Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Teiseks esitab Vabariigi Valitsus Riigikogu otsuse "Riigi 2008. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti tänase majanduslanguse panganduspraktika, seadusandluse ja laenuklientide tarbijakäitumise tulemusena on kujunenud olukord, kus paljud eluasemelaenu võtnud, kuid laenumaksetega raskustesse sattunud laenuvõtjad, peavad pärast laenu eest ostetud kodu mahamüümist praeguste odavate hindadega jätkama pangale laenumakseid veel pikkade aastate jooksul. Tekkinud olukord on liigselt kaldu pankade kasuks ja kõik laenutehingutest tulenevad riskid on lükatud laenuvõtjatest klientide kaela. Pangad saavad igal juhul oma raha tagasi, kuid laenuvõtjad jäävad ilma nii eluasemelaenuga ostetud kodust kui ka täiendavast tagatisest või peavad aastate jooksul vahe kinni maksma. Keskerakonna fraktsioon annab menetlusse asjaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega muudetakse senist eluasemelaenu regulatsiooni. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva vältel.
Head kolleegid! Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Vabariigi Valitsuse s.a 16. septembril algatatud lõhkematerjaliseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 16. septembril algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; väliskomisjoni poolt s.a 16. septembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on väliskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt s.a 16. septembril algatatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 18. september kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 17. septembril esitatud Eesti seisukohad äritehingute puhul hilinenud maksmise vastu võitlemist käsitleva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 1. oktoober kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 18. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 1. oktoober, kell 16.
Olen edastanud nelja Riigikogu liikme arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ja kuue Riigikogu liikme arupärimise justiitsminister Rein Langile.
Kolmapäeval, s.a 23. septembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Jaak Aaviksoo, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 94 rahvasaadikut, puudub 7.
Head kolleegid! Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde ja palun tähelepanu! Riigikaitsekomisjon palub juhtivkomisjonina jätta selle nädala kolmapäevasest päevakorrast välja punkt 5, eelnõu 535 teise lugemise arutelu. Riigikogu juhatus on selle ettepanekuga nõus.
Selle parandusega panen käesoleva nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Päevakord on kinnitatud.
Alustame arupärimistele vastamist.

Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Olga Sõtniku, Vladimir Velmani, Toomas Vareki ja Enn Eesmaa 21. mail esitatud arupärimine vanemahüvitise elektroonilise taotluse esitamise reklaami kohta. Ma palun kõnepulti Riigikogu liikme kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Kevadel jooksis Eesti meediakanalites reklaam, kus tutvustati kodanikuportaali riik.ee ühe võimaliku teenusena vanemahüvitise taotlemise võimalust elektroonilisel teel. Seoses sellega tekkis Keskerakonna fraktsiooni liikmetel rida küsimusi. Neid on viis, millele me palume peaministril vastata. Kes on nimetatud reklaami tellija? Kes on reklaami teostaja? Millistes meediakanalites reklaami näidatakse? Kui suur on reklaami maksumus ja mis eelarvest selle tootmist ja näitamist rahastatakse ning kas mõni erakond on üles näidanud oma protesti seoses selle reklaamiga? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun nüüd, härra peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kes on nimetatud reklaami tellija?" Nimetatud reklaami tellija on Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse Euroopa Liidu struktuurifondide programm "Infoühiskonna teadlikkuse tõstmine". Kampaania eesmärk oli tutvustada riigiportaali eesti.ee ja selle võimalusi Eesti elanikele. Ühtlasi kutsuti inimesi andma tagasisidet, kuidas portaali veel kasutajasõbralikumaks ja paremaks muuta. Kampaania kestis 12. jaanuarist 8. veebruarini 2009. aastal.
Teine küsimus: "Kes on reklaami teostaja?" Reklaamiagentuur DDB Eesti AS vastutas reklaamitegevuse eest, suhtekorraldusliku tegevuse eest vastutas Idea Public OÜ.
Kolmas küsimus: "Millistes meediakanalites reklaami näidatakse?" Kampaania teleklippi näidati ETV-s, Kanal 2-s ja PBK-s. Kampaaniasõnumit "eesti.ee – uks e-riiki" levitati ka trükimeedias – Postimees, Õhtuleht, Gorod, venekeelne Postimees –, internetimeedias – Delfi, Neti, Google – ja välimeedia abil bussiootepaviljonide reklaamipindadel.
Neljas küsimus: "Kui suur on reklaami maksumus ja mis eelarvest seda rahastatakse? Kui palju maksab teostus ja kui palju eetrisse laskmine?" Kampaania kogueelarve oli 1,7 miljonit krooni koos käibemaksuga ja seda rahastati Euroopa Liidu programmi "Infoühiskonna teadlikkuse tõstmine" vahenditest. Reklaamide teostuse maksumus oli ca 647 000 krooni ja PR-tegevused läksid maksma 275 000 krooni. Eeldusel, et "eetrisse laskmise" all olete silmas pidanud televiisori vahendusel reklaami näitamise maksumust, läks see maksma ca 410 000 krooni ja internetimeedia maksumus oli 153 000 krooni, välimeedia 150 000 ja trükimeedia 83 000 krooni. Kokku oli reklaami näitamise maksumus kõigis meediakanalites ca 796 000 krooni.
Viies küsimus: "Kas mõni erakond on üles näidanud nimetatud reklaami suhtes protesti?" Ei.
Kõik. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua esinaine! Austatud peaminister! Kas on ka mingi statistika olemas, kui palju suurenes pärast selle kampaania lõppu nende arv, kes kasutavad võimalust kodanikuportaali kaudu vanemahüvitise taotlust esitada?

Ma usun, et on, ehkki mina pole selle statistikaga tuttav. Tavaliselt ikka pärast kampaaniaid, ükskõik, kas kampaania korraldatakse erasektoris või avalikus sektoris, uuritakse kontaktide arvu, kas see vastas ootustele või mitte, ja järgmisena reklaami mõjuvust. Ma tahan loota, et ka sel puhul on selline analüüs tehtud, aga kuna te ei esitanud küsimust kirjalikus vormis varem, siis ei ole ma võimeline sellele vastama. Ja ma pean kahetsusega nentima, et see reklaam, mis oli kaunis ulatuslik, minuni ei jõudnud, ma ei näinud seda ei trükimeedias ega televisiooni vahendusel.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Vaatamata sellele, et Eestis on sügav majanduskriis ja kõik peavad kärpima – Vabariigi Valitsus kavatseb kolmandat korda kärpida riigieelarvet –, on vanemahüvitise ülemmäär siiski tõusnud. Kas teie arvates on see kooskõlas poliitilise eetika ja terve mõistusega, et ajal, kui paljud toetused kaotatakse ära, näiteks ranitsatoetus, saab kõige kindlustatum rühm Eesti inimesi riigilt lisaraha juurde?

