli eespool juttu. Erinevaid ettepanekuid on arutatud ka prokuratuuri ja kohtute esindajatega. Olulisemad lahendused vahistatute arvu vähendamiseks on järgmised. Esiteks, vahistamise alternatiivina elektroonilise järelevalve kohaldamine. Eelnõu esimene lugemine Riigikogus on lõpetatud ja eelnõu on saadetud teisele lugemisele. Seega, selle eelnõuga olete te oletatavasti kursis. Teiseks, vahistamise maksimaalse tähtaja seadmine alates vahistamisest kuni esimese astme kohtu otsuseni. Nagu öeldud, on nimetatud eelnõu Riigikogu menetluses. Sama eelnõuga nähakse ka ette, et vahistatutega kriminaalasjad oleksid arutamisele määramisel üks prioriteete, et nad ei peaks ootama järjekorras teiste kriminaalasjade taga. Samuti sätestab eelnõu kohtu kohustuse küsitleda kohtumenetluses kinnipeetud tagaotsitavat viivitamatult, et kontrollida, kas tõkendi edasiseks kohaldamiseks on põhjust. Praegu seadus kohtule sellist kohustust ei pane. Lisaks luuakse eelnõuga kohtule võimalus arutada vahistamisega seotud küsimusi väljaspool kohtuasja sisulise arutamise aega. Sellega antakse kohtule võimalus lahendada vahistamise küsimusi operatiivselt. Praegu võimaldab kohus kohtumenetluses olevas asjas teha vahistamist puudutavaid otsuseid ainult kohtuistungil. Seega sõltub kohus tõkendi muutmise taotluse läbivaatamisel nendest päevadest, millal kriminaalasi on arutamisele määratud. Kõik need ja mitmedki teised mainitud eelnõu muudatusettepanekud annavad võimaluse lühendada vahi all pidamise tähtaegu kohtulikus menetluses. Kolmandaks, Justiitsministeeriumi 2010. aasta tööplaanis on kavas valmistada ette eelnõu, mis puudutab alternatiivsete tõkendite sisseviimist kriminaalmenetluse seadustikku. Igal aastal tehakse ülevaade menetluste pikkustest nii kohtumenetluses kui ka kohtueelses menetluses. Kohustuslikke tähtaegu ei ole menetlejatele seatud. Konkreetse kuriteo lahendamine on eelkõige seotud kriminaalasja keerukuse ja paljude pisiasjadega. Küll aga on siseministri ja justiitsministri vahel lepitud kokku prioriteedis lühendada menetlustähtaegu alaealiste asjades. Seda ka kiivalt jälgitakse ja peab ütlema, et seatud eesmärke on seni suudetud täita.
Kolmas küsimus: "Kas teie arvates tuleks kinnipidamistähtaegu lühendada?" Vahistamistähtaegade lühendamine, kuid eelkõige kinnipeetavate ja vahistatute arvu vähendamine on loomulikult Justiitsministeeriumi prioriteet. Kuid mõista tuleb ka seda, et vahistatute arvu vähendamisel peab leidma muud võimalused kriminaalmenetluse tagamiseks. Osast võimalustest ma juba rääkisin. Aga lisaks, nagu te isegi väga hästi aru saate, tuleb vahistamise puhul tegelda selle põhjustega ehk kuritegevuse vähendamisega. Selleks oleme Justiitsministeeriumis välja töötanud uued kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018 ja oma mõtted sinna kirja pannud. Soovin, et selle dokumendi pinnalt tekiks Riigikogus asjalik arutelu. Tänan väga!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt tänu sisulise vastuse eest! Ma usun, et paljud arupärijad said küsimustele vastuse ja see temaatika sai tunduvalt selgemaks. Kas ma võin teie vastustest lähtuvalt arvata, et kohtueelse menetluse ajal ja kohtumenetluse ajal vahi all viibimine ei ole võib-olla kõige optimaalsem ja sellest lähtuvalt olete te teinud ka mitmeid seadusandlikke algatusi?

Aitäh! Me peame kõigepealt muidugi arvestama sellega, et kriminaalmenetlus tuleb tagada. Kui meil ei ole arsenalis teisi, leebemaid meetmeid, siis järelikult tuleb kasutada ka vahi all pidamist. Iseasi on see, et tänapäeva tehnoloogia ja ühiskonna arengutase tõepoolest võimaldavad neid meetmeid välja mõelda. Sellega me olemegi tegelnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Toivo Tootseni, Aivar Riisalu, Eldar Efendijevi, Valeri Korbi, Marika Tuusi, Lembit Kaljuvee, Helle Kalda, Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Toomas Vareki, Tiit Kuusmiku, Ain Seppiku, Enn Eesmaa, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Nikolai Põdramäe, Evelyn Sepa, Kadri Simsoni ja Nelli Privalova 18. novembril 2009 esitatud arupärimine eripensionide süsteemi muutmise kohta. Palun kolleeg Kalle Laaneti kõnepulti!

Austatud juhataja! Hea siseminister! Head kolleegid! Külalised! 18. novembril esitas peaaegu kogu Keskerakonna fraktsioon lugupeetud siseministrile Marko Pomerantsile eripensionide süsteemi kohta arupärimise. Selle sisu on järgmine.
4. novembril 2009. aastal teatas Vabariigi Valitsus, et eripensionide osas tehakse põhjalikud sisulised muudatused. Pärast muudatuste jõustamist ei teki õigust eripensionile nendel inimestel, kes alles asuvad soodusõigust andvale ametikohale tööle või kes on teatud kuupäevaks omandanud alla 50% nõutavast staažist. Soodustingimustel pensioni või eripensioni saamise õigus säilib inimestel, kes juba saavad soodustusi või on täitnud soodustuste eelduseks olevad tingimused. Samuti otsustati hakata eripensione nagu vanaduspensionegi indekseerima ning seati tähtajad, mille jooksul on õigus lisastaaži omandada. Muudatustega killustatakse vanad ja uued teenistujad, mis muudab teenistuse vähem atraktiivseks uutele teenistujatele. Muudatused puudutavad põhiliselt politseinikke, piirivalvureid ning päästjaid.
Seoses eeltooduga on meil siseministrile järgmised küsimused. Kas Vabariigi Valitsus kavatseb eripensionide süsteemi muuta ning millal plaanitakse muudatused rakendada? Mis aja jooksul ja kui palju saavutatakse muudatustega kokkuhoidu Siseministeeriumi eelarves? Kas muudatuste jõustudes muutub teenistus vähem atraktiivseks noorematele ja uutele teenistujatele? Kui palju tekib isikuid, kes on asunud teenistusse enne nimetatud muudatusi ning kellel on tekkinud õiguspärane ootus saada eripensioni, kuid kes nüüd sellest õigusest ilma jäävad? Kas teie arvates on tegemist õiglase olukorraga, kui isik on asunud teenistusse heas usus saada eripensioni, kuid sellest nüüd ilma jääb? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun härra siseministri kõnepulti!

