Tere hommikust, head kolleegid! Alustame täiskogu V istungjärgu 16. töönädala teisipäevast istungit eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister.

Aitäh! Kolleegid! Kui teil kõnesoove ei ole, siis viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.
Head kolleegid! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ning vastavalt kodu- ja töökorra seadusele võetakse see menetlusse.

Läheme tänase, teisipäevase päevakorra juurde, mille esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli majanduskomisjoni esimehe kolleeg Urmas Klaasi. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Palun vabandust, proua juhataja! Muidu ei saa ju tähelepanu, peab sissejuhatusega väikese provokatsiooni tegema!
Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas liiklusseaduse eelnõu täiskokku saatmist kahel korral, 18. mail ja 20. mail, ning teile on ka välja jagatud muudatusettepanekud, mis on laekunud ja mida komisjon arutas.
Kaks muudatusettepanekut on laekunud kolleegidelt Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonist ja puudutavad jalgrattaga liiklemist kõnniteel. Neid muudatusettepanekuid komisjon ei toetanud.
Ühe muudatusettepaneku esitas majanduskomisjon, mida komisjon loomulikult siis ka ühel häälel, konsensuslikult toetas. Selle sisu on see, et majanduskomisjon ei pidanud otstarbekaks – kuigi see eelnõu esimeses versioonis on – rakendada tehnoülevaatuspunktides reaalajas seal toimuva jälgimiseks kaameraid, kuivõrd me ei pea õigeks, et eraettevõtjad peavad selliseid kulutusi praegusel ajal tegema, õigemini ei näe selle plaani proportsionaalsust saavutatava eesmärgiga.
Kolmas ettepanek majanduskomisjonilt näeb ette, et käesoleva eelnõu § 1 punktid 2 ja 3, mis puudutavad tööaja regulatsiooni, jõustuvad alates 1. jaanuarist 2010, mitte varem, et ka ettevõtjatel oleks võimalik saada nende ettepanekute rakendamiseks mõistlikum aeg.
Need olid muudatusettepanekud ja peab ütlema, et majanduskomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada, viia kolmas lugemine läbi 10. juunil ning eelnõu seadusena vastu võtta. Selle otsuse poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Olukorras, kus ühistranspordi arendamine on tugevasti raskendatud ja me näeme tänavapildis, et enamikus sõiduautodes istub üks inimene, on kergliikluse ehk jalgrattaliikluse arendamine kindlasti üks lahendustest. On väga kurb kuulda, et majanduskomisjon jalgrattaliikluse soodustamiseks mingit lahendust ei leia ega paku. Aga kuivõrd te üldse seda jalgrattaga liiklemise asja arutasite ja kas mõni majanduskomisjoni liige võis tuua konkreetseid näiteid oma isiklikest kogemustest jalgrattaga sõitmisel meie suuremates linnades, kus see asi on väga kehv?

Tänan väga! Me oleme seda teemat, millest te praegu rääkisite, arutanud majanduskomisjonis vähemalt kahel, kui mitte kolmel korral. Loomulikult ei ole see teema sugugi maha maetud, sest majanduskomisjoni menetluses on liiklusseaduse terviktekst, mis oma praeguses redaktsioonis sätestab või kui ta sellisel redaktsioonilisel kujul jõustuks, siis hakkaks sätestama, et kõnniteedel on lubatud jalgrattaga sõita kuni 13. eluaastani, praegu on see piir 10 eluaasta peal. Juba sellesama liiklusseaduse tervikteksti esimestes aruteludes on olnud küsimuse all see, kas lubada kuni 13 aasta vanuste jalgratturite puhul ka nende täiskasvanud saatjaid kõnniteele. Nii et see teema on aktuaalne ja arutelu all. Aga selle lühikese liiklusseaduse variandi raamides oleme tõdenud, et praegu on juba kohalikul omavalitsusel kaalutlemisõigus. Kui teatud põhjustel, eelkõige turvalisuse põhjustel, on võimalik ja kõnniteed võimaldavad liigelda seal nii jalakäijatel kui jalgratturitel, siis kohalikul omavalitsusel on õigus seda lubada ja seda on ka nõnda reguleeritud Tartus, Tallinnas. Aga selge on, et olukorras, kus meil on ka siin vanalinnas ikkagi kitsad kõnniteekesed, ei ole kindlasti päris õige seal nüüd sellistes oludes tihedat jalgrattaliiklust lubada. Nii et teema on üleval ja sellega tegeleme.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Kas ma saan õigesti aru, hea ettekandja, et teema on küll üleval, aga majanduskomisjon leiab, et selle probleemiga ei suuda majanduskomisjon praeguses koosseisus lihtsalt hakkama saada?

Teid on küll vaevu kuulda, hea kolleeg, aga ma arvan, et teie märkus või vihje on kohatu. Me suudame absoluutselt sellega hakkama saada ja sellega tegelda. Nagu ma ütlesin, ka liiklusseaduse terviktekst on praegu menetluses ja kolleeg Mark Soosaarele vastates tõin välja erinevad momendid, mis praegu juba töös on. Rääkisin ka kõnniteede olukorrast, kui võimalik ikkagi on seal praegustes oludes nii jalakäijatel kui jalgratturitel ohutult liigelda. Nii et küsimus on laiem. Ärge seda küsimust nüüd selliseks kitsaks ja võib-olla ka poliitiliseks muutke ega ülepolitiseerige.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Aitäh! Mul on ka meeldiv tõdeda, et jalgrattaliiklusest poliitilist küsimust teha oleks üsna absurdne. Samal ajal on küsimus veel palju laiem, sest väga paljudes linnades puuduvad nõukogude ajal ehitatud linnaosades kõnniteed üldse, mis on ebaloomulik. Näiteks Pärnu linnas puuduvad umbes pooltel tänavatel üldse kõnniteed. Aga ma arvan, et on küllaltki tähtis selgeks teha, kummale poolele jalgrattur kuulub, kas jalakäijate või sõidukite poolele. Ja minu arvamus on, et ta kuulub jalakäijate poolele, sest näiteks jalakäijate riba ületades peab ta kõndima, jalgratas käekõrval. Aga tahaksin küsida, kas komisjonis oli näiteks mingi statistiline materjal selle kohta, kui palju on mootorsõidukid vigastanud jalgrattureid ja kui palju on jalgratturid vigastanud jalakäijaid. Kas on olemas mingid suhtarvud, et seda temaatikat hinnata?

Aitäh! Ma tahan öelda veel seda teile vastuseks, hea kolleeg, et käesoleva liiklusseaduse muudatuse mõte oli selles, et kõrvaldada üks oluline vastuolu Euroopa Liidu õigusaktidega, mis on meie liiklusseaduses. Ja praegu on menetluses liiklusseaduse terviktekst, mille kohta on loomulikult võimalik teha ettepanekuid ning saab seda teemat põhjalikumalt käsitleda. Me oleme tõesti teist korda nendesamade ettepanekute juures, mis puudutavad jalgrattaliiklust, ning esimesel korral olid meil ka Politseiameti esindajad ja me saime informatsiooni selle kohta, millised on olnud liiklusõnnetused ja millised on juhtunud just nimelt kõnniteedel, kus jalgrataste ette on jäänud ja saanud ka vigastada väikesed lapsed, kes seal liiklevad. See ei ole niisama lihtne, nagu siin kolleeg Lotman püüab väita.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mark Soosaar juba puudutas ka natuke seda jalgratturite valupoolt ehk seda, et väga paljud jalgratturid ei tule teed ületades jalgratta seljast maha ja sööstavad jalakäijate ülekäigurajale, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Kui liikluses on situatsioon normaliseerumas, siis jalgratturite hulgas ma seda normaliseerumist ei näe. Seetõttu, milline on teie kui liiklusseadust vedava komisjoni esimehe seisukoht: kas peaks näiteks uues liiklusseaduses kindlasti ära sätestama jalgratturite väljaõppe olulise tõhustamise?

Aitäh! Tõepoolest, kuidagi peaks meie süsteemi reguleerima – vaevu on kuulda, mida kolleegid räägivad, ja selle põhjus ei ole mitte sumisemine, vaid mikrofonid ei tööta minu meelest päris korralikult.
Aga kolleegil on õigus, ja see ei puuduta ainult jalgrattureid, vaid näiteks ka mopeedijuhte. Uue liiklusseaduse raamides on seda võimalik teha. Teema on tõesti väga tõsine.

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Esimesena kutsun kõnetooli kolleeg Silver Meikari. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on väga kahju, et me ei saa siin saalis hääletada roheliste muudatusettepanekuid, mis puudutavad jalgratta kasutamist kõnniteel. Need lihtsalt ei kuulu vastavalt kodukorrale hääletamisele. Aga mul on üleskutse, et me võiksime kokku saada – kõik need inimesed, kes sõidavad rattaga või peavad väga lugu rattaliiklusest – ja arutada, mismoodi me saaksime tagada uue liiklusseaduse arutamisel nii ratturile kui ka jalakäijale ohutu liiklemise.
Ma pean teile tunnistama, et mina rikun seadust iga päev, kui ma tulen rattaga Riigikokku tööle. Kahjuks ei ole Tallinna Linnavalitsus suutnud ehitada jalgrattateid ja lihtsalt iseenda ohutuse pärast pean ma vahepeal minema, ratas käekõrval, kõnniteele ja vahepeal sõitma kõnniteel ühesuunalisel tänaval – kas või Falgi teed mööda üles Riigikokku sõites.
Mul on väga kahju, et ma pean olema mitteseaduskuulelik kodanik. Ma ei saa aru, mis mõtet on propageerida kergliiklust, kui me samal ajal ei võimalda seda reaalselt ka seaduste jõuga. Sellepärast kutsun ma üles kõiki inimesi, kes ratast armastavad, tegema uue liiklusseaduse arutlusel ühe töögrupi ja leidma mõistliku lahenduse. Aitäh!

