Austatud Riigikogu liikmed! Head valitsusliikmed! Alustame tänast, 14. oktoobri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 39 Riigikogu liiget, puudub 62.
Head ametikaaslased! Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on kahjuks täna haigestunud, ta tervitab teid kõiki. Tänases infotunnis asendab teda ning vastab põllumajandusministrile esitatud küsimustele sotsiaalminister Hanno Pevkur. Ma palun vaikust! Seega osalevad tänases infotunnis haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, justiitsminister Rein Lang ning sotsiaalminister sotsiaalministri ja põllumajandusministri ülesannetes Hanno Pevkur.

Alustame registreeritud küsimustele vastamist. Esimene küsimus on Riigikogu liikmelt Karel Rüütlilt ja sellele vastab valitsusliige Rein Lang. Teemaks on tsiviilkontroll. Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Rahvaliidu fraktsioon esitas teile 2008. aastal kaks arupärimist seoses sellega, et tsiviilkontroll prokuratuuri tegevuse üle kodanike põhiseaduslike õiguste järgimisel kriminaalmenetluses on ebapiisav ja puudulikult reguleeritud. Olete möönnud, et see probleem on tõsine ja et olete selles küsimuses isegi lausa Rahvaliidu liitlane. Kahjuks ei ole me näinud, et senini oleks praktilisi samme astutud. Kas viimase poole aasta jooksul pärast nende arupärimiste esitamist on teil kujunenud arusaam, kuidas tsiviilkontrolli prokuratuuri tegevuse üle peaks tugevdama ja mida selleks tuleks ette võtta?

Suur tänu, hea Karel! Sinuga on alati väga meeldiv diskuteerida ühel ja samal teemal, milleks on järelevalve prokuratuuri tegevuse üle. See on hea. Esiteks, ma väldiksin sõna "tsiviilkontroll" kasutamist. Tsiviilkontroll on ikkagi tsivilistide, poliitikute kontroll mundrikandjate üle. Meie prokuratuur, erinevalt Nõukogude Liidu prokuratuurist, mundrit ei kanna, ei ole ette nähtud ei sinelit ega papaahat. Aga sellega, et poliitilisel tasandil olgu siis valitsuse või Riigikogu kontroll prokuratuuri igapäevaste tegemiste üle võiks olla tõhusam, olen nõustunud ja olen endiselt nõus. Siin on põhimõtteliselt kaks võimalust: kas tugevdada justiitsministri pädevust prokuratuuri üle järelevalve pidamisel, andes ministrile juurde õigusi näiteks teenistusliku järelevalve mitte ainult algatamisel, vaid ka teenistusliku järelevalve menetlemisel prokuröride üle, või, teine võimalus, anda selline kontrolliõigus üle Riigikogule. Kui minna viimati mainitud teed, tuleb otsustada, millisele komisjonile see kontrolliõigus üle anda. Ei saa ju prokuratuuri üle järelevalvet pidada Riigikogu täiskogu. Siin on minu arvates kolm võimalust: kas põhiseaduskomisjon, õiguskomisjon või julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, kuhu ka sinul on au kuuluda. Nii et valikud on sellised, ühe kasuks tuleb otsus teha. Loodame, et koostöös Riigikogu liikmetega hakkame me neid otsuseid langetama.

Esimene täpsustav küsimus, Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Hea minister! Kas teie arvates tuleks anda ka näiteks õiguskantslerile suuremad volitused järelevalveks prokuratuuri tegevuse üle põhiseadusele vastavuse kontrollimise aspektist, et tagada isikute põhiseaduslikest õigustest kinnipidamine, just ülemäärase riive ärahoidmine kohtueelses menetluses?

Aitäh! Õiguskantsleril on praegu ju pädevus aidata inimesi nende põhiseaduslike õiguste realiseerimisel ja seda pädevust on minu arvates piisavalt. Aga minu arvates ei ole võimalik anda õiguskantslerile sellist järelevalvepädevust, mis päädiks distsiplinaar‑ või teenistusliku võimuga. See oleks vastuolus põhiseadusliku institutsiooni ehk õiguskantsleri institutsiooni põhimõtetega.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te mõni aeg tagasi Riigikogu ees, kaitstes ennast umbusaldusavalduse vastu, pidasite võimalikuks õigustada oma käitumist, kui te n‑ö kutsute prokuröre enda juurde, piltlikult öeldes, vaibale ja kuulate neid eri kriminaalmenetluste asjus üksikasjalikult üle. Selle kohta avaldas oma arvamust ka õiguskantsler hiljuti siitsamast kõnepuldist vastates. Kuidas te ise seda kommenteerite ja hindate? Kas see on demokraatlike valitsemistavadega kooskõlas või on see mingi uus viis tsiviilkontrolli teostada, kui te olete sellise praktika oma tegevuses püsivalt juurutanud?

Tänan väga! Justiitsminister ei ole kunagi prokuröre vaibale kutsunud ega nende käest aru pärinud. Justiitsminister suhtleb riigi peaprokuröriga. Peaprokurör annab informatsiooni prokuratuuri tegevuse kohta. See on täiesti normaalne protsess.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! See järelevalve Riigiprokuratuuri üle tuleb teil päris hästi välja. Minu küsimus ongi see: kas teid on Riigiprokuratuur või keegi teine juba küsitlenud riigisaladuse avalikustamise pärast?

Tänan väga! Minu andmetel viib kaitsepolitsei prokuratuuri juhtimisel läbi kriminaalmenetlust ja kindlasti kuulab üle kõik need isikud, kellele oli kõnesoleval juhul riigisaladus kättesaadav. Sealhulgas annan ka mina kindlasti kaitsepolitseile oma seletuse.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra Lang! Te väitsite, et te ei ole kunagi kedagi vaibale kutsunud. Mõned aastad tagasi kirjutas Eesti Ekspress, et te ühe teise ministriga siiski kutsusite ühe prokuröri ja ka peaprokuröri vaibale, et selgitada ühe prokuröri maja ehitamise ja raha väljapetmise küsimusi, kusjuures selle ajakirjandusallika väitel andsite te väga konkreetseid juhiseid asja lõpetamiseks. Kas teile ehk meenub see härra Aasmanni asi?

