Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu esimese töönädala kolmapäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, lõhkematerjaliseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Teiseks, raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ka selle eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Olen siin puldis väliskomisjoni esimehena andmaks üle Riigikogu otsuse "NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmise eelnõu. Mäletatavasti moodustati see delegatsioon 2007. aasta 15. mai otsusega ja siis sai selle delegatsiooni juhiks kolleeg Jürgen Ligi. Nagu meil äsja infotunnis oli võimalik oma silmaga kaeda, on härra Ligi siirdunud vahepeal uuele huvitavale ametipostile, mis on tinginud vajaduse ta selle delegatsiooni koosseisus asendada. Reformierakonna fraktsioon on sellele kohale esitanud Mati Raidma ja selle ettepaneku alusel väliskomisjon vastava eelnõu algatab. Kuna tegemist on ühel lugemisel vastuvõetava eelnõuga, siis me palume kiire menetluse võimaldamise huvides määrata juhatusel muudatusettepanekute tähtajaks reede, 18. september kell 16. Aitäh!

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Ma annan Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel üle ühe väga hea seaduseelnõu, s.o tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu eesmärk on nimelt tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 16 lõike 2 muutmisega võimaldada töötutel osaleda avalikes töödes senisest suuremas mahus, suurendades ühes kuus lubatud töötundide arvu 50 tunnilt 80 tunnile. Piirang 80 tundi kuus jätaks töötule piisavalt vaba aega töö otsimiseks ega õigustaks samas tähtajalise töölepingu sõlmimata jätmist, kui selline vajadus esineb. Avalikus töös suuremas mahus osalemine võimaldaks töötul teenida kuus lisaraha kuni 810 krooni. Eelnõus esitatud piirang võimaldab motiveerida töötuid senisest enam osalema avalikus töös, kahjustamata riigi ega kolmandate isikute huve. Tänan!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu. Kui eelnõud vastavad kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Tiina Oraste lahkumise õiguskomisjoni liikme kohalt ja asumise majanduskomisjoni liikmeks ning kinnitanud Riigikogu liikme Elle Kulli õiguskomisjoni liikmeks.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: 1) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe denonsseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; 2) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe ratifitseerimise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; 3) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud karistusseadustiku, väärteomenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, karistusregistri seaduse ning kriminaalhooldusseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; 4) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; 5) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud isikuandmete kaitse seaduse, avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 6) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud ekspordi riikliku tagamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; 7) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastase konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 8) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; 9) Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud riigivaraseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; 10) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni üleeile esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni moodustamine" täiendamine" eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 11) Vabariigi Valitsuse eile algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; 12) Eesti Keskerakonna fraktsiooni eile esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Olen edastanud 14 Riigikogu liikme arupärimise põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile.
Palun kõigepealt kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 95 Riigikogu liiget, puudub 6.
Täpsustame päevakorda. Palun tähelepanu! Tänase päevakorra 3. punktis, 416 UA arutelul teevad ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde ja õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher. Tänase päevakorra 4. punktis, 531 SE esimesel lugemisel teeb juhtivkomisjoni ettekande õiguskomisjoni liige Tiit Kuusmik. Tänase päevakorra 14. punktis, 462 SE esimesel lugemisel teeb juhtivkomisjoni ettekande õiguskomisjoni liige Ain Seppik. Tänase päevakorra 15. punktis, 530 SE esimesel lugemisel teeb juhtivkomisjoni ettekande õiguskomisjoni liige Robert Antropov.

Alustame tänaste päevakorrapunktide arutelu. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 500 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme siis lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 500. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 92 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu 485 kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu 485. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastu oli 3, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse uuesti arutamine. See arutamine toimub vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-dele 113 ja 114. Ma palun kõigepealt ettekandjana kõnepulti põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde!

"Kahtlemata peavad Eesti seadused võimaldama ära hoida ja avastada riigivastaseid kuritegusid ning karistada Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse ning põhiseadusliku korra vastu tegutsenud inimesi." Head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! Ka need sõnad on kirjas Vabariigi Presidendi 1. juulil 2009 tehtud otsuses, millega ta saatis tagasi karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse ja jättis selle seaduse välja kuulutamata.
Põhiseaduskomisjon arutas seda Vabariigi Presidendi otsust oma 14. septembri istungil. Peale komisjoni liikmete olime palunud istungile Vabariigi Presidendi esindajana ka tema õigusnõuniku professor Ülle Madise ja me vaatasime veel kord üle need asjaolud, millest tulenevalt Vabariigi President niisugusele järeldusele jõudis. Peab ütlema, et Vabariigi Presidendil ei olnud pretensioone mitte kõigi selle seaduse paragrahvide ja sätete kohta. Täpsemalt, ta viitas neljale paragrahvile, mis tema arusaamist mööda on põhiseadusega vastuolus. Ka seda osa võib jagada omakorda kaheks: esimene osa käsitleb riigivastaste kuritegudega seonduvat ja teine osa on kriminaalmenetluse seadustiku muudatus. Ülle Madise selgitas, et presidendi märkused on seaduse sätete esitamise järjekorras, mitte olulisuse järgi, vaid nii, nagu nad olid seaduse vastuvõtmisel. Esimese punkti all on käsitletud sätet, millega kriminaliseeriti valeandmete levitamine eesmärgiga kahjustada Eesti iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, kui sellega kaasneb oht avalikule korrale. Presidendi arvates on niisugune formulatsioon liiga laialivalguv ja seetõttu vastuolus õigusselguse põhimõttega, teadusvabaduse põhimõttega ja väljendusvabaduse põhimõttega. Komisjonis toodi sellekohane näide, et ei ole välistatud, et selle sätte alusel võiks osutuda kurjategijaks isik, kes teadustööd tehes jõuab järeldusele, et näiteks Ruhnu saar tuleks tagastada ühele meie väikesele naaberriigile. Kindlasti oleks võimalik konstrueerida ka teisi sellelaadseid näiteid, aga see selleks.
Teiseks leidis riigipea, et probleem on sättes, mis reguleerib üleskutsumist osalemisele korratuses, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus. Selle sättega täiendati karistusseadustiku § 238 uut redaktsiooni. Siin oli riigipeale probleemiks just nimelt see sõna "võib", võib kaasneda purustamine, süütamine jne. Riigipea seisukoha järgi võib igasuguse üritusega kaasneda, kas või üliväikese tõenäosusega, ka mingi korratus, avaliku koosoleku läbiviimisele üleskutsumise puhul ei ole see samuti kindlasti välistatud. Kuna niisugune "võib" on siiski meie karistusseadustikus esmakordne ja teistes sätetes sellist formulatsiooni ei ole, siis leidis president, et see on põhiseadusega vastuolus.
Kolmas probleem oli kodakondsuse seadusega seonduvate sätetega. Siin oli meil paragrahv, mis kohustab valitsust ära võtma naturalisatsiooni korras omandatud kodakondsust, kui isik on süüdi mõistetud ükskõik millise riigivastaseid kuritegusid käsitleva karistusseadustiku peatüki sätete alusel. Seal on väga erinevad sätted, alates riigireetmisest kuni näiteks riigilipu või hümni teotamiseni. Riigipea asus seisukohale, et need kuriteod selles peatükis on erineva raskusastmega, ja arvas, et sellisel juhul on ebaproportsionaalne kasutada kindlat väidet, et valitsus peab naturalisatsiooni korras omandatud kodakondsuse igal juhul ära võtma. Et see kahju, mis on tekitatud Eesti Vabariigile, ei pruugi erinevate paragrahvide järgi olla ühesugune, ühes mõõtmes, küll aga on tagajärjed väga ulatuslikud sellele isikule, inimesele, süüdlasele.
Neljandaks puudutas riigipea probleemi seoses kriminaalmenetluse seadustiku muutmise sättega, millega otsustati tunnistada kehtetuks kokkuleppemenetluse keeld kõikides esimese astme kuritegudes. Peab ütlema, et esimese astme kuritegude hulka ei kuulu mitte ainult riigireetmise kuriteod, vaid ka väljapressimine, raske tervisekahjustus, tapmine, ja neid sätteid on veel. Siin on omakorda kaks asja, miks riigipea ei ole nõus kokkuleppemenetlust ka niisuguste sätete puhul pidama põhiseadusega kooskõlas olevaks. Esiteks, kuna kokkuleppemenetluse puhul on pärast välistatud edasikaebeõigus, edasikaebevõimalus ja kohus ei uuri vahetult tõendeid, ei ole süüdistataval, nagu ma ütlesin, õigust pärast kõike seda enam vaidlustada. Teise asjana tõi ta välja selle, et kaasneda võib tugev avalikkuse pahameel, kui suurt avalikku huvi pakkuvates asjades lepitakse kokku võrdlemisi leebe karistus. Komisjonis oli juttu, et praktikud ütlevad, et kui inimene on näiteks viibinud vahi all, siis on teda suhteliselt kerge mõjutada kas siis heas mõttes süüd üles tunnistama või ka mõjutada rohkem tunnistama, kui ta tegelikkuses on toime pannud. See võib samuti viia ebaõiglase tagajärjeni, mida kokkuleppemenetluse järel ei ole võimalik enam ühel ega teisel moel heastada. See võib viia ka selle poole, et ka õiguskaitsetöötajad ise lähevad kergema vastupanu teed, mitte ei asu rasket kuritegu tõsiselt tõendama, vaid üritavad n-ö kergemate tõenditega minna süüdlasele kokkuleppemenetlust pakkuma. Teistpidi ei ole välistatud, et kaitsjad võivad omakorda minna kergema vastupanu teed, ei asu nõudma mitte isiku täielikku õigeksmõistmist, kui tema kohta tõendid puuduvad, vaid on siiski nõus kompromisslahendusele minema. Seda ei pidanud Vabariigi President õigusemõistmisel kohaseks.
Komisjoni liikmed avaldasid nende asjaolude kohta arvamust. Kolleeg Mart Nutt tõi näiteid selle kohta, et Euroopas on praegu mitmeid riike, kus seadusse on sisse kirjutatud lausa paragrahvid inimese karistamiseks näiteks ajaloosündmuste vale tõlgendamise eest. See ei ole nii mitte ainult Euroopas, vaid nagu me teame, ka mõnes mujal asuvas suuremas riigis. Arutati, et põhimõtteliselt ei peaks niisugune tava olema siiski demokraatlikele riikidele kohane. Kuigi see küsimus väljub selle temaatika raamest, mida me Eesti parlamendis oma põhiseaduskomisjonis peame arutama, leiame siiski, et meie riik on demokraatlik riik ja kõik see ei peaks meil nii üks-üheselt keelatud olema. Aga nii Vabariigi President, nagu ma siin algul sissejuhatavalt teda tsiteerisin, kui ka tema esindajad ütlesid, et põhimõtteliselt kindlasti peab karistama isikuid, kes on toime pannud Eesti Vabariigi vastaseid, riigivastaseid kuritegusid, kuid need koosseisud peavad olema täpsemad, selgemad, konkreetsemad, et ei tekiks vastuollu minemist õigusselguse põhimõttega. Nagu ma ütlesin, on veel paar põhiseaduse põhimõtet, millega tuleb arvestada.
Kokkuvõtteks. Sõnavõtjad olid head komisjoni liikmed Mart Nutt, Igor Gräzin, Evelyn Sepp ja Andres Herkel ning eri fraktsioonide esindajad, nagu ma välja tõin. Aga kõik leidsid siiski üheselt, et presidendi argumentatsioon on tõsiselt võetav. Komisjon teeb teile, head kolleegid, ettepaneku mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Kuna see pannakse sellisel kujul hääletamisele, siis meie ettepanek on seda mitte toetada. Poolt oli 8, vastu 0, erapooletuid ei olnud ühtegi. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Kas ettekandjale on küsimusi? Igaüks võib esitada ettekandjale ühe küsimuse. Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Ma toetun sellele episoodile, kus sai mainitud välismõõdet, mida ka Mart Nutt üle rõhutas. Teada on, et sama küsimuse arutamisel Suurbritannias astuti üpriski drakooniline samm, mis samuti tekitas palju sisepoliitilist keskustelu. Kas sellest presidendi põhjendusest sai välja lugeda, justkui see projekt ei oleks relevantne, võrreldes sellega, mis on Euroopa Liidus enamikus, et ta on äärmuslikum?

Kui sa pead silmas seda, mis seondub arutatava seaduseelnõuga, siis Vabariigi President arvab kindlasti, et Eesti riik on demokraatlik riik ja me peame ka riigivastaste kuritegude koosseisude sõnastamisel karistusseadustikus olema väga konkreetsed, mitte minema üldisemaks. Me peame vaatama, et see kõik ei oleks, nagu president ütles, ohuks lihtsalt teistmoodi mõtlejale ja lihtsalt teadustöö tegijatele, kes võivad arhiivimaterjalidele tuginedes ühte või teist, kas või mõnd ajaloosündmust teistmoodi käsitleda. Meie riik peaks selles mõttes olema ikkagi Euroopas eesrindlikum kui mõni teine.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsin sellise küsimuse. Kui Riigikogu otsustab toetada komisjoni ettepanekut, kas see tähendab siis, et eelnõu tuleb uuesti Riigikogu menetlusse, hakkab esimene, teine ja kolmas lugemine ning kokkuvõttes võib see tähendada, et selline seadus üldse kunagi ilmavalgust ei näe?

Aitäh! See tähendab, et me alustame selle eelnõu lugemist, alustame muudatuste tegemist sellesse väljakuulutamata seadusesse. Edasine menetlemine sõltub Riigikogu ja juhtivkomisjoni võimalustest ning sellest, millised sätted ja millised koosseisud sinna sisse jäävad, arvestades ka neid asjaolusid, millele Vabariigi President viitas. Kuid kindlasti on olemas ka argumendid – mis ilmselt on nende sätete koostajatele teada –, millest tulenevalt see seadus sellise kuju võttis. Ma saan ka sellest aru ja neid on samuti võimalik teistpidi välja tuua. Kuid põhiseaduskomisjon võttis esmalt aluseks just nimelt Vabariigi Presidendi seisukohad ja nõustus nendega.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Kas ma saan õigesti aru, et põhiseaduskomisjoni esimehena sa oled nõus nende väidetega, mis president esile tõi, kui ta selle seaduse meile tagasi saatis? Ja kui sa oled nõus, siis kas sa põhiseaduskomisjoni esimehena siin saalis selle seaduseelnõu vastuvõtmisel tõepoolest ei märganud, et need probleemid selles seaduseelnõus eksisteerivad?

Kui ma täna mõnda küsimust ootasin, siis üks oli nendest see, hea kolleeg Indrek. Olukord oleks kindlasti mõnevõrra teistsugune, kui meil oleks parlamendis komisjonitöö ülesehitus teistsugune. Kui oleks nii, nagu mõnes riigis on, et põhiseaduskomisjon on niisugune komisjon, kes vaatab teistes komisjonides valmis tehtud seaduseelnõud n-ö viimase instantsi tõe ütlejana üle, kontrollib, kas kõik vastab täpselt põhiseadusele või mitte ja annab oma seisukoha suurele saalile. Eelnõud tulevad suurde saali ainult läbi selle komisjoni. Ma usun, et sellisel juhul oleks see seadus kindlasti olnud mõnevõrra teistsugune.
Hea õiguskomisjoni liige Indrek! Tahan öelda, et ka Riigikogu liikmena möönan, et olin mõnevõrra kriitiline juba siis, kui seda seadust vastu võeti. Kuid nagu ma siin ütlesin, on lõppkokkuvõttes ka nendel seisukohtadel, mida eelnõu koostajad aluseks võtsid, omad võimalused, millele tuginedes võiks neid pidada siiski teatud mõttes põhiseadusega kooskõlas olevaks. Juura ei ole niisugune ühene raketiteadus, et saab olla kas ainult millegi poolt või millegi vastu ja kolmandat võimalust ei olegi.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma täpsustan üle selle, mida küsis kolleeg Silver Meikar. Kas juhul, kui me hääletame nüüd komisjoni ettepaneku poolt, langeb see eelnõu esmalt täiesti menetlusest välja ja kõike tuleb otsast peale alustada? Milline on täpsemalt protseduur? Millisest lugemisest, millisest hetkest protseduur käivitub?

Aitäh! Selleks, et olla komisjoni poolt, te peate hääletama täna selle ettepaneku vastu, mis saalis hääletusele pannakse. See tähendab siis, et Riigikogu ei võta seda seadust muutmata kujul vastu, vaid see jääb Riigikogu menetlusse ja ... Seal on vist muudatusettepanekute tähtajad?

Määratakse juhtivkomisjon ja muudatusettepanekute esitamise tähtajad.

Määratakse juhtivkomisjon ja selle eelnõu muutmiseks tehtavate muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Me hakkame seda menetlema ...

... teisest lugemisest.

... nagu oleks esimene lugemine lõppenud ja minnakse teisele lugemisele. On see muudatuste tegemise aeg ja siis sõltub juba teie seisukohtadest.

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on natuke provotseeritud nii presidendi kõnest kui ka kolleeg Indrek Saare küsimusest. Teatavasti on põhiseaduses ette nähtud võimalus, et Vabariigi President jätab seaduse välja kuulutamata, ja praegusel juhul Vabariigi President niimoodi ka toimis. Ma julgen järeldada, et selline võimalus on jäetud põhiseadusse eeldusel, et parlament oma menetluse käigus ei suuda ilmselt kõiki detaile fikseerida, ja selles mõttes on see tasakaalustav mehhanism. Nüüd aga küsimus: kui meie Riigikogu töö kvaliteet paraneb sedavõrd, et sellised asjad kahe silma vahele ei jää, kas siis tuleks presidendilt õigus jätta seadusi välja kuulutamata ära võtta?

Aitäh! Hea küsimus! Praegu lubab põhiseadus ju presidendil seadusi parlamendile tagastada põhimõtteliselt kahte pidi. Üks juhtum on see, kui ta tõesti peab seadust põhiseadusele viidates ebaõigeks. Ja kui me ta uuesti vastu võtame, siis riigipeal ei jäägi muud üle, kui tõesti minna selle seadusega Riigikohtusse. Aga las see võimalus jääb talle. Ma kujutan ette, et ka edaspidi on seda, millele president saaks parlamendis esinedes jälle viidata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Nüüd palun ma järgmiseks ettekandjaks õiguskomisjoni esimehe kolleeg Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Presidendi 1. juuli otsust nr 513 jätta välja kuulutamata karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus 15. septembril. Meie komisjoni istungile olid kutsutud ka eelnõu algatajate esindajad, Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna juriidilise analüüsi koostaja ning Siseministeeriumi esindajad. Vabariigi President kasutas oma õigust, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 107,  jättis seaduse välja kuulutamata ja lisas sellele välja kuulutamata jätmise otsusele ka oma motiveeritud selgitused. Nende motiveeritud selgituse kohaselt on presidendi märkused suunatud neljale põhiküsimusele. Olgu alustuseks märgitud, et nendest neljast põhiküsimusest kaks on eelnõu algsel kujul esitatud paragrahvide kohta ja kaks märkust puudutavad Riigikogu menetluses esitatud muudatusettepanekuid, mida Riigikogu ka arvestas.
Me kuulasime kõigepealt ära eelnõu algataja, Vabariigi Valitsuse seisukohad. Need kaks põhiküsimust, mis käivad algatajate poolt Riigikogule esitatud eelnõu teksti kohta, puudutavad, esiteks, kriminaalmenetluse seaduse muudatusi ja, teiseks, § 238, mis räägib massilise korratuse organiseerimisest ja ettevalmistamisest ning üleskutsest selles osalemisele. Riigikogu liikmete tehtud muudatusettepanekutest leidsid presidendi kriitikat paragrahv numbrimärgiga 235², mis räägib Eesti Vabariigi vastasest valeandmete levitamisest, ja teiseks, kodakondsuse seaduse muudatused, mis puudutavad Eesti riigi vastase tahtliku kuriteo eest karistatud isikutelt kodakondsuse äravõtmist Vabariigi Valitsuse poolt.
Eelnõu algatajate seisukohad olid lühidalt öeldes järgmised. Eelnõu algatajad, Vabariigi Valitsuse esindajad ei pea ilmtingimata hädavajalikuks, et kriminaalmenetluse seadustikku puudutav muudatus, mis räägib kokkuleppemenetluse kohaldamisest, nimetatud eelnõusse sisse jääks, nad on nõus selle väljajätmisega, kui Riigikogu otsustab täna arutusel olevat eelnõu muuta. Ka palju dispuuti tekitanud § 238, mis räägib massilise korratuse organiseerijatest, sõnastuse võib eelnõu algatajate meelest uuesti läbi vaadata. Sama seisukohta, just nimelt seda, et sõnastust täpsustada, väljendasid Vabariigi Valitsuse esindajad ka § 235²  ja kodakondsuse seaduse muudatuste kohta.
Küsimuses, mis puudutas eelkõige Vabariigi Presidendi väiteid põhiseadusvastasusest, esitasid Vabariigi Valitsuse esindajad arvamuse, mille lühike kokkuvõte võiks kõlada järgmiselt: Vabariigi Valitsuse esindajatel on teistsugune ettekujutus Eesti Vabariigi õiguskorrast ja kohtusüsteemist ning nad ei näe selliseid põhiseaduslikke riiveid ja põhiseadust puudutavaid riske, mida Vabariigi President on välja toonud. Samas, vältimaks võimalikke edaspidiseid vaidlusi ja pidades silmas ka õigusselgust, on nende meelest võimalik sõnastust täpsustada nende nelja põhiküsimuse suhtes, mida Vabariigi President on välja toonud.
Siseministeerium on esitanud põhiseaduskomisjonile oma ettepaneku kodakondsuse seaduse muudatuse kohta, mille juurde me tuleme kindlasti tagasi. Peatusime ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamusel, mis sai välja jagatud kõigile õiguskomisjoni liikmetele ja milles on toodud välja Vabariigi Presidendi motiivide analüüs. Selles analüüsis käsitletakse kõiki nelja põhiküsimust. Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond ei nõustu Vabariigi Presidendi eriarvamuse ja kriitikaga, justkui oleksid nii § 235², 238 kui ka kriminaalmenetluse seadustiku muudatus põhiseaduse sätetega vastuolus. Nad leiavad, et seadusandja on need sätted piisavalt lahti kirjutanud, need on ka piisava selgusega määratletud ning otsest vastuolu ja riivet ei ole. Küll aga möönavad nad kodakondsuse seaduse muudatuste puhul, et võimalik võib olla proportsionaalsuse riive. See puudutab just ühte konkreetset sätet, mille teoreetiline tõenäosus praktilises elus on väike, aga mis Vabariigi Presidendi otsuses on välja toodud – kodakondsuse äravõtmine isikult, keda on näiteks karistatud kunstivabaduse piiride ületamise eest, riigilipu või hümni teotamiseks kvalifitseeritud teo eest.
Õiguskomisjon langetas ka otsused. Kõigepealt määrati Vabariigi Presidendi otsuse nr 513 arutelu ettekandjaks täiskogus Ken-Marti Vaher. Teiseks, me tegime ühehäälse otsuse mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt otsusega nr 513 välja kuulutamata jäetud seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Ja juhul, kui Riigikogu toetab seda nii õigus- kui ka põhiseaduskomisjoni otsust, siis palume Riigikogu juhatusel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtaeg – s.a 21. septembri õhtu kell viis. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Ken-Marti Vaher! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud ettekandja! Mu küsimus puudutab kodakondsusega seonduvat selle vaatenurga alt, kas kodakondsuse äravõtmist saab vaadelda karistusena või lepingulise suhte rikkumisena või katkestamisena. Üldiselt on üksmeelne arusaamine, et kodakondsuse andmine ei ole mitte autasu, vaid on lepingulise suhte loomine riigi ja isiku vahel. Ja sellest, kas me käsitleme kodakondsuse äravõtmist karistusena või selle lepingu katkestamisena, sõltub väga palju see, kuidas me käsitleme vastavalt isiku riigivastasele teole kodakondsuse äravõtmist.

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et tegemist on haldusõigusliku otsusega. Samasugune diskussioon on mitmete muude eelnõude puhul ka varem olnud, st kas me vaatame ühte või teist otsust, mida riigivõim ühe või teise konkreetse isiku suhtes teeb, n-ö lisakaristusena mingi konkreetse teo eest või täiendava haldusõigusliku otsusena ehk siis tegelikult riigi täiendava võimalusena kaitsta rahvuslikku julgeolekut, Eesti Vabariigi iseseisvust. Ja just nimelt, nagu sa kenasti välja tõid, on siis võimalik katkestada seda lepingut, mis on ühe isiku ja riigi vahel sõlmitud, kui seda lepingut on rikutud väga drastilisel moel.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh, austatud ettekandja! Meenutades seda, kui kirglikult sa seda eelnõu siin saalis enne selle vastuvõtmist kaitsesid, ja pidades sind ka üheks peamiseks selle suure jama tekitajaks, mida me siin täna klaarida üritame, on mul sulle selline küsimus. See küsimus kerkis meil muide ka põhiseaduskomisjonis. Kuna õiguskomisjon ei ole ilmselgelt selle eelnõu põhiseaduspärase menetlemise juhtimisega hakkama saanud, kuidas sa suhtud siis selle eelnõu juhtivkomisjoni muutmisse põhiseaduskomisjoni kasuks?

Tänan sind nende heade ja konstruktiivsete hinnangute eest! Õiguskomisjon ei langetanud otsust, millele sa praegu viitasid, ega käsitlenud teemat sellest lähtekohast, kas tegemist on põhiseadusvastaste sätetega või mitte, nii nagu Vabariigi President esitas. Pigem lähtusime oma debatis meile seadustega pandud kohustusest otsustada, kas me läheme selle seaduse muutmise teed või ei lähe. See, kes on konkreetse seaduseelnõu menetlemise juhtivkomisjon, on paika pandud Riigikogu kodukorraga, selle määrab Riigikogu juhatus. Kui on mingeid põhjuseid seda muuta, siis seda võib alati teha.
Ma arvan, et võib-olla maksab mõned seda seaduseelnõu puudutavad asjad üle öelda. Tegemist on eelnõuga, mis kindlasti ei ole sündinud üleöö. Tegemist on Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõuga, mis on läbinud mitmed kooskõlastusringid. Me ei ole teinud seda, kasutades ära ainult väga suurt ajumahtu ja kompetentsi, mis leidub õiguskomisjonis. Me oleme eraldi istunud koos tõenäoliselt kõikide ekspertide ja praktikutega, kes tänases Eestis on suutelised kaasa rääkima karistusseadustiku temaatikas, eriti mis puudutab riigivastaseid kuritegusid. Ausalt öeldes oleme jõudnud nende sõnastusteni, mis on täna teie ees ja on olnud päris mitmel korral teie ees, mitmeid tunde kestnud vestluste ja debattide käigus. See karistusseadustiku peatükk, mis puudutab riigivastaseid süütegusid, ei ole mitte kunagi leidnud nii põhjalikku käsitlust juba kas või selle tõttu, et praktikas ei ole alates karistusseadustiku muutmisest seda peatükki kasutatud. Me teame, et peamine põhjus on loomulikult olnud see, et siiamaani oleme oma rahvuslikku julgeolekut suutnud kenasti kaitsta. Hermann Simmi ja ka pronksiöö kaasus on aga siin paljutki muutnud ja ma pean hädavajalikuks selle eelnõu vastuvõtmist võimalikult kiires menetluses. Pean omalt poolt väga paljuski nõustuma sellega, mida on välja toonud meie õigus- ja analüüsiosakond, just sellega, mis räägib põhiseaduslikust riivest, samas nõustudes, et kui see tekitab vaidlusi, debatte ja palju kirgi, mida teatud poliitilised jõud on valmis ka väga agaralt õhutama, siis me võime mõned sõnastused üle vaadata ja üritada teha siin veelgi suuremaid kompromisse kui need, mida me oleme teinud paljudel õiguskomisjoni ja õiguskomisjoni töörühma aruteludel.

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin tundub olevat üsna üksmeel selles osas, et me läheme seda seadust muutma. Tõepoolest tundub olevat aga kaks koolkonda selles, kas presidendi motiivid on täiel määral õiged või on nad õiged osaliselt. Minu küsimus on ka selle kohta, mida õiguskomisjon peaks tegema. Kas komisjon peaks otsima niisuguseid osalisi korrigeerimisvõimalusi või pigem minema kindla peale, et siis, kui me selle seaduse teist korda vastu võtame, ei põrkaks see kuskiltpoolt tagasi ega tekitaks, kuna ta on nii või teisiti suurendatud tähelepanu all, mingeid emotsioone, mis võib-olla ei tule seadusandja mainele kasuks?

Tänan! Ma arvan, et arvestades selle eelnõu tähtsust, on igal juhul vaja minna kindla peale. Need neli põhiküsimust, mis Vabariigi President on välja toonud, on teatud mõttes selle eelnõu üldist konteksti vaadates ka detailid. Nendest neljast on mõned küsimused, mille puhul ma arvan, et me saame lahendada asju sõnastuse korrigeerimisega, ja on mõned, nagu näiteks juba eelnõu algataja poolt välja toodud kriminaalmenetluse seadustiku muudatus, mis puudutab kokkuleppemenetlust ja mis oli tegelikult õiguskomisjonipoolne vastutulek meie õiguspraktikutele, Justiitsministeeriumile ja Riigiprokuratuurile. Neil olid minu arust väga tõsised argumendid, et juba valmis eelnõusse lisada see kriminaalmenetluse seadustiku muudatus, ja see oli ka õiguskomisjonipoolne vastutulek. Kui see on nüüd kriitikat leidnud, siis me võime selle teema juurde tagasi tulla ka kriminaalmenetluse seadustiku muutmise paketti menetledes, mis saabub tõenäoliselt Riigikogu ette õige pea, vähemalt nii on Vabariigi Valitsus arvanud. Jah, vaidlus on loomulikult selles – ja nagu te näete, on professionaalsetel juristidel kardinaalselt erinevaid arusaamasid –, kas presidendi väljatoodud seisukohad just nimelt põhiseadusliku riive koha pealt on põhjendatud või ei ole põhjendatud. Ma tahan isiklikult väga loota, et Vabariigi President on tagasilükkamise otsust tehes selgelt lähtunud sellest ja uskunud, et küsimus on põhiseaduslikus vastuolus, sest põhiseaduse § 107 mõte on selgelt see, et suspensiivset vetot ehk edasilükkavat vetot saab president kasutada ainult juhul, kui on väga veenvad, motiveeritud ja selged argumendid, mis puudutavad põhiseaduslikku vastuolu. Ta ei saa seda teha juhul, kui tegemist on ainult poliitilise vetoga ehk näiteks eelnõuga, mis presidendile ei meeldi või mille mõned detailid, mõned pügalad talle ei meeldi. Aga jah, põhiseaduslike abstraktsioonide lahtimõtestamisel ja n-ö piiride paika seadmisel, nagu te näete, on juristidel ja õiguspraktikutel erinevad arusaamad. Et me saaksime selle, rõhutan veel kord, minu jaoks ja ma arvan, paljude jaoks, ka Vabariigi Valitsuse jaoks olulise eelnõu suures mahus, absoluutses suures mahus vastu võtta, on mõistlik minna kindla peale, lahendada ära või võtta kas või sellest eelnõust välja sellised küsimused, mis on selle eelnõu üldist konteksti arvestades võib-olla vähem tähtsad.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kuidas õiguskomisjon üldse suhtub ja sa ise suhtud kokkuleppemenetluse kasutamisse kriminaalmenetluses, eriti raskete, esimese astme kuritegude puhul? Need kokkulepped sünnivad ju kabinetivaikuses, ühelt poolt advokaat, teiselt poolt prokurör ja lõpuks siis kohus ainult kinnitab. Selle puhul ei saa hiljem ka edasikaebeõigust kasutada.

Tänan küsimuse eest! Mina suhtun sellesse positiivselt ja sel põhjusel tuli õiguskomisjon konsensuslikult ka meie õiguspraktikutele vastu ning lisas selle eelnõusse. Me tuleme selle teema juurde kindlasti tagasi kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste paketi juures. Võib-olla oleks pisut ülekohtune öelda, et kabinetivaikuses – ma tean, et sa ei rõhutanud seda eraldi, võib-olla ütlesid isegi natuke vaiksema häälega. Kokkulepe on inimeste, kahe inimese, ütleme siis, riigi esindaja ja konkreetselt selle isiku, kes on mingi seadusvastase teo toime pannud, vaba tahe. Kui süüdistatav nõus ei ole, siis seda kokkulepet ei sünni. Kui kohus seda kokkuleppemenetlust ei kinnita, siis kokkulepet ei sünni. Ehk ma arvan, et meie õigusriigis ja ka seadustes on piisavad garantiid selleks, et vähendada selle teema käsitlemisel sinu küsimuses nimetatud kabinetivaikust, sellist varjatust. Näiteks Ameerika Ühendriikides rakendatakse kokkuleppemenetlusi isegi selliste kuritegude puhul, kus süüdistus on esitatud, nõudes sanktsioonina eluaegset vangistust. Teatavasti on selles eelnõus eraldi klausel, millega on välistatud kokkuleppemenetluse sõlmimine juhul, kui sanktsioonina nõutakse eluaegset vangistust. Me võime teha veelgi mööndusi ja välistame näiteks isikuvastased süüteod, et võtta jällegi maha kellegi hirme, mis võivad olla emotsionaalsed, aga võib-olla ka vähem emotsionaalsed, igal juhul vähendada neid hirme, mida alati on võimalik karistusseadustiku alusel toimuvas menetluses üht-, teist- ja kolmandat pidi ju üles kütta. Aga me peame mõistma, et on teatud juhud, näiteks rasked narkokuriteod, mille puhul on mõeldav kokkuleppemenetluse võimaldamine, ja loomulikult ka riigivastased kuriteod, kui me nõustume Vabariigi Valitsuse algatusega ja mitmete Riigikogu liikmete ettepanekutega tõsta raskete riigivastaste kuritegude sanktsioone kuni eluaegse vangistuseni. Ka sellisel juhul, rasketel juhtudel on võimalik siiski mõelda sellele, et rakendada kokkuleppemenetlust.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab ründeid riigi sümbolite vastu. Tänases arutelus on kõlanud kaks sümbolit, need on lipp ja hümn, aga ei ole olnud juttu riigivapist. Kas riigivapp on jäänud sellepärast kõrvale, et selle vastu tõenäoliselt ründeid ei esine, kuigi me teame, et teatud hoonetel on ju näiteks ka riigivapid?

Tänan küsimuse eest! Riigi sümbolite ründe all on ikkagi mõeldud nii riigilippu kui riigivappi ehk neid sümboleid, mis on Eesti Vabariigi ametlikud sümbolid ja mille rüvetamine on seaduste kohaselt õigusvastane tegu.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kui presidendi seisukohta hästi lühidalt, ühe lausega kokku võtta, siis tema peamine mure paistab olevat selles, et kohtusüsteem võib seda seadust valesti tõlgendada ja kellegi suhtes seda põhjendamatult rangelt arvesse võtta. Riigikohtu lahendite puhul on üsna sageli oluline see, mida ütleb seletuskiri, ja isegi see, mida ütleb Riigikogu stenogramm selle seaduse arutelu kohta, kui läheb väga põhjalikuks aruteluks. Kas seoses selle seadusmuudatusega on plaanis ka seletuskirja täpsustada või täiendada, et neid riske maandada, et presidendi hirme vähendada?

