Head kolleegid! See eelnõu sai alguse kultuuriinimeste pöördumisest. Mõnes mõttes meenutab see natukene "40 kirja" täpselt 29 aastat tagasi. Pöördumisele olid alla kirjutanud juhid, kelle selja taga on erialaliitude, koorilauluseltside ja ülikoolide kaudu kümned tuhanded inimesed. Eelnõu menetlemise käigus on kostnud väga erinevaid arvamusi – alates sellest, et milleks traditsiooni lõhkuda ja mis häda sellest on, kui me oma lippu langetame saksa laulu saatel. Mõni arvab, et pakutud laul on liiga minoorse alatooniga.
Aga, head sõbrad! Igas laulus vahelduvad ju minoorsed ja mažoorsed akordid ja laulu tonaalsuse määrab tegelikult viimane takt. Ernesaksa "Mu isamaa" on ilma igasuguse kahtluseta mažoorne ja selle laulu ilu just nimelt peitubki unikaalses tasakaalus, mis on erinevate emotsioonide vahel saavutatud. Sellepärast me seda laulu armastame.
Olin mõni aasta tagasi Saksamaal Oktoberfestil, kus lauldi õllelaua taga meie tuttavat lipu langetamise signatuuri "Mu isamaa armas". See ei kõlanud seal teps mitte pühalikult, see kõlas tegelikult täpselt nii, nagu kõlab meie "Õllepruulija" neljas salm. Ja teadagi, kus seda laulu lauldakse. Tookord Münchenis ei helisenud selles laulus ei austust ega väärikust, mis oleks ühele lipulaulule kohane.
Head kolleegid! Kõik ongi kinni kontekstis. Meloodia ja harmoonia iseenesest ei väljenda laulu sõnumit, sõnum on põimitud sõnadesse. Paraku Pika Hermanni tornist me sõnu ei kuule ja seega jääb signatuuri sõnumi kandjaks ainult muusika. Seetõttu me peamegi veel rohkem arvestama, milline see muusika on. Siit koorubki välja kõige peamine probleem, mis praeguse lipu langetamise signatuuriga on. Eesti rahvas teab seda kui tuttavat rahvalikku laulu, aga meid külastavad turistid võivad sellele omistada hoopis teise tähenduse, olgu nad siis minu poolest Saksamaalt või Mikroneesiast.
Teiseks ei ole mitte ühtegi valiidset põhjust, miks ei peaks meie riigi kõige tähtsama torni tipus kõlama Eesti autori muusika. Miks peaksime me seda laenama mõnelt kaugelt maalt? Kas meie kodumaal on tõesti nii vähe häid autoreid ja häid viise, et peame neid teiste käest võlgu võtma? Kas ei ole see natuke ka meie rahvusliku identiteedi ja meie eneseväärikuse küsimus? Ja see ongi lipu langetamise signatuuri muutmise kõige tugevam argument. Meil on oma rahvas, oma maa, oma riik, olgu siis ka oma laul, mille saatel me lippu langetame. Ei ole mingit põhjust kõrvutada meie riigilipuga võõramaiseid viise, ükskõik kui hästi me nendega aja jooksul ka harjunud pole. Lauri Vahtrele, heale kolleegile, ütlen, et Ernesaksa punased laulud võime ära unustada, sest neid ei laula niikuinii enam keegi. Anname talle need andeks, need olid omas ajas ja kontekstis. Vaatame parem seda positiivset pärandit, mis ta maha on jätnud. Saja-aastane Laulutaat on siiski meie laulupidudel hinge sees hoidnud.
On ka küsitud, miks mitte mõni teine laul. Usun, et mõlemad autorid, nii Koidula kui Ernesaks, on meie kultuuriloos nii suured nimed, et selle tandemi väärikus räägib iseenese eest. Just see laul on laulupidude hümnina tõusnud meie riigihümni kõrval teiseks hümniks, mida lauldakse püsti seistes. Ka meie riigihümn on teatavasti välisautori looming, aga see laul, millest me täna räägime, on üdini meie enda oma.
Kolmandaks, meie lipu langetamise signatuur peaks olema laul, mida meie laulurahvas õigeks peab. Ja nad on seda esinduskogude kaudu meile väljendanud. Õhtumaade kunstmuusika helireas on ainult seitse nooti, ometi on neid ritta seades loodud laule, mis puudutavad meid sügavamalt kui miski muu ja mis jäävad kestma seniks, kuni kestab meie sugu. "Mu isamaa" on kindlasti üks nendest.
Traditsioonid on tõesti olulised, aga vahel on õige neid muuta. 27 kultuuritegelase avalik pöördumine ei tulnud tühja koha pealt. Raskel ajal annab laul hingejõudu ja lootust. See kannab endas ühes hingamise sõnumit. Samas on tal ka märgiline tähendus: kas me seisame oma maa ja oma laulikute eest või jätkame võõramaa viisi saatel? Muusikute pöördumises avaldati soovi, et uus signatuur kõlaks Toompeal juba varsti algava laulupeo eelõhtul. Nende sõnul aitab see hoida lootust, et iga uus päev koidab Eestile vabana ja ka laulupeo tule kustudes ei kustu vabaduse leek. Nii on kirjas nende pöördumises. See laul on ammu tõusnud kaugemale ja kõrgemale kui selle saali lagi siin. Aitame tal siis koos sinna tornitippu jõuda ja laulurahva soovi teoks teha! Aitäh!