Väide, et kõik peavad kärpima, ei vasta muidugi tõele. Näiteks pensione me ei ole kärpinud ega kavatsegi kärpida. Teatavasti saab vanemahüvitise saajatest 35% seda kõrgemas määras, kui nad said enne töötasu. Neil ei pruukinud sissetulekuid enne ollagi, kuid 35% kõigist vanemahüvitise saajatest saab seda suuremas summas, kui oli nende eelnev sissetulek. 60% vanemahüvitise saajatest saavad vanemahüvitist täpselt samasuguses summas, nagu oli nende varasem sissetulek. Ja vaid 5% kõigist vanemahüvitise saajatest on sellised, kes saavad vanemahüvitist maksimummääras ja see tähendab seda, et nad saavad vanemahüvitist vähem, kui nad said sellele eelnenud perioodil aasta jooksul keskmiselt palka. Nad on maksnud niisamuti, nagu need 60%, kes saavad vanemahüvitist täpselt sama palju, kui nad said enne palka, kõik oma maksud ära – sotsiaalmaksu, tulumaksu, kõik teised maksud –, aga nad saavad proportsionaalselt oma varem makstud maksudega vanemahüvitist vähem kui valdav enamik vanemahüvitise saajaid. Vanemahüvitise ülempiir väheneb tulevikus ka seoses sellega, et keskmine sissetulek väheneb. Olgu see öeldud lohutuseks nendele, kelles kadedus, et keegi saab rohkem, domineerib õigluse printsiibi üle.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud peaminister! Kui te räägite sellest, et inimesed, kes teenivad 35 000 krooni ja enam palka ning lähevad vanemahüvitist saama, on selle oma maksudega katnud, siis tõepoolest ei maksa nad 35 000-st sotsiaalmaksu mitte sellessamas summas, vaid kolmandiku võrra. Ja teine asi on see, et vanemahüvitis on siiski sotsiaaltoetus ning praegusel hetkel, kui te ise võrdlete 300-kroonist lapsetoetust lennukilt pillutava rahaga, siis on ebaõiglane kulutada lapse esimese eluaasta jooksul rohkem raha, kui  tema järgmise 17 eluaasta jooksul. Minu küsimus on see, et millest te katate selle vanemahüvitise suurema summa järgmisel aastal, see on mitusada miljonit krooni, samas kui te Sotsiaalministeeriumi enda eelarve rida ei suurenda ju aastal 2010?

Vanemahüvitist ei tuleks käsitleda kui toetust, vanemahüvitist tuleks käsitleda kui hüvitist töölt eemal oldud aja eest. Ma võrdleksin seda pigem haigushüvitisega, mida täpselt samamoodi makstakse proportsionaalselt palgaga.

Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Kuidas te hindate olukorda, et teile esitatud arupärimine puudutas riigiasutuse poole elektroonilise pöördumise teemat ja sellega seotud lisaküsimused lähevad sellest arupärimise põhiteemast hoopiski kõrvale?

Ma ei taha peaministrina hakata kuidagimoodi piirama Riigikogu liikmete piiramatut õigust küsida peaministri käest, mida iganes nad soovivad küsida. Ma üritan vastata oma informeerituse pinnalt nii hästi kui võimalik.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme nüüd järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikme Hannes Rummu 21. mail s.a esitatud arupärimine Eesti Töötukassa reservide kohta. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! See arupärimine on ajendatud asjaolust, et kui selle sajandi alguses loodi Eestis töötuskindlustus, siis oli selle süsteemi loogika väga lihtne: headel aegadel maksustatakse ettevõtjaid ja töövõtjaid maksuga, mida kogutakse töötukassasse selleks, et halbadel aegadel, nagu praegune masuaeg, sealt seda raha töötuks jäänud inimestele või hätta sattunud ettevõtjatele tagasi maksta. Meenutan, et algselt oli selle süsteemi käivitamisel ettevõtjate ja töövõtjate summaarne maksukoormus 1,5%. Paraku 2005. aasta sügisel, kui Eesti majanduses oli alanud kiirem kasvuaeg ja ka keskmised palgad hakkasid kiiresti kasvama, otsustas toonane Andrus Ansipi juhitud valitsus langetada esialgset töötuskindlustusmakse määra 40% võrra ja hiljem viisid valitsuse esindajad töötukassa nõukogus selle otsuse ka ellu.
Meenutan, et kui valitsus oli jõudnud otsusele töötuskindlustuse määra vähendada, siis esines peaminister Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsil avaldusega, mida ma siinkohal tsiteerin: "Praeguseks on töötukassasse kogunenud jääk 1,86 miljardit, aasta lõpuks 2 miljardit, mõne aja pärast 3 miljardit ja tuleb tunnistada, et riigil ei ole selle rahaga midagi peale hakata, sest see raha on seotud väga kindla kasutusotstarbega ja on täiesti ebaeetiline hakata seda otstarvet laiendama." Tsitaadi jätk: "Riik peab loobuma nende vahendite kokkukogumisest, mida riigil kindlasti ei lähe vaja sellel otstarbel, milleks ta neid vahendeid on väitnud, et ta kokku korjab."
Tagantjärele tarkus on teadagi täppisteadus. Tagantjärele tarkusega me teame, et riigil oleks juba eelmisel aastal ja eriti sellel aastal seda raha hädasti vaja läinud. Vähe sellest, töötukassa olukord on selline, et kui algselt oli summaarne maksumäär 1,5% ja Andrus Ansipi valitsus alandas seda 2005. aastal 0,9%-ni, siis tänavu olid valitsus ja Riigikogu enamuskoalitsioon sunnitud maksumäära tõstma koguni 4,2%-ni, et töötukassa suudaks talle pandud kohustusi ning ettevõtjatele ja töövõtjatele antud lubadusi täita. Ja eelnevast tulenevalt küsin peaministri käest lihtsa küsimuse: "Kas Te tunnete enda vastutust Eesti Töötukassa reservide ebapiisavuse eest?" Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hannes Rumm! Palun, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Hea arupärija! Töötukassa reservid on täiesti piisavad, et finantseerida oma kohustusi nii käesoleval aastal kui ka edaspidi. Kui 2009. aasta alguses oli töötukassa netovarade suurus üle 2,8 miljardi krooni, siis juuli lõpuks oli reservi järel ligi 2 miljardit krooni. Üleilmne majanduskriis ja meie kinnisvaramulli lõhkemine on viinud Eesti töötuse tasemele, mida viimati nähti 2000. aasta alguses. Niisamuti on suurenenud töötukassa toetuste väljamaksed ja vähenenud töötuskindlustusmaksete baas. Töötukassa puudujääk rebenes 2009. aasta veebruarist maini kiirusega 200 miljonit krooni kuus, jõudes esimese viie kuuga 840 miljoni kroonini. Selline olukord nõudis töötukassa nõukogult, Vabariigi Valitsuselt ja Riigikogultki raskeid otsuseid nii maksemäära tõstmise kui töötukassale täiendavate kohustuste panemisest loobumise näol. Praeguseks on töötukassa finantsolukord stabiliseerumas. Näiteks juuli lõpu seisuga oli puudujääk 850 miljonit krooni ehk vaid pisut rohkem mai lõpuks saavutatust. Sellegipoolest ulatub Rahandusministeeriumi värske prognoosi kohaselt töötukassa puudujääk käesoleva aasta lõpuks kuni 1,25 miljardi kroonini. See on samas suurusjärgus kõigi kohalike omavalitsuste oodatava defitsiidiga kokku. Kuna eelarvedefitsiiti arvestatakse valitsemissektori kohta tervikuna, siis saab riigieelarve samavõrra vähem panustada teistesse valdkondadesse. Kokkuvõtvalt tahan veel kord rõhutada järgmist.
Esiteks, töötukassa on headel aegadel kogunud piisavalt reserve, et oma praeguste kohustustega rahuldavalt toime tulla. Teiseks, töötukassa kuludest on käesoleval aastal tuludega katmata ligi kolmandik. Sellises olukorras oleks olnud vastutustundetu lisada töötukassale täiendavaid kohustusi. Kolmandaks, Töötuskindlustuse makse määr on hetkel kehtestatud maksimaalsel tasemel, 4,2%-le. Mida varem õnnestub seda taas vähendama hakata, seda konkurentsivõimelisemaks muutub meie ettevõtluskeskkond. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Töötuse numbrid Eestis on ikkagi hirmuäratavalt suured. Iga nädal lisandub nimekirja mitu tuhat inimest, näiteks eelmisel nädalal tuli juurde 2700 töötut ja Statistikaameti järgi oli juba siin poole aasta seisuga meil töötus ju 17% juures. Sisuliselt iga viies mees on tööta. Miks ikkagi valitsus ei tegele väga tõsiselt töötuse vähendamisega ja uute töökohtade loomisega? Miks näiteks ei aidata Tallinna eeskujul sotsiaalseid töökohti luua ja miks eelistab valitsus toetuste maksmist samal ajal, kui võiks inimestelt n-ö maksu vastu võtta ja inimesed tööle aidata? Praegu ei jäägi inimestel muud üle, kui lihtsalt otsida elatist väljaspool Eestit.

