Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Head istungi jälgijad! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 15. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kalle Laanet, palun!

Tere hommikust! Austatud eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on arupärimine keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Arupärimise eesmärk on aidata heal keskkonnaministril tema alluvaid utsitada. 16. aprillil esitasin ma kirjaliku küsimuse, mis puudutas ebaseadusliku prügila tekkimist Haapsalu maanteele, ja see prügila kadus sealt. Kuid peale mõningat aega on sinna uuesti prügihunnikud tekkinud ja sellega seoses on meil kolm küsimust – järsku need kolm küsimust aitavad korra majja seada. Aitäh!

Lauri Laasi, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Viiel Keskerakonna fraktsiooni liikmel on üle anda arupärimine peaministrile. Arupärimise sisu on vanemahüvitise elektroonilise taotluse esitamise reklaam. Juba mõnda aega on meedias reklaamitud kodanikuportaali www.riik.ee selle ühe teenuse, vanemahüvitise elektroonilise taotluse esitamise näol. Reklaamitakse vanemahüvitise taotluse esitamist interneti kaudu kui riigi teenust. Seoses sellega on meil peaministrile mõned küsimused. Kes on selle reklaami tellija? Kes on reklaami teostaja? Mis meediakanalites reklaami näidatakse ja kui suur on reklaami maksumus? Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kuus seaduseelnõu. Esiteks, välismaalaste seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Jüri Pihl. Teiseks, pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kolmandaks, tuleohutuse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Jüri Pihl. Neljandaks, päästeseaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Jüri Pihl. Viiendaks, riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seaduse eelnõu. Ja kuuendaks, riigi 2009. aasta lisaeelarvega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab ülalnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Aitäh!

Jürgen Ligi, palun!

Härra esimees! Austatud kolleegid! Annan ligi poole Riigikogu liikmete nimel ehk siis Reformierakonna ja IRL-i fraktsiooni nimel üle töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Me oleme üritanud seda seadust teha veel 10%-ga Riigikogust – pole õnnestunud. Meil ei ole õnnestunud seda seadust teha ka 8% töövõtjatega koostöös, aga seda seadust on hädasti vaja. See on oluline, et tulla välja sügavast eelarvekriisist ja majanduses üldisemalt riske maha võtta. Meil ei jäänud muud üle kui anda see teema Riigikogu otsustada. Aitäh!

Hannes Rumm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mõnes mõttes loogilise jätkuna eelkõnelejale annan üle arupärimise peaminister härra Andrus Ansipile. 24. novembril 2005. aastal langetas Andrus Ansipi juhitud valitsus töökindlustuse maksemäärasid 40% võrra. Otsust valitsuse pressikonverentsil kommenteerides ütles peaminister, et töötukassasse on korjatud kokku ebamõistlikult palju raha. Tsiteerin peaministrit: "Praeguseks on kogunenud jääk 1,86 miljardit, aasta lõpuks 2 miljardit, mõne aja pärast 3 miljardit ja tuleb tunnistada, et riigil ei ole selle rahaga midagi peale hakata, sest see raha on seotud väga kindla kasutusotstarbega. /... / Riik peab loobuma nende vahendite kogumisest, mida riigil kindlasti ei lähe vaja sellel otstarbel, milleks ta neid vahendeid on väitnud, et ta kokku korjab."
Sellest tulenevalt küsin peaministrilt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 139 tuginedes: kas te tunnete endal vastutust Eesti Töötukassa praeguste reservide ebapiisavuse pärast? Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ja kolm arupärimist ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Head ametikaaslased! Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 155 kohaselt soovib peaminister esineda poliitilise avaldusega ja ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi! Teil on aega kuni viis minutit.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eesti huvides on jätkata konservatiivse eelarvepoliitikaga, tänu millele oleme suutnud luua paljude riikidega võrreldes oluliselt parema positsiooni selleks, et tulla toime ülemaailmse majanduskriisiga. Tänu konservatiivsele eelarvepoliitikale oleme kogunud reserve, maksnud tagasi riigilaene, hoidnud riigi võlakoormuse tulevaste põlvede jaoks väikese ja säilitanud majanduskasvu toetava väikese maksukoormuse. Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole me pidanud kasutama maksumaksja raha selleks, et päästa oma pankasid. Eesti riigireitingud on tänu konservatiivsele eelarvepoliitikale praegu tugevamad kui paljudel teistel Euroopa riikidel.
Kuidas puutub see kõik Eesti inimestesse? Väga otseselt! Kõrgemad riigireitingud tähendavad odavamat laenuressurssi eluasemelaenu võtjatele ja meie ettevõtjatele. Konservatiivne eelarvepoliitika on andnud ja annab meie kodanikele miljardite kroonide ulatuses otsest rahalist kasu.
Kriisiajal ei ole kindlasti mõistlik heita üle parda Eestit hästi teeninud poliitikat. Otse vastupidi, me peame seda tingimata jätkama. Meie käsutuses olevale informatsioonile tuginedes peame parandama valitsussektori eelarvepositsiooni kuue miljardi krooni võrra, et mahtuda 3%-lise eelarvedefitsiidi raamidesse. Praeguse valitsusliiduga oleme suutnud leida ühisosa eelarvepositsiooni parandamises 3,4 miljardi krooni ulatuses. Selle ühisosa annamegi täna siit puldist Riigikogule üle. 2,6 miljardi krooni osas on ühisosa leidmata. Me ei saa siin pidama jääda. Tuleb minna edasi, et hoida eelarve defitsiit väiksemana kui 3% sisemajanduse kogutoodangust. Me peame seda tegema riigi rahanduse usaldusväärsuse nimel, millest sõltub Eesti kodanike kodulaenude intress ja ettevõtjatele hädavajaliku kapitali odavus ja kättesaadavus. Euro on boonus, mille saame, kui suudame hoida Eesti rahanduse usaldusväärsena.
Head sõbrad! Mitte kellelgi pole mitte kunagi õigus seada erakondlikke eelistusi riigi huvidest ettepoole. Mitte keegi ei tohiks kasutada valitsuses olemist tribüünina valimiskampaania tegemiseks. Praegu ei tohi mõelda, mitu häält saab üks või teine erakond eelseisvatel valimistel või ka järgmistel valimistel. Täna tuleb mõelda, mis saab Eesti riigist homme ja aastate pärast. Ma olen kindel, et tulevased põlved oskavad hinnata neid raskeid otsuseid, mis me täna teeme.
Austatud Riigikogu! Palun teil valitsuse esitatud eelarvemuudatuste kava toetada! Aitäh!

Tänan teid! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Me kõik mäletame, et Eesti Vabariigi president pani Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes Riigikogule ja koalitsioonile südamele, et iga järgmine eelarvekärbe tuleks teha vastavalt põhiseaduse mõttele, seega Riigikogu ja kolme lugemise kaudu. Seega täna Riigikokku toodud järjekordne negatiivne 2009. aasta lisaeelarve on Riigikogu ja ka opositsiooni oodatud ja annab opositsioonile – kes iganes sinna praegu ka ei kuulu – võimaluse seista oma põhimõtete eest.
Vaidlused, ma kinnitan teile, tulevad tulised, sest tänane 3,4 miljardit on ju alles poolik plaan – me kõik saame sellest aru. Me saame aru, et eesmärk on 6,1 miljardit. Me saame aru, et kahe lugemise vahel tuleb rohkem parandusettepanekuid ja valitsuskoalitsiooni või kahe paremerakonna plaan on Riigikogus kärpeid teha väga palju jõulisemalt, kui tänases eelnõus siia jõudnud on. Me saame ka aru, et 6,1 miljardini jõudmisest sõltub Rahvaliidu kaasamine, nii nagu paremerakondade avalikkusele visatud tsitaadid ka kinnitanud on.
Aga juba selles 3,4-miljardilises kärpes on asju, millega Keskerakond nõustuda ei saa. Ma räägin 5%-lisest kütuseaktsiisi tõstmisest. Me kõik mäletame, mida tähendas eelmine kütuseaktsiisi tõstmine – see toimus aastal 2007. See tähendas hinnatõusu, mis mõjutas eelkõige madalapalgalisi ja ühiskonna nõrgemaid liikmeid. Me oleme nõus, et riik ei saa ainult kärpida. Tuleb seista ka maksutulude eest, aga vaidluskoht on, kelle õlule langeb maksukoormuse kasv. Kui te valite kaudsed maksud, siis te panete maksukoormuse tõusu tavaliste inimeste õlgadele, panete selle madalapalgaliste, laste ja pensionäride õlgadele. Alternatiiv oleks tõsta otseseid makse, alternatiiv oleks kehtestada astmeline tulumaks – see oleks koormuse panemine jõukamate õlgadele. Ma ei taha veel rääkida sellest, mida tähendab edasine kärbe, see, milleni te tahate jõuda, see 6,1 miljardit. Teie suletud uste tagant on tulnud piisavalt tööversioone. On tulnud ka tööversioone, mis räägivad eelkõige kärpest laste ja pensionäride arvel. Me seisame selle eest, et need Riigikogus teoks ei saaks. Aga ma usun, et meil seisab ees väga intensiivne tööperiood. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Hea Riigikogu! Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Erik Salumäe! Kaheksa minutit.

Austatud härra aseesimees! Head ametikaaslased! Mõne minuti pärast on meie ees lõpphääletusel, ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et üks olulisimaid eelnõusid selles Riigikogu koosseisus – perekonnaseaduse eelnõu. Eelnõu väike number – 55 – tekitab aukartust ning selle menetlusse võtmise kuupäev, 28. mai 2007 näitab, et oleme eelnõu kallal teinud tõsist tööd tervenisti kaks aastat.
Ent too kaheaastane menetlusaeg ei ole nii olulise seaduse puhul sugugi olnud ebamõistlikult pikk. Me peame silmas pidama, et perekonnaseadus puudutab üht- ja teistpidi absoluutselt iga inimest ning niisuguste teemade puhul ei tohi seadusandja teha rutakaid otsustusi. Selle eelnõu puhul on olnud tuliseid vaidlusi, lugematul arvul ümarlaudu, arutelusid ja kohtumisi ning see kõik on olnud ääretult vajalik, et saavutada võimalikult hea, konsensuslik ja püsima jääv tulemus. On selge, et perekonnaseadus ei ole ega peakski olema mingi imerohi, mis paneb inimesi armuma, armastama ja abielluma või mis tagab kõigile peredele püsivalt õnneliku elu. Küll aga on seadusandja võimuses luua hea ja kaasaegse perekonnaseadusega selline õiguslik raamistik, mis oma paindlikkuse või karmusega looks niisugused tingimused, kus üha enam soovitakse astuda seaduslikku abiellu ning kus perekondades on tagatud kõigi pereliikmete õigused.
Ma julgen kinnitada, et uus perekonnaseadus neid eesmärke igati täidab. Samas ei tähenda see kinnitus, et meil ei ole lahendamata probleeme väljaspool seda seadust. Neid loomulikult on, olgu näiteks kas või elatiste väljamõistmise ja tasumise probleemid ning kohtumenetluste aeglus. Nende probleemide lahendamist peame mõistagi jätkama.

Hea ettekandja, palun vabandust! Austatud ametikaaslased, mul on teile tungiv palve: palun austame ettekandjat! Palun, ettekandja!

Puudutaksin seoses uue perekonnaseadusega kolme märksõna. Esimene märksõna, millest on siiani kõige enam räägitud ja mille üle on vaieldud, on abikaasade varasuhe uues seaduses. Kõigi nende vaidluste tulemusena on nüüdseks eelnõus paindlik kompromiss, mis on saanud kõigi fraktsioonide toetuse. Abiellujad saavad juba abiellumisavaldust esitades valida endale kõige sobivama varasuhte. Tegu ei ole kindlasti abielu materiaalse poole ületähtsustamisega võrreldes praegu kehtiva seadusega. Aga kuna varasuhted kogu ühiskonnas on muutunud keerulisemaks, siis peavad need suhted ka perekonnas olema algusest peale üheselt ja selgelt kokku lepitud.
Uus varasuhe hakkab olema lihtsamini valitav. Pean silmas vara juurdekasvu süsteemi, mille puhul ei ole muide ka sotsiaalteadlased eitanud võimalust, et selle lihtne valimine perekonnaseisuametniku juures võiks tulevikus märksa kasvatada abiellujate arvu just nende paaride võrra, kes seni ei ole oma kooselu ametlikult registreerinud, kuid on sisuliselt neidsamu reegleid oma kooselus järginud. Elame – näeme.
Teine märksõna on koostöö ja kodanikuühiskond. Olen juba jõudnud avaldada oma heameelt selle üle, et meie laudadel olev eelnõu tekst on konsensuslik tulemus ja sellisena kõigi poliitiliste jõudude ühine töö. On väga oluline, et perekonnaseadus peegeldab terve valijaskonna ja seega ka terve elanikkonna arusaamist perekonnast, selle väärtustest ja toimimisest. Koostöö ja ühine lahenduste otsimine ei toimunud mitte ainult parlamendi sees, vaid ka väljaspool seda ühe ja teise poole algatusel. Väga tihe ja tulemuslik koostöö kujunes eelnõu menetlemisel rahvastikuminister Urve Palo ja tema bürooga ning kindlasti ei saa märkimata jätta juba tavapäraselt aktiivsete naisühenduste suurt panust eelnõu aruteludes. Oma professionaalsetest vaatenurkadest aitasid eelnõu paremaks muuta Eesti Juristide Liit, Eesti Adoptiivperede Selts ja Mittetulundusühing Oma Pere.
Eraldi soovin märkida Ühendust Isade Eest, kes praktiliste näidetega elust ja kohtumenetlustest tõid eelnõu aruteludesse sellise vaatenurga, mis senini ei olnud piisavalt tähelepanu saanud. Ehk lihtsustatult öeldes: me peame vabanema eelarvamusest, et lapse isa sobib igal juhul vähem oma last kasvatama kui ema. Ühendus Isade Eest kinnitas ja tõestas, et see nii ei ole. Samas vajab see kindlasti põhimõttelisemat ühiskonna hoiakute ja kohtupraktika muutust, kuid mõningad vajalikud ja tasakaalustatud täiendused on sees juba täna lõpphääletusele minevas eelnõu tekstis.
Ning kolmas märksõna: hoolivus ja laste kaitse. Mida rohkem selle eelnõu teksti lugeda, seda kindlamaks saab veendumus, et eelnõu keskpunktiks on vastastikku hoolivad suhted perekonnas ja eelkõige laste kaitse igas olukorras – nii abielu ajal kui abielu lõppedes. Ei saa jätta märkimata, et Eesti Lastekaitse Liit on olnud selle eelnõu tugev toetaja. Loodan, et kõik need head ja hoolivad põhimõtted, mis selles seaduseelnõus sisalduvad, ei jää üksnes paberile, vaid leiavad järgimist nii perekondade igapäevaelus kui olukordades, kus tuleb lahendada suuremaid eriarvamusi.
Head ametikaaslased! Esimese poole rehkendusest tegime me ära eile, kui võtsime siin saalis vastu perekonnaseisutoimingute seaduse. Kutsun teid kõiki üles täna ära tegema rehkenduse teise poole! Mul on hea meel, et oleme suutnud seda eelnõu menetledes teha üksmeelseid otsuseid, viigem see otsustamine täna ka üksmeelselt lõpule! Reformierakonna fraktsioon annab oma hääled perekonnaseaduse eelnõu vastuvõtmise poolt. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Ken-Marti Vaheri! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõesti, perekonnaseaduse eelnõu arutelu üle on olnud väga tulised diskussioonid ja selle eelnõu number on aukartustäratav, nii nagu ütles ka hea eelkõneleja. Põhiline vaidlus, tuletame meelde, puudutas loomulikult varasuhteid. Selle eelnõu algse kontseptsiooni ideoloogia – valitsus saatis eelnõu, tuletan meelde, Riigikokku juba 2007. aasta kevadel – oli tühistada seni kogu taasiseseisvuse aja jooksul püsinud ühisvara režiim abielusuhetes. Selle ideoloogia põhimõtteline eestkõneleja siin Riigikogu saalis on olnud selgelt üks valitsuskoalitsiooni partner. Koalitsioonisisene üksmeel kahjuks eelnõu selles algses versioonis ei saatnud. Me oleme tõesti õiguskomisjonis nimetatud eelnõu peale kulutanud tõenäoliselt sama palju aega kui paljuräägitud korrakaitseseaduse eelnõu peale.
Isamaa ja Res Publica Liidu lähtekoht perekonnaseaduse eelnõu puhul on alati olnud see, et meie hinnangul on ühisvaraline varasuhe Eestis ennast õigustanud. Me oleme võtnud aluseks kas või statistika, mille kohaselt erinevalt ühiskonnas levinud müütidest on viimase kümne aasta jooksul abielude arv võrreldes abielulahutuste arvuga järk-järgult suurenenud. Kui seitse-kaheksa aastat tagasi oli abielulahutuste ja abielude arv enam-vähem võrdne, siis viimaste aastate jooksul on see suhe muutunud 2 : 1 abielude kasuks. Sellel on, ma arvan, oma seos ka sellega, et ühisvara režiim on ennast selles mõttes õigustanud, et see on pannud paljusid inimesi mõtlema varaliste suhete peale abielus ja selle peale, mis saab siis, kui inimesed peavad tegema kahetsusväärse otsuse ja abielu lahutama. Sellest lähtuvalt oleme pidanud õigeks siiski üldiselt ühisvara režiim säilitada.
Me jõudsime õiguskomisjonis pärast pikki ja tuliseid arutelusid ning mõningast pausi arusaamale, et on võimalik leida kompromiss. Praegu sisaldub see kompromiss perekonnaseaduse eelnõus sellisena, et iga abielluja saab enne abiellumist valida vararežiimi, mida eelistada. Me ei tee aga seadusandjana seda valikut abiellujatele kohustuseks, vaid anname vaba võimaluse ka loobuda valikust, kui seda ei taheta, kui ei taheta abiellumise pühal hetkel mõelda selle peale, milline saab olema vararežiim, millised varalised suhted ja mis saab siis, kui kunagi aastate pärast tekib soov abielu lahutada. Seega, kui abiellujad loobuvad valikust abiellumise hetkel, jääb endiselt kehtima senine ühisvara režiim, mida selles perekonnaseaduse eelnõus on muidugi vastavalt 21. sajandi nõuetele kohendatud. Loomulikult on võimalik ühisvara režiim ka hüljata, valida vabatahtlikult juurdekasvusüsteem või abieluvaralepinguga lahusvarasüsteem. See on iga abielluva paari enda otsustada.
Aga üldiselt võib rahva rahustuseks öelda: väga palju selle eelnõuga ei muutu. Kindlasti muutub seadusandlik režiim paremaks, kaasaegsemaks. On mõeldud selle peale, kuidas juba kehtivasse uude, sisuliselt eraõiguslikku raamistikku sobiksid ka perekonnaseadusest tulenevad suhted paremini.
Sellest tulenevalt ja nendest kompromissidest lähtuvalt on Isamaa ja Res Publica Liit  praeguse perekonnaseaduse eelnõuga rahul. Kutsume üles kõiki seda eelnõu täna toetama! Pärast eelnõu vastuvõtmist on ette nähtud ka piisav üleminekuaeg: eelnõu jõustub sisuliselt täpselt aasta pärast. Nii et saame ka oma ametiisikuid ette valmistada selleks, et nad suudaksid uue perekonnaseaduse nõudeid kohusetundlikult täita. Loodame, et me ei pea perekonnaseaduse eelnõu juurde tagasi tulema, et parandada vigu või muuta põhimõtteid enne seaduse jõustumist järgmise aasta keskel. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Võime alustada eelnõu 55 lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest nõuab eelnõu 55 vastuvõtmine Riigikogu koosseisu häälteenamust ning enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29.
Panen lõpphääletusele eelnõu 55. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 49 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole ei leidnud Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseaduse eelnõu Riigikogu koosseisu häälteenamust ning langeb menetlusest välja.
Esimese päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, see on Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse, lennundusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest nõuab eelnõu 456 vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust ning enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. Urmas Reinsalu, on teil protseduuriline küsimus?