Tere päevast! Head uut aastat, lugupeetud eesistuja ja Riigikogu liikmed! Läheme arupärimise juurde.
Esimene küsimus on üldse selle eripensionide süsteemi muutmise kohta. Ma loodan, et põhiettekande teeb asjakohane minister Hanno Pevkur. Ta saab sellega kindlasti kenasti hakkama. Mina saan olla siin tema eelkõnelejaks oma haldusala piires. Vastab tõele, et 4. novembril eelmisel aastal valitsuskabinet vastava põhimõttelise otsuse tegi, aga tervikust, nagu ma ütlesin, räägib sotsiaalminister. Nüüd sellest, mis puudutab meie valitsemisala ehk Siseministeeriumi valitsemisala. Tõepoolest tuleb tähelepanu juhtida sellele, et seoses politsei ja piirivalve seaduse jõustumisega toimus arvestatav ümberkorraldus eripensionide süsteemis ja see tõi kaasa muudatused politseiteenistuse seaduse ja piirivalveteenistuse seaduse alusel pensionile jäänud isikute pensionikorralduses. Mul tõesti ei ole meeles, kas see toimus teie abiga või teie abita. Ma loodan, et teie abiga. Piirivalveametnike ja politseiametnike pensionid, mis on määratud kas piirivalveteenistuse seaduse või politseiteenistuse seaduse alusel, ei kuulu ümberarvutamisele politsei ja piirivalve seaduse alusel, vaid need kuuluvad nagu riiklikud vanaduspensionidki alates 2010. aastast indekseerimisele iga kalendriaasta 1. aprilliks riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud pensioniindeksiga.
Teises küsimuses soovite te teada, mis aja jooksul ja kui palju saavutatakse muudatustega kokkuhoidu Siseministeeriumi eelarves. Siin on vastus järgmine. Konkreetset kokkuhoiunumbrit ei ole võimalik hetkel teie ette tuua. Kokkuhoid peab tekkima ja tekibki kaugemas perspektiivis. Esmane kokkuhoiukoht on kindlasti kas või see vahe, kui võrrelda politseiametniku ametipalga iga-aastast muutmist ja pensioniindeksi abil arvutamist. Konkreetseid summasid on hetkel raske öelda, nagu ma ütlesin. Aga kokkuhoid tekib ja selle abil on võimalik planeerida eelarvet, et maksta töötajatele konkurentsivõimelisemat palka ja muuta siseturvalisuse tagamine efektiivsemaks. Te kindlasti teate, et olemasoleval pensionisüsteemil on n-ö kaks poolt. Headel aastatel, kui töötasusid on võimalik suurendada, on see abiks ka politseipensioni saajatele, aga olukorras, kui tuli politseinike palka vähendada, olid ohus ka politseinike pensionid, mis samuti vähenesid. Nii et kindlasti peaks indekseerimise näol olema tegemist ühe selge süsteemiga. Ma ei ole sellele põhimõttele vastuseisu näinud, sel lihtsal põhjusel, et ka praegused politseipensioni saajad saavad aru, et maksumaksja peab olema tulevikuski võimeline tagama igapäevase teenistuse ja see on kõige prioriteetsem, mis ei tähenda, et pensioni maksmine ei peaks olema tähtis. Hetkekuludest rääkides ütlen, et 2009. aastal (lihtsalt teile meeldetuletamiseks) kulus politseipensionidele 126,7 miljonit krooni ja 2010. aasta eelarves on selleks ette nähtud ligilähedaselt 117 miljonit krooni. Piirivalvepensionäride hulk on väiksem, see kulu on 2010. aastal 2,7 miljonit krooni. Lisaks on meie valdkonnas päästeteenistujate pensioni oote toetus, mis on võtnud 3,2 miljonit krooni. Mis puudutab päästeteenistujaid, siis nende suhtes on arutelud siin Riigikogus selle aasta esimesel poolel veel kindlasti ees. Teatavasti on nii avaliku teenistuse seaduse teemad kui ka päästeseadus arutelu all.
"Kas muudatuste jõustudes muutub teenistus vähem atraktiivseks noorematele ja uutele teenistujatele?" Sõltub ootustest, millega teenistusse tullakse. Siin Riigikogu kõnetoolis kõneleja ei saa vähemasti praeguse aruandmise käigus küsida lugupeetud Kalle Laanetilt, miks tema politseisse läks, kas eeldades, et kunagi tuleb selle eest pension, või tahtis ta arenenud õiglustundega inimesena anda ühiskonna arengusse oma väärilise panuse. Mis toimub edaspidi? Tänu sellele, et raha tuleb ühest ja samast riigi rahakotist, Siseministeeriumi haldusalast, peaks tulevikus noorematel töötegijatel meele rõõmsamaks tegema see, et nendel aastatel, kui riigieelarve kasvab ja on võimalik põhjendatult palgatõusust rääkida, ei ole segavaks faktoriks see, kui suur on palgatõusuga kaasnev kulu, vaid saab rääkida konkreetselt ja otse palgatõusust, mõtlemata, millised on kaudsed mõjud pensionikulude näol. Eelnevatel aastatel, olenevalt situatsioonist, on see kindlasti olnud astmepalgatõusu takistuseks. Sügisel, 1. septembril on taas Sisekaitseakadeemias paraadaktus, võib niimoodi öelda. Siis on näha, kuidas me oleme suutnud õpperühmad kursantidega komplekteerida ja kas motivatsiooniks riigiteenistusse asumisel on olnud ainult võimalik pension praeguse seaduse kohaselt või on selleks tegelik tahe panustada riiki ning teha riigi heaks ja ka oma pere toitmiseks väärikalt tööd.
"Kui palju tekib isikuid, kes on asunud teenistusse enne nimetatud muudatusi ning kellel on tekkinud õiguspärane ootus saada eripensioni, kuid kes nüüd sellest õigusest ilma jäävad?" Hinnanguliselt võime öelda, et selliseid teenistujaid on 1700–1800. Kindlasti ei saa teenistusse astunud isikutel olla igipõlist õiguspärast ootust, et riik kehtivaid eripensionide regulatsioone kunagi muutma ei hakka. Õiguspärase ootuse põhimõtte laienemine ebasoodsa mõjuga seadustele ei ole absoluutne. Riigikohuski on öelnud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et seadusandja ei võiks üldse muuta olemasolevaid õigusakte ega seeläbi mõne ühiskonnagrupi materiaalset elujärge ülekaaluka avaliku huvi korral halvendada. Hästi selge printsiip on ju, et ümber jagada saab ikka seda, mis on maksudega kogunenud ja mis on riigile parasjagu jõukohane. Kindlasti ei tehtud seda põhimõttelist otsust valitsuskabinetis kergekäeliselt. Arutati igati, kuidas sellele probleemile läheneda. Leitigi üksmeelselt, et nendel inimestel, kellel vähemasti pool sellest staažist on välja töötatud, peaks olema õigus oma staaž täis töötada. Siin ei saa kõne alla tulla mingisuguseid koefitsiente ja natukene pensioni maksmist, kuna eripensioni saamise eeldus on see, et teenistuses on oldud tegelikult kogu selle perioodi, mis pensioni saamiseks nõutav on.
Viies küsimus: "Kas Teie arvates on tegemist õiglase olukorraga, kui isik on asunud teenistusse heas usus saada eripensioni, kuid sellest nüüd ilma jääb?" Kindlasti on tegemist õiglase olukorraga, kui me loome süsteemi, mille kaudu ametnik saab motiveerivat töötasu ning on võimalik planeerida ja kujundada oma pensioni sissemaksetega pensionisammastesse. Kui me vaatame neid isikuid, kes jäävad eripensioniõiguslike isikute ringi, siis nende vanuseline koosseis on selline, et neil ei teki mingisugust muud võimalust kujundada väärikat pensionifondi, erinevalt nendest noortest, kes on asunud teenistusse lähiminevikus ja kellel pensioniikka jõudmiseni on jäänud veel 30–40 aastat.
Nii et kavandatav muudatus on kindlasti oma õigluses ja ebaõigluses parimal moel tasakaalustatud ja läbi mõeldud. Mida varem me riigina selle otsuse teeme, seda lihtsam on meil tulevikus oma nende päevade ülesannetega hakkama saada, mis meil siis ees seisavad. Aitäh!

Suur tänu, härra siseminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Igal asjal on oma mõte ja eripensioni mõte on meile kõigile teada. Seda ei kasutata mitte ainult Eesti riigis, vaid on kasutatud enne meid ja kasutatakse väga tõhusalt ka igal pool mujal. Mõte on selles, et riik kindlustaks hea väljaõppe saanud spetsialistide võimalikult pika töötamise kõnesoleval juhul politsei, piirivalve või päästeameti sfääris. Asja mõte on see, et süsteem oleks võimalikult kindel ja et see võimalikult vähe muutuks, et ei oleks niimoodi, et kui on suur tööpuudus ning iga töökoht on teretulnud ja nõutud, siis me teeme seda sotsiaalsete garantiide süsteemi õhemaks, ja kui on teistsugused ajad, siis teeme paksemaks. Küsimus ongi: kui palju on uuritud, kui suures osas on eripension stiimuliks? Kui palju on üldse stiimulite kohta uuringuid tehtud?

Mis puudutab konkreetselt Eestit, siis sellist uuringut vähemasti minule teada olevalt ei ole tehtud. Ma ei tea, kas kolleeg Hanno Pevkuril, kes varsti kõnepulti tuleb, on kaasas see andmestik, mis oli ka valitsuskabinetis arutusel. See puudutab üleüldse erinevaid eripensionide süsteeme, seda, millistele ametiliikidele need on kehtestatud. Mis puudutab näiteks politseid kui valdkonda, siis see ei ole läbiv põhimõte. Üks selline grupp, kus poliitiline konsensus on olnud peaaegu kõikides riikides, ma ei saa öelda, et 100%, aga sellele lähedaselt, on kaitseväelased, nemad on eri põhjustel need, kelle ameti puhul on risk võib-olla kõige suurem. Teistel on erinevad süsteemid ja nendest süsteemidest on ka loobutud. Eestist rääkides tuleb öelda, et kui seda riiki hakati 1990. aastatel üles ehitama ja need skeemid vähehaaval tulid, siis oldi üsna optimistlikud ja võib-olla ei mõeldud, mis on kõikide nende õiglaste süsteemide mõju kaugemas perspektiivis ja mida see eelarvele tähendab. Me oleme lihtsalt ajas nii palju edasi liikunud, et nüüd saame sellele süsteemile rahulikult ja tervikuna otsa vaadata ning kindlustada riigi jätkusuutlikkus ja tulevik järgnevateks kümneteks aastateks.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Aitäh sisuliste vastuste eest! Võin tõesti tunnistada, et minu poole on pöördunud väga paljud pensionil olevad politseiametnikud, kes on kurtnud oma pensioni languse üle, kuna astmepalgad langesid. Meie fraktsioon hääletas ka selle poolt, et pensionid indekseerida. Kuid kui rääkida oma karjäärist kahe sõnaga, siis kui ma õiguskaitseorganitesse läksin, vaevalt et ma siis mõtlesin pensioni peale, aga valiku tegemisel, kas minna poliitikasse või jätkata politseis, kindlasti see mind mõjutas, sest ma olin täiesti veendunud, et kui mina 50-aastaseks saan, siis on pensioniiga tunduvalt kaugemale nihutatud. Paraku see nii on. Aga minu küsimus on see: 11 päeva on uus ühendasutus töötanud, kuidas te seda hindate?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et me saame teha mingisuguseid järeldusi iga nädala põhjal. Tegemist on ikkagi väga suure masinavärgiga, mis hakkas lihtsalt teistmoodi tööle. Väga palju on ka neid inimesi, kes teevad oma tööd samal kohal ja samal moel nagu siiamaani, on inimesi, kelle alluvussuhe muutus, on inimesi, kes peavad mingisugust tugiteenust või abi saama teiste inimeste käest kui seni. See on selline sisseelamise periood. Siin on juttu olnud ühest näitest, kuidas meie teistmoodi kommunikatsioon kohalike lehtedega vastukaja tekitas. Ma võin teile kõigile kindlalt öelda, et ei ole väga põhjendatud ehk üleüldse ei ole põhjendatud mõelda, et riik politsei või piirivalve või kodakondsus- ja migratsiooniameti näol kas või kõige hullemates salaplaanides võtaks eesmärgiks rahva eest varjata seda, mis riigis tegelikult toimub. See kindlasti niimoodi ei ole. Kui värskeid lehti lugeda, siis on näha, et ka kohaliku tasemega ja tähtsad asjad leiavad kenasti kajastamist ning ajakirjanikud on tegemas omalt poolt rehkendust. Loodame, et nad viitsivad ja tahavad ning et neil on ressursse ja aega sisejulgeolekusse kui teemasse süveneda. Nii et kui tuleb uus probleem selle ühinemise käigus, siis vaatame sellele otsa, püüame selle lahendada ja edasi minna, et ühel hetkel oleks meil ikkagi kenasti toimiv asutus.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Hea minister! Te ütlesite, et tulevikus pole inimesele tööle asudes pensioni saamine nagu mingiks eelduseks. Kui siit edasi minna, siis võib küsida, kas palk on inimesele töötamise eelduseks või jääb ainult see töötamise lõbu. Õigemini, kuidas selle õiguspärase ootusega ikkagi on?

