Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame oma täiskogu V istungjärgu 12. töönädala teisipäevast istungit kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Vabariigi Valitsusel täna eelnõusid üle anda ei ole. Kutsun kõnetooli kolleeg Marek Strandbergi. Palun!

Head kolleegid! Meil on üle anda arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile päris mitmes asjas. Nimelt on põhjuseks asjaolu, et Eesti elektriturg pidanuks avanema selle aasta 1. jaanuaril. Seda küll 35% ulatuses, kuid mitte midagi sellist sündinud ei ole. Nii nagu me näeme jätkuvalt seda, et arukad investeeringud energiamajandusse on pidurdunud ja mis kõik veel. Sellega seotult esitamegi Juhan Partsile ühtekokku kaheksa küsimust, millele ootame ka vastuseid. Aitäh!

Kutsun kõnetooli kolleeg Ken-Marti Vaheri. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel algatada Riigikogu õiguskomisjoni nimel karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mis näeb ette alaealiste ja alaealiste seksuaalse enesemääramise vastu toime pandud kuritegude eest määratavate karistuste rangemaks muutmise ja ajutise lähenemiskeelu rikkumise kriminaliseerimise. Eelnõu on ette valmistatud Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelude alusel ja päris hulga ekspertide kaasabil. Eelnõu näeb ette karistusseadustiku §-s 142 – sugulise kire vägivaldne rahuldamine – sätestatud sanktsioonide karmistamist, samuti sanktsioonide karmistamist lapseealise seksuaalse ahvatlemise eest – karistusseadustiku § 179 – ning mainitud karistusseadustiku §-s 331² – lähenemiskeelu rikkumine – ka ajutise lähenemiskeelu rikkumise kriminaliseerimise. Aitäh!

Kolleegid! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja ühe seaduseelnõu. Kui need vastavad kodu- ja töökorra seadusele, siis võetakse nad vastavalt menetlusse.
Head kolleegid! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Head kolleegid! Üks päevakorra täpsustus on edasi anda. Tänase päevakorra 4. punkti, eelnõu 444 esimese lugemise arutelul teeb algatajatepoolse ettekande Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liige Maret Merisaar.

Läheme tänase istungi päevakorra juurde! Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooni lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli justiitsminister Rein Langi. Palun!

Austatud juhataja! Väga austatud Riigikogu! Mis mul ikka muud öelda on, kui et  tegemist on väga hea eelnõuga. 1. oktoobril 1985 jõustus isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioon ja Riigikogu ratifitseeris nimetatud konventsiooni 6. detsembril aastal 2000. See jõustus Eesti suhtes 1. märtsil 2002. 8. novembril 2001 koostati konventsiooni järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri käsitlev lisaprotokoll. 15. detsembril 2008, see on siis enne eelmise aasta jõule, kirjutas suursaadik Sulev Kannike, Eesti Vabariigi alaline esindaja Euroopa Nõukogu juures, Strasbourgis Eesti Vabariigi nimel kõnesolevale lisaprotokollile alla. See lisaprotokoll on vaja Riigikogus ratifitseerida, kuna lisaprotokolli artikli 3 lõike 1 kohaselt loetakse lisaprotokolli artikleid 1 ja 2 konventsiooni lisasäteteks ja konventsiooni kõiki sätteid kohaldatakse vastavalt. See aga tähendab, et sisuliselt muudetakse konventsiooni, täiendades seda lisaprotokolli sätetega. Välissuhtlemisseaduse § 25 lõike 1 järgi muudetakse välislepingut sõlmimisega samas korras, kui välislepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kuna konventsiooni ratifitseeris Riigikogu, tuleb selles tehtavad muudatused heaks kiita samal viisil ehk siis Riigikogu poolt ratifitseerituna.
See lisaprotokoll koosneb kolmest artiklist, millest kaks on sisulised ja kolmas rakenduslikku laadi. Eesti riigisisene õigusakt lisaprotokollist tulenevate nõuete täitmiseks on isikuandmete kaitse seadus, mis jõustus 1. jaanuaril 2008. Nii et eelnõu eesmärk ongi ratifitseerida see lisaprotokoll, mis näeb osalisriigile ette kohustused tagada järelevalveasutuse ehk siis Eestis Andmekaitse Inspektsiooni tegevuse sõltumatus ning kehtestada isikuandmete piiriülese edastamise tingimused vastuvõtjale, kes ei kuulu konventsiooniosalise jurisdiktsiooni alla. Selle lisaprotokolli ratifitseerimine ei too endaga kaasa Eesti õiguse muutmise vajadust, kuna lisaprotokollist tulenevad nõuded on riigisisese õigusega juba tagatud. Ja valitsus kindlasti toetab Riigikogu põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Suur tänu!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ministrile küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Evelyn Sepp. Palun!

Aitäh, proua istungi juhataja! Austatud ettekandja! Komisjonis oli põgusalt juttu sellest, mida see eelnõu puudutab ja et see peaks tagama Andmekaitse Inspektsiooni täieliku sõltumatuse. Sellest oli komisjonis põgusalt juttu, aga nüüd on minu küsimus, et kui Andmekaitse Inspektsioon on meil täielikult sõltumatu – nii formaalselt, sisuliselt kui ka näiteks finantsiliselt, siis kuidas te hindate, kuivõrd sõltumatu on ta näiteks eri jõuametkondade üle järelevalve tegemisel, mis puudutab erinevaid kriminaalmenetlusi, kus andmed või lausa toimikud pidevalt lekivad ajakirjandusse, mis annab ilmselgelt hinnangu, et isikuandmed ei ole vastavalt korrale kaitstud. Kui võtta näiteks sellised asjad, siis kas ta on n-ö sõltumatu menetlema?

Tänan! Andmekaitse Inspektsioon on sõltumatu riigiasutus ja kellelgi ei ole õigust sekkuda Andmekaitse Inspektsiooni menetlustesse. Andmekaitse Inspektsioon tegutseb isikuandmete kaitse seaduse alusel ja selle seadusega on isikute andmete kaitse tagatud. Kriminaalmenetluses on sellele erandid, mis tulenevad ka isikuandmete kaitse direktiividest.

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi järgmise ettekande juurde, mille teeb põhiseaduskomisjoni aseesimees Evelyn Sepp. Palun!

Austatud kolleegid! Komisjoni poolt on lisaks juba ministri tutvustatud eelnõule ette kanda komisjoni otsused, mis on järgmised. Esiteks teha Riigikogule ettepanek viia käesoleva eelnõu 442 esimene lugemine läbi tänasel istungil, teiseks teha Riigikogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ning kolmandaks anname me teada, et meie ettepanek parandusettepanekute esitamise tähtaja kohta on s.a 6. mai kell 18. Nimetatud otsuseid on toetanud kuus komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid  ei olnud. Sisulisele arutelule pole rohkem midagi lisada. Tõepoolest leidis põgusat käsitlemist Andmekaitse Inspektsiooni sõltumatus, mis on olnud varasemal puhul pisut vaieldav, millele on ka meie eelmine Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor tähelepanu juhtinud. Aga nagu minister kinnitas, olevat see küsimus ära langenud. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 6. mai kell 18. Eelnõu 442 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli justiitsminister Rein Langi. Palun!