Aitäh! Kõigepealt üks parandus. Statistikaameti järgi on Eestis tööpuudus 13,5%. Sotsiaalsete töökohtadega on aga lugu selline, et ei Euroopa Komisjon ega teised rahvusvahelised autoriteetsed institutsioonid seda meedet ei toeta. Miks? Sellepärast et need sotsiaalsed töökohad, mis on ka Tallinna näitel väga selgelt nähtavalt mittetootlikud töökohad, rikuvad turukonkurentsi. Õige raske on Tallinna linnapeal mingil hetkel öelda inimestele, kes praegu nendele sotsiaalsetele töökohtadele on palgatud, et nüüd on meil majanduskriis läbi ja nende panust enam ei vajata. Praktika on näidanud, et sellised nn sotsiaalsed töökohad, mittetootlikud töökohad jäävad maksumaksja rahakotti koormama pikaks ajaks.
Kui maailmas on olnud edukaid näiteid sotsiaalsetest töökohtadest, siis need sotsiaalsed töökohad on eelkõige seotud või sotsiaalne hõivatus on eelkõige seotud panustamisega haridusse. Rasketel aegadel kasutab riik kas oma varem kogutud reserve või võtab ka laenu selleks, et suurendada õppekohtade arvu tasuta õppekohtadel. Ehk siis leitakse, et kui inimene viibib keerulistel aegadel, isiksuse kujunemise järgus intelligentses ülikooliseltskonnas või omandab kutseharidust, siis on see märksa parem, kui et ta on jäänud töötuna kuhugi tänavale. Ja ehkki need, kes otsustavad sellise täiendava haridustellimuse kasuks, teavad suurepäraselt, et vaevalt kõik need üliõpilased hiljem, kui nad oma kraadi omandavad, tellitud erialal ühiskonnas rakendust leiavad, arvatakse ikkagi, et see on ühiskonnale kasulik. Olen päris veendunud selles, et trammipõrandaid pesti ka enne seda, kui Tallinna Linnavalitsus otsustas luua sotsiaalsed töökohad trammipesijatele, ja ma küll ei usu, et nad on praegu 30 korda puhtamaks pestud, kui nad varem olid.

Palun, kolleeg Hannes Rumm!

Lugupeetud peaminister! Pean tunnistama, et teie vastus mind ei üllatanud. Kui te hakkasite oma tuntud headuses sorava esitusega vastama, siis üks Keskerakonna kolleeg siit kõrvalt ütles: "No nii, pani jälle lindi peale. Seda meest paljaste kätega ei võta!" Ta ütles seda täiesti tunnustavalt.
Kurb on see, et te vastasite minu küsimusest mööda. Minu küsimuse sisu oli selles, et kui töötuskindlustuse makse oleks alates aastast 2005 püsinud 1,5%-se määra peal, siis oleks töötukassasse vahepealse nelja aastaga kogunenud märksa rohkem raha ning valitsus ja valitsuskoalitsioon ei oleks pidanud Eesti ettevõtjaid ja Eesti töövõtjaid tänavu karistama mitte 4,2%-se töötuskindlustusmaksega, vaid tunduvalt madalama maksemääraga. Seetõttu ma kordan oma küsimust ja palun sellele lihtsat vastust: ei või jaa. Tuletan teile meelde, et minu küsimus oli, kas te tunnete ka endal isiklikku vastutust selle eest, et langetades 2005. aastal töötuskindlustuse maksemäära, tekitasite te olukorra, kus tänavu tuli seda maksemäära lubamatult järsult tõsta.

Aitäh! Sellele küsimusele ei saa vastata ei või jah vormis. Teatavasti reguleerib Euroopa Liidus valitsussektori eelarvedefitsiiti Maastrichti kriteerium, mis kõneleb sellest, et defitsiit ei tohi ühel jooksval eelarveaastal olla suurem kui 3% sisemajanduse kogutoodangust. Seejuures pole üldse oluline, kas defitsiit tekib varem kogutud reservide kasutuselevõtmise või täiendava laenukoormuse tõttu. Meil on ju analoogiline probleem olemas haigekassaga. Haigekassa on kogunud reservid, kuid ei ole võimalik ühel aastal lubada kõiki reserve kasutusele võtta. Kui me läheksime seda teed, siis me teadlikult otsustaksime Euroopa Liidus kokku lepitud stabiilsuse ja kasvu pakti tingimustele vilistada. Meid ei peaks isegi lohutama see, et väga paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on seda teed läinud enneolematult sügava ülemaailmse finantskriisi tingimustes. Ma usun, et kõik liikmesriigid peaksid endiselt vähemalt oma püüdlustes austama stabiilsuse ja kasvu paktis kokkulepitut ehk siis me peaksime püüdlema Maastrichti kriteeriumide täitmise poole ja seejuures, kordan veel kord, ei ole oluline, millest defitsiit tuleneb. Kas see tuleneb sellest, et kasutatakse varem kogutud reserve või tuleb ta laenudest või millestki muust. Olgu öeldud, et praegu on reservid piisavad. Aitäh!

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh! Väga austatud peaminister! Minu küsimus on järgmine. Teie erakonna poliitika on olnud, et maksudega ei mängita, ja ka mina arvan, et selline stabiilne maksusüsteem on päris mõistlik. Aga kuidas siis seletada seda, kui me töötuskindlustuse maksu langetame 1,5 pealt 0,9 peale ja nüüd tõstame 4,2 peale – see on ju maksudega mängimine? Kas teie juhitud valitsus soovib ka tulevikus maksudega mängida?

Aitäh! See maksudega mängimise ja mittemängimise loosung on ühelt teiselt erakonnalt, mitte meie erakonnalt. Aga ma ei nimetaks mitte mingil juhul maksumäärade muutmist maksudega mängimiseks. Kindlasti ei ole mina ega ka minu erakonnakaaslased maksumäärade osas fundamentalistid, kes leiavad, et maksumäärad, sõltumata sellest, missuguseks on kujunenud ümbritsev keskkond, peavad püsima muutumatuna. Ei, need ei ole kindlasti kivisse raiutud. Mõne maksumäära kohta me teame, et nende kasvamise otsus langetati juba siis, kui me liitusime Euroopa Liiduga. See oli meie teadlik valik, et me aktsiisimäärad tõstame kokkulepitud tasemele ja ma ei ütle sugugi seda, et me oleme sunnitud mingitele ühtsetele reeglitele alluma. Ei, ei! Me oleme ise seda soovinud! Me tahame, et meil oleks ühisel turul ühtsed reeglid ja seetõttu oleme me neid maksumäärasid tõstnud ja sellest maksurahast on saanud kasu väga paljud Eestimaa inimesed.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Kui nüüd hästi lihtsalt küsida, siis kas tagantjärele võib öelda, et see 2005. aasta otsus maksumäärade langetamise kohta oli viga?

