Austatud Riigikogu, tere päevast! Austatud valitsusliikmed ja külalised! Alustame 6. mai infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 Riigikogu liiget, puudub 63.
Head ametikaaslased! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: minister Urve Palo, haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Asume esimese küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Karel Rüütli. Sellele vastab valitsusliige Tõnis Lukas. Teema on ligipääs haridusele. Head ametikaaslased! Juhataja lubab selle küsimuse juures kolm kohapeal registreeritud küsimust. Karel Rüütli, palun!
Austatud eesistuja! Hea minister! Eelmisel nädalal Belgias toimunud Euroopa haridusministrite kohtumisel, kus osalesite ka teie, otsustati seada eesmärgiks, et aastaks 2020 veedaks 20% Euroopa üliõpilastest mingi osa õppeajast välisriigis. Te olete selles osas skepsist ja vastumeelsust väljendanud ning nimetanud niisugust noorte välismaal õppimist ajude äravooluks. Kas te soovite seada Eesti noortele piiranguid välismaal õppimiseks? Kui mitte, siis milliseid meetmeid kavatseb valitsus rakendada Belgias püstitatud välisõppes osalemise eesmärgi täitmiseks?
Austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Ma arvan, et kõrghariduse orgaaniline osa on veeta semester või kaks mõnes välisriigi ülikoolis. Ka välismaale kraadiõppesse minek on täiesti normaalne. Küll olen ma kutsunud Eesti gümnaasiumi ja kutsekooli lõpetajaid üles alustama kõrgharidusõpinguid Eestis. Minu arvates on see eestikeelse kõrgharidusruumi hoidmise seisukohalt väga oluline. Aga selliaastate veetmine kuskil mujal või hiljem vahetusüliõpilasena äraminek on kahtlemata tunnustust vääriv.
Eesti seisukoht selles küsimuses muuseas võeti arvesse. Nimelt seisime me selle eest, et teksti muudetaks. Algses tekstis oli, et iga riik peab saavutama 20%-lise mobiilsuse, st oma üliõpilaste mujal õppimise aastaks 2020. Muudatusettepanek, mille kasuks ma sõna võtsin ja mida ka arvesse võeti, pani ette seada eesmärgiks üldine mobiilsuse näitaja: Euroopa Liidu riikides on see 20% ja see nõue ei asetu igale riigile eraldi. Nii et seda kohustust me Eestile tõesti ei võtnud. Kuna kogu foorum aktsepteeris meie seisukohta, siis oli see ilmselt tark positsioon. Nii et jah, noored alustagu õpinguid Eestis, aga üldiselt on kõrghariduse omandamisel kogemuste ringlus ja teadlaste vahetus kindlasti väga hea.
Karel Rüütlil on ka täpsustavaid küsimusi. Esimene küsimus, Karel Rüütli, palun!
Eilse Päevalehe andmetel ei kavatse ülikoolid seoses keerulise majandusseisu ja inimeste toimetulekuraskustega sel aastal õppemaksu tõsta, mis on iseenesest igati hea uudis tudengitele ja nende peredele. Aga kas Haridus- ja Teadusministeerium on kaalunud omapoolseid meetmeid, mida teha selleks, et toimetulekuraskustesse sattunud tudengid ei peaks õpinguid katkestama, vaid saaksid edasi õppida?
Aitäh hea küsimuse eest! Jah, kahtlemata on Eestis tarvis mõelda sellele, et suureneks tugi üliõpilaste õpingute sotsiaalsetele garantiidele. On ju ka rahvusvahelises võrdluses selgelt teada, et riiklikud, munitsipaal- või ükskõik millised eelarvelised toetused Eesti üliõpilastele ei ole osakaalult nii suured kui paljudes teistes riikides. Õppetoetuste süsteemi muutmine eesmärgipäraseks – et oleks tõepoolest tegemist toetustega, mis annaks võimaluse õppida, mitte pelgalt stipendiumisüsteemiga nagu praegu – on asjakohane. Ma arvan, et seda oleks tarvis teha. Kaugemas perspektiivis me tegeleme sellega, et süsteemi asjakohasemaks muuta. Tänavu me aga selle aasta lisaeelarve kaudu, mida te siin varsti ilmselt menetlema hakkate, tõenäoliselt lisavahendeid üliõpilastoetusteks ja stipendiumideks eraldada ei saa.
Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus, palun!
Hea minister! Eilne Postimees avaldas ettepanekud, mis valitsus sai seoses eelarvepositsiooni parandamisega. Sellest tekstist võis lugeda üht äärmiselt kummalist ettepanekut. Nimelt on tehtud ettepanek kõrgharidus tasuliseks muuta või suurendada tasulise kõrghariduse osakaalu. Kas tõesti kavatseb valitsus liikuda tasulise kõrghariduse suunas?
Aitäh väga hea küsimuse eest! Jah, Rahandusministeerium on teinud muude ettepanekute hulgas ka selle ettepaneku. Selle ettepaneku lahtikirjutus aga on nii lihtsustav, et ma ei pea asjakohaseks sellel pikemalt peatuda. Haridusministeerium ei ole nendes debattides osalenud.
Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Maret Merisaar, palun!
Lugupeetud härra minister! Miks ei ole Soomes veel eesti kooli? Ainult eesti keele tundidest on vähe, et Eesti-meelsust kujundada.
Täna on ohtralt väga häid küsimusi, kaasa arvatud see. Eesti kool on olnud paar viimast aastat Soome ja Eesti suhetes väga tõsine teema. Ka Helsingi linnavalitsusega on seda puudutatud mitmel tasandil. 15. mail on Tartus visiidil Soome haridusminister ja me räägime temaga ka eestikeelsest haridusest Soomes ja soomekeelsest haridusest Eestis. Me oleme saatkonna abiga viinud läbi küsitluse eesti perekondade arvamuse teadasaamiseks: kas võiks olla täiesti eraldi eestikeelne kool Helsingis või siis eesti osakond, eesti keele ja kultuuri õppimise võimalus mõnes Soome tavakoolis. Enamik toetas teist varianti. Seepärast me ei ole tõepoolest puhta Eesti kooli organiseerimise peale Helsingis läinud. Aga mul on hea meel, et viimaste läbirääkimiste tulemusena on nüüdseks Helsingi piirkonnas kaks kooli, kus õpitakse süvendatult eesti keelt. Me liigume selles suunas, et võimalikult paljudele eesti lastele, kes seda soovivad, anda võimalus Soomes eesti keelt õppida.
