Ma ei ole absoluutselt nõus teie määratlusega, justkui keegi tahaks kellelegi pähe istuda! Ma loodan, et sellelt saalipoolelt, kus teie istute, tuleb konstruktiivseid ettepanekuid, kuidas parandada meie riigi rahanduslikku seisu, kuidas koostada lisaeelarvet selliselt, et meie defitsiit jääks väiksemaks kui 3% sisemajanduse kogutoodangust, et tuleks ettepanekuid, kuidas töötukassa finantsiline jätkusuutlikkus oleks tagatud ka pikemas plaanis kui vaid üks aasta. Praegu on töötukassa osas märgata vaid pimesikumängu, kogu aeg langetatakse liiga optimistlikke otsuseid, vaadatakse tulevikku läbi roosade prillide. Kord öeldakse, et kõik hüvitised mahuvad 1,5%-lise maksemäära sisse, siis avastatakse, kui peaminister on sellele tähelepanu juhtinud, et ei, siiski 1,5% ei jätku, koguni 3% on vaja. Õige pea leitakse, et ei, 4,2% on vaja. Siis leitakse, et 4,5%, seejärel, et vaja on 5,1% – tegelikult ei vasta ka see tõele. Kui tööpuudus kasvab sellise tasemeni, nagu see on Lätis ja Leedus, siis ei jätku ka nendest protsentidest. Kui tööpuuduse kasv veelgi jätkub, siis võib see protsent, mille võrra töötuskindlustusmakse määr peaks summaarselt tõusma, kasvada halva stsenaariumi puhul ülejärgmisel aastal isegi 7,5%-ni. Need on küsimused, millele tuleb lahendus leida.