Tänan küsimuse eest! Õiguskomisjoni praktika on alati, eelkõige aga mahukamate ja rohkem selgitust vajavate eelnõude puhul panna kaasa ka seletuskiri. Seletuskiri oli kaasas ka selle seaduseelnõu teisel lugemisel. See on ka mul siin praegu kaasas, kokku neljal lehel. Loomulikult, kui me hakkame seda välja kuulutamata seadust muutma, lisame täiendava seletuskirja, sest me jätkame teiselt lugemiselt, nii nagu siin enne sai selgitatud, ja proovime neid võimalikke, rohkem või vähem emotsionaalseid hirme võtta maha just nimelt selleks, et vähendada must-valget lähenemist meie õiguskorras. Ma olen seda ka varem selgitanud, juba alates sellest hetkest, kui president oli oma otsuse teinud, ja pean nõustuma siin Vabariigi Valitsuse esindajate seisukohaga, mida nad väljendasid õiguskomisjonis, et minu arusaam Eesti õiguskorrast ja meie õigusriigi toimimisest on natuke teine. Võib-olla on selles arusaamas vähem hirme, kui on selles otsuses, mida Vabariigi President  juuli alguses langetas. Meil on olemas väga selge ja minu arust väga põhjalike seadustega tagatud arusaam, kuidas toimub meie kriminaalmenetlus, milline on kohtu roll.  Ma arvan, et kabinetivaikuse tähtsus Eesti Vabariigi kriminaalmenetluses on kaduvväike, ja ma arvan, et mida professionaalsemaks muutuvad meie õiguskaitseorganid, seda enam see väheneb veelgi. Sellest lähtuvalt on ka nimetatud eelnõus kasutatud väga mitmete nii Eestis kui Euroopas resideeruvate õiguspraktikute soovitusi. Maksimaalselt on võetud arvesse ka võimalikke erinevaid tõlgendusi, mida me tahame anda näiteks §-le 238, millest on nii palju räägitud ja mis puudutab massiliste korratuste organiseerimist, ettevalmistamist. Selle paragrahvi alusel ei ole võimalik võtta vastutusele rahumeelse koosoleku kokkukutsujat, kui see rahumeelne koosolek läheb mõne provokaatori süül justkui vägivaldseks. Ma olen seda alates juulikuust umbes kümme korda öelnud ja ütlen seda siin 11. korda. Me oleme seda arutanud nii mitmeid tunde. Selles arutelus on osalenud nii kohtunikud, prokurörid  ja uurijad kui ka meie head kolleegid. Näiteks Rait Maruste arvamus on esitatud ju Euroopa perspektiivi silmas pidades. Me oleme kõiki neid arvamusi maksimaalselt kokku pannes tekitanud n-ö sümbioosi. Aga kui kellelgi on endiselt mingid hirmud ja nende hirmude taga on selle seaduseelnõu üldine aktsepteerimine parlamendi enamuse poolt, siis vaatame selle veel kord üle.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Sa kasutasid väljendit, et sa loodad, et president ei jätnud seda seadust välja kuulutamata mitte sellepärast, et talle see seadus ei meeldinud. Mina pean siinkohal ütlema, et mulle meeldib, et president seda seadust välja ei kuulutanud. Ja ma loodan siiralt, et kui sina koos oma hea kolleegi härra Reinsaluga tegid selle seaduse muudatusettepanekuid, ei pidanud te silmas, et teile ei meeldi inimesed, kes väljendavad ennast aeg-ajalt ekspressiivselt ja ütlevad paari sõnaga, mida nad asjadest arvavad, et teile meeldivad ainult sellised inimesed, kes on koolitatud juristid ja räägivad alati väga korrektselt. Aga minu küsimus kogu selle pika jutu peale on: kas ma saan õigesti aru, et sinu arvates president eksis ja tal ei olnud õigust seda seadust meile tagasi saata?

Aitäh, Indrek! Minule meeldib, et sulle meeldib. Mulle meeldib alati debatt, mis on põhjalik, ja nagu sa õiguskomisjoni liikmena tead, see debatt oli põhjalik. Seda sa võid, ma arvan, oma noogutusega kindlasti kinnitada. Me võime neid motiive, mis Vabariigi Presidendil on, küsida loomulikult alati ainult tema käest. Mitte keegi teine ei peaks isegi väga spekuleerima selle üle, mis motiivid temal on. Põhiseadus seab presidendile väga selged raamid. Põhjus, miks ma tõin enne esile selle § 107, vastates ühele küsimusele, on väga lihtne. Sellepärast, et on olnud kahtlus, et seda paragrahvi on varasemal ajal – vähemalt nii on varasemates poliitilistes debattides esile toodud – kasutatud ka nn poliitilise veto seadusena, kuna § 107 esimene lause ütleb, et Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata või saata selle koos motiveeritud otsusega Riigikogule uuesti arutamiseks, mainimata vastuolu põhiseadusega. Aga kui Riigikogu jääb oma arvamuse juurde, võib president pöörduda Riigikohtu poole, ja Riigikohtu poole võib ta pöörduda ainult juhul, kui tema taotlus on tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, mitte mingil muul alusel. Mis tähendab, et selle paragrahvi üldine mõte on, et president saab oma arvamused ja oma selged eriarvamused konkreetse eelnõu suhtes esitada vaid põhiseadusele viidates. Põhiseaduses on abstraktsed normid, ja nagu me oleme ka selle eelnõu raames näinud, on mitmel juristil kategooriliselt erinev arusaam sellest, kas üks või teine eelnõu säte on põhiseadusega vastuolus või on hoopis põhiseadusega kooskõlas ning vastab meie rahvuslikule julgeolekule ja riigi parematele huvidele. Seega, pikemalt spekuleerimata selle üle, mida president arvas, tahan ma esitada Riigikogule omapoolse selge palve: proovime leida nendes küsimustes, mis on tekitanud eriarvamusi, veelgi paremad kompromissid! Vaatame üle sõnastused ja võtame selle eelnõu vastu nii kiiresti, kui saame.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Ken-Marti Vaher! Head kolleegid! Nüüd on võimalus avada läbirääkimised, mis puudutavad ainult Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiive. Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna hääletuse juurde. Kuna meil on praegu vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, siis palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Lugupeetud kolleegid, palun nüüd tähelepanu! Panen hääletamisele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastu võtmise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 0 Riigikogu liiget, vastu oli 82, erapooletuid ei olnud. Seaduse muutmata kujul vastuvõtmine ei leidnud toetust. Kuna Riigikogu ei võtnud seadust muutmata kujul uuesti vastu, siis määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 21. septembri kell 17 ja juhtivkomisjon on õiguskomisjon.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 esimest lugemist. Palun ettekandjaks regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõuga täiendatakse kehtivat nimeseadust selliste normidega, mis on vajalikud tulenevalt perekonnaseisutoimingute seadusest, teiseks, õiguslikest lünkadest ja kollisioonidest kehtiva nimeseaduse praegusel rakendamisel ning, kolmandaks, haldusmenetluse lihtsustamiseks ja otstarbekamaks muutmiseks.
Olulisemad selle eelnõuga tehtavad sisulised muudatused on järgmised. Esiteks, nime kohaldamise põhimõtted on antud selgemas sõnastuses. Teiseks, regionaalministri kõrval võib nime muutmist otsustada edaspidi ka regionaalministri volitatud isik, kelleks praktikas oleksid maavalitsused ja ka Tallinna Perekonnaseisuamet. Selline pädevuse jaotus on seotud menetletava asja keerukusega. N-ö lihtsamate taotluste puhul, kus otsuse saab teha pelgalt dokumentaalsete tõendite alusel, võib regionaalminister otsuse tegemise delegeerida. Sellisteks alusteks on näiteks soov kanda vanemate, vanavanemate või vanavanavanemate perekonnanime või soov kanda abikaasaga ühist perekonnanime. Kaalutlusotsuste langetamine jääks ka edaspidi jätkuvalt regionaalministri pädevusse.
Kolmandaks, nime muutmise alustesse on lisatud järgmised alused. Perekonnanime osas: soov kasutada vanavanavanemate perekonnanime; soov kasutada tegelikus kasutuses juurdunud perekonnanime, mis erineb dokumenti või rahvastikuregistrisse kantud isikunimest mõne märgi või üksikute tähemärkide poolest; soov kasutada sulgudes kahest nimest koosneva perekonnanime puhul ühte neist nimedest ilma sulgudeta; soov kanda perekonnanime kujul, mis on kantud rahvastikuregistrisse, kuid erineb isikule nime andmise aluseks olevasse dokumenti kantud nimekujust ümberkirjutusreeglite kohaldamise tõttu; soov kanda eestipärast perekonnanime. Eesnime osas on alustena lisatud soov kanda tegelikus kasutuses juurdunud eesnime, mis erineb dokumenti kantud eesnimest märgi poolest, mis ei ole täht, või üksikute tähemärkide poolest; soov kasutada sulgudes kahest nimest koosneva eesnime puhul ühte neist nimedest; soov kanda eesnime kujul, mis on kantud rahvastikuregistrisse, kuid erineb isikule nime andmisel antud nimekujust ümberkirjutusreeglite kohaldamise tõttu.
Lisaks määratletakse selle eelnõuga veel kesknime kasutamine. See on välisriigi dokumendis olev nimi, mis ei ole eesnime ega perekonnanime osa. Edaspidi loetakse see eesnime osaks ja lisatakse eesnime järele.
Kokkuvõtteks: eelnõuga muudetakse nime muutmise menetlus kodanikule selgemaks ja mugavamaks ja riigile odavamaks. Palun eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on teile ka küsimusi. Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nagu me teame, kolmveerand sajandit tagasi oli nimede eestistamise liikumine veelgi massilisem kui 20 aastat tagasi osavõtt Balti ketist, see oli tõeliselt massiline. Mis on ministri arvamus, kui suur võiks tänapäeva Eestis olla huvi nimede eestistamise vastu?

Aitäh! Kuna sellist riigi poolt suunatud kampaaniat nagu tookord ei ole praegu olnud ja ei ole ilmselt ka esialgu kavas, siis ma arvan, et asi läheb oma loomulikku rada ja see soovide arv kasvab vähehaaval. Kuna praegu ei ole eestipärase nime kandmine taotlemise alusena eraldi välja toodud, siis on meil väga raske seda statistikat teha. Paraku kirjutavad inimesed oma taotlustesse mitmesuguseid põhjuseid, otsides neid, mis praegu kehtiva seaduse alusel justkui võiksid selleks aluseks olla. Ma toon siin mõned levinumad näited. Soovitakse elukaaslase vanaisa nime, kuna see on eestipärane nimi, taotluses on kirjas, et elukaaslase vanaisa nimi. Siin on tihti raske piiri tõmmata, kui suur see kumbki osa on. Näiteks soovitakse ka lapsele eestipärast perekonnanime, olles ise abielus uue abikaasaga ja kandes uue abikaasa perekonnanime, soovitakse lapsele eestipärast perekonnanime. Nii et on väga erinevaid juhtumeid. Või siis soovitakse ema eesnimest tuletatud eestipärast nime või soovitakse täisealise õe või venna eestipärast perekonnanime endale võtta. Ma arvan, et kui see alus on selgelt välja toodud, on inimestel lihtne, nad saavad selle konkreetse soovina kirja panna, ei pea muude klauslite taha varjuma. Siis on meil paremini näha ka statistika, kui palju reaalselt selliseid taotlusi on.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Tahaksin küsida sellise asja kohta. Mitmes paragrahvis on sätestatud keeld kanda kahest nimest koosnevat perekonnanime, näiteks § 17¹ lõige 3. Millest selline keeld tuleneb? Miks inimesed ei saa muuta oma nime, lisada sinna näiteks oma ema, isa nimed?

Aitäh! Kõigepealt, abiellumisel on jätkuvalt võimalik võtta endale täiendavalt abikaasa perekonnanimi, ka näiteks juhul, kui vahepeal on abiellutud välismaal. Miks siin on mingit korrastamist vaja? See on hakanud kasvama nagu puu – ühel vanemal on võib-olla kaks perekonnanime ja teisel vanemal ka kaks perekonnanime, tihti ollakse veel vabaabielus ja siis soovitakse lapsele jälle täiendavaid nimesid. Kuskile peab piiri ette tõmbama, kui palju neid nimesid siis on. Meie üldine loogika selles eelnõus on selgelt suunatud lihtsustamisele, üldjuhul on üks perekonnanimi. Meil on juba olnud juhtumeid, kus nii ühel kui teisel vanemal on kaks perekonnanime. Mida siis sellistel puhkudel teha?

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, hea minister! Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Tiit Kuusmiku!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 1. juunil s.a. Kevadel kuhjusid aga paljud Vabariigi Valitsuse esitatud seaduseelnõud juunikuusse, mistõttu võeti see eelnõu – sisuliselt on see küll muutmata, nagu härra minister just ette kandis –, mis tookord oli ette nähtud 9. juunil Riigikogu suurde saali tuua, tagasi. Seaduseelnõu sai elujõu uuesti sisse 16. juunil, nüüd siis juba numbri 531 all, ja see on ka täna teie ette toodud.
Komisjoni arutelule olid kutsutud regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna nõunik Kristi Joamets ning sama osakonna juhataja Enel Pungas. Härra minister andis seaduseelnõust analoogilise ülevaate ja teda toetasid oma täiendustega eelmainitud Siseministeeriumi töötajad.
Käesoleva nädala esmaspäeval, 14. septembril käsitles komisjon seaduseelnõu uuesti ja jäi 16. juunil tehtud menetluslike otsuste juurde. Ettekandjaks määrati Tiina Oraste, kes täna enam komisjoni liige ei ole. Aga eilsel istungil vaadati küsimus veel kord üle ja otsustati, et käesoleva eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute tähtajaks määrata 30. september kell 18. Tänan!

Aitäh! Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Soovi ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg  s.a 30. september kell 18.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Tervishoiuameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Kemikaalide Teabekeskuse Terviseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Head tervishoiuhuvilised! Mul on hea meel tutvustada Riigikogule  esimesel lugemisel olevat Tervishoiuameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Kemikaalide Teabekeskuse Terviseametiks ühendamisega seonduvat Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga on plaan luua alus kolme asutuse liitmiseks ja nende baasil Terviseameti loomiseks. Ühtsesse Terviseametisse liidetakse, nagu ka pealkirjast näha on, Tervisekaitseinspektsioon, Tervishoiuamet ja Kemikaalide Teabekeskus ning Ravimiametist tuuakse sinna üle ka meditsiiniseadmete osakond. Liitmise eesmärk on saavutada liidetavate asutuste sünergia tulemusel tõhusam tegevus, kindlasti tulemuslikkus ja ka ressursi efektiivsem kasutamine. Eelnõuga on plaanis  muuta kokku 45 seadust.
Laias laastus võib öelda, et muudatused on kaht laadi – sisulised ja redaktsioonilised. Sisulised muudatused käsitlevad liidetavate asutuste töö ümberkorraldamist, sh organisatsiooni ülesehitust ja funktsioonide ümberjaotamist. Need muudatused tehakse rahvatervise seaduses, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses, ravimiseaduses ja meditsiiniseadme seaduses. Kui nüüd vaadata, mis on selle tinginud, et me niisuguse eelnõuga siin parlamendis oleme, siis näiteks sellistes valdkondades nagu kemikaaliohutus, valmisolek hädaolukorraks, järelevalve haiglanakkuse ja meditsiiniseadmete üle on ühe valdkonnapõhise funktsiooni täitmine eri asutuste vahel killustunud. Tegemist ei ole otseselt funktsioonide dubleerimisega, vaid ühe funktsiooni täitmisse on erinevate õigusaktide ja tööülesannete jaotuse kaudu kaasatud mitmed asutused. Näiteks võib tuua Tervisekaitseinspektsiooni ja Kemikaalide Teabekeskuse tegevuse, kus mõlemad asutused tegutsevad olemuselt samas tegevusvaldkonnas, nimelt kemikaaliohutuse valdkonnas, ning mõlema asutuse spetsialistid on kompetentsed kemikaaliohutuse küsimustes. Samamoodi on näiteks Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas mõnede valdkondade funktsioonid osaliselt dubleeritud, näiteks järelevalve apteekide üle, mida teevad nii Tervisekaitseinspektsioon kui Ravimiamet. Samalaadse näite võib tuua ka nakkusohtliku materjali käitlemise nõuete täitmise järelevalve ning nakkusohtliku materjali käitlemiseks tegevusloa väljastamise kohta. Seda tööd teevad nii Tervishoiuamet kui ka Tervisekaitseinspektsioon.
Ümberkorralduste käigus sooviksime teha sellised muudatused. Esiteks toome ühte asutusse valitsemisala eri asutuste vahel killustatud ja dubleeritud funktsioonid. Nii näiteks liidetakse Kemikaalide Teabekeskuse funktsioonid ja Tervisekaitseinspektsiooni kemikaaliohutuse valdkonna funktsioonid ning moodustub ühine kemikaaliohutuse tegevusvaldkond. Ühte valdkonda koondub järelevalve nakkusohtliku materjali käitlemise nõuete täitmise üle ning nakkusohtliku materjali käitlemiseks tegevuslubade väljastamise funktsioon. Tõhustame valdkondadevahelist koostööd ja viime ühiste käsuliinide alla hädaolukorraks valmisoleku funktsiooni ja järelevalve haiglanakkuste üle. Meditsiiniseadmete järelevalve koondub loodavasse Terviseametisse. Dubleerimise vältimiseks läheb järelevalve apteekide üle Ravimiametile. Sotsiaalministeeriumi hallatavast riigiasutusest Kemikaalide Teabekeskusest saab ümberkorralduste tulemusel valitsusasutuse struktuuriüksus. Koosseis väheneb 50 ametikoha võrra ja väheneb ka avaliku teenistuse seaduse alusel töötavate ametnike üldarv. Terviseameti koosseisus on planeeritud kokku 306 ametikohta. Praegu on eri ametites laiali 356 ametikohta. Seitsekümmend nendest 306-st ei ole ametnikud ja hakkavad tööle töölepingu alusel.
Uue ameti tegevusvaldkondadeks on tervishoid, nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje, keskkonnatervis, kemikaaliohutus ja meditsiiniseadmete ohutus. Viie tegevusvaldkonna jaoks moodustatakse viis samanimelist põhistruktuuriüksust ja see tagab selged käsuliinid ning andmete operatiivse kättesaamise, mis võimaldab üht valdkonda puudutava informatsiooni koondada ühte kohta. Äärmiselt oluline on, et huvide konflikti vältimiseks eraldatakse asutuse korraldav tegevus ja järelevalvefunktsioon. Selleks moodustatakse eraldi järelevalveosakond, mille põhiülesanneteks on järelevalve koordineerimine ja läbiviimine ameti kõigis tegevusvaldkondades, samuti vaiete lahendamine ning menetlemise juhendamine regionaalsetes osakondades. Kui veel rääkida personali muudatustest, siis juhtimisskeemi lihtsustamiseks vähendatakse üksuste juhtide arvu, näiteks loobutakse maakondades osakonnajuhatajate ametikohtadest, osakondade asemel jäetakse maakondadesse esindused, mida teenindavad kaks kuni neli järelevalveinspektorit. Samuti väheneb personalitoimingutega tegelevate inimeste arv, raamatupidamisega tegelevate inimeste arv, referentide ja autojuhtide arv.
Seadus on planeeritud jõustuma 1. jaanuaril 2010, välja arvatud ümberkorraldamisega seotud sätted, mis võiksid jõustuda Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Austatud Riigikogu liikmed! On väga suur ja harras palve menetleda seda eelnõu nii kiiresti kui võimalik, et tagada Terviseameti töö alustamine 1. jaanuarist 2010. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Palun, Maret Merisaar!

Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et joogiveeanalüüse hakatakse nüüd tegema uues Terviseametis. Aga mida on plaanis teha toiduanalüüsidega, mis praegu on Põllumajandusministeeriumi halduses olevas VTA-s?

Aitäh! Selles osas hetkel muudatusi planeeritud ei ole ehk toiduga tegeleb jätkuvalt Põllumajandusministeerium.

Riigikogu liikmed on valmis seda eelnõu nii kiiresti menetlema, et rohkem pole ka küsimusi. Tänan, hea minister! Kutsun nüüd kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Tõnis Kõivu. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Tervishoiuameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Kemikaalide Teabekeskuse Terviseametiks ühendamisega seonduvat Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu 18. juunil 2009. Kuulasime seal samamoodi ülevaadet eelnõust ja langetasime otsused. Aga enne, kui otsuste juurde jõuan, veel mõne sõnaga nendest küsimustest, mis komisjoni liikmetel esimese tutvustamise järel tekkisid.
Kõigepealt tahtsime teada, kas kolme ametiasutuse ühekssaamise puhul tekib ka see lugu, et inimesed koondatakse ja pärast asuvad nad uuesti samale ametikohale tööle. Nii suulisest vastusest kui ka eelnõust on näha, et sellist muret ei ole, riigi raha kasutatakse säästlikult ja need küsimused on kõik reguleeritud. Terviseameti loomisega seoses muudetakse veel 45 seadust ja see tuleneb põhiliselt sellest, et ametiasutuste nimed, mis on seadustes kajastatud, muutuvad ja nüüd on vaja seadustesse sisse kirjutada Terviseamet.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni otsus oli saata eelnõu esimesele lugemisele täna, 16. septembril 2009. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrasime ministri palvele vastu tulles 2009. aasta 21. septembri  kell 15.

Aitäh! Küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Soovi ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 536 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määran s.a 21. septembri kell 15. Seaduseelnõu 536 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun kõnetooli ettekandjaks põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põllumajandusministeeriumi väljatöötatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on lihtsustada käitlejale alkoholi riiklikku alkoholiregistrisse kandmise taotlemist ning täpsustada riikliku alkoholiregistri volitatud ja vastutava töötaja ülesandeid. Eelnõuga täpsustatakse volitatud labori mõistet, mille kohaselt käsitletakse volitatud laborina edaspidi ka Euroopa Liidu teistes liikmesriikides asuvaid laboreid, millele teine liikmesriik on andnud õiguse teha alkoholianalüüse, ning ühendusevälises riigis asuvat laborit, mille õigusest teha alkoholianalüüse on teatanud Euroopa Komisjon. Muudatusega võrdsustatakse välisriikides asuvad asjakohase pädevuse saanud laborid volitatud laboriga ning nende väljastatud katseprotokollid võib võtta aluseks alkoholi kandmisel riiklikku alkoholiregistrisse. Võimaldatakse Eestis toimuval näitusel ja messil tutvustada registrisse kandmata alkohoolset jooki. Seega ei pea näitusel tutvustatav alkohol olema edaspidi registreeritud riiklikus alkoholiregistris. Eelnõu kohaselt ei kohaldata Eestis kehtivaid märgistamisnõudeid ekspordiks valmistatud toodetele, kui nende märgistus vastab ühendusevälise riigi nõuetele. Säte annab Eesti tootjale võimaluse märgistada ekspordiks mõeldud tooteid vastavalt ühendusevälises riigis nõutavale, kui Eesti siseriiklikud nõuded erinevad selles riigis nõutavast. See erand ei kehti aga Euroopa Liidu õigusaktidega kehtestatud nõuete suhtes, mistõttu näiteks veini ja piiritusjoogi märgistamisel tuleb lähtuda Euroopa Liidu määrustes sätestatust. Muudatus peaks võimaldama tõsta Eesti tootja konkurentsivõimet.
Muudetud on ka osaliselt piiratud käitlemise korraldust. Välisriigi ettevõtjalt võib alkoholiregistrisse kandmata alkoholi saada äriregistrisse kantud ja majandustegevuse registris jae- või hulgikaubanduse või toitlustamise tegevusalal registreeritud ettevõtja, kellel on majandustegevuse registris märge alkoholimüügi kohta. Seejärel tuleb arvestada, et kauba koguse ja selle veopakendi kogukaal ei tohi ületada 20 kilogrammi. Praegu võib kauba näidis piirduda kahe eksemplariga. Selline muudatus peaks andma ettevõtjale paremad võimalused oma tegevuse kavandamisel ning kauba nomenklatuuri valikul. Edaspidi tuleb registrikande taotlemisel esitada tootenäidis ainult viina puhul, muude alkohoolsete jookide registrikande tegemise taotlemisel tehakse otsus üldjuhul esitatud dokumentide põhjal. Taotlemisel esitatavad dokumendid kirjeldavad üldjuhul alkoholitoodet registri jaoks vajaliku täpsusega. Alkoholiregistri kande tegemise taotlemisel esitatakse eelnõu kohaselt alkohoolse joogi tarbija pakendil kasutatavate etikettide näidised või värvifotod, mitte enam kirjeldused, ning taotlust saab edastada ka elektrooniliselt.
Täpsustatakse riikliku alkoholiregistri volitatud ja vastutava töötaja ülesandeid. Kuna alates 1. jaanuarist 2007 täidab Riikliku Alkoholiregistri volitatud töötaja ülesandeid Veterinaar- ja Toiduamet eraõigusliku äriühingu asemel, siis Vabariigi Valitsuse seaduse § 70 lõike 1 kohaselt on amet valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi. Alkoholiregistrisse kandmise ning registrikande tegemisest keeldumise ja registrikande kehtetuks tunnistamise otsused on edaspidi tavalised Veterinaar- ja Toiduameti haldusaktid, mille peale saab esitada vaide haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Samuti peab volitatud töötaja korraldama kehtetuks tunnistamise otsuste avaldamise ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Enam ei ole vaja esitada alkoholiregistrile igakuist viina liikumise aruannet, sellise aruande kohustus säilib ainult veini puhul. Muudatus on tingitud kange alkoholi puhul maksumärkide kasutusele võtmisest, mille asjakohane aruandlus tagab piisava informatsiooni järelevalve tegemiseks. Muudatus vähendab nii era- kui ka avaliku sektori halduskoormust. Tagamaks üleriigilist alkohoolse joogi müügi kellaajalise piirangu rakendumist, keelatakse ajavahemikul kella 22–10 alkoholi kaasamüük baaridest ja toitlustusasutustest ehk müümine selleks, et ostetud kaupa tarbitaks mujal peale müügikoha. Samal ajavahemikul keelustatakse ka alkoholi kojuveo teenuse osutamine ehk sisuliselt interneti kaudu alkoholimüük öisel ajal.
Eelnõus on ka mitmeid tehnilisi ja korrastavaid sätteid, seadus viiakse kooskõlla majandustegevuse registriga, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja noorsootöö seadusega. Eelnõu koosneb 22 paragrahvist. Seaduse rakendamisega ei kaasne lisakulusid riigieelarvest, sest riikliku alkoholiregistri infosüsteemis ei ole vaja teha muudatusi. Eeldatavalt vähenevad ka alkoholikäitlejate kulud, sest alkoholiregistri kannet on edaspidi võimalik taotleda elektrooniliselt ja tarbijapakendis tootenäidist ei pea füüsiliselt Veterinaar- ja Toiduametile esitama.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Palun esitatud seaduseelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi! Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Alkoholiseadust muudetakse üsna sageli. Aastate jooksul on peaaegu alati kerkinud üles ka küsimus, kuidas käituda nn viinaajamise traditsiooniga või puskari või hansa tootmisega. Kõik me teame tegelikult, et kas või setu päevadel või kus iganes pakutakse kodus valmistatud alkoholi. On ilmselge, et siin on teatud vastuolu seaduse ning sellise rahvapärimuse ja kultuuritraditsiooni vahel. Kas ei oleks otstarbekas püüda tegelda selle asja seadustamisega? Või kui see ei ole mõistlik, siis palun põhjendage, miks. Minu arvates oleks sellele praktika ja seaduste vastuolule vaja leida mingisugune lahendus.

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on Eestis praegu nii, et alkohoolseid jooke, kangeid alkohoolseid jooke ja isegi piiritust on teoreetiliselt võimalik toota igal pool, ka taludes. Üks näide on Kadarbiku talu, kes toodab piiritust. Seega on võimalik ka turismitaludes või kus iganes, kui selline ajaloolis-kultuuriline traditsioon on olemas, seda toota. Aga see on ääretult keeruline ja ääretult kulukas, kui seda tehakse väikestes kogustes. See lihtsalt ei ole majanduslikult tasuv ja seda ei ole võimalik praktikas teha. Põllumajandusministeeriumi seisukoht on lihtne: toiduohutuse ja kvaliteedinõuete arvel me mingisuguseid järeleandmisi teha ei saa, me peame lähtuma samadest nõuetest, mis meil seni on kehtestatud ja mis on üldised üle kogu Euroopa Liidu. Küll aga on võimalik lihtsustada tootmist selles osas, mis puudutab Rahandusministeeriumi valitsemisala, mis puudutab kogu aktsiisipoliitikat, aktsiisiladusid ja muud sellist. Nii et kui Rahandusministeerium peab võimalikuks lihtsustada tulevikus neid nõudeid, mis praegu panevad tootjale peale rahalisi koormisi ja kohustusi seoses alkoholitootmisega kohapeal, siis on seda võimalik teha. Minu teada on Rahandusministeerium siiani jätkuvalt seisukohal, et mingeid järeleandmisi tänase olukorraga võrreldes ei ole võimalik teha, ja mingit lihtsustamist ei toeta. Me oleme esitanud Rahandusministeeriumile ka kirjaliku küsimuse  ja saanud sellele kirjaliku vastuse. Ma võin saata teile sellest ärakirja, et te saaksite neid argumente ise lugeda, aga seal on kirjas ka Rahandusministeeriumi eitav seisukoht.

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, lugupeetud proua juhataja! Austatud minister! Kas sellisel juhul Rahandusministeerium mitte ei riku meie põhiseadust, sest ta toetab ju sellega monopoolset tootmist ja tegutseb vaba konkurentsi vastu? Kui me vaatame näiteks Euroopa Liidu praktikat laiemalt, siis me näeme kahte aspekti. Esiteks, peaaegu mitte kuskil ei ole keelatud oma tarbeks piiritust toota. Ja teiseks, seal, kus seda toodetakse müügiks, kehtivad ranged nõuded, mis on tõesti siis maksu- ja kvaliteedialased, tähtis ei ole mitte see, kui suur see tootja on. Kui me vaatame Austriat, Itaaliat või Kreekat, siis võivad need tootjad väga väiksed olla. Kas see ei oleks loogiline lähenemine ka Eesti puhul? See on selge, et salaviina võimalik müük peab olema igatpidi tõkestatud.

Loomulikult, salaviina tootmist ei saa toetada ükski riiklik institutsioon. Jah, kaudselt võib ju nii tõlgendada, et sellega sillutatakse tee monopolidele, kui need nõuded on väga ranged ja nende täitmine oleks jõukohane ainult üksikutele. Aga iseenesest, nagu ma algul ütlesin, on võimalik toota ja Kadarbiku talu on see näide, kus võimalus on leitud ning väidetavalt tasub see neil ka majanduslikult ära. Nii et võimatu see Eestis ei ole, selliseid näiteid on. Ma ütleksin, et põhiseadusvastast olukorda ei ole ja päriselt n-ö monopolide soodustamisega sel juhul ka tegemist ei ole. Aga ma ütlen ka, et see on arutelu koht ja võib-olla me tulevikus jõuame mingisuguse võimaluseni, kuidas lihtsustada praegusi seadusest tulenevaid alkoholi tootmise nõudeid. Aga tänaseks seda valmisolekut Rahandusministeeriumi poolt veel ei ole.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine küsimus!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Aitäh põhjalike vastuste eest! Ma küsin ikkagi sama teema jätkuks. Euroopa Liidus kehtivad loomulikult ühtsed nõuded, aga teadaolevalt on siiski viies Euroopa Liidu riigis kangete alkohoolsete jookide tootmine ja tegelikult ka müümine lubatud. Ma olen ise olnud Austrias ühes perekonnas, kus külla tuli naabrimees, kes oli omaenda koduaia kirssidest valmistatud kange napsi kaasa võtnud. Sealt võeti kaks-kolm pitsi, pudel pandi taskusse ja naabrimees viis selle koju tagasi, sest see oli tema jaoks nii väärtuslik naps. Kogu asjaajamine selles tehases nägi ka üsna lihtne välja, ühte joonelisse vihikusse pandi lihtsalt kirja marjakogused ja nendest väljatuleva piirituse kogus. Kas ma sain eelmistest vastustest ikka õigesti aru, et põhimõtteliselt ministeerium toetaks sellise kange alkoholi seadustamist? Kas te olete ka õppinud nende kuue Euroopa Liidu maa kogemustest või valmis õppima?

Aitäh! Me üritame alati õppida ja ma julgen öelda, et Põllumajandusministeerium on kindlasti valmis õppima ja oma pädevust täiendama. Tulin täna öösel Rootsist Smålandi maakonnast, kus on traditsioonilise kohaliku kange alkoholi tootmise võimalus ka olemas. Proovisin ja degusteerisin isegi seda toodangut ja nägin oma silmaga, et toodetakse reaalselt, ja Rootsi on ka Euroopa Liidu liikmesmaa. Nii et seda on võimalik teha, kuigi nende kogused on tunduvalt suuremad, kui oleksid meie väikestel turismitaludel. Aga Põllumajandusministeerium saab alkoholiseaduse menetlemisel ikkagi lähtuda oma pädevusest. Meie pädevusse kuulub siin alkoholiregistriga seonduv ning toiduohutus- ja kvaliteediküsimused. See, mis puudutab turustamist, mis puudutab maksumärki, mis puudutab kauplemist ja kõiki muid teemasid, ei ole Põllumajandusministeeriumi pädevuses. See on Rahandusministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pädevuses. Nii et siin on kindlasti olulisem, milline on Rahandusministeeriumi seisukoht. Meie oleme oma seisukoha kirjalikult välja öelnud. Põllumajandusministeeriumil ei ole midagi selle vastu. Kui aktsiisinõudeid on võimalik leevendada, siis Põllumajandusministeerium on sellega nõus ja igati toetab. Me ei pea liigset bürokraatiat vajalikuks.
Samas pean ka mainima, et alkohol on selline tundlik teema ja Eestis on alkoholi tarbimine väga tõsine probleem. Ma võin teile tsiteerida Rahandusministeeriumi ühte eitavat seisukohta, miks ei toetata alkoholitootmise lihtsustamist. Ma proovin paberite hulgast selle koha leida. Üks oluline punkt, millele ma tahaksin Rahandusministeeriumi põhjendusest tähelepanu juhtida: "Ei ole põhjust edendada alkoholi tootmist ja tarbimist Eesti teatud piirkondade ajaloolis-kultuurilise eripära säilitamiseks. Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka ning alkoholist tingitud kahjud on seetõttu ulatuslikud. Kahjude ulatust võimendab tarbimiskultuur, mida iseloomustab joomine valdavalt joobe saavutamise eesmärgil ning suurte alkoholikoguste tarbimine korraga." Nii et ma kindlasti saadan teile ka Rahandusministeeriumi seisukoha, et te saaksite sellega tutvuda, ja ma arvan, et edaspidi tuleb selles küsimuses diskussiooni pidada valdavalt Rahandusministeeriumiga.

Palun, kolleeg Mart Nutt, teine küsimus!

Aitäh! Härra minister! Ma arvan, sa pead ilmselt siiski nõustuma, et kuigi otsustusõigus selles küsimuses on võib-olla Rahandusministeeriumi käes, on Põllumajandusministeeriumil eksperditase tõenäoliselt ikkagi kõrgem. Aga ma tulen selle põhjenduse juurde. Minule jääb küll selline mulje, et Rahandusministeeriumi põhjendus on suhteliselt silmakirjalik, sest mida sellega on saavutatud? Saavutatud ei ole ju mitte seda, et alkoholi tarbimist kuidagi vähendatakse. Saavutatud on seda, et kohalik piiritusetootmine on välja suretatud ja sisse tuuakse odavat piiritust, näiteks Prantsusmaa viinamarjapiiritust, Ameerika maisipiiritust, mis minu arvates pigem hoiab alkoholi hinda madalamana, kui et tõstab seda. Selles mõttes näen mina siin pigem võitlust kodumaise tootja vastu ja välismaise tootja eest.

Jah, tänaseks on tõesti nii, et ega peale Kadarbiku talu piiritusetootjaid Eestis praktiliselt ju enam ei ole. See on tõesti nii, et valdavalt tuuakse piiritus sisse, ka kange alkohol, millest siin segatakse jooke, valmistatakse kangeid alkohoolseid jooke, sealhulgas viina. See on tõesti nii. Põllumajandusministeeriumis on seda samuti arutatud. See on ka Põllumajandusministeeriumi huvi, et kohalikud teraviljatootjad, -kasvatajad saaksid realiseerida oma toodangut siin ka piirituse valmistamiseks ja müügiks. See on olnud arutlusteemaks ja probleemiks ning me oleme selle pärast mures. Ma olen nõus, jah, et see mõju on just selline, nagu te ütlesite.

Kolleeg Urmas Klaas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teie viidatud Kadarbiku talu pidi muidugi käima läbi üsna pika Kolgata tee, et selle tegevusega pihta hakata. Aga kas ma saan õigesti aru, et Veterinaar- ja Toiduametil ning Põllumajandusministeeriumil laiemalt on piisavalt suutlikkust, tagamaks järelevalvet kodus valmistatud kange alkoholi üle, et see vastaks kriteeriumidele, mida Euroopa Liit nõuab ja mida inimese tervis nõuab?