Jaanus Marrandi, palun!
Lugupeetud härra minister! Haridusele ligipääsu mõjutab kahtlemata uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Selle seaduse arutluse eri etappides on kõlanud üsna erinevaid seisukohti, muu hulgas ka mõte, et gümnaasiumid võiksid olla riiklikud gümnaasiumid, mitte omavalitsuse omandis olevad koolid. Sellel mõttel on kahtlemata jumet, just nimelt põhjusel, et väga raske on tõsiseid haridusümberkorraldusi teha, kui haldusreform on tegemata ning eri omavalitsusüksuste huvid põrkuvad. Nii jäävad venima ka põhikooli ja gümnaasiumi ümberkorraldused ning kokkuvõttes kannatab ligipääs haridusele, kannatab hariduse kvaliteet. Minu küsimus on: missugune on teie seisukoht riiklike gümnaasiumide osas?
Aitäh! Riigil on oma gümnaasiumid. Need on kas siis regionaalselt või konkreetselt valdkonniti põhjendatud: Nõo, Noarootsi, Tallinna Muusikakeskkool. Ja uuest õppeaastast peale on olemas ka Narvas riiklik gümnaasium, kus õppekeeleks on eesti keel ja kus põhiosas käivad vene perekondadest pärit lapsed. Nii et teine eestikeelne gümnaasium Narva Eesti Gümnaasiumi kõrvale, ja see on riigikool. Seega, riigigümnaasiumid ei ole välistatud.
Ma võtan tõsiselt arutelu selle ümber, et viia teise tasandi haridus ühtsesse süsteemi ja välistada edaspidi niisugune kutsehariduse ja gümnaasiumihariduse konkureerimine, nagu praegu toimub, eelkõige võidujooksus raha pärast. Sellel on oma küllalt loogiline alus. Kuidas me siin Riigikogus kokkuleppele saame, on raske ütelda, sest osa Riigikogu liikmeid minu teada arvab, et hariduskorralduses ei tohiks omavalitsuste roll väheneda. Kui gümnaasiumid riigistatakse, vähendab see kindlasti omavalitsuste rolli. Aga ma arvan, et seda ideed tasuks kaaluda, ma ei põlgaks seda debatti ära. Meie kompromiss väljapakutud seadusmuudatuses on välja käidud eesmärgiga, et õppekvaliteet oleks igal pool maksimaalsel tasemel. Seepärast võiks moodustada halduspiirkonnad, nii et piirkonna omavalitsused osaleksid selles valdkonnas halduslepingute alusel. Esimest korda sünniks koostöö omavalitsuste vahel. Üldiselt ma toetan printsiipi, et gümnaasiumi korraldamine ei peaks olema ainult ühe omavalitsuse teha.
Mailis Reps, palun!
Hea minister! Ligipääsu haridusele mõjutab ilmselgelt transport. Praeguses olukorras on kärped mõjutanud võib-olla kõige rohkem kohaliku omavalitsuse hakkamasaamist, väga suur osa kaasnenud sotsiaalsest probleemist langeb omavalitsuste õlgadele. Esimesena tullakse abi küsima ju omavalitsuselt. Väga mitmed väiksemad omavalitsused on juba pöördunud Riigikogu liikmete poole – ning ma usun, et ka teie poole – murega, et õpilastransport käib neile selgelt üle jõu. On pakutud ja palutud erinevaid lahendusi, seda ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemise käigus. On palutud, et kui me teeme muudatusi, siis peaksime kindlasti arvestama ka transporti. Millised on teie arvates lahendused ja millised on olnud debatid, kus teie olete osalenud?
Aitäh väga hea küsimuse eest! Tõepoolest, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alus on põhihariduse ja sinna sisse kuuluvate algkooliklasside võimaldamine, seejuures võimalikult laia võrguna. Nii et sellest seadusest lähtuvalt ei tohiks täiendavat transporti põhikooli õpilastel vaja olla, sest me püüame toetada põhikoolide allesjäämist piirkondades.
Mis puutub sellesse, et tõenäoliselt paljudes kohtades õpilaste vähesuse tõttu gümnaasiumiosad kaovad, siis nagu ma juba ütlesin, gümnaasiumipiirkondade loomine ja omavalitsuste kokkulepped peaksid tagama, et sõlmitavates halduslepingutes on kirjas ka transpordiküsimuste lahendus. Mitte ainult koolimaja ühine haldamine piirkonna omavalitsuste poolt, vaid ka transpordi korraldamine, et õpilased ikka kooli jõuaksid. Sellele tuleb kindlasti mõelda ja koolivõrgu ekspertrühm, kes tegeleb iga nädal detailidega, on pidanud transpordiküsimust üheks olulisimaks probleemiks koolivõrgu korrastamisel. Haridusministeerium suhtub asjasse samamoodi. Me ei saa rääkida koolivõrgu korrastamisest, kui me ei räägi näiteks õpilaskodudest ja transpordist. Nii et suhtumine on nendes küsimustes väga mõistev ja omavalitsusi toetav. Kui riigil on võimalik toetada, võiks seda kaugemas perspektiivis ka teha. Nii palju mul fantaasiat aga ei ole, et arvata, et tänavuses eelarves transpordidotatsioonideks midagi lisada annab.
Lõpetan nüüd selle küsimuse käsitluse.
