Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädala esmaspäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu ja esitab kaks otsuse eelnõu. Esiteks, kutseõppeasutuse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas. Teiseks, alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Kolmandaks, meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Neljandaks, ülikooliseaduse, teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seaduse, Eesti Rahvusraamatukogu seaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas. Viiendaks, korruptsioonivastase seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kuuendaks, Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude 13. rotatsiooni koosseisus" eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Seitsmendaks, Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Afganistani presidendivalimiste julgestamisel" eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Seitsmel Keskerakonna fraktsiooni liikmel on arupärimine lugupeetud majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile Juhan Partsile. Leisi vald ja Mustjala vald pöördusid 15. aprillil 2009 ühiselt Maanteeameti poole palvega taotlemaks Keskkonnaministeeriumilt eriluba maantee mustkatte ehitamiseks vajaliku puistmaterjali ümberlaadimiseks Saaremaa Sadamas. Põhja-Saaremaal on nn rannamaantee alates Leisi alevikust kuni Kihelkonnani valdavas osas kruusakattega ning aastaid on oodatud mustkatet. Praegu on tekkinud võimalus saada Hollandist tasuta freesitud asfaltkatet, mis oleks mõistlik maha laadida teedeehituse lähipiirkonnas. Rannamaantee on mahukaim ja prioriteetseim riigimaantee Saaremaal, mida plaanitakse rekonstrueerida, ning lähim sadam on Saaremaa Sadam. Mustjala pank on Saaremaal oluline vaatamisväärsus, kuid turismibussid on keeldunud mööda rannamaanteed sõitmast, kuna busside filtrid lähevad kruusateel tekkiva tolmu tõttu umbe. 7. mail s.a ilmus ajalehes Oma Saar artikkel pealkirjaga "Freespuru lossimine Saaremaa Sadamas jätkuvalt küsimärgi all". Artikkel viitab asjaolule, et Maanteeamet ei saa nimetatud küsimuses Leisi ja Mustjala valda aidata. Sadamate kasutuslubasid ning võimalikke erilubasid mittesihtotstarbelise tegevuse teostamiseks menetleb Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium. Seoses sellega on meil härra Partsile kokku neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud juhataja! Mul on koos mitme kolleegiga arupärimine täpselt samal teemal, kuid Saaremaa mehele, keskkonnaminister Jaanus Tamkivile, kes millegipärast takistab keskkonnamõjudele viidates Saaremaal turismi arengut ja teedeehitust. Seoses sellesama faktiga, millest juba eespool räägiti, on meil ministrile kolm väga sisukat küsimust. Aitäh!

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud seitse seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, siis edastan nad otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid. Esiteks, maaelukomisjoni s.a 6. mail algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon. Teiseks, majanduskomisjoni s.a 6. mail esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. mail algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ning riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Neljandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. mail algatatud avaliku teenistuse seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Viiendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. mail algatatud kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon. Kuuendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. mail algatatud kaitseväeteenistuse seaduse, kaitseväe distsiplinaarseaduse ja Eesti NSV taluseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon. Seitsmendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. mail algatatud lepitusseaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Kaheksandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. mail algatatud audiitortegevuse seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon. Üheksandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 7. mail algatatud perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud seitsme Riigikogu liikme esitatud arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile, kaheksa Riigikogu liikme esitatud arupärimise minister Urve Palole ja kuue Riigikogu liikme esitatud arupärimise kultuuriminister Laine Jänesele.
Kolmapäeval, s.a 13. mail osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: justiitsminister Rein Lang, rahandusminister Ivari Padar ja siseminister Jüri Pihl.
Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 476 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 12. mai kell 12.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 78 rahvasaadikut, puudub 23.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde.
Head kolleegid! Palun tähelepanu! Õiguskomisjon palub jätta selle nädala päevakorrast välja kolmapäevase päevakorra kolmanda punkti, eelnõu 55 teise lugemise jätkamise. Juhatus on sellega nõus. Teiseks, sotsiaalkomisjon palub jätta selle nädala päevakorrast välja neljapäevase päevakorra viienda punkti, eelnõu 452 teise lugemise. Juhatus on ka sellega nõus. Viimane parandus: esitajad võtsid täna tagasi siseministrile esitatud arupärimise nr 277. Seega on täna päevakorras kolm arupärimist.
Head kolleegid! Koos nende parandustega panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra punktide juurde ja alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Kadri Simsoni ja Eldar Efendijevi 22. aprillil s.a esitatud arupärimine Euroopa Liidu struktuurifondide kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Andsime 22. aprillil s.a üle arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Arupärimine on Euroopa Liidu struktuurifondide kohta.
Selle aasta 16. aprillil toimus Riigikogus kuue alatise komisjoni ühisistung, kus Keskkonnaministeeriumi ettekandes märgiti, et Keskkonnaministeeriumil on tekkinud risk kaotada n + 2 ja n + 3 reegli tõttu Ühtekuuluvusfondi vahendeid. Kokku on veemajanduse ja jäätmekäitluse infrastruktuuri arendamiseks Ühtekuuluvusfondist Eestile ette nähtud 9,8 miljardit krooni. Samas on Ühtekuuluvusfondist ja Euroopa Regionaalarengu Fondist Eestile Keskkonnaministeeriumi kaudu ette nähtud investeeringuteks 12,7 miljardit krooni.
Kahjuks on tänaseks eespool nimetatud vahenditest eelarvega kinnitatud alla 50% ehk tekib põhjendatud kartus, et Keskkonnaministeerium ei saa talle pandud ülesannete täitmisega hakkama.
Sellest tulenevalt on meil keskkonnaministrile neli küsimust. Mida olete olukorra parandamiseks viimasel kahel aastal ette võtnud ning milliste tulemusteni olete jõudnud seoses 2007.–2010. aasta väljamaksetega? Milliseid tegevusi plaanite lähiajal ette võtta, et veelgi kiirendada Eestile eraldatud toetuste kasutamist? Mis aastaks ja millises mahus plaanite väljamaksete tegemist? Mida on ministeerium omalt poolt teinud, et suurendada kohalike omavalitsuste investeerimisvõimet veemajandusprojektide elluviimiseks? Kuidas on teie arvates mõjunud Vabariigi Valitsuse otsus kohalike omavalitsuste laenupiirangute kehtestamisel nende investeerimisvõimele ja seeläbi ka struktuurifondide vahendite kasutamisele? Loodame, et minister annab meile häid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun kõnepulti keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Austatud arupärijad! Kuna küsimused loeti ette, siis lähen järjest vastustega edasi, et saaks kiiremini.
Tõepoolest, elukeskkonna arendamise rakenduskava esimese prioriteetse suuna all on kokku üheksa veemajandust ja jäätmekäitlust arendavat meedet kogumahuga 9,8 miljardit krooni. Praeguseks on kogu prioriteetse suuna raames võetud kohustusi ligi 5 miljardi krooni ulatuses ehk pool kogu prioriteetse suuna vahenditest on kaetud projektidega. Suuremamahuliste väljamakseteni on Keskkonnaministeerium juba rakenduskava koostades plaaninud jõuda umbes kahe aasta jooksul pärast meetme tingimuste jõustumist ehk aastal 2010, kuna keskkonnavaldkonnas rahastatavad projektid on valdavalt väga suuremahulised ning seetõttu kulub ka ettevalmistusfaasis oluliselt rohkem aega. Samuti oli varem rahaliste kohustuste võtmine teadlikult hajutatud kogu perioodile, aastatele 2007–2013, et mitte tekitada ehitusturul ülekuumenemist ning põhjustada kunstlikult hindade mitmekordistumist. See on teatavasti üsna kiiresti saanud ajalooks ja ehitusturul on olukord muutunud. Keskkonnaministeerium on oluliselt panustanud 2007.–2013. aasta perioodi ettevalmistamisse. Juba eelmisel perioodil suunati vahendeid tehnilise abi projektidesse, et aidata ette valmistada taotlusi ning projektdokumentatsiooni ning ka raamdokumente, näiteks veemajanduskavu. Samuti on keskendutud toetuse saajate haldussuutlikkuse parandamisele, seda nii koolituste kui ka näiteks vee-ettevõtete restruktureerimise abil, et projektide elluviimine toimuks efektiivselt.
Vastus teisele küsimusele. Keskkonnaministeerium jätkab meetmete ettevalmistamist ja võtmist vastavalt planeeritule. 2009. aastal avatakse lisameetmeid, sealhulgas suuremahulised meetmed jäätmekäitluse arendamise alal, ning jätkatakse juba rahastamisotsuse saanud projektide elluviimist. Projektide kiiremaks elluviimiseks vaatab ministeerium üle kõik meetmete määrused, eesmärgiga võimaldada meetmeid kiiremini käivitada, näiteks võimaldades ettemakseid, lühendades taotluste menetlemise tähtaegu jne. Vajaduse korral viiakse sisse muudatused meetmete määrustes, näiteks vee infrastruktuuri meetmete määruse muutmine, samuti toetab Keskkonnaministeerium Euroopa Investeerimispangalt riigigarantiiga laenu võtmist, mis aitab kohalikel omavalitsustel kaasrahastada vee infrastruktuuri arendamise ja jäätmekäitluse projekte. See peaks võimaldama alustada projektide väljamakseid juba sel aastal. Suurimad väljamaksed on planeeritud aastasse 2010, kokku 1,3 miljardit krooni, ja aastasse 2011 – 2,1 miljardit krooni, kui praeguseks võetud rahalised kohustused hangete järel ehitusturul reaalsusesse jõuavad.
Vastus kolmandale küsimusele. Perioodil 2007–2013 saab Keskkonnaministeerium Ühtekuuluvusfondi kaasabil suunata veemajandusprojektide rahastamisse ligi 7 miljardit krooni. Selle elluviimiseks on Keskkonnaministeerium välja töötanud vastava meetme määruse, mille alusel on Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus teinud tänaseks rahastamisotsuseid ligi 5 miljardi krooni ulatuses. Lisaks on veemajandusprojekte aastaid rahastatud ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse enda programmi raames. Praeguseks käivitunud vee infrastruktuuri arendamise meetme raames antakse kohalikele omavalitsustele investeerimistoetusest  tagastamata abina keskmiselt 74% investeeringu maksumusest. Lisaks on Rahandusministeerium projektide omafinantseeringu katmiseks küsinud riigigarantiiga laenu Euroopa Investeerimispangalt, et võimaldada Ühtekuuluvusfondi toetuse saajatel madala intressiga laenu omafinantseeringu katmiseks infrastruktuuriprojektides. Kohalikud omavalitsused ja nende ettevõtted peavad olema suutelised oma vara opereerimise kulud ja osaliselt ka investeeringud katma omavahenditest. Selleks on omavalitsustel võimalik reguleerida kohalikku veehinda ning viia see tasemele, mis tagaks majandusliku jätkusuutlikkuse nendes kohaliku omavalitsuse ettevõtetes. Kohalike omavalitsuste vähene investeerimisvõime (omafinantseeringu mõistes) on enamasti, sageli poliitilistel põhjustel seotud madalal hoitud veehinnaga. Keskkonnaministeerium on koostöös Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Konkurentsiametiga välja töötamas veeteenuse hinna kontrolli mehhanismi, et tagada kulupõhine veeteenuse hind ning seeläbi rajatud ja rajatava infrastruktuuri jätkusuutlikkus, seda uute investeerimis‑ ja rekonstrueerimisprojektide abil tulevikus.
Vastus neljandale küsimusele. Struktuurifondide raames toetuse taotlemisel on omafinantseeringu katteks laenamine lubatud, kui see on kohaliku omavalitsuse eelarvest ja laenukoormusest tulenevalt võimalik. Selleks kavandab Rahandusministeerium, nagu eelnevalt ka jutuks oli, laenukanali avamist Euroopa Investeerimispanga kaudu, kaasates sinna Keskkonnainvesteeringute Keskuse. Kui omavalitsuse laenukoormus lubab juurdelaenamist, siis otsest mõju laenupiirangud struktuurifondide raha kasutamisele ei avalda. Samas on meil olemas Rahandusministeeriumi ametlik seisukoht, mis ütleb, et kui laenuvõtjateks on kohalikud vee-ettevõtted ja nende laenude tagasimaksmine toimub majandustegevusest, siis see avaliku sektori tasakaalu ei mõjuta. See tähendab, et need piirangud, mis on Rahandusministeerium kehtestanud kohalikele omavalitsustele laenu võtmise kohta, sel juhul ei kehti ja kohalikud ettevõtted saavad taotleda Keskkonnainvesteeringute Keskusest Euroopa Investeerimispangast tulnud laenuraha selles piires, mis neile on vajalik. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Meil on teiseks etapiks, aastateks 2007–2013 Euroopa Liidu struktuurivahendeid 53,3 miljardit krooni. Esimese etapiga oleme kuidagi ühele poole saanud, viimased sabad on vaja ära lõpetada. Kuu aega tagasi pidas riigieelarve kontrolli erikomisjon koos nelja-viie alatise komisjoni ja ministeeriumidega maha tõsise arutelu. Teie ministeeriumi kantsler oli samuti kohal. Me hoiame sel teemal silma peal, kuid me ei jää kaugeltki rahule selle arenguga, mis on viimastel aastatel Keskkonnaministeeriumis olnud. Planeerimise ja täitmise protsendid on ääretult madalad. Sellel aastal olete te ka punane latern. Kuidas te saate olla selline optimist, kui 1. mai seisuga oli täidetud ainult 0,14% kavandatud plaanist? Kuidas on võimalik täita selle aasta plaani?

