Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Lugupeetud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna tolliseaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on arupärimine justiitsminister Rein Langile. See puudutab kriminaalmenetluse all olevate isikute vahi all pidamise tähtaegu. Küsime temalt kolm küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua esimees! Head kolleegid! Maaelukomisjon annab üle Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eesmärk on asendada Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse vananenud viited uue viitega äsja ilmunud määrusele. Tegu on puhttehnilise muutmisega. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis saadan ta adressaadile otsekohe.
Head kolleegid! Nüüd mõningad teated. Riigikogu juhatus on menetlusse võtnud  järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 9. detsembril algatatud ravimiseaduse ja ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; teiseks, rahanduskomisjoni s.a 10. detsembril esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2009. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Riigikogu juhatus on määranud  Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse eelnõu 369 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 14. detsembri kell 18. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu 412 muudatusettepanekute esitamise uueks tähtajaks 2010. aasta 15. jaanuari kell 16.45.
Seoses Riigikogu liikme Ülle Rajasalu volituste lõppemisega tema nimetamise tõttu Harju maavanemaks asub alates s.a 21. detsembrist Riigikogu liikmeks asendusliige Katrin Karisma-Krumm.
Ja palun veel tähelepanu! Eesti Keskerakonna fraktsioon on võtnud tagasi käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 595 ja seetõttu jääb selle nädala teisipäevase istungi päevakorrast välja punkt nr 6.
Head kolleegid! Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.
Lugupeetud kolleegid! Nüüd tuleb meil kinnitada selle nädala päevakord, milles on parandus, mille ma juba ette lugesin.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Täna on meil üks arupärimine, see on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Lembit Kaljuvee, Aivar Riisalu, Georg Pelisaare, Toivo Tootseni, Jüri Ratase, Enn Eesmaa, Mailis Repsi ja Tiit Kuusmiku 13. novembril 2009 esitatud arupärimine Nasva küla uppumisohu kohta. Palun, kolleeg Kalle Laanet, kõnepulti!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ma saan aru, et talvekülm teeb meeled ärevaks. Meie arupärimine on järgmine. "Lugupeetud härra Jaanus Tamkivi! Saaremaal asuva Nasva küla elanikud on murelikud, kuna Nasva jões asuvale saarele on rajatud omavoliliselt 57 meetri pikkune teetamm, mis põhjustab kõrgvee ajal Nasva külas üleujutusi. Tegemist on jõeharuga, mis on arvele võetud riiklikus veekogude registris, seega on jõeharu avalik veekogu, mis on riigi omandis. Samuti on toimunud omavoliline ehitustegevus jõesaarel. Nasva on tuntud kui kaluriküla ning jõe seisukord on kohalikele inimestele väga oluline. Külast läbi voolavale jõele rajatud tamm ei taga vee liikumist ning selle rajamise tagajärjel on jões väidetavalt hukkunud suurel hulgal kalu. Vastavalt looduskaitseseadusele on Nasva jõe piiranguvööndi laius 100 meetrit ja ehituskeelu vööndi laius 50 meetrit. Kohalike inimeste väitel olete Teie ministrina lubanud 2007. aasta suvel toimunud kohtumisel lõpetada seaduserikkumised Nasva jõe kaldaribal."
Sellega kaasnevalt on meil järgmised küsimused. Kas olete teadlik omavoliliselt Nasva jõkke rajatud teetammist ning seaduserikkumistest Nasva külas. Kas teetamm jõesaarele on rajatud läbi riiklikus veekogude registris arvele võetud veekogu? Kas Nasva jões ja selle ääres toimunud ehitustegevuse keskkonnamõjusid on hinnatud ning kuidas see mõjutab veetaset Nasva külas? Kuidas on võimalik taastada Nasva jõe looduskeskkond? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun nüüd vastamiseks kõnetooli härra keskkonnaministri!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud arupärijad! Esimesele küsimusele "Kas olete teadlik omavoliliselt Nasva jõkke rajatud teetammist ning seaduserikkumistest Nasva külas?" saab vastata, et Keskkonnaministeerium teab probleeme, mis on tekkinud selle teetammi rajamise tõttu. Täpsustuseks niipalju, et see teetamm on tegelikult rajatud Nasva jõega külgnevale Samsoni harule. 2008. aastal rajas osaühing nimega Lipimätas Nasva külas liikumisteed Merila ja Luha maaüksusele. Teede rajamisega seoses ehitati Samsoni harule ka tamm ja truubikohad. Truupide rajamine on tekitanud suured takistused vee vabale liikumisele, üleujutus toimub seal suurel alal ning võib tekitada kahjustusi piirkonnas paiknevatele elamutele.