Tänan! Ei, mina ei ole mingisugust suunist mingi asja lõpetamiseks andnud. Päris kindlasti mitte. Aga veel kord kordan, et peaprokurör annab justiitsministrile loomulikult informatsiooni prokuratuuri tegemiste kohta. Nii on ka seaduses kirjas.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Mailis Reps. Sellele vastab valitsusliige Tõnis Lukas ja teema on hariduspoliitika. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea haridus‑ ja teadusminister! Ma alustan hariduspoliitilist vestlust Riigikogu liikmete ja ministri vahel selliselt, et varsti oleme menetlemas 2010. aasta riigieelarve seadust ja sellest on väga selgelt räägitud kui haridusministeeriumi suurest võidust. Tõepoolest on tore, kui me Euroopa Liiduga liitumise tulemusena saame nii suuri toetusi ka haridus‑ ja teadusvaldkonnale. Kutseharidusesse ja teadusesse toovad need kindlasti väga positiivseid tuuli. Aga minu küsimus on: kui me jätame euroraha kõrvale, siis millises seisus on meie ülejäänud eelarve?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Jah, ma arvan, et praeguses majandusolukorras võib haridus‑ ja teadusvaldkond olla järgmise aasta riigieelarvega rahul. Selle suure tõusu koha pealt ma jahutan avalikkuse meeli. Näiteks miljardiline tõus Haridus‑ ja Teadusministeeriumi enda eelarve puhul, raha puhul, mis otseselt Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kaudu haridusesse ja teadusesse suunatakse, on 15%. See toimub Euroopa toetusfondide toel. Loomulikult, selleks et Euroopast raha saada, peame lisama omafinantseeringu, nii et Eesti maksumaksja annab ka oma panuse, et see tugi tuleks. Aga tegevuskulud paljudes valdkondades vähenevad, seda küll erinevas suuruses. Ma olen välja toonud kolm erandit. Oli hariduspoliitiline seisukoht, et tegevuskulude üldisest 9%‑lisest langusest hoolimata ei peaks õpetajate palkade alammäärad langema, ja 2010. aasta eelarves on ette nähtud summad, mis tagavad selle, et need järgmisel aastal ei lange, teiseks, doktorantuuritoetused ülikoolidele ei peaks vähenema, ja kolmandaks, üliõpilaste õppetoetused ei vähene 9%, vaid 4,5%. Seal on teisigi erandeid, ka koolitoidutoetus õpilase kohta jääb järgmisel aastal selle aastaga võrreldes samaks. Aga üldiselt mõjub tegevuskulude vähendamine paljudele valdkondadele, kõrgharidusele näiteks, kindlasti pitsitavalt. Nii et ainult rõõmu ei saa ka tunda, kuigi haridus ja teadus on selle eelarve prioriteedid.

Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Tõepoolest ei olegi hea meel! On hea teada fakte, et Euroopa vahendeid tuleb haridus‑ ja teadusvaldkonda väga palju ja selle üle on hea meel, aga see 15%‑line tõus ei tähenda järgmisel aastal näiteks õpetajate palkade või mõne muu summa suurenemist. Võib-olla on tihti valesti tõlgendatud. On võib-olla hea, et siit tuleb välja, et tegelikult selliseid tõuse ei tule. Aga küsimus: kas praeguses seisus on tõenäoline, et riigikoolid saavad vähenenud eelarvega hakkama? Ma pean silmas erivajadustega laste koole.

Aitäh hea küsimuse eest, mis annab võimaluse tausta selgitada! Kuigi mina, erinevalt teist, ei ole kuskil märganud selliseid valetõlgendusi, nagu oleks võimalik järgmisel aastal õpetajate palku 15% tõsta või midagi muud. See 15% käib tõepoolest kogu Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu rahastatavate haridusasutuste eelarvete kohta, aga seal on arvestatud ka suuri tervikinvesteeringuid, mõnele objektile läheb 100–200 miljonit krooni. Nii et tegevuskulude vähenemine ühelt poolt, investeeringute suurenemine teiselt poolt – need on tõsiasjad ja valeinformatsiooni ei ole kindlasti mõtet levitada, Haridus‑ ja Teadusministeerium seda ei tee. Ma tõin küllaltki tasakaalukalt ka neid suhtarve teil siin esile. Me kindlasti ei blufi ei palkade ega muude toetustega, nii et palume ka avalikkuse ees seda mitte teha. Aga riigikoolid saavad samamoodi piisavalt vahendeid, selleks et õpetajate palkade alammäärad säiliksid. Jah, tegevuskulude mõningast vähenemist majanduskulude mõttes on riigikoolidel kindlasti päris raske taluda, kindlasti raskem kui näiteks ülikoolidel. Seetõttu püüame ka sotsiaalfondi vahenditega toetada riigikoole, et seal tegevus jätkuks. Praegu oleme planeerinud igakülgset tuge, et kõik riigikoolid, mis töötavad, ka korralikult käigus hoida.

Mailis Reps, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea minister! Kui lubad, lähen eelarvega edasi. Kas sellise kokkuhoiurežiimi ajal ja, ütleme, suhteliselt suurt tegevuskulude vähenemist arvestades on olnud võimalik planeerida vahendeid ka uue haridusreformi või põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse põhimõtteliste muudatuste ellurakendamiseks?

Aitäh! Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadus, mida Riigikogus praegu loetakse, kätkeb endas mitmeid tahke. Näiteks õppekavaarenduse esimesed sammud, mis puudutavad järgmist aastat, on meie arvestuste järgi rahaliselt kaetud. Kui te peate silmas investeeringute vajadust, näiteks üldharidussüsteemi, siis põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine võib omavalitsuste algatusel siin ja seal alata tõenäoliselt juba järgmisel aastal, aga riikliku poliitikana on see praegu sisse kirjutatud alates aastatest 2012–2013. Ettevalmistusi saab teha vastavalt vajadusele koha peal, kuna investeeringuvajadused on kindlasti erinevad, puudutavad nad siis hoonet, kuhu jääb põhikool, või seda hoonet, kuhu läheb gümnaasium. Praegu on väga raske öelda, et kõigile omavalitsustele peaks võrdselt seda raha jaotama. Küll aga on mul hea meel, et päris mitmed KOIT kava kaudu rahastatud koolid on kinnitanud, et remont aitab neil tulevikus vajaduse korral pidada nii põhikooli kui ka gümnaasiumi, vastavalt sellele, kuidas vajalik on. Kohtade peal raha taotledes valmistutakse ka võimalikeks uuendusteks.