Ei ole. Ma võtaksin enne hääletamist IRL-i fraktsiooni nimel viis minutit vaheaega. Aitäh!

Palun see taotlus esitada ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 10.36.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Isamaa ja Res Publica Liidu palutud vaheaeg on läbi, kell on 10.36, jätkame oma neljapäevast istungit.
Panen nüüd lõpphääletusele eelnõu 456. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 51 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse, lennundusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Kolmas päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, seega võime minna lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 458. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole on jahiseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, see on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 452. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 63 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Austatud Riigikogu! Riigikogu juhatusele on tulnud Reformierakonna fraktsiooni ettepanek, mille sisu on järgmine. Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit neljapäeval, 21. mail 2009. aastal kuni kella 14‑ni, kuid mitte rohkem kui päevakorra ammendumiseni. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele peame selle ettepaneku läbi hääletama.
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast Riigikogu täiskogu istungit kuni kella 14‑ni, kuid mitte rohkem kui päevakorra ammendumiseni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 62 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole leidis ettepanek toetust.
Asume viienda päevakorrapunkti juurde. Enne ettekandeid lubage mul lühidalt tutvustada selle päevakorrapunkti arutamise korda. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse §‑le 153 on juhatus määranud majanduskomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi ettekanne kuni 20 minutit. Küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu liikme Linnar Viigi ettekanne kuni 20 minutit. Küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi ettekanne kuni 20 minutit. Küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kaks küsimust. Peale küsimuste vooru avame läbirääkimised, kui on soovi. Mul on palve, et läbirääkimistel võtaksid kõigepealt sõna fraktsioonide esindajad ja pärast seda teised Riigikogu liikmed. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Asume nüüd arutama olulise tähtsusega riiklikku küsimust "Innovatsioon majandusarengu vedurina". Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Härra minister! Austatud külalised ja koostööpartnerid! Majanduskomisjon on algatanud riiklikult olulise küsimuse arutelu innovatsiooni teemal, täpsemalt teemal "Innovatsioon kui majandusarengu vedur". Innovatsiooni mõiste on märksa laiem, kuid lähtudes majanduskomisjoni spetsiifikast ja praegusest ülemaailmsest majanduskriisist, oleme teema fokuseerinud just majandusarengu konteksti. Mõistagi ei saa me ka tänastes aruteludes mööda minna näiteks sotsiaalsest või haldusinnovatsioonist, kuid rõhk on ikkagi majandusel.
Head kolleegid! Tänavune aasta on Eestis innovatsiooniaasta. Märkimaks seda ja sooviga muuta parlamendiliikmed ka vormiliselt innovatsiooni kandjateks – sisuliselt oleme seda loodetavasti niikuinii –, on Eesti innovatsiooniaasta tiim kinkinud meile kõigile teemakohased särgid, mida palun teil usinasti kanda ja nõnda innovatsiooniteemat rohkem rahvani viia. Innovatsiooniaasta on uute ideede, loova mõtlemise ja teistmoodi tegemise aasta.
Sissejuhatuseks toon teieni mõned numbrid innovatsiooniteemalisest uuringust. Sellest selgub, et vaid 4% Eesti inimestest arvab, et ta saab innovatsiooni arengule oluliselt kaasa aidata. Kolmandik Eesti inimestest on veendunud, et nendest ei sõltu innovatsioonivaldkonnas mitte midagi. 38% inimestest ei osanud vastata küsimusele, kas neist sõltub midagi või ei sõltu. 71% vastanutest on kindel, et riik peab tegema rohkem kulutusi innovatsiooni arenguks, ning 45% vastanutest arvas, et innovatsioon on kasulik kõigile Eesti inimestele ja põnevalt ligitõmbav. Eesti elanikkonna jaoks on innovatsioon eelkõige poliitiline ja tehnokraatlik nähtus, pigem võõras kui oma, pigem riiklik kui eraalgatus. See peaks meile edasisteks aruteludeks piisavalt mõtteainet pakkuma ning sellest johtuvalt ongi innovatsiooniaasta olulisim ülesanne tutvustada inimestele, et igaüks saab osaleda innovatsiooni protsessis.
Riigikogu majanduskomisjon korraldas tänase teema ettevalmistamiseks kaheksa parlamentaarset kuulamist. Kaks neist toimusid heas koostöös kultuurikomisjoniga. Korraldasime ühe väljasõiduistungi EAS-i toetatud tehnoloogia arenduskeskusse, milleks oli Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus.
Esimene kuulamine toimus 16. veebruaril, mil me olime majanduskomisjoni palunud Rektorite Nõukogu liikmed. Sellele järgnes kohtumine Pärnumaa omavalitsusjuhtide, Pärnumaal tegutsevate kõrgkoolide ja kutsehariduskoolide ning Pärnumaa ettevõtjate esindajatega, et käsitleda teemat  regionaalses võtmes. Põhjalik arutelu toimus Riigikantselei strateegiabüroo ning Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu esindajatega. Sellele järgnes Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate ärakuulamine ning arutelu. Komisjoni olime palunud ka innovatsiooniaasta tiimi juhid ja EAS-i innovatsioonidivisjoni direktori. Toimus kohtumine Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu esindajatega.
Sellel nädalal toimus arutelu koostöös kultuurikomisjoniga. Sinna olid kutsutud Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikud, ülikoolide juhtivad professorid, peaministri teadusnõunik, välisülikoolide esindajad ja ettevõtjate esindajad. Käesoleva nädala esmaspäeval kohtusime Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindajatega. Kokkuvõtted nendest kohtumistest on kõik üleval majanduskomisjoni koduleheküljel, aja puuduse tõttu ei ole võimalik siin neil põhjalikult peatuda. Samuti ei räägi ma sellest, mida puudutavad järgmised kõnelejad Linnar Viik ja minister Juhan Parts. Küll aga teen kokkuvõtte nendest kuulamistest ning majanduskomisjoni järeldustest, mis kuulamiste järel tehti.
Miks me räägime innovatsioonist, head kolleegid? Miks see on nii tähtis? Alustan peaministri teadusnõuniku akadeemik Mati Karelsoni küsimusega teisipäevaselt parlamentaarselt kuulamiselt: "Kas me tahame Eesti rahva elukvaliteedi tõusu? Kas me tahame meie rahva elukvaliteedi tõusu sisemajanduse kogutoodangu tõstmise teel?" Kui vastame jah – ja nõnda me kõik ju vastame! –, siis peame muutuma arenenud tehnoloogiaga riigiks, nagu näiteks Singapur või Iirimaa.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Siim Raie esitas majanduskomisjonile ettevõtjate seisukoha. Praegune majanduslik olukord toetab innovatsiooni – see sunnib ettevõtjaid otsima ja läbi viima uuendusi, olema uuendusteks valmis ja paindlik. Ettevõtjad tunnustavad innovatsiooni arendavatena EAS-i vahendatavaid toetusi tehnoloogia investeeringuteks, kuid avaldasid muret, et tehnoloogiainvesteeringu toetused lõpevad tänavu otsa. Kaubandus-tööstuskoda tõi positiivsena välja, et makromajanduslik keskkond võimaldab investeerida uuendustesse, sest meie tulumaksusüsteem võimaldab koguda vahendeid uuenduste elluviimiseks. Innovatsiooni pärssivate tegurite hulgas on kaubandus-tööstuskoja arvates vähene koostöö ettevõtjate vahel ja ka ettevõtete ning ülikoolide vahel.
Kohtumisel avalik-õiguslike ülikoolide rektoritega kinnitas Tallinna Tehnikaülikooli rektor professor Sürje, et innovatsiooni mootor on ettevõtlus. Arvamus, et innovatsiooni teevad teadlased, pole päris õige. Innovatsiooni eesmärk on professor Sürje sõnul kasumi teenimine ja see on ettevõtluse roll. Ülikoolid saavad olla toetajad ja ideede pakkujad ning rakendusuuringute tegijad. Komisjoni liikmed väljendasid sel kuulamisel seisukohta, et innovatsiooni rakendamisel on väga suur tähtsus ettevõtete juhtide harimisel, et saadaks aru: tootlikkuse kasv ja suurem lisandväärtus saavutatakse innovatsiooni abil. Vähest koostööd ülikoolide ja ettevõtete vahel kurtis ka teaduskorralduse ja majanduse edu teemalisel kuulamisel Skype Eesti esindaja Andres Kütt. Samas on meil hea meel tõdeda, et praegu rakendamisel olev meede "Kõrgkoolide koostöö ja innovatsiooni arendamine" ning selle alameede "Kõrgkoolide ja ettevõtete koostöö" on väga populaarne.
Ettevõtluse ja ülikoolide esindajad peatusid innovatsiooni ja majandusedu seoste teemat lahates meie haridussüsteemil. Märksõnadena toon välja loovuse arendamise juba koolieelses õppes ning fakti, et reaalained on ebapopulaarsed. Eelmisel aastal tegi matemaatika riigieksami vaid 30% gümnaasiumi lõpetanutest. Haridussüsteemi sidusus ettevõtlusega näiteks praktikate, eelkutseõppe ja ettevõtlusõppe vormis on nõrgavõitu. Siim Raie tõi välja, et innovatsiooni arenguks on vaja Eestis kasvatada ettevõtlikku vaimu, et meil oleks rohkem ettevõtteid. Innovatsiooniteadlikkust mõjutab otseselt ettevõtluse üldine maine ühiskonnas. Paraku peetakse ettevõtjaid rohkem kasusaajateks kui ühiskonna edendajateks. Seda väärarusaama on tarvis muuta ning seda rõhutasid oma seisukohtades ühe põhilise postulaadina ka majanduskomisjoni liikmed.
Üks ettevõtluse alustalasid peab olema haridussüsteemi tugev suunitlus ametiõppele. Kaubandus-tööstuskoja esindaja tõi välja, et konkreetse ameti omandanust saab kiiremini ettevõtja kui näiteks ärijuhtimist õppinust. Siim Raie kinnitas: "Juuksur alustab ettevõtjana varem kui ärijuht." Inimestele on vaja ametit, mille sees ja najal uuendusi luua, rõhutas kaubandus-tööstuskoda.
Ettevõtjate esindajad peatusid ka ülikoolide ressursside konsolideerimisel. Nad taunisid dubleerimist kõrghariduses, tuues näiteks, et IT-d saab õppida kolmes kõrgkoolis, samas ei ole Eestis ühtegi ekspordialast magistriprogrammi ärijuhtimise alal. Tallinna Ülikooli prorektor Heli Mattisen tõi seevastu välja, et Eestis pole probleem mitte kõrgkoolide rohkus, vaid nende väga erinev tase. Eesti heal tasemel kõrgkoolid võiksid tema hinnangul olla hoopis kõrghariduse eksportijad.
Majanduskomisjoni ja ülikoolide rektorite kohtumisel käsitles rektor Signe Kivi võrdlemisi uue valdkonnana loomemajanduse teemat. Kunstiakadeemias on 80% õppekavadest seotud loomemajandusega. Rektori sõnul on akadeemia hakanud üha enam ettevõtetega koostööd tegema, näiteks tõi ta disaini- ja arhitektuurivaldkonnas arendatava loomemajanduse potentsiaali. Kunstiakadeemia valmistab koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga ette ühist disaini õppekava. Majanduskomisjoni liikmed julgustasid rektoreid ülikoolide koostööd veelgi süvendama.
Sellest vaatenurgast pean ma väga asjakohaseks meie kultuuriministri Laine Jänese ettepanekut Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Välisministeeriumile, EAS-ile ja teistele asjaomastele asutustele välja töötada Eesti kultuuriekspordi strateegia. Kultuuriekspordi arendamist tuleb näha terviklikult loomemajanduse toetamise kontekstis. Kultuuriekspordi mahu kasvust saab rääkida vaid siis, kui me toetame süsteemselt loomeettevõtteid, ettevõtluse aktiivsust loomevaldkondades, soodustame ettevõtete, kultuuriorganisatsioonide ja ülikoolide koostööd. Hea näide on EAS-ist toetust saanud filmiklastri programm, mille eesmärk on luua Eestis filmide järeltöötluse keskuse ehk nn filmidigikeskuse baasil filmitööstuse klaster. Seega on oluline jätkata loomemajanduse toetamist Euroopa Liidu struktuurivahenditest. Üks näide on meie naaberriigist. Soome plaanib oma kultuuriekspordi arenguprogrammis 2007–2013 kultuuriekspordi väärtust vähemalt kolmekordistada ja jõuda 150 miljonilt eurolt 500 miljoni euroni.
Teaduse ja majandustegevuse ning majandusedu seostest rääkis majandus- ja kultuurikomisjoni ühiskoosolekul akadeemik Mati Karelson. Ta tõi nn tehnoloogiariikide ehk Korea, Taiwani ja Singapuri näite varal välja, et nende edu on otseselt seotud soliidsete kulutustega teadus- ja arendustegevusse. Meie naaberriik Soome aga suurendas lama ajal kulutusi teadus- ja arendustegevuseks ning see panigi aluse Soome eduloole. Samas tuleb tähele panna, et jutt ei käi mitte ainult avaliku sektori kulutustest teadus- ja arendustegevusele. Lõpptulemusena võime rääkida tugevast seosest innovaatilise aktiivsuse, teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse ja riikide konkurentsivõime vahel vaid siis, kui sellesse panustavad nii avalik kui erasektor.
Siit, head kolleegid, jõuame teemani, mis tõstatus mitmel kuulamisel – see on doktoriõpe. Me vajame rohkem doktorikraadiga inimesi, et neid oleks teaduses ja et nad jõuaksid ka ettevõtetesse. Akadeemik Karelson tuletas meile meelde tuntud Silicon Valley näidet. Sealne edu seisneb selles, et Stanfordi ülikooli lõpetanud doktorite eestvedamisel on ülikooli ümber tekkinud suur hulk teadusmahukaid ettevõtteid. Me vajame doktoreid ettevõtetes selleks, et ülikoolid ja ettevõtted suudaksid kõnelda ühes keeles. See on kindlasti üks meie läbimurdepunkte. On kahju, et praeguse majanduskriisi tingimustes pole asja saanud headest ideedest, kuidas doktoriõpet veelgi enam stimuleerida. Pean siin silmas doktorantide sotsiaaltagatiste süsteemi ja riikliku koolitustellimuse üleminekut uuele rahastamismudelile. Just väikese riigi jaoks on olulised investeeringud inimkapitali.
Riigikantselei strateegiadirektor ning ühtlasi ka teadus- ja arendusnõukogu sekretariaadi juht Keit Kasemets märkis, et Euroopa innovatsioonivõimekuse edetabeli järgi on Eesti üldjoontes üsna edukas ja mitmeski valdkonnas oleme liidritega ühel pulgal. Eesti on tõusnud nn mõõdukate uuendajate gruppi, olles 38 riigi hulgas üsna kõrgel, 18. kohal. Uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest oleme ühed tublimad. Eesti tugevad küljed on suur kõrgharidusega inimeste osakaal, ettevõtete kasvanud investeeringud, ettevõtete kasvanud teadus- ja arenduskulud, arenenud IT-keskkond, kasvavad riigi kulutused teadus- ja arendustegevusse.
Meie probleem aga on innovatsiooni majanduslik väljund ehk kesk- ja kõrgtehnoloogiliste toodete-teenuste väike eksport ning müügikäive uutelt toodetelt. Paremad võiksid olla ka teadmiste loomise ja intellektuaalse omandi näitajad. Ettevõtete tagasihoidlikule oskusele uuenduslikke tooteid ja teenuseid turundada viitas ka kaubandus-töötuskoja esindaja Siim Raie. Keit Kasemets tõi majanduskomisjonis välja OECD soovituse: "Tuleb panustada nendesse valdkondadesse, mis annavad pikaajalist kasu, ja praegu on hea võimalus majanduse ja tööturu restruktureerimiseks." Need soovitused on järgmised. Ettevõtluse toetused peavad aitama kaasa uute ettevõtete loomisele ja uutele turgudele laienemisele. Senisest enam tuleb spetsialistidel võimaldada ettevõtlust alustada, et neil oleks avaramad võimalused. Töötutele peavad olema tasemehariduse, koolituse ja ettevõtluse alustamise programmid. Avaliku sektori kulutused teadus-arendustegevuseks peaksid samaks jääma – ettevõtluses ju arendustööde kulutusi vähendatakse. Vältida tuleks olemasolevate innovatsiooni ökosüsteemide häirimist riigi sekkumisega ning rahvusvahelist koostööd tuleks sellel tasemel koordineerida.
Arvestades meie innovatsioonile ja teadus-arendustegevusele suunatud toetusmeetmete mahtude suurendamist ja avanemist, võib öelda – seda pilti nägime majanduskomisjonis üsna ilmekalt –, et Eesti on hakanud liikuma Soome mudeli järgi ehk siis nii, nagu Soome käitus lama ajal. Täpsemalt on selle teema arendust võimalik jälgida meie komisjoni koduleheküljelt, ajapuuduse tõttu ei saa juba käivitatud ja kavandatud meetmetel siin pikemalt peatuda.
Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhatajal Indrek Reimandil palus majanduskomisjon hinnata, kui hästi on realiseerunud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia "Teadmistepõhine Eesti" ja selle rakendusplaan. Korrektsioonivajadust nägi Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja järgmistes punktides. Esiteks tuleks kiirendada investeeringukavade rakendamist. See tähendab luua tingimused, mis tagavad säästlikkuse ja kiire rakendamise langevate ehitushindade juures. Uue meetmena on vaja rakendada majandustõusu ajal õpingud katkestanud inimeste koolituse tellimus, mis tähendab kõrghariduse ja teaduse võtmevaldkondades täiendavat riiklikku koolitustellimust ja/või stipendiumipaketti. Mõne meetme mahtu tuleks suurendada, see puudutab näiteks kõrgkoolide ja ettevõtete koostööd ning doktoriõppe rahastamist.
Vastates komisjoni liikmete küsimustele, mida peab tegema, et muuta Eesti majandus tõeliselt teadmistepõhiseks, kõlasid nii kaubandus-tööstuskoja kui akadeemilise poole pealt järgmised vastused. Riigi ülesanne on luua ja hoida vajalikku keskkonda seaduste, soodsa maksupoliitika, arenenud infrastruktuuri ja sotsiaalsete väärtuste arendamise kaudu. Riik peaks panustama põhiväärtustele nagu haridus, ettevõtlikkus, usaldus, vabadus, kaasatus. Samuti koorus komisjoni aruteludest ettevõtjate ja rektoritega välja, et riigil on võimalik arendada innovatsiooni, tuginedes riigihangete seadusele, kus pööratakse rohkem tähelepanu innovatiivsuse tegurile.
Head kolleegid! Meie tänane innovatsiooniteemaline arutelu toimub ajal, kui väline surve olla innovaatiline ja loov on väga suur. Oluline on, et me vaatamata raskustele vaatame endiselt selge pilguga tulevikku, oskame näha innovatsioonis majanduse vedurit ning suudame vastavalt sellele vajalikku teadus- ja arendustegevust ning selle saavutuste rakendamist motiveerida. Eesti majandusedu huvides on kaasajastada majanduse struktuuri, suurendada tootlikkust ja ekspordivõimekust ning arendada töötajate oskusi. On ütlematagi selge, et nende eesmärkide saavutamisel on ülimalt oluline roll teadus- ja arendustegevusel ning innovatsioonil. Kasvu tekitamine teebki innovatsioonist majanduse edu teguri.
Majanduskomisjoni parlamentaarsetest kuulamistest on tõusnud tõdemus, et lähiaja suur väljakutse innovatsiooni valdkonnas on rahvusvahelise mõõtme kasvatamine ning teaduse ja ettevõtluse senisest palju tihedam koostöö. Ülikoolidevahelisest koostööst aga sõltub Eesti kõrghariduse ja teaduse tulevik. Teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni toetavate otsuste tegemisel on Riigikogu siiani näidanud üles suurt koostöötahet. Avaldan lootust, et nii töötame me ka edasi, sest riigi esinduskogu suunda näitav roll on siin väga oluline.
Lõpetuseks tänan majanduskomisjoni nimel kõiki koostööpartnereid, majanduskomisjoni ametnikke, kes aitasid teemat ette valmistada, ning teid, head kolleegid, tähelepanu eest!

