Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon on seda dokumenti väga põhjalikult arutanud. Esimene küsimus, mis selle dokumendiga ka majanduskomisjoni jaoks seondus, oli see (ilmselt ka väga paljude teiste arengukavadega seonduvalt), millised on üldse Riigikogu võimalused arengukavas juba valitsuse poolt kirjapandut mõjutada. Ilmselt mõjutab see väga paljuski eelnõu menetlemise sisukust, sest kui see on dokument, mille puhul on Riigikogul võimalus ainult kas võtta või jätta, siis ta sellisel tasemel süvenemist ei eeldaks või ei nõuaks. Majanduskomisjon käsitles oma istungil seda teemat ja lõi ühe mehhanismi, kuidas Riigikogu liikmetel, fraktsioonidel ja komisjonidel oleks võimalik ka sisuliselt selle dokumendi menetlemisel osaleda. Tõesti, me seda dokumenti kui sellist avada ei saa, aga me saame teha muudatusettepanekuid otsuse eelnõu juurde. Sisuliselt asus majanduskomisjon seisukohale, et põhimõtteliselt võiks sellele dokumendile läheneda selliselt, et kui Riigikogu täiskogu kinnitab selle, siis võiks ta koos kinnitamisega teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku (juhul kui neid ettepanekuid on ja kui, kolleegid, meil siin koos tekib mingeid ideid, kuidas seda dokumenti paremaks teha) viia need otsuse eelnõusse lisatud muudatused arengukavasse sisse. Nagu ma ka varem seda arengukava oodates siin Riigikogu täiskogu istungil olen öelnud, kõik head ideed selle arengukava täiustamiseks on teretulnud ja see mehhanism, kuidas seda dokumenti täiendada, on ka täiesti olemas. Kolleegide nimel majanduskomisjonist võin kinnitada, et meil põhimõtteliselt on valmisolek ja tahe kõiki häid mõtteid, mis sobivad sellesse pikka plaani, ka siia sisse viia.
Ilmselt on üks küsimus, mis väärib siin täiskogu ees äramärkimist, see, et kui me oleme ka viimasel aastal päris palju rääkinud sellest, et Riigikogu peaks oluliselt rohkem tegelema strateegiliste arengudokumentide menetlemisega, siis energiamajanduse riiklik arengukava on kindlasti üks selliseid võtmedokumente, arvestades juba kas või selle investeeringu mahtu, mis on siin välja toodud, ca 30 miljardit krooni 20 aasta jooksul. See on üsna arvestatav summa ka näiteks Eesti sisemajanduse kogutoodangut arvestades. See tähendab seda, et kui me tahame, et sellised strateegilised arengukavad oleksid ka Riigikogu tööinstrument, mitte ainult valitsuse tööinstrument, siis me peame mõtlema sellele, kuidas Riigikogu kodu- ja töökorda selliselt muuta, et ikkagi oleks alatistel komisjonidel, fraktsioonidel ja Riigikogu liikmetel võimalik nendele strateegilistele dokumentidele sisuliselt ligi pääseda. Ilma selleta ei ole sellel tööl mõtet ja ilma selleta kujuneb ilmselt ka see deklaratsioon, et me tegeleme siin strateegilise planeerimisega, strateegiliste arengukavade sisulise menetlemisega ja selle kaudu riigi pikemaajalise visiooni kujundamisega, üsna sisutühjaks. Aga praegu me oleme ühe mehhanismi leidnud, see toimub otsuse eelnõu täiendamise teel, sel teel, et me teeme Vabariigi Valitsusele vajaduse korral ettepanekuid. Ma arvan, et iseenesest arutelukohti siin dokumendis on.
Dokument on hea. Me algatajatega komisjonis rääkisime ja algatajad on seda meelt, et nii nagu iga strateegiline dokument on see elav dokument. Ja nii nagu see poolteise aasta jooksul eri foorumite kaudu Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel on siia saali jõudnud, täpselt samamoodi peaks ta ka edasi minema. Siis, kui see dokument esitati Riigikogule või Vabariigi Valitsusele, oli meil üks teadmine. Juba mitmes punktis on täna meie teadmised pikaajalise elu kavandamisel energeetikamajanduses oluliselt täienenud.
