Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu esimese töönädala teisipäevast istungit. Ma palun Riigikogu kõnepulti neid Riigikogu liikmeid, kellel on üle anda eelnõusid või arupärimisi. Aga kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Väga suur hulk Keskerakonna fraktsiooni liikmeid tahab üle anda arupärimise põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Tegemist on küsimusega, mis puudutab hindu. Praegu ei saa õiglast hinda ei kaupmees ega põllumees. Põllumajandus-kaubanduskoda on teatanud, et toidukaupade hinna langus poodides saaks toimuda vaid kaupmeeste juurdehindluse vähenedes, kuna põllumehed saavad üha väiksema osa tarbijatelt küsitavast hinnast. Meie küsimused puudutavad põllumajandus-kaubanduskoja statistikat, selles peegelduvat tegelikkust. Me tahame teada, millised on Põllumajandusministeeriumi arvutused tulu jagunemise ahela kohta (põllumees, toiduainetööstus, kaubandus). Me tahame ka teada, kas põllumajandustootja saab ministri arvates praegu kauba eest õiglast hinda. Kokku on meil seitse küsimust ja ma soovin selle arupärimise üle anda.

Kolleeg Kadri Simson, palun!

Head kolleegid! Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 90 lõike 1 punkti 2 kohaselt esitab Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu. Komisjoni liikmeks saaks Aivar Riisalu Kadri Simsoni asemel ja asendusliikmeks Arvo Sarapuu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui need vastavad Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses ettenähtud nõuetele, siis otsustab Riigikogu juhatus kolme tööpäeva jooksul eelnõude menetlusse võtmise ja arupärimine edastatakse kohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Elle Kulli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikmeks.
Seoses Riigikogu liikme Tiina Oraste volituste lõppemisega tema nimetamise tõttu Järva maavanemaks asub alates s.a 1. oktoobrist Riigikogu liikmeks asendusliige Sven Sester.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikme Jüri Tamme arupärimise riigikontrolör Mihkel Oviirile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 93 Riigikogu liiget, 8 Riigikogu liiget kohalolijaks ei registreerunud.

Hea Riigikogu! Asume nüüd tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimesena on päevakorras väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu esimene lugemine. Tegu on ühel lugemisel vastuvõetava eelnõuga. Palun Riigikogu pulti ettekandjaks väliskomisjoni esimehe Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on väga hea meel olla siin selle parlamendihooaja kõige esimese eelnõuga. Selleks eelnõuks on Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmise eelnõu. Nagu me mäletame, toimusid suve hakul valimised Euroopa Parlamenti. Mõned Riigikogu liikmed osutusid sinna valituks ja üks neist oli seni Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni kuulunud Kristiina Ojuland. Sellest lähtuvalt tegi Kristiina Ojulandi fraktsioon, Reformierakonna fraktsioon, ettepaneku nimetada tema asemel sellesse delegatsiooni kolleeg Silver Meikar. Väliskomisjon sellise otsuse eelnõu 17. juunil s.a ka algatas. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 28. augustil kell 16. Selleks ajaks ühtegi muudatusettepanekut komisjonile ei laekunud.
Me kõik kuulasime eile huviga, kuidas Riigikogu esimees mõnevõrra tavatult jagas meile kätte täpsed juhtnöörid, kuidas eeloleva parlamendihooaja jooksul tuleb hääletada maksuseaduste eelnõude puhul, milliseid tuleb toetada, milliseid mitte. Kuulasin, kõrvad kikkis, aga Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni muutmise kohta juhtnööre ei antud. Seetõttu esitan ma siin väliskomisjoni ettepaneku. Väliskomisjon teeb konsensuslikult saalile ettepaneku teie ees olev otsuse eelnõu Riigikogu otsusena täna esimesel lugemisel vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Kas on kõnesoove? Kõnesoove ega sõnavõtusoove ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Muudatusettepanekuid eelnõu koha esitatud ei ole. Võime asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid! Kas võime asuda hääletama?
Panen lõpphääletusele väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 547. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Otsus on vastu võetud.

Järgmisena on meil päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati 20. mail s.a. Seaduse peamine eesmärk on viia kehtiv kiirgusseadus kooskõlla direktiivi Euratom nõuetega. See direktiiv käsitleb radioaktiivsete jäätmete vedu liikmesriikide vahel. Ühtlasi võetakse selle seadusega kasutusele termin "kasutatud tuumkütus". Eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 3. juunil s.a kell 16. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Keskkonnakomisjon otsustas oma 15. juuni istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek lõpetada 15. septembril kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine ja saata seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ega sõnavõtusoove ei ole. Läbirääkimised on lõppenud. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu 485 teine lugemine on lõppenud.

Asume põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise juurde. Ma palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Meeldivat hommikutundi, head kolleegid! Austatud istungi juhataja! Põhiseaduskomisjon valmistas enda algatatud eelnõu, mis meil praegu arutlusel on, esimeseks lugemiseks ette oma kahel istungil: 8. juunil ja 9. juunil. Istungil viibisid ka justiitsminister Rein Lang ja Justiitsministeeriumi ametnikud.
Erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on tagada isikute kuulumine ainult ühte Eestis registreeritud erakonda ja võimaldada saada operatiivset ülevaadet erakondade nimekirjadest. Millest see eelnõu on ajendatud? Näiteks sellest, et selle aasta aprilli seisuga tuvastati Eesti erakondades kokku 151 liiget, kes ei kuulunud mitte ühte erakonda, vaid olid kahe erakonna hingekirjas.
Mida selle eelnõu kohta öelda? Erakonnaseaduse kehtiva versiooni kohaselt esitavad erakondade juhatused erakondade terviknimekirjad kohtute registriosakondadele, kes tegelevad ka MTÜ‑dega, ja need avalikustatakse. Kuid see toimub üks kord aastas ja seetõttu ei ole need nimekirjad n‑ö üheselt kättesaadavad ega peegelda tegelikku olukorda. Eelnõuga nähakse ette, et erakonnad peaksid hakkama terviknimekirju tihedamini esitama. Eelnõus on märgitud, et juhul, kui erakond on võtnud vastu uusi liikmeid, liikmeid välja arvanud või liikmed on esitanud väljaastumise avalduse, siis saadab erakond registrile uue, tegelikku seisu kajastava terviknimekirja muudatuste tegemise kuule järgneva kuu 5. kuupäevaks. Kui neid muudatusi toimunud ei ole, siis terviknimekirja esitama ei pea.
Komisjonis oli juttu sellest, miks terviknimekiri, miks mitte ainult uute liikmete või erakonnast väljaastunud isikute nimed. IT‑spetsialistide selgituse kohaselt on niisugune lahendus odavam ja see on ka põhjus, millest tulenevalt on meil eelnõusse märgitud selline säte.
Erakonna liikmete nimekirja peavad selle eelnõu kohaselt endiselt erakondade juhatused ise, kuid õiguslik tähendus oleks eelkõige sellel nimekirjal, mille registriosakond avalikustab mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris.
Praeguse seaduse järgi on erakonna liikmel võimalik välja astuda, esitades avalduse erakonna juhatusele. Nagu meile komisjoni istungil räägiti, on praktika näidanud, et mitte võib-olla pahatahtlikkuse, aga teinekord hoolimatuse tõttu või mõnel muul põhjusel on ühe või teise erakonna juhatus jätnud need avaldused edasi saatmata ja siis on väga raske väljaastumise hetke tuvastada, pole teada, kas erakonna juhatus on lugenud inimese väljaastunuks või mitte. Sellest tulenevalt on ettepanek, et väljaastumise aeg oleks kõigil erakonnast väljaastunutel ühesugune, st see oleks see hetk, mil registrisse on tehtud märge. Kui praegu saab erakonnast väljaastunud isik lõpuks abi notari juurest, kui näiteks erakond ei ole teda erakonna liikmesusest vabastanud, siis nüüd on isikul võimalik esitada ise registrisse selline avaldus.
Justiitsministeeriumi esindaja ütles, et seadusmuudatuseks tarvis olev raha – 200 000 krooni – on neil võimalik leida ministeeriumi sisemistest vahenditest. Nad lisaraha juurde ei soovi.
Niisugune isikute tahte kindlakstegemine on väga oluline. Seaduses on märgitud, et isiku avaldust uude erakonda astumiseks võib lugeda ka kaudseks sooviks endisest erakonnast välja astuda. Kui isik on näiteks kahes erakonnas korraga, siis loetakse õigeks tema viimane tahteavaldus ja ta loetakse kuuluvaks erakonda, mille hingekirja ta on kantud hiljem.
Komisjoni istungil oli vaidlusi ka sellel teemal, kas üldse on õigustatud niisugune erakondade nimekirjade avalikustamine, et tegemist on siiski igaühe sisemise soovi või tahtega kuuluda poliitiliselt ühte või teise erakonda. Kuid märgiti, et see nõue on juba tegelikult aastaid kehtinud, avaliku teabe seaduse kehtima hakkamisel avalikustati erakondadesse kuuluvate isikute nimekirjad.
Millest veel juttu oli? Oli juttu sellest, kas see iga kuu üldnimekirja esitamine võib olla erakondadele koormav. Möönsime, et võrreldes praeguse olukorraga tekitab see kindlasti erakondadele mõnevõrra rohkem tööd, kuid siiski leidis komisjoni enamus, et see ei tohiks olla oluliselt koormav, pidades silmas just nimelt eesmärki, et saavutataks olukord, kus inimesed ei kuuluks samal ajal kahte erakonda.
Mis otsuseid tegi põhiseaduskomisjon selle eelnõu kohta? On ettepanek eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 18. september kell 16.45.
Lõpetuseks võib öelda, et Vabariigi Valitsus on oma 2. juuli otsusega toetanud selle eelnõu menetlemist Riigikogus. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Palun, Mari-Ann Kelam!

Esimene küsimus on see, mitu sellist kahepaikset olendit, kes on kahes nimekirjas korraga, on üldse meie riigis tuvastatud.

Mul ei ole operatiivseid andmeid tänase seisuga, kuid nagu ma ütlesin, selle aasta kevadel oli 151 inimest kahe erakonna nimekirjas. Probleeme on vahel kindlasti erakondadel, mille liikmete arv ei ole väga suur. Nagu me teame, 1000 on see liikmete arv, millest väiksem ei tohiks erakond olla, muidu võib ta eksisteerimast lakata. See võib olla ka põhjus, miks mõned väiksemad erakonnad ei ole oma hingekirjas olnud liiget erakonnast välja arvanud.