Läheme edasi teise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Mailis Reps, vastab valitsusliige Tõnis Lukas. Teema on õpetajate olukord. Head ametikaaslased, ka selle küsimuse puhul lubab juhataja kohapeal registreerida kuni kolm küsimust. Mailis Reps, palun!
Lugupeetud juhataja! Hea minister! Läheksin edasi õpetajate teemaga. Nimelt on üsna mitu riiki praeguses majandusolukorras analüüsinud, kui mitu protsenti õpetajatest jääb suure tõenäosusega töötuks. Mõni päev tagasi avaldati meie naabervabariigis Lätis prognoos, et 1. septembrist võib jääda töötuks 4000 õpetajat. Kas Haridus- ja Teadusministeerium on teinud ka Eesti koolisüsteemi kohta analüüsi ja leidnud, et eri põhjustel – on need siis kärped või miski muu – jääb meil osa õpetajaid ja teisi koolitöötajaid 1. septembrist töötuks? Kui selline analüüs on tehtud, mis see arv peaks olema?
Aitäh hea, kuid praeguses situatsioonis alusetu küsimuse eest! Lätiga meie olukorda praegu võrrelda ei saa, sest Läti astub alles samme, mis meie oleme ammu teinud. Läti kavandab õpetajate arvu vähendamist selle tõttu, et seni on neil olnud õppekavapõhine või koolipõhine finantseerimine, nüüd muudavad nad selle pearahapõhiseks. Meil kehtib pearahapõhine finantseerimine ammu. Lätis on palju väikseid koole, mida on finantseeritud lahedalt, nüüd võetakse raha omavalitsustelt ära ja tõepoolest seisab ees koolide kinnipanemise laine. Teine asi: lätlased tõstavad õpetajate normkoormuse 27 tunnini.
Meil praegu kumbagi nendest vajadustest ei ole. Meie õpetajate vajaduse vähenemine tuleneb koolivõrgust, seega otseselt sellest, kas õpilaste arv väheneb ja kui kiiresti see viib koolide või teatud kooliosade sulgemiseni. Järske murranguid meil ei ole, sel sügisel sulgevad omavalitsused ainult üksikuid koole. Nii et õpetajate vajadus riigis on ka sügisel samas suurusjärgus kui praegu. Kaugemas perspektiivis tuleb muidugi arvestada, et kui õpilaste arv ka gümnaasiumiosades väheneb, siis piirkonniti ei ole kõiki praegusi õpetajaid võib-olla vaja. Aga sinna on piisavalt aega ja saab planeerida, et kvalifitseeritud õpetajad saaksid ikka tööd. Nii et mingit drastilist pilti ma siin ei näe.
Esimene täpsustav küsimus, Mailis Reps, palun!
Seega me võime uskuda, et te olete Haridus- ja Teadusministeeriumis analüüsinud, et vaatamata kohalike omavalitsuste rahakoti kärbetele ka nendel koolis töötavatel inimestel, kes õpetajakategooriasse ei kuulu – need on sotsiaalpedagoogid, huvijuhid, psühholoogid, logopeedid –, mingeid hirmusid ei tohiks olla. Aga kas te olete kuulnud signaale, et mõned omavalitsused on palunud lasteaiaõpetajatel poole või veerand kohaga tööle hakata? Olukord on muidugi eri omavalitsustes erinev, aga kas sellised signaalid on ka haridusministeeriumisse jõudnud?
Aitäh väga hea küsimuse eest! Me teeme maakonniti koolivõrgu analüüsi kaunis detailselt ja seal on kirjas pikema aja peale ette ka vajatavate õpetajate arv – nii põhikoolides, kus on tulevikus natuke spetsiifilisemad nõuded, kvalifitseerumine mitme aine õpetajaks, kui ka gümnaasiumides. Võib öelda, et drastilist vähenemist ei paista. Maakonniti on pilt küll erinev, aga kvalifitseeritud õpetajad saavad kindlasti tööd kõigis maakondades, kas praegustes koolides või suhteliselt lähedal. Mis puutub väljaspool kooli miinimumkoosseisu pedagoogikaga tegelevate või tugistruktuurides olevate inimeste töösse, siis praegu on arutusel, kas laiendada miinimumkoosseisu ja lülitada sellesse ka näiteks psühholoogid, sotsiaalpedagoogid ja huvijuhid. Ei ole teada, mis mahtu omavalitsused praegu planeerivad nende kohtade kaotamisel. Minu arvates on oluline, et omavalitsused ei kärbiks logopeedide, psühholoogide, sotsiaaltöötajate ja huvijuhtide ülesandeid koolide juures.
Lasteaiapedagoogide mure on piirkonniti erinev. Mõnel pool ei ole majandusolukord veel tinginud palkade olulist vähenemist või kellegi palgata puhkusele saatmist, mõnel pool see on aga juhtunud. Eks me süstematiseeri seda pilti ametiühingutega koos, praegust olukorda täpselt kirjeldada on raske. Küllap aasta lõpus on pilt selge.
Teine täpsustav küsimus, Mailis Reps, palun!
Te juba mainisite täna esimesele küsimusele vastates, et teil ei ole plaanis õpetajate koormusnormi suurendada. Aga arvestades põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ettenähtud gümnaasiumipiirkondi, on selge, et üsna mitmed koolid – on tehtud erinevaid oletusi, kas pooled gümnaasiumid või veidi vähem kui pooled või veidi rohkem kui pooled – muutuvad põhikoolideks. Seega praeguste õpetajate koormus nendes koolides ei tule täis. Kas teil on plaanis õpetajate koormusnormi vähendada, et nende koormus siiski täis tuleks, või leiate, et see on normaalne, et õpetajad täiskoormuse saamiseks töötavad mitmes koolis?
