Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit.
Head kolleegid! Palun tähelepanu! Seoses Riigikogu liikme Mihkel Juhkami tagasiastumisega asus alates 2009. aasta 6. juunist Riigikogu liikmeks asendusliige Mari-Ann Kelam. Kuulame nüüd ära Riigikogu liikme ametivande.

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu IX koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.
Obama ütles ka kaks korda. Ma teen väikese täpsustuse. Need, kes ei pannud tähele, kuulake!
Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XI koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Lugupeetud kolleegid! Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Eesti Reformierakonna fraktsioon ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon annavad üle Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on ühtlustada kõrgemate ametikandjate palgakorraldust ja saavutada personalikulude kokkuhoid kõigis ametiasutustes, kus makstakse Eesti keskmise palgaga seotud ametipalku. Aitäh!

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a. 4. juunil algatatud tulumaksuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Riigikogu liikmete Mark Soosaare, Valdur Lahtvee, Mart Jüssi, Marek Strandbergi, Toomas Trapido, Eiki Nestori, Peeter Kreitzbergi, Hannes Rummu ja Kalev Kotkase algatatud avaliku teenistuse seaduse § 74 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Urmas Reinsalu lahkumise põhiseaduskomisjoni liikme kohalt ning asumise keskkonnakomisjoni liikmeks. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Andres Herkeli lahkumise rahanduskomisjoni liikme kohalt ja asumise põhiseaduskomisjoni liikmeks. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Mart Laari lahkumise väliskomisjoni liikme kohalt ja asumise rahanduskomisjoni liikmeks.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 4. juunil esitatud Eesti seisukohad komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule ühenduse vesiviljeluse säästva arengu strateegia kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma maaelukomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. juuni kell 16.
Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Mart Jüssi keskkonnakomisjoni esimeheks ja Riigikogu liikme Erki Noole keskkonnakomisjoni aseesimeheks.
Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Taavi Rõivase rahanduskomisjoni esimeheks ja Riigikogu liikme Tarmo Männi rahanduskomisjoni aseesimeheks.
Kolmapäeval, s.a 10. juunil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Lugupeetud kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Lugupeetud kolleegid! Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Nädala päevakord on teil laudadel.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 90 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei olnud, erapooletuid oli 1. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Kadri Simsoni, Olga Sõtniku, Lauri Laasi, Marika Tuusi, Enn Eesmaa, Toivo Tootseni ja Evelyn Sepa 22. aprillil s.a esitatud arupärimine Neitsitorni tagastamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud kultuuriminister Laine Jänes! Meie, Keskerakonna kaheksa liiget, esitasime 22. aprillil s.a arupärimise, et saada selgitust kultuuriväärtuste, nende taastamise ja nende edaspidise saatuse kohta. Arupärimine on ajendatud eriti sellest, et kui enne otsustas kultuuriväärtuse tagastamise linnakomisjon, siis praeguse valitsuse puhul on selgusetu, kas see on võetud täielikult riigi otsustada ja moodustatakse ka komisjonid, mille kohta me kahjuks ei tea mitte midagi.
Niguliste torn ja müür on säilinud ainult tänu Eesti rahvale ja Taani riigile. Me teame väga hästi, et seoses kahe riigi leppega, mille tagajärjel oli sõda, hävinesid need mõlemad objektid, ka järgmine objekt. See tagastamise küsimus, mis on seotud Niguliste torniga, on otseselt seotud sellega, et see on olnud Saksamaale ümberasujate vara. Nagu me teame ja võime arvata, Saksamaale ümberasujatele anti nende vara eest kompensatsiooni. Sellest tulenevalt on meil kolm küsimust. Ma ei hakka neid kolme küsimust ette lugema, ma arvan, et lugupeetud minister Laine Jänes loeb need ise ette. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Palun arupärimisele vastamiseks kõnepulti kultuuriministri!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Ma igaks juhuks täpsustan. Mulle tundus, et küsija eksis ühe nimetusega. Jutt on praegu ikkagi Neitsitornist, mitte Nigulistest, Niguliste on järgmine küsimus. Praegu tuleb vastamisele arupärimine Neitsitorni teemadel.
Küsimused, mis saabusid Kultuuriministeeriumisse, on järgmised.
Esimene küsimus: "Millisel põhjusel Kultuuriministeerium ei toeta Neitsitorni kui kultuuriobjekti säilimist ja valitsus ei väärtusta kultuuriobjektide säilimist?" Ma pean ütlema, et küsimuse püstitus ise on küllaltki huvitav. Ei tea, missugustele faktidele täpselt toetub tõdemus, et Kultuuriministeerium ei toeta Neitsitorni kui kultuuriobjekti säilimist. Nii kultuuriminister kui ka ministeeriumi esindajad on mitmeid kordi kohtunud nii Taani Kultuuri Instituudi esindajatega kui ka Taani saatkonna töötajatega Eestis, leidmaks lahendust sellele küsimusele. Mul on siin kaasas üks tutvustus, see on Neitsitorni projekt, mille on teinud Taani Kultuuri Instituut. Seda on käidud koos suursaadikuga ministeeriumis tutvustamas ja ma võin selle jätta Riigikogu juhatusse. Kes on huvitatud, saab sellega tutvuda. Ma pean ütlema, et me oleme tõsiselt huvitatud selle kultuuriobjekti säilimisest, tema uuesti elule toomisest selles mõttes, et seal oleks elu ja tegevus. Kultuuriministeerium kindlasti toetab ka Taani Kultuuri Instituudi ettepanekuid, kui ainult ükskord saaks omandiküsimus lahendatud ja see saaga tõepoolest lõpeks. Kuna objekt ei kuulu Kultuuriministeeriumi haldusalasse, kuid on muinsuskaitselise väärtusega, siis on Muinsuskaitseametit vastavalt halduslepingule esindanud ja esindamas Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Seetõttu on ka muinsuskaitseline tegevus selles valdkonnas täiesti aktiivne.
Järgmine küsimus: "Kas ministeerium on nõus kultuuritegevuse jätkumise eest maksma eraomanikule ja eraldama rahalisi vahendeid ehitiste restaureerimiseks ning korrashoiuks või ei pea ministeerium vajalikuks kultuuritegevuse jätkumist ja objekti säilimist?" Osaliselt ma sellele küsimusele juba vastuses eelmisele küsimusele vastasin. Me oleme kahjuks juriidilises mõttes praegu olukorras, et vastaval objektil puudub subjekt, millega on nõustunud nii Tallinn kui ka teised asjaosalised, kaasa arvatud vara taotleja Uno Werner. Üks pärijatest on huviline, kõik teised pärijad on sellest objektist riigi ja linna kasuks juba loobunud. Kultuuriministeerium on seisukohal, et subjekti olemasoluta ei saa me rakendada omandireformi aluste seadust ning ka selle § 12 lõike 3 punkti 5, mis lubaks jätta olulise kultuuriobjekti riigi omandisse, ei ole kahjuks võimalik praeguses seisus rakendada. Oleme seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjon peab võtma küsimuse uuesti arutelule ning puuduvad otsused vastu võtma, kuna otsustusõigus on delegeeritud riigilt linna vastavale komisjonile. Ma lihtsalt informatsiooniks ütlen, et kogu see Neitsitorni saaga algas tegelikult juba 20. detsembril 1991, kui esitati esimene avaldus selle maja tagasisaamise kohta. Iga mõne aasta järel on toimunud kohtuvaidlus, seda on lükatud ühest kohtuinstantsist teise. Lõppkokkuvõttes oli viimane otsus 21. augustist 2008 see, et Tallinna volikogu võttis vastu otsuse nr 160, mille kohaselt otsustati lugeda ebaotstarbekohaseks Tallinnas endisel kinnistul nr 573 AB asuvate õigusvastaselt võõrandatud rajatiste, linnamüüri, Neitsitorni, Tallitorni ja Lühikese jala väravatorni ning hoone tagastamine. Hetkel on olukord niisugune. Lisaks väike informatsioon ehitiste tegeliku seisu kohta. Aastatel 1967–1980 toimusid sellel objektil, linnamüüri lõigul ja linnamüüri tornides Tallitorn ja Neitsitorn restaureerimis‑ ja rekonstrueerimistööd. Vähemalt 40% on uuendatud ja restaureeritud linnamüüri lõik Tallitornist Neitsitornini. Tallitorni enda uuendamise maht on 75%, Neitsitornist on rekonstrueeritud 75% ja kogu linnamüüri lõik Neitsitornist Kiek in de Köki suunas on rekonstrueeritud 100%. Kokkuvõttes võib öelda, et kui kõik need arvud liita, siis selgub, et on säilinud vähem kui 30% kogu sellest objektist võrreldes tema esialgse seisuga. Tõepoolest, mul oleks väga hea meel, kui Tallinna linnakomisjoni otsuse kohaselt tooks Rahandusministeerium selle küsimuse valitsuse istungile. Kultuuriministeerium kindlasti toetab selle objekti mittetagastamist, riigile olulise kultuuriobjektina jätmist riigi omandisse.
Kolmas küsimus: "Milliseid abinõusid on ministeerium ette näinud Neitsitorni kui kultuuriobjekti säilimiseks, kui objekt antakse eraomandisse ja Taani riik loobub toetusest? Kas välisinvesteeringutest loobumine on mõistlik?" Kogu selle eelneva jutu kokkuvõtteks ütlen ma, et loomulikult ei ole mõistlik loobuda välisinvesteeringutest, seda päris kindlasti, kuid kogu küsimus on selles mõttes ennatlik, et kuna subjektsus ja asjad juriidilises mõttes ei ole praeguse seisuga korras, siis ei ole mõtet spekuleerida küsimusega, et kui see läheb eraomandisse jne. Vaatame. Kõigepealt liigume selles suunas, et ta jääks riigi omandisse. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Aitäh, lugupeetud minister, nende selgituste eest! Schopenhauer ütles kunagi, et pole subjekti ilma objektita ja pole objekti ilma subjektita. Filosoofidel on asi lihtsam. Kas lisaks nendele Neitsitorni keerukatele subjekti ja objekti vahekordadele on meil vanalinnas väga palju teisigi selliseid objekte, kus subjektiga on probleeme?

