Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud valitsusliikmed! Tere päevast! Alustame 25. novembri infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 35 Riigikogu liiget, infotunnist puudub 66 Riigikogu liiget.
Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Asume eelnevalt registreeritud teemasid käsitlema.
Esimese küsimuse esitamiseks saab sõna Kadri Simson. Küsimusele vastab Andrus Ansip, teemaks on maksupoliitika. Palun, kolleeg Kadri Simson!
Lugupeetud peaminister! Viimase kahe aasta jooksul on teie valitsus algatanud ulatusliku maksutõusu, tõstetud on käibemaksu ja alates 2007. aastast kolmel korral ka aktsiise. Ma toon ühe näite. Aastal 2007 lisas aktsiis bensiiniliitri hinnale 4 krooni 50 senti ja nüüd, alates 1. jaanuarist 2010 saab aktsiisiga lisatud juba 6 krooni 61 senti liitri kohta. Sama on maagaasi ja elektriga. Kõik need maksutõusud tulevad siin Riigikogus viimasel hetkel ja nagu me aru saame, euro nimel. Minu küsimus teile on: kas valitsus on ka analüüsinud nende maksutõusude mõju toimetulekuraskustes olevatele inimestele, keda kaudsed maksud kõige valusamalt löövad? Ja milliseid sotsiaalseid toetusi on viimase kahe aasta jooksul suurendatud, et seda lööki väiksema sissetulekuga inimestele pehmendada? Aitäh!
Ma ei ole nõus sellega, et kõik need aktsiisitõusud on seotud euro kasutuselevõtuga Eestis 1. jaanuarist 2011. Kui me räägime 2007. aasta aktsiisitõusudest, siis ilmselt kõigile nendele, kes otsustasid nende aktsiisitõusude kasuks, on teada, et Eesti ja Euroopa Liidu ühinemislepinguga võttis meie riik endale kohustuse tõsta tubaka-, alkoholi- ja kütuseaktsiisi määrad Euroopa Liidus aktsepteeritud tasemele. 2007. aasta aktsiisitõus oli eelkõige Eestile võetud lepinguliste kohustuste täitmine.
Kuid vahepeal on puhkenud ülemaailmne majanduskriis ja sellel on omad järelmid, sealhulgas ka järelmid maksupoliitilistes küsimustes. Muidugi me oleme analüüsinud maksumuudatuste mõju eelarvelaekumistele ja inimeste toimetulekule. Eelarvelaekumistele on aktsiisitõusud hästi mõjunud. Kui meil on üldiselt käive kriisi tõttu igal pool keskmiselt 10% vähenenud, siis näiteks tubakaaktsiisi ja alkoholiaktsiisi on laekunud rohkem kui möödunud aastal sama aja jooksul. Sama kehtib kütuseaktsiisi kohta. Nii et loodetavasti ei ole aktsiisitõusud autoga sõitjatele väga halvasti mõjunud. Aga kui keegi on jätnud maha suitsetamise või hakanud vähem alkoholi tarbima, siis see ongi olnud üks tõusu eesmärke.
Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus, palun!
Lugupeetud peaminister! Nädal aega tagasi olid siinsamas Toompea lossi ees Eesti põllumehed, kes soovisid 2010. aasta eelarvest põllumajandustoetusi selles mahus, nagu Euroopa Liit lubab liikmesriikidel neid maksta. Täpselt viis päeva hiljem ehk sellel esmaspäeval vormistas Reformierakond rahanduskomisjonis eelarve muudatuse, millega tõstetakse tuleval aastal 150 miljoni krooni võrra eriotstarbelise diislikütuse aktsiisi. Te enne mainisite, et Euroopa Liit käsib meil teatavad miinimummäärad kehtestada. See eriotstarbeline diislikütus on kütus, mida kasutavad põllumehed maa harimiseks. Euroopa Liidu minimaalne aktsiisimäär on 33 senti liitri kohta, teie soovite selle määra tõsta 1 krooni 73 sendini. Minu küsimus on: kas te karistate maksupoliitikaga Eesti põllumehi, kes julgesid oma eksistentsi eest siin Toompeal seista?
Jälle ma ei saa teiega nõustuda. Ei ole ju Euroopa Liit see, kes käsib Eestil midagi teha. Kaks osapoolt leppisid kokku, üks osapool oli Eesti. Vabatahtlikult võttis Eesti omale kohustuse ja kui me vabatahtlikult võetud kohustust täidame, siis me ei saa mitte mingil juhul öelda, et keegi on meil käskinud midagi teha.
Nüüd põllumajandustoetustest. Kokku kulub järgmisel aastal maaelu toetusteks 4,3 miljardit krooni. Tunnistagem, et 4,3 miljardit krooni on päris suur summa. Seda on pea kaks korda rohkem, kui kulub Eesti kultuurile. Ja see on ka maksimum, milleks Eesti maksumaksjad minu hinnangul praegu võimelised on.
Top-up'ide lubatud maksimummäärast nii palju, et jah, ainult ühel aastal, 2008. aastal, on Isamaa ja Res Publica Liidu, sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna koalitsioon maksnud põllumeestele top-up'i välja maksimummääras. Mitte ühelgi varasemal aastal midagi sellist tehtud ei ole. Järgmisel aastal kasvab top up'i summa 445 miljonilt kroonilt 520 miljoni kroonini ja ma olen sunnitud veel kord möönma, et see on maksimum, milleks Eesti maksumaksja võimeline on.
Euroopa Liit ei keela meil näiteks õpetajatele maksmast kaks korda kõrgemat palka, aga paraku me ei ole võimelised seda tegema, sest meil ei ole selleks raha. Sama kehtib ka põllumeeste top-up'i kohta.
Kadri Simson, teine täpsustav küsimus, palun!
Lugupeetud peaminister! Ma sain teie eelmisest vastusest teada, et te hea meelega tõstate makse ja selleks ei tule kuskilt mujalt survet kui ainult Eesti valitsuselt. Tänavu suvel tõstsite te aktsiise ja planeerisite aastaks 2010 maksutõusudest lisatulu 430 miljonit krooni. Täna tuleb Riigikogus hääletusele järjekordne aktsiiside tõus, millega planeeritakse järgmiseks aastaks veel lisaks 450 miljonit lisatulu. Need on juba teie poolt otsustatud maksutõusud. Minu küsimus on: milliseid maksutõuse te veel kavatsete teha?