Tänan! Nüüd viis kohapeal registreeritud küsimust. Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tööpuudus on väga suur. See mõjutab tõsiselt ka tudengeid, kes töötavad, ja töötavad selleks, et ennast koolitada. Üha raskem, kuulen ma, on tudengitel võtta õppelaenu ja probleemiks on siinjuures käendusküsimused. Minu küsimus ongi: olete te mõelnud selles suunas, kuidas riik saaks tulla tudengitele appi nii, et olla õppelaenu käendajaks?

Aitäh! Riik on õppelaenu garandiks, riik on garanteerinud õppelaenu soodsama protsendi, ka soodustuste tegemine on pankadel võimalik seetõttu, et riik garanteerib võlglaste eest maksmise pankadele. Tegelikult on riigi osalus ja riigieelarve kate õppelaenu võtmise puhul olemas. Samas ei välistaks ma sugugi muudatusi süsteemis, kaasa arvatud pankade omagarantii osa suurendamist, ka võimalikke uuendusi laenuvõlglastega suhtlemisel ja nende käest raha kättesaamisel. Neid võimalikke uuendusi räägitakse praegu läbi Rahandus‑ ja Justiitsministeeriumiga.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Majandusliku tõusu perioodil räägiti väga palju sellest, et õpetajad lähevad koolist ära, kuna õpetajate palga tõus jääb maha teiste sektorite palkade tõusust. Aga kuidas on? Kas ministeerium on mõelnud olukorras, kus tööjõuturg on muutunud, süsteemselt tegelda sellega, et häid õpetajaid, kes kindlasti ka ära läksid, kooli tagasi tuua?

Aitäh! Teil on õigus, mitte ainult kampaaniate "Noored kooli" või "Kooli tagasi" korras, vaid ka riiklikult peab hariduspoliitikaga stimuleerima heade õpetajate koolis püsimist ja sinna minemist. Nende puhul, kes on vahepeal kuskile mujale läinud, kellel on õpetajatöökogemus ja vastav haridus olemas, on see nende isikliku valiku küsimus. Tegelikult on õpetajakoha täitmisel juba tõesti näha konkurssi, mitte ainult sõnaliselt, et on küll konkurss, aga on üks kandidaat või mitte ühtegi kandidaati, vaid tõepoolest on mõnele kohale kuus, kümme või rohkem kandidaati. Nii et huvi asja vastu on. Meie kavandame nende jaoks, kes on õpingud viimases faasis katkestanud, rahalise toetuse andmist Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest, et nad saaksid oma õpinguid jätkata ja lõpetada. Sinna alla käivad ka pedagoogiliste erialade üliõpilased. Kavandame spetsiaalselt ka esimese aasta töötajatele, kes mentorlusprogrammis osalevad, eraldi toetuse lisamist, kuna esimesel aastal tuleb tunnid ette valmistada ja on teatav koormus seoses elukoha vahetusega. Muidugi jätkub lähtetoetuse maksmine alustavatele õpetajatele. Täienduskoolituse vahendid pakuvad juba õpetajana töötavatele inimestele võimalust ennast täiendada. Samas on ka eelarves planeeritud ümberõppevahendid nendele, kes tahavad oma kvalifikatsiooni muuta ja täiendada pedagoogilise kvalifikatsiooniga.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud haridusminister Tõnis Lukas! Minu küsimus on võib-olla veidi teises dimensioonis ja lähtub veidi kaugemast perspektiivist. Nimelt, paljusid meie haridustöötajaid kummitab mõte, et seoses laste arvu vähenemisega tuleb sulgeda koole nii maal kui ka linnas. Samas teame, et seoses riiklike meetmetega, nende hulgas on ka vanemahüvitis, on sündimus kõvasti suurenenud ja viie-kuue aasta pärast on meil lapsi juba palju-palju rohkem. Kas siin ei ole tegemist liiga lühinägeliku poliitikaga, et valitsus ühe käega nagu toetab sündimust ja laste juurdetulemist, kuid teise käega on valmis koolide arvu vähendama?

Aitäh! Valitsus ei vähenda koolide arvu. Muide, kui rääkida põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest, siis võiks öelda, et lihttehtena see lausa suurendab koolide arvu. Propagandat on põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kooliuuenduse ümber väga palju tehtud ja hämatud on ka väga palju. On löödud üles terve kampaania, et näidata, kuidas see ahistab maakoole. Tegelikult on selles mitu sätet, mis toetavad maakoole väga oluliselt, seda nii rahalises mõttes (vallale jäetakse see raha, mis ta seni oma õpilaste eest linnale maksis, see tähendab senise tasaarvelduse lõpetamist omavalitsuste vahel põhikooli laste pealt) kui ka sisuliselt. Põhikoolidele on pandud rõhk nii õppekava tegemisel kui ka rahastamismudeli puhul. Teie küsimuses olnud hinnang, et sündimus on kõvasti tõusnud, on väga lootusrikas. Ma loodan, et lähiaastad seda näitavad. Need aastad, mis on mööda läinud, seda pole näidanud, kõva tõusu ju veel ei ole. Me ei ole veel jõudnud nende aastakäikudeni, mille peale koolivõrgu puhul on tegelikult mõeldud – 25 000, 20 000 õpilast. Need lapsed, kes praegu kooli lähevad, on pärit aastakäikudest 13 000 – 14 000 last, see arv on tõusnud 17 000 peale ja loodame, et see tõuseb veel. Aga ränne on muutunud niisuguseks, et see tõus tähendab esimesse klassi minejate arvu kasvu järgmistel aastatel küll linnades, kuid väga paljudes maapiirkondades mitte. 5–6% Eesti laste aastakäikudest läheb esimesse klassi kahjuks juba väljaspool Eestit. Nii et kõik see ei kajastu kohe kohaliku kooli õpilaste arvu kasvus. Aga ma loodan nagu teiegi, et sündimus kasvab veelgi.