Ma jään praegu täpse vastuse võlgu, sest see temaatika on erakordselt keeruline ja siin praegu mingit objekti täpselt välja tuua oleks liiga suur üldistus. Järgmise arupärimise teema – Niguliste kirik – on päris kindlalt see küsimus. Võib-olla, kui järg jõuab selleni, siis räägin ma Nigulistest täpsemalt. Ka selle puhul on Kultuuriministeeriumi hoiak niisugune, et siin puudub subjektsus, vaatamata eri arvamustele ja pingpongitamistele kord üht‑, kord teistpidi. Ma Niguliste teemal peatun pikemalt järgmisele arupärimisele vastamisel. Aga ei ole välistatud, et omandiküsimusi on päris palju ja nad on keerukad. Alati jääb see küsimus, kellele mis kuulub. Eriti suur probleem on ikkagi selle restaureerimisprotsendi või ülesehitusprotsendiga. Tulenevalt sellest, kui palju on uuesti üles ehitatud, see subjektsus jällegi liigub, mitte filosoofiliselt, aga päris reaalselt.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Lugupeetud minister! Natuke jäi asi segaseks seoses sellega, et Vabariigi Valitsuse poole ongi Tallinn pöördunud, et mitte tagastada ja anda üle. Me ei pea ju ootamagi midagi muud. Küsimus ongi selles, miks siis ei anta üle, kui teie olete positiivselt meelestatud, et anname üle ja jätame tagastamata. Me teame ka seda, nagu ma enne ütlesin, et praeguses situatsioonis ei ole enam linnakomisjoni. Teie erakonnakaaslasest justiitsminister on väitnud, et nüüd on hoopis teine komisjon, valitsuse komisjon. Siit minu küsimus. Mittetagastamisel tuleb teha suur ekspertiis. Kas on alustatud ekspertiisi tegemisega, et mitte tagastada, et tõestada ära, kui palju on tehtud kulutusi sellele objektile, et siis otsustada tema saatus? Praeguses situatsioonis on Tallinn kõik teinud. Küsimus on valitsuses.