Olen korranud seda varem ja kordan ka praegu: valitsus saatis Riigikogusse eelarve, mis valitsuse kõige parema teadmise juures täidab kõiki Maastrichti kriteeriume. Jah, selle eelarve eelnõu kohta on tulnud erinevaid hinnanguid. Mõned nendest nõustuvad valitsuse seisukohaga ja kinnitavad, et eelarve täidab kõiki Maastrichti kriteeriume. Kuid Euroopa Komisjoni üks prognoos ennustab, et järgmisel aastal on Eesti valitsussektori defitsiit 3,2% sisemajanduse kogutoodangust. Mina seda seisukohta ei jaga. Aga et hoida ära vaidlusi, ma möönan, et Riigikogu tegutseb arukalt, kui ta püüab valitsussektori tasakaalupositsiooni parandada. Kuid konkreetsed meetmed, mida Riigikogu kavatseb rakendada, ei ole kindlasti valitsuse pakutud meetmed.
Kolleegid, kuna infotunniks on registreeritud päris palju teemasid, siis nüüd selle teema raames kolm kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Marika Tuus, palun!
Austatud peaminister! Te rääkisite siin Euroopa nõuetest ja isegi tõstsite pisut häält. Kuid ma tuletan meelde, et 2007. aastal tõstis valitsus elektriaktsiisi kolm korda rohkem, kui oli Euroopa Liidu nõue. Eestis ongi nii välja kujunenud, et inimesed ei jõua veel eelmisest maksutõusust toibuda, kui juba tuleb uus peale. Alles suvel tõsteti kütuseaktsiisi, rääkimata käibemaksust, ja nüüd siis jälle. Härra Ansip, ma tuletan meelde, et Reformierakond tuli võimule lubadusega makse alandada! Kuid kolme aasta jooksul olete tegelnud ainult maksude tõstmisega – juba alates 2007. aastast, kui maailm oli täiesti stabiilne. Miks te olete inimesi petnud ja neile valelubadusi andnud?
Piinlik nagu siit kõnepuldist öelda, et tulumaksu määr on meil alanenud 26%-lt 21%-ni. See on väga oluline maksukoormuse alandamine ja seda peaks märkama igaüks. Samas, jah, kaudseid makse on tõstetud. Kuid üldine maksukoormuse kasv ei tulene praegu kindlasti mitte niivõrd maksumäärade tõusust, kuivõrd sellest, et vahepealsel ajal on tööhõive olnud väga suur. Siis ju maksutõuse ei olnud, olid maksualandamised ja inimesed maksid ohtralt tulumaksu ja käibemaksu. Ma olen päris veendunud, et kriisist väljumiseks me peame edaspidigi makse alandama ja et eelkõige tuleb alandada sotsiaalmaksu. See on Eestis praegu liiga kõrge. Seda, et meil on tööjõuga seotud maksud endiselt liiga kõrged, on märganud mitmed rahvusvahelised institutsioonid ja meie tähelepanu on sellele ka juhitud. Seega ma ei ole kindlasti nõus sellega, et meil on maksudes tasakaal otseste ja kaudsete maksude osas paigast ära ja seda kaudsete maksude kasuks. Pigem vastupidi: kaudsete maksude osatähtsust tuleks suurendada ja otseste maksude osatähtsust ka edaspidi veidi vähendada.
Arvo Sarapuu, palun!
Lugupeetud peaminister! Mis puutub põllumeestesse, siis kas me praegu ei eksita siin avalikkust natukene, rääkides, et nad saavad nii ja nii palju raha? Ma toon teile mõned arvud, mis puudutavad erikütuse aktsiisi. Euroopa Liidus on kehtestatud miinimum 21 eurot 1000 liitri kohta. Näiteks Belgias on see 21 eurot, Lätis 21 ja Prantsusmaal 56 – ma võin neid arve päris kõvasti ette lugeda –, siis rahanduskomisjonis heaks kiidetud erikütuse aktsiis tekitab olukorra, kus meie põllumeestele kehtib aktsiis 111 eurot 1000 liitri kohta, mis tähendab siiski seda, et nende kulu kasvab 90 eurot 1000 liitri kohta. Kui me paneme selle Eesti kroonidesse, siis see teeb üle 70 miljoni krooni, ja kui me sellest top-up´ist ka maha võtame, siis ei saa nad mingeid summasid juurde. Kuidas siis meie põllumees ikkagi saab konkureerida teiste riikide põllumeestega?
Minu isiklik seisukoht erimärgistatud kütuse osas on selline, et ma hea meelega loobuksin üleüldse sellest erimärgistusest ja lisaksin top-up´ile vastava summa põllumeeste toetuseks. Kaoks ära hulk segadust ja me saaksime kokku hoida suure hulga administreerimiskulusid. Ka saaksime ära hoida väga suures osas igasuguseid kuritarvitamisi ja lõppkokkuvõttes saaksid põllumehed rahaliselt sama palju, kui praegu kulub erimärgistussüsteemi ülevalhoidmiseks. Kuid sellised radikaalsed lähenemised ei ole siiani olnud kuigi populaarsed ja väga suurt toetust pälvinud. Kui palju tuleks erimärgistatud kütuse aktsiisi tõsta, mis ulatuses, see olgu parlamendi vaielda. Valitsus ei ole seda küsimust arutanud ja valitsus ei ole ka sellist ettepanekut teinud.
Mart Jüssi, palun!
Lugupeetud peaminister! Täna on siin saalis mainitud energiaaktsiisi, mis on meie puhul tegelikult fossiilkütustest toodetava energia aktsiis ehk keskkonnaohtlikult toodetud energia aktsiis. Kütuseaktsiisi – valdavalt on meil tegu imporditud vedelkütustega, mille maailmaturu hindasid me ei kontrolli – ja meie majanduse kütusesõltuvust on rohelised siin korduvalt käsitlenud. Täna on juttu olnud ka alkoholile ja tubakale kehtestatavast aktsiisist, mis on tervisele ohtlikud sõltuvusained, ja mul on selles valguses kaks küsimust. Kuidas valitsus suhtub sellesse, et ohtlikest sõltuvusainetest ja nende kasutusest laekuva raha laekumine tulevikus väheneb? Ja teine küsimus on: kas teil on ka häid ettepanekuid, kuidas inimesed saaksid seaduslikul moel nende aktsiiside maksmisest kõrvale hoida?