Et kõike seda välja vedada, on majanduskomisjon enne esimest lugemist teinud viis sisulist arutelu koos huvipooltega. On kohtutud nii Konkurentsiameti kui ka põhivõrgu inimestega, on kohtutud tarbijakaitsega tegelevate inimestega. On räägitud turust ja tarbijate võimalustest nii täna kui ka tulevikus saada mõistliku hinnaga nii sooja, elektrit kui ka gaasi. On kohtutud alternatiivsete ehk taastuvate energiakandjate põhiselt elektrit ja sooja genereerivate huvipooltega, s.t nii tuule‑ kui ka kombineeritud ehk kombijaamade esindajatega. See töö on olnud päris pikk ja põhjalik.
Ma tahan, kolleegid, lihtsalt markeerida teile mõtlemiseks nende protokollide põhiselt, mis on nende kohtumiste põhjal sellised mõttekohad, kus eri osapooltel ei ole ühtset seisukohta või kindlust, kuidas täpselt edasi minna. On olemas selline kindel suund – 2020, aga milline on see konkreetne tegevus, selles veel lõplikku kindlust ei ole.
Esiteks, kõigi nende kohtumiste läbiv teema oli muidugi turu ja turu toimimisega seonduv ehk see, kuidas sisuliselt tekitada konkurentsi, seda nii kaugkütte, elektri kui ka soojamajanduse puhul. Siin on üks pool kindlasti n‑ö loomulike monopolide ja võimalike loomulike monopolide tükeldamine. Arengukavas on ka sees, et aastaks 2010 tuleks Eesti Energiast põhivõrk kui tururegulaator välja tõsta. On ilmselt kõigi turuosaliste, aga ma arvan, et ka riigi huvi, et see nii juhtuks, et tõesti see saaks teoks, hoolimata nendest kahtlustest, mida me ka jätkuvalt kuuleme, et võib-olla teatud Eesti Energia finantskohustuste, võlakirjade põhiselt ei ole seda mõistlik praegu teha. Ma arvan, et need asjad tuleb ära lahendada. See oli ka turuosaliste ühine arusaam, et need asjad tuleb lahendada ära selliselt, et seda oleks võimalik teha. Siiski oli üsna palju seda kriitikat, et Eesti Energia kui praegu ka põhivõrgu omanik kasutab oma omandi struktuuri ära selleks, et muuta teiste tootjate turule pääs keerulisemaks. See ei ole lähenemine, mis peaks olema riigile vastuvõetav.
Tõusetus ka turu avamisega seotud teema. 35% turgu on justkui formaalselt avatud, sisuliselt mitte.
Teine väga oluline märksõna, mis eelkõige põhivõrgu poolt üles tõsteti, oli ühenduste küsimus, see, et meil oleks tingimustes, kus ka meie enda investeeringud võivad venida, piisavas mahus ühendusi, vähemalt näiteks 1000 megavatti koos Estlink 2‑ga, et varustuskindlus ka tulevikus tagada, et tõesti ühenduste pool oleks üheselt korras.
Peale elektri olid kõne all ka gaas ja kaugküte. Me teame kõik, et hinnad on sisendite hindade muutuse tõttu üsna paindlikud ülespoole liikumise suhtes, aga mitte nii paindlikud allapoole liikumise suhtes, kui sisendite hinnad muutuvad. Kuidas loomulikke monopole ohjeldada, et tarbijad ei maksaks tootjatele või toodet vahendavatele ettevõtetele liigset kasumit kinni? Ilmselt siin juba maagaasiseaduse ja kaugkütteseaduse muudatuse kaudu tuleb majanduskomisjonist lähiajal teie ette üks hinnaregulatsioon, kuidas teha gaasi hind ja selle kujundamine läbipaistvamaks ning sisuliselt määrata marginaal, mis võiks justkui ka tarbija jaoks maagaasi pikas vaates odavamaks teha.