Aitäh hea küsimuse eest! Ka praegu kehtivad nii põhikooli- kui gümnaasiumiõpetajate puhul teatavad diapasoonid. Riik on andnud võimaluse arvestada normkoormus suhteliselt madalana, see arvestus on tõepoolest enamasti maksimumi piiril. Nii et võib öelda, et praegu seadus lubaks normkoormust piirkondades ka alandada, aga siin on rahalised põhjused, miks seda ei ole tehtud ja miks pigem lähenetakse maksimumpiirile kui miinimumpiirile. Seadus iseenesest ei tähenda normkoormuse arvestuse muutmist.
Ma juba nimetasin, et õpetajahariduse strateegias on põhikooliõpetaja kvalifitseerumine mitme aine õpetajaks päris aktsepteeritav suund või üks oluline suund ja selle abil tuleb koormus ka täis. Muidugi nõuab see harjumist, aga selle poole me liigume ja soodustame riikliku tellimusega õpinguid, mille abil kvalifitseerutakse mitme aine õpetajaks.
Nii et minu meelest ei halvene võimalused kombineerida oma koormus täis kas ühes koolis või siis lähedastes koolides, nii nagu tehakse seda juba praegugi. Hullu midagi ei ole. Eks koolivõrk peab ikkagi arvestama õpilaste arvu ja õpilaste jaotumist: kui õpilasi on vähem, siis on paratamatult ka koole mõnevõrra vähem.
Nüüd kuni kolm kohapeal registreeritud küsimust. Rein Ratas, palun!
Hea minister! Õpetajaid on nimetatud maa soolaks ja seda nad on olnud tõepoolest läbi aegade. Ühiskonnas on õpetaja alati olnud kõrgesti hinnatud inimene, iseküsimus, kas teda on hinnanud ka riigivõim. Nõukogude ajal juhtus päris sageli, et teatud ikka jõudnud kooliõpetaja pidi minema sovhoosi seafarmi tööle, et paremat pensioni välja teenida. Milline on Eesti kooli õpetajate palgatasand praegu kõrgharidusega inimeste musterpildi töötasuga võrrelduna? Olen rääkinud.
Aitäh väga hea küsimuse eest! Eks aasta keskmise saab täpselt välja arvestada hiljem, aga kui me vaatame üldhariduskoolide õpetajaid ega arvesta haridustöötajate palgataset, mida statistikast tihti kuuleb – on ka madalama palgaga haridustöötajaid –, kui me räägime nendest õpetajatest, kelle palga alammääradega riik tegeleb, siis võib öelda, et kõige massilisem pedagoogi palgaaste on natuke alla 11 000 krooni normkoormuse pealt. Kui arvestada, et päris paljud õpetajad on ka klassijuhatajad ja saavad selle pealt lisa 10%, siis on nende palk tinglikult 1000 ja natuke rohkem krooni suurem. See selgitab, miks üldiselt on õpetajate keskmine palk, kui see aasta lõpus välja jookseb ja kui me ei arvesta seda, et mõnel pool on ka 13. palka võimaldatud, 12 000 krooni ringis. Selleks et palgatõusu mootorit luua ja et palgatõus oleks järjepidev, olen ma võidelnud selle eest, et alammäärad tõuseksid. Alammäärade normkoormuste järgi makstavate alammäärade tase on praegu nii, et pedagoogi palk on peaaegu 11 000 krooni. Vanempedagoogide ja pedagoogide-metoodikute palk on muidugi kõrgem.
Tiit Kuusmik, palun!
Lugupeetud minister! Küsimus on väga konkreetne ja lihtne: kas te toetate õpetajate atesteerimise kaotamist?
Ei, ma ei toeta õpetajate atesteerimise süsteemi kaotamist.
Marek Strandberg, palun!
Hea minister! Millal oleks võimalik täpsemalt lugeda selle mammutplaani finantsilise poole kohta? Mõtlen gümnaasiumivõrgu kokkutõmbamist ja kõike sellega kaasas käivat: õpilaskodude ja õpetajakohtade koondamist, õpetajate palku jms. Kui palju see maksma läheb ja millise ajakava ulatuses see võimalik on? Kas sellised arvutused on lõpuks ometi valmis saanud ja millal tagasihoidlikud parlamendiliikmed võiksid neid näha?
Sellel kaval on kaks poolt. Üks on see, mille võrra on praeguse koolivõrgu puhul mõttetult tehtavaid kulutusi võimalik kokku hoida, teine aga see, mida omavalitsused väga tahaksid näha: et kõik uute akende paigaldamised ja muud remondirahad oleksid sinna juurde arvestatud. Kuna me praegu ei tea, millise lisaeelarve Riigikogu ka teie osalusel heaks kiidab, ja kuna me ei saa ka hariduskulutusi täpsemalt määrata, siis võin öelda, et absoluutarvudes rehkendust selle kohta, kui palju läheks maksma normaalse koolivõrgu rajamine siis, kui me sinna sekkuksime, võrreldes sellega, kui me sinna ei sekkuks, ei ole. Kuid maakonniti on rehkendused tehtud ja ma tulen hea meelega roheliste fraktsiooni, et rääkida kooliuuendusest avatult ja täpsemalt.
Tänan! Lõpetan nüüd selle küsimuse käsitlemise.
Läheme kolmanda küsimuse juurde, mille on esitanud Arvo Sarapuu valitsusliikmele Siim Valmar Kiislerile. Teema on kohalike omavalitsuste tulubaas. Ka siin palub juhataja teil, head ametikaaslased, kohapeal esitada kolm küsimust, mitte rohkem. Arvo Sarapuu, palun!
Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud regionaalminister! Erinevate küsimuste põhjal võib järeldada, et omavalitsuste tulubaasist peaks praegu hästi palju rääkima. Tõsiasi, et inimeste sissetulek ja maksumaksjate arv kahaneb, lööb väga valusalt omavalitsuste pihta. Tööpuudus Eestis ju paisub. Rahandusministeerium on teinud rehkenduse, mille põhjal laekumine kukub umbes 10%. Aga tulumaks annab ju omavalitsuste rahakoti sisust põhiosa. Tegelikult liigub praegu omavalitsuste tulubaas sünkroonis majanduslangusega ja mitte kasvavas, vaid negatiivses suunas. Linnade Liit on prognoosinud mai- ja juunikuuks väga raske olukorra. Tahangi küsida, kas valitsus on nende kärbete taustal, kus tulubaas järjest väheneb, arutanud mingit abipaketti? Kas on midagi plaanis?