Lisaks üleujutuste tekkimisele hukkus möödunud talvel Samsoni harus hulgaliselt kalu, mis on Keskkonnaministeeriumi hinnangul otseselt seotud teetammi rajamisega sinna. Kalad surid suure tõenäosusega hapnikupuuduse tõttu. Enne kalade hukkumist oli veetase pikka aega kõrge, ilma jahenedes aga veetase langes kiiresti ja kalad ei pääsenud tagasi Nasva jõkke. Liikumist takistas olulisel määral teetamm, millel olevate truupide suurus ja paigutus ei lasknud veel normaalselt voolata ja kalad jäid teetammi taga asuvasse süvendisse lõksu.
Teine küsimus: "Kas teetamm jõesaarele on rajatud läbi riiklikus veekogude registris arvele võetud veekogu?" See Nasva jõe nn Samsoni haru, kuhu teetamm ja truubid on rajatud, on registrisse kantud eraldiseisva, mitte avalikult kasutatava veekoguna.
Kolmas küsimus: "Kas Nasva jões ja selle ääres toimunud ehitustegevuse keskkonnamõjusid on hinnatud ning kuidas see mõjutab veetaset Nasva külas?" Siin saab vastuseks öelda seda, et Keskkonnaministeeriumi andmetel on tammi ehitamisel olnud väga keeruline ajalugu ja tagapõhi. Enne teetammi ehitamist üle Samsoni haru andis Kaarma Vallavalitsus ehitusloa, mille ta nüüdseks on peatanud. Tamm aga jõuti koos kolme truubiga juba välja ehitada. Keskkonnamõju hinnangut ei tehtud, sest tammi ehitamisel oli põhimõtteliselt tegu veekogu tõkestamisega, mille puhul sisuliselt oleks pidanud olema väljastatud vee erikasutuse luba, aga Samsoni haru ei olnud sel ajal registrisse kantud. Seetõttu ei olnud kellelgi õigust keskkonnamõju hindamist ja vee erikasutuse luba nõuda ning registris mitteolevale veekogule ei oleks saanud seda ka anda.
Ja neljas küsimus: "Kuidas on võimalik taastada Nasva jõe looduskeskkond?" Osaühing nimega Lipimätas esitas Kaarma Vallavalitsusele taotluse Nasva külas Luha kinnistul detailplaneeringu algatamiseks. See oli juba aastal 2007. Kaarma Vallavalitsus algatas detailplaneeringu. Praegu menetleb Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regioon keskkonnamõju strateegilise hindamise aruannet. Keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes peetakse praegust olukorda truupide osas ebasobivaks. Võimaliku variandina soovitatakse kas vahetada truubid suurema läbilaskevõimega truupide vastu ja rajada need madalamale või ehitada sild. Konkreetne lahendus antakse juba teeprojektiga ning see eeldab, et arvesse võetakse heakskiidetud aruande tulemusi ja ettepanekuid.
Kaarma Vallavalitsus on OÜ-le Lipimätas teinud neljal korral (esimene kiri saadeti 2008. aastal, kolm kirja 2009. aastal) ettepaneku teetruupide vahetamiseks suuremate vastu, et tagada pinnasevee vaba liikumine. Ka on määratud nende tööde teostamise tähtaeg. Kahjuks ei ole seni miski muutunud. Tähtajaks tööde tegemata jätmise korral on Kaarma Vallavalitsusel õigus karistada Luha maaüksuse omanikku OÜ Lipimätas ehitusseaduse § 68 alusel kuni 500 000 krooni suuruse rahatrahviga. Samuti on Kaarma Vallavalitsusel võimalus tellida nimetatud töö ise ja esitada tehtud tööde arve Luha maaüksuse omanikule. Sellised on minu vastused.