Rein Ratas, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra haridus‑ ja teadusminister! Hästi juhitud muudatused haridusmaastikul hakkavad küpset vilja kandma teatavasti ligikaudu 15 aasta pärast. Niisama kaua on meil Eestis päevakorral olnud ka teadmistepõhine majandus, millele paneb omakorda aluse asjakohane haridus. Kas Eesti praegune haridussüsteem tagab teadmistepõhisele majandusele vajaliku vundamendi? Olen rääkinud.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Eesti haridussüsteemil on ette näidata mitmed võrdlusuuringud, kus ta on olnud rahvusvahelises mastaabis edukas. Aga ärgem võrrelgem, vaid tulgem Eesti-siseste näitajate juurde. Kõrgharidusega inimesed saavad tööjõuturul suhteliselt paremini hakkama, mida tegelikult näitavad ka praegused muutused tööjõuturul ja töötute haridustaseme analüüs. Kõrgharidusega, kõrgema kvalifikatsiooniga inimesed jäävad suhteliselt harvem töötuks. See, et kõrghariduses on selle ajaga, mida te nimetasite, õppurite hulk kaks ja pool korda suurenenud, näitab, et on tehtud panus, et inimesed saaksid hakkama ja Eesti ühiskond saaks hakkama. Kui te räägite teadmistepõhisuse kahest osast, siis meie teadusel läheb päris hästi. Küll aga rakendusteaduste osa ehk arendusosa ei ole olnud vahepealsetel aastatel nii hästi rahastatud kui võib-olla fundamentaalteadused. Võib öelda, et oma uuringuid ja patente on vähem. Samas, puhtal teadusel läheb meil tõesti hästi. Te näete kogu aeg informatsiooni, et Eesti teadlaste saavutused on rahvusvahelisel tasemel ja neid viiakse ka ellu. Me oleme mõnes tehnoloogiavaldkonnas nii Euroopas kui ka kogu maailmas kiidetud. Võiks öelda, et potentsiaal on meil justkui olemas. Teiselt poolt, kes seda teenindab, kes oma kätega kõik need värgid valmis teeb? Kutsehariduse arendamine käib praegu selles mõttes suure hooga, et me loodame, et jätkub ka õppureid. Sellel aastal tuli kutseharidusesse tunduvalt rohkem õppureid kui eelmisel aastal. Kui kutsekoolid lüüakse mõne aastaga läikima kui prillikivid, küllap siis tuleb seda tööjõudu ka.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Viimastel päevadel on mul olnud päris palju kohtumisi inimestega. Õpetajad palusid küsida teilt, härra minister, missugune on riigi hariduspoliitika tulevikus Ida-Virumaal ja kui palju on ministeeriumil plaanis jätta meie maakonda alles gümnaasiume.

Aitäh, härra Korb! Mina küll ei usu, et te alles viimastel päevadel olete hakanud inimestega palju suhtlema. Küllap on teil neid kontakte olnud pidevalt, nagu ka minul, eri maakondades. Ida-Virumaa hariduspoliitika ei erine suurtes piirides sugugi kogu Eesti omast. Meil on ühtne haridussüsteem ja nii koolivõrgu muudatused kui ka õppekava muudatused on planeeritud sarnaselt. Muidugi, Ida-Virumaal on oma spetsiifika, kaasa arvatud see, et õpilaste arvu vähenemine on olnud mõnevõrra järsem just venekeelsetes kogukondades ja sellega seoses jääb ka õpetajaid vähemaks. Mida nende õpetajatega teha, see on eraldi spetsiifiline teema, mis mujal võib-olla nii valuliselt päevakorral ei ole. Muidu on Ida-Virumaal samamoodi linnakoolid ja maakoolid ning täpselt samasugused mured on ühtedel ja teistel. Mina arvan küll, et nii Kohtla-Järvel kui ka Narvas, kahes suuremas linnas, hakatakse gümnaasiumiosi liitma tugevamateks lütseumideks ja koolide arv väheneb kindlasti ka seal. Aga see toimub ikkagi kvaliteedi huvides.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Eiki Nestor ja sellele vastab valitsusliige Rein Lang. Teemaks on avaliku teenistuse seadus. Eiki Nestor, palun!

Töösuhted avalikus teenistuses on teinud murelikuks riigi‑ ja omavalitsustöötajaid. Kui me siin paar nädalat tagasi avaliku teenistuse seaduse uut varianti lugesime, oli jutuks, et sinna peab tulema juurde ka rakendusseadus, ja valitsuse sõnul oleks valitsus selle lausa järgmisel päeval pidanud heaks kiitma. Siiamaani ei ole seda üle antud, ju jäi see siis vastu võtmata. Miks?

Aitäh! Ma võin teatada, Eiki, et see on vastu võetud ja Riigikogu poole teele saadetud. See viibis Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi eriarvamuse tõttu ühe konkreetse seadussätte kohta, mis puudutas eripensione. Nüüdseks on kaks ministeeriumi leidnud kompromissi ja loodetavasti antakse see seadus lähipäevil ka Riigikogu menetlusse. Aga valitsuse menetluse on see nüüdseks läbinud.

Esimene täpsustav küsimus, Eiki Nestor, palun!

Tänud! Teine küsimus on järgmine. Kas me ei võiks siin kokku leppida, et avaliku teenistuse seaduse arutelu komisjonis ja muudatuste tegemine ei alga enne, kui ka rakendusseadus on suures saalis korra läbi arutatud ja selle esimene lugemine on lõppenud? Muudatusettepanekuid ette valmistades, pean ütlema, on väga keerukas teha valikut, kumba seadusesse mida panna, sageli oleks paranduse õige koht teises seaduses, mida meie menetluses aga ei ole.