Iga inimene soovib oma tööpanuse eest saada tasu enda ülalpidamiseks, oled sa siis politseinik, riigikogulane või näiteks treial. See on normaalne. Mis puudutab pensioni, siis pension on ka kindlasti kõikide inimeste ootuseks. Riigid ongi juba üle saja aasta tagasi pensionisüsteemid selleks välja mõelnud, et kindlustada seda eluperioodi, kui töövõime enam ei ole selline, kui see oli noorest peast. Küsimus on ainult selles, kui suuri erinevusi me saame pensionide puhul ühiskonnas aktsepteerida, kui suured erinevused me suudame kinni maksta. Pension on eelduseks igal juhul, millestki tuleb elada, elatusvahendeid on vaja. Palk samamoodi. Mis puudutab õiguspärast ootust konkreetselt sisejulgeoleku valdkonnas pensionidega seoses, siis ma püüdsin selgitada, et me oleme otsinud tasakaalu.

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Kalev Kallo, Nikolai Põdramäe, Kadri Simsoni ja Ain Seppiku 12. novembril eelmisel aastal esitatud arupärimine eripensionide süsteemi muutmise kohta. Palun, Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Hea siseminister! Sotsiaalminister! Kui me siseministrilt küsisime konkreetsete eripensionide kohta, mis puudutavad Siseministeeriumi ja siseturvalisuse valdkonda, siis teile, härra sotsiaalminister, esitaksime me samad küsimused teiste eripensionide saajate kohta. Küsimused on samad. Nii et aitäh!

Palun nüüd kõnepulti sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head alanud aastat! Mul on rõõm kohe esimesel tööpäeval teie küsimustele vastata. Ma võtsin arvuti kaasa ja enne, kui ma lähen konkreetselt küsimuste juurde, vastan õhku jäänud küsimustele või selle kohta, millele Marko Pomerants vihjas: kui paljudes riikides ja milliseid skeeme kasutatakse. Meil on olemas andmed 25 Euroopa Liidu liikmesriigi kohta. Meil ei ole andmeid Kreeka ja Portugali kohta, aga ülejäänud on kõik olemas. Nendest nähtub, et üheksal riigil on olemas eripensioniskeem kohtunikele, kahel riigil on see diplomaatilisele korpusele, seitsmel riigil on olemas parlamendi eripension ja 16 riigil kaitseväepension ning 11 riigil on olemas eriskeemid nii politseile kui avalikele teenistujatele. Nii et kui vaadata üldiselt ja jätta välja kaitsevägi, siis kõikidel teistel juhtudel on alla pooltel, isegi ütleme nii, et kolmandikul riikidest Euroopa Liidus mingi täiendav eripensioniskeem. Kõige laialdasem eripensioniskeem on Malta riigis, kus need minu loetletud ametigrupid on kõik kaetud.
Läheme konkreetsemalt mulle esitatud küsimuste juurde. Küsitakse, kas muudatuse jõustudes muutub teenistus vähematraktiivseks noorematele ja uutele teenistujatele. Vastus on paljuski sama, mida ka siseminister ütles: me püüame lähtuda eelkõige sellest, et inimese jaoks on tähtsam igakuine töötasu. Noorele inimesele annab töökoha valikul kindlasti mingit teadmist eripensioni olemasolu või mitteolemasolu, aga me pigem toetaksime sellist igakuist normaalset töötasu, mille puhul inimene saab ise otsustada, kuidas seda kasutada ja kas kasutada seda näiteks rohkem oma tulevikupõlve kindlustamiseks.
Teine küsimus: kui palju hoitakse muudatusega kokku järgmisel kalendriaastal – sellega oli siis mõeldud käesolevat aastat – riigieelarvelistest vahenditest? Kuna alles 4. novembril kiitis valitsus põhimõtted heaks ja Sotsiaalministeerium hakkas neid põhimõtteid seaduse tekstiks kirjutama, siis on selge, et aastal 2010 ei hoita selle muudatusega midagi kokku. See on suunatud pikemale ajale, tulevikule. Me võiksime reaalsest kokkuhoiust rääkida 7–10 aasta pärast ehk siis sellest hetkest, kui pensioniikka hakkavad jõudma isikud, kellel polnud muudatuse jõustumise ajaks täis poolt nõutavat eristaaži. Kui me natuke laiemalt seda teemat vaatame, siis näiteks on professor Lauri Lepik öelnud, et eripensioniskeemi puhul on Eestis tegemist n-ö varases küpsusastmes oleva skeemiga. Seda tõendab fakt, et meil on kaheksa aastaga eripensioni saajate arv ja ka pensionikulu reaalselt suurenenud ca 20 korda. Kui me vaatame, et praegu töötab eripensionile õigust andvatel kutsealadel üle 11 000 inimese, siis on selge, et paarikümne aasta pärast võiks ka eripensionäride arv ulatuda 10 000-ni või isegi üle selle. Sellest tulenevalt võiks öelda, et aastal 2010 ei ole kokkuhoidu, see on pigem suunatud ikkagi pikema vaatega ette.
Kolmas küsimus: kui palju tekib isikuid, kes on asunud teenistusse enne nimetatud muudatust ning kellel on tekkinud õiguspärane ootus saada eripensioni, kuid kes nüüd sellest õigusest ilma jäävad? Selle numbri ütles siseminister välja: Siseministeeriumi valdkonnas 1700–1800 ametnikku. Laiemalt on seda keeruline hinnata, kuna me ei tea ju, kui palju inimesi reaalselt lähitulevikus tööle tuleb, kui paljud neist pensionile jäävad ja nii edasi. Aga praegu saame võtta lihtsalt teadmiseks selle numbri, et meil on praegu üle 11 000 töötaja ja kui mingeid muudatusi ei tule, siis kõigil nendel tekiks ka see õigus. Aga omakorda selle 11 000 puhul ei tea me täpselt, kui paljudel on pool staažist täis erinevate erialade lõikes. Sellest tulenevalt on väga keeruline seda täpselt öelda – me ei saa võtta nii, et 11 000-st pooled, see sõltub sellest, kellel on pool ajast täis teenitud.
Neljas küsimus: kas teie arvates on tegemist õiglase olukorraga, kui isik on asunud teenistusse heas usus saada eripensioni, kuid sellest nüüd ilma jääb? Siin on vastus suhteliselt sarnane siseministri vastusega. Me oleme üldiselt seisukohal, et igaühel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu, on kindlasti õigustatud ootus, et ta saab vastavalt makstud sotsiaalmaksule pensioni riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Ja see õigus kindlasti jääb alles kõikidel eripensionäridel, siin mingit muudatust ei tule. Kui nüüd vaadata eripensionide regulatsiooni, siis ka Riigikohus on oma 2004. aasta lahendis 3-4-1-20-04 öelnud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Lõplik otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on loomulikult parlamendi pädevuses. Ja kui see eelnõu peaks ühel hetkel reaalselt seaduse teksti või seaduseelnõuna valmis saama, siis saab parlament oma sõna sekka öelda. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea sotsiaalminister! Tänud selle informatsiooni eest, mida te andsite operatiivselt, mis puudutas võrdlust teiste riikidega. Kas te oleksite nõus veel kord selgitama, mis üldse on või mis olid eripensionide süsteemi loomise eesmärgid ja kas te arvate, et need eesmärgid on tänaseks päevaks saavutatud.

Aitäh! Eks nendest eripensionide loomise eesmärkidest on siin ju varem räägitud ja eks neid on ka mitmeid. Kindlasti üks väga oluline põhjendus eripensionide süsteemi loomiseks oli omal ajal see, et ülesehitataval riigil ja natuke arenenud riigil ei olnud seda ressurssi, mida igakuiselt inimestele välja maksta palgana, nii palju riigieelarvest kasutada ja sellest tulenevalt justkui lükati oma kohustused tulevikku ning püüti seeläbi kindlustada isikutele töö jätkumine riigi sunniaparaadis ka ajal, kui võib-olla erasektoris maksti näiteks turvateenistuses oluliselt rohkem palka kui politseiteenistuses. Praegu, kui need vahed on selgelt kadunud, ei ole võib-olla mõistlik samasuguse skeemiga jätkata ja midagi kindlasti tuleb muuta. Ja kui ma tõin teile näite selle kohta, et meil on kaheksa aastaga 20 korda kulu riigieelarves suurenenud, siis kindlasti tuleb vaadata, kas need praegu kehtivad põhimõtted on õigustatud ja kas seal on midagi võimalik muuta või mitte.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Ajaloolises ülevaates te natuke muidugi eksisite. Kõige raskematel aegadel ei saanud politsei mingit eripensioni, nad hakkasid eripensioni saama umbes sajandivahetusel või isegi 2001. või 2002. aastal. Ja riik oli siis juba päris heas seisus, politseiniku palk oli märgatavalt kõrgem kui turvameeste oma – oli, oli, ma ise töötasin sel ajal ühes turvafirmas Eesti riigi lahkel käel. Minu arust on kõige huvitavam see, et tegelikult sellesama eripensioni kehtestas seesama koalitsioon, kes praegugi on võimul. Mõõdukad olid juures, aga ikkagi olite teie see põhiline vastutaja ja ka Isamaaliit. Öelge mulle, mida teie arvate, kas poliitika peaks olema järjepidev või võib ta iga 6–7 aasta tagant, sõltuvalt riigi majanduse olukorrast, muutuda olulistes küsimustes?