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Sa oled ise saarlane ja peaksid mäletama, et 20 aastat tagasi oli Nasva küla Saaremaa kõige jõukam küla. Nüüd, kui kuulata neid vastuseid, tekib küsimus, et kui arvestada seda asjaajamist ja seda, mis seal kohapeal toimub, kas sa ei karda, et 20 aasta pärast on Nasva küla Saaremaa kõige vaesem küla, kui keskkonna koha pealt asi nii jätkub?

Härra Kaljuvee! Ma päris nii dramaatilisena neid arenguid seal ei näe. Nagu ma enne juba ette lugesin, saab sõna mitte kuulavat omanikku trahvida isegi kuni poole miljoni krooni ulatuses ja need meetmed ilmselt on sellised, mis seavad seal korra uuesti majja. Samas tuleb tunnistada, et Nasva küla mehed on ajaloo jooksul olnud tõesti väga jõukad, aga nad on üle Saaremaa teada-tuntud ka tugeva karakteriga meestena ja naabritevahelised pinged kasvavad teinekord väga tugevaks, nii et järeleandmist ei tule kummaltki poolt. See ilmselt ongi takistanud asjade arengut seal.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Hea minister! Kõigepealt tõesti suur tänu sisulise vastuse eest! Mu küsimus puudutab Nasva küla olukorda selles mõttes, et see on üks tõsine pikka aega kestnud sasipundar seal. Kõige taga on inimestevahelised suhted ja ka inimeste suhtumine looduskeskkonda. Mis sa arvad, mis võiks olla kõige kiirem ja efektiivsem tee selle sasipuntra lahendamiseks?

Kõige kiirem tee selle sasipuntra lahendamiseks ja üleujutuste lõpetamiseks oleks muidugi see, et tuleks rajada sobivale kõrgusele sobivas suuruses truubid nii, et veevahetus oleks tagatud. Selleks aga, et praegune omanik saaks minna masinatega neid töid tegema, peaks naaber, kes tema peale tegelikult kaebab, lubama tal nende masinatega üle oma maa sõita, et see töö ära teha. Probleem on selles, et juurdepääsu sellele krundile ei ole, kuna naaber on juurdepääsu takistanud ja ehitustehnikaga ei ole võimalik sinna pääseda. Nii et ühelt poolt uputab üle ja tuleks uued truubid ehitada, aga uusi truupe ehitada võimalik ei ole, sest tehnikaga ligi ei pääse. Selline on Nasva küla siseelu praegu.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Hea minister! Kopenhaageni konverentsi taustal on hea meenutada ütlemist, et mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt. Kaks aastat tagasi saatis Euroopa Nõukogu liikmesriikidele laiali direktiivi, kus on öeldud, et omavalitsused ja riigid peavad kasutusele võtma meetmed selleks, et inimeste elu ja vara hoida. Eks Nasvaski oleks vahest vähem vett, kui kliima ei soojeneks ja need probleemid järjest ei kasvaks. Aga kuidas on praegu – ma tahaksin veidi laiemalt küsida – teie ministeeriumis edenenud tööd selle direktiivi elluviimisel? On teil mingi ülevaade, kas Eestimaal on mõni omavalitsus midagi ette võtnud selleks, et tulevikus selliseid üleujutusi ära hoida? Minu teada oli antud tähtaeg aasta 2013.

Kogu see teema on luubi all ja vooluveekogude seisundi parandamine on Keskkonnaministeeriumile väga tähtis valdkond. Selleks on ette nähtud ka väga suured investeeringud: meil on teatavasti selleks eraldi struktuurimeede kogumahuga 350 miljonit krooni. Selle raha eest saab nende aastate jooksul kindlasti tehtud väga palju.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Hea minister! Asjaolude sunnil olen ma suhteliselt lähedalt näinud seda probleemipundart, mis Nasvas tekkinud on. Sellega seoses on mul selline küsimus: kas ministri või terve ministeeriumi hinnangul on praegune seadusandlik ja institutsionaalne raamistik piisav ja toimiv niisuguste konfliktide lahendamiseks? Ma ei mõtle siin seda naabritevahelist probleemi, vaid laiemas mõttes.