Aitäh! Ma pean veel kord kordama: kuna see objekt ei ole kahjuks Kultuuriministeeriumi haldusalas, siis jään mina küll vastuse võlgu, kui palju on Rahandusministeerium panustanud eri ekspertiisidesse. Tõepoolest, pöördusin ka rahandusministri poole, küsides suusõnaliselt, kas ja millal on plaanis tulla selle teemaga valitsuskabinetti ja valitsusse, aga rahandusministrid vahetuvad viimasel ajal nii kiiresti, et see teema ei ole kahjuks kabinetti jõudnud. Ma luban, et ma käin peale uuele rahandusministrile, et ta tooks selle paketi kogu juriidikaga ja otsustusvõimalustega kabinetti. Kultuuriministeeriumil puuduvad igasugused hoovad seda iseseisvalt valitsuse istungile tuua. Me saame ainult kolleegiga läbirääkimisi pidada, et see istungile jõuaks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud kultuuriminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma lootsin väga saada täna ministri käest rohkem selgust. Tallinn on teinud taotluse Kultuuriministeeriumile ja Kultuuriministeerium peaks ikka ette valmistama ja pöörduma valitsuse liikmete poole. Kas seda teeb Rahandusministeerium, Justiitsministeerium, Riigikantselei või Kultuuriministeerium, see ei puutu minusse ega Tallinna linna, kes teeb ekspertiisi. Aga praeguses situatsioonis on Tallinn avaldanud oma tahet mitte üks aasta, vaid juba pikemalt, ta on saatnud kirju valitsusele, et saaks selle küsimuse juurde tagasi tulla. Praeguses situatsioonis saab selle küsimuse lahendada ainult valitsus. Kahjuks teame me ka siin saalis, et valitsusel on huvi (ma ei oska öelda, milline) anda Saksamaale ümberasunute vara üle nendele subjektidele. Kui täna öelda, et sellega peaks tegelema Tallinn, siis kahjuks Tallinn seda teha ei saa. Neitsitorni juhtum oli kohtus, aga see oli hoopis teine kohtuotsus, hoopis Tallinna volikogu otsuse peale oli kaevatud. Meile on teada, et Tallinn omal ajal, 1996. aastal tegi Neitsitorni ja majade kohta ekspertiisi, millest tuleb väga selgelt välja, et tulenevalt omandireformi aluste seadusest ei tohiks neid tegelikult tagastada. Ma usun täielikult, et proua Laine Jänes on isiklikult kindlasti huvitatud sellest, et Neitsitorn jääks tagastamata, et see jääks kultuuriobjektiks, aga kurb on see mõistmatu suhtumine justiitsministri poolt. Tema oli see, kes kuni lõpuni väga soosis, et kõigi Saksamaale ümberasunute vara antaks tagasi.
Ma soovin proua Laine Jänesele, kultuuriministrile, südikat võitlemist selle objekti ja ka järgmise objekti eest, kuigi subjektid on erinevad, et see siiski jääks kogu meie rahva omandisse. Nii see kui ka järgmine objekt on, ausalt öeldes, kahe sõja, st nii Saksa kui ka Vene poole poolt hävitatud ja need on üles ehitatud 50 aasta jooksul inimeste panuse abil. On hea, et ministeerium on kursis, aga Taani riik ei eralda raha enne, kui see ei ole riigi või Tallinna omandis. Me teame, et eraomandis ei suuda me jätta seda kultuuriobjektiks. Taani riik ei eralda siis raha. Jõudu veel, proua Jänes, teie südikas töös! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Kalev Kallo, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Toivo Tootseni ja Lauri Laasi 7. mail s.a esitatud arupärimine Niguliste muuseumi-kontserdisaali kohta. Palun järjekordselt kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud minister! Head kolleegid! Kultuuri säilimine on avalik huvi, see on meie, kuue Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikme seisukoht. Sellest tulenevalt esitasime 7. mail s.a arupärimise.
Riigi kohustus on tagada avaliku huvi realiseerimine ja kaitse, seda ka omandireformi läbiviimisel. Omandireformi aluste seaduse § 12 lõike 3 punkt 5 näeb ette õiguse jätta tagastamata kultuuriobjektiks olev vara.
Tallinna linn taotleb Vabariigi Valitsuselt Niguliste muuseumi-kontserdisaali tagastamata jätmist juba alates 2001. aastast. Linna taotluse aluseks on seesama omandireformi aluste seaduse § 12 lõike 3 punkt 5, mille kohaselt omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul otsustab Vabariigi Valitsus kultuuriobjekti tagastamata jätta.
Kultuuriministeerium toetas objekti tagastamata jätmist kuni 2008. aastani, kuid teadmata põhjustel, selle asemel et kooskõlastada linna taotlus ja toetada objekti tunnistamist kultuuriobjektiks, tellis Kultuuriministeerium advokaadilt arvamuse ja alustas kohtuvaidlust ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vastu.
Kultuuriobjekti üleandmine eraõiguslikule isikule kujundab oluliselt ümber avalike ja erahuvide tasakaalu kultuuriobjektide edasise saatuse otsustamisel. Üldsuse huvi jätkuvast eiramisest tulenevalt ongi meil esitatud kolm küsimust. Ma ei hakka neid uuesti ette lugema, kuulaksin parem vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Palun, proua kultuuriminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Head kolleegid, arupärijad! Kõigepealt loen küsimused ette ja siis katsun vastata. Nagu ka eelmise teema puhul on jällegi kõne all kultuuriväärtuste tagastamise või mittetagastamise küsimus. Niguliste muuseumi-kontserdisaali teema on valitsuskabineti tasandil olnud arutelul alates 2002. aastast, mitteametlikult võib-olla ka juba varem. Ma pean ütlema, et ükski kultuuriminister ei ole suutnud kuidagi kogu sellest juriidikast niimoodi läbi närida, et oleks suudetud see otsus valitsuse tasandil teha. Ka minu eelkäija, Keskerakonna kultuuriminister härra Palmaru, selle küsimusega aktiivselt ei tegelnud. Aga küsimused on niisugused.
"Millistel põhjustel ei väärtusta Kultuuriministeerium alates 2008. aastast kultuuriobjektide säilimist?" Aasta 2008 on siia küsimusse sisse toodud, mis on täiesti kummaline. Võib-olla on üldistatud mingisugust hoiakut, ei oska öelda. Mina saan öelda, et Kultuuriministeerium väärtustab endiselt kultuuriobjektide säilimist, ta ei ole muutnud oma seisukohta Eesti Kunstimuuseumi kasutuses oleva Niguliste kiriku hoone osas, milles tegutseb Eesti Kunstimuuseumi filiaal Niguliste muuseum-kontserdisaal, ehk Kultuuriministeerium on jätkuvalt seisukohal, et seda ei peaks tagastama. Tõepoolest on Tallinna Linnavalitsus pöördunud Kultuuriministeeriumi poole kirjaga esitada ettepanek Vabariigi Valitsusele jätta omandireformi aluste seaduse § 12 lõike 3 punkti 5 alusel tagastamata kõnealune hoone kui riigile oluline kultuuriobjekt. Samas on Eesti Kunstimuuseumi eestvedamisel mitme aasta vältel püütud selgitada kirikuhoone õigusvastase võõrandamisega seotud asjaolusid. Paar fakti. Kõigepealt, kuidas kõik see algas, seda lihtsalt protokolli huvides, et see oleks registreeritud.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 22. jaanuari 1996. aasta otsusega nr 6823, mida on muudetud sama organi 14. jaanuari 2002. aasta otsusega, on loetud Tallinnas Niguliste tn 3, endine Rüütli tn 1 / Niguliste tn 15 endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised ja krunt suurusega 5529 ruutmeetrit omandireformi objektiks ning on tuvastatud, et ehitised natsionaliseeriti majade natsionaliseerimise komisjoni 6. aprilli 1941. aasta otsusega ja maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. aasta deklaratsiooniga. Hilisemad Tallinna Linnaarhiivi läbivaatamised advokaat Alar Eiche poolt on andnud faktid selle kohta, et need objektid ei olnud natsionaliseeritud. See oligi põhjus, miks 5. juunil 2008. aastal esitas Kultuuriministeerium õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjonile ning Tallinna Linnavalitsusele taotluse tühistada endised otsused, millega tunnistati endisel kinnistul nr 584 asunud Niguliste kirik omandireformi objektiks ja EELK selle vara osas õigustatud subjektiks. Ma pean ütlema, et praegu on kogu see teema jätkuvalt kohtus. Missugune lahend selles konkreetses küsimuses tuleb, seda ei oska ma praegu öelda, kuna uue kohtuistungi aegagi ei ole määratud. Nagu ma juba ütlesin, selgus, et nimetatud hoone õigusvastaselt võõrandamise fakt ei ole üheselt arusaadavalt dokumentaalselt tõestatud. Sellepärast kogu see kirjavahetus ja palve uuesti üle vaadata need otsused, mis tehti aastal 2002. Paraku ei nõustunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon Kultuuriministeeriumi taotlusega, et otsus tuleks uuesti läbi vaadata ja uusi tõendeid hinnata. Kultuuriministeerium ei saa pöörduda aga Vabariigi Valitsuse poole taotlusega jätta omandireformi käigus õigustatud subjektile vara tagastamata, kui on ebaselge, kas võõrandamise fakt on kindlaks tehtud ja kas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on õigustatud nimetatud kirikuhoonet omandireformi aluste seaduse kohaselt tagasi taotlema. Seetõttu pöörduski Kultuuriministeerium 15. detsembril 2008. aastal Tallinna Halduskohtu poole kaebusega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 11. novembri 2008. aasta otsuse täielikuks tühistamiseks ja komisjonile ettekirjutuse tegemiseks, et Kultuuriministeeriumi taotlus uuesti läbi vaadataks.
"Miks ministeerium on asunud seisukohale, et okupatsioonivõimud ei piiranud õigusvastaselt EELK omandiõigust?" Siinkohal saame me toetuda ainult nendele faktidele, mis on arhiividest leitud. Tegelikult ei ole siin emotsioonidega midagi pistmist. Kultuuriministeerium leiab, et see kohtuvaidlus on oluline, et saada selgust, ja et Tallinna linnakomisjoni otsused, mis on tehtud 19. detsembril 1994, 22. jaanuaril 1996, 15. märtsil 1999 ja 14. jaanuaril 2002, millega on tunnistatud omandireformi objektiks objekt kinnistul nr 584, Niguliste kirik, ja omandireformi subjektiks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, ei põhine dokumentaalselt tõendatud asjaoludel ja pole seega õiguspärased. Tahan rõhutada, et tulemus, mida üritatakse saavutada, ei ole suunatud asjaolule, nagu riik ei toetaks endiselt Niguliste kiriku hoone riigile jätmist. Otse vastupidi, kui vara õigusvastane võõrandamine ei leia kinnitust, jääb kirikuhoone endiselt riigile ja selleks ei ole tarvis enam haldusorganite täiendavaid otsuseid. Selles mõttes ei ole Kultuuriministeerium kindlasti oma seisukohta muutnud ja ka praeguse kultuuriministri isiklik seisukoht ei erine eelmiste ministrite seisukohast.
"Miks kulutab ministeerium maksumaksja raha perspektiivitu kohtuvaidluse peale, selle asemel et edastada kultuuriobjekti tagastamata jätmise küsimus otsustamiseks valitsusele, nagu seadus ette näeb? Kui ministeerium kavatseb kohtuvaidlust jätkata, siis millistel kaalutlustel?" Me jätkame seda kohtuvaidlust nii kaua, kuni selgus majja saab. Loomulikult, eesmärk on teha avalikkusele teatavaks see informatsioon, mille advokaadid on leidnud kiriku ja linna arhiividest, kust tegelikult selgub, et subjektsust ei ole tänase päeva seisuga olemas. Me ei tea, missugune otsus tuleb järgmisest kohtuinstantsist. Siiski pean ütlema, et Kultuuriministeerium on jätkuvalt seisukohal, et valitsuskabinet võiks otsustada Niguliste muuseumi-kontserdisaali jätmise riigile.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma mõistan täielikult, et te olete kunstiinimene ja juriidikast nii palju ei tea. See on andestatav. Aga teil peaksid olema ministeeriumis inimesed, kes juriidikat tunnevad. Esimeses kohtuinstantsis, halduskohtus, Kultuuriministeerium ju kaotas. Öeldi väga selgelt, et Kultuuriministeeriumil ei ole õigus. Nüüd te jätkate kohtuteed, et oma õigust saada. Miks te seda teete, kui te olete täpselt samal arvamusel, et Niguliste kirik peaks jääma riigile? Me teame väga hästi, et kirik hävines Tallinna pommitamisel, ta on hiljem hävinud ja on üles ehitatud. Miks te jätkate seda kohtu kadalippu ja kulutate raha? Ma arvan, et Tallinn ei lõpeta oma tegevust, nad lähevad siis ka teisele protsessile.