Aitäh, härra Varek, selle küsimuse eest! Nagu ma vastustes juba ütlesin, tegelikult tulenevalt sellest, et need projektid, mida Keskkonnaministeeriumis ellu viiakse, on suured investeerimisprojektid, on ettevalmistavad perioodid ja kõik need bürokraatlikud protseduurid, mis tuleb läbi teha, suhteliselt pikad. Samal ajal ei saa kindlasti neist kõrvale hoida, neid reegleid rikkuda ei tohi, sest see võib kaasa tuua väga kurbi tagajärgi. Keskkonnaministeeriumis on Euroopa Liidu struktuurifondide raha kasutamine ja siin graafikus püsimine pidevalt, iga nädal juhtkonna nõupidamiste päevakorras. Me oleme neid teemasid arutanud ja nende arutelude tulemusena oleme saavutanud, et protsesse on ka lühendatud, me oleme saavutanud seal teatud tempode kiirenemise, näiteks kaks kuud, kolm kuud, neli kuud kogu selles protsessis. Kuid täiesti selge on, et näiteks suurte veeprojektide rahastamist ei saa mingil imekombel aasta võrra ettepoole tuua. See tähendaks seda, et me jätaksime osa protseduure tegemata, mis tegelikult ei ole võimalik. Nagu ma enne ütlesin, Keskkonnaministeeriumi uue perioodi suured väljamaksed on kavandatud aastatele 2010–2011. Nii see täpselt ka läheb.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et kohalikud omavalitsused võivad omafinantseeringu katteks võtta laenu. Kas selliste suurte projektide realiseerimise puhul on olnud valitsuses näiteks juttu sellest, et teatud puhkudel võiks tulla appi riik, finantseerimaks projekte, nagu aastaid tagasi ka oli?

Aitäh! Võtan siin sõnasabast kinni ja ütlen, et teatud puhkudel võiks riik kindlasti appi tulla. Hetkel seda puhku lihtsalt ei ole.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Vastates esimesele küsimusele, mida on ministeeriumis ette võetud, parandamaks olukorda, te ütlesite, et 2009. aastal on võetud lisameetmeid. Kas te võite öelda, millest see on tingitud ja mis meetmed need on, mida on täiendavalt 2009. aastal ministeeriumis plaanitud?

Vabandust, ma ei kuulnud päris hästi selle küsimuse esimest poolt!

Palun, kolleeg Helle Kalda, korrake!

Aitäh! Vastates esimesele küsimusele, mida on ministeerium ette võtnud olukorra parandamiseks, te vastasite, et 2009. aastal on võetud lisameetmeid. Kas te mainiksite, millised meetmed need on ja millest on see tingitud?