Alustades viimasest: ärgu tarbigu ei tubakat ega alkohoolseid jooke, siis ei pea ka aktsiisi maksma. Nagu me uuringutest teame, tarvitavad eestlased alkoholi ülemäära palju ja täpselt sama võib ka suitsetamise kohta öelda. See on ka Eesti maksumaksjale lõppkokkuvõttes väga kulukas, et meie inimesed nii ohtralt alkoholi pruugivad ja suitsu kisuvad. Me saame küll aktsiisimaksuna midagi suitsetajate ja alkoholipruukijate käest tagasi, kuid need kulud, mida meie tervishoiusüsteem peab kandma liigse napsitamise ja suitsetamise tagajärgede eest, on märksa suuremad.
Proua Marika Tuus viitas elektriaktsiisi tõusule aastal 2007. Jah, me tõstsime seda rohkem, kui Euroopa Liidu miinimummäär ette nägi, kuid samas tuleb kindlasti meeles pidada, et ühes aktsiisitõusuga me kaotasime ära keskkonnasaaste tasu täpselt samas valdkonnas. Nii et summa summarum me ei tõstnud elektrienergia tootmisega seotud tasu, kui võrrelda neid kahte alalõiku – saastetasu ja aktsiisi. Ühe kasseerimise me lõpetasime ja asendasime selle teisega.
Tänan, lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmise teema raames on küsimused põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohta. Esimesena on küsimuse esitamiseks sõna Peeter Kreitzbergil ja vastuseks sõna Tõnis Lukasel. Palun, kolleeg Kreitzberg!
Lugupeetud minister! Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamiseks on ette toodud päris palju põhjuseid. Aga on kaks väga olemuslikku põhjust. Üks on põhimõtteliselt erinevad õppekavad, mis tähendab seda, et põhikool ei ole ettevalmistus ainult gümnaasiumiks. Ja teine on ka põhimõtteliselt teistmoodi ettevalmistatud õpetajad. On olemas põhikooliõpetajad ja on olemas gümnaasiumiõpetajad. Minu küsimus on, kas meie uues põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas on need erinevused nii selgelt sees, et see lahutamine oleks põhjendatud. Ja kuidas on plaanitud muuta õpetajate koolituse süsteemi, et meil tekiksid tõesti põhikooliõpetajad ja gümnaasiumiõpetajad? Siis kaoks ära illusioon, et võiks ehk pidada 1.–12. klassini koos, õpetaja võiks ju õpetada esimesest kaheteistkümnendani välja.
Lugupeetud küsija! Aitäh väga hea küsimuse eest! Lisaks nendele kahele väga olulisele aspektile, mis lahutavad põhikooli ja gümnaasiumi, võiks tuua ka selle, et ainult siis, kui need linnades lahutatud on, on linna ümbritsevate maapiirkondade koolidele väiksem surve põhikooli tühjenemiseks. Praegu viivad perekonnad juba 7-aastased lapsed linna gümnaasiumijärjekorda. See on üks asi.
Teine asi on majanduslik otstarbekus. Põhikoole ju tuleb ikka pidada. Ega me ei räägi koolide sulgemisest, me räägime gümnaasiumiosade vähendamisest ja omavahel ühendamisest. Põhikool ju jääb ja selleks annab riik ka eelisjärjekorras raha. Kui põhikooli otsas on väike gümnaasiumiharu, siis seda hoitakse elus tihti põhikooliõpilaste arvel.
Aga nüüd vastus teie küsimusele. Jah, on olemas õppekava versioon, kus need on lahutatud: eraldi on esitatud põhikooli ja gümnaasiumi oma. Eile istusime Tartus koos eksperdikoguga, kes nõustab ja otsustab olulisi asju õppekavas. Eile oli meil otsustav koosolek ja me otsustasime seal veel kord seda erinevust rõhutada ja selle kavas sõnaliselt paremini välja tuua, kui see seni on. Teie märkus on väga õige. Õpetajahariduse strateegias on ette nähtud panna põhirõhk põhikooliõpetajate mitme aine õpetajatena ettevalmistamisele suuremas mahus. Ka on kavas suunata sotsiaalfondi vahenditest lisaraha nendele alustavatele õpetajatele, kes omandavad täiendavalt kahe aine õpetaja kvalifikatsiooni. Nemad saavad lisatoetust.
Peeter Kreitzberg, täpsustav küsimus, palun!
Aitäh vastuse eest! Ma küsin täpsustuseks: kas te võiksite nimetada uue põhikooli õppekava suurimad muudatused, mis tõesti näitavad, et see ei ole ainult gümnaasiumi eelaste?
See on aineti muidugi erinev ja eks ainekavade osas ole tegu ka maitseküsimusega. Mul on hea meel, et osa aineala liite on toetanud ka õppekava praegust seisu. On olnud diskussioone, kus on arvatud, et suurt midagi ei ole juhtunud. Suuremad muudatused on ehk sellised, et mõne aine puhul on mitmeid aineosi nihutatud põhikooli osast üle gümnaasiumisse. Selle võrra on kava lõdvendatud ja mahtu vähendatud. See on üks võimalus, mida on kasutatud.
Jah, ka põhikooli õppekavad tunduvad olevat ülekoormatud, aga need ei ole muutunud koormatumaks, lihtsalt me oleme õppe-eesmärgid detailsemalt välja toonud. Samas ma tunnistan, et mitmel puhul ei ole ma avastusõppeks vabastatud tunnimahuga rahul. Minu meelest on need kavad osaliselt liiga koormatud ka praegu, aga selline on meie võimekus praegu õppekavu teha.
Nii et võib öelda, et mõne asjaga võib rahul olla, mõnega mitte. Hea meel on mul aga selle üle, et põhikoolidesse tuleb sisuliselt ainsa valikkursusena sisse karjääriõpe. Samas teiselt poolt on mul kurb meel, et põhikoolis me valikuid õpilastele sisuliselt ei võimalda, kuna me vähendame üldist tunnikoormust põhikoolis vähe: 34 tunnilt 33-le. Seda on tõesti vähe, aga natuke siiski.
Teine täpsustav küsimus, Peeter Kreitzberg, palun!