Aitäh küsimuse eest! Eks igal erialal on teatud järjepidevus teretulnud, aga samas, ükskõik millist eriala võtta, on selge, et seal toimuvad mingisugused arengud. Kindlasti, kui tuua ükskõik milline paralleel mõnest teisest eluvaldkonnast, siis järjepidevus, olgu näiteks telekommunikatsiooni või infotehnoloogia erialal, oleks kindlasti tore, aga see ei too kaasa arengut. Kindlasti muutuvad aegade muutumisega ka arusaamad ja mõistmine, kuidas on õige ja õiglane, ja eks selge on see, et riigi toimimiseks on samamoodi vaja vaadata seda, mida üks või teine otsus riigile nii finantsmajanduslikult kui ka sisuliselt tähendab. Selles mõttes ei ole ju küsimus kindlasti ainult raha puudumises või raha olemasolus ühe või teise kohustuse täitmiseks, vaid selles, kas üks või teine süsteem on jätkusuutlik. Me vaatame erinevatel elualadel ju pidevalt üha enam seda, kas üks või teine süsteem on jätkusuutlik, olgu siin eeskujuks tervishoiu rahastamine või ükskõik milline süsteem. Ka tavalist pensionikindlustust, kui meenutada, on siiski ju muudetud, nii et seal võiks ka öelda, et on mingi järjepidevus õigustatud ootusena olemas, aga samamoodi toimus ju süsteemi ülevaatamine ja mindi kolmesambalisele pensionisüsteemile üle. Eks aeg-ajalt tuleb ikka üle vaadata seda, mis meil on, ja kui võimalik ja vajalik, siis teha ka korrektiive. Aitäh!

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Hea minister! Te nimetasite siin Lauri Lepiku seisukohta, et eripensionide näol on tegemist riigi varases küpsusastmes loodud süsteemiga, mille me nüüd siis katkestame. Kui tulevikus on riik jälle rahalistes raskustes, kas siis minnakse edasi ka tagasiulatuvalt nende eripensionide äravõtmisega? Kas on niisugune võimalus üldse olemas? Alati saab kusagilt midagi veel ära võtta ja anda kõigile võrdsed võimalused.

Aitäh küsimuse eest! Ma täpsustan siiski natuke Lauri Lepiku sõnu. Tema mõte oli selles, et eripensionide süsteem on praegu varases küpsuseas ehk see loodud süsteem on suhteliselt vähe kehtinud. Kui me nüüd vaatame progresseeruvalt  edasi, mida see süsteem riigile tähendab ja milliseid kulusid ta toob, siis sellest tulenevalt, arvestades, kui palju meil oli siin mõni aasta tagasi eripensioni õigusega isikuid ja kui palju on meil neid praegu ja kui palju neid saab olema, on selge, et see oli Lauri Lepiku mõte, et süsteem on varases küpsuseas.
Mis puudutab praegu olemasolevate eripensionide äravõtmist, siis siinkohal on küll nüüd õigustatud ootuse printsiip täiesti olemas. Nendelt inimestelt, kellel on mingi õigus välja teenitud, kellele on ka mingisugune õigus või hüve, olgu see siis materiaalne või rahaline, määratud, seda hüve või õigust ära võtta ei saa.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Nikolai Põdramäe, Evelyn Sepa, Toivo Tootseni, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Toomas Vareki, Georg Pelisaare ja Helle Kalda 9. novembril 2009 esitatud arupärimine gripivaktsiini kohta. Palun kõnetooli kolleeg Nikolai Põdramäe!

Tänan, juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meid pole küll saali kuigi palju jäänud, aga ikkagi soovin meeldivat koostööd alanud aastal!
Lugupeetud sotsiaalminister! See arupärimine sai esitatud 9. novembril 2009 ehk kaks kuud tagasi, siis, kui Eesti riik ei olnud sisuliselt kõrvugi veel liigutanud seoses gripipandeemia võimaliku puhanguga, kui mujal, teistes riikides oli vaktsiin juba olemas ja käis vaktsineerimine. Loomulikult on selle pika aja jooksul palju vett merre voolanud ja lumi katnud Eestimaa paksu lumevaibaga. Loomulikult on mõned tookord esitatud küsimused oma aktuaalsuse kaotanud. See aga ei tähenda, et gripiga oleks selleks korraks kõik. Jah, esimene gripilaine on möödas ja on võtnud eri andmetel kaasa 13 või 15 inimest surnuna, kusjuures surnud on noored vitaalsed inimesed, kes oleksid võinud elada. Ennustatakse uut gripipuhangut. Nüüdseks on siis ka gripivaktsiin kohale jõudnud ja kõik soovijad võivad lasta end vaktsineerida. Vaktsiin on tasuta, vaktsineerimine maksab 67 krooni.
Mind isiklikult on häirinud juba selle loo algusest peale Eesti riigi liialt leige ja rahustav suhtumine probleemi. Rahvale on püütud sisendada, et see uus ehk seagripp ei erine oluliselt tavagripist ehk iga-aastastest sesoongrippidest. Aga üheks eripäraks on kindlasti see, et haigestuvad täies elujõus inimesed ja põevad seda raskelt. Üks neljandik haigestunutest vajab intensiivravi. Riik ei tohiks oma rahva tervisesse nii leigelt suhtuda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Nikolai Põdramägi! Palun, lugupeetud sotsiaalminister, kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Tõepoolest, lumi on vahepeal maha tulnud ja kui nüüd hakata neid küsimusi järgemööda vaatama, siis enamikule nendest on meedia juba väga pikalt ja korduvalt vastanud. Aga käime need küsimused üle.
Esimene küsimus: "Miks Eesti on võrreldes teiste riikidega gripivaktsiini tellimisega oluliselt hiljaks jäänud?" Ma ei tahaks sellega päriselt nõustuda, et me oleme oluliselt hiljaks jäänud. Kui me vaatame kogu seda kronoloogiat, mis on seotud gripivaktsiini tarnega ja gripivaktsiini soetamisega Eestis, siis tegelikult juba 4. mail 2006 arutati ka gripipandeemiaks valmisolekut ja pandeemilise gripi vaktsiini küsimust ning võimalike eelkokkulepete sõlmimist erinevate tootjatega. Kui me vaatame nüüd erinevaid kuupäevi, kuidas on võimalike vaktsiinitootjatega suheldud, siis tõepoolest, 11. juunil kuulutas Maailma Tervishoiuorganisatsioon pandeemia välja – meenutuseks, et sellele eelnes pandeemia mõiste leevendamine või lihtsamaks tegemine – ja kohe pärast seda, kui WHO oli selle välja kuulutanud, saatis Sotsiaalministeerium 24. juunil kirja kuuele ravimitootjale, kes teoreetiliselt oleksid võinud Eestile valmistada gripivaktsiini just sellele uuele tüvele, ning küsis, millised on tootjate võimalused ja millised on tootmise turustamisplaanid. Lisaks saatis Euroopa Komisjoni tervisevolinik 24. juulil meile kirja, kus ta pakkus Euroopa Liidu liikmesriikidele abi võimalike vaktsiinitarnete puhul. Sotsiaalministeerium vastas sellele 8. augustil ja Euroopa Liidu ühishanke arutelu toimus 7. septembril. Ühishanke protsessi käigus selgus, et Euroopa Komisjon pakub tuge tootjatega läbirääkimiseks ja menetluse läbiviimiseks. 30. oktoobril andis Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovituse manustada üle 10-aastastele isikutele vaktsiinidoos kordusdoosita ning kui me vaatame veel enne seda ja pärast seda toimunud sündmusi, siis 2. septembril tuli Euroopa Ravimiametilt mitteametlik teave kolme vaktsiini heakskiitmise kohta lähema kuu jooksul. Ülejärgmisel päeval ehk 4. septembril saatsime ministeeriumist kirja nendele kolmele tootjale, kelle kohta Euroopa Ravimiamet oli andnud eelteate, et nemad võivad vaktsiini tootmisega hakkama saada, ja küsisime, millised on tootjate võimalused. Kuna tootjad väga suuri võimalusi seoses nende tootmisvõimekusega ei näinud, siis eellepingut toote peale, mida ei olnud veel olemas, ei sõlmitud. Alles 30. septembril andis Euroopa Ravimiamet müügiloa kahele vaktsiinile ja pärast seda alustasime intensiivseid läbirääkimisi nende kahe tootjaga, mille tulemusel eraldas valitsus 19. novembril 20 miljonit krooni vaktsiini ostmiseks ja 14. detsembril oli vaktsiin Eestis kohal.
Nii et ei tahaks väga nõustuda, et me oleme sellega hiljaks jäänud, ja kui arvestada ka seda, et tõepoolest esimene gripilaine tuli küll oluliselt varem kui varasematel aastatel, siis me peame siiski olema valmis selleks, mida kõik epidemioloogid on ka öelnud, et teine gripilaine võib suure tõenäosusega suuremas mahus tulla jaanuari teises pooles, veebruaris. Kui vaadata viimaste nädalate statistikat – meenutame, et selle gripihooaja esimesel tõusulainel oli meil maksimaalne haigestumus 12 000 – 13 000 või isegi korraks 16 000 inimest nädalas –, siis viimasel kahel nädalal on haigestunud natuke üle 3000 inimese, mis puudutab ägedat respiratoorset haigestumist ehk ülemiste hingamisteede viirust.
Teine küsimus: "Millised arengud on vaktsiinide soetamise juures toimunud? Milliste riikidega peetakse läbirääkimisi vaktsiini ostmiseks ning millises koguses ja millal on Eestil esimesi vaktsiine võimalik saada?" Tegelikult selle ma rääkisin just ära. Riikide kohta võime öelda seda, et lisaks sellele, et me rääkisime tootjatega otse, olid väga konkreetsed läbirääkimised norralaste, hollandlaste ja sakslastega ning minul ministri tasandil ka veel soomlaste ja rootslastega.
Kolmas küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium on kaardistanud need riskirühmad, keda vaktsineerida tuleks? Millised need on ning kas vaktsineerimine on nii riskirühmadele kui teistele elanikele tasuline?" Tervisekaitseinspektsioon saatis 10. septembril Sotsiaalministeeriumile eelnõu, milles olid välja toodud ohustatud isikud, keda tuleks pandeemilise gripi A(H1N1) vastu vaktsineerida. Eelnõu aluseks oli Maailma Tervishoiuorganisatsiooni, Euroopa Nakkustõrjekeskuse ja Euroopa Komisjoni vastavasisulised soovitused ja seisukohad. Samamoodi edastasime need arvamused riskirühmade kohta ministeeriumi juures tegutsevale immunoprofülaktika eksperdikomisjonile, kuhu kuuluvad nii Tervisekaitseinspektsiooni, ministeeriumi, Ravimiameti, Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Immunoloogide ja Allergoloogide Seltsi, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi, Eesti Lastearstide Seltsi ja Lastekaitse Liidu esindajad. Komisjon kiitis need vaktsineeritavate siht- ja riskirühmad heaks ning Vabariigi Valitsus otsustas 3. detsembril need kinnitada ja heaks kiita. Pärast vaktsiini saabumist otsustas valitsus eelmisel nädalal, 7. jaanuaril, täiendavalt, et lisaks riskirühmadele on tasuta vaktsiini saamise õigus ja ka vaktsineerimise õigus kuni 18-aastastel isikutel ja kõikidel pensionäridel, sealhulgas töövõimetuspensionäridel ning kõikidele teistele isikutele on samamoodi vaktsiin riigi poolt tasuta ja vaktsineerimise eest tasu võtmise õigus antakse perearstile.
Neljas küsimus: "Millal muutub vaktsiin nii riskirühmadele kui teistele Eesti elanikele laialdaselt kättesaadavaks?" Nagu ma ütlesin, valitsus otsustas selle 7. jaanuaril ja järgmisest päevast ehk 8. jaanuarist oli see võimalus tagatud ning täna me kindlasti juba näeme, et selle otsuse tulemusel on vaktsineerimine aktiviseerunud.
Viies küsimus: "Mitu doosi on kavas hankida ning kui palju raha riigil selleks kulub? Millistelt eelarveridadelt need vahendid leitakse?" Vastus on selline, et Sotsiaalministeerium on tootjatelt kokku tellinud 250 000 doosi pandeemilise gripi vaktsiini, millest tänaseks on Eestisse saabunud 148 000 doosi ja lepingujärgselt peaks viimane kogus saabuma selle nädala jooksul. Vaktsiini ja vastavate tarvikute soetamiseks on Vabariigi Valitsus eraldanud 20 miljonit krooni oma reservfondist ja ülejäänud summa eraldatakse haigekassa riskireservist, mis ongi just sellisteks erakorralisteks juhtumiteks ette nähtud. Seda summat on täna väga keeruline öelda. See sõltub sellest, kui palju inimesi läheb vaktsineerima, kuna see kulu kaetakse juba esitatud arvete alusel.
Kuues küsimus: "Kuidas riik on valmistunud kriisiks juhul, kui peaks aset leidma sama juhtum, mis Ukrainas? Kas on planeeritud teavituskampaaniaid jms, et tõsta inimeste teadlikkust?" Tegevusjuhised gripi korral ning võimaliku epideemia puhkemisel Eestis on eraldi välja töötatud tervishoiuteenuste osutajatele, õppe- ja lasteasutustele, tööandjatele ning kogu elanikkonnale. Juhised on kõigile osapooltele edastatud elektrooniliste sidekanalite kaudu ning tehtud kättesaadavaks Terviseameti kodulehel www.terviseamet.ee. Lisaks alustas Tervisekaitseinspektsioon 2. novembril juba teavituskampaaniat ja oleme pannud täiendava info ka veebiaadressile www.gripivastu.ee. Lisaks on Sotsiaalministeerium pidanud kõikide ministeeriumide ja nende määratud ametkondade esindajatele kaks gripipandeemiateemalist infoseminari – nii juunikuus kui novembris. On juba räägitud kahepoolselt Haridus- ja Teadusministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumiga nende valdkonnaspetsiifilistes küsimustes. Samamoodi on tervishoiutöötajatele varutud riigi poolt gripipandeemiaks valmisolekuks täiendav isikukaitsevahendite kompleksne varu, mis sisaldab respiraatorit, kaitseprille, kitleid, kindaid, ülikondi ja mütse ning kirurgilisi maske. Eelnevatel aastatel on aktiivravihaiglatele riigi finantseerimisel soetatud hingamisaparaate, pidades silmas võimalikku gripihaigete intensiivravi vajadust.
Mis puutub ravimitesse, siis meil on täiesti piisav varu gripivastast ravimit, konkreetselt on jutt Tamiflust. Me oleme haiglatele ka välja jaganud koostöös Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga Eestisse saabunud 10 000 doosi Tamiflu ravimit ja oleme pidevas ühenduses Roche Eesti OÜ-ga, kes on Tamiflu maaletooja Eestis. Nad on meile kinnitanud, et Tamifluga varustamisel nemad häireid ei näe ja vajaduse korral saavad nad Tamiflud Eestisse piisavas koguses juurde tuua, et tarnehäireid vältida. Sellega on vastused esitatud.