Tänan väga! See küsimus ei ole nüüd kindlasti minule, vaid Väino Lindele, kes on põhiseaduskomisjoni esimees ja kes peaks põhiseaduskomisjonis otsustama, mismoodi edasi liigutakse. Minul ei ole mitte midagi selle vastu, pigem pooldan ma seda seisukohta, et neid kahte seadust menetletaks koos.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme neljanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Arvo Sarapuu ja vastab valitsusliige Hanno Pevkur. Teemaks on põllumajandustoetused. Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud sotsiaalminister! Tervitame koos Helir-Valdor Seederit. Ma väga loodan, et te saate nendele küsimustele vastamisega kenasti hakkama. Õigemini, on ju näha, et valitsuskabinetis arutatakse asju koos. Minu esimene küsimus on seotud otsetoetustega. Põllumeeste konkurentsivõime ebavõrdsus Euroopa Liidu toetuste puhul on ju üldteada. Näiteks makstakse Eesti põllumeestele praegu 72 eurot hektarilt, aga Euroopa Liidu keskmine näitaja on 273 eurot ja Hollandis on see toetus koguni 664 eurot. Nüüd on nii, et riik on kärpinud lisamaksena riigieelarvest tulevaid otsetoetusi 780 miljonilt 445 miljoni krooni peale. Tõenäoliselt on valitsuskabinet arutanud, mida ta tänavu mõtleb otsetoetustega teha ja milliseks kujuneb järgmise aasta arv.

Aitäh! Mul on tõesti hea meel vastata. Muidugi, järgmine kord loodaksin sellest natuke pikemalt ette teada saada, mitte kakskümmend minutit enne infotundi, aga see selleks. Kui natuke sellest teemast rääkida, siis, jah, 780 miljonit krooni ongi Euroopa Liidus lubatud maksimaalne summa, mida riigil on õigus välja maksta. Loomulikult, kõik valdkonnad on pidanud ühes või teises asjas natukene tagasi võtma, ka otsetoetuste puhul jääb see arv, 445 miljonit, selleks aastaks selliseks, nagu ta on. Te küsisite ka järgmise aasta kohta. Järgmisel aastal, vähemalt Riigikogule esitatud eelarve eelnõu kohaselt, on planeeritud seda summat 75 miljoni krooni võrra suurendada, 520 miljoni krooni peale. Olukorras, kus eelarve üldnumber jääb samaks või läheb natuke allapoole, kui oli eelmisel aastal, on 75 miljoni krooni võrra suurendamine päris märkimisväärne. Ma usun, et põllumehed kindlasti järgmisel aastal saavad sellest ka oma osa.

Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Saite esimese küsimusega kenasti hakkama, aitäh! Teine küsimus on seotud piimandussektoriga. Eks siin ole täpselt sama häda. Piima hind on ju teada, on teada ka see, millisel tasemel on põllumehed investeerinud. Tegelikult on eksport eelmise aastaga võrreldes väga kõvasti vähenenud. Ma ütleksin, et eksport on vähenenud 852 pealt 567 peale. Aga minu küsimus on seotud valitsuse meetmetega, piimalehmatoetust on vähendatud jne. Mida valitsus on arutanud seoses piimandussektori paremaks tegemisega või põllumeestele mingisuguse toetuse andmisega, mis puudutaks just piimandussektori olukorda?

Aitäh! Tõsi ta on, et piimandussektori tegevused on viimasel ajal avalikkuse ees kandmas ju seda märki, et olukord ei ole võib-olla päris selline, nagu peaks olema. Kui ekspordi poole vaadata, siis on selge, et piimandussektori eksport läheb meil peamiselt ju lähiriikidesse, lähiriikide sisetarbimine on päris palju vähenenud ja sellest tulenevalt on ka ekspordi maht vähenenud. See on igati loogiline. Kui vaadata, mis plaanis on, siis minu andmetel on põllumajandusminister moodustanud töörühma, mis tegeleb piimandusstrateegia väljatöötamisega. Piimandusstrateegia on tulemas maaelukomisjoni minu andmetel novembris, see olevat ministri ja maaelukomisjoni esimehe vahel kokku lepitud. Kui novembris piimandusküsimused maaelukomisjonis arutelule tulevad, siis on seal kindlasti kõik täpsemalt kirjas, kogu piimandusstrateegia saab korralikult kirja.

Teine täpsustav küsimus, Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Viimane küsimus puudutab Maaelu Edendamise Sihtasutust, siis ma rohkem enam ei tülita. Kunagi oli nii, et põllumehed said otselaenusid võtta, siis oli küll MES hoopiski teise nimega. Kui vaadata praegust statistikat, siis on näha, et olukord on selline, et kui eelmisel aastal oli veel väike miinus, siis praegu paistab, et esimeses kvartalis teenisid põllumajandusettevõtted umbes 214 miljonit krooni kahjumit, mis tähendab seda, et kui me põllumajandust loeme toidutootmise osas strateegiliselt tähtsaks majandusharuks, siis oleks mõttekas Maaelu Edendamise Sihtasutus muuta aktiivseks põllumajandusettevõtlust toetavaks struktuuriks. Mis te arvate sellest või kas te olete arutanud, kuidas see asutus efektiivsemalt tööle panna? Kuidas anda talle võimalus anda otselaene, mitte läbi pankade, ja võib-olla ta isegi pangaks kujundada?

Aitäh! Küsimuse viimases jupis oli natukene vastust juba sees. Tegelikult annab MES praegu pankade kaudu laene küll, suurusjärk on vist 100 miljonit krooni aastas. Kindlasti ei ole see ainult valitsuse otsus. Ma arvan, et selle protsessi algus peaks tulema Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogust ja nõukogu peaks seda teemat kindlasti arutama. Küll aga on nii, et isegi kui MES-i nõukogu otsustaks, et MES võiks hakata tavatingimustel põllumeestele laene välja andma või hakata kreeditoriks, siis on äärmiselt oluline, et siin annaks oma hinnangu ja vaataks seda ka Rahandusministeerium. Selge on see, et siis peab MES vastama kõikidele krediidiasutuste seaduses sätestatud krediidiasutuse nõuetele. Seal on kindlasti veel hulk tööd teha, et MES vastaks klassikalistele krediidiasutuse nõuetele. Seetõttu on ju kasutatud ka laenude ja garantiide andmist pankade kaudu. Teoreetiliselt, jah, võib seda teemat arutada, praktiliselt ei ole see kindlasti n-ö poole aasta küsimus. See on natukene pikem protsess. Algus peaks tulema MES-i nõukogust.