Aitäh! Kutsun kõnetooli kolleeg Marek Strandbergi.

Head kolleegid! Kuulata praeguses olukorras, et jalgrattaliiklus ei ole poliitiline küsimus, on pehmelt öeldes veider. Veider selles mõttes, et kirjeldan teile siinkohal ühte hiljaaegu tehtud katset, et teile veel kord tutvustada ja selgitada, mille tõttu jalgrattaliiklus on igati poliitiline küsimus, eriti ajal, kui meil on põhjust tegelda mõistlikult ja arukal moel kokkuhoiuga.
Nimelt kui võtta Tallinna linnas üldsegi mitte kõige suuremal tipptunnil ette reis Toompealt kino Kosmose ette, sealt edasi hotell Olümpia juurde, sealt edasi Balti jaama ja tagasi Toompeale, siis kui seda teha enamjaolt autoga sõites, mitte väga suuri liikluseeskirja rikkumisi esile kutsudes, tuleb selle reisi pikkuseks ca 9 km ja selleks kulub aega umbes 30 minutit. Sama vahemaa läbimine jalgrattaga võtab aega vähem kui 20 minutit (ka enam-vähem liikluseeskirja täites). Ja selle tee pikkus on kõigest veidi alla 4 km. Jalgsi kõndides läbib sellesama vahemaa umbes 40 minutiga.
Ehk praegustes oludes, kus me otsime võimalusi, et vabastada raha muudeks tegevusteks, kui pelgalt õhu kütmiseks või pelgalt autos istumiseks ja sellega väga aeglaselt ja väga mõttetult ringi liikumiseks, on jalgrattaliiklus kindlasti poliitiline küsimus. Kui te, head kolleegid, teete silmad lahti ja vaatate, kuidas näevad välja meie lähilinnad Helsingi, Stockholm, Kopenhaagen, Berliin, Pariis, siis te näete, kui suur hulk inimesi on seal n-ö igapäevaliikluses – mitte sporditegemises, vaid igapäevaliikluses – jalgratastel. Ja see on poliitiline küsimus ehk selle teema lahendamise vältimine on minu meelest kurjast. Ka majanduskomisjonis sellesama püüde nurjamise puhul seadustada juhtudel, kui see ei ohusta kaasliiklejaid ega jalakäijaid, jalgratastega kõnniteedel liikumine, on arusaamatu, mille vastu võideldakse. Jalgrattureid saab sõiduteedel hukka palju rohkem kui kus iganes mujal. Õnnetused jalakäijatega kõnniteedel on siiamaani olnud üliväga harvad. Ma tahan veel kord öelda, et liikluskultuur on muutuv ja praegu on hetk, kus seda võiks muuta. Nii et toetan igati Silver Meikari ettepanekut seda teemat arutada, sest kui Eesti ühiskond ei koli kas või soojal ajal autodest kahekilomeetriseid, kolmekilomeetriseid, viiekilomeetriseid retki tegema kas jalgsi või jalgratastel, siis me oleme lihtsalt rumalad. Kui me ei toeta sellist kolimist autoroolist jalgratta juhtraua taha, siis oleme ka meie kollektiivselt rumalad ja magame maha selle lihtsa majanduse restruktureerimise võimaluse, mis meil praegu kasutada on. Ütlen ausalt, et mina isiklikult olen väsinud osalemast kollektiivsetes otsustes, mis ühes või teises aspektis paistavad välja väga rumalad ja on majanduslikus mõttes tegelikult täiesti arulagedad, arvestades seda olukorda, mis meil praegu on. Selle tõttu ma kindlasti liitun ja aitan kaasa sellele tegevusele – ega asjata ei ole ju Eesti inimesed siin käima pannud mõistlikku liikumist, mille nimi on "Rattarikkaks". Sellel on väga sügav tähendus. Mõelge selle peale! Aitäh!

Aitäh! Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised ja läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kaks esimest muudatusettepanekut on laekunud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud need arvestamata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 need kumbki hääletamisele ei kuulu. Kolmas muudatusettepanek on majanduskomisjonilt ja on leidnud täielikku arvestamist. Samuti on neljas ja viies muudatusettepanek majanduskomisjonilt ja juhtivkomisjon on neid täielikult arvestanud. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja eelnõu 427 teise lugemise lõpetanud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Afganistani presidendivalimiste julgestamisel" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo. Palun!

Head rahvaesindajad! Lugupeetud eesistuja! Vabariigi Valitsus paneb ette otsuse kasutada Eesti kaitseväge kuni 140 kaitseväelasega ajavahemikus 1. juuli s.a  kuni 1. detsember s.a NATO poolt juhitava rahutagamismissiooni raames toimuval Afganistani presidendivalimiste julgestamisel. Teatavasti viibib Afganistanis International Security Assistance Force'i (ISAF) koosseisus Eesti kompanii koos täiendavate üksustega, millele teie, head rahvasaadikud, olete andnud mandaadi tegutsemiseks selle aasta lõpuni. Kontingendi suurus on 170 kaitseväelast.
Käesolevaga paneb valitsus ette saata Afganistani täiendavalt kuni 140 kaitseväelast seoses Afganistanis toimuvate presidendivalimistega. Presidendivalimiste turvamine ja nende edukas läbiviimine on oluline pikaajalise stabiilsuse tagamisel ja eduka kulgemise korral lähendab kindlasti seda aega, mil rahvusvahelisi jõude Afganistanis saab asuda vähendama. Vastava otsuse toetada valimiste turvamist täiendava kontingendiga on andnud 20 riiki, kes praegu ISAF-i koosseisus Afganistanis tegutsevad. Ka Eesti on NATO tippkohtumisel andnud lubaduse leida võimalusi täiendava kontingendi saatmiseks ja koostöös kaitsejõududega oleme leidnud, et oleme suutelised suunama sinna täiendavalt ühe kompanii, kes on ette valmistatud NATO reageerimisjõudude koosseisus olema alates 1. jaanuarist järgmisel aastal. Kontingendi väljaõpe on täies mahus läbi viidud ja valmisolek missioonile suundumiseks olemas. Eelarvelised vahendid täiendavate kulude katmiseks kuni 30 miljoni krooni piirides on eelarves ette nähtud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Lugupeetud kaitseminister! Mind huvitavad selle missiooni puhul missiooni kulud. Teadupärast peaks ühe missioonisõduri väljasaatmine aastaks laias laastus maksma üks miljon krooni. Praegu on juttu 140 kaitseväelasest viiekuuliseks perioodiks ja kuluks on 30 miljonit. Kust see kokkuhoid tuleb?

Kokkuhoid tuleb logistilisest koostööst meie liitlastega ja koostööst ka teiste riikidega, sealhulgas põhjanaabritega, mis võimaldab meil teatud kulusid, eelkõige strateegiliseks transpordiks ja kohapeal laskemoonakuludeks oluliselt kokku hoida.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Kui meie peaminister tuli mainitud NATO tippkohtumiselt tagasi, siis ta teatas, et Eesti võiks panustada umbes rühmaga, mis läheks maksma 10 miljonit krooni. Millal sellest rühmast sai kompanii ja 10 miljonist 30 miljonit?

Peaminister ütles sõnavõtus tippkohtumisel: "Eesti on valmis panustama täiendava üksusega". See jättis manööverdamisvõimaluse ja läbirääkimiste käigus NATO liitlastega, eelkõige Ameerika Ühendriikidega, leidsime, et on võimalik vastu tulla palvele saata täiendavaid jõude mitte rühma, vaid kompanii tasemel. See otsus on kantud ka nii meie sõjalis-poliitilisest kui ka julgeolekupoliitilisest positiivsest koostöökogemusest, mis me oleme saanud koostöös Ameerika Ühendriikidega. Iraagis on teatavasti see missioon oma varasemas formaadis lõpetatud ja arvestades äärmiselt tihedat ja mõlemale poolele tulemusrikast koostööd vahetu missiooni tasemel Ameerika liitlastega, leidsime me võimaluse suurendada seda lühiajalist kontingenti kuni kompanii tasemeni.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Aitäh! Lugupeetud minister! Otsuse seletuskirja alguses nenditakse, et rahvusvaheline kogukond peaks suurendama oma sõjalist ja tsiviilpanust. Meie praegu otsustame suurendada ainult sõjalist panust. Kas Eestil on ka mingisugune tsiviilpanus ausate ja võimalikult mõistlike valimiste läbiviimiseks Afganistanis või ei ole?