Nii ja naa. Oleks võinud jätta ka muutmata, aga iseenesest ma ei pea õigeks seda, et me täiesti ilma igasuguse selge sihtotstarbeta kogume maksumaksja käest järjest raha kokku. See 3% defitsiiti peaks meil kõigil ikka vähemalt kusagil seal kuklas helisema, et kõrva kostaks, ja sellest me väga lihtsalt üle astuda ei tohiks. Kui te tahate praegu tõestada oma küsimustega seda, et kui me ei oleks vahepeal seda maksumäära alandanud, oleks meil raha rohkem olnud ja oleks saanud kogu selle küllusliku paketi töölepingu seadusega rakendada, siis see oletus on täiesti ekslik. Ma tuletan veel kord meelde teie erakonnakaaslasest rahandusministri Ivari Padari poolt valitsusse saadetud numbreid, mida ma olen siit kõnepuldist ka varem juba maininud. Ta saatis valitsusele oma viimase allkirjastatud dokumendina riigieelarvestrateegia ja see sisaldas töötukassa defitsiiti selleks aastaks 5 miljardit 820 miljonit krooni, järgmiseks aastaks 10 miljardit 928 miljonit krooni, 2011 – 13 miljardit 635 miljonit krooni, 2012 – 13 miljardit 979 miljonit krooni, 2013 – 10 miljardit 738 miljonit krooni ehk kui te võrdlete suurusjärke, mida me oleksime võinud koguda maksumäära vahepeal alandamata, ja seda, mida austatud eksrahandusminister Ivari Padari meelest oleks meil vaja läinud, et neid külluslikke hüvitisi välja maksta, siis ei oleks me selle maksumäära alandamata jätmisega mitte kuidagi suutnud neid potentsiaalseid kulutusi korvata. Aitäh!

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea peaminister! Ehk selgitate, millisel moel reservide kogumine ja nende hilisem realiseerimine on seotud riigieelarve defitsiidi või tasakaaluga? Need on ju ometi varad ja nende varade müügil või realiseerimisel antud juhul tekkivad toimingud ei saa kuidagi tekitada eelarve defitsiiti. Ja kui neid varasid oleks rohkem, millisel moel see nagu selgelt väljendatult mõjutaks sedasama teie mainitud Maastrichti kriteeriumi?

Ei siin ole küll midagi selgitada. See on väga lihtne. Eelarve tasakaalu mõjutavad nii võetavad laenud kui ka reservide täiendav kasutusele võtmine, see on defitsiidi allikas. Ehk siis jooksva aasta tulud ei kata jooksva aasta kulusid, nende jooksva aasta kulude katteks tuleb leida täiendavaid vahendeid ja see täiendavate vahendite ulatus ongi lõpuks seesama defitsiit. Ja kust kohast neid täiendavaid vahendeid võetakse, kas neid võetakse rahakapist, kus raha juba ootamas on, või tuleb seda minna ilma peale otsima, see ei ole eelarve tasakaalu seisukohast oluline. Küll aga on see oluline puht rahavoogude seisukohast. Hea on, et meie riigil on reservidesse vahendeid kogutud ja siinjuures tuleb veel kord rõhutada seda, et ega selliseid riike väga palju ei ole. Euroopa Liidus ei ole sellise ulatusega reserve nagu Eestil mitte ühelgi teisel liikmesriigil – ma mõtlen protsendina sisemajanduse kogutoodangust.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma ei kahtle, et te vastate ka minu küsimusele väga hästi, aga mul tekkis teid kuulates selline mõte, et väga mitmed majandusteadlased Tartu Ülikoolist ja Tallinna Tehnikaülikoolist on juhtinud tähelepanu viimaste aastate väga vastuolulisele poliitikale, mida te olete ellu viinud. See on ühelt poolt maksude järsk vähendamine ja teiselt poolt sotsiaalkulutuste järsk tõstmine. Seejuures ei tahaks ma praegu kommenteerida, mis on tegelikult maksudega juhtunud. Minu küsimus on seotud sellega, et kas teie majandusnõunikud on majandusteadlaste tähelepanekuid lugenud, teiega väidelnud ja teile neid välja toonud, et korrakski kahelda selles poliitikas, mida valitsus on praegu ajanud?

Aitäh! Sotsiaalkulutusi on suurendatud ajal, mil eelarve tulud on kiiresti kasvanud. Olgu veel kord teile ja kõigile teistele, ka majandusteadlastele meelde tuletatud, et kõige kiiremini kasvas eelarve ülejääk aastatel 2006–2007. Nendel aastatel kasvatasime me ka sotsiaalkulutusi. Mina seda ei kahetse, et viimase nelja aasta jooksul on pensionid Eestis näiteks kahekordistunud. Aga aastal 2007 oli eelarve ülejääk 6,5 miljardit krooni, aastal 2006 oli eelarve ülejääk 6,0 miljardit krooni, 2005 – 2,5 miljardit krooni, 2004–2003 kummalgi ka 2,5 miljardit krooni. Ehk siis olgu veel kord ära öeldud, et 20 miljardit krooni kogunes valitsussektori reservidesse just nimelt nendel aastatel. Kasvasid sotsiaalkulutused, kuid valitsus ja valitsussektor ei kulutanud ära kõiki vahendeid, mida maksumaksja töökad käed riigikassasse või ka kohalikesse omavalitsustesse tõid ja me kogusime nendel aastatel valitsussektorisse märkimisväärsed reservid. Ja praegu me saame – kõik Eestimaa inimesed – nendest konservatiivsetest otsustest, mis nendel aastatel langetati, otsest kasu. Kõik reitinguagentuurid viitavad Eesti valitsussektori tugevale finantspositsioonile ja meie reitingud on seetõttu kõrgemad kui nendes riikides, kus valitsussektori finantspositsioon nii tugev ei ole. Ehk siis Eesti puhul – Euroopa Liidu kõige madalam valitsussektori võlakoormus, kõige madalam Euroopa Liidus, üks kõige pisemaid eelarvedefitsiite Euroopa Liidus, reservid, mis meil on ja teistel ei ole. Need on need argumendid, millele tuginedes reitinguagentuurid annavad Eestile paremad reitingud, kui mõnedele teistele riikidele, kus valitsussektori finantspositsioon nii tugev ei ole. Ja see tähendab seda, et meie ettevõtjad saavad krediiti odavamalt, meie eluasemelaenu tagastajad peavad madalamat intressi maksma kui eluasemelaenu võtjad nendes riikides, kus rahanduses pole nii konservatiivsed oldud kui Eestis.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kas te olete minuga nõus, et 2005. aastal vastu võetud kõnealune otsus langetada töötuskindlustusmakset oli kiire kasvu ajal ometi üks – mitte peamine, aga üks teguritest, mis kindlasti andis hoogu niigi ülekuumenevale majandusele?