Härra Lotman! Mina isiklikult arvan, et normaalolukorras on see raamistik piisav. Selle Samsoni haruga on lood tõepoolest niimoodi olnud, et kui Nasva jõgi on avalikult kasutatavate veekogude registris, siis too Samsoni haru, see jõe vana osa jäi sealt välja ja see võimaldaski selle erastamist. Seal on tekkinud eraomanik, kes toimetab vastavalt nendele õigustele, mis tal seal on. Alguses kehtisid seal ka naabrite vahel kokkulepped, paraku mõne aja pärast need kokkulepped enam ei pidanud. Ent mis puutub seadusandlikku raamistikku, siis nagu ma ütlesin, pidades silmas seda, kui suured on võimalikud riigi sanktsioneeritud trahvid juhul, kui keskkonnaseisundit ei taastata, siis need summad on minu arvates piisavalt suured, et panna liigutama iga mehe.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud härra minister! Tahaks saada täit selgust, kellele see nn Samsoni haru või Samsoni jõgi kuulub. Kes siis on selle omanik? Vastusest saab aru, et see kuuluks nagu riigile, teistpidi te jälle ütlesite, et see on just nagu eraomandis. Kelle oma see siis on?

Nagu ma ütlesin, kuulub Nasva jõgi ise avalike veekogude hulka, aga see Samsoni haru, kuna seal läbivoolu tegelikult ei ole, avalike veekogude hulka ei kuulu. Sealt need probleemid hakkavadki. Oleks ilmselt olnud targem jätta ka see jõe vana osa avalike veekogude hulka, siis me ei peaks täna nende probleemidega tegelema.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister, küsimustele vastamise eest ja ettekande eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Nüüd on pärast minu haamrilööki võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Paistab, et ma olin vist kõige kiirema reaktsiooniga. Head kolleegid! Möödunud nädalal me rääkisime väga pikalt ja põhjalikult põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust ning sellega kaasnenud diskussioonidest ühiskonnas. Kuna eelmine neljapäev sai istungi aeg lihtsalt otsa, ilma et ma oleksin saanud sel teemal rääkida, siis otsustasin seda täna teha.
Mõtlesin rääkida natuke oma isiklikust kogemusest. Kui ma 1979. aastal saabusin Saaremaalt täiesti vabatahtlikult Tallinna Spordiinternaatkooli õppima, siis võttis mul vähemalt aasta aega, et uue keskkonnaga harjuda. Olin maapoiss ja mul oli suures pealinnas valitsevate ohtudega üsna raske hakkama saada. Pean tunnistama, et ühel korral oli mul au sattuda isegi väljapressimise ohvriks: suured poisid tulid viiekesi ümber ja ütlesid, et hüppa nüüd, sõbrake, me vaatame, palju sul taskus raha on. Hüppasingi, mündid kõlisesid, ja võetigi see raha ära.
Selle eelnõu puhul teeb mind murelikuks just nimelt turvalisuse teema. Meie noored lahkuvad oma kodukohast, kus on hoopis teine keskkond, linnadesse, kus igapäevaohtusid varitseb tunduvalt rohkem. Samal ajal liiguvad paljud lapsed pärast koolitunde omal käel ringi – kes ja kuidas kujundavad siis nende hoiakuid? Kes hoiavad nendel silma peal, et nad ei läheks pahale teele? Need on minu põhimured, mis selle eelnõuga kaasnevad.