Lugupeetud juhataja! Väga austatud Riigikogu! Alustan loomulikult traditsiooniliselt, et tegemist on väga hea eelnõuga, aga lisaks sellele on tegemist ka väga vajaliku eelnõuga. Hoidmaks kokku Riigikogu täiskogu istungi aega, ütlen kohe, et kogu selle eelnõu sisust arusaamiseks oleks tingimata tarvis läbi lugeda ka eelnõule lisatud väga mahukas seletuskiri. Siin puldis saan ma täna peatuda üksnes kõige olulisematel muudatustel, võrreldes praegu kehtiva olukorraga, ja kõikidesse detailidesse ei ole paratamatult võimalik praegu laskuda. Nii et räägime kõige olulisemast.
Eelnõu põhisisuks on reguleerida hädaolukordadeks valmistumise ja hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikud alused. Seaduse eesmärk on korrastada hädaolukorraks valmisoleku seaduse alusel loodud kriisireguleerimissüsteemi, tuginedes kriisireguleerimise kolme olulisima seaduse senise kehtivusaja jooksul ning ka laiemalt Eesti õigusruumis toimunud muudatustele. Siinkohal ma meenutaksin, et eriolukorra seadus ja erakorralise seisukorra seadus jõustusid 1996. aastal ning hädaolukorraks valmisoleku seadus 2001. aastal. Hädaolukorra seaduse eelnõu annab üldised alused hädaolukordadeks valmistumiseks, aga ka nende lahendamiseks. Eelnõu defineerib hädaolukorda kui sündmust või sündmuste ahelat, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. Seega on hädaolukorrad eelnõu kohaselt kõik inimesi, vara või keskkonda suures ulatuses ohustavad sündmused. Ka eriolukord, milleks on loodusõnnetus, katastroof või raske nakkushaigus, ja erakorraline olukord, mis on põhiseaduslikku korda ähvardav oht, on hädaolukorra eriliigid ning hädaolukordade lahendamise üldsätted kehtivad samuti nende olukordade lahendamiseks ja mitte üksnes lahendamiseks, vaid ka nendeks olukordadeks valmistumiseks.
Olulisemad punktid eelnõus on järgmised. Esiteks, hädaolukorra seadus kujundab ümber senise kriisikomisjonide süsteemi. Eelnõu kohaselt on kriisikomisjonid eri asutuste ja institutsioonide esindajaid koondavad kogud, mille põhiline ülesanne on hädaolukordadeks valmistumise ja hädaolukordade lahendamise süsteemi elutähtsate teenuste tagamise jälgimine ja analüüs. Vajaduse korral toetavad ja nõustavad kriisikomisjonid hädaolukorda lahendavaid asutusi, tagavad teabevahetust ja avalikkuse teavitamist, kuid seejuures on nende roll siiski ainult abistav. Hädaolukordade lahendamise tegelik roll ja otsustuspädevus jääb lahendavate asutuste, näiteks politsei või Päästeameti kätte. Kriisikomisjonid moodustatakse kolmel tasandil. Esiteks, Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon, teiseks, regionaalne kriisikomisjon, mis tegutseb Päästeameti kohalike päästeasutuste tegevuspiirkonnas, ja kolmandaks, kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon, mis tegutseb ühe omavalitsuse territooriumil. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni moodustamise vajaduse üle otsustab omavalitsus ise, kuid kriisikomisjoni loomine on kohustuslik nendes omavalitsustes, kus on üle 40 000 elaniku.
Teiseks. Esimese suurema alavaldkonnana reguleerib hädaolukorra seadus hädaolukordadeks valmistumise korraldust. See valmisolek tagatakse kahe dokumendi koostamisega. Esiteks, kõigi tõenäoliste hädaolukordade kohta koostab pädev asutus riskianalüüsi, milles hinnatakse hädaolukorra tõenäosust ja ka võimalikke tagajärgi. Teiseks, riskianalüüside alusel koostatakse hädaolukordade lahendamise plaanid, kus pannakse paika hädaolukorra puhul rakendatavad tegevused ja asutuste koostöö nende tegevuste teostamisel. Hädaolukordadeks valmistumise süsteemi on püütud kujundada võimalikult lihtsalt ja ökonoomselt.
Kolmandaks tahaksin ma juhtida tähelepanu hädaolukordade lahendamisele. Lahendamisreegleid iseenesest sätestab hädaolukorra seadus suhteliselt vähe. Eelkõige reguleerib ta ühe hädaolukordade liigi, see on eriolukorra, lahendamise korraldust. Muude hädaolukordade puhuks paneb hädaolukorra seadus paika üksnes hädaolukorrast teavitamise ja psühholoogilise kaitse korralduse üldised reeglid. Sisuliste tegevuste kava hädaolukorra lahendamisel tuleneb hädaolukorra lahendamise plaanist ning lahendamisel kasutatavad meetmed hädaolukorda lahendava asutuse tegevust reguleerivatest eriseadustest. Näiteks päästeasutuse õigused ja kohustused metsatulekahju kui suuremõõtmelise hädaolukorra lahendamisel paneb iseenesest paika päästeseadus.
Neljandaks peatuksin ma lühidalt eriolukorral. Nimelt reguleerib hädaolukorra seadus ka eriolukordade lahendamise korraldust. Eriolukorra mõiste ja selle väljakuulutamist puudutav tuleneb juba põhiseadusest. Eriolukorra võib Vabariigi Valitsus põhiseaduse kohaselt välja kuulutada kas loodusõnnetuse või katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Kehtivas õiguses reguleerib eriolukorraga seonduvat eriolukorra seadus, kuna aga eriolukord on üks hädaolukorra alaliikidest, siis on eriolukorda puudutav käesoleva eelnõuga ühendatud hädaolukorra seaduse ühtseks osaks. Võrreldes kehtiva eriolukorra seadusega on eelnõus tehtud eriolukorra regulatsiooni täpsustusi ja parandusi. Nii näiteks on katastroofi mõistet laiendatud elutähtsa teenuse toimepidevuse ulatuslikule katkemisele. Samuti on täpsustatud ja täiendatud eriolukorra ajal isikute põhiõiguste piiramiseks rakendatavaid meetmeid. Kehtiv eriolukorra seadus ei anna mitmetel juhtudel täpsemaid põhiõiguste piiramise aluseid, vaid nimetab ainult piiratava õiguse ja lubab valitsusel nimetada selle piiramise korra. Kehtiv eriolukorra seadus ei arvesta täielikult ka muutusi, mis on toimunud teiste seaduste muutmise ja uute seaduste vastuvõtmisega. Näiteks on pärast eriolukorra seaduse jõustumist vastu võetud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus ja ka loomatauditõrje seadus. Hädaolukorra seaduse eelnõu arvestab neid ja ka teisi muudatusi.
Viiendaks peatuksin ma kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamisel, kuna hädaolukorra seadus reguleerib ka kaitsejõudude ehk siis kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamist hädaolukordade lahendamisel ja turvalisuse tagamisel. Kaitsejõudude kasutamine oleks eelnõu kohaselt võimalik järgmiste ülesannete täitmiseks. Esiteks, eriolukorratööde tegemine; teiseks, avaliku korra ja liiklusohutuse tagamine eriolukorra piirkonnas; kolmandaks, terroristliku tegevuse tõkestamine; neljandaks, rahvusvaheliselt kaitstud isiku elu või tervise kahjustamise ärahoidmine või tõkestamine; viiendaks, suure rünnakuriskiga objekti kahjustamise ärahoidmine või tõkestamine; kuuendaks, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse ametiruumi või diplomaatilise puutumatusega territooriumile, ehitisse või ruumi tungimise ärahoidmine või tõkestamine; seitsmendaks, riigipiiri ületamise ajutine piiramine või peatamine riigipiiri seaduse §-s 17 nimetatud juhtudel. Ja nendeks juhtudeks on riigi julgeolekuhuvid, avaliku korra tagamine, rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamine või lahendamine, aga samuti ka välisriigi palve.
Kaitsejõudude kasutamise otsuse teeks Vabariigi Valitsus siseministri ettepanekul kooskõlastatult kaitseministriga. Eriolukorra puhul – eriolukorra tööde tegemine ning avaliku korra ja liiklusohutuse tagamine eriolukorra piirkonnas – tehakse otsus eriolukorra juhi ettepanekul. Kaitseväe kasutamise võib otsustada kuni 30 päevaks alates otsuse tegemise päevast, eriolukorra puhul kuni eriolukorra lõpetamiseni. Kui ei ole tegemist eriolukorraga, siis ei saa valitsus otsustada kaitsejõudude uut kasutamist sama juhtumi lahendamiseks.
Eelnõu sätestab ka kaitsejõudude kasutamise ultima ratio ehk viimase vahendi põhimõtte. Kaitseväe või Kaitseliidu kasutamine on lubatud üksnes juhul, kui pädev asutus ei saa või ei saa õigeaegselt seda ülesannet täita ning puuduvad muud vahendid ülesande täitmiseks. See tähendab, et kui on muid vahendeid eelnõus loetletud ülesannete täitmiseks, siis kaitseväele neid ülesandeid panna ei saa.
Valitsuse otsus vormistatakse korraldusena ja selles märgitakse esiteks, ülesanne, mille täitmiseks kaitseväge või Kaitseliitu kasutatakse; teiseks, kasutatavate kaitseväelaste või Kaitseliidu tegevliikmete arv või arvu ülempiir; kolmandaks, kaitseväe või Kaitseliidu kasutamise tähtaeg; neljandaks, territoorium, millel kaitsevägi või Kaitseliit oma ülesannet täidab; viiendaks, ametiisik või ametiisikud, kellele kasutatavad kaitseväelased või Kaitseliidu tegevliikmed allutatakse; kuuendaks, vajaduse korral ka muud tingimused. Korraldusest teavitatakse viivitamata Vabariigi Presidenti ja Riigikogu juhatust.
Kaitseväelane ja kaitseliitlane peavad kandma oma ülesande täitmisel vormiriietust ja eraldusmärki ning ka kasutatav sõiduk peab olema märgistatud. Kaitseväelasel ja kaitseliitlasel on õigus kasutada ülesande täitmisel vahetut sundi nendel tingimustel, mis on seadusega ette nähtud politseile.
Kuuendaks tähelepanu väärivaks punktiks eelnõus, millel ma tahaksin oma ettekandes peatuda, on elutähtsad teenused. Nagu juba öeldud, reguleerib eelnõu elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamist. See valdkond on kehtivas hädaolukorraks valmisoleku seaduses reguleeritud äärmiselt lünklikult. Eelnõu seab, võrreldes kehtiva õigusega, oluliselt detailsemad nõuded ja tingimused. Eelnõus määratakse detailselt kindlaks elutähtsad teenused ja nende korraldamise eest vastutavad asutused. Eelnõuga määratletakse elutähtsaid teenuseid osutavad asutused ja isikud ning määratakse kindlaks nende kohustused seoses teenuse osutamisega. Teenuse osutaja peab hindama teenuse toimepidevust ohustada võivaid sündmusi ja koostama elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsid ning riskianalüüsile vastavad teenuse toimepidevuse tagamise plaanid. Eelnõuga antakse Vabariigi Valitsusele pädevus määrata teatud eriliselt ohustatud elutähtsa teenuse osutamiseks kasutatavad objektid suure rünnakuriskiga objektideks ning kehtestada neile ka kõrgendatud turvanõuded. Samuti võimaldab eelnõu kehtestada Vabariigi Valitsusel elutähtsa teenuse osutajale nõuded teenuse osutamiseks kasutatavate elektrooniliste süsteemide ja andmebaaside turvalisuse tagamisel.
Suurematest valdkondadest ongi kõik, kuid mis puudutab muid, palju väiksemaid küsimusi, siis sooviksin ma öelda veel seda, et täiendavalt reguleerib eelnõu eriolukorra ajal isikutele tekitatud kahju ja kulutuste hüvitamist. See osa on küll jäänud valdavalt samaks, võrreldes kehtiva eriolukorra seadusega, aga ka siin on täpsustusi. Samuti on reguleeritud järelevalve teostamine seaduse täitmise üle ning ka väärteo karistused seaduse nõuete rikkumise eest.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lõpetuseks ütleksin veel vaid seda, et valitsuse esindajana toetan ma sajaprotsendiliselt Riigikogu põhiseaduskomisjoni ettepanekut lõpetada selle eelnõu esimene lugemine täna, ja palun Riigikogu, kui vähegi võimalik, leida võimalus selle eelnõu seadustamiseks veel enne võidupüha. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea minister! Esitan küsimuse seaduseelnõu kolmanda jao kohta. Selle jao pealkirjast "Kaitseväe või Kaitseliidu kasutamine hädaolukorra lahendamisel ja turvalisuse tagamisel" võib järeldada, et nende ülesannete loetelus on turvalisuse tagamise funktsioone, mis minu arvates ei ole seotud hädaolukorra lahendamisega. Minu küsimus on, et miks me oleme need funktsioonid üles lugenud siin hädaolukorra seaduses, mitte korrakaitseseaduses.