Tänan! Hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Rein Ratas, palun!

Hea ettekandja! See, et meie inimeste haridustase on suhteliselt kõrge ning et oleme suurendamas oma kulutusi teadus- ja arendustegevusele, on suurepärane ja innovatsiooniks hädavajalik suundumus. Sellest ei tulene aga otseseid innovatsiooni näitajaid. Jah, nagu te ütlesite, me vajame tõesti rohkem doktoreid, aga me vajame ka meil loodud tehnoloogiaid, leiutisi ja nende rakendust Eestis. Millised on Eesti näitajad autoritunnistuste, patentide registreerimise ja Eestis kasutuselevõtu ning uute kõrgtehnoloogiate evitamise osas? Olen rääkinud.

Loomulikult, kui majanduskomisjon on kuulamiste käigus ja paljudel teistel nõupidamistel ja väljasõiduistungitel innovatsiooniteemat kajastanud või käsitlenud, siis on olnud arutusel ka see, kuidas innovatsiooni rakendada, mida teha selleks, et ühed või teised saavutused jõuaksid reaalsete ettevõteteni ja nende abil saaks genereerida n-ö seda lisandväärtust, millest te räägite. Kui konkreetselt patentidest rääkida, siis seda teemat käsitlesime oma kuulamiste ajal õige mitmel korral, samuti rääkis sellest peaministri teadusnõunik akadeemik Mati Karelson ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad esitlesid meile statistikat, mis puudutab patente. Arvulisi näitajaid ei suuda ma praegu oma materjalide hulgast teile siin kohe kiiresti leida. Need on olemas, need presentatsioonid on olemas majanduskomisjoni kodulehel. Aga selge on see, selles osas olen ma teiega päri, et meie majanduse praegune struktuur ei soosi patenteerimist ja ülikoolidel lihtsalt patentide vormistamisega tegelda ja patente hoida ei ole samuti sügavat mõtet. See on ka kulukas.

Ivi Eenmaa, palun!

Lugupeetud kõneleja! Ma toetan igati kultuuriekspordi tähtsust, kuid teie kõnest jäi mulle segaseks üks asjaolu. Kas tõesti on Kultuuriministeeriumi seisukoht, et kultuuriekspordi peaks ette valmistama Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, st alused välja töötama jne? See on ju absurdne! Kui üldse rääkida kultuuriekspordist, siis eelkõige peaks Kultuuriministeeriumil olema oma kindlad seisukohad. Kahtlemata on majandusministeeriumil siin milleski kaasa rääkida, aga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei peaks olema nende seisukohtade väljatöötaja. Või sain ma millestki valesti aru?

Austatud kolleeg! Ma valisin selle teema tutvustamiseks täna üsna tempoka esitlusviisi ja sellepärast võib-olla tõesti midagi libises mööda või läks oma teed elama. Aga ma väljendasin seisukohta, et toetan Kultuuriministeeriumi algatust ühiselt välja töötada kultuuriekspordi arengukava, loomulikult koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, Välisministeeriumiga, ka Eesti Instituudiga – me räägime ju eesti kultuuri ekspordist –, ülikoolidega, Haridus- ja Teadusministeeriumiga. See teema on tõesti väga perspektiivne, sellest võiks pikalt rääkida. Mul on hea meel selle üle, et Reformierakonna fraktsioon korraldas üsna soliidse ja pika loomemajandusalase seminari, kus küsimus oli arutelul. Nii et see on oluline. Praegu me näeme näiteks, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia on selle teemaga tõsiselt tegelemas ja siin tõelist rahvusvahelist mõõdet arendamas. Loomemajanduse valdkonnas arendatakse välja ühiseid magistriõppekavasid ning see on väga kiiduväärt.

Lähme siit tempokalt edasi. Tõnis Kõiv, palun!

Austatud ettekandja! Tänan ettekande ja üldse selle eest, et me seda teemat olulise tähtsusega riikliku küsimusena siin Riigikogu saalis arutame. Mõnes mõttes on kurb kuulata neid uuringutulemusi, mis ütlevad, et innovatsioon on pigem võõras kui oma ja vajaks ühiskonnas suuremat tähelepanu ja rohkemat tegelemist. Aga kui nüüd mõelda tavaliste ettevõtjate seisukohalt, kes enamikus on väikeettevõtjad: kui nad kuulevad nüüd innovatsioonist või selle tähelepanu keskmesse tõstmisest, siis mida nad peaksid tegema? Kuhu nad peaksid pöörduma, kelle käest abi otsima, et oma äri edaspidi innovaatilisemalt, uuenduslikumalt ajada?

Jah, on tõsi, et 80% meie tegutsevatest ettevõtetest on mikroettevõtted, st sellised, kus on 1–9 töötajat. Loomulikult on meie kõigi huvides, et ka nendes ettevõtetes, mikro- ja väikeettevõtetes oleks innovatsiooniteema aukohal. Aga nagu ma oma kõnes mainisin, peame kõigepealt jõudma arusaamiseni – ja ka ettevõtjad peavad jõudma arusaamiseni –, et innovatsioon ei ole mingi kuri loom, keda peab kartma, vaid et teadus- ja arendustegevusele, innovatsioonile panustamine on otseses seoses nende ettevõtte kasvuga ja nende majandusnäitajate kasvuga ehk siis ka kasuminumbri suurendamisega. Ma arvan, et selliste positiivsete näidete eksponeerimine, millega innovatsiooniaasta käigus tegeldakse, julgustab ettevõtteid selle teema peale rohkem mõtlema. Ning teistpidi on sellel loomulikult ka väga otsene seos meie kõrgharidus- ja üleüldse haridussüsteemiga. Ettevõtted peaksid palkama haritud töötajaid ja ettevõtete omanikud ise peaksid ka olema nii haritud, et mõistaksid selle teema tähtsust. Kuhu siis pöörduda? Need tugiorganisatsioonid on meil olemas. Kohtumistelt ülikoolide, uurimisasutuste ja instituutide esindajatega ning ka nendesamade tehnoloogia tippkeskuste külastamise järel on üsna selgeks saanud, et akadeemiline pool on sellisteks kontaktideks avatud.

Lauri Luik, palun!

Hea ettekandja! Infotehnoloogia areng on üks osa innovatsiooni arengust, kuid kahjuks on infotehnoloogia valdkond meie täitevvõimu tasandil väga nõrgalt juhitud. Milline on sinu arvamus: kuidas seda olukorda võiks parandada?

Hea kolleeg! Sinu küsimus võimaldab mul peatuda ühel lõigul, mille ma ajapuudusel jätsin ette lugemata. Jah, meie "Teadmistepõhine Eesti" ehk siis Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia ütleb, et meil on seitse prioriteeti: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, biotehnoloogia, materjalitehnoloogia, energia, riigikaitse ja julgeolek, tervishoid ning keskkond. Selles mõttes on see info- ja kommunikatsioonitehnoloogia väga asjakohane küsimus. Meil oli ka üks selleteemaline kohtumine. Ja see kohtumine oli väga koostöötihe ning andis majanduskomisjonile väga hea näite ühe arenenud sektori, IKT sektori ettevõtete omavahelisest koostööst. Nimelt on nad välja töötanud sellise Eestis ainulaadse dokumendi nagu "Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori ekspordile suunatud arengukava 2009–2013". Konkurendid on kokku tulnud ja suunanud oma jõu väljamõtlemisele, kuidas oma sektori ekspordivõimekust suurendada.
Aga mis puutub avalikku sektorisse, siis just nimelt sellel kohtumisel tõstatati intellektuaalomandi kaitse küsimus ning räägiti sellest, et kui avalik sektor tellib IT- lahendusi, siis võiks nende lahenduste kaasomanike hulka kuuluda peale tellija ka lahenduste väljatöötaja, et hiljem saaks avaliku sektori tellimusel nende raha eest tehtud lahendusi vabamalt eksportida teistesse huvitatud riikidesse.

Jaan Kundla, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab kultuurieksporti. Te oma sõnavõtus ja ka vastates lugupeetud kolleegi küsimusele selle kohta nentisite, et seda tuleb teha koostöös mitme ametkonnaga. Mis on loomulikult õige. Aga kas ei peaks ikkagi selgelt välja ütlema, et initsiaator ja vastutaja selle valdkonna eest on siiski Kultuuriministeerium, mitte mingisugune ametkondade kogum?

Ma usun, et Kultuuriministeerium on suurima heameelega selle valdkonna eestseisja.

Imre Sooäär, palun!

Austatud ettekandja! Hiljuti kirjutas ajakiri Economist, et juba 60% USA maksudeklaratsioonidest täidetakse ära Indias ja enamik USA kodanikke seda ei teagi, et tegelikult nende andmete sisestamine-töötlemine toimub Indias, mis tähendab, et India inimesed peavad olema piisavalt head eksperdid USA maksuseaduse alal.
Me oleme palju rääkinud sellest, et meie helgemad pead tuleb mujalt maailmast tagasi tuua. Aga kas komisjon on puudutanud kaugtööküsimust? Võib-olla meie helgemad pead, kui neid ei ole võimalik siia tagasi tuua, saaks Eesti hüvanguks tööle panna kuidagi kaugtöö korras, välismaalt? Erkki-Sven Tüür kirjutab ju suurema osa oma sümfoonilist muusikat Hiiumaal ja teostab oma teoste eksporti üle maailma otse sealt. Ega nüüdsel ajal pole vahet, kas istuda Hiiumaal või Los Angeleses, kui on hea internetiühendus. Kas ka komisjon on puudutanud kaugtöö teemat ja selle hoogustamist innovatsiooni valguses?

Konkreetselt kaugtöö valdkonda me ei ole käsitlenud. Me oleme küll rääkinud – sellest oli Eesti Info- ja Kommunikatsioonitehnoloogia Ettevõtete Liidu esindajatega juttu –, et Eesti on interneti kasutamise näitajatelt ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamiselt teistes ettevõtlussektorites heal positsioonil. Minu isiklik arvamus on, et loomulikult peaks riik kaugtöö võimalusi rohkem soosima. Ma mõtlen selle all küll kaugtöö soosimist Eesti Vabariigi sees. Tänapäeva sidevahendite puhul pole mingi probleem, kui ka ministeeriumide kõrged ametnikud töötavad Tallinnast väljas. Käivad siin vaid oma nõupidamistel või tegelikult saab neidki pidada videokoosolekutena. Regionaalset arengut ja intellektuaalse kapatsiteedi natuke ühtlasemat jaotumist võiks kaugtöö rakendamine kahtlemata soosida. Pärnumaa inimestega kohtudes see teema kaudselt tõstatuski – tõsi küll, mitte konkreetselt kaugtöö.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab inseneriõpet. Me teame, et nn teise Eesti aja alguses ja vahepealsetel aastatel oli meil tõsiseid probleeme inseneriõppega nii kvaliteedi kui eriti arvnäitajate osas. Kas komisjonis seda küsimust arutati? Kas oli jutuks, et tegelikult on vaja suurendada just inseneride arvu ja parandada nende koolitust? Et ilma insenerideta innovatsiooni ei ole? Kas te keskendusite inseneride ettevalmistuse teemale? Need asjad on tõesti paremaks läinud ja riik on seda toetanud, aga kas see mõte jäi kõlama?

Me ei süvenenud detailideni eri erialadesse ega erinevatesse õppekavadesse. Meil oli küll juttu sellest – ja see oli kõneks ka kohtumistel avalik-õiguslike ülikoolide rektoritega ehk Rektorite Nõukogu liikmetega –, et reaalteaduste vähene populaarsus on probleem. Toodi välja ka juba nimetatud matemaatika riigieksami vähene populaarsus. Tallinna Tehnikaülikooli rektor professor Sürje rõhutas seda – inseneeria on talle ju eriti südamelähedane teema. Minu isiklik seisukoht on selline, et me peaksime tõesti rohkem rõhutama inseneri eriala ja sellega seotud õppekavade tähtsust. Aga ma arvan ja soovitan seda ka kolleegidele, et mitte mingil juhul – sellega ma ei süüdista teid, härra Kaljuvee, loomulikult mitte! – ei tohiks omavahel õppekavasid, ülikoole ja erialasid vastandada. Me ei saa öelda, et nüüd on ülimalt oluline omada insenere ja et unustame näiteks ära psühholoogid või arstid. Meile on olulised kõik kõrgeltharitud spetsialistid. Loomulikult, innovatsiooni rakendamisel ja innovatsiooni teemaga seoses me räägime tehnilisest mõõtmest ja sellel taustal on inseneerial väga suur tähtsus ning see peaks tõesti olema populaarsem. Aga ma usun, et elu ise, kaasa arvatud praegune majanduskriis, korrigeerib meie väärtushinnanguid ja teema, mille te tõstatasite, saab kindlasti ka parema valguse osaliseks.

Ester Tuiksoo, palun!

Hea kolleeg! Kindlasti majanduskomisjon tegi nende ärakuulamistega innovatsiooni teemal ära suure töö ja päris huvitavaid seiku tuli sealt välja. Minu küsimus on selline. Pahatihti on nii, et innovatsiooni teema huvitab vaid asjaosalisi ja lai avalikkus on selles vallas kuidagi passiivne. Ometi on see majanduslanguse tingimustes vägagi oluline teema, mida peaks avalikkuses laiemalt käsitlema. Mida me saaksime paremini teha Riigikogus ja vahest ka valitsuses, et see teema muutuks aktuaalsemaks ja rohkem käsitletavaks Eesti ühiskonnas?

Minu arvates me peaksime kindlasti lähtuma sellest, et innovatsiooni teema ei ole midagi üleloomulikku ja keerulist ning et iga Riigikogu liige peaks iga päev hommikul tõustes või õhtul magama minnes mõtlema selle peale, mida ma homme võiksin teha teistmoodi, uuenduslikumalt ja säästvamalt, kuidas ma saan kusagil kaasa aidata lisandväärtuse kasvule, ning sellest siis ka julgelt oma valijatele rääkima. Aga kahtlemata on see väga tõsine ülesanne, et me Riigikoguna ja riigina jätkame "Teadmistepõhises Eestis" kehtestatud teadus-arendustegevusele kavandatud eelarve täitmist, et selle osakaal SKT-s liiguks aastaks 2014 seatud 3% suunas. Ning kahtlemata on oluline, et need meetmed, mis praegu on töös, mis puudutavad näiteks kõrgkoolide ja ettevõtete vahelist koostööd, töötaksid. Praegu on need väga populaarsed. Kindlasti on tekkinud majanduskriisil oma tõukav roll, et need saaks kenasti rakendatud ja et neid meetmeid oleks ka edaspidi.