Ei, ma ei saa sellega nõus olla. See ei ole jälle nii must-valge, üksüheselt vastatav küsimus, sest kujutagem nüüd ette olukorda, et me oleksime selle raha kokku korjanud ja oleksime veelgi rohkem raha riigikassasse kokku korjanud, kui me juba niigi korjasime. Aastal 2005 oli meil ülejääk 2,5 miljardit, järgnevatel aastatel oli ülejääk märksa suurem. Meenutage, mida inimesed siis rääkisid, mida ka Riigikogus räägiti nendel aastatel? Mida arvati sellest ülejäägist? Valitsev arvamus oli selline, et riigi reservide kogumine on täielik mõttetus. Ja seda räägiti veel 2008. aasta alguses! Praegu ei taha loomulikult need ekspertidest rääkijad enam meenutada seda, mida nad tol korral rääkisid, aga ma tsiteeriksin veel kord üht minu lemmikpoliitikut, Luksemburgi peaministrit Jean-Claude Junckerit. Jean-Claude Juncker ütles, et kerge on töötada rahandusministri või peaministrina siis, kui asjad ei lähe päris hästi. Raske on olla rahandusminister või peaminister siis, kui majandus läheb ülesmäge, tulud laekuvad eelarvesse. Miks? Aga sellepärast, et poliitikutel on alati tuhandeid väga häid ideid, kuidas teha inimesi õnnelikuks, kasutades maksumaksja raha. Kui raha laekub eelarvesse hästi, siis on võimatu öelda inimestele, et me peame valmistuma ka halbadeks aegadeks, sest valijad reageerivad niisugusele sõnumile tavaliselt väga kategooriliselt. Nad ütlevad: kui see valitsus lubab meile halbu aegu, siis tuleb see ära vahetada sellise valitsuse vastu, kes lubab meile, et elu on kogu aeg hea. Kui aga ajad on tõepoolest halvad, siis on poliitikutel kerge öelda, et vabandust, meil ei ole raha. Iga inimene mõistab, mis tähendab see, et raha ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Hannes Rumm!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Kuulanud ära Andrus Ansipi vastused esitatud küsimusele ja täpsustavatele küsimustele, ei saa tema seisukohaga kuidagi nõusse jääda. Oluline on rõhutada selle otsuse ekslikkust, mille Andrus Ansipi juhitud valitsus 2005. aasta novembris tegi. Sellel oli nii töötukassale kui laiemalt Eestile mitu negatiivset mõju.
Esimene, millest oli siin ka juttu, oli see, et 2005. aastal algas Eesti majanduses järsk kasvufaas ja Eesti majandus kuumenes üle. Vähendades nii ettevõtete kui töövõtjate maksukoormust olukorras, kus ettevõtete käsi käis hästi ja keskmine palk hakkas galopeerides kasvama ka erasektoris, võimendas Eesti valitsus töötuskindlustusmakset vähendades omalt poolt majanduse kuumenemist veelgi. Ja tänavu, kui töötuskindlustusmakset oli vaja väga järsult tõsta, jahutas Eesti valitsus ja valitsusliit selle otsusega Eesti majandust olukorras, kus vastupidi, teised Euroopa riigid ja valitsused mõtlevad selle peale, kuidas oma majandust turgutada. Mõlemat meie valitsust, 2005. ja 2009. aastal juhtis peaminister Andrus Ansip ja ta käitus risti vastupidiselt sellele, mis oleks olnud mõistlik poliitika.
Teiseks, ei saa nõus olla peaministri arusaamaga, et mis siis, et tulumaksumäära vähendamise tõttu töötuskindlustuse reservid olid väiksemad, kui nad võinuksid olla. Oma vastustes puges peaminister ikka ja jälle tõiga taha, et kui Eesti tahab üle minna eurole, on meil vaja eelarve defitsiiti hoida 3% SKT raames. Aga see ei ole ainuke argument, millest lähtudes töötuskindlustuse reserve vaadelda.
Kui me euro korraks kõrvale jätame, siis oleks Eesti riigieelarve tervise seisukohast väga mõistlik olnud, kui vahepealsetel aastatel oleks kogutud töötukassasse reserve mitte 0,9%-lise maksumääraga, vaid 1,5%-lise maksumääraga. Siis ei olnuks mitte ainult töötukassa, vaid ka riigikassa tugevusvaru kriisi saabudes märksa suurem. Ei ole õige väita, nagu peaminister korduvalt tegi, et töötuskindlustuse maksemäära tuli tõsta selleks, et tasakaalustada riigieelarvet. Tuletan peaministrile meelde, et riigieelarve tasakaalustamiseks on ka teisi võimalusi. Seesama valitsus tõstis muu hulgas näiteks käibemaksumäära, igati võimalik oli töötuskindlustuse maksemäära asemel tõsta ka tulumaksumäära nii ettevõtetele kui eraisikutele.
Ja lõpetuseks meenutan seda, millest minu arupärimine alguse sai. Meenutan peaministri tsitaati 2005. aastast. Andrus Ansip ütles toona: "Riik peab loobuma nende vahendite kokkukogumisest, mida riigil kindlasti ei lähe vaja sel otstarbel, milleks ta neid vahendeid on väitnud, et kokku korjab". Me näeme täna siin ja praegu, et riigil läheb seda raha väga vaja, mis aastatel 2005–2009 madalama töötuskindlustusmakse määra tõttu korjamata jäi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hannes Rumm! Palun, härra peaminister!