Kolleeg Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas on ka mingisugune sanktsioonide mehhanism nende erakondade jaoks, kes ei arva liikmeid õigel ajal välja, vastavalt avaldustele, ja inimesi juba korduvalt, n-ö pahatahtlikult, ei arvata erakonnast välja? Kuidas seda probleemi lahendada? Inimene peab nüüd ise registrisse või notari poole pöörduma. Ega see kõige sobivam lahendus ei ole.

Aitäh! Niisugust karistusmehhanismi selles osas ei ole kehtivas erakonnaseaduses ega hakka ka see eelnõu seda reguleerima. Nagu ma ütlesin, neid põhjuseid, millest tulenevalt ei ole jõudnud näiteks isiku erakonnast väljaastumise avaldus sinna, kuhu ta peaks lõpuks jõudma, võib olla päris mitu. Põhjus võib olla tõesti pahatahtlikkus, aga võib olla ka lihtsalt hooletus. Selles osas, jah, ei ole meil karistusmehhanismi praegu otseselt olemas. Küll aga on mittetulundusühingute seaduse järgi lõppkokkuvõttes (ma ei räägi nüüd ainult liikmete väljaarvamisest) kõige karmim olukord erakondade puhul võib-olla kas või teoreetiliselt sundlõpetamine, aga selleks on hoopis tõsisemad alused, väga karmid, kuid see on teine rida. Mingid sanktsioonid on olemas ka selleks juhuks, kui üks või teine erakond juhtub minema kehtivate seadustega päris vastuollu.

Kolleeg Aadu Must, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mind pani mõtlema teie repliik, mis käis selle kohta, et kaheldi üldse registri vajalikkuses. Ajaloost ma tean, et kõige paremad registrid (tõepoolest, see oli suurepärane registrite süsteem) kehtestas Nõukogude Venemaal 1920.–1930. aastatel poliitiline politsei. Seal olid kirjas kõikide erakondade liikmed, lisaks veel kirikuõpetajad, pankurid, möldrid jne. Kui oli vaja operatiivselt midagi teha, siis käis see väga kiiresti. Samas tean ma, et mitmes Euroopa Liidu riigis erakondade lihtliikmete riiklikku registrit ei peeta. Äkki te nimetate neid Euroopa Liidu liikmesmaid, kus sellist lihtliikmete riiklikku registrit on siiski vajalikuks peetud.

Ei, ma ei nimeta neid Euroopa riike, sest me komisjonis sellel teemal pikemalt ei peatunud, vaid möönsime, et erakondadesse kuulumise, liikmesuse avalikustamine on juba varasemalt hoopis teise seadusega kehtestatud. Me ei pidanud selle sätte muutmist vajalikuks.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleeg Väino Linde! Ma jätkan sealt, kus kolleeg Aadu Must lõpetas. Nimelt, 1940. aastate alguses, kui Viljandis lasti õhku vabadussammas, siis võeti sealt seest välja nende inimeste nimekiri, kes olid Vabadussõjast osa võtnud, ja neid oli seetõttu väga lihtne kinni nabida ja Siberisse saata. Selles mõttes võivad registrid teenida nii häid kui ka kurje jõudusid. Isiklikult olen ma väga registrite poolt, need aitavad riigil paremini toimida. Meil võiks olla palju rohkem registreid, näiteks püsielanike register, mille järele on paljudes seadustes vajadus. Täna me räägime erakonnaliikmete registrist. Millised isikuandmed peale nime seal veel peaksid olema? Meil on Jaan Tammesid ja Jüri Seppasid üsna palju ja võib juhtuda, et Jaan Tamm on näiteks kolmes erakonnas, aga võib juhtuda, et on tegemist kolme eri isikuga. Kuidas teha kindlaks, kas ta on üldse Eesti kodanik ja kas tal on õigus sellesse registrisse kuuluda?

Aitäh! Nendesamade andmete alusel, mis on isiku erakonda astumise ankeedis, saab teha ka järelduse, kas need Jaan Tammed on sama isik või eri isikud. Väga olulised on sealjuures kindlasti isikukood ja muud avalduses märgitud isikuandmed. Aga kindlasti ei ole seaduses ei enne ega ka nüüd plaanitud küsida midagi ülearust. Vabatahtlikult on võimalik rääkida haridustasemest, perekonnaseisust, aga see ei ole kohustuslik. Kuid selle eelnõu puhul oli kevadel plaan, et oleks otstarbekas, kui jõuaks enne kohalikke valimisi selle seaduseks muuta, aga nüüd see ka kõige parema soovi ja tahtmise korral kindlasti võimalik ei ole, sest enne valimisi vajab Vabariigi Valimiskomisjon alati andmeid, kuidas erakondadesse kuulumine ja valimisnimekirjadesse kuulumine on omavahel seoses ja kas isikud kuuluvad ühte või teise erakonda. Me praegu räägime eelnõu menetlemisest siiski tavatempos. Kui vaadata eelnõu II peatükki, mis näeb ette, et seadus jõustub 15. juulil 2009, siis see on möödanik. Kui te peate vajalikuks selle eelnõu edasist menetlemist, nii nagu põhiseaduskomisjon, siis jõustumistähtaeg muutub kindlasti hoopis teiseks.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea põhiseaduskomisjoni esimees! Ma esitan ka võib-olla natuke laiema küsimuse. Te esindate põhiseaduskomisjoni. Mul on selle seaduseelnõu kohta selline küsimus. Põhiseaduses on terve hulk inimeste põhiõigusi ja vabadusi ja on ka rahvusvahelised konventsioonid põhiõiguste ja vabaduste kohta, mis väga selgelt ütlevad, et inimestel on õigus olla poliitiliselt organiseeritud. Selle üle, mida see tähendab, on maailmas üsna palju vaieldud. Ma ei näe rahvusvahelistes dokumentides küll nõuet seda kuidagi avalikustada. Kas see registrite pidamine ei ole vastuolus inimese südametunnistusevabadusega?

Aitäh! See on minu isiklik seisukoht, komisjonis me pikalt sellel teemal ei peatunud, aga ma ei pea seda vastuolus olevaks nende printsiipidega, mida sa välja tõid. Isik teostab erakonda kuulumisega tõesti ühte oma põhiseaduslikku õigust – ühinemisvabadust. Kindlasti on erakonda kuulumisel või mittekuulumisel olemas ka teatud piirangud, millest siin on juttu olnud mõnes muus olukorras, mitte selle eelnõuga seonduvalt. Kui kolleegidel on soovi siin midagi arvata, siis seda on võimalik teha mõne teise seaduseelnõuga seoses, mitte selle arutelu raamides. Aga, jah, olen küll seisukohal, et erakonda kuulumine ei peaks olema nii salajane asi, et keegi ei tea, kas keegi on erakonna liige või ei ole või kas ta tasub erakonnamaksu või millised muud erakonnaga seonduvad õigused või kohustused tal on. Arvan, et oleks ikkagi suhteliselt kentsakas, kui valijad ka meie 101 kohta siin ei oskaks arvata, kas keegi meist kuulub mõnda erakonda või mitte, et see tunduks äkki väga salajane olevat. Ei, ma ei arva, et see praegu päris õige tee oleks.

Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Oma ettekandes mainisite te päris suurt ja olulist piirangut, mis kehtib kodanike põhiseadusliku õiguse, ühinemisvabaduse osas. See on see 1000 liikme piir, et erakond saaks registrisse. Ega komisjonis polnud arutelu all võimalust seda piiri allapoole tuua, et võimaldada inimestel oma õigust realiseerida paremini kui praegu?

Ei.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas järgmise sammuna on kavas kehtestada ka usuühingute liikmete riiklik register?

Aitäh! Ei tea. Põhiseaduskomisjon ei ole selle küsimusega tegelnud ja minu teada põhiseaduskomisjon sellist operatsiooni ka ei plaani.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud ettekandja! Meenutan seda arutelu, mis põhiseaduskomisjonis toimus. Jõudsime selleni, et selle registri pidamine maksab üksjagu raha, ka selle täienduse lisamine maksab üksjagu raha ja toob kaasa kulusid sellele, kes registrit koostab, ehk erakondadele, aga ka registri pidajale ehk ministeeriumile. Kuidas sulle tundub? Kui 1990. aastate alguses võib-olla oli sellel registril oma mõte, siis kas praegu annab maailmavaate registrisse raiumine meile tõesti midagi juurde ja kaitseb mingit erilist põhiväärtust Eestis või on see lihtsalt haldusressursside raiskamine ja bürokraatia tootmine kohas, kus võiks täiesti vabalt hoida miljoneid kokku?

Aitäh! Ei ole päris kindel, kas see miljoneid kokku hoiaks, võib ka teistpidi olla ja see võib hoopis kulutusi juurde tuua. Küll aga ei kipu ma toetama seisukohta, et erakondadesse kuulumine peaks olema varjatud, seda, et nimekirju ei avalikustataks. Ma pean praegust varianti õigeks.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine küsimus!

Aitäh! Ma küsin teistpidi: kas inimese südametunnistusevabadusest tulenevalt ei peaks olema selle seaduse mõte see, et tal on õigus mitte teavitada kogu ühiskonda oma maailmavaatest? Loomulikult võime me panna seadusesse klausli, et kui sa oled Riigikogus, kui sa oled volikogus, kui sa oled otsustanud kandideerida, siis sel juhul peaks see kuuluvus olema avalik. Aga kui tädi Maali soovib oma maailmavaadet jagada Reformierakonna, sotside või Keskerakonnaga ja samal ajal kirjutab sinna juurde klausli, et ta palub seda mitte avalikustada, kas me ei peaks sellele inimesele selle õiguse andma?

Aitäh! Meie erakonnaseadus ei näe ette erakondade salajasi liikmeid. Ma arvan, et see on ka õige. Südametunnistusevabadust see seadussäte, mis aastaid on kehtinud, selles mõttes kindlasti ei riiva. Keegi ei tule ju meie hinge sisse vaatama, millised on meie poliitilised veendumused, millised on meie poliitilised soovid, tahted ja mõtted. Küll aga avaldame me ise sellest osa, kui me kirjutame erakonda astumiseks avalduse ja soovime hakata erakonnas aktiivselt kaasa lööma. Südametunnistusevabadus on selles mõttes ikkagi märksa laiem ja intiimsem mõiste.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Ma tulen ikkagi selle põhilise küsimuse juurde tagasi. Ühelt poolt on selge, et erakonna juhtorganitesse kuuluvad inimesed on seaduse mõtte kohaselt selgelt avalikustatud, sest neil on teatud kohustusi eelkõige kolmandate isikute ees. Kuid mis on see põhiväärtus või mis on sellise registri mõte üleüldse, et n‑ö reastada ja panna posti külge tuhandete lihtliikmete nimed ja mõningad isikuandmed? Mis on selle kulutuse mõte üleüldse? Ma arvan, et me oleme jõudnud Eesti arengus küll sinnamaale, et seda küsimust küsida ja püüda sellele vastata.