28. novembri kohalikus ajalehes on Kuressaare koolijuht Viljar Aro minu arvates üsna jõuliselt toonud välja seisukohad, millega ma raudselt nõus olen. Ma tsiteeriksin teda. Ta on kirjutanud: "Kallid riigikogulased! Lihtlabase koolijuhina ei ole ma kuulnud mingitest uuringutest ega ole näinud mingeid mõistlikke argumente. Sama väidavad ka paljud teised koolijuhid, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Võib-olla on teil õigus, olete ju ikkagi Riigikogu. Aga te ilmselt ei tea, et õpetaja võibki töötada täiesti normaalselt kellast kellani ja tunnist tunnini ilma õpetajatundeta. Teie lõhkumismuudatus annab teile võimaluse näha oma palga eest töötavat õpetajat. Tulemuseks on jokk-kool. Koolid on, aga rahvusvahelises võrdluses langeme edetabeli lõppu; kõik lapsed on koolirõõmsad, aga keegi midagi ei oska ega tea; lapsi ei kasvatata ega harita, vaid lihtsalt antakse tunde jne. Kui tahate midagi muuta, peate uuendused ka söödavaks tegema. Seda teame meiegi siin allpool, sest ainult nii kõik arenebki. Kui usute oma ideesse, siis peate tegema nii, et ka meie sellesse usuksime, et ka meie seda igatseksime, et ka meie seda nõuaksime. Meie – õpilased, emad-isad, vanaemad-vanaisad, õpetajad – olemegi rahvas. Eesti kooli selline lõhkumine vajab uuringuid, vastavat õpetajaettevalmistust kõrgkoolides, sobivat materiaal-tehnilist baasi ja raha. Kõigeks selleks läheb vähemalt kümme aastat – kui me seda ikka tahame. Ja usk peab tekkima meis kõigis. Praegu pole seda üldse."
Nii on kirjutanud pikaaegne koolijuht Viljar Aro. Ta ei ole muuseas keskerakondlane, vaid üks IRL-i juhtpoliitikuid. Vaat selliseid arvamusi on ja nendest ma tahtsin teile ka kõnelda. Aitäh teile!

Suur tänu! Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Mind sundis täna siia kõnetooli tulema ja oma arvamuse välja ütlema 2010. aasta riigieelarve vastuvõtmisele eelnenud nädala sündmuste kulg. Pean eelkõige silmas päästjate palga ja koondamisega seotut. Päästjate südantlõhestav appikutse leidis avalikkuse hulgas elavat vastukaja ja valmisolekut abistamiseks igal võimalikul viisil. Nii kinnitas rahvas oma veendumust, et Päästeametit ja päästjaid on väga vaja. Ma ei hakka siinkohal esitama statistilist kokkuvõtet sündmustest, kus erinevates situatsioonides on tuhandeid kordi vaja läinud päästjate abi – need on metsatulekahjud, tööstusettevõtete ja eramajade põlengud, liiklusavariid, uppujate päästmised ja uppunute otsingud. Põlevatest majadest on inimesi välja toodud ja üldse päästetud väga palju inimelusid.
Mitu päästjat pöördus ka minu poole palvega ühineda nende muredega ja aidata neid lahendada. Olukorra lahendamist toetas Eesti Ametiühingute Keskliit. Isiklikult vestlesin päästjate ametiühingu usaldusisiku Ivo Pauluse ja EAKL-i esimehe Harri Taligaga. Kirjutasin mitu artiklit ja pöördusin nii rahanduskomisjoni kui ka kõigi teie kui Riigikogu liikmete poole, et leida riigieelarvesse Siseministeeriumi jaoks 22,8 miljonit krooni lisaraha – ainult selline summa pidi päästma 110 päästjat. Kuid rahajagajad kinnitasid püsiva järjekindlusega, et kas või nui neljaks, kuskilt raha enam võimalik leida ei ole.
Jäin minagi uskuma rahva vanasõna, et surm ka ei võta sealt, kus midagi ei ole. Aga näe imet! Äkki leitigi tühine 100 miljonit krooni ülearust raha, millest sai jagada mitmele tobedusele – 2 miljonit sinna, 10 miljonit tänna, ja selle kõrvalt ka päästjatele 15 miljonit, aga mitte rohkem. Aga miks ikkagi mitte 22,8 miljonit, mis pidi olema hädavajalik summa päästevõimekuse säilimiseks? Mis aga kõige naljakam: kui päästjatele oli imeväel 15 miljonit leitud, siis oligi probleem lahendatud, kuigi summa oli tervelt kolmandiku võrra väiksem nõutavast.