Aitäh küsimuse eest! Jah, mis puudutab legaalset alkoholi tootmist, mis Põllumajandusministeeriumil on teada, kus kogu tegevus on registreeritud ja vastab Eestis kehtivatele seadustele, siis siin julgen küll öelda, et Veterinaar- ja Toiduamet suudab olukorda jälgida ja kontrollida ning seni ei ole mingisuguseid tõsisemaid probleeme ega kõrvalekaldeid lubatust olnud. Küll aga teame juhtumeid, kus just nimelt salaalkohol on põhjustanud Eestis väga ränkade tagajärgedega õnnetusi. Nii et see, kust läheb mõistliku regulatsiooni ja mõistliku piirangu piir, on kindlasti tunnetuslik. Me teame, et viimasel ajal on salaalkoholi tootmine Eestis oluliselt kasvanud, nii et see on kasvav probleem. Ilmselt võib siin üheks põhjuseks olla see, et alkoholi legaalne tootmine väikestes kogustes ja väikestes kohtades on hästi kulukas ja kallis ning seetõttu eelistatakse mõnelgi juhul salaalkoholi teha. Aga ilmselt on põhjus ka tarbijate majanduskriisi tõttu muutunud ostujõus, mistõttu eelistatakse osta odavamaid ja mittelegaalseid jooke ning igasugu surrogaate. Ma arvan, et on mitu põhjust, miks salaalkoholi tarbimine on viimastel aegadel kasvanud.

Kolleeg Villu Reiljan, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Te muretsete väga, et väikestes kohtades on puskariajamine ebarentaabel, et see on suur ja must mure. See ei peaks teie mure olema – küll nad iseendaga toime tulevad. Teine mure oli teil, et Eestis juuakse selleks, et purju jääda, esiteks, ja teiseks, juuakse kõht täis, et söönud olla. Et see nagu lühendab meeste eluiga ja pikendab naistel lesepõlve, mis on ka õige. Aga ma küsin teilt, viidates just piirituse kvaliteedile. Kas te teate, kuidas Viru Valget praegu just piirituse kvaliteedist tulenevate omaduste tõttu kutsutakse?

Aitäh! Ei, ma ei tea, kuidas Viru Valget kutsutakse. (Vahelehõige saalist.) "Surm purjede all", räägib rahvasuu. Austatud rahvasaadik! Põllumajandusministeeriumil on muidugi rohkem kui kaks muret. Alkoholiseadus on üks selline seadus, mis tegelikult on ministeeriumidevaheline, aga traditsiooniliselt on kuidagi nii kujunenud, et selles küsimuses esindab Vabariigi Valitsust Põllumajandusministeerium, mille üle me sugugi üleliia õnnelikud ei ole. Aga teistpidi ma saan aru, et see on ka loogiline, Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas on söödaseadus, mis on loomadele mõeldud, ja joodaseadus on siis inimestele mõeldud. Minu arvates on siin oma loogiline seos olemas. On ju oht, et kui inimene ohtralt alkoholi tarvitab, siis ta muutub loomasarnaseks olendiks, nii et selles mõttes ei ole siin lõppude lõpuks midagi imelikku.

Palun, kolleeg Urmas Klaas, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Põllumajandusministeeriumi nimetuses on selles liitsõnas ka sõna "majandus". Kas te olete analüüsinud, kuidas see teema, millest me täna oleme siin pikalt rääkinud, võiks mõjutada nendesamade piirkondade majanduse konkurentsivõimet või majandusarengu taset? Sellele on ka viidatud. Ja palun värskendage meie mälu, kas selle seaduseelnõu väljatöötamisse olid ka teiste ministeeriumide esindajad kaasatud või on see tehtud ainult ühes ministeeriumis ja n-ö kaasnevaid asutusi pole sinna juurde kutsutud.

Selle konkreetse seaduseelnõu eesmärk oli lihtsustada neid toiminguid, mis eelkõige puudutavad alkoholi registreerimist alkoholiregistris. Ma usun, et seda eesmärki see seadus, kui ta jõustub, ka kindlasti täidab ja alkoholi käitlejatel muutuvad mitmedki asjad lihtsamaks, paindlikumaks, kui need seni on olnud. Ma ei arva, et sellel on üldine suur majanduslik mõju piirituse või alkoholi tootmisele või käitlemisele Eestis. Nii suure tähenduse ja mõjujõuga ta kindlasti ei ole. Aga lihtsustamine, mis vähendab bürokraatiat käitleja jaoks ja ka avaliku sektori jaoks, on kindlasti mõistlik. Nii et selles mõttes on see minu arvates oluline. Me oleme teinud koostööd eri ministeeriumidega, see ei ole ainult Põllumajandusministeeriumi enda looming. Loomulikult oleme teinud koostööd kõigi asjaosaliste ministeeriumidega, Rahandusministeeriumiga, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, ka Sotsiaalministeeriumiga. See ei ole ainult Põllumajandusministeeriumi omalooming.
Jah, me ei ole siin saanud küll arvestada kõigi ettepanekuid ja soove. Üks tõsisem teema, mis eelnõu väljatöötamisel esile kerkis, oligi seesama kodus alkoholi käitlemine või siis tootmine. See on olnud korduvalt teemaks, kui alkoholiseadust on kas muudetud või täiendatud. Eraldi teemana tõusis seekord üles kohalike omavalitsuste ettepanek, et võiks võimaldada ka õppeasutustel endil ehk siis koolide territooriumil ja ruumides alkoholi müüa. Praegu on ju nii, et õppeasutustel endil seda õigust ei ole. Küll aga on seda võimalik teha teise juriidilise isiku kaudu. Nii et kui kool sõlmib vastava ruumide kasutamise lepingu ja võimaldab sellist tegevust, siis on võimalik seda ikkagi kooli ruumides teha, aga seda ei saa kool ise teha. See küsimus oli tõstetud üles seoses sellega, et mitmes koolis, kutsekoolides on toitlustuseriala, on toiduvalmistamise teemad ja muud sellised, et miks nad ei võiks siis ise seal ka praktiseerida ja sellega tegelda. Peab tunnistama, et tänaseks veel Põllumajandusministeeriumil, olles läbi rääkinud haridusministeeriumiga, seda valmisolekut ei ole, aga ma ei välista, et me leiame mingisugused lahendused, mis võib-olla võimaldavad siin asjale paindlikumalt läheneda. Aga iseenesest on see tundlik teema – alkoholi müük koolides. See on tundlik teema ja täna me ei ole veel valmis seda koolidele endile seadustama.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma tahan samuti kinnitada, et taludes valmistatav alkohoolne jook pole sugugi kallis, ja ärge rääkige, et ta on rohkem toksiline kui näiteks tõesti Viru Valge. Ma ei tea, miks Eesti riigis on niiviisi, et kui tullakse Setumaale, siis kõik jooksevad tormi seda Setumaa hansat maitsma, nii rahvasaadikud, ministrid kui muud riigitegelased, ning kõik kiidavad ja lubavad, et asi saab korda, et kunagi seadustatakse see ära. Kui me tuleme siia Riigikogu saali, siis kõik ütlevad vastupidist, et keegi ei soovi reeglites järeleandmisi teha jne. Milleks selline teater siin Eesti riigis?

Miks see nii maitsev on? Keelatud vili on alati maitsev. Mis puudutab kallidust, siis te olete vist minust valesti aru saanud. Mina ei arva, et kohapeal toodetud alkohol on nii kallis, et keegi seda osta ei jõuaks. Ma olen nimelt öelnud, et üks põhjus on selles, et see läheb tootjale väga kulukaks. Aga kui ei lähe, siis palun väga, praegu on võimalik toota. Ärgem levitagem seda valearusaama, et täna ei ole Eestis võimalik ühes või teises kohas alkoholi toota. On võimalik, mitte ühtegi seaduslikku takistust ei ole. Aga seda ei tehta sellepärast, et see läheb just nimelt tootjale väga kulukaks, ta peab täitma kõiki neid nõudeid. Te ütlete, et see ei ole kulukas. Kui see ei ole kulukas, siis jõudu tööle, seda võib teha! Aga niipalju kui mina olen kohtunud talunike ja nende inimestega, kes soovivad seda toota, on nad väitnud, et kui nad täidavad kõiki neid nõudeid, mis puudutavad aktsiisiladude olemasolu ja muud sellist, siis läheb see nii kulukaks, et väikeses koguses ei tasu seda toota. Kuid seadusandlikku takistust ei ole, seda on võimalik teha. Mis puudutab seda, et  mitmesugustel kohtumistel on lubatud ja ei ole tehtud, siis sellele ei oska ma vastata, mina ei ole seda kusagil lubanud, Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse see küsimus sellest aspektist ei kuulu. Ma soovitan teil kindlasti küsida eelmise rahandusministri Ivari Padari käest, kes on sealtkandist pärit, kes oli kaks aastat rahandusminister ja võis sellega hiilgavalt tegelda. Aga kaks aastat jäi liiga lühikeseks ajaks, et see probleem lahendada. Võib-olla järgmine rahandusminister suudab seda, ei oska vastata.

Erki Nool, palun!

Austatud eestkõneleja! Ma tulen tagasi õppeasutustes alkoholi müügi juurde. Siin tõstatatakse küsimus, et kes müüb, minu meelest on küsimus ikka selles, mida müüakse. Ma olen kuulnud seda väidet, et ruumid on ju olemas, miks me üldse siis ehitame neid ruume, et kui baarid on hommikuti kinni, teeme siis õppetöö baarides ja õhtul müüme selle alkoholi maha, et see on riigile oluliselt lihtsam. Mis seisus see ikkagi lõpuks on, kas selle küsimuse menetlemine tuleb või ei tule? Ma tean, et see teema on ühe korra siin majanduskomisjonis olnud, nüüd on see siis põllumajandusministri kaudu siia tagasi jõudnud.

Aitäh! Täna on eelnõu esimene lugemine ja pärast esimest lugemist on Riigikogus võimalik teha seaduseelnõusse muudatusi. Nii et ka Riigikogul endal on kindlasti võimalik seda veel selle konkreetse seaduseelnõu raames teha. Võin öelda, et Põllumajandusministeerium praegu tõesti ei olnud valmis seda muudatust toetama, ja meil on selleks laias laastus kaks põhjust. Üks on meie läbirääkimised Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kes ka sellist muudatust ei toetanud. Me võtsime selle teadmiseks ja kujundasime välja ka oma seisukoha. Teiseks, kui ka kooliruumides müüakse alkoholi või on teatud tegevused alkoholiga, siis on siiski päris oluline erinevus, kas sellega tegelevad täisealised inimesed või tegelevad sellega kooliõpilased, kes ei ole sugugi alati isegi veel mitte täisealised. Võimaldada neil n-ö korraldava poolena alkoholimüügil ja muudes sellistes asjades osaleda on siiski probleem omaette, mille üle tasub sügavamalt mõelda. Nii et nendel kaalutlustel me ei olnud valmis seda ettepanekut heaks kiitma, aga see ei tähenda, et selle üle ei võiks diskuteerida ja et seda ei ole üldse võimalik teha. Kui Riigikogu leiab, et see on mõistlik ja võimalik, siis on see muudatus Riigikogu kätes.

Palun, kolleeg Margus Lepik!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Et me kõik sellest koolijutust ühtmoodi aru saaksime, olge hea, palun täpsustage, millistest koolidest on juttu, on siin tegemist algkoolidega, põhikoolidega, gümnaasiumidega või kutsekoolidega.

Aitäh! Ega mina täpselt ju ei tea, mis on kohalike omavalitsuste mõtetes, aga selles kirjalikus ettepanekus, mis on Põllumajandusministeeriumisse tulnud ja mille alusel meie oleme läbi rääkinud, räägitakse eelkõige kutseõppeasutustest, kus õpetatakse toitlustuseriala. Jutt on olnud sellest, et nendes kutseõppeasutustes võimaldada siis koolil alkoholi müüa. Aga ka nendes koolides õpib alaealisi, kes pärast põhikooli asuvad eriala omandama, sugugi kõik õpilased ei ole seal veel täisealised.

Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Tänan, hea minister! Palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Ester Tuiksoo!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Austatud ministrid! Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu 491 arutas majanduskomisjon kahel istungil, 8. ja 11. juunil, ning ühel töögrupi nõupidamisel. Komisjoni istungist võtsid osa härra põllumajandusminister ning Põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna alkoholi turukorralduse büroo juhataja proua Katrin Karolin. Majanduskomisjoni istungile oli kutsutud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna kaubandustalituse juhataja proua Anne Laar. Põllumajandusminister andis ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust. Seaduse rakendamisel ilmnenud probleemide lahendamise ettepanekud käsitlevad eelkõige alkoholi riiklikku alkoholiregistrisse kandmise taotlemise lihtsustamist, nii nagu minister enne ka rääkis. Majanduskomisjoni istungil tõusetus tõepoolest taas kutseõppeasutustes alkoholi käitlemise küsimus. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole õppeasutustel endal võimalik kooliruumides alkoholi käidelda ning õppeasutused kasutavad selleks juriidiliste isikute teenuseid. Vaja oli otsustada, kas anda õppeasutustele alkoholi käitlemise luba või mitte. Arutelu tulemusena otsustas komisjon konsensuslikult mitte toetada kutseõppeasutustele alkoholi käitlemise loa andmist.
Teine teema oli regionaalsete huvigruppide probleem, kodusel viisil valmistatava kange alkoholi legaliseerimise võimalusega seonduv. Proua Karolin selgitas tõstatatud probleemi ja selgitas, millised takistused praegu on. Tõepoolest, see tootmine on kallis jmt, nii nagu põllumajandusminister siin enne pikalt rääkis. Loomulikult komisjon soovis, et Põllumajandusministeerium võtaks sellel teemal ühendust ka Rahandusministeeriumiga. Ma saan aru, et vastus sellele on tänaseks olemas. Komisjon pidas oluliseks leida sellele küsimusele lahendus.
Otsustati järgmist. Komisjoni esimees tegi 11. juuni istungil ettepaneku saata Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 16. septembril, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks s.a 30. september kell 12. Tänan teid!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kolleeg Väino Linde, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud ettekandja! Tänan selle konkreetse ettekande eest! Aga mulle jäi siiski mõnevõrra selgusetuks, milline on praegusel hetkel nii komisjoni kui ka teie kui komisjonipoolse ettekandja isiklik seisukoht kange alkoholi kodusel teel valmistamise suhtes. Kas seda Eesti Vabariigis edaspidi teha või mitte?

Tänan, austatud küsija! Komisjonis jäi tõepoolest kõlama selline arvamus, et sellele küsimusele tuleb edaspidise arutelu käigus lahendus leida. Aga mis puutub minu isiklikku arvamusse, siis selle ma esitan teine kord.

Palun, Robert Antropov!

Aitäh! Täna kõlas mitu küsimust, mis puudutasid Eesti kodumaise kvaliteetse piirituse tootmise väljasuremist ja põllumeeste probleemi, et saaki pole enam kuskile panna ja hinnad on langenud juba ei tea mis aastate tasemele. Kas majanduskomisjon on arutanud, kuidas need kaks poolt saaks siiski omavahel kokku viia ja lõpptulemusena saaks Eesti riik sellest suurt kasu? Varasemast ajast ma lihtsalt tean, et piirituse tootmise maksudest laekus riigieelarvesse aastas ligi 5 miljardit krooni.

Tänan küsimuse eest! Seda majanduskomisjon praegu ei arutanud.

Tänan! Näib, et rohkem küsimusi ei ole. Hea Riigikogu! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu 491 esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 30. september kell 18.

Läheme edasi. Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse eelnõu esimest  lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie ees on uus liiklusseaduse eelnõu, mille esitamise kandev idee on teha kõik selleks, et suurendada Eesti teedel liiklusohutust ja hoida ära meie inimeste mõttetud surmad ja vigastused. Ma püüan üsna konspektiivselt tuua esile valiku olulisemaid muudatusi, võrreldes seni kehtinud olukorraga. Kuna tegemist on pika eelnõuga – ligi 300 paragrahvi –, siis kahtlemata ei ole see ettekanne kõikehõlmav.
Esiteks, õigusliku segaduse või, ütleme, erineva õigusliku tõlgendamise võimaluste kõrvaldamiseks ja parema arusaadavuse eesmärgil oleme koondanud sellesse seadusesse kõik normid, kõik reeglid, mis puudutavad liiklust. Teisisõnu, pärast selle seaduse jõustumist ei ole enam liiklusseadust ja liikluseeskirja, vaid on üks liiklusseadus. Ma usun, et see hoiab ära õiguslikke vaidlusi, võimalikke vastuolusid ja ka inimestele, liiklejatele peaks seadus olema paremini arusaadav.
Teiseks, uude liiklusseadusesse oleme koondanud kõik olulisemad muudatused, mis on tehtud rahvusvaheliste kokkulepetega, olgu need siis Viini teeliikluse konventsioonist tulenevad muudatused või Euroopa Liidu direktiividest ja määrustest tulenevad nõuded. Loomulikult oleme arvestanud ka varem kehtinud rahvusvahelisi kokkuleppeid.
Nüüd veel detailsematest muudatustest. Me oleme oluliselt täiendanud mitmeid mõisteid. Mõistete osa on liikluses väga oluline, ennekõike reeglite täpsema järgimise ja ühetaolise mõistetavuse huvides. Oleme lisanud ka uusi mõisteid – näiteks tasakaaluliikur, pisimopeed ja veel mitmed. Paremini on defineeritud mootorsõiduki juhtimine, hädapeatumine, möödumine, möödasõit jne.
Terve hulk muudatusi viiakse sisse liiklusreeglitesse, mis puudutavad turvavarustuse ja tulede kasutamist ning jalakäija ja mootorsõidukijuhi liiklemist. Eelnõu kohaselt peavad kuni 16-aastased jalgrattajuhid teel sõites kandma kiivrit ja mopeedijuhid motokiivrit. Kui kehtiva korra kohaselt võivad kõnniteel jalgrattaga sõita kuni 10-aastased lapsed, siis eelnõu kohaselt lubatakse seda kuni 12-aastastele lastele. Lisaks on tähtis märkida, et olulisel määral laieneb kohustus kasutada laste vedamisel turvavarustust.
Eelnõu kaotab autojuhtide kohustuse kaasas kanda Eestis väljastatud autojuhiluba ja sõiduki registreerimistunnistust, kui isikul on kaasas isikut tõendav dokument. Juhtimisõigust on politseil edaspidi võimalik kontrollida elektroonilisest andmebaasist. Sõiduki registreerimistunnistuse nõudest loobutakse, kui juht on kantud liiklusregistrisse sõiduki omaniku või kasutajana ning tal on kaasas isikut tõendav dokument.
Mopeedijuhiloa ja esmase juhiloa taotlejale ning esmase juhiloa vahetajale esitatakse senisest suuremaid nõudmisi varasema liikluskäitumise osas, mille eesmärk on piirata selliste isikute osalemist liikluses mootorsõidukijuhina, kes kalduvad eirama liiklusreegleid. Näiteks mopeedijuhiluba ja esmast juhiluba ei saa taotleda isik, kellel on karistatus alkoholi piirmäära ületavas seisundis või juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest või teiste raskemate liiklusalaste rikkumiste eest. Lisaks ei väljastata esmast juhiluba, kui isikul on karistatus korduvate liiklusalaste rikkumiste eest või on karistatus karistusseadustiku alusel liiklussüütegude eest. Eelnõus on ka säte, et kui esmase juhiloa omanik on karistatud liiklusalaste nõuete rikkumise eest, siis väljastatakse juhiluba vaid juhul, kui isik on sooritanud edukalt täiendava teooriaeksami. Pärast koolituse läbimist ning teooria- ja liikluseksami edukat sooritamist väljastatakse uus esmane juhiluba.
Järgmise olulise muudatuse kohaselt hakatakse üle 16-aastaselt mopeedijuhilt  samuti nõudma mootorsõiduki juhtimise luba. Varem eeldati, et selles eas inimesed oskavad ka ilma erialase ettevalmistuse ja riikliku kontrollita korrektselt liigelda. Kahjuks näitab viimaste aastate liiklusstatistika vastupidist. Lisaks muutub eelnõu järgi kohustuslikuks mopeedide registreerimine Maanteeametis ehk siis autoregistrikeskuses, millega kaasneb ka kohustusliku liikluskindlustuslepingu sõlmimise nõue. Kuna mopeedide osalusel juhtunud liiklusõnnetuste osakaal on viimaste aastate jooksul kasvanud, siis on jõudsalt suurenenud ka mopeedide põhjustatud liikluskahjud. Seetõttu nähaksegi ette kindlustusnõue.
Eelnõus sisalduvad muudatused puudutavad ka nii tähtsat küsimust nagu mootorsõidukijuhtide ettevalmistamisega seonduvad teemad. Täpsustame ja täiendame mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsiooni nõudeid ja ka varasema karistatusega seonduvat, samuti täiendatakse mootorsõidukijuhi eksamineerijale esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid.  Nende muudatuste eesmärk on parandada, muuta kvaliteetsemaks koolitust, juhtide väljaõpet ja suurendada seeläbi liiklusohutust.
See oleks minu poolt väike sissejuhatus, inspireerimaks teid küsimusi esitama. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Palun, Villu Reiljan!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma olen ise ka öelnud, et 0,5 pole paha, aga seda ma ütlesin Õllesummeril. Aga teie olete, vaatamata sellele, et eelkõneleja põllumajandusminister härra Seeder rääkis, et joomiskultuuriga on asjad halvad ja juuakse palju, alkoholi tarbimisele siin otsa lahti teinud ja kompensatsiooniks soovitate jalgrattameestel kiivri pähe panna. Ma küsin päris tõemeeli, et ma ei saa aru, mida te taotlete. Paragrahvis 85 on öeldud esiteks, et juht on purjus, kui on üle 1,50 milligrammi, siis, et purjus on, kui on üle 0,50 milligrammi ja natuke taarub, ja siis, et juhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi üle 0,20 milligrammi. Rääkige, milles on selle asja mõte. Te rääkisite, et tahate suuremalt piirata, teiselt poolt teete aga otsa lahti! Kas te seda vastuolu ise tunnetate või ei ole te seda üldse analüüsinud?

Aitäh! Hea küsija! Te olete tõenäoliselt midagi jätnud kahe silma vahele või kahe kõrva vahele või midagi on läinud ühest kõrvast sisse, teisest välja. Selle eelnõuga ei liberaliseerita mitte ühtegi nõuet, mis puudutab alkoholi kasutamist liikluses. See idee, mis siin vahepeal käidi välja ka meedias, vist meie kolleegi justiitsministri poolt, oli minu jaoks üllatus. Ja meie seisukoht on kindlasti, et praegu – ja ma arvan, et see on ka lähima 10–15 aasta, võib-olla veel pikema aja küsimus, enne kui olukord meie liikluses oluliselt ei parane – ei tule kõne alla mingisugused pehmemad sätted selles suhtes, millal on inimene õigustatud istuma autorooli. Minu arvates on see teema 0,2 ja 0,5 ja argumentidena, et ühtlustada midagi kellegagi, pehmelt öeldes kohatu. Ma olen teiega täiesti nõus, ma saan teie küsimuse alatoonist aru. Minu arvates enne, kui ei ole emapiimaga ja eestlaste geneetilisse koodi kasvanud sisse see, et autorooli ei istuta, kui ollakse võtnud kas või veerand klaasi õlut, peab see nii olema. Ma arvan, et see võiks olla meie ühiskondlik kokkulepe.
Nüüd sellest konkreetsest paragrahvist. Kuna õigus on keerulisem kui lihtsalt, ütleme, lihtne jutt kusagil külas või linnatänaval, siis see paragrahv defineerib erinevaid joobeseisundeid, millel on erinevad mõjud, juhul kui isik tabatakse roolist ühes või teises seisundis, ning seda, millised on vastavad sanktsioonid. Nii et see annab teatud definitsiooni, kirjutab lahti. Aga üldises poliitilises suunas ma arvan, et mingisugused argumendid, pehmelt öeldes, on minu jaoks arusaamatud. Kui me vaatame neid surmasid, vigastatuid, vaatame nende tegelikke põhjusi – ma ei taha öelda, et võrreldes kellegagi –, me kõik teame, et meil ei ole siin aastaid olnud mitte kõige parem olukord. Sel aastal on läinud natuke paremini, eks siin ole erinevaid põhjusi, aga see peaks olema meie käitumise süvamuster tegelikult ja siis me võime üldse hakata seda arutama. Tõtt-öelda on iga surm meie teedel täiesti mõttetu surm, olgem ausad. Seda saaks ära hoida. Praegu on neid jätkuvalt palju.

Kolleeg Imre Sooäär, palun!

Ma tänan! Hea minister! Nii Kanadas kui ka praeguse seisuga kõikides USA osariikides on lubatud parempööre punase tulega, st et auto peab ristmikul kõigepealt punase tule all peatuma, veendumaks, et vasakult autosid ei tule, ja kui ka jalakäijaid ei ole, siis võib ta parempöörde sooritada. Vastavasisulised uuringud on mitmel pool maailmas kinnitanud, et parempöörde lubamine aitab oluliselt vähendada nii kütuse- kui ajakulu ning suurendab ka ristmike läbilaskevõimet. Olukorras, kus autode arv on Eestis viimase kümne aasta jooksul mitu korda kasvanud ja meie teede struktuur ei saa ilmselgelt nii kiiresti järele tulla, oleks parempöörde lubamine meil võib-olla üks võimalus, mis aitaks vähendada liiklusummikuid ja nendega seonduvat stressi, kütust kokku hoida ja inimestel kiiremini tööle või koju jõuda. Loomulikult säästab see ka keskkonda. Kas te ei arva, et võiks kaaluda Eestis ka parempöörde lubamist punase tulega?

Aitäh! Mu isiklik seisukoht on pigem eitav, see on selline esmane reaktsioon. Aga kindlasti, kui te viitate ristmike paremale läbilaskevõimele, me võiksime anda selle meie liiklusekspertidele läbivaatamiseks. Võib-olla on sellel mingeid positiivseid momente ka ja teie sõnade järgi tundub nii olevat. Aga ma arvan, et sellised revolutsioonid või reformid, et inimene võib punase tulega sõita teele – see on ju tegelikult liikluses niivõrd esmane automaatne refleks ja kui me hakkame seda muutma, siis me peame jällegi kaaluma, kui palju on Eestis neid ristmikke. Ma ei tea – härra Reiljan läks ära –, kus on Jõgeval, Luual, Räpinas need foorid ja ummikud ja see stress, et pöörata kiiremini paremale. Küllap me räägime mõnest ristmikust Tallinnas. Kas nende mõne ristmiku pärast tasuks hakata jälle tegema sellist revolutsiooni. Minu arvates peaksime me meie liikluses hoidma reegleid väga alalhoidlikult paigas ja selle reegli puhul, et inimene saab punase tulega sõita teele, võib ka küsida, aga miks siis parempöördeks, miks mitte vasakpöördeks. See on minu isiklik reaktsioon, aga kindlasti võiksid eksperdid sellise teemaga tegelda.

Kolleeg Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma jätkan Villu Reiljani tõstatatud küsimust. 30. augusti Postimehest on võimalik lugeda sellist uudist, et justiitsminister Rein Lang tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku tõsta Eesti liiklusseaduses olevat maksimaalset lubatud joobeastet kaks ja pool korda. Natuke pikemalt uudist lugedes võib näha, et justiitsminister Lang teatas sel nädalal MKM-ile, et Justiitsministeerium ettevalmistatud eelnõu ei kooskõlasta, ja tegi ühtekokku seitse märkust. Kas tegelikult ei ole teil kahe silma vahele jäänud minister Langi konkreetne ettepanek lubada poolepromillise joobega roolis olemist?

Aitäh! Ei ole kahe silma vahele jäänud. Ma tõstatasin selle teema just seoses härra Reiljani küsimusega, kuna see käis Eesti avalikkusest läbi, ja minu arvates ma ütlesin ka selle tõstmise suhtes välja oma seisukoha, mis on eitav ja seda väga selgetel põhjustel. Aga alati tasub inimesi kuulata, muresid jagada. Ma arvan, et on mõistlik välja selgitada justiitsministri motiiv, et kas seal on mingisugune motiiv. Üldiselt tuleb motiividesse, mis on seotud ühtlustamise ja normeerimisega Euroopas ja kogu maailmas, suhtuda skeptiliselt. Me arutame seda liikluskomisjonis. Kindlasti on justiitsministril võimalik seda valitsuse liikluskomisjonis tutvustada. Aga ma ütlen, et minu hoiak on, et lubada praegu liiklusesse inimesi, kes on pruukinud alkoholi, ja tõsta neid piirmäärasid on täiesti vale signaal, vaadates tegelikke numbreid, mis meie liikluses on. Ja ei või lasta ennast petta sellest, et sel aastal on numbrid paremad. Selle üle on meil kõigil hea meel ja ma usun, et me kõik oleme ju sellesse panustanud, ennekõike liiklejatena. Aga see peab olema süvamuster, et meie liikluses on tegelikult head näited, mis kajastavad seda, et me ei kuluta mõttetult inimeste elusid.

Aitäh! Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Te mainisite põgusalt, et võrreldes eelmise regulatsiooniga karmistub laste, eriti väikelaste, alla 12-aastaste laste sõidutamine autodes. Kas te võiksite meile täpsemalt selgitada, kuidas see hakkab välja nägema pärast selle liiklusseaduse vastuvõtmist?

Aitäh! Ma peaksin vaatama täpselt seaduse paragrahvi, seal on need nõuded sõnaselgelt kirjas. Aga ka taksos kui ühistranspordis peaks lapse sõidutamine toimuma täpselt samasuguste turvareeglite järgi nagu tavalises autos. See on üks näide. Kui me räägime sõiduautost, siis need reeglid, mis on kehtestatud, jäävad ju kehtima, siin midagi täiendavat lisada ei ole põhjust. Aga ma praegu ei hakkaks teile tsiteerima neid paragrahve, ma peaksin nad üles otsima, aga see seadus on paks.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kui me räägime liiklusohutusest, siis on üheks suureks probleemiks, mida avalikkus on tõstatanud, aga mille kohta reaktsiooni me sellest eelnõust täna ei leia, võimalik kiiruse ületamine, selle n-ö tolereerimine möödasõidul. Me teame, et näiteks Tallinna-Tartu maanteel tekivad pikad autorongid, kus seal piiri peal, 85–88 km/h sõidab ees üks n-ö jokutaja, kes hoiab enda taga pikka autoderivi kinni ja mööda temast ei pääse, sest kiirust ületada ei või. Nüüd küsin ma, kas see on täiesti jäik seisukoht või on teil siiski välja pakkuda mõningaid selliseid n-ö maandavaid tegevusi, nagu näiteks, et on võimalik sellist piiri peal või ebamõistliku kiirusega sõitjat sundida end rohkem tee serva poole võtma, kusagile taskusse, et ikkagi need tagant tulijad mööda lasta ja möödasõit ohutumaks muuta ning sellised liiklusohtlikud olukorrad välistada.

Aitäh! Vastus sellele esimesele küsimuse poolele on tõenäoliselt eitav. Mul läks see küsimuse asetamise vaatenurk meelest ära. Teisisõnu, ma arvan, et me ei saa sellist erandit teha, see muudaks olukorra juba raskesti tõlgendatavaks ja jällegi, sellised raskesti tõlgendatavad normid tekitavad pigem, ütleme, probleeme – justkui saaksid inimesed legaalselt ületada kiirust, kui palju, jne – ja selle tagajärjel halveneb kindlasti liiklusohutus. Küsimuse teine pool tundub mulle päris huvitavana. Mida võiks veel arutada, on see, et ehk aitab, kui me võiksime selliste autorongide ees sõitvatele liiklejatele panna mingisuguseid täiendavaid, ma ei taha küll öelda kohustusi, sest kui ta sõidab näiteks kiirusega 89 km tunnis seal, kus on lubatud 90 km tunnis, siis kust seal need kohustuse piirid algavad. Üldiselt on ju liiklejale kirjas kohustus, et ta peab arvestama, et ta ei tohiks oma liiklemisega takistada sujuvat autoliiklust ehk, teisisõnu, ta peaks sellisel juhul andma võimaluse korral teed, kui ta on selliseks takistavaks teguriks. Nüüd teie näide, millest me räägime, ongi see tüüpiline teema. Üks sõidab Tallinna-Tartu maanteel 86-ga, teine, kes on harjunud sõitma pluss-miinus 90-ga, jõuab järele ja ütleb, et vaat, kus on tegelane, takistab mind siin. Siis selleks peame me looma selle mehhanismi. Kas see ei ole selline teatud liikluskultuuri osa, see väike kilomeetrite vahe, mis oleks nüüd kohutav probleem? Eesti liikluskulgu üldiselt vaadates on meil pigem üks selline suur asi, mida annaks jälle rahvaga või kõigi liiklejatega üheskoos parandada, ja see on oskus liigelda autorongides. Üldiselt ma näen, et selles mõttes oleme me tegelikult natuke paremini liiklema õppinud. Nii et selline vastus, aga ma arvan, et see üldprintsiip, et liikleja ei tohiks luua takistusi tavapäraselt sellel teel, jääb ju liikluses kehtima.

Aitäh! Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kindlasti on ka autorongides sõitmisel oma ohud, aga tahaksin teid esmalt tegelikult tänada ja tänada selles eest, et te suunasite täna hommikul Reformierakonna fraktsiooni väga pädevad spetsialistid, kes väga pikalt selle liiklusseaduse eelnõu lahti rääkisid ja seda selgitasid. Konkreetsem küsimus hõlmaks seda osa, mis käsitleb mopeedide või väiksemate motorollerite registri loomist. Mida see endaga kaasa toob ja kuivõrd reaalne see on ja millal see kõik peaks kehtima hakkama?

Aitäh! Terve see seadus peaks hakkama kehtima 1. jaanuaril 2010. Minu arust ka see reegel, ma ei hakka praegu üle kontrollima, me saame seda vaadata. Midagi ei ole teha, mopeedide temaatika ei tule mitte ainult selle tõttu, et inimestele meeldib mopeedidega sõita, vaid selge on see, et erinevaid mopeede tuleb, ja ma usun, et ka meie liikluspilti, järjest rohkem juurde. Ühtpidi on nad kindlasti mugavad ja seetõttu tuleb selle temaatikaga tegelda. Kui vaadata liiklusstatistikat, siis õnnetused mopeedidega on üks kasvav trend. Samas me teame, et mopeed on midagi sellist, et kui juhtub, siis ikka juhtub. Ehk teisisõnu, selles suhtes tuleb püüda ennetavaid meetmeid rakendada, isegi kui see toob kaasa kulutusi, võib-olla täiendavaid asjaajamisi, nõudeid inimestele, aga seda me teeme ikkagi jälle sellel ühel eesmärgil.

Kolleeg Imre Sooäär, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Tuleksin selle teema juurde tagasi. Kõigepealt kommentaariks, et minu teada ei ole mitte üheski maailma riigis lubatud punase tulega vasakpööret teha ega ka mitte ristmikult läbisõitu, välja arvatud need riigid, kus on tõesti vasakpoolne liiklus ja siis vastavalt vasakpööre on neil lubatud. Jutt on ikkagi ainult parempöördest. Võimalik oleks siin rakendada võib-olla sellist euroopalikku kompromissvarianti, et parempööre punase tulega on lubatud seal, kuhu on paigaldatud selleks vastav liiklusmärk. Näiteks Hollandis on lubatud parempööre jalgratastele, mopeedidele, invasõidukitele igal pool, Saksamaal ja Portugalis on parempööre punase tulega lubatud ristmikel, kus on selleks vastav liiklusmärk, mis kujutab rohelist noolt paremale. Saksamaal on neid märke juba üle 5000 ja nende ristmike arv kasvab pidevalt. Saksamaa uuringud näitavad, et sellest tulenev nii kütuse kui ajakulu sääst kaalub üles igasugused riskid, mis on seotud selle reegli väärkasutamisega. Loomulikult peab punast tuld respekteerima nagu stoppmärkigi. See on seal selleks, et peatuda ja alles veendudes, et kedagi ei tule, paremale sõita. Kas te olete vähemalt nõus kaaluma selle euroopaliku variandi rakendamist meil?