Aitäh! Mõtlesin just selle peale, et huvitav, need küsimused, mis käsitlevad erakonna liikmesuse salajaseks tunnistamist, tulevad ainult ühelt Riigikogus esindatud erakonnalt ja ei kuskilt mujalt. Aga pean seda siiski oluliseks just nimelt sellest tulenevalt, mis käsitleb mitmesuguseid valimisi, omavalitsuste valimisi, Riigikogu valimisi. Valijatel on õigus saada teada, milliseid poliitilisi väärtusi, peenelt öeldes, erakondlikke seisukohti üks või teine kandidaat jagab. See on üks oluline küsimus. See on kindlasti ka põhjus, miks Vabariigi Valimiskomisjonil on alati tarvis täielikku ülevaadet erakondadesse kuuluvatest isikutest.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma täpsustan oma esimest küsimust. Ma küsisin seda konkreetse tagamõttega. On olemas Keskerakond, kust ei ole võimalik välja astuda, hoolimata korduvatest avaldustest. Avaldused on isegi saadetud registreeritud kaaskirjaga, kuupäevaliselt jne, aga ometi neid inimesi välja ei arvata. Praegu me arutame seda seadusmuudatust, aga kuidas need inimesed peaksid  käituma kehtiva seaduse järgi, et nad saaks erakonnast välja arvatud?

Kehtiva seaduse järgi tuleb isikul minna notari juurde, kui isik leiab, et erakonna juhatus ei ole tema avaldust edasi andnud või ei ole sellega midagi ette võtnud. Kuid edaspidi, kui see eelnõu seadusena jõustub, on nendel isikutel võimalus teha oma teade elektrooniliselt teatavaks kohtute juures olevale registrile, kes tegeleb MTÜ‑dega, sealhulgas erakondadega. See on ainult ühe hiireklõpsu kaugusel.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ütlen lihtsalt repliigina Jaan Kundlale, et minu teada on tema küll Keskerakonnast välja arvatud. Aga minu küsimus ei puuduta üldse mitte Jaan Kundlat. See puudutab inimesi, kellel võib olla erakonna liikmepilet taskus, aga kelle elu on lõppenud. Kas te arutasite ka seda, et riik saaks tulla siin erakondadele appi nende nimekirjade selguse saavutamisel? Tegelikult saab esimesena teada, et üks või teine inimene ei ole enam elavate kirjas, riik ja riik võiks võtta endale ka kohustuse erakonna nimekirja suhtes, ta võiks seda kontrollida ja anda erakonnale teada, kui mõni erakonna liige on siit ilmast lahkunud.

Aitäh! Seda me niisugusel moel komisjonis ei arutanud ja ka selles eelnõus ei ole kirjas riigi kohustust teatada erakondadele mitmesugustest õnnetus‑ ja surmajuhtumitest erakondade liikmetega. Küll aga, kui kolleegid soovivad, on võimalik seda küsimust siin muudatusettepanekute alusel arutada. Kas see mõistlik on, see on omaette küsimus.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh! Mind ajendas küsima lugupeetud ettekandja repliik, et ta on üllatunud, et kõik küsimused tulevad saali ühelt poolt, ja ta arvas, et see on mingi rünnak. Vastupidi. Arhiivinduse õppejõuna olen ma pidanud rahvusvahelistel konverentsidel kogu aeg kaitsma seda, et Eestis tahetakse täita palju pabereid ja see on ajaloolastele nii huvitav, nii huvitav. Nemad, hullud, vaidlevad vastu, ütlevad, et lääne kultuuriruumis tuleks mõne hobi pealt raha kokku hoida. Aga ma olen teiega absoluutselt ühel meelel, ma tahan, et oleks palju rohkem pabereid, seda juba minu professionaalsest huvist tulenevalt. Tegelikult on minu küsimus natukene ära küsitud. Küsimus seisneb selles, et kui register teha, kas ei peaks see olema võimalikult kasulik ühiskonnale laiemalt, kaasa arvatud erakondadele tagasiside mõttes, mitte nii, et on lihtsalt register, mida üks ajaloolane kunagi loeb.

Aitäh! Kõik on võimalik. On kindlasti võimalik registrit muuta hoopis teistsuguses kasutuses olevaks. Selle kohta praegu sinu ettepanekuid ei ole, aga kui teil on sellised seisukohad, siis on kindlasti võimalik see siia lisada. Kas see kõik sellesse eelnõusse, piltlikult öeldes, ära mahub ja kas praegused rahalised vahendid lubavad kõike teha, ei oska küll öelda, aga vaatame.

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Avan läbirääkimised. Kas on kõne‑ või sõnavõtusoove? Evelyn Sepp, palun, Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud kolleegid! Mõnele asjale tasub siin igal juhul tähelepanu juhtida. Põhiküsimus on, kas registrid sellisel kujul, nagu nad praegu eksisteerivad, omavad üldse mingit mõtet. Kui me tuleme tagasi 1990‑ndate alguse juurde, erakondade sünni ja n‑ö lapsepõlve aega, siis oli sellel registril ja erakonna liikmete piirarvul selgelt oma kindel mõte. See kahtlemata korrastas poliitilist maastikku. Samas on üldiselt teada selline läänelik põhimõte, et inimeste südametunnistusevabaduse, poliitiliste ja usuliste veendumuste kohta ei ole riigil kombeks andmeid koguda. Vastupidi, nende andmete kogumine ja selle registri pidamine võib olla ka põhiseadusega vastuolus. Sellele on kunagi tähelepanu juhtinud eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes paljudele siin saalis on riigiõiguse alal vaieldamatult suur autoriteet.
Nüüd sellest, kas erakonnad on salajased pärast, ütleme, hüpoteetilist muudatust, kui näiteks niisuguseid registreid enam ei oleks. Kuidas nad saaksid olla salajased? Nende tegevus ei ole ju suunatud mitte salajasusele, vaid avalikkusele. Nad on endiselt MTÜ-d, nad on registreeritud, neil on programm ja põhikiri, neil on juhtorganid. Kahtlemata, juhtorganite mõte on selles, et selgelt, avalikkusele jälgitavalt oleks võimalik ka, ütleme, nõudeid pöörata kolmandate isikute poolt, kui on tegemist näiteks finantsiliste või muude vastutust nõudvate küsimustega.
Nüüd sellest, mis ka põhiseaduskomisjonis tolle arutelu käigus kõlas, et selle registri pidamine maksab tänaseks vist juba üle viie miljoni krooni. Jääb ikkagi see põhiline küsimus, mis lisaväärtust ta meile toodab. Me teame, et inimesi, kelle puhul me eri seaduste kohaselt oleme soovinud, et nad poliitiliselt aktiivsed ei oleks, ei ole see seganud olemast poliitiliselt aktiivne. Me teame kõrgeid riigiametnikke, ka maavanemaid jt, kes on vaatamata seaduse olemasolule väga kiiresti politiseerunud. Samas, teistpidi võttes, needsamad tuhanded lihtliikmed. Milleks on vaja neid inimesi registrisse koguda ja neid n‑ö märgistada? Selleks ei näe ma mingit kaalukat põhjust või õigustust. Need, kes kandideerivad erinevatel valimistel ja on selles mõttes tõesti poliitiliselt aktiivsed, ju deklareerivad seda ja siis ongi see nende vaba valik.
Kui me tahame toota juurde bürokraatiat, kohustusi ja selles mõttes riigi kulusid, siis me võime jätkata sellel teel, kus me praegu oleme. Aga samas tundub, et võib-olla on ka tõesti Eestis käes aeg minna pisut läänelikumat teed mööda, loobuda kohustustest ja kuludest, mis ei ole ilmtingimata vajalikud ja mis võivad teatud puhkudel olla ka põhiseadusvastased. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõppenud ja erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine on samuti lõppenud. Määran eelnõu 516 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 18. septembri kell 16.45.

Järgmisena asume arutama Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud spordiseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eile siin puldis uue parlamendihooaja avakõnet pidanud Vabariigi President mainis enam kui ühel viisil seda, et Riigikogu on teinud lubamatult palju silmakirjalikke, lühinägelikke ja ehk ka kergemeelseid otsuseid. Selle kriitikaga saab vaid nõustuda, nagu ka üldisemat laadi tähelepanekuga, et nende otsuste taga on paraku olnud parlamendi enamus, kuid mitte enamus inimesi väljaspool seda maja. Sarnane kirjeldus ja hinnang sobiks kindlasti ka viimase spordiseaduse muudatuse kohta, mis toimus kergelt eelarve kärpimise sabas. Mõeldud – tehtud. Pigem aga siiski vist tehtud – tehtud. Sest spordiseaduse ühe sätte muutmisega läks nagu teiste maksuseaduste nn 24. tunnil muutmisega, millele ei eelnenud mingit analüüsi mõjude kohta ega pakutud ka mingit alternatiivi. Lihtsalt üks kohustus on katmata, üks eluvaldkond on reguleerimata ja kõik, mis tavaliselt sellistel puhkudel juhtub, on nüüd reaalselt käes. Lühidalt öeldes on selle lühikese sätte muutmise tagajärjel käes olukord, kus sporditegemise rahastamine, nii investeeringute tegemine kui ka spordiklubide toetamine, sealhulgas noortespordi toetamine, ei ole enam kellegi pädevuses ega kellegi kohustus. Kui kogu tekkinud olukord suurde pilti venitada, siis on näha, et tagajärgede likvideerimine on sujuvalt nihutatud haigekassa või ka korrakaitseorganite õlgadele, sest midagi ju lapsed teevad, kui nad enam trennis ei käi, ja oleks naiivne arvata, et eluviisist tingitud muutused ei too inimeste vanemaks saades kaasa eluea lühenemist, töövõime ja elukvaliteedi halvenemist.
Oleme teie ees parandusega, mis taastab spordiseaduses omavalitsuse kohustuse toetada kohalikke spordiorganisatsioone. Mõistagi, riik, kes paneb omavalitsusele kohustusi, peab andma üle ka teatud osa raha. See on meil asja mõtte kohaselt kooskõlas. Loomulikult ootame me ka Kultuuriministeeriumilt teisi samme, mida vajab kogu spordivaldkond, eelkõige just tipp‑ ja noortespordi rahastamisskeemide muutmist. Nagu juba öeldud, see on äärmiselt suurt stabiilsust ja järjepidevust vajav valdkond.
Toonane kiirotsus tõi meile veel ühe teadmise, nimelt, kohalikud omavalitsused on piltlikult öeldes Eesti spordi kõige suuremad sponsorid. Nende investeeringud ning spordiklubide ja ‑organisatsioonide tegevuse toetamine on maksma läinud ca 860 miljonit krooni. Praegu on suur osa sellest mõneti nagu korstnasse kirjutatud ja pole kellegi poole vaadata ega kellelegi näpuga näidata, kes on süüdi, et selline raha on ühelt väga oluliselt kultuurivaldkonnalt justkui ära võetud.
Algatajana oleme me väga rahul kultuurikomisjoni otsusega seda eelnõu toetada. Arutelu oli mõnes mõttes pisut kummaline (andku kultuurikomisjoni liikmed mulle andeks), Vabariigi Valitsus eelnõu ei toetanud, ministeeriumi esindaja oli väga vastu selle seaduse muutmisele n‑ö lisaeelarve sabas. Samas mainis ta, et ka Kultuuriministeerium kulutab aega, raha ja ressursse samasuguse sisuga eelnõu väljatöötamisele. Ma kutsun algatajate nimel kindlasti üles toetama komisjoni otsust esimene lugemine lõpetada. Me oleme valmis tegema ja teeme selle täienduse, mis puudutab spordiregistreid. Kokkuvõttes on kasu väga mitmepoolne, nimelt aitab see kokku hoida Kultuuriministeeriumi ametnike aega, ressursse ja seega meie kõigi raha.
Palun kolleegidel kindlasti seda eelnõu toetada! Mis saaks olla mõistlikum ja perspektiivitundelisem otsus kui see, et spordi rahastamisega seotud pädevus oleks taas kord ühemõtteliselt reguleeritud. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Palun, Valdur Lahtvee!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Erakond Eestimaa Rohelised on kindlasti kahe käega terviseedenduse ja haiguste ennetamise poolt ning see eelnõu kahtlemata selle poole püüdleb. Samas mäletame me väga selgelt siin saalis teie enda või teie erakonnakaaslaste suust kõlanud väiteid, et kui riik paneb kohustusi, siis peab riik ka rahaliselt tagama nende kohustuste täitmise. Te nõuate praegu riigi kohustuste taastamist. Kas te oskate siia juurde tuua selle kohustuse suuruse, teades, kuivõrd meil praegu laekumisi napib? Te mainisite siin 860 miljonit krooni, mis seni on selleks otstarbeks läinud. Praegu on see omavalitsuste vabatahtlik toetus spordiorganisatsioonidele, juhul kui neil vahendeid on. Me teame, et neid vahendeid ei ole. Kust need peaksid tulema?