Eesti on oma tsiviilpanust Afganistanis suurendanud. Välisministeeriumi kaudu on toetatud valimiste ettevalmistamist rahaliselt 40 000 USA dollariga. Teatavasti viibib Afganistanis Helmandi provintsis ka Eesti meditsiiniekspert, kelle ülesandeks on kogu meditsiiniteenistuse väljaehitamise koordineerimine Helmandi provintsis. Oleme vastu võtnud otsuse aidata Euroopa Liidu politseijõudude koosseisus kaasa politseimissiooni läbiviimisele. Selline tsiviil-rõhuasetusega koostöö kasvab eeldatavasti ka tulevikus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Austatud minister! Mul oli võimalus möödunud nädalal NATO peakorterit külastades saada väga kõrgel tasemel tunnustust ja positiivset hinnangut Eesti ponnistustele lisakontingenti saata. Küsimus on selle kohta, kas pärast neid valimisi või seda valimiste perioodi on ka mõeldav praegusega võrreldes lisajõude Afganistani lähetada? Kas te peate seda praeguses kontekstis vajalikuks?

Praegune kontingent kuni 170 ja täiendav kontingent kuni 140 annab kokku 310 kaitseväelast. See on äärmiselt suur number ja niisuguses mahus panustamine võib kõiki asjaolusid – mitte ainult fiskaalseid, vaid ka inimressurssi puudutavaid piiranguid arvestades siiski olla mõeldav üksnes ajutisena. Kontingendi suurendamine 170-lt ühele või teisele poole oluliselt väiksemas mahus, väiksemate üksustega, 5–10-meheliste üksustega võib kaalumisele tulla, kuid kompanii mahus saab see olla ainult ühekordne panustamine ja selle jätkamine tulevikus ei ole jätkusuutlik.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Mõne sõnaga mõtestage lahti, mis tähendab laskekulude kokkuhoid valimiste ajal ja koos soomlastega. Kas läheb suuremaks laskmiseks või mida siin on mõeldud?

Ma ei pea silmas mitte laskekulude kokkuhoidmist koos soomlastega – see on ilmselt minu vastuse veidi eksitav interpretatsioon. Küsimus on selles, et olulise osa missioonikuludest moodustavad lisaks vahetutele kuludele kaitseväelaste välismissiooni tasule laskemoonakulud. Laskemoonakulude kohta on meil kokkulepe partneritega nende osaliseks katmiseks. Sellel ei ole mingit seost Soome kontingendiga, kes ilmselt hakkab dislotseeruma teises kohas kui Eesti kontingent. Võib-olla siinkohal siiski olulise lisandusena veel, et täiendav kontingent hakkab baseeruma samas provintsis, kus viibib praegune Eesti kontingent Helmandis, ja tegutsema ISAF-i üldjuhtimise all Ameerika merejalaväe brigaadi koosseisus. Mul ei ole praegusel hetkel andmeid, kus hakkavad paiknema Soome või teiste Põhjala riikide täiendavad kontingendid. Soomlastega seoses on kaalumisel olnud ühine strateegiline transport.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Sven Mikser.

Aitäh! Härra minister! Te kirjeldasite väga õigesti seda nn poliitilist dividendi, mille meile on andnud ameeriklastega koos tegutsemine Iraagis. Parlamendi väliskomisjonis, ja ma usun, et ka kaitsekomisjonis, on arutatud seda, et kindlasti on põhjendatud nüüd, uues olukorras, kus me enam Iraagis ei ole, mingis formaadis ja mingi aja jooksul selle koostöö jätkamine ameeriklastega Afganistanis. Aga seni oleme olnud Afganistanis koos brittidega. Me teame, et Suurbritannia on küll Euroopa suurriik, aga Ameerika Ühendriikidega võrreldavat poliitilist ega sõjalist jõudu ta endast ei kujuta. Aga siiski: kuidas te iseloomustaksite seda nn poliitilist lisaväärtust või dividendi, mille meile on andnud tegutsemine koos brittidega Afganistanis siiani?

Väikese riigina oleme me loomulikult valmis koostööks kõikide NATO, aga ka teiste partneritega. Aga just nimelt sellest väiksusest tulenevalt peavad meil olema strateegilises koostöös teatud prioriteedid. Ma arvan, et on põhjendatud süvendatud koostöö Ameerika Ühendriikidega, aga me ei tohiks mingil juhul alahinnata koostööd oma Euroopa partneritega. Praegu toimub see koos brittidega Afganistanis ja koos taanlastega Kosovos. Ma arvan, et väga palju neid partnerriike meil praktilises sõjalises koostöös leida ei õnnestu – puhtalt riigi ressursside piiratuse tõttu. Mis puudutab meie koostööd brittidega Helmandis, siis ma saan seda hinnata igati positiivseks. Loodan, et sellest koostööst tuleb ka poliitilisi dividende võib-olla suuremal määral kui seni, märgid sellest on täiesti olemas. Ootame peatselt Briti kaitseministri visiiti Eestisse, mida me oleme mõne kuu võrra edasi lükanud. Kuid viimased arengud lisaks varasemale koostööle miinijahtijate hankimise ja muudes valdkondades annavad alust arvata, et meie üsna lähedased kaitsepoliitilised arusaamad, sealhulgas ka näiteks NATO solidaarsusjõudude komplekteerimise suhtes ja mitmes muus küsimuses on meile tulemuslikud ka laiemas kaitsepoliitilises kontekstis.

Suur tänu kaitseministrile! Rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi järgmise ettekande juurde, mille teeb riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu esimesele lugemisele saatmisele eelnevalt oma 19. mai istungil, kus osalesid eelnõu esindajana kaitseminister härra Aaviksoo ning Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep.
Praegu on Afganistanis Helmandi provintsis Ühendkuningriigi 19. kergejalaväebrigaadi koosseisus 150 Eesti kaitseväelast. Eesti üksuse Afganistanis viibimise aluseks on Riigikogu 2008. aasta 22. oktoobri otsus. Riigikogu antud mandaat kehtib s.a 31. detsembrini. Afganistani ISAF-i missiooni näol on tegemist NATO juhitava ja kõige prioriteetsema sõjalise missiooniga, millele laienevad lisaks varasematele ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele ka 2008. aasta 22. septembril vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1833. Käesoleva otsuse eelnõus nimetatud üksus hakkab kuuluma samuti ISAF-i rahutagamismissiooni koosseisu ning selle volitused kestaksid eelnõu alusel kuni selle aasta 1. detsembrini.
Riigikaitsekomisjon otsustas s.a 19. mai istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 16. töönädala päevakorda teisipäevaks, s.a 2. juuniks ehk siis tänaseks. Eelnõu esitaja ettekandja on kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandja siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon oma istungil teha Riigikogule ettepanek käesoleva otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 8. juuni kell 10. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma näen, et kolleegid soovivad avada läbirääkimisi. Kõigepealt Keskerakonna fraktsiooni nimel kolleeg Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, proua juhataja! Palun igaks juhuks lisaaega.

Lisaaeg kuni kolm minutit, kokku kuni kaheksa minutit.

Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon on seisukohal, et Eesti osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel on jätkuvalt üks meie prioriteetseid tegevusi riigi julgeoleku kindlustamisel ja rahu ning stabiilsuse tagamisel kogu maailmas. Juba aastaid ongi niimoodi, et eri missioonidel ja operatsioonidel viibib tugevalt üle 200 Eesti kaitseväelase.
Tõsist muret teeb meie fraktsioonile aga see, et välismissioonidel osalemine tundub olevat läbimõtlematu ja pikemalt planeerimata. Kuidas muidu sai juhtuda nii, et pool aastat tagasi suruti siinsamas saalis läbi otsus pikendada meie missiooni Iraagis, kuigi juba siis pidi olema selge, et meid ei oodatud enam sinna? Iraagi rahvas tahab ise oma riiki valitseda ja seda kaitsta. Meil aga oli juba selleks tulevaseks ja nüüd olematuks missiooniks eelarves ka raha planeeritud ja on seal siiamaani.
Samuti tulevad Riigikogusse jätkuvalt missioone käsitlevad eelnõud viimasel minutil, nii et aega nende üle pikemalt arutleda jääb napiks. Nii juhtus ka selle eelnõuga. Tuletan meelde, et NATO välisministrid tegid otsuse saata valimisi turvama lisaväed juba pool aastat tagasi.
Võib vist liialdamata öelda, et viimaste aastakümnete jooksul on Afganistan enim räsitud riik: Nõukogude okupatsioon, kodusõda, Talibani režiim – terve põlvkond on selles riigis üles kasvanud sõna otseses mõttes sõjas. Arvatakse, et täiesti turvalist elukorraldust pole sellel maal loota veel lähema aastakümne jooksul, aga siiski on hea, et olukord on tasapisi hakanud nihkuma paremuse poole ja seda ka tänu meie tublidele kaitseväelastele.
Eelmisel aastal suurenes meie panus NATO missioonis Afganistanis mitmekordselt, 130 kaitseväelaseni ja nüüd on seal juba 170 Eesti kaitseväelast. Eesti panus Afganistanis on võrreldes meie riigi suurusega muljetavaldavalt suur ja vastavalt suured on ka selleks tehtavad kulutused. Kokku läheb meie kaitseväelaste saatmine ja hoidmine Afganistanis maksma aastas tublisti üle 100 miljoni krooni. Asjatundjad kinnitavad, et ühe kaitseväelase saatmine ja hoidmine missioonil maksab umbes üks miljon krooni. Nüüd tahetakse Afganistani lähetada lisaks veel kompanii jagu Eesti kaitseväelasi. Tõsi, mitte nii pikaks ajaks kui põhimissioon, vaid valimiste perioodiks, aga siiski me anname neile mandaadi tervelt viieks kuuks. Eesti maksumaksjale läheb see maksma väidetavalt 30 miljonit krooni. Võib ju öelda, et riigikaitseks ettenähtud kuludest on see tühine osa ja riigieelarvest ainult murdosa, aga samas tahab riik näiteks matusetoetuste ärajätmisega kokku hoida 20 miljonit krooni. Seda võrdlust ei ole mina välja mõelnud. Just täpselt nii minu käest küsitigi: "Kas meil tuleb matusetoetusest loobuda selleks, et saata meie kaitseväelased Afganistani Karzai tagasivalimist kindlustama?"
Kui mõni kuu tagasi rääkis peaminister lisajõuna rühma lähetamisest Afganistani – see uudis oli ajakirjanduses –, siis eelnõus on rühmast saanud juba kompanii ja vastavalt on kasvanud muidugi ka kulud. Kas see kõik on majanduskriisi tingimustes mõistlik? Kõlab ju uhkelt: Eestil on Afganistanis varsti kaks kompaniid. Aga Eesti maksumaksja oigab. Meie panus Afganistanis praegu on meie riigi väiksust arvestades juba niigi ülimalt suur. Keskerakonna fraktsioon saab aru, et mida kiiremini kindlustub Afganistanis oma kindel võim ja areneb oma kaitsevõime, seda parem meile ja kogu maailmale. Ainult et, kas Eesti panus peaks olema proportsionaalselt tõesti kõige suurem? Samas me teame, et sinna saadetav täiendav kompanii on komplekteeritud, on väljaõppe saanud ja leiab tagasi tulles kasutamist NATO kiirreageerimisjõududes. Nii et mingil määral õigustaks see seda, et Afganistani ei saadeta mitte rühm, vaid terve kompanii. Samuti peame me oluliseks, et see võimaldab jätkata meie head koostööd Ameerika liitlastega. Seetõttu otsustaski fraktsioon eelnõu mitte tagasi saata, nagu ka arvamusi oli, vaid jätta menetlusse. Aitäh!

Aitäh! Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised. Määran eelnõu 496 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. juuni 2009 kell 10. Oleme otsuse eelnõu 496 esimese lugemise lõpetanud.

Läheme edasi oma kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude 13. rotatsiooni koosseisus" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo. Palun!

Head rahvasaadikud! Lugupeetud eesistuja! Teine Eesti kaitseväe kasutamist käsitlev Riigikogu otsuse eelnõu puudutab meie rahvusvaheliste kohustuste täitmist NATO reageerimisjõudude 13. rotatsiooni koosseisus, mis on valmiduses alates 1. juulist s.a kuni selle aasta lõpuni. Otsuse eelnõus on ette nähtud selle kontingendi võimalik kasutamine kuni 2010. aasta 30. juunini, arvestades, et kontingenti võib kasutada kuni kuue kuu jooksul kogu valmidusperioodi ajal, mistõttu võimalik rakendamine ulatub kuni ühe aastani. Eesti on pidevalt panustanud NATO reageerimisjõudude koosseisu. NATO reageerimisjõud otsustati luua Praha tippkohtumisel 2002. aastal ja muude võimalike ülesannete seas nähakse NATO reageerimisjõududele vajaduse korral ette ka artikli 5 raamides toimuvatel operatsioonidel kasutamist. Seetõttu on NATO reageerimisjõudude võimekuse tagamine otseselt ka Eesti riigikaitselistes huvides. 13. rotatsiooni on Eesti poolt ette pandud kasutada kümneliikmelist liikumise koordineerimise üksust (NATO lühend on MOVCON) ja miinijahtijat Sakala, mille meeskonna suuruseks oleks maksimaalselt 45 kaitseväelast, kokku siis kuni 55 kaitseväelast. Täpsustuseks: kuni kümneliikmeline liikumise koordineerimise üksus on võimekus, mis aitab planeerida, korraldada ja koordineerida sadamasse või lennuväljale saabunud varustuse ladustamist või transporti varustuse sihtkohta. Varem ei ole Eesti niisuguse võimekusega rahvusvahelistesse operatsioonidesse, sealhulgas NRF-i, panustanud. Seetõttu on meil võimalus testida täiendavalt oma võimekust NATO partneritega koostöös.
Head kolleegid! Selline oli lühike sissejuhatus juba peaaegu traditsiooniliseks kujunenud otsuse langetamise tutvustuseks seoses NATO reageerimisjõududesse panustamisega. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Läheme järgmise ettekande juurde, mille teeb riigikaitsekomisjoni liige kolleeg Lauri Laasi. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma 19. mai istungil. 19. mai riigikaitsekomisjoni istungil osalesid eelnõu esitaja esindajatena kaitseminister Jaak Aaviksoo ning Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep.
Eesti osalemine NATO reageerimisjõududes tuleneb NATO liikmesusest. NRF-i panustavad kõik NATO liikmesriigid, välja arvatud Island, kellel pole oma kaitseväge. NRF-i reageerimisjõud on olulisemaks vahendiks ka NATO kollektiivse enesekaitse operatsioonide kiirel käivitamisel, kui seda peaks vaja olema, seega on NRF-is osalemine otseselt seotud Eesti julgeolekuga. Eesti panustab hetkel NRF-i 12, mille aluseks on Riigikogu s.a 11. veebruari otsus. Eesti panuseks on 15-liikmeline demineerimismeeskond, kes on NRF-i 12. koosseisus kuni s.a 31. detsembrini.
Käesoleva eelnõu alusel panustab Eesti NRF-i 13. rotatsiooni miinijahtijaga Sakala ning kümneliikmelise koordineerimisüksusega. Sakala paikneb viiepäevases valmisolekus Eestis ning ajavahemikul s.a 1. augustist kuni 28. novembrini väljaspool Eestit NATO miinitõrjeeskaadri koosseisus. NATO mereväeüksusi võidakse kasutada NATO lepingu alusel läbiviidavas kollektiivse enesekaitse operatsioonis, vastavalt ÜRO põhikirjale. NRF-i kasutamise otsustab NATO nõukogu ühehäälselt, mis tähendab, et NRF-i kasutamine saab toimuda ainult Eesti nõusolekul.
Mõne sõnaga ka komisonis toimunud arutelust. Komisjonis toimunud arutelu käigus rõhutas kaitseminister muu hulgas ka, et NRF-i reageerimiskiirus on mõistetavatel põhjustel just Eesti jaoks äärmiselt tähtis. Selle reageerimiskiirusega pole sõjalisest aspektist ilmselt probleeme, probleemid võivad  tekkida (me loodame, et neid ei teki) pigem poliitilisel tasandil.
Arutleti ka eelnõus kasutatud terminite üle. Näiteks leidis riigikaitsekomisjoni liige Tarmo Kõuts, et eelnõus kasutatud sõna "seilama", mis puudutab miinijahtija Sakala tegevust, on liiga ilukirjanduslik ja seda sõna võiks kasutada pigem purjelaevade puhul. Ma arvan, et admiral Kõutsi sõnades pole siinkohal mõtet kahelda. Selle peale tundis kaitseminister huvi, et milline võiks olla alternatiiv sellele sõnale ja samas tegi ka kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep ettepaneku asendada sõna "seilama" sõnaga "tegutsema".
Arutelu lõpetuseks leidsid komisjoni liikmed ühiselt, et tegemist on äärmiselt õilsa ning põhjendatud ülesandega, mida tuleb ka kindlasti toetada. Sellest tulenevalt otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesoleva otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 16. töönädala päevakorda teisipäevaks, 2009. aasta 2. juuniks. Eelnõu esitaja ettekandja on kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon 19. mail teha Riigikogule ettepanek käesoleva otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 8. juuni kell 10. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. juuni kell 10. Otsuse eelnõu 495 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine eelnõu päevakorras on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 25 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni liige Kadri Simson. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 25 muutmise seaduse eelnõu on tingitud praegusest majanduslikust olukorrast. Me teame, et erasektor kärbib märkimisväärselt nii töötajate kui ka juhatuse liikmete palkasid. Eelnõu algatajad leiavad, et ka riigiettevõtetel tuleb üles näidata solidaarsust ja kärpida kõrgustesse kerkinud juhatuse esimeeste ja juhatuse liikmete tasusid. Eelnõu kehtestab äriühingu puhul, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, juhatuse liikmete sissetuleku ülemmäära 90 000 krooni kuus. Ja sama piirmäär kehtestataks ka riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmete tasustamisele. Juhatuse liikmele makstavate tasude summade piirmäära sisse jäävad nii palk, lisatasud kui ka mitmesugused tulumaksuga maksustatavad boonused.
Kriitikud on arvanud, et palgapiir võib seada ohtu kompetentsete inimeste leidmise riigiettevõtete juhtideks, sest nende palk ei pruugi olla konkurentsivõimeline. Samas on see piirmäär samas suurusjärgus avaliku sektori kõrgeima ametipalgaga ehk presidendi palgaga. Rääkimata rahandus- või majandusministrist, kelle kohale me samuti soovime kompetentseid juhte. Ka on 6. aprillil, sellelsamal päeval, kui Keskerakonna fraktsioon eelnõu algatas, Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi kinnitanud, et üheski riigifirmas ei tohiks maksta praeguses olukorras palka, mis ületab miljon krooni aastas. Sellistes äriühingutes, kus Eesti riigil on vähemalt otsustusõigus, said Eesti Energia, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama, Tallinna Lennujaama, Lennuliiklusteeninduse AS-i, Eesti Loots AS-i ja Riigi Kinnisvara AS-i juhid nii suurt aastatasu, et see tegi kuutasuks üle 90 000 krooni. Neile lisaks ületas 90 000 krooni kuus ka Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum ja Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla osa juhatuse liikmete põhitasu.
Tõsi, otseselt määrab juhatuse liikmete tasu nõukogu. Ka selle eelnõuga annaks Riigikogu nõukogudele seadustatud suunise teha palkade kohta konkreetseid otsuseid. Justiitsminister Rein Lang kinnitas siinsamas saalis, et Riigikogul kui seadusandjal on õigus teha otsus, mis ütleb, et täitevvõim ei või anda nõukogu liikmetele suuniseid tõsta eraõiguslike isikute juhtorganite palk üle teatava piiri. Ilma seadusandja sellise selge tahteta pole nõukogud palku piisaval määral kontrollinud. Näiteks Eesti Raudtee palgakärpeid ei kavanda, aga kaalub lähiajal koondada umbes 300 inimest. Eelmise aasta lõpus koondati ettevõttest juba 200 töötajat. Eesti Energia on teatanud, et majanduses toimuvad muudatused sunnivad senisest veelgi jõulisemalt kulusid kokku tõmbama, aga kulusid hoitakse kokku tavatöötajate arvel ning vaadatakse üle kehtivate kollektiivlepingute tingimused.
Kui me seda eelnõu majanduskomisjoni istungil arutasime, siis komisjoni liige Taavi Veskimägi ütles, et tegemist on ideoloogilise lähenemisega. Tõepoolest, praegused nõukogud kipuvad rahulduma pelgalt palgafondi kärpega, mis tähendab valdavalt koondamisi ja reatöötajate palga langetamist. Eelnõu algatajad leiavad, et kokkuhoid palgafondis ei tähenda praegu seda, et oma palga osas annaks järele ka tippjuhtkond. Ja selles ongi küsimus.
Me ei leiuta kõnealuses küsimuses midagi uut. Paar kuud tagasi, märtsi lõpus avaldasid Rootsi valitsuse liikmed päevalehes Dagens Nyheter programmartikli, milles teatasid, et riik keelab edaspidi riigifirmades tippjuhtide boonused. Alles jääb põhipalk kindlas suuruses. Ja lisaks riigifirmadele nõuti seda ka riigi osalusega firmadelt. Näiteks TeliaSoneras, kus Rootsi riigile kuulub 37,3% osalusest ehk aktsiatest, see õnnestus. Samasugust initsiatiivi üles näidates on USA president Barack Obama ja Föderaalreserv alustanud USA pangandussektori töötasude kontrolli all hoidmist. Ning see ei puuduta mitte ainult neid panku, kes on riigilt toetust saanud. Seega on tegemist laiema trendiga, mis majanduslanguse korral tagab, et omapoolse sammu astuvad ka tippjuhid.
Eelnõust lähtuvalt tuleb selliste äriühingute nõukogudel, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ning riigi asutatud sihtasutuste nõukogude juhatuse liikmete tasustamise lepingud üle vaadata ja teha nendesse vajadusel muudatused 1. juuliks 2009. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Taavi Rõivas, palun!