Aitäh! Me võiksime seda arutada, aga pigem selle problemaatika puhul, millest te räägite, et oleks sujuvam liiklus ega oleks tarbetuid seisakuid, kui ei ole liiklustakistusi, mõtleme Eesti ristmike peale linnades. Nad on muidugi oluliselt erinevad, kui me vaatame suurlinnu. Meil ei ole selliseid suurlinnu. Mida annaks kindlasti teha, et mitte ületada seda teatud, ütleme, automaatset käitumispõhimõtet, et punase tulega ristmikule ei lähe, olgu tegemist siis jalakäija või autoga, on ikkagi see, et ristmikke vastavalt arendada. Linnad, kus need ristmikud on, saavad ju võrdlemisi lihtsalt teha sinna kõrvale rajad ja vastavad rohelised sektsioonid, see on tegelikult tehtav. Käigem ringi, vaadakem neid ristmikke meie linnades ja kui investeerida just infrastruktuuri või teedesse, et parandada liiklusohutust ja saavutada paremat kulgemist, on see kindlasti üks teema, millega meie omavalitsused võiksid rohkem tegelda.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te olete toonud eelnõusse selle 2001. aasta valitsuse määruse, mis puudutab joobeastme määramist ja tuvastamist. Kõik on õige, seadusjõu andmine, kuid kas ei oleks võinud olla legaaltekst seaduses veidi lihtsam inimeste jaoks, väga üheselt arusaadav, millal algab joove ja millal ei ole joovet. Siin on väga palju küsimusi tekkinud, et kui inimesed loevad kas või seda valitsuse määrust või ka seaduseelnõu, oleks täpselt arusaadav, kas tohib sõita ja millal tohib. Võib-olla oleks see tekst võinud olla veidi selgem?

Aitäh! Üritaks siis esimese ja teise lugemise vahepeal koos teiega seda selgemaks teha, kui saame midagi selgemaks teha. Igatahes tuleb see asjale kasuks.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eelnõu § 31 seab piirangud jalgratturi, pisimopeedi- ja mopeedijuhi liiklemisele ja ütleb, et nad ei tohi sõita kõnniteel, välja arvatud juhul, kui on alla 13-aastane jalgrattur. Seega lubatakse kõnniteel sõita vaid alla 13-aastasel jalgratturil, kuid näiteks Saksamaal on lubatud seda teha ka lapse saatjal või saatjatel. Mida ma peaksin tegema juhul, kui lähen oma 3-aastase lapsega jalgrattaga sõitma? Kas ma peaksin ta lükkama sõiduteele, sest mul endal ei ole ju lubatud minna kõnniteele? Kas te ei näe siin ohtu lapsele ja liiklusele?

Ma ei tea, ma loodan, et te ei teeks oma lapsega niimoodi. Ma püüan teile seletada selle normi mõtet, selle printsiibi mõtet. Üldiselt on liikluses selline reegel, et tuleb eelistada nõrgemat ja jalgteel või kõnniteel on nõrgem ikkagi jalakäija. See vanusepiiri tõstmine natuke kõrgemaks, mida me teeme – praegu on see vanus 10 aastat –, on ekspertide soovitus. Me lihtsalt teame, milliste jalgratastega sellises vanuses lapsed sõita suudavad ja kui palju nad on tugevamad tavapärasest jalakäijast. See on see loogika. Ma tean, et niikuinii kerkib üles see teema, mida mitmed jalgrattahuvilised ajavad, et võiks seadusega kehtestada sellise reegli, et jalgratturid võivad sõita kõnniteel nii palju, kui süda kutsub, ja kindlasti leitakse mingi riik, kust see näide on võetud. Pigem vastupidi, see reegel, mis siin seaduses on, et kohalik omavalitsus, kes korraldab liiklust oma teedel, võib näha ette eraldi jalgrattateid kõnniteedele. See on lubatud, aga sellisel juhul tuleb need märgistada ja märgistamine eeldab ka seda, et liikluse asjatundjad vaatavad üle, kas see märgistamine, eraldi jalgrattatee loomine on võimalik või mitte. Aga see, kui te võtate oma väikese lapse ja lähete ise oma suure ilusa jalgrattaga sinna n-ö nõrgemate maa-alale ehk kõnniteele, on vastuolus selle üldpõhimõttega.

Kolleeg Urmas Klaas, teine küsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tõstatasin majanduskomisjonis ühe teema ja tahan, et see täna ka siin suures saalis kõlaks. Nimelt ma arvan, et meie Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on liiale läinud selliste regulatsioonidega, mis nõrgendavad eriti praeguses majanduslikus olukorras meie põllumajandusettevõtjate konkurentsivõimet, võrreldes teiste riikidega. Näiteks konkreetsel juhul puudutab see registrisse kantavaid traktoreid. Me teame, et Eestis müüakse näiteks Ukraina ja Valgevene päritoluga traktoreid, aga neist paljusid ei lubata Eestis registreerida, arvele võtta. Tegemist on täiesti korralike masinatega, aga meie neid oma põldudele ja teedele ei luba. Ma küsin, et kas teil on kavas neid regulatsioone üle vaadata ja vastavalt reaalsele elule ka liberaliseerida.

Aitäh! Kui niisugune teema on tõstatatud, siis vaatame nad üle, vaatame, mis traktorid need on ja miks neid registrisse ei kanta. Ma ei oska praegu siit käigult mingit sisulist kommentaari anda, tuleb vaadata, millega on tegemist. Üldiselt ei ole ma kuulnud, et uutele traktoritele, mis praegu vastavad rahvusvahelistele nõuetele, on mingid piirangud, aga võib-olla mõned siis on. Vaatame üle.

Kolleeg Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Kommentaari korras toetaksin Imre Sooäärt just parempöörde tegemise küsimuses. Aga ma küsin § 97, mootorsõidukijuhi tervisekontrolli kohta. Seal on öeldud, et tervisekontrolli läbivad iga viie aasta järel üle 65-aastased persoonid. Aga kas ei võiks teatud vanusest alates seda aega natuke lühendada? Võib-olla ei tohiks seda öelda, aga mul on väga lähedane tuttav, kes on 95-aastane ja sõidab siiamaani autoga. Neli aastat tagasi tegi ta läbi tervisekontrolli ja kõik paberid on korras, aga paari viimase aastaga tal see sõiduoskus ei ole paranenud, kuigi kogemust on rohkem.

Aitäh! Mul lihtsalt on siis ettepanek teha vastav ettepanek. See on küsimus liikluse ja meditsiini asjatundjatele, et mis see kõige mõistlikum nõue oleks. Nõude mõte on ikkagi see, et teatud eas hakkab inimesega teatud asju juhtuma. Mõnes mõttes on see objektiivne ja mõne puhul on ka erandid. Mis siin see kõige mõistlikum reegel oleks, et ühtpidi ei toimuks liiga tihti, ei oleks liiga koormav, teistpidi jällegi arvestaks n-ö üldisemaid huve. Praegu on pakutud selline reegel, aga kahe lugemise vahepeal võib selle küsimuse ekspertidele uuesti esitada.

Palun, Silver Meikar, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Väga austatud minister! Eelmisele küsimusele vastust andes te sisuliselt ei vastanud küsimusele, kuidas lahendada olukord, kui kohalik omavalitsus ei ole huvitatud rattatee rajamisest või see ei ole võimalik. Ehk siis tegelikult vastus oli, et ärge siis minge oma lastega sõitma. Aga kui te ütlesite, et tuleb eelistada nõrgemat, siis sõiduteel on nõrgem vaieldamatult jalgrattur. Teatavatel juhtudel on sõiduteel väga ohtlik sõita ja kui kohalik omavalitsus ei ole huvitatud jalgrattateede ehitamisest, siis kas te ütlete sellise omavalitsuse elanikule, et ärge jalgratast üldse kasutage, sest teil on valida kas seadusrikkumine või potentsiaalselt suur oht saada väga haiget?

Aitäh! Või kolmas valik: valida siis parem omavalitsus, milline võimalus meil kõigil varsti on. Ma arvan, et jah, see reegel kehtib. Muidugi on jalgrattur sõiduteel, kus puudub igasugune märgistus, igasugune eraldatus, tunduvalt nõrgem kui auto. Kas see tuleb teile üllatusena? Kas see tuleb teile üllatusena, muide, kui te vaatate liiklusstatistikat? Vigastatute ja ka hukkunute hulgas on selline juhtum võrdlemisi sage. Ja loomulikult, õigus jalgrattaga sõita on, aga iga inimene peab tegema neid valikuid sõltuvalt oludest, liiklusest, ilmastikust ja muust, kuidas sõita niimoodi, et ükskõik, mis ei juhtuks, temale n-ö tavapärasemast suuremat ohtu ei ole. Ideaalne oleks, kui kõikjal Eestis oleksid väljaspool asulaid jalgrattateed eraldi, linnades oleksid autodest eraldatud jalgrattateed. Aga me peame olema realistid, sinnapoole me liigume. Me oleme palju teinud, ütleme ausalt, kui te vaatate Eestit viimase 15 aasta jooksul. Aga väga palju on tegemata. Minu soovitus sellele omavalitsuse inimesele – ma ei tea, millisest konkreetsest vallast te räägite – sõitke jalgrattaga, aga sõitke nii, et seisatage ja mõelge järele, kuidas ohutult sõita.

Kolleeg Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on seaduse § 32 kohta, mis puudutab juhi üldkohustusi. Siin on kenasti kirjas, mida kõike juht tegema peab ja kuidas käituma peab, ja siis lõikes 11 on ka see kirjas, mis juhile on keelatud. Ja kohe 1. punkt annab sellise üldise ja mõistliku arusaadava keelu: juhil on keelatud tegelda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist. Edasi tuleb osa, mis tõstab üht võimalikku segajat esile, ja see on see, et telefoniga ei või ilma käed-vabad süsteemi kasutamata rääkida. Aga tahaksin küsida, kas võib rääkida pihuarvuti abil, mis võimaldab ka telefoniga helistamist, kas võib arvutiga e-kirjadele vastata, kohvi juua ja mida kõike muud? Kas ei oleks ikkagi mõistlikum jätta regulatsioon selliselt, et on üldine keeld, ilma ühe segaja eraldi väljatoomiseta?

Aitäh! See on seadusandja otsustada. Pigem on siin valitsuse seisukoht, et tuua välja see konkreetne kõrvaltegevus, millega juhid erinevate vaatluste põhjal praegu kõige rohkem roolis olles tegelevad. Ma võin ka näidata üles oma fantaasiat ja hakata loetlema kõiki inimtegevuse viise päise päeva ajal ja öösel, mida võiks üritada ka roolis olles ja sõites teha, aga ei tasu. Nii et ma arvan, et see on selle tõttu välja toodud, et inimesed seda sõites kõige rohkem teevad. Söömise ja muud asjad võime ju siia lisada. Ma arvan, et need kõik käivad selle esimese reegli alla. Aga kuna mobiiltelefonide teema on meil täiesti olemas, siis selle tõttu on valitsus asja kindlasti kaaludes – muide, seda seaduseelnõu on tehtud üle nelja aasta, nii et valitsus, ja eri valitsused, on seda tõsiselt kaalunud  – leidnud, et see on asjakohane.

Palun, kolleeg Väino Linde, teine küsimus!

Tänan! Hea esineja! Lubatud suurim sõidukiirus asulavälisel teel on 90 km/h, see on kehtinud meil juba aastakümneid, eelnõu § 14 räägib sellest. See on kehtestatud ajal, mil olid hoopis teised sõidukid, teine teede kvaliteet. Praeguseks on autosid küll mõnevõrra rohkem. Millest see jätkuv numbrist 90 kinnipidamine? Kas eelnõu autorid on ka arutanud, et võib-olla peaks seda piirkiirust vähendama näiteks 80 kilomeetrini tunnis, arvestades siiski, et avariisid juhtub veel ja veel, või hoopis tõstma 100 kilomeetrini tunnis, arvestades seda, et eurorahaga on praktiliselt enamik normaalseid teid Eestis jõutud ära parandada? Nii et aitäh! Mul on selline filosoofiline küsimus.

Ja ma vastaksin filosoofiliselt, et üldiselt tasuks liiklusreeglitega käituda alalhoidlikult. Loomulikult on selles mõttes liiklusseaduse ettekandjaks konservatiivse erakonna esindaja kõige parem võimalus. Aga see oli öeldud väikese huumoriga. Tõepoolest, alalhoidlikkus on tegelikult see, mis tagab, et liikluses on ühtsed reeglid. Millegi muutmine, sellega harjumine, kõik see peaks olema ju hästi läbi kaalutud ja sellel võivad olla tagajärjed, mis meile kellelegi ei meeldi. Mis puutub 90 kilomeetrisse, siis see on selline suhteliselt rahvusvaheline standard. Kui ma julgeksin võrrelda praegu meie teede olukorda, siis ma kindlasti ei räägiks selle piirkiiruse tõstmisest. Jah, me kõik anname endale aru, et autod on tunduvalt paremaks läinud, samas on ka liiklussagedus, -tihedus tunduvalt suurenenud. Ja kiirust saab liiklusmärkidega reguleerida, kus asulavälisel teel tuleb seda allapoole tuua, aga ma arvan, et see 90 km/h, millega me oleme harjunud, on mõistlik ja teede olukord lihtsalt rohkem ei võimalda. Kui meil on kunagi paremad teed, olgu nad siis neljarealised või ka kaherealised, veel paremini märgistatud, siis miks mitte. Aga ma arvan, et mõistlik keskmine on see 90 km/h, mis on olnud.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei püüa eitada, et liiklusseadust tuleb, nagu paljusid teisi seadusi, pidevalt täiustada sõltuvalt olukorrast, kuid minu arvates ei paranda see oluliselt olukorda, kui puudub range kontroll. Rohkem tuleks tõhustada kontrolli praegu kehtiva liikluseeskirja täitmise üle. Praegu on põhirõhk pandud kiiruse kontrollile, kuid ei pöörata tähelepanu näiteks sellele, et mõned autod hoiavad teel kinni paljusid teisi autosid, sõidetakse autobussiradadel, pargitakse kõnniteedel ja seatakse ohtu jalakäijate elu. Kas te ühinete sellise arvamusega?

Aitäh! Noh nii ja naa. Seaduses on muide liiklusjärelevalve peatükk. Kui teil on mingisuguseid ettepanekuid, kuidas seda järelevalvet tõhustada, siis ootame neid. Samas on selge, et selleks, et kontrollida olukorda liikluses, ei pea politseinik kontrollima iga liiklusmärgi täitmist. Liikluse olukorra kontrollimiseks on palju muid võimalusi, ennetavaid jne. See olukord on natuke mitmepalgelisem. Üks teema, mis muide on siit välja jäänud ja mis kindlasti ka kuulub liiklusolukorra parema kontrollimise juurde ning mis on aeg-ajalt olnud Eestis arutusel alates 1990. aastatest ja me töötame sellega, on nn veapunktisüsteem. Ehk teisisõnu tõepoolest, kuidas rohkem distsiplineerida juhte, parandada ka seda läbipaistvust jne. Aga me leidsime, et kuna see teema on suhteliselt keeruline, vajab ta ühiskonnas suuremat läbiarutamist ja siis ka toetamist ning sellega töötame me edasi, see on lähema aasta-paari küsimus, kui me peaks selle selgeks arutama. Aga sellesse seadusesse sellisel kujul ei peaks me seda mitte lisama.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab § 30 ja selle lõiget 1. On hea meel, et liiklusseadus toob siin seda välja ja tänapäevale vastavalt pööratakse rohkem tähelepanu nii jalakäijale kui mopeediga sõitjale, pisimopeediga sõitjale, jalgratturile. Aga rulluisutaja? Rulluisutamine on samuti kiire, väga tänapäevane ja populaarne liikumisviis ning rulluisutaja ületab teid ja tänavaid. Kas see ei mahuks siia kuhugi teiste mõistete alla? Ja selles paragrahvis, kus on ära märgitud just jalgratturi, pisimopeedi- ja mopeedijuhi kohustused, on lõikes 1 öeldud, et alla 16-aastased peavad kandma kiivrit. Miks alla 16 aasta vanused? Kust on võetud see vanusepiirang? Miks ei võiks olla, et kogu aeg peab kandma, kui ta liigub sellise liiklusvahendiga?

Aitäh! Teil oli kaks küsimust. Üks oli rulluisutaja kohta. Ma juhin tähelepanu mõistete osale, see on § 2, ja selle punkt 13 annab jalakäija definitsiooni: jalakäija on jalgsi või ratastoolis liikleja, jalakäijaks loetakse ka rula, rulluiske, suuski, tõukeratast või -kelku või muid sellesarnaseid abivahendeid kasutav liikleja. Teisisõnu, ka rulluisutaja on jalakäija. Ma ei taha öelda, et see on rahvusvaheline tava, aga see on ekspertide ettepanek.
Ausalt öeldes läks mul see teine küsimuse pool meelest ära. Et miks alla 16-aastased? Selle üle võib arutleda. See on jällegi selleks, et mitte täiendavaid koormisi anda. Arvestades seda, milline on alla 16-aastase sõidukogemus, mis saab siis, kui midagi juhtub. Aga ma arvan, et hea tava oleks see, kui kõik jalgratturid, rulluisutajad (ja neid on meil ju palju, ma ei hakka nimesid nimetama) kannaksid kiivrit. Ma ei usu, härra Varek, et meil oleks mõistlik kehtestada reegel, et jalakäijad peaksid Eestis kiivreid kandma.

Lugupeetud minister! Aitäh selle arutelu ja küsimustele vastamise eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Margus Lepiku!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Liiklusseaduse tervikteksti arutas majanduskomisjon kevadsessioonil, juunikuus oma kahel istungil. Meile tutvustasid seda minister Juhan Parts, teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja Priit Vene ja peaspetsialist Eero Aarniste. Minister esitas meile ülevaate eelnõu eesmärkidest, teda täiendas Priit Vene väga põhjaliku ettekandega liiklusseaduse sisu kohta. Ma aja kokkuhoiu mõttes ei hakka kogu seda ettekannet ja hilisemat diskussiooni teile ette kandma, kuna ta oli suhteliselt sarnane sellega, mis toimus praegu suures saalis. Needsamad küsimused kerkisid esile ja said sarnaseid vastuseid nagu täna, nende hulgas registritega seonduvad probleemid, samamoodi jalgratta kasutamine nii kõnniteel kui sõiduteel jne.
Samuti arutas komisjon seda, kuidas selle eelnõuga edasi käituda. Komisjoni ettepanek oli – etteruttavalt võib juba öelda –, et me ootame parandusettepanekuid, muudatusi 14. oktoobriks. Komisjon on valmis nendega väga põhjalikult töötama. Me arutasime ka võimalust ja ilmselt läheme seda teed, et loome erinevad valdkonnapõhised töögrupid, kuhu kaasame ka huvigruppide esindajad. Siin võib nimetada jalgrattaga seonduvaid probleeme. Samas kutsun siin kõiki kolleege üles selle seaduseelnõu menetlemisel aktiivselt kaasa lööma ja omapoolseid ettepanekuid tegema. Julgen öelda ka seda, et juba on tulnud päris mitmeid ettepanekuid nii ministeeriumilt kui ka omavalitsustelt ja jalgrattaid kasutavatelt isikutelt, eriti sportlastelt. Komisjon on valmis kõiki neid kaaluma ning kaasama ka majandusministeeriumi eksperte ja spetsialiste, et see seadus meie kõigi jaoks võimalikult parem saaks.
Tuleme siis majanduskomisjoni otsuse juurde. Otsuse tegi majanduskomisjon 11. juuni istungil ja see on järgmine. Komisjoni esimees tegi ettepaneku saata Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 16. septembril, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoober kell 12. See otsus tehti konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel küsimusi ei ole. Hea Riigikogu! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse eelnõu 475 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoobri kell 12.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head rahvasaadikud! Valitsus paneb ette muuta rahvusvahelise sõjalise koostöö seadust. Olulises osas on see täpsustava iseloomuga ning loob selguse ja kindlustunde, et rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi oleks igati kindel üheselt mõistetav õiguslik alus. Käsitletakse kahte põhilist ja praktilist koostöövormi, nimelt kaitseväelaste lähetamist erinevate peakorterite või staapide juurde. Praeguse kehtiva seaduse kohaselt sätestab selle lähetamise korra kaitseminister ja kaitseminister on selle sätestanud niimoodi, et otsuse võtab vastu kaitseväe juhataja. Staapide juurde lähetamine hõlmab seega ka lähetusi missioonipiirkondades või siis relvakonflikti piirkondades olevaid staape, näiteks ISAF-i staap Afganistanis või NTM-i peakorter Iraagis. Ettepandav seadusmuudatus sõnastab ühemõtteliselt, et kaitseväelaste saatmise rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas asuvasse peakorterisse otsustab rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse § 8 lõike 1 alusel Riigikogu. Seni on ka niisugusest regulatsioonist kinni peetud ehkki selgesõnaline regulatsioon on puudunud. Teine olukord on, kui kaitseväelane lähetatakse mõne peakorteri juurde, mis ei osale sõjalises operatsioonis, näiteks NATO peakorter Brüsselis või mõni Euroopa Liidu peakorter, ja see peakorter korraldab sõjalist operatsiooni, sh ka missioonipiirkonnas. Sellisel juhul ei ole Eesti kaitseväelane lähetatud missioonipiirkonda, ent selle peastaabi otsusel võib ta lähetuda missioonipiirkonda. Selline olukord ei olnud siiamaani piisava selgusega reguleeritud ja praegune valitsuse ettepanek on selline, et rahvusvahelise sõjalise koostöö seadust täiendatakse regulatsiooniga, mille kohaselt sõjalise peakorteri juurde lähetatud kaitseväelased võivad selle rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri koosseisus osaleda käesoleva seaduse § 6 punktis 2 nimetatud operatsioonis. See tähendab seda, et kui näiteks kaitseväelane on lähetatud Brüsselisse ja see peastaap annab käsuliini pidi korralduse minna Afganistani, siis seda saab vastav peakorter ka teha ja see on kooskõlas Eesti seadustega. Täiendavalt on sätestatud, et sellisel juhul laienevad sellele kaitseväelasele ka kõik need õigused ja tagatised, mis on missioonipiirkondades olevatel Eesti kaitseväelastel, ja sellisel moel, ma loodan, on tagatud üheselt arusaadav regulatsioon nende seni praktikas ettetulnud küsimuste lahendamisel. Ja peakski olema kõik. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Mis on see suurusjärk, kui paljusid kaitseväelasi see seadusmuudatus tänasel päeval puudutab?

Seda võib käsitleda kahes võtmes. Paljusid ta puudutab potentsiaalselt ja paljusid ta puudutab praktiliselt. Potentsiaalselt on paarkümmend kaitseväelast lähetatud erinevate staapide juurde ja põhimõtteliselt on võimalik, et ühel hetkel võetakse vastu otsus nad kõik kusagile saata. Selle tõenäosus on kaduvväike. Praktika tähendab seda, et tegemist on üksikute isikutega. Mis aga puudutab kaitseväelaste saatmist otse missioonipiirkonda, staapidesse, siis seni me oleme seda teinud ka Riigikogu otsuse alusel ehkki just nagu oleks võimalik ka teisiti. Neid otsuseid on siinsamas saalis vastu võetud. Ka need puudutavad tegelikult kahte inimest, hetkel küll ühte NTM-is Iraagis, Bosnias ja Hertsegoviinas kuni viit praeguse seisuga ja ISAF-i peakorteris või, ütleme, erinevates peakorterites Afganistanis on ka alla kümne kaitseväelase tegevad. Nii et see on kaugelt väiksem osa sellest hulgast, kes on erinevates missioonipiirkondades tervikuna.

Kolleeg Kadri Simson, palun, teine küsimus!

Mind huvitab selline küsimus. Ma olen vestelnud kaitseväelastega, kes näiteks on lähetatud Eesti riigi poolt Belgiasse Monsi. Neil on see probleem, et kui Eesti riik nad sinna lähetab, siis makstakse lähetustasu, aga kui neid praegusest töökohast lähetatakse edasi näiteks kuhugi Saksamaale, siis mingit lisakompensatsiooni neile ei tule, sest Eesti riik on nad juba ühel korral lähetanud ja kaks korda maksta ei saa. Kas see seaduseelnõu lahendab ka selle probleemi?

Seda probleemi ta ei lahenda. See on tõepoolest niisuguse väikese administratiivse vaidluse teema, et kui inimene lähetatakse kaugele ja kui ta seejärel läheb veel seitse sammu edasi, kas ta siis on juba kaks korda lähetatud või ainult üks kord. Ma arvan, et seda teemat võiks arutada, aga see seaduseelnõu seda probleemi ei käsitle.

Tänan, hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Toivo Tootseni!

Proua juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma s.a 16. juuni istungil. Sellel riigikaitsekomisjoni istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep, õigusosakonna õigusloomebüroo nõunik Kristi Purtsak ja õigusosakonna rahvusvahelise õiguse büroo juhataja Ingrid Muul.
Käesoleva seaduseelnõu eesmärk on täpsustada rahvusvahelise sõjalise koostöö seadust ehk siis täpsemalt lahendada ka need küsimused, mis on seotud Eesti kaitseväelaste teenistusega rahvusvahelise sõjalise peakorteri juures. Kuna kaitseminister andis eelnõu kohta üsna põhjaliku omapoolse ülevaate ja ka seletuskiri on piisavalt detailne, koguni neljal leheküljel, siis ei ole vist siinkohal mõtet seda kõike üle kordama hakata.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma s.a 16. juuni istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu esimese töönädala päevakorda kolmapäevaks, s.a 16. septembriks, ettekandja kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ja ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepaneku käesoleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva ehk 30. september kell 18. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid! Kas te soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 523 esimene lugemine on lõpetatud ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 30. september, kell 18.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ja juba on kõnepuldis kaitseminister Jaak Aaviksoo. Palun!

Tere jälle! See seaduse muutmise seadus on veidi mahukam, ehkki ka see seadus ei muuda olulises osas kaitseväeteenistuse seaduse aluseks olevaid põhimõtteid, pigem täpsustab ja korrastab olemasolevat seadust. Kasutan siinkohal võimalust juhtida tähelepanu sellele, et Kaitseministeeriumis on ettevalmistamisel uus kaitseväeteenistuse seaduse redaktsioon, mis läheneb kaitseväeteenistusele süstemaatilisemalt, lihtsustades, ratsionaliseerides ja loodetavasti muutes läbipaistvamaks seda praegust kaitseväeteenistuse seadust, mille parandamise juurde me juba mitmekümnendat korda asume. Seda, ma usun, on seaduseelnõu menetlemisel mõistlik arvestada, püüdmata olemasolevat seadust veelgi ideaalsemaks teha, pigem parandades ebakohad ja lootes terviklikust tekstist lahendusi põhimõttelisemat laadi küsimustele. Ma peatuksin lühidalt paaril punktil, mis siiski vääriksid tähelepanu lisaks seletuskirjas toodule.
Selles eelnõus on sätestatud üldklausel, reguleerimaks ajateenijate põhiõiguste ja vabaduste piiramist ning selle ulatust, mis paraku on kaitseväeteenistuses vajalik, aga peaks toimuma seaduslikul alusel, mida siiamaani ei olnud Eesti seadustes piisava selgusega sõnastatud. Kõige olulisem põhimõte, mille põhjendatusele on juhtinud tähelepanu õiguskantsler, ja missuguse sõnastusega ta on soostunud, on selline, et piiranguid võib kohaldada ainult selliselt, et nad vastaksid kaitseväe väljaõppe eesmärgile ja inimväärikuse põhimõtetele. Ehk siis hästi lihtsalt öeldes oleksid eesmärgistatud ja proportsionaalsed.
Oluline muudatus on seotud ajateenijatele seni kehtinud keeluga tegutseda ettevõtjana täisühingus või usaldusühingus ning isiklikult vastutada äriühingu kohustuste eest. See on osutunud meie arvates tarbetuks piiranguks ja tuleks kaotada. Kaitseväe korralduse seadusega on kahetsusväärselt jäänud kahe silma vahele Kaitseliidu kaitseväeliste suhete regulatsioon ja siinses kaitseväeteenistuse seaduses on need ebakohad ära parandatud, andes üldjuhul Kaitseliidu ülemale kõik need distsiplinaar- ja muud administratiivsed õigused, mis kaitseväes on kaitseväe juhatajal.
Ka töölepingu seaduse jõustumisega seotud täpsustusi on sisse viidud. Veel võib-olla üks tähelepanuvääriv muudatus – ohvitseri auastmes oleval lipnikul on võimalik teenida allohvitseri ametikohal ilma ohvitseri auastet kaotamata. See on  osutunud otstarbekaks regulatsiooniks missioonidel osalemiseks. Ja kõige lõpuks: käesoleva seadusega tunnistatakse kehtetuks Eesti NSV taluseaduse § 4, mille kohaselt vabastatakse taluperemees õppekogunemisel osalemisest. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? On. Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea minister! Üks teema, mis on tõsiselt üleval olnud ja mille eest peab Sotsiaalministeerium vastust andma seoses sotsiaalhartaga, on alternatiivteenistuse pikkus. Eestile on tehtud korduvalt ettekirjutusi ja Euroopas leitakse, et vaja oleks, et 8-kuulise ajateenistuse puhul on alternatiivteenistuse maksimaalne pikkus 12 kuud. Kas seda probleemi saab lahendada olemasoleva eelnõu pinnalt või saab see küsimus lahendatud uue kaitseväe korralduse seadusega, millele te oma kõne alguses viitasite?

Selles eelnõus seda teemat käsitletud ei ole ja ilmselt ei ole see probleem ka nii teravalt tõstatunud, et ta oleks siiamaani jõudnud minu teadvusesse. Kaitseväeteenistus ei kesta Eestis mitte 8 kuud, vaid 8–11 kuud ja seetõttu peaks asendusteenistus sellest pikem olema. Kui palju pikem, see on kaalutluskoht ja ma arvan, et seda võiks ka kaaluda. Ma kutsuksin üles jätma seda siiski tulevase kaitseväeteenistuse seaduse teemaks ja mitte ilmtingimata püüdma seda selle seaduseelnõu raamides lahendada siin Riigikogus.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Jaan Kundla!

Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma s.a 16. juuni istungil. Samal riigikaitsekomisjoni koosolekul osalesid eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep, õigusosakonna õigusloomebüroo nõunik Kristi Purtsak ja õigusosakonna rahvusvahelise õiguse büroo juhataja Ingrid Muul. Käesoleva seaduseelnõu näol on sisuliselt tegemist Riigikogu menetluses olnud seaduseelnõuga 486, mille Vabariigi Valitsus enne teist lugemist s.a 9. juunil tagasi võttis ja samal päeval ka uuesti algatas. Ehk siis käesoleva seaduseelnõu näol on sisuliselt tegemist varem Riigikogu menetluses olnud seaduseelnõu 486 teise lugemise tekstiga, milles on arvestatud riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekuid.
Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõikele 1 ja vastavalt riigikaitsekomisjoni 2009. aasta 16. juuni istungi otsusele esitas riigikaitsekomisjon eelnõu algataja nõusolekul esimesele lugemisele muudetud kujul. Eelnõust on välja jäetud § 1 punktid 8, 9, 18 ja § 4, mille sätted on seotud s.a 1. juulil jõustunud töölepingu seadusega. Eelnimetatud sätted anti riigikaitsekomisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli ettepanekul õiguskomisjonile ning need vormistati õiguskomisjoni muudatusettepanekutena töölepingu seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 518 kohta, mis võeti Riigikogus vastu 18. juunil 2009. aastal ja jõustus s.a 1. juulil. Lühidalt öeldes on eelnõu punktide 8, 9 ja 18 sätete osas kaitseväeteenistuse seadust juba muudetud ning muudatused on praeguseks jõustunud.
Tulles tagasi käesoleva eelnõu juurde: eelnõu lahendab kaitseväeteenistuse seaduse ja kaitseväe distsiplinaarseaduse rakendamisel tõstatunud probleeme ning täpsustab neid seadusi. Kuna kaitseminister andis eelnõu kohta väga põhjaliku ülevaate ning seletuskiri on piisavalt detailne, ei hakka ma siinkohal eelöeldut uuesti kordama. Riigikaitsekomisjon otsustas 2009. aasta 16. juuni istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu esimese töönädala päevakorda kolmapäevaks, s.a 16. septembriks, ettekandja kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon s.a 16. juuni istungil teha Riigikogule ettepanek käesoleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 paluda Riigikogu esimehel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 21. september kell 10. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 535 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 21. septembri kell 10.
Esimene lugemine on lõpetatud ja 9. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma päevakorraga. 10. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse teadus- ja tehnoloogiakoostöö kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Me olemegi jõudnud tagasi nende eelnõude juurde, mis juunikuus rudinal, seoses vajadusega kiirendada Riigikogu tööd, menetlusest välja võeti. Nii et mõnevõrra kordan ma nii iseennast kui Vabariigi Valitsust, esitledes uuesti mitu eelnõu järjest.
Käesolevaga ratifitseeritaks, kui te oleksite nõus, Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse teadus- ja tehnoloogiakoostöö kokkulepe. Selle kiitis Vabariigi Valitsus heaks eelmisel aastal ja sellele on alla kirjutanud Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister ja Ameerika Ühendriikide suursaadik. Kuna kokkuleppes nähakse ette maksusoodustusi ja -vabastusi, mis, muide, ei olegi nii erakordne, vaid on iseenesest rutiin seda tüüpi lepingute puhul, aga et sellised soodustused on siin ette nähtud vajaduse korral, siis tuleb leping ratifitseerida Riigikogus. Esimene sellesarnane leping, küll pealkirja järgi teadus- ja tehnikaalase koostöö kokkulepe, sõlmiti Ameerika Ühendriikide ja Eesti Vabariigi vahel 1994. aastal. Tema mõju lõppes 1999. aastal või, ütleme siis – juriidiliselt, mõju loodetavasti kestab siiamaani. Läbirääkimised kokkuleppe uuendamise osas algasid 2003. aastal ja kokkulepe eelnõu sisu osas saavutati 2007. aastal. Kui me suursaadikuga kõnelesime, miks see kõik nii palju aega on võtnud, siis oli Ameerika-poolne viisakas kommentaar, et Ameerika Ühendriikide bürokraatia on lihtsalt nii põhjalik ja pikk, pika toimimisega, vahepeal siin ka mitmesugused vahetused tema jaoks, see võttis aega. Aga nüüd me võime öelda, et me oleme peaaegu sama kaugele jõudnud, sest me ratifitseerime sedasama lepingut siin juba mitmendat korda ja ka see asi on venima jäänud.
Kokkuleppe eesmärk on luua dünaamiline ja tõhus rahvusvaheline koostöö Eesti, USA ja tegelikult ka laiemalt Balti piirkonna teadlaste ning teadus- ja arendusasutuste vahel. On ära nimetatud mitmeid valdkondi, milles koostöö võiks toimuda: keskkonna ja loodusliku mitmekesisuse säilitamine, merendus, energia, kosmos, HIV ja aidsi temaatika, globaalne ressursikasutus, jne. See, kuidas koostöö tegelikult reaalses elus toimub, sõltub nii personali kui rahaliste vahendite võimalustest, nii et siin väga täpseid kokkuleppeid ei ole. Eesti – Ameerika Ühendriikide teaduskoostöö lepinguga analoogseid lepinguid on Ameerika Ühendriigid ju Euroopa Liidu mitmete riikidega sõlminud. Meie lootus on, et see loob täiendavad perspektiivid või vähemalt säilitab neid perspektiive, mis tegelikult niigi heas koostöös on, teadus- ja tehnoloogiakoostööks, mis on praegusel innovatsiooniajastul väga oluline. See oleks kõik.