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Mind huvitab see praegune seis. Nüüd on vaktsineerimist laiendatud kõigile, igal inimesel on õigus lasta ennast vaktsineerida ja vaktsiin antakse riigi poolt tasuta. See tasu, mis perearstidel on lubatud võtta, oli vist 69 krooni. Kust see hind on täpselt võetud? Süstal ise maksab paar krooni ja ma sain aru, et nendeks tarvikuteks on riigi poolt 20 miljonit antud. Mille eest perearst seda raha küsib?

Aitäh küsimuse eest! Kui me vaatame tavagripi või sesoonse gripi vastu vaktsineerimise hinda, siis see on kindlasti oluliselt kõrgem. See hind, konkreetselt 67 krooni, on võetud haigekassa hinnakirjast. Tegemist on õevisiidi tasuga – mitte arsti, aga nimelt just õe visiidi tasuga –, mille hind on 71 krooni. Arvestades seda, et 15. novembrist kehtestati haigekassa hinnakirjale koefitsient 0,94, on see 71 krooni läbi korrutatud 0,94-ga ja sellest on saadud 67 krooni ehk perearstil on õigus võtta patsiendi käest, kes ei kuulu riskirühma, on vanem kui 18 aastat ega ole pensionär, õevisiidi tasu.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh! Ma sain aru, et kõik on kulgenud nagu õlitatult. Aga miks siis ikkagi arupärimise ajaks ei olnud meil vaktsiini ega toimunud ka vaktsineerimist, kui näiteks Soomes käis see tegevus juba tollal täie auruga?

Aitäh küsimuse eest! Eks selle peamine põhjus on see, et Eesti riik ei sõlminud eellepingut, mille läbirääkimised tegelikult juba 2006. aasta alguses käisid. Need eellepingu tingimused ei olnud riigile vastuvõetavad, kuna seal oli väga palju nüansse. Muu hulgas oli seal kirjas, et see leping tehakse tähtajalisena, selle lepingu eest on teatud tasu ja kui see tähtaeg mööda saab ja ei pea vaktsiini soetama, siis seda tasu riigile ei tagastata. Oli ka muid väga tehnilisi nüansse, millega juba 2006. aastast ei olnud võimalik seda lepingut sõlmida. Ütleme, tõesti sellest hetkest, kui vaktsiin tuli reaalselt turule, ehk me saame rääkida oktoobrikuust, algasid intensiivsed läbirääkimised. Nendel riikidel, kellel olid sõlmitud suuremahulised eellepingud, on need lepingud ka praegu ja me juba näeme seda, et nii Soome riigil kui ka Prantsusmaal ja Hollandil, kes sõlmisid eellepingu kahele doosile, nii nagu kevadel või suvel see teadmine oli, on nüüd probleem selles, et vaktsiini ülejäägid ulatuvad miljonitesse doosidesse. Prantsusmaa on rääkinud 50 miljonist üleliigsest doosist, hollandlastel on üleliigne kogus 10–15 miljoni doosi vahel. Selles mõttes need doosikogused, mis on riikidel üle, on väga suured ja rahaline risk oli tol ajal riigi hinnangul liiga suur riigile võtta ja sellepärast ka eellepingut ei sõlmitud. Eeldati, et Eesti kogus on nii väike, et seda on võimalik saada operatiivselt, ja nii ka täpselt läks.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Kas on käepärast või meeles võrdlusandmeid uude grippi ja sesoonsesse grippi haigestumise ja ka suremuse kohta nii Eestis kui kogu maailmas?