Me jätkame seda lootuses leida tõde ja õigust. Kohtuinstantsidel on mitu astet ja enne ei saa kindel olla selles lõplikus protsessis, kui kõik kohtuinstantsid ei ole läbi käidud. See ei ole kindlasti ainuke kaasus, kus otsus kaevatakse edasi ja lõpuks kolmandas instantsis otsustatakse kuidagi teisiti. Nii et need asjad vaadatakse üle. Jah, tõepoolest on Kultuuriministeeriumis olemas jurist ja samuti teeb koostööd kunstimuuseumiga nende palgatud vandeadvokaat Alar Eiche, kes on selle teemaga minu meelest juba selle sajandi algusest peale põhjalikult tegelnud ja kellel on erakordselt palju materjali. Mis ajendas seda teemat, seda subjektsuse küsimust uuesti üles tõstma? Mis puudutab seda, et see hoone ei ole õigusvastaselt võõrandatud, siis tegelikult leidis advokaat selle kohta dokumendi alles eelmisel aastal arhiivist ja see oli ka tema jaoks uus materjal. Nii et see on tegelikult see, millele tuginevad läbirääkimised õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoniga, et nad vaataksid üle oma selle otsuse, kus on tegemist subjektsusega. Kui kunagi otsustati, et EELK on subjekt, siis praeguse seisuga, uute dokumentide ja uue informatsiooni välja tulles, on selgunud, et tegelikult EELK ei ole subjekt, et see hoone kuulus Niguliste kogudusele, mida tänaseks pole enam olemas. Seoses sellega, et tuvastati uusi fakte, ongi mindud uuesti selle suure ringi peale, mis ei ole lihtne. Loomulikult on Eesti Kunstimuuseum ja Niguliste muuseum-kontserdisaal heal meelel nõus tegema koostööd Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga, kui küsimus on selles, kas selle muuseumi-kontserdisaali ruumides on võimalik pidada näiteks ka liturgilisi jumalateenistusi. Fakt on, et neid ka peeti seal niikaua, kui näiteks Jaani kirik oli remondis. Liturgia seal toimus ja selle vastu ei peaks kellelgi midagi olema. Probleem on ainult tuleohutusküsimustes, kuna seal on maailmakuulus Notke "Surmatants". Ma usun, et me ei oska isegi hinnata, kui väärtuslik see tegelikult on. Liturgilistel jumalateenistustel kasutatakse tihtipeale elavat tuld. See on probleem, mille lahendamiseks on kunstiteadlased püüdnud kirikutegelastega kokku leppida. Aga põhimõtteliselt ei olda selle vastu, et seal võiks liturgiat korraldada. Kui on küsimus, kas see on ka kirik, siis põhimõtteliselt ei peaks kirik olema kuidagi kõrvale lükatud. Tulen veel kord subjektsuse juurde tagasi. Me tahame teada saada, kes tegelikult on subjekt ja kas see otsus, mis omal ajal tehti, on siiski õige. See on see, mille pärast me toimetame, et pärast ei oleks jällegi niisugust muret, et kellelegi on liiga tehtud.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Viimasel ajal oleme valitsuse liikmetelt küsinud päris palju omandireformiga seotud küsimusi. Siin on ka peaminister rääkinud Mustpeade majast ja nüüd on probleeme Neitsitorni ja Niguliste kirikuga. Mind huvitab laiem küsimus. Milline on teie üldine poliitika kultuuriobjektide tagastamise või mittetagastamise suhtes? Millist poliitikat see valitsus põhimõtteliselt ajab? Omandireformiga me murraksime kõik oma sääreluud, see on nii keerukalt tehtud. Aga milline on teie poliitiline seisukoht, tagastada või mitte?

Mina saan öelda, missugune on kultuuriministri seisukoht kultuuripoliitika valdkonnas. Minu seisukoht on selline, et kui riik on väga oluliselt panustanud restaureerimisse ja ülesehitamisse, ja need objektid on säilinud siiski tänu riigile ja praegu on seal suured kunstiväärtused, nad on olulised kultuuriobjektid, siis need tuleks jätta ikkagi riigile olulisteks kultuuriobjektideks ja püüda läbi rääkida praeguses seisus n‑ö teoreetiliste subjektidega. Sest me ei ole enam kindlad, et see subjektsus, mis aastaid tagasi välja käidi, on täna samamoodi tõestatav. See on minu kui kultuuriministri kultuuripoliitiline seisukoht.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud kultuuriminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ain Seppiku, Tiit Kuusmiku, Kalle Laaneti, Evelyn Sepa, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Toomas Vareki ja Helle Kalda 11. mail s.a esitatud arupärimine Saaremaa rannamaantee kohta. Kõnepulti palun ma kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head ministrid! Head kolleegid, kes siia saali on veel jäänud! Kõigepealt tahan õnnitleda kõiki neid meie kolleege, kes suunduvad varsti Brüsselisse, ja neid, kes tulevad nende Brüsseli kolleegide asemele!
Tulen nüüd meie Eestimaa asjadele lähemale. 11. mail tegid seitse Keskerakonna fraktsiooni liiget saarlasest keskkonnaministrile arupärimise, selleks et aidata natuke kaasa Saaremaa probleemide lahendamisele. See puudutab just nimelt Hollandist toodava puisteaine tarnimist läbi Saaremaa sadama. Põhilised teemad saime me siin, ausalt öeldes, juba ära räägitud, aga protokolli ja stenogrammi huvides saab keskkonnaminister meile pidulikult vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun, härra keskkonnaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, meil oli võimalik ühe arupärijaga põhjalikult sel teemal täna juba rääkida, aga siiski kokkuvõtlikult niipalju, et päris kindlasti teevad kõik ministeeriumid ja ametid enda poolt kõik selleks, et Eesti riigi arengut kiirendada ja üritada lahendada neid probleeme, mis majanduse arengu ees seisavad.
Mis puudutab Saaremaa sadama kasutamist freesasfaldi vastuvõtmiseks, selleks et muuta Saaremaa teed tolmuvabaks, siis see mõte on kindlasti oluline ja vajab arutamist. Keskkonnaministeerium on sellega tegelnud. Asjade seis on lühidalt öeldes järgmine. Kui Saaremaa sadamale anti välja sadamapass ja enne seda tehti keskkonnamõjude hinnang, siis tulenevalt sellest hinnangust ja sellest, et on tegemist väga olulise Natura alaga, mis puudutab linnukaitseala, otsustati sadamapassi puhul, et tegemist on reisisadamaga, mis on ette nähtud reisilaevade ja kruiisilaevade vastuvõtmiseks ning kaubalaadimist selles sadamas ei ole ette nähtud. See olukord on ka praegu selline, kaubalaadimine seal sadamas ei ole vastavalt sadamapassile lubatud. Sadamapassi on välja andnud majandusministeerium. Lähtuvalt sellest ei ole paraku seaduslikku võimalust, et teha mingisuguseid lühiajalisi erisusi selle sadama kasutamise osas, mis on vastuolus olemasoleva sadamapassiga ja mis on vastuolus ka keskkonnamõjude hinnangu järeldustega. Selleks et üldse protsessi uuesti algatada, tuleks kõigepealt algatada keskkonnamõjude hinnang, sellest peaks olema huvitatud sadama omanik Tallinna Sadam. Paraku ei ole ka Tallinna Sadamal praegu väga sügavat huvi uuesti algatada keskkonnamõjude hinnangut, mis on kahtlemata pikk ja üsna kallis protsess, selleks et lühiajaliselt neid laevu teenindada. Ka Tallinna Sadam ei ole sellest väga huvitatud. Reaalse lahendusena näeb Keskkonnaministeerium, et nende koormate vastuvõtmiseks kasutatakse Roomassaare sadamat, mis on kõige suurem sadam Saaremaal. Seoses kohaliku transpordiga toimub seal ilmselt mõningane kallinemine, kuid Roomassaare sadam on täiesti valmis neid koormaid, neid laevu vastu võtma, neid seal ka teenindama ja ilma väga närvesööva protsessita, mis ilmselt kaasneb uue keskkonnamõjude hinnangu algatamisega, selle protsessi läbiviimisega, uue sadamapassi väljaandmisega ja selle kõigega. Oleks ilmselt mõistlikum kasutada Saaremaal olemasolevaid kaubasadamaid ja teha neid töid kas siis Roomassaare sadamas või Mõntu sadamas. Minu andmetel on juba homme saabumas Mõntu sadamasse üks laev freesasfaldiga Hollandist, millega muudetakse tolmuvabaks üks osa Sõrve kruusateedest. Samamoodi võiks kasutada edasi näiteks ka Mõntu sadamat, juhul kui peaks olema mingeid tehnilisi takistusi.
Aga Keskkonnaministeeriumi nimel ütlen täna seda, et see võimalus, teha siin erisusi ehk minna vastuollu seadusega ja olemasolevate dokumentidega, Keskkonnaministeeriumi arvates väga reaalne ega soovitatav ei ole. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Vastus oli selge, Saaremaa sadama kaudu ei ole võimalik freesasfalti vedada, see oli arusaadav. Öelge mulle, kas te valitsuse liikmena koos majandusministriga oleksite valmis selle küsimuse viima valitsusse, toetama seda projekti kas või valitsuse reservfondist, sest see on Saaremaa arenguks kahtlemata väga vajalik, eriti praeguse majanduskriisi tingimustes. Kas oleks mõeldav, et kui see nüüd liiga kalliks läheb, Roomassaare või Mõntu on isegi ümber Saaremaa nurga, siis valitsus seda projekti toetab ja viib selle ka tegelikult ellu? On see võimalik?