Kas on küsimusi? Hea ettekandja! Ma tänan põhjaliku ettekande eest! Küsimusi ei ole. Mul on heameel kutsuda Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liige Aadu Must. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon arutas praegu arutlusel olevat eelnõu oma istungil, mis toimus 16. juunil. Mul ei ole vajadust üle korrata seda, mida räägiti komisjonis ja mida minister juba põhjalikult käsitles ning mis lisaks sellele on olemas ka meile väljajagatud materjalides. Komisjoni arutelu jäi suhteliselt ühekülgseks: kõik mõistsid, et tegemist on lepinguga, mis saab Eesti teadusele ainult kasu tuua ja seetõttu nagu mingit intriigi ei ole. Tõsi, olid mingisugused mõtted veel, kuidas seda lülitada küll ühe või teise erakorralise istungi sappa, aga sellest, nagu näete, ei tulnud kiiretel aegadel midagi välja. Kõigest sellest tingituna otsustas kultuurikomisjon täiesti üksmeelselt soovitada Riigikogu täissaalil esimene lugemine lõpetada ja paluda Riigikogu esimeest välja pakkuda suhteliselt lühike parandusettepanekute esitamise tähtaeg, see oleks siis 18. september kell 16.45. Minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Ka siin ei ole küsimusi. Nüüd palun, fraktsioonide esindajad, kes soovivad avada läbirääkimisi! Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on oma töö teinud, on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 532 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 18. septembri kell 16.45.
Esimene lugemine on lõpetatud ja 10. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ülikooliseaduse, teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse, Eesti Rahvusraamatukogu seaduse, erakooliseaduse ning rakenduskõrgkooli seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Väga austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tegemist on samuti tuttava eelnõuga. Iseenesest on see tunduvalt meie ehk Eesti probleemide kesksem kui see eelmine eelnõu, mida ma paar minutit tagasi esitlesin, ja mõned neist on päris operatiivsed korda ajada.
Võib-olla kõige rohkem tasub mainida seda, et seoses töölepingu seaduse muudatustega oleks vaja üle korrata need erisused, mis teadustöötajate töölepingutega seoses Eesti riigis peaksid kehtima, sest töölepingu seadus näeb ette, et kui inimene on kahel korral ametisse valitud, muutub kolmandat korda tähtajaliselt sõlmitud tööleping iseenesest tähtajatuks, aga teadustöötajate puhul me jätkaksime üldjuhul seda rutiini, et nad peaksid konkureerima ja see leping ei muutuks tähtajatuks kolmandal korral. Erandiks oleksid 11 aastat professorina töötanud ja atesteeritud isikud, kellega sõlmitakse nagu siiani tähtajatu tööleping. Tähtajalise töölepingu sõlmimine on õppejõudude ja teadustöötajate puhul traditsiooniline, see on oluliselt meie teadus- ja haridusasutuste rutiini kujundanud ja seega ka andnud võimaluse nõuda kvaliteeti ja õppejõudude pidevat enesetäiendamist. Siin need mööndused võiksid jääda, erandid teadustöötajatele.
Eelnõuga on prorektorid ja õppe- ning teadus- ja arendusasutuse direktorid lisatud sellesse loetellu ametikohtadelt, kus võib sõlmida tähtajalisi töölepinguid. Nemad olid eelnevalt selles grupis, kellega ka ei pidanud tähtajalisi töölepinguid sõlmima, kuigi me teame, et ülikoolides oli üldjuhul välja kujunenud traditsioon, et prorektorid lahkusid koos rektoriga või kui ei lahkunud, siis lihtsalt järgmine rektor võttis nad oma meeskonda.
Eelnõuga lükatakse 2010. aasta 1. jaanuarini edasi õppeasutuste kohustus õppejõudude ning teadustöötajate atesteerimise tingimuste korra kehtestamiseks. See on ka väga oluline, kuna aeg on tiksunud, siis oleks vaja selleks protseduuriks rohkem aega anda.
Eelnõus on täpsustatud 2009.–2011. aastani toimuvaks kõrghariduse üleminekuhindamise perioodiks lõpudokumentide väljaandmise alused. Üleminekuhindamine võib juba anda mingeid tulemusi, aga iseenesest akrediteerimise otsused sellel perioodil pikenevad, et lõpetajad, kes juba ülikoolis on – kuigi on näha, et võib-olla edaspidi nendes õppeasutustes vastavatel õppekavadel õpe ei jätku –, saaksid lõpetada, oma lõpudokumendid. Lisaks on õppeasutustele antud kuni üleminekuhindamise läbiviimiseni võimalus avada ühisõppekavu, lähtudes senisest õppekavade avamise korrast. Ühisõppekavad on teatavasti sisseviidud uuendus ja peaks viima ülikoole rohkem koostööle. Ühisõppekavade vormistamiseks on sätestatud eraldi reeglid. See, mida selle eelnõuga tehakse, annab lihtsalt üleminekuaja praegu neile kõrgkoolidele, kes veel päris paari aasta pärast lõplikult kehtima hakkavatest reeglitest ei suuda kinni pidada.
Haridus- ja Teadusministeerium kavandab 2009. aastasse ulatuslikku teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmist ja me jätkame teiega nende teemade arutamist. Minul ongi praegu kohustus teid informeerida, et kuigi see osa teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusest on praegu uuesti teie ees, on tegelikult valitsus valmistanud ette juba ka järgmise tüki sellest seadusest, evalveerimist puudutava osa, ja kooskõlastusringil on jõutud kaunis kaugele ka teaduse rahastamisest ja noorte teadlaste karjäärimudelist kõneleva seadusmuudatusega, mis toob tegelikult need põhilised muudatused kaasa. Aga kuna seal on partnereid palju, vaja läbi rääkida, siis see on võtnud palju aega. Nii et ärge ehmuge, kallid kaimud, kui mingil ajal võib olla menetluses, kui me nüüd selle eelnõuga kiiresti ei liigu, neli teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse eelnõu korraga, sest ka üks Riigikogu fraktsioon, rohelised, on esitanud oma versiooni sellest asjast. Aga ju see siis rõhutab teema olulisust.
Teadustöötajate ametikohtade täitmise regulatsiooniga seotud muudatusi on toodud lisaks sellele, mis puudutab meie siseriiklikku korda. On antud võimalusi võtta teadustöötajatena tööle ka neid töötajaid, kelle kohad finantseeritakse välisallikatest ja kes on tegelikult konkureerinud kusagil mujal. Neid konkursi tulemusi arvestatakse siinsetes teadusasutustes täiendavat konkurssi korraldamata.
Sätestatakse, et baasfinantseerimisel lähevad arvesse kõik patendid, mitte ainult OECD või Euroopa Liidu riikides registreeritud, nagu varasemalt, vaid siis ka n-ö kolmandates riikides, ja igal aastal ei ole enam tarvis küsida Teadus- ja Arendusnõukogu seisukohta baasfinantseerimise mahu kinnitamisel. Baasfinantseerimine on muutunud Eesti teaduse finantseerimise üheks lahutamatuks komponendiks. Kui ta paar aastat tagasi oli veel uus, siis nüüd ei ole tarvis selle kui rutiinse otsuse juures enam Teadus- ja Arendusnõukogu otsuseid.
Mõned tehnilised muudatused seonduvad ka teaduskollektsioonidega ja riiklike teadusvaldkonna konkursside korraldamisega, näiteks konkursse tuleb korraldada ka teaduse populariseerimise puhul, ja need tehnilised tingimused nende jaoks, mida ma väga pikalt siin ei kirjeldaks, sest lõpuks on see teema teile tuttav. Ongi kõik.

Teile on ka küsimus, härra minister! Maret Merisaar, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas haridusministeeriumil on olemas mingi statistika või ülevaade doktorantuurirahade kasutamise kohta? Kui palju doktorantuure pooleli jääb või on see nii, et ülikoolid ütlevad, et neil on akadeemiline vabadus ja keegi ei tule neid asju kontrollima?

Aitäh! Muide ongi statistika, aga mul ei ole kahjuks seda kaasas. Selle statistika saan ma teile kohe saata, sest see on seotud meie algatusega anda võimalus pooleli jäänud õpinguid jätkata. Nii et andmed, kui palju on viimase kuue aasta jooksul katkestanuid kõigil tasemetel, ka doktorantuuris, on tegelikult kõrgkoolide kaupa olemas. Ma palun saata see teile kohe lähiajal.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekande eest! Palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Peeter Tulviste!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Psühholoogias on uuritud niisugust nähtust, millele on pandud prantsuskeelne nimi déjà-vu. See tähendab seda, et vahel on inimesel niisugune tunne, et selles olukorras, milles ta parasjagu on, on ta kord  varem juba olnud, et ta on seda juttu, mida räägitakse, enne kuulnud. Ma ei taha teis täna seda tunnet tekitada, sellepärast et see eelnõu, mille arutelust ma peaksin rääkima, on üks nendest, mille valitsus maha võttis ja uuesti jälle päevakorda pani. Ma võiksin täna ainult korrata seda, mida olen juba korra rääkinud, ja parema meelega ma seda ei teeks.
Aga uut on mul ütelda niipalju, et komisjon otsustas saata – mida ka minu siin viibimisest näha on – eelnõu täiskogusse 16. kuupäeval, see on täna. Komisjon teeb ettepaneku lõpetada esimene lugemine. Ühtlasi ütlen, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 18. september kell 16.45 ehk ülehomme, ja sellega ma heameelega piirduksin.

Hea ettekandja! Ma tänan konkreetse ja operatiivse ettekande eest! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 533 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 18. septembri kell 16.45.
Esimene lugemine on lõpetatud ja 11. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi. 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! See eelnõu on samast tsüklist, kuid mõnevõrra värskem selles mõttes, et siia on sisse arvestatud kultuurikomisjonist tulnud põhilised ettepanekud ja selle tõttu ma ei teagi – ei ole kooskõlastanud –, kumb pool peaks neid uudiseid tutvustama. Aga hästi lühidalt sellest eelnõust.
Kutseõppeasutuse seaduse muudatused puudutavad kutseharidusstandardi andmise volitusnormi ja riiklikke õppekavasid. Valitsuse määrusega kinnitatavas kutseharidusstandardis kehtestatakse varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise ehk VÕTA põhimõtted ning pannakse kutseõppeasutustele kohustus sellised põhimõtted rakendada, oma õppekavade täitmisel nendega arvestada.
Teiseks kutseharidusstandardi muudatuseks on erinevate kutseõppeliikide õpiväljundite määratlemine, nende sidumine kvalifikatsiooniraamistikuga, mis on kokku lepitud Euroopa Liidus ja mis lõplikult hakkab kehtima küll mõnevõrra hiljem, aga põhimõtteliselt oleme me valmis hakkama ette valmistama meie kutsetesüsteemi ja seega ka kutseõppeasutuses toimuva õppe õppekava lõppväljundeid seoses uue raamistikuga, mis tähendab seda, et tegelikult on eesmärgiks, et kutsekooli lõpetanu (üldmõistena, mitte iga isik eraldi), keda kahtlustati vahepealsel perioodil mittepiisavas kvalifikatsioonis (ma mõtlen, tööandjate poolt, kuna kutseharidust ja koole ei tunnustatud niivõrd), saab nüüd edaspidi kindluse, et koos kutsekooli lõputunnistusega omistatakse talle ka kvalifikatsioon sarnasel kutsealal, et ta saab siis sellest lähtuvalt ametit taotleda ilma, et ta täiendavaid eksameid või kadalippu läbiks. See on iseenesest väga suur asi. See kõik ei sõltu sellest seadusest siin, aga ma võin öelda, et tegelikult taustal niisugune liikumine käib ja selleks peavad kutsekoolid valmis olema.
Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse üks muudatus puudutab eritoetusfondi moodustamist. Kui muidu antakse põhitoetust õppeedukuse alusel ja täiendavat toetust transpordikulude katteks, siis eritoetusfondist võib õppetoetust anda nii ühtedele kui teistele, nendele, kes muidu õppetoetusest ilma jääksid, kellel on siis probleeme näiteks ka õppeedukusega, kuid kes elavad kusagil mujal ja on sotsiaalselt raskes seisundis ja keda selline toetus tegelikult aitaks oma õppimisega järjele jõuda. Praegu on sellise eritoetusfondi suunata 5% põhitoetuse ja täiendava toetuse vahenditest, eelnõu kohaselt võib see fond suureneda 20%-ni kõigist toetuse vahenditest. Muudatuse tingis esmalt asjaolu, et mitmes kutseõppeasutuses on tekkinud põhitoetuse fondis ja täiendava toetuse fondis ülejääk. Esimene ülejääk on madala õppeedukuse tõttu ja teine sellepärast, et enamik õppureid on samast kohast, samast omavalitsusest ja tegelikult oleks tarvis seda ressurssi nende vahel kombineerida. Kui kõik on kohapealt ja keegi täiendavat toetust ei vaja, võiks ju tegelikult anda n-ö hakkamasaamise või õppeedukuse järgi rohkem toetusi nendele, kes praeguse süsteemi puhul ilma jääksid.
Eelnõu menetlemise käigus selgus, et ka ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide puhul oleks vaja eritoetusfondi piirmäära kergitada, et luua paindlikumad võimalused toetuse vajaduspõhiseks jagamiseks. Eritoetusfondi suurenemine ei tähenda õppetoetuse suunamist ainult majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega õpilastele. Me oleme selles eelnõus nüüd ette näinud, et eritoetusi võivad õppeasutused suunata valdkonniti, kui seni oli võimalik seda suunata õppekavade kaupa. See tähendab, et tegelikult suureneks õppeasutuste paindlikkus teha otsuseid vajaduspõhiselt.
Eelmisel esimesel lugemisel olnud versiooniga võrreldes on mitmeid muudatusi, aga ma ei võta endale õigust kõnelda kultuurikomisjoni esindaja eest, sest need muudatused tulenevad just nimelt kultuurikomisjonist tulnud ettepanekutest. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Ikka on küsimusi. Helmer Jõgi, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma saan aru õppeaasta loogikast, et see algab 1. septembril ja see seaduse tekst oleks pidanud jõustuma 1. augustil. Mis siis praegu praktilises elus toimub, kas VÕTA printsiipe saavad koolid sel õppeaastal hakata oma õppekavades ja hindamisel kasutama ning samuti eritoetusfondi paindlikumalt kasutama?

Aitäh! Kuna me andsime selle eelnõu uuesti kiirustades sisse samal juunikuul, siis me eeldasime, et seda menetletakse siin erakorraliselt – nii, nagu siin eelnevalt sõnavõttudest ka kõlas. Järelikult pole me selles eelnõus muutnud rakendustähtaega. Aga loomulikult, mitte et on möödunud ainult 1. august, mööda on läinud ka 1. september. Nii et eks me peame teiega koos arutama. Õppetoetuste loogikast võiks ta hakata kehtima 1. jaanuarist. Kas teha mitmeastmeline rakendamine? Õppetoetusi sätestav osa peaks hakkama kehtima 1. jaanuarist. Aga kas teha astmestus selles mõttes, et sisuliselt VÕTA süsteemi sisseviimine näiteks, mille ettevalmistused on juba tehtud, hakkaks kehtima nüüd poole semestri pealt, seda peab arutama. Kuigi tegelikult võib öelda, et ega sellel ka ehk mõtet ei ole. Mina pakuksin praegu rakendustähtajaks 1. jaanuari, aga me võiksime seda komisjonis arutada.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan, härra minister! Palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Helmer Jõgi!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Kultuurikomisjon arutas seda seaduseelnõu, nagu ka kahte eelmist, oma 16. juuni istungil. Et teis mitte déjà-vu tunnet esile kutsuda, ei hakka ma siin saalis juba läbiarutatut, ka neid ettepanekuid, mis kultuurikomisjon tegi eelnõu täiendamiseks, üle kordama, vaid lihtsalt ütlen, et komisjoni ettepanek oli esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekud oleksid siis 18. septembril kella 16.45-ks komisjoni oodatud. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 534 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 18. septembri kell 16.45.
Esimene lugemine on lõpetatud ja 12. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks siseminister Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seaduse eelnõu. Kui rääkida sellest, mis seaduseelnõus leida on, siis kõigepealt tuleb mainida seda, et politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seadusega muudetakse 104 seadust, aga sellest ei tasu lasta ennast väga heidutada. Muudatused on peamiselt tehnilised ja redaktsioonilised ning seonduvad praeguste eraldi tegutsevate asutuste nime muutmisega Politsei- ja Piirivalveametiks ja selle prefektuurideks. On ka sisulisi muudatusi. Sisulised muudatused on seotud eelkõige piirivalve tegevusega ja praegu kehtivas piirivalve seaduses sätestatud pädevuste ning meetmete ületoomisega riigipiiri seadusesse. Piirivalvelised meetmed on toodud riigipiiri seadusesse seetõttu, et need tuleb ka korrakaitseseaduse jõustumisel sätestada eriseaduses. Politsei ja piirivalve seaduse muudatused on seotud sunniosa muutmisega ning eelnõu täpsustamisega. Politsei ja piirivalve seaduse § 62 lõike 1 sissejuhatav lause muudetakse, see tuleneb Vabariigi Presidendi Kantselei tähelepanekust lähtuvalt ja sõnastatakse järgmiselt: lisaks avaliku teenistuse seaduses sätestatud juhtudele võib politseiametniku tema nõusolekuta üle viia muule politseiametniku ametikohale, kui see ei too kaasa tema elukoha vahetust. Muudatus tagab õigusselguse ning välistab võimaluse, et isikut saab üle viia ka ilma tema nõusolekuta elukohavahetuse tingimustes.
Tänaseks päevaks on selgunud, et eelnõu menetluse kulgedes seda täiendatakse, sisulised täpsustused on tingitud õiguskeskkonnast ja vajadusest tagada politsei tegevuseks vajalike meetmete rakendamine alates 1. jaanuarist 2010 ning politsei ja piirivalve seaduse eriseadustest politseile tulenevate volituste vahekorra täpsustamise osas. See on tingitud korrakaitseseaduse menetlemisest. Kui selgub, et korrakaitseseadust ja selle rakendusseadust ei jõuta vastu võtta ja jõustada 2010. aasta 1. jaanuariks, siis on vaja ette näha vastav alternatiiv ja Siseministeeriumi poolt vaadatuna on selleks võimaluseks see, et politsei ja piirivalve seadusesse võetakse üle korrakaitseseaduse üldpõhimõtted, kohaldatakse riikliku järelevalve käsitlust politseijärelevalve kontekstis, seatakse reguleerimise eelduseks ohukäsitlus ning sätestatakse üld- ja erimeetmed, mille alusel tekib politseiametnikel selge volitus ja nende põhjal isikute põhiõigusi piiravate meetmete rakendamiseks vajalikud protseduurireeglid avaliku korra tagamisel. Nii et vastavad muudatused tuleb ette näha politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seadusega. Siseministeerium on ka vastavad muudatusettepanekud välja töötanud. Kui veel vaadata politsei ja piirivalve seaduses tehtavaid muudatusi, siis jällegi on siin teemaks need, mis on seotud erivahenditega ja teenistusrelvadega, vahetu sunniga üldistatult ning muudatused 8–13, mis on seotud täpsustusega, et sõnastusse tuuakse juurde Kaitsepolitseiameti struktuuriüksuse juht. Sellega enam-vähem ongi olulised muudatused teie ette toodud. Palun seaduseelnõu toetada ja seda menetleda kenasti, et 1. jaanuarist oleks võimalik ühendasutus kenasti tööle panna.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seadus oli meil arutelu all juunis. Otsustasime 9. juunil panna see eelnõu õiguskomisjoni poolt täna esimesele lugemisele. Siseminister mainis meie põhilisi debatikohti, mida me ka komisjonis puudutasime, mis peamiselt seonduvad §‑ga 61, kus on sätestatud viited korrakaitseseadusele. Samuti käsitlesime seda, mis saab siis politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seadusest, kui me ei jõua korrakaitseseaduse ja korrakaitseseaduse rakendamise seadusega ühele poole, kuna debatte, arutlusi ja vaidlusi selle eelnõu üle on äärmiselt palju olnud ja tõenäoliselt tuleb veel. Väga suurt imeasja ei saagi. Praegusesse politseiseadusse viidi 2008. aasta juunis sisse päris hulk korrakaitselisi meetmeid ja abinõusid, mis on kaasajastatud, ja need tuleb integreerida paindlikult ja sujuvalt ka sellesse politsei ja piirivalve seadusesse rakendusseaduse kaudu.
Meie komisjoni istungil osalesid ka Siseministeeriumi ametnikud, kes selgitasid valmisolekut tervikuna ka korrakaitseseaduse rakendamiseks näiteks 2010. aastast. Väidetavalt on olemas rahalised vahendid, on olemas ka koolitusplaan. Komisjonis tõstatati küsimus, mille on esile toonud ka Rahandusministeerium, kes on olnud kriitiline korrakaitseseaduse eelnõu paketi rakendamise suhtes, kuna siiamaani puudub arusaam, kui suured on vajalikud vahendid nimetatud seaduse rakendamiseks. Aga ka selle debati juurde tuleme kindlasti tagasi üsna peatselt. Priit Heinsoo Siseministeeriumist lubas meile juunis ka seda, et õiguskomisjonile saadetakse septembrikuus vastavad kulutuste kalkulatsioonid, mis puudutavad võimalikke korrakaitselisi rakendusi. Tõenäoliselt need siis meile ka laekuvad õige pea.
Ma loeksin ette ka meie menetluslikud otsused. Peale selle, et me täna seda menetlesime, on ettepanek esitada muudatusettepanekud kümne tööpäeva jooksul. Meie arvestuste kohaselt peaks tähtaeg olema 30. september kell 6 õhtul. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati mind. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on täiesti õigesti arvestatud, ka mulle on selline tähtaeg antud. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 30. september kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud ja 13. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtutäituri seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Kõrgesti austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Justiitsministeerium võtab endale julguse tervitada teid analüütiliselt vaheajalt tagasipöördumise puhul. Loodetavasti olete te kõik täis indu ja tegutsemisvärskust, tegelemaks tohutu hulga Justiitsministeeriumi seaduseelnõudega. Aga nüüd siis konkreetse eelnõu juurde. Loomulikult on tegemist väga hea eelnõuga. Kõigepealt soovitaksin ma kindlasti mitte piirduda üksnes legaaltekstiga, vaid läbi lugeda ka seletuskiri, sest mul ei ole kindlasti kavas hakata seda legaalteksti lahti seletama ja ajapiirangu tõttu peatun ma kõige olulisematel muudatustel.
Kogu eelnõu eesmärk on tõsta täituriameti ja haldurikutse jätkusuutlikku taset ning täite- ja pankrotimenetluse tõhusust. Veel tänagi oli siin infotunnis juttu täitemenetluse probleemidest. Eelnõuga asendatakse kohtutäituri kandidaaditeenistus ja kohtutäituri asendaja amet kohtutäituri abi reguleeritud ametiga. Täiturite ja haldurite ühisele kutseühendusele pannakse vastutus täiturite ja haldurite täiendusõppe ning järelkasvu ettevalmistuse eest, ametialaste infosüsteemide arendamise eest ning kutse-eetika järelevalve alal. Muudetakse ka täite- ja pankrotimenetluses vara enampakkumise sätteid, et suurendada müügi tulemuslikkust, ning täpsustatakse õiguspraktikas segadust tekitanud täitmise aegumissätteid. Ja nüüd siis mõningatest peamistest muudatustest, mis eelnõu seaduseks saamisel Eesti õiguskorda sisse viiakse.
Esiteks. Eelnõuga luuakse kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kutseomavalitsus. Tegemist on enesekorraldusliku ühendusega, mille tegevuse üle teostab riiklikku järelevalvet Justiitsministeerium. Kutseomavalitsus tegeleb kutseala tegevuse üldise koordineerimisega, ametipraktika ühtlustamisega ning oma liikmete tegevuse üle järelevalve teostamisega. Siin me võime öelda, et tegemist on paljuski Notarite Koja analoogiga. Riik peaks saama kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja näol usaldusväärse ja arvestatava partneri, kelle ülesannete hulka kuulub muu hulgas väljaõppe ja täienduskoolituse korraldamine, praktika ühtlustamine, infosüsteemide arendamine ja haldamine ning kutse-eetika üle järelevalve teostamine.
Teiseks. Eelnõuga laiendatakse kohtutäiturite pädevust. Kohustuslike ametitoimingute tegemise kõrval võivad kohtutäiturid edaspidi osutada ka ametiteenuseid, näiteks õigusnõustamine väljaspool täitemenetlust, õigusdokumendi koostamine ja muu selline. Ametiteenuseid on lubatud osutada siiski vaid nendel kohtutäituritel, kellel on magistrikraad õigusteaduses või sellega võrdsustatud haridus. Ametiteenuste osutamise võimalus muudab kohtutäiturile ametipidamise senisest stabiilsemaks. Kliendi seisukohalt peaks see looma täiendavad mugavamad võimalused asjaajamiseks, õigusteenus peaks muutuma kättesaadavamaks ja teenuse hind seeläbi ka kliendisõbralikumaks.
Kolmandaks. Eelnõuga reguleeritakse kohtutäituri abi elukutse. Praktikas on enamiku täitetoimingute tegemine delegeeritud kohtutäiturite abidele, kelle elukutse on siiani üldse reguleerimata. Eelnõu kehtestab kohtutäituri abidele kohtutäituritega ühesugused kvalifikatsiooninõuded ning ühitab nende ameti nii kohtutäiturite järelkasvu ettevalmistamisega kui ka kohtutäituri asendamisega. Abi tegevuse eest vastutab kohtutäitur, kelle büroos abi töötab.
Neljandaks. Pankrotiseaduse muudatuste tulemusena ei algata kohus enam pankrotimenetlust, vaid kohus otsustab pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamise. Selle eesmärk peaks olema see, et sellise halduri nimetamisel on vähem stigmatiseeriv mõju, kui on pankrotimenetluse algatamisel. Pankrotiavalduse esitamise kohtualluvust täpsustatakse, mis peaks lõpetama kahetsusväärse praktika, mil võlgnik muutis äriühingu asukohta, eesmärgil esitada pankrotiavaldus talle meelepärasemasse kohtusse. Inglise keeles on sellist asja tähistatud ka niisuguse terminiga nagu forum shopping. Pankrotimenetluse kulud vähenevad, kuna kulutuste üle kehtestatakse suurem kontroll ning antakse võimalus jätta moodustamata pankrotitoimkond. Pankrotitoimkonna liikmeid tasustatakse senisest vähem ja kohtul on kulude kinnitamata jätmiseks üldse suuremad võimalused. Eelnõuga piiratakse pankrotivara hoidmist ja sellega tehingute tegemist sularahas, kehtestatakse ka keeld teha võlausaldajatele väljamakseid sularahas. Eelnõus on haldurile sätestatud keeld teha pankrotivara osas või selle arvel tehingut iseendaga või endaga seotud isikutega. Eelnõuga täpsustatakse mitmel juhul määruskaebuse esitamise õigust, häälte arvu määramist, aegumistähtaja kulgemise algust ning võlgniku, halduri ja teiste menetlusosaliste pädevust. See kõik peaks aitama kaasa selgemale ja kiiremale pankrotimenetlusele.
Viiendaks. Täitemenetluse seaduse muutmisega kehtestatakse lihtsustatud enampakkumise ja elektroonilise enampakkumise kord. Lihtsustatud enampakkumine võimaldab võlgniku vallasvara hoida ühises laos, mida haldab loodav koda ning vara müügiga tegeleb selleks volitatud isik. See loob võimaluse efektiivsemaks vara realiseerimiseks ja seega ka nõuete rahuldamiseks. Samuti lahendab ühislao pidamine kohtutäiturite jaoks võlgniku vallasvara hoidmise probleemi. Elektrooniline enampakkumine on samuti mõeldud täitemenetluse tõhusamaks läbiviimiseks. Internetikeskkonnas enampakkumise läbiviimine peaks tagama suurema osalejate arvu ja seeläbi võimaldama müüa vara kõrgema hinnaga.
Kuuendaks. Täitmise aegumise regulatsioon muutub selgemaks. Karistusseadustiku § 81 lõikes 1 sätestatud otsuse täitmise aegumise tähtaega on Riigikohtu eri kolleegiumid tõlgendanud nii otsuse täitmisele pööramise ajana kui ka täitemenetluse lõpuleviimise ajana. Eelnõuga kehtestatakse karistusseadustiku § 82 lõike 1 punktis 3 väärteo täitmisele pööramise ajaks üks aasta arvates väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest. Täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. Täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue aegub, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Lõpetuseks soovin omalt poolt öelda, et valitsuse esindajana toetan ma kindlasti Riigikogu õiguskomisjoni otsust selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja oleks harras palve nagu mitmel eelkõnelejalgi menetleda seda eelnõu võimalikult kiiresti, kuna riigi rahalised võimalused on praegu just sellised, nagu nad on. Aitäh!

Kas selle hea eelnõu kohta on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu härra minister juba ütles, on tegemist sisuliselt kohtutäituri seaduse eelnõu uue terviktekstiga, aga palju on ka uusi lahendusi ja ma ei hakka neid uuesti üle kordama. Minister andis põhjaliku ülevaate ja see ongi esimesel lugemisel ju tema kohus. Õiguskomisjon on seda eelnõu korduvalt arutanud ja jõudis konsensuslikule otsusele saata eelnõu lugemisele täna, 16. septembril. Eelnõu esimesel lugemisel erilisi vaidlusi ei tekitanud ja õiguskomisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute tähtajaks määrata tavaline tähtaeg ehk kümme tööpäeva, s.o 30. september s.a, kell 18, õiguskomisjoni. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 30. september kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud. 14. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Loomulikult on see väga hea eelnõu ja seda ütlesin ma siin juba ka 6. mail 2009. aastal. Nii et kellel minu tookordne ettekanne veel meeles on, ja loodetavasti on see valdav enamik siin saalis viibijatest, on kõik alljärgnev üksnes mälu värskendamiseks.
Selle eelnõuga muudetakse kahte paragrahvi karistusseadustikus, aga mõlemad muudatused on väga päevakajalised. Esimese muudatuse eesmärk on laiendada lennuohutusvastase ründe kuriteokoosseisu. Kehtiva karistusseadustiku § 112 sätestab üksnes piiratud juhtumid, millal lennuohutusvastane rünne on kuriteona karistatav. Samas on praktikas esile kerkinud uusi juhtumeid, mis ohustavad lennuohutust, näiteks pilootide pimestamine laserseadmetega, ja need juhtumid ei ole kehtiva õigusega kaetud. Niisiis, valitsus teeb ettepaneku, et kuriteokoosseisu laiendatakse nii, et see kataks ka muul viisil sooritatud lennuohutusvastased ründed. Võrreldes kehtiva õigusega laiendatakse ka lennuohutusvastase ründe puhul nõutavat tagajärge, kuna kehtiva õiguse kohaselt peab isik tegutsema õhusõiduki hävitamise või kahjustamise eesmärgil. Eelnõuga seda täiendatakse ning kuriteokoosseis on täidetud ka juhul, kui isik põhjustab lennuõnnetuse, tõsise lennuintsidendi või ka lennuintsidendi toimumise ohu. Seoses koosseisu laiendamisega tuuakse täiendava võimaliku karistusliigina sisse ka rahaline karistus. Selle muudatusega viiakse Eesti karistusõigus ka kooskõlla terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvahelise konventsiooniga, sealhulgas selles viidatud tsiviillennunduse ohutuse vastu suunatud ebaseaduslike tegude tõkestamise konventsiooniga. Niipalju siis lennuohutusest.
Teise muudatusena sätestatakse eelnõus karistus teise isiku identiteedi volituseta kasutamise ehk siis lihtsamas kõnepruugis identiteedivarguse eest. Selleks täiendatakse karistusseadustikku uue paragrahviga 157². Hetkel identiteedivargus kui selline karistatav ei ole, kuna kehtiva õiguse järgi on karistatavad juhtumid, kui isik loob teisele isikule tegelikest asjaoludest, sealhulgas ka enda identiteedist, väärettekujutuse varalise kasusaamise eesmärgil. Paragrahv 157² sätestaks karistusõiguse nõndanimetatud identiteedivarguse ehk teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise eest. Eelnõu kohaselt on kuriteona karistatav teise isiku identiteeti puudutavate andmete edastamine, andmetele juurdepääsu võimaldamine või kasutamine eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel teisest isikust teadvalt ebaõige ettekujutus ning kui sellega on tekitatud kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või on selleks eesmärgiks kuriteo varjamine. Isiku õigusi kahjustavateks tegudeks saab lugeda teise isiku poolt tema nime all internetis kommenteerimise, blogipidamise, e-kirjade saatmise, kodulehe loomise, erinevatesse suhtlusvõrgustikuportaalidesse konto ja profiili loomise ja nii edasi. Ma sooviksin juhtida tähelepanu sellele, et tegemist ei ole üksnes küberruumi probleemiga, kuna ka nn füüsilises maailmas võib isik saata teise inimese nimel kirju, avaldada libakuulutusi raadios, televisioonis või teha kas või tavalisi telefonikõnesid ning seetõttu teise inimese mainet naeruvääristada, rikkuda tema suhteid või teha varalist iseloomu mitteomavaid tehinguid. Selles osas oleks võib-olla ka kohane peatuda korraks sõnavabaduse teemal. Ma kinnitan teile, et see eelnõu ei mõjuta kellegi õigust sõnavabadusele. Oluline on siinkohal eristada arvamuse avaldamist ning teise isikuna esinemist ning teise isiku nimel avalduste tegemist. See eelnõu ei puuduta isikute kujutamist artiklites, karikatuurides või tegelaskujude näol, kuna sellistel juhtudel ei saa eeldada, et isik ka reaalselt ühes või teises olukorras niimoodi käituks.
Loomulikult, valitsuse esindajana toetan ma igati õiguskomisjoni otsust selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Hea minister! Selle hea eelnõu kohta on ka vähemalt üks küsimus. Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Kui see hea eelnõu oli esimest korda Riigikogu menetluses, oli mul võimalik olla selle eelnõu kaasettekandja, siis ta võeti tagasi. Mida minister arvab, kas on lootust, et see eelnõu jõuab sel korral nii kaugele, et ta õnnestub vastu võtta?

Aitäh! Lootus sureb viimasena!

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Luban ühena vähestest küsijatest esitada pisut humoristliku küsimuse. Kui minister ütles, et eelnõu ei puuduta karikatuuril olevat isikut, kes kujutatud olukorras reaalselt ei oleks ega käituks nii, siis põhimõtteliselt looks see pretsedendi ka n-ö  Muhamedi karikatuuride suhtes. Kas pole nii?

Jah, lõppkokkuvõttes ei lange ju kõikvõimalikud sellised situatsioonid, mida näidatakse ja mida ei ole üldse võimalik käsitleda sellisena, et nad kujutaksid tegelikust elust tulenevat situatsiooni, selle seaduseelnõu reguleerimisalasse. Jutt on ikka selgest tahtlusest esineda teise inimese nimel ja saada mingisugustki hüve, olgu siis kas või naudingut näiteks naabrimehe solvamisest.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Tänapäeval loeme me raha rohkem kui võib-olla mõningatel eelmistel aegadel. Sellise seaduse rakendamine – tegelikult on umbes samasugused seadused paljudes riikides rakendamisel – toob paljudele asutustele kaasa ka lisakulutusi. Kas sa võid analoogia põhjal umbes meiesuguste riikidega öelda, kui suured need võivad olla? Raha on tänapäeval tõsine teema.

See on väga lai küsimus. Eesti seadusest tulenevalt on politsei kompetents ja pädevus üpriski lai, nii et kui me ühe või teise teo puhul loome uue kuriteokoosseisu, mida aeg ja tehnoloogia ikka nõuavad, siis me reeglina kunagi ei kalkuleeri seda välja, kui palju neid juhtumeid võib tulla. Sellepärast oleks aus vastus, et ei tea. Aga me ei ennusta kindlasti nüüd kriminaalasjade plahvatuslikku tekkimist selle eelnõu pinnalt. Need on ikkagi üksikud juhtumid. Vähemalt Justiitsministeerium ei ole kaotanud lootust, et Eesti rahvas on mõistlik rahvas, kes ei pane hommikust õhtuni toime kuritegusid ega esine teiste inimeste nimel.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Isiklikult ka väga tervitan selle eelnõu menetlemist Riigikogus ja olen veendunud, et need asjaolud, mis selles eelnõus on ära toodud, on igati õiged ja vajalikud meie õigusruumi korrastamiseks. Veidi populistlikumas stiilis siiski küsin seda, mida võib-olla kusagil võidakse teinekord ka pärida-uurida: kui kaugele see n-ö identiteedivargus selle eelnõu mõttes siis võib ulatuda? Ega see ei ole nüüd see, mida me vaatame televiisorist, näiteks "Pehmetes ja karvastes", kus ka liiguvad tuntud inimeste näod ja tuntud inimeste eesnimed, aga lõppkokkuvõttes ei ole nad siiski nagu päris need, keda me igapäevaelust teame.

No ei! See eelnõu ei ole "Pehmete ja karvaste" eelnõu, nii nagu mõned on siin üritanud väita. Ma soovitan, Väino, ikkagi vaadata, mis selles legaaltekstis kirjas on. Siit me küll kuidagimoodi ei suuda välja lugeda seda, et nüüd kas politsei või prokuratuur asub süüdistama Hardi Volmerit. Hardi, maga rahulikult, probleeme pole!