Ma saan aru, et põhikooli ja gümnaasiumi õppekava võtab valitsus õige varsti vastu. Ma ei ole aga märganud, et sel teemal oleks toimunud mingi avalik arutelu. Internetileheküljelt võib selle kohta andmeid leida ja mul on väga hea meel, et te rääkisite karjäärinõustamisest. Aga ma küsin veel: põhikoolis ei ole suuremad muudatused seotud ilmselt sellega, et ühte või teist ainet õpetatakse rohkem või vähem. Põhikoolis me räägime sellest, et õpetatakse õpilast, mitte ainet. Kas senises väärtuskasvatuses ja üldse kasvatuses on ette näha mingeid suuremaid muudatusi? Minu arvates selles vallas peakski suuremad muudatused toimuma.
Muudatusi nii põhimõttelises baasis saab teha pikema aja jooksul. Neid muudatuste vajadusi on põhimõtteliselt rõhutatud ka praegu kehtiva õppekava üldosas ja need jäävad trendidena püsima. Jah, põhikooli õpilast peabki käsitlema erinevalt. Tal on teistsugune kogemustepagas kui gümnaasiumiõpilasel ja see on õpetamise metoodika valikus kindlasti väga oluline. Aga ega see projekt, kui nii võib öelda, valmis kunagi ei saa. Me anname õpetajale rohkem võimalusi paindlikult ja individuaalselt läheneda, aga eks kõik sõltu ka õpetaja koolitusest. Seal väga järsult muudatusi läbi viia on raske. Nii et kindlasti me oleme poolel teel. Õppekava arendus on pidev protsess ja eks me liigu järgmistes faasides edasi.
Aitäh! Nüüd selle teema raames neli kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Lauri Luik!
Lugupeetud minister! Eesti Koolijuhtide Ühendus saatis paari päeva eest meile pöördumise, kus nad üsna teravalt ütlevad välja oma arvamuse praeguse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning selle menetlemise kohta. Kas te olete pärast seda pöördumist jõudnud nendega konsulteerida ja püüdnud ka mingeid kompromisse leida?
Homme osaleb suur hulk koolijuhte Tartus välishindamisele pühendatud konverentsil, kus mitmes ettekandes ja hilisemas töövormis ka seda teemat puudutatakse. Koolijuhtide ühendusega me oleme pidevas kontaktis ja see nende seisukoht on ministeeriumile edastatud. Aga me teame seda ka ühistelt istungitelt kultuurikomisjoniga, kus me selle üle diskuteerinud oleme. Kahtlemata ei lähe koolijuhid heal meelel kaasa niisuguste muudatustega, mille puhul neil pole kindlust, kas need viiakse läbi või mitte. Samas on paljud seisukohal, et kui asi otsustatakse ära ja näha on samuti kindlad rahastamisvahendid, kui asja kirjeldatakse igal üksikjuhul ka eraldi, siis nad viivad selle läbi. Nii et tegelikult koolijuhid ootavad ka kindlust ja otsust.
Kas teil tuleb meelde mõni uuendus Eesti elus, mis on vastu võetud nii, et mõni oluline grupp ei teataks: see on läbi mõtlemata, kiirustav, ebaadekvaatne?! Mõnes mõttes ma olen pettunud, et koolijuhid, kõrgesti haritud inimesed, kasutavad selliseid klišeelikke loosungeid. Aga muidugi, osa nendest ettepanekutest saab arvesse võtta ja seda ongi tehtud.
Kalev Kotkas, palun!
Austatud haridus- ja teadusminister! Kas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumisel praegusel kujul on võimalik, et Tallinna Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledž jätkavad oma senisel kujul? See tähendab, et seal toimub õppetöö 1.–12. klassini.
Aitäh väga hea küsimuse eest! Praeguses seadusevariandis seda võimalust ei ole. See oli esimeses variandis, mille valitsus Riigikokku esitas. Aga diskussioonide käigus on jõutud seisukohani, et kui lubada erandeid, siis ei jää lõpuks ühtegi printsiipi alles. Kindlasti mitmel puhul ma nimetaksin erandi vajadust: põhiliselt pean silmas regionaalset lahendust Narva ja Kohtla-Järve eesti koolidele ja lahendust sellistele erivajadustega laste munitsipaalkoolidele, nagu on Masingu kool Tartus. Sellised asjad me võtame järgmises ringis täiendavalt kindlasti arutlusele. Aga praegu need koolid saavad kindlasti jätkata oma tuntud headuses. Kahe paralleelklassi kriteerium on neil ju täidetud ja selles mõttes neid miski ei sega. Nii nagu omal ajal oli ka Treffneri algkool, nii võib olla oma algkool või põhikool Prantsuse Lütseumil ja Inglise Kolledžil. Ma arvan, et mõnigi asi, mis praegu tundub võõras, paistab siis, kui me uuendused teinud oleme, päris mõistlik. Minule teeb Tallinnas muret pigem see, et lisaks nn eliitkoolidele, kes on spetsialiseerunud paremate õpilaste oma lippude alla kutsumisele, on Tallinnas suur osa väikseid gümnaasiume, kes on spetsialiseerunud sellele, et kutsuvad mujalt õppima kehvema õpitulemusega põhikooliõpilasi. Selles osas koolides on muudatused muidugi vajalikumad.
Marika Tuus, palun!
Austatud minister! Omavalitsused ja kogu ühiskond on ikkagi väga selgelt välja öelnud arvamuse, et see reform teeb keskhariduse osale lastele kättesaamatuks. Sõita maal kuhugi 30–40 kilomeetri kaugusele käib paljudele üle jõu. Omavalitsused peavad küll korraldama transpordi, aga see jääb järgmiste valitsuste lahendada, kust selleks raha võtta. Minu küsimus ongi: miks te arvate, et ikkagi üks linn või maakoht ise ei või otsustada, mida ta teeb ja kas ta jõuab üht või teist kooli ülal pidada? Kas Eesti eesmärk ongi n-ö toota odavat ja korraliku hariduseta tööjõudu, mis järjest rohkem nagu läbi kumab?