Aitäh! Ma olen sellega päris nõus, et riigile kuluks ära iga kroon. Kui see kokkukogumise aktsioon oleks õnnestunud meil selliselt, et me oleksime kokku kogunud ja mitte ära kulutanud, siis oleks hea küll, kui praegu oleksid reservid suuremad. Kuid ma väidan, et meie eelarve ülejäägid olid maksimaalse võimalikkuse piiridel.
Ma küsin: miks ainult nendel aastatel, mida ma nimetasin, lõpetati eelarveaasta ülejäägiga? Varasematel aastatel on meie riigil kombeks olnud teha tasakaalus eelarveid, kuid eelarveaastad on millegipärast kippunud lõppema defitsiidiga. Tõsi, defitsiit on olnud suhteliselt tagasihoidlik. Kuid siis, kui meil on kippunud ülejääk suuremaks minema, on igal aastal rahvas nõudnud ja ka poliitikud ühes ekspertidega nõudnud positiivse täiendava lisaeelarve koostamist.
Ma julgen veel kord meelde tuletada, et ka 2008. aasta alguses nõuti ju Tartu-Tallinna maantee väljaehitamist riigikassast võetava laenu arvel ja taheti koolimaju Riigi Kinnisvara AS-i võetavate laenudega korda teha. Ehk siis riigikassasse kokku kogutud raha ei oleks suutnud sugugi majandust jahutada sel juhul, kui me oleksime nagunii avaliku sektori kulutustena selle raha ära kulutanud.
Kui me oleksime raha headel aastatel kogunud riigikassasse kokku rohkem, kui me teda kogusime, siis oleks see tähendanud seda, et me oleksime avaliku sektori kulutuste taseme viinud veelgi kõrgemale, kui ta meil praeguseks viidud on. Ja ma arvan, et see oleks tekitanud meile probleeme veelgi juurde. Vaadake ka teisi, sealhulgas vanu Euroopa Liidu liikmesriike ja te võite näha, et mõnes riigis on tänavuseks defitsiidiks juba prognoositud 12%, järgmiseks aastaks 15,6% SKT-st. Miks see nii on? Kuidas see nii juhtunud on? Aga vahepeal on olnud väga kiired kasvuaastad ja nüüd ei suudeta avaliku sektori kulutusi kokku tõmmata.
Ma ei ole nõus ka selle väitega, et kõik ümberringi – te otseselt küll seda ei väitnud, aga küsimusest või teie sõnavõtust võis nii aru saada – alandavad makse, turgutavad seeläbi majandust ja meie siin, näe, tõstame. Ei, vastupidi! Kui te vaatate kas lõunasse või põhja, te näete, kuidas makse tõstetakse. Ja nüüd me hakkame sellest majanduse elavdamise faasist varsti jõudma arvete tasumise faasi ning väga paljudel riikidel saab see arvete tasumise faas väga valus olema. Kui meil on valitsussektori võlakoormus 5% SKT-st, siis mõni väga suur riik väljub sellest kriisist juba 120%-lise valitsussektori võlakoormusega SKT-st. Kui mitte midagi ette võtta, siis aastaks 2020 on meil Euroopa Liidus vähemalt kolm riiki, kus valitsussektori võlakoormus ulatub juba 200%-ni SKT-st. Ei ole nii, et kui me oleksime raha kokku kogunud ja ära kulutanud, siis oleksime kindlasti võiduseisus olnud. Vastupidi! Ma väidan, et kui me selle kokkukogutu oleksime tõepoolest avaliku sektori kuludeks pööranud, siis oleksid meil hulga suuremad probleemid, kui meil on praegu. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme nüüd viimase arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Toivo Tootseni, Tiit Kuusmiku, Ain Seppiku ja Kalle Laaneti 3. augustil esitatud arupärimine maapiirkondi diskrimineeriva ministri määruse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Lugupeetud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder! Muidugi oleme me mures. Me oleme mures selle pärast, et 12. märtsil 2008 kinnitas põllumajandusminister määruse nr 20 "Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord". Määrust muudeti 12. novembril 2008 ja muudatustega lisati suurprojektide investeeringutoetuse hindamise kriteeriumid, mida on kokku kuus. Segase olukorra loob esimene kriteerium. Seal on jutt investeeringuobjekti asukohast. Nimelt saavad Läänemaa, Hiiumaa, Tartumaa, Raplamaa ja Pärnumaa maaettevõtjad taotluse esitamise korral asukoha eest 2 punkti, aga näiteks Saaremaa, Viljandimaa, Jõgevamaa, Võrumaa 5 punkti ja Järvamaale, Lääne-Virumaale ning Ida-Virumaale antakse automaatselt 3 punkti. Seega võib väita, et põllumajandusministri arvates on Hiiumaa, Läänemaa ja ka Järvamaa maaettevõtjad paremal positsioonil investeeringute taotlemisel kui teised maakonnad. Seoses eelnevaga on meil väga konkreetsed küsimused.
Kuidas te hindate, kas tõesti Läänemaa, Järvamaa ja Hiiumaa on ettevõtluskeskkonna mõttes paremas seisus kui teie kodumaakond Viljandimaa, et teie välja antud määrusega on Viljandimaa maaettevõtjatele kolme punkti võrra eelispositsioon loodud? Kas olete nõus seda määrust muutma või peate ka täna peale määruse rakendamist seda regionaalpoliitilisest küljest toimivaks ja õiglaseks? Kas te olete veendunud, et olete käitunud objektiivselt selle määruse kehtestamisel või olete teadlikult valinud välja sellise kriteeriumi, mis eelistab teie valimispiirkonda? Suur tänu!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun nüüd põllumajandusministri kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastus esimesele küsimusele on järgmine. Kõnealuse kriteeriumi eesmärk ei ole hinnata maakondade ettevõtluskeskkonna paremust või halvemust. Igal maakonnal on oma erisused ning nõrgad ja tugevad näitajad erinevate arvutuste ning faktorite põhjal. Kriteeriumi arvutamise aluseks on võetud ettevõtlusaktiivsus seetõttu, et maaettevõtluse arengu üheks ohuteguriks on likvideeritud ettevõtete kiire kasvutempo, võrreldes loodud ettevõtetega, mistõttu on oluline toetada piirkondi, kus ettevõtlusaktiivsus ehk ettevõtete arv 1000 elaniku kohta on madal. Täpsema vastuse konkreetsete kriteeriumide kohta annan ma teile teisele küsimusele vastates.
Teine küsimus. Punktide jaotamisel erinevate maakondade vahel on aluseks võetud Statistikaameti objektiivsed andmed ettevõtluse aktiivsuse arvutamiseks. Punktid jagunevad maakondade vahel valdade ettevõtlusaktiivsuse tegurite kaalutud keskmise alusel. Ettevõtlusaktiivsuse teguri arvutamisel ei ole arvestatud maakondade, linnade ja vallasiseste linnade andmeid. Ettevõtete arv on valda registreeritud äriühingute arv, kes registrite ja informatsioonikeskuste andmete alusel on esitanud majandusaasta aruande. Elanike arv on vallas elavad inimesed 2007. aasta 1. jaanuari seisuga. Andmed põhinevad 2000. aasta rahvaloendusel ja jooksval rahvastiku arvestusel.
Ja nüüd täpsemalt. Näiteks valdade ettevõtlusaktiivsuse tegurite kaalutud keskmine, mille alusel on hindepunktid maakondade vahel reastatud, on järgmine. Harjumaal on ettevõtlusaktiivsuse tegurite kaalutud keskmine 31 ja selle eest on tal määruse alusel 0 punkti. Järgmine grupp on Läänemaa, Hiiumaa, Tartumaa, Raplamaa ja Pärnumaa, kus Läänemaa vastav tegurite kaalutud keskmine ehk aktiivsuse näitaja on Harjumaa järel teisel kohal – 20 punkti, Hiiumaa kolmandal kohal – 19 punkti ja järgmised on Tartumaa, Raplamaa ja Pärnumaa 18 punktiga. Kõigil neil on ühte gruppi arvestatuna kaks hindepunkti määruse alusel. Kolmas grupp on Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa ja Järvamaa. Lääne-Virumaal on 17 punkti, Ida-Virumaal ja Järvamaal 16 punkti. Sellel grupil on määruse alusel 3 punkti. Ja viimane grupp, kuhu kuuluvad Saaremaa, Põlvamaa, Valgamaa, Jõgevamaa, Viljandimaa ja Võrumaa. Ettevõtlusaktiivsuse näitaja on Saaremaal 15, Põlvamaal 14, Valgamaal 13, Jõgevamaal 13, Viljandimaal 13 ja kõige madalam on Võrumaal – 12 punkti. Selles grupis on kõigil võrdselt 5 määrusepunkti. See on kurb statistiline reaalsus, mida mina ei ole välja mõelnud, aga mis on kontrollitav ja mis tugineb põhjalikele analüüsidele ja täpsetele arvestustele.
Kolmas küsimus. Meede 3.1 on eeskätt ettevõtluse arendamisele suunatud meede, mitte ainult regionaalpoliitiline meede. Samas tahan ma rõhutada, et tegelikult on sellel meetmel just nimelt väga tugev regionaalpoliitiline mõõde, kus me eelistame maapiirkondade ettevõtlust ja piirkondade erisusi. Näiteks on kõnealuse hindamiskriteeriumi arvutamisel välja jäetud linnad ja vallasisesed linnad, see tähendab enam kui 4000 elanikuga linnad, ning suurprojektide raames ei saa toetust taotleda investeeringuobjektidele, mis asuvad Tallinnaga piirnevates valdades. See on olnud tõsiseks aruteluteemaks ja tõsiseks probleemiks, mille on tõstatanud Tallinna-äärsed ja Tallinnaga piirnevad kohalikud omavalitsused.
Samuti arvestatakse regionaalseid aspekte ka toetuse määra arvutamisel. Eelistatakse Harjumaalt ja keskusest eemal olevaid piirkondi. Toetuse määr on kuni 30%, kui tegevuse elluviimise koht asub Harju maakonna vallas või väikelinnas, mis ei piirne Tallinnaga; kuni 40%, kui tegevuse elluviimise koht asub vallas või väikelinnas, mis piirneb maakonnakeskusega ega asu Harju maakonnas, ning kuni 50%, kui tegevuse elluviimise koht asub vallas või väikelinnas, mis ei piirne maakonnakeskusega ega asu ka Harju maakonnas.
Meetme suurprojektide esimene taotlusvoor toimus 2008. aasta detsembris ning toetuse määramise otsused tehti 2009. aasta juunis. Tulenevalt sellest on heakskiidu saanud projektide elluviimine alles algusjärgus, mistõttu ei ole hetkel veel võimalik suurprojektide skeemi rakendamise mõjusid hinnata. Kui edaspidi peaks ilmnema põhjendatud vajadus määruse muutmiseks, tuleb seda loomulikult ka teha ja Põllumajandusministeerium on kindlasti valmis määrust tulevikus muutma.
Vastus viimasele küsimusele on järgmine. Hindamiskriteeriumide väljavalimisel ei ole kasutatud subjektiivset hinnangut ja kaalutlust ning valimispiirkonna eelistusi, vaid on lähtutud meetme iseloomust. Kuna meetme näol on tegemist maapiirkondade ettevõtjatele suunatud toetusmeetmega, on põhjendatud, et üheks hindamiskriteeriumiks on valitud maapiirkonna ettevõtlusaktiivsus, eesmärgiga anda teatav eelistus projektidele, mis laekuvad madalama ettevõtlusaktiivsusega maapiirkondades. Lisaks tahan öelda, et kõiki neid meetmeid ja maaettevõtlust toetavaid taotlemisvõimalusi tuleb vaadata laiemalt tervikuna, mitte keskenduda kitsalt ainult ühe meetme raamidesse. Meil on terve rida ettevõtmisi ja meetmeid, mis eelistavad Hiiumaad, võrreldes teiste piirkondadega – Hiiumaad kui saart. Olgu see siis näiteks eriluba loomsete jäätmete matmiseks kohapeal, mida kõik teised peavad tegema vastavas keskuses Väike-Maarjas ja kandma ka kauge transpordi kulud. Hiiumaal on see erisus ka Euroopa Komisjonilt saadud, kui kohapealsed toimingud kõik lõpetatakse ja vajalikud kooskõlastused saavutatakse. Lisaks rakendub järgmisest aastast täiendav toetus piimatootjatele, see on mõeldud kuni 100-pealistele lüpsikarjadele, aga Hiiumaale on tehtud erand ja seal rakendub see täiendav toetus 800–1000 krooni lehma kohta sõltumata karja suurusest. Nii et seal on võimalik saada seda toetust ka sel juhul, kui kari on suurem kui sada looma. Nii et erisusi on erinevaid ja kindlasti tuleb ka vaadata tervikut. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Nüüd on küsimused. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ausalt öeldes ei ole sellist bürokraatia meistriteost tükk aega näinud. Ja et te seda nii veendunult ette kannate, tähendab, et te olete ka juba rahvast nii palju kaugenenud, et ajate meile siin sellist, ma ei taha öelda jama, aga ükskõik mida. Mis on muidugi õige – teie ei ole seda välja mõelnud, kuid te olete sellele alla kirjutanud ja allkirja andmise juures peaks minister teinekord ka mõtlema. See oleks nagu vajalik. Ma olen keerukas olukorras, kuna samas piirkonnas olete te andnud Saaremaale 5 punkti ja hiidlastele, läänlastele oluliselt vähem. Nii et olete seda piirkonda veel omakorda kuidagi jaganud. Minu küsimus on, et mis põhjusel, teie, härra minister, diskrimineerite Läänemaa elanikke ja Hiiumaa elanikke, sest ausalt öeldes, kui nad loevad seda määrust ja oma ettevõtluse võimalusi, siis see ajab ju naerma, see ajab naerma iga normaalselt mõtleva inimese. Kas te mõtlesite ka, kui te sellele määrusele alla kirjutasite?