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Hea ettekandja! Tahtsin küsida, et kui keegi tunneb, et keegi kasutab tema identiteeti, siis peab ta esitama kaebuse, algatatakse menetlus, leitakse ka suli, selline kahtlus leiab tõestust jne. Aga mis siis, kui keegi püüab esineda surnud inimese nime all? Kes siis esitab taotluse, et päästa kadunud isiku mainet? Üks näide on siin kindlasti ajalehes tihti esinev Ivan Orav.

Aitäh! Hea küsimus – vastavalt pärimisseadusele pärijad. Ja isikuandmete kaitse seadusest võid sa ka välja lugeda, kes on need isikud, kellelt tuleb nõu küsida surnud isiku isikuandmete kolmandatele isikutele väljaandmiseks. See on Eesti seadustes reguleeritud.

Ain Seppik, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma lähen edasi küsimusega, mida  Väino Linde ka võib-olla veidi puudutas, aga "Pehmete ja karvaste" juurest natuke edasi teie armastatud Delfi juurde. Vaadake, Delfi ja paljud teised ajakirjandusväljaanded armastavad ka teinekord tsiteerida selliseid sõnu, mida Lang või Seppik öelnud ei ole. Kuidas siis selle identiteedivargusega on? Nimi on, aga sõnad justkui teises kontekstis.

Aitäh! Seda ei saa nüüd kindlasti öelda, et tegemist oleks identiteedivargusega. Soovitan veel üks kord läbi lugeda, kuidas see dispositsioon siin eelnõus kirjas on §-s 157². See ei laiene kindlasti selles mõttes internetikommentaatoritele, kes esinevad oma nime all või väänavad näiteks teie sõnu, ega ka mitte ajakirjanikele. Seda ei saa tõlgendada identiteedivargusena.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Robert Antropovi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon nõustub samuti, et tegemist on hea seaduseelnõuga, ja lisan, et tegemist on ka väga vajaliku seaduseelnõuga, millel on kindlasti sellise kuriteoliigi ärahoidmisel ennetav mõju, et pahad inimesed ei teeks pahandusi lennuradadel ega varastaks koode ja paroole suhtlusportaalidest. Sellepärast loen formaalselt õiguskomisjoni dokumendi ette.
Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 530 s.a 14. septembri istungil. Kuivõrd tegemist on juba tuntud ja mitmel korral õiguskomisjonist ja korra siit saalist läbi käinud seaduseelnõuga, ei toimunud istungil eelnõu sisulist arutelu, piirduti eelnõu puudutavate menetluslike otsustega ja komisjon teeb sellest tulenevalt ettepaneku Riigikogu täiskogule eelnõu 530 esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, see on 30. september kell 18, õiguskomisjoni.

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 30. september s.a kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud. 15. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 16. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Austatud juhataja! Vaat see on alles hea eelnõu! Aga tõenäoliselt võtab selle menetlemine meilt rohkelt energiat ja aega.
Alustame sellest, milleks üldse uut avaliku teenistuse seadust vaja on. Selleks on mitmeid põhjusi. Praegune, 1996. aastal vastuvõetud seadus on Justiitsministeeriumi ja ka valitsuse hinnangul aegunud, ei täida oma eesmärke, on põhjustanud palju praktilisi probleeme. Aga mis peamine, ta ei ole kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud avaliku teenistuse põhimõtetega. Lisaks tuleb avaliku teenistuse seaduses arvesse võtta uue töölepingu seaduse kehtestatud põhimõtteid.
Praegune avaliku teenistuse õiguslik raamistik on üles ehitatud suletud karjäärisüsteemi silmas pidades. Sellist süsteemi iseloomustavad muu hulgas ametnike põhigrupid, inimene võetakse tööle nooremametnikuna ja eeldatakse, et ta liigub madalamalt astmelt kõrgemale, teiseks, bürokraatlik atesteerimine, kolmandaks, tsentraalne palgaastmestik, neljandaks, teenistusaastatega seotud soodustused, olgu nendeks siis pikem puhkus, suurem pension vm. Tegelik elu Eestis on selline, et ametnikud nimetatakse konkreetsele ametikohale ja atesteerimine on olnud paljuski formaalne, palgakorraldus arusaamatu ja paljud soodustused pole olnud põhjendatud. Kokku võttes ütleksin, et karjäärisüsteem ei ole Eesti avalikus teenistuses kunagi päriselt rakendunud, sest ta pole olnud ka otstarbekas.
Samuti on praegu liiga laialt määratletud ametnikkond. Praegu määratletakse ametniku staatus sisuliselt asutusepõhiselt. Enamasti on kõik ametiasutuses töötavad inimesed ametnikud, sõltumata sellest, kas nad teostavad avalikku võimu või mitte. Nii laienevad paljudele ametnikuna töötavatele inimestele soodustused või ka piirangud, mida töölepingu alusel töötavatele inimestele ei kohaldata. Kuna inimestele, kes ei teosta avalikku võimu, pole põhjust anda mitmesuguseid soodustusi ega seada ka piiranguid, näiteks streigikeeldu, tuleb avalik teenistus korrastada nii, et ametnikuna määratletaks vaid need, kes tegelikult avalikku võimu teostavad.
Aegunud on ka palgakorraldus. Avaliku teenistuse palgakorraldus on ebaselge, sissetulek ei ole piisavalt seotud inimese tegeliku tööpanusega, makstakse palju lisatasusid, need on seotud avaliku teenistuse staažiga ja on tihti automaatsed. Kuna tsentraalses palgaastmestikus sätestatud ametipalgad on suhteliselt madalad, kombineeritakse lõplik palk lisatasudest ja diferentseeritakse palgaastmestikust tulenevad palgamäärad. Lisaks makstakse eri asutustes mitmesuguseid toetusi, näiteks võin ma tuua ranitsatoetuse, sünnitoetuse, mitmed asutused maksavad ka puhkusetoetust. Kõikide ametnike palk ei ole avalik, sellele on alles hiljuti juhtinud tähelepanu Andmekaitse Inspektsioon. Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole selline olukord normaalne.
Praegu puudub Eesti Vabariigis avaliku teenistuse eest vastutav institutsioon. Vastutus on jagatud Rahandus‑, Justiits‑ ja Siseministeeriumi ning Riigikantselei vahel, mis omakorda põhjustab vastutuse hajutatuse.
Et olukorda parandada, analüüsis Justiitsministeerium 2007. aastal eri maade praktikat ja kirjutas kokku avaliku teenistuse moderniseerimise analüüsi, mõned on seda nimetanud ka avaliku teenistuse kontseptsiooniks. Seda arutati kirglikult eri institutsioonidega ja nüüd on see lõpptulemus üle antud Riigikogule. Aeg ei võimalda mul hakata seda regulatsiooni siin lahti seletama, aga ma peatun lühidalt uue seaduse tähtsamatel eesmärkidel, mis on järgmised.
Esiteks, määratleda ametnikuna ainult need inimesed, kes tegelikult täidavad ametniku ülesandeid ehk teostavad vahetult avalikku võimu. Selle tulemusena peab Eestis ametnikering oluliselt kitsenema. Teiseks, tuleb luua arusaadav ja õiglane palgasüsteem, mis võtab arvesse tööturgu, isiklikku vastutust ja konkurentsivõimet. Kolmandaks, tuleb tagada kõigile võrdne ligipääs ametikohtadele, kehtestades konkursside kohustuslikkuse. Neljandaks, tuleb kaotada põhjendamatud soodustused ja põhjendamatud piirangud. Viiendaks, tuleb määrata avaliku teenistuse eest vastutav minister, kelleks peaks saama rahandusminister.
Peatume veidi pikemalt peamistel muudatustel, mida õiguskorda sisse tahetakse viia. Esiteks jagunevad avalikus teenistuses töötavad inimesed edaspidi ametnikeks ja töötajateks. Uus avaliku teenistuse seadus reguleerib ametnike teenistussuhteid, ametiasutuste töötajatele laieneb töölepingu seadus. Eelnõu järgi on ametnikud vaid need, kes teostavad ametiasutuses avalikku võimu. Eelkõige tähendab see neid, kellel on õigus teha inimeste suhtes kohustuslikke otsuseid. Avaliku võimu teostamise ülesanneteks loetakse muu hulgas ametiasutuse juhtimist, järelevalve teostamist, riigi diplomaatilist esindamist, sunnivahendi rakendamist jne. Erinevalt praegusest ei kuulu ametnike hulka need, kelle töö ei eelda võimuvolitusi ning on näiteks abistavat, tehnilist või administratiivset laadi. Näiteks raamatupidajad, personalitöötajad, klienditeenindajad, aga ka ministrite poliitilised nõunikud. Sellesse kategooriasse kuuluvate inimestega, kes praegu töötavad avaliku teenistuse seaduse alusel, sõlmitakse tööleping, nad vabastatakse ka piirangutest, mis kaasnevad ametniku staatusega, näiteks võime tuua streigikeelu.
Teiseks toon esile, et ametipalk peaks edaspidi koosnema kahest komponendist: põhipalgast ja individuaalsest lisatasust. Põhipalga määramise aluseks on ministri poolt ministeeriumile ja selle valitsemisala ametiasutustele kehtestatud palgaastmestik. Põhipalk on vähemalt 70% lõpp-palgast. Alles jääb võimalus maksta tulemustasu, kuid ainult eeldusel, et ametnik täidab ametiasutuse varem kirjalikult seatud eesmärgid. Tulemustasu võib maksta kuni kaks korda aastas. Kantslerite ning valitsusasutuste juhtide ja asekantslerite põhipalgad kehtestatakse valitsuse määrusega, vältimaks olukorda, et nad saaksid endale ise palga määrata või et nende palk sõltuks ametiasutuses kehtestatud palgatingimustest. Kaotatakse senised automaatsed lisatasud akadeemilise kraadi, võõrkeeleoskuse ja staaži eest, samuti ei maksta edaspidi puhkusetoetust.
Kolmandaks, kõik vabad ametikohad täidetakse konkursi teel, et tagada võrdne ligipääs ametnike ametikohtadele. Enne vaba ametikoha täitmist otsustatakse, kas seda kohta oleks otstarbekam täita sisekonkursi või avaliku konkursi teel. Sisekonkursil saavad kandideerida nii ametiasutuse ametnikud kui ka ametiasutuses töölepingu alusel töötavad inimesed. Sisekonkursi korraldamine motiveerib ametnikke ja töötajaid, samuti annab võimaluse paremini ära kasutada ametnike ja töötajate spetsiifilist oskusteavet. Kui sisekonkurss tulemust ei anna või kui soovitakse leida isik väljastpoolt ametiasutust või valitsemisala, korraldatakse avalik konkurss. Avaliku konkursi korraldamisel tuleb vabast või vabanevast ametikohast teatada vähemalt Rahandusministeeriumi avaliku teenistuse veebilehel. Ilma konkursita edutamisest asutuse sees soovitakse selle eelnõuga loobuda.
Neljandaks, loobutakse suletud karjäärisüsteemi iseloomustavatest soodustustest. Ametniku põhipuhkuse kestus ei muutu, erinevuseks kehtiva avaliku teenistuse seadusega võrreldes on see, et loobutakse avaliku teenistuse staažist tulenevatest lisapuhkusepäevadest. Praegu on neid teatavasti kuni kümme kalendripäeva. Eelnõus ei ole enam nähtud ette võimalust suurendada pensioni teenistusaastate alusel. Staaži alusel antakse soodustusi n‑ö eluaegset teenistust taotlevate süsteemide puhul. Eestis on avalik teenistus kujunenud avatud süsteemiks ja seetõttu ei ole lisapension kohane. Edaspidi ei peaks riik maksma ametniku eest õppelaenu tagasi. Minu hinnangul ei ole normaalne olukord see, kui ühes kabinetis töötavad kaks ametnikku, kes teevad samasugust tööd, aga kuna üks on võtnud õppelaenu ja teine mitte, siis reaalselt on sellel inimesel, kes on õppelaenu võtnud, palgaeelis. Loobutakse võimalusest anda ametnikule tööandja eluruum ja loobutakse hüvitisest muu eluruumi kasutamise eest.
Suurematest muudatustest ongi kõik. Aga ma soovin peatuda ka natuke väiksematel muudatustel, mis minu hinnangul on olulised. Neid on neli.
Esiteks kaotatakse ära bürokraatlik atesteerimine. Eelnõus on see asendatud palju paindlikuma arendus‑ ja hindamissüsteemiga, mis praegu on paljudes asutustes juba niigi kasutusele võetud. Arendus‑ ja hindamisvestluse käigus vaadatakse üle ametniku saavutused ja eesmärgid. Hindamistulemused tuleb vormistada kirjalikult, neid saab vaidlustada ja hindamistulemuste alusel on võimalik ametnik ka teenistusest vabastada.
Teiseks, ma kordan üle, et avaliku teenistuse eest vastutavaks asutuseks peab olema Rahandusministeerium. Muu hulgas peab rahandusminister kord aastas andma Riigikogu ees aru ametiasutuste ametnikest ja töötajate palkadest.
Kolmandaks, teenistusest vabastamisel ametniku koondamise tõttu makstakse ametnikule hüvitist ametniku ühe kuu keskmise ametipalga ulatuses. Ülejäänud osas maksab, nagu näeb ette ka uus töölepingu seadus, ametnikule koondamise korral hüvitist töötukassa töötuskindlustuse seaduses ettenähtud korras.
Viimane muudatus, millel ma tahan peatuda, on see, et edaspidi võib ministri ja kantsleri koostöö mittelaabumise tõttu kantsleri teenistusest vabastada pärast kuuekuulist koos töötamise perioodi. See punkt tekitas päris palju vaidlusi. Minu hinnangul võiks see periood olla veelgi lühem, aga kuus kuud on kompromiss. Samaks on jäänud kantslerile vabastamise korral makstav hüvitis.
Siinkohal võiks panna punkti eelnõu eesmärkide ja muudatuste tutvustamisele, aga kindlasti tekib kohe küsimus, kuidas kogu see krempel peaks rakenduma. Pärast uue avaliku teenistuse seaduse vastuvõtmist ja jõustumist on asjasse puutuvatel asutustel aega üks aasta, et teha vastavad muudatused ehk üle vaadata ametiasutuse koosseis ja hinnata, kes jääb ametnikuks ja kes tuleks üle viia töölepingulistele suhetele. Kuigi osa praeguseid ametnikke vormistatakse tööle töölepingu alusel ehk teenistussuhe muutub töösuhteks, hakkavad soodustusi puudutavad muudatused täies mahus kohalduma vaid neile ametnikele ja töötajatele, kes asuvad teenistusse või tööle pärast selle seaduse jõustumist. Kõiki praegusi ametnikke tuleks kohelda võrdselt, sõltumata sellest, kas nad jäävad ametnikeks või saavad neist töötajad, ja neil peaksid säilima ka järgmised soodustused: palk ehk peab säilima senine palk kogusummana; puhkus ehk seaduse jõustumise hetkeks väljateenitud lisapuhkusepäevad peavad säilima, edasi avaliku teenistuse staaži pikema puhkuse saamiseks ei arvestata; isik, kellel on uue avaliku teenistuse seaduse jõustumise ajaks soodsam pension seni kehtinud avaliku teenistuse seaduse § 57 järgi välja teenitud, hakkab seda pensioniea saabumisel ka saama, isikul, kes töötab seaduse jõustumise ajal avalikus teenistuses ja jätkab seal töötamist, lisandub teenistusstaaž viie aasta jooksul seaduse jõustumisest vanaduspensioni suurendamise arvutamiseks.
Loomulikult peab avaliku teenistuse seadusega kaasnema rakendusseadus. Rakendusseadus on homme valitsuse istungil arutusel ja kui me jõuame seal konsensusele, siis loodetavasti juba Riigikogu järgmise töönädala alguses annab valitsus rakendusseaduse Riigikogule üle.
Valitsus kindlasti toetab tulihingeliselt põhiseaduskomisjoni otsust eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja teeb Riigikogule järgmise avalduse. Me väga palume, et te menetleksite seda eelnõu põhjalikult, kaaluksite kõiki valitsuse esitatud argumente. Kindlasti on teilgi palju argumente, kuidas parandada avalikku teenistust Eestis. Aga kõiki neid argumente tuleks kaaluda mõistliku aja jooksul. Kõige halvem asi on määramatus. Praegu on Eesti ametnikkond võtnud teadmiseks, et neid ootab ees uus avaliku teenistuse seadus. Ärgem laskem neil siis seda väga kaua oodata. Aitäh!

Tänan! Teile on küsimusi. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Mul on hea meel, et minister vastas mu küsimusele osaliselt juba ära. Tegelikult see, mis on eelnõus 538, ei ole nii problemaatiline, kõik probleemid on selles ministri poolt toodud ja pigem kirjeldavas osas, mis on seotud homme valitsuses arutelu all oleva rakendusseadusega. Kas me võime siin nii kokku leppida, et selle eelnõu menetlus läheb edasi pärast seda, kui ka rakendusseadus on läbinud esimese lugemise? Siis oleksid leevendatud väga paljud hirmud, mis selle seadusega kaasnevad ja millel on oma kindlad põhjused.

Aitäh! Sa üritad välja pressida kokkulepet, mis ei ole minu arvates sugugi mõistlik. Täna saab selle seadusega tööd teha ja seda on juba tehtud. Teatavasti on põhiseaduskomisjon seda oma istungil vähemalt ühel korral arutanud ja on rääkinud sellest avaliku teenistuse mudelist. Minu arvates on selle mudeli rakendumine ja mudel ise üksteisest ka eraldatavad. Aga selge on muidugi, et asjale tuleks kasuks, kui vaadataks korraga kolme seadust: avaliku teenistuse seadust, korruptsioonivastast seadust (uut, mida mul on au paari minuti pärast teile tutvustada) ja avaliku teenistuse seaduse rakendamise seadust. Ma juhin tähelepanu, et selles avaliku teenistuse seaduse eelnõus on põhilised poliitilised küsimused selle rakendamiseks juba sisse viidud ja neid ma oma ettekande lõpus ka puudutasin. See, mis puudutab muude küsimuste rakendamist, on paljus ikkagi juba tehniline külg.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Väga meeldiv oli kuulda, kui te rääkisite vabade ametikohtade konkursi korras täitmisest. Viimasel ajal on mind ärevaks teinud see, et kõik konkursid võidavad imekombel reformierakondlased, kui Keskkonnaametit ja Keskkonnainspektsiooni silmas pidada, maavanematest ma ei räägi, Järvamaal läks veel hästi. Selles mõttes on muidugi mõistetav, miks ka kantslerist on kuue kuu jooksul vaja lahti saada. Kas kuidagi oleks selle seaduse alusel võimalik selline mehhanism, et kõiki konkursse ei võidaks ainult reformierakondlased?

Aitäh! Ma kindlasti edastan meie erakonna juhatusele ettepaneku kõik Eestimaa kõige targemad inimesed erakonnast välja arvata. Aga ma ei ole väga kindel, et juhatus selle ettepaneku päevakorda võtab.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Avaliku teenistuse seadust on tükk aega kokku pandud, aga konsensust pole leitud. Tundub, et tänaseks on konsensus leitud. Nagu te ütlesite, teatud institutsioonid käsitlesid seda teemat väga kirevalt. Kuidas saavutati konsensus linnade liiduga, kohalike omavalitsuste liiduga? Kas on mingeid äärmuslikke lahtisi otsi selle eelnõuga praegu seotud?

Aitäh! Linnade liidu ja kohalike omavalitsuste liiduga eraldi ei ole mina läbirääkimisi pidanud. Aga nad on selle eelnõu teksti saanud ja neil tekkis kohe väga õigustatud küsimus: millised kohaliku omavalitsuse heaks töötavad inimesed on siis ametnikud ja millised on töölepingu alusel töötavad inimesed? Ma kujutan ette, et ega see üleminek ei ole kõikides omavalitsustes sugugi nii väga lihtne. Tallinnal ei ole väga suure tõenäosusega eriti keeruline vahet teha, kes teostab avalikku võimu ja kes mitte. Aga väikeses vallas võib see muutuda problemaatiliseks. Ma väga loodan, et Rahandusministeerium suudab selle struktuuriüksuse, kes peaks andma ka omavalitsustele nõu, väga kiiresti püsti panna, selle arukate inimestega komplekteerida ja omavalitsustele nõu anda. See hakkab olema Rahandusministeeriumi ülesanne, vähemalt meie seisukoha järgi.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Minu küsimus puudutab ametniku tegevuspiirangut (§ 59). Siin räägitakse sellest, et teenistusest vabastatud ametnik ei või ühe aasta jooksul vabastamise päevast arvates olla seotud korruptsioonivastase seaduse tähenduses sellise eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on teostanud vahetult ja alaliselt järelevalvet. Kas siit on meelega välja jäetud maavanemad? Ma selle seaduse kontekstis neid ei näe. Kuidas te kommenteerite, mis saab maavanematest, kes on kohalike omavalitsuste üle järelevalvet pidanud?

Aitäh! See on kindlasti sisuline küsimus. Esiteks, praegu ei kesta see piirang mitte aasta, nagu eelnõu ette paneb, vaid kolm aastat. Nii et igal juhul peab see piirang muutuma leebemaks. Küsimus on vahetust järelevalvest. Kui me vaatame, milline on praegu maavanema teostatav järelevalve omavalitsuste üle, siis mina küll ei julge väita, et see on vahetu järelevalve riikliku järelevalve tähenduses. Võimalused omavalitsuse tegevusse sekkuda on äärmiselt piiratud. Järelevalvetegevus on ikkagi selline, kus saab tühistada ja karistada. Praegu saab maavanem teha üksnes ettepanekuid. Nii et ka kehtiva avaliku teenistuse seaduse puhul (ma täiesti möönan, et see sõnastus on kaksipidi tõlgendatav) ütlen ma maavanematele pigem seda, et kui nad lahkuvad maavanema ametist ja osutuvad valituks omavalitsustegelaseks, siis mina ei näe vastuolu kehtiva avaliku teenistuse seadusega, kui nad on näiteks linnapead või vallavanemad. Muidugi, ma pean vastutama oma sõnade eest, Riigikohus võib arvata teisiti. Aga kui see protsess peaks Riigikohtus konkreetse kaebuse alusel käivituma, siis ma kindlasti seda positsiooni Riigikohtus justiitsministrina ka kaitseksin.

Maret Merisaar, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab § 63, mis käsitleb individuaalseid lisatasusid. Ütlesite, et tulevikus on ainult tulemustasu ja keeleoskuse ega akadeemilise kraadi omamise eest enam lisatasu ei saa. See tekitab väga paljudes ametnikes kindlasti pahameelt. Kas siiski ei oleks võimalik, et 30% ulatuses võiks ikkagi maksta lisatasu ka keeleoskuse ja kraadi eest, muidu inimesed lähevad ministeeriumidest ära?

Seda 30% võib anda mille iganes eest, tingimusel, et tegemist on väga olulise oskusteabe sissetoomisega avalikku teenistusse. Kuid minu arvates see väide, et ainuüksi keeleoskus iseenesest tähendab, et inimese töötulemused on paremad, on pisut õõnes. Küsimus on ikkagi töötulemustes. Kui inimene töötab praegu avalikus teenistuses ametnikuna ega valda ühtegi Euroopa Liidu liikmesriigi keelt, siis ma väidan, et ta ei saa nii või teisiti hakkama. Aga keeleoskus iseenesest ei peaks olema argument, miks inimesele paremat palka maksta. Me räägime ikkagi töö resultaatidest, mitte ühe või teise oskuse omamisest. On üpris kummastav, et inimestele makstakse lisatasu riigisaladuse käitlemise eest. Kui see ametikohustustega kaasas käib, siis peab see kajastuma palgas, selle eest ei pea lisatasu maksma. Selliseid kummalisi lisatasusid on Eesti ametiasutused välja mõelnud hulgakaupa ja suurel kiirusel.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas see eelnõu mingisugusel viisil puudutab ka seda teemat, mis aeg-ajalt elevust tekitab ja on ka praegu tekitanud, nimelt, teatud ametnikekategooriatele kehtivad piirangud kuulumise kohta erakondadesse või kandideerimise võimaluste kohta volikogudesse või parlamenti? Kas see on üldse küsimus, mida peaks seadusega reguleerima?

Aitäh! See konkreetne seadus seda teemat ei puuduta, sest põhiseaduse kohaselt on võimalik kehtestada teatud isikutekategooriatele piiranguid erakondadesse kuulumisel, aga need peavad olema kehtestatud eriseadusega. Me räägime, et avaliku teenistuse seadus on üldseadus ja selle alusel ja nende põhimõtete alusel saab seadusandja vastu võtta ja peabki vastu võtma mitmeid eriseadusi, näiteks politseiteenistuse suhtes, kaitseväeteenistuse suhtes, kohtute suhtes, kuigi kohtute seaduse uues versioonis lähtume me juba sellest, et kohtunike staatust puudutavad küsimused peavad 100% olema reguleeritud kohtute seaduses ja avaliku teenistuse seadus nendele ei laiene. Samale tulemusele jõudsime me ka Riigikogu liikme staatuse seadust kirjutades, Riigikogu liikme staatus ei ole samal ajal avaliku teenistuse staatus. Lühidalt öeldes on see eriseaduse küsimus. Aga kui sa, Paul-Eerik, küsid, milline on minu isiklik arvamus selle kohta, kas seadusandja peaks kehtestama neid piiranguid, siis minu arvates need piirangud, mis praegu kehtivad, on täiesti selgelt ebaproportsionaalsed. Ma ei näe ühtegi põhjust selleks, miks ei võiks teatud kategooriatelt, kellel praegu on keelatud erakondadesse kuulumine ja seega oma maailmavaate propageerimine, neid piiranguid maha võtta.

Helle Kalda, palun!

Aitäh! Hea minister! Te rääkisite soodustingimustel lepingutest. Ma sain aru, et te ütlesite, et soodustingimustel lepingud tehakse ainult uute töötajatega. Ma loen leheküljelt 60: "Kui senine ametnik ei ole ametiasutuse juhi poolt ettenähtud tähtaja jooksul teatanud oma nõusolekust sõlmida soodustingimustel tööleping, siis ta vabastatakse teenistusest." Kui ta peaks vabastatama, kas siis ei tule kohtulahendeid, ja kui ta vabastatakse, kas ta saab ka koondamishüvitisi?

Tänan väga! Tööleping on kahepoolne leping. Seda ühepoolselt teha ei õnnestu. Kui inimene ikkagi ei anna oma nõusolekut töölepingut sõlmida, siis ühepoolselt ei saa ju öelda, et me oleme temaga töölepingu sõlminud. Seda ei saagi teistmoodi tõlgendada. Kui inimene nõusolekut ei anna, siis järelikult ta ka ametist vabastatakse, sest ametniku töökoht kui niisugune ju kaob.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma loen eelnõu seletuskirjast, et üks aluseid, mille baasil see seadus sündinud on, on Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koostööleping. Minu teada on sotsiaaldemokraadid sellest koalitsioonist lahkunud ja seetõttu minu meelest see alusdokument, mille baasil seda seadust tehakse, ei ole enam õiguspädev. Või saan ma millestki valesti aru? Sotsid igatahes hetk tagasi kinnitasid, et mul on õigus, nemad seda lepingut küll enam ei täida.

See on niivõrd hea küsimus, et sellele ei oskagi kohe siin mingit vastust leida. Rahustuseks võin öelda, et see koalitsioonileping on avalik dokument ja on kättesaadav. Ma ei tea, võib-olla sotsid on selle oma koduleheküljelt ära võtnud, aga see on Reformierakonna kodulehekülje peal täiesti kättesaadav. Seal on, tõsi, öeldud ainult, et koalitsioon töötab välja ja võtab vastu uue avaliku teenistuse seaduse. Mina väga loodan, arvestades seda, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ministrid olid väga aktiivsed selle eelnõu koostamise ajal, et nüüd ei juhtu nii, nagu Eestis pahatihti juhtub, et olin väga poolt, aga kui enam võimul ei ole, siis olen kategooriliselt vastu, sest olen vahepeal lihtsalt staatust muutnud. Ma ikkagi loodan, Eiki, teie fraktsiooni toetusele selles küsimuses. Te olete ju selle eelnõu vanemad samamoodi kui Isamaa ja Reformierakond.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister! Mind küll üllatas, et Eestimaal on nii vähe tarku inimesi. Imelik, et praegustele koalitsioonipartneritele ei jagu üldse tarku inimesi. Mõni ikka jagub! Aga küsimus on natuke tõsisem. Kui see on nüüd Saksa ja Taani eeskujul tehtud avaliku teenistuse seadus, siis võib-olla läheksime teie praeguse koalitsiooni poolt ametnike varjatud politiseerimiselt üle avalikule politiseerimisele. Ütleksimegi, et näiteks ministeeriumi osakonnajuhataja on parteilane. Saksamaal see süsteem, muide, liidumaades kehtib. Kas ei oleks ausam see variant kui see, et kuue kuuga kantslerist lahti ja siis ruttu oma poiss asemele? Kuidas teie arvate, võib-olla teeks niisuguse kontseptuaalse pöörde Eesti avalikus teenistuses? Niikuinii teete, aga siis ei pea vähemalt kogu aeg seletama, et see või teine inimene ei olegi nii väga erakondlane, tark on küll. Pärast on aga ikka Onemar igal pool.

Aitäh, armas Ain! Sul on see värk ikka väga sassis. Esiteks ei ole ma kunagi üritanud väita, et see on Saksa eeskujul tehtud seadus. Saksa avalikus teenistuses on praegu ikka väga tugevalt karjäärielemendid sees. Me räägime teistsugusest kontseptsioonist ehk avatud mudelist, mille puhul Saksamaa eeskuju ei ole meid sugugi nii väga nakatanud. Meid on pigem nakatanud Põhjamaade eeskuju. Ma pean sinu kurvastuseks ütlema ka, et sellist süsteemi ma küll Saksamaal ei tea, et seal oleks liidumaade tasemel võimalik valimistulemuste tagajärjel muuta ametnikkonda. Kohe suisa vastupidi, Saksamaal on ametnikel väga tugevad garantiid töökoha säilimisel. Ameerika süsteemi, kus administratsioon muutub pärast valimisi peaaegu 100%, ei ole ma Euroopa Liidu liikmesmaades kohanud. Ma isiklikult seda Ameerika süsteemi ka ei toetaks ja kaugeltki mitte ei toetaks ma seda Eestis, sest mastaabid on ju hoopis teised. Kui Ameerikas on kindlasti võimalik leida administratsiooni liidri vahetumisel ka teisest erakonnast kompetentseid inimesi, et täita kõik avaliku teenistuse kohad, siis Eestis see kindlasti ei ole võimalik ja pealegi ei ole Eestis kaheparteisüsteemi. Ma saan seoses kohalike valimiste lähenemisega sinu sarkasmist aru, aga mitte enam.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Selle seadusega kaotatakse erinevad lisahüvitised, mis ametnikel olid, lisatasud jne. Kas te olete arvutanud, kui suure kokkuhoiu annab see riigieelarvele ja võib-olla juba järgmise aasta eelarvele, kui me jõuame seda seadust menetleda nii kiiresti, et see jõustuks järgmisest aastast?

Justiitsministeerium on nõrgapoolne arvutaja. Nagu ma siin korduvalt ütlesin, Eestis ei ole praegu avaliku teenistuse eest üheselt vastutavat ministrit, see vastutus on hajunud. Nagu selgub, selliseid pidevaid kalkulatsioone, mida avalik teenistus Eestis üldse tervikuna maksab, ei olegi tehtud. See on ka selle eelnõu üks kandev idee, et rahandusminister peab hakkama sellega tegelema ja üks kord aastas Riigikogu ees rääkima sellest, kui palju meil on avalikke teenistujaid, mis see meile kõik kokku maksab ja mis see järgmisel aastal maksab. Võib näiteks olla näha, et palkadele tuleb selge surve, sest ega avalikus teenistuses ei saa maksta viletsamat palka, kui seda teeb erasektor, aga erasektori palku teatavasti avalik sektor väga mõjutada ei saa. Mis puudutab arvamust, et see, kui kaotada ära need soodustused, võib endaga kaasa tuua mingisuguse kokkuhoiu juba järgmisel aastal, siis pean kahetsusega ütlema, et see ei ole nii. Nagu ma ka oma ettekandes rääkisin, ei saa kellegi palga lõppsummat lihtsalt vähendada, öeldes, et see või teine lisatasu kaob ära. Ma väidan seda, et siit erilist kokkuhoidu ühe-kahe aasta perspektiivis kindlasti ei ole ette näha. Midagi me hoiame kokku, sest igasugune korrastamine iseenesest tekitab teatud kokkuhoiu, aga need ei ole kindlasti väga põhimõttelised kokkuhoiukohad. Kaugemas perspektiivis peaks see kindlasti kaasa aitama mõistliku avaliku teenistuse kujunemisele ja vältima selliseid asju, et headel aegadel toimub avalikus sektoris, ka ametnike hulgas, selline palgaralli, nagu meil oli siin veel paar aastat tagasi.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kui ma midagi ei kuulnud või ei saanud aru, siis palun ette vabandust! Ma palun teil täpsustada ametniku mõistet. Me teame, et Eestis on terve suur avalik-õiguslike institutsioonide süsteem, kas või Tartu Ülikool, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling, mis iganes. Kes on nende juhid? Kas nad on ametnikud või ei ole ametnikud? Ühtpidi on nad nagu avalik-õiguslikus teenistuses, nad on küll valitud viieks aastaks. Kes nad on?

Aitäh! Väga hea küsimus. Sellele annab vastuse eelnõu § 4, mille lõige 1 kõlab järgmiselt: "Ametnik on isik, kes on avalik-õiguslikus teenistus‑ ja usaldussuhtes riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või Kaitseliiduga." Siit me loeme välja, et on ainult üks avalik-õiguslik isik, kelle puhul on ametniku seisund põhjendatud ja see on Kaitseliit. Kõik ülejäänud avalik-õiguslike isikute töötajad, kaasa arvatud nende asutuste juhid, peaksid töötama töölepingu alusel.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Eelmisele küsimusele ma päris õiget vastust ei saanud. Sain aru, et kohus otsustab, kas maavanem võib hakata tööle linnapeana või mitte, ja kui keegi kohtusse läheb, eks me siis näe. Aga kui eelmist analoogset seadust vaadata, siis on seal juttu maavalitsusest ja ka maavanemast. Ma küsin üsna konkreetselt ja otse: kes on maavanem, mis see maavalitsus on ja mis neist saab?

Tänan! Selle küsimuse, õigemini jutu esimese poole kohta kordan veel üks kord. Minu arvates ei ole maavanematel praegu mingisugust probleemi, kui nad asuvad tööle vallavanemana või linnapeana. Kui keegi viib selle asja kohtusse, siis, jah, lõppastmes tõenäoliselt riigi kõrgeim kohus otsustab, kas see oli õiguspärane või mitte. Praegu ei ole mingit takistust. Nad võivad seda ikkagi teha, ehkki teatav riskimoment jääb lihtsalt alles. Mis puudutab maavanemaid, siis Justiitsministeeriumi arvates on maavanem Siseministeeriumi ametnik. See, missugune on tema koht seal hierarhilises süsteemis, on iseküsimus. Aga tal ei ole mingisugust eristaatust.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma olen sunnitud taas kord tegema komplimendi: mulle sinu stiil meeldib. Mulle on ainult üks väike ärevus hinge pugenud ja selle ärevuse nimi on see, et meie elukogenud meestena teame, et suurim partei Eestis on ametnike partei. Kui me nüüd läheme nii jõuliselt selle suurima partei kallale, kas sina siis näiteks ei pelga, et nad võtavad midagi selle aktsiooni vastu ette, näiteks üritavad olukorda riigis destabiliseerida, sest neilt võetakse ikka päris suur jupp vorsti ära ju?