Võite küsida, kuidas see võimalik on. Püüan sellele ise vastuse leida. Selline paradoks tundub võimalik olema seetõttu, et praegu töötavad kõrgetel ametikohtadel veel need inimesed, kelle aktiivsema töötamise aeg oli vene ajal, kus oli kombeks kõikvõimalikke materjale, seadmeid ja raha tellida kaks korda rohkem kui vaja, sest alati anti umbes poole jagu vähem. Kasutusel oli käibeväljend: tellid kahe küüruga kaameli, saad ikkagi ühe küüruga. Olen ise vene ajal lugematuid kordi Moskva vahet sõitnud, et selliseid asju korda ajada, ja kinnitan, et see oli tõesti nii.
Tulen uuesti alguse juurde tagasi. Miks tekkis selline olukord ka nüüd, Eesti ajal? Kas kasutati vana taktikat või oli see lihtsalt arvutusviga? Nüüd, kui 15 miljonit käes, on pehmelt öeldes nõme öelda, et ega meil rohkem vaja polnudki, ülejäänud koondamine oli nagunii plaanis struktuurimuudatuste tõttu.
Võib-olla poleks sellest tagantjärele üldse vaja rääkida, kui sellega seoses ei tekiks uus küsimus. Kas äkki teised ministeeriumid blufivad samuti? Tuleb meelde tuntud lugu lasteraamatust: üks karjapoiss valvas lambaid ja tahtis oma arust nalja teha ning hakkas karjuma: "Hunt karjas! Hunt karjas!" Külarahvas jooksis hangude-harkidega appi, aga jäi pika ninaga. Nii toimus veel teinegi kord, kuid rahvast jooksis kokku juba vähem. Kolmandal korral, kui hunt tegelikult karja ründas, ei tulnud poisile appi enam mitte keegi. Kui nüüd mõni teine ministeerium samasuguse hädaga välja tuleb, tekib küsimus, kas keegi võtab seda tõsiselt. Ja kui keegi rahajagajatest kinnitab, et raha ei ole, kas seda tuleb tõsiselt võtta? Siit küsimus: kas meie riik ongi nii õhuke, kui räägitakse? Ehk leiame mõne miljardi veel ja jagame laiali mõttetute asjade peale? Tänan kuulamast!

Aitäh! Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head vaba mikrofoni jälgijad! Minu kõne on koolielust ja haridusest. Meil kiputakse tihti ütlema, et mujal maailmas on nii. Ja seepärast teeme meiegi nii, nagu see on tsiviliseeritud maailmas. Aga see, mis võib sobida näiteks Ameerikale, ei tarvitse absoluutselt sobida meie väikesele Eestile. Me teame, et vanas Euroopas, meile lähedastes Skandinaavia maades näiteks ei käi lapsed ainult kas Stockholmi, Oslo või Helsingi koolides. Liikudes Norras, Rootsis või Soomes ringi, ei jää isegi mitte nende riikide kaugemates kohtades küll kusagil sellist muljet, et tegemist on ääremaaga või päris mahajäetud kandiga. Kõikjal käib elu: on koolid, on arstiabi ja kõik muu, mis eluks vajalik. Ja need inimesed on seal oma eluga rahul ega trügigi nii väga suurlinnadesse.
Meil on aga maapiirkondadest justkui tuulispask üle käinud. Arvamus, et ainult suurkoolidest või eliitkoolidest saab väärt hariduse, ei ole päris õige. Kui laps on õpihimuline, saab ta vajaliku hariduse kas või kodus õppides. Meil on maal elamine nii võimatuks tehtud, et tõepoolest ei jää muud üle, kui põgeneda kas Tallinna või Tartusse või öelda hoopis aidaa, Eestimaa! Juba ongi üsna palju inimesi, kes niimoodi arvavad ja tegutsevad. Võib küll öelda, et las lähevad ja õpivad. See, kes kardab koduranda silmist lasta, ei avasta uusi randu. Aga elus on tihti nii, et see, mida minnakse laia maailma otsima, leitakse hiljem koju tagasi jõudnuna.