Aitäh! Täpselt samasuguses redaktsioonis on see ka korrakaitseseaduse eelnõus. See on nüüd maitseküsimus, kumba seadusesse see regulatsioon panna. Justiitsministeeriumi hinnangul sobib ta iseenesest mõlemasse seadusesse, nii hädaolukorra seadusesse kui ka korrakaitseseadusesse. Korrakaitseseaduse menetlemine Riigikogu õiguskomisjonis on takerdunud. Justiitsministeerium leiab, et lahendamaks kõiki üleskerkinud küsimusi, oleks mõistlik esitada Riigikogu menetlusse võimalikult kiiresti ka korrakaitseseaduse rakendamise seaduse eelnõu. Sellega võetaks maha rida küsimusi selle kohta, kuidas see korrakaitseseadus rakendub. Rakendusseaduse suudab valitsus loodetavasti esitada Riigikogule sügisel. Ma ei ole sugugi sinisilmne, ma arvan, et ka korrakaitseseaduse rakendamise seadust menetletakse Riigikogus äärmise põhjalikkusega, mis tähendab seda, et kaitseväe kaasamise reguleerimine lükkub edasi vähemalt aasta võrra ja seepärast on mul ettepanek lülitada see osa hädaolukorra seadusesse, et meil oleks selles suhtes õigusselgus. Toonitan, et praegu õigusselgust kaitseväe kaasamisel sisuliselt ei ole. Praegune õigusruum võimaldab kaitseväelasi kaasata loodusõnnetuse puhul küll näiteks liivakottide paigaldamisel üleujutuspiirkonda, aga ei võimalda üldse kaitseväelastel päästetööde käigus mingisugust sundi rakendada. See on üks õiguslünk, mis tuleks võimalikult kiiresti kõrvaldada.

Küsimuseks saab sõna Nelli Privalova.

Aitäh! Austatud eesistuja! Lugupeetud härra minister! Paragrahv 41 käsitleb riigi tegevusvaru. Kas te võite kinnitada, et praegune riigi tegevusvaru on hädaolukorras piisav, kui näiteks veepuuduse tagajärjel tuleks evakueerida ja toita kolmandik Pärnu linna ning osutada 500 inimesele meditsiinilist abi?

Tänan väga! Justiitsministril on võimatu seda hinnata. See ei kuulu minu pädevusse. Kõigil ministeeriumidel peab olema mingisugune plaan tegutsemiseks hädaolukorras. See puudutab ravimivarusid, see puudutab toiduainevarusid, mis on Põllumajandusministeeriumi rida. Meil on olemas vedelkütuse varud, mis tulenevad otseselt Eesti Vabariigi seadusest, mis omakorda on vastu võetud eurodirektiivist tulenedes, aga meil ei ole ei pädevust ega kohustust hinnata seda, kas need varud on piisavad. Ma ei tea, on õige vastus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Paragrahvi 2 lõige 1 ütleb, et hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju jne. Praegu on riigis olukord, kus tööpuudus aina kasvab, 60 000 on juba praegu töötuid, kui niimoodi jätkame, on varsti üle 100 000. Kas selline olukord riigis on võrreldav hädaolukorraga või kui suur peaks olema töötute arv, et ta oleks hädaolukord, sest ka sel puhul kannatavad inimesed tervisehädade all, ei saa arsti juurde ja on suured varalised kahjud? Ja kui jätkata siit lõike lõpust, et selle lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende poolt kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus, kas saame siis loota, et valitsus asub kiiresti tegutsema ega tegele valimiskampaaniaga?

Aitäh, hea Mai! Püsiks nagu teema piires. Makromajanduslikult hakkab tulema häda riigile kätte siis, kui töötuse määr ületab 20%, sinnamaani on Eestis veel väga pikk maa. Teatavasti on praegu töötuse määr 10% ringis. Ma ei ütle sugugi, et valitsus ei peaks tegutsema ja mingisuguseid abinõusid tarvitusele võtma, mis puudutab näiteks tööjõuturu paindlikkust, töötute ümberõpet jne, samuti ka kohalikud omavalitsused. Aga siin ei ole kindlasti tegemist sellise hädaolukorraga, mis eeldab tegutsemist hädaolukorra seaduse tähenduses.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Eestis on viis linna või viis omavalitsust, kus elab rohkem kui 40 000 inimest. See tähendab, et 80% linnadest ei ole kohustatud moodustama kriisikomisjone, valdadest ma ei räägigi. Kust see tuli või millega on põhjendatud see arv, 40 000 inimest?

Aitäh! See number on tõesti pandud selle arvestusega, et nendes linnades, mida te mainisite, ehk viies linnas on kriisikomisjoni moodustamine kohustuslik, see tuleneb otseselt seadusest. Teistes omavalitsustes on see võimalik. Nüüd sõltub tegelikult omavalitsusjuhtide ning regionaalse päästeameti omavahelisest koostööst ja kokkuleppest, kas nad moodustavad kohaliku omavalitsuse hädaolukordade komisjoni või kriisikomisjoni või mitte. See on igakordne otsustamisküsimus. Ma eeldan, et omavalitsusjuhid ja päästeametnikud ikkagi suhtlevad omavahel ja räägivad, kas see on otstarbekas, või tehakse üks komisjon näiteks kolme-nelja omavalitsuse peale või maakonnapiire ületavate mingite tõmbekeskuste peale. See kõik on otsustamiskoht. Aga me ei tahaks seda seadusega ette kirjutada, et igas omavalitsuses peab see igal juhul olema. Ma toon näite võib-olla lugupeetud Riigikogu liikmele lähedase piirkonna, Peipsiääre kohta. Kas Peipsiääre vallal ja Kallaste linnal tingimata peab kummalgi olema kriisikomisjon? Ma kahtlen selles sügavalt, võiks teha kahe peale ühe.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me oleme sel teemal ka vestelnud, et mitmetes riikides, kui arutatakse sellist väga tõsist teemat nagu eriolukorrad, hädaolukorrad, on tavaliselt suurem tähelepanu inimeste põhiõigustel ja vabadustel. Kuidas sa ettekandja ja algatajana näed, et praegu on inimeste põhiõigused ja vabadused kaitstud ka olukorras, kus seda peab kaaluma sellise üldise julgeoleku ja turvalisusega?

Praegune õigusruum on selles küsimuses pisut segane. Praegune eriolukorra seadus ütleb, et põhiõiguste piiramine on võimalik ja delegeerib selle valitsusele edasi ehk valitsus siis määrab, milliseid põhiõigusi võib piirata ja mida mitte. See ei ole eriti hästi põhiseadusega kooskõlas. Selle eelnõuga tahetakse parandada seda, et väga selgelt öeldakse, millised piirangud on eriolukorras võimalikud.
Nüüd ma toonitan ühte asja. Hädaolukord ei ole olukord, kus tuleks isikute põhiõigusi piirata. Hädaolukord on olukord, milleks valmistutakse, milleks tehakse plaane ja kui see peaks kätte jõudma, siis võetakse n-ö plaan riiulist ja asutakse tegutsema, et ei ole vaja raisata aega koosolekute pidamiseks ja arutamiseks, mida teha. Aga see ei too enesega üldse kaasa mingisuguseid täiendavaid põhiõiguste piiranguid. Põhiõiguste piiramine on võimalik kahe seisundi puhul – on eriolukord ja erakorraline seisukord ja need mõlemad olukorrad tuleb välja kuulutada. Seal tekivad hoopis teised regulatsioonid. Eriolukorras on põhiõiguste piiramine piiratum, on tegelikult võimalik piirata vaid üksikuid põhiõigusi, näiteks sundida kedagi mingeid töid tegema. Erakorralise seisukorra puhul on põhiõiguste piiramise võimalus juba märksa suurem.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea minister! Sellesse seadusesse on sisse kirjutatud, et kaugkütte-ettevõte peaks tekitama endale varusid, kui ta müüb aastas sooja üle poole miljoni megavatt-tunni. See vastab umbes 20 000 – 40 000 inimesega asulale. Sama on üleval märgitud elektrivõrguettevõtte kohta. Kas see on õigustatud, et just suurtes omavalitsustes, kus on kaugküttesüsteemid, tekib selline varukohustus või see peaks tegelikult olema suvalises kohas, kus inimesed on oma kodusooja andnud võrguettevõtte tarnida ja tegelikult on ju väiksemates kohtades, kus liikumine on raskem, selle asendusenergia saamine veelgi raskem?