Härra minister, palun!
Mul on väga kahju, ma kuulsin ära väga hea ja põhjaliku sissejuhatuse, aga päris küsimuse lõpp jäi mul kuulmata. Aga tõepoolest, praeguseks on olukord selline, et kui me räägime üksikisiku tulumaksu laekumisest, siis omavalitsustele ülekantav summa väheneb Rahandusministeeriumi andmetel esimese nelja kuuga 5,7%. Ma ei ole teiega päris nõus, et see toimub sünkroonis majanduslangusega. Kui me vaatame erasektorit, siis erasektor on juba tunduvalt halvemas olukorras kui omavalitsused või, julgen isegi öelda, keskvalitsus. Põhjus on see, et nagu me teame, annavad tulumaksu laekumise mõjud tunda märksa hiljem ja omavalitsuse tulusid hoiab veel suhteliselt kõrgel töö kaotamisega seoses makstavatelt hüvitistelt saadav tulumaks. Aga ma nõustun teiega täielikult, et suvel läheb väga raskeks. Ennetades võib-olla täiendavaid küsimusi, ütlen ka ära, et kärbe, mis eelmise lisaeelarve vastuvõtmisel kohalike omavalitsuste tulumaksu osas tehti, kujutab endast väiksemat summat võrreldes sellega, mille võrra tulude loomulik laekumine väheneb.
Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus, palun!
Austatud minister! Tegelikult omavalitsuste liidud väga loodavad, et regionaalminister suudab omavalitsuste tulubaasiga seotud huve riigi ees kaitsta. Mu järgmine küsimus on seotud omavalitsuste eelarve aukudega, aga ka laenu võtmisega europrojektideks. Euro tulekuks on omavalitsuste laenudele piirangud peale pandud. See on justkui euro huvides. Teiste sõnadega on omavalitsused toodud selle projekti ohvriks. Kuidas teie arvates omavalitsused europrojekte rahastavad-kaasrahastavad? Kuidas vanu laene refinantseeritakse, kui omavalitsuste laenu võtmise suhtes on väga suur tõrge?
Teatavasti on niisugused eraldised seadusandlikult võimalikud. Kui omavalitsused soovivad europrojekte kaasrahastada ja võtta selleks laenu, siis nad pöörduvad Rahandusministeeriumi poole, kes vaatab iga taotluse eraldi läbi ja annab europrojektide kaasrahastamise sihiga laenu võtmiseks loa. Minu teada on see koostöö hästi sujunud. Põhjendatud taotlused on Rahandusministeeriumilt loa ka saanud.
Arvo Sarapuu, teine täpsustav küsimus, palun!
Hea minister! Ütlen repliigi korras, et omavalitsuste taotlusi on küll tagasi lükatud – mu küsimus sellega seotud oligi. Aga soovin küsida ka toimetulekuraha kohta. Eelmisel aastal eraldas riik seda omavalitsustele 81 miljonit. Praegu on toimetulekutoetuse taotlejate hulk peamiselt töötuks jäämise tõttu üsna palju kasvanud. Enamikul juhtudel on tegemist perekondadega, kus on üks kuni neli last. Ma tean, et omavalitsused on esitanud üsna palju taotlusi lisaraha saamiseks. Kui praegu on riigieelarves toimetulekutoetust ette nähtud 200 miljonit, siis millist vajadust regionaalminister prognoosib? Ja kas te valmistute midagi ette võtma, kui see vajadus on suurem?
Täpsed prognoosid peab esitama Rahandusministeerium. Neil on see kompetents ja ka ülevaade taotlustest. Aga ma viitan jällegi lisaeelarvele, kus see oli sisuliselt ainuke kulurida, mille summat tunduvalt suurendati. Valitsus tajub seda probleemi ja sinna eraldati lisaraha. Praegu on Rahandusministeerium saatnud kooskõlastusringile selle Vabariigi Valitsuse määruse muutmise eelnõu, millega toimetulekutoetuse täiendavaid summasid kohaliku omavalitsuse üksustele jaotatakse. Praeguse lisaeelarve kokkupanemise käigus pööratakse kindlasti tähelepanu ka sellele probleemile.
Ja nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Valeri Korb, palun!
Lugupeetud härra minister! Teie kolleegi rahandusminister härra Padari korraldusega vähendati kohalikele omavalitsustele ettenähtud tasandusfondi eraldiste suurust maikuus 28%. Kas te ei leia, et rahandusministri niisugused korraldused panevad kohalikud omavalitsused neile seadusega pandud ülesannete täitmisel keerulisse olukorda?
Tõepoolest on rahandusminister seadnud piirangud. Need piirangud on selles mõttes ajutised, et kui võetakse vastu uus lisaeelarve, siis need kaotavad kehtivuse. Ma loodan, et Riigikogu saab valitsuse esitatud lisaeelarve kiiresti menetletud ja muudatused vastu võetud. Olen nõus, et selliste piirangute seadmisel peab Rahandusministeerium arvestama ka kulude tsüklilisusega. Praegu on see suures osas lihtsalt matemaatiline kuude arvuga läbijagamine. Kuid seal on siiski väike lisakoefitsient. Limiit, mis rahandusminister on maikuuks eraldanud, on mõnevõrra suurem kui 1/12 aastaks eraldatust ja ka vahendid esimeseks poolaastaks on suuremad kui 50% aasta mahust. Nii et teatud varu on. Võivad muidugi tekkida täiendavad probleemid, et ka sellest reservist ei jätku. Just praegu istub koos Omavalitsusliitude Koostöökogu ja valitsuskomisjoni ühise töörühma rahandustöörühm, kes minu teada käsitleb ka küsimust, kuidas need probleemid sel juhul lahendada.