Kuna põllumajandustoetused on põhjustanud väga suurt huvi, siis kuus kohapeal registreeritud küsimust. Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Hanno! Vaatan, et Reformierakonnast on sirgumas üks tubli põllumajandusminister, sa vastasid nendele küsimustele väga tublilt. Aga minu küsimusele võid vastata täielikult sotsiaalministri vaatenurgast. On olemas külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetus ehk selline toetus, millega saab külades arendada seltsimajasid, kooskäimiskohti, et parandada sotsiaalset võrgustikku. Aga siin on selline kurb asjaolu, et küla saab PRIA käest raha alles pärast hoone rajamist, ehk kuni selle ajani, kui see hoone on valmis ehitatud, tuleb arved ära maksta ja tuleb leida pankadest sildfinantseerimine. Hüva, ka MES on siin appi tulnud ja 80% ulatuses seda raha MES-i kaudu garanteeritakse. Küll aga jääb 20% külaelanike enda garanteerida. See tähendab miljonilise toetuse puhul 200 000 krooni eest oma vara panti panemist ehk oma varale hüpoteegi seadmist. Kas te sotsiaalministrina arvate, et selline käik on normaalne, kui inimesed peavad oma vara panti panema, selleks et külakeskust rajada?

Aitäh! See on natuke laiem teema. Kui n-ö üldfilosoofiliselt läheneda sellele, kas kaasfinantseerimine või omavastutus on hea või mitte, siis kindlasti on see hea. Kui te ise lähete oma eluaseme jaoks laenu võtma, siis ei saa te ka kõike pangast, vaid peate natuke ka ise panema, ja kui te tahate eurotoetust saada, siis ükskõik mis valdkonnaga tegemist on, 100% eurotoetusi meil ikkagi ei ole. Kui me võtame meditsiinivaldkonna, siis on seal 5–10%, ja põhimõtteliselt on omafinantseering eri valdkondades olemas. Kui rääkida sellest, et kui on valida, kas saada see raha, ajutiselt oma vara panti panna ja asi valmis teha, siis mina pigem küll valiksin selle tee, et ma ajutiselt panen oma vara panti, kui ma tean, et saan selle pandi alt vabaks ja selle tulemusel muutub keskkond, kus ma elan, oluliselt paremaks. Seetõttu tuleb võib-olla minu külasse rohkem elanikke, sest on hea seltsimaja, kus koos käia, külas on rohkem sotsiaalset tegevust. Ei ole ju midagi halba selles, et külakeskus areneb ja selle külakeskuse arenemiseks annavad inimesed oma väikese panuse. Me võime koostoimimise mehhanisme ju teisigi näha. Võtame näiteks naabrivalve. Naabrivalves on ju samamoodi. Selleks et naabrivalvesektor tekiks, on vaja ühe sektori või ühe kogumi ühist mõistmist. Nad ju samamoodi investeerivad sinna natukene oma raha, et tervet kogukonda turvalisemaks teha. Siin ma küll midagi erilist ei näe.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Mina tulen oma küsimuses tagasi nn top-up'i teema juurde ehk Euroopa Liidu täiendavate otsemaksete juurde. Nimelt on põllumajandusvaldkond selline valdkond, mis on n-ö reaalmajandus, millele peaks hakkama tuginema ka uus, kriisist väljuv majandus. See on ekspordimajandus, piimatooteid, piimapulbrit ja mida iganes müüakse Eestist (tahan teid parandada) mitte ainult lähiriikidesse, vaid tegelikult üle maailma, ka araabia maadesse. Aga minu küsimus on selles, et selle reaalmajanduse arengus on loomulikult üsna suured probleemid, mida te olete nüüd siin ka ise kuulnud ja selleteemalistele küsimustele vastata saanud. Tegelikult on top-up üsna oluline võimalus tasandada konkurentsivõimet teiste Euroopa Liidu riikidega. Meist oluliselt kehvemas olukorras riigid, nagu Läti ja Leedu, on ka järgmise aasta eelarves ette näinud nn top-up'i maksimaalmääras juurdemaksed. Miks Eesti riik hindab sellist reaalmajanduse osa halvemini kui näiteks lätlased või leedulased?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan teie väidet, nagu ma oleksin öelnud, et piimatooteid eksporditakse ainult lähiriikidesse. Ei, ma ei öelnud seda. Ma ütlesin, et suur osa läheb lähiriikidesse. Aga jäägu see, nagu ta on. Kui top-up'i vaadata, siis kui me vaatame sedasama maksimaalselt lubatud väärtust, siis sellel aastal on see 780 miljonit, järgmiseks aastaks lubab Euroopa Liit meile maksimaalses mahus 790 ehk kasv 2009. aastat 2010. aastaga võrreldes on ainult 10 miljonit. Samas, riigisiseselt me panustame sinna 75 miljonit rohkem. Loomulikult, kui raha oleks piiramatult käes ja meil ei oleks riigieelarves mingeid valikukohti ja oleks ainult kasvuaastad, siis paneksime me top-up'i maksimaalse ulatuse. Need valikud tuleb teha. Valitsuse positsioon on olnud see, et järgmisel aastal pannakse top-up'i 75 miljonit krooni rohkem kui sellel aastal. See on minu arust praegustes oludes siiski päris märkimisväärne.

Rein Ratas, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra sotsiaalminister! On karm tõde, et Eesti talumehe hektaritoetus on ligi neli korda väiksem Euroopa Liidu keskmisest. Kas siit võib teha ühese järelduse, et ühenduse toidu- ja söödaturul toimib kõlvatu konkurents? Olen rääkinud.