Tänan teid ettekande eest ja vastuste eest! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu liikme Linnar Viigi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Härra minister! Head külalised! Tore on sellises intiimses õhkkonnas rääkida nii meeldival teemal nagu innovatsioon ja innovatsiooni olulisus.
Soovin alustada oma ettekannet ühe looga väiksest tüdrukust, nelja-aastasest tüdrukust, kes istus ja süvenenult joonistas. Ja kui ta käest küsiti, mida ta seal joonistab, siis ta vastas, et ta joonistab Jumalat. Lapsele öeldi, et kullakene, keegi ju ei tea, milline Jumal välja näeb, keegi pole teda näinud. Seepeale vastas tüdruk: oodake, ma kohe lõpetan, siis te näete. Selle tüdruku valmisolek teha midagi sellist, mida mitte keegi mitte kunagi varem ei ole teinud, ja võib-olla seejuures eksida või koguni täielikku nurjumist kogeda on äärmiselt loomulik. Lapsed on valmis selliseid asju, mida mitte kunagi mitte keegi varem ei ole teinud, ette võtma iga päev. Selline loovus ja selline piirideta mõtlemine peaks olema lahutamatu osa mitte ainult laste elust ja lubatud mitte ainult lastele – see peaks olema lahutamatu osa ka ühiskonnas aset leidvatest protsessidest ja me peaksime olema julged väärtustama ettevõtlikkust, riski eksida ja valmisolekut nendest eksimustest õppida.
Tahan oma tänases ettekandes vaadelda Eesti innovatsioonisüsteemi sotsiaalsetest ja kultuurilistest aspektidest, läbi selle spektri, mida esmapilgul ei peegelda üldse meie teadus- ja arendustegevuse korraldamise raamistik ega ka meie formaalne innovatsiooni tugisüsteem. Need on nähtused, mis asetsevad selle raamistiku ja süsteemi taustal ning mõjutavad neidsamu uusi ideid tekkima, neid kasutusele võtma ja laiemalt levitama.
Innovatsioon on tänapäeval ettevõtete, asutuste, organisatsioonide ja riikide konkurentsivõime ja heaolu kasvu kõige mõjukam allikas. Innovatsiooni eeldus on uute ideede ja teadmiste vaba liikumine, nendele ideedele soodsa kasvupinnase loomine ja loodud rakenduste leviku toetamine. Ma olen seda meelt, et Euroopas praegu laiema arutluse alla kerkiv teadmiste vaba liikumine kui uus vabadus Euroopas teenuste, kapitali, inimeste, kaupade vaba liikumise kõrval on äärmiselt oluline kogu Euroopa tuleviku seisukohalt ja ülimalt oluline ka Eesti kui Euroopa Liidu ühe väikese osariigi seisukohalt. Me peame innovatsioonipõhises majanduses enda jaoks ümber mõtestama sellise mõiste nagu teadmiste liikumine ja teadmiste bilanss. Kui väliskaubanduse bilansi seisukohalt on edukas riik, kes ekspordib enam, kui ta impordib, siis teadmistepõhise majanduse seisukohalt on edukas riik, kes suudab maailmas loodud teadmisi võimalikult edukalt importida, need kasutusele võtta, nendele oma maal rakendus leida ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide sisemistes protsessides, aga ka luua nende põhjal järgmisel kvalitatiivsel tasemel olevaid tooteid-teenuseid eksporditurgude tarbeks.
Täna tulid enne istungit minu juurde kaks Riigikogu liiget, kes küsisid: "Ütle lihtsalt: mis asi see innovatsioon on?" Püüangi seda nüüd seletada, öeldes, et innovatsioon tähendab ühte kasutusse võetud uut ideed. Sellisele lähenemisele me püüame ka laiemalt Euroopa innovatsiooniaasta raames toetust saada. See tähendab seda, et innovatsioon on kõigile. Innovatsioon on kõigi oma, mõjutab meid kõiki selle kaudu, mida me tarbime, millised on meie hoiakud uute toodete ja teenuste suhtes, kui suur on meie uudishimu maailmas toimuva vastu ning soov ja valmisolek uusi asju katsetada ja ise sellesse omalt poolt panustada.
Kasutusse võtmine ei tähenda mitte väljamõtlemist, see ei tähenda mitte ajurünnakut ega ühte dokumenti, ühte paberit. Kasutusse võtmine ei tähenda lihtsalt millegi valmis tegemist. See tähendab kasulikkust tarbijale. See tähendab asjakohasemat toodet, ajakohasemat teenindust, tõhusamat protsessi. Ja need sisendid innovatsiooniprotsessi uute ideede näol võivad tulla uutest teadusharudest ja uutest teadussaavutustest, kuid need võivad tulla ka ideesähvatustest või õigel hetkel õigesti sõnastatud probleemipüstitusest. Innovatsioon ei ole tänapäeval mitte pelgalt inimühiskonna progressi märkiv ja tagantjärele tõdetud fenomen. Uute ideede ja nende kasutuselevõtu leviku mudeleid lähemalt vaadates ja neid avades näeme innovatsiooni ajendites, sisendites ja edulugudes läbi aegade analoogiaid, mida on võimalik kasutada ka tänapäeval.
Täna on siin juba nenditud, et  Lääne-Eesti väikesaarte innovaatilisus on meid Eesti ajaloole tagasi vaadates jahmatama pannud. Lääne-Eestis võeti Eestis esimesena kasutusele külmutuskapid. Neid tunti küll jääkeldrite nime all, aga need täitsid oma funktsiooni väga hästi. Nende levik Lääne-Eesti piirialadelt Eesti sisealadele võttis aega sadakond aastat. Naistekingad võeti kasutusele esimesena saartel, kohv, mantelkorsten, pesumasin oma kunagises vanas tähenduses – need kõik on midagi sellist, mille peale muidugi ei tulnud esimesena inimesed Muhus, Hiiumaal ja Saaremaal, aga olles liikunud, olles avatud ja olles toona kasutanud ideede vaba liikumise võimalusena mereteed, tulid meie saarlased koos uute mõtete ja ideedega koju tagasi ning võtsid need kasutusse. See, et nad ise mantelkorstnat välja ei mõelnud, ei tähendanud seda, et nad ei suutnud Hiiumaal oma elu selle kasutuselevõtu järel paremaks muuta. Vastupidi, nad suutsid pikka aega olla konkurentsieelises paljude muude piirkondade talude ja kogukondade ees. Innovatsioon on tegusõna. See sõna väljendab tegutsemist, mitte staatilist olekut.
Austatud Riigikogu! Lubage mul erilise tähelepanu alla tõsta just innovatsioonisüsteemi kui terviku toimimine ning rõhutada mõõdetavate tulemuste, mitte formaalsete sisendite tähtsust. Ja lubage mul esitada esmalt küsimus, mis on täna juba enne esitatud: kelle oma on innovatsioon? Kindlasti soovin ma väita, et innovatsioon kui meid kõiki mõjutav on pärisosa meie kõigi elust ja kuulub meile, kuulub rahvale. Nii see paraku pole, nagu on selgunud rahva seas tehtud küsitlustest. See pole nii paraku ka siis, kui me vaatame meie teadus- ja arenduskorralduse tegevust sätestavat raamistikku ja praktikat. Innovatsioon on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi oma. Meil on täna saalis innovatsiooni omanik, kes peagi astub teie ette ettekande või aruandega. Ja seda koormat peab ta kandma niimoodi, et talle vaid sekundeerib Haridus- ja Teadusministeerium ning vahel tehnilisel tasandil – just normitehnilisel tasandil – ka Rahandusministeerium. Kergendagem seda koormat ja jagagem seda koormat! Andkem ka Kultuuriministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ja mittetulundusühendustele võimalus välja tulla ning osaleda innovatsiooni juhtimises, riiklikus innovatsioonisüsteemis, ja seda mitte ainult formaalse esindatuse kaudu riiklikes komisjonides ja nõukogudes, vaid reaalselt sisuliste panuste kaudu.
Me elame minu hinnangul praegu endiselt 20. sajandi külma sõja aegses lineaarse innovatsiooni juhtimise süsteemis. Eesti puhul on sellest süsteemist puudu vaid sõjalis-tööstusliku kompleksi kui peatellija määrav tegur. Meil kehtib praegu praktika, kus teadusasutustel on kohustus toota uusi ideid ja meie ettevõtetel on kohustus neid ideid ellu viia.
Samas on olemas ka paralleelmaailm, kus enamik ideid, mis on sisendiks innovatsioonile, tekib väljaspool formaalset innovatsioonisüsteemi, tekib olenemata sellest süsteemist. Ja neid võetakse kasutusele mitut sorti ettevõtmistes, mida pole võib-olla isegi veel loodud, samuti mittetulundussektoris, sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas, piire ületavate suhete maailmas, kaugtöö vormis, erinevate kodanikualgatustena või hoopis avalikus sektoris.
Pea iga esmaspäeva hommikul kella 3 paiku öösel sõidab regulaarselt paar autotäit inimesi Tartust Tallinna poole, et jõuda esimesele Tallinna–Stockholmi lennukile. Need on mitme Tartu ettevõtte esindajad, kelle jaoks on oluline, lausa kriitilise tähtsusega teha rahvusvahelises konkurentsis ellujäämiseks koostööd oma valdkonna parimate teadlastega ja omada ligipääsu vastavale infole. Nende ettevõtete kontorid on Tartu Ülikooli peahoonest vahest kiviviske või paari kaugusel. Ja kui küsida, miks on vaja kell pool kolm öösel üles tõusta ja hakata Tallinna Lennujaama poole sõitma, siis vastavad nad: "Ilmselt ei ole meie jaoks oluline mitte lähim teadmine, vaid parim teadmine."
Samas ei saa me panna meie ülikoolide õlule kohustust omada rahvusvaheliselt parimat kompetentsi kõigis nendes valdkondades, milles tegutsevad meie ettevõtjad. Me peame olema veendunud, et meie innovatsiooni ja teadus-arendustegevuse tugisüsteem arvestab sellega, et ettevõtjate konkurentsivõime olulised sisendfaktorid, need teadmised ja kompetents, mis neil on vaja, ei pruugi sugugi olla pärit Eestist, vaid et nad kasutavad selleks ka teadmisi-oskusi, neid laboratooriume, neid koostöövõrgustikke, mis asuvad väljaspool Eestit.
Selleks, et innovatsioon oleks praktikas meie kõigi oma, et inimesed teadvustaksid ja väärtustaksid innovatsiooni, peab innovatsioon hõlmama ühiskonda tervikuna ja jõudma kõigini. Ning praktika, kus kõigi ministeeriumide ja muude riigiasutuste innovatsioonialane tegevus on teadvustatud ja kindlalt planeeritud ning tulemused ka hinnatud, peaks muutuma normiks.
Me kasutame praegu Eestis teadus- ja arendustegevuse stimuleerimise malli, mudelit, mille kohaselt esmane ja püha indikaator – alati, kui peaminister esineb siin Riigikogus teadus- ja arendustegevusalase ülevaatega või kui üldse sellest valdkonnast räägitakse – on arv, mis näitab meie panust teadus-arendustegevusse, selle rahalist osakaalu majanduse kogutoodangus. Räägitakse ka selle indikaatori dünaamikast ja sellest, kui palju sellest võtab kanda avalik sektor, kui palju erasektor. Ent tegu on äärmiselt robustse üksikindikaatoriga. See ei peegelda tänapäeval mingilgi viisil seda, kuidas uued teadmised tekivad ja konverteeruvad hiljem ümber uuteks toodeteks-teenusteks, kaupadeks, suuremaks lisandväärtuseks, uuteks töökohtadeks. Vaja on midagi enamat! Vaja ei ole rohkem indikaatoreid, vaja ei ole minu hinnangul ka rohkem raha selleks sisendiks – olulisema osa moodustavad hoopis sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused, ettevõtlikku hoiakut mõjutavad tegevused. Mõtlen siin ettevõtlikku hoiakut selle paremas tähenduses – edasipüüdlevat, olemasolevaga mitte rahulolevat ja pidevat täiendamist soovivat hoiakut. Vaja on ka keskendumist mitte sisendindikaatoritele, sellistele mehaanilistele rahastamismudelitele ja nende paremaks lihvimisele, vaid väljundile – sellele, millisel tasemel on loodud uusi töökohti ja kas üldse on loodud, kui suur on olnud tootlikkuse kasv, uute toodete-teenuste osakaal ettevõtete tooteportfellis, nende käibes, müügis, innovatsiooni mõjul ekspordi kasvus.
Ma arvan, et oluliseks õppetunniks meile kõigile saab ka praegu käimasolev Euroopa Liidu struktuuritoetuste programm perioodiks 2007–2013, mida me ei hinda mitte kulutatud abikõlblike summade, vaid saavutatud tulemuse järgi. Me peame vaimus olema valmis ennast harjutama suhtumisega, et tulemustele keskendumine juba eesmärkide seadmisel, juba protsessi alguses on oluline norm.
Struktuuritoetuste mõju innovatsioonile Eestis, aga ka riigieelarve kaudu tehtavad kulutused laiemalt on määrava tähtsusega. Ma väidan, et riik on olulise turujõuga tegija. Ja Euroopa Liidu struktuuritoetused on samuti olulise turujõuga. Need määravad olemuslikult selle, mida ettevõtjad, mida kaupade ja teenuste pakkujad meile selle raha eest vastu annavad. Tegu on hulga valdkondadega, seejuures tänapäevase arusaama kohaselt just suure lisandväärtuse potentsiaaliga ja innovatsioonimahukate valdkondadega – alates haridusest, tervishoiust, sotsiaalteenustest ja lõpetades kas või infrastruktuuri investeeringutega. Need kõik on valdkonnad, mis mõjutavad innovatsiooni potentsiaali ja ettevõtete innovatsioonialast tegevust. Juhul, kui riigihange sätestab parimaks pelgalt odavaima pakkumise, on tõenäosus, et me saame pakutava teenusena midagi uut, innovaatilist, midagi sellist, millele on panustatud palju arendustegevuse aega, väga väike. Kui me soovime saada lahendusi, mis on muudes riikides juba kasutusel, mis on kuskil mujal juba kümneid aastaid toiminud, on tõestatud, et nad õigustavad end, siis me saamegi muudes riikides juba ammu kasutusel olnud lahenduste koopia. Siis me ostame teiste riikide ettevõtete teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tuletist, derivaati, hävivat põlvkonda.
Meie väikese, kuid paindliku ja uuendusvõimelise majanduse innovatsioonivõime edendamiseks peaks avalike vahendite kasutuse eeltingimuseks seadma ka pakutava lahenduse uudsuse, selle mõju majanduse struktuurile ja uuendusvõimele, pidades seda uuenduslikkust isegi hinnasildist olulisemaks. Vajadusel tuleb kasutada kas või kahte hindamisetappi, kus valida püstitatud probleemile esmalt välja kolm uudset ja uudseimat, innovaatilisemat lähenemist ja alles seejärel piiluda hinnasildi poole.
Kui vaadata innovatsiooni ja konkurentsivõime rahvusvahelisi uuringuid ning Eesti positsiooni neis, tuleb esmalt tõdeda, et kõik need uuringud on tahavaate kõverpeeglid. Neist läbi paistvad indikaatorid toovad meile kunagi aset leidnud sündmused mõnedes muudes riikides ja me ei näe nende sotsiaal-kultuuriliste tegurite taha, me püüame neid vaid aimata.
Rahvusvahelisi uuringuid lugedes selgub, et Eesti ettevõtted on uuenduslikud. Jah, kuidas siis muidu?! See pole mingi uudis! Muidu me poleks viimased 15 aastat sellises tempos kasvanud. 1990. aastate keskpaigas hakkas tekkima uusi ettevõtteid. Nad pidid käigupealt õppima, oma tegevuskavad ja strateegiad looma, muutuva keskkonnaga pidevalt kohanema, et ellu jääda. Tänu pidevale uuenduslikkusele, kiirele otsustamisele, tõhusale tegutsemisele ja uute tehnoloogiate kasutamisele hakkas ka Eesti kohale tekkima uuendusmeelsuse oreool. Eestist räägiti kui innovaatilisest väikeriigist. Ma väidan, et me oleme seda senini. Küll aga on meie ettevõtete innovaatilise tegevuse mõju nende kasvule ja tootlikkuse suurenemisele väiksem kui paljudes muudes Euroopa riikides. Täpsemalt on meie ettevõtete investeeringud innovatsiooni väikese tootlikkusega.
Austatud Riigikogu! Heaolu ehk elatustaseme määrab inimkapitali ja loodusressursside kasutamise produktiivsus ehk tootlikkus. Tootlikkus on konkurentsivõime alus ja tootlikkuse alus on omakorda innovatsioonivõime. Uute ideede tekkimine, levik ja kasutuselevõtt – see on kultuuri asi ja sotsiaal-kultuuriliste tegurite kogum. Aitäh teile!

Hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tegelikult oli see küsimus algselt mõeldud kolleeg Urmas Klaasile, aga ma usun, et teie olete isegi parem inimene sellele vastama. Nimelt külastasime ka oma fraktsiooniga innovatsiooni hälliks ristitud Ülemiste Cityt ja kohtusime sealsete eestvedajatega. Nemad andsid meile hulga ideid, mida riigil tuleks kiiresti tegema hakata, mida tuleks kiiresti ellu viima hakata.

Kusagil heliseb mobiil! Selle võiks välja lülitada!

Kas teie oskaksite täna siin öelda kolm konkreetset asja, mida meie seadusandjatena kõige kiiremas korras peaksime ette võtma ja ellu viima, et innovatsioon Eestis suurema hoo sisse saaks?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et üks olulisemaid asju, mida ma oma ettekandes ka püüdsin välja tuua, on seotud innovatsioonisüsteemiga, mille kujundamine ja korraldamine on küll valitsuse kätes, kuid teadus-arendustegevuse valdkonna korraldamise raamistik on seadusandja teha ja selles valdkonnas rõhuda sellele ja rõhutada, et innovatsioon ei ole pelgalt ühe ministeeriumi vedada ja tema asi, vaid nõuda ja eeldada seda, et innovatsioon on peegeldatud kõigis erinevates avaliku sektori struktuurides ning selle üle peetakse aru ja selle tulemusi hinnatakse, on kindlasti Riigikogu käes ja pädevuses.
Avalike vahendite planeerimise ja kasutamise mõju innovatsioonile on tähtis, nagu ma kordasin. Riigikogu võiks küsida nii riigieelarve kui ka lisaeelarvete planeerimise juures eraldi konkreetsete kulude mõju innovatsioonisüsteemile. Iga seaduseelnõuga kaasneb Rahandusministeeriumi poolt ka kulu hinnang. Aga miks ei võiks iga seaduseelnõuga kaasneda hinnang innovatsioonile, mõjukusele, kas ja mil viisil see seaduseelnõu muudab kas sotsiaal-kultuurilisi nähtusi või mõjutab innovaatilisust meie ümber? Kui see valdkond on meie jaoks tähtis, sama tähtis kui näiteks raha, siis see võiks olla seal ka peegeldatud. Ma arvan, et need, ja kõigele lisaks siis viis, kus me peaksime oluliseks pidama haldusinnovatsiooni ehk nõudma seda, et avaliku sektori tegevus oleks sama kaasajastatud ja pidevalt taasuuenev ning peegeldama infoühiskonna ja olemasolevate tehnoloogiate võimalusi – ka see on kindlasti aspekt, millele Riigikogu saab mitte ainult oma tegevusega, vaid ka oma koordineeriva rolliga tugevat mõju avaldada.

Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Kõigepealt tahaksin tänada väga huvitava ettekande eest! Ma olen ka nõus, et innovatsioon on sotsiaal-kultuuriline fenomen ja raha üksi, isegi olemasolu korral, innovatsiooni ei tee. Me võime vaielda, kui innovatiivne on Eesti – tabelid on erinevad, patentide arvu poolest oleme ühed kõige viletsamad ja mitmete teiste näitajate poolest ka. Te ise ütlesite, et oleme justkui innovatiivne, aga see ei kajastu kuidagi majandusnäitajates. Meie president väitis, et meie ettevõtja panustab kümme krooni kinnisvarasse ja ühe krooni innovatsiooni. Teatud andmete järgi teeme me teadust suurepäraselt, me saame Euroopast väga palju toetust, kuna meil on väga kvaliteetne teadus. Tähendab, kuidagi see majandus ja teadus nagu omavahel väga hästi kokku ei saa ja tulemust ei anna. Kuidas teie seda probleemi näete, kas küsimus on selles, et ettevõtjad ei ole piisavalt motiveeritud innovatsioonile või on küsimus selles, et neil ei ole siit Eestist midagi võtta? Hea küll, Rootsis võib käia lennukiga jne. Aga kuidas te näete, mille taga seisab siiski see, et me majanduslike tulemustega seda innovatsiooni nagu ei kinnista?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei näe endiselt võimalust, et Eesti-taolisel väikeriigil ja meie kõrgharidussüsteemil, meie teadlaskonnal oleks kohustus olla maailma tasemel pädev ja kompetentne kõigis nendes erinevates teemades, mis mõjutavad paljudes kitsastes niššides tegutsevate, väga edukate, rahvusvaheliselt konkureerivate Eesti väikeettevõtete edu. Samas, jah, meie teadlaskond on kõrgelt respekteeritud, jällegi oma konkreetsetes valdkondades tegutsemas, omades kõrget rahvusvahelist evalvatsiooni, tsiteerituse taset, selliseid n-ö teaduskvaliteedi olulisi indikaatoreid. Ma ei näe, et meil oleks ilmtingimata vaja innovatsiooni tugisüsteemil kokku viia pelgalt Eesti teadlasi ja Eesti ettevõtjaid, nad ei pruugi isegi n-ö liikuda samas sünkroonis. Mis puudutab aga väga kõrgel tasemel tehtavat teadust, siis ka varasemates ettekannetes esile toodud viisid, kus ülikoolide lähistel on loodud inkubatsioonikeskkonnad sel moel, et kõrgteaduslikud rakendusuuringud võiksid olla muudetud ettevõtete kasvulavaks ja uute teaduspõhiste ettevõtete ärimudeliteks, on asjad, millest meil oleks kindlasti õppida. Ma usun, et pigem võiksid teadlased olla ettevõtlikumad. Mulle väga meeldis hiljaaegu Euroopa Komisjonis president Barrosole esinenud Alexander von Gabain, kes biotehnoloogiavaldkonna ühe suurima noteeritud ettevõtte asutaja ja omanikuna ütles: ükski hea idee ei ole kaotsi läinud sellepärast, et ta on ära varastatud, vaid hulgaliselt häid ideid on kaotsi läinud sellepärast, et nad on surnud paberite peal teadlase laual. Teadlaste ettevõtlikkuse kasv peaks olema tugevamalt motiveeritud ja stimuleeritud. Olukord, kus teadlane praegu vaatab, et ettevõtlus on mingisugune pahe, peaks olema pigem vastupidi muudetud. See peaks olema auasi, kui teadlaste rakendused ja saavutused on muudetud meie kõigi kasutuses olevaks.