Aitäh! Me oleme majandusministriga seda teemat arutanud ja olen valmis seda ka valitsuse tasandil arutama, selles ei ole mingeid probleeme. See tähendab ikkagi seda, nagu ma ütlesin, et tuleks algatada uus keskkonnamõjude hinnang. Samas ütlen, et arvestades sellega, et tegemist on Natura alaga, ei pruugi ka see keskkonnamõjude hinnang anda alust selleks, et sadamapassi muuta. Kui me seda protsessi alustame, siis me ei ole selle alustamise juures sugugi kindlad, et me jõuame tulemuseni.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Eks me mäleta mõlemad ja paljud teisedki siin saalis viibijad mäletavad Saaremaale süvasadama rajamise idee arutelu, kui räägiti, kui kõvasti peaks see aitama kaasa Saaremaa majandusele ja Saaremaa turismile. Nüüd oleme jõudnud sinna faasi, kus sadam on olemas, aga sadamat kasutada ei saa või kui saab, siis ei ole tal õiget otstarvet, sest lihtsalt ei ole reisilaevu, mida seal vastu võtta. Mis on sinu isiklik arvamus ja samamoodi sinu arvamus valitsusliikmena, mida peaks tegema ja võiks teha, et me lihtsalt ei käiks seda ilusat sadamat seal vaatamas kui vaatamisväärsust, vaid me saaksime rakendada selle ikkagi Saaremaa inimeste jaoks töösse?

Aitäh! Tõepoolest, Saaremaa sadama kasutamisel ka kaubasadamana on seoses sadama töö korraldusliku poolega mitmeid küsimusi. Vastavalt sadamaeeskirjadele ei ole päris võimalik, et kaubaveotsoonid ja reisiveotsoonid ei ole eraldatud, nad lähevad, piltlikult öeldes, segamini. Tegelikult tähendaks see seda, et juhul kui (ma räägin praegu väga teoreetiliselt) Saaremaa sadamat saaks kasutada ka kaubasadamana, siis peaks sadamapassis ilmselt olema võimalik asi lahendada niimoodi, et mingi teatud periood aastast vastavalt vajadusele on ta siis kaubasadam ja kui see periood on läbi, siis on ta jällegi reisisadam. Kaubavood ja reisijavood jooksevad seal risti ja paraku sellisel kujul sadamas kindlasti elu korraldada ei ole võimalik. See on sadama korraldusliku poole pealt. Küll aga jälle seesama lugu, selleks et seal oleks midagi muud, on vaja ikkagi keskkonnamõjusid täiendavalt hinnata. Tuletan veel seda meelde, et tegemist on olulise Natura alaga, mis tähendab, et kogu see tegevus seal on Euroopa Liidu kontrolli all, see ei ole praeguse seisuga ainult Eesti sisepoliitiline küsimus.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu teada olete ka teie valitud Saaremaalt. Loomulikult, keskkond on ääretult tähtis, aga kui me tegime arupärimist, mille õieti algatasid Ain Seppik ja Kalle Laanet, siis nad selgitasid meile järgmisi aspekte: siin on turism, siin on keskkond ja siin on loomulikult sadam. Mul on küsimus teile kui sealt valitud rahvasaadikule: millist lahendust näete teie selles osas, millal tuleb keskkonnamõjude hinnang, ja millal astutakse selles küsimuses samm edasi?

Nagu ma enne ütlesin, minu konkreetne lahendus, mida ma pakuksin välja, selleks et lahendada seda konkreetset probleemi, mis puudutab Saaremaa maanteede tolmuvabaks muutmist, on see, et kasutada selle materjali sissetoomiseks Roomassaare sadamat. Veel täna hommikul rääkisin ma Roomassaare sadama juhtkonnaga. Nad on valmis neid laevu vastu võtma, nad on valmis rääkima teenuste hinnast, et leida mõlemale poolele sobilik lahendus. See oleks kõige kiirem lahendus, see oleks igati seaduslik lahendus. Kindlasti sellepärast, et me ei saa praegu kasutada Saaremaa sadamat kaubasadamana, ei peaks jääma Saaremaa teede tolmuvabaks muutmise projekt ära. Ma ka usun, et praegustest võimalustest tulenevalt on võimalik nende töödega edasi minna.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud keskkonnaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kui ei soovi, siis läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Aleksei Lotmani, Toomas Trapido, Marek Strandbergi, Maret Merisaare ja Mart Jüssi 13. mail s.a esitatud arupärimine riigimetsamaa müügi kohta. Vabandust, minul on Aleksei Lotman siia kirja pandud! Nüüd kutsun ma kolleeg Toomas Trapido.

Proua juhataja! Austatud minister ja kolleegid! Nagu me teame, on Riigikogule esitatud teise lisaeelarvesse planeeritud 400 miljonit krooni metsamaa müügist ja tegu on reformimata metsamaa müügiga. Me oleme selle kohta saanud teavet ajakirjanduse vahendusel, sellest selgelt ei piisa ja seetõttu oleme esitanud ministrile järgmised küsimused.
Esiteks, kas te olete tutvunud SEB Enskilda saadetud riigile kuuluva metsa müügi teemalise arutelu materjaliga? Kui jah, siis palun kirjeldage kirjas toodud ettepanekuid ja nende põhjendamiseks esitatud argumente! Teiseks, kas Eesti kodanikul on võimalik saada täpne, geoinfosüsteemipõhine informatsioon Riigimetsa Majandamise Keskusele kuuluva maa ning jätkuvalt riigi omandis oleva metsa‑ ja haritava maa paiknemisest? Kui jah, siis millisel moel? Kolmandaks, millist, kus paiknevat ja kui suures ulatuses metsamaad plaanib Keskkonnaministeerium erastamisele panna? Millised on müüdava metsamaa valikukriteeriumid? Neljandaks, milline on sellelt metsamaalt saadav võimalik keskmine tulu 25, 50 ja 100 aasta perspektiivis, võrreldes sarnase, RMK halduses oleva metsamaaga? Viiendaks, kas Vabariigi Valitsus või Keskkonnaministeerium on kaalunud ka metsa erastamisel mingite tingimuste seadmist, näiteks metsamaa müüki eelisjärjekorras kohalikele kogukondadele? Milliseid tingimusi on kaalutud? Kuuendaks, kui suures ulatuses aitab võimalik metsamüük tasakaalustada riigieelarve puudujääki? Seitsmendaks, millisena on kavandatud riigimetsamaade erastamise kord? Ootame huviga vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Palun, lugupeetud keskkonnaminister, kõnepulti!