Marika Tuus, palun!
Austatud minister! Omavalitsused on praegu hädas, eriti väikesed omavalitsused. Mul oli täna jutuajamine Piirissaare vallavanemaga ja ta kurtis, et nende olukord on täbar. Nende aastaeelarve on üldse 1,2 miljonit, ent riik võttis sealt veel 200 000 ära ja maksulaekumine on vähenenud 40%. Saarel elab 92 inimest ja 15 inimest nendest käivad tööl, ülejäänud on pensionärid. Sealjuures ei ole neil apteeki – pole lubatud! –, arst käib üks kord kuus ja transport – ise teate! Neile kingiti küll praam, aga see läks enne tööle hakkamist kohe remonti. Saarel oleks hädasti puurkaevu vaja. Kas teil on kavas Piirissaare inimesi veidi aidata ja võib-olla anda olukorra päästmiseks reservfondist neile pisut raha juurde?
Palun, härra minister!
Mis puutub aitamisse, siis Piirissaarel on proportsionaalselt väga suur osa riigieelarvest täiendavalt jaotataval tasandusfondi rahal. Aga kui rääkida väikeste valdade tulubaasist, siis nagu ma juba ütlesin, jõuab selle nõrgenemise mõju omavalitsusteni alles hiljem. Ent majanduskriis jõuab ka omavalitsusteni. Ja loomulikult, mida väiksem on omavalitsusüksus, seda volatiilsem ta on, seda rängemad võivad olla muutused ühes või teises suunas. Ning Piirissaare on tõesti väga halba seisu sattunud. Üldse, kui me vaatame laiemalt, kellel on tulud kõige rohkem kukkunud, siis kipuvad eesotsas olema omavalitsused, kus on vähe elanikke ja vaid üks või mõni tööandja. Kui see üks tööandja satub raskustesse, siis on omavalitsused kohe väga suurte probleemide ees. Parim rohi selle vastu on haldusreform, nagu ma olen korduvalt kinnitanud – see maandab igal juhul riske. Kui tööandjate ja töötajate arv on suurem, siis kindlasti saab omavalitsus probleeme paremini maandada.
Toivo Tootsen, palun!
Lugupeetud härra minister! Minu käes on uudis, et Euroopa Liidu Regioonide Komitee täiskogu kiitis hiljuti heaks Tallinna Linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti ettepanekud, mis kindlustavad omavalitsuste rahalist iseseisvust ning taunivad nende eelarvete riiklikku kärpimist. Regioonide komitee kutsus liikmesriike üles vältima otseseid eelarvekärpeid kohalike omavalitsuste arvel ja tunnustas neid riike, kes on leidnud viise, kuidas toetada kohalikke omavalitsusi ja arvestada nende kasvanud vajadusi avalike teenuste järele, andes kohalikele omavalitsustele täiendavaid laene ja lisavahendeid. Kuidas on meie valitsus selles suunas tegutsenud? Milliseid toetusi tema planeerib praegu raskustes olevate omavalitsuste aitamiseks?
Nagu ma juba ütlesin, kui võrrelda üldise majandusliku olukorraga, on omavalitsuste eelarved suhteliselt vähe kahanenud – kui võrrelda erasektoriga või olukorraga riigis tervikuna. Seetõttu on senised kärped olnud suhteliselt proportsionaalsed. Loomulikult on need valusad ja loomulikult ei tahaks sugugi, et omavalitsuste tulud kahanevad, aga fakt on, et kui meie sisemajanduse kogutoodang võib lähiajal kahaneda 2006. või 2007. aasta tasemele, siis meie omavalitsuste tulud on seni veel sellest tasemest kõrgemal. Selles suhtes on võrreldes teiste sektoritega meie omavalitsuste olukord kokkuvõttes hea. Probleem on just väiksemate omavalitsustega, kelle tulubaas kõigub väga kõvasti. Selleks on ka ette nähtud paraku küll väike, aga mingi reservsumma tasandusfondi vahenditest. Laiemalt kahjuks meie rahalises olukorras, nagu te teate, mingeid väga suuri toetusprogramme rakendada ei ole võimalik. Tähtis on tulude stabiilsust hoida nii palju kui võimalik ka nüüd, järjekordse lisaeelarve arutelu ajal.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Mai Treial valitsusliikmele Urve Palole. Teema on remigratsioon. Head ametikaaslased, palun teid jälle kohapeal registreerida kõige rohkem kolm küsimust! Mai Treial, palun!
Lugupeetud minister! Räägime rändest. On välja käidud väga erinevaid arvusid selle kohta, kui palju Eesti kodanikke välismaal elab. Statistikaamet ütleb, et umbes 35 000, teie kodulehel on kirjas, et väljaspool Eestit elab ca 200 000 eestlast. Seega võib väljaspool Eestit elada isegi 5% eestlastest. Teil on käivitatud päris huvitav programm, mis on tuntud rahvuskaaslaste programmi nime all ja suunatud nende eestlaste abistamiseks, kes väljaspool kodumaad elavad. Kas teil on ka selline programm, mille eesmärk on, et Eestisse tagasi tuldaks ja siia jäädaks?
Arvude erinevus tuleneb sellest, et Statistikaamet annab arvud nende inimeste kohta, kes vabatahtlikult ennast Eestist välja ja riiki sisse registreerivad. Näiteks aastail 2000–2007 lahkus Eestist Statistikaameti andmeil 26 518 inimest. Samal ajal tuli tagasi või saabus Eestisse 10 326 inimest, kusjuures tagasiränne on viimastel aastatel hoogustunud, eriti aastal 2007. See hinnanguline arv, mis on rahvastikuministri büroo koduleheküljel rahvuskaaslaste programmi juures kirjas – 150 000 kuni 200 000 –, näitab, kui palju elab Eesti juurtega või Eesti kodakondsusega inimesi väljaspool Eestit. Siin ei ole ajalist piirangut, kunas keegi lahkunud on, arvestus käib juba alates II maailmasõjast ja ka varasemast perioodist ning see arv on vägagi hinnanguline – seda ma toonitan.