Marek Strandberg, palun!

Aitäh hea ettekande eest! Minu küsimus on see: kuidas sa näed, kas Eesti puhul on olemas see probleem, et meil ongi valida laiaulatusliku rahvuskultuuri toetava eestikeelse ja kõiki valdkondi puudutava teaduse ja hariduse ning väga kalli, kuluka, aga kindla peale kaugemas perspektiivis tulemusi andva tipptasemel teaduse ja sellega seonduva rakendusteaduse vahel? Või on need omavahel kombineeritavad sellisel moel, et me võime öelda, et me saame kaugemas perspektiivis teha panuse tulemuslikkusele mõlemal juhul?

Aitäh! Minu pikaajaline lauanaaber Eesti Vabariigi valitsust nõustava Teadus- ja Arendusnõukogu juures akadeemik Mart Saarma on väga tabavalt öelnud, et väikeriigi teadlase roll on olla šamaan ja seletada maailmateaduse tipptasandil toimuvat kohalikus kontekstis, kohalikus keeles ning anda seda teadmist edasi põlvest põlve, tagades nende teadmiste rakendatavuse. Ma usun, et see tabab väga palju märki paljude väikeriikide puhul. Meil on kindlasti väga tähtis oma kultuuri, omaenda rahvusteaduste järjepidevuse jaoks panustada senisest veel enam nende teadusharude arengusse ja püsimisse. Ja rohkem paneksin ma rõhku meie rahvusvaheliste tehnoloogiavaldkonna ja ka insenertehnoloogia valdkonna teadusülikoolide väga tihedale integreerumisele ja koostööle muude riikide võrgustikega. Me näeme praegu Euroopas rohkem kui 800 ülikooli võrgustikku, mille koostööpartnereid on meil piisavalt valida. Ma usun, et Läänemere regiooni tehnoloogiakõrgkoolide võrgustik võiks olla kindlasti asi, mille poole ka meie peaksime püüdlema. See, et meil on Eestis ennustatud ülikooli sisseastujate arvu vähenemist demograafilise tsüklilisuse tulemusena, ei ole üldse mitte ja pelgalt seotud meie Eesti probleemiga. Me peaksime püüdlema selle poole, et meie ülikoolid teeksid tihedamalt rahvusvahelist koostööd valdkondades, kus kompetents ei ole mitte ainult pelgalt meie asi, vaid on just koostöös sündimas ja tekkimas.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Austatud härra Linnar Viik! Oma ettekandes te mainite, et innovatsiooni väärtusahelas oleme eeskätt tarbijad, mitte tootjad. See, et me oleme võtnud eesmärgiks viia kulutused teadus- ja arendustegevusse 3%-le aastaks 2014 ja süvendame doktoriõpet, on väga hea. Kuigi kaugeltki mitte igast doktorist ei saa innovatsiooni loojat. Mida arvate teie, auväärt härra Viik, kas meil ei tuleks teadus- ja arendustegevuslikke riigi ja eravahendeid sihtsuunata eeskätt kitsamatesse innovatiivsetesse sektoritesse, sealhulgas leiutustegevusse, kõrgtehnoloogiate loomisse ja nende ellurakendamisse? Olen rääkinud.

Aitäh! Ma olen väga seda meelt, et Haridus- ja Teadusministeeriumi juures koos käiv teaduskompetentsi nõukogu ja selle finantseerimise juures osalevad teadlased ei mängi mitte n-ö kitsast ringkaitset, vaid seal leiab aset sisukas ja tõsine arutelu. Mul on väga hea meel, et viimased kümme aastat on teadlaskond isekeskis suutnud selgelt sõnastada olulisemad, prioriteetsemad tippteaduskeskused, leida need viisid ja võtted, kuidas neid hinnata ning teadus- ja arendustegevuse sihtfinantseerimise juures ise olulisel määral sõna võtta ja ka vastutust kanda. See süsteem on mulle väga meelepärane ja kui rääkida teaduskorralduse sihtfinantseerimise muutmisest, siis kindlasti tuleks kaasata sellesse eelkõige teadlaskond.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud esineja! Teatavasti on innovaatika, innovatsioon teadus muudatuste sisseviimisest. Sellest on kõnelnud üks Eestimaa mees vähemalt 20 aastat – see on Ülo Vooglaid. Samas tundub mulle, et ka selles saalis ei ole üldse ühtset arusaamist sellest, mis see innovatsioon siis tegelikult on ja mida ühe muudatuse sisseviimine iseenesest tähendab, sest kõrvuti hea ideega on vaja ka head teostust – see ei ole vähem tähtis. Minu küsimus teile: kas te oskate nimetada vähemalt mõned õppeasutused Eestis, kus innovaatika- või innovatsiooniteooriat käsitletakse õppekavade raames?

Aitäh! Ma ei alustaks kaugelt – ma olen ise vastava valdkonna õppejõud ja ma ei tunne end üksi olevana. Ma, vastupidi, tunnen, et üha rohkem ja rohkem erinevaid valdkondi sisaldab endas mitte ainult ettevõtlikkuse, vaid ka innovatsiooni, nende uute ideede tekkimise ja levitamise kultuuri analüüsi, võtteid, mudeleid. Ja seda vaatamata võib-olla akrediteeritud õppekavadele ja sellele, mida on lubatud õppekava sees õpetada. Õpetamise protsess on muutunud tänapäevasemaks ja paljud õppejõud kasutavadki võtteid, viise, metoodikaid, kus omandatakse just selliseid rühmatöö, koos töötamise, ühiselt probleemi sõnastamise, ühiselt lahenduse leidmise võtteid. Innovatsioon ei ole mitte asi, mida ühes ainetunnis õpetada. See on asi, mida metoodiliselt õpetada – sellelaadset käitumist ja võtteid – põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis. Praegusel hetkel näen ma kurja vaeva selleks, et auditooriumis ümmarguse laua ümber pandud kaheksat õpilast mitte panna pidevalt ringi keerama ja näoga õppejõu poole olema. Nad on harjunud viimased 11–12 aastat istuma näoga ühes suunas ja mitte kunagi üksteisele otsa vaatama. Ja see püüdlus üldjuhul kannab vilja. Senine harjumus saab välja juuritud alles võib-olla ühe-kahe semestri järel. Innovatsioon on endiselt kultuuri asi ja seda ei ole võimalik õpetada ühes ainetunnis, see on võttena läbiv kõigis õppeainetes.

Kalle Palling, palun!

Austatud ettekandja! Mina küll ei taha, et inimestel jääks mulje, et meil siin Eestis innovatsiooniga nii palju probleeme on ja et  hea asi jääb justkui kusagile kaugele ja hea tulemus jääb kusagile kaugele. Vähemalt mõned küsimused näitavad seda, et ei ole vist päris täpselt aru saadud, mis see innovatsioon siis tegelikult on. Palun öelge kolm näidet mingisugusest positiivsest saavutusest, mis kuuluvad innovatsiooni valdkonda, mingid lihtsad näited, mis meil Eestis on kas siis tänavuse innovatsiooniaasta raames ära tehtud, korda saadetud või juba varem korda saadetud.

Ma tahaksin tuua neid näiteid võimalikult erinevatest valdkondadest. Ma arvan, et igasugune rahvajooks ja selle korraldamine, mille käigus sponsorid ei eralda selle jooksu korraldamiseks mitte raha, vaid panevad oma töötajad seda üritust kaaskorraldama, panevad nad rajameistriteks välja, joogitopse ulatama, on oluline ettevõtte ja organisatsiooni protsessiinnovatsioonile. See on koht, kus ettevõtte töötajad teevad midagi muud koos, ühiselt, nad õpivad midagi, isegi kui nad ei tee oma tööd. Sellised näited on mulle hästi sümpaatsed olnud tänavu, kus ma olen näinud mitmel spordiüritusel mitte suurfirmade logosid lehvimas, vaid nende firmade töötajaid tegemas tööd ja kaasa aitamas. Mulle on väga sümpaatsed innovatsioonivaldkonnas sotsiaalse ettevõtlusega tegelevad äriühingud, kelle sõnastatud on sotsiaalne probleem, olgu selleks näiteks HIV-probleemide teadvustamine ettevõtetes, organisatsioonides, suurtes teenindusasutustes ja sellealaste koolituste läbiviimine. Mõni võib öelda, et see on ju riigi roll, kus on siis sotsiaalministri silmad, miks ei tegele sellega meil riik? Aga kui inimestel on selleks kutsumus, soov ise midagi ette võtta ja ära teha, siis see on tore ja meeldiv, kui seda koormat meilt ära võetakse. Ja mulle väga meeldib innovatsioonivaldkonnas see, et meie info- ja telekommunikatsioonivaldkonna ettevõtted on ühiselt loonud sinnasamasse Ülemiste Citysse ka demokeskuse, kus nad ühiselt näitavad küll üksteisega võib-olla ka konkureerivaid, kuid ühiselt loodud lahendusi, mis töötavad Eestis ja mis võimaldavad meil näidata, kuidas me suudaksime ja võiksime eksportida oma tooteid ja teenuseid.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen täiesti nõus selle lähenemisega, et innovatsioon on pigem mõtteviis, et see ei ole asi või spunk, mida saab otsida, n-ö panna käpa peale, et see on innovatsioon. Eile ma osalesin ühel Euroopa Komisjoni Eesti esinduse korraldatud debatil, kus räägiti sisserände temaatikast laiemalt. Üldiselt jõuti järeldusele, et nn sinise kaardi direktiivi mõju on üldiselt hea küll, et Euroopasse ja ka Eestisse loodetavasti tarka tööjõudu tuleks, aga see on ainult pool võitu. Teine pool on ikkagi see, et Eesti ise peab looma keskkonna selleks, et siin oleks hea selliseid töökohti teha, mis lisandväärtust loovad, mis n-ö põhinevad innovatsioonil, aga et see keskkond Eestis on väga ebasoodne tegelikult, üksikud näited välja arvatud. Isegi ideed, mis siin välja mõeldakse, rakendatakse kusagil mujal, teiste inimestega. Mul on lühike küsimus: mida saaks teha riik maksukeskkonna muutmise näol või peaks tegema, et niisuguseid töökohti oleks siia hea luua ja et need tulemused oleksid kasulikud?