See nõuab jälle sellist filosoofilisemat või laiemat käsitlust. Me peaksime hakkama vaatama Euroopa Liidu asutamise aluspõhimõtteid ja seda, kuidas Euroopa Liidu otsetoetuste süsteem üldse loodi. Suurte põllumajandusriikide survel loodud otsetoetuste süsteem on sellisena paika pandud. Kas Eestil väikese riigina on mõtet minna murdma seda põhimõtet, kas top-up'i üldse on vaja või kuidas neid toetusi maksta ja kas maksta kõikidele ühtedel alustel? Ma arvan, et need valikud on pandud paika oluliselt varem kui 1. mail 2004, kui Eesti Euroopa Liiduga ühines.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Põllumajandusministeerium oma pressiteates teatas, et Kalevi kommid on maailmatasemel. Mina soovin teilt küsida, kellele on transrasvad kasulikud.

Ma nüüd mõtlen, kuidas see võiks põllumajandustoetustega seonduda. Aga olgu kuidas on, see on natuke terviseküsimus ka. Transrasvhapped väärivad kindlasti tähelepanu, väärivad arutamist. Aga mina ei taha küll öelda, kellele need on kasulikud või kahjulikud, eks see ole tähtsate toiduspetsialistide hinnata. Ma arvan, et ärme siin saalis selle üle väga pikalt diskuteeri.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Eelmise küsimuse kommentaariks võib öelda, et kellele nad on kasulikud, seda ei tea, aga kahjulikud on nad kindlasti sööjale. Kuid tulen tagasi toetuste juurde. Kas valitsus on kaalunud, et kui see top-up jääb tõepoolest just nii nadiks, kui ta praegu on, siis suurendada kõige haavatavamatele põllumajandussektori osadele Euroopa Liidu asjaomase määruse artikli 68 alusel makstavate natuke kõrgemate toetusmäärade osakaalu?

Ma korraks mainin ikkagi veel neid arve. Kui me vaatame eelarve üldist seisu ja vaatame seda, et siseriiklikud toetused on tõusnud 15% ja top-up'i puhul on tõus peaaegu samas suurusjärgus, võrreldes tänavuse aastaga, mis on kehv aasta, ja ka järgmine aasta on maksutulude poolest kehv aasta, aga me suurendame mõlemat poolt 15%, siis ma ei ütleks, et see oleks väga halb. Mis puudutab seda, kas hakata seal toetuste sees veel omakorda diferentseerima, kas maksta kellelegi rohkem või kellelegi vähem, siis ma usun, et see tekitab ju samamoodi väga pika debati ja vaidlused, miks me nendele anname rohkem ja teistele vähem. Ma jätaksin top-up'i reeglid selliseks, nagu nad praegu on. Aga põllumajandusminister täna haigena kodus olles kindlasti kuulab seda debatti ja kui ta peab seda vajalikuks, siis võtab teie ettepaneku arvesse.

Kalle Palling, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Tänastest uudistest võime lugeda, et Eesti on eurotoetuste kasutamisel üks edukamaid. Ometigi teame, et üks kehvemaid eurotoetuste kasutajaid Eestis on selline ettevõte nagu PRIA. Ma küsin maapiirkondadele mõeldud konkurentsivõime arendamise ja investeeringutoetuste kohta. PRIA on teatavasti mitu korda menetlusaegu ületanud, sealjuures on ta ülimalt kompetentset komisjoni kaasates viinud läbi hindamisprotseduurid ja teinud otsuse teatavaks taotlejatele, kes kvalifitseerusid. Kuna menetlusaeg läks pikemaks, siis sellega seoses väheneb sellel aastal kasutusele võetavate toetuste maht. Mis te arvate, kas oleks mõistlik tuua järgmisteks aastateks mõeldud toetusi ettepoole, et ...

Hea küsija, teie aeg! Ma palun ministril vastata!

Aitäh! Sain küsimuse mõttest väga selgelt aru. Kui me võtame kõik Põllumajandusministeeriumi väljamakstavad eurotoetused kokku, siis on suurusjärk neli miljardit ja see osa, mis sellest neljast miljardist võib sellel aastal jääda kasutamata, on 400 ja 500 miljoni vahel, sõltuvalt sellest, kui tublid meie maapiirkondade inimesed ja põllumehed on. Põllumajandusministri kinnitusel summad, mis jäävad sellel aastal välja maksmata, ei tulene mitte Põllumajandusministeeriumi töö kvaliteedist, vaid pigem sellest, et tulenevalt rasketest aegadest põllumajandussektoris tervikuna on maapiirkondades kaasfinantseerimist päris keeruline leida. See 400–500 miljonit jääb pigem kaasfinantseeringu taha ja sellest tulenevalt väljamaksete taha. Kõik muud toetused makstakse välja. Aga mis puudutab üldisemalt seda, kas midagi n-ö tuleviku arvel ettepoole tuua, siis seda tehakse kõikides valdkondades. Haridusminister on väga tubli, toob ettepoole, meie sotsiaalvaldkonnas toome ettepoole nii palju kui võimalik. Majanduslikult raskel ajal on äärmiselt oluline, et me tooksime kõik eurotoetused nii palju kui võimalik ettepoole ja saaksime väljamakseid teha. Kui me vaatame Põllumajandusministeeriumile eelarveliselt antud kaasfinantseeringut, siis sellel aastal on see umbes 460 miljonit krooni ja järgmisel aastal on kogu kaasfinantseeringu summa samamoodi tagatud. Me püüame riiklikult kõik kaasfinantseerimised tagada. Jääb loota, et maapiirkondades mitte ainult põllumehed, vaid ka teised, kes PRIA-lt raha küsivad, suudavad leida kaasfinantseerimist ja me suudame eurovahendeid nii palju kui võimalik kasutusele võtta, et aidata parandada eelarve positsioone.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme viienda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Ester Tuiksoo ja sellele vastab valitsusliige Hanno Pevkur. Teemaks on olukord põllumajanduses. Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, austatud juhataja! Austatud minister! Ka mina tervitan praegust põllumajandusministrit ja soovin talle head tervist! Tervis peab ministriametis hea olema ja pärast seda ka veel. Aga minu küsimus teile on niisugune. Teatavasti on Põllumajandusministeeriumi kaasabil loodud koolipiima, koolileiva ja hiljuti ka koolipuuvilja projektid. Kas Sotsiaalministeerium on teinud õpilaste tervise uuringut, et saada teada, kuidas selline koolitoitlustamise heatahtlik suunamine on mõjunud õpilaste tervisele?