Aitäh, Marek! Jällegi täiesti aus vastus: mul pole õrna aimugi kogu sellest teemast, mis puudutab kaugküttevarusid. Mida ei tea, seda ei tea! See on eelnõusse kirjutatud kindlasti spetsialistide poolt, Päästeameti ja Siseministeeriumi spetsialistid on neid künniseid pannud sellesse eelnõusse. Kui sa arvad, et seal on midagi nagu korrast ära, et tuleks seda künnist alandada ja kohustada ka neid väiksemaid katlamaju endale reserve moodustama, siis seda tuleb arutada. Aga seejuures tuleb arvestada ühte asja, et sellega kindlasti kaasnevad kulud. Tegemist on ju eraõigusliku suhtega ehk siis selle tulemusena läheb ju kaugkütte hind lihtsalt  kõrgemaks. Kellelgi ei ole ju neid vahendeid lihtsalt pangast võtta, et need varud soetada. Need tuleb laenu peal soetada ja intressikulu kantakse ju automaatselt hinna sisse. Nii et see on ka paljus otsustamise koht. Aga ütlen veel kord, kui arvad, et see on oluline, siis tee vastav muudatusettepanek ja seda tuleb koos spetsialistidega arutada.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Nelli Privalova.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud härra minister! Eelnõu § 33 lõike 3 punkti 7 kohaselt korraldab Siseministeerium järgmiste elutähtsate teenuste toimepidevust:  Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja Vabariigi Presidendi töö toimimise tagamine. Kuna selline säte on üldsõnaline, siis palun selgitage, millega on täpselt tegemist. Kas Siseministeerium võtab endale osa Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei ja Riigikantselei funktsioone?

Tänan väga! See on seletuskirjas öeldud, mida see tähendab. See tähendab seda, et kui näiteks on mingid riskid, et Riigikogu või valitsuse töö võib olla halvatud, siis Siseministeerium tagab nende objektide valve. Teiste sõnadega, tagab selle, proua Privalova, et te saaksite vabalt tööle tulla ja siit koju minna.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Laasi.

Aitäh! Austatud minister! Kuidas reguleeritakse, juhul kui kasutatakse kaitseväge sunni rakendamisel, kaitseväe puhul erivahendite, ja ma saan aru, et isegi tulirelvade, kasutamine?

Aitäh! Hea küsimus. Täpselt samamoodi, nagu on politseil ette nähtud regulatsioonid. Sellisel juhul saab kaitseväelane politseiga võrdsed õigused, kui ta kaasatakse. Seda on eelnõus ka öeldud ja sellel ma peatusin ettekandes.

Järgmine küsija on Eldar Efendijev. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Eelnõu § 20 lõike 4 punkti 5 kohaselt ei kohustata tööle alla 30-aastaseid naissoost isikuid, kui tööd teostatakse ioniseeriva kiirgusohu piirkonnas. Millest on tingitud selline ealine piirang? Kas see on seotud naiste aktiivse sünnituseaga, ehkki tegelikult on see asjaoludest tulenevalt praegu juba kõrgem kui 30 aastat?

See on jällegi otsustamiskoht. See säte on väga selgelt meditsiiniinimeste soovitus. Kas see on 30 või 31 või 32 – minul on jällegi seda väga keeruline hinnata. On pandud üks piir, et selliste hädatööde teostamisel on selged terviseriskid ja need terviseriskid võivad olla ohtlikumad naistele alla 30. eluaastat. Mina ei ole selle ala spetsialist, ma ei tea, kas see piir on õiges kohas või mitte. Ma pean uskuma spetsialiste, et see on põhjendatud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Lihtsalt väike küsimus, et kas, hea minister, sulle öeldi, et see on väga hea eelnõu, või tead sa seda ise? Aga küsimus on seotud hädaolukorra riskianalüüsiga. Kas sa pead vajalikuks eraldi rõhutada selle analüüsi, mis on hilisemate planeerimiste aluseks, möödapääsmatut teaduslikku alust? Riskianalüüse võib ju teha nii-, naa- ja kolmandat moodi. Kõige parema tulemuse annaks, kui oleks seal see teaduslikkus rõhutatud. Mis on sinu hinnang?

Nojah, minu arvates tuleb arvesse võtta kõiki faktoreid. Aga kui sa ütled, kas tuleks rõhutada sõna "teaduslik" – see on  minu meelest rohkem maitseküsimus. Hea oleks, kui see põhineks ikkagi teaduslikel andmetel. Võtame kas või näiteks keskkonnariskid. Kui neid hakata kaardistama, siis võib-olla oleks mõistlik kõigepealt teada, mida nafta veele ja loomariigile teeb, enne kui hakata analüüsi kirjutama.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soovitus nr 1713 ütleb: "Erimeetmed, ükskõik millises valdkonnas, peavad olema parlamendi järelevalve all ega tohi tõsiselt segada põhiseaduslike põhiõiguste rakendamist". Ole hea, kas sa seletad ära, kuidas on see kõik selle seaduse puhul tagatud?

See on tagatud. Kohe seletan, kuidas. Esiteks, erakorralise seisukorra väljakuulutamise õigus on üksnes Riigikogul. Ainult sellisel juhul, kui Riigikogu ei saa kokku tulla, on see õigus presidendil. Selle juurde me tuleme järgmise seaduseelnõuga korra veel tagasi. Mis puudutab eriolukorda, siis kogu eriolukorras toimimise regulatsioon, kaasa arvatud eriolukorra väljakuulutamine, on küll valitsuse pädevuses, aga me ju teame seda, et Eesti parlamentaarne riigikord kehtestab parlamendile täieliku kontrolli valitsuse üle. Nii et teil on täielik voli minister välja kutsuda, ministrile arupärimisi esitada, ministrile umbusaldusavaldus esitada, valitsusele küsimusi esitada – mida iganes. Nii et selle kaudu ongi see tagatud. Väga paljudes riikides need mehhanismid, millest ma enne rääkisin, üldse ei kajastugi sealsete parlamentide toimimises ja sellest on tingitud ka see Parlamentaarse Assamblee soovitus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Hea ettekandja! Vaidlustamata selle eelnõu vajalikkust, küsin ma selle kohta, mis jäi põhiseaduskomisjoni istungil mingil põhjusel veidi kõrvale. Praegu kehtivas hädaolukorraks valmisoleku seaduses on päris pikalt, eraldi sättes, §-s 20, märgitud ka valla- ja linnavalitsuse ülesanded hädaolukorraks valmisoleku puhul, alates riskianalüüsidest ja elanikkonna teavitamisest ning hädaolukorras toiduainete, joogi ja nii edasi kättesaadavuse korraldamisest. Aga nüüdses eelnõus on need funktsioonid jaotatud praktiliselt riigi ministeeriumide vahel ja selles mõttes valla- ja linnavalitsuse ülesandeid eelnõus praktiliselt ei olegi, välja arvatud võimalus moodustada vastav kriisikomisjon. Kas niisugune lähenemine on otstarbekas ja õigustatud? Kas iga ministeerium võib ikkagi tagada oma ülesannete piirides näiteks joogivee laialikandmise kusagil maavallas?

Aitäh! See on oluliselt filosoofilisem küsimus ehk see puudutab kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust tervikuna. Minu mäletamist mööda on see Eesti Vabariigi põhiseaduse § 154, mis ütleb üheselt, et kõiki kohaliku elu küsimusi lahendavad kohalikud omavalitsused iseseisvalt seaduse alusel. Ja nüüd tekib küsimus, kas ilmtingimata tuleb see ette kirjutada seadusega, et kohalik omavalitsus peab vaatama, et nende elanikel oleks mingis olukorras olemas kaev, kust võtta puhast vett? Mina olen sellise terve mõistusega lähenemise pooldaja, et jätta kohalikule omavalitsusele endale ka tegevusvabadus ja tegevusruum näiteks leppida kokku naaberomavalitsusega, et mingeid niisuguseid asju korraldatakse ühiselt. Kui kirjutada lihtsalt seadusega ette, et kohalik omavalitsus on kohustatud tagama näiteks toiduainete varu oma elanikkonnale, siis lõpeb see sellega, et kohalik omavalitsus ütleb, et riik pani neile peale kohustuse ja vastavalt põhiseadusele tuleb selle eest ka maksta, tuleb eelarvelised vahendid ette näha riigieelarvest. Nii et ma ei tahaks sellist vaidlust kohalike omavalitsustega pidada. See on ka põhjus, miks sellised iseenesestmõistetavad asjad on sellest eelnõust välja jäetud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Teine küsimus on eelnõu 5. peatüki, kulude hüvitamise kohta. See tõusetus tegelikult ka Pärnus ühel kohtumisel. Paragrahvi 42 lõige 2 ütleb, et riigi poolt ei kuulu hüvitamisele loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse leviku toimest põhjustatud kahju. Kas see peaks tähendama – ma usun, et see ei tähenda seda –, aga põhimõtteliselt n-ö, et kusagil toimuvate järgmiste üleujutuste või katastroofide puhul ei peakski õnnetusse sattunud inimestel olema õigust ja võimalust taotleda riigi abi? Ma usun, et see säte ei tähenda seda?