Aitäh! Mida aeg edasi, seda rohkem paistab silma, et maksukeskkonnal on oma roll, kuid jällegi, sotsiaal-kultuurilistel faktoritel on veel olulisem roll. Me näeme näiteid, kus väga madala maksumääraga riikides on registreerunud ja tegutsevad kõrge lisandväärtusega ettevõtted või kus on kogu klastrite väärtusvahe üles ehitatud kõrgele lisandväärtusele mingisuguses valdkonnas. Samas me näeme ka väga kõrge maksumääraga riike ja kui innovatsioonisuutlikkuse edetabelit globaalselt vaadata, siis on seal riburadapidi segamini esimese kümne seas kuus põhjamaad väga kõrge, ülikõrge maksumääraga ja võib-olla neli väga madala maksumääraga riiki. Seega on meil innovatsiooni juhtimiseks, edendamiseks ja selle jaoks soodsa keskkonna loomiseks maksumäärast sõltumata võimalik luua olulisi faktoreid ja need on taas kord sotsiaal-kultuurilised faktorid eelkõige. Miks tuleb üks ettevõtja siia ja teeb midagi, see ei ole seotud mitte ainult sellega, kas ja kui suur on üks konkreetne maks.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest ja samuti tänan teid vastamast!
Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Austatud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Külalised ja eelkõnelejad! Ma alustan lühidalt sellest, millises majandussituatsioonis me oleme. Eesti kiirest majanduskasvust on tänaseks saanud järsk langus. Laenupõhine kiirendus, millele majanduskasv suuresti tugines, on kadunud. Ettevõtetele ja eraisikutele väljaantud laenude kogusumma on oluliselt kahanenud. See on muutnud keeruliseks paljude siseturule orienteeritud ettevõtete seisu. Kõige suurem probleem on aga seotud Eesti ekspordimahtude vähenemisega. Ekspordi kahanemise juures tuleks tähele panna vähemalt kahte asja. Esiteks, on tõsiasi, et meie ekspordi peamiste sihtriikide majandused on samuti järsus languses, see kehtib nii Rootsi, Soome, Saksamaa, Läti, Venemaa kui ka USA kohta. Teine kriitiline küsimus on arusaadavalt meie konkurentsivõime muutunud oludes. See määrab suuresti, kas meie eksport liigub kooskõlas sihtturgude üldiste arengutega või neist halvemini.
Eesti ettevõtete jaoks on lühiajaliselt kõige suuremad väljakutsed esiteks likviidsuse säilitamine, teiseks kulude optimeerimine, ja kolmandaks ligipääs kapitalile. Pikaajalised väljakutsed pole tegelikult viimastel aastatel muutunud, kuid nende aktuaalsus on oluliselt suurenenud. Nendeks on keskendumine keerukamatele toodetele ja teenustele nõudlikumate turgude jaoks, teadmiste ja oskuste baasi loomine muudatusteks, rahvusvahelistumine ja eksport. Kokkuvõttes – kõrgem tootlikkus. Eesti ettevõtete konkurentsipositsioon muutub kindlamaks siis, kui eelised ei põhine enam peamiselt madalatel kuludel. Selleks on oluline arendada originaaltooteid, luua omi brände või kontrollida tarneahelat. Edukad ärimudelid on need, mida on raskem jäljendada.
Siit jõuamegi tänase arutelu võtmesõna "innovatsioon" juurde. Märgin, et ka minu jaoks on innovatsioon ennekõike kultuuriküsimus, see tähendab hoiakute, veendumuste, väärtushinnangute kogum, mis selles ühiskonnas on omaks võetud. Me peame endale aru andma, et need ei muutu üleöö.
Kuidas iseloomustada meie hetkeseisu innovatsiooni valdkonnas? Kui vaadata Riigikogu poolt kinnitatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias seatud eesmärke, siis oleme seatud sihtidest lähtudes edasi liikunud. Kulutused teadus- ja arendustegevusele moodustasid 2008. aastal 1,14% sisemajanduse kogutoodangust. Hästi rõõmustav on, et erasektori kulutused teadus- ja arendustegevusele on tuntavalt kasvanud. Kui 1998. aastal oli erasektori kulutuste osakaal 19,7%, siis 2007. aastal oli see tõusnud 47,2%-le. Meenutuseks, et Euroopa hea praktika oleks erasektori panus 2/3 ja maksumaksja raha 1/3. Konservatiivselt hinnates tuleb siiski tõdeda, et me oleme väga kaugel 3% eesmärgist 2014. aastal. Selleks et saavutada neid ambitsioonikaid eesmärke, on vaja pikaajalist poliitilist konsensust. Innovatsioonitegevuste rahastamine peab kuuluma esmaste prioriteetide hulka, kuna see valdkond on tulevase kasvu vundament.
Valitsus on majandusministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel algatanud uusi programme ja võtnud vastu investeerimiskavasid, mille eesmärk on luua keskkonda edaspidisteks arenguteks. Kasutan võimalust neid mainida, sest elu on näidanud, et paljud riigi passiivsuse üle kurtjad ei pruugi olla kursis tegelikult toimuvaga.
Majandusministeerium on viimase 12 kuu jooksul avanud järgnevad algatused: ettevõtete ja ülikoolide vahelist koostööd edendava klastri programm, rahvusvahelise kompetentsi Eestisse toomiseks mõeldud tippspetsialistidele suunatud mobiilsusprogramm, tehnoloogiainvesteeringute programmiga on toetatud uute tehnoloogiate kasutuselevõttu tööstusettevõtetes, käimas on innovatsiooniteadlikkuse programm, mille raames on 2009. aasta kuulutatud innovatsiooniaastaks – selle eesmärk on panna inimesi märkama enda ümber olevaid võimalusi ning võtma praktilist eeskuju edukatest innovaatoritest. Me jätkame tunduvalt suuremas mahus tehnoloogiaarenduskeskuste programmi. Me oleme käivitanud väikeettevõtetele suunatud innovatsiooniosaku võimaluse ning oluliselt suurendanud võimalusi teadus- ja arendus- ning innovatsiooni projektide kaasrahastamiseks riigi poolt.
Kokku on ette valmistatud ja uuele tasemele viidud kümme innovatsiooni toetavat programmi. Üle-eelmise aasta märtsist, mil praegune valitsus ametisse astus, kuni selle aasta keskpaigani on ettevõtete innovatsioonivõimekuse tõstmiseks suunatud üle 2 miljardi krooni. Tegemist on siiski märkimisväärse summaga. Tuleb märkida, et ka praegustel keerulistel aegadel, mil paljude ettevõtete jaoks on esmatähtis ellujäämine, on soov ja võimekus innovatsioonitoetusi kasutada püsinud. Vaatame numbreid. Kui aastatel 2004–2007 anti riigipoolseid toetusi mahus 319 miljonit krooni teadus- ja arendusprojektidele, siis viimase 11 kuu jooksul on tehtud otsuseid 219 miljoni krooni eest ja veel ligi 200 miljoni krooni eest projekte ootab lähiajal otsuseid. Seega võime öelda, et ettevõtete aktiivsus on märgatavalt tõusnud ja kui tahate numbreid, siis peaaegu neli korda. Järgmisel nädalal teeme otsused tehnoloogiaarenduskeskuste rahastamiseks, kus osalevad Eesti tipud nii ettevõtluse kui akadeemia poole pealt, kokku kaheksa strateegilist rakendusuuringute keskust, mis toimivad ettevõtete ja ülikoolide koostöös, rahastatakse üle miljardi krooni ulatuses.
Kui teadus- ja arendusprojektide ning tehnoloogiaarenduskeskuste programmid on suunatud juba võimekust omavatele ettevõtetele, siis meie eesmärk on samuti tuua väikese ja keskmise suurusega ettevõtted arendustegevusega tegelema. Kevadel avatud innovatsiooniosakute programm on suunatud just sellistele ettevõtetele. Täna võime öelda, et pea iga tööpäev asub üks väikeettevõtja innovatsiooniosaku abiga oma väljakutsetele lahendust leidma. Kõik need märgid näitavad, et ettevõtted näevad praegusest olukorrast väljatuleku võimalust eelkõige uuenduslikkuses ja on valmis enda poolt investeerima.
Kuidas me näeme välja rahvusvahelises pildis? Rahvusvahelised hinnangud hindavad Eestit oma klassi, ma rõhutan, oma klassi innovatsiooniliidriks. Oleme kõige kiiremalt kõrgema liiga poole liikujad Kesk- ja Ida-Euroopas. Innovation Scoreboard asetab Eesti ettepoole sellistest riikidest nagu Itaalia, Norra, Sloveenia. Teiste riikide hulgas paistame välja just oma kõrge haridustasemega tööjõu poolest ning kõrge investeeringute kasvuga. PISA uuring kinnitab arusaama, et Eesti lapsed on ühed andekamad maailmas. Seega, meil on olemas tõsised eeldused, mille peale pikka arengut ehitada.
Nõrkustena tõusevad esile ettevõtete vähene aktiivsus intellektuaalomandi kaitsmise vallas, mis viitab kasutatavate ärimudelite lihtsusele, omatoodete vähesusele, tootmise tehnoloogilisele kasutusele võtjale, mitte loojale. See toob kaasa madala kõrgtehnoloogilise ekspordi ja tulu vähesuse, mis saadakse uute toodete müügilt. Majanduse arengu seisukohalt on oluline, et meie inimressursi tugevus ning ettevõtlikkus kasutatakse ära uute võimaluste loomisel. See tähendab ettevõtete suuremaid investeeringuid uute toodete väljatöötamisse, tööstusdoktorite potentsiaali ärakasutamist, inimeste oskuste ja teadmiste suurendamist elukestva õppeprotsessi käigus, et tuua vajalikke teadmisi välisturgudel läbilöömiseks ja maailmaturul läbilöögivõimeliste ärimudelite kasutamiseks.
Edasistest suundadest. Innovaatiliste lahenduste realiseerimiseks on vaja olukorda, kus ideed, teadmised ja oskused ning vajalikud ressursid langevad kokku. Nagu eelkõneleja rääkis, algab kõik siiski inimesest, tema hoiakutest, võimetest ja oskustest. Originaalsete ideede edukaks elluviimiseks on vaja ka maailmatasemel teadmisi. Tuleb panna suuremat rõhku tehnoloogiapõhiste ärimudelite loomise ja arendamise oskuste ja teadmiste taseme tõstmisele.
Majandusministeerium on algatanud kõrgkoolide ettevõtlusõppe edasiarendamise. Üleeile kogunes innovatsioonipoliitika komisjon, kes tunnustas mitmete kõrgkoolide püüdlusi ettevõtlusõppe vallas, märkis ära teema olulisuse ning andis ülesande kokku kutsuda vastav töörühm, töötamaks välja rakenduspõhimõtted. Ettevõtlikud hoiakud ja teadmised peavad saama omaseks igale kõrgkoolist ellu siirduvale noorele. Ainult siis, kui väärtustame ühiskonnas uute võimaluste otsimist ja katsetamist, isegi eksimise hinnaga, ning järjepidevat tööd julgete ideede elluviimisel, saame näha uute Eesti majandusvedurite tekkimist.
Sellest tulenevalt on oluline tagada ka riigipoolne finantseering neile tegevustele. Praeguse seisuga ei pruugi riigi tuge ettevõtjatele uute arenguvõimaluste kasutamisel jätkuda kauaks. Selleks et aidata ettevõtjaid ka tulevikus, peame leidma lisarahastamise võimalusi, vaatamata riigi rahaseisu keerukusele. Tõukefondide rakenduskavad, mis koostati ajal, kui majanduskasv kogus hoogu ning pidureid ei tuntud, on vaja põhjalikult üle vaadata, võttes arvesse uusi vajadusi ning seda, kust tulevad uued töökohad ning maksuraha. Kindlasti on riigi jaoks palju olulisi valdkondi, kuid esmane prioriteet peab olema tagada heaolu loovad töökohad võimekate ettevõtete tekkele kaasaaitamise kaudu.
Me oleme esitanud omapoolsed ettepanekud, et suurendada innovatsiooniinvesteeringuid veel ligi 1,5 miljardi krooni ulatuses. Lisaressursid tuleks suunata nelja suurde valdkonda. Esimene ja kõige pakilisem suund on aidata meie praegusi ettevõtteid ümberstruktureerida ning leida konkurentsieelis muutunud olukorras. Seetõttu peame vajalikuks suurendada tehnoloogiainvesteeringute programmi 400 miljoni krooniga.
Teine oluline suund on ettevõtete tooteuuenduse võimekuse toetamine. Teadus- ja arendusprojektide programm on üks pikaajalisemaid ning see on aidanud mitmeid Eesti ettevõtteid. Kasusaajateks ei ole mitte ainult kõrgtehnoloogiaettevõtted. Traditsioonilises tööstussektoris on väikese ja keskmise suurusega ettevõtted saanud tuge plastifirmadest kuni palkmajatootjateni. Selleks et toetada uute toodete väljatöötamist ka pärast 2010. aasta lõppu, näeme vajadust suurendada neid programme 400 miljoni krooni võrra.
Kolmandaks on oluline võimaldada lähitulevikus uute strateegiliste arengusuundade nagu näiteks energeetika rakendusvõime tugevdamist uute strateegiliste ülikoolide ja ettevõtete vaheliste tehnoloogiaarenduskeskuste loomise kaudu. Vaatamata sellele, et me kavatseme tehnoloogiaarenduskeskusi finantseerida järgnevatel aastatel ligi miljardi krooni ulatuses, tuleks ka seda programmi lähiaastatel suurendada vähemalt 200 miljoni lisakrooniga.
Neljandaks, tulevikukasv tuleb eelkõige uute ambitsioonikate ideede elluviimisest.
Selleks et tagada tulevaste Eesti majandusvedurite kasv, oleme välja töötanud Noorte Innovaatiliste Ettevõtete toetusskeemi, mis arvestab hea idee elutsüklit mõttest maailma muutva tooteni kasvamisel. Tegemist on uue terviklahendusega, mis lahendab mitmeid pudelikaelu, mis valitsevad uute ideede, just uute ideede edasiarendamise faasis. Me taotleme selle skeemi toetuseks 500 miljonit krooni, mis oleks taastootev kapitaliinstrument, mis prognoosi kohaselt loob järgneva kümnendi jooksul tuhandeid kõrget lisandväärtust loovaid töökohti ning sadu teadmusmahukaid ettevõtteid, ainult ekspordile suunatud ettevõtteid.
Kuid tuleme tagasi väljakutsete juurde, mis Eesti teadmusmahuka majanduse ees seisavad. Tulevikus peame tõstma Eesti atraktiivsust, kõrget lisandväärtust teadmusel põhinevate välisinvesteeringute jaoks. Lisaks toimivale toetavale keskkonnale vajame samuti konkreetseid müügiargumente, kuna oleme globaalses konkurentsis parimate töökohtade nimel.
Võimalusi, millega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium praegu tegeleb, on mitmeid. Näiteks rahvusvahelistumise tegevuskava "Made in Estonia" või "Tehtud Eestis" näeb ette konkreetse tegevusplaani välisinvesteeringute meelitamiseks. Olulised võimalused on meie jaoks spetsialiseerumine suurtes olulistes valdkondades nagu infotehnoloogia, biotehnoloogia ja energeetika. Selleks et seada fookused nende suurte, ka tulevikuarengutes võtmerolli mängivate valdkondade seas, oleme algatanud kolm riiklikku teadus- ja arendusprogrammi – energeetikaprogramm, biotehnoloogia riiklik programm ja infotehnoloogia programm –, mis aitavad ressursse koondada ning suunata rahvusvaheliselt atraktiivsete suundade väljaarendamiseks.
Teine oluline võimalus on saada selgeks, millised on võimalused suurendada maksukeskkonda muutes meie kui sihtkohariigi atraktiivsust teadmusmahukatele ettevõtetele. Me oleme koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga ning Rahandusministeeriumiga algatanud teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni soosiva maksumeetmestiku analüüsi, mille tulemusi saame tutvustada 2009. aasta sügisel.
Maailma kontekstis on Eesti vaid üks piirkond suurlinnas. Edukas olemiseks peame tugevdama koostööd Läänemere regioonis eesmärgiga muuta see regioon rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks tõmbekeskuseks, mis paistab globaalselt silma kui kõrge teadus- ja arendus- ning innovatsiooniga regioon, mida iseloomustab riikidevaheline spetsiifilist kompetentsi koondav ühine ülikool ja atraktiivne ärikeskkond, mis soodustab efektiivset piiriülest koostööd ning edukat teadmistesiiret.
Selleks et luua Läänemere regioonile ühine identiteet ning seda regiooni tulevikus jõulisemalt globaalselt turustada, tuleb üha enam tegelda sellega, kuidas ressursse omavahel efektiivsemalt jagada, fokuseerida ühistele prioriteetsetele valdkondadele ning investeeringuid ka vastavalt sellele sihipärasemalt suunata. Seega, ühelt poolt on meil selle regiooni riikidelt palju õppida, teiselt poolt on aga koostöö kaudu nende riikide vahel ja Rootsi eesistumise ajal heakskiidetava Läänemere regiooni strateegia raames suurepärased võimalused luua globaalselt konkurentsivõimeline makroregioon ning selle baasil tulevikus nii investeeringuid kui ka kvaliteetset kompetentsi ligi meelitada ning jõulisemalt toodete ja tehnoloogiate arendamises maailmamastaabis kaasa rääkida.
Kokkuvõtteks. Leian, et riigi eesmärk lähiaastatel saab olema praeguse innovatsiooni toetamise süsteemi tulemuslikkuse tõstmine ning veel eksisteerivate hallide alade kõrvaldamine. Eesti peab tulevikus koos meie lähinaabrite Soome ja Rootsiga kuuluma maailma innovaatilisemate riikide hulka. See on meie perspektiiv. Aitäh!

Tänan! Hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Lisaks õigetele hoiakutele, haritud inimestele, kultuurile, toetustele ja teadlikkusele on vaja veel midagi, millest te ka oma ettekandes rääkisite. Kui ma siin eelmiselt ettekandjalt küsisin seda midagi soodustava maksukeskkonna kohta, vastas tema mulle maksumäärades. Meil on siin üks lihtsa elu erakond, kes ka räägib kogu aeg maksumääradest, milles kogu elu kinni on. Õnneks ma kuulsin, et teie olete nüüd kavandanud ka maksukeskkonna muudatusi või asunud vähemalt analüüsima seda, mis see midagi on, mis võiks soodustada innovatsiooni. Kui kaugele te sellega jõudnud olete ja mis suunas te liigute? Millal on tulemas konkreetseid ettepanekuid seadusandja ette, mis tõepoolest ka maksukeskkonda muudaksid?

Aitäh! See töö on käivitatud. Me oleme kaasanud ka sõpru, rahvusvahelise kogemusega eksperte, oleme kaasanud ametkonnad, ettevõtjad, ja ma loodan, et lõppraport on meil võimalik esitada sügisel. Seal on mitmeid erinevaid fookusi või selliseid sihte. Ühelt poolt, mida me saame teha, on ikkagi olla atraktiivsem võitluses ajude pärast, olgu enda ajude siinhoidmise või vajaduse korral juurdemeelitamise nimel. Aga loomulikult tuleb ka mõelda, kuidas ikkagi olla konkurentsivõimeline või atraktiivne või kuidas tahate, et tõepoolest teha ka seda laadi investeeringuid, mis ei ole suunatud ainult tööjõu kasutamisele või siis meie hea geograafilise positsiooni ärakasutamisele, vaid ikkagi investeeritakse ka ettevõtet, milles lisaks rahale investeeritakse uuringutesse ja teadusmahukusse. Sügisel kindlasti tutvustame neid ja ma olen täiesti veendunud, et siin saab midagi teha. Loodetavasti see saab olema elava arutelu teema ja on ka julgust otsustada. Aitäh!

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Ma ei tahaks ka praegu rääkida mentaliteedist ja väärtushinnangutest jne, mis kahtlemata on kõik väga tähtsad, kultuuri ja innovatsiooni seos. Ma küsin nõnda. Täna oleme rääkinud sellest, et innovatsioon ei saa olla ühe ministeeriumi vastutusala, et see on märksa laiem teema, et siin peab olema ministeeriumidevaheline koostöö. Ma küsin esiteks, kui heaks ja tulemuslikuks sa hindad eri ministeeriumide panust sellesse ühisesse koostöösse, kui tõsine ja reaalne see koostöö on. Ja teiseks, Linnar Viik rääkis sellest, et ministeeriumid võiksid seaduseelnõude väljatöötamise juures, ja ka parlament loomulikult, teha mõjude analüüsis innovatsiooni toetava mõju analüüsi. Aeg ongi läbi, nii et piirdun kahe küsimusega.

Aitäh! Ükski koostöö ei ole nii hea, et see ei võiks olla parem, ja eriti kehtib see Eesti ministeeriumide vahelise koostöö kohta. Ma ei ütleks, et seda koostööd ei ole, see on üsna laiapõhjaline, aga kindlasti annab siin asju paremini teha. Ma jälgisin teie eelnevat arutelu kultuuriekspordist ja ma olen nõus, et ka sel puhul ei ole võimalik, et üks ministeerium sellega tegeleb, kindlasti peab olema siin laiem vaade ja ma rõhutaksin võib-olla suurema tähelepanu vajadust. Me usume liiga palju ministeeriumidesse, tahame olla ministeeriumiusku rahvas. Ma julgen arvata, et ministeeriumid on sellisel keskmisel tasemel. Meie võti on ikkagi koostöö vaba kodanikuühiskonnaga, sealhulgas ettevõtluskogukonnaga, haritlaskonnaga, kuidas selline koostöö saab toimuma nii, et ta tõepoolest liiguks ühes suunas. Ma arvan, et see on palju olulisem, kui et me siin vaidleme või me kujutame peaprobleemina ette, et kas üks ministeerium vastutab ja kuidas kaks ministeeriumi teineteist paremini leiaksid. Teine küsimus läks ausalt öeldes meelest ära.

Meil ongi vastavalt kodu- ja töökorra seadusele kombeks üks küsimus korraga. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma tahaksin tänada väga asjaliku ettekande eest! Ma tahaksin tunnustada ka Urmas Klaasi ettekannet ja mõningatele küsimustele, mida härra Klaas oma heas ettekandes ei puudutanud, sain ma vastuse jälle teie ettekandest. Aga kujutame ette, et parlament võtaks täna ettepanekuna valitsusele vastu ka otsuse innovatsioonipoliitika kohta. Mis oleksid teie meelest need kaks asja, mida parlament võiks nõuda, et valitsus selle aasta jooksul innovatsioonipoliitika vallas teeks?

Ma arvan, et esimene asi, mida parlament võiks nõuda, on ikkagi Euroopa struktuurifondide kavade ümberhindamine, arvestades seda, et majanduskeskkond on täielikult muutunud. Ja siin on parlamendil ka abi olemas, sest põhimõtteliselt on valitsuskabinet sellise protsessi algatanud. Aga ma julgen ennustada, et ilma parlamendi aktiivse sekkumiseta ja ilma tehtud ilusate sõnade elluviimiseta võib selle protsessi tulemus olla suhteliselt nigel. Ehk teisisõnu, me ei ole võimelised kriitiliselt hindama, mis on tegelikult tähtsam ja mis on veel tähtsam, ning suunama vahendeid ümber tõepoolest prioriteetidele. Oma ettekandes tõin ma ka mõned näited, kus tegelikult innovatsiooni saaks oluliselt esile tõsta muude tähtsate asjade kõrval. Aga praegu on tegelikult oluline just oskus neid prioriteete seada ja ma arvan, et see võiks tegelikult olla esimene asi. Kui parlament saab selle asjaga hakkama, siis, mul ei sobi parlamendi usaldusalusena öelda, aga mina oleksin küll meie parlamendiga rahul.

Aitäh! Tiina Oraste, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Eelkõneleja rõhutas siin seda, et struktuurifondide vahenditest raha taotlejad peaksid võib-olla suuremat tähelepanu pöörama just innovatsioonile oma projektides. Minu küsimus oleks: kuivõrd on praeguste projektide puhul, mida on juba rahastatud, taotlejad vaadanud just seda innovatsiooni poolt ja kui palju on taotluste läbivaatajad arvestanud seda innovatsiooni poolt nendes projektides?

Aitäh! Ma sain Linnar Viigi mõttest aru, et ta ei rääkinud niivõrd otseselt innovatsioonist või ütleme, kitsas mõttes innovatiivsest ettevõtlusest ja teatud eeldustest programmides, sest seal arvestatakse seda nii või teisiti. Ma olen Linnar Viigiga selles osas nõus, et see mõtlemine tulemuslikkuse peale ja tulemuste järgi võib-olla ka rahaotsuste tegemine on igati mõistlik asi. Aga ma mõtlesin, millise näite võiks tuua. Gert Kanter on kindlasti üks võib-olla innovatiivsemaid näiteid, kui tahate, siis kultuuriekspordist. Ta lubas palju maailmarekordeid visata, aga näe ei visanud. Kas seda nüüd lugeda läbikukkumiseks? Vaevalt küll. Tihtipeale ka selliste innovatiivsete projektide puhul ei pruugi tulemus olla garanteeritud, aga tulemuste peale mõtlemine ja tulemustest rääkimine on märksa tähtsam, kui me räägime raha kulutamisest. Üks teine tark inimene on öelnud: mida küsid, seda ka saad. Kui küsite raha kulutamist, kulutame raha, kui küsite tulemust, saate tulemuse. See on ka teine soovitus parlamendile. Kuid Linnar Viigi see mõte, et ka kõigi muude programmide puhul, kus on võimalik arvestada selliseid teatud uuenduslikke komponente, olgu need siis põllumajandusele või maaelule suunatud programmides, keskkonnale suunatud programmides, meie piirkonna konkurentsivõimele suunatud programmides, võiks ühe kriteeriumina arvestada seda, juhul kui ka hindamine on konkureerival alusel, see on igati mõistlik mõte, et meil ei ole mõtet tihtipeale investeerida sellistesse projektidesse, mida praegu kindlasti tuleb ette, aga mis on juba tegelikult eilne päev ja milles uuenduslik moment puudub täielikult.