Aitäh! Loomulikult! Ma mõtlen iga päev ja pidevalt, isegi öösiti magades, ja mitte ainult Järvamaa ja Viljandimaa ettevõtjate peale, vaid ka Läänemaa ja Hiiumaa ettevõtjate peale. Arvan, et see määrus on igati mõistlik, asjakohane ja tasakaalus. Ta on toiminud ja kui on vajadus tulevikus seda määrust täiendada või muuta – aga ma arvan, et vajadus selleks selgub siis, kui me oleme suurprojektide vooru realiseerinud, kui meil on teada lõplikud tulemused, kuhu investeeringud on tehtud, millised need investeeringud on olnud ja milline on olnud nende investeeringute mõju –, siis me kindlasti saame tulla selle juurde, et kui vaja, siis täpsustame määrust. Aga praegu julgen küll öelda, et see on igati mõistlik regionaalpoliitika ja maaelupoliitika, et toetada ettevõtmisi suurematest keskustest kaugemal, nii nagu see määrus ette näeb, ja toetada maaettevõtlust nendes piirkondades, kus ettevõtjaid on väga vähe ja kus ettevõtted massiliselt lõpetavad tegevuse. Ja julgen öelda, et ega meil praegu paremat alust selleks ei ole, kui Statistikaamet ja muud Eesti riigis toimivad üksused, kes seda mõõdavad ja kes seda arvestust peavad. Kui teil on olemas mingisugused andmed, mis on objektiivsemad ja kajastavad olukorda paremini kui praegu näiteks Statistikaamet või olemasolevad ja toimivad Eesti Vabariigi registrid, siis me heameelega kasutaksime neid andmeid. Aga Põllumajandusministeeriumil ei ole võimalik toetuda teistele andmetele kui ainult ametlikele andmetele.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Peab tõesti ütlema, et valitsuses töötades saab ühe omaduse küll: kõik on võimalik kas arvudele või ükskõik millele tuginedes ümber lükata. Aga jääb tõsiselt selline kahtlus, kas  see meede, mis te siin välja toote, aitab ikkagi luua võrdset ettevõtluskeskkonda üle Eesti või hoopis võimendada regioonide ebaühtlast arengutaset. Minu küsimus ongi seotud sellega, et huvitav, mida on öelnud selle peale näiteks Lääne või Järva maavanem? Milline on olnud maavanemate reaktsioon?

Aitäh! Ma ei oska teile öelda, mida võiks öelda selle määruse kohta Lääne maavanem või Järva maavanem või keegi teine maavanem sellepärast, et mulle ei ole nad kirjutanud ja minu poole ei ole nemad ühegi ametliku ega mitteametliku sõnumi või kirjaga pöördunud. Küll aga on neil olnud võimalus kaasa rääkida nii nagu kõigil, ka Hiiumaa, Saaremaa või mis tahes teise maakonna ettevõtjatel oma esindusorganisatsioonide kaudu. See määrus on läbinud elektroonilise kooskõlastusringi nii, nagu seadused seda ette näevad. Sellel ajal on olnud võimalik kõigil teha märkusi. Tuletan meelde, et seirekomisjonis said need muudatused konsensusliku toetuse ja määruse muutmine on toimunud nõupidamiste ja seirekomisjoni kaudu, kus on olnud esindatud ka kõik ettevõtlusega tegelevad organisatsioonid, kes olid kaasatud. Ma loen teile ette, kes on andnud oma kooskõlastuse: Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, mittetulundusühing ETNA Eestimaal, Eesti Põllumeeste Keskliit, mittetulundusühing Valgamaa Partnerluskogu, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, Mahepõllumajanduse Koostöökogu, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Sihtasutus Säästva Eesti Instituut, Eesti Aiandusliit, mittetulundusühing Eesti Maaturism, Eesti Erametsaliit, Eesti Noortalunikud, Eesti Külaliikumine Kodukant ja Eesti Toiduainetööstuse Liit. Nii et ma usun ka, et nimetatud piirkondade ettevõtjad kindlasti kuuluvad nendesse organisatsioonidesse, kes neid esindavad ja nendega tihedas koostöös on see määrus ja määruse muudatused välja töötatud.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Nagu rohelistel kombeks küsin ma pisut sõbralikumalt kui eelkõnelejad ja võib-olla ka pisut täpsemalt. Asi on nimelt selles, et siin on küll kasutatud ühte päris täpset järjestamise viisi, aga kas ei tundu selle ühe näitaja kontekstist väljarebimine siiski mõnevõrra meelevaldne ja nende maakondade suhtes diskrimineeriv, kus valitseb väikeettevõtlus nagu Läänemaa ja Hiiumaa puhul. Kui ettevõtted on keskmiselt väikesed, siis on neid ka elanike arvu kohta loomuldasa rohkem. Ja kui ei ole arvestatud ettevõtete suurust, vaid ainult nende arvu, kas ei ole siis nii, et me saamegi olukorra, kus mõned mitte kõige jõukamad maakonnad jäävad paistma väga arenenud ettevõtlusega maakondadena ja selle tõttu saavad kaalumisel vähem punkte.