Aitäh! Nagu ma ennegi vastasin, meil on nii ministeeriumis kui ka Keskkonnainvesteeringute Keskuses see teema pidevalt luubi all. Me oleme pidanud nõupidamisi, oleme kõiki menetlusprotseduure ja tähtaegu üritanud maksimaalselt kokku tõmmata ja lühendada, et tuua rahastamisperioodi ettepoole. Need ongi need meetmed, mida me oleme võtnud. See on meil ka õnnestunud. Näiteks, need väljamaksed, mis on kavandatud 2010. aasta lõppu, suudame me teha 2010. aasta esimeses pooles, tänu sellele, et neid graafikuid on lühendatud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Praegu on raske hinnata, kui kaugele on jõudnud informatsioon, et omavalitsused võivad võtta laenu, et omalt poolt kaasfinantseerimisega hakkama saada. Aga praegune majanduslik olukord on selline, et Eesti omavalitsustel on väga raske suurtes projektides osaleda. Ütelge, palun, kas teile on teada, kui paljud omavalitsused on loobunud praeguses olukorras nendes suuremates projektides osalemisest. Või sellist informatsiooni praegu ei ole? Ma tean, et mõned omavalitsused kaaluvad, kas nad üldse suudavad osa võtta või peavad nendest projektidest loobuma.

Aitäh! Mis puudutab veemeetme määrusi, siis tuleb tunnistada, isegi teatud positiivse üllatusena, et vaatamata pingelisele majandusolukorrale esitati taotlusi väga aktiivselt. Nagu ma eelnevalt ütlesin, ligikaudu 5 miljardi krooni ulatuses on Keskkonnainvesteeringute Keskus selle raha juba kulukohustustega katnud. Nii et omavalitsused on taotlema tulnud. Küsimus on selles, kas nad suudavad omaosaluse kokku panna. Nagu ma ütlesin, olukord on selline, et juba loodetavasti enne jaanipäeva peaks avanema laenukanal Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu. Kui laenutaotlejateks on kohalikud vee-ettevõtted, mis on ka loogiline, siis see tasakaaluarvestuse küsimus sellele laenule ei laiene, mis tähendab seda, et kohalike omavalitsuste vee-ettevõtetel on võimalik Keskkonnainvesteeringute Keskusest piisavalt laenuvahendeid taotleda. Need küsimused on lahenemas ja kindlasti saavad omavalitsused ka Keskkonnainvesteeringute Keskuselt rahuldavad vastused. Laenutaotluste vastuvõtmine Keskkonnainvesteeringute Keskuses on juba alanud ja nende laenude taotlemine on väga aktiivne.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Peatusite pikalt probleemidel, mis on seotud omavalitsuste investeeringutega. Samas on teie ministeeriumi haldusalas osa struktuurifondidele tuginevaid projekte ka vahetult riigisektorile mõeldud, näiteks looduskaitse infrastruktuuri ja kaitsekorralduse projekt, mida alustati juba looduskaitsekeskuse ajal. Nüüd peaks selle lõpule viima Keskkonnaamet. Kas te oskate kommenteerida, miks on see edenenud nii aeglaselt, ja kas te saate lubada, et teie ametiaja lõpuks see projekt siiski tehtud saab?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, härra Lotman, see on tõsi, et kõige suuremad probleemid on meil just nimelt looduskaitsemeetmega. Nende abinõude rakendamine on viibinud just nimelt seetõttu, et looduskaitsjad teinekord oma seltskonnas ei ole jõudnud või suutnud paika panna prioriteete, milleks seda raha täpselt kasutada. See on paraku nii. Aga nüüd loodetavasti on asi lõpuks jõudnud niikaugele, et see selgus on tulnud ja me suudame need meetme määrused ka vastu võtta. Kui see meil lähiajal õnnestub, siis olen päris kindel, et see raha saab tähtajaks kasutatud. See, mida ma sellele valdkonnale saan soovida, on rohkem selget mõtlemist ja üksmeelt.

Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te olete viinud Keskkonnaministeeriumis läbi hulgaliselt reforme, küll metsareformi ja looduskaitsesüsteemi reformi, ja kohe mitukümmend miljonit krooni riigile kokku hoidnud, mis on kriisiajal muidugi väga tähelepanuväärne. Ma isiklikult soovitan paar miljardit investeerida, saaksite maksudena 400–500 miljonit tagasi ja häda oleks veelgi väiksem. Kuna teil on väga suured kogused vaja investeerida, siis ma küsin, mida te konkreetselt olete teinud ja milliseid üksusi olete tugevdanud, et see investeerimisvõime, mis vahepeal olemas oli, tagasi tuleks. Praegu, ma tean, toimub kõige suurem uutmine seal selles, et piklike kastide joonistamine on asendatud ruudukujuliste kastide joonistamisega. Seda on võib-olla natuke vähe.

Aitäh, härra Reiljan, selle humoorika lõpuga küsimuse eest! Kui asi piirduks ainult ristkülikutest ruutude tegemisega, siis oleks see ministeeriumi juhtimine muidugi lihtne. Üks asi, mida me praegustel aruteludel nagu kipume täiesti ära unustama, on nimelt see, et uus periood uueks perioodiks, selle raha rakendamine, nagu ma ütlesin, kindlasti ka lähiajal kätte jõuab, küll aga on praegu veel ju see aeg, kus me väga aktiivselt teeme väljamakseid eelmise perioodi rahast. Näiteks Keskkonnaministeerium maksab veeprojektidele sel aastal eelmise perioodi rahast välja veel tervelt miljardi. Ka see on euroraha ja ka see jõuab majandusse, ärgem seda eelmist perioodi veel ära unustagem. Kui me vaatame eelarveseisu ja prognoose seoses finantskriisi ja muude  raskustega, siis kindlasti ei saa öelda, et 2010 või 2011 tuleksid väga roosilised. Küll see raha, mis veeprojektidest tuleb, ja need maksud, mis sealt tulevad, kuluvad marjaks ära ka siis. Need asjad lähevad kõik vastavalt graafikule. Nagu ma enne ütlesin: nii nagu me oleme kavandanud, selles taktis me ka liigume.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te oma eelnevates vastustes tõite välja eri meetmeid, millega olukorda parandada. Üks meede, mida te mainisite, olid iganädalased nõupidamised. Minu küsimus on selline: kuidas te üldse hindate oma ministeeriumi ja kogu valitsemisala võimekust nende projektide ettevalmistamisel, eriti ametnikkonna võimekust? Kas see on piisav või peaks seal volüümi juurde keerama?

Aitäh, härra Laanet! Täiesti selge on, et ükskõik milline olukord on, alati võiks ta olla parem. Kindlasti ei oleks mul midagi selle vastu, kui ministeeriumis oleks veelgi rohkem tublisid, tarku ja aktiivseid inimesi. Paraku elame me reaalses maailmas ja töötame inimestega, kes ministeeriumides on. Ma ei taha nende kohta midagi halba ütelda. On meetmete määrusi, millega on suhteliselt kiirelt ja hästi hakkama saadud. Teine teema on ju ka see, et Keskkonnaministeerium on küll rakendusasutus, aga rakendusüksus on teatavasti Keskkonnainvesteeringute Keskus ning väga palju praktilise töö koormust ja survet langeb Keskkonnainvesteeringute Keskusele, kus langetatakse need rahastamisotsused, mille abil tegelikult toimub rahastamine. Nii et edu saladus on ka ministeeriumi ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse koostöö. See on olnud igati konstruktiivne. Peale selle kavandab ka Keskkonnainvesteeringute Keskus lähiajal oma meeskonda tugevdada ja võtta sinna jõude juurde, sest neid miljardeid, mis tuleb selles asutuses ära seedida, on üsna mitu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister, küsimustele vastamise eest! Kas head kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaanus Marrandi, Marek Strandbergi ja Ester Tuiksoo 13. aprillil s.a esitatud arupärimine Eesti alkoholipoliitika kohta. Kõnepuldis ongi juba kolleeg Jaanus Marrandi. Palun!