Mina, kes ma olen ka maakoolis käinud, ei arva, et minu nn kõvaketas oleks kuidagi teistsugune kui eliitkoolis käinul. Minule on küll üsna selge, et praegune koolireform on niisuguste traagelniitidega kokku pandud, et see laguneb üsna kähku ega õigusta ennast. Ja pärast võime jälle öelda, et läks nii nagu alati. See, mis on vägisi liidetud või lahutatud, ei taha hästi toimida.
Kulla koolielu reformijad! Soovitus teile: mõõtke enne üheksa korda ja siis alles tegutsege. Teil ei ole ju ei majanduslikke ega sotsiaalseid analüüse. Lihtsalt teeme ära, eks pärast näe – sellisel lahmimisel võivad olla tagajärjed, mida on kas väga raske või lausa võimatu hiljem heastada. Kust on võetud arvamus, et alles jäävates gümnaasiumides peab olema kaks klassikomplekti õpilasi igas gümnaasiumiklassis ehk 120 õpilast ühes gümnaasiumis? Juba praegu on kuulda arvamusi, et isegi 300 õpilast gümnaasiumis ei tasu end majanduslikult ära. Võib-olla on haridusministril õigus, kui ta ütleb, et maakoolide tase on nõrgem kui linnakoolide oma. Aga mina väidan, et isegi ühe kooli ning ühe ja sama klassi õpilaste tase võib olla vägagi erinev.
Kahju, kui Eestis jääb gümnaasium paljudele kättesaamatuks. Seoses selle koolireformiga tekib hulk küsimusi. Kas ongi nii, et eestlasele piisab põhiharidusest? Ise veel ütleme, et oleme küll väike rahvas, aga see-eest vaimult rikkad. Kas Eesti haridus on tõesti nii halb, et seda peab radikaalselt reformima? Kui on tarvis reformida, siis tuleks seda teha kompleksselt koos haldusreformiga. Haldusreform ootab ammu juba lahendust, talle on juba jõuluvana habe ette kasvanud. Praegu oleks valitsusel mõistlik see toores eelnõu tagasi võtta, kuna puudub majanduslik, sotsiaalne ja demograafiline analüüs. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd kohapealt, kolleeg Aivar Riisalu, kaks minutit!

Ma tahaksin haridusreformi kohta öelda veel niipalju: on kurb, et selle reformiga ei ole võimalik saavutada mitte midagi muud, kui minna ajalukku. Nii on haridusminister kuluaarivestluses öelnud. Kurb on see, et me surume oma rahvast põhiharidusega odava tööjõu kategooriasse sellel lihtsal põhjusel, et ega ka meie kutseharidussüsteem ei ole nendele lastele mõistuspärane, kes täna selle uue reformi tõttu gümnaasiumi- või keskharidust enam ei saa. On väga kurb, et me toodame inimesi, kellega ühiskonnal ei ole mitte midagi peale hakata. Alternatiivina ei kõlba praegune kutseharidus päris kindlasti sellepärast, et enamik ettevõtjaid saab aru: mõistlik on tööle võtta keskharidusega noor inimene ja talle kohapeal vastavalt vajadusele amet selgeks õpetada. Sellest tulenevalt tuleks praegune reform plaanitud kujul matta nii sügavale maa alla, kui vähegi on võimalik. Ja kui Eestimaal on selline aeg, et oleks vaja midagi muuta, siis elu ise muudab kõige kiiremini. Meie asi riigina on püüda oma rahvale anda keskharidust maksimaalselt palju. Isegi paljupõlatud Nõukogude võim seda omal ajal ju teha suutis. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head kolleegid nii saalis kui arvutite ees! Kõigepealt tahan tänada kõiki neljapäevase arutelu eest nii saalis kui koridorides. Usun, et vähemalt pool sellest arutelust ei jõudnud stenogrammi, sest diskussioon kohvikus, sööklas ja siit saalist natuke eemal oli vähemalt sama elav. Nüüd on meil nädalavahetus seljataga ja inimesed on kindlasti jõudnud reformi veidi rohkem seedida ja mõelda, mida põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega edasi teha. Kui lubate, ma võtan mõne sõnaga kokku oma arvamuse, kuidas me edasi peaksime minema.