Aitäh! Püüan peast meenutada nii palju, kui meelde tuleb. Üldiselt surmatunnistusele ei märgita surma põhjuseks grippi. Gripil on olnud palju tüsistusi. Aga kui me vaatame ka praegu surma põhjuseid või haigusi, mille tagajärjel on inimesed lahkunud, siis väga suur seos on kopsupõletikuga. Kui me vaatame kopsupõletikku suremust, siis, kui ma õigesti mäletan, näiteks 2002. aastal suri Eestis kopsupõletikku üle 300 inimese – nii oli surmatunnistusel diagnoosiks märgitud. Mis puudutab haigestumist, siis haigestumise pinnalt ongi küsimus seesama, kas me kuulutame välja või ei kuuluta välja pandeemiat või epideemiat – epideemiat siis konkreetselt, kui me räägime Eesti mõistes. Selle eelduseks oligi, et meil oleks pidanud olema 18 000 – 20 000 haigestumist nädalas. Kõrgperioodil me jõudsime 15 000 – 16 000 haigestumisjuhuni ja see oli ka põhjus, miks me epideemiat välja ei kuulutanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme nüüd viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Toomas Trapido, Marek Strandbergi, Aleksei Lotmani, Mart Jüssi, Maret Merisaare ja Marika Tuusi 10. novembril 2009 esitatud arupärimine arstiabi kvaliteedi kontrolli kohta. Palun kõnepulti kolleeg Toomas Trapido!