Lugupeetud härra põllumajandusminister! Head kolleegid! Eesti on riik, kus alkoholi tootmisel on olnud ajalooliselt üsna pikk traditsioon, rohkem kui 500 aastat. Kahjuks on 2009. aastaks Eestis piirituse tootmine sisuliselt lõppenud. Enam ei ole põhjust rääkida Eestis piirituse tootmisest ega ka põllumeeste võimalustest teenida vilja müügi abil piiritustehastele.
Teatavasti reguleerib alkoholi tootmist kui valdkonda Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, mis on tugevalt reguleeritud ja korraldatud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 110/2008 ütleb: "Piiritusjookide tootmine on ühenduse põllumajanduse oluline turuväljund. Õiguslik raamistik peaks rõhutama seda tihedat seost põllumajandussektoriga. Lisaks sellele peaks tarbijate ootuste täitmiseks ja traditsioonide järgimiseks piiritusjookide ja muude alkohoolsete jookide valmistamisel kasutatav etüülalkohol olema üksnes põllumajandusliku päritoluga. See peaks tagama ühtlasi põhilistele põllumajandussaadustele turuväljundi." Sama määrus, mis on liikmesriikidele kohustuslik, kaitseb ka geograafilist tähist mis tahes tegevuse eest, mis võib tarbijat seoses toote tegeliku päritoluga eksitada. Eesti jaoks on määruses tähisena reserveeritud "Estonian vodka". Seega peaks olema loomulik, et kui keegi tahab viinasildil kasutada Eesti viinale ja traditsioonidele viitavaid sõnaühendeid, peaks pudeli sisu olema valmistatud Eesti piiritusest.
Paraku ei ole Eesti viinad valmistatud Eesti piiritusest, sest alkoholiregistri andmetel tuuakse Eestisse sisse hiigelkogustes odavat Ameerika viina, mille alkoholisisaldus on 79–80% ja millest on kohalikud viinad enamikus valmistatud, vaatamata sellele, et etiketid viitavad traditsioonilisele Eesti viinale. Kuuldavasti segatakse nn kangele Ameerika viinale sageli kuskil Hollandis või Belgias vett juurde, mistõttu muutub käideldud kaup juba Euroopa‑siseseks asjaks ja see võimaldab paremini Euroopa Liidu tolliruumis tegutseda. Nii ei ole traditsioonilisele Eesti viinale vaja isegi enam eriti palju vett juurde lisada. Niisuguses olukorras pole arupärijate arvates mõtet rääkida ka nimetatud määruses viidatud turuväljundist Eesti põllumajandusele ja raske on rääkida ka traditsioonilisest Eesti viinast üleüldse.
Sama määruse lõikes 11 on kirjas: "Kooskõlas asutamislepinguga, rakendades kvaliteedipoliitikat ja piiritusjookide hea kvaliteedi ja mitmekesisuse võimaldamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik võtta oma territooriumil toodetud piiritusjookide jaoks vastu rangemad tootmise, kirjeldamise, esitlemise ja märgistamise eeskirjad, kui on sätestatud käesolevas määruses."
Tutvudes selleteemalise kirjavahetusega, jääb arupärijatele vägisi mulje, et Eesti alkoholipoliitika kujundamisel on lähtutud peamiselt siiski alkoholikäitlejate huvidest ega soovitagi luua võimalusi kodumaiseks piirituse tootmiseks. Määruse kohaselt peaks olema ka alkoholi käitlemist reguleerival Põllumajandusministeeriumil ning turustamist reguleerival Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumil võimalus luua reeglistik, mis arvestab Euroopa määruse mõttega. Oleks võimalik luua täiendav turuväljund Eesti põllumeestele ja lõpetataks tegelikult Eesti tarbijate eksitamine, kes ostavad Eesti viina pähe hoopis tundmatut kaupa. Analoogselt on näiteks Saksamaal reguleeritud nende traditsioonilise piiritusjoogi korni valmistamine, mida võib valmistada ainult Saksamaal toodetud nn täisterapiiritusest. Ka Eesti piiritustehased valmistasid kunagi piiritust üksnes täisterast.
Ettepanekud Eesti viina määratlemiseks selliselt, et see oleks valmistatud Eesti piiritusest, on ka asjaomastele ministeeriumidele tehtud. Paraku on ministeeriumidest tulnud üksnes bürokraatlikud vastused, mis ei näita üles huvi reguleerida valdkonda ei tarbija ega põllumeeste huve arvestavalt. Senised regulatsioonid ei arvesta ka Eesti rahva huvi ja traditsiooni. Arusaamatuks on jäänud ka eri ministeeriumide lahknevad seisukohad, millest võib järeldada, et Eestis on ministeeriumidel erinevad alkoholipoliitikad. Ei nähta mingeid võimalusi selleks, et Eesti viinaks võiks nimetada üksnes Eesti piiritusest tehtud viina.
Välismaalt tuuakse piiritust ja kanget viina sisse seetõttu, et see on kodumaisest piiritusest odavam. Konjunktuuriinstituudi andmetel oli 2007. aastal imporditava piirituse keskmine liitrihind 10,24 krooni. Ühe liitri piirituse valmistamiseks kulub 3 kilogrammi teravilja, mis maksab kokku ca 10 krooni. Ekspertide sõnul tuleks Eesti piiritusest valmistatud viin importpiiritusest valmistatud viinast pudeli pealt ainult 1–2 krooni kallim. See hinnavahe on olnud aga piisav selleks, et Eestisse on veetud sisse piiritust, millega seoses on Eestis kadunud 26 000 tonni teravilja müügi võimalused. Eesti põllumeestel on jäänud teenimata üsna oluline kogus raha, see on läinud lihtsalt Eestist välja.
Ülaltoodud teemal ja lähtudes kodukorraseadusest on meil kümme küsimust, millele ootame põllumajandusministrilt vastust.