Aitäh jällegi väga hea küsimuse eest! Jah, ma arvan, et omavalitsustel peaks olema üsna suur otsustusõigus. Aga haridusstandardi igale astmele kehtestab riik. Kriteeriumid gümnaasiumi pidamiseks ja nõuded nii õppekava kui õppekavaga seotud tegevuse kohta kehtestab riik ja need tuleb täita ka kohaliku omavalitsuse gümnaasiumil, kui see olemas on. Vähe küsitakse seda, kes maksab kinni selle, et meil on töötute armees kõige suurem grupp neid inimesi, kellel on ainult üldkeskharidus ja mitte mingit kvalifikatsiooni. Kes maksab kinni selle pettumuse või selle lisakulu, kui väikestest gümnaasiumidest, mida kohaliku identiteedi kantsina on peetud ja vallavanemat selle eest austatud, lähevad noored küll edasi õppima, kuid ainult oma raha eest. Nad ei suuda saada riigi koolitustellimuse kohta ja neist langevad päris paljud ka välja. Teatud piirini saavad omavalitsused loomulikult otsustada, aga kui ma vaatan pilti 12.b klassi kahest õpilasest – meil on koole, kus 12.b klassis on kaks õpilast ja 12.a klassis kolm korda rohkem –, siis selline gümnaasium ei ole mõistlik. Kui omavalitsused sellest aru ei saa, tuleb see neile selgeks teha. Ja seda ka õpilaste huvides.
Selle teema raames viimane kohapeal registreeritud küsimus. Arvo Sarapuu, palun!
Austatud minister! Ma jätkan sellesama kohalike omavalitsuste koha pealt. Selge on, et nad hakkavad, arvestades tõmbekeskusi, õpilaste arvu, rännet ja kõike muud, koostööd tegema. Aga kuidas te ette kujutate: kuidas see praktiliselt välja kujuneb, millisel tasandil ja kuidas omavalitsused omavahel kokku lepivad? Võtame ühe maakonna. Maavalitsused ja omavalitsuste liidud ei ole enam kuigi tugevad. Kuidas see praktiliselt välja kujuneb: kes selle otsuse lõplikult vastu võtab ja kuidas omavahel kokku lepitakse ja mismoodi riik sellesse sekkub, kui üldse sekkub?
Hea küsija! Maavalitsusi on parasjagu nii palju alles, et nad on tellinud haridusministeeriumist koolivõrgu analüüsid ja küllap nad suhtlevad päris tihedalt ka omavalitsustega. Praegu on meil sellised koolide kobarad või gümnaasiumid: kõrvuti olevates väiksemates omavalitsustes on igaühes gümnaasium. Muide, paraku ei käi sugugi kõik omavalitsuse territooriumil elavad gümnaasiumiealised noored kohalikus gümnaasiumis, vaid rändavad juba praegu. Osa sellistest gruppidest, näiteks Ida-Järvamaal, on hakanud koostöö peale mõtlema. Ettevalmistavas faasis tuleb arvestada, et kogu see uuendus on praeguses seadusevariandis planeeritud kuue aasta peale. Kui seaduse vastuvõtmine veel viibib, siis võib-olla tuleb aasta juurde panna. Selles variandis me näeme ette omavalitsuste koostöö esmast ringi: nad peaksid kokku leppima, kas nad on regionaalgümnaasiumi pidamisest huvitatud või mitte. Kui ei ole või kui ei saa kokkuleppele, siis paraku kaob gümnaasium seal piirkonnas ära. Aga kui nad teevad koostööd, on võimalik ka kehtestatud kriteeriumidele vastavat gümnaasiumi regioonis pidada. Mina pean seda igati mõistlikuks, et väljaspool maakonnakeskusi oleks ka mõni regionaalgümnaasium, näiteks mõnes ajaloolises piirkonnas.
Jah, valitsus tuli Riigikokku seaduseelnõuga, kus oli kohustus gümnaasiumipiirkonnad sätestada. Nüüd on diskussioonide tulemusena see võimalus jäänud. Me kutsume koostööle, aga kui omavalitsused koostööd ei tee, siis kehtivad õppekava nõuded ja muud kriteeriumid, ning nii ongi. Aga mina kutsun kõiki ikkagi kõigepealt koostööle, selle abil saame gümnaasiumivõrgu avarama hoida.
Tänan! Lõpetan ka selle küsimuse arutelu.
Järgmise teema avab kolleeg Mai Treial. Küsimus on Andrus Ansipile ja teemaks inimkapital 2010. aasta riigieelarves. Palun!
Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Statistika kohaselt on töötute arv Eestis jõudnud üle 100 000 piiri ehk piltlikult öeldes on meil töötuid rohkem kui elanikke teile ülihästi tuntud Tartu linnas. Tänavu 14. mail siin Riigikogus toimunud "Eesti inimarengu aruande 2008" ja Eesti elukvaliteedi arutelul tõdeti, et aktiivse tööturupoliitika meetmed on olnud meil selgelt alarahastatud ja kontingent, kellele need meetmed on suunatud, on võrdlemisi väike. Eesti vastavad näitajad on ühed madalaimad Euroopas. Härra peaminister, milliseid mõtteid selline statistika teis tekitab? Ja mida te kavatsete selles valdkonnas ette võtta?
Ma leian, et võrreldes eelmise majanduskriisiga on praegu töötute olukord märksa parem kui aastatel 1998, 1999 ja 2000, ning seda ka aktiivsete tööturumeetmete osas. Jah, meil on praegu 102 000 töötut. Kui me võrdleme hõivatute arvu aastal 2000 ja praegu, siis me näeme, et praegu on hõivatuid ehk siis töökohti pea 40 000 rohkem kui enne seda kriisi kõige sügavama majanduskriisi ajal. Paljud töötud on tulnud töötute ridadesse endiste mitteaktiivsete hulgast. Miks? Aga sellepärast, et avalik arvamus on oluliselt muutunud. Avalik arvamus ei pea töötut inimest enam läbikukkunud kaotajaks, vaid aktsepteerib seda, et praeguses majandustsüklis mõnede sektorite inimesed lihtsalt kaotavad oma töö. Teine tähtis põhjus on meie töötukassa süsteem. Teatavasti aastal 2000 oli meil väga tagasihoidlik töötu abiraha, praegu aga on meil minu hinnangul päris hästi toimiv töötukassa süsteem. Me suudame töötutele kriisis pakkuda märksa rohkem kui üheksa aastat tagasi. Ja seda ma ei pea mitte ainult selle valitsuse, vaid ka mitme eelmise Eesti valitsuse päris suureks võiduks. Me oleme muutunud riigina märksa sotsiaalsemaks, kui me olime üheksa aastat tagasi.