Eelmisel nädalal võttis valitsus vastu rahvastikupoliitika alused aastateks 2009–2013 ja seal on kolm peatükki: perepoliitika, tervisepoliitika ja rändepoliitika. Rändepoliitika puhul rõhutatakse, et Eesti valitsus, Eesti riik soosib Eesti kodanike, Eesti juurtega inimeste tagasitulekut ja selleks on ellu kutsutud rahvuskaaslaste programm, mis toetab ühelt poolt eesti keele ja meele säilimist väljaspool Eestit, et tagasitulek oleks kergem, aga teiselt poolt makstakse neile, kes on olnud Eestist ära enam kui kümme aastat, tagasitulekutoetust.
Mai Treial, esimene täpsustav küsimus, palun!
Lugupeetud minister! Keeruline ja muret tekitav on ka probleem, et meie inimesed rändavad riigisiseselt samuti väga palju. Näiteks liigutakse lõunaregioonidest Tallinna ja Tallinna ümbrusesse. Sageli elavad pered lahus, isad ja abikaasad käivad tööl kodupaigast kaugel eemal. Niisugust olukorda ei saa loomulikuks pidada ja infrastruktuuri parandamisega peaks kindlasti väga tõsiselt tegelema. Minu küsimus on: kuidas teie rahvastikuministrina olete kaasa aidanud sellele, et Eestis oleks elamisväärne elu igas paigas ja et perekonnad saaksid koos elada, koos tööd teha ja et keegi ei peaks sel põhjusel kodust lahkuma?
Jah, see on tõsi, et inimesed liiguvad nii Eesti sees kui ka Eestist välja, käiakse Tartust Tallinnas tööl ja Tallinnast Soomes tööl. Nädalavahetustel püütakse kodus käia. Ma toetan teid ja arvan samuti, et ega see perekonnaelule kasuks ei tule, kui pered elavad lahus. Teisest küljest on see pere vaba valik, kuhu inimene tööle läheb. Pere ise otsustab selle üle. Kui Eesti-sisesest rändest rääkida, siis on tõesti väga oluline toetada, nagu te ütlesite, infrastruktuuri arengut. Tähtsad on nii teedeehitus kui ka näiteks internetivõrgu olemasolu, et inimesed saaksid rohkem kodus töötada ega peaks alati Tallinna kontorisse sõitma. Ma olen alati toetanud Eestis nii teedeehituse kui ka laiemalt infrastruktuuri arengut. Aga ega midagi teha ei ole, perede vaba soovi peab siiski austama.
Teine täpsustav küsimus, Mai Treial, palun!
Lugupeetud minister! Mina tean küll, et inimeste vabast soovist on asi sageli väga kaugel. Paraku on tegu väga valuliste valikutega ja valusate küsimustega. Tõesti, praegu rändab Eestist välja ka kõige paremas tööeas inimesi. Ajakirjanduses on välja käidud võimalikke eelarvekärpeid: riik võiks võtta ära raha, mis on suunatud hariduse toetamiseks, haridus võiks olla tasuline. Ütleme, et ka koolilõunate pealt võiks kokku hoida, paneme juurde käibemaksu, nii et kõigel oleks see 18%. Ravimitelgi võiks 9% asemel olla 18%-line käibemaks. Kuidas te rahvastikuministrina selliste protsesside arenguga nõus olete? Mida te konkreetselt ette võtate?
Rahandusministeerium on esitanud erinevaid võimalusi, kuidas riik saaks kokku hoida ja tulusid suurendada. Kokku on pandud võimaluste pakett, mis arvestab ka eri erakondade kahe aasta jooksul kõlanud ettepanekuid. Nii et seda ei saa kindlasti käsitada rahandusministri ettepanekuna. Mina isiklikult ei toeta ei tasulise kõrghariduse osakaalu suurendamist ega seda, et tasuta koolilõunad ära jäävad. Samamoodi leian, et käibemaksu tõstmine ei ole mõistlik, sest leiba, saia ja piima peavad iga päev ostma ka need, kes praegu palka ei saa. Ma ei toeta ka valitsuses nende meetmete rakendamist. Samas tuleb kaaluda erinevaid võimalusi, et riik saaks ellu jääda. Valitsusel seisavad ees väga olulised arutelud ja siis selgub, millised otsused me vastu võtame.
Tänan! Jätkame kohapeal registreeritud küsimustega. Raivo Järvi, palun!
Austatud minister! Ma lähen natuke teise valdkonda. Tahaksin puudutada sedasama inimeste liikumist praeguste eurodebattide valguses. Eilegi sai räägitud noortega, et nende ees on kõik teed Euroopasse valla. Küsimus on, kuidas me saaksime need haritud ja kvalifitseeritud inimesed Eestisse tagasi, aitamaks Eestit üles ehitada. Praegu kuuleb teatavasti Lääne-Euroopas, kas või näiteks Iirimaal, eesti keelt aina vähem. Kas teil on mingeid arve selle kohta, kui palju Eestisse tagasi pöördunud inimeste hulgas on n-ö odavat tööjõudu ja kui palju meile väga vajalikke kvalifitseeritud ja kõrgelt haritud spetsialiste? Milline tendents praegu valitseb?
Paraku ei ole võimalik selle kohta täpseid andmeid esitada. Põhjus on selles, et Eestist lahkuvad Eesti kodanikud või siin alalise elamisloaga elavad inimesed väga sageli ei registreeri oma lahkumist. Täpselt samamoodi ei registreeri nad ka tagasitulekut. Seetõttu ei olegi võimalik täpseid andmeid öelda.
Marek Strandberg, palun!