Aitäh! Kogu raha riigikassasse kanname kokku meie ise oma usinate käte abil, nii teie kui ka kõik inimesed, kes ei ole praegu siin ruumis. See lihtsalt on nii. Kui õnnestub, siis midagi saadakse võib-olla ka eurotoetustest, aga see oli naljaga pooleks öeldud. Aprillis vastas kultuuriminister infotunnis umbes samateemalisele küsimusterahele. Ma toon stenogrammist veel mõne arvu. Kui see 860 miljonit, millele ma enne viitasin, on kogu valdkonnale minev raha, mida omavalitsused eraldavad, siis ainuüksi selle seaduse pisikese sättekese muutmise alt vabanev raha oli valitsuse hinnangul lisaeelarve seletuskirja järgi 171 miljonit krooni. Kultuuriminister viitas umbes 100 miljonile kroonile. Nagu me teame, raskel ajal on abiks seegi, aga kui eelarvetulud on kokku tõmbunud, siis on kindlasti võimalik ka mõnevõrra vähem kulutada. Me räägime sellistest suurusjärkudest.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Oma ettekandes sa rääkisid, et see seadusmuudatus, mis selle kohustuse ära võttis, võeti vastu miinuslisaeelarve sabas. Nii see tegelikult oli, seal vähendati kohalikele omavalitsustele minevat raha üsna tublisti ja siis otsustati võtta ära ka mõned kohustused. Selle eelnõuga me paneksime nagu kohustuse tagasi, aga ega see ei kohusta veel riiki seda raha tagasi andma ja seda ta kindlasti ei tee. Kas me ei pane siis kohalikke omavalitsusi mõnevõrra raskesse olukorda? Anname kohustuse tagasi, teades, et riik seda raha ei anna. Kohalikul omavalitsusel ei ole raha mitte laiemalt käes kui riigil, kuid tema peab hakkama seda kohustust täitma. Kuidas see vastuolu ikkagi laheneks?

See on väga hea tähelepanujuhtimine, aga nagu me kõik teame, ei ole selles süüdi kohalikud omavalitsused, ammugi mitte spordiorganisatsioonid, vaid see on selgelt riigi poliitilise kultuuri ja haldussuutlikkuse häbiplekk. Kui me kuskilt midagi parandama peame, siis on see kahtlemata riigi enda käitumiskultuur selles küsimuses. Ei ole ju mõtet iseennast lõputult petta. Kui on kohustus, mille n‑ö kulu on võimalik välja arvutada, kas või näiteks nende arvude kujul, mis siin said enne kultuuriministrile viidatult ette kantud, siis on ka riigil aeg käituda riigina ja leida need vahendid oma eelarvest. See on nii, ega meil ei ole ju mingit muud lahendust. Kui keegi on, piltlikult öeldes, pätt ja varas ja võtab midagi ära nendelt inimestelt, kellel seda vaja oleks ja kellel on ka õigus seda saada, siis pole ju nemad selles süüdi, vaid pigem tuleb karistada seda, kellel on teatud käitumispuue. Riigil on siin päris palju ruumi oma halduskultuuri parandada.

Palun, kolleeg Lauri Luik!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite oma sõnavõtus, et spordi rahastamine pole enam kohalike omavalitsuste pädevuses. Minu arvates on see ka praegu vägagi kohalike omavalitsuste pädevuses. Võib-olla te Keskerakonna liikmena oskate kommenteerida, mis on siis Tallinnas juhtunud, miks on vastu võetud selliseid otsuseid, et pigem kulutatakse raha kartulitele ja küttepuudele kui noortespordile.

Aitäh, hea noor parlamendiliige, kolleeg! Mõned asjad ei sõltu meie arvamustest, vaid on välja loetavad seadustest. Ühe või teise institutsiooni pädevus ei ole arvamuse ega usu küsimus, vaid tuleneb tekstist. Paraku ei ole spordiorganisatsioonide toetamise kohustust praegu ei riigil ega kohalikel omavalitsustel. Sellel hääletusel oli tõenäoliselt ka sinu jah-hääl taga. Ma ei ole küll hääletusprotokolli üle kontrollinud, aga küllap sa tubli valitsuspoliitikuna selle poolt hääletasid.

Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas teil on eelnõu algatajana taustinformatsiooni, kui paljud ja millised omavalitsused on rutanud laekumiste vähenedes oma kulusid vähendama just nimelt spordi toetamise arvel?

Mul ei ole hetkel käepärast konkreetseid arvutusi ega numbreid. Küllap oleks võimalik ka need välja otsida. Küll aga olen ma nende kuude jooksul päris paljude omavalitsusjuhtidega kohtunud ja sedasama küsimust küsinud. Ükskõik, on see suur või väike omavalitsus, tunnistatakse, et jah, loomulikult on see nende jaoks väga oluline valdkond ja nad püüavad sellelt realt kärpida viimases järjekorras. See on tõsi, aga tõenäoliselt on kärpinud, ma usun, kõik. Mõned, näiteks Kuressaare linn, on väga palju kärpinud. Ka Tallinn, nagu me teame, on olnud sunnitud seda rida kärpima, kuigi allesjääv raha on tõenäoliselt veel suhteliselt suur, võrreldes võib-olla paljude teiste omavalitsustega. Paraku on tulnud kõigil teha niisuguseid ellujäämise otsuseid. Samas on ka kahjuks tõsi, et teatud poliitiliste vaidluste puhul võib tekkida järgmine küsimus, millele on ka omavalitsused ise tähelepanu juhtinud. Nii-öelda valikute küsimus on, nagu me teame, ju poliitiline küsimus. Kui näiteks vallavalitsus või linnavalitsus valmistab ette eelarve eelnõu, siis peab ta põhjendama, mis alusel ta teeb ühe või teise kulutuse. Kui tal ei ole enam seaduslikku alust ette näidata, et ükskõik, kas eraldada palju või vähe raha, aga ta peab selle valdkonnaga tegelema, peab seda toetama, siis võib tekkida küsimus, justkui see tegevus oleks ebaseaduslik. Mõnel juhul võib see olla täiesti reaalne teema.

Palun, kolleeg Ülle Rajasalu!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te ütlesite väga ilusasti, et spordi rahastamine on kohalike omavalitsuste küsimus. Kohalikul omavalitsusel on võimalik ju ise sporti toetada, aga kuna me oleme näinud seda, et tehakse hoopis muid valikuid, siis  on mu küsimus järgmine. Kas ja milliste seadustega on näiteks kohalikule omavalitsusele pandud ülesandeks teha oma televisioon või miljonitesse kroonidesse ulatuvaid kulutusi ajalehtedele?

Aitäh! Avaliku teabe seaduse alusel, ma arvan, on iga avalik institutsioon kohustatud avalikkust oma tegevusest teavitama. Kui see avalikkus, n-ö auditoorium, ei ole 100, 200, 500 või 1000 inimest, nagu enamjaolt on vist suur osa Eesti omavalitsusi, vaid 400 000 inimest, siis tõenäoliselt on need kulud ka sunnitult suuremad.

Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minus tekitas natuke nördimust, et jälle toimub riigi ja kohaliku omavalitsuse vastandamine. Samas, kui me teame, et Tallinn, üks suurimaid omavalitsusi on tegelnud tegelikult kõige muuga, kui administratiivsete  ja muude kulude kokkuhoiuga. Pigem on ta see aasta läinud laristamise teed, aga samas on raha ära võetud just sellelt, millest me praegu räägime – noortespordilt. Kas ei võiks asjad prioriteetide koha pealt ikkagi enne oma erakonnas paika panna ja siis tulla siia ettepanekuga, või ongi nii, et seal, kus te võimul olete, teete ühte ja siin räägite teist?