Mai Treial, esimene täpsustav küsimus, palun!
Lugupeetud peaminister! Pole saladus ka see, et meil järjest suureneb ajude ja kätepaaride väljavool, kõige kõrgem tipp on vanuserühmas 25–29 aastat. See tähendab aga, et lahkuvad just potentsiaalsed lastevanemad, kes on tööjõu seisukohalt parimas eas. Üpris lühikese aja jooksul on meilt välismaale siirdunud rohkem inimesi, kui on Viljandi linnas elanikke. Härra peaminister, milliseid järeldusi te sellest faktist teete?
Mina pean inimeste vaba liikumist tõeliseks väärtuseks ja ma ei leia, et meil oleks vaja inimeste liikumisvabadust kuidagi piirama hakata. Kui võrrelda praegust inimeste rännet sõjaeelse Eesti Vabariigi aegade omaga, siis me näeme, et aastas väljarännanute arv on enam-vähem samas suurusjärgus mis aastatel 1920–1940. Seega me oleme suutnud majanduslikel põhjustel väljarändamise hoida suhteliselt minimaalse, võrreldes mõne teise Euroopa Liidu uue liikmesriigiga. Ma ei tahaks üldse hakata võrdlema väljarännet Eestist asjade seisuga mõnes Euroopa riigis, mis Euroopa Liitu ei kuulu. Inimestel peab olema võimalus oma erialal areneda nii heaks spetsialistiks, kui vähegi võimalik. Kindlasti ei tohiks riigid niisugusele arengule mingisuguseid takistusi teha. Samas ei iseloomusta ühtki riiki hästi see, kui inimesed on sunnitud pelgalt majanduslikel põhjustel kodumaalt välja rändama.
Teine täpsustav küsimus, Mai Treial, palun!
Lugupeetud peaminister! Eesti 2008. aasta inimarengu aruandest võib välja lugeda, et tõenäosus surra enne 60. eluaastat on Eestis kõige suurem Euroopas. Üldjuhul tööandja ei ole huvitatud oma töötajate tervise eest hoolitsemisest, eriarstiabi kättesaadavus on viimaste aastate jooksul halvenenud keskeltläbi kaks kuni kolm korda jne. Kui me vaatame 2010. aasta riigieelarve projekti, selle arutelu käiku ja ka tänaseid küsimusi ja vastuseid siin, siis tundub, et 2010. aasta riigieelarve järgi otsustades võib öelda, et meie habras inimkapital mureneb veelgi enam. Minu küsimus teile on: milline võiks olla inimkapitali jätkusuutlikkuse tagamise retsept?
Ei see meie armas inimkapital murene! Kui te võtate analüüsida eeldatava eluea, siis te näete, et viimastel aastatel on see väga kiiresti tõusnud. Ning mille tõttu see on tõusnud? Eelkõige selle tõttu, et inimesed ei pruugi enam nii arutult alkohoolseid jooke ega istu ka viinauimas autorooli. Liiklusõnnetused pole meil enam nii sagedased nagu varem. Ka tulesurma surijate arv on väga oluliselt vähenenud. Seetõttu on tendents päris hea. Eeldatav eluiga tõuseb kiiresti ja kui see näitaja paraneb ühe aasta jooksul terve aasta võrra, siis see on erakordselt kiire eeldatava eluea tõus. Ei vasta tõele ka väide, et Eesti mees ei elagi pensionini. 63-aastane mees elab veel edasi keskmiselt 13,6 aastat ja 63-aastane naine elab edasi keskmiselt veel 18,6 aastat. Käärid on tõesti päris suured, kuid selles osas me sarnaneme väga paljude teiste riikidega, sealhulgas ka Põhjala riikidega. Eesti probleem on selles, et noored mehed surevad ära veel enne, kui nad on jõudnud pensionikassasse midagi maksta, ja otse loomulikult nad ei jõua siis ka pensionikassast midagi tagasi saada.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine teema puudutab taas koolireformi. Küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps, vastaja on Tõnis Lukas. Palun, kolleeg Reps!
Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea haridus- ja teadusminister! Kui vaadata seda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, siis seal ei ole räägitud ühestki arvust. See 120 on tulnud välja diskussioonidest ja vaidlustest. Aga minule jääb see 120 arusaamatuks. Kui me gümnaasiumid nüüd lahutame, siis praegune pearahasüsteem ei taga õppekava rakendamist 120 õpilasega. Võtame näiteks kas või täna väga palju kiidetud Treffneri kooli. Siis, kui ta oli üsna väike gümnaasium, ei saanud ta oma õpilastele lubada selliseid valikuid, mis oleks õigustanud sellist suurt reformi, nagu on kavandatud. Seega peaks olema siiski umbes 500–800 õpilast, et saaks rääkida korralikult toimivast iseseisvast gümnaasiumist.
Austatud juhataja! Proua eksminister! Vaadake, täna ilmus teie sulest ühes üle-eestilises päevalehes artikkel, kus te tõite esile mõned faktid. Need on valed. Ja ekstra paanikat külvavate faktikäsitluste puhul ei saa olla suhtumist, et ups, juhtus! Nii ei tohi teha! See, et Treffneri koolis on 800 õpilast, on vale. Seal on 540 õpilast. See, et me justkui kavatseme teha üle Eesti kümme Treffneri kooli – kümme kaheksasajast kooli – ja kõigi muude tegevus lõpetada, on täielik vale. Me räägime tõesti 120-st, aga seda kolme viimase aasta keskmise näitajana. See ei ole nii, et kui ühel päeval üks õpilane läheb koolist ära, siis gümnaasium lõpetab tegevuse. Tõepoolest, praeguste aineõpetajate koormuste juures kaks klassikomplekti eraldi gümnaasiumis täit koormust ei anna, kolm klassikomplekti põhiaine gruppides selle annaks. Kahe puhul peab gümnaasiumiõpetajate normkoormust vähendama. Võib-olla see on mõistlik. Aga te saate aru, et kui me teeme ühtset hariduspoliitikat, siis me peame ühe trafareti kehtestama nii linnale kui maale ja kõigepealt võiks ausalt öeldes ühendada linnades üheklassilised gümnaasiumid suuremateks ja tugevamateks koolideks. Tõepoolest pole nii, et ainekava on võimalik õpetada ainult kahe klassikomplekti korral, aga kahe korral on see paremini võimalik kui ühe korral ja seetõttu kvaliteet on kindlasti garanteeritum. Aga te näete, et me räägime suhteliselt väikestest gümnaasiumidest, nii et inimesi hirmutada pole mõtet.