Aitäh! Ma kommenteeriksin lühidalt, et minister, kes valitsuse poliitikat ei toeta, võib ju ka valitsusest lahkuda. See on väga lihtne. Aga minu küsimus on: millised on rahvastikuministri arvates need tegurid, mis peaksid mõjutama inimesi Eestisse tulema ja innustama neid Eestis rohkem ettevõtlikud olema, töökohti tekitama või neid otsima ja siin oma kodu looma? Kas te olete seda analüüsinud ja hinnanud? Ehk saame meie ka teada, mis need olla võiksid.
Kõige enam meelitab tagasi tulema väljavaade kohapeal majanduslikult toime tulla, kõrge elatustase riigis. Näiteks 2007. aastal hoogustus väga jõudsalt Eesti kodanike ja alalise elamisloaga inimeste tagasitulek. 2007. aasta jooksul pöördus tagasi ligi 1800 inimest. Aga me teame, et 2007 oli majanduslikult väga hea aasta, töökohti oli palju ja keskmine sissetulek aina kasvas. See on ka vastus teie küsimusele. Kui on töökohti, kui sissetulek on võrreldes võimalustega teistes riikides hea, siis siia ka tullakse. Me ju teame, et me konkureerime eelkõige kogu Euroopaga, kus on tööjõu vaba liikumine.
Lembit Kaljuvee, palun!
Hea minister! Mulle meenub kevad kaks aastat tagasi, kui te värske ministrina esinesite Ida-Virumaa ettevõtjate ees Narva-Jõesuus ja rääkisite minu arvates väga hästi ja ilusasti, kuidas hakkab perepoliitika välja nägema, kuidas me hakkame tegelema nende inimestega, kes on Venemaal ja kellel on Eesti kodakondsus, ning nende järglastega. Et neile hakatakse näiteks eesti keelt õpetama. Kas te teate, kui palju on Venemaal Eesti kodanikke ja kui palju neid on viimastel aastatel Eestisse elama tulnud? Kas meie riigil on sellest mingi ettekujutus olemas?
Kui palju on Venemaal Eesti kodanikke, sellele küsimusele ma jään vastuse võlgu. Päris täpseid andmeid meil ei ole, aga hinnanguline arv on teada. Paraku jään ma selle hetkel võlgu. Aga aastal 2007 saabus Venemaalt Eestisse 831 Eesti kodanikku või alalise elamisloaga inimest.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Eldar Efendijev. Sellele vastab valitsusliige Tõnis Lukas, teema on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Head ametikaaslased, kuna me ka esimeses ja teises küsimuses käsitlesime haridusteemasid, siis juhatajana palun ma siin kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust. Eldar Efendijev, palun!
Austatud minister! 1. juulist hakkavad kehtima uued eesti keele nõuded vene koolide õpetajatele ja sellega seoses on mul küsimus: milline on praegu olukord koolides ja mida ministeerium on teinud, et kehtestada uued tingimused ja et õpetajad suudaksid nõudeid täita? Või on see ainult Keeleinspektsiooni küsimus ja koolidirektorite probleem?
Austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Keelepoliitika kujundamine on Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas oluline töölõik. Keeleinspektsioon viib ellu Haridus- ja Teadusministeeriumis ettevalmistatud ja Riigikogus vormistatud suuniseid, aga vahel võib öelda, et Riigikogu on teinud otsuseid seadusandja tasandil natukene teisiti, kui valitsused on ette valmistanud. Nii et keelepoliitika on kõige alus. Keeleinspektsioon ei ole ei repressiivorgan, nagu paljudes venekeelsetes ajalehtedes kirjutatakse, ega ka omapäi tegutsev üksus, vaid viib meie rahva tahet ellu. Mis puutub õpetajate keeleoskusse, siis tõepoolest, eri piirkondade õpetajatel on erinevad võimalused keelt omandada. Aga haridusministeeriumi ettevalmistatud programmide kaudu on inimestele võimaldatud – kõik ei osale nendes programmides muidugi korraga – stažeerimine, täiendavad keeleõppe võimalused, keeleõpe makstakse kinni. Ma usun, et kes eesti keele omandamise tõsiselt käsile on võtnud, see eesti keele nõutud tasemel ka omandab.
Esimene täpsustav küsimus, Eldar Efendijev, palun!
Austatud minister! Kas teid ei häiri, et võib tekkida olukord, kus venekeelsetes koolides osa õpetajaid eemaldatakse töölt, sest nende keeleoskus ei vasta riigikeele oskuse nõuetele. Ja siis võib õpetajaid puudu jääda ja terve õppeprotsessiga koolides probleeme tekkida. Juba praegune olukord ei ole optimistlik. Me oleme seda teemat selles saalis koos teiega mitu korda arutanud.
Aitäh väga hea küsimuse eest! Keeleoskus on üks osa õpetaja kvalifikatsioonist. Õpetajate kvalifikatsioon ei ole aga teemaks ainult venekeelsetes koolides. Riik jälgib hoolega, et kõik koolid, õppekeelest olenemata, suudaksid tagada, et õpilaste ees seisaksid ainult kvalifitseeritud õpetajad. Tingimustes, kus õpilaste arv väheneb, on mõttekas eriti linnades koole ühendada – venekeelne elanikkond aga ongi Eestis suurel määral linnadesse koondunud. Sellisel juhul on võimalik õpetajateks palgata just kvalifitseeritud spetsialiste. Aga loomulikult, kui mõni õpetaja langeb nõutava kvalifikatsiooni puuduse tõttu koosseisust välja, siis koolijuht peab uue õpetaja leidma. Ei tohi lubada, et aine jääb õpetamata. Eesti õppekeelele üleminek venekeelsetes gümnaasiumides juba käib. Kõige suurem probleem on tõesti õpetajate leidmine. Aga riik pingutab selle nimel, et luua õpetajatele võimalusi ümber õppida ja ennast arendada, samuti selle nimel, et leida koolidesse uusi õpetajaid – ikka ühtse hariduspoliitika nimel.
Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan valitsusliikmeid vastamise eest! Ning tänan teid, head ametikaaslased, küsimise eest! Tänane infotund on lõppenud.
