Head kolleegid! Kuulates seda, kuidas meie energiamajandus kohe-kohe kokku kukub, kui maksumaksja saaks 12 krooni asemel kaevandustasu eest tasuna kätte 15 krooni ühe tonni põlevkivi eest, tekib mul paratamatult küsimus, millise tööstusega on siis tegemist, mis sedavõrd lihtsa ja väikese muutuse peale kokku vajuks. Kui me meenutame, kui palju on Eesti Põlevkivi ja Eesti Energia saanud tasusid, müües kasvuhoonegaaside kvoote, müües seda ressurssi, mis on ühisvara, kasutamata seda energiasäästuks, oleme paratamatult situatsioonis, kus me võime öelda, et väga paljudel juhtudel on seda laadi ettevõtted teinud tõenäoliselt valesid otsuseid, naeruvääristades, alahinnates seda temaatikat, mis on seotud kliima ja keskkonnahoiuga, mis on seotud riskidega, mida põhjustab süsihappegaasimahuka tööstuse jätkumine. Ka siin saalis, ka meie komisjonides pole väga paljudel puhkudel kliimamõjusid mitte ainult naeruvääristatud, vaid neid on peetud pelgalt poliitiliseks mullistuseks ja ebamääraseks protsessiks, millel on ainult n-ö rohelise terrorismi templijälg ja ei midagi muud. Tegelikult võin teile kinnitada, et kui sellesse temaatikasse süveneda, siis on asjalood tunduvalt sügavamad. Oludes, kus me peame tegelema Eesti majanduse päästmisega, ei saa me kindlasti tegelda Eesti majanduse päästmisega moel, kus seda tehakse kliima- ja keskkonnajulgeoleku väärtuste arvel. Ja ka ettevõtjatega kohtudes on selgeks saanud, et need keskkonnatasude kasvu numbrid, mis neile teada olid, on tänastega võrreldes suuremad ja tasakaalupunkt on nihkunud sinnapoole, et keskkonnatasude tõus, mis on paratamatu selles kontekstis, kus me Euroopa Liidus majandama peame, ei põhjusta ettevõtete jaoks tõenäoliselt nii suuri kannatusi, kui varem kardeti.
Kui tulla tagasi energiamajanduse riikliku arengukava juurde, siis peab ütlema, et sellest kavast on puudu väga paljud teemad ja ennekõike energiasäästu teema, mis on kajastatud puudulikult, taastuvate energiaallikate kasutamise ning kasutuspotentsiaali toetamise teema ja tegelikult ka elektritranspordi teema, mis järgmise kümnendi jooksul muutub tõenäoliselt aina olulisemaks ja olulisemaks, arvestades, milliseid muutusi me näeme autotööstuses juba praegu sündivat.
Loomulikult on kerkinud ka majanduskomisjoni aruteludes just nimelt see küsimus, kui palju Riigikogu saab üldjoontes sekkuda selliste arengukavade iseloomu ja muudatustesse. Olla vaid pelk markeerija on tõepoolest keeruline, sest see kava on mõnes mõttes ju aegunud juba sel hetkel, kui ta valmis saab. Teisest küljest on mingigi kava olemasolu alati parem kui kava puudumine.
Kui me meenutame elektrimajanduse riiklikku arengukava, mis vist esimesena nendest võeti vastu aastal 1993, siis see kava oli loomult küllaltki progressiivne. Selles kavas olid sees põhimõtted, millega Eesti elektrimajandus ja energiamajandus üleüldse oleks muutunud oluliselt konkurentsivõimelisemaks juba aastaid tagasi. Paraku kardeti siis ühte peamist aspekti, mida kardetakse siiamaani. Arvati, et odav elektrihind on see, mis päästab mingit moodi Eesti majanduse ja tekitab selle tohutu konkurentsivõime. Tänaseks me oleme näinud, kuidas süsteemikindlalt madalaks reguleeritud elektrihind ei ole taganud Eesti majanduse konkurentsivõimet ja me oleme olukorras, kus vaatamata pikka aega kasutatud madalale elektrihinnale on meie majandus, võrreldes teiste riikidega, kus elektrihinnad on tunduvalt kõrgemad, kukkunud kahjuks oluliselt kiiremini.
Igatahes võib öelda, et energiamajanduse arengukava vastuvõtmine on igati põhjendatud, nii nagu on ilmselt põhjendatud ka selle arengukavaga seonduvate küsimuste muutmine eraldi otsuse eelnõudega. On ilmselt möödapääsmatu – ja seda me kavatseme ka teha – kohustada valitsust keskenduma küsimustele, mis on sellest arengukavast välja jäänud. Need on just nimelt energiasääst, taastuvate energiaallikate kasutussevõtt ja kindlasti elektritranspordi temaatika, millega teised riigid, kellega me sageli ennast võrdleme, on tegelnud väga põhjalikult. Ja selles mõttes ma arvan, et viimasel ajal toimunud muutused, ka nendesamade ressursitasude küsimustes, ei ole arengukavaga kuidagimoodi vastuolus. Need ressursivaidlused on lihtsalt välja toonud ühe peamise problemaatika meie energiamajanduses. Nimelt selle arvamuse, et meie elektrimajandus ja energiamajandus tervikuna on konkurentsivõimeline vaid siis, kui loodusressursid on praktiliselt tasuta või väga odavalt kasutada. Me unustame sageli, et nende loodusressursside kasutamise odava hinna maksavad maksumaksjad näiteks sellesama põlevkivimajanduse puhul kinni keskkonna- ja tervisekahjudena, mida põlevkivitööstus paratamatult tekitab, umbes kaks krooni iga kilovatt-tunni elektrienergia kohta, mida toodetakse elektrijaamades. Ja see on reaalne kulu, mis on söönud meie majandust tegelikult aastakümne jooksul.
Nii et laiemat vaadet, laiemat vaadet eelkõige selles suunas, kuhu liigub maailm! Vähem naeruvääristamist protsesside puhul, mis vahel tunduvadki ehk veidrad, aga mis siiski on olemas, nimelt kliima- ja keskkonnaprotsessid, ja siis me ehk suudame kuidagi edasi minna ja oma majandust ummikust välja tuua. Aitäh!