Esimene täpsustav küsimus, kolleeg Mailis Reps, palun!
Hea minister! Mina lähtun põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust, mis on esitatud kultuurikomisjonile ja mida seal on aasta aega menetletud. Selles ei ole toodud mitte ühtegi arvu, vaid on kirjas fakt, et gümnaasium eraldatakse põhikoolist. Vaadates praegust pearaha ja tehes väikese korrutuse, sain ma sellise arvu. Jaa, 500 lapsega on see võimalik, aga ainult 120-ga, nagu te ise tunnistasite, see ei ole tegelikult võimalik. Räägime siis 300–500 lapsega koolist, millele omavalitsus ei maksa juurde ja ka riik ei kavanda pearaha olulist kasvu. Minu küsimus on, et kui lähenemine on praegu selline, et see reform justkui ei muudagi midagi, välja arvatud see, et alla 120-sed gümnaasiumid suletakse, siis mis tegelikult ühiskonnas muutub.
Muutub see, et õppekava on gümnaasiumiõpilasele arendavam ja kõik gümnaasiumid pakuvad enam-vähem ühesugust taset. Praegu on meie probleem gümnaasiumide erinev õppetase. Seal ei ole niisugust suhteliselt võrreldavat taset nagu põhikoolide ulatuses – see on meie probleem. Nagu ma enne küsimustele vastates ütlesin, on probleem just õpilaste, Eesti noorte tulevases erinevas väljundis. See viib haridusliku kihistumiseni, kui meil on ka nõrku ja õppekava mitte täiel määral või küllalt kõrgel tasemel läbiviivaid gümnaasiume. See on üks asi.
Teine on see, et rahastamise mõttes saab 120 õpilasega gümnaasiumiosa üleval pidada. Te oma esimeses küsimuses nimetasite õpetaja koormust. Jah, see on võimalik, kui õpetajatele tinglikult öeldes peale maksta või, ütleme siis, tükihind tuleb suurem, kui see praegu on. Praegu me maksame gümnaasiumidele raha klassikomplektide pealt. Äkki saaks maksta vähem, kui oleks suuremad koolid? See võib olla küsimus.
Aga ma ütlen, et me ei ole seda latti väga kõrgele tõstnud. Me oleme lähtunud õppekavast ja õpetajate ettevalmistusest. Ning 120 õpilasega gümnaasiumiosa saab ülal pidada – küll mitte nii lahedalt kui suuremaid, aga saab ülal pidada. Jah, valikkursuste pakkumine niisuguses mahus, nagu praegu planeeritud on, on uus, aga need koolid, kus on tasemel pedagoogide kaader, suudavad seda teha.
Mailis Reps, teine täpsustav küsimus, palun!
Hea minister! Te tõite välja, et minu lähenemine rahaliselt on vale. Võtame siis teistpidi. Oletame, et me räägime tõepoolest ainukesest muutusest, mis on teie nimetatud 120 ja mida kahjuks küll eelnõus ei ole. Täna te ütlesite Keskerakonna fraktsioonis välja ka lause, et te ei näe mingit põhjust, miks põhikool ja gümnaasium peaksid ühest majast välja kolima. Selle peale ma küsin: milline hariduspoliitiline või ka regionaalpoliitiline muutus siis õpilasrändes toimub? Mis muutub lastevanemate otsuses linna kolida? Võtame sellesama Valga või Võru või Rakvere või Paide või Tallinna ümberkaudsete lastevanemate otsused – mis muutub, kui selle keskse linna kooli ühes ja samas koolimajas näiteks õppealajuhataja, kes seni tegeles põhikooliga, nimetada ümber direktoriks?
Aitäh väga hea küsimuse eest! Kui eri haridusastmed on põhimõtteliselt eraldatud, siis kujuneb senisest erinev koolikultuur, pedagoogide kaader. Pikapeale see kujuneb nii välja. Ka majanduslikus arvestuses on nendel koolidel vahe. Rääkimata sellest, et õpetajate spetsialiseerumise kutsub esile juba ka erinev käsitlus õppekavast. Loomulikult ei saa sisulist uuendust takistada see, et osas omavalitsustes ei ole võimalik koolid kiiresti eri hoonetesse viia. Lääne-Euroopas, kus on põhikool ja gümnaasium põhiliselt lahutatud, me käime ringi ja näeme, ühes kompleksis, ühe staadioni ümber on kaks eri kooli, mõnikord kolmgi. Täna oli mul Nõmme gümnaasiumis esinemine kodanikupäeva puhul, just tulen sealt. Nõmme gümnaasiumis on gümnaasiumiosa eraldatud n-ö ruumilises mõttes. Tartus on kolmes koolis gümnaasiumiosa ruumilises mõttes selgelt eraldatud. Üks neist, Treffneri kool, on siis ka sisuliselt eraldatud. Hiljuti pidas tähtsat päeva Nõo kool, tervitan selle vilistlasi saalis! Nõos on eraldi, aga ühendatud majas kaks kooli: gümnaasium ja põhikool. Mõlema tase on hea, gümnaasiumi tase üle Eesti, nii et sinna tuleb palju õpilasi kokku. Nii et see on perspektiivne suund. See ei tähenda konkreetselt, et me peame kohe alustama alles siis, kui kõik majad on eraldi.
Infotunniks ettenähtud aeg hakkab lõppema. Selle teema raames saab esitada veel kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Nikolai Põdramägi!
Lugupeetud minister Lukas! Saime teada, et Eestimaal kaob 111 gümnaasiumi-keskkooli. Kui paljusid tulevasi gümnaasiumiõpilasi ja nende peresid see järjekordne koolireform otseselt puudutab?