Aitäh! Sa ütlesid, et suurim partei on ametnike partei. Ära unusta selle lause teist poolt: kelle otsused viiakse alati ellu. Aga selle eelnõu kirjutamisel on Eesti ametnikkonna panus olnud ikkagi väga suur. Mina võin siit kõnepuldist kinnitada, et Eesti ametnikkond on tubli, haritud ja motiveeritud. Kindlasti ei tööta nad avalikus teenistuses ainult selle nimel, et luuslanki lüüa või kõrgemat palka saada. Selle teksti on ikkagi kokku pannud Eesti ametnikud, mitte poliitikud.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kõigepealt täpsustuseks, et kes on viitsinud lugeda seletuskirja, see on näinud, et siin on lausa eraldi välja toodud, et Justiitsministeeriumis tehtud analüüsis on lähtutud teistest Euroopa riikidest, näiteks Saksamaast. Sa enne väga jõuliselt väitsid, et Saksamaa pole olnud eeskujuks. Seletuskirja leheküljel 5 on Saksamaale lausa viidatud. Aga küsimus on selline. Sa oled mitmel korral viidanud probleemile seoses palgaralliga, sa tead seda oma majastki. Kas ei olnud selle eelnõu väljatöötamisel algatajatel muret, et headel aegadel on äärmiselt keeruline, kui halvendada ametnike staatust, leida avalikku teenistusse inimesi ja kas see olukord ei muutu veelgi raskemaks?

Aitäh! Haldusalad on erinevad. Mina pean ütlema, et väga keeruline ka avatud konkursside kaudu Justiitsministeeriumisse ametnikke leida ei ole, küll aga on meie vanemahüvitise süsteem selline, et rotatsioon on kiirevõitu. Täpsustuseks veel kord selle Saksamaa küsimuse kohta. Loomulikult oleme me analüüsinud Saksa õigust, ka avalikku teenistust põhjalikult, kuna Eesti õigusruum on Saksa õigusruumile väga lähedane. Kui me vaatame seda lehekülge 5, siis kuskil ei ole siin öeldud, et me oleksime kopeerinud Saksa lahendusi. Pigem oleme me neid analüüsinud, vaadanud, kas nad võiksid meie õigusruumis toimida. Väga paljusid Saksamaa lahendusi ei pea me võimalikuks üle võtta. Nüüd see küsimus, kas avatud konkursside süsteem võib näiteks peletada kellegi eemale avalikust teenistusest. Jah, ma vastan, et nii on see juhtunud. Ei ole kaua aega möödas sellest, kui ma palusin Riigikogul seadustada võimalus kõrgemate prokuröride nimetamiseks ilma avaliku konkursita, sest neid konkursse polnud lihtsalt võimalik läbi viia. Teatud kõrgete ametikohtade täitmisel võib see olla probleem, aga kindlasti mitte madalamate ja keskastme ametnike puhul. Kõrgemate ametnike puhul võib see osutuda probleemiks ja seal tuleb ka eriseadustes tõepoolest vaadata, kas igal juhul on avatud konkursi korraldamine, ma toon veel kord näite prokuratuuri kohta, mõistlik.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Minu peas on küll praegu segadus seoses vastustega maavanema võimaluste kohta asuda vallavanema või linnapea ametikohale. Olgem ausad, te ei veennud mitte kuidagi. Kui see asi jääb kohtu otsustada, siis mõelge ise. Meil on päris palju selliseid olulisi ja poliitilise võitlusega kohti, kus maavanemad kandideerivad näiteks linnapeaks, olgu nimetatud Pärnu või Paide. Selle terava poliitilise konkurentsi olukorras teine pool igal juhul kaebab kohtusse ja tekibki segadus. See ei lisa mingisugust kindlust ei omavalitsuse toimimise suhtes ega maavanema võimaluste suhtes. Kas ei oleks ikka mõistlikum reguleerida kogu see võimalus väga täpselt, moel või teisel ära? Ma tean näiteks, et ühes vallas jäi kinnitamata kõigest abivallavanema staatusesse maavanema kohusetäitja ja just nimelt nendel põhjustel, et oleks võinud tekkida kohtuasi, mis oleks lihtsalt rikkunud omavalitsuse toimimise.

Aitäh! Ega selle eelnõuga ei ole mingit probleemi. Selles eelnõus on see probleem lahendatud. Küsimus on kehtivas avaliku teenistuse seaduses, mille sõnastus on kaksipidi mõistetav. Võtke see seadus kiiresti vastu ja see probleem lahendatakse. Riigikogu võib seadusi vastu võtta ka kahe nädala jooksul, kui selleks on olemas tahe, võib seda teha ka kiiremini, nagu praktika on näidanud. Presidendile, näe, ei meeldinud ainult.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Jah, nende seaduste vastuvõtmisega on vist natuke kahtepidi arusaamisi, alati ei maksa kiirustada, muidu saad pärast hurjutada. Aga värskenda natuke mu mälu, hea Rein. Kui on avalik konkurss avaliku teenistuse kõrgele ametikohale, kas kehtiva seaduse järgi ja eelnõu järgi on kandideerivate isikute isikuandmed salajased või mitte?

Nii hea küsimus, et kohe ei julgegi ütelda. Vastan praegu mälu järgi. Seda, milline see konkursside korraldamise kord on, me selles seaduses viimase detailini ei reguleeri. Me peame siin lähtuma ikkagi kehtivast isikuandmete kaitse seadusest, milles on tõepoolest niimoodi, et kandidaatide isikuandmeid ei ole kuni otsuse tegemiseni võimalik avaldada. Mis puudutab neid, kes ei osutunud valituks, siis olen ma väga skeptiline selles suhtes, et nende isikuandmeid võiks avaldada, näiteks et keegi kandideeris ega saanud seda kohta ja me võiksime teha selle avalikuks. Aga see on juba rohkem isikuandmete kaitse temaatika, konkursi korraldamise sellist korda me minu mäletamist mööda ei reguleerinud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Väga ilus kõne eelnõu kaitseks, niisugune tunne, et seal ei ole ühtegi musta täppi. Aga, härra minister, võib-olla on ikkagi seaduseelnõus mõned kitsaskohad?

Laulusalm ütleb, et nobody is perfect. Kindlasti midagi on. Aga selleks ongi parlamentaarne riigikord, et parlament sellesse teemasse süvenedes need kitsaskohad üles leiab. Jumal tänatud, et meil on koalitsioon ja opositsioon.

Robert Antropov, palun!

Lõpetuseks kiire ja lihtne küsimus. Loomulikult suureneb pärast seaduse vastuvõttu nendesamade töölepinguliste eksametnike tõttu väikesepalgaliste töörügajate armee. Aga küsimus on: mis jääb siis riigiametnike arvuks? Mis on teie eesmärk? Milline hakkab olema proportsioon elanike arvuga võrreldes? Kas me siin oleme ka või kas me üldse oleme viie hulgas, nagu öeldakse?

Praegu töötab avalikus teenistuses (inimesed, kes võetakse tööle haldusaktiga, mitte töölepinguga) ca 30 000 inimest. Eesmärk võiks olla, et see arv ei oleks suurem kui 22 000 ehk 8000 võrra peaks ametniku staatust omavate isikute arv vähenema. See on meie ettekujutus. Aga ma tahan veel kord korrata, et selle rakendamise praktika tuleb kindlasti raske ja keeruline. Mis see lõpparv on, see ei sõltu enam mitte niipalju Justiitsministeeriumist kui Rahandusministeeriumi konkreetsetest edasistest tegevustest. Mitte ilmaasjata ei ole siia sisse kirjutatud ka sellised asjad nagu personaliplaan ning rahandusministri kohustus esineda Riigikogu ees üks kord aastas, selleks et avalik teenistus muutuks läbipaistvamaks, kui ta on olnud seni. Kindlasti ei tohiks luua sellist avalikku teenistust, mis üksnes ainult paisub, nii nagu 1996. aasta seaduse alusel on juhtunud. Kuskil on ees mõistuslik piir.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teise küsimusena küsin uuesti ministeeriumi hingeelu kohta. Kui vaadata ka tänast olukorda, aga eriti eilset olukorda, kui konkurents tööjõuturul oli hoopis teistsugune, siis tuleb öelda, et kindlasti ka Justiitsministeeriumis oli aeg-ajalt mure, et inimesed tulevad ülikooli lõpukursustelt, saavad oma esimese töökogemuse avalikus sektoris, jah, tõepoolest madalamatel astmetel, aga siiski, ning kellel läheb hästi, need lähevad pereelu elama, ja kellel läheb teistpidi hästi, need lähevad erasektorisse. Kas avaliku teenistuse seaduse muutmine või uue seaduse tegemine võib tuua siia parema maine, et inimesed tahaksid siin karjääri edasi teha, või on tõenäosus vastupidine?

Aitäh! Selle seaduse ideoloogia on vastupidine karjäärisüsteemile. Me ikkagi eeldame, et kõik vabanevad või loodavad töökohad täidetakse konkursside teel. Sellise soovituse on andnud meile ka OECD, kuhu me pürgime. Kas see aitab kaasa avaliku teenistuse tugevnemisele? Tuleb loota. Mina pooldan sellist süsteemi, eriti väikeses riigis, kus kompetentsete inimeste puhul toimub era‑ ja avaliku sektori vahel pidev rotatsioon. Ma ei näe selles mitte midagi halba, kui erasektoris töötanud inimene tuleb ja töötab mõnda aega riigi heaks, ka ametnikuna, ja läheb seejärel tagasi erasektorisse. Sellisel juhul võib-olla vähenevad ühiskonnas need pinged ja selline kastidesse liigitamine, et see, kes on juba ükskord riigiametnik, siis see töötabki seal ja liigub ainult selle süsteemi sees. See on põhjustanud hulgaliselt eelarvamusi ja väga inetuid ütlemisi. Ma ei saa seda kuidagi heaks kiita. Ma olen ise tulnud erasektorist ja olen töötanud lõviosa oma töisest elust eraõiguslikus sfääris. Ma küll ei välista seda, et ma sinna kunagi tagasi pöördun.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid Riigikogu liikmed! Kahtlemata on meie heal kolleegil Aivar Riisalul ja justiitsministril õigus selles, et see eelnõu on seotud ühe Eesti suurima, nn ametnike parteiga ja kõik see, mis siin eelnõus kirjas on, ei pruugi päris kindlasti selle partei esindajatele ühtemoodi meeltmööda olla. Teistpidi võttes on see kindlasti ka põhjus, miks poliitikud peavad selle eelnõuga päris tõsiselt tegelema, et siia sätetesse ei tekiks õigusselgusetust või kaksipidi mõistmist, mis võiks eduka juriidilise asjaajamise juures tuua kaasa tagajärgi, mida me kindlasti ei sooviks.
Põhiseaduskomisjon pidas oma istungi selle eelnõu menetlemise teemal 16. juunil 2009. Istung oli väga tõsine, väga põhjalik. Peale komisjoni liikmete olime istungile palunud ka külalised eesotsas justiitsministriga ja Justiitsministeeriumi teiste oluliste ametnikega, kes olid olnud selle eelnõu väljatöötamise juures. Pärast pikki arutelusid, keskustelusid ja küsimustele vastamist otsustas komisjon tegelikult ilma hääletuseta, et teeb Riigikogule täna ettepaneku selle eelnõu esimese lugemise lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg võiks olla 2. oktoober kell 16.45. Veel otsustas komisjon selle eelnõu kohta küsida seisukohta Tallinna Tehnikaülikoolilt või lasta neil teha ekspertiis (kuidas soovite) ja saada vastus 20. oktoobriks. Eesmärgiks on tuvastada, kas see eelnõu toob kaasa kõik need positiivsed järelmid, mida meil on avaliku teenistuse edasiseks reformimiseks tarvis. Oleme küsinud arvamusi ka linnade liidult ja teistelt asjaomastelt organisatsioonidelt, kaasa arvatud Tartu ja Tallinna Linnavalitsus. Näiteks, kui palju ja kas haakub see kõik kohaliku omavalitsuse ametnikkonna edaspidise ülalpidamisega.
Mida me sellel komisjoni istungil veel otsustasime? Minister vastas küsimustele. Nagu ka täna siin saalis, ütles ta, et kehtiv avaliku teenistuse seadus on pärit juba 1996. aastast ja siin on praktilisi probleeme ning see ei ole kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud avaliku teenistuse põhimõtetega. Ametnikuks loetakse siiski isik, kes teostab reaalset riigivõimu. Oluline on teada sedagi, et selle eelnõu rakendamise seadus, mis peaks selle ühitama kehtiva õigusruumiga, on ka kohe-kohe Riigikogusse laekumas, see on vist lähipäevil Vabariigi Valitsuses. Nii et eelnõu on planeeritud seadusena kehtima hakkama 2011. aasta alguses.
Oli juttu sellest, et see eelnõu ei too kindlasti kohe kaasa suurt kokkuhoidu, kuid küll ta siiski kaugemas perspektiivis loob need võimalused. Eelnõu vähendab oluliselt avalikus teenistuses töötavate isikute hüvesid. Oli juttu sellestki, kas ei võiks tekkida mitmesuguseid pikalevenivaid kohtulugusid seoses osa ametnike ümbernimetamisega töötajateks töölepingu alusel. Komisjonis kuulasime ära seisukohad, et meil on olemas üks niisugune läbikäidud kohtuasi seoses Eesti Kohtuekspertiisi Instituudiga. Selle reformimise tagajärjel suur osa sealsetest töötajatest, kes olid varem teenistussuhtes, muutusid töölepingu alusel olevateks töötajateks. See kohtuasi andis riigile õiguse, riigil oli õigus niiviisi talitada ja endised ametnikud ei saanud selles mõttes oma tahtmist, sest töötingimused ja töö iseloom selle muutuse käigus ei muutunud.
Millest veel oli komisjonis juttu? Rääkisime üle, kes edaspidi jäävad avaliku teenistuse seaduse mõttes teenistujateks. Nüüd on seda ringi tõsiselt ahendatud. Rääkisime sellest, et usaldussuhte all mõeldakse seda, et see tuleneb ametivande andmisest. Avaliku võimu teostamise funktsioon usaldatakse isikutele ja selle ausa täitmise nimel võetakse isikult ametivanne. Ministri poliitilised nõunikud ei ole uue eelnõu järgi avalikud teenistujad. Ka selle kohta oli meil konkreetne küsimus.
Seaduseelnõu näeb ette, et moodustatakse eetikanõukogu. Selle üle tekkis valitsuses vaidlus, kuid lõpuks jäi siiski moodustamise ülesanne valitsusele eesotsas riigisekretäriga. See nõukogu peaks arutama teatud üldisi avaliku teenistuse küsimusi. Ministeeriumide kantslerid ja ministrid ei olnud selles küsimuses mitte nii väga entusiastlikud, kuid siiski niiviisi see jäi, et sinna peaks kuuluma ka teisi ühiskonnas tunnustatud inimesi. Hea kolleeg, kes praegu saalis küll ei ole, Igor Gräzin, väitis, et eetikanõukogu funktsioneerib ka praegu, juba olemasolevas avaliku õiguse maailmas ja kannab lühidalt nimetust kapo. Me seda päris tõsiselt ei võtnud, aga siiski oli seda hea kuulda.
Oli juttu sellest, kui õigustatud on see, et osa ametnikke nimetatakse tulevikus ka siis ametisse, kui neil ei ole Eesti Vabariigi kodakondsust, piisab Euroopa Liidu kodakondsusest. Kas see on kooskõlas põhiseaduse §‑ga 30, mille järgi ametikohad riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes täidetakse seaduse alusel ja korras Eesti kodanikega, kooskõlas seadusega erandkorras ka välisriigi kodakondsusega isikutega? Justiitsministeerium ei näinud põhjust, miks Euroopa Liidu kodanik ei võiks töötada kas või näiteks Eesti politseis. Väideti ka seda, et näiteks Suurbritannias on mõned kriminaalhooldajad juba Eesti kodakondsusega. Selliseid probleeme me arutasime.
Ka avaliku teenistuse staaži küsimused olid arutusel. Rääkisime ametnike registri moodustamisest ja katseajast. Nagu me rääkisime, ametnik teostab, piltlikult öeldes, riigivõimu, seetõttu on õigustatud see, et on võimalik talle määrata pikem katseaeg – kuni kuus kuud. Oli juttu veel sellest, et koondamishüvitised muutuvad selle eelnõu seaduseks muutumise järel oluliselt. Koondamishüvitis ühe kuupalga ulatuses on avalikus teenistuses praegustes tingimustes täiesti piisav. Rääkisime sellest, et koondamishüvitise saamine ei mahu õiguspärase ootuse printsiibi alla ja sellest tulenevalt ei ole ka arvata, et selles küsimuses võiks tulla olulisi kohtuvaidlusi.
Hea kolleeg Hannes Rumm tahtis seoses avaliku teenistuse efektiivsemaks muutmisega teada, et kui koondamistasude süsteem muutub paindlikumaks, kas see ei või uuesti kaasa tuua sundparteistamise probleeme. Meie ei arvanud, et uus seadus võimaldaks kedagi rohkem sundparteistada kui kehtiv seadus. Avalike konkursside puhul on tunduvalt raskem kedagi teatud viisil käituma sundida.
Lõppkokkuvõttes, nagu ma ütlesin, otsustas komisjon täna tulla selle eelnõuga saali ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Teile on küsimusi. Eiki Nestor, palun!

Austatud komisjoni esimees! Sina pikaajalise Riigikogu liikmena oled palju arutanud muudatusettepanekuid ja lugenud seaduseelnõusid. Sellelesamale eelnõule 538 on tulemas rakendusseadus. Ma arvan, et sa nõustud minuga, et rakendusseadust lugemata on keeruline selle eelnõu kohta isegi muudatusettepanekuid teha, sest väga paljud probleemid võivad olla hoopis rakendusseaduses lahenduse leidnud. Kas komisjon võiks arutada seda, et nende mõlema seaduse muudatusettepanekute tähtaeg oleks üks ja sama, et me saaksime korraga neid asju edasi viia?

Aitäh! Komisjon seda arutada kahtlemata võib, aga komisjon ei pruugi selle seisukohaga päriselt nõustuda. Küll aga olen ma ise seda meelt, et selle eelnõuga teisele lugemisele minna ei ole kindlasti õige ega sobilik, kui meil ei ole rakendusseaduse tekst tolleks hetkeks Riigikogule üle antud. Kuid, nagu ma ka oma esinemise alguses ütlesin, teadaolevalt on see lähipäevadel, ilmselt vist homme Vabariigi Valitsuses, mis tähendab seda, et pärast seda antakse see eelnõu kibekiiresti Riigikogule üle, millest omakorda võib teha järelduse, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 2. oktoober on see aeg, mis ajaks on meil kindlasti rakendusseaduse eelnõu ka olemas, head kolleegid, ja me saame vaadata, kas ja kuidas ta haakub olemasoleva õigusruumiga.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa juhtisid meie tähelepanu sellele, et põhiseaduskomisjon tellis lisaanalüüsid eelnõu kohta ja need ei laeku meile mitte enne 20. oktoobrit. Vabariigi Valitsusel või eelnõu algatajal oli selle eelnõu menetlemisega sedavõrd kiire, et ta pidas teatavasti võimalikuks selle juba ühe korra menetlusest välja võtta. Nagu me kõik mäletame, me oleksime seda heameelega siin Riigikogus menetlenud juba kevadel, paraku menetleme alles nüüd, sügisel, põhimõtteliselt sedasama eelnõu. Kas te siiski ei leia, et meil oleks tark teise lugemise parandusettepanekute esitamise tähtaega pikendada vähemalt analüüside laekumisest pisut edasi? See hoiaks lõpptulemusena kokku kõigi meie tööaega ja parandused saaksid olla, niivõrd kui neid võimaldatakse vormistada, ka sisulisemad.

Aitäh! Siin ei ole oluline, mida mina leian, mul on komisjoni otsus, et tähtaeg on 2. oktoober kell 16.45. Niimoodi on komisjon palunud. Ma arvan, et kõik need tähtajad on tegelikult mõistlikud, ja mis puudutab ekspertiisi vastuse saamist 20. oktoobriks, siis ka selles osas peame me komisjoni täiendavad istungid. Kui, nagu ma ka alguses ütlesin, selgub, et me saame selle eelnõuga kiirelt edasi minna, siis me kindlasti läheme selle eelnõuga kiirelt edasi ja mingeid asjatuid viivitamisi kindlasti ei tehta, ei peeta vajalikuks, aga kui on tarvis seda eelnõu muuta, siis võtab komisjon endale selle õiguse.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori!

Austatud juhataja, härra minister isiklikult ja armas, kallis Riigikogu! Laiemalt alustades, ma usun, et olukorras, kus tööturu motivaator on mobiilsus, on see seadus, mis meil praegu kehtib ja kus motivaator töötaja jaoks on vastupidine suurus ehk stabiilsus, üks suur rumalus. Praktilises elus avaldub see sellel moel, et avalikku teenistusse võetakse inimesi sisuliselt pärast suuliselt sõlmitud töölepinguläbirääkimisi ja vormistatakse see siis avaliku teenistuse seaduse alusel teistmoodi. Kui me vaatame asja töötaja seisukohalt (mina paraku kipun tema seisukohalt neid asju vaatama), siis kaotajaid selles kehtivas süsteemis ei olegi rohkem kui eelkõige töötajad ise. Sellepärast et needsamad mittevormistatud töölepingud kehtivad nii kaua, kuni töötab see ülemus, on ta siis minister, kantsler, linnapea, kes iganes. Kui tema on kadunud, siis seda suusõnalist lepet ka enam ei ole. Näiteid, ma arvan, leiate te kohaliku omavalitsuse või riigi tasandi elust küllaga. Nii et tegelikult, ma arvan, seda uut seadust vajavad avalikud teenistujad kõigepealt ise kõige rohkem ja neile on seda vaja.
Küll aga on siin kohti, kus ma ei saa öelda, et minu arusaamad ministri omadega kokku lähevad. Kõigepealt olen ma väga mitmes küsimuses eriarvamusel selles osas, mis puudutab soodustusi, mis praegu avalikel teenistujatel on. Ma ei saa neid kuidagi lugeda põhjendamatuks. Juba kas või selles mõttes, et väga paljud inimesed on selle teadmisega avalikku teenistusse tööle tulnud. Tõsi, seal on ka neid soodustusi, mille muutmiseks ei ole vaja midagi muud kui kehtivat seadust muuta. Tõesti, teaduskraadi eest lisatasu maksmine töö puhul, kus seda kraadi tegelikult vaja ei ole, ei ole ju sisuliselt põhjendatud. Praegu seda paraku teha tuleb. Selle jaoks ei olekski uut seadust vaja.
Uue seaduse sisuline ja kõige tähtsam pool ongi peidus selles eelnõus, mida valitsus homme arutab. Ma ei saa öelda härra ministrile, et me oleme selle eelnõu vastu, aga kindlasti ei ole me selle eelnõu poolt, kui selle seaduse rakendamise seadus ei ole korralik. See tähendab, et ülemineku koha pealt toetame me selgelt seda põhimõtet, et need inimesed, kes on ühtede ootuste-teadmistega riigitööle tulnud, peavad saama võimaluse teha seda tööd samamoodi lõpuni. Nende inimeste jaoks, keda tulevikus tööle võetakse, võiks kehtida teistsugune kord, mis on teistpidi püsti pandud.
Rakendusseaduse sündi ei usu vist seda eelnõu koostanud inimesed isegi. Eelnõu kõige nõrgem koht on § 4. Kõigepealt on mul küsimus härra Lindele. Võiks siiski arutada näiteks seda, kui põhjendatud on see, et me kuskil mujal, aga mitte seaduse tasemel, ütleme, et ühe töötaja jaoks kehtib üks seadus, töölepingu seadus, ja teise töötaja jaoks kehtib teine seadus, avaliku teenistuse seadus. See tase, kus see selgelt peaks välja tulema, on ikkagi seadus, seda ei saaks öelda minister. See on õiguslik pool. Teine pool on minu meelest koomiline. Täna oli siin juttu parteist. Ma nii vahvalt ei nimetaks, aga paradoks on selles, et nii kaua, kuni rakendusseadust ei ole, on ametnikkond erutatud, tal on küsimused ja need küsimused on kõik õiged, vabandage mind. Usku, et see rakendusseadus tuleb korralik, ka ju ei ole. Ma arvan, et usku sellesse, et rakendusseadus tuleb korralik, ei ole ka nendel ametnikel, kes selle seaduse koostasid. Sellepärast et § 4 selles sõnastuses, nagu ta toodud on, ja ministri esitatud n‑ö puhtpõhimõtteline lahendus, milline see avalik teenistus peaks olema, on kaks eri asja. Ma palun väga vabandust, minu sügav veendumus on, et need ametnikud, kes selle seaduse koostasid, ei peaks selle uue kontseptsiooni järgi olema avalikud teenistujad, nad võiks rahumeeli töölepingu alusel tööle võtta, aga seaduseelnõus jätsid nad endale ikka koha, et nad oleksid igal juhul ametnikud edasi. Vist ei usuta, et see rakendusseadus tuleb.
Nii et tuleb teha selle eelnõuga tööd, kuigi ma ise arvan, et tema menetlus läheb samamoodi hästi, nii nagu eelmise avaliku teenistuse ...

Hea ettekandja! Aeg.