Aadu Must, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul oli selline juhus, et olin detsembris Brüsselis Euroopa Parlamendi ühes komisjonis ja seal arutati mitmesuguseid, ka infotehnoloogia asju. Mind solvati sügavalt sellega, et väideti, nagu ei oleks Eesti nimetanud ametisse ühte ametimeest, kelle nimi on infodirektor või midagi sarnast. Mina vaidlesin vastu, et see on võimatu. Nemad väitsid endistviisi, et Eesti ei ole nimetanud. Ma rääkisin sellest ka kultuurikomisjonis ja opositsioonist head kolleegid ütlesid, et see on võimatu. Mõni päev tagasi vahetasin meile ja öeldi, et Eestis ikkagi ei ole nimetatud mingit infodirektorit. Kas selline asi on reaalne või mind lollitati või kas ma peaksin selle kohta väikese memo ka teile saatma? Kas teema väärib tähelepanu?

Igal juhul. Kui keegi väidab, et me ei ole kedagi ametisse nimetanud, siis tahaks teada, mis ametikoht see on. Sellisel juhul saame kindlasti reageerida. Kui see kuulub majandusministri valitsemisalasse, siis reageeritakse, nagu meil on tavaks, üsna ruttu ja kohe ja adekvaatselt. Kui see kuulub kellegi teise valitsemisalasse, siis ma luban, et ma edastan selle. Aga sellise kriitika puhul Eesti suhtes on minu esimene reaktsioon või emotsioon see, et meile tahetakse liiga teha. Aga teeme asja selgeks, nii et ootan huviga seda infot.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh! Härra juhataja! Meil on tõesti kombeks üks küsimus korraga, aga mõned innovatiivsed inimesed oskavad ühte küsimusse kaks ja enamgi küsimust ära mahutada. Aga nüüd üks küsimus minister Juhan Partsile. See puudutab riigihangete seadust. Siin saalis ja ka komisjonide aruteludel kõlas see, et me peaksime riigihankeid läbi viies soodustama just nimelt innovatiivse elemendi arvestamist seal. Mis sa arvad, et kui reaalne on selle asja selline käsitlemine ning kuivõrd reaalne on, et meie Rahandusministeerium, loomulikult koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ja ka majanduskomisjoniga (jäägu see praegu kõrvale), suudab sellise eelnõu välja töötada?

Ma ütleksin nii, et arutame. See sõltub ju sellest, mida me hangime. Iga hanke puhul mingisugusest seda laadi kriteeriumist lähtuda on võib-olla täiesti tarbetu, aga ma arvan, et teemaga tasuks kindlasti tegelda. Majandusministeerium on omalt poolt ka valmis kaasa lööma.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teema on tõsine ja väga olulise kaaluga, mis puudutab täiendavate võimaluste leidmist majandusliku olukorra leevendamiseks. Kui me räägime jälle sellisest hüpoteetilisest parlamendijuhisest, mida niisuguse arutelu järel võiks anda valitsusele või mõnele muule institutsioonile, siis parlamendi otsusega on asutatud arengufond. Milline võiks valitsuse meelest olla praegu parlamendijuhis arengufondile innovatsiooni valdkonnas seoses innovatsiooni arendamisega ja, nagu veidike pateetiline pealkiri tänasel arutusel on, innovatsiooniveduriks olemisega?

Aitäh! Kui olla tibake n-ö innovaatiline vastuses, siis ma soovitan, et te võiksite anda arengufondile juhise, et arengufond võiks anda teile juhise, et te võiksitegi hakata andma juhiseid valitsusele ja arengufondile.

Hea minister! Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kaheksa minutit!

Meeldiv on näha, et meie vestlus on muutunud veelgi kammerlikumaks ja selle tõttu ilmselt koonduge oluliselt lähemale!
Minu tähelepanekud on ka omapärased ja head, mis on seotud nendesamade majanduskomisjoni istumiste ja kokkusaamistega. Ma tahaksin siinkohal alustada küll hoopis teiste asjadega, mis ei ole nii meeldivad ja rääkidagi sellestsamast sotsiaalsest innovatsioonist ehk viisist, mismoodi ühiskonnas asju otsustatakse ja milliseid kaasamis- või mittekaasamismehhanisme kasutatakse ning kuidas näiteks innovatsiooniga tegelema pandud organisatsioonid suhtuvad neisse, keda toetatakse.
Ilmselt panite teiegi tähele päris huvitavat uudist. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on saatnud kirja klaverivabrikule selle kohta, et kuna klaverivabrik ei ole pannud mingisugust toetaja – kas EAS-i või kellegi teise – logo kuhugi klaveri külge, ähvardab toetaja ehk Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus klaverivabrikult toetuse ära võtta. Hilisemas kirjavahetuses selgub küll, et nii seda ei ole mõeldud, et võib-olla nii hullusti ei lähe ja kunagi pole läinud. Aga mõtleme, milline on kõige lihtsam sotsiaalne innovatsioon? Jätta rumal kiri kirjutamata, jätta rumal otsus tegemata ja püüda olla nagu kaasamõtlevam nende toimingutega, mida toetatakse, kui neid tegelikult soovitakse toetada. Ehk meil on väga palju teha sellesama igapäevase suhtumise ja mõistmise arvel ning me näeme väga palju seda, mida ka Linnar Viik mainis, et meil ei ole palju katseid –  Eestis ei ole väga palju katseid uudsete lahenduste saamiseks. Sellepärast, et iga katse tähendab seda, et keegi peaks just nagu vastutama selle katse tulemuse eest, et kas see rahapaigutus uudsesse asja õnnestub või mitte. Ja ametnikud – uskuge või mitte! – kõikides nendes asutustes on kahjuks treenitud just nimelt vastutama ja vältima liigset vastutust.
Kõige suurem sotsiaalne innovatsioon oleks see, kui me mõistaksime, et kui me teeme sada katset ja nendest õnnestub kümme või enamgi veel, on see juba väga hea tulemus. Ja tegelikult annab innovatsioonis tulemuse katsete rohkus, mitte kõikvõimalike administratiivsete meetodite detailideni rakendamine selleks, et loota, et administratiivne kontroll tagab uuendamise edu. Ei taga!
Me oleme praegu olukorras, kus me vajame tegelikult oluliselt rahvusvahelisemat teadussüsteemi. Ka nendel kohtumistel, mis meil olid seoses Eesti teaduse ülesehituse ja kõrgharidusega, tuli välja üks väga kurb seik. Nimelt, loodus- ja täppisteaduste valdkonnas on jätkuvalt professorite kandideerimise hulk ühe koha peale alla ühe. Vahet ei ole, kas see on 0,9 või 1,1, see viitab sellele, et huvi Eesti kui võimaliku teaduskeskkonna vastu on rahvusvaheliselt väga madal. Teaduste Akadeemia inimesed lohutasid meid, et see on ajutine ja kõikvõimalike meetmetega, mida on võetud küll tippkeskuste arendamisega ja mille iganes muuga see olukord kunagi tulevikus võib-olla muutub. Kuid olgem ausad, praegu ei näe me ühtki selget mehhanismi selles suhtes, millisel moel see peaks muutuma. Mis on see külgetõmme, mis tooks inimesi siia? See külgetõmme saakski olla just nimelt julge otsustamine ja tegutsemine kas või majandusliku õitsengu nimel, uute asjade loomine.
Me oleme praegu tegelikult päris keerulise valiku ees. Kõikidest nendest aruteludest, millel ma ka ise osalesin, sai mulle selgeks üks asi. Ja nimelt see, et tegelikult me võimegi olla väga keeruka valiku ees, mis on siis see, mida ka  Linnar Viik siin juba kirjeldas: kas meie teadus koosneb n-ö šamaanidest, kes seletavad meile seda, mis mujal maailmas toimub, ja siis me käime mujal maailmas vaatamas, kas me sellest mingit kasu saame, või meie teadus põhineb sellel arusaamal, millel põhineb kogu maailma teadus ja sealt tulenev arendustegevus, ehk me üritame olla ja olemegi, mitte ainult ei ürita, teatud valdkondades tõepoolest maailma tipud ja nende tippude kaudu ei ole me mitte ainult šamaanid, vaid ka suutlikud ise midagi teistele huvipakkuvat looma.
See valik n-ö šamaaniühiskonna ehk kõiki valdkondi katva, kuid mitte eriti särava teadus- ja tehnoloogiamaailma ning tõepoolest särava tehnoloogiamaailma vahel on üks valusamaid valikuid, mida me peame tegema. Seda valikut oleks meil lihtsam teha, kui meil oleksid mingid ressursid. Praegu me loodame selle peale, et kui me teeme selle valiku, siis kunagi tekivad ressursid. Norral on lihtne selliseid valikuid teha, araabia riikidel on lihtne selliseid valikuid teha – nemad pistavad näpu merepõhja või kõrbeliiva, võtavad sealt naftat või gaasi ja saavad sealt samamoodi energiat ning saavad selle arvel rikkad olla. Meil ei ole õnnestunud ega tõenäoliselt ei õnnestugi kunagi vaid põlevkivi arvel rikkaks saada. Ja siit kerkib väga oluline küsimus, mis arusaadavalt meile kui rohelistele on üks peamine küsimus ja tegelikult on ta ka innovatsiooni peamine küsimus: mismoodi ehitada üles ühiskonnakorraldus sellisel moel, et me igapäevaselt ei peaks raiskama oma raha selle peale, et me raiskame tegelikult kõikvõimalikke energeetilisi ja ajalisi ressursse, mida meil ei ole väga palju? Siin küsiti mitmel korral, mis on see innovatsioonifookus. Tehke silmad lahti ja vaadake: see innovatsioonifookus ongi meie energiamajandus ja energiasääst ja rohkem meil innovatsioonifookusi, kui küsida, mida me peaksime kiiresti, homme tegema hakkama, ei olegi! Sellepärast, et üks asi, mida loodusteaduste õppimine annab, eriti selles suhtes, mis puudutab sellist valdkonda nagu matemaatiline analüüs, on see, et inimesed õpivad aru saama sellest, millised muutused on olulised ja millised muutused on ebaolulised. Meie kõige suurem innovatsiooniline muutus olekski see, kui me saaksime aru, millised muutused Eesti ühiskonnas on olulised, ja need on muutused energeetikas. Me ei väsi seda kordamast ja me kordame seda nii kaua, kuni see muutub üldmõistetavaks.
Teine muutus on loomulikult seesama sotsiaalse innovatsiooni küsimus ehk millisel moel võtta vastu otsuseid nii, et need otsused ei pingestaks olukorda siinsamas Riigikogus – nagu te näete, meie ettekanne on muutunud veelgi kammerlikumaks – ja et meie otsused oleksid sisukad ja kandvad. Selles mõttes on meil tõepoolest väga palju võimalusi, aga võimaluste hulk iseenesest ei tähenda seda, et need võimalused kõik realiseeruvad. Tuleb rakendada oma selget tahet selleks, et neid valikuid teha. Ja ma kujutan ette, et meie innovatsioonipoliitika või innovatsioonilembuse kõige suuremaks kiirendajaks oleks tõenäoliselt see, kui me õpiksime tegema julgemaid ja selgemaid otsuseid ning suudaksime valida tõepoolest fookused, mis on olulised. Senikaua, kuni me seda ei tee, ei teki meil ressurssi, ja niikaua, kuni meil ei teki ühiskonda lisaressurssi, kust saada tulusid veel enne, kui hakkab tulu tootma meie kõrgtehnoloogiline majandus, mis võib-olla kunagi tekib, niikaua, kui meil pole neid tulusid, oleme me olukorras, kus me kõigume kogu aeg selle valiku vahel – kas olla rahvuslik šamaanide ühiskond kõike natuke teadvate inimestega või tõepoolest edenev kõrgtehnoloogiline ühiskond. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Austatud vähesed riigikogulased, keda innovatsioon tundub huvitavat! IRL-i esindajana on mul hea meel, et Eesti jaoks olulised teemad siia saali jõuavad, ja täna on siis innovatsioon siin. Kuna aega on vähe, siis keskenduksin võib-olla kahele teemale – need on teaduspoliitika ja IKP.
Teaduspoliitika tähtsamaid ülesandeid on ette valmistada kvaliteetseid teadlasi. Me ei tohiks keskenduda kvantiteedile, vaid pigem ikkagi jälgida, et rõhk oleks kvaliteedil. Praegu on Eestis rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaste kohta mittetunnustatud teadlasi tunduvalt rohkem. Kui Euroopa Liidus on see keskmine umbes 4-5, siis meil Eestis on 30. Seda taset näitab ka tegelikult Eesti teadlaste teadusartiklitele viidatavuse ja patentide väike arv. Muidugi, patentide koha pealt tuleb silmas pidada ka Eesti tootmise eripära, seda, et nendes valdkondades lihtsalt reeglina eriti palju patente ei tehta. Samuti puudub korrelatsioon tulemuste vahel. Seda selles mõttes, et võib öelda, et ligi 10% teeb ära 90% töö. Praegune pearahasüsteem tagab küll sektori turvalisuse ja stabiilsuse, kuid on vaja motiveerida rohkem tegema tipptasemel teadust. Ülioluline on kindlasti rahvusvaheline koostöö ja selleks on vaja, et Eestis oleks tunduvalt rohkem välisprofessoreid. Nad peavad olema siia Eestisse teretulnud. Meil jäigi nendel aruteludel üles küsimus, miks nad üldse peaksid tahtma Eestisse tulla. Ega sellele praegu väga selget vastust ei olegi.
Kindlasti on riigi ülesanne tagada ja kontrollida, et toimuks ka aus konkurents. Tähtis on koostöö. Eesti on liiga väike, me ei tohiks Eesti eri paikades sama asja ajada. Hea hariduse saamiseks peab olema teatud kriitiline mass ehk teisisõnu: kvaliteedi tagamiseks pole mõttekas õpetada mitmes koolis ühte ja sama või ettevõtluses näiteks nokitseda ühe ja sama asja kallal. Vaja on ühildada teadlaste, inseneride ja ettevõtjate huvid, mis tegelikult on küll täiesti erinevad. Ühed ju soovivad üldjuhul midagi luua, uurida, teised kasumit teenida. Kuid kindlasti on ühine huvi kõigil koostööd teha. Hea näitena võib siin tuua edukalt käivitunud teadus- ja arenduskeskused, mis on toonud Eestisse tagasi ka mitmeid tippteadlasi. Siin tuleb kahjuks või õnneks teha suur kummardus Euroopa struktuurifondide lahkele rahakotile ja me peame nüüd tagama, et kui need rahad ükskord otsa saavad, siis need oleksid ka jätkusuutlikud.
Tuli ka välja probleem, EAS-i ja struktuurifondidest teadusmahukatele projektidele raha taotlemise keerukus, mis takerdub bürokraatia taha. Siin tuli välja, et tegelikult me ootaksime konkreetseid ettepanekuid, kus need probleemid on, sest väga paljud probleemid saaks lahendada lihtsalt, kui me nendest räägime. Kas aga info meieni jõuab?
Kokku võttes on mul hea meel, et valitsus ja majandusministeerium on viimase 12 kuu jooksul algatanud mitmeid programme innovatsiooni turgutamiseks. Siiski on veel väga palju pidurdavaid arenguid, mille lahendus on tihti lihtsam, kui see tegelikult alguses välja paistab. Lihtsalt need probleemid peavad sõnastatult siia meile jõudma ja me vormistame need seaduseks. Nii lihtne see ongi. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu! Kaheksa minutit.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised, keda täna on siin uskumatult rohkearvuliselt, mille üle on sisuliselt hea meel! Me oleme siin kuulanud täna päris kenasid ettekandeid ja tõeliselt hea meel on tõdeda – opositsiooni esindajana peaks võib-olla hakkama sappi viskama, aga vastupidi, teen komplimendi, et tegelikult on ilmselt juhtumas see, et Eestis on hakanud muutuma mõte, ja mõte teatavasti ongi ju innovatsiooni alus, ning seetõttu, et selline riikliku tähtsusega küsimus sai siin pikkade nädalate jooksul läbi analüüsitud, on hästi positiivne. Ma tahaksin sisemiselt hinges loota, et aeg, kus ühega ostan ja neljaga müün ja mind see 3% rahuldab täielikult, hakkab läbi saama ning Eestis hakkavad inimesed mõtlema selle peale, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me liigume. Läbi huumoriprisma võiks ju öelda niimoodi, nagu mulle öeldi. Kuna ka mina kohati ei saa aru ja inimesed pahatihti ei saa aru, mis asi see innovatsioon on, siis ma küsisin ühelt innovatsiooni mõtteliidrilt, kuidas seda seletada, ja tema vastas väga lihtsa lausega. Ta ütles, et kui sina, Aivar, kaevad täna labidaga maad ja siis tuleb näiteks kolleeg Väino Linde, võtab sinult labida ära ja kaevab edasi, aga kuna ta on hea tervise juures ja oluliselt paremas konditsioonis kui sina, kaevab ta poole kiiremini, siis ka see on innovatsioon, sest olukord on kardinaalselt muutunud: kaevab parem mees ja kaevab palju rohkem. Mida me saame teha asja sedaviisi inimestele seletades? Me saame muuta mõtlemist ehk lihtsate näidete abil on tavalisel inimesel arusaamise kujundamine kõige efektiivsem.
Selge on see, et Eesti on praegu selles majanduskriisis sügaval teelahkmel ja meil on kaks valikut. Üks valik on jätkata sedasama, kust me tuleme. Me tegelikult teatud olukordades deklareerisime, et me oleme odava tööjõuga allhankeriik, meil on väga positiivne ja, ütleme, investorile soodus maksusüsteem jne. See aeg on teatud põhjustel Eesti jaoks praegu otsa saanud, sest maailmas on veel odavamaid ja veel efektiivsema maksusüsteemiga või maksutuse süsteemiga piirkondi. Väga paljud ettevõtjad, muuseas, on julgenud tunnistada, et järsku me peaksime selles rongis edasi sõitma. Kui jällegi küsida, mis on Eestis näiteks lisandväärtust loov tööstus, siis Eesti on ju selgelt allhankemaa. Ega me BMW-sid ei suuda siin valmis teha, aga võib-olla võiksime. Me tegelikult peaksime selle suuna pealt ära minema ja sellesama mõttemuutusega siit kohast me peaksimegi muutuma sellekssamaks kõrgtehnoloogiliseks ja endiselt väiketootmiseks, aga kes suudab võib-olla mõne jupi turule lõpuni valmis teha. See võiks olla meie kaugem eesmärk. Ütleme niimoodi, et kõik innovatsiooni poolt kõnelnud kodanikud, nii majandusminister kui ka Linnar Viik, tegelikult ju sedasama asja kõike ikkagi propageerisid. Kui me ise ei mõista, toome ideed sisse, realiseerime nad siin, loome midagi ja proovime selle siis uuesti maha müüa. Seda tuleb tõsiselt tunnustada, et selline liidrite mõttemaailm on ainuõige. Tegelikult kuuluvad liidrite hulka ju ka selles mõttes arvamusliidrid, Linnar Viik on vaieldamatult ka Eestis selle ala väga suur autoriteet ja ma usun, et tema sõnavõtt täna oli väga kosutav.
Riik on praegu päris palju teinud. Taas kord tuleks ju öelda, et ma ei tohi tegelikult väga kiita, aga – vaene ei pea olema, aus pead olema, seda põhimõtet olen ma terve elu proovinud järgida ja ma arvan, et seda järgib ka kogu Keskerakonna fraktsioon. Põhimõtteliselt on ikkagi positiivne see, et vaatamata kitsastele oludele on majandusministeeriumi mõttemaailm – teiste ministeeriumidega olen ma selles osas vähem kokku puutunud – siiski selles suhtes nagu positiivne.
Riigile võiks ette heita tegelikult ühte asja. Urmas Klaasi sõnavõtust tuli välja, et Eesti ettevõte on keskmiselt üheksa töötajaga. Selge on see, et üheksa töötajaga ettevõte ei suuda endale rahvusvahelist marketingi teha. Riigi roll on kõige parem: olla müügimees, diplomaatia ja majandusesinduste abil tuua neid progressiivseid tehnoloogiaid, ideid ja mõtteid Eestisse, tuua Eestisse partnereid, kelle kaudu võiksid needsamad väikeettevõtted muutuda ühel hetkel suuremaks ja tugevamaks ning rakendada päris korralikke asju, sest kahjuks juhtub Eestis praegu see, et kui keegi mingi hea idee välja toob – parim näide on Skype –, müüakse see siit hästi kiiresti maha, sest esimest põlve kapitalistidel ei ole raha ja tegelikult kusagilt maalt ka enam soovi seda tehnoloogiat või loomingut lõpuni edasi arendada sel lihtsal põhjusel, et kes meist ei tahaks hästi elada, see on väga inimlik. Ma absoluutselt ei mõista hukka neid Eesti ettevõtjaid, kes on erinevatel eluetappidel oma ettevõtteid Läände müünud. Ütleme, need suuremad müügid on ju meile teadaolevalt ka selles mõttes olnud üsna edukad. Kas või näiteks Stora Enso on Eesti puidutööstuse turul praegu, pärast eestlaste ettevõtete kokkuostmist arvestatav tegija. Me teame, et ta valmistub veel suuremaks tegijaks saama ja see kahjuks on majanduslik realism.
Üks väide, mis täna kõlas ja mulle kõrva jäi, on see, et kas odavam on alati parim. Siin võib jällegi riigi rollist rääkida. Näiteks kui Eesti riik tellib raskel ajal Eesti ettevõttelt mingi allhanke korras, ütleme, metalluksi, siis ta ei peaks neid võib-olla alati tellima madalaima pakkumise teinud füüsilisest isikust ettevõtja käest, vaid võib-olla selle ettevõtja käest, kes on investeerinud mitmeid miljoneid kroone mingisse metallitöötlemiskompleksi, et toetada kohalikku ettevõtlust sel teel, et annab talle tööd ja võimaldab tal areneda. Miks ma seda räägin? Sest selle olen ma ise praktikas läbi elanud, kuidas ma ei suuda praegu ettevõtluses konkureerida. Ma ei halvusta FIE-sid, aga nad suudavad teha odavamalt, sest neil ei ole muid kulusid kui materjal ja haamriga käsi. Kui riigis ka see mõtlemine muutuks, kas odavam on alati parim või kas odavam on alati arengut tagav. Selles mõttes oleks siin kas või suurtel riigifirmadel siiski teatud sotsiaalne roll Eesti ettevõtluse toetamisel kindlasti olemas. Või siis teine näide. Ma olen hea kolleegi Marek Strandbergiga palju rääkinud erinevatest tehnoloogiatest, mis aitavad muuta elukeskkonda paremaks. Näiteks on tal sõna otseses mõttes patenteeritud üks puhastusseadmete kompleks, mida Eestis kohalikud omavalitsused praegu eriti ei tunnusta sel lihtsal põhjusel, et see arusaamine ei ole veel kohale jõudnud, et see on nii lihtne ja nii progressiivne. Nad ei saa aru, miks nad peaksid selle nii odavalt tegema, palju lihtsam on ju see kõik Eesti Ehitusest tellida. Aga juttu jätkuks kauemaks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Ester Tuiksoo! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon on riigi ja ühiskonna arengu aluseks olnud läbi aegade. Uute teadmiste, avastuste, leiutiste kaudu on võimalik laiendada inimtunnetuse piire ja suurendada samas ka inimeste igapäevast heaolu. Siinkohal avaldan ERL-i fraktsiooni poolt tunnustust majanduskomisjonile selle teema tõstatamise eest. Arvestades teema olulisust peaks see olema edaspidigi meie avalikkuses ja meedias päevakorral.
Arenenud riikides on järjest enam kasvanud riigi ning avaliku sektori juhtiv roll teadus- ja arendustegevuse suunamisel ning rahastamisel. Praeguseks on teadus- ja arendustegevus ületanud riigipiirid ning muutunud üheks oluliseks osaks rahvusvahelises koostöös. Eestil on kahtlemata vaja selles aktiivselt osaleda.
Aastal 2000 võttis Euroopa Ülemkogu vastu Lissaboni strateegia eesmärgiga muuta Euroopa Liit 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistel põhinevaks majanduseks. Positiivsena tuleb märkida, et viimastel aastatel on 13–17% teadus- ja arendustegevuse investeeringutest Eestis tehtud välisraha abil. Euroopa Liidu riikide vastav keskmine näitaja on 7–8%. Edukus välisraha hankimisel on seotud Eesti teadlaste aktiivse osavõtuga Euroopa Liidu teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduste raamprogrammidest. Aga arenguruumi siin kindlasti on, nagu me ka esitlustel kuulsime.
Loomulikult ei saa ma nentimata jätta, et märkimisväärne teadus- ja arendustegevus on toimunud nii põllumajanduse kui toiduainetööstuse valdkonnas. Eriti hea näide on Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus Tallinnas, mida ka majanduskomisjonil oli võimalus külastada. Analoogne keskus on olemas ka Tartus. Niisugustest asutustest on toiduainetööstusel tootearendamisel kindlasti suur abi.
Kui vaadata ettepoole, siis jõudsate sammude astumiseks ning rahvusvahelise koostöö süvendamiseks kõrgkoolide, teadusasutuste ja ettevõtjate vahel pakub häid võimalusi ettevalmistatav Läänemere strateegia. Aasta teisel poolel Euroopa Liidu eesistujariigiks olev Rootsi on seadnud Läänemere strateegia vastuvõtmise sel ajal üheks oma prioriteediks. Ennekõike on Eesti soovinud selles strateegias keskenduda kolmele valdkonnale, kus meie silmis võiks ühistegevus anda parimaid tulemusi. Need on Läänemere piirkonda ühendavad kommunikatsioonid, merekeskkond ja navigatsioon ning teadmistepõhine ühiskond. Eestil on soodne võimalus selles Läänemere strateegia väljatöötamise ja hilisema elluviimise protsessis aktiivselt osaleda, pidades silmas just teadusinnovatsiooni aspekti.
Samas ei pea rahvusvaheline koostöö teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alal toetuma mitte ainult riiklikule, vaid ka kohaliku omavalitsuse tasandile. Läänemere piirkonnas on loonud selleks hea aluse ka Ålborgi kokkulepe, millega on ühinenud paljud Eestimaa omavalitsused. Selle kokkuleppe eesmärkide elluviimiseks on samuti oluline teaduse innovatsiooni suunamine keskkonnasäästlike tehnoloogiliste lahenduse väljatöötamisele energia, transpordi, jäätmemajanduse ja teistes sellistes valdkondades, mis aitavad parandada inimeste elukeskkonda ja elukvaliteeti.
Eesti riigisisene strateegia "Teadmistepõhine Eesti 2007–2013" keskendub ühiskonna jätkusuutlikule arengule teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni kaudu. See peab aitama kaasa Eesti pikaajalise arengustrateegia "Säästev Eesti 21" ja Lissaboni strateegia majanduskasvu ning tööhõive eesmärkide saavutamisele. Arvestades Eesti demograafilist olukorda ning sellest tingitud üha suurenevat pinget sotsiaalkaitse rahastamisel, mis omakorda seab ohtu uued töökohad, on vaja teha konkreetsed sammud, muu hulgas teadus- ja arendustöö alal. On vaja otsustada, mis valdkonnad seatakse prioriteetseteks ning milliseid teadusuuringuid esmajärjekorras toetatakse – kas alus- või rakendusuuringuid – ning kuidas võiks suurendada erasektori panust teadus- ja arendustöö rahastamisel. Ka tuleks analüüsida, miks meil patenteerimisaktiivsus on äärmiselt väike. Teadus- ja arendustegevus vajab piisavalt võimekaid inimesi ning konkurentsivõimelist infrastruktuuri, suunatust Eesti vajadustele ja võimalustele, samuti rahastamise stabiilset kasvu. Stabiilse rahastamisega on toime tulnud mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Soome ja Läti. Soomes leppisid kõik olulised erakonnad ja ühiskonnagrupid juba 1990. aastate alguses kokku pikaajalise finantsplaani teadus- ja arendustegevuse rahastamise tagamisel ning on seda ka järjekindlalt ellu viinud. Lätis on seadusega sätestatud, et riigi investeeringud sellesse sektorisse  kasvavad.
Rahvaliit on seisukohal, et sama teed tuleb minna ka Eestis. Eestis on kavas Lissaboni strateegia raames kokku lepitud teadus- ja arendustegevuse investeeringute 3%-line osakaal SKT-st saavutada aastaks 2014. Kuid küsimus ei ole mitte ainult investeeringute mahus, vaid nende efektiivsuses. Investeeringud peavad looma eeldused tulemuslikuks teadus- ja arendustegevuseks kaasaegsel tasemel, andekate noorte siirdumiseks teadustööle, võimekate teadlaste rakendamiseks kohapeal ning nende juurdetulekuks Eestisse.
Samas, teadus- ja arendustegevuse tulemuste ellurakendamiseks ei piisa ainult teadlastest ja leiutajatest. Keegi peab need ju ka ellu viima. Ja see algab hariduspoliitikast. Euroopa haridusjuhtide Maastrichti kohtumisel 2004 võeti vastu kommünikee, millega pandi paika hariduse prioriteedid nii üleeuroopalisel kui ka riikide tasandil. Selle kommünikee järgi tuleb reformid ja investeeringud hariduselus suunata teadmistepõhises majanduses vajalike oskustega, kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu ettevalmistamisele. Rahvaliit on seisukohal, et seda suunda peab kahtlemata toetama ka meil kavandatav haridusreform.
Kokkuvõtteks peab märkima, et kahjuks on Eestis siiani tehtud rohkem sõnu kui tegusid selles valdkonnas riiklikuks suunamiseks ning teadusasutuste, kõrgkoolide ja ettevõtjate koostöö soodustamiseks. Ilmselgelt on viimasel ajal alahinnatud ka fundamentaalsete majandus- ja sotsiaalteaduste osatähtsust. Rahvaliit on seisukohal, et teadus- ja arendustegevust tuleb käsitleda eelkõige pikaajalist perspektiivi silmas pidades ja et selle valdkonna arendamine ei tohi takerduda lühiajaliste poliitiliste eesmärkide taha. Teadus- ja arendustegevus kui ühiskonna arengu üks alussambaid vajab riigi pidevat ja väärilist tähelepanu igal ajal, eelkõige aga majandusraskuste ja kriisi perioodidel. Ma tänan!