Lugupeetud arupärijad! Vastan küsimuste kaupa. Esimene küsimus on seotud SEB Enskilda esitatud materjalidega. Ma olen nendega tutvunud. Seal midagi väga uut ja salapärast tegelikult ei olnud. Materjal oli esitatud aruteluks, nagu kaane peal ka kirjas on. Kirjeldatakse lühidalt olukorda metsasektoris, olukorda seoses riigi maareformiga ja tulenevalt sellest, et tegemist on investeerimispangaga, tehakse oma ettepanekuid, et kui riigil on huvi metsamaa müügiks suuremate pakettidena, siis kuidas seda võiks tegelikult korraldada. Ütlen veel kord, et tegemist on arutelu materjaliga, väga konkreetse projektiga tegemist ei ole. Kõik, mis siin kirjas on, oli suures osas Keskkonnaministeeriumile juba tuttav. SEB Enskilda väljendas seisukohta, et suurematel investeerimisfondidel ja rahvusvahelistel pensionifondidel oleks huvi osta metsamaad, et seda üle maailma kogu aeg ka tehakse. Juttu oli sellest, et huvitavad paketid võiksid alata umbes 20 000 hektarist, et ka suuremad fondid tuleksid oksjonile neid ostma, kui oksjoneid korraldada. See oligi lühidalt öeldes kogu sisu. Ega seal rohkem midagi väga konkreetset ja täpset ei olnud. Arutelu jäi tol hetkel selles mõttes pooleli, et leppisime kokku, et vastavalt vajadusele, siis kui teema areneb edasi, võime ka edasi konsulteerida. SEB nägi enda rolli ühena võimalikest opereerijatest selle protsessi korraldamisel, kui see protsess sellisel kujul peaks käivituma. Kui meil on vaja otsida kedagi korraldajaks väljast, siis loomulikult toimub see avaliku konkursi teel. Mingisuguseid kokkuleppeid me sellel kohtumisel ei sõlminud. See oli vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: "Kas Eesti kodanikul on võimalik saada täpne, GIS‑põhine informatsioon?" Selle kohta saab öelda, et Keskkonnaministeerium peab arvestust oma valitsemisala maade kohta, sealhulgas GIS‑põhiliselt. Vastav kaardirakendus on mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks, kuna ta sisaldab lisaks avalikule infole vastavalt avaliku teabe seadusele juurdepääsupiiranguga infot. Kuna ulatuslikku huvi selle info vastu tuntud ei ole, siis pole eraldi kulutusi tehtud ka selle kaardirakenduse väljatöötamiseks ja kodanikul on võimalus, kui ta tahab avalikku infot, pöörduda otse Maa-ameti poole. Jätkuvalt riigi omandis oleva maa kohta käiv info on vaadeldav Maa-ameti kaardiserveri kaudu maainfoteenuses alana, kuhu ei ole peale märgitud registreeritud katastriüksust. Niinimetatud jätkuvalt riigi omandis olev maa on maa, mille suhtes on maareformitoimingud läbi viimata. Sellisel maal ei ole üldjuhul moodustatud katastriüksust, kuid samas võib sellele maale olla esitatud maa tagastamise, erastamise või munitsipaalomandisse andmise taotlus. Erinevate maareformi käigus esitatud nõuete kohta saab informatsiooni kohalikest omavalitsustest. See oli vastus teisele küsimusele.
Vastus kolmandale küsimusele. Keskkonnaministeeriumile on riigieelarve seadusega pandud kohustus teenida tulu riigile mittevajaliku vara võõrandamisest. Selle aasta eelarve näeb selles osas ette selle tulu saamise 316 miljoni krooni eest. Keskkonnaministeerium võõrandab riigile mittevajalikku maad vastavalt keskkonnaministri käskkirjaga nr 190 kinnitatud võõrandamisele kuuluva kinnisvara nimekirjale. Praegu on võõrandamise nimekirjas 134 metsaga kaetud maaüksust riigi eri piirkondades. Praeguseks ajaks on nimekirjas olevatest kinnistutest enampakkumine läbi viidud 118 kinnistu osas, enampakkumisel on ostuhuvi väljendatud 62 metsaga kaetud maaüksuse vastu. Tulenevalt 2009. aasta teisest lisaeelarvest valmistatakse ette täiendavat võõrandamisele kuuluva kinnisvara nimekirja, millesse lülitatakse ka metsamaa kõlvikut sisaldavaid riigile mittevajalikke kinnisasju. Võõrandamisele kuuluva metsamaa valikukriteeriumid on järgmised: metsamaa ei paikne looduskaitseliste piirangutega aladel ega sisalda vääriselupaiku, metsamaa ei ole mõeldud Riigimetsa Majandamise Keskuse valduses olevate maadega liitmiseks ja metsamaa ei paikne riiklikel maardlatel.
Neljas küsimus: "Milline on sellelt metsamaalt saadav võimalik keskmine tulu 25, 15 ja 100 aasta perspektiivis?" Nimetatud metsamaadelt saadav võimalik tulu 25, 50 ja 100 aasta perspektiivis on võrreldav RMK halduses olevalt metsamaalt saadava tuluga, kui nendesse investeeritakse ja neid majandatakse nagu RMK metsamaad. Lähemas tulevikus on reformimata maadel asuvalt metsamaalt saadav tulu mõnevõrra väiksem, võrreldes RMK halduses oleva sarnase metsamaaga, kuna tegemist on tavaliselt majandamata metsadega ning killustatud, väikese pindalaga maatükkidega.
Viiendaks küsitakse, kas Vabariigi Valitsus või Keskkonnaministeerium on kaalunud metsamüügi juures eritingimusi seoses kohalike kogukondadega. Riigivaraseadust täiendati hiljuti sättega, mis annab riigi omandisse jäetud metsamaade müügil ostueesõiguse piirinaabrist metsaomanikule. Riigi omandisse jäetud metsamaad sisaldava kinnisasja võõrandamisel on kinnisasja omandamisel ostueesõigus võõrandatava kinnisasjaga piirneva maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa kõlvikut sisaldava kinnisasja omanikul.
Kuues küsimus: "Kui suures ulatuses aitab võimalik metsamüük tasakaalustada riigieelarve puudujääki?" Tõepoolest, kinnisvaraturul on selline olukord, nagu ta parasjagu on. Ütlesin seda, et 316 miljonit krooni on kehtivas riigieelarves juba olemas maade müügi tuluna, kuigi ütlen, et see ei ole kindlasti üksinda metsamaaga seotud tulu. Täiendavalt, mis puudutab võimalust müüa metsamaad ka suuremate pakettidena, on arvestatud riigi tulu suurenemisega umbes 400 miljoni krooni eest.
Seitsmes küsimus: "Millisena on kavandatud riigi metsamaade erastamise kord?"  Riigile kuuluvate puistuga kinnisasjade võõrandamine toimub kehtiva riigivaraseaduse ning riigivara võõrandamise korra kohaselt. Eraldi riigimetsamaade erastamise korra kehtestamist ei ole me siiani kavandanud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Me kõik teame, et riigil on tõepoolest raha vaja ja seetõttu on selline maade müügi kaalumine valitsuse poolt arusaadav. Teisalt, raha on võrdlemisi lühiaegne asi, aga mets ja metsamaa on märksa pikaajalisemad. Sellega seoses on küsimus: kas te olete ministrina tutvunud looduskaitsebioloogide hiljuti esitatud hoiatustega seoses metsamaa müügist tulenevate keskkonnariskidega? Kui ei, siis kas teil on plaanis seda teha?

Aitäh, härra Lotman! Ma siiski arvan, et raha on tänapäeva ühiskonnas juba üsna pikaajaline asi, mitte ainult metsamaa. Ma olen nende hoiatustega tuttav, tean neid riske, tean, mis võib juhtuda, kui me suuremate pakettidega asume näiteks metsamaad müüma ja põhjalikult ei analüüsita, ei ole põhjalikku informatsiooni selle kohta, mis seal paikneb. Need riskid tuleb maandada. Kui müüa metsamaad nii, et seal on näiteks loodusväärtused, mida me pärast, piltlikult öeldes, peame hakkama tagasi ostma, siis sellisel tegevusel ei ole mõtet. Igal juhul me nende pakettide koostamisel vähemasti üritame põhimõtteliselt selgeks teha, kas ühel või teisel kinnistul võib asuda midagi sellist, millega koos müümine ei ole riigi jaoks otstarbekas. See küsimus on Keskkonnaministeeriumis arutusel olnud ja kindlasti me seda jälgime.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Sama küsimuse jätkuks ma küsin, kas need maad, juhul kui ministeeriumil tekib huvi või vajadus neid erastada, on juba praegu või perspektiivis ka inventeeritud piisava põhjalikkusega, selleks et tuvastada, kas nendel maadel asub näiteks vääriselupaiku või pärandkultuuriobjekte, mis täna siin selles arutelus ei ole mainimist leidnud? Kas teil on ette näha ka enne nende maade võõrandamist või erastamist vastavasisulisi inventuure, et müüja teaks täpselt, mida ta müüb, ja ostja teaks enam-vähem täpselt, mida ta ostab, just vältimaks edaspidi pettumusi?