Palun härra põllumajandusministri kõnetooli!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud juhataja! Tänan arupärijaid, kes on tuntud rohkem piima‑ kui viinatootjatena, esitatud arupärimise eest, mis keskendub küll  valdavalt ühe ettevõttega seotud probleemidele. Aga vastan esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Eesti Vabariigi valitsusel on mitu alkoholipoliitikat?" Ei, Eesti Vabariigi valitsusel pole kohe kindlasti mitut alkoholipoliitikat. Alkoholivaldkonna tegevused on jagatud vastavalt vastutusele kaheksa ministeeriumi vahel. Jaotus on järgmine: tootmise ja töötlemise eest vastutab Põllumajandusministeerium, müügi ja reklaamipoliitika eest Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, aktsiisimaksude ja tollipoliitika eest Rahandusministeerium, tarbimispiirangute, ennetusravi ja rehabilitatsiooni eest Sotsiaalministeerium, tervisekasvatuse ja väärtushinnangute kujundamise eest Haridus‑ ja Teadusministeerium, järelevalve ja karistuspraktika elluviimise eest Siseministeerium, huvitegevuse edendamise eest Kultuuriministeerium ja õigusloome eest Justiitsministeerium. Sellel aastal koostas Sotsiaalministeerium riigi alkoholipoliitika dokumendi, mis ongi valitsuse alkoholipoliitika ja kõikide loetletud ministeeriumide poliitika alus. Põllumajandusministri 16. veebruari 2009. aasta määruse nr 20 "Euroopa Ühenduse tasandil kaitstavate piiritusjookide geograafiliste tähiste registreerimise taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem siseriiklik kord" kohta esitas ettepaneku sätestada määruses nõuded geograafilisele tähisele AS Rakvere Piiritustehas. Ettepanek oli adresseeritud ka Rahandusministeeriumile, kes vastas, et neil pole vastuväiteid määruse täiendamisele nõudega anda õigus kasutada viina geograafilist tähist "Estonian vodka" ja "Eesti viin" vaid Eestis kasvatatud teraviljast toodetud piirituse puhul ning nad võtavad ettepaneku teadmiseks. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, lähtuvalt määruse volitusnormist ja eesmärgist, ilmselt ei pidanud vajalikuks kommenteerida piiritustehase ettepanekut. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 53 lõige 4 annab selge sõnaga volituse geograafiliste tähiste nimetuste registreerimise taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra kehtestamiseks. Seega ei saa selle määrusega sätestada geograafilise tähise "Estonian vodka" kriteeriume. Põhiseaduse § 94 kohaselt võib minister anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Haldusmenetluse seaduse § 90 lõike 1 kohaselt võib määrusi anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolu korral ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Määrusega reguleeritavaid küsimusi ei saa minister valida oma parema äranägemise järgi, vaid peab püsima seadusandja antud piirides. Määruse sisu on geograafiliste tähiste taotlemise ja taotluse menetlemise kord, mitte kriteeriumide seadmine tootele. Kriteeriume saab esitada eelkõige valdkonnas tegutsev ettevõtja oma tehnilises toimikus, mida määruse kohaselt moodustatav komisjon hakkab riigisiseselt menetlema.
Teine küsimus: "Millega Te põhjendate riiklikku tahtmatust Eesti viina määratluse täpsustamiseks?" Kindlasti ei saa kõnelda riiklikust tahtmatusest. Võimaluse täpsustada viina määratlust geograafilise tähisega on riik ettevõtjale andnud määruses. Kui sellekohane tehniline toiming konkreetse ettevõtja poolt esitatakse ja eespool nimetatud komisjon selle heaks kiidab, siis saab Põllumajandusministeerium edastada selle Euroopa Komisjonile ja paluda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust muuta. Praegu sisaldab määrus geograafilist tähist "Estonian vodka", mitte "Eesti viin". Samuti pole tänaseks esitatud tehnilist toimikut "Estonian vodka" kohta. 15. detsembril 2008. aastal toimunud alkoholi ümarlaual käsitleti muu hulgas geograafilise tähise teemat. Alkoholitootjate Liit näitas üles huvi tehnilise toimiku kokkupanemise alustamise vastu.
Kolmas küsimus: "Kas Teie hinnangul üldse oleks vaja määratleda Eesti viina definitsiooni nii, et sellest tulenevalt oleks vaja viina valmistamiseks kasutada Eesti piiritust?"  Põllumajandusministrina arvan, et kindlasti on kohalikud kaubamärgid olulised ja need kaubad võiksid olla toodetud Eesti toorainest, aga see on seotud majandustegevuse ja Eesti viinatootjate konkurentsivõimega. Kui piiritusjookide tootjatel on soov, siis tehnilise toimiku abil saabki Eesti liikmesriigina sellise taotluse Euroopa Komisjonile teha. Lisan, et Eestis ei ole toodetud piiritust juba kümme kuud. 3. aprillil 2009. aastal algatas Viru Maakohus AS‑i Rakvere Piiritustehas suhtes pankrotimenetluse AS‑ide Eesti Gaas ja Tartu Veski esitatud pankrotiavalduse alusel. Saneerimisavaldusest piiritustehas loobus.
Neljas küsimus: "Miks ei ole Teie arvates Eesti viina definitsiooni võimalik määratleda analoogselt Saksamaal kasutatava nn korn-piiritusjoogi definitsiooniga?" On võimalik, aga endiselt kordan, et sektori huvi pole seni kajastunud "Estonian vodka" või "Eesti viina" tehnilise toimiku esitamise näol. Lisaks puudub praegu kohalik piirituse tootmine. Saksa korn on tooteliigilt teraviljast valmistatud piiritusjook ja tõesti väga pikkade traditsioonidega toode, mida on toodetud väikeses linnakeses Sachsen-Anhaltis alates 1507. aastast. Korni tarbitakse ainult Saksamaal ja sakslaste poolt, eksport praktiliselt puudub.
Viies küsimus: "Kas ja kui, siis milliseid samme Te olete astunud tarbijate, kes ostavad traditsioonilise Eesti viina pähe Ameerika piiritusest tehtud viina, eksitamise lõpetamiseks?" Märgistus on kooskõlas päritolureeglitega. Sama olukord on ka teiste toiduainete puhul. Seega, eksitamisele rõhuda ei ole asjakohane. Päritolureeglid on kehtestatud nõukogu määrusega, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik. Selle määruse kohaselt loetakse kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp. Määrus on tervikuna siduv ja vahetult kehtiv kõikides liikmesriikides, seetõttu ei saa rakendada Eestis päritolureegleid, mis seoksid alkohoolse joogi päritolu kohaga, kus on toodetud selle tooraine. Lisaks peab märkima, et kasutatud on Ameerika päritolu kanget piiritusjooki vodkat, mitte 96‑mahuprotsendilist etüülalkoholi.
Kuues küsimus: "Kas oleks Teie hinnangul mõistlik, et eestimaisusele rõhuvate viinamarkide pudelite etikettidel oleks kirjas piirituse päritolumaa, kui see ei ole Eestis valmistatud?" Minu hinnangul võiks see tõesti mõistlik olla, kuid ka sellel juhul peame järgima kehtestatud reegleid. Me ei saa rõhuda päritolumaa märkimisele, tulenevalt tolliseadustikuga kehtestatud päritolureeglitest. 2008. aasta alguses alustati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu väljatöötamist, mis käsitleb tarbijatele toidu kohta antavat teavet. Eelnõu eesmärk ongi koondada ja täpsustada erinevaid märgistamisnõudeid sätestavaid direktiive. Üks probleemseid ja palju arutelu tekitavaid küsimusi on toote päritolu küsimus, kuid praegu on raske midagi konkreetsemalt öelda, kuna arutelud on alles käimas. Liikmesriigid, sealhulgas Eesti, on oma poolehoidu võimaliku kohustusliku märgistamise vastu väljendanud töötlemata toodete puhul, kuid töödeldud toodete puhul võiks säilida status quo ehk päritolu võiks esitada pigem juhul, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada. Samuti võib teie pakutud tooraine päritolu märkimine tekitada edasisi probleeme toote müümisel teistes ühenduse liikmesriikides või eksportimisel.
Seitsmes küsimus: "Kui suur on Põllumajandusministeeriumi hinnangul Eestis sellise teravilja kogus, mis sobiks piirituse tootmiseks?" Terasaagi ja tärklisesisalduse põhjal on Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadlased arvutanud potentsiaalsed etanooli hektarisaagid, arvestades etanooli tehnilist väljatulekut. Suurimad etanoolisaagid saadi talitritiku‑ ja talinisusortidel. Rukkisortide etanoolisaagid jäid vahemikku 1840–3216 liitrit hektari kohta. Suurem osa teraviljast tarbitakse loomasöödana ja toiduks. Alkoholi tootmiseks on teraviljast tarbitud ligikaudu 5%. Kui võrrelda 2007. ja 2008. aasta taliviljade külvipinda, siis kõige rohkem on vähenenud rukki kasvupind. Peamine põhjus oli 2008. aasta vihmane sügis. Kui suur kogus teravilja etanooli tootmiseks tarnitakse, see sõltub suurel määral teravilja kvaliteedist, kvaliteetse saagi aastatel tarbitakse vähem ja vähem kvaliteetse saagi aastatel rohkem. Seega on raskendatud ka piiritustööstuse stabiilne varustamine Eesti toorainega.
Kaheksas küsimus: "Paljude ekspertide sõnul soosib praegune Eesti õigusruum alkoholikäitlejaid ja sellistel tingimustel ei ole siin võimalik arendada piirituse tootmist kui valdkonda. Palun põhjendage, kas Te nõustute või ei selle arvamusega." Piirituse tootmine on ka alkoholi käitlemine. Turg tuleb tootjal ise leida. Seda ei saa panna riigi kohustuseks. Elame juba teist aastakümmet vabaturumajanduse tingimustes. Nõuded käitlejatele ei ole erinevad. Võib ju tuua näite, et õlle valmistamiseks vajalik odralinnas toodetakse peaaegu kogu Euroopa õlletööstuse tarbeks üksikutes ettevõtetes ning Euroopa Liidu liikmesriikide piirid pole siin enam ammu piiravad.
Üheksas küsimus: "Mida oleks Teie hinnangul vaja teha, et Eestis ei katkeks enam kui 500 aasta pikkune piirituse tootmise traditsioon, ja kas Te näete siinjuures üldse mingit rolli ka riigi tegevusel?" Vajalik on omaniku huvi ja juhtkonna jätkusuutlik turule orienteeritud majandustegevus. Tootmine on juba rohkem kui kolmveerand aastat tagasi katkenud. Praegu käib pankrotimenetlus. Piiritustehase juhid on tööstust riigile müüa pakkunud, kuid praeguses olukorras puudub riigil võime ja huvi soetada riiklik piiritustehas. Riik pakkus investeeringutoetust just piirituse tootmisele meetme 1.6 raames (põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise toetus). Toetus bioetanooli tootmiseks määrati Kadarbiku talule 10 miljoni krooni ulatuses, Rakvere Piiritustehas kahjuks toetust ei taotlenud.
Kümnes küsimus: "Miks on Teie hinnangul Eesti tarbija vähem orienteeritud eestimaise kauba eelistamisele kui mitmete arenenud Euroopa Liidu riikide tarbija ja milliseid riiklikke regulatsioone oleks vaja rakendada, et tekitada olukord, kus tarbija teadlik valik oleks Eesti toit?" Tarbijate ostueelistuste suunamisel kodumaise kauba eelistamise suunas saavad olulise panuse anda ka toidutööstused ise, kasutades kauba kodumaist päritolu turundusargumendina jõulisemalt kui seni ning tuues tootepakendil eestimaise päritolu mõjuvalt esile. Riigi võimalused tarbijate ostueelistuste mõjutamisel on eelkõige kaudsed, keskendudes tarbijate harimisele, näiteks pakendimärgistuse, toiduohutuse ja kvaliteedimärkide osas, et tarbijad suudaksid toidukaupade ostmisel teha teadlikumaid valikuid. Põllumajandusministeerium kavatseb ka sellel aastal jätkata Eesti toidu programmiga seotud tegevusi. Siin teeme koostööd väga erinevate institutsioonide, organisatsioonide ja asutustega, eelkõige koolidega, olgu selleks näiteks Olustvere Teenindus‑ ja Maamajanduskool, või ka muuseumidega (piimandusmuuseum, põllumajandusmuuseum ja mitmed teised). Valdavalt on nende tegevuste eesmärk noorte ja laste toitumisharjumuste kujundamine ning selle reklaamimine, et Eesti toit on väärtuslik ja tervislik. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud minister! Oma vastustes rõhusite üsna selgelt ettevõtja vaba tahte avaldusele ja ettevõtjate tegevusele. Samas on selge, kui vaadata kas või neidsamu Euroopa Nõukogu määrusi, et siin on ikkagi rõhutud ka riigi võimalusele piiritusjookide tootmise ja piirituse tootmise reguleerimiseks. Eestis praeguses olukorras piirituse tootmist sisuliselt enam ei ole, nagu ka teie ütlesite. Minu küsimus on ikkagi selles, kas see ei ole natuke käte puhtaks raputamine riigi poolt. Muidugi ei saa riik hakata ise piiritust tootma, aga riigil on võimalus katalüseerivalt tegutseda. Missuguseid samme te olete astunud n‑ö katalüsaatorina, et Eestis piirituse tootmine jätkuks?