... seaduse menetlus üle-eelmises Riigikogus. Aitäh! Vabandust!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Tarmo Männi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Ma tean, et selle eelnõu tee siia saali oli väga pikk ja okkaline. Põhilise vastuseisu leidis see eelnõu ju meie põhiseaduslikes institutsioonides, kes tegelevad õiguskaitsega. Lapake seda suurt eelnõupakki ja te veendute selles ise. Need asjad, mida minu kolleegid on siin küsinud, on läbinud nende auväärsete põhiseaduslike institutsioonide filtri. Nemad ise on sinna ka alla kirjutanud. See on olnud probleem. See tee on olnud okkaline. Ma ei leia, et nendes asjades valitses väga suur üksmeel, kui minister täna Riigikogu ette tuli.
Minul oli au olla kehtiva avaliku teenistuse seaduse sünni juures. Ma töötasin tollal Riigikantselei peadirektorina ja Riigikantselei koos Justiitsministeeriumiga tegeles avaliku teenistuse seaduse väljatöötamise ja rakendamisega. Tollal oli eesmärk üks: kui avaliku teenistuse süsteem luua, siis tuleb riiki luua tugev professionaalne ametnikekaader, millele saaks riik tugineda. Vaidlus Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel oli tollal põhiliselt üks, see puudutas seda, millisena avalik teenistus üles ehitatakse. Siin on meie ajalooline mälu, härra minister, pisut erinev. Justiitsministeerium taotles tollal rangelt suletud karjäärisüsteemi, Riigikantselei ja hiljem ka valitsus seda ei toetanud. Sündis selline kompromiss, et loodi avatud süsteem karjäärisüsteemi sugemetega, mis nüüdseks on töötanud ligi 14 aastat. Ma ei rutta ütlema, et see seadus on täitnud kõik eesmärgid, mis tollal püstitati. Kaugel sellest, siin on uusi hädasid peale tulnud, kuid ajalugu on just täpselt selline. Ma viibisin kõigil valitsuse istungitel, kus seda arutati. Austatud minister! Ma vastutan nende sõnade eest. Teie ministeerium tollal taotleski suletud süsteemi loomist, võttes üks ühele aluseks Saksa süsteemi. Mina pidasin tollal suureks töövõiduks seda, et see läbi ei läinud. Nii et me oleme tegelikult ühes suunas mõtlejad.
Aga vaatame, mis on juhtunud. Meie haldussuutmatusele on viimase paari-kolme aasta jooksul Euroopa Liidu keskorganid korduvalt tähelepanu juhtinud. Tähendab, on olemas probleem ametnikkonnaga, millele riik peaks tuginema. Kas me saame öelda, et see seaduseelnõu, mis on meie laual, kaotab selle puudujäägi? Mina isiklikult ei julge seda küll öelda. Ma olen olnud pikaaegne riigiametnik. Ma ei tea, millal minust tõeline poliitik saab, kui üldse saabki. Mul oli üks leivaisa, kes mind korduvalt õpetas: tead, noormees, poliitik ei räägi kunagi seda, mida mõtleb. Minul see viga on täna veel küljes. Ma ei hakka selle mehe nime ütlema, aga see oli nii.
Me räägime ametnike parteist (seda ütles härra Linde, seda rääkis keegi teine veel). Aga ametnike partei iseenesest on ju mingisugune tunnustus. Teisest küljest, see partei on ära rikutud, ma arvan, et siin saalis ei ole erakonda, kuhu need ametnikud, kes on ametnike parteis, ei kuuluks. Tähendab, üksmeelt selles parteis pole mitte mingisugust. Aga asi on muret tekitav küll.
Me oleme siin riigis harjunud rääkima ametnikest halvustavalt. Kui ma olin ise riigiametnik, siis torkas silma, et kui riigis leiti üks süüdlane, siis oli see alati ametnik. Mina ei mäleta korda, kui poliitikud oleksid milleski süüdi olnud. See oligi lihtne: suunata pahameel sinna, kus seda kõige lihtsam oli tekitada. Kas me võime küsimuse püstitada niimoodi: kas riigile on tugev ametnikkond, haritud ametnikkond parem kui igavesti poliittuultes olev poliitiline armee? Need asjad peavad toimima käsikäes ja olema tasakaalustatud, muidu midagi head välja ei tule.
Nende kahe seaduse, kehtiva seaduse ja eelnõu kõige olulisem vahe on see, et me hindame oluliselt ümber avaliku teenistuse mõiste, muutes ta riigikeskse staatuse ametkonna staatuseks ehk me anname nende küsimuste otsustamise poliitilise ministri meelevalda. See suund on siin saalis ammu olnud. Kas me seda tahame nüüd üksmeelselt heaks kiita? Minule on see vastuvõtmatu.
Täielikult on kadunud, sellest on juttu olnud, motivatsioonisüsteem, mis looks iseenesest tugeva kaadri. Vanadele töötajatele on küll puhvermehhanism loodud. Tasub kaaluda, kas see on põhiseaduskohane. Siin on kindlasti vastuseisu. Ma lugesin presidendi kantselei arvamust selle kohta. See nii üksühene ei ole, et me ütleme, et kogu selle puhversüsteemi tegemine on seaduslik.
Järgmised asjad, mis tekitavad küsimusi. Näiteks, tööletulek riigiasutusse toimub ainult avaliku konkursi kaudu, ka ajutise kohusetäitja kohale. Ma olen riigiasutustes palju töötanud ja inimesi tööle võtnud, ma tahan näha, kuidas see toimuma hakkab. Avalikud konkursid on loonud probleemi, et ministeeriumides on tekitatud kohusetäitjate armee, seal on inimesi, kes ei vasta haridusnõuetele jne. Aga kuidas see täpselt toimuma hakkab, see on ikka päris segane.
Palgasüsteem on omaette lugu. Ainult põhipalk ja tulemuspalk olukorras, kus riigitöö ei ole mitte millegagi mõõdetav, on probleem. Seda on püütud aastaid juurutada, sellest ei ole mitte midagi välja tulnud. See tähendab, et me jätame tegelikult ühe osa palgast õhku ja muudame ametniku sõltuvaks sellest, et ta teeks midagi sellist, mis tingimata selle 30% talle kätte annaks. See on olnud asutustes nii, ma tean seda. Ma ei tea, kas see on kõige parem lähenemisviis asjale, igal juhul tööjõuturul see palgasüsteem erasektoriga ei konkureeri. See on päris selge. Kui me seda tahame, siis on iseasi. Aga me peaksime palgasüsteemis lähtuma sellest, et avalik sektor peab olema ka erasektoriga konkureerimisvõimeline, muidu siia inimesi ei tule.
Väga tähelepanuväärne on see, et kõige mahukam osa sellest seadusest (ma olen selle läbi suutnud sirvida) on siiski karistused ja lahtilaskmisvõimalused. Tähendab, poliitikud kaitsevad ennast ametnike eest. Tasub vaadata, kui mahukaks on see muutunud kehtiva ATS‑iga võrreldes.
Nii et siin on, millele tähelepanu juhtida. Ma enne ütlesin, et praegusel avaliku teenistuse seadusel on omad puudused. Ametnikkond on politiseeritud, ministeeriumides on kt‑d oma koha leidnud ja neid on väga palju. Tähendab, konkursid pole ennast õigustanud ja ametikohti ei suudeta täita, kõik inimesed ei vasta haridusnõuetele. Me teame, et see vajab muutmist. Aga konkursi korras töölevõtt uue seaduse järgi politiseerimist ei välista. Me ju teame, kuidas need konkursid toimuvad. Kindlasti ei välista.
Nii et mina ei leia, et see seadus täidab oma eesmärki ja meie ametnikkond oluliselt tugevneb. Selle seadusega tuleks ikkagi edasi töötada, et eesmärk saavutada. Avaliku teenistuse seadus vajab täiustamist, see on selge. Ma ei saa nõustuda ka sellega, et rakendussätted ei ole siin saalis, kui me seda asja arutame. See on poliitilise korrektsuse küsimus, et neid asju tehakse koos. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Ken-Marti Vaheri! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ei ole kahtlust, et jälle on meil siin täna parlamendi menetluses habemega lugu. See on ühelt poolt kahetsusväärne. Vist kolmes kui mitte neljas valitsuskoalitsiooni lepingus on olnud sees selge lubadus avaliku teenistuse seadus tänapäevastada ja uus seadus vastu võtta. Samas on positiivne, et me seda täna arutame ja mitte päris vahetult enne järgmisi parlamendivalimisi, mis tähendaks selle eelnõu järjekordset menetlusest väljakukkumist, vaid siiski sellisel ajahetkel, kui võiks olla mõeldav uue avaliku teenistuse seaduse vastuvõtmine.
Isamaa ja Res Publica Liidu nimel võib-olla mõned märksõnad ja mõned teemakäsitlused selle menetlemise ääristamiseks. Ei ole ka kahtlust, et see eelnõu või, nagu minister tagasihoidlikult ütles, see väga hea eelnõu leiab kindlasti veelgi paremaks tegemist siin saalis ja nende debattide käigus, mis põhiseaduskomisjonis algavad.
Aga esimene n‑ö tänapäevastamise vajadus on tegelikult ju meile kõigile olnud selge juba päris mitu aastat. Me peame kindlasti vajalikuks seista selle eest, et just nimelt inimesed oleksid need avaliku teenistuse olulised lülid, kes tagaksid meile ausa, võimeka ja pühendunud ametnikkonna. Me peaksime endale selgelt aru andma, et kui tänapäevastamisega kaasneb lihtsalt avaliku teenistuse muutmine n‑ö fassaadiks või vaid kenaks ümbriseks, siis oleme me pööranud selle masinavärgi teise äärmusesse kui praegu. Tegelikult on avalikus teenistuses võrdlemisi jäik karjäärisüsteem ja on ajale äärmiselt jalgu jäänud soodustused. Me peaksime leidma nende kahe äärmuse vahel mõistliku tasakaalu. Mõistliku tasakaalu leidmiseks on kindlasti oluline, esiteks, nii nagu paljud siin on öelnud, et me saaksime seda teemat käsitleda koos rakenduskavaga, koos selle arusaamaga, mida toob uus avaliku teenistuse seadus ja tegelikult ka avaliku teenistuse mudel kaasa n‑ö finantsiliselt, milline hakkab olema rahanduslik koormus, mis selle rakendamist peaks ääristama, ja loomulikult ka see, et nende inimeste õiguspärane ootus, kes praegu ametnikena toimetavad, oleks täidetud.
Üks põhilisi asju, mis selles seaduses on välja toodud ka eesmärgina, on loomulikult selge palgakorraldus (ma arvan, et mitte keegi ei saa sellele väitele vastu väita), läbipaistev, lihtne, motiveeritud palgakorraldus. Palk võiks seaduseelnõu järgi koosneda põhipalgast, individuaalsest lisatasust ja tulemustasust. Ma arvan, et debatt võiks käia just nimelt selle paljuräägitud individuaalse lisatasu suuruse üle. Kas see on kolmandik ametniku tulevasest sissetulekust või võiks pigem olla see lähenemine, et põhipalk oleks absoluutne enamus, näiteks neli viiendikku inimese sissetulekust, kuna individuaalne lisatasu kujutab endast paratamatult subjektiivset elementi? Teatud subjektiivsus on põhjendatud, aga subjektiivsusel peaksid olema väga argumenteeritud piirid.
Üks põhimõte, mille üle, ma arvan, me võiksime väga põhjalikult debatti pidada, puudutab avalikustamise ja läbipaistvuse teemat, ka palgaandmete ja sissetulekute avalikustamist. Isamaa ja Res Publica Liidu meelest võiks kõikide avalikus sektoris töötavate inimeste, nii ametnike kui ka töötajate sissetuleku avalikustamine olla üks punkt, mida me võiksime arutada. Eelnõu §‑des 65 ja 66 on seda püütud lahti kirjutada just nimelt ametnikekeskselt, samas ei ole peetud nii oluliseks töötajate sissetulekute avalikustamist.
Üks põhimõtteline küsimus, mis selle eelnõuga kaasneb, on ka ministri mainitud nn teenistusstaaži temaatika. Päris mitmed põhiseaduslikud institutsioonid tõstatasid kooskõlastusringil selle teema. Kas tegelikult hakkab ametniku tööandjaks edaspidi olema riik või kohalik omavalitsus või on tööandja konkreetne ametkond, kus konkreetne ametnik tööle asub, ja kui ta sellest konkreetsest ametiasutusest lahkub, siis tegelikult algab tema staaž teises ametiasutuses uuesti? Ma arvan, et me võiksime siiski jääda selle lähenemise juurde, mis käsitleb ametniku tööandjana riiki või kohalikku omavalitsust, kus teenistusstaaž on teatud määral ka märk sellest, et ametniku panust pannakse tähele, seda väärtustatakse, et me väärtustame teatud järjepidevust. Isegi kui näiteks inimene alustab oma tööd ministeeriumiametnikuna, läheb edasi omavalitsusametnikuks, vahepeal töötab mõne aasta erasektoris ja tuleb tagasi riigiteenistusse, siis võiks tal olla teenistusstaaži arvestus kõikides ametkondades ühene ja sellest võiksid sõltuda ka need vähesed soodustused, mis on jäänud sellesse eelnõusse alles või milles me kokku lepime selle eelnõu menetluse käigus.
Soodustuste puhul näeb eelnõu ette, et sisuliselt jääb ametniku ainukese soodustusena alles 35 puhkusepäeva, võrreldes töölepingu alusel töötava isikuga. Ka siin on selge mõttekoht, kas see on õigustatud, et me sedavõrd lahjendame ära selle positsiooni, mida üks või teine ametnik peaks täitma ja mis võiks olla garantiidega ja teatud tagatistega täidetud, või oleks mõistlik näiteks see, et väärika teenistusstaažiga ametnikud võiksid omada võib-olla teatud pikemat etteteatamistähtaega koondamise puhul või ka teatud erisusi koondamishüvitiste puhul.
Professionaalsus ja kompetents, see on kindlasti üks teema, millel, ma loodan, menetluse käigus põhiseaduskomisjonis peatutakse. Seletuskirjas ei ole kahjuks seda ühe eesmärgina välja toodud. Euroopas on avaliku teenistuse üks olulisemaid tähelepanukohti see, kuidas tagada eelkõige tippametnike pidev kompetentsi tõus, nende töö kvaliteedi pidev paranemine.
Lisaks  näeb eelnõu ette kõrgemate ametnike põhipalkade määramise Vabariigi Valitsuse poolt. Ma arvan, et võiks olla mõeldav variant, et kõrgemate ametnike põhipalgad määrab seadusandja, nii nagu praegu on ühe eelnõu järgi, mis on ka parlamendi menetluses.
Ka teenistusse võtmise keeld nende isikute suhtes, kes on pannud toime erinevaid riigivastaseid tegusid, olgu see siis aususe kohustuse rikkumine või riigivastane kuritegu, mis praeguses avaliku teenistuse seaduses sisaldub, võiks olla mõttekoht, selle säilitamist võiks kaaluda.
Lõpetuseks. Ma loodan, et sellest tuleb väga põhjalik, mitte liigselt tormakas ja pealesurutud menetlus põhiseaduskomisjonis. Me tuleme loodetavasti ka siin saalis selle väga mahuka ja kirgi üleskütva eelnõu juurde veel mitmel korral tagasi. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja! Evelyn Sepp, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Uue avaliku teenistuse seaduse näol on järjekordselt mõneti tegemist eelnõuga, mis on tehtud seaduse tegemise rõõmust. Paraku just sellise käitumise eest hurjutas Vabariigi President ministeeriume parlamendi sügishooaega avavas kõnes. Segi on eesmärk ja vahendid, segi on ka põhjused ja tagajärjed. Iga riigi haldussuutlikkus ja heas mõttes bürokraatia professionaalsus tugineb stabiilsusele. Avaliku teenistuse lammutamine ja allutamine päevapoliitilistele meeleoludele ei ole Eesti-sugusele väikeriigile sobilik mudel. Ka tänased ettekanded neid hirme ei vähendanud, pigem süvendasid. Me ei saa endale lubada seda, mida saavad lubada endale Ameerika Ühendriigid, kus pärast uue administratsiooni ametisse asumist tehakse, piltlikult öeldes, lahti maja vasakpoolse tiiva uksed ja majatäis inimesi kõnnib välja ning parempoolsest tiivast kõnnib uus majatäis inimesi asemele. Meil on selleks lihtsalt liiga vähe ressursse, inimesi ja kogemust. Keskerakonna arvates ei ole selle eelnõu menetlemise raames võimalik parandada neid õigussuhteid, mis kohendamist vajavad. Tõsi, neid loomulikult on. Tegemist on kontseptuaalselt vastuvõtmatu ettepanekuga, mis meie hinnangul nõrgendab avalikku teenistust, vähendab selle motiveeritust ja politiseerib sundkorras selle jäänused täielikult. Me ei toeta haldussuutmatu, sõltuvuses, argliku ametnikkonna kujundamist, mida selle eelnõu alusel tehakse. See on ka põhjus, miks Keskerakond teeb ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 538 esimene lugemine tuleb lõpetada. Samas on Riigikogu juhatusele tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 538 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 28, vastu 44 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 538 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 2. oktoobri kell 16.45.
16. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 17. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Rein Langi! Ma palun vaikust täiskogu istungite saalis! Palun, härra minister!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Jätkame siis väga heade eelnõude menetlemist. Nii nagu Justiitsministeeriumil on üldiselt tavaks, oleme me eelnõusid ette valmistades töötanud läbi arenenud riikide, eriti just OECD liikmesriikide praktikat. OECD liikmesriigiks pürgib ka Eesti ja on iseenesest täiesti loogiline, et me vaatame läbi mitte ainult OECD soovitused ja konventsioonid, vaid ka OECD liikmesriikide seadused. Korruptsioonivastase seaduse eelnõu kirjutamisel oleme tutvunud Inglismaa, Kanada, USA ja Saksamaa normistikuga ning vaadanud eraldi ka ÜRO, OECD, GRECO ja Euroopa Liidu juhendeid ja uurimusi ning nende esitatud soovitusi. Eelnõu põhineb ka Justiitsministeeriumi enda ühiskonnateaduslikel uuringutel.
Nüüd eelnõu eesmärkidest. Põhimõtteliselt võib eelnõu eesmärke vaadelda nii laiemas kui ka kitsamas mõttes. Laiemas mõttes on uue korruptsioonivastase seaduse eelnõu eesmärk loomulikult korruptsiooni ennetamine. Aga kui konkreetsemaks minna, siis tuleks lähtuda järgmistest põhimõtetest. Esiteks, tarbetu halduskoormuse vähendamine. Teiseks, läbipaistvuse suurendamine avalikus sektoris. Kolmandaks, ametiisikute piirangute ja kohustuste täpsustamine. Neljandaks, huvide deklareerimise süsteemi tõhusamaks muutmine. Mitte vähem tähtis ei ole korruptsioonivastase teadlikkuse suurendamine ühiskonnas. Justiitsministeeriumi hinnangul aitaks eelnõu jõustumine seadusena suurendada kõrgemate ametnike ja poliitikute vastutust ühiskonnas ja vähendada korruptsiooniriske.
Nüüd peatun teie lahkel loal peamistel muudatustel, mida kavatsetakse õiguskorda sisse viia. Esiteks sõnastatakse ümber ametiisiku mõiste ja ametiisiku kohustused. Ametiisiku mõiste sõnastatakse ümber, lähtuvalt ametiisiku õigusest teha teisele isikule siduvat otsust, toimingut või tehingut või teostada järelevalvet või sisuliselt osaleda nimetatud tegevuses, kui see õigus tuleneb avaliku ülesande täitmisest. Ametiisikul on keelatud ametiseisundi, mõju, siseteabe ja avaliku vahendi korruptiivne kuritarvitamine, samuti korruptiivse tulu saamine. Korruptiivne on selline kuritarvitus, mis toob kaasa avaliku huvi seisukohast põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise. Samuti on ametiisikul kohustus kinni pidada tegevus‑ ja toimingupiirangutest ning esitada ettenähtud korras huvide deklaratsioon. Nende keeldude ja kohustuste rikkumine on karistatav. Täpsustatakse ametiisikuga seotud isikute ringi, mis peab välistama ka kaudse erahuvi korral ametitoimingu tegemise õiguse. Seotud isikud on nii lähisugulased, hõimlased kui ka juriidilised isikud, milles ametiisikul on teatud osalus või mille juhtorganisse ta kuulub. Samuti on ametiisikuga seotud isik see, kellest ta majanduslikult sõltub. Kui ametiisik on juriidilise isiku juhtorganis ametiasutuse esindajana, ei loeta ametiisikut ja juriidilist isikut seotud isikuteks.
Teine olulisem eesmärk on huvide deklareerimise süsteemi tõhustamine. Justiitsministeeriumis tehtud analüüsi kohaselt on kehtiv majanduslike huvide deklaratsioonide süsteem ebatõhus ega täida sellele pandud eesmärki ennetada korruptsiooni ja anda ülevaadet ametiisikute majanduslikest huvidest. Sama kinnitavad Riigikontrolli auditi tulemused ning erinevad rahvusvahelised hinnangud. Kehtiva süsteemi peamised probleemid on andmete formaalsus, esitajate rohkus ja sellega kaasnev halduskoormus ning ebatõhus järelevalve, samuti MHD esitamise protsessi keerukus. Eelnõu kohaselt tuleb ametiisikul esitada huvide deklaratsioon, kus lisaks oma varale tuleb deklareerida ka ametiisiku püsivas kasutuses olev vara, nõuded teiste isikute vastu, varalised annetused ning välismaal olev vara. Samuti tuleb deklareerida ametikohustusteväline tegevus ehk kõrvaltegevus, dividenditulu ning muud asjaolud, sealhulgas mittemajanduslikud, mis sisaldavad endas korruptsiooniohtu. Näiteks tuleb eelnõu kohaselt deklareerida liisitud auto kasutamine või ka Prantsuse Rivieras olev kinnisvara. Kõrgemate ametiisikute deklaratsioonide haldamiseks luuakse riiklik register. Deklarant täiendab registri poolt eeltäidetud deklaratsiooni andmeid ja esitab selle elektroonselt registrile, kus see muutub kättesaadavaks avalikkusele. Lauri Vahtre on saalist küll ära läinud, aga ta esitas mulle enne konkreetse küsimuse ja viitas IRL‑i fraktsioonis arutatule. Te olite vist aru saanud, et MHD‑vorm ei ole eeltäidetud. On küll, see on niimoodi mõeldud ja see tarkvaralahendus on sisuliselt juba olemas. Nii et kõik need varad, mis ametiisikul on Eesti riiklikes registrites, kajastuvad juba eeltäidetud vormis, ei ole vaja hakata meeles pidama või kuskilt otsima näiteks kinnistusregistri või maakatastri numbreid. Seega tekib erinevalt praegusest olukorrast, mil MHD‑d koguvad siin Toompeal kaustades tolmu, demokraatlikule riigile kohaselt ka majanduslike huvide deklaratsioonide avalikkuse kontroll. Väheneb deklarantide arv, seaduse kohaselt peavad deklaratsiooni esitama ainult kõrgemad ametiisikud, keda on ligikaudu 3000.
Kolmandaks tahan ma peatuda ametiisikute toimingu‑ ja tegevuspiirangutel. Selle eelnõuosa väljatöötamise tingis praeguste piirangute ebaselge regulatsioon, mis on avaliku sektori asutustes hulga probleeme tekitanud, nagu selgus ka meie analüüsist. Peamine muudatus tegevuspiirangute osas on see, et lähtutakse ametiisiku ametikohustustevälise tegevuse ehk kõrvaltegevuse vabaduse põhimõttest. Eelnõu kohaselt on ametiisikul üldiselt lubatud kõrvaltegevusega tegelda, sealhulgas töötada ettevõtjana või teise tööandja juures, välja arvatud siis, kui konkreetsel juhul esinevad alused selle keelamiseks. Näiteks ei ole üldjuhul põhjust, miks peaks ametiisikul olema keelatud turismitalu pidamine ka juriidilise isiku kaudu, mille juhatusse ta ise kuulub. Justiitsministeeriumi hinnangul on niisugune lähenemine tunduvalt leebem sekkumine isiku põhiõigustesse ning on kooskõlas põhiõiguste piiramise üldise loogikaga. Reegliks on põhiõiguse olemasolu ning riik saab seda piirata üksnes teatud tingimustel. Kehtivas seaduses on reegliks põhiõiguse piirang ning riik saab teatud tingimustel piirangut mitte kohaldada ja inimese põhiõiguse n‑ö lubada või taastada. Lubamine suurendab Justiitsministeeriumi hinnangul läbipaistvust, kuna keelamine ei kaota korruptsiooniohtu ja raskendab korruptsiooni avastamist. Samuti on lähtutud põhimõttest, et mida vastutusrikkamal kohal ametiisik töötab, seda rangemad on temale laienevad piirangud. Ametnike tegevuspiirangud on ette nähtud avaliku teenistuse seaduse eelnõus, muude ametiisikute tegevuspiirangud tulenevad eriseadustest. Tegevuspiirangutest tuleb eristada toimingupiiranguid, mis kehtivad kõigi ametiisikute suhtes. Toimingupiirang on keeld teha otsust, toimingut või tehingut või osaleda otsuse, toimingu või tehingu tegemises juhul, kui see mõjutab ametiisiku enda või temaga seotud isikute erahuve või sisaldab muud teadvustatud korruptsiooniohtu. Toimingupiirangu korral peab ametiisik teavitama nimetatud konfliktist oma ülemust, kes otsustab, kuidas toimida. Tuleb tunnistada, et eelnõus nähakse ette erandid, mis puhul toimingupiirangut ei kohaldata. Näiteks ei pea päästeametnik järgima korruptsioonivastases seaduses ettenähtud protseduuri juhul, kui on tarvis tulest päästa oma lähisugulast, samuti ei ole volikogu liikmel kohustust taandada ennast määruse ehk üldakti arutelust, kuigi üldakt puudutab volikogu liikme otseseid või kaudseid hüvesid.
Neljandaks peatun ma mõnevõrra väiksematel muudatustel, mis selle eelnõuga õiguskorda sisse viia tahetakse. Korruptsioonijuhtumist teataja kaitseks nähakse lisaks anonüümsuse tagamisele ette jagatud tõendamiskoormisega tsiviilvastutus. Näiteks, kui ametiisik on pärast korruptsioonijuhtumist politseile teatamist isikut ebavõrdselt kohelnud, peab ametiisik ise tõendama, et tema käitumise motiiv ei olnud soov isikule korruptsioonijuhtumist teatamise eest kätte maksta. Samas kaotatakse ametiisiku korruptiivsest teost teatamise kohustus koos seda tagava väärteosanktsiooniga, kuna see regulatsioon ei ole oma eesmärki täitnud ehk, nimetame asju õigete nimedega, ei ole käivitunud.
Lisaks täpsustatakse korruptsioonialaste väärtegude koosseise. Ametiisiku kohustuste rikkumine on karistatav väärteona trahviga kuni 18 000 krooni. Erinevalt kehtivast seadusest ei käsitle eelnõu distsiplinaarkaristusi, sealhulgas vallandamist. Samuti ühtlustatakse seaduste regulatsiooni tegevuspiirangute ja kriminaalvastutuse osas.
Kui ma oma ettekande alguses peatusin eelnõu laiemal eesmärgil, siis kitsama mõju võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. Ametiisiku mõiste oleks selgem ja konkreetsem kui senises korruptsioonivastases seaduses ja see vastaks ka rahvusvahelisele kontseptsioonile. Korruptiivsest teost teatajale on tagatud garantiid omavoli vastu ning samas on kaotatud vastutus korruptiivsest teost teatamata jätmise eest. Ametiisiku kõrvaltegevuse lubamise süsteem on selgemini reguleeritud. Kuna kõrvaltegevuse keelu kohta antakse konkreetne haldusakt, on see ka kontrollitav. Täpsustatud on toimingupiirangu regulatsiooni. Huvide deklareerimise süsteem muutub sisulisemaks ja kontrollitavamaks.
Kokkuvõtlikult öeldes on eelnõul pigem laiem mõju korruptsiooni ennetamise seisukohalt kui konkreetsem mõju ametiisikute tegevusele. Paljud asjaolud, mis vastavalt nimetatud uuringule on kehtiva seaduse kohaldamisel segadust tekitanud, oleksid eelnõu vastuvõtmisega likvideeritud. Oluline mõju on ka see, et eelnõuga deklareerib riik, milline käitumine on teatud ametiisikute puhul keelatud, ennetades niiviisi ka korruptsiooniohtlikke suhteid ja huvide konflikti. Valitsus toetab kindlasti eelnõu esimese lugemise täna lõpetamist ehk toetab põhiseaduskomisjoni vastavat ettepanekut. Aitäh!

Teile on küsimusi. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma olen täiesti nõus väitega, et praegu ei aita kokkukogutavad deklaratsioonid oma sisult ja vormilt mitte kuidagi avastada korruptsioonijuhtumeid, ei aita korruptsiooniga reaalselt võidelda. Põhimõtteliselt sedasama mõtet väljendasid sa mitmel puhul ka komisjonis, millest omakorda saab teha sisuliselt veel ühe järelduse, et ega see kraad kangem deklaratsioonivorm ka ei aita võidelda korruptsiooniga ega nende deklaratsioonide alusel korruptsiooni ei avastata, selleks on ikka muud protseduurid, mida nii ehk naa on võimalik rakendada ja loodetavasti rakendataksegi. Siit minu küsimus: kui see seadus ei aita meil põhimõtteliselt rohkem võidelda korruptsiooni vastu, siis milleks me selliseid muudatusi ette võtame? See on täiesti põhimõtteline küsimus, eriti olemasolevate või pisut muutuvate deklaratsioonide täitmise valguses.

Selles küsimuses peegeldub see, et te ei ole enda jaoks üldse selgeks teinud demokraatliku riigivalitsemise mehhanismi. Ega siis majanduslike huvide deklaratsiooni eesmärk ei ole anda politseile mingisuguseid andmeid. Politseil, eriti kaitsepolitseil, on oma tegevuseks olemas muud seaduslikud meetodid. See korruptsiooni vältimise teema, mis tuleneb sellest seadusest, on eelkõige avalikkuse kontroll. Ehk majanduslike huvide deklareerimine ja nende deklaratsioonide avalikuks, kõigile kättesaadavaks tegemine peab võimaldama riigivalitsemise läbipaistvust ja kõigi kontrolli, igaühe kontrolli. See on tegelikult see asja sisu, mismoodi välditakse selle kaudu korruptsiooni. Kui te ütlete, et see, et MHD‑d ka sellises vormis ei anna ju politseile mitte midagi uut, et mis me neid siis teeme, siis see on hoopis teine teema. Siin me lähtume ikkagi üldisest demokraatia printsiibist ja ühiskonna läbipaistvusest.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Kindlasti saab selle eelnõu puhul üheks diskussiooni objektiks deklarantide arv, see, kes peavad deklaratsioone esitama. Ühest küljest on muidugi mõistetav, et ei ole mõtet tarbetut halduskoormust tekitada. Teiselt poolt võib aga tekkida olukord, kus mingisugune kategooria ametiisikuid pääseb liiga kergelt kohustusest deklareerida. Ma pean siin silmas näiteks poliitilisi nõunikke ministeeriumides, keda on üsna palju. Ma olen seda seaduseelnõu vaadates aru saanud, et nad ei pea deklareerima oma majanduslikke huvisid. Aga kui me vaatame senist korruptsioonipraktikat, siis päris mitmel juhul on just nimelt poliitiliste ametnike, nõunike puhul olnud tegemist korruptsioonisituatsiooniga. Olen ma asjast õigesti aru saanud?

Aitäh! Ega mul palju ei ole midagi lisada, võrreldes vastusega eelmisele küsijale. Veel üks kord: ega siis deklaratsioonide esitamine ei ole vajalik politseile, see on vajalik üldsusele. Me räägime ikkagi kõrgematest ametiisikutest, kelle elustandard ja varad peaksid olema teistele ühiskonnaliikmetele teada. Mina küll ei poolda seda, et me muudame varade deklareerimise kohustuslikuks väga laiale isikuteringile ja teeme need andmed kõigile kättesaadavaks. Eesti põhiseadus tagab isikutele ka privaatautonoomia, sõltumata nende tegevusalast. Kui teie arvate, et see väldib korruptsiooni, kui me määrame deklarantide hulgaks näiteks 30 000 või 50 000, siis mina sellesse eriti ei usu.

Mari-Ann Kelam, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi teie tänases ettekandes natuke segaseks, mida te rääkisite volikogu liikmetest, kohalikest omavalitsustest ja enda taandamisest teatava hääletamise puhul. Ma seaduses ei leidnud seda kohta. Ma tean, et kohalikel omavalitsustel on väga tihti probleem, et kui volikogu liikmed on nõukogude liikmed ja täidavad tegelikult valla ülesandeid, kuna nad on valla ettevõtte nõukogudes, siis peavad nad taandama ennast hääletuselt, kus tegelikult nendel isiklikku kasu saada ei ole. See töö, mis nad teevad, on valla hüvanguks.

Aitäh küsimuse eest! Mida ma ütlesin? Ma ütlesin seda, et seaduseelnõu järgi on väga üheselt öeldud, et volikogu liikmed ei pea taandama ennast määruse ehk üldakti arutelust, kuigi see üldakt puudutab volikogu liikme otseseid või kaudseid huve. Ehk volikogu liikmed ei pea ennast taandama, kui arutatakse näiteks nende kompensatsioone või hüvitisi. Eesti õiguspraktikas on üles kerkinud teema, kas nad üldse võivadki otsustada endale mingisuguste kompensatsioonide maksmist. Selle võib ju absurdi ajada ja öelda, et Riigikogu liikmetel ei olegi õigust võtta vastu seadust, mis kehtestaks nende oma palga, või riigieelarvet, mis annab Riigikogu ruumide kütmiseks raha. See on põhjustanud teoreetilisi vaidlusi. Kui me oletame, et volikogu liikmed on samal ajal omavalitsuse kas äriühingute või sihtasutuste nõukogu liikmed, siis siin tuleb lähtuda printsiibist, et igasugune huvide konflikt on võimalik. Kui huvide konflikti situatsioon on, siis rakendub ka toimingu tegemise piirangu kohustus ehk iseendaga ja oma lähisugulastega tehingute tegemine ei pea olema mitte üksnes ainult ebaeetiline, vaid ka seadusvastane. Tuleb ikkagi hinnata olukorda ja vajaduse korral, kui tõepoolest arutatakse tehingu tegemist ettevõttega, milles on ametiisikul oma osa (volikogu liige ei ole otseselt ametiisik, aga selle seaduse tähenduses on), siis seal osaleda ei ole mõistlik ja selle seaduse järgi on see ka seadusvastane.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Härra minister! Te saite minust valesti aru. Mina ei kaitsenud sugugi seisukohta, et deklaratsioone peaks olema 30 000, nii nagu neid praegu on. Me oleme täna päris pikalt rääkinud ametnike armeest, kes tegelikult riiki juhib. Praegu tekib olukord, kus suhteliselt väike osa ametiisikutest või kõrgematest ametnikest, kes neid deklaratsioone peavad esitama, on sellises avalikus registris ja seetõttu väga olulisel määral kollase ajakirjanduse mõju all. Kas ka siin on mingisugune privaatsuse määr olemas mingitele andmetele ligipääsu jaoks ja teiselt poolt, kas mõned võiksid seal veel juures olla? Siin on see tasakaalu küsimus.

Aitäh! Selle küsimuse üle me võime teoretiseerida siin järgmise tunni. Kogu selle seaduse mõte ongi see, et majanduslike huvide deklaratsioone esitama kohustatud isikute puhul on see informatsioon kõigile kättesaadav. Sellepärast see isikutering ongi kitsas ja piiratud võimalikult kõrgel positsioonil olevate isikutega. Sellisel juhul on selline eraelu lahtikiskumine ka põhiseaduse seisukohalt proportsionaalne. Kui me hakkaksime seda isikuteringi oluliselt laiendama, siis tekiks kohe küsimus privaatautonoomiast. Me võime küll panna nendele isikutele kohustuse avalikule võimule oma majanduslikud huvid deklareerida, aga me ei saa öelda, et need andmed muutuvad automaatselt kõigile kättesaadavaks. Siis tekib jälle uus küsimus: kuidas me neid andmeid hoiame ja kellele neid tuleb või võib välja anda? Tekib küsimus teadmisvajadusega isikute ringi piiritlemisest. Niimoodi jõuame me hästi keerukate konstruktsioonideni. Sellepärast ongi Justiitsministeerium pannud ette lihtsa lahenduse: need, kes deklareerivad, need ka teavad, et ühiskonna seisukohalt on nende andmete kõigile kättesaadavaks tegemine proportsionaalne meede. Järelikult, see isikutering väga lai olla ei saa. Mis puudutab teie esitatud konstruktsiooni kollase ajakirjanduse kohta, siis võin teile oma kogemustest öelda, et see asi on risti vastupidi. Ajakirjandus tavaliselt minetab igasuguse huvi, kui andmed on 100% avalikud ja ripuvad 24 tundi veebis, sest siis ei ole enam argumenti, et näed, midagi on kuskil salaja või suri-muri tehtud, vaid kui kõigile on informatsioon kättesaadav, siis ei ole mõtet seda enam ümber trükkida. Kui isikute varalised huvid oleksid väljanõutavad ainult teabenõude kaudu, siis hakataks neid andmeid välja nõudma valikuliselt ehk ainult teatavat osa nendest ja siis õnnestuks muidugi kokku keeta kõikvõimalikke konstruktsioone. Selles mõttes üritan ma hajutada teie kahtlusi avalikustamise ees. Mida selgem, mida ühesem on see regulatsioon ja mida avalikum see on, seda vähem on tegelikult põhjust kõikvõimalikeks spekulatsioonideks. Aga veel kord: see saab olla üksnes proportsionaalne meede ehk rakendatav ainult teatud isikute suhtes, see ei saa olla väga lai ring.

Maret Merisaar, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu § 7 lõikes 4 on kirjas "muu isik", kellest ametiisik on mingil viisil sõltuv. Kas siin on mõeldud ka vabaabielukaaslasi või nemad jäävad välja, nemad ei ole seotud isikud?

Vastus saab siin olla jah. See on üks säte, mis on ilmselt järgmiste vaidluste objekt. See on OECD soovitus, et ametiisikute puhul tuleb arvestada ka neid isikuid, kes on nendest sõltuvad. Mismoodi Eesti õigus selle üle võtab, ma arvan, selle üle me võiksime põhiseaduskomisjonis veel edasi diskuteerida.

Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Ma küsin selle meetme proportsionaalsuse kohta, haaran n‑ö sõnasabast kinni. Küsimus on selles: kus on see teoreetiline kriteerium, mille järgi me otsustame, et kui me räägime 3000 deklareerijast, siis see on mõistlik arv, ja kui me räägime 30 000‑st, siis on see liiga palju? Mis on see sisuline kriteerium, kust tuleb see proportsionaalsus? Eriti, kui meil on tänapäeval elektroonilised andmebaasid ja nende haldamine on odav, keegi ei pea kunagi läbi lugema ei 3000 ega ka 30 000 deklaratsiooni, kummagi variandi puhul ei tule kõne alla, et keegi, näiteks komisjoni liikmed, nad läbi loeks. See ei ole mõeldav. Küsimus on: kus on see teoreetiline kriteerium, mis ütleb, et see on optimaalne? Millest see tuletub?

Aitäh! Ega see ei tuletu mingist numbrist. Te ilmselt saite minust natuke valesti aru, et see on nagu matemaatiliselt öeldav. Põhiseaduslik tagatis on ka õigus eraelu puutumatusele. Varanduslik seisund, tulud, majanduslikud huvid on kindlasti isiku eraelu ja igal juhul, kui seadusega kehtestada isikule mingisuguseid kohustusi, panna talle peale mingi koormis, näiteks kohustus midagi avalikustada, tuleb kaaluda seda eraelu puutumatuse väärtust. Sellest tulebki lähtuda. Kas näiteks töötamine vallavalitsuses väikeametnikuna on selline hüve, et see kaalub üles eraelu puutumatuse? Minu jaoks ei ole see nii. Küll aga töötamine kõrgema riigiametnikuna või näiteks valitaval ametikohal, olgu siis Riigikogus või omavalitsuse volikogus, võib eraelu puutumatuse üles kaaluda. Selles küsimuses peab seadusandja hindama kõiki põhiseadusest tulenevaid väärtusi võrdselt. Ei saa teha väärtuste gradatsiooni, et ühelt poolt on avalikkuse huvi suurem väärtus kui eraelu puutumatus. Need on võrdse kaaluga väärtused.

Trivimi Velliste, palun!

Aitäh! Ma tänan selle vastuse eest! Aga ma küsin siiski veel. Härra minister just rõhutas oma ettekandes eriliselt läbipaistvuse tähtsust, et see on nagu kogu asja võtmeküsimus, see läbipaistvus ja andmete kättesaadavus kogu ühiskonnale. Kas see ei ole siiski olulisem väärtus kui võimalik eraelu puutumatus? Siin tekib ikkagi küsimus, kas nende 3000 inimese puhul ei teki ohtu, et ka nendel on piisavalt tugev kaalutlus eraelu puutumatuse kohta, kuigi nad on, jah, mingil kõrgemal ametikohal ja kuuluvad sellesse kitsamasse ringi, aga ka nendel on sellisel juhul õigus nõuda eraelu puutumatust.

Aitäh! Kindlasti on, ka nendel 3000 inimesel on eraelu puutumatuse õigus, aga selle piiramine selliselt, et nende varanduslikud huvid muudetakse kõigile teatavaks, on minu hinnangul proportsionaalne. Me ei leia põhiseaduses sellist absoluutset väärtust nagu ühiskonna ja avaliku sektori läbipaistvus, küll aga me leiame sealt paragrahvi, mis tagab eraelu puutumatuse. Läbipaistvus on põhiseaduse alusel tuletatud väärtus. Me leiame sealt paragrahve, mis peavad tagama riigi toimimise seadustele vastavalt, aga kuskil pole öeldud, et kõigi isikute, kes töötavad riigi või omavalitsuse heaks, varaline seisund või eraelu peab olema läbipaistev, kuid eraelu puutumatus on eraldi põhiseaduslik väärtus.

Härra minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde. Palun!

Aitäh! Austatud siinolijad! Riigikogu põhiseaduskomisjon peab võitlust korruptsiooniga Eesti Vabariigis väga oluliseks. Mis puutub sellesse seaduseelnõusse, siis selles osas teeb põhiseaduskomisjon oma 16. juuni 2009. aasta komisjoni istungi põhjal teile ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks palume määrata 2. oktoober kell 16.45. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat põhjalikkuse eest! Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Mart Nuti!

Härra juhataja! Lugupeetud siia jäänud Riigikogu liikmed! Härra minister! Meie fraktsioon tõepoolest arutas seda seaduseelnõu ehk korruptsioonivastase seaduse eelnõu täna hommikul päris põhjalikult. Mitmed küsimused kahtlemata õhku jäid.
Esiteks, muidugi tuleb tunnistada, et korruptsioonivastase seaduse uut versiooni oli ammu vaja. Kehtiv versioon on ajale jalgu jäänud ja me oleme uut versiooni oodanud juba päris mitu head aastat. Nii et kindlasti on hea, et see eelnõu on meie laudadel ja arutelu all. Samas ei saa üle küsimusest, kas nimetatud eelnõu korruptsioonivastases võitluses oluliselt kaasa aitab. Härra minister vastas, nagu me tegelikult teame, et seda seadust ei ole vaja mitte uurimisorganitele, kellel on niikuinii olemas alus korruptiivsetele aktidele jälile saamiseks, vaid see on mõeldud ikkagi avalikkuse jaoks. Ainult (see on muidugi igaühe isiklik küsimus), kas see tegelikult aitab korruptsiooni ennetada või mitte, kui Õhtuleht lihtsalt saab konkreetselt ühest andmebaasist kätte kõik need andmed, mis on iseenesest niikuinii avalikud, ja täidab sellega oma leheveerud? 95% nendest andmetest oleksid kättesaadavad ka siis, kui tehtaks natuke rohkem tööd ja need asjad leitaks andmebaasidest nii või teisiti üles. See on rohkem retooriline küsimus. Ei ole midagi kuritegelikku selles, kui need andmebaasid on ajakirjandusele lihtsamalt kättesaadavad, aga kas see on sellisel puhul korruptsioonivastane võitlus, see on küll küsimus.
Teine aspekt. Kas deklaratsiooni vorm (deklaratsioonist paraku on olnud arutelu käigus palju juttu) oli meie teada eeltäidetav või mitte? Jah, me loomulikult teame, et see oli eeltäidetav, kuna nimetatud eelnõu arutati komisjonis ka enne Riigikogu suveperioodi. Ainult võib-olla jäi natuke õhku küsimus, mil moel see eeltäitmine toimub. Kas seda täidab vastav ametiisik ise esimesel katsel ja järgnevalt see eeltäidetud vorm tuleb talle parandamiseks või see eeltäidetud vorm tuleb ametkonnalt teiste, juba olemasolevate andmete põhjal ja ametiisikul ei ole muud vaeva, kui ta lihtsalt, ütleme, heidab pilgu peale, vaatab, kas andmetes on mingeid muudatusi toimunud või mitte, ja kirjutab sellele alla? Iseenesest ei olegi see vahe väheoluline, sest esimesel juhul tekib olukord, kus andmeid dubleeritakse ja tegelikult langeb nii andmete esitajale kui ka kontrollijale päris suur vastutus andmete kontrollimisel. Teisel juhul on selle isiku vastutus võib-olla natuke väiksem. Aga õhku jääb kahtlemata küsimus, miks andmete dubleerimine sellisel juhul üldse vajalik on. Näiteks, me vaatasime seda deklaratsioonivormi, tegelikult ca pool nendest andmetest on üle kantud tuludeklaratsioonist. Kas see on otstarbekas? Siin on kahtlemata küsimusi.
Järgmine küsimus on seotud mitme isikuteringiga. Näiteks, kas lähisugulaste andmed peaksid olema tingimata nii avalikult välja toodud? Päris kindlasti ei ole näiteks ametiisiku vanemad kuidagi vastutavad selle eest, et nende järeltulija on ametiisik, ja tekib küsimus, kas nende isikukoodid võiksid laiemale ringile teada olla. Ma ei hakka siin täpsustama, siin on osa valdkondi, mis ei ole avalikud, osa on avalikud, aga see küsimus, kas nende andmete küsimine on põhjendatud või mitte, kahtlemata jääb.
Samas koorus meie arutelust välja, et mõnes valdkonnas, näiteks välismaalt saadava regulaarse tulu puhul, peaks kontroll olema võib-olla hoopiski tõhusam ja selles mõttes on üksikasjalik deklareerimine põhjendatud. Kui me deklaratsioonivormi edaspidi vaatame, siis võib-olla need rõhuasetused võiksid olla keskendatud ikkagi nendele aspektidele, mis iseenesestmõistetavalt teada ja avalikud ei ole.
Võib-olla viimane aspekt. Tõepoolest, ma arvan, et see on õige tee, et seda isikuteringi, kes deklaratsioone peab esitama, tõmmatakse koomale. Aga äkki peaksid sellesse loetellu ikkagi kuuluma mitmed ametiisikud, kelle ametikoht on väga korruptsioonialdis, näiteks, kui me räägime linnaametnikest, linnaosavanematest, riigiettevõtete või omavalitsusettevõtete juhtidest, nõukogu liikmetest.
Ma arvan, et nimetatud eelnõu on vaja, sellega tegelemine on oluline ja need üksikud puudused on võimalik menetluse käigus kõrvaldada. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 539 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a. 2. oktoobri kell 16.45. Esimene lugemine on lõpetatud ja viimase päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Ma tänan teid, head ametikaaslased! Jõudu teile teie töös ja kohtumiseni homme hommikul kell 10!

Istungi lõpp kell 20.24.