Räägime kõigist peredest ja kõigist lastest. Praegu käib suur osa lapsi pika maa taha mõne linnakooli algkooliossa lihtsalt sellepärast, et minna sinna justkui gümnaasiumi järjekorda. Kogu uuendus on ette võetud selleks, et need pered saaksid oma lapsed hoida rahulikult kohalikus tugevas koolis nii kaua, kui nad hakkavad kaela kandma ja kuhugi kaugemale gümnaasiumisse minna on juba normaalsem. Selle 111 te vist võtsite ajaleheartiklist, aga too arvutus seal on liiga mehaaniline. Esiteks ei ole arvestanud, et see hakkab kehtima kolme aasta pärast. Põhimõtteliselt on see kolme aasta keskmine ja seal on arvestatud ka riigikoole, mida see muudatus tegelikult ei puuduta. Ärme sellest räägi. Jah, Peeter Kreitzberg on rääkinud umbes sajast suletavast koolist. Mina ei räägi suletavatest koolidest, ma kinnitan, et koole jääb sama palju, ainult gümnaasiumiosi ühendatakse või neid jääb vähemaks. See, kui paljusid reform puudutab, oleneb suurel määral linnade otsustest, sellest, kas Tallinn hakkab, kas Tartu hakkab, kas Narva ja Kohtla-Järve hakkavad oma koolivõrku korrastama. Sillamäel on kolm gümnaasiumi, kõigis üks klass. Oleks mõttekam, kui kohalik rahvas teeks ühe tugeva 3-klassilise gümnaasiumi. Nii et oleneb omavalitsusest, kui paljusid see reform puudutab, aga ma loodan, et see puudutab kõiki kvaliteedi mõttes ainult heas suunas.
Kalvi Kõva, palun!
Väga austatud minister! Oma vastuses Peeter Kreitzbergile te ütlesite, et praegu paljud gümnaasiumiosad söövad ära põhikoolidele ja õpetajatele mõeldud raha. Sellest võib järeldada, et tõesti üksjagu neid gümnaasiume, mis omadega nagu välja ei tule, on tarvis sulgeda. Samas on meil, eriti maapiirkondades, hästi palju tublisid gümnaasiume, kus õpilaste arv on väike, aga õpitulemused on tänu pädevatele õpetajatele väga head. Toon näiteks Vastseliina kooli. Samas aga õpilaste arv seal klassis ei küüni nõutud 21–22-ni, vaid jääb 15 kanti. Missugused peavad olema aktsepteeritavad erisused, et väljastataks tegevusluba ka nendele gümnaasiumidele, milles õpilaste arv klassikomplektis jääb 15–20 kanti. Aitüma!
Aitäh väga hea küsimuse eest! Mis puutub Võrumaasse, siis minu arvates nii Vastseliina kui Antsla puhul on ümbritsevate omavalitsustega koostöös võimalik need kriteeriumid täita. Vastseliinas on praegu kaks klassi, nad on natukene väiksemad, aga kui eeltööd teha, on tegelikult võimalik kriteeriumid täita. Eks tulemusi saab erinevalt mõõta. Loomulikult on vägivald, mis on osale koolidele riigieksamite tulemusi arvestades osaks saanud, väga ebaõiglane. Kooliõpilase küpsust on võimalik mõõta ka teisiti kui ainult riigieksamite tulemuste järgi, tema keskmiste tulemuste järgi.
Samas võib öelda, et väljalangemus väiksematest gümnaasiumidest, seda ka enne riigieksameid, on päris suur. Edasiõppimiseks ei ole neil noortel võimalik tihti riigi raha eest makstud kohta taotleda, vaid tuleb ise maksta. Kui õpilaskontingent on küll erinev, aga kool korralik ja suur, siis sellises keskkonnas õpilased ise arendavad üksteist omavahelises läbikäimises. Sellises koolis on ka üldtulemused paremad kui seal, kus tegeldakse ainult klassi viie õpilasega, kes ei omavahelises koostöös ega õpetaja töö tulemusena nii palju ei pruugi areneda. Andekaid ei ole piisavalt palju koos.
See on põhjus, miks väiksematel gümnaasiumidel on rohkem probleeme. Ma ei kritiseeri väiksemate gümnaasiumide õpetajaskonda, nende juhtkondi, kes on oma tööd väga hästi teinud. Aga me peame püüdma selle poole, et Eesti haridusstandard oleks suhteliselt ühtlane. Ja ma kordan veel: selliseid väikseid koole on linnades isegi rohkem kui maal. Ka linnades tuleb midagi ette võtta.
Nüüd palun kiire küsimus ja kiire vastus! Palun, kolleeg Marek Strandberg!
Hea minister! Kunagi oli juttu, et on valmimas ka rahaline hinnang selle kohta, kui suur saab olema selle ühest olekust teise viiva reformi reaalne kulu. Kas need arvutused on valmimas ja millal neid võiks näha?
Aitäh, väga hea küsimus! Me peame tõesti seadusesse panema kolm asja: et riik katab osaliselt vajamineva täiendava transpordikulu, õpilaskodudega seotud täiendava kulu ja võimalik, et ka investeeringukulu. See tähendab, et investeeringuid tuleb nendeks juhtudeks uuesti suurendada.
Aga kui me räägime väga konkreetselt, siis jah, me oleme arvutusi teinud. Piletihindu arvestades võib transpordikulud nii põhikooli- kui gümnaasiumiõpilaste puhul ja võimaliku rände prognoosi alusel ilusti kokku rehkendada. Samamoodi õpetajakohtade arvu ja kõik niisugused asjad. Ja teate, mis? Mitmel puhul tuleb selgelt välja selline investeeringuid puudutav asi. Kui näiteks Paide linnal oleks selleks, et ta teeks kahe kooli puhul ühest gümnaasiumi, teisest põhikooli, vaja nii ja nii palju raha, siis Paide linn seda ka küsib. Samas on Paide linn Paide Gümnaasiumi uhkesti juba püsti pannud, n-ö üldmaksumaksja raha eest, ja Paide Ühisgümnaasium hakkab nüüd saama suuri investeeringuid. Need investeeringud on olemas. Tehtagu otsused, raha läheb õigesse kohta. Näiteks Viljandis küsisid mitmed hoolekogude juhid, miks te ainult räägite, miks te juba ammu pole seda teoks teinud. Oleks senised investeeringud juba õigesse kohta läinud. Nii et esitada see arve ainult riigile ei ole ka õige.
Aitäh, lugupeetud valitsusliikmed, infotunnis osalemast! Ja aitäh, Riigikogu liikmed, küsimusi küsimast! Infotund on lõppenud.