Aitäh! Tõesti, Eestis piirituse tootmist peaaegu ei toimu. Mida on riik teinud? Me oleme kehtestanud õigusliku regulatsiooni, et kui on tootja, kes soovib seda teha, ja kui ta soovib seda teha Eestimaal kasvatatud teraviljast, siis see on võimalik, juhul kui ta esitab oma tehnilise toimiku. Me oleme väga valmis tegema koostööd selliste ettevõtjatega, kes sooviksid Eestis alustada või, ütleme tinglikult, jätkata piirituse tootmist kodumaal kasvatatud teraviljast. Tänaseks ei ole ühtegi vastavat taotlust Põllumajandusministeeriumile laekunud, aga kui need peaksid laekuma, siis võin ma kinnitada, et Põllumajandusministeerium teeb heatahtlikult koostööd ja abistab igati, et see taotlus saaks korrektselt vormistatud. Me edastame selle ka Euroopa Komisjonile, et see muudatus saaks määrusesse tehtud ja et see tootja selle õiguse saaks. Meie panus siin saab olla abistav ja vahendav, õiguslik raamistik on loodud. Aga tõesti, riik küll ei ole kavandanud (ma arvan, et see ei ole praegustes oludes mõistlik) hakata ise piiritust tootma.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Haakun märksõnaga "bioetanool", mis teadupärast on küll nii keemiliselt kui põhimõtteliselt ka bioloogiliselt sama substants mis joogipiiritus, aga ta on lihtsalt mõeldud biokütusena tarbimiseks. Kas teile ei tundu, et riik peaks olema mõnevõrra aktiivsem, et parandada oma valmisolekut reageerida sellistel aastatel, nagu oli möödunud aasta, kui võrdlemisi palju tekkis sellist vilja, mis ei kõlvanud õieti enam ka söödaks, kuid oleks kõlvanud bioetanooli tootmiseks? See vili läks tegelikult raisku, sest meil võimsused puuduvad. Ma saan aru, et MAK‑i esimeses teljes on vastav meede olemas. Kas teile ei tundu, et riik peaks aktiivsemalt propageerima selle meetme raha kasutamist kas või tootjate poolt?

Riik on omalt poolt võtnud mõned meetmed, mis toetavad biokütuse tootmist, seda nii Põllumajandusministeeriumi kui ka Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas. Lisaks on maksusoodustus, mis puudutab aktsiisivabastust biokütuse tootmisel. Need on need soodustused, mis Eesti riik on loonud. Peab ütlema, et need ei ole jõulist mõju avaldanud lisaks piirituse tootmisele ka biokütuse tootmisele Eestis. Peab tunnistama, et see tegevus ei ole väga aktiivne. Tõenäoliselt ei suuda me täita kohustust, mille me oleme Euroopa Liidu ees võtnud biokütuse tootmist ja kasutamist silmas pidades. Aga nagu praktika näitab, tõeliselt mõjus ja toimiv meede on see, kui sätestatakse riiklikult nn segamiskohustus, mis on juba rohkem kui pooltes Euroopa Liidu liikmesmaades, et teatud hulk biokütust tuleb kõigil tarbijatel, kütuste kasutajatel sisse segada. See on avaldanud mõju ja nendes riikides, kus see meede on võetud, on suudetud ka rohkem biokütust toota. Eestis seda valmisolekut seni ei ole olnud. Eks me kaalume, kas minna administratiivsete meetmetega ergutama biokütuse tootmist ja sellise teravilja töötlemist, mis võib-olla söögiks ja söödaks ei ole oma kvaliteedilt sobilik. Siin on kindlasti mõtlemisruumi.

Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Aitäh! Miks Eestis kartulist viina ja piiritust ei toodeta?

Ega mina nüüd viina ja piirituse tootmise spetsialist, ausalt öeldes, ei ole ja ka tarbin neid väga tagasihoidlikult. Miks just kartulist ei toodeta, sellele ei oska siin vastata. Ma oletan, et siin on eelkõige majanduslikud põhjused, miks seda ei tehta. Aga võin täpsustada ja vastan teile täpsemalt kirja teel.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul tekkis teie vastuse põhjal selline küsimus. Te ütlesite, et meie kodumaist viina toodetakse kangest Ameerika alkohoolsest joogist vodka. Kas teile on teada, kui kange on see kange Ameerika alkohoolne jook vodka? Meie viinatootjad tihtipeale räägivad, et neil on eriti peened retseptid ja eriti peened filtrid. Ma tahaksin teada, mida nad filtreerivad ja kui palju kodumaist vett on selles viinas, mida me siin tarbime.

Üks hetk, ma vaatan. Minu teada oli see arupärimises kirjas. Mul see hetkel meeles ei ole, aga ma täpsustan seda ja saadan kirja teel vastuse. Ma ei suuda siin puldis praegu nii kiiresti seda üles leida, aga see on arupärimises kirjas ja ma vist lugesin selle isegi ette.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra põllumajandusminister! Nüüd soovib Jaanus Marrandi pidada läbirääkimisi.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud põllumajandusminister! Head kolleegid! Suur tänu ministrile vastuste eest! Vaadates kogu seda kirjavahetust, mis on asjast huvitatud piiritusetootjate ja eri ministeeriumide vahel olnud, võiks tuua välja Rahandusministeeriumi, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Põllumajandusministeeriumi. See on olnud üsna pikk kirjade rida. Kui vaadata kirjavahetuse tooni, siis jääb kõlama ennekõike bürokraatiamasin, millest on olnud keeruline läbi liikuda.
Kui vaadata Euroopa Liidu juhendeid ehk Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust 110/2008, siis siin ma tsiteerisin meelega seda määruse teksti, kus ei ole rõhutatud mitte niivõrd viina tootmist, viina kui alkohoolse joogi tootmist, mis alati kõigi näole väikese muige toob, vaid kogu selle protsessi väga tihedat seost põllumajandustootmisega ja sellega, et on tegemist ühe turuväljundiga põllumajandustootmisele. Vaatame tõesti üle 500 aasta pikkust piirituse tootmise traditsiooni, seda, kuidas aastasadade vältel mõisnikud ja talumehed rikastusid nii piiritusevooris kui ka piiritust ajades, või võtame kas või need salapiirituse vedajad, kes omal ajal tegelesid piiritusjookide vahendamisega Soome lahe põhjakaldale. Tahame või ei taha, aga sellest Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse algsest tekstist ja rõhutatud seosest põllumajandusega on Eesti puhul justkui väga vähe järele jäänud. Selle algse seose asemel on pigem tegemist vahendustegevusega, mis on tuttav 1920.–1930. aastatest. See on kahetsusväärne tendents, mis on tegelikult olnud iseloomulik tervele Eesti majandusele. Algne tootmine kaob ära, tootmine, mis loob väärtusi. Asemele tuleb pigem vahendustegevus. Need on kahetsusväärsed tendentsid. Kui me vaatame televiisorist kas või reklaame, kus sarvepuhuja puhub pasunat ja räägitakse traditsioonidest, kui me näeme neid turistide horde, kes siit ostavad Eesti viina pähe ka ühte head viinamarki, ja kui me teame, et seal pole tegelikult midagi Eestist peale Eesti meeste töö, segamise või pudelisse panemise töö, peale villimise, siis see pole hea. Need pole head tendentsid.
Minu arvates, vaadates kas või Eesti majanduse arengustsenaariume ja vajadust selle järele, et me peaksime vahendustegevuselt pigem siirduma üle tootmisele ja ekspordile, millegi loomisele, on siin mõtteainet küll. Põllumajandusministeerium, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, ka Rahandusministeerium võiksid tegutseda selle nimel, et see traditsioon Eestist ei kaoks. Kindlasti leiab ka meie õigusruumi reguleerimisel sellised seadusepügalad, mille abil on võimalik tagada olukord, et vähemalt see viin, mida me nimetame Eesti viinaks, oleks väga selgelt ka Eesti piiritusest tehtud, et see tootmise traditsioon Eestist ei kaoks.
Ma rõhutan veel kord, et sellega seoses oleks ka tugev turuväljund Eesti põllumeestele. Eriti vaadates praegust aega, kus põllumeestel ei ole väga kerge teenida, siis paarsada miljonit krooni, mida Eestis piirituse tootmisest oleks võimalik teenida, oleks väga hea sissetulek Eesti põllumeestele. Kõige kurvemad tendentsid oleksid need, kui Eesti piirituse tootmise rohkem kui 500 aasta pikkune traditsioon lõpeks sellega, et piiritustehastes hakataks Stolitšnaja vodkat või mingeid teisi Vene viinamarke lihtsalt pudelisse villima ja poleks enam võimalik rääkida Eesti piirituse tootmisest. See oleks väga kurb lõpp. Ma ei usu, et praegune minister soovib, et see juhtuks tema ministriks oleku aja jooksul. Seetõttu soovin ma ministeeriumile jõudu ja tahtmist seda asja Eesti oma tootmise nimel reguleerida.