Kõigepealt, mis puutub põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse, siis selles on väga palju sellist, mis me peaksime vastu võtma ja rakendama. Esimene ettepanek ongi eelnõu menetluses lahutada ülejäänust need küsimused, mille puhul on rohkem vastuolusid kui üksmeelt. Üks nendest on kindlasti põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine. Ülejäänud eelnõu osas me saaksime kindlasti palju kiiremini kokkuleppele.
Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on muidugi teema, mis kõige rohkem selle eelnõu juures vastuolusid on tekitanud. Selle juures on kaks momenti, mida me peaksime arvestama. Esimene on see, et me peaksime võtma väga tõsiselt ka täna kultuurikomisjonis arutatud õppekava edasist arutelu. Õppekava on sõlmküsimus. Me võime siin kavandada oma väga toredate eesmärkidega haridussüsteemi jaoks ideaalse seaduseelnõu, aga kui me samal ajal võtame valitsuse tasandil vastu õppekava, mis ei muuda põhimõtteliselt eesmärke või mis tegelikult ikkagi suunab õpilasi valmistuma riigieksamiteks, nii et viimased poolteist gümnaasiumiaastat käib drillimine üheks või teiseks riigieksamiks, siis minu arvates see eelnõu oma eesmärki ei täida. Õppekava küsimus ongi esimene väga selge sõlmküsimus – lisaks riigieksamite hindamisele me räägime ju ka vabadusest jne.
Teine minu ja meie fraktsiooni ettepanek on jätta eelnõusse sisse väga erinevate koolide ehk siis koolide omanäolisuse võimalus. Alternatiivina võiks sisse tuua puhta gümnaasiumi mõiste oma eesmärkidega, oma väljakutsetega, oma kvaliteedikriteeriumidega, mida riik peab selliseks gümnaasiumiks, ja toob sinna juurde lisaks nõuetele ja ootustele eraldi riigipoolse tähelepanu osutamisena näiteks kõrgendatud pearaha – sest ka õpetajate ootus on palju kõrgem. Näiteks 25% kõrgem pearahastamine, pidades silmas lapsi, kes seda vajavad, õppetoetused, võib-olla veel mõned momendid. Selle kaudu annab riik oma hariduspoliitilise sõnumi ilma selleta, et pandaks kinni sadu koole.
Ja nagu juba räägitud, 5–6 aasta pikkuse üleminekuaja lõpuks me näeme koolivõrgu olukorda ja teeme vastava analüüsi. Usun, et järgmine Riigikogu arutab jälle riiklikult tähtsa küsimusena, mida olemasoleva koolivõrguga väga väikese sündimuse korral teha. Võib-olla siis on Riigikogus suurem konsensus küsimuses, kas osa koole suletakse, või on selleks ajaks nn puhta gümnaasiumi eelistamise süsteem tegelikult oma otsused juba teinud. See on meie ettepanek gümnaasiumi lahutamise poole pealt.
Kui me räägime rahastamisest, siis loomulikult pearaha suurendamine gümnaasiumi ulatuses on kallis. Aga kui me vaatame reformiga kavandatud samme maagümnaasiumide sulgemiseks, siis nagu ka minister on tunnistanud, ilma sotsiaalsete tugiteenusteta – õpilaskodude, transpordi- ja õppetoetusteta – seda rakendada ei ole võimalik. Ja kahjuks ei ole Eestis veel ühtegi reformi olnud, mille läbiviimise protsess ei oleks olnud äärmiselt kallis. Jõudu meile kõigile! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, istung on lõppenud!

Istungi lõpp kell 15.40.