Austatud ettekandja! Kõigepealt ma ütlen remargi korras, et ettevõttes, mille nõukogusse mina kuulun, nii suurtest palkadest üldse ei räägitagi. Riigi Kinnisvara AS-i palgad selle teie pakutava ülempiirini ei küüni. Aga minu küsimus on hoopis teisest valdkonnast. Me oleme riigi tasemel usinalt kärpinud kõikide sissetulekuid avalikus sektoris. Aga kuidas on avaliku sektori juhtide palga kärbetega näiteks nendes omavalitsustes, kus teie erakond võimul on? Kas te ka seal olete valmis usinalt kärpima või te esitate eelnõusid ainult riigi tasandil?

Lugupeetud küsija! Riigi Kinnisvara AS-i juhtide kogusissetulek ületab nimetatud piiri. Kui te loete seaduseelnõu tähelepanelikumalt, siis näete, et see ei puuduta ainult põhipalka, vaid ka lisatasusid ja boonuseid. Mis puutub omavalitsuste juhtide palkadesse, siis praegu on selles edetabelis esimene Tartu linnapea Urmas Kruuse, teine Viimsi vallavanem, järgnevad Pärnu, Saue, Kohtla-Järve ja Narva linnapea. Seitsmendal kohal on Tallinna linnapea. Võite Tartu linnapea käest oma erakonna juhatuse koosolekul küsida, mis ta arvab oma suurest sissetulekust.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla.

Lugupeetud ettekandja! Kas ei peaks sellesama seadusmuudatuse eelnõus olema ka märkus, et lisaks tollele riigiettevõtete juhtide palkade ülempiirile kehtib ka reegel, et see palk ei tohi kõrgem olla kui presidendi palk ega isegi sellega võrdne mitte? Minu arvates peaks vabariigis kõige suurema sissetulekuga olema ikkagi president, kõik teised sissetulekud peaksid olema väiksemad või äärmisel juhul sellega võrdsed.

Ma arvan, et see on täiesti kaalumist väärt ettepanek, ja kui see eelnõu läbib esimese lugemise, siis on teil võimalik teha see parandusettepanek. Ma usun, et see võib komisjonis toetust leida.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Margus Lepik.

Austatud ettekandja! Sain teie ettekandest aru, et seadusmuudatus puudutab ka praegu ametis olevaid juhatuste liikmeid. Me siin vist keegi ei tea, millised on nende ametilepingud. Äkki teie teate? Kui neid ametilepinguid hakatakse ühepoolselt muutma, kas siis ei teki nendel inimestel võimalus ähvardada riiki rahaliste sanktsioonidega?

See muudatus puudutab ka praegu ametis olevaid äriettevõtete juhte. Iga nõukogu on juhtidega erinevad lepingud sõlminud. Aga tõenäoliselt on kõik nõukogud arvestanud sellega, et neil oleks võimalus töölepingus kirjas olevaid tingimusi muuta.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Hea ettekandja! Sa ütlesid, et selle eelnõu esitamise põhjus on vajadus kehtestada riigiettevõtetes solidaarsus ja et see väljendub juhtide palga kärbetes. Aga samas nimetad laeks 90 000 – kas see pole mitte irvitamine solidaarsuse üle? Või pead sa silmas, et juhtide palkade puhul on siiski ka mõni muu aspekt oluline peale solidaarsuse?

Ma pean silmas seda, et nii mõnigi riigiettevõte on teatanud palgafondi kärpimisest, mis tähendab mitmesajale inimesele töökoha kadumist. Samas ei muudeta juhtide palkasid. Mis puutub 90 000 krooni, siis kahtlemata on see väga suur sissetulek. Selle palga eest on võimalik leida praeguses majandusolukorras, kus ka eraettevõtted vähendavad palkasid, konkurentsivõimelisi juhte. Ja 90 000 on samas suurusjärgus Eesti kõrgeima ametikandja ehk presidendi palgaga.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Minu siiras kompliment selle osava pareeringu eest! Tartuga võrdlemine on loomulikult kohatu, sest erinevalt Tallinnast on see linn hästi juhitud ega purjeta 20%-lise eelarvedefitsiidi suunas. Mis puutub Viimsisse, siis ma olen ettekandjaga täiesti nõus. Aga ma olen järjekindel ja küsin oma esimese küsimuse nüüd uuesti. Kuidas on ikkagi avaliku sektori palga kärbetega nendes paikades, kus Keskerakond seda ise reaalselt mõjutada saab?

Ma kontrollisin üle suurte munitsipaalettevõtete palgad Tallinnas. Mitte kellelgi neist ei ületa aastasissetulek seda piirmäära. Nii et tõepoolest, otseselt see seadus ei saa kohustada ja see ei olegi selleks mõeldud, sest see puudutab riigi äriettevõtteid ja omavalitsusi. Kindlasti on riigil siin see roll, et ta näitab eeskuju, mida järgivad kohalikud omavalitsused.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Lugupeetud ettekandja! On hea meel, et siin saalis on tunda eelnõu toetavat õhkkonda. Kas eelnõu arutelu käigus oli toetavat õhkkonda tunda ka komisjonis või kuluaarides?