Jah, tõepoolest peab ütlema, et kogu reformimata metsamaad, mida oleks võimalik müüa tulevikus kas suuremate pakettidena või üksikute kinnistute kaupa, on praegu Eesti Vabariigis ligi 200 000 hektarit. Nendest katastritunnustega üksusi on praegu suurusjärgus 20 000 hektarit, nii et üks kümnendik sellest. Kindlasti ei saa öelda, et meil need väga põhjalikud inventuurid oleksid kõik olemas. Kuid ütlen veel kord, et kui me alustame ühe või teise metsakinnistu müüki või hakkame koostama näiteks üht või teist paketti, et müüa metsamaad suuremate koosluste kaupa, siis enne seda me üritame kindlasti saada selgeks, mis seal tegelikult on, kas on loodusväärtusi, kas on pärandkultuuriväärtusi, nagu ma juba enne ütlesin, et välistada seda, et me müüme ära maa, mida me pärast peaksime hakkama tagasi ostma või tundma muret selle pärast, mis seal toimub.

Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Suur tänu, proua eesistuja! Kas minister pole kaalunud, et riigimaad, sealhulgas riigimetsamaad, mitteresidentidele üldse müüma ei peakski ja võiks ainult rentida kuni sajaks aastaks nagu näiteks Inglismaal?

Aitäh! Me päris seda varianti ei ole kaalunud, kuigi riigivaraseaduses tehti muudatus ka kohalike metsaomanike kasuks, mille ma siin enne ette lugesin. Paraku on kapitalimaailmas selline vaba liikumine. Kui me vaatame statistikat selle kohta, mis on juhtunud nende metsamaadega, mis erastati esimeses ringis, mis on juba ajalugu, siis üllatuseks selgub, et väga suur osa nendest metsamaadest on tänaseks jõudnud suuremate metsafirmade või fondide kätte. Selle piirangu panemine, et mitteresidendid ei tohiks nendel oksjonitel osaleda, ma usun, oleks selles mõttes mõttetu, et lõpuks need kinnistud leiavad ikka oma koha seal, kus nad leiavad.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Hea minister! Kui suure pindala müüki te sel aastal ikkagi ette näete? Kas te olete andnud Maa-ametile korralduse see pindala välja otsida?

Aitäh! See, millises osas meil õnnestub seda teha, juhul kui üldse õnnestub, ei ole veel päris selge. Kindlasti peaksime me lõplikult kokku leppima strateegia ja taktika, kuidas seda teha. Nagu ma ütlesin, rahvusvaheliste fondide huvi on suuremate pakettide vastu, isegi alates 20 000 hektarist, paraku on selliseid tervikpakette meil väga raske pakkuda. Samas on väga rõõmustav, et ka kohalik kapital, kohalikud metsaomanikud ja ühistud on väga elavat huvi tundnud selle võimaluse vastu. Juhul, kui need paketid moodustatakse sellise suurusega, mis osutuvad neile oksjonitel jõukohaseks, siis on ka kohalik kapital täiesti valmis tulema nendele oksjonitele. Selles mõttes on selles küsimuses veel suhteliselt palju asju selguseta ja mul on väga raske anda siin konkreetseid vastuseid. Küll aga leian, et see protsess kaldub pigem selles suunas, kui me selle teemaga edasi läheme, et teeme väiksemad paketid ja kindlasti anname kohalikele metsaomanikele võimaluse nendel oksjonitel osaleda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud keskkonnaminister! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kolleegid! Me tahame öelda, et me oleme Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonina kindlasti metsamaade sellisel moel müümise vastu. Me oleme teinud ka vastavasisulise muudatusettepaneku teise lisaeelarve menetlusse.
Miks siis? Kõigepealt, turuhind ei ole praegu müügiks sobiv. Kui me näeme ette, et juba lähiaastatel ja kindlasti kaugemas perspektiivis muutub metsamaa üha väärtuslikumaks, sest toimub üleminek fossiilkütustelt biokütustele ja maa, mis midagi kasvatab, omandab üha suurema väärtuse, siis praegu, turu väga suures madalseisus seda müüa ei ole eriti mõistlik. Teiseks, praegune plaan näeb ette, et suur hulk väikesi tükke pannakse ühte portfelli, mida hakkab majandama üks isik, olgu see siis Rootsi fond või ka Eesti metsaühistu. Sellisel kujul väga paljude väikeste tükkide majandamine on hektari kohta kindlasti suhteliselt kulukas ja juba see iseenesest toob tõenäoliselt ka müügihinda alla. Kolmandaks, nendest väikestest tükkidest on täiesti selgelt huvitatud piirinaabrid, kelle kohta me just hiljuti võtsime vastu seadusmuudatuse, et neil on eelisostuõigus nende tükkide ostmisel. Seeläbi kujuneksid veelgi terviklikumad, suuremad metsamassiivid, mida ongi mõistlik majandada.
Oleme teinud ka ettepanekuid, mitte küll seaduseelnõude vormis, aga esialgu lihtsalt ideedena, mõelda võimaluse peale seadustada n‑ö kogukonna metsad või leida võimalus olemasolevate seaduste raames seda teha. Mida see sisuliselt tähendab? Näiteks seda, et kas omavalitsus või külaselts, ühesõnaga, selline tugev kogukond, kes on reaalselt olemas ja toimib, saaks mingil kujul selle metsa rendile võtta või selle osta, et näiteks saada sealt ehitusmaterjali, kütet kooli jaoks või teiste oma funktsioonide täitmiseks. See võib praegu kõlada natukene naljaka ettepanekuna, aga me arvame, et varsti võib selline toimimisviis muutuda täiesti sisuliseks ja tõsiseks.
Maa müük ei ole kindlasti tavaline müük, sest maa siin Eestis on tõepoolest üks, Eestimaa, ja seda ei saa me korduvalt müüa. Seetõttu peaksime mõtlema selle peale, et tulevane maa majandamine ja tulevased omanikud peaksid olema Eesti ühiskonnaga ja Eesti kui tervikuga rohkem seotud kui suhteliselt anonüümne väliskapital. Mitte et mul oleks midagi a priori väliskapitali vastu, aga kindlasti ei suuda ükskõik millise mere tagant Eesti metsade tulevikku suunav organisatsioon tähelepanu pöörata detailidele, mida kindlasti suudaksid kohalikud omanikud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Helle Kalda, Inara Luigase, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Aivar Riisalu ja Ain Seppiku 21. mail s.a esitatud arupärimine ebaseadusliku prügila kohta. Palun, Kalle Laanet, kõnepulti!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Räägin natuke taustast. Kõik, kes on sõitnud kas Haapsalu või Saaremaa poole, teavad, et Haruteest kilomeeter maad edasi vaatab vasakut kätt vastu üks prügila, aeg-ajalt kaob ta sealt ära ja siis ta tuleb sinna jälle tagasi. Vähe sellest, et ta riivab väga tõsiselt silma, ta on kindlasti ka keskkonnale väga kahjulik. Kõik need inimesed, kes tulevad turistidena Eestisse nautima meie Eesti loodust, saavad oma esimese naudingu sealt kätte. Aga pärast seda, kui ma olin esitanud 16. aprillil keskkonnaministrile kirjalikult selle kohta küsimuse, kadus see prügila sealt siuhti minema, kuid veidikese aja pärast, oh ootamatust, tekkis ta sinna tagasi. Selle uuesti tekkinud prügilaga seoses esitasime keskkonnaministrile kolm küsimust ja loodame, et keskkonnaminister annab nendele küsimustele vastused. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun, härra keskkonnaminister, kõnepulti!