Proua istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest me esitasime kuue kolleegiga arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile ja seda seoses nii mitme Eesti ajakirjanduses avaldatud artikliga kui ka lihtsalt suuliselt kuuldud ja ise kogetud juhtumitega, mis puudutavad kõik arstiabi kvaliteedi kontrolli Eesti Vabariigis. Ma loen need küsimused stenogrammi huvides ette. Esimene küsimus: "Mil moel ja kui tihti teostatakse järelevalvet tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (edaspidi TKE) üle? Kas komisjoni otsuste üle teostatakse probleemsetel juhtudel sisulist kontrolli?" Teine küsimus: "Tulenevalt viidatud juhtumitest küsime, kas Teie arvates on TKE suhtlus avalduste esitajatega piisav ning avalduse esitajat respekteeriv ning mõistmisele püüdev?" Kolmas küsimus: "Kas Eestis on patsiendil võimalus saada ka teisene arvamus TKE arvamuse kõrvale, mis kohtuvaidluses on kasutatav eksperdiarvamusena? Kas on võimalik küsida pädevat arvamust ka välisriikide ekspertidelt?" Neljas küsimus: "Kuidas kommenteerite TKE otsust 21. septembri Postimehe artiklis kirjeldatud juhtumis, mil raviarstid ei teinud vajalikke uuringuid, ometi kinnitas TKE, et ravi toimus parimal tasemel?" Viies küsimus: "Kas TKE on avalduste menetlemisel küsinud arvamust välisriikide spetsialistidelt või rahvusvahelistelt arstiabi kvaliteedi institutsioonidelt?" Kuues küsimus: "Mil moel aitab TKE kaasa arstiabi kvaliteedi paranemisele Eestis? Kas tehtud vigadest õpitakse ja antakse soovitusi, kuidas paremini ravida? Kas enamlevinud valediagnooside ja neist tulenevate raviprobleemide vältimiseks korraldatakse regulaarseid konverentse või muid analüüsivaid kokkusaamisi?" Seitsmes küsimus: "Kas ja mil moel on TKE tööd plaanis ümber kujundada, et komisjon või muu sobivas vormis ekspertide kogu suudaks arstiabi kvaliteeti, selle õigeaegset kättesaadavust ja sellest tulenevalt inimeste tervist Eestis parandada?" Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Palun, sotsiaalminister, kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Kuna küsimused on ette loetud, siis asume vastuste juurde. Aga enne, kui päris konkreetsete küsimuste juurde minna, lubage mul teid informeerida, kui te veel ei ole kuulnud, et hiljuti valmis üks uuring, mis puudutab muu hulgas arstiabi kvaliteeti ja selle pealkiri on "Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile". See on 74 lehekülge pikk ja seda on võimalik nii ministeeriumi kui haigekassa kodulehelt leida. Soovitan väga lugeda. See uuring viidi läbi eelmise aasta lõpus 14. oktoobrist 4. novembrini, osales 1500 inimest. Kokkuvõttest võib lugeda, et elanike rahulolu arstiabi kvaliteediga üldiselt ning arstidega eraldivõetuna on suur. Viie aasta võrdluses on rahulolu arstiabi kvaliteediga pidevalt suurenenud. Kui 2005. aastal oli kvaliteediga rahul 59%, siis 2009. aastal juba 74% inimestest. Üldise infona olgu ära mainitud, et Eestis tehakse arstide juurde aastas ligi 5 miljonit visiiti ja haiglaravi saab umbes 250 000 patsienti. Eksperdikomisjon analüüsis aga näiteks 2008. aastal vaid 64 ekspertiisitaotlust, millest 10 oli esitatud Eesti Patsientide Esindusühingu kaudu, ja kui vaadata arstliku vea tuvastamist, siis 16 korral 64-st ütles eksperdikomisjon, et midagi peaks muutma või et midagi tehti võib-olla mitte nii, nagu oleks pidanud tegema.
Nüüd siis konkreetselt küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Mil moel ja kui tihti teostatakse järelevalvet tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni üle? Kas komisjoni otsuste üle teostatakse probleemsetel juhtudel sisulist kontrolli?" Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 50² lõikele 1 on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon ekspertidest koosnev nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsientidele osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ja hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. Komisjon ei ole ministeeriumi ega ühegi teise riigiasutuse osakond ega struktuuriüksus. Lähtudes oma tegevuses tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-st 50² ning sotsiaalministri 16. mai 2008 määruse nr 27 sätetest (tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ning komisjoni moodustamine), on komisjon oma hinnangutes ja ettepanekutes sõltumatu. Nõuandva komisjoni hinnang ja ettepanek on soovituslikud ja õiguslikult mittesiduvad. See tähendab, need ei tekita kellelegi mingeid õigusi ega ka kohustusi. Kuna eksperdipõhiselt moodustatud komisjoni hinnang on erialatundjate arvamus, siis pole võimalik selle sisu vaidlustada ega muuta ega ka selle üle järelevalvet teostada. See, kes ei ole ühe arvamusega rahul või ei nõustu sellega, võib omal valikul alati küsida teist arvamust teiselt eksperdilt või ekspertidelt. Haldusorganitel, sealhulgas Sotsiaalministeeriumil puudub järelevalvepädevus komisjoni sisulist tegevust puudutavates küsimustes.
Teine küsimus: "Tulenevalt viidatud juhtumitest küsime, kas Teie arvates on TKE suhtlus avalduste esitajatega piisav ning avalduse esitajat respekteeriv ning mõistmisele püüdev?" TKE liikmed kinnitavad, et rahulolematute patsientidega suhtlemisel on alati eeskätt püütud vaidluspooli lepitada ja arstiteaduse spetsiifilisi asjaolusid patsientidele selgitada. Komisjoni 14-aastase töökogemuse jooksul on korduvalt kinnitust leidnud, et väga paljude kaebuste ajendiks on tervishoiutöötaja ja patsiendi vahelisel suhtlemisel tekkinud probleemid. Teine arvukate kaebuste ajend on ravi või uuringute käigus tekkinud tüsistused, mille tekkepõhjuste analüüsimisel tihtipeale selgub, et tüsistus ei tekkinud üldsegi mitte tervishoiutöötaja eksliku tegevuse tagajärjel, vaid muudel põhjustel. Meditsiinis kaasneb tüsistuse risk ka igati õigesti ja tänapäeva nõuetele vastavalt läbi viidud ravi- ja uuringuprotseduuridega ning see võib tuleneda ka patsiendi haiguse loomulikust kulust. Sellistel juhtudel ei jää patsiendid kahjuks sageli eksperdikomisjoni hinnanguga rahule, kahtlustades, et komisjon on püüdnud arstlikku viga n-ö kinni mätsida.
Arupärimises viidatud 21. septembri Postimehe ja 22. oktoobri Eesti Päevalehe artiklites kajastatud ravijuhtumeid on arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon – nii nimetati komisjoni kuni 2008. aastani – ja tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon menetlenud vastavalt oma volitustele. Mõlema juhtumi järgselt laekunud pretensioonidele vastates on korduvalt üritatud isikutele toimunut objektiivselt ja võimalikult arusaadavalt selgitada. Paraku tuletavad pöördujad, kelle emotsionaalne seisund on inimlikult täiesti mõistetav, vastustes omakorda uusi küsimusi, kuna tõlgendavad meditsiinitermineid ning meedikute selgitustes, ravidokumentides ja komisjoni vastustes esitatud andmeid omamoodi.
Möönan, et suhtlemisoskuse ja patsiendi usalduse võitmise osas on tervishoiutöötajatel võimalik saada paremaks. Viimast kinnitab ka asjaolu, et eksperdikomisjon on igal aastal teinud tervishoiuteenuste osutajatele ettepanekuid täiendavate suhtlemiskoolituste korraldamiseks töötajatele. Kindlasti saavad eksperdikomisjoni liikmed oma võimeid samuti parandada, kuid komisjoni moodustamisel oleme sinna kaasanud arstiteaduse parimad asjatundjad Eestis. Kaalume eksperdikomisjoni tööga seonduvalt näiteks suhtekorralduse asjatundja kaasamise võimalusi tulevikus, kuna komisjonil on reeglina tegemist väga raskete juhtumitega ning informatsiooni edastamise viis on sealjuures äärmiselt oluline.
Kolmas küsimus: "Kas Eestis on patsiendil võimalus saada ka teisene arvamus TKE arvamuse kõrvale, mis kohtuvaidluses on kasutatav eksperdiarvamusena? Kas on võimalik küsida pädevat arvamust ka välisriikide ekspertidelt?" Kahtlemata on  eksperdikomisjoni hinnanguga rahulolematuse või kahtluse korral patsient õigustatud pöörduma vabal valikul teise vastava kvalifikatsiooniga erialaarsti poole teise eksperdiarvamuse taotlemiseks, sealhulgas välisriigis. Ekspertiisikulud peab sel juhul kandma patsient, leppides ekspertiisitasu suhtes eksperdiga ise kokku.
Neljas küsimus: "Kuidas kommenteerite TKE otsust 21. septembri Postimehe artiklis kirjeldatud juhtumis, mil raviarstid ei teinud vajalikke uuringuid, ometi kinnitas TKE, et ravi toimus parimal tasemel?" Tuleb tunnistada, et 21. septembril Postimehe artikkel "Nahahaigus taandus alles Belgia arstide abil" kajastab suuresti ühe poole esitatud versiooni ravijuhtumist, kus andmeid esitati valikuliselt ja osa fakte mainimata. Teadaolevalt tegi Eesti Kohtuekspertiisi Instituut 2007. aastal kohtu taotlusel kõnealuse ravijuhtumi puhul uue ja väga põhjaliku ekspertiisi, mis kinnitas ka eksperdikomisjoni (tollal siis AKEK) 2006. aasta otsuste õigsust ja põhjendatust. Eesti ja Brüsseli tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide andmeid võrdlev meditsiiniasjatundja saab aru, et Brüsselis tehtud uuringutega ei tuvastatud mingit varem diagnoosimata haigust ning Belgias määratud ravimite toimeaineid sisaldavaid ravimeid olid Eesti arstid patsiendile samuti varem määranud.
Viies küsimus: "Kas TKE on avalduste menetlemisel küsinud arvamust välisriikide spetsialistidelt või rahvusvahelistelt arstiabi kvaliteedi institutsioonidelt?" Üldiselt ei ole TKE-l olnud võimalik välismaa spetsialistidelt eksperdiarvamust taotleda eelarve piiratuse tõttu. Senise praktika käigus on tehtud üks erand, kui Eestist Londoni Kuninglikku Haiglasse tööle siirdunud lastepatoloog dr Liina Kiho tegi 2007. aastal AKEK-ile vastsündinu surmajuhtumi ekspertiisi selle töö eest tasu saamata.
Kuues küsimus: "Mil moel aitab TKE kaasa arstiabi kvaliteedi paranemisele Eestis? Kas tehtud vigadest õpitakse ja antakse soovitusi, kuidas paremini ravida? Kas enamlevinud valediagnooside ja neist tulenevate raviprobleemide vältimiseks korraldatakse regulaarseid konverentse või muid analüüsivaid kokkusaamisi?" TKE on arstlike vigade ning süsteemsete suhtlemisalaste ja töökorralduslike puudujääkide tuvastamisel alati esitanud asjakohaseid soovitusi ja ettepanekuid tervishoiuteenuste osutajatele, sealhulgas haiglatele, perearstikeskustele ja teistele, näiteks ka haigekassale, Tervishoiuametile (nüüd siis Terviseametile), eriarstide erialaseltside juhatustele ning ka vanglate juhtkonnale. Kui vaadata ajalukku, siis näiteks 2003. aastal avaldas Tartu Ülikooli kirjastus komisjoni tollase esimehe Vello Salupere koostatud kogumiku "Vastuoluline meditsiin: arstimisega seotud konfliktsituatsioonid", milles analüüsitakse AKEK-i poolt aastatel 2001–2003 menetletud ravijuhtumeid. Raamat on õpetlik lugemiseks nii arstitudengitele, arstidele kui ka kõigile meditsiinivaldkonna töötajatele, ent võib huvi pakkuda ka tavalugejatele. Kui on soovi, siis raamatukogust on võimalik seda leida. Komisjoni eelmise esimehe, emeriitprofessor Vello Salupere initsiatiivil korraldas AKEK näiteks ka 2005. aasta oktoobris konverents-seminari, analüüsimaks nelja AKEK-i menetletud ravijuhtumit, mida ühendavaks teemaks oli laparoskoopiliste lõikuste käigus tekkinud tüsistused. Riskifaktorite põhjaliku analüüsi tulemusena tehti kokkuvõte meetmetest, mis võimaldaksid selliste juhtumite esinemisohtu praktikas võimalikult vähendada. Konverents-seminari kokkuvõtted saadeti tervishoiuasutustele ja erialaühendustele ning neid kajastati ajalehes Meditsiiniuudised.
2008. aastal menetletud 64 avaldusest tuvastas TKE 16 juhul vajakajäämise tervishoiuteenuste osutamisel ning esitas tervishoiuteenuste osutajatele ka 12 ettepanekut ja soovitust tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi ja töökorralduse parandamiseks. 2009. aastal käsitleti kolme kvartaliga 84 kaebust, kus 21 juhul tuvastati vajakajäämisi ja esitati 20 ettepanekut, sealhulgas näiteks ka vanglate direktoritele. Lühidalt öeldes annab TKE olulise panuse arstiabi kvaliteedi parandamisse ja loomulikult esitab iga kord ka oma arvamused ja ettepanekud, mis on kõigile kättesaadavad – nii arstidele kui ministeeriumi töötajatele.
Seitsmes küsimus: "Kas ja mil moel on TKE tööd plaanis ümber kujundada, et komisjon või muu sobivas vormis ekspertide kogu suudaks arstiabi kvaliteeti, selle õigeaegset kättesaadavust ja sellest tulenevalt inimeste tervist Eestis parandada?" Praegune TKE korraldus võimaldab tagada patsiendile ja tema omastele täiesti tasuta ekspertiisitaotluste asjakohase ja põhjaliku menetlemise, anda pädevaid eksperdihinnanguid patsiendile osutatud arstiabi kvaliteedi kohta ning ühtlasi esitada soovitusi ja ettepanekuid eksimuste vältimiseks ja arstiabi kvaliteedi parandamiseks. Isikutel on aga loomulikult alati õigus otsustada, kas minna kohtusse või mitte ja seejuures on hea teada, et eksperdikomisjoni hinnang annab olulist lisainformatsiooni kohtusse pöördumiseks või mittepöördumiseks ja juhul, kui kohtusse on pöördutud, siis ka kohtus lahendi saamiseks. Kui kaaluda näiteks võimalust, et muuta TKE kohtuväliseks vaidlusorganiks, tuleb arvestada märkimisväärse kulude kasvuga ja ka ei välista see võimalust, et pärast TKE läbimist tuleb inimesel siiski kohtusse pöörduda. Võime öelda, et oleme küll mõelnud erinevate lahenduste peale, ent arvestades eelkõige menetluse lihtsust just patsiendi jaoks, ei pea me TKE peamiste tööpõhimõtete ümberkorraldamist hetkel vajalikuks, küll aga oleme alati avatud kõigile ettepanekutele, mis on suunatud komisjoni töö tulemuslikumaks ja paremaks muutmiseks. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Ma saan teie vastustest aru, et te üldiselt olete täiesti rahul selle komisjoni tööga. Osa pöördujaid kindlasti ei ole seda ja esitavad omapoolseid väiteid, mille põhjal nad väidavad, et komisjon on oluliselt faktidega eksinud, valetanud jne. Kuidas seda vastuolu seletada: kas ainult nende pöördujate emotsionaalsusega, tahtmatusega aru saada objektiivsetest asjaoludest või millegi muuga?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma juba ütlesin ja ütlen veel kord: kui me vaatame selle komisjoni kokkupanemist, siis me oleme püüdnud sinna kaasata tõesti oma ala vaieldamatud tipud. Ma võin teile lihtsalt mõned näited tuua. Komisjoni esimees on praegu Rein Teesalu, kes on Tartu Ülikooli emeriitprofessor kardioloogia alal, meil on seal kirurg doktor Kull, patoloogiaekspert on doktor Jõeste, sünnitusabi ja günekoloogia ekspert Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku juhataja Maike Parve ja onkoloogiaekspert Vahur Valvere, kes on Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst. Õendusekspert on komisjonis Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiaosakonna vanemõde Ingrid Tammik  jne. Vaieldamatult Eesti oma ala tipud on sinna eksperdikomisjoni kaasatud.
Kindlasti on inimestel mõningate juhtumite puhul erinevad nägemused. Ja loomulikult, kui inimesel on mingeid põhjusi eksperdikomisjoni tööga mitte rahul olla, siis on tal võimalus ja õigus pöörduda kohtusse, kus saab täiendavaid ekspertiise tellida. Kohtus on meil kolm astet, need saab kõik läbi käia. Kui me võrdleme seda tavalise kohtupidamisega, siis ka seal on inimestel erinevad nägemused ja erinevad arvamused ning lõpuks ei jääda ka Riigikohtu lahendiga nõusse.
Kindlasti ei pretendeeri eksperdikomisjon absoluutse või lõpliku tõe tuvastaja nimele. Eksperdikomisjon teeb oma tööd parima teadmise ja parima äranägemise järgi ning püüab anda juhtumile nii adekvaatse hinnangu kui vähegi võimalik. Kui me vaatame neid juhtumeid, siis eksperdikomisjoni poole pöördumiste arv – 5 miljoni visiidi juures 60–80 pöördumist aastas – on ikkagi suhteliselt väike. Aga selge on see, et iga üksiku inimese mure on suur ja vajab lahendamist. Eks sellepärast me oleme ka püüdnud pöördumised ekspertide poole pealt kiiresti ja adekvaatselt ära menetleda. Ja kui inimesel jääb midagi veel kripeldama, siis on tal võimalus ja õigus pöörduda kohtu poole.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Kui jutt on kvaliteedist, siis ega patsient ise ei oska ju seda väga täpselt hinnata, tal puudub selleks pädevus. Ma arvan, et selles mõttes ei ole siin sellele rahulolu-uuringule mõtet rõhuda. Kuid arstid ise on just väga palju rääkinud sellest, et kvaliteedile pööratakse meil kvantiteedi kõrval siiski vähe tähelepanu ja veel vähem tegeldakse kvaliteedi kontrolliga. Muide, ka Riigikontroll on sellele mõni aeg tagasi tähelepanu juhtinud. Kas te olete nende Riigikontrolli järeldustega ja tähelepanu juhtimisega kursis?