Kui ma enne oma kõnes tsiteerisin justiitsminister Rein Langi, siis ega lugupeetud justiitsminister ei tulnud loomulikust intelligentsist siia pulti tollest eelnõust rääkima. Ta vastas ühele Reformierakonna fraktsiooni liikmele, kes tahtis teada, miks Eesti riigis midagi sellist ei tehta. Ta tõi positiivse näitena USA. Ma julgen öelda, et Reformierakonna fraktsioonis on inimesi, kes seda eelnõu toetavad. Küsimust arutati ka majanduskomisjonis ja minu arvates oli hea märk, et nii sotsiaaldemokraatide esindaja kui ka IRL-i esindaja jätsid oma hääle eelnõu menetlusest väljaviskamise poolt andmata. Ma usun, et ettepaneku toetus on kindlasti laiem kui ainult Keskerakonna poolt.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Kahju, et sa ei vastanud mu esimesele küsimusele kohe üldse mitte. Jääbki mulje, et see solidaarsus on ainus argument. Järelikult tuleks juhtidele maksta töölise palk. Kas sa oled analüüsinud enne selle eelnõu esitamist näiteks Eesti Energia kontserni olukorda, mis on saanud hulgast selle juhtidest? Kuidas neid on üles ostnud erafirmad nii Eestis kui välismaal ning kuidas see on mõjunud Eesti Energia juhtimisele? Kas seda analüüsi on tehtud ja kas on võrreldud selliste suurte ja oluliste ettevõtete konkurentsivõimet juhtide palkamisel? Kas te olete sellega tegelnud või olete lihtsalt välja käinud väite, et avaliku sektori palgad peavad olema kõrgemad kui ärisektoris?

Lugupeetud Jürgen Ligi, nüüd sa väänad solidaarsuse mõtet! See on sinu mõte, et kõik peaksid saama võrdset palka. Minu ettekujutus solidaarsusest on see, et kui palka kärbitakse, siis kärbe ei puuduta ainult tavatöötajaid. Mis puutub konkurentsivõimesse ja äriettevõtete juhtide palkadesse, siis selle kohta on tehtud päris palju uuringuid. Näiteks Fontese tehtud tippjuhtide palga uuring ütleb, et kõnealune palga ülemmäär on konkurentsivõimeline Eesti eraettevõtete juhtide keskmise palgaga.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnu Juul.

Lugupeetud ettekandja! Minu teada on meil menetluses riigivaraseaduse uus variant, mille vastuvõtmise järel kaotab seadus, millesse teie tahate täna parandusi teha, kehtivuse. Kas te olete sellest teadlik, et tegelikult me tallame praegu nagu tühja tuult?

Kui me kardaksime, et mõni eelnõu saab mõne teise seadusega muudetud, siis jookseksime tühja nagu oravad rattas. Kui muutub mõni teine seadus, siis loomulikult saab kõnealust paragrahvi muuta. Sama on ka sellega, et palga ülemmäär on määratletud kroonides. Kui Eesti peaks minema, nii nagu peaminister on lubanud, järgmisel aastal eurole üle, peab selle konkreetse paragrahvi uuesti üle vaatama.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Minu küsimus on seotud sellega, et selline ülempiiri seadmine toimub teatud piirini ehk kuni majandusolud on head ja kuni on ahvatlus maksta inimestele kõrgemat palka. Kas on mingil moel mõistlikult välistatud see, et majandusolude kehvenedes, kui riigiettevõtete ja ka erasektori võime maksta tippjuhtidele palka võib langeda oluliselt alla selle piiri, muutub see piir ahvatluseks, mida igal juhul tuleb täita? Kas selle eelnõu puhul on selgelt teada need piirid ja võimalused, millisel puhul see toimib n-ö kulusid vähendavalt ja millisel puhul hakkab see toimima hoopis vastupidi?

Nagu te näete, alampiiri loomulikult ei ole seatud. Iga äriettevõtte ja ka riigi kui omaniku ülesanne on maksta konkurentsivõimelist, aga mitte ülemäära paisutatud palka. Kui te nüüd kardate, et kui seada ülempiiriks 90 000 krooni, hakkavad kõik riigi äriettevõtetest saavad juhid nõudma sellist palka, siis ma arvan, et küsimus on nende inimeste palga määramiseks nimetatud nõukogude pädevuses. Kindlasti ei tohiks see olla argument hakata praeguses olukorras palku tõstma.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Hea ettekandja! Kas sa võiksid täpsustada, mis Fontese uuring see oli, mis selgitas, et selline 90 000-line palk peaks näiteks Eesti Energiale optimaalne olema? Ja millised riigi osalusega äriettevõtted üldse on need teie eelnõu seisukohalt praegused valulapsed? Kus on palk teie arvates ülemäära suur? Olles ise Tallinna Lennujaama nõukogu liige, võin öelda, et lennujaama nõukogu vähendas mõni kuu tagasi päris oluliselt lennujaama juhatuse esimehe palka ja see summa, mis ta nüüd saab, jääb küll alla 90 000 krooni.

Ma usun, et te tegite lihtsalt keeleapsu, kui te justkui ütlesite 9000. Jutt käib 90 000 kroonist kuus, see on veidi üle miljoni krooni aastas. Fontese uuring on Eesti tippjuhtide, erasektori tippjuhtide palga uuring ja seal ei ole spetsiifiliselt arvutatud välja Eesti Energia palku. Kui Tallinna Lennujaam on alandanud palka, siis see on kindlasti kiiduväärt. Aga ma arvan, et see ei takista niisuguseid otsuseid tegemast, kui seadusandja annab nõukogudele selgemad juhised, milline peaks olema lähenemine juhtide palgale.

Kolleegidel rohkem teile küsimusi ei ole. Täname ettekandja Kadri Simsonit! Läheme järgmise ettekande kuulamise juurde, mille teeb majanduskomisjoni liige Margus Lepik. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandja! Majanduskomisjon arutas talle omase põhjalikkusega seda seaduseelnõu oma 18. mai istungil, kus algatajapoolse ettekande tegi hea kolleeg Kadri Simson. Kuna ta ka täna tegi siin põhjaliku ettekande ja küsimuste-vastuste voorus saite te loodetavasti seaduseelnõust ja selle eesmärkidest päris põhjaliku ülevaate, siis ma seda osa komisjoni istungist ei hakka uuesti kajastama ja läheksin selle osa juurde, kus komisjoni liikmed avaldasid oma arvamust.
Liikmed esitasid eelnõu kohta hulga küsimusi. Näiteks tunti huvi, milline on teiste riikide praktika selles vallas. Nagu siin saalis, päriti ka komisjonis, kuidas eelnõu haakub uue riigivaraseadusega. Komisjoni liikmed avaldasid arvamust, et juhatuse liikme tasu suuruse määramine peaks siiski olema nõukogu pädevuses. Veel avaldati arvamust, et nii äriseadustiku kui sihtasutuste seaduse kohaselt on ettevõtete juhtimine väga selgelt sätestatud, ja seda nii eraõiguslike kui riigi äriühingute osas. Samuti on siin juba kõlanud info uue riigivaraseaduse menetluse kohta. Üks selle seaduse taotlus on, et riigi ja eraõiguslike sihtasutuste juhtimise põhimõtted liiguksid ühes suunas.
Tutvusime ka Vabariigi Valitsuse arvamusega, mille saatis komisjonile Rahandusministeerium ja mille allkirjastas siis ametis olnud minister. Tsiteerin siin mõnda lõiku sellest. Rahandusministeeriumi esialgsetel andmetel ületab 34-st riigi otsustusõigusega äriühingust kolmel juhatuse liikmel põhitasu kuus nimetatud piiri ehk siis 90 000 krooni. Need on Eesti Energia, Eesti Raudtee ja Tallinna Sadam. Kui arvestada ka täiendava tasuga, siis ületati 2008. aastal nimetatud piir veel aktsiaseltsides Tallinna Lennujaam, Lennuliiklusteenindus, Eesti Loots ja Riigi Kinnisvara. Sihtasutustest ületas selle arvestusliku tasu piirmäära Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla osa juhatuse liikmete tasu. Vabariigi Valitsus avaldas arvamust, et muu hulgas peavad nõukogud juhatuse liikmete tasude määramisel arvestama nende vastavusega juhatuse liikme ülesannetele ning äriühingu või sihtasutuse majanduslikule olukorrale. Ka Vabariigi Valitsus rõhub uuele riigivaraseadusele, viidates seal võetud seisukohale, et kõikidele äriühingutele ja sihtasutustele peavad kehtima ühesugused põhimõtted, sõltumata sellest, kas omanik või asutaja on riik või mitte. Eeltoodut arvestades ei toetanud Vabariigi Valitsus juhatuse liikme tasule absoluutsummalise piirmäära kehtestamist.
Nüüd komisjoni otsustest. Juhtivkomisjoni ettekandjana tegin ettepaneku saata seaduseelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 2. juunil. Komisjon toetas esitatud ettepanekut konsensusega. Järgmiseks sõnastasin komisjoni liikmetele eelnõu edasiseks menetlemiseks täiskogu istungil kaks võimalikku otsuse varianti. Esiteks teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle pani komisjoni esimees hääletusele ja tulemus oli poolt 3 komisjoni liiget, vastu 3 liiget ja erapooletuks jäi 2 komisjoni liiget. Seega ei leidnud see ettepanek toetust. Teine ettepanek oli teha täiskogule ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda hääletusele ei pandud, kuna esimene ettepanek toetust ei leidnud. Loen ette ka komisjoni otsused: saata Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 25 muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 2. juunil ja teha täiskogule ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Kõigepealt Toomas Varek, palun!