Aitäh, Väino! Muidugi. Kahju hüvitamine on võlaõiguslik mõiste. Seal tekib isikul ühelt poolt subjektiivne õigus nõuda kahju hüvitamist ja ma ikka väga loodan, et sa ei mõelnud seda, et kui torm viib katuse minema, siis isikul tekib subjektiivne õigus nõuda riigilt uut katust – see ei ole nii. Siin me räägime ikkagi sellest, et õigus on taotleda abi. Ka põhiseadus ütleb, et puuduse korral on riik kohustatud abi osutama, aga see ei tähenda võlaõigusliku kahju hüvitamist.

Suur tänu! Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Järgmine ettekandja on põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde. Palun!

Auväärt Riigikogu! Hea Riigikogu istungi juhataja! Põhiseaduskomisjon valmistas seda eelnõu esimeseks lugemiseks ette teisipäeval, 14. aprillil s.a ja meie lõppotsus oli teha Riigikogu täiskogule ettepanek täna eelnõu esimene lugemine lõpetada ja paluda Riigikogu juhatusel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. mai s.a kell 18. Selle poolt olid kõik kohal olnud komisjoni liikmed. Pidasime selle eelnõu puhul vajalikuks pikemat muudatusettepanekute esitamise tähtaega põhjusel, et tegemist on väga olulisi ja vajalikke küsimusi reguleeriva seaduseelnõuga, mis läheneb nendele küsimustele, alates hädaolukorrast, veidi teistsuguse filosoofilise lähenemisega, kui praegu kehtivad seadused. Pidasime vajalikuks, et Riigikogu liikmetel oleks võimalik seda eelnõu täpsemalt tundma õppida, kas või fraktsioonides täiendavalt selgitusi saada, ja otsustada, kas on sobilik sellisel moel edasi minna või on vaja eelnõus teatud muudatusi teha. Ühtlasi leppisime kokku, et nii selle eelnõu kui ka järgmise arutamiseks toimub meil Riigikogu riigikaitsekomisjoniga ühisistung, kuivõrd väga paljud küsimused, kaasa arvatud kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine hädaolukorra puhul, haakuvad ka nende küsimustega, mis on riigikaitsekomisjoni ees.
Me kuulasime päris pikalt lugupeetud justiitsministri seisukohti selle eelnõu suhtes. Eelnõu on pikka aega ette valmistatud – ligi kaks aastat ja sellest andis justiitsminister tuntud headuses ka ülevaate. Komisjonis vaatasime põhjalikult, kuidas see eelnõu on üles ehitatud. Esmapilgul tundus küll selle eelnõu puhul valdavat niisugune veidi Jaroslav Hašeki taoline lähenemine, kes ütles, et maakera sees on veel teine maakera ja see on hoopis suurem kui see, mille sees ta on. Aga lähemal vaatlusel see eelnõu siiski päris niisugune ei ole, vaid tõepoolest, eelnõu käsitleb hädaolukorda, hädaolukorra reguleerimist ja selle sees omakorda eriolukorda. Eriolukorra reguleerimisega seonduvad küsimused on selles eelnõus ja eraldi on meil järgmine eelnõu, mis puudutab erakorralist seisukorda. Eriolukorda käsitleme praegu selles eelnõus ja lõpuks saime selgust, et see hädaolukorra seadus on teatud mõttes niisugune üldseadus nii eriolukorra kui erakorralise seisukorra puhul. Esitasime küsimusi ka samamoodi kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamise aluste kohta. Oli ka seisukoht, et võib-olla peaks seaduse esimese paragrahvi juures siiski ära märkima Kaitseliidu ja kaitseväe kasutamise võimaluse, mitte jätma selle otsekui muuseas ainult kolmandasse jakku, § 30.
Elutähtsate teenuste, nende toimepidevuse ja toimepidevuse korraldajate puhul – § 33 – on päris oluliselt just nimelt ministeeriumide kaupa ära toodud, kes mille eest vastutab. Kuid on ka kolleege, ma tean, kes küsisid puht praktiliselt, et kuigi meil on siin säte, näiteks § 33 lõige 4 punkt 3 "joogiveeohutuse kontrolli toimimine", mille kohaselt Sotsiaalministeerium korraldab seda, kas see tähendab siis, et Sotsiaalministeerium peaks tagama ka tõepoolest konkreetse puhta joogivee jõudmise nende inimesteni, kellele niisuguse hädaolukorra puhul seda tarvis on, või kes korraldab toidujagamist, kui Põllumajandusministeeriumil on korraldus tagada toiduohutuse kui elutähtsa teenuse toimepidevus. Aga kindlasti saame ka nendele küsimustele vastused. Selle eelnõu omapära ongi see, et siin üritatakse hädaolukorraks valmistumist nüüd natuke teiste printsiipide alusel lahendada, kui praegune seadus seda teeb.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole pöördus ka Eesti Haiglate Liit, kes ütles, et eelnõuga on neile pandud juurde kohustusi ja nemad kui elutähtsa teenuse osutajad on saanud uusi ülesandeid ja nad leiavad, et nende ülesannetega tegelemine ja nende lahendamine nõuab täiendavaid vahendeid, mida nende väitel praegu tervishoiuteenuse rahastamisel kusagilt ei tule. Me oleme valmis põhiseaduskomisjonis nende seisukohti veel kord ära kuulama ja loomulikult ka Vabariigi Valitsuse seisukohti. Aga meie soov on kindlasti, et see eelnõu muutub seaduseks nii kiiresti, kui see on võimalik. Mitte uisapäisa, aga ka nii, et kõik asutused ja organisatsioonid saaksid sellest seadusest ühtemoodi aru ja teaksid, mis on nende kohustused, et see seadus hakkaks tõepoolest toimima sellel raskel ajal, kui on tarvis välja kuulutada hädaolukord või siis eriolukord. Sellega ma praegu üldise ülevaate lõpetaksin. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kalvi Kõva. Palun!

Aitäh! Hea põhiseaduskomisjoni esimees! Küsin ikka kolmanda jao ja  § 30 kohta ehk siis kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamise kohta. Võiks ütelda, et, nagu me seletuskirjast lugeda saame, on tekkinud selline kentsakas olukord, kus õiguskomisjon menetleb korrakaitseseadust, hädaolukorra seadust menetlete teie ja koostööistungeid teeme koos riigikaitsekomisjoniga. Ma küsingi, et milline komisjon on selle kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamise otsuse kujundaja, kas see on õiguskomisjon, põhiseaduskomisjon või riigikaitsekomisjon?

Aitäh! Selle eelnõu kõikide sätete puhul on kindlasti põhiseaduskomisjon otsuste lõplik kujundaja. Kõige lõplikum on loomulikult Riigikogu suur saal, head kolleegid, kõik me siin koos. Aga komisjonis oli ka juttu sellest, nagu härra ministergi siin enne selgitas, et kui korrakaitseseaduse eelnõus olevad sätted võetakse vastu ja ka selles eelnõus olevad sätted võetakse vastu, siis kindlasti ei tehta mitte nii, et ühte ja sama küsimust reguleeritakse mõlemas seaduses, vaid ilmselt jääb see siiski püsima ühte, mis võetakse varem vastu, ja teisest eelnõust arvatakse need sätted lihtsalt välja. See osa, mis käsitleb palju just nimelt looduskatastroofidega seonduvat ja sel puhul kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamist, sobib olemuslikult siia ülihästi. Mis puutub korrakaitseliste probleemide lahendamisel selliste laiguliste mundrimeeste kasutamisse, siis selle sätestamiseks on kindlasti parem koht korrakaitseseaduses. Aga kui selline lähenemine on olnud, et üritame neid mõlemaid küsimusi kindlasti ühes paragrahvis ära sättida, siis peame vaatama, kuhu ta lõplikult jääb. Kindlasti, head kolleegid, saate veel muudatusettepanekute esitamise tähtajal kaaluda sellist lähenemist, kui otstarbekas ja õige üldse on näiteks kasutada mundrimeeste abi sisefunktsioonide lahendamisel. Elu on aga näidanud, et teised maailma riigid seda teevad ja ilmselt ei saa me ka olla teistsuguses olukorras.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite rahaküsimust ainult lugupeetud tohtrite poolt algatatuna. Aga kui seda seadust vaadata, siis see ei ole ainult tervishoiuvaldkonna probleem, vaid üldse need erinevad paragrahvid vajavad ka väga palju raha. Praegu teame, et krokodillid on karanud väga suure ampsuga stabilisatsioonireservi kallale, kusjuures räägitakse, et võib-olla isegi terve reserv võib sel aastal ära kuluda. Millist lahendust te näete seal, kus vajadused, ootused ja inimeste põhiseaduslikud õigused vajavad ka rahalist kaitset?