Aitäh! Olles ise kahe alaliidu juht, tean ja tunnen neid probleeme üsna põhjalikult. Kahtlemata on eri omavalitsuste sunnitud kärped olnud väga valusad nendele klubidele, kes ka nendesse organisatsioonidesse kuuluvad, mille eest tuleb minul seista. Küll aga pean ma Tallinna kaitseks ütlema, et vaatamata sellele, et neid kulusid on kärbitud ja see on olnud Tallinna spordiklubidele ülivalus otsus, on alles jääv raha suhteliselt suur, võrreldes enamiku omavalitsustega. Laps on laps, treener on treener, spordibaas on spordibaas – need kulud ju väga ei erine, olenemata sellest, kui suur on omavalitsus. Samas tuleb tunnistada ka seda, et teile väga meeldib rääkida Tallinnast – mulle meeldib samuti, see on minu kodulinn –, aga vaadake, Tallinn ei ole üldse mitte kõige rikkam omavalitsus. Ma arvan, et Tallinn on n-ö inimeste või omavalitsuse rikkuselt inimese kohta suhteliselt keskpärane omavalitsus ja paraku suure keerulise omavalitsusüksusena on tal ka probleemid, muud probleemid – sotsiaalsed probleemid, mille esmalahendamine on tõepoolest omavalitsuse pädevus ja kohustus, mitte ainult pädevus, mitte ainult võimalus, vaid ka kohustus. Paratamatult, saades aru, et riigi otsustel on reaalne mõju inimestele, aga need inimesed elavad kusagil reaalsel tänaval, kusagil linnas, kusagil konkreetses maakohas, peavad need kohad tegelema sellega, et inimestel oleks, mille eest, kui vaja, maksta elektriarveid, et neil oleks võimalik sõita ühistranspordiga ühest kohast teise ja et see transport oleks olemas, et koolis oleks koolitoit, et lastel oleks üldse kuhugi minna, et oleks huvikoole jne. Kuigi nendes valdkondades on tehtud kärpeid, toimivad nad siiski praegu veel ja ma arvan, et toimivad palju jätkusuutlikumalt kui nende otsuste valguses, mida ilmselt valitsuskoalitsioon siin üsna varsti järgmisest eelarvekärpest lähtudes on sunnitud tegema.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Hea ettekandja! 20. veebruaril hääletati siinsamas saalis esimest negatiivset lisaeelarvet. Nagu sa oma ettekandes mainisid, oli sellega seotud kümmekond teist seadust, millest ühe puhul oli tegemist omavalitsuste tulubaasi vähendamisega. Tulumaksust, millest omavalitsustele läks seni 11,93%, läheb nüüd linnadele ja valdadele 11,4. Võib-olla inimesed, kes selle poolt hääletasid, ei pannud tähele, et üks vähestest kohustustest, mis valdadelt ja linnadelt ära võeti, oli kohustus hoolitseda noorte sporditegevuse eest ja lisaks ka lasteaedade eest. Milline see hinnang on, et kui praegu vähendati tulubaasi, tulumaksuastet 11,93-lt 11,4-le, kui palju peaks siis omavalitsustele tulumaksuraha tagasi andma, et nad saaksid täita oma kohustust sporti toetada?

Sellesama eelmise eelarveaasta valguses vähemalt 171 miljonit, millele meil mõlemal sinuga opositsiooniliikmetena oli võimalik toetuda. See number oli valitsuse esitatud eelnõu seletuskirjas. Ma usun, et järgmisel aastal see suurusjärk oluliselt ei vähene ainuüksi selle kärpe kompenseerimiseks.

Palun, kolleeg Kaia Iva!

Aitäh! Austatud ettekandja! Üsna üllatav oli kuulda sinu üht eelnevat väidet, et nüüd on noortespordi rahastamine ilmsesti seadusvastane. Enamik omavalitsusi, erinevalt Tallinnast, ei pugenud selle ettekäände taha, ei vähendanud spordirahasid, aga nüüd võib jääda enamikul nendest omavalitsustest mulje, et see võiks olla taunitav tegevus. Kuidas sa kommenteeriksid enda väidet, et see võiks olla seadusvastane?

Aitäh! Esiteks, muidugi ma ütlen, et ärge valetage. Teiseks, et olge tähelepanelikum ja kuulake ka seda, mida mina räägin antud ajahetkel siin puldis, mitte ainult ärge mõelge seda, mida te tahaksite ise mõelda ja küsida. Oleks nagu dialoog ja oleks sisukam. Teie väide selle kohta, et enamik, nagu te ütlesite, enamik omavalitsusi kahjuks seda rida kärpinud ei ole, ei vasta ilmselgelt tõele. Ja ausalt öelda, miks te selle otsuse tegite, miks te selle eelnõu poolt hääletasite, sellesama eelarvekärpe poolt, omavalitsuste tulubaasi vähendamise protsendi poolt, 22 või 24 seaduse n-ö 24. tunnil muutmise poolt? Teate, minge peegli ette ja esitage see küsimus endale. Ma ei oska tõesti vastata, ma ei tea, miks te seda tegite. Ma ei oska seda teie eest seletada. Minu meelest oli see väga rumal otsus.

Aitäh! Head kolleegid! Ma kutsun teid üles jääma rahulikuks ja viisakaks üksteise vastu! Palun, küsimuseks on sõna kolleeg Kalle Pallingul!

Hea noor kolleeg Evelyn Tallinnast! Sa mainisid ühes oma vastuses prioriteetsust ja lastespordi prioriteetsust. Kui see oleks sinu otsus reastada erinevad kuluartiklid järjest ja seal oleksid lastesport ning meedia- või telekanali rahastamine ja mitmed propagandaväljaanded, siis kumb oleks sinu otsuse järgi eespool?

Aitäh! Mina Vabariigi Valitsuse liikmena ei oleks, esiteks, pannud omavalitsusi üldse sellise valiku ette. Tõepoolest, meie siin vastutame kõik koos riigile oluliste küsimuste, n-ö riigile oluliste valikute langetamise eest. Ja sel juhul, kui me oleksime lähtunud minu prioriteetidest, ei oleks me praegu sellises olukorras.

Aitäh! Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh! Hea ettekandja! Mind ajendas diskussiooni sekkuma muinasjutuline olukord. Nagu muinasjutus ei ole hiirel kassist suuremat looma, nii mõned siin räägivad ainult Tallinnast, Tallinnast ja Tallinnast, sest ilma selleta ei saa. Ma tahtsin Tartu poolt küsida. Ma kohtusin hiljuti Tartu treeneritega, kes arvutasid laste pearaha ja neil oli üksainuke palve. Vaadates Tallinna kärbitud eelarvet, leidsid nad, et sellele vaatamata on laste spordiringidele eraldatud pearaha lapse kohta siiski tuhat krooni kõrgem kui Tartus ja neil oli üksainuke unistus, kas saaks kunagi nii kaugele, et Tartus saaks spordiringi pearaha umbes sama suureks. Kas sinu poolt kaitstav eelnõu viiks meid sellele sammu lähemale?

See on selles mõttes intrigeeriv küsimus, et ma ei tea, Tallinn on kindlasti esitanud liitumisettepanekuid oma lähivaldadele, võib-olla ta peaks seda tegema ka Tartule. Ega see Tartu Tallinnast ju teab kui kaugel ka ei ole lõppude lõpuks! Ma arvan, see oleks kindlasti lahendus Tartu spordiklubide juhtidele. Ja ma arvan, et üldse mitte halb lahendus.

Aitäh! Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh! Ma sain siin vahepeal aru, et riik peaks lastega tegelema ja kohalikul omavalitsusel on palju muid tähtsamaid probleeme. Aga siis teine huvitav väide oli see, et Tallinna linn on üks vaesemaid omavalitsusi. See on sama nagu maamaksuga, et Tallinnas on 0,8, teises kohas 1,2%, aga 35 000 ja 800 krooni on ju tegelikult erinevad suurused. Aga see selleks.
Siin oli see väide, et Tallinn maksab palju pearaha võrreldes teiste kohalike omavalitsustega. See on ühtpidi peaaegu õige, aga teistpidi ei ole ka, sest väga paljud omavalitsused toetavad oluliselt teistmoodi. Isiklikult mina kui endine sportlane, toetan seda ideed, mida sa siin esitad, aga ...

Aeg, kolleeg Erki Nool!

...ma arvan, et need faktid ei ole õiged. Kas teil on analüüs ka selle kohta, kui palju Tallinna linn reaalselt lapsi toetab?

Ma ei pruugi olla kursis selle viimase üldnumbriga, mis jäi pärast kärbet, aga see oli umbes 85 miljonit krooni.

Palun, kolleeg Lauri Luik, teine küsimus!

Aitäh! Ma jätkaksin sealt, kus Ülle Rajasalul pooleli jäi. Ma ei kuulnud ka sellele küsimusele vastust, kust kohast ikkagi tuleb selline kohustus teatavatele omavalitsustele rahastada oma televisiooni, selle asemel et rahastada noortesporti. Kas see on tõepoolest kusagil seaduses kirjas või on see keskerakondliku Tallinna Linnavalitsuse omavoliline otsus.

Minu meelest ma vastasin nii selgelt kui vähegi võimalik, et avaliku teabe seaduse kohaselt tuleneb ka avalik-õiguslikele institutsioonidele kohustus avalikkust teavitada.

Palun, kolleeg Ülle Rajasalu, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma võin teile natuke appi tulla. Tallinna linnas on spordiraha jaotatud vastavalt spordialade kallidusele. Ei ole ühtne pearaha, vaid, vastupidi, just vastavalt sellele, kui kallis üks või teine sport on. Aga see selleks. Ma tahtsin ainult küsida selle kohta, et te ütlesite, et Tallinna spordiraha on 80 miljonit. Tegelikult seda vähendati 30 miljonit. Aga 30 miljonit kulub just nimelt Tallinna TV loomisele. Palun öelge mulle, kui teil oleks valida, milline on teie valik maksumaksja raha kulutamisel?

Aitäh! Minu valik oli, on ja loodetavasti on ka tulevikus see, et Riigikogu, Riigikogu enamus ei kärbiks eelarveaasta sees omavalitsustele mõeldud n-ö kindlalt kokkulepitud mängureegleid ehk omavalitsustele eraldatavat tulumaksuprotsenti. See, et protsendi arvutamine mingist summast, mis on objektiivselt vähenenud, toob kaasa niikuinii väiksemad eraldised, on selge. Sellest saavad ilmselt kõik siin aru. Aga see, kes kärpis seda, mis on antud juhul kurja juur, olete kahjuks teie, proua Rajasalu, ja teie kolleegid. Kui oleks olnud minu teha, siis me ei oleks seda protsenti kärpinud.

Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo, teine küsimus!

Aitäh! Kogu selle kujunenud olukorra taustaks on ju see, et valitsuse ja parlamendi otsus vähendada eraldisi kohalikele omavalitsustele, on tingitud vajadusest hoida riigieelarvet tasakaalus ja loomulikult pidi niisuguse otsusega kaasnema ka teatud kohustuste vähendamine omavalitsustel, mida riigipoolsete eraldiste vähenemise tõttu just nagu ei oleks võimalik täita. Mis oleks teie ettepanek olnud, milliseid kohustusi, seadusega pandud kohustusi oleks eelistatavalt pidanud omavalitsustelt ära võtma nende kohustuste asemel, mis praegu kõne all on?