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Ma palun kõnepulti kolleeg Aadu Musta!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid, kes on veel siia saali jäänud! Mind ajendas kõnepulti tulema see, et jälle räägiti võluvaid lugusid ajaloost. Räägiti 500‑aastasest piirituse ajamise traditsioonist, mis olevat Eesti mõisnikud ja talupojad rikkaks teinud. See on järjekordne ilus legend, et talumees sai piirituse ajamisest rikkaks. Eesti ajalooallikad näitavad, et kui kuskil hakati piiritust ajama, siis ilmusid kirikumeetrikatesse sissekanded "kukkus purjus peaga viinavaati" või "jõi ennast surnuks" või "külmus koduteel". See oli lausa plahvatuslik ja kole nähtus. Lihtne statistika näitab: nendesse kohtadesse, kus aeti rohkem piiritust, rännati rohkem sisse, aga rahvaarv ei suurenenud. See oli kompensatsiooniränne mahakõngenute asemele. Nii et ärge siis ajalugu ka iga augu ette toppige! Samas ei taha ma kahtluse alla seada seda, et Eesti majandus võiks areneda. Aga seda täna siin ka räägiti. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Villu Reiljani, Karel Rüütli, Ester Tuiksoo, Tarmo Männi, Jaanus Marrandi ja Mai Treiali 5. mail s.a esitatud arupärimine Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori õigusvastase vallandamise kohta. Palun, Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Meie arupärimine on ajendatud asjaolust, et selle aasta aprillis ennistas Tallinna Ringkonnakohus ametisse Põllumajandusministeeriumile alluva Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori Mart Mäekeri, kes oli sunnitud aasta ja kaks kuud tööst eemal olema. Kohus tühistas põllumajandusministri käskkirja, millega Mäeker töölt vabastati. Seoses sellega mõistis kohus ministeeriumilt välja töölt eemaloleku eest töötasu ligi pool miljonit krooni ja menetluskulud 42 000 krooni. Sellest kuulus kohtuotsuse kohaselt viivitamatult väljamaksmisele kahe kuu palk ehk ligi 70 000 krooni.
Enne töölt vallandamist oli põllumajandusminister määranud Mäekerile distsiplinaarkaristuse ja viinud ta üle madalama palgaga ametikohale. Kohus on ka selle otsuse ebaseaduslikuks tunnistanud. Samuti algatati ministri initsiatiivil Mäekeri suhtes kriminaalasi põhjusel, et Taimetoodangu Inspektsioon kinkis lasteaiale kolm arvutit. Prokuratuur ei leidnud selleski tegevuses midagi kriminaalset ja uurimine lihtsalt lõpetati.
Nii saab öelda, et Põllumajandusministeerium on korduvalt, vähemalt kolmel korral, süüdistanud talle alluva Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektorit alusetult seadusrikkumistes, mis tegelikult pole aset leidnud. Ajakirjandusele on aga antud teada, ka põllumajandusminister on teatanud, et temal ei ole isiklikult midagi peadirektori vastu ega anna talle mingisugust põhjust karistamiseks ega vallandamiseks ka peadirektori erakondlik kuuluvus. Samas, kui me vaatame varasemaid sündmusi Põllumajandusministeeriumis, siis me näeme, et tegelikult on varemgi põllumajandusministri käitumise puhul olnud teatud isikute ja teatud teguviiside suhtes ilmselgeid poliitilisi motiive.
Kui me vaatame avaliku teenistuse seaduse § 36¹, siis selle järgi peavad riigi‑ ja kohaliku omavalitsuse ametiasutused tagama isikute kaitse diskrimineerimise eest ning järgima võrdse kohtlemise põhimõtet vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Keelatud on teenistuja diskrimineerimine muu hulgas veendumuste ja sotsiaalse seisundi tõttu. Võrdse kohtlemise seaduse § 2 kohaselt on keelatud isikute ametialane ja tööalane diskrimineerimine nende veendumuste tõttu, muu hulgas korralduste andmisel, töötasustamisel ja ametist vabastamisel. Praegusel juhul on põllumajandusministri tegevuses ja käitumises talle alluva inspektsiooni juhi suhtes meie hinnangul ilmselgelt olemas võrdse kohtlemise seaduse rikkumise tunnused. Kui tegemist on tahtliku diskrimineerimisega, siis on see karistatav tegevus. Kui diskrimineerimine on toime pandud teadmatusest ja seaduse mittetundmise tõttu, ka siis tekib küsimus ministri poliitilisest vastutusest ja arusaamisest Eesti õigusruumist.
Sõltumata põllumajandusministri otsuste poliitilistest tagamaadest, nende olemasolust või nende puudumisest, on tehtud otsused tekitanud inspektsiooni peadirektori ebaseadusliku vallandamise tõttu riigile üle 600 000 krooni kahju, mis vajab ju kuskilt hüvitamist. Arupärijatel tekkisid seetõttu mitmed küsimused. Neid on siin tervelt kuus. Ma neid ette lugema ei hakka. Nad puudutavad nii tekitatud kahju kompenseerimist kui ka põllumajandusministri poliitilist vastutust. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Palun kõnetooli põllumajandusministri!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud juhataja! Tänan arupärijaid esitatud küsimuste eest ja püüan neile vastata, kuigi kohtulikud vaidlused nendes küsimustes ei ole tänaseks veel mitte lõppenud.
Esimene küsimus: "Kuidas Te ise hindate oma käitumist ja tegusid Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori ebaseaduslikul karistamisel, ebaseaduslikul vallandamisel ning alusetul varguses süüdistamisel?" Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektorit karistati 3. detsembril 2007. aastal distsiplinaarkorras üleviimisega kahe astme võrra madalamale palgaastmele üheks aastaks. Selle karistuse alus oli teenistuslikus järelevalves tuvastatud fakt, et Mart Mäeker ei loonud Taimetoodangu Inspektsiooni juhtimisel töökorraldust, mis oleks tõkestanud korruptsiooni ja taganud objektiivsuse põhimõtte järgimist alluvate ametnike poolt läbiviidavates järelevalvemenetlustes. Sisuliselt peeti järelevalvet lähisugulaste abikaasade üle. Kuigi see nõue tulenes otseselt korruptsioonivastase seaduse §‑st 6, ei võtnud Mart Mäeker kohustust täitmiseks ka siis, kui sellele tema tähelepanu juhiti, seades nii kahtluse alla inspektsiooni töötulemuste usaldatavuse tervikuna. Asjaolu, et kohus karistuse tühistas, ei muuda Mart Mäekeri õigusrikkumist olematuks, sest karistamise otsuse tühistamise põhjus oli menetlustähtaja ületamine ehk formaalne õiguslik põhjus. Kohus ei andnud õigusrikkumisele sisulist hinnangut. Siinkohal pean märkima, et esimese ja teise astme kohus on erineval seisukohal küsimuses, millisest päevast peab ühekuulist karistamistähtaega arvestama. Minu arust vääriks kaalumist vastava normi täpsustamine Riigikogu poolt, sest avalikus teenistuses ilmnevad alluvate rikkumised valdavalt just teenistusliku järelevalve tulemuste põhjal. Mart Mäeker vabastati teenistusest põhjusel, et ta määras endale ebaseaduslikult tulemustasu summas 30 173 krooni ja maksis oma õigusabi eest riigieelarve vahenditest 10 738 krooni. Selles kohtuvaidluses, kus Mart Mäeker nõudis oma ametisse ennistamist ja Põllumajandusministeerium nõudis tekitatud kahju hüvitamist, otsustas esimese astme kohus, et Põllumajandusministeerium toimis teenistusest vabastamisel õigesti, ja rahuldas nõuded Mart Mäekeri vastu, ringkonnakohus tegi aga samas vaidluses vastupidise otsuse. Selles vaidluses jääb lõppsõna Riigikohtule. Mis puudutab Mart Mäekeri poolt ära viidud arvuteid, siis pöördus politseisse avaldusega Taimetoodangu Inspektsioon ise, mitte põllumajandusminister. Politseisse pöördumise tingis asjaolu, et Mart Mäeker lasi arvutid tõsta oma autosse ja sõitis nendega minema. Kuhu ta läks ja mida ta nendega tegi, ei ole teada. Käsitletud omastamise asi jäi õiguskaitseorgani poolt menetlemata, sest arvutid olid amortiseerunud ehk nende jääkväärtus oli null. Seda silmas pidades on Riigikogul uue riigivaraseaduse eelnõu menetlemisel võimalus tõhustada riigivara kaitset ametnike võimalike kuritarvituste vastu.
Teine küsimus: "Kas Te olete vabandanud oma tegude pärast kannatanu ees või on teil kavas seda mingil ajal edaspidi teha?" Eelkäsitletu taustal ei ole selleks põhjust ja minu esimese küsimuse vastuses sisaldub vastus ka sellele küsimusele.
Kolmas küsimus: "Kas ja kuidas ning millal te kavatsete hüvitada riigile oma tegevusega tekitatud ligi 600 000 krooni suuruse kahjusumma?" Leian, et ei ole oma tegevusega riigile kahju tekitanud. Seoses Mart Mäekeri teenistusest vabastamisega ei ole täiendavalt teenistusse võetud ühtegi uut ametnikku. Neid kohustusi täitis kohtuvaidluste ajal ministeeriumi taimetervise osakonna juhataja, keda omakorda asendati osakonnasiseselt. Võin kinnitada, et Mart Mäekeri teenistusest vabastamisega hoiti ära kahju tekkimine riigile, sest selle aja jooksul suudeti kõrvaldada puudused inspektsiooni juhtimisel ja asutuse tööd parendada. Kui rääkida otseselt rahasummadest, siis välditi inspektsiooni palgafondist 200 000 krooni suuruse summa ebaotstarbekat kasutamist, mida Mart Mäeker tahtis enda koostatud esildise ja selle alusel tehtud käskkirja järgi maksta oma suva järgi valitud teenistujatele juba 2008. aasta alguses. Seoses Mart Mäekeri vabastamisega jäi see käskkiri realiseerimata ja riigile säästeti 200 000 krooni.
Neljas küsimus: "Kui Te seda kahju omast taskust kinni ei maksa, siis milliste eelarvekulude arvel see välja makstakse? Kas see tähendab, et ministeeriumi eelarve oli juba ette koostatud vastava varuga?" Nagu öeldud, lisakulu ei tekkinud. See oleks võinud tekkida siis, kui vahepeal oleks võetud teenistusse uus peadirektor, kes tuleks seoses Mart Mäekeri ametisse ennistamisega vabastada. Vaidlustega kaasneb kahtlemata kohtukulu, kuid kohtukulu kaetakse ministeeriumi eelarvest tavapäraselt, mingit spetsiaalset varu ei ole. Võimaluse otsuseid kohtus vaidlustada tagab õigusriigis võimude lahususe põhimõte. Nii pole kohane järeldada, et õigusvaidluse kulud võrduvad automaatselt tekitatud kahjuga. Seda eriti olukorras, kus ka eri astme kohtud on eri meelt.
Viies küsimus: "Miks Te ei pea õigeks võtta oma diskrimineeriva iseloomuga tegude ja tekitatud kahju eest poliitilist vastutust ja tagasi astuda?" Mart Mäeker sai distsiplinaarkaristused õigusrikkumise eest, mitte erakondliku kuuluvuse järgi, nagu arupärijad väidavad ja kahtlustavad. Seda enam, et mul on raske määratleda härra Mäekeri erakondlikku kuuluvust. Kohtuvaidluste alguse ajal oli ta Rahvaliidu liige, tänaseks on temast saanud Keskerakonna liige. Tulevikus on tal vaba voli astuda ükskõik millise erakonna liikmeks või asutada endale sobiv erakond. Põllumajandusministeerium selles suhtes mingisuguseid sanktsioone ei rakenda ega pole kunagi seda oma tegevuse aluseks võtnud.
Kuues küsimus: "Kas Teil on toimunu teemal olnud jutuajamine peaministriga ja kas peaminister A. Ansip on nõudnud Teilt kahju hüvitamist või tagasiastumist?" Ei ole.
Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud põllumajandusminister! Teile on küsimusi. Esimene küsimus, kolleeg Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvasin, et te olete mõnest asjast aru saanud, aga selgub, et ei ole. No kui läheb teravaks, siis läheb teravaks. Kui rääkida palgamaksmisest, siis eks neid on teisi ka, kes iseendale palka on määranud. Neid probleeme on teatavasti teil ministeeriumis olnud. Aga see selleks. Te ütlesite, et kohtukulud on tasutud. Nende seas on kindlasti õigusabikulud. Pärast teise astme otsust peab need ilmselt kinni maksma. Kui suures summas olete te siis praegu, sellel raskel ajal, Mäekerile neid riigikassast hüvitanud?