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Hannes Astoki!

Hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja külalised! Mul on hea meel, et me just täna siin Riigikogu saalis seda innovatsiooniteemat arutame. Miks? Mulle on mitmed inimesed viimastel kuudel öelnud, et selle innovatsiooniaasta ajastamisega läks riigil küll ikka hullusti, kes siis kriisi ajal innovatsioonile mõtleb. Minu vastus küsijatele ja ka täna saalis viibijatele on: ei ole paremat aega innovatsioonile, uuendustele ja tõhususele mõtlemiseks, kui on kriisiaeg. Head ajad teevad laisaks ja paksuks, kriis on aga tõeline ellujäämiskursus nii ettevõtjatele kui riigile. Edukana väljuvad kriisist vaid need, kes suudavad või on juba eelnevalt, tulevikku kaaludes, suutnud muuta kõik oma tegevused uuele olukorrale vastavaks, see tähendab uuenduslikuks, tõhusaks, säästlikuks ja turu ootustele vastavaks.
Reformierakonna fraktsiooni arvates ei ole innovatsioon mitte tüütu ja kohustuslik kõrvalnähtus, vaid see on suur võimalus ettevõtjale, kes tahab olla edukas kogu maailmas, mitte ainult oma riigis või külas. See on suur võimalus riigile, kes tahab muutuda töötlevast riigist loovaks riigiks. Loomulikult on innovatsioon igapäevaelus suur võimalus igale kodanikule, et muuta oma elu säästlikumaks, kulutada vähem aega mõttetutele tegevustele ning olla puhanum, loovam ja rõõmsam pereliige.
Innovatsioonidebattides kohtame me tihti vastuolu, mida võiks utreeritult kirjeldada järgmiselt. Ettevõtted ootavad, et ülikoolid tuleksid ja innoveeriksid neid, ning ülikoolid omakorda istuvad elevandiluust tornis, ei tea ettevõtete soove ning on heisatud loosung: koostöö ettevõtetega ainult pärsib teaduslikku ekstsellentsust. Õnneks on jää hakanud murduma ja selline mõttelaad on minevikku jäämas. Mul on väga hea meel, et on käivitunud innovatsiooniosakute programm, mis võimaldab ettevõtetel saada riigi toel ülikoolidest tuge teadus- ja arendustegevuseks. Loodetavasti ei rohtu see rada ettevõtjate ja ülikoolide vahel ka pärast innovatsiooniosaku raha kulutamist ning leitakse üles ühised huvid ja tulevikuväljavaated.
Kuigi motivatsioonid on ja peavad olema veidi erinevad – teadlastel puhas avastamisrõõm ja ettevõtjatel ootus käibele ja kasumile –, on ometi oluline leida ühisosa, mis mõlemat poolt motiveeriks, ning luua tegevusmudel, mis nii ettevõtete kui ülikoolide huve esindaks ja toetaks. Ka selles valdkonnas on viimase paari aasta jooksul rõõmustavalt palju edasiminekut olnud ning eriline tähelepanu peab praegu ja tulevikus olema suunatud meetmetele, mida saaks kasutada ka väikeettevõtted.
Ma tahaksin peatuda ühel innovatsioonivaatel, millest täna on ka põgusalt räägitud ja milles Riigikogul on oluline roll. See on haldusinnovatsioon. Eesti riik on oma taasloomisest saadik näidanud end nutika ja taibuka riigina, kes on suutnud küllaltki väikese haldusaparaadiga riigivalitsemise küsimusi lahendada. Nüüd on meid tabanud otsekui mõttekramp, mida ka majanduskriis ei suuda lahti raputada. Kas te kujutaksite ette, et Swedbanki igal piirkondlikul osakonnal Eestis oleks oma internetipank, mis oma välimuselt ega sisult karvavõrdki ei sarnaneks naabrite omaga? Ilmselt te ei kujuta seda ette. Aga Eesti riigil, kus on umbes sama palju elanikke kui pangal kolmes Balti riigis kliente, on igal ministeeriumil ja ametil oma teenusteportaal, mis ei oma välimuselt, kasutajaloogikalt ega ka sõnakasutuselt absoluutselt ei sarnane. Kas see pole mitte koht haldusinnovatsiooniks, rääkimata kokkuhoiust või tarbijate mugavusest? Või olukord, kus kuulsas Eesti e-riigis puudub endiselt ühtne veebikeskkond riigihangete läbiviimiseks, mille tulemusena ettevõtjad peavad tassima tonnide viisi pabereid ja tõendeid igasugustesse riigiasutustesse ja omavalitsustesse. Innovatsiooni eesmärk ettevõtluses on tõsta kasumlikkust kas tulude suurendamise või kulude vähendamise kaudu. Täna, kui me asume menetlema miljarditesse ulatuvat riigieelarvekärbet, peaks iga innovatsioon, mis vähendab riigi, ettevõtjate ja inimeste kulusid, olema enam kui teretulnud.
Head kuulajad! Head kolleegid ja külalised! Innovatsioon on mõttelaad, protsess ja, nagu vaimukalt märkis Linnar Viik, tegusõna. Seega ei ole innovatsioon üks keskselt juhitav protsess, innovatsioon peab toimuma suurtes ja väikestes asjades, iga päev ja iga tund, igas asutuses, ettevõttes ja kodus. Riigi ülesanne on luua ja hoida vajalikku keskkonda seaduste, soodsa ja stabiilse maksupoliitika, arenenud infrastruktuuri ja sotsiaalsete väärtuste arendamise kaudu. Riik peab olema innovatiivsusega eeskujuks, riik peab panustama põhiväärtustesse nagu haridus, usaldus, vabadus, kaasatus ning eriti olulisena ettevõtlikkus. Seda ka rasketel aegadel, sest ainult nii loome aluse Eesti majanduse uuele kasvule. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Urmas Klaasi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid siin saalis ja oma töökabinettides televiisorite taga, kes te olete täna jälginud meie innovatsiooniteemalist arutelu ja aidanud kaasa selle teema toomisele siia nii majanduskomisjoni töös kui ka teiste komisjonide töödes ja tegemistes, et ta jõuaks siia saali. Head koostööpartnerid ja külalised!
Ma tahaksin tänada ja tänangi teid kõiki selle koostöö eest, et majanduskomisjonil olid nii head partnerid teemat täiskogu ette tuues, ning soovin, et meie koostöö teie kõigiga jätkuks ka edaspidi, sest innovatsiooniaasta ei ole mitte ainult käesolev aasta, vaid iga järgmine aasta. Iga päev, mil me elame ja toimetame, võiks olla samuti täis innovatsiooni. Ma tänan väga kolleeg Hannes Astokit ja ka sind, Aivar, loomulikult, selle inimliku selgituse eest, et innovatsioon ei ole midagi kaelamurdvat ja keerulist, vaid küsimus on tõesti selles, kuidas me iseennast ja oma tegevusi mõtestame. Riigi tasandil, valitsusasutuste ja ka parlamendina on meil võimalik innovatsiooni ja Eesti majandusedu heaks väga palju korda saata. Aga veel kord: see ei ole alati nii keeruline, vaid lahendused on ka tõepoolest lihtsates küsimustes.
Ma tahan tänada majanduskomisjoni ametnikke, kes olid selle teema ettevalmistamise juures. Tahan tänada kolleeg Hannes Astokit, kes majanduskomisjoni liikmena oli minu juhtivaks partneriks selle teema ettevalmistamisel, ja meie tänase istungi juhatajat kannatlikkuse ja heatahtlikkuse ning innovatiivse töösse suhtumise eest! Tänan kõiki!

Tänan! (Aplaus.) Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Riigikogu juhatuse nimel samuti tänusõnad majanduskomisjonile, Linnar Viigile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning kõigile osalejatele. Suur tänu teile, head ametikaaslased!
Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös ja sära!

Istungi lõpp kell 13.09.