Aitäh! Eelnõu seletuskirjas on toodud, ja sellel ka komisjonis lühidalt peatusime, et Vabariigi Valitsuse seisukoht on, et põhimõtteliselt olulisi uusi kulutusi selle seaduse vastuvõtmine ei tohiks kaasa tuua. Seda põhjusel, et ka kehtivate seaduste alusel on praegu elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamisel väga paljudel asutustel ja organisatsioonidel oma ülesanded ning nendeks on ette nähtud kulutused. Loomulikult, kui on selline rahaline seis, nagu ta praegu meil on, siis tuleb neid kulutusi lihtsalt piirata, mis iseenesest ei tähenda, et me seda eelnõu täna siin menetleda ei saa või ei tohi. Küll aga kindlasti meie põhiseaduslike õiguste tagamist selle eelnõu rahaliste kulutuste puhul me niisuguses kontekstis komisjonis ei arutanud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Hea ettekandja! Selle seaduse üheks eelkäijaks oli hädaolukorraks valmisoleku seadus, mis nüüd tunnistatakse kehtetuks. Kas komisjonis oli arutlusel ka see, kuidas hädaolukorraks valmisoleku seadus käivitus ja rakendus ning millised olid seal probleemid ja kas nüüd on neid probleeme selle seadusega püütud vältida?

Ei, sellises kontekstis me olukorda ei analüüsinud. Eelnõu autorid selgitasid, et praegu kehtiva seaduse alusel just nimelt ongi nende võimalike probleemide lahendamiseks selline uus lähenemine ja uus eelnõu välja töötatud. Aga on aluseks võetud ka kõik see, kuidas see hädaolukorraks valmisoleku seadus omal ajal ellu rakendus. Nagu ma oma esimese esinemise alguses ütlesin, et on vähe sellest, kui eelnõu algatajad saavad täpselt aru, mis eelnõu sättes kirjas on, ja on vähe sellest, kui meie siin aru saame, sellest peavad saama aru ka kõik need, kellel on mingi kokkupuutuvus hädaolukorraga. Ja tegelikult peaksid sellest aru saama ka kõik need inimesed, kelle vahetu elu viib nad kokku olukorraga, kui riigis on parajasti välja kuulutatud hädaolukord või eriolukord.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Hea kolleeg Väino Linde! Inimkonnal on juba üks selline häda, et ta ei õpi oma kogemustest. Olgu see siis hiljutine maavärin Itaalias või ka neli aastat tagasi toimunud suuruputus Pärnu linnas. Palju vähem ohvreid, palju vähem kahjusid oleks olnud, kui oleks ette teatud, mis on tulemas või oleks kas või näiteks Pärnu linna nii planeeritud, et ta ei oleks selliselt haavatav. On üks Euroopa Nõukogu uus direktiiv ülemöödunud aastast, mis ütleb, et aastaks 2013 peab üleujutusohus olevates linnades olema tagatud, et seal inimeste vara ja elu enam ohtu ei satu. Kas teil komisjonis oli jutuks ka see, mida me oma seadusloomega peaksime tegema, et hädaolukordade tekkimist vältida, ja mida selleks ette võtta?

Aitäh! Tundub, et selle eelnõu üks osa tegelikult käsitlebki kõike seda, mida me kõik peaksime tegema hädaolukorraks valmistumisel. Siin on toodud paljuski ära just riigiasutuste ülesanded. Kohalike omavalitsuste ülesanded, nagu härra minister ka enne ütles, on siin vähem välja toodud eeldusel, et need peaksid juba olema teiste seadustega kaetud. Nii et päris sellises kontekstis me seda eelnõu ei vaadanud. Küll aga arvasin, ma olen siin paar korda öelnud, et hädaolukord kuulutatakse välja, aga see oli ülekantud tähenduses, välja kuulutatakse Vabariigi Valitsuse poolt ikkagi ainult eriolukord, aga hädaolukord on lihtsalt selline suurem problemaatiline situatsioon, kus Vabariigi Valitsus ei pea kuulutama eriolukorda välja, aga siiski, piltlikult öeldes, on juba teatud mõttes ühes või teises küsimuses ikkagi häda majas.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Ma tahaksin küsida regionaalse kriisikomisjoni töö kohta. Ma saan aru, et see pole maavalitsuse piirides toimuv asi. Ja tahaksin öelda, et kui ilusasti on kirjutatud kohaliku omavalitsuse kriisikomisjonide tööst, siis maavalitsuse rolli näib nagu vähevõitu olevat. Ma tahaksingi küsida, kui palju neid regionaalkomisjone Eestis tuleb?

Aitäh! Põhiseaduskomisjonis me tõepoolest arutasime ka seda küsimust ja regionaalsed kriisikomisjonid peaksid tekkima vastavalt sellele, kuidas meie politseiprefektuuride jaotus Eestis ja ilmselt ka päästeameti struktuur selles suhtes on juba üles ehitatud. See jääb vist 4–5 vahele. Selles suhtes me niimoodi seda küsimust põhiseaduskomisjonis arutasime.
Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni kohta tahtsin öelda, et ka praegu kehtiv seadus tegelikult ei kohusta mitte kõiki omavalitsusi moodustama kriisikomisjone, vaid ainult seal, kus elab üle 50 000 elaniku. Nii et praegune arutlusel olev eelnõu on selle arvu alla toonud 10 000 elaniku võrra, et on kohustuslik nendele, kus on 40 000 elanikku. Kõik see on omaette ka vaieldav, nagu eelmine kord rääkisime, et võib-olla on vajalik ikkagi kohustada ka väiksemaid omavalitsusi, kas siis koos või ükshaaval nende küsimustega täiendavalt tegelema, et ohutunnetus jõuaks igaüheni ja kaitse ohu eest iga valla või linna inimeseni.

Suur tänu! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 21. mai kell 18. Eelnõu 447 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud erakorralise seisukorra seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekande teeb justiitsminister Rein Lang. Palun!

Väga lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Traditsiooniliselt tuleb öelda, et on väga hea eelnõu ja see on seotud olemuslikult eelmise päevakorrapunktiga ehk siis hädaolukorra seadusega. Sellesse eelnõusse on koondatud need hädaolukorra seaduse rakendussätted, mis teevad muudatusi konstitutsioonilistes seadustes. Normitehnilised nõuded nõuavad konstitutsioonilise seaduse ehk siis Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetava seaduse muudatuste vormistamist eraldi seadusega. Oleks väga hea, kui me suudaksime sellest põhimõttest kinni pidada. Erakorralise seisukorra seaduse konstitutsioonilisusest tuleneb ka see, miks ei olnud võimalik tema lülitamine hädaolukorra seadusesse kas siis rakendussätetesse või osaks. Oma olemuselt on ka erakorraline seisukord sarnaselt eriolukorraga hädaolukord ning hädaolukorra üldised nõuded laienevad ka erakorralise seisukorra lahendamisele niivõrd kui erakorralise seisukorra seadus ise ei sätesta teisiti.
Peatuksin nüüd eelnõuga sisseviidavatel muudatustel, mis on uued asjad võrreldes kehtiva seadusega. Täiendatakse erakorralise seisukorra väljakuulutamise aluseid. Uue alusena lisatakse vägivallaga seotud pikaajalised massilised korratused. Selle muudatusega viiakse erakorralise seisukorra regulatsioon kooskõlla maailma ja Eesti julgeolekuolukorras viimasel kümnendil toimunud muutustega. Analoogiliselt hädaolukorra seadusesse lisatava kaitseväe kasutamise regulatsiooniga muudetakse ja täpsustatakse ka erakorralise seisukorra ajal kaitsejõudude kasutamise regulatsiooni. Kuna terroristliku tegevuse tõkestamist puudutav kaitsejõudude kasutamise alus viiakse hädaolukorra seaduse kaitseväe kasutamise peatükki ehk siis terroristliku tegevuse efektiivne tõkestamine peab olema võimalik ka ilma erakorralise seisukorra väljakuulutamiseta, on see alus eelnõust välja jäetud. Vastavalt erakorralise seisukorra väljakuulutamise aluste täiendamisele on ka kaitsejõudude erakorralise seisukorra ajal kasutamise aluseid täiendatud just massiliste korratuste tõkestamisele kaasamise võimalusega. Erakorralise seisukorra ajal kriminaalmenetluse läbiviimist puudutavad muudatused ei ole põhimõttelise tähtsusega. Erakorralise seisukorra seadusesse viiakse läbivalt sisse mõiste "süütegu" ning loobutakse vananenud mõiste "haldusõigusrikkumine" kasutamisest. Samuti tehakse muid muudatusi, mis seonduvad kriminaalmenetluse põhimõtetes viimastel aastatel tehtud muudatustega. Need on vormilist laadi ega kehtesta uusi isikute õiguste piiramise aluseid.
See ongi erakorralise seisukorra seaduse muutmise kohta kõik. Valitsuse esindajana toetan ma sajaprotsendiliselt põhiseaduskomisjoni ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ühe kõige suurema muudatusena tuleb siit välja kaitseväe või Kaitseliidu kasutamine erakorralise seisukorra ajal. Teine väga oluline muudatus on §-s 28, mis annab võimaluse kaitsja osavõttu piirata. Te olete suure asjatundjana ja ajaloohuvilisena kindlasti uurinud Eesti riigi kogemusi. Mis te arvate või kuidas te kommenteerite, kas praegused arengud ei ole kuidagi sarnased 1930. aasta arengutega Eestis, kui ka selline opositsiooni vaigistamine toimus nagu praegu ja kuidas siis kaitsepolitsei appi võeti? Kas need ei võiks olla sellised traagelniidid, mis meid valvsaks võiksid teha?