Kindlasti on põlevkivi kõrval olulised kõigi teiste energiakandjate bilanssi toomisega seonduvad küsimused. Kui praegu on põhivõrgule esitatud umbes 4400 megavati ulatuses taotlusi tuulikute lülitamiseks bilanssi, siis kus on see reaalne piir, kust tuleb tegelikult kogu süsteemi jaoks n-ö n – 1 loogika ehk kust tuleb kogu see backup või n-ö elektri genereerimise tagavaravõimekus? Kes sellesse peab investeerima? Kas sellesse peab investeerima põhivõrk või näiteks need, kes pakuvad bilanssi vastavaid võimsusi? Loomulikult, kui ka sellesama arengukava keskkonnamõju hinnangu põhiselt on pakutud välja n‑ö üks minimaalse täiskuluga variant, siis selleks, et katta Eesti elektrivajadus ka tippkoormuse ajal, on vaja umbes 30 miljardit krooni investeeringuid. Kas keegi on reaalselt valmis hakkama nendesse elektri genereerimise võimsustesse investeerima? Siin on ilmselt küsimus, mida majanduskomisjon ka arutas ja millele minister andis ühese vastuse algataja poole pealt, et meil peavad endal Eestis olema võimsused tagavaravõimsustena olemas.
Majanduskomisjon arutas seda teemat koos turuosalistega. Loomulikult, mingit kindlat seisukohta ei ole. Küsimus on selles, et kui me investeerime näiteks põlevkivisse ja põlevkivi tootmisesse, kes siis avatud turu tingimustes selle investeeringu kinni maksab, arvestades, et ilmselt ka Põhjamaades jääb võimsusi pigem üle. Seda eriti praeguses majanduskriisis, mis võib sealgi majandusstruktuuri muuta. Kuidas arvestada seal tehtud investeeringuid tingimustes, kus näiteks uued rajatavad plokid suurema osa ajast ei ole turupõhise hinnaga võrku lülitatud? Kui see investeering läheb kuidagi hinda sisse või riik maksab selle riigiabi kaudu kinni, kas see on pikas vaates ikkagi mõistlik? Seesama omatootmise ja impordi küsimus on kindlasti üks oluline küsimus, mida tuleb veel edasi arutada.
Probleeme nendesamade kateldega seoses, mis eelkõige koostootjad tõstatasid majanduskomisjoniga kohtudes, on muidugi eelnevalt ministrile küsimusi esitades veidi lahatud. See on kogu see taastuvenergia ja biokütuste pool. Siin on küsimus, kas ikkagi tõsta sedasama rohelise energia dotatsiooni tootmisseadmete puhul üle 100 megavati, kas see on otstarbekas. See on eelkõige seotud just puiduhakke võimaliku kasutamisega Narva kateldes. Kas see peaks olema rohelise energia dotatsiooniga kaetud? Paljud kolleegid küsisid ka majanduskomisjonis, et kui praegu eelkõige tuulikud sisuliselt dotatsioonipõhise energia ekspordivad turuhinnaga Eestist välja, kas sisuliselt peaks Eesti maksumaksja sellele peale maksma, eriti tingimustes, kus taotlusi võimsuste installeerimiseks on esitatud 4400 megavati ulatuses. Pakkumist selliste võimsuste installeerimiseks on oluliselt rohkem, kui tegelikult bilanss suudab vastu võtta, meie prognoositav võimsusevajadus aastal 2016 on üldse ainult 1800 megavatti. Võib-olla see asi toetuks hoopis ainult turupõhisele loogikale ja me ei peakski midagi peale maksma.
Kindlasti olid jutuks küsimused, mis seonduvad keskkonnaga. On ju ka valitsusel laua peal seesama keskkonnatasude edasine kontseptsioon. Mis ikkagi saab, kui me võtame energeetika arengukava, kõigist nendest veetasudest, välisõhuheitmetasudest, jäätmete ladestamisest? Üks väga konkreetne küsimus, mida on ka majanduskomisjonis küsitud, on seesama põlevkivituha ladestamise küsimus, mis on vaja juba sel aastal ära lahendada.
Nii et neid küsimusi on, mida majanduskomisjon selle arengukavaga, mis on hästi koostatud, kaasnevalt siiski nägi või mis on jätkuvalt laua peal või mis on jätkuvalt turuosalistele ja ilmselt väga paljudele teistelegi segased. Mis tegelikult saab: kust meie elekter tuleb? Jah, eelkõige: kust tuleb elekter? Riigikogul ja meil kõigil on ilmselt piisavalt põhjust ja piisavalt võimalusi anda oma panus selle dokumendi selgemaks tegemisse ning lahenduste leidmisse ja valikute tegemisse siin Riigikogus. Aitäh!