Aitäh! Ma pean nüüd küll jääma kodukorra raamesse ja seda arutelu mitte sedavõrd laiaks venitama. Ma võib-olla olen juba andnud natuke indikatsiooni, et on teatud põhimõttelisi poliitilisi otsuseid, mida, kui oleks minu teha olnud, ei oleks siin saalis langetatud, nagu ma ütlesin, ka just nimelt seesama omavalitsustele eraldatav maksuprotsent. See ongi suures plaanis vastus.

Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh! Austatud eeskõneleja! Tegelikult me võimegi jääda vaidlema, sest valimised lähenevad ja me ajame siin populismi taga. Loomulikult on paberi peal võimalik kõike ära tõestada, kuhu läks raha, kui palju võeti ära ja kes võttis. Ega me keegi pimedad ka lõppkokkuvõttes ei ole, me näeme väga konkreetselt, kuhu raha läks. Aga küsimus ei ole tegelikult isegi selles. Jah, ma möönan, et see on halb asi, et kohalikud omavalitsused ei pea kohustuslikus korras laste peale raha panema. Aga nüüd ma küsin natuke laiemalt, kuna siin on spordiseaduse muutmise seadus. Milline on sinu isiklik arvamus, kas peaks kogu spordi rahastamise võtma praegusest rahastamissüsteemist välja ja siduma selle riigieelarvega, võtma välja hasartmängust laekuva raha suhtes?

See on tõepoolest niisugune väga kompleksne ja valdkondlik probleem, millele ma viitasin. Me mõlemad teame, et uut spordistrateegiat valmistatakse ette. Ma küll ei tea hetkel, mis faasis see on, aga ma väga loodan ja kultuuriminister on ka kinnitanud, et spordi rahastamise skeemid, mis selle asja raames läbi vaadatakse, saavad tõepoolest olema üsna kandvad. On täiesti selge, et tegelikult stabiilset rahastamist nõudvate, mõnes mõttes püsikulude tegemine hasartmängumaksu või alkoholi- ja tubakaaktsiisi realt (eriti esimeselt, mis on praeguseks täiesti kokku kuivanud) ei ole jätkusuutlik ega mõttekas. Selles mõttes on minu vastus üldjoontes jaatav. Stabiilset rahastamist vajavaid asju ei ole mõtet ega mõistlik siduda ebastabiilse tuluallikaga. Millised saavad olema selle väljatöötatava strateegia lähtealused, seda on mul raske öelda. Nendesse detailidesse ei ole mind pühendatud, aga igal juhul olen ma omalt poolt valmis ka kaasa mõtlema, kui selle tegevuse juurde kutsutakse, palutakse ja võimaldatakse osa võtta.
Siin on väga palju probleeme. Võib-olla lihtsalt informatsiooniks, et tänase päeva seisuga – ma arvan, et ma ei liialda – olukorras, kus ministeeriumid räägivad mõneprotsendisest kärpest ühes või teises osas, olgu need siis personalikulud või majanduskulud või midagi taolist, on need tavaliselt 8–9%, millega opereeritakse, on spordiorganisatsioonide toetusi vähemalt 50% vähendatud. Ja seda ka n-ö jätkuvalt läbivalt aasta jooksul, mis teeb selles mõttes ühtpidi võimatuks ja teistpidi mõttetuks rääkida sellest, et me kauges perspektiivis valmistume millekski – olgu need tiitlivõistlused või ükskõik mis laadi võistlused. Ütleme nii, et see ei ole lihtsalt võimalik ja mõnes mõttes taandatakse sportlased, tegelikult tippspordi potentsiaaliga inimesed rahvasportlasteks. Ei ole mõtet minna olümpiale, kui sul on raha treenida kaks korda nädalas, selle asemel, et treenida kaks-kolm korda päevas. Aitäh!

Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Aitäh! Ma olen põhimõtteliselt sellega nõus, et riigil on veel arenguruumi noorte ja laste rahalisel toetamisel. Võib-olla kulutame raha esimestel aastatel korraga ära ja pärast vaadaku vanemad ise, kuidas hakkama saavad. Ja üleüldse võiksid summad seal suuremad olla. Samas tahan ma küsida, miks siis jälle see n-ö kahekeelsus tuleb: kus te olete võimul linnas, seal te tegutsete ühtemoodi, ja siin opositsioonis olles riigis, tahate jälle raha juurde panna. Kas see tähendab siis seda, et hakkab mingi muutus toimuma, et te saate aru, et noored ja lapsed on sama tähtsad kui võib-olla see vanem generatsioon või kuidas sellest aru saada?

Naljaga pooleks võin ma vastata, et eks see ole, jah, nii tõepoolest. Me ju mõistame seda ning suure ja tugeva ja pika perspektiivi tundega erakonnana saame me aru, et kord saavad need lapsed ka pensionärideks.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Nagu hea kolleeg Paul-Eerik mainis, hakkas asi ju sellest peale, et kohalike omavalitsuste tulubaasi vähendati ja vastavalt sellele oli vaja ka vähendada kohalike omavalitsuste kohustusi. Reformierakond ja IRL kaalusid neid kohustusi ja ainuke, mille nad leidsid kõige mittevajalikuma olevat, oli spordiorganisatsioonide toetamise kohustus. Ja vastavalt on ka ühe suure erakonna juht öelnud, et sporti toetavad ainult totalitaarsed riigid. Kas siit võib teha järelduse, et Eesti, kes ei ole totalitaarne riik ja keda praegu juhib Reformierakond, ongi võtnud suuna sellele, et riik ega vastavalt ka omavalitsus ei olekski kohustatud sporti toetama?

Kui seda küsimust lahendada niisuguse tavalise, formaalloogika ülesande alusel, siis ma oleksin sul palunud peatuda sealmaal, kus lõppes meie peaministri tsitaat. Sealt oleks olnud väga hea teha õige ja täpne järeldus asjade olemuse kohta. Aga tõsi on tõesti see, et praegu räägime me ju põhimõttelisest süsteemsest muutusest, mis tehti analüüsita, pakkumata välja reaalseid alternatiive ja lihtsalt on üks valdkond, mis mõnes mõttes püsib nagu hea tahte pinnal. Ma usun, et tegemist on siiski sedavõrd olulise eluvaldkonnaga ja see on ka põhjus, miks Keskerakond selle eelnõu on esitanud. Hea usk toetab head ja tõhusat regulatsiooni, aga hea usu peale ei saa lootma jääda valikutest keerulises maailmas.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Palun nüüd kõnepulti kultuurikomisjoni aseesimehe Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas eelnõu 15. juunil 2009. aastal. Algatajate nimel tutvustas seaduseelnõu 479 Evelyn Sepp. Kultuurikomisjoni liikmetel oli ka küsimusi ja küsimused olid nii algatajale kui ka Kultuuriministeeriumi esindajale Tõnu Seilile. Kultuuriministeeriumi esindaja selgitas, et ka Kultuuriministeerium on ette valmistamas kogu spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu ja üsna varsti soovitakse tulla sellega Riigikogusse, ning väljendas arvamust, et Vabariigi Valitsus ei olnud mitte sisuliselt selle eelnõu vastu, vaid leidis, et seda võiks arutada kogu spordiseaduse muutmisega koos. Pannes kohalikele omavalitsustele kohustuse toetada kohalikku sporti, on tõepoolest riigil kohustus seda ka rahastada ja praegu Kultuuriministeerium ei leidnud, et selleks oleksid olemas riigieelarvelised vahendid. Samuti esinesid üsna mitmed kultuurikomisjoni liikmed avaldusega, et neile ei meeldi, kui kohalikule omavalitsusele kirjutatakse ette kohustusi. Nimelt ei peaks kohalikule omavalitsusele üldse nii palju kohustusi seadusega ette kirjutama, igaüks vaatab ise ja vastutus tuleb valimistelt. Üsna mitmed liikmed väljendasid ka arvamust, et eks kohaliku rahva võimaluste ja soovide tase ole erinev.
Vaatamata sellele otsustas kultuurikomisjon saata eelnõu siiski arutamiseks täiskogule 15. septembril ning ainult 1 vastuhäälega, 3 erapooletuga ja 5 poolthäälega otsustati ka esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Kolleegidel küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Avan läbirääkimised. Kas fraktsioonide esindajatel on kõnesoove? Kõnesoove ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud ja lõppenud on ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud spordiseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 29. september kell 18.

Järgmisena on meie päevakorras Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma palun Riigikogu kõnepulti Riigikogu liikme Toomas Trapido!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Katsun lühidalt esitada meie eelnõu, kuna ma väga pikalt tõesti ei oskagi sellest rääkida. Meie eesmärk on võrdsustada konkurentsitingimused erinevate eluasemelaene väljastavate asutuste vahel. Nimelt on praegu selline olukord, et eluasemelaenu intresside tulumaksutagastust saab taotleda ainult pankadest ehk siis krediidiasutustest ja samasse kontserni kuuluvatest finantseerimisasutustest väljastatud laenu puhul. Samas on eluasemelaenu väljastanud ka teistsuguse juriidilise vormiga asutused, nimelt mõningad hoiu-laenuühistud ja kaks eluasemefondi, Tartu Eluasemefond ja Tallinna Eluasemefond. Me ei näe põhjust, miks nende asutuste väljastatud eluasemelaenude intressidelt ei võiks taotleda tulumaksutagastust kuni 50 000 krooni ulatuses, nii nagu pankade laenudeltki. Lihtsalt infoks ütlen, et kuna ametlikke andmeid pole olemas, siis tegime väikese küsitluse, ja saime sellised tulemused. Nende asutuste laenujääk on suurusjärgus 60 miljonit krooni, aastane intressimakse kuni 5 miljonit krooni. Tulumaks selle pealt kokku oleks miljon krooni aastas, mis oleks lisakulu riigieelarvele. See ongi lühidalt see, mida me selle eelnõuga teha soovime. Aitäh!

Kolleegidel ei ole teile küsimusi. Tänan kolleeg Toomas Trapidot! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas roheliste fraktsiooni esitatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 16. juunil. Komisjonis kandis eelnõu ette roheliste fraktsiooni liige Toomas Trapido, täpselt samasugune ettekanne nagu tänagi oli meil ka komisjonis. Komisjonis erilist diskussiooni ei olnud. Ilmselt oli probleem komisjoni liikmetele selge. Komisjoni ühine otsus oli esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, st  29. september kell 18. Aitäh!