Nagu vastuses arupärimisele juba oli mainitud, hüvitas Mart Mäeker suure osa endale ise, makstes Taimetoodangu Inspektsiooni eelarvest kinni õiguskulusid. See oli ka üks põhjus, miks Mart Mäekerile distsiplinaarkaristus määrati ja hiljem ta ametist vabastati. Aga mis puudutab seda, et Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas on ka varem olnud inimesi, kes iseendale töötasu maksavad, siis kõigil juhtudel, kui selline asi on tuvastatud (neid on tõepoolest olnud haruharva ja üksikuid), on need inimesed alati ka selle töötasu tagasi maksnud. Mart Mäeker on siin erand, tema sellest keeldus. Sellest tulenevalt tuli ka vaevarikas ja pikk kohtutee ette võtta.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on seotud endale palga maksmisega. Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektor on üsna kõrge ametiisik. Mõnda aega tagasi määrasite ka teie ise endale preemia, vähemalt nii käis see ajakirjandusest läbi. Ma täpselt neid nüansse ei jälginud. Kas te ei näe siin niisuguste kõrgete ametiisikute puhul, nagu on inspektsiooni või ameti peadirektor, analoogiat teie enda juhtumiga või ehk kirjeldaksite täpsemalt seda, et sellised asjad võivad juhtuda n‑ö tahtmatult, nimekirjadega seoses jne? Ehk te võrdleksite neid kahte juhtumit.

Aitäh küsimuse eest! Jah, põhjusi võib olla erinevaid, tahtlikke ja tahtmatuid. Mina olen selle töötasu tagasi maksnud, Mart Mäeker ei ole sentigi tagasi maksnud. See on oluline erinevus.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma toon välja ühe erinevuse. Teie maksite, jah, küll töötasu tagasi, aga Mart Mäekerile te seda võimalust lihtsalt ei andnud. Minu küsimus ongi: miks te temale seda võimalust ei andnud?

Aitäh! Mart Mäekeril oli see võimalus olemas, ta ei soovinud seda kasutada. Analoogseid juhtumeid on ka teistes ministeeriumides olnud. Kui teie olite siseminister, ka siis maksti ministrile sellist lisatasu ministri korralduse alusel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra põllumajandusminister! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me oleme saanud arupärimistega ühele poole.

Head kolleegid! Kes soovib esineda vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki? Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.20.