Aitäh! Ma olen nendega põgusalt kursis. Ma ei saa öelda, et ma oleksin kogu seda materjali lugenud, aga meil on ju 1. jaanuarist n-ö kokkupandud asutusena olemas Terviseamet ja sinna tuleb eraldi järelevalveosakond erinevalt varasemast Tervishoiuametist, kus sellist suuremat järelevalve poolt ei olnud. Ma usun, et mis puudutab kvaliteedi järelevalvet, siis Terviseameti uus loodud osakond pöörab sellele tõsisemat tähelepanu. Nagu ma oma vastuses ütlesin, et me küll praegu ei näe, aga kui Terviseamet on oma töö ja tööprotsessid kõik korralikult käima saanud, siis ei saa välistada, et ka eksperdikomisjoni ülesehituses või töökorralduses mingi muutus tuleb.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Hea minister! Kogu selle arupärimise sisu on ju selles, et mõnikord ei ole patsient raviga rahul. Me teame, et enamasti on rahul ja et meie ravisüsteem on üldiselt hea ja arstide ettevalmistus on üldiselt hea, aga aeg-ajalt tekib ikkagi konflikte, see on vältimatu. Konfliktis on kaks osapoolt. Üks on arst, kes on üldiselt oluliselt pädevam, ja sellepärast on tal enamasti õigus, aga ilmeksimatu ei ole ju ka ükski arst. Ja samas on teine pool patsient, kes on küll vähem pädev selles võimalikus vaidluses, aga teda puudutab see asi otsesemalt ja mõnikord võib olla ka patsiendil õigus. Kas ei ole praegune süsteem siiski natuke liiga tuim nende juhtumite avastamiseks, kus tegelikult on selles vaidluses ikkagi õigus patsiendil ja selles protsessis pole patsiendi arvamuse esitamine siiski piisavalt hästi esindatud? Kas pole nii?

Aitäh! No kui see oleks nii, et eksperdikomisjon vigu ei tuvasta, siis võiks tõesti tekkida küsimus, kas meil on mure mingisuguse arstide ringkäenduse või millegi muu taolisega. Aga kui me siiski näeme, et eksperdikomisjoni poolt tulevad adekvaatsed hinnangud selle kohta, et ühes või teises protsessis ei käitutud just kõige paremini, ja tehakse sellest tulenevalt ka ettepanekuid, siis järelikult on juhtumeid, kus patsiendi pöördumise peale tõepoolest ka eksperdid ütlevad, et jah, ongi valesti käitutud. Igal aastal näeme me siin statistika poole pealt, et 10–20 vahemikku jääb selliseid ravijuhte, mille puhul eksperdid ütlevad, et jah, oleks pidanud valima teise ravi, või muud taolist. Alati on võimalik asju paremini teha. Aga ütlen näiteks kas või seda, et kui on väga keerukad juhtumid, kus oleks vaja kaasata väliseksperte, siis praegu jääb see kahjuks rahalise ressursi taha. Meie komisjoni ülalpidamiskulu on 200 000 – 300 000 krooni ja enamik arste, kes teevad seal ekspertiise, teevad neid väga paljuski väga väikese tasu eest ja missioonitundest. Ma ütlen, et alati on võimalik paremaks saada, kaasata välismaiseid eksperte ja laiemaid konsiiliume, teha suuremaid ekspertiise jne, aga üldjuhul on inimesed mõistnud eksperdikomisjoni. Ja kui need mõned üksikud juhtumid jäävad, siis need tuleb detailideni lahti võtta ja kui vaja, siis minna ja selgitada lõplik tõde kohtus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister, küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Hea sotsiaalminister! Head kolleegid! Kui ma olen liiga ülekohtune ja emotsionaalne, siis palun juba ette vabandust! Olen Eestis päris lähedalt kokku puutunud nii tervishoiuteenuste kvaliteediga kui mõningatel juhtudel ka selle puudumisega. Isiklikud kogemused varieeruvad rahuldavast väga heani, aga mul on ka kogemus oma isa kahest surmaeelsest kuust, kus ta sattus Eestis Vabariigis 2003. aastal riiklikku meditsiiniasutusse, mida ei oska küll teistmoodi nimetada kui maapealseks põrguks või selle eeskojaks, kus ta paari päeva jooksul sisuliselt sandistati nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Õnneks oli võimalik ta üle viia asutusse, mida julgeb kõva häälega nimetada, Hiiul asuvasse Diakooniahaiglasse, mis on inimese viimseteks elupäevadeks tõenäoliselt parim koht väljaspool kodu. Ma ütlen seda sellepärast, et ma lootsin, et inimeste kohtlemine siin riigis ajapikku paraneb, aga lugedes neid lugusid ning kohtudes ja rääkides nende inimestega, kes on pöördunud TKE poole, võib öelda, et need ei ole enam üksikud tõrvatilgad, vaid seda tõrva on siin tõepoolest üldiselt hästi toimivas meditsiinisüsteemis päris palju. Julgen öelda, et Eestis on mõnevõrra säilinud, ilmselt nõukogude aja pärandina, küllaltki patroneeriv ja arstikeskne tervishoiusüsteem ja sisuliselt ainus kontrollorgan, tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon, ei täida mitmetel juhtudel oma sisulist ülesannet. Mis kõige hullem, komisjoni poole pöördujaid süüdistatakse liigsetes emotsioonides, rumaluses ja milles kõiges veel ning komisjon oma otsuste eest sisuliselt ei vastuta – vastupidi, Eesti Vabariigi kohus käsitleb neid vaata et jumaliku tõendina.
Aga parimat arstiabi saab saavutada ainult vigade tunnistamise ja nendest õppimise kaudu. Näiteks Rootsis on minule teada olevalt arstiabi kvaliteedi kontrolli keskmes haiglate ja teiste raviasutuste kohustus raporteerida tehtud vigadest. Kui veast on teatatud, siis mingeid sanktsioone ei järgne. Kui aga pole teatatud ja kahjukannataja asja üles võtab, siis on kontrollival komisjonil võimalus rakendada erineva raskusastmega sanktsioone, alates avalikest märkustest hoiatuste ja karmimate meetmeteni välja, mida tuleb küll väga harva kasutada. Samasugust või ka natuke teistsugust, aga samasuguse mõttega süsteemi võiks ju mõelda ka Eestisse.
Tahan veel öelda seda, et inimesed on selgelt hakanud rohkem oma elu ja tervise eest ise vastutama ning tahavad, et arst oleks neile partner, mitte ilmeksimatu ekspert. See ei puuduta loomulikult kõiki elanikke. Loomulikult tähendab vastutus just nimelt seda vastutust ja ka sellistel juhtudel, kui patsient või tema lähedane on teinud otsuse, mis tema seisundit halvendab või lausa surmaga lõpeb. Aga me peame patsiendi ja tema lähedaste valikuid austama ning ma olen kindel, et sisulise koostöö korral arstide ja õdedega on valede otsuste hulk minimaalne. Ja näib – ka sotsiaalminister mainis seda –, et üheks keskseks probleemiks on suhtlemine, selleks aja võtmine, arusaamine, austus. Kui on liialt bürokraatiat, siis tuleb seda vähendada, suurendamaks haritud arsti kvaliteetaega inimesega suhtlemiseks ja tema ravimiseks. Olen veendunud, ja mitte mina üksi, et Eesti meditsiin tuleb inimkesksemaks muuta, ning praegune arupärimine on alles selle tee algus. Me kutsume kõiki huvitatud inimesi seda arutama ja tuleme kindlasti välja edasiste ettepanekutega. Ma loodan, et Riigikogu liikmed teevad seda üheskoos ja ühel meelel. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Palun nüüd sõnavõtt kohapealt, kolleeg Marika Tuus!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid, kes siia saali veel jäänud on! Tervishoiuteenuse kvaliteedist kui mõistest, kui kategooriast räägitakse küll üsna sageli, kuid tegelikult me teame sellest kvaliteedist üsnagi vähe. Sellele juhib tähelepanu ka sõltumatu uuringukeskuse Praxis viimane tervisepoliitika analüüs, kus on öeldud, et põhiline puudus seisneb teadmiste puudumises, milline on Eestis ravi kvaliteet ja kas see on võrreldav naabermaadega. Ka Riigikontroll on paari aasta eest järeldanud, et kuigi meil on olemas küll mitmesugused järelevalveorganid, nagu Tervishoiuamet ja haigekassa ja paljud teised, kuid kvaliteedile ei pööra nad tähelepanu ning järelevalve ei hinda piisavalt raviteenuse sisulist kvaliteeti. Põhiline, mille ümber meil tervishoius diskussioon toimub, on raha, kõik arutelud on valdavalt ressursipõhised. Ja kui me meenutame ka Sotsiaalministeeriumi seisukohta, et meie tervishoius on nagu esikohal kuluefektiivsus, sest me oleme Euroopas praegu meditsiini kuluefektiivsuselt esikohal, siis on selge, et me ei olegi kvaliteeti väärtustanud ja veel vähem selle kontrolli. Kuluefektiivsus väljendub ju selles, et võimalikult väikese raha eest võimalikult palju ravida. Nii kannatabki ju esmalt ravi kvaliteet. Sellele on ka arstid ise tähelepanu juhtinud ja loomulikult ei ole see optimaalne ka patsiendi jaoks. Kui me läheme ka edasi nii, et kvaliteedi asemel väärtustame kvantiteeti, siis see tee viib meid ummikusse. On selge, et kvaliteet, patsiendikesksus ja patsiendihuvi peaks olema edaspidi meie tee. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Nüüd on võimalik registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis, aga alles pärast minu haamrilööki. Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.15.