Lugupeetud parlamendiliikmed! Austatud arupärija! Tõepoolest, inimesed, kes sellel suunal sõidavad, on saanud aastaid seda olukorda jälgida. Tegemist on mitteametliku, kunagi loodud, tänaseks mitteametliku parkimisplatsiga. See maa kuulub RMK‑le. Selle mitteametliku prügilaga või jäätmete mahapanemise kohaga, kuidas seda nimetada, on RMK pidevalt tegelnud, ta on koristanud seda platsi umbes neli korda aastas, kuid vaatamata sellele tekib prügi sinna uuesti tagasi. Ka Keskkonnainspektsioon on seda olukorda jälginud. On olnud paar juhtumit, kus on õnnestunud jäätmete esialgne omanik kätte saada, pärast seda on need jäätmed ära koristatud. Kuid nagu näha, see praktika ei kipu sugugi lõppema. Lahendus on selline, et lähematel päevadel RMK piirab füüsiliselt juurdepääsu sellele maa-alale, tõkestab vastavate vahenditega. Pärast seda tehakse Maanteeametile järelepärimine, kas Maanteeamet on huvitatud sellest maast, et vajaduse korral neid maanteid teenindada. Kui Maanteeamet sellest huvitatud ei ole, siis kooskõlas Maanteeametiga võtab RMK kätte, veab sinna peale kasvukihi ja istutab metsataimed, sest teatavasti on olemas teekaitsetsoon, selle maantee puhul 50 meetrit. Selline on praegune kava. Juhul kui ka sellest ei peaks piisama (teatavasti on traditsioonid ju visad kaduma) ja ikkagi sinna prügi veetakse, siis on järgmine lahendus see, et ilmselt tuleb mingiks ajaks sinna paigaldada valvekaamera ja üritada niimoodi neid inimesi tabada, panna üles ka hoiatussildid. Aga tuleb tunnistada, et see olukord seal on kestnud kindlasti rohkem kui kümmekond aastat ja traditsioonid on visad kaduma. Võib-olla mõni võtabki seda kui teenust, kuna RMK seda neli korda aastas oma kuludega koristab, siis on ju kindel koht, kuhu oma jäätmed viia, ja keegi teine toimetab nad sinna, kuhu nad seaduslikult peavad minema. Lähiajal on seal tõepoolest arengud toimumas ja vaatame edasi, kuidas olukord kujuneb. See, et pärast arupärimist see koht kiirelt puhtaks tehti, juhtus ilmselt seetõttu, et saabus kätte üks kord neljast korrast aastas, kui RMK seda platsi koristab. Aga kui me nüüd sealt mööda sõidame, näeme, et usinasti on seal uued kotid jälle asemele tekkinud.
Ma tänan selle arupärimise eest ja ütlen, et lähiajal me üritame seda olukorda kardinaalselt muuta. Tõepoolest, kui muud üle ei jää, siis tuleb kaamerad üles panna. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Palun, küsimus kolleeg Aleksei Lotmanilt!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Mul on küsimus seoses selle arupärimise taustaks oleva üldise olukorraga ehk sellega, et mõnele meie kaaskodanikule ilmselt tundub, et prügistamine kuulub igaüheõiguse juurde. Millised on ministeeriumi edasised plaanid selleks, et inimestele mõistus pähe panna, nii õpetamise kui ka n‑ö halvaga õpetamise mõttes?

Aitäh selle küsimuse eest! See strateegiline kava, mida ma olen ka enne siin Riigikogu saalis selgitanud, on tegelikult see, et kõik inimesed Eestimaal peaksid lõpuks olema ühinenud korraldatud jäätmeveoringidega ehk peaksid olema üks osa kogu sellest süsteemist, mis tagab, et jäätmed ei satu looduskeskkonda. Kõige suurem risk tulenebki sellest seltskonnast, kes ei ole jäätmeveoringidega ühinenud. Neid inimesi on praegu Eestimaa pinnal umbes 200 000 veel järel. Me rääkisime siin ühest konkreetsest ebaseaduslikust prügi mahapaneku kohast, aga neid on üle Eesti veel teisigi. Need valdavalt tekivad uuesti ka pärast koristamisi ja just nimelt nendesse piirkondadesse, kus inimesed ei ole ühinenud jäätmeveoringidega, ehk seal, kus kohalike omavalitsuste poole pealt on üht või teist tegemata jäänud.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh! Hea minister! See valdkond vajab kindlasti väga tõhusat järelevalvet. Tihtipeale ei aita võib-olla isegi kaamerad, inimsilm on terasem. Mis te arvate mõttest, et politseid, eriti just liikluspolitseid täiendavalt kaasata ja koolitada selles valdkonnas, mis puudutab ebaseaduslikku prügistamist? Nemad on tõenäoliselt liiklust jälgides võimelised ära tundma kõrge riskiastmega koormaid või ka neid, kust sõidu käigus üht-teist maha pudeneb. Kas võiks tihendada koostööd järelevalve osas just Siseministeeriumiga?

Tänan, härra Jüssi, selle asjaliku ettepaneku eest! Kindlasti me seda teeme. Minu nägemus on ikkagi ka see, et kodanikuühiskonna puhul, mille poole me tegelikult teel oleme ja kindlasti oleme väga palju sellest teest ka läbi käinud, peaks olema võimalik ikkagi leida üles need inimesed, kes seaduste vastu patustavad. Minu meelest on täiesti imelik see, et kui tekivad prügimäed maantee äärde, kui üks osa inimestest massiliselt näiteks ladestab vanu autorehve maantee äärtesse, siis ikkagi mitte keegi midagi ei näe. Kuidas see võimalik on, et mitte keegi mitte midagi ei näe? Ainult Keskkonnainspektsioon peab minema ja hakkama sellest prügist proove võtma ja peab üritama kuidagi omanikku välja selgitada. Aga kui neid koormaid teeäärtesse maha pannakse, kas tõesti on meie liiklustihedust arvestades võimalik, et mitte keegi mitte midagi ei näe? Mina ootan ikkagi seda, et kodanikud, kes märkavad midagi kahtlast, vähemasti annaksid sellest teada, annaksid teada mõne autonumbri või midagi sellist. Siis oleks Keskkonnainspektsioonil oluliselt lihtsam oma toiminguid teha, kui me saaksime kuskilt mingi niidiotsa kätte. Kuid need asjad juhtuvad kõik väga kummaliselt. Kui nad on juhtunud, siis äkki avastame, et vaadake, selline lugu on juhtunud, aga mitte keegi jälle mitte midagi ei tea. See on kohati küll täiesti üllatav.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul tekkis isu rääkida mitte ainult sellel teemal, vaid üldse meie kodanike aktiivsuse teemal. Küsimus ei ole mitte ainult prügis, vaid üleüldse meie endi ja meie kaaskodanike reageerimisvõimes nn ühiskonna väärnähtustele.
Ma toon ühe näite. Selle korteri, kus ma siin Tallinnas aeg-ajalt peatun, läheduses olevat prügikonteinerit käivad sorteerimas sellised tublid töömehed, kes kipuvad üsna tihti unustama prügikonteineri kaane lahti. Seetõttu veavad linnud kogu sodi, mis seal sees on, laiali. Ma olen mitu korda läinud selle härrasmehe juurde, kes seal prügikonteineris oma tööd teeb, kõigepealt soovinud jõudu ja siis öelnud, et kui ta oma tööpäeva lõpetab, olgu täitsamees ja pangu kaas ka peale, et linnud prügi laiali ei veaks. Esialgu on ta loomulikult natuke kohkunud, aga ta on alati sellele reageerinud. Tänu sellele on konteineri ümbrus üsna tihti ka puhas.
Mis mu sõnum on? Kui me tahame panna järjekordse uue ülesande politseile, siis me peame arvestama, et mida rohkem neid ülesandeid politseil on, seda vähem tegelevad nad ühe konkreetse asjaga ehk meie avaliku korra ja inimelude hoidmisega või kuritegevusvastase võitlusega. Loomulikult, nad võiksid seda teha, aga eelkõige on vaja nende hoiakuid muuta, sest nad mõtlevad ka ikkagi väga kitsalt, täidavad väga kitsaid ülesandeid. Eelkõige oleks minu üleskutse, et katsume kõik mitte ainult mõelda väärnähtuste peale, vaid püüame ka reageerida, siis me saame kindlasti Eestimaa puhtamaks ja turvalisemaks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Esinemiseks vabas mikrofonis võite registreeruda pärast minu haamrilööki. Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.27.