Lugupeetud ettekandja! Komisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Ma ei saanud päris hästi aru, kas seda tehti lähtudes Vabariigi Valitsuse ettepanekust või komisjonis tekkis tagasilükkamisel nagu fifty-fifty olukord? Ehk selgitaksite veel seda otsust?

Loomulikult komisjoni liikmed arvestasid hääletusel ka Vabariigi Valitsuse ettepanekuga. Hääletusele pandi ettepanek teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 3 komisjoni liiget, vastu 3 ja erapooletuid 2. Kuna vastuhääli rohkem ei olnud, siis see ettepanek vastavalt kodu- ja töökorra seadusele toetust ei leidnud.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei näi olevat, seega läbirääkimisi ei avata. Kuna juhtivkomisjon on teinud järelduse, et seda eelnõu on vaja hääletada, siis alustame hääletuse ettevalmistamist.
Head kolleegid! Panen hääletusele majanduskomisjoni ettepaneku lükata Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 25 muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 29, erapooletuid oli 4. Seega leidis majanduskomisjoni ettepanek toetust ning eelnõu 463 on menetlusest välja langenud.

Viies päevakorrapunkt on majanduskomisjoni algatatud reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi. Palun!

Proua aseesimees! Head kolleegid! Majanduskomisjon on üksmeelselt algatanud reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu ning juhatus loomulikult määras selle arutamisel juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni. Komisjon arutas reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesele lugemisele saatmist oma 18. mai koosolekul, millest peale majanduskomisjoni liikmete võttis osa Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaubandustalituse juhataja Anne Laar.
Mõne sõnaga selle seaduseelnõu olulisematest sätetest – neid on kokku kolm. Kõigepealt tuletan meelde, et 2008. aasta 1. novembril jõustus meil uus reklaamiseadus. Selle rakendamisel on tekkinud rida probleeme, kuna seaduse rakendajad ning järelevalve teostajad tõlgendavad mõningaid selle sätteid erinevalt. Majanduskomisjon peab otstarbekaks väljendada seadusandja tahet selgemalt, et ära hoida pikki kohtuvaidlusi, mis võivad tekkida.
Eelnõu § 1 muudab kehtiva seaduse mõistete paragrahvi ning teeb sellise täienduse, et reklaamina ei käsitata majandus- ja kutsetegevuse kohas antavat teavet seal müüdava kaubamärgi ja selle müügitingimuste kohta. See tähendab seda, et kui mõne kõrtsi või muu toitlustuskoha ukse juures on kaubamärgi suur märk, siis seda ei saa pidada konkreetse toote reklaamiks – see on kaubamärk.
Teise muudatuse sisu on selles, et eelnõu järgi ei käsitata kaubandusliku loterii reklaami hasartmängu reklaamina. Enne hasartmänguseaduse jõustumist reguleeriti kaubanduslikku loteriid ja selle läbiviimist loteriiseadusega, uue hasartmänguseadusega – see võeti vastu 2008. aasta 15. oktoobril – tunnistati loteriiseadus kehtetuks ning kaubanduslike loteriide läbiviimist hakkas reguleerima hasartmänguseadus. Samas tuleb tähele panna seda, et niisuguse regulatsiooniga laienes kaubanduslikele loteriidele ka nende reklaami täielik keelustamine. Euroopa Liidu riikides aga on kaubanduslikud loteriid lubatud ning ka nende reklaamimine täiesti seaduslik. Oluline on märkida, et praeguses situatsioonis kasutatakse kaubanduslikke loteriisid majanduse elavdamise meetmena. On selge, et ilma reklaamita kaotavad niisugused kaubanduslikud loteriid oma mõtte.
Eelnõu § 3 täpsustab alkoholi reklaamiga kaasnevat kohustusliku hoiatusega seonduvat. Nimelt peab vastavalt reklaamiseadusele alkoholi reklaam sisaldama hoiatavat teksti: "Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga! Alkohol võib kahjustada teie tervist!" Seaduse reklaamiosa rakendamisel on see nõue tekitanud probleeme ettevõtjatele, kes tegelevad alkohoolse joogi müügiks pakkumisega, eriti müügiga toitlustusettevõtetes. Võtame ühe sellise näite: Viru Valge kaubamärgiga viinapitsil ei ole lihtsalt ruumi hoiatavaks tekstiks, mis oleks ka reaalselt loetav ja arusaadav. Väikses kirbukirjas tekstide trükkimine ei ole mõttekas, kuna seaduse mõte jääb sel juhul täitmata. Ka näiteks suveniirpliiatsite puhul, kus on kaubamärk peal, ei täida sellise teksti trükkimine oma eesmärki. Hoiatav tekst alkoholi reklaamis peab olema tavalise tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja selgelt eristatav. Loomulikult on selline hoiatav lause asjakohane ja põhjendatud alkohoolsete jookide reklaamil näiteks ringhäälingus, ajalehtedes-ajakirjades ja ka tänavate välireklaamis.
Majanduskomisjon langetas otsused saata reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 2. juunil, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. juuni kell 16. Kõik otsused langetati konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Evelyn Sepp, palun!

Austatud ettekandja! Mul tekkis üks praktiline küsimus. Kui ma teist õigesti aru sain, siis te muretsete sellepärast, et mõne alkoholitootja logoga klaasid on siis, kui tegu on kange alkoholiga, nii pisikesed, et sinna hoiatav tekst ei mahu. Aga miks neid klaase peaks üldse nende logodega varustama? Mille jaoks see ilmtingimata hea on? Võib-olla oleks mõistlik sätestada, et sinna, kuhu hoiatav tekst ei mahu, ei tohi ka logo panna? Lõppude lõpuks meie huvi ei tohiks olla mitte see, et võimalikult paljudel asjadel, mis on seotud võimalikult suure käibega, ilmtingimata peaks saama alkoholitooteid reklaamida.

Ma toon teile teistsuguse näite vastu. Me ei räägi ju alkohoolsest tootest kui niisugusest, me räägime kaubamärgist. Aga praktilisest elust näide: meil on Raekoja platsis ja teistes ilusates kohtades suured telgid ja varjualused, kuhu on peale kirjutatud näiteks A. Le Coq või Saku, mis ei reklaami konkreetset toodet, vaid on just nimelt kaubamärk. Me peaksime igale poole nendele telkidele-varjualustele ka suurelt ja arusaadavalt, nähtavalt kirjutama, et tähelepanu jne. See on nüüd mõtlemise küsimus, eks ole? Kas see täidaks oma eesmärki või ei täidaks seda? Ma olen teiega nõus, et loomulikult ei ole meie komisjoni eesmärk kunagi olnud alkoholi propageerida, kutsuda inimesi üles seda veel rohkem tarbima. Aga oluline on selles valdkonnas tasakaal leida. Ning teine asi on ikkagi see, et me peame eelkõige terve mõistuse seisukohalt nendele asjadele vaatama.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jüri Tamm.

Austatud majanduskomisjoni esimees! Minu küsimus puudutab kaubanduslikku reklaami. Öelge, palun, kuidas see võiks mõjutada alaealistele ja teistele noortele suunatud kampaaniat, kui reklaam saab olema absoluutselt vaba? Kas see ei tekita harjumust tarbida näiteks midagi ülemääraselt magusat, muul moel ebatervislikku või isegi kahjulikku lihtsalt eesmärgiga kampaania käigus midagi võita?

Seda küsimust me oleme komisjonis arutanud ja sa ise oled ka selle seal tõstatanud. See teema on meil üsna aktuaalne olnud. See on tõesti mõttekoht – loomulikult tuleb mõelda, kuidas toimida eelkõige noorte või laste jaoks mõeldud toodete puhul, kuidas seda reklaami käsitada. Teistpidi jälle me ei suuda kõike reguleerida ja paika panna. Alati tuleb mõelda selle peale, kus peab tööle hakkama terve mõistus ja kus peab kehtima hakkama ka lapsevanemate vastutus. Võib ju öelda, et me peaksime ka näiteks sealihakonservidele, mis on teatavasti üsna rasvased, panema peale sildi "Ettevaatust, siin on palju rasva! Ärge seda väga palju sööge, sest see võib mõjuda halvasti teie vere kolesteroolisisaldusele!". Aga ma möönan, et mõttekoht on täiesti selgelt olemas – sa viitasid nimelt sellisele tundlikule rühmale ehk siis lastele, kes võivad manipuleerimise ohvriks sattuda. Eks me sellel teemal kindlasti peatu eelnõu edasi menetledes. Ma isiklikult pean ikkagi oluliseks mõelda selle peale, et on olemas ka lapsevanema vastutus, on olemas terve mõistus ja ka iga isiku enda vastutus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Lihtsalt sulle teadmiseks niipalju, et tegelikult laste ülesöömisele ja terviseprobleemidele pööratakse väga suurt tähelepanu. Näiteks arutatakse teatud ohtlike värvainete – meie jaoks on need kõik E-d, eks ole – kas keelustamist või vähemalt märget, et see on lapsele ohtlik. Nii et tegelikult sa väga kaugele sellest ei läinud. Aga minu küsimus on selles, et retoorika on alati käinud kaubamärgi ümber. Üldiselt on Euroopas levinud arusaam, et kui mingi kaubamärgiga tavateadvuses seostub alkohol, siis ettevõte võib sinna natukene juurde toota mida iganes – võib-olla konjakitehas toodab ka mingit kommi –, aga tavateadvuses on selle kaubamärgiga ikka seotud alkohol. Kas komisjonis oli juttu, et sellisel juhul peaks olema kuidagi reguleeritud, et inimene saaks aru, et see ei ole limonaad?