Aitäh! Ma kohe ei oskagi sellele küsimusele vastata. Ma ütleksin, et teil on väga viljakas fantaasia! Kindlasti ei saa siin mitte mingisuguseid paralleele tuua 1930. aastatega. Mis puudutab kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamist erakorralise seisukorra ajal, siis siin ei ole mingisuguseid põhimõttelisi uuendusi. Põhimõtteline uuendus on see, et terroristliku akti tõkestamiseks saaks kaitseväge kasutada ka ilma erakorralist seisukorda välja kuulutamata. Ma üritan modelleerida. Näiteks me oleme saanud sõbralikult naaberriigilt teada, et keegi kavatseb õhkida Tallinna kesklinnas ühe hotelli. Sel juhul on tarvis piirata ära mingi maa-ala ja selleks tuleks kaasata kaitseväelasi. Miks me siis sellisel juhul peaksime kõigepealt erakorralise seisukorra välja kuulutama? Seda võiks teha ka märksa pehmemas vormis. See on nüüd see muudatus. Siin ei ole mingisugust põhimõttelist uuendust. Mis puudutab kaitsja osavõtu piiramist, siis ma juhin tähelepanu, et eelmise erakorralise seisukorra seaduse jõustumisest on kulunud sedavõrd palju aega, et vahepeal on vastu võetud uus kriminaalmenetluse seadustik, mis on sätestanud täiesti uued menetlusliigid, sealhulgas ka kokkuleppemenetluse. See siin on lihtsalt vormiline täpsustus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Nelli Privalova.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud härra minister! Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse erakorralise seisukorra seaduse § 15 sõnastust. § 15 lõige 2 sätestab, et ettepaneku kasutada kaitseväge või Kaitseliitu teeb Vabariigi Valitsusele sisekaitseülem ja ettepanek kooskõlastatakse kaitseministriga. Minu arusaamise kohaselt peaks sisekaitseülem olema siseminister. Sisekaitseülem võib olla ka siseministri kohustusi täitev kaitseminister. Mis juhtub aga siis, kui kaitseminister ei kooskõlasta kaitseväe kasutamist? Kas sellisel juhul esitatakse ettepanek kasutada kaitseväge Vabariigi Valitsusele ilma kaitseministri kooskõlastuseta? Kas te ei leia, et otstarbekam on jääda kehtiva õiguse juurde ja jätta selline otsustamine Vabariigi Presidendi pädevusse Vabariigi Valitsuse ettepanekul?

Aitäh! Ei, ma ei leia seda. Mina toetan väga Riigikogu menetluses olevat põhiseaduse muutmist ja leian, et Eesti peaks liikuma kindlasti oma parlamentaarses arengus enam parlamentarismi poole, kus kaitseväe kasutamist otsustab valitsus, mitte president. Need vaidlused on minu jaoks tegelikult selgeks vaieldud ja ma loodan väga, et te olete nende vaidluste tulemustest teadlik. Nüüd, mis puudutab seda, kas sellisel juhul saab valitsus kaitseväge kaasata, kui kaitseminister ei kooskõlasta ettepanekut, siis minu arusaamist mööda ei saa. Siis see protsess jääbki katki, sest kui seaduses on sõnaselgelt öeldud, et see nõuab kaitseministri kooskõlastust, aga kaitseminister seda kooskõlastust ei anna, siis ei saa ka seda eelnõu rohkem menetleda. Siis jääb üle küsimus, kas valitsus vahetab välja kaitseministri ja kooskõlastus saadakse või jääbki asi sinnapaika.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Raivo Järvi.

Suur tänu! Austatud minister! Et võtta maha pingeid, mis siin saalis valitsevad, kus vihjatakse vaata et lausa sõjaväelise riigipöördeni välja, tahaksin ma küsida, kuivõrd drakooniline on see Euroopa Liidu võtmes. Kas me oleme siin tõesti leiutamas jalgratast või on see pigem pehmem, pigem jäigem või tavapärane?

Aitäh! Euroopa Liidu liikmesriikides on selline reegel, et kaitsevägi on valitsuse alluvuses. Ja NATO liikmesriikides seda enam, sest NATO on eelkõige valitsustevaheline koostöö, NATO-s esindavad liikmesriike valitsused. Kuidas ma nüüd ütlen selle kohta, enamikus tsiviliseeritud riikides lähtutakse sellest põhimõttest, et valitsusel on võimalik kaasata kaitseväge ka siseriiklikult teatud ülesannete lahendamisel. Ei ole enam ammu juba niimoodi, et öeldakse, et kaitsevägi istub igal juhul kasarmus ka siis, kui on häda käes ja taevast sajab pussnuge. Keegi ratsionaalselt ei pea üleval selliseid politseijõude, millel oleksid olemas sellised reservid, mida saaks niisugustes ekstreemsetes situatsioonides kasutada. Me näeme seda ju iga päev televiisorist, et kui on üleujutus, siis kaitseväelased osalevad selles tegevuses ega tassi mitte üksnes liivakotte, vaid lahendavad ka muid korrakaitselisi ülesandeid ning osalevad töödes. Nii et selles ei ole mitte midagi eriskummalist.

Järgmine küsija on kolleeg Marek Strandberg.

Hea minister! Ma küsin erakorralise seisukorra ajal 15 päevaks ilma kohtu loata kinnipidamise kohta. Kust tuleb see 15 päeva ja millistel kaalutlustel see aeg just nii pikk on? Kas see tähendab seda, et erakorralist seisukorda kirjeldataksegi kui sellist, kus 15 ööpäeva jooksul ei ole muud teha kui esialgu inimesi ainult kinni võtta ja nendega tegelda ei jõutagi? Kui palju sellise tegevuse käigus neid inimesi siis potentsiaalselt on ja kuhu nad kinni pannakse?

Hea Marek, aitäh! Sa küsid, kust see tuleb. See tuleb kehtivast seadusest, praegu on täpselt niimoodi ja me ei süvenenud selle muutmise vajadusse.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et saan teiega vestelda ja meenutan siin ka ühte vestlust, mis toimus Tööturuameti ja töötukassa seaduse menetlemisel, kus ma esitasin küsimuse, et kas võib tulla olukord, kus töötukassa läheb pankrotti ja te rahustasite maha, et sellist asja ei juhtu ja makse üle 1,5% ei tõsteta. Ei läinudki rohkem mööda kui mõned kuud ja asi on käes. Ma tahaksin väga loota, et need minu mõttekonstruktsioonid ei saa Eesti riigis kunagi teoks. Aga minu küsimus kisub siiski põhiseaduse radadele. Kas siin võib olla mingisugust riivet võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtte vahel?

Tänan! Ma ei kahtle teie šamaanivõimetes, proua Treial. Veel kord: see, mis ma töötukassa eelnõu siin saalis tutvustades ütlesin, oli, et töötukassa ei lähe pankrotti. Ma jään selle juurde, kuna tegemist on avalik-õigusliku isikuga, mis Eestis kehtiva seaduse alusel pankrotivõlgnikuks olla ei saa. Nii et pankrot selle asutuse puhul on absoluutselt välistatud. Ma saan aru selle küsimuse tagamõttest, et kas presidendi roll peaks olema eriline, just nimelt tasakaalustav roll kaitseväe kasutamisel. Minu arvates on vastupidi: kui presidendile jääb mingisugune roll kaitseväe üle otsustamisel, siis on see väga selgelt täitev-korraldav tegevus ehk president ei ole sellega mitte võimuharude tasakaalustaja, vaid muutub osaks täitevvõimust, milline süsteem ei ole kooskõlas Eesti põhiseaduse mõttega.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Nelli Privalova.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud härra minister! Eelnõu § 1 punkt 5, millega muudetakse erakorralise seisukorra seaduse § 29 lõiget 1. Kas põhiseadusega on kooskõlas, et isikuid võib hoida kohtu loata vahi all kuni 15 päeva? Millistel juhtudel sellist vahi all hoidmist näiteks rakendatakse?

Tänan! Ma just natuke aega tagasi vastasin Marek Strandbergi küsimusele ja ütlesin, et see on praegu kehtivas erakorralise seisukorra seaduses täpselt niimoodi. Siin ei ole mingisuguseid muudatusi. See on kooskõlas põhiseadusega, sest erakorralistes seisukordades on riigil õigus piirata isikute õigusi ja vabadusi. Mis puutub sellesse, et see on 15 päeva, siis me võime lõpmatuseni vaielda, kas õige päevade määr on 10, 15 või 20. See on otsustamise küsimus. Aga selge on see, et erakorralises seisukorras on õiguskaitseorganitel muud ka teha, kui tagada kriminaalmenetluse ülikiire läbiviimine, mis on üks kõikide seaduste nurgakivi. Kui isiku õigusi piiratakse, tuleb neid piirata võimalikult lühikeseks ajaks ja efektiivselt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minnes siit kolleeg Strandbergi küsimusest edasi, et kus neid siis kinni hoitakse, on minu küsimus järgmine. Kas see seadus on siis nüüd kaks aastat tagasi D-terminalis toimunu seadustamine?