Kolleegidel küsimusi ei ole. Tänan kolleeg Helle Kaldat! Avan läbirääkimised. Kas on kõnesoove? Ei ole. Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 468 esimene lugemine on lõppenud ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 29. september kell 18.

Asume arutama õiguskomisjoni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Ma palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu õiguskomisjon on algatanud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on muuta rangemaks sanktsioonid alaealiste ja alaealiste seksuaalse enesemääramise vastu toime pandud kuritegude eest ning kriminaliseerida ajutise lähenemiskeelu rikkumine.
Seda eelnõu on õiguskomisjonis ette valmistatud 2008. aasta 3. novembrist, oleme arutanud seda 3. novembril ja 9. detsembril 2008, samuti korraldanud kõiki huvigruppe kaasavad arutelud 2009. aasta kevadel. Kaasatud on olnud nii Sotsiaalministeerium, Justiitsministeeriumi eksperdid, prokurörid, Lastekaitse Liidu esindajad, samuti oleme küsinud arvamusi Tartu Ülikoolilt, Eesti Noorteühenduste Liidult, Eesti Õpilasesinduste Liidult ja samuti Eesti Seksuaaltervise Liidult.
Me muudame karistusseadustikus kolme paragrahvi: esiteks, § 142 "Sugulise kire vägivaldne rahuldamine", teiseks, § 179, mis puudutab lapseealise seksuaalset ahvatlemist, ja kolmandaks, § 331², milles on reguleeritud lähenemiskeelu temaatika.
Eelnõu punktis 1, mis puudutab karistusseadustiku § 142 muutmist, tahame muuta sanktsioonide määrasid. Eelnõu järgi sätestatakse vangistuse ülempiiriks kuni viieaastane vangistus. Meie eesmärk on ühtlustada karistusseadustiku § 142 ja § 141 ehk vägistamise sanktsioonide ülempiirid. Me oleme seisukohal, et praegune kuni kolmeaastane vangistus ei ole piisav eelkõige lähtuvalt mitmest Riigikohtu lahendist, näiteks 2007. aasta 26. novembri lahendist ja 2005. aasta 25. jaanuari lahendist, mis määratleb selge erinevuse suguühenduse ja sugulise kire vägivaldsel viisil rahuldamise vahel. Õiguskomisjon soovib karistusseadustiku § 142 lõikes 2 sätestatud sanktsioone karmistada, nähes praeguse kuni 5-aastase vangistuse asemel ette 1–10-aastase vangistuse. Me peame, arvestades kuriteo tagajärgi alaealise jaoks, kehtivaid karistusmäärasid liiga madalaks. Sellele vajadusele on juhtinud tähelepanu ka mitmed eksperdid, Riigiprokuratuur ja meie ümarlaudadel osalenud, viidates samuti praegusele õiguspraktikale.
Teises eelnõu punktis käsitleme karistusseadustiku § 179, tegemist on seksuaalse ahvatlemise paragrahviga. Nagu ka avalikkuse ette on jõudnud, levivad interneti teel üha enam seksuaalse ahvatlemise juhtumid, kus alaealisi kaasatakse sellistesse tegudesse, mis võib-olla viis aastat tagasi ei olnud veel nii levinud, aga nüüdseks on tegu juba mitmete ja kümnete juhtumitega. Karistusseadustikus ettenähtud sanktsioon – kuni üheaastane vangistus – ei võimalda ka praktikutel, uurijatel ja prokuröridel, korraldada jälitustegevust, mistõttu on tehtud ettepanek sanktsiooni karmistada ja sätestada kuni kolmeaastane vangistus. Õiguskomisjoni hinnangul on tegevusel, mis algab alaealise seksuaalse ahvatlemisega internetikeskkonnas, sageli kaugeleulatuv tagajärg, see võib viia näiteks lapsporno valmistamiseni või lapsele suunatud füüsiliste seksuaalkuritegudeni. Sanktsioonide karmistamine annab võimaluse vähendada selliseid kuritegusid toimepanevates isikutes karistamatuse tunnet ja ühtlasi mõista neile teo raskusega vastavuses olev karistus.
Kolmandas punktis tahame muuta karistusseadustiku § 331², milles on ette nähtud karistus kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu rikkumise eest. Eelnõus on välja pakutud nimetatud paragrahvi uus dispositsioon. Uue sõnastuse kohaselt on edaspidi võimalik karistada ka ajutise lähenemiskeelu rikkujat. See muudatus lisab kindlust perevägivalla ohvritele, annab võimaluse karistada kriminaalkaristusega ka isikut, kes rikub ajutist lähenemiskeeldu. Ka seda ettepanekut on eksperdid ja praktikud põhjalikult arutanud ja andnud soovitusi. Tegelikus elus terroriseerivad vägivallatsejad, hoolimata neile kohaldatud ajutisest lähenemiskeelust, tihti oma pereliikmeid, hoidudes samas uut vägivallategu toime panemast. Riigil puudub praegu võimalus kannatanuid kaitsta. Sellest lähtuvalt ka nimetatud muudatus.
Ja nüüd menetluslike otsuste juurde. Õiguskomisjon otsustas saata selle eelnõu  tänaseks esimesele lugemisele, muudatusettepanekute tähtajaks oleme määranud kümme tööpäeva ja me soovime esimese lugemise täna ka lõpetada. Aitäh teile!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kas oleksid nõus natuke selgitama, mis aspektist oli komisjonis või algatajate poolt juttu meie väga kurvast statistikast? Nii meil kui ka mujal Euroopas pannakse suurem osa selliseid seksuaalkuritegusid laste vastu toime pereringis ja kahjuks pereliikmete poolt. Näiteks Põhjamaades on seda üsna palju uuritud ja need kuriteod tulevad välja siis, kui lapsed on saanud täisealiseks, tihti memuaaride kaudu. Ehk avastamiste hulk on äärmiselt väike, sest laps ei teagi, et midagi halba toimub. Kas nii väikeses riigis nagu meil oleks see avastamise tõenäosus suurem? Kas meil on selleks rakendatud mingid eraldi meetmed? Karistamine üksinda sel puhul ju ei aita.

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult oli arutelusid, mis puudutasid ka laiemaid teemasid, kui eelnõus on käsitletud. Me oleme jätnud välja ettepandavad kriminaalmenetluse seadustiku muudatused lähtuvalt sellest, et valitsus on ette valmistanud kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste paketi, mis loodetavasti jõuab õige pea Riigikokku. Vabariigi Valitsusse on see minu teada varsti teele minemas.
Meie lastekaitseeksperdid tõid näiteks selliseid fakte, mida ka Euroopa praktika pidi kinnitama, et selliste seksuaalkuritegude toimepanijaist saab avastatud ainult 1/3, 2/3 ei avastata. Ehk tegemist on, nagu te õigesti märkisite, äärmiselt varjatud iseloomuga kuriteoga, sest kannatanud tulevad sellest rääkima, annavad enda üleelatud traumadest ja kannatustest märku pigem harva kui tihti. Selle teema käsitlemine siis, kui ma ise veel Justiitsministeeriumis töötasin, oli üks prioriteete juba 2003. aastal. Tänaseks oleme jõudnud riigiprokuröride hinnangul seisu, kus meie uurijad ja prokurörid on oluliselt enam suutelised selliseid kannatanuid heas mõttes käsitlema ehk siis nendelt ütlusi võtma ja andma neile kindlust, et neile ei tekitata uusi kannatusi.
Pereringi puudutab selles eelnõus just punkt 3, mis räägib ajutise lähenemiskeelu kriminaliseerimisest. See on üks väike samm, mida me saame teha, muutes seadusi. Aga loomulikult on tegemist sedavõrd raske probleemiga, et ainult seadusi muutes ei ole võimalik saavutada sellist läbimurret, nagu me kõik ootame. Siin peavad käsikäes käima nii äärmiselt kõrge retsidiivsusega lastevastaseid kuritegusid toimepanevate isikute käsitlemine, nende suunamine sotsiaalprogrammidesse, valutu kriminaalmenetlus, konkreetselt väga läbimõeldud hoolitsemine ohvrite ja kannatanute eest ja nende kaasamine võimalikesse seadusmenetlustesse ning loomulikult ka perevägivalla ohvrite üha laiem teavitamine sellest, et neil on võimalik saada kaitset. Väga paljud nendest isikutest, keda te tõenäoliselt oma küsimuses puudutasite, on siiamaani arvamusel, et nad ei saagi kaitset. Nad on nagu lõputus nõiaringis, millest välja tulla on äärmiselt raske. Meie, riigi ülesanne ongi anda neile võimalikult palju kindlust, et kui nad siiski tulevad välja, olgu nad tõesti siis perevägivalla ohvritena abikaasad või alaealised lapsed, kes on samamoodi peresisese vägivalla ohvrid, on neil selliste raskete traumade käsitlemisel võimalik toetuda ka kellelegi teisele, mitte ainult oma pere liikmetele.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine küsimus!

Kuna mul on ainult üks küsimus, siis ma proovin pikkida sellesse kaks aspekti. Kõigepealt, sa oled kindlasti teadlik, et näiteks Saksamaal, ka Rootsis on juba praktiseeritud sellist lasteaiaõpetajate, algklassiõpetajate koolitust, kus mitmesuguste mängude kaudu püütakse saada teada lapse reaktsiooni seksuaalkäitumisele ja seeläbi saada teatud märk, kui perekonnas on midagi paigast ära. Võib-olla me peaksime neilt natuke õppima. Aga küsimus on järgmine. Inimesed on kindlasti kursis, et Suurbritannias tekitavad väga suurt vaidlust registrid – täna me juba rääkisime registritest – kõikide inimeste kohta, kes tegelevad lastega, kas siis vabatahtlikult või mitte vabatahtlikult, ja need registrid peaksid olema avalikud. Kas midagi analoogilist peaks ka Eestis olema või me peame enne mõne kurva kogemuse saama?

Aitäh küsimuse eest! Meil on tegelikult võimalus nendel isikutel, kes töötavad lastega, ja nende isikute suhtes teha päringuid vastavasse registrisse ning õigustatud huvi olemasolul saada ka vastuseid ühe või teise isiku karistatusest ehk sellest, kas ta on kriminaalkorras vastutusele võetud või mitte. Ja seda on võimalik teha võrdlemisi pika aja jooksul. Ma arvan, et küsimuse esimene pool on muidugi see, kuhu me peame suunduma. Mingil määral läheb see õiguskomisjoni ampluaast välja, see on väga selgelt suunatud juba sellele, et saada laste käest selliseid sotsiaalseid või psühholoogilisi impulsse, ja siis oleks võimalik neid lapsi kuidagipidi kaitsta tõenäoliselt tulevikus aset leidvate järjekordsete rünnete eest, mis toimuvad eelkõige pereringis. Mulle tundub tõesti, et kui need ründed on väljaspool peret, siis võib-olla on juhtumid pisut kergemad, sest pereringis on just nimelt see korduvus, mis tekitab äärmiselt suuri traumasid. Tähendab, iga selline juhtum alaealisega võib tekitada pöördumatuid kahjusid loomulikult mitte ainult otseselt tervisele, vaid ka selle lapse psüühikale.