Aitäh! Otseselt nende programmide mõju koolilapse tervisele me ei ole uurinud. Küll teeb Sotsiaalministeerium ja eelkõige Tervise Arengu Instituut samamoodi noortele suunatud kampaaniat, kus me kutsume üles tervislikult toituma. See on üks osa sellest, et anda teada, et kui on olemas riiklik programm, mille raames antakse koolis piima või puuvilja, siis see ei ole mitte niisama ja see on väga kasulik. Kahe või isegi kolme osapoole – Põllumajandus‑, Sotsiaal‑ ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi koostöö on äärmiselt tähtis. Ma usun, et seda saab hinnata mitmekümne aasta pärast, kui me näeme, kui pikk on eestlaste eluiga ja, eelkõige, kui palju on tervelt elatud aastaid. Aga mida võib näha? Me oleme rääkinud stomatoloogidega. Noorte hambumus ja hambad on küll natuke paremas seisukorras. Tahan loota, et see on ka värske puu‑ ja juurvilja teene. Eks me monitoorime kindlasti edasi.

Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus, palun!

Tänan väga, austatud minister, selle vastuse eest! Loomulikult on sellel nii pikaajalised kui ka lühiajalised tagajärjed. Minu meelest võiks seda siiski juba uurida, sest siin on juttu olnud ka ajateenistusse minevate noormeeste tervisest, mis ei ole kõige parem. Võib-olla võiks seda uuringut ka kiiremini teha. Minu teine küsimus on see: millist koostööd te teete tervisliku toitumise alal Põllumajandusministeeriumiga? Ma tahaksin siin konkreetseid vastuseid.

Otsest koostöölepingut kahe ministeeriumi vahel ei ole. Aga koostöö on loomulikult igapäevane. Me teame ju, et toit kui selline on Põllumajandusministeeriumi vastutusala, aga toitumine on Sotsiaalministeeriumi vastutusala. Konkreetse näitena viimasest ajast võime rääkida kaljateemast. Me rääkisime Sotsiaalministeeriumis, kus olid kohal ka Põllumajandusministeeriumi esindajad, sellest, kas kali on alkohol ehk kas alkohol on toit ja kali on toit või ei ole jne. Seda ma ütlesin juhuks, kui te väga konkreetset näidet tahate.

Teine täpsustav küsimus, Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga nende vastuste eest! Aga minu järgmine küsimus on võib-olla ka pisut soovitus. Kuulates siin ühte küsimust, sain ma aru, et teie erakond tahaks väga osaleda põllumajandusteemalises diskussioonis. Millal te viimati suhtlesite näiteks PRIA‑ga, et täpsustada euroraha kasutamist? Ma pean silmas just teie erakonda, fraktsiooni ja PRIA‑t.

Aitäh! Ma loodan, et tänasel istungil osaleb ka rahanduskomisjoni esimees, tema on selle teemaga kõige rohkem tegelnud. Aga pikemalt oli sellest vist augustis PRIA ja meie fraktsiooni vahel juttu. Rahanduskomisjoni esimees on minu teada olnud sel teemal pidevas ühenduses nii põllumajandusministri kui ka PRIA‑ga ja on nendel teemadel rääkinud. Mul on hea meel, et vaadatakse laiemalt seda, et eurovahendid oleks vaja kiiresti kasutusele võtta. Kui on võimalik võtta veel mingeid lisameetmeid peale PRIA‑s olemasolevate, et eurotoetusi rohkem ja efektiivsemalt kasutusele võtta, siis on see ainult teretulnud.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea sotsiaalminister põllumajandusministri ülesannetes! Kasutan juhust, et jätkata seda teemat, mis on kahe nimetatud ministri haldusalade piiril, nimelt räägin koolilaste tervislikust toitumisest. Kas te olete teadvustanud, et ajuti on ülearusel bürokraatial, mis on justkui tervise kaitseks kehtestatud, tegelikult vastupidine tulemus, ehk selle tagajärjel ei ole võimalik osta koolisööklale toitu kohalikult talumehelt, vaid tuleb osta mingisugust toitu, mis on pärit ei tea kust, mis on ei tea mis päritoluga, aga ametlikult lubatud? Kui te olete teadvustanud, et see on kohati probleem, kas te olete kaalunud siis mingisuguseid lahendusi?

Aitäh! Loomulikult oleme me sellest rääkinud ja oleme rääkinud mitte ainult koolidega seotud muredest ja koolidele toiduainete tarnimise teemal, vaid me oleme rääkinud ka näiteks sellest, et Sotsiaalministeeriumi enda valitsemisalas erihoolekandeasutused, kes asuvad üle Eesti laiali, saaksid nii palju kui võimalik kohalikelt talumeestelt toitu osta. Loomulikult oleme me Tervisekaitseinspektsiooniga seda teemat arutanud. Aga siin on põhiline küsimus selles, kuidas on võimalik neid hankeid läbi viia, kas ja kuidas on need seotud riigihangete seadusega ja kas neid hankeid peab tegema üle-eestiliselt. Konkreetselt koolide puhul saab neid hankeid (haridusminister saab võib-olla täpsemalt seletada) võib-olla ka maakondlikult teha. Need teemad on püstitatud ja tervisekaitseinimestega on neid arutatud. See ei ole ainult koolide varustamise mure, ka minu enda valdkonnas on väga suur mure, et saaks osta värsket kaupa nii lähedalt kui võimalik, et me ei peaks kulutama raha transpordi peale.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan valitsusliikmeid küsimustele vastamast! Ma tänan Riigikogu liikmeid küsimast! Eriline tänu sotsiaalminister Hanno Pevkurile, kes täna päästis välja põllumajandusministri! Infotund on lõppenud.