Tänan! Ei ole. See on erakorralise seisukorra seaduse muutmise seadus. D-terminali see ei puuduta.

Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Lugupeetud minister! Tänan ettekande eest! Läheme edasi järgmise ettekande juurde, mille teeb põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde. Palun!

Rõõm jälle esineda siin teie ees, head kolleegid. Meie põhiseaduse § 130 ütleb tõesti, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Piirata ei tohi õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud põhiseaduse nendes paragrahvides ja nende lõigetes, mis on loetletud §-s 130. Ja peab ütlema, et § 21, kus on öeldud, et kedagi ei tohi vahi all pidada üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase loata, nende n-ö keeluparagrahvi põhiseadussätete alla ei lähe, põhiseaduse mõttes on see konkreetselt ära toodud ja seetõttu on ka juba praegu kehtivas seaduses, nii nagu ka käesolevas eelnõus, mida me täna arutame, sätestatud need põhiõiguste piirangud, kaasa arvatud see osa, millest siin enne juttu oli, et isikuid võib ilma kohtu loata tavapärase 48 tunni asemel kuni 15 ööpäeva kinni hoida. Seda on ka eelnõu seletuskirja 3. leheküljel pikemalt põhjendatud.
Põhiseaduskomisjon vaatas selle eelnõu üle 14. aprillil s.a. Tegelikult me vaatasime nii eelnevat eelnõu, mida me äsja menetlesime, kui ka praegust üheaegselt ja paralleelselt. Selgitusi andis meile justiitsminister ja tal oli kaasas kaks külalist, Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Mait Laaring ning Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Lauri Lugna. Ja nii nagu eelmise eelnõu puhul, selgitasid nad ka selle eelnõu puhul, on eelnõu väljatöötamise ajal seisukohti kooskõlastatud ja selgitatud kõigile nendele asutustele, kellel peaks olema selle eelnõuga teatud puutumus.
Meie otsus oli ka selle eelnõu puhul selline, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg võiks olla samamoodi 21. mai kell 6 õhtul. Meie ettepanek on ka selle eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjonis rääkisime ainult põhimõtteliselt eelnõu olemusest ja peatusime sellel, et siin on üks oluline muudatus. Täiendatakse erakorralise seisukorra väljakuulutamise aluseid, kus lisatakse ühe alusena vägivallaga seotud pikaajalised massilised korratused. Selline regulatsioon läheks ka kooskõlla teiste riikide praktikaga. Ja võib ka öelda, et kui me jõuame selle eelnõu vastuvõtmise juurde, siis nõuab see 51 poolthäält. Minister avaldas soovi, et võib-olla on võimalik see eelnõu vastu võtta enne seda, kui algab suvi Eesti Vabariigis. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma muidugi ei tea, milline seos on suvel eriolukorraga, aga võib-olla on, võib-olla sügiseks on käes. Aga minu küsimus on selles, et miks sellest D-terminalist neid kaitsjaid, neid advokaate nii kiivalt eemale hoitakse?

Kas see küsimus on mulle eelnõu nr 448 raames? Selles eelnõus ei ole D-terminalis hoidmise või mittehoidmise puhul kaitsjate kohta mitte ühtegi sõna, hea küsija, sõltumata sellest, kas meile tuleb suvi või mitte. Küll on selles eelnõus 448 juttu kaitsja osavõtu piiramisest, aga mitte konkreetse koha äramainimisega, nagu sina välja tõid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg. Palun!

Ma palun siiski, et ettekandja täpsustaks käesolevaga kaitsjate eemalhoidmise vajadust ja selle lahendamist just nimelt sellisel moel. Millisest praktikast lähtub vajadus kaitsjaid kinnipeetutest eemal hoida ja millega see antud hetkel on põhjendatud?

Eelnõu § 28 ütleb tõesti, et kaitsja osavõtt erakorralise seisukorra ajal toimepandud kuriteo menetlusest on lubatud kokkuleppemenetluses või muudel juhtudel pärast süüdistusakti koostamist. Kaitse osavõttu piiratakse erakorralise seisukorra lõppemiseni. Selle põhjus on see, et erakorralise seisukorra ajal teostab riik n-ö oma riigiõigusi hoopis tõsisemalt kui muidu. Niisugust lähenemist on peetud otstarbekaks, et riik ei peaks ilmselt kulutama oma ressurssi üleliia ajal, mil ta tegelikult peab rohkem tegelema erakorralise seisukorra kiire lõpetamisega ja alles pärast seda tulevad muud küsimused.

Suur tänu! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Fraktsioonide esindajad! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 21. mai kell 18. Eelnõu 448 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma neljanda päevakorrapunktiga, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liige Maret Merisaar. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Eelnõu tegeleb laste koolieelsetesse lasteasutustesse vastuvõtmise korraga. Lasteaednike ametühingutelt ja lasteaiajuhatajatelt saadud teabe alusel tegi Erakond Eestimaa Rohelised ettepaneku võtta lasteasutustesse vabade kohtade olemasolu korral esimeses järjekorras ka neid lapsi väljastpoolt teeninduspiirkonda, kelle vanemad kõnealuses lasteasutuses töötavad. Senises KLAS-i §-s 15 olid eelisjärjekorras vaid need lapsed, kes elavad samas vallas või linnas, ning teeninduspiirkonnas töötavate inimeste lapsed.
13. aprillil kultuurikomisjoni koosolekul toimunud arutelul tõid komisjoni liikmed välja veel hulga teisi huvigruppe, keda selline seadusmuudatus väga pahandaks. Siiski rõhutame, et lasteaiatöötajate palka on tunduvalt keerulisem tõsta. Käesoleva seadusmuudatuse puhul tuleks ainult uus põhimõte sisse viia lasteaedade kodu- ja vastuvõtukorda. Vabariigi Valitsuse esindaja tänas rohelisi probleemile tähelepanu juhtimise eest, kuid nagu ikka, ütles, et just roheliste viisil seda probleemi lahendada ei saa. Sellest, et meie ettepanekul siiski jumet on, annab märku asjaolu, et komisjoni liikmetest ei tahtnud keegi tulla siia komisjonipoolset ettekannet tegema ja lõpuks langes see ülesanne Karel Rüütlile, kes avaldas kõige nõrgemat vastupanu.
Lasteasutuse töötaja peab juba kell 7 hommikul tööl olema ja ta ei jõua ega saa oma last enne seda kusagile mujale lasteaeda viia. Kui lasteaiatöötaja saab panna lapse samasse lasteaeda, ei pea ta otsima teist töökohta. Samas vabastab selline põhimõte lasteaedade töötajad sunnismaisusest, nad saavad vajaduse korral töökohta vahetada ja mõnele lasteaiale annab see võimaluse valida endale paremaid töötajaid. Meie teeme ettepaneku muudatusettepanekut edasi arutada, sest kindlasti on lasteaiatöötajatel ka lapselapsi, keda oleks mugav hommikul tööle kaasa võtta. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Sõnavõtusoove ei ole. Läheme järgmise ettekande juurde, mille teeb kultuurikomisjoni liige Karel Rüütli. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas oma 13. aprilli koosolekul koolieelse lasteasutuse seaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu esimesele lugemisele saatmiseks. Eelnõu arutelu juures viibis ka Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna juhataja Anno Aedmaa.
Maret Merisaar tutvustas koolieelse lasteasutuse seaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu ja märkis, et eelnõu eesmärk on laste lasteaedadesse vastuvõtmise tingimusi korrastada. Lasteasutuse töötaja peab juba kell 7 tööl olema ega jõua tihti oma last kusagile mujale viia. Samas tõdes eelnõu kaitsja, et paljudes valdades ja linnades praktiseeritakse sellist oma töötajate laste eelistamist juba praegu, kuid see on vastuolus seadustega.
Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta. Vabariigi Valitsus arutas oma 2. aprilli istungil eelnõu ning otsustas seda esitatud kujul mitte toetada. Samas märkis Vabariigi Valitsus, et eelnõu seletuskirjas mainitud probleem on olemas ning küsimus peaks jääma kohaliku omavalitsuse reguleerida. Ka Haridus- ja Teadusministeerium leidis, et see on kohaliku omavalitsuse tasandi otsustamise küsimus. Samas tõstatus komisjonis veel diplomaatide, sõjaväelaste, mitmikutega perekondade laste probleem. Tõdeti, et tegemist on väga valusa teemaga, kuid leiti, et ei peaks tegelema mitte ainult ühe grupiga. Ühe grupiga tegeldes lisandub neid veel ja veel.
Komisjonis otsustati saata koolieelse lasteasutuse seaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 444 esimesele lugemisele 21. aprillil s.a. Esimese lugemise lõpetamise poolt hääletas 4 komisjoni liiget, vastu 2 ja erapooletuid oli 3. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 6. mai kell 18. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Helmer Jõgi. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas sa oleksid nii hea ja tooksid välja selle seadustega vastuolu koha, mis ei võimalda kohalikul omavalitsusel oma territooriumil, oma piirkonnas lastehoidu mõistuspäraselt korraldada?

Aitäh! Kahjuks seda vastuolu komisjonis otseselt ei arutatud ja seda kohta ka välja ei toodud.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Fraktsioonide esindajad! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 6. mai kell 18. Eelnõu 444 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Meie tänase istungi päevakord on ammendunud. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 11.31.