Sinu märkus, mille sa, hea kolleeg, tõid, rääkides lastest ja erinevate toidulisandite mõjust ning adekvaatsest märgistusest, oli väga asjakohane. Me oleme seda teemat arutanud. Aga mis puutub sinu küsimusse, siis seda me käsitlesime reklaamiseaduse tervikteksti arutades. Ja ma usun, et see teema tõuseb ka praegu üles.

Tundub, et kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 471 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. juuni kell 16. Eelnõu 471 esimene lugemine on lõppenud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuurikomisjoni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme kolleeg Helmer Jõgi. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu! Kultuurikomisjon algatas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärgiga võimaldada Eesti riigi- ja munitsipaalkoolidel rakendada Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni väljatöötatud õppekavasid ja viia õpe läbi nende kehtestatud tingimustel ja korras. Me arutasime komisjonis eelnõu algatamise vajalikkust oma 14. mai istungil. Arutelul osalesid ka Välisministeeriumi kantsler Marten Kokk, Välisministeeriumi rahvusvahelise õiguse ja õigusloome büroo direktor Kairi Künka ning Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi.
Vajadus sellise õppe järele on Eestis olemas, sest meil on teatud hulk inimesi, kes reisivad palju ja kelle töö – näiteks diplomaatiline töö – on seotud sellega, et nad peavad aastaid viibima välisriikides. Kui pere on nendega kaasas, siis kipub kannatama laste haridustee. Ja kui vahetatakse riiki, siis ei ole eri riikide õppekavad võrreldavad ja teinekord tekib küsimus, mis klassis see laps peab jätkama. Riigiti on õppekavad väga erinevad. IBO koole on maailmas tuhandeid, ühtse õppekava järgi on võimalik õppida peaaegu igas riigis ja nende inimeste laste haridustee ei takerdu.
Arutelu põhiobjektiks kujunes küsimus, kas on otstarbekas IBO koolide õppekava puudutav seadusmuudatus teha praegu kehtivas PGS-is. Praegu Riigikogus menetletavas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõus 412 on nimelt seesama IBO koolide paragrahv sees. Probleem on see, et eelnõu 412 kohta on tehtud palju muudatusettepanekuid ja on oht, et äkki ei jõuta õigeks ajaks uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust rakendada. Seepärast peaks ikkagi algatama kõnealuse muudatuse tegemise kehtivas seaduses. Üks põhjus on ka see, et üks kool on Eestis juba saanud rahvusvahelise akrediteeringu ja tal on õigus õpetada IBO õppekava alusel. Välisministeerium tõi ka näite, et nendel on teada kolm inimest, kellel on vajadus sellise õppe järele.
18. mail komisjon otsustaski saata eelnõu suurde saali ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. mai kell 16.45. See otsus oli üksmeelne, eelnõu suurde saali saatmise vastu ei olnud keegi.

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Mailis Reps, palun!

Hea ettekandja! Mul on küsimus teemal, millest me oleme korduvalt rääkinud. Mida sina endise koolijuhina arvad: kas Eesti õppekava peaks olema piisavalt paindlik, nii et me saaksime oma õppekavas erisusi teha, või peaksime erandeid seaduse tasandil võimaldama?

Aitäh, hea kolleeg, selle väga hea küsimuse eest! IBO puhul tuleb märkida eelkõige seda, et see valdkond on seotud rahvusvaheliste lepingutega. See annab nimetatud õppekava järgi õppinud noortele inimestele võimaluse konkureerida kõikidesse maailma ülikoolidesse ja muudesse kõrgkoolidesse. See on suur eelis. Samas õpetatakse Eestis ka Steineri ehk Waldorfi kooli metoodika ja õppekava järgi, samuti Montessori metoodika järgi ja on veel teisigi variante. Mida paindlikum ja avatum on Eesti kooli õppekava, seda kasulikum ja parem meie haridusele ja meie noortele.

Mailis Repsil on ka teine küsimus. Palun!

On sul teada, kas näiteks Soomes või kuskil mujal on IBO koolide töö sätestatud eraldi seaduses või on see reguleeritud lihtsalt, ütleme, ühe koolisüsteemi sees?

See on jälle hea küsimus! Pean seda uurima. Kas see just eraldi seaduse tasandile on toodud, aga igal juhul on Soome koolidel, mis IBO kava järgi õpetavad, selleks litsents olemas. Neil on õigus tunnistusi välja anda. Eesti kõrgkoolides on kogemusi IBO õppeprogrammi alusel õppinud õpilastega ja Eesti kõrgkoolides on kehtestatud tingimused ja kord, kuidas nende õpilaste tulemusi võrrelda meie kooli lõpetanud õpilaste tulemustega ja mis alustel neid vastu võtta. Kas meie põhjanaabril on selle kohta eraldi seadus, ma kahjuks ei oska öelda.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole, täname ettekandjat. Fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimised. Kõigepealt kutsun kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni nimel Mailis Repsi. Palun!

Kultuurikomisjon otsustas algatada selle seaduseelnõu üsna üksmeelselt. Tegemist on rahvusvaheliste kokkulepetega ja Välisministeerium on üsna paljudele partneritele, meie kolleegidele üle maailma andnud lubaduse, et diplomaatide lastel saab siin olema võimalus õppida rahvusvahelise programmi järgi ja et ka riik seda tunnustab. Seetõttu me leidsime, et teeme selle muudatuse praegu veel kehtivas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses.
Samal ajal ma usun, et selleks ajaks, kui me tuleme siia saali uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga, oleme me veidi targemad ja teame, kuidas teised riigid selle on reguleerinud. Ma ei ole kuigi veendunud, et me peaksime kõik erandid seaduse tasandil sätestama. Nagu hea ettekandja Helmer juba ütles, on Eestis kasutusel erinevaid väga kasulikke õppekavasid ja metoodikaid. See, kas näiteks Steineri metoodika täiesti mahub riikliku õppekava raamistikku, on ju alati olnud vaidlusküsimus, aga õnneks ei ole siiamaani keegi tahtnud neid koole lausa sulgema hakata. Pigem peaksime võib-olla silmas pidama, eriti kui me räägime juba gümnaasiumiastmest, paindlikkuse tasandit. Seda selleks, et meie erinevad süvaõppega koolid ja paindlikuma õppekavaga koolid oleksid avatud rohkematele väga erinevatele õpilastele ja mitmesugustele metoodikatele ning et me ei peaks välja töötama nii paljusid lihtsustatud ja abiprogramme lastele, kes tavalistesse raamidesse ei mahu. Nii et ma kutsun Riigikogu üles – kultuurikomisjonis me kindlasti seda teeme – toetama paindlikke õppevorme ja mitte raamistama õppekava väga teravalt.
Teine küsimus IBO õppekavaga seoses on see, et meie põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab väga rangelt õppekeele Eesti koolides. IBO õppekava puhul me toome lisaks eesti keelele ja käibelolevale kakskeelsele või uue seaduseelnõuga sätestatud versioonile – 40% venekeelsetes gümnaasiumides – võimaluse töötada ka inglise keeles. Me ju näeme, et Eesti kõrgkoolides on mobiilsuse tagamiseks – ministrid on eesmärgiks seadnud õppida mujal 20% õppeajast –, kvaliteedi tõstmiseks jne surve minna kõrghariduses suuresti inglise keele peale üle. Ja kui me lubame seda ka gümnaasiumis, siis kindlasti peaksime üsna avameelselt siin Riigikogus arutama, mis on see piir, kust alates me hariduses jääme eesti keele peale. On see põhikool? On see kutsekool? On need ainult kultuuriõppeained ülikoolis? Kui me seda ei otsusta ja avalikult selles kokku ei lepi, siis võime oma imestuseks mõneteise aasta pärast avastada, et me töötamegi kvaliteetset haridust eeldavatel kohtadel ainult inglise keeles.
On ka kolmas aspekt, mis selle seaduseelnõu algatamise juures kindlasti tähelepanu väärib. Meil hakkab rahvusvahelise programmi järgi tööle Tallinnas munitsipaalkool. Tallinna elanikud on sellega harjunud ning ka mujalt Harjumaalt ja ka Eestimaa teistest piirkondadest tullakse sinna õppima. Kindlasti ei tahaks, et too IBO programm halvendaks teiste õpilaste õppekvaliteeti. Pigem peaks see koolile lisandväärtust andma.
Aga muidugi on ka see teema, millel me tulevikus peame väga tähelepanelikult silma peal hoidma. Aitäh teile!

Aitäh! Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised. Määran eelnõu 506 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. juuni kell 16.45. Eelnõu 506 esimene lugemine on lõppenud.
Head kolleegid! Meie tänase istungi päevakord on ammendatud. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp 11.40.