Palun, kolleeg Robert Antropov!

Hea kolleeg! Toetades täielikult laste vastu suunatud kuritegude eest karmimat karistust, küsin siiski, kuidas see tegelikult mõjutab kohtute tööd. Me teame, et kehtiva seaduse järgi määratud karistus jääb sinna alampiiri peale. Kui me karmistame neid karistusi, kas see piir siis tõuseb, milline on tänane kohtustatistika, kas ülempiiri tõstmine tähendab ka keskmise karistuse tõusu?

Aitäh, Robert, hea küsimuse eest! Ma toon näite. 2004. aasta alguses karmistas Riigikogu oluliselt karistusi raskete narkokuritegude eest. Sellel ajal, 2003–2004. aastal oli hea praktika see, kui väga raske narkokuriteo eest, näiteks väga suures koguses narkokaubitsemise eest, mõistis kohus sellele nn narkoparunile  4–5-aastase vangistuse. Me teame neid juhtumeid küll, need olid üsna kõnekad ja leidsid suurt kõlapinda ka avalikus meedias. Võttes arvesse 2004. aasta muudatusi, mille järgi raske narkokuriteo eest on võimalik mõista kuni eluaegne vangistus, on need sanktsioonimäärad tänaseks tõusnud vähemalt kaks korda, kui mitte rohkem, isegi kokkuleppemenetlusi sõlmitakse praegu 9–10-aastaste vangistussanktsioonide koha pealt. Kohtupraktikat mõjutab väga palju loomulikult see, milline on prokuröride küsitav ehk esitatav süüdistus sanktsiooni koha pealt, aga ka kindlasti seadusandja töö. Ehk kui meie anname välja selge signaali, et meile tundub üks või teine paragrahv, üks või teine koosseis tasakaalust väljas olevat, praegusel juhul näiteks § 142 "Sugulise kire vägivaldne rahuldamine" võrrelduna vägistamist käsitleva §-ga 141, siis peaks see signaal jõudma ka kohtupraktikasse ja mõjutama seda, et kohtuotsuste kohaselt saavad sanktsioonid tulevikus, loomulikult mitte üleöö, olema  karmimad ja õiglasemad, sellised, mis vastavad konkreetse teo iseloomule.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh õiguskomisjoni esimehele! Avan läbirääkimised. Kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole. Õiguskomisjoni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 542 esimene lugemine on lõppenud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 29. september kell 18.

Lähme edasi. Järgmine päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud perekonnaseaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud proua aseesimees! Head ametikaaslased! Kõigepealt head perekonnaseaduse eelnõu menetlemise aastat meile kõigile! Olen selle eelnõuga teie ees selles Riigikogu koosseisus juba viiendat korda. Kuna tegemist on siiski kõiki Eesti inimesi puudutava väga olulise eelnõuga, siis kahtlemata ei ole selles ka midagi halba, kui sellest korduvalt rääkida. Meeldetuletuseks niipalju, et algselt oli perekonnaseaduse eelnõu algatanud Vabariigi Valitsus juba 2007. aasta kevadel. Pärast põhjalikku kaheaastast menetlemist siin Riigikogus jõudis eelnõu sellel kevadel lõpphääletusele ja võeti ka peaaegu vastu. Kuna aga kaks häält jäi siiski puudu, et seadus päriselt vastu võtta, siis algatas õiguskomisjon eelnõu uuesti ja esitas teksti täpselt sellelsamal kujul, nagu ta oli kevadel lõpphääletusel. On hea meel tõdeda ka seda, et Vabariigi Valitsus on eelnõu 9. juuli s.a otsusega toetanud.
Ma ei peatuks praegu liiga kaua selle eelnõu sisulisel tutvustamisel. Nagu öeldud, on seda siin saalis tehtud juba neli korda, samuti on seda tehtud korduvalt fraktsioonides, meedia vahendusel ja mitmesugustel kohtumistel. Ütleksin ka seda, et täna arutusel oleva eelnõu seletuskiri ei ole väga põhjalik eelkõige just seetõttu, et kuna suurem osa eelnõust kattub valitsuse poolt algatatuga, siis pidasime ressursi raiskamiseks paljundada kogu selle osa seletuskirja uuesti. See eelnõu, mis oli kevadel menetluses, oli 55 SE ja seal on seletuskiri väga põhjalik. Soovitan kõigil sellega tutvuda. Komisjoni praegune seletuskiri puudutab ainult neid asju, mis valitsuse esialgse eelnõuga võrreldes on menetluse käigus muutunud.
Mõned tähelepanujuhtimised ma siiski markeeringuna teeksin. Esimene moment on see, et kevadel võeti siin vastu perekonnaseisutoimingute seadus, mis on otseselt seotud uue perekonnaseadusega, eelkõige seetõttu, et abiellujatel tekib võimalus valida kolme varasuhte variandi vahel. Need on perekonnaseisutoimingute seadusesse sisse kirjutatud ja seetõttu oleks loogiline, et neid aktsepteeritakse ka perekonnaseaduse eelnõus. Perekonnaseisutoimingute seadus on vastuvõetud teksti kohaselt kavas jõustada 1. juulil 2010. Seetõttu oleks mõistlik saada perekonnaseadusega siin saalis hakkama selle istungjärgu jooksul, et jääks piisavalt aega õpetada välja perekonnaseisuametnikke ja teisi praktikuid.
Teine moment on perekonna varasuhete osa, mis on, nagu ma juba nimetasin, kehtiva perekonnaseadusega võrreldes muutunud. Tulevikus on võimalik valida kolme erineva varasuhte vahel, abielupaarid ise otsustavad, milline võiks olla nende jaoks optimaalne.
Kolmas moment kehtiva seadusega võrreldes on see, et uues eelnõus on põhjalikumalt läbi kirjutatud eestkoste osa, see on tehtud loogilisemaks ja eestkoste üle hakkab olema kohtulik järelevalve. Neljas asi, millele juhiksin tähelepanu, on lapsendamise peatükk. On hea meel, et selle eelnõu tegemisel kujunes välja väga hea koostöö mitme kodanikuühendusega, sealhulgas ka lapsendamisega tegelevate ühendustega. Ma arvan, et tänu nende panusele ja Sotsiaalministeeriumi panusele on lapsendamise peatükk selles eelnõus väga hästi kirjutatud just praktilise rakendatavuse seisukohalt. Ja viimasena, uues eelnõus on vanema hooldusõiguse kontseptsioon, mida kehtivas seaduses ei ole, isikuhooldusõigus, varahooldusõigus. Ka selle peatüki koostamisel kujunes hea koostöö mitme kodanikuühendusega, nii Ühendusega Isade Eest kui ka mitmete naisühendustega. Ma arvan, et need lahendused, mis siin on leitud, on väga tasakaalustatud mõlemat liiki ühenduste huve ja eesmärke silmas pidades.
Komisjoni menetluslikud otsused olid eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 29. september kell 6 õhtul. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Hea ettekandja! Kõigepealt suur tunnustus, ja mitte ainult minu poolt, sulle selle eest, et sa oled seda eelnõu tõepoolest väga hästi ja töökalt vedanud! Loodan, et kui ta ükskord vastu võetakse, siis tuleb tõesti hea seadus.
Pärimisseadusega ja selle rakendamisega tekkisid teatud kriginad, kuna see pööras terve süsteemi pea peale. Kas nüüd perekonnaseaduse rakendamisel ei juhtu sama asi või õnnestub sellega likvideerida mõnd kitsaskohta, mis pärimisseadusega tekkis? Näiteks sa ütlesid, et eestkoste osa on siin täpsemalt kirjeldatud – kas see aitab lahendada ka seda asjaajamise probleemi, mis praegu on notaritel pärimisseaduse rakendamisega tekkinud?

Aitäh! Jah, oma küsimuse teise poolega sa ise tegelikult vastasid sellele. Tõepoolest, Riigikogu menetlusse tuli terve eelnõude pakk koos. Ma nimetasin siin perekonnaseisutoimingute seadust, aga sellessamas pakis oli tõesti ka pärimisseadus ja need seadused on välja töötatud just sellest eeldusest lähtudes, et nad haakuvad omavahel. See eestkoste peatükk uues perekonnaseaduses peaks lahendama vähemalt neid asju, mis on praktikas ilmnenud. Mis puudutas sinu küsimuse esimest poolt, et kas mingi asi tekitab suurt segadust, siis  segadus võib alati tekkida, aga see ongi sellise ühtse selgitamise ja väljaõppe küsimus. Mida rohkem me jätame ajalist ruumi seaduse jõustumise ja vastuvõtmise vahele, nii nagu eile ütles siit puldist ka Vabariigi President, seda paremad on kahtlemata tulemused.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahan tunnustada sinu katkematut optimismi ja tööd selle seaduse kallal nüüd juba mitme aasta jooksul. Ma saan aru, et perekonnaseadus on see oluline seadus, mis on puudu tsiviilseadustiku üldisest süsteemist. Kuid minu mure on kogu aeg olnud see, et seaduse keel on suhteliselt keerukas, mõisted suhteliselt keerukad. Kuidas sulle tundub, kas me oleme jõudnud viia teksti sellisesse konditsiooni, et inimesed siiski suudavad selle seaduse omaks võtta ja sellest aru saada või peaks sellega veel tööd tegema?

Aitäh! See on tõsi, et mitte ainult selle seaduse keel, vaid paljude muude siin eri aegadel vastuvõetud seaduste keel on keeruline ja paraku läheb miskipärast üha keerulisemaks. Me oleme selle keelega tegelnud küll ja ma arvan, et me saame sellega tegelda ka eelseisvatel nädalatel. Kui on mingid konkreetsed kohad, mis ei ole keeleliselt või sisuliselt arusaadavad, siis selleks ta ongi uuesti menetluses, et need ära parandada.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Tänan õiguskomisjoni liiget Erik Salumäed! Avan läbirääkimised. Kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole, seega lõpetan läbirääkimised ja lõpetame ka õiguskomisjoni algatatud perekonnaseaduse eelnõu 543 esimese lugemise. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 29. september kell 18.
Hea Riigikogu! Meie tänane istung on lõppenud, soovin teile töökaid komisjoniistungeid.

Istungi lõpp kell 11.49.