Jah, see on juba asjalikum diskussioon. Me oleme ka ise seda arutanud, et kui palju neid erinevaid näitajaid võiks olla. Mida rohkem neid on, seda tasakaalukam ja objektiivsem see lõpptulemus ju tegelikult on, aga samas seal on jällegi oht selles, millele viitas siin eelküsija Ain Seppik, et seda bürokraatlikumaks ka iseenesest kogu see asjaajamine ja määrus läheb. Me oleme püüdnud siiski valida sellise kuldse kesktee ja ma ei ole nõus sellega, et see on liigne keskendumine ainult ühele näitajale. Meil on siiski erinevaid näitajaid. Meil tegelikult ei olnud ainult see üks näitaja. Sellele ühele näitajale on praegu arupärijad tähelepanu osutanud ja selle välja toonud, aga tegelikult oli meil neid rohkem.
Võib-olla ei ole neid tõesti piisavalt, et kuus erinevat näitajat on vähe ja peaks olema 10 või 12? Nagu ma ütlesin, et kui me saame nüüd suurprojektide voorust kokkuvõtted tehtud, siis me kindlasti kaalume, kas seda määrust on võimalik ja mõistlik – võimalik on kindlasti, aga kas on mõistlik – muuta. Ja kui see vajadus osutub selliseks, et muutmine on kindlasti mõistlik ja parandab seda määrust ja nende eri piirkondade käsitlemise objektiivsust, siis me oleme selleks kindlasti valmis – mitte mingit takistust ei ole. Aga me tõesti oleme seda ise ka mõelnud, et ettevõtete suurus on üks näitaja. Siin on tõesti regionaalsed erisused, et suurtes keskustes on võib-olla suurte ettevõtete osakaal suurem ja väikestes piirkondades on suuri ettevõtteid suhteliselt vähe ning väikeste ettevõtete loomise näol võib tekkida veidi moonutatud mulje ettevõtluse tegelikust aktiivsusest.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Oma ettekandes küsimustele vastamisel ütlesite te mitu korda, et te arutasite, milline on ettevõtlusaktiivsus ühes või teises kohalikus omavalitsuses, ja te mainisite korduvalt kohalikke omavalitsusi. Kas te seda määrust ette valmistades kaalusite või ei kaalunud, et võib-olla võiks see erinevate punktide andmine olla jagatud kohalike omavalitsuste järgi. Arvan, et ühe maakonna ühes servas võib üks omavalitsus olla väga ettevõtlussõbralik ja on väga palju ettevõtteid, sellesama maakonna teises servas on aga omavalitsusi, kus ettevõtteid sugugi ei ole. Võib-olla oleks mõistlik olnud mitte reastada need maakondade järgi, vaid omavalitsuste järgi ja siis oleks jäänud ka tänane küsimus ära.

Aitäh! Austatud arupärija küsis seda, mis on tegelikult määrusest väljaloetav. Tegelikult me olemegi lähtunud valdadepõhiselt, aga taandanud selle keerulise valemi kaudu maakonnakeskseks. Ma ütlesingi, et see näide, mille alusel reastati, ja lugesin teile ette: valdade ettevõtlusaktiivsuse tegurite kaalutud keskmine. Nii et valdade ettevõtlusaktiivsuse kaalutud maakondlik keskmine. Ja et teie pead võib-olla veel rohkem segi ajada, siis ma ütlen, et see matemaatiline tehe – ma panin selle kirja – on valla ettevõtete arv jagatud valla elanike arvuga ja teiseks, arvutatud maakonna valdade ja ettevõtlusaktiivsuse summa jagatud maakonna valdade arvuga ehk maakonna ettevõtlusaktiivsuse tegurite kaalutud keskmine maakonna valdade ja ettevõtluse aktiivsuse alusel. Ma võin selle materjali teile ka kirjalikult saata, aga ettevõtlusaktiivsust ongi just nimelt püütud arvestada valdade kaupa ja seetõttu on see arvestus läinud veelgi bürokraatlikumaks, kui see oleks olnud ainult lihtsalt maakonnakeskne.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh! Siin kolleeg Lotman rõhutas, et tuleb küsida sõbralikult, ja kuna ma ise ei ole põllumees, siis ma küsingi rohkem sellisest huvist ja muud diskussiooni jälgides tekkinud küsimustest lähtudes. Tahtsin küsida, et kas see oli ametnike tekitatud juhus, et Viljandimaa ettevõtted said selles määruses 5 punkti ja enamik teisi maakondi vähem, või oli põhjuseks see, et minister tunneb selle piirkonna vajadusi isiklikult kõige paremini? Kas näiteks Võrumaa ei oleks võinud saada rohkem tähelepanu?

Aitäh! Kahjuks ei ole teil olnud aega tutvuda selle määrusega. Nimelt viiepunktimehi ehk neid maakondi, kes said sama palju kui Viljandi, on kõige rohkem, mitte kõige vähem. Ja Võrumaale, kelle ettevõtlusaktiivsus on kõige madalam, on kõige rohkem tähelepanu pööratud ning ta on saanud ka maksimaalse punktikoguse. Nii et teie näide oli selles mõttes täiesti asjakohatu. Viljandimaalt pärit inimesena tunnen ma võib-olla mõnda asja Viljandimaal paremini kui Saaremaal või Ida-Virumaal, aga mul ei ole vähimatki kahtlust arvata, et ametnikel on mingisugused nii suured regionaalsed huvid, mis jäävad märkamatuks kogu selle keerulise kooskõlastusprotsessi juures, kuhu on kaasatud kõik teised ministeeriumid, kõik ettevõtlust esindavad organisatsioonid, et keegi ei märka ega tunne olukorda Eestimaal. Mul ei ole põhjust umbusaldada neid institutsioone, kes on selle kooskõlastanud. Ja seirekomisjon on teinud oma otsuse konsensuslikult. Nii et mina usaldan küll seda asjade käiku. Aga veel kord ütlen: kui tulevad paremad ettepanekud, ja alati on võimalik, et tulevad paremad ettepanekud, siis oleme valmis ka seda määrust muutma.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et see viie punkti saajate ring oli kõige suurem, aga kas ei oleks mõttekas olnud ka seda veel rohkem diferentseerida, sest Võrumaa on tõepoolest kõige kehvemas olukorras ja ometi saab ta ainult sama palju punkte kui tugev ja rikas Viljandimaa?

Jah, arutame seda. Ma olen valmis selleks, et kui me määruse kokkuvõtteid teeme, siis kindlasti kaasame ka auväärt arupärijad värskete ja heade ettepanekutega selle määruse täiendamisse. See, kui suure detailsuseni minna diferentseerimisega, on omaette küsimus, et mitte bürokraatiat liigselt kasvatada. See on probleem ja te raputate ise juba siin saalis pead, et kui bürokraatlik on tegelikult sellise määruse koostamine olnud praegu. Kui me tahame nüüd veel lihtsustada, siis muidugi objektiivsus kannatab. Ja kui me tahame veel täpsemini kõiki erisusi käsitleda, siis kasvab bürokraatia tohutult. Nii et ei ole kerge see raha jagamine. Muidugi ei ole see määrus sugugi kõige keerulisem määrus Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Meil on kahjuks veel palju keerulisemaid määrusi ja maatrikseid raha jagamiseks. Ja see tuleneb Euroopa üldisest õigusest ning sellest, et maksumaksja raha peab kontrollima ja peab väga täpselt teostama ka järelevalvet, sealhulgas parlamentaarset järelevalvet, et ükski jagaja ei sokutaks sinna sisse oma huve, mida – ma kinnitan teile – ei ole. Mul ei ole ka plaanis, auväärt arupärijad, kohalikel valimistel kandideerida. Ma ei osale seal, mul ei ole ka praegu neid kergeid hääli raha jagamisel sugugi vaja. Nii et te näete tonti seal, kus seda ei ole.

Suur tänu, härra põllumajandusminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.

Palun registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.16.